1-09-4486 reiljan jt - err1) villu reiljan tunnistada süüdi kars 294 lg 2 p 1 järgi ja mõista...

1-09-4486

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2013, Tallinn

Kohtuasja number 1-09-4486

Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Pavel Gontšarov ja Sten Lind

Kohtuistungi sekretär Kea Lemming

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

14.-17. jaanuar, 21.-23. jaanuar ja 4.-5. veebruar 2013, Tallinn, avalik kohtuistung

Kohtuasi

Villu Reiljani süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1 järgi, Kalev Kanguri süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1,4 järgi, Toomas Annuse süüdistuses KarS § 298 lg 2 järgi Tarmo Pedjasaare süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 4 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 1 järgi, Einar Vettuse süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi, Tullio Libliku süüdistuses KarS § 298 lg 2 järgi, Ester Tuiksoo süüdistuses KarS § 294 lg 1 järgi, AS Merko Ehitus (käesoleval ajal AS Järvevana) süüdistuses KarS § 298 lg 4 järgi, AS E.L.L. Kinnisvara süüdistuses KarS § 298 lg 3 järgi

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19. juuni 2012. a otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja Riigiprokurörid Laura Feldmanis ja Inna Ombler

Prokurörid Riigiprokurörid Laura Feldmanis ja Inna Ombler

Süüdistatavad

Villu Reiljan isikukood 35305232738, elukoht Jõgeva maakond Prossa küla, töökoht AS Giga ja AS Silikaat Grupp, Harju Maakohtu 19. mai 2009 otsusega karistatud KarS § 293 lg 2 p 2,4 järgi 2 aasta 3 kuu vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata 3-aastase katseajaga Kalev Kangur isikukood 36807072737, elukoht Tallinn Lossi 18/Soone 13, töökoht AS Silmet Grupp, karistatus puudub

2(300)

Toomas Annus isikukood 36010050241, elukoht Tallinn Vana-Mustamäe 61, töökoht AS Merko Ehitus, karistatus puudub Tarmo Pedjasaar isikukood 36805292714, elukoht Tartu Ujula 49-2, töökoht OÜ Ikaros Grupp, karistatus puudub Einar Vettus isikukood 36403062720, elukoht Tallinn Hiie põik 2/2, töökoht OÜ TSM, karistatus puudub Tullio Liblik isikukood 36411120012, elukoht Tallinn Tuvi 12/1-3, töökoht OÜ Saarte Investeering, karistatus puudub Ester Tuiksoo isikukood 46503052739, elukoht Põlva maakond Veriora vald, Soohara küla, Riigikogu liige, karistatus puudub AS Merko Ehitus (käesoleval ajal AS Järvevana), registrikoodiga 10068022, esindaja Toomas Annus AS E.L.L. Kinnisvara registrikoodiga 10278893, esindaja Toomas Annus

Kaitsjad

Vandeadvokaadid Aivar Pilv, Margus Mugu, Leon Glikman, Jüri Leppik, Üllar Talviste, Maria Mägi-Rohtmets, Raivo Laus, Viktor Särgava ja advokaadid Eeva Mägi, Marko Pilv, Oliver Nääs, Hannes Oll, Peeter Ploom

RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 19. juuni 2012. a kohtuotsus: 1) Villu Reiljani õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1 järgi, Kalev Kanguri õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1,4 järgi, Toomas Annuse õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 298 lg 2 järgi, Tarmo Pedjasaare õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 4 - § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 1 järgi, Einar Vettuse õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi, Tullio Libliku õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 298 lg 2 järgi, Ester Tuiksoo süüdistuses KarS § 294 lg 1 järgi, AS Merko Ehitus (käesoleval ajal AS Järvevana) õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 298 lg 4 järgi ja AS E.L.L. Kinnisvara õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 298 lg 3 järgi. 2) osas, millega määrati kindlaks Kalev Kanguri, Tarmo Pedjasaare, Einar Vettuse ja Tullio Libliku alusetult vahi all viibitud päevade arv. 3) Harju Maakohtu 23. jaanuari 2007. a kohtumääruse tühistamise osas, millega oli Kalev Kangur Maa-ameti peadirektori ametikohalt kõrvaldat ud. 4) Villu Reiljani, Kalev Kanguri, Tarmo Pedjasaare, Einar Vettuse, Tullio Libliku, Ester Tuiksoo ja AS Merko Ehitus (sealhulgas Toomas Annuse ja AS E.L.L. Kinnisvara eest) kasuks välja mõistetud õigusabikulude osas.

3(300)

5) Kaitsjatele kriminaaltoimiku materjalidest koopi a tegemise kulude riigi kanda jätmise osas. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) Villu Reiljan tunnistada süüdi KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ja mõista karistuseks 3 (kolm) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 19. mai 2009. a otsusega Villu Reiljanile mõistetud 2 (kahe) aasta 3 (kolme) kuu vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõista 5 (viis) aastat 9 (üheksa) kuud vangistust. Karistusest lugeda kantuks Harju Maakohtu 19. mai 2009. a otsusega Villu Reiljanile mõistetud 2 (kaks) aastat 3 (kolm) kuud vangistust. Villu Reiljanil lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 (kolm) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui Villu Reiljan ei pane 4 (nelja) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2) Kalev Kangur tunnistada süüdi KarS § 294 lg 2 p 1, 4 järgi ja mõista karistuseks 4 (neli) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 03.10.2006-21.12.2006. a, so 2 (kaks) kuud 19 (üheksateist) päeva karistusaja hulka ja mõista ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 (neli) aastat 3 (kolm) kuud 11 (üksteist) päeva vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui Kalev Kangur ei pane 5 (viie) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 3) Toomas Annus tunnistada süüdi KarS § 298 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui Toomas Annus ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 4) Tarmo Pedjasaar tunnistada süüdi KarS § 298 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. Tarmo Pedjasaar tunnistada süüdi KarS § 294 lg 2 p 4 - § 22 lg 3 järgi ja mõista karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 03.10.2006-09.11.2006. a, so 1 (üks) kuu 7 (seitse) päeva karistusaja hulka ja mõista ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 (kaks) aastat 4 (neli) kuud 23 (kakskümmend kolm) päeva vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui Tarmo Pedjasaar ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

4(300)

5) Einar Vettus tunnistada süüdi KarS § 298 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 03.10.2006-09.11.2006. a, so 1 (üks) kuu 7 (seitse) päeva karistusaja hulka ja mõista ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 (üks) aasta 10 (kümme) kuud 23 (kakskümmend kolm) päeva vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui Einar Vettus ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 6) Tullio Liblik tunnistada süüdi KarS § 298 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud 03.10.2006-05.10.2006. a, so 3 (kolm) päeva karistusaja hulka ja mõista ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 (kaks) aastat 5 (viis) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui Tullio Liblik ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 7) Ester Tuiksoo tunnistada süüdi KarS § 294 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui Ester Tuiksoo ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 8) AS Merko Ehitus (käesoleval ajal AS Järvevana) tunnistada süüdi KarS § 298 lg 4 järgi ja mõista rahaline karistus summas 798 000 (seitsesada üheksakümmend kaheksa tuhat) eurot. 9) AS E.L.L. Kinnisvara tunnistada süüdi KarS § 298 lg 3 järgi ja mõista rahaline karistus summas 127 823 (ükssada kakskümmend seitse tuhat kaheksasada kakskümmend kolm) eurot. 10) Välja mõista Kalev Kangurilt KarS § 83¹ lg 1, § 84 ja § 85 alusel riigi omandisse konfiskeerimise asendamise korras konfiskeeritava vara väärtusele vastava summana 17 972,53 (seitseteist tuhat üheksasada seitsekümmend kaks eurot ja viiskümmend kolm senti) eurot. 11) Välja mõista Ester Tuiksoolt KarS § 83¹ lg 1, § 84 ja § 85 alusel riigi omandisse konfiskeerimise asendamise korras konfiskeeritava vara väärtusele vastava summana 2737,34 (kaks tuhat seitsesada kolmkümmend seitse eurot ja kolmkümmend neli senti) eurot. 12) KrMS § 175 lg 1 p 5,9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista Villu Reiljanilt riigituludesse kaitsjale kriminaaltoimiku materjali st koopia tegemise kulu 1861,22 (üks tuhat kaheksasada kuuskümmend üks eurot ja kakskümmend kaks senti) eurot ja sundraha 800 (kaheksasada) eurot. 13) KrMS § 175 lg 1 p 5,9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista Kalev Kangurilt riigituludesse kaitsjale kriminaaltoimiku materjali st koopia tegemise kulu 2054,09 (kaks tuhat viiskümmend neli eurot ja üheksa senti) eurot ja sundraha 800 (kaheksasada) eurot.

5(300)

14) KrMS § 175 lg 1 p 5,9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista Toomas Annuselt riigituludesse kaitsjale kriminaaltoimiku materjali st koopia tegemise kulu 2097,35 (kaks tuhat üheksakümmend seitse eurot ja kolmkümmend viis senti) eurot ja sundraha 800 (kaheksasada) eurot. 15) KrMS § 175 lg 1 p 5,9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista Tarmo Pedjasaarelt riigituludesse kaitsjale kriminaaltoimiku materjali st koopia tegemise kulu 781,61 (seitsesada kaheksakümmend üks eurot ja kuuskümmend üks senti) eurot ja sundraha 800 (kaheksasada) eurot. 16) KrMS § 175 lg 1 p 5,9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista Tullio Liblikult riigituludesse kaitsjale kriminaaltoimiku materjali st koopia tegemise kulu 0,70 (seitsekümmend senti) eurot ja sundraha 800 (kaheksasada) eurot. 17) KrMS § 175 lg 1 p 5,9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista Einar Vettuselt riigituludesse kaitsjale kriminaaltoimiku materjali st koopia tegemise kulu 0,70 (seitsekümmend senti) eurot ja sundraha 800 (kaheksasada) eurot. 18) KrMS § 175 lg 1 p 5,9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista Ester Tuiksoolt riigituludesse kaitsjale kriminaaltoimiku materjali st koopia tegemise kulu 204,80 (kakssada neli eurot ja kaheksakümmend senti) eurot ja sundraha 800 (kaheksasada) eurot. 19) Tarmo Pedjasaare kaitsjale vandeadvokaat Jüri Leppikule välja makstud määratud kaitsja tasu summas 1 977,60 (üks tuhat üheksasada seitsekümmend seitse eurot ja kuuskümmend senti) eurot jätta riigi kanda. 20) Mõista Eesti Vabariigilt Villu Reiljani kasuks välja 28 215,50 (kakskümmend kaheksa tuhat kakssada viisteist eurot ja viiskümmend senti) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. 21) Mõista Eesti Vabariigilt Kalev Kanguri kasuks välja 16 872,77 (kuusteist tuhat kaheksasada seitsekümmend kaks eurot ja seitsekümmend seitse senti) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. 22) Mõista Eesti Vabariigilt AS E.L.L. Kinnisvara kasuks välja 57 486,91 (viiskümmend seitse tuhat nelisada kaheksakümmend kuus eurot ja üheksakümmend üks senti) eurot AS Merko Ehitus, AS E.L.L. Kinnisvara ja Toomas Annuse valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. 23) Mõista Eesti Vabariigilt Einar Vettuse kasuks välja 21 336,55 (kakskümmend üks tuhat kolmsada kolmkümmend kuus eurot ja viiskümmend viis senti) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. 24) Mõista Eesti Vabariigilt Tullio Libliku kasuks välj a 10 502,82 (kümme tuhat viissada kaks eurot ja kaheksakümmend kaks senti) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. 25) Mõista Eesti Vabariigilt Ester Tuiksoo kasuks välja 12 363,23 (kaksteist tuhat kolmsada kuuskümmend kolm eurot ja kakskümmend kolm senti) eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

6(300)

Kriminaalmenetluse kulud ja konfiskeerimise asendamise korras välja mõistetud summad tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-09-4486, süüdistatava nimi, tekst „kriminaalmenetluse kulud“ või „konfiskeerimise asendamine“, kriminaalmenetluse kulude mitmes osas tasumise korral märkida ka selgitus kulude liigi kohta (nt „ sundraha“). Rahaline karistus tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB Pank, nr 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 4100064900 ning maksekorralduse selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-09-4486, süüdistatava nimi ja tekst „rahaline karistus“ . Rahalise karistuse ja menetluskulude tasumist tõendav kviitung esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kriminaalkantseleile. Kui rahal ised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 3. Prokuröride apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 3. septembri 2009. a ja 23. mai 2011. a määrusega anti Villu Reiljan, Kalev Kangur, Toomas Annus, Tarmo Pedjasaar, Einar Vettus, Tullio Liblik, Ester Tuiksoo, AS Merko Ehitus (käesoleval ajal AS Järvevana) ja AS E.L.L. Kinnisvara kohtu alla alljärgnevas süüdistuses: VILLU REILJAN Villu Reiljani süüdistatakse KarS §-s 294 lg 2 p-s 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, so altkäemaksu võtmises vähemalt teist korda, mis seisnes järgnevas: Villu Reiljan oli keskkonnaministriks ajavahemikul 10.04.2003 kuni 08.10.2006, olles nimetatud ametisse Vabariigi Presidendi 09.04.2003 otsusega nr 405 ning 12.04.2005 otsusega nr 811. Villu Reiljani ülesandeks keskkonnaministrina oli: - Keskkonnaministeeriumi põhimääruse (Vabariigi valitsuse 30.12.1999 määrus nr 437, jõustunud 13.01.2000) § 14 p 1 alusel juhtida ministeeriumi ja korraldada ministeeriumi pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist; - riigivaraseaduse § 4 lg 3 (RT I 1995, 22, 327, jõustunud 20.03.1995, RT I 1996, 81, 1446, jõustus 08.12.1996) alusel korraldada riigivara valitsemist; - looduskaitseseaduse § 9 lg 1 alusel maastikukaitseala kaitse-eeskirja muudatuste algatamine; - Vabariigi Valitsuse seaduse (RT I 1995, 94, 1628, jõustunud 01.01.1996) § 19 lg 1 ja § 28 lg 3 alusel Vabariigi Valitsusele ettepanekute tegemine otsusteks ja asjaomase ministrina selle allkirjastamine; - looduskaitseseaduse § 19 lg 4 alusel otsustada kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamine riigile;

7(300)

- looduskaitseseaduse § 16 lg 6 alusel teostada ostueesõigust riigi nimel või volitada teist isikut seda teostama - kaitstavate loodusobjektide seadus § 91 lg 2 alusel teostada riigi ostueesõigust või volitada teist isikut seda teostama (kehtis kuni 10.05.2004); - Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 241 (RT I 2004, 55, 396, jõustunud 16.07.2004) kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused (edaspidi kord) § 18 alusel kaitstava looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, riigi kinnisasjaga vahetamine; - Maa riigi omandisse jätmise korra p 5 alapunkti 3 (Vabariigi valitsuse määrus nr 226, RT I 1996, 64, 1182, jõustunud 14.09.1996) ja maareformi seaduse § 31 lg 1 p 2, 8 (RT I 1997, 81, 1363, jõustunud 30.11.1997) alusel oluliste looduskaitseliste piirangutega maa riigi omandisse jätmise otsustamine ning maa riigi maareservi jätmise otsustamine. Sellega olid keskkonnaminister Villu Reiljanile pandud haldamis-, järelevalve- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning seega oli ta ametiisik karistusseadustiku § 288 mõistes. Keskkonnaminister Villu Reiljan pani ametiisikuna toime alljärgnevad teod: I Villu Reiljan ametiisikuna nõustus talle vara ja muu soodustuse lubamisega ning võttis vastu vara AS-i Merko Ehitus (äriregistri kood 10068022, praegune AS Järvevana) nõukogu esimehelt Toomas Annuselt selle eest, et ta keskkonnaministrina, kasutas ja lubas kasutada ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikutele kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade riigile kuuluvate kinnisasjade vastu vahetamise otsustamisel. 1.1 Punktis 1 nimetatud Villu Reiljani poolne ametialane tegu seisnes selles, et Villu Reiljan kasutades ära oma ametiseisundit, seisis ühiselt ja kooskõlastatult koos Kalev Kanguriga ajavahemikul 10.04.2003-02.10.2006 eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et Toomas Annuse ja AS-i Merko Ehitus huvid saaksid läbi nendega seotud isikute OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, OÜ Käibevara, Koit Uusi ja Elar Libliku võimalikult suures ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning neile oleks tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. Samuti andis Villu Reiljan T. Annusele ja AS Merko Ehitus töötajatele enne Toomas Annuse ja AS-i Merko Ehitus huvides looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja looduskaitseliste piirangutega maadele nõudeõiguste omandamist, informatsiooni selle kohta, kas kinnisasju saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse § 19 vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Villu Reiljan seisis oma ametiseisundit kasutades selle eest, et AS-ga Merko Ehitus seotud isikutel ei tekiks takistusi looduskaitseliste piirangutega maade tagastamisel maareformi käigus, jättes kasutamata võimaluse jätta maid riigi omandisse tulenevalt maade looduskaitselisest piirangust p 1.2 toodud nõudeõiguste puhul, olles samal ajal teadlik, et nimetatud maid kavatsetakse kasutada maadevahetuseks riigiga. Muuhulgas jättis Villu Reiljan selleks vastamata Tallinna abilinnapea Kaia Jäppineni kirjale kuupäevaga 08.10.2004, milles paluti keskkonnaministri seisukohta looduskaitseliste kinnisasjade tagastamise kohta, kuivõrd nimetatud kirjale vastates oleks ta pidanud andma eitava seisukoha nimetatud tingimustel tagastamisele. Samuti seisis Villu Reiljan selle eest, et keskkonnateenistused ei teeks lähtuvalt looduskaitseliste eesmärkide realiseerimisest

8(300)

takistusi maareformi käigus maade tagastamisele asukohaga Tallinnas Narva mnt 180, Vabaõhukooli tee 15, Vabaõhukooli tee 17, Vabaõhukooli tee 108, teades, et nimetatud maid kavatseb AS Merko Ehitus läbi nende poolt määratud isiku kasutada maadevahetuseks riigiga. Villu Reiljan ei kasutanud kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91 (RT I, 1994, 46, 773, RT I 2001, 97, 602, kehtis 28.12.2001 kuni 10.05.2004) ning looduskaitseseaduse (kehtis alates 10.05.2004) § 16 sätestatud ostueesõigust OÜ Woody ja Koit Uusi poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamisel ning OÜ KV-Tarantel poolt Ivaski I, Vete 16a looduskaitselise piiranguga kinnisasjade soetamise puhul, teades, et nimetatutud kinnisasju kasutatakse hiljem maadevahetuses vastavalt looduskaitseseaduse § 19. Samuti pidas Villu Reiljan võimalikuks, et maadevahetuse käigus hinnatakse nende kinnisasjade väärtus kõrgemaks kui nende soetushind. Samuti kasutas Villu Reiljan oma ametiseisundit maa riigi omandisse jätmise korra p 5 alapunkti 3 ja maareformi seaduse § 31 lg 1 p 8 rakendamisel, seistes selle eest, et riigi omandisse jäetakse kinnisasjad, mille vastu oli AS-l Merko Ehitus ja Toomas Annusel huvi läbi nendega seotud isikute OÜ Woody, Koit Uusi, OÜ KV-Tarantel ja OÜ Käibevara ning mida nad soovisid vahetusmenetluse käigus omandada. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 andis Villu Reiljan keskkonnaministrina käskkirjad AS-A Merko Ehitus ja AS Merko Grupp seotud isikute OÜ Woody, Koit Uusi, OÜ KV-Tarantel ja OÜ Käibevara kinnistute vahetamise kohta riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Maadevahetuse käigus anti riigi poolt vastu kinnisasjad, mis olid eelnevalt AS Merko Ehitus poolt kooskõlastatult Kalev Kanguri ja Villu Reiljaniga välja valitud, arvestades AS Merko Ehitus ärihuvisid ja Toomas Annuse huvisid. Villu Reiljani poolt anti välja järgmised käskkirjad maadevahetuse kohta ning tema tegevus oli suunatud järgmiste maadevahetuste teostamisele: 1.1.1 18.10.2004 käskkirjaga nr 970 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olevad Tallinnas aadressil Pärnamäe tee 1a ja Kiviaia tee 11a asuvad kinnisasjad, hinnatud koguväärtusega 29 300 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Sõpruse pst 178, Räägu 10c, Räägu 10b, Räägu 10a, Mooni 89b, Kännu 29, Tüve 55, Räägu 14a/Tüve 57, Räägu 10/Vuti 89/Varese 10b, Varese 10a/Vuti 91 asuvate ja Harju maakonnas, Harku vallas Tiskre külas asuva Jaani 2 kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 29 270 000 krooni, mille alusel 04.12.2004 sõlmiti vahetusleping; 1.1.2 17.03.2005 käskkirjaga nr 305 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 11c asuv ja OÜ KV-Tarantel omandis olevad Viljandi maakonnas Vastemõisa vallas Sandra külas asuv Ivaski I ning Pärnu maakonnas Koonga vallas Parasmaa külas asuv Kase I kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Räägu 14/Kännu 27, Räägu 12b/Kännu 30, Räägu 12/Lehe 29, Mooni 34, Lehe 31, Kännu 32, Kolde pst 67 ja Tabasalus aadressil Sarapuu põik 4, Sarapuu põik 7, Pähkli 14, Pähkli 12, Metsa 12 asuvate kinnisasjade ning Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami külas asuva Rannametsa kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, mille alusel 24.03.2005 sõlmiti vahetusleping; 1.1.3 02.12.2005 käskkirjaga nr 1671 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 9 asuv kinnisasi, hinnatud väärtusega 39 400 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Riigimaa 40, Hobujaama 11a, Hobujaama 17b, Sõpruse pst. 29 ja Kristiina 12 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 39 370 000 krooni, mille alusel 06.12.2005 sõlmiti vahetusleping; 1.1.4 02.12.2005 käskkirjaga nr 1672 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 10b asuv kinnisasi, hinnatud väärtusega 21 200 000 krooni, riigi omandis

9(300)

olevate Tallinnas aadressil Kentmanni 8a ja Sõpruse pst. 33 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 21 125 000 krooni, mille alusel 06.12.2005 sõlmiti vahetusleping; 1.1.5 16.12.2005 käskkirjaga nr 1769 otsustati vahetada Koit Uusi omandis olevad Tallinnas aadressil Vabaõhukooli tee 13, Vabaõhukooli tee 86a ja Vabaõhukooli tee 106 asuvad kinnisasjad, hinnatud koguväärtusega 51 100 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Tedre 55 ja Sõpruse pst 145 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 51 180 000 krooni, mille alusel 22.12.2005 sõlmiti vahetusleping;

1.1.6 07.07.2006 käskkirjaga nr 798 otsustati vahetada OÜ KV-Tarantel omandis olevad Tallinnas aadressil Vete 16b asuv, Valga maakonnas Karula vallas Lüllemäe külas asuv Rebase, Saare maakonnas Kihelkonna vallas Viki külas asuv Tammiku I ja Harju maakonnas Kuusalu vallas Pärispea küla asuv Merekalda kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 20 944 954 krooni, riigi omandis olevate Harju maakonnas Rae vallas Järveküla külas asuva Suurepõllu, Narvas aadressil Tallinna mnt 30b asuva ja Tartu maakonnas Luunja vallas Kabina küla asuva Lana kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 20 870 000 krooni, mille alusel 18.07.2006 sõlmiti vahetusleping; 1.1.7 12.09.2006 käskkirjaga nr 1040 otsustati vahetada AS Hansa Liising Eesti, mille liisinguvõtjaks oli AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Käibevara, omandis olevad Tallinnas aadressil Kõrkja tee 24 ja Kõrkja tee 26 asuvad ning asuvad ning OÜ Woody omandis olevad Tallinnas aadressil Kiviaia tee 9a, Kiviaia tee 11b ja Kiviaia tee 16 asuvad kinnisasjad, vahetuseks hinnatud koguväärtusega 107 280 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas asuvate Riigimaa 39, Riigimaa 63 kinnisasjade ja aadressidel Armatuuri 4 ja Armatuuri 7 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 107 315 000 krooni, mille alusel vahetuslepingut ei ole sõlmitud. 1.1.8 Keskkonnaministri käskkirja eelnõu alusel, mis oli koostatud 2006 septembris, kuulusid OÜ KV-Tarantel omandis olevad, Tallinnas Vete 16a asuv kinnisasi, Võru maakonnas Rõuge vallas Nogu külas asuv Augli 4b kinnisasi, Võru maakonnas Haanja vallas Vakari külas asuv Vakari 153-I kinnisasi ning Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas Sandra külas asuv Kase kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 5 764 367 krooni, vahetamisele riigi omandis olevate, Sillamäel Ehitajate tee 3c, Tööstuse 24 ja Tallinna mnt 1 asuvate kinnisasjade, Ida-Viru maakonnas Toila vallas Päite külas asuva 127M kinnisasja ning Harju maakonnas Padise vallas Keibu külas asuva Keiburanna kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 5 858 647 krooni. 1.2 Punktis 1 ja 1.1 nimetatud Villu Reiljani ametialane tegu, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult Kalev Kanguriga, oli ebaseaduslik, sest looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel oli see vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Villu Reiljani tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Villu Reiljani ametialane tegu oli vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse ( RT I 1995, 16, 228, jõustunud 01.01.1996; RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Villu Reiljani ametialane tegu vastuolus riigivaraseaduse § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Villu Reiljan oli teadlik, et AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikud OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, Elar Liblik ja Koit Uus olid riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks

10(300)

omandanud järgmised looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad ja nõudeõigused looduskaitseliste piirangutega maade tagastamiseks: - OÜ Woody oli omandanud selleks järgmised nõudeõigused: 17.11.2003 Kallaste 18 nõudeõiguse, mis tagastati Kiviaiatee 16 ja 9 näol ja 03.09.2004 Pihlaka 19 nõudeõiguse, mis tagastati Kiviaiatee 11b, 10b ja 9a näol; - Koit Uus oli omandanud selleks järgmise nõudeõiguse 08.09.2004: Raku 7, mis tagastati Vabaõhukooli 13 ja 84 näol; - Elar Liblik oli omandanud selleks 14.10.2004 nõudeõiguse Iru Kõrts A-11/12/13, mis tagastati Narva mnt 180, Vabaõhukooli tee 15, Vabaõhukooli tee 17, Vabaõhukooli tee 108 näol, kuid Elar Libliku kinnistute osas vahetusmenetluseni ei jõutud; - OÜ Woody oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad: 15.01.2004 Pärnamäe tee 1a, 17.11.2003 Kiviaiatee 11a , 17.10.2003 Kiviaia tee 11, mis jagati pärast omandamist Kiviaia tee 11 (20 857 m2) ja Kiviaia tee 11c (62 077 m2); - Koit Uus oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad 08.09.2004: Vabaõhukooli tee 106, Vabaõhukooli tee 86a; - OÜ KV-Tarantel oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad: 08.11.2002 Kase I, 29.04.2004 Ivaski I, 06.03.2006 Vete 16 a, 26.02.2001 Rebase, 22.02.2002 Tammiku I, 08.11.2002 Merekalda. Samuti oli Villu Reiljan teadlik, et OÜ Käibevara oli OÜlt Brassland üle võtnud 09.05.2005 liisinglepingu AS-ga Hansa Liising Eesti Tallinnas asuvate kinnistute Kõrkja tee 24 ja Kõrkja tee 26 suhtes, et osaleda maadevahetuses. Villu Reiljan jättis kasutamata kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91 (kehtis 28.12.2001 kuni 10.05.2004) ning looduskaitseseaduse (kehtis alates 10.05.2004) § 16 sätestatud ostueesõiguse OÜ Woody ja Koit Uusi poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamisel ning OÜ KV-Tarantel poolt Viljandi maakonnas, Vastemõisa vallas, Sandra külas asuva Ivaski I ja Tallinnas Vete 16a asuva looduskaitselise piiranguga kinnisasjade soetamisel, teades, et nimetatud kinnisasju kasutatakse hiljem maadevahetuses vastavalt looduskaitseseaduse § 19. Villu Reiljan pidas võimalikuks, et maadevahetuse käigus hinnatakse nende kinnisasjade väärtus kõrgemaks kui nende soetushind. Samuti jättis Villu Reiljan looduskaitseliste piirangutega maade tagastamisel maareformi käigus OÜle Woody, Koit Uusile ja Elar Liblikule kasutamata võimaluse jätta maad riigi omandisse vastavalt maareformi seaduse § 31 lg 1 p 2 ja maa riigi omandisse jätmise korra p 5 lg 3 kohaselt järgmiste nõudeõiguste osas: -Kallaste 18 nõudeõiguse, mis tagastati Kiviaia tee 16 ja 9 näol 12.01.2005; -Pihlaka 19 nõudeõiguse, mis tagastati Kiviaia tee 11b, 10b ja 9a näol 12.01.2005; -Raku 7, mis tagastati Vabaõhukooli 13 ja 84 näol 02.03.2005; -Iru Kõrts A-11/12/13 nõudeõiguse, mis tagastati Narva mnt 180, Vabaõhukooli tee 15, Vabaõhukooli tee 17, Vabaõhukooli tee 108 näol 11.01.2006; Villu Reiljan oli teadlik, et Toomas Annusega seotud isikud realiseerisid läbi maadevahetuse Toomas Annuse ja AS Merko Ehitus huve, saades riigilt võimalikult soodsalt enda omandisse Toomas Annust ja AS-i Merko Ehitus huvitavad kinnisasjad. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid eelnevalt olid need omandatud AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikute poolt, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust ning seega oli läbi maadevahetuse tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigi poolt vastu soovib ning AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikute puhul arvestati riigi poolt kinnisasjade vastu andmisel AS-i Merko Ehitus ja AS-i Merko Grupp soove, võimaldades neil seeläbi saada riigilt neile

11(300)

äritegevuseks huvipakkuvad kinnisasjad. Samuti oleks tulenevalt riigivaraseadusest väljaspool vahetusmenetlust isikutel võimalik omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. Seega oli AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikute poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja nõudeõiguste kokkuostmine ning nende vahetamine kantud eesmärgist vältida riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist ning saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi. Eelpool nimetatud eesmärgist oli Villu Reiljan teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise huvides kooskõlastatult Kalev Kanguriga. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärgiks ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada vahetusmenetlust juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi. Looduskaitselisi eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, kuna ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti oli vastavalt looduskaitseseadusele võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Villu Reiljan looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult ebaotstarbekalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes Toomas Annuse ja AS Merko Ehitus huvidest. Villu Reiljan oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse §-s 19 sätestatud vahetusmenetlusest p1.1 toodud vahetuste puhul. Villu Reiljani ebaseadusliku teo tulemusena, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos Kalev Kanguriga, said AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikud enda omandisse vahetuse tulemusena riigilt punktis 1.1 toodud kinnisasjad koguväärtusega 187 978 333 krooni. Samuti oli Villu Reiljani tegevus koos Kalev Kanguriga suunatud sellele, et AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikud saaksid enda omandusse või kasutusse riigilt p 1.1 toodud kinnisasju 113 173 647 krooni väärtuses. 1.3 Punktis 1 nimetatud vara ja varalise soodustuse lubamisega nõustumine ning vara vastuvõtmine seisnes järgnevas: 1.3.1 10.11.2004 eeluurimisel tuvastamata kohas küsis Villu Reiljan Toomas Annuselt AS-i Merko Grupp kontserni kuuluva ettevõtte AS Merko Ehitus poolt ehitatud ja müüdavat korterit tema poolt määratud isiku Lea Kiivit kasutusse määramata ajaks ning ilma tasuta. Esmalt soovis Villu Reiljan Toomas Annuselt saada korterit aadressil Tallinn Pärnu mnt 131b nr 63 suurusega 61,3m2 koos rõduga 3m2, müügiväärtusega 946 760 krooni ning parkimiskohta väärtusega 95 000 krooni. Lea Kiivitile nimetatud korter peale sellega kohapeal tutvumist ei meeldinud. Seejärel nõustus T. Annus 2004 aasta detsembrikuu alguses sellega, et Villu Reiljani poolt määratud isiku Lea Kiiviti tasuta kasutusse antakse aadressil Tallinn Rävala pst 19 asuv korter nr 33 suurusega 67,7 m2, koos rõduga suurusega 7,7m2 ning koos parkimiskohaga nr 140 ja lisatöödega, müügiväärtusega 1 624 650 krooni. 06.10.2005 anti nimetatud korter Villu Reiljaniga seotud isikule Lea Kiivitile üle, kes hakkas seda korterit elukohana kasutama. Korteri müügihinda ega kasutamise eest AS-le Merko Ehitus ei tasutud, kuigi arvestades eluruumi keskmisi üürihindu kuus, oleks pidanud korteriomandi kasutamise eest tasuma ajavahemikul 06.10.2005-11.10.2006 vähemalt 108 252 krooni. Lea Kiiviti poolt korteri tasuta kasutamise ning korteri Lea Kiiviti kasutuse andmise asjaolude varjamiseks vormistati korter müügitehinguna 05.05.2006 AS-lt

12(300)

Merko Ehitus Toomas Annusega seotud isikule Paavi Karjatsele hinnaga 1 624 650 krooni ning 30.06.2006 Toomas Annusega seotud isikule Eldur Astoverile hinnaga 1 700 000 krooni. 11.10.2006 müüdi korter ja selle juurde kuuluv parkimiskoht 3 176 000 krooni eest Lea Kiivitile. Lea Kiivitile müüdi korter peale AS-s Merko Ehitus läbiotsimise toimumist kriminaalmenetluse raames. 1.3.2 08.08.2006 Tallinnas Mustamäe tee/Sõstra 2 asuvas Kamikadze pubis nõustus Villu Reiljan Toomas Annuse poolt varalise soodustuse lubamisega, mille kohaselt võib ta tulevikus kindlaks määramata ajal omandada juriidilises isikus osaluse Toomas Annusega seotud äriühinguga seotud varaliste vahendite arvel. Selleks lubas Toomas Annus Villu Reiljanile asutada juriidilise isiku ning suurendada selle juriidilise isiku vara. Juriidilise isiku asutamine ning selle vara suurendamine pidi toimuma Toomas Annusega seotud äriühingu varaliste vahendite arvelt. Toomas Annus lubas ning nõustus sellega, et niikaua kui Villu Reiljan ei soovi, ei ole ta äriühingu osalusega seostatav ning äriühingu osanikuks ning juhatuse liikmeks on Toomas Annuse poolt määratud isik. Toomas Annuse ja Villu Reiljani kokkuleppe kohaselt pidi Villu Reiljan või tema poolt määratud isik omandama Villu Reiljani poolt määratud ajal osaluse äriühingus või muu varalise hüve äriühingu varaliste vahendite arvelt. II Villu Reiljan, olles ametiisik, nõustus talle soodustuse lubamisega ning võttis vastu soodustust OÜ Saarte Investeering juhatuse liikmelt Tullio Liblikult selle eest, et ta keskkonnaministrina kasutas ja lubas kasutada ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel OÜ Saarte Investeering omandis olevate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade riigile kuuluvate kinnisasjade vastu vahetamise otsustamisel. 2.1 Punktis 2 nimetatud Villu Reiljani ametialane tegu seisnes selles, et ta kasutades ära oma ametiseisundit, seisis ühiselt ja kooskõlastatult koos Kalev Kanguriga ajavahemikul 2004-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et Tullio Libliku huvid saaksid OÜ Saarte Investeering kaudu võimalikult suures ulatuses seoses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning Tullio Liblikule oleks OÜ Saarte Investeering kaudu tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid seoses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. Villu Reiljan ei kasutanud looduskaitseseaduse (kehtis alates 10.05.2004) § 16 sätestatud ostueesõigust OÜ Saarte Investeering poolt 21.09.2004 Tallinnas Priisle tee 9 ja 18.11.2004 Vete 16 asuvate looduskaitselise piiranguga kinnisasjade soetamise puhul, teades, et nimetatutud kinnisasju kasutatakse maadevahetuses vastavalt looduskaitseseaduse § 19. Samuti pidas Villu Reiljan võimalikuks, et maadevahetuse käigus hinnatakse nende kinnisasjade väärtus kõrgemaks kui nende soetushind. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 andis Villu Reiljan keskkonnaministrina käskkirjad OÜ Saarte Investeering omandis olevate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade riigile kuuluvate kinnisasjade vastu vahetamise kohta. Maadevahetuse käigus anti riigi poolt vastu kinnisasjad, mis olid eelnevalt Tullio Libliku poolt kooskõlastatult Kalev Kanguri ja Villu Reiljaniga välja valitud, arvestades Tullio Libliku huvisid OÜ Saarte Investeering kaudu. Villu Reiljani poolt anti välja järgmised käskkirjad maadevahetuse kohta: 2.1.1 Villu Reiljan otsustas 24.03.2005 käskkirja nr 327 alusel vahetada OÜ-le Saarte Investeering kuuluv, Tallinnas Priisle tee 9 asuva kinnisasi hinnatud väärtusega 14 800 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas Tehnika 53, Vana-Kuuli 15/Liikuri 41 asuvate kinnisasjade vastu, Pärnus Lai tn 5 ja Aida tn 8 asuvate kinnisasjade vastu, Haapsalus Jaama tn 32 asuva kinnisasja

13(300)

vastu, Sillamäel asuvate Türsamäe ja Ääremaa kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 14 940 000 krooni. Selle käskkirja alusel sõlmiti 29.03.2005 vahetusleping. 2.1.2 Villu Reiljan otsustas 07.11.2005 käskkirjaga nr 1471 vahetada OÜ-le Saarte Investeering kuuluv Tallinnas aadressil Vete 16 asuv kinnisasi ja Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuv Suure-Männiku kinnisasi hinnatud koguväärtusega 8 180 000 krooni, riigi omandis olevate Harju maakonnas Saue vallas Vanamõisa külas asuvate Suve ja Sügise kinnisasjade, Pärnus aadressil Tedre 4a ja Tarva 7a asuvate kinnisasjade, Tartu Maakonnas Mäksa vallas Vana-Kastre külas asuva Teekoha kinnisasja, Narvas aadressil Uus põik 2 asuva kinnisasja ja Valga maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 8 160 000 krooni. Selle käskkirja alusel sõlmiti 30.11.2005 vahetusleping. 2.2 Punktis 2 ja 2.1 nimetatud Villu Reiljani ametialane tegu, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult Kalev Kanguriga, oli ebaseaduslik, sest, looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel oli see vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Villu Reiljani tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Villu Reiljani ametialane tegu oli vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse( RT I 1995, 16,228, jõustunud 01.01.1996, RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Villu Reiljani ametialane tegu vastuolus riigivaraseaduse § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Villu Reiljan oli teadlik, et OÜ Saarte Investeering oli riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks omandanud järgmised looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad: - 21.09.2004 Tallinnas Priisle tee 9, - 18.11.2004 Tallinnas Vete 16, - 02.11.2005 Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuv Suure-Männiku. Villu Reiljan jättis kasutamata looduskaitseseaduse (kehtis alates 10.05.2004) § 16 sätestatud ostueesõiguse OÜ Saarte Investeering poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamisel Tallinnas Priisle tee 9 ja Vete 16, teades, et nimetatud kinnisasju kasutatakse maadevahetuses vastavalt looduskaitseseaduse § 19. Villu Reiljan pidas võimalikuks, et maadevahetuse käigus hinnatakse nende kinnisasjade väärtus kõrgemaks kui nende soetushind. Villu Reiljan oli teadlik, et OÜ Saarte Investeering kaudu realiseeris Tullio Liblik maadevahetusega oma huvisid, saades seeläbi riigilt võimalikult soodsalt OÜ Saarte Investeering omandisse Tullio Liblikut huvitavad kinnisasjad. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid eelnevalt olid need omandatud OÜ Saarte Investeering poolt, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust ning seega oli läbi maadevahetuse tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigi poolt vastu soovib ning OÜ Saarte Investeering puhul arvestati riigi poolt kinnisasjade vastu andmisel OÜ Saarte Investeering soove, võimaldades neil seeläbi saada riigilt neile äritegevuseks huvipakkuvad kinnisasjad. Samuti oleks tulenevalt riigivaraseadusest väljaspool vahetusmenetlust isikutel võimalik omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või

14(300)

eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise ning seeläbi võimaliku hinna tõusu. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. Seega oli Tullio Libliku poolt OÜ Saarte Investeering kaudu looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmine ning nende vahetamine kantud eesmärgist vältida riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist ning saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi. Eelpool nimetatud eesmärgist oli Villu Reiljan teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise huvides kooskõlastatult Kalev Kanguriga. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärgiks ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada vahetusmenetlust juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi. Looduskaitselisi eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, kuna ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti oli vastavalt looduskaitseseadusele võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Villu Reiljan looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult ebaotstarbekalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes Tullio Libliku huvide realiseerimisest OÜ Saarte Investeering kaudu. Villu Reiljan oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse §-s 19 sätestatud vahetusmenetlusest p 2.1 toodud vahetuste puhul. Villu Reiljani ebaseadusliku teo tulemusena, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos Kalev Kanguriga, sai Tullio Liblik OÜ Saarte Investeering kaudu vahetuste tulemusena riigilt punktis 2.1 toodud kinnisasjad koguväärtusega 23 100 000 krooni. 2.3 Punktis 2 nimetatud varalise soodustuse lubamisega nõustumine ning vastuvõtmine seisnes järgnevas: 2.1.1 Villu Reiljan lisas OÜ Saarte Investeering maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Narvas aadressil Uus põik 2 asuva kinnisasja vahetusväärtusega 665 000 krooni, mille osas oli Villu Reiljan võtnud vastu Tullio Libliku poolt ajavahemikul 2004-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas antud võimaluse otsustada selle kinnisasja osas, kellele ja mis tingimusel see võõrandada. Tullio Liblik võimaldas Villu Reiljani poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. 2.1.2 Villu Reiljan lisas OÜ Saarte Investeering maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Valga Maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnisasja, vahetusväärtusega 40 000, mille osas oli Villu Reiljan võtnud vastu Tullio Libliku poolt ajavahemikul 2004-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas antud võimaluse otsustada selle kinnisasja osas, kellele ja mis tingimusel see võõrandada. Tullio Liblik võimaldas Villu Reiljani poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta.

Villu Reiljanit on alus süüdistada altkäemaksu võtmises vähemalt teist korda, so ametiisikuna talle vähemalt teist korda vara ja soodustuse lubamisega nõustumises ning soodustuse ja vara vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et tema ametiisikuna on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et jätab selle toime panemata edaspidi, so KarS §-s 294 lg 2 p-s 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

15(300)

KALEV KANGUR Kalev Kangurit süüdistatakse KarS § 294 lg 2 p 1 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, so altkäemaksu võtmises vähemalt teist korda ja suures ulatuses, mis seisnes järgnevas: Kalev Kangur, töötades vastavalt keskkonnaministri 18.04.1996 käskkirjale nr M-24 alates 01.01.1996 Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas asuva Maa-ameti peadirektori ametikohal, kes oli: - keskkonnaministri 16.03.1999 määrusega nr 21 (RTL 1999, 66, 857, jõustunud 24.04.1999, kehtinud kuni 16.03.2007) kinnitatud Maa-ameti põhimääruse p 14 alapunktide 1, 3, 4 ja 10 järgi juhtima ameti ja struktuuriüksuste tööd, otsustama ja korraldama ameti pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist; vastutama ameti tegevust reguleerivate õigusaktide täpse ja otstarbeka täitmise eest ning andma aru keskkonnaministrile; esindama ametit ilma erivolituseta ja andma volitusi ameti esindamiseks ning täitma talle seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või keskkonnaministri määruse või käskkirjaga antud muid ülesandeid; p 5 järgi koordineerima maareformi läbiviimist maareformi seaduses sätestatud ulatuses; - oli üksikkorraldustega määratud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 241 (jõustunud 16.07.2004, RT I 2004, 55, 396) kinnitatud “Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused„ (edaspidi Kord) § 10 lg 1 järgi riigi esindajaks vahetusmenetluses ning kes on keskkonnaministri 03.11.2004 käskkirjaga nr 1050, kooskõlas looduskaitseseadusega ( RT I, 2004, 38, 258 jõustunud 10.05.2004, redaktsioon kehtinud kuni 31.03.2007), volitatud muuhulgas korraldama Keskkonnaministeeriumi valitsemisel olevate maaüksuste kasutamist ja käsutamist ning kellel oli õigus Korra § 10 lg 2 p-de 1-4 järgi teha ettepanekuid vahetusmaa asukoha ja piiride suhtes, määrata vahetusmenetluses osalevate kinnisasjade väärtused määruses sätestatud alustel ja korras, vajaduse korral tellida maa erakorraline hindamine, metsa inventeerimine või muid väärtuste määramiseks vajalikke töid, pidada avaldajaga läbirääkimisi ning määrata läbirääkimise käigus avaldajale tähtajad vahetusmaa piiride ja asukohaga nõustumiseks või vastuväidete esitamiseks, vahetatava maa jagamiseks või vahetatavat maad koormavate asjaõiguste osas kinnistusraamatusse tehtud kannete muutmiseks või nende kustutamiseks ning kaasata menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, et välja selgitada vahetatava maa vastavus looduskaitseseaduse § 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekus; ning kelle ülesandeks oli Korra § 11 lg 2 p 3 järgi kontrollida, kas kinnisasja võib vahetada looduskaitseseaduse § 19 sätestatust lähtudes; - oli maareformi seaduse (RT I 1997, 81, 1363, jõustunud 30.11.1997; RT I 2000, 54, 347, jõustunud 16.07.2000) § 38 lg 2 p 1, 2, 3 järgi õigus maareformi läbiviimisel: kontrollida riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse organi tegevust maareformi läbiviimisel; nõuda riigiasutuselt või kohaliku omavalitsuse organilt infot ja aruandeid maareformi läbiviimise kohta; teha riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse organile kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimuses; - oli riigivaraseaduse (RT I 1995, 22, 327, jõustunud 20.03.1995; RT I 1996, 81, 1446, jõustunud 08.12.1996) § 4 lg 2 mõistes riigivara valdava volitatud asutuse juht, kelle kohus on riigivaraseaduse § 5 lg 4 ning § 7 lg 2 ja 3 järgi kasutada ja majandada tema valdusse antud riigivara heaperemehelikult, hoolitseda igati selle säilimise ja väärtuse võimaliku kasvu eest ning kes peab riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mis riik võib neist tehingutest saada. Sellega olid Kalev Kangurile pandud haldamis-, järelevalve- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning seega oli ta ametiisik karistusseadustiku § 288 mõistes. Kalev Kangur pani Maa-ameti peadirektorina toime alljärgnevad teod:

16(300)

1. Kalev Kangur, olles ametiisik, nõustus talle varalise soodustuse lubamisega ning võttis vastu varalist soodustust Tarmo Pedjasaarelt selle eest, Kalev Kangur oli pannud ning paneks oma ametiseisundit ära kasutades toime ebaseaduslikke tegusid looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel maadevahetuste teostamisel OÜ-le Mell ja OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. 1.1. Punktis 1 nimetatud OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kuulunud kinnisasjadega toimunud Kalev Kanguri juhitud vahetustehingud olid järgmised: 1.1.1. Keskkonnaministri 06.03.2006 käskkirja nr 263 alusel vahetati OÜ-le Mell kuuluv Suuretüki kinnisasi, mille väärtuseks oli 1 926 216 krooni, ning OÜ-le Ikaros Grupp kuuluv Vahe-Eedi kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 1 448 885 krooni, ja Väike-Männiku kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 140 000 krooni, koguväärtusega 3515101 krooni, riigile kuuluva Võhma kinnisasja vastu, mille väärtuseks oli määratud 3 550 000 krooni. 17.03.2006 sõlmiti samasisuline vahetusleping. 1.1.2. Keskkonnaministri 07.07.2006 käskkirja nr 797 alusel vahetati OÜ-le Ikaros Grupp kuuluv Lohu A-136 kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 267 587 krooni, Kõrtsi kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 476 728 krooni, ja Tohkre-Juhani kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 702 071 krooni, koguväärtusega 1 446 386 krooni, riigile kuuluva Tartu maakonnas Maramaa külas asuva Järve kinnisasja, mille väärtuseks oli määratud 1 300 000 krooni, ja Kotkapesa kinnisasja, mille väärtuseks oli määratud 201 287 krooni, koguväärtusega 1 501287 krooni, vastu. 13.07.2006 sõlmiti samasisuline vahetusleping. 1.2. Punktis 1 nimetatud Kalev Kanguri ametialane ebaseaduslik tegu seisnes selles, et Kalev Kangur, kasutades ära oma ametiseisundit, seisis ajavahemikul 2001-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et Tarmo Pedjasaare huvid saaksid OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kaudu võimalikult suures ulatuses seoses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning Tarmo Pedjasaarele oleks OÜ-le Mell ja OÜ-le Ikaros Grupp kaudu tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid seoses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. Kalev Kangur juhtis Maa-ameti peadirektorina OÜ-le Mell ja OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetlusi riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Selleks korraldas ta nende vahetusavaldustele vastamist, vahetatava ja soovitud vahetusmaa hindamist, kontrollis vahetatava kinnisasja sobivust looduskaitseseaduse § 19 sätestatust tulenevalt, kaasas Korra § 10 lg 2 p 4 alusel menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks välja vahetatava maa vastavust looduskaitseseaduse § 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekust. Lisaks korraldas Kalev Kangur kinnisasjade vahetamise kohta ministri käskkirjade ja nende juurde seletuskirjade koostamist. Samuti seisis ta oma ametiseisundit kasutades selle eest, et Tarmo Pedjasaar saaks OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kaudu looduskaitseliste kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjadega need kinnisasjad, mida ta soovis võimalikult soodsatel tingimustel. Samuti ei teinud Kalev Kangur ettepanekut OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamisel ostueesõiguse rakendamiseks. Kalev Kangur andis Tarmo Pedjasaarele enne OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamist informatsiooni selle kohta, kas kinnisasju saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse § 19 vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu.

17(300)

1.3. Punktides 1 ja 1.2 nimetatud Kalev Kanguri ametialane tegu oli ebaseaduslik, sest see oli vastuolus korruptsioonivastase seaduse (RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999, redaktsioon kehtinud kuni 14.03.2007, edaspidi KVS) § 21 lg 1 ning § 25 lg 1 ja lg 2. Vastavalt korruptsioonivastase seaduse § 21 lg 1 käsitatakse toimingupiiranguna kõnealuses seaduses keeldu teha korruptiivse tulu saamist võimaldavaid toiminguid. Huvide konfliktiga on vastavalt KVSi § 25 lg 1 tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või hõimlaste või tema enda või nimetatud isikutega seotud juriidiliste isikute majandushuve. Vastavalt KVS § 25 lg 2 ametiisik, kelle ülesanne on osaleda KVS § 25 lg 1 nimetatud ühisotsuse tegemises, on kohustatud sellest viivitamata teatama asjaomasele organile ja oma vahetule ülemusele või teenistusse võtmise või ametisse nimetamise õigusega isikule või organile ning loobuma otsuse tegemisest. Kalev Kangur ei oleks tohtinud osaleda otsuste tegemisel, mis olid seotud OÜ-le Mell ja OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisega riigile kuuluvate kinnisasjadega ning ta oleks pidanud teatama oma vahetule ülemusele, et ta ei saa selliste otsuste tegemisel osaleda. Kalev Kangur oli OÜ-s Mell varjatud osanik, kes oli investeerinud OÜ Mell looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamist 90,3% ulatuses. OÜ-s Ikaros Grupp oli Kalev Kangur osalenud 50,9% ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamises. Seega osales Kalev Kangur otsuste tegemisel, mis mõjutasid oluliselt tema enda majandushuve, ning selliste otsuste tegemisel osalemine on keelatud. Kalev Kanguri ametialane tegu looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel oli vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Kalev Kanguri tegevus vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Kalev Kanguri ametialane tegevus oli vastuolus avaliku teenistuse seaduse( RT I 1995, 16,228, jõustunud 01.01.1996; RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegevus vastuolus riigivaraseaduse (RT I 1995, 22, 327, jõustunud 20.03.1995; RT I 1996, 81, 1446, jõustunud 08.12.1996) § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad ja volitatud asutused kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Kalev Kangur oli teadlik, et OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp olid riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks omandanud järgmised looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad: OÜ Mell : 08.10.2003 Tartu maakonnas Laeva vallas Valmaotsa külas asuva Suuretüki kinnisasja;

OÜ Ikaros Grupp:

- 06.11.2001 Võru maakonnas Antsla vallas Jõepera külas asuva Lohu A-136 kinnisasja;

- 06.10.2003 Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas Voore külas asuva Kõrtsi kinnisasja;

- 06.11.2001 Võru maakonnas Lasva vallas Tohkri külas asuva Tohkre-Juhani kinnisasjast 1/3 ning 09.09.2005 kinnisasjast 2/3;

- 18.02.2002 Valga maakonnas Otepää vallas Nüpli külas asuva Vahe-Eedi kinnisasja;

18(300)

- 18.02.2002 Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuva Suure-Männiku kinnisasja, millest 02.11.2005 jagamisega eraldati Väike-Männiku kinnisasi.

Kalev Kangur tegi keskkonnaministrile ettepaneku mitte kohaldada hinnast tulenevalt kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91 (RT I, 1994, 46, 773, RT I 2001, 97, 602, kehtis 28.12.2001 kuni 10.05.2004) ja looduskaitseseaduse (kehtis alates 10.05.2004) § 16 sätestatud ostueesõigust, olles teadlik, et nimetatud kinnisasju kasutatakse vahetusmenetluses ning pidades samas võimalikuks, et OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kinnisasjade soetushind oli väiksem kui see hind, millise riik neile vahetusmenetluse käigus määras.

Kalev Kangur oli teadlik, et OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kaudu realiseeris Tarmo Pedjasaar maadevahetusega oma huvisid, saades seeläbi riigilt võimalikult soodsalt OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp omandisse Tarmo Pedjasaart huvitavad kinnisasjad. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp olid need eelnevalt omandanud, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust. Seega oli maadevahetuse kaudu tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigilt vastu soovib ning OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp puhul arvestati riigi poolt kinnisasjade vastu andmisel OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp soove, võimaldades neil seeläbi saada riigilt neile äritegevuseks huvi pakkuvad kinnisasjad. Samuti oleks tulenevalt riigivaraseadusest isikutel võimalik väljaspool vahetusmenetlust omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp soovisid saada looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetluse käigus riigilt kinnisasjad, millele neil oli olemas ostja, kes oli nõus maksma kinnisasjade eest kõrgemat hinda, kui riik oli määranud. Kalev Kangur oli nimetatud eesmärgist teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise suunas. Kalev Kangur korraldas keskkonnaministri 06.03.2006 käskkirja nr 263 ning selle juurde käiva seletuskirja ettevalmistamist, mille tulemusena said OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell Võhma kinnisasja, mille väärtuseks oli riigi poolt määratud 3 550 000 krooni, omanikuks. Kalev Kangur pidas ühtlasi ka vahetusena saadava maa edasise müügi osas tulevase ostjaga läbirääkimisi, mis päädisid 03.05.2006 tehinguga, mille tulemusena OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp müüsid Võhma kinnistu Oleg Panfilovile 5 062 000 krooniga. Kalev Kangur oli käskkirja ette valmistades teadlik, et riigivara väärtus turul oleks kõrgem kui vahetusel määratud hind. Kalev Kangur korraldas keskkonnaministri 07.07.2006 käskkirja nr 797 projekti ning seletuskirja ettevalmistamist ministrile allkirjastamiseks, mille tulemusena sai OÜ Ikaros Grupp Tartu maakonnas Maramaa külas asuva Järve kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 1 300 000 krooni, ja Kotkapesa kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 201 287 krooni, omanikuks. Kalev Kangur pidas vahetusmenetlust korraldades vahetusena saadava maa edasise müügi osas tulevase ostjaga läbirääkimisi, mis päädisid 28.08.2006 tehinguga, mille tulemusena OÜ Ikaros Grupp müüs Järve ja Kotkapesa kinnisasjad OÜ-le Sarbas 3 250 000 krooni eest. Kalev Kangur oli käskkirja ette valmistades teadlik, et riigivara väärtus turul oleks kõrgem kui vahetusel määratud hind.

19(300)

Seega lähtus Kalev Kangur Maa-ameti peadirektorina, osaledes OÜ-le Mell ja OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, mitte avalikust huvist, vaid Tarmo Pedjasaare ja enda huvidest. Kalev Kangurile oli oluline, et vahetuste käigus saaksid OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp riigilt soovitud kinnisasjad, sest neile olid olemas ostjad, kes olid nõus maksma kinnisasjade eest kõrgemat hinda, kui riik oli määranud kinnistute väärtuseks vahetustel. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärk ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi, vahetusmenetlust. Looduskaitselisi eesmärke on võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, sest ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti on vastavalt looduskaitseseadusele võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Kalev Kangur looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult ebaotstarbekalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes Tarmo Pedjasaare huvide realiseerimisest OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kaudu. Kalev Kangur oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse § 19 sätestatud vahetusmenetlusest p 1.1 toodud vahetuste puhul. Kalev Kanguri ebaseadusliku teo tulemusena said OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp p 1.1 toodud kinnisasjade omanikuks koguväärtusega 5 051 287 krooni. 1.4. Punktis 1 nimetatud varalise soodustuse lubamisega nõustumine ning vastuvõtmine seisnes järgnevas: Kalev Kangur nõustus ja võttis vastu kokkuleppel OÜ Mell ja OÜ-s Ikaros Grupp juhatuse liikme ja osaniku Tarmo Pedjasaarega ajavahemikul 2001-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas võimaluse tegutseda varjatult ettevõtluses ning suurendada oma vara. Tarmo Pedjasaar võimaldas Kalev Kanguril varjatult investeerida OÜ-sse Ikaros Grupp ja OÜ-sse Mell, lähtudes Kalev Kanguri korraldustest ning tegutsedes Kalev Kanguri huvides ja arvel. Kalev Kangur oli ajavahemikul 06.11.2001-06.10.2003 investeerinud OÜsse Ikaros Grupp looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostu 584 490 krooni, mis moodustas 50,9% looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostmisesse paigutatud summadest. OÜ Mell puhul oli Kalev Kangur finantseerinud nii OÜ Mell osa soetust kui ka investeerinud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostu ajavahemikul 18.09.2003-05.03.2004 kokku 2 601 693 krooni ulatuses, misjärel Kalev Kanguri osalus OÜ-s Mell oli 90,3%. Kalev Kanguri poolt OÜ-sse Mell ja OÜ-sse Ikaros Grupp investeeritud summade eest osteti looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad, mis vahetati riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, mis müüdi omakorda vaheltkasuga edasi. Samuti müüdi teistele isikutele looduskaitseliste piirangutega kinnisasju, et viimased saaksid need vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Eelkirjeldatud tehingute tulemusena teenis Kalev Kangur oma investeeringutelt kasu OÜ-s Ikaros Grupp 2 032 315 krooni ja OÜ-s Mell 2 732 560 krooni. Tarmo Pedjasaar andis Kalev Kangurile võimaluse otsustada ja edasi paigutada Kalev Kanguri investeeringutelt saadud kasumit uuteks äritehinguteks. Kalev Kanguri korraldusel kandis Tarmo Pedjasaar OÜ Mell juhatuse liikmena OÜle Saarte Investeering ettemaksuna 2004 septembris 1 800 000 krooni. Kalev Kanguri korraldusel andis Tarmo Pedjasaar laenu 03.07.2006 OÜ Mell arvelt 4 200 000 krooni OÜ-le Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osade ostmiseks. 2. Kalev Kangur, olles ametiisik, nõustus talle varalise soodustuse lubamisega ning võttis vastu varalist soodustust ja vara AS-i Merko Ehitus (äriregistri kood 10068022, praegune

20(300)

AS Järvevana) nõukogu esimehelt Toomas Annuselt selle eest, et Kalev Kangur oli pannud ning paneks oma ametiseisundit ära kasutades toime ebaseaduslikke tegusid looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel maadevahetuste teostamisel AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikutele kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. 2.1. Punktis 2 nimetatud Kalev Kanguri juhitud vahetustehinguid, mida teostati või püüti teostada AS-ga Merko Ehitus ning AS-ga Merko Grupp seotud isikute OÜ Woody, OÜ KV- Tarantel, OÜ Käibevara ja Koit Uus kinnisasjadega olid järgmised: 2.1.1 18.10.2004 käskkirjaga nr 970 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olevad Tallinnas aadressil Pärnamäe tee 1a ja Kiviaia tee 11a asuvad kinnisasjad, hinnatud koguväärtusega 29 300 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Sõpruse pst 178, Räägu 10c, Räägu 10b, Räägu 10a, Mooni 89b, Kännu 29, Tüve 55, Räägu 14a/Tüve 57, Räägu 10/Vuti 89/Varese 10b, Varese 10a/Vuti 91 asuvate ja Harju maakonnas, Harku vallas Tiskre külas asuva Jaani 2 kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 29 270 000 krooni, mille alusel 04.12.2004 sõlmiti vahetusleping; 2.1.2 17.03.2005 käskkirjaga nr 305 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 11c asuv ja OÜ KV-Tarantel omandis olevad Viljandi maakonnas Vastemõisa vallas Sandra külas asuv Ivaski I ning Pärnu maakonnas Koonga vallas Parasmaa külas asuv Kase I kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Räägu 14/Kännu 27, Räägu 12b/Kännu 30, Räägu 12/Lehe 29, Mooni 34, Lehe 31, Kännu 32, Kolde pst 67 ja Tabasalus aadressil Sarapuu põik 4, Sarapuu põik 7, Pähkli 14, Pähkli 12, Metsa 12 asuvate kinnisasjade ning Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami külas asuva Rannametsa kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, mille alusel 24.03.2005 sõlmiti vahetusleping; 2.1.3 02.12.2005 käskkirjaga nr 1671 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 9 asuv kinnisasi, hinnatud väärtusega 39 400 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Riigimaa 40, Hobujaama 11a, Hobujaama 17b, Sõpruse pst. 29 ja Kristiina 12 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 39 370 000 krooni, mille alusel 06.12.2005 sõlmiti vahetusleping; 2.1.4 02.12.2005 käskkirjaga nr 1672 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 10b asuv kinnisasi, hinnatud väärtusega 21 200 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Kentmanni 8a ja Sõpruse pst. 33 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 21 125 000 krooni, mille alusel 06.12.2005 sõlmiti vahetusleping; 2.1.5 16.12.2005 käskkirjaga nr 1769 otsustati vahetada Koit Uusi omandis olevad Tallinnas aadressil Vabaõhukooli tee 13, Vabaõhukooli tee 86a ja Vabaõhukooli tee 106 asuvad kinnisasjad, hinnatud koguväärtusega 51 100 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Tedre 55 ja Sõpruse pst 145 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 51 180 000 krooni, mille alusel 22.12.2005 sõlmiti vahetusleping;

2.1.6 07.07.2006 käskkirjaga nr 798 otsustati vahetada OÜ KV-Tarantel omandis olevad Tallinnas aadressil Vete 16b asuv, Valga maakonnas Karula vallas Lüllemäe külas asuv Rebase, Saare maakonnas Kihelkonna vallas Viki külas asuv Tammiku I ja Harju maakonnas Kuusalu vallas Pärispea küla asuv Merekalda kinnisasi, hinnatud väärtusega kokku 20 944 954 krooni, riigi omandis olevate Harju maakonnas Rae vallas Järveküla külas asuva Suurepõllu, Narvas aadressil Tallinna mnt 30b asuva ja Tartu maakonnas Luunja vallas Kabina külas asuva Lana kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 20 870 000 krooni, mille alusel 18.07.2006 sõlmiti vahetusleping;

21(300)

2.1.7 12.09.2006 käskkirjaga nr 1040 otsustati vahetada AS Hansa Liising Eesti, mille liisinguvõtjaks oli AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Käibevara, omandis olevad Tallinnas aadressil Kõrkja tee 24 ja Kõrkja tee 26 asuvad ning OÜ Woody omandis olevad Tallinnas aadressil Kiviaia tee 9a, Kiviaia tee 11b ja Kiviaia tee 16 asuvad kinnisasjad, vahetuseks hinnatud koguväärtusega 107 280 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas asuvate Riigimaa 39, Riigimaa 63 kinnisasjade ja aadressidel Armatuuri 4 ja Armatuuri 7 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 107 315 000 krooni, mille alusel vahetuslepingut ei ole sõlmitud. 2.1.8 Keskkonnaministri käskkirja eelnõu alusel, mis oli koostatud 2006 aasta septembris, kuulusid OÜ KV-Tarantel omandis olevad, Tallinnas Vete 16a asuv kinnisasi, Võru maakonnas Rõuge vallas Nogu külas asuv Augli 4b kinnisasi, Võru maakonnas Haanja vallas Vakari külas asuv Vakari 153-I kinnisasi ning Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas Sandra külas asuv Kase kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 5 764 367 krooni, vahetamisele riigi omandis olevate, Sillamäel Ehitajate tee 3c, Tööstuse 24 ja Tallinna mnt 1 asuvate kinnisasjade, Ida-Viru maakonnas Toila vallas Päite külas asuva 127M kinnisasja ning Harju maakonnas Padise vallas Keibu külas asuva Keiburanna kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 5 858 647 krooni. 2.2. Punktis 2 nimetatud Kalev Kanguri ametialane tegevus seisnes selles, et ta kasutades ära oma ametiseisundit, seisis ühiselt ja kooskõlastatult koos Villu Reiljaniga ajavahemikul 10.04.2003-02.10.2006 eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et Toomas Annuse ja AS-i Merko Ehitus huvid saaksid läbi nendega seotud isikute OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, OÜ Käibevara, Koit Uusi ja Elar Libliku võimalikult suures ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning neile oleks tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. Kalev Kangur andis Toomas Annusele ja AS-i Merko Ehitus töötajatele enne AS-i Merko Ehitus ja Toomas Annuse huvides looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja looduskaitseliste piirangutega kinnistutele nõudeõiguste omandamist informatsiooni selle kohta, kas kinnisasju saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse § 19 vahetada ning milline oleks kinnisasja hind, kui see vahetusmenetluse käigus hinnatakse. Kalev Kangur tegi OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel ja Koit Uusi poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamisel keskkonnaministrile ettepaneku jätta hinnast tulenevalt kasutamata kaitstavate loodusobjektide seaduse § 9-1 ja looduskaitseseaduse § 16 sätestatud ostueesõigus, mille kaudu riigil oleks olnud võimalus need kinnisasjad omandada. Nõudeõiguste omandamisel ning maade tagastamisel maareformi seaduse kohaselt OÜle Woody, Koit Uusile ja Elar Liblikule jättis Kalev Kangur täitmata oma järelevalvefunktsiooni maareformi seaduse § 38 järgi, mille kohaselt tal oli võimalus teha ettepanek, et nimetatud maa ei kuulu tagastamisele, vaid tuleb jätta riigi omandisse vastavalt maareformi seaduse § 31 lg 1 p 2. Kalev Kangur juhtis Maa-ameti peadirektorina AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud OÜ-le Woody, OÜ-le KV-Tarantel ja Koit Uusile kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetlusi ning samuti OÜ-ga Käibevara seotud vahetusmenetlust. Selleks korraldas ta nende vahetusavaldustele vastamist, vahetatava ja soovitud vahetusmaa hindamist, kontrollis vahetatava maa sobivust looduskaitseseaduse § 19 sätestatust tulenevalt, kaasas Korra § 10 lg 2 p-i 4 alusel menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks välja vahetatava maa vastavust looduskaitseseaduse §-s 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekust. Kalev Kangur korraldas ka ministri käskkirjade ettevalmistamist kinnisasjade vahetamise kohta ning nende juurde seletuskirjade koostamist. Kalev Kangur seisis oma ametiseisundit kasutades selle eest, et kõik OÜle Woody, OÜ-le KV-Tarantel ja Koit Uusile

22(300)

kuuluvad looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad vahetataks riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Samuti seisis Kalev Kangur oma ametiseisundit kasutades selle eest, et riigi omandisse jäetaks kinnisasjad, mille vastu oli huvi AS-l Merko Ehitus ja Toomas Annusel läbi nendega seotud isikute OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, Koit Uusi ja OÜ Käibevara, ning millised nad saaksid vahetusmenetluse käigus omandada või enda kasutusse. Kalev Kangur teostas oma ametialaseid volitusi selliselt, et eelpool nimetatud Toomas Annusega ja AS-ga Merko Ehitus seotud isikud saaksid vahetusmenetluste käigus need kinnisasjad, mida nad soovisid. Samuti seisis Kalev Kangur selle eest, et kinnisasjade hindamisel oleks võimalikult palju arvestatud AS Merko Ehitus ja Toomas Annuse huve. 2.3. Punktis 2 ja 2.2 nimetatud Kalev Kanguri ametialane tegu oli ebaseaduslik, sest see oli vastuolus korruptsioonivastase seaduse (RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999, redaktsioon kehtinud kuni 14.03.2007, edaspidi KVS) § 21 lg 1 ning § 25 lg 1 ja lg 2. Vastavalt korruptsioonivastase seaduse § 21 lg 1 käsitatakse toimingupiiranguna kõnealuses seaduses keeldu teha korruptiivse tulu saamist võimaldavaid toiminguid. Huvide konfliktiga on vastavalt KVS-i § 25 lg 1 tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või hõimlaste või tema enda või nimetatud isikutega seotud juriidiliste isikute majandushuve. Vastavalt KVS § 25 lg 2 ametiisik, kelle ülesanne on osaleda KVS § 25 lg 1 nimetatud ühisotsuse tegemises, on kohustatud sellest viivitamata teatama asjaomasele organile ja oma vahetule ülemusele või teenistusse võtmise või ametisse nimetamise õigusega isikule või organile ning loobuma otsuse tegemisest. Kalev Kangur ei oleks tohtinud osaleda otsuste tegemisel, mis olid seotud OÜ-lele KV-Tarantel kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisega riigile kuuluvate kinnisasjadega ning ta oleks pidanud teatama oma vahetule ülemusele, et ta ei saa selliste otsuste tegemisel osaleda. Kalev Kangur oli teadlik, et OÜ KV-Tarantel varade suurenemisega on seotud tema varade suurenemine, kuivõrd Kalev Kangur pidi omandama OÜ KV-Tarantel osa. Kalev Kangur osales OÜ-ga KV-Tarantel seotud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetluse otsuste tegemisel, mis mõjutasid oluliselt tema enda majandushuve. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegevus, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos keskkonnaminister Villu Reiljaniga, looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Kalev Kanguri tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Kalev Kanguri ametialane tegu oli vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse ( RT I 1995, 16, 228, jõustunud 01.01.1996; RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegu vastuolus riigivaraseaduse § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Kalev Kangur oli teadlik, et AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikud OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, Elar Liblik ja Koit Uus olid riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks omandanud järgmised looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad ja nõudeõigused looduskaitseliste piirangutega maade tagastamiseks: - OÜ Woody oli omandanud selleks järgmised nõudeõigused: 17.11.2003 Kallaste 18 nõudeõiguse, mis tagastati 12.01.2005 Kiviaiatee 16 ja 9 näol ja 03.09.2004 Pihlaka 19 nõudeõiguse, mis tagastati 12.01.2005 Kiviaiatee 11b, 10b ja 9a näol;

23(300)

- Koit Uus oli omandanud selleks järgmise nõudeõiguse 08.09.2004: Raku 7, mis tagastati 02.03.2005 Vabaõhukooli 13 ja 84 näol; - Elar Liblik oli omandanud selleks 14.10.2004 nõudeõiguse Iru Kõrts A-11/12/13, mis tagastati Narva mnt 180, Vabaõhukooli tee 15, Vabaõhukooli tee 17, Vabaõhukooli tee 108 näol, kuid Elar Libliku kinnistute osas vahetusmenetluseni ei jõutud; - OÜ Woody oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad: 15.01.2004 Pärnamäe tee 1a, 17.11.2003 Kiviaiatee 11a , 17.10.2003 Kiviaia tee 11, mis jagati pärast omandamist Kiviaia tee 11 (20 857 m2 ) ja Kiviaia tee 11c (62 077 m2 ); - Koit Uus oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad 08.09.2004: Vabaõhukooli tee 106, Vabaõhukooli tee 86a; -OÜ KV-Tarantel oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad: 08.11.2002 Kase I, 29.04.2004 Ivaski I, 06.03.2006 Vete 16 a, 26.02.2001 Rebase, 22.02.2002 Tammiku I, 08.11.2002 Merekalda. Samuti oli Kalev Kangur teadlik, et OÜ Käibevara oli OÜ-lt Brassland üle võtnud 09.05.2005 liisinglepingu AS-ga Hansa Liising Eesti Tallinnas asuvate kinnistute Kõrkja tee 24 ja Kõrkja tee 26 suhtes, et osaleda maadevahetuses. Kalev Kanguril oli võimalus sekkuda maade tagastamisprotsessi maareformi käigus, sest vastavalt maareformi seaduse § 38 lg 2 p 3 on Maa-ametil õigus teha kohalikule omavalitsusele ettekirjutusi, et maad ei tagastataks. Nimetatud võimaluse jättis Kalev Kangur Elar Liblikule, Koit Uusile ja OÜle Woody maade tagastamisel kasutamata. Kalev Kangur jättis kasutamata võimaluse ostueesõiguse teostamiseks, tehes keskkonnaministrile ettepaneku OÜ Woody ja Koit Uusi poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamisel ning OÜ KV-Tarantel poolt Viljandi maakonnas, Vastemõisa vallas, Sandra külas asuva Ivaski I ja Tallinnas Vete 16a asuva looduskaitselise piiranguga kinnisasjade soetamisel mitte kohaldada hinnast tulenevalt kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91 ja looduskaitseseaduse § 16 sätestatud ostueesõigust, olles teadlik, et maadevahetuse käigus hinnatakse nende kinnisasjade väärtus kõrgemaks kui nende soetushind. Kalev Kangur oli teadlik, et Toomas Annusega seotud isikud realiseerisid läbi maadevahetuse Toomas Annuse ja AS Merko Ehitus huve, saades seeläbi riigilt võimalikult soodsalt enda omandisse Toomas Annust ja AS-i Merko Ehitus huvitavad kinnisasjad. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid eelnevalt olid need omandatud ASga Merko Ehitus ja ASga Merko Grupp seotud isikute poolt, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust ning seega oli läbi maadevahetuse tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigi poolt vastu soovib ning AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikute puhul arvestati riigi poolt kinnisasjade vastu andmisel ASi Merko Ehitus ja AS-i Merko Grupp soove, võimaldades neil seeläbi saada riigilt neile äritegevuseks huvipakkuvad kinnisasjad. Samuti oleks tulenevalt riigivaraseadusest väljaspool vahetusmenetlust isikutel võimalik omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. Seega oli AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikute poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja nõudeõiguste kokkuostmine ning nende vahetamine kantud eesmärgist vältida riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist ning saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi.

24(300)

Eelpool nimetatud eesmärgist oli Kalev Kangur teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise huvides kooskõlastatult Villu Reiljaniga. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärgiks ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada vahetusmenetlust juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi. Looduskaitselisi eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, kuna ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti oli vastavalt looduskaitseseadusele võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Kalev Kangur looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult ebaotstarbekalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes Toomas Annuse ja AS Merko Ehitus huvidest. Kalev Kangur oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse § 19 sätestatud vahetusmenetlusest p 2.1 toodud vahetuste puhul. Kalev Kanguri ebaseadusliku teo tulemusena, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos Villu Reiljaniga, said AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikud enda omandisse vahetuse tulemusena riigilt punktis 2.1 toodud kinnisasjad koguväärtusega 187 978 333 krooni. Samuti oli Kalev Kanguri tegevus koos Villu Reiljaniga suunatud sellele, et AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikud saaksid enda omandusse või kasutusse riigilt p 2.1 toodud kinnisasju 113 173 647 krooni väärtuses. 2.4. Punktis 2 nimetatud varalise soodustuse lubamisega nõustumine ning varalise soodustuse ja vara vastuvõtmine seisnes järgnevas: 2.4.1. Kalev Kangur nõustus ja võttis vastu Toomas Annus poolt 2003 teisest poolaastast 2004 esimese poolaastani korraldatud ja finantseeritud korterile asukohaga Tallinn Lossi 18/Soone 3-13 sisekujunduse lahenduse koostamise ja sisustuse eest tasumise 281 209 krooni ulatuses, mis toimus Eldur Astoveri ja AS Merko Ehitus kaudu. Alates 2004 algusest Kalev Kanguri kasutuses olev ja AS Merko Ehitus poolt ehitatud korter koos garaažiga aadressil Tallinn Lossi 18/Soone 3-13 müüdi 30.12.2003 AS-le Hansa Liising Eesti, mille liisinguvõtjaks oli OÜ Sootel, 1 000 000 krooni eest. Liisinguvõtjaks vormistati OÜ Sootel, et varjata Kalev Kanguri seost AS-ga Merko Ehitus ning AS Merko Ehitus poolt soodustuse tegemist Kalev Kangurile. Kalev Kanguri kasutuses oleva korteri müümisel AS-le Hansa Liising korteri sisustuse ja sisekujunduse lahenduse maksumust korteri müügihinna sisse AS Merko Ehituse poolt ei arvestatud. 07.02.2005 vormistati Kalev Kangur Tallinn Lossi 18/Soone 3-13 korteri liisinguvõtjaks. 2.4.2 Toomas Annuse ja Kalev Kanguri vahel aastatel 2000-2006 sõlmitud kokkulepete alusel andis T. Annus Kalev Kagurile võimaluse osaleda varjatult AS-i Merko Grupp kontserni kuuluva äriühingu OÜ KV-Tarantel majandustegevuses, andes Kalev Kangurile õiguse suunata OÜ KV-Tarantel majandustegevust varjatult enda huvides ja korralduste kohaselt. Kalev Kanguri ja Toomas Annuse kokkulepete kohaselt lubas Toomas Annus Kalev Kangurile, et Kalev Kangur saab tulevikus kasu OÜ-s KV-Tarantel olevate varade arvelt tema enda poolt määratult tingimustel ja ajal. Toomas Annus andis Kalev Kangurile võimaluse juhtida OÜ KV-Tarantel majandustegevust alates 2000. aastast varjatult, teostades seda ajavahemikul 2000-2003 läbi Annika Sööti ning alates 2003. aastast Toomas Annuse kaudu. OÜ KV-Tarantel tegeles looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisega, nende vahetamisega riigile kuuluvate kinnisasjade vastu ning nende edasimüümisega. OÜ KV-Tarantel poolt kinnisasjade soetamist ja OÜ KV-Tarantel jooksvaid kulutusi finantseeris AS-i Merko Grupp tütarettevõte AS E.L.L.

25(300)

Kinnisvara. OÜ KV-Tarantel igakuised jooksvad kulutused, mida finantseeris AS-i Merko Grupp tütarettevõte AS E.L.L. Kinnisvara, olid ajavahemikul 2000 kuni 2003 ligikaudu 20 000 krooni kuus. Kalev Kanguri ja Toomas Annuse vaheliste kokkulepete kohaselt lubas Toomas Annus Kalev Kangurile, et OÜ KV-Tarantel ainus osa antakse 2006. aasta sügisel Kalev Kanguri poolt määratava isiku nimele. 2.4.3 Kalev Kangur lisas AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Woody maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Harju Maakonnas Harku vallas Tiskre külas asuva Jaani 2 kinnisasja vahetuseks määratud väärtusega 4 910 000 krooni, mille osas oli Kalev Kangur võtnud vastu Toomas Annuselt 2004. aasta oktoobris eeluurimisel tuvastamata kohas võimaluse otsustada selle kinnisasja osas, kellele ja mis tingimustel see võõrandada. Toomas Annus võimaldas Kalev Kanguri poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. 2.4.4 Kalev Kangur lisas AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Woody maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami külas asuva Rannametsa kinnisasja vahetuseks määratud väärtusega 350 000 krooni, mille osas oli Kalev Kangur võtnud vastu Toomas Annuselt ajavahemikul jaanuar-märts 2005 eeluurimisel tuvastamata kohas võimaluse otsustada selle kinnisasja osas, kellele ja mis tingimustel see võõrandada. Toomas Annus võimaldas Kalev Kanguri poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. 3. Kalev Kangur, olles ametiisik, nõustus talle vara lubamisega ning võttis vara Einar Veetuselt selle eest, et Kalev Kangur oli pannud ning paneks oma ametiseisundit ära kasutades toime ebaseaduslikke tegusid looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel maadevahetuste teostamisel OÜ-le Iru Jõekääru kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. 3.1. Punktis 3 nimetatud Kalev Kanguri juhitud vahetustehing OÜle Iru Jõekääru kuulunud kinnisasjadega oli järgmine: Keskkonnaministri 31.03.2005 käskkirja nr 371 alusel vahetati OÜ-le Iru Jõekääru kuuluvad looduskaitselised maad – Tallinnas Narva mnt 201a asuv kinnisasi, Võrumaal Antsla vallas Jõepera külas asuv Soe kinnisasi ja Võrumaal Rõuge vallas asuv Jugumetsa kinnisasi - riigile kuuluvate, Tallinnas Tondi 10, Herne 23, Vesivärava tn 16/J.Vilmsi tn 17, Gonsiori tn 40/J.Vilmsi 49, Peterburi tee 52d ja Poska 13 asuvate kinnisasjade ning Läänemaal Noarootsi vallas Elbiku külas asuva Rannatuka kinnisasja vastu. Riik sai vastavalt hindamisaktile kinnisasjad koguväärtusega 37 704 762 krooni ning andis OÜ-le Iru Jõekääru vastu kinnisasjad koguväärtusega 37 160 000 krooni. 3.2. Punktis 3 nimetatud Kalev Kanguri ametialane tegu seisnes selles, et ta kasutades ära oma ametiseisundit, seisis ajavahemikul 2003-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et Einar Vettuse huvid saaksid OÜ Iru Jõekääru kaudu võimalikult suures ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning Einar Vettusele oleks OÜ Iru Jõekääru kaudu tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. Kalev Kangur andis Einar Vettusele enne looduskaitseliste piirangutega maade omandamist, informatsiooni selle kohta, kas neid saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse § 19 vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu.

26(300)

Kalev Kangur juhtis OÜ-le Iru Jõekääru kuuluva Pirita jõeoru maastikukaitsealal, aadressiga Tallinn, Narva mnt 201a, asuva looduskaitseliste piirangutega kinnisasja vahetamismenetlust. Kalev Kangur lasi enne OÜ Iru Jõekääru poolt vahetusavalduse esitamist 09.09.2004 Keskkonnaministeeriumile, OÜ-l Kinnisvaraekspert Tallinn hinnata OÜle Iru Jõekääru kuuluva Pirita jõeoru maastikukaitsealal Tallinnas Narva mnt 201a asuva looduskaitseliste piirangutega kinnisasja. OÜ Kinnisvaraekspert Tallinn hindas eelnimetatud maa väärtuseks 33 200 000 krooni. Seejärel lasi Kalev Kangur hinnata Einar Vettuse poolt vahetusmaana soovitud kinnisasjad. Hindamise tulemusena selgus, et vahetusmaa koguväärtus ületas vahetatava maa väärtuse. 25.10.2004 tegi Einar Vettus OÜ Iru Jõekääru nimel avalduse Võrumaal Antsla vallas Jõepera külas asuva Soe kinnisasja lisamiseks 09.09.2004 vahetusavalduse juurde, et oleks täidetud vahetusmaa ja vahetatava maa võrdsuspõhimõte lähtuvalt looduskaitseseaduse § 19 lg 3 ja Korra § 13 lg 3. Avalduse saamise järgselt korraldas Kalev Kangur Maa-ametis Soe kinnisasja hindamise, mille tulemusel valmis 02.11.2004 maksumuse määramise koondakt, millega määrati Soe kinnisasja maksumuseks 2 425 851 krooni. Seejärel korraldas Kalev Kangur 03.11.2004 keskkonnaministri käskkirja nr 1051 seletuskirja ja projekti koostamise, mille kohaselt kuulusid Narva mnt 201a ja Soe kinnisasjad vahetamiseks riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, mis asusid Maardus Rööpa 1A, Rööpa 1B, Rööpa IV ja Tallinnas Tondi 10. Keskkonnaminister Villu Reiljan allkirjastas 03.11.2004 selle projekti alusel käskkirja. 24.12.2004 esitas Einar Vettus OÜ Iru Jõekääru nimel täiendava avalduse Võrumaal Rõuge vallas asuva Jugumetsa kinnisasja lisamiseks vahetusmenetlusse, mille osas Kalev Kangur, lähtudes Korra § 11 lg 2 p 3, kontrollis riigi esindajana, kas kinnisasja võib vahetada looduskaitseseaduse § 19 sätestatust tulenevalt ning kaasas Korra § 10 lg 2 p 4 alusel menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks vahetatava maa vastavust looduskaitseseaduse § 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekust. Samuti lasi Kalev Kangur Maa-ametil määrata kinnisasja maksumuse, mis oli 19.01.2005 koostatud hindamisakti kohaselt 2 078 911 krooni. Hoolimata Haanja looduspargi valitseja 13.01.2005 antud arvamusest, et Jugumetsa kinnisasja vahetamine riigile ei ole loodusobjekti kaitse korraldamiseks vajalik, lisas Kalev Kangur selle kinnisasja vahetatava maana vahetusmenetlusse. Seejärel korraldas Kalev Kangur kahe uue keskkonnaministri käskkirja projekti ja seletuskirja koostamise ministrile allkirjastamiseks, millest esimene oli keskkonnaministri 03.11.2004 käskkirja nr 1051 tühistamiseks ja teine Narva mnt 201a, Soe ja Jugumetsa kinnisasjade vahetamiseks riigile kuuluvate Tallinnas Tondi 10, Herne 23, Vesivärava 16/J.Vilmsi 17, Gonsiori 40/J.Vilmsi 49, Peterburi tee 52D asuvate kinnisasjade, Ida-Virumaal Sillamäe linnas asuvate Türsamäe ja Ääremaa kinnisasjade ning Harju maakonnas Saue vallas Jõgisoo külas asuva Vilisuu kinnisasja vastu. Keskkonnaminister Villu Reiljan allkirjastas nende projektide alusel 17.01.2005 käskkirja nr 36 ja 31.01.2005 käskkirja nr 124. Kuna vahetusmaana lubatud Vilisuu kinnisasi oli vajalik riigimaantee laiendamiseks, korraldas Kalev Kangur 31.03.2005 kahe uue keskkonnaministri käskkirja projekti ja seletuskirja koostamise keskkonnaministrile allkirjastamiseks. Neist esimene oli keskkonnaministri 31.01.2005 käskkirja nr 124 tühistamiseks ja teine Narva mnt 201a, Soe ja Jugumetsa kinnisasjade vahetamiseks riigile kuuluvate Tallinnas Tondi 10, Herne 23, Vesivärava 16/J.Vilmsi 17, Gonsiori 40/J.Vilmsi 49, Peterburi tee 52D, Poska 13 asuvate kinnisasjade ja Lääne maakonnas Noarootsi vallas Elbiku külas asuva Rannatuka kinnisasja vastu. Minister Villu Reiljan allkirjastas nende projektide alusel 31.03.2005 käskkirja nr 370 ja käskkirja nr 371. Viimase alusel sõlmiti 01.04.2005 notariaalne vahetusleping.

27(300)

3.3. Punktis 3 ja 3.2 nimetatud Kalev Kanguri ametialane tegu oli ebaseaduslik, sest see oli vastuolus looduskaitseseaduse § 19 lg 1 toodud nõudega, mille kohaselt võib riigile kuuluva kinnisasja vastu vahetada riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldavat või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuvat kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. Käesoleval juhul ei pidanud loodusobjekti valitseja 13.01.2005 arvamuses Jugumetsa kinnisasja vahetamist riigile vajalikuks, sest selle kaitsekord ei piiranud oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Lisades Jugumetsa kinnisasja vahetusmenetlusse, rikkus Kalev Kangur looduskaitseseaduse § 19. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegu looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Kalev Kanguri tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Kalev Kanguri ametialane tegu oli vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228, jõustunud 01.01.1996; RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegu vastuolus riigivaraseaduse § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Kalev Kangur oli teadlik, et Einar Vettusega seotud OÜ Svertig Invest oli 08.01.2003 omandanud OÜ Iru Jõekääru osa. Einar Vettus oli 01.02.2005-09.08.2006 OÜ Iru Jõekääru juhatuse liige ning 28.01.2005-18.07.2007 AS Sverting Invest juhatuse liige. Ka enne OÜ Iru Jõekääru juhatuse liikmeks saamist ajavahemikul 10.02.2003-01.02.2005 juhtis Einar Vettus OÜ Iru Jõekääru tegevust. OÜ-le Iru Jõekääru kuulus nõudeõigus looduskaitselise piiranguga maale Tallinnas Narva mnt 201a. OÜ Iru Jõekääru osa omandamise kaudu OÜ Sverting Invest poolt sai Einar Vettus käsutusõiguse looduskaitselise piiranguga maale Tallinnas Narva mnt 201a, mis tagastati OÜle Iru Jõekääru 04.06.2003. Eelpool nimetatud nõudeõigus oli omandatud riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks. Samuti oli Kalev Kangur teadlik, et OÜ Iru Jõekääru oli omandanud OÜ-lt Mell riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks 15.10.2004 Võrumaal Antsla vallas Jõepera külas asuva looduskaitse piiranguga Soe kinnisasja ja 15.10.2004 Võrumaal Rõuge vallas asuva looduskaitselise piiranguga Jugumetsa kinnisasja. Kalev Kanguril jättis kasutamata võimaluse sekkuda maade tagastamisprotsessi maareformi käigus vastavalt maareformiseaduse (RT I 1997, 81, 1363, jõustunud 30.11.1997; RT I 2000, 54, 347, jõustunud 16.07.2000) § 38 lg 2 p 3, mille kohaselt on Maa-ametil õigus teha kohalikule omavalitsusele ettekirjutusi, et maad ei tagastataks. Nimetatud võimaluse jättis ta kasutamata, olles teadlik, et tagab oma ametiseisundist lähtuvalt, et nimetatud maad kasutatakse hiljem maadevahetuses. Kalev Kangur oli teadlik, et OÜ Iru Jõekääru kaudu realiseeris Einar Vettus maadevahetusega oma huvisid, saades seeläbi riigilt võimalikult soodsalt OÜ Iru Jõekääru omandisse Einar Vettust huvitavad kinnisasjad. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid eelnevalt olid need kinnisasjad omandatud OÜ Iru Jõekääru poolt, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust. Seega oli maadevahetuse kaudu tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigi poolt vastu

28(300)

soovib ning OÜ Iru Jõekääru puhul arvestas riik kinnisasjade vastu andmisel OÜ Iru Jõekääru soove, võimaldades OÜ Iru Jõekääru seeläbi saada riigilt Einar Vettusele äritegevuseks huvi pakkuvad kinnisasjad. Samuti oleks tulenevalt riigivaraseadusest isikutel võimalik väljaspool vahetusmenetlust omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. Seega oli Einar Vettuse poolt OÜ Iru Jõekääru kaudu looduskaitseliste piirangutega nõudeõiguse ja kinnisasjade kokkuostmine ning nende vahetamine kantud eesmärgist vältida riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist ning saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi. Eelpool nimetatud eesmärgist oli Kalev Kangur teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise huvides. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärk ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada vahetusmenetlust juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi. Looduskaitselisi eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, kuna ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti oli vastavalt looduskaitseseadusele võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Kalev Kangur looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult ebaotstarbekalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes Einar Vettuse huvide realiseerimisest OÜ Iru Jõekääru kaudu. Kalev Kangur oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse § 19 sätestatud vahetusmenetlusest p 3.1 toodud vahetuse puhul. Kalev Kanguri ebaseadusliku teo tulemusena sai Einar Vettus OÜ Iru Jõekääru kaudu riigilt kinnisasjad koguväärtusega 37 160 000 krooni. 3.4. Punktis 3 nimetatud vara lubamisega nõustumine ning selle vastuvõtmine seisnes selles, Kalev Kangur nõustus ajavahemikul 2003-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas Einar Vettuse poolt vastu võtma vara. Kalev Kanguri poolt vara vastuvõtmine Einar Vettuselt seisnes selles, et Einar Vettus AS Sverting Invest juhatuse esimehena müüs 03.07.2006 OÜ-le Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osa hinnaga 8 350 000 krooni, mille turuväärtus oli müügihetkel 18 315 784 krooni. Seega toimus OÜ Iru Jõekääru osa müük 9 965 784 krooni võrra turuväärtusest odavamalt. AS Sverting Invest poolt OÜ-le Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osa müügi tõttu suurenes OÜ Rahamaa ja OÜ Rahamaa osa väärtus. Kalev Kangur oli OÜ Rahamaa tegelik osanik ja juhatuse liige, kuigi äriregistri andmete kohaselt oli osanikuks ja juhatuse liikmeks Mart Missik. OÜ Rahamaa osa väärtuse kasvuga suurenes Kalev Kanguri vara. 4. Kalev Kangur, olles ametiisik, nõustus talle varalise soodustuse lubamisega ning võttis vastu varalist soodustust Tullio Liblikult selle eest, et Kalev Kangur oli pannud ning paneks oma ametiseisundit ära kasutades toime ebaseaduslikke tegusid looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel maadevahetuste teostamisel OÜ-le Saarte Investeering kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. 4.1. Punktis 4 nimetatud Kalev Kanguri juhitud OÜle Saarte Investeering kuulunud looduskaitseliste kitsendustega kinnisasjadega toimunud vahetustehingud olid järgmised:

29(300)

4.1.1. Keskkonnaministri 24.03.2005 käskkirja nr 327 alusel vahetati OÜ-le Saarte Investeering kuuluv, Tallinnas Priisle tee 9 asuv kinnisasi, vahetamiseks määratud väärtusega 14 800 000 krooni, riigile kuuluvate Tallinnas Tehnika 53 asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 2 750 000 krooni, Tallinnas Vana-Kuuli 15/Liikuri 41 asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 4 800 000 krooni, Pärnus Lai tn 5 asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 2 600 000 krooni, Pärnus Aida tn 8 asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 3 000 000 krooni, Haapsalus Jaama tn 32 asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 840 000 krooni, Sillamäel asuva Türsamäe kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 620 000 krooni ning Sillamäel asuva Ääremaa kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 330 000 krooni. Selle käskkirja alusel sõlmiti 29.03.2005 vahetusleping. 4.1.2. Keskkonnaministri 07.11.2005 käskkirja nr 1471 alusel vahetati OÜ-le Saarte Investeering kuuluv, Tallinnas Vete 16 asuv kinnisasi, vahetuseks määratud väärtusega 7 800 000 krooni, ja Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuv Suure-Männiku kinnisasi, vahetuseks määratud väärtusega 380 000 krooni, riigile kuuluvate Harju maakonnas Saue vallas Vanamõisa külas asuvate Suve kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 1 950 000 krooni, ja Sügise kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 4 800 000 krooni, Narvas Uus põik 2 asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 665 000 krooni, Valga maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 40 000 krooni, Tartu maakonnas Mäksa vallas Vana-Kastre külas asuva Teekoha kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 50 000 krooni, ning Pärnus Tedre 4 asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 105 000 krooni, ja Tarva 7a asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 550 000 krooni. Selle käskkirja alusel sõlmiti 30.11.2005 vahetusleping. 4.2. Punktis 4 nimetatud Kalev Kanguri ametialane tegu seisnes selles, et Kalev Kangur, kasutades ära oma ametiseisundit, seisis ühiselt ja kooskõlastatult koos Villu Reiljaniga ajavahemikul 2004-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et Tullio Libliku huvid OÜ Saarte Investeering kaudu saaksid võimalikult suures ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning Tullio Liblikule oleks OÜ Saarte Investeering kaudu tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. Kalev Kangur andis Tullio Liblikule enne looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamist, informatsiooni selle kohta, kas neid saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse § 19 vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Kalev Kangur korraldas OÜ Saarte Investeering vahetusavaldustele vastamise, vahetatava ja soovitud vahetusmaa hindamise, kontrollis vahetatava maa sobivust looduskaitseseaduse § 19 sätestatust tulenevalt, kaasas Korra § 10 lg 2 p 4 alusel menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks välja vahetatava maa vastavust looduskaitseseaduse § 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekust. Kalev Kangur korraldas ka ministri käskkirjade ettevalmistamist kinnisasjade vahetamise kohta ning nende juurde seletuskirjade koostamist. Kalev Kangur oli teadlik, et Tullio Liblik oli OÜ Saarte Investeering kaudu ostnud looduskaitseliste piirangutega kinnisasju, et vahetada need riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. AS Favorte ja OÜ Saarte Investeering vahel sõlmiti 21.09.2004 kinnisasja võõrandamise leping, millega OÜ Favorte müüs kinnisasja, aadressiga Tallinn Priisle tee 9 OÜ-le Saarte Investeering. Kalev Kangur, teades eelnevalt vahetamisel määratavat kinnisasja võimalikku ligikaudset väärtust, mis oli oluliselt kõrgem OÜ Saarte Investeering poolt kinnisasja soetamisväärtusest, tegi ettepaneku jätta hinnast tulenevalt kasutamata looduskaitseseaduse § 16 lg 2 sätestatud

30(300)

ostueesõigus. Kalev Kangur oli teadlik, et nimetatud kinnisasi oli OÜ Saarte Investeering poolt omandatud riigiga vahetamise eesmärgil looduskaitseseaduse § 19 järgi. OÜ Saarte Investeering esitas 01.11.2004 Keskkonnaministeeriumile avalduse, mille alusel sooviti OÜ Saarte Investeering omandis olev, Tallinnas Priisle tee 9 asuv kinnisasi vahetada riigile kuuluvate, Tallinnas Peterburi tee 52D ja Herne 23 asuvate kinnisasjade ning Tartumaal Ülenurme valla ja Tartu linna haldusterritooriumil asuva kinnistamata maaüksuse vastu. Kalev Kangur väljastas Maa-ameti peadirektorina 22.03.2005 Harjumaa Keskkonnateenistusele kirja nr 6.3-6/3920, millega veenis kaitseala valitsejat loobuma oma eelnevast seisukohast, mis väljendus Harjumaa Keskkonnateenistuse 20.12.2004 kirjas nr 30-1-1/4655-2, milles asuti seisukohale, et Priisle tee 9 asuva kinnisasja riigile omandamine ei ole otstarbekas, kuna kaitsekord ei piira oluliselt kinnisasja kasutamist. Kalev Kanguri koostatud kirja alusel väljastas Harjumaa Keskkonnateenistus 23.03.2005 uue kirja nr 30-3-1/4655-4, milles väljendatud arvamuses nõustuti Priisle tee 9 asuva kinnisasja riigile vahetamisega. Lisaks esitas OÜ Saarte Investeering 17.08.2005 avalduse kinnistu Vete tn 16, Tallinn vahetamiseks koos OÜ-ga Ikaros Grupp, kes soovis muuhulgas vahetada riigiga Suure-Männiku kinnistut. OÜ Saarte Investeering ostis 02.11.2005 OÜ-lt Ikaros Grupp Suure-Männiku kinnisasja hinnaga 400 000 krooni ning Suure-Männiku kinnisasja omanikuna kanti OÜ Saarte Investeering kinnisturaamatusse 23.11.2005. 4.3. Punktis 4 ja 4.2 nimetatud Kalev Kanguri ametialane tegu oli ebaseaduslik, sest see oli vastuolus korruptsioonivastase seaduse (RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999, redaktsioon kehtinud kuni 14.03.2007, edaspidi KVS) § 21 lg 1 ning § 25 lg 1 ja lg 2. Vastavalt korruptsioonivastase seaduse § 21 lg 1 käsitatakse toimingupiiranguna kõnealuses seaduses keeldu teha korruptiivse tulu saamist võimaldavaid toiminguid. Huvide konfliktiga on vastavalt KVS-i § 25 lg 1 tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või hõimlaste või tema enda või nimetatud isikutega seotud juriidiliste isikute majandushuve. Vastavalt KVS § 25 lg 2 ametiisik, kelle ülesanne on osaleda KVS § 25 lg 1 nimetatud ühisotsuse tegemises, on kohustatud sellest viivitamata teatama asjaomasele organile ja oma vahetule ülemusele või teenistusse võtmise või ametisse nimetamise õigusega isikule või organile ning loobuma otsuse tegemisest. Kalev Kangur ei oleks tohtinud osaleda otsuste tegemisel, mis olid seotud OÜ Saarte Investeering kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisega riigile kuuluvate kinnisasjadega ning ta oleks pidanud teatama oma vahetule ülemusele, et ta ei saa selliste otsuste tegemisel osaleda. Kalev Kangur oli osalenud OÜ-s Saarte Investeering varjatud investeerijana 1 800 000 krooni ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasja soetamisel. Kalev Kangur osales otsuste tegemisel, mis mõjutasid oluliselt tema enda majandushuve ning selliste otsuste tegemisel osalemine on keelatud. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegevus, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos keskkonnaminister Villu Reiljaniga, looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Kalev Kanguri tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Kalev Kanguri ametialane tegu oli vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse ( RT I 1995, 16, 228, jõustunud 01.01.1996; RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegu vastuolus riigivaraseaduse § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja

31(300)

võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Kalev Kangur oli teadlik, et OÜ Saarte Investeering oli riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks omandanud järgmised looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad: - 21.09.2004 Tallinnas Priisle tee 9, - 18.11.2004 Tallinnas Vete 16, - 02.11.2005 Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuva Suure-Männiku. Kalev Kangur tegi keskkonnaministrile ettepaneku mitte kohaldada hinnast tulenevalt looduskaitseseaduse § 16 sätestatud ostueesõigust, olles teadlik, et OÜ Saarte Investeering kasutab nimetatud kinnisasju vahetusmenetluses. Kalev Kangur oli teadlik, et looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade Priisle tee 9 ja Vete 16 asukohaga Tallinnas soetushind oli väiksem hinnast, millega neid hinnatakse vahetusmenetluse käigus riigi poolt. Kalev Kangur oli teadlik, et OÜ Saarte Investeering kaudu realiseeris Tullio Liblik maadevahetusega oma huvisid, saades seeläbi riigilt võimalikult soodsalt OÜ Saarte Investeering omandisse Tullio Liblikut huvitavad kinnisasjad. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid OÜ Saarte Investeering oli need eelnevalt omandanud, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust. Seega oli maadevahetuse kaudu tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigilt vastu soovib, ning OÜ Saarte Investeering puhul arvestati riigi poolt kinnisasjade vastu andmisel OÜ Saarte Investeering soove, võimaldades OÜ-l Saarte Investeering seeläbi saada riigilt Tullio Liblikule äritegevuseks huvi pakkuvad kinnisasjad. Riigivaraseaduse kohaselt oleks isikutel võimalik väljaspool vahetusmenetlust omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. Seega oli Tullio Libliku poolt OÜ Saarte Investeering kaudu looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmine ning nende vahetamine kantud eesmärgist vältida riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist ning saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi. Eelpool nimetatud eesmärgist oli Kalev Kangur teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise huvides. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärk ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada vahetusmenetlust juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi. Looduskaitselisi eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, kuna ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti oli vastavalt looduskaitseseadusele võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Kalev Kangur looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult ebaotstarbekalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes Tullio Libliku huvide realiseerimisest OÜ Saarte Investeering kaudu. Kalev Kangur oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse § 19 sätestatud vahetusmenetlusest p 4.1 toodud vahetuste puhul.

32(300)

Kalev Kanguri ebaseadusliku teo tulemusena, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos Villu Reiljaniga, sai Tullio Liblik OÜ Saarte Investeering kaudu vahetutse tulemusena riigilt punktis 4.1 toodud kinnisasjad koguväärtusega 23 100 000 krooni. 4.4. Punktis 4 nimetatud varalise soodustuse lubamisega nõustumine ja vastuvõtmine seisnes järgnevas: 4.4.1 Kalev Kanguri soovil võimaldas Tullio Liblik ajavahemikul 2004-2006 Kalev Kanguril varjatult tegutseda ettevõtluses ning suurendada oma vara. Tullio Liblik võimaldas Kalev Kanguril varjatult investeerida OÜ-sse Saarte Investeering. Kalev Kanguri investeering OÜ-sse Saarte Investeering oli vormistatud OÜ Mell nimel tehtud ettemaksuna 16.09.2004 summas 1 800 000 krooni. Tullio Liblik kasutas Kalev Kangurilt investeeringuna saadud raha Kalev Kanguri juhtnööride kohaselt OÜ-le Saarte Investeering looduskaitselise piiranguga kinnisasja aadressiga Tallinn Priisle tee 9 ostuks. Tullio Liblik teostas kinnisasjaga Priisle tee 9 tehinguid Kalev Kanguri juhtnööride kohaselt. Kalev Kanguri kaasinvesteerimisel ostetud kinnistu asukohaga Priisle tee 9 vahetati riigile kuuluvate kinnisasjade vastu ning need võõrandati. Nimetatud tehingute tulemusena teenis Kalev Kangur investeeringult OÜ-s Saarte Investeering kasu 7 814 254 krooni. 4.4.2. Kalev Kanguri lisas OÜ Saarte Investeering maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Pärnus aadressil Tedre 4 asuva kinnisasja vahetusväärtusega 105 000 krooni ja Pärnus aadressil Tarva 7a asuva kinnisasja vahetusväärtusega 550 000 krooni, milliste osas oli Kalev Kangur võtnud vastu Tullio Liblikult ajavahemikul 2004- 2006 eeluurimisel tuvastamata kohas võimaluse otsustada nende kinnisasjade osas, kellele ja mis tingimustel need võõrandada. Tullio Liblik võimaldas Kalev Kanguri poolt määratud isikutel omandada neid eelnevalt huvitanud riigi kinnisasju ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta.

Kalev Kangurit on alus süüdistada altkäemaksu võtmises vähemalt teist korda ja suures ulatuses, so ametiisikuna talle vähemalt teist korda ja suures ulatuses vara või muu soodustuse lubamisega nõustumises ja vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et ta on oma ametiseisundit ära kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on jätnud seadusega lubatud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, s.o KarS § 294 lg 2 p 1 ja 4 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. TOOMAS ANNUS Toomas Annust on alust süüdistada altkäemaksu andmises vähemalt teist korda, mis seisnes selles, et tema olles alates 28.06.1996 AS Merko Grupp (praegune AS Riverito) juhatuse liige ja aktsionär, AS-i Merko Ehitus (äriregistri kood 10068022, praegune AS Järvevana) nõukogu liige 31.03.1997-01.08.2008 ja alates 24.05.1999 AS-i E.L.L Kinnisvara nõukogu liige andis vara ja soodustust ametiisikutele ametialaste tegude eest järgmiselt: I Toomas Annus lubas vara ja soodustust ning andis vara keskkonnaminister Villu Reiljanile, selle eest, et Villu Reiljan ametiisikuna oli pannud ning paneks oma ametiseisundit ära kasutades toime ebaseaduslikke tegusid looduskaitseseaduse § 19 (RT I, 2004, 38, 258 jõustunud 10.05.2004, redaktsioon kehtinud kuni 31.03.2007) rakendamisel maadevahetuste teostamisel AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikutele kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu.

33(300)

1.1 Punktis 1 nimetatud vara ja soodustuse lubamine ning vara üleandmine T. Annuse poolt Villu Reiljanile seisnes järgnevas: 1.1.1 Toomas Annus lubas eeluurimisel tuvastamata kohas Villu Reiljanile AS Merko Ehitus kontserni kuuluva ettevõtte poolt ehitatud ja müüdava korteri Villu Reiljaniga seotud isiku Lea Kiiviti kasutusse määramata ajaks ja ilma tasuta, mida Villu Reiljan oli temalt 10.11.2004 küsinud. Esmalt soovis Villu Reiljan T. Annuselt saada korterit aadressil Tallinn Pärnu mnt 131b nr 63 suurusega 61,3m2 koos rõduga 3m2, müügiväärtusega 946 760 krooni ning parkimiskohta väärtusega 95 000 krooni. Lea Kiivitile nimetatud korter peale sellega kohapeal tutvumist ei meeldinud. Seejärel nõustus T. Annus 2004 aasta detsembrikuu alguses sellega, et Villu Reiljani poolt määratud isiku Lea Kiiviti tasuta kasutusse antakse aadressil Tallinn Rävala pst 19 asuv korter nr 33 suurusega 67,7 m2 , koos rõduga suurusega 7,7m2 ning koos parkimiskohaga nr 140 ja lisatöödega, müügiväärtusega 1 624 650 krooni. 06.10.2005 anti nimetatud korter Villu Reiljaniga seotud isikule Lea Kiivitile üle, kes hakkas seda korterit elukohana kasutama. Korteri müügihinda ega kasutamise eest AS-le Merko Ehitus ei tasutud, kuigi arvestades eluruumi keskmisi üürihindu kuus, oleks pidanud korteriomandi kasutamise eest tasuma ajavahemikul 06.10.2005-11.10.2006 vähemalt 108252 krooni. Lea Kiiviti poolt korteri tasuta kasutamise ning korteri Lea Kiiviti kasutuse andmise asjaolude varjamiseks vormistati korter müügitehinguna 05.05.2006 AS-lt Merko Ehitus T. Annusega seotud isikule Paavi Karjatsele hinnaga 1 624 650 krooni ning 30.06.2006 Toomas Annusega seotud isikule Eldur Astoverile hinnaga 1 700 000 krooni. 11.10.2006 müüdi korter ja selle juurde kuuluv parkimiskoht 3 176 000 krooni eest Lea Kiivitile. Lea Kiivitile müüdi korter peale ASis Merko Ehitus läbiotsimise toimumist kriminaalmenetluse raames. 1.1.2 08.08.2006 Tallinnas Mustamäe tee/Sõstra 2 asuvas Kamikadze pubis lubas Toomas Annus Villu Reiljanile, et Villu Reiljan võib tulevikus kindlaks määramata ajal omandada juriidilises isikus osaluse Toomas Annusega seotud äriühinguga seotud varaliste vahendite arvel. Selleks lubas Toomas Annus Villu Reiljanile asutada juriidilise isiku ning suurendada selle juriidilise isiku vara. Juriidilise isiku asutamine ning selle vara suurendamine pidi toimuma Toomas Annusega seotud äriühingu varaliste vahendite arvelt. Toomas Annus lubas ning nõustus sellega, et niikaua kui Villu Reiljan ei soovi, ei ole ta äriühingu osalusega seostatav ning äriühingu osanikuks ning juhatuse liikmeks on Toomas Annuse poolt määratud isik. Toomas Annuse ja Villu Reiljani kokkuleppe kohaselt pidi Villu Reiljan või tema poolt määratud isik omandama Villu Reiljani poolt määratud ajal osaluse äriühingus või muu varalise hüve äriühingu varaliste vahendite arvelt. 1.2 Punktis 1 nimetatud Villu Reiljani ametialane tegu, mille eest T. Annus lubas vara ja soodustust ning andis üle vara, seisnes järgnevas: Villu Reiljan oli keskkonnaministriks ajavahemikul 10.04.2003 kuni 08.10.2006 olles nimetatud ametisse Vabariigi Presidendi 09.04.2003 otsusega nr 405 ning 12.04.2005 otsusega nr 811. Villu Reiljani ülesandeks keskkonnaministrina oli: - Keskkonnaministeeriumi põhimääruse (Vabariigi valitsuse 30.12.1999 määrus nr 437, jõustunud 13.01.2000) § 14 p 1 alusel juhtida ministeeriumi ja korraldada ministeeriumi pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist; - riigivaraseaduse § 4 lg 3 (RT I 1995, 22, 327, jõustunud 20.03.1995, RT I 1996, 81, 1446, jõustus 08.12.1996) alusel korraldada riigivara valitsemist; - looduskaitseseaduse § 9 lg 1 alusel maastikukaitseala kaitse-eeskirja muudatuste algatamine; - looduskaitseseaduse § 19 lg 4 alusel otsustada kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamine riigile; - looduskaitseseaduse § 16 lg 6 alusel teostada ostueesõigust riigi nimel või volitada teist isikut seda teostama

34(300)

- kaitstavate loodusobjektide seadus § 9-1 lg 2 alusel teostada riigi ostueesõigust või volitatada teist isikut seda teostama (kehtis kuni 10.05.2004); - Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 241 (RT I 2004, 55, 396, jõustunud 16.07.2004) kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused (edaspidi kord) § 18 alusel kaitstava looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, riigi kinnisasjaga vahetamine; - Vabariigi Valitsuse seaduse (RT I 1995, 94, 1628, jõustunud 01.01.1996) § 19 lg 1 ja § 28 lg 3 alusel Vabariigi Valitsusele ettepanekute tegemine otsusteks ja asjaomase ministrina selle allkirjastamine; - Maa riigi omandisse jätmise korra p 5 alapunkti 3 (Vabariigi valitsuse määrus nr 226, RT I 1996, 64, 1182, jõustunud 14.09.1996) ja maareformi seaduse § 31 lg 1 p 2, 8 (RT I 1997, 81, 1363, jõustunud 30.11.1997) alusel oluliste looduskaitseliste piirangutega maa riigi omandisse jätmise otsustamine ning maa riigi maareservi jätmise otsustamine. Sellega olid keskkonnaminister Villu Reiljanile pandud haldamis-, järelevalve- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning seega oli ta ametiisik karistusseadustiku § 288 mõistes. Villu Reiljan kasutades ära oma ametiseisundit, seisis ühiselt ja kooskõlastatult koos Kalev Kanguriga ajavahemikul 10.04.2003 -02.10.2006 eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et Toomas Annuse ja AS-i Merko Ehitus huvid saaksid läbi nendega seotud isikute OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, OÜ Käibevara, Koit Uusi ja Elar Libliku võimalikult suures ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning neile oleks tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väiksed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. Samuti andis Villu Reiljan Toomas Annusele ja AS Merko Ehitus töötajatele enne AS-i Merko Ehitus ja Toomas Annuse huvides looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja looduskaitseliste piirangutega maadele nõudeõiguste omandamist, informatsiooni selle kohta, kas kinnisasju saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse § 19 vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Villu Reiljan seisis oma ametiseisundit kasutades selle eest, et AS-ga Merko Ehitus seotud isikutel ei tekiks takistusi looduskaitseliste piirangutega maade tagastamisel maareformi käigus, jättes kasutamata võimaluse jätta maid riigi omandisse tulenevalt maade looduskaitselisest piirangust p 1.3 toodud nõudeõiguste puhul, olles samal ajal teadlik, et nimetatud maid kavatsetakse kasutada maadevahetuseks riigiga. Muuhulgas jättis Villu Reiljan selleks vastamata Tallinna abilinnapea Kaia Jäppineni kirjale kuupäevaga 08.10.2004, milles paluti keskkonnaministri seisukohta looduskaitseliste kinnisasjade tagastamise kohta, kuivõrd nimetatud kirjale vastates oleks ta pidanud andma eitava seisukoha nimetatud tingimustel tagastamisele. Samuti seisis Villu Reiljan selle eest, et keskkonnateenistused ei teeks lähtuvalt looduskaitseliste eesmärkide realiseerimisest takistusi maareformi käigus maade tagastamisele asukohaga Tallinnas Narva mnt 180, Vabaõhukooli tee 15, Vabaõhukooli tee 17, Vabaõhukooli tee 108, teades, et nimetatud maid kavatseb AS Merko Ehitus läbi nende poolt määratud isiku kasutada maadevahetuseks riigiga. Villu Reiljan ei kasutanud kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91 (RT I, 1994, 46, 773, RT I 2001, 97, 602, kehtis 28.12.2001 kuni 10.05.2004) ning looduskaitseseaduse (kehtis alates 10.05.2004) § 16 sätestatud ostueesõigust OÜ Woody ja Koit Uusi poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamisel ning OÜ KV-Tarantel poolt Ivaski I, Vete 16 a looduskaitselise piiranguga kinnisasjade soetamise puhul, teades, et nimetatutud kinnisasju

35(300)

kasutatakse hiljem maadevahetuses vastavalt looduskaitseseaduse § 19. Samuti pidas Villu Reiljan võimalikuks, et maadevahetuse käigus hinnatakse nende kinnisasjade väärtus kõrgemaks kui nende soetushind. Samuti kasutas Villu Reiljan oma ametiseisundit maa riigi omandisse jätmise korra p 5 alapunkti 3 ja maareformi seaduse § 31 lg 1 p 8 rakendamisel, seistes selle eest, et riigi omandisse jäetakse kinnisasjad, mille vastu oli AS-l Merko Ehitus ja T. Annusel huvi läbi nendega seotud isikute OÜ Woody, Koit Uusi, OÜ KV Tarantel ja OÜ Käibevara ning mida nad soovisid vahetusmenetluse käigus omandada. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 andis Villu Reiljan keskkonnaministrina käskkirjad AS-ga Merko Ehitus ja AS Merko Grupp seotud isikute OÜ Woody, Koit Uusi, OÜ KV-Tarantel ja OÜ Käibevara kinnistute vahetamise kohta riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Maadevahetuse käigus anti riigi poolt vastu kinnisasjad, mis olid eelnevalt Toomas Annuse ja AS-i Merko Ehitus poolt kooskõlastatult Kalev Kanguri ja Villu Reiljaniga välja valitud, arvestades AS Merko Ehitus ärihuvisid ja Toomas Annuse huvisid. Villu Reiljani poolt anti välja järgmised käskkirjad maadevahetuse kohta ning tema tegevus oli suunatud järgmiste maadevahetuste teostamisele: 1.2.1 18.10.2004 käskkirjaga nr 970 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olevad Tallinnas aadressil Pärnamäe tee 1a ja Kiviaia tee 11a asuvad kinnisasjad, hinnatud koguväärtusega 29 300 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Sõpruse pst 178, Räägu 10c, Räägu 10b, Räägu 10a, Mooni 89b, Kännu 29, Tüve 55, Räägu 14a/Tüve 57, Räägu 10/Vuti 89/Varese 10b, Varese 10a/Vuti 91 asuvate ja Harju maakonnas, Harku vallas Tiskre külas asuva Jaani 2 kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 29 270 000 krooni, mille alusel 04.12.2004 sõlmiti vahetusleping; 1.2.2 17.03.2005 käskkirjaga nr 305 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 11c asuv ja OÜ KV-Tarantel omandis olevad Viljandi maakonnas Vastemõisa vallas Sandra külas asuv Ivaski I ning Pärnu maakonnas Koonga vallas Parasmaa külas asuv Kase I kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Räägu 14/Kännu 27, Räägu 12b/Kännu 30, Räägu 12/Lehe 29, Mooni 34, Lehe 31, Kännu 32, Kolde pst 67 ja Tabasalus aadressil Sarapuu põik 4, Sarapuu põik 7, Pähkli 14, Pähkli 12, Metsa 12 asuvate kinnisasjade ning Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami külas asuva Rannametsa kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, mille alusel 24.03.2005 sõlmiti vahetusleping; 1.2.3 02.12.2005 käskkirjaga nr 1671 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 9 asuv kinnisasi, hinnatud väärtusega 39 400 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Riigimaa 40, Hobujaama 11a, Hobujaama 17b, Sõpruse pst. 29 ja Kristiina 12 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 39 370 000 krooni, mille alusel 06.12.2005 sõlmiti vahetusleping; 1.2.4 02.12.2005 käskkirjaga nr 1672 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 10b asuv kinnisasi, hinnatud väärtusega 21 200 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Kentmanni 8a ja Sõpruse pst. 33 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 21 125 000 krooni, mille alusel 06.12.2005 sõlmiti vahetusleping; 1.2.5 16.12.2005 käskkirjaga nr 1769 otsustati vahetada Koit Uusi omandis olevad Tallinnas aadressil Vabaõhukooli tee 13, Vabaõhukooli tee 86a ja Vabaõhukooli tee 106 asuvad kinnisasjad, hinnatud koguväärtusega 51 100 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Tedre 55 ja Sõpruse pst 145 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 51 180 000 krooni, mille alusel 22.12.2005 sõlmiti vahetusleping;

36(300)

1.2.6 07.07.2006 käskkirjaga nr 798 otsustati vahetada OÜ KV-Tarantel omandis olevad Tallinnas aadressil Vete 16b asuv, Valga maakonnas Karula vallas Lüllemäe külas asuv Rebase, Saare maakonnas Kihelkonna vallas Viki külas asuv Tammiku I ja Harju maakonnas Kuusalu vallas Pärispea küla asuv Merekalda kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 20 944 954 krooni, riigi omandis olevate Harju maakonnas Rae vallas Järveküla külas asuva Suurepõllu, Narvas aadressil Tallinna mnt 30b asuva ja Tartu maakonnas Luunja vallas Kabina külas asuva Lana kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 20 870 000 krooni, mille alusel 18.07.2006 sõlmiti vahetusleping; 1.2.7 12.09.2006 käskkirjaga nr 1040 otsustati vahetada AS Hansa Liising Eesti, mille liisinguvõtjaks oli AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Käibevara, omandis olevad Tallinnas aadressil Kõrkja tee 24 ja Kõrkja tee 26 asuvad ning OÜ Woody omandis olevad Tallinnas aadressil Kiviaia tee 9a, Kiviaia tee 11b ja Kiviaia tee 16 asuvad kinnisasjad, vahetuseks hinnatud koguväärtusega 107 280 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas asuvate Riigimaa 39, Riigimaa 63 kinnisasjade ja aadressidel Armatuuri 4 ja Armatuuri 7 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 107 315 000 krooni, mille alusel vahetuslepingut ei ole sõlmitud. 1.2.8 Keskkonnaministri käskkirja eelnõu alusel, mis oli koostatud 2006 septembris, kuulusid OÜ KV-Tarantel omandis olevad, Tallinnas Vete 16a asuv kinnisasi, Võru maakonnas Rõuge vallas Nogu külas asuv Augli 4b kinnisasi, Võru maakonnas Haanja vallas Vakari külas asuv Vakari 153-I kinnisasi ning Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas Sandra külas asuv Kase kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 5 764 367 krooni, vahetamisele riigi omandis olevate, Sillamäel Ehitajate tee 3c, Tööstuse 24 ja Tallinna mnt 1 asuvate kinnisasjade, Ida-Viru maakonnas Toila vallas Päite külas asuva 127M kinnisasja ning Harju maakonnas Padise vallas Keibu külas asuva Keiburanna kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 5 858 647 krooni. 1.3 Punktis 1 ja 1.2 nimetatud Villu Reiljani ametialane tegu, mille eest Toomas Annus oli lubanud ja andnud vara ning lubanud soodustust oli ebaseaduslik, sest looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel oli see vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Villu Reiljani tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Villu Reiljani ametialane tegu oli vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse ( RT I 1995, 16, 228, jõustunud 01.01.1996; RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Villu Reiljani ametialane tegu vastuolus riigivaraseaduse § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Villu Reiljan oli teadlik, et AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikud OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, Elar Liblik ja Koit Uus olid riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks omandanud järgmised looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad ja nõudeõigused looduskaitseliste piirangutega maade tagastamiseks: - OÜ Woody oli omandanud selleks järgmised nõudeõigused: 17.11.2003 Kallaste 18 nõudeõiguse, mis tagastati Kiviaiatee 16 ja 9 näol ja 03.09.2004 Pihlaka 19 nõudeõiguse, mis tagastati Kiviaiatee 11b, 10b ja 9a näol; - Koit Uus oli omandanud selleks järgmise nõudeõiguse 08.09.2004: Raku 7, mis tagastati Vabaõhukooli 13 ja 84 näol; - Elar Liblik oli omandanud selleks 14.10.2004 nõudeõiguse Iru Kõrts A-11/12/13, mis tagastati Narva mnt 180, Vabaõhukooli tee 15, Vabaõhukooli tee 17, Vabaõhukooli tee 108 näol, kuid Elar Libliku kinnistute osas vahetusmenetluseni ei jõutud;

37(300)

- OÜ Woody oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad: 15.01.2004 Pärnamäe tee 1a, 17.11.2003 Kiviaiatee 11a , 17.10.2003 Kiviaia tee 11, mis jagati pärast omandamist Kiviaia tee 11 (20 857 m2) ja Kiviaia tee 11c (62 077 m2); - Koit Uus oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad 08.09.2004: Vabaõhukooli tee 106, Vabaõhukooli tee 86a; - OÜ KV-Tarantel oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad: 08.11.2002 Kase I, 29.04.2004 Ivaski I, 06.03.2006 Vete 16 a, 26.02.2001 Rebase, 22.02.2002 Tammiku I, 08.11.2002 Merekalda. Samuti oli Villu Reiljan teadlik, et OÜ Käibevara oli OÜ-lt Brassland üle võtnud 09.05.2005 liisinglepingu AS-ga Hansa Liising Eesti Tallinnas asuvate kinnistute Kõrkja tee 24 ja Kõrkja tee 26 suhtes, et osaleda maadevahetuses. Villu Reiljan jättis kasutamata kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91 (kehtis 28.12.2001 kuni 10.05.2004) ning looduskaitseseaduse (kehtis alates 10.05.2004) § 16 sätestatud ostueesõiguse OÜ Woody ja Koit Uusi poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamisel ning OÜ KV-Tarantel poolt Viljandi maakonnas, Vastemõisa vallas, Sandra külas asuva Ivaski I ja Tallinnas Vete 16a asuva looduskaitselise piiranguga kinnisasjade soetamisel, teades, et nimetatud kinnisasju kasutatakse hiljem maadevahetuses vastavalt looduskaitseseaduse § 19. Villu Reiljan pidas võimalikuks, et maadevahetuse käigus hinnatakse nende kinnisasjade väärtus kõrgemaks kui nende soetushind. Samuti jättis Villu Reiljan looduskaitseliste piirangutega maade tagastamisel maareformi käigus OÜ-le Woody, Koit Uusile ja Elar Liblikule kasutamata võimaluse jätta maad riigi omandisse vastavalt maareformi seaduse § 31 lg 1 p 2 ja maa riigi omandisse jätmise korra p 5 lg 3 kohaselt järgmiste nõudeõiguste osas: -Kallaste 18 nõudeõiguse, mis tagastati Kiviaia tee 16 ja 9 näol 12.01.2005; -Pihlaka 19 nõudeõiguse, mis tagastati Kiviaia tee 11b, 10b ja 9a näol 12.01.2005; -Raku 7, mis tagastati Vabaõhukooli 13 ja 84 näol 02.03.2005; -Iru Kõrts A-11/12/13 nõudeõiguse, mis tagastati Narva mnt 180, Vabaõhukooli tee 15, Vabaõhukooli tee 17, Vabaõhukooli tee 108 näol 11.01.2006; Villu Reiljan oli teadlik, et Toomas Annusega seotud isikud realiseerisid läbi maadevahetuse Toomas Annuse ja AS-i Merko Ehitus huve, saades riigilt võimalikult soodsalt enda omandisse Toomas Annust ja AS-i Merko Ehitus huvitavad kinnisasjad. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid eelnevalt olid need omandatud AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikute poolt, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust ning seega oli läbi maadevahetuse tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigi poolt vastu soovib ning AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikute puhul arvestati riigi poolt kinnisasjade vastu andmisel AS-i Merko Ehitus ja AS-i Merko Grupp soove, võimaldades neil seeläbi saada riigilt neile äritegevuseks huvipakkuvad kinnisasjad. Samuti oleks tulenevalt riigivaraseadusest väljaspool vahetusmenetlust isikutel võimalik omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. Seega oli AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikute poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja nõudeõiguste kokkuostmine ning nende vahetamine kantud eesmärgist vältida riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist ning saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi. Eelpool nimetatud

38(300)

eesmärgist oli Villu Reiljan teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise huvides kooskõlastatult Kalev Kanguriga. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärgiks ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada vahetusmenetlust juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi. Looduskaitselisi eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, kuna ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti oli vastavalt looduskaitseseadusele võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Villu Reiljan looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult ebaotstarbekalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes Toomas Annuse ja AS Merko Ehitus huvidest. Villu Reiljan oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse §-s 19 sätestatud vahetusmenetlusest p1.2 toodud vahetuste puhul. Villu Reiljani ebaseadusliku teo tulemusena, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos Kalev Kanguriga, said AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikud enda omandisse vahetuse tulemusena riigilt punktis 1.2 toodud kinnisasjad koguväärtusega 187 978 333 krooni. Samuti oli Villu Reiljani tegevus koos Kalev Kanguriga suunatud sellele, et AS-ga Merko Ehitus ja ASga Merko Grupp seotud isikud saaksid enda omandusse või kasutusse riigilt p 1.2 toodud kinnisasju 113 173 647 krooni väärtuses. II T. Annus lubas ja andis vara ning soodustust Maa-ameti peadirektor Kalev Kangurile, selle eest, et Kalev Kangur ametiisikuna oli pannud ning paneks oma ametiseisundit ära kasutades toime ebaseaduslikke tegusid looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel maadevahetuste teostamisel AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikutele kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. 2.1 Punktis 2 nimetatud vara ja soodustuse lubamine ning andmine Toomas Annuse poolt Kalev Kangurile seisnes järgnevas: 2.1.1 Toomas Annus korraldas ja finantseeris 2003 teisest poolaastast 2004 esimese poolaastani Eldur Astoveri ja AS Merko Ehitus kaudu Maa-ameti peadirektor Kalev Kangur'i poolt soovitud ja temale lubatud korteri aadressil Tallinn Lossi 18/Soone 3- 13 sisekujunduse lahenduse koostamist ja sisustuse eest tasumist 281 209 krooni ulatuses. Alates 2004. aastast Kalev Kanguri kasutuses olev ja AS Merko Ehitus poolt ehitatud korter koos garaažiga aadressil Tallinn Lossi 18/Soone 3-13 müüdi 30.12.2003 AS-le Hansa Liising Eesti, mille liisinguvõtjaks oli OÜ Sootel, 1 000 000 krooni eest. Liisinguvõtjaks vormistati OÜ Sootel, et varjata Kalev Kanguri seost AS-ga Merko Ehitus ning AS Merko Ehitus poolt soodustuse tegemist Kalev Kangurile. Kalev Kanguri kasutuses oleva korteri müümisel AS-le Hansa Liising korteri sisustuse ja sisekujunduse lahenduse maksumust korteri müügihinna sisse AS Merko Ehituse poolt ei arvestatud. 07.02.2005 vormistati Kalev Kangur Tallinn Lossi 18/Soone -13 korteri liisinguvõtjaks. 2.1.2 Toomas Annuse ja Kalev Kanguri vahel aastatel 2000-2006 sõlmitud kokkulepete alusel andis Toomas Annus Kalev Kagurile võimaluse osaleda varjatult AS-i Merko Grupp kontserni kuuluva äriühingu OÜ KV-Tarantel majandustegevuses, andes Kalev Kangurile õiguse suunata OÜ KV-Tarantel majandustegevust varjatult enda huvides ja korralduste kohaselt. Kalev Kanguri ja Toomas Annuse kokkulepete kohaselt lubas Toomas Annus Kalev Kangurile, et Kalev Kangur

39(300)

saab tulevikus kasu OÜ-s KV-Tarantel olevate varade arvelt tema enda poolt määratult tingimustel ja ajal. Toomas Annus andis Kalev Kangurile võimaluse juhtida OÜ KV-Tarantel majandustegevust alates 2000..aastast varjatult, teostades seda ajavahemikul 2000-2003 läbi Annika Sööti ning alates 2003. aastast Toomas Annuse kaudu. OÜ KV-Tarantel tegeles looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisega, nende vahetamisega riigile kuuluvate kinnisasjade vastu ning nende edasimüümisega. OÜ KV-Tarantel poolt kinnisasjade soetamist ja OÜ KV-Tarantel jooksvaid kulutusi finantseeris AS-i Merko Grupp tütarettevõte AS E.L.L. Kinnisvara. OÜ KV-Tarantel igakuised jooksvad kulutused, mida finantseeris AS-i Merko Grupp tütarettevõte AS E.L.L. Kinnisvara, olid ajavahemikul 2000 kuni 2003 ligikaudu 20 000 krooni kuus. Kalev Kanguri ja Toomas Annuse vaheliste kokkulepete kohaselt lubas Toomas Annus Kalev Kangurile, et OÜ KV-Tarantel ainus osa antakse 2006. aasta sügisel Kalev Kanguri poolt määratava isiku nimele. 2.1.3 Kalev Kangur lisas AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Woody maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Harju Maakonnas Harku vallas Tiskre külas asuva Jaani 2 kinnisasja vahetuseks määratud väärtusega 4 910 000 krooni, mille osas oli Kalev Kangur võtnud vastu T. Annuselt 2004. aasta oktoobris eeluurimisel tuvastamata kohas võimaluse otsustada selle kinnisasja osas, kellele ja mis tingimustel see võõrandada. Seega Toomas Annus lubas Kalev Kangurile varalist soodustust, võimaldades Kalev Kanguri poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. 2.1.4 Kalev Kangur lisas AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Woody maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami külas asuva Rannametsa kinnisasja vahetuseks määratud väärtusega 350 000 krooni, mille osas oli Kalev Kangur võtnud vastu Toomas Annuselt ajavahemikul jaanuar-märts 2005 eeluurimisel tuvastamata kohas võimaluse otsustada selle kinnisasja osas, kellele ja mis tingimustel see võõrandada. Seega Toomas Annus lubas Kalev Kangurile varalist soodustust, võimaldades Kalev Kanguri poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. 2.2 Punktis 2 nimetatud ametialane tegu, mille eest Toomas Annus oli Kalev Kangurile lubanud ja andud vara ning soodustust seisnes järgnevas. Kalev Kangur, töötades vastavalt keskkonnaministri 18.04.1996 käskkirjale nr M-24 alates 01.01.1996 Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas asuva Maa-ameti peadirektori ametikohal, kes oli: - keskkonnaministri 16.03.1999 määrusega nr 21 (RTL 1999, 66, 857, jõustunud 24.04.1999, kehtinud kuni 16.03.2007) kinnitatud Maa-ameti põhimääruse p 14 alapunktide 1, 3, 4 ja 10 järgi juhtima ameti ja struktuuriüksuste tööd, otsustama ja korraldama ameti pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist; vastutama ameti tegevust reguleerivate õigusaktide täpse ja otstarbeka täitmise eest ning andma aru keskkonnaministrile; esindama ametit ilma erivolituseta ja andma volitusi ameti esindamiseks ning täitma talle seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või keskkonnaministri määruse või käskkirjaga antud muid ülesandeid; p 5 järgi koordineerima maareformi läbiviimist maareformi seaduses sätestatud ulatuses; - oli üksikkorraldustega määratud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 241 kinnitatud “Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused„ (edaspidi Kord) § 10 lg 1 järgi riigi esindajaks vahetusmenetluses ning kes on keskkonnaministri 03.11.2004 käskkirjaga nr 1050, kooskõlas looduskaitseseadusega, volitatud muuhulgas korraldama Keskkonnaministeeriumi valitsemisel olevate maaüksuste kasutamist ja käsutamist ning kellel oli õigus Korra § 10 lg 2 p-de 1-4 järgi teha ettepanekuid vahetusmaa asukoha ja piiride suhtes, määrata vahetusmenetluses osalevate kinnisasjade väärtused määruses sätestatud alustel ja korras, vajaduse korral tellida maa erakorraline hindamine, metsa inventeerimine või

40(300)

muid väärtuste määramiseks vajalikke töid, pidada avaldajaga läbirääkimisi ning määrata läbirääkimise käigus avaldajale tähtajad vahetusmaa piiride ja asukohaga nõustumiseks või vastuväidete esitamiseks, vahetatava maa jagamiseks või vahetatavat maad koormavate asjaõiguste osas kinnistusraamatusse tehtud kannete muutmiseks või nende kustutamiseks ning kaasata menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, et välja selgitada vahetatava maa vastavus looduskaitseseaduse § 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekus; ning kelle ülesandeks oli Korra § 11 lg 2 p 3 järgi kontrollida, kas kinnisasja võib vahetada looduskaitseseaduse § 19 sätestatust lähtudes; - oli maareformi seaduse (RT I 1997, 81, 1363, jõustunud 30.11.1997; RT I 2000, 54, 347, jõustunud 16.07.2000) § 38 lg 2 p 1, 2, 3 järgi õigus maareformi läbiviimisel: kontrollida riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse organi tegevust maareformi läbiviimisel; nõuda riigiasutuselt või kohaliku omavalitsuse organilt infot ja aruandeid maareformi läbiviimise kohta; teha riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse organile kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimuses; - oli riigivaraseaduse § 4 lg 2 mõistes riigivara valdava volitatud asutuse juht, kelle kohus on riigivaraseaduse § 5 lg 4 ning § 7 lg 2 ja 3 järgi kasutada ja majandada tema valdusse antud riigivara heaperemehelikult, hoolitseda igati selle säilimise ja väärtuse võimaliku kasvu eest ning kes peab riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mis riik võib neist tehingutest saada. Sellega olid Kalev Kangurile pandud haldamis-, järelevalve- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning seega oli ta ametiisik karistusseadustiku § 288 mõistes. Kalev Kangur, kasutades ära oma ametiseisundit, seisis ühiselt ja kooskõlastatult koos Villu Reiljaniga ajavahemikul 10.04.2003-02.10.2006 eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et et Toomas Annuse ja AS-i Merko Ehitus huvid saaksid läbi nendega seotud isikute OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, OÜ Käibevara, Koit Uusi ja Elar Libliku võimalikult suures ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning neile oleks tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud Kalev Kangur andis Toomas Annusele ja AS-i Merko Ehitus töötajatele, enne AS-i Merko Ehitus ja T. Annuse huvides looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja looduskaitseliste piirangutega kinnistutele nõudeõiguste omandamist, informatsiooni selle kohta, kas kinnisasju saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse § 19 vahetada ning milline oleks kinnisasja hind, kui see vahetusmenetluse käigus hinnatakse. Kalev Kangur tegi OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel ja Koit Uusi poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamisel keskkonnaministrile ettepaneku jätta hinnast tulenevalt kasutamata kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91 ja looduskaitseseaduse § 16 sätestatud ostueesõigus, mille kaudu riigil oleks olnud võimalus need kinnisasjad omandada. Nõudeõiguste omandamisel ning maade tagastamisel maareformi seaduse kohaselt Elar Liblikule, Koit Uusile ja OÜle Woody jättis Kalev Kangur täitmata oma järelevalvefunktsiooni maareformi seaduse § 38 järgi, mille kohaselt tal oli võimalus teha ettepanek, et nimetatud maa ei kuulu tagastamisele, vaid tuleb jätta riigi omandisse vastavalt maareformi seaduse § 31 lg 1 p 2. Kalev Kangur juhtis Maa-ameti peadirektorina AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud OÜ-le Woody, OÜle KV-Tarantel ja Koit Uusile kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetlusi ning samuti OÜ-ga Käibevara seotud vahetusmenetlust. Selleks korraldas ta nende vahetusavaldustele vastamist, vahetatava ja soovitud vahetusmaa hindamist,

41(300)

kontrollis vahetatava maa sobivust looduskaitseseaduse § 19 sätestatust tulenevalt, kaasas Korra § 10 lg 2 p-i 4 alusel menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks välja vahetatava maa vastavust looduskaitseseaduse §-s 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekust. Kalev Kangur korraldas ka ministri käskkirjade ettevalmistamist kinnisasjade vahetamise kohta ning nende juurde seletuskirjade koostamist. Kalev Kangur seisis oma ametiseisundit kasutades selle eest, et OÜle Woody, OÜle KV-Tarantel ja Koit Uusile kuuluvad looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad vahetataks riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Samuti seisis Kalev Kangur oma ametiseisundit kasutades selle eest, et riigi omandisse jäetaks kinnisasjad, mille vastu oli huvi AS-l Merko Ehitus ja Toomas Annusel läbi nendega seotud isikute OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, Koit Uusi ja OÜ Käibevara, ning millised nad saaksid vahetusmenetluse käigus omandada või enda kasutusse. Kalev Kangur teostas oma ametialaseid volitusi selliselt, et eelpool nimetatud Toomas Annusega ja AS-ga Merko Ehitus seotud isikud saaksid vahetusmenetluste käigus need kinnisasjad, mida nad soovisid. Samuti seisis Kalev Kangur selle eest, et kinnisasjade hindamisel oleks võimalikult palju arvestatud AS Merko Ehitus ja Toomas Annuse huve. Kalev Kangur korraldas järgmiste maadevahetuste teostamist: 2.2.1 18.10.2004 käskkirjaga nr 970 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olevad Tallinnas aadressil Pärnamäe tee 1a ja Kiviaia tee 11a asuvad kinnisasjad, hinnatud koguväärtusega 29 300 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Sõpruse pst 178, Räägu 10c, Räägu 10b, Räägu 10a, Mooni 89b, Kännu 29, Tüve 55, Räägu 14a/Tüve 57, Räägu 10/Vuti 89/Varese 10b, Varese 10a/Vuti 91 asuvate ja Harju maakonnas, Harku vallas Tiskre külas asuva Jaani 2 kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 29 270 000 krooni, mille alusel 04.12.2004 sõlmiti vahetusleping; 2.2.2 17.03.2005 käskkirjaga nr 305 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 11c asuv ja OÜ KV-Tarantel omandis olevad Viljandi maakonnas Vastemõisa vallas Sandra külas asuv Ivaski I ning Pärnu maakonnas Koonga vallas Parasmaa külas asuv Kase I kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Räägu 14/Kännu 27, Räägu 12b/Kännu 30, Räägu 12/Lehe 29, Mooni 34, Lehe 31, Kännu 32, Kolde pst 67 ja Tabasalus aadressil Sarapuu põik 4, Sarapuu põik 7, Pähkli 14, Pähkli 12, Metsa 12 asuvate kinnisasjade ning Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami külas asuva Rannametsa kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, mille alusel 24.03.2005 sõlmiti vahetusleping; 2.2.3 02.12.2005 käskkirjaga nr 1671 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 9 asuv kinnisasi, hinnatud väärtusega 39 400 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Riigimaa 40, Hobujaama 11a, Hobujaama 17b, Sõpruse pst. 29 ja Kristiina 12 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 39 370 000 krooni, mille alusel 06.12.2005 sõlmiti vahetusleping; 2.2.4 02.12.2005 käskkirjaga nr 1672 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 10b asuv kinnisasi, hinnatud väärtusega 21 200 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Kentmanni 8a ja Sõpruse pst. 33 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 21 125 000 krooni, mille alusel 06.12.2005 sõlmiti vahetusleping; 2.2.5 16.12.2005 käskkirjaga nr 1769 otsustati vahetada Koit Uusi omandis olevad Tallinnas aadressil Vabaõhukooli tee 13, Vabaõhukooli tee 86a ja Vabaõhukooli tee 106 asuvad kinnisasjad, hinnatud koguväärtusega 51 100 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Tedre 55 ja Sõpruse pst 145 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 51 180 000 krooni, mille alusel 22.12.2005 sõlmiti vahetusleping;

42(300)

2.2.6 07.07.2006 käskkirjaga nr 798 otsustati vahetada OÜ KV-Tarantel omandis olevad Tallinnas aadressil Vete 16b asuv, Valga maakonnas Karula vallas Lüllemäe külas asuv Rebase, Saare maakonnas Kihelkonna vallas Viki külas asuv Tammiku I ja Harju maakonnas Kuusalu vallas Pärispea küla asuv Merekalda kinnisasi, hinnatud väärtusega kokku 20 944 954 krooni, riigi omandis olevate Harju maakonnas Rae vallas Järveküla külas asuva Suurepõllu, Narvas aadressil Tallinna mnt 30b asuva ja Tartu maakonnas Luunja vallas Kabina külas asuva Lana kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 20 870 000 krooni, mille alusel 18.07.2006 sõlmiti vahetusleping; 2.2.7 12.09.2006 käskkirjaga nr 1040 otsustati vahetada AS Hansa Liising Eesti, mille liisinguvõtjaks oli AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Käibevara, omandis olevad Tallinnas aadressil Kõrkja tee 24 ja Kõrkja tee 26 asuvad ning OÜ Woody omandis olevad Tallinnas aadressil Kiviaia tee 9a, Kiviaia tee 11b ja Kiviaia tee 16 asuvad kinnisasjad, vahetuseks hinnatud koguväärtusega 107 280 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas asuvate Riigimaa 39, Riigimaa 63 kinnisasjade ja aadressidel Armatuuri 4 ja Armatuuri 7 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 107 315 000 krooni, mille alusel vahetuslepingut ei ole sõlmitud. 2.2.8 Keskkonnaministri käskkirja eelnõu alusel, mis oli koostatud 2006. septembris, kuulusid OÜ KV-Tarantel omandis olevad, Tallinnas Vete 16a asuv kinnisasi, Võru maakonnas Rõuge vallas Nogu külas asuv Augli 4b kinnisasi, Võru maakonnas Haanja vallas Vakari külas asuv Vakari 153-I kinnisasi ning Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas Sandra külas asuv Kase kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 5 764 367 krooni, vahetamisele riigi omandis olevate, Sillamäel Ehitajate tee 3c, Tööstuse 24 ja Tallinna mnt 1 asuvate kinnisasjade, Ida-Viru maakonnas Toila vallas Päite külas asuva 127M kinnisasja ning Harju maakonnas Padise vallas Keibu külas asuva Keiburanna kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 5 858 647 krooni. 2.3 Punktis 2 ja 2.2 toodud ametialane tegu, mille eest Toomas Annus lubas ja andis vara ning soodustust Kalev Kangurile, oli ebaseaduslik, sest see oli vastuolus korruptsioonivastase seaduse (RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999, redaktsioon kehtinud kuni 14.03.2007, edaspidi KVS) § 21 lg 1 ning § 25 lg 1 ja lg 2. Vastavalt korruptsioonivastase seaduse § 21 lg 1 käsitatakse toimingupiiranguna kõnealuses seaduses keeldu teha korruptiivse tulu saamist võimaldavaid toiminguid. Huvide konfliktiga on vastavalt KVS-i § 25 lg 1 tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või hõimlaste või tema enda või nimetatud isikutega seotud juriidiliste isikute majandushuve. Vastavalt KVS § 25 lg 2 ametiisik, kelle ülesanne on osaleda KVS § 25 lg 1 nimetatud ühisotsuse tegemises, on kohustatud sellest viivitamata teatama asjaomasele organile ja oma vahetule ülemusele või teenistusse võtmise või ametisse nimetamise õigusega isikule või organile ning loobuma otsuse tegemisest. Kalev Kangur ei oleks tohtinud osaleda otsuste tegemisel, mis olid seotud OÜ-le KV-Tarantel kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisega riigile kuuluvate kinnisasjadega ning ta oleks pidanud teatama oma vahetule ülemusele, et ta ei saa selliste otsuste tegemisel osaleda. Kalev Kangur oli teadlik, et OÜ KV-Tarantel varade suurenemisega on seotud tema varade suurenemine, kuivõrd Kalev Kangur pidi omandama OÜ KV-Tarantel osa. Kalev Kangur osales OÜga KV-Tarantel seotud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetluse otsuste tegemisel, mis mõjutasid oluliselt tema enda majandushuve. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegevus, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos keskkonnaminister Villu Reiljaniga, looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Kalev Kanguri tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Kalev Kanguri ametialane tegu oli vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse ( RT I 1995, 16, 228, jõustunud 01.01.1996; RT I 1999, 16, 276, jõustunud

43(300)

28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegu vastuolus riigivaraseaduse § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Kalev Kangur oli teadlik, et AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikud OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, Elar Liblik ja Koit Uus olid riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks omandanud järgmised looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad ja nõudeõigused looduskaitseliste piirangutega maade tagastamiseks: - OÜ Woody oli omandanud selleks järgmised nõudeõigused: 17.11.2003 Kallaste 18 nõudeõiguse, mis tagastati 12.01.2005 Kiviaiatee 16 ja 9 näol ja 03.09.2004 Pihlaka 19 nõudeõiguse, mis tagastati 12.01.2005 Kiviaiatee 11b, 10b ja 9a näol; - Koit Uus oli omandanud selleks järgmise nõudeõiguse 08.09.2004: Raku 7, mis tagastati 02.03.2005 Vabaõhukooli 13 ja 84 näol; - Elar Liblik oli omandanud selleks 14.10.2004 nõudeõiguse Iru Kõrts A-11/12/13, mis tagastati Narva mnt 180, Vabaõhukooli tee 15, Vabaõhukooli tee 17, Vabaõhukooli tee 108 näol, kuid Elar Libliku kinnistute osas vahetusmenetluseni ei jõutud; - OÜ Woody oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad: 15.01.2004 Pärnamäe tee 1a, 17.11.2003 Kiviaiatee 11a , 17.10.2003 Kiviaia tee 11, mis jagati pärast omandamist Kiviaia tee 11 (20 857 m2 ) ja Kiviaia tee 11c (62 077 m2 ); - Koit Uus oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad 08.09.2004: Vabaõhukooli tee 106, Vabaõhukooli tee 86a; - OÜ KV-Tarantel oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad: 08.11.2002 Kase I, 29.04.2004 Ivaski I, 06.03.2006 Vete 16 a, 26.02.2001 Rebase, 22.02.2002 Tammiku I, 08.11.2002 Merekalda. Samuti oli Kalev Kangur teadlik, et OÜ Käibevara oli OÜlt Brassland üle võtnud 09.05.2005 liisinglepingu ASga Hansa Liising Eesti Tallinnas asuvate kinnistute Kõrkja tee 24 ja Kõrkja tee 26 suhtes, et osaleda maadevahetuses. Kalev Kanguril oli võimalus sekkuda maade tagastamisprotsessi maareformi käigus, sest vastavalt maareformi seaduse § 38 lg 2 p 3 on Maa-ametil õigus teha kohalikule omavalitsusele ettekirjutusi, et maad ei tagastataks. Nimetatud võimaluse jättis Kalev Kangur Elar Liblikule, Koit Uusile ja OÜle Woody maade tagastamisel kasutamata. Kalev Kangur jättis kasutamata võimaluse ostueesõiguse teostamiseks, tehes keskkonnaministrile ettepaneku OÜ Woody ja Koit Uusi poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamisel ning OÜ KV-Tarantel poolt Viljandi maakonnas, Vastemõisa vallas, Sandra külas asuva Ivaski I ja Tallinnas Vete 16a asuva looduskaitselise piiranguga kinnisasjade soetamisel mitte kohaldada hinnast tulenevalt kaitstavate loodusobjektide seaduse § 9-1 ja looduskaitseseaduse § 16 sätestatud ostueesõigust, olles teadlik, et maadevahetuse käigus hinnatakse nende kinnisasjade väärtus kõrgemaks kui nende soetushind. Kalev Kangur oli teadlik, et Toomas Annusega seotud isikud realiseerisid läbi maadevahetuse Toomas Annuse ja AS Merko Ehitus huve, saades riigilt võimalikult soodsalt enda omandisse Toomas Annust ja AS-i Merko Ehitus huvitavad kinnisasjad. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid eelnevalt olid need omandatud AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikute poolt, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust

44(300)

ning seega oli läbi maadevahetuse tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigi poolt vastu soovib ning AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikute puhul arvestati riigi poolt kinnisasjade vastu andmisel AS-i Merko Ehitus ja AS-i Merko Grupp soove, võimaldades neil seeläbi saada riigilt neile äritegevuseks huvipakkuvad kinnisasjad. Samuti oleks tulenevalt riigivaraseadusest väljaspool vahetusmenetlust isikutel võimalik omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. Seega oli AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikute poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja nõudeõiguste kokkuostmine ning nende vahetamine kantud eesmärgist vältida riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist ning saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi. Eelpool nimetatud eesmärgist oli Kalev Kangur teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise huvides kooskõlastatult Villu Reiljaniga. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärgiks ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada vahetusmenetlust juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi. Looduskaitselisi eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, kuna ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti oli vastavalt looduskaitseseadusele võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Kalev Kangur looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult ebaotstarbekalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes Toomas Annuse ja AS Merko Ehitus huvidest. Kalev Kangur oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse §-s 19 sätestatud vahetusmenetlusest p 2.2 toodud vahetuste puhul. Kalev Kanguri ebaseadusliku teo tulemusena, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos Villu Reiljaniga, said AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikud enda omandisse vahetuse tulemusena riigilt punktis 2.2 toodud kinnisasjad koguväärtusega 187 978 333 krooni. Samuti oli Kalev Kanguri tegevus koos Villu Reiljaniga suunatud sellele, et AS-ga Merko Ehitus ja AS-ga Merko Grupp seotud isikud saaksid enda omandusse või kasutusse riigilt p 2.2 toodud kinnisasju 113 173 647 krooni väärtuses. III Toomas Annus lubas ja andis vara põllumajandusminister Ester Tuiksoole selle eest, et Ester Tuiksoo põllumajandusministrina, kasutaks ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit ning teeks Põllumajandusministeeriumile rendipindadeks uue hoone leidmise konkursil põhjendamatuid eelistusi AS-le Merko Ehitus ja AS-le E.L.L. Kinnisvara. 3.1 Punktis 3 nimetatud vara lubamine ning üleandmine Ester Tuiksoole Toomas Annuse poolt seisnes järgnevas: Toomas Annus andis eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas Ester Tuiksoole võimaluse valida tasuta kasutusse AS-i Merko Ehitus poolt ehitatud Tallinnas Rävala pst 19 korteri nr 101 suurusega 48,3 m2, koos parkimiskohaga nr 102, müügiväärtusega 1 421 200 krooni või korteri nr 61 suurusega 54,7 m2, koos rõduga suurusega 10,6 m2 ning parkimiskohaga 233, müügiväärtusega kokku 1 696 300 krooni. Ester Tuiksoo valis ning nõustus 10.04.2006 Toomas Annuselt tasuta

45(300)

vastu võtma määramata ajaks kasutamiseks AS-i Merko Ehitus poolt ehitatud korteri Tallinnas Rävala pst 19-61. Nimetatud korteri osas oli Toomas Annuse poolt loodud Ester Tuiksoole tasuta kasutamise võimalus ajavahemikul 10.04.2006-05.10.2006, mille eest arvestades eluruumi keskmisi üürihindu kuus, oleks pidanud tasuma vähemalt 42830 krooni. Varjamaks eeltoodud korteri seost Ester Tuiksooga, vormistati korter müügitehinguna 05.05.2006 AS-lt Merko Ehitus Toomas Annusega seotud isiku Paavi Karjatse nimele ning 30.06.2006 Toomas Annusega seotud isiku Eldur Astoveri nimele. Pärast 03.10.2006 kaitsepolitsei poolt AS-s Merko Ehitus teostatud läbiotsimist ja sellekohase informatsiooni avalikkuse ette jõudmist loobus Ester Tuiksoo 05.10.2006 korteri kasutamise võimalusest, kartes, et seeläbi võib välja tulla tema seos Toomas Annusega ning AS-i Merko Grupp kontserni kuuluvate ettevõtetega AS Merko Ehitus ja AS E.L.L. Kinnisvara.

3.2 Punktis 3 nimetatud Ester Tuiksoo ametialane tegu, mille eest Toomas Annus lubas ja andis vara seisnes järgnevas. Ester Tuiksoo, olles Vabariigi Presidendi 02.04.2004 otsusega nr 567 ning 12.04.2005 otsusega nr 811 nimetatud põllumajandusministriks, töötas põllumajandusministrina 05.04.2004-05.04.2007, kelle ülesandeks oli:

- vastavalt Vabariigi Valitsuse 30.07.2004 määruse nr 264 (RT I 2004, 61, 433 , jõustunud 15.09.2004) „Põllumajandusministeeriumi põhimäärus“ § 8 lg 2 p 1, 20, 21, 22 juhtida ministeeriumi tööd ja korraldada ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, otsustada ministeeriumi valitsemisel oleva riigivaraga seotud küsimusi; vastutada riigivara säilimise ja heaperemeheliku kasutamise eest ning korraldada seda kooskõlas riigivaraseadusega; otsustada ministeeriumi ülesannete täitmiseks vajamineva vara hankimise või teenuste tellimise riigihanke pakkumismenetluse korraldamine ja vajaduse korral volitada kantslerit teostama pakkumismenetlusega seotud toiminguid; - vastavalt riigivaraseaduse § 4 lg 3 (RT I 1995, 22, 327, jõustunud 20.03.1995, RT I 1996, 81, 1446, jõustus 08.12.1996) korraldada riigivara valitsemist. Sellega olid Ester Tuiksoole pandud haldamis- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning ta oli seega ametiisik karistusseadustiku § 288 mõistes. Ester Tuiksoo ametialane ebaseaduslik tegu seisnes selles, et ta tegutses oma ametiseisundit kasutades eesmärgil, et Põllumajandusministeerium sõlmiks 2006. aastal uute ruumide rendilepingu minimaalselt aastateks 2008-2018 Toomas Annusega seotud äriühinguga. Selleks korraldas Ester Tuiksoo 2006. aasta mais mitteametlikult pakkumise võtmise AS-lt Merko Ehitus Põllumajandusministeeriumile rendipindade leidmiseks. 05.06.2006 edastas AS Merko Ehitus Põllumajandusministeeriumile pakkumise kahe objekti osas, asukohaga Tallinnas Pärnu mnt 141 ja Rannamõisa tee 4a, mida AS Merko Ehitus pidas sobilikuks Põllumajandusministeeriumi uue hoone asukohaks. Olles saanud Toomas Annuselt ja AS-i Merko Ehitus juhatuse liikmelt Tõnu Kortsult AS-i Merko Ehitus pakkumise, andis põllumajandusminister Ester Tuiksoo selle edasi Põllumajandusministeeriumi asekantsler Krista Paalile, et viimane korraldaks selle alusel ametliku pakkumise võtmise üksnes AS-lt Merko Ehitus. Seepeale avaldas Krista Paal Ester Tuiksoole arvamust, et pakkumise võtmine üksnes AS-lt Merko Ehitus ei ole korrektne ning pakkumised tuleks võtta ka teistelt äriühingutelt ning korraldada rendipindade leidmiseks avatud konkurss. Samuti selgitas Krista Paal Ester Tuiksoole, et AS-i Merko Ehitus mitteametlikus pakkumises toodud iseloomustavad tingimused ei ole piisavad pakkumismenetluse läbiviimiseks. Seepeale andis Ester Tuiksoo Krista Paalile suunise pöörduda pakkumiskutse koostamiseks vajalike tingimuste kokkupanemiseks AS-i Merko Ehitus juhatuse liikme Tõnu Kortsu poole, mida Krista Paal ka tegi. Tõnu Korts koostas koos ASi E.L.L. Kinnisvara töötajatega Põllumajandusministeeriumile uute üüripindade leidmise pakkumise kutse dokumendid ning edastas need Krista Paalile. 20.07.2006 saatis Põllumajandusministeerium eespool nimetatud

46(300)

pakkumise kutse dokumendid enda nimel ametlikult AS-le Merko, AS-le Riigi Kinnisvara, AS-le Suva ja AS-le Skanska EMV. AS-le Merko adresseeritud pakkumise kutse edastas AS-i Merko Ehitus juhatuse liige Tõnu Korts AS-le E.L.L. Kinnisvara, mis on AS-i Merko Grupp kontserni kuuluv ettevõte, nagu ka AS Merko Ehitus. Põllumajandusminister Ester Tuiksoo moodustas oma 16.08.2006 käskkirjaga nr 140 komisjoni ministeeriumile uute ruumide leidmiseks ja kasutuselevõtuks ning parima pakkumise osas dokumentide koostamiseks ja ettepanekute esitamiseks, määrates komisjoni esimeheks Krista Paali. Oma pakkumise esitasid Põllumajandusministeeriumile AS Ober-Haus AS-i Suva volitatud esindajana Tallinnas Kotzebue 1/ Põhja pst 7 asuva hoone osas, AS Riigi Kinnisvara Tallinnas Lasnamäe 2 asuva hoone osas ja AS E.L.L. Kinnisvara AS-i Merko Grupp volitusel Tallinnas Pärnu mnt 141 asuva hoone osas. Esitatud pakkumised vaadati läbi 22.08.2006 toimunud komisjoni istungil, mille kohta koostati vastavasisuline protokoll koos esitatud pakkumiste ülevaatliku tabeliga. Kuna komisjon ei jõudnud arusaamisele, et AS-i E.L.L. Kinnisvara poolt esitatud pakkumine oleks olnud ka sisult parim pakkumine, ning komisjoni esimees Krista Paal ei olnud nõus minister Ester Tuiksoo poolt tulevate suunistega AS-i E.L.L. Kinnisvara eelistamiseks, siis ei koostanud komisjon parima pakkumise kohta ettepanekut, vaid esitas ülevaatliku pakkumiste tabeli koos istungi protokolliga otsustamiseks ministrile.

