26 | Perearst | august 2018

TeadusTöö ja kooliTus

Neerusiirdamine on tänapäeval parim võimalus terminaalse kroonilise neerupuudulikkuse (KNP) ravis. Neerusiirdamine pikendab patsiendi prognoositavat elulemust 10−15 aasta võrra ja parandab patsiendi elukvaliteeti, olles samas oluliselt odavam kui dialüüs.

EpidemioloogiaKNP-d võivad tekitada:

1) neerusid kahjustavad ja korralikult ravimata süsteemsed haigused, nt suhkruhaigus (eriti 1. tüüpi), hüper-tooniatõbi või mitmed autoimmuun-sed haigused;

2) kroonilised neerupõletikud, nt glome-rulonefriit ja püelonefriit;

3) kuseteede anomaaliad, näiteks neerude polütsüstoos või õigeaegselt diagnoosimata ja ravimata jäänud uropassaažitakistus. Esimene edukas neerusiirdamine maa-

ilmas tehti 1954. aastal USA-s Bostonis. Esimene neer Eestis siirdati 1968. aastal, kokku on praeguseks siiratud ligi 1200 neeru. 2018. aasta seisuga elab Eestis üle 900 neeruasendusravi saava patsiendi, neist rohkem kui 500-l on töötav neeru-siirik. Ootelehele lisandub aastas ligi 50 uut KNP-ga patsienti, neer siiratakse 40−50-le. 10−15% ei leiagi sobivat neeru ja võetakse ootelehelt maha seisundi halvenemise või surma tõttu.

Ettevalmistus siirdamiseksKNP ravi on esialgu suunatud põhihai-

guse kontrollimisele, tüsistuste ravimisele, endokriinsete nihete korrigeerimisele ja progresseerumise aeglustamisele. Lõpp-staadiumis on vältimatu neeruasendus-ravi alustamine regulaarse dialüüsi või uue neeru siirdamise näol. Dialüüsi eelis on see, et seda saab vajadusel kohe alus-tada, kuid puudus on see, et veresoontele

KNP on enamasti aeglaselt süvenev neerufunkt-siooni halvenemine,

mis lõppeb ravita jätmise korral patsiendi surmaga. Olles esialgu asümptomaatiline ja varjatud kuluga, avaldub KNP lõpuks elektrolüütide, jääkainete ja vedeliku kuh-jumise tõttu organismis (neerude ekskre-toorne funktsioon) aneemia ja kaltsiumi-fosfori ainevahetuse häiretena (neerude sisesekretoorne funktsioon). Kasutatakse ka terminit ureemia ehk „uurea veres“, mis tähendab valkude ainevahetuse lõpp-pro-duktide, s.o uurea ja kreatiniini kuhjumist veres, juhul kui nende väljutamine nee-rude kaudu on häiritud. Laiemas mõistes on ureemia neerupuudulikkuse kliiniline avaldumine ainevahetusliku intoksikat-siooniseisundi ja metaboolse atsidoosi tõttu ning selle sümptomid on nõrkus, vä-simus, iiveldus, aneemia, tursed jne.

Neerusiirdamine

või kõhukelme õõnele on vaja kirurgiliselt rajada ligipääs. Tänapäeval on KNP valik-meetod siirdamine, mis pikendab patsien-di prognoositavat elulemust 10−15 aasta võrra ja parandab patsiendi elukvaliteeti, olles samas oluliselt odavam kui dialüüs (1, 2). Siirdamine eeldab sobiva organi olemasolu ja patsienti, kellel pole vastunäi-dustusi operatsiooniks ja immuunsupres-siooniks (organi saajat nimetatakse ka ret-sipiendiks). Siirdamine on meeskonnatöö, milles osaleb paljude erialade spetsialiste: nefrolooge, transplantolooge, immunoloo-ge, patolooge, siirdamiskoordinaatoreid, intensiviste jt.

