. 5 .. 5 .

Eessõna Eesti kaunimad mõisad 9Kust said mõisad alguse? 11

Mustamäe 24 Harku 26 Kumna 28 Vääna 30 Muraste 32 Keila-Joa 34 Kõltsu 36 O htu 38Vasalemma 40Padise 42 Vihterpalu 44

Hatu 46 Uue-Riisipere 48 Laitse 50 Ruila 52 Kernu 54 Ääsmäe 56 Saue 58 Saku 60 Sausti 62 Kohila 64 Lohu 66 Pirgu 68 Härgla 70

Atla 72 Ingliste 74 Hõreda 76 Maidla 78 Alu 80 Kuusiku 82 Kabala 84 Raikküla 86 Kehtna 88 Kõue 90 Paunküla 92 Kose-Uuemõisa 94 Ravila 96

M Sisukord

Kiviloo 98 Pikva 100 Anija 102 Haljava 104 Aruküla 106 Kostivere 108 Maardu 110 Viimsi 112 Kodasoo 114 Valkla 116 Kiiu 118 Kolga 120 Palmse 124

. 7 .. 6 . . 7 .. 6 .

Sagadi 126 Vihula 128 Vanamõisa 130 Aaspere 132 Vohnja 134 Undla 136 N eeruti 138 Udriku 140 Imastu 142 Lasila 144 Porkuni 146 Kiltsi 148 Vao 150 Inju 152 Mõdriku 154 Rägavere 156 Põlula 158 Ulvi 160 Vaeküla 162 Rakvere 164 Arkna 166 Malla 168 Kohala 170 Vasta 172 Kalvi 174 Purtse 176 Maidla 178 Aa 180 Saka 182 Kukruse 184 Mäetaguse 186 Illuka 188 Muuga 190 Avanduse 192 Salla 194 Alatskivi 198 Tammistu 200 Kukulinna 202 Saadjärve 204 Kudina 206 Luua 208 Kuremaa 210 Puurmani 212 Tähtvere 214 Raadi 216

Karlova 218 Ü lenurme 220 Uderna 224 Hellenurme 226 Palupera 228 Pikajärve 230 Vana-Kuuste 232 Ahja 234 Mooste 236 Räpina 238 Väimela 240 Rogosi 242 Viitina 244 Sõmerpalu 246 Järvere 248 Linnamäe 250 Vana-Antsla 252 Sangaste 254 Kaagjärve 256 Paju 258 Hummuli 260 Helme 262 Taagepera 264 Kärstna 266 Riidaja 268 Uue-Suislepa 270 Õ isu 274 Abja 276 Voltveti 278 Allikukivi 280 Suure-Kõpu 282 Heimtali 284 Viljandi 286 Vana-Võidu 288 Väikemõisa 290 Pärsti 292 Lahmuse 294 O lustvere 296 Kõo 298 Võisiku 300 Põltsamaa 302 Lustivere 304 Pajusi 306 Adavere 308 Kabala 310

Laupa 314 Särevere 316 Kirna 318Põhjaka 320 Sargvere 322 Koigi 324 Esna 326 Vao 328 Aruküla 330 Väinjärve 332 Liigvalla 334 Varangu 336 Aavere 338 Karinu 340 O rina 342 Kurisoo 344 Lehtse 346 Pruuna 348 Jäneda 350 Albu 352 Seidla 354 Roosna-Alliku 356 Koordi 358 Purdi 360 Eivere 362 Röa 364 Väätsa 366 Kolu 368 Käru 370 Võidula 372 Tori 374 Kaelase 376 Audru 378 Tõstamaa 380 Koonga 384 O idrema 386 Vatla 388 Pädaste 392 Laimjala 394 Kõljala 396 Pilguse 398 Loona 400 Pidula 402 Tuudi 404 Penijõe 406

Lihula 408 Suure-Lähtru 410 Ungru 412 Hiiu-Suuremõisa 414 Uuemõisa 416 Pürksi 418 Saare 420 Palivere 422 Koluvere 424 Sipa 426 Teenuse 428 Vana-Vigala 430 Päärdu 432 Kasti 434 Vaimõisa 436

. 11 .. 11 .. 10 .

Tänini säilinud suursugused mõisahooned on enamjaolt ehitatud 18.–19. sajandil, uue-mad neist veel 20. sajandi algul. Mõis kui suurmaavaldus ja majandusüksus on aga palju sajandeid vanem.

Tihti arvatakse ekslikult, et mõis imporditi Eesti ala-dele 13. sajandi algul toimunud Põhjala ristisõda-de.− meie muistse vabadusvõitluse − tulemusena. Tegelikult olid mõisad olemas aga juba varem. Kee-leteadlased on leidnud, et „mõis“ on muistne soo-me-ugri sõna, mis muuhulgas on levinud ka mitmes-se teise keelde (läti, vene jm). Juba enne 13. sajandi

M K ust said m õisad alguse?

ristisõdu olid siin olemas mõisateemalised kohani-med – nt Mõisaküla Jüri kihelkonnas, Vanamõisa Vil-jandi lähedal jt.

Tänapäeval on ajaloolased jõudnud enam-vähem üksmeelele, et siinne muinasaegne ehk ristisõdade- eelne elukorraldus oli juba piisavalt kihistunud. Vas-tupidi varasematele seisukohtadele arvatakse, et nii võim, otsustusõigus kui ka maaomand kuulus juba

á Keila-Joa loss W ilhelm Siegfried Stavenhageni 19. sajandi keskpaiga gravüürilt.

. 13 .. 12 . . 13 .. 12 .

muinasaja lõpul väikesearvulisele ülikute ehk vane-mate klassile. Kui see on tõsi, siis võib oletada, et eestlastest vanemate maavaldusi kutsuti mõisateks juba muinasajal ehk enne muistset vabadusvõitlust. Paraku jääb see vaid oletuseks, mille paikapidavust on nüüdisajal võimatu kontrollida. Kirjalikke tõen-deid selle kohta pole, sest need vähesed ürikud, mis siinset tollast eluolu kajastavad (nt Läti Henriku kroonika jt), niisuguseid suhteid paraku ei kirjelda.

