mehaaniline umbrohutõrje mahepõllumajanduses -...
Post on 13-Oct-2019
7 Views
Preview:
TRANSCRIPT
1
Lühendatult tõlgitud väljaandest:
Landtechnische Lösungen zur Beikrautregulierung im Ökolandbau
Herausgeber Birgit Wilhelm und Oliver Hensel
Verlag Deutsches Institut für Tropische und Subtropische Landwirtschaft (DITSL) GmbH, Witzenhausen
ISBN 978-3-9801686-8-7
Unversität Kassel
Fachgebiet Agrartechnik
Nordbahnhofstr. 1a
37213 Witzenhausen
© DITSL, Witzenhausen 2011
Tõlge: Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, 2018
Tõlgitud väljaanne on osa projektist, mida on rahastatud Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni
raamprogrammi „Horisont 2020” raames toetuslepingu nr 652654 alusel. Materjal kajastab üksnes autori
seisukohti ja Teadusuuringute Rakendusamet ei vastuta selles sisalduva teabe kasutamise eest.
2
Sisukord
1 Üldpõhimõtted ...................................................................................................................................... 4
1.1 Ülevaade seadmetest.................................................................................................................... 4
1.2 Umbrohtudest ............................................................................................................................. 13
1.3 Ennetav umbrohutõrje mahetootmises ..................................................................................... 16
1.4 Mehaaniline umbrohutõrje – mulla tihenemine rattajäljes ....................................................... 20
2 Mullaharimine ja külviks ettevalmistamine ........................................................................................ 26
2.1 Otsese tõrje võtted põldohaka ja karvase hiireherne tõrjel ....................................................... 27
2.2 Põldohaka leviku uurimise mitmeaastane välikatse mahepõllumajanduslikus mullaharimises 31
2.3 Kergadra kasutamine põldohaka tõrjeks loomakasvatuseta maheviljeluses ............................. 36
2.4 Umbrohutõrje ilma adrata – praktilised kogemused .................................................................. 42
2.5 Umbrohutõrjemeetodid köögiviljakasvatuses ............................................................................ 47
2.6 Metskersi mehaaniline tõrje köögiviljakasvatuses ..................................................................... 51
3 Meetmed köögiviljakasvatuses ........................................................................................................... 57
3.1 Õlileegitusseadme eelised ja puudused...................................................................................... 57
3.2 Umbrohutõrje optimeerimine sibulakasvatuses ........................................................................ 62
3.3 Välikatsed erinevate vaheltharijate ja kultuuridega: apteegitill, soja ja köögiviljad .................. 67
3.4 Teel täppisvaheltharimismasina poole – köögiviljade umbrohutõrje hanijalg-kultivaatoriga ... 74
3.5 Torsioonäke – reasisene umbrohutõrje ...................................................................................... 79
4 Mullaharimisvõtted ............................................................................................................................. 83
4.1 Äkete valimise ja seadistamise alused ........................................................................................ 83
4.2 Äestamine põlluharimisel – praktilised kogemused ................................................................... 87
4.3 Vedu pikkupidi – äestamine ristipidi: tähtäkke kasutamine reas- ja hajakultuuride harimisel .. 91
4.4 Teravilja ja põldherne umbrohutõrje .......................................................................................... 96
4.5 Kaunviljade taastumine pärast füüsilisi vigastusi noortaime faasis .......................................... 101
4.6 Suhkruherne umbrohutõrjes muldamisega saadud head tulemused ...................................... 104
4.7 Suhkruherne vakku külvamise välikatse ................................................................................... 109
4.8 EuM-Agrotec ketaskultivaatori kasutamise aruanne ................................................................ 113
5 Põllumajandustehnika arenguid ....................................................................................................... 116
5.1 Reasisene mehaaniline umbrohutõrje – mehhatroonilised süsteemid ja robootika ............... 116
5.2 Oblikatõrje maheviljeluses ........................................................................................................ 120
3
5.3 Reas kasvatatavate kultuuride harimine reavahede multšijaga ............................................... 126
5.4 Umbrohutõrje CombCut-ga ...................................................................................................... 129
4
1 Üldpõhimõtted
1.1 Ülevaade seadmetest
Birgit Wilhelm – Kasseli Ülikool
Mehaaniliste umbrohutõrjeseadmete pakkumine on järjest edasi arenenud. Tihti on uuendused ja ideed
pärit just pühendunud mahepõllumeestelt, kes on ise neid ehitanud. Herbitsiidide kasvavad hinnad ja
umbrohtude resistentsuse juhtumid teatud toimeainetele teevad sobilikud seadmed ka
tavapõllumeestele huvitavaks. Niimoodi laieneb potentsiaalsete klientide arv ja suurenevad
masinaehitajate investeeringud, mis on vajalik eeldus uute arenduste tegemiseks ja ka tasuvuseks. Selles
peatükis toodud seadmed jagunevad järgmistesse gruppidesse:
põhiharimismasinad (ader, kultivaator jt),
äkked,
leegitustehnika,
vaheltharijad,
muud seadmed.
Põhiharimismasinad ja äkked
Külvieelseks harimiseks kasutatakse erinevaid masinaid, mis on laialt tuntud ja siin täpsemat
lahtiseletust ei teha. Masinate mõju umbrohtudele ei sõltu sel juhul mitte niivõrd masinast, kui
töösügavusest ja ajastusest põllul. Äke leiab nii teravilja kui ka köögiviljakasvatuses väga laialdast
kasutust nii külvieelselt kui ja -järgselt. Selle kasutamine ja positiivne mõju sõltuvad väga palju
ilmastikust. Eri tootjad on masina ehitamisel pannud rõhku spetsiifilistele omadustele ja eristuvad
sellega üksteisest.
Leegitustehnika
Leegitajate peamine kasutusala on köögiviljakasvatus. Mahepõllumajanduses on külvatavate kultuuride
puhul, nagu redis, põldsalat, spinat ja porgand, üldiselt tavaks kasutada umbrohtude leegitamist. Nende
kultuuride puhul ei saa masinatega umbrohtu piisavalt tõrjuda ja käsitsi rohimine on liiga kallis. Siiski
tuleks liiga suure energiakasutuse tõttu suurepinnalist leegitamist võimalikult minimeerida ja kasutada
alternatiivseid võimalusi (äkked).
Vaheltharimismasinad
Vaheltharimismasinatel eristatakse masinaid, mis harivad ridade vahelt ja mis on võimelised umbrohtu
kõrvaldama ka ridades. Lisaks on ka veel üksikud kombineeritud masinad, mis tõstavad masina
võimekust umbrohtude tõrjel. Köögiviljakasvatuses on lisaks kasutusel vaheltharijad, mis on traktori
esirippes või telgede vahel. Nii on mehaanilise umbrohutõrje juures võimalik kasutada erinevate
masinate kombinatsioone.
5
Uued lahendused
Uuemateks lahendusteks on nt reamultšija ja CombCut, mis on lahendused Rootsist. Tehnilisi uuendusi
mehaanilisel umbrohutõrjel tuleb aga järjest juurde ja osasid neist kirjeldatakse peatükis 5. Seal
kirjutame robotitest ja kärnoblika tõrjest kuumaveeauruga.
Põllumajandusmasinate tootjad ja ideeallikad
Mehaanilise umbrohutõrjega seotud tuntumate põllumajandusmasinate tootjate nimekirja leiab
väljaande lõpust. Pidevalt toimub masinate arendus vaatamata sellele, et firmasid kaob, liidetakse ja
luuakse uusi. Seepärast võib juhtuda, et siin kirjeldatud masinad pole enam uutena müügil, aga nad on
siiski praktikas kasutuses ja neid saab hankida järelturult.
Vedrupiiäke
Äket kasutatakse peamiselt teraviljakasvatuses,
aga ka köögiviljakasvatuses on tal oma roll. Turul
pakutakse suur hulka erinevaid äkkeid
töölaiusega kuni 27 meetrit. Niipea, kui mulla- ja
ilmatingimused võimaldavad, saab äket kasutada
ka „pimeäestamisel“ enne kultuuri tärkamist.
Toime: äkke töö ei ole seotud kultuurtaime
ridadega. Selle peamine toime on väikeste
umbrohtude liigutamine mullas. Liikumiskiiruse
ja piide kaldenurga asetusega reguleeritakse
masina tööd. Kui kultuur juba kasvab, siis tuleb
liikumiskiirus valida selliselt, et kasvavale
kultuurile võimalikult vähe viga teha.
P. Põldma
6
Leegitaja
Umbrohtude termilise töötlemise variandid
algavad lahtisest leegist kuni infrapunakiirteni,
mikrolaineteni, laserini, kuumutatud veeni,
-vahuni või -õhuni. Praktikas on rohkem
kogemusi avatud leegiga aga ka infrapunakiirte
kasutamisega. Ülejäänud võimalustel veel
turuväljundit ei ole ja kasutust on nad leidnud
senini peamiselt katsetes.
Toime: leegitamisel kahjustuvad taimed tänu
valkude denatureerimisele, pinna kuivatamisele
ja rakkude kahjustumisele temperatuuri kiire
tõusu tõttu. Leegitamist kasutatakse peamiselt
enne kultuuri tärkamist.
Rootoräke
Taimeridadest sõltumatu seade (saksa k
sternhacke). Metallist ja sõltumatu vedrustusega
üksteise kõrvale asetatud konksjate otstega
kettad. Tööd teeb terve pinna ulatuses. On
võimalik kasutada ka tihedalt külvatud põldudel.
Tööorgani paneb pöörlema nurgaga asetus
sõidusuuna suhtes.
Toime: on peamiselt juurte pinnaletoomine ja
väikeste umbrohtude liigutamine mullas. Masina
reguleerimine toimub peamiselt sõidukiiruse abil
(mida aeglasem, seda agressiivsem). Aeglasel
sõitmisel saab kasutada ka mullaharimiseks.
7
Uni-äke (tähtäke)
Taimeridadest sõltumatu äke (saksa k Uni-Hacke,
Rollstriegel). Kombinatsioon vaheltharimisnuga-
dest ja tähtäkkest. Vedrustatud vaheltharimisnu-
ga töötab ridade vahel ja tähtäke, mis on
kaldenurgaga 30°, töötab reas. Nii saavutatakse
kogu mullapinna töötlemine. Kultuurtaimede
kasvukohas sisenevad mulda piid, liigutavad
mulda ühtlasel sügavusel ja võimaldavad
kõvastunud mullakihti lõhkuda.
Toime: peamiselt väikestele umbrohtudele nii
rea vahes kui ka reas. Toime on palju
intensiivsem võrreldes tavalise äkkega.
Sealjuures ei saa kultuurtaimed eriti kannatada.
Lõikavad vaheltharijad
Lõikavad vaheltharijad (saksa k Scharhackgerät)
võivad olla väga erinevate varraste otsas
(vedrustatud vardad, stabiilsed vardad või
vibrovardad). Nad on kinnitatud raamile
paralleelselt ja veetakse läbi mullapinna
suhteliselt madalalt. Kasutatakse traktori telgede
vahel või ka esirippes. Töösügavuse seadistust
saab stabiilsete varraste ja vibrovarraste puhul
teha ilma astmeteta igale tööorganile eraldi.
Vedrustatud varraste puhul seadistatakse
töösügavust kopeerrataste abil.
Toime: mulla liigutamise tulemusena
tõmmatakse umbrohud välja või lõigatakse läbi ja
seda peamiselt ridade vahelt. Umbrohtude
matmine mullaga toimub muldamise tulemusel
olenevalt mulla seisundist ja töösügavusest, kas
paremini või halvemini. Umbrohtu on võimalik
vähendada ka kultuurireas olenevalt
reguleerimise täpsusest.
agropool.ch
8
Madalmuldaja
Väga lihtne vaheltharija (saksa k Flachhäufler).
Peamiselt kasutatakse koos lõikavate
tööorganitega. Tööorganid kinnitatakse
peamiselt raami külge hanijalgade taha.
Toime: Madalmuldaja lükkab mulla kuni
kultuurtaimeni tagasi ja töötab ridade vahel.
Umbrohutõrje seisneb peamiselt mulla
liigutamises. Olenevalt vaheltharimise täpsusest
on ka võimalik saavutada mõju ka kultuurireas.
DocPlayer.org
Varbäke
Varbäke saab juhtimise ja tööjõu mullapinnalt
ning eemaldab umbrohtusid ridade vahelt.
Kultuurtaimede ridade vahel töötavad kaks
traatidest valtsi, mis on kettühendusega
omavahel ühendatud. Tagumine valts liigub
kiiremini kui esimene. Seeläbi tekib
kobestusefekt ja ka umbrohud tõstetakse
mullapinnale kuivama.
Toime: Toimib nagu külvieelsel mullaharimisel
kasutatav mullaharimise kombiseade, kus
viimasena käib üle põllu varbrull. Umbrohutõrje
efekt seisneb väiksemate umbrohtude ja
idanenud seemnete kahjustamises mullapinna
liigutamise tulemusena, ja suuremate
umbrohtude välja tõmbamises ja mullapinnale
asetamises.
kress-landtechnik.eu
9
Esikultivaator
Esikultivaatoril (saksa k Frontgrubber) on üksikud
vedrustatud vaheltharimiselemendid (tavaliselt
hanijalg-tüüpi). Seade on traktori esirippes ja
leiab kasutust ka peenarde harimisel.
Toime: Vaheltharijad suudavad ka suuremaid
umbrohtusid läbi lõigata või mullast välja tirida.
Samal ajal toimub ka kultuuri tugev muldamine,
mis väiksemaid umbrohtusid ära matab. Tema
muldamisefekt on suurem võrreldes lõikava
vaheltharijaga.
Bremer Maschinenbau
Ketasvaheltharija
Ketasvaheltharija (saksa k Scheibenhacke) töötab
ilma lõiketerata või piita, tööorganiks on
ümmargune ketas. Iga tööorgan surutakse
mullapinda eeloleva tugiratta abil. Iga tööorgani
töösügavust saab reguleerida individuaalselt.
Seadet pakutakse kui reafreesi asendajat. Täpse
reguleerimise korral võimaldab 9 km/h töökiirust
ilma, et reas muld liiguks ja kultuurtaim saaks
kahjustada.
Toime: Kettad eemaldavad mullapinna ja sellega
koos juuritakse umbrohud välja. Olenevalt
töösügavusest võimaldab hävitada ka suuremaid
umbrohtusid. Vaheltharija ei ummistu tööta-
misel ning seda saab kasutada ja seadistada
erinevate reavahedega kultuuridele alates 30 cm
kuni 110 cm.
EuM Agrotec
10
Taldrikhari
Taldrikhari (saksa k Tellerhackbürste) on
jõuülekandel toimiv vaheltharimismasin. Ridade
vahele on sobitatud 2 taldrikharja. Tänu harja
harjaste elastsusele saab seda kasutada
kultuurtaimele väga ligidal. Taldrikud saavad
pöörlemisjõu hüdromootorilt. Pöörlemissuuna
saab valida nii kultuurirea poole kui ka reast
eemale. Kaasneb ka väike muldamisefekt.
Toime: Umbrohud eemaldatakse mullast
väljatirimisega. Masinat saab reguleerida nii
edasiliikumise kiiruse kui ka harjade kiiruse
muutmisega.
landwirtschaft.sachsen.de
Torsioonäke
Reas töötav vaheltharija (saksa k Torsionshacke).
Koosneb kahest teraspiist ühe rea kohta. Neid
saab kinnitada muude vaheltharimismasinate
raamide külge nii rataste vahele kui ka ette ja
taha. Töötab vastavalt reguleerimisele täpselt
kultuurirea sees.
Toime: Teraspiid liigutavad mulda vibreerivalt
või libistavalt kuni taimereani või ka natuke üle
taimerea. Töötamise intensiivsust reguleeritakse
töösügavuse ja teraspiide asetusega.
DocPlayer.org
11
Sõrmäke
Reas töötav vaheltharija (saksa k Fingerhacke).
Kaks kuullaagritel pöörlevat sõrmketast, millel
on sõrme sarnased liikuvad painduvast
materjalist sõrmed. Kasutada saab neid
olemasolevatele vaheltharijate raamidel nii
traktori ees- kui ka tagarippes ja rataste vahel.
Pakutakse kahte eri suurusega ketast olenevalt
reavahe laiusest – 25 ja 40 cm. Vastavalt mulla
omadustele ja kultuurile pakutakse ka erineva
materjalipehmusega sõrmäkkeid.
Toime: Kettad hakkavad ringi käima kontaktist
mullaga. Pöörlevad sõrmäkked sisenevad
taimeritta küljelt. Nii saavutatakse umbrohtude
eemaldamine ja väljatõmbamine ka taimerea
sees.
P. Põldma
Reavahede multšija
Seade (saksa k Reihenmulcher) töötab nii, et iga
50 cm tagant saab teravilja ridade vahelt
multšida. Masinat kasutatakse esirippes aga saab
paigutada ka tagarippesse. Tööd saab teostada
kuni pea loomise faasini.
Toime: On spetsiaalselt konstrueeritud
teraviljade vaheltharimiseks ilma mulda
liigutamata. See annab võimaluse kasvatada
teraviljade vahel samal ajal ka
haljasväetiskultuure. Niidab reavahes kasvavad
taimed maha ja multšib nad mullapinnale ilma
kultuurtaime kahjustamata.
Top Agrar
12
Umbrohuniiduk CombCut®
CombCut® on kerge seade, mida on võimalik
vedada ka väikese traktoriga. Kasutatakse
esirippes. Töölaius on 6 või 8 meetrit. Töötamine
põllul on võimalik alates ajast, kui umbrohud on
pikemad kui masina töökõrgus – ca 5 cm. Saab
kasutada, kuni teraviljadel hakkab kõrs
moodustuma. Hiljem saab kasutada ainult
kultuurtaimest kõrgemal olevate õite või
seemnete mahaniitmiseks.
Toime: Tööpõhimõte baseerub taimede erineval
füüsikalisel ülesehitusel. Kõik taimed, mis on
jämedama varrega, lõigatakse läbi või saavad
vigastada ja hiljem murduvad. Taimed aga, millel
on algul ainult lehed, läbivad masina ilma
vigastamata.
Primewest Limited
13
1.2 Umbrohtudest
Thomas van Elsen – Kasseli Ülikool
Umbrohud on taimed, mis kasvavad põllul, kus maaharija tahab kasvatada kultuurtaime. Just umbrohud
on peamiseks probleemiks mahetootmisele üleminekul põllumeestele, kes on harjunud neid tõrjuma
herbitsiididega. Neil on raske ette kujutada, et on olemas võimalused umbrohutõrjet teistmoodi
efektiivselt teha. Mehaaniliste ja termiliste võtete eesmärk on mahetootmises umbrohtudega „hakkama
saada“, see tähendab, et kõrvaldatakse peamised kultuurtaimedega konkureerivad umbrohud ja nende
eri põlvkonnad.
Otsides võimalusi umbrohtusid eristada ja mõistet „umbrohi“ laiendada, saab ka „võitlust umbrohtude
vastu“ laiemalt mõista. Esmalt tuleb meelde mõiste lisataimed (eesti keeles ei kasutada umbrohtude
käsitsemisel erinevaid mõisteid, tõlk.) ja nendega hakkamasaamine, mis küll ei anna head seletust nt
herbitsiididega umbrohtudest perfektselt puhtaks tehtud põllule. Tavatootmises nähakse igasuguses
umbrohus vaenlast ja konkurenti kultuurtaimele, samas mahetootjad seda nii ei näe ning näiteks
jagatakse messidel tootjatele rukkilille ja mooni seemneid, et need mahepõldudele külvata ja sellega ka
põld ökoloogilises mõistes mitmekesisemaks muuta. Me mõistame ainult üksikute taimede põhjal
erinevust umbrohtude ja ajalooliselt põllul kasvavate taimede vahel – mis on umbrohi ja mis mitte.
Enamasti mõistetakse umbrohtudega võitlemise all ka mahetootmises just probleemsete umbrohtude
arvukuse vähendamise vajalikkust. Küll aga ei näe mahetootjad umbrohtudena vanu metsikuid
põllutaimi, mis just Kesk-Euroopas on tihti oma levikuala piiril ja mille arvukus on tavatootmise tõttu nii
palju vähenenud, et nad on sattunud ohustatud liikide nimekirja.
Looduslike põllutaimede levik kui kohalike olude peegel
Ökosüsteemi jälgimine täpsustab pilti ja laiendab umbrohu mõistet; põllul esinevad umbrohud
peegeldavad kohalikke keskkonnaolusid, paljude liikide üksikult kasvavad taimed ei oma olulist
negatiivset majanduslikku mõju (van Elsen jt 2006). Nii erinevad umbrohud tali- ja suvikultuuridel oma
liigiliselt koosseisult ja domineerimise intensiivsuse poolest. Tüüpilised talikultuuride umbrohud (nt rukki
kastehein) idanevad koos taliviljadega, seevastu soojalembesed umbrohud (nt hanemalts) domineerivad
peamiselt köögiviljapõldudel, esinedes taliviljapõldudel üksikute taimedena alarindes, sest kasvukoht on
juba hõivatud. Veelgi olulisemad umbrohtude mitmekesisusele ja arvukusele on mullatingimused.
Umbrohud saab jaotada ökoloogilistesse gruppidesse, mis erinevad sobivate keskkonnatingimuste
poolest. Erinevad keskkonnatingimused on valgus, soojus, kliima ning mullatingimused, nagu niiskus,
happesus, N-sisaldus. Varasemalt kasutati neid ka indikaatortaimedena olude iseloomustamiseks
(Ellenberg 1950). Praegu on see teave veel kõik olemas ja võimaldab ka olusid kirjeldada just
mahetootmises, tavatootmises on herbitsiidide kasutamise tõttu erinevaid liike palju vähem.
Umbrohtusid saab seega kasutada bioindikaatoritena.
Väga tihti saab massiliselt esinevate umbrohtude järgi kirjeldada põllul tehtud vigu või ka ühekülgset
kasutust, mille vastu saab ka vastavaid võtteid kasutada. Nii näiteks soodustab mulla tihenemine ja
14
orgaanilise aine (nt põhu) viimine anaeroobsetesse tingimustesse ohaka levikut ja esinemist põllul, kus
ta oma sügava ja suure juurestikuga proovib mullatihest likvideerida. Ohaka tõrjumiseks kasutavatavad
võtted on kasutud, kui ei kõrvaldata põhjust nagu juhtub tavatootmises herbitsiidide kasutamisega –
kõrvaldatakse sümptom. Mahetootmises on selle näite puhul just külvikorraga võimalik palju ära teha –
vähendada ohaka levikut ennetavalt.
Umbrohtude kasulikkusest
Vanade metsikute umbrohtude hulgast leiab tänini kasulike omadustega ravim- ja muidu kasulikke taimi,
nagu kummel ja põldsalat. Väga paljud umbrohud täidavad agroökosüsteemides olulist rolli kasulike
putukate toidulauana ning vähendavad ka erosiooni ja mõjutavad kliimat, soodustavad mulla
läbijuurdumist ning parandavad mullastruktuuri ja toitainete transporti läbi mükoriisa. See on valdkond,
mida on veel väga vähe uuritud. Eriti taimehaiguste uuringute kaudu on juurdunud arusaam, et
„umbrohi“ tähendab kohe midagi halba (Nezedal 1980). Kasulike putukate uurimisel kirjutatakse aga
ikka ja jälle põlluumbrohtude kasulikust mõjust neile. Ja seda toetatakse läbi keskkonnaprogrammide nt
õitsvate ribade kasvatamine põllu sees, laiemate põlluservade jätmine ja neile kiiresti kasvavate taimede
seemnesegude külvamine. Sealsed õied pakuvad toitu väga paljudele erinevatele liikidele.
Muutused põldude umbrohtumuses ja mahetootjate vastutus
umbrohtude kaitsel
Põlluumbrohud, nagu rukkilill, moon ja kummel on aastasadade jooksul olnud toidu tootmise kirjud
kaaslased. Umbes kolm neljandikku Saksamaa põldudel olevatest umbrohtudest on Kesk-Euroopasse
toodud koos viljakasvatusega ja osad on toodud ka hiljem juba Ameerikast – nt paljas võõrkakar ja
rebashein. Tänu herbitsiididele, seemne sorteerimisele, põldude suurenemisele, varasemale
kõrrekoorimisele, lupjamisele, väetamisele, kuivendamisele ja ka põldude kasutusele kuni „metsani
välja“ on põldude taimestiku liigirikkus drastiliselt vähenenud. Praegu on iga teine umbrohi vähemalt
ühel Saksamaa liidumaal kantud punasesse raamatusse kui ohustatud liik. Paljud liigid, kes otseselt või
kaudselt toituvad põllu umbrohtudel, ei leia enam „nektarikõrbeks“ nimetatud teraviljapõllul eluruumi.
Vähesed probleemumbrohud aga on võtnud endale ruumi juurde. Lämmastikku vajavad umbrohud, nt
roomav madar, kes varemalt elutses ainult lämmastikurikastes ja niisketes paikades põlluservas või
lammil, levivad nüüd üle põldude kohtades, kus on tekkinud pritsimise viga või on külvikord liiga
ühekülgne.
Paljud võrdlevad uuringud näitavad, et mahepõllumajanduses on 2–3 korda rohkem umbrohtu,
tegelikult aga ilmselt veelgi rohkem kordi, kui tavapõllumajanduses (van Elsen 1996). Pestitsiidide
ärajäämine ja hõredam kultuurtaimede taimik on selle peamised põhjused. Seega pakub
mahepõllumajandus põlluumbrohtudele kaitset. See pole aga veel piisav, sest mahetootmist on veel
suhteliselt vähe ja lisaks on ka mahetootmises märgata umbrohuvastase võitluse intensiivistumist.
Samuti on pikaajalise tavapõllumajandusliku maakasutuse puhul umbrohuseemnete arvukus sageli nii
palju vähenenud, et ka mahetootmises ei ole mitmete aastate pärast veel kasvukohale spetsiifilisi
umbrohtusid.
15
Mahetootmisele üleminekuga väheneb lämmastikunõudlike umbrohtude hulk aga lisanduvad
lämmastikku koguvad liblikõielised umbrohud. Peamised kaitsealused „punase raamatu“ umbrohud
põllul on talvituvad üheaastased taimed – see tähendab, et nende levik on sõltuv taliviljadest. Olenevalt
äestamise intensiivsusest ja vaheltharimisest (lisaks veel allakülvide kasutamine) muutub umbrohtude
koosseis põllul üha enam suvikoosluste kasuks. Kaotajateks on näiteks kukekannused ja tulikalised (van
Elsen 1994). Lubjarikastes kasvukohtades, kus asuvad nende taimede viimased kasvukohad, oleks ka
mahetootmises vajalik midagi ette võtta, et nad säiliks. Taimed nagu Stachys arvensis (nõianõges) ja
Kickxia scoparia tulevad põllule alles pärast koristust, kui kõrrekoorimist ei teostata.
Eriti hea on, kui mahetootja hakkab põlluumbrohtusid koostöös looduskaitsjatega kaitsma nagu näiteks
Wilhelm Bertram (Hof Luna) Hildesheimi maakonnast Saksamaal, kes on pikka aega majandanud
lubjarikastel põldudel. Tema põldudel kasvab palju punase raamatu liike ja ta näitab innovatsiooni
võimalikkust mahepõllumajanduses seoses umbrohtude kaitsega (Van Elsen jt 2011). Küsitluste
andmetel on paljud mahetootjad nõus, et nende põldudele toodaks tagasi umbrohtusid, mis on
vähelevinud ja vajaksid kaitset (Wiesinger jt 2010). Näiteks on Hesseni liidumaa Frankenhauseni
riigimõisas piirkonnale sobilikke põlluumbrohtusid külvatud „õitsvatele põlluvaheribadele“ (Hotze jt
2009). Edaspidi võiks seal välja töötatud segusid ja tehnoloogiaid ka teistes ettevõtetes kasutada.
HERR DR. THOMAS VAN ELSEN UNIVERSITÄT KASSEL, FB 11 FACHBEREICH ÖKOLOGISCHE AGRARWISSENSCHAFTEN FACHGEBIET ÖKOLOGISCHER LAND- UND PFLANZENBAU NORDBAHNHOFSTR. 1A D-37213 WITZENHAUSEN THOMAS.VANELSEN@UNI-KASSEL.DE WWW.WIZ.UNI-KASSEL.DE/FOEL
16
1.3 Ennetav umbrohutõrje mahetootmises
Christoph Stumm, Prof. Dr. Ulrich Köpke – Reinimaa Friedrich Wilhelmi Ülikool
Käesoleva kogumiku roll on esitleda ja tekitada arutelu erinevate umbrohutõrjetehnikate võimaluste üle
mahetootmises. Mahetootmises on aga väga oluline osa just ennetavatel tõrjemeetoditel. Kasutuses
olevad otsesed tõrjemeetodid nagu äestamine ja vaheltharimine on palju vähem tõhusad kui
tavatootmises kasutatav herbitsiid. Energiat ja palju aega nõudvad vahendid nagu leegitamine või
teatavad vaheltharijad, nagu ka üha enam leviv GPS süsteem täpsemaks vaheltharimiseks, moodustavad
köögiviljakasvatuse omahinnas ikkagi liialt suure osakaalu. Seetõttu tuleks mahetootmises kasutada
kõiki võimalusi, et kultuurtaimede konkurentsivõimet tõsta. Ennetavad võimalused, nagu külvikord,
optimaalsete kasvutingimuste loomine (sh põldude suurus) ning liikide ja sortide valik võimaldavad
umbrohtumust kontrolli all hoida ilma suurema kulutuste tõusuta.
Tabel 1.3.1 Mittekeemilised umbrohu kontrolli all hoidmise võimalused (Köpke 2000, muudetud ja
lühendatud)
Ennetavad vahendid Otsesed vahendid
Külvikorra ülesehitus: mullale puhkust niidete arv alleleopaatia
Mehaanilised võimalused: äkked vaheltharijad harjad
Mullaharimine: valguse mõju multš ja otsekülv
Põhimullaharimine: ader kultivaator
Seemne- ja taimehügieen: vähem umbrohuseemneid puhtad masinad istikute mulla puhtus
Termiline töötlus: leegitamine aurutamine
Konkurentsivõime suurendamine: seemne kvaliteet sortide valik taime kasvuruum haigusvaba orgaaniline väetis allakülvid
Bioloogilised võimalused kasurid ekstraktid taimekahjureid kahjustavad organismid
17
Külvikord
Mitmekesine külvikord, mis tähendab tali- ja suvikultuuride tasakaalu aga ka mullale puhkuse andmist,
vaheltharitavaid kultuure, võimaldab probleemseid umbrohte kontrolli all hoida (Köpke 2000). Eriti hästi
toimib umbrohtumuse vähendajana mitmeaastane põldhein tänu selle intensiivsele konkurentsile
umbrohtudega ja mitme niite tegemise tõttu (Emminger&Steinert 2000).
Mullaharimine
Otsekülv vähendab mulla liigutamist miinimumini. Umbrohtude idanemine toimub sel juhul ainult
külvivaos ja see võimaldab seemneumbrohtusid kontrolli all hoida. Kesk-Euroopas tehakse aga
mahetootmises otsekülvi väga vähe. Vähenev lämmastiku mineralisatsioon ja probleemid
juurumbrohtudega ei võimalda praktikas mullaharimise intensiivsust vähendada. Et seda takistust
ületada, on Bonni Ülikoolis alustatud katsetusi oa ja herne otsekülviga.
2010. a katse näitas, et põllul, kus on vähe mitmeaastaseid umbrohte, nt intensiivse mullaharimisega
köögiviljatalus, saab põldoa puhul umbrohte efektiivselt kontrolli all hoida, kui külvata uba otsekülvi
tehnoloogias otse eelmise aasta kultuuri (kaer) multši sisse. Mida suurem oli eelmise aasta kultuuri
multši mass, seda vähem oli põllul umbrohtu (joonis 1.3.3).
Joonis 1.3.3 Umbrohtude arv m² kohta 19. aprillil 2010 a põldoa põllul adrapõhise harimise ja
otsekülvi puhul, kui taimejäänuste mass eelmisest aastast oli kas 0, 4 või 6 tonni. Wiesengut in
Hennef/Sieg. (Tukey-Test, α=0,05)(muudetud Massucati jt 2011).
