fcf magazine no.4 - fcf vs prn 18.aprill 2015

fcf magazineFC Flora mängukava 4/2015 Premium Liiga VII voor FCF-PRN

18/4/201524 lk / Hind 2€

TÄNA VEEL: Kesa statistika | Örrekese õpitubade suur populaarsus sai taas kinnitust |Flora Spring Cup 2015 - suur edulugu | Flora kalameeste kalalood | Allan Lahi Tallinna

Kalaspordi Klubist: mis on casting? | Külalisautor Margo Pajuste, ajakiri Kalale!

TERVIST, HÄRRA PRESIDENT!TERVIST, HÄRRA PRESIDENT!

Kalamees, Pärnu Linnameeskonna president ja koondise ning FC Flora legend Raio Piiroja räägib pikas intervjuus oma uuest elust ja uuest ametist Pärnu Linnameeskonnas. Ja natuke kalast ka. Kalamees, Pärnu Linnameeskonna president ja koondise ning FC Flora legend Raio Piiroja räägib pikas intervjuus oma uuest elust ja uuest ametist Pärnu Linnameeskonnas. Ja natuke kalast ka.

�KOOSSEISUDVÄRAVAVAHID 1 - Magnus Karofeld 20.08.199633 - Richard Aland 15.03.199473 - Mait Toom 07.05.1990

KAITSJAD 2 - Enar Jääger 18.11.19844 - Kevin Aloe 07.05.1995 5 - Janar Õunap 09.09.1994 13 - Joosep Juha 05.09.1996 16 - Markus Jürgenson 09.09.1987 19 - Gert Kams 25.05.198521- Madis Vihmann 05.10.199522 - Nikita Baranov 19.08.1992

POOLKAITSJAD 7 - Andre Frolov 18.04.1988 8 - Irakli Logua (RUS) 29.07.199110 - Brent Lepistu 26.03.1993 11 - Rauno Sappinen 23.01.1996 17 - Roman Sobtšenko 25.01.1994 20 - Maksim Gussev 20.07.199423 - German Šlein 28.03.199627 - Joseph Saliste 10.04.199538 - Karl-Eerik Luigend 15.01.1993 49 - Zakaria Beglarišvili (GEO) 30.04.1990 57 - Mihkel Ainsalu 08.03.199672 - Herol Riiberg 14.04.1997 RÜNDAJAD 9 - Rauno Alliku 02.03.199014 - Martin Kase 02.09.199329 - Sakari Tukiainen (FIN) 02.10.1991 99 - Albert Prosa 01.10.1990

Peatreener: Nobert Hurt 16.04.1983Abitreener: Jürgen Henn 02.06.1987Abitreener: Risto Kallaste 23.02.1971Väravavahtide treener: Aiko Orgla 24.05.1987Füsioterapeut: Jüri Salupere 12.04.1988Massöör: Oliver Papp 07.10.1987Fitness-treener: Kristjan Vomm 30.07.1990

VÄRAVAVAHID1 Vainu, Hendrik 03.04.1996 Tamme, Kristjan 21.09.1995 Aas, Hevar 27.10.1992 77 Vabrit, Joel 09.09.1987 KAITSJAD 3 Mäeots, Siim 19.08.1995 4 Villota, Magnus 11.02.1998 6 Saal, Ronek 24.09.1988 24 Palatu, Karl 05.12.1982 Barinov, Daniel 21.03.1995 Piiroja, Raio 11.07.1979 Sarapuu, Joosep 30.07.1994

POOLKAITSJAD 2 Anderson, Chris 05.10.1992 7 Lauter, Envar 05.09.1990 8 Kaarlimäe, Kaarel 13.10.1991 9 Pent, Toomas 28.09.1990 11 Issakov, Anton 26.09.1994 12 Tutk, Rauno 10.04.1988 13 Velikopolje, Ivan 22.06.1989 16 Könninge, Greger 23.01.1991 17 Anissimov, Albert 21.01.1994 28 Pärnat, Risto 11.10.1992 Saarts, Kristen 28.10.1994 Vihmoja, Tõnis 15.01.1993 RÜNDAJAD 10 Paabut, Ander 28.09.1990 15 Hanson, Henri 18.04.1995 23 Laurits, Taavi 23.01.1990 Kirss, Robert 03.09.1994

Peatreener: Marko LelovAbitreener: Gert Olesk

2fcf magazine

FLORA JÄRGMINE KOHTUMINE:

Premium Liiga VIII voor25.aprillil kell 14:00, Paide Linnastaadion

3fcf magazine

TALLINNA FC FLORA

TALLINNA FC LEVADIA

NÕMME KALJU FC

JK SILLAMÄE KALEV

TALLINNA FC INFONET

PAIDE LINNAMEESKOND

NARVA JK TRANS

TARTU JK TAMMEKA

VILJANDI JK TULEVIK

PÄRNU LINNAMEESKOND

MEESKOND M Võ Vi K VV P6 6

5

3

3

2

1

1

1

1

0

0

3

1

3

3

1

1

0

2

0

1

0

2

1

2

4

4

5

4

18:4

10:3

10:6

17:9

8:6

7:7

11:21

9:15

7:17

6:15

18

15

12

10

9

6

4

4

3

2

PREMIUM LIIGAFCF PUNKTIBÖRS

4 (1+3) Rauno Alliku3 (3+0) Rauno Sappinen3 (3+0) Sakari Tukiainen2 (2+0) Irakli Logua2 (1+1) Andre Frolov2 (0+2) Zakaria Beglarišvili1 (0+1) Maksim Gussev1 (0+1) Joseph Saliste1 (0+1) Gert Kams

TÄNA MÄNGUKEELU OHUS-

TÄNA MÄNGUKEELU ALL-KARISTUS-

PINKFC FLORA

TUKIAINENSAKARI29TUKIAINENSAKARI29

MÄNGIJA LUUBI ALL. HOOAEG 2015

väravaid+söötepeale VI vooru

peale VI vooru

0

Foto: Janek Eslon

6

6

6

6

6

6

6

6

6

3avr aä tv

6ngä um

197minutit

1 värav iga

66minuti järel

4/2015

4fcf magazine

KESA STATISTIKA

4/2015

RAIO PIIROJA ERI

Foto: Raigo Pajula / POSTIMEES

TÄNANE VASTANE:Flora on Pärnu Linnameeskonnaga kohtunud korra.2012/13 Karikavõistluste 1/4 naalis.17.04.2013 Pärnu LM-Flora 0:6, Pärnu km. 135 pv. Laupäevane mäng on Florale Meistriliigas 700-s (koos kahe loobumisvõiduga)23.05.1992 ei tulnud K-J Keemik Kadriorgu kohale ja20.08.1994 polnud Pärnu Kalevi staadioni muru mängukõlbulik ning Pärnu JK/Kalev sai kirja kaotuse.

