EUROOPA PARLAMENT. INIMOIGUSTE EEST.

SAHHAROVI AUHIND MÕTTEVABADUSE EEST 2012

Martin SchulzEuroopa Parlamendi president

3

Martin SchulzEuroopa Parlamendi president

Juba üle kahekümne aasta on Euroopa Liit tunnustanud ja auhinnanud nende inimeste ja organisatsioonide pingutusi, kes on oma tegevusega aidanud edendada vabaduseideed. Sahharovi auhind on kujunenud sümboliks, mis seob kõiki rõhumise, autoritaarsuse ja inimõiguste rikkumise vastu võitlejaid. Sahharovi auhind tõendab, et Euroopa Parlament toetab püsivalt ja vankumatult neid inimesi, kes on ilmutanud erakordset jõudu ja julgust võitluses rõhumise ja omavoli vastu. 2012. aasta Sahharovi auhinna kuuest lõplikust kandidaadist kannab neli vanglakaristust. Neid inimesi hoiti kinni, nende üle mõisteti kohut ja nad pandi vangi tegevuse eest, mida Euroopa Parlament aktiivselt toetab. Andrei Sahharov on öelnud, et “vaimne vabadus –vabadus saada ja jagada teavet, vabadus avameelselt ja kartmatult mõtteid vahetada, vabadus bürokraatiast ja eelarvamustest – on inimühiskonna jaoks eluliselt vajalik”.2012. aasta Sahharovi auhinna määramine Sotoudehile ja Panahile on solidaarsus- ja imetlusavaldus ühele naisele ja ühele mehele, keda hirmutamine ja ähvardamine ei ole murdnud ning kes on otsustanud, et kodumaa saatus on neile tähtsam kui nende endi käekäik.Nasrin Sotoudehi hoitakse praegu kurikuulsas Evini vanglas. Pärast mitmeid näljastreike on ta tervis nõrk ja ebakindel, vangistuses on tal tulnud taluda viletsaid ja rõhuvaid tingimusi. Teda on jõhkralt karistatud ta õilsa ja omakasupüüdmatu tegevuse eest inimõiguste kaitsjana. Jafar Panahi on tunnustust pälvinud filmirežissöör, kellele määrati kuueaastane vanglakaristus ning kellel keelati filmitegemine järgmiseks kahekümneks aastaks. Humoorikalt ja täpselt oma kaasmaalasi kujutades on Panahi näidanud, kuivõrd rikas, loov ja mitmepalgeline on Iraani ühiskond. Ta arreteeriti 2009. aastal, kui ta oli avaldanud toetust protestijatele, kes tapeti presidendivalimiste vastasel meeleavaldusel. Sahharovi auhinna andmine Sotoudehile ja Panahile on ühtlasi tunnustus kõikidele nendele iraanlastele, kes võitlevad uue, parema Iraani eest, sellise Iraani eest, kus hirmu asemel valitseks loovuse õhkkond, jõuvõtete asemel õigusriigi põhimõtted, suletuse asemel dialoog ning autokraatia asemel demokraatia.Euroopa Parlament jätkab Sahharovi auhinna laureaatide võrgustiku kujundamist, et laureaadid saaksid demokraatlike vabaduste eest peetavas võitluses ja inimõiguste kaitsel üksteisele toeks olla. Selle võrgustikuga loodame pakkuda kindlat tuge kõigile, kes väärtustavad mõttevabadust, ning tahame tugevamini kõlada lasta rahu, sallivuse ja vabaduse sõnumil, mida peavad kalliks kõik Euroopa kodanikud.

EEssõna

4

Euroopa Liit rajaneb sellistel põhimõtetel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine. Need Euroopa Liidu lepingus sätestatud väärtused on ühised kõikidele liikmesriikidele ning on õiguslikult siduvad. Liikmesriigid, kes leitakse olevat nende vastu tõsiselt eksinud, võidakse Euroopa Parlamendi nõusolekul ilma jätta Euroopa Liidu aluslepingutest tulenevatest õigustest. Suhetes välismaailmaga on Euroopa Liit kohustatud järgima ja edendama oma väärtusi ja huve ning tegutsema oma kodanike kaitseks, rahu, julgeoleku, Maa säästva arengu, inimestevahelise solidaarsuse ja vastastikuse lugupidamise, vaba ja õiglase kaubanduse, vaesuse kaotamise, inimõiguste ja eriti laste õiguste kaitse huvides, Euroopa Liit on kohustatud rangelt kinni pidama rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtetest, ja on kohustatud rahvusvahelist õigust edasi arendama. Suhete arendamiseks kolmandate riikidega nimetatakse aluslepingus ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning arengukoostööpoliitika olulisemate eesmärkidena demokraatia ja õigusriikluse arendamist ja tugevdamist ning inimõiguste ja põhivabaduste järgimist. Need eesmärgid on seatud suures osas tänu Euroopa Parlamendile, kes on olnud Euroopa Liidu inimõigustealase tegevuse eesliinil, seda ka Euroopa Liidust ja väljastpoolt kodanikelt tulnud pöördumiste ning valitsusväliste organisatsioonide mitmekülgse tegevuse toel.Lissaboni lepinguga, millega muudeti Euroopa Liidu lepingut, hõlmati ja jõustati 2009. aastal Euroopa Liidu põhiõiguste harta . Lissaboni leping andis ka õigusliku aluse Euroopa Liidu kui terviku osaluseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, mis 1950. aastal avati allkirjastamiseks Euroopa Nõukogu liikmesriikidele. Selle konventsiooni on ratifitseerinud kõik 27 Euroopa Liidu liikmesriiki ja Horvaatia, kes peaks liidu liikmeks saama 2013. aastal. Sealjuures on muudetud konventsiooni artiklit 59, et võimaldada Euroopa Liidul sellega ühineda. Vastav menetlus praegu käib. 2011. aastal saavutatud esialgse kokkuleppe kohaselt on Euroopa Liidule ette nähtud üks kohtunikukoht Euroopa Inimõiguste Kohtus, mis on inimõiguste kaitse konventsiooni kohtuorgan, ning 18 Euroopa Parlamendi liiget hakkavad osalema kohtunike valimise protsessis, mille üle teostab järelevalvet Euroopa Nõukogu. Põhiõiguste harta, inimõiguste konventsioon ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon ja sellel põhinevad lepped on Euroopa Liidu, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks inimõiguste valdkonnas rahvusvahelise õiguse tähtsaimad alusdokumendid.Vahetult pärast seda, kui Euroopa Liidu Nõukogu on avaldanud liidu inimõiguste aastaaruande, koostab Euroopa Parlament aastaaruande inimõiguste olukorra kohta maailmas ja Euroopa Liidu inimõigustepoliitika kohta. Euroopa Parlamendi väliskomisjoni inimõiguste allkomisjon on organ, kelle pädevusse kuuluvad inimõigustega

Euroopa Liidu ja Euroopa parLamEndi osa inimõigustE tagamisEL

5

seonduvad parlamentaarsed algatused, ja ühtlasi alaline foorum, kus inimõiguste kaitsjatega arutatakse inimõiguste ja demokraatia olukorda kolmandates riikides.Ka parlamendi arengukomisjon korraldab korrapäraselt kohtumisi inimõiguste teemal ja sellistel konkreetsetel teemadel nagu lapssõdurid või lapsorjad; kohtumistest võtavad osa nii inimõigustega tegelevad valitsusvälised organisatsioonid kui ka asjassepuutuvate valitsuste esindajad. Arengukomisjon, väliskomisjon ja inimõiguste allkomisjon osalevad iga-aastase Sahharovi mõttevabaduse auhinna kandidaatide nimetamisel ja valimisel. Auhinna saaja valib Euroopa Parlamendi fraktsioonide esimeeste konverents. Inimõiguste rikkumisi kolmandates riikides ja esmajoones üksikjuhtumeid käsitletakse iga kuu parlamendi kiireloomuliste küsimuste aruteludel ning asjaomaste riikide valitsustelt nõutakse meetmete rakendamist. Valitsuste reageeringud lubavad järeldada, et nad ei ole Euroopa Parlamendi kriitika suhtes ükskõiksed. Euroopa Parlamendi resolutsioonidel on mõnikord otsene mõju ja sageli on need aluseks liidu ministrite nõukogu, Euroopa Komisjoni ja Euroopa välisteenistuse poolsetele meetmetele. Parlamendil on oma seadusandlikust pädevusest tulenevalt õigus blokeerida lepingute sõlmimine kolmandate riikidega, kui nendes riikides esineb raskeid inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete rikkumisi. Sellele vastavalt nõuab parlament, et rangelt järgitaks inimõiguste klausleid, mis järjekindlalt lisatakse niisugustesse lepingutesse. 2011. septembris peatati Süürias toimuva inimõiguste rikkumise tõttu Euroopa Liidu assotsieerimis- ja koostööleping Süüriaga.Euroopa Parlament on tõhustanud oma tegevust, võttes vastu poliitilisi resolutsioone, korraldades kuulamisi kolmandate riikide kodanikuühiskonna esindajate osavõtul, saates ad hoc delegatsioone eri riikidesse kohapeale hindama inimõiguste olukorda ning toetades parlamentaarset demokraatiat ja parlamentaarset poliitilist dialoogi eeskätt parlamentidevaheliste delegatsioonide ja assambleede kaudu. Regulaarsetel kohtumistel partnerriikide parlamendiliikmetega arutavad Euroopa Parlamendi liikmed sageli konkreetseid juhtumeid ja on sellega mõnikord saavutanud positiivseid tulemusi.Euroopa Parlamendi ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikide parlamentide liikmete vahelise dialoogi olulisimaks foorumiks on Euroopa Liidu ja AKV riikide parlamentaarse ühisassamblee. Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentaarne assamblee annab võimaluse struktureeritud dialoogiks inimõiguste ja demokraatia küsimuste üle Vahemere-äärsete riikidega. See on ka foorum, kus arutatakse pikaajalisi vaidlusküsimusi. Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarne assamblee (EuroLat) võtab vastu ja esitab resolutsioone ja soovitusi mitmesugustele organisatsioonidele, institutsioonidele ja ministrite rühmadele, kelle ülesandeks on üles ehitada kahe piirkonna strateegiline partnerlus. Assamblee tegeleb ka demokraatia, välispoliitika, valitsemise, integratsiooni, ning rahu ja inimõiguste küsimustega. Euronesti parlamentaarne assamblee on parlamentaarne foorum poliitilise partnerluse ja majandusliku integratsiooni edendamiseks Euroopa Liidu ja Ida-Euroopa partnerriikide vahel. 2011. aastal loodud Euronestil on alaline komitee inimõiguste ja demokraatia küsimuste käsitlemiseks.

5

Euroopa Parlament jälgib tähelepanelikult ka 2006. aastal moodustatud ÜRO inimõiguste nõukogu tööd ja aitab ette valmistada küsimusi, mida Euroopa Liit tõstatab selle nõukogu istungitel. Euroopa Parlamendil on tegelikult otsustav osa inimõiguste küsimuste lülitamisel Euroopa Liidu tegevuskavadesse. Parlament teeb konkreetseid algatusi mitmetes valdkondades, nagu piinamise tõkestamine, vähemuste kaitse, konfliktide ennetamine, naiste ja laste õiguste toetamine, inimõigusaktivistide kaitse, põlisrahvaste ja puuetega inimeste õigused. Euroopa Parlament toetab aktiivselt kampaaniat, mille eesmärk on ÜRO moratooriumi kehtestamine inimeste hukkamisele ja ning surmanuhtluse keelustamine kogu maailmas. Parlament toetab ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu võitlust selle eest, et genotsiid, sõjakuriteod ja inimsusevastased kuriteod ei jääks karistuseta. Parlament on toetanud Euroopa Rassismi ja Ksenofoobia Järelevalvekeskuse loomist (1. märtsil 2007 asendus see Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga) ning Euroopa Liidu kampaaniat naiste vastu suunatud vägivalla tõkestamiseks. Parlament on aktiivselt seotud kolmandate riikide demokratiseerimisprotsessidega, osaledes kohusetundlikult valimiste vaatlusmissioonides ning parlamentaarse demokraatia edendamise ameti töös. Parlament tahab teha tihedat koostööd ka vastloodud Euroopa demokraatia rahastuga.Euroopa Parlament on juba kasutanud oma eelarvevolitusi, et suurendada tunduvalt demokraatia- ja inimõigusprogrammidele eraldatavaid eelarvevahendeid. Parlament pidas edukalt võitlust, et säiliks eraldi instrument sellekohaste meetmete rahastamiseks – demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend. Selle rahalise ja poliitilise vahendi eesmärk on arendada ja tugevdada demokraatiat, õigusriigi põhimõtteid ning inimõiguste ja põhivabaduste järgimist kolmandates riikides kõikjal maailmas, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse kodanikuühiskonna organisatsioonidele. Euroopa Parlament peab väga oluliseks, et ka Euroopa Liidus endas jätkataks kodanike majanduslike ja sotsiaalsete õiguste edendamist. Inimõiguste olukorda Euroopa Liidus käsitleb parlamendi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon. Komisjon töötab välja abinõusid rassismi, usulise sallimatuse ja ksenofoobia vastu võitlemiseks ning varjupaigataotlejate ja võõrtöötajate kohtlemiseks. Kui Euroopa Liidu kodanikud leiavad, et nende põhiõigusi on rikutud, võivad nad pöörduda Euroopa Ombudsmani või Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjoni poole. Ombudsman tegeleb Euroopa Liidu organite tegevust puudutavate kaebustega, petitsioonikomisjon aga petitsioonidega lepinguliste kohustuste rikkumise kohta liikmesriikides. Liikmesriikidelt nõutakse kohustuste rikkumuse tõttu algatatud menetluste tulemusena sageli, et nad viiksid oma õigusaktid või tavad vastavusse ühenduse õigusega.Iga-aastast Sahharovi-nimelist mõttevabaduse auhinda välja andes väärtustab Euroopa Parlament inimõiguste ja põhivabaduste eest võitlevate inimõiguslaste, dissidentide ja aktivistide tegusid ja nende vaprust. 2008. aastal tähistati Sahharovi auhinna asutamise 20. aastapäeva. Sel puhul korraldas Euroopa Parlament konverentsi “20 aastat aktiivset inimõiguste toetamist. Sahharovi auhinna laureaadid räägivad oma loo”. Konverentsil osalesid paljud auhinna laureaadid, kes vahetasid mõtteid inimõiguste olukorra ja Sahharovi auhinna mõju üle. Hauwa Ibrahim,