Siirdamisprotsess algab retsipiendi so-bivuse hindamisega: kindlaid siirdamise vastunäidustusi on vähe, enamik vastu-näidustusi on suhtelised või ajutised (nt kasvaja, infektsioonid või muud ravitavad seisundid). Vastunäidustused on lühike prognoositav elulemus kõrge vanuse või raskete kaasuvate haiguste tõttu, ravima-ta pahaloomuline kasvaja ja omandatud immuunpuudulikkuse sündroom. Osade kaasnevate haiguste korral tuleb kaaluda immuunsupressiooni võimalikku mõju nende aktiveerumisele − näiteks krooni-lise aktiivse viirushepatiidi või tuberku-loosi korral.

Järgmine etapp on patsiendi võtmine siirdamise ootelehele, mis võimaldab vaba organi saamise korral teha parimat valikut − neer siiratakse patsiendile, kes seda on kauem oodanud ja kellele ta paremini so-bib. Siirdamise eeldus on sobiv veregrupp

Jaanus Kahu / uroloog Tartu Ülikooli Kliinikum

„ Uuringud on näidanud, et ühe neeru loovutamine ei lühenda doonori eluiga ega suurenda kroonilise neerupuudulikkuse ja dialüüsi riski võrreldes üldpopulatsiooniga.

august 2018 | Perearst | 27

TeadusTöö ja kooliTus

ning immunoloogiline sobivus doonori ja retsipiendi vahel. Doonororgan on alati retsipiendile võõras, mistõttu immuun-süsteem aktiveerub ja püüab seda hävitada − tekib põletik, koekahjustus ja lõpuks or-gani häving veresoonte tromboseerumise või sidekoestumise tagajärjel, s.t kliiniliselt tekib seisund, mida nimetatakse äratõu-keks. Äratõuke vältimiseks tuleb valida bioloogiliselt võimalikult lähedane doonor ja retsipient peab pidevalt kasutama ravi-meid, mis suruvad tema enda immuun-sust alla. Bioloogilist sobivust hinnatakse koesobivusanalüüsidega: määratakse HLA (human leukocyte antigen) ja presensibili-satsiooni aste.

HLA on inimese genoomi osa, mis määrab ära nn koesobivusvalkude sün-teesi raku pinnal – need on peptiidid, mis tunnevad ära, seovad ja esitlevad immuun-süsteemi muudele osadele võõraid rakke, peptiide, viiruseid jms. Mida rohkem on doonoril retsipiendiga kokkulangevaid HLA antigeene, seda vähem põhjustab võõras organ immuunsüsteemi aktivee-rumist. Kuna HLA-le on iseloomulik väga suur polümorfism, siis on täielikku sobi-vust võimalik saavutada vaid ühemuna-kaksikute korral. Kõige tähtsamad trans-plantatsiooni antigeenid, mida sobitatakse, kuuluvad HLA A-, B- ja DR-rühma, sest nende kokkulangemine mõjutab kõige enam siiriku pikaajalist prognoosi.

Presensibilisatsiooni test näitab humo-raalse ehk antikehade vahendatud im-muunsuse aktiivust. Kui inimene puutub kokku kehavõõraste rakkudega (nt vere-ülekande või varasema siirdamise tõttu), siis immuunsüsteem aktiveerub ja hakkab tootma antikehasid nende rakkude pinnal oleva võõra HLA vastu. Korduval kokku-puutel sama HLA-d sisaldava doonororga-niga võib tekkida äge, raskesti ravile alluv doonorspetsiifiliste antikehade (DSA) va-hendatud äratõuge. Teades täpselt retsipien-di seerumis olevate HLA-antikehade tüüpi, saame doonori valikuga vältida DSA-d.

DoonoridDoonorneerusid on võimalik saada

haiglas surnud inimestelt, enne kui neil tekib vereringe seiskuse tõttu pöörduma-tu kudede kahjustus ja rakusurm. Enamik surnud inimeste neerusid maailmas, ja eranditult kõik Eestis, saadakse ajusur-nud inimestelt, s.t pöördumatu raske aju-trauma või verevarustuse lakkamise järel.