Raio Piiroja karjäär numbrites

5fcf magazine 4/2015

Foto: Liis Treimann / POSTIMEES

1 2 3

4 5

Foto 1: Foto 2: Raio Arnhem Vitesse särgis, Hollandi kõrgliiga. | Hiina periood enne karjääri lõpetamise otsust. Chengdu Bladesi vormi kandmas, Hiina esiliiga. |Foto 3: Norras mängis Raio pika ja eduka perioodi, muutudes klubi kodulinnas Fredrikstadis ebajumalaks. Karikanaalis 2006.aastal löödud kaks väravat tegid Raiost selles linnas legendi, keda mäletab iga elanik veel aastakümneid. | Peale Hiinast koduradadele naasmist registreeris Raio end oma vana koduklubi Flora Foto 4: ridadesse ning hoidis end meiega koos vormis. | suurim ebaõiglus Raio koondisekarjääris. 2013. aasta september, Lilleküla, MM valikmäng. Van Persie kasuks Foto 5:ülekohtuselt vilistatud viga tõi Hollandile penalti ning röövis Eestilt iseisevumise taastamise järgse aja rahvusliku vutiajaloo suurima võidu. Mäng lõppes 2:2.

fcf magazine 6 4/2015

Tühja juttu ei ole Raio Piiroja kunagi armastanud. Sellest hoolimata ei ütle ta kellelegi ära, kui temaga rääkida soovitakse, olgu tal kuitahes kiire või ta ise kuitahes väsinud. Just seetõttu ei küsinud me Raiolt enam ühtki küsimust, mida äsja oma lahkumisetenduse-karusellilt maha astunud mehelt tülgastuseni igas väiksemaski meediakanalis lõputuis intervjuudes päriti. Rääkisime hoopis asjalikku juttu sellest, mis on täna ja praegu Raio elu sisuks ja põhiliseks ajakulutajaks - Pärnu Linnameeskonnast ja kalapüügist.

Foto

: Lem

bit P

eege

l

PÄRNU VUTI UUS TULEMINERAIO PIIROJA JARAIO PIIROJAPÄRNU VUTI UUS TULEMINE

JA

Marek [email protected]

7fcf magazine 7

Foto: uefa.com

4/2015

Raio, võtsid enda kanda Pärnu Linnameeskonna presidendi ametikoha. Enne esimest kodumängu nägime sind tunkedes ja akudrell käes staadionil askeldamas. Ei ole vist väga glamuurne ametikoht? Nagu ikka väikeses klubis – kõik on Hunt Kriimsilmad. Minu asi on peaasjalikult olnud sponsorid leida ja kogu see asi käima lükata. Aivar Kuningaga kahekesi veame seda klubivankrit, samas oleme meie need kaks peamist vabatahtlikku. Gert Olesk on see mees, kes teise treeneri ametikoha kõrval tegeleb lisaks ka siis veel igapäevaste asjadega.

Peasponsori leidsite üsna vahetult enne hooaja algust, aga see-eest on see üks väga kõva sponsor. Panid oma isikliku sarmi käiku või olid vanad tutvused mängus? Nagu ikka elus, asjad käivad tutvuste kaudu. Wendre omanikku tundsin juba ammu. Tulemusi meil ju muidugi ette näidata ei olnud, uus staadion on endiselt valmimata, nii-et algul pidin ikka veenmisjõudu ka rakendama. Raske oli seda esimest aastat alustada, aga nüüd on asi kuidagi minema saanud. Õnneks saime esimeste kodumängudega hästi käima, selle emotsiooni pealt on toetajaid veel juurde tulnud. Wendre on särgisponsoriks, aga uskumatu hulk teisi rmasid panid meile ka õla alla. Meil teeb muidugi ilmselt elu kergemaks ka see, et mängijad on 95% ulatuses Pärnu poisid, omasid ikka toetatakse. Hoiame kindlasti sellist joont, et pigem mängimegi omade poistega ja olemegi täpselt seal, kus on parasjagu meie tase. Kui kaotame, siis kaotame ise. Kui võidame, võidame ise.

Järelkasvu on teil tulemas mitmest klubist.Jah, eks Pärnu Linnameeskond on ju ka kolmest klubist kokku pandud: Pärnu Jalgpalliklubi, Vändra Vaprus ja Pärnu Kalev. Linnameeskonnas on kõigi nende klubide kasvandikud, meie käsutuses. Meie oleme neile väljundiks.

Noortetöö käib teil ka kõvasti.Ikka. Aga eks siiani on ju nii olnud, et niipea, kui Pärnus mõni mängija pead tõstab, nii ta suuremate klubide poolt ära süüakse.

See pull lõppeb nüüd ära? Kas nüüd päris ära, aga proovime ka ikka areneda ja leida juurde võimalusi, et neid mängijaid Pärnus hoida. Ka neid, kes on ära läinud, tagasi tuua. Saarts, Kirss – mõned juba saime tagasi. Vana hea Palatu ka, kellest on meile suur abi. Aga Pärnu poisse mängib Meistriliigas veelgi...

Florastki oleks ühtteist tagasi võtta. Jah, Alliku võtaks kohe, Infonetist Meltsi, Tammekast Tekko. Kui need kolm poissi kätte saaks, siis läheks juba mänguks! (Naerab).