Loa saamiseks Vabariigi Valitsuselt lepingu sõlmimiseks AS-ga E.L.L. Kinnisvara valmistati Ester Tuiksoo korraldusel 2006. aasta augustis-septembris Põllumajandusministeeriumis ette vastavasisuline Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu koos seletuskirjaga. Kuna minister Ester Tuiksoo selgituste kohaselt oli Vabariigi Valitsuse põhimõtteline heakskiit selles küsimuses olemas, siis hakati ette valmistama rendilepingut AS-ga E.L.L. Kinnisvara. Pärast 03.10.2006 kaitsepolitsei poolt AS-s Merko Ehitus teostatud läbiotsimist ja sellekohase informatsiooni avalikkuse ette jõudmist loobus Ester Tuiksoo 05.10.2006 lepingu sõlmimisest ASiga E.L.L. Kinnisvara, millest teavitas ka Toomas Annust. 06.10.2006 valmistati Põllumajandusministeeriumi ametnike poolt ette uus 22.08.2006 komisjoni istungi protokolli projekt, milles toodi välja asjaolu, et soodsaima pakkumise on teinud siiski AS Riigi Kinnisvara, mitte AS E.L.L. Kinnisvara. Seda dokumenti aga ei allkirjastatud. 14.11.2006 saatis Põllumajandusministeerium kõigile pakkumise teinud äriühingutele teate pakkumistest loobumise kohta. 3.3 Punktis 3 ja 3.2 nimetatud Ester Tuiksoo ametiisikuna ametiseisundit kasutades toime pandud tegu, mille eest Toomas Annus oli lubanud ja andnud vara, oli ebaseaduslik, sest see oli vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Õiguse üldpõhimõtete kohaselt peab kaalutlusõiguse teostamine olema kooskõlas proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõttega. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Ester Tuiksoo rikkus oma teoga võrdse kohtlemise põhimõtet, soosides oma tegevusega T. Annust selliselt, et viimasega seotud äriühingud AS Merko Ehitus ja AS E.L.L. Kinnisvara saaksid sõlmida Põllumajandusministeeriumiga uue hoone rendilepingu. Selleks võttis Ester Tuiksoo algselt mitteametlikult pakkumise üksnes AS-lt Merko Ehitus, lasi seejärel valmistada pakkumise kutse dokumendid ette AS-l Merko Ehitus ja AS-l E.L.L. Kinnisvara, kes osalesid ka pakkumisel, võimaldades neil pakkumise kutse dokumentidesse kirjutada sisse just neile sobivaid kriteeriume, millised võimalused aga teistel pakkujatel puudusid, ning andis lõpptulemusena pakkumisi hindavale komisjonile suuniseid otsustada, et AS-i E.L.L. Kinnisvara pakkumine on parim, vaatamata sellele, et komisjon sellisele tulemusele ei jõudnud. Samuti kasutas Ester Tuiksoo oma ametiseisundit ja ametiseisundist tulenevat autoriteeti

47(300)

ministeeriumi ametnike tegevuse suunamiseks selliselt, et see viiks lepingu sõlmimiseni Toomas Annusega seotud äriühingutega AS Merko Ehitus või AS E.L.L. Kinnisvara. Seega toimis Ester Tuiksoo eelotsusega, et rendilepingu peaks saama Toomas Annusega seotud äriühing AS Merko Ehitus või AS E.L.L. Kinnisvara, andmata teistele pakkujatele sisulist võimalust konkursil osalemiseks. Toomas Annust on alus süüdistada altkäemaksu andmises vähemalt teist korda, so ametiisikule vähemalt teist korda vara või muu soodustuse lubamises või andmises vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et jätab selle toimepanemata edaspidi, so KarS § 298 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. TARMO PEDJASAAR Tarmo Pedjasaart süüdistatatakse KarS § 22 lg 3 ja § 294 lg 2 p 4 ning § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, so altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises suures ulatuses ja altkäemaksu andmises, mis seisnes järgnevas: 1. Tarmo Pedjasaar lubas ja andis varalist soodustust Maa-ameti peadirektorile Kalev Kangurile selle eest, et Kalev Kangur ametiisikuna oli pannud ning paneks tulevikus toime ebaseaduslikke tegusid oma ametiseisundit ära kasutades looduskaitseseaduse § 19 ( RT I, 2004, 38, 258 jõustunud 10.05.2004, redaktsioon kehtinud kuni 31.03.2007) rakendamisel maadevahetuste teostamisel OÜ-le Mell ja OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. 1.1. Punktis 1 nimetatud varalise soodustuse lubamine ja andmine Tarmo Pedjasaare poolt Kalev Kangurile seisnes järgnevas: Tarmo Pedjasaar lubas ja andis võimaluse Kalev Kangurile ajavahemikul 2001-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas tegutseda varjatult ettevõtluses ning suurendada Kalev Kanguri vara. Tarmo Pedjasaar võimaldas Kalev Kanguril varjatult investeerida OÜ-sse Ikaros Grupp ja OÜ-sse Mell, lähtudes Kalev Kanguri korraldustest ning tegutsedes Kalev Kanguri huvides ja arvel. Kalev Kangur oli ajavahemikul 06.11.2001-06.10.2003 investeerinud OÜ-sse Ikaros Grupp looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostuks 584 490 krooni, mis moodustas 50,9% OÜ Ikaros Grupp poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostmisesse paigutatud summadest. OÜ Mell puhul oli Kalev Kangur finantseerinud nii osa soetamist kui ka investeerinud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostu ajavahemikul 18.09.2003-05.03.2004 kokku 2 601 693 krooni suuruses summas, mille tulemusel Kalev Kanguri osaluse suurus OÜ-s Mell oli 90,3%. Tarmo Pedjasaar ostis nii tema enda kui ka Kalev Kanguri poolt OÜ-sse Mell ja OÜ-sse Ikaros Grupp investeeritud summade eest looduskaitseliste piirangutega kinnisasju, mis vahetati riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, millised omakorda müüdi vaheltkasuga edasi. Samuti müüdi teistele isikutele looduskaitseliste piirangutega kinnisasju, et viimased saaksid need vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Eelkirjeldatud tehingute tulemusena teenis Kalev Kangur oma investeeringutelt kasu OÜ-s Ikaros Grupp 2 032 315 krooni ja OÜ-s Mell 2 732 560 krooni. Tarmo Pedjasaar andis Kalev Kangurile võimaluse otsustada ja edasi paigutada Kalev Kanguri investeeringutelt saadud kasumit uuteks äritehinguteks. Kalev Kanguri korraldusel kandis Tarmo Pedjasaar OÜ Mell juhatuse liikmena OÜ-le Saarte Investeering ettemaksuna 2004. septembris 1 800 000 krooni. Samuti andis Tarmo Pedjasaar Kalev Kanguri korraldusel laenu 03.07.2006 OÜ Mell arvelt 4 200 000 krooni OÜ-le Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osade ostmiseks. 1.2. Punktis 1 nimetatud Kalev Kanguri ametialane ebaseaduslik tegu, mille eest Tarmo Pedjasaar oli Kalev Kangurile lubanud ja andnud varalist soodustust, seisnes järgnevas:

48(300)

Kalev Kangur, töötades vastavalt keskkonnaministri 18.04.1996 käskkirjale nr M-24 alates 01.01.1996 Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas asuva Maa-ameti peadirektori ametikohal, kes oli: - keskkonnaministri 16.03.1999 määrusega nr 21 (RTL 1999, 66, 857, jõustunud 24.04.1999, kehtinud kuni 16.03.2007)kinnitatud Maa-ameti põhimääruse p 14 alapunktide 1, 3, 4 ja 10 järgi juhtima ameti ja struktuuriüksuste tööd, otsustama ja korraldama ameti pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist; vastutama ameti tegevust reguleerivate õigusaktide täpse ja otstarbeka täitmise eest ning andma aru keskkonnaministrile; esindama ametit ilma erivolituseta ja andma volitusi ameti esindamiseks ning täitma talle seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või keskkonnaministri määruse või käskkirjaga antud muid ülesandeid; p 5 järgi koordineerima maareformi läbiviimist maareformi seaduses sätestatud ulatuses; - oli üksikkorraldustega määratud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 241 (jõustunud 16.07.2004, RT I 2004, 55, 396) kinnitatud “Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused„ (edaspidi Kord) § 10 lg 1 järgi riigi esindajaks vahetusmenetluses ning kes on keskkonnaministri 03.11.2004 käskkirjaga nr 1050, kooskõlas looduskaitseseadusega ( RT I, 2004, 38, 258 jõustunud 10.05.2004, redaktsioon kehtinud kuni 31.03.2007), volitatud muuhulgas korraldama Keskkonnaministeeriumi valitsemisel olevate maaüksuste kasutamist ja käsutamist ning kellel oli õigus Korra § 10 lg 2 p-de 1-4 järgi teha ettepanekuid vahetusmaa asukoha ja piiride suhtes, määrata vahetusmenetluses osalevate kinnisasjade väärtused määruses sätestatud alustel ja korras, vajaduse korral tellida maa erakorraline hindamine, metsa inventeerimine või muid väärtuste määramiseks vajalikke töid, pidada avaldajaga läbirääkimisi ning määrata läbirääkimise käigus avaldajale tähtajad vahetusmaa piiride ja asukohaga nõustumiseks või vastuväidete esitamiseks, vahetatava maa jagamiseks või vahetatavat maad koormavate asjaõiguste osas kinnistusraamatusse tehtud kannete muutmiseks või nende kustutamiseks ning kaasata menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, et välja selgitada vahetatava maa vastavus looduskaitseseaduse § 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekus; ning kelle ülesandeks oli Korra § 11 lg 2 p 3 järgi kontrollida, kas kinnisasja võib vahetada looduskaitseseaduse § 19 sätestatust lähtudes; - oli maareformi seaduse (RT I 1997, 81, 1363, jõustunud 30.11.1997; RT I 2000, 54, 347, jõustunud 16.07.2000) § 38 lg 2 p 1, 2, 3 järgi õigus maareformi läbiviimisel: kontrollida riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse organi tegevust maareformi läbiviimisel; nõuda riigiasutuselt või kohaliku omavalitsuse organilt infot ja aruandeid maareformi läbiviimise kohta; teha riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse organile kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimuses; - oli riigivaraseaduse (RT I 1995, 22, 327, jõustunud 20.03.1995; RT I 1996, 81, 1446, jõustunud 08.12.1996) § 4 lg 2 mõistes riigivara valdava volitatud asutuse juht, kelle kohus on riigivaraseaduse § 5 lg 4 ning § 7 lg 2 ja 3 järgi kasutada ja majandada tema valdusse antud riigivara heaperemehelikult, hoolitseda igati selle säilimise ja väärtuse võimaliku kasvu eest ning kes peab riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mis riik võib neist tehingutest saada. Sellega olid Kalev Kangurile pandud haldamis-, järelevalve- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning seega oli ta ametiisik karistusseadustiku § 288 mõistes. Kalev Kangur pani Maa-ameti peadirektorina toime alljärgnevad teod: Kalev Kangur, kasutades ära oma ametiseisundit seisis ajavahemikul 2001-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et Tarmo Pedjasaare huvid saaksid OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kaudu võimalikult suures ulatuses seoses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning Tarmo Pedjasaarele oleks OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kaudu tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid seoses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute

49(300)

tegemisel, oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. Kalev Kangur juhtis Maa-ameti peadirektorina OÜ-le Mell ja OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetlusi riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Selleks korraldas ta nende vahetusavaldustele vastamist, vahetatava ja soovitud vahetusmaa hindamist, kontrollis vahetatava kinnisasja sobivust looduskaitseseaduse § 19 sätestatust tulenevalt, kaasas Korra § 10 lg 2 p 4 alusel menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks välja vahetatava maa vastavust looduskaitseseaduse § 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekust. Lisaks korraldas Kalev Kangur kinnisasjade vahetamise kohta ministri käskkirjade ja nende juurde seletuskirjade koostamist. Samuti seisis ta oma ametiseisundit kasutades selle eest, et Tarmo Pedjasaar saaks OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kaudu looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjadega need kinnisasjad, mida ta soovis võimalikult soodsatel tingimustel. Samuti ei teinud Kalev Kangur ettepanekut OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamisel ostueesõiguse rakendamiseks. Kalev Kangur andis Tarmo Pedjasaarele enne OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamist, informatsiooni selle kohta, kas kinnisasju saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse § 19 vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Kalev Kanguri korralduste kohaselt koostati keskkonnaministri käskkirja eelnõud ja seletuskirjad vahetuste juurde ning nende järgi andis keskkonnaminister Villu Reiljan järgmised käskkirjad maadevahetuste kohta: 1.2.1. Keskkonnaministri 06.03.2006 käskkirja nr 263 alusel vahetati OÜ-le Mell kuuluv Suuretüki kinnisasi, mille väärtuseks oli 1 926 216 krooni, ning OÜ-le Ikaros Grupp kuuluv Vahe-Eedi kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 1 448 885 krooni, ja Väike-Männiku kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 140 000 krooni, koguväärtusega 3 515 101 krooni, riigile kuuluva Võhma kinnisasja vastu, mille väärtuseks oli määratud 3 550 000 krooni. 17.03.2006 sõlmiti samasisuline vahetusleping. 1.2.2. Keskkonnaministri 07.07.2006 käskkirja nr 797 alusel vahetati OÜ-le Ikaros Grupp kuuluv Lohu A-136 kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 267 587 krooni, Kõrtsi kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 476 728 krooni, ja Tohkre-Juhani kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 702 071 krooni, koguväärtusega 1 446 386 krooni, riigile kuuluva Tartu maakonnas Maramaa külas asuva Järve kinnisasja, mille väärtuseks oli määratud 1 300 000 krooni, ja Kotkapesa kinnisasja, mille väärtuseks oli määratud 201 287 krooni, koguväärtusega 1 501 287 krooni, vastu. 13.07.2006 sõlmiti samasisuline vahetusleping. 1.3. Punktis 1 ja 1.2 nimetatud Kalev Kanguri ametiisikuna ametiseisundit kasutades toime pandud tegu oli ebaseaduslik, sest see oli vastuolus korruptsioonivastase seaduse (RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999, redaktsioon kehtinud kuni 14.03.2007, edaspidi KVS) § 21 lg 1 ning § 25 lg 1 ja lg 2. Vastavalt korruptsioonivastase seaduse § 21 lg 1 käsitatakse toimingupiiranguna kõnealuses seaduses keeldu teha korruptiivse tulu saamist võimaldavaid toiminguid. Huvide konfliktiga on vastavalt KVSi § 25 lg 1 tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või hõimlaste või tema enda või nimetatud isikutega seotud juriidiliste isikute majandushuve. Vastavalt KVS § 25 lg 2 ametiisik, kelle ülesanne on osaleda KVS § 25 lg 1 nimetatud ühisotsuse tegemises, on kohustatud sellest viivitamata teatama asjaomasele organile ja oma vahetule ülemusele või teenistusse võtmise või ametisse nimetamise õigusega isikule või organile ning loobuma otsuse tegemisest. Kalev Kangur ei oleks tohtinud osaleda otsuste tegemisel, mis olid seotud OÜle Mell ja OÜle Ikaros Grupp kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisega riigile kuuluvate

50(300)

kinnisasjadega ning ta oleks pidanud teatama oma vahetule ülemusele, et ta ei saa selliste otsuste tegemisel osaleda. Kalev Kangur oli OÜ-s Mell varjatud osanik, kes oli investeerinud OÜ Mell looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamist 90,3% ulatuses. OÜ-s Ikaros Grupp oli Kalev Kangur osalenud 50,9% ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamises. Seega osales Kalev Kangur otsuste tegemisel, mis mõjutasid oluliselt tema enda majandushuve, ning selliste otsuste tegemisel osalemine on keelatud. Kalev Kanguri ametialane tegu looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel oli vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Kalev Kanguri tegevus vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Kalev Kanguri ametialane tegevus oli vastuolus avaliku teenistuse seaduse( RT I 1995, 16,228, jõustunud 01.01.1996; RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegevus vastuolus riigivaraseaduse (RT I 1995, 22, 327, jõustunud 20.03.1995; RT I 1996, 81, 1446, jõustunud 08.12.1996) § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad ja volitatud asutused kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Kalev Kangur oli teadlik, et OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp olid riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks omandanud järgmised looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad: OÜ Mell : - 08.10.2003 Tartu maakonnas Laeva vallas Valmaotsa külas asuva Suuretüki kinnisasja;

OÜ Ikaros Grupp:

- 06.11.2001 Võru maakonnas Antsla vallas Jõepera külas asuva Lohu A-136 kinnisasja;

- 06.10.2003 Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas Voore külas asuva Kõrtsi kinnisasja;

- 06.11.2001 Võru maakonnas Lasva vallas Tohkri külas asuva Tohkre-Juhani kinnisasjast 1/3 ning 09.09.2005 kinnisasjast 2/3;

- 18.02.2002 Valga maakonnas Otepää vallas Nüpli külas asuva Vahe-Eedi kinnisasja;

- 18.02.2002 Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuva Suure-Männiku kinnisasja, millest 02.11.2005 jagamisega eraldati Väike-Männiku kinnisasi.

Kalev Kangur tegi keskkonnaministrile ettepaneku mitte kohaldada hinnast tulenevalt kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91 (RT I, 1994, 46, 773, RT I 2001, 97, 602, kehtis 28.12.2001 kuni 10.05.2004 )ja looduskaitseseaduse (kehtis alates 10.05.2004) § 16 sätestatud ostueesõigust, olles teadlik, et nimetatud kinnisasju kasutatakse vahetusmenetluses ning pidades samas võimalikuks, et OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kinnisasjade soetushind oli väiksem kui see hind, millise riik neile vahetusmenetluse käigus määras.

51(300)

Kalev Kangur oli teadlik, et OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kaudu realiseeris Tarmo Pedjasaar maadevahetusega oma huvisid, saades seeläbi riigilt võimalikult soodsalt OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp omandisse Tarmo Pedjasaart huvitavad kinnisasjad. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp olid need eelnevalt omandanud, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust. Seega oli maadevahetuse kaudu tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigilt vastu soovib ning OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp puhul arvestati riigi poolt kinnisasjade vastu andmisel OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp soove, võimaldades neil seeläbi saada riigilt neile äritegevuseks huvi pakkuvad kinnisasjad. Samuti oleks tulenevalt riigivaraseadusest isikutel võimalik väljaspool vahetusmenetlust omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp soovisid saada looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetluse käigus riigilt kinnisasjad, millele neil oli olemas ostja, kes oli nõus maksma kinnisasjade eest kõrgemat hinda, kui riik oli määranud. Kalev Kangur oli nimetatud eesmärgist teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise suunas. Kalev Kangur korraldas keskkonnaministri 06.03.2006 käskkirja nr 263 ning selle juurde käiva seletuskirja ettevalmistamist, mille tulemusena said OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell Võhma kinnisasja, mille väärtuseks oli riigi poolt määratud 3 550 000 krooni, omanikuks. Kalev Kangur pidas ühtlasi ka vahetusena saadava maa edasise müügi osas tulevase ostjaga läbirääkimisi, mis päädisid 03.05.2006 tehinguga, mille tulemusena OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp müüsid Võhma kinnistu Oleg Panfilovile 5 062 000 krooniga. Kalev Kangur oli käskkirja ette valmistades teadlik, et riigivara väärtus turul oleks kõrgem kui vahetusel määratud hind. Kalev Kangur korraldas keskkonnaministri 07.07.2006 käskkirja nr 797 projekti ning seletuskirja ettevalmistamist ministrile allkirjastamiseks, mille tulemusena sai OÜ Ikaros Grupp Tartu maakonnas Maramaa külas asuva Järve kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 1 300 000 krooni, ja Kotkapesa kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 201 287 krooni, omanikuks. Kalev Kangur pidas vahetusmenetlust korraldades vahetusena saadava maa edasise müügi osas tulevase ostjaga läbirääkimisi, mis päädisid 28.08.2006 tehinguga, mille tulemusena OÜ Ikaros Grupp müüs Järve ja Kotkapesa kinnisasjad OÜ-le Sarbas 3 250 000 krooni eest. Kalev Kangur oli käskkirja ette valmistades teadlik, et riigivara väärtus turul oleks kõrgem kui vahetusel määratud hind. Seega lähtus Kalev Kangur Maa-ameti peadirektorina, osaledes OÜ-le Mell ja OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, mitte avalikust huvist, vaid Tarmo Pedjasaare ja enda huvidest. Kalev Kangurile oli oluline, et vahetuste käigus saaksid OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp riigilt soovitud kinnisasjad, sest neile olid olemas ostjad, kes olid nõus maksma kinnisasjade eest kõrgemat hinda, kui riik oli määranud kinnistute väärtuseks vahetustel. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärk ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi, vahetusmenetlust. Looduskaitselisi eesmärke on võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, sest ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti on vastavalt looduskaitseseadusele

52(300)

võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Kalev Kangur looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult ebaotstarbekalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes Tarmo Pedjasaare huvide realiseerimisest OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kaudu. Kalev Kangur oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse § 19 sätestatud vahetusmenetlusest p 1.2 toodud vahetuste puhul. Kalev Kanguri ebaseadusliku teo tulemusena sai Tarmo Pedjasaar OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kaudu riigilt punktis 1.2 toodud kinnisasjad koguväärtusega 5 051 287 krooni. Tarmo Pedjasaart on alus süüdistada altkäemaksu andmises, so ametiisikule soodustuse lubamises ja andmises vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit ära kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on jätnud seadusega lubatud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, so KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. 2. Tarmo Pedjasaar aitas kaasa Kalev Kanguri altkäemaksuvõtmisele Einar Vettuselt selle eest, et Kalev Kangur Maa-ameti peadirektorina juhtis ebaseaduslikult looduskaitseseaduse § 19 ettenähtud vahetusmenetlust OÜ-le Iru Jõekääru kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. 2.1. Kalev Kanguri poolt toime pandud altkäemaksu võtmine, millele Tarmo Pedjasaar kaasa aitas, seisnes järgnevas: 2.1.1. Kalev Kanguri poolt varalise soodustuse vastuvõtmine seisnes selles, et Kalev Kangur nõustus ajavahemikul 2003-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas Einar Vettuse poolt vastu võtma vara. Kalev Kanguri poolt vara vastuvõtmine Einar Vettuselt seisnes selles, et Einar Vettus AS Sverting Invest juhatuse esimehena müüs 03.07.2006 OÜle Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osa hinnaga 8 350 000 krooni, mille turuväärtus oli müügihetkel 18 315 784 krooni. Seega toimus OÜ Iru Jõekääru osa müük 9 965 784 krooni võrra turuväärtusest odavamalt. AS Sverting Invest poolt OÜ-le Rahamaa Iru Jõekääru osa müügi tõttu suurenes OÜ Rahamaa ja OÜ Rahamaa osa väärtus. Kalev Kangur oli OÜ Rahamaa tegelik osanik ja juhatuse liige, kuigi äriregistri andmete kohaselt oli osanikuks ja juhatuse liikmeks Mart Missik. OÜ Rahamaa osa väärtuse kasvuga suurenes Kalev Kanguri vara. 2.1.2. Kalev Kanguri ametialane ebaseaduslik tegu seisnes selles, et ta Maa-ameti peadirektorina ja ametiisikuna KarS § 288 järgi, kelle ametiülesanded on toodud punktis 1.2, juhtis OÜ-le Iru Jõekääru kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetlusi ning tagas Einar Vettuse huvide järgimise, mille kohaselt OÜ Iru Jõekääru saaks vahetusmenetluse kaudu need kinnisasjad, mida ta soovis, ja kogu vahetusmenetlus toimuks takistusteta. OÜ Iru Jõekääru soovis vahetada talle kuuluvad looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad - Tallinnas Narva mnt 201a asuva kinnisasja, Võrumaal Antsla vallas Jõepera külas asuva Soe kinnisasja ja Võrumaal Rõuge vallas asuva Jugumetsa kinnisasja – riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Loodusobjekti valitseja 13.01.2005 arvamuse kohaselt ei olnud Jugumetsa kinnisasja vahetamine riigile vajalik looduskaitselisest aspektist, kuid Kalev Kangur lisas nimetatud kinnisasja vahetatava maana vahetusmenetlusse. Lähtuvalt oma ametiseisundist korraldas Kalev Kangur ministri käskkirja ettevalmistamise ja seletuskirja koostamise OÜ-le Iru Jõekääru kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Keskkonnaministri 31.03.2005 käskkirja nr 371 alusel vahetati OÜ-le Iru Jõekääru kuuluvad looduskaitselised kinnisasjad - Tallinnas Narva mnt 201a asuv kinnisasi, Võrumaal Antsla vallas Jõepera külas asuv

53(300)

Soe kinnisasi ja Võrumaal Rõuge vallas asuv Jugumetsa kinnisasi - riigile kuuluvate Tallinnas Tondi 10, Herne 23, Vesivärava tn 16/J. Vilmsi tn 17, Gonsiori tn 40/J. Vilmsi 49, Peterburi tee 52d ja Poska 13 asuvate kinnisasjade ning Läänemaal Noarootsi vallas Elbiku külas asuva Rannatuka kinnisasja vastu. Riik sai kinnisasju vahetuseks määratud koguväärtusega 37 704 762 krooni ning andis Einar Vettuse juhitavale OÜ-le Iru Jõekääru vastu kinnisasju koguväärtusega 37 160 000 krooni. 2.1.3. Kalev Kanguri ametiisikuna ametiseisundit kasutades toime pandud tegu oli ebaseaduslik, sest see oli vastuolus looduskaitseseaduse § 19 lg 1 toodud nõudega, mille kohaselt võib riigile kuuluva kinnisasja vastu vahetada riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldavat või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuvat kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. Käesoleval juhul ei pidanud loodusobjekti valitseja 13.01.2005 arvamuses Jugumetsa kinnisasja vahetamist riigile vajalikuks, sest selle kaitsekord ei piiranud oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Lisades Jugumetsa kinnisasja vahetusmenetlusse, rikkus Kalev Kangur looduskaitseseaduse § 19 . Samuti oli see looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Kalev Kanguri tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Kalev Kanguri ametialane tegu oli vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse ( RT I 1995, 16, 228, jõustunud 01.01.1996; RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegu vastuolus riigivaraseaduse § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Kalev Kangur oli teadlik, et Einar Vettusega seotud OÜ Svertig Invest oli 08.01.2003 omandanud OÜ Iru Jõekääru osa. Einar Vettus oli 01.02.2005-09.08.2006 OÜ Iru Jõekääru juhatuse liige ning 28.01.2005-18.07.2007 AS Sverting Invest juhatuse liige. Ka enne OÜ Iru Jõekääru juhatuse liikmeks saamist ajavahemikul 10.02.2003-01.02.2005 juhtis Einar Vettus OÜ Iru Jõekääru tegevust. OÜle Iru Jõekääru kuulus nõudeõigus looduskaitselise piiranguga maale Tallinnas Narva mnt 201a. OÜ Iru Jõekääru osa omandamise kaudu OÜ Sverting Invest poolt sai Einar Vettus käsutusõiguse looduskaitselise piiranguga maale Tallinnas Narva mnt 201a, mis tagastati OÜ-le Iru Jõekääru 04.06.2003. Eelpool nimetatud nõudeõigus oli omandatud riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks. Samuti oli Kalev Kangur teadlik, et OÜ Iru Jõekääru oli omandanud riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks 15.10.2004 Võrumaal Antsla vallas Jõepera külas asuva looduskaitse piiranguga Soe kinnisasja ja 15.10.2004 Võrumaal Rõuge vallas asuva looduskaitselise piiranguga Jugumetsa kinnisasja. Kalev Kanguril jättis kasutamata võimaluse sekkuda maade tagastamisprotsessi maareformi käigus vastavalt maareformi seaduse (RT I 1997, 81, 1363, jõustunud 30.11.1997; RT I 2000, 54, 347, jõustunud 16.07.2000) § 38 lg 2 p 3, mille kohaselt on Maa-ametil õigus teha kohalikule omavalitsusele ettekirjutusi, et maad ei tagastataks. Nimetatud võimaluse jättis ta kasutamata, olles teadlik, et tagab oma ametiseisundist lähtuvalt, et nimetatud maad kasutatakse hiljem maadevahetuses. Kalev Kangur oli teadlik, et OÜ Iru Jõekääru kaudu realiseeris Einar Vettus maadevahetusega oma huvisid, saades seeläbi riigilt võimalikult soodsalt OÜ Iru Jõekääru omandisse Einar Vettust huvitavad kinnisasjad. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse

54(300)

looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid eelnevalt olid need kinnisasjad omandatud OÜ Iru Jõekääru poolt, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust. Seega oli maadevahetuse kaudu tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigi poolt vastu soovib ning OÜ Iru Jõekääru puhul arvestas riik kinnisasjade vastu andmisel OÜ Iru Jõekääru soove, võimaldades tal seeläbi saada riigilt just talle äritegevuseks huvi pakkuvad kinnisasjad. Samuti oleks tulenevalt riigivaraseadusest isikutel võimalik väljaspool vahetusmenetlust omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. Seega oli Einar Vettuse poolt OÜ Iru Jõekääru kaudu looduskaitseliste piirangutega nõudeõiguse ja kinnisasjade kokkuostmine ning nende vahetamine kantud eesmärgist vältida riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist ning saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi.Eelpool nimetatud eesmärgist oli Kalev Kangur teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise huvides. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärk ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada vahetusmenetlust juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi. Looduskaitselisi eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, kuna ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti oli vastavalt looduskaitseseadusele võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Kalev Kangur looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult ebaotstarbekalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes Einar Vettuse huvide realiseerimisest OÜ Iru Jõekääru kaudu. Kalev Kangur oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse § 19 sätestatud vahetusmenetlusest süüdistuses toodud vahetuse puhul. OÜ Iru Jõekääru sai Kalev Kanguri ebaseadusliku teo tulemusena riigilt p 2.1.2 toodud kinnisasjad koguväärtusega 37 160 000 krooni. 2.2. Tarmo Pedjasaare kaasaaitamine Kalev Kanguri poolt altkäemaksu võtmisele seisnes järgnevas: Tarmo Pedjasaare aineline ja vaimne kaasabi seisnes selles, et ta aitas Kalev Kanguril asutada äriühingu, millega Kalev Kangur ei oleks formaalselt seotud, kuid tegelikult kontrolliks seda ning saaks selle äriühingu kaudu käsutada altkäemaksuks saadud varasid - OÜ Iru Jõekääru osa ning tulevikus muid varasid. Tarmo Pedjasaar organiseeris vastavalt Kalev Kanguri juhistele OÜ Rahamaa asutamise ning registreerimise 10.03.2006 Mart Missiku nimele, varjamaks Kalev Kanguri osalust ja seotust OÜ-ga Rahamaa. Tarmo Pedjasaar andis Mart Missikule 40 000 krooni sissemakse tegemiseks OÜ Rahamaa asutamisel ning edastas talle juhised, kuidas, millal ja mis tingimustel toimub OÜ Rahamaa poolt OÜ Iru Jõekääru osa omandamine AS-lt Sverting Invest ning mida tuleb Mart Missikul selleks teha, sealhulgas millal notari juurde minna, mis tingimustel leping sõlmida, samuti milliseid muid dokumente tal tuleb vormistada seoses OÜ-ga Rahamaa.

55(300)

Tarmo Pedjasaart on alus süüdistada suures ulatuses altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises, so ainelise ja vaimse kaasabi osutamises ametiisikule suures ulatuses altkäemaksu võtmisel, mis seisnes ametiisiku poolt suures ulatuses soodustuse vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et ametiisik on toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime oma ametiseisundit kasutades seadusega mittelubatud teo või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et jätab selle toimepanemata edaspidi, so KarS § 22 lg 3 ja § 294 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. EINAR VETTUS Einar Vettust süüdistatakse KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, so altkäemaksu andmises, mis seisnes järgnevas: Einar Vettus lubas ja andis soodustust Maa-ameti peadirektorile Kalev Kangurile selle eest, et Kalev Kangur ametiisikuna oli pannud ning paneks toime ebaseaduslikke tegusid oma ametiseisundit ära kasutades looduskaitseseaduse § 19 (RT I, 2004, 38, 258 jõustunud 10.05.2004, redaktsioon kehtinud kuni 31.03.2007) rakendamisel maadevahetuste teostamisel OÜ-le Iru Jõekääru kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnistute vahetamisel riigile kuuluvate kinnistute vastu. Einar Vettus lubas ajavahemikul 2003-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas Kalev Kangurile vara. Vara andmine Einar Vettuse poolt Kalev Kangurile seisnes selles, et Einar Vettus AS Sverting Invest juhatuse esimehena müüs 03.07.2006 OÜ-le Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osa hinnaga 8 350 000 krooni, mille turuväärtus oli müügihetkel 18 315 784 krooni. Seega toimus OÜ Iru Jõekääru osa müük 9 965 784 krooni võrra turuväärtusest odavamalt. AS Sverting Invest poolt OÜ-le Rahamaa Iru Jõekääru osa müügi tõttu suurenes OÜ Rahamaa ja OÜ Rahamaa osa väärtus. Kalev Kangur oli OÜ Rahamaa tegelik osanik ja juhatuse liige, kuigi äriregistri andmete kohaselt oli osanikuks ja juhatuse liikmeks Mart Missik. OÜ Rahamaa osa väärtuse kasvuga suurenes Kalev Kanguri vara. Kalev Kanguri ametialane ebaseaduslik tegu, mille eest Einar Vettus oli Kalev Kangurile lubanud ja andnud vara, seisnes järgnevas: Kalev Kangur, töötades vastavalt keskkonnaministri 18.04.1996 käskkirjale nr M-24 alates 01.01.1996 Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas asuva Maa-ameti peadirektori ametikohal, kes oli: - keskkonnaministri 16.03.1999 määrusega nr 21 (RTL 1999, 66, 857, jõustunud 24.04.1999, kehtinud kuni 16.03.2007) kinnitatud Maa-ameti põhimääruse p 14 alapunktide 1, 3, 4 ja 10 järgi juhtima ameti ja struktuuriüksuste tööd, otsustama ja korraldama ameti pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist; vastutama ameti tegevust reguleerivate õigusaktide täpse ja otstarbeka täitmise eest ning andma aru keskkonnaministrile; esindama ametit ilma erivolituseta ja andma volitusi ameti esindamiseks ning täitma talle seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või keskkonnaministri määruse või käskkirjaga antud muid ülesandeid; p 5 järgi koordineerima maareformi läbiviimist maareformi seaduses sätestatud ulatuses; - oli üksikkorraldustega määratud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 241 (jõustunud 16.07.2004, RT I 2004, 55, 396) kinnitatud “Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused„ (edaspidi Kord) § 10 lg 1 järgi riigi esindajaks vahetusmenetluses ning kes on keskkonnaministri 03.11.2004 käskkirjaga nr 1050, kooskõlas looduskaitseseadusega ( RT I, 2004, 38, 258 jõustunud 10.05.2004, redaktsioon kehtinud kuni 31.03.2007), volitatud muuhulgas korraldama Keskkonnaministeeriumi valitsemisel olevate maaüksuste kasutamist ja käsutamist ning kellel oli õigus Korra § 10 lg 2 p-de 1-4 järgi teha ettepanekuid vahetusmaa asukoha ja piiride suhtes, määrata vahetusmenetluses osalevate

56(300)

kinnisasjade väärtused määruses sätestatud alustel ja korras, vajaduse korral tellida maa erakorraline hindamine, metsa inventeerimine või muid väärtuste määramiseks vajalikke töid, pidada avaldajaga läbirääkimisi ning määrata läbirääkimise käigus avaldajale tähtajad vahetusmaa piiride ja asukohaga nõustumiseks või vastuväidete esitamiseks, vahetatava maa jagamiseks või vahetatavat maad koormavate asjaõiguste osas kinnistusraamatusse tehtud kannete muutmiseks või nende kustutamiseks ning kaasata menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, et välja selgitada vahetatava maa vastavus looduskaitseseaduse § 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekus; ning kelle ülesandeks oli Korra § 11 lg 2 p 3 järgi kontrollida, kas kinnisasja võib vahetada looduskaitseseaduse § 19 sätestatust lähtudes; - oli maareformi seaduse (RT I 1997, 81, 1363, jõustunud 30.11.1997; RT I 2000, 54, 347, jõustunud 16.07.2000) § 38 lg 2 p 1, 2, 3 järgi õigus maareformi läbiviimisel: kontrollida riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse organi tegevust maareformi läbiviimisel; nõuda riigiasutuselt või kohaliku omavalitsuse organilt infot ja aruandeid maareformi läbiviimise kohta; teha riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse organile kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimuses; - oli riigivaraseaduse (RT I 1995, 22, 327, jõustunud 20.03.1995; RT I 1996, 81, 1446, jõustunud 08.12.1996) § 4 lg 2 mõistes riigivara valdava volitatud asutuse juht, kelle kohus on riigivaraseaduse § 5 lg 4 ning § 7 lg 2 ja 3 järgi kasutada ja majandada tema valdusse antud riigivara heaperemehelikult, hoolitseda igati selle säilimise ja väärtuse võimaliku kasvu eest ning kes peab riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mis riik võib neist tehingutest saada. Sellega olid Kalev Kangurile pandud haldamis-, järelevalve- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning seega oli ta ametiisik karistusseadustiku § 288 mõistes. Kalev Kangur pani Maa-ameti peadirektorina toime alljärgnevad teod: Kalev Kangur, kasutades ära oma ametiseisundit, seisis ajavahemikul 2003-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et Einar Vettuse huvid saaksid OÜ Iru Jõekääru kaudu võimalikult suures ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning Einar Vettusele oleks OÜ Iru Jõekääru kaudu tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. Kalev Kangur andis Einar Vettusele enne looduskaitseliste piirangutega maade omandamist, informatsiooni selle kohta, kas neid saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse § 19 vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Kalev Kangur juhtis OÜ-le Iru Jõekääru kuuluva Pirita jõeoru maastikukaitsealal, aadressiga Tallinn, Narva mnt 201a, asuva looduskaitseliste piirangutega kinnisasja vahetamismenetlust. Kalev Kangur lasi enne OÜ Iru Jõekääru poolt vahetusavalduse esitamist 09.09.2004 Keskkonnaministeeriumile, OÜ-l Kinnisvaraekspert Tallinn hinnata OÜ-le Iru Jõekääru kuuluva Pirita jõeoru maastikukaitsealal Tallinnas Narva mnt 201a asuva looduskaitseliste piirangutega kinnisasja. OÜ Kinnisvaraekspert Tallinn hindas eelnimetatud maa väärtuseks 33 200 000 krooni. Seejärel lasi Kalev Kangur hinnata Einar Vettuse poolt vahetusmaana soovitud kinnisasjad. Hindamise tulemusena selgus, et vahetusmaa koguväärtus ületas vahetatava maa väärtuse. 25.10.2004 tegi Einar Vettus OÜ Iru Jõekääru nimel avalduse Võrumaal Antsla vallas Jõepera külas asuva Soe kinnisasja lisamiseks 09.09.2004 vahetusavalduse juurde, et oleks täidetud vahetusmaa ja vahetatava maa võrdsuspõhimõte lähtuvalt looduskaitseseaduse § 19 lg 3 ja Korra § 13 lg 3. Avalduse saamise järgselt korraldas Kalev Kangur Maa-ametis Soe kinnisasja hindamise, mille tulemusel valmis 02.11.2004 maksumuse määramise koondakt, millega määrati Soe kinnisasja maksumuseks 2 425 851 krooni. Seejärel korraldas Kalev Kangur 03.11.2004 keskkonnaministri käskkirja nr 1051 seletuskirja ja projekti koostamise, mille kohaselt kuulusid

57(300)

Narva mnt 201a ja Soe kinnisasjad vahetamiseks riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, mis asusid Maardus Rööpa 1A, Rööpa 1B, Rööpa IV ja Tallinnas Tondi 10. Keskkonnaminister Villu Reiljan allkirjastas 03.11.2004 selle projekti alusel käskkirja. 24.12.2004 esitas Einar Vettus OÜ Iru Jõekääru nimel täiendava avalduse Võrumaal Rõuge vallas asuva Jugumetsa kinnisasja lisamiseks vahetusmenetlusse, mille osas Kalev Kangur, lähtudes Korra § 11 lg 2 p 3, kontrollis riigi esindajana, kas kinnisasja võib vahetada looduskaitseseaduse § 19 sätestatust tulenevalt ning kaasas Korra § 10 lg 2 p 4 alusel menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks vahetatava maa vastavust looduskaitseseaduse § 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekust. Samuti lasi Kalev Kangur Maa-ametil määrata kinnisasja maksumuse, mis oli 19.01.2005 koostatud hindamisakti kohaselt 2 078 911 krooni. Hoolimata Haanja looduspargi valitseja 13.01.2005 antud arvamusest, et Jugumetsa kinnisasja vahetamine riigile ei ole loodusobjekti kaitse korraldamiseks vajalik, lisas Kalev Kangur selle kinnisasja vahetatava maana vahetusmenetlusse. Seejärel korraldas Kalev Kangur kahe uue keskkonnaministri käskkirja projekti ja seletuskirja koostamise ministrile allkirjastamiseks, millest esimene oli keskkonnaministri 03.11.2004 käskkirja nr 1051 tühistamiseks ja teine Narva mnt 201a, Soe ja Jugumetsa kinnisasjade vahetamiseks riigile kuuluvate Tallinnas Tondi 10, Herne 23, Vesivärava 16/J.Vilmsi 17, Gonsiori 40/J.Vilmsi 49, Peterburi tee 52D asuvate kinnisasjade, Ida-Virumaal Sillamäe linnas asuvate Türsamäe ja Ääremaa kinnisasjade ning Harju maakonnas Saue vallas Jõgisoo külas asuva Vilisuu kinnisasja vastu. Keskkonnaminister Villu Reiljan allkirjastas nende projektide alusel 17.01.2005 käskkirja nr 36 ja 31.01.2005 käskkirja nr 124. Kuna vahetusmaana lubatud Vilisuu kinnisasi oli vajalik riigimaantee laiendamiseks, korraldas Kalev Kangur 31.03.2005 kahe uue keskkonnaministri käskkirja projekti ja seletuskirja koostamise keskkonnaministrile allkirjastamiseks. Neist esimene oli keskkonnaministri 31.01.2005 käskkirja nr 124 tühistamiseks ja teine Narva mnt 201a, Soe ja Jugumetsa kinnisasjade vahetamiseks riigile kuuluvate Tallinnas Tondi 10, Herne 23, Vesivärava 16/J.Vilmsi 17, Gonsiori 40/J.Vilmsi 49, Peterburi tee 52D, Poska 13 asuvate kinnisasjade ja Lääne maakonnas Noarootsi vallas Elbiku külas asuva Rannatuka kinnisasja vastu. Minister Villu Reiljan allkirjastas nende projektide alusel 31.03.2005 käskkirja nr 370 ja käskkirja nr 371. Viimase alusel sõlmiti 01.04.2005 notariaalne vahetusleping. Keskkonnaministri 31.03.2005 käskkirja nr 371 alusel vahetati OÜ-le Iru Jõekääru kuuluvad looduskaitselised kinnisasjad - Tallinnas Narva mnt 201a asuv kinnisasi, Võrumaal Antsla vallas Jõepera külas asuv Soe kinnisasi ja Võrumaal Rõuge vallas asuv Jugumetsa kinnisasi – riigile kuuluvate Tallinnas Tondi 10, Herne 23, Vesivärava tn 16/J. Vilmsi tn 17, Gonsiori tn 40/J. Vilmsi 49, Peterburi tee 52d ja Poska 13 asuvate kinnisasjade ning Läänemaal Noarootsi vallas Elbiku külas asuva Rannatuka kinnisasja vastu. Riik sai kinnisasju vahetuseks määratud koguväärtusega 37 704 762 krooni ning andis Einar Vettuse juhitavale OÜle Iru Jõekääru vastu kinnisasju koguväärtusega 37 160 000 krooni. Kalev Kanguri ametiisikuna ametiseisundit kasutades toime pandud tegu oli ebaseaduslik, sest see oli vastuolus looduskaitseseaduse § 19 lg 1 toodud nõudega, mille kohaselt võib riigile kuuluva kinnisasja vastu vahetada riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldavat või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuvat kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. Käesoleval juhul ei pidanud loodusobjekti valitseja 13.01.2005 arvamuses Jugumetsa kinnisasja vahetamist riigile vajalikuks, sest selle kaitsekord ei piiranud oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Lisades Jugumetsa kinnisasja vahetusmenetlusse, rikkus Kalev Kangur looduskaitseseaduse § 19.

58(300)

Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegu looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Kalev Kanguri tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Kalev Kanguri ametialane tegu oli vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse ( RT I 1995, 16, 228, jõustunud 01.01.1996; RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegu vastuolus riigivaraseaduse § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Kalev Kangur oli teadlik, et Einar Vettusega seotud OÜ Svertig Invest oli 08.01.2003 omandanud OÜ Iru Jõekääru osa. Einar Vettus oli 01.02.2005-09.08.2006 OÜ Iru Jõekääru juhatuse liige ning 28.01.2005-18.07.2007 AS Sverting Invest juhatuse liige. Ka enne OÜ Iru Jõekääru juhatuse liikmeks saamist ajavahemikul 10.02.2003-01.02.2005 juhtis Einar Vettus OÜ Iru Jõekääru tegevust. OÜ-le Iru Jõekääru kuulus nõudeõigus looduskaitselise piiranguga maale Tallinnas Narva mnt 201a. OÜ Iru Jõekääru osa omandamise kaudu OÜ Sverting Invest poolt sai Einar Vettus käsutusõiguse looduskaitselise piiranguga maale Tallinnas Narva mnt 201a, mis tagastati OÜ-le Iru Jõekääru 04.06.2003. Eelpool nimetatud nõudeõigus oli omandatud riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks. Samuti oli Kalev Kangur teadlik, et OÜ Iru Jõekääru oli omandanud OÜ-lt Mell riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks 15.10.2004 Võrumaal Antsla vallas Jõepera külas asuva looduskaitse piiranguga Soe kinnisasja ja 15.10.2004 Võrumaal Rõuge vallas asuva looduskaitselise piiranguga Jugumetsa kinnisasja. Kalev Kanguril oli võimalus sekkuda maade tagastamisprotsessi maareformi käigus vastavalt maareformi seaduse (RT I 1997, 81, 1363, jõustunud 30.11.1997; RT I 2000, 54, 347, jõustunud 16.07.2000) § 38 lg 2 p 3, mille kohaselt on Maa-ametil õigus teha kohalikule omavalitsusele ettekirjutusi, et maad ei tagastataks. Nimetatud võimaluse jättis ta kasutamata, olles teadlik, et tagab oma ametiseisundist lähtuvalt, et nimetatud maad kasutatakse hiljem maadevahetuses. Kalev Kangur oli teadlik, et OÜ Iru Jõekääru kaudu realiseeris Einar Vettus maadevahetusega oma huvisid, saades seeläbi riigilt võimalikult soodsalt OÜ Iru Jõekääru omandisse Einar Vettust huvitavad kinnisasjad. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid eelnevalt olid need kinnisasjad omandatud Einar Vettuse juhitava OÜ Iru Jõekääru poolt, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust. Seega oli maadevahetuse kaudu tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigi poolt vastu soovib ning OÜ Iru Jõekääru puhul arvestas riik kinnisasjade vastu andmisel OÜ Iru Jõekääru soove, võimaldades OÜ-l Iru Jäekääru seeläbi saada riigilt Einar Vettusele äritegevuseks huvi pakkuvad kinnisasjad. Samuti oleks tulenevalt riigivaraseadusest isikutel võimalik väljaspool vahetusmenetlust omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. Seega oli Einar Vettuse poolt OÜ Iru Jõekääru kaudu looduskaitseliste piirangutega nõudeõiguse ja kinnisasjade kokkuostmine ning nende vahetamine kantud eesmärgist vältida riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või

59(300)

eelläbirääkimistega pakkumist ning saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi.Eelpool nimetatud eesmärgist oli Kalev Kangur teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise huvides. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärk ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada vahetusmenetlust juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi. Looduskaitselisi eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, kuna ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti oli vastavalt looduskaitseseadusele võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Kalev Kangur looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult ebaotstarbekalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes Einar Vettuse huvide realiseerimisest OÜ Iru Jõekääru kaudu. Kalev Kangur oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse § 19 sätestatud vahetusmenetlusest süüdistuses toodud vahetuse puhul. Kalev Kanguri ebaseadusliku teo tulemusena sai Einar Vettus OÜ Iru Jõekääru kaudu riigilt kinnisasjad koguväärtusega 37 160 000 krooni. Einar Vettust on alus süüdistada altkäemaksu andmises, s.o ametiisikule vara lubamises või andmises vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit ära kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on jätnud seadusega lubatud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, so KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. TULLIO LIBLIK Tullio Liblikut on alust süüdistada altkäemaksu andmises vähemalt teist korda, mis seisnes selles, et tema andis vara ja soodustust ametiisikutele ametialaste tegude eest järgmiselt: I Tullio Liblik lubas ja andis soodustust keskkonnaminister Villu Reiljanile, selle eest, et Villu Reiljan ametiisikuna oli pannud ning paneks oma ametiseisundit ära kasutades toime ebaseaduslikke tegusid looduskaitseseaduse § 19 (RT I, 2004, 38, 258 jõustunud 10.05.2004, redaktsioon kehtinud kuni 31.03.2007) rakendamisel maadevahetuste teostamisel OÜ-le Saarte Investeering kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. 1.1. Punktis 1 nimetatud varalise soodustuse lubamine ning varalise soodustuse üleandmine Villu Reiljanile seisnes järgnevas: 1.1.1 Villu Reiljan lisas OÜ Saarte Investeering maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Narvas aadressil Uus põik 2 asuva kinnisasja vahetusväärtusega 665 000 krooni, mille osas oli Villu Reiljan võtnud vastu Tullio Libliku poolt ajavahemikul 2004-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas antud võimaluse otsustada selle kinnisasja osas, kellele ja mis tingimusel see võõrandada. Seega Tullio Liblik lubas Villu Reiljanile varalist soodustust, võimaldades Villu Reiljani poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta.

60(300)

1.1.2 Villu Reiljan lisas OÜ Saarte Investeering maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Valga Maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnisasja, vahetusväärtusega 40 000, mille osas oli Villu Reiljan võtnud vastu Tullio Libliku poolt ajavahemikul 2004-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas antud võimaluse otsustada selle kinnisasja osas, kellele ja mis tingimusel see võõrandada. Seega Tullio Liblik lubas Villu Reiljanile varalist soodustust, võimaldades Villu Reiljani poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. 1.2. Punktis 1 nimetatud Villu Reiljani ebaseaduslik ametialane tegu, mille eest Tullio Liblik oli Villu Reiljanile lubanud ja andnud varalist soodustust, seisnes järgnevas: Villu Reiljan oli keskkonnaministriks ajavahemikul 10.04.2003 kuni 08.10.2006 olles nimetatud ametisse Vabariigi Presidendi 09.04.2003 otsusega nr 405 ning 12.04.2005 otsusega nr 811. Villu Reiljani ülesandeks keskkonnaministrina oli: - Keskkonnaministeeriumi põhimääruse (Vabariigi valitsuse 30.12.1999 määrus nr 437, jõustunud 13.01.2000) § 14 p 1 alusel juhtida ministeeriumi ja korraldada ministeeriumi pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist; - riigivaraseaduse § 4 lg 3 (RT I 1995, 22, 327, jõustunud 20.03.1995, RT I 1996, 81, 1446, jõustus 08.12.1996) alusel korraldada riigivara valitsemist; - looduskaitseseaduse § 9 lg 1 alusel maastikukaitseala kaitse-eeskirja muudatuste algatamine; - Vabariigi Valitsuse seaduse (RT I 1995, 94, 1628, jõustunud 01.01.1996) § 19 lg 1 ja § 28 lg 3 alusel Vabariigi Valitsusele ettepanekute tegemine otsusteks ja asjaomase ministrina selle allkirjastamine; - looduskaitseseaduse § 19 lg 4 alusel otsustada kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamine riigile ning teostada § 16 lg 6 alusel ostueesõigust riigi nimel või volitada teist isikut seda teostama; - Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 241 (RT I 2004, 55, 396, jõustunud 16.07.2004) kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused (edaspidi kord) § 18 alusel kaitstava looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, riigi kinnisasjaga vahetamine; - Maa riigi omandisse jätmise korra p 5 alapunkti 3 (Vabariigi valitsuse määrus nr 226, RT I 1996, 64, 1182, jõustunud 14.09.1996) ja maareformi seaduse § 31 lg 1 p 2, 8 (RT I 1997, 81, 1363, jõustunud 30.11.1997) alusel oluliste looduskaitseliste piirangutega maa riigi omandisse jätmise otsustamine ning maa riigi maareservi jätmise otsustamine. Sellega olid keskkonnaminister Villu Reiljanile pandud haldamis-, järelevalve- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning seega oli ta ametiisik karistusseadustiku § 288 mõistes. Villu Reiljan, kasutades ära oma ametiseisundit, seisis ühiselt ja kooskõlastatult koos Kalev Kanguriga ajavahemikul 2004-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et Tullio Libliku huvid OÜ Saarte Investeering kaudu saaksid võimalikult suures ulatuses seoses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning Tullio Liblikule oleks OÜ Saarte Investeering kaudu tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid seoses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. Villu Reiljan ei kasutanud looduskaitseseaduse (kehtis alates 10.05.2004) § 16 sätestatud ostueesõigust OÜ Saarte Investeering poolt 21.09.2004 Tallinnas Priisle tee 9 ja 18.11.2004 Vete 16 asuvate looduskaitselise piiranguga kinnisasjade soetamise puhul, teades, et nimetatutud kinnisasju kasutatakse maadevahetuses vastavalt looduskaitseseaduse § 19. Samuti pidas Villu

61(300)

Reiljan võimalikuks, et maadevahetuse käigus hinnatakse nende kinnisasjade väärtus kõrgemaks kui nende soetushind. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 andis Villu Reiljan keskkonnaministrina käskkirjad OÜ Saarte Investeering omandis olevate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade riigile kuuluvate kinnisasjade vastu vahetamise kohta. Maadevahetuse käigus anti riigi poolt vastu kinnisasjad, mis olid eelnevalt Tullio Libliku poolt kooskõlastatult Kalev Kanguri ja Villu Reiljaniga välja valitud, arvestades Tullio Libliku huvisid OÜ Saarte Investeering kaudu. Villu Reiljani poolt anti välja järgmised käskkirjad maadevahetuse kohta: 1.2.1. Villu Reiljan otsustas 24.03.2005 käskkirja nr 327 alusel vahetada OÜ-le Saarte Investeering kuuluv, Tallinnas Priisle tee 9 asuva kinnisasi hinnatud väärtusega 14 800 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas Tehnika 53, Vana-Kuuli 15/Liikuri 41 asuvate kinnisasjade vastu, Pärnus Lai tn 5 ja Aida tn 8 asuvate kinnisasjade vastu, Haapsalus Jaama tn 32 asuva kinnisasja vastu, Sillamäel asuvate Türsamäe ja Ääremaa kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 14 940 000 krooni. Selle käskkirja alusel sõlmiti 29.03.2005 vahetusleping. 1.2.2. Villu Reiljan otsustas 07.11.2005 käskkirjaga nr 1471 vahetada OÜ-le Saarte Investeering kuuluv Tallinnas aadressil Vete 16 asuv kinnisasi ja Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuv Suure-Männiku kinnisasi hinnatud koguväärtusega 8 180 000 krooni, riigi omandis olevate Harju maakonnas Saue vallas Vanamõisa külas asuvate Suve ja Sügise kinnisasjade, Pärnus aadressil Tedre 4a ja Tarva 7a asuvate kinnisasjade, Tartu Maakonnas Mäksa vallas Vana-Kastre külas asuva Teekoha kinnisasja, Narvas aadressil Uus põik 2 asuva kinnisasja ja Valga maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 8 160 000 krooni. Selle käskkirja alusel sõlmiti 30.11.2005 vahetusleping. 1.3. Punktis 1 ja 1.2 nimetatud Villu Reiljani ametialane tegu, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult Kalev Kanguriga, oli ebaseaduslik sest, looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel oli see vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Villu Reiljani tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Villu Reiljani ametialane tegu oli vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse( RT I 1995, 16,228, jõustunud 01.01.1996, RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Villu Reiljani ametialane tegu vastuolus riigivaraseaduse § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Villu Reiljan oli teadlik, et OÜ Saarte Investeering oli riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks omandanud järgmised looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad: - 21.09.2004 Tallinnas Priisle tee 9, - 18.11.2004 Tallinnas Vete 16, - 02.11.2005 Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuv Suure-Männiku. Villu Reiljan jättis kasutamata looduskaitseseaduse (kehtis alates 10.05.2004) § 16 sätestatud ostueesõiguse OÜ Saarte Investeering poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamisel Tallinnas Priisle tee 9 ja Vete 16, teades, et nimetatud kinnisasju kasutatakse maadevahetuses vastavalt looduskaitseseaduse § 19. Villu Reiljan pidas võimalikuks, et maadevahetuse käigus hinnatakse nende kinnisasjade väärtus kõrgemaks kui nende soetushind.

62(300)

Villu Reiljan oli teadlik, et OÜ Saarte Investeering kaudu realiseeris Tullio Liblik maadevahetusega oma huvisid, saades seeläbi riigilt võimalikult soodsalt OÜ Saarte Investeering omandisse Tullio Liblikut huvitavad kinnisasjad. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid eelnevalt olid need omandatud Tullio Libliku poolt OÜ Saarte Investeering kaudu, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust ning seega oli läbi maadevahetuse tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigi poolt vastu soovib ning OÜ Saarte Investeering puhul arvestati riigi poolt kinnisasjade vastu andmisel OÜ Saarte Investeering soove, võimaldades neil seeläbi saada riigilt neile äritegevuseks huvipakkuvad kinnisasjad. Samuti oleks tulenevalt riigivaraseadusest väljaspool vahetusmenetlust isikutel võimalik omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise ning seeläbi võimaliku hinna tõusu. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. Seega oli Tullio Libliku poolt OÜ Saarte Investeering kaudu looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmine ning nende vahetamine kantud eesmärgist vältida riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist ning saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi. Eelpool nimetatud eesmärgist oli Villu Reiljan teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise huvides kooskõlastatult Kalev Kanguriga. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärgiks ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada vahetusmenetlust juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi. Looduskaitselisi eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, kuna ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti oli vastavalt looduskaitseseadusele võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Villu Reiljan looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult kõige ebaotstarbekamalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes Tullio Libliku huvide realiseerimisest OÜ Saarte Investeering kaudu. Villu Reiljan oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse §-s 19 sätestatud vahetusmenetlusest p 1.2 toodud vahetuste puhul. Villu Reiljani ebaseadusliku teo tulemusena, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos Kalev Kanguriga, sai Tullio Liblik OÜ Saarte Investeering kaudu vahetuste tulemusena riigilt punktis 1.2 toodud kinnisasjad koguväärtusega 23 100 000 krooni. II. Tullio Liblik lubas ja andis soodustust Maa-ameti peadirektorile Kalev Kangurile selle eest, et Kalev Kangur ametiisikuna oli pannud ning paneks toime ebaseaduslikke tegusid oma ametiseisundit ära kasutades looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel maadevahetuste teostamisel OÜ-le Saarte Investeering kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnistute vahetamisel riigile kuuluvate kinnistute vastu. 2.1. Punktis 2 nimetatud soodustuse lubamine ja andmine Tullio Libliku poolt Kalev Kangurile seisnes järgnevas:

63(300)

2.1.1. Tullio Liblik lubas ja andis võimaluse Kalev Kanguril ajavahemikul 2004-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas tegutseda varjatult ettevõtluses ning suurendada oma vara. Tullio Liblik võimaldas Kalev Kanguril varjatult investeerida OÜ-sse Saarte Investeering. Kalev Kanguri investeering OÜ-sse Saarte Investeering oli vormistatud OÜ Mell nimel tehtud ettemaksuna 16.09.2004 summas 1 800 000 krooni. Tullio Liblik kasutas Kalev Kangurilt investeeringuna saadud raha Kalev Kanguri juhtnööride kohaselt OÜ-le Saarte Investeering looduskaitselise piiranguga kinnisasja aadressiga Tallinn Priisle tee 9 ostuks. Tullio Liblik teostas kinnisasjaga Priisle tee 9 tehinguid Kalev Kanguri juhtnööride kohaselt. Kalev Kanguri kaasinvesteerimisel ostetud kinnistu asukohaga Priisle tee 9 vahetati riigile kuuluvate kinnisasjade vastu ning need võõrandati. Nimetatud tehingute tulemusena teenis Kalev Kangur investeeringult OÜ-s Saarte Investeering kasu 7 814 254 krooni. 2.1.2. Kalev Kanguri lisas OÜ Saarte Investeering maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Pärnus aadressil Tedre 4 asuva kinnisasja vahetusväärtusega 105 000 krooni ja Pärnus aadressil Tarva 7a asuva kinnisasja vahetusväärtusega 550 000 krooni, milliste osas oli Kalev Kangur võtnud vastu Tullio Liblikult ajavahemikul 2004-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas võimaluse otsustada nende kinnisasjade osas, kellele ja mis tingimustel need võõrandada. Seega Tullio Liblik lubas Kalev Kangurile varalist soodustust, võimaldades Kalev Kanguri poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. 2.2 Punktis 2 nimetatud Kalev Kanguri ebaseaduslik ametialane tegu, mille eest Tullio Liblik oli Kalev Kangurile lubanud ja andnud varali st soodustust, seisnes järgnevas: Kalev Kangur, töötades vastavalt keskkonnaministri 18.04.1996 käskkirjale nr M-24 alates 01.01.1996 Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas asuva Maa-ameti peadirektori ametikohal, kes oli: - keskkonnaministri 16.03.1999 määrusega nr 21 (RTL 1999, 66, 857, jõustunud 24.04.1999, kehtinud kuni 16.03.2007) kinnitatud Maa-ameti põhimääruse p 14 alapunktide 1, 3, 4 ja 10 järgi juhtima ameti ja struktuuriüksuste tööd, otsustama ja korraldama ameti pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist; vastutama ameti tegevust reguleerivate õigusaktide täpse ja otstarbeka täitmise eest ning andma aru keskkonnaministrile; esindama ametit ilma erivolituseta ja andma volitusi ameti esindamiseks ning täitma talle seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või keskkonnaministri määruse või käskkirjaga antud muid ülesandeid; p 5 järgi koordineerima maareformi läbiviimist maareformi seaduses sätestatud ulatuses; - oli üksikkorraldustega määratud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 241 (jõustunud 16.07.2004, RT I 2004, 55, 396) kinnitatud “Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused” (edaspidi Kord) § 10 lg 1 järgi riigi esindajaks vahetusmenetluses ning kes on keskkonnaministri 03.11.2004 käskkirjaga nr 1050, kooskõlas looduskaitseseadusega ( RT I, 2004, 38, 258 jõustunud 10.05.2004, redaktsioon kehtinud kuni 31.03.2007), volitatud muuhulgas korraldama Keskkonnaministeeriumi valitsemisel olevate maaüksuste kasutamist ja käsutamist ning kellel oli õigus Korra § 10 lg 2 p-de 1-4 järgi teha ettepanekuid vahetusmaa asukoha ja piiride suhtes, määrata vahetusmenetluses osalevate kinnisasjade väärtused määruses sätestatud alustel ja korras, vajaduse korral tellida maa erakorraline hindamine, metsa inventeerimine või muid väärtuste määramiseks vajalikke töid, pidada avaldajaga läbirääkimisi ning määrata läbirääkimise käigus avaldajale tähtajad vahetusmaa piiride ja asukohaga nõustumiseks või vastuväidete esitamiseks, vahetatava maa jagamiseks või vahetatavat maad koormavate asjaõiguste osas kinnistusraamatusse tehtud kannete muutmiseks või nende kustutamiseks ning kaasata menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, et välja selgitada vahetatava maa vastavus looduskaitseseaduse § 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekus; ning kelle ülesandeks oli Korra § 11 lg 2 p 3 järgi kontrollida, kas kinnisasja võib vahetada looduskaitseseaduse § 19 sätestatust lähtudes;

64(300)

- oli riigivaraseaduse (RT I 1995, 22, 327, jõustunud 20.03.1995; RT I 1996, 81, 1446, jõustunud 08.12.1996) § 4 lg 2 mõistes riigivara valdava volitatud asutuse juht, kelle kohus on riigivaraseaduse § 5 lg 4 ning § 7 lg 2 ja 3 järgi kasutada ja majandada tema valdusse antud riigivara heaperemehelikult, hoolitseda igati selle säilimise ja väärtuse võimaliku kasvu eest ning kes peab riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mis riik võib neist tehingutest saada. Sellega olid Kalev Kangurile pandud haldamis-, järelevalve- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning seega oli ta ametiisik karistusseadustiku § 288 mõistes. Kalev Kangur, kasutades ära oma ametiseisundit, seisis ühiselt ja kooskõlastatult koos Villu Reiljaniga ajavahemikul 2004-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et Tullio Libliku huvid saaksid OÜ Saarte Investeering kaudu võimalikult suures ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning Tullio Liblikule oleks OÜ Saarte Investeering kaudu tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väiksed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. Kalev Kangur andis Tullio Liblikule enne looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamist, informatsiooni selle kohta, kas neid saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse § 19 vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Kalev Kangur korraldas OÜ Saarte Investeering vahetusavaldustele vastamise, vahetatava ja soovitud vahetusmaa hindamise, kontrollis vahetatava maa sobivust looduskaitseseaduse § 19 sätestatust tulenevalt, kaasas Korra § 10 lg 2 p 4 alusel menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks välja vahetatava maa vastavust looduskaitseseaduse § 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekust. Kalev Kangur korraldas ka ministri käskkirjade ettevalmistamist kinnisasjade vahetamise kohta ning nende juurde seletuskirjade koostamist. Kalev Kangur oli teadlik, et Tullio Liblik oli OÜ Saarte Investeering kaudu ostnud looduskaitseliste piirangutega kinnisasju, et vahetada need riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. AS Favorte ja OÜ Saarte Investeering vahel sõlmiti 21.09.2004 kinnisasja võõrandamise leping, millega OÜ Favorte müüs kinnisasja, aadressiga Tallinn Priisle tee 9 OÜ-le Saarte Investeering. Kalev Kangur, teades eelnevalt vahetamisel määratavat kinnisasja võimalikku ligikaudset väärtust, mis oli oluliselt kõrgem OÜ Saarte Investeering poolt kinnisasja soetamisväärtusest, tegi ettepaneku jätta hinnast tulenevalt kasutamata looduskaitseseaduse § 16 lg 2 sätestatud ostueesõigus. Kalev Kangur oli teadlik, et nimetatud kinnisasi oli OÜ Saarte Investeering poolt omandatud riigiga vahetamise eesmärgil looduskaitseseaduse § 19 järgi. OÜ Saarte Investeering esitas 01.11.2004 Keskkonnaministeeriumile avalduse, mille alusel sooviti OÜ Saarte Investeering omandis olev, Tallinnas Priisle tee 9 asuv kinnisasi vahetada riigile kuuluvate, Tallinnas Peterburi tee 52D ja Herne 23 asuvate kinnisasjade ning Tartumaal Ülenurme valla ja Tartu linna haldusterritooriumil asuva kinnistamata maaüksuse vastu. Kalev Kangur väljastas Maa-ameti peadirektorina 22.03.2005 Harjumaa Keskkonnateenistusele kirja nr 6.3-6/3920, millega veenis kaitseala valitsejat loobuma oma eelnevast seisukohast, mis väljendus Harjumaa Keskkonnateenistuse 20.12.2004 kirjas nr 30-1-1/4655-2, milles asuti seisukohale, et Priisle tee 9 asuva kinnisasja riigile omandamine ei ole otstarbekas, kuna kaitsekord ei piira oluliselt kinnisasja kasutamist. Kalev Kanguri koostatud kirja alusel väljastas

65(300)

Harjumaa Keskkonnateenistus 23.03.2005 uue kirja nr 30-3-1/4655-4, milles väljendatud arvamuses nõustuti Priisle tee 9 asuva kinnisasja riigile vahetamisega. Lisaks esitas OÜ Saarte Investeering 17.08.2005 avalduse kinnistu Vete tn 16, Tallinn vahetamiseks koos OÜga Ikaros Grupp, kes soovis muuhulgas vahetada riigiga Suure-Männiku kinnistut. OÜ Saarte Investeering ostis 02.11.2005 OÜ-lt Ikaros Grupp Suure-Männiku kinnisasja hinnaga 400 000 krooni ning Suure-Männiku kinnisasja omanikuna kanti OÜ Saarte Investeering kinnisturaamatusse 23.11.2005. Kalev Kanguri korralduste kohaselt koostati keskkonnaministri käskkirja eelnõud ja seletuskirjad vahetuste juurde ning nende järgi andis keskkonnaminister Villu Reiljan järgmised käskkirjad maadevahetuste kohta: 2.2.1. Keskkonnaministri 24.03.2005 käskkirja nr 327 alusel vahetati OÜ-le Saarte Investeering kuuluv, Tallinnas Priisle tee 9 asuv kinnisasi hinnatud väärtusega 14 800 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas Tehnika 53, Vana-Kuuli 15/Liikuri 41 asuvate kinnisasjade vastu, Pärnus Lai tn 5 ja Aida tn 8 asuvate kinnisasjade vastu, Haapsalus Jaama tn 32 asuva kinnisasja vastu, Sillamäel asuvate Türsamäe ja Ääremaa kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 14 940 000 krooni. Selle käskkirja alusel sõlmiti 29.03.2005.a vahetusleping. 2.2.2. Keskkonnaministri 07.11.2005 käskkirjaga nr 1471 vahetati OÜ-le Saarte Investeering kuuluvad Tallinnas aadressil Vete 16 asuv kinnisasi ja Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuv Suure-Männiku kinnisasi hinnatud koguväärtusega 8 180 000 krooni, riigi omandis olevate Harju maakonnas Saue vallas Vanamõisa külas asuvate Suve ja Sügise kinnisasjade, Pärnus aadressil Tedre 4a ja Tarva 7a asuvate kinnisasjade, Tartu Maakonnas Mäksa vallas Vana-Kastre külas asuva Teekoha kinnisasja, Narvas aadressil Uus põik 2 asuva kinnisasja ja Valga maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 8 160 000 krooni. Selle käskkirja alusel sõlmiti 30.11.2005 vahetusleping. 2.3. Punktis 2 ja 2.2 nimetatud Kalev Kanguri ametialane tegu oli ebaseaduslik, see oli vastuolus korruptsioonivastase seaduse (RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999, redaktsioon kehtinud kuni 14.03.2007, edaspidi KVS) § 21 lg 1 ning § 25 lg 1 ja lg 2. Vastavalt korruptsioonivastase seaduse § 21 lg 1 käsitatakse toimingupiiranguna kõnealuses seaduses keeldu teha korruptiivse tulu saamist võimaldavaid toiminguid. Huvide konfliktiga on vastavalt KVSi § 25 lg 1 tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või hõimlaste või tema enda või nimetatud isikutega seotud juriidiliste isikute majandushuve. Vastavalt KVS § 25 lg 2 ametiisik, kelle ülesanne on osaleda KVS § 25 lg 1 nimetatud ühisotsuse tegemises, on kohustatud sellest viivitamata teatama asjaomasele organile ja oma vahetule ülemusele või teenistusse võtmise või ametisse nimetamise õigusega isikule või organile ning loobuma otsuse tegemisest. Kalev Kangur ei oleks tohtinud osaleda otsuste tegemisel, mis olid seotud OÜ Saarte Investeering kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisega riigile kuuluvate kinnisasjadega ning ta oleks pidanud teatama oma vahetule ülemusele, et ta ei saa selliste otsuste tegemisel osaleda. Kalev Kangur oli osalenud OÜ-s Saarte Investeering varjatud investeerijana 1 800 000 krooni ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasja soetamisel. Kalev Kangur osales otsuste tegemisel, mis mõjutasid oluliselt tema enda majandushuve ning selliste otsuste tegemisel osalemine on keelatud. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegevus, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos keskkonnaminister Villu Reiljaniga, looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Kalev

66(300)

Kanguri tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Kalev Kanguri ametialane tegu oli vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse ( RT I 1995, 16, 228, jõustunud 01.01.1996; RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegu vastuolus riigivaraseaduse § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Kalev Kangur oli teadlik, et OÜ Saarte Investeering oli riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks omandanud järgmised looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad: - 21.09.2004 Tallinnas Priisle tee 9, - 18.11.2004 Tallinnas Vete 16, - 02.11.2005 Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuva Suure-Männiku. Kalev Kangur tegi keskkonnaministrile ettepaneku mitte kohaldada hinnast tulenevalt looduskaitseseaduse § 16 sätestatud ostueesõigust, olles teadlik, et OÜ Saarte Investeering kasutab nimetatud kinnisasju vahetusmenetluses. Kalev Kangur oli teadlik, et looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade Priisle tee 9 ja Vete 16 asukohaga Tallinnas soetushind oli väiksem hinnast, millega neid hinnatakse vahetusmenetluse käigus riigi poolt. Kalev Kangur oli teadlik, et OÜ Saarte Investeering kaudu realiseeris Tullio Liblik maadevahetusega oma huvisid, saades seeläbi riigilt võimalikult soodsalt OÜ Saarte Investeering omandisse Tullio Liblikut huvitavad kinnisasjad. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid OÜ Saarte Investeering oli need eelnevalt omandanud, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust. Seega oli maadevahetuse kaudu tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigilt vastu soovib, ning OÜ Saarte Investeering puhul arvestati riigi poolt kinnisasjade vastu andmisel OÜ Saarte Investeering soove, võimaldades OÜ-l Saarte Investeering seeläbi saada riigilt Tullio Liblikule äritegevuseks huvi pakkuvad kinnisasjad. Riigivaraseaduse kohaselt oleks isikutel võimalik väljaspool vahetusmenetlust omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. Seega oli Tullio Libliku poolt OÜ Saarte Investeering kaudu looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmine ning nende vahetamine kantud eesmärgist vältida riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist ning saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi. Eelpool nimetatud eesmärgist oli Kalev Kangur teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise huvides. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärk ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada vahetusmenetlust juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi. Looduskaitselisi eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, kuna ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti oli vastavalt

67(300)

looduskaitseseadusele võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Kalev Kangur looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult ebaotstarbekalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes Tullio Libliku huvide realiseerimisest OÜ Saarte Investeering kaudu. Kalev Kangur oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse § 19 sätestatud vahetusmenetlusest p 2.2 toodud vahetuste puhul. Kalev Kanguri ebaseadusliku teo tulemusena, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos Villu Reiljaniga, sai Tullio Liblik OÜ Saarte Investeering kaudu riigilt vahetutse tulemusena punktis 2.2 toodud kinnisasjad koguväärtusega 23 100 000 krooni.

Tullio Liblikut on alus süüdistada altkäemaksu andmises vähemalt teist korda, so ametiisikule vara või muu soodustuse lubamises või andmises vähemalt teist korda vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit ära kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on jätnud seadusega lubatud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, so KarS § 298 lg 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. ESTER TUIKSOO Ester Tuiksood süüdistatakse KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, so altkäemaksu võtmises, mis seisnes järgnevas:

Ester Tuiksoo, olles Vabariigi Presidendi 02.04.2004 otsusega nr 567 ning 12.04.2005 otsusega nr 811 nimetatud põllumajandusministriks, töötas põllumajandusministrina 05.04.2004-05.04.2007, kelle ülesandeks oli:

- vastavalt Vabariigi Valitsuse 30.07.2004 määruse nr 264 (RT I 2004, 61, 433 , jõustunud 15.09.2004) „Põllumajandusministeeriumi põhimäärus“ § 8 lg 2 p 1, 20, 21, 22 juhtida ministeeriumi tööd ja korraldada ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, otsustada ministeeriumi valitsemisel oleva riigivaraga seotud küsimusi; vastutada riigivara säilimise ja heaperemeheliku kasutamise eest ning korraldada seda kooskõlas riigivaraseadusega; otsustada ministeeriumi ülesannete täitmiseks vajamineva vara hankimise või teenuste tellimise riigihanke pakkumismenetluse korraldamine ja vajaduse korral volitada kantslerit teostama pakkumismenetlusega seotud toiminguid; - vastavalt riigivaraseaduse § 4 lg 3 (RT I 1995, 22, 327, jõustunud 20.03.1995, RT I 1996, 81, 1446, jõustus 08.12.1996) korraldada riigivara valitsemist. Sellega olid Ester Tuiksoole pandud haldamis- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning ta oli seega ametiisik karistusseadustiku § 288 mõistes. Ester Tuiksoo, olles ametiisik, nõustus talle vara lubamisega ning võttis vastu vara Toomas Annuselt, kes on AS-i Merko Grupp juhatuse liige ning selle kontserni kuuluvate ettevõtete AS-i Merko Ehitus (äriregistri kood 10068022, praegune AS Järvevana) ja AS-i E.L.L. Kinnisvara nõukogu esimees, selle eest, et ta põllumajandusministrina, kasutades ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit, tegi Põllumajandusministeeriumile rendipindadeks uue hoone leidmise konkursil põhjendamatuid eelistusi AS-le Merko Ehitus ja AS-le E.L.L. Kinnisvara. Ester Tuiksoo ametialane ebaseaduslik tegu seisnes selles, et ta tegutses oma ametiseisundit kasutades eesmärgil, et Põllumajandusministeerium sõlmiks 2006..aastal uute ruumide rendilepingu minimaalselt aastateks 2008-2018 Toomas Annusega seotud äriühinguga. Selleks

68(300)

korraldas Ester Tuiksoo 2006. aasta mais mitteametlikult pakkumise võtmise AS-lt Merko Ehitus Põllumajandusministeeriumile rendipindade leidmiseks. 05.06.2006 edastas AS Merko Ehitus Põllumajandusministeeriumile pakkumise kahe objekti osas, asukohaga Tallinnas Pärnu mnt 141 ja Rannamõisa tee 4a, mida AS Merko Ehitus pidas sobilikuks Põllumajandusministeeriumi uue hoone asukohaks. Olles saanud T. Annuselt ja AS-i Merko Ehitus juhatuse liikmelt Tõnu Kortsult AS-i Merko Ehitus pakkumise, andis põllumajandusminister Ester Tuiksoo selle edasi Põllumajandusministeeriumi asekantsler Krista Paalile, et viimane korraldaks selle alusel ametliku pakkumise võtmise üksnes AS-lt Merko Ehitus. Seepeale avaldas Krista Paal Ester Tuiksoole arvamust, et pakkumise võtmine üksnes AS-lt Merko Ehitus ei ole korrektne ning pakkumised tuleks võtta ka teistelt äriühingutelt ning korraldada rendipindade leidmiseks avatud konkurss. Samuti selgitas Krista Paal Ester Tuiksoole, et AS-i Merko Ehitus mitteametlikus pakkumises toodud iseloomustavad tingimused ei ole piisavad pakkumismenetluse läbiviimiseks. Seepeale andis Ester Tuiksoo Krista Paalile suunise pöörduda pakkumiskutse koostamiseks vajalike tingimuste kokkupanemiseks AS-i Merko Ehitus juhatuse liikme Tõnu Kortsu poole, mida Krista Paal ka tegi. Tõnu Korts koostas koos AS-i E.L.L. Kinnisvara töötajatega Põllumajandusministeeriumile uute üüripindade leidmise pakkumise kutse dokumendid ning edastas need Krista Paalile. 20.07.2006 saatis Põllumajandusministeerium eespool nimetatud pakkumise kutse dokumendid enda nimel ametlikult AS-le Merko, AS-le Riigi Kinnisvara, AS-le Suva ja AS-le Skanska EMV. AS-le Merko adresseeritud pakkumise kutse edastas AS-i Merko Ehitus juhatuse liige Tõnu Korts AS-le E.L.L. Kinnisvara, mis on AS-i Merko Grupp kontserni kuuluv ettevõte, nagu ka AS Merko Ehitus. Põllumajandusminister Ester Tuiksoo moodustas oma 16.08.2006 käskkirjaga nr 140 komisjoni ministeeriumile uute ruumide leidmiseks ja kasutuselevõtuks ning parima pakkumise osas dokumentide koostamiseks ja ettepanekute esitamiseks, määrates komisjoni esimeheks Krista Paali. Oma pakkumise esitasid Põllumajandusministeeriumile AS Ober-Haus AS-i Suva volitatud esindajana Tallinnas Kotzebue 1/Põhja pst 7 asuva hoone osas, AS Riigi Kinnisvara Tallinnas Lasnamäe 2 asuva hoone osas ja AS E.L.L. Kinnisvara AS-i Merko Grupp volitusel Tallinnas Pärnu mnt 141 asuva hoone osas. Esitatud pakkumised vaadati läbi 22.08.2006 toimunud komisjoni istungil, mille kohta koostati vastavasisuline protokoll koos esitatud pakkumiste ülevaatliku tabeliga. Kuna komisjon ei jõudnud arusaamisele, et AS-i E.L.L. Kinnisvara poolt esitatud pakkumine oleks olnud ka sisult parim pakkumine, ning komisjoni esimees Krista Paal ei olnud nõus minister Ester Tuiksoo poolt tulevate suunistega AS-i E.L.L. Kinnisvara eelistamiseks, siis ei koostanud komisjon parima pakkumise kohta ettepanekut, vaid esitas ülevaatliku pakkumiste tabeli koos istungi protokolliga otsustamiseks ministrile.

Loa saamiseks Vabariigi Valitsuselt lepingu sõlmimiseks AS-ga E.L.L. Kinnisvara valmistati Ester Tuiksoo korraldusel 2006. aasta augustis-septembris Põllumajandusministeeriumis ette vastavasisuline Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu koos seletuskirjaga. Kuna minister Ester Tuiksoo selgituste kohaselt oli Vabariigi Valitsuse põhimõtteline heakskiit selles küsimuses olemas, siis hakati ette valmistama rendilepingut AS-ga E.L.L. Kinnisvara. Pärast 03.10.2006 kaitsepolitsei poolt AS-s Merko Ehitus teostatud läbiotsimist ja sellekohase informatsiooni avalikkuse ette jõudmist loobus Ester Tuiksoo 05.10.2006 lepingu sõlmimisest AS-ga E.L.L. Kinnisvara, millest teavitas ka T. Annust. 06.10.2006 valmistati Põllumajandusministeeriumi ametnike poolt ette uus 22.08.2006 komisjoni istungi protokolli projekt, milles toodi välja asjaolu, et soodsaima pakkumise on teinud siiski AS Riigi Kinnisvara, mitte AS E.L.L. Kinnisvara. Seda dokumenti aga ei allkirjastatud. 14.11.2006 saatis Põllumajandusministeerium kõigile pakkumise teinud äriühingutele teate pakkumistest loobumise kohta. Ester Tuiksoo ametiisikuna ametiseisundit kasutades toime pandud tegu oli ebaseaduslik, sest see oli vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud

69(300)

huve. Õiguse üldpõhimõtete kohaselt peab kaalutlusõiguse teostamine olema kooskõlas proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõttega. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Ester Tuiksoo rikkus oma teoga võrdse kohtlemise põhimõtet, soosides oma tegevusega Toomas Annust selliselt, et viimasega seotud äriühingud AS Merko Ehitus ja AS E.L.L. Kinnisvara saaksid sõlmida Põllumajandusministeeriumiga uue hoone rendilepingu. Selleks võttis Ester Tuiksoo algselt mitteametlikult pakkumise üksnes AS-lt Merko Ehitus, lasi seejärel valmistada pakkumise kutse dokumendid ette AS-l Merko Ehitus ja AS-l E.L.L. Kinnisvara, kes osalesid ka pakkumisel, võimaldades neil pakkumise kutse dokumentidesse kirjutada sisse just neile sobivaid kriteeriume, millised võimalused aga teistel pakkujatel puudusid, ning andis lõpptulemusena pakkumisi hindavale komisjonile suuniseid otsustada, et AS-i E.L.L. Kinnisvara pakkumine on parim, vaatamata sellele, et komisjon sellisele tulemusele ei jõudnud. Samuti kasutas Ester Tuiksoo oma ametiseisundit ja ametiseisundist tulenevat autoriteeti ministeeriumi ametnike tegevuse suunamiseks selliselt, et see viiks lepingu sõlmimiseni Toomas Annusega seotud äriühingutega AS Merko Ehitus või AS E.L.L. Kinnisvara. Seega toimis Ester Tuiksoo eelotsusega, et rendilepingu peaks saama Toomas Annusega seotud äriühing AS Merko Ehitus või AS E.L.L. Kinnisvara, andmata teistele pakkujatele sisulist võimalust konkursil osalemiseks. Ester Tuiksoo poolne vara lubamisega nõustumine ning vastuvõtmine Toomas Annuselt seisnes järgnevas: Ester Tuiksoo võttis Toomas Annuselt eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas vastu võimaluse valida tasuta kasutusse AS-i Merko Ehitus poolt ehitatud Tallinnas Rävala pst 19 korteri nr 101 suurusega 48,3 m2, koos parkimiskohaga nr 218, müügiväärtusega 1 421 200 krooni või korteri nr 61 suurusega 54,7 m2, koos rõduga suurusega 10,6 m2 ning parkimiskohaga 233, müügiväärtusega kokku 1 696 300 krooni. Ester Tuiksoo valis ning nõustus 10.04.2006 T. Annuselt tasuta vastu võtma määramata ajaks kasutamiseks AS-i Merko Ehitus poolt ehitatud korteri Tallinnas Rävala pst 19-61. Nimetatud korteri osas oli Toomas Annuse poolt loodud Ester Tuiksoole tasuta kasutamise võimalus ajavahemikul 10.04.2006-05.10.2006, mille eest arvestades eluruumi keskmisi üürihindu kuus, oleks pidanud tasuma vähemalt 42830 krooni. Varjamaks eeltoodud korteri seost Ester Tuiksooga, vormistati korter müügitehinguna 05.05.2006 AS-lt Merko Ehitus Toomas Annusega seotud isiku Paavi Karjatse nimele ning 30.06.2006 Toomas Annusega seotud isiku Eldur Astoveri nimele. Pärast 03.10.2006 kaitsepolitsei poolt AS-s Merko Ehitus teostatud läbiotsimist ja sellekohase informatsiooni avalikkuse ette jõudmist loobus Ester Tuiksoo 05.10.2006 korteri kasutamise võimalusest, kartes, et seeläbi võib välja tulla tema seos Toomas Annusega ning AS-i Merko Grupp kontserni kuuluvate ettevõtetega AS Merko Ehitus ja AS E.L.L. Kinnisvara.

Ester Tuiksood on alus süüdistada altkäemaksu võtmises, so ametiisikuna talle vara lubamisega nõustumises ja vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et ta on ametiseisundit ära kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on jätnud seadusega lubatud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, so KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. AS MERKO EHITUS AS-i Merko Ehitus (äriregistri kood 10068022, praegune AS Järvevana) süüdistatakse altkäemaksu andmises vähemalt teist korda. Toomas Annus on AS Merko Ehitus nõukogu liige alates 31.03.1997- 01.08.2008 ja seega ka juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1 tähenduses. Toomas

70(300)

Annus, tegutsedes AS Merko Ehitus huvides, lubas ja andis varalist soodustust keskkonnaminister Villu Reiljanile ja Maa-ameti peadirektor Kalev Kangurile selle eest, et nad ametiisikutena olid toime pannud ning paneksid ka tulevikus toime oma ametiseisundit ära kasutades ebaseaduslikke tegusid looduskaitseseaduse § 19 ( RT I, 2004, 38, 258 jõustunud 10.05.2004, redaktsioon kehtinud kuni 31.03.2007) rakendamisel maadevahetuste teostamisel AS-ga Merko Ehitus seotud isikutele kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. AS Merko Ehitus osales kaitstavat loodusobjekti sisaldavate kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu oma tütarettevõtete OÜ Woody ja OÜ Käibevara ning AS Merko Ehitus huvides tegutsevate Elar Libliku ja Koit Uusi kaudu. AS-ga Merko Ehitus seotud isikud said maadevahetusega riigilt enda omandusse soodsatel tingimustel kinnisasju, mille läbi sai AS Merko Ehitus realiseerida oma ärilisi eesmärke kinnisasjade edasimüümisel, arendamisel ja ehitamiseks kasutamisel ning seega andis Toomas Annus vara ja soodustust ametiisikutele AS Merko Ehitus huvides. I. AS Merko Ehitus juhtivtöötaja Toomas Annuse kaudu lubati ning anti vara ning lubati soodustust keskkonnaminister Villu Reiljanile tema ebaseadusliku ametialase teo eest järgmiselt: 1.1 Punktis 1 nimetatud vara ja soodustuse lubamine ning vara üleandmine AS Merko Ehitus poolt Toomas Annuse kaudu Villu Reiljanile seisnes järgnevas: 1.1.1 Toomas Annus lubas eeluurimisel tuvastamata kohas Villu Reiljanile AS Merko Ehitus kontserni kuuluva ettevõtte poolt ehitatud ja müüdava korteri Villu Reiljaniga seotud isiku Lea Kiiviti kasutusse määramata ajaks ja ilma tasuta, mida oli temalt Villu Reiljan 10.11.2004 küsinud. Esmalt soovis Villu Reiljan T. Annuselt saada korterit aadressil Tallinn Pärnu mnt 131b nr 63 suurusega 61,3m2 koos rõduga 3m2 , müügiväärtusega 946 760 krooni ning parkimiskohta väärtusega 95 000 krooni. Lea Kiivitile nimetatud korter peale sellega kohapeal tutvumist ei meeldinud. Seejärel nõustus Toomas Annus 2004. aasta detsembrikuu alguses sellega, et Villu Reiljani poolt määratud isiku Lea Kiiviti tasuta kasutusse antakse aadressil Tallinn Rävala pst 19 asuv korter nr 33 suurusega 67,7 m2 koos rõduga suurusega 7,7m2 ning koos parkimiskohaga nr 140 ja lisatöödega, müügiväärtusega 1 624 650 krooni. 06.10.2005 anti nimetatud korter Villu Reiljaniga seotud isikule Lea Kiivitile üle, kes hakkas seda korterit elukohana kasutama. Korteri müügihinda ega kasutamise eest AS-le Merko Ehitus ei tasutud, kuigi arvestades eluruumi keskmisi üürihindu kuus, oleks pidanud korteriomandi kasutamise eest tasuma ajavahemikul 06.10.2005-11.10.2006 vähemalt 108252 krooni. Lea Kiiviti poolt korteri tasuta kasutamise ning korteri Lea Kiiviti kasutuse andmise asjaolude varjamiseks vormistati korter müügitehinguna 05.05.2006 AS-lt Merko Ehitus Toomas Annusega seotud isikule Paavi Karjatsele hinnaga 1 624 650 krooni ning 30.06.2006 Toomas Annusega seotud isikule Eldur Astoverile hinnaga 1 700 000 krooni. 11.10.2006 müüdi korter ja selle juurde kuuluv parkimiskoht 3 176 000 krooni eest Lea Kiivitile. Lea Kiivitile müüdi korter peale ASis Merko Ehitus läbiotsimise toimumist kriminaalmenetluse raames. 1.1.2 08.08.2006 Tallinnas Mustamäe tee/Sõstra 2 asuvas Kamikadze pubis lubas Toomas Annus Villu Reiljanile, et Villu Reiljan võib tulevikus kindlaks määramata ajal omandada juriidilises isikus osaluse Toomas Annusega seotud äriühinguga seotud varaliste vahendite arvel. Selleks lubas Toomas Annus Villu Reiljanile asutada juriidilise isiku ning suurendada selle juriidilise isiku vara. Juriidilise isiku asutamine ning selle vara suurendamine pidi toimuma Toomas Annusega seotud äriühingu varaliste vahendite arvelt. Toomas Annus lubas ning nõustus sellega, et niikaua kui Villu Reiljan ei soovi, ei ole ta äriühingu osalusega seostatav ning äriühingu osanikuks ning juhatuse liikmeks on Toomas Annuse poolt määratud isik. Toomas Annuse ja Villu Reiljani kokkuleppe kohaselt pidi Villu Reiljan või tema poolt määratud isik omandama

71(300)

Villu Reiljani poolt määratud ajal osaluse äriühingus või muu varalise hüve äriühingu varaliste vahendite arvelt. 1.2 Punktis 1 nimetatud Villu Reiljani ametialane tegu, mille eest AS Merko Ehitus Toomas Annus kaudu lubas vara ja soodustuse ning andis üle vara seisnes järgnevas: Villu Reiljan oli keskkonnaministriks ajavahemikul 10.04.2003 kuni 08.10.2006 olles nimetatud ametisse Vabariigi Presidendi 09.04.2003 otsusega nr 405 ning 12.04.2005 otsusega nr 811. Villu Reiljani ülesandeks keskkonnaministrina oli: - Keskkonnaministeeriumi põhimääruse (Vabariigi valitsuse 30.12.1999 määrus nr 437, jõustunud 13.01.2000) § 14 p 1 alusel juhtida ministeeriumi ja korraldada ministeeriumi pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist; - riigivaraseaduse § 4 lg 3 (RT I 1995, 22, 327, jõustunud 20.03.1995, RT I 1996, 81, 1446, jõustus 08.12.1996) alusel korraldada riigivara valitsemist; - looduskaitseseaduse § 9 lg 1 alusel maastikukaitseala kaitse-eeskirja muudatuste algatamine; - Vabariigi Valitsuse seaduse (RT I 1995, 94, 1628, jõustunud 01.01.1996) § 19 lg 1 ja § 28 lg 3 alusel Vabariigi Valitsusele ettepanekute tegemine otsusteks ja asjaomase ministrina selle allkirjastamine; - looduskaitseseaduse § 19 lg 4 alusel otsustada kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamine riigile; - looduskaitseseaduse § 16 lg 6 alusel teostada ostueesõigust riigi nimel või volitada teist isikut seda teostama - kaitstavate loodusobjektide seadus § 91 lg 2 alusel teostada riigi ostueesõigust või volitatada teist isikut seda teostama (kehtis kuni 10.05.2004); - Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 241 (RT I 2004, 55, 396, jõustunud 16.07.2004) kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused (edaspidi kord) § 18 alusel kaitstava looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, riigi kinnisasjaga vahetamine; - Maa riigi omandisse jätmise korra p 5 alapunkti 3 (Vabariigi valitsuse määrus nr 226, RT I 1996, 64, 1182, jõustunud 14.09.1996) ja maareformi seaduse § 31 lg 1 p 2, 8 (RT I 1997, 81, 1363, jõustunud 30.11.1997) alusel oluliste looduskaitseliste piirangutega maa riigi omandisse jätmise otsustamine ning maa riigi maareservi jätmise otsustamine. Sellega olid keskkonnaminister Villu Reiljanile pandud haldamis-, järelevalve- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning seega oli ta ametiisik karistusseadustiku § 288 mõistes. Villu Reiljan, kasutades ära oma ametiseisundit, seisis ühiselt ja kooskõlastatult koos Kalev Kanguriga ajavahemikul 10.04.2003-02.10.2006 eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et AS-i Merko Ehitus huvid saaks läbi OÜ Woody, Koit Uusi, OÜ Käibevara ja Elar Libliku võimalikult suures ulatuses seoses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning AS-le Merko Ehitus oleks läbi OÜ Woody, OÜ Käibevara, Elar Libliku ja Koit Uusi tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid seoses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. Samuti andis Villu Reiljan Toomas Annusele ja AS Merko Ehitus töötajatele enne AS-i Merko Ehitus huvides looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja looduskaitseliste piirangutega maadele nõudeõiguste omandamist, informatsiooni selle kohta, kas kinnisasju saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse § 19 vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu.

72(300)

Villu Reiljan seisis oma ametiseisundit kasutades selle eest, et AS-ga Merko Ehitus seotud isikutel ei tekiks takistusi looduskaitseliste piirangutega maade tagastamisel maareformi käigus, jättes kasutamata võimaluse jätta maid riigi omandisse tulenevalt maade looduskaitselisest piirangust p 1.3 toodud nõudeõiguste puhul, olles samal ajal teadlik, et nimetatud maid kavatsetakse kasutada maadevahetuseks riigiga. Muuhulgas jättis Villu Reiljan selleks vastamata Tallinna abilinnapea Kaia Jäppineni kirjale kuupäevaga 08.10.2004, milles paluti keskkonnaministri seisukohta looduskaitseliste kinnisasjade tagastamise kohta, kuivõrd nimetatud kirjale vastates oleks ta pidanud andma eitava seisukoha nimetatud tingimustel tagastamisele. Samuti seisis Villu Reiljan selle eest, et keskkonnateenistused ei teeks lähtuvalt looduskaitseliste eesmärkide realiseerimisest takistusi maareformi käigus maade tagastamisele asukohaga Tallinnas Narva mnt 180, Vabaõhukooli tee 15, Vabaõhukooli tee 17, Vabaõhukooli tee 108, teades, et nimetatud maid kavatseb AS Merko Ehitus läbi nende poolt määratud isiku kasutada maadevahetuseks riigiga. Villu Reiljan ei kasutanud kaitstavate loodusobjektide seaduse § 9-1 (RT I, 1994, 46, 773, RT I 2001, 97, 602, kehtis 28.12.2001 kuni 10.05.2004) ning looduskaitseseaduse (kehtis alates 10.05.2004) § 16 sätestatud ostueesõigust OÜ Woody ja Koit Uusi poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamisel, teades, et nimetatutud kinnisasju kasutatakse maadevahetuses vastavalt looduskaitseseaduse § 19. Samuti pidas Villu Reiljan võimalikuks, et maadevahetuse käigus hinnatakse nende kinnisasjade väärtus kõrgemaks kui nende soetushind. Samuti kasutas Villu Reiljan oma ametiseisundit maa riigi omandisse jätmise korra p 5 alapunkti 3 ja maareformi seaduse § 31 lg 1 p 8 rakendamisel, seistes selle eest, et riigi omandisse jäetakse kinnisasjad, mille vastu oli AS-l Merko Ehitus huvi läbi nendega seotud isikute OÜ Woody, Koit Uusi ja OÜ Käibevara ning mida nad soovisid vahetusmenetluse käigus omandada. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 andis Villu Reiljan keskkonnaministrina käskkirjad AS-ga Merko Ehitus seotud isikute OÜ Woody, Koit Uusi ja OÜ Käibevara kinnistute vahetamise kohta riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Maadevahetuse käigus anti riigi poolt vastu kinnisasjad, mis olid eelnevalt AS Merko Ehituse poolt kooskõlastatult Kalev Kanguri ja Villu Reiljaniga välja valitud, arvestades AS Merko Ehitus ärihuvisid. Villu Reiljani poolt anti välja järgmised käskkirjad maadevahetuse kohta ning tema tegevus oli suunatud järgmiste maadevahetuste teostamisele: 1.2.1 18.10.2004 käskkirjaga nr 970 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olevad Tallinnas aadressil Pärnamäe tee 1a ja Kiviaia tee 11a asuvad kinnisasjad, hinnatud koguväärtusega 29 300 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Sõpruse pst 178, Räägu 10c, Räägu 10b, Räägu 10a, Mooni 89b, Kännu 29, Tüve 55, Räägu 14a/Tüve 57, Räägu 10/Vuti 89/Varese 10b, Varese 10a/Vuti 91 asuvate ja Harju maakonnas, Harku vallas Tiskre külas asuva Jaani 2 kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 29 270 000 krooni, mille alusel 04.12.2004 sõlmiti vahetusleping; 1.2.2 17.03.2005 käskkirjaga nr 305 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 11c asuv ja OÜ KV-Tarantel omandis olevad Viljandi maakonnas Vastemõisa vallas Sandra külas asuv Ivaski I ning Pärnu maakonnas Koonga vallas Parasmaa külas asuv Kase I kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Räägu 14/Kännu 27, Räägu 12b/Kännu 30, Räägu 12/Lehe 29, Mooni 34, Lehe 31, Kännu 32, Kolde pst 67 ja Tabasalus aadressil Sarapuu põik 4, Sarapuu põik 7, Pähkli 14, Pähkli 12, Metsa 12 asuvate kinnisasjade ning Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami külas asuva Rannametsa kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, mille alusel 24.03.2005 sõlmiti vahetusleping;

73(300)

1.2.3 02.12.2005 käskkirjaga nr 1671 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 9 asuv kinnisasi, hinnatud väärtusega 39 400 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Riigimaa 40, Hobujaama 11a, Hobujaama 17b, Sõpruse pst. 29 ja Kristiina 12 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 39 370 000 krooni, mille alusel 06.12.2005 sõlmiti vahetusleping; 1.2.4 02.12.2005 käskkirjaga nr 1672 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 10b asuv kinnisasi, hinnatud väärtusega 21 200 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Kentmanni 8a ja Sõpruse pst. 33 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 21 125 000 krooni, mille alusel 06.12.2005 sõlmiti vahetusleping; 1.2.5 16.12.2005 käskkirjaga nr 1769 otsustati vahetada Koit Uusi omandis olevad Tallinnas aadressil Vabaõhukooli tee 13, Vabaõhukooli tee 86a ja Vabaõhukooli tee 106 asuvad kinnisasjad, hinnatud koguväärtusega 51 100 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Tedre 55 ja Sõpruse pst 145 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 51 180 000 krooni, mille alusel 22.12.2005 sõlmiti vahetusleping;

1.2.6 12.09.2006 käskkirjaga nr 1040 otsustati vahetada AS Hansa Liising Eesti, mille liisinguvõtjaks oli AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Käibevara, omandis olevad Tallinnas aadressil Kõrkja tee 24 ja Kõrkja tee 26 asuvad ning asuvad ning OÜ Woody omandis olevad Tallinnas aadressil Kiviaia tee 9a, Kiviaia tee 11b ja Kiviaia tee 16 asuvad kinnisasjad, vahetuseks hinnatud koguväärtusega 107 280 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas asuvate Riigimaa 39, Riigimaa 63 kinnisasjade ja aadressidel Armatuuri 4 ja Armatuuri 7 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 107 315 000 krooni, mille alusel vahetuslepingut ei ole sõlmitud. 1.3 Punktis 1 ja 1.2 nimetatud Villu Reiljani ametialane tegu, mille eest AS Merko Ehitus Toomas Annuse kaudu oli lubanud ja andnud vara ning lubanud soodustust oli ebaseaduslik, sest looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel oli see vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Villu Reiljani tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Villu Reiljani ametialane tegu oli vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse ( RT I 1995, 16, 228, jõustunud 01.01.1996; RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Villu Reiljani ametialane tegu vastuolus riigivaraseaduse § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Villu Reiljan oli teadlik, et AS-ga Merko Ehitus seotud isikud OÜ Woody, Elar Liblik ja Koit Uus olid riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks omandanud järgmised looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad ja nõudeõigused looduskaitseliste piirangutega maade tagastamiseks: - OÜ Woody oli omandanud selleks järgmised nõudeõigused: 17.11.2003 Kallaste 18 nõudeõiguse, mis tagastati Kiviaiatee 16 ja 9 näol, 03.09.2004 Pihlaka 19 nõudeõiguse, mis tagastati Kiviaiatee 11b, 10b ja 9a näol; - Koit Uus oli omandanud selleks järgmise nõudeõiguse 08.09.2004: Raku 7, mis tagastati Vabaõhukooli 13 ja 84 näol; - Elar Liblik oli omandanud selleks 14.10.2004 nõudeõiguse Iru Kõrts A-11/12/13, mis tagastati Narva mnt 180, Vabaõhukooli tee 15, Vabaõhukooli tee 17, Vabaõhukooli tee 108 näol, kuid Elar Libliku kinnistute osas vahetusmenetluseni ei jõutud;

74(300)

- OÜ Woody oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad: 15.01.2004 Pärnamäe tee 1a, 17.11.2003 Kiviaiatee 11a , 17.10.2003 Kiviaia tee 11, mis jagati pärast omandamist Kiviaia tee 11 (20 857 m2) ja Kiviaia tee 11c (62 077 m2); - Koit Uus oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad 08.09.2004: Vabaõhukooli tee 106, Vabaõhukooli tee 86a; Samuti oli Villu Reiljan teadlik, et OÜ Käibevara oli OÜ-lt Brassland üle võtnud 09.05.2005 liisinglepingu ASga Hansa Liising Eesti Tallinnas asuvate kinnistute Kõrkja tee 24 ja Kõrkja tee 26 suhtes, et osaleda maadevahetuses. Villu Reiljan jättis kasutamata kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91 (kehtis 28.12.2001 kuni 10.05.2004) ning looduskaitseseaduse (kehtis alates 10.05.2004) § 16 sätestatud ostueesõiguse OÜ Woody ja Koit Uusi poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamisel, teades, et nimetatud kinnisasju kasutatakse maadevahetuses vastavalt looduskaitseseaduse § 19. Villu Reiljan pidas võimalikuks, et maadevahetuse käigus hinnatakse nende kinnisasjade väärtus kõrgemaks kui nende soetushind. Samuti jättis Villu Reiljan looduskaitseliste piirangutega maade tagastamisel maareformi käigus ASga Merko Ehitus seotud isikutele OÜ Woody, Koit Uusile ja Elar Liblikule kasutamata võimaluse jätta maad riigi omandisse vastavalt maareformi seaduse § 31 lg 1 p 2 ja maa riigi omandisse jätmise korra p 5 lg 3 kohaselt järgmiste nõudeõiguste osas: -Kallaste 18 nõudeõiguse, mis tagastati Kiviaia tee 16 ja 9 näol 12.01.2005; -Pihlaka 19 nõudeõiguse, mis tagastati Kiviaia tee 11b, 10b ja 9a näol 12.01.2005; -Raku 7, mis tagastati Vabaõhukooli 13 ja 84 näol 02.03.2005; -Iru Kõrts A-11/12/13 nõudeõiguse, mis tagastati Narva mnt 180, Vabaõhukooli tee 15, Vabaõhukooli tee 17, Vabaõhukooli tee 108 näol 11.01.2006; Villu Reiljan oli teadlik, et AS-ga Merko Ehitus seotud isikud realiseerisid läbi maadevahetuse AS Merko Ehitus huve, saades riigilt võimalikult soodsalt enda omandisse AS-i Merko Ehitus huvitavad kinnisasjad Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid eelnevalt olid need omandatud AS-ga Merko Ehitus seotud isikute poolt, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust ning seega oli läbi maadevahetuse tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigi poolt vastu soovib ning AS-ga Merko Ehitus seotud isikute puhul arvestati riigi poolt kinnisasjade vastu andmisel AS-i Merko Ehitus soove, võimaldades neil seeläbi saada riigilt neile äritegevuseks huvipakkuvad kinnisasjad. Samuti oleks tulenevalt riigivaraseadusest väljaspool vahetusmenetlust isikutel võimalik omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. Seega oli AS-ga Merko Ehitus seotud isikute poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja nõudeõiguste kokkuostmine ning nende vahetamine kantud eesmärgist vältida riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist ning saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi. Eelpool nimetatud eesmärgist oli Villu Reiljan teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise huvides kooskõlastatult Kalev Kanguriga. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärgiks ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada vahetusmenetlust juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi. Looduskaitselisi

75(300)

eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, kuna ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti oli vastavalt looduskaitseseadusele võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Villu Reiljan looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult ebaotstarbekalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes AS Merko Ehitus huvidest. Villu Reiljan oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse § 19 sätestatud vahetusmenetlusest p 1.2 toodud vahetuste puhul Villu Reiljani ebaseadusliku teo tulemusena, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos Kalev Kanguriga, said AS-ga Merko Ehitus seotud isikud enda omandisse vahetuse tulemusena riigilt punktis 1.2 toodud kinnisasjad koguväärtusega 167 108 333 krooni. Samuti oli Villu Reiljani tegevus koos Kalev Kanguriga suunatud sellele, et ASga Merko Ehitus seotud isikud saaksid enda omandusse või kasutusse riigilt p 1.2 toodud kinnisasju 107 315 000 krooni väärtuses. II AS Merko Ehitus lubas ning andis vara ja soodustust Maa-ameti peadirektorile Kalev Kangurile tema ebaseadusliku ametialase teo eest järgmiselt: 2.1 Punktis 2 nimetatud vara ja soodustuse lubamine ning andmine AS Merko Ehituse poolt Toomas Annuse kaudu Kalev Kangurile seisnes järgnevas: 2.1.1 Toomas Annus korraldas ja finantseeris 2003 teisest poolaastast 2004 esimese poolaastani Eldur Astoveri ja AS Merko Ehitus kaudu Maa-ameti peadirektor Kalev Kanguri poolt soovitud ja temale lubatud korteri aadressil Tallinn Lossi 18/Soone 3-13 sisekujunduse lahenduse koostamist ja sisustuse eest tasumist 281 209 krooni ulatuses. Kalev Kanguri kasutuses olev ja AS Merko Ehitus poolt ehitatud korter koos garaažiga aadressil Tallinn Lossi 18/Soone 3-13 müüdi 30.12.2003 AS-le Hansa Liising Eesti, mille liisinguvõtjaks oli OÜ Sootel, 1 000 000 krooni eest. Liisinguvõtjaks vormistati OÜ Sootel, et varjata Kalev Kanguri seost AS-ga Merko Ehitus ning AS Merko Ehitus poolt soodustuse tegemist Kalev Kangurile. Kalev Kanguri kasutuses oleva korteri müümisel AS-le Hansa Liising korteri sisustuse ja sisekujunduse lahenduse maksumust korteri müügihinna sisse AS Merko Ehituse poolt ei arvestatud. 07.02.2005 vormistati Kalev Kangur Tallinn Lossi 18/Soone 3-13 korteri liisinguvõtjaks. 2.1.2 Toomas Annuse ja Kalev Kanguri vahel aastatel 01.09.2002-2006 sõlmitud kokkulepete alusel andis Toomas Annus Kalev Kagurile võimaluse osaleda varjatult AS-i Merko Grupp kontserni kuuluva äriühingu OÜ KV-Tarantel majandustegevuses, andes Kalev Kangurile õiguse suunata OÜ KV-Tarantel majandustegevust varjatult enda huvides ja korralduste kohaselt. Kalev Kanguri ja Toomas Annuse kokkulepete kohaselt lubas Toomas Annus Kalev Kangurile, et Kalev Kangur saab tulevikus kasu OÜ-s KV-Tarantel olevate varade arvelt tema enda poolt määratult tingimustel ja ajal. Toomas Annus andis Kalev Kangurile võimaluse juhtida OÜ KV-Tarantel majandustegevust alates 2000. aastast varjatult, teostades seda ajavahemikul 2000-2003 läbi Annika Sööti ning alates 2003. aastast Toomas Annuse kaudu. OÜ KV-Tarantel tegeles looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisega, nende vahetamisega riigile kuuluvate kinnisasjade vastu ning nende edasimüümisega. OÜ KV-Tarantel poolt kinnisasjade soetamist ja OÜ KV-Tarantel jooksvaid kulutusi finantseeris AS-i Merko Grupp tütarettevõte AS E.L.L. Kinnisvara. OÜ KV-Tarantel igakuised jooksvad kulutused, mida finantseeris AS-i Merko Grupp tütarettevõte AS E.L.L. Kinnisvara, olid ajavahemikul 2000 kuni 2003 ligikaudu 20 000 krooni kuus. Kalev Kanguri ja Toomas Annuse vaheliste kokkulepete kohaselt lubas Toomas Annus Kalev Kangurile, et OÜ KV-Tarantel ainus osa antakse 2006. aasta sügisel Kalev Kanguri poolt määratava isiku nimele.

76(300)

2.1.3 Kalev Kangur lisas AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Woody maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Harju Maakonnas Harku vallas Tiskre külas asuva Jaani 2 kinnisasja vahetuseks määratud väärtusega 4 910 000 krooni, mille osas oli Kalev Kangur võtnud vastu Toomas Annuselt 2004. aasta oktoobris eeluurimisel tuvastamata kohas võimaluse otsustada selle kinnisasja osas, kellele ja mis tingimustel see võõrandada. Seega Toomas Annus lubas Kalev Kangurile varalist soodustust, võimaldades Kalev Kanguri poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. 2.1.4 Kalev Kangur lisas AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Woody maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami külas asuva Rannametsa kinnisasja vahetuseks määratud väärtusega 350 000 krooni, mille osas oli Kalev Kangur võtnud vastu Toomas Annuselt ajavahemikul jaanuar-märts 2005 eeluurimisel tuvastamata kohas võimaluse otsustada selle kinnisasja osas, kellele ja mis tingimustel see võõrandada. Seega Toomas Annus lubas Kalev Kangurile varalist soodustust, võimaldades Kalev Kanguri poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. 2.2 Punktis 2 nimetatud ametialane tegu, mille eest AS Merko Ehitus oli Toomas Annuse kaudu Kalev Kangurile lubanud ning andud vara ja soodustust seisnes järgnevas: Kalev Kangur, töötades vastavalt keskkonnaministri 18.04.1996 käskkirjale nr M-24 alates 01.01.1996 Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas asuva Maa-ameti peadirektori ametikohal, kes oli: - keskkonnaministri 16.03.1999 määrusega nr 21 (RTL 1999, 66, 857, jõustunud 24.04.1999, kehtinud kuni 16.03.2007) kinnitatud Maa-ameti põhimääruse p 14 alapunktide 1, 3, 4 ja 10 järgi juhtima ameti ja struktuuriüksuste tööd, otsustama ja korraldama ameti pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist; vastutama ameti tegevust reguleerivate õigusaktide täpse ja otstarbeka täitmise eest ning andma aru keskkonnaministrile; esindama ametit ilma erivolituseta ja andma volitusi ameti esindamiseks ning täitma talle seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või keskkonnaministri määruse või käskkirjaga antud muid ülesandeid; p 5 järgi koordineerima maareformi läbiviimist maareformi seaduses sätestatud ulatuses; - oli üksikkorraldustega määratud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 241 kinnitatud “Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused„ (edaspidi Kord) § 10 lg 1 järgi riigi esindajaks vahetusmenetluses ning kes on keskkonnaministri 03.11.2004 käskkirjaga nr 1050, kooskõlas looduskaitseseadusega, volitatud muuhulgas korraldama Keskkonnaministeeriumi valitsemisel olevate maaüksuste kasutamist ja käsutamist ning kellel oli õigus Korra § 10 lg 2 p-de 1-4 järgi teha ettepanekuid vahetusmaa asukoha ja piiride suhtes, määrata vahetusmenetluses osalevate kinnisasjade väärtused määruses sätestatud alustel ja korras, vajaduse korral tellida maa erakorraline hindamine, metsa inventeerimine või muid väärtuste määramiseks vajalikke töid, pidada avaldajaga läbirääkimisi ning määrata läbirääkimise käigus avaldajale tähtajad vahetusmaa piiride ja asukohaga nõustumiseks või vastuväidete esitamiseks, vahetatava maa jagamiseks või vahetatavat maad koormavate asjaõiguste osas kinnistusraamatusse tehtud kannete muutmiseks või nende kustutamiseks ning kaasata menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, et välja selgitada vahetatava maa vastavus looduskaitseseaduse § 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekus; ning kelle ülesandeks oli Korra § 11 lg 2 p 3 järgi kontrollida, kas kinnisasja võib vahetada looduskaitseseaduse § 19 sätestatust lähtudes; - oli maareformi seaduse (RT I 1997, 81, 1363, jõustunud 30.11.1997; RT I 2000, 54, 347, jõustunud 16.07.2000) § 38 lg 2 p 1, 2, 3 järgi õigus maareformi läbiviimisel: kontrollida

77(300)

riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse organi tegevust maareformi läbiviimisel; nõuda riigiasutuselt või kohaliku omavalitsuse organilt infot ja aruandeid maareformi läbiviimise kohta; teha riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse organile kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimuses; - oli riigivaraseaduse § 4 lg 2 mõistes riigivara valdava volitatud asutuse juht, kelle kohus on riigivaraseaduse § 5 lg 4 ning § 7 lg 2 ja 3 järgi kasutada ja majandada tema valdusse antud riigivara heaperemehelikult, hoolitseda igati selle säilimise ja väärtuse võimaliku kasvu eest ning kes peab riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mis riik võib neist tehingutest saada. Sellega olid Kalev Kangurile pandud haldamis-, järelevalve- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning seega oli ta ametiisik karistusseadustiku § 288 mõistes Kalev Kangur, kasutades ära oma ametiseisundit, seisis ühiselt ja kooskõlastatult koos Villu Reiljaniga ajavahemikul 01.04.2003 - 02.10.2006 eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et AS-i Merko Ehitus huvid saaksid läbi OÜ Woody, Koit Uusi, OÜ Käibevara ja Elar Libliku võimalikult suures ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning AS-le Merko Ehitus oleks läbi OÜ Woody, OÜ Käibevara, Elar Libliku ja Koit Uusi tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. Kalev Kangur andis Toomas Annusele ja AS-i Merko Ehitus töötajatele enne AS-i Merko Ehitus huvides looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja looduskaitseliste piirangutega kinnistutele nõudeõiguste omandamist informatsiooni selle kohta, kas kinnisasju saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse § 19 vahetada ning milline oleks kinnisasja hind, kui see vahetusmenetluse käigus hinnatakse. Kalev Kangur tegi OÜ Woody ja Koit Uusi poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamisel keskkonnaministrile ettepaneku jätta hinnast tulenevalt kasutamata kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91 ja looduskaitseseaduse § 16 sätestatud ostueesõigus, mille kaudu riigil oleks olnud võimalus need kinnisasjad omandada. Nõudeõiguste omandamisel ning maade tagastamisel maareformi seaduse kohaselt Elar Liblikule, OÜ-le Woody ja Koit Uusile jättis Kalev Kangur täitmata oma järelevalvefunktsiooni maareformi seaduse § 38 järgi, mille kohaselt tal oli võimalus teha ettepanek, et nimetatud maa ei kuulu tagastamisele, vaid tuleb jätta riigi omandisse vastavalt maareformi seaduse § 31 lg 1 p 2. Kalev Kangur juhtis Maa-ameti peadirektorina AS-ga Merko Ehitus seotud OÜ-le Woody ja Koit Uusile kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetlusi ning samuti OÜga Käibevara seotud vahetusmenetlust. Selleks korraldas ta nende vahetusavaldustele vastamist, vahetatava ja soovitud vahetusmaa hindamist, kontrollis vahetatava maa sobivust looduskaitseseaduse § 19 sätestatust tulenevalt, kaasas Korra § 10 lg 2 p-i 4 alusel menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks välja vahetatava maa vastavust looduskaitseseaduse §-s 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekust. Kalev Kangur korraldas ka ministri käskkirjade ettevalmistamist kinnisasjade vahetamise kohta ning nende juurde seletuskirjade koostamist. Kalev Kangur seisis oma ametiseisundit kasutades selle eest, et kõik OÜ-le Woody ja Koit Uusile kuuluvad looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad vahetataks riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Samuti seisis Kalev Kangur oma ametiseisundit kasutades selle eest, et riigi omandisse jäetaks kinnisasjad, mille vastu oli huvi AS-l Merko Ehitus läbi temaga seotud isikute OÜ Woody, Koit Uusi ja OÜ Käibevara, ning millised nad saaksid

78(300)

vahetusmenetluse käigus omandada või enda kasutusse. Kalev Kangur teostas oma ametialaseid volitusi selliselt, et AS-ga Merko Ehitus seotud isikud saaksid vahetusmenetluste käigus need kinnisasjad, mida nad soovisid. Samuti seisis Kalev Kangur selle eest, et kinnisasjade hindamisel oleks võimalikult palju arvestatud AS Merko Ehitus huve. Kalev Kangur korraldas järgmiste maadevahetuste teostamist: 2.2.1 18.10.2004 käskkirjaga nr 970 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olevad Tallinnas aadressil Pärnamäe tee 1a ja Kiviaia tee 11a asuvad kinnisasjad, hinnatud koguväärtusega 29 300 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Sõpruse pst 178, Räägu 10c, Räägu 10b, Räägu 10a, Mooni 89b, Kännu 29, Tüve 55, Räägu 14a/Tüve 57, Räägu 10/Vuti 89/Varese 10b, Varese 10a/Vuti 91 asuvate ja Harju maakonnas, Harku vallas Tiskre külas asuva Jaani 2 kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 29 270 000 krooni, mille alusel 04.12.2004 sõlmiti vahetusleping; 2.2.2 17.03.2005 käskkirjaga nr 305 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 11c asuv ja OÜ KV-Tarantel omandis olevad Viljandi maakonnas Vastemõisa vallas Sandra külas asuv Ivaski I ning Pärnu maakonnas Koonga vallas Parasmaa külas asuv Kase I kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Räägu 14/Kännu 27, Räägu 12b/Kännu 30, Räägu 12/Lehe 29, Mooni 34, Lehe 31, Kännu 32, Kolde pst 67 ja Tabasalus aadressil Sarapuu põik 4, Sarapuu põik 7, Pähkli 14, Pähkli 12, Metsa 12 asuvate kinnisasjade ning Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami külas asuva Rannametsa kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, mille alusel 24.03.2005 sõlmiti vahetusleping; 2.2.3 02.12.2005 käskkirjaga nr 1671 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 9 asuv kinnisasi, hinnatud väärtusega 39 400 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Riigimaa 40, Hobujaama 11a, Hobujaama 17b, Sõpruse pst. 29 ja Kristiina 12 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 39 370 000 krooni, mille alusel 06.12.2005 sõlmiti vahetusleping; 2.2.4 02.12.2005 käskkirjaga nr 1672 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 10b asuv kinnisasi, hinnatud väärtusega 21 200 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Kentmanni 8a ja Sõpruse pst. 33 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 21 125 000 krooni, mille alusel 06.12.2005 sõlmiti vahetusleping; 2.2.5 16.12.2005 käskkirjaga nr 1769 otsustati vahetada Koit Uusi omandis olevad Tallinnas aadressil Vabaõhukooli tee 13, Vabaõhukooli tee 86a ja Vabaõhukooli tee 106 asuvad kinnisasjad, hinnatud koguväärtusega 51 100 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Tedre 55 ja Sõpruse pst 145 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 51 180 000 krooni, mille alusel 22.12.2005 sõlmiti vahetusleping;

2.2.6 12.09.2006 käskkirjaga nr 1040 otsustati vahetada AS Hansa Liising Eesti, mille liisinguvõtjaks oli AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Käibevara, omandis olevad Tallinnas aadressil Kõrkja tee 24 ja Kõrkja tee 26 asuvad ning OÜ Woody omandis olevad Tallinnas aadressil Kiviaia tee 9a, Kiviaia tee 11b ja Kiviaia tee 16 asuvad kinnisasjad, vahetuseks hinnatud koguväärtusega 107 280 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas asuvate Riigimaa 39, Riigimaa 63 kinnisasjade ja aadressidel Armatuuri 4 ja Armatuuri 7 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 107 315 000 krooni, mille alusel vahetuslepingut ei ole sõlmitud. 2.3 Punktis 2 ja 2.2 toodud ametialane tegu, mille eest AS Merko Ehitus Toomas Annuse kaudu lubas ning andis vara ja soodustust Kalev Kangurile, oli ebaseaduslik, sest see oli looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354,

79(300)

jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli Kalev Kanguri tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Kalev Kanguri ametialane tegu oli vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse (RT I 1995, 16, 228, jõustunud 01.01.1996; RT I 1999, 16, 276, jõustunud 28.02.1999) § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Samuti oli Kalev Kanguri ametialane tegu vastuolus riigivaraseaduse § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Kalev Kangur oli teadlik, et AS-ga Merko Ehitus seotud isikud OÜ Woody, Koit Uus ja Elar Liblik olid riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks omandanud järgmised looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad ja nõudeõigused looduskaitseliste piirangutega maade tagastamiseks: - OÜ Woody oli omandanud selleks järgmised nõudeõigused: 17.11.2003 Kallaste 18 nõudeõiguse, mis tagastati 12.01.2005 Kiviaiatee 16 ja 9 näol ja 03.09.2004 Pihlaka 19 nõudeõiguse, mis tagastati 12.01.2005 Kiviaiatee 11b, 10b ja 9a näol; - Koit Uus oli omandanud selleks järgmise nõudeõiguse 08.09.2004: Raku 7, mis tagastati 02.03.2005 Vabaõhukooli 13 ja 84 näol; - Elar Liblik oli omandanud selleks 14.10.2004 nõudeõiguse Iru Kõrts A-11/12/13, mis tagastati Narva mnt 180, Vabaõhukooli tee 15, Vabaõhukooli tee 17, Vabaõhukooli tee 108 näol, kuid Elar Libliku kinnistute osas vahetusmenetluseni ei jõutud; - OÜ Woody oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad: 15.01.2004 Pärnamäe tee 1a, 17.11.2003 Kiviaiatee 11a , 17.10.2003 Kiviaia tee 11, mis jagati pärast omandamist Kiviaia tee 11 (20 857 m2) ja Kiviaia tee 11c (62 077 m2); - Koit Uus oli omandanud selleks järgmised kinnisasjad 08.09.2004: Vabaõhukooli tee 106, Vabaõhukooli tee 86a; Samuti oli Kalev Kangur teadlik, et OÜ Käibevara oli OÜ-lt Brassland üle võtnud 09.05.2005 liisinglepingu ASga Hansa Liising Eesti Tallinnas asuvate kinnistute Kõrkja tee 24 ja Kõrkja tee 26 suhtes, et osaleda maadevahetuses. Kalev Kanguril oli võimalus sekkuda maade tagastamisprotsessi maareformi käigus, sest vastavalt maareformi seaduse § 38 lg 2 p 3 on Maa-ametil õigus teha kohalikule omavalitsusele ettekirjutusi, et maad ei tagastataks. Nimetatud võimaluse jättis Kalev Kangur Elar Liblikule, Koit Uusile ja OÜle Woody maade tagastamisel kasutamata. Kalev Kangur jättis kasutamata võimaluse ostueesõiguse teostamiseks, tehes keskkonnaministrile ettepaneku OÜ Woody ja Koit Uusi poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamisel mitte kohaldada hinnast tulenevalt kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91 ja looduskaitseseaduse § 16 sätestatud ostueesõigust, olles teadlik, et maadevahetuse käigus hinnatakse nende kinnisasjade väärtus kõrgemaks kui nende soetushind. Kalev Kangur oli teadlik, et OÜ Woody, Koit Uus ja OÜ Käibevara realiseerisid läbi maadevahetuse AS Merko Ehitus huve, saades riigilt võimalikult soodsalt enda omandisse AS-i Merko Ehitus huvitavad kinnisasjad. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus hinnatakse looduskaitselise väärtusega kinnisasjad vastavalt korra § 16 lg 3 ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta, kuid eelnevalt olid need omandatud AS-ga Merko Ehitus seotud isikute poolt, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende kinnisasjade majanduslikku väärtust ning seega oli läbi maadevahetuse tagatud võimalus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt

80(300)

väärtuslikum kinnisasi. Vahetusmenetluse käigus sai isik avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja ta riigi poolt vastu soovib ning ASga Merko Ehitus seotud isikute puhul arvestati riigi poolt kinnisasjade vastu andmisel AS-i Merko Ehitus soove, võimaldades neil seeläbi saada riigilt neile äritegevuseks huvipakkuvad kinnisasjad. Samuti oleks tulenevalt riigivaraseadusest väljaspool vahetusmenetlust isikutel võimalik omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel, mis tooks kaasa teiste huvitatud isikutega konkureerimise. Oluline on ka asjaolu, et vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks olnud enampakkumise alghind. Seega oli AS-ga Merko Ehitus seotud isikute poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja nõudeõiguste kokkuostmine ning nende vahetamine kantud eesmärgist vältida riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist ning saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi. Eelpool nimetatud eesmärgist oli Kalev Kangur teadlik ning tegutses selle eesmärgi realiseerimise huvides kooskõlastatult Villu Reiljaniga. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärgiks ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Vastavalt looduskaitseseaduse § 19 oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada vahetusmenetlust juhul, kui isikul on looduskaitseliste piirangutega kinnisasi. Looduskaitselisi eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu, kuna ka eraomanikule kehtivad looduskaitselised piirangud omandiõiguse teostamisel. Samuti oli vastavalt looduskaitseseadusele võimalik looduskaitselise piiranguga kinnisasju omandada ilma vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel. Seega, valides võimalike tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimis Kalev Kangur looduskaitseliste eesmärkide täitmist realiseerides majanduslikult ebaotstarbekalt ning jättis järgimata riigi huvid, lähtudes AS-i Merko Ehitus huvidest. Kalev Kangur oleks pidanud keelduma looduskaitseseaduse § 19 sätestatud vahetusmenetlusest p 2.2 toodud vahetuste puhul. Kalev Kanguri ebaseadusliku teo tulemusena, mis oli toime pandud ühiselt ja kooskõlastatult koos Villu Reiljaniga, said AS-ga Merko Ehitus seotud isikud enda omandisse vahetuse tulemusena riigilt punktis 2.2 toodud kinnisasjad koguväärtusega 167 108 333 krooni. Samuti oli Kalev Kanguri tegevus koos Villu Reiljaniga suunatud sellele, et AS-ga Merko Ehitus seotud isikud saaksid enda omandusse või kasutusse riigilt p 2.2 toodud kinnisasju 107 315 000 krooni väärtuses. AS-i Merko Ehitus on alus süüdistada altkäemaksu andmises juriidilise isiku poolt vähemalt teist korda, so ametiisikule vähemalt teist korda vara või muu soodustuse lubamises või andmises vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et jätab selle toimepanemata edaspidi, so KarS § 298 lg 4 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. AS E.L.L. KINNISVARA AS-i E.L.L. Kinnisvara (äriregistrikood 10278893, asukohaga Järvevana tee 9G, Tallinn) süüdistatakse altkäemaksu andmises. Toomas Annus on alates 28.06.1996 AS-i Merko Grupp juhatuse liige ja aktsionär, 31.03.1997- 01.08.2008 AS-i Merko Ehitus (äriregistri kood 10068022, praegune AS Järvevana) nõukogu liige ja alates 24.05.1999 E.L.L. Kinnisvara AS-i nõukogu liige. Toomas Annus olles seega juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1 tähenduses ja tegutsedes E.L.L Kinnisvara AS-i huvides lubas ja andis vara 2006. aasta kevadel Tallinnas põllumajandusminister Ester Tuiksoole, et Ester Tuiksoo põllumajandusministrina kasutaks

81(300)

ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit ning teeks Põllumajandusministeeriumile rendipindade leidmise konkursil põhjendamatuid eelistusi ning rendileping sõlmitaks AS Merko Grupp tütarettevõttega E.L.L. Kinnisvara AS. AS Merko Grupp tütarettevõteteks on AS Merko Ehitus ja E.L.L. Kinnisvara AS. Vastavalt AS Merko Grupp ja tema tütarettevõtete sisesele tööjaotusele kuulus pikaajaliste rendilepingute täitmine E.L.L. Kinnisvara AS-i pädevusse. Vastavalt E.L.L. Kinnisvara AS põhikirja (kinnitatud 04.01.2001 üldkoosoleku otsusega) p 3.1.2 ja 3.1.4 on E.L.L. Kinnisvara AS tegevusaladeks kinnisvara haldamine ning bürooteenuste osutamine. Seega E.L.L. Kinnisvara AS-i eesmärk oli Põllumajanaudministeeriumile ruumide rentimisega tulu teenida. Vara lubamine ning üleandmine Ester Tuiksoole E.L.L. Kinnisvara AS poolt Toomas Annuse kaudu seisnes järgnevas: Toomas Annus andis eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohas Ester Tuiksoole võimaluse valida tasuta kasutusse AS-i Merko Ehitus poolt ehitatud Tallinnas Rävala pst 19 korteri nr 101 suurusega 48,3 m2, koos parkimiskohaga nr 218, müügiväärtusega 1 421 200 krooni või korteri nr 61 suurusega 54,7 m2, koos rõduga suurusega 10,6 m2 ning parkimiskohaga 233, müügiväärtusega kokku 1 696 300 krooni. Ester Tuiksoo valis ning nõustus 10.04.2006 Toomas Annuselt tasuta vastu võtma määramata ajaks kasutamiseks AS-i Merko Ehitus poolt ehitatud korteri Tallinnas Rävala pst 19-61. Nimetatud korteri osas oli Toomas Annuse poolt loodud Ester Tuiksoole tasuta kasutamise võimalus ajavahemikul 10.04.2006–05.10.2006, mille eest arvestades eluruumi keskmisi üürihindu kuus, oleks pidanud tasuma vähemalt 42830 krooni. Varjamaks eeltoodud korteri seost Ester Tuiksooga, vormistati korter müügitehinguna 05.05.2006 AS-lt Merko Ehitus Toomas Annusega seotud isiku Paavi Karjatse nimele ning 30.06.2006 Toomas Annusega seotud isiku Eldur Astoveri nimele. Pärast 03.10.2006 kaitsepolitsei poolt AS-s Merko Ehitus teostatud läbiotsimist ja sellekohase informatsiooni avalikkuse ette jõudmist loobus Ester Tuiksoo 05.10.2006 korteri kasutamise võimalusest, kartes, et seeläbi võib välja tulla tema seos Toomas Annusega ning AS-i Merko Grupp kontserni kuuluvate ettevõtetega AS Merko Ehitus ja AS E.L.L. Kinnisvara.

Ester Tuiksoo ametialane tegu, mille eest Toomas Annus lubas ja andis vara seisnes järgnevas. Ester Tuiksoo, olles Vabariigi Presidendi 02.04.2004 otsusega nr 567 ning 12.04.2005 otsusega nr 811 nimetatud põllumajandusministriks, töötas põllumajandusministrina 05.04.2004-05.04.2007, kelle ülesandeks oli:

- vastavalt Vabariigi Valitsuse 30.07.2004 määruse nr 264 (RT I 2004, 61, 433, jõustunud 15.09.2004) „Põllumajandusministeeriumi põhimäärus“ § 8 lg 2 p 1, 20, 21, 22 juhtida ministeeriumi tööd ja korraldada ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, otsustada ministeeriumi valitsemisel oleva riigivaraga seotud küsimusi; vastutada riigivara säilimise ja heaperemeheliku kasutamise eest ning korraldada seda kooskõlas riigivaraseadusega; otsustada ministeeriumi ülesannete täitmiseks vajamineva vara hankimise või teenuste tellimise riigihanke pakkumismenetluse korraldamine ja vajaduse korral volitada kantslerit teostama pakkumismenetlusega seotud toiminguid; - vastavalt riigivaraseaduse § 4 lg 3 (RT I 1995, 22, 327, jõustunud 20.03.1995, RT I 1996, 81, 1446, jõustus 08.12.1996) korraldada riigivara valitsemist. Sellega olid Ester Tuiksoole pandud haldamis- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning ta oli seega ametiisik karistusseadustiku § 288 mõistes.

82(300)

Ester Tuiksoo ametialane ebaseaduslik tegu seisnes selles, et ta tegutses oma ametiseisundit kasutades eesmärgil, et Põllumajandusministeerium sõlmiks 2006. aastal uute ruumide rendilepingu minimaalselt aastateks 2008-2018 Toomas Annusega seotud äriühinguga. Selleks korraldas Ester Tuiksoo 2006. aasta mais mitteametlikult pakkumise võtmise AS-lt Merko Ehitus Põllumajandusministeeriumile rendipindade leidmiseks. 05.06.2006 edastas AS Merko Ehitus Põllumajandusministeeriumile pakkumise kahe objekti osas, asukohaga Tallinnas Pärnu mnt 141 ja Rannamõisa tee 4a, mida AS Merko Ehitus pidas sobilikuks Põllumajandusministeeriumi uue hoone asukohaks. Olles saanud Toomas Annuselt ja AS-i Merko Ehitus juhatuse liikmelt Tõnu Kortsult AS i Merko Ehitus pakkumise, andis põllumajandusminister Ester Tuiksoo selle edasi Põllumajandusministeeriumi asekantsler Krista Paalile, et viimane korraldaks selle alusel ametliku pakkumise võtmise üksnes AS-lt Merko Ehitus. Seepeale avaldas Krista Paal Ester Tuiksoole arvamust, et pakkumise võtmine üksnes AS-lt Merko Ehitus ei ole korrektne ning pakkumised tuleks võtta ka teistelt äriühingutelt ning korraldada rendipindade leidmiseks avatud konkurss. Samuti selgitas Krista Paal Ester Tuiksoole, et AS-i Merko Ehitus mitteametlikus pakkumises toodud iseloomustavad tingimused ei ole piisavad pakkumismenetluse läbiviimiseks. Seepeale andis Ester Tuiksoo Krista Paalile suunise pöörduda pakkumiskutse koostamiseks vajalike tingimuste kokkupanemiseks AS-i Merko Ehitus juhatuse liikme Tõnu Kortsu poole, mida Krista Paal ka tegi. Tõnu Korts koostas koos AS-i E.L.L. Kinnisvara töötajatega Põllumajandusministeeriumile uute üüripindade leidmise pakkumise kutse dokumendid ning edastas need Krista Paalile. 20.07.2006 saatis Põllumajandusministeerium eespool nimetatud pakkumise kutse dokumendid enda nimel ametlikult AS-le Merko, AS-le Riigi Kinnisvara, AS-le Suva ja AS-le Skanska EMV. AS-le Merko adresseeritud pakkumise kutse edastas AS-i Merko Ehitus juhatuse liige Tõnu Korts AS-le E.L.L. Kinnisvara, mis on AS-i Merko Grupp kontserni kuuluv ettevõte, nagu ka AS Merko Ehitus. Põllumajandusminister Ester Tuiksoo moodustas oma 16.08.2006 käskkirjaga nr 140 komisjoni ministeeriumile uute ruumide leidmiseks ja kasutuselevõtuks ning parima pakkumise osas dokumentide koostamiseks ja ettepanekute esitamiseks, määrates komisjoni esimeheks Krista Paali. Oma pakkumise esitasid Põllumajandusministeeriumile AS Ober-Haus ASi Suva volitatud esindajana Tallinnas Kotzebue 1/ Põhja pst 7 asuva hoone osas, AS Riigi Kinnisvara Tallinnas Lasnamäe 2 asuva hoone osas ja AS E.L.L. Kinnisvara AS-i Merko Grupp volitusel Tallinnas Pärnu mnt 141 asuva hoone osas. Esitatud pakkumised vaadati läbi 22.08.2006 toimunud komisjoni istungil, mille kohta koostati vastavasisuline protokoll koos esitatud pakkumiste ülevaatliku tabeliga. Kuna komisjon ei jõudnud arusaamisele, et AS-i E.L.L. Kinnisvara poolt esitatud pakkumine oleks olnud ka sisult parim pakkumine, ning komisjoni esimees Krista Paal ei olnud nõus minister Ester Tuiksoo poolt tulevate suunistega AS-i E.L.L. Kinnisvara eelistamiseks, siis ei koostanud komisjon parima pakkumise kohta ettepanekut, vaid esitas ülevaatliku pakkumiste tabeli koos istungi protokolliga otsustamiseks ministrile.

Loa saamiseks Vabariigi Valitsuselt lepingu sõlmimiseks AS-ga E.L.L. Kinnisvara valmistati Ester Tuiksoo korraldusel 2006. aasta augustis-septembris Põllumajandusministeeriumis ette vastavasisuline Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu koos seletuskirjaga. Kuna minister Ester Tuiksoo selgituste kohaselt oli Vabariigi Valitsuse põhimõtteline heakskiit selles küsimuses olemas, siis hakati ette valmistama rendilepingut AS-ga E.L.L. Kinnisvara. Pärast 03.10.2006 kaitsepolitsei poolt AS-s Merko Ehitus teostatud läbiotsimist ja sellekohase informatsiooni avalikkuse ette jõudmist loobus Ester Tuiksoo 05.10.2006 lepingu sõlmimisest AS-ga E.L.L. Kinnisvara, millest teavitas ka Toomas Annust. 06.10.2006 valmistati Põllumajandusministeeriumi ametnike poolt ette uus 22.08.2006 komisjoni istungi protokolli projekt, milles toodi välja asjaolu, et soodsaima pakkumise on teinud siiski AS Riigi Kinnisvara, mitte AS E.L.L. Kinnisvara. Seda dokumenti aga ei allkirjastatud. 14.11.2006 saatis Põllumajandusministeerium kõigile pakkumise teinud äriühingutele teate pakkumistest loobumise kohta.

83(300)

Ester Tuiksoo ametiisikuna ametiseisundit kasutades toime pandud tegu, mille eest Toomas Annus oli lubanud ja andnud vara, oli ebaseaduslik, sest see oli vastuolus haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354, jõustunud 01.01.2002) § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Õiguse üldpõhimõtete kohaselt peab kaalutlusõiguse teostamine olema kooskõlas proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõttega. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Ester Tuiksoo rikkus oma teoga võrdse kohtlemise põhimõtet, soosides oma tegevusega T. Annust selliselt, et viimasega seotud äriühingud AS Merko Ehitus ja AS E.L.L. Kinnisvara saaksid sõlmida Põllumajandusministeeriumiga uue hoone rendilepingu. Selleks võttis Ester Tuiksoo algselt mitteametlikult pakkumise üksnes AS-lt Merko Ehitus, lasi seejärel valmistada pakkumise kutse dokumendid ette AS-l Merko Ehitus ja AS-l E.L.L. Kinnisvara, kes osalesid ka pakkumisel, võimaldades neil pakkumise kutse dokumentidesse kirjutada sisse just neile sobivaid kriteeriume, millised võimalused aga teistel pakkujatel puudusid, ning andis lõpptulemusena pakkumisi hindavale komisjonile suuniseid otsustada, et AS-i E.L.L. Kinnisvara pakkumine on parim, vaatamata sellele, et komisjon sellisele tulemusele ei jõudnud. Samuti kasutas Ester Tuiksoo oma ametiseisundit ja ametiseisundist tulenevat autoriteeti ministeeriumi ametnike tegevuse suunamiseks selliselt, et see viiks lepingu sõlmimiseni T. Annusega seotud äriühingutega AS Merko Ehitus või AS E.L.L. Kinnisvara. Seega toimis Ester Tuiksoo eelotsusega, et rendilepingu peaks saama Toomas Annusega seotud äriühing AS Merko Ehitus või AS E.L.L. Kinnisvara, andmata teistele pakkujatele sisulist võimalust konkursil osalemiseks. E.L.L. Kinnisvara AS-i on alus süüdistada altkäemaksu andmises, so ametiisikule vara lubamises ja andmises vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit ära kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on jätnud seadusega lubatud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, so KarS § 298 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. 2. Harju Maakohtu 19. juuni 2012. a kohtuotsusega mõisteti V. Reiljan, K. Kangur, T. Annus, T. Pedjasaar, E. Vettus, T. Liblik, E. Tuiksoo, AS Merko Ehitus (käesoleval ajal AS Järvevana) ja AS E.L.L Kinnisvara neile esitatud süüdistuses õigeks ning nende kasuks mõisteti riigieelarvest välja õigusabile tehtud kulutused. Harju Maakohtu 23. jaanuari 2007. a kohtumäärus K. Kanguri Maa-ameti peadirektori ametikohalt kõrvaldamises tühistati. Maakohus on süüdistatavate õigeksmõistmise põhjendamisel pidanud vajalikuks käsitleda kriminaalmenetluse seaduse rikkumisi kohtueelsel uurimisel ning tunnistanud kohtukõlbmatuteks tõenditeks jälitustoimingute käigus kogutud tõendid ja raamatupidamise ekspertiisi. Maakohus leidis, et süüdistatavatele ette heidetud tegevus ei sisalda süüteokoosseisu. Kohtuotsuse motiivid seisnesid kokkuvõtvalt alljärgnevas. 2.1 Kriminaalmenetluse alustamine oli ebaseaduslik, sest puudus kriminaalmenetluse ajend. Kaitsepolitsei peadirektor andis 18. augustil 2005. a korralduse kriminaalmenetluse alustamiseks kohe pärast kaitsepolitsei komissarilt ettekande saamist. KrMS § 198 kohaselt oleks pidanud ettekandes sisalduvaid asjaolusid kontrollima ja otsustama kriminaalasja alustamise küsimuse alles 10 päeva jooksul. 2.2 Kuna ettekande sisu kontrollimiseks oli aega 10 päeva, siis ei olnud põhjendatud juba neljandal päeval pärast kriminaalmenetluse alustamist taotleda eeluurimiskohtunikult luba

84(300)

jälitustoimingute tegemiseks. Seega on rikutud kaalutlusõigust. Kriminaalmenetluse alustamise ettekande sisu ei olnud vastavuses eeluurimiskohtunikule esitatud taotluse sisuga. Puudus vajadus T. Libliku suhtes jälitustoimingute läbiviimiseks, sest tema nime kriminaalmenetluse alustamise ettekandes ei mainitud. Eeluurimiskohtunikud on andnud load jälitustoimingute tegemiseks prokuratuuri mõjutusel. 2.3 Osa eeluurimiskohtunikke on andnud loa jälitustoimingute teostamiseks 2 kuu jooksul teatud arv päevi. Tunnistaja J. Kahari ütluste kohaselt ei ole võimalik kontrollida, mitme päeva jooksul jälitustegevust tegelikult teostati. Kuna seda asjaolu ei ole võimalik kontrollida, siis on nende lubade alusel teostatud jälitustegevus ebaseaduslik ja tõendid kohtukõlbmatud. 2.4 Kogu jälitustegevuse teostamine on olnud põhjendamatu ja ebaproportsionaalne. Ainuüksi V. Reiljani suhtes teostati jälitustegevust 663 päeva jooksul. Kohus avaldab kahtlust, et tema suhtes teostati pikaajalist ja laiaulatuslikku jälitustegevust juba enne kriminaalmenetluse alustamist. 2.5 Eeluurimiskohtunikud väljastasid load jälitustoimingute teostamiseks puuduliku informatsiooni alusel, sest jälitustoimingu protokolle siis veel koostatud ei olnud. 2.6 Kuna jälitusprotokollid on koostatud tunduvalt hiljem, kui teostati jälitustoiming, siis on selline tõend kohtukõlbmatu. 2.7 Eeluurimiskohtunikud ja prokuratuur on väljastanud jälitustoimingu load eranditult maksimaalseks tähtajaks, so kaheks kuuks. 2.8 Osa eeluurimiskohtunikke ei ole järginud KrMS §-s 114 sätestatud maksimaalset kahekuulist tähtaega ja on andnud lube välja kauemaks kui 60-ks päevaks. 2.9 Prokuröride taotlused eeluurimiskohtunikele jälitustoimingute lubade taotlemiseks on formaalsed ja neis ei ole viiteid pistisega seotud süütegudele. Seega on prokurörid jälitustoimingute lubade taotlemisel eeluurimiskohtunikke eksitanud, sest eeluurimiskohtunike lubades on viide asja menetlemisele KarS § 289 tunnustel, kuigi samal ajal välja antud prokuröride endi lubadel teostatakse jälitustoiminguid pistisega seotud süütegude avastamiseks. 2.10 Eeluurimiskohtunikud on andnud välja uusi jälitustoimingu lube ajal, mil eelmine luba alles kehtis. 2.11 Jälitustoimingute teostamisel pole järgitud loas nimetatud päevade arvu ning toiminguid on läbi viidud vaheaegadeta kogu loas nimetatud ajavahemiku jooksul. 2.12 Tõendina ei ole kasutatav teisest kriminaalasjast jälitustoimingutega kogutud teabe kasutamine käesolevas kriminaalasjas, sest teises kriminaalasjas ei olnud T. Annuse suhtes jälitustoimingute tegemiseks luba väljastatud. 2.13 Samas märgib maakohus samas kohtuotsuses sedagi, et kuna teises kriminaalasjas kuulati T. Annuse telefonikõnesid pealt eeluurimiskohtuniku poolt väljastatud loa alusel, kuid neid jälitusprotokolliks ei vormistatud, siis on lubamatu nende telefonikõnede jälitusprotokolliks vormistamine käesolevas kriminaalasjas. Teisest kriminaalasjast pärinev, kuid käesolevas kriminaalasjas jälitusprotokolliks vormistatud teave oleks pidanud kandma ka teise kriminaalasja numbrit. 2.14 Teise kriminaalasja lõpetamisest ja enda suhtes teostatud jälitustegevusest sai T. Annus teada alles käesoleva kriminaalasja menetlemise käigus.

85(300)

2.15 3. aprillil 2006. a on E. Vettus helistanud Maa-ameti töötajale ja see kõne on vormistatud jälitusprotokollis. Seega on E. Vettuse telefoni pealt kuulatud eeluurimiskohtuniku loata, sest luba tema telefoni pealtkuulamiseks on antud alates 22. aprillist 2006. a. Seega ei ole see protokoll tõendina kasutatav. 2.16 Jälitustoimingutega kogutud teave ei ole V. Reiljanile ja E. Tuiksoole esitatud süüdistuse tõendamiseks kasutatav, sest nende suhtes jälitustoimingute teostamiseks lube välja antud ei ole. E. Tuiksood tema suhtes teostatud jälitustegevusest ei teavitatud. 2.17 Kohtumäärusega nr 273 anti luba teostada jälitustoiminguid K. Kanguri ja T. Pedjasaare suhtes alates 12. maist 2006. a 30 päeva jooksul. Seega oli toimingu viimane päev 10. juuni 2006. a. Tegelikult teostati jälitustoimingut ka veel 11. juunil 2006. a. Väljaspool luba teostatud jälitustoiming on ebaseaduslik, mistõttu selle alusel kogutud teave ei ole tõendina kasutatav. 2.18 4. jaanuari 2006. a jälitusprotokolli kohaselt kontrolliti kohtu määruste nr 399 ja 540 alusel T. Pedjasaart 13. oktoobrist 2005. a kuni 9. novembrini 2005. a. Tegelikult lubati prokuröri 17. jaanuari 2006. a loaga nr 183 T. Pedjasaare e-posti kontrollida alates 18. jaanuarist 2006. a kuni 18. veebruarini 2006. a 20 päeva jooksul. 2.19 Kuna jälitustoiming on toiming, mis riivab isiku põhiõigusi ja veoautol põhiõigusi olla ei saa, siis oli veoauto varjatud jälgimine ebaseaduslik. Asja või paikkonna varjatud jälgimine on lubatud alles 17. veebruarist 2011. a jõustunud KrMS §-s 1266. 2.20 Maakohtu hinnangul puudus prokuröril õigus väljastada luba arvuti läbivaatamiseks KrMS § 115 alusel, sest arvuti ei ole käsitletav objektina. 2.21 Jälitusprotokollides on kajastatud vaid osa jälitustoiminguga kogutud teabest või menetleja kokkuvõtteid jälitustoiminguga kogutud teabest, mistõttu KrMS § 113 lg 1 kohaselt ei ole sellised protokollid kohtukõlbulikud tõendid. 2.22 Maakohus avaldab kahetsust, et ta pidi 16. aprillil 2010. a tühistama oma varasema 7. aprilli 2010. a määruse kaitsjatele jälitustoimikute tutvustamiseks, sest nii jäi tagamata kohtumenetluses poolte võrdsus. Maakohus põhjendab oma hilisema määruse tegemist sellega, et Riigiprokuratuur ei alustaks tema vastu kriminaalmenetlust saladuse kohustuse rikkumisega. Rikutud on ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet, mistõttu jälitustoimingutega kogutud tõendid tuleb kõrvale jätta. 2.23 Maakohus on analüüsinud 5. novembril 2008. a KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetatud kriminaalasjas nr 0870000017 kogutud tõendeid ja leidnud, et prokuratuur on jätnud jälitustõendid tagamata, kuna ei jälginud operaatorfirmades logifailide säilimist. Maakohus väidab, et kohtul ei olnud võimalik kontrollida jälitustoimingute ajalist toimumist logifailide originaalidega. 2.24 Raamatupidamise ekspertiis on kohtukõlbmatu tõend, sest ekspert ei olnud erapooletu ja ekspertiisiakt ei vasta KrMS § 107 nõuetele. Eksperdi erapoolikust näitab asjaolu, et ekspert töötab Kaitsepolitseis politseiametnikuna ja on osalenud läbiotsimisel ning dokumendi vaatlusel. Ekspertiisiaktist ei nähtu, milliseid dokumente ekspertiisi käigus uuriti. Samuti puudub ekspertiisiaktil põhjendus. 2.25 Läbiotsimismääruse alusel arvutitest e-kirjade äravõtmine ei ole KrMS § 114 kohaselt lubatud, sest arvutites olevat informatsiooni tuleb käsitleda sõnumite saladusena. Seda seetõttu, et arvutit tuleb käsitleda ümbrikuna ja selle sisu kirjana. Arvutitest e-kirjade äravõtmiseks oleks pidanud olema eeluurimiskohtuniku luba. Seega on läbiotsimise käigus arvutitest ära võetud e-kirjad kohtukõlbmatud tõendid.

86(300)

2.26 Läbiotsimismääruste sissejuhatuses ei ole märgitud kahtlustatavate nimesid ning kõik määrused on sama sisuga. U. Unti arvutist on läbiotsimismääruse alusel prinditud välja 2912 dokumenti, mis käsitlevad ajavahemikku alates 29. detsembrist 2004. a kuni 28. septembrini 2006. a, so käesoleva kriminaalasja süüdistuses ajalistest piiridest väljuvalt. Eeluurimiskohtuniku loa alusel oli õigus teostada U. Unti arvutis jälitustoiminguid ajavahemikul 29. märtsist 2006. a kuni 18. aprillini 2006. a 20 päeva jooksul. Samasugusel seisukohal on maakohus K. Kanguri arvutist välja prinditud dokumentide osas. Seega ei ole E. Unti ja K. Kanguri arvutitest dokumentide väljatrükid tõendina lubatavad. Kuna käesolevas kriminaalasjas kasutati tõendina vaid osa arvutitest tehtud väljatrükke, siis oleks tulnud ülejäänud osa arvutites olevast informatsioonist arvuti valdajatele tagastada. Seega on rikutud selle menetlustoiminguga proportsionaalsuse põhimõtet. M. Piigi ja M. Kanguri arvutis oleva informatsiooni kopeerimiseks puudus luba, sest läbiotsimismääruses ei olnud nende nimesid märgitud. 2.27 Maakohtu hinnangul on prokuratuur süüdistatavatele etteheidetavad teod kvalifitseerinud kohtueelse menetluse käigus ümber altkäemaksu koosseisude järgi vältimaks kuritegude aegumist. 2.28 Maakohus märgib, et kohtueelses menetluses on menetlusdokumentides kahtlustatud süüdistatavaid erinevate kuriteokoosseisude järgi. Seetõttu ei ole võimalik aru saada, milles kahtlustuses on nende suhtes kohtueelset uurimist läbi viidud. 2.29 Menetlusdokumentides tehtud viited KarS §-le 289 pärast 24. jaanuari 2007. a on asjakohatud, sest sellest tähtajast oli KarS § 289 tunnistatud kehtetuks. 2.30 2. oktoobri 2006. a läbiotsimismääruse alusel on teostatud läbiotsimine OÜ-s Kinnisvaraekspert. Kuna läbiotsimise käigus midagi ei leitud ja kahtlustus kinnitust ei leidnud, siis oleks tulnud kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetada, sest puudus kriminaalmenetluse alus. 2.31 Süüdistusakt ei vasta 1. septembril 2011. a jõustunud KrMS § 154 lg 2 p 4 nõuetele, sest tõendite loetelus ei ole tõendid seotud tõendamiseseme asjaoludega. Süüdistusaktis on ära toodud vaid prokuröri poolt esitatud tõendite loetelu. Prokurörid sidusid kohtuistungil uuritud dokumentaalsed tõendid tõendamiseseme asjaoludega alles kohtuvaidluses, millega on rikutud süüdistatavate kaitseõigust. 2.32 Süüdistatavatele esitatud süüdistused on määratlemata ja ebakonkreetsed, mistõttu ei ole võimalik aru saada, millist rikkumist süüdistatavatele ette heidetakse. 2.33 Prokurörid on eksitanud eeluurimiskohtunikke süüdistatavate vahi alla võtmisel, sest puudus põhjendatud kahtlus nende poolt uute kuritegude toimepanemise kohta. Seda kinnitab asjaolu, et prokurör oma määrusega mõni aeg hiljem süüdistatavad vahi alt vabastas. Kahtlustatavate kinnipidamisel ei ole järgitud KrMS §-s 217 lg 1 toodud 48 tunnist tähtaega. 2.34 Uurija ja prokurör olid juba enne K. Kanguri ja T. Pedjasaare vahistamist kindlad, et nad võetakse vahi alla, sest uurija on juba enne vahistamisküsimuse arutamist saatnud vanglale kirja, et K. Kangur ja T. Pedjasaar tuleb hoida isolatsioonis. Vaatamata selle paigutas käesolevaks ajaks töölt lahkunud vanglaametnik nad ühte kambrisse, kus nad viibisid koos kolm päeva.

87(300)

2.33 Kohtueelses menetluses on jämedalt rikutud KrMS § 164 lg-s 4 sätestatut, sest tunnistajad kutsuti ülekuulamisele telefoni teel juba samaks päevaks ja paljudele ei selgitatud isegi ülekuulamisele kutsumise põhjust. Tunnistajate ülekuulamine kestis ebamõistlikult kaua. Ainuüksi K. Paali ülekuulamine kestis õhtul kella 22-ni. Tunnistajate M. Roodeni ja A. Leoki ülekuulamisprotokollides on trükitehnilised vead. Tunnistaja M. Loosi ja A. Tedremaa ülekuulamisprotokollidest nähtub, et uurija U. Umbleja on kuulanud samaaegselt üle mõlemat tunnistajat, mis ei ole seadusega lubatav. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad ei olnud KrMS § 66 lg 1 kohaselt tegelikult tunnistajad, sest nad ei teadnud midagi altkäemaksu andmisega seonduvatest süütegudest. 2.34 Kohtuotsuses on loetletud maakohtus kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal erinevates ajakirjandusväljaannetes avaldatud artiklid ning leitud, et need on üldsust eksitavad ja kohtu mainet kahjustavad. Seetõttu on nende artiklite avaldamine kaasa toonud ausa kohtumenetluse põhimõtete rikkumise käesoleva kriminaalasja kohtulikul menetlemisel. 2.35 V. Reiljanile ja K. Kangurile süüdistuses etteheidetud ametialased teod looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel looduskaitseliste piirangutega kinnistute vahetusmenetluses riigile kuuluvate kinnistute vastu ei ole ebaseaduslikud. Prokurörid on sisustanud looduskaitseseadust vääralt, sest on lähtunud ainult majandusliku kasu kriteeriumist ning jätnud kõrvale looduskaitseliste eesmärkide täitmise. Jääb arusaamatuks, miks on ebaseaduslikena käsitletud üksnes süüdistuses välja toodud maadevahetusi, kuigi üldse on teostatud 245 maadevahetuse tehingut. Maadevahetuse tehingute seaduslikkust kinnitab asjaolu, et kõik vahetuslepingud on notarite poolt kinnitatud. Keskkonnaminister V. Reiljan lähtus käskkirjade allkirjastamisel vahetusmenetluse tulemusena Maa-ameti vastutavate isikute poolt koostatud seletuskirjade ja käskkirjade eelnõudest. Kuni oktoobrini 2007. a menetleti kriminaalasja pistise kvalifikatsiooniga, mis tõendab, et maadevahetuse tehingud olid seaduslikud. Tehingute seaduslikkust kinnitab ka asjaolu, et materiaalset kahju ei tekkinud ja tsiviilhagi ei ole esitatud. Prokuratuuri väide, et riigimaa vahetusväärtus oli enampakkumisega erastamisel üksnes alghinnaks, ei vasta tõele. Süüdistuses on jäetud välja toomata, milliste tehingute osas oleks pidanud ostueesõigust teostama. Tegelikult ei olnudki võimalik ostueesõigust teostada, sest selleks puudusid rahalised vahendid. Pole tuvastatav altkäemaksu andnud isikute soodustamine. OÜ KV-Tarantel puhul mitmetest vahetusettepanekutest keelduti, mistõttu OÜ-sse KV-Tarantel soetatud looduskaitseliste piirangutega kinnistuid ei õnnestunud vahetada.

