DISAIN & STIIL > Skafandris klaasikunstnik> Sukeldujad kellad

AIN & STIIL

KIRGLIK ELU> Luksus rööbastel> Bentleyga kiirustes> Veinirõõme Inglismaalt

nr – OKTOOBER

SASkSu

SA

> LuBeVe

DIS>>

DIS

> > VKINDEL

OMA KÖÖGIS Eliitrestoranide omanik Dimitri Demjanov ei jookse trendidega kaasa - kõik uus on teisendatud vana.

Dimitri Demjanov, , restoranide Gloria ja Egoist omanik. Foto: Meeli Küttim

RESTORANILEGEND

Ukse Ilusalong OÜ Sõpruse pst 25

Tel 670 7086, 53 030 036 Faks 670 7085 info@ukse.eewww.ukse.ee

Ostuga kaasa kingitus – kodukino!**Lisainfo telefonil 670 7086

Astuge meie uksest sisse! Valisuksed alates

3890 kroonist!¨

O K T O O B E R 2 0 0 8

TOIMETAJASisujuhtPikk või lühike elulookirjeldus?

ON MUUTUNUD UHKUSEASJAKS OMA-DA CVd, milles endiste tööandjate ja ametipostide nimekiri pikk ja kirju. On

täiesti normaalne oma talenti ühes kohas mitte üle paari aasta “raisata”. Oktoobri džen-telmen Dimitri Demjanov tunnistab vastu-oksa uhkusega, et on 45 aasta möödudes vahe-tanud sama palju töökohti kui mõni teine viie aasta jooksul.

Tore, kui inimene üha uuesti ja uuesti end tihedast konkurentsisõelast läbi pres-sib. Aga mõnikord on veel toredam, kui ini-mene leiab oma tee ja sellel on ka piisavalt väljakutseid, et valitud rajale truuks jääda. Need, kes iga paari aasta tagant uue visiit-kaardi tasku pistavad, ei pruugigi võib-ol-la hästi mõista neid, kes pühendavad end ühele tööle näiteks 15 aastaks. Inimesed on erinevad. Tõsi on ka see, et paljud lihtsalt ei olegi leidnud seda õiget. Ja nii nad muudkui sulgevad ühtesid uksi, et avada teisi.

Ent nagu selgub seekordsest kaaneloostki, ei tohiks keegi elada vaid tööalaste edusam-mude nimel. Elus on nii palju muud, ei mak-sa seda unustada. Meenub üks väga tabav ütlus: inimene kahetseb harva seda, mida ta on teinud, hoopis sagedamini aga seda, mille on tegemata jätnud. Lihtne on endale lubada, et küll ma teen, küll ma lähen, ala-tes järgmisest kuust, uuel aastal… Enda ja oma unistuste jaoks tuleb aega võtta. Kohe. Päriselt. Kas või piskuhaaval.

Ilusat külma aja saabumist! Monica Raud

4 Ajalugu parfüümides Ajalooliste suurkujude lemmikparfüüme on võimalik kaelale piserdada ka tänapäeval.

10 Kunst ja mootorid ühes Itaalias Catanias leiavad äratundmisrõõmu kõik mootori- ja kiirusefännid: muuseum Mogam on temaatiline kooslus vanadest autodest, mootorratastest, maalidest, skulptuuridest ja ajakirjadest.

12 Legendaarne Demjanov 17aastaselt kelnerina alustanud ja vahepeal baarmenina kuulsust kogunud restoraniguru Dimitri Demjanov on toidumaailmale truuks jäänud ning selles oma raja leidnud.

18 Rongireis nagu raamatus Orient-Express – see on luksuslik reis sinistes vagunites läbi Euroopa. Sind saadavad teekonnal šampanja, gurmeeroad, kaunis muusika ning õhtutualettides kaasreisijad.

35 Veinimeistrid inglasedInglismaal ja Walesis on veini valmistatud juba sajandeid. Kliima ja pinnase eripära tõttu õnnestuvad kõige paremini valged ja roosad veinid, enim kiitust ja tunnustust on aga pälvinud sealsed vahuveinid.

40 Kellaga vee alla Veekindlad käekellad tulid turule 1920ndate lõpus, praeguseks on need välimuselt põnevad ajanäitajad võimelised sukelduma mitmesaja meetri sügavusele.

45 Suur ja raske klaasikunst Prantslane Christian Herry graveerib oma ateljees nii väikeseid esemeid kui ka mitme ruutmeetri suurusi klaaspindu rikaste residentsidesse. Töö toimub rõhu all ja skafandris.

50 Armastus sigarite vastu Abja mõisa omanik Veiki Kolk usub, et iga sigaritele kulutatud kroon on hästi investeeritud. Ainus tulu sellest hobist on talle aga nauding, mida need pruunid torukesed pakuvad.

Bentley pere võimsaim liige

SuPrantslane Cesemeid kui residentsides

ArAbja mõisa o

38

Kaanel Dimitri Demjanov Foto Meeli Küttim Assistent Andras Kralla Stiil Beatrice Meik Lana Vallo Rõivad Laboratorio del Carmine must särk, Raff aele Caruso must sametpintsak, Kitoni roosa lips, Cantini punane siidsall (Fashion Palace), Vivienne Westwood

MANi müts, hall sviiter, sametkraega mantel (Boutique Carrousel) Suur tänu: Leppneeme kalurid

Bentley 28 Luksuslik kupee Bentley Continental GT Speed ahvatleb uuema põlvkonna Bentley fänne oma eelkäijast veel võimsama mootori, sportlikuma välimuse ja parema juhitavusega.

HEAOLU

LÕHNADEL PIKK AJALUGUParfüümid on inimestele rõõmu valmistanud juba väga ammustest aegadest peale. Vanas Egiptuses, Babüloonias ja Pärsias lõhnastasid end nii naised kui ka mehed. Tol ajal olid parfüümid suur luksus, mida said endale lubada vaid väga rikkad, kuid keskaja lõpuks jõudsid erinevad essentsid ka mitte nii jõukate tualettlauale.

Kuus isiksust…oma essentse otsimas. Tsitrusviljad, sandlipuu ja nelk – need on ajaloost tuntud suurkujude lemmikud. Napoleonist Winston Churchillini. 19. ja 20. sajandil loodud lõhnatooted on veel nüüdki parfüümimaailma ikoonid.TEKST ILARIA DE BARTOLOMEIS JA GIADA BARBARANI FOTOD ROBERTO SORRENTINO

1. L’Eau de NeroliNapoleon (foto 1) jumaldas apelsinipuu õitest valmis-tatud essentsi. Sellest kirest sündis L’Eau de Neroli, mille retsept oli säilinud ühes eri-lises 16. sajandi tekstis. Hind 1800 kr, 200 ml, Diptyque.www.diptyque.com

2. Santal ImperialTsitrusviljad, sandlipuuõli, merevaik – need on San-tal Imperiali koostisosad. Parfüüm töötati välja 1850. aastal ja see oli keiser Franz Joseph I lemmik (foto 2). Hind 1400 kr, 75 ml, Creed. www.creedfragrances.co.uk

3. TrafalgarParfüüm on pühendatud Trafalgari

lahingule (1805), milles prantslased ja hispaanlased võitlesid inglastega, ke-

da juhtis Horatio Nelson (foto 3). Tege-mist on Kölni veega, milles on tunda

seedrit, jasmiini ja vürtse. Hind 900 kr, 100 ml, Truefi tt & Hill.

www.truefi ttandhill.com

4. Blenheim BouquetParfüüm loodi 1902. aastal Malbo-rough’ hertsogile, selle nimi Blen-heim Bouquet tuleb aristokraadi sünnimaja Blenheim Palace’i ni-mest. Seejärel sai lõhnaõlist Winston Churchilli lemmikparfüüm (foto 4). Hind 1400 kr, 100 ml, Penhaligon’s.www.penhaligons.co.uk

6. MalmaisonParfüüm on austusavaldus nelgile. See on vürts, mida Oscar Wilde (foto 6) armastas

nööpaugus kanda. Nelgi aroomidele lisaks on selles lõhnaõlis tunda muskust ja pui-

tu. Hind 1400 kr, 100 ml, Floris. www.fl orislondon.com

5. HammamParfüüm Hammam oli Luc-

hino Visconti (foto 5) kirg. Merevaigu ja orientaalse-

te nootidega essentsi lõi 1872. aastal Penhaligon

Londoni Jamesi tänava Turkish Bathsi klientide-le. Hind 1400 kr, 100 ml,

Penhaligon’s. www.penhaligons.co.uk

Aja jooksul on parfüümitööstus arenenud eraldiseisvaks kunstiliigiks – parfüüme töötavad välja inimesed, kelle nina on võimeline eristama kuni 3500 lõhna. Varasemal ajal kasutati lõhnade loomisel looduslikke lõhnaaineid, tänapäeval kombineeritakse neid enamasti sünteetilistega.

. . .

Viin eriliseks tähtpäevaks

VVY

RTä

hele

panu

! Teg

emis

t on

alko

holig

a. A

lkoh

ol v

õib

kahj

usta

da te

ie te

rvis

t.

ELAMUS

SAJAAASTANE VAIKUS2008. aasta peaks olema legendaarse, Salzburgis sündinud dirigendi Herbert von Karajani aasta. 5. aprillil sai sada aastat tema sünnist. Nüüdseks on olemas ka fi lm sellest enimplaadistatud ja -müünud dirigendist. Kui viimase sajandi jooksul

Viis suurepärast häältVõrratu Dianne Reeves, bluusilauljatar Cassandra Wilson, fadokuninganna Dulce Pontes, ülevoolav Nicole Atkins ja lõpuks – noor küpse häälematerjaliga Melody Gardot. Ja veel – austusavaldus suurele džässimuusikule von Karajanile.TEKST ANDREA MILANESI FOTOD ROBERTO SORRENTINO

ilmunud fi lmide hulgas leidub suhteliselt vähe neid, mis oma sisulise tiheduse ja originaalsuse poolest massist erineksid, siis paistab siinkohal silma provokatiivne dokumentaalfi lm “Maestro for the Screen” (DVD Arthaus Musik/Ducale, 450 kr), mis peatub pikemalt otseste tunnistajate kaasabil ja “kinematograafi lise pingestatuse” läbi Maestrol – esimesel dirigendil, kes tunnetas intuitiivselt massimeedia võimu ja oskas süstemaatiliselt ära kasutada “võrgutusjõudu” fi lmikaamera abil, et publikut võluda.

HÜVASTI, SUUR MUUSIK ESBJÖRN SVENSSONKINGITUS, MIS PIDI SÜNDIMA

5

4

2

1

Need temperamendilt, iseloomult, stiililt ja inspiratsiooniallikatelt

erinevad naissoost interpreedid on hakkama saanud väga originaalsete ja tipptasemel projektidega. Nad teavad, kuidas kasutada tehnikaid, oma võlu ja muusika hiilgust. Perfektne ja võrratu Dianne Reeves suudab alati endale ausaks jääda, ükskõik missugust repertuaari ta laulab. Ta jääb elegantseks ning tema kristallpuhas intonatsioon purustab justkui aja seadused. Oma seesmise sügavuse ja soojusega on Mississippi deltalt pärit Cassandra Wilson suutnud vormida isikupärase sünteesi džässi atmosfääride ja bluusi modulatsioonide vahel. Portugalist pärit fadokuninganna Dulce Pontes oskab olla tuline ja sensuaalne. Ta on ka kirglik traditsioonilise ja melanhoolse muusika austaja. Värske, spontaanne ja ülevoolav on noor Ameerika lauljatar Nicole Atkins, kes saades inspiratsiooni eri stiilidest, on võimeline kokku panema ning kunstireeglitele allutama teravad popmuusika helid ja kuulsusrikka 1950ndate tantsuorkestrite muusika. Samas kui 23aastane nooruke Melody Gardot, kes on Norah Jonesi ja Katie Melua koolkonnast, võlub üllatavalt küpse häälematerjali ja puhta talendiga.

• 1 - Cassandra Wilson, Loverly (Blue Note/Emi, 280 kr) • 2 - Nicole Atkins, Neptune City (Columbia/Sony-Bmg, 270 kr) • 3 - Dulce Pontes, El Corazón tiene tres puertas (2 CD + DVD, Ondeia/Egea, 360 kr) • 4 - Dianne Reeves, When you know (Blue Note/Emi, 250 kr) • 5 - Melody Gardot, Worrisome heart (UCJ Music/Universal Music Italia, 270 kr)

Sel suvel hukkus Stockholmi arhipelaa-gis sukeldudes Rootsi džässpianist ja helilooja Esbjörn Svensson, trio E.S.T. süda ja hing. Tema hukkumisega oleme kaotanud ühe põnevama ja uuendusli-kuma tänapäeva džässmuusiku, keda terve maailm imetles. Vaid mõned päe-vad enne traagilist sündmust ilmus na-

gu kingitus album “Love is Real” (ACT/Egea, 270 kr), mille kitarrist Ulf Walke-nius ja tema andekad kolleegid trom-petistid Brönner ja Fresu pühendasid Svenssoni kunstile. See on siiras ja kirg-lik andam surematust kunstist järel-tulevatele põlvedele.

