Märkuste tabel muinsuskaitseseaduse eelnõule seisuga 08.docx

Muinsuskaitseseaduse seletuskirja

LISA 1

Märkuste tabel muinsuskaitseseaduse eelnõule seisuga 08.09.2014

Märkuse tegija

Märkuse sisu

Arvestamine/mittearvestamine

1. Keskkonnaministeerium

1) Eelnõu § 4 punktis 5 peab olema viide §-le 51, mitte 59.

Arvestatud. Eelnõus on viide parandatud.

2) Eelnõuga nähakse ette uus muinsuskaitse objekt – looduslik pühapaik. Nagu ka seletuskirjas on märgitud, võivad looduslikud pühapaigad ja looduskaitseseaduse alusel riikliku kaitse all olevad looduslikud objektid kattuda. Eelnõust ega seletuskirjas ei selgu, kuidas tagatakse, et kahe erineva seaduse alusel kaitse all olevate objektide kaitsekorrad ei läheks omavahel vastuollu ning säiliks looduskaitseseaduse alusel kehtestatud kaitsekord olukorras, kui ala või osa sellest võetakse kaitse alla ka loodusliku pühapaigana muinsuskaitseseaduse alusel.

Näiteks võib probleem tekkida, kui kaitse-eeskirjaga on ette nähtud liikumispiirangud või piirangud rahvaürituste korraldamiseks. Samuti võib tekkida probleeme kaitstava loodusobjekti hooldamisega, mis ei pruugi olla kooskõlas loodusliku pühapaiga säilitamise ja kasutamise eesmärkidega.

Antud selgitus. Lahendused sõltuvad konkreetsetest objektidest.

Erinevate nõuete korral tuleb lahendus leida ametkondade omavahelises koostöös.

3) Eelnõu § 11 lõike 2 kohaselt vaadatakse kultuuriväärtusega asula tunnistamine muinsuskaitsealaks läbi avatud menetluses. Põhjendatud on asula asemel laiema termini ala kasutamine. Sama sätte selgituse juures seletuskirja lk-l 18 on samuti asula asemel kasutatud sõna ala.

Arvestatud. Muudatus on sisse viidud. Eelnõus 11 lg 2 ja 12 lg 2 on sõna „asula“ asendatud sõnaga „ ala“.

4) Eelnõu § 12 reguleerib menetlusosaliste kaasamist mälestiseks tunnistamise menetluses. Teeme ettepaneku kaaluda looduslike pühapaikade ja teiste mälestiste, millel on puutumus looduskeskkonnaga, kaitse alla võtmise menetlusse ka Keskkonnaamet, kui looduslik pühapaik või muu mälestis asub kaitstaval loodusobjektil või osaliselt veekogul (vesiveskid ja paisud). Nii on võimalik paremini tagada, et eri seaduste alusel sätestatud kaitsekorrad või muud nõuded ei lähe omavahel vastuollu.

Arvestatud. Täiendatud eelnõu § 12 lg 1, kuhu lisatud, et mälestiseks tunnistamise menetlusse kaasatakse arvamuse avaldamiseks haldusorgan, kelle õiguskatist tulenev pädevus on seotud mälestiseks tunnistamise menetluse esemega. Vastavas osas täiendatud ka seletuskirja.

5) Eelnõu § 14 lõike 3 punkt 4 sätestab, et mälestiseks tunnistamise aktis märgitakse leevendused, kui neid tehakse. Eelnõus ja seletuskirjas ei selgu, kas ja kuidas on võimalik leevendusi kehtestada juba mälestiseks tunnistatud objektidel? Kas eelnõu ettevalmistajad on näinud ettevõimalusi kehtestatud leevenduste tühistamiseks või nende lisamiseks, kaitsevööndi piiride või mälestise koosseisu muutmine pärast mälestise kaitse alla võtmist? Palume selles osas eelnõu seletuskirja täpsustada.

Antud selgitus. Enne käesoleva seaduse jõustumist mälestiseks tunnistatud objektide kaitse korda muudetakse vajadusel lähtuvalt HMS-st ja ja käesolevast seadusest.

6) Eelnõu § 35 reguleerib mälestise teisaldamist. Eelnõus ega seletuskirjast ei selgu, kas on võimalik ka mälestise osaline teisaldamine, kui mälestise koosseisu kuulub näiteks mitu objekti. Palume selles osas eelnõu ja seletuskirja täiendada.

Osaliselt arvestatud. Mälestis, ka mälestis, mis koosneb mitmest osast, võetakse kaitse alla tervikuna. Juhul, kui asi ei moodusta tervikut, võetakse kultuuriväärtusega asjad kaitse alla iseseisvate mälestistena. Mälestise ühe osa teisaldamine muudaks mälestise kui terviku mõtet ja seeläbi ka kaitse eesmärki, mistõttu sellise olukorra lubamine on väga ebatõenäoline. Juhul, kui mitmest osast koosneva mälestise ühe osa teisaldamine peaks siiski möödapääsmatu olema, kohaldub eelnõu §-s 35 toodud mälestise teisaldamise tavapärane menetlus. Vastav selgitus on lisatud seletuskirja.

7) Eelnõu § 52 lõikes 1 peaks olema viide eelnõu § 51 lõikele 1.

Arvestatud. Parandus sisse viidud.

8) Eelnõu § 96 näeb ette halduskoostöö seaduse § 13 lõike 1¹ täiendamise punktiga 20. Juhime tähelepanu, et halduskoostöö seaduse täiendatavas lõikes on juba selle numbriga punkt olemas. Tegelikult on tänase seisuga neid punkte seal 22 ja alates 01.10.2014 lisandub ka 23. punkt.

Arvestatud. Halduskoostöö seaduse muutmine on eelnõust välja jäetud.

9) Eelnõu § 73 lg 1 on lause algusosast kogemata tegusõna puudu jäänud, ilmselt on see sõna „Võib“.

Arvestatud. Parandus sisse viidud.

10) Teeme ettepaneku täpsustada terminite sisu ja ühtlustada need kehtiva ehitusseaduse ja ehitusseadustiku eelnõuga. Näiteks eelnõu § 30 lg 2 toob loendi mälestist konserveerides, restaureerides ja ehitades, nagu need oleks eraldiseisvad tegevused. Seletuskirja lk 9 ütleb suhteliselt üldsõnaliselt: „Muinsuskaitseseaduses kasutatav restaureerimise mõiste võib aga teatud juhtudel hõlmata ehitusseaduses kasutatava rekonstrueerimise mõiste sisulist tähendust”. Seletuskirja lk 10 annab jälle signaali, nagu ehitamise puhul ei oleks tegemist konserveerimise ega restaureerimisega: „Kõik muu tegevus, mis väljub remondi mõistest, on eelnõu kohaselt kas ehitamine, restaureerimine või konserveerimine.”.

Mitmed mälestised on ehitised, millele seataks ehitustingimusi. Ehitustingimusi seataks ehitamisele (sh lammutamine, rekonstrueerimine, laiendamine). Seetõttu on põhjendatud eelnõus terminid konserveerimine, restaureerimine, remont, välisilme muutmine mõtestada lahti /käsitleda ka ehitusseaduse rekonstrueerimise/ehitamise mõttes, et vältida hilisemaid vaidlusi ja mitmetimõistetavusi.

Osaliselt arvestatud. Seletuskirjas on mõistete sisu täpsustatud.

1) Eelnõu § 4 on toodud mõistete konserveerimine, restaureerimine, remontimine jt tähendused. Need on mh samasisulised kehtiva muinsuskaitseseadusega.

2) Keskkonnaministeeriumi toodud näide eelnõu § 30 lg 2 mälestist konserveerides, restaureerides ja ehitades, on asjakohane loend, kuna eriliigilisi mälestisi saab nii konserveerida, restaureerida kui ka ehitada, ilma, et need tegevused omavahel kattuksid.

3) Mõistet ehitamine ei ole MuKSis defineeritud, kuna seda on kasutatud EhS tähenduses. EhS eelnõu § 4 lg 1 järgi „Ehitamine on ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused. Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja millel on funktsionaalne seos ehitisega.“ EhS eelnõu järgi kohaldatakse EhSi ehitisele, selle kavandamisele ning ehitamisele, kasutamisele ja korrashoiule niivõrd, kuivõrd seda ei ole reguleeritud muu seadusega (§ 2 lg 1). MuKS on eriseadus.

Restaureerimine võib kattuda ehitamise mõistega osaliselt, kui mälestiseks on hoone. Nt võib restaureerimine hõlmata samasisulisi tegevusi ehitamisega, mille käigus muutuvad ehitise füüsikalised omadused. Muinsuskaitse keskseteks mõisteteks on ja jäävad nii Eestis kui rahvusvaheliselt konserveerimine ja restaureerimine. Konserveeritakse ja restaureeritakse ka nt ajaloolisi parke, maale, skulptuure jms, millel ei pruugi ehitamisega mingit seost olla.

Leiame, et ehitamise ja restaureerimise mõiste osaline kattumine ei ole probleem, kuid täpsustame seletuskirja.

11) Teeme ettepaneku täiendada eelnõu ja sätestada mälestise omanikule võimalus vajadusel konserveerimise puhul kasutada ajutiselt ebatraditsioonilisi materjale, et tagada mälestise säilimine kuni kohaste võimaluste tekkimiseni.

Osaliselt arvestatud. Leiame, et selline võimalus – kasutada mälestise säilimise tagamiseks erandolukorras, näiteks avariiolukorras ajutiselt ebatraditsioonilisi materjale – ei ole välistatud ei kehtiva seaduse ega eelnõu järgi. Erandi sätestamine eelnõus ei ole vajalik. Eelnõu § 30 lg 2 kohaselt kasutatakse mälestist konserveerides, restaureerides ja ehitades „eeskätt algupäraseid materjale ja traditsioonilisi tehnoloogiaid“, mis tähendab, et teatud juhtudel on võimalik toimida ka teisiti. Täiendatud seletuskirja.

12) Eelnõu seletuskirja lk 7 on märgitud, et „Seadus keskendub just kultuurimälestistele, mis on kitsam mõiste kui kultuuripärand. Kultuurimälestised on see osa kultuuripärandist...”. Kultuuripärand jaotub vaimseks ja materiaalseks. Vaimset kultuuripärandit muinsuskaitseseadusega ei kaitsta ilma sellega seotud objektita. Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku täiendada viimati viidatud lauset järgmiselt: „Kultuurimälestised on see osa materiaalsest kultuuripärandist…”.

Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.

2. Siseministeerium

1) Teeme ettepaneku muuta MuKS eelnõu § 9 lg 1 sõnastust järgmiselt: „Kultuuriväärtusega asja käesoleva seaduse alusel riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et see esindab Eesti kultuuripärandi väärtuslikumat osa, samuti selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajalooline, kultuuriline või kunstiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus.“ Teeme ettepaneku kustutada MuKS eelnõust paragrahvi praegune lõpuosa: „…, arvestades, et kõik mälestised kokku peegeldaksid Eesti ajaloo olulisi poliitilisi, sotsiaalseid, asustusajaloolisi ja kultuurilisi protsesse.“ ja lisada see vajadusel seletuskirja, kuna leiame , et praegune sõnastus võib tuua kaasa negatiivse mõjuga mitmetitõlgendavusi.

Arvestatud. Nõustume, et eelnõu § 9 lg 1 lause esimene pool annab riikliku kaitse eelduse mõtte edasi piisava arusaadavusega. Lause teises pooles toodud lahtine loetelu on üle viidud seletuskirja.

2) Teeme ettepaneku täiendada MuKS eelnõu § 11 lõiget 2 ning § 12 lõiget 2 selliselt, et avatud menetlus viiakse läbi ka siis, kui kaitse alla kavatsetakse võtta ka kultuuriväärtusega asula osa, kuna valdavalt on praktikas muinsuskaitsealaks tunnistatud vaid osa asulast (vanalinn, külasüda jne). Üldjuhul on ka asula osa puhul mõjutatud suur hulk inimesi ja avatud menetluse läbiviimine on ka sel juhul põhjendatud.

Arvestatud. Eelnõus 11 lg 2 ja 12 lg 2 ja seletuskirjas sõna „asula“ asemel sisse viidud sõna „ ala“.

3) Tagamaks võrdset kohtlemist teeme ettepaneku selgitada ja täpsustada MuKS eelnõu § 37 lõike 5 punktis 3, milliseid muid tingimusi võib Kultuuriväärtuste Amet uuringu läbiviimisele esitada.

Arvestatud. Täiendatud seletuskirja. See on vajalik punkt nt tegevuskava puuduste kõrvaldamiseks, tehniliste vahendite kasutamiseks, jm.

4) Teeme ettepaneku selgitada eelnõu § 38 lõike 3 punktis 5, milliseid ehitusprojektile, planeeringule või tegevuskavale esitatavaid nõudeid silmas peetakse. Ehitusprojekti ja planeeringu dokumentatsioonile ning selle vormistamisele saab nõudeid esitada ehitusseaduse ja planeerimisseaduse alusel. Seda, mis on planeeringu dokument ning millised lisad selle juurde võivad kuuluda, reguleerib planeerimisseaduse § 2. Õigusselgust silmas pidades peavad planeeringu dokumenti puudutavad nõuded olema määratletud planeerimisseaduses.

