Rael aRtel: Sa oled õppinud skulptuuriTartu Kõrgemas Kunstikoolis ja siisEesti Kunstiakadeemia magistrantuuris.Skulptuur on ju tavaliselt mingisuguneobjekt, mis seisab keset tuba. Kuidassa üldse jõudsid kogu ruumi hõlmavatetotaalsete installatsioonideni?

Jevgeni Zolotko: Ma väga ei mäletagi,kuidas ma esimene kord hakkasin mõtlema oma tööst kui ruumilisest tervikust. See polnud minu otsus, pigem üks hetk tuli välja selline objekt, mis hõlmas ruumi, ja see protsess oli kõik kuidagi loomulik. Ilmselt objektist arenes mingi jutustus, teostesse tekkis rohkem kirjanduslikku alget ja võib-olla see oligi põhjus, miks oli vaja ruumi minna. Ruumi minna just selles kulgemise või läbimise mõttes. Et ei ole puhtalt ühe korraga kogetav ruum, vaid pigem ruum, kus inimene läbib mingisuguse teekonna… Tahtsin vaatajale tekitada teekonda või jutustust, kus lausel on algus ja lõpp. Ja niimoodi need asjad läksidki ruumi, milles mina töötan justkui dramaturgina.

Rael: Kuidas sa üldse kunstnikunatöötad? Millised on sinu meetodid neidkeskkondi genereerides? Kui sa hakkadmõne uue installatsiooniga tööle, siiskuidas see protsess välja näeb?

Jevgeni: Ma arvan, et nagu igal teiselkunstnikul: tekib eelkujund, mis on kõnekeskkonnast väljaspool, mis ei ole emotsionaalne ja mis on täiesti terviklik. Tead, nagu lapsel – laps ei oska veel rääkida, kirjutada, joonistada ja tema jaoks on tõesti maailm väga terviklik. Tegelikult ta ei tea, kas ta kõnnib tee peal või tee kõnnib tema all, kus lõpeb tema käsi ja kus algab puu… Laps vaatab maailma terviklikult, fookus puudub. Samamoodi tekib peas mingi omamoodi akord, mis on alguses arusaamatu ja väljendub hoopis mingis rahutuses. Siis hakkad kirjutama, teed seda esialgu automaatselt, automatistlikult. Kirjutad ja kogud materjali ja see on esimene asi, millega sa täpsustad või vägisi tirid seda kujundit kõne valdkonda. See on esimene reduktsioon, et kujundit konkretiseerida.

neutraalsusest Intervjuu Jevgeni Zolotkoga

1

Lõpuks tekib sellest loogiline tekst. Ma räägin väga abstraktselt, see on iga kord erinev, kuid alati on tulemuseks tekst, mis on juba keele reeglite järgi üles ehitatud. Nüüd on fookus juba konkreetsem.Kirjutan nii kaua, kuni ma saan aru, et edasi kirjutada on viljatu ja tahaks midagi visualiseerida. Järgmine etapp võib olla joonistamine, võib olla arvutis mingisuguste ruumide loomine ja visuaalse materjali otsimine. Ühesõnaga, kõne lõpeb ja tööle hakkab visuaalne maailm. Hakkan otsima vastet verbaalsele materjalile, toimub omamoodi parafraseerimine. Lõpuks ma joonistan, joonistan nii palju ja nii täpselt kui võimalik, ja siis jällegi tekib hetk, kus ei ole mõtet enam joonistada, tuleb juba reaalses ruumis tööle hakata. See on nagu joonistamine, kui sa ei oska veel – sa tahad vihiku viimasele leheküljele kera joonistada. Joonistad ringi ja näed, et see ei ole kera moodi. Joonistad seda ringi veel ja veel ühe ja sama koha peale. Sa tahad, et see oleks ümmargune, aga sa lihtsalt ei oska, ei tunne joonistamise reegleid. Ja mida laps intuitiivselt teeb? Ta vajutab aina tugevamini ja siis vajutabki lõpuks sellest lehest läbi ja teeb augu. Intuitiivselt ta lahendabki selle ülesande, teeb lihtsalt augu paberisse ja jõuabki ruumi. Umbes samamoodi on selle visuaalse etapiga – sa joonistad ja joonistad ja lõpuks pead lihtsalt selle augu tegema, alustama tööd juba füüsiliste esemetega.Tundub, nagu oleks kõik need etapid nii pingelised ja kõik detailid juba läbi mõeldud ja nüüd oleks vaja ainult mõelda, mis pikkusega kruve osta. Aga see pole nii! Päris töö alles algab, kui hakkad kavandit teostama. Ükskõik kui täpselt sa oled asja kavandanud, reaalses ruumis läheb ikkagi väga palju kaduma. Neid kahte esimest etappi võiks võrrelda peolaua ettevalmistamisega. Kujuta ette, et sulle tulevad külalised: paned kõik toidud ja lilled välja, paned muusika mängima, teed uksed-aknad lahti. See teostamise moment on just see, kui sul on kõik valmis. Külalised peaksid tulema ja sa ootad, kas nad tulevad või mitte. Ootad, kas see, mida sa