0
20
40
60
80
100
120
140
160
180
200
ader 0 tonni 4 tonni 6 tonni
18
Kultuurtaimede konkurentsivõime suurendamine
Sortide valik ja kasvuruum. Talinisu kasvatamisel ei saa liigniiskete olude tõttu sügisel ja kevadel, just
umbrohtudele kõige ohtlikumal ajal, tihtipeale kasutada ei äket ega vaheltharijat. Siis on olulised taime
konkurentsivõime ning sordivalik ja kasvuruumi suurus. WECOF (Strategies of Weed Control in Organic
Farming) projekti raames 1998.–2002. a saadi selged tulemused: sordid, millel oli suurem põllupinna
katmise võime (kiirem algareng, horisontaalsemad lehed ja kõrgem kasv) said parema tulemuse.
Kitsa reavahega kasvatamisel ei olnud sortide valikul nii suurt mõju kui laiema reavahega kasvatamisel.
Eriti sort ’Pegassos’ oma horisontaalsete lehtedega vähendas umbrohtumust ka laiema reavahega
kasvatamisel. Parim tulemus saadi aga ikkagi kitsa reavahe ja konkurentsivõimelisema sordiga (joonis
1.3.4).
Joonis 1.3.4: Reavahe laius ja sordi mõju umbrohtumusele talinisu kasvatamisel. Sordid: G – ’Greif’, A
– ’Astron’, P – ’Pegassos’. (Tukey-Test α = 0,05, muudetud Drews et al. 2002).
Kasvuruumi optimeerimine võrreldes mehaanilise umbrohutõrjega. Katses võrreldi praktikas
viljeldavat segukülvi (rapsi ja tatra segukülv) laias reavahes koos vaheltharimisega ja tavalises kitsas
reavahes ilma vaheltharimiseta. Võrdlemisel leiti, et kulutuste suurendamine vaheltharimisele
umbrohtumuse vähendamiseks ei andnud majanduslikult positiivset tulemust. Selles võrdluses ilmnes,
et kitsama reavahega on saavutatav sama tulemus, mis lisamasinatöödega – umbrohtumuse kuivaine
massis ei ilmnenud märkimisväärset vahet (tabel 1.3.2).
Um
bro
htu
de
katv
use
%
19
Tabel 1.3.2: Kasvusüsteemide ja väetamise mõju umbrohu kuivaine massile (t/ha). Erinevad tähed
ühel real tähistavad variante, kus on selge eristumine (Tukey-Test α = 0,05, Stumm&Köpke 2010
muudetud).
Katsekoht
Kasvatussüsteemid Väetamine
i. ii. iii. iv. GD5% a) b) GD5%
Wiesengut 16.04.08
0,68 ab 0,55 b 0,90 a 0,88 a 0,30 0,83 A 0,68 B 0,16
Wiesengut 20.04.09
0,31 0,37 0,39 0,48 0,22 n.s. 0,43 0,34 0,12 n.s.
Höfferhof 21.04.09
0,26 b 0,18 b 0,59 a 0,41 ab 0,31 0,43 0,29 0,16 n.s.
Variandid: i. Reavahe 12 cm mehaanilise umbrohutõrjeta; ii. Lai reavahe (24 cm) vaheltharimisega; iii. Topeltreaga raps ja tatar (reavahe 12 cm) mehaanilise umbrohutõrjeta; iv. Topeltreaga raps ja tatar (reavahe 12 cm) vaheltharimisega;
a) 80 kg N/ha (vedel kartuliproteiin); b) ilma väetiseta.
Allakülvid. Mahepõllumajanduses esineb kartulipõldudel pärast kartuli lehemädanikku nakatumist või
ka väheste toitainete olemasolul suur umbrohtumuse tõus eriti palja võõrkakra (Galinsoga parviflora)
või valge hanemaltsaga (Chenopodium album). Projektis „Leitbild Ökologischer Landbau NRW“ uuriti
aastatel 2005–2007 kaheksas eri paigas erinevaid allakülve (õliredis, sinep, tatar) kartuli hilise
umbrohtumuse vähendamiseks. Erinevate allakülvide ja umbrohtumuse vahel leiti negatiivne
korrelatsioon: suurem oli allakülvi mass, seda väiksem oli umbrohtude oma. Valge hanemaltsa tihedus ja
kogu umbrohu mass vähenes allakülvidega oluliselt.
Kokkuvõte
Umbrohtumuse kontrolli all hoidmise otseste ja kaudsete vahendite mõju on võimalik suurendada. Et
saada maksimaalne tulemus, on oluline valitud meetmete sobivus vastavale põllukultuurile ja
kohalikesse oludesse. Kuna mahepõllumajanduses on nii otseste kui ka kaudsete meetmete efektiivsus
väike, siis on seda olulisem meetmete sobivus ning eri meetmete kombineerimise maksimaalne
ärakasutamine. Meetmed, nagu külvikorra loomine, sordivalik, külvi tiheduse optimeerimine, allakülvid,
on positiivsete tulemuste saavutamisel põhialuseks.
HERR CHRISTOPH STUMM UND HERR PROF. DR. ULRICH KÖPKE RHEINISCHE FRIEDRICH-WILHELMS-UNIVERSITÄT, INSTITUT FÜR ORGANISCHEN LANDBAU, KATZENBURGWEG 3, 53115 BONN, LEITBETRIEBE@UNI-BONN.DE WWW.IOL.UNI-BONN.DE WWW.LEITBETRIEBE.OEKOLANDBAU.NRW.DE
20
1.4 Mehaaniline umbrohutõrje – mulla tihenemine rattajäljes
Melanie Wild, Markus Demmel, Robert Brandhuber – Baieri Liidumaa Põllumajandusamet,
Põllumajandustehnika ja Loomakasvatuse Instituut
Maheettevõtetes on eriti oluline vältida mulla tihenemist. Taimejuured ja mullaelustik peavad saama
mullaruumi maksimaalset kasutada. Selleks on vajalik hea mullastruktuur, mis on ka mullaviljakuse ja
erosioonile vastupidavuse peamine faktor (pilt 1.4.1) Efektiivne mehaaniline umbrohutõrje eeldab aga
mitmeid sõitmisi üle põllu, mille juures tihenemise risk on eriti suur just rattajälgedes.
Joonis 1.4.1. Poorne struktuur koos vihmaussi käikudega (vasakul) ning
tihendatud ja kompaktne muld (paremal).
Kuidas tekib mullatihes?
Mullatihes tähendab mullapooride kitsenemist või kokkupressimist mullas, millega väheneb vee ja õhu
sisaldus mullas. See tekib, kui sõita liiga märjal põllul või liiga raske masinaga. Niipea, kui
kultuurtaimedel tekivad kasvuhäired või saagilangus, räägitakse ka mulda kahjustavast tihenemisest.
Kui kasutatakse lõikavaid või pöörlevaid masinaid (nt ader, kultivaator, hanijalad, rootorkultivaator), on
olemas tihenemise oht just töötamise horisondis (künnihorisont) ning eriti just liiga niiskete olude puhul.
Põllul sõitmisel peab raskus- ja tõmbejõud olema toetatud mulla pinnale. Jõud suunatakse rattalt
mullale. Vajaliku vastujõu moodustavad mulla hõõrdejõud mullaosakeste omavahelisel hõõrdumisel
kontaktpunktis, aga ka veesurve osakeste vahel. Survemomendil annavad vastuimpulsi ka vesi ja õhk, kui
21
neid kohe välja ei pressita. Kus ei suudeta piisavalt vastujõudu tekitada, seal surutakse muld kokku.
Muld saab selle käigus suurema kandevõime, aga kaotab vett ja õhku juhtivad poorid (pilt 1.4.2). See,
kus kokkusurumine toimub, sõltub raskuse iseloomust ja masinast, aga ka mulla kandevõimest (tabel
1.4.1).
Joonis 1.4.2. Mulla kokkupressimine sõidu ajal, kui muld on liiga märg.
Tabel 1.4.1. Mullatihest mõjutavad tegurid
Tegurid Mõju
Sõiduvahend (=mulla mõjutamine)
Rehvide õhusurve – mullaga kokkupuutuva pinna suurus. Mass, mida ratas kannab. Sõitmiskordade arv. Libedus.
→ Mulda siseneva jõu suurus. → Mõju mulla sügavuses. → Tihese tugevus. → Kontaktpindade omavaheline hõõrdumine (rehv-pinnas).
Muld (=kandevõime)
Mulla niiskus (ilmastik, kasvatatav kultuur), mullatüüp, mullaharimine, harimissügavus.
→ Mulla tugevus, kandevõime.
22
Mulla niiskusesisaldusel on mulla kandevõimele peamine mõju. Vesi omandab mullas vormimisel
määrdeaine omadused, mulla hõõrdevõime väheneb niiskusesisalduse suurenemisega – see tähendab,
et mullastruktuur ei kanna enam. Mulla niiskusesisaldus ei tulene ainult sademetest, vaid ka kasvatatava
kultuuri veetarbest.
Erinevad mullad käituvad erinevalt. Ühesuguse sademete hulga juures on liivmuld veel sõidetav, aga
savimuld enam mitte.
Kui väheneb mulla harimissügavus ja intensiivsus, siis suureneb mulla kandevõime. Loomuliku
mikrostruktuuri moodustumine annab läbilaskva poorisüsteemi ka suhteliselt kompaktse mulla puhul.
Vihmaussidel on sealjuures tähtis roll. Nende aktiivsust saab mõjutada taimejäänustega mullapinnal ja
sellega kaasneb mullas vee läbilaskvuse paranemine. Et vähendada mullatihese teket mullal sõitmise
ajal, peab vähendama raskust rattale.
Mida suurem on kontaktpind ratta ja mulla vahel, seda väiksem on raskusjõud pinnaühikule ja seda
väiksem on surve mullale (pilt 1.4.3). Optimaalsete rehvide valik ja võimalikult väike rehvirõhk
võimaldavad maksimeerida rehvi kontaktpinda ja mõju mullale vähendada. Siin on ka üks suhtearv:
10 cm sügavusel mullas on sama suur rõhk mullale, kui suur on rehvisisene rõhk.
Joonis 1.4.3: Laiad rehvid – väiksem surve mullale, kitsad rehvid – suurem
surve mullale.
Surve mullale ja mõju sügavusele suureneb rattale suureneva raskuse mõjul (joonis 1.4.4). Sügavamal
asuvad mullakihid, mida on ka raskem ka kobestada, võib sealjuures veelgi tiheneda. Masin, millel on
väiksem surve rattale – optimaalne rehvirõhk – on alati mullale parem.
Kui samavõrra suurenevad nii kontaktpind kui ka rattale mõjuv raskusjõud, siis on surve mullale sama
aga suureneb mõjutatava mulla pindala ja suureneb ka mõju mulla sügavusse (joonis 1.4.5). Sellisel juhul
on kaotajaks just mulla sügavamad kihid. Proportsionaalselt suurema mulla kokkupuutepinna loomisel
23
on võimalik sügavamaid kihte vähem mõjutada. Need mehaanika seadused on aluseks, et rasked
põllumajandusmasinad mõjutavad sügavamaid mullakihte ja moodustub mullatihes.
Mida suurem on ülesõitude arv, seda suurem on tekkinud tihes eeldusel, et ülesõidud toimuvad sarnaste
niiskustingimuste juures. Üks ülesõit väga ebasoodsate tingimuste juures, niisketes oludes, tähendab ka
suuremat tihenemst ja ka suuremas sügavuses.
Joonis 1.4.4: Kahekordne raskus rattale sama puutepindala juures –
suurenenud mõju mullale, suur mõju sügavatele kihtidele.
Joonis 1.4.5: Paremal on kahekordne raskus rattale ja kaks korda suurem
puutepind maaga – mõju mulla sügavusse on suurem vaatamata suuremale
kontaktpinnale.
24
Millised mullad on tihendatavad?
Kõik mullad võivad tiheneda – ükskõik kas tegu on liiv- või savimullaga. Kui savimullal sõita märgades
oludes, saab õhuvahetus kohe kahjustatud ja kasvav kultuur näitab seda kõige selgemalt välja. Üldiselt
arvatakse, et viljakad savimullad pole tallamise suhtes nii tundlikud. Aga ka nendel muldadel põhjustab
mullatihes saagi vähenemist, aga mõju avaldub ainult ekstreemsetel aastatel. Liivmuldasid ei tohiks
probleemivabaks arvata ja iga ilmaga seal sõitmas käia. Ka väike osa peenosakesi liivmullas võimaldab
tihenemisprotsessi.
Millised kahjulikel mõjud on mullatihesel?
Mullatihes raskendab taimede kasvu, suurendab kütusekulu mullaharimisel ja suurendab mulla
erosioonitundlikkust.
Hea mullastruktuur ka mulla alumistes kihtides on optimaalse saagi eelduseks. Olenevalt mullatüübist
ulatuvad taimede juured kuni 100 cm sügavusele mullapinda. Kui kuskil on tihes, siis ei suuda
taimejuured seda läbida ning nii toitainete kui ka veepotentsiaal jäävad saagi moodustumiseks
kasutamata. Tulemuseks on kasvuaegsed stressiseisundid ja saagilangus. Mida tihedam on muld, seda
halvem on vee- ja gaasivahetus mullas. Eriti just kevadel ja suurte vihmade aegu ei suuda liigne vesi läbi
mulla liikuda vaid jääb mulla pinnale püsima. Kui vett pinnal ei ole, soojeneb muld kevadel kiiremini ja
käivitub N mineralisatsioon, erosiooni ei toimu ja vesi salvestatakse mulla sügavamatesse kihtides. Lisaks
põhjustab mulda viidud põhk liigse vee korral piirkondi, kuhu taimejuured ei taha minna.
Mida saaks ennetavalt teha?
Kes tahab oma mulla potentsiaali hästi ära kasutada, peab seda käsku täitma: märjal põllul ei sõideta!
Mida suurem on mulla veesisaldus seda väiksemaks jääb mulla kandevõime. Oodata, kuni kandevõime
paraneb, on parim, mis saab oma mulla kaitseks teha!
Kasuta moodsat rehvitehnikat. Moodsad põllumajandusrehvid on radiaalrehvid – nendega saab
mullasõbralikult liikuda nii põllul kui ka rohumaal. Traktoritel kasutatavad rehvidel on võimekus kanda
traktori jõudu mullale edasi. See tähendab, et võimalikult madala rehvirõhuga saavutatakse suurem
kontaktpind ja vähendatakse kontaktpinna raskusjõudu. Muutunud kummisegud ja suurema
õhuruumiga rehvikontseptsioonid võimaldavad järjest väiksemaid rehvirõhkusid. Ka teistel masinatel
tuleks kasutada paremaid rehve – näiteks ka järelkärudel. Veoautode kõrgsurve rehvid ei kuulu põllule
ega rohumaale!
Sobilik rehvirõhk. Sobiliku rehvirõhu saamiseks peab teadma rattakoormust. Traktori rattakoormust ja
seadme rattakoormust omavahel ühendada ei anna. Kui aga agregaat on rippes, siis mõjub agregaadi
kaugus traktorist ja esisilla tasakaalu raskus, mis moodustavad lõpuks lisa rattakoormuse tagasillale. Et
õiget kaalu teada, oleks vaja kaalu peale sõita, siinjuures on oluline, et masinad oleks täidetud
maksimaalselt (kui näiteks külvikast on esirippes). Madalaima rehvirõhu rattale põllul sõitmiseks (10
km/h) ja tänavasõidul (30–50 km/h) saab teada vastavatest rõhutabelitest.
25
Kui masinal on rõhu muundur, saab rõhku mugavalt muuta ilma traktorist väljumata. Odavamaks
alternatiiviks on õhu pumpamise komplektid, mis töötavad traktori kompressori abil ja nendega saab
suhteliselt kiiresti vastavat rõhku rehvidele seadistada.
Koormus jagada võimalikult laiade ja paljude rehvide peale. Kui on vaja suuri koormusi vedada, peaks
kasutama sõiduvahendeid, millel on palju puutepunkte mullaga. Topeltrattad vähendavad koormust ja
rehvirõhu saab alla lasta. Topeltrattaid saab kasutada ka madalate reakultuuride puhul nii, et read
(vaod) jäävad rataste vahele. Tänu oma ülegabariitidele on nende kasutamine mõttekas ainult lähedal
asuvatel põldudel. Suuremate masinalaiuste juures väheneb traktori tagasilla koormus kolmpunkti
kinnituse juures. Koormus lisandub peamiselt masinatel mis on 3–4 m töölaiusega (kultivaator,
universaalne külvimasin, kartulipanekumasin).
Vahekultuuride kasvatus. Põhikultuurid tarbivad kasvuajal vee ka mulla sügavamatest kihtidest.
Seepärast on teraviljade koristusajaks muld enamikel aastatel kuiv ja sõidetav. Varakult koristatavate
põhikultuuride järel külvatud vahekultuurid kasutavad vett ning ka rohkete sademete korral on
vahekultuuride sisseharimine sügisel võimalik suhteliselt kuivades oludes. Kui teha labidaproovi põllul,
kus on olnud vahekultuur ja võrrelda seda põlluga, kus on tehtud kõrrekoorimine, siis näeme erinevust:
kõrrepõlul on muld märjem kuni sügavamate kihtideni ja sügiskünnil võib olla tihase tekke oht.
FRAU DR. MELANIE WILD BAYERISCHE LANDESANSTALT FÜR LANDWIRTSCHAFT, INSTITUT FÜR LANDTECHNIK UND TIERHALTUNG VÖTTINGER STRAßE 36, 85354 FREISING MELANIE.WILD@LFL.BAYERN.DE WWW.LFL.BAYERN.DE
26
2 Mullaharimine ja külviks ettevalmistamine
Birgit Wilhelm – Kasseli Ülikool
Mahetootmises on mullaharimine külvikorra kõrval üks olulisemaid umbrohutõrje abinõusid.
Umbrohupotentsiaali vähendamiseks kasutatakse erinevaid strateegiaid:
- umbrohuseemned ja -taimed viiakse mulla alla,
- umbrohi raputatakse välja ja tükeldatakse,
- umbrohutaimed ja juured kuivatatakse mullapinnal,
- stimuleeritakse umbrohuseemnete idanemist.
Ader, tüükultivaator ja kergader
Kuna ader täidab esimesena nimetatud ülesandeid kõige paremini, peetakse seda nagu varem nii ka
praegu kõige usaldusväärsemaks vahendiks umbrohu tõrjumisel. Mullaharimist käsitlenud küsitluses
aastal 2009 vastas 86% 344 küsitletud mahetalunikust, et adra kasutamise peamine põhjus on
umbrohutõrje. Järgmise põhjusena nimetati "orgaanilise massi mulda viimist" (56%) ja seejärel 45%
ütlesid, et adra kasutamise peamine põhjus on "aastatepikkused head kogemused"1. Järgnevates
artiklites tutvustatakse uurimisprojektide tulemusi, kus käsitleti erinevate mullaharimismasinate toimet,
eelkõige nende mõju juurumbrohtude tõrjes. Adra ja tüükultivaatori kõrval testiti ka kergatra, aga ka
erineva intensiivsusega kõrrekoorimise tõhusust umbrohutõrjes.
Külvieelne mullaharimine
Mullaharimine enne külvi, et vähendada umbrohtumust või siis mingi kindla umbrohu vastane võitlus on
nn „vale külviks ettevalmistus“. Siinjuures haritakse mulda madalalt ja saavutatakse mulla pindmisse kihi
hea ja sõmer struktuur. Nii saavad umbrohuseemned väga head tingimused idanemiseks ning neid saab
järgneva töökäiguga hävitada. Seda tehnikat ei kasutata mitte ainult teraviljakasvatuses, vaid ka
köögiviljakasvatuses, et vähendada umbrohtumust enne külvi ja istutust. Tihti leiame tootjate juures
omavalmistatud masinaid selle töö tegemiseks just peenras kasvatamisel.
1 Wilhelm, B. 2010. Konserveeriv mullatöötlemine maheviljeluses – tehnoloogia analüüs mullaviljakuse kontekstis.
Dissertatsioon: http://orgprints.org/18006/
27
2.1 Otsese tõrje võtted põldohaka ja karvase hiireherne tõrjel
Christoph Stumm, Pavel Lukashyk ja Ulrich Köpke – Reinimaa Friedrich Wilhelmi Ülikool
Sissejuhatus
Kaks umbrohuliiki, mis maheviljeluses sageli muret valmistavad, on põldohakas (Cirsium arvense) ja
karvane hiirehernes (Vicia hirsuta) (Eisele 1998, Niggli ja Dierauer 2000). Mõlemad liigid suudavad pikka
aega taluda ebasoodsaid keskkonnatingimusi. Kui põldohakas levib mitmeaastase taimena niihästi
generatiivselt seemnete kaudu kui ka vegetatiivselt näiteks mullaharimisel purustatud juuretükkide
kaudu, on karvase hiireherne seemned väga pika puhkeperioodiga ja suudavad idaneda ka sügavamast
mullakihist. Karvane hiirehernes on liblikõielisena just maheviljeluse tingimustes, kus lämmastiku hulk
on piiratud, kultuurtaimedega konkureerides eelisseisundis. Lisaks saagikaole raskendavad mõlemad
umbrohud ka viljakoristust ning teevad teravilja kuivatamise kallimaks. Et leida nende maheviljeluses
probleemsete umbrohtude vastu efektiivseid tõrjemeetodeid, uuriti Bonni Ülikooli Mahepõllumajanduse
Instituudis kaht strateegiat, millega on õnnestunud põldohakas korduva järjest sügavamale mineva
mullatöötluse ja konkurentsi abil ning karvane hiirehernes korduva äestamisega tõhusalt kontrolli all
hoida.
Põldohakas (Cirsium arvense)
Põldohaka püsivaks tõrjeks tuleb kasutada eelkõige vegetatsioonivaba aega. Artiklis tutvustatava
strateegia eesmärk oli põldohaka juurevõrsetes assimileerinud toitainete varud ära kurnata korduva,
järjest sügavamale mineva mullaharimisega adra või süvakobestuskultivaatoriga. Nimetatud meetodi
tõhususe kontrollimiseks viidi katse-ettevõttes Wiesengut Hennef/Sieg'is aastatel 2001–2003 läbi
järgmised katsed: "Mullaharimise meetod" (ader võrreldes kultivaatoriga) ja "Mullaharimise sagedus"
(üks sügav töötlemine ja vahekultuuri sinepi varane külv võrreldes kolme järjest sügavamale mineva
töötlemisega, millele järgnes vahekultuur sinepi hiline külv (joonis 2.1.1.).
28
Joonis 2.1.1: Järjest sügavamale minev mullaharimine põldohaka
toitainevarude kurnamiseks K = kultivaator, A = ader (muudetud vastavalt
Lukashyk jt 2005b).
Joonis 2.1.2: Mullaharimise meetodi ja sageduse mõju põldohaka tiheduse
suhtelisele muutusele. Erinevad tähed ühe hindamise momendi kohta
tähistavad olulisi erinevusi (Tukey-test α = 0,05, muudetud vastavalt Lukashyk
jt 2005b).
29
Variantides, kus toimus ühekordne mullaharimine, täheldati põldohaka taimiku tihenemist tänu juurte
läbilõikamisele. Kolme mullaharimise juures kahe kuni kolme nädala kestel suudeti selgelt vähendada
põldohaka arvukust juba esimesel aastal ja saadi 2003. a selge tagasiminek põldohaka arvukuses (joonis
2.1.2). Mullaharimiste kordamisega stimuleeriti uute võrsete moodustumist ja samal ajal toitainete
reservi kasutamist juuremassist. Erinevused erinevate mullaharimismasinate vahel ei olnud selged. Aga
täheldati, et adraga saadi veidi paremaid tulemusi võrreldes kultivaatoriga. Edu saavutamiseks on lisaks
otsustava tähtsusega umbrohu valgusest ilmajätmine kiirekasvulise vahekultuuri abil, mille sees
kasvades oli ohakajuurtel toitainete kasutamine ja salvestamine raskendatud.
Karvane hiirehernes (Vicia hirsuta)
Varajase kevadise äestamisega ei õnnestu hõredates teraviljakultuurides sageli massiliselt esinevat
karvast hiirehernest piisavalt tõrjuda. Püstised ja väga elastsed võrsed on selles varases kasvustaadiumis
äestamisele väga vastupidavad. Et uurida hilisema äestamise ja umbrohu teraviljakultuuridest
"väljakammimise" mõju tõrje edukusele tehti Wiesenguti katse-ettevõttes Hennef/Sieg'is aastatel 2002.
ja 2003. a põldkatsed. Mehaanilist umbrohutõrjet äkkega tehti alates teise kõrresõlme moodustumise
(EC32) algusest ja veel pärast õitsemise algust (EC61), kasutades erinevaid äestamise aegu ja sagedusi.
Juba ühekordse äestamisega talinisu võrsumise faasis vähendati hiirehernega umbrohtumust oluliselt.
Selleks ajaks oli hiirehernes hakanud hargnema ja teraviljale toetuma – äestamine murdis teda, aga ta
suutis osaliselt ka taastuda. Esimesel aastal vähenes äestamise mõjul hiirehernega umbrohtumus
teravilja terade moodustumise faasiks 25% ja 2003. a kuni 50%. Edasine äestamine viis juba ka teravilja
vähenemiseni. Karvase hiireherne tihedus vähenes seejuures ainult pisut. Katsetatud strateegia põhineb
siiski mitte nii väga karvase hiireherne tiheduse vähendamisel, vaid pigem selle kasvu häirimisel – tõsiasi,
mida kinnitas ka korduva äestamisega saavutatud hiireherne seemnetoodangu vähenemine
kontrollvariandiga võrreldes kuni 75% (Lukashyk jt, 2005a).
Joonis 2.1.3: Äestamine teise kõrresõlme moodustumise ajal (vasakul) ja pärast õitsemise algust
(paremal) Foto: P. Lukashyk
30
Soovitused
Põldohaka tõhusaks tõrjeks tuleks kõrrepõldu umbes kahe- kuni kolmenädalase vahega korduvalt ja
järjest sügavamalt harida. Vaatamata mõnevõrra väiksemale kasutegurile tuleks adrale eelistada
kultivaatorit selle tehnoloogilistele eeliste tõttu. Püsiva edu tagab tugeva konkurentsvõimega
vahekultuuri kasvatamine.
Tugeva umbrohtumise vastu karvase hiirehernega saab edukalt võidelda teraviljapõldu korduvalt
äestades ja karvast hiirehernest välja kammides. Seejuures on oluline, et töötlemist alustataks õigel ajal
teravilja teise kõrresõlme moodustumise faasis ja seda tehtaks korduvalt, viimasena pärast õitsemise
algust.
CHRSTOPH STUMM RHEINISCHE FRIEDRICH-WILHELMS-UNIVERSITÄT INSTITUT FÜR ORGANISCHEN LANDBAU KATZENBURGWEG 3, 53115 BONN LEITBETRIEBE@UNI-BONN.DE WWW.IOL.UNI-BONN.DE WWW.LITBETRIEBE.OEKOLANDBAU.NRW.DE
31
2.2 Põldohaka leviku uurimise mitmeaastane välikatse
mahepõllumajanduslikus mullaharimises
Martin Hänsel, Saksimaa Keskkonna, Põllumajanduse ja Geoloogia Amet
Põldohakas (Cirsium arvense) on maheviljeluses eriti raskesti tõrjutav umbrohi, mis puudub ainult
iseäranis kehval mullal. Kohati laiuvad põldudel tohutud ohakaväljad, nii et see taim võib saaki oluliselt
vähendada kuni saagi ärajäämiseni. Oluliseks teguriks, mis põldohaka levikut mõjutab, peetakse
mullaharimist. Saksimaa lössimullal läbiviidud katses uuriti kümne aasta jooksul põldohaka leviku
muutusi erinevate mullaharimismeetodite puhul.
Joonis 2.2.1: Põldohakas suviodras
Materjal ja meetodid
Katse viidi läbi Lääne-Saksimaal Rodas aastatel 1997–2006 savikal lössimullal (Lö4), mille boniteet on
682. Roda asub 224 m üle merepinna, aasta keskmine temperatuur on 8,6°C ja sademete hulk 711 mm
(viitperiood 1960–1990). Katseperioodil oli ilm viitperioodiga võrreldes kokkuvõttes oluliselt soojem ja
kuivem.
Võrreldi järgmisi adraga künni meetodeid:
kohalikele tavadele vastav künd adraga sügisel sügavusega 20–25 cm (sügis, sügav),
pindmisem künd adraga kuni 15 cm sügavuselt sügisel (sügis, pindmine),
pindmisem künd adraga kuni 15 cm sügavuselt kevadel (kevad, pindmine).
2 Märkus: SLV põllumaa kvaliteediindeks (Bodenpunkte=Ackerzahl), mis arvestab kliima, maastiku ja muude
tegurite mõju põllumaale, väärtused 1 (väga halb) kuni 120 (väga hea).
32
Aluseks võetud skeemist esines üks kõrvalekalle 1998. a suvel, kui kogu katseala künti ristiku
külvamiseks ühtmoodi ainult ühesuguse sügavusega. Aastatel 2001–2004 kobestati täiendavalt 15–25
cm mullakihti katselappidel, mida muidu künti ainult pindmiselt (joonis 2.2.2).
Joonis 2.2.2: Katses kasutatud adra ehitus. Kobestamisorganeid adralehtede
all saab valikuliselt maha monteerida ja neid ei kasutatud igal aastal.
Kuivõrd katsevariandiks oli valitud iga-aastane kevadkünd, piirduti ainult suvikultuuride kasvatamisega
(tabel 2.2.1). Suvinisu, kartul ja mais said orgaanilist väetist veisevirtsa või -sõnniku näol. Vahekultuure
külvati vastavalt võimalustele.
Ohakad olid katselappidel levinud algusest peale. Et vallandada ohakate eriti rohke kasv katseaja teises
pooles, ei kasvatatud 1999. aastast alates enam niidetavat ristikut.
Põldohaka tiheduse määramiseks loeti kokku kõik võrsed igal üksikul 72 m2 suurusel katselapil.
Loendamise aeg mõjutas seejuures vastava aasta andmeid, nii et aegread ei ole täpselt võrreldavad.
Rodas alustati maheviljelusega aastal 1995. Katse hõlmas seega ka saagi, mulla ja umbrohu arengu
dünaamilist ajajärku üleminekuaja vältel.
33
Tabel 2.2.1: Katsekultuuride järjestus, nende keskmine saak katses ja orgaanilise väetise kasutamine
Aasta
Kultuur Saak kg/ha Orgaaniline väetis Vahekultuur
1997 Suvinisu 5370 10 m3 veisevirts -
1998 Suvioder 3640 - (ristik)
1999 Ristik 1310 (kuivmass) - -
2000 Kartul 24910 (märgmass) 25 t veisevirts Keerispea
2001 Kaer 6370 - Keerispea
2002 Põlduba 3990 - Tatar/ Keerispea
2003 Mais 1170 (kuivmass) 20 m3 veisevirts -
2004 Kartul 13770 (märgmass) 20 m3 veisevirts Keerispea
2005 Põlduba 1970 - Keerispea
2006 Suvioder 2550 - -
Tulemused ja arutelu
Katseaastate keskmised saagid on toodud tabelis 2.2.1. Seejuures on suviteraviljade järjestus piirkonnale
ebatüüpiline ja ilm mõjutas saagikust tugevalt. Mullaharimismeetodit sai ainult ühel aastal seostada
saagikusega, millest antud seoses ei saa tuletada soovitust optimaalseks künniks.
Pärast esimest katsekultuuri kasvatamist aastal 1997 tekkis kohe väga suur umbrohtumus põldohakaga
maksimumväärtusega 350 taime ühel katselapil. Selline äärmuslik ohakate hulk ei võimaldanud siiski
tuvastada märkimisväärseid erinevusi eri variantide vahel. Hilisematel loendamistel aastatel 2002–2006
leiti pärast kevadkündi alati oluliselt vähem ohakataimi kui sügisese sügava künniga variandi puhul (tabel
2.2.2). Pindmise sügiskünni tulemused jäid siinkohal kahe eelnimetatud variandi vahele. Kuna puuduvad
andmed katsele eelnenud aja kohta, ei saa neid erinevusi seostada mullaharimismeetoditega. Märkimist
väärib aga see, et suhteliselt pika katseaja jooksul ei ühtlustunud kevadkünni tulemused sügisese sügava
künni tulemustega ohakate arvu osas, kuigi ohakas on põhimõtteliselt suuteline juurevõrsete abil kiiresti
suuri alasid asustama. Katselappide juhuslikustamise tõttu külgnevad eri variandid vahetult üksteisega,
mistõttu teoreetiliselt oli võimalik kiire levik naaberkatselappidele. Seega oleks kogu katseala võinud ühe
või kahe aasta jooksul ühtlaselt ohakaid täis kasvada. Samas aga variandid ka ei eristunud üksteise
suhtes aja jooksul märkimisväärselt. Siin võis mõjuda näiteks pidevalt valitsev surve naabermaatükkidelt.
