Publication of the Academical Co-operative Society of Tartu

ÜHISTU PROBLEEME JA UURIMUSI

VI

Tallinn 2001

Akadeemiline Ühistegevuse Selts Eesti Ühistegeline Liit

1

Toimetuskolleegium: Valner Krinal, Kirsti Sülla, Helju Koolmeister

2

Saateks

Lugupeetud lugeja! Teie ees on “Ühistu probleeme ja uurimusi” VI osa. See on

jätkuväljaanne, mis sai alguse juba enne suurt sõda. Senini on käesolev üllitis ilmunud: I – 1937.a., II – 1939.a., III – 1993.a., IV – 1996.a., V – 1998.a. Nagu näha, pole me suutnud tagada regulaarsust. Seda eelkõige finantsilistel põhjustel. Loodame edas-pidiseks paremaid aegu.

Käesoleva väljaande eesmärgiks on Eesti ühistegevuse elavda-misele kaasaaitamine. Loodame saavutada sõjaeelse taseme, sest ühistegevuse hoogustamisega suudame piiri panna kapitali võimut-semisele. Ka järgnevatel aastatel tahame kajastada ühistegevuse päevaprobleeme, valgustada ühistegevuse olukorda välisriikides, aga vaadata ka tagasi – ajalooski on esinenud märkimisväärseid sündmusi ja saavutusi. Kui lugejatel on olnud kokkupuutumisi omaaegsete tuntud ühistegelastega või olete ise sellel alal tegutsenud või kui Teil on märkusi selle või eelnevate väljaannete kohta, võiksite oma tähelepanekuid ja arvamusi saata Eesti Ühistegelisse Liitu aadressil Narva mnt. 7 Tallinn 10117. Kui olete välismaal kokku puutunud sealsete ühistegelastega, näinud midagi märkimisväärset, võiks sellegi kirja panna.

Tänan Teid

Valner Krinal Akadeemilise Ühistegevuse Seltsi esimees

3

SISUKORD Saateks 3 Esimestest tarbijate kooperatiividest Eestis (K.-F. Sauks) 5 Ühistegevuse rollist ühiskonnas (J. Leetsar) 15 99 aastat eestlaste moodsa ühistegevuse rajamisest (M. Rootslane) 26 Majandusliku ühistegevuse õpetamine globaliseeruvas turumajanduses (M. Seppelin) 45 Iisraeli põllumajandussektor ja ühistegelike asunduste vormid (M . Nurmet) 57 Kriitiline enesehinnang Eesti Ühistegelise Liidu senisele tegevusele (J. Leetsar) 63 Teaduslik-praktiline konverents “Ühistegevus – kas väljasurev dinosaurus või 21. sajandi ühiskonnamudel” 70

4

Esimestest tarbijate kooperatiividest Eestis

Karl-Feliks Sauks (1915 – 1983)

Kaubandusökonomist, TÜ professor

Laiemale ringkonnale on kahtlemata kuni viimase ajani jäänud teadmata fakt, et kooperatiivkaubanduse sünnist Eestis möödus 1965.a. detsembris 100 aastat (praegu juba 136 aastat – toim.). Teadmatuse on tinginud vastavate algmaterjalide puudumine eesti keeles. Enne XIX sajandi lõppu polnud eestikeelset kirjandust kooperatiivkaubandusest, kui mitte arvestada paari lühikest artiklit algul “Eesti Postimehe” ja hiljem C. R. Jakobsoni “Sakala” veergudelt (1866.-80.aastatel). Vastavasisuline allikmaterjal leidub kohalikes saksakeelsetes ajalehtedes, samuti Eesti- ja Liivimaa kubermangude väljaannetes (teatajates). Need väljaanded on mitmesugustel põhjustel senini bibliografeerimata ja seetõttu on neid raske kasutada. Tänapäeval on paljud nendest ajalehtede aastakäikudest juba lünk-likud või puuduvad täielikult. XIX sajandil tegutsenud kooperatiivide arhiivdokumente pole aga veel seni suudetud avastada. Seetõttu on arusaadav, et tarbijate kooperatsiooni arengu esimeste aastakümnete kohta pole võimalik anda küllalt detailset ülevaadet, vaid tuleb piirduda omaaegses balti-saksa ajakirjanduses avaldatud andmetega.

1. Nii see algas

Esimeseks tarbijate kooperatiiviks Eestis ehk nagu teda sellal nimetati konsuumseltsiks (ehk elloüllespiddamisse – tarvitusse – prukimisse seltsiks) oli Tallinna kooperatiiv¹. Ilmselt oli selle asutamise stiimuliks naaberkubermangu Liivimaa pealinnas Riias 1865.a. sügisel asutatud “Esimene Riia Tarbijate Ühingu” (põhikiri kinnitati 28. okt. 1865.a.) edukas tegevus. Sellele eelnes ja järgnes elav poleemika kohalikus saksakeelses ajakirjanduses, kus avaldati TK suhtes nii poolt kui vastuväiteid ja kus analüüsiti sellal tegutsevate TK-de põhitüüpide (inglise ja saksa tüüp) organisatsioonilisi eeliseid ning puudusi.

Tallinna TK asutamise initsiaatoriks oli Tallinna Toomkooli ülem-õpetaja dr. Ebeling, kes pidas vastava ettekande rohkearvulisele

5

kuulajaskonnale 10. detsembril 1865.a. Kanuti gildi saalis. Ebeling näitas oma ettekandes väga värvikalt tarbijate kooperatiivide majanduslikke eeliseid harilikele ostjatele. Eriti kriipsutas ta alla hindade tähtsust. Ta märkis, et näiteks Riia poodides on tarbekaubad jaemüügil 50-100% kallimad kui hulgikaubanduses. On teada, et paljud kaupmehed, kellel algul polnud pea üldsegi kapitali, lõpetasid oma kaubandusliku tegevuse 10-20 aasta pärast jõukate kodanikena. Mida väiksem on poest korraga ostetav kaubahulk, seda kallim on selle hind või seda halvema kvaliteediga on kaup. Ilma varanduseta inimestel on võimalik osta igapäevaseid kaupu üksnes väikeses koguses, mistõttu nad maksavad kõrget hinda ja saavad pealegi halvakvaliteedilist kaupa. Nad ei saa mõteldagi hinnasoodustustele, mida saadakse suurte kaubapartiide ostu korral. Olukorrast ainukese väljapääsuna soovitas Ebeling rajada tarbijate kooperatiivi, nagu neid leidus juba rohkearvuliselt Lääne-Euroopas, eriti Inglismaal ja Saksamaal.

Inglismaal kujunenud TK-tüüpi (Rochdale TK) nimetas Ebeling poe- või laosüsteemi kooperatiivideks. Need ostsid kaupu suurtes partiides kas otse tootjatelt või siis suurkaupmeestelt soodsate hindadega ja müüsid kaubad oma poe või lao kaudu väikepartiidena. Ebelingi arusaama järgi oli see TK-tüüp korraldatud järgmistel põhimõtetel: TK liikmed kogusid oma osamaksudega TK põhikapitali koos tagavarakapitaliga. Kui sellest ei piisanud alguses poe raja-miseks, võttis TK laenu või kaupu võlgu kogu liikmeskonna ühisel käendusel. Tegevuse vältel moodustati igale liikmele oma dividendide konto, kuhu kanti ka osamaks, mis pidi olema kindla suurusega. Tagavarakapital moodustati sisseastumismaksust ja eraldamistest aasta kasumist. Tagavarakapital pidi katma tekkida võivad kahjud. Kaupade müük TK poest (laost) toimub tagasihoidliku kasumiga, millest tuli katta TK tegevusega ja poega seoses olevad kulud (käibe- ja halduskulud). Puhaskasum jaotatakse dividendideks vastavalt iga liikme poolt ostetud kaupade summale. Poepidaja (laohoidja) saab peale palga lisaks tantjeemi (teatav osa puhaskasumist). Liikmed saavad kaubad üksnes sularaha eest. Erandkorras on lubatud võlgumüük küllaldase tagatise korral mõõduka protsendiga.

Saksamaal kujunenud TK-tüüpi, mis kujutas endast Schultze-Delitzchi kooperatiivi ümberkujundatud vormi, nimetas Ebeling markide süsteemil tegutsevaks kooperatiiviks. Selle TK-tüübi eeliseks on tegevuse tunduvalt kergem alustamine kui eelmisel tüübil, sest selleks pole vaja algkapitali olemasolu. Piisab üksnes vastavate

6

isikute soovist rajada TK. Viimase ülesandeks oli otsida soodsad kaupade sisseostukohad. Nende kasutamiseks said TK liikmed sularaha eest erilisi kooperatiivi poolt väljastavaid marke, mille arv ja summa märgiti liikmete arvestusraamatusse. Nende markidega tasusid kooperatiivi liikmed kaupade eest, mida nad ostsid kaup-meestelt, kellega kooperatiivi juhatus oli sõlminud vastava kokkuleppe juriidilise lepingu kujul. Kaupmehed esitasid margid perioodiliselt kooperatiivi juhatusele ja viimane tasus nende eest sularahas, saades kaupmeestelt kokkuleppes ette nähtud hinnaalandi (Saksamaal kuni 10% olenevalt kaubast). Pärast kooperatiivi kulude katmist kanti kord kvartalis või poolaastas osa hinnaalandist laekunud summast dividendidena liikmete kontole. Seega oli iga liikme “sääst” (dividendide summa) seda suurem, mida rohkem ta kasutas TK lepingulisi hankijaid.

Saksamaal XIX sajandi keskel töötanud TK-de areng näitas, et varem või hiljem rajasid need ka oma poe (lao), mis varustas samuti kaupadega oma liikmeid. Seega markide süsteemil tegutsevad TK-d olid üleminekuastmeks segatüüpi TK-dele, mis ühendasid endas nii poe- kui ka markide süsteemi TK-de eelised.

Pärast ettekannet toimunud läbirääkimiste käigus otsustati asutada tarbijate kooperatiiv ja põhikirja projekti väljatöötamiseks valiti orga-niseerimiskomisjon. Ühtlasi alustati TK liikmete eelregistreerimisega. See sündmus tekitas järgmistel päevadel terava probleemi “Revalche Zeitungi” veergudel, kusjuures enamalt jaolt asuti TK rajamises eitavale seisukohale (ilmselt erakaupmeeste üldine arvamus). Leiti, et Tallinna linn on liiga väike sellise TK rajamiseks, mis sobib Berliini või mõne teise suurlinna elanikele. Väideti samuti, et iga kaupmees annab niigi hinnaalanduse, kui ost toimub sularahas. Seega pole taolise soodustuse saamiseks vajalik rajada omaette TK-d. Eriti püüti naeruvääristada poesüsteemi kooperatiividele. Nii kirjutati: “Iga ebaoluline lisand aga suurendab hõõrumisi majanduslikus tegevuses, võib tingida kuritarvitusi ja raskendada kooperatiivi kiiret laienemist. On ju vastolus kõigile majanduslikele kogemustele, et TK poolt palgatud poeadministraator suudaks odavamini ja paremini tööd korraldada (äri ajada) kui energiline väikekaupmees oma isiklikus poes. Järelikult on kõikjal margisüsteem tarbijate kooperatiivide kõrgemaks vormiks kui poesüsteem.”

7

2. Üht-teist põhikirjast

Ilmselt avaldas see poleemika mõju TK põhikirja projekti väljatöötajatele, sest 22. detsembril 1865.a. TK üldkoosolekule esitatud projekt lähtus margisüsteemi TK kõige primitiivsemast vormist. Selle järgi oli asutatava TK eesmärgiks tagada oma liikmetele kvaliteetsete kaupade saamine soodsate hindadega. Eesmärgi saamiseks sõlmib TK juhatus lepingu kohalike kaupmeeste ja käsitöölistega, kes võtavad kohustuse müüa TK liikmetele hinnaalandusega kvaliteetseid kaupu sularaha eest. Vajaduse korral organiseerib TK ka oma poe. Liikmeks saab astuda iga täiskasvanud kodanik, kes tasub TK kassasse sisseastumismaksu 50 kopikat. Ja kulude katteks igal aastal liikmemaksu 50 kopikat ning allub põhikirjale. TK kõrgemaks organiks on liikmete üldkoosolek, mis on otsustusvõimeline, kui vähemalt 1/3 liikmetest on kohal. Otsused tehakse lihtsa häälteenamusega. Üldkoosolek valib salajasel hääle-tamisel 5-liikmelise juhatuse, millest igal aastal 3 liiget tulevad ümbervalimisele. Üldkoosolek peab toimuma vähemalt korra aastas jaanuarikuus (korraline üldkoosolek). Peale selle võivad toimuda erakorralised üldkoosolekud, kui juhatus peab vajalikuks või vähemalt 40 liiget nõuavad. Põhikirja muutmiseks on vajalik vähemalt 2/3 kohalolijate häältest. Iga liige võib TK-st välja astuda oma ära-nägemisel. Mingisuguseid nõudeid ta TK suhtes esitada ei saa.