6

7

2005. aasta laureaat, kasutas oma auhinnaraha selleks, et rohkem kui sada last kooli õppima saata. 1992. aasta laureaadid – Las Madres de la Plaza de Mayo – kasutasid auhinnaraha raamatukaupluse ja poliitikakohviku asutamiseks ning üle 2400 üliõpilasega ülikooli tarbeks. Konverentsil oli ka Andrei Sahharovi lesk Jelena Bonner. Bonner, kes on samuti tuntud inimõiguste ja demokraatia eest võitleja, kordas oma kadunud abikaasa veendumust, et inimesed peaksid alati järgima südametunnistust. Bonner ise nimetas inimõigusi tsivilisatsiooni aluseks.Sellel konverentsil algatas Euroopa Parlamendi tollane president Hans-Gert Pöttering Sahharovi auhinna võrgutiku loomise.

inimõigusEd

8

Euroopa Parlament annab alates 1988. aastast igal aastal välja Sahharovi-nimelist mõttevabaduse auhinda, et Andrei Sahharovi vaimus austada isikuid või organisatsioone, kes võitlevad inimõiguste ja põhivabaduste eest ning allasurumise ja ebaõigluse vastu. Andrei Sahharov (1921-1989), tunnustatud füüsik, teaduste akadeemia liige, dissident ja 1975. aasta Nobeli rahupreemia laureaat, saatis Gorkist, kuhu ta oli pagendatud, Euroopa Parlamendile kirja, milles väljendas oma siirast rõõmu selle üle, et Euroopa Parlament soovib hakata välja andma temanimelist mõttevabaduse auhinda. Ta nägi selles õigustatult julgustust kõikidele neile, kes – nagu ta isegi – võitlevad inimõiguste eest.Andrei Sahharov, kes oli üks Nõukogude Liidu tuumafüüsika rajajaid, täheldas võidurelvastumise algusaegadel, et külma sõja aegses maailmas on kasvamas ülemaailmse tuumasõja puhkemise oht. Pärast Sahharovi essee “Mõtted progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest” ilmumist, kõigepealt nn isekirjastusliku väljaandena ja seejärel lääne meedias, võeti talt õigus tegeleda sõjandusega seotud teadusuuringutega. 1970. aastal sai Sahharovist üks inimõiguste komitee asutajaid. 1972. aastal abiellus ta inimõiguste aktivisti Jelena Bonneriga. Hoolimata Nõukogude valitsuse kasvavast survest ei piirdunud Sahharov nõudmistega, et Nõukogude Liidus vabastataks dissidendid, vaid kujunes ka Nõukogude režiimi üheks kõige julgemaks kritiseerijaks ja juhtfiguuriks võitluses põhiõiguste eest. Ta oli Nobeli rahupreemia komitee sõnul “inimkonna südametunnistuse hääl”. Ähvardused ega pagendamine ei suutnud tema vastupanu murda.Nii nagu Andrei Sahharov ise, tõendavad kõik Sahharovi auhinna laureaadid selgelt, kui palju julgust, kannatlikkust ja sisemist jõudu nõuab inimõiguste kaitsmine ja nende universaalse kehtivuse maksmapanemine. Pea kõigil neil on tulnud maksta kõrget hinda inimväärikuse kaitsmise eest, paljudele on osaks saanud tagakiusamine, vabadusekaotus, peks või kodumaalt väljasaatmine. Mõnel juhul ei ole võitjad saanud luba tulla auhinda isiklikult vastu võtma. Sahharovi auhinnaga tunnustab Euroopa Parlament silmapaistvaid saavutusi võitluses mõtte- ja sõnavabaduse eest ning sallimatuse, fanatismi ja vihkamise vastu. Sellega väljendab parlament kindlat eendumust, et põhivabaduste hulka ei kuulu mitte ainult õigus elule ja füüsilisele puutumatusele, vaid ka sõna- ja ajakirjandusvabadus – kaks väga tugevat vahendit rõhumise vastases võitluses ning kaks demokraatliku ja avatud ühiskonna mõõdupuud. ÜRO 16. detsembri 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 19 on sätestatud inimese õigus takistamatult oma arvamuse juurde jääda ja õigus vabalt arvamust avaldada. Artiklis on kirjas, et see õigus kätkeb endas vabadust “hankida, saada ja levitada igasugust informatsiooni ja ideid, sõltumata riigi piiridest, nii suuliselt, kirjalikult kui ka ajakirjanduse või kunstiliste väljendusvormide või teiste vahendite kaudu omal valikul”. Euroopa Parlamenti ajendas Sahharovi auhinda looma selles sättes väljenduv vaim.Euroopa Parlament annab inimõiguste auhinna, millega kaasneb 50 000 euro suurune rahaline preemia, üle Strasbourgis toimuval pidulikul istungil 10. detsembri paiku. 10. detsembril 1948 allkirjastati ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon.

andrEi sahharovist inspirEEritud auhind

9

sahharovi auhinna LaurEaatidE võrgustik Sahharovi mõttevabaduse auhinna asutamise 20. aastapäeva tähistamisel 2008. aastal kuulutas Euroopa Parlamendi tollane president Hans-Gert Pöttering ametlikult välja Sahharovi auhinna võrgustiku –platvormi, mille kaudu auhinna laureaadid saavad tutvuda üksteise tegevusega ja näidata solidaarsust.Selle sündmuse auks korraldas Euroopa Parlament konverentsi “20 aastat aktiivset inimõiguste toetamist: Sahharovi auhinna laureaadid räägivad oma loo”.Laureaadid allkirjastasid ühisdeklaratsiooni, millega nad kinnitavad oma valmidust teha ühiseid jõupingutusi inimõiguslaste toetamiseks kõikjal maailmas –laureaadid üheskoos ja koostöös Euroopa Parlamendiga.2011. aasta novembris korraldati võrgustiku tegevuse hoogustamiseks kõrgetasemeline konverents, kuhu olid kutsutud kõik laureaadid. Sahharovi auhinna võrgustiku aastaüritusel 2012. aasta oktoobris toimus võrgustiku praeguste kaasesimeeste, Euroopa Parlamendi presidendi Martin Schulzi ning auhinna 2011. aasta laureaatide Ali Ferzati, Asmaa Mahfouzi ja Ahmed El Senussi avalik mõttevahetus demokraatia kujunemisprotsessi teemal. Laureaadid esinesid ka Strasbourgis toimunud esimesel “maailma demokraatia foorumil”, mille üks patroon oli Euroopa Parlament.2013. aastal möödub Sahharovi auhinna asutamisest 25 aastat. Sel puhul on Brüsselisse oodata auhinna laureaate kogu maailmast –neid laureaate, kes viibivad vabaduses. Nad tulevad, et vahetada mõtteid oma tegevuse üle ning üksteist vastastikku tugevdada ja rikastada.

9

10

thE prizE winnErs

1988 Nelson Rolihlahla Mandela; Anatoli Marchenko (postuumselt)

1989 Alexander Dubček

1990 Aung San Suu Kyi

1991 Adem Demaçi

1992 Las Madres de la Plaza de Mayo

1993 Oslobodjenje

1994 Taslima Nasreen

1995 Leyla Zana

1996 Wei Jingsheng

1997 Salima Ghezali

1998 Ibrahim Rugova

1999 Xanana Gusmão

2000 ¡Basta Ya!

2001 Izzat Ghazzawi; Nurit Peled-Elhanan; Dom Zacarias Kamwenho

2002 Oswaldo José Payá Sardiñas

2003 ÜRO peasekretär Kofi Annan ja kogu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni personal

2004 Valgevene Ajakirjanike Liit

2005 Daamid Valges; Hauwa Ibrahim; Piirideta Reporterid

2006 Aliaksandr Milinkevich

2007 Salih Mahmoud Mohamed Osman

2008 Hu Jia

2009 Memorial (Oleg Orlov, Sergei Kovaljov ja Ljudmila Aleksejeva kui ühenduse Memorial ja kõigi teiste Venemaal tegutsevate inimõiguste kaitsjate esindajad))

2010 Guillermo Fariñas

2011 Araabia kevad (Mohamed Bouazizi, Asmaa Mahfouz, Ahmed El Senussi, Razan Zaitouneh ja Ali Ferzat)

2012 Nasrin Sotoudeh ja Jafar Panahi

NASRIN SOTOUDEH JAfAR PANAHISAHHAROVI AUHIND MOTTEVABADUSE EEST 2012

12

sahharovi auhind mõttEvabadusE EEst 2012: nasrin sotoudEh ja jafar panahiNasrin Sotoudeh on inimõiguste jurist, kes praegu kannab kuueaastast vanglakaristust kuulsas Evini vanglas, kuhu ta saadeti selle eest, et kaitses südikalt teisitimõtlejaid, kes arreteeriti ebaausaks peetud presidendivalimiste pärast toimunud massimeeleavaldustel 2009. aastal. Poliitvangid palusid Sotoudehi oma kaitsjaks, kuna ta oli piisavalt tugev ja julge, et seista vastu kohtuorganitele ja luureametnikele. Sotoudeh on ka kindel alaealiste surmanuhtluse vastane.

Praegu on 45-aastase Sotoudehi tervislik seisukord halb näljastreigi tõttu, mille ta korraldas oma perekonna survestamise ja karmide vanglatingimuste vastu. Oma lastele Mehrvaehile ja Nimale mõeldud kirjas, mis avaldati veebilehel persian2english.com, kirjutas Nasrin Sotoudeh, et kannatab väga selle pärast, et ei saa kuulda nende häält. “Oma ühiskondliku ja ametialase tegevuse kõrval olen ma uhke selle üle, et olen teie kahe ema”, kuid “ma ei soovi, et mu lapsed näeksid mind pealesunnitud, vägivaldses ja alandavas olukorras. Ma ei taha, et mu lapsed arvaksid, et teised inimesed saavad neid võimu kuritarvitades ja seadust rikkudes põlvili suruda.” Sotoudehile ei võimaldatud perega kohtumist, kuna ta keeldus kandmast chador-kehakatet, mis erinevalt islami pearätist ei ole seadusega nõutav.Jafar Panahi on filmirežissöör, kellel keelati filmide tegemine 20 aastaks. Iraani opositsiooni roheliste liikumise avameelse toetajana ja president Ahmedinajadi kritiseerijana mõisteti ta Iraani Islamivabariigi vastase propaganda eest kuueks aastaks vangi. Hetkel on tema olukord ebamäärane, tal on keelatud riigist lahkuda või meediaga suhelda, kuid ta võitleb jätkuvalt oma sõnavabaduse eest.Realismist ja humanistlikust vaatenurgast inspireerituna on 51-aastane Jafar Panahi filminud Iraani laste, vaeste ja eelkõige naiste rasket elu pärast islamirevolutsiooni, see on põhjustanud Iraani ametivõimudes viha ja kaasa toonud tema loomingu tsenseerimise. Tema filmid on võitnud auhindu Cannes’is ja Veneetsias, kuid tema kodumaal on need keelatud ning ta on nende pärast korduvalt vangi sattunud. Ta arreteeriti 2010. aastal koos naise, tütre ja 15 sõbraga, kes hiljem vabastati. Aastal 2011 tegi ta filmi pealkirjaga “See ei ole film”, kus ta istub köögilaua taga ja räägib enne vangistamist oma advokaadiga. Teosest sai Cannes’i filmifestivali üllatusfilm, mis toimetati Iraanist välja koogi sisse peidetud mälupulgal. Briti-iraani koomik Omid Djalili kommenteeris filmi järgmiselt: “See on kingitus, see on naljakas ja see ütleb väga palju selle mehe mõttemaailma kohta.”

12

13

1988 Nelson Rolihlahla Mandela 1993. aastal Nobeli rahupreemia saanud Nelson Rolihlahla Mandela sündis 1918. aastal Lõuna-Aafrikas Umtatas. Ta valiti 1994. aastal toimunud esimestel vabadel valimistel Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendiks ja valitsusjuhiks. Suurema osa oma elust oli ta veetnud trellide taga. Aafrika Rahvuskongressi

(ANC) juhina sai temast kaasmaalaste ja kogu maailma silmis mustanahalise elanikkonna vastupanu sümbol inimvaenulikule apartheidirežiimile. Sahharovi auhinna saamise ajal 1988. aastal oli Mandela veel koduarestis. Kuigi Mandela taandus avalikust elust 1999. aasta juunis, jätkab ta tööd oma ideaalide ja väärtuste nimel oma kahes heategevusorganisatsioonis, Nelson Mandela sihtasutuses ja Nelson Mandela lastefondis. Samuti osaleb ta algatuses Global Elders, mille ta käivitas koos Graça Macheli ja peapiiskop Desmond Tutuga 18. juulil 2007. aastal Johannesburgis. Selles projektis osaleb rühm maailma liidreid, rahuaktiviste ja inimõiguste kaitsjaid, kelle eesmärk on lahendada globaalseid probleeme, kasutades “peaaegu 1000 aastani ulatuvaid ühiseid kogemusi lahenduste leidmiseks sellistele näiliselt lahendamatutele probleemidele nagu kliimamuutus, HIV/AIDS ja vaesus”, ning “kasutada oma poliitilist sõltumatust maailma kõige tõsisemate konfliktide lahendamiseks”.

