EUROOPA PARLAMENDI VAHENDAJA

VANEMA SOORITATUDRAHVUSVAHELISE

LAPSERÖÖVI KORRAL

KÄSIRAAMAT

EUROOPA PARLAMENDI VAHENDAJA

VANEMA SOORITATUDRAHVUSVAHELISE

LAPSERÖÖVI KORRAL

KÄSIRAAMAT

4

EESSõNA

1. Euroopa Liidus perekonnaõiguse valdkonnas kohaldatavate õigusaktide

ja kohtualluvuse ning tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise

valdkonnas toimunud muutused.

2. Vajadus võtta kasutusele ELi meetmed vanema sooritatud rahvusvahelise

lapseröövi korral.

2.1. Määruses (EÜ) nr 2201/2003 sätestatud kohtualluvus vanema

sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral.

3. Tsiviil- ja kaubandusasjades vahendamisest perekonnaasjades

vahendamiseni.

4. Vahendamine kui alternatiivne vaidluste lahendamise vahend vanema

sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral.

5. Vanema sooritatud rahvusvahelise lapserööviga tegeleva Euroopa

Parlamendi vahendaja roll.

6. Kuidas pöörduda vanema sooritatud rahvusvahelise lapserööviga

tegeleva Euroopa Parlamendi vahendaja poole.

7. Kuidas vahendamine toimub ja mida see hõlmab.

8. Vahendajale edastatud juhtumid.

8.1.1. Kaebused Haagi konventsiooni ebaõige kohaldamise kohta.

8.1.2. Kaebused määruse (EÜ) nr 2201/2003 (Brüsseli IIa määrus)

ebaõige kohaldamise kohta.

9. Vanema sooritatud rahvusvahelise lapserööviga tegeleva Euroopa

Parlamendi vahendaja muu tegevus.

Sisukord

… 7

… 8

… 10

… 10

… 12

… 13

… 13

… 15

… 16

… 17

… 20

… 22

… 25

5

ÜLEVAADE

a) Mida mõeldakse rahvusvahelise lapseröövi all?

b) Rahvusvahelist lapseröövi käsitlevad rahvusvahelised ja ELi õigusaktid.

c) Kuidas lapsevanem saab ära hoida oma lapse röövimist?

d) Mida saab lapsevanem pärast röövi teha?

LISAD:

RAHVUSVAHELISE LAPSERÖÖVI KÜSIMUSEGA TEGELEVA EUROOPA

PARLAMENDI VAHENDAJA SUUNISED

Määruse (EÜ) nr 2201/2003 artikkel 10

… 26

… 26

… 26

… 27

… 28

… 30

7

Perekond on Euroopa Liidu liikmesriikide ühiskondade alustala ning institutsioonid peavad seda ad hoc meetmetega kaitsma ka siis, kui perekond on kriisis. Eelkõige peavad institutsioonid esimeseks prioriteediks seadma laste huvide kaitsmise.

Vastavalt Eurostati viimastele andmetele sõlmitakse ELis igal aastal umbes kaks miljonit abielu, millest 300.000 puhul on tegu eri rahvusest inimeste abieluga. Lisaks registreeritakse igal aastal umbes miljon abielulahutust, millest 140.000 puhul on tegu eri rahvusest inimeste abieluga.

Selliste abielude ja lahutuste arv kasvab järjest, mistõttu Euroopa Parlament lõi 1987. aastal vahendaja ametikoha vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi juhtumite jaoks (Euroopa Parlamendi vahendaja vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral). Vahendaja ülesanne on leida üksnes lapse huve teeniv ning mõlemale poolele sobiv lahendus juhul, kui pärast eri rahvusest abielupaari lahkuminekut või kui abikaasad elavad eri riikides, võtab üks vanem lapse teise vanema käest ära.

Esimene Euroopa Parlamendi ametisse nimetatud vahendaja oli Marie-Claude Vayssade (1987–1994), kellele järgnesid Mary Banotti (1995–2004) ja Evelyne Gebhardt (2004–2009). 2009. aasta septembris nimetas parlament minu Euroopa Parlamendi vahendajaks vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral ja see ametikoht on mulle andnud võimaluse kõnealuseid juhtumeid lähemalt tundma õppida ning tuvastada rea kriitilisi õiguslikke ja seadusandlikke probleeme, mida olen käsitlenud käesolevas töödokumendis.

Vahendajal on aastate jooksul olnud oluline roll kõnealuse küsimuse koordineerimisel ja uurimisel ning ta on pakkunud lahendusi paljudel konkreetsetel juhtudel. Hiljuti on perekondliku vahendamise võimalus vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral esitatud Stockholmi Euroopa Ülemkogu järeldustes (2009) ja Euroopa Komisjoni Stockholmi programmi rakendamise tegevuskavas (2010). Euroopa Parlamendil on selles valdkonnas aktiivne roll, mitte ainult seadusandjana, vaid ta tagab ka kodanikele võimaluse kasutada vahendaja kogemusi, teenides alati üksnes lapse huve.

Roberta Angelilli Euroopa Parlamendi asepresident

Euroopa Parlamendi vahendaja vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral

Eessõna

8

Euroopa Liidus perekonnaõiguse valdkonnas kohaldatavate õigusaktide ja kohtualluvuse ning tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise valdkonnas toimunud muutused.

Euroopa ühinemine oli alguses peamiselt majanduslik protsess, seetõttu olid algselt loodud õiguslikud vahendid mõeldud sellist tüüpi protsessi jaoks. Alates 1990. aastatest on olukord aga kardinaalselt muutunud, peamiselt seetõttu, et on suurenenud inimeste liikuvus ELis.

Euroopa kodanike suurenenud liikuvus on suurendanud ka perekondlike sidemete sõlmimist eri rahvusest või eri riikides elavate inimeste vahel.

Need asjaolud tingisid ka Euroopa Liidu reageerimise õiguslikul tasandil, et lahendada õigusvaidlusi ja kohtualluvuse küsimusi perekonnaõiguse valdkonnas (abieluseadus, põlvnemine, abieluvararežiimid, pärimisseadus jne).

