Terrence Malicki

ELUPUU

PÖFF

Margit Tõnson ja Karlo Funk "Elupuust" • Eero Tammi "Idioodi analüüs" "Riskipiir" • Marianne Kõrver ja Jaan Ruus "Uuest Maailmast" • "Lourdes"Lõika! Küta! – talgufilmi köögipool • Kaljo Kiisk • Linnar Priimägi ja Goethe!

№ 15, N O V E M b E r 2011

Arn

e M

AA

siku

fo

to s

eeri

Ast

"Pu

sAd

200

6"

ÖÖsi

ss

Ej

Uh

at

Us

MEhr LiCht!*

Hingedekuu pole meie laiuskraadi elanikule teab mis piknik. saame hästi aru, millest jutt, kui tom Waits ulub: "Ei varje, ei tähti, ei autosid, ei kuud. November usub vaid kõngenud lehe-kuhja ja luukarva kuud."

Aga eesti kinosõbra hingele pakub november rohkem kui ülejäänud aasta kokku. tänu PÖffile on meil või-malus kaeda suurelt ekraanilt sadu uusi filme kogu maailmast, millest suurt osa ei näe kohalikes kinodes võib-olla enam kunagi. Jätkugu meil kõigil selleks maratoniks jaksu ja vastupidavust.

Päris oimetuks end nende nädalatega siiski kurnama ei pea, sest ega vaimu-valgus ekraanidelt koos aasta suurima kinopeoga ei kao. Viimasel ajal on olnud põhjust rõõmu tunda üha ena-mate PÖffi pärlite jõudmisest kinode kavadesse ning tänavu teeb otsa lahti juba vahetult pärast festivali linastuv terrence Malicki aasta filmi kuldse Palmioksaga pärjatud "elupuu".

nii et kinoelu liigub, loob ja lehvitab kenasti ka kottpimedal ajal. Ainus, mis mu rõõmsa südame kurvaks teeb, on see, et oktoobriks lubatud eesti filmi arengukava ei saanud valmis ja uut tähtaega selle koostajad ka välja ei käinud. Aga no küll ta ükskord tuleb, kus ta pääseb, kuigi kava koostamise senine käik on tihti meelde toonud prints Hamleti tõdemuse sellest, kui-das lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad ja teo nime kaotavad.

eesti filmi enda käekäigu üle saab ainult rõõmu tunda. kinokülastuste arv on viimase nelja aasta rekordtase-mel, küündides pooleteistsaja tuhan-deni. tubli kaks viiendikku sellest lan-geb "Lotte" arvele ning heiki Ernitsa ja janno Põldma vaprat koeraneiut ei peleta aasta filmilevi esikümnest ilm-selt enam ussi- ega püssirohi.

ning vaatajaid tuleb riburada pidi veel juurdegi, sest nii Lotte, rainer sarneti "idioot" kui jaan tootseni "uus Maailm" jooksevad kinodes siiani ja 11. novembril lisandub talgutel val-minud rahvafilm "täitsa lõpp".

"There is a light that never goes out**", ütleb laulusalm. Väljas süveneb pime-dus, aga kinoekraanid on ikka valged.

jOONas VON NiiNiVEtoimetaja

* rohkem valgust (saksa k) – väidetavalt J. W. von Goethe viimased sõnad.

** on valgus, mis iial ei kustu (inglise k).

KiNOLEht La stradaToimetaja: Joonas von niinive. Keel: Pille sepp. Täname: Jaak kilmi, Madli Luuk, Gert Moser, tristan Priimägi, Mart rummo, tiina savi, Veiko Õunpuu. Kujundus: r&r. Kontakt: kinoleht@gmail.com. Vastutav väljaandja: MtÜ Must käsi.

PiMEdais Öis ON asjUVäike spikker kolmapäeval, 16. novembril algava PÖFFi kavas orienteerumiseks.arGENtiiNa ÕPPEtUNd"Argentyńska lekcja" / "Argentinian Lesson" (Poola 2011, 56 min). Režissöör Wojciech Staroń. Parima lavastaja auhind Krakówi filmifestivalilt.

tue steen MÜLLer, filmkommentaren.dk: kindla käega vormitud lugu erinevaist kul-tuuridest ning sündiva sõpruse ilust. tõeline kunstiteos.

LAurenCe BoYCe, kinoleht: Mitu auhinda pälvinud liigutav dokk noore poisi armastu-sest võõral maal. tõenäoliselt üks tänavuse festivali publikulemmikuid.

ariraNG"Arirang" (Lõuna-Korea 2011, 100 min). Režissöör Kim Ki-Duk ("Tühi maja", "Samaaria tüdruk"). "Vaate-nurga" ("Un Certain Regard") programmi auhind Cannes’ist.

LAurenCe BoYCe, kinoleht: iseend vaatlev Kim Ki-duk pöörab dokumentaalžanri pea peale, kuid pole välistatud, et see võlub vaid tema kõige tulihingelisemaid austajaid.

MArGit tÕnson, eesti ekspress: Aastaid depressiooniga maadelnud korea kultusla-vastaja näitab robustse elegantsiga, kuidas loovvaim toimib isegi siis, kui publikut pole. Mine vaata, kui oled kunagi mõelnud, kuidas oleks "kuku: mina jään ellu" näinud välja siis, kui arvo Kukumägi oleks lukustatud koos kaameraga üksikusse metsatarre, kus põranda alla, laka peale ja kännujuurika taha on peidetud paar pudelit veini ja viina.

arMastUsEs sÜÜdi"Koi no tsumi" / "Guilty of Romance" (Jaapan 2011, 144 min). Režissöör Sion Sono ("Alasti armastus", "Külmad kalad").

JoonAs, Pisut filmijuttu: romantikast on asi kaugel, jutt käib korraliku koduperenaise sek-suaalsest vabanemisest kõlvatuse läbi nagu buñueli "Belle de Jouris". sonot eristab Buñuelist nii ühiskondlik taust kui sedasorti piirideta pöörasus, mille peale saab tulla ainult jaapanlane.

JAAk kiLMi, režissöör: tõeline jaapani autori-kino, kirgedest ja hüsteeriast pungile pumba-tud, visuaalselt kaunis ja intensiivne laks. kaks ja pool tundi raevu, pisaraid, seksi ja enesehävitust turborežiimil. Võib nii kurnata kui mõjuda vitamiinilaksuna. Pärast seda vajab kinosõber igal juhul puhkust.

CEdar raPids"Cedar Rapids" (USA 2011, 87 min). Režissöör Miguel Arteta ("Chuck & Buck").

MArGit Adorf, kinoleht: kerge komöödia, tore vaadata, kuid pool aastat hiljem meenub vaevu, millest jutt. Midagi põrutavat oodata ei tasu. Muhe ajaviide, saab korra naerda ja ei jää pikemaks koormama. soovitaksin selle vaatamise asemel midagi targemat teha.

roGer eBert, Chicago sun-times: Päris lõbus. Miguel arteta mõistab, et tõeline nali sünnib karaktereist. oma lähenemises tõsi-meelsetele väikelinlastele meenutab "Cedar rapids" mingis mõttes vendade Coenite "fargot" (1996). Mõlemad filmid suhtuvad oma tegelastesse sümpaatiaga.

CrULiC – tEEKONd tEisELE POOLE"Crulic – drumul spre dincolo" / "Crulic – The Path to Beyond" (Rumeenia-Poola 2011, 73 min). Režissöör ja stsenarist Anca Damian.

Gert Moser, trash Can dance: "Crulic" on tugevalt hinge minev ning õiglustunnet rii-vav tõsielul põhinev dokumentaalne anima-film ühe mehe ebaseaduslikust arreteerimi-sest. Pildiliselt vaimukas ja detailitäpne, äär-mise ilumeele ja maitsekusega esitatud.

JAY WeissBerG, Variety: köitev animatsioon kombineerib vesivärve, leidlikke taustu ja jooniseid, fotosid ja kollaaži. kaunilt teosta-tud võimas kafkalik lugu.

FaUst"Faust" (Venemaa 2011, 134 min). Režissöör Alek-sandr Sokurov ("Vene Ark", "Päike"). Parima filmi Kuld-lõvi Veneetsia filmifestivalilt.

deBorAH YounG, the Hollywood reporter: sokurovi isikupärane tõlgendus Goethe "faustist" viib kõrgintellektuaalsuse jandi pii-rile ning võib ühtedes huvi äratada, teisi eemale peletada.

MArt ruMMo, kinoleht: seda, et pimedal keskajal hügieeni ei tuntud, teame kõik alg-koolist peale. sokurov värvib oma "fausti" miljöö nii äkaseks, et laiba-, rooja- ja kusehais muutub ekraanil lausa käegakatsutavaks. Veneetsia festivali žürii suutis sumada läbi ihuliku sopa vaimse kirgastumiseni, aga oma emale ma seda katsumust ei soovitaks.

GiaNNi ja NaisEd "Gianni e le Donne" / "The Salt of Life" (Itaalia 2011, 90 min). Režissöör Gianni Di Gregorio ("Kesksuvine õhtusöök").

Peter BrAdsHAW, the Guardian: Üdini veet-lev komöödia, omamoodi romantilis-realist-lik fantaasia, mille soontes voolab Fellini ning pisut ka Woody alleni verd. Harvaesi-nev näide filmist, kus peaosa on antud tõelise inimnäoga tõelisele inimesele.

MArGit Adorf, kinoleht: Pole üldse minu maitse. Juba tunnen endal vaimuinimeste, sügavate intelligentide puurivaid pilke, mis püüavad mind kohapeal tuhastada, aga ma ei viitsi oma elu raisata peenutsevale "komöö-diale", kus midagi ei juhtu. see on huumor, milleni ma loodan mitte kunagi küündida. enne naudin C-kategooria splätterit kui vana-keste vaikset kohmitsemist ja sellist juttu, mida ma võiksin kuulata ka suguseltsi kokku-tulekuil – kus ma muide ei käi. usun, et selle filmi publik jaguneb kaheks: jumaldajad ja kirglikud vastased.

hÄda arMastUsE ja sEKsiGa"Wonderland: The Trouble With Love and Sex" (Inglis-maa 2011). Režissöör Zac Beattie.

JoHn WALsH, the independent: reaalsed perenõuandla patsiendid Beavise ja Butt-headi nägudega. nii hämmastav kui see ka pole – see töötab.

Gert Moser, trash Can dance: dokumen-taalseid perenõustaja juures lindistatud vest-lusi saatev animatsioon ei paku palju visuaal-set nipikust, kuid see-eest ohtralt südamlik-kust, positiivsust ja huumorikillukesi.

hÄrjaPEa"Rundskop" / "Bullhead" (Belgia 2011, 124 min). Režis-söör Michael R. Roskam.

diMitrA BourAs, www.cinergie.be: Maalija-hinge ja -haridusega roskam teeb täispika debüütfilmiga kummarduse oma õpetajaile scorsesele, de Palmale, Kurosawale ja

Orson Wellesile. kurvalt kaasaegne lugu plahvatusohtlikust janust õigluse järele.

JAAk kiLMi, režissöör: "Härjapea" lehmalau-das töötavat lihaskimpu, kes süstib endale testosterooni ja kellel on aju asemel musklid, tasub vaadata kõigil, kes imetlevad Nicolas Winding refni "sõidu" cool’i kangelast. "Här-japea" on samuti lugu üksikust sotsiofoobist, pärsitud tunnetega ahvist, kelle elu on üks suur kommunikatsiooniprobleem. see on rea-lism seal, kus "sõit" on meelelahutus. Lisaks annus seda Belgiat, kus iial ei paista päike, tee ääres kasvab võsa ja lüüakse kõvasti. flaami ja vallooni vastasseisust rääkimata.

jELENa "Елена" (Venemaa 2011, 109 min). Režissöör Andrei Zvjagintsev ("Tagasitulek", "Pagendus"). "Vaate-nurga" ("Un Certain Regard") programmi žürii eriau-hind Cannes’ist.

LAurenCe BoYCe, kinoleht: Võimas draama põlvkondade sõjast haarab vaataja tähele-panu algusest lõpuni täielikult.

tiinA sAVi, kino sõprus: täiuslik portree täna-päeva Venemaast.

tristAn PriiMÄGi, kinoleht: kammerlik, vaat et antiiktragöödiat meenutav minimalistlik ja jõuline film, mille keskne mure on vene kinole omane südamevalu kodumaa saatuse pärast.

KiLiMaNjarO LUMi"Les neiges du Kilimandjaro" / "The Snows of Kiliman-jaro" (Prantsusmaa 2011, 90 min). Režissöör ja stse-narist Robert Guédiguian.

VirGiLe duMeZ, www.avoir-alire.com: Guédi-guiani naasmine kodukanti on tänu jäljenda-matule värskusele ja spontaansusele kahel-damatu õnnestumine – ajuti kummaline, kohati kibe, aga alati siiras ja soe.

JAAk kiLMi, režissöör: Marseille töölisroman-tiku Guédiguiani humanistlik lugu sobib roosa veini, mõnusa juustuvaliku ja päikeses kuivatatud tomatitega.

KOLLaNE MEri"Hwanghae" / "The Yellow Sea" (Lõuna-Korea 2010, 157 min). Režissöör Hong-jin Na ("Tagaajaja"). Aasia filmiauhind parimale näitlejale: Jung-woo Ha.

Gert Moser, trash Can dance: Hiilgav põne-vik, millel on kõik korea krimifilmide parimad omadused: viimseni pingule tõmmatud pine-vus, brutaalne vägivald, ahastama ajav olme-realism ning sentimentaalne traagika.

JAMes MArsH, twitch: uskumatult tugev töö, kindlalt aasta parim korea põnevik.

KUradi saar"Djöflaeyjan" / "Devil’s Island" (Island 1996, 99 min). Režissöör Friðrik Þór Friðriksson.

Gert Moser, trash Can dance: koomiliste momentidega lugu sellest, kuidas rokenroll islandile jõudis ehk tegelastest, kelle ees jónsi ja björk kummardama peavad.

JAMes BerArdineLLi, reelViews: kaunilt üles võetud, hästi kirjutatud ja tänu sellele naudi-tav lihtne lugu.

LOOdUsE LaPsEd"Börn náttúrunnar" / "Children of Nature" (Island 1991, 82 min). Režissöör Friðrik Þór Friðriksson.

ÖÖPi

ME

da

d Ö

Öd

Euroopa filmiauhind parima muusika eest: Hilmar Örn Hilmarsson.

Gert Moser, trash Can dance: kena, vaikne ja armas draama, milles ei puudu friðrikssoni firmamärk ehk müstiline moment.

HAL Hinson, Washington Post: Väike, omal tagasihoidlikul moel peaaegu täiuslik poeeti-line karakteriuuring.

MÄNG"Play" (Rootsi 2011, 118 min). Režissöör Ruben Östlund.

ALeXAndre roMAnAZZi, Abus de ciné: Öst-lund mängib säravalt vaataja positsiooni ja ootustega. totaalne õnnestumine.

