Jesper Juul

Agressiivsus Teejuht agressiivsete laste ja noorte

paremaks mõistmiseks

Jesper Juul

Agressiivsus

Jesper Juul

Agressiivsus Teejuht agressiivsete laste ja noorte

paremaks mõistmiseks

Tõlgitud raamatust: Jesper Juul „Aggression. A new and dangerous taboo?”

Copyright © Jesper Juul 2012

Published by agreement with Leonhardt & Høier Literary Agency A/S,

Copenhagen

Jesper Juuli koduleheküljed asuvad aadressidel:

www.dfti.dk/

www.family-lab.com

www.jesperjuul.com

Tõlkija: Heili Saia

Toimetaja: Merle Hirvlaan

Korrektor: Merle Hirvlaan

Kujundus: Anna Lauk

Tõlke autoriõigus: Heili Saia ja Väike Vanker, 2013

Autoriõigus: OÜ Väike Vanker, 2013

Tõlke kõik õigused kaitstud. Ilma autoriõiguse omaniku eelneva kirjaliku loata

pole lubatud ühtki selle väljaande osa paljundada ei mehaanilisel, elektroonilisel

ega muul viisil.

Kirjastus Väike Vanker teavitab Teid e-posti teel iga uue raamatu

ilmumisest, kui registreerite: http://www.print.ee/registreeri/

ISBN 978-9949-9152-3-1

Sisukord

Autori eessõna 7

„Ära ole nii vihane!” 9

I Vaimne tervis 13

Eneseteadvus 17

Täiskasvanute agressiivsus 20

II Me ei taha vägivalda! 28

Kuidas agressiivsust ja vägivalda defineerida? 29

„Või muidu...!” 34

Lastevaheline agressiivsus 39

III Agressiivsuse juured 42

1. Vajadus tunda end teise inimese jaoks väärtuslikuna 46

2. Koostöö 48

3. Lojaalsus 49

Tõkestatud suhtlusprotsessid 50

1. Vanus 50

2. Sugu 50

3. Kultuuriruum 51

4. Enesehinnang 52

Kui agressiivsus vallandub 53

6

Kes on vastutav? 55

Lapsed on ohvrid 56

Kuidas lapsed koostööd teevad? 59

Provokatsiooni allikad 62

1. Lapsevanemad 62

2. Lasteaiad 65

3. Koolid 66

IV Agressiivsusega toime tulemine 68

Konstruktiivne ja destruktiivne agressiivsus 69

Tõelised kiusajad 77

Täiskasvanute oluline ja abistav käitumine 78

Lapsevanemad kui kiusajad 79

Õdede-vendade vaheline võistlus 80

V Moraalne või eksistentsiaalne? 83

Viis sammu 89

1. Dialoog 90

2. Huvi 91

3. Uudishimu 92

4. Märkamine ja kinnitamine 93

5. Isiklik tagasiside 93

Protsess ongi eesmärk 94

Oluliste inimeste kaasamine 96

VI� 

 Empaatia� 

−� 

vastumürk� 

vägivallale� 

 98

VII Kui teie laps on agressiivne 101

VIII Kokkuvõte 105

7

Autori eessõna

Valisin hoolikalt selle raamatu ingliskeelse väljaande pealkirja ja alapealkirja:

„Agressiivsus! Kas uus ja ohtlik tabu?” Siin tõstatub kaks olulist küsimust:

1. Kas emotsioonide kogum, mida psühholoogid agressiivsuseks nimeta-

vad, on saanud uueks tabuks?

2. Kas agressiivsuse tabuks muutmine on ohtlik?

Minu motivatsioon selle raamatu kirjutamiseks on kindel uskumus, et

vastus neile kahele küsimusele on selge „Jah!”

Ma mäletan selgelt, kui ma esimest korda mõistsin, et „agressiivsus” on

saanud (teatud laste puhul) professionaalsete pedagoogide, psühholoogide,

terapeutide ja lastevanemate standardvastuseks. 1997. aastal juhendasin ühe

n-ö „käitumisraskustega” laste asutuse personali. Me rääkisime mõningatest

katsumustest, millega töötajad teatud laste puhul kokku puutusid. Töötajad

tutvustasid mulle mõnd last sõnadega: „See on (John) ja tal on probleem

agressiivsusega”. Olles seda juba paar korda kuulnud, küsisin neilt: „Mida

te sellega mõtlete?” Ma ei olnud selle pseudodiagnoosiga tuttav. Mulle vas-

tata püüdes kordasid töötajad lihtsalt oma esialgset standardvastust, esitades

seda seekord kui kliinilist diagnoosi. Kui proovisin nende mõttekäigu kohta

rohkem uurida, muututi kannatamatuks, ja teatati pikema jututa: „Ta on

agressiivne!” Mina küsisin selle peale: „Ja kelle jaoks see endast probleemi

kujutab?” Nüüd oldi juba minu suhtes täiesti lootust kaotamas. Kuigi neile

näis see diagnoos täiesti loomulik, tavaline ja enesestmõistetav, ei suutnud

mina sellega kuidagi nõustuda.

