intellektuaalse omandi Õigusaktide mÕju hindamine

Versioon: 17.02.2013 Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk

1

INTELLEKTUAALSE OMANDI ÕIGUSAKTIDE MÕJU HINDAMINE.

MÕJUDE HINDAMISE MUDELI LOOMINE.

Koostajad: Tõnis Mets, Aleksei Kelli, Uku-Mats Peedosk


2

Sisukord

Sisukord ......................................................................................................................................................... 1

Intellektuaalse omandi õigusaktide mõju hindamine ................................................................................... 3

1. Sissejuhatus ....................................................................................................................................... 3

2. Metoodilised käsitlused (intellektuaalse omandi) õigusaktide ja regulatsioonide mõju hindamiseks

........................................................................................................................................................... 4

3. Intellektuaalsete varade mõõtmise ja hindamise koolkonnad ......................................................... 7

3.1 Intellektuaalse kapitali kontseptsioon............................................................................................. 8

3.2 Intellektuaalse omandi (majandusliku) väärtuse hindamisest ...................................................... 13

3.3 Intellektuaalse omandi sotsiaalmajandusliku mõju hindamisest .................................................. 15

3.4 Alternatiivide arvestamine mõjude hindamisel ............................................................................ 17

4. Nõuded intellektuaalomandi regulatsioonide mõju hindamismudelile ......................................... 19

4.1 Mõjude hindamise etapid ............................................................................................................. 19

4.2 Mõjuanalüüsi aruanne ................................................................................................................... 20

5. Intellektuaalomandi poliitikate ja õigusaktide mõju hindamismudel ............................................. 21

6. Kokkuvõtteks: intellektuaalomandi õigusaktide mõju hindamismudeli juurutamisest .................. 22

7. Kasutatud kirjandus (sisaldab esimese mõjude hindamise etapi loetelu) ...................................... 23


3

Intellektuaalse omandi õigusaktide mõju hindamine

1. Sissejuhatus Intellektuaalne kapital on kaasaegse teadmus- e innovatsioonipõhise majanduskeskkonna alus. Sellega

seoses räägitakse koguni teadmusühiskonnast. Teadmusühiskonna arengut mõjutavad tugevasti riiklik

strateegia, poliitikad ja regulatsioonid, mis määravad ära intellektuaalse vara/kapitali juhtimise indiviidi,

ettevõtte, majandussektori kui ka ühiskonna tasandil, sh intellektuaalse omandiga seonduvad õigusaktid.

Kas poliitilise otsusena kujundatavad riigieelarvelised meetmed kui ka seadusandlikud regulatsioonid

aitavad saavutada püstitatud eesmärke ja toimivad efektiivselt, sellele küsimusele on püütud vastust

leida erinevates riikides. Tunnustatud teadlased eri maades, sh USAs (Link and Scott 2011) on nentinud

standardiseeritud metoodikate puudumist valitsuse teadusprogrammide majandusliku mõju

hindamiseks. Korea teadlased on analüüsinud IO regulatsioonide arengu mõju ettevõtete ja

ühiskondlikule tootlikkusele tervikuna. Leiti, et ettevõtete patentide arv seondub ettevõtete/riigi

majanduse tootlikkusega paremini kui teadus- ja arendustegevuse (T&A) kulutused üldiselt (Sung Jin

Kang ja Hwan Joo Seo). Taolistes uuringutes kasutatakse tavaliselt statistilisi ökonomeetrilisi mudeleid ja

analüüsimeetodeid, mis kirjeldavad minevikutrende konkreetsete tegurite raamistikes. Nende trendide

projekteerimisel tulevikku on paremal juhul võimalik saada kirjeldus situatsioonile, kui kõik varasemad

trendid jätkuvad, st., et poliitika ja regulatsioonide süsteemis miski ei muutu, ehk, puuduvad

muudatused, mille mõju peaks hindama. Ka regulatsioonide suhtelise stabiilsuse situatsioonis ei pruugi

lineaarsed arengud jätkuda, kui jõutakse mingi ressursi nappuseni või selle ressursi piiratuse

mõistmiseni, nagu 1970-ndatel aastatel naftakriisis, või jõutakse mõnel alal uuele tehnoloogilisele

tasemele nagu infoühiskonna eelduseks olevas digitaaltehnoloogia valdkonnas. Järeldus saab olla, et

õigusaktid muutuvad koos ühiskonnaga, olles selle arengu produkt, ja samas, õigusaktid ise võivad

kujuneda teatava sotsiaalse käitumismudeli käivitajaks.

Lisaks ühiskonna ehk riigi kui terviku tasandile, on kindlasti IO regulatsioonide mõjuga seonduvad

erisused sektoraalsel ja ettevõtte tasandil. Samuti tuleb IO regulatsioone vaadelda koosmõjus teiste

innovatsiooniteguritega, sh majandusarengu ja sektoraalse jaotusega, ettevõtete suuruse, IO-alase

võimekuse ja rolliga globaalses väärtusahelas, T&A strateegia, struktuuri ja kulutustega, avaliku sektori

innovatsiooni, IO jm poliitikate alaste vastavate võimekustega. See viitab vajadusele diferentseerida nii

poliitikate kui ka õigusaktide mõjude hindamist nende rakendamisel eri valdkondades.

Suure osa arendusprojektide ja õigusaktide muudatustega kaasneb nii majanduslik kui ka sotsiaalne

mõju. Sotsiaalne mõju võib avalduda käitumisviiside ja valikute muutustes, mis ühel või teisel viisil

kajastub ka majandusliku mõjuna nii ettevõtte kui ka ühiskonna tasandil. Samas võib nende mõjude

ilmnemine olla ajas kas osaliselt või täielikult mitte kattuv, samuti, mõju võib olla lühi- või pikaajaline.

Näiteks, muutus leiutise õiguskaitserežiimis avaldub otseselt nendes patenditaotlustes, mis on esitatud

peale vastavat seadusemuudatust. Samas, õiguskaitsenormide muutus võib mõjutada leiutajate ja

ettevõtjate hoiakuid ning käitumistavasid, ühtlasi ka – tuleviku otsuseid.

Õiguslike, majanduslike, kultuuriliste jt tegurite koosmõju ühiskonnas tõstatab riigi ja erasektori

institutsionaalse võimekuse küsimused. Institutsionaalsest võimekusest sõltub, kuidas realiseerub üks või

teine meede/regulatsioon konkreetsel ajaperioodil.


4

Kõigist eeltoodud ülevaadetest ja uuringutest tõstatub küsimus mõjude mõõtmisest ja indikaatoritest,

mis teeksid taolise mõõtmise ja hindamise võimalikuks. Samuti nõuab mõjude hindamise vajadus lisaks

indikaatoritele üldiselt ka vastavate kriteeriumide põhjendatust. See on omakorda eelduseks, et

eksisteeriks metoodika, mis võimaldaks anda hinnangut IO loomise ja kasutamise erinevatel tasanditel,

erineval otstarbel ja erinevate objektide suhtes. On ilmne, et ühe regulatsiooni mõju võib olla kõiki

tasandeid läbiv, teine jääb ainult konkreetse institutsiooni raamidesse. Otsustamaks valikuid, kelle või

mille suhtes mõju hindamine peaks toimuma ja milliseid meetodeid kasutama, tuleks käsitleda IO-ga

seonduvaid mõjusid nii konkreetse ettevõtte kui ka ühiskonna seisukohalt tervikuna. See aga tähendaks

mudelit, mis võimaldaks hinnata leiutise ja patendi väärtust konkreetses ettevõttes kui ka, mis juhtub

selle väärtusega peale poliitikate ja regulatsioonide muutmist. Samasugust regulatsioonide mõju

mõõtmise mudelit ootame ka ühiskonna seisukohalt, see on vajalik võimalike alternatiivide vahel

otsuseid langetades. Arvestades erineva tasandi mõjude põhjus-tagajärg seoste kompleksset iseloomu,

võime arvata, et taoline mudel peab olema samuti mitmetasandiline.

Paraku, üldkasutatavad mõjude hindamise metoodikad (JM & RK, 2012; EK, 2009) on võrdlemisi üldised

ja ei sisalda oma käsitluses teadmusühiskonna seisukohalt olulise immateriaalse ressursi kujunemist

Eestis. Alljärgnev õigusaktide mõjude hindamise mudeli käsitlus püüab leida täiendavaid aspekte, mis

võimaldaksid käsitleda õigusakte samuti teadmusmajanduse strateegia kontekstis.