VV

YRV

VYR

Nautimuse valitud veinid

Sinu ees on 51 suurepärast veini maailma kõige erinevamatest nurkadest. Neid kõiki ühendab Nautimuse märk. Sinu ees on 51 suurepärast veini maailma kõige erinevamatest nurkadest. Neid kõiki ühendab Nautimuse märk. Nautimuse kvaliteedimärgi saavad oma kategooria parimad veinid, mille on sadade teiste seast välja valinud Nautimuse kvaliteedimärgi saavad oma kategooria parimad veinid, mille on sadade teiste seast välja valinud tunnustatud veinispetsialistid. Nautimuse veine leiad hästi varustatud kauplustest üle Eesti.tunnustatud veinispetsialistid. Nautimuse veine leiad hästi varustatud kauplustest üle Eesti.

Ash Tree Estate Bobal Cabernet Rosé

Prosecco Frizzante Prosecco Frizzante MaschioMaschio

Spier Discover Spier Discover RoseRose

Michel Torino Michel Torino Cabernet SauvignonCabernet Sauvignon

Michel Torino Michel Torino Sauvignon BlancSauvignon Blanc

Michel Torino Michel Torino MalbecMalbec

Spier Discover Spier Discover Pinotage-ShirazPinotage-Shiraz

Ash Tree Estate Chardonnay Macabeo

Ash Tree Estate Merlot Tempranillo

Ash Tree Estate Shiraz Monastrell

Calderona Crianza DO Cigales

Calderona Reserva DO Cigales

Torre Aldea Crianza DOC Rioja

Torre Aldea CVC DOC Rioja

Torre Aldea Reserva DOC Rioja

Carmen Merlot

Carmen Carmen GewurtztraminerGewurtztraminer

Carmen Chardonnay

Carmen Cabernet Sauvignon

Veo Grande Veo Grande Sauvignon BlancSauvignon Blanc

Veo Grande Veo Grande Merlot-MalbecMerlot-Malbec

Veo Grande Veo Grande Chardonnay-ViognerChardonnay-Viogner

Veo Grande Veo Grande Cabernet-ShirazCabernet-Shiraz

Carmen Sauvignon Blanc

McGuigan McGuigan BIN 2000 ShirazBIN 2000 Shiraz

McGuigan McGuigan Pinot GrigioPinot Grigio

Spier Spier Cabernet Cabernet SauvignonSauvignon

Spier Spier Sauvignon BlancSauvignon Blanc

Lambrusco Lambrusco Grasparossa Grasparossa Di Castel Vetro Di Castel Vetro Dolce AmabileDolce Amabile

Lambrusco Lambrusco Reggiano Reggiano Amabile RiuniteAmabile Riunite

Pinot Rosa Pinot Rosa Frizzante Frizzante MaschioMaschio

Valpolicella Ripasso Valpolicella Ripasso CampolietiCampolieti

Chianti Rufina Chianti Rufina “Villa Di Vetrice”“Villa Di Vetrice”

Spier Spier PinotagePinotage

Chateau Saint Cristophe Medoc

Georges DuBoeuf Beaujolais Villages

Georges DuBoeuf Brouiily

Georges DuBoeuf Saint Amour

Baron DeLestac Baron DeLestac BlancBlanc

Baron DeLestac Baron DeLestac RougeRouge

Murviedro Alba DO Valencia

Murviedro Crianza DO Valencia

Murviedro Reserva DO Valencia

Carmen Carmenereere

Madonna Spätlese Madonna Spätlese RheinhessenRheinhessen

Valckenberg Valckenberg Gewürztraminer Gewürztraminer PfalzPfalz

Two Princes Two Princes RieslingRieslingNaheNahe

Madonna Kabinett Madonna Kabinett RheinhessenRheinhessen

Baron Knyphausen Baron Knyphausen Estate RieslingEstate RieslingRheingauRheingau

Spier Discover Spier Discover Chenin-ColombardChenin-Colombard

Spier Discover Spier Discover Medium SweetMedium Sweet

Itaalia Lõuna - Aafrika

Argentiina Austraalia

TsiiliHispaania

Prantsusmaa

Saksamaa

www.nautimus.eewww.nautimus.ee

GARDEROOB

STIIL SÜNNIB TAAS MILANOS1917. aastal oli tuntud Itaalia kirjanik ja poeet Gabriele D’Annunzio see, kes ristis linna toomkiriku kõrvale kerkinud poe nimega “La Rinascente”. Nüüd, 90 aastat hiljem, ajalugu kordub, vaid poeet on puudu. Tänu uuenduslikele projektidele on poes muutunud nii ruumid kui ka kaubamärkide valik – “La Rinascente” on taaskord sündinud. Hiljutise avamise järel on kaubamaja teine korrus täielikult meestele pühendatud, valik on lai – ülikondadest

Kaelast kinni“Õigesti seotud lips on esimene tõsine samm elus,” on öelnud Oscar Wilde. Igal mehel võiks garderoobis olla igaks juhtumiks sobiv lips. Rügemendi lips sinise bleiseri juurde ja väikesemustriline ülikonna juurde.TEKST ILARIA DE BARTOLOMEIS FOTOD SIMONETTA DE PASCA JA ROBERTO SORRENTINO

1 – Toon toonis kalasabamustriga lips, 1700 kr, Ermenegildo Zegna2 – Väikeste ornamentidega sinine kašmiirlips, 800 kr, Polo Ralph Lauren3 – Hobuvankritega dekoreeritud helesinine lips, 1900 kr, Hermès4 – Pojengiroosade triipudega rügemendi lips, 1700 kr, Salvatore Ferragamo5 – Ühelaiuste triipudega rügemendi lips, 1400 kr, Etro6 – Väikesemustriline visteeriakarva lips, 1950 kr, Louis Vuitton

kudumiteni, lipsudest sokkideni. Ruumide lahenduse tegi arhitekt Rodolfo Dordoni, kes eelistas kõrgtehnoloogilisi materjale ja teraspindasid. Juba olemasolevate kaubamärkide Brooksfi eldi, Corneliani ja Ermenegildo Zegna (foto ülal) kõrvale on astunud Armani, Burberry, Church’s, Fay.www.larinascente.it

NÄITUS

SITSIILIA KÜLALISLAHKUSVana mööbel, baldahhiinvoodid, pehmed kangad – kõike seda raamib mõnus Sitsiilia atmosfäär. Just niisugused on Sürakuusas paikneva Algilà Ortigia Charme Hoteli 30 tuba. Palee, mille akendest avaneb merevaade, pärineb 19. sajandist. Uue ilme andis hoonele arhitekt Manuel Giliberti, kes segas kokku vana ja uue

Tagasi futurismiCatania kunsti- ja mootorite muuseum Mogam on pühendatud kiirusele. Seda täiendavad kuulsate kunstnike nagu Balla, Boccioni ja Rizzo tööd. Maalide vahel võib imetleda ajaloolisi mootorrattaid ning Ferrari, Maserati, Lancia ja Alfa Romeo võidusõidumudeleid.TEKST CARLO LO RE

1. “Non e’una Formula Uno” (“See pole Vormel 1”), 1976, Mimmo Rotella. 2. Ferrari En-zo. 3. Vaade ühele Mogami saa-lile, kus on väljas ka vanad mootorrattad. 4. Lancia Aure-lia. 5. Ferrari 250 SWB. 6. Moga-mi direktor Veronica Parasili-ti. 7. “In corsa” (“Võidusõidul”), 1928, Pippo Rizzo. 8. Paremal: Ferrari 250 GT California, vasa-kul: Ferrari 275 GTB

See harukordne ekspositsioon on aastate jooksul meelitanud kokku külastajaid kõigist maailma

nurkadest. Mogam (Modern Gallery of Arts and Motors) on Catania mootorite ja kunstimuuseum. Galerii kunstinäituse tiib kutsub huvilisi vaatama Giacomo Balla tapeeti “Spazio e fi ori” (“Ruum ja lilled”) 1910. See on vaid üks näide futuristlike meistriteoste seeriast, mida galerii esitleb.

Veel kuulsaid nimesid: Umberto Boccioni (“Automobile rossa”, 1905), Lui-gi Russolo (“Auto in corsa”, 1911), Giulio D’Anna (“Dinamismo di aerei Caproni”, 1929), Mario Schifano (“Automobili”, 1974). Ka kunstimaailma tõusev täht – Cinzia Baraldi ei puudu.

“Tahtsime ekspositsiooniga luua koosluse autodest, mootorratastest, maalidest, skulptuuridest ja vanadest ajakirjadest, veendumusega, et see väl-jendab oma stiilide miksimisega muu-seumide tulevikku, seda ka väga kitsa temaatika puhul,” selgitab Veronica Para-siliti, noor kunstnikuhingega Mogami direktriss.

Galerii sündis, nagu sellistel puhku-del sageli, isiklikust kirest, millest hiljem kujunes tõsine töö. “Alguses näitasime kollektsiooni vaid sõpradele-tuttavate-le, keda teema huvitas. Kui saime aru, et huvi väljapaneku vastu aina kasvab, otsustasime luua muuseumi, mis oleks avatud kõigile,” jätkab direktriss. Nüüd saavad külastajad osa ekspositsioonist,

milles on rohkem kui 90 kunsti-teost, üle 30 automudeli, Ferraridest näiteks 166 F2, 288 GTO, müütiline Enzo, samuti 312 B2 F1 aastast 1972. Kuid väl-jas on ka teisi autosid – Lancia, Maserati, Abarth, Fiat ja Alfa, mis on Itaalia tradit-sioonidega autotööstuse kuulsaks tei-nud. “Sügisel avame pidulikult veel ühe avara tiiva, et külastajatele midagi uut pakkuda. See saab olema Itaalias ainu-laadne,” jätab Veronica Parasiliti ülla-tuse õhku.

www.mogam.it

stiili, säilitades kohalikud traditsioonid mööbli näol. Kuid ta moderniseeris interjööri moodsa tehnoloogiaga, tuues sisse massaaživannid, kromoteraapilise valgustusega dušid ja solaariumi. Lisaks tervisekeskusele pakub hotell oma külalistele menüüd, mis on loodud sajanditevanuseid Sitsiilia kulinaarseid traditsioone arvestades. Kahese toa hind algab 2500 kroonist. www.algila.it

RÄIMEST KAAVIARINI

APERITIIVKuldsed kuuekümnendad. Sirp ja vasar. Poisid ihkavad saada kosmonau-

diks ja meremeheks. Noor trummar Dimitri Demjanov piilub vargsi Georg Otsa nimelise muusikakooli poole. Astub siiski klassivendadega ühes mere-kooli nagu õige mees kunagi. Ent kui pole õige asi, siis pole õige asi.

Ema ja ühikakaaslased panevad tähele Dimitri osavust köögis. Kokaame-ti asemel veeretab saatus teele kelnerikoha uues restoranis Kevade. Gloria – sinna pääsemine pole kunsttükk. Demjanov on üks väheseid meeskelnereid Tallinna linnas. Aastanumber näitab 1963. Edumeelse ja ideederikka teenin-dajana aitab ta tänapäevases mõistes käivitada teisigi uusi toidukohti.

Nõukogude aja lõpusirge toob kaasa ettevõtluse idanemise. Kaubandus-tehnikumi ja TPI lõpetanud ning kelnerist direktoriks tõusnud Demjanovil avaneb võimalus teha Gloriast rahvaettevõte. Seejärel aktsiaselts. Pika aja-looga toidutempli seinte vahel leiavad endile koha antiigiarmastajast pere-mehe kollektsiooni kuuluvad esemed, nagu Lorupi kristall, Meleski klaas ja Langebrauni portselan.

Oma näo ja suuna on restoran säilitanud tänini, ehkki kõik seda ei mõista. “See ei ole koht jalgpalliülekannete jälgimiseks ega ka meeting place. Samas oleme me valmis, kui on vaja teenindada Rooma paavsti või mõnd printsi. Teame, kuhu joosta, kui pauk käib,” teeb cuisinier* Demjanov selgeks Glo-ria eripära.

EELROOGPeterburis sündinud Dimitri Demjanov on uhke, et tema CVd kaunista-

vad vaid kolm töökohta. Gloriale murdis ta truudust Mündi baari legendaar-se baarmenina. “On välja arvestatud, et viie aasta tagant peaks inimene töö-kohta vahetama ja mingi värskenduse saama, aga need väljakutsed olen ma ise endale ehitanud. Latt on olnud kogu see aeg nii, et ma näen seda, aga ma ei ulata selleni,” räägib Eesti tuntuim kokk ja väsimatu kohaliku toidu-kultuuri arendaja. Ta on alati püüdnud hoida kõrvale mõttest, et hea on seal, kus meid ei ole. Riiulil raami sees seisavad tal aga viikingite seadused: va-li võimalikult kõrge, kuid saavutatav eesmärk, vali selleks kõige paremad

Kõik teavad, et Gloriasse einestama minnes lähevad nad Dimitri Demjanovi juurde. See ei ole nii just paljude restoranidega. Noorukieas kelnerina alustanud mehest on saanud kohaliku restoranikultuuri ja uue Eesti köögi tunnustatuim taganttõukaja.

TEKST MONICA RAUD

FOTOD MEELI KÜTTIM, JULIAMARIA LINNA, INDREK SUSI, ARNO MIKKOR, ERAKOGU

RÄIMEST KAAVIARINI

vahendid, vali parim meeskond selle teostamiseks, ole järjekindel, ole ründav, ole oma tegevuses aus ja jälgi, mida teised ümberringi teevad.