mõtlesid, hakkab kõlama reaalses ruumis… Märkad, et asi ei tööta, kuid töö käib juba kunstisaalis, pööningul või keldris, aeg hakkab seadma piire. Kogu see ideeline kompositsioon, suurepärane struktuur lihtsalt laguneb su silmade all… Siis tuleb n-ö reaalajas teha otsuseid ja leida mingi lahendus, mis töö uuesti elama paneks ja esialgse terviku taastaks. Minu jaoks ongi viimasel minutil otsustamine ja n-ö reaalajas luule kõige tähtsam etapp. See on iga kord nii. Kõige parem võrdpilt sellele olukorrale on lugu, kuidas me isaga tuulelohet ehitasime. See oli väga suur ja keeruline asi, ehitasime seda kuu aega. Lohel olid draakonid peal ja kõik puha. Ma olin väike poiss ja lohe oli minu suurune. Ühel päeval läksime põllule. Oli tugev tuul ja isa ütles, et võta nöör ja jookse võimalikult kiiresti. Ma jooksin, isa lasi lohe lahti, see võttis tuule alla ja läks üles. Lohe tõmbas mul käe veriseks. Ma mäletan, et ma jooksin ja nutsin hirmust ja valust. Kuid siis juhtus tuulevahetus ning lohe kukkus maha ja läks katki. Ja siiani mul on tunne, et iga kord, kui ma alustan oma tööd, mõtlen ma need etapid läbi, maalin sinna draakonid ja siis hakkan jooksma. Aga võib-olla see ei lähegi lendu, võib-olla see ebaõnnestub. Kõige tähtsam ongi jooks, mitte draakonid lohe peal.

Rael: Sa räägid hästi palju oma lapse-põlvest. Mulle näib, et sul on palju mälestusi ja mälupilte endast väikese poisina. Kas „Leiguse“ projekt on ka pilt lapsepõlvest?

Jevgeni: Ei, „Leigus“ ei ole kindlasti konkreetselt minu lapsepõlvega seotud. See ei ole autobiograafiline, ma ei arva et minu minevik peaks kedagi huvitama. Küll aga arvan, et lapsepõlv kui puhtuse ja avatuse aeg on see materjal, millel mu looming baseerub. Ma tahan seda näidata ja sellest rääkida.

Rael: Millest „Leiguse“ projekt jutustab?Milline oli see käivitav jõud, millest su

2

3

4

tööprotsess algas? Miks see mõiste üldse tähtis on sinu jaoks?