88(300)

2.36 Maakohtul tõusetus küsimus, miks prokuratuur ei peatanud menetluses olevaid maadevahetuse tehinguid, samuti jõustunud tehinguid. Maadevahetuse tehinguid tehakse ka käesoleval ajal. Miks ei ole prokuratuur juhtinud Keskkonnaministeeriumi ja Maa-ameti tähelepanu looduskaitseseaduse § 19 väärale tõlgendamisele ega andnud korraldusi vahetatud maade sundvõõrandamiseks. Prokuratuur on rakendanud meetmeid vaid Keskkonnaministri käskkirja nr 1040 alusel vahetuslepingu sõlmimata jätmiseks. 2.37 Põhjendamatu on V. Reiljanile tehtud etteheide selle kohta, et ta jättis vastamata Tallinna abilinnapea Kaia Jäppineni kirjale, milles ta palus keskkonnaministri seisukohta looduskaitseliste kinnisasjade tagastamise kohta. 2.38 Süüdistuses toodud hüvede andmine altkäemaksu osana ei ole tõendamist leidnud. 2.39 K. Kanguri varjatud osaluse protsendid OÜ-s Mell ja OÜ-s Ikaros Grupp tulenevad üksnes eksperdi avamusest. Ühegi tõendiga ei ole leidnud kinnitust, kes on isikud tähistustega „K“ ja „Tarmo“ dokumentides, mis kajastavad OÜ-sse Mell ja OÜ-sse Ikaros Grupp rahaliste vahendite paigutamist ning kasutamist. 2.40 Puuduvad tõendid selle kohta, et T. Pedjasaar oleks andnud K. Kangurile mingisugust hüve. 2.41 Ei ole tõendatud süüdistajate väide, et K. Kanguri korraldusel kanti OÜ Mell poolt 16. septembril 2004. a OÜ-le Saarte Investeering ettemaksuna 1 800 000 krooni, mis oli käsitletav K. Kanguri investeeringuna OÜ-sse Saarte Investeering. Tegelikult võttis OÜ Saarte Investeering OÜ-lt Mell lihtsalt laenu. Tõendamata on K. Kanguri poolt OÜ-sse Saarte Investeering varjatult investeeritud rahaliste vahendite suurus. 2.42 Ei ole tõendatud E. Vettuse poolt soodustuse andmine ajavahemikul 2003-2006. a K. Kangurile suures ulatuses. Süüdistus on ajaliselt konkretiseerimata. E. Vettus andis vara üle M. Missikule, mitte K. Kangurile. Altkäemaksu andmine isikule, kes ei ole ametiisik, ei ole kehtiva karistusõiguse kohaselt karistatav, mistõttu ei ole E. Vettus juba ainuüksi süüdistusakti teksti kohaselt toime pannud ühtegi kuritegu. 2.43 Ei ole tuvastatud, et V. Reiljan oleks saanud T. Annuselt konkreetset vara või muud soodustust. V. Reiljan edastas küll T. Annusele L. Kiiviti palve ja talle tehti ettepanek osalemiseks oma investeeringuga Sõpruse Ärimaja projektis, kuid nendes tegudes puudub süüteokoosseis. Ei ole ka tuvastatud, et T. Annus oleks lubanud soodustust või andnud vara K. Kangurile ja V. Reiljanile. 2.43 Altkäemaksu esemena ei ole käsitletavad ametiisikutele antud võimalused otsustada süüdistuses toodud kinnisasjade käsutusõiguse üle, mis võimaldas K. Kanguri ja V. Reiljani määratud isikutel omandada neid huvitanud riigi kinnisasju ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. Seega saab ametnikule antav hüve väljenduda üksnes varas.

89(300)

2.44 Ei ole tuvastatud, et T. Annus oleks lubanud K. Kangurile soodustust ning andnud vara. Korteri omandamise tehingu kaudu ei olnud K. Kanguril võimalik altkäemaksuna vara ega muud soodustust saada, kuna K. Kanguri tasutud korteri koos sisustusega ostuhind oli suurem kui nende tegelik väärtus. Pole tõendatud, et korteri koos sisustusega väärtus oleks olnud alla mõistliku turuhinna. 2.45 E. Tuiksoo tegevus Põllumajandusministeeriumile rendipindade muretsemisel oli seaduslik, kuna riigihangete seaduse kohaselt puudus vajadus ruumide rendile võtmiseks avaliku konkursi kuulutamiseks. Tõendatud ei ole E. Tuiksoole hüve andmine Rävala pst 19-61 korteri kasutamise võimalusena, kuna ta seda korterit kasutama ei asunud. Korter oli elamiskõlbmatu ja E. Tuiksool olid vaid selle võtmed. Korteri võtmed olid tal selleks, et koos abilistega tutvuda elamiskõlbmatu korteriga, eesmärgiga kujundada korter elamiseks ja see hiljem ära osta. 3. Maakohtu otsuse peale esitasid ühise apellatsiooni riigiprokurörid L. Feldmanis ja I. Ombler, kes taotlevad kohtuotsuse tühistamist ja kõikide süüdistatavate suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemist kogu neile esitatud süüdistuses. Apellant taotleb ringkonnakohtul läbi viia jälitustoimingute seaduslikkuse kontroll. Juhul, kui ringkonnakohus tuvastab kriminaalmenetluse olulise rikkumise, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, siis maakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Apellantide põhiväited seisnevad alljärgnevas. 3.1 Prokuratuur ei nõustu kohtu seisukohaga, et kriminaalasja alustamine Kaitsepolitseiameti poolt oli ebaseaduslik. Samuti on ebaõige kohtu viide kuriteoavaldusele ning selle 10 päevasele lahendamise tähtajale. Käesoleval juhul on tegemist kriminaalmenetluse ajendiga, mis on ilmnenud uurimisasutuse enda tegevuse tulemusena ehk teabega KrMS § 197 lg 2 tähenduses, mitte kuriteoteatega KrMS § 195 tähenduses, mille lahendamiseks on üldjuhul aega 10 päeva. 3.2 Maakohtu etteheited jälitusmenetluse alustamise ja ultima ratio põhimõtte rikkumise kohta on ainetud. Kriminaalmenetlusseaduse kohaselt ei ole kriminaalmenetluses tõendite kogumisel enne jälitustoimingute teostamist kohustust läbi viia muid uurimistoiminguid. KrMS § 110 sätestab jälitustoimingute teostamise tingimustena tõendite kogumise olulise raskendatuse või muude menetlustoimingutega kogumise võimatuse ning kuriteo raskuse. Ametialased kuriteod on oma olemuselt sellised, mida pannakse toime varjatult ning mille toimepanemise spetsiifikast lähtuvalt on eelkõige tõenditeks, mis neid vahetult saavad kajastada, üksnes jälitustoimingutega kogutud tõendid. Käesoleva kriminaalasja puhul on tegemist ametiisikute poolt oma ametiseisundi korruptiivse ärakasutamisega ning erinevate isikute vaheliste kuritegelike kokkulepetega pika aja vältel ja varjatult ning arvestades nimetatud kuriteo ning kuriteos osalevate isikute konspiratiivsust ja varjatust tegutsemisel, polnud võimalik muude menetlustoimingutega samaväärseid tõendeid koguda, kui see oli võimalik läbi jälitustegevuse. Seega kaalusid õiguskorra kaitse ning tõendusteabe kogumise huvid mõõdukuse aspektist üle põhiõiguste piiramisega taotletavad eesmärgid.

90(300)

3.3 Maakohtu seisukoht, et eeluurimiskohtunik on väljastanud esimese jälitusloa ilma kriminaaltoimiku ja jälitustoimiku materjalidega tutvumist, on ebaõige. Tallinna Linnakohtu eeluurimiskohtunik V. Kõvaski 22. augusti 2005. a määrusest nr 399, mis oli esimeseks loaks, millega teostati käesolevas kriminaalasjas jälitustoiminguid KrMS 118 järgi nähtub, et kohus on tutvunud kriminaalasjas kogutud materjalidega ning leidnud, et prokuröri taotlus jälitustoimingute läbiviimiseks käesolevas kriminaalasjas on loas nimetatud isikute suhtes põhjendatud. Loas on välja toodud kohtu argumentatsioon, millega kohus põhjendab, et konkreetsel juhul on jälitustoimingu läbiviimine seaduslik ja põhjendatud arvestades kuriteo ohtlikkust ja õiguskorra kaitsmise huvisid ning asjaolu, et selles kuriteos on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. 3.4 Prokuratuur ei nõustu maakohtu käsitlusega, et põhjendamatu oli T. Libliku suhtes jälitustoimingute läbiviimine alates 22. augustist 2005. a, kuna tema nime polnud kajastatud kriminaalmenetluse alustamise ettekandes. Eeluurimiskohtunik vaatab menetlust juhtiva prokuröri poolt esitatud jälitustoimingu taotlusega tutvumisel läbi nii kriminaalasjas kui ka jälitustoimikus olevad materjalid otsustamaks, kas jälitustoimingu teostamine menetletavas kriminaalasjas ja konkreetsete isikute suhtes on seaduslik ja põhjendatud. Tallinna Linnakohtu eeluurimiskohtunik V. Kõvaski 22. augusti 2005. a määrusest nr 399 nähtub, et kohus on tutvunud kriminaalasjas kogutud materjalidega ning asunud seisukohale, et prokuröri taotlus jälitustoimingute läbiviimiseks loas nimetatud isikute sh T. Libliku suhtes on põhjendatud. 3.5 Maakohtu järeldused tunnistaja J. Kahari ütluste kohta on ebaõiged ja ei ole kooskõlas 27. aprilli 2010. a kohtuistungi protokolliga. Tunnistaja J. Kahar on kohtuistungil väitnud jälitustoimingute läbiviimise kohta, et nii nagu loas on kirjas, nii me teeme, sest süsteem töötab täpselt nagu loas kirjas. Tunnistaja ei ole väitnud, et juhul kui jälitustoimingu luba oleks antud kindlateks päevadeks konkreetse ajavahemiku jooksul, siis oleks jälitustoiminguid läbi viidud kogu eelnimetatud ajavahemiku vältel, ilma seejuures kohtuloas märgitud päevade arvule tähelepanu pööramata. Tunnistaja ütlustest ilmneb selgelt, et pealtkuulamisel arvestatakse loas lubatud päevade arvu süsteemi aktiveerimisel ja deaktiveerimisel. Tunnistaja on selgitanud muuhulgas ka seda, et kohtulubades toodud tähtaegade ja lubatud päevade arvu järgimist on võimalik kontrollida tsentraalses jälgimisseadmes salvestatud andmetest. Seejuures selgitas ta pealkuulamisseadme toimimist ning info salvestamist. 3.6 Jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli teostades tutvus kohtunik jälitustoimikutega, prokuratuuri taotlustega jälitustoimingute teostamiseks, pealtkuulamissüsteemiga Kaitsepolitseiametis ja Harju Maakohtu esimehe käskkirjadega ning vestles Harju Maakohtu esimehega ning käesolevas kriminaalasjas jälituslube välja andnud eeluurimiskohtunikega. Kohtuistungitel on kohtunik kohtumenetluse pooltele korduvalt kinnitanud, et kohtu ja prokuratuuri poolt väljastatud jälitustoimingute load on seaduslikud ning kriminaalmenetluse väliselt ei ole jälitustoiminguid teostatud. Samuti seda, et Kaitsepolitsei tsentraalses jälgimisseadmes olevad andmed on usaldusväärsed ning võimaldavad saada teavet kelle suhtes ja millal on jälitustoiminguid läbi viidud.

91(300)

Seetõttu on kummastav, et kohus on kohtuotsuses väljendanud seisukohti, mis on vastuolus kohtu enese poolt kohtuistungitel jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli kestel tuvastatuga. Seejuures ei nähtu kohtuotsusest, mis on tinginud kohtu seisukohtade muutumise. Maakohus seab kohtuotsuses meelevaldselt kahtluse alla jälitustoiminguteks lube andnud nelja eeluurimiskohtuniku aususe ja sõltumatuse, esitamata selle kohta põhistusi. Arusaamatu on kohtu järeldus, et eeluurimiskohtunike poolt väljastatud load on antud prokuratuuri mõjutusel, ilma kaalutlusõigust teostamata. 3.7 Kohtuotsuses sisalduv väide V. Reiljani pideva jälitamise kohta 663 päeva jooksul on ebaõige, sest tema suhtes ei ole jälitustoimingu luba väljastatud. V. Reiljani põhiõiguste riive on toimunud K. Kanguri, T. Libliku ja T. Annuse telefonide pealkuulamise või nendega kokkusaamiste jälgimise kaudu, milles ta on olnud vestluse üheks osapooleks. Alusetu ja arusaamatu on kohtuotsuses märgitu, et J. Reiljani suhtes toimus pikaajaline ja laiaulatuslik jälitustegevus juba enne kriminaalmenetluse alustamist. See oli vaid V. Reiljani kaitsja paljasõnaline väide. 3.8 Kohtuotsusest ei selgu, millel tugineb väide, et eeluurimiskohtunikud ei kontrollinud enne lubade andmist faktilisi asjaolusid. Jälitusloa taotlemisel on prokuratuur alati esitanud lisaks põhistatud taotlustele eeluurimiskohtunikele nii kriminaaltoimiku kui ka jälitustoimiku materjalid ning andnud ülevaate jälitustoimingutega kogutud teabest. Kõigi eeluurimiskohtunike poolt kaalutusõiguse teostamine nähtub ka väljastatud jälitustoimingu lubadest, milles on esitatud kohtunike argumentatsioon jälitustoimingu läbiviimise vajalikkuse ja põhjendatuse osas. 3.9 Väide, et lubade pikendamise taotlemisel ei saanud prokurörid eeluurimiskohtunikele esitada kogutud jälitusteavet, sest jälitustoimingu protokollid on vormistatud kriminaalasjas hiljem, on ainetu. Eeluurimiskohtunikele esitatakse lubade taotlemisel jälitusteavet salvestiste ja stenogrammidena, mis kohtueelse menetluse algstaadiumis ei pea olema vormistatud jälitusprotokollideks KrMS § 113 kohaselt. Seadus ei kirjuta ette jälitustoimingu protokolli koostamise tähtaega. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-119-09 märkinud, et jälitustoimingu teinud asutuse pädevuses on otsustada, millal jälitustoimingu protokoll koostatakse ning et kohtupraktikas on aktsepteeritud isegi sellist olukorda, kus jälitustoimingu protokoll koostati kohtueelse uurimise ajal teostatud jälitustoimingu käigus saadud teabe põhjal alles pärast süüdistusakti kohtusse saatmist. 3.10 Kohus on eeluurimiskohtunikele ja prokuratuurile ette heitnud seda, et jälitustoimingute load on väljastatud eranditult maksimaalse tähtajaga. Prokuratuur selle väitega ei nõustu ning märgib järgmist. Kriminaalasjas nr 05913000055 on maksimaalse lubatud kahekuulise tähtajaga väljastatud üksnes esimene luba nr 399 kuupäevaga 22. august 2005. a. Jälitustoimingu lubasid, milles on lubatud jälitustoimingute teostamise aeg määratletud nii ajavahemiku kui ka selle kestel määratletud päevade arvuga, ei saa käsitleda maksimaalse tähtajaga väljastatud lubadena, sest neis lubades on isikute põhiõiguste riive lubatud üksnes konkreetselt määratletud päevade jooksul. Kriminaalasjas nr 05913000055 on eeluurimiskohtunike poolt väljastatud lubadest enam kui pooled väljastatud tähtajaga üks kuu või vähem. Kriminaalasjas nr 04913000085 eeluurimiskohtunik Helve Särgava poolt väljastatud kaks jälitustoimingu luba on küll antud tähtajaga kaks kuud, kuid nimetatud asjaolu ei näita kaalutlusõiguse teostamata jätmist kohtuniku

92(300)

poolt, sest kohtumäärustes on kohtunik põhistanud jälitustoimingute läbiviimise vajalikkust nimetatud tähtaja jooksul. KrMS §-s 114 lg 2 märgitud jälitustoimingu teostamise tähtaeg reguleerib vaid eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoiminguks loa andmist ning nimetatud tähtaeg ei rakendu prokuröri poolt antavatele jälitustoimingu lubadele. Tegelikult ei olegi prokuröride poolt väljastatud jälituslube pikemaks perioodiks kui kaks kuud ning enamus lubasid KrMS § 115 sätestatud jälitustoimingute teostamiseks on väljastatud ca kuuajalise tähtajaga. 3.11 Maakohus on asunud ekslikult seisukohale, et eeluurimiskohtunikud ei ole järginud KrMS § 114 sätestatud maksimaalset kahekuulist tähtaega ja on andnud jälitustoimingute lube kauemaks kui 60 päevaks. KrMS § 171 lg 4 kohaselt algab kuudes arvutatava tähtaja korral tähtaeg esimese kuu vastavaval kuupäeval ning lõpeb viimase kuu vastaval kuupäeval. Kuudes mõõdetavate tähtaegade puhul ei oma tähtsust kuudes olev päevade arv. Kuna päevade arv erinevates kuudes on erinev, siis võivad kuudes arvutatavad tähtajad erineda päevade arvult. Seega ei ole kuu määratletud 30 päevaga, nagu ekslikult arvab maakohus. 3.12 Maakohus on eeluurimiskohtunikele ette heitnud, et samal ajal kui eelmise loaga teostatav jälitustoiming alles kehtib, on nad väljastanud uue jälitustoimingu loa. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et uue jälitustoimingu loa taotlemine ja väljastamine oligi tingitud asjaolust, et eelmises jälitustoimingu loas märgitud lubatud päevade arv oli realiseeritud ning kuigi lubatud periood veel kehtis, oli edasiste jälitustoimingute teostamiseks vajalik uus luba. 3.13 Maakohus on leidnud, et prokurörid on jälitustoimingute lubade taotlemisel eksitanud eeluurimiskohtunikke, sest eeluurimiskohtunike lubades on viide asja menetlemisele KarS § 289 tunnustel, kuigi prokuröride endi väljastatud lubades teostatakse jälitustoiminguid pistisega seotud süütegude avastamiseks. Lisaks sellele ei olevat prokuröride taotlustes eeluurimiskohtunikele viiteid pistisega seotud süütegudele. Prokuratuur peab neid väiteid kummastavaks, sest kohus jälitustegevuse kõlbulikkuse kontrolli teostades tutvus prokuröride taotlustega jälitustoimingute teostamiseks ning teavitas sellest kohtuistungil kohtumenetluse pooli. Tegelikult on kõikides prokuröride poolt eeluurimiskohtunikele esitatud taotlustes jälitustoimingute teostamiseks tehtud viide nii kriminaalmenetluse alustamise sättele, so KarS §-le 289 kui ka uurimisversioonile. Alates 14. detsembrist 2005. a on prokuröri poolt jälitustoimingute lubade taotlustes märgitud lisaks, et kohtueelses menetluses tuvastatud asjaoludest ilmneb kahtlus seoses KarS § 297, § 293 ning § 295 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisega, mille kohta tõendite kogumiseks on põhjendatud teostada jälitustoiminguid. Eeluurimiskohtunikud on prokuröride taotluste alusel tehtud lubades viidanud üksnes KarS § 289, mille alusel on kriminaalmenetlust alustatud. Asjaolu, et eeluurimiskohtunikud pole pidanud vajalikuks lubades viidata prokuröride taotlustes toodud uurimisversiooni kajastavatele KarS § 297, § 293 ning § 295, ei tähenda, et eeluurimiskohtunikud oleks prokuratuuri lubades esitatud andmed tähelepanuta jätnud.

93(300)

Eeluurimiskohtunike määrused ei pea sisaldama kõiki asjaolusid, mis on märgitud prokuröride taotlustes, oluline on, et kohtumäärustes oleks esitatud argumentatsioon jälitustoimingu teostamise vajalikkuse ja põhjendatuse kohta. Seega asjaolu, et prokuröride taotluste tekst ei vasta sõna-sõnalt kohtumääruste tekstile, ei muuda kohtumäärusi ebaseaduslikuks. Sama ainetud on maakohtu etteheited prokuratuuri ja kohtulubade erinevuse kohta kohtueelse menetluse uurimisversioonide osas. 3.14 Kohus on asunud ebaõigele seisukohale jälitustegevuse ebaseaduslikkuse osas teisest kriminaalasjast jälitustoimingutega kogutud tõendite kasutamise kohta käesolevas kriminaalasjas. Selline seisukoht ei tulene seadusest ega ole kooskõlas Riigikohtu senise praktikaga jälitustoimingutega kogutud teabe kasutamise suhtes teises kriminaalasjas. Tegelikkusele mittevastav on ka kohtu väide, et kriminaalasjas 04913000085 ei olnud T. Annuse suhtes jälitustoimingu luba antud. Jälitustoimingu lubadest nähtub üheselt, et toiminguid T. Annuse suhtes on teostatud eeluurimiskohtunike poolt antud kahe loa alusel. 3.15 Ebaõige on maakohtu väide, et T. Annus sai tema suhtes teostatud jälitustoimingutest teada alles maadevahetuse kriminaalasja kohtuliku menetluse ajal. 23. aprillil 2008. a teatati T. Annusele Kaitsepolitseiameti poolt teostatud jälitustoimingutest, mis on läbiviidud nii kriminaalasja 04913000085 kui ka käesoleva menetluse raames. T. Annus käis Kaitsepolitseiametis tutvumas tema suhtes teostatud jälitustoimingutega. Lisaks sellele on kõikide süüdistatavate kaitsjad saanud Riigiprokuratuurist jälitustoimingute lubade koopiad juba süüdistusakti kättesaamisel. T. Annuse kaitsjale anti mõlema kriminaalasja jälituslubade koopiad 3. aprillil 2009. a. 3.16 Samuti osundab prokuratuur maakohtu etteheitele, mille kohaselt kriminaalasja 04913000085 raames kogutud tõendid ei olnud piisavad kahtlustuse esitamiseks T. Annusele, mistõttu pole nimetatud kriminaalasjas T. Annust kahtlustatava üle kuulatud ning T. Annusele pole kriminaalmenetluse lõpetamise määrust saadetud. Vastavalt KrMS 206 lg 2 tuleb kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saata kuriteoteate esitanud isikule, kahtlustatavale, süüdistatavale ning tema kaitsjale, kannatanule või tema esindajale ning tsiviilkostjale või tema esindajale. Seega ei olnud kriminaalmenetluse lõpetamisel menetlejal seadusest tulenevat kohustust T. Annusele menetluse lõpetamisest teatada. 3.17 Põhjendamatu on maakohtu väide, et kriminaalasjas 04913000085 kogutud teabe alusel vormistatud jälitusprotokollid oleks pidanud kandma kriminaalasja numbrit 04913000085, mitte 05913000055 nagu käesoleval juhul tehtud ning need oleks saanud kriminaalasja 05913000055 üle kanda üksnes materjalide eraldamise tulemusena. KrMS § 216 kohaselt on eraldamine võimalik nii konkreetsete kahtlustatavate või süüdistatava suhtes ning samuti ühe või mitme kuriteo kohta. Eraldamisega KrMS § 216 kohaselt pole tegemist konkreetse tõendi kasutamisel teises kriminaalasjas tõendina. Kriminaalasi 05913000055 oli alustatud pärast seda, kui kriminaalasi 04913000085 oli juba lõpetatud. Lõpetatud kriminaalasjas ei saa enam toiminguid teha ega dokumente vormistada. Seejuures tuleb arvestada, et kriminaalasjadel on erinevad tõendamiseseme asjaolud ning järelikult omavad tähtsust erinevad faktid. Käesolevas kriminaalasjas 05913000055 kasutatud teavet, mis on saadud kriminaalasjast 04913000085, pole kajastatud kriminaalasjas 04913000085

94(300)

koostatud jälitusprotokollides, sest see ei omanud tõenduslikke tähtsust nimetatud kriminaalasjas. Järelikult on igati põhjendatud jälitusprotokollide vormistamine käesolevas asjas, tuues protokollis välja, et teave on saadud teises kriminaalasjas jälitustoimingute teostamisel ning võimaldades seeläbi menetlusosalistel kontrollida saadud teabe seaduslikkust. Seega oli teisest kriminaalasjast jälitustoimingutega saadud tõendite kasutamine seaduslik ja põhjendatud. 3.18 Prokuratuur ei nõustu maakohtu väitega, et E. Vettust on 3. aprillil 2006. a kell 9.28 kuulatud pealt ilma eeluurimiskohtuniku loata. 3. aprilli 2006. a kell 9.28 telefonikõne, mille üheks osapooleks oli E. Vettus on kajastatud 11. juuni 2006. a jälitusprotokollis. Jälitusprotokolli kantud teave, milles on kajastatud telefonikõne, milleks üheks osapooleks on E. Vettus, on saadud telefoni numbri 5032314 pealtkuulamisel. Vastavalt 2. märtsi 2006. a kohtumäärusele nr 112 oli antud luba muuhulgas K. Kanguri kasutuses oleva telefoni 5032314 pealtkuulamiseks ajavahemikul 5. märtsist kuni 3. maini 2006. a 45 päeva jooksul. Asjaolu, et vestluse teiseks pooleks oli Maa-ameti töötaja, mitte K. Kangur on põhjendatav asjaoluga, et K. Kangur oli läinud koosolekule ning suunanud telefoni sekretärile. Teave 3. aprillil 2006. a toimunud telefonikõne kohta on saadud numbri 5032314 pealtkuulamisel, mille salajaseks pealtkuulamiseks oli kohtu luba. Prokuratuur osundab asjaolule, et kohtuistungil jälitustoimingutega kogutud tõendite uurimisel taotlesid prokurörid korduvalt salvestiste kuulamist, kuid kohus jättis selle taotluse rahuldamata. 3.19 Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et E. Tuiksoo ja V. Reiljani jälitustegevusega kogutud tõendeid ei saa kasutada nende süüdistuse tõendamiseks. Kriminaalmenetluse seadustik ega Riigikohtu senine praktika ei sea piiranguid jälitustegevusega kogutud tõendite kasutamiseks isikute osas, kes on lubades nimetatud isikute salajase pealtkuulatud vestluse teiseks osapooleks. Käesolevas kriminaalasjas on kõik jälitustoimingud teostatud seaduslikult eeluurimiskohtunike lubade alusel. 3.20 Maakohtu väide, et E. Tuiksood ei teavitatud toimingutest, on vastuoluline ja ebaõige. E. Tuiksood teavitati jälitustoimingutest Kaitsepolitseiameti poolt 16. juuni 2008. a kirjaga nr 2118. Samas on maakohus ka ise oma otsuses märkinud, et E. Tuiksoole edastati Kaitsepolitseiametist teade jälitustoimingute teostamise kohta. 3.21 Põhjendamatu on maakohtu väide, et 11. juunil 2006. a puudus õigus T. Pedjasaare suhtes jälitustoiminguid teostada, sest jälitustoimingu viimane päev oli 10. juuni 2006. a. Jälitustoimingu 11. mai 2006. a loa nr 273 alusel oli õigus T. Pedjasaare suhtes jälitustoiminguid teostada alates 12. maist 2006. a kuni 11. juunini 2006. a 30 päeva jooksul. Seega oli jälitustoimingu loa nr 273 alusel õigus jälitustoiminguid teostada kuni 11. juunini 2006. a, kui eelnevalt ei olnud jälitustoimingute läbiviimiseks ettenähtud 30 päeva ära kasutatud. Loa nr 273 alusel ei alustatud jälitustoimingute läbiviimist mitte 12. mail 2006. a, vaid 13. mail 2006. a ning seega lõppes loas märgitud 30 päevane tähtaeg 11. juunil 2006. a. Seega oli 11. juuni 2006. a veel viimane lubatud päev jälitustoimingu tegemiseks. Lubatud päevade arvu järgimine on kontrollitav Kaitsepolitseiameti tsentraalsest jälgimisseadmest.

95(300)

3.22 Ei ole arusaadav maakohtu viide prokuröri 17. jaanuari 2006. a loale nr 183 maakohtu poolt viidatud 4. jaanuari 2006. a jälitusprotokolli kontekstis. 4. jaanuari 2006. a jälitusprotokollist nähtub, et jälitustoiminguid on teostatud T. Pedjasaare suhtes ajavahemikul 23. augustist 2005. a kuni 24. detsembrini 2005. a eeluurimiskohtunike lubade alusel. 17. jaanuari 2006. a prokuröri loaga nr 183 on antud kaitsepolitseiametile luba KrMS § 117 sätestatud toimingute teostamiseks, millistel ei ole kokkupuudet juba 4. jaanuaril 2006. a menetleja poolt vormistatud jälitusprotokolliga. 3.23 Väär on maakohtu seisukoht, et KrMS § 115 ei võimalda veoauto suhtes varjatud jälgimist teostada, kuna veoautol ei ole põhiõigusi. KrMS § 115 kohaselt võib varjatud jälgimist teostada asja või muu objekti suhtes. Seega saab varjatult jälgida nii isikut, asja kui paikkonda. Kohtu viide KrMS §-le 1266 ei ole asjakohane, sest kohtuotsuse tegemise ajal see ei kehtinud. Lisaks sellele ei olegi prokuratuur nimetatud toimingu tulemusena saadud teavet tõendina kasutanud. 3.24 Eeltoodu tõttu on ebaõige ka see maakohtu seisukoht, et prokuröril puudus õigus väljastada luba arvuti läbivaatamiseks KrMS § 115 alusel, sest seadusandja ei käsitlevat arvutit objektina. 3.25 Ebaõige on maakohtu seisukoht, et menetleja poolt teostatud kokkuvõtted kogutud teabest ei saa KrMS § 113 kohaselt olla jälitusprotokolli osa ning seetõttu on tegemist lubamatu tõendiga. KrMS § 113 lg 1 p 4 näeb sõnaselgelt ette, et jälitustoimingu protokolli kantakse jälitustoiminguga kogutud teave ning KrMS § 118 lg 2 kohaselt kantakse salajasel pealtkuulamisel või vaatamisel salvestatud teabest jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Käesolevas kriminaalasjas koostatud jälitusprotokollid sisaldavad ka salvestiste alusel koostatud stenogramme. Seega ei vasta tõele kohtu väide, et prokurörid kasutasid tõenditena üksnes menetlejate kokkuvõtteid. Ebaõige on kohtu etteheide ka selle kohta, et erinevate teabetalletuste omavaheline analüüs ei saa olla jälitustoiminguga kogutud teave. Kriminaalmenetluse seadustik ei piira erinevate jälitustoimingutega kogutud teabe kajastamist ühes jälitusprotokollis. Jälitusprotokollides on kajastatud erinevate jälitustoimingutega kogutud teave, mitte menetleja järeldused tõendamiseseme asjaolude kohta. 3.26 Prokuröridele jääb mõistetamatuks maakohtu väide kaitsjatele jälitustoimikutega tutvumise mittevõimaldamises seoses väidetava Riigiprokuratuuri poolse hoiatusega alustada kohtuniku suhtes kriminaalmenetlust. Kohtunik on 20. aprilli 2011. a kohtuistungil menetlusosalistele selgitanud, et ta koostas 7. aprilli 2011. a määruse liigselt kiirustades ja üleväsinuna. Need dokumendid, mille salastatus on kustunud, on juba kriminaaltoimikusse võetud. Ülejäänud materjalid on salajased ja neid ei pea kohus võimalikuks kaitsjatele tutvustada. 22. aprilli 2011. a kohtuistungil on kohtunik märkinud, et tühistas oma varasema määruse seetõttu, et luges 22. aprilli 2011. a ajalehest artiklit Mart Viisitamme kohtuasja kohta. Eeltoodust ilmneb, et otsuses tehtud etteheited prokuratuuri aadressil on ainetud.

96(300)

3.27 Prokuratuur ei nõustu maakohtu otsuses väljendatuga, et kuna maakohus ei suutnud käesolevas kohtumenetluses tagada poolte võrdsust, siis on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, mis toob kaasa jälitustõendite lubamatuse. Prokurörid märgivad, et kõik jälitusprotokollides kajastatud load jälitustoimingute läbiviimiseks on kaitsjatele Riigiprokuratuuri poolt üle antud koos süüdistusaktiga 2009. aasta kevadel. Seega on kaitsjatel ja süüdistatavatel olnud võimalik kohtuistungil esitada oma vastuväited ja seisukohad jälituslubade seaduslikkusega seoses. Maaohus uuris jälitustegevuse kõlbulikkuse kontrollimisel jälitustoimikuid, prokuratuuri lube, suhtles kohtu lube välja andnud kohtunikega ning jälitustoiminguid läbiviinud Kaitsepolitseiameti töötajatega ning tutvus pealtkuulamisseadmes talletatud teabega. Kohtuistungi protokollidest 2010. a jaanuar kuni 2010. a detsember nähtub, et maakohus andis jälitustegevuse kõlbulikkuse käigus kontrolli tulemustest pidevalt teada kohtumenetluse pooltele ning maakohtu seisukohad on kajastatud kohtuistungi protokollides. Üllatuslikult asus maakohus kohtuotsuses jälitustoimingute seaduslikkuse suhtes teistsugusele seisukohale. Seejuures on maakohus arvestanud kohtuotsuses vaid kaitsjate seisukohtadega ning jätnud prokuröride seisukohad täielikult tähelepanuta. 3.28 Maakohus on jälitustegevuse seaduslikkuse käsitlemisel asunud hindama 5. novembril 2008. a KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetatud kriminaalasjas nr 0870000017 kogutud tõendeid ja leidnud, et nimetatud kriminaalasjas tuvastatud asjaoludel ei sa kohus aktsepteerida käesoleva kohtumenetluse objektiks olevas asjas kogutud jälitustõendeid. Lisaks leidis kohus, et prokuratuur on jätnud jälitustõendid tagamata, kuna ei jälginud operaatorfirmades logifailide säilimist. Maakohus väidab, et kohtul ei olnud võimalik kontrollida jälitustoimingute ajalist toimumist logifailide originaalidega.Prokurörid nende etteheidetega ei nõustu. Nimetatud kriminaalasja materjalid nõudis maakohus kaitsjate taotlusel kohtulikul arutamisel Riigiprokuratuurist välja, kuigi prokurörid avaldasid korduvalt seisukohti, et alates 1. jaanuarist 2005. a elektroonilise side seaduse alusel säilitatavate logifailide alusel ei pea tegema jälitustegevuse kõlbulikkuse kontrolli. Kriminaalasja menetlus lõpetati seetõttu, et ei tuvastatud kellegi ebaseaduslikku tegevust. Jälitustoimingute lubades toodud päevade arvu järgimist on võimalik kontrollida tsentraalsest pealkuulamissüsteemist. Kui isegi lähtuda maakohtu seisukohast, et jälitustoimingute usaldusväärsuse kontrollimiseks on lisaks pealtkuulamisseadmes salvestatud andmetele vaja võrdlusi ka elektroonilise side seaduse alusel säilitatavate failidega, siis alates 2006.veebruari algusest on see võimalik, kuna failid on säilinud. Siinkohal tuleb märkida, et maakohus nõudis kaitsjate taotlustel välja AS-st EMT ka käesoleva kriminaalasja jälitustoimingute perioodi hõlmavad logifailid, kuid ei pidanud vajalikuks neid kohtuistungil uurida. Operaatorfirmadel tekkis kohustus elektroonilise side seaduse alusel logifaile säilitada alates 1. jaanuarist 2005. a, mistõttu enne seda teostatud jälitustoiminguid ei ole võimalik kontrollida operaatorfirmade logifailide alusel. Seega on maakohtu järeldus, justkui tuleks logifailide puudumise tõttu käesolevas asjas läbiviidud jälitustegevus kogu ulatuses tunnistada lubamatuks, meelevaldne ja ainetu. 3.29 Prokurörid ei nõustu maakohtu seisukohtadega raamatupidamise ekspertiisi kohtukõlbmatuks tõendiks lugemise suhtes ning märgib, et maakohus on ekspertiisiakti lubatavuse osas jätnud ilma mingi põhjenduseta täielikult arvestamata kriminaalasjas tuvastatu ning prokuratuuri poolt

97(300)

kohtumenetluses avaldatud seisukohad ja lähtunud otsuses arvamuse kujundamisel üksnes kaitsjate seisukohtadest. Prokurörid esitasid maakohtule kõik dokumendid, mis tõendavad, et ekspert A. Kipso on pädev isik raamatupidamisekspertiisi teostama. Maakohtu järeldus, et ekspert A. Kipso oleks pidanud taanduma ekspertiisi läbiviimisest erapoolikuse tõttu, on vastuolus kriminaalmenetluse seadusega. Maakohus tõlgendab ebaõigesti KrMS § 95 lg 1 p 2, milles on märgitud, et ekspert on kohustatud kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on ametialluvuses või muus sõltuvuses menetlusosalisest või uurimisasutuse ametnikust, kelle menetluses on kriminaalasi. Maakohus on otsuses vääralt märkinud, et A. Kipso oli kriminaalmenetluses menetlejaks KrMS § 16 lg 1 mõttes. KrMS § 16 lg 1 määratleb, kes on menetlejad, tuues välja ammendava loetelu, et need on kohus, prokuratuur ja uurimisasutus. A. Kipso ei ole käsitletav uurimisasutusena, nagu arvab maakohus. KrMS § 95 lg 1 p 2 määratleb eksperdi taandumise alusena sõltuvuse menetlusosalisest või uurimisasutuse ametnikust, kelle menetluses on kriminaalasi. Menetlusosaliste ammendav loetelu on kirjas KrMS § 95 lg 2 ja nendeks on kahtlustatav, süüdistatav ning nende kaitsjad, kannatanu, tsiviilkostaja ja kolmas isik. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et ekspert A. Kipso oleks olnud ekspertiisi teostamise ajal mõne menetlusosalise ametialluvuses või temast muus sõltuvuses. Ei ole ka tuvastatud, et A. Kipso oleks olnud sõltuvuses uurimisasutuse ametnikust, kelle menetluses oli kriminaalasi. Kriminaalmenetluse seadust eirav on kohtu järeldus ka puutuvalt A. Kipso osalemisega kohtueelse menetluse ajal menetlustoimingutes. Maakohus heidab ette, et A. Kipso on osalenud läbiotsimistel ja osalenud vaatluse läbiviimisel. Kohus jätab seejuures meelevaldselt kõrvale KrMS § 98 lg 1 p 2, mis sätestab, et eksperdil on ekspertiisimaterjali täielikkuse tagamiseks õigus osaleda uurimisasutuse või prokuratuuri kutsel menetlustoimingus. Nimetatud sättele on prokurörid kõnealuse vaidluse tekkides kohtumenetluses ja kohtuvaidlustes korduvalt viidanud. Prokuratuur ei nõustu kohtu KrMS-ga vastuolus oleva käsitlusega, mille kohaselt tõendavat A. Kipso alluvust ja majanduslikku sõltuvust asjaolu, et KAPO peadirektori 14. aprilli 2003. a käskkirja alusel A. Kipso nimetati kriminalistika talituse vanemassistendi ametikohale. Prokurörid on kohtumenetluses korduvalt rõhutanud, et asjaolu, et A. Kipso raamatupidamisekspertiisi teostades töötas eksperdina Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse (KEKK) struktuuriüksuses so kaitsepolitsei kriminalistikatalituses, ei muuda teda erapoolikuks kriminaalmenetluse seaduse tähenduses. Maakohus möönab ka ise, et A. Kipso oli ekspertiisi teostamise ajal KEKK-s ainuke raamatupidamisekspert, kuid asub samas ebaõigele järeldusele, et A. Kipso pidanuks end taandama ekspertiisi läbiviimisest. Prokurörid tõid kohtuvaidlustes välja rea kriminaalasju, milles kohtulahendid on jõustunud ning kus on raamatupidamisekspertiise viinud läbi A. Kipso. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et A. Kipso ei saa olla kohtueksperdiks raamatupidamise alal, kuna tal puudub vastav haridus kohtuekspertiisiseaduse § 6 lg 1 p 3 tähenduses. Prokurörid esitasid kohtuniku korraldusel maakohtule A. Kipso haridust tõendavad dokumendid. Neist nähtub, et ekspert omas erialaseid teadmisi ja oli pädev teostama raamatupidamisekspertiisi. Ekspertiisiseadus näeb ette, et eksperdil peab olema nõutav kõrgharidus Eesti Vabariigi kõrgkoolis või selle haridusele vastaval tasemel. A. Kipso on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna 1999.aastal rahvamajanduse suunal omandades bakalaureuse kraadi ning seega omas ekspert erialaseid teadmisi ja oli pädev teostama raamatupidamisekspertiise

98(300)

kriminaalmenetlustes ning on paljudes kriminaalasjades ekspertiise teostanud alates kohtueksperdi vande andmisest 5. septembrist 2002. a. Maakohus on leidnud, et ekspertiisiakt on kõlbmatu tõend veel seetõttu, et ekspert on teinud õiguslikke järeldusi, hinnanud tõendid ning ekspertiisiaktis puudub põhjendus. Raamatupidamisekspertiisiakt vastab KrMS § 107 esitatud nõuetele, sisaldades informatsiooni ekspertiisi lähteandmete kohta, milleks aktist nähtuvalt olid käesoleva kriminaalasja materjalid ning samuti uuringute kirjeldust, uuringutulemuste hindamise andmeid kui ka eksperdiarvamuse põhjendust. Seega on ainetu maakohtu väide, et ekspertiisiaktist ei nähtu, mis on konkreetsel juhul võetud ekspertiisi läbiviimise aluseks ja puuduvat ülevaade dokumentidest, mida ekspert võttis akti koostamisel aluseks. 3.30 Prokurörid ei nõustu maakohtu seisukohaga, et läbiotsimismääruse alusel arvutitest e-kirjade äravõtmine ei ole KrMS § 114 kohaselt lubatud, sest arvutites olevat informatsiooni tuleb käsitleda sõnumite saladusena ning nende äravõtmiseks oleks pidanud olema eeluurimiskohtuniku luba. Prokurörid osundavad siinjuures Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses nr 3-4-1-3-09 väljendatud seisukohale, et põhiseaduse § 43 sõnumisaladuse kaitsealasse kuuluvad, vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis, kuid sinna ei kuulu saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. Põhiseaduse range kaitse kohaldub seega e-kirjale või sms sõnumile selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni, telefonikõnele selle toimumise hetkel ning postisaadetistele alates selle üleandmisest postiasutusele kuni adressaadini toimetamiseni. Nimetatud asjaolu on põhjendatav sellega, et sõnumi teeloleku ajal, kui ta on väljunud saatja valdusest ning pole veel adressaadini jõudnud, on sõnum isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. Kui sõnum on adressaadini jõudnud, on inimesel võimalik otsustada, kas sõnum kustutada või muul viisil teha kättesaamatuks kolmandatele isikutele. Järelikult pole juba adressaadini jõudnud sõnumite äravõtmisel kriminaalmenetluses kohtu luba vaja ning põhiseaduse kohaseks uurimistoiminguks nende saamiseks kriminaalasja juurde on nii läbiotsimine kui vaatlus. Nii ongi käesolevas kriminaalasjas toitutud. Põhjendamatu on maakohtu viide KrMS § 114 sätestatud jälitustoimingule kui alusele, millega on põhjendatud e-kirjade saamist arvutist. Prokuratuur peab vajalikuks märkida, et KrMS § 114 reguleerib jälitustoiminguna varjatud sisenemist arvutisüsteemi, mitte menetleja poolt toimingule allutatud isiku teadmisel tema arvutis olevate andmete äravõtmist. KrMS § 114 nimetatud varjatud sisenemisel arvutisüsteemi on toimingu teostamiseks vajalik kohtu luba lähtuvalt toimingu salajasusest, mitte asjaolust, et soovitakse saada andmeid isiku arvutist. Kui menetleja võtab kriminaalasja juurde avalikult menetlustoiminguga arvuti ja hiljem vaatleb selles olevaid e-kirju, siis on tegemist menetlustoimingutega vastavalt KrMS § 91 (läbiotsimine) ning § 86 (vaatlus). Käesolevas kriminaalasjas on arvutis olevate andmete saamiseks kasutatud erinevaid menetlustoiminguid: läbiotsimist KrMS § 91 kohaselt ning jälitustoiminguid KrMS § 114, 118, 115 järgi. Jälitustoimingute alusel on püütud koguda andmeid juhtudel, kui toimingut on soovitud teostada info valdaja eest salaja ning läbiotsimist juhul, kui toiminguid on teostatud avalikult menetlustoimingule allutatud isiku suhtes. Asjaolu, et eelnevalt on püütud saada arvutis olevat informatsiooni jälitustoimingutega, ei välista hiljem läbiotsimise läbiviimist ning ei muuda seda ebaseaduslikuks. Erinevaid jälitustoiminguid on kasutatud põhjendusel, et on soovitud saada erinevaid andmeid: kas vaadelda arvutis olevaid dokumente (KrMS § 115) või vaadata e-kirja suhtlust (KrMS 118) ning igal juhul on peetud vajalikuks võtta eraldi luba arvutisüsteemi sisenemiseks KrMS 114 lg 3 järgi.

99(300)

3.31 Prokurörid ei nõustu maakohtu etteheitega, et K. Kanguri ja T. Unti arvutitest dokumentide väljatrükid ei ole tõenditena kasutatavad, kuna kajastavad sündmusi, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire. Prokurörid märgivad, süüdistatavatele etteheidetavad kuriteod on toime pandud aastatel 2000-2006, seega olulisemalt pikema perioodi jooksul kui jälitustoimingutega hõlmatud ajavahemik. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-16-04 on märgitud, et kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud käitumisaktid, võivad anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Seega võib ka süüdistuse piiridest väljapoole jääv käitumine kuuluda teatud juhtudel tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik anda tervikpilt kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Lähtuvalt eeltoodust ei ole piiratud kriminaalasjas tõendite kogumine üksnes süüdistuse ajaliste piiridega, vaid võib olla sellest oluliselt laiem, kui toimepanija eelnev käitumine omab tähtsust süüdistuses kajastatud etteheite tuvastamisel. Seega arvutites olevate andmete, nii dokumentide kui ka e-kirjade järgi, oli võimalik tuvastada isikutevahelist suhtlust seoses ametnikele soodustuse andmisega ning samuti ebaseaduslike ametialaste tegude toimepanemist. Läbiotsimine, kuigi sellega sekkuti isikute eraellu, oli ka mõõdukas, sest põhiseaduslik piirang oli vajalik tuvastamaks ametialaseid tegusid, mis seisnesid ametnike poolt hüvede võtmises mitmetelt erinevatelt isikutelt ajavahemikul 2000-2006. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et T. Pedjasaare ja K. Kanguri ettevalmistavad teod said alguse juba aastal 1996, so kohe pärast K. Kanguri nimetamist Maa-ameti peadirektoriks. Lähtuvalt eeltoodust olid prokuröride hinnangul õiguskorra kaitsmise huvid konkreetsel juhul olulisemad, kui isikute eraelu kaitse. 3.32 Alusetud on maakohtu etteheited selle kohta, et enne läbiotsimiste läbiviimist pole isikuid, kellede juures läbiotsimised teostati üle kuulatud tunnistajatena ega kahtlustatavatena. KrMS 91 kohaselt on läbiotsimise eesmärgiks leida otsitavast asukohast kriminaalasjas tähtsust omavad dokumendid ja asjad ning järelikult on toimingu läbiviimise eelduseks menetleja põhistatud kahtlus, et nimetatud eesmärki on võimalik läbi uurimistoimingu saavutada. Läbiotsimise eelduseks ei ole tunnistajate ega kahtlustatavate eelnev ülekuulamine. Ilmselgelt osutuks kriminaalmenetluse taktikalistel kaalutlustel läbiotsimine oluliselt vähem tõhusaks meetmeks tõendite kogumisel kui eelnevalt kuulata üle läbiotsitava asukohaga seotud isikud, sest sellisel juhul loodaks alus tõendamise seisukohalt tähtsust omavaid dokumente peita või hävitada. 3.33 Seoses läbiotsimisel äravõetud teabekandjatega peab prokuratuur vajalikuks märkida, et kõigist elektroonsetest infokandjatest on tehtud koopiad ning arvutite kõvakettad on isikutele tagastatud kohe pärast koopiate tegemist. Vaatluste läbiviimiseks on kohtueelse menetleja poolt kasutatud üksnes kõvaketaste koopiaid. KrMS § 125 lg 5 sätestab, et kui asitõendiks on dokument, mida selle omanikul on edaspidi vaja majandustegevuses või ametitegevuses, siis teeb menetleja sellest omanikule koopia. Nii on käesolevas kriminaalasjas ka toimitud. Järelikult on põhjendamatu maakohtu väide, et kriminaalasja juurde oleks tulnud võtta dokumentide koopiad.

100(300)

3.34 Põhjendamatud on maakohtu etteheited, mille kohaselt pole läbiotsimismääruses määratletud kahtlustatavaid ning on kajastatud erinevad paragrahvid ilma viideteta konkreetsetele punktidele ja lõigetele. Prokurörid märgivad, et peaaegu kõik läbiotsimismäärused on koostatud kuupäevaga 2. oktoober 2006. a, seega enne kui K. Kangur, T. Liblik, E. Vettus ja T. Pedjasaar kahtlustatavatena kinni peeti. Eelnimetatud isikud said kahtlustatava staatuse vastavalt KrMS § 33 lg 1 kahtlustatavana kinnipidamisel 3. oktoobril 2006. a. Seega läbiotsimismääruste koostamisel eelpoolnimetatud isikud veel kahtlustatavad ei olnud. 3.35 KrMS § 145 lg 2 p 3 kohaselt tuleb läbiotsimismääruse sissejuhatavas osas märkida lisaks kriminaalasja numbrile kuriteo kvalifikatsioon või kahtlustatava või süüdistava nimi. Seega on kahtlustava või süüdistava nime väljatoomine alternatiivne tingimus kuriteo kvalifikatsiooni kõrval. Kõigis läbiotsimismäärustes on kajastatud paragrahvid, mis on olnud nii kahtlustustes kui ka võimalikes uurimisversioonides, milliste tõendamiseks kohtueelses menetluses on teavet kogutud. Seega on põhjendamatu maakohtu etteheide 5. oktoobri 2006. a läbiotsimismääruse kohta Kaire Tišleri elukohas, töökohas ning sõiduautos, põhjendusel, et puuduvad kahtlustatavate nimed. 3.36 Põhjendamatud on maakohtu etteheited läbiotsimismääruste trafaretsusele, mis maakohtu seisukohtade järgi näitaks justkui läbiotsimismääruste põhjendamatust. Läbiotsimismääruste ühelaadne põhjendus on tingitud asjaolust, et kõik kriminaalasjas teostatud läbiotsimised olid suunatud ühtede ja samade kuritegude kohta tõendite kogumisele, mistõttu olid asjaolud määratletud sarnaselt. Märkida tuleb, et samas on läbiotsimismäärustes välja toodud ja ära näidatud konkreetse isiku ja asukoha seos tõenditega. Läbiotsimisemääruses AS-s Merko Ehitus ja AS Merko Grupp kohta on välja toodud seos loodukaitseliste piirangutega maadevahetuse läbi tütarfirmade OÜ Woody ja OÜ KV-Tarantel, mistõttu on põhjendatud kahtlus, et kriminaalasjas tähtsust omavad dokumendid võivad asuda AS-s Merko Ehitus ja AS Merko Grupp. Läbiotsimismääruses T. Pedjasaare elukohas on välja toodud looduskaitseliste piirangutega maadevahetamise seos OÜ-ga Mell ja OÜ-ga Ikaros Grupp ning T. Pedjasaare seos eelnimetatud äriühingutega, mistõttu esineb kahlus, et kriminaalasjas tõenduslikku tähtsust omavaid teabekandjaid võib asuda T. Pedjasaare elukohas. 3.37 Alusetu on maakohtu etteheide, mille kohaselt on M. Piigi ja M. Kanguri arvuti kõvaketas kopeeritud läbiotsimise käigus ilma läbiotsimismääruses antud loata eelnimetatud isikute arvutites olevate teabekandjate äravõtmiseks. 2. oktoobri 2006. a läbiotsimisemäärusega on antud luba uurimistoimingu teostamiseks OÜ-s Kinnisvaraekspert ja OÜ-s KVE asukohas. Lisaks on läbiotsimismääruses toodud isikute nimed, kellede töökohtades äriühingutes peaks kindlasti uurimistoimingut teostama. Läbiotsimismääruse tekst ei piira läbiotsimise teostamist üksnes määruses märgitud isikute töökohtades, sest OÜ Kinnisvaraekspert, OÜ KVE ja konkreetsed isikud on seotud läbiotsimismääruses sidesõnaga, hõlmates nii äriühingute ruumid kui ka konkreetsete isikute töökohad. Lähtuvalt eeltoodust on põhjendamatud maakohtu etteheited, et läbiotsimise teostamisel OÜ-s Kinnisvaraekspert ning OÜ-s KVE oleks uurimistoimingut viidud läbi laiemalt kui läbiotsimismääruses ettenähtud. 3.38 Prokurörid ei nõustu maakohtu seisukohaga, et prokuratuur on etteheidetavad kuriteod kvalifitseerinud altkäemaksu koosseisude järgi vältimaks aegumist.

101(300)

Süüdistatavatele heidetakse ette jätkuvat tegu, mille puhul süüteo toimepanemine algab esimese käitumisakti jõudmisega katsestaadiumi ning lõpeb viimase koosseisus ettenähtud teo toimepanemisega. Käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuste kohaselt algas süüteo toimepanemine altkäemaksu kokkuleppe tegemisega (erinevate süüdistatavate puhul on aeg erinev, olles ajavahemikus 2000-2003), millele järgnes süüdistuses toodud perioodil altkäemaksu kokkulepe so lubamise ja nõusoleku detailide täpsustamine süüdistuses toodud perioodil. Mõningatel juhtudel päädis kokkulepe ka altkäemaksu eseme üleandmisega. KarS § 294 koosseisu puhul on karistatavana määratletud nii altkäemaksu lubamisega nõustumine kui ka altkäemaksu võtmine. Apellatsioonis viidatakse Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-110-04 märgitud seisukohale, et kui altkäemaksu lubamisega on vahetus ajalises ja ruumilises seoses altkäemaksu võtmine, tuleb nii lubamist kui ka võtmist käsitleda ühtse teona. Kõikide süüdistuses toodud episoodide puhul on välja toodud, et viimane osategu pandi toime 2006. aastal, mis on kuriteo lõppmomendiks, millest tuleb hakata lugema kuriteo aegumist vastavalt KarS § 81 lg-le 4. KarS §-s 81 on reguleeritud kuritegude aegumise tähtajad, mis on esimese astme kuriteo puhul 10 aastat ning teise astme kuriteo puhul 5 aastat. Lähtuvalt eeltoodust oleks pistise koosseisude järgi kvalifitseeritavad kuriteod, mis on teise astme kuriteod aegunud 2011. aastal. Kuid Karistusseadustiku regulatsiooni kohaselt katkeb aegumine seaduses nimetatud menetlustoimingute tegemisega, mille tegemisest alates algab aegumise tähtaja arvestamine uuesti. Käesolevas kriminaalasjas on teostatud KarS § 81 lg 5 p 1, 2, 4, 5 nimetatud menetlustoimingud tõkendi kohaldamine, süüdistatavate kohtu alla andmine, süüdistatavate ülekuulamine ning kohtulikul arutamisel täiendavate tõendite kogumise määramine. 5. oktoobril 2006. a on kohaldatud K. Kangurile, E. Vettusele ja T. Pedjasaarele tõkendit vahistamine. Tõkendit elukohast lahkumise keeld on kohaldatud T. Liblikule 5. oktoobril 2006. a ning T. Annusele 22. aprillil 2008. a. Süüdistatavad on kohtu alla antud 3. septembril 2009. a. Maakohus tegi kohtulikul uurimisel 12. mail 2010. a määruse nõuda välja sideoperaatoritelt EMT ja Elisa logifailid. Süüdistatavate ülekuulamine toimus kohtuistungitel 2011. aastal. Kõik eelnimetatud menetlustoimingud katkestavad aegumise. 3.39 Maakohtu poolt viidatud 2. oktoobri 2006. a läbiotsimismääruses OÜ-s Kinnisvaraekspert on prokuratuur põhistanud läbiotsimist kahtlusega määruses märgitud isikute juures kriminaalasjas tähtsust omavate teabekandjate olemasoluga, mitte nende poolt kuriteo toimepanemise kahtlusega. Seega on ebaõige kohtu seisukoht, et pärast läbiotsimise teostamist oleks läbiotsimise määrustes märgitud isikute suhtes pidanud koostama kriminaalmenetlus lõpetamise määruse, sest nendele esitatud kahtlustused ei leidnud uurimistoiminguga kinnitust. 3.40 T. Pedjasaart on kahtlustatuna üle kuulatud kohtueelses menetluses 3. oktoobril 2006. a ja 8. oktoobril 2007. a. T. Pedjasaare 8. oktoobri 2007. a ülekuulamise protokolli on ekslikult märgitud uurimistoimingu protokolli esimesel leheküljel toimingu toimimise aastaks 2006, mitte 2007. Prokurörid leiavad, et tegemist on trükitehnilise veaga, mis ei välista iseenesest ülekuulamisprotokolli kasutamist tõendina. Märkimist väärib seejuures asjaolu, et kahtlustatav T. Pedjasaar pole nimetatud ülekuulamisel ütlusi andnud.

102(300)

3.41 Prokurörid peavad asjakohatuks maakohtu viiteid läbiotsimismäärustele seoses T. Pedjasaarele esitatud kahtlustuse kvalifikatsiooniga. Läbiotsimismäärustes märgitud kuriteo kvalifikatsioonid pole esitatud seotult konkreetsete kahtlustatavatega, vaid on viidatud paragrahvidele, mille järgi kohtueelset menetlust läbi viiakse. 3.42 Prokurörid ei nõustu kohtuotsuses tehtud etteheitega, et pärast 24. jaanuari 2007. a on menetlusdokumentides tehtud viited kehtivuse kaotanud KarS §-le 289. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-84-10 on märgitud, et teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Kohtu poolt viidatud läbiotsimismäärustes ja jälituslubades on KarS § 289 välja toodud kui paragrahv, mille järgi on kriminaalmenetlus alustatud 18. augustil 2005. a. Kohtueelses menetluses erinevatel ajahetkedel erinevate paragrahvide järgi kahtlustuse esitamine on tingitud uurimisversioonide muutumisest lähtuvalt kogutud tõenditest, mida ei saa käsitleda menetlusnormi rikkumisena. 3.43 KrMS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse kriminaalmenetluses menetlustoimingu tegemise ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Seega määratakse nõuded, millele peab süüdistusakt vastama, selle aja hetkega, kui süüdistusakt koostatakse. Kuivõrd käesolevas asjas on süüdistusakt koostatud enne 1. septembrit 2011. a jõustunud redaktsiooni, siis pidi ka süüdistusakt vastama enne 1.septembrit 2011. a kehtinud redaktsiooni nõuetele. Kohtumenetluses tõendite uurimisel on prokuratuur iga tõendi uurimise eelselt andnud selgituse, millist tõendamiseseme asjaolu ja kelle suhtes see tõendab. Nimetatud selgitused on kajastatud kohtuistungi protokollides. Seega on tegelikkusele mittevastav kohtuotsuses märgitu, mille kohaselt sidusid prokurörid kohtuistungil uuritud dokumentaalsed tõendid tõendamiseseme asjaoludega alles kohtuvaidlustes, rikkudes seeläbi poolte võrdsuse printsiipi. Prokuratuuri poolt on süüdistuse koostamisel arvestatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-96-06 toodud seisukohaga ning süüdistuses on toodud välja kõik need isikute käitumise aspektid, mis täidavad kuriteokoosseisu neile esitatud süüdistuses. Süüdistuses ei tule esitada prokuratuuri poolset argumentatsiooni süüdistuses esitatud asjaolude tõendatuse kohta. Seda ülesannet täidab prokuratuuri kõne kohtulikes vaidlustes. Kahjuks on käesolevas kriminaalasjas kohus kõik prokuröride kohtukõnes esitatud väited tähelepanuta jätnud. 3.44 Prokurörid ei nõustu maakohtu seisukohaga, et prokurörid on eksitanud eeluurimiskohtunike isikute vahi alla võtmisel, sest tegelikkuses puudus põhjendatud kahtlus uute kuritegude toimepanemise kohta. K. Kanguri, E. Vettuse ja T. Pedjasaare vahistamismäärustes on välja toodud kohtu argumentatsioon vahistamisaluste olemasolust. Eeluurimiskohtunike vahistamismäärused on määruskaebuste põhjal vaadanud läbi Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, hinnates eeluurimiskohtuniku määrusi seaduslikeks ja põhjendatuteks. Kummastav on maakohtu seisukoht, et prokuratuur on viinud eksitusse ka Ringkonnakohtu kohtunikud. Ringkonnakohtu määrustes on esitatud põhjalik argumentatsioon vahistamisaluste olemasolust ja eeluurimiskohtunike määruste seaduslikkusest.

103(300)

3.45 Prokuratuurile jääb arusaamatuks, mille põhjal on maakohus teinud meelevaldse järelduse, et uurijad olid juba 2. oktoobril 2006. a kindlad, et eeluurimiskohtunikud vahistavad kahtlustatavad. Sellega on kohus seadnud põhjendamatult kahtluse alla eeluurimiskohtunike aususe. Prokuratuur peab vajalikuks osundada, et kohtumenetluses ei ole nimetatud kirja uuritud ega töölt lahkunud vanglaametnikku küsitletud. Ainetu on maakohtu otsuses märgitu, et kahtlustatavana kinnipidamisel ei ole järgitud KrMS § 217 lg 1 toodud 48 tunnilist tähtaega. Nimetatud sätte järgimise kohta on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium andnud hinnangu 25. oktoobri 2006. a määrustes ning leidnud, et kahtlustatava kinnipidamise tähtaega pole kohtueelses menetluses rikutud. 3.46 KrMS § 164 reguleerib isiku uurimisasutusse kutsumise korda, sätestades ühe võimalusena edastada kutse telefoni teel. KrMS § 164 lg 4 kohaselt tuleb isikule kutse teatavaks teha nii, et talle jääks piisav ajavaru ilmumiseks. Kriminaalmenetlusseadustikust ei tulene, et tunnistaja peaks saama valida endale kõige sobivama aja ülekuulamiseks. Maakohus on meelevaldselt väitnud, et enamasti kohustati isikuid uurija juurde ilmuma samal päeval. Samas on maakohus kohtuotsuses välja toonud üksnes ühe konkreetse näite tunnistaja menetleja juurde kutsumise korra rikkumisest, viidates tunnistaja K. Paali väljakutsumisele kohtueelse menetleja poolt. Kohtueelses menetluses koostatud tunnistaja K. Paali ülekuulamisprotokollist ei nähtu ühtegi märkust ega kaebust uurimistoimingu läbiviimise kohta. Ülekuulamisprotokolli kohaselt algas uurimistoiming kell 15.20 ning lõppes 19.00. Lähtuvalt eeltoodust on ebaõiged kohtuotsuses viidatud tunnistaja K. Paali väited, et ülekuulamine toimus vähemalt 22-ni. Maakohus on põhjendamatult aluseks võtnud K. Paali kohtuistungil antud ebatäpsed ütlused Kaitsepolitseiametis viibitud aja kohta. Maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta nii ülekuulamisprotokollis fikseeritud menetlustoimingu toimumise aja kui ka prokuratuuri poolt 16. veebruari 2010. a kohtuistungil esitatud väljavõtte Kaitsepolitseiameti külalisteraamatust, millest nähtub, et Krista Paal on viibinud 20. septembril 2007. a. Kaitsepolitseiametis ajavahemikul kell 15.20 kuni 19.05, mitte aga hilisõhtuni nagu K. Paal väitis kohtuistungil. 3.47 Maakohus on ebaõigesti väitnud, et kohtueelne menetleja on rikkunud kriminaalmenetlusseaduse sätteid sellega, et ei selgitanud tunnistajatele nende ülekuulamisele ilmumise põhjust. KrMS § 163 lg 1 p 3 märgib, et kutses tuuakse ära kutsumise põhjus ja kellena isik välja kutsutakse. Seega tuleb isiku uurimisasutusse kutsumisel välja tuua isiku menetlusseisund ning nimetada ära menetlustoiming, mille läbiviimisele isik kutsutakse. Kohtueelses menetluses tunnistaja väljakutsumisel ei saa menetleja enne ülekuulamist tunnistajale selgitada, milliste tõendamiseseme asjaolude suhtes isikut üle kuulata kavatsetakse. Alles tunnistajana ülekuulamisel KrMS § 68 sätete kohaselt, tuvastab uurija tunnistajale küsimusi esitades, kas ja mida isik teab tõendamiseseme asjaolude kohta. Samuti kontrollitakse alles tunnistaja ülekuulamisel KrMS § 74 lg 1 p 2 kohaselt tunnistaja suhete laadi kahtlustatava või kannatanuga. Seejuures tuleb silmas pidada, et tunnistajat võidakse üle kuulata menetlusstaadiumis, mil kahtlustatavaid kriminaalasjas veel ei ole. 3.48 Maakohus on märkinud, et tunnistajate M. Roodeni ja A. Leoki ülekuulamisprotokollides on trükivead.

104(300)

Prokurörid märgivad, et neid isikuid ei ole kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud ega avaldatud nende kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Seega ei ole nende ütlusi tõendina kasutatud. 3.49 Maakohus on pidanud lubamatuks, et uurija U. Umbleja on samaaegselt osalenud kahe isiku ülekuulamisel. See väide ei vasta tõele. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 9. novembril 2006 ajavahemikul kell 8.50 kuni 11.50 kuulas uurija U. Umbleja üle tunnistaja M. Loosi. Samal päeval kuulas uurija R. Teimann ajavahemikul kell 9.05 kuni 14.55 üle tunnistaja Tedremaad. Seega oli U. Umblejal võimalik osaleda pärast tunnistaja M. Loosi ülekuulamise lõppemist tunnistaja A. Tedrema ülekuulamisel. 3.50 Maakohtu etteheited, et tunnistajana saab käsitleda üksnes isikuid, kes on näinud kuriteosündmust kui tervikut on vastuolus kriminaalmenetlusõiguse ja Riigikohtu praktikaga. Altkäemaksu andmisega nõustumine ning vara üleandmine toimuvad teatavasti teiste isikute eest varjatult. Asjaolu, et tunnistajad ei ole teadlikud kuriteosündmusest kui tervikust ning pole näinud altkäemaksu lubamist või andmist, ei tähenda, et nende ütlused poleks kriminaalmenetluses tõendina kasutatavad ning neid ei saaks käsitleda tunnistajatena. Nende ütlusi saab kasutada kaudsete tõenditena. Kohtulikul uurimisel üle kuulatud tunnistajad teadsid, kuidas toimus altkäemaksu andnud ja võtnud isikutevaheline suhtlus ning millist informatsiooni vahetati, milline oli süüdistavate pädevus ja roll nende ametikohtadel, miks olid maadevahetused äriühingutele olulised, miks kasutas AS Merko Ehitus tütarettevõtteid maadevahetuse tehingute teostamiseks ning kuidas toimus süüdistustes kirjeldatud hüvede üleandmine. Kõik eelkirjeldatud asjaolud omavad käesolevas kriminaalasjas tõenduslikku tähtsust, kuivõrd neist on saab teha järeldusi tõendamiseseme asjaolude esinemise kohta. 3.51 Prokurörid ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ajakirjanduses maakohtu istungit kajastavate artiklite avaldamine on kaasa toonud ausa kohtumenetluse põhimõtete rikkumise käesoleva kriminaalasja kohtulikul menetlemisel. Kohtuotsusest ei nähtu, et meediaväljaannetes kajastatu oleks takistanud maakohtul sisulise otsuse tegemist. Maakohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida maakohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt. 3.52 Prokurörid ei nõustu sellega, et õigeksmõistva otsuse tegemisel on maakohus mõistnud süüdistatavate kasuks välja õigusabikulud kaitsjate poolt esitatud taotluste kogu ulatuses. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt hüvitatakse kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kohtuotsusest ei nähtu, mille alusel maakohus on pidanud esitatud kaitsekulusid mõistlikuks. Lisaks sellele oli T. Annuse kaitsja taotluses kaitsekuludena muuhulgas märgitud kriminaalasjas õigusabi mitteosutanud advokaadibüroo Leppik ja Luhaääre kaitsetasu nõue. 3.53 Maakohtu otsuse kohaselt ei olnud V. Reiljanile ja K. Kangurile etteheidetud teod looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel looduskaitseliste piirangutega kinnistute vahetusmenetluses riigile kuuluvate kinnistute vastu ebaseaduslikud ning prokurörid on loodukaitseseadust sisustanud vääralt, lähtudes ainult majandusliku kasu kriteeriumist ning jätnud kõrvale loodukaitseliste eesmärkide täitmise.

105(300)

Prokurörid maakohtu seisukohaga ei nõustu, sest see on vastuolus süüdistuste sisuga. Esitatud süüdistuste kohaselt ei ole V. Reiljanile ja K. Kangurile ette heidetud looduskaitseseaduse rakendamisel looduskaitseliste eesmärkide olulisemaks pidamist riigi majanduslikest huvidest. V. Reiljanile ja K. Kangurile esitatud süüdistuste kohaselt on neile ette heidetud looduskaitseseaduse rakendamist eesmärgil tagada neile altkäemaksu andnud isikutele riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Kinnisasjade riigilt soodsalt omandamine toimus järgmiselt: äriühingu esindaja pöördus V. Reiljani või K. Kanguri poole sooviga omandada riigile kuuluv kinnistu. Seejärel pakkus V. Reiljan või K. Kangur välja, et äriühingute jaoks on kõige soodsamaks viisiks riigilt maade saamiseks looduskaitseseaduses sätestatud vahetusmenetlus. Kinnisasjade omandamine läbi vahetusmenetluse riigiga oli soodne seetõttu, et eelnevalt olid vahetusse minevad kinnisasjad omandatud arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende majanduslikku väärtust. Tagamaks isikutele võimalust kasutada looduskaitseliste piirangutega maid vahetusemenetluses riigiga, jätsid V. Reiljan ja K. Kangur looduskaitseliste piirangutega maade tagastamisel maareformi käigus kasutamata võimaluse jätta maad riigi omandisse. Samuti jätsid Villu nad looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamisel kasutamata kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91 ja looduskaitseseaduse § 16 sätestatud ostueesõiguse, mille kaudu riigil oleks olnud võimalus need kinnisasjad omandada. V. Reiljani ja K. Kanguri ametialaste tegude ebaseaduslikkus ei tulene mitte sellest, et looduskaitseliste piirangutega kinnisasju poleks tohtinud seaduse kohaselt vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, vaid konkreetsed süüdistuses ette heidetud vahetusmenetlused olid viidud läbi haldusmenetluse seadust, avaliku teenistuse ja riigivara seadust rikkudes. Ülejäänud vahetusmenetluste puhul pole tuvastatud looduskaitseseaduse § 19 ebaõiget rakendamist, mistõttu puudub igasugune alus nende käsitlemisena ebaseaduslikena. Ametnik peab kaalutlusotsust teostades lähtuma kohaldatava seaduse eesmärgist ja mõttest ning ei tohi lähtuda kaalutlustest, mis on seaduse eesmärgiga vastuolus. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärgiks ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Asjaolu, et süüdistatavatele ette heidetud vahetuslepingud on notarite poolt kinnitatud, ei tõenda nende seaduslikkust. Notaritele esitatud dokumentidest ei nähtunud kaalutlusõiguse ebaõiget teostamist, sest kõik maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi poolt koostatud dokumendid kajastasid õigusaktides ettenähtud andmeid. V. Reiljani ja K. Kanguri poolne kaalutlusõiguse ebaõige teostamine nähtub kogumis nende käitumisaktidest, mis on tehtud neile altkäemaksu andnud isikutele looduskaitseliste piirangutega maadevahetuse tehingute läbiviimise tagamiseks. 3.54 Maakohtu etteheited, et prokuratuur oleks pidanud tühistama maadevahetuse tehingud on ainetud, sest haldusaktide kehtetuks tunnistamine toimub vastavalt haldusmenetluse seadusele ning prokuratuuril puudub pädevus sekkuda haldusmenetlusse ning otsustada haldusaktide seaduslikkuse üle. Samuti puudub prokuratuuril pädevus väljaspool kriminaalmenetlust anda ametiasutustele korraldusi nende ülesannete täitmisel. 3.55 Ebaõige on kohtuotsuses väljendatu, et prokuratuur võttis kasutusele meetmed üksnes keskkonnaministri käskkirja 1040 alusel vahetuslepingu sõlmimata jätmiseks. See vahetusleping jäeti sõlmimata haldusorgani enda otsuse alusel, mitte prokuratuuri poolt rakendatavate meetmete tulemusena.

106(300)

3.56 Ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt peaks altkäemaksu koosseisu tuvastamine sõltuma kahjunõude esitamisest. Altkäemaksu koosseisu puhul tuleb tõendada, et ebaseadusliku ametialase teo eest on ametnik saanud hüve, seejuures koosseisu tuvastamine ei sõltu asjaolust, kas ja kui suures ulatuses on ebaseadusliku ametialase teoga tekitatud kahju. 3.57 Kohtuotsuses on märgitud, et ei vasta tõele prokuratuuri väide, et riigimaa vahetusväärtus oli enampakkumisega erastamisel üksnes alghinnaks. Prokurörid sellist väidet esitanud ei ole. Prokurörid on märkinud, et Vabariigi Valitsuse 08.07.2004. a määruse nr 241 kohaselt hinnatakse vahetusmenetluse käigus looduskaitseliste piirangutega kinnisasju selliselt, nagu neil looduskaitselised piirangud puuduksid. Seega võimaldas looduskaitseseaduses sätestatud vahetusmenetlus saada majanduslikult vähemväärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi. Väljaspool vahetusmenetlust oleks olnud riigivaraseadusest tulenevalt võimalik omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel. Eelnimetatud viisidel riigi kinnisvara omandamisel kaasneks teiste huvitatud isikutega konkureerimine, mis tooks kaasa riigi kinnisvara alghinnast kõrgemaks kujunemise, samas kui vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus oleks avaliku enampakkumise alghind. Vastavalt riigivaraseaduse § 28 lg 4 võib riigivara võõrandada üksnes harilikule väärtusele vastava tasu eest. 3.58 V. Reiljan jättis vastamata Tallinna abilinnapea Kaia Jäppineni kirjale, milles paluti keskkonnaministri seisukohta looduskaitseliste kinnisasjade tagastamise kohta, kuna nimetatud kirjale vastates oleks ta pidanud andma eitava seisukoha nimetatud tingimustel tagastamisele. 6. detsembri 2006. a jälitusprotokollist nähtub, et V. Reiljan korraldas kokkuleppel T. Annusega, et nimetatud kiri ei jõuaks Keskkonnaministeeriumisse, sest sellele vastamisega oleks takistatud looduskaitseliste piirangutega maade tagastamist T. Annusega seotud isikutele. V. Reiljan teadis, et neid looduskaitseliste piirangutega maid kavatsetakse edaspidi kasutada maade vahetamisel riigiga. Nimetatud kirja Keskkonnaministeeriumi dokumendiregistris registreeritud ei ole. 3.59 Ebaõige on maakohtu järeldus, et looduskaitseseaduse alusel süüdistuses nimetatud maadevahetuste teostamisel on arvestatud haldusmenetluse nõudeid. See on vastuolus kohtumenetluses tuvastatuga. Kohtumenetluses uuritud tõenditega on tuvastatud, et V. Reiljan ja K. Kangur suhtlemine ning info jagamine neile soodustusi andnud isikutele, ei ole käsitletav hea haldusmenetluse põhimõtte järgmisena. K. Kangur kohtus regulaarselt väljaspool ametlikku suhtlust talle hüve andnud isikutega. Omavahelistes telefonivestlustes ja kohtumistes lepiti detailselt kokku, millisel viisil tuleb K. Kangurile hüve andnud isikutel so E. Vettusel, T. Pedjasaarel, T. Annusel ja T. Liblikul toimida maadevahetuse protsessis riigiga, et oleks tagatud omavahel kokkulepitud tulemusele jõudmine, kuid samas ei paistaks välja kokkulepped K. Kanguriga. Ametliku haldusmenetluse kattevarjus toimus intensiivne suhtlus ja kokkuleppimine V. Reiljani ja K. Kanguri ning eraisikute vahel, kus otsustati, kuidas ametnikud teeksid otsuse nii, et saavutataks eraisiku tahtmine. K. Kanguri ja V. Reiljani informatsiooni andmise eesmärgiks oli tagada neile altkäemaksu andnud isikutele soodsalt riigi kinnisasjade omandamine. 3.60 Maakohtu hinnangul on jäetud süüdistuses märkimata, milliste tehingute osas oleks pidanud ostueesõigust teostama. Lisaks sellele ei olnud riigil raha ostueesõiguse teostamiseks.

107(300)

Prokurörid leiavad, et maakohtu otsuses väljendatud seisukohad on ebaõiged, sest need on vastuolus esitatud süüdistuse ja kohtumenetluses uuritud tõenditega. Esitatud süüdistuses on konkreetselt välja toodud, milliste kinnistute suhtes oleks pidanud ostueesõigust teostama. Kohtumenetluses uuritud tõenditega on tuvastatud, et alates 2004.aastast on riigieelarves olnud küllaldaselt vahendeid riigi poolt ostueesõiguse teostamiseks looduskaitseseaduse § 16 sätete alusel. Seda kinnitavad nii Keskkonnaministeeriumi eelarve täitmise andmed, Keskkonnaministeeriumi e-kiri K. Kangurile kui tunnistaja T. Sillaotsa ütlused. 3.61 Maakohus on leidnud, et ei ole tõendatud altkäemaksu andnud isikutele soodustuste tegemine ning et OÜ KV-Tarantel suhtes on mitmetest vahetusettepanekutest keeldutud. Prokurörid kohtu seisukohtadega ei nõustu, sest need pole kooskõlas kogutud tõenditega. Tunnistajate T. Rüütmanni, E. Einla, T. Aava, I. Muinaste, A. Kovaltšuki ja S. Samarini ütlustest nähtub, et isikutel, kes ei andnud K. Kangurile ja V. Reiljanile soodustust, ei õnnestunud looduskaitseliste maade vahetusprotsessid riigiga või sujusid need äärmiselt keeruliselt. Nende isikutega K. Kangur ja V. Reiljan igapäevaselt ei suhelnud, et neid haldusmenetluse toimimisel aidata. Ebaõige on maakohtu väide selle kohta, et OÜ-sse KV-Tarantel soetatud looduskaitseliste piirangutega kinnistuid ei õnnestunud vahetada. Kohtumenetluses uuritud tõenditega on tuvastatud, et OÜ KV-Tarantel sai riigiga vahetusse suunata peaaegu kõik osaühingule kuuluvad looduskaitseliste piirangutega kinnistud. Viimast vahetust ei jõutud lõpuni viia, kuna 2006.aasta oktoobri alguses hakati teostama menetlustoiminguid. Need asjaolud on tõendatud Keskkonnaministri 17. märtsi 2005. a käskkirjaga nr 305 ja 7. juuli 2006. a käskkirjaga nr 3389 ning nende alusel sõlmitud vahetuslepingutega, aga samuti Keskkonnaministri käskkirja projektiga ja Maa-ameti töötaja U. Undi kabinetist leitud kirjaga. Kohtumenetluses uuritud tõenditest ilmneb, et riik nõustus vahetama OÜ-le KV-Tarantel kuuluvaid looduskaitseliste piirangutega kinnisasju vahetustel hinnatud väärtusega kokku 27 872 654 krooni. Seega on ümber lükatud T. Annuse väide, et OÜ-le KV-Tarantel keelduti K. Kanguri ja V. Reiljani poolt kinnistuid vahetamast. Tegelikkusele ei vasta ka T. Annuse väide selle kohta, et ei riik ei nõustunud vahetama OÜ-le KV-Tarantel kuuluvaid looduskaitseliste piirangutega kinnistuid, mis asusid väljaspool Tallinna linna. 3.62 Prokurörid ei nõustu maakohtu seisukohaga, et V. Reiljani tegevus ei olnud ebaseaduslik, sest ta lihtsalt allkirjastas Maameti vastutavate töötajate poolt koostatud dokumente. Kaalutlusõiguse teostamine ei tähenda dokumentide ettevalmistamist, vaid sisulist otsustamist. Asutuste juhid ei valmistagi ise dokumente ette, vaid seda teevad neile alluvad ametnikud. Maadevahetuse menetluse läbiviimiseks vajalikud dokumendid koostas U. Unt, kes sai selleks korraldused K. Kangurilt. V. Reiljan, allkirjastades keskkonnaministrina käskkirju looduskaitsepiirangutega kinnistute vahetuse kohta riigile kuuluvate kinnistute vastu, teostas

108(300)

looduskaitseseaduse §-s 19 ettenähtud kaalutlusõigust, milles avaldus keskkonnaministri otsus konkreetsel juhul vahetusmenetluse põhjendatuse osas. 3.63 Prokurörid ei nõustu maakohtu väitega, et prokuratuur on põhjendusi välja toomata käsitlenud maadevahetuse tehingute läbiviimist ebaseadusliku ametialase teona. Süüdistuses on konkreetselt välja toodud, milliste õigusaktide rikkumist V. Reiljanile ning K. Kangurile ametialase teo toimepanemisel ette heidetakse. On tõendatud, et V. Reiljani ja K. Kanguri ametialased teod looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel olid ebaseaduslikud, sest olid vastuolus haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve; haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt; avaliku teenistuse seaduse § 59 lg 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest; riigivaraseaduse § 7 lg 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. K. Kanguri ametialane tegu oli vastuolus ka korruptsioonivastase seaduse § 21 lg 1 ning § 25 lg 1 ja lg 2. Vastavalt korruptsioonivastase seaduse § 21 lg 1 käsitatakse toimingupiiranguna kõnealuses seaduses keeldu teha korruptiivse tulu saamist võimaldavaid toiminguid. 3.64 V. Reiljan ja K. Kangur eeltoodud õigusaktides toodud põhimõtteid ei järginud, sest nende tegevus oli suunatud süüdistuses toodud isikute huvide võimalikult suures ulatuses realiseerimisele ning ühiselt kokkulepitud skeemi toimimisele, mille kohaselt võimaldataks äriühingute esindajatel omandada ilma riigipoolse sekkumiseta looduskaitseliste piirangutega kinnisasju ning need hiljem vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. K. Kangur osales OÜ-ga KV-Tarantel seotud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetluse otsuste tegemisel, mis mõjutasid oluliselt tema enda majandushuve. Ta ei oleks tohtinud selliste otsuste tegemisel osaleda, sest ta pidi omandama OÜ KV-Tarantel osa. Ta oli teadlik, et OÜ KV-Tarantel varade suurenemisega on seotud ka tema varade suurenemine. Lisaks sellele oli K. Kangur OÜ Mell varjatud osanik, kes oli investeerinud OÜ Mell looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamist 90,3% ulatuses. OÜ-s Ikaros Grupp oli K. Kangur osalenud 50,9% ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamises. Ta oli osalenud OÜ-s Saarte Investeering varjatud investeerijana 1 800 000 krooni ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasja soetamisel. Seega ei oleks ta tohtinud ka nende osaühingutega seotud otsustuste tegemisel osaleda. 3.65 Prokurörid rõhutavad, et isegi maadevahetuse tehingute seaduslikuks tunnistamine ei saaks kaasa tuua süüdistatavate õigeks mõistmist, juhul kui on tuvastatud hüvede andmine ja vastuvõtmine seoses ametialase teoga. Kui ringkonnakohus ei tuvasta ametialases teos, mille eest on ametnikule hüve antud ebaseaduslikkust, tuleb kaaluda isikute süüdi mõistmist pistise koosseisude järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. 3.66 Kohtumenetluses uuritud tõenditega on tuvastatud, et K. Kanguri raha, mida OÜ Ikaros Grupp kasutas looduskaitseliste piirangutega kinnistute ostmiseks, laekus OÜ-sse Ikaros Grupp

109(300)

AS-lt ICI Trust, kuhu see oli laekunud äriühingust Baltic Investment and Holding Company Limited (BIHC). Asjaolud, et raha kuulus K. Kangurile ja et OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell dokumentides tähistasid „K“ või „Kalev“ süüdistatav K. Kangurit, on kinnitust leidnud, tunnistajate M. Porki, S. Kunsingu ja K. Ruusmaa ütlustega, õigusabi palvega saadud tõenditega ning T. Pedjasaare töökoha arvutist leitud dokumentide failidega. T. Pedjasaare arvutist saadud dokumentide hulgas on ka fail, mis kinnitab OÜ Mell ja K. Kanguri seotust looduskaitseliste piirangutega kinnistute ostmisel. Sellest tabelist nähtub, et OÜ Melli investeeringute üle on peetud arvestust isikute lõikes ning selles on T. Pedjasaar tähistatud märgistusega „Tarmo“ ja K. Kangur märgistusega „K“. Asjaolu, et K. Kangur on varjatult osalenud OÜ-te Mell ja Ikaros Grupp majandustegevuses, on tõendatud ka jälitustegevusega kogutud tõenditega. 3.67 Prokurörid ei nõustu maakohtu seisukohaga, et T. Pedjasaare poolt altkäemaksu andmine K. Kangurile ei ole tõendamist leidnud. Kohtumenetluses uuritud tõenditega on tuvastatud, et K. Kangur investeeris ajavahemikul 06.11.2001–06.10.2003. a OÜ-sse Ikaros Grupp looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostu 584 490 krooni, mis moodustas 50,9% looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostmisesse paigutatud summadest. K. Kanguri raha laekus osaliselt OÜ-sse Ikaros Grupp AS-lt ICI Trust, kuhu see oli laekunud äriühingust Baltic Investment and Holding Company Limited (BIHC). K. Kanguri osakud BIHC-s vähenesid alates 2001.aastast. Samaaegselt K. Kanguri osakute vähenemisega 2001-2002. a teostati ülekandeid AS-i ICI Trust. Kokku on K. Kanguri osakud BIHC-is aastatel 2001 kuni 2002. a vähenenud summas 440 000 krooni, mis on samal ajal BIHC-ist välja makstud AS-le ICI Trust selgitusega „optsioonipreemiad“. OÜ Ikaros Grupp pangakonto nr 221011002821 kohaselt on ajavahemikul 18.04.2001-01.07.2002. a OÜ Ikaros Grupp pangakontole AS-st ICI Trust laekunud ülekanded, mis on seotud optsioonidega. Sama summa so 440 000 krooni, mis BIHC-st on üle kantud AS-i ICI Trust, on AS ICI Trust ja OÜ Ikaros Grupp arvelduste tulemusena kantud edasi OÜ-sse Ikaros Grupp. Seega oli BIHC-ist AS-i ICI Trust ülekantud 440 000 krooni eesmärk siirdada osaniku KK ehk K. Kanguri osa varadest OÜ-sse Ikaros Grupp. K. Kanguri poolt OÜ-sse Ikaros Grupp investeeritud summade eest osteti looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad, mis vahetati riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, mis müüdi omakorda vaheltkasuga edasi. Samuti müüdi teistele isikutele looduskaitseliste piirangutega kinnisasju, et viimased saaksid need vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Eelkirjeldatud tehingute tulemusena teenis K. Kangur oma investeeringutelt kasu OÜ-s Ikaros Grupp 2 032 315 krooni, mis on käsitletav altkäemaksu esemena T. Pedjasaarelt K. Kangurile. K. Kanguri varjatud tegutsemist OÜ-s Ikaros Grupp ja tema rolli ülalkäsitletud OÜ Ikaros Grupp tehingutes looduskaitseliste piirangutega kinnistutega, millelt K. Kangur teenis kasu, mis süüdistuses ongi käsitletav talle etteheidetud altkäemaksuna T. Pedjasaarelt, kinnitavad OÜ Ikaros Grupp raamatupidamisdokumendid, kinnistute vahetuslepingud, jälitustoimingutega kogutud tõendid ja tunnistaja T. Taaveti ütlused. Tunnistaja R. Markuse ütlusi ei pea prokurörid usaldusväärseks, sest need ei ole kooskõlas kogutud tõenditega.

110(300)

Kohtumenetluses uuritud tõenditega on tuvastatud, et OÜ Mell puhul oli K. Kangur finantseerinud nii OÜ Mell osa soetust kui ka investeerinud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostu ajavahemikul 18.09.2003–05.03.2004. a kokku 2 601 693 krooni ulatuses, misjärel K. Kanguri osalus OÜ-s Mell oli 90,3%. Seejuures on tuvastatud, et OÜ Mell juhatuse liige ja ainuosanik oli 01.10.2003. a T. Pedjasaar, kes võimaldas K. Kanguril varjatult finantseerida nii OÜ Mell osa soetust kui ka investeerida looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostu. Seda tõendab T. Pedjasaare arvutist leitud fail, mis kajastab OÜ Melli investeeringute üle peetud arvestust isikute lõikes, kus T. Pedjasaar on tähistatud märgistusega „Tarmo“ ja K. Kangur märgistusega „K“. OÜ Melli osade ostu-müügi lepingust 01.10.2003. a nähtub, et OÜ Melli müüjate esindaja oli D. Vallner, kellele enne lepingu allakirjutamist oli T. Pedjasaar ostusummast tasunud 100 000 krooni ja ülejäänud 50 000 krooni kuulus tasumisele hiljem. K. Kanguri varjatud tegutsemist OÜ-s Mell tõendavad ka tunnistajate V. Maslovi ja P. Sedini ütlused. K. Kanguri poolt OÜ-sse Mell investeeritud summade eest osteti looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad, mis vahetati riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, mis müüdi omakorda vaheltkasuga edasi. Samuti müüdi teistele isikutele looduskaitseliste piirangutega kinnisasju, et viimased saaksid need vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Eelkirjeldatud tehingute tulemusena teenis K. Kangur oma investeeringutelt kasu OÜ-s Mell 2 732 560 krooni, mis on käsitletav altkäemaksu esemena T. Pedjasaarelt. Prokurörid ei nõustu maakohtu väitega, et puuduvad tõendid selle kohta K. Kanguri korraldusel kanti OÜ Mell poolt 16.09.2004. a OÜ-le Saarte Investeering ettemaks 1800 000 krooni, mis oli käsitletav K. Kanguri investeeringuna OÜ-sse Saarte Investeering. Kogutud tõenditega on tuvastatud, et K. Kanguri korraldusel kandis T. Pedjasaar OÜ Mell juhatuse liikmena OÜ-le Saarte Investeering ettemaksuna 2004. a septembris 1 800 000 krooni. K. Kanguri korraldusel andis T. Pedjasaar laenu 03.07.2006. a OÜ Mell arvelt 4 200 000 krooni OÜle Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osade ostmiseks. T. Pedjasaar organiseeris vastavalt K. Kanguri juhistele OÜ Rahamaa asutamise ning registreerimise 10.03.2006. a M. Missiku nimele, varjamaks K. Kanguri osalust ja seotust OÜ-ga Rahamaa. Selleks andis T. Pedjasaar M. Missikule 40 000 krooni sissemakse tegemiseks OÜ Rahamaa asutamisel ning edastas talle juhised, mis tingimustel toimub OÜ Rahamaa poolt OÜ Iru Jõekääru osa omandamine AS-lt Sverting Invest, sealhulgas millal notari juurde minna, mis tingimustel leping sõlmida, samuti milliseid muid dokumente tal tuleb vormistada seoses OÜ-ga Rahamaa. Prokurörid ei pea tunnistaja M. Missiku ütlusi usaldusväärseks, kuna need on ümber lükatud kogutud tõenditega. Kogutud tõendid näitavad, et OÜ Rahamaa asutati K. Kanguri tahtel just OÜ Iru Jõekääru osade omandamiseks ning M. Missik ei ole tegelikkuses OÜ Rahamaa tehingute tegemise üle otsustanud. Seda ilmestavad tunnistaja M. Missiku kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt ta ei teadnud millal ja mis tingimustel on tehinguid tehtud. Lähtuvalt eeltoodust leiavad prokurörid, et T. Pedjasaare poolt altkäemaksu andmine K. Kangurile ning K. Kanguri altkäemaksu võtmine on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Samuti on K.

111(300)

Kangurile etteheidetud tegu T. Pedjasaarelt altkäemaksu võtmises tõendatud ning süüdistuses õigesti kvalifitseeritud altkäemaksu võtmisena suures ulatuses. 3.68 Prokurörid ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ei ole tõendatud E. Vettuse poolt soodustuse andmine aastatel 2003-2006 K. Kangurile suures ulatuses. Kohus on leidnud, et vara anti üle mitte K. Kangurile, vaid M. Missikule. Prokurörid leiavad, et maakohus on teinud ebaõige järelduse, et vara on E. Vettuse poolt üle antud M. Missikule, mitte K. Kangurile. Kogutud tõenditest nähtub, et K. Kangur ja T. Pedjasaar leppisid kokku, et OÜ Rahamaa asutatakse OÜ Iru Jõekääru osade omandamiseks. Kohtumenetluses on uuritud jälitustoimingutega kogutud tõendeid, millest selgub, et 17.02.2006. a baaris Pool Kuus toimunud kohtumisel arutasid K. Kangur ja T. Pedjasaar osaühingu asutamist ja variisiku seadmist selle juhatusse ja osanikuks. Osaühing, mille asutamise detailides K. Kangur ja T. Pedjasaar kokku leppisid, oli OÜ Rahamaa ning selle etteotsa seatava Mardi nimelise variisiku all, peeti silmas M. Missikut. Tulevikus toimuvaks tehinguks, milleks osaühingu asutamine vajalik oli, peeti silmas OÜ Iru Jõekääru osa ostu asutatavale OÜ-le Rahamaa. 03.07.2006. a sõlmitud notariaalse lepingu kohaselt müüs Sverting Invest AS, keda esindas E. Vettus, Iru Jõekääru Osaühingu osa 8 350 000 krooniga OÜ-le Rahamaa, keda esindas M. Missik. Lepingu kohaselt pidi summast 8 350 000 OÜ Rahamaa hüvitama 4 175 000 krooni Svertig Invest AS-le lepingu sõlmimise päeval ja 4 175 000 krooni hiljemalt 45 päeva jooksul lepingu sõlmimise päevast. OÜ Rahamaa pangakonto nr 221030925099 väljavõttelt nähtub, et 03.07.2006. a kandis OÜ Rahamaa Sverting Invest AS-le esimese osa lepingus ettenähtu summast, so 4 175 000 krooni. OÜ Mell pangakonto nr 1120128188 väljavõttest ilmneb, et 03.07.2006. a on OÜ Mell poolt kantud OÜ Rahamaa pangakontole nr 221030925099 selgitusega „laen“ 4 200 000 krooni. Tegu on laenuga, mille T. Pedjasaar andis K. Kanguri korraldusel OÜ-le Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osa ostmiseks. OÜ Rahamaa pangakonto väljavõttest nähtub, et raha teise osamakse tasumiseks OÜle Sverting Invest OÜ Iru Jõekääru osade eest on tulnud OÜ-lt Mell. OÜ Rahamaa pangakonto väljavõttest ilmneb, et 04.09.2006. a on OÜ-lt Mell kantud üle summa 2 975 000 selgitusega „Laen“. Tegu on täpselt sama summaga, mis kanti OÜ Rahamaa poolt edasi 06.09.2006. a Sverting Invest AS-le. OÜ Mell pangakonto nr 1120128188 väljavõttest nähtub omakorda, et 04.09.2006. a on OÜ Ikaros Grupp poolt kantud OÜle Mell kantud üle summa 2 975 000 krooni selgitusega „Laen“ . Seega ilmneb, et OÜ Ikaors Grupp poolt ülekantud summat OÜ Mell kaudu on kasutanud OÜ Rahamaa Iru Jõekääru osa teise osamakse tasumiseks Sverting Invest AS-le. Märkimist väärib asjaolu, et OÜ Ikaros Grupp arvelduskonto nr 221011002821 väljavõttest ilmneb, et 29.08.2006. a on OÜ Sarbas kandnud OÜ-le Ikaros Grupp kontole summa 3 100 000 krooni selgitusega „kinnistute nr 3485004 ja 3484904 müük“. 28.08.2006 müüdi Kotkapesa ja Järve kinnistud OÜ-le Sarbas hinnaga 3 250 000 krooni. OÜ Ikaros Grupp pangakonto nr 221011002821 väljavõtte kohaselt on OÜ-lt Sarbas laekunud 23.08.2006. a eelnimetatud kinnistute eest 150 000 krooni ja 29.08.2006. a ülejäänud ostusumma so 3 100 000 krooni. Seega ilmneb, et OÜ Iru Jõekääru osa ostuks kasutati ka raha, mis oli laekunud tehingust, millega OÜ Ikaros Grupp müüs Kotkapesa ja Järve kinnistud OÜle Sarbas. Seejuures on oluline asjaolu, et kogu tehingut Kotkapesa ja Järve kinnistute müümisel OÜ-le Sarbas, keda esindas T. Taavet, organiseeris ja korraldas K. Kangur. K. Kangur oli isikuks, kes otsustas kas ja millistel tingimustel tuleb OÜ Rahamaa ja AS Sverting Invest vahel teha tehing, millega OÜ Rahamaa omandab OÜ

112(300)

Iru Jõekääru osa. Samuti määras ja organiseeris K. Kangur, milliseid rahasummasid kasutada OÜ Iru Jõekääru osa eest tasumiseks ASle Sverting Invest. Soodustusena on käsitletav OÜ Iru Jõekääru osa müük seetõttu, et see müüdi OÜ-le Rahamaa alla osa tegeliku turuväärtuse. Nimelt oli osa müügilepingus määratud hinnaks 8 350 000 krooni. Tegelik OÜ Iru Jõekääru osa väärtus oli aga 18 315 784, 87 krooni. Seega müüdi OÜ Iru Jõekääru osa 9 965 784 krooni võrra turuväärtusest odavamalt. Asjaolu, et OÜ Iru Jõekääru osa müüdi 03.07.2006. a OÜ-le Rahamaa mitte turuhinnaga, vaid K. Kanguri ja E. Vettuse vahel juba varem kokkulepitud hinnaga, näitavad kogutud tõendid. Muuhulgas kinnitavad süüdistuse versiooni ka 09.05.2006. a jälitusprotokollis kajastatu, mille kohaselt 07.03.2006. a kell 17.02, helistas K. Kangur T. Pedjasaarele ja nad leppisid kokku kohtumise vanas kohas ning samal päeval kohtusidki nad Tartus restoranis Rasputin. Kohtumisel andis T. Pedjasaar teada, et kohtus 06.03.2006. a E. Vettusega, kellega täpsustas nö „sihikuid“ ja E. Vettus oli T. Pedjasaarele andnud teada nende vahel tulevikus toimuva tehingu hinna, milleks oleks 8,35. Samuti teatas T. Pedjasaar K. Kangurile, et E. Vettus on lubanud talle aastaaruande valmis teha, ära auditeerida ja talle edastada. T. Pedjasaar teatas K. Kangurile ka seda, et „Mart“ on ka seal esialgu nii-öelda paigas ja pärast vaadatakse, mis edasi saab. Nagu nähtub eelkäsitletud jälitustõenditest, oli OÜ Iru Jõekääru osa hind lepitud K. Kanguril kokku juba enne OÜ Rahamaa asutamist ning tõenditest selgub, et OÜ Rahamaa asutamise põhjuseks oligi vajadus varjatult anda E. Vettuse poolt üle K. Kangurile soodustus 9 965 784 krooni Iru Jõekääru osa müügi näol alla turuhinna. Seega sai K. Kangur ebaseadusliku ametialase teo eest E. Vettuselt altkäemaksu esemena vara 9 965 784 krooni so 636 929, 68 eurot. Lähtuvalt eeltoodust leiavad prokurörid, et E. Vettuse poolt altkäemaksu andmine K. Kangurile ning K. Kanguri poolt altkäemaksu võtmine on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Samuti on K. Kangurile etteheidetud tegu E. Vettuselt altkäemaksu võtmises tõendatud ning süüdistuses õigesti kvalifitseeritud altkäemaksu võtmisena suures ulatuses. 3.69 Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et altkäemaksu andmine T. Libliku poolt K. Kangurile ei ole tõendamist leidnud. Tõendeid analüüsides leiavad prokurörid, et T. Liblik võimaldas ajavahemikul 2004-2006. a K. Kanguril varjatult tegutseda ettevõtluses, võimaldades tal varjatult investeerida OÜ-sse Saarte Investeering. K. Kangur investeeris Tallinnas asuva looduskaitselise kinnisasja Priisle 9 ostu ning K. Kanguri investeering OÜ-sse Saarte Investeering oli vormistatud OÜ Mell nimel tehtud ettemaksuna summas 1 800 000 krooni. K. Kangur nõustus ja võttis vastu T. Liblikult võimaluse investeerida varjatult OÜ-sse Saarte Investeering, mille tulemusena sai varalist soodustust OÜ Saarte Investeering kaudu summas 7 814 254 krooni so 499 421, 86 euro ulatuses, mis on käsitletav altkäemaksu esemena. 3.70 Tõendeid analüüsides leiavad prokurörid, et T. Annus lubas 8. augustil 2006. a Tallinnas Kamikadze pubis toimunud kohtumisel V. Reiljanile ebaseadusliku ametialase teo eest hüve, milleks oli osalus äriühingus. Kõik toimingud seoses osaluse omandamisega juriidilises isikus pidi korraldama T. Annus ning osaluse omandamine pidi toimuma T. Annusega seotud äriühingu varaliste vahendite arvel.

113(300)

Jälitusprotokollist nähtub, et V. Reiljan soovis oma osalust varjata, sest ta soovib veel vähemalt neli aastat poliitikas aktiivne olla. V. Reiljani sõnade kohaselt jälgivad uurimisorganid kõrgete riigiametnike tegevust ning on huvitatud ärimehe ja suure poliitiku korruptsiooni juhtumi avastamisest. Süüdistatavate kaitseversioon, mille kohaselt T. Annus pakkus 8. augustil 2006. a V. Reiljanile tasu eest võimalust investeerida nö võtmeisikuna Merko kontserni projekti Sõpruse Ärimaja ei vasta tegelikkusele, sest tunnistajate ütluste kohaselt oli Sõpruse Ärimaja projekti lubatud investeerida vaid oma kontserni töötajatel ja võtmeisikutel. Lisaks sellele oli juba 2006 aasta algusest teada, et investeerimisprojektiks on Sõpruse Ärimajaprojekt. Seetõttu on ebaõige T. Annuse väide, et 8. augustil 2006. a ei nimetatud projekti nime seetõttu, et investeerimisprojekt sai nimetuse pärast Kamikadze pubis toimunud kohtumist. 3.71 Prokuröride hinnangul on läbiotsimiste käigus kogutud dokumentidega ja e-kirjavahetusega ja tunnistajate ütlustega tõendatud, et T. Annus lubas ja V. Reiljan nõustus altkäemaksu võtmisega, mis seisnes selles, et T. Annus lubas V. Reiljanile AS Merko Ehitus kontserni kuuluva ettevõtte poolt ehitatud ja müüdava korteri V. Reiljaniga seotud isiku L. Kiiviti kasutusse määramata ajaks ja ilma tasuta. T. Annus andis Villu Reiljani altkäemaksuna üle Rävala pst 19-33 korteriomandi tasuta kasutamise, mida kasutas ajavahemikul 6.oktoobrist 2005. a kuni 11. oktoobrini 2006. a L. Kiivit, mis on käsitletav altkäemaksu esemena V. Reiljanile. Seega kujunes T. Annuse poolt V. Reiljanile ebaseadusliku teo eest altkäemaksu esemena üle antava hüve suuruseks 108252 krooni ehk 6918,58 eurot. Kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt ei antud korterit L. Kiivitile nö tutvumiseks, kui usaldusväärsele kliendile, vaid L. Kiivitile võimaldati korterisse elama asuda ilma et ta oleks AS Merko Ehitusele tasunud korteri müügihinda või maksnud selle kasutamise eest. L. Kiiviti kasutusse andmise asjaolude varjamiseks vormistati korter esmalt teiste isikute nimele. T. Annus AS Merko Ehituse nõukogu liikmena V. Reiljanile altkäemaksu andes lähtus AS Merko Ehitus huvidest, mistõttu altkäemaksu andjaks on ka AS Merko Ehitus. 3.72 Läbiotsimise käigus kogutud dokumentidega, liisingulepinguga ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et K. Kangur nõustus vastu võtma ja võttis 2003.aasta teisest poolest kuni 2004.aasta esimese poolaastani T. Annuselt altkäemaksuna Tallinn Lossi 18/Soone 3 asuva korteri 13 sisustuse summas 281 209 krooni. Korteri sisustuse teostamine ja finantseerimine 2003.aasta teisel poolel toimus T. Annuse korraldusel AS Merko Ehitus poolt. K. Kangur hakkas Lossi 18/Soone 3 asuvat korterit 13 koos sinna T. Annuse korraldusel K. Kanguri jaoks muretsetud mööbliga kasutama 2004 aasta alguses. Korteri müügileping ega OÜ Sooteli kindlustuspoliis ei kinnita kaitseversiooni, et korteri müügihinna sisse oleks arvestatud ka mööbel. 3.73 Kohtumenetluses uuritud tõenditega on tuvastatud, et K. Kanguri ja T. Annuse vaheliste 2000-2006.aasta kokkulepete kohaselt lubas T. Annus altkäemaksuna K. Kangurile, et AS-i Merko Grupp kontserni kuuluva äriühingu OÜ KV-Tarantel ainus osa antakse 2006.aasta sügisel K. Kanguri poolt määratava isiku nimele. Kogutud tõendite kohaselt andis T. Annus K. Kagurile võimaluse osaleda varjatult OÜ KV-Tarantel majandustegevuses. K. Kangur juhtis varjatult OÜ KV-Tarantel majandustegevust ajavahemikul 2000-2003. a läbi A. Söödi ning alates 2003.aastast T. Annuse kaudu. OÜ KV-

114(300)

Tarantel tegeles looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisega, nende vahetamisega riigile kuuluvate kinnisasjade vastu ning nende edasimüümisega. OÜ KV-Tarantel asutati AS Merko Grupp tütarettevõtte AS E.L.L .Kinnisvara poolt 3. mail 2000. a. OÜ KV-Tarantel põhikirja kohaselt on osaühingu tegevusaladeks kinnisvara arendus, kinnisvara käsutamine, kasutamine ja valdamine ning investeerimisalaste ja kinnisvaraalaste teenuste osutamine ja konsultatsioon. T. Annus oli E.L.L. Kinnisvara AS juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1 tähenduses ning tal oli võimalus otsustada OÜ KV-Tarantel osa võõrandamist ning samuti OÜ KV-Tarantel majandustegevuse korraldamist. Seega sai T. Annus altkäemaksuna K. Kangurile lubada OÜ KV-Tarantel osa. T. Annus AS Merko Ehituse nõukogu liikmena K. Kangurile altkäemaksu andes lähtus AS Merko Ehitus huvidest, mistõttu altkäemaksu andjaks on ka AS Merko Ehitus. 3.74 Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et altkäemaksu esemena ei ole käsitletavad ametisikutele antud võimalus otsustada süüdistuses toodud kinnisasjade käsutusõiguse üle, mis võimaldas K. Kanguri ja V. Reiljani määratud isikutel omandada neid huvitanud riigi kinnisasju ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. Prokuratuur peab vajalikuks osundada, et altkäemaksu esemeks saab olla nii vara kui ka muu soodustus. Lähtuvalt eeltoodust on maakohus põhjendamatult leidnud, et ametnikule antav hüve saab väljenduda üksnes varas. Kohtumenetluses uuritud tõenditega on tuvastatud, et T. Liblik, T. Annus ja AS Merko Ehitus andsid V. Reiljanile ning K. Kangurile ebaseadusliku ametialase teo eest üle varalise soodustuse, mis seisnes võimaluses käsutada OÜ Saarte Investeering ning AS Merko Ehitus vara so otsustada, kellele ja millistel tingimustel süüdistustes nimetatud kinnistud võõrandada. 3.75 Läbiotsimisel ära võetud dokumentidega, jälitustoimingu protokollidega ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et konkurss Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmiseks oli E. Tuiksoo poolt korraldatud selliselt, et AS-l E.L.L. Kinnisvara olid paremad võimalused võita konkurssi kui teistel. Põllumajandusministeerium ei jõudnud rendilepingu sõlmimiseni AS-ga E.L.L. Kinnisvara vaid seetõttu, et Kaitsepolitseiameti poolt teostati 3. oktoobril 2006. a läbiotsimised AS-s Merko Ehitus. Prokurörid ei nõustu maakohtu seisukohaga, et E. Tuiksoo tegevuse seaduslikkust näitab asjaolu, et riigihangete seaduse kohaselt puudus vajadus ruumide rendilevõtmiseks avaliku konkurssiga. Kuigi rendilepingu sõlmiseks ei tule vastavalt riigihangete seadusele korraldada konkurssi ning E. Tuiksoole pole ka ette heidetud riigihangete nõuete rikkumist, siis minister kaalutlusõigust teostades ei tohi rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet. Juhul kui ametiisik on otsustanud, et rendilepingu sõlmiseks on põhjendatud ja vajalik korraldada konkurss, siis tuleb ka konkursil osalenute suhtes kohaldada kaalutlusõigust lähtudes võrdse kohtlemise põhimõttest, mitte toimida eelotsustuslikult ja konkreetset äriühingut soosivalt. T. Annus andis E. Tuiksoole eelkirjeldatud ebaseadusliku ametialase teo eest hüvena võimaluse valida AS Merko Ehitus ehitatud korterelamus Rävala pst 19 kahe korteri vahel. E. Tuiksoo nõustus 10. aprillil 2006. a T. Annuselt tasuta vastu võtma määramata ajaks kasutamiseks AS-i Merko Ehitus poolt ehitatud korteri nr 61.

115(300)

E. Tuiksoo oleks pidanud korteriomandi kasutamise eest tasuma ajavahemikul 10. aprillist 2006-5.oktoober 2006. a kokku vähemalt 42 830 krooni ehk 2737,34 eurot, mis on käsitletav altkäemaksu esemena. Süüdistuse kohaselt on E. Tuiksoole antud hüvena käsitletud talle korteri tasuta kasutamise võimaluse andmist ning karistusõiguslikus mõttes ei oma tähtsust, kas E. Tuiksoo reaalselt korterit kasutas. T. Annus AS-i E.L.L. Kinnisvara nõukogu liikmena E. Tuiksoole altkäemaksu andes lähtus AS-i E.L.L. Kinnisvara huvidest, mistõttu altkäemaksu andjaks on ka AS E.L.L. Kinnisvara. 3.76 Seoses eeltooduga leiab prokuratuur, et süüdistavad V. Reiljan, K. Kangur, T. Annus, T. Pedjasaar, E. Vettus, T. Liblik, E. Tuiksoo, AS Merko Ehitus (praegune AS Järvevana) ja AS E.L.L. Kinnisvara tuleb süüdi mõista neile esitatud süüdistustes ning mõista karistused. Prokurör taotleb mõista karistuseks V. Reiljanile 4 aastat, K. Kangurile 5 aastat, T. Annusele 3 aastat, T. Pedjasaarele 2 aastat 6 kuud, E. Vettusele 2 aastat, T. Liblikule 2 aastat 6 kuud ja E. Tuiksoole 1 aasta 6 kuud vangistust. Mõistetud karistusest määrata V. Reiljanil, K. Kanguril ja T. Annusel koheselt ärakandmisele 6 kuud, T. Pedjasaarel 4 kuud, E. Vettusel 2 kuud ja T. Liblikul 3 kuud vangistust. Ülejäänud osa neile mõistetud vangistusest ja E. Tuiksooole mõistetud kogu vangistust ei pöörata täitmisele, kui süüdistatavad ei pane katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. AS-le Merko Ehitus (käesoleval ajal AS Järvevana) mõista karistuseks rahaline karistus 25 miljonit krooni, so 1 597 791,21 eurot ning AS-le E.L.L. Kinnisvara 2 miljonit krooni, so 127 823,30 eurot. KarS § 831 lg 1, § 84 ja § 85 lg 1 alusel mõista riigi omandisse K. Kangurilt 1 458 855,09 eurot V. Reiljanilt 6918,58 eurot ja E. Tuiksoolt 2737,34 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel taotlevad prokurörid süüdistatavatelt välja mõista menetluskuluna kaitsjatele kriminaaltoimikust koopia tegemise kulud. 4. Apellatsioonile on esitanud mahuka (385 lehekülge) kirjaliku vastuväite T. Annuse kaitsja L. Glikman, kes taotleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult alljärgnevad. 4.1 Kaitsja palub ringkonnakohtul kontrollida apellatsiooni esitamise tähtaegsust, sest ta avaldab kahtlust, et apellatsioon on esitatud pärast prokuratuuri tööaja lõppemist. Ta peab võimalikuks, et prokuratuuri arvuti kell oli vale ning et prokurörid saatsid maakohtule vaid apellatsiooni saatekirja. Käsikirjaliselt allkirjastatud apellatsioon esitati pärast apellatsioonitähtaega. Seda kinnitavad apellatsioonil olevad registreerimismärked. Taotlust apellatsiooni läbi vaatamata jätmiseks apellatsioonitähtaja rikkumise tõttu kaitsja ei esita. 4.2 Kaitsja hinnangul on apellatsioon vastuoluline, sest selle motiveerivas osas viidatakse hulgalistele kriminaalmenetlusnormi olulistele rikkumistele, mis peaks kaasa tooma maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks, kuid prokurör taotleb hoopis kohtuotsuse tühistamist ja süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Kaitsja leiab, et kriminaalasja ei ole võimalik saata maakohtule uueks arutamiseks isegi siis, kui kriminaalmenetlusnormide oluline rikkumine tuvastamist leiab, sest juba käesolevaks ajaks on kriminaalmenetluse mõistlik aeg möödunud.

116(300)

4.3 Prokuröride apellatsioon ei vasta nõuetele, sest selles tehakse viiteid prokuröri süüdistuskõne tekstile maakohtus. Kaitsja leiab, et kõik prokuröri põhjendused peavad sisalduma apellatsioonis. 4.4 Prokuröri apellatsiooni väited maakohtu otsuse tühistamiseks kaitsja hinnangul alust ei anna. Staažikast kohtunikust ja kahest rahvakohtunikust koosnev kohtukoosseis jõudis kolmeaastase vahetu menetluse tajumise tulemusel seisukohale, et süüdistatavate süü ei ole tõendatud. Sellist pika aja jooksul kujunenud siseveendumust ei saa asendada prokuröride apellatsioon ega selle põhjal tõendite kontroll nende allikaid vahetult tajumata. Maakohus tuvastas kohtuotsuse erinevates osades korduvalt ja ühehäälselt, et ei saanud prokuratuuripoolse kriminaalmenetluse võtmise ähvarduse mõjul tagada ausat menetlust. See näitab, et vaatamata süüdistatavate kahjuks ebavõrdsele menetlusele, oli maakohus ikkagi veendunud süüdistatavate süü puudumises. 4.5 Jälitustoimingutega saadud teave ei ole tõendina kasutatav, sest selle saamisel ei ole järgitud seaduse nõudeid. Eeluurimiskohtunikel puudus pädevus jälitustoiminguks lube anda. Rikutud on kaalutlusõigust ja proportsionaalsuse põhimõtet. T. Annuse ja juriidiliste isikute vastu ei saa tõendina kasutada neid jälitustegevuse protokolle, mille puhul on jälitustegevuse luba välja antud mõne muu isiku suhtes. Juriidilise isiku jälitamiseks ei ole üldse lube välja antud. 4.6 Kaitsja taotleb tunnistada EIÕK art 6, 8, art 13 ja art 17 ja Põhiseaduse § 3,10,11,13 lg 2, 14,26,43,123 vastuolus olevateks ning jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata KrMS § 110 ja 114, mille tõttu ei ole jälitsutegevuse materjalid KrMS § 111 piirangu tõttu tõenditena kasutatavad, kuivõrd need on hangitud seaduse nõudeid mitte järgides. 4.7 Kaitsja taotleb asja läbivaatamist suulises menetluses ning võimaldada tal tutvuda jälitustoimikutega. 5. Ringkonnakohtu istungil prokurörid toetasid apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja kõikide süüdistatavate suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Prokuröride hinnangul ei ole kriminaalmenetluse mõistlik aeg möödunud, sest kaitsjad on ise menetlust pahatahtlikult venitanud. Prokurör I. Ombler märkis kohtuvaidluses lisaks apellatsioonis märgitule, et kuna V. Reiljanile on Harju Maakohtu 19. mai 2009. a otsusega mõistetud karistuseks 2 aasta 3 kuu pikkune vangistus, mis jäeti tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga ja käesolevas kohtuasjas käsitletavad teod on toime pandud enne eelmist kohtuotsust, siis tuleb talle mõista liitkaristus KarS § 65 lg 1 alusel. Kuna eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus on kantud, siis kuulub ärakandmisele vaid käesoleva kohtuotsusega mõistetav karistus. Juhul, kui ringkonnakohus tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, siis taotlevad prokurörid maakohtu otsus tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist maakohtule teises kohtukoosseisus. T. Pedjasaare, E. Vettuse, T. Libliku ja E. Tuiksoo kaitsjad taotlesid kriminaalmenetluse lõpetamist seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Alternatiivselt taotlesid nad jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. V. Reiljani kaitsja taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Alternatiivse taotlusena toetas ta kriminaalmenetluse lõpetamist seoses mõistliku aja möödumisega.

117(300)

K. Kanguri, T. Annuse, AS Merko ja AS E.L.L. Kinnisvara kaitsjad taotlesid jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Süüdistatavad jagasid oma kaitsjate seisukohti. Lisaks eelnevale oli T. Pedjasaare kaitsja seisukohal, et apellatsioon on esitatud väljaspool apellatsioonitähtaega, so pärast Riigiprokuratuuri tööaja lõppu. T. Annuse kaitsja oli taotlenud ringkonnakohtul kontrollida apellatsiooni esitamise tähtaegsust juba apellatsioonile esitatud vastuväidetes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 6. Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalidega, prokuröride apellatsiooni väidetega ja T. Annuse kaitsja vastuväidetega apellatsioonile ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et valdav osa apellatsiooni väidetest väärib tähelepanu. 6.1 Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-86-12 väljendatud seisukohale, et kuna seadusandja ei pidanud vajalikuks 1. septembril 2011. a jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste suhtes kehtestada mingeid täiendavaid rakendussätteid, siis kooskõlas KrMS § 3 lg-s 2 sätestatuga tuleb kõigi enne 1. septembrit 2011. a tehtud menetlustoimingute hindamisel arvestada enne seda tähtaega kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku sõnastusega ja pärast 1. septembrit 2011. a tehtud menetlustoimingute seaduslikkust tuleb hinnata nimetatud kuupäeval jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioonist lähtuvalt. Seega tuleb kohtukolleegiumil sellest põhimõttest lähtuda ka käesoleva kohtuasja seaduslikkuse kontrollimisel. 6.2 Järgnevalt peatub kohtukolleegium T. Annuse ja T. Pedjasaare kaitsjate väitel, et apellatsioon on esitatud väljaspool apellatsioonitähtaega. Tulenevalt KrMS § 328 lg 1 p-st 1 kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni tähtaegsust juba eelmenetluses ja leidis, et apellatsioon on esitatud tähtaegselt. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. KrMS § 171 lg 3 kohaselt päevades arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimasel tööpäeval kell kakskümmend neli. KrMS § 171 lg 7 kohaselt ei ole tähtaega mööda lastud, kui kaebus on postitatud või üldkasutatava tehnilise sidekanali kaudu edastatud enne tähtaja möödumist. Tulenevalt KrMS § 319 lg-st 2 oli käesolevas kohtuasjas apellatsioonitähtaja viimane päev 4. juuli 2012. a. Kohtutoimikust nähtub, et prokuröride apellatsioon on edastatud Harju Maakohtule 4. juulil 2012. a kell 16.59 PDF failina ja kell 17.23 digitaalselt allkirjastatult vastavalt Vabariigi Valitsuse 26. veebruari 2001. a määrusega nr 80 kinnitatud „Asjaajamiskorra ühtsete aluste“ §-le 61

elektroonilise dokumendivahetusprogrammi kaudu. Samadel kellaaegadel on need apellatsioonid dokumendivahetusprogrammi väljatrüki kohaselt maakohtus vastu võetud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium T. Annuse kaitsja poolt apellatsioonivastuses tõstatatud kahtlusega, et prokuratuuri arvuti kell võis näidata valet aega. Kohtukolleegium ei soostu ka selle T. Annuse kaitsja apellatsioonivastuses sisalduva kahtlusega, et prokurörid on saatnud maakohtule vaid apellatsiooni kaaskirja. Nimelt nähtub dokumendivahetusprogrammi väljatrükist, et maakohtule on saadetud manusena nii kaaskiri kui prokuröride apellatsioon. Mõlemad dokumendid on lisatud

118(300)

kohtutoimikusse. Kohtute infosüsteemi väljatrükist nähtub, et prokuröride apellatsioon on saabunud maakohtule 4. juulil 2012. a ja registreeritud dokumendiregistris vastavalt asjaajamiskorrale järgmise tööpäeva hommikul, so 5. juulil 2012. a Lisaks sellele on saabunud 5. juulil 2012. a maakohtule prokuröride käsikirjaliselt allkirjastatud apellatsioon. T. Pedjasaare kaitsja avaldas ringkonnakohtu istungil KrMS § 171 lg-le 6 tuginedes seisukohta, et prokurörid oleks pidanud esitama apellatsiooni enne tööaja lõppu, so Riigiprokuratuuri kodulehekülje kohaselt enne kella 17.00-i. Prokurörid vastasid sellele kohtuvaidlustes repliigi korras, et Riigiprokuratuuri sisekorraeeskirja kohaselt lõpeb prokuratuuri töötajatel tööaeg kell 17.30, mistõttu ei ole õige siduda apellatsiooni esitamise tähtaega Riigiprokuratuuri kantselei lahtioleku ajaga. Kuna Riigiprokuratuuri sisekorraeeskiri ei ole avalik dokument, siis on see kättesaadav ainult Riigiprokuratuuri siseveebi kaudu. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumil nõupidamistoas olles võimalik seda prokuröride väidet kontrollida. Kuid kui asuda isegi seisukohale, et Riigiprokuratuuri tööaeg lõpebki kell 17.00, siis kohtukolleegiumi hinnangul on kell 16. 59 PDF failina edastatud apellatsioon esitatud tähtaegselt, sest samal päeval kell 17.23 saabus maakohtule digitaalselt allkirjastatud ja 5. juulil 2012. a käsikirjaliselt allkirjastatud apellatsioon. Kohtukolleegium on siiski seisukohal, et T. Pedjasaare kaitsja poolt viidatud säte ei ole käesoleval juhul kohaldatav. KrMS l6 lg-s 6 toodud loetelu „uurimisasutus, prokuratuur või kohus“ vastab KrMS § 16 lg-s 1 sätestatud menetlejate loetelule. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et KrMS § 171 lg 6 eesmärk on anda menetlusosalistele kindlus küsimuses, mis ajaks teevad nimetatud asutused toimingud, mida nad peavad tegema menetlejatena. Näiteks kui kohus on teatanud otsuse kuulutamise aja kuupäevaliselt, siis see tähendab, et teatud kuupäeval on otsus saadav kohtu tööpäeva lõpuks, mitte kella kahekümne neljaks. Kohtukolleegium on seisukohal, et kohtumenetluse poolte jaoks erineva tähtaja kehtestamiseks puudub igasugune põhjendus. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et kuivõrd prokuröride apellatsioon saabus maakohtule 4. juulil 2012. a enne kella kahtkümmend nelja, siis ei ole apellatsioonitähtaega rikutud. Kohtukolleegium lisab siinjuures, et kui T. Annuse ja T. Pedjasaare kaitsjad leidsid, et apellatsioon on esitatud väljaspool apellatsioonitähtaega, siis oleksid nad pidanud tulenevalt KrMS § 319 lg-st 4 esitama ringkonnakohtule taotluse jätta prokuröri apellatsioon läbi vaatamata ja tagastada, sest Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt loetakse menetlustähtaegade rikkumine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. augusti 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-55-10 ja 29. novembri 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-90-10). Viidatud Riigikohtu lahendid on küll tehtud väärteoasjades, kuid see põhimõte on kohtukolleegiumi hinnangul kohaldatav ka kriminaalasjades, sest VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. 6.3 Kaitsjad on seisukohal, et apellatsioon ei vasta nõuetele, sest selles tehakse viiteid prokuröride kohtukõne tekstile, mille nad olid esitanud maakohtus. Kaitsjate hinnangul ei saa sellise apellatsiooni alusel teha süüdimõistvat kohtuotsust ega ka kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata, sest selles puuduvad motiivid. Vastuseks kaitsjate väitele viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 2006. a otsuses nr 3-1-65-06 ja 13. märtsi 2008. a otsuses nr 3-1-1-5-08 väljendatud seisukohale, et KrMS § 340 lg 4 p-st 2 koosmõjus KrMS § 340 lg-ga 1 nähtub, et ringkonnakohus on

119(300)

kriminaalasja arutamisel ja otsuse tegemisel üldjuhul ning eelkõige seotud apellatsioonis sisalduva taotlusega. Vaid juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest, millised tuleb vastavalt KrMS § 321 lg 2 p-le 4 apellatsioonis obligatoorselt märkida. Seega on apellatsiooni piirid seotud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga. Kohtukolleegium on seisukohal, et prokuröride apellatsioon vastab KrMS § 321 lg 2 p-s 4 esitatud nõuetele, sest sellest nähtub üheselt mõistetavalt, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, apellandi nõuete sisu ja motiivid ning apellandi taotlused. Seega ei ole apellatsiooni taotlused vastuolulised ega ebaselged, mis tingiks apellatsiooni taotluse sisu selgitamiseks pöördumise apellatsiooni motiivide poole. Lisaks sellele on kohtukolleegium seisukohal, et kehtiv menetlusseadus ega senine kohtupraktika ei keela kohtumenetluse poolel teha apellatsioonis viiteid tema poolt maakohtus esitatud kohtukõnele. Käesoleva kohtuasja, sealhulgas apellatsiooni mahtu arvestades on kohtukolleegiumi hinnangul prokuröride selline teemakäsitlus igati põhjendatud. Kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurörid on enne maakohtu nõupidamistuppa lahkumist esitanud oma kohtukõne teksti lisamiseks kohtuistungi protokollile. KrMS § 300 lg 1 kohaselt on sellisel juhul kohtukõne tekst käsitletav kohtuistungi protokolli lisana. Apellatsioonis on prokurörid taotlenud kõikide maakohtu istungite protokollide avaldamist. Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2013. a kohtuistungil avaldati kõik maakohtu istungite protokollid. Seega oli kohtumenetluse pooltel võimalik kohtuvaidluses ning kohtukolleegiumil kohtuotsust tehes anda omapoolne hinnang prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohtadele. 6.4 T. Pedjasaare, E. Vettuse, T. Libliku ja E. Tuiksoo kaitsjad taotlevad oma kaitsealuste suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. V. Reiljani kaitsja esitas selle alternatiivse taotlusena. K. Kanguri, T. Annuse, AS Merko ja AS E.L.L. Kinnisvara kaitsjad taotlevad jätta kohtuotsus muutmata, kuid leiavad samuti, et menetluse mõistlik aeg on möödunud. Kõik süüdistatavad avaldasid ringkonnakohtu istungil nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. 6.4.1 KrMS § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Seega menetluse mõistliku aja möödumist see loetelu ei sisalda. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2011. a otsuses nr 3-1-1-81-11 on märgitud, et alates 1. septembrist 2011. a ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 2742 ja § 306 lg 1 p 61). Seega, kui K. Kanguri, T. Annuse, AS Merko ja AS E.L.L. Kinnisvara kaitsjad leidsid, et menetluse mõistlik aeg on möödunud, siis oleksid nad pidanud kohtukolleegimi hinnagul esitama ringkonnakohtule taotluse KrMS § 2742 alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks, mitte aga maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse muutmata jätmiseks. V. Reiljani kaitsja oleks pidanud esitama selle esmase, mitte alternatiivse taotlusena. 6.4.2 Kohtukolleegium märgib, et isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 6. artikli lg 1

120(300)

esimesest lausest. EIÕK art 6 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Mõistliku menetlusaja nõude eesmärk on vältida seda, et süüdistatav peaks oma tuleviku osas jääma liiga kauaks ebakindlasse olukorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10). Sellele õigusele vastandub kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-3-04). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsuses nr 3-1-1-43-10 on selgitatud, et menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude pinnal, lähtudes seejuures järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus, 2) kaebaja käitumine, asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium 4. novembri 2011. a otsuses nr 3-1-1-81-11 väljendanud resoluutselt seisukohta, et süüdistatavate ja kaitsjate obsruktsionistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat on teatud juhtudel võimalik käsitada süüdistatava loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul. 6.4.3 Kohtukolleegium leiab, et käesolev kohtuasi on äärmiselt mahukas, sest kohtueelses menetluses kogutud tõenditest ja menetlusdokumentidest on moodustunud 196 kriminaaltoimiku köidet ja maakohtus peetud kohtumenetlus on kajastatud 26-s kohtuköites. Selle on tinginud asjaolu, et süüdistatavaid on palju (9), neile etteheidetavad teod hõlmavad pikka ajaperioodi ja on mitmeepisoodilised. Kuna on tegemist nö peitkuriteoga, siis tuli selle avastamiseks teha hulgaliselt aeganõudvaid jälitustoiminguid ning vormistada saadud teave tõendina. Kuna süüdistati muuhulgas seitset füüsilist isikut, siis võttis aega neile jälitustoimingutega kogutud teabe tutvustamine. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul käesoleva kohtuasja puhul tegemist keeruka kriminaalasjaga. Vaatamata sellele viidi 18. augustil 2005. a alustatud kriminaalasja kohtueelne uurimine lõpule 2008. a kevadeks, so vähem kui kolme aastaga. Pärast seda tutvusid kaitsjad ligi aasta kohtutoimikutega ning 31. märtsil 2009. a saadeti süüdistusakt koos kriminaalasjaga kohtusse. Seega ei ole kohtueelse menetleja tegevuses menetlustoimingute tegemisega viivitamine täheldatav. 6.4.4 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate etteheitega, et prokurörid on kogunud kriminaaltoimikusse liialt palju dokumente ja see on tinginud mõistliku menetlusaja möödumise. Prokurör pidi esitama tol ajal kehtinud kriminaalmenetlusseaduse kohaselt maakohtule nii süüdistatavate süüd kinnitavad kui õigustavad tõendid. 6.4.5 Kohtuasja materjalidest nähtub, et prokurörid on taotlenud kriminaaltoimikus olevate tõendite avaldamist ja maakohus on need avaldanud. Vaatamata sellele on kaitsjad hiljem taotlenud samade tõendite uuesti avaldamist. Kohtukolleegium peab siinkohal vajalikuks märkida, et kui kaitsjad pidasid vajalikuks nende tõendite uuesti avaldamist, siis ei olnud kriminaaltoimikus sisalduvad tõendid asjakohatud, nagu kaitsjad on kogu kohtumenetluse kestel väitnud. Kohtukolleegium leiab, et kui maakohus oli prokuröri poolt taotletud dokumendid juba avaldanud, siis ei olnud kaitsjatel vaja nende teistkordset avaldamist taotleda. Menetlusseadusest ei tulene, et kaitsja võib kohtuvaidluses tugineda vaid tema taotlusel avaldatud tõenditele. Kohtuistungi protokollidest nähtub, et prokurörid on korduvalt sellele asjaolule maakohtu tähelepanu juhtinud ja palunud jätta kaitsjate korduvad taotlused Riigikohtu kriminaalkolleegiumi18. juuni 2010. a otsuses nr 3-1-1-43-10 väljendatud seisukohtadele viidates rahuldamata. Näiteks 26. mai 2011. a kohtuistungil taotles E. Tuiksoo kaitsja R. Laus avaldada kriminaaltoimiku materjale, mis olid eelnevalt prokuröri taotlusel avaldatud (kohtuköide 10, lk 166).

121(300)

6.4.6 Maakohtu kohtuistungi protokollidest nähtub, et jälitustoimingutega kogutud tõendite avaldamine vältas ligi üheksa kuud, sest kaitsjad on teinud jälitustoimingutega kogutud teade seaduslikkuse kontrollimiseks aina uusi taotlusi. Kaitsjate taotlusel on kohtunik jälitustoimingute läbiviimise seaduslikkust igakülgselt kontrollinud ja kohtuistungitel kohtumenetluse pooltele kinnitanud, et jälitustegevus viidi läbi kooskõlas seadusega. 6.4.7 Maakohus on kaitsjate taotlusel välja nõudnud lõpetatud kriminaalasja materjalid operaatorfirmas logifailide kustumise kohta, ehkki sellel kriminaalasjal ei olnud kohtukolleegiumi hinnangul käesoleva kriminaalasjaga vähimatki seost. Kriminaalasi lõpetati, sest ei tuvastatud logifailide kustumises kellegi süüd. Tegemist oli ümberseadistamisel tekkinud arvutitehnilise rikkega. Samuti nõudis maakohus kaitsjate taotlusel mobiilsidefirmast AS EMT välja logifailide väljatrüki (kohtuköide 5, tl 47-48). Pärast AS EMT vastuse (kaaskiri koos lisaga) avaldamist on kohtunik märkinud, et kõikidel kohtumenetluse pooltel on võimalik logifailidega tutvuda. Prokurörid on logifailidega tutvunud ja teinud sellest endale koopia (kohtuköide 5, tl 52). Kohtutoimikust ei nähtu, et kaitsjad oleks AS EMT logifailide või selle kaaskirja õigsuse osas oma seisukohta väljendanud. Maakohus on V. Reiljani ja T. Annuse kaitsja taotlusi rahuldades võtnud käesoleva kohtuasja juurde ajaleheartikleid, seda isegi mitmes eksemplaris, ehkki need ei ole kohtukolleegiumi hinnangul asjassepuutuvad tõendid ja koormavad liigselt kohtutoimikut (kohtutöide 22, lk 140-154, kohtuköide 23, lk 94-100). 6.4.8 V. Reiljani, T. Annuse ja K. Kanguri kaitsja on vaidlustanud Harju Maakohtu 16. aprilli 2011. a määrust sama kohtu 7. aprilli 2011. a määruse tühistamise kohta Tallinna Ringkonnakohtus ja Riigikohtus, ehkki oli tegemist kohtumenetluse poole taotluse lahendamisega, mis KrMS § 385 p 20 kohaselt vaidlustamisele ei kuulu. Seoses põhjendamatute määruskaebuste esitamisega lükkus menetlus maakohtus edasi pooleks aastaks. 6.4.9 Prokuröri apellatsiooni läbivaatamine ringkonnakohtus viibis pool aastat, sest kaitsjad ei pidanud võimalikuks tööga hõivatuse tõttu kohtuistungile tulla. Ometi pidid nad oma töö planeerimisel arvestama sellega, et üks või teine kohtumenetluse pool vaidlustab maakohtu lahendi ringkonnakohtus. Lisaks sellele oli kaitsjatel võimalik määrata enda asemele asenduskaitsja, mida nad hiljem ringkonnakohtu istungi käigus aktiivselt kasutasid. Kohtukolleegiumi hinnangul annab selline käitumine tunnistust sellest, et süüdistatavad ja kaitsjad ei olnudki huvitatud selllest, et võimalikult kiiresti lõpliku kohtulahendini jõuda. Kohtukolleegiumi veendumust kinnitab siinjuures asjaolu, et ringkonnakohtu istungil taotleski valdav osa kaitsjatest kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. 6.4.10 Ringkonnakohus palus eelmenetluses kaitsjatel 26. oktoobriks 2012. a teatada, kas nad soovivad jälitustoimikutega tutvuda. Selle asemel, et lühidalt oma tutvumise soovist teatada, kirjutas K. Kanguri kaitsja ringkonnakohtule 5-leheküljelise taotluse, milles sisuliselt esitab vastuväited prokuröri apellatsioonile jälitustoimingute seaduslikkuse osas, ehkki apellatsiooni vastuväidete esitamise tähtaeg oli ammu möödunud. Täiendava taotluse saatis ta veel 3. detsembril 2012. a, so päev enne seda, kui ringkonnakohus pidi avaldama oma seisukoha kaitsjatele jälitustoimikute tutvustamise osas. Ringkonnakohus rahuldas 4. detsembri 2012. a määrusaega kaitsjate taotluse jälitustoimikutega tutvumiseks osaliselt ja märkis, et määrus ei ole määruskaebe korras vaidlustatav, kuid taotlust võib korrata kohtuistungil. Vaatamata sellele esitas T. Annuse kaitsja korduvalt ja mitmes

122(300)

eksemplaris (paberkandjal ja elektrooniliselt) enne kohtuistungit uusi taotlusi jälitustoimikutega tutvumiseks. T. Pedjasaare kaitsja esitas 3. jaanuaril 2013. a , so enne kohtuistungit taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu, ehkki sellist taotlust on KrMS § 2742 lg 1 kohaselt kohtul võimalik lahendada vaid kohtuliku arutamise käigus. Kuna ringkonnakohus vaatas kriminaalasja läbi suulises menetluses, siis tulnuks kõik taotlused esitada kohtuistungil. Vaatamata sellele esitasid K. Kanguri ja T. Annuse kaitsjad ka kohtumenetluse käigus oma taotlusi elektrooniliselt, sealhulgas pärast kohtu kantselei tööaja lõppu. Kohtuistungid algasid ringkonnakohtus kell 10.00, mistõttu kaitsjate selline tegevus raskendas kohtupidamist. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et käesolevas kohtuasjas ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud. 6.5 Kohtukolleegium tõdeb, et käesolevas kohtuasjas on maakohus kaitsjate taotlustes toodut esitanud oma seisukohana, kuid ei ole välja toonud ühtegi omapoolset selgitust või põhjendust. Prokuröride poolt kohtuvaidluses esitatud seisukohad on maakohus kohtuotsuses tähelepanuta jätnud. 6.5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2013. a otsuses nr 3-1-1-8-12 väljendatud seisukoha kohaselt ei saa välistada, et ühe menetlusosalise põhjendused võivad olla igakülgselt küllaldased ja teised menetlusosalised neile vastuväiteid ei esitagi. Kui kohus sellises olukorras kohtulahendi tegemisel neid põhjendusi kordab või nende põhjendustega nõustub, ei ole tegemist kohtulahendis põhjenduste puudumisega. Kui ringkonnakohus selliste põhjendustega ei nõustu või peab neid ebapiisavateks, siis võib kõne alla tulla sellise olukorra tunnistamine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Riigikohus märgib, et sellisel juhul tuleb aga ringkonnakohtul juhinduda KrMS § 341 lg-st 3, mis sätestab, et tuvastades KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise võib ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Seega juhul, kui käesolevas kohtuasjas kohtukolleegium maakohtu põhjendustega ei nõustu või peab neid ebapiisavaks, võib kohtukolleegium KrMS § 339 lg 2 alusel kohtuotsuse tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks vaid siis, kui seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Erinevalt T. Annuse ja T. Pedjasaare kaitsja poolt ringkonnakohtu istungil väljendatust, leiab kohtukolleegium, et ringkonnakohtul on võimalik kohtueelses menetluses kogutud tõendeid kogumis hinnata, sest 14. jaanuari 2013. a kohtuistungil avaldas kohtukolleegium KrMS § 335 lg 2 kohaselt kõik maakohtu kohtuistungite protokollid (kohtuköide 29, tl 45b-45c). Kohtukolleegium märgib, et tulenevalt KrMS § 15 lg-st 2 võib ringkonnakohtu lahend tugineda nii nendele tõenditele, mida on vahetult uuritud apellatsioonimenetluses (p 1), kui ka tõenditele, mida on vahetult uuritud maakohtus ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud (p 2). Esimese astme kohtu kohtuistungi avaldamise kaudu ringkonnakohtus toimuva kohtuliku uurimise käigus saavad maakohtus uuritud tõendid ka apellatsioonimenetluse osaks, mis annab ringkonnakohtule aluse neile kohtulahendi tegemisel tugineda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 1. märtsi 2006. a otsuses nr 3-1-1-142-05 ja 15. novembri 2010. a otsuses nr 3-1-70-10 märkinud, et küsimus, milliseid tõendeid ringkonnakohtus uurida, tuleb lahendada eelkõige apellandi taotlustest lähtudes. Apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne arutamine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Seega erinevalt

123(300)

maakohtust, kus saab kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtte järgimisest rääkida ainult juhul, kui kohtulahend tugineb vaid kohtuliku uurimiseesemeks olnud tõenditele, võib ringkonnakohtu lahend tugineda ka sellistele tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Käesolevas kohtuasjas on prokurörid apellatsioonis märkinud, et jäävad ringkonnakohtus kõigi nende tõendite juurde, mis maakohtus avaldati ja taotlevad KrMS § 335 lg 2 alusel ringkonnakohtus kohtulikul uurimisel avaldada esimese astme kohtuistungi protokoll (kohtuköide 25, tl 80). Seetõttu leiab kohtukolleegium, et ringkonnakohtul on võimalik maakohtus avaldatud tõendeid hinnata ja nende alusel kohtuotsus teha. Kohtukolleegium viitab siinjuures ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsuses nr 3-1-1-100-09 ja 3. novembri 2010. a otsuses nr 3-1-84-10 väljendatud põhimõttele, et mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.aprilli 2011. a otsuses nr 3-1-1-14-11 märkinud, et kui kõrgema astme kohus tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, kuid samas on tegemist kriminaalmenetlusõiguse mõistliku aja põhimõtte rikkumisega, prevalveerib kriminaalasja mõistliku aja jooksul menetlemise nõue. Kohtukolleegium leiab, et käesoleva kohtuasja süüdistuse mahtu, keerukust ja süüdistatavate arvu arvestades mööduks menetluse mõistlik aeg kriminaalasja maakohtusse uueks arutamiseks tagasi saates ilmselt enne, kui kohtulahend läbi kaebemenetluse jõustuda jõuab. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumi hinnangul kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine põhjendatud isegi sel juhul, kui kohtukolleegium tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. 6.6 Süüdistatavad ja kaitsjad heitsid kohtuvaidluses prokuröridele ette, et kriminaalasja mahukuse tõttu oleks tulnud T. Libliku, E. Vettuse ja E. Tuiksoo suhtes materjalid eraldada ja menetleda iseseisvas menetluses, et tagada kriminaalmenetluse põhimõte võimalikult kiire lahendini jõudmise kohta. Kohtukolleegium märgib, et kuni 31. augustini 2011. a kehtinud KrMS § 216 lg 2 kohaselt võidi eraldada kriminaalasja uude toimikusse, kui see ei kahjustanud kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Seega tuli menetlejal kriminaalasjade eraldamise põhjendatuse üle otsustamisel eelkõige hinnata, kas asjas esineb sellist laadi objektiivseid takistusi, mis ei võimalda ülejäänud süüdistatavate suhtes kriminaalasja edasist menetlemist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selle kohta oma senises praktikas korduvalt märkinud, et enamasti tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes ning et kriminaalasja eraldamist osavõtja suhtes tuleb kaaluda ka põhiõiguste tagamise aspektist. Kuriteost osavõtjate teo arutamisel erinevate kohtute poolt erinevates menetlustes võib tekkida olukord, kus ühe jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud tegu, mille süüdistatav pani toime koos teiste isikutega, aga hilisema kohtuotsusega nende teiste isikute suhtes leitakse, et sellist tegu toime pandud ei ole. Loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamine saaks olla põhjendatud üksnes nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale (24. aprilli 2000. a otsuses asjas nr 3-1-2-1-00, 13. juuni 2007. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-07, 23. mai 2008. a otsus nr 3-1-1-18-08). Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kriminaalasja materjalide eraldamist eraldi menetlusse käsitleti T. Libliku, E. Vettuse ja E. Tuiksoo kaitsjate taotlusel juba 31. augustil 2009. a Harju Maakohtus toimunud eelistungil. Kohtuistungi protokollist nähtub, et teiste süüdistatavate kaitsjad T. Libliku ja E. Vettuse suhtes kriminaalasja materjalide eraldamist iseseisvasse

124(300)

menetlusse ei toetanud ning E. Tuiksoo suhtes materjalide eraldamine jäeti kohtu otsustada. Kaitsjad on põhjendanud taotlusega mittenõustumist sellega, et süüdistatavad on pannud neile etteheidetavad teod toime ühiselt ja kooskõlastatult. Nende hinnangul tähendanuks materjalide eraldamine kahe paralleelse kohtumenetluse läbiviimist, mis ei oleks kooskõlas Riigikohtu senise praktikaga ja rikuks süüdistatavate kaitseõigust. Prokurörid on vaielnud materjalide eraldamisele vastu. 3. septembri 2009. a määrusega jättis maakohus kaitsjate taotluse kriminaalasjast materjalide eraldamiseks rahuldamata. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu määrus süüdistatavate T. Libliku, E. Vettuse ja E. Tuiksoo kaitsjate taotluse kriminaalasjast materjalide eraldamise rahuldamata jätmise kohta on põhjendatud ja kooskõlas senise kohtupraktikaga. Kohtueelsest menetlusest ja kohtust ei ole T. Liblik, E. Vettus ega E. Tuiksoo kõrvale hoidnud. Nendele esitatud süüdistuse maht oli küll väiksem, kuid see oli tihedas seoses ülejäänud süüdistatavatele omistatud tegevusega. Sellist seisukohta on ülejäänud süüdistatavate kaitsjad ka ise eelmenetluse istungil väljendanud. Kohtukolleegium leiab, et käesolevas kohtuasjas kriminaalasjast materjalide eraldamata jätmine iseseisvasse menetlusse on toimunud vastavuses KrMS § 216 nõuetega ega too kaasa süüdistatavate menetluslike õiguste rikkumist ja ebaseaduslike tõendite loomist. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2011. a otsuses väljendatud seisukohale, et kriminaalasjade ebaseaduslik eraldamine või ühendamata jätmine ei saa olla asjaolu, mis iseenesest annaks aluse süüdistatava õigeksmõistmiseks. KrMS § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Kriminaalasjade eraldamisel menetlusnormide rikkumine eraldivõetuna ei vasta ühelegi nimetatud alusele. 6.7 Maakohtu otsuses leitakse, et süüdistusakt ei vasta 1. septembril 2011. a jõustunud KrMS § 154 lg 2 p 4 nõuetele, sest tõendite loetelus ei ole tõendid seotud tõendamiseseme asjaoludega. Süüdistusaktis on ära toodud vaid prokuröri poolt esitatud tõendite loetelu ja prokurörid sidusid kohtuistungil uuritud dokumentaalsed tõendid tõendamiseseme asjaoludega alles kohtuvaidluses. Samasugusel seisukohal olid süüdistatavad ja nende kaitsjad ringkonnakohtus peetud kohtuvaidluses. Kohtukolleegium nende seisukohtadega ei nõustu ja juhib esmalt tähelepanu asjaolule, et KrMS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse kriminaalmenetluses menetlustoimingu tegemise ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Seega sätestab seadus üheselt mõistetavalt ja alternatiive välistavalt, et süüdistusakt peab vastama selle koostamise ajal kehtinud nõuetele. Kuni 31. augustini 2011. a kehtinud KrMS § 154 lg 4 kohaselt tuli süüdistusakti põhiosas muuhulgas märkida süüdistust kinnitavate tõendite loetelu. Seega ei saanudki 31. märtsil 2009. a koostatud süüdistusakt vastata 1. septembril 2011. a jõustunud seadusemuudatusele, mille kohaselt tuleb süüdistusakti põhiosas muuhulgas märkida tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Kuni 31. augustini 2011. a kehtinud KrMS § 268 lõige 1 kehtestas kohtuliku arutamise piirid ja see ei võimaldanud kohtul kohustada prokuröri esitama uut süüdistusakti. Lõike 2 kohaselt võis prokurör kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist muuta või täiendada esitatud süüdistust. Kui süüdistust täiendati või muudeti oluliselt, pidi prokurör koostama uue süüdistusakti KrMS § 154 nõudeid järgides. Uue süüdistusakti koostamine ei olnud vajalik, kui prokurör muutis esitatud süüdistust, kergendades süüdistatava olukorda.

125(300)

Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et 8. veebruari 2011. a kohtuistungil on prokurörid teinud süüdistusse mõningad täpsustused, mis ei olnud olulised. Täpsustati vaid paari rahasummat, aastaarvu ja nime. Seega ei olnud prokuröridel tulenevalt KrMS § 268 l-st 2 kohustust uut süüdistusakti koostada. Vaatamata sellele esitasid prokurörid 8. veebruari 2011. a kohtuistungil kaitsjatele kirjalikult uue süüdistusakti tervikteksti, tähistades teksti jälgitavuse huvides muudetud kohad allakriipsutusega. Vastuseks sellele märkisid kaitsjad, et kuna süüdistusakt on mahukas ja selle tekst raskesti jälgitav, siis tuleks see prokuröridel esitada ka elektrooniliselt. Kohus rahuldas kaitsjate taotluse ja kohustas prokuröre esitama kohtule süüdistusakti ka elektrooniliselt. Kohtukolleegium leiab, et kuna täiendatud süüdistusakt oli esitatud enne 1. septembrit 2011. a, siis ei pidanud ka selle tekst vastama 1. septembril 2011. a jõustunud KrMS § 154 lg 4 muudatustele. 6. oktoobri 2011. a kohtuistungil on prokurörid muutnud süüdistust vaid Tallinna abilinnapea Kaia Jäppineni kirja kuupäeva osas. Eelnevaid asjaolusid arvestades ei nõustu kohtukolleegium K. Kanguri kaitsja seisukohaga, et 8. veebruaril 2011. a oleks pidanud prokurörid esitama süüdistusakti, mis vastaks 1. septembril 2011. a jõustuma hakkavatele seadusemuudatustele. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu ja süüdistatavate ning nende kaitsjate seisukohaga, et kohtulikul uurimisel on prokurörid rikkunud tõendite esitamise korda. Esmalt juhib kohtukolleegium tähelepanu asjaolule, et vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 23 lg-le 2 kriminaalasja kohtulikul arutamisel, milles prokurör on kriminaaltoimiku kohtule esitanud enne 2011. aasta 1. septembrit, ei kohaldata 2011. aasta 1. septembril jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku § 296 lõikes 2 sätestatut. Seega prokurör ei saanudki füüsiliselt kohtule kirjalikke tõendeid ise esitada, kuna kirjalikud tõendid asusid juba varem kohtusse saadetud kriminaalasja materjalides ja olid kohtu käsutuses. Tähelepanu väärib seegi, et kohtuistungi protokollide kohaselt jõudis kohus süüdistusaktis loetletud kirjalike tõendite avaldamisega lõpule enne 1. septembrit 2011. a. Pärast seda kuupäeva jätkati süüdistatavate ülekuulamisega ja kaitsjate taotluste lahendamisega. Kohtuistungi protokollidega tutvudes tuvastas kohtukolleegium, et kohtule kirjalike tõendite avaldamise taotluse esitamisel nimetas prokurör nii tõendit ennast, kui ka selgitas, mis tähtsus sellel tõendil kriminaalasja lahendamiseks on. Kohtukolleegium ei saa jätta märkimata, et praktiliselt iga prokuröri poolt tõendi avaldamise taotluse vastu esitasid kaitsjad vastuväiteid või küsisid ise, millist süüdistuses märgitud asjaolu prokurör selle tõendi avaldamisega tõendada soovib. Prokurörid andsid kohtule vastavasisulisi selgitusi ning kohus otsustas kirjaliku tõendi avaldamise üle ehk sisuliselt toimis kuni 1. septembrini 2011. a kehtinud KrMS § 296 kehtinud redaktsiooni järgi. Kohtukolleegium on seisukohal, et ükski tõend ei saanud tulla kaitsjatele üllatusena, sest nad olid eelnevalt kriminaaltoimiku materjalidega tutvunud ning koos süüdistusaktiga oli neile kätte antud valdav osa lubadest nende kaitsealuste suhtes jälitustoiminguteteostamiseks. Kaitsjad ei ole maakohtus ega ringkonnakohtus peetud kohtuvaidlustes sellele ka osutanud. Samuti ei ole kaitsjad viidanud mitte ühelegi faktilisele asjaolule, kuidas ühe või teise kirjaliku tõendi esitamisega oleks rikutud süüdistatavate kaitseõigust. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohtadega, et süüdistusakt ei vastanud nõuetele ning prokurörid sidusid tõendid tõendamiseseme asjaoludega alles kohtuvaidluses.

126(300)

6.8 Maakohtu otsuse kohaselt on süüdistatavatele esitatud süüdistused määratlemata ja ebakonkreetsed, mistõttu ei ole võimalik aru saada, millist rikkumist süüdistatavatele ette heidetakse. Kohtukolleegium märgib, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole süüdistuse sõnastusele võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtav õiguslik etteheide ja selle faktiline alus, tagamaks süüdistatava kaitseõigus. Nende asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub konkreetsest süüteost. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2012. a otsuses nr 3-1-1-66-12 ja 16. novembri 2010. a otsuses nr 3-1-1-83-10 on selgitatud, et süüdistus peab sisaldama isikule ette heidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu. Selles ei pea esitama arutluskäike, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma KrMS § 312 p 1 kohaselt kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses endas. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatavatele esitatud süüdistus vastab eelpool nimetatud nõuetele. Süüdistuses on välja toodud isikute kõik need käitumise aspektid, mis täidavad KarS §-de 294 ja 295 koosseisulised tunnused. Süüdistus on koostatud blanketsele kuriteokoosseisule ette nähtud nõudeid silmas pidades, tuues välja õigusnormid, millega on ametiisiku tegu vastuolus. 6.9 Maakohtu otsuses leitakse, et Kaitsepolitseiamet ei oleks tohtinud 18. augustil 2005. a kaitsepolitsei komissari ettekande põhjal kriminaalmenetlust alustada, sest puudus kriminaalmenetluse ajend. Maakohtu hinnangul oleks pidanud uurimisasutus moodustama uurimisgrupi, koguma lisadokumente ja alles KrMS §-s 198 märgitud kümnepäevase tähtaja möödumisel kaaluma kriminaalmenetluse alustamist. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse ehk legaliteedi põhimõtte, mille kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kuriteo asjaolude ilmnedes oma pädevuse piirides alustama ja toimetama kriminaalmenetlust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14. aprilli 2010. a otsuses nr 3-1-1-19-10 selgitanud, et legaliteedipõhimõte kohustab pädevaid ametivõime alustama kuriteo tunnuste sedastamisel kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku või riigiasutuse arvamusest. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et uurimisasutusel ja prokuratuuril puudub kuriteole viitava teabe saamisel pädevus hinnata kriminaalmenetluse alustamise otstarbekust üksikjuhtumil. Sellise lähenemisega saavutatakse kõigi asjassepuutuvate isikute võrdne ja õiglane kohtlemine. Üksnes olukorras, kus pädevatele ametiasutustele laekunud teabe põhjal ilmnevad vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 tähenduses, on uurimisasutus ja prokuratuur õigustatud jätma kriminaalmenetluse alustamata. Veel on riigikohus selles lahendis märkinud, et uurimisasutusel ja prokuratuuril tuleb kuriteole viitava teabe saamisel ja KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel igal juhul kriminaalmenetlust alustada, sõltumata sellest, kas konkreetses kriminaalasjas soovitakse kohtult taotleda isiku suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemist või mitte, sest näiteks oportuniteedipõhimõtet on võimalik rakendada vaid kriminaalasjades, milles kriminaalmenetlus on juba alustatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsuses nr 3-1-1-60-10 on lisatud, et kuritegevusevastases võitluses ei saa õiguskaitseasutused piirduda üksnes passiivse kaitsetaktikaga ja kuriteoteadetele või -kaebustele pelgalt reageerimisega. Seetõttu ongi KrMS § 197 lg-s 2 ette nähtud võimalus, et kriminaalmenetluse ajend võib ilmneda ka uurimisasutuste ja

127(300)

prokuratuuri endi tegevuse tulemina. Seega, kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Samuti on oluline märkida, et kriminaalmenetluse alustamine ei ole kohtulikult vaidlustatav. Ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt Põhiseaduse §-st 146 mõistab õigust ainult kohus ja KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtubki, et kaitsepolitsei komissari poolt peadirektorile tehtud ettekande (kd 1, tl 1) puhul oli tegemist kriminaalmenetluse ajendiga, mis ilmnes uurimisasutuse enda tegevuse tulemusena ehk teabega KrMS § 197 lg 2 tähenduses, mitte kuriteoteatega KrMS § 195 tähenduses, mille lahendamiseks on üldjuhul aega kümme päeva. Seega nõustub kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et kriminaalasja alustamisel ei ole kriminaalmenetlusseadust rikutud ning kaitsepolitsei komissari ettekanne ei ole käsitletav kuriteoteatena KrMS § 195 tähenduses. Lisaks sellele olukorras, kus kriminaalasi on jõudnud kohtusse, on riigikohtu suunistest tulenevalt kohtukolleegiumi hinnangul ainetu arutleda selle üle, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudus ajend. 6.10 Maakohtu hinnangul on prokuratuur kvalifitseerinud süüdistatavatele etteheidetavad teod pistise asemel altkäemaksuna, et vältida kuriteo aegumist. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et süüdistuse kohaselt pandi viimane osategu toime 2006. aastal, mistõttu sellest momendist tuleb hakata KarS § 81 lg 4 kohaselt lugema jätkuva süüteo aegumist. KarS § 81 lg 1 kohaselt on esimese astme kuriteo aegumistähtaeg kümme ja teise astme kuriteo aegumistähtaeg viis aastat. Kuna pistis on teise astme kuritegu, siis oleks see käesolevas kohtuasjas aegunud 2011. aastal. Süüdistusakt koostati juba 31. märtsil 2009. a, mistõttu normaalse kohtupidamise korral oleks see pidanud 2011. aastaks igal juhul lõpule viidud olema. Lisaks sellele sätestatakse KarS § 81 lg 5 p-des 1-5 ammendavalt need menetlustoimingud, mille tegemine kriminaalmenetluses toob endaga kaasa kuriteo aegumise katkemise. KarS § 81 lg 6 sätestab, et kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti KarS § 81 lg-s 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Käesolevas kriminaalasjas on teostatud KarS § 81 lg 5 p-des 1,2,4,5 nimetatud menetlustoimingud, so tõkendi kohaldamine, süüdistatavate kohtu alla andmine, süüdistatavate ülekuulamine ning kohtulikul arutamisel täiendavate tõendite kogumise määramine. Nii on 5. oktoobril 2006. a kohaldatud K. Kanguri, E. Vettuse ja T. Pedjasaare suhtes tõkendit vahistamine. Tõkendina elukohast lahkumise keeldu kohaldati T. Libliku suhtes 5. oktoobril 2006. a ning T. Annuse suhtes 22. aprillil 2008. a. Süüdistatavad on antud kohtu alla 3. septembril 2009. a. Maakohus tegi 12. mail 2010. a määruse nõuda sideoperaatoritelt AS EMT ja Elisa välja logifailid. Süüdistatavate ülekuulamine toimus 2011. aastal toimunud kohtuistungitel. Maaohus on teinud kohtuistungi viimasel päeval, so 7. märtsil 2012. a omal initsiatiivil Tallinna Vangla direktorile järelepärimise selle kohta, kas K. Kangur ja T. Pedjasaar on viibinud ühes kambris, kelle korraldusel nad sinna paigutati, kes neid üle kuulas ja kes veel ülekuulamise juures

128(300)

viibis. Tallinna Vangla direktori R. Kuuse vastus saabus Harju Maakohtusse 29. märtsil 2012. a ja kohus on selle kohtutoimikusse võtnud ja kohtuotsuses tõendina käsitlenud, olles ise juba 7. märtsil 2012. a nõupidamistuppa eemaldunud. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et süüdistused on esitatud altkäemaksu koosseisu järgi seetõttu, et vältida kuriteo aegumist. Maakohus ei ole kohtuotsuses viidanud ühelegi asjaolule, mis seda kahtlust kinnitaks. Seevastu on prokurörid 6. veebruari 2012. a kohtuistungil kohtuvaidluses repliigi korras aegumise küsimust põhjalikult käsitlenud, kuid maakohus on jätnud nende väited tähelepanuta. 6.11 Kuna T. Annuse kaitsja kordas ringkonnakohtus kohtuvaidluses tema poolt varem korduvalt esitatud taotlust jälitustoimikutega tutvumiseks, siis peab kohtukolleegium vajalikuks sellel küsimusel veelkordselt peatuda. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium rahuldas 4. detsembri 2012. a määrusega kaitsjate taotluse jälitustoimikutega tutvumiseks osaliselt ja kohustas riigiprokuröre 10. detsembriks 2012. a esitama ringkonnakohtule kõikide eeluurimiskohtunike määruste ja prokuröri lubade koopiad, millede alusel käesolevas kriminaalasjas jälitustoiminguid teostati (kohtuköide 28, lk 100-107). Prokurörid esitasid nimetatud dokumentide koopiad ringkonnakohtule ja kõikidel kaitsjatel oli võimalus ringkonnakohtu kantseleis nendega tutvuda (kohtuköide 28, lk 109-189). T. Annuse kaitsja esitas enne ringkonnakohtu istungit taotluse võimaldada tal jälitustoimikutega ka ülejäänud osas tutvuda. Taotlust kordas ta 14. jaanuari 2013. a kohtuistungil. Kohtukolleegium jättis kaitsja taotluse rahuldamata, kuna puudus alus varem esitatud seisukoha muutmiseks. Vaatamata sellele taotles T. Annuse kaitsja talle kõikide jälitustoimiku materjalidega tutvumise võimaldamist veel kohtulike vaidluste käigus. Seetõttu peab kohtukolleegium vajalikuks korrata oma seisukoha kaitsjale jälitustoimikute tutvustamise kohta ka kohtuotsuses. 6.12 Tulenevalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (edaspidi RSVS) §-st 25 on kohtukolleegium kohustatud enne kaitsjatele riigisaladusele juurdepääsu andmist veenduma, et neil on vastava taseme riigisaladusele juurdepääsu õigus ja teadmisvajadus. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kohtueelses menetluses on süüdistatavate suhtes kogutud valdav osa tõendeid jälitustoimingute käigus. KrMS § 111 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt peab ausa ja õiglase kohtupidamise tagamiseks olema KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel (näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 2008. a otsus nr 3-1-1-63-08 ja 26. mai 2006. a otsus nr 3-1-1-22-10). Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et käesolevas kohtuasjas on kaitsjatel teadmisvajadus jälitustoimikutega tutvumiseks. RSVS § 5 kohaselt võib riigisaladus olla piiratud, konfidentsiaalsel, salajasel ja täiesti salajasel tasemel. RSVS § 27 lg-s 1 on loetelu ametikohtadest, kellel on juurdepääsu õigus kõigile riigisaladuse tasemetele seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ametikohajärgselt. Kaitsjat selles ei märgita. RSVS § 29 lg 1 kohaselt piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele juurdepääsu õigus on kriminaalasja kohtueelse menetlemise ja kohtumenetluse osalisel, menetlusse kaasatud isikul ning kummagi esindajal uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu põhistatud määruse alusel pärast julgeolekukontrolli läbimist, kui juurdepääs on kriminaalasja lahendamiseks vältimatult vajalik.