Organeid võetakse surnud inimeselt ainult juhul, kui inimene ise on eluajal selleks loa andnud või kui tema lähedased pärast inimese surma selleks loa annavad. Inten-siivravi võtetega on võimalik hoida sü-dant ja vereringet ning oksügenisatsiooni toimimas, kuni kõik vajalikud toiminguid on tehtud. Doonoroperatsioonil organid vabastatakse, loputatakse spetsiaalse la-husega ja pannakse konteinerisse säili-tuslahusesse, mille temperatuur on 0−4 °C. Sellise temperatuuri juures on kudede ainevahetus nii aeglane, et neerud võivad seista ilma isheemilise kahjustuse tekke-ta 24 tundi või enamgi. Lisaks neerudele kasutatakse maksimaalselt ära ka teised organid – Eestis siiratakse veel maksa, kõ-hunääret ja kopse.

Kuna neerud on paarisorganid ja täis-väärtuslikku elu saab elada ka ühe terve neeruga, siis on võimalik ka elusdoonor-lus. Uuringud on näidanud, et ühe neeru loovutamine ei lühenda doonori eluiga ega suurenda KNP ja dialüüsi riski võr-

reldes üldpopulatsiooniga (3). Eestis on siirdamine lubatud nii lähisugulaste kui ka emotsionaalselt seotud isikute vahel. Elusdoonorluse eeldus on doonori sundi-matu vaba otsus, doonori hea üldine ter-vis ja kroonilise neeruhaiguse puudumine. Elusdoonorneeru kasutamine võimaldab hoida dialüüsil oleku aja minimaalse või isegi siirata predialüüsi faasis ja tagab pare-mad kaugtulemused (pikemaajalise funkt-siooni). Elusdoonorneeru on võimalik sii-rata ka vastu veregruppi ja mõnikord vastu DSA-sid, sest plaanilise tegevuse korral on võimalik läbi viia desensibiliseerimine − antikehade (immunoglobuliinide) ee-maldamine plasmafereesi või immuunad-sorptsiooni abil. Eestis on viimastel aastatel elusdoonorite osakaal küll veidi kasvanud, kuid jääb siiski alla 10% üldarvust, mis

on oluliselt vähem kui teistes Euroopa ja Ameerika arenenud riikides.

SiirdamineEnamikul juhtudel mittefunktsioneeri-

vaid neerusid ei eemaldata, kuna see suu-rendab operatsioonitraumat ja suurendab riske. Doonorneer siiratakse uude kohta − alakõhtu ekstraperitoneaalsele (niude-lohku), kus neeru veresooned ühendatak-se retsipiendi iliakaalsoontega ja ureeter põiega.

Operatsiooni enda kirurgilised riskid on suhteliselt väiksed. Paaril protsendil võib esineda veritsust (paljud patsiendid kasutavad verevedeldajaid), 5%-l esineb probleeme ureeteriga, võib tekkida ahene-mine või raskemal juhul nekroos koos urii-ni lekkega, mis vajab kordusoperatsiooni. Üks raskeim tüsistus (umbes 0,5%-l) on veresoonte tromboos, mis sageli lõppeb neeru kaotusega. Oluliselt kergem tüsistus on lümfotseele (5%), mis tekib veresoonte ümber asuvate lümfiteede ligeerimisest ja

lümfi kogunemisest neeru ja põie vahele. Kergemal juhul see ravi ei vaja, kuid suu-rema lümfikogumi korral võib vajalik olla dreenimine.