Lõuna-Aafrika demokraatia 10. sünnipäevale pühendatud parlamendiistungil ütles Nelson Mandela: “Meie püüdlustes leida ja luua mitte ühtegi rassi diskrimineeriv demokraatia on juhtpõhimõtteks olnud tõdemus, et kõikides ühiskonnakihtides ja kõikides inimrühmades on häid mehi ja naisi ja vabas ühiskonnas tulevad kõik need lõuna-aafriklased kokku, et ühiselt ja koostöös saavutada ühine hüvang. Kauaaegsed vaenlased suutsid kokku leppida rahumeelses üleminekus apartheidilt demokraatiale just tänu sellele, et me olime valmis tunnustama teistes peituvat headust.”Lõuna-Aafrika ülikool andis 2012. aastal endisele presidendile Robben Islandi endiste üliõpilaste auhinna, et tunnustada ametlikult tema pühendumust sotsiaalsele õiglusele ja eetilisele juhtimisele.

1988 Anatoli Marchenko Anatoli Martšenko (1938–1986), üks endise Nõukogude Liidu tuntumaid dissidente, suri pärast enam kui 20 aastat kestnud vangistust 1986. aasta detsembris Tšistopoli vanglas näljastreigi tagajärjel. Ta kuulus 1975. aastal loodud rühma, kes võitles Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi lõppakti, eriti selle akti inimõiguste,

julgeoleku ja koostöö sätete järgimise eest.Ta paljastas tõe nõukogude töölaagrite ja vanglate kohta. Sellega kaasnes aga süüdimõistmine nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest. “Ainus võimalus võidelda kurjuse ja ebaseaduslikkuse ülemvõimu vastu seisneb minu arvates tõe tundmises.”

1989 Alexander Dubček Euroopa Parlament tunnustas 1989. aastal Alexander Dubčekit (1921–1992), kes oli üks endise idabloki uuenemise ja muutumise algatajaid ning juhtfiguur reformiliikumises, mida tuntakse Praha kevade nime all.Tema püüdlustele anda sotsialismile “inimlik nägu” tegid 21. augustil 1968. aastal lõpu Varssavi Lepingu Organisatsiooni

maade väed, kes sisenesid Tšehhoslovakkiasse ja võtsid enda kontrolli alla Praha ja keskkomitee hoone. Dubček viidi ajutiselt nõukogude vanglasse. Reetmises süüdistatuna, kõikidest ametitest vabastatuna ja Tšehhoslovakkia Kommunistlikust Parteist välja arvatuna teenis Alexander Dubček kuni 1985. aastani elatist lihttöölisena. Ta naasis poliitikasse 1988. aastal kodanikuõiguste eest võitlejana.Pärast Tšehhoslovakkias toimunud revolutsiooni valiti ta Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi liidukogu esimeheks. Ühena lootusekandjatest ka nõukogude dissidentide jaoks nende aastatepikkuses võitluses glasnosti eest, nagu teda kirjeldas Andrei Sahharov 1990. aasta jaanuaris toimunud auhinnatseremoonial ette loetud teates, väljendas Dubček soovi, et “tänu Praha kevadele kõlab Euroopa ühisvaimu suur sümfoonia ka 1990. aastal ja kõikidel järgnevatel aastatel.”

1990 Aung San Suu KyiAung San Suu Kyi juhtimist võitluses Myanmaris demokraatia eest tunnustati 1990. aastal Sahharovi auhinnaga, aasta hiljem, 1991. aastal anti talle ka Nobeli rahupreemia. Suu Kyi, kellest sai rahvusvaheline sümbol selle kohta, kuidas rõhumisele rahumeelselt vastu seista, sündis 1947. aastal, veetis pärast 1990. aastat suurema osa järgmisest kahest aastakümnest

koduarestis või vangis pärast seda, kui Myanmari valitsev sõjaväehunta oli purustanud arreteerimiste ja verise vastulöögiga Rahvusliku Demokraatialiiga (NLD) ning keeldunud sellele võimu andmast, hoolimata ülekaalukast võidust samal aastal toimunud valimistel.Kahe aastakümne järel toimunud Myanmari esimeste valimiste ajal, 7. novembril 2010. aastal, oli ta endiselt koduarestis, kuid vabastati kuus päeva hiljem. Kui riigi uus valitsus alustas demokraatlike reformidega, kandideeris Suu Kyi 2012. aasta aprillis toimunud parlamendivalimistel, kus tema ja tema erakond võitsid 45 kohast 43. Suu Kyi alustas tööd parlamendis 3. mail 2012. aastal. Praegu on ta Myanmari parlamendi opositsiooni juht. Tema valimisvõidu päeval väljendas Euroopa Parlament suurt tunnustust opositsioonijuhile ja Sahharovi auhinna võitjale Aung San Suu Kyi’le aastakümnetepikkuse võitluse eest ning kiitis tema julgust ja visadust, “mis näitab isetut julgust ja võitlust vabaduse ja demokraatia eest ja türannia vastu”. Euroopa Parlament väljendas heameelt dialoogi üle valitsuse ja opositsiooni vahel. Parlament oli mitmel korral nõudnud, et Aung San Suu Kyi ja teised Myanmari poliitvangid viivitamatult ja tingimusteta vabastataks ning mõistnud hukka süstemaatilised Birma/Myanmari rahva inimõiguste, põhivabaduste ja demokraatlike põhiõiguste rikkumised. Alates demokraatlike reformide algusest riigis on vabastatud sajad poliitvangid ja meedia tsenseerimine on lõpetatud. Aung San Suu Kyi nimetati 15-liikmelise parlamendikomisjoni esimeheks, kelle ülesanne on aidata rakendada õigusriigi põhimõtet riigis. Ta peab demokratiseerimise eelduseks tugevat, sõltumatut ja selget õigussüsteemi: “kui me saame viimaks öelda, et oleme suutnud taastada õigusriigi, võime öelda, et demokratiseerimine on õnnestunud”. Alates Aung San Suu Kyi vabastamisest on ta saanud reisida ja Euroopa Parlament on saatnud talle uue kutse parlamenti külastada ja võtta vastu oma 1990. aasta Sahharovi auhind.

1991 Adem DemaçiEuroopa Parlament andis 1991. aastal oma inimõiguste auhinna Adem Demaçile, kes sündis 1936. aastal Kosovos Prištinas, tunnustades sellega meest, kes on veetnud suurema osa oma elust vanglas (1958–1990) Kosovos elevate albaanlaste põhiõiguste eest nii kirjasõnas kui ka suusõnaliselt võitlemise pärast. Vangistus ei suutnud Demaçit siiski vaigistada: ta tõstis jätkuvalt häält, et

kuulutada kibedat tõde kahe miljoni Kosovo albaanlase rõhumise kohta serblaste poolt.“Sõnavabadus on esimene hädavajalik samm demokraatia suunas. Ilma sõnavabaduseta ei ole dialoogi, ilma dialoogita ei ole võimalik leida tõde ja ilma tõeta on progress võimatu.” Pärast vabastamist võttis Adem Demaçi üle inimõiguste ja vabaduste kaitse nõukogu juhtimise. Serbia pealetungi ajal aastatel 1998–1999 oli ta Kosovo Vabastusarmee (UCK) poliitiline esindaja. Pärast sõda on ta peamiselt pühendunud etnilisele lepitamisele ja põgenike tagasipöördumise korraldamisele. Ta asus juhtima vastastikuse mõistmise, sallivuse ja kooseksisteerimise komiteed, kuhu kuuluvad Kosovo kõikide etniliste rahvusrühmade esindajad, “sest Kosovo kuulub kõigile” ja “me soovime vaba, demokraatlikku ja paljurahvuselist ühiskonda”. Ta tegutseb siiani Kosovo poliitikas.

1992 Las Madres de la plaza de MayoSee Argentina inimõigusliikumine kasvas spontaanselt välja kadunud laste tagaotsimisest Argentina “räpase sõja” ajal, nagu nimetatakse seitse aastat kestnud perioodi enneolematute inimõigusrikkumistega pärast 1976. aastal toimunud sõjaväelist riigipööret. Oma kadunud laste pärast siseministeeriumi ees järjekorras seisnud

emad said üksteiselt tuge ning sel karmil repressioonide ajal, mil oli keelatud isegi grupina koos seista, avaldasid esimest korda protesti sellega, et kõndisid aeglaselt vastupäeva ringis Plaza de Mayo väljakul. Esimese meeleavalduse viisid läbi 14 naist, kuid sedamööda, kuidas sellest arenes välja neljapäeva pärastlõunati toimuv iganädalane sündmus, ühines nende iganädalase kõnniga sadu emasid, isasid, vendi, õdesid ja sõpru. Selle ettevõtmise tugevaks nähtavaks sümboliks olid naistel sallid, millele olid tikitud nende laste nimed. Nad säilitasid vapralt oma passiivse ja rahumeelse vastupanu hoolimata sellest, et 1977. aasta lõpuks oli

14

15

12 naist nende hulgast kadunud, sealhulgas emade peajuht Azucena Villaflor ja veel kaks asutajaliikmeks olnud ema, Esther Careaga ja Marìa Eugenia Bianco. Emade rahumeelne vastupanuliikumine aitas kukutada sõjaväelise režiimi ning nende väsimatute jõupingutuste tulemusel anti kohtu alla ja vangistati inimesi, kes olid süüdi Argentinas 1970. aastatel toime pandud inimsusevastastes kuritegudes. Nende võitlus on nüüdseks võtnud laiemad mõõtmed. Argentina emad soovivad, et riigi noorsugu näitaks üles poliitilist aktiivsust ja võitleks süsteemi vastu, mis on tõuganud miljonid argentiinlased vaesusesse ning ei taga haridust, eluaset ega tervishoidu. Nad võitlevad sõltumatu kohtusüsteemi ja poliitilise muutuse eest, järgides oma kadunud laste ideaale. Igal neljapäeval jätkuvatel demonstratsioonidel presidendipalee Casa Rosada ees kannavad emad nüüd valgeid pearätte, mis sümboliseerivad nende võitluse üldist iseloomu.Las Madres de la Plaza de Mayo on asutanud rahvaülikooli, raamatupoe, raamatukogu ja kultuurikeskuse. 1999. aastal sai liikumine Unesco auhinna rahu õpetamise eest.

1993 Oslobodjenje1943. aastal asutatud päevaleht Oslobodjenje võitis Sahharovi auhinna 1993. aastal.Hoolimata surnutest ja vigastatutest kolleegide seas ning sellest, et Serbia kahurvägi purustas ajalehe kirjastushoone, jätkasid umbes 70 ajakirjanikku – moslemid, serblased ja horvaadid –tööd Sarajevos kirjastuse keldris

tuumavarjendis oma elu kaalule pannes, et Oslobodjenje võiks edasi ilmuda.Zlatko Disdarević, üks tolleaegsetest toimetajatest ja hilisem suursaadik Bosnias, ütles, et Oslobodjenje eesmärk on säilitada ja kaitsta Bosniat ja Hertsegoviinat paljurahvuselise riigina.“Meie pingutused olid suunatud surma vastu ning Bosnia ja Hertsegoviina jagamise või isegi maakaardilt kustutamise vastu. Sarajevo, Bosnia ja Hertsegoviina elanikkond võitleb jätkuvalt jagamise vastu, mille juured ulatuvad Esimese maailmasõja eelsesse Euroopasse.” Oslobodjenje (Vabastamine) sai oma nime ajalehelt, mille asutasid Jugoslaavias Saksa okupatsiooni vastu võidelnud partisanid, ja see oli pikka aega riigis üks vähestest sõltumatutest ajalehtedest.

1994 Taslima NasreenKui 1962. aastal Bangladeshis sündinud arst ja kirjanik Taslima Nasreen 1994. aastal Sahharovi auhinna sai, oli ta juba Euroopas varjupaika taotlenud. Tema teosed, mis kritiseerivad religioosset fundamentalismi ja eelkõige naiste allasurumist, on tema kodumaal keelatud. Islami fundamentalistid ähvardavad teda tappa.