Esimeste kodumängudega pakkus Pärnu hullumeelseid thrillereid. See, mis edasi hakkas toimuma, oli ootuspärane, see mõnetine üles-alla kõikumine...

Jah, meil ikkagi Meistriliiga kogemus puudub. See muidugi, mis

Rahvuslik nina - nii kutsutakse tänaseni Raio ninaluud, mis vastasmängijatele läbi aegade miskipärast pinnuks silmas on olnud. Kümnel korral on Raio pidanud murtud nosplit ravima. Nüüd ohustavad seda vaid ehk, noh, mõne jõulisema lõhe või koha sabalöögid.

RAIO PIIROJASündinud: 11.juulil 1979 Pärnus

Floras 1999-2004, 2012, 2014. Välisklubid: Valerenga IF (Norra), Fredrikstad FK (Norra), Vitesse (Holland), Chengdu Blades (Hiina). Koondises: 114 mängu, 8 väravat.

Alates 2014. aasta lõpust Pärnu Linnameeskonna president, kutseline kalur.

Raio, prisked lõhed ja suvine Eestimaa. Samasuguse kirega, nagu Raio mängis jalgpalli, püüab ta täna kala ja edendab Pärnu vutielu. Sarnaselt Viljandile on ka Pärnu toonud inimeste teadvusse selle, et väikesed kohad vajavad iidoleid - ja publik leiab tee staadionile. Pärnu on näidanud sel hooajal kolme kodumänguga uhkeid publikunumbreid ja on keskmise pealtvaatajate arvuga 469 suurepärasel kolmandal kohal publikuedetabelis!

See pilt ja kaanefoto pärinevad Raio isiklikust arhiivist.


Viljandis toimus (Pärnu kaotas võõrsil Viljandi Tulevikule 2:5 – toim.) oli ka mulle üllatuseks, aga eks kusagilt tuleb see karastus ju saada. Sillamäele kaotasime lõpuks küll suurelt (1:6 – toim.), aga kohapeal mängu vaadates, ütlen ausalt... See oli meie selle hooaja seni parim mäng, kui esimest poolaega silmas pidada. Poistel polnud mingit aukartust, mängiti esimesest minutist alates. 1:0 olime ees, paar korda läksime üks-ühele, oleks edu võinud isegi kasvatada, aga lööb veel välja ikkagi see, et amatöörid mängivad profde vastu. Nagu ka see, et peatreeneri leidmine ja hooaja ettevalmistus ja hooaja algus – kõigi nende vahele jäi imepisike aeg vahet. Pidime kõigega kiirustama.

Amatöörid lähevad sageli suurte vastu hullumeelse tuhinaga, löövad kaks ära ja siis ripuvad küünte ja hammastega võidus kinni, nii need üllatustulemused tulevad. Pärnul vist ei olegi suurte satside vastu väga muud varianti, kui esimesest minutist täiega andma minna? Eks me oleme ju noor meeskond. Kardetakse eksida, aga lõppude lõpuks, kui oled nelja-viie väravaga kaotusseisus, siis on ju parem, kui teed oma õigeid asju, ajad oma rida – kui ei tule välja, siis kaotad. Värisedes ei ole parem kaotada, värisedes kaotades ei arene. Meid ootab nüüd ees periood, kus mängime kümme mängu järjest Eesti tugevamate meeskondadega – see on see periood, kus me saamegi areneda, meil pole neis mängudes võidukohustust.

Nii-et võtate rahulikult?Hetkeseis lihtsalt on selline. Vanasti oli nii, et Pärnust tuli ainult kaitsjaid – ja häid! Praegu on asjad vastupidi, meil tuleb ründavaid mängijaid ja kaitsjatega on probleeme, valikut pole eriti. Ründavat jõudu meil jagub, äärepoolkaitses ka valikut on ja tuleb kogu aeg peale. Mängujoonise ja pildiga ma olen rahul, Marko [Lelov] ja Gert on head tööd teinud, üleöö ei sünni spordis midagi. Järjepidevus viib edasi.

Komeet Laurits...Oi kurat! Kui see mees kaitseväest välja saab, sa ei kujuta ette, mis ta siis tegema hakkab! (Naerab).

Laurits on hiline küpseja? Ta on ikkagi Levadias mänginud, küll tagasihoidlikult, aga näed, poiss on leidnud uue hingamise ja uue motivatsiooni! Loodame, et see on tulnud ka kodukoha eest mängimisest. Eks sedagi kultuuri osa tuleb kasvatada, et kodukoha eest mängimine oleks meestele auasi. Meil tundub, et on. Raha meil keegi ei saa, kõik käivad töö ja kooli kõrvalt. Silmad põlevad kõigil. Osad sõidavad kolm korda nädalas Tallinnast siia trenni, trenn algab kell seitse õhtul, peale trenni sõidavad tagasi... Õnneks saime hea autosponsori, kes andis meile masina, millega need mehed liikuda saavad.

Mis seisus teie staadionisaaga on? Kui järgmiseks aastaks tahetaks staadioni saada, peaks ehitus juba käima. Praegu on vist jälle edasi kaevatud ja asi seisab. Raekülas peame sel aastal hakkama saama. Samas käib väga palju publikut juba praegu ka kunstmuruväljaku ääres, pole meil sealgi korraliku tribüüni. See, mis seal praegu seisab, on ka tsipa madal. Tegeleme asjaga. Isegi, kui uus staadion valmib, siis kevadised ja hilissügisesed mängud tuleb kunstmurul mängida.

Sõitsin Raeküla staadionist mõne päeva eest mööda. Riia maantee poolne aed on endiselt üsna madal... Autosid on seal eluaeg mõlgitud ja neid palle on sinna eluaeg lennanud. Isegi olen nii mõnegi palli sinna saatnud. Pallid kannatavad, autole ei tee nad midagi. (Muigab).