Arvestatud. Nõuete all on peetud silmas nt projekti staadiumi, tööjooniste koosseisu või muid nõudeid, mis erinevad ehitusseaduse nõuetest. Mälestised on kõrge kultuuriväärtusega objektid, mille säilimise tagamiseks võib sõltuvalt objekti iseloomust ja keerukusest olla vajalik seada n-ö täiendavaid nõudeid ka projektdokumentatsioonile. Ka kehtiva muinsuskaitseseaduse alusel antud kultuuriministri 04.07.2011 määruse nr 15 „Kinnismälestiste ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste konserveerimise, restaureerimise ja ehitamise projektide koostamise ning neis eelnevate uuringute tegemise tingimused ja kord“ alusel on Muinsuskaitseametil õigus nõuda täiendavaid materjale, nt põhiprojekti kooskõlastamisel võib Muinsuskaitseamet nõuda tööprojekti täiendamist muinsuskaitseliste eriosade (hooneosade detailjooniste, profiilijooniste jms) või muude muinsuskaitseliselt oluliste detailide ning tarindite tööprojekti osadega.

Seletuskirja on täiendatud.

5) Teeme ettepaneku täiendada eelnõu § 38 lõikes 3 punkti 6 ja määrata vajalike uuringute ulatuse kõrval ka nende eesmärk järgmises sõnastuses: „6) vajalikud uuringud, mis tuleb läbi viia enne ehitusprojekti, planeeringu või tegevuskava koostamist või tööde teostamise ajal, ning nende ulatus ja eesmärk.“

Arvestatud. Eelnõu täiendatud.

6) Teeme ettepaneku muuta eelnõu § 38 lõike 5 sõnastust ja jätta sellest välja järgmine lause osa: „..või ehitise arhitektuurilistest või muinsuskaitselistest lisatingimustest.“ Jääb arusaamatuks, milliseid eritingimusi täiendavaid lisatingimusi on siin silmas peetud ning kes need Kultuuriväärtuste Ametile esitab. Lisaks juhime tähelepanu asjaolule, et ehitusprojekti koostamist reguleerib ehitusseadus ja seetõttu saab vaid ehitusseadus anda ammendava loetelu ehitusprojekti koostamise juhtudest.

Osaliselt arvestatud. Täpsustatud § 39 lg 5 sõnastust. EhS eelnõu järgi on ehitusloal (sh ehitusprojekt) ohutuse ja teiste isikute õiguste kaitse eesmärk. Ehitusprojekti kohustuslikkus nähtub EhSE tabelist 1, mis ei pruugi tagada piisavalt mälestiste kaitse eesmärki. Seetõttu on vajalik näha ette MuKS-s erisäte, mis võimaldab eritingimustes näha ette ehitusprojekti nõude kui ehitusseadustiku järgi ei ole ehitusprojekt nõutav.

Vastavalt eelnõu § 39 lõikele 5 saab Muinsuskaitseamet eritingimustega määrata vajalikus mahus ehitusprojekti koostamise nõude ka juhul, kui ehitusseadustiku alusel ei ole ehitusprojekt nõutav. Riigikogu menetluses oleva ehitusseadustiku eelnõu lisa 1 „Tabel ehitusteatise, ehitusprojekti ja ehitusloa kohustuslikkuse kohta“ ei ole kokku viidav muinsuskaitseseadusega, kuna esimene lähtub kohustuste seadmisel ehitise ja rajatise tehnilist ohutust silmas pidades ehitise ja rajatise tüübist (kasutusest, nt elamu, ühiskondlik hoone, sild jne) ja suurusest (ehitusalune pind ruutmeetrites, kõrgus meetrites). Ehitise kultuuriväärtusel ja selle säilitamisele esitatavatel nõuetel ei ole ehitise tüübi ega suurusega otsest seost. Seetõttu on eelnõu § 39 lõige 5 toodud erisus ehitusseadusest vajalik. Samas nõustume lause lõpu „..või ehitise arhitektuurilistest või muinsuskaitselistest lisatingimustest“ kui korduse eelnõust välja jätmisega, kuna samas lauses põhjendusena toodud mälestise säilimise tagamine, ehitise või ehitamise keerukus katavad selle mõtte.

7) Juhime tähelepanu normitehnilise ebatäpsusele, et tekst paragrahvi 47 lõikes 3 „…ei ole vaja tõendada käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 sätestatud nõuet.“ viitab lõikele, mida ei ole punktideks jaotatud. Jääb ebaselgeks, millist nõuet on silmas peetud.

Arvestatud. Eelnõust välja jäetud

8) Juhime tähelepanu, et MuKS eelnõus on Kultuuriväärtuste Ameti kõrval läbivalt kasutatud Muinsuskaitseameti nimetust, vaatamata sellele, et eelnõu § 64 kohaselt on muinsuskaitse alase tegevuse korraldajad vastavalt pädevusele Kultuuriministeerium ja Kultuuriväärtuste Amet.

Arvestatud. Parandused eelnõusse sisse viidud.

9) Teeme ettepaneku MuKS eelnõu paragrahvis 105 kehtiva planeerimisseaduse § 8 lg 10 ja § 9 lg 91 üld- ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise sätteid mitte kehtetuks tunnistada vaid teha ettepanek nende muutmiseks vastavalt MuKS eelnõu § 38 lõike 1 punktis 2 sätestatud nõuetele ja Kultuuriväärtuste Ameti ülesannetele. Planeeringute koostamisel on oluline, et planeerimisseadus sisaldaks kogu planeeringute koostamiseks vajalikku regulatsiooni ja see oleks hõlpsalt leitav.

Osaliselt arvestatud. Planeerimisseaduses loobutakse üldplaneeringu ja detailplaneeringu juures muinsuskaitse eritingimustest. Muinsuskaitse tingimused esitab Muinsuskaitseamet planeerimise protsessis.

10) Teeme ettepaneku täiendada MuKS eelnõud menetlusega, mida tuleb järgida, kui osutub möödapääsmatuks mälestise lammutamine.

Mittearvestatud. Mälestise hävitamine või rikkumine on keelatud (eelnõu § 19 lg 3). Ehitismälestise lammutamine on võrdne mälestise hävitamisega. Kui lammutamine on möödapääsmatu, lõpetatakse enne asja mälestiseks olemine, misjärel toimub lammutamine ehitusseaduse järgi. Kui osutub vajalikuks mälestise osa lammutamine (nt ebasobiv juurdeehitus ehitismälestise küljes, muinsuskaitsealal asuv ebasobiv rajatis vms), kohalduvad eelnõu 3. peatüki 2. jaos toodud mälestisel tööde tegemise nõuded.

3. Jõgevamaa Detektoristide Klubi

1) § 53 lõige 1 tekitab eriarvamusi ning sõnastus ei ole selge ja üheselt mõistetav. Selles lõikes võib eelnõu kohaselt riik kasutada kaalutlusõigust ehk diskretsiooni, et valida erinevate otsustuste vahel ehk siis millal ja millistel tingimustel ning kellele ta maksab leiuautasu. Seltsingu arvates ei ole see õige ja ka õiglane asja leidja suhtes. Säte võiks olla sõnastatud järgmiselt:

§ 53. Õigus leiuautasule

(1) Käesoleva seaduse § 51 lõikes 1 nimetatud asja leidjale maksab riik leiuautasu, välja arvatud vee-, õhu- ja muu sõiduki vraki leidjale.

Arvestatud. Muudatus eelnõusse sisse viidud.

2) § 55 lõige 7

Käesolevas seaduse eelnõus on sätestatud, et teavitussüsteem rakendub ainult otsinguloa omanikele. Selline põhimõte on liialt koormav, sest otsinguloa omanik on niigi läbinud tasulise koolituse, esitab aruandeid jne. Seltsing teeb ettepaneku, et teavitussüsteem võiks rakenduda ainult nendele hobiotsijatele, kellel ei ole Muinsuskaitseameti poolt väljastatud otsinguluba ning kellel ei ole ka läbitud vastavat koolitust. See vähendaks kindlasti otsinguloata otsijate arvu ja teisalt ärataks see huvi hobiotsijates minna koolitusele otsinguloa saamiseks. Seltsingu ettepanek on, et kui ei rakendata teavitussüsteemi ainult otsinguloata hobiotsijatele, siis tuleks jätta see säte seaduse eelnõust välja, sest see koormab liigselt otsinguloa omanikke.

Antud selgitus. Eelnõus on teavitussüsteemist loobutud.

3) § 55 lõige 8

Seltsing teeb ettepaneku, et otsinguaruande esitamine kuu aja jooksul pärast otsingut kehtiks ainult otsinguloata otsijatele. Otsinguloa omanik võiks koostada otsinguaruande kalendriaasta lõpuks. Hetkel on otsinguloa omanikele mõeldud interneti põhine aruannete esitamise süsteem valmimisjärgus, mis peaks varsti rakenduma. See süsteem kiirendab otsinguloa omanike ja Muinsuskaitseameti koostööd ning otsinguaruannete esitamist. Seega seltsing ei näe vajadust, et eelnõu § 55 lõige 8 rakenduks otsinguloa omanikele. Lõige 8 tuleks sõnastada ümber nii, et see rakenduks ainult otsinguluba mitteomavatele hobiotsijatele.

Mittearvestatud. Kultuuriväärtusega asja otsimine ilma vastava otsinguloata on keelatud nii kehtiva muinsuskaitseseaduse kui ka eelnõu järgi, seega ei saa loata otsijatel olla ka aruandekohustust.

Eelnõu kohaselt peab otsinguloa saaja esitama aruande igal aastal 31. jaanuariks eelmise kalendriaasta kohta.

4) § 56 lõige 4 punkt 3

Käesoleva eelnõu § 56 lõike 4 punktis 3 on sätestatud, et Kultuuriväärtuste Amet keeldub otsinguloa andmisest muu hulgas, kui loa taotlejal on karistatus muinsuskaitseseadusest tulenevate nõuete rikkumise eest või tema suhtes on algatatud menetlus muinsuskaitse seaduse nõuete rikkumise kohta. See oleks käesolevas eelnõus nn „eluaegne karistus“, mis kindlasti ei ole õiglane. Iga inimene, kes on oma karistuse kandnud, peaks saama uuesti otsinguluba taotleda. Seltsingu arvates ei ole selline piirang õiglane.

Mittearvestatud. Isiku karistatust hinnatakse karistusregistri andmete alusel. Karistusregistri seaduse § 5 lg 1 alusel on karistusregistrisse kantud isiku karistusandemetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus ainult karistusregistri seaduse § 5 lg 2 sätestatud juhtudel, mis ei hõlma käesoleva eelnõuga reguleeritavaid suhteid. Registrisse kantud karistusandmete kustutamise tähtajad on sätestatud §-s 14. Näiteks  karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kuiväärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud üks aasta (§ 24 lg 1p 1).

5) 57 lõige 3 punkt 3

Eelnõu § 57 lõike 3 punkti 3 kohaselt tunnistab Kultuuriväärtuste Amet otsinguloa kehtetuks, kui loa saajal on karistatus muinsuskaitseseaduse nõuete rikkumise eest. Seltsing tugineb eelmises punktis toodud põhjendustele. Seltsingu arvates ei tohiks olla eluaegset karistust. Kui karistus on kantud, peaks andma uue võimaluse.

Mittearvestatud. Vt eelmise punkti selgitus.

4. Eesti Konservaatorite Ühing

1) Ettevaatlikuks teeb § 46 lg 1 toodud printsiip „ … tagamaks tööde asjatundliku teostamise …“. Tegemist on ju nö kirjutamata seadusega. Kui tegevusloa asemel nähakse ette vaid teatamiskohustus, muutub kontroll asjatundlikkuse üle märgatavalt keerulisemaks. Senine tegevuslubade süsteem eeldas ettevõtja ja muinsuskaitse omavahelist suhtlemist alates hetkest, kui ettevõtjal tekkis soov tegeleda kultuurimälestistega. Teatamiskohustuse rakendudes selline dialoog kindlasti nõrgeneb.

Mittearvestatud. Asjatundlikkus on majandustegevuse nõue. See tagatakse pädevate isikutega. Eelnõu sätestab nõuded isiku pädevusele. Majandustegevusteate esitamise nõue on seadusest tulenev ettevõtja kohustust, mis seondub majandustegevuse alustamisega, st teade tuleb esitada enne majandustegevuse alustamist. Loakohuste mittesätestamine ei välista ega keela ettevõtjate ja majandushaldusasutuse suhtlust.