Tänavu suvel täitus kokandusguru ammune unistus – Eesti osales maailma mainekaimal kokandusvõistlusel Bocuse d’Or. Pääs fi naali oli Paul Bocuse’i kulinaaria-kooli vilistlasest Demjanovi elu kõrghetk. Veidi tavali-sematel päevadel on Demjanov aga direktor, omanik, maksumaksja, suhtekorraldaja, teenindaja, kokk, saali-kujundaja, vajadusel koristaja. Võiks arvata, et ka mil-jonär. Ent nii suurt raha pole ta kunagi käes hoidnud, sellest olulisem on olnud tulu uuesti investeerimine.

Demjanovit üle 30 aasta tundev veinispetsialist ja ajakirjanik Kalev Keskküla on öelnud, et tööst restora-nis on saanud Demjanovile otsekui narkootikum. “Di-mas on suur annus edasirühkijat, naljahammast ja ra-hu säilitajat keerulistes olukordades. Tema lausa hüp-nootilise nõudlikkuse taga enese ja teiste vastu seisab aga tahe olla parimatest parim.” A&G Toitlustuse ASi restoranide juht Ritta Roosaar peab Demjanovit elu-jõuliseks läbilööjaks: “Ma imetlen ta nooruslikkust ja energiat, mis viib ta maailma asjades ikka mõne sam-mu võrra teistest ette. Teda teatakse kui meeliköitvat ja tabava ütlemisega inimest, kelle n-ö peost söövad mõne hetkega kõik – ka siis, kui publikuks on mitu-kümmend inimest.” (Eesti Ekspress, 18.01.07).

Restoranipidamise juures peab kohaliku restoranikultuuri grand old man oluliseks, et see ei oleks anonüümne. Et inimesed teaksid, kelle juurde nad lähevad. “Paraku on väga palju söögikohti, kus me ei tea ei peakokka ega omanikku. Ja see on kõige hullem, sest seal ei vastuta keegi millegi eest. Anonüümsus ei ole plussiks restorani…, äriks ma ei tahaks seda nimeta-da, sest see on kunst. See on kunst, mis elab taldriku peal 20 minutit.” Kel-le toidukunsti Demjanov Eestis kõige rohkem hindab? Kõhklusteta ja snoo-bitsemiseta saavad kõrged punktid Stenhusi, Pegasuse ja Lucca peakokad, samuti ka lennuka haardega Imre Kose.

“Köögis peaks olema üks majanduslikult mõtlev kokk, kes oskab raha lu-geda, teine, kes on pedant puhtuses, kolmas, kes on kreatiivne ja mõtleb as-ju välja, ning neljas, kes on hea organisaator ehk vastutaja. Ühes isikus on see kõik koos harva,” arutleb Demjanov, kes ise sidus kokapõlle ette alles 1990ndatel. Kuid miks ikkagi on peaaegu kõik nimekad kokad mehed? “See töö on füüsiliselt ja vaimselt raske. Kui me räägime õigetest kokkadest, siis võib öelda, et nad abielluvad oma köögiga. Ma ei soovitaks mitte kellelegi avada restorani enne, kui ta on endale täielikult selgeks teinud, millega ta riskib. Tal ei ole pereelu, ta on pidevates piinades, kogu aeg avalikkuse tu-le all ja halastamatus konkurentsis!”

PEAROOGKuid kogu aeg ühes elemendis – see ei tule kellelegi kasuks. See on na-

gu täisanum, kuhu saab midagi lisada alles siis, kui midagi on eest ära võe-tud. Möödunud aastal 60 aasta juubelit tähistanud Demjanov juhib sellele viimasel ajal üha rohkem oma tähelepanu. Vaatab enda sisse, püüab tekita-da enese ümber õhku ja vabadust ning leida aega, et tegelda oma lemmik-asjadega. Ehkki see õnnestub väga raskesti.

“Sest ma tõepoolest olen elu aeg jooksnud nagu orav rattas, et täita oma plaanid ja ambitsioonid, et midagi saavutada. See ei ole teps mitte alati oda-va hinnaga olnud. Olen selle nimel palju kannatanud. Kui ma peaksin kel-lelegi nõu andma, siis oleks see selline, et kui teil üks asi õnnestub hästi, siis ärge oma ambitsioone liiga kõrgele asetage, mõelge, et elus on ka pal-ju muud ilusat peale selle, mida te teete,” kinnitab ta. “Meil kõigil on vaja omaette aega, üha rohkem hindan seda ja saan aru, et see on kvaliteetaeg minu jaoks. Et end taastada ja mõelda oma mõtteid.” Isegi kui need mõtted jooksevad lõpuks ikkagi toidukunsti juurde kokku.

Muidugi on perioode, mil inimene tunneb, et nüüd läheb väga hästi ja tekib asendamatuse tunne. Kuid ei maksa alahinnata kaaskondsete võime-kust. Dimitri Demjanov on koguni avastanud, et tema restoranid töötavad paremini, kui ta viibib neist kaugel.

Ujumine, jalgrattasõit, jõusaal, lugemine – need on mõned mõnusad te-gevused vabaks tehtud hetkedel. “Selline üksik hunt ma pole, et lähen metsa ja istun kännu peale ja tahan üksi olla. Aga mulle ei meeldi vali

Üleval: Moskva 1967. Noorte kokkade ja kelnerite võistlused. Esireas vasakult esimene on Dimitri Demjanov, kes võitis sel konkursil kuldmedali. Keskel: Dimitri Demjanov koos USA number üks koka Thomas Kelleriga, keda tuntakse restoranide French Laundry, Per Se ja Bouchon järgi. All: 16. märts 2008. Bocuse d’Or Eesti eelvoor Tallinnas Swissôtelis. Klaase löövad kokku võistlejad Peeter Pihel, Tõnis Siigur, Dmitri Rooz, võitja Vladislav Djatšuk ja Bocuse d’Or Eesti president Dimitri Demjanov.

LOREM IPSUM

RÄIMEST KAAVIARINI

muusika ja massiüritused, ei ole ma ka suur baaride ja ööklubide loom,” nendib Demjanov.

Aga hea teatritükk või kontsert – jaa! Kõik Linnateat-ri etendused on perekond Demjanovile kohustuslikud ning suviti rännatakse naudinguga mööda Eestimaad, saades osa suveetendustest ja Eestimaa värvidest. Loo-dust ja reisimist on Demjanov viimasel ajal eriliselt nau-tima hakanud. Sel suvel ühendas ta meeldiva kasuli-kuga ning tegi kodumaale väikse ringi peale – kohtus põllumeestega, uuris, kuidas elavad lambakasvatajad, mis toimub Võrtsjärve ja Peipsi kallastel.

Sõbrad? “Mul on väga palju tuttavaid, aga ma ei ole endale defi neerinud, mis tähendab sõber või sõbran-na. Kui palju me peame seda soola koos ära sööma? Mul on lihtsalt inimesed, kellega on kerge ja hea olla, kes mõistavad mind ja keda mõistan mina. Teistega ma pean lävima, aga usaldamisaste on erinev,” arvab res-toranilegend sõprusest ja sõbrustamisest.

See, et kokad omavahel semud oleksid, on vähetõe-näoline. Kokad on Demjanovi sõnutsi sisemiselt väga haavatavad, väga ambitsioonikad ja keerulised. Ja üs-na konkurentsikartlikud. Kui leitakse soov ja võimalus koostööks, on see suur samm, ent pigem erand kui ree-gel. “Me võime koos pidutseda, aga see ei ole kaugelt-ki sõprus või vennaskond. Ambitsioonikas kokk ei tee süüa mitte klientidele, vaid teistele kokkadele. Et nen-

dest parem olla, et kellelgi ei oleks põhjust kritiseerida. Ja jutt, et kokk on lõbus, tore, heasüdamlik ja lapselik, on ka müüt. See on väga raske ja läbi-mõeldud töö. Kokal on oma bränd, ta müüb ennast ja on väga õnnetu, kui keegi ütleb, et tema valmistatu ei kõlba kuskile,” teab Demjanov ja lisab, et vana nali – kaks kokka ei mahu ühte kööki – peab paika küll.

Ehkki Gloria köögis juhatab vägesid belglane Emmanuel Wille ja Egois-tis Bocuse d’Ori fi nalist Vladislav Djatšuk, teeb Demjanov süüa väga hea meelega. Omaenese taldrikul eelistab ta näha mitmesuguseid juur- ja köögi-viljatoite, rohkelt küüslauku, eestimaist kala ja miks mitte noort väherasvast siga. Demjanov on suur kohaliku tooraine ja toidu pooldaja nii oma resto-ranides kui ka koduköögis. Hästi on teada tema püüdlused panna eestlasi räime taasavastama ja hindama.

Küsimuse peale, kas kokad teevad kodus enamasti pigem lihtsaid toite, noogutab ka Demjanov. Ja soovitab proovida head kollast kartulit metspähkli-õli, gurmeesoola ja musta leivaga. Või värskelt küpsetatud Stockmanni rukki-leiba Prantsuse soolavõiga. Sest toidu maitse ja kvaliteet on kõige tähtsa-mad. Esimene toit, mille väike Dimitri valmistas, oli praekartul ohtra sibula-ga. See maitseb talle siiani.

Hommikulauas sööb perekond Demjanov putrusid, röstsaia, võib-olla ka muna ja omletti. Kuueaastase tütre menüü eest tuleb eraldi hoolt kanda.

Üleval: Gloria interjöör on püsinud oluliste muudatusteta juba pikka aega – eesmärk ei ole külalisi pidevalt üllatada, vaid pakkuda neile tuttavat ja turvalist keskkonda, mida nad ikka ja jälle otsima tulevad. All vasakul: restoran Egoist on inspireeritud mõttest, et meis kõigis istub väike egoist, kes meid juhib endale soodsas suunas. All paremal: Dimitri Demjanov hindab räime kui kala, millest saab valmistada kõige erinevamaid roogi nagu ei ühestki teisest kalast.

”Mina tutvusin Dimaga juba siis, kui olin ise veel üliõpilane ERKIs. Dima ostis minu väi-

kese akvarellmaali, millel olid ilusat oranžikas-roosat tooni keedetud kre-vetid. Minu jaoks oli see väga suur ja edaspidiseks tähtis sündmus. Keegi tahtis osta minu tööd, sest pidas se-da heaks ja ihaldusväärseks! See an-dis tohutult enesekindlust ja otsusta-vust edasi maalida.

Sellest sai alguse meie sõprus, mis kestab tänini – oleme teineteise loo-mingu piiritud austajad. Kui küsida, kes on Dima inimesena, siis ei saa teda vaadelda lahus tema tööst, see

kõik on üks. Kui ta räägib mõnest toiduelamusest või oma uuest katse-tusest köögis, jookseb kuulajatel suu vett – ta teeb seda nii siiralt, nii vai-mustunult, nii kaasahaaravalt. Siit edasi minnes ei saa Dimat ka päri-selt tunda, kui pole tuttav tema kesk-konnaga, mida ta oskab suurepära-selt enda ümber luua. Ta on nagu kuningas oma kuningriigis, iga pisi-asi on viimistletud ülima põhjalikku-sega ja tema loodud interjöörides on hea olla. On tunda, et need pole kül-malt planeeritud, järgides kujundus-trende, vaid arvestades inimlikku soojust, mugavust ja silmailu – seal on lihtsalt hea olla.

Dimal on suurepärane silm taba-maks ära talente ja ilu enda ümber. Tihti paneb mind imestama jõud ja energia, millega ta suudab ennast kehtestada ja vastu pidada praeguses ratsionaalses ja ülimalt kalgis maail-mas, kus ilule jääb üha vähem ruu-mi. Ja milline väsimatu missiooni-tunne! Soovin talle südamest jõu-du eeloleval Bocuse d’Or’i võistlu-sel osalemise korraldamiseks, Dima-ta poleks Eesti kokakunst kunagi nii kõrgele tasemele jõudnud.

Eestis on vähe džentelmene, Dima on vaieldamatult üks nendest.

EPP MARIA KOKAMÄGI, kunstnik, sõber

Väikelaste isutuse ja maiustuste eelistamise teema on tuttav ka Demjanovi-le, kahe täiskasvanud ja ühe väikese lapse isale ja nelja lapselapse vanaisa-le. Ta arvab, et vanemad peaksid veidi rangemad olema, sest laps on val-ge leht, keda kodused harjumused jäävad kogu eluks mõjutama. Tuleb ko-gu kavalust ja kõiki nippe kasutades last uute maitsete ja kasulike toitude-ga harjutada. Tõsi, kerge töö see ei ole.

DESSERTViimasel ajal tundub Dimitri Demjanovile, et ta jõuab kuidagi vähem või

on tempo kasvanud? Kuid ta on täitnud oma unelmad ja see loeb ka mida-gi. “Mul on üks raamat, milles on tuhat paika, kus peaks enne surma ära käima. Taj Mahali ja Eedeni aedade kõrval on ka mõned söögisihtkohad. Ma ei saa öelda, et ma olen need tuhat kohta läbi käinud, see oleks võtnud väga palju aega ja ressursse, seda võimalust mul pole olnud, aga maailma parimad restoranid olen ära näinud ja ma olen kohtunud maailma parima-te kokkadega. Ma loodan, et ma olen aru saanud, mis on hea köök. Mil-lest ma olen veel aru saanud, on see, et minu restorani köök peaks basee-ruma toorainel, mis on pärit kuni saja kilomeetri raadiusest ümber restora-ni. Kõik suured kokad töötavad kohaliku toorainega ja teevad need omad asjad kuulsaks.”