2. Metoodilised käsitlused (intellektuaalse omandi) õigusaktide ja

regulatsioonide mõju hindamiseks Üldisi metoodilisi uuringuid on Eestis tehtud varemgi, näiteks, 2000-ndal aastal teemal Eesti ja Euroopa

Liidu seadusandluse harmoniseerimine ja regulatsioonide mõju hindamine. Phare projekt 9604 (Riigikogu

Kantselei tellimusel Asseri Instituudis (Holland) J.v.Haersolte, A.E. Kellermanni ja M. Hofstötteri teostatud

võrdlevuuring “National Constitutional Law and EU Law”). Riigikogu Kantselei on arendustegevuses

tuginenud Soome kogemusele, näiteks, 1996-ndal aastal otsustas Soome rahandusministeerium koos

justiitsministeeriumiga kulude optimeerimiseks parandada mõjude analüüsi süsteemi

valitsusprogrammiga, lisaks OECD koostööprogrammidele (Kasemets 2000). Soome ministeeriumide

projekti fookuses olid järgmised teemad (ibid):

a) regulatsiooni majanduslik mõju valitsemisele, ettevõtlusele ja kodumajanduskulutustele;

b) hindamisprotsessi analüütilised meetodid ministeeriumides;

c) ministeeriumidevahelise rahanduskomitee ja rahandusministeeriumi juhtimisel tehakse

majandusülevaade kõikide oluliste ettepanekute kohta enne, kui ministeerium või valitsuskabinet

võtavad vastu otsuse määruse või seaduseelnõu toetamise kohta;

d) mõjude hindamise metoodika sõltub eelkõige seaduseelnõu olemusest ja valdkonnast;

e) maksu- ja sotsiaalpoliitikaga seotud seaduste puhul kasutatavad mikrosimulatsiooni mudelid.

Põhjanaabrite uuringuküsimuste fookus viitab oma olemuselt asjaolule, et mõjude hindamine on

äärmiselt lai valdkond ja konkreetse mõju hindamine võib sisaldada kõiki neid teemasid. Mõningad


5

analüüsitud regulatsioonide mõju hindamist käsitlevad tööd keskenduvad eelkõige ühele või mõnele

nendest aspektidest, kuid ei kata neid kõiki. Üks taoline mudeli näide on toodud joonisel 1, mis avab

hindamise kui protsessi formaalse aspekti, süvenemata selle seostesse riigi strateegia ja poliitika

eemärkidesse ja reguleeritava valdkonna hindamise tasandi ja metoodika iseärasustesse.

Joonis 1. Regulatsioonide mõju hindamise protsess (Regulatory Impact Analysis Manual for Ukraine,

2006)


6

Mõju sisulisematele aspektidele on pühendatud skeem/mudel joonisel 2, mis kirjeldab nii olukorda, mis

on ja mis muutub nii õiguslikul kui institutsionaalsel tasandil, kui ka mõju otsest ja kaudset iseloomu.

Joonis 2. Regulatsiooni mõju hindamise üldskeem (European Committee under the Government of the

Republic of Lithuania, 2000)


7

Samuti käsitleb mudel osaliselt mõjude majanduslikke materiaalseid kui ka immateriaalseid aspekte,

andmata vastust analüüsi/hindamise protsessilistele ja mõjude hindamise/mõõtmise metoodilistele

küsimustele.

Oluliselt leevandavad eelmärgitud käsitluste puudusi mõjude hindamise juhendmaterjalid

(Justiitsministeerium ja Riigikantselei 2012; European Commission 2009), mis katavad nii regulatsioonide

mõju hindamise protsessi, mõju valdkondi kui ka ajalist perspektiivi. IO seisukohast on olulisemad

sotsiaalmajanduslikud ja ühiskonna arengu aspektid üldisemalt. Ei saa piirduda pelgalt majanduslike

aspektidega lühiajalises perspektiivis. Kuigi juhendmaterjalid annavad näpunäiteid ka taoliste

probleemide käsitlemisel, tuleb nõustuda ohuga „naiivsete“ või lühinägelike hinnangute osas (JM & RK

2012).

Samas, jätkates täpselt varasemat mõjude hindamiseks etteantud universaalset struktuuri ja

kontseptsiooni, vaevalt on võimalik süsteemne uudne lahendus. Käesolev raport on katse täiendada

õigusaktide mõju hindamist laiendades metoodikat ühtaegu vastavate spetsiifiliste poliitikamõjude ja

poliitika ja õigusaktide vastavuse hindamisega. Selles mõttes on raport vastavuses 2012-ndal aastal

Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei koostöös valminud „Mõjude hindamise metoodikaga“. Kas selle töö

käigus saame kujundada mudelit, mis vastab kõigile eesmärkidele või reaalsem on luua mudelid

erinevateks otstarveteks ja ühendada need üldisemasse meta-mudelisse, seda näitab praktilise juhendi

väljatöötamine ja testimine järgnevates etappides.

Käesoleva raporti eesmärgiks on kujundada mudel, mida järgides oleks võimalik algselt prognoosida ja

hiljem seire käigus jälgida ning hinnata intellektuaalse omandi valdkonnaga seotud poliitikate ja

õigusaktide, nende muudatuste ning üldisemate riigisiseste ja globaalsete arengute sotsiaal-

majanduslikku mõju väikeriigi seisukohalt.

Eesmärgi täitmiseks analüüsitakse järgnevates alapunktides mõjude analüüsiga seonduvaid teaduses

kasutatavaid kontseptsioone ja mõningaid seniseid analüüsi praktikaid, sh avatakse intellektuaalse

(immateriaalse) vara ja intellektuaalse kapitali käsitlus, intellektuaalse omandi (majandusliku) väärtuse

hindamise meetodid üldiselt ja sotsiaalmajandusliku hindamise üldskeem senise teadusliku praktika

kontekstis. Seejärel kujundatakse uudsel intellektuaalse kapitali mõõtmisel/hindamisel põhinev poliitika

ja õigusaktide mõju hindamise mudel, raporti lõpetab kokkuvõte ja soovitused, kuidas mudelit ellu

rakendada. Uudseks rakendussoovituseks on intellektuaalse kapitali ekspertide paneeli kaasamine mõju

hindamise protsessi.

3. Intellektuaalsete varade mõõtmise ja hindamise koolkonnad On üldtuntud fakt, et erinevatel hinnangutel USA ja Ühendkuningriikide (ÜK) ettevõtete väärtusest 60-80

% on määratud nende ettevõtete immateriaalsete varadega (Haskel, Goodridge 2010), mis ei pruugi

täielikult ja otseselt kajastuda nende ettevõtete raamatupidamisbilansis (Joonis 3). See on muutnud

aktuaalseks immateriaalsete vara, mis seondub ettevõtte personalis ja struktuurides ladestunud

teadmuse, töötajate kompetentsi, protsesside ja innovatsioonivõimekuse ning juhtimisega. Nähtavama

osa sellest intellektuaalsest varast moodustab tööstusomand, näiteks, patendid, kaubamärgid, disain,

samuti muu intellektuaalomandiga seonduv, ja brändid.


8

Joonis 3. Immateriaalsed ja materiaalsed investeeringud ÜK majanduses (Haskel 2012; Hargreaves 2011)

Mõnede USA firmade, näiteks Microsoft ja Yahoo! puhul nende immateriaalsed varad moodustavad kuni

98-99 % nende firmade väärtusest (Hagelin, 2002). Intellektuaalsete varade hindamiseks võib eristada

kolme peamist koolkonda:

(1) Intellektuaalse kapitali käsitlus, mille loojaks peetakse Leif Edvinssoni (Edvinsson, Malone 1997),

ja mis on leidnud järgijaid Saksamaal, Skandinaaviamaades jm (vt. näiteks: Edvinsson ja Kivikas,

2007; Mertins, Wang ja Will 2009; jpt); aastast 2000 annab kirjastus Emerald välja ajakirja

„Journal of Intellectual Capital“;

(2) Immateriaalsete varade kui investeeringu mõõtmine kasutades majandus/finantsandmeid (vt.

näiteks: Pulic 2000; Haskel, Goodridge 2010; jt.);

(3) Immateriaalse vara tulususe meetod (näiteks: OECD, 2006).

Kaks viimast meetodit põhinevad eelkõige immateriaalsete varade majandusliku tulemuslikkuse

tuvastamisel ja selle rahalisel mõõtmisel. Mõõdetavad on näiteks investeeringud tehnoloogiaarendusse,

sh T&A, disaini jm arendustegevus, seire, tehnoloogia ülevõtud ja litsentseerimine, investeeringud info-

struktuuridesse jne (ibid). Kuigi immateriaalsete varade käsitluste hulk on veelgi suurem, kõigi nende

probleemiks on intellektuaalsete varade finantsilisteks teisendamine ja rahaline mõõtmine.

3.1 Intellektuaalse kapitali kontseptsioon

Teadmusmajanduse tingimustes on rikkuse põhiallikateks immateriaalsed varad (= intellektuaalne

kapital), mis võivad ettevõtte (finants)varade bilansilist väärtust ületada palju kordi. Ettevõtte

turuväärtus (näiteks aktsia)turul kujuneb sel juhul finants- ja intellektuaalse kapitali summana (Joonis 4).


9

Joonis 4. Intellektuaalne kapital kui ettevõtte väärtuse allikas (Edvinsson ja Malone, 1996).