Varem reguleerisid liikmesriigid õigusvaidlusi ja kohtualluvuse küsimusi peamiselt rahvusvaheliste konventsioonide alusel, sealhulgas Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikliga 220 (millest sai Amsterdami lepingu artikkel 293, mis on nüüdseks Lissaboni lepinguga kehtetuks tunnistatud), mis oli ainuke ühenduse vahend, mille alusel algatada läbirääkimisi, et tagada oma kodanike huvides kohtu- ja vahekohtu otsuste 1 vastastikust tunnustamist ja täitmist reguleerivate formaalsuste lihtsustamine.

Seda küsimust hakati järk-järgult ELi süsteemi inkorporeerima alles 1992. aastal Maastrichti lepinguga. Alguses kuulus see kolmanda samba alla (st endiselt valitsustevahelisse valdkonda), ent lisati hiljem otse EÜ asutamislepingusse pärast Amsterdami lepinguga (1997) tehtud muudatusi ning toodi ühenduse pädevusse EÜ asutamislepingu artikli 65 alusel 2.

Tampere Euroopa Ülemkogu seadis 1999. aasta oktoobris prioriteediks perekonnaõiguslike õigusnormide vastuvõtmise vastusena kasvavale sotsiaalsele survele luua süsteem õiguskindluse tagamiseks ja kodanike vajaduste täitmiseks. Lähtudes üldpõhimõttest, et kohtuotsuseid ja otsuseid tuleb järgida ja täita kogu Euroopa Liidus, ning asjaolust, et eraisikutele ja ettevõtjatele tuleb samal ajal tagada õiguskindlus, kiitis nõukogu oma järelduste selles osas, mis käsitles õigusel rajaneva Euroopa ala loomist, heaks vastastikuse tunnustamise põhimõtte täieliku rakendamise nii tsiviil- kui ka kriminaalasjades, millest sai ELi õigusalase koostöö tõeline nurgakivi.

Tampere Euroopa Ülemkogu otsuste põhjal võttis EL esimest korda vastu ühenduse õigusakti, milles sätestati ühtsed eeskirjad kohtualluvusega seotud vaidluste lahendamiseks perekonnaõiguse valdkonnas. Nimetatud õigusakt, määrus (EÜ) nr 1347/2000 (nn Brüsseli II määrus) käsitleb abielu kehtetuks tunnistamist

1.

9

või lahutamist ning mõlema abikaasa vanemlikku vastutust käsitlevaid otsuseid. Määruse reguleerimisala piirdus abielupaaridega ning mõlema abikaasa vanemliku vastutusega.

Määruse (EÜ) nr 2201/2003 vastuvõtmisega (nn Brüsseli IIa määrus), millega tunnistati kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, kõrvaldati paljud esialgse määruse piirangud. Uus määrus sisaldab abielu ja vanemlikku vastutust käsitlevaid sätteid, mis hõlmavad meetmeid laste kaitseks sõltumatult nende seostest abieluõigusliku menetlusega (määruse põhjendus 5 3). Järelikult on tegu tekstiga, millel on laiem reguleerimisala ja mis hõlmab suuremat hulka paaride ja laste olukorraga seotud juhtumeid.

1. EMÜ asutamislepingu artikli 220 alusel võeti näiteks 27. septembril 1968. aastal vastu Brüsseli

konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. Ehkki

konventsioon oli esimene oluline meede, oli selle kohaldamisalast välja jäetud hulk teemavaldkondi,

sealhulgas perekonnaõigus.2. Pärast Lissaboni lepinguga EÜ asutamislepingu artikli 65 muutmist on sellest saanud Euroopa Liidu

toimimise lepingu artikli 81 lõige 2, milles on sätestatud, et Euroopa Liidu ülesanne on arendada

õigusalast koostööd piiriülese toimega tsiviilasjades, lähtudes kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste

vastastikuse tunnustamise põhimõttest. Nimetatud sätte alusel võtavad Euroopa Parlament ja

nõukogu, eriti kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks, vastu meetmeid, mille eesmärk

on tagada kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine liikmesriikide

vahel (artikli 81 lõike 2 punkt a) ning vaidluste lahendamise alternatiivsete meetodite väljatöötamine

(artikli 81 lõike 2 punkt g). Konkreetse viitena perekonnaõigusele on Euroopa Liidu toimimise lepingu

artikli 81 lõikes 3 sätestatud, et EL sätestab perekonnaõiguse piiriülest toimet käsitlevad meetmed

seadusandliku erimenetluse kohaselt. Nõukogu teeb ühehäälse otsuse pärast konsulteerimist

Euroopa Parlamendiga. Siinkohal ei näe säte ette seadusandlikku tavamenetlust, mille alusel on

Euroopa Parlament ja nõukogu seadusandjad võrdsel alusel ning õigusaktide vastuvõtmiseks on

vajalik kvalifitseeritud häälteenamus. Kõnealuse sätte leevendamiseks on Lissaboni lepingus ette

nähtud võimalus kehtestada sillaklausel, mille alusel nõukogu võib Euroopa Parlamendi ettepaneku

põhjal võtta vastu otsuse laiendada tavamenetluse kohaldatavust teatavaid perekonnaõiguse

aspekte käsitlevate õigusaktide vastuvõtmisele. Samas on liikmesriikidel on siiski vetoõigus, mille

alusel riigi parlament võib esitada vastuväite (kuue kuu jooksul alates teavitamise hetkest) eespool

mainitud sillaklausli kohaldamisele. Sellised aspektid näivad kinnitavat liikmesriikide tõrksust anda

perekonnaõiguse valdkonnas pädevus üle ELile. Järelikult pannakse Euroopa Liidu toimimise lepingu

artikliga 81 ELi institutsioonidele kohustus – olgugi et kindlates piirides – tagada, et liikmesriikides

ettenähtud vahendamis- ja lepitamismenetluste alusel võetud riiklike ametiasutuste või eraisikute

meetmed on kehtivad piiriüleselt, hoolimata sellest, et Euroopa Liidul on selles valdkonnas ülesanne

täiendada liikmesriikide tegevust.3. Erinevalt eelmisest määrusest (EÜ) nr 1347/2000, täpsustatakse määruse (EÜ) nr 2201/2003

põhjenduses 5, et määrus hõlmab meetmeid lapse kaitseks „sõltumatult nende seostest abieluõigusliku

menetlusega”, järelikult kehtib see ka tsiviilpartnerluste, vabaabielu, abieluväliste laste ja paari ühe

osapoole eelmisest suhtest pärit laste puhul. Vt selles osas samuti 1980. aasta Haagi konventsiooni.