Üks unistus on tegelikult veel täitumata. Oma talu ja sealne väike talures-toran. Teistsugune elustiil. “Ma tahaks midagi ehedat, mere- ja maalähedast. Maastikul peaks olema suur roll. Vesi. Ja loomad. Hobused, lambad… Ma ei tea miks, aga niisugused mõtted külastavad mind aina tihemini,” pahva-tab Demjanov, nägu naerul. “Tahaksin oma sinki suitsetada, oma hoidiseid, oma veini teha, proovida õlut teha, miks mitte ka puskarit.” See oleks mida-gi hoopis muud kui kord nädalas suvilas muruniiduki järel joosta.

DIGESTIIVDimitri Demjanov 75aastasena. Paras aeg elu veidi rahulikumalt võtta? “Siis

me kohtume ja ma ütlen, mis on minust saanud,” muigab ta. “Aga ma kaht-lustan, et radikaalseid muudatusi ei tule. Võib-olla see talu ja talurestorani idee on siis rakendunud ja ma olen saanud veidi targemaks ja taltsamaks.”

Sest ega Demjanov puhata ei oska. Mõned päevad puhkusereisil ja ju-ba hakkab siit-sealt kihelema. Restoranimaailmast mees veel niipea kaduda ei kavatse, kuid usub, et eks nii mõnelgi teisel on oma arvamus tänapäe-va Eesti köögi kohta, mida ta oma tagasihoidlikkuses veel nii jõuliselt tea-dustada pole julgenud. “Aga kui mina kunagi lõpetan, avaneb neil kindlas-ti võimalus oma arvamus välja öelda. Keegi pole prohvet ja ma ei ole ainu-ke, kes sellele mõtleb ja kelle õlul kogu Eesti köök seisab. See on niivõrd mahukas asi ja elu ise peab tõestama, kas sel on elujõudu või ei ole.” Hoia-me pöialt, et on!

*cuisinier – prantslaste termin restoranipidaja kohta, kes vastavalt vajadusele tegeleb kõigega, söögitegemisest res-torani esindamiseni

”Olen mõned korrad sat-tunud lõunale restora-nidesse Gloria ja Egoist, enamasti on need olnud

töölõunad mõne väliskülalise, näi-teks välisministri auks. Restoranide valikul on meile oluline olnud tee-ninduse ja köögi kvaliteet ning või-malus eralduda omaette ruumi. Mul-jed on alati olnud positiivsed. Härra Demjanov on peaaegu alati olnud ise kohal uksel tervitamas ja hüvasti jätmas. See on hea suhtumise märk

ja ei jää ka külalistel tähele panema-ta. Tore nüanss nende restoranide juures on ka kodumaise tooraine ja kohalike retseptide kasutamine, nii saavad väliskülalised oma lühikese siinveedetud aja jooksul aimu Eesti moodsast köögist. Kuid loomulikult oleme külastanud ka teisi Tallinna söögikohti. Egoisti ja Gloria kasuks räägib minu jaoks isiklik lähenemi-ne ja soe vastuvõtt.

URMAS PAET, välisminister

ww

w.ra

idki

vi.e

e

AVATUD UUS SALONG!Salong KaminakodaPärnu mnt 139e/211317 Tallinntel 6776 977faks 6776 976kaminakoda@raidkivi.ee

Salong Kaminakoda (Pärnu)Tallinna mnt 56a80034 Pärnutel/faks 447 2302avo@raidkivi.ee

SOOVIDE RONG

TEKST VALENTINA VALOTA FOTOD ROBERTO BALDASSARRE

Ülikiired lennukid? Kiirus? Miks peaks puhkusel olles kiirustama, kui võiks lasta reisil end nagu hällis kiigutada? Võib-olla liikuda üldse ajas tagasi 1930ndatesse Orient-Expressi elegantsesse aega.

Tervitav vagunisaatja 1930ndate Orient-Expressi vaguni ees. Tema hoolitseb reisijate eest reisi vältel.

KELL OLI ÜHEKSA HOMMIKUL, KUI BEEŽI KEE-BIGA PROUA, ta oli selle just õlgadele visanud, pani vihmavarju kinni ja raputas seda sealsamas Santa Lucia rongijaama peaukse all. Tema selja

taga eemaldus praam sillast, Veneetsia oli ärganud hal-vast tujust, melanhoolsemast kui kunagi varem.

Proua vaatas enda ümber ringi, näppides pärlitest kaelakeed, nagu oleksid need palvehelmed. Tema ta-ga oli lõputu rivi jaapanlasi ja ta märkas silti kirjaga “Check-in Venice Siplon-Orient-Express”. Samm sammu järel liikus daam sinisel sametvaibal, mida katsid ajaloo-

lised kuldsed keerduvad ornamendid, kuni jõudis leti-ni, mille taga kostüümi riietatud preili küsis naiselt ing-lise keeles: “Tere päevast, teie pass palun?” Kuna naisel oli pikk kael ja pikk lõuaosa, ei saanud ta ju muu olla kui britt. “Ja palun, siin on minu oma ja mu abikaasa oma.” Teenindaja asus pilguga meest naise selja tagant otsima, aga enne, kui ta jõudis midagi öelda, täpsustas sinjoora toonil, mis väljendas kerget pettumust loogika puudumisest: “Ta tuleb kohe kohvritega.”

Järjekorra lõpust ilmus välja üliitaaliapärane noor-mees habeme ja piklike silmadega. Olles öelnud

Ülikii d l kid? Kii ? Mik k hk l ll kii t

Smokingis ja õhtukleitides reisijad istuvad päikeseloojangul baaris ning joovad aperitiivi. Pianist lõbustab rahvast enne õhtusööki.

Cor

bis

oma nime, ei osanud ta muud kosta kui: “Unustasin oma õhtuülikonna teise ron-gi, mis te arvate, kas ma…” “Mul on kah-ju, aga Orient-Expressis pole lubatud õhtu-söögile ilmuda ilma õhtuülikonnata. Kuid härra, teil on aega, et see endale osta. Välja-sõit on kell 11.04.” Noormees vaatas korpu-lentset meest, kes seisis natuke eemal. See oli lõunaameeriklane, kes sigarit suitsetas ja suitsupilvi oma kolmele kaaslasele näk-ku puhus. Nood olid tõtt-öelda sama täid-lased, kuid lühemat kasvu ja heas mõttes veidi malbemad. Tal oli pintsak, jah, aga see oli nii vormist ära ja kortsunud, et habemega poiss ütles läbi hammaste: “Pintsak…,” ja tal ei jäänud muud üle kui naeratada.

Kella 11 paiku hakkasid reisijad pärima, millal Orient-Express end esitleb. Sellest olid huvitatud kõik, välja arvatud üks pidulikus ülikonnas inglise nooruk. Too, toetudes mure-tult oma vihmavarjule, vestles valgepäise härraga, kes oli oma olemuselt ja välimu-selt kuiv, kellel oli palju juukseid ja ühele poole kammitud seitel. Pärlikeega proua sei-sis liikumatult, hoides käes oma kosmeeti-kakotti. Ta vaatas kõrgilt punkti, kus raud-teerööpad vihmas hargnesid, ega rääkinud oma abikaasaga sõnagi, ja tegelikult püü-dis proua igal võimalusel rõhutada, et mees oli anonüümne. Üks vile äratas kõik üles ja nad vaatasid ringi, tahtes hüüda: näe, näe! Aga keegi ei öelnud midagi. Elegantse krigi-

na saatel lookles perrooni äärde kolossaal-ne sinine rong, tume nagu öine taevas. Vai-mustunult seirasid seda vaikuses need, kellel polnud piletit, et peale minna. Sinistes üli-kondades stjuuardid astusid väärikalt vagu-nitest välja ja saatsid härrased oma kohta-dele – luksuslikesse kupeedesse, mis olid täis üllatusi. Kui tõstsid laua üles, sai sellest kraanikauss, kui tõstsid diivani üles, muu-tus see voodiks, samas kui õhk ruumis lõh-nas piibelehtede ja lavendli järele. Ühel het-kel katkestas ootamatu raputus kõigi reisija-te uudishimu kupeedes ringi uudistada ning nad vaatasid akendest välja – vihmast märg kõnnitee libises rongist mööda. Orient-Exp-ress alustas 21-tunnist reisi Pariisi. Võimalik, et nii mõnigi reisijatest, olles oma pagasi ku-pees panipaikadesse asetanud ja suurest ak-nast möödalibisevat maastikku vaadanud, küsis endalt: “Ja mida nüüd siis teha hom-me hommikul kella kaheksani?”

Mälusopist kerkis pinnale suur tõde – rei-si protsessi mäletatakse sageli paremini kui sihtkohta. Uudistada koridoride saladuslikku elu sealpool kajutiseinu – sellest sai fantaasia-rikas meelelahutus. Uksed, mis avanesid ja sulgusid, sammud, hääled, jutukatked eri keeltes, millest teinekord sottigi aru ei saa-nud. Vähehaaval tulid kõik oma kupeedest välja ja järjekordsete teenindava personali kummarduste saatel liiguti restoranide suu-nas. Neid oli kolm: Oriental, mille seinu kau-

Orient-Express avati pidulikult . aastal. See oli rongide kuningas,

kuid 1890 muutus , õieti mõjukate eurooplaste

ja nende saatjaskondade rongiks.

SOOVIDE RONG

19. sajandi lõpul olid Orient–Expres-sil regulaarsed reisijad Gustav I

Rootsist, , Alfonso Hispaaniast. 20. sajandil

aga , Greta Garbo, Gustav Mahler…

SOOVIDE RONG

Orient-Express väljub Veneetsiast hommikul kell 11. Niisiis on kohustuslik üks öö veeta Casa-nova linnas. Kui te soovite kanda aga möödunud aegade õhtukleite ja ülikondi, siis just Hotel Cipriani pakub seda toredust. Hotelli avas 1958. aastal Giuseppe Cipriani, Harry’s Bari omanik, kes Guinnessi perekonna pea krahv Iveagh’ tütardega idee teostas. Tänavu saab hotell 50aastaseks. Kristall-lühtrid, pähklipuu, marmor ja hommikul ärkate San Marco kup-li ning laguuni kohal roosatava taeva valguses. Kahene tuba maksab 13 600 kr.www.hotelcipriani.com

IMELINE ÖÖCIPRIANI – 50 AASTAT ON VÄÄRIKALT MÖÖDUNUD

nistasid freskotehnikas pannood lootose-õite ja kevadistes õites kirsiokstega, Côte d’Azur oma nümfi de ja faunidega, mis klaa-sist plaate ehtisid (alatine draama prantslaste-ga, kinnitab vaguniülem, sest kõik nad taha-vad selles restoranis süüa), Étoile du Nord ja selle puitpannoodega dekoreeritud seinad.

Habemega pintsakuta noormees surus rin-na vastu pähklipuust seina, et ühele kõõrd-silmsele hajali prantslasele teed anda, ja nä-gi sekundiks paljast Ameerika tantsijannat Isadora Duncani, kes tantsis koridoris, täp-selt nii nagu ta 1920ndatel seal-samas soleeris. “Mata Hari on kokku kogunud palju selle ron-gi uskumatuid saladusi ja armu-lugusid,” ütles Orientali lauas is-tuv õhtuülikonnas inglise noo-ruk, oodates, et talle jänese-lihaga täidetud torud ja seene-kastmes porrulauk serveeritak-se. Tema valgete juustega kaas-lane kallas kristallklaasi Burgundia veini, mis oli selge nagu vesi, ja seiras mõtliku pilgu-ga künkal kõrguvat kiriku kellatorni. “Kas sa kujutad ette, mida tähendas reisida niisugu-se rongiga 19. sajandi lõpul Londonist Istan-buli? Unusta ära ümberistumised, kui raud-tee ei olnud veel nii arenenud. Hiljem, ma pean silmas, just Mata Hari perioodi. Spioo-nid, kuningad, kurtisaanid, käskjalad, sala-kaubavedajad, kõik olid kontsentreeritult siin

koos, kõik need, kes otsustasid Euroopa õn-ne üle, kogu maailma üle.”

“Vabandage mind, mâitre,” katkestas noo-ruk, “miks me peatusime?” “Veduri vahetus, härra. Neid vahetatakse veel 11 korda, ku-ni jõuame Calais’sse. Igas riigis on oma ve-dur ja ei saa lubada, et rikke korral poleks kohe vastava riigi tehnikut võtta.” “Amazing. Tänan, härra.” Samal ajal äratas baarivagu-nis ühe daami avar dekoltee söögiisu kel-leski, kes möödalibisevate puude tüvedelt järsku pilgu naise kaelaauku pööras ja olii-

vi ära sõi. Mees, kes istus oma proua kõrval, püüdis juttu kat-kisele raudteerööpale juhtida, mispeale temake kahemõtteli-selt ripsmed üles tõstis ja pil-guga ettekandjat otsis. “Cham-pagne, please.” Džäss. Pianis-ti jaoks oli tulnud džässi hetk. Pärlikeega proua, kes polnud midagi silmist lasknud, sosis-

tas miskit abikaasale kõrva, viimane püü-dis näidata, et ei kuulnud midagi ja lüli-tas sisse-välja vana roosat öölampi, lihtsalt selleks, et midagi teha. Naine vihastas, pani käed ümber põlvede, peitis lõua kaelusesse ja vaatas ümbrust.