Ütlesid, et tulete ka Lillekülla õppima. Millist mängu oma poistelt ootad? Ikka samasugust nagu Sillamäe vastu. Julgelt tuleb oma mängu mängida, kuigi eks see sõltu ju suuresti ka vastasest, et kui palju lastakse seda oma rida ajada. Ootan, et jalga ei väristataks, et iga mängija läheks iga mänguga järjest paremaks.

Sa kõlad jube väsinult (räägime Raioga Skype vahenduse kella kaheksa ajal õhtul – toim.). Milline su päev praegu üldse välja näeb?Täna oli kella neljast hommikul äratus. Eks mõne päeva kannatad niimoodi ära, aga kui jutti nii panna, siis läheb raskeks muidugi. Tavalisel päeval ma kell kaheksa õhtul juba päris kindlasti magan. Tindihooaeg hakkab lõpu poole saama, viimased kümmekond tonni tuleb ehk välja tuua veel. Ja siis tundub, et ahven hakkab randa tulema, läheb sujuvalt ahvenapüügiks üle.

Raha me lugema ei hakka, aga lihtsalt ja lühidalt – kuidas äri läheb, plaanipäraselt? Ei lähe. Maksame vabaduse hinda! (Naerab mõrult). Euroopa Liit pani venelastele sanktsioonid peale, venelased panid kohe esimese asjana meile põllumajandus- ja kalatoodetele vastu. Tindi hind on neli korda madalam kui normaalsel aastal. Praegu ma tinti ei müügi, panen kõik külma ja loodan leida vähe parema hinnaga koha, kuhu müüa, et ei peaks päris tasuta ära andma. Ruumi õnneks on siin Pärnus, kus kala hoida.

Aga proovime ikka positiivsel noodil lõpetada. Küllap paraneb kalaturg ja küllap paraneb ka Pärnu Linnameeskonna tulemuste saldo, eks!No ikka. Laseme endale küll palju lüüa, aga ise lööme ka väga palju, see ongi positiivne!


Eelmise laupäeva FC Flora – Nõmme Kalju mäng tähistas lisaks hooaja esimesele murumängule ka Örrekese õpitubade avalööki. Martsipani ja šokolaadi õpitoad osutusid väga populaarseks ja lõid pika puuga ka varasema osalusrekordi – kokku käis Flora Family Lounge’is magusat valmistamas ligi 30 last!

Sel hooajal oleme laste õpitubade projektis astunud jällegi sammukese edasi, sest hea koostööpartnerina on üritusele õla alla pannud Kohvik Kohaliku kokad. Laupäeval valmistasid Elar ja Alo lastele vahvleid, mida jätkus ka neile, kes õpitoas seekord veel osaleda ei julgenud!

Örrekese õpitubade järgmiseke kuupäevaks on 2. mai, mil FC Flora võõrustab A.Le Coq Arenal FC Levadiat. See päev tähistab ühtlasi suurt talgupäeva ja FC Flora Perepäeva! 2. mai Örrekese õpitubade põhirõhk on läheneval emadepäeval, mistõttu kõik valmistatav pakitakse kingitusena kaasa!

Lisainfot FC Flora kodumängude Örrekese õpitubadest saab [email protected] ja juba on võimalik ka 2. mai õpitubadesse registreerida! Tänavu on kahe õpitoa hinnaks 5 eurot ja ühes õpitoas osalemise korral 3 eurot.

Peatse kohtumiseni!!!

ÖRREKE ALUSTAS VÖIMSALT!

10fcf magazine

Aprillikuu esimene nädalavahetus tõi Lillekülla kokku Eesti noortevuti paremiku, kes said oma oskused proovile panna teist korda toimunud Flora Spring Cupil. Rahvusvahelist hõngu lisasid 15 võistkonda Soomest, lisaks olid ühe tiimiga esindatud Venemaa ja Läti. Võrreldes eelmise aastaga, mil Flora Spring Cupil mängis 42 võistkonda 4 vanuseklassis, oli turniir tänavu kasvanud 5 vanuseklassini ja 64 võistkonnani. Nii tõusis osalejaskond üle 1000 noorjalgpalluri piiri!

Lisaks jalgpallihallile, Nike Arenale ja Sportland Arenale peeti terve rida mängudest ka Kotka staadionil ja Kotka hallis, kuid korraldajatel on kindel soov tulevikus arvude poolest enam mitte kasvada, vaid suunata põhirõhk kvaliteedile.

Flora võistkondade jaoks oli turniir hea proovikivi noorte Eesti meistrisarjade eel ning heameel on tõdeda, et kahes vanemas vanuseklassis jäi esikoht koju! Risto Kallaste ja Kaspar Kaldoja juhendatava FCF 2000 poisid on juba saanud karastust aasta vanematega heideldes U17 Eliitliigas, mida oli näha ka Flora Spring Cupil. Alagrupis saadi parema väravate vahe tõttu esikoht Auguri ees ning naalis võideti Martin Reimi JK poisse 2:0.

Eelmisel aastal Eesti meistritiitli võitnud FCF 2001 (treenerid Dmitri Ustritski ja Egon Tintse) tiimi teekond esikohani oli väga raske, sest alagruppi sattus hilisem nalist Helsinki PPJ, kellega mängiti 1:1 viiki. Pärast Keila JK 1:0 alistamist veerandnaalis läks mäng Venemaalt külla sõitnud Pskov-747-ga penaltite peale, kus meie poisid olid täpsemad 4:2. Finaalis PPJ revanši ei saanud, sest jäi kohe mängu alguses kümnekesi ja nii said orakad 2:0 edu järel turniirivõidu üle rõõmustada.

Esikoht oli väga lähedal ka FCF 2003 poistele (treenerid Priit Adamson ja Ats Sillaste), kuid naalmängu väravateta viigi järel tuli 1:0 eduseisust tunnistada penaltiseerias soomlaste Kyrkslätt IF-i 2:1 paremust.