Nagu nähtub, oli põhikirja projekti järgi loodav TK harilikult seltsiks, kus ei taotletud omakapitalide soetamist (kui mitte arvestada liikmemakse) ja püüti vältida kõiki majanduslikke küsimusi peale lepingute sõlmimise hankijatega. Oli loobutud isegi markide väljalaskest ja liikmetele arvestusraamatute sisseseadmisest. Järe-likult oli Tallinna kaupmeeste ringkondade organiseeritud poleemika vilja kandnud ja oli tekkinud omapärane organisatsioon, mis taotles majanduslikke sihte ilma vahenditeta.

Koosolekul kiideti põhikirja projekt heaks ja valiti juhatus (dr. Berg, assessor Dessien, dr. Ebeling, Grohman ja õuenõunik G.V. Rie-semann). Juhatus alustas lepingute sõlmimisega ja hakkas registreerima liikmete soove kaupade osas. Liikmete arv ulatus sellal 215-ni, tõustes 1865. a. lõpuks 254-ni. Tallinna TK põhikiri kinnitati 13.aprillil 1866.a.

8

3. Mis sai edasi? Edasised andmed Tallinna TK tegevuse kohta on väga napid, sest

peale ajalehes avaldatud kuulutuste TK uute hankijate kohta pole leitud mingisuguseid materjale. On teada, et 6. aprillil 1866.a. avas TK oma poe Suur-Karja tänaval Heinrichseni majas, kus müüdi liikmetele piima ja piimasaadusi igal tööpäeval kella 7-10 kehtivate päeva-hindadega. Kuna sellest poest pole 1866.a. lõpul enam mingisuguseid teateid, siis võib arvata, et ta lõpetas 1866.a. jooksul oma tegevuse. Hankijatega lepingute sõlmimise kohta on TK-l veel andmeid 1868.a. juunikuust, s.t. sellal kooperatiiv veel mingil määral tegutses. Oletada võib, et pärast seda läks Tallinna TK vaikselt “hingusele”. Selle arvamuse kasuks kõneleb asjaolu, et aastad 1867 ja 1868 olid Eestimaa kubermangule majanduslikult rasked. Viljaikalduse tõttu valitses kohati nälg. Toidukaupade hinnad tõusid pidevalt. Tallinna magistraat oli sunnitud taas kehtestama taksihinnad. Nendes majanduslikes tingimustes on mõistetav, et erakaupmeeste lepingu-tahtest täielikult sõltuv TK ei suutnud enam midagi materiaalset pakkuda oma liikmetele, kes seetõttu lahkusid TK-st. Tulemuseks – TK likvideerimine.

4. Mida tehti Tartus?

Vanuseliselt teiseks TK-ks Eestis kujunes 1866.a. rajatud Tartu Konsuumselts². Selle tegevuse kohta on säilinud tunduvalt rikkalikum materjal, sest juhatuse korraliste koosolekute aruandeid avaldati regulaarselt kohalikus saksakeelses ajalehes. Tartu TK asutamise eeltööd algasid juba 1866.a. kevadel, mil tutvuti Riia ja Tallinna TK-de tegevusega, kooperatsiooni ideoloogiliste alustega ja töötati välja põhikirja projekt. See kinnitati Venemaa Siseasjade Ministeeriumis 10. augustil 1866.a. koos teiste analoogiliste põhikirjadega Pihkva ja Peterburi TK-dele nime all “Ökonoomia”. Kooperatiivi tegevus aga algas alles 24. oktoobril 1866.a. koosolekuga, kus valiti viieliikmeline juhatus (esimees ülemõpetaja Riemscneider, liikmed Baranius, Haubholt, Sturm ja Liebert) ja otsustati asutatud kooperatiivi nimetada lihtsalt Tartu konsuumseltsiks. Vastavalt kinnitatud põhikirjale võisid kooperatiivi liikmeteks olla kõik mõlemast soost isikud, kes võtsid omaks põhikirja sätte. Sisseastumisel pidi liige tasuma ühekordselt

9

sisseastumismaksu 85 kopikat, millele lisandus 15 kopikat arvestus-raamatu eest, kokku seega 1 rubla.

Osamaksu kapitali moodustamiseks oli ette nähtud igale liikmele kohustuslikuks osamaksuks 10 rubla. Esialgse põhikirja järgi oli see lubatud liikmetel tasuda oma äranägemisel ositi. Täpsustatud korra kohaselt tuli liikmel tasuda seda regulaarselt igal nädalal 10-kopi-kaliste sisseastumismaksete kaudu. Viimaseid võis liige tasuda korraga ka mitmeks nädalaks ette. Pärast seda, kui liikme osamaksu summa ulatus 10 rublani, polnud tal enam kohustust tasuda iga-nädalast maksu. Peeti aga soovitavaks ka pärast seda oma säästusid anda TK kassasse. Liikmed, kes polnud õigeaegselt tasunud oma iganädalast maksu, kaotasid liikme õigused. Liikmete poolt TK-sse paigutatud summad (osamaksu kapital ja muud hoiused) kandsid protsenti (selles kajastubki Schulze-Delitschi printsiip), mille suuruse määras liikmete üldkoosolek (see oli üldreeglina 5-6%). Iga TK-st lahkuv liige sai kätte kõik oma sissemakstud osamaksu kapitali ja hoiused. Lahkumissoovist tuli TK juhatusele ette teatada vähemalt kaks kuud.

TK asjaajamist hakkas korraldama viieliikmeline juhatus, mis valiti liikmete üldkoosolekul. TK juhatus oli kohustatud TK tegevuse kohta aru andma üldkoosolekul kaks korda aastas: igal aprilli- ja oktoobri-kuul. Aruandes tuli käsitleda eelmise poolaasta töö tulemusi. Selleks selgitas TK raamatupidaja (palgaline töötaja) kooperatiivi kogukasumi ja kulud. Nende vahe moodustas TK puhaskasumi, millest 20% arvati tagavarakapitali hulka ja ülejäänud jagati liikmete vahel dividendidena proportsionaalselt nende ostude suurusele.

1866.a. oktoobris toimunud koosolekul otsustati konsuumseltsi omavahendite nappuse tõttu töö esialgu organiseerida nn. margi-süsteemi alusel. Selle süsteemi järgi said osanikud sularaha eest erilisi TK poolt väljastatavaid marke, mille arv ja summa märgiti liikme arvestusraamatusse. Nende markidega tasusid liikmed kaupade eest, mida nad ostsid Tartu kaupmeestelt, kelledega TK juhatus oli sõlminud vastava kokkuleppe juriidilise lepingu kujul. Kaupmehed esitasid margid iganädaliti TK-i kassasse, kus neile tasuti markide eest sularahas. Seejuures lahutati markide koguväärtusest kaup-meestega kokkuleppes ettenähtud hinnaalandus nn. rabatt (üld-reeglina ulatus see 5-6 %-ne, üksikutel juhtudel aga kuni 10 %-ne), mille suurus läks TK kogukasumi hulka.

Liikmed, kes ei soovinud kaupade ostul kasutada marke, võisid kaupu saada vastavatelt kaupmeestelt sularaha eest, kusjuures

10

kaupmees arvestas neile liikmekaardi esitamisel lepingus ettenähtud mahahindluse kohe ostutehingu sooritamisel. Kuna selline moodus oli TK-le majanduslikult ebasobivam, aeglustades omavahendite kasvu, siis need liikmed ei saanud enam dividende. Üldiselt kasutas TK liikmeskond marke, ainult vähemik liikmetest (ca 10%) sooritas oste sularahas otse kaupmeeste juurest. Huvitav on siinjuures märkida, et TK poolt esialgu väljastatud margid olid vaskmüntide kujulised. Mündi ühel küljel olid risti võti ja mõõk ja serval kiri “Consumverein Dorpat”, teisel küljel aga margi väärtust kopikates tähistav arv ja ümber serva “Marke MDCCCLXVI”. Kuna sellised mündid olid oma uudsuse tõttu hästi läikivad, siis pidasid mõned kohalikud talupojad neid marke kuldrahaks ja said seeläbi suurt kahju, sest TK mõned liikmed kasutasid nende kergeusklikkust. Taoliste väärnähtuste kaotamiseks oli TK juhatus sunnitud 1866.a. detsembris üle minema pabermarkide väljastamisele. Alles 1871.a. mindi taas üle metallmarkidele. Ilmselt polnud sellal enam võimalik nende “segiajamine” kuldmüntidega.

5. Edasine tegevus

Esimestel aastatel (1866-1875) kujunes Tartu TK tegevus edukaks. Liikmete arv tõusis 61-lt 1866.a. 173-ni 1875.a. Peale selle kuulus liikmeskonna hulka 3 selleaegset üliõpilaste korporatsiooni ja käsitööliste selts. Liikmete hulka kuulus 25-30% naisi. Täpsemaid andmeid koosseisu kohta pole seni teada. Mõnesugust järeldust lubab küll teha juhatuse koosseis, mis igal poolaastal või aastal muutus. Sellest lähtudes olid TK liikmeteks väga paljud Tartu Ülikooli töötajad, linna käsitöölised, õpetajad ja linna ametnikud. Nimedest võib järeldada, et liikmete hulka kuulusid ka mõned eestlased. Selle-aegseid aluseid arvestades ei tohi unustada, et paljudel eestlastel oli saksapärane nimi ja nad ise püüdsid näidata end sakslastena.

1867.a. sügisel alustati ettevalmistustega oma poe avamiseks. Selleks töötati välja vastavad eeskirjad, mis lühidalt olid järgmised:

a) pood pidi avatud olema iga päev peale pühapäevade ja pühade kell 8-13 ja 15-20;

b) kaupu müüdi kõigile, ka mitteliikmetele. Kaupade müük toimus nii sularahas kui ka markide vastu TK juhatuse poolt kauplusele koostatud hinnakirjas ettenähtud hindadega;

11

c) kaubad poes tuli eelnevalt kaaluda ja mõõta, kusjuures tuli lahutada pakkepaberi, kottide jne. kaal, s.t. müüdi puhta kaaluga;

d) müük võlgu polnud lubatud; e) ostjate kaebused, avaldused ja nõuded kanti poejuhataja käes

olevasse erilisse nööriraamatusse. Poodi palgati töötaja, kes maksis kautsjoni 500 rubla. Temale

määrati esialgu palgaks 20 rubla kuus, peale selle prii korter poe juures ja teatud summa kütte- ning valgustuskulude katteks. Käibe suurendamise huvides lubati talle preemiat. Iga nädala lõpul tuli poe laekum üle anda TK kassasse. Kontrollijaks poe tegevuse üle määrati üks juhatuse liikmetest, kes pidi iga päev külastama poodi ja jälgima tegevust. Talle tehti ülesandeks ka kaupade ost erilistel juhtudel vastavalt juhatuse teiste liikmete teadetele.

1868.a. jaanuari lõpus avas TK oma poe, mille käive esimestel tegevuskuudel oli 300-400 rubla piires, aga 1874. – 1875.a. ulatus juba 5000-6000 rublani kuus. Käibekulude tase poes kõikus üld-reeglina 10-12% vahel, tõustes 1880. aastatel 19%-ni. TK juhatusega lepingut sõlminud erakaupmeeste-hankijate arv kõikus 12-18 vahel, vähenedes 1880-ndatel aastatel alla kümne. Markide ringe aruande-perioodil (pool aastat) ulatus kuni 30 tuhande rublani. Tegevusest saadud puhaskasum oli niivõrd suur, et võimaldas regulaarselt maksta liikmetele 4-5% dividendideks.