129(300)

RSVS § 29 lg 3 kohaselt ei teostata julgeolekukontrolli kahtlustatava, süüdistatava ja advokaadist kaitsja suhtes, kui teadmisvajadus tuleneb kaitseõiguse tagamisest kriminaalmenetluses. Ringkonnakohus leiab, et taotluse esitanud kaitsjate teadmisvajadus tuleneb kaitseõiguse tagamisest käesolevas kohtuasjas, mistõttu julgeolekukontrolli teostamine ei ole nende suhtes vajalik. RSVS § 8 kohaselt on korrakaitse riigisaladuseks muuhulgas jälitusasutuse poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave. Samuti andmed salajasele koostööle kaasatud isiku, variisiku ja politseiagendi kohta ning tunnistajakaitse kaitseabinõude kohaldamist ning selle meetodeid ja taktikat kajastav teave. Selline teave salastatakse täiesti salajasel või madalamal tasemel. RSVS § 29 lg 2 kohaselt uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu määruse alusel ei lubata juurdepääsu, piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu jälitustegevuse seaduse (edaspidi JTS) § 8 lõike 1 punktides 2,3,4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme riigisaladusele. JTS § 8 lõike 1 punktide 2,3,4 kohaselt on jälitusasutused kohustatud jälitustegevuse teostamisel muuhulgas kaitsma jälitustegevuse sfääri sattunud Eesti kodanike ning teiste isikute seaduslikke õigusi ja vabadusi, samuti jälitustegevusse kaasatud isikuid ning muid füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes on osutanud abi jälitustoimingutes (2); kaitsma jälitustegevuses osalevaid või osalenuid ja selleks kaasatud või kaasatud olnud isikuid, vältimaks ohtu neile ning nende lähikondsete elule, tervisele, varale, aule ja väärikusele (3); tagama koostöö salajasuse (4). JTS § 17 lg 2 ja KrMS § 121 lg 2 kohaselt on isikul, kelle suhtes jälitustoiming tehti ning isikul, kelle perekonna- või eraelu puutumatust on jälitustoiminguga riivatud, õigus taotleda tema kohta kogutud jälitustoimingu materjalidega tutvumist. Materjalid võidakse jätta tutvustamata, kui selleks esineb mõni JTS § 17 lg 2 punktides 1-7 ning KrMS § 121 lg 2 punktides 1-7 sätestatud alus. Seega ei laiene tutvumise õigus kõigile jälitustoimiku materjalidele, vaid hõlmab üksnes konkreetse isiku kohta kogutud andmeid. Kohtukolleegium leiab, et sama põhimõte kehtib T. Annuse kaitsjale jälitustoimingu materjalide tutvustamise kohta. T. Annuse kaitsja viitab oma taotluse põhjendustes Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. märtsi 2012. a lahendis Leas vs Eesti väljendatud seisukohale, et kaitsjale jälitustoimikutele juurdepääsuõiguse mittetagamine on vastuolus ausa ja võistleva kohtumenetluse printsiibiga. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja on viidanud selles lahendis väljendatud seisukohtadele valikuliselt. Nii märgitakse 6. märtsi 2012. a Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis Leas vs Eesti muuhulgas ka seda, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole siiski absoluutne kohustus. Tõendi vastaspoolele mitteandmise aluseks võib olla soov kaitsta tunnistajat või hoida saladuses politsei meetodid kuritegude uurimisel. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Poole eest salajas hoidmine on lubatav vaid juhul, kui see on tingimata vajalik. Sellisel juhul peab poole õiguse riive olema efektiivselt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. Seega ei sisaldanud kohtukolleegiumi hinnangul Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. märtsi 2012. a lahend Leas vs Eesti võrreldes RSVS § 29 lõikes 2 ja KrMS § 121 lõikes 2 sätestatuga mingeid uusi seisukohti. Kuna RSVS § 29 lg 2 kohaselt kohtu määruse alusel ei lubata juurdepääsu piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu JTS § 8 lõike 1 punktides 2,3,4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme riigisaladusele, siis kohtukolleegium

130(300)

selliseid andmeid sisaldavaid materjale kaitsjale tutvustada ei saa. Seaduse tekstis kasutatud sõnastus („ei lubata“) tähendab ühest ja eranditeta keeldu. Seega on kohtukolleegiumil kaalutlusõigus vaid jälitustoimiku nende materjalide tutvustamise osas, mis selliseid andmeid ei sisalda. RSVS § 8 lg-s 1 märgitakse, et jälitusasutuse poolt jälitustegevuse käigus kogutud teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Jälitustoimikutega tutvumisel veendus kohtukolleegium, et kohtueelses menetluses on kõikidele isikutele, kelle suhtes jälitustoiming tehti ning isikutele, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati, jälitustoimingute tegemiseks antud lubasid tutvustatud. Tutvustatud on ka nende lubade alusel kogutud teavet. Jälitustoimingute käigus kogutud teabega tutvumise jätsid pooleli V. Reiljan ja T. Pedjasaar. Seoses sellega on kohtu määruste ja prokuröri lubade, millega anti luba jälitustoimingute tegemiseks, salastatus RSVS § 8 lg 1 alusel kustunud. Harju Maakohtu kohtunik H. Särgava 2. septembri 2004. a määruse nr 63 ja 3. novembri 2004. a määruse nr 172 salastatus on kustunud vaid T. Annuse osas, kuna kajastavad andmeid kolmandate isikute kohta. Jälitustoimikutest ja kohtuasja materjalidest nähtub, et prokurör on andnud kaitsjatele koos süüdistusaktiga koopiad kohtu määrustest ja prokuröri lubadest, mille alusel teostatud jälitustoimingute käigus kogutud tõend on kriminaaltoimikusse võetud, ehkki seadusest tulenevat kohustust selleks ei olnud. Sellel ajal ei olnud veel ka Euroopa Inimõiguste Kohtu ega Riigikohtu suuniseid selle kohta, et need menetlusdokumendid tulnuks kriminaaltoimikusse võtta. Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. märtsi 2012. a otsuses asjas Leas vs Eesti ning sellest tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2012. a otsuses nr 3-1-1-31-12 märgitakse, et jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine üheaegselt mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi. Arvestades asjaolu, et käesolevas kohtuasjas oli jälitustoimingu tegemise aluseks olnud kohtu määruste ja prokuröri lubade salastatus seoses isikutele tutvustamisega kustunud, siis võttis kohtukolleegium need 4. detsembri 2012. a määrusega kohtutoimikusse. Kuna kaitsjad taotlesid kogu jälitustoimikuga tutvumist, siis võttis kohtukolleegium kohtutoimikusse ka need kohtu määrused ja prokuröri load, millede alusel teostatud jälitustegevuse käigus tõendit ei formeerunud. Tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. märtsi 2012. a lahendis Leas vs Eesti väljendatud seisukohtadele, RSVS § 29 lõikele 2, JTS § 8 lõike 1 punktidele 2,3,4 ning KrMS § 121 lõikele 2 ei pidanud kohtukolleegium jälitustoimikus olevaid muid materjale, so jälituskokkuvõtteid, õiendeid ja kirju võimalikuks kaitsjatele tutvustada, sest kohtukolleegiumil puudub nende

131(300)

dokumentide tutvustamise suhtes kaalutlusõigus. Lisaks sellele on jälituskokkuvõtetes kajastuv teave olulisel määral kattuv kriminaaltoimikus olevate jälitusprotokollidega. Kuna Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajas asuvad prokuröri jälitustoimingu taotlused sisaldasid võrreldes kohtu määrustega oluliselt laiemat informatsiooni, sealhulgas RSVS § 29 lõikes 2, JTS § 8 lõike 1 punktides 2,3,4 ning KrMS § 121 lõikes 2 sätestatut, siis ei olnud kohtukolleegiumil võimalik ka neid materjale kaitsjatele tutvustada. Kohtukolleegium leidis määruses ja leiab ka täna, et jälitustoimikutest teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, sest selles osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust ringkonnakohus. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et T. Annuse kaitsja seisukoht, mille kohaselt tuleks kaitsjal võimaldada kõikide jälitustoimiku materjalidega tutvumist, ei ole põhjendatud, sest käesoleva kriminaalasja jälitustoimikud sisaldavad andmeid, millede tutvustamise suhtes RSVS § 29 lg 2 kohaselt kohtukolleegiumil kaalutlusõigus puudub. 6.13 Järgnevalt annab kohtukolleegium hinnangu maakohtu seisukohale, mille kohaselt ta tunnistas kõik jälitustegevusega kogutud tõendid lubamatuks, kuna kaitsjatel ei võimaldatud jälitustoimikutega tutvuda. Kohtu hinnangul jäi seeläbi tagamata kohtumenetluse poolt võrdse kohtlemise põhimõte. Kohtuasja materjalidest nähtub, et 7. aprillil 2010. a koostas kohtunik ainuisikulise määruse, millega rahuldas kaitsjate taotluse ja andis neile loa tutvuda jälitustoimikus olevate piiranguga märgitud dokumentidega (kohtuköide 4, lk 47-48). Ehkki määruses puuduvad vähimadki motiivid ja kohtunik ühelegi seaduse sättele ei viita, võib selle sõnastusest üheselt aru saada, et luba antakse RSVS §-s 5 märgitud piiratud tasemel riigisaladusega tutvumiseks. 16. aprillil 2010. a koostas kohtunik koos rahvakohtunikega määruse, millega tühistas oma varasema määruse kaitsjatele piiratud tasemega riigisaladuse tutvustamiseks (kohtuköide 4, lk 51-53). RSVS ja JTS sätetele viidates leidis kohus, et kuna kaitsjatel vastava taseme riigisaladusele juurdepääsu õigus puudub, siis nende taotlus piiratud tasemega riigisaladusega tutvumiseks rahuldamisele ei kuulu. Veel leidis kohus, et seoses jõustunud RSVS seadusemuudatusega on osa piiratud tasemega dokumentide salastatus kustunud ja need on juba kriminaaltoimikusse võetud, mistõttu neid ei ole vaja kaitsjatele tutvustada. Kohtukolleegium käsitles käesoleva kriminaalasja jälitustoimikute sisu ja kaitsjatele jälitustoimikute tutvustamise korda juba eelnevalt ning leiab, et Harju Maakohtu kohtuniku 7. aprilli 2010. a määrus oli motiveerimata ja sisult ebaseaduslik, sest RSVS § 29 lg 2 kohaselt kohtu määruse alusel ei saa lubada juurdepääsu, piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu JTS § 8 lõike 1 punktides 2,3,4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme riigisaladusele. Seega oli kohtul kaalutlusõigus vaid jälitustoimiku nende materjalide tutvustamise osas, mis selliseid andmeid ei sisaldanud. Seetõttu on kohtukolleegiumi hinnangul igati positiivne, et kohtunik on oma eksimusest aru saades ebaseadusliku määruse koos rahvakohtunikega tühistanud. Samas ei nõustu kohtukolleegium 16. aprilli 2010. a määruses toodud seisukohaga, et osade piiratud saladusega dokumentide salastatuse kustumise tingis RSVS-s jõustunud seadusemuudatus. Mingit seadusemuudatust sel ajal ei toimunud. Kohtukolleegium tuvastas jälitustoimikutega tutvudes, et RSVS § 8 lg 1 kohaselt oli eeluurimiskohtunike määruste ja prokuröri lubade salastatus kustunud seoses sellega, et neid oli tutvustatud isikutele, kelle suhtes jälitustoiming tehti. Kohtukolleegium ei leia, et kohus oleks millegi vastu eksinud, kui ei taotlenud prokurörilt kõikide salastatuse kaotanud eeluurimiskohtunike määruste ja prokuröri lubade kohtutoimikusse võtmist, sest süüdistatavate suhtes välja antud määruste ja lubade koopiad, mille alusel formeerus kriminaaltoimikusse tõend, olid koos süüdistusaktiga kaitsjatele juba kätte antud.

132(300)

Asjaolu, et kohtukolleegium oma 4. detsembri 2012. a määrusega kõik eeluurimiskohtunike määrused ja prokuröride load kohtutoimikusse võttis, ei muuda Harju Maakohtu 16. aprilli 2010. a määrust ebaseaduslikuks, sest selles osas oli tegemist kohtu kaalutlusõigusega. Maakohtu 20. aprilli 2010. a kohtuistungi protokollist (kohtuköide 4, lk 79) nähtub, et kohtuniku selgituse kohaselt koostas ta 7. aprilli 2010. a määruse kiirustades ja väsinult, sest aega selle koostamiseks oli vähe. Kohtunik märgib, et määrust koostades ei pidanud ta silmas kaitsjatele mitte piiratud tasemega riigisaladuse tutvustamist, vaid neid dokumentide, mille salastatus on kustunud. Kuna ta pärast 7. aprilli 2010. a määruse koostamist kriminaaltoimikutega tutvudes leidis, et salastatuse kaotanud dokumendid on juba kriminaaltoimikusse võetud, siis ei ole vaja neid kaitsjatele teistkordselt tutvustada. Ühe määruse tühistamise põhjusena tõi kohtunik välja ka asjaolu, et koostas selle määruse ainuisikuliselt. Tühistamise määruse koostas ta juba koos rahvakohtunikega. Kohtunik on 22. aprilli 2010. a kohtuistungil (kohtuköide 4, lk 35-35) veelkordselt selgitanud, et piiratud tasemel riigisaladust sisaldavaid dokumente ei olnud kohtunikul õigus kaitsjatele näidata, sest vastasel korral võidakse tema vastu alustada kriminaalmenetlust KarS § 241 alusel riigisaladuse avalikustamise eest. Kohtuistungi protokolli kohaselt tuli kohtunik sellisele mõttele 22. aprilli 2010. a ajalehest Mart Viisitamme kohta kirjutatud artiklit lugedes. Kohtukolleegium ei tuvastanud, et kohus oleks tühistanud kohtuniku määruse prokuratuuripoolse karistusähvarduse tõttu. Kohtuistungi protokollidest nähtub üheselt, et kohus tühistas kohtuniku määruse seetõttu, sest see oli vastuolus seadusega. Kohtukolleegiumi hinnangul on igati positiivne, et kohus tühistas ebaseadusliku määruse enne, kui riigisaladust kaitsjatele tutvustada jõuti. Kohtukolleegium leiab, et kui kohus oleks jätnud kohtuniku ebaseadusliku määruse tühistamata ja kaitsjatele oleks riigisaladust sisaldavaid dokumente tutvustanud, siis oleks tõusetunud küsimus kohtuniku vastutusest riigisaladuse avalikustamise eest. Kuna RSVS § 29 lg 2 kohaselt kohtu määruse alusel ei saa lubada juurdepääsu piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu JTS § 8 lõike 1 punktides 2,3,4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme riigisaladusele, siis ei ole kohus jälitustoimikuid kaitsjatele tutvustamata jättes kohtumenetluse poolte võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kohtuotsuse seisukohaga, et kõik jälitustegevusega kogutud tõendid tuleb sel põhjusel kõrvale jätta. 6.14 Järgnevalt võtab kohtukolleegium seisukoha küsimuses, kas jälitustoiminguga saadud teabe saamisel on järgitud seaduse nõudeid. 6.14.1 Jälitustoimingute teostamise ajal kehtinud KrMS § 110 lg 1 kohaselt oli kriminaalmenetluses lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oli välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks oli esimese astme kuritegu, mille eest oli ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. KrMS § 111 kohaselt oli jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-63-08 ja 26. mai 2010. a otsuses nr 3-1-1-22-10 väljendanud seisukohta, et KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Samuti tuleb jälitustoimingu lubatavuse kontrollimisel pöörata tähelepanu sellele, kas tõendeid oleks olnud võimalik koguda muude menetlustoimingutega. See ei välista jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel,

133(300)

kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kohtunik on kaitsjate taotlusel jälitustoiminguks loa andmise seaduslikkust kontrollinud ja leidnud, et jälitustoiminguks loa andmisel ja jälitustoimingute läbiviimisel ei ole seaduse nõudeid rikutud. Selle käigus tutvus kohtunik Harju Maakohtu esimehe käskkirjadega, jälitustoimikutega, prokuröri taotlustega jälitustoimingute teostamiseks, pealtkuulamisseadme tööga Kaitsepolitseiametis ning vestles Harju Maakohtu esimehega. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-63-08 avaldatud seisukohaga on kohtunik avaldanud oma seisukoha jälitustoimingute seaduslikkuse küsimuses kohtuistungitel ja see on detailselt kohtuistungi protokollides kajastatud. Kohtuotsuses asus aga maakohus vastupidisele seisukohale, leides, et kõik jälitustoimingutega kogutud tõendid on lubamatud. Mis motiividel maakohus oma varasemat seisukohta jälitustoimingute seaduslikkuse osas muutis, seda kohtuotsusest ei nähtu. Seetõttu leiab kohtukolleegium, et prokurörid on taotlenud esitatud apellatsioonis põhjendatult jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli teostamist ringkonnakohtult. Samas oleks kohtukolleegium pidanud jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli läbi viima ka vastava taotluseta, sest teisiti ei oleks olnud kohtukolleegiumil võimalik maakohtu otsuses sisalduvatele seisukohtadele hinnangut anda. Kohtukolleegium tutvus enne ringkonnakohtu istungit Harju Maakohtu esimehe käskkirjade ja kohtu dokumendiregistriga, prokuröri taotlustega jälitustoimingute teostamiseks maakohtus, jälitustoimikutega, pealtkuulamisseadme tööga Kaitsepolitseiametis ning vestles Harju Maakohtu esimehega ja Kaitsepolitseiameti töötajatega. 6.14.2 Ehkki maakohtu otsuses eeluurimiskohtunike pädevust jälitustoiminguks loa andmisel kahtluse alla ei seata, peab kohtukolleegium vajalikuks sellel küsimusel peatuda, sest T. Annuse ja K. Kanguri kaitsja on selle küsimuse ringkonnakohtus tõstatanud. Mõlemad kaitsjad avaldavad kahtlust Harju Maakohtu esimehe käskkirjade seaduslikkuses, millega ta määras kohtu esimehe äraoleku ajaks jälitustoimingute teostamiseks lubade andjateks eeluurimiskohtuniku V. Kõvaski, O. Tali ja E. Muraku. Kaitsjate hinnangul ei ole käesolevas asjas välja selgitatud, kus Harju Maakohtu esimees sel ajal viibis, kui nimetatud eeluurimiskohtunikud jälitustoimingute teostamiseks lube andsid. Lisaks sellele leiab T. Annuse kaitsja, et Harju Maakohtu esimees oleks pidanud vormistama eeluurimiskohtunikele jälitustoimingute tegemiseks õiguse andmise mitte käskkirjaga, vaid määrusega. Tõstatud küsimuses jälitustoiminguks loa andnud eeluurimiskohtunike pädevusest lisas kohtukolleegium kohtutoimikusse Harju Maakohtu esimehe käskkirjad, millega ta määras kohtute seaduse § 12 lg 2 ja § 12 lg 3 p 1 ja KrMS § 24 lg 4 alusel kohtu esimehe äraoleku ajaks jälitustoimingute teostamiseks lubade andjateks eeluurimiskohtuniku V. Kõvaski, O. Tali ja E. Muraku (kohtuköide 29, lk 30-35). Kohtukolleegium märgib, et vastavalt haldusmenetluse seaduse § 51 lg-le 1 on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Maakohtu esimehe poolt käskkirja kui haldusakti andmise volitus tuleneb kohtute seaduse § 12 lg-st 2 ja § 12 lg 3 p-st 1 ja KrMS § 24 lg-st 4, mis on käskkirjades märgitud. Nimetatud seadused ei kehtesta maakohtu esimehele kohustust jälitustoiminguks loa andva kohtuniku määramist vaid määrusega. Pädeva isiku poolt käskkirja numeratsiooni üle otsustab pädev isik vastavalt asutuse sisesele asjaajamisele ja asutuse dokumendiregistrile. Käskkirjade registreerimise žurnaalist nähtub, et maakohtu esimees on kooskõlas KrMS § 24 lg-le 4 andnud igal aastal välja uue käskkirja, kuid kui sama eeluurimiskohtunik oli jälituslube andvaks kohtunikuks ka eelmisel

134(300)

perioodil, siis kannab käskkiri tema esimese määramise käskkirja kuupäeva ja numbrit. Maakohtu esimehe käskkirjadest ja käskkirjade registreerimise žurnaalist nähtub, et maakohtu esimees on määranud kohtu esimehe äraoleku ajaks jälitustoimingute teostamiseks lube andvateks kohtunikeks V. Kõvaski alates 3. jaanuarist 2005. a ., O. Tali alates 23. septembrist 2005. a ja E. Muraku alates 2. jaanuarist 2006 .a. Kohtukolleegiumi poolt kohtutoimikusse lisatud määrused jälitustoiminguteks loa andmiseks ongi välja antud nii maakohtu esimehe kui ülalnimetatud kolme eeluurimiskohtuniku poolt. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium T. Annuse kaitsja seisukohaga, et maakohtu esimees oleks pidanud määrama jälitustoiminguks loa andva kohtuniku ilmtingimata määrusega. Samuti ei tuvastanud kohtukolleegium, et maakohtu esimehe käskkirjad oleksid ebaseaduslikud. Asjaolu, kus maakohtu esimees sel ajal viibis, kui tema poolt määratud eeluurimiskohtunikud jälitustoimingu tegemiseks lube välja andsid, ei oma tähtsust, sest KrMS § 114 lg 1 kohaselt vaatab eeluurimiskohtunik menetlust juhtiva prokuröri põhjendatud jälitustoimingu taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või keeldub sellest. Seega kui maakohtu esimees on mingil põhjusel ära, lahendab küsimuse viivitamatult eeluurimiskohtunik. Ühestki seadusest ei tulene, et maakohtu esimehe poolt määratud eeluurimiskohtunikud võivad anda jälitustoimingute teostamiseks lube vaid siis, kui kohtu esimees viibib puhkusel, komandeeringus, täiendkoolitusel, on haige vms. 6.14.3 Maakohus heidab prokuröridele ette, et jälitustoimingute teostamist alustati juba neljandal päeval pärast kriminaalmenetluse alustamist, millega on rikutud kaalutlusõigust. Lisaks sellele leiab maakohus, et eeluurimiskohtunik V. Kõvask ei oleks tohtinud 22. augustil 2005. a T. Libliku suhtes jälitustoimingute teostamiseks luba anda, kuna tema nime ei olnud 18. augusti 2005. a kriminaalmenetluse alustamise ettekandes kajastatud. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et jälitustoimingu protokoll on vaid üks tõendi liik KrMS § 63 lg-s 1 toodud tõendite loetelus. Kehtiv kriminaalmenetlusseadus ei näe ette, et enne jälitustoimingute alustamist peaks koguma teisi tõendeid. Eksisteerib kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõte, mille kohaselt uurimisasutus ja prokuratuur võivad kasutada kõiki seadusega lubatud toiminguid, mis on kohased ja vajalikud tõendusteabe kogumiseks ja tingimuste loomiseks kohtumenetluseks. Käesolevas kriminaalasjas on kohtueelse menetluse läbiviija lahendanud jälitustegevuse vajalikkuse ja otstarbekuse uurimistaktikast lähtudes. Kohtukolleegium tuvastas, et jälitustoiminguks loa andmise ajaks oli kogutud piisavalt teavet selle kohta, et Maa-ametis tegeldakse looduskaitseliste maade vahetamisega, mille käigus saavad ametnikud maid vahetanud isikutelt hüvitist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hüvitist andnud või saanud isik läheks vabatahtlikult uurimisasutusse ja annaks ütlusi toimepandud kuriteo kohta. Seetõttu nõustub kohtukolleegium prokuröride apellatsiooni seisukohaga, et esitatud teave vajas kontrollimist ning seda oli võimalik teostada üksnes jälitustoimingutega. Jälitustoimingute läbiviimist võimaldasid ka KarS §-de 295 ja 297 sanktsioonid, mille eest on karistusena ette nähtud vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Eeluurimiskohtunik V. Kõvaski 22. augusti 2005. a määrusest nr 399, mis oli esimeseks loaks, millega teostati käesolevas kriminaalasjas jälitustoiminguid KrMS 118 järgi nähtub, et kohus on tutvunud kriminaalasjas kogutud materjalidega ning leidnud, et prokuröri taotlus jälitustoimingute läbiviimiseks käesolevas kriminaalasjas on loas nimetatud isikute, sealhulgas T. Libliku suhtes põhjendatud. Kohtu määruses on välja toodud argumendid, millega kohus põhjendab, et konkreetsel juhul on jälitustoimingu läbiviimine seaduslik ja põhjendatud arvestades kuriteo ohtlikkust ja õiguskorra kaitsmise huvisid ning asjaolu, et selles kuriteos on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Kohtukolleegium tutvus kõikide Harju maakohtus asuvate prokuröri taotlusega käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingute teostamiseks ja tuvastas, et prokuröri taotlustes on esitatud piisavalt andmeid selleks, et loas märgitud isikute suhtes jälitustoimingu teostamiseks luba anda. 22. augusti 2005. a määruse nr

135(300)

399 aluseks oleva prokuröri taotluse juures on ka Eesti Ekspressi 29. juuni 2005. a artikkel „Kullaaugud kaitsealal“, milles on kajastatud käesoleva kohtuasja aluseks olevate asjaolude kirjeldus ja hilisemate süüdistatavate, sealhulgas T. Libliku nimed. Kahtlemata oli eeluurimiskohtunikul õigus selles artiklis toodud asjaolusid loa andmisel arvestada. K. Kanguri kaitsja kohtukõnest ringkonnakohtus nähtus, et kaitsja oli sellest artiklist teadlik. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et 22. augustil 2005. a jälitustoiminguks loa andmine, sealhulgas T. Libliku suhtes, ei olnud põhjendatud. 6.14.4 Maakohtu otsuses leitakse, et eeluurimiskohtunikele esitatud prokuröri taotlused olid formaalsed ja nad ei esitanud eeluurimiskohtunikele piisavalt andmeid, mis võimaldaksid saada luba jälitustoimingute teostamiseks. Vaatamata sellele on eeluurimiskohtunikud jälitustoimingute tegemiseks loa andnud. Kaitsjate hinnangul näitab eeluurimiskohtunike kallutatust see, et käesolevas kriminaalasjas mitte kordagi ei ole loa andmisest keeldutud. Kaitsjad viitasid oma kohtukõnes Justiitsministeeriumi poolt avaldatud statistilistele näitajatele, mille kohaselt on kogu riigis jälituslubade andmisest keeldumise protsent üliväike, mis annab kinnitust taotluste kergekäelisest rahuldamisest. Nagu eespool öeldud, tutvus kohtukolleegium kõikide Harju maakohtus asuvate prokuröri taotlusega käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingute teostamiseks ja tuvastas, et prokuröri taotlustes on esitatud piisavalt andmeid selleks, et loas märgitud isikute suhtes jälitustoimingu teostamiseks luba anda. Jälitustoiminguks loa andmise otsustamise käigus tutvustab prokurör eeluurimiskohtunikule kogutud andmeid, sealhulgas heli- ja videosalvestisi. Asjaolu, et teabekandjatel olev informatsioon ei ole veel protokolli kantud, ei tee loa andmist ebaseaduslikuks, sest jälitustoimingu käigus kogutud informatsioon vormistataksegi protokollina pärast jälitustoimingu teostamist. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate väitega, et mitte ühelgi juhul ei ole eeluurimiskohtunikud jälitusloa andmisest keeldunud. Nimelt nähtub maakohtu esimehe H. Särgava 4. novembri 2005. a määrusest nr 568, millega anti luba K. Kanguri suhtes jälitustoimingute teostamiseks, et teise isiku suhtes on kohtunik keeldunud loa andmisest, sest kohtunikule ei ole esitatud mitte mingeid materjale, mis annaksid veendumuse rahuldada prokuröri taotlus ka teise isiku suhtes (kohtuköide 28, lk 115). Kohtukolleegium on seisukohal, et keeldumise üliväike protsent näitab eelkõige luba küsivate asutuste põhjalikku tööd, mitte aga nende kergekäelist väljaandmist. 6.14.5 Maakohus tunnistas jälitustoimingu protokollid lubamatuteks tõenditeks, sest need on vormistatud tunduvalt hiljem kui teostati jälitustoiming. Kohtukolleegium märgib, et seadusega ei ole jälitustoimingu protokolli koostamise tähtaega kehtestatud. Eeluurimiskohtunikele esitatakse lubade taotlemisel jälitusteavet salvestiste ja stenogrammidena, mis kohtueelse menetluse algstaadiumis ei pea olema vormistatud KrMS § 113 kohasteks jälitusprotokollideks. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010 . a otsuses nr 3-1-1-119-09 ja 16. juuni 2010. a otsuses nr 3-1-1-23-10 väljendatud seisukohale, et jälitustoimingu teinud asutuse pädevuses on otsustada, millal jälitustoimingu protokoll koostatakse. Kohtupraktikas on aktsepteeritud isegi sellist olukorda, kus jälitustoimingu protokoll koostataksegi kohtueelse uurimise ajal teostatud jälitustoimingu käigus saadud teabe põhjal alles pärast süüdistusakti kohtusse saatmist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsus nr 3-1-1-15-10 ja 14. aprilli 2010. a otsus nr 3-1-1-23-10). Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kohtumenetluse pooltel ei ole maakohtus kohtumenetluse käigus jälitustoimingu protokollide usaldusväärsuse suhtes kahtlusi tekkinud. Kohtuistungi protokollidest nähtub, et prokurörid on korduvalt taotlenud jälitusprotokollide sisu

136(300)

kontrollimiseks kohtuistungil telefonivestluste salvestiste kuulamist, kuid kaitsjad on sellele vastu vaielnud ja kohus on jätnud selle taotluse rahuldamata. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et jälitusprotokollide hilisema vormistamise tõttu on need protokollid kohtukõlbmatud tõendid. 6.14.6 Maakohus on tunnistanud osa jälitusprotokolle lubamatuks tõendiks seetõttu, et protokolli ei ole kantud kogu teabekandjal olev vestlus, vaid sellest tehtud valim. Vastuseks sellele väitele märgib kohtukolleegium esmalt seda, et KrMS § 118 lg 2 kohaselt salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel salvestatud teabest kantakse jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-63-08 samuti märkinud, et jälitusprotokolli tuleb kanda vaid kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Jälitusprotokollile esitatavad nõuded sisalduvad KrMS §-s 113. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsuses nr 3-1-1-15-10 märgitakse, et KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ja viimaks ka see, millal on koostatud jälitusprotokoll. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. Seega ei ole jälitusprotokollide koostamisel kohtukolleegiumi hinnangul kriminaalmenetlusõiguse norme rikutud. Samuti vastavad jälitusprotokollid KrMS §-s 113 sätestatud nõuetele. 6.14.7 Maakohus heidab prokuröridele ja eeluurimiskohtunikele ette, et jälitustoimingu load on antud välja eranditult maksimaalse kahekuulise tähtajaga, millega on rikutud kaalutlusõigust. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest kriminaalasjas nr 05913000055 on maksimaalse lubatud kahekuulise tähtajaga väljastatud üksnes esimene, so 22. augusti 2005. a luba nr 399. Jälitustoimingu lubasid, milles on lubatud jälitustoimingute teostamise aeg määratletud nii ajavahemiku kui ka selle kestel määratletud päevade arvuga, ei saa käsitleda maksimaalse tähtajaga väljastatud lubadena, sest neis lubades on isikute põhiõiguste riive lubatud üksnes konkreetselt määratletud päevade jooksul (30-45 päeva). Käesolevas kriminaalasjas on eeluurimiskohtunike poolt väljastatud lubadest enam kui pooled väljastatud tähtajaga üks kuu või vähem (load nr 568, 94, 161, 172, 226, 227, 273, 385, 442, 441, 499). Kriminaalasjas nr 04913000085 on eeluurimiskohtunik väljastanud kaks jälitustoimingu luba tähtajaga kaks kuud, kuid see ei näita kohtuniku poolt kaalutlusõiguse teostamata jätmist, sest kohtumäärustes on põhistatud jälitustoimingute läbiviimise vajalikkust selle tähtaja jooksul. KrMS §-s 114 lg 2 märgitud jälitustoimingu teostamise tähtaeg reguleerib vaid eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoiminguks loa andmist ning nimetatud tähtaeg ei rakendu prokuröri poolt antavatele jälitustoimingu lubadele. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsuses nr 3-1-1-15-10 märgitud, et KrMS § 114 reguleerib vaid eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoiminguks loa andmist, mistõttu selle paragrahvi 2. lõikes sätestatud jälitustoimingu loa kehtivuse tähtaeg (2 kuud) ja selle pikendamise kord ei rakendu KrMS § 117 alusel teostatava jälitustoimingu puhul. See on ka loogiline, arvestades, et jälitustoimingut teostatakse menetlust juhtiva prokuröri loal, kes hindab selle vajalikkust ja kestvuse põhjendatust. Kuna täiendavat kohtulikku kontrolli selle toimingu üle ette nähtud ei ole, puudub vajadus näha ette loa tähtaega ja selle pikendamist prokuröri poolt. Kohtukolleegium märgib, et prokuröride poolt ei olegi väljastatud jälituslube kauemaks kui kaheks kuuks. Enamus lube KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoimingute teostamiseks on väljastatud

137(300)

keskmiselt üheks kuuks. Kohtukolleegium on seisukohal, et kuna prokurör annab loa välja ise, siis ei pea ta selles põhjendusi esitama. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium K. Kanguri kaitsja poolt ringkonnakohtu istunil esitatud väidetega, et prokuröri luba peab olema motiveeritud ning et jälitustoimingut teinud ametnik oleks pidanud jälitustoimingu tegemisest keelduma, sest prokuröri luba on motiveerimata. 6.14.8 Maakohtu otsuses leitakse, et kuna jälitustoimingute lube on antud mõningatel juhtudel välja kauemaks kui kuuekümneks päevaks, siis on nende lubade alusel teostatud jälitustoimingud ebaseaduslikud ja kogutud tõendid lubamatud. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. KrMS § 171 lg 1 kohaselt tähtaega arvutatakse tundides, päevades ja kuudes. Tähtaja hulka ei arvata tundi ega päeva, millest loetakse tähatja algust. KrMS § 171 lg 4 kohaselt lõpeb kuudes arvutamise korral tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval. Näiteks 1. veebruaril alanud ühekuuline tähtaeg lõpeb 1. märtsil (üldjuhul 28 päeva), 1. märtsil alanud ühekuuline tähtaeg lõpeb 1. aprillil (31). Seetõttu ei oma kuudes mõõdetavate tähtaegade puhul tähtsust kuudes olev päevade arv. Kuna kuudes on erinev arv päevi, siis võivadki kuudes arvutatavad tähtajad päevade arvult erineda. Seega ei ole kuu määratletud kolmekümne päevaga, nagu ekslikult märgib maakohus oma otsuses. K. Kanguri kaitsja väitis ringkonnakohtu istungil korduvalt, et K. Kanguri jälitamine 23. augustist kuni 23. oktoobrini 2005. a kokku 62 päeva jooksul on ebaõige, sest ühes kuus ei saa olla kahte sama numbriga kuupäeva. Lisaks sellele on septembrikuus 30 ja oktoobrikuus 31 päeva. Kaitsja jätab aga kohtukolleegiumi hinnangul tähelepanuta, et tähtaja hulka ei loeta päeva, millest loetakse tähtaja algust. Seega ajab kaitsja üldise tähtaja arvestamise segamini KrMS § 171 lg-s 2 sätestatud tähtaja arvestamise erandiga. Nimelt erandina üldisest põhimõttest, et tähtaja hulka ei arvata tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust, arvutatakse KrMS § 171 lg 2 kohaselt isiku kahtlustatavana kinnipidamise või vahistamise korral tähtaega tema kinnipidamisest. Vahistamise puhul tuleb lisaks arvestada vangistusseaduse § 104 lõiget 4, mille järgi vabastatakse vahistatu tähtaja viimasel päeval hiljemalt kell 12.00. Seega näiteks kui isik vahistatakse 1. juulil, lõpeb kuuekuuline vahistamistähtaeg, millal ta tuleb vabastada 31. detsembri keskpäevaks. Seega on kehtiva menetlusõigusega kooskõlas ja seaduslik eeluurimiskohtuniku 2. septembri 2004. a luba nr 63, millega anti luba T. Annuse suhtes jälitustoimingute teostamiseks 2. septembrist 2004. a kuni 2. novembrini 2004.a (62 päeva). Samuti on seadusega kooskõlas eeluurimiskohtuniku 22. augusti 2005. a luba nr 399, millega anti luba jälitustoimingute teostamiseks K. Kanguri, T. Pedjasaare ja T. Libliku suhtes 23. augustist 2005. a kuni 23. oktoobrini 2005. a (62 päeva). Jälitustoimingu lubade ja faktiliselt teostatud jälitustegevuse andmete võrdlemisel veendus kohtukolleegium, et jälitustoimingu loa andmise päeval ei ole ühelgi juhul jälitustegevust teostatud. Seega on nende lubade alusel teostatud jälitustoimingud kohtukolleegiumi hinnangul seadusega lubatud tõendid. 6.14.9 Maakohus märgib, et V. Reiljani suhtes jälitustegevuse teostamine on olnud põhjendamatu ja ebaproportsionaalne, sest seda on tehtud kokku 663 päeva jooksul ning tema suhtes on teostatud pikaajalist ja laiaulatuslikku jälitustegevust juba enne kriminaalmenetluse alustamist. Samuti on teostatud ebaseaduslikku jälitustegevust E. Tuiksoo suhtes ning teda ei ole tema suhtes teotatud jälitustoimingutest teavitatud. Sellisel viisil kogutud tõendid ei ole lubatavad, sest vastasel juhul seadustatakse olukord, kus ilma igasuguse aluseta jälitatakse piiramatu arv isikuid.

138(300)

Kohtukolleegium nende väidetega ei nõustu, sest V. Reiljani ja E. Tuiksoo suhtes ei ole käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingu lube väljastatud ega nende suhtes jälitustoiminguid teostatud. Nende põhiõiguse riive on toimunud teiste isikute telefonide pealtkuulamise või nendega kokkusaamiste kaudu, milles V. Reiljan ja E. Tuiksoo olid üheks osapooleks. Neid on jälitustoimingutest, milles nad olid üheks osapooleks, Kaitsepolitseiameti poolt teavitatud ja nad on nende materjalidega tutvunud. E. Tuiksood on sellest teavitatud Kaitsepolitseiameti 16. juuni 2008. a kirjaga nr 2118. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu, et V. Reiljani suhtes oleks teostatud jälitustoiminguid juba enne kriminaalmenetluse alustamist. Seega on maakohtu väide V. Reiljani ja E. Tuiksoo suhtes ebaseadusliku jälitustegevuse teostamise kohta põhjendamatu. Tõene ei ole ka maakohtu väide, et E. Tuiksood ei ole teda puudutavatest jälitustoimingutest teavitatud. Kriminaalasja materjalide kohaselt on eeluurimiskohtunikud andnud lube K. Kanguri, T. Annuse, T. Pedjasaare, T. Libliku ja E. Vettuse ja nende kaaslaste vestluste salaja pealtkuulamiseks, vaatamiseks ja salvestamiseks. Jälitusprotokollide kohaselt ongi need isikud olnud vestluste üheks osapooleks. Kuna vestlust ei saa pidada üksinda, siis tuleb vestluse all mõista nii nende enda poolt teistele, kui teiste isikute poolt K. Kangurile, T. Annusele, T. Pedjasaarele, T. Liblikule ja E. Vettusele edastatud teavet. Siinkohal peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et selline seisukoht on kooskõlas varasema kohtupraktikaga jälitustoimingu käigus saadud teabe seaduslikkuse hindamisel. Sellist seisukohta on kaudselt aktsepteeritud näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a kohtuotsuses nr 3-1-1-10-11, kus A. Skoblovi suhtes ei olnud jälitustoimingu luba välja antud, kuid ta oli vestluse teiseks osapooleks. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kuna V. Reiljani ja E. Tuiksoo vestluste salaja pealtkuulamiseks, vaatamiseks ja salvestamiseks ei ole jälitustoimingu luba antud, siis ei ole nende osalusel peetud vestluste salvestised kohtukõlbulikud tõendid. 6.14.10 Maakohtu otsuses nenditakse, et osa eeluurimiskohtunikke on andnud loa jälitustoimingute teostamiseks teatud arv päevi kahe kuu vältel. Uusi lube on antud välja ajal, mil eelmine luba veel kehtis. Jälitustoimingute teostamisel pole järgitud loas nimetatud päevade arvu ning toiminguid on läbi viidud vaheaegadeta kogu loas nimetatud ajavahemiku jooksul. Tunnistaja J. Kahari ütluste kohaselt ei ole võimalik kontrollida, mitme päeva jooksul jälitustegevust tegelikult teostati. Maakohus leidis, et kuna seda asjaolu ei ole võimalik kontrollida, siis on nende lubade alusel teostatud jälitustegevus ebaseaduslik ja tõendid kohtukõlbmatud. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, käesolevas kriminaalasjas menetlustoimingute tegemise ajal valitseva kohtupraktika kohaselt väljastasid eeluurimiskohtunikud jälitustoimingute teostamise lube mitte alati kindlateks ajavahemikeks, vaid ka teatud arv päevadeks kahe kuu jooksul. Kui lubatud päevade arv hakkas ammenduma, siis taotleti eeluurimiskohtunikult vajaduse korral uus luba. Uue loa alusel alustati jälitustoimingute tegemist siis, kui eelmise loa alusel lubatud päevade arv oli ära kasutatud. Selline praktika ei olnud vastuolus ei tolleaegse ega praegu kehtiva kriminaalmenetlusseadusega, samuti Riigikohtu senise praktikaga. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2009. a otsuses nr 3-1-1-81-08 toodud seisukohale, et olukorras, kus jälitustoimingute tegemiseks on antud luba kaheks kuuks, kuid samas võis jälitustoiminguid teha 30 päeva jooksul, lasub kriminaalasja arutaval kohtul, sealhulgas ringkonnakohtul kohustus kontrollida, kas tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Käesoleva kohtuasja kohtuistungi protokollidest nähtub, et maakohtu kohtunik on eeluurimiskohtunike lubadega, jälitustoimingu protokollidega ja Kaitsepolitseiametis asuva pealtkuulamisseadme tööga tutvunud ja leidnud, et jälitusloas märgitud jälitustoimingud on läbi viidud loas märgitud tähtajal ja isikute suhtes. Ta on selgitanud, et Kaitsepolitseiameti pealtkuulamisseade on rahvusvaheliselt sertifitseeritud ja usaldusväärne süsteem, mistõttu mingeid eksimusi olla ei saa. Pealkuulamisseade kajastab pealtkuulamist nii, nagu see tegelikult

139(300)

aset leidis. Vaatamata sellele on kaitsjad kohtuistungitel endiselt väitnud, et nad kahtlevad jälitustoimingute seaduslikkuses. Millel senine kahtlus põhineb, seda ei ole nad põhjendanud. Prokurörid on korduvalt kinnitanud, et jälitustoimingute seadusele vastavust on võimalik Kaitsepolitseiameti pealtkuulamisseadme abil kontrollida. Kohtumenetluse pooled ei ole teinud kohtule taotlust nõuda Kaitsepolitseiametist andmeid, millistel kuupäevadel on süüdistatavate suhtes faktiliselt jälitustegevust teostatud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei olnud teistkordne jälitustoimingute kontroll vajalik, sest kohtunik oli juba kohtuistungil avaldanud oma seisukoha jälitustoimingute seaduslikkuse, sealhulgas Kaitsepolitseiameti pealtkuulamisseadme usaldusväärsuse ja kontrollitavuse suhtes ning see seisukoht oli kantud kohtuistungi protokolli. Kuna maakohus muutis kohtuotsuses oma varasemat seisukohta Kaitsepolitseiameti pealtkuulamisseadme usaldusväärsuse ja jälitustoimingute seaduslikkuse suhtes, siis ringkonnakohtunik 17. augusti 2012. a kriminaalasja kuulamise määramise määruses rahuldas prokuröride taotluse viia ringkonnakohtus läbi jälitustoimingute seaduslikkuse kontroll. Selleks kohustas kohtunik prokuröre edastama ringkonnakohtule kriminaalasjade jälitustoimikud ning andmed selle kohta, millistel kuupäevadel on süüdistatavate suhtes faktiliselt jälitustegevust teostatud (kohtuköide 28, tl 36). Kohtukolleegium tutvus prokuröri taotlustega jälitustoimingute teostamiseks, jälitustoiminguteks loa andmise määruste ja lubadega, prokuröride poolt esitatud andmetega jälitustoimingute faktilise teostamise aja kohta (kohtuköide 29, lk 36-37), Kaitsepolitseiametis pealtkuulamisseadme tööga. Kohtukolleegium tuvastas, et käesolevas kriminaalasjas on süüdistatavate suhtes teostatud loas märgitud jälitustegevust loas märgitud ajal ja ulatuses, mistõttu teostatud jälitustegevus on olnud seaduslik ja selle alusel vormistatud tõendid lubatavad. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tunnistaja J. Kahari ütluste kohaselt ei ole võimalik kontrollida, millal pealtkuulamist faktiliselt läbi viidi. Kohtuistungi protokollist nähtub alternatiive välistavalt, et tunnistaja J. Kahari ütluste kohaselt teostatakse jälitustegevust täpselt nii nagu loas märgitud. Kohtukolleegium veendus J. Kahari ütluste õigsuses Kaitsepolitseiametis pealtkuulamisseadmesse kandunud ja seal salvestatud logifailidega tutvudes ning neid Kaitsepolitseiameti poolt koostatud tabeli andmetega võrreldes. 6.14.11 Ringkonnakohtu istungil avaldasid kaitsjad kahtlust Kaitsepolitseiameti poolt esitatud andmete õigsuses faktiliselt teostatud jälitustegevuse ajaga, sest osa tabelis toodud andmeid ei kattuvat AS EMT poolt esitatud andmetega. Kohtuasja materjalidest nähtub, et 12. mail 2010. a on maakohus rahuldanud kaitsjate taotluse ja nõudnud elektroonilise side seaduse §-le 113 tuginedes AS-dest EMT ja Elisa Eesti välja käesolevas kriminaalasjas salaja pealt kuulatud telefoninumbrite ja IMEID-de logifaili väljatrüki ajavahemikul 1. jaanuarist 2004. a kuni 31. detsembrini 2006. a (kohtuköide 4, tl 262). 2. juunil 2010. a saabus maakohtusse AS EMT juriidilise osakonna juhataja M. Kiilmaa kaaskirjaga logifailide väljatrükk 120-l lehel ja CD-l T. Pedjasaare telefoninumbri 5033709 ja K. Kanguri telefoninumbri 5032314 ning IMEI-de lõpuga 640, 700, 190 kohta ajavahemikul 9. veebruarist 2006. a 12. oktoobrini 2006. a. Kaaskirjas on märgitud kohtu poolt nõutud telefoninumbrite pealtkuulamise aktiveerimise ja deaktiveerimise aeg. Muuhulgas on kaaskirjas märgitud, et enne 2006. a veebruarikuud salvestatud logifailid on loetamatud, mistõttu neid ei ole võimalik kohtule esitada (kohtuköide 5, tl 47). AS Elisa Eesti on maakohtule teatanud, et nendel ei ole selle ajaperioodi kohta võimalik logifaile esitada, sest ümberseadistamisel tekkinud arvutitehnilise vea tõttu ei ole need säilinud.

140(300)

1. detsembri 2010. a kohtuistungil avaldas maakohus AS-dest EMT ja Elisa saabunud vastused ning süüdistatav K. Kangur on need kohtuistungil ette kandnud. Vahetult enne seda on K. Kanguri kaitsja kinnitanud, et kõik kaitsjad, kes on AS EMT vastust soovinud, on kohtust selle koopia kätte saanud (5. kohtuköide tl 220-221). Logifailide väljatrükid ja CD-d on märgitud kaaskirja lisana. Seega on kaaskiri ja logifailide väljatrükk kohtukolleegiumi hinnangul käsitletav ühe kirjaliku dokumendina. Seega on maakohtus AS-st EMT saabunud materjalid avaldatud ja kõikidel menetlusosalistel oli võimalik nendega tutvuda. Kuna ringkonnakohus avaldas 14. jaanuari 2013. a kohtuistungil kõik maakohtu istungi protokollid, siis on kohtukolleegiumil võimalik AS-st EMT saabunud materjale hinnata. Kohtukolleegium ei nõustu T. Pedjasaare kaitsja väitega, et AS ETM logifaile ei ole maakohus avaldatud, mistõttu ringkonnakohtul ei ole võimalik neid tõendina kasutada. Kohtuistungi protokollist nähtub üheselt, et kohtuistungil avaldati AS EMT kiri, mitte ainult kaaskiri. Lisaks sellele on K. Kanguri kaitsja kinnitanud, et kiri on kõikidele kaitsjatele kättesaadav olnud. Seda kinnitab ka asjaolu, et prokurörid on logifailide väljatrüki ja CD koopia endale saanud (5. kohtuköide tl 52). Kohtukolleegiumi hinnangul ongi tõendina käsitletavad eelkõige logifailid, mille maakohus AS-st EMT välja nõudis, mitte aga selle juures olev kaaskiri. Seda põhjusel, et kaaskiri on koostatud logifailide alusel, mitte vastupidi. K. Kanguri ja T. Pedjasaare kaitsjad osundasid ringkonnakohtus asjaolule, et AS EMT kaaskirja kohaselt oli K. Kanguri IMEI numbri lõpuga 700 pealtkuulamine aktiivne 12. oktoobril 2006. a ja T. Pedjasaare telefoninumbri nr 5033709 24. veebruaril 2006. a, ehkki Kaitsepolitseiameti poolt koostatud tabeli kohaselt lõpetati nende pealtkuulamine vastavalt 11. oktoobril 2006. a ja 23. veebruaril 2006. a. Seoses sellega kohtukolleegium kõrvutas Kaitsepolitseiameti poolt koostatud tabelis, AS EMT 2. juuni 2010. a kirja kaaskirjas ja kirjale lisatud logifailide andmeid ning tuvastas, et Kaitsepolitseiameti poolt koostatud tabeli ja AS EMT logifailide andmed on omavahel kooskõlas. K. Kanguri ja T. Pedjasaare kaitsjate eksituse põhjuseks on asjaolu, et nad on lähtunud oma väidetes vaid AS EMT kaaskirjas toodud andmetest, jättes kõrvale kirjaga saadetud logifailides sisalduvad andmed. Kohtukolleegium tuvastas, et kuigi AS EMT kaaskirjas on märgitud, et T. Pedjasaare telefoninumbri 5033709 pealtkuulamine kestis 13.02.2006. a kuni 24.02.2006. a, nähtub AS EMT logifaili kirjetest, et 23.02.2006. a kell 23.59 on salvestunud selle numbri suhtes käsklus pealtkuulamise lõpetamiseks. 24.02.2006. a logifaili kirjetest ei nähtu, et pealtkuulamine oleks aktiveeritud. Uuesti alustati selle telefoninumbri pealtkuulamist 27.02.2006. a. Seega Kaitsepolitseiameti ja AS EMT logifailide kirjete andmetel 24.02.2006. a T. Pedjasaare telefoninumbrit nr 5033709 pealt ei kuulatud. K. Kanguri IMEI lõpuga nr 700 osas nähtub samuti, et kuigi AS EMT kaaskirja kohaselt oli see aktiivne 12.10.2006. a, siis logifailide kirjete kohaselt lõpetati selle IMEI pealtkuulamine 11.10.2006. a kell 23.56. Seega ei vasta AS EMT kaaskirja andmed K. Kanguri IMEI lõpuga nr 700 pealtkuulamise kohta 12.10.2006. a tegelikkusele, sest see ei ole kooskõlas Kaitsepolitseiameti ja AS EMT logifailide kirjete andmetega. AS EMT kaaskirjast nähtub, et K. Kanguri IMEI lõpuga 190 pealtkuulamine oli aktiivne 13.03.2006. a kuni 4.04.2006. a. Seega nähtub kaaskirjast, justkui oleks seda IMEI-d pealt kuulatud ka 24.-26.02.2006. a. Kui aga uurida AS EMT logifaili kirjeid, siis nähtuvad kaaskirjas toodud andmed vaid perioodi 13.02.2006. a kuni 17.02.2006. a kohta. Alates 18.02.2006. a kuni veebruarikuu lõpuni logifailis kirjed puuduvad. Järgmised kirjed kannavad 1.03.2006. a kuupäeva. Seega ei olnud K. Kanguri IMEI lõpuga nr 190 nii Kaitsepolitsei kui AS EMT logifailide kirjete kohaselt ajavahemikul 25.02-26.02.2006. a pealtkuulatav.

141(300)

Muus osas kohtukolleegium erinevusi Kaitsepolitseiameti poolt esitatud andmete, AS EMT kaaskirja ning logifailide kirjete võrdlemisel ei tuvastanud. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et AS EMT logifaili andmed T. Pedjasaare ja K. Kanguri telefonide ja IMEIDE pealtkuulamise osas on kooskõlas Kaitsepolitsei poolt esitatud andmetega. 6.14.12 Maakohtu otsuses leitakse, et 3. aprillil 2006. a on E. Vettuse telefoni pealt kuulatud eeluurimiskohtuniku loata, sest luba tema telefoni pealtkuulamiseks on antud alates 22. aprillist 2006. a . Seega ei ole see protokoll tõendina kasutatav. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, sest see on vastuolus kriminaalmenetluses kogutud tõenditega. 3. aprillil 2006. a kell 9.28 toimunud telefonikõne, mille üheks osapooleks oli E. Vettus, on kajastatud 11. juuni 2006. a jälitusprotokollis (kd 6, lk 121-172). Jälitusprotokolli punktis kaks on märgitud, milliste telefoninumbrite pealtkuulamise ning salvestamise kaudu on teave kriminaalasja jõudnud. Vaidlusaluse telefonikõne kohta on märgitud, et info selle kohta on saadud telefoninumbri 5032314 pealtkuulatud vestluse salvestamisel. Nimetatud asjaolu kinnitab jälitusprotokolli tehtud märge, et telefonikõne asub kataloogis 5032314, milles on fail 5032314-403042006-092848.wav ning helisalvestis on lisatud CD-le märkega 30, mis on märgitud jälitusprotokollis lisana. Seega on üheselt tuvastatud, et jälitusprotokolli kantud teave, milles on kajastatud telefonikõne, milleks üheks osapooleks on E. Vettus, on saadud telefoninumbri 5032314 pealtkuulamisel. Vastavalt 2. märtsi 2006. a kohtumäärusele nr 112 oli antud luba lisaks teistele toimingutele K. Kanguri kasutuses oleva telefoni 5032314 pealtkuulamiseks ajavahemikul 5. märtsist kuni 5. maini 2006. a 45 päeva jooksul. Asjaolu, et vestluse teiseks pooleks oli Maa-ameti töötaja, mitte K. Kangur on põhjendatav asjaoluga, et telefonikõne sisust nähtuvalt oli K. Kangur läinud koosolekule ning suunanud telefoni sekretärile. Seega teave 3. aprillil 2006. a toimunud telefonikõne kohta on saadud numbri 5032314 pealtkuulamisel, mille salajaseks pealtkuulamiseks oli K. Kanguri suhtes kohtu luba. Seega asjaolu, et E. Vettuse suhtes ei olnud 3. aprillil 2006. a jälitustoimingu luba väljastatud, ei muuda jälitustoimingu protokolli lubamatuks tõendiks, sest luba oli antud K. Kanguri telefoni pealtkuulamiseks, millele E. Vettus helistas. 6.14.13 Maakohtu otsuse kohaselt ei olnud 11. juunil 2006. a õigus T. Pedjasaare suhtes jälitustoiminguid teostada, sest jälitustoimingu viimane päev oli 10. juuni 2006. a. Kohtukolleegium tuvastas, et eeluurimiskohtuniku 11. mai 2006. a määruse nr 273 alusel oli õigus T. Pedjasaare suhtes jälitustoiminguid teostada alates 12. maist 2006. a kuni 11. juunini 2006. a 30 päeva jooksul. Seega oli kohtu määruse alusel õigus jälitustoiminguid teostada kuni 11. juunini 2006. a, kui eelnevalt ei olnud jälitustoimingute läbiviimiseks ettenähtud 30 päeva ära kasutatud. Määruse nr 273 alusel ei alustatud jälitustoimingute läbiviimist mitte 12. mail 2006. a, vaid 13. mail 2006. a ning seega lõppes loas märgitud 30 päevane tähtaeg 11. juunil 2006. a. Seega oli 11. juuni 2006. a viimane lubatud päev jälitustoimingu tegemiseks. Lubatud päevade arvu järgimine on kontrollitav Kaitsepolitseiameti tsentraalsest jälgimisseadmest. Seega kohtukolleegium T. Pedjasaare suhtes 11. juunil 2006. a ebaseaduslikku jälitustegevust ei tuvastanud. 6.14.14 Maakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendina kasutatav teisest kriminaalasjast jälitustoimingutega kogutud teabe kasutamine käesolevas kriminaalasjas, sest teises kriminaalasjas ei olnud T. Annuse suhtes jälitustoimingute tegemiseks luba väljastatud. Samas märgib maakohus samas kohtuotsuses sedagi, et kuna teises kriminaalasjas kuulati T. Annuse

142(300)

telefonikõnesid pealt eeluurimiskohtuniku poolt väljastatud loa alusel, kuid neid jälitusprotokolliks ei vormistatud, siis on lubamatu nende telefonikõnede jälitusprotokolliks vormistamine käesolevas kriminaalasjas. Teisest kriminaalasjast pärinev, kuid käesolevas kriminaalasjas jälitusprotokolliks vormistatud teave oleks pidanud kandma ka teise kriminaalasja numbrit. Teise kriminaalasja lõpetamisest ja enda suhtes teostatud jälitustegevusest sai T. Annus teada alles käesoleva kriminaalasja kohtuliku menetluse ajal. Eeltoodust nähtub, et kohtuotsus on oma seisukohtades kriminaalasjas nr 04913000085 T. Annuse suhtes teostatud jälitustoimingute osas vastuoluline. Kohtukolleegium tuvastas, et T. Annuse suhtes on kriminaalasjas nr 04913000085 teostatud jälitustoiminguid 2. septembril 2004. a kohtumääruse nr 63 ja 3. novembri 2004. a kohtumääruse nr 172 alusel (kohtuköide 28, lk 11-112). 23. aprillil 2008. a teatati T. Annusele Kaitsepolitseiameti poolt teostatud jälitustoimingutest, mis on läbiviidud nii kriminaalasja 04913000085 kui ka käesoleva kriminaalmenetluse raames. T. Annus käis Kaitsepolitseiametis tutvumas tema suhtes teostatud jälitustoimingutega. Lisaks sellele said kõikide süüdistatavate kaitsjad Riigiprokuratuurist koos süüdistusaktiga jälitustoimingute lubade koopiad. T. Annuse kaitsjale anti mõlema kriminaalasja jälituslubade koopiad 3. aprillil 2009. a. Seega on ebaõige kohtu väide, et T. Annus sai tema suhtes teostatud jälitustoimingutest teada alles käesoleva kriminaalasja kohtuliku menetluse ajal. KrMS 206 lg 2 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia saata kuriteoteate esitanud isikule, kahtlustatavale, süüdistatavale ning tema kaitsjale, kannatanule või tema esindajale ning tsiviilkostjale või tema esindajale. Seega ei olnud kriminaalasjas nr 04913000085 menetluse lõpetamisest vaja T. Annust teavitada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu on 1. juuli 2011. a otsuses nr 3-1-1-10-11 väljendanud seisukohta, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (nö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist. Kriminaalasjas 04913000085 teostati jälitustoiminguid kogumaks tõendeid KarS §-de 298, 293, 294, 297 või 298 kuritegude tõendamiseks, mistõttu on tegemist kuritegudega, mille raskusastmest lähtuvalt on jälitustoimingute läbiviimine lubatud. Samuti on täidetud ultima ratio nõue, sest samaväärseid tõendeid ametnike võimalike ebaseaduslike tegude kohta, mida püüti toime panna varjatult, poleks muude menetlustoimingutega olnud võimalik saada. Käesolevas kriminaalasjas 04913000085 teostatud jälitustoiminguid on kasutatud KarS § 294 ja § 298 sätestatud kuritegude tõendamiseks ning need vastavavad KrMS § 110 toodud tingimustele. Samuti on täidetud ultima ratio põhimõte, sest isikute omavahelist telefonitsi toimunud suhtlust saavad tõendada ainult jälitustegevusega kogutud tõendid. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul täidetud kõik tingimused, mis on vajalikud ühes kriminaalasjas jälitustoiminguga kogutud teabe tõendina kasutamiseks teises kriminaalasjas. Käesolev kriminaalasi 05913000055 oli alustatud pärast seda, kui kriminaalasi 04913000085 oli juba lõpetatud. Lõpetatud kriminaalasjas ei saa enam toiminguid teha ega dokumente vormistada. Käesolevas kriminaalasjas teavet, mis on saadud kriminaalasjast 04913000085, pole kajastatud kriminaalasjas 04913000085 koostatud jälitusprotokollides, sest see ei omanud selles

143(300)

kriminaalasjas tõenduslikku tähtsust. Järelikult on igati põhjendatud jälitusprotokollide vormistamine käesolevas asjas, tuues protokollis välja, et teave on saadud teises kriminaalasjas jälitustoimingute teostamisel ning võimaldades seeläbi menetlusosalistel kontrollida saadud teabe seaduslikkust. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et kriminaalasjas 04913000085 kogutud teabe vormistamine ja tõendina kasutamine kriminaalasjas 05913000055 oli põhjendatud. 6.14.15 Maakohus märgib, et 4. jaanuari 2006. a jälitusprotokolli kohaselt kontrolliti kohtu määruste nr 399 ja 540 alusel T. Pedjasaart 13. oktoobrist 2005. a kuni 9. novembrini 2005. a. Tegelikult lubati prokuröri 17. jaanuari 2006. a loaga nr 183 T. Pedjasaare e-posti kontrollida alates 18. jaanuarist 2006. a kuni 18. veebruarini 2006. a 20 päeva jooksul. Kohtukolleegiumile ei ole maakohtu selline etteheide arusaadav, sest 4. jaanuari 2006. a jälitusprotokollist nähtub, et jälitustoiminguid on teostatud T. Pedjasaare suhtes ajavahemikul 23. augustist 2005. a kuni 24. detsembrini 2005. a eeluurimiskohtunike lubade alusel. 17. jaanuari 2006. a prokuröri loaga nr 183 on antud Kaitsepolitseiametile luba KrMS § 117 sätestatud toimingute teostamiseks, millistel ei ole kokkupuudet 4. jaanuaril 2006. a menetleja poolt vormistatud jälitusprotokolliga. Seega kohtukolleegium eelnevas osas T. Pedjasaare suhtes ebaseadusliku jälitustegevuse läbiviimist ei tuvastanud. 6.14.16 Maakohus leiab, et kuivõrd jälitustoiminguga riivatakse isiku põhiõigusi ja veoautol põhiõigusi olla ei saa, siis oli veoauto varjatud jälgimine ebaseaduslik. Samal põhjusel puudus prokuröril õigus väljastada jälitustoimingu luba arvuti läbivaatamiseks KrMS § 115 alusel, sest arvuti ei ole käsitletav objektina. Asja või paikkonna varjatud jälgimine on lubatud alles 17. veebruarist 2011 jõustunud KrMS §-s 1266. Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 115 sätete ja senise kohtupraktika kohaselt saab varjatult jälgida isikut, asja või paikkonda. Varjatud jälgimine seisneb jälitustoimingule allutatud isiku, sealhulgas asja (näiteks auto jälgimisel selle valdaja) kohta isiku- ja muude andmete varjatud kogumises visuaalsel teel. Varjatud jälgimisel kogutakse andmeid näiteks isiku kohtumiste ja harjumuste kohta, tuvastatakse isiku asukoht, samuti saab sel viisil teavet isiku valduses oleva vara või asitõendite kohta. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 28. aprilli 2011. a otsuses nr 3-1-1-31-11 märkinud, et kuigi seadus varjatud jälgimise mõistet ei sisalda, tuleneb KrMS 3. peatüki 8. jaost, et kriminaalmenetluse raames teostatavate jälitustoimingute eesmärgiks on esmajoones varjatult tõendite ning teabe kogumine. Seega kogutakse asja, sealhulgas auto või arvuti varjatud jälgimisega tõendeid mitte nimetatud asjade, vaid jälgimise alla võetud isiku kohta, mistõttu kohtu väited veoautol ja arvutil põhiõiguste puudumise kohta ei ole asjassepuutuvad. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et KrMS § 1266 kohtuotsuse tegemise ajal veel ei kehtinud, mistõttu kohtu viide on tehtud jõustumata seaduse sättele. 6.14.17 Maakohus on leidnud, et läbiotsimismääruse alusel arvutitest e-kirjade äravõtmine ei ole KrMS § 114 kohaselt lubatud, sest arvutites olevat informatsiooni tuleb käsitleda sõnumite saladusena ning nende äravõtmiseks oleks pidanud olema eeluurimiskohtuniku luba. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kohtu viide KrMS §-s 114 sätestatud jälitustoimingule kui alusele, millega on põhjendatud e-kirjade saamist arvutist, ei vasta tegelikkusele. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks selgitada, et KrMS § 114 reguleerib jälitustoiminguna varjatud sisenemist arvutisüsteemi, mitte menetleja poolt toimingule allutatud

144(300)

isiku teadmisel tema arvutis olevate andmete äravõtmist. KrMS § 114 nimetatud varjatud sisenemisel arvutisüsteemi on toimingu teostamiseks vajalik kohtu luba lähtuvalt toimingu salajasusest, mitte asjaolust, et soovitakse saada andmeid isiku arvutist. Kui menetleja võtab kriminaalasja juurde avalikult menetlustoiminguga arvuti ja hiljem vaatleb selles olevaid e-kirju, siis on tegemist menetlustoimingutega vastavalt KrMS § 91 (läbiotsimine) ning § 86 (vaatlus). Käesolevas kriminaalasjas on arvutis olevate andmete saamiseks kasutatud erinevaid menetlustoiminguid: läbiotsimist KrMS § 91 kohaselt ning jälitustoiminguid KrMS § 114, 118, 115 järgi. Jälitustoimingute alusel on püütud koguda andmeid juhtudel, kui toimingut on soovitud teostada info valdaja eest salaja ning läbiotsimist juhul, kui toiminguid on teostatud avalikult menetlustoimingule allutatud isiku suhtes. Asjaolu, et eelnevalt on püütud saada arvutis olevat informatsiooni jälitustoimingutega, ei välista hiljem läbiotsimise läbiviimist ning ei muuda seda ebaseaduslikuks. Erinevaid jälitustoiminguid on kasutatud põhjendusel, et on soovitud saada erinevaid andmeid: kas vaadelda arvutis olevaid dokumente (KrMS § 115) või vaadata e-kirja suhtlust (KrMS 118) ning igal juhul on peetud vajalikuks võtta eraldi luba arvutisüsteemi sisenemiseks KrMS 114 lg 3 järgi. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. juuni 2009. a otsuses nr 3-4-1-3-09 väljendatud seisukohale, mille kohaselt põhiseaduse § 43 sõnumisaladuse kaitsealasse kuuluvad vaid need sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis, kuid sinna ei kuulu saadetud ja andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. Põhiseaduse range kaitse kohaldub seega e-kirjale või sms sõnumile selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni, telefonikõnele selle toimumise hetkel ning postisaadetistele alates selle üleandmisest postiasutusele kuni adressaadini toimetamiseni. Nimetatud asjaolu on põhjendatav sellega, et sõnumi teeloleku ajal, kui ta on väljunud saatja valdusest ning pole veel adressaadini jõudnud, on sõnum isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. Kui sõnum on adressaadini jõudnud, on inimesel võimalik otsustada, kas sõnum kustutada või muul viisil teha kättesaamatuks kolmandatele isikutele. Järelikult pole juba adressaadini jõudnud sõnumite äravõtmisel kriminaalmenetluses kohtu luba vaja ning põhiseaduse kohaseks uurimistoiminguks nende saamiseks kriminaalasja juurde on nii läbiotsimine kui vaatlus. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et adressaadini jõudnud arvutist e-kirjade äravõtmine läbiotsimismääruse alusel on toimunud kooskõlas kriminaalmenetlusseadusega. 6.14.18 Maakohus märgib, et kohtueelses menetluses on prokuröri taotlustes jälitustoimingute teostamiseks ja muudes menetlusdokumentides märgitud erinevaid süüteokoosseise, mistõttu ei ole võimalik aru saada, millises kahtlustuses kohtueelset uurimist läbi viidi. Maakohtu hinnangul on menetlusdokumentides tehtud viited KarS §-le 289 pärast 24. jaanuari 2007. a asjakohatud, sest sellest tähtajast oli KarS § 289 tunnistatud kehtetuks. Prokuröri taotlustega jälitustoimingute tegemiseks ja kohtu määrustega tutvudes tuvastas kohtukolleegium, et kõikides esitatud taotlustes on tehtud viide nii kriminaalmenetluse alustamise sättele, so KarS §-le 289 kui ka uurimisversioonile. Alates 14. detsembrist 2005. a on märgitud, et kohtueelses menetluses tuvastatud asjaoludest ilmneb kahtlus seoses KarS § 297, § 293 ning § 295 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisega. Eeluurimiskohtunikud on prokuröride taotluste alusel tehtud lubades viidanud üksnes KarS § 289, mille alusel on kriminaalmenetlust alustatud. Asjaolu, et eeluurimiskohtunikud pole pidanud vajalikuks lubades viidata prokuröride taotlustes toodud uurimisversiooni kajastavatele KarS § 297, § 293 ning § 295, ei tähenda, et eeluurimiskohtunikud oleks prokuratuuri lubades esitatud andmed tähelepanuta jätnud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei pea eeluurimiskohtunike määrused ei pea sisaldama kõiki asjaolusid, mis on märgitud prokuröride taotlustes. On oluline, et kohtumäärustes oleks esitatud jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus.

145(300)

Seega asjaolu, et prokuröride taotluste tekst ei vasta sõna-sõnalt kohtumääruste tekstile, ei muuda kohtumäärusi ebaseaduslikeks. Sama ainetud on maakohtu etteheited prokuratuuri ja kohtulubade erinevuse kohta kohtueelse menetluse uurimisversioonide osas. Menetlustoimingute teostamise ja käesoleval ajal käesoleval kehtiv menetlusseadus ning senine kohtupraktika ei näe ette, et menetlusdokumentides tuleks ära näidata ainult uurimistoimingu ajal kehtiv kuriteo kvalifikatsioon. Kriminaalmenetlusseadusega ja senise kohtupraktikaga on igati kooskõlas, et menetlusdokumendis kajastatakse nii kuriteo toimepanemise ajal kui käesoleval ajal kehtiv kuriteo kvalifikatsioon. Seega ei nõustu kohtukolleegium maakohtu etteheitega, et menetlusdokumentide põhjal ei ole võimalik aru saada, millises kahtlustuses kohtueelset menetlust läbi viidi. 6.14.19 T. Annuse kaitsja on leidnud, et kuni 31.12.2013. a kehtinud kriminaalmenetluse sätted võimaldasid saada salajase pealtkuulamisega teavet üksnes siis, kui pealkuulamine toimub tehniliste sidekanalite kaudu. Seega ei oleks tohtinud pealt kuulata kohvikutes või muudes kohtades toimuvat vahetut suulist vestlust. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et KrMS § 118 näeb ette lisaks side võrgu kaudu edastatavate sõnumite pealkuulamise ka muu teabe salajast pealkuulamist või -vaatamist eeluurimiskohtuniku loa alusel. KrMS §-s 118 märgitud muu teave tähendabki üldkasutatavate tehniliste sidekanalite vahenduseta edastatavate sõnumite, näiteks suulise vestluse, pealtkuulamist ja -vaatamist. Käesolevas kriminaalasjas eeluurimiskohtunike poolt KrMS § 118 ettenähtud jälitustoimingute teostamiseks koostatud määrustest nähtub, et eeluurimiskohtunikud on andnud loa isikute pealkuulamiseks nii nende kasutuses olevate telefonide ja IMEI koodide ehk elektroonilise side võrgu kaudu kui ka isikute ning nende kaaslaste vestluste salajaseks pealkuulamiseks ja -vaatamiseks ning salvestamiseks nende asukohas. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et KrMS § 118 võimaldas vaid tehniliste sidekanalite kaudu pealtkuulamist ja -vaatamist. 6.14.20 Kohtukolleegium peab eksitavaks T. Annuse kaitsja väidet selle kohta, et 02.09.2004. a ja 03.11.2004. a kohtumäärustes jälitustoimingu tegemiseks loa andmisel on viidatud vaid KrMS §-le 117. Nimelt on määrustes teinud kohus küll viite KrMS §-le 117, kuid samuti ka KrMS §-dele 114 ja 118. Kohtu loas tehtud viide asjakohatule sättele ei muuda kohtukolleegiumi hinnangul seda luba ebaseaduslikuks. 6.14.21 T. Annuse kaitsja märkis ringkonnakohtus kohtuvaidluses, et kriminaalasjas ei olevat andmeid V. Kraami pädevuse kohta jälitusprotokollide allkirjastamiseks. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kaitsjad tõstatasid selle küsimuse juba maakohtu 14.10.2010. a ja 01.12.2010. a kohtuistungitel, mistõttu maakohus tegi Kaitsepolitseiametile sellekohase järelepärimise ja teavitas sellest ka kohtumenetluse pooli. Kohtuköites nr 5 lk 268 asub Kaitsepolitseiameti 07.12.2010. a vastus kohtuniku järelepärimisele, milles teatakse, et V. Kraamil on õigus koostada ja allkirjastada jälitusprotokolle. Seega kohtukolleegium ei nõustu T. Annuse kaitsja seisukohaga, et V. Kraamil puudus pädevus jälitusprotokollide allkirjastamiseks. 6.14.22 T. Annuse kaitsja avaldas ringkonnakohtus kohtuvaidluses seisukohta, et juriidilistest isikutest süüdistatavate AS Merko Ehitus ja AS E.L.L. Kinnisvara suhtes ei saa jälitustoimingutega kogutud tõendeid kasutada, sest nende suhtes ei ole väljastatud jälituslube.

146(300)

Kohtukolleegium märgib, et juriidilise isiku suhtes ei ole võimalik jälitustoiminguid teostada, sest juriidiline isik funktsioneerib ning paneb süütegusid toime konkreetsete KarS §-s 14 loetletud füüsiliste isikute kaudu. Jälitustoimingute läbiviimiseks väljastatakse load füüsiliste isikute suhtes. Käesolevas kohtuasjas on load väljastatud T. Annuse suhtes, kes KarS §-s 14 märgitud isikuna pani toime altkäemaksu andmised AS Merko Ehitus ja AS E.L.L. Kinnisvara huvides. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium T. Annuse kaitsja seisukohaga, et jälitustoimingutega kogutud tõendeid ja saa juriidilistest isikutest süüdistatavate kohta kasutada. 6.14.23 T. Annuse kaitsja apellatsioonivastuses ja kohtukõnes leitakse, et kohtueelses menetluses läbi viidud jälitustegevus oli ebaseaduslik kaalutlusõiguse teostamata jätmise ning KrMS §-de 110 ja 114 mittevastavuse tõttu Põhiseadusele ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni sätetele. Seetõttu taotleb kaitsja ringkonnakohtult põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist, et tuvastada KrMS §-de 110 ja 114 jälituslubade andmise aegse regulatsiooni põhiseadusevastasus ja jätta nimetatud normid kohaldamata koos KrMS § 111 tagajärgedega tõendite kohtukõlbmatuse näol. Kaitsja on põhistanud taotlust hulgalistele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega, kuid kohtukolleegiumi arvates ei tulene kaitsja poolt viidatud lahenditest, et käesolevas kriminaalasjas oleks süüdistatavate õigusi jälitustoimingutega rikutud. Kaitsja argumentidest nähtuvalt seisneb KrMS § 110 ja § 114 vastuolu põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste konventsiooni sätetega selles, et nende sätetega ei ole piisavalt täpselt sätestatud, millistel juhtudel ja mis tingimustel võib kriminaalmenetluses jälitustoimingutega tõendeid koguda. Ringkonnakohus peab aga KrMS § 110 sätestatud tingimusi piisavateks – KrMS § 110 lg 1 sätestas selle, milliste kuritegude puhul on jälitustoimingutega tõendite kogumine lubatud, ning selle, millisel juhul nende kuritegude puhul jälitustoimingutega tõendeid koguda võib. Vastavalt KrMS § 110 lg-le 1 võis jälitustoimingutega tõendeid koguda esimese astme kuritegude või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegude puhul, kui nende eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Sanktsiooni raskus peab peegeldama kuriteo ebaõiguse määra, s.t seda, kui raskeks seadusandja mingit kuritegu peab. Seega on nende kuritegude ringi, mille puhul võib tõendeid koguda jälitustegevusega, määratlemine nende eest ette nähtud sanktsiooni raskuse järgi põhjendatud. Isegi, kui asuda seisukohale, et kuriteod, mille puhul võib jälitustoiminguid läbi viia, peaksid olema loetletud nagu seda teeb kehtiv seadustik, ei tähendaks see kohtukolleegiumi hinnangul, et käesoleval juhul ei oleks tohtinud jälitustoimingutega tõendeid koguda. Nn peitkuritegude hulka kuuluvad korruptsioonikuriteod kujutavad endast ikkagi kuritegusid, mille puhul on jälitustoimingutega tõendite kogumine aktsepteeritud. Ka praegu kehtiv KrMS § 1262 lg 2 näeb ette, et KarS §-de 293, 294, 297 ja 298 puhul on tõendite kogumine jälitustoimingutega lubatav. KrMS § 110 lg 1 nägi ühtlasi ette, et tõendite kogumine jälitustoimingutega on lubatud, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud. Seega nägi viidatud säte menetlusgarantiina ette ultima ratio põhimõtte. KrMS § 114 lg 1 alusel jälitustoiminguks loa andmist otsustades pidigi kohtunik hindama seda, kas tõendite kogumine muul moel on välistatud või oluliselt raskendatud. Seega ei saa nõustuda seisukohaga, et KrMS § 114 lg 1 alusel jälitustoiminguks loa andmiseks piisas sellest, kui täidetud olid formaalsed eeldused.

147(300)

Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et KrMS § 110 ja § 114 ei riku konkretiseerituse nõuet ega ole põhiseadusega vastuolus, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. 6.15 Maakohus on jälitustegevuse seaduslikkuse käsitlemisel hinnanud 5. novembril 2008. a KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetatud kriminaalasjas nr 0870000017 kogutud tõendeid ja leidnud, et nimetatud kriminaalasjas tuvastatud asjaoludel ei arvesta kohus käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingutega kogutud tõendeid. Kohtu hinnangul on jätnud prokuratuur jälitustõendid tagamata, sest ei taganud operaatorfirmades logifailide säilimist. Maakohus väidab, et kohtul ei olnud võimalik kontrollida jälitustoimingute ajalist toimumist logifailide originaalidega. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et maakohus nõudis kaitsjate taotlusel kriminaalasja nr 0870000017 Riigiprokuratuurist välja, kuigi prokurörid vaidlesid sellele taotlusele vastu. Kriminaalasja menetlus lõpetati seetõttu, et ei tuvastatud kellegi ebaseaduslikku tegevust. Jälitustoimingute lubades toodud päevade arvu järgimist on võimalik kontrollida Kaitsepolitsei tsentraalsest pealkuulamissüsteemist, mida kohtukolleegium käesolevas asjas tegi ja mille usaldusväärsuses ei ole kohtukolleegiumil põhjust kahelda. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, nõudis maakohus kaitsjate taotlustel välja AS-st EMT käesoleva kriminaalasja jälitustoimingute perioodi hõlmavad logifailid K. Kanguri ja T. Pedjasaare telefoninumbrite ja IMEI-de kohta, kuid kaitsjad ei pidanud vajalikuks neid kohtuistungil uurida. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et logifailide puudumise tõttu tuleks käesolevas asjas läbiviidud jälitustegevus kogu ulatuses tunnistada ebaseaduslikuks. Kohtukolleegium ei jaga maakohtu seisukohta, et prokurörid oleks pidanud tagama operaatorfirmades logifailide säilimise. Tegemist oli arvutitehnilise veaga, mille ärahoidmist ei saanud ega pidanud prokurörid kuidagi tagama. 6.16 Maakohus on leidnud, et K. Kanguri ja U. Unti arvutitest dokumentide väljatrükid ei ole tõenditena kasutatavad, sest kajastavad sündmusi, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire. Vastuseks sellele viitab kohtukolleegium. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsuses nr 3-1-1-16-04 märgitule, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära. Teatud liiki kuritegude toimepanemisele on üldjuhul iseloomulik planeerituse kõrge tase, süsteemsus ja juhuslikkuse välistamine. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatavatele etteheidetavad teod on toime pandud aastatel 2000-2006, seega olulisemalt pikema perioodi jooksul kui jälitustoimingutega hõlmatud ajavahemik. Seega arvutites olevate andmete (dokumentide, e-kirjade) järgi, oli võimalik tuvastada isikutevahelist suhtlust seoses ametnikele soodustuse andmisega ning samuti ebaseaduslike ametialaste tegude toimepanemist. Pistise ja altkäemaksu andmisega seotud kuriteod on juba oma iseloomult sellised, et puuduvad tunnistajad. Kuna ametiisikul, eriti veel kõrgemal riigiametnikul on tabamise korral palju kaotada, siis on seda liiki kuritegude konspireerituse tase eriti kõrge. Ka käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatavad kasutasid telefonivestluses varjatud teksti ja leppenimesid. Altkäemaksu andnud isikutega ei kohtunud nad mitte riigiasutuses, vaid avalikes kohtades so kohvikutes, pubides, spordisaalides, parkimisplatsidel vms. Kohtuti ka V. Reiljani kodus, kus T. Annus K. Kanguri ja V. Reiljani juuresolekul jagas juhtnööre, kuidas Tallinna aselinnapea K. Jäppineni kirjale vastamisest kõrvale hiilida.

148(300)

Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et K. Kanguri ja U. Unti arvutitest saadud dokumentide väljatrükid ei ole tõendina kasutatavad. 6.17 Maakohus leiab, et kohtueelsel uurimisel arvutitest dokumentide äravõtmisega takistati põhjendamatult asutuste majandustegevust. KrMS § 125 lg 5 sätestab, et kui asitõendiks on dokument, mida selle omanikul on edaspidi vaja majandustegevuses või ametitegevuses, siis teeb menetleja sellest omanikule koopia. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelsel uurimisel on tehtud kõikidest elektroonilistest andmekandjatest koopiad ning arvutite kõvakettad on omanikele tagastatud. Nii nähtub 9. oktoobri 2006. a asitõendi vaatlusprotokollist, et U. Untilt ja K. Kangurilt nende töökoha läbiotsimise käigus ära võetud lauaarvuti, sülearvuti ja mälupulga elektroonilistest andmekandjatest on tehtud koopiad (kd 29, tl 52-54) ja need on samal päeval Maa-ameti infotehnoloogiaosakonna peaspetsialistile R. Ressarile allkirja vastu üle antud (kd 29, tl 61). Samuti on andmekandjatest tehtud koopiad ja arvutid tagastatud 11. oktoobril 2006. a H. Häälele ja T. Puidakule (kd 29, tl 69-76). Seega on kohtueelses menetluses kasutatud üksnes kõvaketaste koopiaid, mistõttu maakohtu etteheited arvutustehnika tagastamata jätmise kohta ei vasta tegelikkusele. 6.18 Maakohus heidab kohtueelsele uurimisele ette, et läbiotsimismäärustes ei ole määratletud kahtlustatavaid ning on kajastatud erinevad paragrahvid ilma viideteta konkreetsetele punktidele ja lõigetele. Läbiotsimismäärused on trafaretse sisuga. Kohtukolleegium tuvastas, et valdav osa läbiotsimismäärustest on koostatud 2. oktoobril 2006. a, seega enne K. Kanguri, T. Libliku, E. Vettuse ja T. Pedjasaare kahtlustatavatena kinnipidamist. Vastavalt KrMS § 33 lg-le 1 said nimetatud isikud kahtlustatava staatuse kahtlustatavana kinnipidamisel 3. oktoobril 2006. a. Seega läbiotsimismääruste koostamisel need isikud veel kahtlustatavad ei olnud, mistõttu läbiotsimismäärustes nende nimede märkimiseks puudus õiguslik alus. KrMS § 145 lg 2 p 3 kohaselt tuleb läbiotsimismääruse sissejuhatavas osas märkida lisaks kriminaalasja numbrile kuriteo kvalifikatsioon või kahtlustatava või süüdistava nimi. Seega on kahtlustava või süüdistava nime väljatoomine alternatiivne tingimus kuriteo kvalifikatsiooni kõrval. Kõikides läbiotsimismäärustes on märgitud paragrahvid, mis on olnud uurimisversiooniks ja kahtlustuseks, milliste tõendamiseks kohtueelses menetluses on teavet kogutud. Seega ei ole asjakohane maakohtu etteheide, et läbiotsimismäärustes, sealhulgas 5. oktoobri 2006. a läbiotsimismääruses K. Tišleri elukohas, töökohas ning sõiduautos, puuduvad kahtlustatavate nimed. Läbiotsimismääruste ühelaadne põhjendus on tingitud asjaolust, et kõik kriminaalasjas teostatud läbiotsimised olid suunatud ühtede ja samade kuritegude kohta tõendite kogumisele, mistõttu olid asjaolud määratletud sarnaselt. Samas on läbiotsimismäärustes märgitud konkreetse isiku ja asukoha seos tõenditega. Läbiotsimisemääruses AS-s Merko Ehitus ja AS-s Merko Grupp on märgitud seos loodukaitseliste piirangutega maadevahetuse läbi tütarfirmade OÜ Woody ja OÜ KV-Tarantel, mistõttu on põhjendatud kahtlus, et kriminaalasjas tähtsust omavad dokumendid võivad asuda AS-s Merko Ehitus ja AS Merko Grupp. Läbiotsimismääruses T. Pedjasaare elukohas on välja toodud looduskaitseliste piirangutega maadevahetamise seos OÜ-ga Mell ja OÜ-ga Ikaros Grupp ning T. Pedjasaare seos eelnimetatud äriühingutega, mistõttu esineb kahlus, et kriminaalasjas tõenduslikku tähtsust omavaid teabekandjaid võib asuda T. Pedjasaare elukohas. Eeltoodut arvesse võttes ei jaga kohtukolleegium maakohtu seisukohta, et läbiotsimismäärused on nende sarnase teksti tõttu ebaseaduslikud.

149(300)

2. oktoobri 2006. a läbiotsimisemäärusega on antud luba uurimistoimingu teostamiseks OÜ-s Kinnisvaraekspert ja OÜ-s KVE asukohas. Läbiotsimismääruses on toodud isikute nimed, kellede töökohtades peaks uurimistoimingu teostama. Läbiotsimismääruse tekst ei piira läbiotsimise teostamist üksnes määruses märgitud isikute töökohtades, sest OÜ Kinnisvaraekspert, OÜ KVE ja konkreetsed isikud on seotud läbiotsimismääruses sidesõnaga, hõlmates äriühingute ruumid ja konkreetsete isikute töökohad. Lähtuvalt eeltoodust ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et läbiotsimise teostamisel OÜ-s Kinnisvaraekspert ning OÜ-s KVE on uurimistoiming viidud läbi laiemalt kui läbiotsimismäärusega lubatud. Seega on alusetu ka maakohtu etteheide, et M. Piigi ja M. Kanguri arvuti kopeeriti läbiotsimise käigus ilma läbiotsimismääruses antud loata eelnimetatud isikute arvutites olevate teabekandjate äravõtmiseks. 6.19 Maakohus on tunnistanud raamatupidamise ekspertiisi kohtukõlbmatuks tõendiks, sest eksperdil puudus pädevus ekspertiisi teostamiseks, ta ei olnud erapooletu ning ekspertiisiakt ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ekspert A. Kipso oleks pidanud taanduma ekspertiisi läbiviimisest erapoolikuse tõttu. Nimelt on kohus tõlgendanud ebaõigesti KrMS § 95 lg 1 p 2, milles on märgitud, et ekspert on kohustatud kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on ametialluvuses või muus sõltuvuses menetlusosalisest või uurimisasutuse ametnikust, kelle menetluses on kriminaalasi. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu otsues tooduga, et A. Kipso oli kriminaalmenetluses menetlejaks KrMS § 16 lg 1 mõttes. KrMS § 16 lg 1 kohaselt on menetlejateks kohus, prokuratuur ja uurimisasutus. A. Kipso ei ole käsitletav uurimisasutusena, nagu ekslikult leiab kohus. KrMS § 95 lg 1 p 2 määratleb eksperdi taandumise alusena sõltuvuse menetlusosalisest või uurimisasutuse ametnikust, kelle menetluses on kriminaalasi. KrMS § 95 lg 2 kohaselt on menetlusosalisteks kahtlustatav, süüdistatav ning nende kaitsjad, kannatanu, tsiviilkostaja ja kolmas isik. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et ekspert A. Kipso oleks olnud ekspertiisi teostamise ajal mõne menetlusosalise ametialluvuses või temast muus sõltuvuses. Ei ole ka tuvastatud, et A. Kipso oleks olnud sõltuvuses uurimisasutuse ametnikust, kelle menetluses oli kriminaalasi. Maakohus heidab ette, et A. Kipso on osalenud läbiotsimistel ja osalenud vaatluse läbiviimisel ning ei olnud seepärast erapooletu. Kohus on jätnud aga tähelepanuta KrMS § 98 lg 1 p-s 2 sätestatu, mille kohaselt on eksperdil ekspertiisimaterjali täielikkuse tagamiseks õigus osaleda uurimisasutuse või prokuratuuri kutsel menetlustoimingus. Kohtukolleegium ei nõustu seisukohaga, A. Kipso alluvust ja majanduslikku sõltuvust tõendavat asjaolu, et Kaitsepolitseiameti peadirektori 14. aprilli 2003. a käskkirja alusel A. Kipso nimetati kriminalistika talituse vanemassistendi ametikohale. Kohtukolleegiumi hinnangul asjaolu, et A. Kipso raamatupidamisekspertiisi teostades töötas eksperdina Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse (KEKK) struktuuriüksuses so kaitsepolitsei kriminalistikatalituses, ei muuda teda erapoolikuks kriminaalmenetluse seaduse tähenduses. Maakohus möönab ka ise, et A. Kipso oli ekspertiisi teostamise ajal KEKK-s ainuke raamatupidamisekspert, kuid asub samas ebaõigele järeldusele, et A. Kipso pidanuks end taandama ekspertiisi läbiviimisest. Kohtukolleegiumi hinnangul on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et A. Kipso ei saanud olla kohtueksperdiks raamatupidamise alal, sest tal puudus vastav haridus kohtuekspertiisiseaduse § 6 lg 1 p 3 tähenduses. Ekspertiisiseadus näeb ette, et eksperdil peab olema nõutav kõrgharidus Eesti Vabariigi kõrgkoolis või selle haridusele vastaval tasemel. A. Kipso on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna 1999. aastal rahvamajanduse suunal omandades bakalaureuse kraadi ning seega omas ekspert erialaseid teadmisi ja oli pädev teostama raamatupidamisekspertiise kriminaalmenetlustes. Kohtueksperdi vande andis ta juba 5. septembril 2002. a.

150(300)

Kohus on leidnud, et ekspertiisiakt on kõlbmatu tõend veel seetõttu, et ekspert on teinud õiguslikke järeldusi, hinnanud tõendid ning ekspertiisiaktis puudub põhjendus. Kohtukolleegium on seisukohal, et ekspertiisiakt vastab KrMS § 107 esitatud nõuetele, sest see sisaldab informatsiooni ekspertiisi lähteandmete kohta, uuringute kirjeldust, uuringutulemuste hindamise andmeid ja ka eksperdiarvamuse põhjendust. 6.20 Maakohtu hinnangul on kohtueelses menetluses rikutud kriminaalmenetlusseadust sellega, et tunnistajaid kutsuti ülekuulamisele telefoni teel. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et KrMS § 164 reguleerib isiku uurimisasutusse kutsumise korda, milles ühe võimalusena sätestataksegi kutse edastamine telefoni teel. KrMS § 164 lg 4 kohaselt tuleb isikule kutse teatavaks teha nii, et talle jääks piisav ajavaru ilmumiseks. Kriminaalmenetlusseadustikust ei tulene, et tunnistaja peaks saama valida endale kõige sobivama aja ülekuulamiseks. Maakohus on meelevaldselt väitnud, et enamasti kohustati isikuid uurija juurde ilmuma samal päeval. Samas on maakohus kohtuotsuses välja toonud üksnes ühe näite tunnistaja menetleja juurde kutsumise korra rikkumisest, viidates tunnistaja K. Paali väljakutsumisele kohtueelse menetleja poolt. Ülekuulamisprotokolli kohaselt algas uurimistoiming kell 15.20 ning lõppes 19.00. Ülekuulamisprotokollist ei nähtu K. Paali märkusi ega kaebusi uurimistoimingu läbiviimise kohta. 16. veebruari 2010. a kohtuistungil esitasid prokurörid väljavõtte Kaitsepolitseiameti külalisteraamatust, millest nähtub, et K. Paal on viibinud 20. septembril 2007. a Kaitsepolitseiametis ajavahemikul kell 15.20 kuni 19.05. Lähtuvalt eeltoodust ei nõustu kohtukolleegium kohtuotsuse järeldusega, et K. Paali ülekuulamine toimus Kaitsepolitseiametis vähemalt 22-ni. 6.21 Maakohtu hinnangul on rikkunud kohtueelne menetleja kriminaalmenetlusseaduse sätteid sellega, et ei selgitanud tunnistajatele nende ülekuulamisele ilmumise põhjust. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et KrMS § 163 lg 1 p 3 kohaselt märgitakse kutses kutsumise põhjus ja kellena isik välja kutsutakse. Seega tuleb isiku uurimisasutusse kutsumisel ära näidata isiku menetlusseisund ning nimetada ära menetlustoiming, mille läbiviimisele isik kutsutakse. Kohtueelses menetluses tunnistaja väljakutsumisel ei saa menetleja enne ülekuulamist tunnistajale selgitada, milliste tõendamiseseme asjaolude suhtes isikut üle kuulata kavatsetakse. Alles tunnistajana ülekuulamisel tunnistajale küsimusi esitades tuvastab uurija, kas ja mida isik teab tõendamiseseme asjaolude kohta. Samuti kontrollitakse alles tunnistaja ülekuulamisel KrMS § 74 lg 1 p 2 kohaselt tunnistaja suhete laadi kahtlustatava või kannatanuga. Seejuures tuleb silmas pidada, et tunnistajat võidakse üle kuulata menetlusstaadiumis, mil kahtlustatavaid kriminaalasjas veel ei ole. Seega ei ole kohtueelses menetluses tunnistajate väljakutsumisel kohtukolleegiumi hinnangul kriminaalmenetlusseaduse sätteid rikutud. 6.22 Maakohus on märkinud, et tunnistajate M. Roodeni ja A. Leoki ülekuulamisprotokollid ei ole tõendina kasutatavad, sest protokollides on trükivead. Kohtukolleegium nõustub prokuröride apellatsioonis esitatud väitega, et sellel asjaolul ei ole tähtsust, sest nimetatud tunnistajate ütlusi ei ole tõendina kasutatud. Seetõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks sellel küsimisel peatuda. 6.23 Maakohus on pidanud lubamatuks, et uurija U. Umbleja on samaaegselt osalenud kahe isiku ülekuulamisel.

151(300)

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 9. novembril 2006. a ajavahemikul kell 8.50 kuni 11.30 (mitte 11.50, nagu märgivad apellatsioonis prokurörid) kuulas uurija U. Umbleja üle tunnistaja M. Loosi (kd 12, tl 96-100). Samal päeval kuulas uurija R. Teimann ajavahemikul kell 9.05 kuni 14.55 üle tunnistaja A. Tedremaad. Ülekuulamise juures viibis juuresolijana U. Umbleja (kd 12, tl 101-106). Seega oli U. Umblejal võimalik pärast tunnistaja M. Loosi ülekuulamise lõppemist viibida juuresolijana tunnistaja A. Tedrema ülekuulamisel. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et uurija U. Umbleja on osalenud samaaegselt mitme tunnistaja ülekuulamisel. 6.24 Maakohus leidis, et prokuröri poolt taotletud tunnistajate kohtuistungil ülekuulamine oli põhjendamatu ja kohtumenetlust koormav, sest nad ei olnud altkäemaksu andmist pealt näinud. Vastuseks sellele viitab kohtukolleegium esmalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2007. a otsusele nr 3-1-1-10-11, milles on korratud Riigikohtu varasemas praktikas esitatud seisukohta, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel, ning et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse osas, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10 ja 9. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10). Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2009 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-29-09). Kohtukolleegium märgib, et altkäemaksu andmisega nõustumine ning vara üleandmine toimuvad teiste isikute eest varjatult. Asjaolu, et tunnistajad ei ole teadlikud kuriteosündmusest kui tervikust ning pole näinud altkäemaksu lubamist või andmist ei tähenda, et nende ütlused poleks kriminaalmenetluses tõendina kasutatavad ning neid ei saaks käsitleda tunnistajatena. Nende ütlusi saab kasutada kaudsete tõenditena. Kohtulikul uurimisel üle kuulatud tunnistajad teadsid, kuidas toimus altkäemaksu andnud ja võtnud isikutevaheline suhtlus ning millist informatsiooni vahetati, milline oli süüdistavate pädevus ja roll nende ametikohtadel, miks olid maadevahetused äriühingutele olulised, miks kasutas AS Merko Ehitus tütarettevõtteid maadevahetuse tehingute teostamiseks ning kuidas toimus süüdistustes kirjeldatud hüvede üleandmine. Kõik eelkirjeldatud asjaolud omavad käesolevas kriminaalasjas tõenduslikku tähtsust, kuivõrd neist on saab teha järeldusi tõendamiseseme asjaolude esinemise kohta. 6.25 Maakohus on leidnud, et prokurörid on eksitanud eeluurimiskohtunike isikute vahi alla võtmisel, sest tegelikkuses puudus põhjendatud kahtlus uute kuritegude toimepanemise kohta. Seda kinnitavat asjaolu, et prokurörid on ise vahi alla võetud isikud vabastanud. Kohtukolleegium märgib, et sisuliselt süüdistab maakohus eeluurimiskohtunikke vahistamismääruste alusel isikutelt alusetult vabaduse võtmises. Kohtukolleegium maakohtu väitega ei nõustu, sest K. Kanguri, E. Vettuse ja T. Pedjasaare vahistamismäärustes on välja toodud kohtu põhjendused kuriteokahtluse ja vahistamisaluste olemasolu kohta. Vahistamismäärused on määruskaebe korras vaidlustatud ringkonnakohtus ning ringkonnakohus on jätnud vahistamismäärused muutmata. Asjaolu, et prokurör on kahtlustatavad mõni aeg hiljem vabastanud, ei muuda vahistamismäärusi ebaseaduslikuks. Kriminaalmenetlusseadusest ei tulene, et kord vahi alla võetud isik peaks viibima kuni kohtuotsuse tegemiseni vahi all. Samuti ei muuda vahistamismäärusi ebaseaduslikuks asjaolu, et maakohus käesoleva kohtuotsusega süüdistatavad õigeks mõistis.

152(300)

6.26 Maakohus on leidnud, et uurija oli juba enne vahistamistaotluste läbivaatamist kindel, et eeluurimiskohtunikud võtavad süüdistatavad vahi alla, sest ta oli teinud 2. oktoobril 2006. a vanglale taotluse, et süüdistatavaid tuleb hoida erinevates kambrites. Lisaks sellele ei olevat järgitud kahtlustatavana kinnipidamisel KrMS § 127 lg-s 1 sätestatud 48 tunnist kinnipidamise tähtaega. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtumenetluses ei ole nimetatud kirja uuritud ega vanglast lahkunud töötajat tunnistajana üle kuulatud. Maakohus on teinud Tallinna Vanglale järelepärimisele 7. märtsil 2012. a süüdistatavate viimase sõna ajal kohtuistungi viimasel päeval kohtumenetluse pooli sellest teavitamata (kohtuköide 23, tl 101). Vangla vastus saabus maakohtule 29. märtsil 2012. a, so on ajal, mil maakohus oli eemaldunud nõupidamistuppa. Sellega on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest on võtnud kohtuotsuse tegemisel arvesse tõendi, mille ta on kohtumenetluse poolte teadmata võtnud kriminaalasja juurde ajal, kui kohus oli juba eemaldunud nõupidamistuppa. Kohtukolleegium jätab selle tõendi kõrvale, sest see on saadud kriminaalmenetlusõigusnorme rikkudes. Kohtukolleegium lisab, et isegi juhul, kui selle tõendiga oleks võimalik arvestada, ei tõenda kiri seda, et uurijad olid kindlad süüdistatavate vahistamises. On igati loogiline ja põhjendatud, et ühiselt kuritegusid toime pannud kahtlustatavaid hoitakse eelvangistuses teineteisest eraldi. Selleks tulebki esitada vanglale vastav taotlus enne kahtlustatavate kambritesse paigutamisest. Kohtukolleegiumi hinnangul on ainetu maakohtu otsuses märgitu, et kahtlustatavana kinnipidamisel ei ole järgitud KrMS § 217 lg 1 toodud 48 tunnilist tähtaega, sest Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on andnud sellele hinnangu juba 25. oktoobri 2006. a määrustes, milles ta on leidnud, et kahtlustatava kinnipidamise tähtaega pole kohtueelses menetluses rikutud. 6.27 Maakohus on loetlenud kohtuotsuses kriminaalasja kohtuliku menetlemise ajal ajakirjanduses avaldatud artikleid ja leidnud, et need on üldsust eksitavad ja kohtu mainet kahjustavad. Maakohtu hinnangul on nende artiklite avaldamine kaasa toonud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtete rikkumise käesoleva kohtuasja menetlemisel. Kohtukolleegium märgib esamalt, et KrMS § 339 lg 1 p 12 kohaselt on kohtulikul arutamisel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumine kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. KrMS § 341 lg 3 kohaseltei ole sellist rikkumist võimalik ringkonnakohus kõrvaldada, mistõttu sellise rikkumise tuvastamisel tuleb kohtuotsus tühistada ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Vastuseks maakohtu etteheitele viitab kohtukolleegium Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-le 6, mis käsitleb isiku õigust õiglasele kohtulikule arutamisele. Selles märgitakse muuhulgas, et kohtumenetluse avalikkuse eesmärgiks on kaitsta protsessiosalisi salajase õigusemõistmise eest ilma avalikkuse valvsa tähelepanuta ning see kujutab endast üht abinõu, millega on võimalik säilitada usaldust madalama ja kõrgema astme kohtute vastu. Euroopa Inimõiguste Kohus on 31. juuli 2012. a otsuses Drakšas vs Leedu samuti leidnud, et kohtumenetluse kajastamine meedias tagab avalikkuse järelevalve kohtusüsteemi üle ning on seetõttu kooskõlas EIÕK artikli 6 lg 1 nõuetega.

153(300)

Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu 25. novembri 2005. a arvamuses nr 7 märgitakse, et kohtuistungite avalikkus on demokraatlikus ühiskonnas üks fundamentaalsemaid menetluslikke garantiisid. Nõukogu leiab, et ajakirjanikel on täielik vabadus otsustada, missuguseid lugusid avalikkuse luubi alla seada ja kuidas neid esitada. Ei tohiks olla mingeid katseid takistada ajakirjandust õigussüsteemi korraldust või toimimist kritiseerimast. Õigusemõistmise süsteem peaks aktsepteerima ajakirjanduse rolli, sest kõrvalseisjana suudab ajakirjandus tuua välja puudusi ja anda konstruktiivse panuse kohtu töövõtete ja kohtuteenuste kvaliteedi tõstmisesse. Kohtunikud väljendavad end eelkõige otsuste kaudu ja nad ei peaks oma otsuseid ajakirjanduses selgitama ega esinema tehtud otsuseid puudutavate avaldustega. Kui ajakirjandus esitab kohtu aadressil pretensioone või kriitikat (või teevad seda poliitikud või ühiskonnategelased ajakirjanduse vahendusel) õigusemõistmisega seonduvatel põhjustel, siis leiab nõukogu, et kohtunike vaoshoituse nõuet silmas pidades peaks asjaomane kohtunik hoiduma vastamast samade kanalite kaudu. Arvestades, et kohtud saavad ajakirjanduses levitatud valeinformatsiooni korrigeerida, usub nõukogu, et siseriiklikel kohtunikel oleks kasulik toetuda isikutele või organile, kes on vajadusel suutelised ja valmis sellistele pretensioonidele või rünnakutele kiirelt ja tõhusalt reageerima. Apelleeritud kohtuotsusest ei nähtu, kuidas on ajakirjandusväljaannetes kajastatu takistanud maakohtul sisulise otsuse tegemist. Maakohtu käsutuses olid kohtueelse menetluse käigus kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõendid, mida kohus hindas mitte kellegi teise subjektiivse arusaama, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt. 7. märtsi 2012. a kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtunik on olnud 5. märtsil 2012. a ajalehes Postimees ilmunud artikli peale, milles seatakse kahtluse alla kohtuniku pädevus, tõsiselt solvunud ja öelnud, et kui ajakirjanduses tema kohta niimoodi kirjutatakse, siis ta peab end kuidagi kaitsma (kohtuköide 23, lk 8). Kohtukolleegium märgib siinjuures, et artikli kohaselt ei kahelnud kohtuniku pädevuses mitte ajakirjaniku küsimustele vastanud Kaitsepolitsei peadirektor R. Aeg, vaid ajakirjanik ise (kd 22, lk 153). Seetõttu kohtukolleegium leiab, et kui ajakirjaniku väljendid kohtunikku solvasid, siis oli tal võimalus valida erinevate õiguskaitsevahendite vahel (taotleda ajalehes vabanduse avaldamist, pressinõukogult hea ajakirjandustava rikkumise tuvastamist või politseilt kriminaalmenetluse alustamist KrMS § 305 alusel kohtuniku laimamise ja solvamise eest). Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et rikutud on ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. 6.28 Ringkonnakohtu istungil leidsid süüdistatav K. Kangur ja T. Annuse kaitsja, et prokuratuur on rikkunud kohtumenetluses kriminaalmenetluse seadust tuginedes süüdistamisel tõenditele, mis sisaldusid kriminaaltoimikus, kuid ei olnud loetletud süüdistusaktis. T. Annuse kaitsja on viidanud seejuures K. Tišleri töökoha läbiotsimisel ära võetud dokumentidele. 05.05.2010 kohtuistungi protokollist (kohtuköide 4, lk 3-28) nähtub, et prokuratuuri taotlusel on avaldatud kriminaaltoimiku 29. köites asuvad dokumendid, sh K. Tišleri töökoha läbiotsimisel ära võetud dokumendid. Asjaolu, et osad 29-st köitest avaldatud dokumentidest ei olnud kajastatud süüdistusakti loetelus, ei takista kohtukolleegiumi hinnangul kohtumenetluse pooltel ega kohtul neid tõendeid käsitleda. Tegu on kohtumenetluses poole taotlusel kohtuistungil avaldatud ja uuritud kriminaaltoimikus sisalduvate tõenditega.

154(300)

Kohtumenetluse pooltel on kohtuvaidluses õigus tugineda kohtulikul uurimisel avaldatud tõenditele, sõltumata sellest, kumma kohtumenetluse poole taotlusel need on avaldatud. Vastavalt KrMS § 3051 lg 2 rajab kohus otsuse kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida. Seega ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava K. Kanguri ja T. Annuse kaitsja väitega, et prokuratuur on tuginenud kohtukõnes lubamatutele tõenditele. 6.29 K. Kangur, töötas vastavalt keskkonnaministri 18.04.1996. a käskkirjale nr M-24 alates 01.01.1996. a Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas asuva Maa-ameti peadirektori ametikohal kuni 23.01.2007. a, mil ta kõrvaldati kohtumäärusega ametikohalt seoses käesoleva kriminaalasjaga (kd 1, lk 5). Villu Reiljan oli keskkonnaministriks ajavahemikul 10.04.2003. a kuni 08.10.2006. a, olles nimetatud ametisse Vabariigi Presidendi 09.04.2003. a otsusega nr 405 ning 12.04.2005. a otsusega nr 811. K. Kangurile ja V. Reiljanile oli pandud haldamis- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning olid seega ametiisikud karistusseadustiku § 288 mõistes. Seda, et K. Kangur ja V. Reiljan olid ametiisikud, ei seatud kahtluse alla maakohtu otsuses ja selle vastu ei vaidle ka süüdistatavad ega nende kaitsjad, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks seda teemat pikemalt käsitleda. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu ega kaitsjate seisukohaga, et V. Reiljan vaid allkirjastas ministeeriumi töötajate poolt koostatud dokumente, ega vastutanud nende sisu õigsuse eest. Käskkirju allkirjastades kinnitab minister selle sisu õigsust ja annab õigusliku jõu. Ministeeriumi töötajatel käskkirjade allkirjastamiseks pädevus puudub. 6.30 Maakohtu otsuse kohaselt ei olnud V. Reiljanile ja K. Kangurile etteheidetud teod looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel looduskaitseliste piirangutega kinnistute vahetusmenetluses riigile kuuluvate kinnistute vastu ebaseaduslikud ning prokurörid on loodukaitseseadust sisustanud vääralt, lähtudes ainult majandusliku kasu kriteeriumist ning jätnud kõrvale loodukaitseliste eesmärkide täitmise. Lisaks sellele tõendab kohtu hinnangul maadevahetuste seaduslikkust asjaolu, et kõik lepingud on notarite poolt kinnitatud. K. Jäppineni kirjale vastamata jätmine ei tõenda seda, et V. Reiljanil oli eesmärk looduskaitseliste piirangutega maid maareformi käigus riigi omandisse mitte võtta ja vahetusmenetluses ostueesõigust mitte teostada. Kohtukolleegium viitab esmalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2007. a otsuses nr 3-1-1-118-06 toodud seisukohtadele, mille kohaselt KarS §-des 293 ja 294 kirjeldatud käitumine kujutab endast ametiisiku aususkohustuse rikkumist. Mõlema kuriteokoosseisu järgi on karistatav vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine või selle vastuvõtmine, kusjuures põhjuslik seos nimetatud tegude ja ametiisiku eelnenud või järgneva käitumise vahel ei ole vajalik, piisab nn ekvivalentsussuhtest. Ametiisiku tegu peab kujutama endast vastutasu eest tehtut või tehtavat: see on pistise või altkäemaksu andja jaoks sisuliselt ostetud või ostetav vastuteene, pistise või altkäemaksu võtja ehk ametiisiku jaoks tasustatav või tasustatud teene. Muid tingimusi ametiisiku teole ei seata. KarS § 293 kohaselt on pistise võtmine ametiisiku poolt talle vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine või vara või muu soodustuse vastuvõtmine vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega

155(300)

lubatud teo, või on seaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi. Altkäemaksu võtmisena käsitab KarS § 294 seevastu ametiisiku poolt talle vara või muu soodustuse lubamisega nõustumist või vara või muu soodustuse vastuvõtmist vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo, või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi. Seega erinevad pistise ja altkäemaksu võtmise süüteokoosseisud teineteisest üksnes selle poolest, et pistise võtmise moodustab ametiisiku poolt pistiseandja huvides õiguspärase teo toimepanemine või toimepanemata jätmine, altkäemaksu võtmise puhul paneb aga ametiisik altkäemaksuandja huvides toime või jätab toime panemata õigusvastase teo. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selles lahendis veel märkinud, et KarS §-des 293 ja 294 ette nähtud süüteokoosseisudes sisalduvad tunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seadusega mittelubatud tegu" kujutavad endast kogu teole hinnangut andvaid koosseisutunnuseid. Seejuures on oluline rõhutada, et ametiisiku teole antav õiguslik hinnang - õiguspärane või õigusvastane - ei sõltu sellest, millised on talle vara või muu soodustuse andmise või pakkumise muud tingimused. Nii näiteks ei anna pelgalt asjaolu, et ametiisik pani mingi teo toime või jättis toime panemata vastutasuna saadud raha eest, automaatselt alust sellist käitumist vaadelda altkäemaksu võtmisena KarS § 294 mõttes. Tõsiasi, et ametiisik teeb midagi ainult selle tõttu, et talle lubatakse või ka antakse selle eest tasu, ei ütle veel midagi teo seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse kohta. Teisisõnu - ametiisiku teo lugemine seaduslikuks või ebaseaduslikuks ei sõltu teistest objektiivsetest koosseisutunnustest, vaid üksnes isoleeritult ametiisiku teole antavast hinnangust. Sellise hinnangu andmine kuulub Riigikohtu seisukoha kohaselt kohtu pädevusse, kes peab oma otsustust põhjendama, arvestades konkreetse teo faktilisi asjaolusid ja ametiisiku tegevust reguleerivaid õiguslikke eeskirju, kuid kaitseõiguse tagamiseks tuleb KarS §-des 293 ja 294 sätestatud vastavad koosseisutunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seadusega mittelubatud tegu" avada juba süüdistuses. Käesolevas kohtuasjas ei olegi süüdistuse kohaselt V. Reiljanile ja K. Kangurile ette heidetud looduskaitseseaduse rakendamisel looduskaitseliste eesmärkide olulisemaks pidamist riigi majanduslikest huvidest. Neile on ette heidetud looduskaitseseaduse rakendamist eesmärgil tagada neile altkäemaksu andnud isikutele riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Kohtuistungil uuritud tõenditest nähtub, et äriühingu esindaja pöördus V. Reiljani või K. Kanguri poole sooviga omandada riigile kuuluv kinnistu. Seejärel pakkus V. Reiljan või K. Kangur välja, et äriühingute jaoks on kõige soodsamaks viisiks riigilt maade saamiseks looduskaitseseaduses sätestatud vahetusmenetlus. Kinnisasjade omandamine läbi vahetusmenetluse riigiga oli soodne seetõttu, et eelnevalt olid vahetusse minevad kinnisasjad omandatud arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid, mis kahandasid oluliselt nende majanduslikku väärtust. Tagamaks isikutele võimalust kasutada looduskaitseliste piirangutega maid vahetusemenetluses riigiga, jätsid V. Reiljan ja K. Kangur looduskaitseliste piirangutega maade tagastamisel maareformi käigus kasutamata võimaluse jätta maad riigi omandisse. Samuti jätsid nad looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamisel kasutamata kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91 ja looduskaitseseaduse § 16 sätestatud ostueesõiguse, mille kaudu riigil oleks olnud

156(300)

võimalus need kinnisasjad omandada. Seega on süüdistatavatele ette heidetud seadusega mittelubatud teo mõiste süüdistuses ära näidatud. Kohtukolleegium nõustub prokuröride apellatsioonis toodud seisukohaga, et V. Reiljani ja K. Kanguri ametialaste tegude ebaseaduslikkus ei tulene mitte sellest, et looduskaitseliste piirangutega kinnisasju poleks tohtinud seaduse kohaselt vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, vaid sellest, et süüdistuses ette heidetud vahetusmenetlused viidi läbi haldusmenetluse seadust, avaliku teenistuse ja riigivara seadust rikkudes. Ülejäänud vahetusmenetluste puhul pole tuvastatud looduskaitseseaduse § 19 ebaõiget rakendamist, mistõttu puudub alus nende käsitlemisena ebaseaduslikena. Seetõttu ei oma tõendislikku tähtsust K. Kanguri kaitsja poolt maakohtule ja hiljem uuesti ringkonnakohtule esitatud mahukas kaust dokumentidega kõikide süüdistusest väljaspoole väävate maadevahetutse kohta. Kohtukolleegium nõustub apellatsiooni väitega, et ametnik peab kaalutlusotsust teostades lähtuma kohaldatava seaduse eesmärgist ja mõttest ning ei tohi lähtuda kaalutlustest, mis on seaduse eesmärgiga vastuolus. Looduskaitseseaduse § 19 sätestatud normi eesmärgiks ei ole riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Seega tuleneb eelpoolnimetatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest, et isegi juhul, kui V. Reiljanile ja K. Kangurile ei saaks ette heita kaalutlusõiguse rikkumist, ei tähendaks see kohtukolleegiumi hinnangul nende õigeksmõistmist, sest sellisel juhul tuleks kvalifitseerida nende teod hüve saamise korral pistmise võtmisena KarS § 293 järgi. Asjaolu, et süüdistatavatele ette heidetud vahetuslepingud on notarite poolt kinnitatud, ei tõenda nende seaduslikkust. Notaritele esitatud dokumentidest ei nähtunud kaalutlusõiguse ebaõiget teostamist, sest kõik Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi poolt koostatud dokumendid kajastasid õigusaktides ettenähtud andmeid. V. Reiljani ja K. Kanguri poolne kaalutlusõiguse ebaõige teostamine nähtub kogumis nende käitumisaktidest, mis on tehtud neile altkäemaksu andnud isikutele looduskaitseliste piirangutega maadevahetuse tehingute läbiviimise tagamiseks. Kaitsjad viitasid ringkonnakohtu istungil kohtuvaidlustes 15.03.2012. a Tallinna Halduskohtu 15.03.2012. a otsusele nr 3-02-2096, millega kohustati Maa-ametit korraldama vahetuslepingute sõlmimine vastavalt keskkonnaministri 12.09.2006. a käskkirjale 1040. Kaitsjate väidete kohaselt nähtub nimetatud otsusest, et maadevahetuste teostamine oli seaduslik, sest halduskohus kohustas Maa-ametit lõpule viima vahetuslepingute sõlmimise käskkirja alusel, mida süüdistustes on käsitletud ebaseadusliku ametialase teo osana. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest halduskohus ei ole hinnanud viidatud lahendis V. Reiljani ja K. Kanguri poolt kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust. Kohtuotsuses on üksnes välja toodud, et 12.09.2006. a käskkirjas toodud kinnisasjad vastasid looduskaitseseaduse nõuetele. Nimetatud asjaolu ei ole ka ebaseadusliku ametialase teo osana süüdistatavatele ette heidetud. Halduskohus on kohustanud Maa-ametit 12.09.2006. a käskkirja 1040 täitmiseks põhjendusel, et Maa-amet haldusorganina ei olnud haldusakti täitmist peatanud ning on seetõttu olnud õigusvastaselt tegevusetu. Süüdistatav K. Kangur märkis ringkonnakohtus kohtuvaidluses, et ostueesõiguse teostamata jätmist ei saa talle ette heita, sest see oli kohaldatav ainult juhul, kui kinnisturaamatusse oli kantud märkus, et kinnistu on koormatud riigi ostueesõigusega.

157(300)

Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest looduskaitseseaduse § 16 lg-s 5 on üheselt ja alternatiive välistavalt sätestatud, et ostueesõiguse kehtivus ei sõltu kinnistusraamatusse vastava märkuse tegemisest. Samuti tuleb märkida, et reaalselt on rakendunud looduskaitseseaduses ettenähtud kord, mille kohaselt on notarid loodusobjekti sisaldava kinnisasja müügil esitanud kinnisasja võõrandamistehingu tõestatud ärakirjad Keskkonnaministeeriumile ning Maa-amet kui Keskkonnaministeeriumi allasutus on andnud hinnangu ostueesõiguse kohaldamise põhjendatuse kohta (kd 81, lk 115-211). Kohtukolleegium osutab ka süüdistuses toodud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade võõrandamise lepingutele, milles on viidatud riigi poolsele ostueesõiguse kohaldamise võimalusele looduskaitseseaduse § 16 alusel (näiteks kd 75, lk 32, Priisle tee 9 võõrandamistehing). Samuti on Maa-amet andnud seisukoha ostueesõiguse rakendamise põhjendatuse kohta ajal kui kehtis kaitstavate loodusobjektide seadus, mis nähtub Maa-ameti poolt esitatud seisukohtadest Keskkonnaministeeriumile. Nimetatud dokumentides on kajastatud süüdistuses toodud kinnisasjad, mille suhtes on tehtud ettepanek ostueesõigust mitte kohaldada (kd 81, lk 1-100). K. Kangur on kaaskirjas ostueesõiguse rakendamise kohta viidanud kaitstavate loodusobjektide seaduse §-le 91, kui riigi poolsele ostueesõiguse teostamise alusele. Samuti on kaitstavat loodusobjekti sisaldavates kinnistu notariaalsetes võõrandamislepingutes notar selgitanud tehingu pooltele, et riigil on ostueesõigus kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91

alusel (näiteks kd 74, lk 28, Kiviaiatee Ila võõrandamistehing). Kohtukolleegium märgib sedagi, et maakohtu istungil ei ole K. Kangur väitnud, et tal ei olnud võimalik ostueesõigust kinnistusraamatus märke puudumise tõttu teostada. Ta on öelnud vaid seda, et ostueesõiguse teostamisel oleks riik pidanud astuma ostja asemele ja ostma maa sama hinnaga, mis ostu-müügi lepingus märgitud. Ta ei tahtnud riigile asjatuid kulutusi tekitada. Lisaks sellele puudusid riigil selle jaoks rahalised vahendid. Seega esitas K. Kangur selle kaitseväite alles ringkonnakohtus kohtuvaidluste käigus. Lähtuvalt eeltoodust on olnud põhjendatud K. Kangurile süüdistuses ette heita, et ta ametialasest pädevusest Maa-ameti peadirektorina tegi Keskkonnaministeeriumile ettepaneku süüdistuses toodud kinnisasjade suhtes ostueesõigust mitte rakendada. 6.31 Maakohtu otsuses leitakse, et K. Jäppineni kirjale vastamata jätmine ei tõenda seda, et V. Reiljanil oli eesmärk looduskaitseliste piirangutega maid maareformi käigus riigi omandisse mitte võtta ja vahetusmenetluses ostueesõigust mitte teostada. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest kohtumenetluses uuritud tõenditega on tuvastatud, et V. Reiljan jättis vastamata Tallinna abilinnapea K. Jäppineni 08.10.2004. a kirjale nr LV-1/4773, milles paluti keskkonnaministri seisukohta looduskaitseliste kinnisasjade tagastamise kohta, kuna kirjale vastates oleks ta pidanud andma eitava seisukoha nimetatud tingimustel tagastamisele. Maakohtus uuritud tõenditest nähtub, et Tallinna abilinnapea K. Jäppinen saatis linnavalitsusest Keskkonnaministeeriumisse V. Reiljani nimele kirja, milles teatab, et Tallinna Maa-amet menetleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist endise „Kallaste nrA-18“ osas. Abilinnapea viitab Keskkonnaministeeriumi 08.03.2004. a kirjale nr 1-1/2175, milles on toodud suunised, et

158(300)

maad, mis vastab Maareformi seaduse § 31 lg 1 p 2 nimetatule ei tuleks tagastada. K. Jäppinen soovib saada Keskkonnaministrile adresseeritud kirjas seisukohta, mida saaks aluseks võtta otsustamisel, kas nimetatud maad tuleb jätta riigi omandisse või saab jätkata õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamise menetlust (kd 87, lk 213). Nimetatud kirja ei ole Keskkonnaministeeriumi dokumendiregistris sissetuleva kirjana registreeritud. 06.12.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 08.10.2004. a hommikul kell 08.40 suhtlevad T. Annus ja K. Kangur ning lepivad kokku kohtumise V. Reiljaniga Tina tänaval V. Reiljani elukohas (kd 3, lk 52-83). Jälitusprotokollist ilmneb, et ajal, mil T. Annus ja K. Kangur viibivad V. Reiljani korteris Tina tänaval, helistab kohtumiselt T. Annus kell 12.41 A. Kempile, kes tegeles maadevahetuse küsimustega AS-s Merko Ehitus. Telefonikõnes A. Kempile heidab T. Annus A. Kempile ette, et viimane on põhjustanud K. Jäppineni poolt kirja kirjutamise Keskkonnaministeeriumile, mis võib takistada maadevahetuste läbiviimist. Jälitusprotokollist ilmneb, et samal päeval so 08.10.2004. a kell 13.47 helistab A. Kempi T. Annusele tagasi ja annab teatab, et kiri on tema käes. Telefonikõnest nähtub, et T. Annus tahab teada, kas A. Kempil on see kiri käes ja A. Kempi vaatab, et kiri on tema käes. A. Kempi kirjeldab T. Annusele, et varasemad kirjad, millele viidatakse K. Jäppineni kirjas on märtsikuu kirjad 2004.aastast. Telefonikõnest selgub, et selle vestluse ajal on T. Annus endiselt koos K. Kanguri ja V. Reiljaniga. T. Annus teatab A. Kempile, et K. Kangur on poole tunni pärast tööl tagasi ja käsib A. Kempil viia kiri Maa-ameti valvelauda. A. Kempi teatab, et see kiri on mõeldud V. Reiljanile keskkonnaministeeriumist, kuid T. Annus vastab, see ei loe. Seega on kohtumenetluses uuritud tõenditega tuvastatud, et V. Reiljan korraldas kokkuleppel T. Annusega, et nimetatud kiri ei jõuaks Keskkonnaministeeriumisse, kuna sellele vastamisega oleks takistatud looduskaitseliste piirangutega maade tagastamist T. Annusega seotud isikutele. Kogutud tõendite kohaselt V. Reiljan teadis, et neid looduskaitseliste piirangutega maid kavatsetakse edaspidi kasutada maade vahetamisel riigiga. 6.32 Maakohtu otsuse kohaselt ei ole süüdistuses märgitud, milliste kinnistute suhtes oleks pidanud riik ostueesõigust teostama ning et riigieelarves puudusid rahalised vahendid ostueesõiguse teostamiseks. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et süüdistuses on konkreetselt märgitud need kinnistud, mille suhtes oleks riik pidanud ostueesõigust teostama. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks süüdistuse teksti siinkohal korrata. Kohtumenetluses uuritud tõenditega on tuvastatud, et alates 2004.aastast on riigieelarves olnud küllaldaselt vahendeid riigi poolt ostueesõiguse teostamiseks. Keskkonnaministeeriumi poolt esitatud riigieelarve andmetest nähtub, et, et 2004.aastal müüdi riigi poolt maid summas 43 432 490 krooni eest ja osteti 1 316 014, 85 krooni eest. 2005.aastal müüdi maid kokku 93 141 032 krooni eest ja osteti maid kokku 23 660 381 krooni eest ning 2006.aastal müüdi maid kokku 104 134 556, 95 krooni eest ja osteti maid kokku 14 886 126, 75 krooni eest (kd 1, lk 58-59).

159(300)

27.01.2010. a kohtuistungil ütlusi andnud tunnistaja T. Sillaots, kes töötas Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna nõunik selgitas, et 2000. aastate alguses oli ostueesõiguse rakendamiseks ettenähtud summasid vähem, aga 2004. aastal kasvas ostueesõiguse teostamiseks ettenähtud summa mitmekümne miljonini, sest eelarves ostueesõiguse teostamiseks ette nähtud summasid piisavalt ei kasutatud. Kui ostueesõiguseks ettenähtud vahendid jäid aasta lõpuks kasutamata, siis kanti need üle järgmise aasta eelarvesse. Maa-ameti läbiotsimisel K. Kanguri arvuti kõvaketta koopialt leiti 22.11.2005 a. A. Velthuti poolt saadetud e-kiri Keskkonnaministeeriumist K. Kangurile, millega A. Velthut edastas K. Kangurile talle Keskkonnaministeeriumist K. Kuke poolt saadetud e-kirja teemaga „LKS alusel omandamised“. E-kirjast nähtub, et Maa-ameti eelarves on 2005. aastal olnud raha maade ostuks 50 miljonit krooni ja kasutatud on tänase seisuga napilt alla 200 000 krooni. Lisaks selgub e-kirjast, et Keskkonnaministeeriumi eelarves ei ole 2005. aasta maade ostu raha, see eest on aga alles „tapvalt“ palju, so 40,9 miljonit 2004. aasta maade ostu raha ning seega peaks Keskkonnaministeerium ostma veel niipalju kui jaksab enne aasta lõppu. Samuti selgub kirjast, et Maa-ameti 2005. aasta kasutamata maade ostu raha saab üle kanda 2006. astasse (kd 25, lk 85-86). Seega on põhjendamatu kohtu väide, et riigieelarves puudusid rahalised vahendid ostueesõiguse teostamiseks. 6.33 Süüdistuse kohaselt K. Kangur ja V. Reiljan seisid ühiselt ja kooskõlastatult kasutades ära oma ametiseisundit 10.04.2003-02.10.2006. a selle eest, et T. Annuse ja AS-i Merko Ehitus huvid saaksid läbi nendega seotud isikute OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, OÜ Käibevara, K. Uusi ja E. Libliku võimalikult suures ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning neile oleks tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et K. Kangur ja V. Reiljan andsid T. Annusele ja AS-i Merko Ehitus töötajatele enne AS-i Merko Ehitus ja T. Annuse huvides looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja looduskaitseliste piirangutega kinnistutele nõudeõiguste omandamist informatsiooni selle kohta, kas kinnisasju saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse § 19 vahetada ning milline oleks kinnisasja hind, kui see vahetusmenetluse käigus hinnatakse. See nähtub alljärgnevatest tõenditest. 05.12.2006. a jälitusprotokollis on kajastatud tõendeid, mis näitavad T. Annuse, K. Kanguri ja A. Kempi vahelist suhtlemist ning millest selgub, et T. Annus kooskõlastab ja arutab nii looduskaitseliste piirangutega maade soetamise tehinguid K. Kanguriga kui ka edasisi maadevahetusi omandatud maadega (kd 3, lk 24-51). 08. septembril 2004. a kell 16.25 helistavad T. Annus ja K. Kangur ja vestlusest selgub, et jutt käib K. Uusi nimele AS-i Merko Ehitus huvides looduskaitseliste piirangutega kinnistute soetamisest, millega K. Kangur on kursis ning juhul, kui tehing toimub palub K. Kangur ennast sellest teavitada. Vestluses arutavad T. Annus ja K. Kangur ka maade vahetuse küsimusi. 08. septembril 2004. a kell 18.30 helistavad T. Annus ja K. Uus ning kõnest selgub, et K. Uus on soetanud looduskaitseliste piirangutega kinnistud. 08. septembril 2004. a kell 20.26 helistavad A. Kempi ja T. Annus ja selgub, et A. Kempile helistas Maa-ametist K. Kangur, kes kontrollis kas kinnistu omandamine on ikka AS-i Merko kontrolli all ning arutatakse edasisi maatehinguid looduskaitseliste maadega. Sama päeva õhtul, so 08. septembril 2004. a kell 20.34 helistavad T.

160(300)

Annus ja K. Kangur ning räägivad toimunud tehingutest ning K. Kangur ei luba T. Annusel veel E. Vettusele öelda, et nemad tehingu taga on (kd 3, lk 46-51). 07.12.2006. a jälitusprotokollis on kajastatud 11. oktoobril 2004. a kell 11.07 toimunud T. Annuse ja V. Reiljani telefonikõne, millest selgub, et V. Reiljan on maade vahetamiseks käskkirja allkirjastanud, samuti räägitakse sellest, et K. Kangur on kõik maatükid hinnanud ning nii kui Tallinna linn on kinnistud kinnistanud on koheselt on notar ning V. Reiljan on juba andnud volituse tehingute tegemiseks. Samuti annab V. Reiljan teada, et K. Kanguril on kõik „rehkendused“ kinnistute vahetamiseks juba teinud (kd 3, lk 91-93). 11.oktoobril 2004. a kell 13.56 suhtlevad telefoni teel A. Kempi ja T. Annus ning räägivad sellest, et A. Kempi käis K. Kanguri juures Maa-ametis maadevahetusega seoses. A. Kempi teatab, et K. Uusiga seotud maade vahetused ei jõua tähtajaks valmis. Vestluses räägivad T. Annus ja A. Kempi juba kõnes eelnevalt käsitletud abilinnapea K. Jäppineni kirjast V. Reiljanile ja sellest, et on seda arutanud V. Reiljani ja K. Kanguriga, kes on olnud seisukohal, et riik ei saa anda linnavalitsusele teada, et riik ei soovi omandada maareformi käigus looduskaitselisi maid, sest muidu võib tekkida küsimus, miks riik on hiljem huvitatud samade maade omandamisest maade vahetamise käigus. (kd 3, lk 93-96). Kõnest selgub, et T. Annus oli teadlik, et V. Reiljan ja K. Kangur kasutasid oma ametipositsiooni selleks, et oleks tagatud looduskaitseliste piirangutega maade vahetamine AS-i Merko Ehitus huvides. 12. oktoobri 2004. a õhtul kell 22.31 helistavad T. Annus ja K. Kangur ning K. Kangur annab T. Annusele teada, et teda oli informeeritud sellest, et T. Annus tõmbas ARCO-VARA mehed tagasi. Ühtlasi selgub kõnest, et T. Annus lubas võtta ARCO vennad punti seal, kus maade teemat arendavad BANKENDI omad (kd 3, lk 109-110). 14. oktoobril 2004. a kell 14.29 suhtlevad telefoni teel T. Annus ja A. Kempi ja selgub, et Maa-ametist tuli A. Kempi kätte kiri vahetusettepanekuga ning seal on sees kaks võõrast krunti, mida ei ole küsitud ning on sisse pandud Maa-ameti peadirektor K. Kanguri poolt. T. Annus annab A. Kempile korralduse küsida otse K. Kangurilt, mis tükkidega on tegemist ja kellele tuleb need edasi müüa ning millise hinnaga ning krundid on Sõpruse pst 178 ja Jaani 2. Samal päeval kell 15.11 helistavad T. Annus ja A. Kempi ning selgub, et A. Kempi rääkis K. Kanguriga ning viimane ütles, et bensiinijaama tükk läheb sama hinnaga edasi, kuid kinnistu Jaani 2 tagamaid ei soostu K. Kangur telefonis A. Kempile rääkima. Samal päeval kell 15.13 pärast kõnet A. Kempiga suhtleb A. Kanguriga. T. Annus küsib K. Kangurilt, mis krundid ta sisse on pannud. Kõnest ilmneb, et K. Kangur keeldub telefonis täpsustamast kuid ütleb, et need on vaja sisse panna kuna nendega on kiire. T. Annus ütleb, et kuigi ta teemat ei tea, ütleb ta A. Kempile OK ning lubab hiljem läbi tulla, et viimane asjaolud ära seletaks. Pärast kõnet K. Kanguriga, helistab T. Annus, kell 15.16 A. Kempile ja annab korralduse nõustuda vahetusega (kd 3, lk 109-114). 14. oktoobril 2004. a kell 21.17 õhtul helistavad T. Annus ja K. Kangur ning lepivad kokku kohtumises Tallinnas Paldiski maanteel ( kd 3, lk 115-116). 08.12.2006. a jälitusprotokollis on kajastatud 21. oktoobril 2004. a kell 13.45 toimunud T. Annuse ja V. Reiljani telefonikõne, millest selgub, et T. Annus ja V. Reiljan soovivad kohtuda vanas kohas, et arutada tööasju. Samal päeval kell 15.01 helistavad T. Annus ja V. Reiljan uuesti ja ilmneb, et nad kohtuvad (kd 3, lk 120-121). Järgmisel päeval, so 22. oktoobril 2004. a kell 08.43 helistavad K. Kangur ja T. Annus ning nende telefonivestlusest selgub, et T. Annus sai kokku V. Reiljaniga ning viis tema kätte vajalikud

161(300)

dokumendid (Tallinna kinnistute kohta), et viimane ajaks asjad korda Tallinna Linnavalitsuses, kus on toimunud võimuvahetus ning ametnikud on muutunud. Vestluse käigus räägivad T. Annus ja K. T.Annuse vene rahvusest konkurentidest Pirita kinnistutega seoses, kes on palunud T. Annusel vahendada maaäri. Samal päeval kell 12.58 helistavad T. Annus ja K. Kangur ja ilmneb, et K. Kangur läheb T. Annusega kohtuma viimase töö juurde (kd 3, lk 124). 01. novembril 2004. a kell 13.15 helistavad V. Reiljan ja T. Annus ning selgub, et V. Reiljan, K. Kangur ja T. Annus soovivad kohtuda, et oma plaane kokku tõmmata ning lähiajal Räägu tänavaga seotud projekti hakata realiseerima. Samuti selgub kõnest et V. Reiljan lubab K. Kanguri ise kohtumisele kutsuda (kd 3, lk 124-126). Samal päeval kell 16.23 helistavad T. Annus ja K. Kangur ja selgub, et V. Reiljan on helistanud K. Kangurile ning leppinud kokku kohtumises, kuhu tuleb ka T.Annus. K. Kangur annab ühtlasi teada, et kinnistute jagamised on käsil ning nii kui nendega saab valmis võib alustada järgmise vahetusega. T. Annus informeerib, et kolmapäevasel kohtumisel V. Reiljani, T. Annuse ja K. Kanguri vahel tuleb rääkida ka vene meeste (Bankend) ja Arcost, so T. Annuse konkurentide soovidest. K. Kangur on teadlik Arco töötajate huvist Kolde puiestee vastu, kus viimased soovivad laiendada oma kinnisvaraarendust. (kd 3, lk 127-131). Eelkirjeldatud tõenditest nähtub, et 2004. aastal suhtlesid K. Kangur ja V. Reiljan T. Annusega ning kooskõlastasid AS-i Merko Ehitus huvidest tehtavaid tehinguid looduskaitseliste piirangutega kinnistute soetamisel ja nende riigiga vahetamiste planeerimisel. 22.12.2005. a jälitusprotokollis on kajastatud 05.09.2005. a õhtul toimunud kohtumine K. Kanguri ja T. Annuse vahel Maa-ameti saunaruumis. Kohtumise käigus arutavad K. Kangur ja T. Annus AS-i Merko Ehitus huvides toimuvaid looduskaitseliste maade vahetamisega seonduvaid tehinguid ja lepivad kokku edasises tegevuskavas. K. Kangur räägib Ahju, Pärnu maantee ja Harku äärsete kinnistute kinnistamisega seotud probleemidest. K. Kanguri jutust selgub, et kinnistatud on Kentmanni 8a kinnistu, mis peaks koheselt ka kinnistusraamatusse kantama. Siinjuures viitab kohtukolleegium asjaolule, et Riigivara registri andmetel on kinnistu aadressil: Kentmanni 8A, Tallinn (katastritunnusega 78401:106:0006) registreeritud riigivara registris 11.07.2005 ning kinnistu valitsejaks on Keskkonnaministeerium ning volitatud asutuseks Maa-amet. Kinnistusraamatusse on omanikuna 06.09.2005 sisse kantud Eesti Vabariik ning 20.12.2005 OÜ Woody. Seega leiab kinnitust jälitusprotokollides kajastunud teave selle kohta, et Maa-ameti peadirektor K. Kangur on enne riigimaade kinnistamist (Kentmanni 8A) lubanud need ära T. Annusega seotud firmale OÜ Woody. Edasisest kohtumise käigus toimunud vestlusest selgub, et järgmise vahetusega saadakse hakkama ca kahe nädala pärast ja K. Kangur lubab kinnistu hinnad paika panna ning hindajatega rääkida. K. Kanguri jutust selgub, et ta tahab viia Pirita kinnistute keskmise hinna 400-ni ning meenutab, et ostuhind oli 190. T. Annuse jutust selgub, et AS-l Merko Ehitus on osad kinnistud K. Uusi ja veel kellegi nimel. T. Annus ja K. Kangur arutavad kohtumisel ka teemasid kinnistutest Sõpruse pst 145 ja Tedre 55, mida Maa-ameti peadirektor K. Kangur vahetusteks ette valmistab. K. Kangur räägib T. Annusele, et kuna Maa-amet peab riigivara registrile teatama kruntide võõrandamissoovist, siis Teadus- ja Haridusministeerium segab protsessi, kuna soovib neid maid endale. Eeltoodust nähtub, et K. Kangur osaledes aktiivselt maade vahetusskeemides, organiseerib väärtuslikumad kinnistud T. Annusega seotud ettevõtetele ning paneb samuti ise juurde kokkuleppel T. Annusega suurtesse vahetustesse oma kinnistuid koos V. Reiljaniga. Edasisest jutuajamisest selgub, et K. Kanguril on huvi kino Kosmose juures aadressidel Ahju tänav, Pärnu mnt ning Liivalaia 5 juures olevatele kinnistutele. Samuti kinnistuga Pärnu mnt 41 B. Selgub, et

162(300)

katastritoimikuid ei ole veel moodustatud ning Maa-amet tellis kunagi katastriüksuste moodustamise vastavalt A. Kempi tööjoonistele. T. Annus ja K. Kangur arutavad kinnistuga aadressil Vabaõhukooli 13 seonduvat. Ühtlasi selgub, et T. Annus ja K. Kangur on edukalt lõpetanud Räägu tänaval kinnistute vahetused ning valmistavad ette uut vahetust väärtusega ca 30 000 000 krooni. Kohtumise käigus informeerib T. Annus K. Kangurit, et A. Kempi asemele tuleb 1.oktoobrist T. Korts. K. Kangur ja T. Annus arutavad probleeme, mis on seotud looduskaitseliste piirangutega maade vähesusega, mida kasutada maade vahetamiseks ja seda, et Tallinnas ei ole enam võimalik omandada looduskaitseliste piirangutega koormatud kinnistuid kuna kõik on kokku ostetud. Ühtlasi annab K. Kangur teada, et keegi T. Annuse konkurentidest soovis osta juurde looduskaitseliste piirangutega kinnistut 300 kr/m2 ajal, kui kõrval sooviti vahetada riigiga 900 kr/m2. K. Kanguri kinnitusel pidi Maa-amet eeltoodud situatsioonis kasutama ostueesõigust (kd 4, lk 36-60). 13.02.2006. a jälitusprotokollis on kajastatud 20.12.2005. a kell 15.32 toimunud T. Annuse ja V. Viitmanni telefonivestlus, kus arutataks, et põhiline on Koidu vahetus ära teha. Notar enne neljapäeva seda teha ei jõua. Nende teistega on veel aega. Praegu läheb kõik plaani järgi. Teiste maadega seoses, mis nende huvis oli, on käsil hindamiste tellimine. Vestlusest ilmneb, et "sideohvitser" lubas hindamised kõik Kinnisvaraeksperdi käest ära tellida ja kuna lepingud peab „suur ülemus“ allkirjastama, peaks kohe rääkima, et ta allkirjastamised ära teeks (kd 5, lk 122). Eeltoodud kõnest selgub, et V. Viitmann tegeleb T. Annuse korraldusel käsul aktiivselt K. Uus nimele vormistatud kinnistute vahetustega. Maa-ameti peadirektor K. Kangur on lubanud T. Annust huvitavate kinnistute hindamised ära tellida ja T. Annus lubab korraldada lepingutele V. Reiljani allkirjad. 21.12.2005. a kell 09.11 ja kell 12.24 toimunud kõnedes helistavad T. Annus ja K. Kangur ning lepivad kokku, et enne kui K. Kangur Tartusse läheb, kohtub ta Merkos T. Annusega (kd 5, lk 126). 22.12.2005. a kell 16.43 saadab V. Viitmann T. Annusele sõnumi, et maade lepingud on sõlmitud (kd 5, lk 126). 02.01.2005. a kell 13.15 helistavad T. Annus ja V. Reiljan ja kõnest selgub, et V. Reiljan läheb järgmisel päeval kella kahe paiku T. Annuse juurest läbi, et rääkida muredest ja et mingi uus lahing on tulemas (kd 5, lk 126-127). 04.01.2006. a kell 10.47 helistavad T. Annus ja V. Viitmann ja nendevahelisest kõnest selgub, et T.Annuse juures on V. Reiljan. T. Annus küsib V. Viitmanni käest, kas see Sõpruse pst. 145 olev ärimaa on „Kusti“ nimel ning vajadusel saaks selle tehingu kohe ära teha st temalt osta. Kõnest selgub, et nad on eeltoodud kinnistule organiseerinud vahetuse detsembri lõpus ning arutavad, et ajaliselt saab järgmise tehingu teha alles jaanuari lõpus. Jälitusprotokolli lisast nr 3 selgub, et Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna, katastritunnuse 78407:701:0230 kohaselt on alates 22.12.2005. a kinnistu aadressiga Sõpruse pst 145, Tallinn omanikuks K. Uus. Tulenevalt eeltoodust ning varasematest jälitusprotokollidest on Annuse variisik K. Uus hüüdnimeks „Kusti“. Kõnest ilmneb ka V. Reiljani roll AS-i Merko Ehituse huvides teostatavates maadevahetustes (kd 5, lk 128-129). 12.01.2006. a kell 17.19 saadab K. Kangur T. Annusele sõnumi, et tahaks rääkida. Samal päeval pärast sõnumit, kell 17.31 helistavad T. Annus ja K. Kangur ning kõnest selgub, et T. Annus proovis esmaspäeval helistada, kuid ei saanud K. Kangurit kätte. K. Kangur annab teada, et rääkis pikalt kellegi Kunilaga. Arutavad, et K. Kangur saadaks viimase pikalt, mida ta ka tegi. K. Kangur arvab, et nad võiksid T. Annusega kohtuda nii kiiresti kui võimalik (kd 5, lk 134).

163(300)

12.01.2006. a kell 18.47 helistavad T. Annus ja V. Reiljan ning V. Reiljan küsib, kas T. Annus sai K. Kanguriga kokku. T. Annus ütleb, et sai küll. T. Annus ütleb veel, et kellelegi tuleb „ora panna“, kuna ta ei ole seal vallas mitte midagi algatanud. Kõnest ilmneb, et lepitakse kokku omavahelises tööjaotuses, millesse on kaasatud ka K. Kangur (kd 5, lk 141-142). 17.01.2006. a kell 09.07 helistavad T. Annus ja V. Reiljan ja nende vestlusest selgub, et T. Annus kohtus K. Kanguriga ja T. Annus räägib sellest kohtumisest ja K. Kangurist. V. Reiljan ja T. Annus lepivad kokku kohtumises neljapäevaks (kd 5, lk 149-150). 19.01.2006. a kell 17.44 helistavad T. Annus ja V. Reiljan ja kõnest ilmneb, et T. Annus läheb V. Reiljani töö juurde kohtuma. 19.01.2006. a kell 17.53 helistavad ka T. Annus ja V. Viitmann ning T. Annus annab V. Viitmannile teada, et näeb õhtul "ühte härrat" kell pool üheksa. Kõnest nähtub, et selle telefonikõne ajal viibib ta V. Reiljani kabinetis. T. Annus lubab enne kohtumist vahetult helistada (kd 5, lk 158). 19.01.2006. a kell 20.51 õhtul toimub T. Annuse ja K. Kanguri telefonivestlus, millest selgub, et T. Annus ja K. Kangur kohtuvad 7 minuti pärast. Jälitustõendist nähtub, et ajal, mil T. Annus ja K. Kangur kohtuvad, helistab kell 21.36 T. Annus V. Viitmannile ja räägib talle, et tal tuleb täna üks jutt ning T. Annus uurib, mida ta peaks seal silmas pidama. V. Viitmann ütleb T. Annusele, et esimene punkt on Keiburanna, mille kohta ei olevat uudiseid. V. Viitmann teatab, et Mustjõega viiakse Merko poolt maa riigi omandisse jätmise toimikud maa-ametisse sisse lähima paari päeva jooksul. V. Viitmann räägib T. Annusele ka Kosmose juures asuvate maadest, mida on neli maatükki, mille kohta üks toimik on Maa-ametis sees ja kolm peaks saatma esmaspäeval. Samal õhtul helistab kohtumise käigus K. Kanguriga T. Annus ka V. Reiljanile kell 21.57 ja annab teada, et on koos K. Kanguriga (kd 5, lk 158-161). Eeltoodud 19.01.2006. a kõnedest selgub, et T. Annus kohtus V. Reiljani ja K. Kanguriga, et arutada kinnistute vahetamistega seotud probleeme, millega tegeleb T. Annuse juures otseselt V. Viitmann. Jälitusprotokollist ilmneb, et T. Annus tegutseb aktiivselt AS-i Merko Ehituse huvides seoses looduskaitseliste maade vahetamisega riigiga ja V. Reiljan ning K. Kangur kasutavad oma ametiseisundit T. Annuse ja AS-i Merko Ehituse soosimisel. 23.03.2006. a jälitusprotokollis on kajastatud 01.02.2006. a kell 11.35 toimunud telefonikõne K. ja T. Annuse vahel, kus T. Annus teatab, et V. Viitmann on kohtunud hindajatega, et need on päris lolliks läinud ning T. Annus räägib seejuures Sõpruse puiestee äärsest kinnistust, millel on ehitusõigus veel väiksem, kui hindajad panid oma hindamises (kd 6, lk 91-92). 08.02.2006. a kell 15.44 kõnes helistab K. Kangurile T. Annus ja teeb ettepaneku kohtumiseks samaks päevaks trennis (Status Club). Jälitusprotokolli kohaselt on 08.02.2006. a kell 18.39 K. sõitnud Status Clubi ja kohtunud seal kohvikus T. Annusega. Kohtumise käigus K. Kanguriga on kell 19.56 T. Annus helistanud V. Viitmannile ja andnud korralduse, et V. Viitmann võtaks Maa-ameti „pealikuga“ ühendust. T. Annus käsib viia järgmisel päeval Maa-ameti valvelauda ülevaate „olukorrast riigis“, mille viimane täna maha unustas, kuigi sai viimasega kokku. Jälitusprotokolli kohaselt kell 20.07 väljus K. Kangur Status Clubist koos T. Annusega ja mindi lahku. Õhtul kell 20.08 helistas T. Annus uuesti V. Viitmannile ja ütles, et oli "vanaga" koos. T. Annus küsis V. Viitmanni käest, et kas ta unustas midagi ära? V. Viitmann vastas, et teemad olid

164(300)

nimekiri ja protseduur, kas seda saaks kiirendada, seejuures protseduuriks on riigi maa omandisse jätmine ja vahetamine. T. Annus tegi ettepaneku, et aitame teda, siis „trügib nende värki“ ka kiiremini. Jutuajamisest selgus, et K. Kangur on „vanade asjade“ pärast „ilgelt“ mures ning ei ole kindel kaua jätkab (kd 6, lk 98-99). 13.02.2006. a kell 18.50 helistab K. Kangur T. Annusele ja lepivad kokku kohtumise järgmise päeva hommikuks kella 09.00. Järgmise päeva, so 14.02.2006 T. Annuse ja K. Kanguri vahel kell 09.08 toimunud kõnest ilmneb, et T. Annus läheb K. Kanguriga kohtuma Maa-ametisse. Jälitusprotokollist ilmneb, et 14.02.2006. a kell 09.15 sõidab T. Annus sõiduautoga Mercedes-Benz nr 768ASO K. Kanguri töökoha juures asuvasse Mustamäe tee 51 parklasse, kust ta kell 09.17 helistab uuesti K. Kangurile. K. Kangur tuleb koos dokumentidega ja istub T. Annuse autosse. Kell 09.35 K. Kangur väljub autost ilma paberiteta. Jälitusprotokollist ilmneb, et T. Annuse ja K. Kangruri eelkirjeldatud kohtumise ajal avab K. Kangur 14.02.2006. a kell 8.43 oma tööarvutis faili nimega "Uno - Vahetamine 30.01.06.xls" (kd 6, lk 100-102 ja 107). 15.02.2006. a kell 13.58 saadab V. Viitmann K. Kangurile sõnumi, et K. Kangur talle tagasi helistaks. Kell 14.38 helistab K. Kangur tagasi ning V. Viitmann ja K. Kangur lepivad kokku kohtumise samal päeval kell 17.00. Jälitusprotokollist nähtub, et kell 17.05 fikseeritakse K. Kanguri töökoha kõrval asuva apteegi “5+” juurde parkimas s/a Toyota nr 948 AST, milles istub V. Viitmann, kes suundub K. Kanguri töökohta ja kell 18.41 V. Viitmann lahkub. Jälitusprotokollist nähtub, et V. Viirmanni ja K. Kanguri kohtumise ajal kell 18.29 avab K. Kangur oma tööarvutis faili nimega "Tarantel hindadega.xls" (kd 6, lk 103-104, 107). 11.05.2006. a jälitusprotokollist selgub, et 04.04.2006 kell 19.25 sõidab K. Kangur Tallinnas Paldiski mnt 96 asuva “Status Club”i alla parklasse. Väljunud maasturist siseneb K. Kangur õlal tume spordikott “Status Club”-sse. Samas parklas seisab T. Annuse kasutatav sõiduauto MB numbriga 768 ASO. Kell 19.45 sõidab MB numbriga 768 ASO ära (kd 6, lk 141). 17.04.2006. a kell 10.45 helistas K. Kangur T. Annusele telefonilt 6262839 ja ütleb, et peaks samal päeval kokku saama. T. Annus on planeerinud õhtul spordiklubis olla, kus K. Kangur proovib kohal olla. Jälitusprotokollist nähtub, et kell 17.45 sõidab K. Kangur Tallinnas Paldiski mnt. 96 asuva Status Clubi alla parklasse ja siseneb “Status Club”-sse. Kell 17.47 K. Kangur väljub Status Club-st ja läheb parklasse, kus istub oma maasturisse ning jääb ootama. Kell 18.03 sõidabs parklasse T. Annus sõiduautoga MB nr 768 ASO. Kell 18.06 sõidavad K. Kangur ja T. Annus K. Kanguri autoga Rocca Al Mare kaubanduskeskuse juurde parklasse. Kell 18.10 väljuvad K. Kangur ja T. Annus autost, K. Kanguril käes portfell ning sisenevad kaubanduskeskusesse. Kaubanduskeskuses lähevad nad teisele korrusele Salsa Grilli, kus istutakse lauda ja hakatakse omavahel vestlema ning dokumente vaatama. Kohtumise käigus arutavad T. Annus ja K. Kangur kuidas olemasolevate asjadega edasi minna. K. Kangur sai samal päeval teada, et mingid maatükid on kinnistatud. Kuna kinnistamine jäi hiljaks, siis seoses sellega on tekkinud „probleem“, mille kirjelduse annab paberil T. Annusele. „Probleemiks“ on käibemaksu tasumise ja ajatamise küsimus. Tehingule järgneva kuu 20-ks on käibemaksu tasumise tähtaeg, mis on kolme päeva pärast. Vestlusest selgub, et maadevahetuspaketid on kokku pandud. T. Annus lubab Veljol „nööbist kinni võtta“. K. Kangur lubab anda täpsemaid juhiseid, kui on vaja. Samuti ütleb K. Kangur korduvalt, millised maad on edasi müügiks. K. Kangur räägib et T. Annusel jäi viimasest vahetusest üks 15 miljoni kinnistu üle ning K. Kangur tahab seda järgmisse vahetusse vastu. Räägitakse veel maade vahetusest Nõmmel, uutest Pirita maade väljatoomisest, Sõpruse puiestee McDonaldsi taga asuvast maatükist, Rannamõisa 4c kinnistust jne. K. Kangur annab T. Annusele üle dokumendid ja lepivad kokku, et T. Annus ei ütle, kust ta need sai. T. Annus ja K. Kangur arutavad kuidas konkurente „kõrvale lükata“. K. Kangur lubab T. Annust informeerida kõigist „segavatest faktoritest“, mida tema kõrvaldada ei suuda (kd 6, lk 146-154).

165(300)

20.04.2006. a kell 11.53 telefonikõnes annab T. Annus K. Kangurile teada, et nende kolme hindamisega, mis on valmis, need kõik sobivad. K. Kangur arvab, et siis on väga hästi. T. Annus tahab alustada kõige kallimast ehk „39-st“. Lisaks lubab T. Annus rääkida Tõnuga. Lepiti uus kokkusaamine esmaspäevaks 24.04.2006 kella 17.00-st-19.00-ni Status Club-is. T. Annus lubab saata Veljoga MEMO, kuid K. Kangur ütleb, et see kannatab esmaspäevani (kd 6, lk 13-166). Jälitusprotokolli kohaselt 24.04.2006. a toimub K. Kanguri ja T. Annuse kohtumine Paldiski mnt 96 Status Club-is. Kohtumisel K. Kangur ja T. Annus arutavad, et K. Kanguri võtab järgmisel päeval ühendust V. Viitmanniga. K. Kangur ütleb, et KV- Taranteli OÜ maid, mis asuvad maal st väljapool linna ei saa niikuinii vahetada linna Pärnus ja Tartus. T. Annus soovis omakorda Harjumaal Padise vallas Keibus asuvat kinnistut, mille kohta K. Kangur arvas, et selle võtame teiste seas, kuna ressurssi on piisavalt. T. Annus küsis muuhulgas, kas K. Kanguril on mingi huviline ja mis plaanid tal OÜ KV-Tarantel kinnistutega on. K. Kangur ütles, et need Nõmmel asuvad ja maakohtades asuvad maad pannakse kokku ja vahetatakse ära. T. Annus arvas, et Tallinna maatükkide vastu teistes linnades asuvate maatükkide vahetamine on „ressursi raiskamine“. K. Kangur ütles selle peale, et ei ole, kuna tema poolt valitud tükid on ka linnas ja heades kohtades, millele saab juurde lisada samas mahus maakohtades asuvaid maid ning tegemist on väga kaalutletud otsusega (kd 6, lk 166-167). 09.05.2006. a kell 11.05 saadab T. Annuse kontaktisik V. Viitmann K. Kangurile SMS-i: „Tere Kalev, palun helista mulle tagasi. Veljo Viitmann“. 10.05.2006. a kell 17.03 K. Kangur helistab V. Viitmannile. Kõnest selgub, et K. Kangur kohtub V. Viitmanni tööjuures viimasega III korrusel (kd 6, lk 168). 18.08.2006. a jälitusprotokollis on kajastatud 02.08.2006. a kell 12.24 T. Annuse ja K. Kanguri vaheline kõne, kus T. Annus teatab, et sokutab valvelauda K. Kangurile ühe kirja. Vestlusest selgub, et kui K. Kangur ja T. Annus kolmapäeval kohtuvad, siis oleks see kiri üle vaadatud. K. Kangur ütleb T. Annusele, et toogu parem reede õhtul (kd 8, lk 72-73). 18.08.2006. a jälitusprotokollis on kajastatud K. Kanguri kohtumine T. Annuse ja V. Reiljaniga Tallinnas Sõstra tn 2 asuvas söögikohas Kamikadze (kd 8, lk 83-95). Kohtumisel K. Kanguri ja V. Reiljaniga räägib T. Annus, et Mustjões asuvate kinnistute vastu jääb ressurssi väheks. T. Annus teatab, et ühe võimalusena võib juurde osta Pirital asuvaid kinnistuid, mida on varasemalt soovinud kokku osta ka T. Aava. K. Kangur hindab kruntide suuruseks 10 ha ning V. Reiljan soovib veel kuskilt mingi nurga sisse võtta. Järgmise teemana arutavad Nõmmet. T. Annus arvab, et kui selle kätte saaks, siis pärast tuleb see looduskaitsemaaks teha. K. Kangur ja V. Reiljan kinnitavad, et vajalikud kooskõlastused looduskaitsemaaks vormistamise tarvis on olemas. T. Annus ütleb, et enne kui maa käes on, ei tohi looduskaitsemaaks teha, muidu tulevad konkurendid kallale. V. Reiljan lubab konkurentidele mitte vastata juhul, kui keegi tahab teada, kas Nõmme läheb looduskaitseliste piirangute alla. Lepivad kokku, et arendavad Nõmmet edasi. Kohtumisel K. Kangur soovitab T. Annusel vahetada Lasnamäe kinnistud Mustjõe kinnistute vastu ning K. Kangur ütleb, et teeme vahetuse ära. Kohtumisel selgub, et T. Annus lubab teha linnaga maadevahetuste tarvis „spikri“ K. Kangurile ja V. Reiljanile, millest saab vaadata, mida linn tahab, millal seda hinnata saab ning siis vaataks, kas seda kannatab teha. Seoses kohtumisel mainitud V. Reiljanile antava spikriga tuleb märkida, et 05.01.2007. a vaatlusprotokollis on vaadeldud AS Merko Ehitus maadeosakonna töötaja A. Tedremaa arvutist leitud eri aegadel koostatud dokumente pealkirjaga „Spikker Villule“, mis näitavad milliseid kinnistuid soovib AS Merko Ehitus riigilt maadevahetuse käigus omandada (kd 152, lk 132-133; kd 134 kd lk 202; kd 135, lk 140-147).