10

Vajadus võtta kasutusele ELi meetmed vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral.

Viimastel aastatel on massiliselt sagenenud juhud, kus lapse hooldusõigust omav vanem sooritab rahvusvahelise lapseröövi, olenemata sellest, et enamik lapseröövi käsitlevale 1980. aasta Haagi konventsioonile allakirjutanud riike on selle ratifitseerinud. Haagi konventsioon, mis on üks olulisemaid laste kaitset käsitlevaid mitmepoolseid kokkuleppeid, põhineb eeldusel, et otsuse lapse tagasipöördumise kohta võib langetada selle riigi kohus, kuhu laps viidi. Juhul kui üks vanem viib lapse ebaseaduslikult teise riiki, kes on Haagi konventsiooni osaline, tuleb laps toimetada võimalikult kiiresti tagasi oma endisse elukohta.

See ei välista siiski asjaolu, et erandjuhtudel ei ole kohtul võimalik nõuda lapse tagasitoimetamist (konventsiooni artikkel 13 4). Euroopa Liidu õigusaktid on seejärel tõhustanud Haagi konventsiooniga pakutavat kaitset.

4. Artikkel 13: „Eelmise artikliga ei ole vastuolus taotluse saanud riigi kohtu või haldusasutuse kohustus

nõuda lapse tagastamist, kui lapse tagastamisele vastu vaidlev füüsiline või muu isik või asutus tõendab,

et a) lapse eest hoolitsenud füüsiline või muu isik või asutus ei ole lapse äraviimise või kinnipidamise

ajal teostanud oma hooldamisõigust või et ta on täielikult või osaliselt nõustunud lapse äraviimisega

või kinnihoidmisega või b) lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi

või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse olukorda. Kohus või haldusasutus võib keelduda lapse

tagastamist nõudmast, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega

arvestada, ning ta ei soovi tagasi tulla. Selle artikli asjaoludest lähtudes peab kohus või haldusorgan

arvestama lapse sotsiaalset tausta käsitlevat infot, mille on andnud lapse hariliku viibimiskoha

keskasutus või muu pädev asutus.”

Määruses (EÜ) nr 2201/2003 sätestatud kohtualluvus vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral.

Määruses (EÜ) nr 2201/2003 sätestatakse ühtsed kriteeriumid, mille alusel tehakse kindlaks kohus, kes on pädev tegema otsuseid abieluasjade ja vanemliku vastutuse valdkonnas, sealhulgas vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral.

Üldjoontes seatakse määruses prioriteediks pigem isiklik alalise elukoha kriteerium kui kodakondsus (nagu on tavaks tsiviilõiguse riikides) või objektiivne kohtu asukohariigi õigus (mida eelistatakse tavaõiguse riikides).

Konkreetselt sätestatakse määruses abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamisega seotud küsimuste osas rida kriteeriume, mis põhinevad ühe abikaasa elukohal või abikaasade ühisel kodakondsusel (artikkel 3).

2.

2.1.

11

Määruses on sätestatud, et vanemliku vastutuse asjus on lapse suhtes pädevus selle riigi kohtutel, kus oli lapse alaline elukoht hagi esitamise ajal (artikkel 8).

Lõpuks sätestatakse määruses konkreetselt lapse äraviimise osas, et lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral on eripädevus selle riigi kohtutel, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist (artikkel 10).

Eelkõige lapse tagasitoomise otsuse osas nähakse artiklis 11 ette, et otsuse võib teha kõnealuse määruse kohaselt pädev kohus (pärast seda, kui otsuse on teinud 1980. aasta Haagi konventsiooni kohaselt pädev kohus), kui esimene kohus on teinud tagasitoomisest keeldumise otsuse (konventsiooni artikli 13 alusel). Järgnev otsus, mille eesmärk on tagada lapse tagasitoomine, pööratakse täitmisele, kui kohtuotsusele on lisatud määruse artiklis 42 osutatud tõend.

Järelikult pakub määrus ulatuslikumat kaitset võrreldes konventsiooni sätetega.

Sellest hoolimata ei pruugi ka selline ulatuslikum tagatis alati olla kooskõlas vajadusega teenida täiel määral lapse huve. Võib juhtuda, et määruse sätete alusel ei ole võimalik esitada vastuväidet määruse artikli 11 alusel tehtud tagasitoomise otsuse täitmise kohta, kui otsust on tõendatud artikli 42 alusel, isegi kui otsuse puhul on tegu põhiõiguste tõsise rikkumisega. Näiteks Euroopa Kohtule esitatud hiljutises kohtuasjas ei kuulatud määruse artikli 11 alusel algatatud teises tagasitoomist käsitlevas menetluses ära lapse seisukohta, nagu Haagi konventsiooni alusel algatatud esimeses menetluses. Esimeses menetluses väljendas laps soovi jääda praegusse elukohariiki. Sellest hoolimata täpsustas Euroopa Kohus, et artikli 42 alusel tõendatud tagasitoomise otsuse täitmisele ei saa mingil juhul vastuväiteid esitada, isegi kui kohtuotsuse puhul on tegu põhiõiguste tõsise rikkumisega.

Sarnaste juhtumitega on pöördutud Euroopa Parlamendi vahendaja poole (Euroopa Parlamendi vahendaja vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral, edaspidi vahendaja).

Euroopa Komisjon viib praegu läbi uurimust, et saada teavet määruse (EÜ) nr 2201/2003 praktilise rakendamise kohta ja koguda statistikat, mis hõlmab muu hulgas vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi juhtumite arvu. Selle uurimuse põhjal avaldab komisjon 2012. aastal aruande kõnealuse määruse rakendamise kohta ja otsustab, kas on vaja esitada muudatusi.