2) § 46 lg 2 juures nähakse ette kutsesüsteemi suuremat rakendamist, sisuliselt üleminekut. Iseenesest on tegemist mõistliku lähenemisega. Reaalne olukord on aga selline, kus enamik restaureerimist puudutavaid erialasid on kutsestandardita. Praegu eksisteerib vaid konservaatorite kutsestandard, mis on mõeldud eseme- ja ajalooliste viimistluskihtidega tegelevatele konservaatoritele. Tõsi, on veel ka teisi kutsestandardeid, milles on nimetatud restaureerimist teatud tasemete juures. Kas ja kuidas on seda võimalik võrrelda pädevusega, mida nõutakse kultuurimälestiste puhul, on teadmata ja läbi analüüsimata (vähemalt seletuskirjast ei nähtu, et sellist analüüsi oleks teostatud). Kui uus seadus jõustub juba aasta pärast, võib tekkida vaakum – pole tegevuslubasid, pole ka piisavalt sobivaid kutseid. Kas pole tegemist kiirustamisega? Näeme vajadust jätkata tegevuslubade süsteemiga, käsitledes seda kasvõi üleminekuperioodina, näiteks 5 aastat. Selle aja jooksul on võimalik analüüsida olemasolevaid kutsestandardeid, millises ulatuses nad annavad mälestistel tegutsemiseks vajaliku pädevuse ning vajadusel neid korrigeerida. Juhul, kui mõni väga kitsas valdkond jääbki vastava kutsestandardita, siis käsitletakse seda tõesti erandina, millele kehtivad MuKS tingimused. Need tuleb aga põhjalikumalt lahti kirjutada.

Arvestatud. Eelnõus nähakse ette, et muinsuskaitsevaldkonnas tegutseva isiku pädevust tõendab kas kutseseaduse kohane kutse või Muinsuskaitseameti väljastatud pädevustunnistus. Eelnõus lähtutakse põhimõttest, et kui vastavale tegevusalale vastav kutsestandard on olemas, siis sellele tegevusalale pädevustunnistust välja ei anta. Tegevusaladel, kus kutsestandardit ei ole või kus seda ei ole otstarbekas välja töötada, hindab isiku pädevust Muinsuskaitseamet.

3) § 49 juures toodud ettepanek piirata vastutava spetsialisti tegutsemist 3 ettevõtja tegevuse ulatuses, on mõistlik, kuna välistab nn elukutseliste vastutavate spetsialistide tekke. Küll aga pole võimalik piirata töös olevate objektide arvu ja siduda seda töökoormusega, kuna see on suhteline hinnang. Tegevuslubade süsteemi puhul on võimalik seda äärmisel vajadusel piirata tegevusloa kehtetuks tunnistamisega, teatamiskohustuse puhul on see sisuliselt võimatu.

Antud selgistus. eelnõus sisaldub praegu ettepanek piirata pädeva isiku tegutsemist 3 ettevõtja juures tegutsemisega.

5. Mailiis Kaljula

1) Seaduses võiks kasutada läbivalt ühesuguseid mõisteid: § 1 lg 1 eesmärgiks on kultuurimälestiste ja neid ümbritseva kultuuriväärtusega keskkonna säilimine. § 2 lg 1 Kultuuripärandi säilitamine kindlustab mitmekesise ja kultuurimälu kandva elukeskkonna. Tekib küsimus, kas räägitakse erinevatest asjadest või on tegemist sama asja teisiti sõnastamisega.

§ 2 lg 2 räägitakse lisaks veel ajaloolisest keskkonnast- kas ei piisaks lihtsalt „Keskkonnas läbiviidavad muudatused lähtuvad…“, sest kõik keskkonnad on ajaloolised, ainult vanus on erinev. Või siis kasutada kultuuriväärtusega keskkonna mõistet, sest iga ajaloolist keskkonda ei ole mõtet säilitada.

Osaliselt arvestatud. Eelnõu § 1 lg 1 on juttu kultuurimälestistest ja neid ümbritsevast kultuuriväärtusega keskkonnast (nt mälestise kaitsevöönd). § 2 lg 1 seevastu räägib ühest võimalusest, mille kultuuriväärtusega asjade (mälestised, samuti nende kaitsevööndid ehk mälestisi ümbritsev keskkond) säilitamine ühiskonnale annab – see loob olukorra, kus meid ümbritsev elukeskkond laiemalt (mitte ainult mälestisteks tunnistatud osa) on mitmekesine ja kannab edasi Eesti ja eestlaste kultuurimälu.

Eelnõu § 2 lg 2 kohta tehtud märkuse osas on eelnõu tekst parandatud.

2) Mälestiste liigid.

Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõu kohaselt mälestiseks ka muinsuskaitseala ja looduslik pühapaik. Leian, et sellest lähtuvalt tuleks osa sätteid üle vaadata. Näiteks ei ole selge, kes tunnistab mälestiseks loodusliku pühapaiga. Või on looduslik pühapaik kultuuriväärtusega asi ja siis tunnistab valdkonna eest vastutav minister § 14 lg 1.

Antud selgitus. Eelnõu § 5 kohaselt on mälestis riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega kinnis- või vallasasi, selle osa, asjade kogum, maa-ala või terviklik ehitiste kompleks. Eelnõu tähenduses nimetatakse eelmises lauses loetletuid kultuuriväärtusega asjaks (§ 5). Sellest tuleb lähtuda ka kaitse alla võtmise menetluse sätete kohaldamisel. Eelnõu § 14 lg 1 järgi tunnistab kultuuriväärtusega asja, sh loodusliku pühapaiga mälestiseks valdkonna eest vastutav minister. Erisäte kohaldub muinsuskaitsealaks tunnistamise korral (eelnõu § 14 lg 2).

3) § 19 sätestab mälestise omaniku kohustuse mälestist hooldada, remontida säilitada. Kuidas seda kohaldada pühapaigas või muinsuskaitsealal. Kes on omanik ja kellel on kohustused. Või see kohustus ei puuduta nendel aladel elavaid ja toimetavaid isikuid.

Antud selgitus. Muinsuskaitseala ja looduslik pühapaik on mälestised. Mälestisel võib olla mitu omanikku. Maa-alaliste mälestiste, nt loodusliku pühapaiga või muinsuskaitseala puhul, on omanikud kõik, kelle kinnisasjad kaitsealusele alale jäävad. Iga omanik vastutab temale kuuluva kinnisasja (mälestise osa) eest ning temalt võib riik mälestise (osa) säilitamist nõuda.

Teiste isikute suhtes kehtib mälestiste rikkumise ja hävitamise keeld (§ 19 lg 3), mis on tagatud KarS-i sätetega. Mälestise või ehitise kahjustamine on karistatav väärteona KarS § 218 ja kuriteona olulise kahju tekitamise korral § 203 alusel.

4) § 23 Mälestise omaniku kohustused mälestise hävimisel, rikkumisel. Siin peaks olema kohustus ainult juhul, kui omanik on süüdi. Vastasel korral on see omanikule ebaõiglane kohustus.

Antud selgitus. Eelnõu seletuskirjas on selgitatud mälestise taastamise põhimõtteid ja erandlikkust. Mälestise taastamine otsustatakse eelkõige lähtuvalt kaitstavast väärtusest. Kui mälestist rikkunud või mälestise hävitanud isik on teada, saab omanik nõuda temalt kahju hüvitamist võlaõigusseaduse sätete alusel. Eelnõu § 24 lg 1 alusel võib riik mh anda mälestise omanikule toetust mälestise taastamiseks.

5) § 24 sätestab riigi õiguse maksta mälestise hooldamiseks jne omanikule toetust. Samas eelmine paragrahv kohustab omanikku riigi poolt mälestiseks tunnistatud asja hooldama, säilitama, taastama jne. Kui ühel on kohustus, siis teisel on õigus. Riik peaks olema kohustatud toetust maksma.

Arvestatud. Muudatus eelnõusse sisse viidud.

6) § 31 keelab ilma Kultuuriväärtuste Ameti nõusolekuta teha muinsuskaitsealal raie-, kaeve-, haljastuse jne töid. Leian, et pidades silmas nt Rebala muinsuskaitseala  iseloomu, ei ole nendeks töödeks igakordselt loa küsimine mõistlik.

Antud selgitus. Seadus sätestab üldised piirangud. Konkreetse mälestise kaitse kord sätestatakse mälestiseks tunnistamisel ning kui mälestiseks tunnistatava asja suhtes ei ole põhjendatud seadusega ettenähtud piiranguid kogu mahus kohaldada, tehakse kaitse alla võtmisel sellest leevendus (eelnõu § 14 lg 4 p 4).

Leevenduse andmise järel ei ole tegevuste osas ja selles ulatuses, milles on tehtud leevendusi asja mälestiseks tunnistamise õigusaktis, vaja Muinsuskaitseameti nõusolekut (§ 31 lg 2). Samuti jäävad kehtima enne käesoleva seaduse jõustumist muinsuskaitse ala põhimääruses ning kaitsekohustuse teatises mälestise kitsendustes tehtud leevendused ja mälestise kaitsevööndi kitsendustes tehtud leevendused, kuni neid ei muudeta käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras vastavalt eelnõu rakendussätetele.

7) § 83 sõnastab, et põhimäärus kehtib kuni Vabariigi Valitsus kehtestab käesoleva seaduse § 14 sätestatud muinsuskaitseala kaitse alla võtmise õigusakti. Õigem oleks, et ala võetakse muinsuskaitse alla, või ala tunnistatakse muinsuskaitsealaks, mitte ei võeta muinsuskaitseala kaitse alla.

Arvestatud. Sätte sõnastus parandatud.

6. Eesti Mõisakoolide Ühendus

1) kas seaduse nimeks sobib MuKS? Võiks kaaluda "Kultuurimälestiste seadus" (eriti kui pidada silmas ameti nime muutmist)

Mittearvestatud.

2) parag 1(2) - mis on mälestiste "kaitse" ja mis on "säilitamine"?

Antud selgitus. Mälestiste säilimine tagatakse kaitse korraldamisega, mis hõlmab mälestiste väljaselgitamise, kaitse, uurimise ja säilitamise meetmeid ning populariseerimist. Säilimine on pikem eesmärk. Kaitse korraldamine tähendab tegevusi, mida selle eesmärgi saavutamiseks tehakse.

3) parag 4(4) - milline on nn "õige" värvilahendus, mida peab säilitama? (näiteks olukorras, kus ametlike uuringutega tuvastati 10 ülevärvimist erinevates toonides)

Antud selgitus. Eelnõu § 4 lg 4 defineerib mõiste „mälestise ilme muutmine“. Ilme muutmine toimub loa alusel, erinevalt näiteks remondist. Juhul, kui uuringutega on tuvastatud erinevatest ajaloo perioodidest pärit erinevad värvilahendused, toimub lahenduse valik projekti või tegevuskava koostamise ja kooskõlastamise protsessis erinevate osapoolte koostöös (tellija, projekti või tegevuskava koostaja, Muinsuskaitseamet).

4) parag 6 - kuhu valdkonda kuuluvad kultuuri"tegelaste" hauad? Kui lähisugulasi pole ja ähvardab pealematmine? (mujal maailmas sellised olukorrad juba olnud - näit prof Uluots Rootsis)

Antud selgitus Eesti ajaloos olulise kultuuritegelase matmispaiga võib tunnistada ajaloomälestiseks, misjärel kehtivad selle suhtes kitsendused vastavalt muinsuskaitseseadusele. Kalmistuseaduse § 1 lg 4 kohaselt kultuurimälestiseks tunnistatud kalmistute laiendamisel, haldamisel ja matmiseks sulgemisel tuleb arvestada muinsuskaitseseadusest tulenevaid erisusi.

Kui matmispaik ei ole mälestis, kohaldub sellele kalmistuseaduse regulatsioon.

Väljaspool Eestit kohalduvad vastava asukohariigi regulatsioonid.

5) mälestiste gradatsiooni seaduses ei rakendata kuid UNESCO maailmapärandi nimekirja ala (Tallinna vanalinn) küll. Kuidas toimub edaspidi toetuste võimalik jagamine? UNESCO alasid silmas pidades = Tallinna vanalinna kogu raha suunates??

Antud selgitus. Mälestiste gradatsiooni eelnõuga ette ei nähta. Tallinna vanalinn on tunnistatud muinsuskaitsealaks muinsuskaitseseaduse alusel ning on ühtlasi kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvatele objektidele, mida on Eestis 2, on nende rahvusvahelise tähtsuse tõttu seatud eelnõus lisapiirang § 32, kuid sel puudub seos toetuste jagamisega. Mälestiste toetamine toimub vastavalt eelnõu §-le 24.

6) Kultuuriväärtuslike (kirjanike, kunstnike, poliitikute jne) eraarhiivide säilimine-säilitamine - kes ja kuidas ja millal tohib sekkuda perekonna eraasjadesse? (meenutame - Ernesaksa pärandi laialikandmine!). Eraarhiivi "deponeerimine" säilitamiseks kodustes tingimustes (kui perekond soovib, mälestustuba vms juhtum)?