Oma tänukõnes auhinna saamise puhul ütles ta, et tuleb maailma osast, kus sotsiaalsed pinged ja inimlikud raskused on talumatud. Kirjanikuna ei ole tal võimalik sulgeda silmi igapäevaste kannatuste ja nälja ees slummides.1998. aasta septembris pöördus Taslima Nasreen tagasi Bangladeshi oma sureva ema juurde. Niipea kui uudis levis, nõudsid usulised fundamentalistid taas kirjaniku surma. Kohus andis välja tema vahistamiskäsu ja ähvardas tema vara arestimisega. Euroopa Parlament tuli Taslima Nasreeni abipalvele vastu ja nõudis oma resolutsioonis Bangladeshi valitsuselt Taslima Nasreeni elu ja julgeoleku tagamist. Jätkuvate ähvarduste tõttu lahkus Taslima Nasreen 1999. aasta jaanuaris uuesti kodumaalt. Alates 1994. aastast on Taslima Nasreen elanud pagulasena mitmes riigis, sh Prantsusmaal, Rootsis ja Indias. Isegi seal sattus Nasreen oma “islamivastaste” romaanide ja mälestuste tõttu moslemirühmade surve alla ning oli sunnitud 2007. aasta novembris kolima New Delhisse ja elama India valitsuse kaitse all. Kuna ta sai üha sagedamini tapmisähvardusi islamiäärmuslastelt ja tal oli probleeme India elamisloaga, oli Taslima Nasreen 2008. aasta märtsi keskel lõpuks sunnitud Indiast lahkuma ning on saanud sinna tagasi pöörduda vaid lühikesteks ajavahemikeks. 2009. aastal lubas Pariisi linnapea Taslima Nasreenil Pariisi jääda. Taslima Nasreenile keeldutakse jätkuvalt andmast õigust Bangladeshi tagasi pöörduda, kuid ta räägib sellest hoolimata sageli soovist oma riiki tagasi minna.

16

1995 Leyla ZanaKui Euroopa Parlament 1995. aastal Leyla Zanale vapra inimõiguste eest väljaastumise ning Türgi valitsuse ja kurdide vaheliste konfliktide rahumeelse demokraatliku lahendamise nimel tegutsemise eest Sahharovi auhinna andis, oli Leyla Zana juba aasta vangistuses viibinud.Oma vahistatud abikaasa õiguste kaitsmisel võttis Zana

enda peale juhtrolli, mis saavutas kõrgpunkti tema kandideerimisega Türgi parlamendivalimistel 1991. aastal. Ta sai oma valimisringkonnas Diyarbakiris 84 % häältest. Ametisse astumisel peetud kõnes lubas ta kurdi keeles “võidelda selle eest, et kurdi ja türgi rahvas saaksid demokraatlikus süsteemis koos elada”.1994. aasta detsembris süüdistas Ankara Riikliku Julgeoleku Kohus kurdide õigusi kaitsvate kõnede ja kirjutiste tõttu Leyla Zanat koos veel kolme kurdimeelse Demokraatliku Partei liikmega seotuses keelustatud Kurdistani Töölisparteiga. Ta mõisteti 15 aastaks vangi. Valitsus pakkus talle 1997. aastal vabanemise võimalust tervislikel põhjustel, kuid Zana keeldus, soovides “üldamnestiat kõikidele poliitvangidele”, ning teatas: “Ma ei soovi vabaneda tervislikel põhjustel, kui minu poliitilised sõbrad vangistuses edasi viibivad”.Pärast 2003. aasta uut kohtuprotsessi, mis –nii nagu esimenegi –ei olnud Euroopa Inimõiguste Kohtu silmis õiglane ja sõltumatu, otsustas kohus, et endised kurdi parlamendisaadikud peavad oma järelejäänud vanglakaristuse lõpuni kandma. Türgi apellatsioonikohus tühistas aga 2004. aastal süüdimõistvad kohtuotsused. Leyla Zana sai seega 14. oktoobril 2004 Brüsselis toimunud eritseremoonial lõpuks isiklikult Euroopa Parlamendi täiskogu poole pöörduda ja Sahharovi auhinna vastu võtta. 2008. aasta detsembris mõisteti Leyla Zana taas 10 aastaks vangi terroristliku propaganda väidetava levitamise eest, kuid appellatsioonikohus lükkas kohtuotsuse ümber põhjendusel, et Zanal ei olnud enda kaitsmiseks piisavalt võimalusi. 2012. aasta mais määrati talle “terroristliku propaganda levitamises” süüdimõistmise tõttu veel kord 10 aasta pikkune vanglakaristus. Kuna Zana valiti 12. juuni 2011. aasta üldvalimistel kurdi rahvusest liikmena parlamenti tagasi, kehtib tema suhtes parlamentaarne puutumatus kuni järgmiste valimisteni 2015. aastal.

1996 Wei Jingsheng “Hiina demokraatliku liikumise isa” oli Sahharovi auhinna laureaat 1996. aastal.Hiina tuntuim dissident sündis 20. mail 1950. aastal riigiametniku perekonnas, astus esmalt punaväelasena vaimustunult välja maoistliku kultuurirevolutsiooni ideaalide eest, kuid pöördus siis klassivõitluse julmustes

pettununa humanismi ja demokraatia poole.1978. aastal, mil Deng Xiaoping võimule tuli, aitas Wei Jingsheng kaasa nn demokraatia müüri ehitamisele. Hiina kodanikud nõudsid seinalehtedel nende talutud ülekohtu heastamist. “Mis on tõeline demokraatia?” küsis Wei ühel plakatil, äratades sellega tähelepanu ja tekitades Hiina valitsuses raevu. Kui ta 1979. aastal Deng Xiaopingi Mao Zedongi laadseks diktaatoriks nimetas, võeti ta vahi alla ja mõisteti näidisprotsessi käigus kontrrevolutsiooniliste kuritegude eest 15 aastaks vangi ja sunnitööle. Ka pärast vabanemist 1993. aastal ei andnud Wei Jingsheng alla. Ta sõlmis kontakte Lääne ajakirjandusega ja tõi jätkuvalt avalikkuse ette ilmselgeid inimõiguste rikkumisi Hiinas. 1994. aastal hoiti teda kinni riikliku julgeoleku poolt ning 1995. aasta lõpus mõisteti ta antikommunistliku vandenõu eest taas 14 aastaks vangi. Ebainimlike kinnipidamistingimuste ja kaasvangide poolse väärkohtlemise tõttu halvenes üha enam tema tervislik seisund.16. novembril 1997 vabastati Wei Jingsheng tänu jätkuvale rahvusvahelisele survele vanglast ja saadeti välja USAsse. Wei Jingsheng jätkab 1998. aastal asutatud OCDC (Overseas Chinese Democracy Coalition) esimehena ja Wei Jingshengi Fondi asutajana siiani võitlust oma esmatähtsate eesmärkide nimel, milleks on inimõigused ja demokraatia Hiinas.

1997 Salima Ghezali Salima Ghezali, Sahharovi auhinna laureaat aastal 1997, sündis 1958. aastal Alžiiri lähedal. 1980. aastatel tegutses ta Alžeeria naisliikumises, muu hulgas liikumise “Euroopa ja Maghrebi naised” asutajaliikmena ja enda poolt asutatud naisteajakirja NYSSA peatoimetajana.Naisõiguslasest sai veendunud võitleja inimõiguste ja demokraatia

eest Alžeerias. Nädalalehe La Nation väljaandjana tõstatas ta alates 1994. aastast üha enam tsensuuriprobleeme. Tema artiklid nõudsid alati rahumeelset ja demokraatlikku lahendust Alžeeria kriisile, mis oli nõudnud kümneid tuhandeid inimelusid, sealhulgas paljude ajakirjanike omi. Seega seisis ta Alžeeria ametivõimude ja islami ekstremistide risttules. Tema artikkel Le Monde Diplomatique’is inimõiguste olukorra kohta Alžeerias oli ametivõimudele ajendiks anda 1996. aastal korraldus tema ajalehe sulgemiseks. Salima Ghezali vastas, öeldes: “Tuletada meelde põhimõtteid, mis kujutavad endast meie inimühiskonna alustalasid, ja olla valvas on parim viis tagada, et tsivilisatsioon võidaks barbaarsuse.”25. aprillil 1996 kirjeldas Salima Ghezali pressivabadust käsitlenud kuulamisel Euroopa Parlamendi ees hirmu ja survet, mida Alžeeria ajakirjanikud kogevad, kui nad proovivad tsensuurist mööda minna ja vastaste mõrvarliku raevu käest pääseda.2002. aastal, veidi enne seda, kui La Nation taas ilmuma hakkas, kinnitas Salima Ghezali, et nädalaleht töötab edasi selle nimel, et Alžeeria avaneks tulevikus demokraatiale.Salima Ghezali on olnud Euroopa –Vahemere piirkonna inimõiguste kaitsjate toetusfondi juhatuse liige ning jätkab võitlust naiste õiguste, inimõiguste ja demokraatia edendamiseks Alžeerias.

1998 Ibrahim Rugova Aastal 1998, kui relvastatud konflikt Serbia üksuste ja Kosovo Vabastusarmee vahel eskaleerus, väljendas Euroopa Parlament oma suhtumist, andes Sahharovi auhinna Kosovo albaanlaste poliitilisele liidrile. Auhinna andmisega Ibrahim Rugovale tunnustas Euroopa Parlament meest, kes järjekindlalt järgis vägivallale rahumeelse vastupanu põhimõtet.

2. detsembril 1944. aastal Kosovos Cerrcas (Istog) sündinud dr Ibrahim Rugova õpetas Priština ülikoolis kirjandust, enne kui ta 1989. aastal Kosovo Demokraatliku Liiga (LDK) etteotsa valiti. Sellel aastal tühistas Belgrad Kosovo provintsi autonoomia, albaanlased suruti alla, opositsionäärid vahistati. 1990. aastal võttis kaks miljonit Kosovo albaanlast vastu oma põhiseaduse. 1991. aasta referendumil hääletas 97% neist Kosovo iseseisvuse poolt ning 1998. aastal kinnitasid nad Ibrahim Rugova nende endi poolt välja kuulutatud “Kosovo Vabariigi” presidendiks.Patsifist Rugova jäi kindlaks oma põhimõtetele osutada vägivallatut vastupanu Serbia režiimile. Sealjuures oli ta alati valmis pidama dialoogi Belgradiga. Samal ajal püüdis ta võita maailma üldsuse toetust oma rahva eesmärkidele. Ta nõudis järjekindlalt, et rahvusvaheline üldsus suurendaks survet ja pakuks Kosovole kaitset. Veendunud, et tema rahva enesemääramine on võimalik ainult rahu korral, kirjutas Ibrahim Rugova Kosovo albaanlaste poolse läbirääkimiste juhina 18. märtsil 1999. aastal alla Rambouillet’ rahulepingule. Belgradi keeldumine lepingule alla kirjutamast tõi endaga 24. märtsil kaasa NATO õhurünnakud Jugoslaaviale, mis tõi kaasa Jugoslaavia vägede Kosovost väljaviimise. 28. märtsil mõrvati Prištinas Fehmi Agani, Rugova olulisim nõunik rahuläbirääkimistel. Rugova ise pidi põranda alla minema. 2002. aasta märtsis valiti Ibrahim Rugova Kosovo esimeseks presidendiks. President Rugova suri 21. jaanuaril 2006 vähki.

17

1999 José Alexandre “Xanana” GusmãoXanana Gusmão sündis 20. juunil 1946. aastal Ida-Timoris Laleias. Portugallaste tagasitõmbumisega algas Ida-Timori destabiliseerimine Indoneesia poolt. 7. detsembril 1975 toimus Indoneesia invasioon. Xanana Gusmão põgenes põranda alla ja temast sai 1978. aastal Ida-Timori Iseseisvuse Revolutsioonilise

Rinde (FRETILIN) relvastatud haru juht.Sissetungiga kaasnenud vägivald põhjustas hinnangute kohaselt 200 000 inimese surma, aga rahva vastupanu jäi kestma. Xanana Gusmão üritas jõuda konflikti rahumeelse lahenduseni, tehes Indoneesia valitsusele ettepaneku rahuplaani ja kõneluste alustamise kohta ÜRO järelevalve all. 1986. aastal õnnestus tal poliitiliste ja ühiskondlike jõudude ühendamine Timori Vastupanu Rahvusnõukogus (TNRC). 20. novembril 1992 Xanana Gusmão vahistati. Separatismi ning relva ebaseadusliku omamise eest mõisteti ta eluks ajaks (hiljem 20 aastaks) vangi ja pandi lõpuks 1999. aasta veebruaris koduaresti. Aga ka “Timori Mandelaks” kutsutava Gusmão vahistamine ei suutnud Ida-Timori opositsiooni murda. Indoneesia president Habibie reageeris tugevale rahvusvahelisele survele Xanana Gusmão vabastamisega 7. septembril 1999. aastal –lühikest aega pärast 30. augusti rahvaküsitlust, kus 80% Ida-Timori elanikkonnast toetas iseseisvust. Xanana Gusmão, kellest oli rahu ja dialoogi eestkõnelejana saanud Ida-Timoris vastupanu sümbol ja rahvusvahelise solidaarsusliikumise lootustekandja, ütles enda vabastamise ajal: “Vaba mehena luban teha kõik, et tuua Ida-Timorile ja oma rahvale vabadus.” 2002. aasta aprillis toimusid Ida-Timoris esimesed vabad presidendivalimised. Xanana Gusmão kogus valimistel peaaegu 83% häältest ja samal aastal sai ta Euroopa Nõukogu Põhja–Lõuna auhinna. 20. mail 2002 kuulutas Kofi Annan ametlikult välja iseseisva Timor-Leste Demokraatliku Vabariigi. José Xanana Gusmão oli kuni 2007. aasta maini Ida-Timori ehk Timor-Leste president ja pärast 30. juunil 2007. aastal toimunud parlamendivalimisi sai temast riigi peaminister. 2008. aastal elas Xanana Gusmão üle mõrvakatse. 2012. aasta septembris teatas ta ÜRO Peaassambleele, et Timor-Leste eesmärk on 2030. aastaks vaesusest välja rabeleda ja muutuda jõukaks riigiks.