JoonAs, Pisut filmijuttu: uue sajandi "kär-beste jumal". Võimas lugu tolerantsist ja üks-kõiksusest. tõhus ühiskonnakriitika, raju rea-lism, lööv nii sisult kui vormilt.

NadEr ja siMiN: LahKUMiNEK"Jodaeiye Náder az Simin" / "Nader and Simin, a Separation" (Iraan 2011, 123 min). Režissöör Asghar Farhadi ("Ellyst"). Kuldkaru Berlinalelt.

LAurenCe BoYCe, kinoleht: Värske vaade iraani ühiskonnale segab poliitikat Hitchcocki vaimus pettumusega kohtusüsteemis.

tristAn PriiMÄGi, kinoleht: Veidi abbas Kiarostamit meenutav tugev, keerukas draama, kus pole mustvalgeid lahendusi. iraani filmi kohta üllatavalt on politiseeritu-sest suudetud hoiduda.

OsLO, 31. aUGUst"Oslo, 31. august" (Norra 2011, 95 min). Režissöör Joachim Trier ("Kordus").

MAttHeW trift, Cinephile: joachim trieri oivaliselt enesekindel ja suurepäraselt lavasta-tud teine film – kurb, aga kaunilt jutustatud.

eero tAMMi, filmihullu: oh Jeesuse munad küll. kas nüüd kirjutavad ja lavastavad ka 9.  klassi õpilased täispikki filme? kui see peaks Põhjamaade nõukogu auhinnale kan-dideerima, oleks see edaspidi häbiks kõigile, kes veel selle auhinna pärast võistlevad.

POiss jaLGrattaGa"Le gamin au vélo" / "The Kid with a Bike" (Belgia-Prantsusmaa-Itaalia 2011, 87 min). Režissöörid Jean-Pierre Dardenne ja Luc Dardenne. Grand Prix Cannes’ist.

PAtriCk GAMBLe, CineVue: dardenne’id näi-tavad taas kord oma annet tuua ekraanile jämedakoelist elulähedust, luues ühtlasi sügavat ilu.

JAAk kiLMi, režissöör: ilmselt iga lapsevane-mat liigutav lugu sellest, kuidas haavatud hingega väike poiss otsib oma isa, kes teda millegipärast näha ei taha. dardenne’ide fir-mamärgiks on tegelaste jälgimine näiliselt kiretult, liigsete rõhkudeta suurtel tunnetel. ent kuna need tegelased võitlevad meele-heitlikult maailma kõige elementaarsema inimõiguse nimel, millest nad ilma jäetud – milleks võiks tinglikult olla inimlik lähedus –, siis lõikab see valusalt. dardenne’id ei lahmi. kui sul on terav nuga, siis sa tuled lihtsalt hästi lähedale ja suskad otse hinge.

PÄEVaLiLLEtUNd "Sunflower Hour" (Kanada 2011, 90 min). Režissöör Aaron Houston. Sõltumatu Kaamera auhind Karlovy Varyst.

ALissA siMon, Variety: kes oleks võinud arvata, et käesolev aasta toob lausa kaks filmi käpiknukkudest? aaron houstoni reibas poliitiliselt ebakorrektne pseudodokk neljast

nukunäitlejast, kes kandideerivad lastesaa-tesse "Päevalilletund", on aga jodie Fosteri "koprast" ("the Beaver") valgusaastate kau-gusel, kombineerides labaseid seksinalju ja õelaid torkeid "järgi-oma-unistusi-ja-leia-ennast" tüüpi narratiiviga.

LAurenCe BoYCe, kinoleht: Pööraselt nalja-kas mockumentary nukušõust, mis segab täis-kasvanuile mõeldud huumorit täieliku ogarusega.

rEis"The Trip" (Inglismaa 2010, 107 min). Režissöör Mic-hael Winterbottom ("Genova", "Tapja minu sees"). Peaosades Steve Coogan ja Rob Brydon.

MArGit Adorf, kinoleht: Veniv road-movie jauramine kompab taluvuse piire. selle nauti-miseks peab olema suur fänn ja sügavamalt kursis briti eluoluga. Väga verbaalne (loe: palju mula). Väga staatiline (loe: kogu aeg ollakse autos, söögilaua taga või tammutakse telefoniga paigal). Väga booring. Palju koku-tamist ja kordusi, nagu briti halvemale huu-morile sageli omane. kui see oleks eesti film, tehtaks see maatasa.

tiinA sAVi, kino sõprus: sobib huumorimee-lega gurmaanidele, nagu imre Kose või dimitri demjanov.

LAurenCe BoYCe, kinoleht: Veel üks särav koostöö, kus Coogan ja brydon mängivad iseennast nagu Winterbottomi "tristram shandys" (2005). tõeliselt naljakas.

saataNast VÄLjas"Hors satan" / "Outside Satan" (Prantsusmaa 2011, 110 min). Režissöör Bruno Dumont ("Inimlikkus", "Hadewijch").

niCoLAs MArCAdÉ, Les fiches du cinéma: bruno dumont otsib pühadust, filmides iga-päevast imena ja imesid igapäevaste asja-dena. filmile võib ette heita teatud hõredust, kuid selle radikaalne minimalism kutsub üht-lasi vaatajat omalt poolt panustama.

eero tAMMi, filmihullu: Jalustrabav, täiesti hullumeelne, omnipotentne fantaasia, mui-nasjutufilm ja usutunnistus, nii jõhker ja naturalistlik kui vähegi võimalik.

sibEr, MONaMOUr"Sibir, Monamur" / "Siberia, Monamour" (Venemaa 2011, 102 min). Režissöör Slava Ross.

JordAn MintZer, the Hollywood reporter: kindlakäeline lavastus paljulubavalt filmitu-dengilt, süngevõitu (väga venepärase) huumoriga.

JAAk kiLMi, režissöör: ka siberi kaugeimas kolkas on inimestel tunded. Väike poiss elab vanaisaga ja ootab surnud isa. taigas hulgu-vad koerad ja purevad neid väheseid, kel hing soe. film näib parimail hetkil karge ja aus, et takerduda järgmisel hetkel lootusetult romantilistesse klišeedesse. Legend suurest vene hingest, kes kõnnib ringi pulstunud kasukas ja ootab avanemist headusele.

siNiLiNd"Blue Bird" (Belgia 2011, 86 min). Režissöör Gust Van Den Berghe ("Väike beebi Jeesus Flandriast").

dAVid rooneY, the Hollywood reporter: Maurice Maeterlincki näidendist inspireeri-tud teekond Lääne-Aafrika savannides – osalt etnograafiline sümfoonia, osalt maagiline rahvajutt. Vaoshoitult sümpaatne.

tristAn PriiMÄGi, kinoleht: kaks Aafrika last otsivad sinilindu, kohtudes kaunis kõrbes surnud esivanemate, sündimata laste ja muu metafüüsikaga. kannatust, ja pärast tänate iseend, et viitsisite.

sNOWtOWN"Snowtown" (Austraalia 2011, 120 min). Režissöör Justin Kurzel. Cannes’is äramärkimise (special men-tion) pälvinud film.

JoonAs, Pisut filmijuttu: troostitu tõsielupõ-hine sarimõrvalugu. tehniliselt – pildi, õhk-konna, montaaži, heliriba ja näitlejatööde poolest – ülitugev, kuid mind jättis külmaks.

JAAk kiLMi, režissöör: Mu selle aasta kõige mõjusam kinokogemus nii heas kui halvas. realism kõige vahetumal kujul, operaatori-tööst näitlemiseni. Mõjub füüsiliselt, jõudes inimlikule taluvuspiirile väga lähedale. Puhas kulgemine inimloomuse vägivaldses rägastikus.

sÕjardid WhitEhaLLis"Jackboots on Whitehall" (Inglismaa 2010, 90 min). Režissöörid Edward McHenry ja Rory McHenry.

riCH CLine, shadows on the Wall: omamoodi briti versioon trey Parkeri "team Americast" (2004) tüürib oma paralleelreaalsust päris naljakais suundades, kuigi toetub ehk liialt postmodernseile kultuuriviiteile.

Gert Moser, trash Can dance: Brittide kohta üllatavalt lame huumor.

tOriNO hObUNE"A Torinói ló" / "The Turin Horse" (Ungari 2011, 146 min). Režissöörid Béla Tarr ("Saatanatango", "Mees Londonist") ja Ágnes Hranitzky. Žürii Grand Prix ja FIPRESCI kriitikute auhind Berlinalelt.

kArLo funk, kinoleht: sugestiivselt emot-sioonitu film hääbumisest, mis paneb küsima, kas saal ikka läheb pärast linastust valgeks.

tiinA sAVi, kino sõprus: Lõplik katarsis.

Veiko ÕunPuu, režissöör: béla tarril pole enam usku inimesse ega sellesse, et maailm võiks pääseda. tarri uus film on ränk isegi tema standardite järgi. neile, kelle lootus ripub juuksekarva otsas, ma seda ei soovi-taks. Aga kui siiski kusagil põues on veel säili-nud tilluke valguskiir ja leidub tahtmist veeta paar tundi millegagi, mis pole ainult puru silma ajamine ja lõbusad grimassid, võib juh-tuda, et saad elamuse, mis ei kao niipea.

eero tAMMi, filmihullu: kurb lugu per se – tarr trambib oma trööstituses juba robert bressoni viimaste tööde kandadel. kuid selle filmi kõrval on Lars von trier poisike. nagu ka peaaegu kõik ülejäänud filmitegijad.

tÜraNNOsaUrUs "Tyrannosaur" (Inglismaa 2011, 91 min). Režissöör ja stsenarist Paddy Considine. Peaosades Peter Mullan, Olivia Colman ja Eddie Marsan. Sundance’i festivali maailmakino auhinnad Considine’ile, Mullanile ja Colmanile.

LAurenCe BoYCe, kinoleht: tunnustatud näitleja Paddy Considine’i erakordselt või-mas lavastajadebüüt, Mike Leigh’ ja Ken Loachi vaimus loodud haaravalt karm lugu.

tiinA sAVi, kino sõprus: näitlejatööd on sõna otseses mõttes südantlõhestavad. koomik Considine on teinud parima tragöödia, mida ma eales näinud olen.

UNUstatUd UNELMatE KOObas"Cave of Forgotten Dreams" (Kanada-USA jt 2010, 90 min). Režissöör ja stsenarist Werner Herzog ("Fitzcar-raldo", "Kohtumised maailma lõpus").

kArLo funk, kinoleht: Werner herzog viib meid aastatuhandeid välisilmast ära lõigatud Chauvet’ koopasse ja sügavale ürginimese maailmapilti. see on siiani üks harvu filme, kus 3d leiab tõeliselt kinematograafilise ja eesmärgipärase rakenduse.

tristAn PriiMÄGi, kinoleht: Herzogi dokid on alati head olnud, aga koopafilmi väärtus on eelkõige selles, et see annab võimaluse näha lähedalt ja detailselt maailma vanimaid joonistusi. Herzogi puhul vältimatult vajalik üldistus on ka täitsa olemas.

VaNad Kassid"Old Cats" (Tšiili-USA 2010, 99 min). Režissöörid Pedro Peirano ja Sebastián Silva.

siMon MirAudo, Quickflix: kui leiate, et Mike Leigh’ "Veel üks aasta" ("Another Year", 2010) kujutas masendavalt kulgemist välti-matu surma poole, siis oodake, kuni näete seda vaimuhaige vanaproua portreed.

LAurenCe BoYCe, kinoleht: suurepärase "toatüdrukuga" ("La nana", 2009) silma paist-nud sebastián silva uus film on elegantne ja stiilne, õrn ja särav lugu vanadusest.

VENNad"Veljekset" / "Brothers" (Soome 2011, 89 min). Režis-söör Mika Kaurismäki ("Kolm tarka meest", "Harg-neva armastuse maja", "Vesku").

tArMo Poussu, ilta-sanomat: Mika Kauris-mäe uus film ei suuda kõvast püüdmisest hoolimata lendu tõusta.

MArGit Adorf, kinoleht: Šeikspiirlik põhja-maine tragikomöödia, väga hoogne, natu-raalne ja kompaktne. kõik tegelased otsivad omal üllal moel elu mõtet, igal oma arvesta-tav filosoofia. usun, et mõnelgi tekib soov seda filmi mitu korda vaadata. esiteks on see lihtsalt nii hea, teiseks on see nii tihe ja kol-mandaks nõuab see veidi rohkem seedimist kui ühekordne poolteist tundi. Aplausi väärt.

VULKaaN"Eldfjall" / "Volcano" (Island 2011, 95 min). Režissöör ja stsenarist Rúnar Rúnarsson.

tiinA sAVi, kino sõprus: Leebe ja lihtne. soo-vitan terve mõistusega keskmisest kannatli-kumale romantikule.

dAVid rooneY, the Hollywood reporter: sentimentaalsuseta, kuid sügavalt läbi tun-netatud lugu armastusest, kaotusest ja pühendumisest võiks köita eelkõige eakamat publikut. rúnarssoni kompromissitult tõe-truu draama puudutab igaüht, kel on tulnud kokku puutuda partneri või vanema haiguse ja sellest tingitud raskete otsustega.

ÜKsKOrd aNatOOLias"Bir Zamanlar Anadolu’da" / "Once Upon a Time in Anatolia" (Türgi 2011, 150 min). Režissöör Nuri Bilge Ceylan ("Rõhkkonnad", "Kolm ahvi"). Grand Prix Cannes’ist.

VirGiLe duMeZ, www.avoir-alire.com: ebaha-rilik kogemus, mida kõik seitsmenda kunsti austajad peaksid proovima, hoolimata sel-lest, et seda stiiliharjutust võidakse pidada igavaks ja pretensioonikaks. olgu see teie jaoks esteetiline ilmutus või vastupandamatu unerohi – igal juhul tuleb tunnistada selle üli-pika filmi väärtust traditsioonilistele kaanoni-tele vastanduva kinona.

eero tAMMi, filmihullu: Nuri bilge Ceylani puhul häirib see, et ta on nii andekas. tema puhul tundub isegi täiuslikult stiilne ja tervik-lik film vaat et haltuurana. sealt tuleb kind-lasti midagi veel paremat.

Et käesolev Kinoleht ilmub enne PÖFFi kava avalikustamist 10. novembril, pole kindel, et

päris kõiki siin jutuks olnud filme festivalil näha saab. Jälgige reklaami. Ametlik festivaliinfo

asub aadressil www.poff.ee.

KU

Ld

NE

Pa

LM

iO

Ks

"Elupuu" ("The Tree of Life", USA 2011, 139 min). Režissöör ja stsenarist Terrence Malick. Operaa-tor Emmanuel Lubezki. Osades Sean Penn, Brad Pitt, Jessica Chastain jt.

