Karin Paulus52

Asjad:Teise kombitavadpiiridKarin Paulus

Ma ei mõista, miks püramiidid onparemad kui Birma õlgedest onnid. Ma ei

saa aru, miks presidendi kõned on pare-mad kui öine armusosin toas. …nii pean

möönma, et iganemine teeb minu jaoks elumagusaks.

– Ettore Sottsass1

HabitatKõrvuti üleva ehk siis vaimse, sisemise maa-ilmaga on meil pidevalt tegemist ainelisemaailmaga. Asjad on nagu inimesedki keha-lised. Hoomatavad, kombatavad, lõhnavad,valu ning mõnu tekitavad. Nad on olemas.Mõnikord on seda olemist materiaalsuse tõttupeetud labasekski – pole ju tegemist millegiuniversaalse ega ideaalsega –, kuid oma ar-gisuse poeesia sisaldub neiski. Esemelisekeskkonna esteetika väärib tähelepanu.

Intiimse ruumi portreteerimisel tundubkohane kasutada Pauline von Bonsdorffi ees-kujul üldistavat terminit “inimasuala” (ingl.human habitat) ehk siis keelelise kõlavusening ladina tüve toonitamise eesmärgil sõnahabitat. Habitat tähistab ala, mida aktiivseltasustab indiviid või grupp, kes on ise muu-tunud asukateks – kohalikeks elanikeks. Ha-bitat seob materiaalse reaalsuse tõlgenduse-ga: mis seal on ja kuidas see ilmneb, midame nähtus näeme. Võib nõustuda von Bons-dorffiga, kes toonitab, et ehitatud keskkond,mille alla koondub ka esemekujundus ja lin-naplaneerimine, pole loodusliku keskkonna

vastand, vaid sisaldab viimase elemente jamõjusid.2 Maurice Merleau-Pontyle toetudeskirjutab von Bonsdorff, et maailm on küllkonkreetne, kuid subjektiga võrreldes trans-tsendentaalne. Seetõttu jääb maailm inime-se jaoks korraga tuunjaks ja tajutavaks, näh-tavaks ja nähtamatuks. Maailm on asjad jaajalugu, tegelik ja kujutletav, tulevikuplaa-nid ja mälu. Subjekt pärineb maailmast ningküünitab selle poole, olles maailmast mõju-tatud ja mõjutades seda ise.3 Merleau-Pontyjaoks pole me ainult maailmas, vaid ka koosmaailmaga.4 Keha ilmestab totaalset olemist,kuna eksistents realiseerib end kehas. Ei võiöelda, et üks on algupärasem kui teine, sesteksistents ja keha eeldavad teineteist.5 Ole-me maailmas, millest ei ole pääsu, kuna kehaseob meid sellega. Kuid maailm on puudu-tuste, helimaastike ning liikumise kaudu täies-ti isiklik. Aistingud kujundavad maailma jasee maailm on alati minu oma. Nii on Mer-leau-Pontyle olulised üksikindiviidi tajud.Seega on inimene ise oma maailma nullpunktja kese ajast ning kohast hoolimata.

Emmanuel Lévinas täiendab Merleau-Pon-tyd. Habitat’id, mida jagame alati teiste ini-mestega, kummastavad ka meid endid. Ümb-ritsev on ühtaegu läbipaistev ja opaakne, la-destades erinevaid looduslikke ja kultuurili-si kihistusi, mida me ei pruugi hästi tunda.Keskkonnas on palju teisesust ja inimese

1 E. Sottsass, I Don’t Understand why the President’sSpeeches are Better than Love Whispering in a Roomat Night (1983). – P. Greenhalgh, Quotations andSources on Design and the Decorative Arts. Man-chester, New York: Manchester University Press, 1993,lk. 232.2 P. von Bonsdorff, The Human Habitat: Aestheticand Axiological Perspectives. Lahti: InternationalInstitute of Applied Aesthetics, 1998, lk. 14.3 P. von Bonsdorff, The Human Habitat, lk. 20.4 P. von Bonsdorff, The Human Habitat, lk. 22.5 M. Merleau-Ponty, Phenomenology of Perception.Trans. C. Smith. London, New York: Routledge, 2003,lk. 192.

53Asjad: Teise kombitavad piirid

enese kaudu mitte määratletavat.6 Olevikkuei saa lahutada ka mälestustest ja ootustest,mis on selle osad.7 On päris selge, et meietänased seisukohad modelleerivad mineviku-kilde ning tulevikuihasid. Ning muidugi kavastupidi: “kultuurikontekst” ehk siis see,kust me tuleme, mõjutab tänaseid vaateidning väärtushinnanguid.

Ühiskorter – metafoorneNõukogude LiitMinu jaoks pakub ülimalt kurioosseid habi-tat’e nõukogude ühiskond. See, et eluviisispõimuvad jõulised ning kaude tajutavad või-muvõrgustikud isiklike maastikega, ei ole jutegelikult üllatav. Pigem tekitas sisemise vas-tuolulisuse ja nihestatuse jõulise ideoloogiasilmakirjalikkus ning ka inimeste väärtushin-nangute kahetisus või ehk kahepalgelisuski.Reþiimi reeglid võeti küll omaks, kuid nen-de mittetäitmist peeti samal ajal heaks too-niks. Kuigi inimesed olid üldiselt rahul ta-suta hariduse, meditsiini ning pensionisüs-teemiga, ihaleti läänelikku vabadust.8 Pal-judele ei tähendanud see mitte niivõrd vaim-set vabadust, kuivõrd avaramaid tarbimisvõi-malusi9 ning liikumispiirangute kaotamist.Põhiliselt hirmust isikliku ja lähedaste jul-geoleku pärast, kuid kohati ka lihtsalt harju-musest, püüti oma soove mitte välja näidata,olla väliselt lojaalne ning teistega sarnane.Seda tugevamat tähendust kannab aga omaeksistentsi määratlemine. Ääretult tähendus-likud on inimeste omavahelised suhted, agaka enese tajumine esemelises keskkonnas.

1970. aastate lõpp. Tallinn. Ühiskortertsaariaegses elamus Kadrioru piiril.10 Kohekorteriukse kõrval, kahes läbikäidavas toaselab kahelapseline noor pere. Nende kõrval,samuti kahte tuppa peab ära mahtuma ema-isa kahe tütre ja vanaemaga. Siis tulevadkolm eraldi tuba. Edasi tuleb üks tuba, kuhumahub kolm inimest. Siis veel üks tuba, kus

elab samuti kolmeliikmeline perekond. Ne-mad on korteri ainsad venelased, õigeminiukrainlased. Või vähemasti mees on. Meeson “muidu tore” ja tubli töömees, aga kipubsageli jooma. Siis juhtub ikka nii, et kollanenire voolab ühisest WC-st pikka koridori. Nai-sel on närvid läbi ja ta käib kaebamas. Meesvisati vist seepärast isegi parteist välja.