5. 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-491/10 PPU, Aguirre Zarraga.

12

Tsiviil- ja kaubandusasjades vahendamisest perekonnaasjades vahendamiseni.

Rahvusvahelisele perekonnaasjades vahendamisele tuleks pakkuda spetsiaalset raamistikku selliste õigusaktidega, millega võetakse arvesse sellise vahendamise eripära ja vajadusi.

Praegu on ELi tasandil olemas direktiiv 2008/52/EÜ vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades 6. Direktiivi põhjenduses 10 täpsustatakse, et direktiivi ei tuleks kohaldada „õiguste ja kohustuste suhtes, mille puhul pooltel puudub asjakohaste kohaldatavate õigusaktide alusel vabadus enda suhtes ise otsustada. Selliseid õigusi ja kohustusi esineb eriti sagedasti perekonnaõiguses ja tööõiguses.”

Sellega seoses on vahendaja roll eriti oluline ning seepärast on soovitav suurendada tema rolli ja volitusi.

Seda lähenemist järgides rõhutas Euroopa Komisjon 2011. aasta veebruari teatises „Lapse õigusi käsitlev ELi tegevuskava” vajadust teha koostööd liikmesriikidega, et ajakohastada ülalpidamiskohustust ning vanemlikku vastutust käsitlevate otsuste vahendamist, tunnustamist ja täitmist käsitlevaid liikmesriikide õigusakte hõlmavaid teabelehti.

Lapseröövi asjus teatas komisjon, et ta pöörab erilist tähelepanu Euroopa Parlamendi vahendaja esitatud teabele.

Ka Euroopa Parlament on väljendanud sama seisukohta.

Euroopa Parlamendi 2011. aasta septembri resolutsioonis, mis käsitleb vahendusmenetluse direktiivi rakendamist liikmesriikides, selle mõju vahendusmenetlusele ja selle vastuvõtmist kohtute poolt, rõhutatakse, et

„pooled, kes on valmis töötama oma juhtumi lahendamise nimel, töötavad tõenäoliselt rohkem teistega koos kui teiste vastu; usub, et seetõttu on kõnealused pooled sageli avatumad teise poole seisukoha arvestamise ja vaidluse aluseks olevate probleemidega tegelemise suhtes; leiab, et selle lisakasu on sageli poolte suhte säilitamine sellisena, nagu see oli enne vaidlust, mis on eriti tähtis lastega seotud perekondlikes küsimustes”.

2011. aasta oktoobri resolutsioonis alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kohta tsiviil-, kaubandus- ja perekonnaga seotud küsimustes juhiti tähelepanu tööle, mida on teinud Euroopa Parlamendi vahendaja vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral ning rõhutati, et

3.

13

„erinevat tüüpi alternatiivsetel vaidluste lahendamissüsteemidel on perekonnasisestes vaidlustes väga oluline roll, kuna sellega saab vähendada psühholoogilist kahju, aidata osapooltel uuesti üksteisega suhtlema hakata ning aidata seega tagada laste kaitse”.

6. ELT L 136, 24.5.2008, lk 7.

Vahendamine kui alternatiivne vaidluste lahendamise vahend vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral.

Vahendamine on alternatiivne vaidluste lahendamise vahend konfliktide positiivseks ohjamiseks. Vahendamise eesmärk on pakkuda osapooltele kolmanda poole ehk vahendaja kaudu tuge mõlema osapoole jaoks sobiva ja rahuldava lahenduse leidmiseks.

Vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral on vahendamise eesmärk saavutada läbirääkimistega vanematevaheline kokkulepe, mis teenib üksnes lapse huve. Sellistel juhtudel on vahendaja peamine ülesanne tagada kohtuvälise menetlusega lapse huvide kaitse ning säästa lapsi ja vanemaid sageli pikaajalise ja kuluka kohtuprotsessiga kaasnevast emotsionaalsest ja psühholoogilisest pingest.

Vanema sooritatud rahvusvahelise lapserööviga tegeleva Euroopa Parlamendi vahendaja roll.

Kui lõpeb kahe eri rahvusest inimese abielu või kooselu, otsustab üks osapool sageli naasta oma päritoluriiki või asuda alaliselt elama abikaasa või partneri elukohariigist erinevasse liikmesriiki või kolmandasse riiki. Juhul kui paaril on lapsed, on pädeva kohtu ülesanne teha otsus hooldus- ja külastamisõiguse küsimuses.

Sellegipoolest võib juhtuda, et üks vanematest, kellel ei ole lapse hooldusõigust, röövib lapse või keeldub tema tagasitoomisest pärast korrapärast külastust, või vanem, kellel on lapse hooldusõigus, kolib lapsega mujale, mistõttu teisel vanemal puudub tegelik võimalus lapsega kohtuda.

Sellistel juhtudel ei ole tegu mitte ainult vanemliku vastutuse põhimõtte rikkumisega, vaid sellega rikutakse eelkõige lapse põhiõigust omada korrapärast läbikäimist mõlema vanemaga.

4.

5.

14

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 24

Lapse õigused

Lastel on õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele. Lapsed võivad vabalt väljendada oma seisukohti. Neid seisukohti võetakse arvesse lapsega seotud küsimustes vastavalt tema vanusele ja küpsusele.

Kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb seada esikohale lapse huvid.

Igal lapsel on õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus.

Selliste konfliktide lahendamiseks võib pöörduda kohtuasutuste poole või algatada vahendamisprotsess Euroopa Parlamendi vahendaja abil, kelle ülesanne on anda abi vanematele, et leida parim laste huve teeniv lahendus.

Vahendamise eesmärk on anda teavet kohaldatavate õigusaktide kohta ning pakkuda nõu ja ettepanekuid vaidluse lahendamiseks ja kokkuleppe saavutamiseks.

Vahendamismenetluse suur eelis on see, et vanemad, kes on valmis vahendamist kasutama, peavad üldjuhul täpsemalt kinni kokkuleppest, milleni nad jõudsid ühiselt enda soovil, mitte kohtuorgani sätestatud otsuse tõttu.