6. Võitlus erakaupmeestega

Mõistetavalt ei meeldinud selline asi sugugi kohalikele kaup-meestele. Eriti häiris neid see, et TK kauplus oma hinnakirjadega kujunes nagu hindade regulaatoriks linnas, millest erakaupmehed pidid juhinduma, kui ei tahtnud kaotada oma klientuuri. Seetõttu püüdsid Tartu kaupmehed kasutada mitmesuguseid mooduseid kooperatiivi tegevuse halvamiseks. Nii teatasid 1867.a. mais üheaegselt 8 kaupmeest 12-st, et nad ei täida tulevikus enam kooperatiivi liikmete varustaja ülesandeid. Sellega loodeti esile kutsuda liikmeskonna lahkumine kooperatiivist. Olukorra suutis päästa üksnes juhatuse aktiivne tegevus, kes lühikese aja jooksul leidis erakaupmeeste hulgast uued hankijad. Ühtlasi kiirendas selline erakaupmeeste väljaastumine ka kooperatiivi enda poe rajamist. Taolisi nähteid esines ka järgmistel aastatel. 1873. aastal keeldusid

12

Tartu lihunikud lepingulisel alusel tööst kooperatiiviga, samaaegselt lubasid aga TK liikmetele müüa suurte soodustustega kaupu. Soodustused ületasid mõnel juhul isegi TK-le varem antud hinnaalandusi. Ühtlasi esinesid Tartu kaupmehed kohalike võimu-organite ees korduvate kaebustega TK tegevuse kohta, mis ”rikkuvat kaubanduslikke tavasid”. Ehkki TK sai harilikult õiguse küsimuste läbivaatamisel kõrgemates organites, võib siiski arvata, et mõni aeg hiljem õnnestus erakaupmeestel TK tegevust selliselt häirida, et see likvideerus. Nimelt oli TK juhatus 1876.a. sügisel sunnitud oma poele otsima uued ruumid, sest endiste ruumide üürileping lõpetati. Uute ruumide saamisega üürilepingu alusel oli aga raskusi. Enamik selleks sobivaid ruume kuulus ju erakaupmeestele, kes keeldusid neid üürile andmast TK-le sobivatel tingimustel. Seetõttu otsustas üldkoosolek 9.oktoobril 1876.a. juhatuse ettepanekul osta Riia tänaval paiknev krunt koos poeks sobivate ruumidega. Ost toimus põhiliselt võlgu (90% maksumusest), mida tuli tasuda pikema aja jooksul. See ost tõi TK-le majanduslikke raskusi. Võlad kasvasid, kaupade hankimine läks üha keerulisemaks. TK majanduslikku pinget iseloomustab tema kapitali struktuuri dünaamika. Ühtlasi oli muutunud ka majanduselu konjunktuur. Rajatud aktsiaseltsid maksid sellal dividendi 7-8%, pankades saadi hoiustelt 5-6%, laenudelt tuli tasuda 10% ja rohkem. Seetõttu otsustati mõni kuu enne 20-aastast tegevusjuubelit (3. mai 1886.a.) TK likvideerida.

7. Pärnus ja mujal

Vanuseliselt kolmandaks TK-ks Eestis tuleb lugeda Pärnu

Kooperatiivi, mille põhikiri kinnitati umbes samaaegselt Tartu Konsuumseltsi põhikirjaga 1866.a. oktoobris. Põhikirja järgi otsus-tades oli see organiseeritud analoogiliselt Tartu kooperatiivile. Täpsemaid andmeid tegevuse ulatuse kohta pole võimalik esitada, sest Pärnu kohaliku saksakeelse ajalehe täielikku komplekti pole Eestis enam säilinud. Nii puuduvad peaaegu täielikult “Pernausches Wochensblatti” aastakäigud 1866-1868, s.t. TK rajamise ja esimeste tegevusaastate lehed. Samuti on ka järgmiste aastakäikude komplekt puudulik. Olemasolevatest lehtedest selgub, et Pärnu TK pidas oma korralist koosolekut veel 1871.a. aprillis, tähendab oli töötanud 5 aastat. Millal ta likvideeriti, selle kohta puuduvad andmed.

13

Peale mainitud kolme kooperatiivi on teada, et 1866. ja 1867.a. taotleti veel Haapsalus ja Viljandis TK-de rajamist, mis aga tegelikult tööle ei hakanud, “sündisid surnult” nagu öeldakse. XIX sajandi järgmistel aastatel alustasid tööd veel rida kooperatiive, nagu Narva TK (1880), Võru TK (1885), Tallinna TK (1892), raudteelaste kooperatiivid Tallinnas ja Valgas.

Kokkuvõttes tuleb märkida, et XIX sajandil asutatud ja tegevust alustanud tarbijate kooperatiivid Eestis jäid üldiselt väikese liikmes-konnaga ettevõteteks. Nende organiseerijateks olid peamiselt saks-lastest linnakodanikud (mitmesugused ametnikud ja käsitöölised). Eestlasi oli nendesse liikmeks astunud vähe. Avatud TK-de tegevus ei kujunenud seetõttu üldreeglina kuigi suureks. Enamik neist likvideerus mõneaastase tegutsemise järel. Olemasolevatel andmetel töötasid nendest kõige kauem Võru TK (üle 25 aasta) ja Tartu TK (ligemale 20 aastat).

Nende “hukkumise” peapõhjuseks polnud aga mõnesugune erinevus Rochdale´i kooperatiiviga, nagu seda püütakse väita, vaid selleks oli TK-de liikmete koosseis. Intelligents ja ametnikud olid kooperatiivide õitsengust tegelikult vähe huvitatud ja nad asutasid TK-sid tihti üksnes ühiskondlikust elust osavõtmise huvides.

Kasutatud kirjandus: 1. Ülevaade koostatud “Revalsche Zeitung” 1865.-1870.a. andmetel. 2. Ülevaade koostatud “Dörptsche Zeitung” 1866 – ja “Neue Dörptsche

Zeitung” – 1866 andmetel.

14

Ühistegevuse rollist ühiskonnas

Jaan Leetsar EÜL juhatuse esimees

EMPÜ professor, majandusdoktor

Sissejuhatus Viimasel aastakümnel ei ole kardinaalselt muutunud ainult

sotsialistlik maailm. Väga suured muutused on toimunud ka kapi-talistlikus süsteemis. Üksikisikute erahuvidel põhinev kapitalism on ületanud riikide piirid ning muutunud globaalseks kapitalistlikuks süsteemiks. Rahvusvahelise kapitalistliku süsteemi eesmärgiks on võimalikult suure kasumi teenimine ükskõik millise hinnaga. Kui riigid teda seaduslikul teel ei ohjelda, vallutab ta kiiresti kõige tulutoovamad sektorid igas riigis. Nii juhtus ka endistes Ida-Euroopa postsotsia-listlikes riikides. Kommunistliku süsteemi kokkuvarisemise järel sai rahvusvaheline kapitalism, eeskätt rahandus- ja majandussektor väga kiiresti oma kontrolli alla rahaturud (pangad, kindlustusseltsid), rahvuslikud rikkused (maavarad, mets, maa) ning odava tööjõu.

Meie ülesandeks on selgitada, kas toimunud muutuste tulemused vastavad rahva ootustele ning kas neid protsesse on vaja ka mõjutada. Eestisugusel väikeriigil on seda võimalik teha ainult poliitiliste kokkulepete ja seadusloome kaudu.

Raha võim

Rahvusvahelised majandusmonopolid ja finantsinstitutsioonid on väikeste rahvaste ja rahvusriikide suhtes olemuslikult amoraalsed (vt. Soros 1998, Korten 2000, George 2000). Nendel puuduvad ja neil ei saa iialgi olla selliseid huvisid, mis on väikerahvastel ja neid esindavatel demokraatlikel poliitilistel jõududel. Kui viimased püüavad seadusandlikus korras ja riiklike vahenditega tagada oma riikide rahvastele eeliseid või vähemalt võrdseid konkurentsitingimusi teiste riikide kodanikega, siis rahvusvaheliste korporatsioonide eesmärgiks on ainult raha (kasumi) teenimine. Kodanik pakub talle huvi ainult odava tööjõuna. Rahvusvahelise kapitali ja demokraatliku kodaniku-ühiskonna vahel on tegelikult sügav ja lepitamatu vastuolu.

15

Probleemi teeb keerukamaks asjaolu, et väikeste rahvusriikide poliitilised jõud pole ka ise üksmeelsed. Rahvusvahelise kapitalismiga on liitunud osa poliitikuid ja finantstegelasi. Nende eesmärgiks on samuti isikliku kasu saamine mistahes hinna ja vahenditega. Sisuliselt on nad kosmopoliidid, kes käituvad üsna sarnaselt globaalse kapitalismi esindajatega, vahel isegi jõhkramalt. Mingeid rahvuslikke ühishuve nende jaoks ei eksisteeri. Nende enamlevinud deviisiks on, et üksikisikute erahuvide summa ongi kodanikuühiskonna ühishuvi ehk, mida täielikumalt on rahuldatud üksikisikute huvid, seda paremini olevat tagatud ka kodanike ühishuvid. Tegelikult see nii muidugi ei ole. Ühishuvid asuvad isiklikest huvidest alati kõrgemal (näit. riigikaitse, turvalisus, meditsiin, sotsiaal- ja kultuurisfäär jne.). Samas on globaalsel kapitalismil siiski ka omad spetsiifilised ühishuvid – tagada omale kõikides riikides seaduslikul teel maksimaalselt liberaalne ja vaba turg ning võimaluse korral eelised rahvusriikide kodanike ees sellel turul tegutsemiseks. Nii mõjutataksegi poliitikuid vastu võtma otsuseid, mis teevad eeliseid väliskapitalile. Kui väikeriikide parla-mentides on võtmepositsioonidel poliitikud-kosmopoliidid, siis luuak-segi seaduslikul teel globaalse kapitalismi sissetungiks vajalikud eeldused, samas aga ei leita raha oma rahvuslike kodaniku-organisatsioonide rahastamiseks. Sageli motiveeritakse otsuseid rahvuslike huvidega. Näiteks toonitatakse, et väliskapitali suure sissevooluga kaasneb kiire majandustõus, millega omakorda tulevad uued ja tulusamad töökohad. Sageli on tegemist osava demagoo-giaga, mille on tellinud rahakad ringkonnad.

Nii ongi raha võim tunginud juba isegi nendesse valdkondadesse, kus tal ei tohiks otsustamisõigust olla - riigikaitse, meditsiin, õigus, sotsiaalsfäär, rahvuskultuur, haridus, poliitika, looduskaitse, kommu-naalteenused jne. ning kust on võimalik lõigata suuri kasumeid – hädas olev inimene on abi saamise lootuses valmis loovutama oma viimased sendid. Kommunismi kammitsast vabanenud väikeriikides on eriti problemaatiline maarahva olukord. Enamasti on nad mono-poolses seisundis tööstuste diktaadi all ning ei saa abi ka riigilt.

Globaliseerunud rahvusvaheline kapitalism on juba üle võtmas väikeriikide majandusi, sealhulgas maamajandust, energeetikat, kommunaalsektorit – rääkimata pangandusest, kindlustusest, sidest ja transpordist. Samal ajal puudub eelnimetatud valdkondade ettevõtete erastamisel majanduslik põhjendus. Lõppkokkuvõttes tuleb tarbijatel peale kallite teenuste maksta kinni ka miljarditesse kroonidesse ulatuvad kasumid. Väliskapitali sissevoolu eesmärgiks ei ole rahvus-

16

riikide majanduse tõstmine – pigem töötavad väliskapitali baasil asutatud ettevõtted “pumpadena”, mis viivad riigist raha ja muud väärtused välja. Näiteks bensiinijaamade ehitamise perioodil said ehitajad tõesti tööd, kuid nende valmides hakkasid jaamad teenima kasumeid välismaisele kapitalile. Munitsipaalile kuuluvate ettevõtete puhul on teenuste hinnad väljaviidavate kasumite võrra odavamad.