Et WC on must, käivad korteris elavad lap-sed kaua mitte ehk päris eakohase pissipotipeal. Kuigi vannituba on olemas, seda eriti eikasutata. Muidugi väikeste eranditega. Keegi– ilmselt venelaste peretütar, kes on tegelikultjuba neiu – pruugib vanni vahel ka klosetiasemel. Seepärast käiakse ennast põhjaliku-malt pesemas saunas. Õnneks asub see samaltänaval. Köögitoas elab aga seniilne vana-proua. On sõbralik, aga istus enne sõda van-gis (sõja alguses vabastati), sest tappis koosoma mehega karjapoisi. Nüüd kuuleb sagelikõrvus karjakellade helinat. Kahe nooremapere naised on tegelikult sugulased ja elanudselles korteris praktiliselt sünnist saati. Siiskiei saa öelda, et perekondlik side toetaks “kom-munaalset majandamist”. Et säilitada veidigiintiimsust, püütakse naabreid reeglina välti-

6 P. von Bonsdorff, The Human Habitat, lk. 45.7 P. von Bonsdorff, The Human Habitat, lk. 48. Vt.ka E. Lévinas, Time and the Other and AdditionalEssays. Trans. R. A. Cohen. Pittsburgh: DoquesneUniversity Press, 2003.8 Üsna erinevalt suhtuti töökohtadesse. Eriala vali-kut piiras teatud valdkondade – näiteks filosoofia –poliitiline “angaþeeritus”, aga ka sundsuunamine. Enttagantjärele mainivad paljud inimesed heldimusega,et toona polnud vähemasti tööpuudust.9 Sooviti tegelikult ju lihtsalt osta sobivat kaupa,mitte ainult juhuslikult letile sattunud asju, jamuidugi ka valida.10 Autori mälestused. Muide, Eestis oli veel 30 aas-tat pärast “progressi” ehk siis nõukogude korra algustkorteripinna suurus sama mis enne sõda aastal 1940.Lätis, ja tõenäoliselt ka Leedus sellele tasemele ilm-selt ei jõutudki: vt. R. J. Misiunas, R. Taagepera, Bal-ti riigid. Sõlteaastad 1940–1990. Tallinn: Koolibri,1997, lk. 208.

Karin Paulus54

da. Tehakse eraldi süüa, käiakse eraldi pesukeetmas, kui vähegi võimalik, koristatakseainult enda järelt. Üksnes lapsed mängivadkoos. Ometi on kõik üksteisest tahes-tahtma-tult sõltuvad: välisukse paukumist ja uksekellatirinat kuulevad kõik, telefonidel on paralleel-numbrid – kui üks helistab, siis teine naaberrääkida ei saa; nõudepesu, küttepuude ja bri-keti toomise ning söögi vaaritamise ajastussõltub naabrite äraolekust.

Mulle näib, et ühiskorterit saab mõnesmõttes pidada nõukogude korra sümboliks.11

Kuigi ametlik ideoloogia rääkis töö ning ini-mese väärtustamisest, näitas ühiskorter re-þiimi tegelikku olemust. Sunnitud koosela-mine demonstreeris kollektiivse – ehk siisjuba sotsialismile omase – elamise nurjumist.Ühes korteris elavad pered vältisid ühiseidtegevusi, mida ideaalis seda tüüpi elamineoleks pidanud soodustama; naabreid kardetijuba ainuüksi oma füüsilise julgeoleku hir-mus (sest kunagi polnud päris hästi teada teis-te suhe KGB-ga). Elamispinna puuduse tõt-tu oli peredes vähe lapsi.12 Kindlasti soo-dustasid pea olematu privaatsusega ühiskor-terites elamisest tekitatud pinged alkoholis-mi, abielu lahutuste ning abortide tegemisekasvu. Kahtlemata tekitas seda tüüpi elaminevastandumist migrantidele, kes said kohe Ees-tisse rännates kõikide mugavustega korterid13,ning ka vastikustunnet valitseva korra vastu.

Muidugi saab ka toonastest käitumismust-ritest leida positiivseid tahke. Nagu ka hal-vad omadused, ei ole need peaaegu üldseseotud Suure Narratiiviga, vaid on pigemsosinaks selle varjus. Lähedus ja ühtehoid-mine perekonnas, rõõmud edusammude ületööl, vaimsed naudingud ning tillukesed sam-mud materiaalse heaolu parandamisel. Vahestjust seepärast muutusid tarbeesemed nõuko-gude ajal otsesest vajadusest sageli fetišiksvõi suisa staatuse sümboliks?

Nõukogude Liidus olid inimesed aplad

asjade järele. Seda tendentsi võiks ehk võr-relda kargo-kultusega.14 Et puudus oli ka

11 Ühiskorter, kommunalka on pärast NSVL-i lagu-nemist oma vastuolulisuse tõttu olnud seda ajastutuurivate Lääne arhitektuuriajaloolaste üheks lemmik-teemaks. Siiski on mitmed neist ülevaadetest üsnanaiivsed. Mulle on suuremat sümpaatiat avaldanudisiklikul kogemusel või mälestustel põhinevadkäsitlused. Vt. nt. K. Gerasimova, Public Privacy inthe Soviet Communal Apartment. – Socialist Spaces:Sites of Everyday Life in the Eastern Bloc.Ed. D. Crowley, S. E. Reid. Oxford, New York: Berg,2002, lk. 207–230.12 Kuigi seoses linnastumisega valitsev üleüldineeluasemepuudus ei soodustanud oma pere loomist,püüdis võimuladvik küüniliselt ometi sündivust jaseega ka tööjõuressursse suurendada. Näiteks Vilniu-ses oli vallalistel keelatud korterit omada: R. J. Mi-siunas, R. Taagepera, Balti riigid, lk. 179.13 “Juhtus sedagi, et värskelt saabunud venelasedlihtsalt tungisid äsjavalminud korteritesse sisse ningükski kohalik asjamees ei julgenud neid sealt väljatõsta, kartes süüdistusi natsionalismis. “Rahvastesõprus” tähendas soostumist vene kolonisatsiooniga.”(R. J. Misiunas, R. Taagepera, Balti riigid, lk. 180.)14 Mitmepalgeline religioosne liikumine, kuskohalikud müstifitseerivad laevade või lennukitegatoodavaid koloniaalkaupu. Seda tüüpi kultus olilevinud peamiselt Uus-Guineas ja Melaneesia saartel19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel.Kultusele oli iseloomulik uue õnnistatud aja (midatõendasid “üleloomulike jõudude” saadetudkaubapakid) ning materiaalse heaolu ootus. NäiteksTeise maailmasõja kestel nähtu eeskujul ehitatimitmel pool asjade mudeleid, nt. puidust lennukeid jabambusantennidega varustatud lennuväljadeimitatsioone, et meelitada jumalalaadseid külalisioma sõidukitega uuesti külakosti tooma. (Milleleannab paralleele tõmmata nõukogude disainiga:näiteks 1970. aastatel püüti Lääne ajakirjas või telerisnähtud plastist pop-stiilis esemete vorme jäljendadatekstiilis, vineeris jms.) Uuemal ajal tarvitasidAmazonase indiaanlased kassettmaki puitkoopiatvaimudega ühendusse astumiseks. Kultusele oniseloomulik ka välismaistele esemetele väeomistamine ning nende kasutamine riitustel. Selliseiduskumusi on seostatud kristlike misjonäride õpetu-sest pärit sajandilõpumeeleolude ning lunastuselootusega. Vt. nt. The Penguin Dictionary of Religi-ons. Ed. J. R. Hinnells. Harmondsworth: Penguin,1984, lk. 76; http://www.britannica.com/eb/article-9020320?query=cargo%20cults&ct= .