15

Kuidas pöörduda vanema sooritatud rahvusvahelise lapserööviga tegeleva Euroopa Parlamendi vahendaja poole.

Kodanikud võivad vahendaja poole pöörduda faksi, posti, elektronposti või telefoni teel.

Kontaktandmed on toodud Euroopa Parlamendi veebilehe konkreetselt vahendajale pühendatud rubriigis, milles kirjeldatakse vahendaja büroo teenuseid.

Internetiaadress:www.europarl.europa.eu/parliament/public/staticDisplay.do?language=ET&id=154

Roberta ANGELILLIBât. Altiero Spinelli09E130

Kontaktisik: Simona MangianteASP5G30260, rue Wiertz / Wiertzstraat 60B-1047 Bruxelles / Brussels

Elektronposti aadress:MediationChildAbduct@europarl.europa.eu

Tel : +32 (0)2 28 43 613Fax : +32 (0)2 28 46 952

6.

Euroopa Parlamendi vahendajavanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral

16

Kuidas vahendamine toimub ja mida see hõlmab.

a/ kohe pärast kodanikult taotluse saamist hakkab vahendaja büroo seda hindama;

b/ kui ei ole vahendusmenetluses osalemist välistavaid põhjuseid (nt kuriteo toimepanemine), avatakse ametlikult menetlusprotsess ning osapooled peavad allkirjastama avalduse vahendusmenetlusega nõustumise kohta;

c/ alustatakse dialoogi osapooltega telefonikonverentsi vahendusel ning kirjavahetuse ja e-kirjade vahetamisega, et teha kindlaks läbirääkimise põhipunktid;

d/ kui on tehtud kindlaks ühised kokkuleppe põhipunktid, koostatakse kokkuleppe projekt, mida arutatakse vahendamisprotsessi käigus, et jõuda kokkuleppele lõpliku versiooni osas;

e/ vahendamine toimub Euroopa Parlamendi ruumides ning kohtumistest võtavad osa osapooled (mõnikord video- või telefonikonverentsi vahendusel), vahendaja büroo töötajad ja vajaduse korral osapoolte seaduslikud esindajad;

f/ video- või telefonikonverentsi puhul peavad pooled läbirääkimisi mõne institutsiooni ruumidest, nagu saatkond, konsulaat või Euroopa Liidu delegatsiooni büroo;

g/ kui vahendamiskokkulepe on saavutatud, kirjutavad osapooled ja vahendaja sellele alla, misläbi kokkulepe muutub ametlikuks.

Vahendamiskokkuleppel on samasugune toime nagu osapoolte vahelisel eraõiguslikul lepingul.

Lepingu õigusjõud tuleneb asjaolust, et osapooled on jõudnud ühisele kokkuleppele vahendamisprotsessi käigus arutatud küsimustes.

Vahendaja aitab osapooli kokkuleppele jõudmisel ning tagab seeläbi leppe õiguskindluse ja kindlustab, et kokkulepitud punktid on õiglased ja seadusega kooskõlas.

Niiviisi sõlmitud vahendamiskokkuleppe võib osapoolte taotlusel esitada kinnitamiseks osapoolte päritolu- või elukohariigi pädevatele kohtutele ning seda võib vajaduse korral käsitleda vastastikusel nõusolekul toimuva abielulahutuse või lahuselu alusena.

7.

17

Vahendamine on kodanikele tasuta. Euroopa Parlamendil on asjaomases büroos õiguseksperdid, kes suudavad osapooltele pakkuda abi, mida on vaja selleks, et sõlmida nõuetekohaselt ja õiguspäraselt koostatud kokkulepe, millel on vahendaja institutsiooni tagatis.

Vahendajale edastatud juhtumid.

2009. aasta septembrist kuni 2011. aasta detsembrini esitati vahendajale kokku 98 taotlust.

• 10 vahendamisjuhtumit, nendest kaks lahendati Euroopa Parlamendi Strasbourgi ruumides läbirääkimiste vormis toimunud menetlusega 2010. aasta juunis ja 2011. aasta septembris. Kahel juhul taastati suhe vanemate, kellel oli keelatud lastega kohtuda, ja nende laste vahel. Ülejäänud kuus juhtu on praegu läbirääkimiste etapis;

• 42 juhtumi puhul oli tegu kaebustega seoses rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva Haagi konventsiooni rakendamise eiramise või puuduliku rakendamisega konventsioonile allakirjutanud riigi poolt;

• 45 juhtumi puhul oli tegu kaebustega seoses määruse nr 2201/2003 (Brüsseli IIa määrus) rakendamata jätmisega või puuduliku rakendamisega liikmesriigi poolt või asjaoluga, et ei tunnustata liikmesriigi pädeva kohtu otsust lapse hooldusõiguse või külastusõiguse küsimuses;

• ühel juhul oli tegu rahvusvahelise lapsendamismenetlusega. Sellel juhul aitas vahendaja diplomaatiline tegevus lõpetada menetluse mõistliku ajavahemiku jooksul.

8.

18

Vahendamine Itaaliast ja Slovakkiast pärit vanemate vahel

Vaidlus itaallasest isa ja slovakist ema vahel nende 5- ja 7-aastase lapse hooldus- ja külastusõiguse pärast. Lapsed sündisid Itaalias ja ema viis nad Slovakkiasse.

Taust

Abikaasad elasid Itaalias kuni päevani, kui ema läks koos lastega Slovakkiasse oma haiget isa vaatama. Nad jäid Slovakkiasse oodatust pikemaks ning Itaaliasse jäänud isal oli võimatu mis tahes viisil lastega ühendust võtta.

Seejärel teatas ema selgelt oma kavatsusest Itaaliasse mitte tagasi pöörduda ja jätta lapsed enda juurde Slovakkiasse, kus ta oli alustanud kooselu uue partneriga.