Kevadkünni ohakaid tõrjuvat mõju kinnitab see, et kevadkünni puhul tärkasid ohakavõrsed hiljem kui
sügiskünni puhul. Pärast sügiskündi võimaldasid ohakate ulatuslikku taastumist kevadeks eelkõige
leebed talved.
Umbrohtumuse mõju kultuurtaimede saagikusele kui põhjuslik seos on korduvalt tõestamist leidnud.
Selles katses aga mõjutas ohakate esinemine ainult algusaastal 1997 talinisu saagikust negatiivselt.
Muidu kõikusid niigi ebaolulised väärtused vahelduvate pluss- või miinusmärkidega tugevalt (tabel
2.2.3). Katseaastatel ei täheldatud üheski variandis ohakapopulatsioonide negatiivse mõju tugevnemist
saagi kujunemisele. Mõlema sügavusega sügiskünd vähendas ohakate mõju saagile.
34
Tabel 2.2.2: Keskmine ohakate arv katselappidel. Ohakate leviku lähtesituatsioon katsealal ei olnud
teada, nii et erinevusi eri variantide vahel ei saa seostada ainult mullaharimismeetoditega.
Ohakate arvu keskmine väärtus, n = 8 Künd adraga
Katseaasta, kultuur, hindamise aeg sügis, sügav sügis, pindmine kevad, pindmine
1997, suvinisu, 12.11 74 a* 58 a 28 a
1998–2001 ohakate arvu ei registreeritud
2002, põlduba, 28.06. 65 a 58 a 13 b
2003, silomais, 24.09. 54 a 24 ab 12 b
2004, kartul, 25.07. 83 a 37 b 11 b
2005, põlduba, 05.08. 19 a 16 a 4 b
2006, suvioder, 18.07. 84 a 49 ab 23 b
* eri tähed tähistavad olulisi erinevusi ühe aasta lõikes
Tabel 2.2.3: Kultuurtaimede saagikuse ja ohakavõrsete arvu seos Spearmani korrelatsioonikoeftsiendi
alusel (α = 0,05). Negatiivne väärtus "*" viitab saagikuse olulisele vähenemisele ohakaga
umbrohtumuse tõttu. Ülejäänud tulemused ei ole tähelepanuväärsed. Aastate 1997 ja 1998 puhul
kasutati arvutustes sama 1997. a ohakate loendamise tulemusi. Koefitsiendid saavad kõikuda ainult
vahemikus +1 ja -1.
Katseaasta
Sügis, sügav Sügis, pindmine Kevad, pindmine
1997 (nisu) -0,500* -0,762* -0,262
1998 (oder) -0,476 -0,288 -0,619
1998–2001 ohakate arvu ei registreeritud
2002 (põlduba) 0,300 -0,676 0,086
2003 (mais) -0,429 0,143 -0,036
2004 (kartul) 0,548 -0,405 0,0
2005 (põlduba) -0,220 0,333 -0,089
2006 (oder) 0,095 0,108 -0,405
Ka viimaste katseaastate 2002–2006 vaatluste summa ei näidanud ohakaga umbrohtumuse üldist mõju
eri kultuuride saagikusele. Pigem kujunesid vaatamata püsivale ohakaga umbrohtumusele ka visuaalselt
väga kenad kultuurid, kuna kõikidel teravilja või põldoa katselappidel ulatusid ainult vähesed ohakad
viljast välja ja jõudsid õitsemiseni. 2006. aastal loendati suviodra kultuuris kokku ainult 22 ohakataime.
Veel allesolevad lühemad ohakavõrsed olid peenikese varrega ja kokkuvõttes hinnati need viljakoristuse
suhtes ebaoluliseks. Nii esines ainult 1997. ja 1998. a märkimisväärseid positiivseid
korrelatsioonikoefitsiente ohakate esinemise ja koristatud teravilja niiskuse vahel. See tähendab, et
ainult nendel juhtudel saab oletada koristamisküpse vilja kerget liigniiskust roheliste ohakavarte tõttu
kombaini trumlis. Kummalgi algusaastal puudutas see pindmist sügiskündi ja 1998. a lisaks kevadkünniga
maatükke. Tavalise sügiskünni puhul ei esinenud niisugust seost ühelgi aastal.
35
Järeldused
Katseala ohakapopulatsiooni mõju põllukultuuridele vähenes 10 aasta jooksul, kuigi ainult katseperioodi
esimeses kolmandikus kasvatati ohakatõrjeks üks kord ristikut.
Sügisel ja kevadel mullaharimise eri meetodite erinev mõju ohakate levikule ei olnud suvikultuuride
järjestuses täheldatav. Siiski ei olnud ohakate levik kogu katse vältel ühtlane. Nii ei tõusnud eriti väike
ohakalevik kevadkünni variandis ka sügava sügiskünni tasemele.
Ohakad püsisid kogu katseperioodi vältel kuni lõpuni enam-vähem sama tihedusega, nii et ka edaspidi
võib see vastupidav umbrohi soodsatel tingimustel taas lühiajaliselt kahjusid tekitada.
Katse näitas, kui kõrged tehnilised nõuded tuleb kehtestada järgnevatele põldohaka tõrjet
puudutavatele eksperimentidele. Eelkõige tuleb mõelda konkreetsete katselappide eraldamisele
ümbruskonnast, et takistada ohakate levimist katsealale mulla kaudu.
MARTIN HÄNSEL SÄCHSISCHES LANDESAMT FÜR UMWELT, LANDWIRTSCHAFT UND GEOLOGIE GUSTAV-KÜHN-STR. 8, 04159 LEIPZIG MARTIN.HAENSEL@SMUL.SACHSEN.DE
36
2.3 Kergadra kasutamine põldohaka tõrjeks loomakasvatuseta
maheviljeluses
Thorsten Haase, Jürgen Hess – Kasseli Ülikool
Sissejuhatus
Maheviljeluses kujutavad visad juurumbrohud nagu põldohakas (Cirsium arvense) enesest tõsist
probleemi, sest nende tõrjeks ei saa kasutada tavapõllunduse käsutuses olevaid keemilistel ainetel
põhinevaid tõrjestrateegiaid. Lisaks tugeva konkurentsivõimega kultuurtaimede kasvatamisele peetakse
üheks võimalikuks strateegiaks ohaka kasvava levikuga võitlemisel mahetootmise külvikordades
mitmeaastast söödakultuuride kasvatust. Ettevõtetes, kus veiseid ei peeta, aga ka suure teravilja
osakaaluga külvikorda kasutavates ettevõtetes tuleb leida põldohaka tõrjeks alternatiivseid võimalusi.
Uurimuse ülevaade
Kõnealuses välikatses oli vaja leida vastused järgmistele küsimustele: kas mitmekordne (3 x), järjest
sügavamale minev (4,6–8,10 cm), umbkaudu kahenädalase intervalliga teostatud kõrrekoorimine
kergadraga mõjub põldohakale tõhusamalt kui harilik kõrrepõllu töötlemine hanijalg-kultivaatoriga (2x)
ja sellele järgnev (tavapärane) mulla sügav ümberpööramine adraga? Kuidas mõjutab kumbki meetod
kultuurtaimede saagikust?
Katse planeeriti neljale aastale (juuli 2007 – juuli 2011). Võrreldes varasemate uurimustega (Lukashyk jt,
2008; Gruber ja Claupein, 2009) simuleeriti katses minimeeritud harimist ilma sügavalt mulda pöörava
adrata. Juulis 2007 pärast eelkultuuri suviodra koristust Hesseni riigimajandi katsealalt (mulla liik: Ut4 ja
Tu4) Frankenhausenis, Kasseli Ülikooli õppe- ja katse-ettevõttes koostati ühefaktoriline välikatse
juhuslikustatud rajatisena nelja kordusega. Katselappide mõõdud olid 15 x 80 m (kergader ja
tavapärane) ning 12 x 80 m (lutsern). Teadlikult valiti külvikord, kus domineerivad kombainiga
koristatavad kultuurid (suvioder–talinisu–tritikale–talihernes/tritikale), ning võrreldi järgmisi variante:
kergadra variant: pärast vastava teravilja koristamist on täielikult loobutud mulla sügavast
ümberpööramisest ja seda töödeldakse ainult maksimaalselt 10 cm sügavuselt kergadraga;
tavapärane variant: pärast viljakoristust haritakse kõrrepõldu kaks korda kultivaatoriga ja
seejärel adraga (25 cm sügavuselt).
kontrollvariant: 3-aastane lutsernikasvatus (2–3 korda niidetud ja ädal maha rullitud; külvatud
2008. a kevadel).
Enne teravilja talinisu ja tritikale saagi registreerimist (saak, 1000-tera kaal) registreeriti kultuurides
ohakapesade pindala ja ohakataimede tihedus tüüpilistel ohakapindadel kas GPS-i abil või loendamise
teel. Katse lõpetati 2011. a suvel kasvatava kultuuri (tritikale) saagi ning ohakate alla jääva pinna ja
ohakate esinemistiheduse registreerimisega.
Tabelis 2.3.1 on toodud katse struktuur ja esimesel kolmel katseaastal kasutatud meetodid.
37
Tabel 2.3.1: Katse struktuur ja teostus aastatel 2007 – 2010 (Frankenhausen).
Strateegia 1 Tavapärane
Strateegia 2 Kergader
Strateegia 3 Lutsern (kontrollvariant)
juuli 2007 enne eelnenva vilja suviodra koristamist: ohakapesade mõõtmine GPS'i abil
30.08.2007 kultivaator (1.) kergader (1.) kultivaator + ader
17.09.2007 kultivaator (2.) kergader (2.) + randaal
15.10.2007 ader kergader (3.)
20.10.2007 külvipind (randaal) ja talinisu külvamine
27.04.2008 külvamine
juuli 2008 ohakapesade mõõtmine GPS'i abil + geo-viitega ohakavõrsete registreerimine/m2; viljakoristus
11.08.2008 kultivaator (1.) kergader (1.) + randaal tärkamisjärgne niitmine umbrohu tõrjeks + kaks lutsernheina niitmist
28.08.2008 kultivaator (2.) kergader (2.)
21.09.2008 ader kergader (3.)
15.10.2008 külvipind (randaal) ja tritikale külvamine
juuli 2009 ohakapesade mõõtmine GPS'i abil + geo-viitega ohakavõrsete registreerimine/m2; viljakoristus
10.08.2009 kultivaator (1.) kergader (1.) + randaal
28.08.2009 kultivaator (2.) kergader (2.) kolm niitmist
21.09.2009 ader kergader (3.)
30.09.2009 külvipind (randaal) ja taliherne-tritikale segu külvamine (55/130 idanemisvõimelist tera/m2)
kuni august 2010 taliherne-tritikale segu koristamine kaks niitmist + 1 x multšimine
september 2010 geo-viitega ohakavõrsete registreerimine/m2 kündmine
Tulemused
Mullaharimismeetodil oli ainult ühel (2008) kolmest katseaastast teraviljasaagile statistiliselt kindel
mõju. Tavapärane meetod, kus kultiveeriti kaks korda ja seejärel künti, andis siiski ka teisel ja kolmandal
katseaastal (2009 ja 2010) (mitte küll märkimisväärselt) suuremat saaki kui kõrrekoorimisega variant
(tabel 2.3.2). Saagikuse vahe ei saanud tulla erinevustest 1000-tera kaalus (tabel 2.3.2).
Tritikale (sort ’Benetto’) suur konkurentsivõime võib olla üks põhjus, et aastatel 2009 ja 2010 mõõdeti
vastavalt väiksemad ohakapopulatsiooni tihedused võrreldes eelmise aasta tulemustega (tabel 2.3.2).
Mitte kumbki valitud meetoditest ei suutnud takistada põldohaka levikut, kusjuures ohakapesade
pindala suhteline suurenemine võrreldes aastat 2007 aastaga 2008 pärast kolmekordset kõrrekoorijaga
töötlemist oli märkimisväärsem kui pärast meetodit kultivaator–kultivaator–ader, samas kui aastatel
2008 ja 2009 võis täheldada vastupidist (tabel 2.3.2). Aastate jooksul ei olnud erinevust ohakataimede
tiheduse osas kummagi meetodi vahel, samas kui kõrrekoorijaga variandis varasema aastaga võrreldes
38
oli vähenemine suurem kui tavapärases variandis. Näib, et ohakas kompenseeris pindalalise leviku
võrsete tiheduse vähendamisega.
Taliherne-tritikale segu (EFB 33 ja ’Benetto’) kasvatamine hooajal 2009/2010 surus esialgu põldohaka
kultuurtaimede populatsioonis täiesti maha. Kuna taimed kasvasid väga tihedalt, ei saanud 2010. a
suvel ohakapesasid GPS'i abil registreerida. Kolm nädalat pärast 2010. a viljakoristust määrati
ohakavõrsete tihedus GPS-ga mõõdetud viitpindadel (6–8 x 1 m2 /katselapp) (tabel 2.3.2).
Aastast 2008 (40 kg N/ha virtsaga) oli katses teadlikult loobutud igasugusest toitainete lisamisest
põllumajanduslike väetistega, et luua põldohakale soodsad tingimused. Saadaoleva lämmastiku madal
tase võib olla põhjus, miks 2010. a koristatud tritikale segus oli taliherne osakaal väga kõrge võrreldes
kergadra ja tavapärase variandiga (74% ja 71%).
Tabel 2.3.2: Saagikus, koristatud teravilja 1000-tera mass ja põldohaka areng katseaastatel 2008–2010
Talinisu 2008 Tritikale 2009 Talihernes/tritikale 2010
Kergader Tava-pärane
Kergader Tava-pärane
Kergader Tava-pärane
Saagikus (kg/ha)
3480 b 4230 a 3250 ns 3540 670 940
ns ns
2900 1160
Tuhande tera mass (g)
47,8 ns 49,4 43,5 ns 43,4 104,9 32,5
ns ns
103,8 31,1
Ohakas võrseid/m2)
49,7 ns 53,0 33,5 ns 34,1 18,7 ns 27,0
Ohakapesade pindala suhteline suurenemine (%)
+207 +53 +71 +126 ei regist-
reeritud
ei regist-reeritud
Mõlema esimese söödakasvatusaasta (2008 ja 2009) jooksul ei täheldatud väga tihedas lutsernis (külv:
80% lutsern, 20% heintaimed) üldse mingeid ohakavõrseid. Kolmandal aastal (2010) hakkas lutsern
rohtuma ja põld oli üldse lünklik. Majandusaastal 2010/2011 kõikidele maatükkidele (kergader,
tavapärane, lutsern) tritikale külvamine peaks lõpetavas võrdluses võimaldama võrrelda kahe uuritud
mullaharimismeetodi tõhusust ohaka tõrjumise osas võrreldes mitmeaastase söödakasvatusega.
39
Joonis 2.3.1: Firma Zobel kuue hõlmaga kergadra proovikasutus katse alguses
(operaatorid: M. Otto ja E. Kölsch)
Joonis 2.3.2: Mullaharimisvariantide katselapid: vasakul tavapärane, paremal
kergader, fotol servades lutsern (26.08.2009).
40
Joonis 2.3.3: Lähtesituatsioon: tugevalt ohakaga umbrohtunud suvioder
(Frankenhausen, juuli 2007).
Joonis 2.3.4: Eelmise aasta geoviitega pindade (valged ruudud) taasleidmine
GPSiga ohakavõrsete loendamiseks ruutmeetril.
Esialgne järeldus:
Pärast kolme katseaastat võib märkida, et keskmistel muldadel (siin: savine löss) kaldub
mahetingimustes kergadraga mullaharimine andma teravilja (siin: talinisu, tritikale, kaunvilja-
teraviljasegu) puhul väiksemat saaki. Tulemused kinnitavad, et ühekülgse külvikorra puhul, kus
domineerib teravili, ei ole mullaharimisega võimalik põldohaka vegetatiivsele paljunemisele piiri panna.
41
Kolmanda katseaasta 2009/2010 kogemused (taliherne-tritikale segu) viitavad samuti sellele, et tugeva
konkurentsivõimega segaviljad suudavad edukalt põldohakaga konkureerida ja vähendavad ohaka mõju
saagikusele oluliselt.
DR. THORSTEN HAASE JA PROF. DR. JÜRGEN HESS UNIVERSITÄT KASSEL FACHBEREICH ÖKOLOGISCHE AGRARWISSENSCHAFTEN FACHGEBIET ÖKOLOGISCHER LAND- UND PFLANZENBAU NORDBAHNHOFSTR. 1A, 37213 WITZENHAUSEN THAASE@WIZ.UNI-KASSEL.DE JH@UNI-KASSEL.DE WWW.AGRAR.UNI-KASSEL.DE/FOEL
42
2.4 Umbrohutõrje ilma künnita – praktilised kogemused
Maheviljelusliku konserveeriva mullaharimise uurimisprojekti raames uuriti kolme põllumajandus-
ettevõtja kogemusi, kes on oma põlde rohkem kui kümme aastat künnivabalt harinud. Eesmärk oli
aastatega kogunenud oskusteave süstemaatiliselt registreerida (Kaufmann B.A., 2008), et mõista
sellistes harimissüsteemides valitsevaid seoseid ja selgitada nimetatud asjatundjate edu põhjuseid
(Baars T., 2010).
Kolm talunikku – kolm mullaharimismasinat
Talunike valikul olid määravaks pikaajalised kogemused maheviljeluslikul minimeeritud mullaharimisel.
Nii kontrolliti, et harimissüsteem oleks end ettevõttes edukalt õigustanud vähemalt kahe
külvikorraperioodi jooksul. Saksamaal on väga vähe talunikke, kes on maheviljeluses üle kümne aasta
tegelenud minimeeritud mullaharimisega. Väljavalitud kolme ettevõtte tegevuse raskuspunktid on
erinevad ja nad kasutavad erinevaid harimismasinaid. Esimene ettevõte töötab rootorkultivaatori ja
freesiga, teine kergadraga ja kolmas Dyna Drive kultivaatori ja hanijalg-kultivaatoriga.
Väga pindmine töötlemine
Kuigi kõik kolm talunikku kasutasid erinevaid masinaid, on mullaharimise sügavus üksteisest sõltumatult
jõudnud sarnasele tasemele. Kõik kolm töötavad "nii pindmiselt kui võimalik", see tähendab mitte
sügavamalt kui 10 cm. Seejuures nimetatakse pindmist mullaharimist impulsiandjaks. "Tegeliku" töö
teevad ära mullas elavad organismid, kelle aktiivsust pindmine mullaharimine kõige vähem kahjustab.
Pindmise harimise eelduseks on mulla mistahes tihenemise vältimine. Kõigil kolmel talunikul on mureks
põldudel kasvav umbrohi. Eriti tuleb siinkohal esile tuua, et kaks neist ettevõtetest tegelevad
seemnekasvatusega. Tugev umbrohtumus tähendaks olulist tulu vähenemist suurte puhastamiskulude
tõttu ja ka võimalikku müügiõiguse kaotamist. Kõikides ettevõtetes kasutatakse arvukalt kaudseid
umbrohutõrje võtteid, mida siinkohal põhjalikult ei käsitleta. Vahetut umbrohutõrjet teevad kõik kolm
(T1, T2 ja T3) sihipäraselt ja järjepidevalt pindmise korduva mullaharimisega enne külvi ja seda
kirjeldame alljärgnevalt täpsemalt. Ainult ettevõttes T3 tehakse vahetut umbrohutõrjet lisaks veel
äkkega.
Ettevõte T1: frees ja rootorkultivaator
Kohe pärast suvivilja koristust, kui ka põhk on koristatud, alustatakse mehaanilise harimisega, et enne
talivilja külvi jääks umbrohutõrjeks piisavalt aega. Talivilja (nisu) varajane külv on soovitatav, et juba
sügisel jõuaks kasvada tugevad võrsed – nii on nisu kevadel suurema konkurentsivõimega võrreldes alles
siis idanema hakkavate umbrohuseemnetega. Esimene külvieelne mullaharimine ergutab selleaastase
vilja terad ja pealmises mullakihis olevad umbrohuseemned idanema. Nädal hiljem purustatakse need
tõusmed teise harimisega. Eriti hästi õnnestub see siis, kui muld on väga kuiv.
43
Kui juba pärast esimest harimist võib täheldada umbrohu ja eelnevalt kasvanud teravilja intensiivset
tärkamist, järgneb teisele harimisele veel kolmas kord, et enne külvi hävitada võimalikult palju selle
aasta vilja ja umbrohu võrseid. Seejuures teistkordne töötlemine ühelt poolt hävitab tärganud taimed ja
teiselt poolt ergutab veel mullas olevaid seemneid idanema. Külv tehakse kaks kuni kolm päeva pärast
viimast harimist. Külvimasina ette monteeritakse äke, mis hävitab vahepeal tärganud umbrohu.
Joonis 2.4.1: Ettevõte T1 kasutab rootorkultivaatorit ja freesi (ei ole fotol)
maksimaalse sügavusega 6 cm.
Ettevõte T2: kergader (hõlmkoorel)
Viljakoristusele järgneb kohe harimine kergadraga. Ohakavabadel põldudel külvatakse juba pärast
esimest töötlemist vahekultuurina aleksandria ja pärsia ristiku segu. Vahekultuuri kohesest külvist
loobutakse, kui juba viljakoristusel märgatakse juurumbrohtusid. Siis tehakse esmalt mitu korda
pindmist mullaharimist kergadraga, et põldohakat hävitada. Seejuures on tähtis, et muld oleks
optimaalses seisundis (joonis 2.4.3). Kui pärast esimest harimist on põldudel veel märgata suuremaid
mullakamakaid, käiakse pärast kõrrekoorimist põldudest veel randaaliga üle ca 4 cm sügavuselt. Seejärel
jälgitakse hoolikalt umbrohu tärkamist põldudel.
44
Joonis 2.4.2: Ettevõte T2 kasutab mullaharimiseks kergatra.
Joonis 2.4.3: Mulla soovitud seisund pärast harimist.
Ohakavõrsed tulevad nähtavale väga varakult pärast harimist (ca 8 päevaga). Ohakate hävitamiseks
lastakse võrsetel kasvada ca 10 cm kõrguseks, kuni moodustub selge rosett. Olenevalt ilmast kulub
selleks umbes 2–3 nädalat. Nüüd haritakse teist korda kergadraga. Selles staadiumis kahjustab
45
töötlemine umbrohtu eriti tugevalt ja see ei taastu enam nii kiiresti. Pärast seda külvatakse kohe
vahekultuur – aleksandria ja pärsia ristiku segu või talivili (speltanisu või rukis), et anda kultuurtaimedele
täiendav konkurentsieelis juba niigi kahjustatud ohakate ees.
Ettevõte (T3): Dyna Drive ja hanijalg-kultivaator
Joonis 2.4.4: Ettevõte T3 kasutab kolme reaga hanijalg-kultivaatorit.
Kõrrepõldu töödeldakse kohe pärast viljakoristust. Kui koristatud pindade harimine samal päeval ei ole
võimalik, lükatakse viljakoristus päeva võrra edasi. On väga tähtis, et muld kohe ümber pöörataks.
Kapillaarsus tuleb murda, et vesi jääks mulda ja mullaprotsessid saaksid käivituda. See protsess kestab
umbes 10–14 päeva. Kõrrepõllu harimiseks eelistab talunik T3 kasutada Dyna Drive'i kultivaatorit (joonis
2.4.5). Dyna Driv'i maksimaalne töötlemissügavus on umbes 4 cm. Nii saab seda kasutada ainult siis, kui
kuivus ei ole mulda liiga kõvaks muutnud ja kombain ei ole vilja koristades liiga sügavaid jälgi jätnud. Neil
juhtudel töödeldakse kõrrepõldu hanijalg-kultivaatoriga nii pindmiselt kui võimalik.
Ainult enne vahekultuuri külvi haritakse hanijalg-kultivaatoriga (sügavus 6–7 cm) tavaliselt kohe pärast
viljakoristust. Reeglina on siin vaja ainult üht töötlemiskorda ja nii segatakse sisse veidi rohkem mulda.
Mullal lastakse kümme päeva puhata ja siis algavad mullas transformeerumisprotsessid. Ideaaljuhul
näeb talunik töödeldud pinnal kasvamas "rohelisi vetikaid". Siis ongi õige aeg vahekultuuri külviks.
Seejuures kasutatakse tigukülvikut. Kui mulla transformeerumine ei ole kulgenud rahuldavalt, külvatakse
kombineeritud külvimasinaga vahekultuur. Nii töödeldakse mulda veel üks kord külvimasinasse
integreeritud kobesti abil.
46
Joonis 2.4.5: Dyna Drive võimaldab töödelda väga pindmiselt (1–2 cm).
Kokkuvõte
Aktiivset umbrohutõrjet teevad kõik kolm talunikku sihipäraselt ja järjekindlalt pindmise korduva
mullaharimisega enne külvamist. Seejuures töötlevad kõik kolm mulda otsekohe pärast viljakoristust.
Seda meetodit täiendavad muud kaudsed võtted, nagu külvikord, talvine taimkate, mullatingimustega
arvestamine jne. Umbrohutõrje edu tuleneb seejuures erinevate meetodite ja võtete kombineerimisest,
mis kooskõlastatakse omavahel nii, et nad üksteisele vastu ei töötaks.
DR. BIRGIT WILHELM UNIVERSITÄT KASSEL, FACHBEREICH ÖKOLOGISCHE AGRARWISSENSCHAFTEN, FACHGEBIET AGRARTECHNIK BIRGIT.WILHELM@UNI-KASSEL.DE WWW.UNI-KASSEL.DE/AGRAR/AGT
47
2.5 Umbrohutõrjemeetodid köögiviljakasvatuses
Anette Braun – Maheköögiviljakasvatuse Nõustamisteenistus
Umbrohutõrje istutatud ja eriti veel otse külvatud köögiviljakultuurides on kõige hõlpsam, kui juba
eelnevalt on umbrohtu võimalikult vähe. Ammu on teada ja ikka alati soovitatakse järgida põhimõtet, et
umbrohupotentsiaali tuleb mullaharimisega vähendada enne kultuurtaimede külvamist või istutamist.
Üks meetod selleks on umbrohu varajasema tärkamise ergutamine, mida nimetatakse ka
"võltskülvipinna loomiseks". Selle õnnestumiseks on tähtis strateegiline lähenemine ja õiged
mullaharimisseadmed.
Umbrohtude varajasema tärkamise strateegia
Umbrohu varajasema tärkamise jaoks tuleb mulda vähemalt 2, optimaalse tulemuse saavutamiseks 4–6
nädalat enne külvamist või istutamist töödelda.
Kui peenar on valmis, peavad kõigepealt umbrohud idanema minema. Selleks vajavad nad piisavalt
niiskust ja mulla struktuur peab olema piisavalt peen. Mõned köögiviljakasvatajad isegi kastavad
peenraid kuival ajal, et umbrohi idanema läheks.
Sealtpeale töödeldakse ainult ülemist mullakihti, optimaalsel juhul 2–3 cm sügavuselt, et sügavamatest
kihtidest uusi umbrohuseemneid mitte pinnale tuua. Enamikul pikemat aega maheviljelusega pindadel
on umbrohusurve aastatega kasvanud, nii et reeglina me võime arvestada suure hulga
umbrohuseemnetega kogu töötlemishorisondis!
Suvel on olemasoleva mullaniiskuse juures sageli juba nädala pärast tärganud piisavalt umbrohtu, et
harimine end ära tasuks. Et pindmine harimine taimed kindlasti hävitaks, peab umbrohi olema idulehe
või kahe lehe faasis. Protseduuri korratakse 2–3 korda, et saavutada võimalikult hea tulemus. Eriti kui
seemnetega leviva umbrohu potentsiaal mullas on suur, võib juba üks hästi tehtud töötlemiskord (kogu
peenra võimalikult pindmine ja põhjalik töötlemine kuiva ja päikeselise ilmaga) umbrohtumust vähemalt
poole võrra vähendada. Pärast viimast harimiskorda peaks olenevalt ilmastikust jääma külvamise või
istutamiseni vähemalt mõni tund, et umbrohi jõuaks kõigepealt kuivada, ega hakkaks istutus- või
külvimasina surverullide abiga uuesti kasvama.
Peenarde umbrohutõrje seadmed
Millised seadmed sobivad? Eesmärk on peenart harida ainult 2–3 cm sügavuselt, seejuures aga ühtlaselt
ja põhjalikult. Harilike äketega saab küll põhimõtteliselt mulla pealmist kihti töödelda, aga need
seadmed ei lõika kogu mullakihti horisontaalis läbi ja korralikumaks töötlemiseks tuleb mulda tunduvalt
sügavamalt liigutada, seejuures jõuavad aga uued umbrohuseemned jälle altpoolt üles. Kasutatavatel
sahahõlmadel ei tohi olla seadenurka (või peab see olema minimaalne), nad peavad töötama võimalikult
pindmiselt ja vähe kühveldama, sest muidu muutub peenra pind ebaühtlaselt vaoliseks ja see teeb taas
vajalikuks sügavama töötlemise. Sahahõlma hoidik peaks olema jäik, kuna vibrohoidikud loomuomaselt
48
vedrutavad ega võimalda töötada täpselt ühesuguse sügavusega. Hea on, kui hõlmad suures ulatuses
kattuvad, et hõlmata tõepoolest kogu peenrapinda.
Üks kaubandusvõrgus saadaolev Steketee seade (joonis 2.5.1) on varustatud hanijalgadega (kergelt
kühveldavad) vibrohoidikutes (ebatäpne sügavuse hoidmine). Mõlemad omadused tingivad selle, et
seadmega peab töötama sügavamal kui umbrohu varajasema tärkamise jaoks mõistlik on. Hea on
seevastu kõrguse hoidmine varrasrullide abil ees ja taga, mis tagab täpse kõrguse hoidmise peenral.
Sarnast seadet pakub ka firma Kress.
Joonis 2.5.1: Kaubanduses saadaolev Steketee seade. (Foto: G. Eisenkolb)
Järgnevad seadmed on välja töötatud paljude meie endi arenduste hulgas.
"Alt lõikamise nuga", mille saab paigaldada telgede vahele kogu peenra laiuses (joonised 2.5.2 ja 2.5.3).
Seda täiendab juurde haagitud U-profiilterasest topeltlohisti mullakooriku lõhkumiseks ja
peenestamiseks. Kõrgust saab seada käsitsi hüdraulika kaudu, mis võimaldab ebatasasel pinnal
täpsemalt töötada.
Järgmine seade ehitati Güttleri kultivaator-äkkest (joonis 2.5.4). Algse töölaiusega seadmeid (2 m)
praktiliselt enam ei kasutata ja seetõttu saab neid soodsa hinnaga osta. Ilma seadenurgata pindmised
jäigas hoidikus terad, mis lisaks on suures ulatuses kohakuti, võimaldavad peenra pindmise kihi ühtlaselt
alt läbi lõigata. Mullavoo juhtimiseks peenras on külgedele paigaldatud kaks plaati, mis takistavad mulla
libisemist sõiduroobastesse. Need on kinnitatud vetruvalt kummipuhvrite külge ja nii ei teki ummistusi.
49
Joonis 2.5.2: Alt lõikamise nuga: tegelik nuga (vt noolt) oli algselt
vedruterasest, nüüd kokkuhoiu mõttes harilikust ehitusterasest. Üks
võimalus oleks kasutada meetri kaupa müüdavaid frontaallaaduri kopa siine
(Foto: A. Müller).
Joonis 2.5.3: Vahetelje külge monteeritud alt lõikamise nuga töötleb mulda
sügavusel 2-3 cm, lõigates idanema läinud umbrohud läbi. Juurde haagitud U-
profiilterasest topeltlohisti lõhub mullakooriku ja peenestab pealmist
mullakihti.
50
Joonis 2.5.4: Ümber ehitatud Guttleri kultivaator-äkkest. Kõrguse juhtimiseks
on tagumine rullik ja ülemine juhtseade, parallelogramm (vt noolt) toetab
kõrguse juhtimist ebatasasuste korral.
Joonis 2.5.5: Täpne kõrguse juhtimine peenral kahe Farmflex-ratta abil ees ja
koorikupeenestamisrulli abil taga.
Järgmine enda ehitatud seade on varustatud pindmiselt töötavate noateradega (joonis 2.5.5) Täpne
kõrguse juhtimine peenral on tagatud kahe Farmflex-ratta abil ees ja koorikupeenestamisrulliga taga
ning piki- ja ristisuunas pendeldava pealepandud raskusega.