166(300)

K. Kangur annab Kamikadzes kohtudes teada, et teeb kino Kosmose juurde Liivalaia tänava äärde jääva kinnistu osas hindajaga tööd, et viia kinnistu hind alla, kuna esialgne hindaja poolt pakutud hind ca 7000 krooni ruudust neid ei rahulda. K. Kangur ütleb, et tahab viia hinna 6 peale viia. K. Kangur uurib T. Annuselt, millal ta saab Pirita kinnistutega seoses T. Aavaga ühele poole. T. Annus kinnitab, et see selgub paari päeva jooksul. K. Kangur teatab T. Annusele, et ta „sideohvitser“ on puhkuselt tagasi ja paneb lähiajal uue vahetuspaketi kokku. T. Annus räägib kohtumise käigus V. Reiljanile ja K. Kangurile oma huvidest seoses Keiburanna kinnistuga. T. Annus soovib, et see läheks riigi poolt saadava vahetusmaana vahetuspaketti. T. Annus soovib saada mereäärseid metsaga kinnistuid Keibu lahe ääres. Ta osundab kahele kinnistule suurusega 300 ja 500 hektarit. V. Reiljan hindab 300 hektari hinnaks 15-20 miljonit, mis võib-olla ei tekita suurt elevust ning ütleb, et talle meeldib Puhhi ütlemine ”mõned saavad mõned ei saa”. V. Reiljan annab T. Annusele lubaduse teha temast ühe tüki omanik (kd 8, lk 91-94). Eeltoodud jälitustõenditest, mis hõlmasid 2004. a kuni 2006. a augustini K. Kanguri, V. Reiljani ja T. Annuse suhtlemist AS Merko Ehituse huvides toimuvate maadevahetuste osas nähtub, et süüdistatavate suhtlemine ei olnud ainult informatsiooni vahetamine hea haldusmenetluse tähenduses, nagu seda väidavad süüdistatavad ja nende kaitsjad. Kohtus uuritud tõenditest nähtub, et T. Annusel oli võimalik igal ajal olenemata kellaajast ja kohast saada selgitusi ja informatsiooni ning nõuda endale sobivate otsuste tegemist riigiametnikelt, kes otsustasid Maa-ameti peadirektori ja keskkonnaministrina maadevahetuse protsesside läbiviimist. Kohtukolleegium nõustub prokuröride apellatsioonis toodud seisukohaga, et riigiametnikud peavad arvestama haldusmenetluses eraisiku huvidega, kuid samas ei tohi jätta kõrvale avalikke huvisid. Riigiametnikud K. Kangur ja V. Reiljan tegutsesid üksnes äriühingu AS Merko Ehitus huvidest lähtuvalt ning on jätnud kõrvale avalikud huvid. Nende tegevus oli suunatud T. Annuse ja AS-i Merko Ehitus huvide võimalikult suures ulatuses realiseerumisele. Tõenditest ilmneb, et T. Annus, K. Kangur ja V. Reiljan tegutsesid ühiselt, et toimiks kokkulepitud skeem, mis võimaldataks AS-ga Merko Ehitus seotud isikutel omandada ilma riigipoolse sekkumiseta looduskaitselise piirangutega kinnisasju ning need hiljem vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu AS-i Merko Ehitus huvides. Kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi A. Kempi, kes töötas AS Merko Ehitus kuni 2005.aastani ja kes tegeles AS-s Merko Ehitus maade hankimisega, otsimisega edaspidiseks kinnisvara arenduseks. Tema ütlustest nähtub, et AS-l Merkol oli maade osakond, mis tegeles muuhulgas maade soetamisega maade vahetuse teel ja selleks oli vaja looduskaitseliste piirangutega kinnistuid. A. Kempi allus V. Viitmannile ja looduskaitseliste maade vahetusega seonduvaga tegeles maadeosakonnas A. Tedremaa, keda assisteeris J. Aug. A. Tedremaa allus Kempile. Maade küsimuste lahendamiseks peeti maade nõupidamisi, millel osales AS Merko Ehitus juhtkond, sealhulgas T. Annus. Maade koosolekute osas tehti tavaliselt protokoll. Projektipõhiselt oli loodud OÜ Woody, mille omanik oli 100 % AS Merko Ehitus. OÜ Woody nimele osteti looduskaitseliste piirangutega maid ja selleks sai ta laenu AS-lt Merko Ehitus. Aeg-ajalt lisati maadevahetuse paketti kinnistuid, mida nad ise riigilt soovinud ei olnud ja mida nimetati kaasavaradeks. Kinnistuid vahetas ka OÜ KV-Tarantel. Igakuiselt tuli aru anda maade vahetuse hetkeseisust ja suhtlemisest Maa-ametiga. Ta on sellel põhjusel K. Kanguriga kohtunud. Looduskaitseliste maade vahetamisse oli kaasatud ka K. Uus, kelle nimele soetati looduskaitseliste piirangutega kinnistud. Pärast A. Kempi lahkumist AS Merko Ehitusest võttis tema töö üle V. Viitmann, kes andis kohtus tunnistajana ütlusi. V. Viitmanni ütluste kohaselt tegeles maadevahetuse küsimustega maadeosakonnas A. Tedremaa, kelle ülemus oli A. Kempi, kelle lahkumise järgselt sai tunnistaja enda väitel mõningad A. Kempi ülesanded endale ja suhtles Maa-ametist U. Undiga. Ta üritas ta kätte saada ka K. Kangurit, kellele maadeosakonna mehed edastasid mingeid memosid või tööpabereid. V. Viitmanni ütluste

167(300)

kohaselt ostsid looduskaitselisi maid ka K. Uus ja E. Liblik, kellele AS Merko Ehitus maadeosakond olevat osutanud teenuseid. Kohtuistungil on tunnistajana ütlusi andnud AS Merko Ehituse maadeosakonnas töötanud A. Tedrema, kes andis tunnistaja A. Kempiga samaseid ütlusi looduskaitseliste maade hankimise ja nende riigiga vahetamise kohta AS-s Merko Ehitus. Tema ütluste kohaselt ei omandanud AS Merko Ehitus ise vahetamiseks looduskaitselisi maid, vaid neid soetasid kontserni ettevõtted Woody, KV-Tarantel ja Käibevara ning ka eraisikud K. Uus ja E. Liblik. Ei tahetud, et AS Merko Ehitus ise maid ostab vahetuseks, kuna see oleks võinud börsiettevõtet siduda tehingutega, mis võivad tema mainele varju heita ning konkurendid oleks võinud avaldada pahameelt ja avalikustada, kuidas AS Merko Ehitus maid hangib. Maade koosolekutel arutati kinnistute omandamisi ja vahetusi ja kui T. Annust koosolekul ei olnud, siis otsuseid vastu ei võetud. A. Tedremaa ütluste kohaselt sai ta tehingute suhtes juhtnööre ka T. Annuselt. Enne seda, kui so „sideohvitserid“, so kontaktisikud A. Kempi või V. Viitmann läksid Maa-ametisse K. Kanguriga kohtuma arutati, millest tuleb rääkida ja neile anti juhtnööre. Pärast K. Kanguriga kohtumas käimist arutati läbi, mida on saavutatud ja mida on vaja edasi „punnida“ ja milles saab „järgi anda“. Kohtumiste käigus anti K. Kangurile üle dokumente, memosid, tabeleid, millest K. Kanguriga läbi rääkida, so milliseid kinnistuid vahetada ja vahetusväärtustega „kaubelda“. K. Kanguriga suhtles ka T. Annus maadevahetuse teemal ja tunnistaja väitel edastas T. Annus talle K. Kanguriga kohtumistelt saadud tagasisidet, milliseid kinnistuid on võimalik vahetada ja töö oli tulemuslik. T. Annus suhtles ka keskkonnaminister V. Reiljaniga, kellele tunnistaja T. Annuse korraldusel samuti valmistas mõned memod, mis puudutasid looduskaitseliste maade vahetamisi. Keskkonnateenistustest puutus tunnistaja kokku J. Pikkaga seoses Iru-Kõrtsi tagastamisega, kus algul oli J. Pikka andnud seisukoha nende maade mittetagastamise osas, aga hiljem muutis oma seisukohta. Tunnistaja ütluste kohaselt tegi ta J. Pikkale „spikri“ maa tagastamisega nõustumise osas ja selle tegemiseks oli talle andnud korralduse T. Toomik, kes viis selle J. Pikkale. AS Merko Ehitusega seotud isikute, so Woody, KV Tarantel ja K. Uusi vahetusavaldused rahuldati. Mõned jäid pooleli seoses 2006. a sügisel toimunud läbiotsimisega. Tunnistajate ütlustest ilmneb, et AS Merko Ehitus nimel looduskaitseliste maade vahetusi riigiga ei teostatud, kuid AS Merko Ehitus teostas neid Merko kontserni kuuluvate ettevõtete OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, OÜ Käibevara kaudu ning Koit Uusi kaudu. Looduskaitseliste maade vahetamine looduskaitseseadus §19 alusel oli AS-le Merko Ehitus kasulik võimalus hankida riigile kuuluvaid kinnistuid arendustegevuseks. AS-i Merko Ehitus poolt riigilt looduskaitseliste maade omandamise ja nende vahetamise osas on kohtus ütlusi andnud E. Liblik, kelle nimele oli 14.10.2004 omandatud nõudeõigus Iru-Kõrts A-11/12/13 maadele, mis tagastati Narva mnt 180 ja Vabaõhukooli 15, 17 ja 108 näol. E. Libliku nimele olid kinnistu soetatud, et neid hiljem vahetada riigi kinnistute vastu AS Merko Ehituse huvides ning vastavalt AS Merko Ehitus poolt antud korraldustele. Kohtus andis ütlusi tunnistaja V. Tišler. Tema ütlustest nähtub, et T. Annus pöördus V. Tišleri poole, et ta leiaks usaldusväärse inimese, kelle nimele saaks AS-i Merko Ehitus huvitavaid looduskaitseliste piirangutega kinnistuid soetada. V. Tišler viiski T. Annuse kokku E. Liblikuga, kes oli nõus seda tegema. Kohtus andis ütlusi tunnistaja K. Uus. Ka tema nimele soetati looduskaitseliste maade Raku 7 nõudeõigus 08.09.2004. a, mis tagastati Vabaõhukooli 13 ja 84 näol ja lisaks oli K. Uusi nimel omandatud 08.09.2004. a kinnistud Vabaõhukooli 106 ja 86A. K. Uusi nimele AS Merko Ehituse huvides soetatud looduskaitselised kinnistud vahetati riigiga 16.12.2005. a Keskkonnaministri käskkirja nr 1769 alusel Tallinnas asuvate kinnistute Tedre 55 ja Sõpruse 145 vastu. K. Uusi poolt ülekuulamise käigus üle antud dokumente on vaadeldud 02.01.2007 vaatlusprotokollis, millele on lisatud 01.03.2006. a kinnistu müügileping ja asjaõigusleping. Nendest nähtub, et K. Uus

168(300)

võõrandab 16.12.2005. a saadud kinnistu Tedre 55 AS-le Merko Ehitus (kd 85, lk 51-111; 53-59). Vaatlusprotokollis on ka 01.03.2006 kinnistu müügileping ja asjaõigusleping, millest nähtub, et K. Uus võõrandab Merko kontserni kuuluvale ettevõttele OÜ Ingmar Grupp, kelle esindaja on A. Dapon, riigilt vahetusega saadud kinnistu Sõpruse pst 145 (kd 85, lk 60-66). 03.10.2006. a AS Merko Grupp ja AS Merko Ehitus läbiotsimise käigus leiti T. Annuse kabinetist dokumendid, mida vaadeldi 09.01.2007 vaatlusprotokollis (kd 104, lk 51-59). T. Annuse kabinetist leitud dokumentide hulgas asub AS Merko Ehitus juhatuse ja nõukogu 06.12.2004. a koosoleku protokoll 11/4 ning sellele lisatud tabelid ja kokkuvõtted maade soetamise kohta. Koosoleku protokolli lisaks oleval tabelil on kajastatud, et „tuleb osta mõistliku hinnaga looduskaitse maid nii palju, kui õnnestub kätte saada. See on ainus valuuta, mille eest on võimalik veel turuhinnast madalama hinnaga hankida riigile kuuluvaid maid. Igal juhul on vähegi normaalses kohase selliselt hangitud maa kasumlik müügiobjekt ka sellisel juhul, kui ei õnnestu ise sinna midagi ehitada.“ Lisaks on märgitud, et „looduskaitsemaade vahetamisega hangitavad maad võiksid olla kuni poole odavamad turul pakutavatega võrreldes“ (kd 104, lk 150-159). 03.10. 2006. a AS Merko Grupp ja AS Merko Ehitus läbiotsimisel V. Viitmanni kabinetist on ära võetud kaustad nimetusega „maad 1“, „maad 2-05-2006“, „maad 3“ ning „hindamised, plaanid“. Need dokumendid kajastavad AS Merko Ehituses olevat dokumentatsiooni maadevahetuste kohta. V. Viitmani kaustades on kajastatud memod, milles on välja toodud konkreetsed kinnistud, nende hetkeseis nii riigimaade kui ka looduskaitseliste maade osas ning samuti edasine tegevus seoses täitjate ja tähtaegadega. Memode juurde on märgitud nende koostamise kuupäev ning memost nähtub, kas see on edastatud märkega „Ülemusele“ või „Toomasele“. Lisaks on koondtabelid kõikidest Merko kontserniga soetatud looduskaitselistest maadest ja välja on toodud maad, mis on OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, OÜ Käibevara ning mis on omandatud eraisikute K. Uusi ja E. Libliku nimele. Tabelites on kajastatud ka need riigi kinnistud, mida AS Merko Ehitus soovib riigilt vastu saada. Dokumentide hulgas on kajastatud kirjavahetus AS-i Merko Ehitus töötajatega, kes tegelesid maadevahetuse küsimustega (A. Tedrema, T. Korts). V. Viitmanni kabinetist võeti ära märkmed koosolekutest, kus on esitletud AS-i Merko Ehitus plaane seoses maadevahetustega (08.01.2007. a vaatlusprotokoll, kd 111 lk 1-188; 26.01.2007. a vaatlusprotokoll, kd 112; 29.01.2007. a vaatlusprotokoll, kd 112; 30.01.2007. a vaatlusprotokoll, kd 112; 23.01.2007. a vaatlusprotokoll, kd 113; 02.02.2007. a vaatlusprotokoll, kd 113; 17.01.2007 vaatlusprotokoll, kd 113; 21.12.2006. a vaatlusprotokoll, kd 113; 31.12.2007 vaatlusprotokoll, kd 114; 02.02.2007. a vaatlusprotokoll, kd 114). V. Viitmanni dokumentide hulgast leitud maadekoosoleku protokollidest nähtub, et koosolekutel, kus on arutatud AS-i Merko Ehitus huvides looduskaitseliste piirangutega soetamist ja planeeritakse vahetusmenetlusi nendega, on enamasti osalenud T. Annus. Dokumentidest ja memodest nähtub veel, et neid on koostatud T. Annusele. See tõendab, et T. Annus oli AS-s Merko Ehitus isikuks, kes tegeles maade vahetamise küsimustega ning organiseeris ja korraldas AS-i Merko Ehitus huvides läbiviidavate vahetuste kulgemist. AS-s Merko Ehitus 16.10.2006. a toimunud läbiotsimisel võeti ära A. Tedremaa arvuti kõvaketas ja kopeeriti (kd 104, lk 33-341; kd 134, lk 1-225). Kõvakettalt on leitud A. Tedrema suhtlus e-kirjadega AS-i Merko Ehitus töötajatega looduskaitseliste maade hankimisel Merko kontsernile ja nende vahetamisküsimusi riigile kuuluvate maade vastu, samuti dokumendid. Meilivahetusest A. Tedremaa kui AS Merko Ehituse maadeosakonna töötaja ja AS Merko Ehituse töötajate vahel ilmneb, et AS-s Merko Ehitus hakati looduskaitseliste piirangutega kinnistuid soetama riigiga maade vahetamiseks 2002.aastal. A. Tedrema arvutist leitud meilidest ja dokumentidest nähtub, et A. Tedrema oli AS-i Merko Ehitus maadeosakonna töötaja, kes tegeles otseselt AS-i Merko Ehitus poolt looduskaitseliste maade vahetamise kaudu kinnistute hankimisega ning koostas ka memosid ja dokumente T. Annuse, A. Kempi ja V. Viitmanni korraldusel AS Merko Ehituse vahetussoovide esitamiseks Maa-ametis K. Kangurile ja Keskkonnaministeeriumis V. Reiljanile.

169(300)

Meilivahetusest selgub, et looduskaitseliste piirangutega maadevahetuse teemadel on ta suhelnud eelkõige A. Kempiga kuni 2005.aastani, mil A. Kempi lahkus AS-st Merko Ehitus. Pärast seda on ta suhelnud V. Viitmanniga. A. Tedremaa arvuti vaatlusel on leitud A. Tedrema poolt 15.08.2005. a saadetud e-kiri K. Saare meiliaadressile teemaga „Kiired asjad- K. Kangur“. E- kirjast selgub, et kiri on mõeldud T. Annusele (pöördumine „Toomas“) ning A. Tedrema annab kirjas T. Annusele teada, millistel maade vahetamise teemadel tuleks suhelda K. Kanguriga (kd 140, lk 12). 13.10.2005. a on V. Viitmann saatnud e-kirja AS-i Merko Ehitus juhatuse liikmetele ja A. Tedremale ning T. Annusele K. Saare aadressi kaudu. Kirja teemaks on maade plaaniline nõupidamine ning kirjas lepitakse kokku maade nõudpidamise aeg ning arutatakse järgmist maadevahetuspaketti (kd 140, lk 82). 01.11.2005. a on V. Viitmann edastanud A. Tedremale, T. Annusele K. Saare aadressi kaudu ja AS-i Merko Ehitus juhatuse liikmetele kutse maade nõupidamisele, mis toimub T. Annuse kabinetis. Kirjast nähtub, et arutatakse läbi järgmine maadevahetuspakett (kd 140, lk 102). 08.11.2005. a on A. Tedrema saatnud T. Annusele K. Saare meiliaadressi kaudu, aga ka V. Viitmannile, Mäele ja Kuusikule kirja teemal Tedre 55 ja Sõpruse 33. A. Tedremaa teatab, et nendele riigi kinnistutele ei ole detailplaneeringut kehtestatud (kd 140, lk 168). Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et selles kirjas nimetatud kinnistutest Tedre 55 sai vahetuse käigus AS-i Merko Ehitus huvides 16.12.2005. a K. Uus ja Sõpruse pst 33 sai 02.12.2005. a AS-i Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Woody. 24.11.2005. a on A. Tedrema saatnud T. Annusele kirja K. Saare meiliaadressi kaudu teemaga „Kõrkja tee jagamine“. Kirjas kannab A. Tedrema T. Annusele ette, mis seisus on Tallinna Linnavalituses Kõrkja tee 24 kinnistu jagamine (kd 140, lk 222). 03.03.2005. a on V. Viitmann saatnud kirja T. Annusele K. Saare meiliaadressi kaudu ning ka A. Tedremale ja Merko Ehituse juhatuse liikmetele. Kirjas informeeritakse, mis seisus on maadevahetus riigiga ja teatatakse, et kui „viies pakett“ on koos, siis ta informeerib isikuid uuesti (kd 144, lk 11). 27.03.2006. a on A. Tedrema saatnud kirja T. Annusele K. Saare meiliaadressi kaudu. Kirjaga edastab ta T. Annusele andmed Harjumaal Padise vallas Keibu külas oleva kolme kinnistu kohta (kd 144, lk 80). V. Viitmanni meile teel saadetud kutsest A. Tedremale, T. Annusele K. Saare meiliaadressi kaudu ja Kortsule nähtub, et 19.04.2006. a toimub koosolek maade teemadel T. Annuse juures (kd 144, lk 155). A. Tedremale, V. Viitmannile ja T. Annusele on saadetud kutse ka 16.06.2006. a T. Annuse kabinetis maade teemadel toimuvale koosolekule (kd 145, lk 87). Eeltoodud kirjavahetust nähtub, et T. Annus AS-i Merko Ehituse juhtivtöötajana korraldas ja otsustas looduskaitseliste maade hankimise ja vahetamisega seotud küsimusi. Kirjavahetus on kooskõlas tunnistajate A. Tedrema ja A. Kempi ütlustega T. Annuse juhtivast rollist maadevahetuse küsimuste lahendamisel AS-s Merko Ehitus. Kohtus tunnistajatena üle kuulatud T. Rüütmanni ütlustest nähtub, et oli huvitatud riigilt kinnistu Sõpruse pst 145 omandamisest, kuid talle seda erinevatel põhjustel ei võimaldatud. Samas nähtub kogutud tõenditest, et nimetatud kinnistu omandati AS Merko Ehitus huvides 16.12.2005. a K. Uusi nimel riigiga toimunud vahetuse käigus.

170(300)

Tunnistaja E. Einla kohtus antud ütluste kohaselt soovis ta omandada talle kuuluva kinnistu Sõpruse pst 31 kõrvalkrunti Sõpruse pst 33, et seda osta. Selleks pöördus ta Maa-ametis Kanguri poole. E. Einla soovi ei rahuldatud. Kogutud tõenditest nähtub, et Sõpruse pst 33 kinnistu, mida E. Einla soovis osta, vahetati riigiga 02.12.2005. a AS-i Merko Ehitus huvides selle tütarettevõttele OÜ Woody. Kohtus andsid tunnistajatena ütlusi A. Kovaltšuk ja S. Samarin, kelle selgituste kohaselt ostis äriühing Bankend Eesti Pirital Kõrkja teele kinnistuid ning tunnistajatega seotud äriühing OÜ Brassland soetas looduskaitselised kinnistud Kõrkja tee 24 ja 26. Kui selgus, et nimetatud kinnistuid ei saa kasutada arenduseks, soovisid nad kinnistuid vahetada riigi kinnistute vastu. Tunnistajate ütlustest ilmneb, et nimetatud protsess neil ei õnnestunud ja seetõttu võõrandasid nad kinnistud AS-i Merko Ehitus tütarettevõttele OÜ Käibevara, kes soovis neid kasutada AS-i Merko Ehitus huvides riigiga maade vahetamisel. 12.09.2006. a on teinud Keskkonnaminister käskkirja nr 1040, millega nimetatud kinnistud otsustati vahetada riigile kuuluvate kinnistute vastu. Kohtus andis tunnistajana ütlusi I. Muinaste, kelle isa M. Puhm oli saanud õigusvastaselt võõrandatud maana tagasi looduskaitselise kinnistu Pirital Tallinnas aadressil Pärnamäe tee 1A. Tunnistaja ütluste kohaselt ajasid nad isaga asju, et nimetatud kinnistud elamuehituseks arendada, kuid see ei õnnestunud, sest kinnistul olid looduskaitselised piirangud. Seejärel püüdsid nad kinnistut võõrandada. Selle käigus tutvusid nad M. Porki ja T. Pedjasaarega, kes rääkisid neile, et kinnistut soovib omandada AS Merko Ehitus selleks, et seda vahetada riigile kuuluvate maade vastu. AS-ga Merko Ehitus peetud läbirääkimisteks kohtuti mitu korda. Kinnistu müügi osas lepiti kokku hind 10 miljonit krooni. Notari juures selgus, et AS-i Merko Ehitus nimel ostab neilt Pärnamäe tee 1A kinnistu OÜ Woody. Eeltoodud tõenditest nähtub, et looduskaitseliste piirangutega kinnistu Pärnamäe tee 1A vahetati 18.10.2004. a Keskkonnaministri käskkirjaga nr 970 OÜ Woody poolt riigile kuuluvate kinnistute vastu. Kohtuistungil andis ütlusi tunnistajana T. Aava, kes on AS-i TTP juhatuse liige. Tunnistaja ütluste kohaselt soetas äriühing nõudeõiguse endistele Iru Kõrtsi maadele (nimetatud maad tagastati kinnistutena Narva mnt 157 ja Vabaõhukooli 17A ja 17B) Pirital, sooviga teha sinna elamuarendusprojekt. See ei õnnestunud looduskaitseliste piirangute tõttu, mis kehtestati 2005 aastal, kuna kinnistu asus Pirita jõe ürgoru looduskaitsealal. Ta esitas pärast maade tagastamist avalduse kinnistu vahetamiseks riigiga, kuid kohtuistungi toimumise ajaks neil kinnistut riigiga vahetada ei olnud veel õnnestunud. Seega nähtub tunnistajate ütlustest, et AS-ga Merko Ehituse mitteseotud isikutel ei õnnestunud looduskaitseliste maade vahetusprotsessid riigiga või sujusid äärmiselt keeruliselt. Samuti ei nähtu nende ütlustest, et K. Kangur ja V. Reiljan oleksid nendega igapäevaselt suhelnud, et neid haldusmenetluse toimimisel aidata. Seega on tõendatud, et V. Reiljan ja K. Kangur kasutasid ära oma ametiseisundit ning seisid ühiselt ja kooskõlastatut selle eest, et T. Annuse ja AS-i Merko Ehitus huvid saaksid looduskaitseliste maade vahetamise käigus realiseeritud. Kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi Maa-ametis töötanud U. Unt, kelle ülesandeks oli looduskaitseliste maade vahetusmenetlustega tegelemine. U. Undi ütluste kohaselt ta suhtles ja sai korraldusi seoses vahetusmenetluste läbiviimisega K. Kangurilt. Ta valmistas K. Kangurile ette dokumente, kes oli otsustajaks. K. Kanguri nimelt läksid välja ka kõik vastused pöördumistele seoses maade küsimustega. Tunnistaja pidas silmas maade vahetamise toimikuid, millesse koondas Maa-ametisse saabunud dokumendid seoses vahetusmenetlustega, alates selleks esitatud avaldusest. Tunnistaja viidatud dokumendid, mis on seotud käesolevas kriminaalasjas käsitletavate vahetusmenetlustega on vaadeldud 26.10.2006. a vaatlusprotokollis (kd 32, lk 1-46). Vaatlusprotokolli lisadeks olevad dokumendid asuvad köidetes 32-43. Kuigi U. Unt oli Maa-

171(300)

ametis isikuks, kes tööülesannete tõttu tegeles vahetusavaldustega ja nende alusel dokumentide koostamisega, puudus tal otsustusõigus maadevahetuse menetluses. U. Unt vormistas dokumente K. Kanguri korralduste kohaselt. Kriminaalasjas on tõendatud, et K. Kanguri juhitud ja V. Reiljani otsustatud vahetustehingud AS-ga Merko Ehitus seotud isikutele kuulunud kinnisasjadega olid järgmised. 1) 18.10.2004. a käskkirjaga nr 970 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olevad Tallinnas aadressil Pärnamäe tee 1a ja Kiviaia tee 11a asuvad kinnisasjad, hinnatud koguväärtusega 29 300 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Sõpruse pst 178, Räägu 10c, Räägu 10b, Räägu 10a, Mooni 89b, Kännu 29, Tüve 55, Räägu 14a/Tüve 57, Räägu 10/Vuti 89/Varese 10b, Varese 10a/Vuti 91 asuvate ja Harju maakonnas, Harku vallas Tiskre külas asuva Jaani 2 kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 29 270 000 krooni, mille alusel 04.12.2004. a sõlmiti vahetusleping (käskkiri koos seletuskirjaga kd 74, lk 1-4, vahetusleping kd 74, lk 5-24). 2) 17.03.2005. a käskkirjaga nr 305 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 11c asuv ja OÜ KV-Tarantel omandis olevad Viljandi maakonnas Vastemõisa vallas Sandra külas asuv Ivaski I ning Pärnu maakonnas Koonga vallas Parasmaa külas asuv Kase I kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Räägu 14/Kännu 27, Räägu 12b/Kännu 30, Räägu 12/Lehe 29, Mooni 34, Lehe 31, Kännu 32, Kolde pst 67 ja Tabasalus aadressil Sarapuu põik 4, Sarapuu põik 7, Pähkli 14, Pähkli 12, Metsa 12 asuvate kinnisasjade ning Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami külas asuva Rannametsa kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, mille alusel 24.03.2005 sõlmiti vahetusleping (käskkiri koos seletuskirjaga kd 74, lk 122-126, vahetusleping kd 74, 127-148). 3) 02.12.2005. a käskkirjaga nr 1671 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 9 asuv kinnisasi, hinnatud väärtusega 39 400 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Riigimaa 40, Hobujaama 11a, Hobujaama 17b, Sõpruse pst. 29 ja Kristiina 12 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 39 370 000 krooni, mille alusel 06.12.2005 sõlmiti vahetusleping (käskkiri koos seletuskirjaga kd 77, lk 139-142 ja vahetusleping kd 77, lk 143-163). 4) 02.12.2005. a käskkirjaga nr 1672 otsustati vahetada OÜ Woody omandis olev Tallinnas aadressil Kiviaia tee 10b asuv kinnisasi, hinnatud väärtusega 21 200 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Kentmanni 8a ja Sõpruse pst. 33 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 21 125 000 krooni, mille alusel 06.12.2005 sõlmiti vahetusleping (käskkiri koos seletuskirjaga kd 77, lk 182-185, vahetusleping kd 77, lk 186-197). 5) 16.12.2005. a käskkirjaga nr 1769 otsustati vahetada K. Uusi omandis olevad Tallinnas aadressil Vabaõhukooli tee 13, Vabaõhukooli tee 86a ja Vabaõhukooli tee 106 asuvad kinnisasjad, hinnatud koguväärtusega 51 100 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Tedre 55 ja Sõpruse pst 145 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 51 180 000 krooni, mille alusel 22.12.2005. a sõlmiti vahetusleping (käskkiri koos seletuskirjaga kd 77, lk 202-205, vahetusleping kd 77, lk 206-221). 6) 07.07.2006. a käskkirjaga nr 798 otsustati vahetada OÜ KV-Tarantel omandis olevad Tallinnas aadressil Vete 16b asuv, Valga maakonnas Karula vallas Lüllemäe külas asuv Rebase, Saare maakonnas Kihelkonna vallas Viki külas asuv Tammiku I ja Harju maakonnas Kuusalu vallas Pärispea küla asuv Merekalda kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 20 944 954 krooni, riigi omandis olevate Harju maakonnas Rae vallas Järveküla külas asuva Suurepõllu, Narvas aadressil Tallinna mnt 30b asuva ja Tartu maakonnas Luunja vallas Kabina külas asuva Lana kinnisasja

172(300)

vastu, hinnatud koguväärtusega 20 870 000 krooni, mille alusel 18.07.2006 sõlmiti vahetusleping (käskkiri koos seletuskirjaga kd 78, lk 168-171, vahetusleping kd 78, lk 172-186). 7) 12.09.2006. a käskkirjaga nr 1040 otsustati vahetada AS Hansa Liising Eesti, mille liisinguvõtjaks oli AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Käibevara, omandis olevad Tallinnas aadressil Kõrkja tee 24 ja Kõrkja tee 26 asuvad kinnisasjad ning OÜ Woody omandis olevad Tallinnas aadressil Kiviaia tee 9a, Kiviaia tee 11b ja Kiviaia tee 16 asuvad kinnisasjad, vahetuseks hinnatud koguväärtusega 107 280 000 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas asuvate Riigimaa 39, Riigimaa 63 kinnisasjade ja aadressidel Armatuuri 4 ja Armatuuri 7 asuvate kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 107 315 000 krooni, mille alusel vahetuslepingut ei ole sõlmitud (käskkiri koos seletuskirjaga kd 79, lk 1-4). 8) Keskkonnaministri käskkirja eelnõu alusel, mis oli koostatud 2006. a septembris, kuulusid OÜ KV-Tarantel omandis olevad, Tallinnas Vete 16a asuv kinnisasi, Võru maakonnas Rõuge vallas Nogu külas asuv Augli 4b kinnisasi, Võru maakonnas Haanja vallas Vakari külas asuv Vakari 153-I kinnisasi ning Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas Sandra külas asuv Kase kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 5 764 367 krooni, vahetamisele riigi omandis olevate, Sillamäel Ehitajate tee 3c, Tööstuse 24 ja Tallinna mnt 1 asuvate kinnisasjade, Ida-Viru maakonnas Toila vallas Päite külas asuva 127M kinnisasja ning Harju maakonnas Padise vallas Keibu külas asuva Keiburanna kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 5 858 647 krooni (kd 38, lk 74-75). Samuti on kriminaalasjas kindlaks tehtud, et K. Kangur ja V. Reiljan, kasutades ära oma ametiseisundit, seisid ühiselt ja kooskõlastatult ajavahemikul 2004-2006. a eeluurimisel tuvastamata kohas selle eest, et T. Libliku huvid OÜ Saarte Investeering kaudu saaksid võimalikult suures ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning T. Liblikule oleks OÜ Saarte Investeering kaudu tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. K. Kangur andis T. Liblikule enne looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamist, informatsiooni selle kohta, kas neid saab vahetusmenetluse käigus vastavalt looduskaitseseaduse § 19 vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. K. Kangur korraldas OÜ Saarte Investeering vahetusavaldustele vastamise, vahetatava ja soovitud vahetusmaa hindamise, kontrollis vahetatava maa sobivust looduskaitseseaduse § 19 sätestatust tulenevalt, kaasas Korra § 10 lg 2 p 4 alusel menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks välja vahetatava maa vastavust looduskaitseseaduse § 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekust. K. Kangur korraldas ka ministri käskkirjade ettevalmistamist kinnisasjade vahetamise kohta ning nende juurde seletuskirjade koostamist. K. Kangur ja V. Reiljan teadsid, et T. Liblik oli OÜ Saarte Investeering kaudu ostnud looduskaitseliste piirangutega kinnisasju, et vahetada need riigile kuuluvate kinnisasjade vastu: 21.09.2004. a Tallinnas Priisle tee 9 (kd 75, lk 25-34), 18.11.2004 Tallinnas Vete 16 (kd 77, lk 35-41), 02.11.2005. a Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuva Suure-Männiku (kd 77, lk 43-51). AS Favorte ja OÜ Saarte Investeering vahel sõlmiti 21.09.2004. a kinnisasja võõrandamise leping, millega OÜ Favorte müüs kinnisasja aadressiil Tallinn Priisle tee 9 OÜ-le Saarte Investeering. K. Kangur tegi keskkonnaministrile V. Reiljanile ettepaneku mitte kohaldada hinnast tulenevalt

173(300)

looduskaitseseaduse §-s 16 sätestatud ostueesõigust, teades eelnevalt vahetamisel määratavat kinnisasja võimalikku ligikaudset väärtust, mis oli oluliselt kõrgem OÜ Saarte Investeering poolt kinnisasja soetamisväärtusest. K. Kangur teadis, et nimetatud kinnisasi oli OÜ Saarte Investeering poolt omandatud riigiga vahetamise eesmärgil looduskaitseseaduse § 19 järgi. Samuti tegi K. Kangur keskkonnaministrile V. Reiljanile ettepaneku mitte kohaldada hinnast tulenevalt looduskaitseseaduse § 16 sätestatud ostueesõigust ka looduskaitselise kinnistu Vete 16 osas, teades, et kinnistu soetushind oli väiksem hinnast, millega neid hinnatakse vahetusmenetluse käigus riigi poolt. K. Kangur väljastas Maa-ameti peadirektorina 22.03.2005. a Harjumaa Keskkonnateenistusele kirja nr 6.3-6/3920, millega veenis kaitseala valitsejat loobuma oma eelnevast seisukohast, mis väljendus Harjumaa Keskkonnateenistuse 20.12.2004. a kirjas nr 30-1-1/4655-2, milles asuti seisukohale, et Priisle tee 9 asuva kinnisasja riigile omandamine ei ole otstarbekas, kuna kaitsekord ei piira oluliselt kinnisasja kasutamist. K. Kanguri koostatud kirja alusel väljastas Harjumaa Keskkonnateenistus 23.03.2005. a uue kirja nr 30-3-1/4655-4, milles väljendatud arvamuses nõustuti Priisle tee 9 asuva kinnisasja riigile vahetamisega. Kohtus andis tunnistajana ütlusi Harjumaa Keskkonnateenistuse juht J. Pikka, kelle mäletamist mööda taheti nimetatud looduskaitselist kinnistut vahetada ja tehti talle selles osas kaks või kolm päringut. Keskkonnateenistus ei olnud vahetusega nõus. Maa-ameti peadirektor saatis talle aga kirja, milles ei olnud nõus, et teisi Tallinna looduskaitselisi kinnistuid vahetatakse, aga seda mitte. K. Kanguri sõnul ei oleks see võrdne kohtlemine. J. Pikka ütluste kohaselt ta lõpuks siiski muutis oma seisukohta ja nõustus vahetusega. Kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi T. Napp, kes töötades Harjumaa keskkonnateenistuse peaspetsialistina puutus kokku Priisle 9 osas Maa-ameti poot tehtud päringuga. Tema ütluste kohaselt arutasid nad keskkonnateenistuses kinnistut, nagu tavaliselt ja kõik olid nõus, et pole otstarbekas Priisle tee 9 kinnistut vahetada. Pärast seda tulnud aga Maa-ametist kiri, milles selgitati, et miks on vaja vahetada. Kirja kohaselt oli Pirita maastikukaitsealal režiim, mis võimaldab ehitustegevust ja neil paluti eelnev seisukoht üle vaadata. Seda nad siis ka tegid. 17.11.2004. a kirjaga on Maa-ameti peadirektor K. Kangur pöördunud J. Pikka poole Harjumaa Keskkonnateenistusest küsimusega, kas looduskaitselise kinnistu Priisle tee 9 omandamine riigile oleks vahetusmenetluse käigus põhjendatud. Kirjast nähtub, et seda arvamust küsib K. Kangur seoses OÜ Saarte Investeering avaldusega selle kinnistu vahetamiseks. (kd 1, lk 161). 20.12.2004. a vastab eeltoodud kirjale J. Pikka ja selgitab, et Harjumaa Keskkonnateenistus ei pea Priisle tee 9 vahetamist põhjendatuks. Kirjas viidatakse seejuures Metsaseaduse § 29 ja Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskirjale (kd 1, lk 160). 22.03.2005. a on K. Kangur uuesti pöördunud seoses Priisle tee 9 kinnistuga J. Pikka poole ning viidanud seejuures Pikka 20.12.2004 arvamusele ja esitab argumendid, miks peaks Keskkonnateenistus veelkordselt kaaluma Priisle tee 9 vahetamise vajalikkust tagamaks efektiivselt looduskaitse eesmärke (kd 1, lk 157-159). 23.03.2005. a on J. Pikka saatnud kirja Maa-ametile seoses K. Kanguri 22.03.2005 kirjaga. Kirjast nähtub, et Harjumaa Keskkonnateenistus on muutnud oma esialgset seisukohta, andes selles kirjas arvamuse, et Priisle tee 9 kinnistu vahetamine on otstarbekas (kd 1, lk 156). Eeltoodust nähtub, et K. Kangur kasutas oma ametipositsiooni, et Harjumaa Keskkonnateenistus muudaks arvamust Priisle tee 9 kinnistu vahetamise otstarbekuse osas, mis tagaks T. Liblikule selle kinnistu vahetamise riigile kuuluvate kinnistute vastu.

174(300)

03.10.2006. a teostati läbiotsimine Maa-ametis, mille käigus võeti ära K. Kanguri tööarvuti (kd 16, lk 3-12), mille kõvakettast tehti koopia (kd 29, lk 52-60). 29.05.2006. a vaatlusprotokollis on vaadeldud K. Kanguri meilivahetust ning on leitud kirjavahetus seoses Priisle tee 9 vahetamisega (kd 18, lk 1-30). Kohtukolleegium märgib siinjuures, et juba päev enne Harjumaa Keskkonnateenistuse poolt Maa-ametile 23.03.2005. a saadetud kirja, milles keskkonnateenistus väljendas oma muutunud seisukohta Priisle tee 9 vahetamise otstarbekusest, on Maa-ameti töötaja U. Unt saatnud e-kirjaga 22.03.2005. a K. Kangurile vahetuskäskkirja, seletuskirja ja kaaskirja projekti OÜ-le Saarte Investeering kuuluva looduskaitseliste piirangutega kinnistu Priisle tee 9 vahetamiseks riigile kuuluvate kinnistute vastu (kd 23, lk 66-74). Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et eelnimetatud projektis viidatakse Harjumaa Keskkonnateenistuse 23.03.2005. a kirjale, milles leitakse, et Priisle tee 9 vahetamine on otstarbekas. 24.03.2005. a on K. Kangur e-kirjaga saatnud eelpooltoodud Priisle tee 9 materjalid Maa-ameti üldposti korraldusega edastada need Keskkonnaministeeriumile (kd 23, lk 75-78). Samal päeval, so 24.03.2005. a saadab K. Kangur Priisle tee 9 vahetust käsitlevad materjalid e-postiga notarile T. Türnpuule vahetuslepingu ettevalmistamiseks (kd 23, lk 79-89). 25.03.2005. a saadetud e-kirjas T. Liblikule, teatab K. Kangur notari aja 28.03.2005. a vahetuslepingu sõlmimiseks ja teatab, et kuna Priisle tee 9 vastu saadavate riigile kuuluvate kinnisasjade väärtus ületab OÜ-le Saarte Investeeringu kuuluva looduskaitselise kinnisasja väärtust 140 000 krooniga, tuleb see vahe enne tehingu toimumist tasuda (kd 23, lk 93). K. Kanguri tegevust Priisle tee 9 kinnistu vahetusse suunamisel, olenemata Keskkonnateenistuse arvamusest, näitab asjaolu, et kohe pärast muudetud arvamuse saamist Keskkonnateenistusest 23.03.2005. a, on allkirjastatud Keskkonnaministri poolt järgmisel päeval so 24.03.2005. a käskkiri nr 327 (kd 75 lk 1-4) ning 29.03.2005. a sõlmiti kinnistu osas vahetusleping (kd 75, lk 5-22). Siinkohal tuleb veel märkida, et kogutud tõenditest nähtub, et looduskaitseliste piirangutega kinnistu Priisle tee 9 ostuks 21.09.2004. a kasutas OÜ Saarte Investeering rahalisi vahendeid, mis laekusid AS-lt Silmet Grupp summas 6 000 000 krooni, OÜ-lt Mell summas 1 800 000 krooni ja AS-lt Hansa Liising summas 1 500 000 krooni. Eelnimetatud Priisle 9 ostuks kasutatud rahalistest vahenditest, on OÜ-lt Mell laekunud 1 800 000 krooni süüdistuse kohaselt käsitletav K. Kanguri investeeringuna OÜ-sse Saarte Investeering. See tõendab K. Kanguri huvi OÜ-le Saarte Investeering kuuluva kinnistu Priisle 9 vahetamiseks. Alljärgnevatest tõenditest ilmneb, kuidas V. Reiljan ja K. Kangur kasutasid ära oma ametiseisundit ning seisid ühiselt ja kooskõlastatut selle eest, et T. Libliku ja OÜ Saarte Investeering huvid saaksid looduskaitseliste maade vahetamise käigus realiseeritud. OÜ Saarte Investeering sai Keskkonnaministri 24.03.2005. a käskkirja nr 327 alusel looduskaitselise kinnistu Priisle tee 9 vastu riigilt ühe kinnistuna ka Vana Kuuli 15/Liikuri 41 kinnistu. Kinnistu Vana Kuuli 15/Liikuri 41 edasimüügiga seonduvad asjaolud on kajastatud 29.12.2005. a jälitusprotokollis. Jälitusprotokollis on kajastatud T. Libliku ja V. Levada vaheline telefonikõne 12.09.2005. a kell 17.16, milles T. Liblik teatab V. Levadale, et tehingu osas on tema plaani järgi kõik korras ja võib edasi minna. V. Levada osundab asjaolule, et on T. Liblikule seoses tehinguga juba 5 miljonit nö ausõna peale üle kandnud ning küsib, kas T. Liblik tahab veel raha. T. Liblik vastab, et tahab, sest kaup on kõikjal linnas kallis ning edasist asjaolude kokkuleppimiseks pakub T. Liblik välja kohtumise (kd 4, lk 186-187, 197-198). Jälitusprotokollist nähtub, et pärast kõnelust V. Levadaga on T. Liblik järgmisel päeval, so 13.09.2005. a kell 10.07 suhelnud telefoni

175(300)

teel V. Reiljaniga. Nad arutavad V. Levadaga teostatavat tehingut ja tehingu maksumust. V. Reiljan teatab, et V. Levada on temaga suhelnud tehingu hinna küsimuses ja nimetab seoses tehingu hinnaga, et tema teada oli 6 ja läks vist 7 peale. V. Reiljan teatab, et Kalev ei ütelnud talle ilmselt täpset hinda. V. Reiljan käsib T. Liblikul uuesti V. Levadale tehingu asjus helistada (kd 4, lk 188-189). Edasi nähtubki jälitusprotokollist, et T. Liblik on samal päeval, so 13.09.2005 kell 13.21 V. Levadale helistanud. T. Liblik teatab V. Levadale, et suhtles „inimesega“. V. Levada osundab, et Tullio on temalt võtnud kõigepealt 5 miljonit ettemaksu, aga nüüd on hind tõusnud juba 7 miljonini. T. Liblik vastab, et tema on tehniline inimene, kes täidab käske (kd 4, lk 189-190). Kriminaalasja materjalide kohaselt sai 24.03.2005. a käskkirja nr 327 OÜ Saarte Investeering Tallinnas Priisle tee 9 asuv kinnisasja vastu riigilt ka kinnistud Tallinnas Tehnika 53 , Pärnus Lai tn 5 ja Pärnus Aida tn 8. Järgnevast tõendist ilmeb, et K. Kangur tegeleb Priisle tee 9 vastu OÜ Saarte Investeering poolt riigilt saadud kinnistute edasise võõrandamisega, andes selleks T. Liblikule korraldusi. 01.03.2006. a jälitusprotokollis jälitusprotokollis on kajastatud K. Kanguri ja T. Libliku kohtumine 28.02.2006. a kell 13.00 kuni 14.20 Tabasalus pubis Baby Back. Kohtumise käigus arutavad K. Kangur ja T. Liblik muuhulgas teemasid, mis on seotud OÜ Saarte Investeering poolt vahetustega riigilt saadud kinnistutega, sh teemasid, mis on seotud Pärnu Ärihoonega ning samuti Tallinnas Tehnika tn 53 asuva kinnistuga (kd 6, lk 53-63). 30.12.2005. a jälitusprotokollist ilmneb suhtlus K. Kanguri ja R. Ranna vahel. Kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt müüs OÜ Saarte Investeering AS-le Columbia Kivi 28.02.2006. a Tartu maakonnas Mäksa vallas Vana-Kastre külas asuva Teekoha kinnistu, mille OÜ Saarte Investeering sai riigilt vahetuse tulemusena 07.11.2005 (kd 77, lk 97-103). Kogutud tõenditest ilmneb, et juba enne vahetusmenetluse toimumist, millega ta organiseeris OÜ Saarte Investeeringule riigi poolse kinnistuna Teekoha kinnistu, on ta selle lubanud R. Rannale, kes oli sellest huvitatud seoses AS Columbia Kivi tegevusega. Selle kohta on kohtuistungil andnud R. Rand tunnistajana ütlusi. Jälitustõendid näitavad K. Kanguri ja R. Ranna kokkuleppeid OÜ Saarte Investeeringule vahetusmenetlusse riigi poolt planeeritava kinnistuga. Protokolli kohaselt on 01. septembril 2005. a kell 14. 31 telefoni teel vestelnud R. Rand ja K. Kangur. Nad lepivad kokku, et hiljem suheldakse omavahel. Samal päeval kell 16.40 suhtlevad R. Rand ja K. Kangur uuesti ja kõnest selgub, et R. Rand esindab firmat Columbia-Kivi, kes soovib osta juurde maad, et tootmist laiendada. Selgub, et K. Kangur organiseerib viimase firmale maad ning vastavasisulised toimingud on pooleli, millega ta saab eeldatavasti valmis nädala-poolteise pärast. Kui R. Rand küsib palju tehing maksma läheb, katkestab K. Kangur viimase ning soovib seda arutada siis kui nad kohtuvad. (kd 4, lk 113-115). 19. oktoobril 2005. a kell 11.15 helistavad R. Rand ja K. Kangur. Kõnest selgub, et R. Rand tahab tehast laiendada ning K. Kangur lubab valmis teha järgmiseks nädalaks. 09.11.2005. a kell 13.43 helistavad K. Kangur ja R. Rand. Kõnest nähtub, et R. Rand tahab K. Kangurilt küsida maa kohta. K. Kangur vastab, et on 10.11.2005 Tartus ning lubab läbi tulla (kd 4, lk 115-116). Jälitusprotokollis on kajastatud K. Kanguri varjatud jälgimine 10. novembril 2005.aastal Tartu linnas, kus tuvastati K. Kanguri kohtumine R. Rannaga Tartus kell 14.59 (kd 4, lk 111).

176(300)

Eeltoodust tõenditest ilmneb, et Maa-ameti peadirektor K. Kangur korraldab ise aktsiaseltsi Columbia-Kivi juhatuse esimees R. Ranna tootmise laiendamiseks maad, mille eest on R. Rand nõus K. Kangurile tasuma. Kriminaalasjas kogutud tõenditest ilmneb, et K. Kangur organiseeris K. Klaisile kinnistud Pärnus Tarva 7a ja Tedre 4. 01.03.2006. a jälitusprotokollis on kajastatud K. Kanguri ja T. Libliku kohtumine 31.01.2006. a kell 14.50 kuni 15.28 Tabasalus pubis Baby Back, so samal päeval kui OÜ Saarte Investeering võõrandas Pärnus Tarva tn 7a kinnistu K. Klaisi juhitavale OÜ-le Firering ning Pärnus Tedre 4 asuva kinnistu K. Klaisile. Vestluse käigus kannab T. Liblik K. Kangurile ette, et käis K. Klaisiga notaris ära ning K. Klais on nüüd värske õnnelik maaomanik (kd 6, lk 36-38). 22.06.2006. a jälitusprotokollis kajastatud K. Klaisi ja T. Libiliku telefonikõnedest nähtub, et T. Liblik OÜ Saarte Investeering juhatajana pole otsustanud, et kinnistud Tedre 4 ja Tarva 7a Pärnus tuleks müüa K. Klaisile, vaid see on juba K. Klaisi ja nende „ühise sõbra“ vahel kokku lepitud. T. Libliku roll selles tehingus on täita üksnes talle antud korraldusi ning lähtuda sellest, mida K. Klais ja nende ühine sõber K. Kangur on kokku leppinud. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et T. Liblikule kuuluv ja tema poolt juhitav OÜ Saarte Investeering omandas riigiga vahetusmenetluse käigus kinnistu Narvas Uus põik 2, kusjuures vahetusmenetluse käskkirja 07.11.2005. a nr 1471 oli allkirjastanud V. Reiljan. Kinnistu Narva Uus põik 2 oli lisatud OÜ Saarte Investeering ja riigi vahelisse vahetusmenetlusse OÜ Saarte Investeering poolt riigilt saadava kinnistuna V. Reiljani korraldamisel, nagu ta oli varasemalt A. Kirsile lubanud ning selle sai V. Reiljani korraldusel vahetusel määratud hinnaga soetada OÜ-lt Saarte Investeering AS Astri Narva. Tõenditest nähtub, et A. Kirs soovis AS Astri Narva esindajana saada Narvas Uus põik 2 kinnistut ja pöördus selleks V. Reiljani poole ja suhtles vastavalt V. Reiljani soovitusele ka K. Kanguriga. Kohtukolleegium käsitleb neid tõendeid kohtuotsuse osas, kus käsitleb V. Reiljanile varalise soodustuse andmist T. Libliku poolt. Eelkirjeldatud tõenditest ilmneb, et K. Kangur ja V. Reiljan, kasutades ära oma ametiseisundit, seisisid ühiselt ja kooskõlastatult ajavahemikul 2004-2006. a selle eest, et T. Libliku huvid OÜ Saarte Investeering kaudu saaksid võimalikult suures ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ja samuti ilmneb ametnike huvi vahetuste toimimise vastu, et saada ise nendest varalist hüve. Kriminaalasjas on tõendatud, et K. Kanguri juhitud ja V. Reiljani otsustatud vahetustehingud OÜ-le Saarte Investeering kuulunud kinnisasjadega olid järgmised: 1) Keskkonnaministri 24.03.2005. a käskkirja nr 327 alusel vahetati OÜle Saarte Investeering kuuluv, Tallinnas Priisle tee 9 asuv kinnisasi, vahetamiseks määratud väärtusega 14 800 000 krooni, riigile kuuluvate Tallinnas Tehnika 53 asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 2 750 000 krooni, Tallinnas Vana-Kuuli 15/Liikuri 41 asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 4 800 000 krooni, Pärnus Lai tn 5 asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 2 600 000 krooni, Pärnus Aida tn 8 asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 3 000 000 krooni, Haapsalus Jaama tn 32 asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 840 000 krooni, Sillamäel asuva Türsamäe kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 620 000 krooni ning Sillamäel asuva Ääremaa kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 330 000 krooni. Selle käskkirja alusel sõlmiti 29.03.2005. a vahetusleping (käskkiri koos seletuskirjaga kd 75, lk 1-4 , vahetusleping kd 75, lk 5-22).

177(300)

2) Keskkonnaministri 07.11.2005. a käskkirja nr 1471 alusel vahetati OÜ-le Saarte Investeering kuuluv, Tallinnas Vete 16 asuv kinnisasi, vahetuseks määratud väärtusega 7 800 000 krooni, ja Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuv Suure-Männiku kinnisasi, vahetuseks määratud väärtusega 380 000 krooni, riigile kuuluvate Harju maakonnas Saue vallas Vanamõisa külas asuvate Suve kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 1 950 000 krooni, ja Sügise kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 4 800 000 krooni, Narvas Uus põik 2 asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 665 000 krooni, Valga maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 40 000 krooni, Tartu maakonnas Mäksa vallas Vana-Kastre külas asuva Teekoha kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 50 000 krooni, ning Pärnus Tedre 4 asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 105 000 krooni, ja Tarva 7a asuva kinnisasja, vahetuseks määratud väärtusega 550 000 krooni. Selle käskkirja alusel sõlmiti 30.11.2005 vahetusleping. (käskkiri koos seletuskirjaga kd 77, lk 1-4 , vahetusleping kd 77, lk 5-24). Eelpoolkirjeldatud V. Reiljani ja K. Kanguri ametialased teod, mille tulemusena vahetati looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad T. Annusele ja AS-ga Merko Ehitus seotud isikutele ning T. Libliku äriühingule OÜ Saarte Investeering riigile kuuluvate kinnistute vastu, olid ebaseaduslikud, sest olid vastuolus järgmiste õigusaktidega. K. Kangur ja V. Reiljan rikkusid LKS § 19 rakendamisel Haldusmenetluse seaduse § 4 lg-t 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli V. Reiljani ja K. Kanguri tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg-ga 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. V. Reiljani ja K. Kanguri ametialane tegu oli vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse § 59 lg-ga 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. V. Reiljani ja K. Kanguri ametialane tegu oli vastuolus ka riigivaraseaduse § 7 lg-tega 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. Kohtukolleegium nõustub prokuröride apellatsiooni seisukohaga, et V. Reiljani ja K. Kanguri tegu oli kõigi eeltoodud õigusaktidega vastuolus, sest nad jätsid järgimata nimetatud õigusaktides toodud põhimõtted. Nende tegevus oli suunatud süüdistuses toodud isikute huvide võimalikult suures ulatuses realiseerumisele ning ühiselt kokkulepitud skeemi toimimisele, mille kohaselt võimaldataks äriühingute esindajatel omandada ilma riigipoolse sekkumiseta looduskaitselise piirangutega kinnisasju ning need hiljem vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. 6.34 Süüdistuse kohaselt K. Kanguri ebaseadusliku ametialase teo tulemusena said kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamise käigus riigilt kinnisasju T. Pedjasaar OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell kaudu ning E. Vettus OÜ Iru Jõekääru kaudu. Kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditest nähtub, et K. Kangur juhtis ajavahemikul 2001-2006. a T. Pedjasaarega seotud äriühingute OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp ning E. Vettusega seotud OÜ e Iru Jõekääru kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetlusi ning tagas T. Pedjasaare huvide järgimise temaga seotud äriühingute OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kaudu ning E. Vettuse huvide järgimise temaga seotud OÜ Iru Jõekääru kaudu, et nad saaksid vahetusmenetlusega need kinnisasjad, mida soovisid ja et kogu vahetusmenetlus toimuks takistusteta. K. Kangur seisis selle eest, et T. Pedjasaarele oleks läbi temaga seotud äriühingute OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp ning E. Vettusele seoses OÜ-ga Iru Jõekääru tagatud

178(300)

võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid seoses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel oleksid võimalikult väikesed. K. Kangur oli teadlik, et OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp olid riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks omandanud järgmised looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad: OÜ Mell oli 08.10.2003. a omandanud Tartu maakonnas Laeva vallas Valmaotsa külas asuva Suuretüki kinnisasja (kd 78, lk 16-24). OÜ Ikaros Grupp oli omandanud 06.11.2001. a Võru maakonnas Antsla vallas Jõepera külas asuva Lohu A-136 kinnisasja (kd 78, lk 83-86) ja 06.10.2003. a Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas Voore külas asuva Kõrtsi kinnisasja (kd 78, lk 96-103) ja 06.11.2001. a Võru maakonnas Lasva vallas Tohkri külas asuva Tohkre-Juhani kinnisasjast 1/3 ning 09.09.2005. a kinnisasjast 2/3 (kd 78, lk 130-134 ja lk 115-129) ja 18.02.2002. a Valga maakonnas Otepää vallas Nüpli külas asuva Vahe-Eedi kinnisasja (kd 78, lk 35-38) ja 18.02.2002. a Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuva Suure-Männiku kinnisasja, millest 02.11.2005. a jagamisega eraldati Väike-Männiku kinnisasi (kd 78, lk 45-56). K. Kangur tegi keskkonnaministrile ettepaneku mitte kohaldada hinnast tulenevalt kaitstavate loodusobjektide seaduse § 91 ja looduskaitseseaduse § 16 sätestatud ostueesõigust, olles teadlik, et nimetatud kinnisasju kasutatakse vahetusmenetluses ning pidades samas võimalikuks, et OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kinnisasjade soetushind oli väiksem kui see hind, millise riik neile vahetusmenetluse käigus määras. K. Kangur korraldas keskkonnaministri 06.03.2006. a käskkirja nr 263 ning selle juurde käiva seletuskirja ettevalmistamist, mille tulemusena said OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell Võhma kinnisasja, mille väärtuseks oli riigi poolt määratud 3 550 000 krooni, omanikuks. K. Kangur pidas ühtlasi ka vahetusena saadava maa edasise müügi osas tulevase ostjaga läbirääkimisi, mis päädisid 03.05.2006. a tehinguga, mille tulemusena OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp müüsid Võhma kinnistu O. Panfilovile 5 062 000 krooniga. K. Kangur oli käskkirja ette valmistades teadlik, et riigivara väärtus turul oleks kõrgem kui vahetusel määratud hind. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium jälitustegevusega kogutud tõendeid K. Kanguri rolli Võhma kinnisasja võõrandamise korraldamisel. 27.02.2006. a jälitusprotokollist ilmneb, et 13.02.2006. a kell 10.22 helistas V. Maslov K. Kangurile ning uuris, kuidas on lood Kohilaga ning kas saab midagi, millele K. Kangur vastab, et võiks küll nii olla. V. Maslov lubab K. Kanguriga uuesti ühendust võtta (kd 6, lk 81). Hiljem toimunud K. Kanguri ja T. Pedjasaare vahelises kohtumisel informeerib K. Kangur T. Pedjasaart Võhma kinnistuga toimuvast tehingust. Jälitusprotokolli kohaselt on 17.02.2006. a teostatud K. Kanguri suhtes varjatud jälgimist (kd 6, lk 69-70), millest nähtub, et 17.02.2006. a kell 13.31 sisenes K. Kangur koos T. Pedjasaarega Tartus Rüütli tn 1 asuvasse baari Pool Kuus, kus nad viibisid kuni kella 14.27. Kohtumise käigus arutati omavahel omandatava äriühingu rahastamise küsimusi, mille kohta annab K. Kangur T. Pedjasaaarele teada, et esimene osa tuleb tehingust Raplaga ning nimetatud tehingu väärtuseks on 5, 06. Märkimist väärib siinjuures asjaolu, et 03.05.06.a on sõlmitud OÜ-le Mell ja OÜ-le Ikaros Grupp kuulunud Rapla maakonnas Kohila vallas Vilivere külas asuva Võhma kinnistu võõrandamisleping O. Panfilovile müügihinnaga on 5 062 000 krooni (kd 6, lk 75). 09.05.2006 . a jälitusprotokolli kohaselt helistab 07.03.2006 kell 17.02 K. Kangur T. Pedjasaarele ja nad lepivad kokku kohtumise vanas kohas (kd 6 lk 176,195). Varjatud jälgimise kohaselt kohtuvad nad samal päeval Tartus restoranis Rasputin T. Pedjasaar ja K. Kangur ajavahemikul kell 17.20 kuni 17.58 (kd 6, lk 176-177 ja 195-206). Kohtumise käigus teatab K. Kangur T. Pedjasaarele, et Vilivere külas asuva kinnistu (so Võhma kinnistu) lõppostjaks on TVMK (Tallinna

179(300)

Vineeri ja Mööblikombinaat) ning selgitab, kuidas on kulgenud tema suhtlus Masloviga. Samuti toob K. Kangur välja, et tema ei taha, et tema isik selles tehingus välja paistaks, vaid et lõppostja jaoks jääks tema roll ja osalus tehingus varjatuks (kd 6, lk 177 ja 200). 15.03.2006. a kell 9.48 saadab Maslov K. Kangurile sõnumi, milles tahab teada Kohila seisust, sest partner on rahutu (kd 6, lk 177,210). Samal päeval 15.03.2006. a kell 11.12 vastab K. Kangur, et mis küll võiks olla selle põhjuseks, notariaalne leping reedel (kd 6, lk 177, 210). Märkimist väärib seejuures asjaolu, et sama nädala reede aastal 2006 on kuupäevaga 17.03.2006. a, millal sõlmis OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell riigiga vahetuslepingu, millega omandasid Võhma kinnisasja looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigiga (kd 78, lk 5-14). 03.04.2006. a kell 10.44 saadab V. Maslov K. Kangurile sõnumi sooviga kohtuda. Sellele järgnevad samal päeval 03.04.2006. a sõnumid K. Kanguri ja V. Maslovi vahel, mille kohaselt lepitakse kokku kohtumine 04.04.2006. a kella 11.45 (kd 6 lk 178, 214). Järgmisel päeval 04.04.2006. a saadavad K. Kangur ja V. Maslov veel sõnumeid kohtumise aja täpsustamiseks ning määrates uueks ajaks kell 11.55 (kd 6, lk 179, 215). 10.04.2006. a saadab T. Pedjasaar sõnumi numbrile 12013, registreerides internetis kinnisvara andmebaasis www.kv.ee müügikuulutuse riigilt vahetusena saadud Raplamaal Kohila vallas Vilivere külas asuva Võhma kinnistu müügiks (kd 6, lk 179, 215). 17.04.2006. a kell 15.13 saatis V.Maslov K. Kangurile sõnumi, et temale teatati, et asi on registris nr 2621737 all. Millal notarisse, kuidas materjalid lepingu ettevalmistamiseks saada (kd 6, lk 179, 215). Kinnistusraamatu väljatrüki kohaselt on registriosa nr 2621737 all registreeritud Raplamaal, Kohila vallas, Vilivere külas asuva Võhma kinnisasi (kd 78, lk 57-58). 17.04.2006. a kell 17.41 saadab V. Maslov jälle K. Kangurile sõnumi, milles palub K. Kanguril anda juhised, sest klient on närviline. K. Kangur vastab sõnumile 17.04.2006. a kell 17.52 pakkudes kohtumiseks järgmise päeva kell 8.30 (kd 6, lk 179, 215-216). Seejärel saadab V. Maslov K. Kangurile rea sõnumeid: 17.04.2006. a kell 18.08.2006, 17.04 kell 18.40, 18.04. 2006. a kell 11.27, 18.04.2006. a kell 13.07 ning 18.04.2006 kell 17.02. Sõnumite kohaselt K. Kanguri määratud kohtumise aeg V. Maslovile ei sobi ning ta soovib uut aega kohtumiseks kokku leppida või saata K. Kanguril infot sms teel või meiliaadressile [email protected]. Samuti annab V. Maslov korduvalt teada, et situatsioon on närviline (kd 6, lk 179-180, 216). 18.04.2006. a kell 17.53 helistab K. Kangur V. Maslovile ning teatab, et kinni tuleb panna aeg notari juurde ning pakub välja, et selleks sobib järgmine esmaspäev, kuid peab asjaolud eelnevalt kooskõlastama. V. Maslov jääb K. Kanguri vastust ootama (kd 6, lk 180, 216-217). 24.04.2006. a kell 11.50 helistab V. Maslov T. Pedjasaarele ning teatab, et soovib temaga arutada tähtsaid asju, kuid ei soovi seda teha telefoni teel. Lepivad kokku kohtumise hotellis Park kella 15.30 (kd 6, lk 180, 217-218). T. Pedjasaare ja V. Maslovi vahelisel kohtumisel 24.04.2006. a hotellis Park kooskõlastavad nad Võhma müügilepingu detaile seoses notarile vajalike andmete esitamisega ning notarisse aja panekut. Samuti ütleb V. Maslov T. Pedjasaarele, et lepingu hind oli vist 5.062 ning ostjal on raha olemas ning tasumine toimuks notari deposiidi kaudu (kd 6, lk 180, 219-221).

180(300)

25.04.2006. a helistab V. Maslov T. Pedjasaarele ning räägitakse Võhma kinnistu müügilepingu detailidest ning lisaks tunneb V. Maslov muret, et ega keskkonnaministeerium kasuta ostueesõigust Võhma kinnistu suhtes. T. Pedjasaar vastab, et kuivõrd Keskkonnaministeerium ise kinnistu tema äriühingule vahetas, siis ei kasuta (kd 6, lk 180, 221-223). Võhma kinnisasja notariaalse võõrandamistehingu asjaolude täpsustamiseks helistavad V. Maslov ja T. Pedjasaar omavahel veel 24.04.2006. a kell 16.20, 26.04.2006. a kell 11.24, 26.04.2006. a kell 11.27 ja 02.05.2006. a kell 10.09 ning 02.05.2006. a kell 10.44 (kd 6, lk 180- 181, 221, 223-225, 227-228). Lisaks suhtleb T. Pedjasaar 02.05.2006. a kell 09.48 Võhma kinnistu võõrandamislepinguga seoses H. Kasega OÜ-st Grove Invest, kes pöördub tema poole V. Maslovilt saadud info tõttu (kd 6, lk 181, 226-227). Võhma kinnistu võõrandamislepingus OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp poolt O. Panfilovile osaleb hoiustajana OÜ Grove Invest, keda esindab P. Sedin (kd 78 lk 59-67). Samuti on Võhma kinnistu notariaalse tehingu kooskõlastamise ja täpsustamise ajal K. Kangur otsinud kontakti T. Pedjasaarega, helistades 30.04.2006. a kell 17.29 Tartust asuvast telefoniautomaadist T. Pedjasaarele. Lepitakse kokku kohtumine Tartus Annelinna staadioni juures 15 minuti pärast (kd 6, lk 181, 228). Eelkirjeldatud tõenditest ilmneb, et K. Kangur tegeles ametnikuna aktiivselt OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp vahetusmenetlustega ning korraldas neile äriühingutele vahetusmenetluse käigus riigi poolt antud Võhma kinnistu edasimüüki ja suhtles selleks V. Masloviga. K. Kanguri kirjeldatud käitumine ametnikuna lähtus erahuvide realiseerimisest, mitte avalikest huvidest. 03.05.2006. a sõlmiti Tallinna notar Maive Otase notaribüroos Raplamaal Kohila vallas Vilivere külas asuva Võhma kinnistu müügileping ja asjaõigusleping. Lepingu kohaselt müüsid müüjad OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell, milliste esindajaks oli T. Pedjasaar, Võhma kinnistu 5062000 krooni eest ostjale O. Panfilovile. Veel osales tehingus hoiustajana OÜ Grove Invest, keda esindas P. Sedin (kd 78, lk 59-67). Kriminaalasjas on kindlaks tehtud, et K. Kangur korraldas keskkonnaministri 07.07.2006. a käskkirja nr 797 projekti ning seletuskirja ettevalmistamist ministrile allkirjastamiseks, mille tulemusena sai OÜ Ikaros Grupp Tartu maakonnas Maramaa külas asuva Järve kinnisasja vahetuseks määratud väärtusega 1 300 000 krooni ja Kotkapesa kinnisasja vahetuseks määratud väärtusega 201 287 krooni omanikuks. K. Kangur pidas vahetusmenetlust korraldades vahetusena saadava maa edasise müügi osas tulevase ostja T. Taavetiga läbirääkimisi, mille tulemuseks oli 28.08.2006. a sõlmitud tehing, mille kohaselt OÜ Ikaros Grupp müüs Järve ja Kotkapesa kinnisasjad OÜ-le Sarbas 3 250 000 krooni eest. K. Kangur oli käskkirja ette valmistades teadlik, et riigivara väärtus turul oleks kõrgem kui vahetusel määratud hind. Alljärgnevalt käsitletakse tõendeid, mis eeltoodud asjaolusid kinnitavad. 18.08.2006. a jälitusprotokollis nähtub, et K. Kangur ja T. Pedjasaar vestlevad telefoni teel 28.07.2006. a kell 12.35 ja lepivad kokku kohtumise Tartus (kd 8, lk 52-53). Samal päeval, so 28.07.2006. a kell 16.16 helistab K. Kangur T. Taavetile, leppides viimasega kokku kohtumise Tartumaal asuvas šašlõkibaaris Naosbar (kd 8, lk 53-54). Jälitusprotokolli kohaselt 28.07.2006. a kell 17.00 paiku saabuvad kokkulepitud kohtumispaika Naosbar K. Kangur ja T. Taavet, et arutada tehinguid Kotkapesa ja Järve kinnistutega, mida T. Taavet on soovinud omandada juba varem ja mis on K. Kanguri korraldamisel vahetatud riigi poolt OÜ-le Ikaros Grupp. Kohtumisel pealtkuulatud vestluse käitus teatab K. Kangur T. Taavetile, et ta ei pea looduskaitseliste piirangutega maid hankima, et vahetusega riigilt tema jaoks huvipakkuvaid kinnistuid Järve ja Kotkapesa omandada, kuna nimetatud kinnistud on vahetusega saanud T.

181(300)

Pedjasaar. K. Kangur ütleb T. Taavetile, et helistagu ta T. Pedjasaarele ning teatagu oma nimi ja kinnistute ostusoov. Veel ütleb ta, et T. Pedjasaar teab, et T. Taavet talle helistab Kotkapesa ja Järve kinnistu ostusooviga. K. Kanguri ja T. Taaveti vestlusest nähtub, et kinnistute maksumuse osas on nad omavahel juba varem kokku leppinud. (kd 8, lk 54-56). Jälitusprotokollist nähtub, et sama päeva õhtul pärast K. Kanguri kohtumist T. Taavetiga Naosbaris, kohtuvad K. Kangur ja T. Pedjasaar Tartu Kaubamaja kõrval parkimisplatsil (kd 8, lk 56-57). 31.07.2006. a kell 13.12 helistavad T. Pedjasaar ja T. Taavet. Kõnest nähtub, et nii nagu T. Taavet K. Kanguriga 28.07.2006. a kohtumisel kokku leppis, teatab T. Taavet T. Pedjasaarele, et viimane ootas ilmselt tema kõnet ning T. Pedjasaar saab kohe aru, millisest kahest kinnistust T. Taavet huvitatud on. Kõnest nähtub, et tehingu asjaolud on T. Taavetil enne kõnet T. Pedjasaarega juba läbi arutatud ning T. Pedjasaarega arutatakse millal määrata notari aeg ja lepitakse kokku edasise suhtlemise osas (kd 8, lk 60-61). Samal päeval kell 13.22 (kd 8, lk 62-63) ja kell 13.43 helistavad T. Pedjasaar ja T. Taavet veelkord ning arutavad tehingu toimumise aegu augustikuus. Samuti selgub kõnest, et T. Taavetil on kinnistute hind varasemalt K. Kanguriga kokku lepitud 1, 8 miljoni krooni suuruses ning T. Pedjasaar on sellest teadlik ja soovib, et tehingu kulud jääksid ostja kanda. T. Taavet teatab ka T. Pedjasaarele, et kinnistud ostab ta juriidilise isiku nimele (kd 8, lk 63-66). Jälitusprotokollist nähtub, et 05.08.2006. a kell 11.07 helistab T. Pedjasaarele keegi K. Koppel, kes on huvitatud kinnistust, mida T. Taavetki soovib osta. T. Pedjasaar teatab K. Koppelile, et on 2 tükki Tartu vallas ja on ära müüdud, st notari aeg on kokku lepitud, aga tehingut veel toimunud ei ole. K. Koppel uurib võimalust, et kui ta rohkem maksaks, kui senine potentsiaalne ostja, näiteks „3 miljoni kanti“ kinnistu eest, kas oleks võimalik tehing teha temaga. T. Pedjasaar vastab K. Koppelile, et ta ei otsusta üksi, et tal on ka äripartneriga vaja läbi rääkida, mistõttu nad „mõtisklevad“ natuke selle üle. Lepitakse kokku, et suheldakse hiljem (kd 8, lk 73-74). 06.08.2006. a kell 16.21 helistab T. Pedjasaar K. Kangurile ning teatab, et soovib konsulteerida ühte asja enne järgmist nädalat (kd 8, lk 74-75). Vahepeal, so 07.08.2006. a kell 11.05 helistab K. Koppel uuesti T. Pedjasaarele, et uurida, mida viimane on otsustanud seoses Järve ja Kotkapesa kinnistute kõrgema hinnaga müügi osas ja T. Pedjasaar teatab, et ta katsub oma äripartneri nüüd üles otsida, et ei ole vee jõudnud viimasega arutada ja et võib mõned päevad aega see võtta (kd 8, lk 76). 07.08.2006. a helistab kell 16 paiku T. Pedjasaarele kahel korral T. Taavet, kes teatab, et ei jõua kinnistute ostmiseks vajaminevat laenu ära vormistada ilmselt enne kokkulepitud notari aega. Arutavad, et peaks uue notari aja panema (kd 8, lk 80-81). 09.08.2006. a helistab kell 13.15 T. Pedjasaarele taas K. Koppel. T. Pedjasaar ütleb, et on teise ostjaga Järve ja Kotkapesa tehingus hetkeks aja maha võtnud ning mõtleb. K. Koppel teatab, et tema pakkumine on kinnistute osas endiselt jõus. Samal päeval nähtub kell 14.09 toimunud telefonikõnest, et K. Koppel on käinud kinnistuid kohapeal uurimas ja on valmis ostma 3,5 miljoniga mõlemad kinnistud (kd 8, lk 102-103). 14.08.2006. a helistab kell 10.16 T. Pedjasaarele T. Taavet, avaldades mõtteid, et varsti peaks tehingu Järve ja Kotkapesa osas ära tegema ja T. Taavet on uurinud kinnistukandeid ning lepitakse kokku kohtumine T. Pedjasaare ja T. Taaveti vahel Tartus (kd 8, lk 110-111). Samal päeval kella 16.29 helistab T. Pedjasaarele ka K. Koppel, soovides samuti Kotkapesa ja Järve kinnistu tehingute osas kokku saada T. Pedjasaarega. T. Pedjasaar ütleb ka K. Koppelile, et kinnistu omanik on Ikarus Grupp OÜ (kd 8, lk 112).

182(300)

14.08.2006. a kell 20.03 paiku kohtuvad T. Pedjasaar ja K. Koppel Tartus kohvikus Big Ben. T. Pedjasaar tunneb vestluse alguses huvi, kust K. Koppel üleüldse sai infot, et T. Pedjasaar müüb Kotkapesa ja Järve kinnistuid. K. Koppel vastab, et kellegi tuttava kaudu. K. Koppel tahab teada, kas tegu on riigilt vahetusega saadud kinnistutega. T. Pedjasaar vastab jaatavalt. T. Pedjasaar ütleb K. Koppelile, et tema on rahul oma vahetusega juhul, kui selle hinnaga saab ära müüdud. Samuti ütleb T. Pedjasaar seoses Kotkapesa ja Järve kinnistutega, et tema äripartner siin tegi nendega (T. Taavetiga) nagu põhiliselt kaupa, kellega praeguseks veel notarisse jõutud ei ole, aga et see ostja, kellega T. Pedjasaare äripartner kaupa tegi, ei ole veel pangast jõudnud laenuraha saamist kinnistute ostmiseks korda ajada (kd 8, lk 115-118). 15.08.2006. a kell 10.31 helistavad T. Pedjasaar ja T. Taavet ning lepivad kokku kohtumise Tartus Shakespeare kohvikus (kd 8, lk 121). 15.08.2006. a kohtuvad T. Pedjasaar ja T. Taavet Shakespeare kohvikus ning T. Pedjasaar teatab T. Taavetile, et keegi K. Koppel tunneb samuti huvi Kotkapesa ja Järve kinnistute vastu ja pakub mõlema eest kokku 3,5 miljonit krooni. T. Taavet vastab, et temal olid kõik asjad varem kokku lepitud ja nagu T. Pedjasaar teab, oli ka hind varem ära öeldud. T. Pedjasaar annab mõista, et ta teab, et see kokkulepe sõlmiti T. Taavetil juba varem, aga mitte temaga (kd 8, lk 122). T. Taavet avaldab arvamust, et ta oleks võinud siis juba ise looduskaitseliste piirangutega maid vahetada, et nende vastu Kotkapesa ja Järve kinnistuid saad. T. Taavet avaldab pahameelt, et tema suhtes oleks see ebaaus, kui keegi temale lubatud kinnistud nüüd kõrgema hinnaga endale saaks ja et kui T. Taavet ei oleks neid kinnistuid soovinud, ei oleks võib-olla neid T. Pedjasaarele riigi poolt vahetatud. T. Pedjasaar vastab, et tal oli teada küll, et kinnistutele on kindel ostja, aga ta oleks huvitatud kõrgema hinnaga müümisest. T. Taavet ütleb, et ta oli hinnas kokku leppinud juba enne seda, kui ta selle asjaga üldse tegelema hakkas. Hinnad tõusid pärast oma 30%. T. Pedjasaar ütleb vestluse lõpuks T. Taavetile, et rääkigu ise veel st konsulteerigu hinna osas. (kd 8, lk 121-124). T. Pedjasaare ja T. Taaveti kohtumisel räägitust nähtub, et kokkulepe Kotkapesa ja Järve kinnistute omandamiseks oli T. Taavetil K. Kanguriga. Samuti ilmneb, et K. Kanguril ja T. Taavetil oli juba enne vahetusmenetlust kokkuleppe, et nimetatud kinnistud saab T. Taavet. K. Kangur oli otsustanud, et T. Taavet ei teosta ise riigiga vahetust, et saada tema omanduses olevate looduskaitseliste piirangutega maade vastu Järve ja Kotkapesa kinnistuid, vaid need kinnistud vahetatakse OÜ-le Ikaros Grupp. Samuti olid K. Kangur ja T. Taavet varem kokku leppinud, et kinnistud müüakse umbes vahetusel määratud hinnaga. K. Kangurit nimetab T. Pedjasaar K. Koppeliga suheldes oma „äripartneriks“ OÜ-s Ikaros Grupp. T. Taavetiga suheldes ilmneb, et mõlemad vestluse pooled saavad aru ilma nimesid nimetamata, et T. Taavet on tehingu tingimused Kotkapesa ja Järve kinnistute osas leppinud kokku K. Kanguriga. Nagu T. Pedjasaare ja T. Taaveti kohtumise lõpus selgus, soovitas T. Pedjasaar T. Taavetil veel konsulteerida isikuga, kellega oli tehing kokku lepitud, ehk siis tõendite kohaselt K. Kanguriga. Jälitusprotokolli kohaselt on 15.08.2006 pärast T. Pedjasaarega kohtumise lõppemist kell 12.31 T. Taavet jätnud teate K. Kanguri telefoni postkasti sõnumiga : „Ee, tervist! E-ee, Taavi siinpool. Vajalik oleks kuidagi kiiresti konsulteerida, jah. Äkki saab kuidagi kontakti, helista äkki. Olgu.“(kd 8, lk 125) K. Kanguri äripartneriks ja osanikuks olemist OÜ-s Ikaros Grupp ning seda et K. Kangur realiseeris läbi OÜ Ikaros Grupp oma ärihuvisid kinnitab ka T. Pedjasaar telefonivestluses 15.08.2006. a kell 13.51 K. Koppeliga, selgitades olukorda Kotka ja Järve kinnistute tehinguga ja kokkuleppeid T. Taavetiga. T. Pedjasaar kinnitab K. Koppelile, et üks firma osanik oli juba varem kokkulepped sõlminud ja nüüd on tekkinud „loll“ olukord. K. Koppel vastab, et ei tahaks küll tuttava inimesega „karvupidi kokku minna“, mistõttu tuleb mõneks ajaks aeg maha võtta, et seda „suppi mitte liiga kuumalt süüa“ (kd 8 lk 125-126). Kogutud tõenditest ja vestluse sisust võib üheselt aru saada, et firma osanik on K. Kangur.

183(300)

Tähelepanu väärib ka see, et aktiivse suhtluse ajal kinnistute Kotkapesa ja Järve potentsiaalsete ostjatega helistab T. Pedjasaar 6.08.2006. a kell 11.22 K. Kangurile ning uurib, kas oleks võimalik temaga kokku saada 14.00 paiku (kd 8, lk 126-127). Varjatud jälgimise protokollist nähtub, et kell 14.15 sõidab T. Pedjasaar oma autoga Mitsubishi Grandis nr 368 MFK Maa-ameti juurde ning läheb Maa-ametisse. Paari minuti pärast väljuvad sealt T. Pedjasaar ja K. Kangur ning jalutavad Sõstra tn 2 asuvasse pubisse Kamikadze, kus viibivad kella 14.24 kuni 14.40 ning siirduvad K. Kanguri töökoha juurde, kus T. Pedjasaar annab K. Kangurile kollase ümbriku ja lahkub (kd 8, lk 34). 17.08.2006. a kell 09.27 on omakorda T. Taavet saatnud K. Kangurile sõnumi „Vajadus kiiresti konsulteerida“ (kd 8 lk 127). 20.10.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 18.08.2006. a kell 10.18 vestlevad telefoni teel T. Pedjasaar ja T. Taavet, et arutada Kotkapesa ja Järve kinnistutega seotud tehinguid. T. Pedjasaar annab mõista, et see ei ole telefoni jutt ja et võiks kokku saada, et hindadest rääkida. T. Taavet annab omakorda T. Pedjasaarele mõista, et ta tahab enne K. Kanguriga kokku saada ja aru pidada, sest telefoni teel seda teha ei saa (kd 8, lk 151-153). Pärast eelkirjeldatud vestlust T. Pedjasaarega, saatis 18.08.2006. a kell 12.39 T. Taavet K. Kangurile sõnumi: “Vajadus sellel nädalal kindlasti kohtuda. Palun teata enda võimalustest. Taavi.“ (kd 8, lk 154) ning K. Kangur vastas sellele 18.08.2006 kell 12.39 sõnumiga, milles teatas kohtumise ajaks „Täna“., mispeale T. Taavet kell 13.53 saatis sõnumi K. Kangurile küsimusega :“Mis kell ja kus ?“ (kd 8, lk 154) . Samal päeval, so 18.08.2006. a kell 19.32 helistavad ka K. Kangur ja T. Pedjasaar ning lepivad kokku kohtumise (kd 8, lk 154-155). 20.08.2006. a kell 14.01 helistavad T. Pedjasaar ja T. Taavet ning T. Pedjasaar uurib, mida T. Taavet on otsustanud. T. Taavet annab mõista, et suhtles kinnistute teemal K. Kanguriga ja viimati reedel ning T. Pedjasaar pakub, et võiks kokku siis saada T. Taavetiga, et lõplikult asjad paika panna ja tehinguga edasi minna (kd 8, lk 155-156). 21.08.2006. a kell 10.28 helistab T. Pedjasaar K. Koppelile ning teatab, et ka endine ostja oli valmis pakkuma kõrgemat hinda ning kuigi K. Koppel pakub võimalust maksta kinnistute eest veelgi rohkem, teatab T. Pedjasaar, et tehing tuleb ikkagi kinnistute osas algse ostjaga (kd 8, lk 157-158). 22.08.2006. a kell 15.11 helistavad T. Pedjasaar ja T. Taavet ning lepivad kokku kohtumise samal päeval kella viieks tehingu konkreetsete asjaolude täpsustamiseks T. Pedjasaare kontoris Tartus Ülikooli tänav 12 (kd 8, lk (lk 165-166). Samal päeval pärast kohtumist helistab T. Pedjasaar veel T. Taavetile täpsustamaks, kas ta peab notari juurde midagi veel täiendavalt kaasa võtma või andmeid edastama (kd 8, lk 167-170). 25.08.2006. a kell 14.07 on T. Taavet saatnud K. Kangurile sõnumi: “Oskad sa kellaaega äkki öelda?“(kd 8, lk 172). Kriminaalasja materjalide kohaselt müüdi Kotkapesa ja Järve kinnistud OÜ-le Sarbas 28.08.2006. a hinnaga 3 250 000 krooni (kd 78 lk 150-161). OÜ Ikaros Grupp pangakonto nr 221011002821 väljavõtte kohaselt on OÜ-lt Sarbas laekunud 23.08.2006 eelnimetatud kinnistute eest 150 000 krooni ja 29.08.2006. a ülejäänud ostusumma, so 3 100 000 krooni (kd 190, lk 45). Ka pärast tehingu toimumist on T. Taavet suhelnud K. Kanguriga, mida kinnitavad nende vahel 30.08.2006. a ja 31.08.2006. a telefoni teel vahetatud sõnumid, milles lepitakse kokku kohtumist (kd 8, lk 174). Ning 01.09.2006. a kell 16.49 helistab K. Kangur T. Taavetile ning lepib temaga kokku kohtumise kohas, kus nad on ka varem kohtunud (kd 8, lk 177).

184(300)

Eelkirjeldatud tõenditest ilmneb, et K. Kangur tegeles ametnikuna aktiivselt OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp vahetusmenetlustega ning korraldas neile äriühingutele vahetusmenetluse käigus riigi poolt antud Kotkapesa ja Järve kinnistute edasimüüki ja suhtles selleks nii T. Pedjasaare kui kinnistute ostja esindaja T. Taavetiga. Kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et K. Kangur kasutas oma ametiseisundit, et OÜ Ikaros Grupp vahetusmenetlusse lisataks riigi poolt vastuantavate kinnistutena Kotkapesa ja Järve kinnistud ja et need võõrandataks T. Taaveti nimetatud äriühingule. K. Kanguri kirjeldatud käitumine ametnikuna lähtus erahuvide realiseerimisest, mitte avalikest huvidest. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium tõendeid, mis näitavad, kuidas K. Kangur seisis selle eest, et OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kuulunud looduskaitseliste piirangutega kinnistud saaks vahetatud riigiga ning äriühingute majanduslikud riskid oleksid võimalikult madalad. K. Kanguri suhtlusest T. Pedjasaarega ilmneb, et K. Kangur koordineeris nende äriühingute poolt soetatud kinnistutega tehtavaid toiminguid. 11.06.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 24.05.2006. a kohtusid K. Kangur ja T. Pedjasaar Tallinnas pubis Kamikadze. Kohtumisel toimunud vestluse käigus küsib K. Kangur T. Pedjasaarelt, kas ta saab ülejäänud kinnistud üle vaadata, sest Maa-ameti spetsialist U. Unt andis talle ainult kolm maatükki. K. Kangur vastab, et ühe kinnistu hinnaks on 9,7 miljonit, mille kohta on ka avaldus. Ta lubab uurida mis nad selle kohata ütlevad, sest RMK-le see arvatavasti ei meeldi. Ta käsib T. Pedjasaarel otsida maatükke, mis kuskil veel alles on. Ta käsib T. Pedjasaarel vaadata kinnistuid nimekirjast. T. Pedjasaar räägib, et üks maatükk on see, mille kohta vana avaldus läks Peipsi äärde, siis veel Uttika (Võrumaa, Lasva vald) ja veel mingi Narva tükk, mida U. Unt pidi ajama. T. Pedjasaar ei mäleta, millised maatükid sinna said, kuid K. Kanguri sõnul pidid need olema kolm maatükki ja nende koguväärtus on ca 1,3 miljonit krooni. K. Kangur soovib, et T. Pedjasaar korjaks kõik katastritunnused välja, millised on veel alles, välja arvatud Uttika kinnistu, sest seda ta juba teab ja seda ei ole vaja. K. Kangur lubab T. Pedjasaarele ise need katastritunnused välja printida, millega ei ole vaja tegeleda. Jutuajamisest selgub, et K. Kangur käsib T. Pedjasaarel U. Undiga aktiivselt suhelda ning lubab viimasele ka regulaarselt omalt poolt „pizduleid“ anda. T. Pedjasaare kinnitusel ei ole kinnistuid enam palju alles jäänud. K. Kangur ütleb selle peale, et varsti tuleks ka ära lõpetada. K. Kangur lubab anda T. Pedjasaarele maamõõtja andmed, et saaks kohe protsessiga algust teha (kd 7, lk 35-39). Jälitusprotokollis on kajastatud 11.06.2006. a toimunud kohtumine T. Pedjasaare ja K. Kangur vahel T. Pedjasaare elukohas Tartus Ujula tn 49 juures. Vestlusest nähtub, et T. Pedjasaar teatab K. Kangurile, milliseid toiminguid on ta Maa-ametiga teinud seoses OÜ Ikaros Grupp vahetusmenetlusega. T. Pedjasaar tahab uusi maatükke ja K. Kangur lubab asjad üle vaadata (kd 7 lk, 57-61). 18.08.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 16.08.2006. a on kohtunud pubis Kamikadze K. Kangur ja T. Pedjasaar, kes eelnevalt kohtusid Maa-ametis. Jälitusprotokolli kohaselt väljus K. koos T. Pedjasaarega (käes märkmik ja A4 formaadis paberid) Mustamäe tee poolsest uksest Maa-ametist ning jalutasid Sõstra tn 2 asuvasse pubisse Kamikadze, kuhu sisenesid kell 14.24. Kell 14.40 väljub K. Kangur koos T. Pedjasaarega (käes märkmik, A4 formaadis paberid ja kollane ümbrik) pubist. Seisnud pubi ees mõne minuti jalutavad nad K. Kanguri töökoha juurde. Maa-ameti juures annab T. Pedjasaar K. Kangurile kollase ümbriku ning jalutab oma auto juurde (kd 8, lk 34). Eeltoodust nähtub, et ametliku asjaajamise kõrval Maa-ameti töötajatega, suhtles T. Pedjasaar otse K. Kanguriga, kes korraldas ja juhtis OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell vahetustehinguid. Seega lähtus K. Kangur Maa-ameti peadirektorina, osaledes OÜle Mell ja OÜ le Ikaros Grupp kuuluvate

185(300)

looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, mitte avalikust huvist, vaid T. Pedjasaare ja enda huvidest. K. Kangurile oli oluline, et vahetuste käigus saaksid OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp riigilt soovitud kinnisasjad, sest nendele olid olemas ostjad, kes olid nõus maksma kinnisasjade eest kõrgemat hinda, kui riik oli määranud kinnistute väärtuseks vahetustel. K. Kanguri juhitud vahetustehingud seoses OÜle Mell, OÜle Ikaros Grupp ja OÜle Iru Jõekääru kuulunud kinnisasjadega olid järgmised: 1) Keskkonnaministri 06.03.2006. a käskkirja nr 263 alusel vahetati OÜle Mell kuuluv Suuretüki kinnisasi, mille väärtuseks oli 1 926 216 krooni, ning OÜle Ikaros Grupp kuuluv Vahe-Eedi kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 1 448 885 krooni, ja Väike-Männiku kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 140 000 krooni, koguväärtusega 3515101 krooni, riigile kuuluva Võhma kinnisasja vastu, mille väärtuseks oli määratud 3 550 000 krooni. 17.03.2006. a sõlmiti samasisuline vahetusleping (käskkiri koos seletuskirjaga kd 78 lk 1-4, vahetusleping kd 78, lk 5-14). 2) Keskkonnaministri 07.07.2006. a käskkirja nr 797 alusel vahetati OÜle Ikaros Grupp kuuluv Lohu A-136 kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 267 587 krooni, Kõrtsi kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 476 728 krooni, ja Tohkre-Juhani kinnisasi, mille väärtuseks oli määratud 702 071 krooni, koguväärtusega 1 446 386 krooni, riigile kuuluva Tartu maakonnas Maramaa külas asuva Järve kinnisasja, mille väärtuseks oli määratud 1 300 000 krooni, ja Kotkapesa kinnisasja, mille väärtuseks oli määratud 201 287 krooni, koguväärtusega 1 501287 krooni, vastu. 13.07.2006. a sõlmiti samasisuline vahetusleping (käskkiri koos seletuskirjaga kd 78, lk 69-72 ja vahetusleping kd 78, lk 73-81). Samuti on kogutud tõenditega kindlaks tehtud, et K. Kangur, kasutades ära oma ametiseisundit, seisis selle eest, et E. Vettuse huvid OÜ Iru Jõekääru kaudu saaksid võimalikult suures ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu järgitud ning E. Vettusele oleks OÜ Iru Jõekääru kaudu tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel, oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid tagatud ei olnud ning nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud. K. Kangur oli teadlik, et E. Vettusega seotud OÜ Svertig Invest oli 08.01.2003. a omandanud OÜ Iru Jõekääru osa. E. Vettus oli 01.02.2005-09.08.2006. a OÜ Iru Jõekääru juhatuse liige ning 28.01.2005-18.07.2007. a AS Sverting Invest juhatuse liige. Ka enne OÜ Iru Jõekääru juhatuse liikmeks saamist ajavahemikul 10.02.2003-01.02.2005. a juhtis E. Vettus OÜ Iru Jõekääru tegevust. OÜ-le Iru Jõekääru kuulus nõudeõigus looduskaitselise piiranguga maale Tallinnas Narva mnt 201a. OÜ Iru Jõekääru osa omandamise kaudu OÜ Sverting Invest poolt sai E. Vettus käsutusõiguse looduskaitselise piiranguga maale Tallinnas Narva mnt 201a, mis tagastati OÜ-le Iru Jõekääru 04.06.2003. Eelpool nimetatud nõudeõigus oli omandatud riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks (kd 76, lk 38-40). Samuti oli K. Kangur teadlik, et OÜ Iru Jõekääru oli omandanud OÜ-lt Mell riigile kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks 15.10.2004. a Võrumaal Antsla vallas Jõepera külas asuva looduskaitse piiranguga Soe kinnisasja ja 15.10.2004. a Võrumaal Rõuge vallas asuva looduskaitselise piiranguga Jugumetsa kinnisasja (kd 76, lk 65-76 ja kd 76, lk 43-53). K. Kanguril jättis kasutamata võimaluse sekkuda maade tagastamisprotsessi maareformi käigus vastavalt maareformiseaduse § 38 lg 2 p 3, mille kohaselt on Maa-ametil õigus teha kohalikule

186(300)

omavalitsusele ettekirjutusi, et maad ei tagastataks. Nimetatud võimaluse jättis ta kasutamata, olles teadlik, et tagab oma ametiseisundist lähtuvalt, et nimetatud maad kasutatakse hiljem maadevahetuses. K. Kangur juhtis OÜ-le Iru Jõekääru kuuluva Pirita jõeoru maastikukaitsealal aadressiga Tallinn Narva mnt 201a asuva looduskaitseliste piirangutega kinnisasja vahetamismenetlust. Ta lasi enne OÜ Iru Jõekääru poolt vahetusavalduse esitamist 09.09.2004. a (kd 34, lk 74) Keskkonnaministeeriumile, OÜ-l Kinnisvaraekspert hinnata OÜ-le Iru Jõekääru kuuluva Pirita jõeoru maastikukaitsealal Tallinnas Narva mnt 201a asuva looduskaitseliste piirangutega kinnisasja. OÜ Kinnisvaraekspert hindas eelnimetatud maa väärtuseks 33 200 000 krooni. Seejärel lasi K. Kangur hinnata E. Vettuse poolt vahetusmaana soovitud kinnisasjad. Hindamise tulemusena selgus, et vahetusmaa koguväärtus ületas vahetatava maa väärtuse. 25.10.2004. a tegi E. Vettus OÜ Iru Jõekääru nimel avalduse Võrumaal Antsla vallas Jõepera külas asuva Soe kinnisasja lisamiseks 09.09.2004. a vahetusavalduse juurde, et oleks täidetud vahetusmaa ja vahetatava maa võrdsuspõhimõte lähtuvalt looduskaitseseaduse § 19 lg 3 ja Korra § 13 lg 3 (kd 34,lk 75). Avalduse saamise järgselt korraldas K. Kangur Maa-ametis Soe kinnisasja hindamise, mille tulemusel valmis 02.11.2004. a maksumuse määramise koondakt, millega määrati Soe kinnisasja maksumuseks 2 425 851 krooni. Seejärel korraldas K. Kangur 03.11.2004. a keskkonnaministri käskkirja nr 1051 seletuskirja ja projekti koostamise, mille kohaselt kuulusid Narva mnt 201a ja Soe kinnisasjad vahetamiseks riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, mis asusid Maardus Rööpa 1A, Rööpa 1B, Rööpa IV ja Tallinnas Tondi 10. Keskkonnaminister V. Reiljan allkirjastas 03.11.2004. a selle projekti alusel käskkirja. 24.12.2004. a esitas E. Vettus OÜ Iru Jõekääru nimel täiendava avalduse Võrumaal Rõuge vallas asuva Jugumetsa kinnisasja lisamiseks vahetusmenetlusse, mille osas K. Kangur, lähtudes Korra § 11 lg 2 p 3, kontrollis riigi esindajana, kas kinnisasja võib vahetada looduskaitseseaduse § 19 sätestatust tulenevalt ning kaasas Korra § 10 lg 2 p 4 alusel menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks vahetatava maa vastavust looduskaitseseaduse § 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekust (kd 34, lk 76). Samuti lasi K. Kangur Maa-ametil määrata kinnisasja maksumuse, mis oli 19.01.2005 koostatud hindamisakti kohaselt 2 078 911 krooni. Hoolimata Haanja looduspargi valitseja 13.01.2005. a antud arvamusest (kd 34, lk 87), et Jugumetsa kinnisasja vahetamine riigile ei ole loodusobjekti kaitse korraldamiseks vajalik, lisas K. Kangur selle kinnisasja vahetatava maana vahetusmenetlusse. Eeltooduga rikkus K. Kangur looduskaitseseaduse § 19 lg 1 toodud nõudeid, mille kohaselt võib riigile kuuluva kinnisasja vastu vahetada riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldavat või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuvat kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. Käesoleval juhul ei pidanud loodusobjekti valitseja 13.01.2005. a arvamuses Jugumetsa kinnisasja vahetamist riigile vajalikuks, sest selle kaitsekord ei piiranud oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Lisades Jugumetsa kinnisasja vahetusmenetlusse, rikkus K. Kangur looduskaitseseaduse § 19. Seejärel korraldas K. Kangur kahe uue keskkonnaministri käskkirja projekti ja seletuskirja koostamise ministrile allkirjastamiseks, millest esimene oli keskkonnaministri 03.11.2004. a käskkirja nr 1051 tühistamiseks ja teine Narva mnt 201a, Soe ja Jugumetsa kinnisasjade vahetamiseks riigile kuuluvate Tallinnas Tondi 10, Herne 23, Vesivärava 16/J.Vilmsi 17, Gonsiori 40/J.Vilmsi 49, Peterburi tee 52D asuvate kinnisasjade, Ida-Virumaal Sillamäe linnas asuvate Türsamäe ja Ääremaa kinnisasjade ning Harju maakonnas Saue vallas Jõgisoo külas asuva Vilisuu kinnisasja vastu. Keskkonnaminister V. Reiljan allkirjastas nende projektide alusel 17.01.2005 käskkirja nr 36 ja 31.01.2005 käskkirja nr 124 (kd 34, lk 58-61, 62-64, lk 47-48).

187(300)

Kuna vahetusmaana lubatud Vilisuu kinnisasi oli vajalik riigimaantee laiendamiseks, korraldas K. Kangur 31.03.2005. a kahe uue keskkonnaministri käskkirja projekti ja seletuskirja koostamise keskkonnaministrile allkirjastamiseks. Neist esimene oli keskkonnaministri 31.01.2005 käskkirja nr 124 tühistamiseks ja teine Narva mnt 201a, Soe ja Jugumetsa kinnisasjade vahetamiseks riigile kuuluvate Tallinnas Tondi 10, Herne 23, Vesivärava 16/J.Vilmsi 17, Gonsiori 40/J.Vilmsi 49, Peterburi tee 52D, Poska 13 asuvate kinnisasjade ja Lääne maakonnas Noarootsi vallas Elbiku külas asuva Rannatuka kinnisasja vastu. Minister V. Reiljan allkirjastas nende projektide alusel 31.03.2005. a käskkirja nr 370 ja käskkirja nr 371. Keskkonnaministri 31.03.2005. a käskkirja nr 371 alusel vahetati OÜ-le Iru Jõekääru kuuluvad looduskaitselised maad – Tallinnas Narva mnt 201a asuv kinnisasi, Võrumaal Antsla vallas Jõepera külas asuv Soe kinnisasi ja Võrumaal Rõuge vallas asuv Jugumetsa kinnisasi – riigile kuuluvate, Tallinnas Tondi 10, Herne 23, Vesivärava tn 16/J.Vilmsi tn 17, Gonsiori tn 40/J.Vilmsi 49, Peterburi tee 52d ja Poska 13 asuvate kinnisasjade ning Läänemaal Noarootsi vallas Elbiku külas asuva Rannatuka kinnisasja vastu. Riik sai vastavalt hindamisaktile kinnisasjad koguväärtusega 37 704 762 krooni ning andis OÜ-le Iru Jõekääru vastu kinnisasjad koguväärtusega 37 160 000 krooni. Selle alusel sõlmiti 01.04.2005. a notariaalne vahetusleping (kd 76, lk 1-4, 5-31). Kohtuistungil andis ütlusi tunnistajana M. Mändmets, kes töötades AS-s SRV Kinnisvara projektijuhina, puutus kokku kinnistuga Tondi 10. Tunnistaja ütluste kohaselt oli nende äriühingul ammune huvi selle kinnistu vastu ja tehti erinevaid pöördumisi selle omandamiseks nii Keskkonnaministeeriumisse kui Maa-ametisse. Sellega tegeles I. Toome. Tegu oli reformimata riigimaaga. AS SRV pöördus Maa-ametisse Tondi 10 ostusooviga. Riigilt lõpuks omandada seda kinnistut ei saanudki, vaid nad ostsid selle E. Vettuselt 2005.aasta alguses. Võlaõigusliku ja asjaõiguslepingu vahel oli ajaline vahe ja tunnistaja teada sel ajal kui E. Vettus seda nende äriühingule müüa pakkus, oli see veel riigi omandis. E. Vettusega käisid tehingu osas läbirääkimised mõned kuud enne tehingu toimumist so mõned kuud enne 2005 aasta algust. M. Mändmetsa ütluste kohaselt omandas kinnistu Tondi 10 SRV Kinnisvara tütarettevõte Portoline OÜ. 29.05.2005. a vaatlusprotokollis on kajastatud K. Kanguri töökoha läbiotsimisel 03.10.2006. a K. arvuti kõvakettalt leitud e-kirjad (kd 18, lk 1-85). Vaatluse käigus on leitud e-kirjad K. Kanguri ja I. Toome vahel, mis on seotud kinnistuga Tondi 10. Ilmneb, et I. Toome on pöördunud 08.07.2003. a K. Kanguri poole teatades, et tema äriühing soovib osta riigile kuuluvat Tondi 10 kinnistut (kd 19, lk 156). 18.01.2005. a on K. Kangur saatnud I. Toomele e-kirja, milles teatab, et Tondi 10 seis võiks muutuda paari nädala jooksul (kd 22, lk 151). 15.02.2005. a saatis I. Toome K. Kangurile e-kirja, kus teatab, et Tondi 10-ga jõuame homme-ülehomme ühele poole (kd 22, lk 226). Tõenditest nähtub, et kinnistu Tondi 10, mille vastu AS SRV Kinnisvara aastaid huvi tundis ja lõpuks 06.05.2005 soetas oma tütarettevõttele Portoline OÜ-le E. Vettuselt ja OÜ-lt Iru Jõekääru, oli saadud OÜ Iru Jõekääru poolt vahetusmenetlusel riigiga, mis toimus 31.03.2005. a (kd 76, lk 115-119) Kinnistu müüki kajastavas asjaõiguslepingus 06.05.2005. a on kajastatud, et võlaõigusleping on sõlmitud OÜ Iru Jõekääru ja OÜ Portoline vahel juba 16.02.2005. a (kd 76,lk 115-119). Seega selgub, et võlaõigusleping kinnistu Tondi 10 osas toimus päev pärast 15.02.2005 e-kirjade vahetamist K. Kanguri ja I. Toome vahel.

188(300)

Seega juba ajal, mil nimetatud kinnistu kuulus veel riigile, oskas E. Vettus pöörduda selle kinnistu müümiseks läbirääkimiste pidamiseks SRV Kinnisvara poole ning pakkus kinnistut müüa ja võlaõigusleping kinnistu osas sõlmiti juba ca poolteist kuud enne OÜ Jõekääru poolt kinnistu omandamist. Kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi P. Pähn OÜ Oscarrehvidest. Tema ütluste kohaselt tundis nende äriühing huvi alates 2004. aastast Peterburi tee 52d kinnistu vastu. 2005.aasta alguses pakkus seda kinnistut neile müüa telefoni teel E. Vettus 15 miljoni krooniga pluss käibemaks. Kinnistu osas sõlmiti eelleping 2005. aasta alguses. Kriminaalasjas kogutud tõenditest ilmneb, et asjaõiguslepinguga 03.05.2005. a on OÜ Iru Jõekääru müünud kinnistu Peterburi tee 52d OÜ-le Oscarrehvid (kd 76, lk 108-112). Lepingust ilmneb, et enne asjaõiguslepingut on sõlmitud võlaõigusleping 16.02.2005. a Peterburi tee 52d kinnistu osas. Eeltoodust nähtub, et ka selle kinnistu osas, mille samuti OÜ Iru Jõekääru sai riigilt alles 31.03.2005. a käskkirja alusel, on E. Vettus pidanud läbirääkimisi ja sõlminud võlaõiguslepingu veel riigile kuuluva kinnistu osas. Kohtuistungil on tunnistajana ütlusi andnud J. Kanepi, kelle ütluste kohaselt oli AS-l Swedest Motel Group huvi juba 2002. aastast Läänemaal Noarootsi vallas asuva Rannatuka kinnistu vastu ja tegu oli riigi reformimata maaga. Ta võttis ühendust Maa-ameti peadirektori K. Kanguriga ja avaldas, et soovivad omandada enampakkumisel Rannatuka kinnistut. Läks mitu aastat ja 2004.a astal sai Kanepi teada, et on moodustatud kinnistu ja seega on võimalik seda osta. Ta suhtles Maa-ameti töötaja M. Peetrisega, kellele oli soovitanud tal helistada K. Kangur. Ta arvas, et kinnistu tuleb ükskord enampakkumisele, aga 2005. aasta aprilli lõpus helistas talle E. Vettus ja küsis, kas meie firma on huvitatud Rannatuka kinnistu ostmisest 750 000 krooni eest. J. Kanepi teavitas sellest äriühingu nõukogu ja ost toimus. J. Kanepi kinnitusel sai E. Vettus äriühingu huvist Rannatuka kinnistu soetamiseks saada infot ainult Maa-ametist. J. Kanepi mäletab, et kui E. Vettus aprillis helistas, siis ta ütles et esindab Maa-ametit või riiki. Hiljem aga selgus, et müüja on E. Vettuse äriühing. Kriminaalasjas on Läänemaal asuva Rannatuka kinnistu müügileping ja asjaõigusleping 16.05.2005. a, millega OÜ Iru Jõekääru müüb kinnistu AS-le Swedest Motel Group (kd 76, lk 156-160). Tunnistaja J. Kanepi ütluste kohaselt pakkus E. Vettus kinnistut müüa juba aprillikuus, so ajal, mil nimetatud kinnistu osas ei olnud veel sõlmitud vahetuslepingut ja see kuulus riigile. Ka Rannatuka kinnistu vahetati 31.03.2005. a käskkirja nr 371 alusel (kd 76, lk 1-4). Seega tunnistajate P. Pähna, M. Mändmetsa ja J. Kanepi ütlustest ja nendega kooskõlas olevatest kogutud tõenditest selgub, et E. Vettusel oli kindlustunne võõrandada riigile kuuluvaid kinnistuid juba enne, kui OÜ Iru Jõekääru oli need omandanud vahetusmenetluse käigus riigiga. Eeltoodud tõendid näitavad, et K. Kangur Maa-ameti peadirektorina seisis selle eest, et OÜ Iru Jõekääru vahetusmenetlus toimuks ning võttis osa ka riigi poolt antavate kinnistute võõrandamisest eraisikutele. Alljärgnevatest jälitustõendid kinnitavad, et K. Kangur ja E. Vettus suhtlesid OÜ Iru Jõekääru teemadel ning K. Kangur koordineeris OÜ Iru Jõekääru tehinguid. 11.05.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 2006.aasta märtsis-aprillis kooskõlastasid E. Vettus ja K. Kangur omavahel kokkusaamisi telefonikõnedes 13.03.2006. a kell 8.13 (kd 6, lk 123, 134),

189(300)

23.03.2006. a kell 8.16 (kd 6, lk 123,134), 03.04.2006. a kell 15.23 (kd 6, lk 123, 134-135), 11.04.2006. a kell 8.03 (kd 6, lk 123, 135), 17.04.2006. a kell 17.26 (kd 6, lk 123, 136), 19.04.2006. a kell 11.04 (kd 6, lk 123, 136), 05.05.2006. a kell 9.42 (kd 6, lk 123, 137). 12.04.2006. a teostati K. Kanguri suhtes varjatud jälgimist. Protokolli kohaselt 12.04.2006. a kell 14.28 siseneb K. Kangur Tallinnas Narva mnt 9 asuvasse kohvikusse Novell, kus kohtub E. Vettusega ning kell 15.20 väljub ta kohvikust (kd 6, lk 123). 11.06.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 15.05.2006. a kell 8.18 on toimunud telefonikõne, milles E. Vettus helistab K. Kangurile ja kõnes lepitakse kokku kohtumise aeg (kd 7, lk 2, 16-17). Ülaltoodud jälitustõenditest ilmneb, et K. Kangur suhtles E. Vettusega OÜ Iru Jõekääru seotud tehingute osas. K. Kanguri juhitud vahetustehingud seoses OÜ-le Mell, OÜ-le Ikaros Grupp ja OÜ-le Iru Jõekääru kuulunud kinnisasjadega ebaseaduslikud, sest K. Kangur rikkus looduskaitseseaduse § 19 rakendamisel haldusmenetluse seaduse § 4 lg-t 2, mille kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti oli K. Kanguri tegu vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lg-ga 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Tema ametialane tegu oli vastuolus avaliku teenistuse seaduse § 59 lg-ga 1, mille kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. K. Kanguri ametialane tegu oli vastuolus ka riigivaraseaduse § 7 lg-tega 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused riigivaraga mistahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu, mida riik võib neist tehingutest saada. K. Kanguri tegevus oli suunatud süüdistuses toodud isikute huvide võimalikult suures ulatuses realiseerumisele ning skeemi toimimisele, mille kohaselt võimaldataks äriühingute esindajatel omandada ilma riigipoolse sekkumiseta looduskaitselise piirangutega kinnisasju ning need hiljem vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Kaalutlusõiguse teostamine ei tähenda dokumentide ettevalmistamist, vaid sisulist otsustamist. Arvestades ministeeriumi ja maa-ameti struktuuri, on igati loogiline, et asutuse juhid ei valmista ise dokumente ette, vaid seda teevad neile alluvad ametnikud. Maadevahetuse menetluse läbiviimiseks vajalikud dokumendid koostas U. Unt, kes sai selleks korraldused K. Kangurilt. V. Reiljan, allkirjastades keskkonnaministrina käskkirju looduskaitsepiirangutega kinnistute vahetuse kohta riigile kuuluvate kinnistute vastu, teostas looduskaitseseaduse § 19 ettenähtud kaalutlusõigust, milles avaldus keskkonnaministri otsus konkreetsel juhul vahetusmenetluse põhjendatuse osas. Lisaks tunnistaja U. Undi ütlustele näitavad K. Kanguri sisulise otsustaja rolli maadevahetuste menetlustes K. Kanguri e-kirjad, mis on saadud 03.10.2006. a maa-ameti läbiotsimisel K. Kanguri arvuti kõvaketta koopialt ning milliseid on vaadeldud 09.11.2006. a vaatlusprotokollis (kd 18, lk 1-30). Vaatluse käigus leitud e-kirjadest ilmneb, et K. Kangur maa-ameti peadirektorina osales aktiivselt süüdistustes kirjeldatud vahetusmenetluste läbiviimisel ja korraldamisel kõikides vahetusmenetluse etappides. Nende sisu on alljärgnev: 09.07.2004. a U. Undi e-kiri K. Kangurile (kd 21, lk 48-50), milles ta vabandas eelnevalt K. Kanguri postkasti risustamise eest vale tabeliga ning lisab nüüd õiged andmed kinnistute hindade kohta Augli 4b, Ivaski I, Kase, Vakari 153,Rebase (kd 21, lk 48-50).

190(300)

09.11.2004. a e-kirjas küsis K. Kangur U. Undilt, kas kinnistute Gonsiori 40 ning Poska tn 13 kinnistamist, olles eelnevalt saanud teada U. Undilt kinnistute võimalikud hinnad (kd 22, lk 38). 10.11.2004. a U. Undi e-kiri K. Kangurile, milles edastas kinnistute Räägu 14, 12b, Räägu 12, Mooni 34, Lehe 31, Kännu 32 hinnad ( kd 22, lk 40). 16.02.2005 e-kirjas edastas U. Unt K. Kangurile OÜ KV Tarantel vahetatava maa väärtuse Kase, Separi, Merekalda, Tootsi, Hansumetsa, Ivaski I, Rebase, Vakari 153-I, Augli 4B, Tammiku I, Kase I (kd 22, lk 228). 19.09.2005. a küsis U. Unt K. Kangurilt, kas võib lasta A. Tomsonil Kalmuse tee 12 eksperthinnangu meile lisatud kujul ära esitada (kd 23, lk 213-226). U. Undi ja K. Kanguri vaheline suhtlus looduskaitseliste piirangutega kinnistute vahetusmenetlusi läbinud maade hindade ning protsesside kulgemise, vahetuskäskkirja eelnõude ja seletuskirjade kohta on kajastatud ka järgnevates meilides: 22.09.2005. a (kd 23, lk 228-234), 27.09.2005. a (kd 23, lk 244-245), 20.10.2005. a (kd 25, lk 37), 26.10.2005. a (kd 25, lk 38), 30.01.2006. a (kd 26, lk 35-39),03.02.2006. a (kd 26, lk 42-43),07.02.2006. a (kd 26, lk 46, 48),13.02.2006. a (kd 26, lk 70-71), 15.02.2006. a (kd 26, lk 86-98), 16.02.2006. a (kd 26, lk 101), 23.02.2006. a (kd 26, lk 140-148).07.03.2006 (kd 26, lk 181-182), 10.03.2006 ((kd 26, lk 191-192), 13.03.2006 (kd 27, lk 2-14), 05.05.2006. a (kd 27, lk 85-88), 17.05.2006. a (kd 27, lk 108), 18.05.2006. a (kd 27, lk 121,123), 28.08.2006. a (kd 28, lk 56-57), 29.08.2006. a (kd 28, lk 119-124). K. Kanguri e-kirjade kohaselt on ta suhelnud Maa-ameti ametnikest lisaks U. Undile R. Lehtveeri, A. Jussi ja M. Peetrisega. Ta on nende poole pöördudes uurinud süüdistuses kajastatud vahetusmenetluses kasutatavate kinnistute hindu ning maatükkide kinnistamisprotsessi ja muud informatsiooni. Kirjade sisu on järgnev: 11.02.2004. a e-kirjas uuris K. Kangur M. Peetrisel Tondi 10 kinnistu kohta, et kaugel ollakse ning ta tahaks väga, et Maa-amet oleks siin edenenud. Eelnevalt on just Tondi 10 kinnistu osas pöördunud K. Kanguri poole I. Toome, kes on huvitatud kinnistu omandamisest äritegevuse laiendamiseks (kd 20, lk 39-42). 03.05.2004. a e-kirjas on M. Peetris vastanud K. Kanguri päringule Dirhami külas asuva Rannametsa kinnistu kohta (kd 20, lk 111). 01.07.2004. a e-kirjas on M. Peetris vastanud K. Kanguri päringule Tabasalu alevikus asuvate kinnistute Sarapuu põik 4 ja 7, Pähkli tn 12 ja 14 ning Metsa tn 12 kohta, et maatükid on kinnistamisel (kd 21, lk 34-38). 03.07.2004. a e-kirjas palus K. Kangur M. Peetrisel kiirendada Karula metskonna maatüki jagamist (kd 21, lk 47). 04.08.2004. a vastas M. Peetris K. Kanguri päringule Vuti-Räägu-Mooni-Tüve-Lehe-Kännu tänava piirkonnas riigi omandis olevate ja taotletavate maade kohta. Samuti tunneb K. Kangur huvi kinnistute sõpruse pst 178, Harku vald Jaani 2 ning Tondi 10 kohta, mis on samuti kinnistud, mille riik võõrandas süüdistustes kirjeldatud maadevahetuse käigus (kd 21, lk 66, 72-73, 86-87, 88). 09.08.2004. a A. Jussi e-kiri K. Kangurile Suurepõllu kinnistu võimaliku väärtusega (kd 21, lk 76). 06.09.2004. a K. Kanguri e-kiri H. Übiusele ja M. Peetrisele, milles annab korralduse kiirendada kinnistute Poska 11 ja 13 mõõtmist (kd 21, lk 100-103).

191(300)

06.10.2004. a R. Lehtveeri e-kiri K. Kangurile Narva linnas Tallinna mnt asuva kinnistu kohta (kd 20, lk 157), mille K. Kangur on edastanud 08.10.2004 V. Reiljanile (kd 20, lk 163). 22.02.2005. a K. Kanguri e-kirjas A. Jussile on K. Kangur soovinud teada saada Vana-Kuuli 15/Liikuri 41 väärtust (kd 23, lk 5). 30.06.2005. a R. Lehtveeri e-kiri K. Kangurile lisatud tabeliga kinnistute hindade kohta Armatuuri 4 ja7, Kolde pst 67, Hobujaama 11b ja 17 (kd 24, lk 161-163). Samasisulised kinnistute hindadega seotud korraldused K. Kanguri poolt M. Peetrisele, A. Jussile ja R. Lehtveerile jätkuvad e-kirjades 11.11.2004. a (kd 22, lk 43), 15.11.2004. a (kd 22, lk 48), 25.11.2004. a (kd 22 lk 61-62), 03.12.2004. a (kd 22, lk 72), 29.01.2005. a (kd 22, lk 176), 19.04.2005. a (kd 24, lk 20-28). Lisaks U. Undi ütlustele ja K. Kanguri e-kirjadele kinnitavad K. Kanguri juhtivat rolli vahetusmenetlustes ning tema kontrolli vahetusmenetlusteks valiku hindamisprotsessi üle 27.01.2010. a kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja R. Lehtveeri ütlused. Tema ütluste kohaselt kuulusid looduskaitsepiirangutega maade küsimused K. Kanguri vastutusalasse. R. Lehtveeri ütlustest nähtub, et K. Kangur pöördus tema poole nii e-kirjade, telefoni kui vahetult edastatud suuliste korraldustega, milles soovis infot konkreetsete kinnistute võimalike hindade kohta. Nende kinnistute hulgas, mille kohta K. Kangur temal informatsiooni küsis, olid Narva mnt 201a ja Pärnamäe tee 1a. Nende kinnistute hindade suhtes tekkis Rein tal K. Kanguriga vaidlus, sest K. Kangur pidas tema poolt pakutud hindu liiga madalaks. Seega kinnitavad eelnevalt analüüsitud tõendid. et K. Kangur oli informeeritud kõikidest asjaoludest, mis puudutasid süüdistuses etteheidetud maadevahetustes käsitletuid kinnistuid. Järelikult pole põhjendatud väide K. Kanguri ja tema kaitsja väide, et K. Kangur Maa-ameti peadirektorina ei juhtinud sisuliselt maadevahetuse menetlusi ning sellega tegelesid talle alluvad ametnikud. E-kirjad kinnitavad juba eelnevalt tunnistaja U. Undi poolt väljatoodut, et kogu maadevahetuse menetlus toimus K. Kanguri kontrolli all ning ühelgi ametnikul polnud võimalik teha looduskaitseliste piirangutega maadevahetuseks toiminguid ilma Maa-ameti peadirektor K. Kanguri heakskiiduta. K. Kangur suhtles kinnistute hinnaküsimuste osas vahetult Kinnisvaraeksperdi hindaja A. Tomsoniga. Nii looduskaitseliste piiranguga kinnistute kui ka riigile kuuluvate kinnistute hindadel oli maadevahetuse menetluse läbiviimisel oluline osa, sest kinnistute hindadest tulenes, millist kinnistut millise vastu on võimalik vahetada. 09.11.2006. a vaatlusprotokollis (kd 18, lk 1-30) kajastatud K. Kanguri e-kirjad kinnitavad tema suhtlust A. Tomsoniga, kes teostas Maa-ametile kinnisvarahindamisi. K. Kangur pöördus vahetusmenetlusi läbivate kinnistute hindade osas lisaks maa-ameti töötajatele ka A. Tomsoni poole AS-st Kinnisvaraekspert. Kirjavahetusest nähtub alljärgnev: K. Kanguri e-kirjast A. Tomsonile 23.04.2004. a ilmneb, et K. Kangur soovis teada kinnistute Narva mnt 201 ja Priisle 9 võimalikke väärtusi (kd 20, lk 106). K. Kangur on pöördunud A. Tomsoni poole 04.06.2004. a Kõrkja tee 24 ja 26, Kiviaiatee 11.a, 11, 10, Pärnamäetee 1a, Kalmuse tee 12 ja Vete 12 kinnistute osas (kd 20 lk 196), millele A. Tomson vastas 10.06.2004. a edastades kinnistute hinnad (kd 20 lk 221-223). 21.07.2004. a e-kirjas on K. Kangur edastanud A. Tomsonile kinnistute andmed, mille hindu soovib teada: Tondi 10, Kännu 29,32, Tüve 55, Räägu 10, 10a,10c, 10b,14, 14a, 14b,12, Lehe 31,

192(300)

Mooni 34, 89b, Kuke 5, Tondi 10, Herne 23, Sarapuu põik 4,7, Jaani 2 ning Jaama 32 (kd 21, lk 56-58). 25.08.2004. a edastab A. Tomsonile vastuse kinnistute hindade kohta (kd 20 lk 93, 94). 05.10.2004. a e-kirja suhtluses A. Tomsoni ja K. Kanguri vahel nähtub kinnistute hinnaküsimuste arutelu, milles Kalev Kangur avaldab arvamust kinnistute võimalike väärtuste kohta (kd 20, lk 156). 08.11.2004. a e-kirjas soovib K. Kangur saada A. Tomsonilt eelhinnangut Pärnus Aida tn 8 ja Lai tn 5 asuvatele kinnistutele (kd 22, lk 24). Suhtlus looduskaitseliste piirangutega vahetusmenetlusi läbinud kinnistute hindade kohta on kajastatud veel järgnevates K. Kanguri ja A. Tomsoni vahelistes e-kirjades: 09.12.2004. a (kd 22, lk 86-87), 31.12.2004. a (kd 22, lk 108), 19.01.2005. a (kd 22, lk 137-138), 26.01.2005. a (22 kd lk 143-144), 10.03.2005. a( kd 23, lk 29-30), 24.03.2005. a (kd 23, lk 90-92), 20.02.2006. a (kd 26, lk 120), 08.03.2006. a (kd 26, lk 189-190), 29.03.2006. a (kd 27, lk 64-66), 16.05.2006. a (kd 27, lk 90), 17.05.2006. a (kd 27, lk 107-108), 07.06.2006. a (kd 27, lk 141), 26.06.2006. a (kd 27, lk 187-188), 01.08.2006. a (kd 28, lk 22). Eeltoodud tõenditest nähtub, et K. Kangur soovis pidevalt detailselt kursis olla kinnistute hinnaküsimustega ning samuti avaldas oma arvamust kinnisasjade võimalike väärtuste kohta. V. Reiljan ja tema kaitsja leiavad, et V. Reiljanil puudus võimalus jätta looduskaitseliste piirangutega kinnistute vahetuskäskkirjad allkirjastamata. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. V. Reiljan, allkirjastades keskkonnaministrina käskkirju looduskaitsepiirangutega kinnistute vahetuse kohta riigile kuuluvate kinnistute vastu, teostas looduskaitseseaduse § 19 ettenähtud kaalutlusõigust, milles avaldus keskkonnaministri otsus konkreetsel juhul vahetusmenetluse põhjendatuse osas. Looduskaitseseaduse § 19 kohaselt võis riik teostada looduskaitselise piiranguga kinnisasja omanikuga vahetusmenetlust, kuid nimetatud säte ei pannud ministrile igakordset kohustust seda läbi viia. Samuti pole asjakohane V. Reiljani ja tema kaitsja väide, et V. Reiljan pidi allkirjastama talle alluvate ametnike poolt ettevalmistatud käskkirjad ning temal ministrina muud valikud puudusid. Kohtukolleegium on seisukohal, et V. Reiljan, teades talle süüdistuses ette heidetud vahetusmenetluste puhul, et kaalutlusõiguse teostamine toimub vastuolus looduskaitseseaduse § 19 normi eesmärgiga, oleks pidanud jätma käskkirjad allkirjastamata ja ebaseaduslikud haldusaktid andmata. Kriminaalasjas kogutud tõenditega tuvastatud, et V. Reiljan ja K. Kangur olid vahetult kursis süüdistustes kirjeldatud vahetusmenetlustega ja informatsiooni andmine neile altkäemaksu andnud isikutele ei olnud seotud hea haldusmenetluse põhimõtete järgimisega. K. Kanguri ja V. Reiljani informatsiooni andmise eesmärgiks oli tagada neile altkäemaksu andnud isikutele soodsalt riigi kinnisasjade omandamine. Selle eesmärgi teostumiseks suhtlesid V. Reiljan ja K. Kangur pidevalt neile altkäemaksu andnud isikutega, leppides kokku vahetusmenetluste toimumise tingimusi ja asjaolusid. K. Kanguri ametialane tegu oli ebaseaduslik ka seetõttu, et see oli vastuolus korruptsioonivastase seaduse § 21 lg-ga 1 ja § 25 lg-tega 1 ja 2. Vastavalt korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 21 lg-le 1 käsitatakse toimingupiiranguna kõnealuses seaduses keeldu teha korruptiivse tulu saamist võimaldavaid toiminguid. Huvide konfliktiga on vastavalt KVS § 25 lg-le 1 tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või hõimlaste või tema enda või nimetatud isikutega seotud juriidiliste isikute majandushuve. Vastavalt KVS § 25 lg-le 2 ametiisik, kelle ülesanne on osaleda KVS § 25 lg 1 nimetatud ühisotsuse tegemises, on kohustatud sellest viivitamata teatama asjaomasele

193(300)

organile ja oma vahetule ülemusele või teenistusse võtmise või ametisse nimetamise õigusega isikule või organile ning loobuma otsuse tegemisest. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et K. Kangur osales OÜ-ga KV-Tarantel seotud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetluse otsuste tegemisel, mis mõjutasid oluliselt tema enda majandushuve. Kriminaalasjas on tuvastatud, et K. Kangur pidi omandama OÜ KV-Tarantel osa. K. Kangur ei oleks tohtinud osaleda otsuste tegemisel, mis olid seotud OÜ-le KV-Tarantel kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisega riigile kuuluvate kinnisasjadega ning ta oleks pidanud teatama oma vahetule ülemusele, et ta ei saa selliste otsuste tegemisel osaleda, kuna ta oli teadlik, et OÜ KV-Tarantel varade suurenemisega on seotud tema varade suurenemine. OÜ KV-Tarantel osa omandamist käsitlevaid tõendeid analüüsib kohtukolleegium edaspidi kohtuotsuse osas, kus käsitleb K. Kangurile altkäemaksu andmist T. Annuse poolt. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et K. Kangur oli OÜ-s Mell varjatud osanik, kes oli investeerinud OÜ Mell looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamist 90,3% ulatuses. OÜ-s Ikaros Grupp oli K. Kangur osalenud 50,9% ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamises. Seega ei oleks K. Kangur tohtinud osaleda otsuste tegemisel, mis olid seotud OÜ-le Mell ja OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisega riigile kuuluvate kinnisasjadega ning ta oleks pidanud teatama oma vahetule ülemusele, et ta ei saa selliste otsuste tegemisel osaleda. OÜ-ga Mell ja OÜ-ga Ikaros Grupp seotud asjaolusid analüüsib kohtukolleegium edaspidi kohtuotsuse osas, kus käsitleb altkäemaksu andmist K. Kangurile T. Pedjasaare poolt. Kriminaalasjas on tuvastatud, et K. Kangur oli osalenud OÜ-s Saarte Investeering varjatud investeerijana 1 800 000 krooni ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasja soetamisel. Seega osales K. Kangur otsuste tegemisel, mis mõjutasid oluliselt tema enda majandushuve ning selliste otsuste tegemisel osalemine on keelatud. K. Kangur ei oleks tohtinud osaleda otsuste tegemisel, mis olid seotud OÜ-le Saarte Investeering kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisega riigile kuuluvate kinnisasjadega ning ta oleks pidanud teatama oma vahetule ülemusele, et ta ei saa selliste otsuste tegemisel osaleda. OÜ Saarte Investeering varjatud investeerimist analüüsib kohtukolleegium edaspidi kohtuotsuse osas, kus käsitleb altkäemaksu andmist K. Kangurile T. Libliku poolt. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium süüdistuse etteheitega, et K. Kangur osales otsuste tegemisel, mis mõjutasid oluliselt tema enda majandushuve, ning selliste otsuste tegemisel osalemine on KVS kohaselt keelatud. 6.35 Kohtukolleegiumi seisukoht seoses T. Pedjasaare altkäemaksu andmise süüdistusega K. Kangurile. Käesoleva kohtuasja raames on esitatud T. Pedjasaarele ja K. Kangurile süüdistus selles, et K. Kangur võttis vastu OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp juhatuse liikmelt ja osanikult T. Pedjasaarelt ajavahemikul 2001-2006. a eeluurimisel tuvastamata kohas võimaluse tegutseda varjatult ettevõtluses ning suurendada oma vara. T. Pedjasaar võimaldas K. Kanguril varjatult investeerida OÜ-sse Ikaros Grupp ja OÜ-sse Mell, lähtudes K. Kanguri korraldustest ning tegutsedes K. Kanguri huvides ja arvel. K. Kangur oli ajavahemikul 06.11.2001-06.10.2003. a investeerinud OÜ-sse Ikaros Grupp looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostu 584 490 krooni, mis moodustas 50,9% looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostmisesse paigutatud summadest. OÜ Mell puhul oli K. Kangur finantseerinud nii OÜ Mell osa soetust kui ka investeerinud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostu ajavahemikul 18.09.2003-05.03.2004. a kokku 2 601 693 krooni ulatuses, misjärel K. Kanguri osalus OÜ-s Mell oli 90,3%. K. Kanguri poolt OÜ-sse Mell ja OÜ-sse Ikaros Grupp investeeritud summade eest osteti looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad, mis

194(300)

vahetati riigile kuuluvate kinnisasjade vastu, mis müüdi omakorda vaheltkasuga edasi. Samuti müüdi teistele isikutele looduskaitseliste piirangutega kinnisasju, et viimased saaksid need vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Eelkirjeldatud tehingute tulemusena teenis K. Kangur oma investeeringutelt kasu OÜ-s Ikaros Grupp 2 032 315 krooni ja OÜs Mell 2 732 560 krooni. T. Pedjasaar andis K. Kangurile võimaluse otsustada ja edasi paigutada K. Kanguri investeeringutelt saadud kasumit uuteks äritehinguteks. K. Kanguri korraldusel kandis T. Pedjasaar OÜ Mell juhatuse liikmena OÜ-le Saarte Investeering ettemaksuna 2004. a septembris 1 800 000 krooni. K. Kanguri korraldusel andis T. Pedjasaar laenu 03.07.2006. a OÜ Mell arvelt 4 200 000 krooni OÜ-le Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osade ostmiseks. T. Pedjasaare poolt altkäemaksuna üle antava hüve suuruseks on süüdistuse kohaselt OÜ Ikaros Grupp kaudu 2 032 315 krooni ehk 129 888,60 eurot ja OÜ Mell kaudu 2 732 560 krooni ehk 174 642,41 eurot. Kohtus T. Pedjasaar ja K. Kangur end neile inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud. T. Pedjasaar oli äriregistri väljavõtte kohaselt alates 21.07.1998. a OÜ Ikaros Grupp juhatuse liige. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et T. Pedjasaar andis K. Kangurile võimaluse investeerida OÜ Ikaros Grupp poolt 06.11.2001-06.10.2003. a soetatud järgnevate looduskaitseliste piirangutega kinnistute ostu: Mere, Lohu, Osa Tohkre-Juhanist, Vahe-Eedi, Suure- Männiku, Ivaski I, Kõrtsi (Ikaros osalused2.xls, 160 kd lk 188; OÜ Ikaros Grupp raamatupidamisdokumendid: kd 156 lk 70-74, kd 164 lk 205-206, kd 164 kd lk 157-160). Vaatlusprotokollis 17.04.2007. a on kajastatud T. Pedjasaare töökohas 03.10.2006. a teostatud läbiotsimise (kd 156 lk 18-22) käigus ära võetud arvuti kõvaketta vaatlus (kd 159 lk 1-2, vaatluse lisad kd 159, 160, 161, 162). Vaatluse käigus leiti arvuti kõvaketta koopialt fail nimega Ikaros osalused2.xls, millest nähtub, et üheks finantseerijaks looduskaitseliste piirangutega kinnistute ostmisel OÜ Ikaros Grupp poolt oli K. Kangur, kes on failis tähistatud „K“ või „Kalev“ (160 kd, lk 188-190). Toimiku kd 160 leheküljel 188 on kajastatud tabel OÜ Ikaros Grupp kinnisvarade ja osaluste kohta, milles on toodud OÜ Ikarose finantseerijad. Tabeli kohaselt on Ikarose finantseerijad „K“, Tarmo ja Raul. Tabelis on märgitud, et „K“ ehk K. Kanguri poolt on makstud 584 490 krooni ja tema osaluse suurus ostude järgi on 50,9%. Samal lehel on ka loetelu OÜ Ikaros Grupp poolt soetatud looduskaitseliste piirangutega kinnistutest, sh 06.11.2001–06.10.2003. a soetatud Tohkre-Juhani, Mere, Lohu, Vahe-Eedi, Suure-Männiku, Kõrtsi, Ivaski I (kd 160, lk 188). 07.08.2007. a koostatud vaatlusprotokollis on samuti kajastatud 03.10.2006. a T. Pedjasaare töökoha läbiotsimisel leitud tabel pealkirjaga „OÜ Ikaros Grupp kinnisvara ja osalused“ (kd 157, lk 1-11). Vaatluse käigus leitud tabelis on toodud kinnistud, mis olid kajastatud ka failis Ikaros osalused2.xls ning tabelis on märgitud samuti Ikaros finantseerijatena: Tarmo, Raul ja „K“. K. Kanguri ehk „K“ osaluseks ostude järgi on tabelis märgitud 51% ja tema poolt on makstud 584 490 krooni (kd 157, lk 98). 17.04.2007. a vaatlusprotokollis on kajastatud T. Pedjasaare töökohas 03.10.2006. a teostatud läbiotsimise (kd 156 lk 18-22) käigus ära võetud arvuti kõvaketta vaatlus (kd 159 lk 1-37, vaatluse lisad kd 159, 160, 161, 162). Selle vaatluse käigus leiti fail Ikaros osalused.xls, kus on samuti kajastatud OÜ Ikaros Grupp kinnisvara ja osalused ning finantseerijatena märgitud „K“, Tarmo ja Raul. Ka sellest failist nähtub, et „K“ tähistab K. Kangurit. Nimetatud faili teisel lehel on Ikaros Grupp rahade arvestus, kus on „K“ on märgitud nimega „Kalev“ (kd 160, lk 167-169). Kriminaalasja kogutud tõenditega on tuvastatud, et K. Kanguri raha, mida OÜ Ikaros Grupp kasutas looduskaitseliste piirangutega kinnistute ostmiseks 06.11.2001-06.10.2003. a, laekus OÜ-sse Ikaros Grupp AS-lt ICI Trust, kuhu see oli laekunud äriühingust Baltic Investment and Holding Company Limited (BIHC).

195(300)

1993.aastal registreeriti EV ettevõtteregistris AS ICI Trust, millele anti asutamisluba 23.12.1993. a. 03.08.1994. a toimunud AS ICI Trust aktsionäride üldkoosoleku protokollist nähtub, et juhatuse esimees on K. Kangur ja tegevdirektor T. Pedjasaar. 28.11.1994 on toimunud aktsionäride üldkoosolek ja protokolli kohaselt on juhatuse esimees K. Kangur ja liikmed tegevdirektor T. Pedjasaar ja U. Past. Protokollist nähtub, et suurendatakse aktsiakapitali 784000 kroonini ja uued emiteeritavad aktsiad märgitakse: 6 aktsiat K. Kangur ja 6 aktsiat T. Pedjasaar. Samas asutati ka fondide haldamisega tegelev AS ICI Kapitalijuht. ICI Trust tegeles muuhulgas väärtpaberite ostu-müügi vahendamisega. AS ICI Trust pangakonto nr 221005102630 väljavõttest nähtub, et 12.08.1997. a on sealt teostatud väljamakse suuruses 1 000 000 DEM. Väljamakse selgituseks on märgitud SWISS ATLANTIC INVESTMENT FUND 3247 VMK/-> 9708120038845 (kd 190, lk 76). Investeerimisfondi Swiss Atlantic Investment Fund (SAIF) AS-st ICI Trust laekunud 1 000 000 DEM-ist kanti BIHC-i pangakontole Caymanx Trust pangas 190 587.50 DEM-i selgitusega „Bank Transfer from SAIF“ ja viimatinimetatud summast kanti 180 000 DEM-i 05.09.1997 edasi Hansapanka BIHC-i kontole. Nende tehingute toimumist kinnitavad järgmised kohtumenetluses uuritud tõendid. Õigusabipalve vastusega Isle of Man edastatud materjalide hulgas on dokument, millest nähtub, et 19.06.1997. a otsustas Baltic Investment & Holding CO (BIHC) avada Caymanx Trust Company Limited pangas pangakonto (kd 174, lk 53, tõlge lk 152) ja 04.09.1997 on BIHC-i esindaja M. Hääl andnud Caymanx Trust pangale korralduse aktsepteerida ja täita tema poolt faksi või telefoni teel antavaid juhtnööre pangatehingute tegemiseks BIHC-i kontol Caymanx Trust pangas (kd 174, lk 55, tõlge lk 153). Õigusabipalve materjalide hulgas on 04.09.1997. a faks, mille kohaselt on M. Hääl andnud Caymanx Trust pangast Barry Williamsile korralduse kanda Caymanx Trust pangas asuvas BIHC-i kontolt 180 000 DEM-i Tallinnas Hansapangas asuvale BIHC-i kontole nr 221010354981 (kd 174, lk 56, tõlge lk 154). OÜ Rimess läbiotsimisel leiti BIHC-i raamatupidamisdokumentide hulgast faks pangaoperatsiooni raportiga, mille kohaselt 05.09.2007. a laekus BIHC-i pangakontole Caymanx Trust pangas 190 587.50 DEM-i selgitusega „Bank Transfer from SAIF“ (kd 165, lk 18). Samast faksist nähtub, et nimetatud summast kanti 180 000 DEM-i 05.09.1997 edasi Hansapanka BIHC-i kontole. Hansapangas asuvast BIHC-i konto nr 221010354981 väljavõtte kohaselt on 10.09.1997. a kontole laekunud 180 000 DEM-i selgitusega „LMK <– 970909L02147/DEM 180000.00/CAYMANX TRUST CO LTD “ (kd 190, lk 85). Lisaks on BIHC-i pangakontole Caymanx Trust panka 24.12.1997. a laekunud 66 407.96 USD selgitusega Rec via TT Dungarven Properties. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et nimetatud summa on kantud OÜ Rimess AD poolt. OÜ Rimess AD pangakonto nr 221006118034 väljavõtte järgi on teostatud 05.12.97 USD makse summas 66 500,00 USD-i selgitusega Dungarven Properties LTD ACC 44692600 VMK/→9712050022309 (kd 190, lk 115). BIHC-ile osutas raamatupidamisteenust OÜ Rimess MRI. OÜ Rimess MRI läbiotsimisel 18.10.2006. a (kd 165 lk 3-6) leiti BIHC-i raamatupidamisdokumentide hulgast faks pangaoperatsiooni raportiga, mille kohaselt 24.12.2007. a laekus BIHC-i pangakontole Caymanx Trust pangas 66 407, 96 USD selgitusega „Rec via TT Dungarven Properties“ (kd 165, lk 16). Õigusabipalve materjalide hulgas on 31.12.1997. a faks, mille kohaselt on M. Hääl andnud Caymanx Trust pangast Barry Williamsile korralduse kanda Caymanx Trust pangas asuvas BIHC-i

196(300)

kontolt 66 400 USD Tallinnas Hansapangas asuvale BIHC-i kontole nr 221010354981 (kd 174, lk 57, tõlge lk 155). Hansapangas asuvast BIHC-i konto nr 221010354981 väljavõtte kohaselt on 07.01.1998. a kontole laekunud 66 400 USD selgitusega „LMK <– 980105L00513/USD 66400.00/ CAYMANX TRUST COMPANY “ (kd 190, lk 101). Caymanx Trust pangast Hansapanka BIHC-i kontole nr 221010354981 kantud 180 000 DEM ja 66 400 USD konverteeriti EEK-deks (kd 190, lk 85, 101). Eeltoodud tõenditest nähtub, et alginvesteering BIHC-i teostati AS ICI Trust ja OÜ Rimess AD poolt. BIHC-i osakute arvestust peeti isikute lõikes, kelle initsiaalideks olid PT, NM, VE ja KK. Kogutud tõendite kohaselt tähistavad initsiaalid PT T. Pedjasaart, NM M. Nõmmistet, VE E. Veinbergi ja KK K. Kangurit. Alginvesteering BIHC-i M. Nõmmiste ja E. Veinbergi osaluse osas moodustus OÜ Rimess AD poolt investeeritud summast 66 400 USD, mis kanti 07.01.1998. a Hansapanga BIHC-i konto nr 221010354981. Seejuures omab tähtsust, et alginvesteering BIHC-i K. Kanguri ja T. Pedjasaare osaluse osas moodustus summast 180 000 DEM, mis nagu eespool kirjeldatud, kanti 10.09.1997. a Caymanx Trust pangast Hansapanka BIHC-i kontole nr 221010354981. OÜ Rimess MRI läbiotsimisel 18.10.2006. a (kd 165 lk 3-6) leiti BIHC-i raamatupidamisdokumendid, mida vaadeldi 15.03.2007. a (kd 165, lk 13-16). BIHC-i raamatupidamisdokumentide hulgast leiti pdf formaadis fail „Baltic Investment and Holding Company Ltd Pearaamat 1996-200.pdf“ (kd 165, lk 51-237) ja BIHC-i pearaamatu väljatrükk perioodi 01.01.97-31.12.97. a kohta (kd 165 lk 17). Nende raamatupidamisdokumentide kohaselt peeti BIHC-is arvestust majandustehingute kohta, et saada ülevaadet investeeritud varakogumist. Eespoolviidatud BIHC-i pearaamatu väljatrükist perioodi 01.01.1997-31.12.1997. a kohta (kd 165 lk 17) nähtub, et esialgne investeering ettevõttesse oli 2 250 193,00 krooni, millest T. Pedjasaare osalus moodustas 642 327,00 krooni ja K. Kanguri osalus 624 802,00 krooni. OÜ Rimess MRI läbiotsimisel 18.10.2006. a (kd 165 lk 3-6) leiti BIHC-i raamatupidamisdokumentide hulgast pearaamatu väljatrükk, mida vaadeldi vaatlusprotokollis 15.03.2007. a (kd 165 lk 13-16, 17). Pearaamaatu väljatrükk oli prinditud 09.04.1998 perioodi 01.01.1997-31.12.1997. a kohta. Pearaamatu väljatrüki küljes on kollane märkmepaber, millel on välja toodud initsiaalid ning summad, mille alusel on debiteeritud kontot nr 1280 „Arveldused aktsionäridega“. Samuti kajastab antud pearaamatu väljatrükil konto nr 1280 arveldusi aktsionäridega summades 642 327,00 krooni; 491 532,00 krooni; 491 532, 00 krooni ja 624 802, 00 krooni. Pearaamatu väljatrüki all küljes oleval kollasel märkmepaberil on kontol nr 1280 kajastatud summad, mis tähistasid arveldusi aktsionäridega, seotud konkreetsete isikute initsiaalidega: 1 PT 642 327,00 2NM 491 532,00 3VE 491 532,00 4KK 624 802,00. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et pearaamatu väljatrükil oleval märkmepaberil toodud neli osanikku on vastavalt: PT on Pedjasaar Tarmo

197(300)

NM on Nõmmiste Mati VE on Veinberg Eva KK on Kalev Kangur. Märkmepaberil, mis on lisatud pearaamatu väljatrükile konto 1280 „arveldused aktsionäridega“, nähtub samuti BIHC-i tehtud esialgne investeering summas 2 250 193,00 krooni, mis jagunenud selliselt, et T. Pedjasaare investeeringu suuruseks 642 327,00 krooni ja K. Kanguri investeeringu suuruseks on 624 802,00 krooni (kd 165, lk 17). Märkimist väärib, et summad, mis on toodud BIHC-i pearaamatu väljatrükil oleval kontol 1280 „arveldused aktsionäridega“ on samad, mis väljatrükile lisatud märkmepaberi lehel ja seda nii investeeritud kogusumma so 2 250 193,00 krooni osas kui ka isikute lõikes. T. Pedjasaare töökohas teostati 03.10.2006. a läbiotsimine, mille käigus võeti ära arvuti kõvaketas (kd 156 lk 18-22). Kõvakettast 09.10.2006. a tehtud koopiat (kd 156 lk 34-40) vaadeldi 17.04.2007. a (kd 159 lk 1-37, vaatluse lisad kd 159, 160, 161, 162). Vaatluse käigus leiti BIHC-i finantstabelid. Läbiotsimise käigus leitud BIHC-i elektroonilistel andmekandjatel exceli formaadis finantstabelites töölehtedel „List“ ja „osanikud“ on toodud osanike osakud ja osakaal portfellist (BIH 98.xls kd 162 lk 78, 88; BIH 99.xls kd 162 lk 101, 111; BIH 00.xls kd 162 lk 32, 41; BIH 01 korr.xls kd 159 lk 82, 91; BIH 02 korr.xls kd 159 lk 137, 127; BIH 2003.xls kd 160 lk 9, 18; BIH 2004.xls kd 160 lk 31, 41). Finantstabelitest nähtub, et kõikides failides on läbivalt välja toodud osanikena PT, NM, VE ja KK. Samuti on nimetatud failides ära näidatud osakute arv ja osaku hind. Viidatud failis BIHC-i finantstabelis töölehtede „List“ kohaselt on aastate jooksul osanike osakud ja osakaal muutunud ning osanikud on vähendanud oma investeeringuid BIHC-is. Kui vaadelda K. Kanguri osakuid 1998-2004. a eeltoodud BIHC-i finantstabelitest, siis ilmneb, et K. Kanguri osakud on alates 2001.aastast vähenenud. Kriminaalasjas läbi viidud raamatupidamisekspertiisis (kd 187, lk 28-43, 98-99) on uurimuslikus osas samuti tuvastanud, et BIHC-i elektroonilistel andmekandjatel exceli formaadis finantstabelites töölehel list on toodud osanike osakud ja osakaal portfellist, mis aastate lõikes on vähenenud. Ekspert on küsimuse uurimuslikus osas tabelina esitanud osakute vähenemise KK osas, kes kriminaalasjas tuvastatu kohaselt on K. Kangur (kd 187, lk 28). 2001.aastal on KK osakud vähenenud 224 170 tk võrra. BIHC-i finantstabelist tähistusega BIH 01 korr.xls töölehel rahad veerus muud kulud alaveeruga muud maksed nähtub K. Kanguri osakute vähenemine 08.05.01. a summas 50 000 krooni, 09.05.01. a summas 50 000 krooni, 10.05.01. a summas 50 000 krooni, 13.06.01. a summas 41 700 krooni, 15.06.01. a summas 50 000 krooni ja 07.08.01. a summas 50 000 krooni (kd 159 lk 87-88). BIHC-i finantstabelist tähistusega BIH 02 korr.xls töölehel rahad veerus muud kulud alaveeruga muud maksed nähtub K. Kanguri osakute vähenemine 18.04.01 summas 50 000 krooni, 28.04.01. a summas 50 000 krooni ja 02.05.01 summas 50 000 krooni (kd 159 lk 132 ). 07.03.2007. a vaatlusprotokolli lisana on kajastatud T. Pedjasaare töökoha läbiotsimisel 03.10.2006. a ära võetud dokumente (kd 157, lk 1-11, 8). Vaatluse käigus vaadeldi T. Pedjasaare töökohast leitud BIHC pangakonto nr 221010354981 väljavõtet perioodi 26.02.01-26.06.02. a kohta, mis on välja prinditud 26.06.2002. a.

198(300)

Sellest T. Pedjasaare töökohast leitud pangakonto väljavõttest nähtub, et 08.05.01., 09.05.01, 10.05.01., 13.06.01., 15.06.01, 07.08.01, 18.04.02., 28.04.02, 02.05.02, on toimunud väljamaksed AS ICI Trust pangakontole nr 221010421322 selgitusega „Optsioonipreemia osaline“ (kd 157, lk 8, 193-199). Käsitletud pangakonto väljatrüki viimasel lehekülje pöördel on kirjutatud punases käsikirjalises tekstis „Kalev optsioonidega 150 + 140 + 150“ (kd 157, lk 8 ja 199 pöördel). Raamatupidamisekspert on ekspertiisiakti uurimuslikus osas näidanud K. Kanguri osakute vähenemist alates 2001.aastast. Lisaks sellele nähtub tabelist, et samaaegselt K. Kanguri osakute vähenemisega 2001-2002. a on BIHC-ist tehtud ülekanded AS-i ICI Trust (kd 187, lk 34-35). BIHC-i finantstabelites toodud K. Kanguri osakute vähenemistest ja BIHC-i pangakonto võrdlusest nähtub, et K. Kanguri osaluse vähenemine teatud kindlatel kuupäevadel on korrelatsioonis samal ajal BIHC-i pangakontolt AS ICI Trusti pangakontole kantud summadega. BIHC-i pangakonto nr 221010354981 väljavõtte järgi on toimunud väljamaksed AS-i ICI Trust ning BIHC-i kontolt ning nähtuvad nende väljamaksete selgitused (kd 190, lk 98-99). Kogutud tõenditega on tuvastatud, et kokku on K. Kanguri osakud BIHC-is aastatel 2001 kuni 2002 vähenenud summas 440 000 krooni, mis on samal ajal BIHC-ist välja makstud AS-le ICI Trust selgitusega „optsioonipreemiad“. OÜ Ikaros Grupp raamatupidamisregistrite (kd 156, lk 70-74) ning fail „Ikaros grupp.txt“ (kd 164 lk 20, 205-206) ja OÜ Ikaros Grupp pangakonto nr 221011002821 väljavõtte järgi (kd 190 lk 33-34) saab väita, et OÜsse Ikaros Grupp on aastatel 2001-2002 laekunud AS-st ICI Trust 440 000 krooni, mis on kajastatud OÜ Ikaros Grupp raamatupidamises kui äritulu tehingutest optsioonidega. OÜ Ikaros Grupp pangakonto nr 221011002821 kohaselt on ajavahemikul 18.04.2001-01.07.2002 OÜ Ikaros Grupp pangakontole AS-st ICI Trust laekunud ülekanded, mis on seotud optsioonidega (kd 190 lk 33-34). Kriminaalasjas läbi viidud raamatupidamisekspertiisis on uurimuslikus osas analüüsinud OÜ Ikaros Grupp pangakontot nr 221011002821 ajavahemikul 18.04.01 kuni 01.07.02 ning OÜ-sse Ikaros Grupp AS-st ICI Trust laekunud ning OÜ-st Ikaros Grupp AS-le ICI Trust teostatud ülekandeid, mis on seotud optsioonidega ning võrrelnud neid ka BIHC-ist samal ajaperioodil AS-i ICI Trust kantud summadega (kd 187, lk 40-41). Andmetest ilmneb, et sama summa so 440 000 krooni, mis BIHC-st on üle kantud AS-i ICI Trust, on AS ICI Trust ja OÜ Ikaros Grupp arvelduste tulemusena (laekumiste ja maksete vahe) kantud edasi OÜ-sse Ikaros Grupp. Eeltoodu alusel on ekspert arvamusel, et BIHC-ist AS-i ICI Trust ülekantud summad selgitusega „Optsioonipreemia osaline“ ei olnud eesmärgiga soetada tuletisväärtpabereid, vaid siirdada osaniku KK osa varadest (osakute arv BIHC-is vähenes) OÜ-sse Ikaros Grupp seotud isikute vahelise nn „nullmängu tulemusena“, kus üks seotud osapool saab optsioonitehingutest kasu samas summas, mis teine seotud osapool optsioonitehingutega kaotab. Kriminaalasja materjalidest järeldub, et sama summa so 440 000 krooni, mis BIHC-st on üle kantud AS-i ICI Trust, on AS ICI Trust ja OÜ Ikaros Grupp arvelduste tulemusena (laekumiste ja maksete vahe) kantud edasi OÜ-sse Ikaros Grupp. Seega oli BIHC-ist AS-i ICI Trust ülekantud 440 000 krooni eesmärk siirdada osaniku KK ehk Kalev Kanguri osa varadest OÜ-sse Ikaros Grupp.