Isa algatas Itaalias lahutusmenetluse ja kriminaalmenetluse ema vastu seoses lapserööviga. Ema algatas vahepeal lahutusmenetluse ka Slovakkias. Sellega seoses tekkis kohtualluvuskonflikt, mis sundis isa advokaati võtma ühendust vahendajaga, et leida teise lapsevanemaga läbirääkimiste teel lahendus eelkõige nende kahe lapse huvidest lähtuvalt.

Menetlus

Pärast mõlema osapoole kaebuse ja juhtumi õigusliku tausta analüüsimist algatas vahendaja läbirääkimised kahe lapsevanema vahel, mis viisid Euroopa Parlamendi töökohas Strasbourgis ametliku vahendamismenetluseni 2010. aasta juunis. Menetlusel oli mitu etappi:

• telefonikonverents, milles osalesid isa koos oma advokaadiga Strasbourgis ning ema koos advokaadi, tõlgi ja konsuliga Itaalia saatkonnas Slovakkias;

• osapoolte tuvastamine ja ametlik menetluse alustamine;

Vahendamise näited

19

• arutelu eelnevatel kuudel koostatud vahendamiskokkuleppe projekti üle ja läbirääkimised vahendamiskokkuleppe mõne kriitilisema punkti üle;

• vahendamiskokkuleppe saavutamine (pärast kaheksa tundi kestnud arutelusid);

• vahendamiskokkuleppe allkirjastamine, millega menetlus ametlikult lõppes;• vahendamiskokkuleppe peamised punktid: hooldusõigus, külastusõigus ja

alimendid.

Vahendamine Iisraelist pärit ning Prantsuse-Saksa kodakondsusega vanema vahel

Vaidlus juudi juurtega Prantsuse-Saksa kodakondsusega naise ja Tel Avivis elava iisraellasest mehe vahel.

Taust

Naine, kes elas alaliselt Prantsusmaal, rasestus lühikese Tel Avivis viibimise ajal iisraellasest mehest.

Paar ei ole kunagi koos elanud ja laps elas oma esimesed eluaastad ema juures, kõigepealt Prantsusmaal ja seejärel Kanadas. Isa lõpetas lapse emaga suhte juba pärast kaht esimest rasedusnädalat, teatades, et ei soovi last ning mainides esmakordselt, et ta on juba abielus teise naisega.

Kaks aastat hiljem, kui naine elas ja töötas Kanadas, algatas lapse isa tema vastu Iisraeli rabikohtus hooldusõigusmenetlusse, et talle määrataks lapse hooldusõigus ja laps kasvatataks üles judaismi põhimõtete kohaselt. Naine nõustus esialgu koos lapsega Iisraeli kolima, et isa saaks osaleda poja elus ja laps saaks religioosse hariduse.

Mõned kuud pärast Tel Avivi kolimist otsustas naine oma Pariisis elava ema tervise halvenemise tõttu sõita teda koos pojaga vaatama ning jääda seejärel Prantsusmaale teda abistama.

Isa algatas naise vastu viivitamatult rahvusvahelise lapseröövi menetluse, mispeale naine pöördus advokaadi vahendusel vahendaja poole.

Menetlus

Pärast mõlema osapoole kaebuse ja juhtumi õigusliku tausta analüüsimist algatas vahendaja läbirääkimised kahe lapsevanema vahel, mis viisid Euroopa Parlamendi töökohas Strasbourgis ametliku vahendamismenetluseni 2010. aasta septembris. Menetlusel oli mitu etappi:

Vahendamise näited

20

• videokonverents Strasbourgis asuva Euroopa Parlamendi töökoha ja Iisraelis asuva Euroopa Liidu delegatsiooni vahel, kus viibisid kohal mõlemad osapooled ja neist ühe seaduslik esindaja;

• osapoolte tuvastamine ja ametlik menetluse alustamine;

• arutelu eelnevatel kuudel koostatud vahendamiskokkuleppe projekti üle ja läbirääkimised vahendamiskokkuleppe mõne kriitilisema punkti üle.Vahendamiskokkuleppe mitut olulist punkti muudeti otsese arutelu käigus;

• vahendamiskokkuleppe saavutamine (pärast üheksa tundi kestnud arutelusid);

• vahendamiskokkuleppe allkirjastamine, millega menetlus ametlikult lõppes;

• vahendamiskokkuleppe peamised punktid (43 artiklit), milles lepiti kokku muu hulgas järgmises:

1. lapse elukohaks määrati Iisrael;2. ühine hooldusõigus ja vanemlik vastutus;3. lapse kasvatamine judaismi põhimõtete ja reeglite kohaselt;4. alimendid;5. külastusõigus;6. vahendamiskokkuleppe kohaldamist käsitlevate vaidluste puhul

pöördutakse vahemehe poole, kes on nimetatud vahendaja järelevalve all mõlema osapoole nõusolekul.

Kaebused Haagi konventsiooni ebaõige kohaldamise kohta.

Enamik vahendajale esitatud kaebusi käsitleb Haagi konventsiooni ebaõiget kohaldamist või rakendamist. Konventsiooni eesmärk on kindlustada oma alalisest elukohast ebaseaduslikult ära viidud lapse kiire tagasitoomine koostöös konventsiooni allkirjastanud riikide keskasutustega.

8.1.1.

21

Vahendaja büroo poole pöörduvad lapsevanemad kaebavad sageli koostöö puudumise üle eri riikide keskasutuste vahel ja iga ametiasutuse kalduvuse üle kaitsta oma riigi kodanikku lapseröövi korral.

Vahel juhtub ka, et laps saadetakse tagasi oma alalisse elukohariiki, kuigi see võib ohustada tema füüsilist või vaimset tervist (vt Haagi konventsiooni artiklis 13 ette nähtud erand).

Sellisel juhul vahendaja:

• saadab asjaomastele konventsiooniga liitunud riikide keskasutustele kirja, et juhtida tähelepanu puudustele konventsiooni sätete kohaldamisel ja nõuda, et puudused kõrvaldatakse viivitamatult;

• esitab parlamendi poolt küsimusi nõukogule ja komisjonile, et teavitada teisi institutsioone tuvastatud vigadest ja tutvustada neile võimalikku sekkumisstrateegiat;

• ulatusliku vahendustegevuse korraldamine koos kõigi asjaomaste ametiasutuste, osapoolte ja advokaatidega, et hõlbustada pooleli olevate rahvusvaheliste menetluste nõuetekohast ja kiiret teostamist.