Kui crème brûlée’d serveeriti, jälgis õhtu-ülikonnas noor inglane, esimest korda sel-lest ajast peale, kui ta rongile astus, kah-te vanemat inglast, kes lõunasöögi ajal

E l u O r i e n t - E x p r e s s i l : keegi loeb, lastes end rongil kiigutada, keegi seirab mööda vihisevaid maastikke, keegi vest-leb šampanjaklaasi taga, samas kui köögist imbu-vad ruumi trühvliaroomid.

Novembris majutusele soodsad hinnad!Novembris majutusele soodsad hinnad!

Kalvis avatud eksklusiivne mööbli boutique!Kvaliteetsele Flexa lastemööblile kehtivad novembris tellides soodushinnad.

Ezio

Gig

lioli

muud polnud teinud, kui teed kallanud. Üks neist tundus olevat Agatha Christie, mitte sellepärast, et nooruk oleks ku-nagi kirjaniku fotot näinud, vaid sellepärast, et noormees oli just niisugusena teda ette kujutanud ja see näis koomi-line – leida ta siit rongist. Mõni laud tagapool istus habe-mega itaallane, kelle pilgust võis lugeda allavandumist – see oli tõepoolest õudusunenägu, kui sul pole ülikonda. Ta tun-dis, et teda vaadatakse, kuid ta poleks iial osanud mõelda, et omades viis numbrit suuremat ülikonda, võiks ta end veel kehvemini tunda.

Oli päikeseloojang. Rongiülem oli riietunud smokingisse ja oli märkimas Innsbrucki jõudmise aega. Ta mõtles endami-si: “Õnneks sõidame Austria kaudu, kuidas me muidu Itaalias kaotatud minutid heaks teeks?” Kuid tema mõtted kaldusid kalkulatsioonidelt kõrvale, kui koos rongi õõtsumisega õõt-susid mööda kaks Canterbury tüdrukut. Neiud kõndisid vana-roosade tugitoolideni, mille värv meenutas vanu öölampe, mil-le paistel juuakse viimane šampanjaklaas enne õhtusööki. Üks neidudest oli riietatud musta sifooni, teine punasesse Sangal-lo pitsi. Kogu pärastlõuna olid nad veetnud kupees lugedes ja šampanjat juues, ega olnud kordagi ust sulgenud, nagu nad polekski rongis olnud. Mõni arvaski, et on hotellis või kodus, nagu üks mesinädalaid veetma tulnud saksa abielupaar, kes rongi sisenedes kohe sinistesse hommikumantlitesse riietusid ja kuldse Orient-Expressi kirjaga susse kandsid. Ja nad ei hä-benenud sugugi poolpaljalt koridoris ringi käia. Kõõrdsilmne prantslane piilus neid uudishimulikult, möödudes nende ku-pee lahtisest uksest, ja mõtles Belgia kuninga Lepold II peale. Seda kuningat ei nähtud kunagi rongis ringi liikumas, vaid ai-nult siis, kui ta rongi sisenes ja sealt väljus. Toas tantsiti prant-suse tantse, nagu kunagi 20aastane Cléo de Mérode seda te-gi. “Oh, Belle époque,” sosistas mees, sättis oma kikilipsu, mis

Veneetsiast , Zürichi ja Baseli kaudu.

Ja keegi sõidab välja.

SOOVIDE RONG

täiendas tema smokingit ja olles tundnud hurmavat trühvlilõh-na, suundus Côte d’Azuri õhtusöögile.

Öö rullis päeva õrnalt kokku. Pintsakuta noormees, kes lõ-puks siiski viis numbrit suurema ülikonna oli saanud, püüdis mâitre’i ranget pilku eirata ja pühkis varrukaga aknalt kon-denseerunud vett. Ta uudistas ümbrust: aasade kohal oli tähi-ne taevas, otsatust mustast laigust paistsid sädelevad linna-tuled. Pärklikeega naine silitas oma mehe käsivart ettekand-ja ees, kes neile parasjagu kummarduse saatel trühvlitega foie gras’d serveeris.

Noor inglane seletas midagi ootamatu õrnusega, tema kaas-lane valas seekord endale Sauternes’i ja naeratas – Sauternes’ile, mitte teistele. Naeruväärses pintsakus lõunaameeriklane sõi, tal polnud midagi öelda, samal ajal kui ta õed oleksid aina rääkinud.

Avara dekolteega ameeriklanna lük-kas juuksed taha, vaatas ringi ja mõtles, et lõppude lõpuks on tema mees ikka kõigist meestest kõige huvitavam ja et ta armastab teda väga.

Rongi rataste ühtlane vurin haaras vii-maks kõik oma embusesse ja uinutas viimasegi, uksed sulgusid üksteise järel ja jäid suletuks koidi-kuni, kui ettekandjad värskelt ahjusttulnud croissant’ide ja kohviga ustele koputasid.

Rongist maha astudes jälgis kõõrdsilmne prantslane läbi kupeede akende teiste reisijate nägusid ja mõtles, et tal on kahju, et ta ei saa koos nendega oma reisi Londonini jätkata. “Mis kell on?” küsis ta rongiülemalt. “Kell on 8 ja 16 minutit, 15. juuni 2008, härra.”

www.orient-express.comReis Pariisi maksab 28 600 kr, Londonisse 34 000 kr.

Vagunisaatjad ootavad veduri vahetamist Vasa-kul: teekond Veneetsiast Orient-Expressil. Calais’s tullakse rongilt maha ja ületatakse väin bussidega, Doveris ootab uus rong, mis viib reisijad Londonisse.

LOREM IPSUMSPORTLIK ARISTOKRAAT

Bentley Continental GTKui Bentley küsis Continental GT omanikelt, mida nad auto juures muuta sooviksid, oli

vastus üsna üksmeelne: ärge minu autot muutke, andke mulle lihtsalt rohkem seda,

mida ta juba niigi on. Sündis Continental GT võimsam, kergem ja kiirem vend.

TEKST ARDO KALDA FOTOD TANEL MURD

LOREM IPSUM

Speeeeeeeeeeeeeed

LOREM IPSUM

SPORTLIK ARISTOKRAAT

Et vastata oma nimele Speed, kohtab

kõikjal interjööris süsinikust panee-

le, jah, isegi laes. Bentley stiilis on

kujundatud ka kõige pisemad detai-

lid nagu puhuri avamise hoovad, lii-

gutaks nagu ahjusiibreid.

Tõelist vana kooli nahka ja selle mustrit võib vabalt kogeda ka

Continental GT Speedi tagaistmel.

BENTLEY SEISAB KÕIGE SELLE EEST, mis

on soliidne, viisakas, kallis ja eksklusiivne.

Volkswageni omandisse minekuga üht-teist

siiski muutus – ilmusid Continental GT ja

Flying Spur. Need autod polnud enam need, mis

mõeldud Bentley vanadele kundedele. Teisisõnu

napaka olemise ja veidrat värvi pintsakuga ingli-

se härrasmeestele, kel tolkneb suunurgas suur si-

gar. Neile mõeldud sõidukid nägid isegi uuena väl-

ja sama vanad kui nende omanikud. Volkswage-

ni masinad aga lähmatasid teravalt noorema ostja

suunas, kel seljas spordikott ja kelle pangakonto

jääk sarnaneb pigem telefoninumbriga.

Continental GT on tunduvalt kergejalgsem ja ju-

hitavam kui eelmised vanad paadid. Tundub, et

kellelegi jäi aga sellestki väheks, sest nüüd on ole-

mas veel Bentley Continental GT Speed.

Võrreldes tavalise GTga, mis oma uudse välimu-

se tõttu vanadel kundedel niigi näo kaameks tõm-

bas, on Speedil edevamad veljed ja natuke sport-

likuma olemisega nina. See auto näeb uhke välja

ja mis peamine – tõmbab oma ajakohasusega ka

nooremaid ostjaid ligi.

Sisu on… vanamoeline. Kohati on tunne, nagu

istuks väga vanal ja kallil antiikdiivanil ja üritaks

sellelt autot juhtida. Just, just, vana diivanit selle

sportliku iluduse sisemus kõige rohkem meenu-

LOREM IPSUM

tabki. Kuid ehkki salongi istudes jääb mulje, just-

kui oleksid sattunud eelmise sajandi alguse sigari-

poodi, leiab sealt kõik tänapäevased tehnoloogia-

saavutused nagu bluetooth’id, ekraanid ja muu sar-

nase. Vanade aegade tunde tekitavad aga näiteks

õhupuhuri avad, mida saab sulgeda sisse ja välja

liikuvate hoobadega.

Iste ise on väga mugav ja samas pakub ka külg-

tuge. Tagaiste on sellel suurel ja kuulsal kupeel

suhteliselt sümboolne. Sinna saab istuda, kuid sel

juhul ei tohi reisija olla suur viriseja ja väike kasv

ning kasinad söömisharjumused tulevad samuti

kasuks. Armatuur on kõrge ja püstine, jättes siiski

soliidse mulje. Pagasiruum on GT Speedil tegeli-

kult üsna praktiline ja sinna mahuvad päris suured

asjad ära. Huvitav on veel see, et uksed on rasked,

väga rasked. Nende sulgemine võtab lausa võhma-

le. Kohati on tunne, et tegu on suure garaažiukse-

ga, millele tahaks sulgedes riivi ette lüüa.

Sõita on GT Speediga… hmm, nagu nimigi üt-

leb – kiire. Algul tundub auto veidi laisk, nagu ta

väljagi näeb, ja nagu selles istuda tahaks. Madalal

pöördel on urin selline, et seal sügavustes justkui

oleks midagi, aga täpselt ei mõika ka, mis see täp-

selt olema peaks. Masin ise on ju raskekoeline ja

ei tundu küll, et ta mingil hetkel järsku ägedalt lii-

kuma asuks. Aga pöörete kasvades lähevad kaks

turbot vilesse ja toovad hobusetalli elule ning siis

hakkab asju juhtuma.

Näiteks kui esimest korda foori taga seistes pa-

rema pedaali hooga põhja litsusin, ehmatasin sel-

lega pooleks nii iseenda kui ka minu kõrval ro-

helist oodanud tsiklimehe, kel oli au pikalt Bent-

ley tagatulesid imetleda. Endal tõmbas seest õõn-

saks, sest nelikvedu kühveldas auto ilma iga-

suguste pidamisprobleemideta kohalt minema nel-

ja tuule suunas. Võimas oli ka sõitu saatev heli, mis

kogu liikumist veel dramaatilisemaks muutis ning

muheda ilme näole tõi. Volkswageni kahe turbo-

ga W12 huilgab oma summutitest välja ikka väga

hulle häälitsusi.

GT Speedi saab igatahes sundida tegema seda,

mida tarvis. Kui Speed-versioon on nii ehk naa

veidi jäigem kui tavaline GT, siis saab seda kom-

puutrist veel jäigemaks keerata ja seda oli Tallin-

na kuumastikul komberdades tunda ka – õõtsu-

mine asendus raputamisega. Muuta saab ka auto

kliirensit, mis teeb ta kasutamiskõlblikuks iga il-

maga ja igal aastaajal, seda enam, et tegu on nelik-

veolise masinaga.

SPORTLIK ARISTOKRAAT

Üleval: 600 hobuse mahutami-seks pole vaja hipodroomi, vaid Bentley kapotialust. All: vaadake tähelepanelikult, sest siin näete paigal seisvat autot, liikluses on selle nägemine kiire liikumise tõttu pärsitud.

Bentley Continental GT Speed

Tehnilised näitajad Mootor 6,0 W12, kahe turbogaVõimsus 600 hjPöördemoment 750 NmKiirendus 0–100 km/h 4,5 sTippkiirus 326 km/hKeskmine kütusekulu 100 km kohta 16,6 lHind u 2 700 000 kr

Allikas: Bentley

VEINIEKSOOTIKA

TOONA TÕID VEINI KAASA sõ-jardid, kuid peatselt leidsid tee saareriiki ka viinamarjapuud. Seda aga just Lõuna-Inglismaal.

Londoni ja ka teiste linnade tänavani-med, nagu Vine Sreet või Vineyard’s, annavad mõista, et Inglismaal ei ol-nud veinihäärberid just rariteet.

11. sajandi kirjatükkide kohaselt oli Inglismaal kokku 46 veinimõisa, Lõuna-Inglismaal Ida-Angliast kuni aladeni, kus nüüd asub Somerset. Kui Henry VIII troonist loobus, oli Inglis-maal kokku 139 veinimõisa. 11 nen-dest kuulus monarhile, 67 kõrgklassi perekondadele ning 52 kirikule.

17.–19. sajandil oli näha, kuidas aadlikud olid hakanud viinamarju kasvatama ja veinitootmisega katse-tama. Seda eriti austusväärse aadli-ku Charles Hamiltoni näitel, kes kas-vatas viinamarju Painshillis Surrey maakonnas. 19. sajandi lõpul asutas Bute markii Walesis suure kauban-dusliku veinitootmise: Castell Coa-chis püsti pandud tootmine on häs-ti dokumenteeritud. Markii ise suri 1900. aastal, kuid viis aastat hiljem on kirjas, et veinimõisas oli 63 000 pudelit veini. Kahjuks kadus tradit-sioon aga pärast Esimest maailma-sõda, kus langes markii poeg.

