RAISSA SARBI

MU PÂÂSTEV SAAR

Tölkija Valeeria Villandi

KUPAR

1997

Tölgitud teostest:

PaH ca CapÖH

O cTpoB Moero cııaceH ba

H eBoKcapbi 1993

Bcm H iıe îo p ıı Poccm ı

H eöoK capbi 1994

P aııca C a p 6 ıı

C jib im y f)0/KHiî rjıa3

“ P n B ” , MocKBa 1994

MyBaıucKaH ııo arecca P aııca C ap ö ıı

BaTbipeBCKaa Tiınorpaıjııiii 11996|

Toimetaja Helle Tiisvâli

Autori foto R aissa Sarbi erakogust

Kujunduses kasutatud fragmente Tiina Tammetalu m aalisarjast

“ Valvajad neitsid” 1988-1991

Raam at ilmub Ecsti Kultuurkapitali toel

ISBN 9985-61-162-4

© Raissa Sarbi, 1993-1996

© Tölge eesti keelde Valeeria Villandi ja Kupar, 1997

1

* * *

S in a arvasid,aken löi vallali kevadetuules.Kohe ruttasid sinna, et sulgeda see.Ara kiirusta.Seisan seal,koidukiir juustes,sinu katuse alla ma leidsin nii tee.

Mina olen, kes ajas su paberid segi, mötted sassi ja elugi rööbastelt löi.Sellest jultunust paist, mis su juustele tegin, ma öhku, tipptaevasse lennata vöin.Nâed sa kevadet vâljas?Seal rökkab köik loodus.Lenda minuga koos, jâta körgusehirm.Haljas oras on nurmel ja kasvuks saab hoogu, vastu pâikest on avatud Hilede silm.Nâe, kuis kevad on ârkvel ja valmis. Sinivölvidel heliseb laotuse keli.Arka ometi,virgu nüüd rutem, mu kallis, —pâike taevas lööb kella, mis röömus ja hell.

5

* * *

M u i on üks armastaja.Ta röömuga mu viipe peale tormaks tullevöi pea ees hüppaks pöhjatusse merre. Mul on üks armastaja.Ta valmis minule on laule looma, mu hoolde annab vârsse, saladusi, ta önneks peab, kui saab mu seltsis olla, ta süda ainult minule on valla.Mul on üks armastaja.

6

* * *

M aoma silmi kadestan: nadon ju nâinud sind.

Maoma körvukadestan:nadon ju kuulnud sind.

Maoma kâsi kadestan: nadhellitanudsind.

Maiseennast kadestan: sest armastad sa mind.

7

KUI NÂEN SİND MA

K u l nâen sind ma,siis nagu vasarakiirlöögid oimukohti tabavad.Sa oled haaranud mu oma ringi, kuum tulv mu pösed öhetama mingib.

Kui nâen sind ma,siis sona kurku jââbnii nagu klimp, ja meelest ara lâeb.Küll katsun rââkida, kuid nagu lummas sind nâhes olen jâânud tummaks.

Kui nâen sind ma,et kus kil eemal kâid,taas paistab pâike, vihm on üle lâind.Ja köigele, mis hâmarusse peitus, su tulek puhta hiilgusena heitus.

Kui nâen sind ma,siis tahan otsemaidsu juures ja su rinnal olla vaid.Ja naerda, nutta, kâhedaks end laulda.Ja surra... Ja elada — et vaid ei kaoks sa.

8

* * *

iM d n d âratas ülesse Kuu.Tal üksinda igav on ju.

Ta ütles: “ Tee kohe uus laul mu, jumalik'ilusa, auks!”

Oo! Kuu ümber nimbuse vöö!

“Kuu, ütle, kus kohal sa öös mu kotkast nüüd körgustest naed. Kas magab ta ulmade pâal?

Und magusat temale too, et südamed tuksuksid koos.

Las nâeb,kuis taevast valab valgust kuu

ja kuis loob luuletaja laulu uut...”

9

* * *

L a s sünnib meil tütar söstrasilmne ja mustajuukseline, nii kuis sa, mu arm, — mu mees nii lausus.

— Las meie pojast tuleb sinisilmne linalakk, nii kui ta isa, — plaanitsesin mina.

Oo, önne, mis tulvab meis mölemas: nii sinisilmseks linalakaks sa sündisid, me tütreke, sa meie Ilembi.

10

* * *

S a aina vaikid...Kui mitu pâeva, ööd, kui mitu aastat...Vaid harva poetad paar sönakest sa asja pârast.On siis vaja sonu vöi pikka juttu?Sörmede köne, jalgade, kâte, kogu keha jutt onkuum, kooskölas ja selge.Vaja ehk üldsegi pole sonu?Ometivaheligatseks kuulda, küll tahaks ikkagi kuulda, sonul lausutud: “Armastan sind!”

11

* * *

o n need silmad tuletomiks merel. Silmad need on nagu kodurand.Kui ei nâe neid, siis ma tunnen muret. Varjab pimedus ja pilvevall.