55Asjad: Teise kombitavad piirid

kõige tavalisematest olmekaupadest, kaota-sid asjad oma esialgse funktsiooni ning toi-misid lausa religioossete objektidena. Ese-mete omandamine oli mõnikord ainus või-malus tõestada end nõukogude masendavasolmes. Mõnes mõttes haakub see ka usuga,et õnn on mõõdetav. Heaolu peaks olemajustkui nähtav ja käega katsutav, mida tões-tavad konkreetsed esemed inimese kodus.15

Tähtis oli seega omamise fakt ise. Oli ini-mesi, kel olid vajalikud esemed, ja neid, kelpolnud suurt midagi. Mida rohkem oli asju,seda tähtsamaks pidasid inimest teised ningta ise. Nii koguti nõukogude ajal praktiliseltkõike: postmarke, õllepudeli silte, nätsupa-bereid, värvilisi salvrätikuid, seepe, tikutop-se jne. Lisaks osteti igaks juhuks aastateksvaruks näiteks sooja pesu ja suhkrut. Ka pi-dulikke riideid demonstreeriti sageli külalis-tele niisama, neid selga panemata.

Üks peamisi unistusi oli reisida välismaalevõi saada mõni välismaa asi. Et NõukogudeLiidust välja sõita said vaid vähesed inime-sed, nagu parteilased, arhitektid, siis oli väl-jaspoolne pigem fantaasia kui tegelikkus. In-formatsioon levis kuulujuttude, Idabloki rii-kide ajakirjade ja (Põhja-Eestis) ka Soometelevisiooni kaudu. Veidi said kodumaal as-jade nälga rahuldada meremeeste pered, keloli võimalus teha sisseoste boonipoodides(boon oli üks valuuta aseainetest).

Nii võib nõukogude inimeste kirjapandudelulugudes märgata, et esemelisel keskkon-nal oli hämmastavalt suur tähendus. Näiteksõigustab 1918. aastal sündinud mees kum-malisel kombel oma sisseoste vajadusegareisida: “Muretseme ainult seda, mis kergen-dab majapidamistöid, ülejäänud raha eest,mis kokkuhoidlikult elades alles jääb, tutvu-me sellega, kuidas elatakse mujal N Liidus.Sellest tuligi, et olime alevis esimesed, kesostsid pesumasina, ja ühed esimesed, kelleloli televiisor. [---] Kaugemaid sõite takistas

see, et autokumme oli raske saada.”16 1931.aastal sündinud naine võtab toonased sot-siaalsed olud kokku nii: “Kõige pareminielasid kaubandustöötajad. Tänu tutvustele saioma perega normaalselt elada.”17

On väga raske selgeks teha, kus kulgebvajaduse ning soovi piir. Kas inimesed taha-vad televiisorit või raadiot, sest soovivadsaada infot, või on need pigem mugavusedning staatuse sümbolid?

Täiesti ekslik on Läänes levinud arusaam,et nõukogude inimesed olid võrreldes lääne-eurooplastega omavahel võrdsemad. Ka Nõu-kogude Liidus kehtisid hierarhiad, millestlihtsalt avalikult eriti ei räägitud. Kõige täht-samad olid loomulikult Kommunistliku Par-tei liikmed, aga ka info või kauba hankimisemõttes strateegilisel positsioonil või välis-maalastega töötavad inimesed, nagu ukse-hoidjad, taksojuhid, autoteeninduse mehed(sest autod olid haruldased, kuid halva kva-liteediga, mistõttu pidi neid sageli paranda-ma). Ka müüja töö oli toona prestiiþne.18

Asju ja teenuseid vahetati põhimõttel “minasulle, sina mulle”, kuid ka varastamine ningaltkäemaks olid väga tavalised. Tutvuste kau-du pidi hankima ka kõige tavalisemaid asju.

15 G. Ritzer, Introduction. – J. Baudrillard, TheConsumer Society: Myths and Structures. Trans.C. Turner. London: Sage, 1998, lk. 5.16 Ilmar-Alfred Rõigas, Elulugu. – Eesti rahva elu-lood. III osa. Elu Eesti ENSV-s. Koost. R. Hinrikus.Tallinn: Tänapäev, 2003, lk. 71.17 Mall Vilu, Elulugu. – Eesti rahva elulood. III osa,lk. 62. Vt. ka Heino Vollmann-Volmak, Elulugu. –Eesti rahva elulood. III osa, lk. 173jj.18 Võtmepositsioonidel töötanud inimeste eelistestehk klassidest klassideta ühiskonnas on kirjutanudnäiteks arhitektuuriuurija Epp Lankots, kirjeldades,kuidas sõja järel, mil Eesti NSV-s kinnistusprivilegeeritud seltskond, kujunes ühtlasi diferentsee-ritud eluasemepoliitika: E. Lankots, Klassid klassi-deta ühiskonnas. Elitaarne ruumimudel Eesti NSV-sja nomenklatuursed korterelamud Tallinnas 1945–1955. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2004, kd. 13 (2),lk. 11–37.

Karin Paulus56

“Kui tagasi mõelda, siis pikk nõukogude aegoli oma olemuselt isetegemise aeg: kui sulpolnud kaubanduses tuttavaid, siis seisid,sageli asjatult, vältimatutes sabades, sest näi-teks süüa oli ju alati tarvis. Arutasin siis ala-ilma endamisi, missugune tohutu vaimuener-gia kulus mõtlemisele, kuidas ja kust leidakõige tavalisemaid asju, näiteks jalanõusid.”19

Kui nähti, et kuskil on järjekord, mindi kii-resti sinna seisma ja alles seejärel uuriti, midamüüakse.

1947. aastal sündinud naine meenutab,kuidas linnas vastu tulnud tuttav rääkis tal-le, et müügile on tulnud impregneeritud tal-vejoped, mille tarvis ta kohe hoiukassast rahalaenas. Ka kirjutaja laenas sobiva summaning jooksis kiiresti poodi. “Rõõmu kui pal-ju ja pooled naised ühtemoodi riides.”20

1928. aastal sündinud mees resümeeriboma eluloos: “Tundub, et nõukogude korraajal tajusid inimesed, mitte ainult materiaal-sel tasandil, suuremat võrdsust, solidaarsust,kokkukuuluvustunnet, nagu see oli omanening ellujäämiseks vajalik getodes või sun-nitöölaagrites viibijatele.”21 Selline võrdsus-tunne on ehk üsna sarnane kokkukuuluvu-sega Ameerika mustanahaliste vahel, midakirjeldab bell hooks.22 Hooks kirjutab, kui-das teatud vastupanu viisina säilisid ilma kind-la kodukohata orjadel perekondlikud ja sugu-lussidemed, mis toimisid justkui hoopis teist-sugusel kultuurilisel tasandil. Ideoloogiasthoolimata polnud ka nõukogude inimestelklassikuuluvust, seda asendas pigem inimesiliitnud puuduse ning alandatuse tunne.

Asjade koht: tõde ja TeineNõukogude ühiskonnas olid seega tugevaltpõimunud kaht tüüpi ihad. Ühelt poolt soo-viti rohkem vaimset vabadust, teisalt püüel-di parema, ilusama, aga ruumilises mõttes kaavarama materiaalse keskkonna poole. Entkas tegelikult esemeline ruum pole samuti

vaimne? Või on asjad maailma mõistmiselpigem sekundaarsed? Milline on mateeriasuhe eksistentsi?

