päikesesüsteemi sünd

Leel Jaer-Eer

Päikesesüsteemi sünd

Kogu tähtedevahelises ruumis võime leida hiiglaslikke hõredast gaasist & tolmust koosnevaid nn. molekulaarpilvi.

Molekulaarpilved on tähtede toormaterjal – nendest sünnivad uued tähed.

Kuidas tehakse taevakehi?

Loomise sambad

Umbkaudu 5 miljardit aastat tagasi.Osa molekulaarpilvest hakkas gravitatsiooni

mõjul kokku tõmbuma, ise samal ajal pööreldes.

Kuna pöörlemiskiirus kokkutõmbumisel kasvab, muutus pilv lapikuks – päikeseudu.

Pöörleva gaasimassi tihedam keskosa kuumenes ning hakkas helenduma – protopäike.

Päikese sünd

Kunstniku nägemus prototähest

Ümbritsev gaasipilv toitis protopäikest edasi, selle kuumenemine jätkus.

Tema keskmes tõusid rõhk & temperatuur; lõpuks käivitusid seal tuumareaktsioonid ning protopäike hakkas särama uue tähena.

Tähelapsukesel kulub maharahunemiseks umbes 10 miljonit aastat – selle ajaga peaks saabuma väljapoole suunatud kiirgusrõhu ning sissepoole suunatud graviatsioonijõu vahel tasakaal.

Kunstniku nägemus noorest Päikesest

Tähte ümbritsev aine koondus õhukeseks kettaks .

Ketta aineosakesed hakkasid ajapikku kogunema kamakateks, lõpuks kasvasid neist tuhandate meetrite suurused kehad – planetesimaalid.

Lähiplaneedid

Pöörleva ketta temperatuur ei olnud ühtlane – siseservas oli see 2000 °C, välisosades vaid -220 °C.

Temperatuuride erinevused määrasid molekulide jaotumise kettas.

Sisemisse kuuma piirkonda koondusid metallid & kivimite koostisesse kuuluvad räniühendid. Sellise koostisega planetesimaaid ühinesid vastastikuste põrgete käigus ühe suuremateks kehadeks, millest lõppkokkuvõttes said Maa-tüüpi planeedid – Merkuur, Veenus, Maa & Marss.

Siseplaneedid

Planeedid said oma lõpliku suuruse 10 miljoni aastaga.

100 miljonit aastat kulus selleks, et neelata endasse järelejäänud pisikesed planetesimaalid.

Selle ajaga pühkisid ka päikesetuul ja –kiirgus Päikesesüsteemi keskosa gaasist & teistest lenduvatest ainetest, nagu veest, ammoniaagist ja metaanist, puhtaks.

Planeedid tekkisid ka Päikest ümbritseva ketta külmemas välisosas.

Päikesest mitmesaja miljoni kilomeetri kaugusel kasvasid kehad, millest hakkasid moodustuma nüüdsed Jupiter & Saturn. Tõmmates endasse ümbritsevat gaasi, peamiselt vesinikku & heeliumi, kasvasid nad hiigelsuureks.

Kaugplaneedid

Jupiter & Saturn

Veelgi kaugemal olid kehad, millest pidid saama Uraan & Neptuun.

Need on tekkinud sellistest ühenditest nagu vesi & ammoniaak, mis olid sealse ülimadala temperatuuri tõttu kamakateks külmunud.

Ka nendele kogunes vesinikku & heelimi, aga suhteliselt vähe, kuna Jupiter & Saturn olid suurema osa neist gaasidest juba endasse kogunud.

Uraan & Neptuun

Neptuunist kaugemal oli põhiliseks aineks jää. Sellest kujunesid suhteliselt väikesed jäämaailmad, millest suurim on Pluuto.

Päikesesüsteemi kõige kaugemas ääreosas olev aine on jäänud vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga planetesimaalidesse, suur hulk selliseid jääkamakaid tiirleb seal tänini.

Me saame neid näha vaid siis, kui nad juhuslikult Päikesele lähenevad ja helenduma hakkavad – kui neist saavad komeedid.

Päikesesüsteemi tekkejärgud

Aitäh vaatamast!