Ulmas lootustegi pehkind vene püsib ikka ööd ja pâevad teel.Pölgan üheksandat lainet elumerel — segi lüüa vöib see maad ja veed.

Naerata, kui pâike, mulle körgelt, puista kahtlused kui pilved tuul! Kuuled mind vöi oled kuulma törges? Hirm on suur, kuid vaprus ülisuur...

12

E SIM E N E A R M A ST U S

1

a esimene arm kui esmalume vaip, nii ilus, helge ja nii murevaba.“ Mu lumehelbeke, sind nâgin unelmais. Mu süda oled,” laususid sa aralt.

Su sonu uskusin. Ja polnud meeles mul, et helves sulab kevadel ju ara.Aprilli pâike oli soojendama hull.Nüüd lumikelluke sealsamas sârab.

Jah, esimene arm kui esmalume vaip, nii ilus, helge ja nii murevaba.Kus on nüüd see? Eks sulaveeks ta sai. Vaid esmalumi taas ja taas meid tabab.

13

2

^M lul justkui köik on kâes — nii önn kui armastus.Mu valitu on sââl, me veri tugev, truu.Vöin tütart eramata, kui seda ihkab rind, su ölalt toetust saan, mu mees, mu ustav hing.

Miks aga nutan siis nii kibedasti kui kohtan silmitsi mu esmaarmastust?...

14

* * *

S a ara nönda örnalt vaata mind, ma pelgan vaadata su silmalööma.Neis sâde kâsu annab:— Sütti, hing! —Ma pölen, kuid ei tunne sellest röömu.Ma kardan tuld,ma kardan — valuhoo,mis ammu vaibund,ununenud,kadund,taas âratad kui haava pandud sool, ja jâlle piinab vana haava valu.Su eest peaks pagema mistahes teed, kuid seisan tardununa sinu ees.

15

* * *

A / l a, muide, sinüsse ei armunud, ja uuesti sind nârvi ma ei aja.Ehk vajab keegi minu armastust, vöibolla minulgi teist inimest on vaja.

Kord ammu lendasid mu ellu nagu kuul, löin mina akna vastuvötuks valla.Kui tahan nüüd, siis akna ees on luuk. Nüüd tahan...Aga jöudu pole panna.

16

AN DESTA

O h andesta, et külm su vastu hing, et südames mul vana arm ei leegi.Mu armas, oled liiga ilus, ning et paari meist ei saa, on kindel seegi.

Oh andesta, mu lööm on kaotsi lâind. Liig palju aastaid hulkusid maailmas! Kink sinult — kutsikas — tee löppu kâis, ta vanaks jâi ja viimaks sulges silmad...

Oh andesta, et vanu tundeid ees ei kohta, sinu pruut mus ammu kuhtus. ... “ Sa mulle lâhem lâhimatest veel,” — su sönad need nüüd sobima ei juhtu.

Oh andesta, et vööraks sai mu hing, et süda pole tulvil vana armu.Mu armas, oled liiga ilus, ning et paari meist ei saa, on kindel ammu.

17

* * *

a tulen sinutagi toime siin — mu naeru, nalja tâis on rannaliiv.Ma oskan sinutagi elu seada —nâin röömsam, koormat tugevamalt vean ma.

Oh, tulen sinutagi toime siin — jââs, lumes polen, leegis külm on nii...Mu sangar, kardan hoopis sinu pârast: kuis suudad loobuda mu armu sârast.

Su juurde naaseksin tâis örnust hing, kuid selle jaoks on liiga ahas sild...

18

“Veini sinuga ma koos eijoo, oled selleks alles poisiohtu...”

Anna Ahmatova

S in u g a ma veini koos küll joon.Enam pole sa ju poisiohtu.Teistest erinev su hoiak ja su toon. ise teine ma, kui sind ma kohtan.

Sinuga ma veini koos küll joon, kuigi veinitagi sinust vintis.Kumbki pole süüdlane ses loos, selle meile saatus ise kinkis.

Sinuga ma veini koos küll joon...Siis, kui armu-uim meid lahti laseb, hingede tummfilmi helivoo loovad sumisedes mâlumesilased...

P.S.Sinuga ma veini koos küll joon, kuigi head see minule ei too...Nagu pidal on see armastus ja sunnib mind teispoole röömu, tuska...

* * *

19

* * *

e ei saanud kokku, üksipâini kâin vööra linna tânavatel ringi.Kividele kuulata mu mure jâi — sammud kajavad kui kölaks sona mingi. Oh need kivid, kulunud ja vait, ammust on nad hoidnud saladusi, juhuslikke möödasammujaid, fraase, tuska, patukoledusi.Vaikus sullegi ei reeda sönu neid, mis mul vâlja ütlemata jâid:Usk on otsas.Kustund armgi meil.Vööra linna teedel üksipâini kâin.

20

2

* * *

S e lle l ööl, kus paistab just see kuu, vöiksin vötta kallistusse su...Aga tööd mind peavad kari ali. Sellest tööst mul juba pea on hail.

Sellel ööl, kus paistab just see kuu, annad vahest teisele sa suud, kellel körge rind ja kulmukaar... Taktis tiksub südametepaar.