199(300)

Järgnevalt peab kohtukolleegium vajalikuks välja tuua tõendid, mis näitavad, et eelpool toodud summad on käsitletavad K. Kanguri varadena, mitte nende isikute varana, kelle nimele need vormistatud olid. Lisaks eelpoolkäsitletud BIHC-i raamatupidamisdokumentide hulgast leitud pearaamatu väljatrükile konto nr 1280 kohta, kus on käsitletud K. Kanguri osalust BIHC-is (kd 165 lk 17) ja BIHC-i finantstabelitele, milles on toodud K. Kanguri osaluse suurus (BIH 98.xls kd 162 lk 78, 88; BIH 99.xls kd 162 lk 101, 111; BIH 00.xls kd 162 lk 32, 41; BIH 01 korr.xls kd 159 lk 82, 91; BIH 02 korr.xls kd 159 lk 137, 127; BIH 2003.xls kd 160 lk 9, 18; BIH 2004.xls kd 160 lk 31, 41), kinnitavad asjaolu, et BIHC-is on tegemist K. Kanguri varaga ka järgmised tõendid. Nagu varasemalt nimetatud, on kriminaalasjas tuvastatud, et K. Kanguri raha, mida OÜ Ikaros Grupp kasutas looduskaitseliste piirangutega kinnistute ostmiseks 06.11.2001-06.10.2003, laekus OÜ-sse Ikaros Grupp AS-lt ICI Trust, kuhu see oli laekunud äriühingust Baltic Investment and Holding Company Limited (BIHC). Tunnistaja S. Kunsing on andnud ütlusi 12. jaanuari 2010. a kohtuistungil. Ta töötas Tartus ICI Trustis aastatel 1994-1998, mida juhtis T. Pedjasaar. AS ICI Trusti omanikud olid K. Kangur ja T. Pedjasaar, kes olid selle äriühingu koos asutanud. Aastatel 1994-1995 töötas AS ICI Trustis ka K. Kangur. Samal kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja K. Ruusmaa ütlustest nähtub, et tema läks ajalehekuulutuse peale tööle AS ICI Trust raamatupidajaks 1994 aastal ja töölepingu sõlmis temaga T. Pedjasaar kui üks AS ICI Trust juhte. Äriühingu aktsionärideks olid T. Pedjasaar, U. Past, J. Kolk ja K. Kangur. Hiljem T. Pedjasaar ütles talle, et K. Kangur müüs oma osaluse ära. K. Kangurit nägi ta büroos töötamise algusaastatel, hiljem enam mitte. AS ICI Trusti kliendiks oli Baltic Investment Holding Company, kes tegi maakler- või investeerimislepingu alusel tehinguid. Ta puutus selle firmaga kokku seoses raamatupidamisdokumentidega. Seega tunnistate S. Kunsingu ja K. Ruusmaa ütlustest nähtub, et äriühingutega AS ICI Trust ja BIHC oli seotud K. Kangur. Kohtuliku uurimise käigus ei ole tuvastatud, et nimetatud äriühingutega oleks seotud teisi isikuid, kelle initsiaalideeks oleks KK. 17. veebruari 2010. a kohtuistungil ütlusi andnud tunnistaja M. Porki, ütlustest nähtub, et ta töötas koos K. Kanguriga Maa-ametis kuni 1995 aastani ja moodustas seejärel äriühingu TSM Kinnisvara AS, mille nimeks hiljem sai TKM Kinnisvara AS. 1996.aastal asutas ta ka geodeesiaga tegeleva AS-i Planserk. M. Porki ütluste kohaselt osales osanikuna tema firmades ka endine kolleeg K. Kangur, kes töötas samal ajal edasi Maa-ametis. K. Kangur osales nii TSM Kinnisvara AS kui ka AS Planserk asutamisdokumentide vormistamisel ja konsulteeris M. Porki äriühingute tegutsemiseks vajalikes küsimustes. Kuna riigiametnikel ei olnud hea osaleda erinevates äriühingutes, osales K. Kangur äriühingutes TSM Kinnisvara AS ja AS Planserk esindaja kaudu, kelleks oli T. Pedjasaar. K. Kangur tutvustas talle T. Pedjasaart ja määras ta enda asemel äriühingutes aktsiate eest vastutavaks ja allkirjaõiguslikuks isikuks. Seega nähtub ka tunnistaja M. Porki ütlustest, et K. Kangur Maa-ameti peadirektorina soovis samal ajal osaleda äriühingutes, mis tegutsesid valdkondades, mis olid seotud tema ametialaste ülesannete täitmisega Maa-ametis. Varjamaks oma osalust ja tegevust äriühingutes, kasutas ta variisikuna T. Pedjasaart nagu ta seda tegi ka OÜ-s Ikaros Grupp ja OÜ-s Mell. OÜ Rimess MRI läbiotsimisel 18.10.2006. a (kd 165 lk 3-6) leiti BIHC-i dokumentide hulgast leping, mida vaadeldi vaatlusprotokollis 15.03.2007. a (kd 165 lk 13-16). Nimetatud lepingust nähtub, et Baltic Investment and Holding Company Limited ja AS ICI Trust vahel oli sõlmitud

200(300)

07.01.1998. a investeerimisvarade haldamise leping, mille oli allkirjastatud BIHC-i esindajana M. Hääl ja ICI Trusti esindajana T. Pedjasaar (kd 165, lk 20-25). Kriminaalasjas teostatud õigusabipalve materjalide hulgas on Cayman National Bank-i Gold Mastercard kaardi väljastamise taotlused 1997.aasta augustist K. Kangurile ja T. Pedjasaarele, mis on seotud BIHC-i kontoga Caymanx Trust Company Ltd pangas (kd 174, õigusabipalve Isle of Man lk 18-35). BIHC-i esindajaks oli 1997.aastal Marti Hääl, mis nähtub ka Isle of Man õigusabipalve materjalidest. Viidatud õigusabi palve materjalide hulgas on seoses K. Kanguri ja T. Pedjasaare eespoolviidatud taotlustega M. Hääle volitus, mis on saadetud 06.10.1997 Caymanx Trust Company Ltd-le ja milles M. Hääl volitab Cayman National Bank-i maksma kõik igakuised kaardiarved koos muude kasutustingimustega seotud kuludega BIHC-i kontolt kaardivaldajatele K. Kangurile ja T. Pedjasaarele (kd 174, lk 34-37). Seega tunnistajate S. Kunsingu ja K. Ruusmaa ütlustest ning õigusabi palvega saadud tõenditest nähtub, et äriühingutesse AS ICI Trust ja BIHC on K. Kangur paigutanud oma raha, mida hiljem on kasutatud temapoolse investeeringuna OÜ-sse Ikaros Grupp looduskaitseliste piirangutega kinnistute soetamisel. Kriminaalasja materjalidest ilmneb, et süüdistuses toodud perioodil so 06.11.2001–06.10.2003. a, on OÜ Ikaros Grupp poolt omandatud looduskaitseliste piirangutega kinnistud, mille soetamiseks on kasutatud K. Kanguri poolt OÜ-sse Ikaros Grupp paigutatud raha: 17.04.2007. a vaatlusprotokollis on kajastatud T. Pedjasaare töökohas 03.10.2006. a teostatud läbiotsimise (kd 156 lk 18-22) käigus ära võetud arvuti kõvaketta vaatlus (kd 159 lk 1-2, vaatluse lisad kd 159, 160, 161, 162). Eelnimetatud vaatluse käigus leiti arvuti kõvaketta koopialt fail nimega Ikaros osalused2.xls, millest nähtub, et üheks finantseerijaks looduskaitseliste piirangutega kinnistute ostmisel OÜ Ikaros Grupp poolt oli K. Kangur, kes on viidatud failis tähistatud „K“ või „Kalev“ (160 kd, lk 188). Tabelist nähtub, et K. Kanguri OÜ-sse Ikaros Grupp paigutatud raha on kasutatud järgmiste looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostmiseks: Kinnistu Kuupäev Maksumus Lepingu asukoht Mere 06.11.01 132 024,60 Kd 80, lk 207-210 Lohu 06.11.01 56 367,70 Kd 78, lk 83-86 1/3 Tohkre-Juhanist 06.11.01 121 630,50 Kd 78,lk 130-134 Vahe-Eedi 18.02.02 245 000,00 Kd 78, lk 35-38 Suure-Männiku 18.02.02 185 000,00 Kd 77, lk 42 Ivaski I 04.03.04 2 130,00 23.05.02 191 685,60 Kd 4, lk 189-195 Kõrtsi 19.09.03 1 940,00 Kd 78, lk 96-103 24.09.03 5 000,00 06.10.03 86 343,10 T. Pedjasaare arvuti kõvakettalt leitud failis nimega Ikaros osalused2.xls on kajastatud OÜ Ikaros Grupp poolt soetatud looduskaitseliste piirangutega kinnistutena ka Ivo-Mändiko ja Jugu, kuid kuivõrd puudub dokumentatsioon kinnistute soetamise kohta OÜ Ikaros Grupp poolt, siis pole neid kriminaalasjas käsitletud kinnistutena, mille soetamisse oleks K. Kangur investeerinud. Ka Kriminaalasjas läbi viidud raamatupidamisekspertiisis nr 25-07, 25.07.2007. a (kd 187, lk 47-61,100-101), on ekspert vastates 13. Küsimusele „Millised on OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell kinnisvarainvesteeringud looduskaitseliste piirangutega kinnistutesse, kelle poolt ja kuidas on need investeeringud teostatud ja kui suures summas“, uurimuslikus osas märkinud, et OÜ Ikaros Grupp

201(300)

raamatupidamises ei kajastu looduskaitseliste piirangutega kinnistud Ivo-Mändiko ja Jugu (kd 187, lk 52). OÜ Ikaros Grupp varade hulgas on ka 06.11.2001. a soetatud looduskaitseliste piirangutega kinnistu Mere, mille soetusse on K. Kangur paigutanud raha. Kuna Mere kinnistuga OÜ Ikaros Grupp raamatupidamisdokumentide kohaselt ei ole edasisi tehinguid tehtud, ei ole nimetatud kinnistud kajastatud K. Kanguri investeeringult saadud kasumiarvestuses OÜs Ikaros Grupp. Ülejäänud ülaltoodud tabelis 06.11.2001. a kuni 06.10.2003. a OÜ Ikaros Grupp poolt soetatud looduskaitseliste piirangutega kinnistud, millesse K. Kangur investeeris, müüdi edasi või kasutati vahetusmenetluses riigiga ja nende tehingute tulemusena tekkinud kasumit on süüdistuses K. Kangurile ette heidetud altkäemaksu summana. OÜ Ikaros Grupp raamatupidamisdokumentidest ja OÜ Ikaros Grupp ning Eesti Vabariigi vahel toimunud kinnistute vahetuslepingutest ilmneb, et OÜ Ikaros Grupile kuulunud looduskaitseliste piirangutega maadest on Tohkre-Juhani, Lohu ja Kõrtsi kinnistud vahetatud 13.07.2006. a Kotkapesa ja Järve kinnistute vastu (kd 78 lk 73-81) ja Vahe-Eedi ning Väike-Männiku kinnistu on vahetatud koos OÜ-e Mell kuuluva Suuretüki kinnistuga 06.03.2006. a Võhma kinnistu vastu (kd 78 lk 5-14). Konkreetselt on ülaltoodud tabelis märgitud OÜ Ikaros Grupp poolt soetatud looduskaitseliste piirangutega kinnistutega: Lohu, Tohkre-Juhani, Vahe-Eedi, Suure-Männiku, Ivaski I ja Kõrtsi on OÜ Ikaros Grupp poolt teostatud järgmisi tehinguid: Tohkre-Juhani, Lohu ja Kõrtsi kinnistud. � OÜ Ikaros Grupp on kinnistud ostnud hinnaga 545 000 (sh 1/3 Tohkre-Juhanist 120 000

krooni, 2/3 Tohkre-Juhanist 280 000 krooni, Lohu 55 000 krooni ja Kõrtsi 90 000 krooni) (kd 78 lk 130-134, lk 115-129, lk 83-87, lk 96-103).

� Äriühingu raamatupidamisarvestuses on nende kinnistute soetusmaksumuse hulka arvestatud lisaks ostuhinnale notaritasud ja hindamised summas 9 686,60 krooni (sh 1/3 Tohkre-Juhani 1 630,50 krooni, 2/3 Tohkre-Juhani 3 405,30 krooni, Lohu 1 367,70 krooni, Kõrtsi 3 283,10 krooni). Failis „Ikaros osalused2.xls“ notaritasusid ja hindamisi arvesse võetud ei ole ja OÜ Ikaros Grupp poolt soetatud looduskaitseliste piirangutega maade soetamisse investeeritud summade kasuosa arvutamisel süüdistuses, ei ole samuti notaritasusid ja hindamisi arvestatud.

� Kinnistud on vahetatud 13.07.2006 Eesti Vabariigiga, seejuures Lohu A-136 vahetusel hinnatud väärtusega 267 587 krooni, Kõrtsi kinnisasi vahetusel hinnatud väärtusega 476 728 krooni ja Tohkre-Juhani kinnisasi vahetusel määratud väärtusega 702 071 krooni (kd 78, lk 73-81). Kinnistud vahetati Järve ja Kotkapesa kinnistute vastu, millede väärtuseks oli hinnatud 1 501 287 krooni (sh Kotkapesa 201 287 krooni ja Järve 1 300 000 krooni). Kasu kinnistute vahetusest on 951 386 krooni (saadud kinnistute väärtus 1 501 287 krooni miinus ostetud kinnistute soetus 545 000 krooni miinus vahetavate kinnistute väärtuse 50 000 kroonilist erinevust ületav osa 4 901 krooni) (kd 78 lk 73-81). Kasu arvestamisel tuleb silmas pidada, et kuivõrd kriminaalasja materjalidest ei nähtu, kelle poolt on finantseeritud Tohkre-Juhani 2/3 osa ost 09.09.2005, siis kinnistute vahetusest saadud kasust so 951 386 kroonist on maha arvestatud 2/3 Tohkre-Juhani kinnistu kasuosa ning seega on nimetatud asjaolu arvestades kasuosa vahetusest riigiga 488 785, 47 krooni

� Raamatupidamisarvestuses kasumit vahetusest arvestatud ei ole. Vahetusena saadud kinnistud Järve ja Kotkapesa on arvele võetud ära antud kinnistute soetusmaksumuses ning vahetavate kinnistute väärtuse 50 000 kroonilist erinevust ületav osa 4 901,00 krooni (OÜ Ikaros Grupp pearaamatu väljatrükk perioodi 01.01.2006-31.12.2006 kohta, kd 164, lk 24-25).

� Kotkapesa ja Järve kinnistute edasimüügil OÜle Sarbas 28.08.2006 on saadud kasu 1 748 713 krooni (s.o. müügihind 3 250 000,00 miinus kinnistute vahetusel hinnatud väärtused kokku 1 501 287 krooni). Notariaalne leping Kotkapesa ja Järve kinnistute müügi kohta asub kd 78 lk 150-161. OÜ Ikaros Grupp pangakonto nr 221011002821 väljavõtte kohaselt on OÜlt Sarbas

202(300)

laekunud 23.08.2006 eelnimetatud kinnistute eest 150 000 krooni ja 29.08.2006 ülejäänud ostusumma so 3 100 000 krooni, kd 190, lk 45). Ka Kotkapesa ja Järve kinnistute müügikasumi arvestamisel on silmas peetud, et kuivõrd kriminaalasja materjalidest ei nähtu, kelle poolt on finantseeritud Tohkre-Juhani 2/3 osa ost 09.09.2005, siis vahetusest saadud kinnistute edasimüügi kasust so 1 748 713 kroonist on maha arvestatud 2/3 Tohkre-Juhani kinnistu kasuosa ning seega on nimetatud asjaolu arvestades kasuosa vahetusel saadud kinnistute Kotkapesa ja Järve edasimüügist 898 421,36 krooni.

Eeltoodust ilmneb, et OÜ Ikaros Grupp poolt soetatud looduskaitseliste piirangutega kinnistute Tohkre-Juhani, Lohu ja Kõrtsi vahetusest riigiga ja nende vastu riigilt saadud kinnistute Kotkapesa ja Järve edasimüügi kogukasu OÜ-le Ikaros Grupp oli 1 387 206, 83 krooni (so 488 785, 47 + 898 421,36). Kuivõrd kohtumenetluses uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et K. Kanguri osalus OÜ-s Ikaros Grupp poolt looduskaitseliste piirangutega kinnistute soetamisse moodustas 50,90 % , siis seega on Kalev Kanguri kasuosa suurus eelkirjeldatud tehingutelt 705 672, 11 krooni. Vahe-Eedi ja Suure-Männiku kinnistud. � OÜ Ikaros Grupp on ostnud kinnistud hinnaga 430 000 krooni sh (Vahe-Eedi 245 000 krooni

(kd 78 lk 35-38); Suure-Männiku on soetatud 185 000 krooniga ning 02.11.2005 jaotatud kaheks: OÜ Ikaros Grupp Päevaraamatu väljatrükist perioodi kohta 01.01.2005-31.12.2005 nähtub, et Suure-Männiku hinnaks on pärast kinnistu jagamist raamatupidamisarvestuse kohaselt 105 467,30 krooni ja Väike-Männiku hinnaks 79 532,70 krooni.) (kd 78 lk 35-38, lk 46-56; kd 164, lk 160)

� Suure-Männiku kinnistu müüdi peale jagamist 02.11.05 OÜ-le Saarte Investeering (kd 77, lk 43-51). Kasu müügist 294 532,70 krooni (müügihind 400 000 krooni miinus raamatupidamislik soetushind 105 467,30 krooni). OÜ Saarte Investeering poolt kanti 02.11.05 lepingu alusel OÜ Ikaros Grupp pangakontole nr 221011002821 Suure-Männiku kinnistu eest 30.12.2005 summa 400 000 krooni (kd 190, lk 41)

� Vahe-Eedi kinnistu ja Väike-Männiku kinnistu vahetati 17.03.2006 koos OÜle Mell kuuluva Suuretüki kinnisasjaga Võhma kinnistu 5/11 kaasomandi vastu. Vahe-Eedi vahetusel määratud väärtuseks oli 1 448 885 krooni ja Väike-Männiku vahetusel hinnatud väärtuseks oli 140 000 krooni. (kd 78 lk 5-14). Kasu vahetusest 1 289 103,66 krooni (5/11 Võhma kinnistu väärtusest 1 613 636,36 krooni miinus Vahe-Eedi ja Väike-Männiku soetushind 324 532,70 krooni)

� Võhma kinnistu 5/11 kaasomand müüdi 03.05.06.a O. Panfilovile. Kasu müügist 687 272,64 krooni (müügihind 2 300 909 krooni miinus Võhma kinnistu 5/11 kaasomandi väärtus 1 613 636,36 krooni) (kd 78 lk 59-67).

Eeltoodust ilmneb, et OÜ Ikaros Grupp poolt soetatud looduskaitseliste piirangutega kinnistute Vahe-Eedi ja Suure-Männiku tehti eelnimetatud tehingud: Suure-Männiku kinnistust eraldati Väike-Männiku kinnistu, mis vahetati koos Vahe-Eedi ja OÜ-le Mell kuuluva Suuretüki kinnistuga riigile kuuluva Võhma kinnistu vastu, mis võõrandati. Samuti müüs OÜ Ikaros Grupp Suure- Männiku kinnistu. OÜ Ikaros Grupp kogukasu nimetatud tehingutelt oli kokku 2 270 909 krooni (so 1 289 103,66 + 981 805,34). Kuivõrd kohtumenetluses uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et K. Kanguri osalus OÜ-s Ikaros Grupp poolt looduskaitseliste piirangutega kinnistute soetamisse moodustas 50,90 %, siis seega on K. Kanguri kasuosa suurus eelkirjeldatud tehingutelt 1 155 211,41 krooni. Ivaski I kinnistu. Ivaski I kinnistu on müüdud 29.04.04. a OÜ-le KV-Tarantel hinnaga 527 000 krooni. Kasu kinnistu müügist 337 000 krooni (müügihind 527 000 krooni miinus ostuhind 190 000 krooni) (kd 74 kd lk 165, lk 189-195, lk 166-188). Kuivõrd kohtumenetluses uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et K. Kanguri osalus OÜ-s Ikaros Grupp poolt looduskaitseliste piirangutega kinnistute

203(300)

soetamisse moodustas 50,90 %, siis seega on K. Kanguri kasuosa suurus eelkirjeldatud tehingult 171 431, 90 krooni. Kokkuvõtvalt teenis K. Kangur OÜ-sse Ikaros Grupp paigutatud investeeringutelt kasu järgmiselt:

• K. Kanguri kasuosa, mis saadi K. Kanguri kaasinvesteerimisel ostetud looduskaitseliste piirangutega kinnistute vahetamisel riigiga keskkonnaministri käskkirjade 06.03.2006 nr 263 (Vahe-Eedi, Väike-Männiku kinnistud) ning 07.07.2006 nr 797 (Lohu, Tohkre-Juhani, ja Kõrtsi kinnistud) alusel, oli kokku 904 412,2 krooni (248 645, 17 +655 767,03);

• K. Kanguri kasuosa, mis saadi OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvate kinnistute võõrandamisel, mis olid omandatud loodukaitseliste piirangutega kinnistute vahetamisel riigiga käskkirjade 06.03.2006 nr 263 (Võhma kinnistu) ning 07.07.2006 nr 797 (Kotkapesa ja Järve kinnistud) alusel ning Suure-Männiku kinnistu võõrandamisel OÜ Saarte Investeering kokku oli kokku 956 471, 32 krooni ( 457 026,94+499 444,38);

• K. Kanguri kasuosa, mis saadi looduskaitselise piiranguga kinnistu Ivaski I võõrandamisel 29.04.04 OÜle KV Tarantel, oli 171 431, 90 krooni

Kokku sai K. Kangur investeeringutelt OÜsse Ikaros Grupp kasu 2 032 315,42 krooni (904 412,2 krooni + 956 471, 32 krooni + 171 431, 90). Kogu OÜ-sse Ikaros Grupp looduskaitseliste piirangutega kinnistute investeeringuks paigutatud kasuosa on kajastatud raamatupidamisekspertiisi arvamuslikus osas (kd 187, lk 100-101), kus on tehtud viide ekspertiisiakti uurimuslikule osale, milles on kajastatud K. Kanguri kasuosa konkreetsete tehingute lõikes (kd 187, lk 57-58). Kogutud tõendid kinnitavad, et K. Kangur sai T. Pedjasaarelt altkäemaksu 2 032 315,42 krooni ulatuses. Altkäemaks oli K. Kangurile antud üle võimalusena investeerida OÜ-sse Ikaros Grupp ning teenida oma investeeringult kasu, mida K. Kangur teenis summas 2 032 315,42 krooni. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium jälitustegevusega kogutud tõendeid ning tunnistajate ütlusi, mis samuti nagu ülalkirjeldatud tõendid, näitavad K. Kanguri varjatud tegutsemist OÜ-s Ikaros Grupp ja tema rolli ülalkäsitletud OÜ Ikaros Grupp tehingutes looduskaitseliste piirangutega kinnistutega, millelt K. Kangur teenis kasu, mis süüdistuses on käsitletav talle etteheidetud altkäemaksuna T. Pedjasaarelt. 18.08.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et K. Kangur ja T. Pedjasaar vestlevad telefoni teel 28.07.2006. a kell 12.35 ja lepivad kokku kohtumise Tartus (kd 8, lk 52-53). Samal päeval, so 28.07.2006. a kell 16.16 helistab Kalev K. Kangur T. Taavetile, leppides kokku kohtumise Tartumaal asuvas šašlõkibaaris Naosbar (kd 8, lk 53-54). Jälitusprotokolli kohaselt 28.07.2006. a kell 17.00 paiku saabuvad kokkulepitud kohtumispaika Naosbar K. Kangur ja T. Taavet, et arutada tehinguid Kotkapesa ja Järve kinnistutega, mida T. Taavet on soovinud omandada juba varem ja mis on K. Kanguri korraldamisel vahetatud riigi poolt OÜ Ikaros Grupile. Kohtumisel pealtkuulatud vestluse käitus teatab K. Kangur T. Taavetile, et viimane ei pea looduskaitseliste piirangutega maid hankima, et vahetusega riigilt tema jaoks huvipakkuvaid kinnistuid Järve ja Kotkapesa omandada, kuna nimetatud kinnistud on vahetusega saanud T. Pedjasaar. K. Kangur ütleb T. Taavetile, et helistagu viimane T. Pedjasaarele ning teatagu oma nimi ja kinnistute ostusoov ja samuti annab K. Kangur T. Taavetile teada, et T. Pedjasaar teab, et T. Taavet temale helistab Kotkapesa ja Järve kinnistu ostusooviga. K. Kanguri ja T. Taaveti vestlusest ilmneb, et kinnistute maksumuse osas on K. Kangur ja T. Taavet juba varem kokku leppinud (kd 8, lk 54-56). Jälitusprotokollist nähtuvalt kohtuvad sama päeva õhtul pärast K. Kanguri kohtumist T. Taavetiga Naosbaris K. Kangur ja T. Pedjasaar Tartu Kaubamaja kõrval parkimisplatsil (kd 8, lk 56-57).

204(300)

31.07.2006. a kell 13.12 helistavad T. Pedjasaar ja T. Taavet. Kõnest ilmneb, et nii nagu T. Taavet K. Kanguriga 28.07.2006 kohtumisel kokku leppis, teatab T. Taavet T. Pedjasaarele, et viimane ootas ilmselt tema kõnet ning T. Pedjasaar saab kohe aru, millisest kahest kinnistust T. Taavet on huvitatud. Kõnest ilmneb, et tehingu asjaolud on T. Taavetil enne kõnet T. Pedjasaarega juba läbi arutatud ning T. Pedjasaarega arutatakse, millal määrata notari aeg ja lepitakse kokku edasise suhtlemise osas (kd 8, lk 60-61). Samal päeval kell 13.22 (kd 8, lk 62-63) ja kell 13.43 helistavad T. Pedjasaar ja T. Taavet veel kord ning arutavad tehingu toimumise aegu augustikuus. Samuti selgub kõnest, et T. Taavetil on kinnistute hind varasemalt K. Kanguriga kokku lepitud 1, 8 miljoni krooni suuruses ning T. Pedjasaar on sellest teadlik ja soovib, et tehingu kulud jääksid ostja kanda. T. Taavet teatab T. Pedjasaarele, et kinnistud ostab ta juriidilise isiku nimele (kd 8, lk 63-66). Jälitusprotokollist ilmneb, et 05.08.2006. a kell 11.07 helistab T. Pedjasaarele keegi K. Koppel, kes on huvitatud kinnistust, mida T. Taavetki soovib osta. T. Pedjasaar teatab K. Koppelile, et seal on 2 tükki Tartu vallas ja on ära müüdud, st notari aeg on kokku lepitud, aga tehingut veel toimunud ei ole. K. Koppel uurib võimalust, et kui ta rohkem maksaks, kui senine potentsiaalne ostja, näiteks 3 miljoni kanti kinnistu eest, kas oleks võimalik tehing teha temaga. T. Pedjasaar teatab K. Koppelile, et ta ei otsusta üksi, sest tal on vaja äripartneriga läbi rääkida. Lepitakse kokku, et suheldakse hiljem (kd 8, lk 73-74). 06.08.2006. a kell 16.21 helistab T. Pedjasaar K. Kangurile ning teatab, et soovib konsulteerida ühte asja enne järgmist nädalat (kd 8, lk 74-75). Vahepeal, so 07.08.2006 kell 11.05 helistab K. Koppel uuesti T. Pedjasaarele, et uurida, mida viimane on otsustanud seoses Järve ja Kotkapesa kinnistute kõrgema hinnaga müügi osas ja T. Pedjasaar teatab, et ta katsub oma äripartneri nüüd üles otsida, et ei ole vee jõudnud viimasega arutada ja et võib mõned päevad aega see võtta (kd 8, lk 76). 07.08.2006. a helistab kella 16 paiku T. Pedjasaarele kakas korda T. Taavet ja teatab, et ta ei jõua kinnistute ostmiseks vajaminevat laenu ära vormistada ilmselt enne kokkulepitud notari aega. Arutavad, et peaks uue notari aja panema (kd 8, lk 80-81). 09.08.2006. a helistab kell 13.15 T. Pedjasaarele taas K. Koppel ning T. Pedjasaar ütleb, et on teise ostjaga Järve ja Kotkapesa tehingus hetkeks aja maha võtnud ning mõtleb. K. Koppel teatab, et tema pakkumine on kinnistute osas endiselt jõus. Samal päeval ilmneb kell 14.09 toimunud telefonikõnes, et K. Koppel on käinud kinnistuid kohapeal uurimas ja on valmis ostma 3,5 miljoniga mõlemad kinnistud (kd 8, lk 102-103). 14.08.2006. a helistab kell 10.16 T. Pedjasaarele T. Taavet, avaldades mõtteid, et varsti peaks tehingu Järve ja Kotkapesa osas ära tegema. T. Taavet on uurinud kinnistukandeid. Lepitakse kokku kohtumine T. Pedjasaare ja T. Taaveti vahel Tartus (kd 8, lk 110-111). Samal päeval kell 16.29 helistab T. Pedjasaarele K. Koppel, soovides samuti Kotkapesa ja Järve kinnistu tehingute osas T. Pedjasaarega kokku saada. T. Pedjasaar ütleb K. Koppelile, et kinnistu omanik on Ikarus Grupp OÜ (kd 8, lk 112). 14.08.2006. a kell 20.03 kohtuvad T. Pedjasaar ja K. Koppel Tartus kohvikus Big Ben. T. Pedjasaar tunneb vestluse alguses huvi, kust K. Koppel üleüldse sai infot, et T. Pedjasaar müüb Kotkapesa ja Järve kinnistuid ning K. Koppel vastab, et kellegi tuttava kaudu. K. Koppel uurib, kas tegu on riigilt vahetusega saadud kinnistutega ja T. Pedjasaar kinnitab seda. T. Pedjasaar ütleb K. Koppelile, et tema on rahul oma vahetusega juhul, kui selle hinnaga saab ära müüdud. Samuti ütleb T. Pedjasaar seoses Kotkapesa ja Järve kinnistutega, et tema äripartner siin tegi nendega (teise ostja so Taavetiga) nagu põhiliselt kaupa, kellega praeguseks veel notarisse jõutud ei ole, aga et see ostja, kellega T. Pedjasaare äripartner kaupa tegi, ei ole veel pangast jõudnud laenuraha saamist kinnistute ostmiseks korda ajada (kd 8, lk 115-118).

205(300)

15.08.2006. a kell 10.31 helistavad T. Pedjasaar ja T. Taavet ning lepivad kokku kohtumise Tartus Shakespeare kohvikus (kd 8, lk 121). 15.08.2006. a kohtuvad T. Pedjasaar ja T. Taavet Shakespeare kohvikus. T. Pedjasaar teatab T. Taavetile, et keegi K. Koppel tunneb samuti huvi Kotkapesa ja Järve kinnistute vastu ja pakub mõlema eest kokku 3,5 miljonit krooni. T. Taavet vastab, et temal olid kõik asjad varem kokku lepitud ja nagu T. Pedjasaar teab, sealhulgas ka hind. T. Pedjasaar annab mõista, et ta teab, et see kokkulepe sõlmiti T. Taavetil juba varem ja mitte T. Pedjasaarega (kd 8, lk 122). T. Taavet avaldab ka arvamust, et ta oleks võinud siis juba ise looduskaitseliste piirangutega maid vahetada, et nende vastu Kotkapesa ja Järve kinnistuid saada. Kohtumise kestel toimunud vestluses avaldab T. Taavet pahameelt, et tema suhtes oleks see ebaaus, kui keegi temale lubatud kinnistud nüüd kõrgema hinnaga endale saaks ja et kui T. Taavet ei oleks neid kinnistuid soovinud, ei oleks võib-olla neid T. Pedjasaarele riigi poolt vahetatud. T. Pedjasaar teatab, et tal oli teada küll, et kinnistutele on kindel ostja, aga Pedjasaar oleks huvitatud kõrgema hinnaga müümisest. T. Pedjasaar ütleb vestluse lõpuks T. Taavetile, et rääkigu ise veel st konsulteerigu hinna osas. (kd 8, lk 121-124). T. Pedjasaare ja T. Taaveti kohtumisest ilmneb, et kokkulepe Kotkapesa ja Järve kinnistute omandamiseks oli T. Taavetil K. Kanguriga. K. Kangur oli otsustanud selle enne vahetusmenetlust. Ka oli K. Kangur otsustanud, et T. Taavet ei teosta ise riigiga vahetust, et saada tema omanduses olevate looduskaitseliste piirangutega maade vastu Järve ja Kotkapesa kinnistuid, vaid need kinnistud vahetatakse OÜ-le Ikaros Grupp ning samuti on varem kokku lepitud K. Kanguri ja T. Taaveti vahel kinnistute müük ca vahetusel määratud hinnaga. K. Kangurit nimetab T. Pedjasaar K. Koppeliga suheldes oma äripartneriks OÜ-s Ikaros Grupp. T. Taavetiga suheldes ilmneb, et mõlemad vestluspooled saavad aru ilma nimesid nimetamata, et T. Taavet on tehingu tingimused Kotkapesa ja Järve kinnistute osas leppinud kokku K. Kanguriga. Nagu T. Pedjasaare ja T. Taaveti kohtumisel lõpus selgus, soovitas T. Pedjasaar T. Taavetil veel konsulteerida isikuga, kellega oli tehing kokku lepitud, ehk siis tõendite kohaselt K. Kanguriga. Ilmekas on ka see, et jälitusprotokolli kohaselt ongi 15.08.2006. a pärast T. Pedjasaarega kohtumise lõppemist kell 12.31 T. Taavet jätnud teate K. Kanguri telefoni postkasti sõnumiga : „Ee, tervist! E-ee, Taavi siinpool. Vajalik oleks kuidagi kiiresti konsulteerida, jah. Äkki saav kuidagi kontakti, helista äkki. Olgu.“(kd 8, lk 125) K. Kanguri äripartneriks ja osanikuks olemist OÜ-s Ikaros Grupp ning seda, et K. Kangur realiseeris läbi OÜ Ikaros Grupp oma ärihuvisid kinnitab T. Pedjasaar 15.08.2006. a kell 13.51 telefonivestluses K. Koppeliga, selgitades olukorda Kotka ja Järve kinnistute tehinguga ja T. Taavetiga kokkuleppeid K. Koppelile (kd 8 lk 125-126). Tähelepanu väärib ka see, et aktiivse suhtluse ajal Kotkapesa ja Järve kinnistute potentsiaalsete ostjatega helistab 16.08.2006. a kell 11.22 K. Kangurile ning uurib, kas oleks võimalik K. Kanguriga kokku saada 14.00 paiku (kd 8, lk 126-127).Varjatud jälgimise fikseeringu kohaselt ilmneb, et kell 14.15 sõidab T. Pedjasaar oma autoga Mitsubishi Grandis nr 368 MFK Maa-ameti juurde ning läheb Maa-ametisse, kust mõne minuti pärast väljuvad koos K. Kanguriga ja lähevad Sõstra tn 2 asuvasse pubisse Kamikadze, kus viibivad kella 14.24 kuni 14.40. Seejärel siirduvad nad K. Kanguri töökoha juurde, kus T. Pedjasaar annab K. Kangurile kollase ümbriku ja lahkub (kd 8, lk 34). 17.08.2006. a kell 09.27 on omakorda T. Taavet saatnud K. Kangurile sõnumi „ Vajadus kiiresti konsulteerida“ (kd 8 lk 127). 20.10.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 18.08.2006. a kell 10.18 helistavad T. Pedjasaar ja T. Taavet, et arutada Kotkapesa ja Järve kinnistutega seotud tehingu aspekte ja T. Pedjasaar annab

206(300)

mõista, et see ei ole telefonijutt ja et võiks kokku saada, et hindadest rääkida ja T. Taavet annab T. Pedjasaarele mõista, et ta tahab enne K. Kanguriga kokku saada ja aru pidada. Telefoni teel ei taha vestelda (kd 8, lk 151-153): Pärast seda saatis 18.08.2006. a kell 12.39 T. Taavet K. Kangurile sõnumi: “Vajadus sellel nädalal kindlasti kohtuda. Palun teata enda võimalustest. Taavi.“ (kd 8, lk 154) ning K. Kangur vastas sellele 18.08.2006. a kell 12.39 sõnumiga, milles teatas kohtumise ajaks „Täna“., mispeale T. Taavet kell 13.53 saatis sõnumi K. Kangurile küsimusega: “Mis kell ja kus ?“ (kd 8, lk 154). Samal päeval, so 18.08.2006. a kell 19.32 helistavad ka K. Kangur ja T. Pedjasaar ning lepivad kokku kohtumise (kd 8, lk 154-155). 20.08.2006. a kell 14.01 helistavad T. Pedjasaar ja T. Taavet ning T. Pedjasaar uurib, mida T. Taavet on otsustanud. T. Taavet annab mõista, et suhtles kinnistute teemal K. Kanguriga ja viimati reedel ning T. Pedjasaar pakub, et võiks kokku saada T. Taavetiga, et lõplikult asjad paika panna, et saaks tehinguga edasi minna (kd 8, lk 155-156). 21.08.2006. a kell 10.28 helistab T. Pedjasaar K. Koppelile ning teatab, et ka endine ostja oli valmis pakkuma kõrgemat hinda ning kuigi K. Koppel pakub võimalust maksta kinnistute eest veelgi rohkem, teatab T. Pedjasaar, et tehing tuleb ikkagi kinnistute osas algse ostjaga (kd 8, lk 157-158). 22.08.2006. a kell 15.11 helistavad T. Pedjasaar ja T. Taavet ning lepivad kokku kohtumise samal päeval kella viieks tehingu konkreetsete asjaolude täpsustamiseks T. Pedjasaare kontoris Tartus Ülikooli tänav 12 (kd 8, lk (lk 165-166). Pärast kohtumist samal päeval 22.08.2006. a helistab T. Pedjasaar veel T. Taavetile täpsustamaks, kas ta peab notari juurde veel midagi täiendavalt kaasa võtma või andmeid edastama (kd 8, lk 167-170). 25.08.2006. a kell 14.07 on T. Taavet saatnud K. Kangurile sõnumi: “Oskad sa kellaaega äkki öelda?“(kd 8, lk 172). Kriminaalasja materjalide kohaselt müüdi Kotkapesa ja Järve kinnistute OÜle Sarbas 28.08.2006. a hinnaga 3 250 000 krooni (kd 78 lk 150-161). OÜ Ikaros Grupp pangakonto nr 221011002821 väljavõtte kohaselt on OÜlt Sarbas laekunud 23.08.2006. a eelnimetatud kinnistute eest 150 000 krooni ja 29.08.2006. a ülejäänud ostusumma so 3 100 000 krooni (kd 190, lk 45). Ka pärast tehingu toimumist on T. Taavet suhelnud K. Kanguriga, mida kinnitavad nende vahel 30.08.2006. a ja 31.08.2006. a telefoni teel vahetatud sõnumid, milles lepitakse kokku kohtumist (kd 8, lk 174). 01.09.2006. a kell 16.49 helistab K. Kangur T. Taavetile ning lepib temaga kokku kohtumise kohas, kus nad on ka varem kohtunud (kd 8, lk 177). Seoses Kotkapesa ja Järve kinnistute müügiga OÜ-le Sarbas, andis 9. detsembri 2009. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi K. Koppel. K. Koppeli ütlustest nähtub, et tal oli huvi osta OÜ-lt Ikaros Grupp Kotkapesa ja Järve kinnistuid. Ta suhtles sel teemal T. Pedjasaarega. Selgus, et T. Pedjasaare paarimehel, kellega koos ta kinnistute müüki ajas, oli juba varem kokkuleppe T. Taavetiga samade kinnistute müümiseks. T. Taaveti 8. detsembri 2009. a kohtuistungil antud ütlused on kooskõlas varemkäsitletud jälitustegevusega kogutud tõenditega. T. Taavet selgitas, et tundis K. Kangurit hästi ning pöördus 2005 aastal K. Kanguri poole riigi maa (hilisemad Kotkapesa ja Järve kinnistud) omandamise sooviga, mis piirnes teda huvitava kinnistuga. T. Taavet seletas, et kohtus 2005.aastast alates K. Kanguriga erinevates kohtades Tartus ja selle ümbruses, et kinnistutega seonduvat arutada ning et juttu oli ka riigiga vahetuse võimalusest. Millalgi 2006 suvel teatas K. Kangur talle, et kinnistut on võimalik osta hinnaga 1,8 miljonit krooni. K. Kangur rääkis talle veel võimalusest lisaks Järve

207(300)

kinnistule omandada Kotkapesa kinnistu, millest T. Taavet samuti huvitus. K. Kangur teatas, et tehingu teiseks osapooleks on T. Pedjasaar, kellega tuleb tehing läbi viia. T. Taaveti ütluste kohaselt tekkis kinnistutele ka teine ostja K. Koppel, kes pakkus T. Pedjasaarele kinnistute eest kõrgemat hinda. T. Taavet suhtles sel teemal K. Kanguriga ning sai võimaluse kinnistud ise kõrgema hinnaga osta OÜ-le Sarbas. Eeltoodust ilmneb, et K. Kangur oli otsustajaks, et kinnistud, mis kuulusid OÜ-le Ikaros Grupp so Kotkapesa ja Järve, müüdaks T. Taavetile ning T. Pedjasaare osaks oli tehingu vormistamine T. Taavetiga. Märkimist väärib siinjuures asjaolu, et kuigi OÜ Ikaros Grupp osanikuks oli äriregistri kohaselt ka R. Markus, siis kordagi ei pöördunud T. Taavet tehinguga seotud küsimustes tema poole. Samuti ei ole nimetanud T. Pedjasaar kunagi vajadust kooskõlastada või nõu pidada tehingute osas R. Markusega. T. Pedjasaar on vihjanud hoopis mingile äripartnerile, kes on hõivatud inimene ning kriminaalasjas kogutud tõendid näitavad, et Kotkapesa ja Järve kinnistute müügitehingu küsimuses OÜ-lt Ikaros Grupp OÜl-e Sarbas, suhtlesid T. Taavet ja T. Pedjasaar ainult K. Kanguriga. T. Pedjasaare kaitsja taotlusel kuulati 26. mai 20011. a kohtuistungil üle tunnistajana R. Markus, kes, oli mõnda aega OÜ-s Ikaros Grupp koos T. Pedjasaarega osanikuks. R. Markus selgitas ülekuulamisel, et T. Pedjasaar arutas temaga OÜ-s Ikaros Grupp toimuvaid tehinguid, kuigi Järve ja Kotkapesa ega ka Võhma kinnistutega seotud tehingutega ta ise ei tegelenud. Kohtukolleegium leiab, et R. Markuse ütlused ei ole usaldusväärsed, sest kogutud tõendite kohaselt OÜ Ikaros Grupp poolt riigiga 13.07.2006. a vahetuse tulemusel saadud kinnistute Kotkapesa ja Järve aga ka 17.03.2006. a vahetuse tulemusel OÜ-ga Mell kahasse saadud kinnisasja Võhma kinnistu (5/11 kaasomand) tehinguid korraldasid üksnes T. Pedjasaar ja K. Kangur. Kogutud tõenditest ei nähtu, et R. Markus oleks mingilgi moel osalenud eespoolnimetatud tehingutes. Lisaks kahandab R. Markuse ütluste usaldusväärsust asjaolu, et ta oli käesolevas kriminaalasjas T. Pedjasaare kaitsjaks kuni eelistungini 13.05.2009. a. Seega olid R. Markusele KrMS § 227 korras prokuratuuri poolt edastatud tutvumiseks kõik käesoleva kriminaalasja materjalid. Samas kohtueelsel uurimisel on 27.11.2006. a R. Markus ütlusi andmast keeldunud, põhjendades seda asjaoluga, et on T. Pedjasaare kaitsja (kd 13, lk 30-31). Seega ei kummuta R. Markuse ütlused süüdistuse väidet, T. Pedjasaar andis K. Kangurile võimaluse varjatult investeerida OÜ-sse Ikaros Grupp looduskaitseliste piirangutega kinnistutesse ning teha nendega hiljem tehinguid. Kohtukolleegium märgib, et süüdistuse kohaselt ei olegi K. Kangur OÜ Ikaros Grupp osanik, vaid on varjatult investeerinud OÜ-sse Ikaros Grupp poolt teostatavasse konkreetsesse projekti, milleks on looduskaitseliste piirangutega kinnistute ostu investeerimine ja hiljem nendega tehingute tegemine. Küll aga on süüdistuses teisiti käsitletud K. Kanguri varjatud tegutsemist OÜ-s Mell. OÜ Mell puhul on süüdistuse kohaselt ette heidetud K. Kangurile ka OÜ-s Mell varjatud osanikuks olemist. Kriminaaltoimiku kd 160 leheküljel 188 on kajastatud tabel OÜ Ikaros Grupp kinnisvarade ja osaluste kohta, milles on toodud Ikarose finantseerijad. Tabeli kohaselt on Ikarose finantseerijad „K“, Tarmo ja Raul. OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell vahetasid ühiselt 17.03.2006. a OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvad Vahe-Eedi kinnistu ja Väike-Männiku kinnistu koos OÜ-le Mell kuuluva Suuretüki kinnisasjaga Võhma kinnistu vastu (kd 78 lk 5-14). Võhma kinnistu müüdi OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell poolt, mida mõlemat esindas T. Pedjasaar 03.05.06 O. Panfilovile hinnaga 5 062 000 krooniga (kd 78 lk 59-67). Võhma kinnistu võõrandamisest said kasu nii OÜ Ikaros Grupp kui ka OÜ Mell ning seeläbi K. Kangur, kes oli raha paigutanud mõlemasse äriühingusse looduskaitseliste piirangutega kinnistute soetamiseks, millega tehti edasisi tehinguid. Kuna Võhma kinnistu on seotud nii OÜ-ga

208(300)

Ikaros Grupp kui OÜ-ga Mell, on K. Kanguri rolli nimetatud tehingutes käsitletud kõnes järgnevalt OÜ Melli puudutavas osas. OÜ Mell puhul oli K. Kangur finantseerinud nii OÜ Mell osa soetust kui ka investeerinud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostu ajavahemikul 18.09.2003-05.03.2004. a kokku 2 601 693 krooni ulatuses, mille järel oli K. Kanguri osalus OÜ-s Mell oli 90,3%. OÜ Mell soetas 150 000 krooni eest T. Pedjasaar 01.10.2003. a (kd 183 lk 2-6). OÜ Mell juhatuse liige oli alates 01.10.2003. a T. Pedjasaar, kes oli samast ajast äriühingu ainuosanik, osa suurusega 150 000 krooni (kd 183, lk 13). T. Pedjasaare töökohas teostati 03.10.2006. a läbiotsimine, mille käigus võeti ära arvuti kõvaketas (kd 156 lk 18-22). Kõvakettast 09.10.2006 tehtud koopiat (kd 156 lk 34-40) vaadeldi 17.04.2007. a (kd 159 lk 1-2) ja sellelt leiti fail „Kassa.xls“ (kd 161 lk 88-89). Fail „Kassa.xls“ kujutab tabeleid, mis kajastavad OÜ Melli investeeringute üle peetud arvestust isikute lõikes ajavahemikus 18.09.2003. a kuni 05.03.2004. a. Nimetatud failis kajastatud tabelites on T. Pedjasaar tähistatud märgistusega „Tarmo“ ja K. Kangur märgistusega „K“. Tabelitest nähtub, et K. Kangur ehk „K“ on süüdistuses toodud perioodil 18.09.2003. a kuni 05.03.2004. a investeerinud OÜ-sse Mell kokku 2 601693 krooni ning tema osalus OÜ-s Mell moodustab 90,3%. Samadest tabelitest nähtub, et T. Pedjasaare investeering samal perioodil on 278 712 krooni ning tema osalus OÜ-s Mell moodustab 9,7% (kd 161 lk 88-89). OÜ Melli osade ostu-müügi lepingust 01.10.2003. a nähtub, et OÜ Melli müüjate esindaja oli D. Vallner, kellele enne lepingu allakirjutamist oli T. Pedjasaar ostusummast tasunud 100 000 krooni ja ülejäänud 50 000 krooni kuulus tasumisele hiljem (kd 183 lk 2-6). Faili „Kassa.xls“ tabelis (kd 161 lk 88) on peetud eraldi arvestust „K“ ehk K. Kanguri investeeringute kasutamise osas. Tabeli lahtrist pealkirjaga „Sisse“ nähtub, et K. Kangur on 18.09.2003 investeerinud OÜ-sse Mell 75000 krooni ja lahtrist pealkirjaga „Välja“ nähtub, et 20.09.2003 on sellest summast kasutatud 20 000 krooni selgitusega „Käsiraha Mell ostuks“ ning 30.09.2003 on sellest summast kasutatud 55 000 krooni selgitusega „Melli ostu eest“. Lahtrist „Välja“ nähtub veel, et „K“ ehk K. Kanguri arvelt on tasumiseks arvestatud 01.10.2003. a selgitusega „riigilõiv“ 700 krooni ja „notari tasu“ 1 144 krooni ning selgitusega „Melli ostu eest“ 25 000 krooni. Selgitusega „Melli ostu eest“ on „K“ ehk K. Kanguri arvelt arvestatud tasumiseks ka 17.10.2003. a summa 35 000 krooni; 25.11.2003. a summa 5000 krooni ja 13.01.2004. a summa 6775 krooni. Ülaltoodud tõenditest nähtub, et K. Kangur, kelle tähistuseks viidatud tõendites on „K“ on finantseerinud juriidilise isiku OÜ Mell ostu ja nimetatud äriühingu soetusega seotud kulutusi. Faili „Kassa.xls“ tabelis (kd 161 lk 89) töölehel olevas tabelis on lahtris tähistusega „K“ ehk K. Kanguri investeeringuid käsitlevas lahtris kirje 08.10.2003. a summas 1 255 000 krooni. Samal kuupäeval, so 08.10.2003. a on OÜ Ikaros Grupp pangakontolt nr 221011002821 kantud üle OÜ Mell pangakontole nr 1120128188 summad 375 000 krooni, 525 000 krooni ja 355 000 krooni selgitusega „laen vastavalt lepingule“(OÜ Mell konto väljavõte: kd 190 lk 19; OÜ Ikaros Grupp konto väljavõte: kd 190 lk 35). Nimetatud summad kokku moodustavad 1 255 000 krooni, milline on märgitud K. Kanguri investeeringuna OÜ-sse Mell 08.10.2003. a tabelis, mis on failis „Kassa.xls“.

209(300)

Asjaolu, et OÜ Ikaros Grupp poolt OÜle Mell antud 1 255 000 krooni suuruse summa laenu puhul on tegu K. Kanguri investeeringuga OÜ-sse Mell, kinnitab T. Pedjasaare arvuti kõvaketta koopialt leitud fail Ikaros osalused2.xls, mille lahtrist „Välja“ nähtub, et K. Kanguri osas on 08.10.2003. a välja võetud summa 1 255 024 (160 kd, lk 190). Faili „Kassa.xls“ tabelites on näidatud, milliseid summasid on „K“ ehk K. Kangur investeerinud OÜ-sse Mell ja samuti nähtub tabelitest, kuidas on K. Kanguri investeeritud summasid kasutatud (kd 161 lk 88-89). Tabelite andmeil on „K“ ehk K. Kangur finantseerinud nii juriidilise isiku OÜ Mell soetust kui ka looduskaitseliste piirangutega kinnistute Suuretüki, Kaasavara¸ Kalda ja Nõmmjärve soetust ning ka ettemaksed looduskaitseliste piirangutega kinnistu Jugumetsa eest. Märkimist väärib asjaolu, et Faili „Kassa.xls“ tabelites (kd 161 lk 88-89) uurides ilmneb, et OÜ-sse Mell paigutatud summade osas on peetud arvestust „K“ ehk K. Kanguri ja „Tarmo“ ehk T. Pedjasaare osas. Tabelist seisuga 05.02.2004. a nähtub, et enne 27.11.2003. a on OÜ-sse Mell investeerinud üksnes K. Kangur. T. Pedjasaare poolne esimene investeering on tehtud tabelis toodud arvestuse kohaselt alles 27.11.2003. a summas 150 000 krooni (kd 161, lk 89). Seega näitab K. Kanguri ja T. Pedjasaare investeeringute osas tehtud arvestus, et OÜ Mell soetamiseks ning sellega seotud kulutusteks, aga ka enne 27.11.2003. a OÜ-sse Mell soetatud looduskaitseliste piirangutega kinnistute ostuks on kasutatud K. Kanguri poolt OÜ-sse Mell investeeritud summasid. OÜ Mell ning Eesti Vabariigi vahel toimunud kinnistute vahetuslepingutest ilmneb, et OÜ-le Mell kuulunud Suuretüki kinnistu on koos OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvate Vahe-Eedi ning Väike-Männiku kinnistutega vahetatud riigiga 06.03.2006. a Võhma kinnistu vastu (kd 78 lk 5-14). Kaasavara¸ Kalda, Nõmmjärve, Jugumetsa ja Soe kinnistud on OÜ Mell poolt võõrandatud. Konkreetselt on eelnimetatud kinnistutega OÜ Mell teostanud tehinguid, millelt on arvestatud kasuosa investeeringutelt looduskaitselise piiranguga kinnistutesse järgmiselt: Kaasavara, Kalda ja Nõmmjärve kinnistud

� OÜ Mell on kinnistud ostnud 08.10.2003. a, seejuures Kaasavara kinnistu soetati 190 000 krooni eest, Kalda kinnistu 370 000 krooni eest ja Nõmmjärve kinnistu 700 000 krooni eest (kd 80 lk 113-123, kd 80 lk 67-75, kd 80 lk 162-174).

� Eeltoodud kolm kinnistut võõrandati 26.05.2004 T. Lillemetsale koguhinnaga 2 200 000 krooni (kd 80, lk 97-112). Kinnistute võõrandamisel on OÜ Mell saadud kasu 940 000 krooni so võõrandamishind miinus soetushind (2 200 000,00 – 190 000 – 370 000 – 700 000).

OÜ Mell kasu nimetatud tehingutelt oli 940 000 krooni. Kuivõrd kohtumenetluses uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et K. Kanguri osalus OÜ Mell poolt looduskaitseliste piirangutega kinnistute soetamisse moodustas 90,3%, siis seega on K. Kanguri kasuosa suurus eelkirjeldatud tehingutelt 848 820 krooni. Suuretüki kinnistu

� OÜ Mell on kinnistu ostnud 08.10.2003. a hinnaga 675 000 krooni (kd 78, lk 16-24). � Looduskaitseliste piirangutega Suuretüki kinnistu on koos OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvate

Vahe- Eedi ja Väike-Männiku kinnistutega vahetatud Eesti Vabariigiga 17.03.06 riigile kuuluva Võhma kinnistu vastu (kd 78, lk 5-14). Vahetusel riigiga hinnati Suuretüki kinnistu väärtuseks 1 926 216 krooni. OÜ Mell on andnud riigile ära Suuretüki kinnistu ja vastu saanud riigilt 6/11 Võhma kinnistu kaasomandist. Võhma kinnistu väärtuseks on hinnatud 3 550 000 krooni (kd 78, lk 5-14). Kasu vahetusest riigiga 1 261 363,64 krooni

210(300)

(6/11 Võhma kinnistu väärtusest 6/11*3 550 000 s.o 1 926 216 krooni miinus Suuretüki kinnistu soetushind 675 000 krooni).

� 03.05.06. a on sõlmitud Võhma kinnistu müügileping ja asjaõigusleping (kd 78, lk 59-67). Lepingupoolteks on OÜ Ikaros Grupp, mille esindaja T. Pedjasaar ning OÜ Mell, mille esindajaks on T. Pedjasaar müüjatena ning O. Panfilov kui ostja. Lepingu eseme Võhma kinnistu müügihind on 5 062 000 krooni, millest OÜ Ikaros Grupp pangakontole kantakse 2 300 909 krooni ja OÜ Mell pangakontole 2 761 091 krooni. OÜ Mell kasu müügist 824 727,36 krooni (OÜ-le Mell kuuluva Võhma kinnistu osas müügihind 2 761 091 krooni miinus Võhma kinnistu vahetusel määratud hind arvestades osas, mis kuulus OÜ-le Mell so 1 926 216 = 6/11*3 550 000).

OÜ Mell kogukasu nimetatud tehingutelt oli kokku 2 086 091 krooni (so 1 261 363,64+ 824 727,36). Kuivõrd kohtumenetluses uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et K. Kanguri osalus OÜ Mell poolt looduskaitseliste piirangutega kinnistute soetamisse moodustas 90,3 %, siis seega on K. Kanguri kasuosa suurus eelkirjeldatud tehingutelt 1 883 740,17 krooni.

Soe ja Jugumetsa kinnistud � Looduskaitseliste piirangutega kinnistu Soe osteti OÜ-le Mell 03.11.2003. a (kd 76, lk 78-

86) ja Jugumetsa kinnistu osteti OÜ-le Mell 04.05.2004. a (kd 76, lk 55-62). � Soe ja Jugumetsa kinnistud müüdi 15.10.2004. a OÜ-le Iru Jõekääru, seejuures Soe

kinnistu 5 000 000 krooniga ja Jugumetsa kinnistu 4 000 000 krooniga (kd 76, lk 43-53). Kinnistute realiseerimisel on saadud arvestuslikult tulu 7 467 000 krooni (5 000 000 – 700 000,00 + 4 000 000 – 833 000). Lepingu alusel kohustus OÜ Iru Jõekääru OÜ-le Mell tasuma ostuhinnast 01.12.04. a summa 2 500 000 krooni, 15.01.04. summa 4 500 000 krooni ja 01.03.2005. a summa 2 000 000 krooni. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et OÜ Iru Jõekääru on OÜ Mell pangakontole nr 1120128188 ostusummast tasunud 09.05.2005. a vaid 500 000 krooni (kd 190, lk 22). Ülejäänud summat OÜ Iru Jõekääru poolt OÜ-le Mell pole tasutud. Samuti ei ole müüja so OÜ Mell olemasolevate materjalide põhjal midagi ette võtnud müügisumma tasumise tagamiseks, hinnanud selle laekumise tõenäosust või arvestanud intresse maksetega viivitamise tõttu, siis nende kinnistute võõrandamisel ei olnud eesmärgiks varade realiseerimine. Lähtuvalt eeltoodust pole Soe ja Jugumetsa kinnistu eest saadud arvestusliku raamatupidamisliku tulu kajastatud K. Kanguri kasuosa arvestuses tema investeeringul OÜ-sse Mell. Teisisõnu nimetatud tehinguid pole kajastatud Kalev Kanguri altkäemaksu suuruse kindlakstegemisel.

Kokkuvõtvalt teenis K. Kangur OÜ-sse Mell paigutatud investeeringutelt kasu järgmiselt:

• K. Kanguri kasuosa, mis saadi K. Kanguri kaasinvesteerimisel ostetud looduskaitseliste piirangutega Suuretüki kinnistu vahetamisel riigiga keskkonnaministri käskkirja 06.03.2006. a nr 263 alusel, oli 1 139 011,37 krooni;

• K. Kanguri kasuosa, mis saadi OÜ-le Mell kuuluva Võhma kinnistu osa võõrandamisel, mis olid omandatud loodukaitseliste piirangutega kinnistute vahetamisel riigiga käskkirja 06.03.2006. a nr 263 alusel oli 744 728, 806 krooni.

• K. Kanguri kasuosa, mis saadi looduskaitselise piirangutega kinnistute Kaasavara, Kalda ja Nõmmjärve võõrandamisel 26.05.2004. a, oli 848 820 krooni.

Kokku sai K. Kangur investeeringutelt OÜ-sse Mell kasu 2 732 560,18 krooni (1 139 011,37 krooni + 744 728, 806 krooni + 848 820 krooni). Kogu OÜ-sse Mell looduskaitseliste piirangutega kinnistute investeeringuks paigutatud kasuosa on kajastatud raamatupidamisekspertiisi arvamuslikus osas (kd 187, lk 100-101), kus on tehtud viide ekspertiisiakti uurimuslikule osale, milles on kajastatud K. Kanguri kasuosa konkreetsete tehingute lõikes (kd 187, lk 60-61).

211(300)

Kogutud tõendid kinnitavad, et K. Kangur sai T. Pedjasaarelt altkäemaksu 2 732 560,18 krooni. Altkäemaks oli K. Kangurile antud üle võimalusena investeerida OÜ-sse Mell ning teenida oma investeeringult kasu, mida K. Kangur teenis summas 2 732 560,18 krooni. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium jälitustegevusega kogutud tõendeid ja tunnistajate ütlusi, mis tõendavad K. Kanguri varjatud tegutsemist OÜ-s Mell ja tema rolli OÜ-ga Mell seotud looduskaitseliste piiranguga Suuretüki kinnisasjaga teostatud tehingutes, millelt K. Kangur teenis kasu, mis moodustas osa talle süüdistuses etteheidetud altkäemaksu summast T. Pedjasaarelt. 27.02.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 13.02.2006. a kell 10.22 helistab V. Maslov K. Kangurile ning uurib, kuidas on lood Kohilaga ning kas saab midagi, mille peale K. Kangur vastab, et võiks küll nii olla. V. Maslov lubab K. Kanguriga uuesti ühendust võtta (kd 6, lk 81). Hiljem toimunud K. Kanguri ja T. Pedjasaare vahelisel kohtumisel informeerib K. Kangur T. Pedjasaart Võhma kinnistuga toimuvast tehingust. Jälitusprotokolli kohaselt on 17.02.2006. a teostatud K. Kanguri suhtes varjatud jälgimist (6 kd, lk 69-70), millest nähtub, et 17.02.2006. a kell 13.31 siseneb K. Kangur koos T. Pedjasaarega Tartus Rüütli tn 1 asuvasse baari Pool Kuus, kus viibivad kuni kella 14.27-ni. Kohtumise käigus arutavad nad omandatava äriühingu rahastamise küsimusi, mille kohta annab K. Kangur T. Pedjasaarele teada, et esimene osa tuleb tehingust Raplaga ning nimetatud tehingu väärtuseks on 5,06. Seejuures väärib märkimist asjaolu, et 03.05.06. a on sõlmitud OÜ-le Mell ja OÜ-le Ikaros Grupp kuulunud Rapla maakonnas Kohila vallas Vilivere külas asuva Võhma kinnistu võõrandamisleping O. Panfilovile müügihinnaga on 5 062 000 krooni (kd 6, lk 75). 09.05.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 07.03.2006. a kell 17.02 helistab K. Kangur T. Pedjasaarele ja lepivad kokku kohtumise vanas kohas (kd 6 lk 176,195). Varjatud jälgimise kohaselt kohtusid samal päeval Tartus restoranis Rasputin T. Pedjasaar ja K. Kangur ajavahemikul kell 17.20 kuni 17.58 (kd 6, lk 176-177 ja 195-206). Kohtumise käigus annab K. Kangur T. Pedjasaarele teada, et Vilivere külas asuva kinnistu (so Võhma kinnistu) lõppostjaks on TVMK (Tallinna Vineeri ja Mööblikombinaat) ning selgitab, kuidas on kulgenud tema suhtlus V. Masloviga. K. Kangur ei taha, et tema isik selles tehingus välja paistaks, vaid et lõppostja jaoks jääks tema roll ja osalus tehingus varjatuks (kd 6, lk 177 ja 200). 15.03.2006. a kell 9.48 saadab V. Maslov K. Kangurile sõnumi, milles palub teada Kohila seisust, sest partner on rahutu (kd 6, lk 177,210). Samal päeval 15.03.2006 kell 11.12 vastab K. Kangur, et mis küll võiks olla selle põhjuseks, notariaalne leping reedel (kd 6, lk 177, 210). Märkimist väärib seejuures asjaolu, et sama nädala reede aastal 2006 on kuupäevaga 17.03.2006, millal sõlmis OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell riigiga vahetuslepingu, millega omandasid Võhma kinnisasja looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigiga (kd 78, lk 5-14). 03.04.2006. a kell 10.44 saadab V. Maslov K. Kangurile sõnumi sooviga kohtuda. Sellele järgnevad samal päeval 03.04.2006. a sõnumid K. Kanguri ja V. Maslovi vahel, mille kohaselt lepitakse kokku kohtumine 04.04.2006. a kella 11.45 (kd 6 lk 178, 214). Järgmisel päeval 04.04.2006. a saadavad K. Kangur ja V. Maslov veel sõnumeid kohtumise aja täpsustamiseks ning määrates uueks ajaks kell 11.55 (kd 6, lk 179, 215). 10.04.2006. a saadab T. Pedjasaar sõnumi numbrile 12013, registreerides internetis kinnisvara andmebaasis www.kv.ee müügikuulutuse riigilt vahetusena saadud Raplamaal Kohila vallas Vilivere külas asuva Võhma kinnistu müügiks (kd 6, lk 179,215). 17.04.2006. a kell 15.13 saadab V. Maslov K. Kangurile sõnumi, et temale teatatu kohaselt on asi registris nr 2621737 all. Millal notarisse, kuidas materjalid lepingu ettevalmistamiseks saada (kd 6, lk 179, 215)

212(300)

Kinnistusraamatu väljatrüki kohaselt on registriosa nr 2621737 all registreeritud Raplamaal Kohila vallas Vilivere külas asuva Võhma kinnisasi (kd 78, lk 57-58) 17.04.2006. a kell 17.41 saadab V. Maslov jällegi K. Kangurile sõnumi, milles V. Maslov palub anda K. Kanguril juhised, sest klient on närviline. K. Kangur vastab sõnumile peaaegu koheselt so 17.04.2006. a kell 17.52 pakkudes kohtumiseks järgmise päeva kell 8.30 (kd 6, lk 179,215-216). Seejärel saadab V. Maslov K. Kangurile rea sõnumeid: 17.04.2006. a kell 18.08.2006, 17.04 kell 18.40, 18.04. 2006 kell 11.27, 18.04.2006. a kell 13.07 ning 18.04.2006. a kell 17.02. Sõnumite kohaselt K. Kanguri määratud kohtumise aeg V. Maslovile ei sobi ning ta soovib uut aega kohtumiseks kokku leppida või saata K. Kanguril infot sms teel või meiliaadressile [email protected]. Samuti annab V. Maslov korduvalt teada, et situatsioon on närviline (kd 6, lk 179-180,216). 18.04.2006. a kell 17.53 helistab K. Kangur V Maslovile ning annab teada, et kinni tuleb panna notari aeg ning pakub välja, et selleks sobib järgmine esmaspäev, kuid peab asjaolud eelnevalt kooskõlastama. V. Maslov jääb K. Kanguri vastust ootama (kd 6, lk 180,216-217). 09.05.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 24.04.2006. a kell 11.50 helistab V. Maslov T. Pedjasaarele ja teatab, et soovib viimasega arutada tähtsaid asju, kuid ei soovi seda teha telefoni teel. Lepivad kokku kohtumise hotellis Park kella 15.30 (kd 6, lk 180, 217-218). T. Pedjasaare ja V. Maslovi vahelisel kohtumisel 24.04.2006. a hotellis Park kooskõlastavad nad Võhma müügilepingu detaile seoses notarile vajalike andmete esitamisega ning notarisse aja panekut. Samuti ütleb V. Maslov T. Pedjasaarele, et lepingu hind oli vist 5.062 ning ostjal on raha olemas ning tasumine toimuks notari deposiidi kaudu (kd 6, lk 180, 219-221). 25.04.2006. a helistab V. Maslov T. Pedjasaarele ning räägitakse Võhma kinnistu müügilepingu detailidest. V. Maslov tunneb muret, et ega keskkonnaministeerium kasuta ostueesõigust Võhma kinnistu suhtes. T. Pedjasaar vastab, et kuivõrd Keskkonnaministeerium ise kinnistu tema äriühingule vahetas, siis ei kasuta (kd 6, lk 180, 221-223). Võhma kinnisasja notariaalse võõrandamistehingu asjaolude täpsustamiseks helistavad V. Maslov ja T. Pedjasaar omavahel veel 24.04.2006. a kell 16.20, 26.04.2006. a kell 11.24, 26.04.2006. a kell 11.27 ja 02.05.2006. a kell 10.09 ning 02.05.2006. a kell 10.44 (kd 6, lk 180- 181, 221, 223-225, 227-228). T. Pedjasaar suhtleb 02.05.2006. a kell 09.48 Võhma kinnistu võõrandamislepinguga seoses H. Kasega OÜ-st Grove Invest, kes pöördunus tema poole V. Maslovilt saadud info tõttu (kd 6, lk 181,226-227). Võhma kinnistu võõrandamislepingus OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp poolt O. Panfilovile osaleb hoiustajana OÜ Grove Invest, keda esindab P. Sedin (kd 78 lk 59-67). Samuti on Võhma kinnistu notariaalse tehingu kooskõlastamise ja täpsustamise ajal K. Kangur otsinud kontakti T. Pedjasaarega, helistades 30.04.2006. a kell 17.29 Tartust asuvast telefoniautomaadist T. Pedjasaarele. Lepitakse kokku kohtumine Tartus Annelinna staadioni juures 15 minuti pärast (kd 6, lk 181, 228). 03.05.2006. a sõlmiti Tallinna notar Maive Otase notaribüroos Raplamaal Kohila vallas Vilivere külas asuva Võhma kinnistu müügileping ja asjaõigusleping. Lepingu kohaselt müüsid müüjad OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell, milliste esindajaks oli T. Pedjasaar, Võhma kinnistu 5062000 krooni eest ostjale O. Panfilovile. Veel osales tehingus hoiustajana OÜ Grove Invest, keda esindas P. Sedin (kd 78, lk 59-67).

213(300)

08.12.2009. a kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi V. Maslov. Tema ütluste kohaselt konsulteeris ja osales ta tehingus, millega soetati OÜ-lt Ikaros Grupp ja OÜ-lt Mell Võhma kinnistu OÜ-le Grove Invest. P. Sedinil oli plaan TVMK tootmine ümber paigutada Kohila valda Vilivere külla, mistõttu tõttu ta oli Võhma kinnistust huvitatud. V. Maslovi ütlustest nähtub, et notari juures oli Võhma kinnistu müüjaks T. Pedjasaar. V. Maslov suhtles seoses OÜ-lt Ikaros Grupp Võhma kinnistu ostmisega K. Kanguriga. 09.12.2009. a kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi P. Sedin. Tema ütlustest nähtub, et nende firmal Grove Invest oli huvi kolida TVMK tootmine Tallinnas Pärnu mnt 69 asuvast tehasest Kohilasse. Selleks ostis firma Võhma kinnistu. 2005. aasta sügisel või talvel helistas talle V. Maslov, kes oli teada saanud OÜ Grove Invest huvist soetada Kohila valda Viliverre tehase jaoks kinnistu ning pakkus P. Sedinile Võhma kinnistut osta ning kogu info kinnistu omandamise asjaolude sh hinna ja kinnistu müüja kohta tuli V. Maslovilt, kes oli kohal ka notariaalse tehingu vormistamisel. P. Sedin selgitas, et Võhma kinnistu osteti ärilistel kaalutlustel O. Panfilovi nimele, kes on OÜ Grove Invest finantsdirektor. Seega oli tehingus, millega OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp võõrandasid Võhma kinnisasja O. Panfilovile määrav ja otsustav roll K. Kanguril. OÜ Mell puhul käitus K. Kangur kui äriühingu juht, kelle otsustada oli millistel tingimustel ja kellega tehinguid teha. Ta leppis kokku nii Võhma kinnistu võõrandamises kui selle võõrandamise tingimustes. T. Pedjasaare ülesandeks jäi K. Kanguri poolt kokkulepitud tingimustel OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp ametliku esindajana osaleda notariaalses tehingus Võhma kinnisasja võõrandamisel. Lisaks süüdistuses ette heidetud ja eelnevalt käsitletud varjatud investeerimise võimalustele OÜ-tesse Ikaros Grupp ja Mell võimaldas T. Pedjasaar rahastada K. Kanguril projekte ka teistes äriühingutes. T. Pedjasaar kandis K. Kanguri korraldusel OÜ Mell poolt 16.09.2004. a ettemaksuna üle OÜ-le Saarte Investeering 1 800 000 krooni, mida kasutati OÜ Saarte Inveseering poolt looduskaitseliste piirangutega kinnistu Priisle tee 9 soetamiseks ning lisaks andis T. Pedjasaar 03.07.2006. a K. Kanguri korraldusel OÜ-lt Mell laenu 4 200 000 krooni OÜ-le Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osade ostmiseks OÜ Mell pangakonto nr 1120128188 väljavõttest ilmneb (kd 190, lk 21), et 16.09.2004. a on OÜ Mell poolt kantud 1 800 000 krooni selgitusega „ettemaks“ OÜ Saarte Investeeringud pangakontole nr 221016933759 (kd 190, lk 169). 03.10.2006. a läbiotsimisel Heli Raamatupidamise OÜs ja OÜs Saarte Investeering aadressil Tallinn 16, Kuressaare (kd 154, lk 5-10), leiti dokumente, mida vaadeldi vaatlusprotokollis 07.03.2007. a (kd 154, lk 181-221). Nimetatud läbiotsimise käigus leiti vaatlusprotokollis kajastatud dokument, milleks on e-posti väljatrükk 2-l lehel (kd 154, lk 196). Eelnevalt mainitud e-posti väljatrükist selgub, et tegu on elektronkirjavahetusega 23.01.2006. a T. Pedjasaare ja OÜ Saarte Investeeringutele raamatupidamisteenust osutanud H. Kontkari vahel, millest selgub, et OÜ Mell poolt OÜle Saarte Investeering teostatud ettemaksu osas suurusega 1 800 000 krooni pole siiani dokumente vormistatud ning nüüd tuleks tagantjärgi ka mingi leping vormistada. OÜ Mell pangakonto nr 1120128188 väljavõttest ilmneb (kd 190 , lk 30), et 03.07.2006. a on OÜ Mell poolt kantud OÜ Rahamaa pangakontole nr 221030925099 selgitusega „laen“ 4 200 000 krooni (kd 190, lk 161). OÜ Rimess MRI osutas raamatpidamisteenust OÜ-le Ikaros Grupp, OÜ-le Mell ja OÜ-le Rahamaa. 04.10.2006. a OÜ-s Rimess MRI toimunud läbiotsimise käigus (kd 164, lk 3-7) võeti ära dokumente, mida vaadeldi vaatlusprotokollis 16.03.2007. a (kd 164, lk 8-206).

214(300)

Läbiotsimise käigus leiti ja vaadeldi OÜ Mell ja OÜ Rahamaa vahelist laenulepingut 01.07.2006. a, mille kohaselt OÜ Mell laenab OÜ-le Rahamaa 4 200 000 krooni ning leping on sõlmitud tähtajaga 31.12.2006. a (kd 164, lk 26). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et OÜ Rahamaa poolt ei ole laenusummat 4 200 000 krooni OÜ-le Mell tagastanud. Seonduvalt süüdistuses toodud väitega, et T. Pedjasaar andis 03.07.2006. a K. Kanguri korraldusel OÜ-lt Mell laenu 4 200 000 krooni OÜ-le Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osade ostmiseks on tuvastatud, et 03.07.2006. a müüs Svertig Invest AS Iru Jõekääru Osaühingu osa 8 350 000 krooniga OÜle Rahamaa. OÜ Iru Jõekääru osa ostmiseks kandis samal päeval, so 03.07.2006. a OÜ Mell OÜ Rahamaa kontole 4 200 000 krooni. OÜ Mell Hansapanga konto nr 1120128188 väljavõttest nähtub, et OÜ Mell on 03.07.2006. a kandnud OÜ-le Rahamaa üle 4 200 000 krooni selgitusega „laen“. OÜ Rahamaa Hansapanga pangakonto nr 221030925099 väljavõttest nähtub, et 03.07.2006. a kandis OÜ Rahamaa Sverting Invest AS-le 4 175 000 krooni selgitusega „Vastavalt lepingule nr 3016“ (kd 190, lk 161). 03.10.2006. a toimus läbiotsimine E. Vettuse töökohas AS TSM Tallinn ja Sverting Invest AS ruumides (kd 166, lk 20-23). Läbiotsimisel võeti ära dokumente, mida vaadeldi vaatlusprotokollis 07.03.2007. a (kd 166, lk 29-332). Läbiotsimise käigus leitud dokumentide hulgas oli Svertig Invest AS ja OÜ Rahamaa vaheline ostu-müügi leping, millest nähtub, et 03.07.2006. a müüs Sverting Invest AS, keda esindas E. Vettus Iru Jõekääru Osaühingu osa 8 350 000 krooniga OÜ-le Rahamaa, keda esindas M. Missik. Lepingu kohaselt pidi summast 8 350 000 OÜ Rahamaa hüvitama 4 175 000 krooni Svertig Invest AS-le lepingu sõlmimise päeval ja 4 175 000 krooni hiljemalt 45 päeva jooksul lepingu sõlmimise päevast (kd 166, lk 247-259). Eelpool käsitletud dokumentaalsed tõendid, mis käsitlevad OÜ Mell poolt OÜle Rahamaa 4 200 000 krooni ülekandmist näitavad samuti, et nimetatud summat kasutati OÜ Rahamaa poolt OÜ Irujõekääru osa ostuks AS-lt Sverting Invest. OÜ Rahamaa asutamist ning OÜ Rahamaa tehingut AS-ga Sverting Invest ning ka selle rahastamist korraldas ja organiseeris T. Pedjasaare kaudu K. Kangur. Nimetatud asjaolu kinnitavad ka jälitustegevuse käigus kogutud tõendid. 27.02.2006. a jälitusprotokollist ilmneb, et 17.02.2006. a on teostatud K. Kanguri suhtes varjatud jälgimist (6 kd, lk 69-70). 17.02.2006. a kohtub K. Kangur T. Pedjasaarega Tartus Rüütli tn 1 asuvas baaris Pool Kuus. Kohtumise käigus annab K. Kangur T. Pedjasaarele teada, kuidas ja milliste vahendite arvel toimub omandatava äriühingu rahastamine. K. Kangur ütleb, et 5,062 miljonit tuleb tehingust Raplaga (so Võhma kinnistust, mis kuulus OÜ-le Mell ja OÜ-le Ikaros Grupp) ning teisest peeaegu kaks miljonit (kd 6, lk 75). Seega nähtub vestlusest, et K. Kangur määrab OÜ-s Mell milliseid summasid ning millistest tehingutest tuleb kasutada seoses OÜ Iru Jõekääru osa omandamisega. 09.05.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 07.03.2006. a on T. Pedjasaar ja K. Kangur kohtunud Tartus restoranis Rasputin, kus täpsustati „sihikuid“ seoses äriühingu osa omandamisega. T.

215(300)

Pedjasaar annab kohtumise käigus K. Kangurile edasi E. Vettuselt saadud informatsiooni seoses OÜ Iru Jõekääru osa omandamise ning osa omandamise hinna, milleks on 8,35. Samuti arutavad T. Pedjasaar ja K. Kangur omavahel osa omandamise hinna tasumist. K. Kangur ütleb, et kogu osa hinda pole võimalik korraga tasuda, sest teine tehing lisaks Võhma kinnistu võõrandamisele ei läinud käiku (kd 6, lk 176, 197-198). Seega näitab kõnelus T. Pedjasaare ja K. Kanguri vahel, et K. Kangur oli isikuks, kes teadis ja otsustas, mis tingimustel tuleb omandada OÜ Iru Jõekääru osa ning milliseid rahalisi vahendeid selleks kasutada. T. Pedjasaar tegi toiminguid OÜ Iru Jõekääru osa omandamisel K. Kanguri juhtnööride järgi, viies seeläbi K. Kanguri plaani ellu. Ka 11.06.2006. a jälitusprotokollis kajastatud tõendeid näitavad, et K. Kangur omas otsustavat rolli määramaks OÜ Iru Jõekääru osa asjaolusid (kd 7, lk 1-77). Jälitusprotokolli kohaselt on 15.05.2006. a kell 8.18 toimunud telefonikõne, milles E. Vettus helistab K. Kangurile ja lepitakse kokku aeg kohtumiseks (kd 7, lk 2, 16-17). 08.06.2006. a kell 10.44 helistavad T. Pedjasaar ja E. Vettus ning kõnest selgub, et E. Vettus on suhelnud „härraga“ ja „härral“ on oma kindel nägemus tehingust. Nad arutavad võimalikku tehingu toimumise aega juunikuu lõpus (kd 7, lk 10, 55-57). Jälitustoimingutega kogutud tõenditest nähtub, et vestluses nimetatud „härra“ all peetakse silmas K. Kangurit, kes suhtleb tehingu asjaoludega seoses nii T. Pedjasaare kui E. Vettusega ning võtab vastu otsuseid tehingu tegemiseks 11.06.2006. a kohtuvad T. Pedjasaar ja K. Kangur T. Pedjasaare elukohas Tartus Ujula tn 49 juures. T. Pedjasaar teatab K. Kangurile, et E. Vettus rääkis kohtumisest K. Kanguriga. Kokku on lepitud notari aeg ja tehingu eest tasumine toimub kahes osas (kd 7 lk 10-12, 57-61). Eelkirjeldatud jälitustoimingutega kogutud tõendid näitavad, et K. Kangur otsustas, millistel tingimustel toimub OÜ Iru Jõekääru osa omandamine ning kuidas ja milliste vahendite arvel tasutakse OÜ Rahamaa poolt AS-le Sverting Invest ostuhind. Iru Jõekääru osa ostuhinnast 8 350 0000 kroonist moodustas pool 4 175 000 krooni. Käsitletud kriminaalasja materjalide kohaselt kandis OÜ Mell 03.07.2006. a OÜ-le Rahamaa üle 4 200 000 krooni selgitusega „laen“. OÜ Rahamaa Hansapanga pangakonto nr 221030925099 väljavõttest nähtub, et 03.07.2006. a kandis OÜ Rahamaa Sverting Invest AS-le 4 175 000 krooni selgitusega „Vastavalt lepingule nr 3016“ (kd 190, lk 161). Samuti nähtub OÜ Rahamaa Hansapanga arvelduskontost, et OÜ Mell poolt OÜle Rahamaa üle kantud 4 200 000 kroonist ülejäänu, so 15 100 krooni kandis OÜ Rahamaa 03.07.2006. a notaritasuna üle notar Tea Türnpuu kontole seoses OÜ Rahamaa ja Sverting Invest AS tehinguga OÜ Iru Jõekääru osade müügi kohta 03.07.2006. a (kd 190, lk 161). K. Kanguri poolt OÜ-sse Saarte Investeering paigutatud summat 1 800 000 krooni ning sellega tehingute tegemist analüüsib kohtukolleegiumon kohtuotsuse osas, mis käsitleb K. Kanguri poolt altkäemaksu saamist T. Liblikult. OÜ-le Rahamaa K. Kanguri korraldusel antud 4 200 000 krooni kasutamist OÜ Iru Jõekääru osade ostmiseks analüüsib kohtukolleegium kohtuotsuse osas, mis käsitleb K. Kanguri poolt altkäemaksu saamist E. Vettuselt. Eeltooduga on kindlaks tehtud, et T. Pedjasaar lubas ja andis võimaluse K. Kangurile ametialase ebaseadusliku teo eest varjatult tegutseda äriühingutes OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp.

216(300)

T. Pedjasaar andis K. Kangurile võimaluse nimetatud äriühingutesse varjatult investeerida ja teenida investeeringutelt kasu ja oma vara kasvatada, mis on käsitletav varalise soodustusena, mida T. Pedjasaar andis K. Kangurile ebaseadusliku ametialase teo eest. Kogutud tõendid kinnitavad, et K. Kangur sai T. Pedjasaarelt altkäemaksu esemena OÜ Ikaros Grupp kaudu 2 032 315 krooni so 129 888, 60 eurot ja OÜ Mell kaudu 2 732 560 krooni so 174 642, 41 eurot. Maakohtu otsuses leitakse, et K. Kanguri tegevuses puudub altkäemaksu võtmise objektiivne koosseis, sest ei ole tõendatud, et ta oleks varjatult investeeritud kasumi osaühingutest välja võtnud. Sellele asjaolule juhtisid tähelepanu ka K. Kanguri ja T. Pedjasaare kaitsjad ringkonnakohtu istungil kohtuvaidluste käigus. Vastuseks sellele viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-68-05 väljendatud seisukohale, et kui KarS § 293lg 2 p-s 2 sätestatud pistise nõudmise koosseis pole täidetud, siis võib ametiisiku poolne initsiatiivi ülesnäitamine pistise saamiseks siiski täita pistise võtmise koosseisu, sest sellises käitumises sisaldub juba iseenesest võimaliku pistise võtmisega nõustumine ja seega KarS 17. ptk 2. jaos kaitstud õigushüve - ametliku asjaajamise usaldatavust - rikkuv teoebaõigus. Juhul, kui ametiisiku poolsele pistise küsimisele ei järgne pistise pakkumist, on tegemist pistise võtmise katsega. Pakkumise olemasolul on kuritegu aga lõpule viidud olenemata sellest, kas pistise esemeks olev asi või hüve tegelikult üle anti. Kahtlemata on sama põhimõte kohaldatav ka altkäemaksu võtmise objektiivse koosseisu sisustamisel. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium maakohtu ja kaitsjate väitega, et K. Kanguri käitumises puudub altkäemaksu võtmine ning T. Pedjasaare käitumises altkäemaksu andmise objektiivne koosseis, kuna ei ole tõendatud, et ta oleks osaühingutest varjatud kasumi välja võtnud. Kohtukolleegiumi hinnangul on see küsimus oluline konfiskeerimise küsimuse otsustamisel, mistõttu kohtukolleegium analüüsib seda osas, kus käsitleb süüdistatavatelt süüteoga saadud vara konfiskeerimise küsimust.. 6.36 Käesolevas kriminaalasjas on esitatud T. Liblikule ja K. Kangurile süüdistus selles, et K. Kanguri soovil võimaldas T. Liblik ajavahemikul aastatel 2004-2006 K. Kanguril varjatult tegutseda ettevõtluses ning suurendada oma vara. T. Liblik võimaldas K. Kanguril varjatult investeerida OÜ-sse Saarte Investeering. K. Kanguri investeering OÜ-sse Saarte Investeering oli vormistatud OÜ Mell nimel tehtud ettemaksuna 16.09.2004. a summas 1 800 000 krooni. T. Liblik kasutas K. Kangurilt investeeringuna saadud raha K. Kanguri juhtnööride kohaselt OÜ-le Saarte Investeering looduskaitselise piiranguga kinnisasja aadressiga Tallinn Priisle tee 9 ostuks. T. Liblik teostas kinnisasjaga Priisle tee 9 tehinguid K. Kanguri juhtnööride kohaselt. K. Kanguri kaasinvesteerimisel ostetud kinnistu asukohaga Priisle tee 9 vahetati riigile kuuluvate kinnisasjade vastu ning need võõrandati. Nimetatud tehingute tulemusena teenis K. Kangur investeeringult OÜ-s Saarte Investeering kasu 7 814 254 krooni. Kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditest nähtub, et T. Liblik on olnud OÜ Saarte Investeering juhatuse liige ja osanik alates äriühingu asutamisest 16.04.2001. a. OÜ Saarte Investeering põhiliseks tegevusalaks on kinnisvara ost ja müük. OÜ Mell soetas 150000 krooni eest T. Pedjasaar 01.10.2003. a (kd 183 lk 2-6). OÜ Mell juhatuse liige on alates 01.10.2003. a T. Pedjasaar, kes on samast ajast äriühingu ainuosanik, osa suurusega 150 000 krooni (kd 183, lk 13).

217(300)

T. Pedjasaare töökohas teostati 03.10.2006. a läbiotsimine, mille käigus võeti ära arvuti kõvaketas (kd 156 lk 18-22). Kõvakettast 09.10.2006 tehtud koopiat (kd 156 lk 34-40) vaadeldi 17.04.2007. a (kd 159 lk 1-2), millelt leiti fail „Kassa.xls“ (kd 161 lk 88-89). Fail „Kassa.xls“ kujutab tabeleid, mis kajastavad OÜ Mell-i investeeringute üle peetud arvestust isikute lõikes ajavahemikus 18.09.2003. a kuni 05.03.2004. a. Failis kajastatud tabelites on T. Pedjasaar tähistatud märgistusega „Tarmo“ ja K. Kangur märgistusega „K“. Tabelitest nähtub, et K. Kangur ehk „K“ on perioodil 18.09.2003. a kuni 05.03.2004. a investeerinud OÜ-sse Mell kokku 2 601693 krooni ning tema osalus OÜ-s Mell moodustab 90,3%. Samadest tabelitest nähtub, et T. Pedjasaare investeering samal perioodil on 278 712 krooni ning tema osalus OÜ-s Mell moodustab 9,7%. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et K. Kangur on 90,3% osas OÜ Mell varjatud osanik. Kohtukolleegium analüüsis neid tõendeid kohtuotsuse osas, mis kajastas K. Kanguri poolt varalise soodustuse saamist T. Pedjasaarelt, siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks neid siinkohal korrata. OÜ Saarte Investeering on soetanud 21.09.2004. a looduskaitseliste piirangutega kinnisasja Priisle tee 9. Kriminaalasja materjalides hulgas on kinnistu müügi- ja asjaõigusleping leping 21.09.2004. a, mille kohaselt AS Favorte müüb OÜ-le Saarte Investeering Tallinnas asuva kinnistu Priisle 9 hinnaga 9 582 950 krooni (kd 75, lk 25-34). Looduskaitseliste piirangutega kinnistu Priisle tee 9 ostuks 21.09.2004. a kasutas OÜ Saarte Investeering rahalisi vahendeid, mis laekusid AS-lt Silmet Grupp summas 6 000 000 krooni, OÜ-lt Mell summas 1 800 000 krooni ja AS-lt Hansa Liising summas 1 500 000 krooni. Priisle 9 ostuks kasutatud rahalistest vahenditest on OÜl-t Mell laekunud 1 800 000 krooni, mis on süüdistuse kohaselt käsitletav K. Kanguri investeeringuna OÜ-sse Saarte Investeering. Raamatupidamisekspertiisist nähtub, et eksperdi arvamuse kohaselt Priisle tee 9 kinnistu ostust moodustas OÜ Mell finantseering 49,9 % ja OÜ Saarte Investeering finantseering moodustas 50,91 % (kd 187, lk 93-97, 99). OÜ Saarte Investeering pangakonto nr 221016933759 väljavõttest nähtub, et 16.09.2004. a on OÜ Mell poolt kantud 1 800 000 krooni selgitusega „ettemaks“ OÜ Saarte Investeeringud pangakontole (kd 190, lk 169). Enne OÜ Mell 16.09.2004 teostatud kannet oli OÜ Saarte Investeering pangakonto nr 221016933759 saldo vaid 25 405, 35 krooni (kd 190, lk 169). Ka OÜ Mell pangakonto nr 1120128188 väljavõttest ilmneb, et 16.09.2004 on OÜ Mell poolt kantud 1 800 000 krooni selgitusega „ettemaks“ OÜ Saarte Investeeringud pangakontole nr 221016933759 (kd 190, lk 21). OÜ Saarte Investeering pangakonto nr 221016933759 väljavõttest nähtub, et 13.09.2004 on AS Silmet Grupp kandnud OÜle Saarte Investeering 6 000 000 krooni selgitusega „maa ostu ettemaks“ (kd 190, lk 169). Konto väljavõttest ilmneb, et AS Silmet Grupp poolt teostatud ettemaks, mis oli mõeldud Priisle 9 tee ostuks, kanti järgmisel päeval OÜ Saarte Investeering deposiiti ja hoiti seda deposiidis kuni 20.09.2004. a, mil AS Silmet Grupp ettemaks kanti tagasi pangakontole nr 221016933759, et kasutada seda samal päeval Priisle tee 9 ostmisega seotud pangaülekandeks. OÜ Saarte Investeering pangakonto nr 221016933759 väljavõtte kohaselt on 20.09.2004. a AS Hansaliising Eesti poolt laekunud OÜle Saarte Investeering 1 500 000 krooni. Samal päeval, so 20.09.2004 on OÜ Saarte Investeering pangakonto väljavõtte kohaselt kinnistu Priisle tee 9 ostmiseks hoiustanud 9 582 950 krooni notar Maive Ottase deposiiti (kd 190 , lk 169). 21.09.2004. a sõlmiti kinnistu Priisle tee 9 müügi- ja asjaõigusleping leping AS Favorte ja OÜ Saarte Investeering vahel hinnaga 9 582 950 krooni (kd 75, lk 25-34). OÜ Saarte Investeering pangakonto nr 221016933759 saldoks pärast 20.09.2004 Priisle tee 9 ostuks teostatud ülekannet jääb 799 656, 45 krooni (kd 190, lk 169).

218(300)

22.02.2007. a vaatlusprotokollis on kajastatud 03.10.2006. a Heli Raamatupidamise OÜs läbiotsimise käigus ära võetud dokumentide (kd 154, lk 222-297 vaatluse käigus vaadeldi ka läbiotsimisel ära võetud dokumenti „Maadega seotud tehingute tulude ja kulude ülevaade seisuga 21.03.2006“ (kd 154, lk 227-228). Sellel dokumendil on ülal paremal nurgas käsikirjaline tekst, milles on märgitud, et „Mell+Silmet+ S.I. finantseerisid Priisle ostu. Nende osaluse suurus ja vastava kasumi jaotus“. Dokumendi osas „Maadega seotud tehingud“ muuhulgas looduskaitselise kinnistuga Priisle 9 seotud tehingud ning on toodud nende tehingute finantseerijad. Dokumendi ülaosas pealkirja all „Teiste abi“ on toodud OÜ-lt Mell laekunud summade osas tehtud arvutuskäik, mille kohaselt OÜ Mell poolt on investeeritud 1 800 000 krooni 16.09.2004. a. Seega nähtub dokumendist, et OÜ Mell poolt 16.09.2004. a OÜ-le Saarte Investeering üle kantud summat 1 800 000 krooni kasutati OÜ Saarte Investeering poolt looduskaitseliste piirangutega kinnistu Priisle 9 ostuks. Seejuures on oluline märkida, et algdokumenti 1 800 000 krooni ülekandmise kohta 16.09.2004. a OÜ-lt Mell OÜ-le Saarte Investeering ei vormistatud. 02.02.2006. a jälitusprotokollist nähtub 23.01.2006. a Heli Raamatupidamise OÜ raamatupidaja H. Konktari ja T. Pedjasaare vaheline telefonivestlus kell 10.54, millest nähtuvalt H. Kontkar teavitab T. Pedjasaart, et helistamise päeval, so 23.01.2006. a tasub OÜ Saarte Investeering OÜl-e Mell osa laenust, samuti selgub kõnest, et räägitakse laenust suuruses 1,5 miljonit krooni, mille osas ei ole vormistatud laenulepingut. Ning arutatakse ka nimetatud laenu intresse. (kd 6, lk 17-20). 06.02.2006. a jälitusprotokollist nähtub T. Libliku ja T. Pedjasaare vaheline telefonikõne 23.01.2006. a kell 11.02. Nad lepivad kokku, et raamatupidamise jaoks on tarvis vormistada leping seoses 1,5 miljonilise laenu tagastamisega OÜ-le Mell (kd 6, lk 20-21). 06.02.2006. a jälitusprotokollis on kajastatud K. Kanguri ja T. Libliku kohtumine 18.01.2006. a kell 19.36 kuni 20.46 Tallinnas Paldiski mnt 72A baaris Karmen, mille käigus T. Liblik ja K. Kangur arutavad OÜ Saarte Investeering poolt looduskaitseliste maade vahetuste käigus riigilt saadud kinnistutega teostatavaid edasisi tehinguid (kd 6, lk 7-12). Sama kohtumise käigus uurib K. Kangur T. Liblikult, milline on nende seis T. Pedjasaarega. T. Liblik vastab, et Tarmoga on nö üleval kaks summat: 1,8 ja 1,5 ning et nemad on praegu võlgu Tarmole 1,5. K. Kangur küsib, kas sellest 1,5 saab mingi osa aja jooksul ära maksta (kd 6, lk 11). Seega nähtub kogutud tõenditest, et OÜ Saarte Investeering tagastas 23.01.2006. a OÜ-le Mell laenu 1 500 000 krooni, so ülaltoodud kõnes käsitletud laenusumma pärast seda, kui T. Liblik oli K. Kanguriga kohtunud 18.01.2006. a baaris Karmen ning saanud temalt selleks vastavad juhised. 12.01.2010. a toimunud kohtuistungil andis ütlusi tunnistaja H. Kontkar, kes oli OÜ Saarte Investeeringu raamatupidaja. Tema ütlustest nähtub, et 2005.novembris, kui tema hakkas raamatupidamist teostama, oli OÜ Saarte Investeering võtnud OÜ-lt kaks laenu. Üks laenudest, summa 1,5 miljonit krooni võeti 2005. a detsembrikuus ja tagastati täielikult OÜ-le Mell 2006. a ajaanuarikuus. Teine, 1,8 miljoni kroonine laen oli nö „üleval“ juba tunnistaja tööle asudes ja see 1,8 miljoni kroonine laen oli kajastatud raamatupidamises ettemaksena OÜ-lt Mell. Hiljem vormistati see mingil põhjusel ümber laenuks. Seega nähtub tunnistaja H. Kontkari ütlustest, et raamatupidamisdokumentide hulgas 1,8 miljoni krooni osas alusdokumente ei olnud ja see oli kajastatud ettemaksuna. Lepinguks vormistati see dokumentides hiljem ilma alusdokumentideta. Kohtukolleegium ei pea usaldusväärseks kaitsja poolt esitatud laenulepingut ja selle pikendamise lepingut, sest need dokumendid esitati alles 09.02.2011. a kohtuistungil ning ei ole teade nende lepingute sõlmimise aeg. Pangaväljavõtted laenu ositi tagasimaksmise kohta ei lükka ümber süüdistuse väidet selle kohta 1,8 miljoni krooni näol oli tegemist ettemaksuna. OÜ Saarte Investeering ja Eesti Vabariigi vahel sõlmiti 29.03.2005. a Priisle tee 9 osas kinnistute vahetusleping ja asjaõiguslepingud (kd 75, lk 5-22). Kinnistu Priisle tee 9 vahetati Eesti

219(300)

Vabariigiga vahetusel määratud väärtusega 14 800 000 krooni. Eelnimetatud vahetuslepinguga OÜ Saarte Investeering andis ära kinnistu Tallinnas Priisle tee 9 ja sai riigilt vastu kinnistud asukohaga Tallinna linnas: Tehnika tn 53, Vana-Kuuli tn 15/Liikuri tn 41; kinnistud Pärnu linnas: Lai tn 5 ja Aida tn 8; Haapsalu linnas Jaama tn 32 ja Sillamäe linnas: Türsamäe ja Ääremaa. Vahetusmenetluses riigilt vastu saadud kinnistud hinnati: Tehnika tn 53 väärtusega 2 750 000 krooni, Vana-Kuuli tn 15/Liikuri tn 41 väärtusega 4 800 000 krooni, Lai tn 5 väärtusega 2 600 000 krooni, Aida tn 8 väärtusega 3 000 000 krooni, Jaama tn 32 väärtusega 840 000 krooni, Türsamäe väärtusega 620 000 krooni ja Ääremaa väärtusega 330 000 krooni (kd 75, lk 5-22). Pärast vahetuslepingu sõlmimist riigiga 29.03.2005. a asus T. Liblik realiseerima OÜ-le Saarte Investeering saadud kinnistuid. 09.05.2005. a sõlmiti kinnistute müügileping ja asjaõigusleping, millega OÜ Saarte Investeering müüs AS-le Silmet Grupp kinnisasjad Sillamäe linn Ääremaa ja Sillamäe linn Türsamäe koguhinnaga 6 000 000 krooni. Lepingus on märgitud, et müügihind on müüjale tasutud enne käesoleva lepingu sõlmimist (kd 75, lk 184-193). Siinjuures peab süüdistuse seisukohalt märkima juba eespool tuvastatut selles, et AS-lt Silmet Grupp OÜ saadud raha summas 6 000 000 krooni, oli OÜ Saarte Investeering 21.09.2004. a kasutanud looduskaitseliste piirangutega kinnistu Priisle tee 9 ostuks. Selleks oli AS Silmet Grupp 13.09.2004. a OÜ Saarte Investeering pangakontole nr 221016933759 kandnud 6 000 000 krooni selgitusega „maa ostu ettemaks“ (kd 190, lk 169). Kriminaalasjas kogutud materjalidest ilmneb, et OÜ Saarte Investeering sai esmalt kasu looduskaitselise kinnistu Priisle tee 9 vahetusest riigiga oli 5 133 345,65 krooni ning seejärel kasu Priisle tee 9 vastu riigilt saadud kinnistute võõrandamisest 10 784 875 krooni, seega kokku sai OÜ Saarte Investeering kasu 15 918 220,65 krooni. OÜ Saarte Investeering raamatupidamisdokumentidest, et AS Silmet Grupp poolt tasutud summat on kajastatud ettemaksuna (kd 155, lk 11). Esiletõstmist väärib seejuures OÜ Saarte Investeering ja AS Silmet Grupp vaheline kinnistute müügilepingu ja asjaõiguslepingu kuupäevaga 09.05.2005. a punkt 3.1, mille kohaselt müüja (OÜ Saarte Investeering) müüb lepingu esemed (Türsamäe ja Ääremaa kinnistud) Ostjale (AS Silmet Grupp) hinnaga kokku 6 miljonit krooni, milline summa ei sisalda käibemaksu (kd 75, lk 184-193). Lepingu punktis 3.1 on välja toodud ka asjaolu, et müügihind on müüjale tasutud enne käesoleva lepingu sõlmimist ja müügihinna saamist müüja poolt kinnitab müüja esindaja oma allkirjaga käesoleval lepingul. Seega kinnitab nimetatud leping, et AS-i Silmet Grupp poolt üle kantud summa oli ettemaks ostu-müügi lepingu järgi konkreetsete kinnistute omandamiseks. OÜ Mell poolt üle kantud 1 800 000 krooni ning OÜ Saarte Investeering poolt kasutatud rahalised vahendid summas 1 866 654,35, mida on kasutatud Priisle tee 9 ostuks on käsitletavad investeeringutena järgmisel põhjendusel. Nii OÜ Mell kui ka OÜ Saarte Investeering on raha paigutanud Priisle tee 9 kinnistu omandamisse OÜ Saarte Investeering poolt, et see kinnistu vahetada riigile kuuluvate kinnistute vastu ning seejärel need riigile kuuluvad kinnistud edasi võõrandada ning kõik need tehingud viia läbi selliselt, et need oleksid võimalikult kasulikud OÜ-le Saarte Investeering. K. Kanguri poolt OÜ Mell nimelt paigutatud rahasumma moodustas kogu investeeringust Priisle tee 9 kinnistusse 49,9 % ning OÜ Saarte Investeering poolt paigutatu 50,9%. Järelikult jagunes kasum 15 918 220,65 krooni nende vahel järgmiselt: OÜ Saarte Investeering sai kasu kokku 8 103 966, 13 krooni = 2 613 386,27 krooni (kasu vahetusest riigiga) + 5 490 579,86 krooni (kasu maade müügist). K. Kangur sai OÜ Mell nimelt tehtud investeeringult kasu kokku 7 814 254, 52 krooni = 2 519 959,38 krooni (kasu vahetusest riigiga) + 5 294 295,14 krooni (kasu maade müügist).

220(300)

Seega on kohtulikul uurimisel käsitletud tõenditega kinnitust leidnud, et K. Kangur sai T. Liblikult võimaluse varjatult investeerida OÜ-sse Saarte Investeering, mille tulemusena ta teenis oma investeeringutelt kasu OÜ-s Saarte Investeering summas 7 814 254 krooni, mis on käsitletav altkäemaksu esemena T. Liblikult K. Kangurile. Kohtukolleegium märgib, et ka selles kuriteoepisoodis ei oma tähtsust asjaolu, kas K. Kangur varjatult saadud kasumi osaühingust välja võttis. Kuna see summa ületas teo toimepanemise ajal kehtinud kuupalga alammäära (3000 krooni 2006.aastal) enam kui kahe tuhande kuuesaja kordselt, võimaldab see tulenevalt KarSRakS § 8 p-st 2 teha järelduse, et K. Kanguri käitumises esines KarS § 294 lg 2 p-s 4 sätestatud raskendav asjaolu - suur ulatus. Lähtuvalt eeltoodust nõustub kohtukolleegium apellatsiooni seisukohaga, et T. Libliku poolt altkäemaksu andmine K. Kangurile ning K. Kanguri altkäemaksu võtmine suures ulatuses on selles kuriteoepisoodis tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. 6.37 Käesolevas kriminaalasjas oli esitatud T. Liblikule ja K. Kangurile süüdistus veel selles, K. Kanguri lisas OÜ Saarte Investeering maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Pärnus aadressil Tedre 4 asuva kinnisasja vahetusväärtusega 105 000 krooni ja Pärnus aadressil Tarva 7a asuva kinnisasja vahetusväärtusega 550 000 krooni, milliste osas oli K. Kangur võtnud vastu T. Liblikult ajavahemikul 2004-2006. a eeluurimisel tuvastamata kohas võimaluse otsustada nende kinnisasjade osas, kellele ja mis tingimustel need võõrandada. T. Liblik võimaldas K. Kanguri poolt määratud isikutel omandada neid eelnevalt huvitanud riigi kinnisasju ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. Kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditest nähtub, et OÜ-le Saarte Investeering kuuluv kinnisasi Tallinnas aadressil Vete 16 ja Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuv Suure-Männiku kinnisasi hinnatud koguväärtusega 8 180 000 krooni vahetati Keskkonnaministri 07.11.2005. a käskkirjaga nr 1471 riigi omandis Harju maakonnas Saue vallas Vanamõisa külas asuvate Suve ja Sügise kinnisasjade, Pärnus aadressil Tedre 4a ja Tarva 7a asuvate kinnisasjade, Tartu Maakonnas Mäksa vallas Vana-Kastre külas asuva Teekoha kinnisasja, Narvas aadressil Uus põik 2 asuva kinnisasja ja Valga maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 8 160 000 krooni (kd 77, lk 1-2) Nimetatud käskkirja alusel sõlmiti 30.11.2005. a vahetusleping (kd 77, lk 5-24). 31.01.2006. a sõlmiti kinnistu müügileping ja asjaõigusleping, millega OÜ Saarte Investeering müüs K. Klaisile kinnistu Pärnus aadressil Tedre 4 müügihinnaga 123 900 krooni (kd 77, lk 112-118). 22.02.2007. a vaatlusprotokollis, mis kajastab 03.10.2006. a OÜ Saarte Investeering ja Heli Raamatupidamise OÜ läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud dokumente, on kirjeldatud OÜ Saarte Investeering raamatupidamise kirjet kinnistu Tedre 4 Pärnus müügi kohta (kd 154, lk 252). Nimetatud kirje kohaselt on näidatud, et Tedre tn 4 kinnistu hinnaks on 105 000 krooni, millele lisandub käibemaks summas 18 900 krooni. Vahetusel riigiga oli riigipoolseks vahetusväärtuseks Tedre 4 kinnistule määratud 105 000 krooni (kd 77, lk 4). Seega müüdi kinnistu Pärnus Tedre 4 K. Klaisile vahetusel hinnatud väärtusega. 31.01.2006. a sõlmiti kinnistu müügileping ja asjaõigusleping, millega OÜ Saarte Investeering müüs K. Klaisi poolt juhitavale äriühingule OÜ Firering kinnistu aadressil Pärnus Tarva 7a müügihinnaga 649 000 krooni (kd 77, lk 126-132). 22.02.2007. a vaatlusprotokollis, mis kajastab 03.10.2006. a OÜ Saarte Investeering ja Heli Raamatupidamise OÜ läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud dokumente, on kirjeldatud OÜ Saarte Investeering raamatupidamise kirjet kinnistu Tarva 7a Pärnus müügi kohta (kd 154, lk 253). Nimetatud kirje kohaselt on näidatud, et Tarva 7a kinnistu hinnaks on 550 000 krooni, millele lisandub käibemaks summas 99 000 krooni. Vahetusel riigiga oli riigipoolseks vahetusväärtuseks Tarva 7a kinnistule määratud 550 000 krooni (kd 77, lk

221(300)

4). Seega müüdi kinnistu Pärnus Tarva 7a K. Klaisi juhitavale äriühingule OÜ Firering vahetusel hinnatud väärtusega. 22.02.2006 . ajälitusprotokollist nähtub, et 19.01.2006 . a kell 10.54 toimunud telefonivestluses teatab T. Liblik K. Klaisile, et Pärnu krundid, mida K. Klais on soovinud omandada, on nende ühiste tuttavate korraldamise tulemusel OÜ Saarte Investeering omandis. Nüüd on võimalik vormistada need kinnisasjad K. Klaisi omandisse. Seejärel lepivad K. Klais ja T. Liblik kokku notariaalse tehingu toimumises. Samuti selgub vestlusest, et müügihinnaks on sama hind, mis on kinnistutele määratud riigiga vahetamisel ning hinna osas on K. Klais juba eelnevalt kellegagi kokku leppinud, kuid mitte T. Liblikuga. Vestluse kohaselt T. Liblik teab, et K. Klais on kellegagi hinna osas kokkuleppinud ning lubab, et hind ongi selline nagu K. Klaisil sai kokku lepitud (kd 5, lk 201-203). 20.01.2006. a kell 12.15 toimunud kõnes täpsustavad T. Liblik ja K. Klais tehingu toimumise asjaolusid. Telefonkõnest selgub, et K. Klais on saanud kätte T. Libliku poolt kinnistu andmetega saadetud faksid. T. Liblik kinnitab, et kinnistu hind on selline nagu K. Klais on kokku leppinud nende sõpradega. T. Liblik annab K. Klaisile teada, et kasulikum oleks osta kinnistu äriühingu nimele. Samuti lisab T. Liblik, et tema teeb seda, mida sõbrad on palunud, tema ise midagi öelda ei saa (kd 5, lk 203-205). 23.01.2006 kell 09.34 toimunud kõnes jätkavad T. Liblik ja K. Klais kinnistute Tarva tn 7a ja Tedre 4 tehingu toimumise asjaolude kokkuleppimist. K. Klais annab vestluse käigus T. Liblikule teada, et Tarva 7a kinnistu ostjaks pole tema eraisikuna, vaid tema poolt juhitav OÜ Firering (kd 5, lk 205-206). Kõigist nimetatud telefonikõnedest nähtub, et T. Liblik OÜ Saarte Investeering juhatajana ei otsustanud, et kinnistud Tedre 4 ja Tarva 7a Pärnus tuleks müüa K. Klaisile, vaid see on juba K. Klaisi ja nende „ühise sõbra“ vahel kokku lepitud. T. Libliku roll selles tehingus on täita üksnes talle antud korraldusi ning lähtuda sellest, mida K. Klais ja nende ühine sõber on kokku leppinud. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et K. Kangur on isikuks, keda K. Klaisi ja T. Libliku vestluses nimetatakse „ühiseks sõbraks“, kelle nime hoidutakse vestluses välja ütlemast ja kelle korraldusel T. Liblik on pöördunud K. Klaisi poole, et viimane saaks omandada kinnistud Pärnus Tarva 7a ja Tedre 4. 01.03.2006. a jälitusprotokollis on kajastatud K. Kanguri ja T. Libliku kohtumine 31.01.2006. a kell 14.50 kuni 15.28 Tabasalus pubis Baby Back, so samal päeval kui OÜ Saarte Investeering võõrandas Pärnus Tarva tn 7a kinnistu K. Klaisi juhitavale OÜle Firering ning Pärnus Tedre 4 asuva kinnistu K. Klaisile. Vestluse käigus kannab T. Liblik K. Kangurile ette, et käis K. Klaisiga notaris ära ning K. Klais on nüüd värske õnnelik maaomanik. (kd 6, lk 36-38). Tunnistaja K. Klaisi 09.12.2009. a kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta tundis alates 2000 aastast huvi Pärnus Tedre 4 ja Tarva 7a asuvate kinnistute omandamiseks. Algul püüdis ta omandada nimetatud kinnistuid erastamise teel, suheldes selleks Pärnu Linnavalitsusega. 2004. aastal pöördus ta kinnistute omandamiseks Maa-ameti poole. Alguses pöördus ta Maa-ameti poole kirjalikult, hiljem võttis juba otse K. Kanguriga ühendust. Ta kohtus K. Kanguriga Maa-ametis 2004. aasta suvel. K. Kangur lubas talle, et asjaga. 2004. ja 2005.aastal rääkis ta K. Kanguriga korduvalt telefoni teel. K. Kangur teatas talle viimaks, et tal on võimalus Tedre 4 ja Tarva 7a kinnistud omandada, kuid selleks tuleb tal oodata ning küll temaga võetakse ühendust. Peale viimast vestlust K. Kanguriga võttis temaga mõne kuu möödudes ühendust T. Liblik, kes teatas, et nüüd on K. Klaisil võimalik omandada kinnistud Tedre 4 ja Tarva 7a. Eelnevalt K. Klais T. Liblikuga suhelnud ei olnud.

222(300)

Kriminaalasja materjalide hulgas on K. Klaisi 19.03.2004. a taotlus K. Kangurile Maa-ametisse riigimaa omandamiseks, milles K. Klais soovib, et korraldataks Pärnu kruntide Tedre 4 ja Tarva 7a riigi omandisse jätmine ja temale võõrandamine. K. Klaisi kirjale on 07.06.2004. a vastanud K. Kangur, et võõrandamisküsimust saab otsustada alles pärast nimetatud kruntide riigi omandisse jätmist, milles menetlus on pooleli (kd 1, lk 95-96). Eeltoodust nähtub, et K. Kangur oli juba 2004.aastal teadlik K. Klaisi soovist omandada Pärnus kinnistud Tedre 4 ja Tarva 7A ning K. Kangur võimaldas need kinnistud K. Klaisil omandada T. Libliku ja K. Kanguri vahelise altkäemaksulise seose tulemusena. K. Kangur korraldas K. Klaisile võimaluse omandada K. Klaisi huvitanud Pärnus asuvad kinnistud Tedre 4 ja Tarva 7A K. Kanguri poolt fikseeritud väärtusega, milleks oli Tedre 4 kinnistule looduskaitseliste piirangutega maade vahetusel riigi poolt määratud hind 105 000 krooni ja Tarva 7A kinnistule määratud 550 000 krooni ilma, et K. Klais oleks pidanud konkureerima teiste võimalike huvilistega selle kinnistu soetamisel. Järelikult loobus T. Liblik OÜ Saarte Investeering nimel äriliste huvide realiseerimisest Tedre 4 ja Tarva 7A kinnistute osas, andes võimaluse otsustada K. Kanguril, kellele ja mis tingimustel need kinnistud võõrandada. Seega andis T. Liblik ebaseadusliku ametialase teo eest K. Kangurile üle varalise soodustuse, mis seisnes võimaluses käsutada OÜ Saarte Investeering vara so otsustada, kellele ja millistel tingimustel Tedre 4 ja Tarva 7A kinnistud võõrandada. K. Kanguri poolt määratud isikul, so K. Klaisil võimaldati sel teel omandada riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. 6.38 Käesolevas kriminaalasjas on esitatud E. Vettusele, K. Kangurile ja T. Pedjasaarele selles, et K. Kangur nõustus ajavahemikul 2003-2006. a eeluurimisel tuvastamata kohas E. Vettuse poolt vastu võtma vara. K. Kanguri poolt vara vastuvõtmine E. Vettuselt seisnes selles, et E. Vettus AS Sverting Invest juhatuse esimehena müüs 03.07.2006. a OÜ-le Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osa hinnaga 8 350 000 krooni, mille turuväärtus oli müügihetkel 18 315 784 krooni. Seega toimus OÜ Iru Jõekääru osa müük 9 965 784 krooni võrra turuväärtusest odavamalt. AS Sverting Invest poolt OÜle Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osa müügi tõttu suurenes OÜ Rahamaa ja OÜ Rahamaa osa väärtus. K. Kangur oli OÜ Rahamaa tegelik osanik ja juhatuse liige, kuigi äriregistri andmete kohaselt oli osanikuks ja juhatuse liikmeks M. Missik. OÜ Rahamaa osa väärtuse kasvuga suurenes K. Kanguri vara. Süüdistuse kohaselt T. Pedjasaare aineline ja vaimne kaasabi seisnes selles, et ta aitas 2006.aastal K. Kanguril asutada äriühingu, millega K. Kangur ei oleks formaalselt seotud, kuid tegelikult kontrolliks seda ning saaks selle äriühingu kaudu käsutada altkäemaksuks saadud varasid – OÜ Iru Jõekääru osa ning tulevikus muid varasid. T. Pedjasaar organiseeris vastavalt K. Kanguri juhistele OÜ Rahamaa asutamise ning registreerimise 10.03.2006. a M. Missiku nimele varjamaks K. Kanguri osalust ja seotust OÜ-ga Rahamaa. T. Pedjasaar andis M. Missikule 40 000 krooni sissemakse tegemiseks OÜ Rahamaa asutamisel ning edastas talle juhised kuidas, millal ja mis tingimustel toimub OÜ Rahamaa poolt OÜ Iru Jõekääru osa omandamine AS-lt Sverting Invest ning mida tuleb M. Missikul selleks teha, sealhulgas millal notari juurde minna, mis tingimustel leping sõlmida, samuti milliseid muid dokumente tal tuleb vormistada seoses OÜ-ga Rahamaa. Kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil kontrollitud tõenditest nähtub, et AS Sverting Invest oli ajavahemikul 28.01.2001-01.07.2007. a AS TSM tütarettevõte. AS TSM üheks aktsionäriks on alates 27.06.2002. a OÜ Tugvet, kelle osanikuks ja juhatuse liikmeks on E. Vettus. AS Sverting Investi juhatuse liige oli 28.01.2005-18.07.2007. a E. Vettus. 01.02.2005-09.08.2006. a oli E. Vettus OÜ Iru Jõekääru juhatuse liige. 08.01.2003. a ostis Sverting Invest AS Iru Jõekääru Osaühingu osad (kd 176, lk 38-43, 44-52).

223(300)

OÜ Iru Jõekäärule kuulunud looduskaitseliste piirangutega kinnistu Narva mnt 201a on koos OÜ Iru Jõekäärule kuulunud Võrumaal asuvate Soe ja Jugumetsa looduskaitseliste piirangutega kinnistutega vahetatud Keskkonnaministri käskkirja nr 371 alusel 31. märtsil 2005. a riigile kuuluvate Tallinnas asuvate järgmiste kinnistute vastu: Tondi tn 10, Herne tn 23, Vesivärava tn 16/J.Vilmsi tn 17, Gonsiori tn 40/ J.Vilmsi 49, Peterburi tee 52d, Poska tn 13 ning Lääne maakonnas asuva Rannatuka kinnistu vastu (kd 76, lk 3-4) ning selle käskkirja alusel on sõlmitud OÜ Iru Jõekääru ja Eesti Vabariigi vahel 01.04.2005. a vahetusleping (kd 76,lk 5-31). Vahetuslepingust nähtub, et OÜ Iru Jõekääru esindajaks on olnud E. Vettus. 03.10.2006. a toimus läbiotsimine E. Vettuse töökohas AS TSM Tallinn ja Sverting Invest AS ruumides (kd 166, lk 20-23). Läbiotsimisel võeti ära dokumente, mida vaadeldi vaatlusprotokollis 07.03.2007. a (kd 166, lk 29-332). Läbiotsimise käigus leitud dokumentide hulgas oli Svertig Invest AS ja OÜ Rahamaa vaheline ostu-müügi leping, millest nähtub, et 03.07.2006. a müüs Sverting Invest AS, keda esindas E. Vettus Iru Jõekääru Osaühingu osa 8 350 000 krooniga OÜ-le Rahamaa, keda esindas M. Missik (kd 166, lk 247-259). Lepingu kohaselt pidi summast 8 350 000 OÜ Rahamaa hüvitama 4 175 000 krooni Svertig Invest AS-le lepingu sõlmimise päeval ja 4 175 000 krooni hiljemalt 45 päeva jooksul lepingu sõlmimise päevast. OÜ Rahamaa pangakonto väljavõttelt nähtub, et 03.07.2006. a kandis OÜ Rahamaa Sverting Invest AS-le 4 175 000 krooni ja 06.09.2006. a kandis 2 975 000 krooni (kd 190, lk 161). Kriminaalasjas kogutud ja eelpoolkäsitletud tõenditest nähtub, et OÜ Iru Jõekääru osa ostuks 8 350 000 krooni eest sai OÜ Rahamaa vastavalt K. Kanguri korraldusele laenu OÜ-lt Mell summas 4 200 000 krooni. Nimetatud rahasumma oli 03.07.2006. a kantud OÜ Mell kontolt OÜ Rahamaa kontole ning OÜ Rahamaa kandis sellest samal päeval 4 175 000 krooni Sverting Invest AS-le ja 15100 krooni notarikuludeks notar Tea Türnpuu arvele (kd 190, lk 161). 16.03.2007. a vaatlusprotokollis on kajastatud OÜ-s Rimess MRI toimunud läbiotsimisel 04.10.2006. a leitud laenuleping. Laenuleping on sõlmitud 01.07.2006. a OÜ Mell, keda esindas T. Pedjasaar ja OÜ Rahamaa vahel, keda esindas M. Missik. Lepingu kohaselt on OÜ Mell andnud OÜ-le Rahamaa laenu summas 4 200 000 krooni ning lepingu tähtajaks on märgitud 31.12.2006. a samuti on lepingus kokku lepitud intressis 6 % laenujäägist aastas ning viivises laenu tagastamisega viivitamisel 7% aastas (kd 164, lk 8-206, lk 26). 27.01.2010. a kohtuistungil andis ütlusi tunnistajana M. Missik, kes kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt oli K. Kanguri korraldusel T. Pedjasaare poolt organiseeritud OÜ Rahamaa juhatuse liikmeks ja osanikuks eesmärgiga varjata K. Kangurit kui OÜ Rahamaa tegelikku osanikku ja juhatuse liiget. M. Missik osales talle T. Pedjasaare poolt edastatud K. Kanguri juhtnööride kohaselt OÜ Rahamaa esindajana tehingus Sverting Invest AS-lt OÜ Iru Jõekääru osa ostmises 03.07.2006. a M. Missik väitis kohtuistungil, et asutas OÜ Rahamaa kinnisvaratehingute teostamiseks ja OÜ Iru Jõekääru osa ostmise info sai ta E. Vettuselt või T. Pedjasaarelt. M. Missiku väitel sai ta OÜ Rahamaa juhatuse liikmeks ja osanikuks enda initsiatiivil ja T. Pedjasaar andis OÜ Mell kaudu talle laenu AS-lt Sverting Invest OÜ Iru Jõekääru osa ostmiseks. M. Missiku ütluste kohaselt võõrandas OÜ Rahamaa edaspidi Sverting Invest AS-lt omandatud OÜ Iru Jõekääru osa OÜ-le Mell. Täpsemaid asjaolusid ei osanud M. Missik selgitada. Kohtukolleegium leiab, et M. Missiku ütlused ei ole usaldusväärsed. M. Missiku väitel tagastati lepingus toodud tähtajal (lepingus oli tähtajaks 31.12.2006. a, kd 164, lk 26) OÜ Rahamaa poolt OÜle Mell laen summas 4 200 000 krooni. Kriminaalasjas kogutud tõenditest aga nähtub, et 01.07.2006. a sõlmitud lepingus toodud tähtajaks OÜ Rahamaa OÜle Mell võetud laenu ei tagastanud. OÜ Rahamaa konto nr 221030925099 väljavõttest Hansapangas perioodi 06.03.2006. a kuni 02.07.2007. a kohta ei nähtu, et sellel perioodil oleks makstud OÜ Rahamaa poolt OÜ-le Mell tagasi laenu, ega lepingus toodud intressi. Ka OÜ Mell pangakontolt ei nähtu, et perioodil 08.10.2003. a kuni 05.04.2007. a oleks OÜ Rahamaa poolt tagastatud OÜ-le Mell laenu (kd 190, lk

224(300)

19-32). Tema ütluste usaldusväärsust kahandab samuti asjaolu, et kohtueelsel uurimisel sooviti 15.11.2006. a menetleja poolt M. Missikut tunnistajana üle kuulata, kuid ta keeldus ütluste andmisest viidates, et oli perioodil 03.10.2006. a kuni 14.11.2006. a T. Pedjasaare kaitsjaks (kd 12, lk 157-158). Ka kohtuistungil antud ütlustes M. Missik kinnitas, et kohtueelsel uurimisel ta keeldus KrMS §-le 71 lg 2 viidates ütluste andmisest ning samuti sellel alusel põhjusel, et oli T. Pedjasaare kaitsja. Ta väitis ka kohtuistungil, et soovib ta ütlusi kooskõlastatult isikuga, kes oli olnud tema kaitsealune. Kohtukolleegium leiab, et ei ole eluliselt usutav, et äriühingu ainus juht ja osanik ei osanud anda konkreetseid vastuseid äriühingu poolt tehtud tehingute kohta. Seda enam, et OÜ Rahamaa on asutamisest alates teinud üksnes üksikud tehingud. Kriminaalasjaga kogutud tõendid näitavad, et tegelikult asutati OÜ Rahamaa K. Kanguri tahtel just OÜ Iru Jõekääru osade omandamiseks ning M. Missik ei ole tegelikkuses OÜ Rahamaa tehingute tegemise üle otsustanud. Seda ilmestavad ka M. Missiku ütlused kohtuistungil, millest ilmnes, et OÜ Rahamaaga seonduvas osas ei teadnud ta, millistel tingimustel ja millal on tehinguid tehtud. 13.03.2006. a vaatlusprotokollis (kd 115, lk 1-10) on vaadeldud AS-i Hansapank poolt 09.03.2006. a Kaitsepolitseile edastatud dokumente ning turvakaamera videosalvestust CD-l. Vaatluses kirjeldatud dokumentide kohaselt on 06.03.2006. a notari ametitoimingute registri nr 691 kohaselt 06.03.2006 tehtud OÜ Rahamaa asutamisotsus (kd 115, lk 7-8) ning asutajaks on märgitud M. Missik. Lähtuvalt asutamisotsuse punktist 1.6 tasub asutaja osa eest rahalise sissemaksega, summas nelikümmend tuhat krooni, selleks avatavale pangaarvele enne avalduse esitamist äriregistrile. 06.03.2006. a OÜ Rahamaa asutamisel, kelle esindajaks oli M. Missik, sõlmitigi AS-ga Hansapank stardikonto leping (kd 115, lk 10). Samuti tehti 06.03.2006. a M. Missiku nimel sularaha sissemakse OÜ Rahamaa asutamisel summas 40 000 krooni (kd 115, lk 9). AS-i Hansapank poolt edastatud ning vaatlusprotokollis kirjeldatud videosalvestiselt on näha, kuidas toimus 06.03.2006. a AS-s Hansapank sularaha sissemakse tegemine OÜ Rahamaa asutamisel. Vaatlusprotokollis kirjeldatud salvestise kohaselt külastasid 06.03.2006. a kell 13.37-13.55 AS-i Hansapank Rävala kontori teenindusboksi nr 9 T. Pedjasaar ja M. Missik. T. Pedjasaar andis seejuures pangatellerile üle sularahas 40 000 krooni OÜ Rahamaa sularaha sissemaksena. M. Missik allkirjastas üksnes dokumente. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et OÜ Rahamaa on kantud äriregistrisse 10.03.2006. a (kd 164, lk 118). Vaatlusprotokollis 17.04.2007. a on kajastatud T. Pedjasaare töökohas 03.10.2006. a teostatud läbiotsimise (kd 156 lk 18-22) käigus ära võetud arvuti kõvaketta vaatlus (kd 159 lk 1-2, vaatluse lisad kd 159, 160, 161, 162). Eelnimetatud vaatluse käigus leiti T. Pedjasaare arvuti kõvaketta koopialt OÜ Rahamaa põhikiri ning OÜ Rahamaa asutamisotsus (kd 161, lk 146 ja lk 148). Asjaolu, et M. Missik ei olnud OÜ Rahamaa tegelikuks osanikuks ja juhatuse liikmeks, kinnitavad ka jälitustoiminguga kogutud tõendid. 27.02.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 17.02.2006. a on teostatud K. Kanguri suhtes varjatud jälgimist (6 kd, lk 69-70). Protokollist nähtub, et 17.02.2006. a kell 13.31 siseneb K. Kangur koos T. Pedjasaarega Tartus Rüütli tn 1 asuvasse baari Pool Kuus, kus viibisid kuni kella 14.27. Nendevahelist vestlust nähtub, et arutatakse, kuidas leida isikut, kes osaleks tehingus lähitulevikus tehtava osaühingu osade ostu jaoks. Variisikut on planeeritud kasutada sügiseni, kui kavatsetakse kogu operatsioon üle võtta. Nad leiavad, et T. Pedjasaar ja Heli oleksid halvad variandid, sest siis võiks kiiresti välja tulla. Seetõttu oleks mõistlik kasutada mõnda advokaati. T. Pedjasaar pakub ostjaks „Rauli“. K. Kangur on vastu, kuna Raul räägib liiga palju. Seejärel soovitab T. Pedjasaar Rauliga ühes büroos olevat „Marti“, kes on kriminaali peal ning ei räägi midagi välja. K. Kangur ütleb, et tal ei ole „Mardi“ vastu midagi. T. Pedjasaar lubab „Mardiga“ rääkida (kd 6, lk 69, 75-77).

225(300)

Kogutud tõenditest nähtub, et osaühing, mille asutamise detailides K. Kangur ja T. Pedjasaar kokku leppisid, oli OÜ Rahamaa ning selle etteotsa seatava Mardi nimelise variisiku all peeti silmas M. Missikut. Samuti nähtub kogutud tõenditest, et tulevikus toimuvaks tehinguks, milleks osaühingu asutamine vajalik oli, peeti silmas OÜ Iru Jõekääru osa ostu asutatavale OÜle Rahamaa. 09.05.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 02.03.2006. a kell 16.12 suhtlevad T. Pedjasaar ja M. Missik. T. Pedjasaar räägib M. Missikule, milliseid toiminguid on vaja teha firma registreerimiseks. Tuleb teha panka sissemaks 40 000 krooni, mille T. Pedjasaar lubab sularahas M. Missikule anda. T. Pedjasaar annab M. Missikule teada, et ta on ette valmistanud äriühingu loomiseks vajalikud paberid, so põhikirja jms. T. Pedjasaar ja M. Missik arutavad, mis ajaks peaks T. Pedjasaar notari aja panema M. Missikule seoses äriühingu moodustamisega (kd 6, lk 174, 184-186). Sama päeva õhtul, so 02.03.2006. a kell 20.28 helistab T. Pedjasaar notar T. Türnpuule, et leppida kokku aeg, millal M. Missik võiks tulla notarisse seoses äriühingu asutamisega. 03.03.2006. a kell 9.46 helistab T. Pedjasaar notar T. Türnpuule ja lepib kokku äriühingu asutamisega seotud toimingute tegemiseks aja 06.03.2006. a kell 12.45 (kd 6 lk 174-175 ja 187-188). Kohe pärast seda helistab 03.03.2006. a kell 9.49 T. Pedjasaar M. Missikule ja teatab notari aja ning võtab M. Missikult tema isikuandmed notarile edastamiseks (kd 6 lk 175, 189). 09.05.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 06.03.2006. a kell 10.47 vestlevad telefoni teel T. Pedjasaar ja M. Missik. T. Pedjasaar teatab M. Missikule, et jõudis Tallinnasse. M. Missik teatab, et kirjutab avaldust advokatuurile nõusoleku saamiseks äriettevõttes osalemiseks ja et nõusolekut on vaja enne ettevõtte äriregistrisse kandmist, samuti lepitakse kokkusaamine notaris samal päeval (kd 6, lk 175, 191-192). Samal päeval teostatud varjatud jälgimise kohaselt sisenevad T. Pedjasaar ja M. Missik kell 12.43 Maakri tn 19/21 notaribüroosse ja kell 13.25 väljuvad ja suunduvad edasi Rävala pst 5 poole. Kell 13.37 sisenevad nad Hansapanka, kus võtavad järjekorranumbri (418) ja lähevad 9-ndasse boksi, kus teenindatakse ärikliente. Seal täidetakse dokumente ja T. Pedjasaar maksab sularahas. Kell 13.55 väljusid T. Pedjasaar ja M. Missik Hansapangast ja lähevad Narva mnt 7D asuvasse restorani Bosphorus. Restoranis Bosphorus ajavahemikul kell 13.55 kuni kell 14.45 toimunud kohtumise salajasest pealtkuulamisest nähtub, et T. Pedjasaar küsib M. Missikult palju viimane tööraha soovib ja ühtlasi annab talle teada, et on vaja veel seoses asutamisel oleva äriühinguga Rahamaa mitmeid käike teha, sh notaris käia ja lepinguid allkirjastada. M. Missik vastab, et soovib tasu kunagi hiljem (kd 6, lk 175, 192-193). Järgmisel päeval, so 07.03.2006. a kell 17.02, helistab K. Kangur T. Pedjasaarele ja lepivad kokku kohtumise vanas kohas (kd 6 lk 176,195). Jälitusprotokolli kohaselt samal päeval kohtuvad nad Tartus restoranis Rasputin ajavahemikul kell 17.20 kuni 17.58 (kd 6, lk 176-177 ja 195-206). Kohtumise salajasel pealtkuulamisel toimunud vestluses teatab T. Pedjasaar, et kohtus eile so 06.03.2006. a E. Vettusega, kellega täpsustas nö sihikuid. E. Vettus oli T. Pedjasaarele andnud teada nende vahel tulevikus toimuva tehingu hinna, milleks oleks 8,35. E. Vettus oli lubanud talle aastaaruande valmis teha, ära auditeerida ja edastada. „Mart on ka seal esialgu nii-öelda paigas“ ja pärast vaatame, mis edasi saab (kd 6, lk 176-177 ja 197-198). Seega nähtub kohtumisel toimunud vestlusest, et OÜ Rahamaa variisikuks on M. Missik, kes on juba vormistanud T. Pedjasaare juhendamisel dokumente osaühingu registreerimiseks äriregistrisse. T. Pedjasaar ja K. Kangur räägivad ka OÜ Iru Jõekääru osade ostmisest OÜ-le Rahamaa. Vestluses nimetatud hind 8,35 vastab OÜ Iru Jõekääru osa müügi hinnale, mis 03.07.2006. a Sverting Invest AS ja OÜ Rahamaa vahelise lepingu kohaselt oli 8 350 000 krooni.

226(300)

08.03.2006. a kell 13.38 helistavad T. Pedjasaar ja M. Missik ning T. Pedjasaar soovib teada, kas Missik sai advokatuurist loa äritegevuseks ja M. Missik vastab jaatavalt, mispeale T. Pedjasaar lubab äriregistrisse dokumendid sisse viia (kd 6, lk 177 ja 206-207). 16.03.2007. a vaatlusprotokollis (kd 164, lk 8-206), kus on kirjeldatud 04.10.2006. a läbiotsimise käigus OÜ-s MRI Rimess ära võetud dokumente, on märgitud ka Tartu Maakohtu registriandmete väljatrükk OÜ Rahamaa kohta, millest nähtub, et OÜ Rahamaa on kantud äriregistrisse 10.03.2006. a (kd 164, lk 118) . 11.05.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 2006.aasta märtsis-aprillis kooskõlastavad E. Vettus ja K. Kangur omavahel kokkusaamisi telefonikõnedes 13.03.2006. a kell 8.13 (kd 6, lk 123, 134), 23.03.2006. a kell 8.16 (kd 6, lk 123,134), 03.04.2006. a kell 15.23 (kd 6, lk 123, 134-135), 11.04.2006. a kell 8.03 (kd 6, lk 123, 135), 17.04.2006. a kell 17.26 (kd 6, lk 123, 136), 19.04.2006. a kell 11.04 (kd 6, lk 123, 136), 05.05.2006. a kell 9.42 (kd 6, lk 123, 137). 12.04.2006. a teostati K. Kanguri suhtes varjatud jälgimist. Selle kohaselt 12.04.2006. a kell 14.28 siseneb K. Kangur Narva mnt 9 asuvasse kohvikusse Novell, kus kohtub E. Vettusega ning kell 15.20 väljub K. Kangur kohvikust (kd 6, lk 123). 11.06.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 15.05.2006. a kell 8.18 on toimunud telefonikõne, milles E. Vettus helistab K. Kangurile ja kõnes lepitakse kokku aega kohtumiseks (kd 7, lk 2, 16-17). 08.06.2006. a kell 10.44 helistavad T. Pedjasaar ja E. Vettus ning kõnest selgub, et E. Vettus on suhelnud „härraga“ ja E. Vettus annab T. Pedjasaarele teada, et nüüd võib ära teha paar kuud tagasi poolelijäänud tehingu (kd 7, lk 10, 55-57). T. Pedjasaare ja E. Vettuse jätkuvast vestlusest samas telefonikõnes selgub, et „härral“ on oma kindel nägemus tehingust ja E. Vettus ja T. Pedjasaar arutavad võimalikku tehingu toimumise aega juunikuu lõpus. Samuti leiab E. Vettus, et T. Pedjasaar peaks talle seoses planeeritava tehinguga saatma teise poole rekvisiidid igaks juhuks mitte meilitsi vaid postiga. 11.06.2006. a teostati K. Kanguri suhtes varjatud jälgimist, millega tuvastati, et kell 13.05 peatub K. Tartus Sauna tänaval asuva kaupluse Consum parklas. Ta siseneb kauplusesse ja kell 13.07 helistab kaupluse ukse juures asuvast telefoniautomaadist. Jälitusprotokollist nähtub, et 11.06.2006. a kell 13.08 on helistanud K. Kangur telefoniautomaadist T. Pedjasaarele ja vestluses lepitakse kokku kohtumise samal päeval T. Pedjasaare juures. Edasise samal päeval toimunud varjatud jälgimise kohaselt kell 14.25 pargib K. Kangur maasturi T. Pedjasaare elukoha juurde, mis asub Tartus Ujula tn 49 majas. K. Kangur võtab auto pakiruumist paberid. Kell 14.28 väljub Ujula tn 49 majast T. Pedjasaar, et kohtuda K. Kanguriga. K. Kangur annab kohtumise käigus osa auto pakiruumist võetud paberitest T. Pedjasaarele. K. Kanguri ja T. Pedjasaare kohtumisel toimunud vestlust kuulati salaja pealt. T. Pedjasaare ja K. Kanguri pealtkuulatud vestlusest selgus muuhulgas asjaolu, et E. Vettus ja K. Kangur on kohtunud ja rääkinud toimuvast tehingust ning T. Pedjasaar teavitab K. Kangurit võimalikust notari ajast ja et ühing ostetakse E. Vettuse käest „Mardi“ nimele ning tehingu eest tasumine toimub kahes osas. Vestluse lõppedes kell 14.51 K. Kangur istub oma autosse ja sõidab ära (kd 7 lk 10-12, 57-61). 11.06.2006. a jälitusprotokollis käsitletud tõenditest nähtub, et K. Kangur, E. Vettus ja T. Pedjasaar suhtlesid 2006. aasta mais ja juunis omavahel, et arutada OÜ Iru Jõekääru osa müüki OÜ-le Rahamaa. Vestlustest nähtub, et T. Pedjasaar ja E. Vettus peavad nimetatud tehingu asjaolusid kooskõlastama K. Kanguriga. Jälitusprotokollis sisalduvatest tõenditest selgub, et K.

227(300)

Kangur on isik keda 08.06.2006. a toimunud telefonilises vestluses T. Pedjasaar ja E. Vettus „härraks“ nimetavad, kui arutavad OÜ Iru Jõekääru osa müümist. 18.08.2006 jälitusprotokollist nähtub, et 27.07.2006. a kell 17.45 helistavad T. Pedjasaar ja M. Missik. T. Pedjasaar teatab M. Missikule millal notarisse minna, et vormistada M. Missik OÜ Iru Jõekääru juhatuse liikmeks. M. Missik vastab, et ta ei saa enne minna kui on saanud Advokatuuri juhatusest nõusoleku äriühingu juhatuse liikmeks hakata. Avalduse on ta nõusoleku saamiseks juba ära teinud. M. Missik soovib, et T. Pedjasaar lepiks talle notari aja kokku 07.08.2006. a (kd 8, lk 20, 51-52). 01.08.2006. a kell 11.17 suhtleb T. Pedjasaar notar T. Türnpuuga ning uurib, kas Türnpuu saaks 07.08.2006. a teha ära avalduse äriregistrile OÜ Iru Jõekääru juhatuse liikme kohta ja kõnest selgub, et selleks uueks juhatuse liikmeks oleks M. Missik. T. Türnpuu vastab, et seetõttu muutub ka põhikiri ja palub T. Pedjasaarel saata notarile põhikiri meilile (kd 8, lk 23, 69-70). 01.08.2006. a kell 11.30. helistab T. Pedjasaar E. Vettusele ja uurib kas OÜ Iru Jõekääru põhikiri on kellelgi arvutis, et seda meilitsi T. Pedjasaarele saata. Nad arutavad OÜ Iru Jõekääru uue võimaliku aadressi üle (kd 8 lk 23, 70-71). 01.08.2006. a kell 12.17 helistab T. Pedjasaar M. Missikule ja teatab, et leppis kokku notari aja. 07.08.2006. a kell 14.00. M. Missik uurib T. Pedjasaarelt, kas viimane viitsib kõik dokumendid notari tarvis ette valmistada. Samuti arutavad M. Missik ja T. Pedjasaar, mis peaks saama OÜ Iru Jõekääru aadressiks ja M. Missik pakub välja enda koduse aadressi Tallinn Roopa 4A-4. M. Missik teatab, et sai Advokatuuri juhatusest loa äriühingu juhatuse liikmeks hakata (kd 8, lk 23, 71-72). 07.08.2006. a kell 12.13 helistavad T. Pedjasaar ja M. Missik ning M. Missik soovib, et Pedjasaar ise maksaks riigilõivu 700 krooni. T. Pedjasaar pakub välja, et M. Missik võiks selle ehk ise maksta ja T. Pedjasaar maksaks talle pärast tagasi. M. Missik nõustub sellega (kd 8 lk 24, 78-79). 08.08.2006. a kell 10.46 helistavad T. Pedjasaar ja M. Missik. M. Missik teatab, et ta maksis riigilõivu ära. T. Pedjasaar lubab M. Missikule riigilõivu hüvitada ja täpsustab, kas see oli ikka 700 krooni. M. Missik vastab, et lisaks riigilõivule tuleb T. Pedjasaarel talle hüvitada ka notaritasu 100 krooni (kd 8, lk 24, 81-82). Eeltoodud jälitusprotokollis sisalduvatest käsitletud kõnedest järeldub, et M. Missik on OÜ Iru Jõekääru juhatuse liikmeks vormistatud T. Pedjasaare ja K. Kanguri soovil ja organiseerimisel ning on OÜ Iru Jõekääru juhatuse liikmeks üksnes vormiliselt. Kõnedest selgub, et ühtegi äriühinguga seotud kulu M. Missik ei kanna. 20.10.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 18.08.2006. a kell 9.47 on toimunud telefonikõne E. Vettuse ja T. Pedjasaare vahel. E. Vettus uurib T. Pedjasaarelt, kas OÜ Iru Jõekääru juhatuse liikmega on asjad klaarid ja T. Pedjasaar vastab, et asjad on notaris vormistatud. T. Pedjasaar ja E. Vettus arutavad, et peaks ka pangas asjad korda ajama seoses OÜ Iru Jõekääru vormistustega. E. Vettus soovib T. Pedjasaarelt teada, millal tasutakse teine pool OÜ Iru Jõekääru osa eest. T. Pedjasaar vastab, et see sõltub sellest, et neil peaks kohe üks asi müüki minema, millest saadavast rahast oleks võimalik tasuda Vettusele (kd 8, lk 134,150-151). 30.08.2006. a kell 10.24 helistavad M. Missik ja T. Pedjasaar. T Pedjasaar soovib M. Missikuga Tallinnas kohtuda, et ajada korda dokumentatsioon seoses äriühingutega. T. Pedjasaar teatab, et tuleks ära tasuda OÜ Iru Jõekääru osa ostust teine pool ja et T. Pedjasaar kannab selleks raha OÜ Rahamaa arvele (kd 8, lk 137,172-173).

228(300)

03.07.2006. a sõlmitud notariaalse lepingu kohaselt müüs Sverting Invest AS, keda esindas Einar Vettus, Iru Jõekääru Osaühingu osa 8 350 000 krooniga OÜle Rahamaa, keda esindas M. Missik (kd 166, lk 247-259). Lepingu kohaselt pidi summast 8 350 000 OÜ Rahamaa hüvitama 4 175 000 krooni Svertig Invest AS-le lepingu sõlmimise päeval ja 4 175 000 krooni hiljemalt 45 päeva jooksul lepingu sõlmimise päevast. OÜ Rahamaa pangakonto nr 221030925099 väljavõttelt nähtub, et 03.07.2006. a kandis OÜ Rahamaa Sverting Invest AS-le esimese osa lepingus ettenähtu summast, so 4 175 000 krooni (kd 190, lk 161). OÜ Rahamaa pangakonto väljavõttest selgub, et 06.09.2006. a kanti OÜ Rahamaa pangakontolt 2 975 000 krooni OÜ Sverting Investi pangakontole selgitusega „Vastavalt lepingule nr 3016“ (kd 190, lk 161). Samuti nähtub OÜ Rahamaa pangakonto väljavõttest, et raha eelnimetatud teise osamakse tasumiseks OÜ-le Sverting Invest, on tulnud OÜ-lt Mell. OÜ Rahamaa pangakonto väljavõttest ilmneb, et 04.09.2006. a on OÜ-lt Mell kantud üle summa 2 975 000 selgitusega „Laen“. Selgub, et tegu on täpselt sama summaga, mis kanti OÜ Rahamaa poolt edasi 06.09.2006. a Sverting Invest AS-le (kd 190, lk 161). OÜ Mell pangakonto nr 1120128188 väljavõttest omakorda nähtub, et 04.09.2006. a on OÜ Ikaros Grupp poolt kantud OÜle Mell kantud üle summa 2 975 000 krooni selgitusega „Laen“ (kd 190, lk 30). Seega ilmneb, et OÜ Ikaros Grupp poolt ülekantud summat OÜ Mell kaudu on kasutanud OÜ Rahamaa Iru Jõekääru osa teise osamakse tasumiseks Sverting Invest AS-le. OÜ Ikaros Grupp arvelduskonto nr 221011002821 väljavõttest ilmneb, et 29.08.2006. a on OÜ Sarbas kandnud OÜle Ikaros Grupp kontole summa 3 100 000 krooni selgitusega „kinnistute nr 3485004 ja 3484904 müük“ (kd 190, lk 45). Eelnevalt käsitletud kriminaalasja materjalide kohaselt müüdi 28.08.2006. a Kotkapesa ja Järve kinnistud OÜ-le Sarbas hinnaga 3 250 000 krooni (kd 78 lk 150-161). OÜ Ikaros Grupp pangakonto nr 221011002821 väljavõtte kohaselt on OÜlt Sarbas laekunud 23.08.2006. a eelnimetatud kinnistute eest 150 000 krooni ja 29.08.2006. a ülejäänud ostusumma so 3 100 000 krooni (kd 190, lk 45). Nagu selgub 18.08.2006. a E. Vettuse ja T. Pedjasaare vahel peetud telefonikõnest, uuris E. Vettus T. Pedjasaarelt, millal OÜ Rahamaa tasub OÜ Iru Jõekääru osa ostu järgmine osamakse. Kõnest selgub, et T. Pedjasaar vastas E. Vettusele, et neil peaks kohe „üks asi“ müüki minema, millest saadavast rahast oleks võimalik tasuda E. Vettusele. Ka M. Missikuga 30.08.2006. a toimunud telefonikõnes andis T. Pedjasaar teada, et toimus tehing ning sellest laekuva rahasumma kannab ta üle OÜ-le Rahamaa ja see tuleb edasi kanda Sverting Invest AS-le teise osamakse tasumiseks. Seega ilmneb, et OÜ Iru Jõekääru osa ostuks kasutati raha, mis oli laekunud tehingust, millega OÜ Ikaros Grupp müüs Kotkapesa ja Järve kinnistud OÜ-le Sarbas. Märkimist väärib asjaolu, et kogutud tõendid kinnitavad, et kogu tehingut Kotkapesa ja Järve kinnistute müügiga OÜ-le Sarbas, keda esindas T. Taavet, organiseeris ja korraldas K. Kangur. Ka eespool käsitletud tõendid näitavad, et K. Kangur oli isikuks, kes otsustas, kas ja millistel tingimustel tuleb OÜ Rahamaa ja AS Sverting Invest vahel teha tehing, millega OÜ Rahamaa omandab OÜ Iru Jõekääru osa. Samuti määras ja organiseeris K. Kangur, milliseid rahasummasid kasutada OÜ Iru Jõekääru osa eest tasumiseks AS-le Sverting Invest. Järgnevad tõendid kinnitavad, et M. Missik täitis OÜ-s Rahamaa variisiku rolli saades T. Pedjasaarelt korraldusi, kes oli kaasaitajaks K. Kanguri poolt altkäemaksuvõtmisele E. Vettuselt.

229(300)

31.08.2006. a kell 11.04 helistab T. Pedjasaar raamatupidaja M. Talile, kes teostas muuhulgas raamatupidamist ka OÜle Iru Jõekääru ja OÜ-le Rahamaa. M. Tali lubab kureerima hakata ettevõtteid ja T. Pedjasaar lubab M. Missiku tuua M. Tali juurde (kd 8, lk 137, 174-176). 31.08.2006. a kell 11.12 helistab T. Pedjasaar M. Missikule ning annab teada, et järgmisel kolmapäeval tuleb M. Missikul minna M. Tali juurde kell 15.00 (kd 8, lk 137, 176). 07.09.2006. a kell 17.06 helistab E. Vettus T. Pedjasaarele. T. Pedjasaar teatab, et nad kandsid E. Vettusele raha üle ja E. Vettus vastab, et sai kätte. T. Pedjasaar teatab, et neil jäi 1, 2 miljonit veel tasumata ja palub tasumiseks ajapikendust. T. Pedjasaar teatab, et OÜ Iru Jõekääru osas on muudatused kantud ka äriregistrisse ja avaldab soovi saada elektroonselt raamatupidamisdokumente (kd 8, lk 138, 181-182). 08.09.2006. a kell 14.11 helistab M. Missik T. Pedjasaarele ja kannab ette, et käis raamatupidaja M. Tali juures ja viis talle raamatupidamiseks vajalikud andmed. M. Missik annab ühtlasi T. Pedjasaarele teada, et viimane peaks talle variisikuks olemise eest tasuma. T. Pedjasaar lubab seda teha ja palub M. Missikul talle meilitsi edastada, palju M. Missik raha soovib. M. Missik ja T. Pedjasaar arutavad ka raha tasumist eurodes, kuna ees ootab Horvaatia reis (kd 8, lk 138, 184). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 08.09.2006. a saatiski M. Missik vastavalt eelnevas kõnes T. Pedjasaarega kokkulepitule T. Pedjasaarele e-posti aadressile [email protected] kirja, kuhu on märkinud arvestuse oma nn töötundide eest variisikuna OÜ-s Rahamaa seoses OÜ-ga Iru Jõekääru. M. Missik adresseerinud T. Pedjasaarele e-kirja pöördumisega „Hei tööandja!“, milles toob välja „Missiku reaalsed töötunnid“ all: „7.august notar + advokatuur + pank 2,5. Viimased 2 sebimist (kolmap ja täna) 5,25. Kokku 7750“ (kd 8, lk 139, 263). Seega selgub M. Missiku saadetud kirjast, et M. Missik soovib, et T. Pedjasaar hüvitaks talle osaühingu variisikuks olemise eest tasu kokku 7750 krooni. Eeltoodud kirjale on T. Pedjasaar vastanud 08.09.2006. a kell 16.13. T. Pedjasaar on arvestanud kirjas 7750 krooni, mida soovis temalt M. Missik, ümber eurodeks ja küsib M. Missikult, kas sobib kui Missiku tasuks on 500 eurot (kd 8, lk 139, 263). 10.09.2006. a kell 9.45 on M. Missik saatnud T. Pedjasaare e-posti aadressile [email protected] kirja, milles teatab, et on töötasuga suuruses 500 eurot nõus (kd 8, lk 139, 263). 12.09.2006. a kell 11.16 helistab T. Pedjasaarele raamatupidaja M. Tali ja lepivad kokku, et M. Missik ajaks korda juurdepääsu e-maksuametile (kd 8, lk 139, 185-186). 12.09.2006. a kell 12.29 helistab T. Pedjasaar M. Missikule ja käsib käia Maksuametis, et ajada korda asjad seoses e-maksuametiga (kd 8, lk 139, 186-187). 24.09.2006. a kell 15.59 helistab T. Pedjasaar M. Missikule. M. Missik teatab T. Pedjasaarele, et Maksuamet on teinud OÜ-le Iru Jõekääru korralduse esitada tulu- ja käibedeklaratsioon hiljemalt 28.09.2006. a. 25.09.2006. a kell 10.45 jätkub T. Pedjasaare ja M. Missiku vestlus OÜ Iru Jõekääru maksudeklaratsioonide esitamise kohta. M. Missik uurib T. Pedjasaarelt, kuidas on korraldatud deklaratsioonide esitamine OÜ-s Rahamaa, mille juhatuse liikmeks M. Missik on vormistatud. 25.09.2006. a kell 15.50 teatab M. Missik T. Pedjasaarele, et on Maksuametiga asjad korda ajanud. Samal päeval kell 15.52 teavitab T. Pedjasaar sellest telefoni teel M. Tali (kd 8, lk 139-140 ja 189-195).

230(300)

Eelnevalt käsitletud tõendid kinnitavad, et K. Kangur võttis E. Vettuselt OÜ Iru Jõekääru osa ostuna alla turuhinna altkäemaksu suures ulatuses 9 965 784 krooni ning et T. Pedjasaar aitas K. Kanguri altkäemaksu võtmisele suures ulatuses kaasa. T. Pedjasaare tegu on käsitletav ainelise ja vaimse kaasabina K. Kanguri poolt altkäemaksu võtmisele suures ulatuses. Ainelise kaasabi osutamisena on käsitletav M. Missikule 40 000 krooni andmine sissemaksu tegemiseks OÜ Rahamaa asutamisel. Vaimse kaasabina K. Kanguri teole on T. Pedjasaare poolt hinnatav juhiste edastamine M. Missikule OÜ Rahamaa asutamisel ning M. Missiku juhendamine ja suunamine seoses OÜ Iru Jõekääru osa omandamise tehinguga OÜ-le Rahamaa. . Kogutud tõenditest tuleneb, et T. Pedjasaar oli K. Kanguriga kokku leppinud OÜ Rahamaa moodustamises ning selles, et seda äriühingut kasutades saab K. Kangur äriühingu osa suurenemise kaudu suurendada oma vara. Tarmo Pedjasaar aitas K. Kanguril nii moodustada OÜ Rahamaa kui ka organiseerida OÜ Iru Jõekääru osa ostu OÜ Rahamaa poolt. Seejuures teadis T. Pedjasaar, et tegemist on E. Vettuse poolt K. Kangurile antava hüvega seoses K. Kanguri poolt toimepandud ebaseadusliku teoga looduskaitseliste piirangutega maade vahetamisel riigile kuuluvate maade vastu vastavalt looduskaitseseaduse § 19. T. Pedjasaar teadis, et OÜ Iru Jõekääru osa ostu kaudu OÜ-le Rahamaa alla turuväärtuse, mis oli müügihetkel 18 315 784 krooni, sai K. Kangur E. Vettuselt altkäemaksu 9 965 784 krooni. Soodustusena on käsitletav OÜ Iru Jõekääru osa müük seetõttu, et see müüdi OÜ-le Rahamaa alla osa tegeliku turuväärtuse. Nimelt oli osa müügilepingus määratud hinnaks 8 350 000 krooni. Tegelik OÜ Iru Jõekääru osa väärtus oli aga 18 315 784, 87 krooni. Seega müüdi OÜ Iru Jõekääru osa 9 965 784 krooni võrra turuväärtusest odavamalt. Maakohtu otsuses leitakse, et K. Kangurit, ei saa selles kuriteoepisoodis altkäemaksu võtmise eest süüdi mõista, sest tegelikult andis E. Vettus altkäemaksu M. Missikule, kes ei olnud ametiisik. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et KarS §-s 294 puhul on tegemist nö ehtsa ametialse süüteoga, mida saab toime panna vaid ametiisik ja mitte keegi teine. Maakohus on aga jätnud tähelepanuta, et K. Kangurile esitatud süüdistuse ja kogutud tõendite kohaselt vormistas K. Kangur varad teise isiku, so M. Missiku nimele, varjamaks hüve saamist. M. Missiku kaudu oli K. Kanguril võimalik neid varasid käsutada. Järelikult ei seisnud M. Missiku roll mitte ametialase ebaseadusliku teo eest hüve vastuvõtmises, vaid K. Kanguri poolt ebaseadusliku ametialse teo eest saadud hüve üleandmise fakti varjamises. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kuna E. Vettus andis altkäemaksu M. Missikule, siis on K. Kanguri vastutusele võtmine altkäemaksu võtmise eest välistatud. E. Vettuse kaitsja leidis ringkonnakohtus peetud kohtuvaidluses, et K. Kanguri ja E. Vettuse süüdistuses peaks olema näidatud viited vahendlikule täideviimisele M. Missiku kaudu. Vastuseks sellele viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2005. a otsuses nr 3-1-1-97-04 ja 1. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-61-08 väljendatud seisukohale, et erilist isikutunnust nõudva süüteokoosseisu puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui nii vahendlikul kui vahetul täideviijal on täideviija kvaliteet. Eeltoodud seisukohast tulenevalt ei saanud M. Missik olla altkäemaksu andmise ja võtmise vahetuks täideviijaks, sest tal puudus täideviija kvaliteet, so ta ei olnud ametiisik. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium E. Vettuse kaitsja etteheitega, et süüdistuses on ära näitamata süüteo vahendliku täideviimise asjaolud.