4/2015

FLORA SPRING CUPTÕSTIS LATI KÕRGELEJaanus [email protected]

Kahes nooremas vanuseklassis olid FCF 2004 poisid neljandad (siingi treener Priit Adamson) ning Karl Palatu juhendatavad FCF 2005 poisid kuuendad. Esikohad läksid nendes vanuseklassides väga tugevale Sparta JK võistkonnale ja soomlaste Leppävaaran Pallole.

Heameel on tõdeda, et tänavu oli meie toetajate ring veelgi suurenenud: AS Jalajälg, Sportland, FIFAA, Tele2, G4S, Haribo, Saarikoski Travels, AMPS, Reklaamiabi, Print 24 – Suur AITÄH teile!!!

Nagu juba meeldivaks tavaks saanud, oli ka Spring Cupi korraldustoimkonnas abiks palju vabatahtlikke. Pildil Kadri-LeenFlora fännirühmitusest Viies Sektor. Aitäh kõigile abilistele!

Margo Pajuste,ajakirja Kalale! peatoimetaja

parem kui...?Jalgpall on KÜLALISAUTOR

4/201512fcf magazine

parem kui...?Jalgpall on

4/201513fcf magazine

omandatud kogemused hakkavad ükskord tulemusi andma. See on 100% kindel. Sõltub sellest, kui tihti sa kalal käid, kui palju õpid targematelt tegijatelt ja kas viitsid sellest kõigest järeldusi teha, aga võimalus heaks kalameheks saada on meil kõigil. Mõni areneb kiiremini, sest ta on andekam, mõni seepärast, et ta on teistest töökam – nagu spordis ikka. Kui juba jutt spordi peale läks – kas teadsite, et 1904. aasta Pariisi olümpiamängude kavas oli mitteametliku alana ka õngitsemine? Aus mäng on au sees nii jalgpallis kui kalapüügis. Pigem pälvib fännide tunnustuse ilusat jalgpalli mänginud, kuid siiski kaotanud meeskond kui mansa, mille staarid igal võimalikul juhul vigastust teeseldes murule viskuvad. Õige kalamees püüab lubatud vahenditega ning peab kinni keeluaegadest ja alammõõtudest. Õige kalamees ei murra oma ritva vihaga põlve peal pooleks ka siis, kui kümnekilone lõhe tema landi konksu sirgeks venitab ja oma teed läheb. Mõlemal olid võrdsed võimalused, nii kalal kui kalamehel. Õige kalamees austab vastast ning suhtub saaki lugupidavalt. Ja veel – mõlemad, nii kalapüük kui jalgpall, jäävad sinuga eluks ajaks. Kui sa ise enam palli mängida ei jaksa, siis õngelatiga jõe ääres istumine on kindlasti see tegevus, millega näiteks mina oma pensionipõlve kavatsen sisustada. Julgeksin kihla vedada, et ega Raiogi kalapüügist (nagu jalgpallistki) kunagi päriselt loobu. Kui kord juba sõrme annad, oled pääsmatult kadunud.


Heal nimel on mitu last. Inglisekeelne sõna casting võib tähistada nii valamist, heitmist kui (nais)modellide väljavalimist. Kalaspordis tähistab mõiste casting sportlaste tegevust – heitmist. Heidetakse spetsiaalseid, 7,5-grammiseid või 18-grammiseid raskusi või lendõnge kärbseid, kasutades selleks sportlikust kalapüügist tuntud varustust. Analoogsete spordialade näideteks on laskmine, sealhulgas jahilaskmine, vibusport, odavise. Tänapäevane rahvusvaheline castingusport sai alguse 1870-tel aastatel. Tänapäeval võisteldakse traditsioonilises castingus üheksal alal – lendõnge ja spinningu täpsus- ning kaugusheidetes ühe ning kahe käega. Igal heitjal on tavaliselt oma lemmikalad, mida hoolikamalt treenitakse ja milles võisteldakse. Casting on SportAccordi ja ROK poolt tunnustatud spordiala ning alates 1981. aastast kuulunud korduvalt Maailmamängude kavva. Eestis ulatuvad castingu juured 1950. aastatesse, mil kalamehed hakkasid mõõtu võtma spinningu täpsus- ja kaugusheidetes. 2012. aastal peeti Tallinna Hipodroomil 37. maailmameistrivõistlused kus eestlane Marko Kinusar saavutas spinningu täpsusheidetes 8. koha. 2014. aastal tuli Dmitri Borovkov spinningu kahekäe kaugusheidetes maailmameistriks!Tänapäeval on castingu järjepidevuse eest hoolitsenud Tallinna Kalaspordi Klubi. Uute klubide ja harrastajate ala juurde tulek on igati tervitatav. Ala sobib kõigile vanuses 10-90 aastat, eriti teretulnud on noored. Ala sobib ka endistele tippsportlastele. Maailmas on tegijate seas mitu endist kümnevõistluse 8000-punkti meest. Piisava arvu huviliste, eriti noorte puhul on võimalik luua treeningrühmad, kus lisaks heitmisele tegeldakse spetstreenerite juhendamisel üldfüüsilise ettevalmistusega. Treeningud toimuvad esmaspäeviti kella 19-st Tallinna Hipodroomil.. Kõik huvilised on oodatud 2015.a. suvehooaja avatreeningutele esmaspäeval, 20.04 ja teisipäeval, 21.04.

CASTING - MIS SEE ON?Tänase poolajamängu läbiviija juhatuse esimees Allan Lahi Tallinna Kalaspordi Klubiselgitab lühidal, misasi on casting ja kes sellega tegelevad.

Stiilinäide kaugusheitest Tallinna Kalaspordi Klubi juhatuse esimehe Allan Lahi esituses.

Maailmameister Eestist! Dmitri Borovkov on 2014.aasta maailmameister spinningu kahekäe kaugusheites.

www.kalasport.ee


Kalapüük on harrastusena pakkunud mulle nii palju meeldejäävaid hetki, et neist kõige erilisema väljatoomine on paras proovikivi. Kuna ahvenad ja angerjad, vimmad ja lestad, haugid ja kohad ning maitsvad meriforellid on toidulaua iga-aastased külalised, siis meenutan pigem ühte elu põnevaimat kalaretke Norramaale.