Sellel ööl, kus paistab just see kuu, hoopis nukrus kaissu vötab m u...

Hing, oh vöida endas nukrus suur, vöida valu, loo tas t laul, mis uus!

Sellel ööl, kus paistab just see kuu...

23

* * *

M is hirmus pâev on küll just see! — Kâin sinu nuga südames.Su vâits ei lase hingata.Tuhm kellalöök mind kutsumas on armu hingepalvele.Hing veres, lume valge sees, üks paljasjalgne mustas rüüs sest lumest lâbi sumpab nüüd.Oh taevake! Mind tabab tusk: see on mu lapsik unistus.Et armastuse pââsta vöiks, ta otsib lumilille öit.Ehk aitab öie örn aroom ning vana armu uueks loob?...Hei, mine koju külma kâest!Ei lumilille talvel nâe.Ja armastust, mis saatus, laul, vöib omaks pidada vaid haud, ei seda miski arata, ei kevad talve sârata.Kâin ringi nuga südamesja armu hingepalveletuhm kellalöök mind kutsumas.Su vâits ei lase hingata,mis hirmsat pâeva nâen küll ma!...

24

* * *

IN fagu kaks pilve âikese-eelses taevas kohtusid südames kaks tunnet — viha ja armastus.Minamuutun âikeseks ega oska enam peatuda... Hirmus sellele, kes ligi. Jumalale tânu, — et sinaoled kaugel...

25

* * *

O ö s elutee ma jalgsi lâbi kâisin sünkhalba mötet peletades: kâi siit!... Kuis pojal, tütrel lâheks em ata?...Kes teine aitaks nendel elada?...Kuis saabuks koju, kus mind pole ees, mu solvaja, mu abielumees?...Nüüd — möödas sapivalamise tund — ta muigel sui nâeb magusasti und......M a vaatan, vaatan nuga teravat kui mâgilaskinzalli sâravat.See aitaks vabastuse maisest murest leida. Ma vötan noa... ja löikan viilu leiba...

26

MEHE O OTAM IN E

Viis korda soojendasin suppi ja ikka pole teda.Kus kohta ta on lâind?Ja kellega ta kâib?Mispârast?Laps nuttu viriseb — ei tea ta.Ja minagi ei tea.Kes teab?...Taas keetma hakkasin ma suppi...

27

* * *

...Jah , ma töusin — vaşak jalg just ees... Otsustasin: pirukaid ei tee.Viina valasin köik hange suurde, ei kâi jârjest vârava peal luurel...Enesega leppimast ma törgun — ilmsi polen tigeduse pörgus!Kes süütas selle sünge tulekahju?Ving südant söövitab kui suitsuahjus. Kas kadekopsu keelepeks?Vöi lahvas kiivus sademeks?Peab pörgu muutma lihtsalt paradiisiks... Oh, Jurnal, las ma mötlen kainel viisil!... ...Lihtsalt töusin — vaşak jalg kâis ees... Kohe jâlle pirukaid ma teen.

28

K Ö N E L U S T E L E F O N IT O R U G A

T elefon itoru , kuule,su juhelâikiv ja mustnagu kiusaja-madu Piiblisööd-pâevadmind vörgutab:

— Vöta ja helista! Uhe hetkega saab hing sul rahu — sa kuuled armsama hââlt... Helista!Helista!Helista!

Küll tahaks kuuletuda, alistuda!

Telefonitoru, oled sa kuulnud sellisest möistest kui uhkus?...

29

* * *

“Sa ütlesid, et vöistlejaid mul pole...”Arına Ahmatova

Î V f a ütlen: sul on vöistlejad valjud.Igaühel peas — keisrikroon...... on eluteatris

meil köigil nâitlemist palju...Seal lavastaja-saatus — su

peaosa kâtte toob...Eesriie avaneb.Kâes sinu kord lavale minna!Seal keisrinna ootab.Opi talt lihtsust ja uhkust.Ei vöistlejaid salli!Ja tunneb ta enese hinda!...Las lava taga ootab hulk,

kes imetlema juhtub...Mis tükk see on?Kurbmâng?Vöi draamade draama?Autor ise ei suuda elust veel aru saada...Vöi hoopiski jant?Noh, mâng meil olla vöib löbuski!Ei jöua vöi?Teises ilmas siis mângime löpuni...

30

* * *

S e lle l vâikesel planeedilon ruumivargusele,röövileja mörvaks...

Sellel tohutul planeedil ei leidu paika, kus vöiks kokku kölada me hinged...

31

* * *

M u , inimesed, meiega on lahti? Lausteesklus iga nurga peal peab vahti. Miks neimates me omi jâlgime ja vööra muret röömsalt mârgime?

Kaastunne kuhu âkitselt meil kadus? Mis ajal lootusest sai andam magus? Köik elame üht silmapilku m e...Kas elame?Vöi ainult vindume?

Mis meiega on lahti, inimesed?Vöi oleme ehk ammu hundiperes? Kuid vösavillem pole hundi ohuks, hunt hundi üle ei pea omakohut.Kas meil uraanikatel jalgade ali keeb? Teeb meeletuse hümn köik uimaseks.