231(300)

KarS § 24 lg 2 sätestab, et kui osavõtjal puudub eriline isikutunnus, mis vastavalt seadusele on täideviija vastutuse eeldus, kvalifitseeritakse ka osavõtja tegu sama sätte järgi, mille eest vastutab täideviijagi, kui karistuse mõistmisel kergendatakse osavõtja karistust vastavalt KarS §-s 63 sätestatud reeglitele. Asjaolu, et kohtueelsel uurimisel ei ole peetud vajalikuks M. Missiku suhtes osavõtuteos süüdistust esitada, ei välista kohtukolleegiumi hinnangul altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisu tuvastamist K. Kanguri ja E. Vettuse käitumises. KarSRakS § 8 p 2 sätestab et kui altkäemaksusumma ületab teo toimepanemise ajal kehtinud kuupalga alammäära sajakordselt, on tegu suure ulatusega. 2006. aastal oli kuupalga alammäär 3000 krooni. Seega moodustas suure ulatuse juba ainuüksi 300 000 krooni. K. Kangur võttis. Vettuselt altkäemaksu 9 965 784 krooni. Kriminaalasjas kogutud tõendid näitavad, et T. Pedjasaar aidates kaasa K. Kangurile E. Vettuselt suures ulatuses altkäemaksu võtmisele, pani toime KarS § 22 lg 3 ja § 294 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. K. Kangur pani aga toime altkäemaksu võtmise suures ulatuses KarS § 294 lg 2 p 4 järgi. 6.39 Kohtukolleegiumi seisukoht seoses T. Annusele ja K. Kangurile esitatud süüdistusega korteri sisustuse osas. Käesolevas kriminaalasjas on T. Annusele ja K. Kangurile esitatud süüdistus selles, et K. Kangur nõustus ja võttis vastu T. Annuse poolt 2003. aasta teisest poolaastast 2004. aasta esimese poolaastani korraldatud ja finantseeritud korterile asukohaga Tallinn Lossi 18/Soone 3-13 sisekujunduse lahenduse koostamise ja sisustuse eest tasumise 281 209 krooni ulatuses, mis toimus E. Astoveri ja AS Merko Ehitus kaudu. Alates 2004.aasta algusest K. Kanguri kasutuses olev ja AS Merko Ehitus poolt ehitatud korter koos garaažiga aadressil Tallinn Lossi 18/Soone 3–13 müüdi 30.12.2003. a AS-le Hansa Liising Eesti, mille liisinguvõtjaks oli OÜ Sootel, 1 000 000 krooni eest. Liisinguvõtjaks vormistati OÜ Sootel, et varjata K. Kanguri seost AS-ga Merko Ehitus ning AS Merko Ehitus poolt soodustuse tegemist K. Kangurile. K. Kanguri kasutuses oleva korteri müümisel AS-le Hansa Liising korteri sisustuse ja sisekujunduse lahenduse maksumust korteri müügihinna sisse AS Merko Ehituse poolt ei arvestatud. 07.02.2005. a vormistati K. Kangur Tallinn Lossi 18/Soone 3-13 korteri liisinguvõtjaks. Kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditest nähtub, et T. Annus on alates 28.06.1996. a AS Merko Grupp juhatuse liige ja aktsionär, AS-i Merko Ehitus nõukogu liige 31.03.1997-01.08.2008. a ja alates 15.08.2006. a kantud äriregistrisse AS Merko Ehitus (praegune AS Järvevana) juhatuse liikmena. Alates 24.05.1999. a on T. Annus ASi E.L.L Kinnisvara nõukogu liige. Merko Ehitus (praegune AS Järvevana, registrikoodiga 10068022) tütarettevõtted on OÜ Woody (registrikoodiga 10977138) ja OÜ Käibevara (registrikoodiga 10416581). AS Merko Ehitus on AS Merko Grupp (praegune AS Riverito, registrikoodiga 10068039) tütarettevõte. ASi Merko Grupp tütarettevõte AS E.L.L Kinnisvara (registrikoodiga 10278893) tütarettevõte on OÜ KV Tarantel (praegune Donate Grupp OÜ, registrikoodiga 10674656). 03.10.2006. a AS-s Merko Ehitus toimunud läbiotsimisel (kd 104, lk 3-16) kopeeriti AS Merko Ehituse töötaja K. Pettai dokumendid ja e-kirjad kõvakettale, millest tehti koopia 05.10.2006. a toimunud vaatlusel (kd 104, lk 18-25). Kõvaketta koopiat vaadeldi 12.12.2006. a vaatlusprotokollis (kd 126, lk 1-16, lisad 17-264). Eelnimetatud vaatluse käigus leiti kõvakettalt K. Pettai e-kiri 05.09.2002, kus ta on edastanud müügitabeli Lossi 18/Soone 3 II maja korterite

232(300)

hindade kohta, kus on märgitud 13. korteri kohta, et tegu on IV korrusel asuva 2-toalise rõduga korteriga suurusega 55,5 m2 maksumusega 943 500 krooni (kd 126, lk 53-54). K. Pettai poolt 04.10.2002. a e- kirjas aadressile [email protected] pealkirjaga „bronnid“ annab K. Pettai teada, et Lossi tn korterelamus on korter nr 13 broneeritud ning samas kirjas toob K. Pettai välja Lossi tn maja korterite numeratsioonide vasted iga korteri kohta ja selgub, et korteri nr 13 teine numbriline tähistus on nr 29 (kd 126, lk 55). 03.10.2006. a AS Merko Ehitus toimunud läbiotsimisel (kd 104, lk 3-16) võeti A. Otteri kabinetist ära dokumendid. Dokumente vaadeldi 13.02.2007. a vaatlusprotokollis (kd 106, lk 61-66). Selle vaatlusprotokolli lisaks on A. Otteri kabinetist leitud dokumendid: „lisa ostu müügi lepingule nr“ Lossi tn 18 korter 13 (29) kohta. Dokumendist nähtub, et korterit 13 on tähistatud sulgudes ka nr-ga 29. Samuti on toodud välja dokumendi osas „siseviimistluse variant ja hinna muutus“, et korteri viimistlusel on kasutatud variant 3 ning hinnavahe seoses tüüpviimistlusele lisandunud kallimate viimistlusmaterjalidega, millest on näha, et korteri 13(29) tüüpviimistlusele lisandus 28 104 krooni (kd 106, lk 63). A. Otteri kabinetist leiti ka elamu Lossi 18/Soone 3 II maja IV korruse plaan, millelt näha korteri 29(13) plaan. Korter nr 29(13) juurde on plaanil trükitult märgitud, et tegu on 2-toalise korteriga suurusega 55,5 m2, millele lisandub plaanile trükitult 10.3 m2. Käsikirjaliselt on korteri nr 29(13) juurde märgitud esmalt „Hr KANGUR“ ning seejärel hind 943500 krooni, samuti on käsikirjas lisatud „Garaaž“ 100 000 krooni ja „Panipaik“ 25 000 krooni (kd 106 lk 64). Selle A. Otteri kabinetist leitud ja eelnevalt kirjeldatud plaani tagumiselt küljelt leiti kollast tooni märkmepaber, millele on käsitsi kirjutatud „Hr. K. KANGUR“ (kd 106, lk 65). Lisaks leiti A. Otteri kabinetist tabel „müügihindade prognoos“ korterelamu Lossi tn 18/ Soone tn 3. Tabelist nähtub, et see on koostatud seisuga 11.06.2002. a. Tabelis on toodud, et korter nr 13 asub IV korrusel, on 2-toaline, suurusega 55,5 m2 ning korteril on rõdu suurusega 10.3 m2 ning korteri maksumuseks on 943 500 krooni. Kirjeldatud tabeli lahtrisse „klient“ on märgitud „Kangur“ ning tabeli lahtris „lisa“ on klient Kanguri nime taga täht „G“, mis tähistab garaaži selle korteri lisana (kd 106, lk 66). AS Hansaliising on 14.10.2005. a väljastanud vastusena Kaitsepolitseiameti 07.10.2005. a nõudekirjale (kd 30, lk 3) koopiad dokumentidest, mis on seotud korteriomandiga aadressil Lossi 18/Soone 3-13 Tallinnas. Saadetud dokumentide hulgas on koopia Liisingulepingust nr 0070604L, mis on sõlmitud Sootel OÜ (esindaja Tõnu Puidak) kui liisinguvõtja ja AS Hansa Liising Eesti (esindaja Krõõt Kilvet-Rooteman) vahel ning mis on allkirjastatud 29.12.2003. a. Selle liisingulepingu esemeks on korteriomand aadressil Lossi 18/Soone 3 korter 13, mille müüjaks on Merko Ehituse AS ja liisingueseme maksumuseks on lepingu p 1.2 kohaselt 63 911, 49 eurot. Lepingu p 3.4 kohaselt on esimese osamakse suurus 25 564,59 eurot, mille tasumise tähtpäev on lepingu p 3.6 kohaselt 12.01.2004. a (kd 30, lk 6-9). Tähelepanu väärib asjaolu, et Lossi 18/Soone 3-13 korteri osas on Sootel OÜ ja AS Hansa Liising Eesti vahel sõlmitud teinegi liisingleping nr-ga 0070604L (kd 29, 140-45). See leping on leitud 10.10.2006. a aadressil Kadaka tee 84C Omakodumaja AS ja OÜ Sootel ruumide läbiotsimise käigus (kd 29, lk 64-68). Eeltoodud liisingleping on allkirjastatud 22.12.2003 ning selle lepingu kohaselt on Sootel OÜ esindajaks olnud T. Puidak ja AS Hansa Liising Eesti esindajaks A. Lagus. Lepingu p 3.4 kohaselt on esimese osamakse suurus 25 564, 59 eurot ning selle lepingu p 3.6 kohaselt on esimese osamakse tasumise tähtpäev 29.12.2003. a (kd 29, lk 141). Liisingulepingu nr 0070604L lisa nr 1 on liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akt 30.12.2003. a millest nähtub, et AS Hansa Liising Eesti volitab liisinguvõtjat Sootel OÜ-d võtma müüjalt so Merko Ehituse AS-lt vastu liisingueseme so korteriomandi asukohaga Tallinnas Lossi 18/Soone 3-13 (korteriomand ja garaaž) (kd 30 lk 18). AS-st Hansaliising 14.10.2005. a väljastatud dokumentide hulgas on ka notariaalne korteriomandite müügileping, kaasomandi valdamise ja kasutamise korra kokkuleppe muutmise

233(300)

kokkulepe ja asjaõigusleping 30.12.2003 nr 8946, mille p 1.7 kohaselt on müügilepingu esemeks I Tallinna Linnas Lossi tn 18/Soone tn 3 asuv korteriomand, mille reaalosaks on korter nr 13 üldpinnaga 65,8 ruutmeetrit koos selle oluliste osade ja päraldistega ja p 1.8 kohaselt on müügilepingu esemeks II Tallinna linnas Lossi tn 18/Soone tn 3 asuv korteriomand, mille reaalosaks on mitteeluruum nr G (garaaž) üks (G1) üldpinnaga 35,7 ruutmeetrit (kd 30, lk 19-38). Lepingu kohaselt müüb AS Merko Ehitus korteriomandi koos garaažiga 30.12.2003. a ASl-e Hansa Liising Eesti kokku 1 000 000 krooniga (kd 30, lk 28). AS Hansa Liising Eesti vastuskirja lisana on 03.10.2005. a saadetud kriminaalasja juurde dokumendid seoses K. Kanguri poolt korteri asukohaga Lossi tn 18/Soone 3-13 liisingusse võtmisega. Dokumentide hulgas on Liisinguleping nr 0094141L, millest nähtub, et K. Kangur liisinguvõtjana ja AS Hansa Liising Eesti on Tallinnas Lossi tn 18/Soone 3 asuva korteri nr 13 ja selle juurde kuuluva garaaži osas sõlminud 07.02.2005. a liisingulepingu (kd 30, lk 44-48). Lepingu p 3.6 kohaselt on esimese osamakse tasumise tähtpäev 07.02.2005. a. Samal kuupäeval on liisingulepingu lisana nr 1 allkirjastatud liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akt, mille kohaselt AS Hansa Liising Eesti esindaja A. Aer annab K. Kangurile üle korteriomandi ja garaaži (kd 30, lk 59). 07.02.2005. a on sõlmitud ka liisingulepingu ülevõtmise leping, mille osapoolteks on liisinguandjana AS Hansa Liising Eesti ning liisinguvõtjana OÜ Sootel ja K. Kangur. Selle lepingu p 2.1 kohaselt annab OÜ Sootel K. Kangurile üle liisinguvõtja õigused ja kohustused ning ilmneb, et liisingueseme väärtuseks on OÜ Sootel ja K. Kangur kokku leppinud 1 100 000 krooni (kd 30, lk 60-61). 12.01.2010. a kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi Lossi 18/ Soone 3 korterit 13 sisustanud OÜ ArtAku disainer K. Tišler-Kemp. Tema ütlustest nähtub, et ta sisustas kortermajas Lossi 18/ Soone 3 ühte korterist. Korteri 13 sisustamiseks pöördus tema poole palvega 2002 või 2003.aastal T. Annus. Korteri nr 13 sisustamise teostamiseks sai ta plaanid ja võtme A. Otterilt, kes AS-s Merko Ehitus selle hoonega tegeles. Ta valis korterisse mööbli oma äranägemise järgi ja hinnapakkumised laskis saata Merkosse. Kaupluste hulgas, millistest ta T. Annuse palvel Lossi 18/ Soone 3 korterisse 13 mööblit muretses olid Idema ja Idee ja Mööbel. Samuti tegi ta eskiisi, kuidas mööbel peaks korteris asetsema. 05.10.2006. a teostati läbiotsimine K. Tišleri töökohas OÜ Sisearhitektuuribüroo ArtAku ruumides Tallinnas Järvevana tee 9G, kabinetis 602 (kd 29, lk 150-152). Läbiotsimise käigus andis K. Tišler välja menetlejale Lossi 18/ Soone 3 korter 13 sisustamist puudutavad dokumendid ja arved. K. Tišleri kabinetist saadi Lossi 18/ Soone 3 korter 13 erinevad plaanid sh: installatsiooniplaan (kd 29, lk 163); elektriaparaatide plaan (kd 29, lk 164); koopia Lossi 18/ Soone 3 I maja IV korruse plaanist, millel korter 13 andmete kõrval käsikirjaline tekst „KALEV KANGUR“ (kd 29, lk 165); Lossi 18/ Soone 3 maja asendiplaan, millele on käsitsi kirjutatud 4.k korter 13 (kd 29, lk 168); Lossi 18/ Soone 3 maja keldrikorruse plaan, kus on punase pliiatsiga märgitud garaaž 35,7 m2 (kd 29, lk 167); koopia korter 13 plaanist, millele on joonistatud mööbliesemed ja lisatud kaupluste nimed (kd 29, lk 186). Tähelepanu väärib loetletud plaanidest koopia Lossi 18/ Soone 3 I maja IV korruse plaanist, millel korter 13 andmed on käsikirjaliselt tähistatud ümbritsetud kastikesega ning korteri andmete kõrval on allajoonitud käsikirjaline tekst „KALEV KANGUR“ (kd 29, lk 165). Samuti on oluline koopia korter 13 plaanist, millele on käsitsi joonistatud mööbliesemed ja lisatud kaupluste nimed: korteriplaani köögiosas on joonistatud köögimööbel, laud ja toolid, mis on tähistatud kirjega „Idema“ ja „12 tooli“; plaani elutoa osas on joonistatud tugitool ja diivan tähistusega „ Idee ja Mööbel“ ning vaip tähistusega „Isku“; esiku ja vannitoa osas on tähistatud garderoobikapid ja vannitoamööbel märkega „Idema“ ; magamistoas on plaanile joonistatud magamistoamööbel tähistusega „Isku“ ning garderoobisisu tähistusega „Idema“ (kd 29, lk 186). Eeltoodud plaanil kirjeldatud esemed on kajastatud ka dokumendil „Lossi tn 18-13 sisustus“ (kd 29, lk 158). Nimetatud dokumendil on lisaks plaanil kirjeldatud ja eespoolnimetatud esemetele ka mööbliesemed Thulema eritellimusel riiul, eritellimusel madal abilaud, eritellimusel

234(300)

diivanilaud ja eritellimusel töölaua komplekt (kd 29, lk 158). Dokumendist „Lossi tn 18-13 sisustus“ selgub ka, et kauplusest „ Idee ja Mööbel“ pärinevad diivan „Atlanta“ ja tugitool „Valmont; „Iskust“ voodiots ja öökapp „Tunne“ ja voodi „Well“ , vaip „Tiibet“ ja päevatekk „Bianca“ koos patjadega ning kauplusest „12 Tooli“ pärineb 3 tooli nimetusega „Wind“. Vaatlusega 06.10.2006. a on Isku Mööbel AS-st saadud dokumendid seoses Lossi tn 18/ Soone tn 3 korteri 13 sisustamisega. Dokumentide hulgas on arve nr 030126 kuupäevaga 04.07.2003. a. Arve saajaks on märgitud K. Kemp ning arvel on aadressina välja toodud Lossi tn 18/ Soone tn 3 korter 13 ja kauba saajaks on samuti märgitud K. Kemp ja kauba sihtkoha aadressina on märgitud Lossi tn 18/ Soone tn 3 korter 13. Arvelt nähtuvad ka tootenimetused: voodiots „Tunne“, öökapp „Tunne“, vedruvoodi „Well“, vaip „Tiibet“, päevatekk „Bianca“. Kokku on arve summaks nimetatud toodete osas koos transpordiga 28 004 krooni (29 kd 187-195). Vaatlusega 06.10.2006. a on AS-st Marisabel (kauplus „12 Tooli“) saadud dokumendid seoses Lossi tn 18/ Soone tn 3 korteri 13 sisustamisega. Dokumentide hulgas on arve-saateleht tellimuse nr-ga 279 kuupäevast 06.08.2003. Kaubaks on arve-saatelehel märgitud 3 tooli „Wind“ hinnaga 3351 krooni. Kauba saajaks on märgitud K. Kemp ja kaup on kätte saad (kd 29, lk 196-204). Vaatlusega 06.10.2006. a on AS-st Thulema salongist saadud dokumendid seoses Lossi tn 18/ Soone tn 3 korteri 13 sisustamisega. Dokumentide hulgas on arve nr 2737-03 kuupäevaga 09.09.2003. Arve on esitatud Merko Ehituse AS-le kogusummas 40 770 krooni ja 18 senti. Arvelt nähtub, et toodete tellimiskuupäev on 18.07.2003 ja toimetuse aeg on 28.08.2003. a. Arvel on märgitud tellitud toodetena: raamaturiiul, riiul, töölaud ja laud (kd 29, lk 205-208). Vaatlusega 13.10.2006 on AS-st Ehituslux (kauplus „Idee ja Mööbel“) saadud dokumendid seoses Lossi tn 18/ Soone tn 3 korteri 13 sisustamisega. Dokumentide hulgas on arve nr 107 kuupäevast 14.07.2003. a K. Kempile tellimuse nr 2337195 kohta summas 38 862 krooni. 04.07.2003. a tellimus/lepingust nr 2337195 ilmneb, et K. Kempi poolt on tellitud diivan „ATLANTA“ ja tugitool „VALMONT“ kokku maksumusega 38 862 krooni. Tellimuses on märgitud tellija K. Kempi aadressiks Lossi tn 18 korter 13 (kd 29, lk 209-215). Vaatlusega 12.10.2006. a on Samiks OÜ-st (Idema Köögid) saadud dokumendid seoses Lossi tn 18/ Soone tn 3 korteri 13 sisustamisega. Dokumentide hulgas on arve Merko Ehituse AS-le 19.08.2003 a nr 230305. Arvel on kaubaks märgitud köögimööbel, arves toodud kogusumma toodete eest on 164 784 krooni. Dokumentide hulgas on ka Idema kaks pakkumist kuupäevast 25.06.2003. a K. Kempile, millest ilmneb, et hiljem Merko Ehituse AS-le esitatud arve kajastab nii köögimööblit kui ka korter 13-le tellitud vannitoamööblit ja garderoobikappe (kd 29, lk 216-239). Pakkumises köögimööbli komplektile koos tehnikaga summas 118 718 krooni ilmneb, et tellijaks on sisearhitekt K. Kemp ja objektiks on märgitud Lossi tn, pakkumise kuupäev on 25.06.2003. a. Samast kuupäevast pakkumises vannitoamööblile koos tehnikaga ja garderoobidele kokku summas 46 066 krooni ilmneb samuti, et tellijaks on sisearhitekt K. Kemp ja objektiks on märgitud Lossi tn. Käsitletud kahes pakkumises toodud summad 118 718 krooni ja 46 066 krooni moodustavad kokku Merko Ehituse AS-le 19.08.2003. a esitatud arves nr 230305 toodud summa so 164 784 krooni. Kohtukolleegium on seisukohal, et K. Tišler-Kempi ütlustega, tema töökoha läbiotsimise käigus saadud dokumentidega ning mööblisalongi dokumentidega on tõendatud, et K. Kemp tegeles korteri 13 sisustamisega T. Annuse palvel 2003.aasta teisel poolel. Samuti nähtub eelkirjeldatud tõenditest, et mööbliesemeid ja sisekujundus koguväärtuses 281 209 krooni oli mõeldud K. Kangurile. Kuigi kriminaalasjas kogutud Liisinguleping nr 0094141L kohaselt sõlmis K. Kangur liisinguvõtjana AS-ga Hansa Liising Eesti Tallinnas Lossi tn 18/Soone 3 asuva korteri nr 13 ja

235(300)

selle juurde kuuluva garaaži kohta lepingu alles 07.02.2005. a liisingulepingu (kd 30, lk 44-48), nähtub kriminaalasjas kogutud tõenditest, et tegelikult kasutas K. Kangur Lossi tn 18/Soone 3 asuvat korterit nr 13 juba alates 2004. aasta jaanuarist. Nii on 10.10.2006. a aadressil Kadaka tee 84C Omakodumaja AS ja OÜ Sootel ruumide läbiotsimise käigus (kd 29, lk 64-68) leitud dokumentide hulgas Luksi Maja AS poolt OÜ Sootelile esitatud kommunaalteenuste arved korteri Lossi 18/Soone 3 -13 osas. Esimene arve on 04.02.2004. aasta jaanuarikuu eest ning arved jätkuvad krt 13 eest OÜ-le Soone kuni 03.02.2005. a kuupäevaga arveni 2005.aasta jaanuarikuu eest (kd 29, lk 105-117). Eelnimetatud arvetest ilmneb, et korter nr 13 on olnud kastutuses (kasutatud on elektrit, vett jne) alates 2004.aasta jaanuarist ning OÜ Sootel on tasunud kommunaalteenuseid korter 13 eest alates 2004.aasta jaanuarist kuni 2005.aasta veebruarikuuni. Starmani kirjast nähtub, et OÜ Sootel on Lossi 18/Soone 3 -13 korterisse ostnud Modemi maksumusega 1490 krooni. Dokumendi on OÜ Sooteli poolt allkirjastanud E. Astover. (kd 29, lk 246). Dokumentide hulgas on ka OÜ Sooteli juhatuse liikme T. Puidaku poolt 21.01.2004. a antud volitus E. Astoverile, et viimane saaks OÜ Sooteli nimelt sõlmida interneti ja satelliittelevisiooni kaablipaigaldus lepingu AS-ga Starman aadressile Lossi 18/Soone 3-13 (kd 29, lk 247). Samuti on dokumentide hulgas 21.01.2004. a allkirjastatud teenuste osutamise leping OÜ Sootel ja AS Starman vahel seoses Lossi 18/Soone 3-13 korteriga ning ilmneb, et ka selle dokumendi on OÜ Sootel nimel allkirjastanud E. Astover (kd 29, lk 248). Samuti nähtub dokumentidest, et 18.03.2005. a on Lossi 18/Soone 3 -13 korteri osas liitumis- ja teenuste osutamise lepingu AS-ga Starman sõlminud K. Kangur (kd 29, lk 249) ning 22.03.2005. a on K. Kanguriga sõlmitud ka kliendileping (kd 29, lk 250). AS Starman kirjast nähtub, et Lossi 18/Soone 3-13 osas kasutas kaabeltelevisiooni ja internetiteenuseid 21.01.2004. a kuni 27.01.2005. a OÜ Sootel, kellele AS Starman esitas selle perioodi eest arveid kokku summas 6349, 01 krooni, milliseid OÜ Sootel tasus oma arveldusarvelt (kd 29, lk 251). 10.10.2006. a aadressil Kadaka tee 84C Omakodumaja AS ja OÜ Sootel ruumide läbiotsimise käigus leitud AS Starmani poolt OÜ-le Sootel esitatud arved kaabeltelevisiooni ja internetiteenuste kasutamise eest perioodil 21.01.2004. a kuni 27.01.2005. a (kd 29, lk 91-101). Kohtuistungil 11.04.2011. a andis ütlusi tunnistajana J. Rästas, kes oli Lossi 18/ Soone 3 maja ehitamisel projektijuht. Tema ütluste kohaselt oli korter 13 üks viimastest müüdavatest korterit selles majas. Maja haldajaks oli Luksi Maja, kelle esindaja oli Astover ja korterite müügiga tegelesid A. Otter ja osaliselt J. Lehtmets. Kohtuistungil avaldati prokuröri taotlusel J. Rästa kohtueelsel uurimisel antud ütlused, mille kohaselt oli 13 osjaks K. Kangur, kellega ta ehituse ajal ei kohtunud. Seda, et ostjaks oli K. Kangur nägi ta ostjate nimekirjast (kd 10, lk 210). Kohtuistungil 28.01.2010. a andis ütlusi A. Otter, kes tegeles Lossi 18/ Soone 3 maja korterite müügiga. Tema ütluste kohaselt oli korterile 13 mitmeid huvilisi sh helistas ka K. Kangur, kuid tema mäletamist mööda ei broneeritud seda kellelegi ja hiljem müüdi see Puidakule või Hansaliisingule. Lisaks seletas A. Otter kohtuistungil, et korter oli möbleeritud, et hõlbustada selle kiiremat müüki. Kohtuistungil A. Otter selgitas, et korteri müügi käigus ta K. Kanguriga kordagi ei kohtunud. Vastuolude kõrvaldamiseks avaldati kohtuistungil prokuröri taotlusel A. Otteri eeluurimisel 17.10.2006. a antud ütlused (kd 10, lk 30 ja lk 31), kus A. Otter selgitas, et kuna tegemist oli viimastena müüdud korteriga, siis oli see juba valmis ja tehtud kallima siseviimistluspaketiga. See tähendab, et korteris oli juba enne müüki kasutatud kallimaid materjale, mida on näha dokumendist pealkirjaga „siseviimistluse variant ja hinna muutus“. See hind sisaldub müügihinna sees. Korteri müügi tõttu kohtus ta vähemalt paaril korral K. Kanguriga, kus räägiti korteri ostmisest. Kohtuistungil asus A. Otter ütluste avaldamise järgselt väitma, et ta ei ole K. Kanguriga kohtunud ja see võis olla telefonivestlus. Tähelepanu väärib ka see, et eeluurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustes ei ole A. Otter rääkinud korteri möbleerimisest ja seeläbi korteri hinna kujundamisest. Eeluurimisel on A. Otter viidanud korteris kasutatud kallimate viimistlusmaterjalide kasutamisele, viidates dokumendile, mis leiti ka läbiotsimisel tema kabinetist ja millest selgub, et korter 13 tüüpviimistlusele lisandus 28 104 krooni. Samuti on eeluurimisel ja

236(300)

avaldatud ütlustes A. Otter lisaks K. Kanguriga kohtumisele seletanud, et soovitas K. Kangurile sisekujundajat K. Kempi. Kohtuistungil antud ütlustes on A. Otter ütlusi muutnud, väites, et K. Kangurile ei olnud korter broneeritud ja K. Kangur ei olnud korteri ostja, kuigi A. Otteri kabinetist on läbiotsimisel leitud tabel „müügihindade prognoos“ korterelamu Lossi tn 18/ Soone tn 3 kohta seisuga 11.06.2002. a. Tabelist ilmneb, et korter nr 13 osas on tabeli lahtrisse „klient“ märgitud „Kangur“ (kd 106, lk 66). Seega on A. Otteri ütlused vastuolulised ning ei ole kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, mistõttu need tuleb kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. 12.01.2010. a kohtuistungil andis ütlusi tunnistajana A. Arrak, kes ostis 2003.aastal Lossi 18/Soone 3 majja ning soovis osta samas majas korteri nr 13 juure planeeritud garaaži. Talle selgitati, et garaaž on broneeritud AS Merko Ehitus juhtkonna poolt. 12.01.2010. a kohtuistungil andis ütlusi tunnistajana A. Mailend, kes ostis korteri majas Lossi 18/Soone 3 ja elas seal 2003.aastast kuni 2006.aastani. Tema ütluste kohaselt elas korteris 13 K. Kangur. Korterit broneerides kuulis ta maaklerilt nimega Otter, et korter nr 13 on broneeritud K. Kangurile. 12.01.2010. a kohtuistungil andis ütlusi tunnistajana T. Puidak, kes alates 1996.aastast on OÜ Sootel juhatuse liige ja omanik. Tema ütluste kohaselt soovis ta 2003.aasta lõpus osta Lossi 18/Soone 3 majas korterit 13, kuna tegi arendust Lossi 6 majale ja mõtles sinna korterisse ajutiselt inimesi paigutada ümber. See plaan ei realiseerunud ning kuna see korter oli varem kasutusse antud K. Kangurile, siis andsid nad liisingulepingu pangale üle. Tema sõnul oli korter K. Kanguri kasutusse antud 2004.aasta esimesel poolaastal. Korteri andis T. Puidak K. Kanguri kasutusse H. Hääle ettepanekul. Kokkuleppeid H. Häälega, et mismoodi ja kui kaua K. Kangur kasutab korterit nr 13 ei sõlmitud. Kommunaalkulusid tasus pärast korteri soetamist 2003. aasta lõpust OÜ Sootel, mitte K. Kangur. K. Kangur korteri 13 kasutamise eest OÜ-le Sootel midagi ei tasunud. Ka H. Hääl ei ole talle midagi tasunud seoses K. Kanguri poolt korteri nr 13 kasutamisega. Korteriga nr 13 olid sõlmitud kindlustusleping ja telekommunikatsioonileping. K. Kanguriga ei puutunud ta kokku enne liisinglepingu üleandmist K. Kangurile korteri 13 osas. 12.01.2010. a kohtuistungil kuulati tunnistajana üle H. Hääl. Tema ütluste kohaselt küsis K. Kangur temalt korterit ja K. Kangur asus elama Lossi 18/Soone 3 korterisse 13. Korter kuulus AS-le Hansa Liising ja liisinguvõtjaks oli OÜ Sootel, kelle juhataja T. Puidakuga H. Hääl suhtles. Kirjalikku lepingut K. Kanguril 2004.aasta algusest kuni 2005. aastani OÜ Sooteli poolt liisitud korteri kasutamiseks ei olnud. Tunnistaja avaldas esmakordselt kohtuistungil, et K. Kangur tasus Lossi 18/Soone 3 korteris 13 kasutamise eest kõik kulud so kommunaalmaksed ja liisinguintressi sularahas. 28.01.2010. a kohtuistungil andis ütlusi tunnistaja E. Astover, kes on Luksi Maja AS juhataja ning T. Annuse õe Tiina Annuse elukaaslane. Tema ütlustest nähtub, et ta puutus Lossi 18/Soone 3 korteriga 13 kokku seetõttu, et tema firma hooldas maja ehitamisest alates korterelamut Lossi 18/Soone 3. Korterit 13 mingil määral möbleeriti. Ta on avanud krt 13 ust, kui sinna transporditi mingit mööblit. Korteri sisustamise osas suhtles disaineriga. Ühe kaitseversiooni kohaselt oli Lossi 18/Soone 3 korterit 13, mis oli ainuke selles majas sisustamisele minev korter, vajalik möbleerida seetõttu, et tegu olevat olnud nö mitteatraktiivse korteriga, mille müük ei suju hästi. Korter asus mansardkorrusel, olles seetõttu keerulisema ruumilahendusega ning lisaks oli tegu päikesepoolse korteriga. Kaitse väidete kohaselt oli T. Annus just seetõttu, et tegu on väheatraktiivse ja raskelt müüdava korteriga, palunud K. Kempil korteri 13 sisustada, et seda potentsiaalsete ostjate jaoks meelepärasemaks teha.

237(300)

Hilisema kaitseversiooni kohaselt tundis korteri nr 13 vastu huvi T. Annuse ema. Selle väite kinnituseks taotles kaitsja T. Annuse ülekuulamist. 13.04.2011. a kohtuistungil kuulati üle T. Annuse õde Tiina Annus, kes väitis, et teab Lossi 18/Soone maja seetõttu, et ta töötab AS-s Luksi Maja, mis haldab alates ehitamisest so 2003.aastast Lossi 18/Soone 3 korterelamut. Tunnistaja väitis, et käis vist 2003. aastal selles majas emale korterit vaatamas ja see oli ajal kui inimesi elas seal juba ning nad vaatasid paari korterit ja üks võis olla korter nr 13. See number olla tunnistajale meelde jäänud seetõttu, et 13 ei olevat eriti mõnus number. Korteris olla ka osaliselt mööblit olnud. T. Annus ütles, et nad siiski ei soovinud seda korterit, kuid kui oleks ostmiseks läinud, finantseerinuks ostu Toomas Annus. Kohtukolleegium leiab, et kaitseversioonid on vastuolulised ja mitteusutavad, sest üle kaitseversiooni kohaselt oli Lossi 18/Soone 3 korteri 13 näol tegu nö halva korteriga, mida oli raske müüa ning mis just seetõttu tuli möbleerida. Teisalt aga väidetakse, et korterit T. Annus ja tema õde nägid selles ebaatraktiivses ja raskestimüüdavas korteris võimaliku uut elupaika T. Annuse emale. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole eluliselt usutav, et T. Annus kui AS Merko Ehituse ja AS E. L.L juhtorganitesse kuuluv isik, kes omab ülevaadet Merko kontserni poolt ehitatavatest elamispindadest ja võimalusi neid oma äranägemisel soetada, valiks oma emale korteri, mida tunnistajatest Merko kontserni töötajad on kohtuistungil kirjeldanud kui raskestimüüdavat, ebamugavat ja ebaatraktiivset. Kuigi tunnistaja A. Otter väitis kohtuistungil, et Merkos sel ajal ei broneeritud kortereid raha eest, on kriminaalasjas kinnitust leidnud, et kortereid broneeriti osta soovinud isikutele. Seda kinnitab nii A. Otteri töökohast leitud tabel „müügihindade prognoos“ korterelamu Lossi tn 18/ Soone tn 3 kohta seisuga 11.06.2002. a, kust nähtub, et korter nr 13 koos garaažiga oli sel ajal juba broneeritud K. Kangurile kui A. Otteri töökohast leitud Lossi tn 18/ Soone tn 3 maja IV korruse korterite plaan, kus korteri nr 29(13) juurde on kirjutatud „Hr KANGUR“. Ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja A. Mailend, kes ostis korteri 2003.aastal Lossi tn 18/ Soone tn 3 majja, kinnitas, et korter 13 oli broneeritud K. Kangurile. Lisaks sellele nähtub K. Tišleri töökoha läbiotsimisel ära võetud dokumentidest, et korter nr 13 oli broneeritud K. Kangurile. Tähelepanu väärib veel see, et K. Tišler tegeles korteri sisekujundamise ja möbleerimisega 2003.aasta suvel-sügisel, so enne korteri nr 13 müümist 30.12.2003. a AS-le Hansa Liising Eesti ja OÜ Sootel poolt korteri liisimist. Seega on kriminaalasjas kogutud tõenditega kindlaks tehtud, et Lossi tn 18/ Soone tn 3 korterit 13 on hakatud kasutama alates 2004.aasta jaanuarist, mis nähtub AS Luksi Maja poolt esitatud kommunaalarvetest Lossi 18/Soone tn korter 13 kohta. Kriminaalasjas on kindlaks tehtud, et kuigi korter 13 oli 30.12.2003. a liisitud OÜ Sootel poolt, kes tasus ka 2004.aasta jaanuarist kommunaalmaksed kuni 2005.aasta veebruarini, kasutas korterit tegelikult K. Kangur. Asjaolu, et alates korter Lossi tn 18/ Soone tn 3 korter 13 valmimisest ja sisustamisest on korterit kasutajaks olnud üksnes süüdistatav K. Kangur, on kinnitanud kohtuistungil tunnistajad A. Mailend, H. Hääl ja T. Puidak. Liisinglepingu võttis korteri 13 tegeliku kasutajana OÜ-lt Sootel 07.02.2005. a üle K. Kangur. Seega on kriminaalasjas tuvastatud, et Lossi tn 18/ Soone tn 3 korterit 13 on kasutanud ainult K. Kangur. Samuti nähtub uuritud tõenditest, et korteri sisustus, mille organiseeris T. Annus ja finantseeris AS Merko Ehitus, oli mõeldud just K. Kangurile, mitte tingitud korteri atraktiivsemaks muutmisest müügi eesmärgil. T. Annuse kaitsja väite kohaselt ei ole õige hinnata korteri nr 13 sisustust summas 281 209 krooni hüvena K. Kangurile, kuna korteri sisustuse summa oli korteri atraktiivsemaks muutmise eesmärgil juba arvestatud AS Merko Ehituse poolt korteri müügihinna 1 000 000 krooni sisse, kui 30.12.2003. a AS Merko Ehitus müüs korteri AS-le Hansa Liising Eesti ning OÜ Sootel selle liisis. Kaitsja tugines AS Merko Ehituse juhatuse liikme ja finantsdirektori A. Laguse ütlustele, kes 2003. aastal oli töötanud AS Hansa Liising Eesti ning väitis end mäletavat 30.12.2003. a sõlmitud lepingut, millega AS Hansa Liising Eesti ostis AS-lt Merko Ehitus Lossi tn 18/Soone 3 korteri 13. A. Laguse ütluste kohaselt olevat müügihinnas sisaldunud ka korteri sisustus, mis olnud lepingu kohaselt käsitletav korteri olulise osana ja lahtised mööblitükid on lepingu kohaselt käsitletavad

238(300)

korteri päraldistena. Seejuures viitas A. Lagus kindlustuslepingule, mille kohaselt korteris olev vara kindlustati OÜ Sootel poolt ning soodustatud isikuks oli AS Hansaliising Eesti ja mis näitavat, et kindlustatud vara ehk sisustuse soetas AS Hansa Liising koos korteriga. Kohtukolleegium ei pea A. Laguse ütlusi selles osas usaldusväärseks, sest 30.12.2003. a Lossi tn 18/ Soone tn 3 korteri 13 müügilepingust ei nähtu (lepingu p 1.7 ja p. 1.8), et müügihind 1 000 000 krooni oleks sisaldanud mööblit. (kd 30, lk 19-34). Samuti ei kinnita kohtukolleegiumi hinnangul kaitseversiooni OÜ Sooteli esitatud kindlustustaotlus korterile 13 ja varale, sest korteri 13 kindlustamiseks on tehtud taotlus alles 15.03.2004. a ning kindlustuspoliis koostatud 24.03.2004. a. Lisaks ilmneb, et koduvara hulgas, mida kindlustati summas 200 000 krooni on lisaks mööblile kindlustatud 45 000 krooni taastamisväärtuse suuruses summas televiisor ja kodukinosüsteem. Antud asjaolud viitavad sellele, et korteri sisustus ei sisaldunud korteri 1 000 000 kroonises müügihinnas. T. Annuse kaitsja taotlusel kuulati 30.09.2011. a kohtuistungil tunnistajana üle J. Greenbaum, kelle ütluste kohaselt ostis ta korteri koos mööbliga ja see olevat sisaldunud müügihinnas. J. Greenbaum ostis korteri kõrvalmajas, mille aadressiks oli samuti Lossi 18/ Soone 3 ning mis asus samuti neljandal korrusel. Tegemist on mõõtudelt ja asendiplaanilt täpselt samasuguse korteriga kui korter, kus elas K. Kangur. 04.10.2011. a vaatlusprotokollis on kirjeldatud 03.10.2006. a AS Merko Ehitus läbiotsimisel arvutist kopeeritud AS Merko Ehitus töötaja A. Otteri dokumente ja e-kirju. A. Otteri arvutis oli 27.02.2002. a hinnapakkumine J. Greenbaumile Lossi 18/Soone tn 3-13 korteri kohta. Hinnapakkumises on väljatoodud nii korteri hind kui ka täiendav siseviimistlus ja mööbel järgmiselt. Teie poolt broneeritud korteri hind koosneb alljärgnevatest: korteriomand 943500.- panipaik 25000.- parkla 30000.- valitud siseviimistlus 34000.- kamin 33000.- köök + tehnika 79000.- Kokku: 1 144 500.- J. Greenbaumile koostatud hinnapakkumisest nähtub, et ostjal oli küll võimalik tellida korterisse mööblit, kuid mööbel ei sisaldanud korteri hinnas 943 500 krooni, vaid selle eest tuli täiendavalt tasuda vastavalt mööbli hinnale. Seega ei olnud vaja muuta korterit atraktiivsemaks tasuta mööbli pakkumisega, nagu seda väidavad T. Annus ja tema kaitsja. Ka kohtuistungil on uuritud 04.10.2011. a vaatlusprotokolli, milles on vaadeldud AS Merko Ehitus Hansapanga kontot. Tõendist ilmneb, et J. Greenbaum on 24.12.2002. a tasunud AS Merko Ehitus arvele (221010098483) 100,000.00 krooni, märkides selgituseks EELLEPING SOONE 3-13. Leon Glikmani 26.05.2011. a esitatud taotluse lisaks nr 76 on tabel Lossi 18/Soone 3 kohta, millest nähtub, et 07.04.2003. a on Lossi 18/Soone 3-29 (endine nr 13) müüdud J. Greenbaumile hinnaga 1162 000 krooni. Eeltoodust tõenditest nähtub, et aadressil Lossi 18/Soone 3 asus kaks ühesugust maja, mille mõlemal neljandal korrusel asusid identsed korterid nr 13 ning nr 29, suurusega 55,5 m2 hinnaga ilma täiendava siseviimistluseta ning mööblita 943 500 krooni. Kui ostja soovis mööblit või täiendavat siseviimistlust, siis pidi ta selle eest täiendavalt tasuma. Samuti tuli täiendavalt tasuda panipaiga eest 25 000 krooni ja garaaži eest 100 000 krooni.

239(300)

Korteri, kus elas K. Kangur, müüs AS Merko Ehitus koos garaažiga 30.12.2003. a AS-le Hansa Liising Eesti kokku 1 000 000 krooniga (kd 30, lk 28). Seega ei sisaldanud müügihind süüdistuses altkäemaksuna toodud mööblit summas 281 209 krooni. Kohtukolleegium nõustub tunnistaja J. Greenbaumi väitega, et ta ostis korteri koos sisustusega, sest seda kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Samas ei tõenda tema ütlused, et ka K. Kanguri kasutuses olnud korteri müügihinna sisse oleks arvestatud mööbel. T. Annuse kaitsja on väitnud, et K. Tišleri töökohast leitud dokumendid tõendavad, et ta sisustas J. Greenbaumi korterit. Kaitsja hinnangul on süüdistus eksitusse viidud sellest, et tegemist on sama aadressiga. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest K. Tišleri ütlustest ei nähtu, et ta oleks J. Greenbaumi korteri sisustamisega tegelenud. Sisekujunduseks tehtud plaanidel ei ole mingeid viiteid J. Greenbaumile ega T. Annuse emale. Samuti ei nähtu J. Greenbaumi ütlustest, et ta oleks K. Tišleriga kokku puutunud. J. Greenbaumi ütluste kohaselt tegeles ta korteri sisustamisega ise, tellides köögimööbli Idemast ja voodi Tallinna Kaubamajast. Idemast köögimööblit tellides konsulteeris ta M. Tuvikesega. Seega nii korter 29 (Janno Greenbaum) kui ka korter 13 (Kalev Kangur) müüdi AS Merko Ehituse poolt AS-le Hansa Liising Eesti erinevate hindadega (korter 13 hinnaga 1 000 000 krooni ja 29 korter hinnaga 1162 000 krooni) ning hinnaerinevus tuligi sellest, kas ja milliseid lisandusi soovis ostja mööbli või täiendava siseviimistluse näol. Korteri 13 müügihinnast 1 000 000 krooni tuleneb üheselt, et selles ei kajastunud süüdistuses etteheidetud mööblimaksumuses summas 281 209 krooni. Seega on kohtulikul uurimisel kogutud tõenditega kindlaks tehtud, et korterisse Lossi 18/Soone 3 -13 oli sisustus tellitud 281 209 krooni ulatuses K. Kemp-Tišleri valikul ja T. Annuse korraldusel K. Kanguri jaoks. Sisustus summas 281 209 krooni so 17 972, 53 eurot ei kajastunud korteri müügihinnas, vaid see oli hüveks, mille T. Annus andis K. Kangurile üle altkäemaksu esemena. Seega ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kuna korteri maksumuse sisse oli arvestatud mööbel, siis ei ole T. Annus K. Kangurile altkäemaksu andnud. 6.40 Veel oli esitatud K. Kangurile ja T. Annusele oli käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus selles, et K. Kangur lisas AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Woody maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Harju Maakonnas Harku vallas Tiskre külas asuva Jaani 2 kinnisasja vahetuseks määratud väärtusega 4 910 000 krooni, mille osas oli K. Kangur võtnud vastu T. Annuselt 2004.aasta oktoobris eeluurimisel tuvastamata kohas võimaluse otsustada selle kinnisasja osas, kellele ja mis tingimustel see võõrandada. T. Annus võimaldas K. Kanguri poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. Kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on kindlaks tehtud, et OÜ-le Woody kuulunud kinnisasjad Tallinnas Pärnamäe tee 1A ja Kiviaia tee 11.A koguväärtusega 29 300 000 krooni vahetati Keskkonnaministri 18.10.2004. a käskkirjaga nr 970 riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Sõpruse pst 178, Räägu 10c, Räägu 10b, Räägu 10a, Mooni 89b, Kännu 29, Tüve 55, Räägu 14a/Tüve 57, Räägu 10/Vuti 89/Varese 10b, Varese 10a/Vuti 91 asuvate ja Harju maakonnas, Harku vallas Tiskre külas asuva Jaani 2 kinnisasjade vastu, hinnatud koguväärtusega 29 270 000 krooni (kd 74, lk 1-2). Nimetatud käskkirja alusel sõlmiti 04.12.2004 sõlmiti vahetusleping (kd 74, lk 5-24). 11.04.2006. a sõlmiti kinnistu müügileping, hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõiguslepingud, millega OÜ Woody müüs kinnistu Harju maakonnas, Harku vallas Tiskre külas aadressil Jaani 2 OÜ STAFORD & KO müügihinnaga 4 910 000 krooni (kd 74, lk 114-121). Vahetusel riigiga oli riigipoolseks vahetusväärtuseks Jaani 2 kinnistule määratud 4 910 000 krooni (kd 74, lk 4). Seega

240(300)

müüdi kinnistu Harju maakonnas, Harku vallas Tiskre aadressil Jaani 2 OÜ STAFORD & KO vahetusel hinnatud väärtusega. Kohtulikul uurimisel on kinnitust leidnud süüdistuses toodud väited, kuidas ja mis asjaoludel toimus Jaani 2 kinnistu lisamine OÜ Woody poolt maadevahetuse käigus omandavate kinnistute hulka. 07.12.2006. a jälitusprotokollist nähtub üheselt, et Jaani 2 kinnistu lisati OÜ Woody poolt maadevahetuse käigus omandatavate kinnistute hulka maa-ameti peadirektori K. Kanguri korraldusel ning samuti pidi OÜ Woody pärast kinnistu omandamist maadevahetuse käigus võõrandama selle vastavalt K. Kangurilt saadud korraldustele. 07.12.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 14.10.2004. a kell 14.29 helistavad T. Annus ja A. Kempi. Telefonivestlusest selgub, et Maa-ametist tuli A. Kempi kätte kiri vahetusettepanekuga ning seal on sees kaks võõrast krunti, mis ei ole tegelikult nende küsitud ning on sisse pandud Maaameti peadirektor K. Kanguri poolt. T. Annus annab A. Kempile korralduse küsida otse K. Kangurilt, mis tükkidega on tegemist ja kellele tuleb need edasi müüa ning millise hinnaga (kd 3, lk 109-110). Pärast vestlust K. Kanguriga 14.10.2004. a kell 15.11 helistab A. Kempi T. Annusele ning annab ülevaate K. Kanguriga peetud vestlusest OÜ Woody vahetusse lisatud kinnistute osas. K. Kangur oli A. Kempile rääkinud, et bensiinijaama tükk läheb sama hinnaga edasi, kuid kinnistu Jaani 2 tagamaid ei soostunud K. Kangur telefonis A. Kempile rääkima (kd 3, lk 111). Pärast vestlust A. Kempiga helistab T. Annus 14.10.2004. a kell 15.13 K. Kangurile. T. Annus küsib K. Kangurilt, mis krundid ta sisse on pannud. K. Kangur keeldub telefonis täpsustamast kuid ütleb, et need on vaja sisse panna kuna nendega on kiire. T. Annus ütleb, et kuigi ta teemat ei tea, ütleb ta OK ning lubab hiljem läbi tulla, et viimane asjaolud ära seletaks. K. Kangur nõustub (kd 3 lk 112). Seejärel, peale vestlust K. Kanguriga, kus arutati, miks tuleb lisada Jaani 2 kinnistu vahetusse, helistab T. Annus 14.10. 2004. a kell 15.16 A. Kempile ning annab talle korralduse vahetusega nõustuda (kd 3, lk 113). Kohtuistungil 30.09.2011. a on T. Annus väitnud, et ta ei tea mis asjaoludel need vestlused on toimunud. Kohtukolleegium on seisukohal, et eeltoodud jälitusprotokollides kajastatud suhtlusest A. Kempi, T. Annuse ja K. Kanguri vahel nähtub, et AS Merko Ehitus tütarettevõtte OÜ Woody maadevahetusse riigiga on riigilt vastu saadavate kinnistute sekka lisatud K. Kanguri korraldusel Jaani 2 kinnistu, kuigi OÜ-l Woody puudus huvi nimetatud kinnistu omandamiseks. Samuti nähtub vestlustest, et Jaani 2 kinnistu lisamist OÜ Woody maadevahetusse tuli T. Annusel aktsepteerida vastuteenena K. Kangurile selleks, et OÜ-l Woody oleks võimalik omandada just neid huvitanud kinnistud. Jaani 2 kinnistu lisamist K. Kanguri korraldusel OÜ Woody vahetusse kinnitab 17.11.2009. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud A. Kempi. Tema ütlustest nähtub, et tegemist oli kinnistuga, mille vastu OÜ-l Woody huvi puudus ning see pandi OÜ Woody vahetuspaketti K. Kanguri korraldusel. A. Kempi ütluste kohaselt nimetati kinnistuid, mis lisati K. Kanguri korraldusel kaasavaradeks, sest neid OÜ Woody ei soovinud, seda tuli aktsepteerida, et vahetus üldse läbi viidaks. Kohtuistungil 01.12.2009. a on tunnistaja üle kuulatud A. Prous, kes on OÜ Staford ja KO 90% osanik ning Hotronic Grupp 75% omanik. Tema ütluste kohaselt hakkas ta äriühingule Hotronic otsima uusi bürooruume. Ta pöördus sooviga kinnistu omandamiseks maa-ameti peadirektor K.

241(300)

Kanguri poole, kes on tema tuttav. A. Prous kohtus K. Kanguriga võimaliku kinnistu leidmiseks 2004.aastal korduvalt ning palus, et K. Kangur kui Maa-ameti peadirektor talle ikka midagi leiaks. Pärast mitmeid kohtumisi ütles K. Kangur, et kinnistu omandamiseks tuleb tal ühendust võtta Merkoga. A. Prous pöörduski Merkost T. Toomiku poole, kes ütles, et tal on võimalik omandada Jaani 2 kinnistu. T. Toomik ütles A. Prousile ka kinnistu hinna ning põhjendas müügihinda asjaoluga, et tegemist on riigilt saadud soetushinnaga. Pärast seda pöördus ta K. Kanguri poole uurimaks millise hinnaga ta saaks kinnistu omandada. K. Kangur kinnitas talle, et tegu on tõesti kinnistu soetushinnaga. Seejärel otsustas A. Prous, et ostab Jaani 2 kinnistu ära. Tunnistaja kirjelduse kohaselt toimus kinnistu ostu müügi tehingu vormistamine OÜ Woody juhatuse liikme A. Kempiga, kelle kontaktid sai ta T. Toomikult. Notariaalses ostu-müügitehingus oli Jaani 2 kinnistu ostja OÜ-lt Woody OÜ Staford ja KO. 11.04.2006. a sõlmiti kinnistu müügileping, hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõiguslepingud, millega OÜ Woody müüs kinnistu Harju maakonnas, Harku vallas Tiskre külas aadressil Jaani 2 OÜ STAFORD & KO müügihinnaga 4 910 000 krooni (kd 74, lk 114-121). Seega A. Prousi kohtuistungil antud ütlused kinnitavad, et K. Kangur otsustas, et Jaani 2 kinnistu tuleb lisada OÜ Woody maadevahetusse, sest sellest on huvitatud tema poolt määratud isik A. Prous, kellel muud võimalused kinnistu omandamiseks riigilt puudusid. Riigile kuuluvat kinnistut oleks A. Prousile olnud võimalik omandada ainult avalikul enampakkumisel. See oleks tähendanud seda, et A. Prous oleks kinnistu saamiseks pidanud konkureerima teiste ostjatega. Avalikul enampakkumisel oleks kinnistu Jaani 2 hind kujunenud märgatavamalt kallimaks kui 4 910 000 krooni, millise hinnaga sai A. Prous kinnistu tänu K. Kangurile omandada. A. Prousi ütlustest nähtub, et kõigis olulistes küsimustes Jaani 2 kinnistu omandamiseks suhtles ta K. Kanguriga sh kellelt ja kuidas ning mis tingimustel on tal võimlik Jaani 2 kinnistu omandada. Eriti ilmekalt näitab seda asjaolu, et ka peale T. Toomikult hinna teada saamist, kontrollis A. Prous tehingu hinna üle K. Kangurilt. Kui jälitustegevusega kogutud tõendid näitasid, et K. Kanguri korraldusel pidi OÜ Woody maadevahetusse lisama Jaani 2 kinnistu, siis A. Prousi ütlustest tuleneb miks tahtis K. Kangur OÜ Woody maadevahetusse lisada Jaani 2 kinnistu. Eeltooduga on kindlaks tehtud, et K. Kangur korraldas A. Prousile võimaluse omandada A. Prousi huvitanud Jaani 2 kinnistu K. Kanguri poolt fikseeritud väärtusega, milleks oli Jaani 2 kinnistu looduskaitseliste piirangutega maade vahetusel riigi poolt määratud hind 4 910 000 krooni ilma, et A. Prous oleks pidanud konkureerima teiste võimalike huvilistega selle kinnistu soetamisel. Järelikult loobus T. Annus OÜ Woody nimel äriliste huvide realiseerimisest Jaani 2 kinnistu osas, andes võimaluse otsustada K. Kanguril, kellele ja mis tingimustel Jaani 2 kinnistu võõrandada. Seega andis T. Annus ebaseadusliku ametialase teo eest K. Kangurile üle varalise soodustuse, mis seisnes võimaluses käsutada OÜ Woody vara so otsustada, kellele ja millistel tingimustel Jaani 2 kinnistu võõrandada. 6.41 Veel oli esitatud K. Kangurile ja T. Annusele süüdistus selles, et K. Kangur lisas AS Merko Ehitus tütarettevõte OÜ Woody maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami külas asuva Rannametsa kinnisasja vahetuseks määratud väärtusega 350 000 krooni, mille osas oli K. Kangur võtnud vastu T. Annuselt ajavahemikul jaanuar- märts 2005.aasta eeluurimisel tuvastamata kohas võimaluse otsustada selle kinnisasja osas, kellele ja mis tingimustel see võõrandada. T. Annus võimaldas K. Kanguri poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. Kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil kontrollitud tõenditest nähtub, et OÜ-le Woody kuuluv kinnisasi Tallinnas aadressil Kiviaia tee 11c ja OÜ KV-Tarantel omandis olevad Viljandi maakonnas Vastemõisa vallas Sandra külas asuv Ivaski I ning Pärnu maakonnas Koonga vallas Parasmaa külas asuv Kase I kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni vahetati

242(300)

17.03.2005. a käskkirjaga nr 305 riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Räägu 14/Kännu 27, Räägu 12b/Kännu 30, Räägu 12/Lehe 29, Mooni 34, Lehe 31, Kännu 32, Kolde pst 67 ja Tabasalus aadressil Sarapuu põik 4, Sarapuu põik 7, Pähkli 14, Pähkli 12, Metsa 12 asuvate kinnisasjade ning Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami külas asuva Rannametsa kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni (kd 74, lk 122-124). Nimetatud käskkirja alusel sõlmiti 24.03.2005 vahetusleping (kd 74, lk 127-148). 06.05.2005. a sõlmiti kinnistu müügileping ja asjaõigusleping, millega OÜ KV-Tarantel müüs 35 000 krooni eest OÜle Woody 1/26 suuruse mõttelise osa Läänemaal, Noarootsi vallas, Dirhami külas asuvast Rannametsa kinnistust (kd 74, lk 309-313). 26.05.2005. a sõlmiti kinnistu müügileping ja asjaõigusleping, millega OÜ Woody müüs Läänemaal Noarootsi vallas Dirhami külas asuva Rannametsa kinnistu OÜ-le Hagudi Kruus hinnaga 350 000 krooni. OÜ Hagudi Kruus esindajaks kinnistu müügilepingus oli OÜ Hagudi Kruus juhatuse liige H. Õunapuu (kd 74, lk 304-308). Vahetusel riigiga oli riigipoolseks vahetusväärtuseks Rannametsa kinnistule määratud 350 000 krooni (kd 74, lk 125-126). Seega müüdi Rannametsa kinnistu OÜ-le Hagudi Kruus, keda esindas H. Õunapuu, vahetusel hinnatud väärtusega. 01.12.2009. a toimunud kohtuistungil on OÜ Hagudi Kruus poolt Rannametsa kinnistu omandamise kohta andnud tunnistajana ütlusi H. Õunapuu. Tema ütluste kohaselt käis tema notaris OÜ Hagudi Kruus esindamas Rannametsa kinnistu omandamiseks, kuid tema ei leppinud kokku ostu-müügi tingimusi OÜ-ga Woody, vaid seda tegi tema isa H. Õunapuu. H. Õunapuu ütluste kohaselt ta ei tea kust tuli info, et on võimalik osta Rannametsa kinnistu. 01.12.2009. a toimunud kohtuistungil on tunnistajana ütlusi andnud ka tema isa H. Õunapuu. Tema ütlustest nähtub, et OÜ-l Hagudi Kruus tekkis huvi Rannametsa kinnistu vastu 2003 või 2004.aastal, kui OÜ Hagudi Kruus olid omandanud kaks kinnistut, mis piirnesid Rannametsa kinnistuga. Ta pöördus Rannametsa kinnistu omandamisvõimaluste väljaselgitamiseks Maa-ameti peadirektor K. Kanguri poole. K. Kangur selgitas talle, et Rannametsa kinnistu saaks vahetada, kasutades looduskaitseliste piirangutega maade vahetamist riigile kuuluvate maade vastu. OÜ-l Hagudi Kruus looduskaitseliste piirangutega kinnistuid ei olnud ega seetõttu võimalik omandada Rannametsa kinnistu riigiga vahetuse teel. Konkreetseid kokkuleppeid K. Kanguriga kuidas peaks toimuma OÜ Hagudi Kruus poolt kinnistu omandamine ei tehtud. 2005.aasta jaanuaris läks tunnistaja H. Õunapuu H. Kranichi juurde koju Tallinnas Tuvi tänavale, kus oli ka K. Kangur. Ta ütles K. Kangurile seoses Rannametsa kinnistuga, et ise lubasid aga näed midagi ei ole toimunud. Ka siis tunnistaja ütluste kohaselt K. Kanngur midagi konkreetset kokku ei lepitud. 2005.aasta jaanuaris tunnistajaga ühendust OÜ-st Woody A. Kempi ning pakkus müüa Rannametsa kinnistut. Tunnista sai A. Kempilt teada kinnistu hinna 350 000 krooni ning mingit tingimist kinnistu hinna osas ei toimunud. Notaris käis ostu-müügitehingut tegemas OÜ Hagudi Kruus nimel tema poeg H. Õunapuu. Eeltoodud tõenditega on tõendatud, et K. Kangur korraldas H. Õunapuule võimaluse omandada teda huvitanud Rannametsa kinnistu K. Kanguri poolt fikseeritud väärtusega, milleks oli Rannametsa kinnistule looduskaitseliste piirangutega maade vahetusel riigi poolt määratud hind 350 000 krooni ilma, et H. Õunapuu oleks pidanud konkureerima teiste võimalike huvilistega selle kinnistu soetamisel. Järelikult loobus T. Annus OÜ Woody nimel äriliste huvide realiseerimisest Rannametsa kinnistu osas, andes võimaluse otsustada K. Kanguril kellele ja mis tingimustel Rannametsa kinnistu võõrandada. Seega andis T. Annus ebaseadusliku ametialase teo eest K. Kangurile üle varalise soodustuse, mis seisnes võimaluses käsutada OÜ Woody vara so otsustada kellele ja millistel tingimustel Rannametsa kinnistu võõrandada.

243(300)

6.42 K. Kangurile ja T. Annusele oli käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus veel selles, et T. Annuse ja K. Kanguri vahel aastatel 2000-2006 sõlmitud kokkulepete alusel andis T. Annus K. Kangurile võimaluse osaleda varjatult AS-i Merko Grupp kontserni kuuluva äriühingu OÜ KV-Tarantel majandustegevuses, andes talle õiguse suunata OÜ KV-Tarantel majandustegevust varjatult enda huvides ja korralduste kohaselt. K. Kanguri ja T. Annuse kokkulepete kohaselt lubas T. Annus K. Kangurile, et K. Kangur saab tulevikus kasu OÜ-s KV-Tarantel olevate varade arvelt tema enda poolt määratult tingimustel ja ajal. T. Annus andis K. Kangurile võimaluse juhtida OÜ KV-Tarantel majandustegevust alates 2000.aastast varjatult, teostades seda ajavahemikul 2000-2003. a läbi A. Söödi ning alates 2003.aastast T. Annuse kaudu. OÜ KV-Tarantel tegeles looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisega, nende vahetamisega riigile kuuluvate kinnisasjade vastu ning nende edasimüümisega. OÜ KV-Tarantel poolt kinnisasjade soetamist ja OÜ KV-Tarantel jooksvaid kulutusi finantseeris ASi Merko Grupp tütarettevõte AS E.L.L Kinnisvara. OÜ KV-Tarantel igakuised jooksvad kulutused, mida finantseeris ASi Merko Grupp tütarettevõte AS E.L.L. Kinnisvara, olid ajavahemikul 2000. a kuni 2003. a ligikaudu 20 000 krooni kuus. K. Kanguri ja T. Annuse vaheliste kokkulepete kohaselt lubas T. Annus K. Kangurile, et OÜ KV-Tarantel ainus osa antakse 2006.aasta sügisel K. Kanguri poolt määratava isiku nimele. Kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil kontrollitud tõenditest nähtub, et OÜ KV-Tarantel asutati AS Merko Grupp tütarettevõtte E.L.L. Kinnisvara ASi poolt 03.05.2000. a osaühingu juhatuse liikmeteks määrati A. Otter ja E. Ääremaa. OÜ KV-Tarantel põhikirja kohaselt on osaühingu tegevusaladeks kinnisvara arendus, kinnisvara käsutamine, kasutamine ja valdamine ning investeerimisalaste ja kinnisvaraalaste teenuste osutamine ja konsultatsioon. T. Annus on alates 28.06.1996. a AS Merko Grupp (äriregistri kood 10068039, alates 29.12.2008. a AS Riverito) juhatuse liige ja aktsionär, alates 31.03.1997. a AS-i Merko Ehitus (äriregistri kood 10068022, praegune AS Järvevana) nõukogu liige ja alates 24.05.1999. a E.L.L. Kinnisvara ASi nõukogu liige. Seega oli T. Annus E.L.L Kinnisvara AS juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1 tähenduses. Tunnistaja A. Otter on 28.01.2010. a kohtuistungil andnud ütlusi, et OÜ KV-Tarantel on üks E.L.L. Kinnisvara tütarfirmadest ja tema oli mingil ajal selle juhatuse liige. Tema ütluste kohaselt oli OÜ KV-Taratantel loodud kinnisvara objektide maade soetamiseks ning tema käis mõningaid tehinguid notaris allkirjastamas, aga maade ostmisega kokku vahetult ei puutunud. Sellega tegeles keegi Söödi nimeline inimene. 27.01.2010. a kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi E. Ääremaa. Tema ütlustest nähtub, et oli ajal, mil töötas E.L.L. Kinnisvaras ka ühtlasi OÜ KV-Tarantel juhataja alates selle loomisest 2000. aastal kuni 2005.aastani. OÜ KV-Tarantel tegeles kinnistute kokkuostmisega. OÜ-l KV-Tarantel oli üks töötaja A. Sööt, kellega oli sõlmitud tööleping. A. Söödi ülesandeks oli Lõuna-Eesti regioonis seostada looduskaitseliste piirangutega maid, mida osteti kokku nende vahetamise eesmärgil. 08.12.2009. a kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi J. Vende, kes oli E.L.L. Kinnisvara juhatuse liige ja tegevdirektor 1998.aastast kuni 2005.aasta maini ja OÜ KV-Tarantel juhtorganitesse ei kuulunud. Tema ütluste kohaselt tegeles KV-Tarantel kinnistute soetamisega ja üheks eesmärgiks oli nende kasutamine maadevahetusel. OÜ KV-Tarantel ainsaks töötajaks oli A. Sööt, kes võeti tööle kellegi soovitusel. A. Söödi töölevõtmisel osalesid tema ja E. Ääremaa. Põhja-Eesti maaküsimustega tegeles A. Tedrema, kes oli E.L.L. Kinnisvara maade spetsialist ja omas juriidiliselt kõige paremat ülevaadet maatehingutest. A. Söödi ülesandeks oli maade soetamine Lõuna-Eestis. A. Söödi töölolekuga kaasnesid palgakulud, kulud autole, bensiinile, telefonile. OÜ KV-Tarantel palgakulusid ja kinnistute ostusid finantseeris emaettevõtte E.L.L. Kinnisvara AS OÜ-le KV-Tarantel antud laenudega.

244(300)

27.01.2010. a andis tunnistajana ütlusi L. Piik, kes 1998.aastast töötas AS E.L.L. Kinnisvara pearaamatupidajana ja oli ka tütarettevõtte OÜ KV-Tarantel asutamisest selle osaühingu raamatupidaja. Tema ütlustest nähtub, et OÜ KV-Tarantel tegeles kinnistute soetamisega. Raha tehingute finantseerimiseks andis laenuna OÜ-le KV-Tarantel emaettevõte AS E.L.L. Kinnisvara. OÜ-l KV Tarantel aastatel 2000-2003 üks töötaja, kelleks oli A. Sööt. A. Sööti töölolekuga kaasnesid OÜ-l KV-Tarantel autoga seotud kulud, mobiiltelefoni kulud, kontoritarbed ja riigilõivu tasumised ja mida ta isiklikult maksis ja mille kohta olid kuluaruanded tehtud. 26.11.2009. a andis tunnistajana kohtus ütlusi A. Tedrema, kelle ütluste kohaselt oli ta Merko Grupiga läbi selle tütarettevõtte E.L.L. Kinnisvara seotud alates veebruarist 1998. a ja alates 2003.aastast Merko Ehituse AS-ga, kus oli maadeosakonna juhataja. Tema ütluste kohaselt sai OÜ KV-Tarantel asutatud E.L.L Kinnisvara tütarettevõttena ja tema puutus sellega kokku läbi oma tööülesannete. Merko Ehituse jaoks soetati looduskaitseliste piirangutega maid, et asuda neid riigiga vahetama ja saada arendusprojektideks kinnistuid. Merko huvides osteti maid OÜ-le Woody, OÜ-le Käibevara ja OÜ-le KV-Tarantel. Eeltoodud tütarettevõtete nimele osteti maid seetõttu, et mitte AS Merko Ehitusele mainele tehingutega varju heita, sest keegi konkurentidest ehitusturul oleks võinud selle lekitada ajakirjandusele. OÜ KV-Tarantel E.L.L. Kinnisvara tütarettevõttena kinnistute omandamiseks. OÜ-s KV-Tarantel oli üks töötaja A. Sööt 2001-2003 aastatel. J. Vende rääkis talle, et ta peab A. Söödi tööle võtma. A. Söödi töökohustuseks oli omandada looduskaitseliste piirangutega kinnisasju. Vahepeal pöördus A. Tedrema poole kas E. Ääremaa või J. Vende sooviga, et A. Tedrema aitaks A. Söödil seoses ühe 2000.aastal Tartus toimunud tehinguga. A. Tedrema ütluste kohaselt finantseeriti OÜ-t KV-Tarantel AS-lt E.L.L. Kinnisvara saadavate laenudega. Ta ei tea, kes otsustas milliseid kinnistuid OÜ-le KV-Tarantel omandada, kuid nendeks võisid olla J. Vende, E. Ääremaa või T. Annus. 13.01.2010. a kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi A. Sööt. Tema ütluste kohaselt olid tal K. Kanguriga sõbrasuhted alates 1997.aastast. Tänu temale sai ta tööle OÜ-sse KV Tarantel. 2000.aasta suvel tuli K. Kangur tema poole koju ja esitles Merko tütarettevõtte KV- Tarantli tööpakkumist. K. Kanguril olid sõprussuhted Merko inimestega ja seetõttu ta selle tööpakkumise tõi. K. Kangur kirjeldas talle, et tema tööülesandeks oleks OÜ-s KV-Tarantel osta Merko Grupile või Tarantlile looduskaitseliste piirangutega kinnistuid Lõuna-Eestis. K. Kangur oli tunnistajale kirjeldanud, et ostetavad kinnistud peavad olema looduskaitseliste piirangutega, näiteks mingi linnupesitsemise kohaga. Samuti rääkis K. Kangur tunnistajale, et tunnistaja poolt hangitavaid kinnistuid hakatakse kasutama maadevahetamisel riigiga. K. Kangur rääkis talle, et A. Söödi poolt kinnistute ostmist hakkavad finantseerima Eesti ärimehed ja tunnistaja sai aru, et need rahad pidid tulema Merko grupist või KV-Tarantlist. K. Kangur kirjeldas talle ära ka üldjoontes tingimused, mida Merko Grupp tunnistajale pakub, sh palga, tööks vajalikud vahendid, mobiiltelefon, auto, kütusekaart, faksi aparaat. K. Kangur ütles, et A. Sööt hakkab töötama kodus ja hakkab palka saama 10 000 brutos. Töö pidi kestma paar aastat. Tema töölevormistamine toimus Tallinnas Roosikrantsi tänaval. Enne Merko peakorterisse minekut oli tunnistaja kohtunud K. Kanguriga Roosikrantsi 2 asuvas kohvikus. K. Kangur viis ta Merko ruumidesse. Tema töölevõtmise juures osalesid J. Vende, K. Kangur ja T. Annus ning keegi veel. Kohtumisel räägiti läbi tunnistaja edaspidised tööfunktsioonid ja töötasu, aga samuti see, et palgale lisandub veel 10 % kasum, kui ettevõtte jääb kasumisse. Tunnistajat tutvustati ka raamatupidajale. A. Söödi ütluste kohaselt pidi ta olema OÜ-s KV-Tarantel projektijuht. Ta kirjeldas oma tööd projektijuhina OÜ-s KV-Tarantel ning seletas, et iga kinnistu soetamise tehingu eelselt pidas ta nõu K. Kanguriga ja sai temalt abi ja soovitusi, milliseid kinnistuid osta, mis on nende suurus, mis puud seal peal on, mis on see vääring, mis on hektari või ruutmeetri hind, millega tasuks osta. Samuti pidas tunnistaja K. Kanguriga nõu kinnistutel olevate looduskaitseliste piirangute osas. Tunnistaja ütluste kohaselt kasutas K. Kangur temaga kontakteerumiseks telefoni ja telefoniautomaate. K. Kangur helistas telefoniautomaatidest, sest kartis oma Maa-ameti peadirektori töökoha pärast, sest poliitiline võim oli vahetunud, mistõttu teda võidi pealt kuulata ja kohalt lahti kangutada. Kui tunnistaja asus soetama Võrumaal asuvat looduskaitseliste piirangutega Augli 4b kinnistut, oli vaja kiiresti

245(300)

käsiraha saada tehinguks ja selle raha sai ta K. Kanguri abil. K. Kangur ütles talle, et käsiraha 50 000 krooni saab A. Sööt T. Pedjasaarelt, kellega K. Kangur oli rahasaamise osas kokku leppinud. Kui tunnistaja vastavalt K. Kangurilt saadud juhistele Tartusse Ülikooli tänaval asuvasse T. Pedjasaare büroosse läks, sai ta T. Pedjasaare käest käsiraha 50 000 krooni Augli 4b kinnistu soetamiseks. Tunnistaja ei teadnud kas ja kuidas T. Pedjasaarele see raha tagasi maksti. A. Sööt kirjeldas ka Karula vallas looduskaitseliste piirangutega Rebase kinnistu soetamist K. Kogerilt, kes kinnistu eest soovis saada 2 miljonit krooni. Tunnistaja kirjeldas, et ta vassis K. Kogerile, et ostab kinnistu mitte firmale vaid endale, sest K. Koger ei oleks seda muidu müünud. Samuti oli tunnistaja pakkunud K. Kogerile, et kuigi kinnistu tegelik hind on 2 miljonit krooni, tuleb näidata hinda ostu-müügi tehingus kunstlikult suuremana, et ei tuleks keegi teine ülesostja või keegi ei kasutaks ostueesõigust. A. Söödi ütluste kohaselt pidas ta Rebase kinnistu tehingu osas samuti nõu K. Kanguriga. Ostu-müügi tehingu dokumentides näidatigi justkui Rebase kinnistu hind oleks olnud 3 miljonit krooni ja K. Koger kirjutas allkirja, et on kätte saanud 1 miljonit krooni, kuigi tegelikkuses sai müüja kinnistu eest reaalse tasuna 2 miljonit krooni. A. Sööt seletas, et kinnistu ostis ta eraisikuna ja selleks sai ta Merko Grupilt 2 miljonit krooni laenu. Hiljem oli vormistatud kinnistu ümber OÜ KV-Tarantel nimele. Tunnistaja ütlustest ilmnes, et ka Tammiku I kinnistut OÜ-le KV Tarantel soetades pidas ta nõu K. Kanguriga. Lisaks osales A. Sööt tehingute sõlmimisel notaris seoses Kase I kinnistu, Võrumaal asuva Kiire kinnistu ja Võrumaal asuva Vakari 153-1 kinnistu, Kuusalus vallas asuva Merekalda kinnistu, Hansumetsa kinnistu ja Separi kinnistu soetamisega. Ta töötas OÜ-s KV-Tarantel projektijuhina 3 aastat ja mingil hetkel K. Kangur teatas talle kohtumisel Tartus Wilde kohvikus, et Merko Grupi töösuhe lõpetatakse. Pärast kohtumist K. Kanguriga käis tunnistaja Tallinnas, et töösuhte lõpetamine vormistada. T. Annus andis ütlusi 22.09.2011. a, 23.09.2011. a ning 30.09.2011. a kohtuistungil. Tema ütlustest nähtub, et Merko kontsernis tegelesid maadevahetusega A. Tedrema ja Lõuna-Eestis Tarantli poolt ostis kinnistuid A. Sööt. Maade soetamise küsimusi arutati nõupidamistel, kus ta ka ise vahetevahel osales. A. Söödi töölevõtmiseks andis soovituse K. Kangur T. Luhaääre kaudu, kes tõi K. Kangurilt ka signaali, et A. Tedrema ei olevat usaldusväärne isik. Ta ei ole K. Kanguriga A. Söödi töölevõtmisest rääkinud. A. Sööt valiti välja sellepärast, et K. Kangur tubli inimesena oli teda T. Luhaäärele soovitanud. T. Annuse ütluste kohaselt oli A. Sööt OÜ-s KV-Tarantel tehniline töötaja, kellel ei olnud otsustusõigust ja kes otsis lihtsalt kinnistuid välja ja keda juhtisid J. Vende ja E. Ääremaa. Hiljem T. Annus siiski tunnistas, et osales A. Söödi töölevõtmises koos viie-kuue inimesega, kelleks võis olla T. Luhaäär, E.L.L. Kinnisvara juhtkond ja K. Kangur. Ta E.L.L. Kinnisvara tütarettevõtte OÜ KV-Tarantel töötaja töölevõtmisel, sest on mõeldamatu, et ettevõtte nõukogu esimehele ja suuraktsionärile ei tutvustata uut inimest. Ta ei oska öelda miks osales töölevõtmise juures võõras inimene K. Kangur, kuid arvas et A. Sööt kartis üksi tulla. T. Annuse ütluste kohaselt ei ole keegi temalt OÜ KV-Tarantel osa küsinud ning tema ei ole seda kellelegi lubanud. Kellelgi ei oleks mõistlik OÜ KV-Tarantel osa vastu huvi tunda, sest tegemist on kahjumiga ettevõttega. Ta ei ole kuulunud ühtegi juhtorganisse seoses OÜ-ga KV-Tarantel. Tema teada pidi OÜ KV-Tarantel olema E.L.L. Kinnisvara tütar või tütretütar, mille juhtimisega tegelesid E.L.L. Kinnisvara juhatuse liikmed J. Vende ja E. Ääremaa. Eelnevalt käsitletud tunnistajate A. Otteri, J. Vende ja E. Ääremaa ütluste kohaselt kuulusid nad eri aegadel kokku AS E.L.L. Kinnisvara tütarettevõtte OÜ KV-Tarantel juhtorganitesse. Tunnistajate ütlustest ilmnes ka, et nad ei ole vahetult osalenud OÜ KV-Tarantel poolt looduskaitseliste piirangutega kinnistute tehingu asjaolude otsustamisel, vaid on osalenud oma rollist tulenevalt dokumentide vormistamisel. Tunnistajad on kinnitanud, et aastatel 2000-2003 oli OÜ KV-Tarantel ainukeseks töötajaks A. Sööt ning pärast tema lahkumist OÜ-st KV-Tarantel ühtegi töötajat ei olnud. Tunnistaja A. Söödi ütlustest selgus, et ta allus küll J. Vendele ja E. Ääremaale, aga tööle oli ta vormistatud K. Kanguri abil ja et K. Kangur oli isikuks, kellega ta iga tehingu eelselt kooskõlastas kinnistute soetamise ning K. Kanguri abi kasutas ta ka tehingu finantseerimisel (Pedjasaare poolt antud käsiraha).

246(300)

T. Annus eelnevalt käsitletud ütlustes esitas väite, et juhtimisega tegelesid J. Vende ja E. Ääremaa ja tema ise ei kuulunud ühtegi OÜ KV-Tarantel juhtorganisse. Kohtukolleegium märkis aga juba eespool, et T. Annus oli alates 28.06.1996. a AS Merko Grupp (äriregistri kood 10068039, alates 29.12.2008. a AS Riverito) juhatuse liige ja aktsionär, alates 31.03.1997. a AS-i Merko Ehitus (äriregistri kood 10068022, praegune AS Järvevana) nõukogu liige ja alates 24.05.1999. a E.L.L Kinnisvara AS-i nõukogu liige. Seega oli T. Annus E.L.L. Kinnisvara AS juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1 tähenduses. 03.05.2000. a asutatud OÜ KV-Tarantel oli AS Merko Grupp tütarettevõtte E.L.L. Kinnisvara AS tütarettevõte. Eeltoodust ilmneb, et T. Annus oli seotud OÜ KV-Tarantel juhtimisega läbi E.L.L. Kinnisvara, mille nõukogu liige ta oli. Samuti on tunnistajate ütlustega tuvastatud, et T. Annus võttis A. Söödi tööle K. Kanguri soovitusel ning osales koos K. Kanguriga A. Söödi töölevõtmisel OÜ-sse KV-Tarantel. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kuigi T. Annuse kohtus esitatud väidete kohaselt ei puutunud tema kokku OÜ KV-Tarantel juhtimisega ning ei teadnud sellest midagi, on süüdistatava esitatud väide vastuolus lisaks muudele tõenditele ka tema enese poolt kohtus antud ütlustega. Tema ristküsitlusel antud ütlustest ilmneb, et tegelikult on T. Annus olnud kursis alates OÜ KV-Tarantel asutamisest 2000. aastal ja alates A. Söödi töölevõtmisest looduskaitseliste piirangutega kinnistute soetamisest OÜ-sse KV-Tarantel ning nendega edasi teostavatest tehingutest, sh vahetustest riigiga. Seega on T. Annuse ütlused selles osas vastuolulised ning need ei ole kooskõlas kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Kohtukolleegium leiab, et samuti ei vasta tegelikkusele T. Annuse väited selle kohta, et keegi ei ole temalt OÜ KV-Tarantel osa küsinud ning tema ei ole seda kellelegi lubanud. Nii on 13.12.2006. a vaatlusprotokollis kajastatud tõendid, mis on saadud 03.10.2006. a AS-s Merko Ehitus toimunud läbiotsimise käigus T. Annuse kabinetist (kd 104, lk 47-50). Nimetatud vaatlusprotokollis kirjeldatud dokumendid on prokuröri taotlusel 02.12.2010. a kohtuistungil avaldatud. T. Annuse kabinetist leiti ning võeti läbiotsimise käigus võeti ära dokumendid, mis kajastavad plaane seoses OÜ-ga KV-Tarantel ning OÜ-ga Iru Jõekääru (kd 104, lk 49). T. Annuse kabinetist leiti dokument, millel on toodud nii trükikirjaline kui käsikirjaline tekst. Trükitult on märgitud järgmist: „Varem on teada antud järgmist: Iru Jõekääru OÜ võõrandab 2 kinnistut Tarantel KV-le. Edasi omandab X nii Iru Jõekääru kui ka Tarantli aktsiad (viimaste hind 13M). Kahe võõrandatud kinnistu müügihind oli määratud sellisena, et ei kasutataks ostueesõigust“. Trükitud tekstile on juurde lisatud käsitsi joonistatud skeem tehingute kohta OÜ-ga KV-Tarantel ning OÜ-ga Iru Jõekääru seoses looduskaitseliste piirangutega kinnistutega Vete 16b ja Vete 16a. Käsikirjalisel skeemil on kirje „Vete 16b + Vete 16a“ kõrval märge „18,5 M“. Skeemist on väljaloetav, et Iru Jõekääru OÜ võõrandab eelnimetatud kinnistud OÜ-le KV Tarantel, et OÜ KV-Tarantel saaks neid looduskaitseliste piirangutega kinnistuid kasutada riigiga maade vahetamisel. Märkmed näitavad, et OÜ Iru Jõekääru ja OÜ KV-Tarantel osad pidi omandama keegi X. Eelnevalt käsitletud tõenditest (T. Pedjasaare osa ja Einar Vettuse osa) nähtub, et OÜ Rahamaa, mille kaudu tegutses varjatult K. Kangur, omandas OÜ Iru Jõekääru osa. OÜ Rahamaa oligi äriühinguks, mille kaudu pidid varad koonduma K. Kanguri kätte. Kogutud tõenditest nähtub, et nii kaua kuni K. Kangur on ametnik, pidi toimuma rahade koondumine OÜ-sse Rahamaa varjatult. Kokkuleppe kohaselt oleks ärihingu osad vormistatud K. Kanguri nimele ajal, mil neid tõenäolisest ei seostataks hüvedega, mida on K. Kangur saanud vastuteenena ebaseadusliku ametialase teo eest. Käsitletud tõenditest nähtub, et OÜ KV-Tarantel majandustegevust suunas K. Kangur. Tagamaks K. Kangurile varade vahetut kasutamist, oli plaan toimida OÜ-ga KV Tarantel selliselt, nagu OÜ-ga Iru Jõekääru, st vormistada sobival hetkel OÜ KV-Tarantel osad OÜ Rahamaa nimele. Eeltoodust järeldub üheselt, et T. Annuse kabinetist leitud plaanil märgitud X tähistab K. Kangurit või temaga seotud juriidilist isikut. Plaan kajastab ka seda, kuidas äriühingud, mille suhtes omab K. Kangur majanduslikku huvi, koonduvad OÜ Rahamaa kaudu K. Kanguri kätte. Eeltoodud väidet kinnitab dokumendil olev tekst „Edasi omandab X nii Iru Jõekääru kui ka Tarantli aktsiad (viimaste hind 13M)“.

247(300)

19.12.2006. a vaatlusprotokollis V. Viitmanni kabinetist 03.10.2006. a AS Merko Ehitus läbiotsimisel leitud dokumentidele on vaadeldud kaustas „Maad 1“ vahelt leitud A4 formaadis dokumenti, millel on trükitud tekst, mida on hariliku pliiatsiga täiendatud (kd 106, lk 46-47, 50). Trükitud tekstis on märgitud, et Iru Jõekääru OÜ-le (Einar Vettus) kuuluvad kaks Tallinnas Vete tn-l asuvat kinnistut Vete 16 a ja 16b ja et nimetatud kinnisasjad peaks omandama KV-Tarantel OÜ, selleks et kasutada võimalust vahetada komplektis nii linnas kui ka väljaspool seda asuvaid maid nii linna kui ka väljaspool linnu asuvate maade vastu. Tekstis on märgitud, et tehing tuleb teha esimesel võimalusel, sulgudes on märgitud seejuures et „väga soovitavalt käesoleval nädalal“ Nimetatud trükitud tekstilõigu kõrval paremal on käsikirjaline märge „06.03.06.“ ning „Vettus:+10 %“. Kolmanda trükitud tekstilõiguna on kirjas :“ Edasi omandab äriühing X (eelduslikult) ainsa KV-Tarantel OÜ osa hinna eest, mille suurus on võrdne OÜ omandis olevate kinnistute vahetusväärtusega tehingu sõlmimise hetkel (ca 14, 7 M)“. Seoses eeltoodud V. Viitmanni kabinetist leitud dokumendiga on oluline viidata 03.10.2006. a E. Vettuse töökohas läbiotsimisel saadud lepingule, mis on kajastatud 07.03.2007. a (kd 166, lk 29-332, leping lk 86-94). Tegu on notariaalse lepinguga nr 688, mis on sõlmitud 06.03.2006. a, ehk kuupäeval, milline oli käsikirjaliselt märgitud ka V. Viitmanni kabinetist leitud dokumendile. Leping on sõlmitud Iru Jõekääru OÜ ja OÜ KV-Tarantel vahel looduskaitseliste piirangutega kinnistute Vete 16a ja Vete16b müümise kohta OÜ-le KV Tarantel. Notariaalse lepingu p 2.1.7 kohaselt jäävad nimetatud kinnistud tervikuna Tallinnas Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala territooriumile. Eelnimetatud kinnistud müüdi OÜ-le KV Tarantel lepingu p. 4.2 kohaselt ilma käibemaksuta hinnaga 18 819 691 krooni. Kriminaalasjas on V. Reiljani 07.07.2006. a käskkiri nr 798 (kd 78, lk 168-169) ja nr 3389 vahetusleping 18.07.2006. a (kd 78, lk 172-186). Nimetatud dokumentidest ilmneb, et OÜ KV-Tarantel on Eesti Vabariigiga sõlminud kinnisasjade vahetuslepingu, millega OÜ KV-Tarantel on Eesti Vabariigile andnud looduskaitseliste piirangutega kinnistud: Tallinnas aadressil Vete 16b, Valga maakonnas Karula vallas Lüllemäe külas asuv Rebase kinnisasi, Saare maakonnas Kihelkonna vallas Viki külas asuv Tammiku I ja Harju maakonnas Kuusalu vallas Pärispea küla asuv Merekalda kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 20 944 954 krooni, ning Eesti Vabariigilt sai OÜ KV-Tarantel vastu riigi omandis olevad kinnistud: Harju maakonnas Rae vallas Järveküla külas asuv Suurepõllu kinnisasi, Narvas aadressil Tallinna mnt 30b asuv kinnisasi ja Tartu maakonnas Luunja vallas Kabina külas asuva Lana kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 20 870 000 krooni. Eeltoodud lepingust ilmneb, et OÜ KV-Tarantel poolt 06.03.2006. a Iru Jõekääru OÜ-lt omandatud looduskaitseliste piirangutega kinnistu Vete 16b vahetati riigiga 18.07.2006. a, nagu seda planeeriti teha V. Viitmanni kabinetist kaustast „Maad 1“ vahelt leitud A4 formaadis dokumendil oleva teksti kohaselt, kus oli märgitud et „kinnisasjad peaks omandama KV- Tarantel OÜ, selleks et kasutada võimalust vahetada komplektis nii linnas kui ka väljaspool seda asuvaid maid nii linna kui ka väljaspool linnu asuvate maade vastu“. 06.03.2006. a toimunud Iru Jõekääru OÜ ja OÜ KV-Tarantel tehingu asjaolud ja tingimused ning 18.07.2006. a toimunud vahetusleping on kooskõlas T. Annuse ja V. Viitmanni kabinettidest leitud dokumentidel kajastatud teabega selle kohta, et looduskaitseliste piirangutega kinnistud Vete 16a ja Vete16b müüb OÜ Iru Jõekääru OÜ-le KV-Tarantel 06.03.2006. a hinnaga ca 18 000 000 krooni edasiseks maade vahetamiseks. Eeltoodu näitab, et nimetatud dokumentidel kajastatud plaane seoses OÜ-ga KV-Tarantel on asutud ellu viima ning edasine plaan oli OÜ KV-Tarantel osa võõrandada isikule X. Kogutud tõendite kohaselt tähistas X plaanidel K. Kangurit ja temaga seotud OÜ Rahamaa. Nende plaanide realiseerumine oleks pidanud tooma tulevikus K. Kangurile kasu OÜ-s KV-Tarantel olevate varade arvel tema enda poolt määratult tingimustel ja ajal.

248(300)

13.12.2006. a vaatlusprotokollis on kajastatud 03.10.2006. a AS-s Merko Ehitus toimunud läbiotsimise käigus T. Annuse kabinetist leitud dokument kuupäevaga 29.04.2001. a, mille pealkirjaks on „Koosoleku päevakord“ (kd 104, lk 50). Nimetatud dokumendis on trükikirjaliselt väljatoodud punkti 4 all „ ELL ja Merko vahelised arveldused“, punkti 6 all „ELL tütarfirmade struktuurist“ punkti 7 all „Muud lahendamist vajavad küsimused“ ning 7 punkti alapunktina on märgitud teema „Tarantel“. Lisaks on T. Annuse kabinetist leitud dokumendil käsikirjaliselt juurde märgitud “ HR Kangur- iga kuu kulud 20 000 krooni“. Eelkirjeldatud tõendist ilmneb, et päevakorda on märgitud AS E.L.L. Kinnisvara tütarfirmade struktuur ning sealhulgas eraldi küsimusena veel OÜ KV-Tarantel. Samuti on käsitletud igakuulisi kulutusi summas 20 000.-, mis on seotud härra Kanguriga. Eeltoodust tuleneb, et T. Annuse kabinetist leitud dokumendil käsikirjaline märge „Hr Kangur“ tähistab K. Kangurit. Seega kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega tõendatud, et K. Kangur juhtis varjatult OÜ KV-Tarantel tegevust. 22.09.2011. a kohtuistungil T. Annuse esmasküsitluses kaitsja uuris süüdistatava seost G. Kanguriga ja G. Kanguri seost käesoleva asjaga. T. Annus vastas kaitsja küsimusele esmalt, et tema teada ei tohiks seost olla. Hiljem seletas T. Annus, et tema kabineti läbiotsimisel oli ära võetud ja on toimikusse lisatud märkmed seoses 20 000 krooniga. T. Annus seletas, et nimetatud märkmed on selle kohta, et tema olla aidanud G. Kangurit Uuel tänaval asuva korteri remontimisel ning selle väljarentimisel rendihinnaga 20 000 krooni kuus ja et seda summat pidi maksma rentnik korteriomanikule. Kohtukolleegium leiab, et T. Annuse selgitused ei usutavad ega kooskõlas ei dokumendis kajastatud andmetega ega ka teiste kogutud tõenditega. Käsikirjalisest märkest dokumendil „Koosoleku päevakord“ nähtub, et 20 000 krooni on igakuulised kulud K. Kangurile, mitte tulu, mida rentnik saaks rendisuhtest. Seega T. Annuse püüe nimetatud dokumenti siduda G. Kanguriga ei ole tõene. 28.01.2008. a vaatlusprotokollis (kd 189, lk 1-4) Eesti kommertspankade pangakontodele on toodud OÜ KV-Tarantel pangakonto väljavõte perioodi 09.05.2000-05.02.2007. a kohta, mille väljatrükk on vaatlusprotokolli lisaks (kd 190, lk 9-18). OÜ KV-Tarantel pangakonto väljatrükist nähtub, et OÜ KV-Tarantlit on rahastatud emaettevõtte AS E.L.L. Kinnisvara poolt antud laenudena. Seejuures on kuni 2003.aasta lõpuni lisaks muudele summadele igakuiselt üle kantud 20 000 krooni selgitusega „E.L.L. Kinnisvara AS laen vastavalt laenulepingule“. Alates 2004-2006.aasta november on selgitusega „E.L.L. Kinnisvara AS laen vastavalt laenulepingule“ kantud OÜ KV-Tarantel pangakontole erinevaid summasid. Seega ilmneb, et T. Annuse kabinetist leitud dokumendil toodud märge „HR Kangur- iga kuu kulud 20 000 krooni“, mille kohaselt tehakse K. Kanguri osas igakuuliselt kulutusi summas 20 000 krooni on kooskõlas perioodiliste väljaminekutega, mida AS E.L.L. Kinnisvara tegi tütarettevõttele OÜ KV-Tarantel kuni 2003.aastani. Eelkäsitletud asjaolud on leidnud kinnitamist ka raamatupidamise ekspertiisiaktiga. Kriminaalasjas teostatud raamatupidamise 25.07.2007. a ekspertiisiaktis KP 25-07 on 21 küsimuses “ Kui suured on AS E.L.L Kinnisvara kulud kuus alates 2000. aastast, mis makstud seoses OÜ-ga KV-Tarantel“ (kd 187, lk 88-92) uuritud OÜ KV-Tarantel rahastamist. Ekspert on 21 küsimuse uurimuslikus osas käsitlenud makseid AS E.L.L. Kinnisvara pangakontodel ning OÜ KV-Tarantel raamatupidamise dokumente. Ekspert on tuvastanud, et AS E.L.L. Kinnisvara poolt on seisuga 21.07.2006. a OÜ-le KV Tarantel antud kokku laene summas 14 181 675 krooni. Arvamuslikus osas on ekspert jõudnud järeldusele, et OÜ KV-Tarantel majandustegevuse finantseerimise allikaks on olnud AS E.L.L. Kinnisvara poolt antud laenud. Laenudest on finantseeritud kinnistute soetust ja aruandeperioodide kulusid. (kd 187, lk 102).

249(300)

T. Annuse ja K. Kanguri vahelist kokkulepet, mille kohaselt sai K. Kangur võimaluse varjatult osaleda AS Merko Grupp kontserni kuuluvas äriühingus OÜ KV-Tarantel ning et K. Kangur suunas OÜ KV-Tarantel majandustegevust vastavalt oma huvidele kinnitavad ka jälitustoimingute käigus saadud tõendid. 11.05.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et T. Annus ja K. Kangur kohtuvad 17.04.2006. a Tallinnas Rocca Al Mare kaubanduskeskuses asuvas söögikohas Salsa Grill (kd 6, lk 144-163). T. Annus ja K. Kangur räägivad vestluse käigus OÜ Iru Jõekääru ja OÜ KV-Tarantel vahelisest maade ostu-müügitehingust, millega viimane omandas kaks looduskaitsealust kinnistut Tallinnas Vete tänaval (kd 6 lk 147). Samuti räägitakse OÜ KV-Tarantel poolt teostatavatest tehingutest ning milliseid tehinguid OÜ KV-Tarantel peaks tegema. K. Kangur annab T. Annusele teada, et vahetuspaketid on koos ning oleks vajalik, et OÜ KV-Tarantel poolt kõik vajalikud tehingud ära vormistataks. Selleks soovitab T. Annus V. Viitmannil nööbist kinni võtta. K. Kangur lubab anda täpsemaid juhiseid kui on vaja. Samuti ütleb K. Kangur korduvalt, millised maad on edasi müügiks (kd 6, lk 148). Vestlusest nähtub kohtukolleegiumi hinnangul üheselt mõistetavalt, et sisuliselt valmistab ette ja koordineerib OÜ-s KV-Tarantel kinnistutega tehtavaid tehinguid Maa-ameti peadirektor K. Kangur. 11.05.2006. a jälitusprotokollis on kajastatud 24.04.2006. a toiminud K. Kanguri ja T. Annuse vaheline kohtumine Tallinnas Paldiski mnt 96 asuvas spordiklubis Status Club, kus T. Annus uurib K. Kangurilt, millised on K. Kanguri plaanid seoses OÜga KV-Tarantel ning sinna soetatud kinnistutega. T. Annus uurib K. Kangurilt ka seda, milliste kinnistute vastu need vahetada ning kas pole olnud ressursi raiskamine soetada looduskaitselisi kinnistuid väljaspool linnasid. K. Kangur vastab selle peale, et ei ole, kuna tema poolt valitud tükid on ka linnas ja heades kohtades, millele saab juurde lisada samas mahus maakohtades asuvaid maid ning tegemist on väga kaalutletud otsusega (kd 6, lk 166-167). Kohtukolleegiumi hinnangul nähtub sellest vestlusest K. Kanguri roll OÜ-s KV-Tarantel. Ta oli kursis OÜ KV-Tarantel majandussseisuga, teadis millised kinnistud äriühingule kuuluvad ning ka seda, milliseid tehinguid OÜ KV-Tarantel huvides kinnistutega teostada. Eeltoodust järeldub, et Maa-ameti peadirektor K. Kangur oli isikuks, kes omas tegelikku kontrolli OÜ KV-Tarantel majandustegevuse üle ning võttis vastu otsuseid seoses OÜle KV-Tarantel kuuluvate looduskaitselise piiranguga kinnistutega. 18.08.2006. a jälitusprotokollis on kajastatud Maa-ameti peadirektori K. Kanguri kohtumine T. Annuse ja Keskkonnaminister Villu Reiljaniga Tallinnas Sõstra tn 2 asuvas söögikohas Kamikadze (kd 6, lk 83-95). Kohtumise käigus küsib T. Annus, kas V. Reiljanil oleks „tuleviku mõttes” mõnda sõpra või näiteks miniat keda panna loodava firma etteotsa ca viieks aastaks, kuni seda V. Reiljanil vaja läheb. T. Annus lubab firma majandustegevuse eest ise hoolitseda. Samuti toob T. Annus analoogi K. Kanguriga, kellele nad juba leidsid ühe firma (so OÜ KV-Tarantel) K. Kangur ütleb, et minia on liiga lähedalseisev isik. V. Reiljan nõustub sellega ning soovib, et see oleks T. Annuse käes kuna ta peab olema veel vähemalt neli aastat riigikogus ning keegi kindlasti tahaks paljastada „suure ärimehe” ja „suure poliitiku” korruptsioonijuhtumit. Samuti kinnitab V. Reiljan, et tal on III või V pensionisammast kõrvalt hea jälgida, kui tegemist on eraldiseisva firmaga (kd 8, lk 88). Eeltoodud tõendist ilmneb, et T. Annus lubas V. Reiljanile altkäemaksu samal viisil nagu K. Kangurile, st läbi võimaluse osaleda varjatult ettevõtluses ning oma tulusid suurendada ning kui ametnik on ametniku positsioonist kõrvale astunud, siis vormistada äriühing ka ametlikult ametnikuga seotud isiku nimele. Rõhutamist väärib siinjuures eriti T. Annuse lause „Kaleviga leidsime mingi firma värgi, eks ole“, mis näitab, et K. Kangurile on T. Annus juba sellise võimaluse loonud.

250(300)

Eelpool kirjeldatud kohtumistest Salsa Grillis ja Status Club nähtub, et äriühinguks, milles T. Annus võimaldas K. Kanguril varjatult tegutseda, oli OÜ KV-Tarantel. Samuti näitab K. Kanguri rolli ja seotust OÜ-ga KV-Tarantel T. Pedjasaare ja K. Kanguri 17.02.2006. a kohtumine Tartus baaris Pool Kuus, mis on kajastatud 27.02.2006. a jälitusprotokollis (kd 6, lk 67-85). K. Kanguri ja T. Pedjasaare omavahelises vestluses arutatakse erinevaid kinnisvaratehinguid ning seoses nendega kasumi tekkimist. K. Kangur toob välja OÜ-ga KV- Tarantel tehingud (kd 6, lk 78). 23. 09.2011. a kohtuistungil väitis T. Annus, et kellgi ei oleks mõistlik mingit huvi tunda OÜ KV-Tarantel osa vastu, sest tegemist on kahjumiga ettevõttega, millest majanduslikku kasu ei saadud, sest seal mingit muud tegevust ei olnud. Lisaks andis T. Annus ütlusi, et OÜ KV-Tarantel ostis neile maid Lõuna-Eestis maapiirkondades, sest seal olid maad odavamad, aga hiljem selgus, et Maa-amet keeldus neid maapiirkonna kinnistuid Tallinnas asuvate kinnistute vastu vahetamast, kuigi seadus seda võimaldas. T. Annuse ütluste kohaselt tol ajal, kui K. Kangur ja V. Reiljan ametis olid, ei olnud nende OÜ-sse KV-Tarantel soetatud maapiirkonna kinnistutega neil midagi peale hakata. Tarantliga lõppes üheselt, kui Maa-amet keeldus, siis nemad lõpetasid kinnistute soetamise. Kuid T. Annuse väide selle kohta, et OÜ-sse KV-Tarantel soetatud looduskaitseliste piirangutega kinnistuid ei õnnestunud vahetada, ei vasta tegelikkusele. Tõenditest nähtub, et OÜ KV-Tarantel sai riigiga vahetusse suunata peaaegu kõik osaühingule kuuluvad looduskaitseliste piirangutega kinnistud. Viimast vahetust ei viidud lõpuni, kuna käesolevas kriminaalasjas asuti 2006.aasta oktoobri alguses teostama menetlustoiminguid. Nii nähtub kriminaalasjas kogutud tõenditest, et keskkonnaminister V. Reiljani 17.03.2005. a käskkirjaga nr 305 otsustati vahetada nii OÜ KV-Tarantel omandis olevad looduskaitseliste piirangutega kinnistud: Viljandi maakonnas Vastemõisa vallas Sandra külas asuv Ivaski I kinnistu ja Pärnu maakonnas Koonga vallas Parasmaa külas asuv Kase I kinnistu kui ka OÜ Woody omandis olev looduskaitseliste piirangutega Tallinnas Kiviaia tee 11 c asuv kinnistu, mis olid hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni, riigi omandis olevate Tallinnas aadressil Räägu 14/Kännu 27, Räägu 12b/Kännu 30, Räägu 12/Lehe 29, Mooni 34, Lehe 31, Kännu 32, Kolde pst 67 ja Tabasalus aadressil Sarapuu põik 4, Sarapuu põik 7, Pähkli 14, Pähkli 12, Metsa 12 asuvate kinnisasjade ning Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami külas asuva Rannametsa kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 26 163 333 krooni (kd 74, lk 122-124). Selle käskkirja alusel sõlmiti 24.03.2005. a OÜ KV-Tarantel ja OÜ Woody ning Eesti Vabariigi vahel nimetatud kinnistute vahetamiseks vahetusleping (kd 74, lk 127-148). Eeltoodud vahetusdokumentidest ilmneb, et ühisvahetuses OÜ-ga Woody vahetas OÜ KV-Tarantel talle kuuluvad looduskaitseliste piirangutega kinnistud so Viljandi maakonnas Vastemõisa vallas Sandra külas asuva Ivaski I kinnistu vahetusel määratud hinnaga 655 074 krooni ja Pärnu maakonnas Koonga vallas Parasmaa külas asuva Kase I kinnistu vahetusel määratud hinnaga 508 259 krooni riigile kuuluvate kinnistute vastu. Kriminaalasjas on V. Reiljani 07.07.2006. a käskkiri nr 798 (kd 78, lk 168-169) ja nr 3389 vahetusleping 18.07.2006. a (kd 78, lk 172-186). Nimetatud dokumentidest ilmneb, et OÜ KV-Tarantel on Eesti Vabariigiga sõlminud 18.07.2006 kinnisasjade vahetuslepingu, millega OÜ KV-Tarantel on Eesti Vabariigile andnud looduskaitseliste piirangutega kinnistud: Tallinnas aadressil Vete 16b, Valga maakonnas Karula vallas Lüllemäe külas asuv Rebase kinnisasi, Saare maakonnas Kihelkonna vallas Viki külas asuv Tammiku I ja Harju maakonnas Kuusalu vallas Pärispea küla asuv Merekalda kinnisasi, vahetusel hinnatud koguväärtusega 20 944 954 krooni. Eesti Vabariigilt sai OÜ KV-Tarantel vahetuslepinguga vastu riigi omandis olevad kinnistud: Harju maakonnas Rae vallas Järveküla külas asuv Suurepõllu kinnisasi, Narvas aadressil Tallinna

251(300)

mnt 30b asuv kinnisasi ja Tartu maakonnas Luunja vallas Kabina külas asuva Lana kinnisasi, mis olid hinnatud koguväärtusega 20 870 000 krooni. Kriminaalasjas on Maa-ameti läbiotsimisel 03.10.2006. a U. Undi kabinetist leitud ja vaatlusprotokollis 26.10.2006. a (kd 32, lk 1-46) kajastatud 20.09.2006 OÜ KV-Tarantel kiri Maa-ametisse U. Undile „Kinnisasjade vahetamise nõusoleku andmine“. Nimetatud kirjas teatab OÜ KV-Tarantel, et osaühingu juhatus annab tagasivõtmatu nõusoleku vahetada OÜ KV-Tarantel omandis olevad looduskaitseliste piirangutega kinnistud: Tallinnas asuv Vete tn 16a kinnistu, Võrumaal asuv Augli 4b kinnistu, Vakari kinnistu Võrumaal ja Kase kinnistu Viljandimaal (kd 38, lk 75). Keskkonnaministri käskkirja eelnõu alusel, mis oli koostatud 2006.aasta septembris, kuulusid OÜ KV-Tarantel omandis olevad, Tallinnas Vete 16a asuv kinnisasi, Võru maakonnas Rõuge vallas Nogu külas asuv Augli 4b kinnisasi, Võru maakonnas Haanja vallas Vakari külas asuv Vakari 153-I kinnisasi ning Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas Sandra külas asuv Kase kinnisasi, hinnatud koguväärtusega 5 764 367 krooni, vahetamisele riigi omandis olevate, Sillamäel Ehitajate tee 3c, Tööstuse 24 ja Tallinna mnt 1 asuvate kinnisasjade, Ida-Viru maakonnas Toila vallas Päite külas asuva 127M kinnisasja ning Harju maakonnas Padise vallas Keibu külas asuva Keiburanna kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 5 858 647 krooni. Eelkäsitletud tõendite kohaselt ilmneb, et riik nõustus vahetama OÜ-le KV-Tarantel kuuluvaid looduskaitseliste piirangutega kinnisasju kokku vahetustel hinnatud väärtusega 27 872 654 krooni (655 074+508 259+20 944 954+5 764 367). Sellega on ümber lükatud T. Annuse väide, et OÜ-le KV-Tarantel keelduti K. Kanguri ja V. Reiljani poolt kinnistuid vahetamast. Tegelikkusele ei vasta ka T. Annuse väide selle kohta, et ei riik ei nõustunud vahetama OÜ-le KV-Tarantel kuuluvaid looduskaitseliste piirangutega kinnistuid, mis asusid väljaspool Tallinna linna. Kogutud tõenditega on lükatud ümber T. Annuse väide ka selle kohta, et OÜ KV-Tarantel osa ei ole majanduslikult atraktiivne ja ei ole ei ole usutav, et keegi võiks huvi tunda OÜ KV-Tarantel osa omandamise vastu, kuna tegu oli kahjumis ettevõttega. Raamatupidamise ekspertiisiaktis nr KP 25-07, 25.07.2007. a on eksperdilt 15. küsimuses küsitud milline oli OÜ KV- Tarantel osa väärtus 15.02.2006. a ja milline see oli 14.11.2006. a( kd 187, lk 65-68, 101). Ekspert on küsimuse lahendamisel uurimuslikus osas välja toonud, et olemasolevate materjalide põhjal on võimalik uurida OÜ KV-Tarantel bilansse seisuga 01.01.2006. a ja 30.09.2006. a. Ekspert on arvamuslikus osas jõudnud järeldusele, et OÜ KV-Tarantel osa väärtus seisuga 01.01.2006. a on olnud 5 700 981,82 krooni ja seisuga 30.09.2006. a on olnud 12 197 734, 51 krooni. Eeltoodust ilmneb, et OÜ KV-Tarantel osa väärtus seisuga 30.09.2006. a moodustas 12 197 734, 51 krooni ja tegu ei olnud kahjumis ettevõttega. Eeltoodu alusel on kindlaks tehtud, et T. Annus andis K. Kangurile ebaseadusliku ametialase teo eest altkäemaksuna üle võimaluse osaleda varjatult AS Merko Grupp kontserni kuuluva äriühingu OÜ KV Tarantel majandustegevuses. Võimalus varjatult osaleda OÜ KV-Tarantel majandustegevuses seisnes selles, et K. Kangur andis korraldusi ja juhtis enda huvides OÜ KV-Tarantel majandustegevust, mille tulemusena pidi vastavalt T. Annuse ja K. Kanguri kokkulepetele kasvama K. Kanguri vara, sest OÜ KV-Tarantel osa pidi üle antama K. Kanguri poolt määratava isiku nimele. Seoses K. Kangurile üle antava altkäemaksu esemega peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-10-09, milles käsitletakse olukorda, kus ei ole võimalik kriminaalasjas välja tuua altkäemaksu eseme väärtust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et KarS § 298 lg-s 1 sisalduv altkäemaksu andmise realiseerimine on võimalik ka ilma konkreetset altkäemaksusummat lubamata. Kolleegium märgib, et altkäemaksu andmise ja

252(300)

võtmise korral ei ole süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalik ka konkreetne kokkulepe altkäemaksu andja ja võtja vahel. 01.09.2002. a hakkas kehtima KarS, millega kehtestati juriidilise isiku kriminaalvastutus. Vastavalt KarS § 14 lg 1 vastutab juriidiline isik juhul, kui juriidilise isiku juhtivtöötaja paneb teo toime juriidilise isiku huvides. Kriminaalasjas on kogutud tõenditega leidnud kinnitamist, et K. Kangurile altkäemaksu andes lähtus T. Annus AS Merko Ehitus huvidest. OÜ Woody ja OÜ Käibevara on AS Merko Ehitus tütarettevõtted ning AS-ga Merko Ehitus seotud isikud K. Uus ja E. Liblik tegutsesid AS Merko Ehitus huvides. E. Libliku nimele soetatud maadega vahetusmenetlust ei jõutud alustada. AS-ga Merko Ehitus seotud isikud OÜ Woody, OÜ Käibevara ja K. Uus said ning püüdsid riigilt saada maadevahetusega enda omandusse või kasutusse soodsatel tingimustel kinnisasju. AS Merko Ehitus sai realiseerida oma ärilisi eesmärke vahetuse teel saadud kinnisasjade edasimüümise, arendamise ja ehitamiseks kasutamise kaudu. T. Annus on AS Merko Ehitus nõukogu liige alates 31.03.1997. a ja seega ka juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1 tähenduses. Kuivõrd T. Annus tegutses AS Merko Ehitus huvides, on AS Merko Ehitus altkäemaksuandjaks vastavalt KarS § 14 ja 298 lg 4. 6.43 Kohtukolleegiumi seisukoht, seoses T. Liblikule ja V. Reiljanile esitatud süüdistusega. Käesoleva kriminaalasja raames on esitatud T. Liblikule ja V. Reiljanile süüdistus selles, et V. Reiljan lisas OÜ Saarte Investeering maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Narvas aadressil Uus põik 2 asuva kinnisasja vahetusväärtusega 665 000 krooni, mille osas oli V. Reiljan võtnud vastu T. Libliku poolt ajavahemikul 2004-2006. a eeluurimisel tuvastamata kohas antud võimaluse otsustada selle kinnisasja osas, kellele ja mis tingimusel see võõrandada. T. Liblik võimaldas V. Reiljani poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. Kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditest nähtub, et OÜ-le Saarte Investeering kuuluv kinnisasi Tallinnas aadressil Vete 16 ja Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuv Suure-Männiku kinnisasi hinnatud koguväärtusega 8 180 000 krooni vahetati Keskkonnaministri 07.11.2005. a käskkirjaga nr 1471 riigi omandis Harju maakonnas Saue vallas Vanamõisa külas asuvate Suve ja Sügise kinnisasjade, Pärnus aadressil Tedre 4a ja Tarva 7a asuvate kinnisasjade, Tartu Maakonnas Mäksa vallas Vana-Kastre külas asuva Teekoha kinnisasja, Narvas aadressil Uus põik 2 asuva kinnisasja ja Valga maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 8 160 000 krooni (kd 77, lk 1-2) Nimetatud käskkirja alusel sõlmiti 30.11.2005. a vahetusleping (kd 77, lk 5-24). OÜ Saarte Investeering poolt 30.11.2005. a vahetuslepinguga riigilt saadud kinnistu Narva Uus põik 2 hinnati vahetusel väärtusega 665 000 krooni (kd 77, lk 2-4). OÜ Saarte Investeering poolt vahetusmenetluse käigus omandatud kinnisasi Narva Uus põik 2 võõrandati kinnistu müügilepingu alusel 05.01.2006. a AS-le Astri Narva 1 101 270,40 krooni eest (kd 77, lk 66-71). 22.02.2007. a vaatlusprotokollis, mis kajastab 03.10.2006. a OÜ Saarte Investeering ja Heli Raamatupidamise OÜ läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud dokumente, on kirjeldatud OÜ Saarte Investeering raamatupidamise kirjet kinnistu Narva Uus põik 2 müügi kohta. Nimetatud kirje kohaselt on näidatud, et Narva Uus põik 2 kinnistu hinnaks on 933 280 krooni, millele lisandub käibemaks summas 167 990, 40 krooni (kd 154, lk 254). Tunnistaja A. Kirs on 09.12.2009. a kohtuistungil andnud ütlusi selle kohta et tema on AS Astri Narva omanik alates 1997.aastast ja algusest saadik oli tal huvi firma laiendamise tõttu kinnistu vastu Narvas Uus põik 2. Tunnistaja sai teada, et kinnistu kuulub riigile ja ta pöördus 2005 või

253(300)

2006.aastal kinnistu omandamiseks V. Reiljani poole, kes oli tol ajal keskkonnaminister ja tema tuttav. V. Reiljan aidata seda probleemi lahendada. V. Reiljan selgitas, et ainsaks võimaluseks, kuidas kinnistut saaks omandada just A. Kirs, oleks vahetusmenetlus riigiga, sest avalikul enampakkumisel võiks selle omanda keegi teine, kes pakub kinnistu eest rohkem ja avalikel enampakkumistel on hinnad tavaliselt väga kõrged. V. Reiljan soovitas A. Kirsil leida looduskaitselise maa, millega osaleda maadevahetusel, et omandada Uus põik 2. A. Kirs ei leidnud sobivat looduskaitselist maad vahetuseks ja AS Astri Narva pöördus Maa-ametisse antud kinnistu ostusooviga. V. Reiljan soovitas A. Kirsil suhelda K. Kanguriga, sest asi oli pikalt veninud. A. Kirs helistas K. Kangurile ja kohtus temaga Tartus Lõunakeskuses kohvikus. Kohtumise käigus sai A. Kirs K. Kangurilt teada, et Uus põik 2 omandamiseks peab keegi isik vahetama looduskaitselise maa, et saada vastu kinnistu Narvas Uus põik 2 ja A. Kirs võib selle kinnistu siis sellelt isikult omandada. K. Kangur viitas vestluses seoses kinnistu omandamisega ka V. Reiljanile, väites „Kui isa ütleb, siis küll nii saab ja tehakse“, või midagi sellist. A. Kirsi ütluste kohaselt helistas millalgi päras kohtumist talle K. Kangur ja andis teada, et asi on korraldatud ja pangu A. Kirs raha valmis, sest kinnistut on võimalik osta. Hiljem suhtles seoses Narva Uus põik 2 omandamisega seoses A. Kirsiga T. Liblik, kellele A. Kirs andis AS Astri Narva töötaja kontaktid lepingu sõlmimiseks. Sellega tegelesid AS Astri Narva töötajad A. Aland ja T. Kleiman. 03.10.2006. a teostati läbiotsimine K. Kanguri töökohas Maa-ametis, mille käigus võeti ära K. Kanguri tööarvuti (kd 16, lk 3-12), mille kõvakettast tehti koopia (kd 29, lk 52-60). 29.05.2007. a vaatlusprotokollis K. Kanguri arvuti kõvaketta koopiale (kd 18 lk 1-30), on vaadeldud K. Kanguri e-posti ning leitud kirjavahetus seoses AS Astri Narva sooviga omandada kinnistu Narvas Uus põik 2. Meilivahetuses K. Kanguri, T. Vooro ja M. Tambergi vahel 21.10.2004. a on manusena vastukirja projekt K. Kanguri nimelt oktoober 2004 AS-le Astri Narva, millest selgub, et AS Astri Narva on 22.09.2004. a pöördunud Maa-ametisse ning soovinud omandada või saada kasutusvaldust kinnistule Uus põik 2. Maa-ameti töötajate meilivahetuse manuseks olevat kirjaprojektist nähtub, et nimetatud kinnistut on võimalik omandada alles peale selle riigi omandisse jätmist ning AS-le Astri Narva selgitatakse, millal ja mis alustel toimub riigivara võõrandamine. Nimetatud kirjas ei ole toodud välja võimalust omandada kinnistu Uus põik 2 läbi vahetusmenetluse riigiga (kd 21, lk 202-205). Käsitletud vastuskiri oktoobrist 2004 AS Astri Narvale seoses kinnistuga Uus põik 2 on kajastatud ka 26.02.2007. a vaatlusprotokollis, milles vaadeldi K. Kanguri töökoha läbiotsimisel 03.10.2006 leitud flopi diskettidel olevaid faile, mille hulgas oli ka K. Kanguri vastuskiri AS-le Astri Narva (kd 16, lk 242-243). 29.05.2007. a vaatlusprotokollis K. Kanguri arvuti kõvakettale, on vaadeldud K. Kanguri e-kirju, millest nähtub, et 29.01.2005. a on K. Kangur pöördunud Maa-ameti töötaja M. Virksi poole seoses AS Astri Narva pöördumisega Maa-ametisse ning uurinud, millised edenemised on seoses Uus põik 2 maatükiga (kd 22, lk 180-183). M. Virks on K. Kangurile vastanud 31.01.2005. a vastanud, et maa on ära mõõdistatud ja 28.01.2005. a on esitatud katastrile avaldus maaüksuste registreerimiseks. Nimetatud kirja on K. Kangur 05.02.2005. a edasi saatnud Maa-ameti töötajale P. Tauerile korraldusega: paluks kiiret registreerimist (kd 22, lk 207). P. Taueri ja K. Kanguri e-kirjadest 08.02.2005. a nähtub, et K. Kangur annab P. Tauerile korralduse, et Uus põik 2, Narvas saaks kiiresti riigivara registris registreeritud ja kinnistatud (kd 22 lk 211). 08.02.2006. a jälitusprotokollis on kajastatud enne Narva Uus põik 2 müügitehingut AS Astri Narvale toimunud telefonikõned T. Libliku ja A. Kirsi vahel. 02.01.2006. a helistab T. Liblik A. Kirsile ning teatab, et nii nagu pidi on Narva Uus põik 2 tehinguks kõik valmis. A. Kirs ei saa esialgu aru, mis küsimuses ja miks T. Liblik tema poole pöördub. Seepeale T. Liblik selgitab, et nende ühised sõbrad on talle A. Kirsi murest juba rääkinud. Seepeale A. Kirs vastab, et saab aru nüüd küll, see on see Reiljani rida. T. Liblik vastab, et asi läheb plaaniliselt. Samas kõnes lepivad A. Kirs ja T. Liblik kokku müügitehinguga seonduvaid asjaolusid ja A. Kirs teatab, et tema äriühingu töötaja võtab seoses sellega T. Liblikuga ühendust. T. Liblik teatab, et kinnistut Uus põik 2 müüb OÜ Saarte Investeering. (kd 5, lk 186-189).

254(300)

02.01.2006. a kell 14.13 ja 03.01.2006. a kell 12.40 helistab T. Liblikule AS Astri Narva töötaja T. Kleimann ning arutatakse Narva Uus põik 2 müügitehingu detaile seoses dokumentide vormistamisega ja notariaalse tehinguga (kd 5, lk 189-194). 06.02.2006. a jälitusprotokollis on kajastatud K. Kanguri ja T. Libliku kohtumine 18.01.2006. a kell 19.36 kuni 20.46 Tallinnas Paldiski mnt 72A baaris Karmen, mille käigus T. Liblik ja K. Kangur arutavad OÜ Saarte Investeering poolt loodukaitseliste maade vahetuste käigus riigilt saadud kinnistutega teostatavaid edasisi tehinguid (kd 6, lk 7-12). Muuhulgas uurib K. Kangur T. Libikult ka kinnistu Narva Uus põik 2 kohta (kd 6, lk 11). Käsitletud tõenditest nähtub, et A. Kirs soovis kinnistut Narva Uus põik 2 omandada juba 2004.aastast, kuid ei saanud. V. Reiljan soovitas tal suhelda sel teemal Maa-ameti peadirektori K. Kanguriga ning lubas kõik korda ajada. Tõenditest ilmneb, et A. Kirs, lähtudes V. Reiljani poolt soovitatust, pöördus nii kirjalikult Maa-ametisse kinnistu Uus põik 2 ostu või kasutusvalduse saamiseks kui ka suhtles vastavalt V. Reiljani soovitusele K. Kanguriga. Samuti nähtub tõenditest, et T. Liblikule kuuluv ja tema poolt juhitav OÜ Saarte Investeering omandas riigiga vahetusmenetluse käigus kinnistu Narvas Uus põik 2, kusjuures vahetusmenetluse käskkirja 07.11.2005. a nr 1471 oli allkirjastanud V. Reiljan. Kinnistu Narva Uus põik 2 oli lisatud OÜ Saarte Investeering ja riigi vahelisse vahetusmenetlusse OÜ Saarte Investeering poolt riigilt saadava kinnistuna V. Reiljani korraldamisel, nagu ta oli varem A. Kirsile lubanud. Kriminaalasja materjalide juures on kinnisasja vahetamise toimik, milles sisaldub 17.08.2005. a pärinev OÜ Saarte Investeering ja OÜ Ikaros Grupp avaldus Keskkonnaministeeriumile kaitseala piires asuva kinnisasja vahetamiseks. Avaldusest nähtub, et OÜ Saarte Investeering soovib koos OÜ-ga Ikaros Grupp vahetada riigiga looduskaitseliste piirangutega kinnistuid sh Vete tn 16, Tallinn ja Valgamaal asuvat Suure-Männiku kinnistut. Avalduses on äriühingute poolt riigilt vastu soovitavate kinnistute hulgas nimetatud ka kinnistu Narva Uus põik 2. Kinnisasja toimik on saadud 03.10.2006. a Maa-ameti läbiotsimise käigus U. Unti töökohast ja vaadeldud 26.10.2006. a vaatlusprotokollis, kd 32, lk 1-46. 17.08.05 avaldus vaatlusprotokolli lisana asub kd 33, lk 126-127). Eeltoodust nähtub, et vahetusavaldusse lisatud riigi poolt vastusaadavate kinnistute hulka on T. Libliku poolt vastavalt V. Reiljani soovile kinnistu Narva Uus põik 2, mille osas oli V. Reiljanil T. Liblikuga kokkulepe, et nimetatud kinnistu saamisel võõrandab T. Liblik selle A. Kirsile. Tõendite alusel saab väita, et T. Libliku ja V. Reiljani vaheline kokkulepe realiseerus, sest pärast vahetusmenetluse toimumist, võttis T. Liblik ühendust A. Kirsiga ning teatas, et vastavalt V. Reiljani korraldusele on ta valmis müüma A. Kirsile kinnistu Narva Uus põik 2. Eeltooduga on kindlaks tehtud, et V. Reiljan korraldas A. Kirsile võimaluse omandada A. Kirsi huvitanud kinnistu Narva Uus põik 2 V. Reiljaniga kokkulepitud tingimustel ilma, et A. Kirs oleks pidanud konkureerima teiste võimalike huvilistega selle kinnistu soetamisel. Järelikult loobus T. Liblik OÜ Saarte Investeering nimel äriliste huvide realiseerimisest Uus põik 2 kinnistu osas, andes võimaluse otsustada V. Reiljanil kellele ja mis tingimustel see kinnistu võõrandada. Seega andis T. Liblik ebaseadusliku ametialase teo eest V. Reiljanile üle varalise soodustuse, mis seisnes võimaluses käsutada OÜ Saarte Investeering vara so otsustada kellele ja millistel tingimustel Narva Uus põik 2 kinnistu võõrandada. 6.44 Käesolevas kriminaalasjas on esitatud T. Liblikule ja V. Reiljanile veel süüdistus selles, et V. Reiljan lisas OÜ Saarte Investeering maade vahetusmenetlusse riigile kuuluva Valga Maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnisasja vahetusväärtusega 40 000, mille osas oli V. Reiljan võtnud vastu T. Libliku poolt ajavahemikul 2004-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas antud võimaluse otsustada selle kinnisasja osas, kellele ja mis tingimusel see võõrandada. T.

255(300)

Liblik võimaldas V. Reiljani poolt määratud isikul omandada teda eelnevalt huvitanud riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. Kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on leidnud tõendamist, et OÜ-le Saarte Investeering kuuluv kinnisasi Tallinnas aadressil Vete 16 ja Valga maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuv Suure-Männiku kinnisasi hinnatud koguväärtusega 8 180 000 krooni vahetati Keskkonnaministri 07.11.2005. a käskkirjaga nr 1471 riigi omandis Harju maakonnas Saue vallas Vanamõisa külas asuvate Suve ja Sügise kinnisasjade, Pärnus aadressil Tedre 4a ja Tarva 7a asuvate kinnisasjade, Tartu Maakonnas Mäksa vallas Vana-Kastre külas asuva Teekoha kinnisasja, Narvas aadressil Uus põik 2 asuva kinnisasja ja Valga maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnisasja vastu, hinnatud koguväärtusega 8 160 000 krooni (kd 77, lk 1-2). Nimetatud käskkirja alusel sõlmiti 30.11.2005. a vahetusleping (kd 77, lk 5-24). Valga maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnistu hinnati vahetusel väärtusega 40 000 krooni (kd 77, lk 3-4). OÜ Saarte Investeering müüs 02.06.2006. a nimetatud Tiigi kinnistu müügi-ja asjaõiguslepingu kohaselt E. Krüünerile 23 600 krooniga koos käibemaksuga (kd 77, lk 80-87). 22.02.2007. a vaatlusprotokollis, mis kajastab 03.10.2006 OÜ Saarte Investeering ja Heli Raamatupidamise OÜ läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud dokumente, on kirjeldatud 02.06.2006. a OÜ Saarte Investeering raamatupidamise kirjet Tiigi kinnistu müügitehingu kohta, mille kohaselt kinnistu müügihind on olnud 20 000 krooni ning lisanduv käibemaks on 3600 krooni (kd 154, lk 250). Tunnistaja E. Krüüneri 13.01.2010. a kohtuistungil antud ütlustest ilmneb, et tema koos abikaasaga taotles Karula vallas Raavitsa külas oma suvilakrundiga piirneval kinnistul asuva tehisveekogu omandamist juba alates 2002.aastast. Selleks pöördusid 20.05.2002. a esmalt Keskkonnaministeeriumi poole erastamistaotlusega E. Krüüneri abikaasa H. Krüüner koos teiste endiste aianduskooperatiivi Põldur liikmetega, kelle kõigi poolt nimetatud tehisveekogu oli ühiselt 1983.aastal rajatud, aga mis oli jäänud suvilaomanike poolt erastamata (kd 1, lk 97). Eelnimetatud taotlusele vastas 10.06.2002. a Maa-amet kirjaga, teatades et maareform suvilate juurde kuuluva maa erastamise näol on lõppenud ja juba moodustatud kinnisasja juurde maa ostueesõigusega erastamine ei ole võimalik (kd 1, lk 100-101). 08.07.2002. a pöördus E. Krüüneri abikaasa H. Krüüner Keskkonnaministeeriumisse sooviga osta nn Tiigi kinnistu suurusega 0,7 ha (kd 1, lk 102). H. Krüüneri ostusoovile vastab 23.08.2002. a Maa-amet, selgitades, et riigivara on võimalik omandada avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel ja kui leiab aset avalik enampakkumine, on võimalik H. Krüüneril sellest osa võtta (kd 1, lk 104-105). E. Krüüner on seletanud, et kuivõrd nad ei soovinud H. Krüüneriga riigipoolse eitava vastusega leppida, otsustasid nad rahvaliitlastena pöörduda V. Reiljani poole abi saamiseks Tiigi kinnistu omandamisel. V. Reiljan soovis kinnistu materjalidega tutvuda ning E. Krüüner saatis kõik dokumendid talle. E. Krüüneri arvates võis olla 2002.aastal, kui V. Reiljan oli Valgas koos Maa-ameti peadirektori K. Kanguriga ja tutvusid kinnistuga. V. Reiljan avaldas, et põhimõtteliselt oleks Krüüneril see kinnistu võimalik kätte saada. 2003.aasta paiku toimus kinnistu mõõdistamine, kuivõrd Valga Metskond soovis kinnistu ümbermõõdistamist ja mitme katastriüksuse moodustamist, mis võimaldanuks ühtlasi eraldada tehisveekoguga Tiigi kinnistu. E. Krüüner helistas mitmel korral V. Reiljanile. E. Krüünerile kinnitati, et protsess on pikaajaline, aga ta saab kindlasti Tiigi kinnistu endale. Mingil hetkel 2006.aastal V. Reiljan teatas, et E. Krüüneri poolt soovitav kinnistu on OÜ Saarte Investeering käes ja nimetas ka Libliku nime. Ilmnes, et tegu oli T. Liblikuga, kellele E. Krüüner helistas. E. Krüüner teatas, et müüb Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnistu E. Krüünerile. E. Krüüner teatas T. Liblikule, et tal ei ole palju raha Tiigi kinnistu soetamiseks ja T. Liblik teatas talle kinnistu hinnaks 20 000 krooni pluss käibemaks, ehk

256(300)

kokku 23 600 krooni. E. Krüüner sõlmis 02.06.2006. a T. Liblikuga Tiigi kinnistu ostmiseks notariaalse lepingu ja kandis raha 23 600 krooni kinnistu eest üle. 01.03.2006. a jälitusprotokollist nähtub K. Kanguri ja T. Libliku kohtumine 31.01.2006. a kell 14.50 kuni 15.28 Tabasalus pubis Baby Back. Kohtumise käigus arutavad K. Kangur ja T. Liblik muuhulgas „teemasid“, mis on seotud OÜ Saarte Investeering poolt vahetustega riigilt saadud kinnistutega, sh Tiigi kinnistuga seonduvat (kd 6, lk 37). Kriminaalasja materjalide hulgas on kinnisasja vahetamise toimik, milles sisaldub 17.08.2005. a pärinev OÜ Saarte Investeering ja OÜ Ikaros Grupp avaldus Keskkonnaministeeriumile kaitseala piires asuva kinnisasja vahetamiseks, millest nähtub, et OÜ Saarte Investeering soovib koos OÜ-ga Ikaros Grupp vahetada riigiga looduskaitseliste piirangutega kinnistuid sh Vete tn 16, Tallinn ja Valgamaal asuvat Suure-Männiku kinnistut. Nimetatud avalduses on äriühingute poolt riigilt vastu soovitavate kinnistute hulgas nimetatud ka Valga maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnistu. Kinnisasja toimik on saadud 03.10.2006 Maa-ameti läbiotsimise käigus U. Unti töökohast ja vaadeldud 26.10.2006. a vaatlusprotokollis kd 32, lk 1-46. 17.08.05 avaldus vaatlusprotokolli lisana asub kd 33, lk 126-127. Nagu ilmneb, on juba eelpool nimetatud vahetusavaldusse lisatud riigi poolt vastusaadavate kinnistute hulka T. Libliku poolt vastavalt V. Reiljani soovile kinnistu Valga maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnistu, mille osas T. Liblikul endal ärilised huvid puudusid. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli V. Reiljanil T. Liblikuga kokkulepe, et nimetatud kinnistu saamisel võõrandab T. Liblik selle E. Krüünerile. T. Libliku ja V. Reiljani vaheline kokkulepe realiseerus, sest pärast vahetusmenetluse toimumist müüs T. Liblik vastavalt V. Reiljani korraldusele E. Krüünerile Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnistu hinnaga 23 600 krooniga, mis oli alla sellele kinnistule vahetusmenetluse käigus hinnatud väärtust 40 000 krooni. Kriminaalasja materjalide kohaselt müüs T. Libliku juhitav OÜ Saarte Investeering 02.06.2006 . a nimetatud Tiigi kinnistu müügi-ja asjaõiguslepingu kohaselt E. Krüünerile 23 600 krooniga koos käibemaksuga (kd 77, lk 80-87). Eeltooduga on kindlaks tehtud, et V. Reiljan korraldas E. Krüünerile võimaluse omandada E. Krüünerit huvitanud Karula vallas Raavitsa külas asuv Tiigi kinnistu V. Reiljani poolt määratud soodsatel tingimustel ilma, et E. Krüüner oleks pidanud konkureerima teiste võimalike huvilistega selle kinnistu soetamisel. Järelikult loobus T. Liblik OÜ Saarte Investeering nimel äriliste huvide realiseerimisest Tiigi kinnistu osas, andes võimaluse otsustada V. Reiljanil kellele ja mis tingimustel see kinnistu võõrandada. Seega andis T. Liblik ebaseadusliku ametialase teo eest V. Reiljanile üle varalise soodustuse, mis seisnes võimaluses käsutada OÜ Saarte Investeering vara so otsustada kellele ja millistel tingimustel Tiigi kinnistu võõrandada. 6.45 Käesoleva kriminaalasja raames on esitatud T. Annusele ja V. Reiljanile süüdistus selles, et 08.08.2006 . a Tallinnas Mustamäe tee/Sõstra 2 asuvas Kamikadze pubis lubas T. Annus V. Reiljanile, et V. Reiljan võib tulevikus kindlaks määramata ajal omandada juriidilises isikus osaluse T. Annusega seotud äriühinguga seotud varaliste vahendite arvel. Selleks lubas T. Annus V. Reiljanile asutada juriidilise isiku ning suurendada selle juriidilise isiku vara. Juriidilise isiku asutamine ning selle vara suurendamine pidi toimuma T. Annusega seotud äriühingu varaliste vahendite arvelt. T. Annus lubas ning nõustus sellega, et niikaua kui V. Reiljan ei soovi, ei ole ta äriühingu osalusega seostatav ning äriühingu osanikuks ning juhatuse liikmeks on T. Annuse poolt määratud isik. T. Annuse ja V. Reiljani kokkuleppe kohaselt pidi V. Reiljan või tema poolt määratud isik omandama V. Reiljani poolt määratud ajal osaluse äriühingus või muu varalise hüve äriühingu varaliste vahendite arvelt.

257(300)

18.08.2006. a jälitusprotokollis kajastatud Maa-ameti peadirektori K. Kanguri kohtumine T. Annuse ja Keskkonnaminister V. Reiljaniga Tallinnas Sõstra tn 2 asuvas söögikohas Kamikadze (kd 8, lk 83-95). Jälitusprotokollist nähtub, et T. Annus pakub V. Reiljanile varalist soodustust, pakkudes talle võimalust tulevikus omandada osalus mingis T. Annusega seotud juriidilises isikus. Vestlusest ilmneb, et osaluse andmine T. Annuse poolt toimub T. Annusega seotud äriühingute varaliste vahendite arvel. V. Reiljan nõustub T. Annuse pakkumisega. Sellele järgneb T. Annuse poolne hüve pakkumise täpsustamine, mille käigus T. Annus lubab juriidilise isiku ise asutada ning suurendada selle vara. Samuti pakub T. Annus välja kuidas peaks varalise soodustuse üleandmine V. Reiljanile toimuma. Niikaua kui V. Reiljan on riigiametnik, oleks äriühingu osa mõne V. Reiljani poolt määratud isiku nimel. Pärast V. Reiljani lahkumist riigiametist, näiteks viie aasta pärast või siis kui vaja läheb, võiks äriühingu osaluse kanda V. Reiljani nimele, et V. Reiljan saaks siis äriühingu varasid ja osa oma äranägemisel kasutada. T. Annus läheb konkreetsemaks ning uurib, kas V. Reiljanil pole välja pakkuda mõnda sellist isikut, kelle nimel võiks äriühing olla seni kuni V. Reiljan on ametnik. T. Annuse meelest võiks selliseks isikuks olla minia või mõni sarnane isik. Seejärel sekkub vestlusesse K. Kangur öeldes, et minia on liiga lähedane. V. Reiljan nõustub K. Kanguri poolt öelduga ning arvab, et kõige parem on kui äriühingu osa on T. Annuse käes, kuigi eraldi. Nii saab V. Reiljan kõige paremini „kõrvalt jälgida“, kuidas äriühingu ja tulevikus ka tema varad suurenevad ning sisuliselt oleks tegemist nagu „kolmanda või viienda pensionisambaga“ tema jaoks. V. Reiljan toob vestluses välja, et praegu on oluline varjata tema seost T. Annuse poolt pakutava osalusega, sest soovib veel vähemalt neli aastat poliitikas aktiivne olla. Juhul kui tuleks välja, et ta on T. Annuselt saanud varalist soodustust ametialase teo eest, jääks V. Reiljani oma ametikohast ilma. V. Reiljani sõnade kohaselt on tema ja T. Annuse vahelise varalise seose varjamine oluline ka seetõttu, et uurimisorganid jälgivad kõrgete riigiametnike tegevust ning on huvitatud ärimehe ja suure poliitiku korruptsiooni juhtumi avastamisest. Nagu eelkirjeldatud kohtumisest ilmneb, lubas T. Annus V. Reiljanile varalist soodustust äriühingu osana ning V. Reiljan nõustus pakkumisega. Samuti kooskõlastasid V. Reiljan ja T. Annus, kuidas peaks toimuma varalise soodustuse üleandmine, et see jääks uurimisorganitele varjatuks. Kohtuistungil on nimetatud episoodi kohta ütlusi andnud süüdistavad V. Reiljan ja T. Annus, esitades oma versiooni toimunust. 22.09.2011. a andis kohtus süüdistatavana ütlusi V. Reiljan, esitades esmakordselt oma kaitseversiooni 08.08.2006. a toimunud kuriteoepisoodi kohta. V. Reiljan väitis esmasküsitluses kaitsjale, et 2006.aasta juulis tegi T. Toomik talle ettepaneku osaleda Sõpruse Ärimaja projektis selgitusega, et ollakse huvitatud, et teatud-tuntud inimesed võtaksid sellest ärimaja projektist osa ja investeeriksid sinna. V. Reiljan oli huvitatud investeerimisest mõnesaja tuhandega. T. Toomikuga olnud juttu sellest, kas investeerida eraisikuna või mingisuguse firmaga. T. Toomik teatanud talle 2006. a septembri lõpus, et jääb ära, sest kutsutakse vaid omad inimesed so Merko Grupis töötavad isikud. V. Reiljani ütluste kohaselt rääkis augustis 2006 restoranis kohtumisel ka T. Annus talle sellest projektist. T. Annuse 23.09.2011. a kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli Merko ettevõtetel investeerimis- või pensionifondi laadseid äriühinguid ja ühe neist töötas välja T. Roopalu, millest formeerus Sõpruse Investeeringud. Esialgne plaan oli kaasata investoreid sellesse projekti nii oma töötajate seast kui ka väljastpoolt nn võtmeisikute näol, ehk siis investeerimishuvilisi tuntud inimesi väljapoolt kontserni. Hiljem Merko töögrupp, kes asjaga tegeles, otsustas, et aktsionäride arv ei tohiks olla üle 50 ja siis otsustati piirduda vaid oma töötajatest investorite ringiga. T. Annus selgitas, et enamus inimesi tahtis investeerida juriidilise isiku kaudu, sest selliselt omanik ei paista kohe välja ja juriidilise isiku kaudu taheti investeerida ka maksusüsteemi pärast. Tal oli juttu investeerimisprojekti teemal V. Reiljaniga. Ta kohtus V. Reiljaniga sel teemal kuskil restoranis ja

258(300)

ühel korral ka koos T. Toomikuga. V. Reiljan tahtnud investeerida 200 000 krooni. Ka V. Reiljan soovis investeerida juriidilise isiku kaudu. T. Annuse ütluste kohaselt 08.08.2006. a toimunud kohtumisel restoranis Kamikadze pidas ta silmas V. Reiljaniga suheldes Sõpruse investeeringute projekti. Merko juhatuse nõukogu koosoleku protokolli kohta Otepääl vastas T. Annus, et seal arutati Sõpruse puiestee büroohoone arendamise küsimust. 18.09.2006. a E.L.L. Kinnisvara nõukogu koosoleku protokolli kohta vastas T. Annus, et ei see on lihtsalt nõukogu koosoleku protokoll. Ta arvab, et osa aktsionäre on seal juriidiliste isikute kaudu ja osa on füüsiliste isikute kaudu. T. Roopalult saadud dokumendi „Postulaadid võtmeisikute osalemiseks meie firmades“, mis käsitleb Sõpruse Investeeringute projekti, ei oska ta midagi öelda, sest tema ei ole seda koostanud. Seda peaks küsima T. Roopalu käest. T. Annus töögrupis ei osalenud, aga oli Otepääl kohal. T. Annuse väitel oli Otepääl ametlik otsus ja stardipauk dokumentatsioon ja reeglid kokku panna. Sõpruse Ärimajasse investeerimine on osutunud investoritele kasumlikuks. Kamikadzes kohtumise ajal võib-olla Sõpruse Ärimaja nime veel ei olnud ja see nimi pandi hiljem. 08.08.2006. a kohtumisel olla räägitud V. Reiljani ja K. Kanguriga Sõpruse Ärimaja projektist, aga selle projekti nime ei nimetatud tookord seepärast, et nimi olla pandud sellele kuid ja kuid hiljem. T. Annus selgitas, et tema lause „leidsime Kaleviga sulle firmavärgi“ tähendavat seda, et V. Reiljanil ei olnud juriidilist isikut ja kuna V. Reiljan tahtnud osaleda juriidilise isiku kaudu, siis Kalev on hea spetsialist nõu andma maade ja kinnisvara asjade osas ja temalt saavat niisugust nõu küsida. 30.09.2011. a kohtuistungil väitis T. Annus, et V. Reiljani soov oli osaleda Sõpruse Ärimaja investorina juriidilise isiku kaudu, et ta nimi välja ei paistaks V. Reiljan ei tahtnud nähtav olla niikaua, kui ta minister on, pärast seda olevat tal ükskõik. Ta aktsepteerib tänaseni, et poliitik ei pea ise või oma sugulase nime all investeerima. K. Kangur juristi haridusega inimesena teadis samuti, et ka sugulane on liiga lähedane. Seega T. Annuse ja V. Reiljani kaitseversiooni kohaselt ei ole T. Annus V. Reiljanile altkäemaksu pakkunud. Nad väidavad, et T. Annus on pakkunud V. Reiljanile vaid võimalust investeerida AS E.L.L. Kinnisvara investeerimisprojekti Sõpruse Ärimaja OÜ. 08.08.2006. a Tallinnas Kamikadzes toimunud kohtumisel V. Reiljani, T. Annuse ja K. Kanguri vahel olevat T. Annus V. Reiljanilt vaid uurinud, kas V. Reiljan soovib investeerida Merko Ehitus investeerimisprojekti ning kas seda füüsilise või juriidilise isiku kaudu. T. Annuse väitel ei nimetatud 08.08.2006 toimunud vestluses kordagi investeerimisprojekti Sõpruse pst büroohoonesse, so Sõpruse Ärimaja seetõttu, et selle vestluse ajal ei olevat olnud veel projekti asjaolud teada ja see projekti nimi tekkinud süüdistatava sõnutsi alles kuid ja kuid hiljem. T. Annuse ja V. Reiljani väited ei ole kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii on 03.12.2009. a toimunud kohtuistungil andnud ütlusi T. Roopalu, kes on AS Merko Ehitus ja AS E.L.L. Kinnisvara nõukogu liige alates 2003.aastast. Tema ütlustest nähtub, et idee nö pensionisambaks oli Merkos juba ammu ning temale tutvustas seda 2002.aastal T. Annus, kui ta tööle võttis. Pensionisamba eesmärgiks oli Merkos esiteks kaasata seeläbi rahalisi vahendeid, teiseks, mida oli talle ka T. Annus korduvalt maininud, anda tuntud inimestele võimalus investeerida, sest T. Annuse sõnul olevat nad sellest huvitatud ning kolmandaks pakkuda oma töötajatele selget omaniku rolli mõnes Merko poolt arendatavas projektis. Konkreetsete sammudeni jõuti 2006.aastal ning siis loodi ka reaalselt äriühing Sõpruse Investeeringute OÜ. Tunnistaja juhtis seda protsessi ning lõplikud dokumendid said valmis ja avaldati 19. septembril 2006. Algne idee oli kaasata oma töötajaid ja ka natuke laiemalt isikukuid, kuid juba esimesel töögrupi koosolekul jurist M. Mugur andis teada, et kui tuleb üle 50 inimese peab vastavalt väärtpaberituruseadusele tegema avaliku emissiooni, mis oleks kaasa toonud mitmeid täiendavaid kohustusi. Seetõttu otsustati, et investeerimisvõimalust pakutakse ainult oma töötajatele ning väljastpoolt Merkot isikuid ei kaasata, Ka kõik Merko töötajad investeerimisvõimalust, vaid ainult need, kes on töötanud Merko kontsernis üle 3 aasta ning ilma 3 aastase töötamise nõudeta saavad investeerimisvõimaluse Merko võtmeisikud ja seda üksnes juhtkonna eriotsustuste alusel.

259(300)

28.01.2010. a toimunud kohtuistungil on tunnistajana üle kuulatud T. Korts, kes on AS-s Merko Ehitus töötanud ajavahemikul 1997-2009. a objektijuhina, divisjoni direktorina ja juhatuse liikmena. Merkol oli investeerimisfirma, milleks oli Sõpruse Ärimaja projekt, kus oli võimalus töötajatel osaleda. Töötajateks mitteolevatele isikutele selle projektis osaleda ei lubatud. Sellest on küll räägitud, aga mitte selle projekti raames. Nimetatud projekti puhul oli tegemist soliidse pakkumisega töötajate kaasamiseks. Seega ilmneb T. Roopalu ja T. Kortsu ütlustest, et Sõpruse Ärimaja projekt oli mõeldud investeerimisvõimalusena Merko kontserni töötajatele. Nende ütlustest nähtub, et juba 2006.aasta algusest oli otsustatud, et selliseks töötajatele mõeldud investeerimisprojektiks saab Sõpruse pst asuva büroohoone arendus so Sõpruse Ärimaja projekt ja samast ajast oli võetud ka seisukoht, et nimetatud projekti kaasatakse vaid oma kontserni töötajaid. 12.04.2011. a kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi J. Mäe, kes on AS Merko Ehituse juhatuse liige. Tema ütlustest nähtub, et T. Annusel oli juba 2000 aastate algusest olnud idee luua mingisuguseid investeerimise või pensionifondi sarnaseid äriühingud, et võimaldada ülejäävaid vahendeid investeerida E.L.L. Kinnisvara või Merko Ehitusega seotud projekti. Lisaks oma kontserni töötajatele oli kavas kaasata ka sõpru ja võimalikke huvilisi. 2006.aastal läinud idee konkreetsemaks ja määrati töögrupp tingimuste paikapanekuks. Töögruppi juhtis T. Roopalu. Juba esimesel töögrupi koosolekul jõuti veendumusele, et kontsernis mittetöötavaid isikuid ja juriidilisi isikuid investoritena ei kaasata. Esimene koosolek toimus augusti alguses või mõni aeg varem. Kohtuistungi protokollist nähtub, et sellele küsimusele vastamise ajal on ristküsitlusse sekkunud T. Annus ja andnud tunnistajale viibetega märku, kuidas ta peab küsimusele vastama. Pärast sega on tunnistaja J. Mäe oma vastust korrigeerinud ja öelnud, et Tunnistaja J. Mäe, kes eelnevalt oli vastanud, et esimene koosolek toimus augusti alguses ja tegelikult varem, üritas süüdistatava märguande järgselt vastust korrigeerida, väites, et varem koosolekud küll toimusid, kuid otsuseid langetati alles septembris. 12.04.2011. a kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi A. Agukas, kes on Merko Ehituse juhatuse liige 2005 aastast. Tema ütlustest nähtub, et Merko Ehituses oli loodud kontserni töötajate osavõtul firma Sõpruse Ärimaja. See oli oma maja töötajate projekt. Et huvilisi piirata 50 inimesega otsustati 2005.aasta lõpus või 2006.aasta alguses, et osaleda saavad ainult need töötajad, kes on üle 3 aasta kontsernis töötanud. Hiljem otsustati ka see, et juriidiliste isikute kaudu töötajad osaleda ei saa. Selle kohta kirjalikku otsust ei vormistatud ja seda ei olnud ka vaja. 11.04.2011. a kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi T. Roben, kes oli AS Merko Ehitus juhatuse esimees ja alates aprillist 2005. a AS E.L.L. Kinnisvara juhatuse liige. Tema ütlustest nähtub, et 2000 aastate alguses räägiti AS-s Merko Ehitus nn pensionisamba projektist, kuhu Merko töötajad ja tuntud isikud väljastpoolt Merko Ehituse kontserni saaksid oma raha paigutada. Pensionisambaks kutsuti projekti seetõttu, et tegemist oleks pikaajalise projektiga, kus tulu võib tulla alles aastate pärast. Nn pensionifondi projekti loomise eesmärgiks AS-s Merko Ehitus oli kapitali kaasamine ja oma kontserni töötajate motiveerimine. Tuntud isikuid plaaniti kaasata seetõttu, et tõsta projekti usaldusväärust. Kui üks tuntud isik on juba investeerinud, siis pole ka teistel midagi karta. AS-l E.L.L. Kinnisvara sellist plaani ei olnud. Seejärel projekti tegemine mõneks ajaks soikus ning kerkis uuesti päevakorda 2006 aastal kui leiti sellele konkreetne väljund Sõpruse Ärimajana. 2006 aasta kevadsuvel otsustati, et investeerida saavad ainult Merko ja E.L.L. Kinnisvara töötajad, kes on töötanud kontsernis vähemalt 3 aastat. Samuti otsustati, et läbi juriidiliste isikute investeerida selle projekti raames ei saa. Sellega püüti piirata liialt laia investorite ringi. 11.04.2011. a kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi A. Lagus, kes oli AS Merko Ehitus töötaja. Tema ütlustest nähtub, et investeerimisvõimalus anti ainult füüsilistele isikutele. Samas olid

260(300)

inimesed huvitatud investeerimisest läbi juriidilise isiku varjamaks enda isikut. Tuntud isikuid taheti kaasata investeeringutesse näitamaks, et tegemist on kindla projektiga. 12.04.2011. a kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi AS Merko Ehituse õigusdirektor M. Mugur. Tema ütluste kohaselt, kuulus ta Sõpruse Ärimaja töögruppi. Programm hõlmas ainult oma kontserni töötajaid, kes on töötanud kontsernis vähemalt kolm aastat. Seega nähtub, tunnistajate J. Mäe, A. Agukase, T. Robeni, A. Laguse ja M. Muguri ütlustest, et Merko kontsernis oli 2000 aastate algusest tekkinud idee investeerimisvõimaluse andmisest nii oma töötajatele kui ka sõpradele või huvilistele kontsernist väljaspool. 2005.aasta lõpust ja 2006.aasta algusest alates idee konkretiseerus projektis Sõpruse Ärimaja, kuhu otsustati kaasata üksnes Merko kontserni töötajad. Nende ütlustest nähtub, et juba projekti algstaadiumis otsustati mitte lubada investeerida töötajatel juriidilise isiku kaudu. Kuna oli alus arvata, et kontserni töötajate poolt on investeerimise huvi suur, aga investorite ringi ei tahetud kujundada suuremaks kui 50 inimest, siis otsustati, et investeerida saavad töötajad, kes on kontsernis töötanud vähemalt 3 aastat või isikud, kelle tööstaaž jääb küll alla 3 aasta, kuid kes on kontserni ettevõtetes võtmepositsioonil. Tunnistajate ütlused on kooskõlas AS Merko Ehitus läbiotsimisel 03.10.2006. a leitud dokumentidega. V. Viitmanni arvutist leitud dokumentidest nähtub, et T. Roopalu on 05.12.2005. a saatnud T. Toomikule, A. Lagusele, J. Mäele, V. Viitmannile, A. Agukasele ja O. Kikkasele meili teemal „Võtmeisikute osalemisest projektides“. Meili manuseks olevas dokumendis „Postulaadid võtmeisikute osalemiseks meie firmades“ käsitletakse töötajate-võtmeisikute kaasamist mõne E.L.L. Kinnisvara AS tütarettevõtte kaudu investeerimisprojekti. Dokumendi p-s 10 on märgitud, et tuleb määrata seltskond, kellele pakutakse võimalust osalemiseks ning on toodud variandid: -kõigile töötajatele; -nendele, kelle teenistus Merko kontsernis on kõrgem ning kes on teatud aja töötanud; -mingid muud kriteeriumid. Sama punkti all on märgitud, et võiks kõik töötajad punti võtta ja töötajate puhul võiks olla kitsenduseks 3 aastane Merkos töötamise nõue ning võiks kaaluda minimaalse osalemissumma kehtestamist ning arvestada Merkost väljamakstud töötasu proportsiooni (kd 122, lk 139-147). Samal päeval, so 05.12.2005. a toimunud AS Merko Ehitus juhatuse ja nõukogu koosoleku protokollist nr 13/05, millel osalesid T. Annus, T. Roopalu, Kikkas, A. Agukas, A. Lagus, J. Mäe, V. Viitmann ja T. Toomik ilmneb, et rubriigis „Uued otsused ja ülesanded“ on p 3 all lahendamist vajava küsimusena märgitud: „Töötajate investeerimisvõimaluste ettepanek“. Selle ülesande täitmise vastutajaks on märgitud T. Roopalu ning tähtajaks 09.01.2006. a (kd 104, lk 98-100). Ka 09.01.2006. a toimunud AS Merko Ehitus juhatuse ja nõukogu koosoleku protokollist nr 1/06 nähtuvalt on arutatud lahendamist vajava küsimusena „Töötajate investeerimisvõimaluste ettepanekut“ (kd 104, lk 92-94). Teemat on arutatud AS Merko Ehitus juhatuse ja nõukogu koosolekutel 09.-10.02.2006 . a (protokoll nr 2/06, kd 104, lk 89-91) ja 09.03.2006. a (protokoll nr 3/06, kd 104, lk 86-89) ning 03.04.2006. a (protokoll nr 4/06, kd 104, lk 83-85) ja eelnimetatud koosolekutel on juhatuse ja nõukogu poolt lahendamist vajava küsimusena märgitud „Valmistame ette pilootprojekti, kaasates väikeaktsionäre Sõpruse pst büroohoone arendamiseks“. AS Merko Ehitus juhatuse ja nõukogu koosolekutel 25.05.-26.05.2006. a; 05.06.2006. a; 12.06.2006. a (protokoll nr 5/06, kd 104, lk 78-82) ja 03.07.2006. a ning 10.07.2006. a (protokoll nr 6/06, kd 104, lk 70-74) ja 07.08.2006. a (protokoll nr 8/06, kd 104, lk 65-69) on juhatuse ja

261(300)

nõukogu poolt lahendamist vajava küsimusena arutatud oma töötajatele pakutavat investeerimisvõimalust ja lahendatava küsimusena on neil koosolekutel märgitud „Valmistame ette pilootprojekti, kaasates väikeaktsionäre Sõpruse pst büroohoone arendamiseks. Peale äriplaani valmimist tutvustame töötajatele.“ T. Annuse tööruumist leitud dokumentide hulgas on AS Merko Ehitus juhatuse ja nõukogu koosoleku protokoll nr 9/06, mis on toimunud 16.-18.08.2006. a Otepääl ja millest on osa võtnud T. Annus, J. Mäe, T. Roopalu, A. Agukas, T. Korts, A. Lagus, V. Viitmann, T. Toomik (kd 104, lk 60-64). Koosoleku protokolli punktis „Üldised küsimused“ on alapunktis 4. all märgitud, et valmistame ette pilootprojekti, kaasates väikeaktsionäre Sõpruse pst büroohoone arendamiseks. 1. septembriks tutvustame töötajatele ja 1. oktoobriks ootame sooviavaldusi. Eeltoodud kirjalikest tõenditest nähtub, et juba veebruaris 2006. a toimunud AS Merko Ehituse juhatuse ja nõukogu koosolekutel oli otsustatud töötajatest väikeaktsionäridele investeerimisvõimaluse pakkumine läbi Sõpruse pst büroohoone. 18.09.2006. a toimunud E.L.L. Kinnisvara koosolekul otsustati küll asutada osaühing Sõpruse Investeeringud, kuid väljastpoolt kontserni pärinevate investorite mittekaasamine oli otsustatud juba 2006 aasta alguses. T. Annus on kõikidel koosolekutel osalenud. Sellega on ümber lükatud T. Annuse väited selle kohta, et tema Sõpruse Ärimaja projekti töögrupis ei osalenud. Seega on tunnistajate ütlustega ja kirjalike tõenditega tõendatud, et Sõpruse Ärimaja projekt oli Merko kontserni töötajatele mõeldud investeerimisprojekt ning juba 2006.aasta algusest oli Merko kontserni juhatuse ja nõukogu poolt kokku lepitud, et ei juriidilisi isikuid ega väljastpoolt investoreid sellesse projekti ei kaasata. Kuna juriidilised isikud projekti investeerida ei saanud, siis ei ole tõesed T. Annuse ja V. Reiljani ütlused selle kohta, et T. Annus pakkus 08.08.2006. a Kamikadze pubis V. Reiljanile võimalust investeerida Sõpruse Ärimaja projekti varjatult läbi juriidilise isiku. Lisaks sellele ei ilmne kohtumisel toimunud vestlusest, et V. Reiljan sooviks Sõpruse Ärimaja projekti 200 000 krooni investeerida. Kuna kogutud tõenditest nähtub, et projekt sai nime Sõpruse Ärimaja juba 2006. aasta alguses, siis ei vasta tõele T. Annuse väide, et kohtumisel ei mainitud Sõpruse Ärimaja seetõttu, et see sai endale nime alles pärast Kamikadzes toimunud kohtumist. Kaitsja väide, et V. Reiljani püüti projekti kaasata investorite ligimeelitamise eesmärgil, ei ole tõene, sest investeerida soovijaid oli liigagi palju, mistõttu nende hulka tuli piirata. Teiseks näitab kaitsja väite paikapidamatust see, et juriidilise isiku all investeerides ei saaks keegi teada, et tegemist on prominentse inimesega, kes investeerijaid ligi meelitaks. Nimetatud kohtumiselt nähtub üheselt, et T. Annus pakub V. Reiljanile nn „firma värki“, mille T. Annus ise loob ja mille etteotsa võiks panna variisikuna kellegi V. Reiljani asemel, et V. Reiljan saaks mõne aasta pärast hüve kasutada. Kohtumine kestab kaks tundi ja selle käigus arutati Merko kontserni kuuluvate ettevõtete võimalikke looduskaitseliste maade vahetusi riigile kuuluvate kinnistute vastu. Selle käigus käsitletakse ka Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala laiendamist, et selle ala alla jäävaid looduskaitselise piiranguga kinnistuid saaks soetada riigiga maade vahetamiseks. T. Annus soovib, et K. Kangur ja V. Reiljan vastaks teistele küsijatele, et Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala laienemine ei ole kavas, et võimalikke teisi looduskaitseliste maade ostuhuvilisi vältida. Samal kohtumisel avaldab T. Annus V. Reiljanile, et suhtlemiseks Tallinna linnaga teeb ta V. Reiljanile mingi spikri. T. Annus räägib kohtumise käigus V. Reiljanile ja K. Kangurile ka oma huvidest seoses Keiburanna kinnistuga. T. Annus soovib, et see läheks riigi poolt saadava vahetusmaana vahetuspaketti. T. Annus soovib saada mereäärseid metsaga kinnistuid Keibu lahe ääres. Annus osundab kahele kinnistule suurusega 300 ja 500 hektarit. Pärast Kamikadze pubis 08.08.2006. a toimunud kohtumist on OÜ KV-Tarantel saatnud 17.08.2006. a Maa-ametile kirja kinnisasjade vahetamise ettepanekuga. Kirjast nähtub, et

262(300)

muuhulgas on OÜ KV-Tarantel soovinud vahetuse käigus riigilt saada Harju maakonnas Padise vallas Keibu külas asuva Keiburanna kinnisasja (kd 38, lk 74). 20.09.2006. a Maa-ametisse saadetud kirjas „Kinnisasjade vahetamise nõusoleku andmine“ teatab OÜ KV-Tarantel, et osaühingu juhatus annab tagasivõtmatu nõusoleku vahetada OÜ KV-Tarantel omandis olevad looduskaitseliste piirangutega kinnistud: Tallinnas asuv Vete tn 16a kinnistu, Võrumaal asuv Augli 4b kinnistu, Vakari kinnistu Võrumaal ja Kase kinnistu Viljandimaal ning riigilt vastu saadavate kinnistute hulgas on märgitud ka Harju maakonnas Padise vallas Keibu külas asuv Keiburanna kinnisasi (kd 38, lk 75). 2006.aasta septembris koostatud Keskkonnaministri käskkirja eelnõu kohaselt kuulusid OÜ KV-Tarantel omandis olevad Tallinnas Vete 16a asuv kinnisasi, Võru maakonnas Rõuge vallas Nogu külas asuv Augli 4b kinnisasi, Võru maakonnas Haanja vallas Vakari külas asuv Vakari 153-I kinnisasi ning Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas Sandra külas asuv Kase kinnisasi koguväärtusega 5 764 367 krooni vahetamisele riigi omandis olevate kinnistute, sealhulgas Harju maakonnas Padise vallas Keibu külas asuva Keiburanna kinnisasja vastu. Eeltoodust nähtub, et süüdistatavate ütlused selle kohta, et 08.08.2006. a Kamikadzes ei pakkunud T. Annus V. Reiljanile mitte altkäemaksu, vaid investeerimisvõimalust Sõpruse Ärimaja projekti kogutud tõenditega ümber lükatud. Kogutud tõenditega on kinnitust leidnud süüdistuses T. Annusele ette heidetud altkäemaksu lubamine 08.08.2006. a Kamikadze pubis V. Reiljanile ning V. Reiljani nõustumine selle vastuvõtmisega. Ametialase teo ebaseaduslikkust käsitles kohtukolleegium juba eespool. Ebaseadusliku ametialase teo eest lubatud altkäemaksu esemeks oli osalus äriühingus T. Annusega seotud äriühingu varaliste vahendite arvel. T. Annuse ja V. Reiljani kokkuleppe kohaselt pidi V. Reiljan või tema poolt määratud isik omandama V. Reiljani poolt määratud ajal osaluse äriühingus või muu varalise hüve äriühingu varaliste vahendite arvel. Tähtsust ei ole asjaolul, et altkäemaksu esemeks oleva hüve väärtust ei ole kindlaks tehtud. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsuses väljendatud seisukohale, mille kohaselt KarS § 298 lg-s 1 sisalduv altkäemaksu andmise realiseerimine on võimalik ka ilma konkreetset altkäemaksusummat lubamata ja konkreetset kokkulepet sõlmimata. 6.46 Käesoleva kriminaalasja raames oli esitatud T. Annusele ja V. Reiljanile süüdistus selles, et V. Reiljan küsis 10.11.2004. a T. Annuselt L. Kiiviti jaoks tasuta kasutamiseks AS Merko Ehitus korterit. Algselt valis V. Reiljan koos L. Kiivitiga korteri aadressil Tallinn Pärnu mnt 131b nr 63. L. Kiivitile nimetatud korter ärast sellega kohapeal tutvumist ei meeldinud. 2004.aasta detsembrikuus nõustus T. Annus andma V. Reiljani poolt määratud isiku L. Kiiviti tasuta kasutusse korteri aadressil Tallinn Rävala pst 19 asuv korter nr 33 koos parkimiskohaga nr 140 ja lisatöödega, müügiväärtusega 1 624 650 krooni. T. Annus ja V. Reiljan end inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud, sest neil ei olevat L. Kiiviti korteri kasutamisega mingit puutumist. T. Annuse ütluste kohaselt ta korterite jagamisega ei tegele. V. Reiljani ütluste kohaselt ei ole ta T. Annuselt L. Kiiviti jaoks korterit tasuta kasutusse küsinud. Kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtulikul arutamisel kontrollitud tõenditest nähtub, et Keskkonnaministeeriumi serverist V. Reiljani e-posti arhiivi vaatlusel leiti 08.11.2004. a V. Reiljani e-kiri elektronposti aadressile [email protected]. E-kirja subjektiks on märgitud „Merko elamuehitusprojektid“. Kirjast nähtub, et V. Reiljan on saatnud L. Kiivitile edasi e-kirja manusega, mille ta on eelnevalt so 05.11.2004 saanud aadressilt [email protected] K. Saarelt. Kirja koostajaks on märgitud „Toomas“. T. Annuselt 05.11.2004. a V. Reiljanile ja V. Reiljani poolt 08.11.2004. a L. Kiivitile adresseeritud e-kirjas seisab: „Saadan sulle koos internetiaadressidega meie hetkel pakkumises olevad elamuehitusprojektid. Ettepanek on midagi välja valida (sest mõni ostja võib ka alati loobuda) ning mulle eelistustest teada anda. Toomas“ (kd 171, lk 83-85). T.