Antud selgitus. Eelnõu § 6 lg 2 p 5 tulenevalt võib kuntsimälestiseks olla kultuuriloolised ajaloolise väärtusega käsikirjad, trükised ning nende kogumid ja kollektsioonid. Kui muinsuskaitse seaduse alusel riikliku kaitset ei ole rakendatud, ei kohaldu selle seaduse kohane regulatsioon. Käesolevala seisuga ei ole mälestisena kaitse all ühtegi arhiivi.

Arhiiviseadusele kohaselt kogub Rahvusarhiiv kokkuleppel omanikuga ning võimaluste olemasolul kultuuri- ja ajalooväärtusega eraõiguslikke dokumente, kui selleks on avalik huvi ning osutab võimaluse korral ja kui selleks on avalik huvi, abi kultuuri- ja ajalooväärtusega eraõiguslike dokumentide omanikule dokumentide korrastamiseks, kirjeldamiseks ja säilitamiseks (ArhS § 3 lg 2, lg 6).

7. Eesti Ehitusettevõtjate Liit

1) Pooldame kindlasti seda, et seadus viiakse vastavusse uue majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse põhimõtetega, samuti vastavusse ehitusseadustiku eelnõu sätetega.

2) EN § 34. Kui peatatakse näiteks ehitustööd, kes kannab sellega seotud kulud ehitusettevõtjale.

Antud selgitus. Eelnõu § 69 kohaselt on Muinsuskaitseametil seejärel õigus määrata vajadusel täiendavad uuringud (eelnõu § 37) või tingimused tööde teostamisele eesmärgiga hoida ära mälestiste, arheoloogilise kultuurikihi või kultuuriväärtuse leiu kahjustamine. Uuring on isiku kulul. Piirang on seatud avalikes huvides.

3) EN § 36. Kas uuringu tulemused peavad kajastuma ka eritingimustes. Kas uuringuaruanne on avalik dokument või kuulub alusdokumentide hulka. Täna kehtib kindel kord, kuidas tuleb tulemustega arvestada, seda jälgib Muinsuskaitseamet, aga see lüli kaob vahelt ära.

Antud selgitus. Uuringu tulemustest sõltuvalt valitakse mälestise jaoks sobivaim konserveerimis- või restaureerimislahendus ja koostatakse projekt või tegevuskava. Uuringu tulemustega tuleb arvestada töö järgnevates etappides, sh eritingimuste andmisel, juhul kui uuringud on teostatud varem. Vajadusel võib Muinsuskaitseamet määrata eritingimustega veel vajalike uuringute tegemise kas enne ehitusprojekti või tegevuskava koostamist või tööde teostamise ajal. Vastavalt eelnõu § 37 lg 5 tuleb uuringuaruanne üle anda Muinsuskaitseametile. Uuringute andmed sisalduvad kultuurimälestiste registris.

4) EN § 38 lg 5. Kas eritingimusena ehitusprojekti nõue peaks olema ka põhjendatud

Antud selgitus. Vastavalt eelnõu § 38 lg 5 võib Muinsuskaitseamet eritingimustes nõuda ehitusprojekti koostamist, kui see on põhjendatud mälestise säilimise tagamisega, ehitise või ehitamise keerukusega. St eritingimustes peab nõuet põhjendama. Kohaldub haldusakti põhjendamise kohustus. mis tuleneb haldusmenetluse seaduse § 56.

5) EN § 38 lg 5 on viidatud muinsuskaitse lisatingimustele. Seadus sisaldab eritingimusi ja ka lisatingimusi. Millised on need lisatingimused eritungimuste sees. Kas need peavad olema eristatavad. Vajab täpsustamist.

Arvestatud. Eelnõu § 38 lg 5 tekst muudetud.

6) EN § 40 lg 6. Eritingimused kehtivad andmisest viis aastat. Tööde luba kehtib 5 aastat, mida võib pikendada 5 aasta võrra (§43lg 4). Kas ei oleks otstarbekas ühtlustada kehtivusaega ehitusseadustiku eelnõu sätestatuga seoses ehitusloaga 5+2 aastat. Või siis ühtlustada tööde loaga.

Arvestatud. Eritingimused ei ole seotud tööde loa ega ehitusloa kehtivusega. 5 aastat on põhjendatud, kuna olukord mälestisel võib muutuda.

7) EN § 47 lg 3.Viitab lg 3 punktile 1, mis antud eelnõus puudub. Arusaamatu, mille kohta säte käib.

Arvestatud. Eelnõust välja jäetud

8) EN § 47 lg 4. Viitab lõikele 5, mis eelnõus aga puudub.

Arvestatud. Eelnõust välja jäetud

9) EN § 49 lg 2. Väga teretulnud piirang. Vajaks täpsustamist, kas MTR piirab rohkem kui 3-s ettevõttes vastutava spetsialistina esitamise võimalust. Kui ei, siis kuidas see säte rakendub praktikas.

Antud selgitus. Lähtutakse ehitusseadustiku eeskujust.

10) EN § 68. Räägitakse haldusülesande volitamisest kohalikule omavalitsusele. Kas eraõiguslikule isikule haldusülesande volitamise võimalust ei ole, mida lubab halduskoostöö seadus.

Antud selgitus. Eelnõuga on ettenähtud analoogselt kehtiva seadusega riigi haldusülesannet, sh üleannete, mis sisaldavad avaliku võimu volitust, täitmise volitamist kohaliku omavalitsuse üksustele. Täiendavalt näeb eelnõu ette võimaluse (§ 64 lg 2) kaasata halduslepinguga muuseume ning teadus- ja arendusasutusi. Eraõiguslikku isikut saab halduse abistajana kaasata haldusülesannete täitmisesse tsiviilõigusliku lepingu alusel, mis ei tähenda haldusülesande iseseisvat täitmist ega vaja erivolitust.

11) EN § 93. Millise dokumendiga on fikseeritud alustamine ja millega alustamine? See peab olema selgelt üheselt sätestatud.

Arvestatud. Seotud tööde loaga. Eelnõu ja seletuskirja muudetud.

12) Seletuskirjas ei ole piisavalt selgitatud kuidas leitakse niisugused täiendavad rahalised vahendid, et riik hakkab täitma ise täiendavaid kohustusi.

Antud selgitus. Eelnõu seadusena kehtestamise eelduseks on lisaressurss, mida Kultuuriministeerium taotleb riigieelarvest. Eelnõu rakendamiseks vajalike vahendite ulatus on kajastatud seletuskirjas.

8. Eesti Ajaloomuuseum

1) Arheoloogiline ese on ka museaal. Seetõttu lisaksin seaduse eesmärgi kirjeldusse … tagada kultuurimälestiste ja kultuuriväärtusega asjade /…/ säilimine.

Antud selgitus. Kultuuriväärtusega leidude teema on hõlmatud eelnõu § 3 lg 1, mille kohaselt seadust kohaldatakse mälestiste ning kultuuriväärtusega leidude kaitse ja säilimise korraldusele.

2) Võrreldes vana seadusega on TKV ka nüüd leidude hoiustamise kohana kirjas??

Antud selgitus. Muinsuskaitseamet on leide säilitavate asutuse hulgas jäetud välja. Muinsuskaitseamet on leiu säilitaja selle kultuuriväärtuse tuvastamise menetluse ajal.

3) Küsimust tekitab mälestiste andmekogu ( § 69). MA on oma andmebaas, muuseumil oma. Kas kultuuriväärtusega leid (arheoloogiline) kuulub KVA andmekogusse kandmisele või läheb MUIS ristkasutusse. See osa võiks olla selgemini sõnastatud ja mõlema andmekogu staatus määratletud.

Antud selgitus. Leiud on MuiSis ja jääksid ka edaspidi nii.

9. Arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu

1) Seaduse eelnõu on kirjutatud usus ja lootuses, et valdkonna riigieelarveline rahastus tõuseb märgatavalt. Eksperdinõukogu on seisukohal, et eelnõu saamisel seaduseks peab olema garantii, et riik kindlasti suurendab rahastust, sest vastasel korral võetakse endale kohustused, mis käivad rakendusasutus(te)le üle jõu. Ilma vastava garantiita seaduse vastuvõtmine hoopis halvendab mälestiste olukorda, mitte ei parendada.

Antud selgitus. Eelnõu seadusena kehtestamise eelduseks on lisaressurss, mida Kultuuriministeerium taotleb riigieelarvest. Eelnõu rakendamiseks vajalike vahendite ulatus on kajastatud seletuskirjas.

2) Seletuskirja sissejuhatuse esimeses alajaotuses mainitakse mitmeid kordi ministeeriumi poolt tehtud analüüsi, kuid kuna dokumendile ei viidata ning sellega pole olnud võimalik tutvuda, siis jääb kriitika toimiva süsteemi puudustest kinnitamata ja õõnsaks. Näiteks öeldakse, et [kehtivas seaduses] „kõik seatud piirangud ei täida soovitud eesmärke…“. Arheoloogiamälestiste osas on kehtivas seaduses toodud kitsendused piisavad, selged ja eesmärki täitvad – arheoloogiamälestistega seonduvad kitsendused (nt MuKS § 24, 25, § 35) keskenduvad mälestiste alal maapinna puutumatuse tagamisele, kusjuures möödapääsmatute muudatuste tegemisel (torustike, kaablite jms paigaldamine, vundamendiaukude kaevamine jms) tuleb vastavas piirkonnas eelnevalt viia läbi uuringud. Seni on probleemne olnud pigem seaduse rakendumise kontroll alarahastuse ja ebapiisava tööjõu tõttu, kuigi kohati on kindlasti ka olemasolevat tööjõudu võimalik efektiivsemalt kasutada. Seaduse eelnõu järgi on arheoloogiamälestiste kaitse sisuliselt sama hästi korraldatav, kuid eksperdinõukogu juhib tähelepanu, et nii arheoloogiamälestise kui ka loodusliku pühapaiga kaitsevööndis (§ 33) peab reguleeritud olema ka raietööde tegemine, loodusliku pühapaiga puhul sarnaselt juba kirjas oleva arheoloogiamälestise kaitsevööndiga ka kaeve- ja muid pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd.

Arvestatud. Eelnõus vastavalt ettepanekule täiendatud mälestise kaitsevööndis tööde tegemise nõudeid.

3) Üks arheoloogiapärandi kaitsemeetmeid on olnud ajalooliselt väljakujunenud maa sihtotstarbe säilitamine, sest see on taganud pärandielementide senise säilimise. Maa sihtotstarbe muutmiseks tuleks ka edaspidi küsida muinsuskaitseameti nõusolekut. Sihtotstarbe muutmine ei käi ainult läbi planeeringute.  Juhul kui tegemist on detailplaneeringu koostamise kohustuseta maa-alaga või ehitatakse mahus, mis ei nõua (PlanS § 3 lg 2 punktidest 1 või 2 tulenevalt) detailplaneeringu koostamist, on maakasutuse otstarbe muutmine võimalik üldplaneeringu, ehitusloa või kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega.

Arvestatud. Eelnõu täiendatud (§ 32 p 5).

4) Arheoloogiamälestis on omanikule igapäevaelus üldiselt väga vähe kitsendusi seadev mälestiseliik, sest suuremahulisi kaevetöid tuleb ette harva ning maaharimisega seotud pinnasetööd on üldjuhul mälestistel võimalikud. Eksperdinõukogu on seisukohal, et arheoloogiamälestiste parema säilimise tagamiseks peaks riik kindlasti leidma senisest rohkem vahendeid, et toetada neid omanikke, kelle majapidamised asuvad arheoloogiamälestistel. Toetust vajavad omanikud eelkõige elujärge parandavate möödapääsmatute kaevetööde juures arheoloogiliste uuringute läbi viimisel – nendeks töödeks on torustike või kaablite paigaldamine, samuti abihoonete vms ehitusaluse pinna uurimine jms. Kui ehitismälestise puhul kvaliteetselt teostatud restaureerimistöö tõstab omaniku kinnisvara väärtust ja seega on lisaks avalikele huvidele ka omaniku igakülgseks huviks, siis arheoloogiapärandi uurimine on möödapääsmatute kaevetööde puhul kitsalt vaid avalik ja riiklik huvi ning uuringu rahastamine ainult omaniku poolt on ebaproportsionaalselt koormav.

Uusarenduste puhul pole riiklikud toetused uuringutele avalikes huvides, sest riik peab eelkõige seisma arheoloogiapärandi kui ajalooallika säilimise eest ning teisalt ka see tõttu et maapõu on arheoloogiliste leidude kui riigile kuuluva kultuuriväärtuse jaoks parim ja odavaim hoidla.

Antud selgitus. Eelnõus on ettenähtud muinsuskaitselise järelevalve tegemine riigi kulul, sh arheoloogiline järelevalve.

Lisaks võimalik riigi toetus omanikule uuringute tegemiseks.