Hei, inimesed head!Miks kâitumekui tarakanid liua peal?!

32

* * *

IN fâe , vargus ja vargus ja vargus...Sajad, tuhanded, miljonid, miljardid...köik vargad ju sisse ei kuku.Ei ma varandust vaja....K as meie töesti ei suuda

varastadaIgavikult kolme minutit kohtumiseks...

Igavik küll ei mârkakski kaotust — ta on ju nii rikas!

Piiriturikas....Kadestan vargaid —

nende süüme on varjul paksudes nahktaskutes.

33

V Â L JA P Â Â S U T U S

“Noh , kuidas sa elad?”Telefonikönest

T o r m a b haavatuna tiiger mööda puuri... Dresseerija ehk saatus seisab juures...Nöuab see dresseerija, et tiiger kâske kuulaks.... Ümberringi löbutsevad ahvid-narrid puudel.

Saatus imelikke kâike teeb: harg sai söbraks ematiigrile.Naerust purju ahvid-narrid jâid siis, möned puudused nad tiigrilt leidsid.Âssitasid hârja talle kallale, selle sarv Iöi tiigril külje vallali.

Ahvid-narrid on nüüd lusti tâis, aga see neil ununevat nâib, et on ematiiger köige kiskjam tiiger, kui kord raevub, siis ta raevub nii, et puuri löhub, vâlja pââseb seest, surres pilkajaile otsa teeb...

Kui tahate elada edasi, siis tiigriga kâituge sedasi: te nâidake temale priiust, las lippab kord vabana niidul...Haavad lakub terveks, tuleb ise puuri, ahvide ees laseb tantsutuuri

34

Ü R A S K

I^ooreü rask , pisimutukas, kasvöi nöelasilmast lâbi poeb.Hüllem puule ta on kui keeristorm...Nagu oherdi, tungib ürask puu ihusse, et löpuks lâbi löigata köik mahlasooned, ja jöuda sâsini,puu pikka südamesse.Ja âkki ühel kaunil hetkel kâib ragin vaikseks jâânud metsas, seal prantsatab jalalt metsakuiv puu....Mitte juhuslikult ei vörrelda kadedust üraskiga...

35

* * *

M i k s nutad lohutumalt siin? Kes süüdi? Süüdlast polegi?

Ah solvati? Sa kâega löö ja hoopis laul nüüd lahti löö.

Sa hoia rinnas tallel usk.Pea meeles, korda tödemust:

Köik peitub inimestes, — head on halvast rohkem nende seas.

36

* * *

L a h k e sona te kinkige julgelt, teie jutt olgu helgete seast.Seegi târkab kui seeme maaş muldses, kui ta pudeneb hinge, mis hea.

Lahke sona te kinkige julgelt.Sest ka naruses hinges see vöib luua ârevust. Korrake julgelt! —Küll see tarkab. Ja vörsub tast öis!

Lahke sona te kinkige julgelt.Keegi kahju küll sellest ei saa.Igat lukku, mis südame sulgeb! — Lahkest sönast vöib avada.

Lahke sona te kinkige julgelt!

37

■

3

* * *

M a kaua kâisin ja ristteele jöudsin, kus tundsin, et mu jalad puhkust nöudsid. Ja silmitsedes siinset kaljuhiidu ma möistsin — palja kâe ali see ei liigu.Ja kaljupinnal — vaevuloetav veel — jâi silma vana, riukaline keel:“Kui lâhed paremale — önne leiad sa.Kui lâhed vasemale — rikkust leiad sa. Kui lâhed otse — hâda leiad sa.”Mis töde, vale? Kuhu lâhed sa?Ma otsustan, et saab mis saab!... Nii ongi, et lâhen otse, innukalt, tâis jonni.Ka önne, rahata poeediks jââd, kuid mureta sa kaotad luule kâest.

40

* * *

“Ei oota ömust ma, ei meeUtusi...”

on mulle omane, vaid seda tahan!Mind heida kuradivöi jumalate ligi,nii seal kui tealloon vârsse ometigi!Ma tahan luuletusi sünnitada...

Anna Ahmatova

luuletusi sünnitada

41

SA A T E SO O V ID LA U LU LE

T â is armastust, höögust ja elu ma seks, et laulule jöud saaks tiibadeks.Mu hing sellepârast on avatud, et laulu mul kuuldaks kesk avarust;

et laulule lisaksid hââled puud, köik laaned ja luhad ja nurmed ja tuul; et sonnus ja vihmas, mis kural ja haâl, laul maasse ei vaibuks, kâiks pilvede pââl;

et rânduril, laulu kes kaasa viis, ei teekonnast töuseks eal jalgele piin; et kergemalt laabuksid mistahes tööd, seks armastan, elan ja hööguma löön!

42

POEEDI SÜDA

1

O h , süda lahvatas ja jâlle kustus, maailm tuhkkülmalt kohtas teda, ent taas hellitasin endas tühja usku, et vöin maailmast leida eluvett.