IO on üheks intellektuaalse kapitali komponendiks nii ettevõtte väärtuse kui ka ühiskonna/riigi rikkuse

kujunemisel. Inimkapitalis kajastub IO teadmusena (töötajates ladestunud oskusteabena, know-how),

mis võimaldab ettevõttel IO-l põhinevat monopoolset õigust turul realiseerida. Nimetatud monopoolne

õigus kuulub oma olemuselt struktuurse kapitali kategooriasse, viimase toimimine (ühtlasi väärtus)

tagatakse riigi ja riikidevaheliste regulatsioonidega. Kapitali väärtus kujuneb reaalsel turul läbi

konkreetse väärtusloomeprotsessi (Joonis 5).

Milliseks kujuneb sellise väärtusloomeprotsessi tulem, sõltub tugevasti Joonisel 4 kujutatud kapitalide

koostoimest, teiste sõnadega, IO väärtuse kujundab ettevõtja/ettevõtte juht oma meeskonnaga läbi

konkreetsete ärimudelite (Mets, Kelli, 2013).

Intellektuaalse kapitali mõõtmine sai alguse eelkõige suurematest ettevõtetest nagu Skandia (Edvinsson

2003), kuid üsna kiiresti on alustatud katseid hindamaks intellektuaalset kapitali väikeettevõtetes (vt.

näiteks: Edvinsson ja Kivikas, 2007), mis on eriti aktuaalne Eesti seisukohalt, arvestades meie majanduse

ja ettevõtete suurust/väiksust.


10

Joonis 5. Intellektuaalsel kapitalil põhineva väärtusloome protsess (Edvinsson ja Kivikas, 2007).

Fraunhoferi Instituut Saksamaal töötas välja intellektuaalse kapitali aruandluse (IKA) juhendi väikese ja

keskmise suurusega ettevõtetele (VKE) pakkudes välja lisaks üheksale finantsaruandluse kvaliteedi

kriteeriumile veel viis kriteeriumi intellektuaalse kapitali auditile VKE-s (Mertins, Wang ja Will 2009):

terviklikkus, vastavuses kataloogile,

tõepärasus,

kontrollitavus,

esinduslikkus organisatsiooni seisukohalt,

mõju IK juhtimise jätkusuutlikkusele organisatsioonis.

Erinevate kapitalide hindamiseks kasutati järgmisi tegureid (ibid) (Tabel 1).

Tabel 1. Ettevõtte intellektuaalse kapitali (kooskõla) tegurid

IK tüüp IK tegur Määratlus/tunnused

Inimkapital Professionaalne kompetents Omandatakse organisatsioonis ja õppeasutuses

Sotsiaalne kompetents Suhtlus, usaldusväärsus, enesekindlus, paindlikkus

Motivatsioon Vastutuse võtmine, pühendumus, saavutusvajadus

Eestvedamine Inimeste administreerimine ja motiveerimine, visiooni/strateegia kommunikeerimine, sõltumatus

Struktuurne kapital

Sisekoostöö & teadmussiire Eri tasandi töötajate/üksuste/põlvkondade vahel

Juhtimisinstrumendid Vahendid, mis toetavad teostust ja otsustust

IT ja ilmutatud teadmus IKT, serverid/võrgud, tarkvara jm töökeskkond

Tooteinnovatsioon Põhimõtteline vana toote uuendus, uues tooted, patendid

Protsessi optimeerimine & innovatsioon

Sisemised protsessid, pidev parendamine, ideede juhtimine

Ettevõttekultuur Normid, koostöö, teadmussiire, head tavad, jms


11

Suhtekapital Kliendisuhted Vanad, praegused & tulevased kliendid, CRM, marketing

Tarnijasuhted Vanad, praegused & tulevased tarnijad, sisseost

Avalikkussuhted Sh. endiste & tulevaste töötajatega/avalikkusega

Investorsuhted Sise- & välisinvestorid, sh. omanikud, pangad, jt.

Koostööpartnerlussuhted Sh. professionaalsed liidud, T&A-partnerlus, välisvõrgustik

Allikas: Mertins, Wang ja Will 2009

Hinnates IK tegureid skaalas 0…10 tuvastati eri ärivaldkonna VKE-sid võrreldes suuremad erinevused

tootmis- ja teenindussektori ettevõtete vahel (ibid). Analoogilise järelduseni nende kahe sektori

ettevõtete erinevuste osas jõuti uurides õppiva organisatsiooni omadusi Eesti ettevõtete (Mets, Torokoff

2007). Sektoraalne aspekt on oluline lisaks üldisele ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitikale samuti T&A

poliitika kujundamisel.

Riigi majanduspoliitika ja õiguslike regulatsioonide mõju seisukohalt tõstatub sel juhul küsimus sektori

tasandi intellektuaalse kapitali mõõtmisest riigis/regioonis (Pöyhönen, Smedlund 2004), mis seondub

samuti meil kasutatava klastri-poliitikaga. Regionaalset intellektuaalset kapitali saab eristada võrgustiku

kontekstis (ibid):

1. Vertikaalne tootmise võrgustik; 2. Horisontaalne õppiv võrgustik; 3. Innovatsioonivõrgustik, mis kombineerib erinevaid ressursse ja teadmust.

Riigi tasandil on Edvinsson ja Stenfelt (1999) analüüsinud nn rahvuslikku intellektuaalset kapitali Rootsi,

Iisraeli ja Austria näitel. Hiljem on IK hindamise metoodikat edasi arendatud, kasutatakse viit (kapitali)

indeksit (Lin, Edvinsson 2008):

Finantskapitali indeks, SKP inimese kohta - ostujõule taandatud, logaritm;

Inimkapitali indeks;

Turukapitali indeks;

Protsessikapitali indeks;

Uuenemiskapitali indeks.

Kui finantskapitali indeks on SKP kaudu rahaliselt mõõdetav, siis ülejäänud indeksid (vt Tabel 2)

sisaldavad tegureid, mis on kas kvantitatiivsed (mitterahaliselt) mõõdetavad või kvalitatiivsed

indikaatorid, mille mõõtmiseks kasutatakse hinnangulisi skaalasid.

Tabel 2. IK indeksi muutujad

Inimkapitali indeks Turukapitali indeks

1. Oskustööjõud* Ettevõtte tulumaks*

2. Töötajate koolitus* Rahvusvahelised ettevõtted*

3. Kirjaoskuse tase Kultuuri avatus*

4. Kõrgkoolidesse sisseastujaid Globaliseerumine*

5. Õpilaste-õpetajate suhtarv Läbipaistvus*

6. Internetiseeritus Maa kuvand*

7. Avaliku sektori hariduskulud Teenuste eksport ja import*

Protsessikapitali indeks Uuendamiskapitali indeks


12

1. Ärikonkurentsi keskkond* Ärisektori T&A kulutused

2. Valitsemise efektiivsus* Baasuuringud*

3. Intellektuaalomandiõiguste kaitse* T&A kulud/SKP

4. Kapitali kättesaadavus* T&A teadureid*

5. Arvuteid inimese kohta Ülikoolide ja ettevõtete koostöö*

6. Uue firma asutamise lihtsus* Teadusartikleid*

7. Mobiiltelefonide kasutajaid Patente inimese kohta (USPTO + EPO)

*Muutuja hinnatud kvalitatiivselt skaalas 1…10 Allikas: Lin & Edvinsson 2008

Lin ja Edvinsson (2008) on 1994-2005 aastate andmete põhjal järjestanud rahvusliku IK järgi 40 riiki,

Skandinaavia riigid paiknevad selle loetelu tipus järgmiselt: 1 – Rootsi, 2 – Soome, (3 – Šveits), 4 – Taani,

(5 – USA), 6 – Norra ja 7 – Island. IK ühe komponendi uuendamiskapitali (e innovatsioonikapitali) arengut

sel perioodil kajastab Joonis 6.

Joonis 6. Põhjamaade uuendamiskapitali areng 1994-2005 (Lin & Edvinsson, 2008).

Eri tüüpi indikaatorite rahaline mõõdetavus on problemaatiline. See tõstatab ka küsimuse, millise

koolkonna lähenemisviisi eelistada rahvusliku IK ja IO analüüsil: kas rahalised raamatupidamislikult

kasutatavaid või kvalitatiivseid, mille rahaliseks teisendamine võib olla tülikam. Samas, peame nentima,

et suurem osa nendest finantsilistest (rahaliselt mõõdetavatest) indikaatoritest on eeltoodud IK

(sõltumatute) muutujate koosmõju tulemus ja juhtimise seisukohalt ei anna vastust üksikute tegurite

mõjukuse küsimusele. See tähendab vajadust arvestada ja mõõta põhjus-tagajärg seoseid. Sel viimasel

aspektil on kahtlemata oluline sotsiaalmajanduslik tähendus nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis. Samuti

võime nentida, et Edvinssoni koolkonna IK näitajad, eriti vastavad indikaatorid ühiskonna tasandil, on


13

juhitavad erinevate poliitiliste instrumentidega. Näiteks, lisaks T&A rahastuse või hariduskulude

näitajatele, mis on mõõdetavad rahaliselt, IK metoodika arvestab ka äritegevuse lihtsust või ühiskonna

läbipaistvust tervikuna.

3.2 Intellektuaalse omandi (majandusliku) väärtuse hindamisest

Tööstusomandi erinevate vormide, aga eelkõige patentide ja kasulike mudelite mõju rahvuslikule

majandusele on uuritud, nagu eelpool märgitud, kasutades ökonomeetrilisi mudeleid (Kang ja Seo).