5) Praeguses seaduses on tagatud selliste kohtade kaitse, kus on juba leitud arheoloogiapärandi elemente, kuid mälestiseks tunnistamiseks vajalike uuringuteni pole veel jõutud (MuKS § 40 lg 5) – eelnõuga sellist kaitset enam arheoloogiapärandile pole ette nähtud, mis eksperdinõukogu hinnangul on vastuolus arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni põhimõtetega (artikkel 5). Samuti on sellise ennetava seadusepügala rakendamise võimalus suuresti ka omanike huvides, kellel oleks võimalik juba enne arenduse alustamist saada teavet nende kinnisasjal olevate või mitte olevate kultuuriväärtusega leidude kohta. Eelöeldule tuginedes soovitab eksperdinõukogu tungivalt lisada eelnõusse kehtiva Muinsuskaitseseaduse § 40 lg 5 säte: kinnisasjal, kus Muinsuskaitseameti andmeil võidakse avastada seni teadma kultuuriväärtusega leid, tuleb enne tööde alustamist teha uuringud. Uuringud tehakse loa taotleja kulul.

Arvestatud. Eelnõu täiendatud ( § 37 lg 1 p 2)

6) Eelnõu § 73 sätestab korrakaitseorgani õiguse peatada igasugused tööd kohas, kus tööde käigus avastatakse mh arheoloogiline kultuurkiht, kultuuriväärtusega leid vms, samas on sätestamata, mis pärast tööde peatamist edasi saab. Kui kauaks võib töid peatada, kes katab tööde seiskamisega seotud kulud ja kui on vaja teha uuringuid, kes need läbi viib ning kes katab kulud?

Antud selgitus. Eelnõus ei ole võimalik sätestada konkreetset aega. See sõltub üksikjuhtumist. Rakendatavad piirangud peavad olema proportsionaalsed ning järgima mõistliku aja põhimõtet. sellest peab Amet lähtuma, kui annab tööde jätkamise tingimused ja määrab vajalikud uuringud. Uuringute teostamine on omaniku või tellija kulul.

7) Senises seaduses on kultuuriväärtusega leidudega seonduv pigem nõrgalt reguleeritud. Kuivõrd kultuuriväärtusega leidude teema puudutab muinsuskaitsevaldkonnas kõige enam just arheoloogiapärandit, siis antud küsimuses ei loo ka seaduse eelnõu paremaid kaitse eeldusi.

Otsinguvahendi kasutamine, niivõrd kui see ei ole kasutusel ametikohustuste täitmisel, on hobi, mis on suures puutumuses arheoloogia-, laiemalt kogu ajaloopärandiga. Kultuuriväärtusega leiud, mille puhul pole omanikku võimalik kindaks teha, on seaduse kohaselt riigi omad – seega tegemist on riigi varaga, hävimise korral paraku taastumatu ressursiga ja kordumatu ajalooallikaga. Praegune regulatsioon, mis hakkas kehtima 2011. aastal, võimaldab kindlate reeglite alusel kultuuriväärtusega asju otsida ka inimestel, kellel ei ole vastavat erialast ettevalmistust. 2014. aastal on otsinguvahendi kasutamise luba väljastatud ligi 250 inimesele. Paraku pole kõik inimesed seadusekuulekad – mängides seaduse sõnastusega ja eirates seadusandja mõtet käib maastikul otsinguvahendit kasutades karistamatult ringi sadu inimesi, kes leides kultuuriväärtusega esemeid ei teavita sellest seaduses sätestatud viisil riiki, vaid eemaldavad leiud leiukohast, mistõttu satuvad arheoloogilise ja ajaloolise väärtusega esemed illegaalsesse ringlusse.

Mitmete rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimisega on Eesti võtnud endale kohustuse välja töötada meetmed kultuuriväärtusega leidude illegaalse väljakaevamise ja ringluse takistamiseks. Kultuuriväärtusega leidude paremaks kaitseks on lisaks ühiskonna eri gruppide koostööle (eriala spetsialistid, asjahuvilised jt), haridusprogrammidele ja teavitustööle vaja kindlasti ka sanktsioneerivaid meetmeid.

Avalikes huvides on riigil õigus hobidele või harrastustele, mis puudutavad riiklikke ressursse, seada piiranguid. Näiteks vastavalt Kalapüügiseadusele (§ 10) tohib igaüks tasuta ja püügiõigust vormistamata ühe lihtkäsiõngega kala püüda avalikul ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogul, arvestades lubatud püügiaegade, -kohtade ja kalaliikide kohta kehtestatud piiranguid. Seaduses (§11) on eraldi sätestatud tasud ja oluliselt karmimad nõuded harrastuspüügile. Otsinguvahendi kasutajat on põhjust pigem võrrelda harrastuskalamehega, seega inimesega, kellelt riik nõuab suuremat teadlikkust ning lisaks sellele ka tasu loodusressursi isiklikuks hüveks kasutamise eest. Kultuuriväärtusega leidude illegaalse ringluse tõkestamiseks ja parema ennetustöö korraldamiseks vajavad muinsuskaitset korraldav(ad) asutus(ed) koostöös politseiga paremaid seadusandlikke võimalusi. Arvestades otsinguvahendi kasutamisega kaasnevaid ohte maapõues säilinud kultuuripärandile, leiame, et kõik otsinguvahendi kasutajad (v.a ametiülesannete täitmisel ja juba otsinguvahendi kasutamise loaga harrastajad) peaksid olema kohustatud teavitama Muinsuskaitseametit oma tegevusest konkreetsel ajal ja kohas, olenemata otsingu eesmärgist. Tulevikus võiks kaaluda sarnaselt harrastuskalapüügile ka tasu maksmise korra kehtestamisele otsinguvahendi kasutamisel. Nimetatud tasu saaks kasutada kultuuriväärtusega leidude konserveerimiseks, säilitamiseks, uurimiseks ja saadud ajaloolise teadmise publitseerimiseks.

Arvestatud. Eelnõus regulatsioon muudetud. Otsinguvahendi kasutamiseks on nõutav otsinguvahendi luba, väljaarvatud tiheasustusalal. Samuti ei ole luba nõutav korrakaitseorganil, kaitseväel teenistusülesannete täitmiseks ning ettevõtjal majandustegevuse raames tegevusalal tegutsemiseks vajalike tööülesannete täitmiseks. Loa taotlemisel on ette nähtud riigilõiv.

8) Tuginedes eelöeldule ja viidates arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioonile tõdeme, et arheoloogiapärand kui Euroopa kollektiivse mälu allikas ning ajaloolise ja teadusliku uurimistöö vahend on jätkuvalt tõsise halvenemise ohus üha suurema arvu laiahaardeliste planeerimiskavade, loomulike riskide, salajaste ja mitteteaduslike kaevamiste ning avalikkuse poolt ebapiisava teadvustamise tõttu ning seetõttu teeme ettepaneku sarnaselt Soome Vabariigile rakendada eksperdihinnangutega tõestatud arheoloogiapärandi objektide automaatset riiklikku kaitset arheoloogiamälestistena registrisse kandmise hetkest alates.

Praegu on arheoloogiamälestisena kaitse all 6628 mälestist, lisaks mitmed linnasüdamed muinsuskaitsealadena – kokku u 70 km2, mis on Eesti territooriumist u 0,15 %. Samal ajal on arheoloogiapärandi elementide või tunnustega objekte teada umbes teist sama palju. Arheoloogiliste objektide automaatne kaitse alla jõudmine vähendab alasid, kus on harrastusotsimine lubatud, aitaks sealt välja arvata teadaolevad, kuid kaitse all mitte olevad kalmed, asulakohad ja ohvripaigad. Sellistest paikadest otsinguvahendi abil saadud leidude eest on riik maksnud suuri leiuautasusid ning automaatne kaitse aitaks oluliselt vähendada vajadust taotleda täiendavaid vahendeid riigi reservfondist.

Automaatse kaitse sisseviimise vajadust tingib ka tõsiasi, et otsinguvahendi kasutamise käigus saadud leidude hulk on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Suure detektorileidude hulga tõttu on nii Tartu kui ka Tallinna Ülikooli konserveerimislabor üle koormatud ja töötab võimete piiril. Juba praegu on tekkinud olukord, kus detektoristide leidude konserveerimine on saanud laborite esimeseks prioriteediks (seadusest tulenev nõue teha 6 kuu jooksul otsus leidjale makstava leiupreemia kohta) ning probleem- ja päästekaevamistel saadud leiud jäävad sageli määramatuks ajaks konserveerimata, suurenenud konserveerimiskoormuse tõttu pidurduvad teadusuuringud. Arvestades detektorileidude hüppelist kasvu on kujunemas olukord, kus ka üksnes detektorileidudega tegelemise korral pole laborid suutelised leide seadusega ettenähtud ajaks konserveerima. Kui detektorileidude hulk veelgi kasvab, võivad seni leide konserveerinud laborid hakata üle pea kasvava töömahu tõttu ning probleem- ja päästekaevamiste leidude konserveerimise seismajäämise tõttu hakata detektorileidude vastuvõtmisest keelduma. Automaatse kaitse mittesisseviimisest tuleneb vajadus kas leida täiendavad riigieelarvelised võimalused konserveerimisvõimaluste suurendamiseks (senise, detektoriski soosiva seadusandluse korral tuleb tõsiselt mõelda konserveerimislabori väljaarendamisele Muinsuskaitseameti juures) või seadusandlikul teel senisest enam piirata otsinguvahendi kasutamise võimalusi.

Arvestatud osaliselt. Eelnõus on valitud eelmises punktis kirjeldatud meede, st piiratud otsinguvahendiga otsimist.

9) Eksperdinõukogu ei toeta tegevuslubade süsteemi kaotamist. Tegevuslubade taotlemine ja menetlemine on äsja reorganiseeritud majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MsüS) vastu võtmisega, kusjuures selle seaduse menetluse käigus Riigikogus ei seatud kahtluse alla kultuuripärandi valdkonnas ettevõtjale kõrgendatud nõudmiste seadmist tegevuslubade näol. Nimetatud nõudmised on kooskõlas ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu teenuste direktiiviga 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul, mille kohaselt on olulise avaliku huviga seotud põhjustel, milleks Euroopa Kohtu praktika kohaselt loetakse mh ka rahvusliku ajaloo- ja kunstipärandi säilitamist, tegevusloa taotlemise käigus vastava kvalifikatsiooni ja sobiva kutseoskuse kontrollimine õigustatud ja proportsionaalne meede.

Mittearvestatud. Eelnõuga on seatud eesmärk rakendada enam muinsuskaitse tegevusaladel kutsesüsteemi. Eelkõige pädev töö tegija või töö juhendaja tagab asjatundliku töö. Tegevusaladel, kus kutsestandardit ei ole või seda ei ole ka tulevikus otstarbekas välja töötada, hindab isiku pädevust Muinsuskaitseamet. Kui ettevõtja tegevusloa kontrolliesemesse kuulub ainult isikuline majandustegevuse nõue, mille sisuks on ettevõtja heaks töötava isiku pädevuse hindamine, ei ole proportsionaalne kohaldada tegevusloa nõuet, kui isiku pädevus on hinnatud teises menetluses.

10) Leiame, et tegevuslubade süsteem on end õigustanud ning kui probleeme esineb, siis on need tingitud pigem riikliku järelevalve nõrkusest ja vastutava spetsialisti kvalifikatsioonile kehtestatud madalates nõudmistes. Kvaliteediprobleeme esineb ka teistes tegevuslubadega reguleeritud eluvaldkondades – näiteks tulenevalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2014/52/el, 16. aprill 2014, rakendamisega on Eesti võtnud endale kohustuse karmistada 2017. aastaks keskkonnamõju hindamise ekspertidele esitatavaid nõuded. Kavas on tõsta juhtekspertide tase vähemalt magistrikraadile, pidevale töökogemusele eelneval viiel aastal, lisaks juhtimiskoolituste ning keskkonnamõju hindamisega seotud täiendkoolituste läbimisele. Eelöeldule tuginedes, teeb eksperdinõukogu tungiva ettepaneku seaduses karmistada nõudeid vastutavale spetsialistile, kes viib läbi teadusuuringuid: pädevuse miinimumnõudena tuleb lisaks nelja-aastasele pidevale töökogemusele vastavas valdkonnas ette näha magistrikraadi või sellega võrdsustatud teaduskraadi olemasolu tegevusluba taotletaval erialal.

Arvestatud.

11) Juhime tähelepanu vastuolule seaduse eelnõu § 22 lõike 4, § 36 lõike 1 ja § 37 lõike 6 p 4 vahel. § 22 lõige 4 ja § 36 lõige 1 seavad omanikule kohustuse lubada mälestisel läbi viia teaduslikku uuringut; § 37 lõike 6 p 4 jätab aga omanikule võimaluse uuringu läbiviimiseks nõusolekut mitte anda. Teeme ettepaneku kas § 37 lõike 6 p 4 kas välja jätta või sõnastada ümber nii, et vastuolu uuringute talumiskohustusega oleks eemaldatud, kuid omaniku poolt seatud mõistlike ja proportsionaalsete tingimustega oleks arvestatud.

Arvestatud osaliselt. Eelnõud § 22 lõike 4 jäetud välja..