Ühistegevuse areng

18.-19.sajandil töötati Ameerikas ja Euroopas välja mitmeid ühiskonna mudeleid, mida võib põhimõtteliselt jaotada kolmeks: • Esiteks püüdsid filosoofid-kapitalistid (Smith, Ricardo jt.) anda

kapitalismile inimkeskset ja demokraatlikku nägu. Selleks töötati välja mitmeid majandusteooriaid, millede eesmärgiks oli näidata, et aktsiaseltside kaudu rahvale jaotatavad aktsiad ongi raha ja võimu üleandmine (jaotamine) rahvamassidele. Selline suund on valitsev ka tänapäeva maailmas. Globaalne kapitalism toetub samuti sellele teooriale, kus toonitatakse kapitali rahvusvahelisust, piirideta liikumist ning kosmopoliitset iseloomu.

• Teine osa, filosoofid-kommunistid (Owen, Marx, Engels jt.) kaldusid aga teise äärmusse ning eitasid kapitalismi kui perspektiivitut ühiskonnakorraldust. 1848.a. nägi ilmavalgust Marxi ja Engelsi kurikuulsaks saanud Kommunistliku Partei Manifest, millest arenes välja kommunistliku maailmasüsteemi mudel (NSV Liit, Hiina, Kuuba jne.).

• Kolmas osa, filosoofid-demokraadid (Jefferson, Raiffeisen, Gebhard jt.) püüdsid kapitalismi sobitada demokraatliku ühis-konnakorraldusega. 1844.a. töötati välja ja sõnastati Inglismaal, Rochdale‘is esimest korda ühistegevuse põhiprintsiibid. Ühis-tegevusest kujunes ühelt poolt välja tõsine alternatiiv kapita-listlikule raha ja kapitali võimule, kuid teiselt poolt oli era-omandusel baseeruv ühistegevus vastuolus ka kommunistliku maailmavaatega.

Demokraatia ja ühistegevus baseeruvad samadel väärtus-

hinnangutel. Ühistegevusele omased väärtushinnangud, nagu solidaarsus, aus ja õiglane tulude jaotus, samuti põhimõte üks liige, üks hääl kandusid tuhandete ühistute liikmete kaudu poliitikasse, majandusse ja sotsiaalsfääri. See tõstis rahvaste enesehinnangut,

17

ühtekuuluvust ning armastust ja austust oma maa ja rahva vastu. Ühistegevust on nimetatud ka demokraatia kooliks – inimene, kes osaleb ühistegevuses, saab selgeks demokraatia alused. Eelmise sajandi esimesel poolel arenesid maailmas demokraatia tingimustes jõudsalt kõik ühistegevuse valdkonnad – poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne ühistegevus. Poliitilise ühistegevuse eesmärgiks on mitmeparteilise poliitilise

süsteemi ja rahvaliikumiste kaudu moodustada demokraatliku riigi võimustruktuurid ning tagada reaalne rahva võim.

Majandusliku ühistegevuse eesmärgiks on teenida liikmetele võimalikult suurt tulu või osutada omahinna tasemel teenuseid. Majandusliku ühistegevuse kaudu jäid konkurentsivõimelisteks talunikud, väikeomanikud ja keskmised ettevõtjad ning nende kaudu rahvuslik kapital.

Sotsiaalse ühistegevuse ja seltsiliikumise kaudu sai rahvas omahinna tasemel kõikvõimalikke vaimseid ja psühholoogilisi teenuseid.

Ühistegevus arenes Eestis 20.sajandi kahe- ja kolmekümnendatel

aastatel eriti jõudsalt. 1940. aastal oli meil 140 tuhat talundit, mis kuulusid kokku rohkem kui 3000 ühistusse. Eesti rahva ühisomandis olid ühispangad ja ühistulised kindlustusseltsid. Maal domineeris ühistööstus, ühisteenindus ja ühiskaubandus. Teenitud tulud jaotati liikmete vahel. Ühisettevõtete varad kuulusid liikmetele-omanikele. Sotsiaal-majanduslikus mõttes oli Eesti ühiskond suhteliselt hästi tasakaalus. Majandusliku ühistegevusega oli 1939.a. liitunud 283 768 tuhat liiget. (Ekbaum 1963 207). Kui arvestada, et ühes peres oli tol ajal keskmiselt 3-4 inimest, siis järeldub, et 1939.aastal olid praktiliselt kõik Eesti elanikud ühel või teisel viisil ühisomandi kaudu seotud Eesti majandusega. Eesti kodanik oli sel ajal kindlalt peremees ja omanik omal maal. Ühelt poolt ei saanud finants- ning majandusmonopolid rahvast oma tahtele allutada ning teiselt poolt ei leidnud ka kommunistlik maailmavaade laialdast toetuspinda. Äärmuste vahel asus rahva omandis hästitoimiv ühistegevus.

Kapitalismi uus pealetung 20.sajandi lõpupoolel arenes maailmas jõudsalt kapitalism. Nagu

150 aastat tagasi, püüti ka nüüd anda sellele inimkeskset ja

18

demokraatlikku nägu. Mitmel põhjusel vähenes majandusliku ühis-tegevuse turuosa eriti postsotsialistlikes maades. Veel enne, kui uued demokraatlikud riigid jõudsid selgusele ühiskonna edasises arengus, suutis kapitalism kõige olulisemad majandussektorid oma valdusesse saada. Rahvusriigid ei suutnud küllalt kiiresti taastada ühistulist majandussüsteemi ja nii jäädigi väliskapitali mõju alla. Vahemärkus. Mõnes mõttes andis Ida-Euroopas paradoksaalseid tulemusi sisuliselt ühistuliste organisatsioonide (ametiühingud, mitmed rahvaliikumised, Rahvarinne jt.) tegevus kommunistliku süsteemi kukutamisel. Näiteks Lech Walesa juhitud Poola tööliste ametiühingu Solidarnost tegevuse tulemusena käivitusid terves Ida-Euroopas protsessid, mille tulemusena kukutati kommunistlik režiim. Kuid selle tulemusena ei läinud tööliste olukord paremaks. Pigem vastupidi. Punadirektori asemele tuli välismaine kapitalist. Suur osa Gdanski laevatehase töölistest koondati ning tehas jäi peaaegu seisma. Poliitilise ühistegevuse tulemusena said töölised küll demokraatliku Poola riigi, kuid ei suutnud saada peremeesteks omal maal ning üle võtta majanduslikku võimu. Kapitaliühingute idealiseerimine, kapitali ja turu puudus ning ühistegevusalaste teadmiste vähesus ei võimaldanud töölistel asutada tööühistuid, kus liikmeteks-omanikeks on töösuhtes olevad töötajad, ning asuda laevatehast omanikena ise juhtima. Nii satutigi vihma käest räästa alla. Samasugune on olukord ka Eestis ning teistes postsotsialistlikes riikides. Saime lahti kommunismist, kuid eesti rahvana me ei suutnud majanduslikult võimule jääda.

Sotsiaal-filosoofilises mõttes on maailm praegu isegi väga eba-stabiilne. Ühelt poolt on praktiliselt olematuks muutunud kommu-nistliku maailmasüsteemi tasakaalustav mõju globaalsele kapita-listlikule süsteemile. Teiselt poolt on tuntavalt aktiviseerunud rahvus-vaheline kapitalism, mis loodab endistes kommunistlikes riikides teenida hiigelkasumeid. Täna näemegi, kui jõhkralt, ahnelt, oma-kasupüüdlikult ning väikeriikide rahvuslikke huve eiravalt vallutavad järjest enam globaliseeruvad rahvusvahelised majandusmonopolid ja finantsringkonnad endiste postsotsialistlike riikide majandusi. Seda nähakse, kuid midagi selle protsessi tõkestamiseks ei suudeta ette võtta. Pigem vastupidi, kommunistliku maailmasüsteemi mõju alt vabanenud rahvusriigid aitavad oma rahva huve eirava amoraalse süsteemi invasioonile isegi kaasa. Kas see peabki nii olema?

19

Tundub, et Eestimaa omandamise-vallutamise on tõsiselt ette võtnud uusfeodaalid. Massiliselt ostetakse kokku metsa, maad, mõisasüdameid ja edukamaid ettevõtteid (suurfarmid, endine EKSEKO jt.). Eestis oli 2000.aastaks soomlastele maha müüdud suurim lihatööstus Rakveres ja suursigala Viljandis. Soome kesk-ühistu Valio oli omandanud Laeva Meierei. Erakapitali kontrolli all olid Rapla ja Emmaste piimatööstused ning ta kontrollis ka mitmeid suurfarme koos eriti kvaliteetse põllumaaga. AS Põlva Piim müüdi hollandlastele. Oli selge, et lähitulevikus lähevad väliskapitalile veel mitmed suuremad põllumajandussaadusi ümbertöötavad tööstused. Eesti maarahva suurest osast oli saanud odav palgatööjõud välis-maise kapitalisti meelevalla all.

Tunnistagem ausalt – Eestis on juba alanud uus feodaalajastu ehk uusmõisastumise protsess. Kui me midagi otsustavalt ette ei võta, langeb uuel sajandil Eesti maarahva enamus, nii nagu meie esivanemad kakssada aastat tagasi, mõisnikest uusfeodaalide-suurmaaomanike meelevalla alla.

Meil on poliitilised võimalused Nagu eespool nägime, suudab äärmuslikke majandusjõudusid

põhimõtteliselt tasakaalustada majanduslik ühistegevus. Kahjuks ei ole majanduslik ühistegevus Eestis selleks veel suuteline. Eestis puudub veel rahva arusaam (nn. kriitiline mass inimesi), et ühistegevus on tulus ja vajalik. Meil puuduvad eraomanikud, kes ühistulise organisatsiooni asutaks. Töölise seisundis inimene saab enda kaitseks asutada ametiühingu, kuid mitte tegeleda era-omanikuna majanduslikus ühistegevuses. Nähtavasti tuleks riigil hoolitseda selle eest, et meil tekiksid uue majandusliku algjõuna rahvuslikul kapitalil väikeettevõtjad, talunikud ja keskmikud-ettevõtjad. Samas tuleks riiklikult teha soodustusi väikeettevõtjate ja talunike ühistutele. On ju iga demokraatliku riigi kohus tagada oma kodanikele täielik moraalne ja majanduslik toetus. Samuti võiks riigi poolt luua ühistutele soodustingimusi turgudel tegutsemiseks (sooduslaenud, riigi finantsabi, ühistulise ettevõtluse toetus jms.), mis teeks nad konkurentsivõimelisteks. Seejärel on võimalik, et keskjõududena kujunevad välja ka rahvuslikul kapitalil baseeruvate aktsiaseltside ja ühistute sümbioosid. Tingimata tuleks toetada ka viimasel ajal maailmas laialt levinud nn. uusühistegevust (ühistulised tervishoiu-,

20

side-, energia-, kommunaalmajanduse-, transpordi-, sotsiaalhoole-kande- jne. asutused) ja seltsitegevust ning delegeerida neile koos rahaga ka osa riigi funktsioonidest.

Järjest enam globaliseeruv raha- ja majandusmaailm on esitanud demokraatlikule ühiskonnale ja ühistegevusele tõsise väljakutse. Nüüd langeb rahvusvahelisi majandusmonopole tasakaalustav ja ohjeldav pearaskus demokraatlikele rahvusriikidele, kes saavad sellele vastu astuda ainult koos oma kodanike ühistuliste organi-satsioonidega.

Ühistegevuse riiklik toetamine on sisuliselt ka riigikaitselise tähtsusega küsimus – kui rahvas näeb, et riik temast hoolib, hoolib rahvas ka riigist. Kui rahval on omand, mille eest seista, siis seda ka tehakse.