Intellektuaalse kapitali, sh IO osakaalu rahvuslikus rikkuses on uuritud märksa vähem. Tuleb märkida, et

IO väärtuse ja hinna käsitlusel tuleb eristada omavahel seotud kuid olemuselt erinevaid väärtuse ja hinna

mõisteid: IO tehingu kokkulepe saavutatakse üldjuhul, kui selle tehingu hind ületab väärtust müüjale ja

jääb alla väärtusele, mis sellel IO-l on ostja jaoks. Samas, väärtuse hinnangud on oma olemuselt

subjektiivsed ja IO väärtuse määramise meetodid on küllaltki määramatud (Hagelin 2002). Ettevõtte

tasandil üsna tüüpiline on IO käsitlus investeeringuna selle kulude-tulude, geograafilise ja ajaraamistiku

piires, väärtuse hindamiseks kasutatakse kõiki finantsjuhtimisest laenatud tüüpilisi investeeringu

tasuvuse hindamise võtteid. IO-ga seotud õiguste ja patendi väärtuse hindamiseks kasutatavate

meetodite hulk on lai (näiteks: Rivette, Kline 2000; Hagelin 2002; Link ja Scott 2011; Maas ja Liket 2011;

Pekonen, 2011; jt.). Eristatakse kolme põhilist IO hindamise mudelite tüüpi (Matsuura 2004; Yu-Jing Chiu,

Yuh-Wen Chen 2007):

Kulude-põhised mudelid seonduvad IO loomise või omandamisega seotud kulutustega;

Turu-põhised mudelid võrdlevad samaväärse/analoogilise IO hinnaga konkreetsel turul;

Tulu-põhised mudelid hindavad IO väärtust tulevikus kavandatava tulu/rahavoo alusel taandades

selle tulu tänasesse/hindamise päeva.

Optsioonimudel sisaldab (Matsuura 2004) erinevaid arendus- ja kommertsialiseerimisvõimalusi, sh

leiutise/patendi otsene kasutus oma äris, litsentseerimine jm, mis võivad, kuid võivad ka mitte

realiseeruda. Samas, peab arvestama, et patendi väärtus väheneb ajas, patendiga seonduvate õiguste

jõustamine ja tagamine on seotud erinevate kulutustega jne (ibid).

Patendi väärtus sõltub paljudest teguritest, mille struktuur on esitatud hierarhilise mudelina Joonisel 7.

Ollakse seisukohal, et IO väärtuse hindamiseks ei ole ühte ja ainsat õiget meetodit, vaid neid tuleks

hindamisel kombineerida.

IO rakendamiselt oodatava rahavoo hinnangutel põhinevad majandusliku väärtuse hindamise meetodid

ettevõtte tasandil:

Tasuvusaeg;

Tulumäär e. kasumiindeks;

Sisemine rentaablus (IRR – internal rate of return);

Asendusmeetod, e. võrreldava turuväärtuse meetod.


14

Joonis 7. Patendi hindamise hierarhiline struktuur (Yu-Jing Chiu, Yuh-Wen Chen 2007)

Hagelin (2002) toob välja rea IO väärtuse hindamise meetodeid:

1. 25 protsendi reegel. See kuulub nn „rusikareeglite“ hulka ja tähendab, et litsentsimüüja peaks

saama litsentsi ostjalt 25 % litsentseeritud tehnoloogiaga teenitud müügitulemist (gross profit,

tuleb eristada terminist net profit). Selle reegli üks modifikatsioone või sellele reeglile eelkäijaks

on teadmine, et litsentseerimistasu eri valdkondades on 1-5 % (Rivette, Kline 2000). Meetod

kasutav lihtsamini eelkõige protsessitehnoloogiate rakendamisel.

2. Tööstusharu standardid. See on populaarne meetod, vaadeldav eelmise „rusikareegli“

modifikatsioonina. Näiteks, arvutustehnika „raudvarale“ on see 1-5 % ja tarkvarale – 25 %

puhaskasumist.


15

3. Hinnangud. Meetod sisaldab võrdluses mõne teise IO-ga kasutades objektiivseid ja subjektiivseid

skaalasid. Seondub sageli tööstusharu tavadega, erinevaid komponente eristatakse nende

kaaludega tervikotsuses.

4. Surrogaatmeetodid. Hinnatakse patente mitte kasumi ja eeltoodud meetodite baasil, vaid

hinnates omanikfirmat ja neid patente endid. Arvestatakse patentide arvu, patendilõivu makseid,

tsiteeritavust, jms. On leitud, et need näitajad on korrelatsioonis firma väärtusega.

5. Komponentide eristamise meetod. Eraldi vaadeldakse IO väärtuse ja tulu erinevaid komponente.

Firma turuväärtust kalkuleeritakse hinnates rahalisi jm materiaalseid varasid, ühtlasi saadakse

hinnang ka immateriaalsetele varadele ja brändi väärtusele. Meetodit on täiendatud

makromajandusliku mudeliga, milles SKP jaotub majandussektorite vahel, iga sektori puhul on

võimalik analüüsida tulusid IO-lt. Samuti on kasutatav teadmuskapitali hindamise tulemuskaarti.

6. Monte Carlo meetod. Meetod täiendab sissetulekutel (rahavool) põhinevat hinnangut asjaoluga,

et prognoosides näiteks tootehinda ja müügimahtu tuleb arvestada nende teostumise

tõenäosusega.

7. Optsioonimeetodid. Need põhinevad väärtpaberite optsioonide hindamisel (vt. samuti Matsuura

2004).

8. Konkurentsieelise hindamise meetod (Competitive Advantage Valuation® (CAV)). CAV-i on selle

väljatöötajad (Hagelin 2002) pidanud eeltoodud meetodite täienduseks otsustamisel. Selle

meetodi järgi IO väärtus seondub toote praegusväärtusega (vt, finantsilised meetodid), see

sisaldab kolme tüüpi intellektuaalset vara: tehniline (patendi kasulikkus, tarkvara funktsionaalsus

– autoriõigus, tehn(oloog)iline ärisaladus), reputatsioon (kaubamärk, brändinimi jm), ning

protsess (ärimeetodid ja äriprotsesside omandikuuluvus).

Kokkuvõtteks võime nentida, et eksisteerib IO väärtuse võimalike analüüsimeetodite paljusus,

siinkasutatud kirjanduse (Pekonen, 2011; Yu-Jing Chiu, Yuh-Wen Chen 2007; Matsuura, 2004; Hagelin,

2002; Rivette, Kline 2000, jpt) põhjal võib neid tuvastada enam kui kümmet. Meetodi valik sõltub

konkreetsetest eesmärkidest, sektori spetsiifikast, äri suurusest jpt teguritest. Samas, nagu IO-t nii ka

seda reguleerivat poliitikat ja õigusakti/õigusakte käsitletakse majanduslikus mõttes investeeringuna, st

poliitika/õigusakti juurutamine seondub väljaminekuna nii ühiskonna kui ka ettevõtte ja sektori tasandil.

Taolise investeeringu mõjul riigi ja ettevõtte tasandil kujunev (sotsiaal)majanduslik tulem kas otsese

rahavoona vastavatest funktsioonidest ja protsessidest (patenteerimine, õiguskaitse, teadmuse loomine

jne) või kaudse rahavoona, näiteks ärilise usalduse kasvu või riigi kuvandi paranemine tulemusena. See

lubab IO-t, IO poliitikat ja õigusakte majanduslikus mõttes käsitleda analoogiliste rahaliste

investeeringutena.

3.3 Intellektuaalse omandi sotsiaalmajandusliku mõju hindamisest

Kuigi peaaegu kõiki ühiskondlikke nähtusi on võimalik erinevate mudelite kaudu siduda, põhiprobleemiks

kõigi nende puhul tõusetub nende seoste usaldusväärsus ja realiseerumise tõenäosus pikaajalises

perspektiivis. Taolist määramatusega seotud ühiskondlikke nähtuste käsitlust on vaadeldud kaoseteooria

seisukohalt kasutades sõnapaari „kaos“ ja „kord“, nähtusi selles kontekstis vaadeldakse kui „kaordilisi“

eristades mitmeid komplekssuse tasandeid (Eijnatten 2003), kus madalama komplekssuse protsessid on

osaks kõrgema tasandi nähtusest ja need arenevad nö üksteise sees holooniliselt. Osaliselt tähendab see


16

vajadust eristada lühi- ja pikaajalist mõju, samuti selle mõju tasandit, koos- ja vastasmõju: isik,

organisatsioon, sektor, regioon, ühiskond riigi ja riikide ühenduste tasandil ning globaalselt tervikuna.

Tuleb arvestada, et siinkirjeldatud tasandite vahelised seosed on mitmeplaanilised ja üksteist läbivad,

seepärast on iga mudel vaid reaalse protsessi lihtsustus.

Erinevate poliitikate sotsiaalse mõju hindamise vajadus tekkis vastutustundliku ettevõtte käsitlusest

hindamaks ettevõtte mõju majanduslikku, keskkonna ja sotsiaalset dimensiooni (Maas, Liket 2011).