Aasta oli 2011, kui võtsime sõbraga ette kalareisi Kesk-Norras asuva Heröy saarestiku suunas, kus meid ootas meri, paat ja võimalus ööbida sealmail kalameheametit pidava ropu suuga tuttava juures. Oli juunikuu ja Eestis valitses kuumalaine, mis saatis meid ka kogu teekonna Stockholmist mägedeni. Suurt turska jahitakse enamasti ikka mitu mitu kuud varem, kuid meie reisi eesmärk ei olnud iga hinna eest suurte elukate tabamine, vaid kalapüügi kõrval ka imeilusa looduse nautimine.

Pärast enam kui 40 tunnist kimamist, kuhu mahtusid mõned napid unetunnid, olime lõpuks kohal - mõlemad parajad süsid, aga sellegipoolest oli kohe vaja paadile hääled sisse panna, tursarakendused (mis koosnesid jämedast tamiilist, raskusest ja 5-6 konksust koos silikoonist peibutusega) vette visata ja peatselt olid esimesed tursad paadis. Süüa meil peale leiva, muna, jahu ja maitseainete kaasas ei olnud ja ega söögipoodi me jõudnudki. Õige pea särises fantastiliselt hõrk tursalee juba pannil ning pidusöögile järgnenud uni kestis uue päeva lõunani. Sel hetkel ei pannud veel tähele, et midagi on teisiti, väga väga teisiti.

Järgmisel päeval tegime ümbruskonnaga tutvust ja pajatasime kodumaa jutte ropu suuga tuttavale. Tõepoolest, ropu suuga tuttava naerusuine nägu paiskas välja lauseid, kus enam kui pooled sõnadest trükimusta ei kannata. Aga ega see ropu suuga tuttava sõbralikkust

FLORAKAS KALAL: TROLLIDEMAAPOLAARPÄEVA MÜSTIKAFlora kommertsdirektori Jaanus Pruuli kalaretkedest meeldejäävamaid viis mehe Norra kalavetele. Lisaks turskade ja saidadega suhestumisele kogeti unevajaduse kadumist. Oli polaarpäev.


vähendanud. Kalale jõudsime alles õhtul 11 paiku. Mõned tursad võtsime söögiks ära, aga suuremalt jaolt koosnesid meie püügipäevad catch-and-release’ist ehk tursad ja saidad, keda leidus neis vetes vaat et rohkemgi, pääsesid pärast Eestimaa poiste äranägemist jahedasse vette tagasi.

Hiline söömaaeg kell 1 öösel oli veelgi maitsvam (sest oli minu kord kokk olla), aga midagi oli teisiti. Und ei olnud ja väljas paistis päike. Kell oli saanud pool kolm. Kurat, aga äkki „öösel“ võtab paremini? Läbisime saarestiku ning keerasime paadinina ookeani suunas, kuid ega kaugele vaja minna olnudki. Vähesed ei olnud korrad, kus rakendus tõi välja 7 kilose saida ja kaks 5 kilost turska, aga sellest veelgi suurem elamus oli jälgida silmapiirilt päikese trajektoori. „Sunset at 23.58, sunrise at 00:20“ kirjutas kohalik ajaleht.

Möödusid mõned päevad ja unevajadus oli praktiliselt kadunud. Kõik see aeg paistis päike, mis laadis meisse energiat ja viis igasugusegi väsimuse. Kui unemaale saime, oli see kellaajaliselt päeval, mil mõõn langetas veetaset mitme meetri võrra. See oli kirjeldamatu vaatepilt, kuidas päike langeb veepiirini, et sealt uuesti särama kerkida. Sellistel hetkedel mõistad, et igapäevased argimured on nii tühised selle kõige kõrval, mida loodus meile pakub. Kala püüdsime siiski ka ja värske õrn tursalee – uskuge mind, selle nimel tasub tuhandeid kilomeetreid sõita!

FLORAKAS KALAL: MAREK vs LATIKASPean ausalt tunnistama, et mõne hard-core kalamehe silmis polegi mina vist üldse mingi kalamees. Ei ole mul ühtki õngeritva, mis maksaks jalgratta hinna; ei ole mul kalleid haspelrulle ega kajaloodi - ja Ahvenamaale ahvenat jahtima pole ma ka saanud. Mul on kolm teleskoopõngeritva odavate rullidega, lepiskala sikutamiseks. Ja lisaks kolm spinninguritva: üks jäik ja lühike võsastunud jõekallastel kakerdamiseks, üks pikk ja kerge testiga paadist pika viskamiseks, et mööda kaldaaluseid lanti lohistada; ja üks ülitundlik jigi-ritv ahvena hullutamiseks. Kolme ridva peale on mul vaid üks rull, mida keskpäraselt heaks võib lugeda ja sellegi raatsisin lunastada alles sünnipäevaks saadud kinkekaartide eest... Koi mees, mis muud. Ja kuigi mu spinningvarustus on vist mitu korda kallim kui mu latika-linaski-särje väljakakkumistehnikapark, on see viimatimainitu mulle kordades rohkem kala toonud. Selle põhjuseks on vist muidugi see, et ma just lepiskala rohkem armastangi - ehk lühidalt öeldes: olen õngitsejamees, mitte spinningumees. Visketehnika on mul nadi ja landikarp ahtake.