Keskaegsed väikelinnused ja majandushoovid

O ma praeguse tähenduse suurmaavaldusena, mille heaks töötasid või maksid makse muuhulgas ka sel-le aladel elavad talupojad, said mõisad 13. sajandil pärast ristisõdade ehk muistse vabadusvõitluse lõp-pu. Seda sündmust loetakse siinmail ka keskaja al-guseks.

Ü hed varaseimad keskaegsete mõisate agarad asuta-jad olid mitmesugused institutsioonid – nii ordu, piis-kopkonnad kui ka siinsed kloostrid. Kõik Eesti alade ristisõdadejärgsed uued peremehed – nii ordu, Saa-re-Lääne piiskopkond, Tartu piiskopkond kui ka Taani riik – läänistasid hulga maid kloostritele jm institut-sioonidele (nt seekidele ja raele), jättes teise osa maid nende endi otsesesse haldusse-majandamisse. N iiviisi tekkisid nii ordul, piiskopkondadel kui ka kloostritel arvukad majandusmõisad. Seesuguste majandusmõi-sate tähtsust suurendas ka ristisõdade järel Eestisse jõudnud vesiveskite ehitamise oskus. Paljud keskaeg-sed ja hilisemadki mõisad tekkisid just veskikohtade juurde, sest makse maksti viljas ning veski võimaldas anda viljale jahuks jahvatatuna lisaväärtuse.

Lisaks majandusmõisatele tekkisid keskajal ka mit-med vasalli- ehk läänimõisad, hilisemate eramõisa-te – rüütlimõisate – eelkäijad. N eed said alguse era-isikutele tehtud läänimaade keskustena, kust neid maid hallati. N ii keskajal kui ka hiljemgi anti maid tavaliselt lääniks mitmesuguste teenete eest, tihti-peale olid need teened sõjalised. O lgugi et lään pol-

nud läänivõtja isiklik omand, oli ta päritav ning sa-geli jäid mitmed läänimaad samade suguvõsade kät-te sajanditeks. Ka olid läänid (läänimõisad) praktikas ostetavad-müüdavad-panditavad, olgugi et maaisand sellele alati sugugi hästi ei vaadanud.

Läänimõisate valdajate ehk läänivõtjate järeltulijatest kasvas sajandite kestel välja siinne aadelkond. N ime-tatud aadlikud mängisid Vana-Liivimaa (praeguste Eesti ja Läti alade) haldamises ja valitsemises võtme-rolli kuni Esimese maailmasõjani (1910. aastateni). Kuigi siinne mõisameestest aadelkond oli saksakeel-ne ja -meelne, oli aadlike algne päritolu üllatavalt kir-ju. Lisaks Saksamaalt tulnute järeltulijatele olid pal-jud ka rootsi, tatari, taani ja šoti verd ning sageli satu-ti siia seikluste tulemusena, millena tollal sõjaväetee-nistust ja sõjakäike sageli võeti. Kohaliku aadelkonna hulka sulandus ka arvukalt Muinas-Eesti ülikupere-kondi, kes küllalt kiiresti saksastusid. O n arvatud, et isegi kuni 10–20% siinsetest aadliperekondadest võis algselt olla kohalikku, st eesti päritolu.

Liivi sõja alguseks ehk keskaja lõpuks (1558) oli Ees-ti aladel kokku umbes 500 mõisat. Paljud neist olid välja ehitatud väikelinnustena, mis pakkusid kaitset nii röövlisalkade kui ka väiksemate sõjavägede eest. N eed varieerusid väikestest tornlinnustest (taasta-tud Harjumaal Kiiul ning Virumaal Vaos) kuni suur-te sisehoovidega ehitisteni (säilinud varemetena Vi-rumaal Kalvis). Palju oli arvatavasti ka mõnest ruu-mist koosnevaid kahe-kolmekorruselisi majalinnu-seid, mille kujukaks näiteks on tänaseks restaureeri-tud Purtse majalinnus Virumaal.

Kuna Liivi sõda hävitas enamiku siinseid mõisaid (sh ka kindlusmõisaid), puudub meil nende üldarvust ja tüpoloogiast täpsem ülevaade. Lisaks eelmainitud kolmele restaureeritud hoonele on säilinud paarküm-mend ümber ehitatud, hilisematesse mõisahoonetes-se sulandunud või varemetes olevat ehitist. Hinnan-guliselt võis Eestis olla kindlusmõisaid kuni paarsada. Ü lejäänud mõisad olid oletatavasti hoonestatud taga-sihoidlikumate puitehitistega, mis olid vajalikud mak-sudena kogutava vilja haldamiseks (aidad, veskid) ning mõisaametnike eluks ja tegevuseks.

. 13 .. 12 . . 13 .. 12 .

Rootsi aeg

Paarkümmend aastat kestnud Liivi sõda ning selle-le peatselt järgnenud Poola–Rootsi sõda rüüstasid Eestimaad rängalt. Enamik linnu, kirikuid, mõisaid ja külasid põletati maha või purustati. Siinsest sõja-eelsest rahvastikust jäi tollal hinnanguliselt alles alla kolmandiku. Sellest rängast tagasilöögist hakati toi-buma alles pärast 1630.–1640. aastaid, kui kogu Eesti ala läks täies mahus Rootsi kätte. Seetõttu olid 17. sajandil ka siinsed mõisad tihtipeale hoonestatud küllaltki tagasihoidlikult, sest kitsastes oludes puu-dus võimalus esinduslikumate hoonete ehitamiseks. Keskajal levinud kindlusmõisate püstitamiseks puu-dus Rootsi ajal aga vajadus – Liivi sõda oli kujukalt näidanud, et vähegi suurema väeüksuse eest väike-linnus kaitset ei paku.