Kus olid sina siis, kui mina maa(ilma) rajasin, küsib Jumal temalt aru nõudma tulnud Hiiobilt, ja võib ette kujutada

vastaja abitust, sest inimene loodi siiani hästi müüva raamatu andmeil viimasena. niisu-guse küsimusega vastaja nurka mängimine on sama tühi võimudemonstratsioon kui kel-legi karistamine millegi eest, mida ta pole tei-nud. Ja süüta kannatamine muidugi ongi Hiio bi raamatu peateema. 67-aastane filmi-lavastaja terrence Malick asetab sellesama tsitaadi oma heideggerliku, "olemise ole-muse" järele küsiva filmi "elupuu" motoks ja küsimusi on tal veel ohtralt varuks, kuid vas-tustega on ta sama kitsi kui Jumal, kes peab Hiiobile pika loengu enda loodud imelisest maailmast ja selle saladustest, jättes ainsaks ukseks saladuseni vankumatu usu. Martin heideggeri jaoks oli küsimus olemise olemu-sest kõige olulisem üldse ning ühtlasi ka filo-soofia olemasolu õigustuseks – ainult filosoo-fia lubas tema meelest saladusele lähemale jõuda. Malick näib uskuvat, et ka religioon on sobilik tööriist.

režissöör, produtsent ja stsenarist Malick, kes on 40-aastase filmikarjääri jooksul teinud täpselt viis filmi ja kuuldavasti lõpetanud äsja kuuenda, kandis "elupuu" tegemise mõtet endas juba 1978. aastast, mil ta alustas tead-mata põhjustel liiva jooksnud projekti tööni-mega "Q". Me ei tea, mis juhtus ja miks david Lynchi ning Martin scorsese stsenaristina tuntud Paul schraderiga ühel kursusel õppi-nud Malick pärast oma kaht esimest filmi ("Laastatud maa" / "Badlands", 1973 ja "taeva-likud päevad" / "days of Heaven", 1978) enam kui kahekümneks aastaks areenilt kadus.

teame vaid, et ta reisis metsikus ürgloodu-ses, mägedes ja metsades ning armastas pariislannat. tema viis lobisevast ning ennastimetlevast filmimaailmast eristuda on äärmiselt tagasihoidliku eraku kuvandi kultiveerimine ja intervjuudest keeldu-mine – ta laseb oma filmidel, milles dialoog on aegade jooksul pidanud üha enam ruumi andma sosistavale sisekõnele, rääkida enda eest. ta kuulub episkopaalsesse (anglikaani) kirikusse, õppis enne filmikooli filosoofiat, on töötanud ajakirjanikuna, tõlkinud Heideg geri, isegi temaga kohtunud, ning üks tema vendadest, kes lihvis hispaania kitarrivirtuoosi juures oma pillimänguos-kust, lõpetas elu enesetapuga.

KÜsiMiNE jUMaLa jÄrELE umbes täpselt sealt algabki "elupuu" – režis-sööri küsimine oma elu mõtte, jumaliku õiguse ja õigluse järele, mis paistab kõneta-vat kristlasi üle maailma ning kõnetas viimati Cannes’i filmifestivali žüriid sel määral, et fil-mile anti kuldne Palmioks.

Jack (sean Penn), kahtlemata edukas ja tubli, aga ilmselt resigneerunud inimene kontoriga nimetus pilvelõhkujas, paneb hommikul põlema küünla, küllap tähistamaks venna surma-aastapäeva. Helistab isale, vabandab, et ütles halvasti, kuuleb kõrvus venna häält, mis palub, et ta üles otsitaks. Vaataja ülesan-deks jääb välja mõelda, miks, mis põhjusel, kelle või mille mõjul ja kuidas tegelased oma eluga kuhugi on jõudnud. see kõik – karak-teri motivatsiooni, psühholoogilise põhjuse ja tagajärje seose või muu sisemise loogikaga tegelemine – Malickit ei huvita.

Prelüüdis kuuleme Jacki ema (jessica Chas-tain) kõnelemas sellest, kuidas nunnad õpe-tasid talle, et inimesel on kaks teed: järgida oma loomust (inimene kui vaba tahtega loom, kes peab valima hea ja kurja vahel) või tõusta selle kohale, elada armastuses, tänus ja õnnistuses. ema valib teise tee ja temast saab laste jaoks jumaliku headuse väljendus. Hiljem näeme, et tema mees, Jacki autori-taarne isa (brad Pitt), peab naist kalliks, aga naiivseks, sest kurjust ja ebaõiglust ju tema valitud õnnis teadmatus olematuks ei tee. see-eest muudab armastuse tee lapsepõlve mälestusväärseks. Lapsepõlv on Jacki mee-nutustes otsekui paradiis, eedeni aed, kuni uudishimu saab keeldudest jagu ning käsku-dest hakatakse tasapisi üle astuma – aknaid sisse viskama, võõrastes majades ja sahtlites ringi luusima, konni kosmosesse saatma, nõr-gemaid ja teistsuguseid kiusama.

Lõviosa filmist jälgibki kolme poisi sirgumist viiekümnendail texase väikelinnas, kus

lapsed kilkavad ja kümblevad ddt-auto mür-gitossupilvedes, kihutavad ratastega jõe äärde ja püherdavad rohus, kartmata entse-faliiti, borrelioosi ega madu-usse. Maailmas, kuhu tasapisi lisanduvaid hirme aitab ema ingellik juuresolek mõnda aega eemale pele-tada. Maailmas, kuhu siseneva valu ema minema puhub. Maailmas, kuhu aegamööda tungiva agressiivsuse ja kurjuse tagajärgi saab veel andekspalumisega heaks pöörata. kuni sekkub surm, mis on pöördumatu.

isa kurbus poja kaotuse üle väljendub kõige teravamalt kahetsuses, et ta ei saanud temalt andeks paluda selle pärast, et oli poisi suhtes nii range. ema aga ei suuda mõista heade naabrite selgitusi, et poeg on nüüd Jumala juures, kus tal on parem. Mida see tähendab? Laps oli ju kogu aeg Jumala juures? Mida ta valesti tegi? Miks süütu kannatab? ema ei ole pattu teinud, ometi võetakse talt laps. kas Jumal on siis õiglane?

MiKrO- ja MaKrOKOsMOsE ParaLLEELid noore Jacki (hunter McCracken) konflikt isaga on väikesel skaalal lahti mängitud paralleel Hiiobi konfliktile Jumalaga. Jack küsib, miks peab tema olema hea, kui isa seda ei ole. isa kasvatusmeetodid pole teab mis äärmuslikud, ta lihtsalt elab välja perekonna peal seda, mis tööl saamata jääb. respekti-puudust tööl kompenseerib ta ülemäärase allutamissooviga kodus. kuid tema käitumine sisendab lastesse hirmu, sest ta ei vaevu oma egoistliku märatsemise tagamaid selgitama, nii nagu Jumalgi ei vaevu Hiiobile vastama, vaid tõttab tormituule ja kõuekärgatuste saa-tel kohale ja hakkab kohe ähvardama, sundi-des inimest pimesi uskuma, mitte kahtlema ega küsima. Mis sest, et Jumal andis inime-sele vaba tahte – käskudele ja keeldudele allumist hindab ta ikkagi kõrgemalt.

Jõuame jälle Hiiobi raamatuni. Jumal on siiski õiglane, aga tema loogika on teistsugune – inimesele mõistetamatu, kuid raudne. Malick tahab näidata, et see väljendub kõikjal. kol-mandik filmist on puhas visuaalne jõude-monstratsioon, illustratsioon Hiiobi raamatu sellele osale, kus Jumal räägib, milleks ta või-meline on.

essees "kunstiteose algupärast" kirjutab Hei-degger: "Mis kunst on, see peab laskma end järeldada kunstiteosest. Mis teos on, seda võime teada saada ainult kunsti olemusest. igaüks märkab kergesti, et me liigume ringis." teisisõnu – tammume paigal. seesama ring-liikumine – mikrokosmosest makrokosmo-sesse ja taas tagasi, vereliblest rohulibleni, vereringest maakera veeringeni, merelainete

vahutavast ruumivallutamisest inimese viha kobrutamise ja nõrgemate allutamiseni, kogu see olemasoleva ringlemine alates väiksei-mast, rakutasandi skaalast kuni kõige suu-rema, universumi planetaarse skaalani – on Malicki juhtimisel klassikalise muusika saatel ekraanile toodud.

ei puudu ka dinosaurused. kreatsionistid eitavad evolutsiooni darwini mõttes, aga dinosaurustest piibel kirjutab, nimetades neid draakoneiks ja koletisteks. rääkides "Jumala positsioonist" filmis või kirjanduses, mõtleme seda kujundlikult. Malick võtab seda sõnasõnaliselt. ta viib meid olemise sünni juurde, kus on juba eos olemas hea ja kuri – vesi voolaks merest minema, kui teda ei piiraks kõrged kaldad; et ellu jääda, tuleb hai-get teha; meie vaba valik on tegelikult piira-tud juba ellujäämise kohustusega.

LaVastaja KUi jUMaL"elupuu" on ka lapsepõlvefilm. neid on suur-tel režissööridel ridamisi – näiteks François truffaut’ "400 lööki" ("Les quatre cents coups", 1959), andrei tarkovski "Peegel" ("Зеркало", 1975), ingmar bergmani "fanny ja Alexander" (1982). Ja ühtlasi on see, nagu juba mainitud, küsimine omaenda elu mõtte järele. Mis olen mina, miks ma olen ja milleks on Jumalal inimest vaja. Malick kuulutab "elu-puus" Jumala kõikvõimsust, leides ilmselt sel-les oma lohutuse. olles õnnistatud andega illustreerida imet, milleks on maailma loo-mine, oleks sõnaselge patt seda mitte kasu-tada. iseküsimus on, kas seda on ka sama õnnistav vaadata.

Vastuoluline, kuid siiani hinnatud usA filmi-kriitik ja -teoreetik Pauline Kael kirjutas kunagi "taevalike päevade" kohta, et see film on nagu tühi jõulupuu, mille külge saab ripu-tada kõik oma tobedad metafoorid. "elupuu" on veel enam tõlgendustele avatud tekst. kuigi Malick surub peale ühekülgset krist-likku loogikat, on seda võimalik lugeda ka universaalse loona täiskasvanuks saamisest. Ainult et Malick ei näe täiskasvanud Jacki sil-made läbi selles täiskasvanuks saamises midagi ihaldusväärset. Lapsepõlveparadiisi idealiseerimine jääb domineerima.

Juhtusin hiljaaegu lugema, et inimene, kes pärast kolmekümne kuuendat eluaastat oma hädades vanemaid – või lapsepõlve, kesk-konda, Jumalat, Jumala puudumist – süüdis-tab, peaks tõsiselt järele mõtlema, kas poleks juba aeg võtta ise vastutus oma elu ees.

MarGit tÕNsONeesti ekspress

Vaata Ka andrei tarkovski "Peegel" ("Зеркало", 1975)

terry jonesi "Monty Python: elu mõte" ("Monty Python's the Meaning of Life", 1983)

darren aronofsky "Allikas" ("the fountain", 2006)

Gaspar Noé "ootamatu tühjus" ("enter the Void", 2009)

Lars von trieri "Melanhoolia" (2011)

KÜsiMUstE KÜsiMUst KÜsiMas

Miks on Jumal minda loonud, siia ilmale imeksi? Võinud luua lodjapuuksi, isa härja ikkepuuksi, venna härja vehmeriksi.

KU

Ld

NE

Pa

LM

iO

Ks

Üldiselt on lepitud sellega, et filmid peaksid rääkima elust. see on seda-võrd enesestmõistetav, et keegi ei

uuri lähemalt, millest nad just rääkima peak-sid – kas ainult inimestest ja sellest, mida nad korda saadavad, või elust fundamentaalses mõttes. sellest, kuidas mateeriast võisid kuju-neda eluvormid ja miks ülepea midagi sellist peaks juhtuma. Muidugi selgitavad seda tea-duslikult BBC ja discovery vastavad program-mid, aga ega nad ei esita kokkuvõttes tervik-likumaid lahendusi kui need, mida pakub tunnustatud eesti elu mõtte portaal elu24.ee.

"elupuu" läheb rohujuure tasandist kauge-male, sellest läbi, viib vaatepunkti Maa (ja asjade) tuumani ning kasvab ilmapuuna tae-vasse. Just nii pretensioonikalt, kui see kõlab, kõik ekraanil paistabki. kuuma mateeria lai-ned liikumas universumis, kauged galaktikad inimese pilgu läbi, ainuraksete moodustu-mine ja varane inimeseta maa on filmis paari-kümneminutine lõik, mida on sama raske unustada kui tavaloogika abil "elupuu" looga siduda. nii et tegemist on fundamentaalselt elulise filmiga.

kui filmil ongi oma formaalne ülesehitus ja lugu, siis selle varjus tegeletakse pea-miselt tuumküsimustega. o’Brienite

perekonda tabab kaotus, telegrammi vahen-dusel jõuab nendeni teade poja surmast. see kaotus on tühik, mille täitmisest algab film. Aastaid hiljem siseneb selle tühiku kaudu oma minevikku vend (sean Penn), korpora-tiivne professionaal kusagilt utoopiliste mas-taapidega pilvelõhkujast. ilmselt venna surma-aastapäeval küsib ta endalt, kes too oli ja miks ta lahkus. sama tühikut kasutab autor, et suhestada loo tasandil toimuv inimlik draama fundamentaalsema käsitlusega maa-ilmast ja loomisest. filmi avatsitaat Hiiobi raa-matust häälestab vaataja juba varakult otsima jumalikku vaatepunkti. "Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? ... Kui hommikutä-hed üheskoos hõiskasid ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa?"

teise juhtlõnga visuaalselt hämmastava, kuid eksistentsiaalselt lihtsa labürindi läbi-miseks annab ema (jessica Chastain) mõt-tekäik. Läbi elu viib kaks teed: armu tee (way of grace) ja looduse tee (way of nature). Arm ei püüa endaga rahul olla, vaid võtab vastu lüüasaamisi, loodus otsib rahulolu nii endast kui teistest ja tahab teha asju omamoodi. Pereema on valinud esimese tee ja lubanud sellele truuks jääda. talle on õpetatud, et armu tee valinud ei lõpeta kunagi halvasti.