ANETTE BRAUN, BERATUNGSDIENST ÖKOLOGISCHER GEMÜSEBAU, AUF DEM WASEN 9, 71640 LUDWIGSBURG ABRAUN@BIO-BERATUNG.DE
51
2.6 Metskersi mehaaniline tõrje köögiviljakasvatuses
Rene Total – Uurimisasutus Agroscope Changins-Wädenswil Acw
Metskerss (Rorippa sylvestris) ristõieliste sugukonnast on ammutuntud umbrohi. Teda esineb kogu
Euroopas, Põhja-Aafrikas ning Väike- ja Lääne-Aasias. Oletatakse, et aiandusse on ta jõudnud
turbasubstraatide kaudu. Seni on metskerssi peetud pigem süütuks umbrohuks (joonis 2.6.1). Piiratud
levikolletele põldudel pööratakse nagu enne nii ka praegu liiga vähe tähelepanu. Intensiivne
mullaharimine, samade masinate kasutamine mitmes ettevõttes, nagu ka põldude vahetamine ja
rentimine soodustavad metskersi levikut.
Joonis 2.6.1: Probleemsetest umbrohtudest püsikultuurides on just
maheviljeluses raske jagu saada!
Juurumbrohi kui probleem
Metskerss paljuneb enamasti juurevõrsete kaudu. Mureks on eelkõige see, et juured, mis roteeruvate
mullaharimisseadmetega tükeldatakse, annavad igast väikesest tükikesest jälle uusi võrseid! Kui
umbrohtunud põllul kasutatud masinaid järjekindlalt ei puhastata, võivad seadme külge jäänud
pisikesed juuretükid saastata uusi põlde.
Paljunemine ja levik toimub aga ka seemnete abil, mis suudavad ujuda ja seega tugeva vihmaga
naaberpõldudelt kohale jõuda.
52
Mehaaniline tõrje
Mahekasvatuses on metskersi otsene tõrje pigem keeruline. Umbrohtunud pindadel tuleks võimalikult
vähe kasutada roteeruvaid seadmeid nagu mulla- või reafreesid, sest tükeldatud juurtest tärkavad uued
taimed.
Katses kasutati aprillist septembrini musta kesa harimiseks:
hõlmader koos kõrrekoorijaga hariliku seadistusega, lisaks randaal,
hõlmader ilma kõrrekoorijata hariliku seadistusega, lisaks randaal,
randaal,
vedrupiidega äke,
juurimismasin.
Katse eesmärk oli viia võimalikult palju juuretükke sellisesse asendisse, et nad ajavad võrsed välja või
mulla peal kuuma ilmaga ära kuivavad. Seadmeid kasutati kahe kuni kolme nädala tagant alati kuiva
ilmaga.
Hõlmader koos kõrrekoorijaga
Kündmise ajal kõrrekoorija koorib vastavalt seadistusele 3–7 cm paksuse mullakihi vaopõhja. Kooritavas
ribas on väga palju metskersi juuri. Vastavalt adra seadistusele jäävad need juured nüüd 20–30 cm
sügavusele. Selles mullakihis on nad väga hästi kaitstud mistahes mõjude eest. Juured võivad sellel
sügavusel pikka aega elus püsida. Loomulikult püüavad nad moodustada uusi võrseid, sellisel sügavusel
on pinnale jõudmiseks vaja aga suhteliselt palju energiat. Kaevamistel täheldasime aga, et kohati
kasvasid võrsed läbi vihmaussikäikude, et vältida mullatakistust.
Nõnda saab siis hariliku seadistusega adraga hetkeks küll suhteliselt puhta põllu, kuid see püsib nii
lühikest aega (nt järgmise mullaharimiseni), kuni metskerss jälle pinnale jõuab.
Hõlmader ilma kõrrekoorimiseta
Kui kõrrekoorija tõstetakse üles (joonis 2.6.2), satub vähem metskersi juuri mulla alla. Hetkel ei tundu
põld puhas nagu tavaliselt pärast kündi, kuna hulk juuri jääb pealispinnale. See on aga tahtlikult nii, sest
järgnevate töökäikudega lõhutakse juuri edasi nii, et nad ära nälgivad või ära kuivavad.
Mõlema adravariandi puhul hariti pärast põldu kuiva ilma puhul regulaarselt randaaliga.
53
Joonis 2.6.2 Ilma kõrrekoorijata ei aja ader kuigi palju metskersijuuri sügavale
mulla alla.
Randaal
Randaal (joonis 2.6.3) seadistati töösügavusele 15–2 0 cm, nii et see haaras pinnast sügavalt. Eesmärk oli
tuua võimalikult palju juuri pinnale. Mõju metskersijuurtele oli tõhus. Pärast mitut ülesõitu selgus, et
äärealad, kus traktor ei sõida optimaalse kiirusega ja masin seega ei haara mulda piisavalt sügavalt, oli
mõju nõrk. Et kogu ala ühtlase intensiivsusega läbi töötada, oleks optimaalne töödelda pinda ristipidi.
Katselapi suurust arvestades ei olnud võimalik risti sõita. Võrreldes kummagi adravariandiga õigustas
randaali kasutamine end paremini, kui arvestada mõju ja mullaharimise võimsust.
Vedrupiidega äke
Katses kasutati ka vedrupiidega äket. Mõju oli aga tühine, kuna liigutatakse liiga vähe mulda ja seega
jõuab pinnale vähe juuri. Võimalik on kasutada seda randaaliga vaheldumisi.
54
Joonis 2.6.3: Randaaliga saab töödelda suurt kogust mulda.
Joonis 2.6.4: Juurimismasin tõmbab juured pealispinnale.
Juurimismasin
Kuna just põllu äärealadel, aga ka põllu servaribadel on mullas palju metskersijuuri, milleni eelnimetatud
seadmed hästi ei jõua, otsiti täiendavaid tõrjevõimalusi.
Juurimismasinat kasutatakse eelkõige puukoolides taimede mullast väljaraputamiseks. Masinat kasutati
maatükiga risti. Olenevalt mulla liigist saab selle seadmega osa juuri (joonis 2.6.5) pinnale raputada.
55
Juurija peab olema seatud püstloodis, see tähendab, et nuga ees peab kulgema sügavalt (10–25 cm) ja
sõel taga peab olema seatud võimalikult kõrgele (vt joonis 2.6.4). Juurimismasinaga võib saavutada
osalist mõju. Seda sobib kasutada eelkõige põllu äärealadel, mida muude masinatega ei saa töödelda.
Just kergetel liivastel hästi varisevatel muldadel on juurimismasinaga võimalik edu saavutada. Kahjuks ei
ole töökiirus kuigi suur ja töösügavus on olenevalt mullast piiratud 10 (raske muld) kuni 25 cm-ga.
Joonis 2.6.5: Just servaribal annab juurimismasina kasutamine häid tulemusi.
Tulemused
Et võrrelda erinevate seadmete mõju, võeti sügisel pärast töötlemist ja järgmisel kevadel mullaproovid
ja uuriti metskersi juurte hulka proovides.
Sügisel leiti kõigil katsealadel seadmete töösügavusel ainult üksikuid juuri. Variandis ader koos
kõrrekoorijaga leiti vaopõhja piirkonnas (joonis 2.6.6), mis jäi allapoole randaali töösügavust, aga veel
rohkesti juuri.
Mulla järelkontroll tehti kevadel. Aprillis, kui muld soojenes, oli näha möödunudaastase töötlemise
mõju. Ikkagi olid mullas vaatamata peaaegu kuut kuud musta kesa ja regulaarset mullaharimist alles
juured, mis ajasid võrseid. Just sügavamatest kuni 35 cm sügavustest kihtidest tuli pinnale uusi võrseid.
Üldine umbrohtumus oli aga märgatavalt väiksem.
56
Joonis 2.6.6: Ka aasta pärast intensiivset tõrjet tuleb sügavamatest
mullakihtidest veel metskersi võrseid.
Järeldus
Umbrohtumust metskersiga saab tugevalt vähendada intensiivse mehaanilise mullaharimissega sobivate
seadmetega pikema aja vältel eeldusel, et ilm püsib kuiv. Katsepinnal saavutati metskersi hinnanguline
vähenemine umbes 70–80 %. Sajaprotsendiline vabanemine metskersist ei ole ühe hooajaga võimalik. Et
metskersiga saastunud alad jälle mingil määral kontrolli alla saada, tuleb sellega tegeleda mitme aasta
jooksul.
Metskersi tõrjel on kõige efektiivsem abinõu tööhügieen. Selle ennetava meetmega on võimalik
metskersiga umbrohtunud pindade kulu- ja ajamahukat saneerimist vältida.
DR. RENE TOTAL FORSCHUNGSANSTALT AGROSCOPE CHANGINS-WÄDENSWIL ACW POSTFACH 185, CH-8820 WÄDENSWIL RENE.TOTAL@FAW.ADMIN.CH WWW.AGROSCOPE.ADMIN.CH
57
3 Meetmed köögiviljakasvatuses
3.1 Õlileegitusseadme eelised ja puudused
Guntram Sauermann – Ulenburgi Aiand
Leegitusseadmetega, mis kasutavad energiaallikana vedelgaasi, kaasnevad alati riskid seoses gaasi
haihtumise või käsitsemisvigadega plahvatusohuni välja. Lisaks on vedelgaasi ladustamine ja transport
seotud kuludega. Kilovatt-tunni hind on muude energiakandjatega võrreldes kõrgeim. Odavaima
energiakandja kütteõli puhul kõiki neid ohtusid ei ole. Leegitusseadme paagi lekkel on samad tagajärjed
nagu traktori paagi lekkel. Pärast korralikku juhendamist võib seega seadmega ohutult töötada ka
praktikant.
40 eri kultuuriga köögiviljakasvatusettevõte
Siinkohal tutvustatav seade on ettevõttes kohapeal välja töötatud ja valmis ehitatud ning seda
kasutatakse köögiviljakasvatuses. Aiandile kuulub 60 ha savika mullaga põllumaad ja 6000 m2
kasvuhoonepinda.
Joonis 3.1.1: Spinatikasvatus nõuab palju käsitsitööd. Umbrohu vohamine
suurendaks töömahtu sel määral, et tööjõukulusid ei suudetaks enam katta.
Kalendriaasta jooksul kasvatakse 40 eri sorti ja liiki köögivilju, et tagada maakasutuse ja turuleti
mitmekesisus. Peamised põllukultuurid on porgand, redis, salatid, fenkol ja põldkännak. Lisaks
otseturustusele nädalalõputurgudel on oluline müügikanal mahehulgikaubandus. Keskmiselt on aiandis
tööl viis praktikanti ja 13 täiskohaga "mõttekaaslast".
58
Leegitusseadme kasutamine
Vastavalt vajadusele kasutatakse seadet kõikide kultuuride puhul. Olulist rolli mängib see näiteks spinati,
redise ja põldkännaku puhul, et suur umbrohuhulk ei raskendaks käsitsitöömahukat saagikoristust
(joonis 3.1.1).
Seadet kasutatakse peenardel ja vagudel, et ettevalmistavas ja tärkamiseelses faasis hävitada tärganud
umbrohud ja veidi suuremad umbrohutaimed või vähemalt nende kasvu tugevalt tagasi viia. Seade on
suhteliselt raske (500 kg) ja seega märgade sõiduradadega aladel saab seda kasutada ainult piiratult (vt
ka artiklit "Mulla tihenemine").
Joonis 3.1.2: Kasutamine vagudel, tärkamiseelne töötlemine
Põlemise kvaliteet põlemiskambris
Leegitusseadme hindamise peamine kriteerium on põlemise kvaliteet. Gaasi põlemise kvaliteeti saab
hinnata silmaga leegi kollase osa järgi. Põlemata gaasijäägid haihtuvad märkamatult keskkonda ja
halvemal juhul jääb töötlemisel alasid, mida ei ole "leegitatud". Õlileek (= õliauru leek), mis lõpuni ei
põle, jätab enesest ümbruskonda ehk siis põllule õlitilkasid. Et saavutada kaasaja tehnilistele nõuetele
vastav põlemine, ehitati põlemiskambriga seade (joonis 3.1.3). Tegelik põlemine toimub kõigepealt siin.
Seejärel voolab suitsugaas suure mahuga ristjaotusdüüsi kaudu leegitatavale pinnale selle kogu laiuses.
Et tuul ei vähendaks suitsugaasi mõju peenra pinnale, on paigaldatud isoleeritud tuulekaitseplaat.
Tuulekaitseplaadi tihedalt vastu peenart vajutamiseks kasutatakse taga kette, ees Kevlar-kattekangast –
mis ei ole veel optimaalne lahendus, sest peenrapinnale ei tohiks avaldada mehaanilist koormust.
59
Joonis 3.1.3: Leegitusseadme tööpõhimõte
Joonis 3.1.5: Voolu tootmiseks on korpusesse integreeritud
müraisolatsiooniga diiselmootor. Õlipõleti on monteeritud otse
põlemiskambri peale.
60
Joonis 3.1.6: Töö leegitajaga, pilk valvsalt õlisurve ja temperatuuri näidikutel.
Jahutusventilaator
Jahutuseta põlemiskambrit ei ole saadaolevate või vastuvõetava hinnaga materjalide abil võimalik
ehitada, kuna need peavad pikka aega taluma temperatuure, mis küünivad kuni 1800° C.
Seetõttu on põlemiskambril ja ristjaotuse osal kahekordsed seinad. Ventilaator suunab jaheda õhu läbi
vahekambri, takistades sellega materjali enneaegset kulumist. Õlipõleti ja jahutusventilaator vajavad
elektrit, mida traktori vooluvarustus tagada ei suuda. Seetõttu on seadmesse integreeritud
ühesilindriline diiselmootor. See tähendab lisakaalu ja müraprobleeme.
Seadet on kasutatud viis aastat ja kulunud on 15 000 liitrit kütteõli. Ehitamiseks kasutatud detailid
maksid kokku umbes 10 000 eurot.
GUNTRAM SAUERMANN GÄRTNEREI ULENBURG DORFSTR. 89, 32584 LÖHNE SAUERMANN@ULEENBURG.DE WWW.ULENBURG.DE
61
Leegitustehnoloogia rakendamine peenras kasvatatavatel kultuuridel ja köögiviljapõldudel
Rakendusvaldkond ja puudused
Termiline umbrohutõrje ("leegitustehnoloogia") pakub nii õiguslikel kui põllundustehnoloogilistel
põhjustel huvi köögivilja- ja kartulikasvatajatele, tehisalade umbrohuvabana hoidmisel ja
umbrohutõrjeks veekaitsealadel. Rakendusvaldkond on seega põllumajandussektorist märksa laiem.
Levinud tõrjemeetod on pindade töötlemine enne kultuurtaimede tärkamist. Liikumiskiiruseks on 1–4
km/h ja see sõltub oluliselt umbrohu tihedusest ja liigilisest koostisest. Selle tehnoloogia määrav eelis
on soovimatu umbrohu kindel ja püsiv hukkumine.
Tänase eegitustehnoloogia puudustena võiks siiski nimetada suurt gaasikulu 75–100 kg vedelgaasi
leegitatava pinna hektari kohta ja vähest selektiivsust.
Senine leegitustehnoloogia kasutab kaht erinevat soojusallikat: lahtist leegitajat, mille leek libiseb otse
üle maapinna, või kaudset soojuskiirgust. Seejuures soojendatakse gaasileegitaja abil infrapuna-
soojusvõre temperatuurini 925° C ja saadakse nii maapinnale kiirguv infrapunasagedus.
Lahtise leegitaja (sauleegitaja) lähtetemperatuur on umbes 1500° C ja maapinna lähedal 300–400° C.
Gaasi allikas
Leegitaja jaoks võib kasutada nii vedelas kui gaasilises olekus gaasi. Vedelgaasi puhul jõuab kütus
vedelas olekus ümberpööratud gaasiballoonist aurustisse ja juhitakse sealt gaasilises olekus
leegitajasse. Gaasilises olekus gaasi puhul aurustatakse vedelgaas balloonides ja juhitakse käsitsi
reguleeritava seadme abil leegitajatesse. Kaasaegsete suure võimsusega leegitusseadmete puhul
suureneb vedelgaasi roll, kuna nii on võimalik kasutada suuremaid koguseid.
Seadistamine
Termilise mõjutamise intensiivsust saab operaator muuta gaasisurve ja liikumiskiiruse valikuga.
Kuumuse toimeaeg on ca 1/10 sekundit. Taimede termilisel mõjutamisel rakuvalgud kalgenduvad,
põhjustades taime hukkumise. Kiirel kuumutamisel temperatuurini ca 110° C rakuseinad rebenevad,
rakuvedelik voolab välja ja taim kuivab ära.
Sõrmeproov
Tõrje tulemuslikkust tuvastatakse praktikas tavaliselt "sõrmeprooviga": töödeldud taimelehte
pigistatakse pöidla ja nimetissõrme vahel ning eduka töötlemise korral värvub pigistatud koht
tumeroheliseks.
62
3.2 Umbrohutõrje optimeerimine sibulakasvatuses
Martin Koller – Mahepõllumajanduse Uurimisinstituut (Fibl)
Sissejuhatus
Mahesibulate kasvatamisel on käsitsi kõplamise ja rohimise puhul tööjõukulu sageli väga suur ja seega
tihti tegevust piirav tegur. Varajane külvamine (või istutamine) raskendab eelneva umbrohutõrje
kasutamist, mis sobib hästi näiteks säilitusporgandi puhul. Väljapääsu pakub siin sibulate istutamine,
mitte otse külvamine. Käesolevas töös võrreldakse erinevate sibulakasvatusmeetodite (seemnest
otsekülv, tippsibulad ja istutamine) töömahukust ja püütakse leida optimeerimisvõimalusi vastava
kasvatusmeetodi raames. Erilist tähelepanu on pööratud küsimusele, kas peenrakatte kasutamine enne
leegitust suurendab meetodi tõhusust.
Joonis 3.2.1: Külvatud sibula puhul on viimane leegituse aeg, mil taimi väga
palju ei kahjustata, siis kui esimene pärislehtede paar on lahti rullunud.
Määravama tähtsusega on siinkohal umbrohu areng. Kui umbrohi on juba
varem idanema hakanud ja tingimused sobivad, tuleks valida
lausleegitamine.
63
Katse ülesehitus
Mõlema aasta katsemeetodid on kokku võetud tabelis 3.2.1.
Tabel 3.2.1: Katses testitud meetodid aastatel 2004 ja 2005
Kasvatusmeetod
Alammeetodid 2004 2005
Seemnest otsekülv Peenrakatte kasutamine, leegitamine (PK+, L+) x x
Seemnest otsekülv Leegitamine (PK-, L+) x x
Seemnest otsekülv Peenrakatte kasutamine (PK+,L-) x -
Seemnest otsekülv Ilma peenrakatteta, ei leegitatud (PK-, L-) x x
Tippsibulad Ei leegitatud (L-) x x
Tippsibulad Leegitamine (L+) x -
Noortaimed 9 potti m2 kohta, 5–7 tk/pott - x
Noortaimed 9 potti m2 kohta, 5–7 tk/pott x x
Legend: "-" meetodit ei kasutatud vastaval aastal
Seemnest otsekülv: 2004. aastal laotati 13.02. pärast randaalimist peenardele kahekordne peenrakate
(meetod PK+), pärast külvamist (18.03.) jäeti kate kuni leegitamiseni (08.04.) peale. Leegitamine ilma
peenrakatteta variandis (P+, PK-) toimus samuti nagu ka variandis (PK+, P+) siis, kui esimene
pärislehtede paar oli just lahti rullunud (kasvufaas BBCH3 011) 12. aprillil. Pärast külvamist rulliti põldu
sileda rulliga, et leegitamine oleks tõhusam (mullakamakad kaitsevad umbrohtu leegi eest). Aastal 2005
kasutati ilmastikutingimuste tõttu peenrakatet alles pärast külvi (24.03.) kuni leegitamiseni (10.04.). Ilma
peenrakatteta variandis toimus leegitamine 12.04.
Tippsibulad pandi mulda pneumaatilise istutusmasinaga 01.04.2004 (04.04.2005). Ainult 2004. aastal
leegitati muldapandud tippsibulaid 2–3 lehe staadiumis (kasvufaas BBCH 103).
Noortaimed istutati ca 30 cm (9 potti vastavalt 5–7 tk/m2) või 15 cm vahedega (18 potti vastavalt 3–4
tk/m2) reas.
Tulemused
Seemnest otsekülv
Peenrakatte kasutamine soodustas märgatavalt umbrohtude idanemist (eelkõige vesihein Stellaria
media ja verev iminõges Lamium purpureum), nt aastal 2004 rohkem kui 200%. Umbrohust saadi
leegitamisega hästi jagu. Siiski oli käsitsi rohimise vajadus peenrakatet kasutades suhteliselt
(leegitamisega) või märkimisväärselt (ilma leegitamiseta, joonis 3.4.2) suurem. Seda võiks selgitada
sellega, et peenrakatte kasutamine ergutab idanema ka neid umbrohuseemneid, mis muidu sel aastal ei
3 Märkus: Vt kasvufaasid www.pma.agri.ee/download.php?getfile2=5750
64
idaneks. Järgnenud käsitsi rohimise kordadel andsid palju tööd tüüpilised suvel idanevad umbrohud
(nagu paljas võõrkakar).
Põllu rullimine sileda rulliga osutus eelkõige 2005. aastal problemaatiliseks, kuna vihmasaju tõttu
moodustus mullale koorik (siinkohal ei mõjutanud see sibulate tärkamist). Tippsibulate puhul oli
umbrohtu tänu peenraäkke kasutamisele väga vähe. Leegitamine vähendas umbrohtu ainult pisut.
Nii tippsibulate kui ka otsekülvi puhul vähendas leegitamine saagikust 3–6%.
Istutatud sibulate puhul hõlbustas suurem ridade vahe 2005. aastal oluliselt kõplamist. Tööaja kulu see
aga märgatavalt ei mõjutanud.
Joonis 3.2.2: Käsitsi rohimine eri kasvatusmeetodite ja alammeetodite puhul.
65
Tabel 3.2.2: Masina kasutamine ja käsitsi rohimise vajadus kasvatusmeetodite lõikes 2004.
Abinõu Leegitamine Peenraäke Vahelt-harimishari
Hanijalg-kultivaator
Käsitsi rohimine
(töötunnid)
Külv 08.04. - 22.04. 25.05.
05.05. 21.06
13.05. 272
17.06.
Tippsibulad - 13.04. 22.04. 17.05.
13.04. 13.05
16.04. 22
27.04.
Noortaimed - - 22.04. 17.05.
05.05. 25.05.
13.05. 21.06.
17.06.
Joonis 3.4.3: Vaheltharimishari kisub umbrohu hästi välja. Puuduseks on see,
et masin ei kohandu mulla ebatasasustega (seetõttu peavad peenrad olema
ühetasased) ja meetodit saab kasutada ainult kultuurtaimede varases
kasvufaasis (ehk siis kui lehemass on väike).
Oluliselt väiksem käsitsi rohimise vajadus noortaimede kasutamisel saavutati eelkõige tänu kergel
vedukil peenraäkke tõhusale kasutamisele (tabel 3.4.2). Seetõttu olid umbrohutõrje tulemused ka rea
sees rahuldavad. Kuna tippsibulad kasvatavad palju tugevamaid pealseid, on siin võimalik varem
äestada. Muude seadmetega oli rea sees võimalik teha ainult kerget muldamist (nt
vaheltharimisharjaga, kaitsetunnelit kergelt tõstes). Vaheltharimisharja kasutati, kuna see kisub
66
umbrohu tõhusamalt mullast välja, taimede hilisemas arengufaasis polnud seda aga enam võimalik teha
(joonis 3.2.3).
Ka noortaimede puhul oli võimalik rohimisvajadust järsult vähendada. Kui võtta 9 potti vastavalt 5–7
kultuurtaimega ühe ruutmeetri kohta, on see meetod ka majanduslikult konkurentsivõimeline.
Tippsibulate kasutamise tähtsus on märgatavalt vähenenud, kuna lähtematerjal on mitu aastat järjest
olnud halva kvaliteediga.
Järeldus
Sibulakasvatuses saab käsitsi rohimise vajadust oluliselt vähendada sibulakasvatusmeetodi
valikuga.
Tippsibulate puhul on tänu nende tugevale kasvule võimalik tõhusalt kasutada ka äket.
Leegitamine osutus ülimalt tõhusaks otsekülvide puhul nagu sai ka eeldatud.
Eelnev peenrakatte kasutamine ergutas küll umbrohu idanemist, ei vähendanud aga loodetud –
leegitamise tõhususe suurenemisel põhinevat – käsitsi rohimise vajadust.
MARTIN KOLLER FORSCHUNGSINSTITUT FÜR BIOLOGISCHEN LANDBAU (FIBL) ACKERSTRASSE, CH-5070 FRICK MARTIN.KOLLER@FIBL.ORG WWW.FIBL.ORG
67
3.3 Välikatsed erinevate vaheltharijate ja kultuuridega:
apteegitill, soja ja köögiviljad
Christine Zillger, Margit Dehe, Karin Postweiler, Beate Tschöpe – Maapiirkondade Teeninduskeskus,
Rheinland-Pfalz
Projekti kirjeldus
Hulk hiljuti väljatöötatud vaheltharimisseadmeid, eelkõige reasiseselt töötavaid, lubavad saavutada
umbrohutõrjel paremaid tulemusi. Umbrohu hulka rea sees vähendatakse äsja tärganud umbrohtude
mulla alla matmise või nende juurte läbilõikamise teel. Projekti eesmärk oli seetõttu välikatsetes
reaalsetes tingimustes uurida ja võrrelda nende uudsete, rea sees umbrohu tõrjumiseks mõeldud
seadmete tulemuslikkust umbrohutõrjel võrreldes traditsiooniliste vaheltharimisseadmetega, mis
töötavad ridade vahel.
Katsed viidi läbi aastatel 2005–2008 kolmes eri kohas4.
Kultuurid
Külvikultuuride näideteks valiti välja sojauba (Glycine max L.) ja harilik apteegitill e fenkol (Foeniculum
vulgare Mil.), millele Reini jõe ümbruse mahe kliima pakub häid vegetatsioonitingimusi. Mõlemad liigid
kuuluvad oma suure töötlemismahukuse tõttu majanduslikus külvikorras vaheltharitavate kultuuride
hulka. Sojaubade puhul katsetati seadmete kasutamist kahe aasta jooksul Mechtersheimi
põllumajandusühistus ja seejärel kaks aastat ettevõttes Sander Gau-Odernheimis.
Istutatavatest kultuuridest valiti välja lillkapsas ja jääsalat, mida kasvatati vastavalt kaks aastat
Queckbrunnerhofi katse-ettevõtte pindadel. Noortaimed toimetati kohale juurepallidega ja istutati
masinaga.
Katse ülesehitus
2005. a katsed korraldati piklikel katselappidel ilma korduseta (fenkol 150 m, soja 250 m) ja neid tuleb
käsitleda kui esialgseid. 2006. aastal rajati kaks kordust vastavalt kahe kindla hindamispunktiga 25 m ja
50 m järel (15 m ja 30 m lillkapsa puhul). 2006. aasta katselappide jaotus oli juhuslik lähtuvalt
vaheltharimisseadmetega töötlemise võimalikkusest.
Aastast 2007 jaotati katselapid meelevaldselt nelja kordusega. Lisaks loodi töötlemata kontrollpind ja
üks umbrohuvaba variant, mis hoiti kuni saagikoristuseni umbrohust puhas hanijalg-kultivaatori ja kõpla
abil. Iga variandi ja korduse kohta seati sisse neli kindlat hindamispunkti. Katsete plaanid kõigi aastate ja
kultuuride lõikes on toodud lõpparuandes.
4 Käesolev artikkel on projekti tulemuste kokkuvõte. Põhjalik kirjeldus ja tulemuste tabelid üksikute kultuuride lõikes leiate lõpparuandest. Kontakt: christine.zillger@dlr.rlp.de, www.oekolandbau.rlp.de, Kompetenzzentrum ökologischer Landbau, Rheinland Pfalz
68
Kolm päeva enne ja pärast vaheltharimist leiti järgmised parameetrid:
umbrohtude kogu suhteline osakaal protsendina ja suhteline osakaal umbrohuliikide kaupa,
umbrohtude liigid, arv ja arengustaadium (ühe- ja mitmeaastased umbrohud),
kultuurtaimede kogu suhteline osakaal protsendina ja arengustaadium,
kultuurtaimede kahjustused protsendina (lehtede kadu, taimede hukkumine).
Selleks moodustati hindamispunktidest 0,25 m2 raam (1 m x 25 cm) piki rida. Umbrohutõrje tõhusus
määratleti umbrohtude arvu vähenemise protsendina. Umbrohutõrje "täiendav" tõhusus tuleneb
vastavate rea sees töötavate seadmete erinevusest võrdlusvariandi (hanijalg-kultivaatori või
esikultivaatori) suhtes.
Tabel 3.3.1: Asukohatingimuste kirjeldus.
Ettevõte Asukoht Mulla tüüp Põldude arv
Mulla liik
Sade-mete hulk
(mm/a)
Keskm. temp.
(° C)
Kõrgus mere-
pinnast (m)
Mechters-heimi BG (mahe)
Röberberg/ Lõuna-Pfalz
savikas lössi-
pruunmuld
60 sL (tL) 643 10,1 120
Sander (Demeter)
Gau-Odernheim/
Rhein-Hessen
mustmuld 80 IU 511 9,3 160
Katse-ettevõte (mahe)
Schifferstadt/
Lõuna-Pfalz
savikas lössi-
pruunmuld
80-85 uL-IS 580 10,3 110
69
Seadmete kirjeldus ja kasutamine
Testiti järgmisi seadmeid vastavalt nimetatud töösügavustel
Hanijalg-kultivaator (töösügavus: 7 cm) Esikultivaator (töösügavus: < 10 cm)
Torsioonäke (töösügavus: 2 cm) Sõrmäke (töösügavus: 2-4 cm)
Tähtäke (töösügavus: 2-4 cm) Rootoräke (maks 1,5 cm kiirusel 15 km/h)
70
Tabel 3.3.2: Erinevate vaheltharimisseadmete kasutamise ülevaade kultuuride ja aastate lõikes. S –
suvikultuur (alates augustist), K – kevadkultuur (alates märtsist).
Katseaasta 2005 2006 2007 2008
Kultuur
fen
kol
soja
ub
a
fen
kol
soja
ub
a
lillk
apsa
s S
fen
kol
lillk
apsa
s K
jääs
alat
S
fen
kol
jääs
alat
K
sala
tsig
ur
Hanijalg-kultivaator koos kõplaga
x x x x x
Hanijalg-kultivaator
x x x x x x x x x x
Esikultivaator
x
Torsioonäke hanijalg-kultivaatoriga
x x x x x x x x x x x
Sõrmäke hanijalg-kultivaatoriga
x x x x x x x x x x
Tähtäke hanijalg-kultivaatoriga
x x x x
Rootoräke (Yetter)
x x x x
Mehaanilist umbrohutõrjet tehti kuni viies eri variandis, neist maksimaalselt neli katsevarianti ja
võrdlusvariant hanijalg-kultivaatori (fenkol, lillkapsas, jääsalat) ja esikultivaatoriga (soja).
Vaheltharimisseadmeid, mis töötavad ainult rea sees (torsioon- ja sõrmäke), kombineeriti alati hanijalg-
kultivaatoriga vahetelje külge haagituna või esikultivaatoriga (soja puhul), et hävitada ka ridade vahel
kasvav umbrohi. Tabel 3.3.2 annab ülevaate vaheltharimisseadmete kasutamisest eri kultuuride lõikes.
Eri kultuure töödeldi vastavalt ilmastikule ning kultuur- ja umbrohutaimede arengustaadiumile vastavate
vaheltharimisseadmetega üks kuni mitu korda (maksimaalselt neli korda) (tabel 3.3.2).
Tulemus: üldine hinnang erinevate seadmete kasutamisele
Kolmes neljast uuritud kultuurist oli rea sees töötavate seadmete kasutamisel umbrohutõrje efekt
suurem kui reavahedes töötava hanijalg-kultivaatori kasutamisel, nimelt fenkoli, salati ja lillkapsa puhul.
Sojaoa puhul seevastu oli rea sees töötavate seadmete kasutamise mõju väiksem kui esikultivaatori
kasutamisel, mis töötab küll ridade vahel, rea sees aga lisandub muldamisefekt.