17. sajandil levis siinsetes mõisates nn vanabalti pla-neeringuga mõisahoone. Vanabalti mõisahoone kes-kel asus mantelkorsten – kivist seintega köögiruum,

mis ülalpool lage ahenes korstnaks –, selle ümber aga kahhelahjudega köetavad toad. Tihti olid sellised mõisahooned ehitatud vooderdamata ja värvima-ta puidust ning erinesid talumajadest vaid klaasitud akende ja katusest väljaulatuva korstna poolest. Selle kõrval olid aga nii mitmedki vanabalti mõisahooned juba 17. sajandil valmistatud kivist.

N iisuguste tagasihoidlike ehitiste kõrval leidus 17. sa-jandil ka mitmeid esinduslikumaid mõisahooneid, sh ka kahekorruselisi kivihooneid. Arvukamalt hakati neid püstitama 17. sajandi teisel poolel, kui sõjahaa-vadest oldi juba edukalt üle saadud. Paljud neist olid uusehitised (Maardu Harjumaal, Palmse ja Aa Viru-maal), paljud aga ümber ehitatud keskaegsetest hoo-netest (Kiltsi Läänemaal ja Virumaal, Koluvere Lääne-maal, tõenäoliselt ka Kõue Harjumaal jt). Paraku puu-dub meil täpsem ülevaade ka selle ajastu esinduslikest mõisahoonetest, sest 18. sajandi alguse Põhjasõda hä-vitas suure osa neist taas. Algses planeeringus ja osalt ka välimuses on tänini säilinud vaid Maardu mõisahoo-

á Niisugune nägi Rootsi ajal välja tüüpiline vanabalti mõisahoone

. 15 .. 14 . . 15 .. 14 .

ne, ülejäänud on kas Põhjasõja hävingute järel taasta-tud või hiljem tundmatuseni ümber ehitatud.

Rootsi aeg kasvatas oluliselt ka mõisate üldarvu. Ala-tes 1620.–1630. aastatest, kui Rootsi riik sai siinsed alad senisest kindlamalt kätte, algas maade massili-ne läänistamine. N agu varem, läänistati Rootsigi ajal maid sõjalisi või muid teeneid osutanud inimestele. Reeglina rajati läänimaadele läänimõisad; hiljem said neist rüütlimõisad kui siinsed tüüpilised eramõisad. N ii kasvas mõisate arv Rootsi aja lõpuks keskaegse-ga võrreldes kahekordseks − 1700. aastaks oli Eesti aladel kokku umbes tuhatkond mõisat.

Rootsi aja lõpul, 1680.–1690. aastatel aset leidnud mõisate riigistamine (reduktsioon) mingit pikema-ajalist mõju ei avaldanud. Juba paarkümmend aastat hiljem, Põhjasõja järel, tagastati kõik riigistatud mõi-sad varasematele omanikele. Samas käivitas mõisate reduktsioon baltisaksa aadlike protestilaine, mis viis

1700. aastal paljusid riike haaranud Põhjasõja puh-kemiseni. See omakorda viis Eesti alade siirdumisele Rootsi alluvusest Vene keisririigi koosseisu.

Harku rahu 1710 ja B alti erikord

N agu varasema Liivi sõjaga, kaasnesid ka Põhjasõja-ga massilised rüüstamised, põletamised ja purusta-mised. Tõenäoliselt polnud häving küll nii põhjalik kui Liivi sõjas, sest nii mitmedki mõisad (peamiselt Eesti lääneosas ja kõrvalisemates paikades) jäid tollal siiski terveks. Seevastu tappis sõjaga kaasnenud katk mitmel pool kuni 80–90% elanikest.

Mõisate ja mõisnike vaates oli Põhjasõja lõpp siiski helgem. Siinsed alad allutati Vene riigile (tsaarile ehk keisrile) üsna laialdaste autonoomiaõigustega. Siin-ses kohalikus eluolus ja asjaajamises säilis nii mõisa-

á Tallinna ümbruse mõisad 18. sajandi lõpul. Fragment Ludwig August krahv Mellini Liivimaa atlasest, 1790. aastad.

. 15 .. 14 . . 15 .. 14 .

omanikest baltisaksa aadlike ülemvõim, saksa keel kohaliku asjaajamiskeelena kui ka luteri usk. Vasta-vad põhimõtted lepiti kokku nn Harku rahu sõlmi-misel, millega Tallinna raad ja Eestimaa rüütelkond kapituleerusid Harku mõisahoones peetud läbirää-kimistel 29. septembril 1710 Vene vägedele. See nn Balti erikord säilitas siinsetel aladel mh ka lääneli-ku (euroopaliku) elukorralduse, mis erines oluliselt Venemaa elukorraldusest ja seadustest. Tänu Balti erikorrale jäid siinsed alad ka Venemaale kuulumi-se kahe sajandi jooksul osakeseks lääne kultuurist ja tsivilisatsioonist.

Balti erikorra kehtestamisega algas siinse aadli kuld-ajastu. Mõisate arengut ja väljaehitamist soodustas ka Venemaa uue pealinna Peterburi rajamine Eesti va-hetusse lähedusse, mis võimaldas seal mõisatoodan-gu (vilja, hiljem paljus ka viina) turustamist. Samu-ti avanesid mõisnikest balti (baltisaksa) aadlikel ava-rad karjäärivõimalused Venemaa teenistuses nii kõr-gemate sõjaväelastena, riigiteenistujatena, teadlaste ning õpetlastena, hiljem aga ka äritegelastena. Kuni Esimese maailmasõjani moodustasid baltisaksa aadli-kud ja nende järeltulijad Vene keisririigi ja selle pea-linna eliidist hinnanguliselt ligi kolmandiku.