Sa taltumatu, pimedaks jâid nutrust, kui unelmaiga pettus meelitas. Taassündisid, tuhk töusis ellu hukust, nü on mu süda Fööniks-linnuks saand.

Taas vaevata nüüd leegitsed ja soendad justnagu koidukuma soendab maad. Nüüd pilvelaamad jâlle peitu poevad, sa, leegiks sündinu, taas lökenda!

43

2

T a on see lill, misara eal ei öitse,on leek, mis kustumiseeest end kaitseb,on see, kes viimse laulu jârelejââb vaikseks...

44

RO D IN

N a g u vesıküünlakuu purikailt, nâhtamatult voolab maha mööda kangestund sörmi mu ihuramm.Pea kâib mul ringi.Löövad lööskama huultel, löövad lööskama kaelal, löövad lööskama rinnal sinu huulte hellitused. Vaevu püsin veel jalul.Mis juhtus, tütarlaps? — kostab just nagu kaugelt vöi lâbi vati kellegi hââl. Veel viimast korda heidan ma pilgu Rodini kujule, sellele igavesele embusele, jooksen ara ja satun Ermitaazi hellusest keset külma ja kainet vihma...

45

* * *

O n mulle tâhtis jalgade ali tunda tee kindlat pinda... Nâha lökketuld. Kuid olen eksind. Ringi mööda kondan. Taas eilseis paigus hulgun löputult.

Kain eksirada. Hing taob hadakella; ning pimedaks mu armastus mind lööb. Mu armastatu — löke — kaugel köeb. Kurb lökke juurde teed on otsiskella?

Vöibolla leian sealt veel höögvel söed... Köik pole kustund — usun nii ja tunnen ma öises tuisus uppununa lumme.Ning leian oma kaotuse ja vea.

46

* * *

O i , kuhu tüdruk sai, kes elas mus, kes köike imetles ja köike uskus?Lâks elumetsa rânnulaulud suul ja önnehelk ta silmadele laskus.

Kâib eksi, vaene, ta ei tunne teed!On’s otsa leidnud kuıja karu kaisus?“Uu-uu! Uu-uu!” ma höikan metsa eel. “Uu-uu! Uu-uu!” sealt nörgalt vastu kaigub...

Kes kaugel vâlja astus metsa alt?Kas tüdruk muutumatult lustiline?Eit seisab seal, kepp toetajaks on tak Ei kuivis silmis marki önne-imest.

47

* * *

M u unelmatest palju suri eos.Kes vöinuks olla ma — ei saanud teoks. Poesabades köik elu möödub.Hirm tühjuse ees hinge sööbub.

Hing — see on tühi auk vöi öös, kus soendama ei sütti lööm me Lootuslindu...Igapâevsealt kostab kurva koera hââl...Ja ikka niutsub nâljas koer.Kaob aasta, sajand nagu pudupoes...Ei tule toime ma — kes vaatab selja takka?Kui pole see ma ise, — kes siis minuks hakkab?

48

* * *

O l e n korraga vist hea ja kuri nagu sinagi ja teised köik.Kas kâin sinuga ma pâri? nuri? sinu osast oleneda vöib.

Head nâed siis, kui seda nâha tahad. Ja ka halba... Halba on me töus. Muuseas, nii saab valevusest vabaks, kui viid hangeharja tahmanöu. Kaeva sügavamalt — annan nöu...

49

5Ü * *

.. .Ma vaatan, vaatan nuga teravat...Oma luuletusest

M u l pole: öigust, pole kaua veel, et rahu saaksin elust haua sees.Veel pole taidetud mu maine kohustus, et seda hindaks taeva kohus, kus köik vaetakse, mis tehtud, tâpipealt.Veel puuda soola enne sööma pean.Veel ees mul tohutumaapealne kohustus,seal segi sötkuda soomülgas rohutu,maa puhastada jâlgist jöörast,ent nöudmata, et Jurnal teeks mind röömsaks.

50

ELU

1

arvasin: on elu lustlik lootsik, on laineharjul ömalt kiikuv jooksik. Ma arvasin: kuis öietulvas niit, on elugi just nöndasama prii, et ta on koduöue allikas, kust surmani ma keelekastet saan.Ma arvasin: nii nagu ema hea mind elu hellitab, kâekörval veab. Kuid ei! Just nagu tige kuriloom mind rebib, raputab, on sumıatoov. Heasoovlikuna vahel küll ta nâib, kuid rohkem vöörasema öelust tais. On elus koos nii paradiis kui pörgu, seal ülestikku rööm ja kaotus körgub. Sa püüa teda, hüüa saatuseks!Sean valmis end ta vastu vöitluseks!...

51

2

E l u vâiklasele üksnes poriloik. Alatu jaoks elu pelgalt soo.Sel, kel unistus kord olnud toit, igavesti vöidelda on soov.

Inimene sündinud maailma, et ta igatsusi ilmsi naeks.Kellel unistused avand silmad, igavesti vöitlejaks see jââb.

Ookean las mâssab vahuharjul, las meid nakku peksab kuri tuul, lootus hoiab meie südant varjul, mu kaasmaalane ja söber truu.