263(300)

Annuselt laekunud ja L. Kiivitile V. Reiljani poolt edasisaadetud kirja manuseks on fail nimetusega Merko elamuehitusprojektid“. Manuseks olevas dokumendis pealkirjaga AS Merko Ehitus elamuehitusprojektid all on trükitud kuupäev /04.november 2005/ ning objektidena toodud 4 objekti sh Rävala pst 19 korterelamu koos internetilehekülje viitega ja müügijuhi K. Pettai e-posti aadressiga ning telefoninumbritega ja Pärnu mnt 131B korterelamu müügijuhi M. Soosaare e-posti aadressiga ning mobiiltelefoninumbriga (kd 171, lk 84). 03.10.2006. a AS Merko Ehituse toimunud läbiotsimisel võeti ära M. Soosaare arvuti kõvaketas. M. Soosaare arvuti kõvakettalt on leitud 09.11.2004. a L. Kiiviti e-kiri AS Merko Ehituse müügijuhile M. Soosaarele teemaga Pärnu mnt 131B, millest ilmneb, et L. Kiivit kinnitab broneeringu Pärnu mnt 131B korterile 63 „Meie telefonivestluse jätkuks kinnitan broneeringu Pärnu mnt 131B krt 63.“ (kd 132, lk 39). Pärast broneeringu kinnitamist on L. Kiivit 09.11.2004. a saatnud M. Soosaarele e-kirja küsimustega parkimiskoha kohta natuke laiemale autole, ning sisekujundusega seotud küsimustega. M. Soosaar on vastanud 10.10.2004. a e-kirjaga, milles ühtlasi kutsub L. Kiivitit kokkusaamisele 11.11.2004. a, et tutvustada kontrotis korteri projekti, valida parkimist ja sisekujundust. L. Kiivit on 10.11.2004. a vastanud, et see kuupäev talle ei sobi ning lubanud ise ühendust võtta uue kokkusaamise kokkuleppimiseks (kd 132, lk 41-42). 15.11.2004. a on L. Kiivit saatnud M. Soosaarele e-kirja paludes broneerida üks parklakoht soklikorrusel ning küsinud millal oleks võimalik kohtuda. 08.12.2004. a on L. Kiivit saatnud M. Soosaarele e-kirja teatega, et palub tühistada broneering Pärnu mnt 131B korter 63 osas, vabandades viivituse pärast (kd 132, lk 40). 11.12.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 10.11.2004. a kell 20.16 on toimunud telefonikõne V. Reiljani ja T. Annuse vahel. Kõnest selgub, et V. Reiljan annab T. Annusele teada, et on kätte saanud T. Annuse poolt K. Saare e-posti aadressilt 05.11.2004 saadetud e-kirja pakkumistega valida manusest välja AS Merko Ehituse ehitatavatest kortermajadest korter ja sellest T. Annusele teada anda. V. Reiljan teatab, et valikuks on Pärnu mnt 161B korter 63 ja soovib selle koos parkimiskohaga ära broneerida (kd 3, lk 144-149). Samas jälitusprotokollis on kajastatud 11.11.2004. a kell 9.43 toimunud V. Reiljani ja T. Annuse telefonivestlus, milles räägitakse Pärnu mnt 131B korter 63 teemadel. T. Annus uurib V. Reiljanilt, kas see keegi Kiiviti nimeline ongi seesama inimene. V. Reiljan vastab, et on küll seesama inimene ja T. Annus teatab, et L. Kiivit on juba ära broneerinud korteri 63. V. Reiljan vastab seepeale, et seda muidugi, kuid ta tahab ikka T. Annust sellest asjast informeerida. T. Annus nõustub sellega (kd 3, lk 149-150). Pärast kõnet V. Reiljaniga helistas T. Annus 11.11.2004. a kell 09.56 Pärnu mnt 161B müügijuhile M. Soosaarele ning teatab, et Pärnu mnt 131B korteri 63 broneerijaks on L. Kiivit. M. Soosaar vastab, et siis on kõik hästi meil ju ja T. Annus ütleb, et mõnes mõttes on hästi, ainult üks ostja on vähem (kd 3, lk 150). Eeltoodud tõenditest nähtub, et T. Annus lubas eeluurimisel tuvastamata kohas V. Reiljanile altkäemaksu ning T. Annuse ja V. Reiljani kokkuleppe kohaselt oli altkäemaksu esemeks AS Merko Ehitus kontserni kuuluva ettevõtte poolt ehitatud ja müüdava korteri andmine V. Reiljaniga seotud isiku kasutusse määramata ajaks ja ilma tasuta. V. Reiljaniga seotud isik, kes hakkas tasuta kasutama T. Annuse poolt V. Reiljanile pakutud korterit, oli L. Kiivit. Tõenditest nähtub, et 05.11.2004. a saatis T. Annus e-kirjaga V. Reiljanile pakkumise valida välja üks korter AS Merko Ehituse elamuehitusprojektidest manusena lisatud nimekirjast ning sellest teada anda. Tõenditest selgus, et esmalt valis V. Reiljaniga seotud isik L. Kiivit T. Annuse poolt V. Reiljanile pakutud korteritest välja Pärnu mnt 131B-63 korteri ning Villu Reiljan 10.10.2011 telefonikõnes teatas T.

264(300)

Annusele, et soovib, et broneeritaks Pärnu mnt 131B-63 korter koos parkimiskohaga. Eeltoodust nähtub, et T. Annus lubas ja V. Reiljan nõustus altkäemaksu lubamisega. Süüdistatavad V. Reiljan ja T. Annus, kes end altkäemaksu süüdistuses süüdi ei tunnista, on kaitseversioonina välja toonud, et nende puutumus L. Kiivitile Pärnu mnt 131B-63 broneeritud korteriga seisneb vaid selles, et V. Reiljan olla küsinud T. Annuselt selle korteri kohta ja selgunud, et selle on L. Kiivit juba broneerinud. Süüdistatavate väitel ei olevat neil rohkem L. Kiiviti korteriteemadega kokkupuuteid olnud. Eelnevalt juba käsitletud tõenditest ilmnes, et süüdistatavate väited ei vasta tegelikkusele ja T. Annus on pakkunud V. Reiljanile hüvena nii Pärnu mnt 131B-63 korterit kui ka Rävala pst 19-33 korterit. Pärnu mnt 131B-63 korteri osas on V. Reiljani suhtlus T. Annusega toimunud ka peale altkäemaksu lubamisega nõustumist selle korteri osas. 12.12.2006. a jälitusprotokollist nähtub, et 15.11.2004. a kell 18.23 on toimunud telefonikõne, milles V. Reiljan annab T. Annusele teada, et vaatab korteriasju ja uurib T. Annuselt, kas sellesse 3-toalisse korterisse on võimalik paigaldada sauna või kaminat. Kõnest ilmneb, et T. Annus teab, et käsitletav korter on kolmetoaline ja asub ülemisel korrusel (kd 3, lk 159). Kõnest selgub üheselt, et V. Reiljan ja T. Annus arutavad sauna ja kamina paigaldamise võimaluste üle L. Kiivitile broneeritud korteris Pärnu mnt 131B-63. Seega T. Annuse poolt väidetu, et ta ei tea, millise korteriga viidatud kõnes tegemist on või kus see asub, ei ole usutav. Telefonikõnest selgub üheselt, et T. Annus saab vestluse käigus aru, et räägitakse 3-toalisest korterist AS Merko Ehituse poolt ehitatavas majas, mille planeeringu muutmist tal on võimalik korraldada ning samuti viitab T. Annus vestluse käigus ise, et tegu on viimase korruse korteriga, kuhu seetõttu võib olla lihtsam asju vahetada ja sauna või kaminat teha. M. Soosaare arvuti vaatlusel leitud Pärnu mnt 131B korterite müügitabelite kohaselt, on korter 63 3-toaline ja asub korterelamu viiendal ehk ühtlasi viimasel korrusel (kd 132, lk 21-32). 13.07.2007. a vaatlusprotokollis on kajastatud AS Merko Grupp ja Merko Ehituse läbiotsimisel 03.10.2006. a K. Pettai kabinetist leitud dokumendid (kd 106, lk 67-69). Vaatlusprotokollis on kajastatud tabelid Rävala pst 19 korterite müügihindadega, kust nähtub ka korterite broneerimine või lepingute sõlmimine. Kahes tabelis on 3-toalise korteri tähisega B4-7 (edaspidi tähistatud kui krt 33) suurusega 67,7 m2 puhul märgitud lahtrisse „staatus“, et korter on broneeritud L. Kiivitile. 2-toalise korteri tähisega B7-1 (edaspidi tähistatud kui krt 61) suurusega 54,7 m2 hinnaga 1 532 000 krooni on märgitud, et see on broneeritud „Toomasele“. 2-toalise korteri tähisega C6-4 (edaspidi tähistatud kui krt 101) suurusega 48,3 m2 osas hinnaga 1 264 000 krooni on märgitud, et see on broneeritud Ester Tuiksoole (kd 106, lk 74-79). Eelnevalt käsitletud vaatlusprotokollis kajastatud dokumentide hulgas on välja prinditult meilidena kirjavahetus L. Kiiviti ja K. Pettai vahel seoses Rävala pst 19 maja korteritega alates 16.11.2004. a (kd 106, lk 80-91). Meilidest nähtub, et 16.11.2004. a on L. Kiivit saatnud K. Pettaile e-kirja sooviga broneerida tähisega C6-6 korter Rävala pst 19 majas ning L. Kiivit teatab samas, et tegelikult ta on väga huvitatud 3-toalisest korterist kui mõni broneering tühistatakse (kd 106 lk 91). K. Pettai on vastanud L. Kiivitile samal päeval, et praegu broneeris ta Kiivitile C6-6 ja nädal on ilma rahalise sissemakseta. Siis tuleks sõlmida broneerimisleping. Kirjast nähtub, et K. Pettai saadab L. Kiivitile ka broneerimislepingu projekti. 16.11.2004. a kinnitab L. Kiivit meili kättesaamist ning ühtlasi avaldab soovi saada 3-toalist korterit. 25.11.2004. a on K. Pettai saatnud L. Kiivitile meili, et vabanes B4-7(edaspidine krt 33). Palun otsustage homseks ära, millise korteri võtate. Sooviks nüüd juba lepinguni jõuda. Hind 1 470 000 (kd 106, lk 99).

265(300)

26.11.2004. a vastab L. Kiivit K. Pettaile: Suur tänu vastamast, ja mis olulisem, vabanenud korterist teatamast. Palun broneerige kolmetoaline krt B4-7 jään selle juurde. Lepingu osas võtab ühendust hr Annus, aga ta on vist nädalakese ära (kd 106 lk 99). 30.11.2004. a on kirjutanud seoses korteriga B4-7 K. Pettai L. Kiivitile küsides: Kas saame asjadega edasi liikuda? Kas Toomas Annus lubas minuga rääkida? (kd 106, lk 89). 01.12.2004. a L. Kiivit vastab e K. Pettaile: Saatsin TA-le uuesti sõna. (kd 106, lk 89). 06.12.2004. a K. Pettai poolt L. Kiivitile saadetud meilist nähtub, et K. Pettai kutsub L. Kiivitit kohtumisele korteri teemal ja L. Kiivit vastab sellele 07.12.2004. a meilis jaatavalt (kd 106 lk 89). Dokumentide hulgas on ka 09.12.2004. a L. Kiivi poolt K. Pettaile saadetud meil sooviga tulla värvilahendusi jmt vaatama 13.12.2004. a (kd 106, lk 88) ning K. Pettai poolt L. Kiivitile 13.12.2004. a saadetud e-kiri korteri B4-7 viimistluspaketi ja lisavõimaluste maksumuste tabeliga, kus korteri hinnaks on märgitud 1 620 000 krooni (kd 106, lk 86-87). 14. ja 15.12.2004. a ja samuti 10.01.2005. a e-kirjadest L. Kiiviti ja K. Pettai vahel selgub, et L. Kiivitil on soov korteri planeeringus lasta muudatus teha, et paigaldada korterisse infrapunasaun. K. Pettai teatab, et Merko valmistaks koha ette ja saadab L. Kiivitile joonise sauna paigaldamiseks korterisse ning lingi www.fideelia.ee (kd 106, lk 80-83). 08.08.2005. a on R. Virunurm saatnud K. Pettaile e-kirja teemaga „üleandmine“, kuhu on märgitud L. Kiiviti korteri so B4-7 üleandmise ajaks 10.08.2005. a (kd 126, lk 109). 19.09.2005. a on L. Kiivit saatnud K. Pettaile e-kirja palvega, kas oleks võimalik tuua mööblit korterisse. Seoses eeltoodud L. Kiiviti kirjaga kirjutab K. Pettai 19.09.2005. a R. Virunurmele: Võiksime sisse lubada, Annuse tuttav, mis sa arvad? R. Virunurm vastab: Ok. (kd 126, lk 110). 19.09.2005. a on K. Pettai saatnud L. Kiivitile e-kirja seoses korteriga B4-7(krt 33): Saame pakkuda Teile võimalust mööbel viia Rävala pst 19. Palun võtta ehitusel Relica Virunurmega ühendust. Kas Teile sobib notari aeg 14.10. kell 14.30 Tiit Sepa juures? Palun saatke finantseerimise info. Kas pank tuleb tehingusse? Palju tasumata osast tuleb laenuga, palju omafinantsidest? Sel juhul palun hüpoteegi raha kanda [email protected] Eeltoodud K. Pettai kirjale vastab L. Kiivit 26.09.2005. a e-kirjaga: Vabandan viivituse pärast, ma ei olnud töölaua taga mõned päevad. Kogu asjaajamise pool on hr Annuse korraldada. Pärast eelkirjeldatud L. Kiiviti e-kirja K. Pettaile, kus Kiivit teatas, et kogu Rävala pst 19-krt 33 korteriga seotud asjaajamise pool on T. Annuse korraldada, on Kaire Pettai 04.10.2005. a saatnud L. Kiivitile e-kirja, teatega: Korter on valmis ja võimalik sisse kolida. Annan objektijuht Ahti Suppi telefoni numbri. Palun võtke temaga ühendust ja leppige kokku aeg, millal lähete korterit vastu võtma. Ühtlasi teatab K. Pettai L. Kiivitile samas meilis, et korteri B4-7 numbriks on 33 ja korteril on parkimiskoht nr 140. (kd 126, lk 111-112). Eelkirjeldatud K. Pettai ja L. Kiiviti kirjavahetusest alates 16.11.2004. a kuni 04.10.2005. a, mil K. Pettai teatas, et korter on valmis ja L. Kiivit võib korteri vastu võtta ja sisse kolida nähtub, et T. Annuse kohtus esitatud väited, et temal ei olnud mingit puutumust L. Kiiviti poolt Rävala pst 19 krt 33 saamisega ei vasta tegelikkusele. Samuti ei ole usaldusväärsed tunnistaja L. Kiiviti ütlused, et T. Annusel ei ole puutumust L. Kiiviti poolt korteri saamisega. L. Kiivit on K. Pettaile saadetud e-kirjades alates 2004.aasta 26. novembrist, mil tal avanes võimalus broneerida korter 33 ning K. Pettai soovis broneerimislepingut vormistada teatanud K. Pettaile, et lepingu osas suhtleb K.

266(300)

Pettaiga T. Annus. Korteri valmimisel 2005.aasta septembris, kui K. Pettai on soovinud korteri ostu-müügilepingu aega paika panna, on L. Kiivit samuti viidanud K. Pettaile, et kogu asjaajamise pool on T. Annuse korraldada. Selle teabe edastamise järgselt müügijuht K. Pettaile, on tulemuseks olnud L. Kiivitile korteri üleandmine 06.10.2005. a ilma mingi lepinguta. Kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt ei antud korterit L. Kiivitile tutvumiseks, vaid tal võimaldati korterisse elama asuda ilma et ta oleks AS Merko Ehitusele tasunud korteri müügihinda või maksnud selle kasutamise eest. Nii on 06.09.2005. a on K. Pettai saatnud R. Virunurmele e- kirja, teatades, et Toomas palus B7-1 lugeda üle antuks (kd 126, lk 187). K. Pettai arvuti vaatlusel on leitud K. Pettai meil 26.10.2005. a M. Raigole, mille manuseks Rävala 19 korterite tabeliga seisuga 31.05.05. a. Tabeli kohaselt on B4-7 (krt 33), mis tabeli kohaselt on broneeritud L. Kiivitile staatuseks märgitud „leping“. Korteri B7-1 (krt 61) osas nähtub, et see on broneeritud Toomasele ning korteri C6-4(krt 101) osas nähtub, et see on broneeritud E. Tuiksoole. (kd 126, lk 113-116). K. Pettai arvuti kõvakettalt leiti asukohast My Documents/kpettai/Merko/Toomasele.doc dokument, milles on kirjeldatud Rävala pst 19 kolme korterit so nr 61, 101 ja nr 33. Korter number 61 osas on märgitud, et korter võeti kasutusele 10.04.2006. Korter nr 101 osas on märgitud, et see on vaba. Korter nr 33 osas on märgitud, et seda kasutatakse. (kd 126, lk 50). 01.11.2005. a K. Pettai saadetud meilist K. Naerisele ilmneb, et Rävala maja on valmis ja kortereid seal enam pakkuda ei ole (kd 126, lk 117). 05.12.2005. a on K. Pettai saatnud T. Kuusikule e-kirja müügiseisu teemaga, milles teatab muuhulgas: Rävala kortereid kokku 110, müümata jääb Annuse korraldusel 3 tk jäävad Merkole (kd 126, lk 118). 27.12.2005. a on K. Pettai saatnud A. Kernerile meili manusena lisatud tabeliga „Rävala seisuga 27.12.2005. Meilis on K. Pettai kirjutanud: Müümata on korterid B4-7 (so krt 33), B7-1(s.o korter 61) ja C6-4 (so korter 101) (kd 126, lk 124-126). Seega ilmneb eelnimetatud e-kirjadest, et 2005 aasta lõpuks olid korterid Rävala pst 19 majas välja müüdud, välja arvatud 3 korterit. Kogutud tõenditest nähtub, et need kolm korterit olid krt 33, mis anti tasuta L. Kiivitile; korter 61, mille 10.04.2006. a valis E. Tuiksoo ja mis algselt oli broneeritud T. Annuse nimele ja korter 101, mis kuni aprillini 2006. a oli broneeritud E. Tuiksoo nimele. Nimetatud korterite müümata jätmine toimus T. Annuse korraldusel. Nii nähtub, et 03.05.2006. a on K. Pettai saatnud K. Kiviorgi aadressile e-kirja manusega „Toomasele.doc“, kirjutades: Sorry, Rävala objekte on 3 korterit ja veel parkimised ja panipaigad, saadan sulle andmed. Meili manuseks olev dokument Toomasele.doc, on sama dokument, mis leiti K. Pettai arvutist. Selles dokumendis on kirjas korterite 61, 101 ja 33 andmed (kd 126, lk 189-191). Notariga suhtlus jätkub 04.05.2006. a, mil K. Kiviorg saadab K. Pettai aadressile e-kirja manusega notariaalsete lepingute projektid. Esimese lepingu projekti kohaselt müüb AS Merko Ehitus T. Roopalule Rävala pst 19 majas asuvad korterid 61, 101 ja 33 ning teine on samade korterite müügilepingu projekt, kus ostja nime ei ole märgitud (kd 126, lk 199-225). 04.05.2006. a saadab K. Pettai notarist saadud lepingu projekti e-kirja manusena edasi T. Roopalule, kommentaariga: Saadan lepingu projekti. Palun vaata üle valduse punkt. Panime sisse, et võtmed antakse samal päeval kui on lepingu sõlmimine. Tegelikult on kasutamine juba aset leidnud kahe korteri puhul. Kuidas jääb? (kd 126, lk 227-242).

267(300)

19.06.2006. a on T. Roopalu saatnud K. Pettaile e-kirja sooviga saada kõikide nende korteriomandite registriosa numbrid, mis Karjatsele müüdi, ka panipaigad ja parkimiskohad (kd 126, lk 262). 25.01.2007. a vaatlusprotokollis on kirjeldatud AS Merko Grupp ja AS Merko Ehituse läbiotsimisel 03.10.2006. a Teet Roopalu kabinetist leitud dokumente (kd 106, lk 112-116). Dokumentide hulgas on tabel pealkirjaga „KUSTI“. Tabeli loetelu p.6 all on kirjas Eld-le Räv. 3 asja ostuks 4,8. (kd 106, lk 123). Dokumentide hulgas leitud Rävala pst 19 asuva 3 korteri s.o B7-1 uue numbriga 61, C6-4 uue numbriga 101 ja B4-7 uue numbriga 33 andmed (kd 106, lk 124). Tegemist on samasuguse dokumendiga, mida eelnevalt kirjeldati K. Pettai arvutist leituna ja K. Pettai poolt aadressile [email protected] saadetud dokumendiga „Toomasele“ Teet. T. Roopalu kabinetist leitud dokumendil on korter 61 juurde kirjutatud käsikirjas „vaba“ , korteri 101 juurde on käsikirjas kirjutatud „minister“ ja korteri 33 juurde on käsikirjas kirjutatud „V. sõbranna“ (kd 126, lk 124). T. Roopalu arvuti kõvaketta vaatlusel on leitud 17.04.2006. a K. Pettai poolt T. Roopalule saadetud e-kiri küsimusega: Kas homme kell 9.00 toimub tehing Rävala projektiga? (kd 125, lk 130) Vaatlusel on leitud ka 25.04.2006. a K. Pettai poolt T. Roopalule saadetud e-kiri teemaga „homne tehing“ tekstiga: Homme kell 16.00 on meil pandud Tiit Sepa juurde aeg. Kas tehing toimub? Eeltoodud Kaire Pettai e-kirjale on T. Roopalu vastanud 25.04.2005. a : „Üritasin helistada, aga ei õnnestunud tabada. Kohtun alles homme võimaliku ostjaga, seetõttu peame lükkama tehingu järgmisse nädalasse. Ole hea ja saada mulle palun andmed kõigi kolme asja kohta- üks on minu meelest nn. vaba, palun märgi see ära. Arvatavasti klaarime esimese hooga ära kaks seda, mis on kinni.“ (kd 125, lk 133-134). Pärast 26.04.2006. a saadab K. Pettai T. Roopalule e-kirja manusena faili nimetusega „Toomasele.doc“. Manus kujutab endast juba eelnevalt käsitletud dokumenti, mis sisaldab Rävala pst korterite nr 61, korteri 101 ja 33 andmeid. P. Roopalule saadetavas dokumendis on korteri 61 juurde märgitud „võeti kasutusele 10.04.2006“, korteri nr 101 juurde on märgitud „vaba“ ja korteri nr 33 juurde on märgitud „kasutatakse“ (kd 125, lk 135-137). 28.04.2006. a on saatnud K. Pettai T. Roopalule e-kirja küsimusega, kas notari aeg 05.05.2006. a notar T. Puri juures sobib ja T. Roopalu on vastanud sellele samal päeval e- kirjaga, et sobib ning teatab, et las notar saadab lepingu projekti. Kirjavahetusest selgub, et korterite ostjaks saab Karjatse (kd 125, lk 133-139). 04.05.2007. a vaatlusprotokollis on kajastatud 16.10.2006. a AS Merko Ehituse läbiotsimisel raamatupidaja kabinetist võetud ja A. Laguse poolt allkirjastatud dokumendid (kd 107, lk 48-49) sh. Rävala pst 19 asuva kolme korteri 101, 61 ja 33 korteriomandite müügileping ja asjaõigusleping. Selle 05.05.2006. a lepingu kohaselt müüs AS Merko Ehitus eelnimetatud kolm korteriomandit P. Karjatsele koguhinnaga 4 772 150 krooni (kd 115, lk 63-76). 12.01.2007. a Harju Maakohtu Kinnistusosakonna vastusena on kriminaalasja materjalide juurde lisatud Rävala pst 19 korteriomandite müügileping ja asjaõigusleping (kd 115, lk 41-89). Selle 30.06.2006. a lepingu kohaselt on P. Karjatse ja S. Karjatse müünud Rävala pst 19 asuvad kolm korterit 101, 61 ja 33 E. Astoverile koguhinnaga 5 000 000 krooni (kd 115, lk 48-59)

268(300)

08.05.2006. a on P. Kaire saatnud T. Roopalule e-kirja tekstiga „Rävala pst 19 korter 101 dokumentatsioon ja võtmed on Relica Virunurme käes, tema annab ka valduse üle kui vaja.“ Eeltoodud kirjast selgub, et 05.05.2006. a, kui toimus AS Merko Ehitus ja P. Karjatse vaheline tehing Rävala pst korterite 33, 61 ja 101 osas, olid korter 61 tegelikult üle antud 10.04.2006. a E. Tuiksoole ja korterit 33 kasutas juba alates 06.10.2005. a L. Kiivit. Kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt oli L. Kiivitile ja E. Tuiksoole korterite üleandmise-vastuvõtu käigus antud üle kõik korteri võtmekomplektid ja dokumentatsioon ning seega AS-i Merko Ehitus poolt ei saadud ega plaanitudki 05.05.2006. a lepingu järgselt P. Karjatsele anda üle L. Kiiviti ja E. Tuiksoo kasutuses olevate korterite nr 33 ja nr 61 võtmeid. P. Karjatse on kohtuistungil antud ütlustes väitnud, et ta ei mäleta täpselt võtmete saamist. E. Astoveri ütluste kohaselt ei saanud ta L. Kiiviti korteri so korteri 33 võtmeid, sest seda kasutati. E. Tuiksoo kasutusse antud korteri 61 võtmete osas E. Astoverilt usaldusväärseid ütlusi kohtuistungil ei saadud. Küll aga kinnitab 08.05.2006. a K. Pettai e-kiri T. Roopalule, et kolmest korterist vaid korter 101 võtmed ja dokumentatsioon on R. Virunurme käes, et korterid 33 ja 61 olid AS Merko Ehituse poolt üle antud L. Kiivitile ja E. Tuiksoole ning üleandmise-vastuvõtmise vormistamisel oli üle antud ka korterite võtmekomplektid. 15.06.2006. a on M. Mugur saatnud T. Roopalule e-kirja tekstiga: Mina pakuksin järgmised tehinguhinnad välja (kokku 5 000 000) ning e-kirjas on ka toodud korterite 61, 33 ja 101 andmed ja hinnad ning panipaikade ja parkimiskohtade hinnad (kd 125, lk 166) Kirjavahetusest nähtub, et 14.06.2006. a on M. Mugur reserveerinud notar T. Puri juures aja 26.06.2006. a ning märkinud, et tehinguks on müügileping, millega müüakse Rävala pst korterid 33, 61 ja 101 ja müüjaks on P. Karjatse ja ostjaks E. Astover ja hind on 5000 000 kõikide korteriomandite eest kokku. M. Mugur märgib e-kirjas notarile, et proportsioonid samad, mis mai alguses samade korterite müümisel Merkolt P. Karjatsele (kd 125, lk 166-167). T. Roopalu e-kirjadest selgub, et juunis 2006. a on T. Roopalu suhelnud M. Muguri, K. Pettai ja I. Raagiga 26.06.2006. a toimuva korteritehingu ja selle rahastamise teemal. Kirjadest selgub, et E. Astover ei maksa 26.06.2006. a tema ja P. Karjatse vahel toimuvas tehingus Rävala pst korterite eest ise 5 000 000 krooni, vaid raha selleks tuleb K. Uusilt (kd 125, lk 173-185). Eeltoodud tõenditest ilmneb, et tehingud Rävala pst 19 korteritega 33, 61, 101 on korraldatud AS Merko Ehituse töötajate poolt ning nende korterite vormistamine P. Karjatse ja E. Astoveri nimele on teostatud selleks, et varjata L. Kiivitile korteri 33 ja E. Tuiksoole korteri 61 tasuta kasutamisse andmise asjaolusid. Selleks vormistati korterid müügitehinguna 05.05.2006. a AS-lt Merko Ehitus T. Annusega seotud isikule P. Karjatsele hinnaga 1 624 650 krooni ning 30.06.2006. a T. Annusega seotud isikule E. Astoverile hinnaga 1 700 000 krooni. Alles 11.10.2006. a, so käesoleva kriminaalasja menetlemise ajal vormistati korter nr 33 koos parkimiskohaga L. Kiiviti nimele (11.10.2006. a Rävala pst 19 korter 33 korteri müügileping ja asjaõigusleping, millega E. Astover müüb L. Kiivitile korteriomandi, kd 115, lk 60-69). L. Kiivit kasutas tasuta Rävala pst 19 korteriomandit 33 perioodil 06.10.2005. a kuni 11.10.2006. a, ilma et oleks AS-le Merko Ehitus tasunud korteri müügihinda või selle kasutamise eest. Korteriomandi üleandmise-vastuvõtmise aktist, mis saadi 06.10.2006. a Viimsi Valduste OÜ-st (kd 115, lk 70-71) selgub, et L. Kiivitile on korteriomand Rävala pst 19 korter 33 üle antud 06.10.2005. a AS Merko Ehituse(müüja) esindaja A. Suppi poolt ning L. Kiivit on kinnitanud aktis, et on kätte saanud korteri nr 33 võtmeid 3 tk koos võtmekaardiga, postkasti võtmeid 2 tk, garaažiukse avamiskaardi ja parkimiskoha nr 24, samas on fikseeritud ka elektri- ja veearvestuste näidud ning teavitatud korteriomandi saajat, et muu dokumentatsioon asub elamu haldaja Viimsi Valduste OÜ esindajakäes (kd 115, lk 72).

269(300)

Kogutud tõenditest ilmneb, et L. Kiivit on tasunud Rävala pst 19 korter 33 eest üksnes kommunaalmakseid. Viimsi Valduste OÜ-st on saadud dokumendid, mille kohaselt on arved Rävala pst 19-33 korteri kommunaalmaksete tasumiseks esitatud Viimsi Valduste OÜ poolt alates detsembrist 2005 L. Kiivitile ja kommunaalmakseid on tasunud korteri 33 eest perioodil 29.12.2005. a kuni 15.08.2006. a L. Kiivit (kd 115, lk 73-87). 22.05.2006. a vaatlusprotokollis on kajastatud 2006 aasta maikuus kinnisvaraportaal CITY 24 kohaselt aadressil Rävala 19 korterite rendihinnad. Vaatlusprotokolli lisadena 7 ja 8 toodud Rävala pst 50 m2 suuruse korteri puhul on rendihind 8 500 krooni kuus ja 70m2 suuruse korteri puhul 12 000 krooni kuus (kd 115,lk 11-12 ja 36-39). Arvestades Statistikaameti kodulehel kinnisvarabüroode vahendatud üüritehingute alusel toodud eluruumi keskmisi üürihindu kuus Tallinna kesklinna osas aastatel 2005 ja 2006, oleks L. Kiivit pidanud Rävala pst 19-33 korteriomandi kasutamise eest tasuma ajavahemikul 06.10.2005-11.10.2006. a kokku vähemalt 108252 krooni ehk 6918,58 eurot. Eelkirjeldatud tõenditega on kindlaks tehtud, et T. Annus lubas ja V. Reiljan nõustus altkäemaksu võtmisega, mis seisnes selles T. Annus lubas eeluurimisel tuvastamata kohas V. Reiljanile AS Merko Ehitus kontserni kuuluva ettevõtte poolt ehitatud ja müüdava korteri V. Reiljaniga seotud isiku L. Kiiviti kasutusse määramata ajaks ja ilma tasuta. Maakohtu ja V. Reiljani kaitsja väidete kohaselt pole põhjendatud V. Reiljanile ette heita altkäemaksu lubamisega nõustumist, sest V. Reiljanile esitatud süüdistuse kohaselt küsis V. Reiljan 10.11.2004. a T. Annuselt AS Merko Ehitus poolt ehitatud ja müüdavat korterit V. Reiljani poolt määratud isikule L. Kiivitile tasuta kasutusse. Seega ei ole V. Reiljan nõustunud T. Annuse ettepanekugahüve saamiseks, mis on koosseisupäraseks teoks KarS § 294 järgi, vaid pöördunud vastava sooviga ise T. Annuse poole, mis aga ei täida altkäemaksu lubamisega nõustumise koosseisu. Vastuseks sellele viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-68-05 väljendatud seisukohale, et KarS § 293 lg 2 p-s 2 sätestatud pistise nõudmise koosseis pole täidetud, siis võib ametiisiku poolne initsiatiivi ülesnäitamine pistise saamiseks siiski täita pistise võtmise koosseisu, sest sellises käitumises sisaldub juba iseenesest võimaliku pistise võtmisega nõustumine ja seega KarS 17. ptk 2. jaos kaitstud õigushüve - ametliku asjaajamise usaldatavust - rikkuv teoebaõigus. Sama põhimõte on kohtukolleegiumi hinnangul kohaldatav ka altkäemaksu võtmise süüteo puhul, sest pistise ja altkäemaksu süüteokoosseise eristab vaid teo seaduslikkus või ebaseaduslikkus. Seetõttu nõustub kohtukolleegium prokuröride apellatsioonis tood seisukohaga, et KarS § 294 järgi teo kvalifitseerimiseks ei ole oluline, kas initsiatiiv altkäemaksu võtmiseks tuleb andjalt või võtjalt. T. Annuse kaitsja on oma apellatsioonivastuses märkinud, et altkäemaksu andmine kolmandale esikule kehtestati alles 28.07.2008. a jõustunud karistusseadusliku muudatusega, mistõttu ei saa T. Annusele ette heita altkäemaksu andmist kolmandale isikule, so L. Kiivitile. Kaitsja kordas seda seisukohta ringkonnakohtus kohtuvaidluste käigus. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest 28.07.2008. a jõustunud seadusemuudatusega ei kriminaliseeritud kolmandale isikule vara või soodustuse andmist, vaid üksnes täpsustati kehtivat regulatsiooni, et viia see sõnastuse osas vastavusse rahvusvaheliste õigusaktidega. See nähtub karistusseadusliku muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast.

270(300)

Kohtukolleegium nõustub prokuröride apellatsioonis toodud seisukohaga, et vara või varalise soodustuse andmine kolmandale isikule oli kriminaliseeritud ka enne 28.07.2008. a, mida kinnitab seni valitsenud kohtupraktika. Seega on kohtumenetluses kogutud tõenditega tuvastatud, et T. Annus lubas ja V. Reiljan nõustus altkäemaksu võtmisega, mis seisnes selles, et T. Annus lubas V. Reiljanile AS Merko Ehitus kontserni kuuluva ettevõtte poolt ehitatud ja müüdava korteri V. Reiljaniga seotud isiku L. Kiiviti kasutusse määramata ajaks ja ilma tasuta. T. Annus andis V. Reiljanile altkäemaksuna üle Rävala pst 19-33 korteriomandi tasuta kasutamise, mida kasutas ajavahemikul 06.10.2005-11.10.2006. a L. Kiivit. Seega kujunes T. Annuse poolt V. Reiljanile ebaseadusliku teo eest altkäemaksu esemena üle antava hüve suuruseks 108252 krooni ehk 6918,58 eurot. Lähtuvalt eeltoodust on V. Reiljanile etteheidetud tegu T. Annuselt altkäemaksu võtmises tõendatud ning süüdistuses õigesti kvalifitseeritud altkäemaksu võtmisena vähemalt teist korda. T. Annusele etteheidetud tegu on õigesti kvalifitseeritud altkäemaksu andmisena vähemalt teist korda. Kriminaalasjas on tuvastatud, et V. Reiljanile altkäemaksu andes lähtus T. Annus AS Merko Ehitus huvidest. OÜ Woody ja OÜ Käibevara on AS Merko Ehitus tütarettevõtted ning AS-ga Merko Ehitus seotud isikud K. Uus ja E. Liblik, tegutsesid AS Merko Ehitus huvides. E. Libliku nimele soetatud maadega vahetusmenetlust ei jõutud alustada. AS-ga Merko Ehitus seotud isikud OÜ Woody, OÜ Käibevara ja K. Uus said ning püüdsid riigilt saada maadevahetusega enda omandusse või kasutusse soodsatel tingimustel kinnisasju. AS Merko Ehitus sai realiseerida oma ärilisi eesmärke vahetuse teel saadud kinnisasjade edasimüümise, arendamise ja ehitamiseks kasutamise kaudu. T. Annus on AS Merko Ehitus nõukogu liige alates 31.03.1997. a ja seega ka juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1 tähenduses. Kuivõrd T. Annus tegutses AS Merko Ehitus huvides, on AS Merko Ehitus altkäemaksuandjaks vastavalt KarS § 14 ja 298 lg 4. 6.47 Käesoleva kriminaalasja raames on esitatud E. Tuiksoole, T. Annusele ja AS-le E.L.L. Kinnisvara süüdistus selles, et E. Tuiksoo põllumajandusministrina võttis T. Annuselt ja AS-lt E.L.L. Kinnisvara altkäemaksuna vastu võimaluse kasutada tasuta korterit AS-i Merko Ehitus poolt ehitatud majas Tallinnas Rävala pst 19-61 vastutasuna selle eest, et ta Põllumajandusministeeriumile rendipindade leidmise konkursil eelistas põhjendamatult AS E.L.L. Kinnisvara. Altkäemaksuna üle antava hüve suuruseks on süüdistuse kohaselt 42 830 krooni ehk 2737,34 eurot. Kohtus E. Tuiksoo end talle inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud (10.kohtuköide tl 161-167), kuid ta ei eitanud enda puutumust põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmise konkursiga. Tema ei ole K. Paalile AS-i Merko poolt 05.06.2006. a esitatud pakkumist ega T. Kortsu visiitkaarti üle andnud. Ta ei mäleta T. Annuse ja T. Kortsuga toimunud kohtumist. Otsus sõlmida rendileping AS-ga E.L.L. Kinnisvara tulenes ministeeriumis toimunud aruteludest ja hankekomisjoni tööst. Tal olid küll Rävala pst 19-61 korteri võtmed, kuid ta ei elanud selles, sest korter ei olnud elamiskõlbulik. Ta helistas T. Annusele mitte enda, vaid oma nõuniku telefonilt, sest kartis pealtkuulamist. T. Annus end samuti talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ei tunnistanud ning eitas enda puutumust nii põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmise konkursi kui E. Tuiksoo kasutusse antud korteriga. Ta ei ole E. Tuiksooga Põllumajandusministeeriumi rendipindadest rääkinud ega temaga telefoni teel suhelnud. E. Tuiksoo, olles Vabariigi Presidendi 02.04.2004 otsusega. a nr 567 ning 12.04.2005. a otsusega nr 811 nimetatud põllumajandusministriks, töötas põllumajandusministrina 05.04.2004-05.04.2007. a, kelle ülesandeks oli vastavalt Vabariigi Valitsuse 30.07.2004. a määrusega nr 264 kinnitatud Põllumajandusministeeriumi põhimääruse § 8 lg 2 p-dele 1, 20, 21, 22 juhtida

271(300)

ministeeriumi tööd ja korraldada ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, otsustada ministeeriumi valitsemisel oleva riigivaraga seotud küsimusi; vastutada riigivara säilimise ja heaperemeheliku kasutamise eest ning korraldada seda kooskõlas riigivaraseadusega; otsustada ministeeriumi ülesannete täitmiseks vajamineva vara hankimise või teenuste tellimise riigihanke pakkumismenetluse korraldamine ja vajaduse korral volitada kantslerit teostama pakkumismenetlusega seotud toiminguid. Samuti oli E. Tuiksoo ülesandeks vastavalt riigivaraseaduse § 4 lg-le 3 korraldada riigivara valitsemist. Sellega olid E. Tuiksoole pandud haldamis- ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning ta oli seega ametiisik karistusseadustiku § 288 mõistes. Seda, et E. Tuiksoo oli ametiisik, ei seatud kahtluse alla maakohtu otsuses ja selle vastu ei vaidle ka süüdistatavad ega nende kaitsjad. Kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditest nähtub, et 23.10.2007. a vaatlusprotokollis on kajastatud K. Paali töökabinetist 20.09.2007. a läbiotsimisel leitud ja äravõetud kollast värvi kaust pealkirjaga Ministri käskkirjad. Kausta vahel oli 24.05.2006. a Põllumajandusministeeriumi poolne ettepanekute küsimine äriühingutelt Riigi Kinnisvara AS, Merko AS ning Arco Vara AS ministeeriumile uute ruumide leidmiseks kas müümise või rentimise teel. Ettepanekud paluti esitada 05. juuniks 2006. a. Ettepanekute küsimine oli vormistatud A. Noodi nimelt, kuid tema poolt allkirjastamata (kd 173, lk 7). Vaatlusprotokollis on kajastatud AS-i Merko 05.06.2006. a vastus Põllumajandusministeeriumi 24.05.2006. a ettepaneku küsimusele. AS-i Merko Ehitus pakkumine on adresseeritud A. Noodile ning selles tänatakse võimaluse eest vastata 24.05.2006. a esitatud pakkumise küsimisele Põllumajandusministeeriumile uute büroopindade leidmiseks. AS Merko Ehitus on pakkumises esitanud ettepaneku kahe objekti osas: esiteks Rannamõisa tee 4A ning teiseks Pärnu mnt 141 kohta. AS Merko Ehitus nimelt on pakkumine allkirjastatud AS-i Merko Ehitus juhatuse liikme Tõnu Kortsu poolt (kd 173, lk 8-14, lk 24-32). AS Merko Ehitus pakkumises Põlumajandusministeeriumi uue hoone osas on Pärnu mnt 141 hoone kohta toodud järgmised tingimused: Hoone asuks suure magistraali Pärnu mnt ääres, üüripinda oleks 5500-7500 m2, oleks soovidele vastav ruumiprogramm, kaasaegsetele tingimustele vastav sisekliima, ruumide kaupa reguleeritav kütte ja jahutustingimused, ruumide väga head valgustustingimused, integreeritud valve- ja läbipääsusüsteemid, väljaehitatud telefoni, arvutiside ja TV võrk, head parkimistingimused (1 parkimiskoht 33 m2 pinna kohta), hoones toimiv toitlustuskoht, spetsiaalsed ruumid suitsetamiseks ja jalgrataste hoidmiseks. Hoone planeeritav valmimisaeg on 2008 II poolaastal (kd 173, lk 24). Kumbki eelnimetatud dokument, so äriühingutelt pakkumise küsimine ja AS Merko 05.06.2006. a vastus, Põllumajandusministeeriumi dokumendiregistris registreeritud ei ole (kd 173, lk 64). Kausta vahelt leiti ka AS-i Merko Ehitus juhatuse liikme T. Kortsu visiitkaart (kd 173, lk 62). Nimetatud dokumentide kohta on andnud ütlusi tunnistajad K. Paal, T. Korts ja J. Lehtmets. 09.02.2010. a kohtuistungil (kohtuköide 3, tl 185-192) on tunnistajana üle kuulatud K. Paal, kes aastatel 2006-2008 töötas Põllumajandusministeeriumi rahanduse ja halduse asekantsleri ametikohal. Tema ütlustest nähtub, et 2006.aastal sai ta E. Tuiksoolt korralduse hakata tegelema Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmisega. E. Tuiksoo andis talle kollase ümbriku, kus oli AS-i Merko Ehitus mai või juuni pakkumine ministeeriumile uute rendipindade kohta. AS Merko esitas pakkumise kahele hoonele, kuid seda dokumenti ei ole ministeeriumi dokumendiregistris registreeritud. Kuna oli otsustatud korraldada konkurss ja selleks oli vaja koostada hankedokumente, kuid K. Paalil vastav töökogemus puudus, siis pöördus ta nõu saamiseks T. Kortsu poole AS-st Merko Ehitus. Ta soovis saada T. Kortsult andmeid tehniliste tingimuste kohta, mida pakkumisse panna. T. Kortsu visiitkaardi oli ta saanud minister E. Tuiksoolt koos kollase ümbrikuga. Kohtueelsel uurimisel on ta väitnud, et P. Kortsu poole käskis

272(300)

pöörduda E. Tuiksoo, kuid tegelikult see nii ei olnud. Ta tegi ise sellise järelduse, sest ümbriku sees oli P. Kortsu visiitkaart. Ministeeriumis ta selles küsimuses kellegi poole ei pöördunud. Ta kohtus T. Kortsuga kaks korda. Üks kord toimus see AS Merko Ehitus ruumides, teist kohta ta ei mäleta. Kohtumistel räägiti tehnilistest tingimustest: kui palju on vaja ühele ametnikule ruumi, kui palju on vaja koosolekuruume, millist seinamaterjali või põranda kattematerjali on vaja. Ta kasutas ta T. Kortsult saadud andmeid pakkumise kutse dokumentides. 28.01.2010. a kohtuistungil (kohtuköide 3, tl 162-165) on tunnistajana ütlusi andnud T. Korts, kes töötas AS-s Merko Ehitus aastatel 1997-2009 erinevatel ametikohtadel objektijuhina, divisjoni direktorina ja juhatuse liikmena. Tema ütlustest nähtub, et ta tegi AS-i Merko nimel pakkumise Põllumajandusministeeriumile uuteks rendipindadeks ning viis selle pakkumise koos T. Annusega Põllumajandusministeeriumisse. Kohtumisel, kus tema ja T. Annus esitasid AS-i Merko pakkumise Põllumajandusministeeriumile, viibis minister E. Tuiksoo ja veel ministeeriumi ametnikke, kelle nimesid ta ei mäleta. AS Merko esitas pakkumise kahe objekti osas, millest üks oli Pärnu maanteel ning teine ilmselt Rannamõisa projekt. Mõne aja pärast võttis temaga Põllumajandusministeeriumist ühendust K. Paal, kes tegeles Põllumajandusministeeriumis uute rendipindade leidmise konkursiga. Ta soovis T. Kortsult abi Põllumajandusministeeriumi pakkumise kutsedokumentide koostamiseks, soovides kutsedokumentide projekti või näidist, mida Põllumajandusministeeriumi pakkumise kutsedokumentide puhul aluseks võtta. Ta kohtus K. Paaliga kakas korda.. Üks kohtumine oli Tallinnas Madissoni kohvikus. Kohtumistel arutas ta K. Paaliga Põllumajandusministeeriumile ruumide leidmiseks konkursi korraldamist. Ta edastas K. Paali soovi, et koostataks pakkumise kutsedokumentide põhi AS-le E.L.L. Kinnisvara, sest see äriühing tegeles pikaajaliste rendiprojektidega. Pakkumise kutsedokumentide projekti koostamisega hakkas tegelema AS-s E.L.L. Kinnisvara J. Lehtmets. Kuidas need dokumendid hiljem K. Paalile edastati, seda ta ei tea. AS E.L.L. Kinnisvara esitas ka pakkumise Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmiseks, kuid konkurss tühistati ja lepingut ei sõlmitud. 08.12.2010. a kohtuistungil (kohtuköide 5, tl 270-273) on tunnistajana üle kuulatud J. Lehtmets, kes töötas 2006.aaastal AS-is E.L.L. Kinnisvara kinnisvara arenduse juhina. Tema ütlustest nähtub, et ta puutus kokku Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmise konkurssiga, kui AS Merko Ehitus nimel koostati Põllumajandusministeeriumile pakkumine Pärnu mnt 141 ja Rannamõisa tee 4a kohta. Kuigi Põllumajandusministeerium oli pöördunud pakkumuse saamiseks AS Merko Ehitus poole, siis valmistas pakkumise ette AS E.L.L. Kinnisvara, sest see äriühing tegeleb pikaajaliste rendiprojektidega AS Merko Ehitus kontsernis. Pärast seda, kui pakkumine kahe objekti osas oli tehtud, esitati paari kuu möödudes ning siis juba ASi E.L.L. Kinnisvara nimelt pakkumine üksnes Pärnu mnt 141 kohta. Tunnistaja sõnul oli tema mõlemas AS E.L.L. Kinnisvara töögrupis, mis panid kokku pakkumisi Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmiseks. J. Lehtmetsale tehti ülesandeks koostada Põllumajandusministeeriumile rendipindade leidmise pakkumise kutsedokumentide põhi ehk nn projekt. Põllumajandusministeeriumile pakkumise kutsedokumentide projekti tegemisel talle mingeid andmeid ette ei antud. AS-s Merko Ehitus 03.10.2006. a toimunud läbiotsimisel (kd 104, lk 3-16) leiti ja võeti ära T. Kortsu arvuti kõvaketas, millest tehti 05.10.2006. a vaatluse käigus koopia (kd 104, lk 18-25). 22.01.2007. a vaatlusprotokollis on va T. Kortsu arvuti kõvakettalt leitud dokumente ja e-kirju (kd 130, lk 1-11). T. Kortsu meilide hulgast leiti J. Lehtmetsa 05.07.2006. a e-kiri T. Kortsule teemaga „põllumajandusmin“. E-kirjas annab J. Lehtmets T. Kortsule teada, et pani paberile mõned tingimused, millele Põllumajandusministeeriumi uus hoone võiks vastata. Samuti küsib J. Lehtmets, kas ka konkursi tingimused tuleksid ette kirjutada. Meilile on lisatud manusena

273(300)

pakkumiskutse ühel leheküljel. Pakkumiskutses on toodud uue hoone tingimuste kirjeldus. Seal on muuhulgas märgitud, et uus hoone peab asuma väljaspool kesklinna piirkonda magistraalteede vahetus läheduses. Soovitud bürooruumide üldpind on alates 6000m2, paindliku ruumiprogrammi ja väga heade valgustustingimustega, ruumide kaupa reguleeritava kütte- ja jahutustingimustega, integreeritud valve ja läbipääsusüsteemide ning väljaehitatud telefoni-, arvutiside ja TV-võrguga (kd 133, lk 11-13). T. Kortsu meilide hulgast on leitud J. Lehtmetsa 06.07.2006 e-kiri A. Daponile ja T. Kortsule teemaga „põllumajandusmin“, millele on lisatud manusena pakkumiskutse. E-kirjas annab J. Lehtmets teada, et saadab A. Daponile ja T. Kortsule pakkumiskutse ning ootab nende ettepanekuid ja täiendusi. Meili manuseks olev pakkumiskutse on 7. leheküljel ning kirjeldab üksikasjalikult konkurssi Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmiseks 2006. aastal. Pakkumiskutses on välja toodud Põllumajandusministeeriumi poolt korraldatava konkursi eesmärk ja nõuded, töötajate arvu ja pinnavajadusi kirjeldav tabel, pakkuja kvalifitseerimistingimused, pakkumise esitamise, pakkumise sisu- ja vorminõuded, pakkumise hindamiskriteeriumid, hindamine ja muud tingimused. AS E.L.L. Kinnisvara töötaja J. Lehtmetsa poolt koostatud pakkumise pakkumiskutse p-s 2.3, mida pidi kasutama Põllumajandusministeerium, on välja toodud nõuded uuele hoonele: see peab asuma väljaspool kesklinna piirkonna ja magistraalteede vahetus läheduses. Soovitud bürooruumide üldpind on alates 6000m2 , paindliku ruumiprogrammi ja väga heade valgustustingimustega, ruumide kaupa reguleeritava kütte- ja jahutustingimustega, integreeritud valve ja läbipääsusüsteemide ning väljaehitatud telefoni-, arvutiside ja TV-võrguga (kd 133, lk 25-33). 24.09.2007. a vaatlusprotokollis on kajastatud K. Paali e-kirjavahetust: K. Paali 18.07.2006. a e-kirja R. Vellestele, I. Grusdamile, O. Joale, M. Kongasele ja L. Puhmile teemaga „maja“ (kd 172, lk 96-105). E-kirja manusena on lisatud failina „Konkurss Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmiseks Tallinn 2006“. E-kirjas annab K. Paal teada, et saadab tutvumiseks lähteülesande projekti ning palub see läbi vaadata ning võtta kella 12.00 kaasa, et seda siis tema kabinetis arutada. K. Paali poolt laiali saadetud kirjale on lisatud manusena pakkumise kutse dokumendid, milles on märgitud konkursi eesmärk ja nõuded, töötajate arvu ja pinnavajadusi kirjeldav tabel, pakkuja kvalifitseerimistingimused, pakkumise esitamise, pakkumise vormi ja sisunõuded, pakkumise hindamiskriteeriumid, hindamine ja muud tingimused. Pakkumiskutse p-s 2.3 on välja toodud nõuded uuele hoonele: see peab asuma väljaspool kesklinna piirkonna ja magistraalteede vahetus läheduses (Pärnu mnt, Paldiski, mnt, Tartu mnt, Peterburi mnt linnapoolne ots). Soovitud bürooruumide üldpind on alates 6000m2, paindliku ruumiprogrammi ja väga heade valgustustingimustega, ruumide kaupa reguleeritava kütte- ja jahutustingimustega, integreeritud valve ja läbipääsusüsteemide ning väljaehitatud telefoni-, arvutiside ja TV- võrguga. Samuti on 24.09.2007. a vaatlusprotokollis kajastatud 10.07.2006. a e-kirja K. Paali ja J. Liukoneni vahel teemaga „PM hoone“, millele on lisatud manusena pakkumise kutse dokumendid. Samad tingimused on kajastatud ka äriühingutele laiali saadetud Põllumajandusministeeriumi pöördumises äriühingute poole pakkumiste saamiseks uute rendipindade leidmiseks (kd 172, lk 46-53). 20.09.2007. a läbiotsimisprotokollis on kajastatud Põllumajandusministeeriumi ruumides Tallinn Lai tn 39/41 läbiotsimisel leitud dokumendid (kd 171, lk 88-109). Läbiotsimisprotokollis kirjeldatud dokumendid kajastavad dokumentatsiooni Põllumajandusministeeriumile uue rendipinna leidmiseks 2006.aastal. Läbiotsimisprotokollis on kirjeldatud Põllumajandusministeeriumi Riigivarahalduse büroost leitud dokumente. Läbiotsimisprotokolli

274(300)

lisana on kriminaalasja juures 20.07.2006. a Põllumajandusministeeriumi esitatud lähteülesanne uute üüripindade leidmiseks, mis saadeti AS-le Riigi Kinnisvara, AS-le Merko, AS-le Suva ja Skanska EMV-le (kd171, lk 92-95). Läbiotsimisprotokollis kajastatud lähteülesandele on lisatud dokumentatsioon “Konkurss Põllumajandusministeeriumile uute üüripindade leidmiseks Tallinn 2006“, kus on näidatud, millistele tingimustele peavad vastama Põllumajandusministeeriumi ruumid (kd 171, lk 96-103). Järgmisena on vaatlusprotokollis, mis kajastab 20.09.2007. a Põllumajandusministeeriumis läbiotsimist, kirjeldatud ning sellele lisatud AS-i Ober Hausi Kinnisvara pakkumine Põllumajandusministeeriumile objekti Kotzebue 1/Põhja pst 7 osas (kd 173, lk 33-40), samuti AS-i Riigi Kinnisvara 14.08.2006. a pakkumine ruumide osas Lasnamäe 2 (kd 173, lk 53-61) ning AS-i E.L.L. Kinnisvara 11.08.2006. a pakkumine Pärnu mnt 141 osas (kd 173, lk 41-49). Pärast seda kui oli laekunud Põllumajandusministeeriumisse AS Merko Ehitus 05.06.2006. a pakkumine uuteks büroohooneteks ning olid koostatud pakkumise kutse dokumendid, mille koostamises osales AS Merko Ehitus kontserni töötaja, moodustati Põllumajandusministeeriumis hankekomisjon, mis pidi hakkama läbi vaatama erinevatelt äriühingutelt laekunud pakkumisi Põllumajandusministeeriumi uuteks ruumideks. Vastuseks Kaitsepolitseiameti 01.10.2007. a nr 2952 nõudekirjale on Põllumajandusministeerium 02.10.2007. a edastanud kirjaga nr 1.6-12/8670-1 Kaitsepolitseile väljanõutud dokumendid (kd 173, lk 64-65). Põllumajandusministeeriumi poolt edastati Kaitsepolitseiametile 16.08.2006. a põllumajandusminister E. Tuiksoo käskkiri nr 140 komisjoni moodustamise kohta Põllumajandusministeeriumile uute ruumide leidmiseks. Käskkirja kohaselt oli komisjoni esimeheks rahanduse ja halduse asekantsler K. Paal ning asetäitjaks haldusosakonna juhataja kohusetäitja R. Türner. Komisjoni liikmeteks olid I. Grusdam (kantsleri vanemabi), O. Joa (haldusosakonna riigivara haldamise büroo peaspetsialist), K. Jürimäe (haldusosakonna asjaajamis- ja teenindusbüroo juhataja kohusetäitja), M. Kongas (finantsosakonna juhataja kohusetäitja), J. Kuusler (haldusosakonna informaatika büroo juhataja), L. Puhm (siseauditi osakonna siseaudiitor) ning L. Tude (haldusosakonna asjaajamis- ja teenindusbüroo peaspetsialist) (kd 173, lk 66-67). Põllumajandusministeeriumist on 02.10.2007. a kirjaga edastatud Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmise komisjoni 16. augusti 2006. a protokoll. Protokolli kohaselt juhatas koosolekut K. Paal ning protokollis K. Klein. Koosolekust võtsid osa I. Grusdam, L. Puhm, R. Türner ja L. Tude ning koosolekul toimus esitatud pakkumiste avamine. Protokolli ja selle lisa kohaselt olid pakkumise esitanud kolm äriühingut - AS Ober Haus, AS E.L.L. Kinnisvara ja Riigi Kinnisvara AS. Koosolekul otsustati, et pakkumiste hindamine toimub järgmisel komisjoni istungil 22.08.2006. a. Komisjoni istungi protokollile olid alla kirjutanud K. Paal ja K. Klein ning teised osavõtnud komisjoni liikmed (kd 173, lk 73-75). Komisjoni 22.08.2006. a protokolli kohaselt juhatas komisjoni koosoleku K. Paal ja protokollis K. Klein. Komisjoni istungist võtsid osa L. Puhm, R. Türner, M. Kongas, J. Kuusler ja K. Jürimäe. Komisjoni istungi protokolli kohaselt koostati kõiki kolme pakkumist kajastav võrdlustabel, mis on protokolli lisa. Samuti on komisjoni protokollis välja toodud, et AS-i Ober Haus pakkumine ei ole asukoha poolest sobiv, sest asub vanalinna vahetus läheduses, mitte suure magistraali ääres. Samuti ei ole AS-i Ober Haus Kinnisvara ja AS-i Riigi Kinnisvara hinnaarvutused vastavad. Protokollile on alla kirjutanud K. Paal, K. Klein ja teised komisjoni istungist osavõtnud komisjoni liikmed (kd 173, lk 75-76). 24.09.2007. a vaatlusprotokollis on kajastatud 20.09.2007. a Põllumajandusministeeriumi läbiotsimisel välja antud CD-l olevad andmed I. Grusdami ja K. Paali kirjavahetuse kohta. Vaatlusprotokollis on kirjeldatud I. Grusdami 18.08.2006. a e-kirja, mis on saadetud kell 14.07 K. Kleinile ning on eelnevalt kell 14.05 saadetud A. Nootile, M. Pajole ja K. Paalile. E-kirja teemaks on märgitud Põllumajandusministeeriumi uute ruumide üür ning kirja manusena lisatud memos

275(300)

on konkurssi tingimused ning Põllumajandusministeeriumi saadetud pakkumiste küsimused AS-le Merko, Riigi Kinnisvara AS-le, AS-le Suva ja Ober Hausi Kinnisvara AS-le. Meili manuseks olev memo kuupäevaga 18.08.2006. a on koostatud I. Grusdami ja K. Kleini poolt. Memos on toodud uute ruumide hanke peamised põhjused, võimalikud lahendused ja konkursi käik ning tulemused. Memo kohaselt on parimaks pakkumiseks AS-i E.L.L. Kinnisvara pakkumine, mis vastab Põllumajandusministeeriumi vajadustele nii asukoha poolest ning on ka hinnalt kõige soodsam (kd 172, lk 37-53). Eelpooltoodud I. Grusdami meilile on M. Pajo vastanud samal päeval 18.08.2006. a kell 15.50. Kirja adressaatideks on lisaks I. Grusdamile ka K. Paal ja A. Noot. Kirja sisu kohaselt palub M. Pajo ette valmistada Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu seoses Põllumajandusministeeriumi uue asukoha valikuga (kd 172, lk 54). 20.09.2006. a e-kirjaga teemal Põllumajandusministeeriumi uus hoone edastab I. Grusdam E. Tuiksoole, A. Nootile, M. Pajule ning K. Paalile Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu koos seletuskirjaga seoses Põllumajandusministeeriumi ruumide üüriga. Manusena lisatud eelnõu ja seletuskirja kohaselt tuleks Põllumajandusministeeriumil sõlmida üürileping Tallinnas Pärnu mnt 141 ehitatava hoone osas. Tegemist oli seega AS-i E.L.L. Kinnisvara poolt pakutud objektiga (kd 172, lk 56-61). Kirjavahetus eelpooltoodud adressaatide vahel seoses Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu, seletuskirja ja selle tarbeks koostatud memo osas jätkub 21.09.2006-22.09.2006. a (kd 172, lk 62-69). 28.09.2006. a kell 09.24 saatis K. Paal e-kirja I. Grusdamile teemaga Pärnu mnt 141 üürilepingu projekt. E-kirja kohaselt edastab K. Paal I. Grusdamile Pärnu mnt 141 üürilepingu projekti, mis on talle saadetud 28.09.2006. a kell 08.51 AS-st E.L.L. Kinnisvara K. Mühlsi poolt (kd 172, lk 84, lk 206-225). 24.09.2007. a vaatlusprotokollis on kajastatud 20.09.2007. a Põllumajandusministeeriumi läbiotsimisel välja antud CD-l olevad andmed I. Grusdami ja K. Paali kirjavahetuse kohta. 06.10.2006. a saatis I. Grusdam K. Paalile e-kirja teemaga Põllumajandusministeeriumi uus hoone AS-lt Riigi Kinnisvara. Kirjast nähtub, et tegid ringi. E-kirja manusena on edastatud Põllumajandusministeeriumile uute ruumide leidmise ja kasutuselevõtu komisjoni protokoll kuupäevaga 22.08.2006. a, mille kohaselt on parimaks AS-i Riigi Kinnisvara pakkumine. Protokoll on koostatud e-kirjaga samal päeval, so 06.10.2006. a e-kirja manuseks on ka Põllumajandusministeeriumi 18.08.2006. a memo, milles on ka parimaks märgitud AS-i Riigi Kinnisvara pakkumine. Dokumenti on viimati muudetud 06.10.2006. a. Manusena on meilile lisatud veel Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu loa andmiseks üürilepingu sõlmimiseks AS-i Riigi Kinnisvara pakutava objekti osas Lasnamäe tee 2 ning seletuskiri selle juurde, mis on koostatud ja viimati muudetud 06.10.2006. a (kd 172, lk 226-239). Seega on I. Grusdam vastavalt saadud korraldusele ringi teinud Põllumajandusministeeriumi rendikonkurssi tulemused ning vormistanud tagantjärele uued dokumendid näitamaks, et parimaks ei ole mitte AS-i E.L.L. Kinnisvara pakkumine hoonele Pärnu mnt 141, vaid hoopis Riigi Kinnisvara AS pakkumine hoone Lasnamäe tee 2. 20.09.2007. a Põllumajandusministeeriumi läbiotsimisprotokollis on kajastatud Põllumajandusministeeriumi 14.11.2006. a vastused äriühingutele, milles tänati kõiki konkursil osalenud äriühinguid konkursil osalemise eest, kuid teatati, et nende pakkumised ei vastanud Põllumajandusministeeriumi vajadustele. Vastava sisuga kiri on saadetud AS-le Ober Haus (kd 171, lk 104), AS-le E.L.L. Kinnisvara (kd 171, lk 105) ja AS-le Riigi Kinnisvara (kd 171, lk 106). 09.02.2010. a kohtuistungil (kohtuköide 3, lk 175-178) on tunnistajana üle kuulatud Põllumajandusministeeriumi kantsleri vanemabi I. Grusdam, kes oli nimetatud ametikohal ka 2006.aastal. Tunnistaja ütluste kohaselt oli Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmine arutlusel juba 2000.aastal, kuid muutus 2006.aastal aktuaalsemaks, sest

276(300)

Põllumajandusministeeriumi töötajaskond oli pidevalt kasvanud. 2006. aasta eelarves selleks raha ei olnud ette nähtud. Lisaks rahapuudusele ei olnud Põllumajandusministeeriumis ühtset visiooni ruumipuuduse lahendamiseks. 2006.aastal sai I. Grusdam teada, et on hakatud tegema reaalseid samme Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmiseks. Talle anti hankedokumendid koos pakkumise kutsega, mida ta pidi kantslerile K. Paalile edastama. I. Grusdami ütluste kohaselt oli K. Paalil seoses hankedokumentide koostamisega võimalus nõu saamiseks pöörduda haldusosakonna poole, kust ta oleks saanud andmeid ruutmeetrite ja muude sisuliste küsimuste kohta ning juriidilistes küsimustes tema poole. K. Paal ei ole selles küsimuses tema ega ministeeriumi ametnike poole pöördunud. I. Grusdam teadis hankedokumentide koostamisest üksnes seda, et kutsedokumentide koostamisel kasutati Keskkonnaministeeriumi näidist. Samuti ei ole I. Grusdam kuulnud, et hankekutsedokumentide koostamiseks nõu saamiseks oleks K. Paal pöördutud mõne äriühingu poole. Põllumajandusministeeriumil oli endal piisavalt pädevust hankedokumentide koostamiseks ning samuti teadsid Põllumajandusministeeriumi ametnikud kõige paremini ministeeriumi vajadusi. I. Grusdami ütluste kohaselt saadeti pakkumise kutse dokumendid AS-le E.L.L. Kinnisvara, AS-le Riigi Kinnisvara, Ober Hausile ja AS-le SUVA. I. Grusdam tegi ettepaneku avaldada konkurss üleriigilises ajalehes ning võimaldada kõigil esitada pakkumisi, kuid sellega ei arvestatud. Kõik nimetatud äriühingud esitasid pakkumised. Täpsetele hanketingimustele vastas ainult AS-i E.L.L. Kinnisvara pakkumine, millisele järeldusele jõudis ka komisjon ning vormistas selle kohta komisjoni otsuse 2006.aasta augustis. I. Grusdami ütluste kohaselt koostas ta 2006. aasta augustis memo, milles oli parimaks pakkujaks märgitud AS E.L.L. Kinnisvara. Memo oli koostatud ministrile valitsuskabinetti minekuks ning tunnistaja väitel sai ta selleks korralduse kas K. Paalilt või M. Pajolt. 2006.aasta oktoobris sai ta uue K. Paalilt või M. Pajolt uue korralduse, mille kohaselt tuli vormistada uus komisjoni seisukoht, et parim on AS-i Riigi Kinnisvara pakkumine. Talle ei selgitatud, miks oli vaja koostada uus komisjoni otsus, kuid ta sai aru, et AS-i E.L.L. Kinnisvara pakkumine olevat liiga kallis olnud. Ta ei tea, mis sai teisest komisjoni seisukohast, kus oli märgitud parimaks pakkujaks Kohtuistungi toimumise ajal Põllumajandusministeeriumil uusi rendipindu ei olnud ja tegutseti edasi samades ruumides. 09.02.2010. a kohtuistungil (.kohtuköide 3, lk 179-180) on tunnistajana üle kuulatud K. Klein, kes oli Põllumajandusministeeriumis praktikal. Ta puutus kokku Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmisega seoses sellega, et osales hanget puudutavate dokumentide vormistamisel (hankekomisjoni moodustamise käskkiri ja koosolekute protokollid). Esimene hankekomisjoni istung oli 16. augustil 2006. a ja teine 22. augustil 2006. a. Esimesel hankekomisjoni istungil toimus pakkumiste avamine. Teisel hankekomisjoni istungil toimus pakkumiste sisuline arutelu, mille kohta komisjon koostas võrdlustabeli. I. Grusdam palus tema abi ministrile memo koostamiseks ning see toimus kahe hankekomisjoni istungi vahel. Tunnistaja ei tea, miks tuli memo koostada juba enne teist komisjoni istungit, sest tema tegeles vaid vormistamise küsimustega. Memo kohaselt oli parimaks AS-i E.L.L. Kinnisvara pakkumine. Tunnistaja teada oli memo vajalik selleks, et minister saaks sellega minna valitsusse minna. 09.02.2010 kohtuistungil (.kohtuköide 3, lk 178-179) on üle kuulatud tunnistajana Põllumajandusministeeriumi haldusosakonna juhataja R. Türner. 2006.aastal oli päevakorras Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmine. Pakkumise kutse dokumentide koostamine oli tehtud ülesandeks K. Paalile, kellega ta vestles ruumide suuruse osas. Ta arvab, et Põllumajandusministeeriumis oli piisavalt pädevust, et panna kokku hanke kutse dokumendid. Pakkumise kutse dokumendid saadeti AS-le E.L.L. Kinnisvara, AS-le Riigi Kinnisvara, Ober Hausile. Neilt saadi ka pakkumused. Hankekomisjon koostas saadud pakkumuste alusel võrdlustabeli, kus parimaks oli toodud AS-i E.L.L. Kinnisvara pakkumine. Hankekomisjoni otsuse vormistamise aja ning otsuse ümbervormistamise asjaolude kohta tunnistaja ütlusi anda ei osanud. 09.02.2010. a kohtuistungil (kohtuköide 3, lk 181-183) on tunnistajana üle kuulatud Põllumajandusministeeriumi kantsler A. Noot. Tema ütluste kohaselt muutus minister E. Tuiksoo

277(300)

ametisoleku ajal aktuaalseks Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmine. Moodustati Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmiseks komisjon, mille esimeheks oli K. Paal. K. Paal oli Põllumajandusministeeriumis halduse asekantsler, kes tegeles riigivara küsimustega. A. Noot ei tea, kes koostas hanke kutsedokumendid, kuid arvab, et Põllumajandusministeeriumi ametnikel oli piisavalt pädevust hankedokumentide koostamiseks ning K. Paal nimetatud küsimuses tema poole ei pöördunud. Pakkumused laekusid 3-4 äriühingust ning komisjon eelistas AS-i E.L.L. Kinnisvara pakkumist. Valmistati dokumendid ministrile valitsusse minekuks, et sõlmida rendileping AS-ga E.L.L. Kinnisvara. Lepingu sõlmimiseni AS-ga E.L.L. Kinnisvara ei jõutud, sest avalikkuseni oli jõudnud maadevahetuse skandaal ning AS-i E.L.L. Kinnisvara poolt võimalik pakutav krunt oli ka üks selline, mis oli saadudud maadevahetusega. 09.02.2010. a kohtuistungil (kohtuköide 3, lk 183-185)on tunnistajana üle kuulatud M. Pajo, kes oli 2006.aastal minister E. Tuiksoo poliitiline nõunik. Tunnistaja Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmisega vahetult kokku ei puutunud, sest tema ülesanne oli olla protsessiga üldiselt kursis ning edastada infot minister E. Tuiksoole. Ta sai informatsiooni rendikonkursi kohta kantsler A. Nootilt ja asekantsler K. Paalilt. Samuti suhtles ta kantsleri abi I. Grusdamiga ja haldusosakonna juhataja R. Türneriga. Ta ei tea, kuidas toimus E. Tuiksoole info andmine komisjoni tööst ning kes seda tegi ning milliseid otsuseid komisjon tegi seoses Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmisega. Minister E. Tuiksool oli plaan minna valitsusse ühega pakkumistest, kuid lõpptulemusena minister valitsusse ei läinud. 09.10.2007. a jälitusprotokollis (kd 8, lk 268-278) on kajastatud T. Annuse ja E. Tuiksoo 29.12.2005. a telefonikõne, milles räägivad ühisest projektist, mille suhtes võtavad praegu aja maha, kuid jätkavad järgmisel aastal. Samuti lepivad omavahel kokku, et järgmise aasta alguses oleks vaja kohtuda (kd 8, lk 271). 28.03.2006. a kell 11.29 saadab E. Tuiksoo T. Annusele sõnumi sooviga temaga rääkida (kd 8, lk 274). Samal päeval 28.03.2006. a kell 13.08 helistab T. Annus E. Tuiksoole ja kooskõlastavad omavahelist kohtumist neljapäeval kella kaheks (kd 8, lk 274). 03.04.2006. a kell 13.50 saadab E. Tuiksoo T. Annusele sõnumi, leppides kokku kohtumise reedeks, sest eelmise nädala kohtumine ebaõnnestus. T. Annus vastab samal päeval 03.04.2006. a kell 14.10 sõnumiga E. Tuiksoole, et kohtumine sobib, millele E. Tuiksoo vastab 03.04.2006. a kell 14.11tänades (kd 8, lk 275). 07.04.2006.2006. a kell 09.48 helistab T. Annus E. Tuiksoole ning lepivad kokku kohtumise ministeeriumis (kd 8, lk 275). 12.04.2006. a kell 17.13 helistab E. Tuiksoo T. Annusele ning E. Tuiksoo annab T. Annusele teada, et on ministeeriumis ja T. Annus võib temaga kohe kohtuda, mille peale T. Annus teatab, et tuleb kohe (kd 8, lk 276-277). 20.10.2006. a jälitusprotokollis (kd 8, lk 133-264) on kajastatud telefonikõne E. Tuiksoo ja T. Annuse vahel, mis toimus 26.09.2006. a kell 8.54. E. Tuiksoo on helistanud T. Annusele võõralt telefoninumbrilt. Ta teatas T. Annusele, et tal on täna kohtumine peaministriga seoses Põllumajandusministeeriumile uute ruumide rentimisega. Ta soovis teada, kas T. Annus on seoses AS E.L.L Kinnisvara pakkumisega kõik üle vaadanud, sest rendilepingu sõlmimisega ollakse lõpusirgel. T. Annus vastab, et nendepoolse pakkumisega on kõik korras, kuid tahab teada, kas pakkumisi oli rendikonkursiks piisavalt, et mingit jama ei tule. E. Tuiksoo vastab, et oli veel kaks pakkumist ning üks ei saatnud, kellele pakkumine saadeti. E. Tuiksoo märgib, et üle ei maksa rendilepingu sõlmimist forsseerida, sest muidu võib imelik paista, mille peale T. Annus vastab, et loomulikult tuleb rahulikult toimetada. T. Annus ütleb, et kui on vaja veel kuskilt pakkumisi võtta, siis võib ju veel võtta. E. Tuiksoo vastab, et praegu pole vaja ning enne tuleb ära oodata valitsuse seisukoht (8.kd lk 211-212).

278(300)

05.10.2006. a kell 15.35 toimunud telefonikõnes teatab E. Tuiksoo T. Annusele, kavatseb ikkagi konkurssiga edasi minna, kuid sellest teisest asjast (korterist) ta loobub. T. Annus vastab, et siis teeme nii, et meie ei saanud seda nii kaua hoida (kd 8, lk 220). Kohtukolleegium leiab, et võrreldes tingimusi, mis olid esitatud 05.06.2006. a AS Merko Ehitus pakkumises Põllumajandusministeeriumile Pärnu mnt 141 kohta (kd 173, lk 20-23), AS E.L.L. Kinnisvara poolt koostatud pakkumise kutse dokumente, mida Põllumajandusministeeriumi oleks saanud konkurssi alusmaterjalina kasutada (kd 133, lk 25-33) ning Põllumajandusministeeriumi poolt äriühingutele edastatud pakkumise kutse dokumente, siis need olulistes osades kattuvad. Seega tingimused, mis AS-i Merko Ehitus pakkumises 05.06.2006. a kirjeldasid Pärnu mnt 141 hoonet, on kajastatud Põllumajandusministeeriumi pakkumise kutse tingimustes nõuetena, millele vastavat hoonet ministeerium otsib. AS-i Merko Ehitus 05.06.2006. a pakkumine Põllumajandusministeeriumile uute ruumide rentimise kohta edastati minister E. Tuiksoole kohtumisel ministeeriumis, kus osalesid ka T. Korts ja T. Annus. Pärast seda andis minister E. Tuiksoo selle pakkumise ja T. Kortsu visiitkaardi üle K. Paalile ja tegi talle ülesandeks korraldada Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade lepingu sõlmimine. Tunnistajate K. Kleini ja I. Grusdami ütlust nähtub, et vajalikud dokumendid minister E. Tuiksoo valitsusse minekuks, saamaks heakskiitu rendileping sõlmimiseks AS-ga E.L.L. Kinnisvara, olid olemas juba enne hankekomisjoni teist istungit 22.08.2006, kus toimus pakkumiste sisuline arutelu. Järelikult ei olnud see hankekomisjoni otsus, et parim on AS-i E.L.L. Kinnisvara pakkumine, vaid minister E. Tuiksoo oli selle otsuse juba varem vastu võtnud. Põllumajandusministeeriumis korraldatud rendipindade konkursi tingimuste koostamisel oli arvestatud 05.06.2006. a AS-i Merko Ehitus pakkumist Pärnu mnt 141 büroopindade kohta, sest Põllumajandusministeeriumi pakkumise kutsedokumentides oli hoonele esitatud tingimuste osas toodud välja samad tunnused, mis iseloomustasid Pärnu mnt 141 hoonet. Tähtsust omab ka asjaolu, et Põllumajandusministeeriumi pakkumise kutsedokumendid koostas AS-i E.L.L. Kinnisvara töötaja, ehkki seda oleks võinud teha Põllumajandusministeeriumi ametnikud. Ülekuulatud Põllumajandusministeeriumi ametnikest ei teadnud keegi, et K. Paal pöördus abi saamiseks kutsedokumentide koostamisel AS-i Merko Ehitus töötaja T. Kortsu poole ning et AS-i E.L.L. Kinnisvara töötaja J. Lehtmets valmistas T. Kortsu korraldusel ette pakkumise kutsedokumendid. Tunnistajate ütluste kohaselt ei pöördunud K. Paal Põllumajandusministeeriumi ametnike poole, et saada abi pakkumise kutsedokumentide koostamisel. Seega pole tõesed K. Paali väited, et Põllumajandusministeeriumi ametnikel puudusid oskused kutsedokumentide koostamiseks. Kaasates AS-i Merko Ehitus ja AS-i E.L.L. Kinnisvara töötajad pakkumise kutsedokumentide koostamisse ning andes äriühingule võimaluse ka hiljem konkursil osaleda, andis ta AS-le E.L.L. Kinnisvara eelise konkureerivate äriühingute ees. Plaani sõlmida rendileping vastavalt AS-i E.L.L. Kinnisvara pakkumisele Pärnu mnt 141 büroopindade kohta näitab asjaolu, et juba enne pakkumiste sisulist läbivaatamist hankekomisjoni poolt 22.08.2006. a tehti I. Grusdamile 18.08.2006. a ülesandeks koostada memo, millega minister E. Tuiksoo saaks minna valitsusse, et sõlmida rendileping AS-ga E.L.L. Kinnisvara. I. Grusdam edastas juba 20.08.2008. a E. Tuiksoole, A. Noodile ja M. Pajole valitsuse korralduse eelnõu ja seletuskirja lepingu sõlmimiseks AS-i E.L.L. Kinnisvara pakkumise osas Pärnu mnt 141 kohta. Seega juba enne, kui hankekomisjon oli pakkumised sisuliselt läbi vaadanud ja oma seisukoha esitanud, E. Tuiksoo valmis minema valitsusse, et sõlmida rendileping AS-ga E.L.L. Kinnisvara. Rendilepingu sõlmimiseni ei jõutud üksnes seetõttu, et 03.10.2006. a teostati kaitsepolitsei poolt

279(300)

AS-s Merko Ehitus läbiotsimine ja selle avalikuks tuleku tõttu loobus E. Tuiksoo 05.10.2006. a lepingu sõlmimisest ASiga E.L.L. Kinnisvara. Kohtukolleegium ei pea eluliselt usutavaks, et ministeeriumi ametnikud valmistaksid ette dokumente valitsusse minekuks ilma ministri korralduseta, sest just minister on isikuks, kes need dokumendid valitsusele esitab ja oma seisukohta kaitseb. Lisaks sellele edastas tunnistaja I. Grusdam 20.09.2006. a Vabariigi Valituse korralduse eelnõu koos seletuskirjaga ka E. Tuiksoole. Seega ei vasta tegelikkusele E. Tuiksoo väide, et otsus sõlmida rendileping AS-ga E.L.L. Kinnisvara tulenes ministeeriumis toimunud aruteludest ja komisjoni tööst. 20.10.2006. a jälitusprotokollis toodud kõnedest nähtub, et E. Tuiksoo annab T. Annusele teada, kuidas on kulgenud protsess, mille tulemusena peaks Põllumajandusministeerium sõlmima rendilepingu AS-ga E.L.L. Kinnisvara. Samuti arutavad T. Annus ja E. Tuiksoo, kuidas oleks parem käituda, et tagada rendilepingu sõlmime AS-ga E.L.L. Kinnisvara ning et see ei tekitaks kõrvalseisjas kahtlust, et tegemist on AS-le E.L.L. Kinnisvara suunatud pakkumisega. Seega kinnitavad jälitustoimingutega kogutud tõendid seda, et T. Annus oli huvitatud sellest, et AS E. L.L Kinnisvara sõlmiks rendilepingu Põllumajandusministeeriumiga ning E. Tuiksoo ministrina püüab lähtuvalt oma ametiseisundist tagada, et rendileping sõlmitaks AS-ga E.L.L. Kinnisvara. Seega toimis E. Tuiksoo eelotsusega, et rendilepingu peaks saama T. Annusega seotud äriühing AS E.L.L. Kinnisvara, andmata teistele pakkujatele sisulist võimalust konkursil osalemiseks. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et E. Tuiksoo tegevuse seaduslikkust näitab asjaolu, et riigihangete seaduse kohaselt ei olnud vaja rendilepingu sõlmiseks korraldada konkurssi. Kohtukolleegium märgib, et E. Tuiksoole ei süüdistatagi riigihangete nõuete rikkumist, vaid kaalutlusõiguse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumist. Kui minister on otsustanud, et rendilepingu sõlmiseks on vaja korraldada konkurss, siis tuleb sellel osalenute suhtes kohaldada kaalutlusõigust lähtudes võrdse kohtlemise põhimõttest, mitte toimida eelotsustuslikult ja konkreetset äriühingut soosivalt. Selline E. Tuiksoo ametiisikuna ametiseisundit kasutades toime pandud tegu oli ebaseaduslik, sest see oli vastuolus haldusmenetluse seaduse § 4 lg-ga 2, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Õiguse üldpõhimõtete kohaselt peab kaalutlusõiguse teostamine olema kooskõlas proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõttega. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. E. Tuiksoo rikkus oma teoga võrdse kohtlemise põhimõtet, sest korraldades konkurssi eelistas AS-i Merko Ehitus ja AS-i E.L.L. Kinnisvara. 28.01.2010. a kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi K. Pettai, kel oli Rävala pst 19 maja müügijuht. Tema ütluste kohaselt ei olnud oma firma töötajate või usaldusväärsete isikute puhul vaja ettemaksu võtta ja võidi sõlmida asjaõigusleping. Tema ettemaksu suhtes otsustusõigust ei omanud. See otsustusõigus oli ehituse divisjoni direktoril. E. Tuiksoo käis tutvumas Rävala pst 19 korteritega ning võimalik, et suhtles temaga korteri siseviimistluse teemal. Ta ei tea, kas E. Tuiksoole anti korter üle. Pärast Rävala pst 19 korterite müügiperioodi lõppu on läbi tema e-maili liikunud müügilepingud Teet Roopalule notaribüroost. Ta ei tea, miks mõned korterid jäid väljapoole aktiivset müügiprotsessi, kuigi Rävala 19 korterite vastu oli aktiivne huvi.

280(300)

09.02.2010. a istungil andis tunnistajana ütlusi R. Virunurm, kes oli Rävala pst 19 maja objekti insener. Ta tegeledes kortertites klientide poolt valitud siseviimistluse tagamisega ja korterite üleandmisega. Korterite üleandmisel vaadati üle elektrinäidud, anti üle kolm paari võtmeid, korteri kasutus- ja hooldusjuhendid, parkla kaardid, postkasti võtmed ja aknalingid. Ta andis E. Tuiksoole üle 2006 aasta kevadel korteri võtmed, kasutusjuhendi ja fikseeris elektri- ja veenäidud. Ta vormistas kohe korteri üleandmise üleandmis- ja vastuvõtuakti. Aktid faksis ta haldusfirmasse. Ta võis saada andmed, et korter tuleb E. Tuiksoole üle anda K. Pettailt. Ta ei teadnud, kas tunnistajaga oli korteri osas leping sõlmitud või mitte. 03.12.2009. a kohtuistungil andis tunnistaja T. Roopalu. Tema ütluste kohaselt on ta kokku puutunud Rävala pst 19 maja korterite müügiga. Ta edastanud mingeid materjale P. Karjatsele, kes ostis sinna majja kolm korterit. Ta võis anda P. Karjatsele mingeid dokumente või edastada notari lepingu. Ta on edastanud P. Karjatsele haldusarveid, mis olid saadetud Merkole. Ta ei tea, kas korterid, mis P. Karjatsele müüdi, olid müügi hetkel vabad. Ta võis nende korterite ostuga seoses suhelda selle isikuga, kes neid kortereid müügiinimesena müüs. 28.01.2010. a kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi E. Astover, kes 2006 aastal ostis Rävala 19 majas kolm korterit P. Karjatselt, et kasu teenida. Ta sai informatsiooni, et Rävala pst 19 majas need 3 korterit saab osta T. Annuselt. T. Annuselt kuulis tunnistaja ka seda, et kahele korterile on tahtjateks E. Tuiksoo ja L. Kiivit ning üks on vaba. Ta ei saanud ta P. Karjatselt kõikide korterite võtmeid, sest ühte korterit L. Kiivit kasutas. Ta ei mäleta korteri numbrit, mida kasutas L. Kiivit, aga teab, et selle korteri kommunaalarveid ta tasuma ei ole pidanud. Ta ei tea, kes maksis selle korteri kommunaalmakseid. Korteri 61 osas võeti E. Tuiksooga ühendust 2006 aasta suvel ja mõni aeg hiljem öelnud jurist talle, et E. Tuiksoo toonud võtmed tagasi, sest ei soovi korterit osta. Ta ei mäletanud, kas ta on andnud E. Tuiksoole võtmed. Ta võis ka P. Karjatselt E. Tuiksoo võtmed saada, aga täpselt ei mäleta. Võtmed võisid olla advokaadibüroos või maakleri käes. Kohtukolleegium ei pea usaldusväärseks tunnistaja E. Astoveri ütlusi, sest ta on andnud kohtuistungil esmas- ja teisesküsitlusel E. Tuiksoo käes olnud võtmete kohta vastuolulisi ütlusi. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumil võimalik hinnata, millised tema ütlused vastavad tõele ja kohtukolleegium jätab tema ütlused tervikuna kõrvale. Kohtuistungil andis ütlusi P. Karjatse, kelle väitel soovis ta osta Rävala pst 19 majas kolme korterit mitmeid aastaid tagasi ja selleks pöördus ta T. Annuse poole. Ta tegi Merkoga ostu-müügi lepingu, kuid tal ei olnud raha selle eest maksmiseks. Seetõttu müüs ta korterid edasi E. Astoverile ja temalt saadud rahaga maksis Merkole korterite eest. Ta soovis kolme korterit soetada selleks, et tema pereliikmed elaksid ühes majas. Ta ei käinud kortereid enne ostmist vaatamas. Ta ei mäleta, kas ta sai enda kätte nende kolme korteri võtmed. Ta mäletab, et kaks korterit olid vabad ja kolmanda puhul oli mingi broneerimisejutt. Hiljem selgus, et pereliikmed ei ole huvitatud Rävala pst 19 elama asumisest ja siis rääkis ta jälle T. Annusega, kes pakkus ostjaks E. Astoveri. 13.07.2007. a vaatlusprotokollis on kajastatud AS Merko Grupp ja Merko Ehituse läbiotsimisel 03.10.2006. a K. Pettai kabinetist leitud dokumendid (kd 106, lk 67-69). Vaatlusprotokollis on kajastatud tabelid Rävala pst 19 korterite müügihindadega, kust nähtub korterite broneerimine või lepingute sõlmimine (kd 106, lk 74-79). 2-toalise korteri tähisega B7-1 (edaspidi tähistatud kui krt 61) suurusega 54,7 m2 hinnaga 1 532 000 krooni kohta on tabelisse märgitud, et selle broneerijaks on „Toomas“ (kd 106, lk 75) ning järgmises tabelis on B/-1 (krt 61) broneerijaks märgitud „Toomas Annus“ (kd 106, lk 78). 2-toalise korteri tähisega C6-4 (edaspidi tähistatud kui krt 101) suurusega 48,3 m2 osas hinnaga 1 264 000 krooni on ühes tabelis broneeringu lahtrisse märgitud trükitult, et selle broneerijaks on „Toomas“, seejuures on trükitekst „Toomas“ käsitsi läbi kriipsutatud ja selle järgi on lahtsisse käsikirjaliselt kirjutatud „E. Tuiksoo“ (kd 106, lk 76).

281(300)

Järgmises tabelis on korter C6-4 (korter nr 101) märgitud trükitult broneerituks „Ester Tuiksoole“ (kd 106, lk 79). 03.10.2006. a AS-s Merko Ehitus toimunud läbiotsimisel leiti ja võeti ära K. Pettai arvuti kõvaketas, millest tehti 05.10.2006. a vaatluse käigus koopia (kd 104, lk 18-25). 12.12.2006. a vaatlusprotokollis on kajastatud K. Pettai arvuti kõvaketta koopialt leitud dokumentide ja e-kirjade vaatlus koos lisadega(kd 126, lk 1-16). K. Pettai arvuti kõvaketta koopia vaatluse käigus leiti e-kirja vahetus E. Tuiksoo ja K. Pettai vahel seoses Rävala pst 19 asuva korteriga nr 101 (broneerimise etapil tähisega C6-4) (kd 126, lk 127-183). K. Pettai arvuti vaatlusest selgub, et e-kirjade vahetamine E. Tuiksoo ja K. Pettai vahel seoses korteri nr 101 (broneerimise etapil tähisega C6-4) sisustusküsimustega toimus 21.veebruarist 2005. a kuni aprillini 2006. a (kd 126, lk 127-183), mil E. Tuiksoo otsustas valida korter 101 asemel korteri nr 61 (kd 126, lk 183). 21.02.2005. a on K. Pettai saatnud E. Tuiksoole aadressil [email protected] e-kirja teemaga „Rävala pst 19 korter“. Kirjast nähtub, et K. Pettai on saanud E. Tuiksoo meiliaadressi Toomas Annuselt. Kirjast nähtub, et E. Tuiksoo soovib korterit Rävala pst 19 nr C6-4. K. Pettai teatab E. Tuiksoole, et peaks paika panema Teie korteri siselahendused ja selleks oleks K. Pettail vaja E. Tuiksooga kohtuda ning K. Pettai kutsub E. Tuiksood kontorisse sellel või järgmisel nädalal (kd 126, lk 127). E. Tuiksoo ja K. Pettai vahelistest e-kirjadest 23.02.2005. a ilmneb, et E. Tuiksoo soovib kohtuda 23.02.2005. a K. Pettaiga või 03.03.2005. a. Kuna K. Pettaile 23.02.2005. a kohtumine ei sobi, lepitakse kokku suhtlemine järgmisel nädalal (kd 126, lk 128). 2005 aasta märtsis saadetud e-kirjades arutavad E. Tuiksoo ja K. Pettai kokkusaamist korteri C6-4 (korteri nr 101) osas (kd 126, lk 128-131). 04.04.2005. a on K. Pettai saatnud E. Tuiksoole e-kirja küsimusele, kas ta on jõudnud otsusele korteri osas Rävala pst 19 (kd 126, lk 134). Pärast eelkirjeldatud meili ilmneb, et E. Tuiksoo arutab K. Pettaiga juba korteri 101 sisustusega seotud küsimusi. K. Pettai küsib 13.04.2005. a E. Tuiksoole adresseeritud e-kirjas, millal saaks ta tulla siselahendusi valima ning küsib, kas E. Tuiksoo soovib spoonitud siseuksi, mille valimise puhul sisekujundus kallineb või jäävad projektijärgsed valged siseuksed. E. Tuiksoo teatab 13.04.2005. a e-kirjas, et ta soovib neid uksi ja tuleb uuel nädalal. 13.04.2005. a e-kirjas küsib K. Pettai E. Tuiksoolt, kas uksed peavad tulema tammespooniga või saarespooniga ning E. Tuiksoo vastab 14.04.2005. a, et talle meeldib heledam puidu toon ja seega sobib talle see, kumb heledam on. K. Pettai teatab, et põrandaks saab saareparkett ja uksed saarespooniga (kd 126, lk 136-137). 09.05.2005. a e-kirjas teatab K. Pettai E. Tuiksoole, et ehituse järk on sealmaal, et vajatakse E. Tuiksoo korteri siseviimistluse tabelit ning selleks tuleb E. Tuiksool minna kontorisse. 11.05.2005. a e-kirjas vastab Ester Tuiksoo Kaire Pettaile, et talle sobiks kohtumiseks järgmine päev e. 12.05.2005. a kell 11.30 (kd 126, lk 148). Edasistest e-kirjades ilmneb, et E. Tuiksoo on käinud K. Pettai juures korteri C6-4 (edaspidi korter nr 101) siselahendusi otsustamas, nagu eelmise päeva e-kirjas kokku oli lepitud. 12.05.2005. a K. Pettai saadab nimelt e-kirjaga E. Tuiksoole korteri C6-4 kohta käiva tabeli pealkirjaga „Viimistluspaketi ja lisavõimaluste maksumus“. Tellijaks on märgitud Ester Tuiksoo. Tabelis on kirjeldatud korteri viimistluspakett (kd 126, lk 152-153). Eeltoodud E. Tuiksoo ja K. Pettai vahelisest kirjavahetusest ilmneb, et E. Tuiksoo osales aktiivselt korteri C6-4 viimistluse valikul ning teda käsitletakse AS Merko Ehitus töötajate poolt isikuna, kellele on korter broneeritud. K. Pettai küsib 16.05.2005. a e-kirjas E. Tuiksoole, kas ta võib materjalide tabeli saata ehitusele edasi, millele E. Tuiksoo vastab jaatavalt (kd 126, lk 156).

282(300)

16.05.2005. a e-kirjaga edastab K. Pettai korteri C6-4 viimistluspaketi ja lisavõimaluste maksumuse tabeli R. Virunurmele. Tabelist ilmneb, et E. Tuiksoo valitud siseviimistluse osas kallines korteri viimistluspakett 7200 krooni võrra (kd 126, lk 154-155). 11.07.2005. a e-kirjas teatab K. Pettai E. Tuiksoole, et tal on võimalik külastada oma pooleliolevat korterit 13.07.2005. a (kd 126.k 161). 22.08.2005. a on K. Pettai saatnud E. Tuiksoole e-kirja, et E. Tuiksood oodatakse ehitusobjektile 25.08.2005. a, et korteri ehitustöid üle anda ja korterit näitab projektijuht R. Tõnisalu. E. Tuiksoo vastab, et ta on kuni 30.08.2005. a Eestist ära. K. Pettai vastab samal päeval e-kirjaga, et E. Tuiksoo võib tulla 31.08.2005. a ehitusele ja küsigu R. Virunurme (kd 126, lk 171). 04.10.2005. a on K. Pettai saatnud E. Tuiksoole e-kirja teatades, et korter ja maja on valmis ehitatud ja E. Tuiksool on võimalus saada kätte võtmed ja korteri dokumentatsioon objektijuht A. Suppi käest. Ta palub E. Tuiksool leppida kokku aeg, millal minna võtmete järele. Ühtlasi teatab ta, et korteri C6-4 uus number on 101. Ja et selle korteri parkimiskoha number on 102. 21.10.2005. a on E. Tuiksoo vastanud K. Pettai 04.10.2005. a e-kirjale teatades, et on Eestist ära ja palub pikendust suhtlemiseks. K. Pettai vastab 21.10.2005. a, et sobib ja võtku E. Tuiksoo siis ühendust, kui soovib korteri võtmeid ja korteri dokumente. 21.11.2005. a on K. Pettai kirjutanud e-kirja E. Tuiksoole küsimusega, kas viimane on huvitatud võtmete saamisest ning E. Tuiksoo on 30.11.2005, teatanud, et soovib veel aega ja soovib suhelda 7.12.2005. a (kd 126, lk 176-177). Eeltoodud kirjale vastab K. Pettai, et suhelgu E. Tuiksoo siis otse R. Virunurmega ning edastab talle R. Virunurme mobiiltelefoni numbri. 11.04.2006. a on K. Pettai saatnud E. Tuiksoole e-kirja, millest ilmneb, et E. Tuiksoo on valinud korteri nr 61 VII korrusel. Samuti nähtub, et korteri on üle andnud E. Tuiksoole Relica. K. Pettai teatab e-kirjas, et korter nr 61 juurde käib parkimiskoht nr 117, samuti küsib K. Pettai E. Tuiksoolt, kas viimane soovib ka panipaika. 12.04.2006. a on E. Tuiksoo K. Pettaile vastanud, et tänab senise asjaajamise eest ja panipaigast huvitatud ei ole (kd 126, lk 183). Seega selgub E. Tuiksoo ja K. Pettai vahel 11. ja 12.04.2004. a peetud kirjavahetusest, et aprillis 2006. a on E. Tuiksoo otsustanud seni valitud korteri nr 101 asemel valida korteri nr 61 koos parkimiskohaga. E. Tuiksoo on kohtuistungil väitnud, et temal kadus huvi 2005 aasta lõpus korteri nr 101 vastu ja et maaklerid olid talle pakkunud korterit nr 61, millest senine ostja oli loobunud. Siinkohal tuleb märkida, et kriminaalasjas on kindlaks tehtud, et korter 61, ehitusaegse tähisega B4-7, oli märgitud Rävala pst 19 maja müügitabelites kuni selle valimiseni E. Tuiksoo poolt broneerituks T. Annusele. Kohtukolleegium käsitles juba eespool K. Pettai töökohast leitud tabelitele, mis seda seisukohta kinnitavad. K. Pettai arvuti vaatlusel on leitud K. Pettai e-kiri 26.10.2005. a M. Raigole, mille manuseks Rävala 19 korterite tabel seisuga 31.05.05. a. Tabeli kohaselt on B4-7 (krt 33) broneeritud L. Kiivitile märkusega „leping“. Korter B7-1 (krt 61) on broneeritud Toomasele ning korter C6-4 (krt 101) on broneeritud E. Tuiksoole (kd 126, lk 113-116).

283(300)

06.09.2005. a on K. Pettai saatnud R. Virunurmele e-kirja, milles kirjutab, et Toomas palus lugeda B7-1 (edaspidine korter 61) üle antuks, millele R. Virunurm vastab, et see on tore (kd 126, lk 187). Seega selgub eelkäsitletud tõenditest, et Rävala pst 19 maja ehitusperioodil alates 2005 aasta kevadest oli korter C6-4 so korter 101 broneeritud E. Tuiksoole ja korter B7-1 so korter 61 oli broneeritud T. Annusele, mille viimane lasi lugeda 06.09.2005. a üle antuks. Vastavalt T. Annuse ja E. Tuiksoo vahelisele kokkuleppele oli E. Tuiksool võimalus valida ilma lepinguta algselt talle broneeritud korter nr 101 ja 10.04.2006. a otsustas E. Tuiksoo vastavalt kokkuleppele T. Annusega valida seni T. Annuse nimele broneeritud ja T. Annuse korraldusel 06.09.2005. a üle antud korteri nr 61. 01.11.2005. a K. Pettai saadetud meilist selgub, et Rävala maja on valmis ja kortereid seal enam pakkuda ei ole (kd 126, lk 117). 05.12.2005. a on K. Pettai saatnud T. Kuusikule e-kirja korterite müügiseisu, milles teatab, et Rävala kortereid kokku 110, müümata jääb Annuse korraldusel 3 tk, mis jäävad Merkole. (kd 126, lk 118). 27.12.2005. a on K. Pettai saatnud A. Kernerile e-kirja manusena lisatud tabeli „Rävala seisuga 27.12.2005. a K. Pettai on kirjutanud: Müümata on korterid B4-7 (so krt 33), B7-1(so korter 61) ja C6-4 (so korter 101) (kd 126, lk 124-126). 09.10.2007. a jälitusprotokollis on kajastatud T. Annuse ja E. Tuiksoo vaheline suhtlemine.. Sellest nähtub, et 10.04.2006. a kell 18.23 on E. Tuiksoo püüdnud T. Annusega kokku saada, kuid T. Annus ei vastanud telefonile. Samal päeval 10.04.2006. a kell 20.15 helistab T. Annus E. Tuiksoole tagasi. E. Tuiksoo teatab T. Annusele, et valis teise variandi ning sai võtmed ka juba kätte. Samuti lepivad nad kokku, et räägivad kolmapäeval edasi (kd 8, lk 275-276). 12.04.2006. a kell 7.13 helistab E. Tuiksoo T. Annusele ning E. Tuiksoo teatab, et on ministeeriumis ning T. Annus võib temaga kohe kohtuda. T. Annus vastab, et tuleb kohe (kd 8, lk 276-277). Kõnest nähtub, et T. Annus läheb E. Tuiksoo juurde ministeeriumisse. Samal ajal helistavad ka K. Pettai ja T. Annus ning K. Pettai teatab T. Annusele, et E. Tuiksoo võttis nüüd selle seitsmenda ja parkimiskohaga ja panipaiku ei võtnud ning K. Pettai küsib, kas vormistamise ütleb Teet ja Annus vastab, et on vaja panna notariajad kõigile kolmele korterile ja et Teet teab. Kõne lõpuosas selgub, et T. Roopalu käest peab K. Pettai saama andmed kolme korteriga seotud lepingu tegemiseks (kd 8, lk 277-278). Eeltoodust nähtub, et E. Tuiksoo ja T. Annuse vahelise kokkuleppe kohaselt andis T. Annus E. Tuiksoole altkäemaksu esemena üle E. Tuiksoo ebaseadusliku ametialase teo eest 10.04.2006. a korteri Rävala pst 19-61 koos parkimiskohaga ilma lepinguta ja andis võimaluse seda tasuta kasutada. Altkäemaksu andmise varjamiseks oli juba korteri üleandmisel otsustatud see vormistada AS Merko Ehitusest nö välja võimaliku variisiku nimele. Eelkirjeldatud kõnest ilmneb, et juba 2 päeva pärast E. Tuiksoo poolt korter 61 valimist arutavad T. Annus ja K. Pettai nimetatud korteri vormistamist ühiselt koos korteritega nr 101 ja nr 33. Samuti nähtub tõenditest, et nende korterite AS Merko Ehitusest välja vormistamist organiseerib T. Roopalu. K. Pettai arvuti kõvakettalt leiti asukohast My Documents/kpettai/Merko/Toomasele.doc dokument, milles on kirjeldatud Rävala pst 19 kolme korterit so nr 61, 101 ja nr 33. Korter number 61 osas on märgitud, et korter võeti kasutusele 10.04.2006. a. Korter nr 101 osas on märgitud, et see on vaba. Korter nr 33 osas on märgitud, et seda kasutatakse. (kd 126, lk 50). K. Pettai arvuti vaatluse protokollist selgub, et 03.05.2006. a on K. Pettai saatnud K. Kiviorgi aadressile e-kirja manusega „Toomasele.doc“, kirjutades. Sorry, Rävala objekte on 3 korterit ja

284(300)

veel parkimised ja panipaigad, saadan sulle andmed. Kirja manuseks olev dokument Toomasele.doc, on sama dokument, mida eelnevalt käsitleti ja milline oli leitud ka dokumentide vaatlusel K. Pettai arvutist. Selles dokumendis on kirjas korterite 61, 101 ja 33 andmed (kd 126, lk 189-191). 04.05.2006. a saadab K. Kiviorg K. Pettaile e-kirja manusega notariaalsete lepingute projektid. Esimese lepingu projekti kohaselt müüb AS Merko Ehitus T. Roopalule Rävala pst 19 majas asuvad korterid 61, 101 ja 33 ning teine on samade korterite müügilepingu projekt, kus ostja nime ei ole märgitud (kd 126, lk 199-225). 04.05.2006. a saadab K. Pettai notarist saadud lepingu projekti e-kirja manusena edasi Teet Roopalule, kommentaariga: Saadan lepingu projekti. Palun vaata üle valduse punkt. Panime sisse, et võtmed antakse samal päeval kui on lepingu sõlmimine. Tegelikult on kasutamine juba aset leidnud kahe korteri puhul. Kuidas jääb? (kd 126, lk 227-242). 19.06.2006. a on T. Roopalu on saatnud K. Pettaile e-kirja sooviga saada kõikide nende korteriomandite registriosa numbrid, mis Karjatsele müüdi, ka panipaigad ja parkimiskohad (kd 126, lk 262). 25.01.2007. a vaatlusprotokollis on kirjeldatud AS Merko Grupp ja AS Merko Ehituse läbiotsimisel 03.10.2006. a T. Roopalu kabinetist leitud dokumente (kd 106, lk 112-116) Dokumentide hulgas on tabel pealkirjaga „KUSTI“. Tabeli loetelu p.6 all on kirjas Eld-le Räv. 3 asja ostuks 4,8. (kd 106, lk 123). Dokumentide hulgast on leitud Rävala pst 19 asuva 3 korteri so B7-1 uue numbriga 61, C6-4 uue numbriga 101 ja B4-7 uue numbriga 33 andmed (kd 106, lk 124). Tegemist on samasuguse dokumendiga, mida eelnevalt kirjeldati K. Pettai arvutist leituna ja K. Pettai poolt aadressile [email protected] saadetud dokumendiga „Toomasele“. T. Roopalu kabinetist leitud dokumendil on korter 61 juurde kirjutatud käsikirjas „vaba“ , korteri 101 juurde on käsikirjas kirjutatud „minister“ ja korteri 33 juurde on käsikirjas kirjutatud „V. sõbranna“ (kd 126, lk 124). 03.10.2006. a AS-s Merko Ehitus toimunud läbiotsimise käigus võeti ära T. Roopalu arvuti kõvaketas, millest 05.11.2006. a vaatluse käigus tehti T. Roopalu arvuti kõvakettast koopia (kd 104, lk 18-25). 28.11.2006. a vaatlusprotokollis on vaadeldud T. Roopalu arvuti kõvakettalt leitud dokumente (kd 123, lk 1-12). Arvuti kõvaketta vaatlusel on leitud 17.04.2006. a K. Pettai poolt T. Roopalule saadetud e-kiri küsimusega: Kas homme kell 9.00 toimub tehing Rävala projektiga? (kd 125, lk 130). Vaatlusel on leitud ka 25.04.2006. a K. Pettai poolt T. Roopalule saadetud e-kiri teemaga „homne tehing“ tekstiga: Homme kell 16.00 on meil pandud Tiit Sepa juurde aeg. Kas tehing toimub?. Eeltoodud K. Pettai e-kirjale on T. Roopalu vastanud 25.04.2005. a : „Üritasin helistada, aga ei õnnestunud tabada. Kohtun alles homme võimaliku ostjaga, seetõttu peame lükkama tehingu järgmisse nädalasse. Ole hea ja saada mulle palun andmed kõigi kolme asja kohta-üks on minu meelest nn. vaba, palun märgi see ära. Arvatavasti klaarime esimese hooga ära ka seda, mis on kinni.“ (kd 125, lk 133-134). Pärast 26.04.2006. a saadab K. Pettai T. Roopalule e-kirja manusena faili nimetusega „Toomasele.doc“. Manus kujutab endast juba eelnevalt käsitletud dokumenti, mis sisaldab Rävala pst korterite nr 61, korteri 101 ja 33 andmeid. K. Pettailt T. Roopalule saadetavas dokumendis on korteri 61 juurde märgitud „võeti kasutusele 10.04.2006“, korteri nr 101 juurde on märgitud „vaba“ ja korteri nr 33 juurde on märgitud „kasutatakse“ (kd 125, lk 135-137). 28.04.2006. a on saatnud K. Pettai T. Roopalule e-kirja küsimusega, kas notari aeg notar Tarvo Puri juures sobib ja T. Roopalu on vastanud sellele samal päeval e-kirjaga, et sobib ning teatab, et

285(300)

las notar saadab lepingu projekti. Kirjavahetusest selgub, et korterite ostjaks saab Karjatse (kd 125, lk 133-139). 04.05.2007. a vaatlusprotokollis on kajastatud 16.10.2006. a AS Merko Ehituse läbiotsimisel raamatupidaja kabinetist võetud ja A. Laguse poolt allkirjastatud dokumendid (kd 107, lk 48-49), sh Rävala pst 19 asuva kolme korteri 101, 61 ja 33 korteriomandite müügileping ja asjaõigusleping. Selle 05.05.2006. a lepingu kohaselt müüs AS Merko Ehitus eelnimetatud kolm korteriomandit P. Karjatsele koguhinnaga 4 772 150 krooni (kd 115, lk 63-76). 12.01.2007. a Harju Maakohtu Kinnistusosakonna vastusena on kriminaalasja materjalide juurde lisatud Rävala pst 19 korteriomandite müügileping ja asjaõigusleping (kd 115, lk 41-89). Selle 30.06.2006. a lepingu kohaselt on P. Karjatse ja S. Karjatse müünud Rävala pst 19 asuvad kolm korterit 101, 61 ja 33 E. Astoverile koguhinnaga 5 000 000 krooni (kd 115, lk 48-59). 08.05.2006. a on P. Kaire saatnud T. Roopalule e-kirja tekstiga „Rävala pst 19 korter 101 dokumentatsioon ja võtmed on Relica Virunurme käes, tema annab ka valduse üle kui vaja.“ 15.06.2006. a on M. Mugur saatnud T. Roopalule e-kirja tekstiga „Mina pakuksin järgmised tehinguhinnad välja“ (kokku 5 000 000) ning e-kirjas on ka toodud korterite 61, 33 ja 101 andmed ja hinnad ning panipaikade ja parkimiskohtade hinnad (kd 125, lk 166). Kirjavahetusest nähtub, et 14.06.2006. a on M. Mugur reserveerinud notar Tarvo Puri juures aja 26.06.2006. a ning märkinud, et tehinguks on müügileping, millega müüakse Rävala pst korterid 33,61 ja 101 ja müüjaks on P. Karjatse ja ostjaks E. Astover ning hind on 5000 000 kõikide korteriomandite eest kokku. M. Mugur märgib e-kirjas notarile, et proportsioonid samad, mis mai alguses samade korterite müümisel Merkolt P. Karjatsele (kd 125, lk 166-167). T. Roopalu e-kirjadest selgub, et juunis 2006 on ta suhelnud M. Muguri, K. Pettai ja I. Raagiga 26.06.2006. a toimuva korteritehingu ja selle rahastamise osas ning e-kirjadest selgub, et E. Astover ei maksa 26.06.2006. a tema ja P. Karjatse vahel toimuvas tehingus Rävala pst korterite eest ise 5 000 000 krooni, vaid raha selleks tuleb K. Uusilt (kd 125, lk 173-185). Eeltoodud tõenditest ilmneb, et tehingud Rävala pst 19 korteritega 33, 61, 101 olid korraldatud AS Merko Ehituse töötajate poolt ning nende korterite P. Karjatse ning E. Astoveri nimele oli teostatud selleks, et varjata L. Kiivitile korteri 33 ja E. Tuiksoole korteri 61 tasuta kasutamisse andmise asjaolusid. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et selleks vormistati korter müügitehinguna 05.05.2006. a AS-lt Merko Ehitus T. Annusega seotud isikule P. Karjatsele hinnaga 1 624 650 krooni ning 30.06.2006. a T. Annusega seotud isikule E. Astoverile hinnaga 1 700 000 krooni. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et E. Tuiksoo kasutas tasuta Rävala pst 19 korteriomandit 61 perioodil 10.04.2006. a kuni 05.10.2006. a, ilma et oleks AS-le Merko Ehitus tasunud korteri müügihinda või selle kasutamise eest. Kriminaalasjas on ka tuvastatud, et 10.04.2006. a anti vastavalt E. Tuiksoo ja T. Annuse kokkuleppele AS Merko Ehituse töötaja R. Virunurme poolt E. Tuiksoole üle korter nr 61 koos parkimiskohaga, kõigi võtmetega ning dokumentidega, fikseeriti arvestite näidud ja vormistati üleandmise-vastuvõtmise akt. Sellega on lükatud ümber E. Tuiksoo kohtus esitatud väited, nagu saanuks ta vaid ühe võtme korteriga tutvumas käimiseks ja see võti oli tema käes vaid mõned nädalad. K. Pettai poolt 26.04.2006. a T. Roopalule saadetud e-kirjas on E. Tuiksoole üle antud korteri osas kirjas „võeti kasutusele 10.04.2006“ (kd 125, lk 135-137).

286(300)

E. Tuiksoo teatab 05.10.2006. a T. Annusele, et ta kavatseb loobuda Rävala pst 19 korterist 61. Märkimist väärib siinjuures, et telefonikõne korterist loobumise osas on tehtud pärast käesoleva kriminaalasja raames 03.10.2006. a AS Merko Ehitus toimunud läbiotsimisi ning E. Tuiksoo ütlustest ei ilmne kuidagi tema poolt kohtuistungil väidetu selle kohta, justkui ta oleks juba ammu võtmed ja muu temale 10.04.2006. a korteri üleandmise-vastuvõtmise käigus antu kellelegi tagastanud. Käsitletud tõenditega on ümber lükatud ka T. Annuse väited selle kohta, et tema ei teadnud E. Tuiksoo suhtlusest Rävala pst 19 maja korterite teemal maakleritega. Kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et T. Annuse korraldusel pakuti E. Tuiksoole nii Rävala pst 19 korterit 101 kui ka hiljem T. Annuse nimele broneeritud korterit 61. T. Annuse korraldusel altkäemaksu andmise varjamiseks organiseeriti Rävala pst 19 korterite 61, 33 ja 101 vormistamine P. Karjatse nimele ja hiljem E. Astoveri nimele. 22.05.2006 vaatlusprotokollis on kajastatud 2006 aasta maikuus kinnisvaraportaal CITY 24 kohaselt Rävala 19 korterite rendihinnad. Vaatlusprotokolli lisadena 7 ja 8 toodud Rävala pst 50 m2 suuruse korteri puhul on rendihind 8 500 krooni kuus ja 70m2 suuruse korteri puhul 12 000 krooni kuus (kd 115, lk 11-12 ja 36-39). Arvestades Statistikaameti kodulehel kinnisvarabüroode vahendatud üüritehingute alusel toodud eluruumi keskmisi üürihindu kuus Tallinna kesklinna osas aastatel 2005 ja 2006, oleks E. Tuiksoo pidanud Rävala pst 19-61 korteriomandi kasutamise eest tasuma ajavahemikul 10.04.2006-05.10.2006. a kokku vähemalt 42 830 krooni ehk 2737,34 eurot. Seega on kohtumenetluses kogutud tõenditega tuvastatud, et T. Annus andis E. Tuiksoole altkäemaksuna üle ja E. Tuiksoo võttis vastu AS Merko Ehitus kontserni kuuluva ettevõtte poolt ehitatud korteri Tallinnas Rävala pst 19-61 määramata ajaks tasuta kasutusse. E. Tuiksoo kasutas korterit ajavahemikul 10.04.2006-05.10.2006. a. Seega kujunes T. Annuse poolt E. Tuiksoole ebaseadusliku teo eest altkäemaksu esemena üle antava hüve suuruseks 42 830 krooni ehk 2737,34 eurot. Lähtuvalt eeltoodust on E. Tuiksoole etteheidetud tegu T. Annuselt altkäemaksu võtmises tõendatud ning süüdistuses õigesti kvalifitseeritud. T. Annusele etteheidetud tegu on õigesti kvalifitseeritud altkäemaksu andmisena vähemalt teist korda, sest erinevat liiki altkäemaksu on antud erinevatele isikutele, so V. Reiljanile, K. Kangurile ja E. Tuiksoole. Seega seisneb T. Annusele esitatud süüdistuse kohaselt korduvus mitmes jätkuvas kuriteos. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium T. Annuse kaitsja apellatsiooni vastuväitega, et tegemist võiks olla KarS § 298 lg 1 lihtkoosseisuga. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et E. Tuiksoole altkäemaksu andes lähtus T. Annus AS E.L.L. Kinnisvara huvidest. T. Annus on alates 28.06.1996. a AS Merko Grupp juhatuse liige ja aktsionär, alates 31.03.1997. a AS-i Merko Ehitus (äriregistri kood 10068022, praegune AS Järvevana) nõukogu liige ja alates 24.05.1999. a E.L.L. Kinnisvara ASi nõukogu liige. Seega T. Annus oli juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1 tähenduses ja tegutsedes E.L.L. Kinnisvara AS-i huvides lubas ja andis eelpool kirjeldatud vara põllumajandusminister E. Tuiksoole, et E. Tuiksoo põllumajandusministrina kasutaks ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit ning teeks Põllumajandusministeeriumile rendipindade leidmise konkursil põhjendamatuid eelistusi ning rendileping sõlmitaks AS Merko Grupp tütarettevõttega E.L.L .Kinnisvara AS. Vastavalt AS Merko Grupp ja tema tütarettevõtete sisesele tööjaotusele kuulus pikaajaliste rendilepingute täitmine E.L.L. Kinnisvara AS-i pädevusse. Vastavalt E.L.L. Kinnisvara AS põhikirja (kinnitatud 04.01.2001. a üldkoosoleku otsusega) p 3.1.2 ja 3.1.4 on E.L.L. Kinnisvara AS tegevusaladeks

287(300)

kinnisvara haldamine ning bürooteenuste osutamine. Seega E.L.L. Kinnisvara AS-i eesmärk oli Põllumajandusministeeriumile ruumide rentimisega tulu teenida. Kuivõrd T. Annus tegutses AS-i E.L.L Kinnisvara huvides, on AS E.L.L. Kinnisvara altkäemaksuandjaks vastavalt KarS § 14 ja § 298 lg 3. 6.48 KarS §-des 294 ja 298 sätestatud altkäemaksu andmise ja võtmise süüteokoosseisud eeldavad subjektiivsete tunnuste poolest tahtlust, kusjuures süüteokoosseis on täidetud, kui isik paneb süüteokoosseisule vastava teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et T. Annus, T. Pedjasaar, E. Vettus, T. Liblik ja E. Tuiksoo altkäemaksu andes ja K. Kangur ning V. Reiljan altkäemaksu võttes tegutsesid kindlal eesmärgil, so kavatsetult. Altkäemaksu võtjate eesmärgiks oli saada oma ametialase ebaseadusliku teo eest vara või muud soodustust. Altkäemaksu andjate eesmärgiks oli ametiisikule vara või soodustuse andmisega kallutada teda ebaseadusliku teo toimepanemisele. Siinkohal juhindub kohtukolleegium ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. märtsi 2005. a otsuses nr 3-1-1-141-04 märgitud seisukohast, et kavatsetuse puhul ei ole koosseisupärane tagajärg mitte ainult isiku teo eesmärgiks, vaid ühtlasi selleks sisemiseks põhjuseks, miks isik üldse teo toime paneb, so toimepanijat liikumapanevaks jõuks. Süüdistatavate süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtukolleegium käesolevas kohtuasjas ei tuvastanud. 4.49 Seega tuleb V. Reiljan süüdi mõista altkäemaksu võtmises vähemalt teist korda, so ametiisikuna talle vähemalt teist korda vara ja soodustuse lubamisega nõustumises ning soodustuse ja vara vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et tema ametiisikuna on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et jätab selle toime panemata edaspidi, so KarS §-s 294 lg 2 p-s 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

K. Kangurit süüdi mõista altkäemaksu võtmises vähemalt teist korda ja suures ulatuses, so ametiisikuna talle vähemalt teist korda ja suures ulatuses vara või muu soodustuse lubamisega nõustumises ja vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et ta on oma ametiseisundit ära kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on jätnud seadusega lubatud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, so KarS § 294 lg 2 p 1 ja 4 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

T. Annus süüdi mõista altkäemaksu andmises vähemalt teist korda, s.o ametiisikule vähemalt teist korda vara või muu soodustuse lubamises või andmises vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et jätab selle toimepanemata edaspidi, so KarS § 298 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. T. Pedjasaar süüdi mõista altkäemaksu andmises, so ametiisikule soodustuse lubamises ja andmises vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit ära kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on jätnud seadusega lubatud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, so KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. T. Pedjasaar süüdi mõista suures ulatuses altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises, so ainelise ja vaimse kaasabi osutamises ametiisikule suures ulatuses altkäemaksu võtmisel, mis seisnes ametiisiku poolt suures ulatuses soodustuse vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et ametiisik on

288(300)

toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime oma ametiseisundit kasutades seadusega mittelubatud teo või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et jätab selle toimepanemata edaspidi, so KarS § 22 lg 3 ja § 294 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. E. Vettus süüdi mõista altkäemaksu andmises, so ametiisikule vara lubamises või andmises vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit ära kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on jätnud seadusega lubatud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, s.o KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

T. Libliku süüdi mõista altkäemaksu andmises vähemalt teist korda, so ametiisikule vara või muu soodustuse lubamises või andmises vähemalt teist korda vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit ära kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on jätnud seadusega lubatud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, so KarS § 298 lg 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

E. Tuiksoo süüdi mõista altkäemaksu võtmises, so ametiisikuna talle vara lubamisega nõustumises ja vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et ta on ametiseisundit ära kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on jätnud seadusega lubatud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, so KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

AS Merko Ehitus süüdi mõista altkäemaksu andmises juriidilise isiku poolt vähemalt teist korda, so ametiisikule vähemalt teist korda vara või muu soodustuse lubamises või andmises vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et jätab selle toimepanemata edaspidi, so KarS § 298 lg 4 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. AS E.L.L. Kinnisvara süüdi mõista altkäemaksu andmises, so ametiisikule vara lubamises ja andmises vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit ära kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega mittelubatud teo või on jätnud seadusega lubatud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, so KarS § 298 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. 6.50 Lähtudes eeltoodust kuulub Harju Maakohtu 19. juuni 2012. a kohtuotsus tühistamisele V. Reiljani õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1 järgi, K. Kanguri õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1,4 järgi, T. Annuse õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 298 lg 2 järgi, T. Pedjasaare õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 4 - § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 1 järgi, E. Vettuse õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi, T. Libliku õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 298 lg 2 järgi, E. Tuiksoo süüdistuses KarS § 294 lg 1 järgi, AS Merko Ehitus (käesoleval ajal AS Järvevana) õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 298 lg 4 järgi ja AS E.L.L. Kinnisvara õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 298 lg 3 järgi. Samuti kuulub kohtuotsus tühistamisele osas, millega määrati kindlaks K. Kanguri, T. Pedjasaare, E. Vettuse ja T. Libliku alusetult vahi all viibitud päevade arv. Kohtuotsus kuulub tühistamisele ka osas, millega tühistati Harju Maakohtu 23. jaanuari 2007. a kohtumäärus K. Kangur Maa-ameti peadirektori ametikohalt kõrvaldamise kohta.

289(300)

Kohtuotsus kuulub tühistamisele V. Reiljani, K. Kanguri, T. Pedjasaare, E. Vettuse, T. Libliku, E. Tuiksoo ja AS Merko Ehitus kasuks välja mõistetud õigusabikulude osas. Uue otsusega tunnistada V. Reiljan süüdi KarS § 294 lg 2 p 1 järgi, K. Kangur KarS § 294 lg 2 p 1,4 järgi, T. Annuse KarS § 298 lg 2 järgi, T. Pedjasaar KarS § 294 lg 2 p 4 - § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 1 järgi, E. Vettus KarS § 298 lg 1 järgi, T. Liblik KarS § 298 lg 2 järgi, E. Tuiksoo KarS § 294 lg 1 järgi, AS Merko Ehitus (käesoleval ajal AS Järvevana) KarS § 298 lg 4 järgi ja AS E.L.L. Kinnisvara KarS § 298 lg 3 järgi. 6.51 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavatele karistuse mõistmise küsimust. 6.51.1 KarS § 294 lg 1 kohaselt altkäemaksu võtmise eest karistatakse ühe kuni viieaastase vangistusega. KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 4 kohaselt altkäemaksu võtmise eest vähemalt teist korda või suures ulatuses karistatakse 2 kuni 10 aastase vangistusega. KarS § 298 lg 1 kohaselt altkäemaksu lubamise või andmise eest karistatakse ühe kuni viieaastase vangistusega. Lõike 2 kohaselt sama teo eest, kui see on toime pandud vähemalt teist korda, karistatakse 2 kuni 10 aastase vangistusega. Lõigete 3 ja 4 kohaselt karistatakse nende tegude toimepanemise eest juriidilist isikut rahalise karistusega. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhjendama. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et nimetatud säte kohustab otsuses põhjendama vangistuse, kui äärmise abinõu kohaldamist alternatiivse sanktsiooni korral. Samuti seda, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama (näiteks otsustes nr 3-1-1-14-02 ja 3-1-1-138-04). Eeltoodust nähtub, et käesolevas kriminaalasjas kohtukolleegiumil karistusliigi valikut ei ole, sest seadusandja on näinud nende kuritegude eest ette vaid vangistuse mõistmise. Seega on kohtukolleegiumil kaalutlusõigus vaid süüdistatavatele mõistetava karistusmäära osas. KrMS § 331 lg-te 2 ja 3 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Ringkonnakohus laiendab kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Kuna prokurörid on taotlenud kõikide süüdistatavate suhtes mõistetud karistuse KarS § 73 lg 1,3 alusel kohaldamata jätmist ja kohtukolleegium on seotud apellatsiooni piiridega, siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks süüdistatavatele mõistetud vangistuse kohaldamata jätmist motiveerida. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 6.51.2 Prokurörid on taotlenud mõista V. Reiljanile karistuseks 4 aastat vangistust, so alla KarS § 294 lg 2 keskmist määra, mis jätta KarS § 73 lg 1,3 alusel osaliselt tingimisi kohaldamata 4 aastase katseajaga. V. Reiljani süü suuruse hindamisel arvestab kohtukolleegium eelkõige seda, et tegemist on ministriga, so kõrgema riigiametnikuga, kelle otsustused toimivad üle kogu riigi. Nii nähtub

290(300)

kriminaalasja materjalidest, et V. Reiljani ebaseaduslik tegevus maadevahetuse käigus ei piirdunud mitte ainult Tallinna linnaga, vaid sobilikke kinnistuid otsiti kogu riigist. Tegutseti äärmise konspireeritusega ja kuriteoplaan oli detailselt läbi mõeldud, milles igal süüdistataval, sh V. Reiljanil oli täita oma roll. Seetõttu kestis ebaseaduslik tegevus pikka aega. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et V. Reiljani süü on suur. Kohtukolleegium V. Reiljani karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Enne käesoleva kuriteo toimepanemist V. Reiljan kuritegusid toime pannud ei ole. Kohtukolleegiumil puudub alus arvata, et V. Reiljan jätkaks edaspidi kuritegude toimepanemist. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et V. Reiljanile tuleb mõista vangistus alla sanktsiooni keskmist määra. Konkreetsel mõistetaval karistusmääral peatub kohtukolleegium allpool. Prokurörid on taotlenud ringkonnakohtult V. Reiljanile mõistetava 4 aastase vangistuse KarS § 73 lg 1,3 alusel osaliselt kohaldamata jätmist ning määrata, et V. Reiljanile mõistetavast karistusest tuleb koheselt ära kanda 6 kuud ja ülejäänud osa ei pöörata täitmisele, kui V. Reiljan ei pane 4 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohtukolleegium ei pea sellise taotluse rahuldamist võimalikuks, sest see ei ole kooskõlas karistusseaduse sätete, valitseva kohtupraktika ega Riigikohtu seisukohtadega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 20. veebruari 2007. a otsuses nr 3-1-1-99-06 märkinud, et KarS §-de 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuvalt osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, so igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Valides süüdlase täieliku tingimusliku karistusest vabastamise ja karistuse kandmisest osalise vabastamise vahel, tuleb mõistetud karistusest täielikku vabastamist pidada reegliks ja karistuse osalist ärakandmist erandlikuks. Karistuse teatud osa kohesele ärakandmisele määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus, otsustanud süüdlase karistusest vabastamise, leiab siiski, et katseaja toime võiks konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on see seotud. Seega võib šokivangistuse kohaldamist pidada põhjendatuks, kui kohus jõuab veendumusele, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole põhjendatud pikaajalise reaalse vangistuse kohaldamine, kuid karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on teatud karistuse osa kohene ärakandmine vajalik. Kohtupraktika kohaselt rakendatakse seda karistusliiki eeskätt esmakordselt kohtu all olevate noorte süüdistatavate suhtes. V. Reiljani näol ei ole tegemist alaealisega, keda saaks kohese ja lühiajalise vangistuse kohaldamisega suunata õiguskuulekusele, sest 60-aastasel isikul on väärtushinnangud elu jooksul juba välja kujunenud. Käesolevaks ajaks on V. Reiljan kaotanud oma endise töökoha. Kohtukolleegium loodab, et süüdistatav on oma senise elukogemuse ja hariduse pinnalt võimeline süütegude toimepanemisest hoiduma. Seetõttu ei jaga kohtukolleegium prokuröride seisukohta kohaldada V. Reiljani suhtes lühialalist vangistust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 20. veebruari 2007. a otsuses nr 3-1-1-99-06 ja 26. novembri 2007. a otsuses nr 3-1-1-59-07 märkinud, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Sellest seisukohast juhindudes mõistab kohtukolleegium V. Reiljanile karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust ja määrab, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele kui V. Reiljan ei pane 4 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. V. Reiljanile lõpliku karistuse mõistmisel ei saa jätta tähelepanuta, et Harju Maakohtu 19. mai 2009. a otsusega tunnistati ta süüdi KarS § 293 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ja mõisteti karistuseks 2 aastat 3 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg 1,3 alusel tingimisi kohaldamata 3 aastase katseajaga. Seega on käesolevaks ajaks V. Reiljanile määratud katseaeg möödunud ja karistus kantud. Käesolevas

291(300)

kohtuotsuses käsitletavad kuriteod on toime pandud enne eelmist kohtuotsust. Seega on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga KarS § 65 lg 1 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 2010. a otsuses nr 3-1-1-66-10 on asutud seisukohale, et nimetatud kogumi olemasolu ei sõltu sellest, kas mõni kogumi moodustava kuriteo eest mõistetud karistus on kantud või mitte, määrav on üksnes kuriteo toimepanemise aeg. Riigikohus on leidnud, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud karistusest lõplikult vabastatud. Riigikohus on selgitanud, et kirjeldatud asjaolud tuleb viimases kohtuotsuses selgesõnaliselt ära märkida. Niimoodi toimides täidab kohus, kes isiku kuritegusid viimasena arutab, KarS § 65 lg-s 1 sätestatud liitkaristuse moodustamise kohustuse ja teeb isikule mitme kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse osas ühtse kohtuotsuse. Lähtudes eeltoodust leiab kohtukolleegium, et V. Reiljanile käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust tuleb KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendada Harju Maakohtu 19. mai 2009 otsusega mõistetud 2 aasta 3 kuu vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõista 5 aastat 9 kuud vangistust. Karistusest lugeda kantuks Harju Maakohtu 19. mai 2009 otsusega V. Reiljanile mõistetud 2 aastat 3 kuud vangistust. V. Reiljanil lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui V. Reiljan ei pane 4 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 6.51.3 Prokurörid on taotlenud mõista K. Kangurile karistuseks 5 aastat vangistust, so KarS § 294 lg 2 keskmise määra lähedase karistusega, mis jätta KarS § 73 lg 1,3 alusel osaiselt tingimusi kohaldamata 5 aastase katseajaga. Ka K. Kanguri süü suuruse hindamisel arvestab kohtukolleegium eelkõige seda, et tegemist on ameti peadirektoriga, so kõrgema riigiametnikuga, kelle otsustused maaküsimustes toimivad üle kogu riigi. V. Kanguri ebaseaduslik tegevus maadevahetuse käigus hõlmas kogu riigi territooriumi. Tegutseti äärmise konspireeritusega ja kuriteoplaan oli detailselt läbi mõeldud, milles V. Kanguril oli täita keskne roll. Ebaseaduslik tegevus kestis pikka aega. Tema tegevuses on tuvastatud kaks koosseisulist raskendavat asjaolu, so korduvus ja suur ulatus. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et K. Kanguri süü on suur. Kohtukolleegium K. Kanguri karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Enne käesoleva kuriteo toimepanemist K. Kangur kuritegusid toime pannud ei ole. Kohtukolleegiumil puudub alus arvata, et K. Kangur jätkaks edaspidi kuritegude toimepanemist. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et K. Kangurile tuleb mõista sanktsiooni keskmise määra lähedane vangistus. Ka K. Kanguri näol ei ole tegemist alaealisega, keda saaks kohese ja lühiajalise vangistuse kohaldamisega suunata õiguskuulekusele, sest 44-aastasel isikul on väärtushinnangud elu jooksul juba välja kujunenud. K. Kangur on kaotanud oma senise töökoha. Lisaks sellele viibis K. Kangur eelvangistuses ja on kohtukolleegiumi hinnangul nö šokivangistuse juba ära kandnud. Kohtukolleegium loodab, et K. Kangur on oma senise elukogemuse ja hariduse pinnalt võimeline süütegude toimepanemisest hoiduma. Seetõttu ei jaga kohtukolleegium prokuröride seisukohta kohaldada K. Kanguri suhtes lühialalist vangistust. Kuna tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem, mõistab kohtukolleegium K. Kangurile karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust ja määrab, et mõistetud vangistust ei pöörata KarS § 73 lg 1,3 alusel täitmisele kui K. Kangur ei pane 5 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

292(300)

6.51.4 Prokurörid on taotlenud mõista T. Annusele karistuseks 3 aastat vangistust, so KarS § 298 lg 2 alammäära lähedase karistusega, mis jätta KarS § 73 lg 1,3 alusel osaliselt tingimisi kohaldamata 3 aastase katseajaga. T. Annuse süü suuruse hindamisel arvestab kohtukolleegium seda, et tegemist on asutuse juhiga, kes andis enam kui kaks korda altkäemaksu kõrgematele riigiametnikele. Tegutseti äärmise konspireeritusega ja kuriteoplaan oli detailselt läbi mõeldud, milles T. Annusel oli täita oma osa. Ebaseaduslik tegevus kestis pikka aega. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et T. Annuse süü on suur. Kohtukolleegium T. Annuse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Enne käesoleva kuriteo toimepanemist T. Annus kuritegusid toime pannud ei ole. Kohtukolleegiumil puudub alus arvata, et T. Annus jätkaks edaspidi kuritegude toimepanemist. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et T. Annusele tuleb mõista sanktsiooni alammäära lähedane karistus. Ka T. Annuse näol ei ole tegemist alaealisega, keda saaks kohese ja lühiajalise vangistuse kohaldamisega suunata õiguskuulekusele, sest 52-aastasel isikul on väärtushinnangud elu jooksul juba välja kujunenud. Kohtukolleegium loodab, et ka tema on oma senise elukogemuse ja hariduse pinnalt võimeline süütegude toimepanemisest hoiduma. Seetõttu ei jaga kohtukolleegium prokuröride seisukohta kohaldada T. Annuse suhtes lühialalist vangistust. Kuna tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem, mõistab kohtukolleegium T. Annusele karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust ja määrab, et mõistetud vangistust ei pöörata KarS § 73 lg 1,3 alusel täitmisele kui T. Annus ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 6.51.5 Prokurörid on taotlenud mõista T. Pedjasaarele KarS § 298 lg 1 järgi karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust ja KarS § 22 lg 3 -§ 294 lg 2 p 4 järgi 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust, mis jätta KarS § 73 lg 1,3 alusel osaliselt tingimisi kohaldamata 3 aastase katseajaga. Seega taotlevad prokurörid mõista T. Pedjasaarele altkäemaksu andmise eest karistus sanktsiooni keskmises määras ja altkäemaksu võtmisele kaasaaitamise eest sanktsiooni alammääras. T. Pedjasaare süü suuruse hindamisel arvestab kohtukolleegium seda, et ta andis altkäemaksu kõrgemale riigiametnikule ja aitas kõrgema riigiametniku altkäemaksu võtmisele kaasa. Tegemist ei olnud juhuslikku laadi kuriteo toimepanemisega. Tegutseti äärmise konspireeritusega ja kuriteoplaan oli detailselt läbi mõeldud, milles T. Pedjasaarel oli täita oma osa. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et T. Pedjasaare süü ei ole väike Kohtukolleegium T. Pedjasaare karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Enne käesoleva kuriteo toimepanemist T. Pedjasaar kuritegusid toime pannud ei ole. Kohtukolleegiumil puudub alus arvata, et T. Pedjasaar jätkaks edaspidi kuritegude toimepanemist. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et T. Pedjasaarele tuleb mõista KarS § 298 lg 1 järgi karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust ja KarS § 22 lg 3 -§ 294 lg 2 p 4 järgi 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. Ka T. Pedjasaare näol ei ole tegemist alaealisega, keda saaks kohese ja lühiajalise vangistuse kohaldamisega suunata õiguskuulekusele, sest 45-aastasel isikul on väärtushinnangud elu jooksul juba välja kujunenud. Lisaks sellele viibis T. Pedjasaar eelvangistuses ja on kohtukolleegiumi hinnangul nö šokivangistuse juba ära kandnud. Kohtukolleegium loodab, et ka tema on oma senise elukogemuse ja hariduse pinnalt võimeline süütegude toimepanemisest hoiduma. Seetõttu ei jaga kohtukolleegium prokuröride seisukohta kohaldada T. Pedjasaare suhtes lühialalist vangistust.

293(300)

Kuna tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem, määrab kohtukolleegium, et T. Pedjasaarele mõistetud 2 aasta 6 kuu pikkust vangistust ei pöörata täitmisele kui ta ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 6.51.6 Prokurörid on taotlenud mõista E. Vettusele karistuseks 2 aastat vangistust, so KarS § 298 lg 1 alamäära lähedase karistuse, mis jätta KarS § 73 lg 1,3 alusel osaliselt tingimisi kohaldamata 3 aastase katseajaga. E. Vettuse süü suuruse hindamisel arvestab kohtukolleegium seda, et ta andis altkäemaksu kõrgemale riigiametnikule. Tegemist ei olnud juhuslikku laadi kuriteo toimepanemisega. Tegutseti äärmise konspireeritusega ja kuriteoplaan oli detailselt läbi mõeldud, milles E. Vettusel oli täita oma osa. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et E. Vettuse süü on ei ole väike. . Kohtukolleegium E. Vettuse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Enne käesoleva kuriteo toimepanemist E. Vettus kuritegusid toime pannud ei ole. Kohtukolleegiumil puudub alus arvata, et E. Vettus jätkaks edaspidi kuritegude toimepanemist. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et E. Vettusele tuleb mõista karistuseks 2 aastat. Ka E. Vettuse näol ei ole tegemist alaealisega, keda saaks kohese ja lühiajalise vangistuse kohaldamisega suunata õiguskuulekusele, sest 49-aastasel isikul on väärtushinnangud elu jooksul juba välja kujunenud. Lisaks sellele viibis E. Vettus eelvangistuses ja on kohtukolleegiumi hinnangul nö šokivangistuse juba ära kandnud. Kohtukolleegium loodab, et ka tema on oma senise elukogemuse ja hariduse pinnalt võimeline süütegude toimepanemisest hoiduma. Seetõttu ei jaga kohtukolleegium prokuröride seisukohta kohaldada E. Vettuse suhtes lühialalist vangistust. Kuna tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem, määrab kohtukolleegium, et E. Vettusele mõistetud 2 aasta pikkust vangistust ei pöörata täitmisele kui ta ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 6.51.7 Prokurörid on taotlenud mõista T. Liblikule karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust, so KarS § 298 lg 2 alamäära lähedase karistuse, mis jätta KarS § 73 lg 1,3 alusel osaliselt tingimisi kohaldamata 3 aastase katseajaga. T. Libliku süü suuruse hindamisel arvestab kohtukolleegium seda, et ta andis altkäemaksu kõrgemale riigiametnikule. Tegemist ei olnud juhuslikku laadi kuriteo toimepanemisega. Tegutseti äärmise konspireeritusega ja kuriteoplaan oli detailselt läbi mõeldud, milles T. Liblikul oli täita oma osa. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et T. Libliku süü on ei ole väike. Kohtukolleegium T. Libliku karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Enne käesoleva kuriteo toimepanemist T. Liblik kuritegusid toime pannud ei ole. Kohtukolleegiumil puudub alus arvata, et T. Liblik jätkaks edaspidi kuritegude toimepanemist. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et E. Vettusele mõista karistuseks 2 aastat 6 kuud. Ka T. Libliku näol ei ole tegemist alaealisega, keda saaks kohese ja lühiajalise vangistuse kohaldamisega suunata õiguskuulekusele, sest 48-aastasel isikul on väärtushinnangud elu jooksul juba välja kujunenud. Lisaks sellele viibis T. Liblik eelvangistuses ja on kohtukolleegiumi hinnangul nö šokivangistuse juba ära kandnud. Kohtukolleegium loodab, et ka tema on oma senise elukogemuse ja hariduse pinnalt võimeline süütegude toimepanemisest hoiduma. Seetõttu ei jaga kohtukolleegium prokuröride seisukohta kohaldada T. Libliku suhtes lühialalist vangistust. Kuna tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem, määrab kohtukolleegium, et T. Liblikule mõistetud 2 aasta 6 kuu pikkust vangistust ei pöörata täitmisele kui ta ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

294(300)

6.51.8 Prokurörid on taotlenud mõista E. Tuiksoole karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, so KarS § 294 lg 1 alamäära lähedase karistuse, mis jätta KarS § 73 lg 1,3 alusel tingimisi kohaldamata 3 aastase katseajaga. E. Tuiksoo süü suuruse hindamisel arvestab kohtukolleegium seda, et tegemist on ministriga, so kõrgema riigiametnikuga. Tegemist ei olnud hetke ajel toime pandud kuriteoga, vaid kaalutletud otsusega. Tegutseti äärmise konspireeritusega ja kuriteoplaan oli detailselt läbi mõeldud, milles E. Tuiksool oli täita oma osa. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et E. Tuiksoo süü ei ole väike. Kohtukolleegium E. Tuiksoo karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Enne käesoleva kuriteo toimepanemist E. Tuiksoo kuritegusid toime pannud ei ole. Kohtukolleegiumil puudub alus arvata, et E. Tuiksoo jätkaks edaspidi kuritegude toimepanemist. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et E. Tuiksoole tuleb mõista karistuseks 1 aasta 6 kuud, mis jätta KarS § 73 lg 1,3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui ta ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 6.51.9 Prokurörid on taotlenud mõista AS-le Merko Ehitus (käesoleval ajal AS Järvevana) rahaline karistus 250 miljonit krooni, so 1 597 791,21 eurot. Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 44 lg 8 kohaselt võis kohus mõista juriidilisele isikule rahalise karistuse 50 tuhat kuni 250 miljonit krooni. Seega taotlevad prokurörid mõista AS-le Merko Ehitus karistus maksimaalmääras. Käesoleval ajal kehtiva KarS § 44 lg 8 kohaselt võib kohus mõista juriidilisele isikule rahalise karistuse 3200-12 000 000 eurot. Seega on seadusandja juriidilisele isikule mõistetava kahalise karistuse määra oluliselt tõstnud. KarS § 5 lg 3 kohaselt seadusel, mis raskendab karistust, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Seega tuleb AS-le Merko Ehitus karistuse mõistmisel lähtuda kuriteo toimepanemise ajal kehtinud rahalise karistuse määrast. Kohtukolleegium märgib, et analoogselt füüsilisele isikule mõistetava karistusega, on rahaline karistus juriidilisele isikule mõistetav karistus ning sellele kohalduvad karistuse mõistmise üldpõhimõtted, sh arvestamine KarS §-s 56 toodud asjaoludega, juriidilist isikut iseloomustavate andmetega ning lähtumine keskmisest karistusmäärast. Kohtukolleegium peab vajalikuks juriidilistele isikutele karistuse mõistmisel tugineda äriregistris olevatele juriidiliste isikute majandusaasta aruannetele, mis väljendavad juriidilise isiku majanduslikku seisu. Äriregistri andmetest nähtub, et 2004. aasta kujunes Merko Ehituse jaoks edukaks. Kontserni käive kasvas 2003. aastaga võrreldes 14,9% ning oli 3110 miljonit krooni. 98% käibest moodustas ehitustegevus ning 2% muu käive. Kontserni ehitustegevusest olid 82% uusehitused ning 18% renoveerimis- ja rekonstrueerimistööd. 2004. aasta suurematest ehitusobjektidest väärivad mainimist Viru väljaku kaubandus/ärikeskus ja korterid, Muuga kivisöeterminaal, Hansabanka Riia peahoone, hotell-veekeskus Pärnus, Eesti Kunstimuuseum ja hotell Tallink. Seega oli äriregistri andmete kohaselt tegemist majanduslikult eduka ettevõttega. Ettevõte on majanduslikult edukas ka käesoleval ajal. Kohtukolleegium AS Merko Ehitus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Enne käesoleva kuriteo toimepanemist AS Merko Ehitus kuritegusid toime pannud ei ole. Kohtukolleegiumil puudub alus arvata, et AS Merko Ehitus jätkaks edaspidi kuritegude toimepanemist. Eelnevat arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et AS-le Merko Ehitus tuleb mõista rahaline karistus kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 44 lg-s 8 sätestatud keskmises määras, so 798 000 eurot.

295(300)

Seega ei nõustu kohtukolleegium prokuröri taotlusega mõista AS-le Merko Ehitus rahaline karistus KarS § 44 lg 8 maksimaalmääras. Prokurörid ei ole sellise karistuse taotlemist ka kuidagi põhjendanud. 6.51.10 Prokurörid on taotlenud mõista AS-le E.L.L Kinnisvara rahaline karistus 2 miljonit krooni, so 127 823,30 eurot. Äriregistris olevast E.L.L. Kinnisvara kontserni majandusaruandest nähtub, et 2004.aasta realeseerimise müügitulu moodustas 126,9 miljonit krooni ja puhaskasumiks kujunes 66,2 miljonit krooni. Suhteliselt kõrge käibe puhasrentaablus oli tingitud asjaolust, et vastavalt kehtinud seadusandlusele ei loetud käibeks kogukasumist suurt osa andvaid finantstulusid (71%). Samuti oli oluline mõju arendatud projektide madalal keskmisel vakantsil, kus headest asukohtadest ja pindade uudsusest tingituna ei olnud ettevõttel suuri raskusi isegi turul ülepakkumisfaasis olevate büroopindade väljaüürimisega. Seega oli ka AS E.L.L. Kinnisvara näol tegemist majanduslikult eduka ettevõttega. AS E.L.L. Kinnisvara on majanduslikult edukas ka käesoleval aja. Kohtukolleegium AS E.L.L. Kinnisvara karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Toime on pandud üks kuriteoepisood. Enne käesoleva kuriteo toimepanemist AS E.L.L. Kinnisvara kuritegusid toime pannud ei ole. Kohtukolleegiumil puudub alus arvata, et AS E.L.L. Kinnisvara jätkaks edaspidi kuritegude toimepanemist. Eelnevat arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et AS-le E.L.L. Kinnisvara tuleb mõista rahaline karistus tunduvalt alla KarS § 44 lg-s 8 sätestatud keskmist määra, so 127 823,30 eurot. Seega kohtukolleegium nõustub AS-le E.L.L. Kinnisvara prokuröride poolt taotletud karistusega. 6.52 Prokuröride apellatsioonis taotletakse KarS § 831 lg 1, § 84 ja § 85 alusel K. Kangurilt, V. Reiljanilt ja E. Tuiksoolt välja mõista riigi omandisse summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Millisel KarS §-s 84 loetletud või muul põhjusel konfiskeerimise asendamist taotletakse, ei ole apellatsioonis märgitud. 6.52.1 Vastuseks sellele taotlusele märgib kohtukolleegium, et KarS § 831 lg-s 1 sätestatu kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. KarS § 85 lg 1 kohaselt läheb konfiskeeritu riigi omandisse. Konfiskeerimise kui mittekaristusliku mõjutusvahendi toime on tõkestuslik, olles eeskätt piiratud toimepanijalt ebaseaduslikult saadud vara äravõtmisega. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2008. a otsuses nr 3-1-1-37-07 selgitanud, et olles käsitatav mittekaristusliku mõjutusvahendina, omab konfiskeerimine toime poolest siiski karistuse tunnuseid, tuginedes muu hulgas isiku süüle ja rajanedes sarnaselt karistuse mõistmisega individuaalse vastutuse põhimõttele. See eeldab konkreetsete faktiliste asjaolude kindlakstegemist, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse ja sellega kaasnevate õigusjärelmite aluseks. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2010. a otsuses nr 3-1-1-73-10 märkinud, et süüteoga saadud vara konfiskeerimisel KarS § 831 alusel peab kohus tõendama konfiskeeritava vara pärinemist konkreetsest kuriteost, so üksnes arutatava asja esemeks olev, st süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. Riigikohtu seisukohtadest tuleneb, et süüteoga saadud vara all tuleb käsitleda süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara. Konfiskeerimine on võimalik vaid juhul, kui on tuvastatud, et süüdlane sai kuriteo toimepanemise tulemusena kindlaksmääratud ulatuses vara ja see on kohtuotsuse tegemisel teo toimepanijal reaalselt olemas.

296(300)

6.52.2 KarS § 84 moodustab süüteoga saadud vara konfiskeerimise regulatsiooni (KarS § 831) suhtes erinormi, andes kohtule pädevuse süüteoga saadud vara võõrandamise, äratarvitamise või selle äravõtmise võimatuse või ebaotstarbekuse korral mõista süüdlaselt välja summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Ei ole oluline, millisel põhjusel ei saa süüteoga omandatud vara konfiskeerida. KarS § 84-s toodud loetelu on näitlik. Samas on asendamise kohaldamine kohtu õigus ning kohus peaks küsimuse lahendamisel siiski arvestama, miks on vara äravõtmine osutunud võimatuks - kas see on tahtlikult võõrandatud või näiteks süüdlase tahtest olenematutel asjaoludel hävinenud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2011. a otsuses nr 3-1-1-4-11 ja 20. veebruari 2012. a otsuses nr 3-1-1-1-12 on märgitud, et sarnaselt KarS §-dega 831 ja 832 on konfiskeerimise asendamise eesmärk takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel. Kriminaaltulu äravõtmist puudutava regulatsiooni mõtte kohaselt ei tohi süütegude toimepanek osutuda süüdlase jaoks kasulikuks. KarS §-s 84 märgitu hõlmab nii KarS §-s 831 kui ka §-s 832 toodud konfiskeerimisele kuuluva vara asendamist. Konfiskeerimise asendamine ei ole seega kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg, vaid konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu. KarS § 84 järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui KarS §-de 831 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimisel, sest ka konfiskeerimise asendamisel määratav summa peab vastama konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. 6.52.3 Käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega luges kohtukolleegium tuvastatuks, et E. Tuiksoo sai ebaseadusliku teo eest T. Annuselt altkäemaksuna tasuta kasutusse korteri, mille eest ta oleks tegelikult pidanud tasuma üüri summas 42 830 krooni ehk 2737,34 eurot. Seega on tuvastatud, et E. Tuiksoo sai kuriteo toimepanemise tulemusena kindlaksmääratud ulatuses vara, mistõttu see peaks kuuluma konfiskeerimisele. Kuna aga E. Tuiksoo sai kriminaaltulu 2006. aastal, siis on ta selle rahasumma käesolevaks ajaks ära tarvitanud. Seetõttu nõustub kohtukolleegium prokuröride taotlusega ja mõistab E. Tuiksoolt KarS § 831 lg 1, § 84 ja § 85 alusel välja riigi omandisse konfiskeerimisele kuuluva vara väärtuse, so 2727,34 eurot. 6.52.4 Kohtukolleegium luges tuvastatuks, et K. Kangur sai ebaseadusliku teo eest T. Annuselt altkäemaksuna korteri tasuta sisustuse summas 281 209 krooni ehk 17 972,53 eurot. Seega on tuvastatud, et K. Kangur sai kuriteo toimepanemise tulemusena kindlaksmääratud ulatuses vara, mistõttu see peaks kuuluma konfiskeerimisele. Kuna aga K. Kangur sai kriminaaltulu 2003-2004. aastal, siis on ta selle rahasumma käesolevaks ajaks ära tarvitanud. Seetõttu nõustub kohtukolleegium prokuröride taotlusega ja mõistab K. Kangurilt KarS § 831 lg 1, § 84 ja § 85 alusel välja riigi omandisse konfiskeerimisele kuuluva vara väärtuse, so 17 972,53 eurot. 6.52.5 Prokurörid leiavad, et kuna on tuvastatud, et J. Reiljan sai ebaseadusliku teo eest T. Annuselt altkäemaksuna tasuta kasutusse korteri kolmanda isiku L. Kiiviti kasuks, siis tuleb konfiskeerimisele kuuluva vara väärtus 108 252 krooni ehk 6918,58 eurot KarS § 831 lg 1 ja KarS § 84 alusel välja mõista V. Reiljanilt kui teo toimepanijalt. Ilmselt peavad prokurörid silmas seda, et kuna kolmas isik kasutas tasuta korterit 2005-2006, siis on kriminaaltulu käesolevaks ajaks ära tarvitatud. Kohtukolleegium märkis juba eespool, et konfiskeerimise asendamine KarS § 84 alusel on kohtu õigus, mille kohaldamise puhul tuleb kohtul arvesse võtta ka seda, miks ei ole vara äravõtmine võimalik. Seejuures tuleb arvestada, kas see takistus on tingitud vara tahtlikust võõrandamisest või hävines süüdlase tahtest olenematutel asjaoludel. Kohtukolleegium märgib, et kõnealuse

297(300)

kriminaaltulu sai kohe täies ulatuses enda käsutusse kolmas isik L. Kiivit. V. Reiljan kriminaaltulu enda kätte ei saanud ega osalenud selle äratarvitamises. Kolmandat isikut L. Kiivitit ei ole käesolevasse kriminaalmenetlusse kaasatud ega temalt kriminaaltulu konfiskeerimist KarS § 831 lg 2 p 1 taotletud. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtkolleegium, et antud juhul ei ole põhjendatud V. Reiljanilt välja mõista rahasummat, mis vastaks L. Kiiviti huvides saadud ja tema poolt ära tarvitatud rahasummale, mistõttu kohtukolleegium jätab prokuröride taotluse rahuldamata. 6.52.6 Prokurörid leiavad, et kuna on tuvastatud, et K. Kangur sai ebaseadusliku teo eest T. Liblikult altkäemaksuna võimaluse varjatult investeerida OÜ-sse Saarte Investeering, mille tulemusena K. Kangur teenis 7 814 254 krooni ehk 499 421,86 eurot, siis tuleb konfiskeerimisele kuuluva vara väärtus 108252 krooni ehk 6918,58 eurot KarS § 831 lg 1 ja KarS § 84 alusel välja mõista K. Kangurilt kui teo toimepanijalt.

Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalasjas puuduvad andmed selle kohta, et K. Kanguri poolt varjatult investeeritud kasum oleks OÜ Saarte Investeering või T. Libliku poolt sularahas, pangaülekandega või mingil muul moel K. Kangurile üle antud. Prokurörid märkisid ringkonnakohtus kohtuvaidluses repliigi korras, et nad ei pidanud sellise asjaolu väljaselgitamist vajalikuks. Kohtukolleegium märkis juba eespool, et sellise asjaolu väljaselgitamine ei ole oluline KarS § 294 süüteokoosseisu seisukohast. Küll on see aga vajalik tingimus konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise kohaldamiseks.

Seega puuduvad tõendid selle kohta, et K. Kangur oleks kriminaaltulu enda kätte ei saanud. Kolmandat isikut OÜ Saarte Investeering ei ole käesolevasse kriminaalmenetlusse kaasatud ega temalt kriminaaltulu konfiskeerimist KarS § 831 lg 2 p 1 taotletud.

Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtkolleegium, et ei ole põhjendatud K. Kangurilt välja mõista rahasummat, mis vastaks tema poolt varjatud investeeringust saadud kasumile, mistõttu kohtukolleegium jätab prokuröride taotluse rahuldamata. 6.52.7 Prokurörid leiavad, et kuna on tuvastatud, et K. Kangur sai ebaseadusliku teo eest E. Vettuselt altkäemaksuna 9 965 784 krooni ehk 636 929,68 eurot, siis tuleb konfiskeerimisele kuuluva vara väärtus KarS § 831 lg 1 ja KarS § 84 alusel välja mõista K. Kangurilt kui teo toimepanijalt. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et OÜ Iru Jõekääru osa müüdi alla turuhinna OÜ-le Rahamaa. Puuduvad tõendid selle kohta, et kriminaaltulu oleks K. Kangurile edasi antud. Kolmandaid isikuid ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ega nendelt kriminaaltulu konfiskeerimist KarS § 831 lg 2 p 1 alusel taotletud.

Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et prokuröride taotlus K. Kangurilt 636 929,68 euro väljamõistmiseks ei ole põhjendatud ja jätab selle rahuldamata.

6.52.8 Prokurörid leiavad, et kuna on tuvastatud, et K. Kangur sai ebaseadusliku teo eest T. Pedjasaarelt altkäemaksuna kokku 4 764 875 krooni ehk 304 531,02 eurot, siis tuleb konfiskeerimisele kuuluva vara väärtus KarS § 831 lg 1 ja KarS § 84 alusel välja mõista K. Kangurilt kui teo toimepanijalt.

Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et P. Pedjasaar võimaldas K. Kanguril varjatult investeerida OÜ-s Mell ja OÜ-s Ikaros Grupp. Puuduvad aga tõendid selle kohta, et varjatud

298(300)

investeeringutest saadud kasum oleks K. Kangurile edasi antud. Kolmandaid isikuid ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ega nendelt kriminaaltulu konfiskeerimist KarS § 831 lg 2 p 1 alusel taotletud.

Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et prokuröride taotlus K. Kangurilt 304 531,02 euro väljamõistmiseks ei ole põhjendatud ja jätab selle rahuldamata. 6.53 KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Apelleeritud kohtuotsusega mõisteti Eesti Vabariigilt V. Reiljani, K.Kanguri, T. Pedjasaare, E. Vettuse, T. Libliku, E.Tuiksoo ja AS Merko Ehitus (sealhulgas T. Annuse ja AS E.L.L. Kinnisvara eest) kasuks välja nende poolt tasutud õigusabikulud, sest KrMS § 191 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu õigeksmõistva otsuse ja teeb süüdimõistva kohtuotsuse, siis KrMS § 180 lg 1 alusel tühisb kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse ka süüdistatavate kasuks välja mõistetud õigusabikulude osas ja jätab need süüdistatavate kanda. 6.54 KrMS § 175 lg 1 p 5 kohaselt on kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu menetluskulu. Apelleeritud kohtuotsusega jäeti kaitsjatele kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud riigi kanda, sest süüdistatavad mõisteti neile esitatud süüdistuses õigeks. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu õigeksmõistva otsuse ja teeb süüdimõistva kohtuotsuse, siis tuleb käesoleva kohtuotsusega kaitsjatele kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu süüdistatavatelt välja mõista. Nii kuulub V. Reiljanilt väljamõistmisele 1861,22 eurot, K. Kangurilt 2054,09 eurot, T. Annuselt 2097,35 eurot, T. Pedjasaarelt 781,61 eurot, E. Vettuselt 0,70 eurot, T. Liblikult 70 eurot ja E. Tuiksoolt 204,80 eurot. 6.55 KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskulu süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Kuna tegemist on menetluskuluga, mis ei ole materiaalses mõttes käsitletav karistusena, siis tuleb sundraha väljamõistmisel kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juhtinud sellele asjaolule kohtute tähelepanu 9. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-63-05, 12. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-46-08 ja 16. novembri 2010. a otsus nr 3-1-1-83-10. Kohtukolleegium kuulutab kõikide süüdistatavate suhtes süüdimõistva kohtuotsuse 19. juunil 2013. a. Kõik kuriteod on esimese astme kuriteod. Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2013. a määrusega nr 6 kehtestati tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2013 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 320 eurot. Süüdistatavad mõistetakse süüdi esimese astme kuritegudes. Seega tuleb käesoleva kohtuotsusega igalt süüdistatavatelt välja mõista sundraha 800 eurot. 6.56 KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel T. Pedjasaare määratud kaitsja vandeadvokaat J. Leppiku poolt esitatud taotluse apellatsioonimenetluses kaitsjatasu hüvitamiseks summas 1977,60 eurot (kohtuköide 32, tl 74).

299(300)

KarS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb T. Pedjasaare suhtes KrMS § 337 lõikes 1 punktis 4 nimetatud lahendi, so tühistab kohtuotsuse ja teeb uue otsuse, siis jäävad menetluskulud riigi kanda. 6.57 KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu. V. Reiljani valitud kaitsja vandeadvokaat A. Pilv esitas ringkonnakohtule KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 alusel taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 28 215,50 eurot (kohtuköide 31, tl 103-120, 34. kohtuköide tl 1-3). K. Kanguri valitud kaitsja vandeadvokaat M. Mugu esitas ringkonnakohtule KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 alusel taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 16 872,77 eurot (kohtuköide 31, tl 85-89). T. Annuse, AS Merko Ehitus (käesoleval ajal AS Järvevana) ja AS E.L.L. Kinnisvara valitud kaitsja vandeadvokaat L. Glikman esitas ringkonnakohtule KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 alusel taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 57 486,91 eurot (kohtuköide 30, tl 13-47 ja kohtuköide 31, tl 91-102). E. Vettuse valitud kaitsja vandeadvokaat Ü. Talviste esitas ringkonnakohtule KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 alusel taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 21 336,55 eurot (kohtuköide 31, tl 124-125). E. Vettuse valitud kaitsja vandeadvokaat Ü. Talviste esitas ringkonnakohtule KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 alusel taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 21 336,55 eurot (kohtuköide 31, tl 124-125). T. Libliku valitud kaitsja vandeadvokaat M. Mägi-Rohtmets esitas ringkonnakohtule KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 alusel taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 10 502,82 eurot (kohtuköide 31, tl 141-174). E. Tuiksoo valitud kaitsja vandeadvokaat V. Särgava esitas ringkonnakohtule KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 alusel taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 12 363,23 eurot (kohtuköide 31, tl 121-123). Kohtukolleegium leiab, et arvestades käesolevas kohtuasjas süüdistusepisoodide ja süüdistatavate arvu, kohtuasja mahtu ja keerukust ning ringkonnakohtu istungitele kulunud aega, on kaitsjate poolt taotletud summad KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikud. Vandeadvokaat L. Glikmani taotluse puhul arvestab kohtukolleegium veel seda, et ta kaitses kolme süüdistatavat ning koostas prokuröri apellatsioonile kirjaliku vastuväite. Kuna kohtukolleegium teeb kõikide süüdistatavate suhtes KrMS § 337 lõikes 1 punktis 4 nimetatud lahendi, so tühistab kohtuotsuse ja teeb uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud riigi kanda. Seoses sellega mõistab kohtukolleegium Eesti Vabariigilt V. Reiljani, K. Kanguri, E. Vettuse, T. Libliku, E. Tuiksoo ja AS E.L.L. Kinnisvara kasuks välja nende poolt valitud kaitsjatele apellatsioonimenetluses makstud tasu.

300(300)

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 338 p-dest 2,3, § 339 lg-st 2 ja § 340 lg 4 p-st 2 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 19. juuni 2012. a kohtuotsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Prokuröride apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt. Meelika Aava Pavel Gontšarov Sten Lind