Siinkohal võiks juhinduda Merleau-Pon-tyst, kes polemiseerib Descartes’iga, vaid-lustades tema dualismi. Kuigi talle näib süm-patiseerivat kehalisuse kaasamine, ei ole tasiiski rahul mõistuse seadmisega maailmatunnetamises kõrgemale kohale. Merleau-Ponty nõustub, et mina ei jää ühestki olu-korrast kõrvale, ta kogeb kõike kantiaanli-kus mõttes: ta tärkab ilma oma tärkamistteadvustamata.23 Kartesiaanluses, nagu kakantiaanluses paistab Merleau-Ponty jaoksolevat olnud probleemiks see, et olemusli-kult pärineb teadmine tajust.24

Merleau-Ponty kritiseerib eelkõige Des-cartes’i intellektualismi. Tema arvates tulekspigem lähtuda fenomenist, mitte “märkidest”,mida teadvus meile edastab. Psühholoogialetoetudes kirjutab Merleau-Ponty, et aistingudpole kindlasti mitte alati mõistuspärased.25

Meie oma keha ja väljaspool olevate asjadetajumine on hea näide selle kohta, et taju alu-seks pole teadvus.26

19 Urve Buschmann, Elulugu. – Eesti rahva elulood.III osa, lk. 289. 1960. aastate lõpul kulutasid eest-lased üle 60% oma sissetulekust toidu peale: söök olikallis ja raskesti kättesaadav. “Olenevalt kohalikustsaagist ja Nõukogude väliskaubanduse tehingutest oliperioode, kus polnud liha, kohvi, maitseaineid, sibu-laid ja isegi kartuleid.” (R. J. Misiunas, R. Taagepera,Balti riigid, lk. 207.)20 Helja Karo, Elulugu. – Eesti rahva elulood. IIIosa, lk. 320.21 Heino Vollmann-Volmak, Elulugu, lk. 174.22 b. hooks, Yearning: Race, Gender, and CulturalPolitics. Boston: South End Press, 1990.23 M. Merleau-Ponty, Phenomenology of Perception,lk. 49.24 M. Merleau-Ponty, Phenomenology of Perception,lk. 50.25 M. Merleau-Ponty, Phenomenology of Perception,lk. 54.26 M. Merleau-Ponty, Phenomenology of Perception,lk. 57.

57Asjad: Teise kombitavad piirid

1.InterjöörPõltsamaa, Pikk tn. 8, 1963Eesti Rahva Muuseumi fotokogu 1404:99Foto Tiina Võti

Nõukogude kodu. Asjad polsterdamas karmireaalsust.

Karin Paulus58

2.ElutubaPilistvere kolhoosikeskus, Kõo vald, Koksvere küla,Essi talu, 1979Eesti Rahva Muuseumi fotokogu 1887:69Foto Rein Olli

1970. aastate Eesti: piiratud ja standardset esemevali-kut prooviti omaseks muuta ehk siis “kodustada”käsitöö, lilleseade ning lihtsalt võimalikult isikupära-se mööbli paigutamise abil.

59Asjad: Teise kombitavad piirid

3.ElutubaHalliste kolhoosikeskus, Pornuse vald, Risti alev1981Eesti Rahva Muuseumi fotokogu 1948:42Foto Aado Lintrop

Nukker idüll. Kui kodune on kodu ja kuivõrdintiimsed on esemed okupatsiooni ajal? Kas seetähendab vaid lähedust? Või on privaatsuses kaängistavat teisesust?

Karin Paulus60

Psühholoogia annab Merleau-Ponty arva-tes väga selge vastuse: hingelis-kehalisi ko-gemusi ei saa kartesiaanlikult analüüsida.Hing ja keha pole kahe vastandi – subjektija objekti – kokkusulamine, vaid määravadiga eksistentsi jooksul tehtava liigutuse. Meleiame eksistentsi oma kehast, meie igasu-gune tegevus (ka vaimne) on seotud nii kehaliikumise kui ka füsiognoomiaga.27

Mis on aga esemetele olemuslik? Tõdeasjast enesest? Mis on vannis vannilik? Pis-sipotis pissipotilik?

Üsna hõlpsalt võib nõustada psühholoogJames J. Gibsoniga, kes on kirjutanud, etesemeid saab käsitada teatud lubaduste võivõimalustena. Kvaliteetne ese demonstree-rib oma loomust: kruusi sang kutsub haara-ma, ukselink vajutama.28 Heideggerlikult lä-henedes muutub see ilmekus vallaheitmiseks.

Siiski ei saa asju samastada “pakkumiste-ga”. Esemete pakutu on tegelikult õpitudkogemuse või eksperimenteerimise kaudu.Laps õpib, kuidas asju kasutatakse: mõni esevõib haiget teha, teise abil saab ulatuda ihal-dusväärse objektini jne.29 Seega eeldab ese-mete tarbimine tuttavlikkust.

Kui Gibsoni kontseptsioon jätab esemedtarviku rolli, siis feministlik filosoof Eliza-beth Grosz käsitleb neid oluliselt dünaami-lisemas mõõtmes. Esemete ja neid hõlmava-te seaduspärasuste mõistmiseks on paremlähtuda aktiivse maailma dünaamikast, loo-duslikust valikust: “Elu ise kasvab, areneb,läbib evolutsiooni, muutub. Muutub milleks-ki muuks, kui enne oli. Ese on mitte-elusa pro-vokatsioon, pooleldi elav, või miski, millelpole elamiseks eluvõimet ega -jõudu.”30

Grosz arvab: “Me peame esemeid kohan-dama esemetega, mitte aga laskma neil ko-handada meid endid.”31 Ese esitab küsimusimeie vajaduste ning soovide kohta, sest onkutse tegudele, aga ka tegevuse tagajärg. See-ga on ese alati ruumi ja aja lõikepunkt.32

Ese ja keha on suhtepaar, mõlemad onkunstlikud või konventsionaalsed, pragmaa-tilised kontseptsioonid, lõiked, katkestused,mis loovad terviku, jätkuvuse.

Nad peegeldavad teineteist: eseme stabiil-sus on stabiilsuse ja kestva eksistentsi ga-rantii teisele – kehale. Ese on “tehtud” kehajaoks, mõeldud manipuleerimiseks keha va-jadustelt lähtuvalt. Keha kujutletakse etteeseme mudeli alusel, mis on ise samuti teisekeha poolt manipuleeritav. Nii on ahela lü-lid omavahel ühenduses. Asi on keha elu jakeha toime on see, mis mõneti ootamatultjuhtub asjadele. Tehnoloogia tagab ja puhas-tab keha ning asjade vahelisi suhteid, süven-dades keha investeeringuid esemesse. Siiskipole tehnoloogia eseme asemik, arvab Grosz,vaid rohkem kindlustatud talitlus. Tehnoloo-gia eseme pikendusena seob inimliku mate-riaalsega.33 Oluline on vabaneda praktilisu-sest, asjade sidumisest pelgalt kasulikkuse-ga. Grosz kirjutab, et esemetele ja tehnoloo-giale ei peaks lähenema mitte ainult intel-lektuaalsel pinnal, vaid võiks üritada ollaintuitiivsem, et nõnda rohkem avada eseme-te sisemist intiimset eripära ning aega, kusneed eksisteerivad.

27 M. Merleau-Ponty, Phenomenology of Perception,lk. 102.28 S. Vihma, Products as Representations – A Semi-otic and Aesthetic Study of Design Products. Helsin-ki: University of Art and Design, 1995, lk. 47.29 P. von Bonsdorff, The Human Habitat, lk. 31.30 E. Grosz, The Thing. – E. Grosz, Architecturefrom the Outside: Essays on Virtual and Real Space.Cambridge: MIT Press, 2002, lk. 168.31 E. Grosz, The Thing, lk. 168.32 E. Grosz, The Thing, lk. 169.33 E. Grosz, The Thing, lk. 182.