Mida teha globaalses mastaabis? George Soros (1998) on ennustanud, et globaalne kapitalism

variseb kokku, kui ta ei suuda tunnistada oma vigu ega võta midagi ette. Susan George (2000) näeb väga tõsiseid probleeme seoses maailma rahvaarvu ohjeldamatu tõusuga. David Korten (2000) näeb kurja juurt kontrollimatult tegutsevates maailmaorganisatsioonides (IMF, WB, WTO). Kuni globaalsel kapitalismil puudub globaalne poliitiline haldussüsteem, mis teda esindaks, on ta õnneks veel nõrk. Teatud piiri ületamisel satub globaliseeruv kapitalism konflikti rahvus-riikide ühishuvidega. Konflikti lahendamiseks võivad väikeriikide parlamendid vastu võtta otsused natsionaliseerida rahvusvahelistele finants- ja majandusmonopolidele kuuluvad varad (vt. Soros, 1998; Korten, 2000). Kui rahvusvahelised monopolid aga püüavad endiselt rikastuda väikeriikide rahvaste arvel, on võimalikud ka verised kokkupõrked. Mida teha? Alljärgnevalt mõned võimalused:

• Tuleks teadvustada globaliseeruva kapitalismi ohjeldamatust invasioonist tulenevad ohud nii ühiskonnale tervikuna kui ka rahvusriikidele.

• Globaalse kapitalismi esindajatele tuleks selgitada nende tegevuse suidsiidlikku iseloomu ning kutsuda neid üles vabatahtlikult loobuma raha võimu invasioonist rahvusriikide poliitikasse, sotsiaalsfääri ja ka majandusse.

21

• Väikeriikide parlamentidel ja valitsustel tuleks anda selged riiklikud majanduslikud eelistused oma riigi kodanikele ja nende ühis-organisatsioonidele. Eeskätt peaks omanikuks saama kodanik. Esimesel etapil võib see isegi kallim tunduda, kuid arvestades seda, et hiljem ei lähe enam kasumid riigist välja, on see kokkuvõttes siiski kasulikum. Siinkohal tuleb arvestada rahvus-vaheliste monopolide ja nende teenistuses olevate poliitikute ja majandustegelaste võimsa vastuseisuga.

• Demokraatlike riikide valijad ei tohiks võimu juurde lasta rahvusvahelist kapitalismi ja kosmopolitismi kandvaid ning toetavaid omakasupüüdlikke isikuid. Rahvusriikide arengus peavad esikohale jääma kodanike ühishuvid, mitte üksikisikute erahuvid.

Mis aitaks lokaalsel tasandil ? Ilmselt ei avaldu eelkirjeldatud protsessid arenenud lääneriikides

nii läbipaistvalt kui meil. Seal on ühistegevuse traditsioonid tugevad ning ühistutel on oluline osa nii sise- kui välisturust. Üleriigilised keskühistud teevad omavahel tihedat koostööd. Mida saaksime meie teha oma kodanike heaks?

Rahvuslike ühistute omavaheline koostöö. Üleriigiliste kesk-ühistute baasil tuleb moodustada rahvusvahelised ühistulised korporatsioonid, mille ettevõtted on konkurentsivõimelised mis-tahes teiste ettevõtetega. Kaasaegne ühistegevus globaliseerub ja see on hea märk. On selge, et ainult ühistegevuse ja rahvusvahelise koostöö kaudu suudavad rahvusriigid kaitsta oma elanike huve ning vastu seista neid ahistavatele majandus-monopolidele. Heaks näiteks on Taani ja Rootsi farmerite ühistuliste keskorganisatsioonide, MD Foodsi ja Arla ühinemine (Rintamäki 2000). On selge, et ühistegevus on oma globalisee-rumise tee alguses, millest ka Eesti ei tohi kõrvale jääda. Siin on suur tegevusväli meie tootjate esindusorganisatsioonidel ja keskühistutel (Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eestimaa Põllu-majandustootjate Keskliit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Ühistegeline Liit), mille sellesuunalist tegevust peaks riik toetama.

22

Vahemärkus. Välismaised ühistulised organisatsioonid käituvad meie tootjate suhtes täpselt samuti nagu kapitaliühingudki - amoraalselt. Nemad seisavad sama kindlalt oma liikmete huvide eest nagu nende riigid oma kodanike eest. Nii on mitmed neist (Soome Valiole kuuluv Laeva meierei, Soome lihatootjatele kuuluv Rakvere lihatööstus, Rootsi LRFile kuuluv Tallegg ja Elva Jõusöödatehas jt.) jõudnud juba Eesti tooraineturule ja püüavad siin oma tootjaile kasumeid teenida.

Arendada ühistegevust siseriigis. Kurb on täna tõdeda, et mitte ainult meie põllumajandustootjad ja talunikud ei ole suutelised koostööd tegema. Tundub, et koostöötahet napib ka metsa-omanikel, kaluritel ning teistel ettevõtjatel. Nagu näitavad umbkaudsed arvestused, oli ühistegevusetuse hind 2000.a. pangandus- ja kindlustussektoris ca 1,5 miljardit, sides miljard, põllumajanduses, metsanduses ja kalanduses ca 1,5 miljardit. Need arvud näitavad, kui palju oleks raha jäänud Eestisse ühistuliste organisatsioonide olemasolul. Ilmselt peaks ka siin riik rahvale “appi” tulema.

Ühistegevusalane haridus ja koolitus. Uurimised näitavad, et eesti rahval sisuliselt puuduvad ühistegevusalased teadmised ning oskused koostööd teha. Tundub, et osa poliitikuid ei ole kursis ka ühistegevuse rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetega. Sageli käsitletakse ühistuid ja ühistegevust ikka veel nõukogude ajast pärit reliktidena. Meie koolides ei õpetata lastele, kuidas ühis-konnas olla ja kuidas ühistööga enda olukorda parandada. Majanduse ja kodanikuõpetuse õpikutes puuduvad sõnad “ühistu” ja “ühistegevus”. See-eest on seal olemas kõik aktsiaseltside kohta – juba varakult õpetame oma noortele, kuidas teiste arvel jõukust koguda ning rikkaks saada. Ülikoolide õppekavades ei ole ühistegevust puudutavaid õppeaineid, ühistegevuse erialaõppest rääkimata. Kokkuvõttes tuleks väga kiiresti tõsta rahva ühis-tegevusalaseid teadmisi kõiki võimalusi kasutades. Tundub, et siinkohal peaks mõtteainet olema valitsusel, haridusministeeriumil ja maakonnavalitsustel.

Kokkuvõtteks Põhimõtteliselt ei saa midagi olla aktsiaseltside ega ka

rahvusvahelise kapitali vastu. Teatud ulatuses ja valdkondades on

23

nad isegi väga vajalikud ja kasulikud. Kuid rahvusriigil tuleb endale väga täpselt selgeks teha, et globaliseerunud väliskapitali raha-ahnusel ei ole piire. Kui see teeb vaeseks Eesti rahva ning asetab ta palgatöölise seisundisse, on vaja riigil sekkuda. Pealegi on kapitaliühingute ja raha võimu ilmne ületähtsustamine ohtu seadnud juba ka eestluse ja ainult Eestile omase rahvuskultuuri säilimise ja arengu, võib-olla ka omariikluse võimalikkuse tulevikus.

Eesti Vabariik on praegu veel demokratiseerumise ja tõsiste ümberkorralduste staadiumis. Ühistegevus (nii majanduslik, sotsiaalne kui ka poliitiline) on meie rahva ja riigi tulevikku silmas pidades väärt, et selle võimalusi – muuta ühiskonna areng eesti rahva keskseks – tõsiselt arutada ning leida selle toetamiseks eeskätt poliitilisi lahendusi. Kui me täna kurdame, et Eesti Vabariik on liiga vähe pööranud tähelepanu Eesti riiki ja ühiskonda tugevdavale ühis-tegevusele, siis on see paljuski ka meie endi süü. Me pole suutnud endile aga ka oma esindajatele Riigikogus, valitsuses ning valdades selgeks teha, mida Eesti rahvas oma riigilt tahab ning kuidas ta ennast ise omaabi korras aidata saab. Ja ka vastupidi, rahva esindajad peavad omale selgeks saama, mis on ühistegevus ja kuidas on riigivõimul selle kaudu võimalik eesti rahvast ja riiki aidata. Seniks jääme lootma, et Euroopa Liiduga ühinemise järel ei jää eesti rahva põhiosaks odav palgatöö välismaise omaniku või mõisniku meelevalla all. Ühistegevuse kaudu saame ise peremeesteks oma esiisade maal ja arendame majandust meile kuuluvate ettevõtete ja vastastikku tulusa koostöö kaudu. Lõpetuseks. Autor on arvamusel, et nii mõnigi seisukoht artiklis võib lugejale tunduda kahtlase või vaieldavana. Kahjuks ei olnud artikli piiratud mahu tõttu võimalik kõike piisavalt põhjendada. Nendele, kes soovivad artiklis käsitletud probleemi põhjalikumalt tundma õppida, soovitan lugeda George, Korteni ja Sorosi raamatuid (vt. lisatud kirjanduse loetelu). Samas loodan, et ka Eestis käivitub diskussioon ülaltoodud probleemide üle, mille tulemusena meie poliitikud saavad tarkust ja vaimset tuge eesti rahvale oluliste otsuste tegemisel. Kirjandust: Ekbaum, A., Inno, K. (1960-1962) – Ühistegevus Eestis. Toronto, Väljaandja Toronto Eesti Ühispank.

24

George, S. (2000) Lugano raport. Tallinn, 2000 Kirjastus Tänapäev.

Korten, D. (2000) Maailm suurfirmade haardes, Tallinn, 2000 Kirjastus Tänapäev.

Rintamäki, O. (2000) Arla Foods haluaa olla ykkonen. Osuustoiminta. 1/2000, s.7., Forssa Forssan Kirjapaino Oy ISO 9002

Soros, G. (1999) Globaalse kapitalismi kriis, Tallinn Kirjastus MW

25

99 aastat eestlaste moodsa ühistegevuse rajamisest

Mart Rootslane

Eesti Põllumajandusmuuseumi teadur

Traditsiooniliselt võetakse eestlaste moodsa majandusliku ühis-tegevuse alguspunktiks aasta 1902, mil asutati Tartu Eesti Laenu- ja Hoiu-Ühisus. Sellest sai alguse eestlaste järkjärguline esiletõus, mis tegi lõpu sakslaste ja venelaste domineerimisele ühistegevuses Eesti alal ja viis eestlaste ühistegevuse massiliikumise tasemele. Teadlik ja järjepidev töö eestlaste ühistegevuse rajamiseks oli alanud juba 19. sajandi viimastel aastatel. Seega võime 2002. a. tähistada juubelit. Saabuvate ümmarguste tähtpäevade puhul on tavaks ikka vaadata minevikku, aga mineviku kaudu ka olevikku ja tulevikku. Seda püüab käesolevgi kirjatöö teha.

Moodsa maailma üheks tunnusjooneks on ka moodsa ühis-tegevuse olemasolu. Moodne ühistegevusliikumine võrsus kapitalismi tingimustes ja erines oma eesmärkidelt ja olemuselt vana- ja keskaja ühistegevuse avaldustest. Tema eesmärgiks oli majanduslikult kehvematele ühiskonnakihtidele materiaalsete ja vaimsete vajaduste rahuldamise võimaldamine vaba koondumise teel ühiste vaimsete ja materiaalsete huvide alusel majanduslikule põhimõttele rajatavate ühisettevõtete kaudu, mille tegevuse tulemustest saavad liikmed osa vastavalt oma osavõtule. Moodne ühistegevus pakkus laiadele rahva-hulkadele võimaluse oma materiaalsete ja kultuuriliste olude paran-damiseks, temast kujunes alternatiiv kapitalistlikule rahavõimule. Teiselt poolt oli moodne ühistegevus kui eraomandusel baseeruv liikumine vastuolus ka kommunistliku maailmavaatega.