2000 ¡BASTA YA!2004. aasta juulis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Majandus- ja Sotsiaalnõukogus nõuandva staatuse saanud surverühm ¡BASTA YA! (Aitab küll!) koosneb inimestest, kes võitlevad põhiliste inimõiguste, demokraatia, ja sallivuse eest Baskimaal. Rühma liikmed

on erineva maailmavaatega, kuid nad on ühel meelel järgmistes seisukohtades:

| olla vastu mis tahes liiki terrorismile olenemata selle päritolust või tugevusest;| toetada kõiki terrorismi või poliitilise vägivalla ohvreid;| kaitsta õigusriiki, põhiseadust ja Baskimaa autonoomiastatuuti.

ETA ja sarnaste grupeeringute terrorismi tõttu on põhivabadused ja inimõigused Baskimaal ohus. Tuhanded inimesed on langenud hirmutamise, väljapressimise, šantaaži ja kallaletungide ning lähedaste ja vara vastu suunatud rünnakute ohvriks. Neil ei ole võimalik end suurde ohtu seadmata avaldada vabalt arvamust ega seista oma õiguste eest.¡BASTA YA! liikmed riskeerivad võitluses terrorismi vastu oma eluga ning nende ainsaks “relvaks” on kodanike rahumeelne aktiveerimine põhivabaduste kaitseks. ¡BASTA YA! eesmärgiks on tõsta kodanike teadlikkust tegevuse kaudu, millega näidatakse solidaarsust kõigi nendega, kes on vastu terrorismile ja toetavad demokraatlikke väärtusi. 2002. aasta märtsis selgitas rühma esindaja Fernando Savater Euroopa Parlamendi väliskomisjoni ees, et inimestel on 25 aastat kestnud igapäevasest võitlusest küllalt saanud ning viimase 10 aasta jooksul on juba 10% elanikest Baskimaalt lahkunud. ¡BASTA YA! märgib, et ta soovib iga hinna eest laiali minna niipea, kui ta on tarbetuks muutunud. Sinnamaani –niikaua kui Baskimaal püsib endiselt terrorismioht ja kodanikud elavad väljapressimise ja pideva vägivalla õhkkonnas –on ¡BASTA YA! otsustanud jätkata tegutsemist ja kutsuda kõiki kodanikke üles aktiveeruma, kui see on vajalik.

18

19

2001 Izzat Ghazzawi1951. aastal sündinud palestiinlane Izzat Ghazzawi oli dotsent Birzeiti ülikoolis ja tal oli magistrikraad inglise kirjanduses. Ta oli Palestiina Kirjanike Liidu esimees, kirjutas romaane ja novelle, tegutses kirjanduskriitikuna ja juhatas esimest rahvusvahelist kirjanike konverentsi Palestiinas (1997).Izzat Ghazzawi kuulus Palestiina Õigluse ja Rahu Nõukogu

täitevbüroosse ja teda autasustati 1995. aastal Stavangeris rahvusvahelise sõnavabaduse auhinnaga. Izzat Ghazzawi vahistati tema poliitilise tegevuse tõttu ja Iisraeli ametivõimud kiusasid teda korduvalt taga.Tema elule vajutas pitseri tema 16-aastase poja Ramy tapmine Iisraeli armee poolt. Ramy tapeti koolihoovis, kui ta läks appi haavatud sõbrale. Neist traagilistest asjaoludest hoolimata tegi Izzat Ghazzawi pidevalt jõupingutusi kultuurilise ja poliitilise dialoogi pidamiseks Iisraeli rahvaga.Koos Iisraeli kirjaniku Abraham B. Yehoshua ja fotograaf Oliviero Toscaniga avaldas ta väga menukaks saanud raamatu palestiinlaste ja iisraellaste suhete kohta. Izzat Ghazzawi suri 4. aprillil 2003.

2001 Nurit Peled-ElhananIisraellane Nurit Peled-Elhanan, sündinud 1949. aastal, on ülikooli võrdleva kirjandusteaduse dotsent. Ta esindab kõiki neid iisraellasi, kes pooldavad konfliktide lahendamist läbirääkimiste teel ning kes tunnustavad selgelt mõlema rahva ja mõlema riigi õigust võrdõiguslikult eksisteerida. Tema isa on kuulus kindral Matti Peled, kes on endale nime

teinud võitlusega rahu ja progressi edendamise eest.Tema 14-aastane tütar Smadar sai Lääne-Jeruusalemmas surma Palestiina enesetaputerroristi pommi läbi. Pärast tütre surma ei lasknud ta meeleheitel võimust võtta, vaid võttis oma kõnedes vaatluse alla lühinägeliku poliitika, mis keeldub tunnustamast teise poole õigusi ning õhutab vihkamist ja konflikte. Ta asutas vägivalla ohvriks langenud Iisraeli ja Palestiina perekondade foorumi.Esinedes 4. veebruaril 2004. aastal Riminis keskkooliõpilaste ees, ütles Nurit

Peled-Elhanan: “On ülim aeg sõnastada Lähis-Idas toimuv poliitiliste ja sõjaliste mõistete asemel kriminaalsete mõistete abil … On ülim aeg õpetada, kuidas on võimalik ära tunda võltsideaale ja pöörduda ideaalide kohutava kuritarvitamise vastu ... On ülim aeg ... muutuda rahvustest uuesti indiviidideks, relvajõududest indiviidideks ning päästa ühiselt need lapsed, kes veel elavad, öeldes: “Nüüd aitab.””Nii Nurit Peled-Elhanan kui ka Izzat Ghazzawi kehastasid oma elus lootust palestiinlaste ja iisraellaste konflikti rahumeelseks lahendamiseks läbirääkimiste teel. Nende traagiline isiklik saatus ei teinud neist vaenlasi, nende valu ei ole muutunud vihaks, vaid austuseks üksikkodanike õiguste vastu.

2001 Dom Zacarias Kamwenho 1999. aastal hakkas Angola elanikkonna seas kasvama uus, aktiivset rahu ja inimõiguste eest seismist pooldav teadlikkus, mida toetasid kirikujuhtide ja mitmete kodanikuühiskonna organisatsioonide püüdlused “ulatusliku rahvusliku leppimise” nimel.Selle rahuliikumise eesotsas seisab peapiiskop Zacarias

Kamwenho. Ta sündis 1934. aastal Chimbundos (Huambo, Angola), pühitseti 1961. aastal preestriks ja 1995. aastal sai temast Lubango peapiiskop. Dom Zacarias Kamwenho on väljendanud oma vaateid otsustavalt, erapooletult ja kindlalt kõikidele konfliktiosalistele, püüdes saavutada poliitilise dialoogi teel pärast 26 aastat kestnud kodusõda püsiv rahu. Tunnustuseks tema väsimatu tegevuse eest rahu nimel andis Euroopa Parlament talle 2001. aastal Sahharovi auhinna.Jonas Savimbi mõrvamisele 2002. aastal järgnenud relvarahu, rahukõnelused ja üldine demokratiseerimist pooldav õhkkond tuleb panna suures osas Dom Zacarias Kamwenho ning teiste religioossete ja kodanikuühiskonna juhtide kampaania arvele. 2003. aastal lahkus peapiiskop Kamwenho Angola ja São Tomé piiskoppide konverentsi juhataja kohalt, kuid töötas diötseesi ja Angola Oikumeenilise Rahukomitee kaudu demokraatia teostamise, põhivabaduste ja inimõiguste järgimise, õigusriikluse ja kestva rahvusliku leppimise kehtestamise eesmärgil aktiivselt edasi. 2012. aastal kutsus praeguseks ametist lahkunud peapiiskop angolalasi üles kasutama oma valimisõigust.

20

2002 Oswaldo José Payá SardiñasOswaldo José Payá Sardiñast tunnustati tema kindlameelse pühendumuse eest rahvuslikule dialoogile ja demokraatlike muutustele Kuubal. Ta sündis 1952. aastal ja hukkus autoõnnetuses 2012. aasta juulis. Oma suurima tuntuse saavutas ta Varela projekti, kodanikuõigusi tagavate õigusaktide üle referendumi korraldamiseks

allkirjade kogumise kampaania asutajana.Samuti asutas ta Kristliku Vabastusliikumise, mis nõuab jätkuvalt tema surma asjaolude selgitamist. Tema perekond on lükanud tagasi ametliku versiooni õnnetusest kiiruse ületamise tõttu. Oma eluajal oli Payá Kuuba opositsiooni lugupeetud esindaja ning tema matusel avaldasid talle austust nii nooremad kui ka vanemad teisitimõtlejad, sealhulgas Sahharovi auhinna laureaadid Damas de Blanco ja Guillermo Fariñas.Vaatamata sellele, et tema kriitika tõttu Fidel Castro poliitika suhtes oli teda juba noorusest peale taga kiusatud ja hukka mõistetud, oli Payá pühendumus kodanikuvabadustele kõikumatu. 1997. aastal koostas ta Varela projekti, millega nõutakse riiklikku referendumit sõna- ja kogunemisvabaduse üle, vabasid pluralistlikke valimisi, kõikide poliitvangide vabastamist ning majandus- ja sotsiaalreforme. Seega seisis Payá Sardiñas eesmärgi eest muuta poliitikat olemasolevate õiguskaitsevahendite abil. Temal ja ta kaasvõitlejatel õnnestus koguda 25 000 allkirja ja esitada projekt 2002. aasta mais rahvusassambleele. Esimest korda ühines opositsioon loosungi Todos Unidos (kõik koos) all.2003. aasta märtsis mõisteti 75 kuubalast – kaks kolmandikku nendest olid olnud aktiivsed osalised referendumi kampaanias – riikliku iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse vastaste kuritegude eest pikaaegset vanglakaristust kandma.Oma pöördumises Euroopa Parlamendi poole kinnitas Oswaldo José Payá Sardiñas, et Kuuba valitsuse repressioonid ei suuda kampaaniat peatada, sest Kuuba rahvas soovib vägivallatut pööret.2003. aasta juulis andsid 200 Euroopa Parlamendi liiget oma allkirja Sahharovi algatusele, millega nad kinnitasid oma jätkuvat toetust Oswaldo José Payá Sardiñasele. Seoses tema hukkumisega 2012. aastal väljendas Euroopa Parlamendi

president Martin Schulz oma veendumust, et Oswaldo Payá ideed elavad edasi, kuna tema töö ja pühendumus on innustanud tervet põlvkonda Kuuba aktiviste, kes järgivad tema eeskuju, edendades poliitilist vabadust ja inimõigusi.

2003 ÜRO peasekretär Kofi Annan ja kogu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni personalMälestades Sergio Vieira De Mellot ja paljusid teisi ÜRO ametnikke, kes kaotasid elu teenistuskohustuste täitmisel rahu eest maailmas

Sahharovi auhinna andmisega Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile tunnustas Euroopa Parlament 2003. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni püüdlusi rahu, inimõiguste ja põhivabaduste edendamisel ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtete toetamisel kogu maailmas.Globaliseerumise ajajärgul on Kofi Annani juhtimisel tehtud jõupingutusi, et arendada ÜROd edasi tõhusamaks vahendiks ülemaailmsete probleemidega toimetulemisel. “Me jätkame oma jõupingutusi vaesuse, haiguste, kliimamuutuse ja väikerelvade leviku vastu võitlemisel. Samuti teeme koostööd, et võidelda terrorismi ja massihävitusrelvade leviku vastu. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon peab kõikide nende ähvardavate ohtude vastu korraga välja astuma.”Sahharovi auhinna andmisega tunnustatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni töötajaid, kes rahu toetuseks maailmas tegutsevad sageli rasketes tingimustes. Nad panevad oma elu kaalule ja paljud on selle kaotanud.Auhinna üleandmisel mälestati Sergio Vieira de Mellot, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste ülemkomissari ja üht ÜRO väärikaimatest esindajatest, kes tapeti Kofi Annani eriesindajana Iraagis 2003. aasta augustis koos teiste ÜRO ametnikega rünnaku käigus ÜRO peakorterile Bagdadis.ÜRO 60. aastapäeva silmas pidades kutsus Kofi Annan üles arutlema ÜRO reformi üle, esitledes 2005. aastal ÜRO Peaassambleel aruannet “Suuremas vabaduses”, milles ta esitas oma nägemuse ÜRO terviklikust ja ulatuslikust reformist. Selle tulemusel loodi 2006. aasta märtsis muu hulgas uus inimõiguste nõukogu,

mis asendab endist inimõiguste komisjoni ja mille eesmärk on tugevdada ülemaailmse organisatsiooni struktuuri, et edendada ja kaitsta põhiõigusi ning tegeleda suurimate inimõiguste rikkujatega.Pärast 2007. aasta jaanuari, kui lõppes Kofi Annani teine viieaastane ametiaeg ÜRO peasekretärina, on ta olnud tegev mitmes organisatsioonis, mis keskenduvad nii ülemaailmsetele kui ka Aafrika küsimustele. Muu hulgas valiti ta Genfis tegutseva ülemaailmse humanitaarfoorumi presidendiks ja temast sai Global Eldersi liige –see on rühm juhte, kes soovivad kasutada oma tarkust, sõltumatust ja ausust maailma kõige keerulisemate probleemide lahendamiseks.Aafrika väljapaistvate isikute kogu juhina osales Annan 2008. aasta alguses Kenya rahutuste lõpetamiseks peetud läbirääkimistel ning leidis kriisile eduka lahenduse, mille kohaselt president Mwai Kibaki ja Raila Odinga allkirjastasid 2008. aasta veebruaris koalitsioonivalitsuse kokkuleppe. 2012. aastal oli ta ÜRO ja Araabia Liiga ühine eriesindaja Süürias eesmärgiga leida lahendus Süüria konfliktile.