61Asjad: Teise kombitavad piirid

Pöördudes tagasi nõukogude ühiskonnaelukeskkonna ning eksistentsi analüüsimisejuurde, võib päris põnevat mõtteainest leidaka eesti ilukirjandusest. Aja ning olemisesuhet portreteerib hästi Arvo Valtoni novelllammutatava lasteaia taburetist: “Oh, tabu-ret, ta olek ja aeg, see üksainus mäng, mistalle on antud. Alles teda oli tassitud ja tõs-tetud, pisikesed pepud olid teda soojendanud,pisikesed jalad siblinud, varbad muljunud,tema peal oli maalitud fantaasiaid, ta oli ol-nud tähelaev ja rohukapp. [---] Ta elas sel-lest, mis mööda läinud, ometi elas olevat het-ke.”34 Kuid siis avaneb tabureti jaoks uusmaailm; väike poiss viib selle endale koju:“Ta viidi hoopis viletsamasse tuppa, ometiseisis sein veel tühiruumi ümber, moodusta-des inimeste ja asjade eluaseme. [---] Ja kuisee elu teda ei lõpeta, siis jääb lootus taaskanduda uude, kui kord läheb lammutami-sele see hoopis üürike agul ning torude kau-du soojendatavad kivikärjed kerkivad siin-sete majade asemele. Murduvad terasvitsadja mureneb betoon, jahtub päike, põhjatudpakased saavad leiguseks, üle kõige laotubkõik, ei nime, ei taburetti, ammu surnud me-hed on kirjeldanud hukku ja ei ole nendeeneste huku mäletajat.

Kuni on veel aeg, elab taburetki muutu-miste keskel, veel löövad helama uued las-teaiad, poisikesed õpivad tassima pisikesiasju ühest kohast teise, keegi ei tea, võib-olla pole pärislõppu olemaski.”35

Seega on Valtonil olemine pidevas liiku-mises ja teisenemises. Eksistents esemeliseskeskkonnas muutub, erineb, on nii pidev kuika katkev, kuid mis peamine – olemasolev.

Nagu varem mainitud Merleau-Ponty, seobka Jean-Paul Sartre asjad oma eksistentsi ta-jumisega. Romaanis “Iiveldus” (1938)36 tun-neb peategelane sügavat jälestust esemete,oma ja teiste kehade ning olemise vastu üld-se. See avaldub ümbritseva teravdatud taju-

mises: “Oli midagi, mida ma nägin ja mismulle vastu hakkas, aga ma ei tea enam, kasma vaatasin kivi või merd. Kivi oli lapik, ühekülje pealt kuiv, teise pealt niiske ja muda-ne. Ma hoidsin tema servadest kinni, ajadessõrmed hästi harali, et käsi mitte määrida.”37

“Ma uskusin, et ohvitser surub kontsagaselle paberi porri, kuid ei – ta hüppas hoogaüle lombi ja paberi. Ma läksin lähemale; seeoli jooneline paber, tõenäoliselt mõnest koo-livihikust välja rebitud. Vihm oli ta läbi leo-tanud ja ta oli niiskusest käkra tõmbunud, taoli kaetud kärnade ja paisetega, otsekui põ-lenud käsi. [---] Paberi alumine osa oli mat-tunud poritüki alla. Ma kummardusin, etterõõmustades, et saan katsuda seda pehmet javärsket ainet, mis pudeneks mu sõrmede va-hel hallikate tompudena… Ja ma ei suutnud.[---] Asjad ei ole selleks, et neid puudutada,sest nad ei ela. Neid tarvitatakse, pannakseoma kohale, elatakse nende keskel – nad onkasulikud, ei midagi rohkemat. Aga nemadpuudutavad mind. See on väljakannatama-tu. Ma võiksin nendega kokku põrgata, ot-sekui oleksid nad elavad loomad.”38

Asjad ajavad iiveldama. Iiveldus tähen-dab eksistentsi tajumist: “Asi, mis ootas, saisellest märku, ta voolas mu peale, imbus mi-nu sisse, ma olen seda täis. – Pole midagi.See Asi olen ma ise. Vabastatud, vallandu-nud eksistents valgub tagasi mu peale. Maeksisteerin. [---] Ma näen oma kätt, mis pa-katab laual. Ta elab, see olen mina. Ta ava-neb, sõrmed laotavad ennast laiali ja sirutu-

34 A. Valton, Taburet. – A. Valton, Võõras linnas.Tallinn: Eesti Raamat, 1980, lk. 77–78.35 A. Valton, Taburet, lk. 78.36 Sellele teosele juhtis tähelepanu minu doktoran-dikursusel Maria-Kristiina Soomre. Nimelt palusinüliõpilastel otsida kirjandusteoseid, kus käsitletakseesemeid erinevate aistingute kaudu.37 J.-P. Sartre, Iiveldus. Tlk. T. Lepsoo. Tallinn: Var-rak, 2002, lk. 10.38 J.-P. Sartre, Iiveldus, lk. 20.

Karin Paulus62

vad välja. Käsi on selili. Ta näitab mulle omarasvast kõhtu.”39

Olemasolu ja olevad asjad tekitavad iivel-dust oma kombatava olemise pärast:

“Toetan käe istmele, kuid tõmban sellekähku ära – see eksisteerib. Asi, millel maistun, millele ma oma käe toetasin, selle nimion iste. Nad tegid ta kindla kavatsusega, ettema peal võiks istuda. Nad võtsid nahka,vedrusid ja riiet ning hakkasid tööle, mõtte-ga, et teevad ühe istme. Ja kui nad lõpetasid,olid nad teinud selle. [---] See võiks vabaltolla mõni lõpnud eesel, mida vesi loksutabning mis ujub, kõht taeva poole, suures hal-lis jões, üleujutuse jões. Ja mina otsekui is-tun eesli kõhul ja mu jalad ligunevad selgesvees. Asjad on oma nimedest vabanenud.Nad on olemas, grotesksed, kangekaelsed,hiiglasuured, ja tundub tobe neid istmeteksnimetada või ülepea midagi nende kohta ütel-da. Ma olen Asjade seas, nimetamatute seas,üksnes nemad ümbritsevad mind, sõnatud,hambutud, minu all, minu kohal. Nad ei nõuamidagi, nad ei suru ennast peale, nad on.”40

Õige aistitava kujutluse ümbritsevast an-nab Arvo Valtoni novell “Pärast unenägusid”.Tarbimisrutiin ja kordus kujustab siin turva-liseks polsterdatud maailma.

Ärkav mees tajub ümbritsevat ehmatavaltdetailset: “Juhan nühkis end poolunise loo-mulikkusega vastu kušetipõhja ja pööras siispea kõrvale. Seinal oli roosakas tapeet, säb-ruline muster nii rahutu, et seda oli võimatuära tunda.”41 Mees rõõmustab, et midagi polejuhtunud: õnneks on tapeet aja tormidele vas-tu pidanud.

Imestades näeb mees, et ka vineerist ma-dal hele kapp on alles. Nagu eile või kolmaastat tagasi, mil Juhan korterisse sisse ko-lis: “Imelist mööblit oskavad need meistridteha, oli teine eile õhtul just samasugune japüsib, ise hele, puukarva, vineerist, kollakalakiga üle käidud, ja seisab kui eimiski jal-

gade peal. Seisab veel aastaid läbi kõikidemoelainete, ja mõnus on teda hommikul vaa-data. Käigu või poliitika üle maa, aga kolla-kale kapile võib Juhan kindel olla.