52

3

I C a u a olin söudnud elujöel, löpuks leidsin Jumala, Ta töe: elu usuta on üksnes tühja tâis...Tana olen kirikus ma kâind.Püha Ema, püha Isa auks, püha ainusündind Poja auks panin pölema kolm küünalt ma:— Jurnal, tee, et vabaks süüst ma saan!— Issand, minu hinge valgusta, ara lase mööda astuda armastusest, piinast, headusest. — Saab üksköiksus surmapeatuseks.

53

4

ÎCöigekörgem a kâes olen mângukann ma. Jurnal nâitab —

see mees, mulle armas on ta. Seda tuleraud-meest vastu armastus minu rânikivi-hinge narmastab... Löögisademed töusevad laulude reaks, need on koirohu-mörkjad ja meemagus-head. Sâde-laulud on lööm minu hinge sees, nendest lahvatab teistegi hinge leek...

Köigekörgema kâes olen mângukann ma. Jurnal vöttis ja kinkiski sinule ta.

54

4

K O D U M A A D E l V A LIT A

E i ema valida saa keegi ja kui ma saaksin — valik veelgi mul langeks ikka temale, kes nüüd mu kallis emake.

Kui valida vöiks isamaagi kord enesele igaüks.Muud ikka valida ei saagi — mu isamaid on ainult üks.

56

K O D U M A JA

1

E i sindki kodulâve künnis peata, — sa rahu oma soovidest ei saa.Teelt kodu poole ei nüüd pööra pead ja lâed edasi sa vâsimatuna.Kuid ikka igatsed sa kodu jârgi ka siis, kui elu laabub, saatus hea.Kuis kaugelt kuult, saab kodu sinult mârgi, kuid unenâgudes sa viibid seal.

57

2

JLvahutuna süda rinnas höögub. Kodust vâlja igatseb su hing. Töketeta, muretult ja röömsalt laia ilma tormad, valla rind.

Aga hiljem ihkad muremeeles unedes ja laulus — ime see! — tagasi sa jöuda koduleele, nagu kuu ja pâike — taevateel.

58

* * *

]V l.a könnin öhtuvaikuses ja vâljadel on pâris pime.Tuul kodutu mind kohtab teel, peab ligidust vist turvaliseks. Maadligi üsna aeglaselt, nii nagu karupere tammub, must pilvekari vaevaselt tuultpidi kesteab kuhu lammub. Kuid ma ei karda, kaugel siitmu südamele jöudu kingib

V

üks kauge taht, mis Sigali, mu koduküla kohal plingib.

59

* * *

^ la a la p ik e se oma maja ees ma ju vöinuks matta lihtsalt kruusa alla.Kuid koidu ajal kaevasin ma mulda. Praht ara — külvasin ma sinna, siis lilli ja aedvilja.Ei, mitte müügiks, mitte raha pârast, ei!Sest lillekimbu, korvitaie vilju poolmuidu sügisel ma turult ise sain.Kuid tana minu meelest oli hirmus umbrohi maja ees.Ma mötlesin: niisamuti kui naine ka maa peab sünnitama, kasvatama lapsi ja nagema neist kasu teistele...

60

M ETS, SÖ B E R H Â Â ..

S iin elan ihuüksinda ma taas.Ja metsa sönatusse hââlt ei heida.Kui elus sein on minu ümber laas ning askelduste eest mu hinge peidab.

Mets, söber hââ, siin palju imet nâeb!

On padjaks mulle sinu samblavaip, ma mureliku pea just sinna toetan.Silm sulgub vâsinult, ma kuulen vaid,kuis mânnid kohisedes pilvi loevad.

Mets, söber hââ, siin palju imet nâeb.

Mu ees on pâkapikk nüüd âkitselt, kes kannab kuklas mütsi helepunast.Kuis tantsib ta!Mis tarm tas pakitseb!Ma naeran — vâsimus on lâinud puha.

Mets, söber hââ, siin palju imet nâeb!

Taas virgub silm ning jâlle köike nâeb ja tuhathââlselt vulab hinges lâte.Oh, hiilga, kaste, pâiksepaiste kâes!Taas vâlja ruttan, inimesi kâtlen.

Mets, söber hââ, siin palju imet nâeb!

61

M Â N N IL A A SG. N. Volkovile

K a s muinasjutt vöi unenagu?Pâev sinab lumelagedal.Ja körgub sajandite râgus seal taga mötlik mânnilaas.

Kolm sajandit seal kuuldamatult kui hinge vari lamab maas.Aeg oma mârke veel ei paku, ka vöradelt on vöimas laas.

Oh mânnid, kuidas korda laheb teil alal hoida haljast tuld?Ma kuulan armunult, mis kâhe te kohin rââgib varjatult.

Nâe, ümberkaudu pilved mustad kui koerakari jooksuhoos.On taevapörand saanud mustaks ja lukkus pâikse ees ruloo.

Löid mânnivörad puhtaks taeva ja valgus kaugelt sâhvatas.... Tean nüüd: kes armunud pâikselaeva, see maa peal vanaks eal ei saa.!...