Aga just siis, ülesulamisena allavoolu kose sügavusse liikuvalt kaadrilt, saabub

järelekatsumine – poja surmasõnum. on raske leida kinematograafiliselt, ideelooliselt või dramaturgiliselt keskendunumat ja suure-joonelisemat sissejuhatust filmi. ema ja isa tegelaskujud järgivad omakorda armu ja loo-duse tee metafoori, see on ka mehe ja naise jaotus.

kui vaataja suudab religioosselt häälestatud avamänguga kaasa minna, on ta ilmselt leid-nud omaenese tee ühe viimase aja ilmutusli-kuma filmini. teised peavad paraku pärast tuttavatele rääkima, et oli "liiga pikk" ja "liiga keeruline". "elupuu" skaalal on nad siis mõis-tagi valinud "looduse tee".

nagu enamik filme, ei ole ka see keeru-line, kui võtta kõike vastu lihtsalt nii, nagu esitatakse. Põnevuslugu sunnib

meid mõtlema, võimalusi ja muutujaid välja arvestama, jälgima. "elupuu" ei sunni mil-lekski, aga ekraanilt on võimatu pilku pöö-rata. Visuaalne voog on enamasti assotsia-tiivne ja muusikaga harmooniliselt kaetud, selle all sõlmuvad jutustatav lugu ja tasane meditatsioon selle tähenduse üle.

kuidas mõelda sellest, mida terrence Malick on kujutanud? see on eksitav küsimus, sest pigem püüab režissöör millegi näitamisega viidata sellele, mida enamasti suudetakse väl-jendada vaid sõnades. "elupuu" ei ole lugu, vaid filosoofiline essee, mis kasutab mõistete asemel nägemusi ja allusioone.

teine loo tasandil läbiv teema on inimeste lähedus, aga ka sellest tulenevad tõukejõud. o’Brienite pereisa (brad Pitt) tahab oma poe-gadele kahtlemata parimat, ent tema meeto-did viiekümnendate Ameerika väikelinnas on üsna vanatestamentlikud; võimul, mida ta lähedaste suhtes rakendab, on nii liigutavaid kui hirmutavaid jooni. Punktiirset tegevusliini kannavadki pea ainult puudutused ja koreo-graafiliselt lavastatud tunded vihast armastu-seni. Ühes lühikeses kaadris lendleb pereema haldjana suure puu ümber, ilmselt korrates filmi algul kõlanud armu ja ingellikkuse tee-mat. see on ootamatu, ent taas täpne just seetõttu, et ei takerdu reaalsesse. teisal lebab ema poja muinasjutulise nägemusena klaas-kirstus metsa all.

kui poistest saavad teismelised, muutub ka loo jutustamine realistlikuks. Muinasjuttude aeg, kus kõik on võimalik, asendub kohus-tuste, ootuste ja tegude loogikaga: poiste-kamba teod, vastasseis isaga, seksuaalsuse ootamatu selginemine. selle taustal teiseneb isagi senisest enamatesse rollidesse. ta armastab muusikat, proovib patenteerida oma leiutisi, püüab mõistuse jõul edasi

liikuda. Vaatajale avaneb see suhete horisont samal tasandil, nagu kasvav laps seda mõistma võis hakata. Malicki jutustus peegel-dab tunnetuse ja mõistmise arengut läbi küpsemise. idüllilise, poeetilise ja konfliktse aja lõpetab kolimine teise linna, kuna isa ei leia mujalt tööd. "elupuu" paistab olevat nii aja kui inimeste lõplikkuse lugu, aga ka ohverduse manifest.

Harvardis stanley Cavelli õpilaseks olnud ja heideggeri tõlkinud terrence Malick alustas "elupuu" aluseks olnud loo kirjutamist pärast oma 1978. aastal valminud teist filmi, kuid jättis selle pooleli ega teinud kuni "Peenikese punase jooneni" ("the thin red Line", 1998) kakskümmend aastat ühtki filmi. ta hoiab jär-jekindlalt oma privaatsust ega võtnud täna-vusel Cannes’i festivalil ise preemiat vastu. septembris tema kuuenda filmi võtetel teh-tud foto režissöörist on ajalooline, sest Malic-kit pole peaaegu kunagi jäädvustatud. oma loomeprotsessi ja pika vaikimise, aga kaudse-malt ka jutustamislaadi fragmentaarsuse ja eksperimentaalsuse poolest võiks teda ehk võrrelda põhjamaalase roy anderssoniga ("Laulud teiselt korruselt", 2000; "teie, kes te elate", 2007).

kui filmi meediumis on võimalik mõtelda hei-deggerlikult, siis just seda "elupuu" teebki – küsides, otsides visuaalse kujutise lätteid ja kujundades ümber keelt.

KarLO FUNK

"Elupuu" linastub kolmapäeval, 30. novembril Nokia kontserdimajas PÖFFi lõpufilmina ning reedest, 2. detsembrist Solarises ja Plazas.

hiiObi raaMatU VastUOLUdratsionalistlik lähenemine sellele

loole annab tulemuseks süütu kannataja, halastamatu, türanliku ja äraarvamatute tujudega Jumala, kes inimesest üldse ei hooli, ning õnnetu inimese, kes lõpuks resignee-rub ja alla annab. Kristliku taustaga lugejat võivad ebameeldivalt ülla-tada saatana vabad külaskäigud taevasesse õukonda ning Jumala põlglikult salliv suhtumine temasse.

Ortodoksse judaismi jaoks kujutab Hiiob enesest mõru suutäit nimelt ülalmainitud oksüümoroni tõttu. Seetõttu kubisebki see raamat sega-sustest. Mitmete põlvkondade rabid on enne teksti fikseerumist kahtlast lugu siluda püüdnud, pannes nii Hiio bi suhu salme, mis sinna sobida ei taha, vaid on võib-olla hoopis jupid tema tervemõistuslike sõprade kõnedest, või lisades Elihu, kelle üles-andeks on Jahvele apoloogiat teha.

Kristlased on lugenud Hiiobi lugu foonina Kristuse süütu kannatamise loole, kui ettekuulutust ja Kristuse kannatusi kui Hiiobi täiuslikkusele viidud varianti (Augustinus, Pascal jt). Aga ka see ei tundu täiesti rahul-davana, sest vana ja uue testamendi jumalakäsitused on erinevad, samuti suhe inimese ja Jumala vahel neis raamatuis. /.../

Õigupoolest on mulle pihku sat-tunud ainult üks adekvaatne

teoloogiline seletus Hiiobile, mille autoriks on Uku Masing. /.../ Oma magistritöös /.../ süstematiseeris Masing Hiiobi kaebusi psühholoogi-lisest vaatepunktist, mitte dogmaa-tilisest nagu tavapärane, ja leidis esimese punktina, et Hiiobil on (rat-sionaalne, manipuleeritav) Jumal käest libisenud, selle ootamatu kao-tuse kaudu on ta saanud esimese päris kogemuse mõistetamatust Jumalast, kes on tegelikult hoopis teistsugune, kui ta on eeldanud.

See tähendab Jumala inimlike oma-duste, ratsionalistlike joonte kadu – ta hävitab ja viib eksiteele, nagu soo-vib, seda, mis ta ise on loonud, tema tarkus on teistsugune kui inimeste oma. Hiiob tajub end olevat abituna tema võimusfääris – tema endisest orjast on saanud tema isand ning just sellest tuleneb tema kirglik pahameel.

Masing võtab Hiiobi sõnumi kokku nõnda: mitte see resignatsioon, mis inimesele loomu poolest omane, pole midagi väärt, vaid rahu, milleni inimene lõpuks võideldes jõuab. Nõnda tasutakse Hiiobile lõpuks mitte tema vagaduse eest, vaid selle eest, et ta Jumala vastu võitles. Seda lahendust nimetab Masing nii irrat-sionaalseks kui võimalik – tasutakse sellele, kes tasu eitas, mis tähendab Jumala täielikku suveräänsust oma tegudes.

EVa LEPiK "Hiiobi raamatu lugu"

tartu Ülikool 2000

VOONaKEstE MÕtLEMiNE

Ema (Jessica Chastain).

EE

st

i a

si

GA

Brie

LA L

iiVA

MÄG

i

idiOOdi aNaLÜÜs"Idioot" (Eesti 2011, 132 min). Režissöör ja stse-narist Rainer Sarnet. Operaator Mart Taniel. Monteerija Tambet Tasuja. Helilooja Ülo Krigul. Kunstnik Jaagup Roomet. Osades Risto Kübar, Katariina Unt, Tambet Tuisk, Ain Lutsepp, Tiina Tauraite, Sandra Üksküla-Uusberg, Ragne Veensalu, Ülle Kaljuste, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Kaido Veermäe jt. Produtsent Katrin Kissa. Stuudio Homeless Bob Productions.

Etiketti ei pea järgima, isegi kui seda ei tunta. Me ei tea, mis film olemuselt on, ja sisuliselt oleme kõik eemalseisjad.

selle kirjatüki abil ilmselt sõpru ei võida.

Mõtlen rainer sarneti filmist "idioot", kuid andke mulle mu mõtte uitamine andeks. on olulisemaid küsimusi kui see, kas film on hea või halb, ning käesoleva filmi režissöör teab seda paremini kui keegi teine. dostojevski maailmas on alati mõni olulisem küsimus.

dostojevski looming on ammendamatu alli-kas filmile, teatrile, televisioonile ja raadiole – kõigele, kus ollakse huvitatud inimesest ja tema mõttemaailmast. Loodetavasti sunnib dostojevski igal üksikjuhul vaagima kasuta-tavate väljendusvahendite võimalusi ja piire, sest dostojevski romaanid on tulvil isiksusi ja nende lugusid, kunstiajalugu, luulet ja filo-soofiat, nad keerutavad ja naasevad asja tuuma juurde, mis on kõike muud kui enesestmõistetav.

Minu silmis on rainer sarneti probleem järg-mine: ta keerutab romaani ümber, järgides seda kohati piinlikult täpselt, kuid ei saa seda kätte, ei haara sarvist, ei näri peeneks, ei neela alla ega muuda millekski muuks. filmina ei ületa "idioot" visandi tasandit. filmilooja jääb oma kavatsustega arglikult tahaplaanile, kuigi film hoidub enesestmõistetavast vor-mist ja püüab paista julge.

Meenub soome huvitavaim dostojevski-film "kaasaegne" ("Aikalainen", 1984), timo Lin-nasalo tõlgendus teosest "Ülestähendusi põranda alt". see pole küll mingi meistriteos, kuid on korraga dokumentaaljutustus pea-osatäitjast (Paavo Piskonen), tema raevu-kast rollile pühendumisest kulisside taga, ajastupilt möödunud aegadest, mil dosto-jevski romaani tegevus toimub, aga ka pildis-tus 1980ndate Helsingist. Võib öelda, et "kaasaegne" on intelligentne, süngevõitu ja veidi endassetõmbunud film, mille suhet romaaniga on ehk raske mõistuslikult mää-ratleda. dostojevski asjatundjad märkavad selles alltekste ja vihjeid sügavamatele seos-tele. film jätab otsad lahti ning mõistab, et iga teos elab omas ajas, seoses mineviku ja võimaliku tulevikuga.

Hea kriitik aki Kaurismäki küsis 1980ndail, "kaasaegse" päevil, et kuigi "tänapäeva soome film on kahtlemata kunst, siis ons see ka film?" kaurismäki on öelnud, et ta ise tegi oma esimese filmi dostojevski "kuritööst ja karistusest" ("rikos ja rangaistus", 1983), sest pole mõtet kukkuda kahekümne sentimeetri kõrguselt. "kui kukkuda, siis kukkuda kõrgelt". shakespeare'i "Hamletist" jättis kaurismäki välja vaid ühe olulise stseeni – olla-või-mitte-olla-monoloogi, sest tema väitel puu-dus selles mõte, "nagu originaalteoseski, ja seetõttu seda mäletataksegi".

Ajas veelgi kaugemale tagasi minnes: jean-Luc Godard’i meelest ei olnud mingit mõtet filmida klassikat, sest "sama hästi võiks põle-tada linnu". Hiljem, kui Godard tegi filmi shakespeare'i "kuningas Learist" ("king Lear", 1987), kirjutati selle kohta tabavalt: "sellel fil-mil on õige pisut pistmist shakespeare'iga, veidi rohkem hunter s. thompsoniga ja igal moel Jean-Luc Godard’iga."

rainer sarneti teise pika filmi auks peab ütlema, et erinevalt akira Kurosawa samast allikast pärit meisterlikust filmist (1951) teki-tab see tahtmise dostojevski romaani juurde tagasi pöörduda.

Paratamatult tuleb heita pilk kurosawale, kelle seoseid dostojevskiga on ehk kõige põhjalikumalt vaaginud deleuze. tema nägi kurosawas dostojevski vastet filmilinal. ta täheldas, et kurosawa tegelaskujudel on pidevalt mõttes midagi olulisemat kui käes-olev hetk. nad ei suuda paigal püsida, nad on kirglikud ja rahutud: "Ma ei tea, mis see on, aga see tuleb leida..." sellisena näeb deleuze ka dostojevski tegelasi ja see ongi kokkupuu-tepunkt, filmis kurosawa siis parasjagu dos-tojevskit või mitte. "Mida tähendab olla samurai? Mida tähendab olla samurai täna-päeval või üleüldse? see on "idioodi" vääri-line probleem." deleuze lisas, et sel moel küsiv režissöör võib öelda, et tal on idee, isegi kui see tuleb dostojevskilt.

Mis on sarneti idee? Aastal 2011 võiks vürst Mõškin küsida, mida tähendab olla eestlane. Ja režissöör, et mida

tähendab seejuures film. Vähemalt räägib sarneti film midagi sellest, kuidas on olla eesti režissöör.

"idioot" sukeldub haigete, joodikute ja armu-nute maailma, kunstimaailma, mis tuleb min-gil määral tuttav ette igale kunagi kunstnike seltsis viibinud vaatajale. see oleks üks või-malus. sarneti filmi karakterid on liialdatud nagu dostojevskilgi. on vaja suurt hinge, et esitada arhetüüpe karikatuurini laskumata,

aga just tollele tasemele sarneti tegelased jäävadki – õhukeseks ja filmiliselt ebahuvita-vaks. Mõned näitlejad toovad küll sisse tarvi-liku humoristliku nüansi, kuid see ei aita illu-siooni ülal hoida, kui eeskätt peaosatäitjal puudub rolliks vajalik karisma.

nagu dostojevski looming, on ka sarneti film täis vasturääkivusi ja paradokse. see on julge, kuid argpükslik, piltlikult mõeldud, kuid teat-raalne, üllatav, kuid võõrastust tekitav... Huvi-tav on see, kuidas filmi esteetika paiguti pöö-raselt eri suundadesse kisub. sarneti lavas-tuse peamiseks nõrkuseks on siiski liigteoree-tiline väljendusviis. kuigi režissöör lahkab "dostojevski hinge", ei ole sarnet erinevalt kurosawast sugugi dostojevski vaste kinoli-nal. Lugu ei ela, ei puuduta.

Pisitasa tekib küsimus, kas "idioot" on taotluslikult nihestatud. kuigi lugu leiab aset minevikus, tuleb sarnetil ette

anakronistlikke liialdusi. Aastakümned segu-nevad ja illusioon puruneb korduvalt. oma pööraseimail hetkil segab sarnet kokku melodraama, musta huumori, meelelisuse, komöödia ja tragöödia nagu alain-robbe Grillet omal ajal. ta armastab tsiteerida filme. kaadrid vürst Mõškini linna saabumisest meenutavad otseselt William Blake’i ajarän-nakut jim jarmuschi "surnud mehes" ("dead Man", 1995). Viibitakse kaasaegses filmireaal-suses, mida sarneti loodud ajastu ei üritagi peita. ometi tundub "idioot" pigem teatrila-vastuse kui filmina.

säärasena võib "idioot" end õigustada romaani muganduse ja alltekstidest kubiseva tõlgendusena, kuid siiski puudub sel ise-seisva teose uhkus ja enesekindlus. filmi montaaž on logisev, kohati silmapaistvalt hüplik, ilma oma rütmi ja tempota. film on ekslev ja veniv, keskendudes liialt sellele, et anda edasi dostojevski lugu – lugu, mis kino-linal ei saaks enam palju ebahuvitavam ollagi. Mitte nagu film kui selline.