22

8.1.2. Kaebused määruse (EÜ) nr 2201/2003 (Brüsseli IIa määrus) ebaõige kohaldamise kohta.

Brüsseli IIa määrusega reguleeritakse kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega.

Määrus sisaldab uusi sätteid lapseröövi kohta, mis täiendavad 1980. aasta Haagi konventsiooni sätteid konventsiooniosalistega seotud juhtumite korral.

Enamik vahendajale esitatud kaebusi käsitleb tõsiseid probleeme liikmesriikidevahelises õiguskoostöös. Taotlustes kaevatakse enamasti selle üle, et üks liikmesriik on keeldunud tunnustamast ja täitmast teise liikmesriigi lõplikku kohtuotsust, ehkki määruse põhjal pole selleks õiguslikku alust. Sellised rikkumised loovad tõsise õigusliku ebakindluse kõigi kõnealuste juhtumite puhul ja neil on kahjulikud tagajärjed asjaomastele lastele.

Sellisel juhul vahendaja:

• esitab parlamendi poolt küsimusi komisjonile, et juhtida tähelepanu tuvastatud Brüsseli IIa määruse rikkumistele ja paluda alustada rikkumismenetlust oma kohustusi mitte täitva liikmesriigi suhtes;

• annab osapooltele õigusabi seoses ELi pakutavate vahenditega laste kaitsmise valdkonnas ja toimib vahendajana asjaomaste asutuste, osapoolte ja nende advokaatide vahel.

Vahendaja büroosse on pöördunud 98 paari ehk 196 kodanikku:

23

• 40 ELi mitte kuuluvatest riikidest (ELi kodaniku partner, kellega tal on üks või mitu last);

• ja 156 ELi kodanikku, kellel on järgmine kodakondsus:

24

Juhtumid käsitlesid 123 lapse rahvusvahelist röövi, lastest olid

• 76 tüdrukud• 47 poisid• nende keskmine vanus oli 3–11 aastat

25

Vanema sooritatud rahvusvahelise lapserööviga tegeleva Euroopa Parlamendi vahendaja muu tegevus.

Euroopa Parlamendi vahendaja büroo töötab kooskõlas kõigi institutsioonidega, eelkõige Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Kohtuga, ning teeb nendega koostööd.

Teine põhiline tegevus on koostöö riiklike keskasutustega, mis on loodud rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva Haagi konventsiooni alusel.

Lisaks on väga oluline pidev teabevahetus ja koostöö selles valdkonnas tegutsevate vabaühendustega ja vahendamismenetluse ekspertide, psühholoogide, lapsepsühholoogide, kasvatusteaduste asjatundjate, sotsiaaltöötajate, juristide ja kohtunikega ning Interpoli ja riikliku politseiga.

9.

26

a. Mida mõeldakse rahvusvahelise lapseröövi all?

Rahvusvahelise lapserööviga on tegu, kui:

• lapsevanem, kellel ei ole ainuõigust lapsehooldusele, on lapse viinud ebaseaduslikult alalisest elukohariigist välja;

• lapsevanem, kellel ei ole ainuõigust lapsehooldusele, ei vii last tagasi tema alalisse elukohariiki, rikkudes sellega hooldus- või külastusõigust.

b. Rahvusvahelist lapseröövi käsitlevad rahvusvahelised ja ELi õigusaktid

Järjest sagenevate rahvusvahelise lapseröövi juhtumitega tegelemiseks on vastu võetud järgmised rahvusvahelised konventsioonid:

• Rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitlev konventsioon (Haag, 25. oktoober 1980): konventsiooniga nähakse ette, et lapsevanem, kellelt on laps ära võetud, võib taotleda lapse tagasitoomist (näiteks kui üks kahest lapsevanemast on lapse ebaseaduslikult viinud teise riiki või hoiab teda seal) või külastusõiguse taastamist. Eesmärk on kaitsta last tema alalisest elukohariigist väljajuurimise eest, mis on tingitud tema äraviimisest või kinnipidamisest.

• Brüsseli IIa määrus (27. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2201/2003), mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega: lapseröövi osas sätestatakse määrusega, et tuleb täide viia lapse alalise elukohariigi kohtuotsus. Määruses ei sätestata nende otsuste täitmisele pööratavuse tunnistamist, mille ühe liikmesriigi ametiasutus on teinud lapse külastamise õiguse kohta.

• ÜRO lapse õiguste konventsioon, mis võeti vastu 20. novembril 1989. aastal New Yorgis: kõige täielikum lapse õiguste kaitsmise ja edendamise vahend.

c. Kuidas lapsevanem saab ära hoida oma lapse röövimist?

• Ta peaks tutvuma kehtivate hooldus- ja külastusõigust käsitlevate sätetega;• kui laps peab mingil põhjusel välismaale minema, laskma teisel lapsevanemal

allkirjastada dokumendi, mille alusel ta kohustub lapse teatavaks kuupäevaks alalisse elukohariiki tagasi tooma;

ÜLEVAADE

27

• paluma pädeval kohtul väljastada eraldi määruse, mis keelab last riigist välja viia;

• kontrollima, et riigist väljaviimise keeld on registreeritud piirivalve nimekirjades;• tühistama nõusoleku lapse riigist väljaviimise kohta, et lapselt võetaks ära

talle väljastatud pass;• kontrollima, et hooldusõiguseta lapsevanem, kes kasutab talle antud

külastusõigust, ei jätaks last enda juurde kindlaksmääratud ajast kauemaks.

d. Mida saab lapsevanem pärast röövi teha?