62

❖ * *

P a r v on Volgal.Koidukuma valgusesmulle kala nlatab seal parvemees.Ömalt kumab lâbi naha kalarasv.Jâtkus talvelgi vist kalarasva kasv.

Teab kus imepaigus tantsiskeledes vahest unistas ta suurtest meredest, ent kui ahta jârve maha jâttis, unistused kalliks maksma lâksid.

...On need noodad mu jaoks ahtad, madalad.Körgem lend on mul, ma loon ja avastan. Ei ma hukku nimetult kui kala.Oo mu saatus, kohata sind tahan.

63

* * *

O h , oled, minu pââstev saar sa, su hââlekölast uueks saan ma.See südame teeb terveks tusast.Taas noori vörseid tarkab tuhast.

Kuid mina — ujujana vilets, kes ammuilma, lastes vilet, vaid paberlaevas elanud ja tulemerel seilanud, kes lainte rahutust on tundnud ja tuulte kuıja tagantsundust, nüüd vâsinuna möllust raevukast, kus nâinud kulda mustaks vaesumas ning usku, lootust lausa naeru ali, - veel suutsin ulmaranda laevuda...

Oh, minu ulma pââstev saar sa!...

64

m i n u i s a l e

E i saand silmatâitki und. Kogu öö üks mure-tund. Koidu ajal peegli ees pani jahmatama see: nagu vâlgurada puus — mustas peas saik valget juust.

Nagu alati, on pea hail sul, minu kallis taat. Palju öid, kas ise tead, soba silmale ei saand?

65

R U N G A A K Ü L A

P â ik e kordab end igas veetilgas, kaste on luhtadel maas.Koit hakkab kumama jöel, me Tsiviljal, arka üles nüüd, vaikne Rungaa.

Korja hölma köik suvised hââled: kukeleegud ja lehma ammuud, vâravakriuksud ja tervituskâânded, pölluteed kâivate naabrite suust.Kas pole maja see — puupitsist pâisliist, paplilatv katuse varje tâis veab.Ounapuu tarale toetuma jâi siin,aed hatjus, nötkub, kuid vastu veel peab.

Oh, Rungaa, vajun haljuse valda, nahes kui ujedalt kaunis su niit, tunnen, et jöudsin Tsuvassia randa, sârab kus pâikeses kastevee piisk.

66

TSUVASIMAA

E i oska öelda tundi ega hetke, mil lâitsid oma tule minu sees.Tean, sinüs köik:nii avastuseretkedkui ömus, lootus, unelmadki veel.

Ei aita, kui sust möne söna lausun.Sa üleni kui helde viljanurm.Ja rââgib sinu liigutuste kaudusu kuuma vere mânglemise humı.Maailm jââks sinu ta küll kitsaks lausa.Ma laulan oma armastatud maast.Tsuvasimaa,sul sadatuhat laulu,poeetide poolt armastatud sa.Ma puu tun kaldaaârse paju lehti ja ojast koitu püüab minu suu.Sa naerad —naer ka minu önne ehteks ja Volga jooksu vaatan völutult.Ei oska öelda tundi ega hetke, mil sinu leek mu süütas pölema.Ma olen sinuta kui pime retkel, mu elu sa, mu mure, röömu hetked. Tsuvassia, mu kallis kodumaa.

67

Missi Juhmctale

♦ ♦

T^Jrgiidsest ajast meie höimon kinni pidand mitmest tavast: ei kaevu sülitada vöi tsuvass ja austab tarka vana.

Ei mahu sörmil lugeda me rahva vanu, lihtsaid kombeid, kuid ühes rivis muudega tsuvassidel see tava on veel:

Et randa mööda lahket maad sa, kuni külas âkiliselt (ons metsas küla, külas laas?) sind peatab esimene ime.

Nii poeg sai teadust isa kâest: kui majja inimene sünnib — , siis ehib kevadvihma kâes noor lehtiv puuke maja künnist.

Ja lausub puule nii tsuvass:— Sa kasva, sirgu vihmas, tuules.Koos kasvab sinuga me laps, pâev paistab lapsele ja puule.

TSUVASITAVAD

68

Tsuvassidel on akna ali kask tütre auks veel sagedasti, et tüdruk sirguks siredalt ja röömsalt, seljal pikad patsid.

Toob âsjasündind poja auks ta metsast noore tammevörse. Sust, sangar, saagu teras, raud,sa ara kellegi ees nörke!

Oh, rahvas!Usku imessete hoidke nagu kallist aaret. Las kohab mets, kui ime see maad katab igas ilmakaares.

69

L O O T U S

N âe , kenake sügis nii haledalt ulub, on solvatud teda vist, nâib.Ei soovi ta kellegi edu vöi tulu, köik naevad ta palet nii jâist.

Kuid mina ei nuta. Mul lihtne on loota, kesk sadusid lohutab see.Las raaguda puud, kured lennata sooja, siis kevad on oodata ees.

70

K Ö N E L U S V IH M A PILV EG A

P ilv , miks hâbituna, hambad irvi, oled nüüd sa pettust, valet tâis? Punakeelega mul limpsid silmi, möeldes vist, et kartma sind ma jâin.