Vaheltharimisseadmete tõhusus sõltub suurel määral mulla omadustest, s.t kalduvusest mudaseks
muutuda või koorikut moodustada nagu ka sellest, kas mulla- või külvipind on ühetasane. Koorikuga või
mudane pinnas vähendab masinate efektiivsust umbrohutõrjel kasvavas järjestuses: esikultivaator,
hanijalg-kultivaator, tähtäke, Yetter'i rootoräke, sõrmäke, torsioonäke. Torsioonäkke toime on
71
niisugustes tingimustes minimaalne. See on määrav põhjus, miks saadi torisoonäkkega kõige halvemad
tulemused.
Rea sees töötavad masinad, eriti torsioonäke, tõstsid vaatamata umbrohutõrje puudulikkusele
apteegitilli saagikust mudasel mullal. Võib oletada, et mulla kobestamine taime vahetus läheduses
aktiveeris lämmastikku.
Efektiivsust mõjutab ka tööde teostamise aeg: mida varem teha, seda tõhusam. Ja vastupidi: mida
suurem on umbrohi, seda raskem on selle vastu mehaaniliste vahenditega võidelda. Seda näitab selgelt
ka hanijalg-kultivaatori läbivalt halvem tulemus teisel vaheltharimisel võrreldes esimesega: umbrohi, mis
esimesel vaheltharimisel püsti jäi ja edasi kasvas, ei hävinud ka teisel vaheltharimisel. Teine
vaheltharimine hävitab peamiselt uue tärganud umbrohu. Seda oli kastetud ja kilega kaetud istutatud
taimekultuurides väga palju rohkem kui fenkoli kastmata külvikultuuris.
Kõik rea sees töötavad masinad põhjustavad suuremaid kultuurtaimede kahjustusi kui ridade vahel
töötavad masinad (vt tabel 3.3.3). Seejuures on kultuurtaimedele ohtlik nii liiga varane kui liiga hiline
vaheltharimine. Liiga varase esimese vaheltharimisega kahjustatakse külvikultuuri puhul just tärganud
taimi ning istutatud köögiviljataimede puhul tähendab see, et halvasti juurdunud või ebaühtlaselt
istutatud taimed rebitakse mullast välja. Liiga hiline vaheltharimine tähendab eelkõige salati puhul
suuremaid lehekahjustusi ja sellega kaasnevat bakterite sissetungi ohtu.
Tabel 3.3.3: Rea sees töötavate seadmete keskmine täiendav või negatiivne mõju umbrohutõrje
tõhususele (umbrohu arvukuse vähenemise %) võrreldes hanijalg-kultivaatori ja esikultivaatoriga
(ainult soja)
Tulemused (%) Hanijalg-kultivaator või esikulti-
vaator
Torsioon-äke
Sõrmäke Tähtäke Rootoräke
1. vaheltharimine Fenkol 48 13 23 12 17
Lillkapsas 57 19 21
Salat 77 6 10
Soja 88 -6 -6 -21 -40
2. vaheltharimine Fenkol 17 15 17 32 22
Lillkapsas 40 18 26
Salat 66 4 15
Keskmine Fenkol 36 14 20 22 19
Lillkapsas 53 18 23
Salat 72 5 13
72
Järeldus
Kõikide uuritud rea sees töötavate seadmete puhul on nii fenkoli kui lillkapsa ja jääsalati puhul
umbrohutõrje tulemuslikum kui ainult ridade vahel töötavat masinat kasutades. Tõhusama
umbrohutõrjega kaasnevad siiski ka suuremad kultuurtaimede kahjustused. Seetõttu on esimese
vaheltharimise optimaalne ajaperiood väga lühike ning nõuab ettevõtte juhilt suurt tähelepanelikkust ja
kohest töövalmidust.
Istutatud kultuuride puhul tuleb teist vaheltharimist rea sees töötavate seadmetega väga hoolega
kaaluda: kui kultuurtaim on liiga suur, tuleks sellest loobuda ja töötada ainult reavahes.
Umbrohutõrje tulemuslikkuse erinevus testitud rea sees töötavate seadmete vahel on maksimaalselt 8%
ehk keskmiselt pigem väike. Seetõttu võib seadme ostmisel otsustada soodsama hinna kasuks.
Külvikultuuride puhul võivad rea sees töötavad seadmed märjal mullal avaldada positiivset mõju,
aktiveerides mullas leiduvaid toitaineid. Selleks piisab odavaimast seadmest.
Rea sees töötavate seadmete lisaefekti saavutamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused:
kultuuri optimaalne koht külvikorras (väike umbrohusurve, puudub läbikasvav vana umbrohi, mulla
ideaalne füüsikaline, keemiline ja bioloogiline seisund), parim külvipind, täpseim külvi- ja istutustehnika
nagu ka sobivad tärkamiseelsed töötlemismeetodid (leegitamine, äestamine, Yetter'i rootoräkke
kasutamine) külvikultuuride puhul. Eriti kaks viimast meetodit vajavad sageli täiustamist ning
põhjustavad mitte just harva kogu kultuuri hävimise või nõuavad töömahukat käsitsi vaheltharimist.
Sojauba nõuab spetsiaalselt temale kohandatud umbrohutõrjet. Kuna tärganud taimed murduvad väga
kergelt, on rea sees töötavate seadmete kasutamine esimesel vaheltharimisel seotud suurte
taimekadudega. Teisel vaheltharimisel ei ole nende kasutamine enam tõhus, kuna umbrohi on liiga
suureks kasvanud. Sojaubade puhul tuleb kindlasti teha umbrohutõrjet enne ubade tärkamist.
Vaheltharimisest tingitud taimekadude kompenseerimiseks võib suurendada külvikogust.
Juhised umbrohutõrjeks peenikeste seemnetega kultuuride puhul
Enne uude tehnikasse investeerimist peaksid saama jaatava vastuse järgmised küsimused:
Kas seemnete külvamine on külvikorras õigel kohal (umbrohusurve, mulla ideaalne füüsikaline,
keemiline ja bioloogiline seisund, toitainete kättesaadavus)?
Kas juurumbrohi on kontrolli all (kündmine, umbrohutõrje kuur)?
Kas külvipind on hästi ette valmistatud (ühetasane ja peeneteraline)?
Kas külvitehnika on optimeeritud (külvikusahkade teritamine, õige seadistus, täppiskülvamine)?
Eesmärk: ühtlane sügavus ja ühtlane jaotus reas!
Kas ridade vahelt harimise masin on optimaalses seisukorras (õige seadistus, lisainstrumendid
nagu nt nurgamõõdik, õige hooldus)?
Kas esimese vaheltharimise ajahetk on optimaalne (võimalikult kohe pärast ridade nähtavaks
muutumist)?
73
Alles siis, kui need eeltingimused on täidetud, annab rea sees töötavate masinate kasutamine lisaefekti.
Kas see end ka ära tasub, sõltub muudest parameetritest nagu nt seadme hind, põllupinna suurus,
tootjahinnad.
Rea sees töötavad masinad ei saa jagu juurumbrohtudest ega paranda ridade vahel tehtud
vaheltharimise puudusi. Nad ei paranda ka taimede üldisi kasvutingimusi, kui nende idanemine ei ole
olnud optimaalne! Vastupidi, rea sees töötavad masinad võivad valel ajal kasutamise korral kultuurtaimi
vigastada!
Tänusõnad. Projekti toetati Rheinland-Pfalzi liidumaa majanduse, transpordi, põllumajanduse ja
viinamarjakasvatuse ministeeriumi vahenditest.
CHRISTINE ZILLGER DIENSTLEISTUNGZENTRUM LÄNDLICHER RAUM (dlr) RHEINLAND-PFALZ RÜDERSHEIMERSTR. 60-68, BAD KREUZNACH CHRISTINE.ZILLGER@DLR.RLP.DE WWW.OEKOLANDBAU.RLP.DE
74
3.4 Teel täppisvaheltharimismasina poole – köögiviljade
umbrohutõrje hanijalg-kultivaatoriga
Willi Bolten, Bioland Hof Bolten, Birgit Wilhelm – Kasseli Ülikool
Hr Bolten on üle 25 aasta juhtinud põllumajandusettevõtet, kus loomi ei peeta ja toodang turustatakse
otse Niederkrüchtenis, mis asub Mönchengladbachi ja Hollandi piiri vahel. Ligikaudu 200 ha põllupinnal
(liivane savimuld) kasvatatakse peamiselt põlluköögivilju: porgand, valge peakapsas, spinat, hernes,
harilik aeduba ja kõrvits. Lisaks veel kartuleid, teravilja ja ristikut. Alates tegevuse alustamisest 1985.
aastal on umbrohutõrjeks kasutatud hanijalg-kultivaatorit. Seda traditsioonilist meetodit on tasapisi
optimeeritud eesmärgiga muuta otse ridade kõrval olevad "harimata" vahemikud võimalikult väikeseks.
Praegu on kasutusel 9 meetri laiune hanijalg-kultivaator ning 25 cm reavahe juures jääb töötlemata
ainult 3 cm laiune kultuurtaimede rida (kultivaator 22 cm hanijalg-teraga).
Joonis 3.4.1: Hanijalg-kultivaator spinatipõllul.
75
Joonis 3.4.2: Töötlemata jääb 3 cm laiune kultuurtaimede rida.
Joonis 3.4.3: Peeneteralise ühetasase külvipinna loomine.
76
Hanijalg-kultivaatori eduka kasutamise eeltingimused
Hanijalg-kultivaatorit kasutatakse kõigi köögiviljakultuuride puhul 2–4 korda. Töö tulemuslikkuse jaoks
peavad olema täidetud järgmised eeltingimused:
1. Peeneteraline, ühetasane ja korralikult vajunud külvipind
Kui külvipind ei ole ühetasane, töötab tera kas liiga sügaval või liiga kõrgel ja mitte optimaalsel sügavusel
0,5–1,5 cm. Kultivaatori tera asend pinna lähedal on vajalik, kuna mulla liikumine kultuurtaimest 1 cm
kaugusel kahjustaks liiga palju kultuurtaime juuri (liiga sügavalt töötlemise korral võivad umbrohujuured
väikeses mullapallis nagu pressitud mullaga taimepotis järgmise vihmani elus püsida ja siis reipalt edasi
kasvada). Peeneteraline peab pinnas olema selleks, et kultuurtaimede maapealsed osad ei jääks
veerevate või paigast nihkunud mullapallikeste ja -kamakate alla. Niisiis tuleb kindlalt ümber
orienteeruda ja mitte enam leppida loodusliku ja jämeda tekstuuriga mullapinnaga, vaid asuda
põllupinda teadlikult kujundama.
Joonis 3.4.4: Külvamine ilma külgsuunas nihkumisteta, täpselt määratud
sügavusele.
2. Masina sahk ei tohi külgsuunas mängida
Külvi- ja istutamismasina sahkadel ega ka vaheltharimiskultivaatori raamidel ei tohi olla mingit mängu
külgsuunas ja ridade vahed peavad olema väga täpselt paigas. Üksainus külvimasina rida, mille reavahe
on 25 cm asemel 23,5 cm, põhjustab vaheltharimisel väga suuri probleeme. Kui pärast vastavate
vaheltharijate kohandamist 23,5 cm peale näiteks sõita kogemata külvisuunale vastupidises suunas,
võidakse kahjustada korraga kaht kultuurtaimede rida.
77
Joonis 3.4.5: Vihmakindla markeerimisjoone paigaldamine
3. Täiendavad toetavad võtted
Mitte ilmtingimata eeltingimuseks, kuid siiski väga suureks abiks täpse vaheltharimise puhul on:
külvamine või istutamine GPS-ga juhitavate traktoritega, mis tagab väga sirged read
ülitäpselt märgistatud osalt vihmakindla väikese vao sisseajamine täpselt kahe taimerea keskel,
mis aitab vaheltharimise ajal traktorijuhi abilisel kultivaatorit täpselt juhtida.
Sirged read võimaldavad ühelt poolt vaheltharimise ajal kiiremini edasi liikuda, sest vaheltharijat on vaja
ainult pisut külgsuunas korrigeerida. Teisalt takistavad nad seda, et külvi-, istutus- ja
vaheltharimismasinate vältimatu jääkmäng külgsuunas kurvide läbimisel suureneb või üldse alles tekib
(sirgelt liikumisel ei ole sellist jääkmängu peaaegu üldse tunda). Markeerimisvao ja mitte taimerea järgi
orienteerumine on palju täpsem, kuna taimeridadel ei ole selgelt määratletavat keskpaika, taimed
võivad reast viltuselt välja kasvada ja ridades võib olla lünki. Taimeridade järgi orienteerumine muutub
eriti palju raskemaks, kui taimed on suuremad, nii et ainuüksi külgtuul võib tekitada optilise pette.
Täppis- hanijalg kultivaatori kasutamise võimalused, puudused ja
piirangud
Põhimõtteliselt on markeerimisjoone ja millimeetrilise täpsusega, automatiseeritud külgjuhtimise abil
võimalik välja arendada ultratäppis-hanijalg-kultivaator. Markeerimisjoone kasutamine lubab teha
vaheltharimist enne taimede tärkamist (pime-vaheltharimine). Mõeldav oleks aga ka olemasolevate
väikese töölaiusega külvi- ja istutusmasinate ümberseadistamine selliselt, et koondada mitu väikest
töölaiust kokku suuremateks täpselt samade reavahedega üksusteks automatiseeritud külgsuunalise
nihutusraami abil, mis orienteerub markeerimisjoone järgi, ning siis teha vaheltharimist tõhusalt ja
78
pinnast säästvalt suurema vaheltharijaga. Vähemalt teraviljakasvatuses oleks nii võimalik umbrohutõrjet
oluliselt tõhusamaks muuta ning selle vastu võiksid huvi tunda ka sarnaste umbrohuprobleemidega
tavapõllumajandusettevõtted.
Meetodi puuduseks on suur tehnikavajadus. Lisaks on väga peeneteralise ja ühetasase põllupinna puhul
vee- ja tuuleerosioon suurem.
Nagu mahepõllumajanduses sageli, ei ole ka siin ühtainsat kindlat meetodit, mis lahendaks kõik
umbrohuprobleemid. Eduka umbrohutõrje eesmärk on vähendada mulla umbrohupotentsiaali või hoida
see madalal tasemel mitmete omavahel kooskõlastatud meetmete abil. Teatud tingimustes ei ole isegi
kõigest 2 cm laiuse kultuurtaimede rea umbrohuvabana hoidmine majanduslikult vastuvõetava
tööjõukuluga võimalik. Siis tuleb kõigepealt muuta külvikorra struktuuri, aga kasutada ka lühikesi sööti
jätmise perioode koos efektiivse umbrohutõrjega, et luua hanijalg-kultivaatori edukaks kasutamiseks
vajalikud eeltingimused.
WILLI BOLTEN BIOLAND HOF BOLTEN DAM 36, 41327 NIEDERKRÜCHTEN WILLBOLTEN@BIOHOF-BOLTEN.DE WWW.BIOHOF-BOLTEN.DE
79
3.5 Torsioonäke – reasisene umbrohutõrje
Anette Braun – Maheköögiviljakasvatuse Nõustamisteenistus
Umbrohutõrje ridade vahelt on köögiviljakasvatuses edukalt mehhaniseeritav, samas kui rea sees on
kultuuride vahelt umbrohu eemaldamiseks vaja mahukat käsitsitööd rohimise või kõplamise näol.
Torsioonäke on suhteliselt soodsa hinnaga ning seda saab hariliku hanijalg-kultivaatoriga kombineeritult
edukalt kasutada reasiseseks umbrohutõrjeks paljude kultuuride puhul.
Torsioonäkke tööpõhimõte
Torsioonäke koosneb kahest külje pealt külgsuunas painutatud painduvast vedrupiist iga taimerea
kohta, mis ca 2 cm sügavusel vibreerides taimerea külgedel töötavad, ulatudes kuni taimeni välja.
Töötlemine lõhub mulla kooriku, pinnas saab kobestatud ja umbrohujuured lõigatakse läbi. Väikesed
umbrohutaimed maetakse mulla alla, suuremad taimed tõmmatakse juurtega mullast välja ja äkkepiid
veavad umbrohu osalt kaasa, eemaldades samas nende juurtelt mulla, kuni umbrohi jääb ridade vahele
mulla peale maha (joonis 3.5.1).
Joonis 3.5.1: Siin on näha äkkepiide töö mullas – kuni taimereani välja.
Meetodi tõhusust saab muuta äkkepiide seadmisega ja sõidukiiruse muutmisega. Mida lähemal
äkkepiide otsad teineteisele on, seda tõhusam on mõju umbrohule (aga ka suurem oht kultuurtaimele).
Kui äkkepiid puhkeolekus teineteist puudutavad, on mõju vähem agressiivne, samas kui äkkepiide otste
ristumise korral on efektiivsus suurem. Sõidukiirus ja mullale avaldatav surve tekitab kahe äkkepii vahele
vahe, nii ei kahjustata reas olevaid kultuurtaimi. Mida kiiremini sõita, seda kaugemale jäävad äkkepiid
teineteisest ja seega ka kultuurtaimest.
80
Siiski tuleks alati sama töökorra käigus enne torsioonäket kasutada hanijalga. See kobestab mulla
võimalikult rea lähedale välja ning hõlbustab äkkepulkade tungimist mulda ka tihedama mulla või kerge
kooriku korral.
Millise umbrohu ja kultuuri jaoks torsioonäke sobib?
Nagu äestamise puhul üldse on toime umbrohule optimaalne kuni umbrohu kahe lehe staadiumini. Nelja
kuni kuue lehe staadiumis võib seade olenevalt mulla kobestatusest ja juurte sügavusest umbrohust veel
hästi kinni saada ja selle välja tõmmata.
Selline kombinatsioon on kasutatav enamiku külvi- ja istikukultuuride puhul, nagu salat, nuikapsas,
talisibul, istutatud ja otse külvatud ürdid, spinat, aeduba, mais, kapsas. Siiski on istutatud kultuurid
äkkepiide suhtes tundlikumad kui külvatud kultuurid. Kui piid on liiga teravalt seatud, võivad nad
istutatud kultuurides istikupalli kaasa rebida, selle lahti või mullast välja kiskuda. Seetõttu tuleks
istikupallid istutada nii sügavale kui taim kannatab. Kassettides taimed on oma suuruse ja kuju (väikesed
ja ümmargused) tõttu vähem tundlikud.
Eriti tundlike taimekultuuride nagu salat või petersell puhul seatakse torsioonäkkega vaheltharimisel
selle piid vähem teravalt. Nii jääb rea sees üks ribake töötlemata. Kuna aga äkkepiid kobestavad ja
liigutavad mulda taimede vahel, haaravad need sageli kaasa väikesed umbrohud (2–4 lehte) ning
olenevalt ilmast võivad need 80–90% ulatuses närtsida.
Kultivaatori külge haakimine ja seadistamine
Hollandi tootjafirma Frato väitel saab torisoonäkke hõlpsalt mistahes vaheltharimiskultivaatori külge
haakida. Meil on Schmotzeri kultivaator. Hanijalad asuvad ees keskel, torsioonäkke piid külgmistes
hoidikutes nii nagu ka Frato neid pakub (joonis 3.5.2). Esimesel katsel toetusid äkkepiid langetamisel
murdekohtadega mullapinnale. Niimoodi hoiavad piide otsad ülespidi. Piide alumised murtud otsad ehk
tegelikud tööorganid ei kulge mullas paralleelselt. Sedasi ei töötle seade pinnast ühtlase sügavusega ja
umbrohtu haaratakse vähe. Eriti just äkkepii ots, mis peaks töötama kultuurtaime lähedal, ulatub mulla
seest välja. Nii ei kahjusta see umbrohtu, vaid hoopis kultuurtaime nagu nt salati lehti.
Äkkepiide asendi kohandamine
Hanijalg kultivaatoriga kombineeritult kasutamiseks on äkkepiid liiga terava nurga all. Hanijalad
määravad juhtraami kaudu kogu vaheltharimisseadme raami seadenurga. Hanijalg otsikud peavad
mullas kulgema paralleelselt. Vaheltharimisseadme raami vabastamiseks eemaldati algselt täisnurga all
teljel asuv kinnitusplaat ja keevitati see uuesti külge ca 105-kraadise nurga all (joonis 3.5.3). Nii liigub
äkkepiide alumine osa nagu soovitud paralleelselt samal sügavusel läbi mulla. Ka muudes ettevõtetes on
jõutud sarnaste ise konstrueeritud lahendusteni.
Nõudmisel pakub Frato firma nüüd reguleeritava kaldenurgaga kinnitusi (joonis 3.5.4 vasakul). Testisime
neid ja jäime rahule.
81
Joonis 3.5.2: Torsioonelemendid kinnituvad külgmistele harudele eespool,
keskmises hoidikus on kinnitatud hanijalg otsikud.
Joonis 3.5.3: Hoidiku põhjaplaat võeti lahti ja keevitati ca 105-kraadise nurga
all tagasi (algne nurk 90°).
82
Joonis 3.5.4: Vasakul: reguleeritav hoidik, mida firma Frato nõudluse tõttu
toodab. Siin on telje ristlõige 10 x 30 mm. Paremal: Teise tootja torsioonäke
(10 x 30 mm). Äkkepulkade kallet saab seada ümmarguse telje kaudu kruvi
abil niihästi alla mulla poole kui ka külgsuunas taime poole (tarnija: firma
Kress).
Lisaks otse Fratost hankimisele on neid osi saada ka firmas Kress. Peale selle pakub Kress ühe teise
tootja sarnaselt töötavat torsioonäket. See monteeritakse otse kultivaatorisaha teljele. Äkkepiid on
seejuures reguleeritava kaldega nii mulla kui taime suunas (joonis 3.5.5 paremal). Firma Kress pakub
tasu eest ka võimalust tellida seade katseajaks võimalusega toode tagastada.
Järeldus
Tänu tõhusale umbrohutõrjele piki reavahet ja rea sees muudab kombinatsioon torsioonäkkega hariliku
hanijalg kultivaatori kasutamise märkimisväärselt efektiivsemaks. Pärast esialgset nuputamist kinnituse
juures on torsioonäke ettevõttes oluliselt vähendanud kõplamisvajadust ja kultuurid on puhtamad. Nii
saab salati puhul käsitsi kõplamisest üldse loobuda või siis piirduda kergelt ülekäimisega. Torsioonäket
koos sahkkultivaatoriga saab kasutada universaalselt peaaegu kõigi kultuuride (vt eespoolt) puhul.
Ostuhind võib seejuures olla üsna soodus (ca 120–150 eurot rea kohta).
ANETTE BRAUN BERATUNGSDIENST ÖKOLOGISCHER GEMÜSEBAU AUF DEM WASEN 9, 71640 LUDWIGSBURG ABRAUN@BIO-BERATUNG.DE
83
4 Mullaharimisvõtted
4.1 Äkete valimise ja seadistamise alused
Martin Hänsel – Saksimaa Liidumaa Keskkonna-, Põllumajanduse ja Geoloogia Amet
Sissejuhatus
Äkke optimaalne töö põllul peavad tagama sellised parameetrid nagu töösügavus, sõidukiirus ja
äkkepiide seadenurk mullas. Seadet ümber ehitades on lisaks võimalik muuta äkkepiide läbimõõtu.
Kokkuvõttes annab see mitmesuguseid kombineerimisvõimalusi. Et välja töötada otstarbekaid juhiseid
äkete kasutamiseks ja seadistamiseks, vaadeldi üksikute äkkepiide tööd erinevaid seadeid ja eri
tugevusega materjale kasutades labori tingimustes mullakanalis.
Meetodid
Mõõtesõidud äkkepiide erinevate tööseadete uurimiseks viidi läbi Dresdeni Tehnikaülikooli hallis
mullakanalis. Kanali mõõtmed: pikkus 28,6 m, laius 2,5 m, täidetud peeneteralise saviliivaga (Us) umbes
ühe meetri paksuse kihina. Muld jagunes järgmiselt: 4% savi, 75% peeneteraline saviliiv, sellest 49%
jämedad terad, 20% liiv ja 1% peenike kruus.
Pealispinna moodustas kerge, poorne, pigem kuiv substraat, mille tihedus oli 1,1 g/m3 ja niiskus 17%.
Elektriajamiga veduk eelseadistatava sujuva kiiruse reguleerimise võimalusega (digitaalnäidikuga
tahhomeeter, minimaalne jaotis 0,3 mm/s) vedas äkkepiisid konstantsel kiirusel läbi testimiskanali.
Katsete seeria algul kasutati mulla ettevalmistamiseks freesimist, hööveldamist ja rullimist. Katsete
vahel veeti üle pinna rauast profiillatti. Mulla pealispinna kõrguste vahe võrreldes nullasendiga oli
umbes 1 cm kummaski suunas.
Äkkepiide vaatlemine mullas toimus digitaalsete videoülesvõtete abil kaamera vertikaalse (ülalt) ja
horisontaalse (külgmise) vaatenurgaga kogu kanali pikkuses. Katseala valgustati kolme maksimaalselt
300-vatise halogeenprožektoriga umbes ühe meetri kauguselt avaga 1,6 ja säriajaga 1/250 kuni 1/350 s
(joonis 4.1.1).
Kõik mulla liikumise mõõtmised toimusid otse filmivõtete abil lameekraanil. Selleks katkestati piltide
jada korduvalt meelevaldselt.
84
Joonis 4.1.1: Seadmete järjestus mullaosakeste heitetrajektooride
vaatlemiseks äestamisel, siin: heitelaius (kaamera vaade ülalt).
Mullaosakeste puistelaiuse mõõtmiseks kasutati ülespaisatud mullamaterjali lehvikukujulist varju, mis
moodustus mullaharimise ajal (joonis 4.1.2). Mõõdeti kõige laiem selgelt vaadeldav varju kuju
arvestamata ebateravaid äärealasid. Niisiis ei hõlmatud maksimaalset puistelaiust. Seetõttu tuleb
tulemusi tõlgendada ainult kui suhtelisi erinevusi. Kontrastse varju saavutamiseks veeti mulla kohal
ühtlasel kõrgusel kaasa prožektoreid. Seadmekärule paigaldatud mõõtepulk tagas tegelike mõõtude
rekonstrueerimise ekraanil. Standardhälve oli keskmiselt ümmarguselt 10% keskmisest väärtusest.
Puistelaius vastab seejuures liikunud mullaosakeste kogu jaotusele äkkepiidest vasakule ja paremale.
Väärtuste jaotus vastas küll ligilähedaselt normaaljaotusele, siiski ei olnud ka transformatsioonide kaudu
võimalik saavutada hälvete homogeensust, nii et statistiliseks hindamiseks kasutati jaotusest
sõltumatuid meetodeid.
Mullaosakeste lennukõrgus määrati etalonmarkeeringu abil äkkepiidel, selleks kasutati ainult kaamerale
kõige lähemal asuvat äkkepiid (kaugus ca 40 cm). Mulla lennukõrgus määratleti kui kõige teravam
suletud mullaosakeste rinde ülemine piir (joonis 4.1.3) ja sellest joonest hälbivaid üksikuid
mullaklombikesi arvesse ei võetud. Siiski vähendasid äkkepiide hälbed keskmisest töösügavusest nagu ka
väikesed mulla ebatasasused mullaosakeste lennukõrguse mõõtmise täpsust, nii et neid andmeid võib
hinnata ainult suurusjärguna.
85
Joonis 4.1.2: Heidetud vari mullaosakeste puistelaiuse mõõtmiseks
äestamisel kiirusega 4 km/h ja 6 km/h (paremal).
Joonis 4.1.3: Mullaosakeste lennukõrgus äestamisel töösügavusega 3 cm
kiirustel 4 km/h ja 8 km/h. Valged markeeringud äkkepiidel vastavad
kaugusele 2,5 cm.
Uuriti tegureid nagu äkkepii jämedus, töökiirus, äkkepii seadenurk mullas ja töösügavus eri astmetel
vastavalt tabelile 4.1.1. Töökiiruse variante 2 km/h ja 8 km/h nagu ka äkkepiide erinevaid seadenurki
kasutati vastavalt kaks korda eri päevadel. Varianti töökiirusega 4 km/h korrati kolm korda.
Mullaosakeste lennukäitumise vaatlemine võimaldab peamiselt tuletada ainult järeldusi mulla liikumise
intensiivsuse kohta. Kuna äkke toime põhineb eelkõige umbrohu mullaga katmisel, on mullaosakeste
lennukäitumine umbrohutõrje seisukohast tähtis.
Tabel 4.1.1: Kontrolltegurid ja konstandid mulla liikumise eksperimendis äestamisel (d = äkkepii
läbimõõt, v = kiirus, h = töösügavus, α= äkkepulga seadenurk mullas (50° = haarav, 90° = mulla suhtes
vertikaalselt, 110° = lohisev)
Parameeter ja mõõde
Kontrollitegurite ja konstantide astmed
Äkkepii läbimõõt Kiirus Seadenurk Töösügavus
d (mm) 6, 7, 8 7 7 7
v (km/h) 4 2, 4, 6, 8 4 4
H (cm) 3 3 3 2, 3, 4
α (°) 90 90 50, 70, 90 ,110 90
86
Tulemused ja arutelu
Mulla liikumist sõidusuunaga risti oli kõige enam võimalik mõjutada sõidukiirusega, samas kui muud
kontrolltegurid avaldasid võrdlemisi väikest mõju. Töökiirusel 8 km/h puistati mullaosakesed äkkepiide
impulsi ülekande tõttu laiali 25,3 cm ulatuses. Väike kiirus 2 km/h tekitas ikkagi veel 6,2 cm suuruse
puistelaiuse. Kokkuvõttes täheldati lineaarset seost kiiruse ja heitelaiuse vahel ligilähedaselt võrdusele
y = 6x. Seega tagas isegi väike töökiirus 2 km/h arvestuslikult veel kahekordselt kattuva pinda katva
mullatöötluse umbes 30 mm suuruse äkkepiide töövahe korral, mis on saadaoleva tehnika puhul harilik
vahe. Niisiis võib kiirusel 2 km/h arvestada sellega, et umbrohuvõrsed jäävad täielikult mulla alla.
Mullaosakeste lennukõrgus kasvas kiiruste 2 km/h ja 8 km/h vahemikus umbes 3 cm pealt 8 cm peale.
Mullaosakeste heitelaius sõltuvalt erinevast seadenurgast näitas vahemikus 90° (äkkepii on mulla suhtes
vertikaalasendis) ja 110° (äkkepii lohisevas asendis) tulemusi 12,5 cm ja 11,5 cm, mis oli
märkimisväärselt suuremad kui teravate nurkade 50° ja 70° (äkkepiide otsad osutavad sõidusuunas)
puhul. Lennukõrgus äkkepiide erinevate nurkade puhul mullas kõikus ainult väikeses vahemikus 4,3 cm
ja 5,5 cm.
Äkkepiide puhul, mille läbimõõt oli 6 mm, olid heitelaiused pisut väiksemad kui äkkepiidel läbimõõduga
7 mm või 8 mm, samas kui töölaiuse muutmisel vahemikus 2 cm ja 4 cm märkimisväärseid erinevusi ei
täheldatud (tabel 4.1.2).
Tabel 4.1.2: Äkkepii läbimõõdu ja töösügavuse mõju mullaosakeste heitelaiusele, kui äestamise
töökiirus on 4 km/h ja seadenurk 90° (katse, kus α = 0,05).
Töösügavus (cm)
Läbimõõt (mm)
Heitelaius (cm)
Töösügavus (cm)
Läbimõõt (mm)
Heitelaius (cm)
3 6 9,8 b 7 2 10,5 a
3 7 12,5 a 7 3 12,5 a
3 8 12,0 a 7 4 10,9 a
Mullakanali katsete andmed näitavad, et äestamisel saab mulla liikumise intensiivsust juhtida eelkõige
töökiirusega ning töötlemise intensiivsust toetavalt mõjub seejuures äkkepiide seadenurk vahemikus 90°
kuni 110° C. Seejuures võib äestamisel efektiivselt mõjuda veel madal töösügavus. Vähendatud
töösügavuse korral peab siiski arvestama ka sellega, et liigutatud mulla mass väheneb. Äkke varustamine
7 mm läbimõõduga piidega on töötlemise intensiivsuse seisukohast juba piisav. Jämedamate või
peenemate piide kasutamine ei pruugi olenevalt töötingimustest töö intensiivsust mõjutada. Pisut
väiksemat heitelaiust saab kompenseerida, kui kiirust pisut suurendada.