• Teavitada pädevaid riiklikke ametiasutusi, et nad saaksid teavitada sellest omakorda diplomaatilisi esindusi või konsulaate riikides, kuhu laps tõenäoliselt viidi;

• pöörduda selle riigi keskasutuse poole, kus on lapse alaline elukoht vastavalt rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitlevale Haagi konventsioonile ja/või määrusele (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega;

• esitada viivitamatult avaldus lapse alalise elukohariigi kohtule või politseile;• pöörduda lapse alalise elukoha järgsesse pädevasse kohtusse, et saada

kiirmenetluse teel lapse ainuhooldusõigus;• paluda pädeval kohtul peatada vanemliku vastutuse õigus vanemal, kes on

lapse röövinud;• pöörduda rahvusvahelise lapseröövi juhtumitega tegeleva Euroopa

Parlamendi vahendaja poole, et algatada perekonnaküsimuste alane vahendusmenetlus.

28

RAHVUSVAHELISE LAPSERÖÖVI KÜSIMUSEGA TEGELEVA EUROOPA PARLAMENDI VAHENDAJA SUUNISED

1. MõISTED

1.1 Rahvusvahelise lapseröövi küsimusega tegeleva Euroopa Parlamendi vahendaja menetlustes kasutatakse järgmisi mõisteid:

a/ vahendaja – Euroopa Parlamendi vahendaja vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral, kellelt osapooled on taotlenud vahendamist;

b/ vahendamine – kohtuväline menetlus, mille eesmärk on jõuda vahendaja abil kokkuleppele, milles arvestatakse ennekõike röövitud lapse/laste huve.

2. VAHENDAJA PÄDEVUS

Vahendaja on pädev pakkuma järgmisi teenuseid:

• aitama osapooltel saavutada vahendamiskokkulepe;• andma teavet kohaldatava õiguse kohta;• teavitama pädevaid asutusi tuvastatud puudustest rahvusvaheliste ja ELi

õigusaktide kohaldamisel rahvusvahelise lapseröövi valdkonnas.

3. SõLTUMATUS JA ERAPOOLETUS

Vahendaja peab tegutsema täiesti sõltumatult ja erapooletult ning osapoolte selgesõnalisel nõusolekul.

Vahendaja peab alati tegutsema mõlema osapoole suhtes erapooletult ja seda ka väljendama ning võtma endale kohustuseks aidata võrdselt kõiki vahendusmenetluse osalisi.

4. KOKKULEPE, MENETLUS JA VAIDLUSE LAHENDAMINE

4.1. Menetlus

Vahendaja peab kindlustama, et vahendusmenetluse osapooled mõistavad menetluse olemust ning vahendaja ja osapoolte rolli.

Vahendaja peab eelkõige enne vahendusmenetlust kindlustama, et osapooled

29

on aru saanud vahendamiskokkuleppe tingimustest ja nendega selgesõnaliselt nõustunud, sealhulgas konfidentsiaalsuse sätetega, mis kehtivad nii vahendaja kui ka osapoolte suhtes.

Vahendaja peab teostama menetlust asjakohasel viisil, võttes arvesse juhtumi asjaolusid, sealhulgas võimalikke ebavõrdseid võimusuhteid, võimalikke osapoolte esitatud sooviavaldusi ja õigusaktide erisätteid ning nõuet lahendada vaidlus kiiresti.

4.2. Menetluse asjakohane kulg

Vahendamine peab toimuma eelkõige asjaomaste laste huve arvesse võttes. Vahendaja peab kindlustama, et kõik osalised saavad asjakohasel viisil menetluses osaleda.

Ilma et see piiraks osapoolte vastutust viia täide kohustused, mis nad on vahendamise käigus endale võtnud, ja eelkõige need, mis nad on võtnud kokkuleppe raames, mis lahendab vaidluse, võib vahendaja lõpetada vahendamismenetluse juhul, kui:

• on põhjendatud alus arvata, et menetluse jätkudes ei jõuta tõenäoliselt vaidluse lahendamiseni;

• osapooled teevad ettepaneku lisada kokkuleppesse sätteid, mis on seadusega vastuolus.

4.3. Menetluse lõpp

Vahendaja peab võtma kõik vajalikud meetmed selleks, et osapoolte vahel sõlmitud võimalik kokkulepe põhineks kõigi osaliste teadlikul nõusolekul ja kõik osalised saavad aru kokkuleppe tingimustest. Osapooled võivad vahendamise katkestada igal ajal ilma põhjendusi esitamata.

5. KONFIDENTSIAALSUS

Vahendaja peab säilitama konfidentsiaalsuse kogu teabe osas, mis ta vahendamise käigus saab või mis on vahendamisega seotud, sealhulgas asjaolu, kas vahendamine on pooleli või lõpetatud, välja arvatud juhul, kui seadusest või avalikust korrast lähtuvalt on kohustus toimida teisiti.

Mis tahes konfidentsiaalset teavet, mille üks osapool on vahendajale esitanud, ei tohi avaldada teisele osapoolele ilma esimese nõusolekuta.

30

Kohtualluvus lapseröövi korral

Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral säilitavad selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist, oma pädevuse, kuni laps on saanud alalise elukoha teises liikmesriigis ja

a. iga isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, on nõustunud äraviimise või kinnipidamisega;

või

b. laps on elanud kõnealuses teises liikmesriigis vähemalt ühe aasta pärast seda, kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha ning laps on oma uues keskkonnas kohanenud ja vähemalt üks järgmistest tingimustest on täidetud:

i/ ühe aasta jooksul pärast seda, kui eestkosteõiguse kasutaja on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha, ei ole esitatud tagasitoomise taotlust pädevatele asutustele liikmesriigis, kuhu laps on ära viidud või kus teda kinni peetakse;

ii/ eestkosteõiguse kasutaja esitatud tagasitoomistaotlus on tühistatud ja alapunktis i sätestatud ajavahemiku jooksul ei ole esitatud uut taotlust;

iii/ läbivaatamisel olev kohtuasi liikmesriigis, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist elas, on lõpetatud vastavalt artikli 11 lõikele 7;

iv/ selle liikmesriigi kohtutes, kus laps alaliselt elas vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist, on tehtud eestkostet käsitlev kohtuotsus, mis ei hõlma lapse tagasitoomist.

Määruse (EÜ) nr 2201/2003 artikkel 10

©Foto: Parlamento Europeo