12) Eelnõust ja seletuskirjast jääb arusaamatuks, kas muinsuskaitselise järelevalve (sh arheoloogilise uuringu ühe meetodi, nn arheoloogilise järelevalve) teenuse osutamisest on täielikult välistatud ettevõtjad, olgugi, et selle turusektoriga on hetkel hõivatud üle 400 tegevusloaga ettevõtja. Eelnõus § 45 lg 4 öeldakse, et muinsuskaitselise järelevalve teostaja on kultuuriväärtuste amet. Seletuskirjas § 45 kirjelduses aga mainitakse, et muinsuskaitselist järelevalvet võib ka sisse osta. Eelnõu § 68 kohaselt on võimalik haldusülesannete täitmist (muinsuskaitselist järelevalvet, § 45) volitada halduslepinguga tegema muuseumit või teadus- ja arendusasutust.

Selles valdkonnas on riigi senine poliitika olnud suunatud just vabale turule, ettevõtlusele, ning järsk muutus antud suunas ei ole põhjendatud ega võimalik, sest riigil puudub selleks piisav ja kompetentne töötajaskond. Lisaks eelöeldule, tuleb eelnõus ette nähtud halduslepingute sõlmimisel muuta nii teadus-arendusasutuste kui ka muuseumide profiili, sest kummagi institutsiooni põhitegevuste nimekirjas nimetatud tegevust pole ette nähtud ja arvestades töö spetsiifikat nõuab see asutustelt uut personalipoliitikat. Lisaks sellele on mälestistel teostatavaid ehitus-, restaureerimis- ja konserveerimistöid ning nendega seotud päästeuuringuid palju, mistõttu teadus-arendusasutustel ning muuseumidel – arvestades olemasolevat personali hulka (inimeste arv, keda hüpoteetiliselt saaks tööle juurde võtta, jääb ebapiisavaks) – pole enam võimalus põhitööle keskenduda. Viimane on aga riigi teaduse arendustegevuse seisukohalt kahtlemata arusaamatu ja võimatu valik. Eksperdinõukogu teeb ettepaneku näha ette ettevõtjate kaasamist riikliku tellimuse täitmisele – sellega oleksid hõivatud praegused kogemustega pädevad eksperdid ja mälestistel tehtavad tööd saaksid parimal viisil nõustatud.

Mittearvestatud. Eelnõus on ettenähtud, et muinsuskaitselise järelevalve ülesannet täidab Muinsuskaitseamet. Sellele lisaks näeb eelnõu ette võimaluse volitada muinsuskaitselise järelevalve ülesanne iseseisvaks täitmiseks muuseumitele ning teadus- ja arendusasutustele. Haldusülesande delegeerimise puhul muutub ülesande saaja ise ülesande täitjaks ja selle eest vastutajaks. Muinsuskaitselise järelvalve ülesande täitmine ei eelda avaliku võimu volitust. Selline regulatsioon ei välista, et amet ei võiks haldusülesande täitmise abistajana kaasata eraõiguslikke isikuid tsiviilõigusliku lepingu alusel. Selleks puudub vajadus erivolituse sätestamiseks.

13) Kultuuriväärtusega leidude, mis lähtudes 20 aastasest praktikast on peaasjalikult arheoloogilised leiud, ja mille omandiõigusest riik ei loobu, säilimise tagamine on riiklik kohustus. Seaduse eelnõus § 54 sätestatakse leide säilitavate asutustena muuseumid, teadus-arendusasutused ning kultuuriväärtuste amet ning lõikes 3 öeldakse, et leidude säilitavale asutusele üleandmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Eelnõus jääb arusaamatuks, kas amet on mõeldud leide ajutiselt hoidva asutusena või kavatsetakse ameti juurde luua uus fond koos vastavate hoiutingimustega ja pädeva personaliga? Eksperdinõukogu on seisukohal, et eelnõus viidatud rakendusaktid tuleb välja töötada võimalikult kiiresti, võttes arvesse seniseid traditsioone ning parimaid praktikaid. Eksperdinõukogu märgib, et arheoloogilistel leidudel on lisaks kultuuriväärtusele hindamatut teadusväärtus ajalooallikana, mistõttu tuleks neid säilitava asutusena eelistada teadus-arendusasutusi.

Arvestatud. § 57 lg 2 on välja jäetud Muinsuskaitseamet.

14) Teeme ettepaneku nii kinnis- kui ka vallasasjadest arheoloogiapärandi elementide paremaks haldamiseks täiendada ja täpsustada seaduses andmekogudega seonduvaid paragrahve.

Eestist leitud arheoloogilised leiud moodustavad olenemata nende säilitamiskohast ühtse terviku – rahvuskollektsiooni. Riigile kuuluvad leiud peavad kajastuma riiklikult kättesadavates ja riiklikult tagatud haldusega infosüsteemides. Praegu on arheoloogiapärandist museaalide infosüsteemi MUIS hõlmatud vaid Kultuuriministeeriumi haldusalas olevate muuseumide leiukogud, mis moodustavad Eesti arheoloogilistest leiukogudest hinnanguliselt ehk vaid kümnendiku. Teadus- ja arendusasutused (TÜ, TLÜ), kelle kogudesse kuulub u 90% arheoloogilistest leidudest, on loonud üksteisega ühilduvad infosüsteemid. Selle süsteemiga on pikemas perspektiivis vaja ühendada MUIS-is kajastuvad arheoloogilised leiud.

Arheoloogiapärandi kaitse alaseks muinsuskaitsetööks on vaja infot ka kaitse all mitte olevate ja potentsiaalsete arheoloogiliste objektide kohta. Tartu Ülikooli algatusel on loodud arheoloogilise kohainfo andmekogu ja selle kaardirakenduse IT-alane keskkond. TÜ ja Muinsuskaitseameti koostöö raames on see infosüsteem liidetud mälestiste riikliku registriga. Samas on arheoloogiaarhiivide „toorandmed“ mitmete kohamuuseumide osas sisestamata; andmed on süstematiseeritud, st eri teated konkreetsete kohtadega seotud ja veebipõhisel kaardil kuvatavad vaid kolmandiku Eesti osas (peamiselt Lõuna-Eesti). Andmekogu IT-alane raamistus on loodud erinevate projektide raames, andmesisestus ja -töötlus on toimunud teaduskollektsioonide rahastuse raames, kuid toorandmete sisestamise ja kaartidega sidumise töö on teaduskogude programmi pidevalt kahanenud reaalse rahastatuse tõttu katkemas.

Mittearvestatud. Andmekogude ühildamine ja täiendamine on jooksev töö, mida ei ole vaja eelnõus kajastada.

15) Eksperdinõukogu ei toeta Muinsuskaitseameti ümber nimetamist kultuuriväärtuste ametiks – ametkonna vastutusala laiendes tuleks pigem eelistada mõlema valdkonna asutuste nime-identiteedi hoidmist, mistõttu teeme ettepaneku nimetada uus loodav amet muinsuskaitse ja muuseumide ametiks. Kui nimevahetus on siiski mingil põhjusel möödapääsmatult vajalik, siis tuleks eelistada nii tavakeeles kui ka juriidilistes tekstides juurdunud terminit kultuuripärand – vrdl arheoloogiapärand, arhitektuuripärand, kultuuri- ja looduspärand, vaimne kultuuripärand jne: kõigi nendega on seotud ka Euroopa konventsioonid, mille Eesti on ratifitseerinud. Seetõttu oleks arusaadavam ameti nimetamine kultuuripärandi ametiks.

Arvestatud. Muinsuskaitseameti nimetus jääb eelnõu kohaselt samaks.

10. Tallinna linn

Osaliselt arvestatud. Ehitismälestise liik on defineeritud vastavalt Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioonile, mille kohaselt kuuluvad arhitektuuripärandi hulka nii üksikud silmapaistvad ehitised ja rajatised kui ka ehitiste rühmad, nii linnas kui maal, nii hoonete välisilme kui sisseseade.

Sisseseade all võib mõista mitmesuguseid hoones leiduvaid seadmeid, interjööri elemente või vallasvara ning ei saa eeldada, et kogu sisseseade on väärtuslik ning kaitse all. Eelnõu teksti on § 6 lõikesse 4 lisatud „vajadusel nende sisseseaded“ ning seletuskirja lisatud, et sisseseade kaitse vajadus selgitatakse välja mälestiseks tunnistamise menetluse käigus ja väärtusliku sisseseade korral märgitakse see mälestiseks tunnistamise käskkirjas mälestise olulise ehk säilitatava osana.

2) Juhime tähelepanu vastuolule § 22 lõike 4, § 36 lõike 1 ja § 37 lõike 6 p 4 vahel. § 22 lõige 4 ja § 36 lõige 1 seavad omanikule kohustuse lubada mälestisel läbi viia teaduslikku uuringut; § 37 lõike 6 p 4 jätab aga omanikule võimaluse uuringu läbiviimiseks nõusolekut mitte anda. Seda vastuolu ei selgita ka seaduseelnõu seletuskiri, mis märgib vaid, et uurigu teostajal peab olema sellesisuline kokkulepe mälestise omanikuga. Teeme ettepaneku seadusest § 37 lõike 6 p 4 välja jätta.

Arvestatud osaliselt. Eelnõu § 22 lg 4 jäetud välja.

3) Teeme ettepaneku asendada seaduse eelnõus läbivalt mõiste „nõusolek“ sõnaga „luba“, et tavakodanikel oleks selgem ja üheselt mõistetavam, millises vormis on nõutav Kultuuriväärtuste Ameti kooskõlastus (§ 17 lg 3, § 27 lg 9, § 29 lg 1-5, § 31, § 33 lg 1-2, § 52 lg 2, § 87 lg 2), § 100 lg 4, § 106 lg 3 p 1).

Antud selgitus. Seadusega on sätestatud millisteks tegevusteks on vajalik saada Muinsuskaitseameti nõusolek. Üldjuhul antakse nõusolek haldusaktiga isikule või kooskõlastusena teisele haldusorganile. Nõusolek on üldmõiste, mis väljendab sisu, mitte vormi. Luba on eelnõus kasutatud, kui konkreetne nõusolek väljendub haldusakti andmises, mille nimetus on luba (tööde luba, uuringu luba).

Kooskõlastus saab Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt olla ainult haldusesisene toiming. Amet saab anda nõusoleku ka kooskõlastuse vormis.

4) Teeme ettepaneku §-s 36 lõikes 1, asendada sõnastuses „viia läbi“ sõnaga „korraldama“. Täpsustus on vajalik viitamaks asjaolule, et lisaks läbi viimisele peab mälestise omanik need uuringud ka rahastama. Samuti peame mitmetimõistmise vältimiseks oluliseks formuleerida omaniku sellekohane kohustus ühemõtteliselt ka seaduses. Meie pakutud sõnastus antud lõigule on järgnev:

„(1) Vajaduse korral tuleb mälestise omanikul enne tööde kavandamist või tööde käigus korraldada mälestise uuring, et selgitada välja mälestise ja selle kultuuriväärtuslike osade seisukord ning tööde tegemiseks vajalikud muud andmed. Uuringute vajaduse ja ulatuse määrab Kultuuriväärtuste Amet. Uuringutega kaasnevad kulud kannab omanik või uuringu tellija.“

Arvestatud.

5) Oleme seisukohal, et muuhulgas on tööde luba vaja taotleda §-des 31 ja 33 sätestatud tööde tegemiseks, sest sageli jääb kooskõlastuse väljastamise ning tööde teostamise vahele pikk ajaline distants, mistõttu võib kaduda ülevaade konkreetsel ajaperioodil teostatavatest töödest. Teeme ettepaneku seadusest § 42 lõike 2 välja jätta.

Mittearvestatud. Vastasel korral peab taotleja ühes asjas võtma mitu luba.

6) Oleme arvamusel, et muinsuskaitseline järelevalve (§ 45) tuleb dokumenteerida. Isegi juhul kui muinsuskaitselist järelevalvet teostab Kultuuriväärtuste Amet, tuleb järelevalvaja poolt vastuvõetud otsuste ning tähelepanekute kohta koostada aruanne. Vaid sellisel viisil saame tagada, et restaureerimis-, konserveerimis- ja ehitustööde kohta koostatakse objektiivne ülevaade, mis on edaspidi riigiarhiivis kättesaadav kõigile huvilistele.

Arvestatud osaliselt. Tööde dokumenteerimise kohustus on töö teostajal. Erandiks on tööd arheoloogiamälestisel või selle kaitsevööndis, kus aruande koostab Muinsuskaitseamet (§ 46 lg 4).

7) Muinsuskaitseseaduse eelnõu seletuskirja punktis 7 on toodud eelnõu rakendamisega seotud kulud ja tulud.