MARTIN HÄNSEL SÄCHSISCHES LANDESAMT FÜR UMWELT, LANDWIRTSCHAFT UND GEOLOGIE GUSTAV-KÜHN-STR. 8, 04159 LEIPZIG MARTIN.HAENSEL@SMUL.SACHSEN.DE WWW.LANDWIRTSCHAFT.SACHSEN.DE
87
4.2 Äestamine põlluharimisel – praktilised kogemused
Josef Niedermaier – Niedermaieri Mahetalu; Birgit Wilhelm – Kasseli Ülikool
Josef Niedermaier majandab koos oma perekonnaga Augsburgi lähedal 30 ha suurust
põllumajandusettevõtet. Põldude boniteedipunktid5 jäävad vahemikku 30–58 ja pinnas on kergelt soine
kuni savine. Aasta keskmine temperatuur on +7,9° C ning sademete hulk 800 mm/aastas. Segaettevõttes
raskuspunktiga taimekasvatusel on mahemajandusega tegeletud 40 aastat. 2007. aastani peeti lehmi
(0,7 veist hektari kohta), viis aastat on hr Niedermaier olnud osanik biogaasirajatises, mida ühiselt
majandavad viis mahetalunikku. Siin realiseeritakse ristikust ja vastav virtsakogus tuleb ettevõttesse
tagasi ning laotatakse kartuli-, maisi- ja nisupõldudele.
Soja- ja teramaisikasvatus
Seitse aastat on tegeletud sojakasvatusega, selle osa külvikorras on 20%. Vahekultuuridena kasvatatakse
põlduba ja/või hernest. Sellest tuleneb järgmine külvikord: ristik – ristik – talinisu – kartul/teramais –
soja. Soja järgneb peaaegu alati teramaisile. Teramais koristatakse hilja, vahekultuuri selle järel ei
kasvatata. Põld küntakse sügisel, kevadel valmistatakse ette külvipind soja jaoks.
Uue äkke väljatöötamine
Mehaanilist umbrohutõrjet tehakse äkkega, mille väljatöötamine põhineb Niedermaieri leiutisel ja tööl
(joonis 4.2.1). Hariliku vedrupiiäkkega töötades märkas Niedermaier, et just ebatasasel pinnal kaldub
äke küljele ja nii tekib ikka jälle ribasid, mida äke ei puuduta. Ka korduval äestamisel jäid just needsamad
ribad töötlemata. Lisaks oli tema tavaline äke liiga raske ja eelkõige kartulivagude äestamisega ei saanud
rahule jääda, sest kõik äkkepiid ei kohandunud mullaga – eriti just vagude külgedel jäi umbrohi kasvama.
Iga äkkepii eraldi ühenduse ja eraldi vedrustusega
Äkke peamine erinevus tavalistest seisneb selles, et iga üksik äkkepii on eraldi ühendatud ja sellel on
omaette vedrustus. Äkkepii survet saab juhi istmelt hüdraulika abil reguleerida vahemikus 200 g kuni 3,5
kg ja kõigile äkkepiidele avaldatav surve jääb sama töökorra ajal kogu aeg samaks. Tänu äkkepiide ja
kogu tööorgani surve reguleeritavusele kohandub äke optimaalselt mulla ebatasasustega.
Juurdeehitatud seade piirab tuntavalt äkke küljele kaldumist. Niedermaieri jaoks oli tähtis ehitada kerge
äke, et mitte pinnast ilmaasjata koormata. Kuna aga paljud kolleegid nõudsid suuri töölaiusi (kuni 12 m)
ja kombineeritud seadmeid (koos külvimasinaga) ning põllutöömasinatega käiakse üldiselt karmilt ringi,
tuli uutes mudelites kasutada rohkem materjali, mis muudab äkke raskemaks.
5 Märkus: SLV põllumaa kvaliteediindeks (Bodenpunkte=Ackerzahl), mis arvestab kliima, maastiku ja muude
tegurite mõju põllumaale, väärtused 1 (väga halb) kuni 120 (väga hea).
88
Joonis 4.2.1: Selle kerge äkke disainis ja ehitas hr Niedermaier ise oma
töökojas.
Külvivagudesse külvatud kultuuride äestamine
Äestamise tulemuslikkuse määravad muuhulgas mullatingimused. Pinnas ei tohi olla liiga kuiv, samas
peab seda saama puistata, see ei või olla kõvaks tõmbunud ja tal ei tohi olla koorikut. Kartulit, maisi ja
soja äestatakse kuni kuus korda ja üks kord tehakse vaheltharimist, olenevalt umbrohtumusest. Soja ja
mais külvatakse vagudesse (joonis 4.2.2). Soja külvatakse ca 2–3 cm sügavusele mulla sisse, vao kõrgus
on ca 6 cm, nii tuleb külvi sügavuseks 8–9 cm.
Niisuguse külvitehnika eeliseks on see, et enne maisi ja soja tärkamist saab probleemivabalt teha
vagudel mehaanilist umbrohutõrjet äkkega (joonis 4.2.4). Puuduseks on see, et töökord sõltub tugevalt
ilmast ja seda tuleb igal juhul teha, kuna muidu taimed ei tärka või tärkavad väga hilja ja ebaühtlaselt.
Reeglina äestatakse enne tärkamist kaks korda.
Joonis 4.2.2: Külvipinna ettevalmistamine kultivaatori ja randaaliga.
89
Joonis 4.2.3: Pärast külvamist ja enne tärkamist põldu jälgitakse ja äestatakse
kuni kaks korda.
Joonis 4.2.4: Kartulivagude äestamine. Fotol on väga hästi näha, kuidas
äkkepiid kohanduvad erinevatele mullatingimustele. Nii saab mehaanilist
umbrohutõrjet teha ka vaokülgedel.
90
Ka kartulivagusid äestatakse enne tärkamist vastavalt umbrohtumusele üks kuni kaks korda (joonis
4.2.4).
Pärast tärkamist äestatakse jälle. Otsus tehakse umbrohtumusest ja ilmastikust lähtuvalt. Kui
ennustatakse halba ilma, võib olla kasulik veel üks kord äestada, kuigi tundub olevat liiga vara – sest
hiljem võib olla liiga hilja, kuna umbrohi on liiga kõrgeks kasvanud.
Sõidukiiruse jälgimine
Tööde eesmärk on hoida umbrohutaimed alati madalamad kui kultuurtaimed, kuna ainult sel juhul on
vaheltharimise ja muldamisega võimalik umbrohutaimed edukalt mulla alla matta. Veel üks tähtis punkt
äestamise juures on sõidukiirus. Suurel kiirusel põrkuvad äkkepulgad vastu kultuurtaimi ja võivad noored
õrnad taimed katki teha. Madalal kiirusel lükkavad äkkepulgad kultuurtaimed kõrvale. Nii nad jäävad
pigem eemale ega murdu nii kergesti. Seetõttu on aeglane sõitmine (ca 3–4 km/h) veidi suurema
äkkepulga survega just noorte õrnade maisi- ja sojataimede puhul kultuure säästvam ja efektiivsem.
Väikeste taimede puhul on piisav, kui äestades "muld voolab nagu ojavesi", nii tõmmatakse
umbrohuvõrsed mulla sees horisontaali ja nad kaotavad oma kasvujõu. See annab kultuurtaimedele
edumaa.
Töövõtted maisi ja soja kasvatamisel
Kui mais on 20 cm kõrgune, äestatakse ja mullatakse taimi kombineeritud masinaga. Neli kuni kuus
nädalat pärast külvamist, kui mais on umbes 20 cm ja soja umbes 10–15 cm kõrgune, on vaheltharimise
ja äestamise aeg läbi.
Sojakasvatuses kasutatakse samu võtteid. Enne tärkamist äestatakse võimalusel kaks korda. Seejärel
olenevalt umbrohtumusest äestatakse veel kolm kuni neli korda. Viimaks kui taimed on umbes 10 cm
kõrgused, töödeldakse põldu veduki külge monteeritud vaheltharimismasinaga. Vaheltharimisel
mullatakse sojataime samaaegselt umbes 5 cm kõrguselt. Soja ja mais külvatakse 50 cm reavahedega.
Soja jaoks on selline vahe optimaalne. Väiksema vahe korral väheneb vaheltharitav pind liigselt, mistõttu
umbrohi kasvab paremini ja lisaks on põllutööde jaoks vaja sõiduradasid, mis omakorda tähendab
vähem kultuurtaimi ja seega väiksemat saaki hektarilt. Reavahe 75 cm, mis oleks maisi jaoks optimaalne,
kuna see vastab saagikoristusmasinate mõõtudele, tähendab soja puhul liiga suurt saagikadu.
Praeguse tehnoloogiaga, mis on siiski ikka veel väljatöötamise faasis ja mida tuleb kohandada vastavalt
oludele, saadakse hoolsa töö ja hea ilmaga sojasaagiks 3,4 t/ha.
JOSEF NIEDERMAIER BIOLANDHOF NIEDERMAIER WEILERWEG 5, 86316 FRIEDBERG TEL.: 0049 – (0) 821 601498
91
4.3 Vedu pikkupidi – äestamine ristipidi: tähtäkke kasutamine
reas- ja hajakultuuride harimisel
Johann Rumpler – Sachsen-Anhalti Liidumaa Põllu- ja Metsamajanduse ning Aianduse Amet
Mitmesuguseid äkkeid hinnatakse maheviljeluses kui soodsa hinnaga ja vastavates kasutustingimustes
väga efektiivseid töövahendeid. Suuremad töölaiused ja tehnilised arendused töökiiruse tõstmiseks
muudavad need kasvava kulude alandamise surve tõttu ka tavataimekasvatajate jaoks huvipakkuvaks.
Seejuures võib siiski täheldada, et selle ühtpidi väga lihtsa tehnika täpset toimet paljud maaharijad ei
tunne või ei ole sellega enam täpselt kursis.
Uuendused on harvad ja ka põllumajandustehnika tootjad on turusituatsiooni arvestades kõike muud
kui eufoorias. Ideed tulevad enamasti põllumajandustootjatelt endilt ja seetõttu on nende elluviimine
raske. Kulu- ja ajamahukaid teaduslikke uuringuid neis tingimustes endale lubada ei suudeta ja nende
tegemist ei eeldatagi.
Seejuures oli 600 hektari suuruse mahetalu pidajal Hartmut Wöllneril Altmarkis (Sachsen-Anhalti
liidumaa põhjaosa) rohkem õnne. Otsides tehnilisi võimalusi kogu pinda hõlmavaks umbrohutõrjeks
avastas ta mooduse, mis seisneb passiivselt viltu taimerea kohal veereva tähtäkke kombinatsioonis
vaheltharijaga. Koos Sachsen-Anhalti Liidumaa Põllumajanduse ja Aianduse Ametiga Bernburgis
õnnestus praktilistes katsetes see tööpõhimõte esmakordselt peaaegu kõigi vaheltharimist võimaldavate
põllukultuuride jaoks tehniliselt ühtviisi tõhusa ja lihtsa lahendusena rakendatavaks muuta. Seejuures
töödeldi edukalt lisaks tavalistele põllukultuuridele nagu hernes, lupiin, põlduba, suhkrupeet ja mais, ka
ravimtaime- ja ürdikasvatuses esinevaid kultuure. "Peenviimistluse" andsid sellele tehnikale Annaburger
Nutzfahrzeug GmbH konstruktorid, kes tootmispartneritena aitasid omapoolset panustades muuta selle
tootmisvalmiks. Nüüdseks on tootmises 6 m töölaiusega vaheltharimistera ja tähtäkke kombinatsioon
(Annaburger Uni-Hacke ehk Annaburgeri universaal-vaheltharimismasin) või 6-meetrise tähtäkke
versioon (joonised 4.3.1 ja 4.3.2).
Tööpõhimõte
Tähtäkke teeb eriliseks see, et seade on lihtne ja universaalselt kasutatav. Samas on see
põllumajandusmasinate arendajate jaoks raske juhtum. Tähtäke äestab taimerida 30 vedruterasest
äkkepiiga kogu äkke ulatuses ja passiivse veeremise riba on laiusega 6–12 cm. Seadenurk 30° sõidusuuna
suhtes võimaldab pinnast töödelda sõidusuuna suhtes risti, täpsemalt: diagonaalis. Nii tekkiv vahe 2–4
cm vastab harilikule vedrupiiäkkele (joonis 4.3.4).
92
Joonis 4.3.1: Vaheltharimistera ja tähtäkke kombinatsioon (Annaburger Uni-
Hacke) suhkrupeedipõllul töötamas (Foto: Rumpler).
Joonis 4.3.2: Äestamine durum-nisu põllul (Foto: Rumpler).
Äkke toime sõltub tehniliselt äkkepiide arvust, rootori läbimõõdust, sõidukiirusest ja seadenurgast. Nipp
on selles, et äkkepiid peaksid moodustama V-tähe kuju ja selles, kuidas valada need polüuretaanist
(PUR) rummu sisse. Sellega kinnitatakse vajalik arv maksimaalselt suure paindumispikkusega äkkepiisid
93
stabiilselt rummu sisse ja rummu tugevust saab seega reguleerida tootmise ajal. Nii saavutatakse
tähtäkke ühtlane elastsus rummust kuni äkkepulga otsani lihtsaimate vahenditega. Mulda tungides
kombineerub äkkepiide vedrustav mõju vetrumisega rummus risti rotatsioonitasapinnaga. Lisaks mulla
korralikule äestamisele takistab see samas mullaklompide ja kivide kinnijäämist äkkepiide vahele.
Olenevalt kultuurtaime liigist osutusid otstarbekaks koguläbimõõdud 400 mm (teraviljad jmt) ja 500 mm
(mais, eelkõige peet ja õrnemad kultuurid).
Toime
Tähtäke toimib üldiselt nagu tavaline äke. Umbrohutõrje tõhusust võib seega sõltuvalt paljudest
mõjuteguritest hinnata 50–80 protsendile ning see põhineb 80–90% ulatuses umbrohu mullaga katmisel
ja umbrohu selektiivsel väljatõmbamisel. Seejuures on selle toime kitsal töötlemisribal kultuurtaime
ümber oluliselt intensiivsem kui harilikul äkkel, ilma siiski kultuurtaimi märkimisväärselt kahjustamata.
Vahetult taime ligidal mulla sisse tungivad äkkepiid liiguvad läbi mulla ning kulgevad suuremal
sõidukiirusel ühtlasel sügavusel ilma pinnale "ujumata" ning suudavad kobestada ka kõvaks tõmbunud
või mudast pinnast. Seega saavutatakse igal juhul tõhusam toime, kui ühe töökorraga saab kogu pind
vahelt haritud, äestatud ja kobestatud. Ridadest sõltumatu tähtäkke puhul annab rotatsioon ja
ristliikumine lisaeelise, kuna mullal olevad umbrohujäänused ei sega seadme tööd! Tähtäke sobib seega
hästi kasutamiseks multšitud pindadel.
Kasutamisel saadud kogemused ja uurimistulemused
Kõikide põllumajanduslike äestatavate kultuuride puhul sai tähtäke nii kombineerituna vaheltharijaga
või ka ilma tavapärase kasutusel oleva tehnikaga võrreldes paremad tulemused. Näiteks Saksimaa
Keskkonna, Põllumajanduse ja Geoloogia Ameti võrdlustes hariliku aedoaga oli umbrohutõrje tõhusus
üle 90%. See kinnitab omakorda tähtäkke suurt efektiivsust umbrohutõrjes (Hänsel, M.). Haberland uuris
keskkonna, põllumajanduse ja geoloogia ameti juures aastatel 2003–2007 võrdlevates katsetes
mahepeedikasvatuses muuhulgas majandustulemusi põllumajandusettevõttes. Nende tulemuste põhjal
saab selgeks, et vaheltharija ja tähtäkke kombinatsiooni kasutamine tähendab järjekindlal rakendamisel
suurt kokkuhoidu kalli ja töömahuka käsitsitöö pealt taimede hooldamisel (Haberland, R., Koch W.
2007). Tähtäkke tehniline töökindlus ja seejuures säästlik käitumine kultuurtaimedega, eriti suhkrupeedi
puhul, viisid selleni, et tehnikat katsetati paljude kultuuride peal. Need olid eelkõige põllukultuurid –
mais, päevalill, hirss, raps jne, kaunviljalised; köögiviljad – seemnesibul, porgand, porru või petersell ja
erikultuurid – tüümian, fenkol, köömen jt kuni palderjanini välja. Tähtäkke kasutamisel tuleb ühtviisi
arvesse võtta nii taime kui ka mulla omadusi ning mulla puhul eelkõige selle niiskust. Lisaks tuleb silmas
pidada, et tegemist on hooldustehnikaga, mida ei saa kasutada külvipinna ettevalmistamise käigus
tehtud vigade parandamiseks. Silmapaistvad on Saksimaa põllumajanduse liiduameti uurimistulemused
(Hänsel, M., Becherer, U. 2007) tähtäkke kasutamise kohta multšitud külvidel. Ainult ühe ülesõiduga on
saadud väga häid tulemusi talinisu umbrohutõrjel, mis avab maheviljeluses uusi võimalusi.
94
Joonis 4.3.4: Diagonaalis äestamise efekt on siin hariliku aedoa puhul aastal
2009 selgelt näha.
Joonis 4.3.5: Multšikülvid on ka paksu põhukihi puhul hästi haritavad.
95
Eeliste ülevaade
Kokkuvõttes võib tulemusi hinnata järgmiselt:
Tähtäke on lihtne, efektiivne, vastupidav ja lihtsa konstruktsiooniga lisaelement taimerea
vahetuks töötlemiseks, et koos vaheltharijaga saaks läbi töötada kogu pinna.
Vaheltharimiselemendist sõltumatu paigaldus võimaldab kasutada kõiki tööorganeid
kombineeritult või ühekaupa ning kohandada neid hästi taimerea, kultuuri ja selle
arengustaadiumiga.
Tähtäke ei ole täiendav taimeliigile vastav spetsiifiline seade, pigem saab seda kasutada peaaegu
kõigi põllu- ja erikultuuride puhul alates rea laiusest ca 18 cm.
6–12 cm laiuse taimerea mullariba töötlemisel saavutatud efekt suurendab vaheltharija
umbrohutõrje tõhusust täiendavalt tänu mulla kobestamisele, mille tähtsust samuti ei tohi
alahinnata.
Mullariba töötlemise põhimõte lubab paigutada vaheltharimistera taimede reast tavalisest
kaugemale. See võimaldab kasutada suuremat töökiirust kuni 12 km/h ja annab suurema
pinnatootlikkuse.
Järeldus
Kes tänapäeval vaheltharijaid kasutab, näeb nimetatud eeliste põhjal, et sel lihtsal tööpõhimõttel on
erakordne potentsiaal, kui arvestada selle tehnilise edasiarendamise ja toime optimeerimise võimalusi,
laia kasutusala ning suurt pinnatootlikkust. Samal ajal esitab see potentsiaal ka suuremaid nõudmisi
kasutajale.
Tähtäke osutub seega uueks elemendiks,
mis võib kombinatsioonis vaheltharijaga viimase tõhusust reas ja seega kogu pinnal oluliselt
suurendada,
mida saab tõhusalt kasutada suure pinnatootlikkusega ilma vaheltharijata versioonis ja
mille hea sobivus multšitud külvidele avab maheviljeluses uusi tehnoloogilisi võimalusi.
DR. JOHANN RUMPLER LANDESANSTALT FÜR LANDWIRTSCHAFT, FORSTEN UND GERTENBAU (LLFG), ABTEILUNG A STRENZFELDER ALLEE 22, 6406 BERNBURG JOHANN.RUMPLER@LLFG.SACHSEN-ANHALT.DE WWW.LLFG.SACHSEN-ANHALT.DE
96
4.4 Teravilja ja põldherne umbrohutõrje
Arnd Verschwele – Julius Kühni Instituut
Sissejuhatus
Lisaks kaudsetele umbrohutõrje meetoditele nagu külvikord ja mullaharimine on umbrohutõrje tähtsad
vahendid ka äestamis- ja vaheltharimismasinad. Nende tõhusus sõltub suurel määral kasutamise
õigeaegsusest ning kaasnevatest mulla- ja kliimatingimustest. Taimekasvatuses saab kultuurtaimede
konkurentsivõimet mehaaniliste umbrohutõrjevõtetega ühelt poolt tugevdada, teisalt aga ka
konfliktidega (nt ridade vahe) nende potentsiaali vähendada. Otseste ja kaudsete võtete ning masinate
valik määrab edu, nende omavahelist vastastikust toimet ette prognoosida on siiski äärmiselt keeruline.
Siinkohal kirjeldatud uuringud peaksid aitama selgitada konkreetsete külvitehniliste meetodite
potentsiaali kombinatsioonis erinevate vaheltharimismeetoditega ja hinnata neid soovituste
väljatöötamiseks.
Katsed talinisuga
Taliteravilja äestamine loetakse isegi tühise umbrohtumuse korral talinisu mahekasvatuses
umbrohutõrje standardmeetmete hulka. Kasutegur üle 70% on siiski harv nähtus ning visade
umbrohtude nagu hariliku rukkiheina või põld-rebasesaba puhul ei saa ainuüksi äestamisega piirdudes
häid tulemusi loota. Uuringute eesmärk oli seetõttu suurendada tõhusust äestamis- ja
vaheltharimismasinaid kombineerides ning erinevaid külvitehnilisi võtteid kasutades.
Materjal ja meetodid
Talinisu umbrohutõrje katseid tehti aastatel 2005–2007 Julius Kühni Mahepõllumajanduse Instituudi
(JKI) katsepindadel. Tegemist on lössimullaga, boniteedipunkte 756, asukoht ca 10 km Braunschweigist
lõuna poole. 12 ha suurune põld on jaotatud 7 osaks, kus kasvavad eri kultuurid ning mida haritakse
mahepõllumajanduse põhimõtete järgi aastast 1995.
Võrreldi järgmisi talinisu külvi variante (joonis 4.4.1):
harilik (kitsarealine) külv – reavahe 10 cm,
lintkülv – neli 10 cm vahega taimerida vahelduvad laia reavahega 30 cm,
laia reavahega külv – ridade vahe 400 mm.
Kasvatati sorte ’Pegassos’ ja ’Ludwig’. Umbrohutõrjet tehti hanijalg-kultivaatoriga (lintkülv ja laia
reavahega külv) ning vedrupiiäkkega kõigis variantides (joonis 4.4.2). Suure algse umbrohtumuse tõttu
loobuti töötlemiseta variandist.
6 Märkus: SLV põllumaa kvaliteediindeks (Bodenpunkte=Ackerzahl), mis arvestab kliima, maastiku ja muude
tegurite mõju põllumaale, väärtused 1 (väga halb) kuni 120 (väga hea).
97
Joonis 4.4.1: Külvivariandid katses, Ahlum, 2005–2007.
Tulemused
Kultuuride erinev külv umbrohu tihedust ei mõjutanud (257 umbrohtu/m2, registreeritud mai keskel).
Vastupidiselt oli ilmnes aga selge mõju umbrohuvõrsete massi osas: laia reavahega külvi puhul oli nende
mass 23,1 g/m2 – oluliselt suurem kui lintkülvil 10,5 g/m2 ja kitsa reavahega külvil 8,3 g/m2 (joonis 4.4.3).
Lintkülv andis suurima terasaagi (7,1 t/ha) ja valgusisalduse (10%). Lisaks aastatele avaldas mõju ka
sordivalik: ’Pegassos’ andis olenemata külvivariandist keskmiselt 0,39 t/ha suurema saagi kui ’Ludwig’.
Ka umbrohtumus oli kevadel ’Pegassosel’ märksa väiksem kui ’Ludwigil’ (vastavalt 216 ja 297
umbrohtu/m2). Senised tulemused näitavad, et mahepõllumajanduses on võimalik lintkülviga saavutada
kultuurtaimede suurem konkurentsivõime ning lisaks on võimalik kasutada tõhusaid otseseid
umbrohutõrjevõtteid. Pärast kolme aastat (2005–2007) katsed lõpetati.
98
Joonis 4.4.2: Vedrupiiäkke töö.
Joonis 4.4.3: Nisu terasaak ja umbrohu kuivmass sõltuvalt külvivariandist ja
sordist, Ahlum 2005–2007.
99
Katsed hariliku hernega
Aastatel 2008–2010 viidi JKI maheviljeluse katsepõldudel läbi järgmised katsed erineva ridadevahelise
kauguse ja umbrohutõrje meetodiga:
2 x äestamine vedrupiiäkkega, reavahe 12,5 cm,
äestamine vedrupiiäkkega + rootoräke (saksa k Rollhacke), reavahe 25 cm.
Hernesordid katses: leherikas: Grana (2008 ja 2010) ja lehevaesed: Santana (2008), Mascara (2010)
Katsepõldu on maheviljeluse põhimõtete järgi majandatud seitsmeväljalises külvikorras aastast 1995,
eelvili oli mõlemal aastal talirukis. Hernes külvati 31.03.2008 ja 07.04.2010, umbrohutõrjet tehti 38 ja 52
(2008) ning 41 ja 62 (2010) päeva pärast külvamist. Mõlemal aastal olid kõige levinumad umbrohuliigid
vesihein (Stellaria media), konnatatar (Polygonum convovulus) ja kesamailane (Veronica agrestis).
Umbrohutõrjel kasutati kõikidel maatükkidel Hatzenbichleri vedrupiiäket (töölaius 12 m), lisaks kasutati
laiade reavahedega variandis Hatzenbichler rootoräket (töölaius 3 m).
Uuriti järgmisi parameetreid: umbrohu tihedus (enne ja pärast töötlemist), umbrohu kuivmass
(kasvufaasis BBCH7 60–65), fotosünteesi jaoks aktiivne kiirgus (kasvufaasis BBCH 60–65) ja hernesaak.
Sordid Santana ja Mascara loeti nende sarnaste agronoomiliste ja morfoloogiliste tunnuste alusel
lehevaesteks sortideks.
Tulemused
Rootoräkke kasutamisel laiemate reavahede puhul umbrohutõrje tõhususe eesmärk saavutati. Siiski
avaldas ka aasta märkimisväärset mõju: 2010. a kasutati vedrupiiäket ja rootoräket ilmastikust tingituna
liiga hilja, nii et siin ei ilmnenud märkimisväärset mõju reavahe suurusest ega sordist tingituna (joonis
4.4.4). Aastal 2008 oli seevastu rootoräkke kasutamine tänu optimaalsetele mulla- ja
ilmastikutingimustele selgelt tõhusam kui vedrupiiäkkega harimine. Kultuuride erinev konkurentsivõime
avaldas umbrohu massile ja umbrohu tihedusele keskmiselt nõrka, kindlasti mitte märkimisväärset
mõju.
Hernesaagile ei avaldanud ridade vahekaugus umbrohutõrje eri liikide puhul mingit märkimisväärset
mõju. Tuleb siiski mainida, et katseaastatel olid koristustingimused väga ebasoodsad. Nii oli saagikus
keskmiselt ainult 3,5 t/ha (Grana) ja 3,79 t/ha (Santana ja Mascara). Kokkuvõttes ei võimalda
katsetulemused ühemõttelist järeldust teha. Kuivõrd siiski teatud kasvupinnatingimustes võib karta, et
ainult vedrupiiäkke kasutamine ei ole piisavalt mõjus, annab umbrohutõrjes head tulemused laiema
ridade vahe kasutamine kombinatsioonis rootoräkkega. Tulemused näitavad, et sordi konkurentsivõime
on oluline eelkõige otseste umbrohutõrjevõtete nõrga mõju korral.
7 Märkus: Vt kasvufaasid www.pma.agri.ee/download.php?getfile2=5750
100
Joonis 4.4.4: Aasta, reavahede ja sortide mõju umbrohtude kuivmassile ja
hernesaagile.
Arutelu
Kokku näitavad katsed, et mehaanilise umbrohutõrje seadmete mõju erinevused olid tühised. Aasta ja
külviviisi mõju olid katsetes vähemalt sama suur. Õige tehnika valimisel kombinatsioonis külvitehnikaga
tuleb seega rõhutatud tähelepanu pöörata eeldatavale umbrohtumusele. Suure konkurentsivõimega
umbrohu nagu nt põldohaka puhul tuleks eelistada mehaanilist tõrjet äestamise näol külvitehnilistele
võtetele, mis suurendavad kultuurtaimede konkurentsivõimet.
DR. ARND VERSCHWELE JULIUS-KÜHN-INSTITUT MESSEWEG 11/2, 38104 BRAUNSCHWEIG ARND.VERSCHWELE@JKI.BUND.DE
101
4.5 Kaunviljade taastumine pärast füüsilisi vigastusi noortaime
faasis
Martin Hänsel – Saksimaa Keskkonna, Põllumajanduse Ja Geoloogia Liiduamet
Sissejuhatus ja eesmärk
Maheviljeluses konkureerib umbrohi kaunviljadega väga intensiivselt (Böhm 2009). Mehaanilise
umbrohutõrje tõhustamiseks võiks rohkem kaaluda eelkõige kultuuride väga varases arengustaadiumis
äestamist (Jensen jt 2004). Varase tärkamisega umbrohtu saab tõhusalt tõrjuda idulehestaadiumis
äestamise abil. Siiski suurendab see kultuurtaimede hukkumise ohtu. Liiga suureks kasvanud umbrohtu
seevastu ei saa põhimõtteliselt enam piisavalt edukalt tõrjuda. Et uurida herne, põldoa ja lupiini
noortaime faasis saadud füüsiliste vigastuste mõju saagikusele, viidi läbi välikatsete seeria. Tulemused
võimaldavad teha järeldusi kultuurtaimede füüsilise taluvuse kohta äestamisel.
Meetodid
Kuus välikatset juhuslikult valitud kordustega viidi läbi aastatel 2006 ja 2007 Leipzigis
mahepõllumajanduslikul lammimullal, täpsemalt savikal liivamullal põllul ja kastides. Mullaharimine ja
külv tehti vastavalt randaaliga, freesiga ja külvikuga ning kastides ainult käsitsi. Aprillis külvati hernest
90, ube 45 ja lupiini 140 seemet ühe m2 kohta ühtlaselt 4 cm sügavusele reavahedega 12 cm.
Katselappide suurused varieerusid vahemikus 2–3 m2. Taimedele füüsiliste vigastuste tekitamiseks kaeti
kõik tõusmed kasvufaasides BBCH8 12 või 14 täielikult mullaga, mis võeti reavahedest ja ujutati seejärel
üle kastekannust 5 l veega ühe m2 kohta. Teise võimalusena lõigati kaunviljad küünekääridega täpselt
maapinnaga tasaseks, alati allpool esimest pärislehtede paari või kuumutati kaasaskantava leegitajaga
maapealsete osade hukkumiseni (kasvufaasides BBCH 09 või 12).
Umbrohi rohiti täielikult välja. Valminud saak koristati käsitsi ja puhastati laboris. Saak kuivati
veesisalduseni 14% ja seejärel kaaluti. Hajuvusanalüüsid ja piirerinevuse (LSD) määramine statistilise
olulisuse tasemel 0,05 tehti Windowsi programmiga SPSS 14.
Tulemused ja arutelu
Kaunviljad taastusid pärast võrsete äralõikamist või maapealse rohemassi kinni katmist ulatuslikult ja
arenesid sarnaselt kahjustamata taimedega (joonis 4.5.1). Mullaga kaetud taimed kasvasid mullast välja
mõne päevaga ja nende saak ei olnud tingimata märkimisväärselt väiksem (joonis 4.5.2). Isegi ära
lõigatud või leegitatud herne- ja põldoataimede võrsed taastusid ulatuslikult ja andsid veel saaki
vahemikus 39% ja 75% võrreldes töötlemata kontrollkultuuridega (tabel 4.5.1).
8 Märkus: Vt kasvufaasid www.pma.agri.ee/download.php?getfile2=5750
102
Joonis 4.5.1: Hernetaime uus võrse pärast esimese võrse mahalõikamist.
Lõikekoht on veel näha.
Tabel 4.5.1: Liblikõieliste suhteline saagikus (%) pärast noortaimede erineval moel füüsilist
kahjustamist (töötlemata variant alati 100%). Katsekoht: Leipzig.
Kultuur Hernes Põlduba Sinine lupiin
Aasta 2006 2007 2007 2007 2007 2007
Sort Madonna Harnas Scirocco Scirocco Boruta Boruta
Kahjustus: BBCH:
Mullaga katmine 12 101 78 88 77 122 59
Mullaga katmine 14 66 76
Tagasilõikamine 09 67
Tagasilõikamine 12 61 39 57
Leegitamine 12 75 61 71
Piirerinevus (LSD), @=5% 24 18 23 20 28 36
Uuritud kaunviljade ilmne taastumisvõime annab alust prognoosida, et taimede varajastes
arengustaadiumites, eriti herne ja põldoa puhul, on intensiivseks äestamiseks head võimalused.