Enamikul juhtudel hakkab siiratud neer kohe tööle: s.t tekib diurees ja jääkainete vähenemine. Umbes 10%-l käivitub neer hilinemisega ja retsipient vajab ka pärast operatsiooni mõnda aega dialüüsravi. Põh-jus võib olla pikk isheemia aeg, eakas või ebastabiilne doonor, tehnilised probleemid operatsiooni ajal, erinevad perioperatiiv-sed tüsistused.

Immuunsupressioon (IS)Äratõuke vältimiseks on vaja pidevalt

tarvitada immuunsupressiivseid ravimeid. Värskes siirdamisjärgses perioodis (mis kestab umbes pool aastat) on äratõuke

„ Enamikul juhtudel mittefunktsioneerivaid neerusid ei eemaldata, kuna see suurendab operatsioonitraumat ja suurendab riske. Doonorneer siiratakse uude kohta − ala- kõhtu ekstraperitoneaalsele, kus neeru veresooned ühendatakse retsipiendi iliakaalsoontega ja ureeter põiega.

28 | Perearst | august 2018

TeadusTöö ja kooliTus

PErEarSt KrIStEn rEInmannI haIgUSjUht18-aastane meespatsient. Varem terve, tegelenud spordiga.Pöördus perearstile, kui kaks nädalat olid esinenud viirushaiguselaadsed ilmingud febriilse palavikuga. Perearsti juures kreatiniin üle 1500 µmol/l. Suunatud erakorraliselt haiglasse.

Haiglas seisundObjektiivne leid: Kahvatu jumega. Kaebab kõhuvalu ja joogijanu. Palpa-toorne hellus üle kõhu, samas kõht pehme. Kopsude auskultatsioonil mõlemapoolselt räginaid. Radioloogil jääb kahtlus pneumooniale vasa-kul alaväljas. Südame vari suhteliselt lai (Rö th istudes). RR 180/115 mm Hg, siinustahhükardia 120 x min. SpO2 lisahapnikuta 92%. Oma diurees säilinud.UH: Neerud mõlemal pool on kajarikkamad, kergelt hägunenud koore-säsiosa piiriga. Mõõtmetelt suurenenud P: 13 x 7 cm; V: 13 x 6,5 cm. Neeruvaagnate laienemist, hüdronefroosi leidu ei ole. Diagnoositud kiiresti progresseeruvat glomerulonefriiti, histoloogiliselt tõestatud (kiiresti progresseeruv noorkuudega glomerulonefriit). Alus-tatud peritoneaaldialüüsiga, seejärel neerusiirdamine, mille järel kaks kuud hiljem analüüsides kreatiniin 108 µmol/l, GFR 77 ml/min/1,73 m2, Hb 113 g/l.

Praegu ravi:Takroliimus 15 mgMükofenolaatmofetiil 500 mg x 2Metüülprednisoloon 4 mg x 1Pantoprasool 40 mg x 1Perindopriil + amlodipiin 10/10 mg x 1Nebivolool 5 mg x 1Doksasosiin 2 mg x 1

Pärast neerusiirdamist tegeleb patsiendi raviga nefroloog. Perearsti vas-tuvõtule on patsient pöördunud formaalsetel põhjustel (tõendi jaoks).

PErEarSt EPP VESSElI haIgUSjUht45-aastane naispatsient. Lapsena diagnoositud diabeet. 21 aasta vanuselt tekkinud neerupuudulikkus, aastate jooksul olnud kaks neerusiirdamist.

Praegu patsient uuesti peritoneaaldialüüsil. Patsient on võetud doono-rijärjekorrast maha seoses ebamäärase juhuleiuga.Patsiendil kreatiniinitase kuni 600 µmol/l, hgb 90 g/l, saab EPO-ravi. Vererõhk normis.

Raviskeemis detemirinsuliin 2 x päevas 6 + 10 TÜ, lisproinsuliin 4–6 TÜ 3 x päevas. RR-i raviks telmisartaan 80 mg x 1. Immunosupressandid sevelameer ja mükofenoolhape, kaltsitriool. EPO-ravi (beetaepoetiin) 1 x kuus. Statiinravi, hormoonasendusravi düdrogesteroon + östradiool. Saanud rauaasendusravi.