Sotsiaalset mõju on defineeritud (Clark et al 2004) kui „osa väljundist, mis on organisatsiooni tegevuse

tulemus, lisaks sellele, mis oleks toimunud nii-kui-nii.“ Definitsioon põhineb nn mõju väärtusahelal

(Joonis 7).

Joonis 7. Sotsiaalmajandusliku mõju väärtusahel ettevõtte tasandil (Clark et al 2004; Olsen, Galimidi

2009 ja Maas, Liketi 2011 põhjal)

Joonistel 5 ja 7 esitatud väärtusahela käsitlus tagasisidestatud väärtust loovate protsessidena on oma

olemuselt (organisatsioonilise) õppimisprotsessi kirjeldus, nagu seda mõistavad Kolb, Kolb & Kolb (1984,

2009) või Deming või Argyris (1976). Riigi tasandil väljendub õppimine strateegiavalikutes, targas

poliitikate ja plaanide kujundamises ja elluviimise efektiivsuses, kogemusest õppimises ja korrektsioonide

õiges ajastamises ning strateegia-uuendustes, mis tähistab järjekordse õppimistsükli käivitamist.

Intellektuaalse omandi majandusliku väärtuse hindamine nagu see toimub ettevõtte tasandil eelmises

paragrahvis võiks olla rakendatav ka riigi tasandil. Osalisel on sellise lähenemise näiteks sissejuhatuses

märgitud Korea 200 ettevõtte näitel tehtud uuring (Sung Jin Kang ja Hwan Joo Seo); vastava

Patendiameti ja Statistikaameti andmestiku kogumine poleks ka Eestis probleem. See eeldaks kokkulepet

taolise statistilise andmestiku kogumiseks ja seireks. IO sotsiaalse mõju kajastamiseks tundub

intellektuaalse kapitali kontseptsioon igati sobiv. Joonis 7 väärtusahela üldskeemi kontekstis tähendaks

see mõju hinnang hinnangut IK muutusele. Vastavate IK tegurite kategooriad kui ka neil põhinevad

Sisend Tegevus Väljund Tagajärg Eesmärgile vastavus

Mis oleks toimunud niikuinii

Muutused sotsiaalsetes süsteemides

-

= MÕJU

Mõõdetavad tulemused

Juhitavad indikaatorid

Firma tegevused

Ettevõtte sisendid

Eesmärkide ja tegevuste kohandamine


17

integraalsed indeksid nii ettevõtte kui riigi tasandil on avatud eelpool. Mõju hinnang kujuneb läbi mõju

hinnangu IK-le üldistatult kui ka hinnanguna konkreetsele indeksile.

3.4 Alternatiivide arvestamine mõjude hindamisel

Eeltoodud metoodilised lähenemised alapunktides 3.2 ja 3.3 eeldavad teatavate stsenaariumide

arvestamist nii varasema regulatsiooni jätkumisel kui ka peale regulatsiooni muudatust.

Stsenaariumimeetodit on Eestis kasutatud avalikus sektoris nii koolituses kui ka Eesti Vabariigi arengute

prognoosimisel (Aru, 2001; Raagmaa ja Terk, 1997; Varblane jt, 2008). Konkreetsete regulatsioonidega

määratud protsessidel on oma sündmuste järjestus, sõltuvalt regulatsiooni ulatusest ja konkreetsetest

stsenaariumidest iga konkreetse sündmusega seondub teatav hulk alternatiive, mille valik subjektide kui

otsustajate poolt sõltub konkreetse protsessi olemusest, huvidest kui ka regulatsioonist. Otsustused

võivad olla erinevad erinevate tagajärgedega (Verbeke, 2012), mõju hindamine nõuab nii baasvariandi

kui ka muudatusega protsessi variantide riskide analüüsi, vastavate alternatiivide toimumise tõenäosusi

kui ka maksumust (Verbeke, 2012; Jõesaar, 2006). Riski juhtimine selles käsitluses hõlmab viit järjestikust

sammu (ibid):

1. ja 2. samm kuuluvad planeerimisprotsessi. Selle käigus paljude erialade inimestest koosnev ekspertide

meeskond arutleb reguleeritava protsessi ja regulatsioonimuutuse protsessi võimalike probleemide üle.

Arutluse käigus (vajadusel ajurünnaku vormis) määratakse kindlaks mitte ainult alternatiivid ja

riskitegurid kõigil tasanditel, vaid ka võimalikud lahendused probleemidele, mis võivad tekkida erinevate

alternatiivide puhul.

3. samm on riskide prioriteerimine. Selleks võib kasutada järgmist valemit:

Le = Pe * Pi * Lt,

kus Pe on riski tõenäosus, Pi on mõju tõenäosus, Lt on kahju kokku ja Le eeldatav kahju.

Tõenäosuslike hinnangute kasutuses võime näha eeltoodud Monte Carlo meetodi (Hagelin, 2002)

rakendust. Hinnates 1. ja 2. sammul kindlaks määratud ja analüüsitud eri tasandi riskidest tulenevat

eeldatavat kahju, võib riskid nende olulisuse järgi reastada. Mida suurem on eeldatav kahju, seda

tõsisem on risk. Võimalike riskide prioriteerimisega võib ehitada üles lahendusi ja kavandada

tegevussuundi, millega vajaduse korral lahendada eelkõige kõige tõsisemaid tulevasi kõigi tasandite

probleeme.

4. samm: Selle sammu ajal tegeletakse ükshaaval kõigi 1., 2. ja 3. sammul tuvastatud, kasutades

konkreetseid regulatsioonist tulenevaid tegevuskavu, probleemid püütakse kõrvaldada enne nende

tekkimist regulatsiooni vastuvõtmise järel. Samuti koostatakse kavad ka ootamatute stsenaariumide

puhuks, kui algsed regulatsioonikavad läbi kukuvad.

5. samm: Regulatsiooni juurutamisel jälgitakse kõiki väljaselgitatud riske, mõistmaks kas tegevuskava

aitas riski ära hoida või mitte. Edukas tegevuskava tuleb tallele panna ja ebaõnnestunud tegevuskava

asemel rakendada uut või ootamatuste puhuks koostatud kava.


18

Võimalike alternatiivide tõenäosuse arvestamiseks otsustustega seotud protsessis illustreerib nn

„otsustuspuu“ (vt näide Joonis 8).

Joonis 8. Otsustuspuu (tinglik näide) (Jõesaar, 2006 näite põhjal T.Mets).

Joonisel 8 esitatakse otsustuspuu sõlmede väärtused, kui vajatakse otsustust kas regulatsioon nõuab

volikirja esitamist patendivoliniku poolt oma esindusõiguse tõendamiseks või lihtsalt eeldatakse volituste

olemasolu (näide tinglik, kogu nähtuse olemust põhjus-tagajärg seoses siinkohal ei analüüsita). Kui

erinevate variantide väärtused on leitud (kalkuleeritud, parem veerg; otsustuste finantsilise väärtuse

leidmist käsitleti p. 3.2-s), siis seejärel leitakse vastavate sündmuste tõenäosused (võimalusel tuginedes

varasemale andmestikule), ja erinevate otsustusvariantide eeldatavad väärtused. Selle põhjal võib

Patendivoliniku esindusõigus

Mõju asjaajamisele

500 €

100 €0,4

0,6

0,6 x 500 = 3000,4 x 100 = 40

340

0,7

0,3

0,5

0,5

0,3

0,7

0,7 x 10000 = 70000,3 x 5000 = 1500

8500

5000 €

10000 €

1000 €

200 €

1000 €

5000 €

0,3 x 5000 = 15000,7 x 1000 = 700

2200

0,5 x 1000 = 5000,5 x 200 = 100

600

- 340

8500

600

2200


19

järeldada, et tõendamiskohustusega seonduvad kulud (100 või 500 €) vähendavad usaldusväärsusest

tulenevat kasu (max 10000 €) vähem kui volikirja vajaduse puudumisega saavutatavat võitu kiiruses

tagasihoidlikuma usaldusväärsuse juures.

4. Nõuded intellektuaalomandi regulatsioonide mõju hindamismudelile Nõuded IO õigusaktide hindamismudelile tulenevad IO spetsiifikast ja senisest mõju hindamise

praktikast. Üldised nõuded õigusaktide mõjude hindamisele on kehtestatud Hea õigusloome ja

normitehnika eeskirjas (viide 24). Eeskiri kohustab õigusakti väljatöötajat hindama kaasnevat mõju kuues

valdkonnas, määratleda ja hinnata tuleb:

1. sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju;

2. mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele;

3. mõju majandusele;

4. mõju elu- ja looduskeskkonnale;

5. mõju regionaalarengule;

6. mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele.

Kui ilmneb, et õigusakti muutmisega ei kaasne olulist mõju tuleb seda põhjendada ning selgitada

seaduseelnõu seletuskirjas. Kui õigusaktiga kaasneb mõju mis ei sisaldu loetletud valdkondades tuleb

eelnõu ettevalmistajal hinnata ka seda. Intellektuaalse omandi õigusvaldkond on enda sisu poolest

spetsiifiline valdkond ning see seab õigusakti mõjude analüüsijale lisanduvaid ülesandeid. Selle tõttu ongi

koostatud käesolev mõjude analüüsi mudel.