M õisahooned ja kompleksid 18.–20. sajandil

Kuna Põhjasõja tagajärjed (eriti rahvastiku osas) olid väga rängad, siis kohe sõja järel esinduslike mõisahoo-nete püstitamiseks ei läinud. N ii sõjas räsida saanud mõisates kui ka mitmel pool mujal püstitati esialgu jät-kuvalt tagasihoidlikke vanabalti hooneid. Esimesed vei-di esinduslikumad kivimõisad kerkisid Eestisse 1730.–1740. aastatel, nt Saare, Luua ja Ahja Tartumaal.

Alles kusagil 1760.–1770. aastatel, kui sõjavintsu-tustest oldi üle saadud, hakkas lossilaadseid mõisa-hooneid kerkima senisest suuremas mahus. Arves-

tatavat rolli mängis siin kindlasti ka asjaolu, et Vene keisrinna Katariina kuulutas 1783. aastal kõik siinsed läänimõisad läänivõtjate pärusomandiks. Kuigi tollal läänistatud maid maaomanik (st Vene riik) reeglina enam tagasi ei võtnud ning faktiliselt olid läänivõtjad omal maal suurte õigustega peremehed, andis jurii-diline omanikuks olemine siiski täiendava kindluse mõisate luksuslikuks väljaehitamiseks.

18. sajandi teisel poolel alanud ehitusbuum jätkus siin-setes mõisates kuni 1910. aastateni. Lisaks peahoo-netele ehitati tollal esinduslikult välja terved mõisa-kompleksid. Ligi 99% sellest, mis mõisahoonetest ja -rajatistest tänini alles on – lisaks hoonetele veel par-gid, tiigid, alleed, müürid-aiad jms –, on rajatud just selle pooleteise sajandi jooksul. Ka mõisate üldarv

á Keskaegne raidraamaken Kõue mõisas.

. 17 .. 16 . . 17 .. 16 .

18.–19. sajandil veidi suurenes, kuid mitte enam olu-liselt – tuhandele rootsiaegsele mõisale lisandus veel umbes kaks ja poolsada uut. Põhjuseks oli asjaolu, et enamik vabu maid oli juba Rootsi ajal lääniks antud ning need vaid vahetasid omanikke. 250 uut mõisat tekkisid tollal reeglina vanemate suuremate mõisate tükeldamise teel (nt pärimise või müümise käigus).

M õisarajatiste arhitektuuristiilid

Eri ajastutel püstitati mõisahooneid ja -rajatisi nagu muidki hooneid eri arhitektuuristiilides. 13.–15. sa-jandini siin levinud gootika oma teravkaarsete vor-midega on jätnud kindla jälje küll siinsetele kirikute-le, kuid mitte mõisatele. Vähestes säilinud kindlus-mõisates teravkaaremotiivi peaaegu ei esine.

Ligikaudu 1530.–1540. aastate paiku hakkas gooti-kat asendama renessanss, milles mängisid olulist rolli Vahemere (Itaalia) mõjud. Kuna ka tollest ajas-tust on mõisaarhitektuuris säilinud imevähe, kajas-

tub renessanss vaid Purtse kindluselamu mõnedes elementides ning Haapsalu lähedase Kiltsi mõisa-hoone kolmes ümarkaarportaalis.

Alates 17. sajandist kuni 18. sajandi teise pooleni moes olnud barokk on esimene arhitektuuristiil, mis on siinsesse mõisaarhitektuuri veidi püsivama jälje jätnud. Kuigi Kesk-Euroopas tuntakse barokki arvukate lopsakate vormide ja rohke dekoori poo-lest, juurdus Rootsi eeskujul siin baroki rahulikum variant. Baroki mänglevusest võttis rahulikum suund üle peamiselt vaid eenduvad ja taanduvad seinapin-nad (risaliidid) ning mitmesuguse kuju ning väljalõi-getega uste ja akende piirdelauad; rikkaliku dekoori lisamist ei peetud vajalikuks.

Barokkstiilis mõisatele olid iseloomulikud väikeste ruutudega aknad (suuri klaase tollal veel teha ei osa-tud), samuti kõrged ja järsud kelp- ja poolkelpka-tused, mis olid tihti lahendatud murdkelpkatustena ehk mansardkatustena. Siseruumides valitsesid tih-ti tumedad toonid, sagedased olid ka puidule kan-tud seina- ja laemaalingud (nt Albu mõisas Järva-maal) ning maalitud laud- või talalaed (nt Esna mõi-sas Järvamaal). Puithoonetel oli barokiajastul reegli-na püstlaudvooder.

Suuremaid, kivist ja kahekorruselisi „puhtalt” barok-seid mõisahooneid Eestis väga arvukalt polnud, neid väheseidki on aga hiljem sageli ümber ehitatud. Alg-kujul või enam-vähem algkujul säilinuist tasub mai-nida nt Suuremõisat Hiiumaal, Maidlat Virumaal ning Ahjat Tartumaal.

1770.–1780. aastate paiku segunes barokkstiil klas-sitsistlike ehk Antiik-Kreeka ja -Rooma eeskuju matkivate elementidega. Aknad-uksed läksid kõr-gemaks, fassaadidele ilmusid kolmnurkfrontoonid, hammaslõikelised friisid, sambad koos eri stiili (doo-ria, joonia, korintose) kapiteelidega jms. Siseruumi-des hakati tumedate toonide asemel eelistama hele-daid. Selliseid segastiilis (mõisa)hooneid, kus uud-sed klassitsistlikud elemendid segunesid varasemate baroksetega, nimetatakse tavaliselt hilisbarokse-teks ehk varaklassitsistlikeks. Just varaklassit-

á Kuimetsa vasallilinnus. 19. sajandi joonistus (tänaseks hävinud).

. 17 .. 16 . . 17 .. 16 .

sismi ajastul hakati Eestis massiliselt püstitama esin-duslikke kivist mõisahooneid. Seetõttu on selles stii-lis hooneid (erinevalt „puhtas” barokkstiilis hoone-test) säilinud väga palju – nt Vääna ja Anija Harju-maal, Palmse, Sagadi ja Vasta Virumaal, Roosna-Alli-ku Järvamaal, Vana-Vigala ja Teenuse Läänemaal ning hulganisti teisi.