Jevgeni: Parimad projektid saavad alguse sellest, et keegi helistab sulle ja ütleb, et tee midagi. See on tõesti parim variant. See mõjub kunstnikele väga hästi või minule vähemalt küll. Üks asi, et see on tähelepanu. Noh, kuid sind just nagu täitematerjaliks kuhugi näituseprogrammi auku ei tellita… Ausalt öeldes, kui sellist kutset ei oleks, siis ma ei teekski midagi. See on võib-olla karm asi, see ei ole väga romantiline. Vanasti kirjanikud kirjutasid sahtlisse ja kunstnikud maalisid oma öökappi… Aga mina ei saa endale sellist asja lubada. Kui ma töötan ruumiga, on mul vaja konkreetset tellimust. Kui mul pole seda ruumi, siis ma võin ükskõik mida mõelda või endast välja pigistada, aga tavaliselt on see viljatu tegevus. Impulsi ma sain, jah, sellest kutsest. Muidugi mul on materjali, millega ma töötan, teemasid ja kujundeid tagavaraks. Mingi kogus materjali on mul alati olemas, aga see aktiveerub ainult siis, kui mul on konkreetne ruum ja aeg. „Leigus“ on väga loogiline käik pärast pööningut. Mõte „Leigusest“ sündis juba siis, kui ma tegin „Asju“. Nii tavaliselt ongi. See on nagu metsas: korjad marju, ühe võtad kätte ja juba näed teist, mida järgmisena võtta. Aga millest see töö räägib? Enne sinuga kokku saamist ma mõtlesin, mida sellisele küsimusele vastata. Millest seetöö räägib? Ma ei oska vastata. Üldse, ma võib-olla saan seda öelda vahetult enne oma surma – et millest ma üritasin rääkida. See ei ole selline positsioon, et ma olen hull ja ei tea, millest räägin. Ei, mitte midagi sellist. Ma lihtsalt ei taha valetada, soovin olla täpne oma vastuses. Ma tean, millest see räägib, aga kui ma üritan seda sõnadesse panna, siis ma eksin iga kord. Leigusest räägib.

Rael: Kas see tähendab, et sa räägidtemperatuurist?

Jevgeni: Temperatuurist just, mis ei ole kuum ega külm – on soe, leige. Me saame

laiendada leigust metafüüsilisele tasandile – minu jaoks on see mingisuguse neutraalsuse olukord, tasakaalu olukord. Otsustamatuse olukord. Fenomene on nii palju, mis sellega kokku lähevad ja millest ma tahaksin rääkida.

Rael: Miks need fenomenid sind huvitavad? Miks sind huvitab see, et pole soe ega külm, pole see ega teine?

Jevgeni: Sest ma kogen seda väga palju. Mulle tundub, et terve elu käib sellises tonaalsuses, nii minu ümber kui ka minu sees. On väga vähe täiesti valgeid ja musti olukordi. Protsentuaalselt on inimese elus halli või sellist hämarat ilma nagu meil praegu siin talvel, palju rohkem kui lauspäikest. Võib-olla selles hallis ajas toimuvadki kõige tähtsamad asjad. Mitte dramaatilistes aegades või, vastupidi, õnnepäevades, vaid just selles hallis igapäevases olukorras… Pidevalt tehakse mikrootsuseid ja kogumassina tundub kõik hall, nagu ei toimukski midagi. Tegelikult paljud mikrootsused määravad, mis juhtub.

Rael: Sa räägid palju hallusest, igavusest,ühetoonilisusest, monotoonsusest, tavalisest. Mulle tundub, et sa väga intensiivselt mõtled selle peale. Kui sa oled nüüd nende neutraalsuse uuringutega üksjagu tegelenud, siis kas sa oled midagi huvitavat ka avastanud või leidnud või leiutanud?

Jevgeni: Uuringud on väga suur sõna… See on hea küsimus… Ma olen pigem kaotanud…

Rael: Mis sa oled kaotanud?

Jevgeni: Süütuse mõnes mõttes… Hahahahaa, see on muidugi hea vastus maksumaksjale…

Rael: Mind huvitab see, kuhu sa ise triivid. Sa oled palju rääkinud, kuidas igavuson potentsiaal ja hall ilm su lemmikilm või meeleseisund. Sa töötad sellega, mis üldiselt tundub mõttetu, võimalikult

5

vähe vaatemänguline ja konkreetselt defineeritav. Kas sellega tegelemine kannab sind mingis suunas…