2004 Valgevene Ajakirjanike Liit Valgevene Ajakirjanike Liidu (VAL) silmapaistev tegevus sõnavabaduse valdkonnas ning sõltumatu ja professionaalse ajakirjanduse edendamisel Valgevenes on innustav.Peaaegu 1 000 meediatöötaja esindajana pühendub liit äärmiselt rasketes tingimustes nende ajakirjanike seaduslike õiguste kaitsele, kes langevad tihti hirmutamise, ahistamise, kriminaalsüüdistuste

ja pagendamise ohvriks. Üksikutel juhtudel on õnnestunud VALi viivitamatu sekkumise tõttu võtta vastutusele ajakirjanikele mõrvaähvardusi teinud inimesed. Hoolimata sõltumatu kohtusüsteemi puudumisest on VALi advokaadid ajakirjanikke ja meediat kohtu ees tihti edukalt kaitsnud. Liidu töös on oluline osa kodanike teadlikkuse suurendamisel neile põhiseadusega antud õigusest teabevabadusele ja oma õiguste kasutamise võimalustest. Meedia kaitseks loodud õiguskeskuse abil töötab VAL ka selle nimel, et parandada õiguslikku raamistikku.3. mail 2005, ülemaailmsel pressivabaduse päeval, kutsus liit üles toetama sõltumatut ajakirjandust Valgevenes, kuna see on –arvestades olukorda riigis – Valgevene kodanike jaoks ainuke päevakohane ja mahukas teabeallikas Valgevenes ja maailmas toimuva kohta.

Režiimi vaenulikkusest ja rasketest töötingimustest hoolimata jätkab Valgevene Ajakirjanike Liit tööd selle nimel, et edendada sõltumatut ajakirjandust ja sõnavabadust Valgevenes.

2005 Naised ValgesNaised Valges Kuubalt on üks kolmest Sahharovi auhinna laureaadist 2005. aastal. Selle autasuga tunnustas Euroopa Parlament nende julgust ja pühendumust inimõiguste kaitsmisele Kuubal ning juhtis tähelepanu 75 poliitilise teisitimõtleja jätkuvale kinnipidamisele alates. 2003 aasta märtsist peamiselt

lihtsalt selle eest, et nad kritiseerisid poliitilise vabaduse puudumist riigis. Kuubal loetakse valitsusevastast sõnavõttu riiki õõnestavaks tegevuseks, mille eest karistatakse kuni 25-aastase vangistusega.Kõik katsed lasta vange unustusse vajuda on ebaõnnestunud tänu nende naistele, emadele ja tütardele, kes on nende olukorrale rahumeelsete protestide abil rahvusvahelist tähelepanu tõmmanud. Nad nimetavad end Naisteks Valges (Damas de Blanco) ja kogunesid esimest korda spontaanselt 2004. aasta alguses. Nad ei ole poliitiline partei ega ole seotud ühegi poliitilise organisatsiooniga. Kandes valget, mis sümboliseerib süütust ja puhtust, matkivad nad taktikat, mida kasutasid 1970ndatel Argentinas emad, kes nõudsid teavet oma kadunuks jäänud laste kohta. Need naised, Las Madres de la Plaza de Mayo, said Sahharovi auhinna 1992. aastal. Igal pühapäeval võtavad Naised Valges osa Santa Rita kiriku jumalateenistusest ning kõnnivad pärast seda rahumeelselt, lilled käes, mööda Havanna 5. avenüüd, nõudes oma armastatute ja kõigi saareriigis meelevaldselt vangistatute vabastamist. Alguses saatsid nad kirju Kuuba ametivõimudele, kuid ei saanud ainsatki vastust. Kui nad oma protesti alustasid, oli see esimene kord 47 aasta jooksul, kui Kuuba naised läksid tänavatele ebaõiglase vangistuse vastu protesteerima.Hoolimata sellest, et Naisi Valges on ähvardatud ja solvatud, jätkavad nad Kuuba poliitvangide õiguste ja kogu Kuuba rahva väärikuse eest seismist. Nad nõuavad rahumeelse võitlusega õiglust ning kõigi poliitvangide viivitamatut ja tingimusteta vabastamist. Neid ühendab ahastus kohutavate tingimuste pärast, milles nende armastatud peavad vangidena vaevlema. Naised Valges on kutsunud kõiki rahvaid näitama üles solidaarsust nende üritusega.Rühm valis välja viis naist –Laura Polláni, Miriam Leiva, Berta Soleri, Loyda Valdési ning

21

Julia Núnezi –esindama Naisi Valges Euroopa Parlamendi auhinna üleandmise tseremoonial Strasbourgis.Kuuba ametivõimud ei lubanud esindajail riigist lahkuda ja Strasbourgi auhinda vastu võtma sõita. Naisi Valges esindas Blanca Reyes – üks nende aktiviste, kes elab praegu Hispaanias. Laura Pollán, üks liikumise Naised Valges asutajatest ja väljavalitud esindajatest, suri 2011. aasta oktoobris. Naised Valges ei saanud ka luba osaleda Sahharovi auhinna 20. aastapäeva tähistamise konverentsil 2011. aasta novembris. Sahharovi auhinda ei ole tänaseni Naistele Valges üle antud. Euroopa Parlament rõhutab jätkuvalt nende õigust auhind isiklikult kätte saada.

2005 Hauwa IbrahimHauwa Ibrahim on inimõiguste jurist ja kahe poja ema Abujast Nigeerias. Ta sündis 1968. aastal väikeses, vaeses külas mulla tütrena. Juristikarjääri ei oleks pidanud tema saatus ette nägema. Ta pidanuks 12-aastaselt abielluma ning õpingud algkooli järel lõpetama. Ta keeldus sellisest saatusest.Olles üks väheseid Põhja-Nigeerias tegutsevaid naisjuriste, sattus

ta töö tõttu maakolkasse, kus tuli külade vahel kaameli või eesli seljas liikuda. Hauwa Ibrahim kirjeldab seda aega kui üht oma elu parimat, sest ta sai tegutseda rohujuure tasandil, kust ta ka ise pärit on.Ta mõistab hästi, kui oluline on naiste õiguste tagamise ja puudusekannatajate kaitsmise seisukohalt haridus. Vaesus ja kirjaoskamatus käivad käsikäes ning teadmiste puudumine toidab fundamentalismi. Hauwa Ibrahim, kes on ise samuti moslemina üles kasvatatud, võitleb väsimatult religioosse fundamentalismi vastu. Hauwa Ibrahimi tööd saab kirjeldada vaid sõnaga ebatavaline: ta kaitseb inimesi, kes on Nigeeria kaheteistkümnes põhjaosariigis kehtiva islami šariaadi alusel süüdi mõistetud. Ehkki surmanuhtlusi praegu täide ei viida, mõistetakse inimesi jätkuvalt surma. Alates 1999. aastast on Hauwa Ibrahim töötanud tasuta kaitsjana 47 kohtuasja puhul, millest paljudel juhtudel on ta esindanud abielurikkumises süüdistatud ja kividega surnuks loopimisele määratud naisi. Tema võime köita rahvusvahelise üldsuse tähelepanu aitas päästa Amina Lawali, Safiya Hussaini ja Hafsatu Abubakari elu. Samuti on ta osalenud võitluses muude julmade ja ebainimlike karistuste vastu, nagu naiste piitsutamine või poistel jäsemete amputeerimine karistusena varguse eest.

Hauwa Ibrahimist on saanud inimõiguste kaitse sümbol, kuid mõnedes tekitab tema karisma rahutust. Tal on keelatud islami kohtutes kaitsjana esineda. “Ma ei kommenteeri koraani,” ütles ta. “Minu ainus eesmärk on see, et austataks õigusriigi põhimõtteid ning kõigi inimeste põhiõigusi, näiteks õigust õiglasele kohtumõistmisele.”Hauwa on edukalt tõendanud, et šariaat nõuab šariaadi kohtutelt Nigeeria põhiseadusega ja šariaadiga tagatud menetluslike ja sisuliste õiguste austamist, ning nõudnud, et järgitaks inimõigusi käsitlevaid rahvusvahelisi kokkuleppeid, millele Nigeeria on alla kirjutanud. Hauwa püüdlus leiab nüüd toetust Nigeeria piiridest väljaspool. Kuid ta pole veel saavutanud oma kõige raskemat eesmärki – et tema häält kodumaal kuulda võetaks. Sahharovi võrgustiku 2011. aasta konverentsil ütles Hauwa Ibrahim araabia kevadele andmist kommenteerides: “Minu jaoks on araabia kevad tulevik. Tulevik demokraatia, tulevik inimõiguste ja vabaduse ning tulevik inimväärikuse jaoks … Ma arvan, et see on suur tunnustus uuele maailmakorrale. Uuele maailmakorrale, mis ei ole kasulik üksnes üksikutele väljavalitutele, et saada võimule ja püsida igavesti võimul.”

2005 Piirideta Reporterid Organisatsioon Piirideta Reporterid võitleb ajakirjandusvabaduse eest kõikjal maailmas ning kaitseb ja toetab ajakirjanikke ja teisi meediatöötajaid, kes on langenud tagakiusamise ja tsensuuri ohvriks.Organisatsiooni hinnangul elab rohkem kui kolmandik maailma elanikkonnast riikides, kus ei ole ajakirjandusvabadust. Piirideta

Reporterite ajakirjandusvabaduse baromeetri andmete kohaselt tapeti 2012. aastal 50 ja vahistati 147 ajakirjanikku oma ametikohuste täitmisel või nende elukutsega seotud põhjustel. Piirideta Reporterid on võidelnud selliste tavade vastu juba 20 aastat.Piirideta Reporterid, mis oma enam kui 120 korrespondendist koosneva võrgustiku kaudu pidevalt valvsana püsib, mõistab rangelt hukka kõik rünnakud ajakirjandusvabaduse vastu kõikjal maailmas ning hoiab avalikkust nendega meedia- ja teavituskampaaniate abil kursis. Organisatsioon mitte ainult ei rõhuta moraalseid argumente ajakirjandusvabaduse piiramise, tsensuuri ja ajakirjanduse tagakiusamise vastu, vaid pakub ka praktilist abi sõjapiirkondades töötavatele ajakirjanikele.Jaanuaris 2002, kui organisatsioon Piirideta Reporterid lõi võrgu Damocles, sai ühendus

22

23

juriidilise relva. Ajakirjanike mõrvarite ja piinajate kohtu ette toomiseks annab võrk ohvritele õigusabi ja esindab neid kohtus. Organisatsioon viib oma algatusi riiklike osakondade ja piirkondlike büroode kaudu ellu viiel kontinendil, tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike ajakirjandusvabaduse organisatsioonidega.Piirideta Reporterite mitmekeelne veebisait peab igapäevast arvestust maailma eri paigus aset leidvate ajakirjandusvabaduse vastu suunatud rünnakute üle ning pakub võimalust anda allkiri online-petitsioonidele vangistatud ajakirjanike toetuseks. Tsensuurist möödahiilimiseks avaldab veebisait aeg-ajalt päritolumaal keelatud artikleid, pakub hostingut kodumaal suletud ajalehtedele ning toimib foorumina ajakirjanikele, kelle ametivõimud on oma riigis “vaigistanud”.Iga aasta 10. detsembril annab ühendus välja Piirideta Reporterite – Prantsusmaa sihtasutuse auhinda ajakirjanikele, kes on andnud silmapaistva panuse võitlusse ajakirjandusvabaduse eest oma riigis. 2010. aastal asutas organisatsioon Netizeni auhinna, millega tunnustatakse internetikasutajat, blogipidajat või küberdissidenti, kes on andnud märkimisväärse panuse sõnavabaduse kaitseks võrgus.

2006 Aljaksandr Milinkevits1947. aastal Hrodna linnas sündinud Aljaksandr Milinkevitš on olnud Valgevene demokraatliku opositsiooni liider.Ta valiti 2005. aasta oktoobris ühendatud demokraatliku opositsiooni presidendikandidaadiks – tema toetuseks anti rohkem kui 100 000 allkirja – ning ta suutis liita Valgevene opositsiooni ühisrindeks Aljaksandr Lukašenka

vastu ja säilitada seda kogu 2006. aasta 19. märtsi presidendivalimiste kampaania vältel. Aljaksandr Milinkevitš kutsus Valgevenet üles valima tõeliselt demokraatlikku tulevikku ja pakkus välja enda kui reaalse alternatiivi Lukašenka autoritaarsusele.Diplomaatiline läbirääkimistaktika ja ettevaatlikud avalikud esinemised aitasid tal oma püüdlustele rahvusvahelist toetust saada. Euroopa Liit leidis valimistulemusi hinnates, et valimised ei olnud ei vabad ega õiglased ja lisaks esines nende käigus pettust. Ametlike kokkuvõtete kohaselt sai Aljaksandr Milinkevitš 6% häältest, kuid mitteametlike allikate kinnitusel toetas teda oluliselt suurem hulk valijaid.Inimõiguste olukord Valgevenes on pärast 2006. aasta märtsi valimisi halvenenud.