Äestamisel tekivad kogemuste kohaselt oluliselt väiksemad füüsilised vigastused kui kõnealustes
katsetes. Seega on mõttekas eksperimente jätkata, et määrata täpsemad intensiivsuse piirid kaunviljade
noortaimede äestamisel. Sinise lupiini (sort: Boruta) puhul täheldati ühes katses (ei ole siin esitatud)
103
siiski, et pärast võrse hävitamist taim üldse enam ei taastunud. Võibolla on sellise suure tundlikkuse
põhjus epigeneetiline idanemine. Äestamisel tuleb seega arvesse võtta, et lupiin on eriti tundlik.
Joonis 4.5.2: Hernetaimed tungivad pärast täielikku mulla alla matmist läbi
isegi savika mulla koorikust.
MARTIN HÄNSEL SÄCHSISCHES LANDESAMT FÜR UMWELT, LANDWIRTSCHAFT UND GEOLOGIE GUSTAV-KÜHN-STR. 8, 04159 LEIPZIG MARTIN.HAENSEL@SMUL.SACHSEN.DE WWW.LANDWIRTSCHAFT.SACHSEN.DE
104
4.6 Suhkruherne umbrohutõrjes muldamisega saadud head
tulemused
Hermann Laber – Saksimaa Keskkonna, Põllumajanduse Ja Geoloogia Amet
Uuringu taust ja katse küsimus
Kaheaastase praktilise uuringu käigus tuvastati suhkruhernel (ehk lesthernel), mida oli ainult äestatud,
umbrohust tingitud saagikadu keskmiselt 15%. Maksimaalne saagikadu oli 40% ja üle selle (Laber, 2009).
Nii hakati suhkruherne jaoks tõhusamat umbrohutõrjet otsima.
Eelmistes katsetes testiti äestamisega piirdumise kõrval ka vaheltharimis- ja muldamisvõtteid.
Tulemused näitasid, et võrreldes ainult äestamisega on vaheltharimis- ja eriti muldamisvõtetega
võimalik umbrohutõrjet märkimisväärselt tõhustada (Mücke, 2002; Laber, 2009). Nende katsetega ei
olnud siiski võimalik registreerida mehaanilise umbrohutõrje mõju saagikusele. Järgnevate uuringute
eesmärk oli selgitada, kas vaheltharimise ja muldamisega seonduv suurem vaev end ka ära tasub.
Materjal ja meetodid
Herned külvati katselappide külvikuga vastavalt katse variandile kas "harilikul moel" randaaliga
töödeldud mullale või eelnevalt (pärast randaalimist) adraga tehtud vagudesse. Vagude sügavus pärast
"vajumist" oli 3–4 cm (joonis 4.6.1). Ridade ja vagude vahe oli 24 cm.
Suhteliselt sooja kevade tõttu 2009. aastal tärkasid herned juba 10 päeva pärast. Siiski oli ligikaudu 70
taime/m2 kohta – Saksimaa põllunduspiirkonna jaoks ometi mitte ebatüüpiline – tihedus ainult
mõõdukas. Vakku külvamise (negatiivset) mõju tärkamisele ei täheldatud (joonis 4.6.2, tabel 4.6.1).
Katsekultuuride andmed:
Sügis 2008: Keerispea-vahekultuur, enne talve mulda viidud.
7. aprill 2009: külvamine, sort Avola, 110 tera/m2, reavahe 24 cm.
17. aprill: tärkamine (kasvufaas BBCH9 09).
22. aprill: tärkamisjärgne äestamine, 1. pärisleht lahti (kasvufaas BBCH 11), 4,2 km/h, äkkepiide
asend neutraalne.
7. mai: muldamine, 5. pärisleht ei ole lõplikult avanenud (kasvufaas BBCH 14–15).
14. mai: kultuuri tiheduse määramine.
15. mai: umbrohu tiheduse määramine.
18. juuni: saagikoristus (5,76 m2/katselapp).
19. juuni: umbrohu massi määramine.
9 Märkus: Vt kasvufaasid www.pma.agri.ee/download.php?getfile2=5750
105
Tabel 4.6.1: Variandid, umbrohtumus ja umbrohutõrje tõhusus.
Külv Harilik (tasane maa) Vagudes
Umbrohutõrje versioon
Ko
ntr
ollv
aria
nt
Tärk
amis
järg
ne
äest
amin
e
Äe
stam
ine
+m
uld
amin
e
Ko
ntr
ollv
aria
nt
Tärk
amis
järg
ne
äest
amin
e
Äe
stam
ine
+m
uld
amin
e
Äestamine (BBHC 11) X x x x
Muldamine (BBHC 14-15) x x
Kultuuri tihedus (taime/m2)1,2) 69 70 71 75 68 67
Taimekadu (%)2) -2 -3 9 10
Umbrohu tihedus (taime/m2)1,2) 113 50 6 143 66 8
Umbrohutõrje tõhusus tihedus (%)2,3) 56 95 54 95
Umbrohu kuivmass (g/m2)2,4) 125 45 9 102 49 7
Umbrohutõrje tõhusus tihedus (%)2,3) 65 93 49 93
Saak (100 kg/ha) 2) 33 39 38 33 34 35
Tenderomeetri väärtus5) 135 123 129 134 127 122
Saak Tenderomeetri väärtus120 (100 kg/ha) 2,6) 31 38 36 31 33 35
Saagi kadu (%)7) 14 -6 15 9 5
1) pärast umbrohutõrje lõpetamist
2) korduste keskmised väärtused
3) umbrohutõrje tõhusus = (tihedus või masskontroll – tihedus või massvariant), tihedus või masskontroll
4) saagikoristuse ajaks
5) korduste segaproovid (3 korduvat mõõtmist)
6) saak korrigeerituna tenderomeetri väärtus – 120 vastavalt Evelaarts & Sukkel 2000, ümberformuleeritud
küpsuse ja saagi suhtele (vrdl Lattauschke & Laber 2009)
7) võrreldes äestamise + muldamise variandiga hariliku külvamise puhul (praktiliselt umbrohuvaba ja taimekaota)
106
Joonis 4.6.1: Vakku külvamine (foto 24. aprillist: kontroll kaks päeva pärast
tärkamisjärgset äestamist eri variantides).
Tulemused
Varianti äestamisega enne tärkamist (lausäestamisega) ei saanud võimsuste puudusel katsetada.
Tärkamisjärgse äestamise aeg lähtus taimede arengust vakku külvatud variandis, kuna taimed pidid
saavutama teatud kõrguse, et nad ei jääks liialt mulla alla. Siiski võis täheldada, et vakku külvatud
variandi puhul jäid pärast äestamist üpris paljud taimed mulla alla. Osad mulla alla jäänud taimedest
ilmselt ei suutnud enam mullast läbi kasvada, sest siin oli taimekadu ümmarguselt 10%, samas kui
hariliku külvi puhul äestamine taimekadu ei põhjustanud.
Ilmastikust tingituna sai muldamist teha alles 4–5 lehe staadiumis (algselt oli kavandatud muldamine siis,
kui taimed on piisavalt kõrgeks kasvanud). Muldamise kõrgus oli seejuures ca 5 cm (joonis 4.6.2).
Taimekadu seejuures praktiliselt (enam) ei täheldatud.
Umbrohu tihedus oli hariliku külvi puhul ümmarguselt 110 taime/m2, vakku külvamisel märkimisväärselt
suurem – ümmarguselt 140 taime/m2. Peamised umbrohud olid verev iminõges ja vesihein ning oluliselt
vähemal määral põld-litterhein.
Umbrohu tihedus vähenes äestamisega umbes 50%. Äestamisest oodatud olulist paranemist tänu mulla
tugevamale liigutamisele ja vao kinni ajamisele ei esinenud. Suurepärane oli aga umbrohutõrje edu
muldamisel, siin vähenes umbrohu tihedus (kombineerituna eelnenud äestamisega) vähem kui kümne
umbrohutaimeni ruutmeetri kohta ehk 95%.
107
Saagikoristuse ajaks oli kontrollvariantides umbrohumass 125 g/m2 (harilik külv) ja ligi 100 g/m2 (vakku
külv). Äestamisega vähenes umbrohumass 65% (harilik külv) ja napilt 50% (vakku külv).
Saagikoristusel oli tenderomeetri väärtus töötlemata kontrollkatsetes mõlemal juhul ligi 10 ühikut
suurem kui töödeldud variantidel (tabel 4.6.1). Kas põhjuseks oli tunduvalt suurem umbrohtumus või
kultuurtaimede vigastamisest (äestamisel) tingitud arenguviivitus, pole võimalik öelda.
Herne saagikust töötlemine märkimisväärselt ei mõjutanud, kontrollvariantides kaldus saak siiski olema
kõige väiksem. Eeldades, et peaaegu umbrohuvabadel harilikul moel külvatud, äestatud ja mullatud
variantide puhul ei teki positiivset (tänu mulla kobestamisele) ega negatiivset (taimede vigastamine)
mõju saagikusele või et need teineteist vastastikku tasakaalustavad, põhjustas kontrollvariantides
allesjäänud umbrohi suuremat saagi kadu, ümmarguselt 15%. See tulemus kattub praktikas kontrollitud
seosega umbrohumassi ja saagikao vahel (Laber, 2009), mis näitab umbrohu näitaja 110 g kuivmassi/m2
puhul saagikadu napilt 16%.
Allpool näitajat 43 g kuivmassi/m2 enam umbrohtumusest tingitud saagikadu ei esine, nii et
"allesjäänud" saagikadu harilikult külvatud, tärkamisjärgselt äestatud variandis (45 g kuivmassi/m2)
vastab leitud umbrohumassi ja saagikao vahelisele seosele.
Joonis 4.6.2: Muldamine (ainult ühelt poolt mullatud servarida eemaldati ja
seda hindamisel ei arvestatud)
108
Järeldus
Antud tingimustes (ainult mõõdukas umbrohtumus) ei olnud suhteliselt aja- ja seega ka kulumahukas
muldamine tasuv, kuna võrreldes ainult äestatud variandiga saak ei suurenenud. Muldamine näitas aga
oma väga suurt potentsiaali umbrohutõrjes, mida tuleks kasutada suurema umbrohtumuse korral.
Kokkuvõte
Suhkruherne umbrohutõrje katsetes Saksimaa Keskkonna, Põllumajanduse ja Geolooga Ametis Dresden-
Pillnitzis täheldati muldamisel umbrohutõrje ümmarguselt 95% tõhusust, mis on oluliselt suurem kui
ainult tärkamisjärgset äestamist kasutades, kus saadakse umbrohutõrje tõhususeks ainult 50%.
Äestamise korral ei suurendanud herneste külvamine vagudesse võrreldes hariliku külviga umbrohutõrje
tõhusust, tõi aga kaasa ümmarguselt 10% kultuurtaimede kao.
HERMANN LABER SÄCHSISCHES LANDESAMT FÜR UMWELT, LANDWRTSCHAFT UND GEOLOGIE REFERAT 81 OBST- UND GEMÜSEBAU PILLNITZER PLATZ 3, 1326 DRESDEN HERMANN.LABER@SMUL.SACHSEN.DE WWW.SMUL.SACHSEN.DE/LFULG
109
4.7 Suhkruherne vakku külvamise välikatse
Hermann Laber – Saksimaa Keskkonna, Põllumajanduse Ja Geoloogia Amet
Katse taust ja küsimus
Varasemas välikatses (Laber, 2009) ei suudetud suhkruherne umbrohutõrjet vagudesse külvamise läbi
tõhustada nagu algselt loodeti. Tulemusele kinnituse saamiseks korrati katse seda osa 2010. aastal. Ka
vaheltharimise ja muldamise tõhusust oli vaja veel kord kontrollida.
Materjal ja meetodid
Pärast sügiskülvi valmistati külvipind ette freesiga, et vakku külvamise variandi jaoks oleks vagude
ajamiseks pinnas peeneteraline. Herned külvati külvikuga vastavalt variandile kas harilikul moel mulda
või siis eelnevalt aetud vagudesse. Pärast "vajumist" oli vagude sügavus nagu eelmise aasta katseski 4–5
cm (vrdl artikkel 4.6). Ridade või vagude vahe oli 24 cm.
Kultuurtaimede andmed:
Sügis 2009: vahekultuur keerispea, multšitud, sügiskülv mullakobestiga.
26. märts 2010: külvipinna ettevalmistamine freesiga, külvamine, sort Prelado (S&G), 120
tera/m2, reavahe 24 cm, külvi sügavus 3–4 cm.
13. aprill: tärkamine (kasvufaas BBCH10 09), äestamine variandis
"Tärkamisaegne + tärkamisjärgne äestamine", 4,2 km/h, äkkepiide asend vedav, ca kell 12.30,
seejärel 23 tundi sademeteta.
19. aprill: tärkamisjärgne äestamine", 1. pärisleht lahti (kasvufaas BBCH 10–11), 4,5 km/h,
äkkepiide asend "kergelt haarav", 2-kordne ülesõit (sinna ja tagasi), ca kell 12.00, seejärel 48
tundi sademeteta.
5. mai: vaheltharimine ja muldamine, 5. pärisleht mitte päris lahti (kasvufaas BBCH 14–15),
hanijalg-kultivaator (16 cm), sügavus ca 2 cm, muldamine nagu möödunud aasta katses, ca kell
11.00, seejärel 10 tundi sademeteta.
10. mai: kultuurtaimede tiheduse määramine.
12. mai: umbrohu tiheduse määramine.
23. juuni: saagikoristus (2,88 m2/katselapp), umbrohumassi määramine.
Katse ülesehitus: katselapid 4 kordusega.
Mulla liik: tugevalt savine liivmuld, ca 70 boniteedipunkti11.
10
Märkus: Vt kasvufaasid www.pma.agri.ee/download.php?getfile2=5750 11
Märkus: SLV põllumaa kvaliteediindeks (Bodenpunkte=Ackerzahl), mis arvestab kliima, maastiku ja muude tegurite mõju põllumaale, väärtused 1 (väga halb) kuni 120 (väga hea).
110
Tulemused
Tärkamise ajal, 18 päeva pärast külvamist, äestati variandis "Tärkamisaegne ja tärkamisjärgne
äestamine" esimest korda Hatzenbichler'i äkkega. Hernetaimed talusid varast äestamist ilmselt hästi,
sest selles variandis ei täheldatud suuremaid taimekadusid kui hiljem äestatud variantides.
Tärkamisjärgne äestamine tehti esimese pärislehe avanemise ajal 24 päeva pärast külvamist kõikides
variantides peale kontrollvariandi. Umbrohumass oli sel hetkel "valgete niitide" staadiumis. Kuna enne
sademete tõttu mudaseks muutunud pinnas ei olnud pärast üht ülesõitu piisavalt kobe, äestati veel üks
kord vastassuunas, mis aga asja oluliselt ei parandanud. Siiski võib suhteliselt suur taimekadu, 25% olla
tingitud just sellest teisest ülesõidust. Vaheltharimist ja muldamist sai ilmastikutingimuste tõttu teha
alles väikese hilinemisega 4–5 lehe staadiumis, kus üksikud taimed olid juba üle ridade väändunud ning
seetõttu lükkas äestamine need veidi viltu ja muldamisel jäid nad kohati mulla alla. Kultuurtaimede kadu
olid aga (nagu ka vaheltharimisega variandis) ainult pisut (statistiliselt kinnitamata) suurem kui variandis,
kus kasutati ainult äestamist.
Umbrohu tihedus (määratud pärast umbrohutõrje lõpetamist) oli harilikult külvatud kontrollvariandis
ümmarguselt 220 taime/m2, vakku külvi puhul oli see märkimisväärselt suurem – 270 taime/m2.
Peamine umbrohi oli vesihein, oluliselt vähem esines verevat iminõgest ja põld-litterheina.
Hariliku külvi (tasasele pinnale) puhul täheldati mõlema äestamisvariandiga pärast viimast töötlemist
üldiselt suuremat umbrohutihedust kui kontrollvariandis. Ilmselt aktiveeris äestamine
umbrohuseemnete idanemist ja sellest ka negatiivne efekt umbrohutõrjele. Vakku külvi puhul võis
seevastu täheldada 11% tõhusamat umbrohutõrjet kui hariliku külvi puhul.
Ka (täiendav) vaheltharimine andis umbrohutõrje kogu tõhususega 11% ainult "tagasihoidliku"
tulemuse. Muldamine oli umbrohutõrje seisukohast kõige tõhusam, kuid ei olnud oma 52 protsendiga
(k.a umbrohtude idanemise aktiveerimine eelnenud äestamise tõttu) nii veenev kui möödunud aastal (vt
artikkel 4.6).
Umbrohu tiheduse määramisel mai keskel leiti eelkõige väiksemat umbrohtu, mis oli ilmselt alles
suhteliselt hilja tärganud. Vaatamata umbrohu suhteliselt suurele tihedusele tekkis sel moel
saagikoristuse ajaks olenemata umbrohutõrje variandist umbrohu kuivmassi keskmiselt ainult 25 g/m2
(tabel 4.7.1). Varasematest katsetest on teada, et kui umbrohu kuivmassi on alla 40 g/m2 (Laber, 2009b),
võib eeldada, et üheski variandis ei esinenud nimetamisväärset umbrohust tingitud saagikadu.
Erinevalt eelmise aasta katsetest jäid tenderomeetri väärtused töötlemata kontrollvariantide puhul
allapoole kui töödeldud variantide puhul (tabel 4.7.1). Ligikaudu sama (tühine) umbrohtumus ei kinnita
seega teesi, et kultuurtaimede vigastamine äestamisel põhjustab nende arengu hilinemist.
Töötlemata kontrollvariantides saadi alati suurim (korrigeeritud) saak, mis peamiselt oli tingitud 2010.
aasta oluliselt suuremast kultuurtaimede tihedusest.
111
Kokkuvõte
Saksimaa Keskkonna, Põllumajanduse ja Geoloogia Ameti uued katsed Dresden-Pillnitzis suhkruherne
umbrohutõrje uurimiseks näitasid, et herneste külvamine vakku suurendab umbrohutõrje tõhusust
äestamise korral ainult vähesel määral.
Muldamine näitas taas kord, et hernetaimed taluvad seda ilmselgelt hästi nagu ka varast äestamist enne
tärkamist. Teistkordne äestamine esimese lehe avanemise ajal põhjustas koorikuga mullal taimekadu üle
20%, mis kajastus ka saagis. Vähese umbrohukasvu korral umbrohtumus saagikust ei mõjutanud.
Tabel 4.7.1: Variandid, umbrohtumus ja umbrohutõrje tõhusus
Külv harilik (tasane maa) vagudes
Umbrohutõrje versioon
Ko
ntr
ollv
aria
nt
Tärk
amis
aegn
e +
-j
ärgn
e ä
est
am.
Tärk
amis
järg
ne
äest
amin
e
Äe
stam
ine
+
vah
elt
har
imin
e
Äe
stam
ine
+mu
ldam
ine
Ko
ntr
ollv
aria
nt
Tärk
amis
järg
ne
äest
amin
e
Tärkamisaegne äestamine (BBHC 09) x
Tärkamisjärgne äestamine (BBHC 10-11) xx xx xx xx xx
Vaheltharimine (BBCH 14-15) x
Muldamine (BBHC 14-15) x
Kultuuri tihedus (taime/m2)1,2) 125 97 93 88 88 118 93
Taimekadu (%)2) 22 25 29 28 21
Umbrohu tihedus (taime/m2)1,2) 218 259 253 195 105 271 238
Umbrohutõrje tõhusus tihedus (%)2,3) 19 -16 11 52 11
Umbrohu kuivmass (g/m2)2,4) 21 21 16 30 23 20 28
Saak (100 kg/ha) 2) 43 31 33 38 32 39 32
Tenderomeetri väärtus 2) (Piirerinevus: 6,0) 106 115 110 111 110 103 110
Saak tenderomeetr väärtus120 (100 kg/ha) 2,5) 50 32 37 40 35 46 35
1) pärast umbrohutõrje lõpetamist 2) keskmised väärtused läbi korduste (tenderomeetri väärtuse puhul vastavalt kolm korduvat mõõtmist) 3) umbrohutõrje tõhusus = (tiheduskontrollvariant - tihedusvariant) + tiheduskontrollvariant 4) saagikoristuse ajaks 5) saak korrigeerituna tenderomeetri väärtus – 120 vastavalt Everaarts & Sukkel 2000 ümberformuleeritud küpsuse ja saagi suhtele (vrdl Lattauschke & Laber 2009)
112
Joonis 4.7.4: Harilikult külvatud hernes tärkamisjärgse äestamise ajaks
(19. aprillil).
Joonis 4.7.5: Harilikult külvatud hernes pärast tärkamisjärgset äestamist
(19. aprilll).
DR HERMANN LABER SÄCHSISCHES LANDESAMT FÜR UMWELT, LANDWRTSCHAFT UND GEOLOGIE REFERAT 81 OBST- UND GEMÜSEBAU PILLNITZER PLATZ 3, 1326 DRESDEN HERMANN.LABER@SMUL.SACHSEN.DE WWW.SMUL.SACHSEN.DE/LFULG
113
4.8 EuM-Agrotec ketaskultivaatori kasutamise aruanne
Matthias Schille – Schillerhof
Hr Schiller majandab 1997. aastast alates abikaasaga kahekesi 70 ha suurust mahetalu (66% teravili, 34%
ristik) ja kasvatab kahel hektaril maasikaid. Ettevõttes on 1,5 täistöökohta ja kasutatakse hooajatöölisi.
Pinnas on keskmiselt 58 boniteedipunktiga vahelduva iseloomuga ja põhjavee läheduse tõttu mitte alati
masinaga sõidetav. Otsiti vaheltharimismasinat maasikakultuuri jaoks, mis võiks asendada reafreesi,
pärast maasikate koristamist väädid läbi lõikaks ja mida saaks probleemitult kasutada ka
umbrohutõrjeks pärast idulehe staadiumit. Pärast firma EuM-Agrotec ketaskultivaatori esitlemist talu
põldudel osteti see ära.
Joonis 4.12.1: EuM-Agrotec'i ketaskultivaator traktori järel.
Noorte maasikakultuuride harimise võtted
Noored maasika frigotaimed istutatakse maikuus reavahega 0,90 m umbes 34 000 taime hektari kohta.
Esimestel nädalatel pärast istutamist hooldatakse maasikataimi hanijalg-kultivaatoriga vajadusel koos
ühendatud sõrm- või hariliku äkkega. Noori maasikataimi äestades sõidetakse väga ettevaatlikult
kiirusega 1–2 km/h. Sõrmäkke kasutamisel on väga tähtis täpne seadistamine, kuna vastasel korral on
oht noored maasikataimed välja rebida. Noortaimede kindlaks juurdumiseks kulub umbes neli nädalat.
114
Ketaskultivaatori kasutamine ja seadistamine
Kui tekivad esimesed väädid või on umbrohi ilmastikutingimuste pärast tegemata jäänud tööde tõttu
liiga suureks kasvanud, et hanijalg-kultivaatorit saaks tõhusalt kasutada, tehakse tööd
ketaskultivaatoriga. Tööorganite jäik järjestus nõuab täpset sõitu ridade vahel. Nõgusaid kettaid saab
sujuvalt seada vastavalt taimede suurusele, nii saab töötada hästi maasikataime lähedal. Kaitsekettad ei
ole vajalikud. Kuna nõgusad kettad maasikataimi ka muldavad, annab see sügisel täiendava positiivse
efekti. Taim on talvel seega väikese vao peal, kevadel see kuivab ja soojeneb kiiremini.
Vaheltharimisketastele järgnevate prismarataste toime agressiivsust saab reguleerida. Koos ees
kulgevate tugiratastega juhivad nad vaheltharimisorgani teed mulla sees.
Pärast maasikate koristamist kasutatakse vaheltharijat ka põhumultšikihi mulda viimiseks. Väga paksu
põhukihi korral võib masin ummistuda. Ridadele laotatakse ca 10 tonni põhku hektari kohta.
Joonis 4.12.2: Kultivaatori töö sügisesel maasikapõllul (septembris).
115
Joonis 4.12.3: Maasikapõld pärast edukat mehaanilist umbrohutõrjet.
Järeldus
Ketaskultivaator on ettevõttes reafreesi välja vahetanud ja seda kasutatakse peamiselt hästi arenenud
maasikataimedega põllul (alates 6 kuust) ning põhumultšikihi mulda viimiseks. Masin töötab ka kuivades
tingimustes tänu oma kaalule ja lõikamisfunktsioonile. Sellegipoolest kasutatakse nii enne kui pärast ka
muid vaheltharimisseadmeid. Hooldustehnika valitakse olenevalt mullatingimustest, umbrohu kasvust ja
suurusest ning maasikataimede tundlikkusest. Lisaks masina valikule on edu jaoks määrava tähtsusega
selle kasutamise aeg ja töö korduv teostamine. Eriti siis, kui märg pinnas ei võimalda põllule sõita, ei saa
vältida ka kõplamist ega rohimist rea sees.
DR. MATTHIAS SCHILLER SCHILLERHOF HOLZREDDER 50, 24217 WISCH INFO@SCHILLER-HOF.DE WWW.SCHILLER-HOF.DE
116
5 Põllumajandustehnika arenguid
5.1 Reasisene mehaaniline umbrohutõrje – mehhatroonilised
süsteemid ja robootika
Zoltan Gobor – Baieri Liidumaa Põllumajandusamet, Põllumajandustehnika ja Loomakasvatuse Instituut;
Peter Schulze Lammers – Reinimaa Rriedrich Wilhelmi Ülikool
Sissejuhatus
Mahepõllumajanduse intensiivistamine tekitab suurema vajaduse käsitsi või mehaanilise umbrohutõrje
järele. Paljude kultuuride puhul on umbrohutõrje taimekasvatuse võtete ahelas kõige kulumahukam
komponent.
Reas kasvatatavate kultuuride puhul suudab harilik vaheltharimismasin katta ridade vahel kuni 80%
pinnast. Umbrohi kasvab aga ka ridade sees taimede vahel ja taimede ligiduses. Teaduslikud uuringud
näitavad, et saagikusele avaldab negatiivset mõju just see umbrohi, mis kasvab kultuurtaime vahetus
läheduses (Heiselt jt, 2002).
Rea sees aktiivsete tööorganitega umbrohu edukaks tõrjumiseks tuleb tuvastada üksikute
kultuurtaimede täpsed asukohad. Üksikute taimede asukoha tuvastamine on arenenud alates 20.
sajandi 50ndatel aastatel kasutusel olnud mehaanilisest kompamisest valgusbarjääri abil tuvastamise ja
ultraheliandurite kasutamise suunas. Need meetodid ei ole selektiivsed, ühevõrra arenenud
kultuurtaimel ja umbrohul ei ole võimalik vahet teha. Kui võeti kasutusele pilditöötlemistehnoloogia, mis
põhineb omadustel, nagu suurus, värv, tekstuur, remissioon, morfoloogia ja asukoht, sai võimalikuks
arendada süsteeme, mis on suutelised eristama kultuurtaimi umbrohtudest. Võimekus töötada
reaalajas, kohakuti kasvavad taimed või kokku kasvanud taimeread kujutavad enesest ikka veel
probleeme, mille jaoks on vaja optimeeritud lahendusi.
Möödunud kümne aasta jooksul on tutvustatud mitmeid mehhatroonilisi reasisese umbrohutõrje
lahenduskontseptsioone (Bontsema jt, 2002; Kielhorn jt, 2000; Åstrand, 2005; Griepentrog jt, 2006;
Gobor, 2007; Tillett jt, 2008). Umbrohutaimed eemaldatakse rea seest tööseadise kahe tüüpilise
liikumistrajektoori abil: tööseadise lineaarne liikumine ritta sisse ja reast välja ning tööseadise roteeruv
liikumine pöörlemisteljega paralleelselt ja pealpool kultuurtaimede rida või vertikaalselt ja külje suunas
rea poole kaldu. Turule on jõudnud Intrarow-Weeder Radis (Radis Mecanisation, 2011), Robocrop Inrow
(Garford, 2011) ja Robovator (F Poulsen Aps, 2011).
Pilditöötlemise ja 3D-tehnoloogiad, spektraalanalüüs ja automatiseeritud juhtimine (RTK GPS) nagu ka
automatiseerimistööstuse andurid on ja jäävad edaspidigi reasisese umbrohutõrje tähtsateks
elementideks. Eesmärgiks on välja töötada universaalsed reasisese vaheltharimise masinad, mida saaks
kasutada eri kultuuride ja eri arengustaadiumis taimede puhul. Optimaalne lahendus peaks tagama
tasakaalu funktsionaalsuse, võimsuse, töökindluse, energiakulu jmt vahel.
117
Joonis 5.1.1: Robovator (F Poulsen Aps, 2011).
Taani, Saksamaa ja Šveitsi köögiviljakasvatajate küsitlemine näitas, et kasutajate jaoks on esmase
tähtsusega taimekasvatuse jaoks olulised robotite omadused, nagu kohandumisvõime vastavalt
taimeridade vahelisele kaugusele ja maatüki suurusele, tasuvus, kultuurtaime minimaalne vigastamine ja
töökindlus (Sorensen jt, 2010). Põllumajandusmasinate tootjate liitude eksperdid Saksamaalt, Itaaliast,
Hollandist ja Brasiiliast eeldavad, et lähema kümne aasta jooksul hakatakse robootikat põllumajanduses
järjest rohkem kasutama.
Mehhatroonilise süsteemi väljatöötamine reasiseseks umbrohutõrjeks
Bonni Põllumajandustehnoloogia Ülikooli DFG vilistlaste kogu 722 raames töötati reasisese
umbrohutõrje jaoks välja virtuaalne ja füüsiline prototüüp, mis imiteerib kõplaliigutusi.
Vaheltharimisorgan koosneb hoidikust ja kolmest või enamast sellele kinnitatud õlast. Õlad roteeruvad
horisontaaltelje ümber, mis asub taimerea kohal (joonis 5.1.2).
Põllumajandustehnoloogia trende arvestades valmistati füüsiline prototüüp elektrilise servoajamiga.
Servoajamit juhib vahetult arvutiprogramm, mis reguleerib pöörlemiskiirust vastavalt traktori
liikumiskiirusele, tuvastatud taimede omavahelisele kaugusele reas ja vaheltharimisõlgade tegelikult
nurgale. Juhtimisalgoritmi peamine ülesanne on pidevalt arvutada ja kontrollida ning muuta
vaheltharimisorgani tegelikku pöörlemiskiirust reaalajas.
Lisaks töötati välja ja testiti meetod ja programm kultuurtaimede asukoha tuvastamiseks.
Tuvastamisprogramm põhineb kultuurtaimede spektraalomaduste määramisel, kombineerituna
118
külvigeomeetria andmetega. Katsete tulemused näitasid, et spektraalsete omaduste leidmise RGB
anduri ja taime kõrguse (suuruse) määramise laseranduri kombinatsiooni saab kasutada kultuurtaime
keskpunkti asukoha täpseks tuvastamiseks ning see toimib sõltumatult valgusoludest.
Laboritingimustes katsetamise tulemused kinnitasid, et olenemata õlgade nurgast jääb vaheltharimise
käigus kultuurtaime ümber piisavalt suur töötlemata ala, et vältida taimejuurte vigastamist
vaheltharimisorganiga. Programm on suuteline iseseisvalt kohandama vaheltharimisorgani
pöörlemiskiirust eeldusel, et sõidukiirust järsult ei muudeta. Ainult sõidukiiruse liiga äkilisel muutmisel
võivad mõned kultuurtaimed viga saada enne, kui programm uuesti stabiilselt töötab. Vahetult pärast
stabiliseerumisperioodi korrigeerib programm vaheltharimisorgani pöörlemiskiirust ja
vaheltharimisorgani liikumistrajektoor kulgeb taas korralikult kultuurtaimede vahel.
Esitatud kontseptsioon vastab tõhusa reasisese umbrohutõrje nõuetele, siin on piisavalt vabadust, et
kohandada seda erinevatele reaskasvatatavatele kultuuridele ja kultuurtaimede erinevatele
arengustaadiumitele.
Joonis 5.1.2: Pöördäkke virtuaalne mudel (1 – vaheltharimisorganid, 2 –
kõrguse juhtimine, 3 – taimetuvastusandurite süsteem, 4 – kiiruse andur, 5 –
reasisese juhtimise kaamera) (Gobor, 2007).