8

Kui töötajad rääkisid veel ühest „käitumisraskustega” poisist (95% neist

olid poisid), andes talle sarnase diagnoosi, küsisin ma: „Kas keegi on temalt

kunagi küsinud, mille pärast või kelle peale ta vihane on?” Töötajad vaatasid

mind tummakslööduna. Kohusetundlikult tuhnisid nad oma failid läbi ja

raputasid päid. Lastelt ei olnud mingit tagasisidet. Keegi ei olnud iialgi kü-

sinud kõige rohkem asjasse puutuvatelt isikutelt kõige ilmsemaid küsimusi.

Kui õppisin neid noori ja nende taustu paremini tundma, mõistsin, et oli

isegi ime, et keegi neist polnud veel kedagi ära tapnud. Oli õudne ja hirmu-

tav kuulda sellest vägivallast ja väärkohtlemisest, mida olid laste kallal toime

pannud nende vanemad, kasu- või vanavanemad ja/või kasvatajad-õpetajad.

Ja ometi iseloomustati neid vaid nende agressiivsuse kaudu − ja raviti nende

agressiivset sotsiaalset käitumist.

Need lapsed ei olnud traditsioonilises mõttes vägivaldsed. Nad ei rünna-

nud oma vanemaid, kasvatajaid ja terapeute kaigaste, nugade ega isegi mitte

rusikatega. Nende relvadeks olid enamasti vaid vandesõnad ning vahel tuli

noortel ette ka mõningaid omavahelisi rüselemisi. Siiski oli nende enese-

valitsus tublisti parem, kui enamik täiskasvanuid selleks võimelised on − eriti

olukordades, kus nad on viimse piirini aetud. Sellele vaatamata oli eesmärk

nende agressiivsust ravida. Minu meelest on see sama, mis ravida raske kopsu-

põletikuga inimest vaid köhasiirupiga, ilma antibiootikume kirjutamata. Või

diagnoosida ja ravida inimestel teisi täiesti inimlikke emotsioone, nagu armas-

tus, õnn, kurbus või lein, nagu need oleksid tõsised kliinilist ravi vajavad haigu-

sed. Selline hoiak põhjustab hoolimatust, samamoodi nagu hoolimatus, mida

noored on kogenud, põhjustab neil seda viha ja frustratsiooni, mida püütakse

ravida. Paljudes riikides on jõutud selleni, et professionaalide hoolimatus on

suurem kui hoolimatus peredes. Statistika küll seda ei näita − see näitab vaid,

et järjest rohkem lapsi on „erivajadustega”, „käitumisraskustega” või „sotsiaal-

selt ebapädevad”. Saatuse irooniana väljastavad seda statistikat need samad

professionaalid, keda võib lugeda selle hoolimatuse eest vastutavaks.

Hiljutine Taanis tehtud uurimus (2012) esitas paljastavaid fakte. Esimest

korda sotsiaalteaduste ajaloos küsiti eelkooliealiste laste käest oma vaate-

9

nurga avaldamist. 24% poistest ei tundnud end lasteaias või muus laste-

hoiuasutuses hästi. Sellele vastasid nende (enamasti naissoost) kasvatajad,

väites, et 22% poistest kuulusid „riskigruppi” oma probleemse käitumise

tõttu. Õpetajate selline hinnang tähendab, et peaaegu veerand kolme- kuni

kuueaastastest poistest saavad sildi külge. Vaid väga väike osa neist poistest

on koduse hoolimatuse ja väärkohtlemise ohvrid. See on nii professionaalne

kui riiklik häbi Taani haridussüsteemile, mida üle maailma peetakse tihti

haridussüsteemide etaloniks ja ideaalseks mudeliks.

„Karmid sõnad,” mõtlete kindlasti, ja teil on õigus. Me peame mõist-

ma ja endale tunnistama, et oleme sattunud väga ohtlikule rajale. Me pea-

me õppima agressiivsusega toime tulema enne, kui liiga paljud inimesed

kahju saavad.

„Ära ole nii vihane!”

„Me mõistame sind. Tõesti, mõistame... aga sa ei tohi nii vihane olla!”

Teraapia nimel kannavad professionaalid seda sõnumit tuhandete väär-

koheldud ja hüljatud lasteni. Nad on seda teinud aastaid ja jätkavad sellega.

See ajab mind vihaseks. Professionaalid peaksid teadma, mida teevad. Ma

mõistan, miks paljud lastevanemad sellega kaasa lähevad, seepärast pean igal

võimalusel andma oma parima, et nende vaatenurka muuta.

Sajandivahetusest alates on hakatud lastehoidudes, -sõimedes, -aedades

ja koolides vihaseid ja frustreeritud lapsi diskrimineerima. Nüüdseks on see

tendents jõudnud sellisele tasemele, kus agressiivsusest on saanud tabu. See

on sarnane seksuaalsuse küsimusega, mis põrkus samuti moraalsete hinnan-

gutega ilma professionaalsuse ja inimliku mõistmissoovita. Tegelikult võib

agressiivsus tabuna seksuaalsuse küsimusest isegi ohtlikum olla, kuna viimane

üksnes võõrandas inimesed naudingust ja lähedusest. Agressiivsus kui tabu

on aga ohtlik laste vaimsele tervisele, enesehinnangule ja sotsiaalsele enese-

kindlusele.