Õngitsemist spinninguheitmisele eelistama paneb mind vist loomupärane adrenaliinivajadusetus - mul ei ole sisemist tungi teravate elamuste järele ega vaja ma soontes tulvavat adrenaliinisööstu, et end elusana tunda - ja sellest johtuvalt ei viitsi ma ka näiteks haugi või forelli, neid va uhkeid trofee- ja adrenaliinikalu eriti sagedasti jahtida. Küll aga võin sõna otseses mõttes päevade ja ööde kaupa paaditagumik roostikus järve peal passida. Ettesöödetud kohtade vahet aeru sahistada, sügavust, raskust ja sööta sättida, vastavalt tuulele ja lainele rakendust timmida. Ja saan oma põnevuse ja narkovaba kai kätte olukordadest, kus tunnen kopsakat latikahärrat või linaskivolaskit õngeliini teises otsas võitlust pidamas. Ma ei taha mitte mingil juhul mingeid vastandusi luua, aga minu jaoks lihtsalt on õngitsemine ürgsem ja ausam kalapüügiviis, kui landipüük - mees vs kala, mees vs loodus, mõistus vs instinktid - kõik need elemendid on olemas ka landipüügil, kuid õngitsedes tulevad need minumeelest märksa eredamalt esile. See ei tähenda, et ma landipüüdjaile kuidagi viltu vaataks või ise aegajalt haugi ei jahiks - kaugeltki mitte! Vastupidi - ma

Flora mängukavade toimetaja Marek Tiits on kalapüüdmiskire, mis kiiretel ja pöördelistel eluperioodidel kaduma läks, enesest taasavastanud alles viimastel aastatel.


pean neist väga lugu, enamik neist on tõelised kalandusfanaatikud, spetsialistid ja loodusesõbrad. Loodus ja looduses viibimine on minu jaoks kalalkäigu puhul need kaks KÕIGE olulisemat asja. Võin täie südamerahuga tulla koju 12 tundi kestnud kalaretkelt, tühja kalakoti varna riputada - ja olla ometi rõõmus ja rahulik. Seda tunnet, mida annab päev kodusel metsajärvel - eriti, kui veedad selle seal päikesetõusust päikeseloojanguni kesksuvel - ei ole võimalik kopeerida, kusagilt mujalt saada ega taasluua. See on kordumatu, ainulaadne. See on minu akulaadija, heade mõtete paik, rahuleidmiskoht. Möödunud suvel pääsesin aga kalale täpselt ühel korral. Elu tegi omad korrektuurid ning kevade lõpust kuni hilissügiseni olin ametis majaehitamisega: pere ootas sissekolimist ja lülitasin end täiesti teadlikult välja kahest ajaröövellikust kirest: jalgpall ja kalapüük. Valmistasin Flora kavasid (öösiti), aga mänge vaatasin enamasti telerist, koondisemängudele ei jõudnud üldse. Kalastusrelvad seisid kogu suve nukralt sauna eeskojas nagis. Ühel augustipäeval aga, kui 30 pikka jutti peetud tööpäeva ehitusel olid füüsilise ja vaimse väsimuse viinud astmeni, kus tervis ähvardas üles öelda, siirdusin siiski puhkepäevale Viljandi järvele. Kuivõrd ettevalmistusaeg jäi ahtakeseks, otsustasin spinningu kasuks - haugi ja ahvenat, jumal tänatud, pole vaja ette sööta. Nii jäigi alloleval pildil nähtav kahekilone kaunivärviline hauginolk tollest puhkepäevast mu möödunud suve esimeseks ja viimaseks kalaks. Koduse metsajärve latikad ja muud asukad jäid minust puutumata, kuid selle vea parandan ma sel suvel kindlasti. Minu latikapüügi kõige tumedamast ja samas rõõmsaimast päevast võid lugeda kõrvalveerus. Paari aasta eest, kui mu poeg oli 11-aastane ja minu taasleitud

kalastamiskirg üsna haripunkti ligidal - neelasin kirjandust ja oli üldse ülepea koržetseerumas - käisime huvi pärast koos temaga Tallinna Kalastuskeskuses latikapüügi õpitoas. Järgmisel päeval peale seda otsustasime minna kodusele metsajärvele, et poiss saaks õpitut rakendada. Ta valmistas esimest korda omal käel otsast lõpuni latikapüügirakenduse, sidus lipsud, valis tamiili, segas söödad. Päev metsajärvel möödus nagu paljud teisedki. Oli võtte ja ei olnud ka - mu kodujärv on äärmiselt kapriisne ja selle nõkse teadmata on sealt pea võimatu kala kätte saada (mulle see sobib, värdjaid kaldaprügistajaid vähem...). Nullitasime mõlemad ja siis... Ja siis kargas poiss püsti nagu palavikus: kork purjetas lappivett. Poiss ootas õiget hetke, haakis veatult, väsitas veatult ja kahva jõudis kobakas latik (ülaloleval pildil näha). Kohe katkes ka tamiil - aga kala oli kindlalt kahvas! Poiss istus ja imetles oma kätetööd. Koju jõudnuna ja latika kaalukonksule riputanuna pidin tõdema, et mu poeg oli esimest korda latikat püüdes minu isikliku latikarekordi põrmustanud - kala kaalus 2,2 kilo. Ma ei ole tänaseni suutnud poega üle trumbata. Minu mehelik uhkus on seega endiselt kildudeks, samas on isalik uhkus poisi edu üle vist veel võimsamgi! Minu kool! Ja noh, natukene õpitoa kool ka. Aga ainult natukene!

Minu maailmast-irdumise paik. Kolmest küljest metsaga piiratud mõnehektariline ülisügav hõljuvmudapõhjaga külmaveeline väikejärv, kus ujub rohkesti väga kapriisset ja lukussuist kala.


VABATAHTLIKU PORTREEHeiki Rebane: fänn aastast 1998.

Teleoperaatoriks õppiv Heiki Rebane on tegelikult Flora fänn juba aastast 1998. Mitte lihtsalt fänn, vaid padufänn, kel Flora ripats kaelas rippumas ka võõrsil pilte klõpsutades või koondisemängu jäädvustades. Sellest hooajast on Heikit taas tavapärasest sagedamini Flora kontoris näha - oma koolipraktika läbiviimise kohaks valis Heiki just Flora ning nii aitabki ta (samuti televisioonitöökogemusega) kommerts-direktor Jaanus Pruulil FloraTV-d uuele tasemele viia. „1998.aastal nägin esimesi Flora mänge,” meenutab Heiki. „Käisin nii Kadriorus kui Maarjamäel, olin algul täitsa vait, aga alates kümnendast mängust või nii läksid ka häälepaelad valla. Mitu aastat järjest ei puudunud ma üheltki Flora osalusel toimuvalt kodu- ega võõrsilmängult, esimesed jalgpallireisikogemusedki sain Floraga Lätti ja Leetu Balti Liiga mängudele kaasa reisides.” Hing ihkas siiski üsna pea midagi enamat. Heiki iidoliks olnud Õhtulehe fotograaf Jarek Jõepera suurepärased fotod Florast leidsid tee Heiki kaustikusse, kuhu ta Flora mängijate ja treenerite pilte kogus, neid ajalehtedest välja lõigates. „Võtsin sinna autogrammegi,” meenutab Heiki. „Ühel hetkel aga suundus Jarek vabakutseliseks ja minu arvates tekkis sellega seoses vutifotograaasse üks tühi koht, mille otsustasin ise ühel hetkel ära täita.”