Mida sellest kõigest arvata tuleks? Võib olla mitut meelt. eemalt vaadates paistab "idioot" auahne teosena. Julgen siiski väita, et selles sisaldub mingi väärarusaam filmikunstist – kuigi ma ei väida, et tean, mis on film.

dostojevskil on suurepärane teema – headus, mis tekitab inimestes ärritus ja rahutust. kas sarneti film ärritab oma väljendusviisiga? Või täiuslikkusega?

Jääme ootama järgmist epilepsiahoogu.

EErO taMMifilmihullu

LÜhidaLt

restoran-lounge novell pakub novembris neljapäeviti tasuta valikut eelmiste PÖffide paremikust. näita-misele tulevad jaco Van dormaeli ulmedraama "Mr Nobody" (2009), terry Gilliami fantaasia "doktor Par-nassuse imaginaarium" ("the imagi-narium of doctor Parnassus", 2009), darren aronofsky vananemis draama "Maadleja" ("the Wrestler", 2008) ja tom Kalini peredraama "Metsik graatsia" ("savage Grace", 2007).

solarise ja Plaza kavas on alates ree-dest, 4. novembrist taani lavastajanna Lone scherfigi ("itaalia keel algaja-tele", "Haridus") romantiline draama "Üks päev" ("one day").

Artises linastub esmaspäeval, 7. novembril Fred hainesi 1974. aasta filmiversioon Hermann Hesse auto-biograafilis-psühhoanalüütilisest romaanist "stepihunt" (1927), milles peaosa mängib Max von sydow.

kumu dokk näitab kolmapäeval, 9. novembril tasuta Fritz Langi ekspres-sionistlikku ulmeklassikat "Metropo-lis" (1927). filmi mullu pea täielikult algpikkuses taastatud versioon linas-tub eestis esmakordselt.

solarises ja Plazas jookseb reedest, 11. novembrist india lavastaja tarsem singhi ("Püünis", "kukkumine") kol-mas film, 3d-märul "surematud" ("immortals").

reedest, 25. novembrist näeb solari-ses ja Plazas "rummipäevikut" ("the rum diary"). Gonzo-ajakirjanduse isa Hunter s. thompsoni ("Hirm ja jäles-tus Las Vegases") romaani on linale toonud briti filmilooja bruce robin-son ("Withnail ja mina").

sõpruses jookseb laupäevast, 3. det-sembrist värske prantsuse ajalooline draama "Lõbumaja" ("L'Apollonide – souvenirs de la maison close"), mille režissööriks on bertrand bonello ("Pornograaf").

EE

st

i a

si

siiM

MÄ

nn

ik

"Uus Maailm" (Eesti 2011, 88 min). Režissöör Jaan Tootsen. Stsenaristid Jaan Tootsen, Jaak Kilmi. Operaatorid Mihkel Soe, Jaan Tootsen, Jaak Kilmi. Monteerija Marta Pulk. Helilooja Sander Saarmets. Heli Horret Kuus. Produtsent Jaak Kilmi. Stuudio Kuukulgur Film.

Iga põlvkond tahab luua uut maailma. Praegune kapitalismist, tarbimisest ja ene-sekesksusest küllastunud põlvkond unis-

tab maailmast, kus kodu ei tähenda sulgu-mist G4s-i ähvardavate kleepsudega akende ja kolme turvalukuga metallukse taha, mis kaitsevad sind ligimese eest, vaid vastupidi – et kodu ei piirduks korteri nappide ruutmeet-ritega, vaid laieneks ka tänavale, kus naaber ütleb naabrile naeratades "tere", kus ei tõm-mata minu ja meie omandi vahele ranget piiri, kus anonüümse supermarketi liikuva ostulindi asemel on inimene, kes ulatab sõb-ralikult su kätte hoole ja armastusega kasva-tatud porgandi. unistab inimsõbralikust kohast, kus endal ja lastel oleks hea elada. uue Maailma selts on nõuks võtnud nende ideaalide poole püüelda.

Mujalt maailmast võib sarnase liikumise leida näiteks Lõuna-saksamaalt freiburgi linna-osast Vaubanist – noored aktiivsed rohelise mõtlemisega tudengid, hipid ja anarhistid skvottisid neli endist sõjaväebarakki ja veda-sid linnavalitsusega vägikaigast, kuni neil lubati sinna elama jääda. nemadki tõid välja uue Maailma seltsiga sarnaseid argumente: roheline elustiil, autovaba linnaosa, mahe-toodete turg ja poed, koos arhitektidega läbi töötatud linnajagu, kus oluline koht inim- ja keskkonnasõbralikkusel ning kultuuril. kogu kvartali kujundamisega noored oma jõudu-dega hakkama ei saanud, kuid nad panid aluse forum Vaubani loomisele, mille eestve-damisel ehitati taastuvenergial põhinev vähendatud liiklusega ökolinnaosa. sellesse

uude kõrgtehnoloogilisse rajooni korteri soe-tamisest võisid enamjaolt tühjade taskutega tudengid küll unistama jäädagi, ent ometi pani nende entusiasm aluse ühele suurele ja jätkusuutlikule ideele.

nagu tootseni filmis näha, ei suutnud ka uue Maailma selts parandada maailma sellises mahus, nagu nad plaani võtsid. ent see pole oluline – nad on maailma väikeste asjadega juba muutnud, juhtides avalikkuse tähele-panu autostumisele ja olematutele rattatee-dele, eelkõige aga sellega, et ühest tavalisest tallinna linnaosast on saanud omanäolise identiteediga paik, millele ei anna värvi mitte kaunis puitarhitektuur, vaid inimesed, kes seal elavad ja tegutsevad.

jaan tootsen on saatnud uue Maailma selt-simehi kaameraga viis pikka aastat ja salves-tanud sadu tunde materjali. seda on filmis ka näha. teisiti poleks õnnestunud teha nii kaa-sakiskuva narratiiviga lugu, kus sees kõik olu-line, mida elu pakkuda võib: armumised, murtud südamed, lapse sünd, õnnestumised ja pettumused. seda lugu oleks võinud jutus-tada mitmeti – uue Maailma seltsis oleks vabalt leidunud ainest paatoslikuks kiidulau-luks tänapäeva revolutsionääridele, kes kan-gelaslikult oma ideaalide eest võitlevad. sel-line mustvalge stsenaarium autorit ilmselgelt ei paelunud.

Werner herzogi dokfilmis "Grislimees" ("Grizzly Man", 2005) avardub pealtnäha lihtne lugu filmi vaatamise käigus stseen-stseenilt üha keerulisemaks, mitmetahulise-maks ja ambivalentsemaks draamaks. sama teed on läinud tootsen. "uus Maailm" algab üsna segaseid tundeid jätva aktsiooniga tartu maantee läbimurde avamisel, mis ilm-selt avapauguna tegelastest veel läbinisti positiivseid kangelasi ei vormi. iga järgnev

sündmus on valitud hoolikalt avama tegelas-tes ja kogu ettevõtmises uusi tahke ja süga-vamaid nüansse. kirglikule seltsielule lisan-duvad isikliku elu veelgi kirglikumad draa-mad ja sassis suhted. Ja niimoodi kasvava dramaatikaga filmi lõpuni välja.

eriti värvikas on kõrvaltegelaste galerii sõbralikust naabrimutist peategelas-tega sinasõprust pidavate politseini-

keni, unustamata loomulikult suurepärast ivit, kes elab ikkagi "kallis elamurajoonis" ja peab seltsimaja katusel oleva plakati pärast tundma piinlikkust sõprade ees, kes arvavad, et seal "lähevad Jehoova tunnistajad tae-vasse või midagi".

tootseni kaamera on orgaaniline osa uue Maailma argipäevast – tegelased ei varja ega häbene midagi. nad on kaamera ees tavali-sed inimesed oma pahede ja voorustega, headuse ja väiklusega. tootsen tõstatab küsi-musi, aga ei anna hinnangut, ja õigesti teeb.

kas projektirahade eest õlle ostmine on hea või halb? kas kellelgi on õigus muuta vägisi oma naabrite elukeskkonda, kui naaber seda ise ei soovi? kas riik peab toetama ideaale või inimest, kes neid ideaale kannab?

Autor ei usu, et neile küsimustele on võimalik leida ühene ja õige vastus – inimesed ja olu-korrad on liiga unikaalsed, et neid hinnangu-tega labaseks muuta. tegelaste ausus ja vahetus ongi põhiline, mis filmi puhul rabab. Lisaks režissööri tundlikkus ja oskus avameel-sust mitte kurjasti ära kasutada. Helged vahe-lõigud aja kulgemisest, kus vilksavad kaadrid muretust elust, naeratavaist nägudest ja üle-meelikuist tegudest, mõjuks mängufilmis võltsi punnitamisena, aga selles dokis näita-vad need ainult üht – armastust. režissööri armastust oma tegelaste vastu ning tegelaste armastust ja siirast hoolimist üksteisest, oma ideedest ja kõigest, mis neid ümbritseb.

kummaline on elada maailmas, kus elemen-taarsete ja inimlike ettevõtmiste läbiviimiseks peab kirjutama mahukaid projekte ja aruan-deid, selle asemel et inimene inimesega vahetult kommunikeeruks. kus südamehea-dust ja ligimesest hoolimist peab vormima aktsioonideks, mida on võimalik seadusega reguleerida ning kümnete ametnike ja insti-tutsioonidega kooskõlastada.

Millal me nii kaugele jõudsime? kas me sellist maailma tahtsimegi? Ma pole kindel. igal juhul on see film sütitav ja lohutav tuluke igale hingekesele, kes peidab endas unistust helgemast ja sõbralikumast maailmast.

MariaNNE KÕrVEr

UNistUs ParEMast MaaiLMast

Kahe nädala jooksul pärast esilinastust vaatas kodukandi kroonikat "uus Maa-ilm" 1557 inimest. Pole palju. Lisaks esi-

linastus ja dVd-sõbrad. kuuldused filmist levisid kaugele. Ajakirjandus läks liikvele.

eesti dokumentalistikas oleme olnud tunnis-tajaks kahe pooluse ümber koondumisele. Ühe käilakuju on Mark soosaar. tema filmid on täis lavastuslikkust, metafoore, püüavad olla suuremad kui elu. tema tegelased on rohkem kui tegelased – nad on sümbolkujud.

teisel poolel on andres sööt oma tõetaotlu-sega. kunst on tal pigem elu kajastaja, ilmes-taja, nähtavaks muutja. sööt, kes oleks oma sõnade järgi heal meelel filminud Paabeli torni ehitamist, teeb enda arvates ainult kroonikat. tema tööd on täis ilmekaid detaile nõukaaja ühiskonnast. "Jaanipäev" (1978) on pilt seitsmekümnendate kommetest, "511 paremat fotot Marsist" (1968) nii kommetest kui erinevatest põlvkondadest kuuekümnen-datel. sööt ei suru end peale ega dramati-seeri, tema filmide ruumi vormib aeg. krooni-kastseenid voolavad omas ajas, detailid ise-loomustavad hetke. Mõnedki jäädvustatud argihetked omandavad kunstilise kujundi tähenduse. selles on söödi tugevus.

söödi ajal andsid tooni massiliikumised ("draakoni aasta", 1988; "Hobuse aasta", 1991). sündmused olid nii dramaatilised, et andsid end filmimehele lihtsalt kätte. Praegu laguneb ühiskond kogukondadeks. jaan tootsen on kõigepealt tabanud meie ühis-konnas olulist nähtust. noored inimesed

väärtustavad oma elukeskkonda ja tahavad kujundada seda oma näo järgi. nad tahavad, et ka tänav – avalik ruum – oleks osa nende eluviisist. tallinnas, peaaegu kesklinnas ja samal ajal ka agulis 2006. aastast tegutsenud uue Maailma seltsi viie aasta kroonika koon-dub filmis seltsimaja rajamisele.

see pole ainult pinna hõivamine, nagu seda teevad skvotterid, ega hipide kombel muretu elukoha leidmine. siin on tahtmist leida oma-enda elamise viis ja see ka ümbruskonnale peale sundida. tootsenil oli palju materjali, millest poolteist tundi kokku panna. Peatege-laseks saab Erko, nakatav entusiast, intellek-tuaalne ja lapsik korraga. Avalikkusega ta tolatseb, kuid tasub meelde tuletada, et tola peab olema targem kui publik, keda ta lõbus-tab. erkol on karismat, tahtmist maailma muuta ja revolutsioonilist hoogu. kindlasti ka rahvamehe laia joont.

see on oma kodu loomise film, ka enese-otsimine. tundidepikkusest materjalist jäetakse sõelale konfliktid ja seatakse

kõrvu vastandid. naabreist ei pääse. Politsei kaitseb ühiskondlikke norme. Linnavalitsuse ametnikud on tuimad ja osavõtmatud. Maja-omanik loeb raha. Projekt nõuab raamatupi-damist. Bürokraatia ohjeldab entusiastlikku boheemlust. Aeg voolab. Viie aasta jooksul vahetuvad kallimad, sünnivad lapsed ja mäs-satakse iseendaga. Veidi lustlik ja veidi kurb noore äärelinnakogukonna kroonika.

tootseni film on tõsiseltvõetav just oma aususes. ehk see ongi see niinimetatud uus-siirus. tootsen ei mängi ega trikita, ses mõttes

jätkab ta söödi joont, kes jäi oma loomingus aja kiuste ausaks, luues kujundlikku krooni-kat ja norimata tüli. Võimudele vajaliku ofit-sioossuse võtsid üles konjunkturistid, keda oli filmimaailm täis.

Aga nimetagem söödi laadi vanasiiruseks – vastandamiseks moodsa uussiirusega. siirus kannab kunsti alati, nagu kroonika kannab dokumentalismi. Üks mulluseid paremaid filme, Kristina Normani vabadussamba lugu "et meeldiks kõigile", on ju puhas, hästi tasa-kaalustatud ajastu kroonika.

ka sulev Keeduse "Jonathan Austraaliast" (2007) on ühe maja lugu – veidi kurvema maja, Mustjala sotsiaalmaja elanikest. kee-dus, kelle mängufilmid on täis intensiivseid kujundeid pingutuseni välja, on kõigis oma dokumentaalides, alates kas või "Võrokesest" (1983), otsinud elava elu detaile ja filmitavate karakterite tunnusjooni.

siiski, jaatades kroonikat ja tõstes kõrgele elulise tõetruuduse lipu, tuleb meeles pidada, et dokumentalistikas võib rünnata kunsti-tippe ka vastandmärgi all. kõik soosaare seitsme-kaheksakümnendate filmid ("kihnu naine", 1974; "Maised ihad", 1977 jt) on sub-jektiivsed kunsti- ja helimaalingud, mida

kannab nende autori rahvusvaimustus või kunsti iharus. tema filmid on sageli visuaalne tulevärk, täis metafoore. ka nii saab.

tänavuses nelja autoriga filmis "kuku: mina jään ellu" mängib arvo Kukumägi iseend, tõstes peale muude oluliste asjade ka küsi-muse, kuidas põimub näitleja karakteris siirus tahtega publikule esineda. jaak Kilmi ja Kiur aarma tunamulluses "diskos ja tuumasõjas" on tõsielulised lavastuslikud müstifikatsioo-nid omal kohal, tõendamaks, et emmanuelle vallutab pioneerilaagri ja soome televisioon võidab nõukogude võimu.