Mitu korda juba katsid taeva.Lootust andsid, jâtsid tâitmata. Arutult ja viljatult meid vaevad, keegi sellest kasu küll ei saa.

Jâlle tahad vaikselt lasta jalga!Kas sa ülevalt ei marka, et Maal ju emapöli âsja algas, tahab lastele ta joota vett.

Sosistavad suud, mis kuivast kârbund: “Tule, vihm, ja rutem, ole hââ!” Kuuma kâes on öiekesed nârbunud. Hirmus on, kui lastest ilma jââd.

Nönda palju silmi ootevalmis, ükski leht ei julge hingata.Mida küll on sul neilt vaestelt tarvis, must ja petlik pilv, mis tilgata.

Pilv end solvangutest pââsta ihkas, valas Maale esimese kevadvihma.

71

H Ü V A S T IJÂ T T

Bakuu, jâ â terveks, enam sind ei nâe ma.SergeiJessenin

jA ıeg teele asuda, Bakuu, mu armas linn.Jââ terveks, âra solvu minekust.Tsuvasi kodus meenutan ma sind, su “ tule maad” kesk Volga pimedust.

Aserbaidzaan, sind töesti asjata ei hüüta maaks, kus sünnib tuleleek.Su pojad eal ei vindu, lahvatab neis lööm ja höögub igavesti meel.

Eal pole vaenlane neid alistand,kuid nüüd nâeb nende silmis uudset tuld:Must kuid siin voolab mitme linna alt, töörabamist neil jâtkub löputult.

Koos nendega ma seisin tuule kâes ja polen nüüd — ei tulest vöitu saa!Aserbaidzaan, nüüd hüvasti, kuid jââb su tuli minuga, toob vöidu ta!...

72

A U T O R IST

Raissa Sarbi on sündinud 2. jaanuaril 1951. aastal Tsuvasimaal Nurvas Sigali külas Batöri rajoonis luuletajast koolmeistri ja rahvaloomingu kirgliku austaja Vassili Jakovlevi (Velvokai) peres. Oman- danud keskhariduse kodukülas, jâtkas Raissa Sarbi öpinguid Tsuvasi Riiklikus Ülikoolis, mille löpetas 1973. aastal. Hulk aastaid töötas lastekirjanduse toimetajana, oli Tsuvasi nukuteatri kirjandusala juhataja.Praegu on Raissa Sarbi tsuvasi naisteajakirja “ Ü H K e ” (“Piiga” ) peatoimetaja.

Alustanud luuletuste avaldamist ajakirjanduses, on Raissa Sarbi nüüdseks 20 raamatu ja 6 nuku- nâidendi autor, ülemaailmse Nezip Tazili nimelise türgi rahvaste luulepreemia laureaat. Ta kirjutab niihâsti tsuvasi kui ka vene keeles. Eesti keeles on tema luulet varem avaldatud ajakirjas “Looming” (1996, nr 3).

Tölkijcı

73

SISU K O RD

1

Sina arvasid 5Mul on üks armastaja 6Ma oma silmi 7Kui nâen sind ma 8Mind âratas ülesse Kuu 9Las meie tütar 10Sa aina vaikid 11On need silmad tuletorniks merel 12 Esimene armastus 1 13

2 14Sa ara nönda ömalt vaata mind 15 Ma, muide, sinüsse ei armunud 16 Andesta 17Ma tulen sinutagi toime siin 18 Sinuga ma veini koos küll joon 19 Me ei saanud kokku 20

2

Sellel ööl, kus paistab just see kuu 23 Mis hirmus pâev on küll just see 24 Nagu kaks pilve 25 Oös elutee 26 Mehe ootamine 27...Jah, ma töusin — vaşak jalg just ees 28 Könelus telefonitoruga 29 Ma ütlen: sul on vöistlejad valjud 30 Sellel vâikesel planeedil 31 Mis, inimesed, meiega on lahti? 32

74

Nâe, vargus, vargus ja vargus 33 Vâljapââsutus 34 Ürask 35Miks nutad lohutumalt siin 36 Lahke söna te kinkige julgelt 37

3

Ma kaua kâisin ja ristteele jöudsin 40 Ühtjârge luuletusi sünnitada 41 Saatesoovid laulule 42 Poeedi süda 1 43

2 44Rodin 45On mulle tâhtis 46Oi, kuhu tüdruk sai 47Mu unelmatest palju suri eos 48Olen korraga 49Mul pole öigust 50Elu 1 51

2 523 534 54

4

Kodumaad ei valita 56 Kodumaja 1 57

2 58Ma könnin öhtuvaikuses 59Maalapikese 60Mets, söber hââ 61Mânnilaas 62Parv on Volgal 63Oh, oled minu pââstev saar sa 64

75

Minu isale 65 Rungaa küla 66 Tsuvasimaa 67 Tsuvasimaa tavad 68 Lootus 70 Könelus vihmapilvega Hüvastijâtt 72

Autorist 73

Sisukord 74