Immuunosupressiivse ravi tõttu korduvad uroinfektsioonid, dermatiit, progresseeruv aneemia, mis vajab ESA-ravi. Probleemiks korduvad uro-infektsioonid, olnud statsionaarsel ravil ESBL + uroinfektsiooni tõttu.Patsient käib perearsti juures ägedate infektsioonidega (peamiselt sinusiidid, bronhiidid ja ÄRVI-d), antibakteriaalse ravi nõustamisel kon-sulteerib perearst nefroloogiga, kuna antibakteriaalse ravi annused on tavapärastest erinevad.

risk suurem, retsipiendid võtavad sel ajal kolme eri ravimit suhteliselt suures doo-sis. Edaspidi doose vähendatakse, stabiilse funktsiooni ja väikese riski korral saab mõ-nikord isegi ühe ravimi ära jätta. Raviskee-me peab täpselt jälgima, kuna liiga väikeste dooside korral tekib äratõuge, samas liiga suurte dooside korral ilmnevad kõrvaltoi-med, ravimite toksilisus ja kumulatiivne ülesupressioon. Viimasel juhul suureneb oluliselt kõikide infektsioonide risk, samu-ti tekivad atüüpilised nn oportunistlikud infektsioonid. Tavapärase kulu, stabiilse neerufunktsiooni ja äratõugete puudumise korral ei ületa infektsiooni risk siiski üld-populatsiooni oma.

Tavapärane IS-i skeem koosneb kalt-sineuriini inhibiitorist (takroliimus või tsüklosporiin), lümfotsüütide proliferat-siooni pärssijast (mükofenolaat) ja glü-kokortikoidhormoonist (metüülpred-nisoloon). IS-i taseme määramisel lähtub raviarst patsiendi riskigrupist (esmane või kordussiirdamine, sensibiliseeritud või mitte), HLA sobivusest, eelnevast kulust (äratõugetest), kõrvaltoimetest ja tüsistus-test, ülesupressiooni nähtudest.

ÄratõukedÄratõuge tähendab immuunsüstee-

mi aktiveerumist ja rünnakut uue organi vastu, mis esialgu viib organi funktsiooni halvenemisele (mis on esialgu taaspöör-duv), kuid ravimata jätmisel ka funktsioo-ni lakkamiseni. Esimese 12 kuu jooksul esineb äratõuget ligi 25%-l retsipientidest. Haigusspetsiifilised sümptomid äratõu-kel puuduvad, mistõttu on selle varajane diagnoosimine keeruline ja võib hilineda. Kaebused tekivad organfunktsiooni olu-lisest halvenemisest, kui ilmnevad uuesti ureemia nähud.

Esiteks tuleb välistada funktsioonihäire muud (uroloogilised, vaskulaarsed, pre-renaalsed) põhjused, kuid diagnoosi kin-nitab ainult histoloogiline äratõuke leid (immuunrakkude kogunemine neerutoru-kestes, päsmakestes, veresoonte seintes + koekahjustuse nähud). Õigeaegseks diag-noosimiseks jälgitakse neerufunktsiooni (glomerulaarfiltratsiooni) regulaarselt: esimestel kuudel iga nädal, kuid teisel poolaastal juba oluliselt harvem (1–2 kuu tagant). Äratõuke korral tuleb suurenda-da baasravi doose, süstida parenteraalselt suures doosis glükokortikoidhormooni või raskemal juhul polüklonaalseid lüm-fotsüütide vastaseid antikehi.

august 2018 | Perearst | 29

TeadusTöö ja kooliTus

Siirikuga patsiendi ravi ja jälgimineVärskes postoperatiivses perioodis on

retsipiendid neeruarsti pideva jälgimise all, tema lahendab ka muid ettetulevaid probleeme. Hiljem jäävad kontrollid har-vemaks ja seega suureneb perearsti roll patsiendi jälgimisel.