18. ja 19. sajandi vahetuse paiku oli antiikeesku-judel põhinev arhitektuur baroksed vormid sage-li täiesti välja tõrjunud. N iisugune klassitsism või kõrgklassitsism oli valitsevaks arhitektuuristiiliks ligi poole sajandi vältel kuni 1840.–1850. aastateni. Klassitsistlikele mõisahoonetele oli iseloomulik ar-vukate sammaste ja lamedate (umbes 20-kraadiliste) kolmnurkfrontoonide ja katuste kasutamine, samu-ti pindade horisontaalne liigendamine simsside, kar-niiside jm sarnaste elementidega. Soklikorruseid või esimesi korruseid tavatseti kõrgklassitsismis kujun-dada ülejäänud seinapindadest tihti erinevalt, näiteks rusteeritult (kiviladu ja selle vuuke imiteerivalt).

Kõik kõrgklassitsismi elemendid siinses mõisaarhi-tektuuris muide hästi ei juurdunudki. N äitena võib tuua lamedad katused, mis ei sobinud siinsete kar-mide ja lumerohkete talvedega. Tihtipeale jäädi ee-listama 45-kraadise kaldega katuseid, kust lumi va-jus kergelt maha katusekonstruktsioone rikkumata. Ka kõrgklassitsistlikke mõisahooneid on siiski püsti-tatud arvukalt. Paremini säilinutest tasuks nimeta-da Saku, Riisipere, Kernu, Vihterpalu ja Pirgu mõi-said Harjumaal, Lihula mõisat Läänemaal, N eeruti, Aaspere ja Vohnja mõisaid Virumaal, Voltveti mõisat Pärnumaal, Suure-Kõpu mõisat Viljandimaal, Kure-maa mõisat Tartumaal ning mitmeid teisi. O luliselt määrasid siinsete klassitsistlike mõisahoonete väli-must Venemaa linnades 19. sajandi algul kohustus-likuks tehtud tüüpfassaadid. Kuigi mõisates polnud tarvidust neid järgida, osutusid nad teednäitavaks eeskujuks ikkagi.

19. sajandi keskpaiku tõusid klassitsismi kõrvale au sisse ka varasemate sajandite arhitektuuristiilid – gootika, renessanss ning barokk. Et eristada nen-de stiilide uuskasutamist varasemast kasutamisest,

räägitakse neogootikast, neorenessansist ja/või neobarokist. Vahel, eriti varasemas kirjan-duses, on kasutatud ka nimetusi pseudogootika, pseudorenessanss ja pseudobarokk, kuigi eesliite-ga „pseudo-” algavad nimetused on veidi halvusta-va tooniga.

Kui kogu hoone (mõisahoone) on kavandatud ainult ühe ajaloolise stiili elementidest lähtudes, saab hoo-net nimetada nt neogooti- või neorenessanss-stiilis (mõisa)hooneks, samuti neobarokseks mõisahoo-neks. Paljudes 19. sajandi teise poole (mõisa)hoone-tes kasutati neid stiile aga tihti läbisegi – sel juhul räägitakse lihtsalt historitsismist ehk historit-sistlikust mõisahoonest. Tihtipeale oligi historit-sismile omane vaid kaunistuselementide ülevõtmine varasematest stiilidest, mis sobitati reeglina asjako-hase uue planeerigu ja struktuuriga hoonele.

Enam kui kuue aastakümne jooksul viljeldud histo-ritsism jättis siinsesse mõisaarhitektuuri barokist ja klassitsismist tõenäoliselt isegi palju suurema jälje. Samas on historitsismi harud sedavõrd eripalgelised, et hooneid on omavahel väga raske võrrelda ning ühise nimetaja alla tuua. Väljapaistvamad neogoo-ti mõisahooned on näiteks Laitse, Alu ja Vasalemma Harjumaal, Lustivere Viljandimaal ning Alatskivi ja Sangaste Tartumaal. N eorenessanss-stiilis esindusli-kud mõisahooned on näiteks Inju, Muuga, Avanduse ja Saka Virumaal, Pruuna Järvamaal, Puurmani Tar-tumaal ja paljud teised. N eobaroki tuntuim esindaja on kahtlemata Laupa mõis Järvamaal. Paljusid his-toritsistlikke mõisaid ei saa aga täies mahus ühegi konkreetse neostiili alla paigutada – esinduslikema-test on sellised nt Kehtna Harjumaal, O lustvere ja Heimtali Viljandimaal, Pikajärve Võrumaal jpt.

Viimaseks mõisates kasutatud ehitusstiiliks oli juu-gend, mis levis enim 20. sajandi algusaastail. Juu-gend tõi teatud määral tagasi barokile omase de-tailirikkuse ja lopsakuse (nt väikeste ruutudega ak-nad), hüljates samas aga barokile omase sümmeet-ria. Juugendile on eelkõige iseloomulikud loodusli-kest vormidest lähtuvad väänlevalt kõverad pinnad ning elementide paigutamine hajusalt ja kaootiliselt,

. 19 .. 18 . . 19 .. 18 .

sümmeetriat arvestamata. Eesti mõisates kinnis-tus (peamiselt Saksamaa mõjutusel) enamjaolt juu-gendi rahulikum ja väljapeetum haru heimatstiil. Heimatstiilis on väänlevaid pindu ja jooni, samuti ka eenduvaid-taanduvaid osi lopsakast juugendist mõ-nevõrra vähem. Stiili eripärase hõngu annavad sel ju-hul väikeste ruutudega aknad koos elementide haju-sa ja pealtnäha korrapäratu paigutusega (nt maakivist seinaosa või avapiirde kasutamine krohvitud hoone juures jms).

Läbivalt juugendlikes vormides on ehitatud Taagepe-ra ja Holdre mõisad Viljandimaal. Ü ksikuid juugend-likke elemente esineb lisaks veel nii mitmeski Eesti mõisas (Kiiu Harjumaal, N eeruti Virumaal jt).