Ei hooli tema nendest oigamistest maail-ma standardiseerimise pärast. Eestlase meelon aus, vabrikule, mis neid kappe vorbib, onnad “Standard” nimeks pannud eksiarvamus-te ärahoidmiseks, et igamees ei himustakssealt erisugust mööblit saada.”42

Ka tuttavate külastamine pole ebameeldiv,sest neil on samasugused kapid: “Tarbimis-maailma muutlikkus käis närvidele, muudkuisillerdas silmade ees; kui too vana hea kappiga lainega kaasas käiks, kord tume, siis pu-nane, kord poleeritud, siis värvitud, kord vi-neerkattega, siis läbinisti puust oleks, ei saaksJuhan ühelgi hommikul ärgata hirmuta, et mis-moodi see tema kappkameeleon tänapäevamaailma parajasti näitab.”43

On hea elada, kui tead, mida homne päevtoob. Nii oli ka põrand sama värvi mis enne-gi: “Tuttav maaler oli Juhanile värvi kombi-neerinud, sellepärast sai põrand lillakas. Tra-ditsiooniline punakaspruun oleks ehk enamsobinud, aga Juhan ei olnud tagurlane. Kuililla, siis lilla, peaasi, et täna hommikul olijust samasugune kui eile õhtul. Selle pealpüsis Juhani elu ja maailm.”44 Ka sulepea,peegel, raadio ja aknakardinad püsisid kõi-gest hoolimata omal kohal.

Aknatagune maailm – suur muutuv loodus-ki – ei mänginud Juhanile vingerpussi. Pigemvastupidi, kõik oli arusaadav ja seaduspära-ne: “Rääkimata muudest selgetest aknatagus-test asjadest, nagu alaline taevas, muutumatu

39 J.-P. Sartre, Iiveldus, lk. 127.40 J.-P. Sartre, Iiveldus, lk. 160.41 A. Valton, Pärast unenägusid. – A. Valton, Musta-mäe armastus. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk. 99.42 A. Valton, Pärast unenägusid, lk. 99.43 A. Valton, Pärast unenägusid, lk. 100.44 A. Valton, Pärast unenägusid, lk. 100.

63Asjad: Teise kombitavad piirid

Mustamäe pika halli vinkelmajaga ning ülelaia murunurga valge koolimaja.”45

Ka rohu kasvamine oli sujuv ja asfaltteekindel: “Samuti seisis tumehall telefoniput-ka, klaasid muutumatult purud, nõnda kapesukuivatamise plats oma stangedega. Siinvõis küll vahel märgata rahutu inimese tege-vuse tagajärgi laperdava pesu näol, aga tä-nase vihma tõttu polnud seal hilpugi. [---]Juhan võis enesele tunnistada, et ta teadis sel-lest maailmast kõike.”46 Kuigi tuumakatast-roof polnud fantaasiarohkes ajus välistatud,siis muud õnnetused tundusid üsna võima-tud. Ka raadiost tuli hoopis muusika, mitteebameeldivad uudised. Ja ta ise oli peeglistvaadates seesama eesti juurikas nagu eilegi:“Nõnda käis Juhan omaenese keha tükkhaa-val üle ja pani imestuse ja heameelega tähe-le, et kõik osad olid õige koha peal. [---] Vanahea maailm püsis paigal ja selle sees oli ükskarvakasvanud Juhan, kes imestas ja õitses,et kuidas tema ikka imestas ja õitses sellehea maailma pärast.”47

Eksistents on seega alati seotud inimeseenda kehaga ja maailm on osa sellest kehastvõi minapildist. Kui minna siit edasi, siisvõiks ju üsna suure kindlusega väita, et ta-jud – kuulmine, kompamine, haistmine, maits-mine, nägemine – toovad asjad “meieni”.Piltlikult nõeluvad aistingud asjad ehk ma-teriaalse maailma meiega kokku. Pistedvõivad olla valusad, nauditavad või lihtsaltsuuremal või väiksemal määral tajutavad.Aistingud muudavad maailma tähendusli-kuks. Sest kas poleks mitte maailm ilma ko-gemise ehk tajumiseta meie jaoks nagu mit-teteadvus? See tähendab – nähtamatu, kuul-damatu, lõhnatu reaalsus? Ollus? Opaaknening mõistetamatu Teine?

Lévinas leiab, et üksildus on eksisteeri-misele olemuslik.48 Aga üksildus ei tähendaainult eraldatust ja hüljatust ning ühtlasi kamehelikkust, uhkust, iseseisvust. Käesolev

hetk kätkeb möödapääsmatut pöördumist ise-enese juurde.49 Materiaalsus ja üksildus kuu-luvad kokku.50

Tõsiasi, et leitakse end maailmas sisse-seadnuna, hõivatuna asjadega, nendega seo-tuna, ja tundub, et isegi nende üle dominee-rides, mitte ainult ei alahinda üksilduse ko-gemust, vaid seda saab põhjendada üksildu-se filosoofiaga. Mure asjade ja vajaduste pä-rast oleks justkui (pattu)langemine, lend enneäärmist lõplikkust, millele need soovid-va-jadused ka ise vihjavad, mittetõene, välti-matu, kandes samas tunnusmärki alaväärtu-sest ning laiduväärsest. Samas pole mingitpõhjust pidada argist frivoolseks.51 Algupä-rane aeg on justkui ekstaas, arvab Lévinas.Siiski ei saa hukka mõista, kui keegi ostabendale eksistentsi alastusest hoolimata näi-teks kella või riietub kombekalt.52 Heideg-gerist alates on meil kombeks käsitada maa-ilma tervikliku ansamblina. Maailmas eksis-teerimine on tegutsemine, aga sellisel viisil,et tegevuse lõpptulemusena on eksistentsobjektide tõttu meie oma.53

Maailm on Lévinasele justkui toidus. Ini-mese elu maailmas ei kulge teispool objekte,mis seda täidavad. Pole päris õige öelda, etelame selleks, et süüa, aga pole õigem ka väi-ta, et sööme selleks, et elada. Söömise äärmi-ne lõplikkus on kätketud toidus. Kui keeginuusutab lille, siis lõhn on see, mis piirab te-gevuse lõplikkust. Jalutamine tähendab värs-ke õhu nautimist, mitte aga tervise, vaid õhupärast. Meie eksistentsil maailmas on seegatoiduse iseloom, kusjuures eksistents on ob-

45 A. Valton, Pärast unenägusid, lk. 101.46 A. Valton, Pärast unenägusid, lk. 101.47 A. Valton, Pärast unenägusid, lk. 103.48 E. Lévinas, Time and the Other..., lk. 54.49 E. Lévinas, Time and the Other..., lk. 55.50 E. Lévinas, Time and the Other..., lk. 58.51 E. Lévinas, Time and the Other..., lk. 59.52 E. Lévinas, Time and the Other..., lk. 60.53 E. Lévinas, Time and the Other..., lk. 62.