KNP ja neerusiirikuga patsientide seas esineb üldpopulatsioonist enam diabeeti ja hüpertooniat, hüperlipideemiat ja südame isheemiatõve tüsistusi. Need võivad olla nii põhihaigused (KNP põhjus) kui tekkida ka IS-i ravi kõrvaltoimena. Üldtuntud on pi-kaajalise hormoonravi metaboolsed kõr-valmõjud, vähem on teada kaltsineuriini inhibiitorite nefrotoksilist düslipideemiat, hüpertooniat ja glükoosi talumatust teki-tav toime.

Infektsioonide vältimiseks on soovitatav jälgida vaktsineerimisprogrammi (vaktsi-neerida gripi, pneumokoki, A- ja B-hepa-tiidi vastu), seejuures peab pidama meeles, et elusvaktsiinid on siirdatutel üldiselt vas-tunäidustatud. Ära ei tohiks unustada ka pereliikmete vaktsineerimist, mis on sama oluline haiguste leviku piiramiseks.

Infektsioonide käsitlus on üldiselt ta-vapärane, soovitatav on võimalusel alati võtta külve haigustekitaja kindlakstege-miseks, eriti atüüpilise kulu korral. Kõige sagedamini esineb siiratutel kuseteede in-fektsioone ja tsütomegaloviirust. Oportu-nistlike infektsioonide tüüpiline tekkeaeg on esimesed kuus kuud, aga need võivad tekkida ka hiljem, kui retsipient saab ta-vapärasemast tugevamat immuunsup-ressiooni äratõuke tõttu. Infektsioonid võivad kulgeda tavapärasest raskemini, üldseisundi häirete või sepsise kahtluse korral on kindlasti vaja konsulteerida haiglaravi vajaduse suhtes.

Nagu kõikide inimeste osas, on pere-arstil oluline roll ka siiratutele tervislike eluviiside ja toitumise, kaalu langetamise, piisava füüsilise aktiivsuse, suitsetamisest loobumise jms soovitamisel.

Pikaajaline IS suurendab kasvajate tekke riski, mistõttu on visiitidel vajalik patsiendi kontroll vähikahtlaste sümptomite suhtes. Kõige sagedasemaks maligniteediks selles grupis on nahavähid ja lümfoproliferatiiv-sed haigused, mida on võimalik vaatluse ja objektiivse uuringuga tuvastada.

Nahavähki diagnoositakse 20−30%-l siiratutest, 20-aastase jälgimisaja korral isegi ligi 60%-l (4). Põhiline riskitegur on liigne ultraviolettkiirguse toime. Ka muude kasvajate suhtes on soovitatav tavapärasest

aktiivsem sõelumisstrateegia, kuigi on vähe tõendeid selle efektiivsuse kohta elu-lemuse parandamisel.

Kaua siirik töötab?Siiriku elulemuseks loetaks aega siir-

damisest kuni dialüüsi taasalustamiseni. Tavaliselt mõõdetakse seda protsendina, kui palju siiratud neerudest mingi aja jä-rel veel töötavad. Neerusiiriku elulemust mõjutavad paljud tegurid.• Doonororganikvaliteet.• HLAsobivusdoonorijaretsipiendi

vahel.• Äratõugeteesinemine(eritikorduvad

ja rasked äratõuked).• Adekvaatneimmuunsupressioonitase.• Muudpostoperatiivsedtüsistused.• Raviskeemidejälgimine(ravimite

võtmise regulaarsus).• Retsipiendiüldseisundjakaasnevad

haigused.Siiratud neeru puudulikkus võib tekkida

põhihaiguse retsidiivi, ägeda või kroonilise äratõuke tagajärjel. Kõige sagedamini aga diagnoositakse mittespetsiifilist sidekoes-tumist, kus neerupäsmakesed ja -torukesed asenduvad aja jooksul sidekoega ning tekib nn krooniline transplantaadi nefropaatia.