M õisakompleksid

Ajastule omastest stiilidest lähtuti lisaks mõisa pea-hoonetele sageli ka mõisakompleksi teiste hoonete-rajatiste juures. Samas allusid nii mõisasüdame pla-neering kui ka majandushooned esmajoones siiski praktilistele vajadustele. Tähtsamad mõisa kõrval-hooned – ait, sõiduhobuste tall ning tihti ka valit-sejamaja – olid tavaliselt koondatud peahooneesise ringtee ehk nn auringi ümbrusse. Tihtipeale asusid ait ning tall-tõllakuur teineteise vastas auringi kül-gedel ning olid fassaadide osas üksteisega sarnased. Baroki ja varaklassitsismi ajastul kujundati ait ning tall-tõllakuur tihti ümar- või segmentkaarse kaaris-tuga, kõrgklassitsismi ajal aga sammastikuga. Põhjus ringtee järgi oli aga vägagi praktiline – ukse ette rei-sijad toonud mitmehobusetõld ei saanud „tagurda-da”, vaid sai sõita ainult edasi, st lahkuda teist tee-haru pidi.

Mõisa ülejäänud majandushooned – laudad, teeni-jate elamud jms – asusid tavaliselt auringi lähistel. Mõisahoone juures – tavaliselt selle taga – asus park, mida sageli ilmestasid mitmesugused veesilmad ja kanalid koos maaliliste sildadega. Barokiajastul, 18. sajandil olid levinud sümmeetrilised ja regulaarsed Prantsuse stiilis pargid. Historitsismiajastul hakati

eelistama vabaplaneeringulisi Inglise parke, mis tih-ti kujundati vanade barokkparkide laiendamisega (nt Anija mõisas Harjumaal).

Tuleohtlikud ehitised (sepikoda, viljakuivati, rehed) paigutati ülejäänutest sageli veidi eemale.

Kogu mõisakompleksi ehk mõisasüdant piiras harili-kult aed või müür. Ka mõisa majandushoov (laudad-töökojad) oli pargist ning mõisasüdame „puhtast” osast sageli tarade või müüridega eraldatud. Peahoo-ne ette viivad tähtsamad teed olid tihti õgvendatud sirgeteks sihiteedeks, mis sageli olid kujundatud al-leedena. Võimaluse piires suunati nad otse peahoo-nele või koguni selle keskteljele, mis tekitas kauneid kaugvaateid (nt Kohila, Ääsmäe ja Saue mõisas Har-jumaal, Purdi mõisas Järvamaal jt). Sissesõidutee suubumiskoht mõisahooneesisele auringile kujunda-ti väravehitisena. Tagasihoidlikumatel juhtudel mar-keerisid seda kunstipärased väravapostid, paljudes mõisates oli sinna püstitatud aga lausa väravatorn (nt Sagadi Virumaal, Kõo Viljandimaal, Alatskivi Tartu-maal ja Rogosi Võrumaal) või muu sarnane rajatis.

Eraldiseisvate mõisakomplekside osadena tuleks mainida veel aadliperekondade kalmistuid. Kuigi paljudel mõisaomanikel asus perekonna rahula ki-helkonnakalmistul või kiriku juures, rajasid nii mit-medki endale uue puhkepaiga oma mõisa maadele. Mõnedes mõisates asus kalmistu pargi tagaosas (Vi-galas Läänemaal), paljudel juhtudel aga mõisasüda-mest kilomeetrite kaugusel eemal looduskaunis ko-has, kuhu rajati mõisasüdamest sageli eraldi tee või allee (nt Esna Järvamaal, Rutikvere, Võisiku ja Riida-ja Viljandimaal jpt).

N iisugused stiilsed mõisakompleksid kujunesid väl-ja järk-järgult, alates 18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi lõpuni.

. 19 .. 18 . . 19 .. 18 .

M õisa-ajastu lõpp 1919. aastal ja selle põhjused

Mõisa-ajastu lõpp, täpsemini mõisate kui suurmaa-valduste ja nende keskuste lõpp jõudis Eestis kät-te 1919. aastal. N oore Eesti Vabariigi maareformi seadusega riigistati tollal kõik siinsed rüütlimõisad. Kuna rüütlimõis oli tollal eramõisa peamine liik, kuulus riigistamisele enamik mõisatest. Hinnangu-liselt riigistati ja likvideeriti toona kokku enam kui tuhatkond mõisat.

Seesugusel järsul lõpul oli pikk eellugu. Algpõhju-seks olid siin komplitseeritud suhted eestlastest (põ-liselanikest) talurahva ning saksakeelse ja -meel-se ülemkihi vahel. Kui baltisaksa aadlike vaates oli Balti erikorra algusperiood 18. sajandil kuldaeg, siis eestlastest talurahva pärisorjuslik rõhumine oli tollal suurem kui ei kunagi varem. Pärisorjus kaotati Ees-tis Euroopa eeskujul küll 1810. aastatel, kuid talu-pojad vabastati ilma maata. Maa jäi mõisate oman-diks ning tuli talurahval välja osta, väljaostmata talu-sid aga mõisalt rentida. N ii jäid talurahva koormised mõisa ees alles ka 19. sajandil, võttes vaid teise kuju. Sajandeid ülemkihiks olnud, kuid arvuliselt üsna väi-ke saksakeelne baltisaksa aadelkond ei näinud 19. sa-jandil enda kõrval tärkavat eesti rahvuslikku liiku-mist ega soovinud võimu nendega jagada. Ka eest-laste rahvuslik liikumine – täpsemalt selle radikaal-sem tiib – vastandas endid vägagi selgelt baltisaksa mõisnikele. N iisiis oli vastasseis mõlemapoolne.