Inglise veinide asjatundja sommel-jee Jennifer Mitchell räägib, et alles 1995. aastal, kui kaevati välja meele-tult suur roomlaste loodud veinimõis Northamptonshire’is, saadi tegelikult aru, kui suure tegevusega tollal tege-mist oli.

“William Vallutaja valitsemisajal ning keskajal oli Inglismaal umbes 300 veiniistandust, millest enamiku lõid mungad kloostrite juurde. Suu-rem osa Inglismaa ja tegelikult ko-gu Euroopa veinimõisadest kadus 14. sajandi keskel musta surma katku ajal, millele lisandus 200 aasta pärast kloostrite laialisaatmine, kui veini-tootmine Inglismaal peatus,” jutus-tab Mitchell.

Alles 1951. aastal, kui asutati Hambledoni veinimõis, sai Inglismaa veinitootmine uue hoo sisse. Praegu on riigis umbes 300 veiniistandust, paljusid neist peavad üleval perekon-nad, need on väikesed ja hobi korras majandatavad.

“Uutel mõisadel on äärmiselt raske luua majanduslikult kasumlikku veini-tööstust. Põhiline põhjus on kõrges aktsiisis. Selle tulemusel on Inglis-maal tekkinud väiketootjate ühistud, et pakkuda kaupa laiemale ringile,” lisab Mitchell.

Üllatavad

Vein ei ole Inglismaal uus asi. Roomlased tõid selle joogi oma vallutusretkega saareriiki juba

43 aastat enne meie aja arvamist. Sellest ajast pärineb ka Inglismaa

esimene kirjalik ajalookirjeldus ning juba seal märgivad barbaritele valgustust

tooma tulnud roomlased veinijoomist. TEKST MARTIN HANSON

FOTOD MEELI KÜTTIM

Vein ei ole Inglismaal uus asi. Roomlased tõid selle joogi oma

inglased

INGLISE VEINIDE A JA OKVALITEETTOODANGUT LEIAB KA BRITI VEINIMÕISADEST

– Inglismaal toodetakse peamiselt valgeid veine, nende osakaal on 90%.

– On ka suurepäraseid punaseid veine, põhiliselt Triomphe d’Alsace’i ja Cascade’i marjadest või hübriidid Leon Millot ja Rondo.

– Inglismaa vahuveinid on tõeliselt hea tasemega ja populaarsed üle maailma. Paljudes pimetestides on neid aetud segamini Prantsuse šampanjaga.

– Suurbritanniast leiab äärmiselt hea kvaliteediga ja Euroopa Liidu tunnusta-tud marjadest veini: Huxelrebe, Madeleine Angevine, Müller-Thurgau (Riva-ner), Reichensteiner, Schonburger, Seyval Blanc.

Ridgeview’ veinimaja vahuvein ei jää oma maitselt ja kvaliteedilt palju alla šampanjale.

KUULSAMAID VEINIHÄÄRBEREID INGLASED HIILGAVAD VAHUVEINIGA

VEINIEKSOOTIKA

HIILGAVAD VEINIKAUPMEHED“Inglise vein on suhteliselt harva-

esinev nähtus,” sõnab veiniasjatund-ja ja pikalt veine maale toonud Ka-lev Vapper. “Kokku on viinamarjade kasvupindala vaid ligi 1000 hektarit ja loomulikult asuvad need väljad Lõuna-Inglismaal ja Walesis.”

Vapper ise ennast suureks Inglise veiniasjatundjaks ei pea. “Olen joo-nud mõningaid kergeid valgeid vei-ne, mis on valmistatud Müller-Thur-gaust ja Bacchusest. Saksa ja teistele mandrilt tulnud sortidele lisaks on levinud ka hübriid Seyval. Kuulda-vasti on siin-seal õnnestunud val-mistada väärishallitusega viinamar-jadest üsna häid ja mesiseid dessert-veine. Igati joodavad on kohalikud vahuveinid,” laseb ta nagu varru-kast informatsiooni Inglise veinide kohta.

Seyval on valge hübriidviinamari, mis on just Inglismaa kliimas imeli-ne. Punastest sortidest on levinuim Pinot Noir, aga veidi kasvatatakse ka Merlot’d ja Cabernet Sauvignon’i. “Heade punaste veinide tootmiseks on kliima liiga jahe ja heitlik, aga nii nagu ka Saksamaal aeg-ajalt mõnel tootjal midagi õnnestub, nii juhtub imesid ka Inglismaal,” lisab Vapper. Enamik inimesi seda tõesti ei tea.

Uurides mõnelt inimeselt, kes en-nast veinihuviliseks peavad, Inglise veinide kohta, saan vastuseks pika pausi ja imestava küsimuse, et kas siis Inglismaal tehakse veine.

Inglismaa on veinimaailmas män-ginud läbi aegade olulist rolli ees-kätt haritud veinikaupmehe ja -tarbi-jana. Maailma veiniajaloos on neil vaieldamatult kindel koht ka Bor-deaux’ veinide populariseerimisel. “Pealpool 50 laiuskraadi on veini-tootmine aga igal juhul eksootiline ettevõtmine ja Inglise vein kuulub kindlasti eriliste veinikogemuste kil-da. Loomulikult on põnev kohapeal olles veinitootjaid väisata ja nende veine proovida. Kokku peaks seal olema suisa mõnisada tootjat, nii et põnevust ja avastamisrõõmu peaks jaguma,” kinnitab Vapper.

Balthasari-nimelise küüslaugu-restorani sommeljee Kristjan Markii sõnab, et Inglise veinid on suhteli-selt lihtsad, kuid head veinid, mis ei ole enam tundmatud ka meil. Selle arvamusega on nõus ka In Studio Vinumi sommeljee Imre Uussaar. “Eks need veinid natukene lihtsad ja algajate pärusmaa ikkagi on. Samas nagu iga asja puhul, on ka Inglis-maalt võimalik korralikku veini lei-da,” kinnitab Markii.

VASTUPIDAVAD HÜBRIIDMARJAD Enamikku Inglise veine toodetak-

se kas hübriidmarjadest või marjade segust ehk siis kunstlikult mitmest erinevast marjast n-ö kokku ehita-tud viinapuuviljadest. Näiteks Ing-lismaal äärmiselt kuulus Bacchuse hele viinamari saadakse, kui rista-takse Riesling ja Sylvaner ning saa-dud mari ristatakse omakorda saks-lase Müller-Thurgau’ga.

“Kuigi ka n-ö puhastest marjadest saab Inglismaal toota normaalseid veine, tulevad suurepärased märju-kesed siiski vaid hübriidviinamar-jadest. “Üldjuhul on sellistest mar-jadest toodetud veinidel suhteliselt negatiivne mõju veininautijale, kuna veinid on põhiliste valge veini sor-tidega võrreldes siiski alaväärsed,” kinnitab Mitchell.

Teeme selgeks selle, et saareriigi veinidel ei ole mingit võimalustki hakata kunagi paiknema samas ka-tegoorias, kus Prantsusmaa või Itaa-lia veinid. Samas on Inglismaal üks oluline vein, mis satub neile vana maailma hiiglastele väga lähedale, nii oma maitsetes kui ka kvalitee-dis. Selleks on vahuvein, mida pee-takse Inglismaa veinitööstuse tule-vikuks.

“Pudelis valminud vahuveinid on kinnitanud kanda nii Kenti kui ka Sussexi maakonnas, kus mulla-tüüp on samasugune kui Prantsus-

maal Champagne’i maakonnas. Ol-gem ausad, need veinid ei ole šam-panjad, kuid Nyetimberi, Carr-Taylo-ri ja Ridgeview’ veinimõisade toode-tud veinid on tähelepanuväärsed,” selgitab Jennifer Mitchell. Muuseas, vähem kui paar aastat pärast esime-se koguse Nyetimberi tootmist valiti see vahuvein kuninganna kuldjuu-beli veiniks.

“Inglise veinid on aga siiski pea-miselt head lauaveinid ning põhili-selt valged või rosé’d. Valged veinid ja nende maitsed on aga need, mis kogu veinimajandust Inglismaal juhi-vad, aroomid varieeruvad troopili-sest, ümarast ning keskmisest tummi-susest kerge ja kargeni. Enamasti on Inglise veinide puhul tegemist aperi-tiividega või siis heade veinidega tra-ditsiooniliste kalaroogade, nagu fi sh & chips, juurde. Samuti muude Lõuna-Inglismaal leiduvate mereandide juurde,” mainib Mitchell.

Suurimad Inglismaa veinitootjad on Three Choirs Vineyards, Ridge-view, Nyetimber ja Denbies. Kuigi peamiselt on Inglismaa veinid val-ged, leidub siiski veinimõisaid, kes punast veini toodavad. Peamiselt on need Dornfelderi ja Pinot Noir’ marjadest toodetud veinid, mis sobi-vad kergete roogade juurde. Samu-ti toodetakse saareriigis ka hilisest korjest dessertveine. Inglise pudin-gi kõrvale.

THE THREE CHOIRSInglismaa üks suuremaid veinimõi-said, suurus ligi 70 hektarit. Samuti on see veinimõis Euroopa külasta-tuimaid. Kodulehe kirjutis ütleb, et seal saab näha, kuidas pärast 900aastast eemalolekut toodetakse klassikalisi ja modernseid veine.

WOOLDINGS Selles väikeses, kuid olulises mõisas kasvab 12 aakril 14 viinamarjasorti. Veinimõis toodab enamasti valgeid veine, kuid sekka ka helepunaseid veine ja punaseidki.

CARR TAYLOR VINEYARDSCarr Taylori veinimõis asub Westfi el-dis ja on toonud rahvus-vahelistelt võistlustelt koju palju kuldmedaleid nii oma vahuveinide, rosé-veinide kui ka valgete eest.

RIDGEVIEWSussexis paiknev Ridgeview veinimõis on täielikult orienteeri-tud vahuveinide tootmisele ja teeb seda vanal heal šampanja meeto-dil. Veinimõisa slogan on “Elu on tähistamiseks!“

Vasakul: Three Choirsi 2006. aasta Estate Reserve jääb kauaks meelde oma erilise värskuse ja aromaatsusega. Paremal: sama aastakäigu roosa vein on tagasihoidlikum.

Vaata lisaks: http://three-choirs-vineyards.co.uk; www.ridgeview.co.uk; www.nyetimber.com; www.denbiesvineyard.co.uk

EILNE MAAILM

UI 19. SAJANDI MEESTEMOODI võis iseloomustada sõnadega “ühe-värviline” ja “diskreetne”, siis “täna-päev trumpavad moeprohvetid teineteist üle innukas heledavär-vilises loomistujus: nad lubavad

kangemale soole autotulepunaseid kuubi, raadio-lillasid veste ja kinokollaseid pükse…”, kirjutatakse 1927. aastal. Peale värvide lisanduvad 1920.–1930. aastatel uued kerged õhku läbilaskvad materjalid, näiteks trikotaaž, ning mood muutub kergemaks, mugavamaks ja aastaajale sobivamaks. 19. sajan-di meest, kes kandis ka suvel viltkübarat, kõva-kraed ja tumedat ülikonda, nimetatakse nüüd “eba-hügieenilise riietamisviisi meistriks”.

Uuendusena hakkavad mehed kandma lühike-si ehk põlvini aluspükse ja käisteta alussärki. See omakorda tingib muutuse sokkide maailmas –

“ühes pikkade, labajalani ulatuvate trikoopükste-ga on kadunud ka lühikesed sokid – need ulatu-vad nüüd vähemalt põlvini”. Lühikesed aluspüksid sünnitavad aga moekunstnike hulgas uusi hullu-meelsena näivaid ideid: “Londoni riideanarhistid ässitavad isegi kenijalgseid mehi põlvpükstesse, mis võitluses keha pärast seni alahinnatud mehe-sääri valestimõistetud häbitundes enam ei varja.” Täiesti uus nähtus on särkpluus, mis vabastab me-he suvel pintsakust ning asendab traksid vööga. Suuremat rõhku pannakse kudumitele, väga mood-sad on kirjud kootud kampsunid “mida kodus võib kanda ka ilma kuueta”.

Ka mõned vanad unustatud detailid nagu “vana-moodsad (s.o särgiga ühes tükis) kraed” jõuavad taas kasutusse. 1921. aastal täitus 100 aastat külge-nööbitava kõvakrae väljamõtlemisest. Kuid sel-list sensatsiooni ja kabuhirmu nagu 1797. aastal

suutis Londonis esile kutsuda silindris kübarsepp, need muutused ei tekitanud. Nimelt vahistas polit-sei toona mehe kui korrarikkuja, kes “kartlike ini-meste hirmutamiseks pähe pandud ennenägema-tu riistapuuga” tänavale astudes tekitas olukor-ra, kus “nii mõnigi neiu langes minestusse, lap-sed kisendasid, koerad haukusid ja ühe väikese poisi lükkas uudishimulik rahvahulk ümber, kus-juures ta käe murdis”. 1920. aastatel tuleb silin-der taas moodi, seda küll peamiselt poliitikute ja teiste riigitegelaste seas. Vähe on nii politiseeri-tud riietusesemeid nagu silinder, mida on seos-tatud eelkõige konservatiivsusega – revolutsioo-nide ja sõdade ajal asendati see laia servaga vilt-kübaraga. 1920. aastate ajakirjandus küsibki, kas hiljuti Pariisis võiduajamistele taas ilmunud silind-ris võib näha seost Euroopa poliitika konservatiiv-semaks muutumisega?