Läbinud mõned kursused ja koolitused fotograaavallas, sai Heiki Flora kontorist loa hakata Flora mänge pildistama. Kiiresti ja loogilise jätkuna leidsid tema tehtud fotod tee Soccerneti portaali, Flora postreile ja mängukavadesse. „2006.aastal lõin Flora kalendri,” räägib Heiki. „Igal kuul oli oma staar, mängija või treener, kel sellel kuul sünnipäev.” Tee aga jätkus. 2000ndate keskpaigas alguse saanud EJL suvelaagrite pildistamine tuli Heikil hästi välja. Suurima üllatuse valmistas Heikile aga 2008.aastal noortekoondise treener Lars Hopp, kes saatis ühe Heiki foto salaja UEFA Grassroots konkursile, kus see tuli auhinnalisele teisele kohale. Lars ei kõssanudki sellest Heikile enne, kui võtjad välja kuulutati. „Sain võidutrofee kätte Estonia kontserdimaja pööningul EJL jalgpallihooaja lõpugalal,” meenutab Heiki emotsionaalset hetke veel tänagi mõnuga. Sama aasta suvel aga oli Heiki kõvasti ametis. Lokaalis Stereo Lounge avati Heiki autorinäitus - esimene ainult Eesti jalgpallile pühendatud fotonäitus läbi aegade. Osa neist kaadritest ehib täna EJL kontori fuajee seinu, osa ootab uut ärkamist. „Siis tuli elu peale,” nendib Heiki. „Viimasel paaril aastal on staadionile jõudmine veidi unarusse jäänud. Asusin fotograana tööle uudisteagentuuris Baltic News Service, samuti proovisin fotograaf-videoreporterina kätt Dels. See omakorda tõukas mind asuma teleoperaatoriõpinguile ja nii olengi nüüd otsaga Floras tagasi,” on Heiki rahulolev. „Vaatasin ühel päeval FloraTV klippe ja nägin palju asju, mida võiks parandada sellisele tasemele, et FloraTV klippe oleks võimalik ka televisioonis näidata. Kontakt Flora kommertsdirektor Jaanus Pruuliga oli kiire ja asjalik ja Jaanus oli kohe nõus mind appi võtma, sest vajasin praktikakohta. Tunnen oma tugevusena just kaameratööd, montaaži alles õpin ja tunnistan, et viimatimainitud vallas on Jaanus minust pikalt ees - tema istub Ferraris, mina väntan alles jalgrattaga, nagu me omavahel hiljuti lõõpisime,” naerab Heiki. „Vaba aeg väljaspool tööd ja Florat kulub kalli abikaasaga koosolemisele - või siis leiate mind kusagilt loodusest jooksmas. Pikamaajooks on mu hobide hulka alles hiljuti lisandunud. Viimasel kolmel aastal olen läbinud kuus maratoni, neist kolm eelmisel aastal. Kui tervist ja võimalust vähegi on, siis liigun ikka jooksusussi sahinal!” Lõõgastumist pakuvad Heikile jalgpall ja jooksmine võrdväärselt. „Kui tahad end tühjaks karjuda, siis on staadion koht, kuhu tulla,” õpetab Heiki, „aga kui on vaja pingeid maandada ja mõtteid koondada - siis loodusesse, jooksma!” Mida tulevik toob? „Mõtteid on palju,” tunnistab Heiki. „Praegu näen oma tulevikku televisioonis. Aga vaimusilmas kujutan juba ka FloraTV oma stuudiot ette!”


Heiki sahtlid peidavad kulda: valik fänni- ja mängupileteid ja liikmekaarte aastate tagant. Heiki tegelemas oma uusima hobi, pikamaajooksuga. Kohati üsna Alumisel pildil:

ekstreemseis tingimusis, nagu näha.


Aitäh rohkearvulisele publikule (1590 pealtvaatajat, liiga hooajarekord!), kes leidis möödunud nädalavahetusel tee A Le Coq Arenale, et olla tunnistajaks

hooaja esimesele Tallinna derbile. Nagu juuresolevad fotojäädvustused tunnistavad, ei õnnestunud Floral sel korral Nõmme Kaljut üle

mängida hoolimata Norbert Hurda õpetussõnadest, fännide marulisest kaasaelamisest ega mängijate pingutustest.

Mis pahasti, see uuesti! Järgmine derbi linnarivaalidega leiab aset juba 2.mail, mil

võõrustame kell 16:30 FC Levadiat. Kuivõrd tegemist on peegelvooruga, siis 9.mail

sõidame Levadiale külla Kadriorgu. Nii-et märgi kalendrisse juba

täna 2.mai suure rohelise ringiga, Flora ei ole

tiitliheitlusest kuhugi

kadunud!

Selle reklaamiettenäitajaleallahindlus

-15%-15%Tallinna

Kalastuskeskuses, Tondi 17

Pakkumine kehtib kuni 30.04.2015 Kalastuskeskuses Tondi 17, Tallinn. Pakkumisele ei lisandu kliendikaardi soodustus. Soodustus ei kehti juba allahinnatud kaupadele.

Aitäh FC Flora sponsoritele ja toetajatele:

fcf magazine no.4 - fcf vs prn 18.aprill 2015

Documents