Karin Paulus64

jektidega piiratud. Suhet objektidega võib ise-loomustada ka rõõmu tundmisega. Kõik nau-dingud on olemise viisiks, aga ka aistinguiks,mis osutavad valgusele ja teadmisele. Objektühtaegu neeldub, kuid samas hoiab distantsi.Olemuslikult kuuluvad teadmine ja valevusrõõmutundmise juurde. Teatud mõttes on meieigapäevane elu juba olemise viis, mis on vabaalguse materiaalsusest, mille kaudu subjekt ontäide läinud (täiuslik).54

Teisesus, erinevus pole võimusituatsioon.Kas sinu teisesuses saan jääda ise “minaks”,ilma et imenduksin või kaoksin sinusse, kü-sib Lévinas. Kuidas saab ego, mis ma olen,jääda sinus minuks endaks?55

Habitat, inimese olemise ruum, on palis-tatud esemetega. Olemine “asjalikus” maa-ilmas võib olla meeldivalt küütlev või enesevastandamine ebameeldivale. Asjad võivadolla keha jätkuks, võimaluste allikaks. “Mi-na” on nõnda maailma naba. Teisalt on ek-sistents alati õõvastav, teisene. Asjad ei olemina, nad on vastas või väljas. Keskkonnateine-olek ei avaldu minu arvates mitte ainultideoloogiliselt survestatud habitat’is – midakujustab näiteks nõukogude aja ühiskorter,vaid ka sisemist karjes olemise valulikkusepärast. Asjad, mida katsun, maitsen, näen,kuulen, muutuvad aistitavuse tõttu minuomaks. Samas olen ka mina ise Teine ja ese-med on selle maailma – millest polegi pääsu– käega katsutavateks piirideks.

Nõnda otsime läbi esemelise keskkonnaoma olemasolule toetust. Seega, kui puuduk-sid ümbritsevad kehad – asjad ja inimesed –,poleks meid olemas. Mõtleval “minal” po-leks end habitat’ita kuhugi ankurdada. Agajust sellesama binaarse opositsiooni (maail-ma ja mina) tõttu on asjad alati meile võõ-rad. Kuigi tuleb möönda, et elementaarseltarbimisel (näiteks arvuti klaviatuuril artik-lit klõbistades või külmas ruumis sooje rii-deid kandes) on esemed justkui keha pi-

kenduseks või, nagu Gibson ütleb, meeldivakslubaduseks (affordance), pole materiaalsuskunagi lõpuni aistitav. Kas esemete tajumiselkombime tõde? Kas esemetes heidab end seeTeine valla? Ja kas Teine, vastas asuv ongitõeline? Ilmselt mitte. Sest ilma iha ning selleobjektide pideva liikumiseta muutuks inime-ne – ja seega ka maailm – impotentseks.

54 E. Lévinas, Time and the Other..., lk. 63.55 E. Lévinas, Time and the Other..., lk. 91. Lévinaskirjutab ka sellest, et inimene ise võib muutuda enesejaoks teiseks/võõraks – nimelt läbi paternaalsuse/isaduse: “Isadus on suhe võõraga, kes, olles teine[autrui], on mina. Minu suhe minu endaga, kessellegipoolest on mulle võõras. [---] Mul pole omalast, ma olen mõningas mõttes enda laps.” Pojateisesus ei ole seega alter ego ja isadus sümpaatia,vaid isaks olles asetan end poja kohale. See toimubaga läbi minu olemise, et olen iseenda poeg (E. Lé-vinas, Time and the Other..., lk. 91; tsitaadi tõlge vt.E. Lévinas, Eetika ja Lõpmatus. Dialoogid PhilippeNemoga. – Akadeemia 1996, nr. 3, lk. 520). Seeolemise paljusus või mitmekesisus sarnaneb näiteksõigeusule omasele müstilisele arusaamale jumalast,kellele on omane loomuste paljusus, mis on ometiüks; olles üks ja ainus, on jumal ometi paljudeerinevate olemustega.

65Asjad: Teise kombitavad piirid

Things: The sensoryborders of the OtherSummary

Besides the higher realm – our mental or in-ner world – we are constantly confrontedwith the material world. Things – just likeother people – are bodily entities. Things canbe perceived and sensed, they smell and stink,cause pains and pleasures. They exist. Speak-ing of intimate space, it seems apt to followthe example of Pauline von Bonsdorff anduse the notion of habitat as a generic term.Habitat signifies the area, actively used andinhabited by an individual or group whichbecomes dweller (a local inhabitant) in thisprocess. Habitat unites material reality withits intepretations: what is located there, andhow does it appear? What do we see and whatdo we see in the seeable? Drawing on Mau-rice Merleau-Ponty, Pauline von Bonsdoffwrites that the world is indeed concrete andyet transcendental, in comparison with thesubject. That is why the world will remainboth visble and invisible, perceptible andimperceptible for a human being. The worldis things and history, the actual and imagi-nary, the plans of future, and the memory.The subject originates in the world and reach-es out toward it, being shaped by the worldand shaping it herself. According to Merleau-Ponty, we are not only in the world, but withthe world. The body expresses the total be-ing since its existence is realised in the body.It cannot be said which entity is the original,since existence and the body presume oneanother other. We are in the inescapable worldbecause we are necessarily related to it throughour bodies; as such the world is entirely per-sonal – via touch, sound, landscape and move-ment. Sensory experiences shape the worldand this world is always ones world. Thus a

human being is the starting point and thecentre of her own world regardless of her eraand location.

Emmanuel Lévinas further advances Mer-leau-Ponty’s position; those habitats, alwaysshared with other people, are also surprisingto ourselves. The surrounding world is si-multaneously transparent and opaque – filledwith different natural and cultural layers thatmay not be so familiar to us. The environ-ment possesses the alterity and non-identity;the present cannot be divorced from thosememories and expectations which contrib-ute to it. It is clear that our current stand-point shapes these fragments of the past anddesires for the future; and vice versa – the‘cultural context’ which has shaped us in thepast, continues to have an impact upon ourpresent outlook.

I have encountered many infamous varia-tions on habitats from Soviet society. One ofthe most idiosyncractic ‘distorting mirrors’,in some way a symbol of the Soviet regime,was the communal flat. The pressures of com-munal living illuminated the failure of col-lective habitation under the system of statesocialism. Families living together in a com-munal flat often avoided shared activitieswhich ideally were to have been encouragedin such a living environment; also, neighborswere often treated as a potential threat toone’s own physical safety. Due to the lack ofspace, families opted to have fewer children.There is no doubt that the lack of privacy incommunal flats contributed towards tensionsresponsible for the increase of alcoholism,divorce and abortions. This forced mode ofliving produced tensions between local in-habitants and migrant workers – the latterusually received flats fitted with all modernconveniences after their arrival in Estonia;naturally, such difference in living conditionsof local inhabitants and newcomers contrib-

Karin Paulus66

uted to the resistance against Soviet powerby the former.

The behavioural patterns of this era alsoreveal positive aspects. As with the negativeaspects they are not directly related to the‘grand narrative’, instead they are the whis-pers heard in its background: the close prox-imity of people and their family relations; joyover professional success; intellectual pleas-ures and tiny steps towards material welfare.Maybe this is also why commodities wereturned from necessary objects into a fetishor status-symbol during the Soviet era?

People were hungry for things in the So-viet Union. This tendency can be comparedto a phenomenon called ‘cargo-cult’.1 Sincethere was a shortage of even the most banaleveryday goods in Soviet society, things losttheir originary role and began to function asquasi-religious objects. The possession ofthings seems to have been the only possibil-ity for people to fulfil their existence whileunder the depressed conditions of the Sovietperiod. Such understanding is, in some sense,related to an egalitarian belief that happinesscan be measured: welfare should be visibleand tangible – the things in people’s homesfunctioned as proof of their welfare. Whatbecame important was the fact of being inpossession.