Valitsus võttis vastu seaduse, mille järgi võimude tegevuse arvustamist on võimalik tunnistada kriminaalkuriteoks. Valitsevale režiimile poliitiliselt sobimatute ajakirjanike, aktivistide ja teiste kriitikute vaikima sundimine ja vangistamine jätkub praegugi.2006. aasta aprillis võeti Milinkevitš koos teiste opositsiooni liikmetega 15 päevaks vahi alla osalemise eest “sanktsioneerimata meeleavaldusel”, mis tegelikult oli rahumeelne demonstratsioon Minskis Tšernobõli katastroofi 20. aastapäeva mälestuseks. Viimaste aastate üha vaenulikumas poliitilises õhkkonnas on Aljaksandr Milinkevitšit mitu korda vahistatud, kuid süüdistust tema vastu esitatud ei ole.Vaenulikule poliitilisele kliimale vaatamata on Aljaksandr Milinkevitš kindlalt otsustanud jätkata võitlust oma maa demokraatliku tuleviku ja Valgevene rahvale põhiõiguste tagasiandmise eest. Septembris 2010 teatas ta, et on otsustanud mitte kandideerida 19. detsembril 2010 toimuvatel presidendivalimistel, kuna tema arvates ei ole riigi valimiseeskirjades tehtud muudatusi, mis tagaksid Valgevenes õiglased, vabad ja avatud valimised.

2007 Salih Mahmoud Mohamed Osman Salih Osman töötab juristina Sudaani piinamisvastases organisatsioonis (SOAT), kes pakub tasuta õigusabi Sudaani valitsuse poolt alusetult kinni peetud ja piinatud inimestele, kelle ainus kuritegu on see, et nad ei poolda valitsuse poliitikat või on sama etnilise taustaga nagu

D rf ri mässulistes liikumistes osalejad.Enam kui 20 aasta jooksul on Osman mitmete Sudaani kodusõdade käigus seadnud ohtu oma elu, et pakkuda konflikti ohvritele õigus- ja meditsiiniabi. Ta esindab kohtuvaidlustes Sudaani valitsuse poolt süüdistatavaid ning koostöös SOATiga on tal õnnestunud muuta surmanuhtluse või amputeerimise otsuseid või saavutada kergemate karistuste määramine. Salih Osman ja SOAT on tegelenud ka eelkõige D rf ri piirkonnas toimunud kuritegude katalogiseerimisega ning nad võitlevad selle eest, et süüdistuse esitamisel käsitletaks ka vägistamist sõjakuriteona.

24

Osman tegeleb aktiivselt ka enam kui kahe miljoni kodust lahkuma sunnitud sudaanlase kaitsmisega. Salih Osmani võitlus ebaõigluse vastu Sudaanis on talle isiklikult kahju toonud. Tema perekonnaliikmed on kannatanud sõjaväelaste käe läbi. Teda ennast on tema tegevuse pärast taga kiusatud, mitmel korral kinni peetud, isolatsioonis hoitud ja piinatud.Alates 2006. aastast on Salih Osman Sudaani parlamendi opositsiooni liige. Ta tegeleb õigusreformiga ja keskendub õigusriigi põhimõtete edendamisele ajutise põhiseaduse sätete rakendamise kaudu.

2008 Hu JiaHu Jia, kes on sündinud 1973. aastal Pekingis, on silmapaistev Hiina inimõiguste aktivist ja teisitimõtleja. Hu Jia on nõudnud 1989. aastal Tiananmeni väljakul toimunud massimõrva ametlikku juurdlust, ta on toetanud HIV/AIDSi haigeid ja tõstatanud keskkonnaalaseid küsimusi. Pärast seda, kui ta pöördus 2008. aastal inimõiguste

allkomisjoni avalikul koosolekul konverentskõne kaudu Euroopa Parlamendi liikmete poole ja väljendas oma soovi, et 2008. aasta oleks “Hiinas inimõiguste aasta”, vahistati ta süüdistatuna “riigivõimu kukutamisele õhutamises”. Ta tunnistati süüdi ning mõisteti 3. aprillil 2008. aastal kolmeks ja pooleks aastaks vangi. Ta vabastati 2011. aasta juunis, kuid teda kiusatakse endiselt taga, kuna tema kodu ette paigutatud turvatöötajad ei luba tal isegi välja minna ja toitu osta ning tema internetiühendus katkestati varsti pärast seda, kui tema naine Zeng Jinyan lahkus 2012. aasta septembris Hiinast Hongkongi.Isegi neis karmides tingimustes on Hu Jia jäänud endiselt avameelseks teisitimõtlejaks ja muutuste toetajaks Hiinas.

2009 Memorial2009. aastal anti auhind ühenduse Memorial ja kõigi teiste Venemaal tegutsevate inimõiguste kaitsjate nimel Oleg Orlovile, Sergei Kovaljovile ja Ljudmilla Aleksejevale.Memorial on Venemaa valitsusväline organisatsioon, mis on alates selle asutamisest 1988. aastal dokumenteerinud, jälginud ja püüdnud edendada tõde inimõiguste rikkumiste

kohta Venemaal ja teistes endistes NSV Liidu riikides, et tagada nende riikide demokraatlik tulevik.Memorial on koostanud enam kui 1,3 miljoni tagakiusatava inimese nimega andmebaasi eesmärgiga luua üldsusele kättesaadav arhiiv totalitaarsete repressioonide tagajärgi kajastavatest ajaloodokumentidest. Viies läbi uuringuid ja kaitstes pagulasi ning diskrimineerimise ja poliitiliste repressioonide ohvreid, on Memorialil olnud oluline osa selles, et võeti vastu poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimise seadus ja 30. oktoober kuulutati endise NSV Liidu riikides poliitiliste repressioonide ohvrite mälestamise päevaks.4. detsembril 2008 konfiskeerisid Venemaa ametivõimud 12 kõvaketast, millele oli salvestatud kogu digitaalne arhiiv Stalini ajal toime pandud kuritegude kohta – 20 aastat kestnud uurimistöö tulemus. 15. juulil 2009 rööviti ja hiljem mõrvati Natalja Estemirova, kes oli Memoriali esindaja Groznõis ning uuris mõrvu ja inimrööve Tšetšeenias. Ainult mõni nädal hiljem, 10. augustil 2009, tapeti samasugustel traagilistel asjaoludel Memorialiga tihedalt koostööd teinud inimõiguste kaitsjad Zarema Sadulajeva ja tema abikaasa.2009. aastal anti Sahharovi auhind Memoriali ja Venemaa arvukate inimõiguste kaitsjate nimel kolmele inimesele: Oleg Orlovile, Sergei Kovaljovile ja Ljudmilla Aleksejevale.Pikaaegne inimõiguste kaitsja ja Memoriali nõukogu juht Oleg Orlov mõisteti 2009. aasta oktoobris tsiviilkohtus laimamise süüdistusel algatatud protsessis süüdi selles, et ta oli nimetanud Tšetšeenia presidenti Ramzan Kadõrovit Natalja Estemirova surma eest vastutavaks. 31. jaanuaril 2010 vahistati Orlov ja veel umbes 100 inimest Moskvas Triumfi väljakul toimunud rahumeelse meeleavalduse ajal. Septembris 2010 väljendas Euroopa Parlament muret Orlovi vastu endiselt kestva laimamise kriminaalsüüdistuse alusel algatatud kohtuprotsessi pärast.

Memoriali kaasasutaja Sergei Kovaljov on Venemaa Memoriali praegune esimees ning ta asutas 1969. aastal Nõukogude Liidu esimese inimõiguslaste ühenduse Algatusrühm Inimõiguste Kaitseks NSV Liidus.Moskva Helsingi rühma juhti ja kaasasutajat Ljudmilla Aleksejevat tuntakse kui vahistatud teisitimõtlejate üle õiglase kohtupidamise ja selle objektiivse meediakajastuse eest võitlejat. Alates 31. augustist 2009 on Ljudmilla Aleksejeva osalenud aktiivselt liikumises Strateegia-31 – Moskvas Triumfi väljakul toimuvates kodanike protestimeeleavaldustes Venemaa põhiseaduse artikli 31 (kogunemisvabaduse kohta) kaitseks. Ühel neist meeleavaldustest ta vahistati, mis ajendas Euroopa Parlamendi tookordset presidenti Jerzy Buzekit kutsuma üles vabastama tol ajal 82-aastast Aleksejevat ja teisi Venemaa inimõiguste aktiviste.

2010 Guillermo fariñasGuillermo Fariñas on Kuuba psühholoogiadoktor, sõltumatu ajakirjanik ja poliitiline dissident, kes on aastate jooksul pidanud üle 20 näljastreigi protestiks Kuuba režiimi vastu, eesmärgiga saavutada oma kodumaal rahumeelsel teel poliitilised muutused ning sõna- ja väljendusvabadus.Ajakirjanikuna asutas ta sõltumatu pressiagentuuri Cubanacán

Press, et teavitada maailma Kuuba poliitvangide saatusest. Lõpuks oli ta võimude survel sunnitud oma pressiagentuuri sulgema.Fariñas on üks tuntumaid teisitimõtlejaid oma riigis, kes peab kinni vägivallatuse põhimõttest ja julgeb hukka mõista Kuubas valitsevat režiimi. Oma vapruse eest sai ta 2006. aastal organisatsiooni Piirideta Reporterid kübervabaduse auhinna.8. juulil 2010. aastal lõpetas Fariñas näljastreigi peale seda, kui Kuuba valitsus teatas oma kavatsusest vabastada 52 poliitvangi. Selleks ajaks oli Fariñas, kes nõudis pärast paljusid vangistusaastaid haigestunud poliitvangide vabastamist, keeldunud toidu ja vedeliku tarbimisest juba rohkem kui 130 päeva. Ta alustas oma näljastreiki 2010. aasta veebruaris pärast seda, kui kahtlastel asjaoludel oli pärast 82-päevast näljastreiki surnud meelsusvang Orlando Zapata Tamayo.Euroopa Parlament on korduvalt väljendanud solidaarsust kogu Kuuba rahvaga ja kinnitanud oma toetust riigi arengule demokraatia ning põhiõiguste austamise ja edendamise suunas. 2010. aasta oktoobris teatas Euroopa Parlamendi tookordne president

Jerzy Buzek, et Fariñase protest annab lootust kõigile neile, kes hoolivad vabadusest, inimõigustest ja demokraatiast, ning nõudis kõigi poliitvangide viivitamatut vabastamist.Guillermo Fariñas ei saanud osaleda 2010. aasta Sahharovi auhinna üleandmise tseremoonial Strasbourgis, sest tal ei lubatud Kuubast lahkuda. 2012. aasta juulis vahistati ta ühe teise Kuuba teisitimõtleja ja Sahharovi auhinna laureaadi Oswaldo Payá matusetalitusel ning hiljem ta vabastati.

2011 Mohamed BouaziziMohamed Bouazizi oli demokraatia ja vabaduse eest võitlevate tuneeslaste sümboliks. Ta suri 4. jaanuaril 2011, olles süüdanud end põlema protesti märgiks süsteemi vastu, mis takistas tal saada inimväärset sissetulekut oma perekonna ülalpidamiseks. Ta oli üksnes 26 aastane. Tema meeleheitlik tegu innustas vastuhakku ja tema nimi muutus üleskutseks meeleavaldusele, kui tuneeslased

tõusid üles, et teha lõpp president Zine El Abidine Ben Ali 23 aastat kestnud valitsemisele Tuneesias. See oli araabia kevade esimene revolutsioon.

2011 Ali ferzatAli Farzat on 1941. aastal sündinud tuntud Süüria poliitiline satiirik, kes on avaldanud rohkem kui 15 000 karikatuuri Süüria ja rahvusvahelistes ajalehtedes. Kui süürlased alustasid proteste Bashar al-Assadi režiimi vastu, lehvitati tema karikatuure tänavatel. Tema kriitilisus tõi kaasa tema ränga avaliku peksmise maskides meeste poolt Damaskuses ja tänavale vedelema jätmise. Tal murti

mõlemad käed, mida maskides mehed nimetasid hoiatuseks oma isandate teotamise eest. Ali Farzat mitte üksnes ei õppinud oma käsi uuesti kasutama, vaid murdis hirmu barjääri ja temast sai tema tööde ja kunsti kaudu üks režiimi kõige avameelsemaid kriitikuid. Kuna tal ei olnud võimalik 2011. aasta Sahharovi auhinna üleandmise tseremoonial osaleda, sest ta viibis Kuveidis oma vigastusi ravimas, anti talle auhind üle Euroopa Parlamendis 2012. aasta oktoobris toimunud Sahharovi auhinna võrgustiku iga-aastasel avalikul üritusel, kus ta osales ka arutelus Süüria revolutsiooni ja demokraatia tuleviku üle araabia kevade järel.

25

2011 Asmaa MahfouzAsmaa Mahfouz, sündinud 1985. aastal, on Egiptuse aktivist, kes trotsis Mubaraki režiimi poolt internetis tegutsevate aktivistide suhtes rakendatavaid rangeid meetmeid, postitades erinevate netiväljaannete kodulehekülgedele egiptlastele suunatud üleskutse tulla nõudma vabadust, väärikust ja inimõiguste austamist

Tahriri väljakul 25. jaanuaril 2011 toimuval rahumeelsel meeleavaldusel. Võrku laetud video levis kulutulena ja tõi kaasa sarnaste videote laine, mille tulemusena saabusid tuhanded inimesed Tahriri väljakule nõudma Hosni Mubarakilt 30 aastat kestnud valitsemisaja lõpetamist, mida president tegi 11. veebruaril 2012. 2008. aastal oli Asmaa Mahfouz üks Egiptuse 6. aprilli noorteliikumise asutajatest. Tegemist on organisatsiooniga, kes koordineerib üleriigiliselt streikivate tekstiilitööliste toetamist, et aidata neil saavutada oma nõudmised õiglaste palkade, tervishoiuteenuste ning transpordi ja hariduse saamise järgi. Ta osaleb ka jätkuvalt aktiivselt kodaniku- ja noorteliikumiste tegevuses, mille eesmärk on reformida olemasolevaid institutsioone ja viia ellu revolutsiooni nõuded. Ta oli Brüsselis Euroopa Parlamendis 2012. aasta oktoobris toimunud Sahharoviauhinna võrgustiku iga-aastase avaliku ürituse peakõneleja, kus ta andis ülevaateolukorrast Egiptuses pärast revolutsiooni ja demokraatia tulevikust araabia maadespärast araabia kevadet.