Jevgeni: Kui vastata sellele formaalselt, et mis on muutunud minu töös seoses neutraalsusehuviga, siis ma näen, et ma ei mõtle üldse, kuidas mu asjad suhestuvad kunstiajalooga ja kunsti valdkonnaga. Ma ausalt öeldes ei arvagi, et ma seda väga peaksin kunstiga siduma. See on võib-olla lihtsalt nii tolereeriv keskkond, kus saab endale lubada kõike ja kust keegi sind välja ei viska. Kui mul aastaid varem oli mingi esteetiline vaatepunkt ja väärtused, siis tänaseks olen aru saanud, et mind ei huvita esteetilised väärtused. Ei huvita, sest neutraalsuse teemaga tegeledes ja sellele adekvaatset keelt otsides ma jõudsin mingi elementaarse realismini. Sa paned eseme välja kunstisaali ja see ese tähendabki ennast ja sa ei muuda seda. Olukord on minu jaoks üks ja sama: olgu Duchamp’i pissuaar kas tualetis või kunstisaalis, see jääb ikkagi samaks asjaks. Ma tean, et see elementarne realism on kõik väga amatöörlik terminoloogia. Ma hakkasin asju vaatama n-ö vahetult, mitte üritades neid kasutada. See oli „Asjade“ tuum. Ma sain sellest aru seal pööningul.

Rael: Kas „Leigus“ on kuidagi seotud„Asjadega“, ja kui, siis millisel moel haakub siinne installatsioon paar aastat tagasi Kunstimaja pööningul toimunud mitmeosalise ruumiteosega?

Jevgeni: Olulisim mõte, millega „Asjade“ juures töötasin, oli see, et asjad on neutraalsed ja kõik muu on juurde toonud inimene. Et mateeria ja füüsiline maailm on süütu ja puhas. Viis, kuidas me suhtume materiaalsesse maailma, määratleb meid, mitte vastupidi. Ma arvan, et tahtsin öelda midagi sellist. Neutraalsuse teemast tekkis küsimus, et mida tähendab neutraalsus nt eetilises mõttes? Sa ei ole ei kurja vastu ega hea poolt.

Rael: Ega vastupidi?

Jevgeni: Ega vastupidi. Midagi neutraalset. „Asjade“ juures töötasin puhtalt materjaliga. Ma püüdsin selle töö käigus välja selgitada, kuidas materjaliga töötada. Et kas ma tõesti ekspluateerin asju oma eesmärkidega või mitte… Ma üritasin seda vältida. Asjade neutraalsusest tuli selline küsimus, et mida see neutraalsus eetilises mõttes, inimeste maailmas tähendab. Ja tegelikult see on mind raputanud. Ma võtsin Piibli lahti ja leidsin seal kirjakoha: “Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust” (Ilm 3:16). See hakkas kummitama ja ma hakkasin kokku puutuma igasuguste asjade ja nähtustega, mis panid mind mõtlema leiguse seisundi peale.

Rael: Lugesin seda kirjakohta su Kulkataotlusest…

Jevgeni: Kuidas sa nägid mu taotlust?

Rael: Meil on muuseumis olemas kõikkehtivate lepingute taotlused… Kui maseda kohta lugesin, tekkis mul küsimus,kas sinu loomingut võiks määratleda kuikristlikku kunsti?

Jevgeni: Mida sa kristliku kunsti all mõtled? Kas traditsiooni?

Rael: Võimalusi mõelda on mitmeid. Maarvan, et see on ikkagi kunst, mis lähtubkristlikust ideoloogiast.

Jevgeni: Kristlus pole ideoloogia.

Rael: Või siis ütleme kristlusest, kristlikustreligioonist üldiselt.

Jevgeni: Mu looming on kindlasti religiooniga seotud. Ja sellele küsimusele ma mõtlesin ka, et mis ma vastan, sest ma olen ju üritanud kogu aeg sellele vastata. Kindlasti kõik, mida ma teen, on seotud kristliku kunstiga. Visuaalne kunst on kirikust või templist pärit. Teiselt poolt otsest sidet kristliku kunstiga ma ei näe. On väga ohtlik sellele küsimusele vastata.

6

7

8

Rael: Mispärast?

Jevgeni: Tead, Kafkal oli raskusi enda identifitseerimisega ja määratlemisega… Praha juudina oli ta igal pool võõras. Mulletundub, et olen mõnes mõttes samas olukorras. Ma olen võõras, ma ei kuulu lõpuni kusagile. Ma ei saa sellele vastata.

Rael: Sa oled mulle rääkinud, et see installatsioon „Leigus“ muuseumis on n-ö treiler või warm-up ühele suuremale ruumiprojektile, mis tuleb Nooruse galerii keldris. On see tõsi?