Eestis nagu ka mujal maailmas toimusid 19. sajandi jooksul olulised muutused majanduslikus ja ühiskondlikus elus. Mõisnikud lõpetasid järk-järgult feodaalse ettevõtluse, müüsid talusid päriseks ja rajasid intensiivseid majapidamisi. Kiirenes linnastumine, laienes tööstuslik tootmine. Eestlastelgi tuli vastavalt uutele ühiskondlikele ja majanduslikele oludele moderniseerida oma tootmistegevust, tol perioodil tähendas see peamiselt põllumajanduse kaasajastamist. Samuti tuli püüda arendada oma elutingimusi nii maal kui linnades. Kuna tegelik vabadus oli rahva enamiku jaoks saabunud alles hiljuti,

26

siis oli suure osa inimeste materiaalne ja ühiskondlik “stardipositsioon” nõrk. Abi polnud aga kelleltki loota peale enese. Eeltoodud kahte asjaolu, eestlaste kehva materiaalset ja ühiskondlikku olukorda koos selle muutmise vajadusega ning moodsa ühistegevuse teket ja levikut maailmas, arvestades tundub olevat üsna loogiline, et peatselt asusid need kaks asjaolu koos toimima. Siiski ei toimunud see täiesti iseeneslikult ega arvatavasti ka mitte ainuvõimaliku lahendusena. See, et paljud eestlaste probleemid said leevenduse just ühistegevuse abil, oli suuresti eestlaste tolleaegsete juhtivate tegelaste teene.

Ühistegevuslikke sähvatusi ja ka suuremaid pikemaajalisi ette-võtmisi oli eestlaste osavõtul toimunud juba küll C.R. Jakobsoni ja J.V.Jannseni aegadest alates, kuid siiski ei saa me nende puhul kõnelda moodsast ühistegevusest kui teadlikust ja järjepidevast rahvaliikumisest. Enamasti jäid need ettevõtmised nagu ühisostud, ühisrehepeksud jne. ainult episoodideks ega muutunud kindlal orga-nisatsioonilisel alusel olevaks tegevuseks. Rahe- ja tulekindlustus-seltsid ning sulastekassad olid küll ühistegevuslike joontega, kuid ei saanud ju oma olemuse tõttu kuigivõrd eestlaste majanduslikku ja kultuurilist arenemist edendada. Pealegi olid need seltsid osaliselt asutatud mitte iseorganiseerumise tulemusel, vaid võimude nõudel.

19.sajandi lõpul elavnes eestlaste ühiskondlik-poliitiline elu, esile kerkis rida uusi võimekaid rahvajuhte, kes mõistsid, et rahva ühis-kondlikku ja kultuurilist arengut saab tagada just tugevale majan-duslikule aluspõhjale toetudes. Seda alust lootsid nad kindlustada ka ühistegevuse abil. Kuid kuidas seda konkreetselt ja praktiliselt teha? Mida on tarvis ühistegevuse edendamiseks? Need küsimused esitas 20.sajandi algul Viinis kohalikule Põllutööministeeriumi nõunikule dr. Moriz Ertlile eestlane Jaan Tõnisson. Dr. Ertl ütles Tõnissonile, et ühistegevuse edendamiseks on kõige rohkem vaja kolme asja: 1) rahva arusaamist, et ühistegevus on tulus ja vajalik; 2) ausameelseid isikuid, kellel on rahva usaldus ning kes põllumeeste ühistegevuse edendamiseks omakasupüüdmatult töötavad; 3) sündsat korraldust, mille alusel põllumehi ühistegevusele liita. Jaan Tõnisson võttis nime-tatud põhimõtted omaks ning tutvustas neid korduvalt eesti rahvale.

Rahva arusaamine

Kuidas jõudis ühistegevusaade tegelikkuses iga inimese teadvusse? Millised näited ja põhjendused need olid, mille alusel ettevaatlik ja alalhoidlik talupoeg ühistegevuse vajalikkust tunnistas?

27

Millal toimus murrang rahva teadvuses ja võime rääkida ühis-tegevusest kui massiliikumisest?

Sisuliselt võib jagada ühistegevuse põhjendamise ja ühistege-vusele innustamise kolme ossa: 1) majanduslik kihutustöö; 2) rahvus-lik-poliitiline kihutustöö; 3) teoreetilis-maailmavaatelised arutlused. Ühistegevusest tulenevat majanduslikku kasu tõestati lugejaile-kuulajaile peamiselt arenenumate maade ühistegelike näidete varal, refereeriti ka ühistegevuse teoreetikute arvestusi. Välismaa näidetele toetudes kirjeldati, kuidas on ühistegevuse abil võimalik majandus-tulemusi tublisti parandada. Rohkesti esitati andmeid Soome, Taani, Saksamaa ja teiste Euroopa maade ühistegevusest, aga tutvustati ka nii kauge paiga kui Jaapani ühistegevust. Rõhutati ühistegevuse tähtsust ja osa kaasaegses maailmas, soovitati vaadata asju vahel ka igapäeva töömuredest vaba pilguga, sest siis “näeme muuseas kohe, kuidas ühenduse aated ja püüded praeguse aja päevaküsimusteks on tõusnud… nüüdses, meie aja ühiskonnas peab igaüks kas käima ehk jooksma: kes seisma jääb, kaotab kõik”. Sageli tuli aidata inimestel üle saada hirmust ühiste majanduslike ettevõtmiste ees. Raske töö ja vaevaga kogutud kapitali ei antud kergesti “sukasäärest” välja. Puudusid ju ühistegevuse algaastail peaaegu täiesti omamaised edukuse näited. Põllumajandusteadlane ja ühistegevuspraktik Aleksander Eisenschmidt tundis veel 1912. aastal muret eestlaste seas laialdaselt levinud äraootavate seisukohtade pärast. Ühis-tegevuse käivitajad jäeti sageli algul oma püüdlustes üksi ning liituti nendega alles siis, kui äri edukalt käis.

Ühistegevuse majanduslike põhjenduste kõrval olid olulisel kohal ka esitatud rahvuslik-poliitilised põhjendused. Tagantjärele on Jaan Tõnisson toonast olukorda ja selle muutmise teid hinnanud sõnadega: “Oli selge, et kui meie inimesed peavad Saksa ülivõimu alt lahti pääsema, ka kultuuraliselt vabaks saama, siis peavad nad kõigepealt majanduseliselt iseseisvaks saama. Eesti rahvuslise mõtte pärast tuli kõigepäält ühistegelist omaabi majanduselisel alal korraldama hakata.” Ühistegevusele õhutamisel püüti ära kasutada rahvustunnet, rahvuslikku uhkust. Rahvusromantilisest vaimust kantud kirjatöödes viidati eestlaste muistsele ühistööst lugupidamisele, mis väljenduvat näiteks ”Kalevipojaski”. Eeskujuks seati ka teiste rahvaste, sageli soomlaste rahvustunnet. Põhjamaade kõrval olid ka Saksamaa saksakeelse kultuuriruumi mõjud eesti ühistegevusele tugevad. Teatavas olukorras võis eestlaste suhtumine sakslastesse tulenevalt sajanditepikkustest alluvussuhetest olla küll eitav, kuid sellega ei

28

kaasnenud eelarvamust sakslastest kui saamatutest majandus-meestest. Nõnda võeti sakslastegi ühistegevusest eeskuju, mitte aga ei eiratud seda rahvuslikel põhjustel. Sageli sisaldasid teiste maade ühistegevuse tutvustused oma rahva tuimuse hurjutamist ja üles-kutseid Eestiski asi käima panna. Selline hurjutamine ei läinud aga kunagi üle lootusetuks hädaldamiseks ja halamiseks ning oma rahva alavääristamiseks. Julgelt astuti välja eelarvamuste vastu, mis väitsid, et individualistlikud eesti talupojad ei ole suutelised ühistegevuseks. Põllumajandusinstruktor Ado Johanson kummutas sarnaseid ekslikke väiteid Prantsusmaalt toodud paralleelide abil. Ta kirjutas: ”… arvati kord, et hõlpsam on kitse kõnelema õpetada, kui prantslast ühistööle saada. Nüüd on aga Prantsuse rahvas ühispüüetes muudest haritud rahvustest ees. Nõnda võib ehk ka lugu meiega kord olla.”

Rahvusliku tasandi kõrval juhiti ühistegevust tutvustades tähele-panu ka sellele, et ühiskonna erinevad kihid võivad lisaks majandus-kasvule oma ühiskondlik-poliitilist positsiooni ühistegevuse abil parandada. Näiteks kirjutas agronoom Romulus Aavakivi põllu-majandusühistute tähtsusest: ”Väljamaa talupidaja on ära tundnud, et ühendus omasugustega teda tugevaks teeb, pääasjalikult saab tema majandusline, siis aga ka tema poliitiline seisukoht kindla aluse.”

Eesti ühistegevuse ideoloogid püüdsid avada ka ühistegevuse sügavamat sisu teoreetiliste-maailmavaateliste arutluste abil. Nad vaatlesid ühistegevuse teket idealistlikust maailmavaatest lähtuvalt inimkonna ajaloolise arenemise taustal. Leiti, et tehniline progress võimaldaks kaasajal erinevalt vana-aja riikidest inimeste olukorda tunduvalt parandada. Paraku seda aga ei juhtuvat, sest “kõige suurem osa nende kätte läheb, kelle oma kapital on – tegija saab tööviljast õieti ainult niipalju, et ära elada”. Tunnistades küll tööd kui rikkuse allikat, eitasid ühistegevuse ideoloogid nende “paranduste nõudjate” revolutsioonilisi püüdlusi, kes tahtsid, et “kõik senine majapidamise korraldus ära peab hävitatud saama”. Eesti ühistegevuse ideoloogid lootsid lokaalsete järkjärguliste muudatuste abil olukorda parandada. Nad leidsid, et areng peaks olema evolutsiooniline. Arvati, et “inimeste majanduslise olukorra parandus nüüdsest ilmakorrast aegamööda välja peab kasvama”. Jõuti järeldusele, et ka liigsel vabadusel majanduselus on inimisiksuse ja inimestevaheliste suhete seisukohalt oma varjuküljed. Kõikidest piiravatest sidemetest vabaks püüdlevad inimesed tahavad vabaks pääseda ka “ühistundmusest”, “üksikud inimesed, kes enne orjuse ajal ühtteist ühes ehk teises asjas avitasivad, nüüd teisest koguni ära on

29

võõrdunud…”. Vaba võistlus on sünnitanud “isetoimetamise” kõrval ka “isemeelsust”, mis ongi vabaduse varjukülg. Ka vabaduse varju-külgede vastu on praktikas abi juba leitud ühistegevusest.

Ühistegevuslikus kihutustöös kasutati nii trükisõna kui suulise esinemise võimalusi. Ühistegevusalaseid kirjutisi avaldasid paljud perioodilised väljaanded. Vahel loeti huvipakkuvamaid artikleid ka seltsides ette. Märkimisväärseks kujunes ajalehe “Postimees” roll, kus ühistegevusalaste materjalide avaldamine muutus 19. sajandi viimastel aastatel kavakindlaks eesmärgipäraseks tegevuseks. Kui 1896. a. “Postimehest” võib leida vaid 7 sõnumit ja kirjutist, kus nii või teisiti ühistegevust puudutati, siis näiteks 1901. a. ilmus seal juba 41 ja 1902. a. 37 vastavasisulist teksti. Ühistegevus kuulus kümnenda punktina “Postimehe” programmi, mis avaldati 1902. a. “Postimees” kuulutas: “Vabameelsuse põhjusmõttest kinni pidades ei looda meie rahvuslise elu piirkonnas tõsist edu mitte ainult väljaspoolsest juhtimisest ja hoolekandmisest, vaid just rahva elavast isetegevusest, omaabist ja ühistegevusest…”

“Postimehe” kõrval trükkisid 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eestikeelsed väljaanded, nagu näiteks “Põllutööleht”, “Põllumees”, “Teataja”, “Päevaleht” ja mitmed teised ühistegevusalaseid kirjutisi. Lühisõnumite kõrval avaldati perioodikas ka pikemaid sisukaid ülevaate- ja teoreetilisi artikleid. Eestlaste praktilise ühistegevuse edenedes suurenes nõudlus ühistegeliku kirjasõna järele ja see laieneski kiiresti. 1910. a. hakkas “Põllutöölehe” tasuta kaasandena ilmuma “Ühistegevuseleht”, mis muudeti hiljem iseseisvaks ajakirjaks. Mõne aastaga muutus “Ühistegevuseleht” nii mahukamaks kui sisukamaks. Kui 1910. a. oli numbri maht ainult 8 väikseformaadilist lehekülge, siis Esimese maailmasõja eelõhtul ulatus see 30 leheküljeni. 1910. a. ilmus esimest korda “Ühistegevuse kalender” “Ühistegevuselehe” kaastööliste toimetamisel. Pärast mõneaastast pausi ilmus 1913. a. Eesti Ühistegevuse-Büroo väljaandena teine “Ühistegevuse kalender”. See oli eelmisest suurem, illustreeritud fotode ja karikatuuridega ning sisaldas samuti lisaks kalendrite tavainfole artikleid ühistegevuse kohta. Lisatud oli ka “Tarbijate-ühistute 10 käsku”.