Eestis viimase kümne aasta jooksul töö lõpetanud neerusiirikutest 46%-l juhtus see patsiendi surma tõttu (neist siirdamise ja immuunsupressiooniga võib seostada ¼ surmajuhtudest). Ehk mida rohkem aega on siirdamisest möödas, seda olulisemaks muutuvad patsiendi ja siiriku prognoo-si jaoks muud meditsiinilised tegurid ja kaasnevad haigused.

Neerusiiriku elulemus on viimastel aastakümnetel järjest paranenud, ligi 70% Eestis siiratud neerudest töötab ka kümne aasta pärast (vt joonis 1).

Kasutatud kirjandus1. Wolfe RA, Ashby VB, Milford EL, et al. Compa-

rison of mortality in all patients on dialysis, patients on dialysis awaiting transplantation, and recipients of a first cadaveric transplant. N Engl J Med 1999 Dec 2; 341 (23): 1725-30.

2. Salonen T, Reina T, Oksa H, Sintonen H, Pas-ternack A. Cost analysis of renal replacement therapies in Finland. Am J Kidney Dis 2003 Dec; 42 (6): 1228-38.

3. Ibrahim HN, Foley R, Tan L, et al. Long-term con-sequences of kidney donation. N Engl J Med 2009 Jan 29; 360 (5): 459-69.

4. Bordea C, Wojnarowska F, Millard PR, Doll H, Wel-sh K, Morris PJ. Skin cancers in renal-transplant recipients occur more frequently than previously recognized in a temperate climate. Transplanta-tion 2004 Feb 27; 77 (4): 574-9.

Joonis 1. Neerusiiriku elulemus Eestis aastatel 2000–2016

Kaua siirik töötab? Siiriku elulemuseks loetaks aega siirdamisest kuni dialüüsi taasalustamiseni. Tavaliselt mõõdetakse seda protsendina, kui palju siiratud neerudest mingi aja järel veel töötavad. Neerusiiriku elulemust mõjutavad paljud tegurid.

• Doonororgani kvaliteet. • HLA sobivus doonori ja retsipiendi vahel. • Äratõugete esinemine (eriti korduvad ja rasked äratõuked). • Adekvaatne immuunsupressiooni tase. • Muud postoperatiivsed tüsistused. • Raviskeemide jälgimine (ravimite võtmise regulaarsus). • Retsipiendi üldseisund ja kaasnevad haigused.

Siiratud neeru puudulikkus võib tekkida põhihaiguse retsidiivi, ägeda või kroonilise äratõuke tagajärjel. Kõige sagedamini aga diagnoositakse mittespetsiifilist sidekoestumist, kus neerupäsmakesed ja -torukesed asenduvad aja jooksul sidekoega ning tekib nn krooniline transplantaadi nefropaatia. Eestis viimase kümne aasta jooksul töö lõpetanud neerusiirikutest 46%-l juhtus see patsiendi surma tõttu (neist siirdamise ja immuunsupressiooniga võib seostada ¼ surmajuhtudest). Ehk mida rohkem aega on siirdamisest möödas, seda olulisemaks muutuvad patsiendi ja siiriku prognoosi jaoks muud meditsiinilised tegurid ja kaasnevad haigused. Neerusiiriku elulemus on viimastel aastakümnetel järjest paranenud, ligi 70% Eestis siiratud neerudest töötab ka kümne aasta pärast (vt joonis 1).

0 12 24 36 48 60 72 84 96 108 120 132

Aeg kuudes

0.0

0.1

0.2

0.3

0.4

0.5

0.6

0.7

0.8

0.9

1.0

Siir

iku

elul

emus

2000 – 2004 n = 205 2005 – 2009 n = 241 2010 – 2016 n = 302

80.3

62.8

71.9

94.0 88.8

84.4 91.2