ASTRONOOMIA AJALUGU

MA A L I M

A A S I K A S

VANAAEG

Astronoomia ulatub tagasi vanaaega ning sai alguse esiaja kultusest.

Vanaaja astronoomid eristasid tähti ja planeete, sest tähtede suhteline asend püsis sajandeid muutumatuna.

Kalendrid põhinesid tavaliselt Päikese ja Kuu näival liikumisel (mille alusel peeti arvestust ööpäevade, kuude ja aastate üle).

ESIAEGTähistaevaga seotud leiud ja kujutised võivad tagasi ulatuda paleoliitikumi.

Arheoloogiliste tõendite nappus ei pruugi tähendada, et taevavaatlused ei etendanud paleoliitikumi inimeste elus mingit rolli.

Neoliitikumi leiud näitavad hoopis teistsugust pilti, sest taeva ja kalendri tundmine on põllumajandusel põhinevatele kultuuridele elutähtis.

VANAKREEKA ASTRONOOMIA

EELKÄIJAD

EGIPTUSMuinasegiptlased jaotasid taeva analoogiliselt oma 36 kümnepäevase nädalaga 36 võrdse

otsetõusuga dekaaniks.

Iga dekaani tähed tõusid ja loojusid 40 minutit pärast eelmise dekaani omi.

Keskmiselt 18 öisest dekaanist kasutati öiseks ajamõõtmiseks iga kord umbes 12 dekaani.

MESOPOTAAMIABabüloonia astronoomia põhitähelepanu oli astroloogial ja taevaennetel.

Mesopotaamia kultuuriruumis said babüloonlased toetuda Assüüria rikkale vaatlustraditsioonile.

Tuhandetel leitud kiilkirjaga savitahvlitel on astronoomilised tekstid, mis peale välileidude kuuluvad peamiselt Uruki ja Niinive arhiivide juurde.