Jevgeni: Jah, see on tõsi. Ma ei tea, kas need sõnad treiler ja warm-up siia sobivad, sest need eeldavad mingit väga suurt action’it…

Rael: Kuidas sa ise nimetaksid oma töödmuuseumis?

Jevgeni: See võiks olla pigem sissejuhatusvõi proloog. On muidugi veidi piinlik, et tuleb näitus muuseumis ja täidab terve saali, kuid mina teen sellest hoopis sissejuhatuse. Miks see nii juhtus – kui ma sain selle kutse, siis ma mõtlesin ainult ühe saali peale. Teema oli sama, see saal jääbki, aga töö ümber on järsku kasvanud nii palju materjali. Sain aru, et teema, mille ma ette võtsin, ei mahu ära, ja seda tuleb suuremalt teha. See juhtus siis, kui kõik plaanid olid paigas.

Rael: Kuhu see teema siis plahvatas, etüks ruum pole enam kaugelti mitte piisavja sa pead laiendama kogu installatsiooni?

Jevgeni: Kui oma tegevust kõrvalt jälgida, siis mulle tundub, et see on mulle iseloomulik. Ma tahan kogu aeg täpsustada. Ka see, kuidas ma räägin: ütlen ühte, ja siis pean seda täpsustama ja veel täpsustama ja veel ja veel… See on nagu teekond silmapiirini, see on lõpmatu. Sama juhus selle väikese saaliga – materjali tekkis juurde, täiendused ja täpsustused muudkui tulid. Ma ei osanud seda ühte väiksesesse

saali mahutada, sest siis poleks tegu mitte teosega, vaid tulemuseks oleks teose skelett. Ma ei taha teha ainult puhtaid skeeme. Soovin, et füüsilist ainet ja ruumi oleks rohkem. Nii ta kasvas suuremaks, Nooruse galeriis on tegemist täiendusega…

Rael: Kas sinu jaoks on kunstikke, kes on väga täpsed ja ütlevad ühe väikese lausega hästi palju? On kunstnikke, kelle tööd sa jälgid ja imetled?

Jevgeni: Pean sulle tunnistama, et mina kui kunstnik ja mina kui kunsti vaataja, on täiesti erinevad isikud. Mina imetlen viimasel ajal renessanss-skulptuure, Berninit ja barokk-interjööre. Vahel ma mõtelen sellele skisofreenilisele olukorrale, et ma teen midagi nii kuiva ja erinevat ja võõrast sellest, mida tegi Bernini… See täpsustamine on väga kahtlane asi. On palju töid, mis ütlevad väga konktreetselt. Propagandistlikud plakatid peavad olema väga täpsed ja lapidaarsed. Ma ei räägi sellisest täpsusest, kus on lihtsad kujundid – nagu joonistatud naine, sõrm suu ees, ja all on kiri: „Ära lobise!“ Ma räägin teist tüüpi täpsusest…

Rael: Millises kultuuris sa elad? Sa mainisid kirjandust kui enda mõjutat… Mulle ei meeldi väljend „kultuuri tarbimine“, mis kõlab kui väga passiivne tegevus. Su installatsioonides on tihti heli, nende ümber on tekstid, visuaalid. Kust sa need saad…

Jevgeni: Ma ei saa vastata ühemõtteliselt.Ma elan poolitatud maailmas nagu kõik inimesed. Ühelt poolt olen siin ja praegu – kõik, mis puudutab tänapäeva inimest, puudutab ka mind. Samas, midagi ei ütle see, kui ma kuulan Alfred Schnittke muusikat üks kord kuus ja ülejäänud aja mängib raadio. Siis Schnittke ei määra midagi. Ma eksisteerin sünkroonselt mõlemas maailmas. Kunagi oli minu jaoks väga selge vastandus kõrgkultuuri ja kitši vahel. Mina kui noor inimene üritasin vältida kitši ja n-ö tarbida kõrgkultuuri või

9

seda, mida pidasin elitaarseks kultuuriks. Kuid see on viljatu, pole võimalik eraldada end sodist. See on illusioon… Jalad käivad maas ja pea on kõrgemal.