Järeldused
Kuigi reasisese mehaanilise umbrohutõrje jaoks on mitmeid mehhatroonilisi kontseptsioone ja
programme, on nende juurutamine praktikas ikka veel piiratud. Põhjuseks on väike pindade töötlemise
119
võimsus, kõrge hind ja ikka veel poolikud tehnilised lahendused umbrohu ja kultuurtaime eristamiseks.
Jõuline juurutamine nõuab meetodite edasiarendamist ja võrdlemist praktikas koos kaasneva teadusliku
analüüsiga. Lisaks võiks automatiseerimistööstuse soodsama hinnaga tehnoloogiate ja tarkvara
kasutamine kiirendada robootikaharu arengut põllumajanduses.
Tõsiasi, et ettevõtted muutuvad järjest suuremaks ja spetsialiseeruvad kindlatele kultuuridele ning
tööjõud käsitsi kõplamiseks on järjest napim, muudab mehaanilise reasisese umbrohutõrje
edasiarendamise ja mehhatrooniliste süsteemide juurutamise oluliseks.
Dr. ZOLTAN GABOR BAYERISCHE LANDESANSTALT FÜR LANDWIRTSCHAFT, INSTITUT FÜR LANDTECHNIK UND TIERHALTUNG AM STAUDENGARTEN 3, 85354 FREISING ZOLTAN.GABOR@LFL.BAYERN.DE WWW.LFL.BAYERN.DE PROF. DR. PETER SCHULZE LAMMERS INSTITUT FÜR LANDTECHNIK, UNIVERSITÄT BONN 53115 BONN, NUSSALLEE 5, DEUTSCHLAND LAMMERS@UNI-BONN.DE WWW.LANDTECHNIK.UNI-BONN.DE/
120
5.2 Oblikatõrje maheviljeluses
Roy Latsch, Joachim Sauter – Agroscope, Reckenholz-Tänikon
Sissejuhatus
Tömbilehine oblikas (Rumex obtusifolius) põhjustab püsirohumaal paljudes kohtades probleeme. Oblikas
oma kõrge oblikhappe ja parkainete sisaldusega ning kasvukoha konkurendina alandab niihästi
söödasaagi kogust kui ka selle kvaliteeti. Oblikas ladustab oma võimsas juurestikus (joonis 5.2.1)
tagavaraaineid, mis võimaldavad tal pärast niitmist kiiresti uuesti kasvama hakata. Lisaks annab
oblikataim väga palju seemneid, mis püsivad mullas pikka aega eluvõimelistena. Andmed ühe taime
aastase seemnetoodangu kohta ulatuvad 17 600 seemnest kuni 60 000 seemneni (Sobotik, 2001).
Joonis 5.2.1: Rohumaa oblikatega ja oblikataime lähivõte.
Oblikad idanevad valguse käes ja tärkavad niipea, kui seemned jõuavad katmata mullapinnale. Ennetava
abinõuna uute tärkavate oblikataimede vältimiseks tühjadel kohtadel võib õitega varred võimalikult
varakult eemaldada. Taime tegelikuks tõrjeks on praegu tavapärane, et juurikad torgitakse käsitsi välja.
See füüsiliselt väga pingutav meetod võimaldab eemaldada kuni 60 taime tunnis (isiklikud mõõtmised,
avaldamata). Keskmise umbrohtumuse 2000 taime/ha juures saame seega tööaja kulu 33,3 h/ha.
Oblika termiline töötlemine mikrolainete abil
Mikrolainetehnoloogia põhineb printsiibil, et elektromagnetiline vahelduvväli sagedusel 2,45 GHz paneb
vee dipoolmolekuli vibreerima. Vibratsiooni tulemusel tekib soojus. Kui kasutada mikrolaineid
juurumbrohtude nagu oblika tõrjeks, mõjutavad need ainult mullas ja taimedes olevat vett. Valke ja
muid elusorganismide rakukoostisaineid otseselt ei mõjutata. Taime kuumutamine ilma taime ennast
121
puudutamata võib põhjustada taime hukkumise. Meetodi edu määravad kriteeriumid on seejuures
kuumutamise kestus ja energia hulk.
Katse struktuur
Välikatsetes erinevates asukohtades kasutati oblika töötlemiseks kaht iseliikuvat mikrolainemooduli
prototüüpi (võimsusega 4,8 ja 18 kW). Prototüüpide ehitus ja konfiguratsioon teostati koos projekti
partneritega Odermatt Landmaschinen AG, Hunzenschwil, Šveits, ja Gigatherm AG, Grub, Šveits.
Peamised tehnilised andmed on toodud tabelis 5.2.1. Mõlemad mikrolainemoodulid töötavad
kaasaveetava voolugeneraatoriga. Magnetroni toodetud mikrolained juhitakse läbi avatud toru otse
mulda. Avasid kaitsevad mustuse eest vahetatavad mikrolainete jaoks läbitavad vilgukiviplaadid.
Mikrolainemooduli konfiguratsiooni teostas Šveitsi firma GigaTherm AG, Grub.
Enne töötlemist markeeriti rohumaa eri paikades üksikult asetsevad oblikataimed ja määrati nende
asukoht hindamise huvides ülitäpse RTK-GPS seadmega (Real-Time-Kinematic-GPS, Trimble R7,
Sunnyvale, CA, USA). Taimi töödeldi erineva kestusega, et leida optimaalne aeg (tabel 5.2.1). Mulla
niiskus taimede asukohas leiti TdR'i (TimeDomain Reflektometrie; Moisture Point, Environmental
Sensors Inc., Victoria, Kanada) abil. Tulemuslikkust kontrolliti 4, 8 ja 12 nädalat pärast töötlemist.
Seejuures kontrolliti, kas taimed ajasid uusi võrseid.
Testiti järgmisi variante:
Variant 1: pidev kuumutamine täiel võimsusel (100%).
Variant 2: "pulseeriv" kuumutamine täiel võimsusel (pulseerides). Seejuures katkestati
kuumutamine intervallidena eesmärgiga saavutada temperatuuri ühtlasem jaotumine oblika
juure sees: nt 10 s kuumutamist – 10 s ootamist – 10 s kuumutamist jne.
Variant 3: pidev kuumutamine 25% võimsuse juures. Sellega sooviti selgitada, kas oleks võimalik
meetodi energiakulu optimeerimine väiksema kuumuse juures kuumutamise aega vastavalt
pikendades.
Tabel 5.2.1: Mikrolainemooduli-prototüübi võimsuse andmed, katsete variandid ja kuumutamise
kestus
Mikrolaine-mooduli prototüübid
Lähte-võimsus
kW
Magnet-roni arv
tk
Kuumuta-tav pind
cm2
Võimsus-tihedus Wcm-2
Katse-variant
nr
Kuumutamise kestus s
Tüüp I 100% 4,8 6 193 24,9 1 10, 20, 30, 40, 50, 60, 70
Tüüp II 100% 18,0 12 302 59,6 1 + 2 5, 10, 15, 20, 25, 30, 35
Tüüp II 25% 4,5 12 302 14,9 3 60, 80, 100, 120, 140
Tulemused
Prototüüp I töötles kuues eri asukohas 971 taime. Prototüüp II katsetamiseks kasutati kolme asukohta ja
265 taime variandis 1, 157 taime variandis 2 ja 86 taime variandis 3. Taimede hukkumise sihtväärtuseks
122
määrati vähemalt 80%. Nii saab lineaarse regressiooni abil arvutada optimaalse kuumutamise kestuse.
Prototüüp I variandi jaoks oli optimaalne kuumutamise kestus 45 sekundit. Prototüüp II puhul olid need
mittepulseeriva (4,7 s) ja pulseeriva (27 s) kuumutamise puhul väga lähestikku. Pulseeriva kuumutamise
puhul tuleb töötlemise kestuse leidmiseks lisada intervallide pausid (tabel 5.2.2). Saatevõimsuse 25%
juures kuumutamisel aeg peaaegu neljakordistus 101 sekundile. Need arvutatud väärtused on aluseks
variantide võrdlemisele energiakulu seisukohast.
Prototüüp I katsete statistiline analüüs ei näidanud olulist vastastikust mõju parameetrite mulla niiskus,
kuumutamise kestus ja pulseerimine vahel. Suurt mõju oblikataimede hukkumise määrale avaldavad
kuumutamise aeg ja pulseerimine. Keskmiselt on taimede töötlemine pulseeriva kuumusega ligikaudu
5% tõhusam kui alalise kuumusega. Kuumutamise aja pikendamine ühe sekundi võrra suurendab
taimede hukkumise määra ligikaudu 3%.
Kuumutamise energiakulu pinnaühiku kohta (Ws cm-2) on energiahulga mõõt, mis on sellise
masinakonfiguratsiooni puhul vajalik, et saavutada teatud hukkumise määr. Sihtväärtus „hukkumise
määr vähemalt 80%“ saavutatakse prototüüp I puhul ligikaudu 1070 Ws cm-2 juures ja prototüüp II puhul
ligikaudu 1550 Ws cm-2 juures, kusjuures prototüüp II töötleb suuremat pinda (tabel 5.2.1).
Tarbitud elektrienergiast mikrolainete tootmise kasutegur on ca 50%. Seetõttu on vaja kahekordse
elektrilise lähtevõimsusega elektrigeneraatorit võrreldes mikrolaine küttevõimsusega. Rinaldi jt (2005)
järgi on diiselagregaadi puhul 1 kWh energia tootmiseks vaja 272 g kütust. Diiselkütuse keskmine
tihedus on 0,83 kg/l. Sellest tuleneb energiakulu arvestus ühe oblikataime kohta (tabel 5.2.2).
Tabel 5.2.2: Mikrolainemooduli energiakulu 80% edumäära puhul ilma tühikäiguaegadeta pideval
kuumutamisel ja pulseerimisel
Mikrolaine-mooduli prototüübid
Saatevõimsus
kW
Generaatori võimsus
kW
Kuumutamise kestus
s
Pausi aeg intervallide
vahel s
Kütusekulu oblikataime
kohta l
Tüüp I 100% 4,8 9,6 45,0 0,04
Tüüp II 100% 18 36 27,9 0,09
Tüüp I 100% pulseeriv
18 36 27,2 6 0,11
Tüüp II 25% 4,5 9 101,3 0,08
123
Järeldus
Katsed kinnitavad, et mikrolaine toimepõhimõte sobib oblikataimede tõrjeks. Mõlema prototüübi
võrdlus näitab, et oblikajuurte aeglasem ja pikaajalisem kuumutamine väiksema võimsuse juures on
energiakulu seisukohast tõhusam. Seda väidet kinnitab tulemuste positiivne tendents, kui prototüübil II
vähendati saatevõimsust 25% peale. Kütusekulu on siiski märkimisväärne. Kui lähtuda mõõdukast
umbrohtumusest 2000 oblikataime hektari kohta, kuluks ühele hektarile 80–220 liitrit diiselkütust.
Kogukulude puhul tuleb lisaks arvestada teisi muutuv- ja püsikulusid nagu nt kütusekulu tühikäigul,
vedava masina kütusekulu, intressikulud seadme hankimisel, amortisatsiooni- ja remondikulud.
Pulseeriva ja vähendatud võimsusega variandi puhul on pikendatud kuumutamisaja tõttu tunnis
saavutatav mullaharimisvõimsus väiksem, mis omakorda kajastub meetodi kulukuses. Suure energia- ja
osalt suure ajakulu tõttu ei saa uuritud meetodit esialgu praktiliseks kasutamiseks sobivaks pidada.
Oblika termiline töötlemine kuumaveeauruga
Auru peetakse suurepäraseks vahendiks lehtedega umbrohu maapealseks termiliseks töötlemiseks.
Suure energiatiheduse ja soojusjuhtivuse tõttu on veeaur võrreldes lahtise gaasileegiga umbrohutõrjes
palju tõhusam. Esitatud projekti raames püüti neid eeliseid kasutada oblikajuurte töötlemiseks
maheviljeluses. Selleks viidi kuuma auru ja vee segu kuni 10 cm sügavusele mulda ja seda võimalikult
juure (täpsemalt hüpokotüüli) lähedal.
Kuuma vee ja auru segu toodeti meetodi toimivuse uurimiseks hariliku kõrgsurvepesuriga (Kärcher HDS
9/184 M), mille firma Kärcher AG (Dällikon, Šveits) katse käsutusse andis. Valiti surve 30 baari ja
keskmine vee väljundtemperatuur 120° C, mis andis keskmise läbivoolu 4,9 l/min. Kõrgsurvepesurit koos
vajaliku veepaagiga veeti haagisel (joonis 5.2.2).
Joonis 5.2.2: Katse skeem: generaator (A), eraldi diislipaak (B),
kõrgsurvepesur (C), veepaak (D) ja injektsioonidüüs (E).
Katses andis elektrienergiat 380 V (15 kVA) generaator. Vee kuumutamiseks vajalik diisel võeti eraldi
paagist. Kulunud diislikogus määrati gravimeetriliselt pärast iga mõõtmiste seeriat, mis reeglina hõlmas
20 taime. Seadme käesolevas katses saavutatud kasutegur on määratletud teoreetiliselt vee nõutava
temperatuurini kuumutamiseks vajaliku energiahulga ja tegelikult kulunud diiselkütuse suhtena. Kuuma
vee ja auru segu mulda viimiseks kasutati 10 m pikkust voolikut spetsiaalselt valmistatud
injektsioonidüüsiga (5.2.2).
124
Meetodit uuriti kokku 711 oblikataimel viiel püsirohumaal ja söödapõllul. Üksikult kasvavate taimede
asukoht määratleti järgnevaks tulemuslikkuse hindamiseks RTK-GPS seadmega (Real-Time-Kinematic-
GPS, Trimble R7, Sunnyvale, Kanada, USA). Töötlemise kestus oli 5, 10, 15, 20, 30 või 40 sekundit. Mulla
niiskus leiti 0–10 cm sügavuses torkerprooviga (kuivamine 105° C).
Uute võrsete tärkamist kontrolliti nelja, kaheksa ja kaheteistkümne nädala järel. Selleks olid töödeldud
taimede asukohad GPS-seadmesse salvestatud. Taimed, mis ei olnud 12 nädalat pärast töötlemist
võrseid ajanud, loeti hukkunuks.
Statistiline analüüs tehti logistilise regressioonina lineaarse erinevaid mõjusid arvestava mudeli abil, mis
uurib töötlemise kestuse, mulla niiskuse ja asukoha mõju oblikataimede taas tärkamisele.
Joonis 5.2.2: Injektsioonidüüsi skeem. Auru väljumise avad on suunatud
keskele.
Tulemused
Taas tärkamist mõjutavad tegurid. Statistiline analüüs kinnitab töötlemise kestuse ja mulla niiskuse
äärmiselt suurt mõju oblikataimede hukkumise määrale kuuma vee ja auru seguga töötlemisel. Nii
kujuneb töötlemise kestuse ja mulla niiskuse mõju kombinatsioon, mille puhul saadakse ühesugune
umbrohutaimede hukkumise määr. Soovitud hukkumise määra vähemalt 80% saavutamiseks ei tohi
pinnas olla niiskem kui 30 mahuprotsenti. See vastab enam-vähem harilikule mulla niiskusele
suvekuudel. Töötlemise kestus ja mulla niiskus olid katses fikseeritud, asukoht on muutuja.
125
Mõõtmiste seeria (20 üksikut taime) diislikulu määramisel arvestati vee kuumutamist 15° C pealt 120° C
peale. Et saavutada umbrohu 80% hukkumine mullas (mulla niiskus 20 mahuprotsenti), kulus taime
töötlemisele 17 sekundit, mis vastab 1,4 l veekulule j 0,027 diislikulule taime kohta. Kui mulla niiskus on
30 mahuprotsenti, on see aeg 30 sekundit, mis vastab 2,4 l vee- ja 0,048 l diislikulule.
Esmakordsel kuumutamisel seadme töötlemistemperatuurile läbivoolukuumuti abil kulub täiendavalt
keskmiselt 12,2 l vett ja 0,24 l diislit. Kütuseühiku kasutegur (teoreetilise ja mõõdetud energiakulu vahe
temperatuuri 120° C saavutamiseks) oli antud konkreetse katse tingimustes 65%.
Arutelu
Uuringud näitavad, et oblikataimi on võimalik hävitada kuuma vee ja auru seguga. Selline taimede
ühekaupa töötlemise meetod kujutab enesest seniste rakenduste, kus veeauru kasutatakse maapealse
umbrohu hävitamiseks suurtel pindadel (Melander ja Jorgenson, 2005) või mulla steriliseerimiseks
(Peruzzi j, 2008; Thompson jt, 1997) edasiarendust. Tutvustatud meetodi puhul mõjutab tõhususe
määra väga tugevalt mulla niiskus. Mida niiskem on pinnas, seda kauem on vaja taime töödelda ning
seda suurem on energia- ja veekulu. Alates mulla niiskusest 30 mahuprotsenti langeb tõhususe määr ka
pikema töötlemise (40 sekundit) puhul alla 80%. Praktiline kasutamine on seega kuivadel suvekuudel
märksa tõhusam. Kui eeldada, et oblikaga umbrohtumus on 2000 taime hektari kohta ja mulla niiskus 30
mahuprotsenti, kulub ühele hektarile ainuüksi töötlemiseks 4850 liitrit vett ja 96 liitrit diiselkütust. 20-
protsendilise mulla niiskuse juures on vaja vaid 54 liitrit diislit. Mehaaniliste meetoditega võrreldes on
kuuma vee ja auru seguga töötlemise eelis see, et pinnast pole vaja liigutada. Seega ei aktiveerita
oblikaseemnete idanemist. Lisaks tuleb arvestada, at auru väljumise kohtades steriliseeritakse
minimaalne mullapind. Meetodit mõjutavad väga tugevalt mulla tekstuur ja oblikajuurte kuju. Probleem
seisneb selles, kuidas viia kuuma vee ja auru segu võimalikult otse juurele, et vältida energiakadu ja
suurendada tõhusust. Kui suur hulk mulda tarbetult kuumutada saab, ei ole võimalik täpselt määratleda.
Esimene abinõu energiakulu vähendamiseks on arvestada mulla niiskusega töötlemise ajal. Täiendavaid
optimeerimise võimalusi nagu auru ja vee segu täpsem suunamine ja ajakulu vähendamine uuritakse
jätkuvalt edaspidi.
Järeldus
Uuringud näitasid, et maheviljelusse sobiv oblikataimede tõrjumine kuuma auruga on võimalik ja tõhus.
Meetodi kasutamist piirab suur energiakulu. Enamikus põllumajandusettevõtetes on kõrgsurvepesur
olemas. Tutvustatud meetod võiks huvi pakkuda, kui olemasolevat autonoomse toitega auru tootvat
kõrgsurvepesurit saaks kasutada kahel otstarbel. Meetodi laialdasemaks praktikas kasutamiseks on seda
vaja veel optimeerida ja eelkõige vähendada energiakulu taime kohta.
DR. ROY LATSCH JA DR. JOACHIM SAUTER EIDGENÖSSISCHES VOLKSWIRTSCHAFTSDEPARTMENT EVD FORSCHUNGSANSTALT AGROSCOPE RECKENHOLZ-TÄNIKON ART FG AGRARTECHNSCHE SYSTEME, TÄNIKON 1, CH-8356 ETTENHAUSEN ROY.LATSCH@ART.ADMIN.CH JOACHIM.SAUTER@ART.ADMIN.CH
126
5.3 Reas kasvatatavate kultuuride harimine reavahede
multšijaga
Konstantin Becker – Giesseni Ülikool
Sissejuhatus
Seni vaheltharimiseks kasutatavate mehaanilise umbrohutõrje seadmete tööorganid toimivad mulla
sees ja tõmbavad seega umbrohu välja mulla ülemisest kihist. Nad kas tõmbavad umbrohutaime koos
juurtega välja ja see jääb mulla peale kuivama või nad matavad umbrohutaime kobeda mulla alla.
Mehaaniliste umbrohutõrjemeetodite tõhusus sõltub suures osas umbrohu liigist ja arengustaadiumist
nagu ka ilmastikust. Kirjanduse kohaselt on võimalik olenevalt masina liigist ja kasutamise tingimustest
saavutada umbrohutõrje tõhusus 40–80%.
Osalt on madala kasuteguri kõrval harilike mehaaniliste seadmete puuduseks umbrohu jaoks värske
tärkamispinna loomine (Lohuis, 1990) nagu ka töödeldavate pindade tugevam erosioon (Estler 1990,
Estler ja Kees, 1992).
Reavahede multšimise tehnoloogia loob võimaluse vältida seni kasutatud mehaanilis-füüsikaliste
umbrohutõrjemeetodite puudusi ja vastata ajakohastele nõudmistele tõrje tõhususe, mulla kaitse ja
erosiooni vähendamise osas.
Meetodi kirjeldus
Multšimise all mõistetakse maapealse biomassi niitmist või maha tallamist, mis jääb ühtlase kihina
mullale, kattes selle suuremal või vähemal määral seni, kuni biomass on kõdunenud või
mineraliseerunud.
Reavahede multšija on spetsiaalselt loodud seadis, mille abil saab hävitada kultuurtaimede ridade vahel
tärganud taimi. Need võivad olla kas reavahedesse haljasväetiseks külvatud taimed (eelistatult
mitmesugused libilikõielised) või umbrohi. Reavahede multšija niidab taimed ilma mulda tungimata
horisontaalselt roteeruvate nugadega kultuurtaimede ridade vahel mulla lähedalt maha, jättes
kultuurtaimed vigastamata.
Reavahede multšija on konstrueeritud nii, et töölaiuse 3 meetrit juures saab töötada 50 cm
reavahedega. Niitmis-multšimisorgani töölaius on 32,8 cm või 22,8 cm. Kolmemeetrise töölaiuse juures
töödeldakse 2,10 meetrit. See tähendab, et 70 % kogu pinnast on võimalik kindlalt umbrohuvaba hoida.
Seadis haagitakse eelistatult traktori ette, võib aga haakida ka traktori taha. Reavahede multšija kohale
võib paigaldada lehelõikuri. See võimaldab niita teraviljaridadest kõrgemale ulatuvat umbrohtu. Nii saab
hävitada ka ohakaid, oblikaid ja rebasesaba, mis kasvavad rea sees ning takistada neid seemneid
levitamast.
127
Joonis 5.3.1: Reavahede multšija tööorganid.
Joonis 5.3.2: Reavahede multšija kasutamine reavahega 50 cm varajases
staadiumis.
Reavahede multšimise tehnoloogia kasutamise ajavahemik
Ajavahemik, millal reavahede multšijat kasutada saab, on väga pikk – teravilja puhul näiteks viljapeade
moodustumise alguses ja keskel (kasvufaas BBCH 55).
128
Järeldus ja edasiste uuringute vajadus
Reavahede multšija kasutamine reas kasvatatavate kultuuride puhul on seni omandanud suurema
tähtsuse kvaliteetnisu tootmisel (Becker, 2007), kuna suurte reavahede korral saavutatakse reeglina
kõrgem kvaliteet. Seejuures täheldatud suur sobivus praktikasse on ülekantav ka muudele kultuuridele,
mida kasvatatakse 50 cm reavahedega, nagu nt päevalill, raps jne (Becker, 2009).
Tehnoloogia ettevõttes kasutusele võtmisel on sageli takistuseks masina kõrge hind. Siinkohal on vaja
edasiarendust, näiteks võiksid ketasniidukite tootjad pakkuda modifitseeritud standardseadmeid, mida
saaks toota soodsa hinnaga. Mõeldav on ka iseliikuvate seadmete konstrueerimine.
Uurimisprojekti eesmärk võiks antud seoses olla maheviljeluse tingimustele vastava
taimekasvatustehnoloogia väljatöötamine, kus põllupinda (nt ristik) töödeldaks jätkulutuuri jaoks mulla
täieliku ümberpööramise asemel ainult ribadena ja töötlemata ribasid töödeldaks reavahede multšijaga.
See võiks olla eriti tähtis arvestades tulevasi põllumajandusele esitatavaid nõudmisi seoses erosiooni ja
mulla säästmisega, madala energiakulu, toitainete kao, kõrge toiteväärtuse jmt osas, mis kehtivad eriti
just mahetootmises.
DR. KONSTANTIN BECKER JUSTUS-LIEBIG-UNIVERSITÄT GIESSEN, PROFESSUR ORGANISCHER LANDBAU KARL-GLÖCKNER-STR. 21 C, 35394 GIESSEN KONSTANTIN.BECKER@UNI-GIESSEN.DE
129
5.4 Umbrohutõrje CombCut-ga
Anneli Undkvist, Theo Verwijst – Rootsi Põllumajanduteaduste Ülikool, Maheteraviljakasvatuse Osakond;
Hugo Westlin – Rootsi Põllumajandus- Ja Keskkonnatehnoloogia Instituut; Jonas Carlsson –
Justcommonsense AB
Umbrohuniiduk CombCut on välja töötatud ja seda kasutatakse põllunduses umbrohu mehaaniliseks
tõrjeks. CombCut kammib põllu läbi umbrohu kasvustaadiumis ja lõikab arenevat kultuuri takistava
umbrohu välja kultuurtaimi kahjustamata (joonis 5.4.1).
Joonis 5.4.1: Weed Cutter CombCut on kerge seade, mis haagitakse traktori
ette.
Umbrohu arengu staadium
Umbrohutõrje tõhusus CombCut'i abil sõltub umbrohu tihedusest ja kõrgusest. CombCut'i saab seada
erinevale töö- ja lõikekõrgusele. Kõige madalam lõikekõrgus on 5 cm mullapinnast. Et demonstreerida
CombCut'i toimet 5 cm kõrgusel, mõõdeti põldohaka kasvukõrgust 9. juunist kuni 13. juulini 2009. a
suvinisu põllul Kesk-Rootsis. Tulemused näitasid, et CombCut'i kasutamisel 9. juunil sai kahjustada ainult
36% põldohaka võrsetest. Kui lõikurit kasutati 18. juunil ja 27. juunil, hävitati vastavalt 81% ja 94%
põldohakavõrseid.
Töömeetod
Lõikuri tehnoloogiat saab võrrelda ette suunatud kammiga. Kammi igas punktis on pikk ja kitsas
tööorgan nugadega. Tööorganid langetatakse võimalikult kasvavasse vilja ja maapinnale nii lähedale kui
võimalik (vastavalt külvipinna seisundile).
130
Kui masin sõidab ja vilja kammib, läbivad peenikesed ja painduvad viljataimed lõikuri fikseeritud noad
kahjustusteta. Samal ajal lõigatakse umbrohi täielikult maha või vigastatakse seda tõsiselt, kui lõikur
liigub ettepoole kiirusega ca 10 km/h. Tänu vilja ja umbrohu füüsilistele erinevustele umbrohi
hävitatakse ja vili jääb puutumata.
Kultuurtaimede arengu algusjärgus võib CombCut'i viljapõllul kasutada agressiivsete seadetega.
Agregaati võib kasutada kuni kindla kõrre moodustumiseni, kuid vähem agressiivsete noakomplektidega.
Nii saab teraviljakultuur vähem kahjustada, kuid loomulikult saab vähem kahjustada ka umbrohi ise.
CombCut'i kasutamine hilisemas arengustaadiumis võib kultuuri liialt kahjustada ja seega saaki
vähendada. Kui umbrohutaimed on väga kõrged ja teraviljast välja kasvanud, saab lõikurit kasutada
teravilja kohal ja seeläbi vähendada umbrohuseemnete toodangut.
Joonis 5.5.2: Weed Cutter CombCut töötamas.
Masina seadistamine
Sõidukõrgus on proportsionaalne operatiivse töökõrgusega ja seda reguleeritakse traktoril oleva
tõsteseadeldise fikseerimisega või kohandades lõikuri tugirattaid. Noa ja vastasnoa vahel on ava, mille
taimestik peab läbima. Selleks, et läbida ava kahjustusteta, peab taim olema peenike ja/või vetruv, et
etteantud ruumis painduda. Nugadevaheline kaugus ja noa nurk vastasnoa suhtes on seatud nii, et
umbrohutaim haaratakse kaasa ja lõigatakse maha, kui see on tugevam ja suurema läbimõõduga kui
kultuurtaim. Paindlikumad taimed suudavad ava kahjustusteta läbida.
131
Joonis 5.5.4: Lõikurit võib võrrelda ettepoole suunatud nugadega kammiga.
Peenikesed painduvad viljakõrred lähevad nugade vahelt läbi ilma
vigastusteta. Jäigad paksud umbrohuvarred lõigatakse läbi.
Nugade ja vastasnugade vahekauguse seadmine sõltuvalt sõidusuunast
Lõikuri noa nurga seade mõjutab otsustaval määral lõikuri tõhusust. Noa suurem nurk sõidusuunas on
umbrohu ja kultuurtaime suhtes agressiivsem, samas kui lõikuri otsem asend nugade väiksemate
nurkadega annab nõrgemad tulemused. Nugade asend ja iga noa kaugus nürist vastasnoast on
omavahel seotud. Väga hea lõiketulemuse annab see, kui minimeerida nugade kaugust noahoidikust
samal ajal kui nugade nurk sõidusuuna suhtes jääb samaks.
Harjarulli kiirus ja kõrgus
Harjarull suunab lõigatud materjali ja ka taimed läbi lõikuri. Kiirus tuleb kohandada kultuuri tihedusega.
Kui taimed on tihedamalt, tuleb valida suurem kiirus, et hari lõigatud materjali eemale juhiks. Harja
kõrgust võib reguleerida pärast iga lõikust. Nugade ja harja vaheline kaugus peaks olema võimalikult
väike, siiski ei tohi noad harja puudutada.
Traktori sõidukiirus mõjutab seda, kui kiiresti vili ja umbrohi läbi lõikuri juhitakse. Suuremal sõidukiirusel
liigub taimestik kiiremini läbi masina ja noad haaravad suurema osa taimedest. Sõidukiirus peab olema
siiski vastavuses harja kiirusega, et see jõuaks viljataimed ja maha lõigatud umbrohu eemale juhtida.
Katsed näitasid, et optimaalne sõidukiirus on 10 km/h.
Senised praktikas saadud kogemused
CombCut'i on edukalt katsetatud suvi- ja taliteraviljas. Uue projektiga uuritakse kasutusvõimalusi heina-
ja ristikuseemne tootmises. CombCut parandab seemnekvaliteeti, takistades umbrohu levikut seemne
tootmisel.
132
CombCut andmed
Eriomadused. CombCut on kerge seade, mida suudavad vedada ka väiksemad traktorid. Tänu kergusele
on energiakulu väike. Lõikuri peamine eelis seisneb selles, et see pikendab ajavahemikku, mille jooksul
saab teha mehaanilist umbrohutõrjet, ning see töötab selektiivselt. Umbrohtu on võimalik tõrjuda
kultuurtaimi kahjustamata.
Kasutamisperiood. Umbrohutõrje on võimalik alates momendist, mil umbrohi on kasvanud lõikuri
minimaalse lõikekõrguse pikkuseks. See on umbes 5 cm üle mullapinna. Teraviljas saab lõikurit kasutada
tugeva viljakõrre moodustumiseni. Hiljem hooaja jooksul on võimalik lõikurit kasutada umbrohuõite või
seemnekapslite eemaldamiseks viljapeadest kõrgemal ning vähendada seeläbi umbrohuseemnete
levikut põllul.
Kivid ja kahjustused. Kivid lõikuri efektiivsust sisuliselt ei mõjuta. Igal terahoidikul on vedrustus. See
kaitseb terasid kivide eest. Et vältida niiskuse, sademete ja taimemahla mõjul tekkivat roostet, tuleks
nuge regulaarselt puhastada, õlitada ja määrida.
Mõju mulla struktuurile ja mineraliseerumisele. Masin on kerge ja ratastel ega kaevu mulda. Järelikult
on mõju mulla struktuurile võrreldav hariliku traktori mõjuga. Külvipind peaks olema nii tasane kui
võimalik. Maha lõigatud umbrohi jääb põllule. Vastavalt selle kogusele võib see toimida nagu multš ja
seeläbi võib paraneda toitainete kättesaadavus kultuurtaimede jaoks.
Väljund (pinnatöötlemisvõimsus tunnis). Lõikur on saadaval töölaiustega 6 ja 8 meetrit. Sõidukiirusel
10 km/h võib teoreetiliselt töödelda 6–8 hektarit tunnis olenevalt põllu kujust ja suurusest.
DR. ANNELI LUNDKVIST DEPARTMENT OF CROP PRODUCTION ECOLOGY, SWEDISH UNIVERSITY OF AGRICULTURAL SCIENCES BOX 7043, S – 75007 UPPSALA ANNELI.LUNDKVIST@SLU.SE WWW.SLU.SE/OGRASBIOLOGI
top related