Tallinna Linnavalitsus on alates 1999. aastast täitnud muinsuskaitsealaseid riiklike kohustusi Tallinna haldusterritooriumil. Praegu kehtiv haldusleping on Tallinna Linnavolikogu ning Muinsuskaitseameti vahel sõlmitud 22.10.2003. aastal. Selle halduslepingu kolmandas peatükis on toodud riiklikud muinsuskaitselised ülesanded, mida Tallinna Kultuuriväärtuste Amet täidab. Halduslepingu p 5.1 alusel toimub riiklike kohustuste täitmine Tallinna linnas riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt. Viimastel aastatel on Tallinna linnale riigieelarvest eraldatud keskmiselt 18 000 eurot aastas. 2013. aastal, täites muinsuskaitseseaduse alusel riiklikke ülesandeid, väljastas Tallinna Kultuuriväärtuste Amet 78 kooskõlastust muinsuskaitse eritingimustele ning 88 luba kinnismälestisel, selle kaitsevööndis ja muinsuskaitsealal paikneva ehitise konserveerimiseks, restaureerimiseks või ehitamiseks, mille puhul oli nõutav muinsuskaitseline järelevalve, lisaks 11 arheoloogilise järelevalve luba. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitse- ja miljööalade osakonnas tegeleb halduslepinguga pandud riiklike ülesannete täitmisega vähemalt 3 ametnikku. Ainuüksi nende palgakulud koos maksudega on aastas 72 000 eurot.

Kasutades eelnõu seletuskirja peatükis 7 väljatoodud metoodikat, kus ühe eritingimuse koostamise keskmine hinnaks on arvestatud 600 eurot, muinsuskaitselise järelevalve hinnaks 1000–1100 eurot, kasvaksid Tallinna linna kulutused täiendavate kohustuste täitmisel 124 600 euro võrra. Ühtlasi juhime tähelepanu, et meie andmetel on Tallinna linnas muinsuskaitselise järelevalve keskmine hind koos aruande koostamisega pigem 2000–3000 eurot.

On ilmselge, et uue muinsuskaitseseadusega võtab riik endale eraomanike arvelt juurde oluliselt rohkem ülesandeid. Kui nende ülesannete täitmiseks soovitakse eelnõu § 68 lõike 1 alusel sõlmida halduslepinguid kohalike omavalitsustega, siis seletuskirjas toodud kulude suurendamiseks ettenähtud vahendid ei ole piisavad. Eelnõu seletuskirja kohaselt on ette nähtud riiklike ülesannete täitmiseks eelarvevahendite tõus kõikide omavalitsuste osas 35 000 eurot, ehk 57,38 %. Tallinna linna puhul oleks uus planeeritav summa riiklike ülesannete täitmiseks 28 328 eurot ning see on oluliste lisaülesannete täitmiseks selgelt ebapiisav.

Antud selgitus. Eelnõu seadusena kehtestamise eelduseks on lisaressurss, mida Kultuuriministeerium taotleb riigieelarvest. Eelnõu rakendamiseks vajalike vahendite ulatus on kajastatud seletuskirjas.

11. Eesti Kirikute Nõukogu

1) Seaduse eelnõu järgi saab muinsuskaitse juurde kohustusi, aga kas selleks ka vajalik ressurss antakse?

Antud selgitus. Eelnõu seadusena kehtestamise eelduseks on lisaressurss, mida Kultuuriministeerium taotleb riigieelarvest. Eelnõu rakendamiseks vajalike vahendite ulatus on kajastatud seletuskirjas.

2) Meie arvates ei ole piisavalt põhjendatud ameti nime muutus, on oht, et kultuurile rõhumine hajutab veel vahendeid ja eriti pühakodasid/sakraalhooneid puudutavat osa.

Arvestatud. Nimi Muinsuskaitseamet säilitatud. Eelnõu tekst on vastavalt parandatud.

3) Muudatus on sisse viidud ka eritingimuste koostamise osas. Nende koostamise kohustuse oleks justkui riik endale võtnud. Tegelikult aga poolikult: kõik platsitööd ja eelnevad uuringud peab tegema ja rahastama omanik. Kohustuste jagamine võib tekitada segadust.

Antud selgitus. Eelnõuga on eritingimuste maht ja sisu muutunud. Eritingimused on haldusakt, mille annab Muinsuskaitseamet. Eritingimusega antakse

tingimused konserveerimisele, restaureerimisele jm tegevusele (eelnõu § 39 lg 1). Eritingimuste sisu on määratletud eelnõu § 39 lg 3.

4) Tegevuslubade mõiste on kaotatud ja see on asendatud tööde loa andmisega konkreetse taotluse alusel. See laiendab kindlasti tegijate ringi, aga kahtlused püsivad teemal: kas Muinsuskaitse Ametil (või tulevikus Kultuuriväärtuste Ametil) jätkub ressurssi, et seda kõike ohjata.

Antud selgitus. Tegevuslubade süsteemi ei ole asendatud tööde loa süsteemiga. Enne töödega alustamist tuleb taotleda luba ka kehtiva õiguse kohaselt. Seda ei ole eelnõuga muudetud.

5) Paragrahv 6. Mälestise liigid – ettepanek täiendada loetelu – sakraalhooned. Eelnõus on sakraalhooned üks osa väga paljudest „ehitismälestistest“, tegelikkuses on sakraalhooneid väga palju ja nad moodustavad väga olulise osa ajaloost ning kultuurist.

Mitte arvestatud. Sakraalhooned on ehitised ning eelnõu § 6 lõige 4 järgi kuuluvad ehitismälestiste alla. Erisuse loomine ei ole põhjendatud kaitsealuste sakraalhoonete rohkusega.

6) Paragrahv 24 ütleb, et riik võib maksta toetust AGA EI PEA. Meie ettepanek on viia sisse toetuste osas kontrollarv riigi iga-aastasest eelarvest, nii nagu on kaitsekuludega.

Osaliselt arvestatud. Eelnõu § 24 lg 1 sõnastus on muudetud.

7) Paragrahv 28 puudutab sundvõõrandamist. Peaks mõtlema ka vabatahtliku loovutamise peale. See tähendab, et seadus peaks reguleerima ka juhtumi kui omanik tahab muinsuskaitse aluse objekti, eelnõus „mälestise“ riigile loovutada.

Mittearvestatud. Kehtiva võlaõigusseaduse sätete alusel on võimalik eseme omandit üle anda kinkelepinguga. Eeldan kingi saaja nõusolekut.

12. Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool

Ettepanek  muuta  Muinsuskaitseseaduse eelnõu § 24 lg 2 ning jätta ära lause „Toetust ei saa taotleda riigiasutus, riigi äriühing, ja riigi asutatud sihtasutus“ ning sõnastada lg 2 alljärgnevalt:

 (2) Toetust võib taotleda mälestise omanik.

 Põhjendus:

 Paljud mälestised on kohaliku omavalitsuse või riigiasutuse hallata, näiteks  mõisates asuvad koolid. Riigi hallata olevate kutseõppeasutuste ja riigi koolide rahastamine on õppija  nn. pearahapõhine ning selline rahastumudel ei võimalda koolidel  teha investeeringuid või hoida jooksvalt korras mälestisi.  

 Kohalike omavalitsuste hallata olevates üldhariduskoolides tuleb hoonete majanduskulu kohaliku omavalitsuse eelarvest, mis sõltub suuresti elanike sissetulekutest. Kohalike omavalitsuste rahalised kohustused on suured ning ei võimalda seetõttu teha mälestistesse investeeringuid või hoida neid jooksvalt korras.

Mittearvestatud. Eelnõu § 24 lg 2 ei välista toetuse taotlejate hulgast kohaliku omavalitsuse üksust. Riik seevastu peaks oma vara korrashoiu tarbeks ette nägema investeeringud ning riik ei peaks ise enda käest toetust taotlema.

13. Eesti Omanike Keskliit

1) Üldiselt kindlasti toetame eelnõud, kuna ka meie organisatsiooni üheks eesmärgiks on hoitud omand ja seeläbi kultuuripärandi säilitamine. Mõned tähelepanekud siiski olid.

Leiame, et  mälestiseks tunnistatud ehitiste puhul peab riik toetama nende korrashoidu ja renoveerimist, kuna sageli on viimane kallim, kui uue ehitamine. Mälestiste säilimine on kogu ühiskonna huvi ja seetõttu peab ühiskond ka omanikke rahaliselt toetama.

Seadus peaks sisaldama omanike toetamise üldisi printsiipe ning liike ja volitusi selles osas täpsema korra kehtestamiseks. Näiteks kui seadus kehtestab muinuskaitse eritingimuste tellimise vajaduse, siis peaks riik toetama nende tellimist vähemalt pooles ulatuses. Samuti peaks uute objektide kultuurimälestisteks tunnistamine sisaldama igakordset mõjude analüüsi, kuidas kaitse alla võtmine mõjutab omaniku varalisi huve. Kaitsealade ja kaitsevööndite puhul, kui omanik ei saa omandit senise sihtotstarbe järgi kasutada ning sellega kaasneb majanduslik kahju, siis peab riik selle mõju kompenseerima. 

Antud selgitus. Riik toetab mälestise hooldamiseks, remondiks, uuringuteks, konserveerimiseks jm tegevusteks mälestise omanikku toetuse maksmisega vastavalt eelnõu § 24.

Eelnõu kohaselt ei pea omanik eritingumusi tellima ega nende eest maksma. Eritingimused annab riik. Eelnõus on ümber kujundatud eritingimuste sisu. Omaniku kanda on mälestisel vajalikud uuringud.

Asja mälestiseks tunnistamine on haldusmenetlus, kuhu kaastakse alati mälestise omanik, kes saab menetluses anda seletusi, esitada arvamusi ning vastuväiteid. Tema esitatud vastuväiteid ja arvamusi võetakse arvesse mälestiseks tunnistamise otsustamisel ning mälestise kaitse korra määramisel.

Asja kaitse alla võtmisel selle sihtotstarve ei muutu. Ka saamata jäävat ehitusõigust ei kompenseerita.

Samuti peab omanikul olema õigus kehtestada mõistlik tasu, kui ta peab lubama oma oma kinnistul asuvale ehitisele või õuealale ligipääsu.

Antud selgitus. Kehtiva muinsuskaitseseaduse § 26 lg 3 alusel mälestiseks olevasse ehitisse või selle õue pääseb omaniku või valdaja lubatud ajal või korras. Seda põhimõtet eelnõuga ei muudeta.

14. Eesti Arhitektide Liit

1. § 9 „Riikliku kaitse eeldus“ lõige (1) – peame oluliseks, et ühe kriteeriumina oleks lisatud

„tipparhitektide looming“, olenemata ajastust, millal hoone on püstitatud.

Mittearvestatud. Eelnõu § 9 toodud riikliku kaitse eeldus on üldine suunis, mis peab andma edasi mõtte, mida kultuuriväärtusega asju välja selgitades ja mälestiseks tunnistades tahetakse neist moodustuva kogumiga öelda. Täpsemad mälestiseks tunnistamise kriteeriumid mälestise liikide kaupa kehtestab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga (eelnõu § 9 lg 2). Tipparhitektide looming kuulub pigem nende kriteeriumite alla. Ka praegu kehtivate kriteeriumite hulgas, on ühe valikuna ära toodud tuntud arhitekti looming.

2. § 18 „Ajutise kaitse tähtaeg“ lõige (1) - peame otstarbekaks, et ajutise kaitse alla saaks asja

võtta 12 kuuks ja vajadusel pikendada tähtaega 24 kuuks. Põhjuseks on asjaajamise aeglus ja

sellest tekkivad viivitused.

Mittearvestatud. Ajutise kaitse kehtestamine on intensiivne piirang ning 12 kuud peab olema piisav aeg, et kaitse alla võtmise menetlus läbi viia.

3. § 30 „Mälestisel tööde tegemise üldnõuded“ – lisada lõige (4): mälestise töid tellides ei tohi

lähtuda hinnapõhisest valikust, vaid rakendada väärtus- ja kvaliteedipõhist hanget.

Mittearvestatud. Muinsuskaitseseadusega ei saa mälestise eraõiguslikule omanikule ette kirjutada tööde teostaja valiku kriteeriume. Riigihangete seaduse kohaldamisalasse kuuluvate hankijatele kohaldub RHS-s sätestatud hankemenetlus.

4. § 40 „Ehitusprojekt“ lõige (3) – muuta sõnastust: Mälestise ehitusprojektide koostamise korra

kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

Mittearvestatud. Volitusnorm eelnõust välja jäetud

5. § 45 „Muinsuskaitseline järelevalve“ – puuduseks on, et kordagi pole mainitud projekti autorit ega autorijärelevalvet. EALi ettepanek on lisada selgitav punkt projekti autori rollist

restaureerimisprotsessis ja tema suhtest muinsuskaitselise järelevalvega. EAL ei näe võimalust, et autor selles protsessis ei osale nagu lubab MKM üldmäärus projekteerimisprotsessist.

Samuti vajaks kindlasti täpsustamist lõikes (1) nimetatud muinsuskaitselise järelevalve

kvalifikatsioon. Seaduses ei ole praegu määratletud ei eritingimuste koostaja ega järelevalve

teostaja kvalifikatsiooni.

Mittearvestatud. Eritingimusi annab ja muinsuskaitselist järelevalvet teostab riik. Töötajate haridus- ja kvalifikatsiooninõuded määratakse ametisiseselt.