Rael: Kas see, et sa oled elupõline tartlane on mõjutanud kuidagi su loomingut?

Jevgeni: Ma ei tea, mida sellele küsimusele vastata, Rael! Ma olen elanud paar aastat Tallinnas ja mõned aastad Peipsi ääres. Ma pole Tartust väga kaugele jõudnud. Ma ei saagi äkki anda hinnagut, kuidas Tartu on mind mõjutanud. Saan ainult kaasa minna müütide ja eelarvamustega… Ma pole siit kunagi välja astunud. Kindlasti on Tartu mind mõjutanud. Kindlasti on see minu lemmiklinn ja ma armastan seda. Kuid kuidas see on mind mõjutanud, ma ei saa seda hinnata… Me istume ja räägime siin, 400 meetrit eemal minu sünnikohast. Kogu minu elu käib kilomeetri raadiuses sellest sünnitusmajast – kindlasti on see kuidagi mõjutanud. Tead, Tartu on erinev igaühe jaoks. Kellelgi, kes käib ülikooli raamatukogus, on üks Tartu. Kellelgi, kes käib iga õhtu ööklubides, on teine Tartu. Mina võib-olla elan kaks kuud, koridoris koduateljee, ja Tartut ei eksisteeri minu jaoks sel ajal muud moodi kui ainult ühistranspordi näol. Ma ei oska Tartut defineerida. See on minu loomulik keskkond. Ma ei oska vastata…

Trükises on kasutatud videokaadreid installatsioonist „Leigus. Proloog“.

10

11

12

Jevgeni Zolotko (snd 1983) on Tartus elav ja töötav kunstnik, kes lõpetas 2008. aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosa- konna ning hiljem Eesti Kunstiakadeemiavabade kunstide magistriprogrammi. Ta võitis 2011. aastal esimena Köler Prize’ikunstipreemia. Zolotko eksperimenteeriboma töödes erinevate materjalidega ningloob isiklike kogemuste põhjal ruumiterviklikult hõlmavaid narratiive. Kuueosalise ruumiteose „Asjad“ eest pälvinud 2012. aastal Eesti Kultuurkapitali Kujutav ja Rakenduskunsti sihtkapitali preemia.

Valitud isikunäitused:„Asjad“, Tartu Kunstimaja (2012); „One Day of the State Archivist Life“ (Köler Prize’i nominentide näitus), Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Tallinn (2011);„It is Time to Take the Sealings Down“ (II Artishoki biennaal), Tartu Kunstimaja, (2010);„Hall signaal“ (koos Toomas Mikuga), Vaal galerii, Tallinn (2009).

Valitud grupinäitused:„Speed of Darkness“, KUMU, Tallinn (2012);„Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik“, KUMU, Tallinn (2012);„Liberte“, Chateuau d`Asnieres-Sur Seine, Prantsusmaa (2011);„Rauschzeit“, Art-Etage, Biel, Šveits (2011);„N0 Wave“, Vaal galerii, Tallinn (2009);„Eesti pisiplastika näitus“, Tartu Kunstimaja (2008);„Killupildikarp“, Köysirata galerii, Turku, Soome (2008);„1 reaalsus, 1 error“, Vaal galerii,Tallinn (2008).

See trükis saadab Jevgeni Zolotko

installatsiooni „Leigus. Proloog“

Tartu Kunstimuuseumis

18.12.2013–09.03.2014

Tartu Kunstimuuseumi direktor: Rael Artel

Näituse kuraator: Peeter Talvistu

Trükise koostaja ja toimetaja: Rael Artel

Keeletoimetaja: Anti Saar

Kujundaja: Jaan Evart

Vabatahtlik: Hanna-Liis Kont

Kunstnik tänab: Rael Artel, Ervin Ivanov,

Elvis Kollom, Peeter Krosmann, Kristjan Nagla,

Peeter Talvistu, Anti Saar

Installatsiooni teostamist toetavad

Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kõrgem Kunstikool

Projekti „Leigus“ saab täies mahus

näha galeriis Noorus 30.03.–20.04.2014

© Tartu Kunstimuuseum, tekstide

ja fotode autorid, 2013

www.tartmus.ee