Kui Venemaal puhkes 1905. aasta revolutsioon, lei-dis mässumeelsus seetõttu maakehvikute hulgas toetust. Tulemuseks olid vastuhakud ning enam kui saja mõisa mahapõletamine Tallinna ümbruses. Kui-gi mõisad põlesid vaid seal, kust Tallinnast lähtunud tööliste ja madruste salgad läbi läksid, tehti „must töö” enamjaolt siiski ära kohaliku rahva toetusel ja kätega, linnast tulnud olid vaid ässitajad. 1905. aasta sündmuste järel saadeti maale aga sõjaväestatud ka-ristussalgad, kes surusid vastuhakud äärmiselt veri-

selt maha. See halvendas omakorda aadlikest mõisni-ke ning talurahva suhteid veelgi.

Viimane piisk langes karikasse arvatavasti 1918. aas-tal, kui saksakeelne elanikkond (sh mõisaomanikud) ei tahtnud midagi teada eestlaste rahvusriigist. Esi-mese maailmasõja sündmuste keerulistel aegadel 24. veebruaril 1918 väljakuulutatud Eesti Vabarii-ki siia tunginud Saksa väed ei tunnustanud. N eil oli teine plaan – luua Eesti ja Läti aladel (vanades Balti provintsides) saksakeelne ning sakslaste ülemvõimu-ga Balti Hertsogiriik, mis oleks seotud Saksa Keisri-riigiga. Balti Hertsogiriigist küll asja ei saanud, sest Saksamaal puhkenud revolutsioon kukutas keisri, mis jättis ka siinsed plaanid pooleli ja viis Saksa väed kodumaale tagasi. Alanud Eesti Vabadussõjas õnnes-tus eestlastel lääneriikide abiga bolševikud tagane-ma sundida ning oma rahvusriik ka praktikas keh-tima panna.

N eil põhjustel otsustaski noor Eesti Vabariik mõisad riigistada, võttes baltisaksa aadlilt ära tema peamise tugipunkti – suured maavaldused.

Lisaks vastasseisule oli talupoeglikust maarahvast 19. sajandil väljakasvanud eestlastel ja saksakeelse-tel baltisaksa aadlikel muidugi jagada ka palju ühist ja positiivset. Eestlaste kujunemine moodsaks euroo-palikuks rahvuseks sai 19. sajandil alguse just tänu baltisakslastest esto<ilide tegevusele. Tasub meenu-tada näiteks Õ petatud Eesti Seltsi asutamist baltisak-sa aadlike kaasosalusel (nt muinsusuurija Friedrich G eorg von Bunge), esimese laste laulupeo korral-damist Luunja mõisniku von N olckeni poolt, meie rahvuseepose algse idee autori Friedrich Robert Faehlmanni kasvamist Ao mõisnike perekonnas jm sündmusi. Selles, et Eesti riik sündis lõpuks siiski ilma mõisaomanikest baltisakslaste aktiivse osaluse-ta, olid tõenäoliselt paljus süüdi 20. sajandi pöörde-lised sündmused. Tollane mäng ja otsustus käis liht-salt Eestist palju kõrgemal tasandil, kus sõnaõigust polnud ei baltisaksa aadlikel ega ka talurahvast välja-kasvanud eestlastel.

. 21 .. 20 . . 21 .. 20 .

M õisate saatus alates 1920. aastatest kuni tänapäevani

Riigistatud mõisate peahoonetele leiti võimalu-sel ühiskondlik kasutus koolimajade, rahvamajade, lastekodude jms näol. Mõisate põllumaad tükelda-ti 1920. aastatel asundustaludeks, mis jagati Eesti Vabadussõjast osavõtnutele. Asundustaludeks jaga-ti tihti ka mõisasüdamed, mistõttu tükeldati stiil-sed mõisakompleksid eri omanike vahel ning seal-sed hooned ehitati vastavalt vajadustele ümber. Paljudele mõisahoonetele aga sobivat funktsioo-ni ei leitudki – need lagunesid, misjärel märgatav osa neist lammutati. N ii mitmegi mõisa kasutuse-levõttu takistas asjaolu, et nad olid Esimeses maa-ilmasõjas või Vabadussõjas kahjustada saanud ning nende kohandamine koolideks, rahvamajadeks vm ühiskondlikeks asutusteks oleks nõudnud ülemää-raseid kulutusi. Suur osa niisuguseid mõisaid lõpp-tulemusena lammutati (Uulu Pärnumaal, Lõve Vil-jandimaal, Mõniste Võrumaal jt).

Samas oli mõisate riigistamisel ka üks positiivne pool. Kuna mõisahoonetesse kolisid 1920.–1930. aastatel koolid, rahvamajad, seltsimajad jm ühis-kondlikud asutused, muutusid nad elitaarsetest aadliresidentsidest kogu rahvale avatud kohaliku elu keskusteks, milleks nad on tihti jäänud tänini.

Endiste baltisaksa aadlikest omanike kätte jäid 1920.–1930. aastatel vaid mõned väikesed jäänuk-mõisad. N imelt oli nendele mõisaomanikele, kes võitlesid Eesti Vabadussõjas Balti pataljonis, nagu teistelegi sõjas käinutele ette nähtud asundustalu saa-misõigus, mis sel juhul mõõdeti välja aga nende endi pärusmõisa südamest. N ii jäi sadakond mõisasüdant koos väikese maalapiga baltisaksa aadlike kätte kuni 1939. aastani. Jäänukmõisad kadusid Teise maailma-sõja puhkemise järel – kuna sõja sütikuks olnud Mo-lotovi-Ribbentropi pakti kohaselt jäi Eesti N õukogu-de Liidu mõjusfääri, korraldas Saksamaa kiirkorras kõikide siinsete baltisakslaste ümberasumise Saksa-maale. N ii lõppes 1939. aasta sügisel seitse sajandit kestnud saksa vähemuse ajalugu Eestis ning mõisate toimimine algses rollis.

á Sangaste loss

. 21 .. 20 . . 21 .. 20 .