Paradoks, et "uue Maailma" teine stsenarist ja produtsent on just jaak Kilmi, kes juba alates oma esiktööst "külla tuli" (1997) on mängu ja reaalsust seganud. kilmile kuulukse ka mõte Vabaduse platsi lilledega vallutamisest. Polit-seinike ümber mängitav ringmäng "kes aias..." on ette kavandatud ja mõeldud lavas-tus. Ajastuomane postmodernistlik piiride hajumine. Hübriidvormid – kino tungimas teatrilavale, kunstisaali ja mõjutamas elu. tekitamas elu nagu kinos. elame ja näeme, kuhu kaldub meie kinopendel homme.

jaaN rUUseesti ekspress

ELUtÕdE rUULib

Üks filmi peategelasi Merit.

ra

FF

aF

iL

M

Järgmisel aastal saab eesti film sajandiva-nuseks ning sel puhul kutsuti juba käes-oleval aastal ellu suurejooneline pro-

jekt  – filmitalgud. idee oli üllas – talgulem-bene rahvas tehku film, millesse kõik saavad oma panuse anda ja tulemuseks võiks iga-ühele midagi pakkuda.

Väga riskantne asi, eks ole? sain juba lapsena aru, et kõike head ei saa ühte patta panna. kui kõik ilusad värvid kokku segada, siis on tule-museks pruun plöga, mis pole üldse ilus ega ole sel õiget nimegi. kööki ma oma joonista-mislaua tagant saadud kogemust enam laiendama ei läinud.

nüüd võttis kinobussi juhataja Mikk rand kätte teha veidi vähem kui aastaga rahva-film  – stsenaariumist esilinastuseni. idee oli lüpsta rahvalt välja hulk häid ideid, nad rekvi-siitidest tühjaks pumbata ning neist näitleja-meisterlikkus välja pigistada ja lõpuks veel veidi kandlemängu peale käristada, nii et pärast ei saaks enam keegi eesti filmi kallal iriseda, et see pole ikka see, et tuleb paremini teha, et peab olema palju parem stsenaa-rium ja märul ja näitlejad ja mis kõik veel! nii et tegelikult ei olegi oluline see film kui tule-mus, vaid filmi tegemine kui teekond. et ini-mesed saaksid lõpuks aru sellest, et pole see filmitegemine nii lihtne midagi. tuli välja, et inimesed hakkasid sellest õige pea oi kui hästi aru saama.

kui rahvas selle filmi tegemisest midagi õpib, siis kindlasti seda, et ega ilma rahata ikka mingit ahhetama panevat meistriteost kinoli-nale ei too. rahvas saab teada, et filmi juures rabeled end oimetuks, näitled närvivapustu-seni, isegi suures plaanis, ja siis su lõik ei jõuagi filmi sisse. et näitlejaks ei sünnita või kui sünnitaksegi, siis igaüks filmi ikka ei passi. et stsenaariumi kirjutamine on üks paras kir-ves ja isegi siis, kui stsena viiendat või seits-mendat korda valminuks on kuulutatud, võib kõik veel muutuda. kõik võib muutuda nii võtteplatsil kui montaažilaual, rääkimata sel-lest, et kõike, mis stsenaariumis kirjas, ei olegi võimalik filmipurki püüda. Ja et midagi on ja jääb kogu aeg puudu. nii et rahvas õpib mõn-dagi ja kindlasti vaatavad need sajad või

koguni tuhanded, kes sihilikult või poolju-huslikult filmitalgute filmi sattunud on, edas-pidi filme hoopis teise pilguga. Loodetavasti kaastundlikumalt. Loodetavasti kriitilisemalt.

talgufilmi võtsid üles operaatorid ja režissöö-rid rahva seast, keda kutsuti ühise nimeta-jaga: Jukud. Jukusid juhendasid profid. stse-naarium oli proffide vahel tükkideks jagatud, igaüks tegi päevake siin, teine seal ja lõpuks pandi kildudest mosaiik kokku.

Meie lugu räägib veidi enam kui kuu enne esilinastust kinobussi tolmuses tagakambris toimunud kokku monteeritud filmi teisest läbivaatusest. Jukusid sinna ei kutsutud, küll aga olid kohal mõned neist proffidest, kes otseselt seotud ka filmile viimase esilinas-tuse-eelse lihvi andmisega: Mikk rand, rené Vilbre, rasmus Merivoo ja jaak Kilmi.

Päev enne seda oli kilmil esilinastus ja Jaak on väsinud. kui täpne olla, siis vaevab teda pohmell, mis teistele palju nalja valmistab. Hoolitsevalt pakutakse talle erinevaid enese-tunnet turgutada võivaid vedelikke, nagu vesi, kohv ja vein. kilmi on tõrges. Vilbre nae-rab heleda häälega, ajades habet taeva poole püsti. Mikk askeldab asjalikult veinipaki ja kohvikannuga ning manitseb korrale. Lõpuks on kõik tegijad pimedasse tuppa surutud ja läheb lahti.

ekraanil kisuvad saaremaa keeli rääkivad saarlased Hiiumaal tubala vaia maa seest välja, et saar liikuma päästa ja maailmalõpu eest pagema saada. Publiku seast kostab

LÕiKa! KÜta! PaUs VÄLja!Filmitalgute köögipoole viimane vaatus. nihelemist. Vilbre nõuab rohkem tümpsu ja

lisab, et lodjaosa lohiseb. Jaak arvab, et heliga tuleb kõik kokku siduda.

filmi pausi peale ei panda, ekraanil liigub kõik omasoodu edasi, vahepeal on põletatud autosid ja tehtud ka paar pauku. kõik sillad on mineeritud. suure meediakära saatel Brenda rolli valitud Ester Korkiasaari kisen-dab autos, et ta tahab olla vaba nagu meri. see teeb režissööridele nalja.

keegi teeb tähelepaneku, et filmis kukub päris palju asju taevast alla. kogu aeg kukub midagi! Arutatakse, et film peab olema tihe-dam, tekst teistsugune ja üks asi seal, teine seal. Mikk räägib kogu aeg, et jaa-jaa, see kõik lähebki teistmoodi. Aga kell tiksub ja esikani on väga napilt kuu.

Mina vaatan, et vanamutid näitlevad väga püüdlikult, noored näitlejad on päris kehvad.

Vilbre teeb märkuse, et miljonäri laual on morss ketšupipudelis. Järgneb eriti kumma-line animatsioonijupp, mille peale pimedas ruumis hääled läbisegi küsivad: "Mis see on?" Vastab Mikk: "Mina ei tea, mina ei vastuta!" ekraanil on kaks plastmassist ulmekangelast, nagu terminaator ja sinises kombinesoonis darth Vader, kes omavahel kaklevad. keegi ei saa aru, mis see on, aga kõigil on lõbus.

Vahepeal tuleb kergete pornosugemetega animatsioon, mille peale kostab heakskiitvat mõminat. seejärel jõuab Märt Koigi kehasta-tud meespeaosaline Mihkel ennustaja majja, kus toimub väike, päris kenasti välja kukku-nud misanstseen, mida Vilbre kiidab: "no sa, Jaak, said selle ahelreaktsiooniga hakkama küll!" Jaak muheleb mokaotsast ja lisab: "siia peavad tulema südamed ümber pea!"

Vilbre muutub ajapikku üha rahulolematu-maks ja kurdab: "kuradi palju töllerdavad kogu aeg!" kilmi: "Jaa, kõik venib. Minu asjad ka." Vilbre (resoluutselt): "kõik pausid välja ja muss taha!" Mitmelt poolt kõlab nõusolevat pominat.

Jube peksmine käib, kõlaritest kostuvad hul-lud tümakad. seepeale kiidavad kõik: "ojee, siin on heli juba paigas!" seda küll naljaga pooleks, sest ebaloomulikust müdinast võlt-sim on vaid valgustatud ema. ehk siis peate-gelase Brenda ema, kes püüab tütrele selgeks teha, et on aeg Maa tolm jalgelt pühkida. Või noh. tegelikkuses piuksub vanem hõbedasse kombinesooni riietatud daam: "Brenda! sa pead kaasa tulema!" tal kukub see nii halvasti välja, et see on juba klass omaette ja ajab naerma.

ekraanil kukub taas taevast asju. sedakorda püstol. taustaks kõlab eesti hümn. Mikule see ei meeldi. olevat soome hümn ka ja et hümn üldse ei sobi kuidagi. teised vaidlevad vastu, lõpuks arvatakse, et see püss kukkugu tae-vast alla teise koha peal või siis tulgu ikkagi teine muusika. Vilbre hüüatused on aina lakoonilisemaks muutunud: "kääre-kääre!"

Mina mõtlen, et see püss lendas ikka sügavalt pea sisse, raisk. teised vaidlevad ikka veel muusika üle. Vanilla ninja lugu ei taheta. Mikk arvab, et see on hea nutulaul. Pakutakse, et Vanilla ninja sobiks pigem pelmeenilooks. "Praegu oli pelmeenimussil liiga palju trumme," arvab Vilbre, kes muidu soovib kõike tempokamaks muuta.

ekraanile ilmub peenisekujuline kosmose-laev. ei ole mingit kahtlust, mida see taeva-nool endast kujutab. kerad taga ja puha. selle kohta arvavad filmitegijad, et peaks olema aeglasemalt ja mastaapsemalt.

Ja siis ongi tiitrite aeg.

kõik oligi täpselt nii segane, nagu siin kirjel-datud sai. Vanarahvas ütleks, et nagu kört-Pärtli särk. nagu pudru ja kapsad. filmitegi-jaid see ei sega. nemad arutavad hoopis, et tubala vai tuleks välja visata ja kogu filmis peaks olema rohkem moraali. kilmi põhjen-dab, et vai pole seksikas. kurdetakse, et filmis pole pööret ja midagi ei juhtu. sissejuhatust ka ei ole. Ainus kindel asi on see, et esialgsest stsenaariumist pole mitte midagi alles.

Mingit masendust või käegalöömismeeleolu tegijate seas tunda ei ole. kui nõrganärvili-sem tegija tunnistaks end lööduks ja annaks alla, siis talgurežissöörid on teisest puust, täis võitlusvaimu, tarmukust ja otsustusvalmi-dust. tundub, et nad teavad täpselt, kuidas filmi päästa.

kas see neil õnnestus ja kas maailmalõpufilmi tegelastel õnnestub päästa maailm, saab näha 11. novembril 2011 saja üheteistküm-nes saalis üle eesti.

MarGit adOrF

Talgufilmi stsenaariumi lugeda, filmimuusikat kuulata ja toimunud tegevusi uurida saab Filmi talgute kodulehel filmitalgud.ee.

Režiijuhendaja René Vilbre võtteplatsil Järvamaal. Vilbre juhendamisel filmiti kaunis Eesti talus üles stseen, kus talutütar Susanna ja filmi peategelased põgenevad kohalike nolkide eest tankis.

Kaskadööri puudumisel haaras Filmitalgute eestvedaja Mikk Rand endale tigeda jõuluvana rolli, kes Hauka laadal jõulukinke müüb, kellele peategelane Mihkel otsa sõidab ja kes annab Mihklile obaduse vastu pead.

foto

d: u

rMA

s M

An

d

An

ton

kLi

nk

Viljandimaa režiijuhendaja Jaak Kilmi teisel võttepäeval, mil filmiti üles klassikalise Viljandi paadimehe legendi pisut kaasaegsem versioon.

Olles viimasel päeval lõpuks miljoni võitnud, tahab Ervin (Matti Adoma Seenior) end ära tappa, kuid kõik tema katsed luhtuvad.

Trükipressi alt väljuv kaljo kiisa elu-looraamat on kahtlemata valmis teos, kuid igas lõpetatuses on omad haava-

tavused. igale asjale tuleb vigade parandusi, mis toetuvad parimale teadmisele, mis meil käsitletavast ainest on.

kaljo kiisa raamatu jätkuna on jäänud kripel-dama üks kõrvalteema, mis seostub viimasel ajal avaldatud uurimustega eesti nsV aja-loost. nimelt on kremli ja tallinna suhteid käsitlenud ka nutikad vene ajaloouurijad, nagu jelena Zubkova, ja just sealtpoolt on kerkinud täiesti tõsiseltvõetav teooria, et kremli valitsejad näisid teatud perioodil lep-pivat mõttega, et Baltikumi näol on tegemist nõukogude Liidu lääneliku vitriiniga, mida saab oma eesmärkidel ära kasutada. sellest jutustasid kõik need näidiskolhoosid, turusu-hete imitatsioon ja muu, mille üle ensV bos-sid õiguse või põhjenduseta uhkust tundsid. tegemist oli nähtusega, mis ulatus otsapidi ka kaunite kunstide mängumaale.

kaljo kiisa loomingust rääkides on ensV kui lääneliku vitriini teemaga olemas kokkupuu-tepind kahel teosel. esimene film oleks kiisa lavastus "ohtlikud kurvid" (1961) ehk siis

eesti vaatajale hästi tuntud "Vallatute kur-vide" (1959) panoraamkinovariant. käsikiri sama, staarid samad, lavastajad samad, kuid vahetus kunstnik ja ülesvõtmise tehnika, kus lisaks kolmele kaamerale oli olemas veel mit-mekanaline ruumiline helipilt.

ei ole sugugi juhus, et selle tehnilise eksperi-mendi jaoks valiti välja apoliitiline ja mõnu-salt kerge komöödia, kus oli olemas mootor-rattavõidusõidu dünaamika ja tollal mood-sad džässirütmid. otsus teha läänelikuna paistvast filmimaterjalist uues formaadis variant tehti Moskvas ja see organisatoorne käik seobki filmi Baltikumi vitriini-teooriaga. omal moel kinnitavad seda faktid, mis räägi-vad arenguteest, mille tegi läbi "ohtlike kur-vide" kujundus võrreldes "Vallatute kurvi-dega". ikka läänelikkuse ja moodsuse suunas.

teine kiisa lavastatud film, mis vitriini-tee-male vastu kaigub, on "Maaletulek" (1973). seda seob teemaga läänelikult särav filmide-koratsioon, mis tekitas laialdast diskussiooni nii filmi valmimise kui linastumise ajal. filmi klantspilt haakus omal kombel totralt konflik-titu dramaturgiaga, luues üheskoos pildi muinasjutulisest nõukogude tegelikkusest.

et see lääneliku vitriini teema on ühe inimese loomingu tasemel mitmetähenduslik ja kee-ruliselt hinnatav nähtus, näitab kas või see, et toodud näidetest on üks film eesti (ja ühtlasi kaljo kiisa) paremikku kuuluv ja teine üks kehvemaid. kui mingi tellimus ülaltpoolt oligi, siis sellele vastamine üks-üheselt toi-muda ei saanud. ka ei tuleks vitriini-teemat üle tähtsustada – seda saab jälgida vaid pii-ratud koguses ja tähendustega pole lood sugugi selged. teema vajaks täpsemat uurimist.