4.1 Mõjude hindamise etapid

Mõjude hindamise mudeli koostamisele eelnes intellektuaalse omandi valdkonna probleemide kogumine

ning probleemide lahendamisele viivate õigusloomeliste eesmärkide püstitamine. Lähtuvalt

eesmärkidest kujundatakse seadustike ettevalmistamise käigus alternatiivsed muudatusettepanekud.

Õigusloomeliste muudatuste kirjeldused on olulised sisendid mõjude analüüsi protsessi. Mõjude analüüsi

etapid, mis järgnevad alternatiivsete lahenduste esitamisele, on järgmised:

1. Iga alternatiivi puhul hinnatakse võimalikku mõju kõigis mõjuvaldkondades. Esmane prognoos

kujuneb eksperthinnanguna, mille valmistavad ette eelnõu ettevalmistajad. Määratletakse mõju

valdkond ja sõnastatakse võimalik mõju.

2. Hinnatakse avalduvate mõjude olulisust nelja kriteeriumi alusel: mõju avaldumise sagedus, mõju

ulatus, sihtgrupi suurus ning võimalike negatiivsete kõrvalmõjude ilmnemise tõenäosus. Seeläbi

eristuvad olulised ning ebaolulised mõjud. Analüüs jätkub üksnes oluliste mõjude osas,

ebaolulised mõjud empiirilist hinnangut ei vaja.

3. Oluliste mõjude analüüsimiseks püstitatakse uurimisküsimused lähtuvalt mõju definitsioonist,

sihtgrupi määratlusest ning mõju avaldumissagedusest. Uurimisküsimusi võib käsitleda sarnaselt

empiirilise uuringu aluseks olevatele hüpoteesidele.

4. Uurimisküsimustele vastuste leidmiseks määratletakse sobilik andmekogumis- ja analüüsi

metoodika.


20

5. Lähtuvalt analüüsi tulemustele otsustatakse õigusloome muudatusettepanekute realiseerimise

üle ning otsustatakse ühe või teise alternatiivi eelistamine.

Eelnõu jõustumise järgselt antakse mõjuanalüüsile järelhinnang kontrollimaks prognooside paikapidavust

ning tehtud valikute sobivust.

4.2 Mõjuanalüüsi aruanne

Mõjuanalüüsi väljund koondatakse mõjuanalüüsi aruandesse. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirjas

määratletakse ka mõjude analüüsi aruandes esitatav teave (viide 24). Aruandes:

1. esitatakse teave mõjude analüüsi tellija, tegija, kaasatud ekspertide ja valitsusväliste

institutsioonide kohta;

2. kirjeldatakse analüüsitavat probleemi, analüüsi eesmärki ja uurimisküsimust;

3. põhjendatakse analüüsi meetodi valikut;

4. kirjeldatakse kasutatud andmeid, analüüsitegevusi ja tulemusi ning tulemusi punktis 1 nimetatud

valdkondades;

5. kirjeldatakse võimalike lahenduste positiivseid ja negatiivseid mõjusid punktis 1 nimetatud

valdkondades;

6. esitatakse kokkuvõte ja eesmärgi saavutamiseks sobivaim lahendus;

7. esitatakse järelhindamise aruande esitamise kohustus, selle koostamise tegevuskava, sealhulgas

selle eeldatav toimumise aeg, peamised vaadeldavad mõju liigid ja hindamise kriteeriumid, või

põhjendatakse järelanalüüsi ebavajalikkust.

Aruande eesmärk on selgitada ja põhjendada õigusakti koostamise käigus tehtud otsuseid. Mõjude

analüüsi aruanne esitatakse koos seaduseelnõuga (viide 24).

Kuna senine praktika Eestis on metoodiliselt üsna sarnane sõltumata reguleeritava valdkonna

spetsiifikast, siis konkreetse valdkonna – IO regulatsioonid peaksid olema valdkonnaspetsiifilised, sh

majanduspoliitilises mõttes.

1. Vastavus IO ühiskondlikule rollile ja poliitikatele erinevatel tasanditel;

2. Ajakohasus ja vastavaus valdkonna ühiskondlike arengutega rahvusvaheliselt ja Eestis;

3. Toetab sotsiaalmajanduslikku arengut kõigil tasanditel (kui tekib vastuolu, peaks näitama

vastuolu lahendamise meetodid) ja tõstab Eesti konkurentsivõimet;

4. Motiveerib asjaosalisi (ettevõtja/ettevõte-leiutaja-investor-ühiskond/laiem üldsus);

5. Hinnangute ja metoodikavalikute objektiivsuse tagamiseks on kaasatud nn „intellektuaalse

kapitali“ ekspertgrupp.

6. On kergesti mõistetav ja rakendatav.

Kokkuvõtteks, IO regulatsioonide (muutuste) mõju hindamine eeldab valdkonnaspetsiifilist lähenemist

laiemas sotsiaal-majanduslikus kontekstis. Vajalik on tagada rakendatavate meetodite asjakohasus ja

nähtuse/mõju hindamise sisule vastavus. Seejuures on oluline kasutada erinevaid meetodeid ja mõju

lõpphinnangu objektiivsuse metoodiline tagamine.


21

5. Intellektuaalomandi poliitikate ja õigusaktide mõju hindamismudel Eelneva ülevaate ja analüüsi tulemusena on kujundatud alljärgnev mudel (Tabel 3). Käesolev mudel on

mõeldud täiendama 2012 Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei välja töötatud „Mõjude hindamise

metoodikat“ rakendamiseks intellektuaalse omandi regulatsioonide mõju hindamisel. Lisaks

traditsioonilistele mõju hindamise meetoditele pakub autor siinkohal välja intellektuaalse kapitali kui

valdkonnapõhise üldise kontseptsiooni rakenduse IO mõjude hindamisel. Peamiseks rakendatavuse

kriteeriumiks peaks olema IK kasv kõigi tasanditel.

Tabel 3. Intellektuaalse omandi poliitika ja õigusaktide mõju hindamise mudel

Etapp & tegevus/meede Etapi sisu Kommentaar

Intellektuaalse kapitali (IK) sh Intellektuaalse omandi (IO) valdkonna seire

Toimub pidevalt, sõltumatult poliitika ja seadusandlikest initsiatiividest

Seire funktsiooni täidab sõltumatu institutsioon. Toimub pidevalt koostöös teiste institutsioonidega,

1. Probleemi kirjeldamine Vastus küsimusele, milles probleem seisneb, miks see on probleem

Võib tulla IK/IO seirest, aga ka väljastpoolt

2. Eesmärkide püstitamine Milline on soovitav olukord, kirjeldus Vastab riiklikele strateegiatele ja SMART kriteeriumidele

2a Eesmärkide eelanalüüs Sõltuvalt probleemist ja eesmärkidest ettepanekud kas uue arengukava (õigusakti) algatamiseks, vana täiendamiseks või korrektsiooni algatamiseks p. 2-s: Eesmärkide püstitamine

Peaks sisaldama rahvusvahelist võrdlust, situatsiooni kriitilist analüüsi ja eelhinnangut, sh metoodikaettepanekuid hilisemateks etappideks

3. Poliitikavalikute jm alternatiivide väljatöötamine

Lahenduste erinevate alternatiivide kujundamine, kuidas eesmärke saavutada

4. Poliitikavalikute mõjude analüüs (täidetakse/ modifitseeritakse eelmise hinnangu põhjal, kui õigus-akti rakendatakse olemas-oleva juba hinnatud poliitika raames)

Valikute võimalike otseste ja kaudsete tagajärgede analüüs, sisaldab võrdlust:

Nõuab analüüsi metoodikate mitmekesisust

Toimub muutusega - Toimub niikuinii = Mõju Hinnatakse nii sotsiaal-majanduslikku mõju kui ka intellektuaalset kapitali

4a. üksikisiku-looja tasandil Hinnatakse otsese ja kaudse mõju tulemust/tagajärge

Hinnatakse otsese ja kaudse mõju tulemust/tagajärge

Mõju hinnatakse kui kahe kõrvalveeru võrdluse tulemust.

4b. ettevõtte tasandil

4c. sektori tasandil

4d. regiooni tasandil

4e. riigi tasandil

4f. rahvusvaheliselt/ globaalselt

Riigi ja ettevõtete konkurentsivõime arvestades poliitikamuutust

- Konkurentsivõime vanade trendide jätkumisel

Kajastub tervikuna Eesti intellektuaalse kapitali kasvus, soovitavalt ennak-tempos võrdlusmaadega

5. Õigusaktide poliitikavasta-vuse ja mõjude analüüs

Valikute võimalike otseste ja kaudsete tagajärgede analüüs

Toimub analoogiliselt p. 4-ga

Toimub muutusega - Toimub niikuinii = Mõju


22

Hinnatakse nii sotsiaal-majanduslikku mõju kui ka intellektuaalset kapitali

5a. üksikisiku-looja tasandil Hinnatakse otsese ja kaudse mõju tulemust/tagajärge

Hinnatakse otsese ja kaudse mõju tulemust/tagajärge

Mõju hinnatakse kui kahe kõrvalveeru võrdluse tulemust.