Eesti aeg tõi moodi julged värvid, põlvini aluspüksid, särkpluusi ja kirjud kudumid. Sel-lest hoolimata riietus trendikas härrasmees 1920ndatel võrdlemisi silmapaistmatult. TEKST SIRJE PALLO, EESTI AJALOOMUUSEUMI PEAVARAHOIDJA FOTOD EAMI FOTOKOGU ESEMED EAMI TEKSTIILIFOND

Vasakult: päevasärk siidiläikelisest puuvillasest kangast. Ka kikilips oli jätkuvalt moes. Meeste trikotaažist kindad. Traksid, mis asendatakse 1920.–1930. aastatel vööga. Kingad kui mälestus moodsast elegantsist.

Eesti Vabariigi riigivanema J. Jaaksoni visiit Läti Vabariiki mais 1925. Vasakult: Eesti riigivanem ja Läti president.

Eranditest hoolimata võib öelda, et moodne härra 1926. aastal “ei riietu liiga silmapaistvalt…ülikond on rahulikes värvitoonides, domineerib pruun ja must… Kaelasidemed on tumedad, suur-te eredate värviplekkide, joonte ja ruutude hooaeg on möödas… pesuna tarvitab ka talvel lühikesi pükse, kuid mitte trikoost, vaid peenest linasest rii-dest, Jaapani siidist ehk sefi irist… kingad on päe-val tumepruunid ja nahast… kindad on samuti nahast — trikotaaž on kadunud”. Moodsa härra käes näeme pilliroost keppi, mille käepide ei ole enam “kullast, hõbedast ega sarvest, vaid ussi- ja krokodillinahast”.

Selliselt riietatud meest võis ehk kohata Eesti linnade tänavatel, maal pöörati moele tunduvalt vähem tähelepanu.

Järgmisel korral jätkame moeteemadel.

ALLPOOL VEEPIIRI

Nagu

veesSuured, tugevad ja vastupida-vad: vee all tunnevad sukeldu-miskellad end imeliselt, sest see on nende loomulik elu-keskkond. Maismaal aga viska-vad kalipsod seljast ja muutu-vad stiilseteks ajanäitajateks.

TEKST PACO GUARNACCIA FOTOD TOOTJAD

PÄEVAL, KUI KELLATÖÖSTUS söandas oma n-ö juveelid vee alla saata, algas selle valdkonna ajaloos modernne ajastu. Vee-

kindluse avastamise au kuulub esmajär-jekorras Rolexile, kes kasutas uuendus-likku korpust Oyster, mis muutis iga-veseks osutite ajalugu. Olid 1920ndad. Tänapäeval on sukeldumiskellad vä-ga levinud, need esindavad sportlikke ajanäitajaid, mis oma DNA-lt peavad olema tugevad ja vastupidavad. Teh-niliselt võib kellaga, millele on märgi-tud veekindlus kuni 50 meetrit, minna duši alla või ujuma. Kuni 100 meetri-ni veekindla kellaga võib snorgelda-da või sukelduda kuni 20 meetri süga-vusele. Kes armastab sügavamas vees seigelda, peaks valiku langetama kella kasuks, millele on märgitud veekindlus 200–300 meetrit. Kuigi sukeldumiskel-lad on kasulikud oma funktsionaalsu-se poolest, on need kindlasti ka estee-tiliselt põnevad. Mitmed mudelid suu-davad publikut vallutada oma agres-siivsuse ja mõõtmete poolest, mis tra-ditsioonide kohaselt – kell peab olema loetav vetesügavustes – on tähtis.

. MONTBLANCSPORT CHRONOGRAPH TANTALUM

Pööratava võru punane kuld sobib hästi 44millimeetrise läbimõõduga korpuse kattematerjaliga – tantaa-liga. Kell on veekindel kuni 300 meetri sügavusel ja sellel on kronograafi funktsioon. Rihm on kautšukist. Hind 257 400 kr. www.montblanc.com

. IWCAQUATIMER EDITION BOESCH

Spetsiaalne mudel – Aquatimer Iwc-lt on pühendatud Zürihi laevatehasele Boesch ja seda on valmistatud vaid 300 tükki. See on veekindel kuni 110 meetri sügavusel. Mehaanilisel automaatselt üleskeerataval kellal on terasest korpus. Hind 95 200 kr. www.iwc.com

. ROLEXSEA DWELLER DEEP SEA

3900 meetrit on sügavus, milleni võib uue Sea Dweller Deep Sea’iga sukelduda, seda tänu lämmastikuga töödeldud terasvõrule, mis on kaarja klaasi ja titaanist sihverplaadi põhja vahele sisestatud. Hind 111 000 kr.www.rolex.com

ALLPOOL VEEPIIRI

. TUDORICONAUT

43millimeetrise diameetriga teraskorpusega ajanäitaja on veekindel ka 150 meetri sügavusel. Mehaanilisel automaatselt üleskeerataval kellal on kronograafi funktsioon. Kuupäeva näidik paikneb kella 4 kohal. Hind 39 200 kr.www.tudorwatch.com

. ULYSSE NARDINMAXI MARINE DIVER CHRONOGRAPH

Teraskorpusega kella, mis on veekindel kuni 200 meetri sügavusel, võru on pööratav, et sukeldumise aegu kalkuleerida. Kellal on kronograafi funktsioon, kuupäeva näidik paikneb kella 6 kohal. Hind algab 103 000 kroonist.www.ulysse-nardin.com

. PHILIP WATCHADMIRAL

Kronograafi funktsiooniga kell, mille kuupäeva näidik paikneb kella 3 kohal. Võru on ühes suunas pööratav. Korpus ja kellarihm on terasest, sihverplaadi põhi ja kellanupp aga kruvidega kinnitatud. Hind 15 500 kr.www.philipwatch.net

. SEIKOVELATURA DIVER CHRONOGRAPH

Teraskorpusega kell on vettpidav kuni 200 meetri sügavusel, kellakett on terasest ja uretaanist. Ajamasinal on kronograafi funktsioon ja kuupäeva näidik on paigutatud kella 4 ja 5 vahele. Osutid on helendavad. Hind algab 9400 kroonist.www.seiko.it

. PANERAILUMINOR CRONOGRAFO MM

40millimeetrise diameetriga teraskorpusega kell on veekindel kuni 100 meetri sügavusel. Mehaanilisel automaatselt üleskeerataval kellal on kronograafi funktsioon, üleskeeramise intervall 46 tundi. Hind 88 900 kr.www.panerai.com

. CHOPARDL.U.C PROONE

Valikus on nii terasest kui ka valgest ja kollasest kullast korpusega mudelid, veekindlad kuni 300 meetri sügavusel. Automaatse kella põhi on kruvidega kinnitatud, võru on ühes suunas pööratav. Hind algab 96 100 kroonist.www.chopard.com

ALLPOOL VEEPIIRI

. PAUL PICOTPLONGEUR CTYPE MM

Seda mudelit, mille 48millimeetrise diameetriga korpus on titaanist ja punasest kullast, on toodetud piiratud koguses, vaid 200. Kell on veekindel kuni 300 meetri sügavusel, automaatselt üleskeeratav, kellanupud on kruvidega kinnitatud. Hind 197 000 kr. www.paulpicot.ch

. BLANCPAINFIFTY FATHOMS

Läikivast mustast terasest korpuse ja sihverplaadiga kella osutid ning numbrid on kaetud luminestseeriva materjaliga. Veekindlus on garanteeritud kuni 300 meetri sügavuseni. Hind 171 000 kr. www.blancpain.ch

. FESTINATOUR

Kvartsmehhanismiga kell on veekindel kuni 10 atmosfäärini, selle korpus ja kellakett on terasest. Sihverplaadil eristub kronograafi funktsioon. Kuupäeva näidik paikneb kella 3 kohal. www.festina.it

. HAMILTONBELOWZERO

Ajanäitaja on veekindel kuni 200 meetri sügavusel, kella rihma võib valida kas kummist, nahast või hoopis terasketi. Kell on automaatselt üleskeeratav. Hind 10 100 kr. www.hamiltonwatch.com

. CORUMADMIRAL’S CUP LEAP SECOND

Kell on mõeldud veespordi armastajatele – purjetamisest sukeldumiseni (tänu veekindlusele kuni 100 meetrit). Osutid meenutavad purjesid, korpus on titaanist. Hind 210 600 kr. www.corum.ch

. CARTIERPASHA SEATIMER

Mehaaniline automaatselt üleskeeratav kronograaf, mille korpus on terasest. Rihm on terasest ja kautšukist. Veekindel kuni 100 meetri sügavusel. Hind 117 800 kr. www.cartier.it

MÜÜGISALONG TALLINNAS

Peterburi tee 2F

tel 622 1307faks 622 1308info@safran.ee

GSM 5556 6989

www.safran.ee

ASUMESIIN

PIGMENDIDPIGMENDIDPIGMENDID

ÕLID, VAHADÕLID, VAHAD TADELAKTTADELAKT

SAVIKROHVSAVIKROHV LUBIVÄRVLUBIVÄRV TADELAKTTADELAKT

SAVIKROHVSAVIKROHVSAVIVÄRVSAVIVÄRV

KASEIINVÄRVKASEIINVÄRVTÖÖRIISTADTÖÖRIISTAD

MÜÜGISALONG TARTUS

Näituse 22-21

tel 742 6130faks 742 6131info@safran.ee

GSM 5556 6986

www.safran.ee

MÜÜGISALONG RIIAS

tel/fakss 6716 5033mob 2837 3498

ivo@safrannatural.lvwww.safrannatural.lv

Maza Nometnu iela 47LV-1022 RIGA

TALLINNTALLINNPETERBURI TEE 2FPETERBURI TEE 2F

KLAASIST KUNST

tulebskafandristvälja

Kui mõnel šeigil, vürstil, luksus-hotelli omanikul või kes teab veel kellel tuleb pähe väikese sõrmuse graveerimise asemel hoopis gravee-ritud klaasruutmeetritega oma kodu kujundada, siis ronib Prantsusmaa ainus nii suurte pindade graveerija skafandrisse ja asub tööle. TEKST ENE JAKOBI FOTOD MICK LOEFFEL JA ERAKOGU

K i õ l š i il ü til l k Maja, mille siseruumid on muudetud valgemaks klaasist vaheseintega. Tehnika: graveering ja klaasile kleebitud kuubid ning püramiidid. Hämarast salongist maja keskel näeb nüüd õue, samas ei näe läbi klaaspüramiidide õuest majja.

KLAASIST KUNST

VASTUPIDI SELLELE, MIDA ARVATAKSE, ei ole graveerimine sugugi mõnus daamide-le kohane käsitöö, mida teemantpliiatsiga kuskil akna all vaikselt nokitseda saab. Kui

olete otsustanud, et teie kodu 3,5 m kõrged vahe-seinad tuleks ikka klaasist valmistada ja klaas gra-veerida lasta, siis peab selle jaoks ka vastav atel-jee olema. Klaasi on küll järjest vastupidavamaks muudetud, kuid nagu portselanipoodi, ei sobi ele-vant ka klaasiateljeesse.

Ruutmeetritesse ulatuv klaaspannoo kaalub pä-ris palju ning klaasi graveerimiseks ette valmista-mine nõuab mitme tugeva ja hoolsa mehe tööd. Klaas tuuakse vajaliku rõhu all olevasse ruumi ja asetatakse horisontaalsesse asendisse. Siis kantak-se kavand klaasile, Christian Herry ronib skafand-risse, et end klaasitolmu eest kaitsta, ja töö võib alata. Rõhu all olevas ruumis viibimist on üsna raske taluda, nii et niisama molutamiseks ei ole mingit võimalust.

Õnneks on Herry imehea ja kiire joonistaja – kogu graveerimisprotsessi teostab ta isiklikult, sest kedagi teist nii kiiret ei ole lihtsalt veel lei-tud. Abilised aitavad klaaspindade tolmust puhas-tamisega ja annavad talle ruttu kätte erinevaid töö-vahendeid. Tööprotsess meenutab abiliste tõttu natuke operatsioonisaali, kus tuleb kiirustada, vä-ga ettevaatlik olla, õigeid oskuseid vastu võtta, et klaas ikka ellu jääks. “Näe, kosmonaut,” ütleb tut-tava laps, kui skafandris Herry pärast tööd atel-jeest välja astub.

Töö Christian Herry ateljees Prantsusmaa väike-linnas Plomelinis algab kõigepealt koostööst arhi-

tektiga. Kliendil võib ju olla ilus idee oma kodu klaasiga kaunistamiseks, kuid kõigepealt peab arhi-tekt koos spetsalistiga ikkagi koha üle vaatama, ükskõik kui kaugel maal see kodu ka ei asuks. Klaasvahesein muudab maja valgemaks küll, aga siiski tuleb kindel olla selles, et tegu ei oleks tugi-seinaga, välja arvutada klaasi paksus, ning eelne-valt muidugi hoolitseda ka selle eest, et vaheseina oleks võimalik pärast majja sisse tuua.

“Ma olen õnneks arhitektuuri õppinud, kuid selle kõrvalt ka kõike muud. Näiteks akadeemi-list joonistust. Arhitektuur jäi mu jaoks liiga pa-beri- ja arvutitööks, mu kunstnikuhing ihkas mi-

dagi ka oma kätega teha. Ka ei olnud mul taht-mist arhitektuuribürood avada. Koostööst arhi-tektidega sai aga ideaalne lahendus – minu fi rma tegeleb ainult loominguga ning arhitektid kindlus-tuste ja kõikvõimaliku paberimajandusega,” jutus-tab Herry.