Mida halba saabki näha tegijais, kes "Vallatuid kurve" luues lähtusid üldeuroopalikest väärtustest ja vor-

mivõtetest? oleks rumal mõelda, et läänelik mall oli kehv vaid sel põhjusel, et Moskva või-murid seda meeleldi sallisid. küllap neil ras-ketel aegadel oli paljude inimeste jaoks lohu-tav mõelda oma vaimsest kuulumisest euroopa kultuuriruumi ja mida halba on sel-les, kui selline mõte avalikus ruumis vahel ka lagedale ilmus.

Vitriini-fenomen, kui seda üldse oli, oli ajali-selt piiratud nähtus, mis seostub nikita Hruštšovi valitsusaja ning Brežnevi-perioodi algusega. Hiljem tuli kogeda ka survet olla rohkem nõukogude moodi ja sellega võrreldes oli vitriini-nähtus oma-moodi hingetõmbeaeg.

aNdrEs LaasiK

Pühapäeval, 13. novembril toimub kinos Sõprus sarja "Räägi, mälu!" raames Kaljo Kiisale pühendatud õhtu, kus tutvustatakse Andres Laasiku raamatut "Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast" ning linastub film "Vana mees tahab koju" (Toomas Simmo 1991).

Fi

LM

iL

UG

UU

sK

ja

LO

Ot

Us

"Lourdes" (Austria-Prantsusmaa-Saksamaa 2009, 96 min). Režissöör ja stsenarist Jessica Hausner. Operaator Martin Gschlacht. Osades Sylvie Tes-tud, Léa Seydoux ,Gilette Barbier jt.

Püha Vaim, Jeesus ja neitsi Maarja istu-vad pilve peal ja arutavad, kuhu puhku-sele sõita. Püha Vaim pakub välja Pet-

lemma. Jeesus kostab, et ei, ta on seal kordu-valt olnud. Püha Vaim mõtleb hetke ja küsib, kuidas kõlbaks Jeruusalemm. Jeesus vastab, et seal on ta ka küllalt olnud. Püha Vaim mõtiskleb veel, kuni hüüatab: "Välja mõtlesin! Lourdes!" neitsi Maarja vastab: "Väga hea! seal ma polegi enne käinud!"

säärast anekdooti räägitakse jessica haus-neri filmis "Lourdes", mille tegevus toimub kuulsas samanimelises pühapaigas Prantsus-maa ja Hispaania piiril Püreneedes. 1858. aas-tal nägi 14-aastane karjasetüdruk berna-dette soubirous seal korduvalt neitsi Maar-jat ja selle tagajärjel on Lourdes’ist saanud tänaseks üks kristliku maailma suurimaid palverändude sihtpunkte, turismiobjekte. Aasta jooksul käib seal üle viie miljoni krist-lase. kõigil on, mille eest paluda, kuid suur osa neist on raskelt haiged ja loodab imeli-sele tervenemisele grotis, kus Bernadette neitsi Maarjat nägi, ja vee abil, mis selles kohas voolab.

Hausneri filmi peategelane Christine (sylvie testud) on samuti palverännakul, kuigi oleks vast täpsem öelda, et Christine’i religioossed motiivid pole mitte alati nii tugevad kui tema kaaslastel. Pigem on tegemist kirikliku turis-mivormiga, mis võimaldab Christine’il veidigi maailma näha – multiskleroosi põdejana ei suuda ta oma keha kaelast allapoole liigu-tada. nii on ta Lourdes’is, kuigi eelistanuks roomat, kus on rohkem kultuuri. tema ümber tiirlevad noored ja ilusad halastajaõed, veet-levad ja tugevad Malta ordu rüütlid ning eks-kursantidest haiged, sealhulgas kreeka koo-rina töötav klatšimooride paar, kes kõike näeb ning nähtut kommenteerib.

ning muidugi vaatab Christine’ile igalt poolt vastu neitsi Maarja kaastundlik pilk, peami-selt küll pühas kohas müüdavate suveniiride näol. ka Christine ootab imet, hoolimata oma nõrgavõitu usust ning loomuomasest prag-matismist – temagi tahab tõsta ise lusika suu juurde, käia omal jalal, flirtida nägusa Malta rüütliga... ta on kui Punamütsike, kes otsib suures katoliiklikus metsas vastuseid teda pii-navatele küsimustele.

tuleb anda au režissöörile, kes on osanud jutustada loo lootusest ning usust, libastu-mata ühte ega teise äärmusesse. intervjuu-des on Jessica Hausner öelnud, et eelnevalt korduvalt Lourdes’is käies jäi ta tõsiselt mõt-tesse, on’s tal üldse moraalset õigust teha filmi imet ootavaist haigeist. ometi sündis

teemasse süvenedes kinojutustus, kus on oma koht nii religioonil kui huumoril.

kohati jätab "Lourdes" hoolimata hoolikast kadreeringust ning staatilisest operaatori-tööst lausa dokumentaalse mulje. suuresti tänu sellele, et film on õiges sündmuskohas filmitud. teisalt kohtab siin jacquestatilikku koomikat. Palverändurid sõidavad ratastooli-des ringi ja paluvad kõrgemailt jõududelt armastust. nad vaatavad dVd-lt lugusid ime-listest paranemistest ning arutavad, kas nähtu oli ikka päris ning kui tõesti oli tege-mist imega, kas olid ikka täidetud kõik amet-likud parameetrid, et tervenemine registree-ritaks, st kvalifitseeruks? kes on üldse väärt tervenema? kas terveneja oli ikka piisavalt haige või alandlik või usklik?

kunagi Michael haneke käe all assistendina töötanud Jessica Hausner on teinud väga prantslasliku, tasemel näitlejatöödega filmi, võttes vabalt aega intellektuaalseteks arute-ludeks, sest sisu on siiski oluline ning vorm ajuti sekundaarne.

olemuselt meenutab "Lourdes" kevadel meie kinodes jooksnud filmi "Jumalatest ja inimes-test" ("des hommes et des dieux", 2010), mis oli samuti pärit Prantsusmaalt ning käsitles usutemaatikat. "Lourdes" – kui nii võib öelda – on siiski oma ambivalentsuses võlu-vam. Hausneri filmis on kõik võimalik.

Maailm on seletamatu, sestap jäägu meile usk imedesse, kogeme me neid või mitte.

KristiiNa daVidjaNts

"Lourdes" linastub reedest, 4. novembrist Artises.

Kaljo Kiisk ja läänelik iluÄäremärkus elulooraamatule "Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast".

Kaljo Kiisk "Maaletuleku" võtetel. Tagaplaanil Katrin Karisma.

PÄÄsta MEid OMa iMEtEGUdE LÄbi

Sylvie Testud (vasakul).

aj

aL

OO

iL

U

"Goethe!" (Saksamaa 2010, 102 min). Režissöör Philipp Stölzl. Stsenaristid Alexander Dydyna ja Christoph Müller. Operaator Kolja Brandt. Heli-looja Ingo Frenzel. Osades Alexander Fehling, Miriam Stein, Moritz Bleibtreu jt.

Inimest äratuntavaks teha saab kahel teel. Võib ta kokku panna nagu fotoroboti – tükk-tükilt: nina niisugune, silmad säära-

sed, lõug selline, soeng sihuke... Ainult et nõnda valminud lapinukunäod näevad välja surnud, nagu laibapildid. Hoopis teine on tabada elus inimeses mingi seesmine ühtsus, teda kooshoidev primum mobile1, intuitiivselt hõlmata kedagi tervikuna. see on üldse raske, ning eriti keeruline elustatavate ajalootege-laste kallal. küllalt võib kohata nende "lipp lipi peal, lapp lapi peal"-biograafiaid. Aga nagu sallustus tunnistab, ei jää õigele aja-loolasele teist teed kui kujutleda end esitleta-vasse isikusse kirjeldatavais oludes. elulooli-ses "Goethe!"-filmis on see korda läinud. Meile ei vaata sealt vastu mitte faktipuruga täidetud topis, vaid elus inimene. tema väline sarnasus noore Goethega üksnes toetab karakteri usutavust.

kunstis eristatakse karakterit ja tüüpi. tüüp käitub "tüüpiliselt" tüüpilistes oludes (Arst haiglas, kohtunik justiitspalees, ema hälli ääres), karakter käitub talle iseloomulikult, "karakteerselt" ükskõik mis oludes (messalina on kogu aeg nümfomaan, ebahaige ei saa mitte kunagi terveks, tiina elab tiinades).

filmi-Goethe (Goethe!) kujundati tervikli-kuks karakteriks – mida saab lugeda parimaks lihtsustuseks. sest päris-Goethe (ilma hüüu-märgita) pidi olema enamat kui karakter (kel-lena ta ehk ei küünikski esile teiste andekate saksa kirjanike hulgast). ta pidi olema isiksus, individuaalsus. isiksust aga ei saa lavastada, tal pole valemit (mis tüübil ja karakteril on olemas, ühel lihtsam ja teisel keerulisem), individuaalne käitumine on ennustamatu.

film lihtsustab olnut, aga sellest ei pruugi mitte keegi aru saada. 1772 ei õppinud Goet he enam ülikoolis, ei teinud juuras dok-torit  – ta oli straßburgis saanud licentiatus juris'eks ega jõudnudki kaugemale, akadee-miline juristi tulevik hakkas vastu.

see kajastub veel fausti avamonoloogis, mis sai kirja "noore Wertheri kannatuste" kõrvalt:

"Olen, ah, kõik läbi uurind:mõtte-, arsti-, õigusteadustja ka Uut ja Vana Seadustkaua palehigis puurind.Mis, vaene togu, sain ma sest?"2

Goethe! kiirustab elama. tõtaka avamuusika (helilooja ingo frenzel) saatel ta juba jookseb, pillab maha raamatud, tormab vastu kirjutus-lauda. Ja siis vaterdab eksamikomisjonile häbematu väledusega (öeldakse: tolldreist) valet. Läbikukkunult sooritab ta lumisel õuel hoogsate hüpetega piruett-tantsu, millest jääb maha raskestitõlgitav, kuid kergesti-mõistetav jälg: Lecket mich!3

kohemaid lõpetab ta palavikuliselt "Götz von Berlichingeni" algvarianti, hüüab sulekrabina lõppedes: "Vabadus!" ning lidub üle vank-riaisade ja läbi kärtsatava hanekarja järele postitõllale, läkitamaks käsikirja, millest tal polnud mahti teha koopiatki. kas ta "Alg-Götzi" ka tegelikult kuhugi saatis, on elulooli-selt kahtlane, küllap andis ta esimesena käest alles hilisema, ümbertöötatud teksti aastast 1773, mis valmis frankfurdis... kuid siin ta järgmiseks juba ongi... kummatigi veel aastal 1771..., kus isa põlastab tema luuletust "kuule", mis valmib seitse aastat hiljem, ja bal-laadi "Metsavaim", mille Goethe kirjutab alles kümne aasta pärast... Üldse leidub siin nii palju faktilis-kronoloogilist segadust, et õigem olekski filmi jälgides unustada kõik Goethe kohta kogutu ja kogetu. Linaloo lihtne ladusus ja tõtlik tempo tapavad pisias-jade tähtsuse. nagu ma ise kord luuletasin:

"Vaid paremale ohvriks toodud hea –läks parukas, et näha oleks pea!"

faktide surnuaial liigub Goethe! – noor, ande-kas ja parukata. Õnneks ei sunnita meid hol-lywoodlikele vaimsetele enesetappudele (ehkki puhuti läheneb Goethegi! oma hektili-suses või lavastatud ekstravagantsuses Miloš Formani idioodist Mozartile – näiteks tutvu-des kolleeg Jerusalemiga, pea lauajalgade vahelt väljas).

film keskendub armukolmnurgale Wetzlaris, kus Goethe toimetas Reichskammergericht’i praktikandina ning armus oma hea sõbra väl-javalitusse, nõnda et pidi lahkuma. film lisab loosse põnevust ja pinget, nii nagu tegi ju Goethe isegi "noore Wertheri kannatustes". Mis seal provintsilinnas ammusel ajal päriselt sündis, seda on läbi kirjanduslike prismade raske näha (eesti keeles võib lugeda ka tho-mas Manni parimaks romaaniks on peetud "Lottet Weimaris", mis jutustab kunagise armastatu külaskäigust Goethe hilisemasse kodulinna – kusjuures nad ei kohtu). niisiis tunnustagem stsenaristi ja režissööri õigust omaenda leitud love story’le. see pole tehtud rumalalt, päris tore on märgata, kuis Goethe! (alexander Fehling) ja Lotte (Miriam stein) kohtumine algab fausti ja Gretcheni sõnadega:

"Ehk, ilus preili, lubaksite end teile saatjaks pakkuda?" "Ma pole preili, ka ilus mitte, võin koju minna saatjata."2

Või näha, kuidas Goethe! ad hoc luuletab Lot-tele värsse oma endisele, straßburgi-armastatule kirjutatud Willkommen und Abschied’ist:

"See enne arusaamist sündis. Nüüd sadulasse! Süda lööb! Maapinnal juba õhtu kõndis ja mägedele laskus öö..."4

Lisaks tuleb too elavhõbedast Goethe! mulle oma väljendusrikaste ilmete ning olekuga kuidagi tuttav ette... ilmselt väga õnnestunud näitlejavalik.

kui täiel määral nautimaks kiriromaani "noore Wertheri kannatused" peab tundma õppima ajastu kirjanduslikke konventsioone, siis "Goet he!" räägib nüüdisfilmikeele esperantot.

Ma ei söandaks nähtut nimetada ajalooliseks kostüümidraamaks (nagu näiteks "Armunud shakespeare"). tegu on muinasjuttfilmiga. Muinasjutulised, siimaškopilikud kostüümid, dekoratsioon ja maastikud, muinasjutuliselt, vennadgrimmilikult selged karakterid, tege-lasstruktuur, süžee. kirgas värviline ekraani-pilt, laitmatu operaatoritöö. "Goethe!" on esteetiline juveel, bijou.