5b. ettevõtte tasandil

5c. sektori tasandil

5d. regiooni tasandil

5e. riigi tasandil

5f. rahvusvaheliselt/ globaalselt

Riigi ja ettevõtete konkurentsivõime arvestades poliitikamuutust

„-„ Konkurentsivõi-me vanade trendide jätkumisel

Kajastub tervikuna Eesti intellektuaalse kapitali kasvus, soovitavalt ennak-tempos võrdlusmaadega

6. Valikute võrdlus Eesmärgi saavutamise teede võrdlus: kas saavutatavad hüved õigustavad kulutusi

Võimalik hinnang IK-le eri tasanditel

7. Poliitika/õigusakti järelhindamine

Analüüs, kas poliitika/õigusakti rakendamine saavutas soovitud eesmärgi

Võiks olla IK/IO seire ülesanne

Märkus: Mõjude hindamise etapid 4c/5c ja 4d/5d võib jätta vahele, kui need pole konkreetsel juhtumil

asjakohased.

Tuginedes otsustuspuu näitele p. 3.4 võib väita, et parimal viisil toetab IK-d regulatsioon, kus

patendivoliniku esindusõigus põhineb volikirjal, mitte eeldusel selle olemasoluks (näide on tinglik, mitte

konkreetse regulatsiooni sisend). Samas, peaks nii kvalitatiivne kui ka sotsiaalmajanduslik hinnang andma

kokkulangeva tulemuse. Vastasel korral tuleks analüüsida kummagi otsustusprotsessi eeldusi.

6. Kokkuvõtteks: intellektuaalomandi õigusaktide mõju hindamismudeli

juurutamisest Eelneva ülevaate ja analüüsi tulemusena kujunes autoril veendumus, et IO mõjude hindamine ainult IO

kitsamas kontekstis ei pruugi täielikult vastata Eesti kui väikeriigi teadmusmajanduse strateegilistele

eesmärkidele, vaid IO-d tuleks riigi tasandil juhtida läbi poliitikate ja regulatsioonide koos rahvusliku

intellektuaalse kapitaliga. Sel juhul on mõjude hindamisel kasutatavad enamik IK indikaatoreid ja IO

mõjude hindamine peab vastama eelkõige küsimusele, milline on poliitika/õigusakti sotsiaal-majanduslik

mõju ja mõju intellektuaalsele kapitalile võrreldes varasema situatsiooniga. IK kontseptsioon ei ole uus ja

erinevates kontekstides kasutatakse selle üksikuid indikaatoreid Eesti poliitikas ja õigusloomes juba

praegu. Esialgu on selles suunas tehtud alles esimesi samme juurutades Teadus- ja innovatsioonipoliitika

seire programmi (e. nn. Teadusseire) alates 2011. Kuigi intellektuaalse kapitali seire on Eesti kontekstis

alles algusjärgus, on intellektuaalse kapitali hindamise kriteeriumid rakendatavad juba praegu kaasates

näiteks Teadusseire eksperte. Eelduseks oleks vastava esialgse (piloot-)juhendmaterjali väljatöötamine ja

testimine. Intellektuaalse kapitali hindamine peaks, kus võimalik, toimuma paralleelselt majandusliku

mõju hindamise teiste meetodite rakendamisega.

Ühtlasi tähendaks ettepanek IK metoodilise lähenemise rakendamiseks IO-ga seotud oluliste

majanduspoliitiliste regulatsioonide kujundamisel vajadust alustada vastavateemalist diskussiooni.


23

7. Kasutatud kirjandus (sisaldab esimese mõjude hindamise etapi loetelu) 1. Behrens, W., Hawranek, P.M. 1991. Manual for preparation of industrial feasibility studies.

Newly revised and expanded edition. Vienna: UNIDO.

2. Eesti konkurentsivõime kava 2009–2011. majanduskasvu ja tööhõive kava 2008–2011 elluviimise

aruanne ja uuendus.

3. Eesti Teadusagentuur, http://www.hm.ee/index.php?0512700.

4. EU Competition Policy (www.uh.edu/~egentile/4389-handout_05.pdf).

5. Euroopa Komisjon 2006. Kulude-tulude analüüsi metoodika suunised. Uus programmitöö

periood 2007–2013. Metoodilised töödokumendid.

6. Euroopa patenditaotluste statistika 2011 (http://www.patent.ee/et/uudised/2012/euroopa-

patenditaotluste-statistika-2011/).

7. Friedrich, P., Eerma, D. 2010. Application of social accounting for university in the case of faculty.

In: Economics of education: isuses of transition and transformation. Backhaus, J., Eamets, R.,

Eerma, D. (eds), Lit Verlag Dr. W.Hopf, Berlin, lk. 45-74.

8. Innovation Union Scoreboard 2011. Research and Innovation Union scoreboard.

(http://ec.europa.eu/enterprise/policies/innovation/facts-figures-analysis/innovation-

scoreboard/index_en.htm).

9. Justiitsministeerium 2008. Õigusaktide mõjude analüüsi süsteemi üldkirjeldus. Õigusloome ja

õiguskeele talitus, Õiguspoliitika osakond, Justiitsministeerium, 2008, Tallinn.

10. Konkurentsivõime kava ’EESTI 2020’ (kinnitatud Vabariigi Valitsuse poolt, 28.04.2011).

11. Lowe, J. 1993. Commercialization of university research: A policy perspective. Technology

Analysis & Strategic Management. Volume 5, Issue 1, 1993, lk. 27-37.

12. Mets, T. 2010. Privileged or not privileged academician – view on intellectual property

management at university – In: 6th International Scientific Conference “Business and

Management–2010”. Selected papers. May 13-14, 2010, Vilnius, Lithuania, lk. 550-556

(http://www.vgtu.lt/leidiniai/leidykla/BUS_AND_MANA_2010/High_Education/073.html).

13. Olsen, S., Lingane, A. 2003. Social return on investment: standard guidlines. Centre for

Responsible Business, Working Paper Series. Berkeley: University of California.

14. Riigikontroll 2011. Õigusaktide mõju hindamise korraldus. Kas õigusakti vastuvõtja teab, millised

tagajärjed on tema otsusel? Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 31. oktoober 2011.

15. Roffey, C., Darcy, M., Keenahan, D., Varua, M. 2012. Developing a Common Language between

Corporations and Small Community Organisations. A Resource Handbook, University of Western

Sydney.

16. Teadmistepõhine Eesti. Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2007–

2013. (2007). Tartu: EV Haridus- ja Teadusministeerium.

17. Varblane, U. jt 2012. Lõppeva teadus ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia täitmise

hindamine. TÜ&TTÜ.

18. Varblane, U.; Eamets, R.; Haldma, T.; Kaldaru, H.; Masso, J.; Mets, T.; Paas, T.; Reiljan, J.; Sepp, J.;

Türk, K.; Ukrainski, K.; Vadi, M.; Vissak, T. 2008. Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja

tulevikuväljavaated. Aruande lühiversioon. Eesti Arengufond, 70 lk.

19. Õigusakti mõjude analüüsi kontseptsioon. Justiitsministeerium, 2009.

http://ec.europa.eu/enterprise/policies/innovation/facts-figures-analysis/innovation-scoreboard/index_en.htm

http://ec.europa.eu/enterprise/policies/innovation/facts-figures-analysis/innovation-scoreboard/index_en.htm


24

20. ÕMA töögrupp 2009. Õigusaktide mõjude analüüs: juhend õigusloomega tegelevatele

ametnikele.

21. Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri. Vabariigi Valitsuse määrus. Vastu võetud

28.09.1999, nr 279. RT I 1999, 73, 695, jõustumine 01.01.2000.

22. Justiitsministeerium 2007. Ülevaade ministeeriumite õigusloome mõjude analüüsist. Õigusloome

ja õiguskeele talitus, Õiguspoliitika osakond, Justiitsministeerium, 2007, Tallinn.

23. Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018” heakskiitmine. Riigikogu otsus. Vastu võetud

23.02.201, RT III, 07.03.2011, 1.

24. Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri. Vabariigi Valitsuse seadus. Vastu võetud 22.12.2011 nr

180. RT I, 29.12.2011, 228

25. Olsen, Sara; Galimidi, Brett 2009. Managing Social and Environmental Impact: A New Discipline

for a New Economy Global Philanthropy - Brown J. World Aff., Vol. XV, No. II, pp. 43-56.

26. Pekonen, O. 2011. Valuation and evaluation of inventions and patents - Project Paper Patentit

Teollisuus Tekniikka – course (http://lib.tkk.fi/Reports/2011/urn100505.pdf)

27. Shavell, Steven and Tanguy Van Ypersele. "Rewards Versus Intellectual Property Rights," Journal

of Law and Economics, 2001, v44(2,Oct), 525-547.