Ega neid inimesi palju ole, kes jaksaksid enda-le ruutmeetrite viisi klaasi graveerida lasta. Herryl hakkas hästi minema üheksa aastat tagasi, kui tal-le esitati tellimus Monaco termide kujundamiseks. Tohutu suured klaaspannood ja vürst Alberti gra-veeritud portree võtsid kokku kuus kuud teostus-aega. Peale Monaco vürsti tahtsid siis enda kodu

Herry klaasiga kujundada ka teised varakad inimesed. Christian Herrylt küsitakse tihti, ega ta ole mõelnud oma tööd Venemaa jaoks teha? Vene miljonäride kodudesse peaks Herry sobi-ma nii oma luksusliku elegantsuse kui ka suhteli-selt kalli hinna poolest.

“Ei, ma saaksin vist transpordiprobleemide pärast südamerabanduse, enne kui mu töö üldse Vene-maale jõuab! Praegu töötan ma ainult Prantsus-maal oma ateljees. See on ainuke koht, kus ma saan nii suuri tellimusi teostada, aga siit on vaja teosed ka sihtpunkti toimetada. Mida kau-gemal see asub, seda suurem on risk, et sõidu

ajal midagi kehvasti läheb,” räägib klaasikunst-nik. “Isegi nii lähedale nagu Monacosse on ve-du väga piinarikas korraldada ja ma sõidan ise oma tööga alati kaasa. Hoolitsemaks, et midagi teel ei juhtuks, ja ka selleks, et teose paigaldamist ise juhtida. Meil on midugi tohutu kallid kindlus-tused, mis teose kulud õnnetuse puhul katavad, aga teost ennast see ju tagasi ei too. Ja ma küll ei tahaks kahte korda sama asja teha, isegi kui see hästi makstud on.”

Herry teeb viimasel ajal ka klaasist skulptuu-re, disainib eritellimusel klaasmööblit ja kujundab oma kodulinna jaoks trofeesid ja auhindu.

Vasakult: elevandid portselanipoes olla halb variant, aga klaasis püsivad nad rahulikult. Sisekujundus heldelt puust ja klaasist elevante majutavasse eramusse.

Akvaariumit imiteeriv vaheaken.

Graveeritud madal laud rauast alusel. Tellitud idamaisesse linnakodusse.

Graveeritud värvilisest klaasist baarilaud erakliendi korterisse. Välimuselt õrn, sisult vastupidav.

NAINE & KINGITUSED

TOIMETAJA Monica Raud

tel 667 0157, e-post monica.raud@aripaev.eeFOTOGRAAF

Meeli Küttim tel 667 0356, meeli.kuttim@aripaev.ee

PEAKUNSTNIKKairi Kalmann

tel 667 0343, kairi.kalmann@aripaev.eeSTILISTBeatrice

KUJUNDAJAD Maret Müür, Sverre Lasn

TÕLKIJA Tiia PuustusmaaKEELETOIMETAJA

Sven SaunREKLAAMI PROJEKTIJUHT

Asso Laidotel 667 0072, e-post asso.laido@aripaev.ee

ftp.aripaev.ee/incoming/Rekl

NUMBRI VALMIMISELE AITASID KAASA: Patrizia Fusco, Irja Ahi, Andras Kralla––––––––––––––––––––––––––

VÄLJAANDJA AS Äripäev

peatoimetaja Meelis MandelPärnu mnt 105, 19094 Tallinn

tel (372) 667 0111, (372) 667 0222faks (372) 667 0265, (372) 667 0165

e-post aripaev@aripaev.ee, www.aripaev.eeReklaamiosakond

e-post reklaam@aripaev.eetel (372) 667 0105, faks (372) 667 0200

Äripäeva toimetuse-post aripaev@aripaev.ee

tel (372) 667 0111, faks (372) 667 0265Tellimine ja levi

e-post register@@aripaev.ee tel (372) 667 0099, faks (372) 667 0300

Tellimine internetis www.aripaev.ee/tellimine ––––––––––––––––––––––––––

Toimetus võtab endale õiguse kirju ja kaastöid vajaduse korral lühendada. Toimetus kaastöid ei tagasta. Kõik

ajalehes Äripäev ja tema lisades avaldatud artiklid, fotod, teabegraafi ka (sh päevakajalisel, majanduslikul, poliitilisel või religioossel teemal) on autoriõigusega kaitstud teosed

ning nende reprodutseerimine, levitamine ning edastamine mis tahes kujul on ASi Äripäev kirjaliku nõusolekuta keelatud. Kaebuste korral väljaande sisu kohta võite

pöörduda Pressinõukogusse, pn@eall.ee või tel (372) 646 3363

AS Äripäev annab litsentsi alusel välja ajakirja Gentleman koostöös Itaalia meediaettevõttega Milano Finanza Editori,

kellele kuulub ajakirja kontseptsioon ja sisu.

GENTLEMAN TEISTES RIIKIDES

GENTLEMAN ITAALIAS

Milano Finanza Editori GENTLEMAN HISPAANIAS

Progresa, www.progresa.esGENTLEMAN BULGAARIAS

Economedia, www.economedia.bgGENTLEMAN BELGIAS

Roularta Media Group SA, www.roularta.beGENTLEMAN TÜRGIS

Dünya, www.dunyagazetesi.bg.com.tr

Ärgates flöödihelide saatelÜks ääretult hinnaline kingitus tänapäeva maailmas on aeg… ja kunst märgata teist. Oskus olla olemas, oskus ära kuulata, oskus üllatada oma partnerit. Ka sõpra.

KUI MU KALLIM MINULT KÜSIB, mida ma kingiks sooviksin, siis vastan ikka, et mida-gi lihtsat: mõni kopranahast kasukas, väike villa mererannal või väiksemat sorti sport-

auto, mil katus pealt ära sõidab. Ent juba aastaid kingime teineteisele vastastikku vaid armastust. Ja see on parim. Kui mees mängib sulle hommikul ärgates vilepilli või plokkfl ööti, on see nii liigutav ja hea äratus, tõeline kingitus.

Kink, mille mu kallim läinud nädalal mulle näi-tuse “Just must” avamise puhul tõi, on must karva-ne sametine vaas. Vägagi erootilise kujuga. Väike valge roos seal sees. Lilled on alati kaunis tähele-panuavaldus. Meie kodus on toalillede galeriis tai-med nimega “Kafka”, “Robert Musil”, “Hölderlin”, “Strudlhofi trepp” ja “Kristjan Raud”, kui nimeta-da väheseid. Kingitud on need erilistel puhkudel. Kõik karakteriga lilled. Kui kastan ja korrastan neid, kõnelen nendega: nii, Franz, nüüd saad juua. Ja peseme tuka ära.

Ehted. Ehte kinkimine naisele on rituaalne toi-ming, mis suunatud igavikku, seda võin ehtekunst-nikuna kinnitada. Tundeakt. Lähedus inimeste va-hel, armastus, poolehoid, kaastunne, kannatus, kaotus – need kuuluvad hea ehte juurde. Neil puh-kudel ju ehteid kingitakse. Ehted ja vääriskivid – see on ju puhas kulutus, on aastasadu olnud, ent need on eksistentsiaalselt vajalikud. Miks – kes küll ütleks? Saladus.

Parim kingitus naisele on hea mees. Õrn, tark, hoolitsev, tähelepanelik. Rohkem ei olegi tarvis. Kõik muu tuleb iseenesest sinna juurde.

TEKST KADRI MÄLK, EESTI KUNSTIAKADEEMIA DISAINITEADUSKONNA PROFESSOR, KAIRI OJA FOTO ERAKOGU

Ehtekunstnikuna usub Kadri Mälk, et naisele ehete kinkimine on rituaalne toiming.

SHOES&ACCESSORIES

REM

NB! Jalatsitele allahindlus kuni 70%!

REM CITY PLAZA (Kunstiakadeemia vastas) Tartu mnt 2E–P 10–21

ROCCA AL MAREKAUBANDUSKESKUS Paldiski mnt 102E–P 10–21

VANALINNA REMHarju 1E–L 10–20P 11–17

LASNAMÄE CENTRUMMustakivi tee 13E–P 10–21

EEDENI KESKUSKalda 1с, Tartu

www.rem.ee

UUS

kolle

ktsio

on !

Veiki Kolgile ei meenu täpselt, millal sigarid tema ellu ilmusid, kuid see oli umbes

seitse-kaheksa aastat tagasi. Ka tema isa on olnud omamoodi sigarite ja veini austaja. Kuid tegelikult on meest alati paelunud veidi erilisemad asjad. Näiteks kosmos. Mis võlub teda sigarite puhul?

Veiki vaatab läbi akna kolletuva puuvõra taustal olevat sinist taevast ja muigab: “On ju sigar vaid ühe taimeliigi lehtedest kokku keeratud pulgakujuline ese – mis seal ikka nii erilist saab olla? Aga ehk ongi eriline just see, et midagi pealtnäha nii liht-sat suudab pakkuda naudingut, mis teeb elu elamist väärivaks – nii on vist kõigi naudingutega…“

INVESTEERING Teab sigarite saladustVeiki Kolk on üks isevärki mees. Teab peaaegu kõike sigaritest ja nende nautimisest. Ja on Abjal juba poolteist aastat mõisavalitsejaks. Tõsi, see valitseja ei pelga ise kuube maha visata ja käiseid üles käärida. TEKST KAIRI OJA FOTOD MEELI KÜTTIM

Veiki Kolgi sigarikogu on just paras, et endale aeg-ajalt väike

nauding lubada. Äri ta sigaritega teha ei soovi.

Veiki Kolk usub, et moe või prestiiži pärast ei tasu küll sigarisuitsetajaks

hakata, see rõõm võiks olla ehe.

SIGARID EESTIS• Kuuba sigareid pakub Tallin-nas Rasa Trading Company, neil on ka n-ö humidoripinna rendi teenus, kus saab oma kollekt-siooni hoida.• Muu maailma kvaliteetsigari-tega tegeleb Sigarimaja.• Kvaliteetsigarite hinnad jää-vad 80 ja 500 kr vahele.• Masinaga valmistatud ja lühikese täitjaga sigarid jäävad hinnaklassi 30–40 kr.• On olemas ka masinaga teh-tud toorikud, millele on viima-ne kiht käsitsi lisatud, tavaliselt on nad ka lühikese täitjaga ja maksavad 70–80 kr.• Vanad haruldaseks muutu-nud sigarid headest aastatest võivad maksta kuni veerand miljonit krooni karp (tihti suu-rem eriväljaande humidorkarp) ja enamgi.

Veiki arvab, et loomulikult võiks sigarite puhul rääkida valmistamis-meisterlikkusest ja keerulistest valmi-misprotsessidest, kuid sigarist saadav nauding on siiski see, mis tema meeli seob. Sageli lubab mees endale pä-rast väsitavat tööpäeva ühe sigari. “Kui olete lubanud endale suurepära-se õhtusöögi ja mõnusa haigutusega end välja sirutanud, kallate seejärel klaasi portveini ja süütate sigari… See on hetk, kui ettekujutus sigari tõelisest olemusest kusagil kaugel lõunamaa saarel muutub reaalsu-seks,“ kujutleb Veiki Kolk.

Võiks arvata, et sigarihobile kulub terve varandus. Siiski ei pea Kolk väl-jaminekuid sigaritele märkimisväär-selt suureks, küll aga on saadav nau-ding iga krooni väärt.

Sigaritele pühendatud veebilehe lõi Kolk kuus aastat tagasi põhjusel, et luges ise sigarite teemal palju ja sellest tekkis mõte tekitada koht, kust Eesti inimesel alustada, kui on ole-mas huvi sigarite vastu. Viimasel ajal on lehekülg Kolgi sõnul pisut tähele-panuta jäänud – paljuski just mõisa-le kuluva aja tõttu. Samas on ta ka õppinud sigareid rohkem nautima ja vähem sel teemal teoretiseerima.

Tõtt-öelda ei pea mõisaomanik end otseselt sigarite kogujaks – ko-gub pigem naudinguid. Loomulikult on olemas väike valik tema humido-ris, millest mõnda sigarit kavatseb ta suitsetada homme, teist karpi peab arukaks lasta aasta-paar aeguda, mõ-ni aga ootab erilist hetke. Suur siga-rite kogumine nõuaks kindlasti n-ö sisse astutavat humidori – väga suuri investeeringuid, suhtlemisi oksjoni-maailmaga jne. Kolk ei välista samas, et kunagi selleni jõuab.

Üldiselt ei armasta Abja mõisa-härra sigaritega äri teha. Algselt selle-pärast, et olla oma kodulehega era-pooletu sigarite hindaja, nüüd aga rohkem sellepärast, et seda harras-tust enda jaoks mitte rikkuda. Talle piisab nautimisest.

• Näiteks Kuuba sigaritest Edicion Limited on need, mis võivad õnnestunud sigari puhul praegusest 7000–8000krooni-sest karbihinnast 10 aasta pä-rast 20 000–30 000 krooni klassi tõusta ja sealt veel edasigi.•Rolli mängib ka asjaolu, kas on käimas sigaribuum, kui hinnad tõusevad järsemalt.

Fo

r m

ore

in

form

ati

on

, p

lea

se c

on

tact

: +

39 0

445

4274

11