Of course, it is very difficult to draw a linebetween necessity and desire. Do people wantTVs and radios because they are hungry forinformation or are these things merely ob-jects of comfort and status?

Thus it was that in Soviet society twotypes of desires were intertwined. On the onehand, people strove towards intellectual free-dom, and on the other, towards a better, morebeautiful and more spacious material envi-ronment. But perhaps the material space isalso a mental one; or are the things second-ary in the process of making sense of the

world? What is the relationship between mat-ter and existence?

It is interesting to observe how Merleau-Ponty argues with René Descartes. Althoughhe likes the introduction of the notion of em-bodiment, he is unhappy with the raised sta-tus of the mind in the process of experienc-ing the world. For Merleau-Ponty, Cartesian-ism, like Kantianism, would seem to haveseen quite clearly that the problem of per-ception resides in its being an originatingknowledge.2

Merleau-Ponty is, first, critical of Des-cartes intellectualism. Drawing on psychol-ogy, Merleau-Ponty writes that sensations arenot always rational.3 The perception of ourown body and the perception of external thingsprovide an example of non-positing concious-ness, that is, of conciousness, not in posses-sion of fully determinate objects.4

According to Merleau-Ponty, contempo-rary psychology provides a distinct answer:psychic and bodily phenomena cannot besubjected to Cartesian analysis. The unionof soul and body is not an amalgamation be-tween two mutually external terms, subject

1 The cargo-cult was a multi-sided religous move-ment which consisted in the mystification of allcolonial goods, imported by ships or airplanes, bylocal inhabitants. Such cult was spread predomi-nantly in New-Guinea and the islands of Melanesiain the end of the 19th century and the first half of the20th century. The cult was characterised by theexpectation of a new, blessed era, proven by thearrival of the goods sent by ‘supernatural forces’, andof material welfare. See, e.g., The Penguin Diction-ary of Religions. Ed. J. R. Hinnells. Harmondsworth:Penguin, 1984, lk. 76; http://www.britannica.com/eb/article-9020320?query=cargo%20cults&ct= .2 M. Merleau-Ponty, Phenomenology of Perception.London, New York: Routledge, 2003, p. 50.3 M. Merleau-Ponty, Phenomenology of Perception,p. 54.4 M. Merleau-Ponty, Phenomenology of Perception,p. 57.

67Asjad: Teise kombitavad piirid

and object, brought about by arbitrary de-cree. We found existence in the body.5

But what is essential to things? The truthof the thing itself? What is ‘bath-ness’ in abath? ‘Chamberpot-ness’ in a chamberpot?

We can easily agree with psychologistJames J. Gibson who argues that things canbe treated as certain promises or affordances.The object of the quality always demonstratesits different characteristics: the ear of the cupasks to be held, the door handle to be presseddown.6 In a Heideggerian sense, this explic-ity becomes a ‘thrown-ness’ – its that-ness,its ‘that it is’.

However, if Gibson’s approch leaves thingsonly in the function of being tools, then femi-nist philosopher Elizabeth Grosz interpetsthings in a much more dynamic manner. Shewrites: ‘Instead of turning to Descartes or hishero, Newton, to understand things and thelaws governing them, we must instead beginwith Darwin and his understanding of thing –the dynamism of the active world of the natu-ral selection – as that which provides the ob-stacle, the question, the means, by which lifeitself grows, develops, undergoes evolutionand change, becomes other than what is oncewas. The thing is the provocation of the non-living, the half-living, or which has no life, tothe living, to the potental of and for life.’7

‘We need to accomodate things more thanthey accomodate us,’ claims Grosz.8 The thingasks questions about our needs and desiresbecause it is a call for action, yet at the sametime the result of the action. The thing is thepoint of intersection of space and time.9

‘The thing and the body are correlates: bothare artificial or conventional, pragmatic con-ceptions, cuttings, disconnections, that createa unity, continuity, and cohesion out of theplethora of interconnections that constitute theworld. They mirror each other: the stability ofone, the thing, is the guarantee of the stability

and ongoing existence or viability of other, thebody,’ says Grosz. ‘The thing is ‘made’ for thebody, made as manipulable for the body’sneeds.’ The thing is the life of the body, andthe body is that which unexpectedly occurs thethings.10 Grosz thinks that things and technol-ogy should not be tackled merely in an intel-lectual manner; instead we might try to be moreintuitive in order to reveal more of the innerintimate essence of things as well as of time inwhich things exist.11

Existence in the material environmentchanges and differs, it is continuous and in-terrupted, but most importantly – it exists.In similarity with Merleau-Ponty, Jean-PaulSartre puts things in relation to one’s per-ception of one’s existence. In his novel Nau-sea (1938), the main character experiences adeep disgust towards things, his own body,other people’s bodies and towards existenceas such. Things make him nauseous. Nauseasuggests the feeling of his own existence.

Consequently, existence is always relatedto the human body and the world is a part ofthis body or self-image.

Following this line of thought, one couldclaim that our senses – hearing, touching,smelling, tasting, seeing – bring things ‘to us’.These are sensations which stitch things, i.e.the material world and our selves, together –and to use Lacanian terminology, they are asif the ‘quilting points’ (points de capiton).

5 M. Merleau-Ponty, Phenomenology of Perception,p. 102.6 S. Vihma, Products as Representations – ASemiotic and Aesthetic Study of Design Products.Helsinki: University of Art and Design, 1995, p. 47.7 E. Grosz, The Thing. – E. Grosz, Architecturefrom the Outside: Essays on Virtual and Real Space.Massachusetts, Cambridge: MIT Press, 2002, p. 168.8 E. Grosz, The Thing, p. 168.9 E. Grosz, The Thing, p. 169.10 E. Grosz, The Thing, p. 182.11 E. Grosz, The Thing, p. 183.

Eva Näripea68

These stitches may be painful, pleasurable orjust more or less perceptible. Sensations makethe world more meaningful. After all, isn’t theworld without experience or perception for uslike the unconscious, that is, an invisible, si-lent, odourless reality? Mere substance? Anopaque and incomprehendible Other?

‘Human life in the world does not go be-yond the objects that fulfil it. It is perhapsnot correct to say that we live to eat, but it isno more correct to say that we eat to live.Theuttermost finality of eating is contained infood,’ says Lévinas.12

So, these are the nourishments which arecharacteristic of our existence in the world.This relationship with an object can be char-acterised by enjoyment: ‘All enjoyment is away of being, but also a sensation – that is,light and knowledge. It is absorption of theobject, but also distance with regard to it.’13

Thus we seek support for our existencethrough the material environment. If there wereno bodies – things and humans – around us,nor would we exist. Without habitat, the think-ing ‘I’ does not have a place to anchor herself.Yet, precisely because of this binary opposi-tion – the world and I – things remain alwaysalien to us. Although we must admit that at thelevel of elementary use (e.g. typing at a com-puter keyboard or wearing warm clothes in acold room) things become the extensions of ourbodies, or as Gibson says, pleasant affordances,materiality can never finally be experienced.Do we approach truth while perceiving things?Does the Other throw itself open in things? Andis this Other real at all? Probably not. Withoutdesire and the constant circulation and move-ment of things a human would be impotent,and so would the world.

Translated by Katrin KivimaaProof-read by Justin Ions

12 E. Lévinas, Time and the Other and AdditionalEssays. Pittsburgh: Doquesne University Press, 2003,p. 63.13 E. Lévinas, Time and the Other..., p. 63.