Esimese maailmasõja eel ilmus juba erialaraamatutena nii tõlkeid kui originaalteoseid. Mõnikord avaldati eraldi raamatute äratrükkidena ka varem ajalehtedes ilmunud kirjutisi. Nende seas olid ka hilisema Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi poolt “Teatajas” publitseeritud artiklite äratrükid. Juristiharidusega Päts tutvustas

30

Väikelaenuasutuste seaduse eestikeelset varianti ja “pärijatekassade” loomise võimalusi. Erilist tähelepanu pööras ta kooliõpetajatele, kelle üldist ühistegevusalast teadlikkust pidas veel madalaks, kuid lootis seda tõsta, et “mõnigi kooliõpetaja, kes nüüd hädasunnil kasvõi viinamüüjaks heidab, võiks tulevikus palju parem oma kogukonnas väikelaenuasutuse juhatajaks saada”.

Tihtipeale olid avaldatud artiklid või mõne raamatu peatükid sisukamadki kui mõni eraldi kaante vahel välja antud ühis-tegevusalane raamatuke. Kohati kasutati kihutustöös ka lendlehti. 1913. a. oktoobris kuulutati mitme juhtiva ühistu koostöös välja isegi ühistegevuslike “lendkirjade” koostamise võistlus, mille teemaks oli kokkuhoid. Reklaami ja ühistegevuse põhimõtete tutvustamiseks kasutati ka trükitud seinaplakateid.

Trükisõna kõrval oli väga oluline roll ka suusõnalisel kihutustööl, esinemistel mitmesugustel rahvakogunemistel. Kirjaoskus oli tol ajal Eestis küll juba üldine, kuid loomulikult ei jõudnud trükised iga inimeseni. Ka võis mõne karismaatilise esineja kõne tänu oma visuaalsele emotsionaalsusele rahvale kahtlemata rohkem mõju avaldada kui sama inimese poolt samal teemal kirjutatud lugu. Kõnede pidamise kõrval oli üsna tavaline ka ajalehtede ettelugemine seltsides. Puudus ju sageli kohapeal kompetentne esineja. Põllu-meeste seltsid ja ühistud pidasid palgal ka instruktoreid, kellelt võis samuti ühistegevusalast nõu saada ja loenguid tellida. Kuigi enamik tollastest nõustajatest polnud erialalt ühistegevuse instruktorid, tegelesid neist paljud praktikas just ühistute rajamisega. Nii seisnes piimanduse nõuandja tegevus tol ajal enamasti just piimaühingute asutamises. Tuli organiseerida uusi ühistuid, projekteerida neile hooneid ja koostada masinate monteerimise plaane, nõustada ehitamist, juhtida tööstuse käimapanemist jne. Nõuanne piima-saaduste valmistamiseks ja nende kvaliteedi tõstmiseks käis sellega kaasas. Tihti oli instruktorite osa ühistute käivitamisel otsustav. Sageli aitasid just nende teadlikkus ja ettevõtlikkus realiseerida kohapealsed objektiivsed eeldused tegelikuks ühistegevuseks.

Oma koht ühistegevuslike ideede levitamisel oli ka üksikisikute vahelisel igapäevasel eraviisilisel suhtlemisel. Inimeste teadvusse jõudis ühistegevuse mõte mitmete seltskondlike ürituste kaudu. Näiteks tõlkis J. Ploompuu soome keelest Väino Kataja koomilise näitemängu “Ühistegevus” ja lavastas selle.

Kõige paremaks ja veenvamaks kihutustöö vahendiks olid kahtlemata eestlaste esimeste ühistute praktilised edusammud.

31

Eduka eeskuju otseseks tulemuseks olid need 1914. aastaks eesti laenu-hoiu ühistutesse viidud 16,5 miljonit rubla, mis muidu ehk sukasäärde seisma oleks jäänud või saksa ja vene pankade kaudu mitte-eesti eesmärke teeninud.

Tuleb tunnistada, et tegeliku ühistegevuse ühe põhitingimuseni, “rahva arusaamiseni”, ei jõutud kaugeltki mitte kergelt ja kiiresti. Vaatamata mõnede toonaste asjaosaliste kirglikele üleskutsetele jäid ühistud tegelikkuses ikkagi veel mitme aasta jooksul loomata. Aeg selleks oli lihtsalt “liig varajane”, ühistegevuse idee polnud jõudnud veel rahva enamiku teadvusse. Kui rääkida ühistegevusest kui massiliikumisest, mis Eesti oludes siinkirjutaja arvates tähendab sadade ühistute üheaegset olemasolu, siis peaks “rahva arusaamine” küündima tõenäoliselt kümnete tuhandete inimesteni, võib-olla isegi 100 000 inimeseni, sest mitte kõik ühistegevusmeelsed ei astu tingimata ühistusse. See oleks umbes 10% Eesti rahvaarvust. Selliste suhteliselt kõrgete näitajateni jõuti Eestis Esimese maailmasõja eelsetel aastatel. Murrang rahva teadvuses toimus tõenäoliselt kusagil 1910. a. paiku. Kaudselt viitab sellele ühistegevuselu intensiivis-tumine: piimaühistute arv kasvas eriti kiiresti aastatel 1911-1913, ulatudes 112-ni, 1908-1913 asutati 80 hoiulaenuühistut (enne 1905. a. ainult 10), 1911. a. tegutses sadakond eestlaste tarbijateühistut, 1910-1911 loodi 21 masinatarvitajate ühistut, 1910 hakkas ilmuma “Ühistegevuseleht”, mis vaatamata raskustele välja ei surnud jne. Seega oli kümnekonna aasta jooksul peamiselt eestlaste endi poolt läbiviidud ühistegevusalane kihutustöö ja eneseharimine vägagi tulemuslik ning edukas olnud. Majanduslikke, rahvuslik-poliitilisi ja teoreetilis-maailmavaatelisi põhjendusi oli esitatud tavalisele inimesele arusaadavas vormis, tarvitades elulisi näiteid ja lihtsaid mõttekäike. Sageli kasutati kihutustöös ka arenenumate maade näiteid, kuid siiski polnud eestlastest algajad ühistegelased kaugeltki mitte kõige välismaise pimedad kummardajad. Nad suhtusid välismaa koge-mustesse kriitikameelega ja leidsid, et olude erinevuse tõttu kõik Eestisse ei sobi ja et “Eesti ühistegevuse loomulik alus tuleb kõigepäält alal hoida”.

Tõenäoliselt pole taasiseseisvunud Eestis kümnekonna aasta jooksul ühistegevusmeelne massiteadvus saavutanud selliseid mõõtmeid, kui ”rahva arusaamine” 20. sajandi algul. 20. sajandi lõpu Eesti sotsiaalne keskkond pole soosinud ühistegevust: sotsialismi-järgsete eestlaste seas on levinud individualistlik-hedonistlik ellusuhtumine, nende vastutustunne on nõrk ja lühiajalised

32

saavutused paljudele ahvatlevad, tihti samastatakse ühistegevust marksistlik-leninliku kooperatsiooniga. Siiski on ühistegevuslikud väärtused tänapäeval tasapisi taas kõlapinda leidma hakanud, eestlased on võrreldes 1990. aastate algusega muutunud realistli-kumaks ja hakanud mõistma lääne demokraatia olemust, mille osaks on ühistegevus.

Ausameelsed isikud

Seltsiajaloo uurijad on väitnud, et 1890. aastatel jõudis eestlaste vabatahtlike organisatsioonide (seltsid jms.) asutamine “massilevi” etappi. Seega oli eestlaskond 19. ja 20. sajandi vahetuseks vaimselt küps ka omaalgatusliku majandusliku massiliikumise-ühistegevuse rajamiseks. Nüüd oli tarvis “ausameelseid isikuid”, aatelisi inimesi, kellel oleks rahva usaldus ja kes omakasupüüdmatult töötades väljakujunenud vajadused ning eeldused ühistegevuses realiseerida aitaksid. Kes kujunesid eestlaste ühistegevuse liidriteks? Millisest sotsiaalsest keskkonnast nad võrsusid, millised olid isikuomadused, mis neile rahva usalduse tagasid? Kuidas toimus liidrite omavaheline suhtlemine ja millised olid selle probleemid?

Eesti ühistegevuse liidrid võrsusid väga mitmesugusest sotsiaal-sest keskkonnast. Nende hulgas oli haritlasi (juriste, põllumajandus-teadlasi, kooliõpetajaid, vaimulikke, arste jne.), talupoegi – nii kohaomanikke kui rentnikke, töölisi, ettevõtjaid. Sajandivahetuse Eesti rahvuslik-demokraatliku maailmavaate ja poliitika peamiseks välja-arendajaks ja üheks elluviijaks oli juristiharidusega Jaan Tõnisson (1868-1941?). Tõnisson mõistis majanduse tähtsust rahva elus ja arengus ning asuski seetõttu kavakindlalt nii kihutustöö kui praktilise äritegevuse kaudu eestlaste majandusolusid parandama. Vaadeldaval ajajärgul oli just ühistegevus Tõnissoni arvates üheks sobivamaks ettevõtluse vormiks eestlaste tarbeks. Nõnda saigi Tõnisson Tartu Eesti Laenu- ja Hoiu-Ühisuse ning Tartu Eesti Majanduse-ühisuse asutamise üheks initsiaatoriks. Samas polnud majandus ja rahva aineline heaolu Tõnissonile eesmärgiks omaette. See oli vaid vahend, et mittemateriaalseid vaimseid eesmärke saavutada. Eesti rahvuse püsimajäämine oli Tõnissoni jaoks kõige tähtsam küsimus. Ta arvas, et eesti rahvas on liiga väike selleks, et olukorda Vene hiigelriigis muuta. Et eesti rahvast mitte ohtu seada, tuli tegutseda vaid kultuuri ja haridustööga, “võitlusega sirbi ja saha taga”. 20. sajandi algul

33

muutusid seoses muutuvate oludega ka Tõnissoni vaated: algul nõudis ta eestlastele kultuurilist enesemääramisõigust ja võrdseid poliitilisi õigusi sakslastega, 1905. a. poliitilist enesemääramiseõigust (autonoomiat) ja 1917. a. omariiklust.

Jaan Tõnissoni lähedaseks ja järjekindlaks mõttekaaslaseks oli Kolga-Jaani kirikuõpetaja Villem Reiman (1861-1917). Reiman kujunes “Postimehe” peaideoloogiks, kelle maailmavaates oli olulisim koht eesti rahva saatusel. Oma olemuselt oli Reiman peamiselt ideede genereerija, kuid vajadusel rakendus ka praktilisse tegevusse. Näiteks osales ta juhtivalt Kolga-Jaani Tarvitajate Ühisuse loomisel. Jaan Tõnissoni osaga võrreldava jälje jättis eesti ühistegevusse ka Aleksander Eisenschmidt (1876-1914). Põllumajandusteadlane Eisenschmidt oli Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi Kaubandus-osakonna juhatajaks ja sellest väljakasvanud Tartu Eesti Majanduse-Ühisuse esimene ärijuht. Tema isiklik intelligents ja osavus ning kõigutamatu usk oma ettevõtmiste suurde tulevikku aitasid tal saavutada krediidiusaldust välismaal ja sõlmida kasulikke otsesidemeid suurettevõtjatega ning kaubelda ilma vahendajateta. Ta saavutas talupoegade hulgas väga suure autoriteedi. Sageli ei lahkunud kauba ostjad muidu Tartu majandusühisusest, kui nad just Aleksander Eisenschmidti enese käest polnud kuulnud, missugust kunstväetist nende põld või heinamaa vajab. 1910. a. kutsus Eisenschmidt Tartu Eesti Majanduse-ühisuse teenistusse piimanduse nõuandjaks Johan Embliku (1866-1935), kellega koos töötades aidati aastail 1910-1913 luua sadakond ühispiimatalitust. Suured teened esimeste eesti piimaühistute asutamisel Imaveres, Amblas ja ka mujal olid põllumajandusdoktor Jaan Raamotil (1873-1927). Peale Aleksander Eisenschmidti surma kujunes eesti piimanduse vaimseks juhiks Jaan Hünerson (1882-1942), kes paistis silma andeka publitsisti, organisaatori ja seltsitegelasena.