28. Shavell, Steven and van Ypersele, Tangay, "Rewards versus Intellectual Property Rights" (1998).

Harvard Law School John M. Olin Center for Law, Economics and Business Discussion Paper

Series. Paper 246. (http://lsr.nellco.org/harvard_olin/246)

29. Edvinsson, Leif and Michael S. Malone (1997), Intellectual Capital: Realizing Your Company’s True

Value by Finding Its Hidden Roots, HarperCollins Publishers, Inc., New York.

30. Leif Edvinsson, Mart Kivikas, (2007),"Intellectual capital (IC) or Wissensbilanz process: some

German experiences", Journal of Intellectual Capital, Vol. 8 Iss: 3 pp. 376 – 385.

31. Albert N. Link and John T. Scott 2011. The Theory and Practice of Public-Sector R&D Economic

Impact Analysis: The Case of the National Institute of Standards and Technology - Working Paper

11-16, University of North Carolina, Greensboro, 91 lk.

32. Karen Maas and Kellie Liket 2011. Social Impact Measurement: Classification of Methods. In: R.L.

Burritt et al. (eds), Environmental Management Accounting and Supply Chain Management, Eco-

Efficiency in Industry and Science 27, lk. 171-2002.

33. CYY Lin, L. Edvinsson National intellectual capital: comparison of the Nordic countries 2008

Journal of Intellectual Capital, Vol. 9 No. 4, pp. 525-545.

34. WIPO 2012 World Intellectual Property Indicators, 194 lk.

35. YEE KYOUNG KIM, KEUN LEE and KI-NEUNG CHOO, Intellectual Property Rights and Innovation in

Economic Development in Korea, in: The Economics of Intellectual Property in the Republic of

Korea. WIPO Publication No. 1031(E), pp. 22-41.

36. SUNG JIN KANG and HWAN JOO SEO Intellectual Property Rights, Spillovers and Innovative

Activities in Korea. WIPO Publication No. 1031(E), pp. 57-76.

37. Olsen, S. ja Galimidi, B. 2009. Managing Social and Environmental Impact: A New Discipline for a

New Economy, The Brown Journal of World Affairs, Volume XV, Issue II, pp.43-56.

38. Clark, C., W. Rosenzweig, D. Long and S. Olsen. 2004. Double bottom line project report:

assessing social impact in double bottom line ventures - methods catalog. NY, NY: Columbia

Business School RISE Project. http://www.riseproject.org/DBL_Methods_Catalog.pdf


25

39. Alex Nicholls 2009 ‘We do good things, don’t we?’: ‘Blended Value Accounting’ in social

entrepreneurship - Accounting, Organizations and Society 34 (2009) 755–769

40. Jonathan Haskel 2012 Growth, Innovation and Intangible Investment. Imperial College Business

School,

41. Hao, J and Haskel, J., (2011), Intangible Investment and Product Market Regulations,

http://www.ceriba.org.uk/bin/view/CERIBA/IntangHaskelHaoXcountry.

42. Ian Hargreaves 2011 Digital Opportunity: A Review of Intellectual Property and Growth. An

Independent Report.

43. NESTA, 2011, Driving Economic Growth: Innovation, knowledge spending and productivity

growth in the UK,

http://www.nesta.org.uk/publications/assets/features/driving_economic_growth

44. Haskel and Goodridge, 2010, Role of IPRs in UK Intangible Investment, Imperial College, Research

commissioned by IPO, http://www.coinvest.org.uk/bin/view/CERIBA/IPRsGrowth

45. Carol Corrado, Jonathan Haskel, Cecilia Jona-Lasinio, Massimiliano Iommi 2012 Intangible Capital

and Growth in Advanced Economies: Measurement Methods and Comparative Results.

46. Edvinsson, L. 2003. Ettevõtluse pikkuskraadid: Avastusretk teadmusmajandusse. Pegasus

47. Aino Pöyhönen, Anssi Smedlund, (2004),"Assessing intellectual capital creation in regional

clusters", Journal of Intellectual Capital, Vol. 5 Iss: 3 pp. 351 – 365

48. Kai Mertins, Wen-Huan Wang and Markus Will 2009 InCaS: Intellectual Capital Management in

European SME - Its Strategic Relevance and the Importance of its Certification. The Electronic

Journal of Knowledge Management Volume 7, Issue 1, pp. 111 - 122, available online at

www.ejkm.com.

49. Mets, T., Torokoff, M. 2007. Patterns of learning organisation in Estonian companies – TRAMES.

A Journal of the Humanities and Social Sciences, 11, 2, pp. 139-154.

50. LEIF EDVINSSON, CAROLINE STENFELT, (1999),"Intellectual Capital of Nations - for Future Wealth

Creation", Journal of Human Resource Costing & Accounting, Vol. 4 Iss: 1 pp. 21 – 33

51. Sten Ståhle, Pirjo Ståhle, (2012),"Towards measures of national intellectual capital: an analysis of

the CHS model", Journal of Intellectual Capital, Vol. 13 Iss: 2 pp. 164 – 177

52. Ståhle, P. (2008), “National intellectual capital as an economic driver: perspectives on

identification and measurement”, in Ahonen, G. (Ed.), Inspired by Knowledge in Organizations,

Swedish School of Economics and Business Administration, Helsinki.

53. Pulic, A. (2000). MVA and VAIC™ Analysis of Randomly Selected Companies from FTSE 250. Graz

– London. Available at http://www.vaic-on.net/downloads/ftse30.pdf

54. Annabel Bismuth (2006). Intellectual Assets and Value Creation: Implications For Corporate

Reporting. OECD. Available at http://www.oecd.org/dataoecd/2/40/37811196.pdf

55. Frans M. van Eijnatten 2003 Chaordic Systems Thinking: Chaos and Complexity to Explain Human

Performance Management - First International Conference on Performance Measures,

Benchmarking and Best Practices in the New Economy, “Business Excellence ’03”, University of

Minho, Guimaraes, Portugal.

56. Kolb, D.A. (1984), Experiential Learning: Experience as the source of learning and development,

Prentice-Hall, New Jersey: Englewood Cliffs, N. J.


26

57. Argyris, C. (1976) ‘Single-loop and double-loop models in research on decision making’,

Administrative Science Quarterly, Vol. 21, pp.363–375.

58. Rivette, K.G., Kline, D. 2000 Discovering new value in intellectual property - Harvard Business

Review, Jan-Febr, pp.54-66.

59. Bontis, N. 2001 Assessing knowledge assets: a review of the models used to measure intellectual

kapital - International Journal of Management Reviews Volume 3, Issue 1, pages 41–60, March

2001

60. Hagelin, T. 2002 New Method to Value Intellectual Property, AIPLA Q. J. Vol. 30, No. 3, pp. 353-

403.

61. Jeffrey H. Matsuura 2004 An Overview of Intellectual Property and Intangible Asset Valuation

Models - Research Management Review, Volume 14, Number 1, pp.1-10.

62. UN, 2005a Standards for Evaluation in the UN System.

63. UN, 2005b Norms for Evaluation in the UN System.

64. European Committee under the Government of the Republic of Lithuania, 2000 Methodological

guide on regulatory impact assessment

65. Regulatory Impact Analysis Manual for Ukraine. 2006

66. The Programme of the Government to Improve Law-drafting. Decision-in-principle of the Council

of Ministers. Ministry of Justice. Law Drafting Department 3/1996, Finland.

67. Yu-Jing Chiu, Yuh-Wen Chen 2007 Using AHP in patent valuation - Mathematical and Computer

Modelling, 46, lk. 1054–1062

68. Justiitsministeerium ja Riigikantselei 2012 Mõjude hindamise metoodika. 59 lk.

69. European Commission 2009 Impact assessment guidelines. 50 lk.

70. Mets, T., Kelli, A. 2013. The Impact of Intellectual Property Reward Regime on the

Competitiveness of Innovative SMEs - Riga Technical University 53rd International Scientific

Conference dedicated to the 150th anniversary and The 1st Congress of World Engineers and

Riga Polytechnical Institute / RTU Alumni.

71. Heli Aru 2001. Strateegiline juhtimine avalikus sektoris. EESTI VABARIIGI RIIGIKANTSELEI EESTI

HALDUSJUHTIMISE INSTITUUT. Tallinn,

72. Garri Raagmaa ja Erik Terk (toim.) 1997. EESTI TULEVIKUSTSENAARIUMID. Eesti Vabariigi

Keskkonnaministeerium. Eesti Tulevikuuuringute Instituut. 156 lk.

73. Varblane, U.; Eamets, R.; Haldma, T.; Kaldaru, H.; Masso, J.; Mets, T.; Paas, T.; Reiljan, J.; Sepp, J.;

Türk, K.; Ukrainski, K.; Vadi, M.; Vissak, T. 2008. Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja

tulevikuväljavaated. Aruande lühiversioon. Eesti Arengufond, 70 lk.

74. Henk Verbeke 2012. Process management: A practical introduction. Tartu University Press.

75. Georg Jõesaar (toim.) 2006. Tootearendus. Tatru: Tartu Teaduspark.

intellektuaalse omandi Õigusaktide mÕju hindamine

Documents