Väga ilmselt taasluuakse Goethe siin kõige kaunimal võimalikul viisil eeskätt noorema-tele vaatajatele. kes on kas juba või veel või-melised lihtsalt armuma – olgu siis õnnelikult või õnnetult. Mil määral mahub see film aga nüüdiseesti maailma, kus haridus- ja teadus-minister väidab vaimu kujundavat pigem "star Wars’i"? filmikeel muutub. nüüd võib skripti aluseks võtta koomiksi või arvuti-mängu – ja seda osatakse vaadata. "Goethe!" filmikeel on endisaegselt ilukirjanduslik, vanamoodne. Aga lihtne, nagu mõeldud vanemale koolieale. tahaks siis loota, et nüüdsed koolilapsed, näinud "Goethet!", hak-kavad raamatukogust laenutama "noore Wertheri kannatusi" sama usinalt, nagu 1990. aastate algul toonased laenutasid tartus pärast Vanemuise lavastust kuude kaupa jär-jekorras seistes "fausti".

see film teeb mulle rõõmu, aga ei aita mind kuigivõrd. Mingi (küllalt kahtlase) meetodiga on kunagi mõõdetud surnute intelligent-sust  – ilmselt analüüsides nende vaimupä-randit. teisele kohale paigutus Johann Wolf-gang von Goethe (210/100) – Leonardo da Vinci (220/100) ja Gottfried Wilhelm Leib-nizi (205/100) vahel. Pikk tee sinnapoole pidi algama – nagu kõik teed – juba esimesest sammust. Mismoodi, seda "Goethe!"-film ei puuduta.

film näitab meile ju ühe pika ja keerulise elu algust. Johann Wolfgang von Goethe

biograafia areneb nagu puu. see pole elutu "vabaduse puu", too püstiaetud toigas, millel tipneb punane früügia mütsilott. siin hargne-vad elusast tüvest erinevad oksad, mis oma-korda annavad eri suunas harusid. Üks neist on kindlasti aastal 1774 ilmunud "noore Wertheri kannatused", mis tegi 24-aastasest autorist euroopa noorsooliikumise juhi (seda triumfi näidatakse ka "Goethe!" finaaliks ning ehkki too kiriromaan ilmus anonüümselt, õigustab filmi lõpp-ovatsiooni kuigivõrd tõsi-asi, et õige autorsus ei varjunud kaua). teine pööre saabus 38-aastasele, kui ta itaalias mõistis, et kujutavkunstnikku temast ikka ei saa, tuleb hakata kirjanikuks. seejärel 45-aas-tase tutvus schilleriga, mis andis kuju, näo ja teo Weimari klassitsismile... Goethe peamine teene seisnes selles, et ta tõi saksamaa välja euroopa kolka seisusest. kes võinuks saavu-tada suuremat! seda ei suutnud mitte üksi Goethe-aegne valitseja. Goethe pika eluaja (1749–1832) täitis vaimselt tema ise, sellest sai Goethezeit.

Võib-olla kehtivad just filmikunsti kohta need doris Kareva read:

"Üht inimelu teha nähtavaks ning anda paljudele päriseks ei saa."

Aga Goethe juurde naastakse. niisiis: näge-miseni, Goethe! oli rõõm kohtuda.

LiNNar PriiMÄGi

1 - 'esimene liikuja' (ladina k) – Aristotelese kosmo-loogias esimene ehk kaugeim taevasfäär, mille paneb otseselt liikuma Jumala armastus.

2 - August sanga tõlge.3 - Lakkuge mu... (saksa k).4 - Linnar Priimäe tõlge.

LUULE ja tÕdE

Johann Heinrich Wilhelm Tischbein. Goethe Kampaanias. 1787. Fragment.

tÄ

Na

PÄ

EV

"Riskipiir" ("Margin Call", USA 2011, 105 min). Režissöör ja stsenarist J. C. Chandor. Operaator Frank DeMarco. Osades Kevin Spacey, Demi Moore, Paul Bettany, Jeremy Irons, Zachary Quinto jt. Stuudio Before the Door Pictures.

Enamus meist teenis mullu ilmselt vähem kui aasta eest ja tunneb end tänini oma sissetulekuis ebameeldivalt

ebakindlalt. Põhjuste ja tagajärgede niidid viivad maailma finantskeskuse, müütilise Wall streetini new Yorgis. ka seal on olud murelikumad kui veel hiljuti, mil investeeri-mispanga Goldman sachs töötajate keskmine aastateenistus oli 660 000 dollarit – kesk-mine, mis sisaldab koristajate ja sekretäride palku. Mullu maksti Wall streetil ainuüksi aas-talõpuboonuseid 11 miljardit dollarit.

j. C. Chandor on sellest maailmast pärit – tema isa oli üks investeerimispanga Merryll Lynch vägevaist. oma debüütfilmi "riskipiir" stsenaariumi kirjutas Chandor juba enne 2008. aasta majanduskriisi algust. film võeti mullu seitsmeteist päevaga üles otse kuriteo-paigal – new Yorgi pilvelõhkuja korrusel, kust oli äsja välja kolinud üks sadadest investeeri-misfirmadest, mida enam pole. "riskipiirist" sai tänavuse sundance'i festivali üks lemmikuid, mille levitajad ostsid ära juba enne esilinastuse lõppu. Aeg on raha igas maailmas.

oma osa "riskipiiri" edus on kindlasti vägeval näitlejakaadril. Arvestades, et filmi eelarve oli ainult 3,5 miljonit dollarit ehk ligi kaksküm-mend korda väiksem kui suurelt tulnud ja vaikselt läinud Oliver stone’i "Wall streeti" järjel "raha ei maga" ("Wall street: Money never sleeps", 2010), on staaride usalduse võitmine debütant Chandori suursaavutus.

Chandor püüdis teha vastutustundlikku filmi, mitte järjekordset põnevikku, kus börsihaid sajadollarilistega sigareid süütavad ja

mootorratastel kihutavad. "riskipiir" ongi rahulikult, vaikse pinevusega jooksev autentne sissevaade finantsmaailma tegelik-kusse, mis annab ühe võimaliku vastuse küsi-musele, miks kõik ikkagi läks, nagu läks. siin pole suurt draamat, vandenõusid ega oota-matuid pöördeid, vaid sihikindel tegevus krahhi eel, mille vältimatuses kellelgi kahtlust pole. see tegevus toimub kahekümne nelja tunni jooksul enne suurt Pauku, mil ärkas kogu maailm, miski ei jäänud endiseks ja pangaarved jooksid verd.

NÄhtaMatUd LiPsUdEGa MEhEdoliver stone’i esimene "Wall street" (1987) oli finantsilma siseelu ja ekstsesside kajastajana välismaailmale suur šokk. filmi peategelase Gordon Gekko prototüübiks oli kaheksaküm-nendate kuulsaim insaider ivan boesky, kel-lele kuuluvad sõnad: "Ahnus on tervislik. sa võid olla ahne, aga tunda end siiski hästi". Börsihaid võisid ju olla pahad, aga nad olid värvikad nagu rokkstaarid. Gordon Gekkot võis vihata, aga ta oli vastikult seksikas. kapi-talismi demoniseerides lõi stone karakteri, kes on börsimaaklereile nagu Batman.

"riskipiir" on ses mõttes palju igavam. kõige põnevikulikumas stseenis kihutavad Jared Cohen (simon baker) ja Will emerson (Paul bettany) viimase Aston Martinis. Cohen ja emerson on filmi tegelastest kõige lähemal tavakujutlusele börsihaidest: külmad, hästi sõnateravad ja oma ambitsioonides halasta-matult ausad. Ärge vaadake autot ega mööduvat tausta, vaid kuulake dialoogi – tõenäoliselt õpite rahamaailmast rohkem kui tartu Ülikooli majandusteaduskonnas.

kuidas teha tavapärast trillerit, kui su relvaks on klaviatuur, tegevuspaigaks kontor, intriigi käivitajaks abstraktsed numbrijadad ning tegelasteks igavad lipsustatud mehed? Gor-don Gekkode asemel valitsevad tänapäeva

rahamaailma klaastornidest nähtamatud endised raketiteadlased või sotsiaalsed haid. Mehed, kes usaldavad matemaatilisi mude-leid rohkem kui talupojatarkust. filmi kõige nälkjalikum tegelane on küll naine, keda kehastab demi Moore, aga küllap see tuleb sellest, et Moore’il tulevad sellised karakterid kõige paremini välja.

nähtamatud lipsud on uued maailmavalitse-jad, kes liigutavad imaginaarseid triljoneid, mis tavainimese jaoks on tegelikult hävinud säästud või kaotatud kodud. ka nemad on tavalised inimesed nagu meiegi, ei paremad ega halvemad, lihtsalt teenivad kordi rohkem. Lotovõit, nagu ütleb üks mu pankurist sõber.

filmile tuleb kasuks, et Chandorit ei valda pime viha kapitalismi vastu ega halvasti var-jatud kadedus kõrgepalgaliste vastu. ta ei karikeeri oma tegelasi, vaid esitab neid just sellistena, nagu nad päriselus on.

inimene tänavalt ei saa aru, miks nii läks, aga nii pidigi minema. sest inimene on ahne ja tahab ellu jääda ka kõige suurema sita sees. Bosside boss (jeremy irons) ütleb: "selles maailmas on ainult kolm reeglit – ole esi-mene, ole targem või peta."

oscari võitnud dokumentaalis "sisetehing" ("inside job", 2010) räägib vana börsihai, kuidas tema maaklerist kolleeg pidi seitsme-kümnendail öösiti rongijuhina lisa teenima, et peret toita. kaheksakümnendail teenis sama mees juba miljoneid ja loomulikult arvas, et ongi parem ja targem kui teised.

Lihtne on öelda, et pankurid on süüdi. kind-lasti on, aga see ei tähenda, et me kõik võik-sime olla nii lollid, et neid usaldada ja endast targemaks pidada. raha ei tee targaks, raha teeb rikkaks.

jOhNNy brOKEr

PaLjU sa MÖÖdUNUd aastaL tEENisid?

"Sõit" ("Drive", USA 2011, 100 min). Režissöör Nicolas Winding Refn. Stsenarist Hossein Amini. Operaator Newton Thomas Sigel. Osades Ryan Gosling, Carey Mulligan, Ron Perlman jt.

Minu jaoks tegi "sõidu" aasta pari-maks kinofilmiks üllatusterohkus, mis algab sellega, et Nicolas Win-

ding refn valiti lavastama hollivuudi filmi. Vaatamata sellele, et linalugu kavatseti alg-selt levitada tagasihoidlikumalt kui mõnda säravat blockbusterit, oli see lavastaja varase-maid filme ja koostöid teades risk, millele tavaliselt kergekäeliselt ei minda.

teiseks üllatas Mandri-euroopa lavastaja oskus näidata Los Angelest tuntavalt isikupä-rasena, valides võttepaigad, mis linna ühelt poolt tutvustavad, teisalt loovad arhitektuuri-lisi ikoone näidates äratundmist. inglite linn kui märk mängib filmis tugevat rolli, häälesta-des vaataja juba filmi algul – sõidul läbi kesk-linna staples Centeri spordiareenini – õigele lainepikkusele, mida on varem aidanud välja peilida mitmed lääneranniku pealinnas toi-munud krimitaustaga ekraanilood.

Järgmine üllatus on filmi sisu. reklaamides

lubatud ohtra kummivilistamise asemel viib film vaataja märksa aeglasemale sõidule, pakkudes põnevust pigem pitsarestoranis või liftis kui forsseeritud autode rooli taga. Väära eelhoiaku purunemine tuleb kasuks, kuigi leidub eriarvamusega inimesi, kellest usinaim on jõudnud levitaja juba pettuses süüdistatuna kohtusse kaevata, nõudes ena-mat kui kinopileti kompenseerimine.

Üllatajana järgneb peategelane (ryan Gos-ling). tema kaksik elu on teada juba

eelreklaamist, kuid tahke lisandub ning lõpuks jääb tema isik ikka sama tundmatuks kui enne kinno astumist. Üks mask langeb vaataja jaoks positiivselt kangelaselt, kui mees baaris kunagise kuriteokaaslase kuradile saa-dab ja kümmekond minutit hiljem motelli-toas kinda kätte tõmbab, et mitte sõrme-nukke vigastada. Pidevalt näos püsinud nae-ratus saab teise tähenduse, naiivse ja omaka-supüüdmatu maalt linna õnne püüdma tul-nud kuti kesta alt koorub välja inimene, kellele pole võõras vägivald ega kindlasti mitte ka vestlused psühhiaatriga. Mõne kaadriga põr-mustab refn loodud illusiooni ja serveerib järgnevalt säärast julmust, mis oma sirgjoone-lisuses on küll sage külaline Aasia filmides, kuid Hollywoodi uksele alles koputamas.

refni enese jaoks on vägivald muidugi vana tuttav. tema aastaid tagasi valminud "diileri" triloogias ("Pusher", 1996–2005) kohtab samalaadseid veretöid ohtralt. kuid lavastaja ei tulnud siiski ookeani taha üles võtma filmi "Pusher Goes Hollywood", vaid lihtsalt tun-neb rusikajulmuse mehaanikat ja oskab seda efektselt näidata.

Vägivallaalase oskustöölise mehaanilist jõhk-rust võimendab filmi stilistikaga loodud mulje kaheksakümnendate põnevikust. tollal oli ju konfliktide tipphetkeks pahalase rinda lastud kuulist tekkinud väike vereplekk sär-giesisel või äärmisel juhul pumppüssimata-kast tingitud lend nurka bensiinitünnide otsa. "sõidus" loovad kahe dekaadi taguse retrona mõjuvad elektroonilised biidid,

neoonkirjas tiitrid, päevinäinud võttepaigad ja rõivad nostalgilise fiilingu, nii et veretööde alguseks on atmosfäär ekraanil toimuvaga tugevas kontrastis ning veri mõjub seeläbi punasemana ning murduvad luud krõksuvad valjemalt.

Üllatusi on veel. näiteks albert brooks talle täiesti mitteomases rollis või tegelaste ette-nägelikkuse ja rumaluse vaheldumine, aga põhiüllatus on siiski lugu ise, mis žanriele-mentide külluses järjest haake viskab ja kogu oma lihtsuses ometi iga viie minuti järel midagi uut ja ettearvamatut pakub.

sügavama kriitikameelega filmisõbrad väida-vad, et igal aastal valmivat Hollywoodis üks hea film ning tänavu on selleks teoseks "sõit". olen nõus, et "sõit" on käesoleva aasta saa-gist üks magusamaid ja mahlasemaid, kuigi lugu pole küllalt keerukas ega meelt murdev ega ka visuaalselt piisavalt võimas, et kirju-taksin vastu vaidlemata alla selle arthouse'iks tituleerimisele.

eristumine tavakinost on siiski märgatav ning oskuslik laveerimine kommertspõneviku ja indie-draama vahel tegi sellest minu jaoks tänavu enim meelde jäänud kinokülastuse. Vaatad justkui ühe silmaga lihtsat Hollywoodi märulit ja teise silmaga näed samas mitmeta-huliste tegelaste ning ootamatute momenti-dega autorikino. Üllatus missugune!

GErt MOsEr trash Can dance

ÜLLatUs, ÜLLatUs

Bosside boss John Tuld (Jeremy Irons).

Ryan Gosling.

LÕBUMAJALÕBUMAJABERTRAND BONELLO FILM

«LE PARISIEN»:AASTA FEMINISMI SUURTEOS!

ALATES

03.12.

www.kinosoprus.ee

KULDNE PALMIOKSNOMINENT

CANNES' FESTIVAL