Muinsuskaitselise järelevalve ülesanded on määratletud eelnõu § 45 lg 2. Muinsuskaitseseadus ei reguleeri projekti autori ja projekti tellija vahelist suhet.

7. § 47 „Kvalifikatsiooninõuded“ jääb praegusel kujul väga segaseks. Lõige (1) punkt 3 vajab

kindlasti täpsustamist, samuti on arusaamatu lõige (3) . Lõige (5), mida mainitakse lõikes (4),

üldse puudub.

Antud selgitus. eelnõu 3. ptk 3. jagu isiku kohustused muinsuskaitsevaldkonnas tegutsemisel on sõnastatud uuesti.

8. Samas märgib EAL, et eelnõust on välja jäänud mälestiste kategooriate küsimuse käsitlus. Teatud määral on küll eristatud UNESCO maailmapärandi nimistuses olevad objektid, kuid täiesti käsitlemata on kohaliku kaitse võimalused. Muinsuskaitseseaduses peaks sätestama ka kohaliku tähtsusega mälestise mõiste ja kohaliku omavalitsuse õiguse seda kehtestada ning välja töötama metoodika selle juurutamiseks.

Mittearvestatud. Riiklike mälestiste kaitsekategooriad ning kultuuriväärtusega asjade riiklik ja kohalik kaitse on kaks erinevat teemat.

Esimese, mälestiste kaitsekategooriate ja nende mitterakendamise kohta on antud pikem selgitus eelnõu seletuskirjas § 31 juures (lk 32-33).

Teise teema (kohalik kaitse) kohta lisame selgituse. Muinsuskaitseseaduse reguleerimise esemesse kuulub kultuuriväärtuste riikliku kaitse korraldus.

Kultuuriministeeriumi ettepanekul on tehtud planeerimisseadusesse täiendus, mis lubab kohaliku omavalitsuse üksusel määrata üldplaneeringus ja detailplaneeringus lisaks seni kehtinud miljööväärtuslikele hoonestusaladele ka väärtuslikke üksikobjekte ning seada nende kaitse- ja kasutustingimusi seadmine (PlanS § 17 lg 1 p 14, § 119 lg 1 p 15) ning määrata üldplaneeringus kohaliku tähtsusega kultuuripärandi säilitamise meetmed, sealhulgas selle üldised kasutustingimused (PlanS § 17 lg 1 p 15). Vajadus niisuguste sätete järele on tõusnud praegusest praktikast, kus omavalitsustel on võimalik kehtestada küll miljööväärtuslikke alasid, kuid mitte üksikud väärtuslikke objekte. Leiame, et planeerimismenetlus on parim võimalus kohalikel omavalitsustel ise oma territooriumi kultuuripärandi kaitset korraldada. Justnimelt võimalus, mitte kohustus. Muinsuskaitseseaduses mõlema – nii riikliku kui kohaliku kaitse – kehtestamine muudaks pildi üksnes segasemaks. Praeguse haldussuutlikkuse juures ei realistlik panna muinsuskaitseseadusega omavalitsustele kohustust kohaliku pärandi kaitset korraldada. Samuti poleks loogiline kui kohaliku pärandi kaitset korraldaks riigiamet (Muinsuskaitseamet), kuna see oleks vastuolus asja sisuga.

Säästva Renoveerimise Infokeskuse Tartu Ühendus

1) Paragrahv 1, lõige 1. Kultuurimälestiste asemel võiks siinkohal kasutada mõistet: Kultuuripärandi, kuna seadus käsitleb peale mälestiste ka seni kaitse alla võtmata asju, kaitsevööndeid jm. Ettepanek lühendada: „Käesoleva seaduse eesmärk on tagada kultuuripärandi ja seda ümbritseva kultuuriväärtusega keskkonna säilimine.“

Mittearvestatud. Seaduse esimene eesmärk on kultuurimälestiste säilimise tagamine. Mitte kaitsealune kultuuripärand tuleb sisse muinsuskaitse põhimõtete juures (eelnõu § 2) ja mälestiste väljaselgitamise juures (eelnõu § 1 lg 2), kuid on liiga avar mõiste, et seda seaduse eesmärgina sätestada.

2) Paragrahv 2, lõige 1. Ettepanek sõnastuse täpsustamiseks: Muinsuskaitses lähtutakse põhimõttest, et kultuuripärandi säilitamine ja teadvustamine hoiab alal riigi ja selle piirkondade identiteeti ja eripära ning kindlustab möödunud aegade jälgi ja kultuurimälu kandva mitmekesise elukeskkonna säilimise praegustele ja tulevastele inimpõlvedele.

Mittearvestatud Ümbersõnastus, puudub põhjendus.

3) Paragrahv 2, lõige 2. Ettepanek sõnastuse täpsustamiseks: „Muudatuste läbiviimisel ajaloolises keskkonnas lähtutakse kultuuri- ja elukeskkonna mitmekesisuse säilitamise ja elukvaliteedi parandamise põhimõttest, kusjuures lisatav uus peab toetama ja esile tõstma varem loodud väärtusi.“

Mittearvestatud Ümbersõnastus, puudub põhjendus.

4) Paragrahv 2, lõige 3. Ettepanek sõnastuse täpsustamiseks: „Riik ja kohaliku omavalitsuse üksused arvestavad oma ülesannete täitmisel mälestiste ja teiste kultuuriväärtuste kui avaliku hüve säilitamisega ning teevad selleks omavahel koostööd.“

Arvestatud. Sätte tekst muudetud.

5) Paragrahv 3, lõige 1. Ettepanek lisada, et seadust kohaldatakse ka ajutise kaitse alla võetavatele kultuuriväärtusega asjadele.

Arvestatud. Eelnõu § 3 lg 1 tekst muudetud.

6) Paragrahv 3, lõige 2. Ettepanek tuua välja ka erisused, mida kohaldatakse mälestisel või mälestise kaitsevööndis ehitamisele.

Mittearvestatud. Eelnõu § 3 lg 2 määratleb ehitusseadustiku kui üldseaduse ning muinsuskaitseseaduse kui eriseaduse vahekorra. Normitehniliselt ei tooda erisusi välja üldsätetes, vaid seaduse tekstis (n: eelnõu § 39 lg 5, § 41).

7) Paragrahv 4. Ettepanek selgitada termineid pikemalt ja põhjalikumalt

seaduse kommenteeritud väljaandes või eraldiseisvas mälestiste kaitset käsitlevas väljaandes. Praegu on selgitused liiga lakoonilised ega taga üheseltmõistetavust, samuti on suur osa termineid seletamata. Selgitama peaks lisaks nt järgmisi termineid: riikliku kaitse eeldus, mälestiseks tunnistamise kriteerium, kultuuriväärtuslik (-ega) struktuurielement, paik, arheoloogiline kultuurkiht, kaitsevöönd, kaugvaade, siluett, vaatesuund , teisaldamine, muinsuskaitse eritingimused, hooldusjuhend, tegevuskava. Muinsuskaitse eritingimused - muinsuskaitseliste nõuete kogum, mille eesmärk on tagada mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise ja selle kultuuriväärtusega osade säilimine või nende nähtavuse ja vaadeldavuse säilimine mälestist ohustavate tegevuste kavandamisel ja läbiviimisel

Antud selgitus. Vastavalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 18 lg 5 määratletakse termini sisu kas pärast termini esmakordset kasutamist eelnõu struktuuri osas, kuhu on koondatud terminiga seotud sätted, või eelnõu üldsätetes selle termini jaoks kavandatavas paragrahvis. Terminitest on üldsätetesse toodud mõisted, kus terminil on seaduse seisukohalt üldine õiguslik tähendus, st seda kasutatakse seaduse erinevates osades (nt restaureerimine). Enamuse terminite sisu on antud terminitega seotud sätete juures (nt eritingimused). Eelnõu § 4 p 5 on viidud eelnõu 4. peatükki.

8) Paragrahv 4, punkt 3. Täpsem mõiste remondi asemel võiks olla hooldusremont või hooldamine ja selle selgitus nt: „Hooldusremontimine on tegevus mälestise korrashoidmiseks vajalik tegevus, millega ei muudeta mälestise (ehitise) ilmet ega asendata kultuuriväärtusega hooneosi või detaile“

Arvestatud osaliselt. Hooldamist ja remontimist käsitletakse eelnõus koos.

9) Paragrahv 4, punkt 4. Lisada loetelusse, et ka mälestise kaitsevööndisse objekti paigaldamine on mälestise ilme muutmine.

Mittearvestatud. Ka kehtiv õigus sellist piirangut ei sätesta ja regulatsiooni rangemaks muutmine ei ole põhjendatud.

10) 2. peatükk Mälestiseks tunnistamine, 1. jagu. Käsitleb tegelikult mälestiseks tunnistamise menetlust (mitte kaitse alla võtmist, nagu jao pealkiri ütleb).

Antud selgitus. Mälestiseks tunnistamise menetlus on kaitse alla võtmise osa. Kaitse alla võtmise menetlus lõpeb haldusakti vastuvõtmise ja selle teatavaks tegemisega või kaitse alla võtmise menetluse lõpetamisega haldusorgani poolt.

11) Paragrahv 9, lõige 1. Ettepanek sõnastuse täpsustamiseks: „Kultuuriväärtusega asja käesoleva seaduse alusel riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on asja oluline väärtus Eesti kultuuripärandi kontekstis ja selle autentsus, samuti selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajalooline, kultuuriline või kunstiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus, arvestades, et kõik mälestised kokku peegeldaksid Eesti ajaloo olulisi poliitilisi, sotsiaalseid, asustusajaloolisi ja kultuurilisi protsesse.“

Antud selgitus. Lõike sõnastust on muudetud (lühendatud). Asja autentsust saab hinnanata alles täpsemate andmete olemasolul ehk eksperdihinnangus. Viidatud lõige on esmase hindamise aluseks.

12) Paragrahv 10, lõige 3. Ettepanek määratleda täpsemalt, kuidas ja mille alusel toimub ettepaneku menetlemine. Millistel juhtudel ettepanekut ei menetleta. Millistel alustel otsustatakse, et ettepanek on/ei ole põhjendatud.

Mittearvestatud. Ettepaneku põhjendatust hindab Muinsuskaitseamet lähtudes mälestise mõistest (eelnõu § 5) , mälestiste liikidest (eelnõu § 6) ning riikliku kaitse eeldusest (eelnõu § 9 lg 1) ja mälestise kriteeriumitest (eelnõu § 9 lg 2).

13) Paragrahv 11, lõige 3. Määratleda täpsemalt, missugust haldusorganit on silmas peetud. Nimetatud haldusorganil peaks olema kohustus, mitte õigus, peatada haldusakti andmise menetlus, kui see võib mõjutada menetluse all olevat kultuuriväärtusega eset

Antud selgitus. Konkreetset haldusorganit ei ole võimalik seadus tekstis nimetada. Selleks võib olla kohaliku omavalitsuse üksus, TJA, keskkonnakaitsega soetud haldusorgan jms.

14) Paragrahv 11. Ettepanek lisada lõige 4: „Kui varem antud haldusaktis või kehtestatud üld- või detailplaneeringus ei ole arvestatud kaitse alla võtmise menetluse objekti säilitamisega, peatub haldusakti või planeeringu kehtivus mälestiseks tunnistamise menetluse objekti osas menetluse algatamise hetkest kuni menetluse lõppemiseni. Menetluse käigus võib Kultuuriväärtuste amet teha ettepaneku haldusakti või planeeringulahenduse muutmiseks. Haldusakti muutmisega seotud kulud kannab haldusorgan, kellele ettepanek tehti.“

Mittearvestatud. Ettepanek ei arvesta õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

15) Paragrahv 12, lõige 1. Ettepanek sõnastuse täpsustamiseks: „Kultuuriväärtuste Amet saadab mälestiseks tunnistamise menetluse algatamise teate ettepaneku esitajale, kultuuriväärtusega asja omanikule, kavandatava kaitsevööndi piiresse jääva kinnisasja omanikule, asja asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele ja vajadusel muule kaasatud isikule arvamuse avaldamiseks, andes arvamuse esitamiseks mõistliku tähtaja.“

Mittearvestatud. Eelnõu tekst ei välista ettepaneku tegija kaasamist, kui mälestisest tunnistamine võib puudutada tema õigusi ja kohustusi. Ettepanekut käsitletakse kirjana Muinsuskaitseametile, millele Muinsuskaitseamet vastab vastavalt asjaajamise nõuetele.

16) Paragrahv 12, lõige 3. Ettepanek sõnastuse täpsustamiseks: „Teade peab sisaldama teavet kultuuriväärtusega asja kohta, mille suhtes menetlus on algatatud, arvamuse esitamise tähtaega ning teavet kaitse alla võtmise menetluse edasise käigu kohta.“

Arvestatud. Eelnõu tekst muudetud.

17) Paragrahv 12, lõige 5. Täpsustada, millised asjaolud võivad tingida asja kaitse alla võtmise menetluse lõpetamise. Peaks täpsustama ka seda, mis