Seda, et mõisahoonetel ja -kompleksidel on teatav arhitektuuriline ja ajalooline väärtus, hakati laie-malt teadvustama alles 1960. aastatel. Selleks ajaks oli säilinud aga vaid teatud osa mõisahoonetest, mis olid uutele oludele kohandamise edukalt üle ela-nud. Palju mõisaid hävis ka Teise maailmasõja ajal, samuti lagunes ja lammutati neid hulganisti nõuko-gude perioodil.

Esimesed mõisahooned restaureeriti 1970.–1980. aastatel (nt Palmse ja Rägavere Virumaal). Massi-lisem mõisate korrastamine ja restaureerimine al-gas 1990ndatel taasiseseisvunud Eestis ning jätkub vahelduva hooga tänini. Paljud korrastatud mõisad on säilitanud 1920.–1930. aastatel saadud avaliku funktsiooni tänini ning toimivad edukalt koolidena, muuseumitena, kohalike rahvamajadena jne. Põhja-likult on restaureeritud muuseumina toimiv Palm-se, Sagadi ja Kukruse mõis Virumaal ning Viimsi mõis Harjumaal, turismi teenistuses olev O lustve-re mõis Viljandimaal jpt. Väga palju on viimasel ajal restaureeritud ka mõisakoole. Uue kuue on saanud koolidena toimivad Vääna mõis Harjumaal, Kiltsi mõis Virumaal, A lbu, Roosna-Alliku, Väätsa, Laupa ja Koigi mõisad Järvamaal, Vana-Vigala mõis Lää-nemaal, Heimtali mõis Viljandimaal, Voltveti mõis Pärnumaal, Puurmani mõis Tartumaal jpt.

Teine osa mõisaid on läinud viimase kahe aasta-kümne jooksul eravaldusse ning korrastatud era-omanike poolt. Kuigi nii mitmedki neist on kasu-tusel eksklusiivse eramuna ja on avalikkusele sule-tud, on suur osa ka eraomanduses olevatest mõisa-test üldsusele teatud määral avatud. Paljudes mõi-sates tegutsevad hotellid (Padise ja Vihterpalu Har-jumaal, Vihula ja Saka Virumaal, Taagepera Viljan-dimaal, Pikajärve Võrumaal, Pädaste ja O ti Saare-maal), nii mitmeski mõisas saab korraldada mitme-suguseid pidulikke üritusi (nt Saue, Sausti, Kõue ja Pirgu Harjumaal, Kohala Virumaal jt).

Ka baltisaksa aadlisse kui mõisapärandi loojasse suhtutakse tänapäeval palju positiivsemalt kui veel loetud kümnendid tagasi. O lgugi et nende suh-ted eestlastega olid sageli pinevad, tagasid just ne-

mad sajanditepikkuse keerulise ajaloo jooksul siin-se maanurga jätkuva kuulumise läänelikku Euroopa kultuuriruumi. N iiviisi lõid nad omalaadse vunda-mendi praegusele Eesti Vabariigile kui kultuurili-ses mõttes kindlalt läänelikule riigile. Loodetavasti restaureeritakse lähitulevikus veel nii mõnigi mõis, mille võib kõhklemata lisada siinsete kaante vahel toodud nimistule.

. 25 .. 24 . . 25 .. 24 .

Saku lähedal asuva Jälgimäe mõisa maad ulatusid Tallinna lähedal Mustamäe juures kõrge paeklindini. Sealt avanes kauneid vaateid nii Tallinnale kui ka merele. Pankrannikupealse koha täiendavaks väärtuseks oli avar männimets, mis laius tollal alates panga servast kuni Männiku rabani ning Ü lemiste järve äärse liivikuni, seega peaaegu kogu praeguse N õmme aladel.

Kuna põlisasukohaga Jälgimäe mõis ei asunud eri-ti looduskaunis kohas, otsustas selle omanik N iko-lai von G lehn 1880ndatel rajada eelnimetatud paika omale uue eluaseme.

M M ustam äe m õis (H ohenhaupt)

his

tori

tsis

m, k

esk

ae

gse

lin

nu

se im

ita

tsio

on

pa

rgis

ku

lptu

uri

d

1886. aastal von G lehni enda projekti järgi valminud mõis (loss) on kahekorruseline ja krohvimata paeki-vist. O ma tornilaadsete soppide, sakmelise katuse-ääre ning pooleldi maa-aluse sissepääsuga meenutab hoone paljus keskaegset linnust. Eriti võimsa ja sih-vakana mõjub lossi tagakülg, kuna loss on ehitatud otse klindinõlvale.

Hoone lähikonnas asuvad von G lehni enda rajatud lohe ja sarvilise Kalevipoja skulptuurid, samuti ka omapärase struktuuriga palmimaja. Pargi idaservas asus algselt vaatetorn, mis praegu on kasutusel ob-servatooriumina.

. 25 .. 24 . . 25 .. 24 .

Loss jäi kasutuseta Esimese maailmasõja ajal, 1920.–1930. aastatel muutus ta varemeiks. 1960. aastatel, kui Tallinna Polütehniline Instituut (praeguse nime-ga Tallinna Tehnikaülikool) otsustas selle taastada oma taidlejate majaks, olid hoonest õigupoolest al-les vaid müürid. 1966. aastal alanud taastamistööd lõppesid 1977. Väliskujul taastati loss enamjaolt alg-sel kujul, siseruumides tehti aga mitmeid muudatu-si. Tallinna Tehnikaülikooli omanduses on loss tänini, olles kasutusel mitmesuguste ürituste korraldamise paigana.

Van

a ja

otu

se jä

rgi:

Ke

ila

kih

elk

on

na

s H

arj

um

aa

l

Pra

eg

use

jao

tuse

järg

i: T

all

inn

a l

inn

as

N ikolai von G lehni poolt lossi ümbrusse jäetud parkmets on tänapäeval säilinud vaid lossi läänekül-jel. Idaküljel on suure osa metsa asendanud N õmme aedlinna eramukvartalid.