2011 Ahmed El Zuber El SenussiAhmed El Senussi, sündinud 1934. aastal, on Liibüa kõige kauaaegsem meelsusvang. Teda süüdistati vandenõus Gaddafi režiimi vastase riigipöördekatse korraldamiseks 1970. aastal ning ta veetis vanglas 31 aastat. Ta vabastati 2010. aasta augustis koos kümnete teiste poliitvangidega. Ta oli 2011. aastal pärast

Gaddafi režiimi kukutanud revolutsiooni asutatud riikliku üleminekunõukogu liige, kes vastutas poliitvangide eest. Ta jätkab praegu oma julget tööd inimõiguste ja õigusriigi olukorra parandamiseks Liibüas ja peab talle

määratud Sahharovi auhinda tunnustuseks kogu Liibüa rahvale. Ta oli Brüsselis Euroopa Parlamendis 2012. aasta oktoobris toimunud Sahharoviauhinna võrgustiku iga-aastase avaliku ürituse peakõneleja. Ta andis ülevaateolukorrast pärast revolutsiooni ja relvakonflikti Liibüas ning demokraatiatulevikust araabia maades pärast araabia kevadet.

2011 Razan ZaitounehRazan Zaitouneh on Süüria ajakirjanik ja inimõiguste advokaat, kes oli aasta pärast Sahharovi auhinna saamistendiselt redus, kuhu ta läks pärast seda, kui Süüria politsei pidas kinni tema abikaasa ja mehevenna ning teda süüdistati Süüria riiklikus televisioonis välisriigi agendiks olemises.

Vaatamata rõhumisele jätkas ta oma kodumaal inimõiguste eest välja astumist ja teabe kogumist Süürias toime pandavate metsikuste kohta poliitiliste aktivistide ja inimõiguste kaitsjate võrgustiku kaudu, et rääkida neist maailmale välismeedia kaudu.Razan Zaitouneh, sündinud 1977. aastal, alustas juristina töötamist 2001. aastal ja samal aastal sai temast poliitvangide kaitseadvokaat ja Süüria Inimõiguste Assotsiatsiooni kaasasutaja. 2005. aastal asutas ta Süüria inimõigustealase teabe lingi ja temast sai Süüria Poliitvangide Perekondade Toetuskomitee aktiivne liige. Razan Zaitouneh sai 2011. aastal Anna Politovskaja auhinna organisatsioonilt Reach All Women in WAR, mis tunnustab naisi, kes kaitsevad sõjapiirkondades inimõigusi. Ta keeldub Süüriast lahkumast enne, kui võitlus riigis on lõppenud.

26

27

28

BELGIQUE | BELGIËBRUXELLES | BRUSSELRue Wiertz 60/Wiertzstraat 60B-1047 BRUXELLES | B-1047 BrusselTel: +32/2.284 2005Fax: +32/2.230 7555E-mail: epbrussels@europarl.europa.euInternet: www.europarl.be

БЪЛГАРИЯ | BULGARIASOFIAMoskovska Street 9BG-1000 SOFIATel: +359/2.985 3545Fax: +359 /2.981 99 44E-mail: epsofia@europarl.europa.euInternet: www.europarl.bg

ČESKÁ REPUBLIKAPRAHAJungmannova ul. 24CZ-110 00 PRAHA 1Tel: +420/2.557 08208Fax: +420/2.557 08200E-mail: eppraha@europarl.europa.euInternet: www.evropsky-parlament.cz

DANMARKKØBENHAVNGothersgade 115DK-1123 KØBENHAVN KTel: +45/3.314 3377Fax: +45/3.315 0805E-mail: epkobenhavn@europarl.europa.euInternet: www.europarl.dk

DEUTSCHLANDBERLINUnter den Linden 78D-10117 BERLINTel: +49/30.2280 1000Fax: +49/30.2280 1111E-mail: epberlin@europarl.europa.euInternet: www.europarl.de

MÜNCHENErhardtstraße 27D-80469 MÜNCHENTel: +49/89.2020 8790Fax: +49/89.2020 87973E-mail: epmuenchen@europarl.europa.euInternet: www.europarl.de

EESTITALLINNRävala 4EE-10143 TALLINNTel: +372/6.30 6969Fax: +372/6.30 6968E-mail: eptallinn@europarl.europa.euInternet: www.europarl.ee

ÉIRE | IRELANDDUBLINMolesworth Street 43IRL-DUBLIN 2Tel: +353/1.605 7900Fax: +353/1.605 7999E-mail: epdublin@europarl.europa.euInternet: www.europarl.ie

ΕΛΛΑΣAΘΗΝΑΙLeof. Amalias 8GR-10557 ATHINAITel: +30/210.32 78900Fax: +30/210.33 11540E-mail: epathinai@europarl.europa.euInternet: www.europarl.gr

ESPAÑAMADRIDPaseo de la Castellana 46E-28046 MADRIDTel: +34/914. 364 747Fax: +34/915. 783 171E-mail: epmadrid@europarl.europa.euInternet: www.europarl.es

BARCELONAPasseig de Gràcia 90E-08008 BARCELONATel: +34/93.272 2044Fax: +34/93.272 2045E-mail: epbarcelona@europarl.europa.euInternet: www.europarlbarcelona.eu

FRANCEPARIS288 Bd Saint Germain F-75341 PARIS CEDEX 07Tel: +33/1.406 34000Fax: +33/1.455 15253E-mail: epparis@europarl.europa.euInternet: www.europarl.fr

PARLEMENT EUROPEEN | EUROPEES PARLEMENT Rue Wiertz, 60, B-1047 BRUXELLES Wiertzstraat, 60, B-1047 BRUSSEL Tel: +32/2.284 2111 Fax: +32/2.230 6933PARLEMENT EUROPEEN Plateau du Kirchberg, BP 1601 L-2929 LUXEMBOURG Tel: +352/4300 1 Fax: +352/4300 24842PARLEMENT EUROPEEN 1, avenue du Président Robert Schuman BP 1024F F-67070 STRASBOURG CEDEX Tel: +33/388.17 4001 Fax: +33/388.17 4860

29

STRASBOURGAllée du PrintempsBâtiment Louise WeissBP 1024F | F-67070 STRASBOURG CEDEXTel: +33/3.881 74001Fax: +33/3.881 75184Email: epstrasbourg@europarl.europa.euInternet: www.europarl.eu.int

MARSEILLE2, rue Henri Barbusse 2F-13241 Marseille Cedex 01Tel: +33/4. 96 11 52 90Fax: +33/4.91 90 95 03E-mail: epmarseille@ep.europa.euInternet: http://sudest.europarl.fr

ITALIAROMAVia IV Novembre 149I-00187 ROMATel: +39/06.699 501Fax: +39/06.699 50200E-mail: eproma@europarl.europa.euInternet: www.europarl.it

MILANOCorso Magenta 59I-20123 MILANOTel: +39/02.43 44171Fax: +39/02.43 4417500E-mail: epmilano@europarl.europa.euInternet: www.europarl.it

KYPROSNICOSIAVyronos Avenue 30CY-1096 NICOSIATel: +357/22.870 500Fax: +357/22.767 733E-mail: epnicosia@europarl.europa.euInternet: www.europarl.cy

LATVIJARĪGAAspāzijas bulvāris 28LV-1050 RĪGATel: +371/67.08 5460Fax: +371/67.08 5470E-mail:epriga@europarl.europa.euInternet: www.europarl.lv

LIETUVAVILNIUSNaugarduko Street 10LT -01309 VILNIUSTel: +370/5.212 0766Fax: +370/5.261 9828E-mail: epvilnius@europarl.europa.euInternet: www.europarl.lt

LUXEMBOURGLUXEMBOURGRue du Marché-aux-Herbes 7L-1728 LuxembourgTel: +352/4.300 22596/7Fax: +352/4.300 22457E-mail: epluxembourg@europarl.europa.euInternet: www.europarl.lu

MAGYARORSZÁGBUDAPESTLövőház u. 35.H-1024 BUDAPEST+36/1.411 3540+36/1.411 3560E-mail: epbudapest@europarl.europa.euInternet: www.europarl.hu

MALTAVALLETTAEurope House254 St. Paul StreetSt. Paul StreetVLT -1215 VALLETTATel: +356/21.23 5075Fax: +356/21.22 7580E-mail: epvalletta@europarl.europa.euInternet: www.europarlmt.eu

NEDERLANDDEN HAAGKorte Vijverberg 5-6NL-2513 AB DEN HAAGTel: +31/70.313 5400Fax: +31/70.364 7001E-mail: epdenhaag@europarl.europa.euInternet: www.europeesparlement.nl

ÖSTERREICHWIENWipplingerstraße 351010 WienTel: +43/1.51617-0Fax: +43/1.5132515E-mail: epwien@europarl.europa.euInternet: www.europarl.at

POLSKAWARSZAWAul. Jasna 14/16aPL-00-041 WARSZAWATel: +48/22.595 2470Fax: +48/22.595 2480E-mail: epwarszawa@europarl.europa.euInternet: www.europarl.pl

30

WROCŁAWul. Widok10PL 50-052 WROCŁAWTel: +48/ 71.337 6363Fax: +48/71.347 2340E-mail: epwroclaw@europarl.europa.euInternet: www.europarl.pl/wroclaw

PORTUGALLISBOALargo Jean Monnet 1–6P-1269-070 LISBOATel: +351/21.350 4900Fax: +351/21.354 0004E-mail: eplisboa@europarl.europa.euInternet: www.parleurop.pt

ROMÂNIABUCUREȘTIVasile Lascăr Street 31, floor 1,Sector 2, RO – 020492 BUCUREȘTITel: +40/21.4050880Fax: +40/21.4050886E-mail: epbucarest@europarl.europa.euInternet: www.europarl.ro

SLOVENIJALJUBLJANABreg 14SL-1000 LJUBLJANATel: +386/1.252 8830Fax: +386/1.252 8840E-mail: epljubljana@europarl.europa.euInternet: www.europarl.si

SLOVENSKÁ REPUBLIKABRATISLAVAPalisády 29SK-811 06 BRATISLAVATel: +421/2.5942 9697Fax: +421/2.5942 9687E-mail: epbratislava@europarl.europa.euInternet: www.europskyparlament.sk

SUOMI | FINLANDHELSINKI | HELSINGFORSMalminkatu 16 | Malmgatan 16FI-00100 HELSINKI | HELSINGFORSTel: +358/9.622 0450Fax: +358/9.622 2610E-mail: ephelsinki@europarl.europa.euInternet: www.europarl.fi

SVERIGESTOCKHOLM EuropaparlamentetRegeringsgatan 65, 6 tr.S-111 56 StockholmTel: +46/8.562 44455Fax: +46/8.562 44499E-mail: epstockholm@europarl.europa.euInternet: www.europaparlamentet.se

UNITED KINGDOMLONDONEurope House32 Smith SquareLondon SW1P 3EUTel: +44/207.227 4300Fax: +44/207.227 4302E-mail: eplondon@europarl.europa.euInternet: www.europarl.org.uk

EDINBURGHThe Tun, 4 Jackson’s EntryHolyrood RoadUK-EDINBURGH EH8 8PJTel: +44/131.557 7866Fax. +44/131.557 4977E-mail: epedinburgh@europarl.europa.euInternet: www.europarl.org.uk

FotodEuroopa Parlamendi fototeenistus

Fotod:Wei Jingsheng: Shanshan Wei-BlankLeyla Zana: SIPA PRESSSalima Ghezali: Jacques Torregano/L’E.d.J.Ibrahim Rugova: LDKXanana Gusmão: Reuters Pool¡BASTA YA!: El PaísDom Zacarias Kamwenho: kasutada andnud LUSANurit Peled-Elhanan: kasutada andnud Avraham ElhananIzzat Ghazzawi: Tore Kjeilen/LexicOrientKofi Annan: UN/DPI PhotoValgevene Ajakirjanike Liit (BAJ): BAJ LogoNaised Valges: APHauwa Ibrahim: APPiirideta Reporterid: APAljaksandr Milinkevitš: BelgaSalih Mahmoud Mohamed Osman:2005 Patricia WilliamsHu Jia: BELGA/AFP PHOTO /Frederic J BROWNMemorial: MemorialGuillermo Fariñas: EPA_A. ERNESTO © EUAraabia kevad: Belga/FETHI BELAID /AFP/EPNasrin Sotoudeh: © Handout/afp/ European Union 2012 EPJafar Panahi © afp/Atta KENARE / European Union 2012 EPAndrei Sahharovi: © Jury Rost - Andrei Sahharovi Museum

www.europarl.europa.eu/sakharov

QA-3

1-12

-153

-ET-

C ET