Sageli polnud ühistegevus selle rajajatele mitte eesmärgiks omaette, vaid üheks vahendiks rahvuslik-demokraatliku poliitika teostamisel. Kontakt eesti kultuuriliste vajaduste ja ühistute vahel oli ühistegevuse algaastail väga tihe, sest juhtivate isikute vähesus pani neile isikutele samaaegselt nii majanduslikke kui kultuurilisi ülesandeid. Ülesandeid võis ainult väliselt jagada majanduslikeks, poliitilisteks ja kultuurilisteks, sisuliselt neid aga lahutada ei saanud. Heaks näiteks eestlaste majanduslike, kultuuriliste ja rahvuspoliitiliste huvide põimumisest on Tartu Eesti Laenu- ja Hoiu-Ühisuse liikmeskonna koosseis. Ühistu liikmeks ei astutud kaugeltki mitte ainult

34

laenuvajaduse tõttu. Paljud hoiuühisuse asutajad olid haritlased või kuulusid jõukamate inimeste hulka ja seetõttu ise otseselt laenu ei vajanud. Näiteks olid asutajateks helilooja Aleksander Sprenk-Läte, luuletaja ja trükikoja omanik Karl Eduard Sööt, eesti "piima- ja juustukuningas” – kaupmees ja tööstur Peeter Muna, Tartu Ülema Talurahvakohtu eesistuja õigusteaduste kandidaat Kaarel Parts jne. Tartu Eesti Laenu- ja Hoiu-Ühisuse liikmed jäid reeglina oma ühistuga seotuks aastateks, sest neil oli selles õnnestunud realiseerida oma idee ja soov – asutada eesti pank. Nii tundsidki nad järgnevatel aastatel end ühistu käekäigu eest vastutavatena.

Tihtipeale kandsid aatelised eestlastest ühistegelased seoses oma tegevusega ka kaudsel teel isiklikku materiaalset kahju. Nii näiteks lasi arst Heinrich Koppel end valida Liivimaa Linnade Hüpoteegipanga juhiks, kuigi kaotas seeläbi palju sakslastest patsiente. Hüpoteegi-panga eestlaste võimu alla minekul oli aga puudus vastava oskusega eesti inimestest ja nii otsustaski Koppel aatelistel kaalutlustel pangajuhiks hakata.

Ajaloolased on viidanud asjaolule, et tsaarivõimu poliitilise avalikkuse pärssimise tagajärjel tungis organiseeritus kõikjale, ka sinna, kuhu ta ei oleks jõudnud vaba ühiskonna puhul. Võimude keelav poliitika tingis inimestevaheliste mitteformaalsete kontaktide tähtsuse tõusu. Nõnda oli ühistegevusegi puhul juhtivate tegelaste omavaheline läbikäimine ja -saamine edukuse oluliseks teguriks. Kohapeal hoiti sidet ülemaalise avalikkusega peamiselt üksikute isikute (koolmeistrid, kõrgkoolides õppivad üliõpilased jt.) era-kontaktide, ajakirjanduse ja keskorganisatsioonide kaudu. Inimeste-vahelised erasidemed avaldasid mõju kohalikule avalikule elule eriti lokaalses aegruumis, aga ka väga pikkade vahemaade tagant. Eraviisiliselt vahetatud informatsioon, arvamused ja poliitilised tõekspidamised aitasid eesti avalikkust ühtseks süsteemiks siduda. Näiteks keeldusid tsaarivõimud Imavere valla Järavere küla kooliõpetajale Hans Rebasele 11 korda koosoleku korraldamiseks luba andmast, kui ta tahtis piimaühistu asutamist üritada. Tegemist oli küll 1905. a. revolutsiooni aegadega, aga mingit otsest ohtu kavandatav ühistu kehtivale korrale kahtlemata ei kujutanud. Lõpuks õnnestus tänu kohalike tegelaste isiklikele kontaktidele ja avalikkuse organisatsioonilisele põimumisele asutamiskoosolek Imavere vallamajas korraldada Põltsamaa Põllumeeste Seltsi koosolekuna. Tartu Eesti Majanduse-ühisuses avati A. Eisenschmidti juhtimisel ühiste sisseostude võimaldamiseks ühisuste osakond ja Eestis loodi

35

ka ühistutevaheline ajutine rahaliikumise korraldus kokkuleppe teel asjaajamiseks, kui ei lubatud moodustada ühistegelikke kesk-organisatsioone. Loomulikult nõudis selline asjaajamine juhtivate tegelaste aktiivset läbikäimist ning vastastikust usaldust. Enamasti suutsidki eesti ühistegelased leida otstarbekaid lahendusi ja tegelik töö ei jäänud tähtsates lõikudes otsustavatel hetkedel seisma, kuigi praktikas näiteks läksid tegelike ärimeeste-ettevõtjate ning akadeemiliste majandusteadlaste arvamused nii mõnigi kord lahku ja tekkisid vaidlused. Õnneks õpiti ja kohaneti vastastikku.

Sama oluline kui ülemaaliste ühistegevusjuhtide ja ideoloogide väljakujunemine, oli ka kohaliku tähtsusega juhtide esilekerkimine. Piiri tõmbamine kohaliku ja ülemaalise tegelase vahele on tegelikult äärmiselt suvaline ja enamasti ka üsna mõttetu tegevus. Paljud esmapilgul rangelt kohalikena paistvad tegelased võisid mõjutada ka teiste eesti ühistute arengut andes oma praktilises tegevuses neile eeskuju ja vahel ka nõu. Talupoegadest tõusid ühistegevuse juhtideks näiteks rentniku poeg Mihkel Wellner Restu-Antslas, Mart Lang Kõos, veskipidaja Andres Käärik Viljandis jne. Kooliõpetajatest aga Peeter Albrecht Antslas, Märt Raud Kolga-Jaanis jt. Vaimulikena olid ühistegevuses juhtivalt tegevad Johan Kõpp Laiusel, Villem Pakler Lõuna-Eestis, Vassili Verlok Hiiumaal jt. Neist olid ehk suurimad teened ühistegevuses vene õigeusu köstril Villem Pakleril, kelle juhtimisel rajati tarbijate- ja hoiu-laenu ühistud Antslas. Pakler mõjutas ka ühistute asutamist Valgas, Võrus, Tsoorus, Sulbis ja mujal. Temalt said mitmed ühistud abi põhikirjade koostamisel. Reeglina olid vaimulikud rahva seas hinnatud kui omakasupüüdmatud inimesed. Õigustatult tehti järeldus, et tulenevalt oma usulis-moraalsetest tõekspidamistest ei saa vaimulikud varastada. Nii valitigi vaimulikke sageli ühistute järelevalveorganitesse, et need seal “hästi juhatuse liikmete näppudele vaataksid”.

Ühistegelasi võrsus ka vabrikukeskkonnast. Sindi Kalevivabriku Tarvitajate Ühisuse asutamist õhutas vabriku juudist direktor Joseph Wulff, Tartu puutööliste ametiühingu rüpest kasvas välja tarbijate-ühistu “Edasi”, Tallinna Metallitööliste Kutseühingust ühistu “Tera” jne.

20. sajandi algul said paljud eesti avaliku elu tegelased oma praktilise koolituse just eesti ühistutes. Nende hulgas oli ka Jaan Põdra (1894-1942), kellest hiljem sai edukas E. T. K. juhataja ja juhatuse esimees. 1912. a. alustas ta oma ühistegelaseteed Pillistvere Majanduse Ühisuse kaupluse teenijana.

36

Nagu elus ikka, nii esines inimestevahelisi probleeme ka seoses ühistegelastega ja nende omavahelise suhtlemisega. Tavaelus tuli ette isikuomadustest lähtuvaid olmekonflikte. Neist tõsisemad ja kestvamad olid aga vastuolud, mille põhjuseks oli üha erinevamate huvigruppide väljakujunemine eesti ühiskonnas. Ühistegevuse propageerijate ja arendajate hulka sattus ka ebaausaid ja omakasupüüdlikke inimesi, mõned ühistegelased aga kaotasid aja jooksul rahva usalduse. Avalikkus jälgis teraselt oma ühistegelike juhtide tegemisi ja reageeris jõuliselt ebaaususe ilmingutele. Oma au oli enamikule inimestele siiski väga kallis, tulenevalt tolleaegsest moraalist tõenäoliselt tavaliselt palju kallim kui tänapäeval. Iseenda ja oma ühistu hea nime eest seisti valvel. Kui näiteks ajakirjanduses avaldati tõele mittevastav kirjutis, mis kahjustas ühistu mainet, siis tõtati seda kiiresti ümber lükkama.

Tegelik elu kummutas õnneks Jaan Tõnissoni kartused, et “üldisest juhtivast jõust jääb puudu”. Esile kerkis piisavalt eestlastest ülemaalisi ja kohalikke ühistegevuse juhte. Omavaheline suhtlemine ja kokkuvõttes hea läbisaamine tagaski neile edu, kui ühiste eesmärkide nimel tegutseti. Aastatega kasvas juurde uus põlvkond ettevõtlike eestlastest juhte, kes olid oma ettevalmistuse saanud juba eesti ühistutes. Rahva usaldus põhines liidrite isikuomadustel, millest peamised olid omakasupüüdmatus, ausus, sihikindlus, otsustus-võimelisus ja kõrge vastutustunne. “Ausameelsete isikute” olemasolu tagas eestlaste ühistegevuse loomise ja arendamise peamiselt, kui mõned harvad erandid välja arvata, eestlaste poolt. “Ausameelsete isikute” osa eestlaste majanduslike, kultuuriliste ja poliitiliste probleemide lahendamisel just nimelt ühistegevust kasutades oli kahtlemata märkimisväärselt suur.

Sünnis korraldus

“Rahva arusaamise” ja “ausameelsete isikute” kõrvale oli tarvis ka “sündsat korraldust”, see tähendas ühistegevuse loomist ja ülesehitamist praktikas ning selle päevaprobleemide lahendamist. Milliste probleemidega puututi kokku ühistute loomisel ja tegevuses? Kuidas lahendati üle-eestilisi küsimusi?

Ühistu tegevuse tulevasele edule pandi alus paljuski tema loomisel. Seega oli väga oluline koostada ja kinnitada lasta sobiv, korrektselt sõnastatud ja ühistegevuse ideoloogial baseeruv põhikiri.

37

Vaadeldaval ajal puudus ülevenemaaline ühistegevusseadus, ühistute loomine pidi toimuma vastavuses teiste õigusaktidega (näiteks laenuühistute puhul 1895. ja 1905. a. normaalpõhikirjad) ja tsaaririigi kirjutamata tavadega.

Eeskuju otsiti nii välis- kui hiljem ka juba olemasolevate kodumaiste edukate ühistute alusdokumentidest. Välismaa ühistute põhikirju avaldati perioodikas. Nii näiteks trükkis “Postimees” juba Soome “Pellervo” ühistu asutamise aastal ära selle põhikirja. Mõnedel eesti ühistegelastel oli välismaa kolleegidega isiklikke kontakte. Väljastpoolt Eestit innustust saades tõlkisid nad põhikirju ja tutvustasid neid oma rahvale. Näiteks tõlkis Villem Pakler eesti keelde läti tarbijate- ja vene laenu-hoiu ühistute põhikirjad, Sindi Kalevivabriku Tarvitajate Ühistu asutaja Joseph Wulff võttis kohaliku ettevõtmise aluseks Rochdale`i põhimõtted, millega ta oli põhjalikult tutvunud oma Inglismaa reisil, Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi Kaubanduse Osakonna põhikirja koostas aga Peeter Valdt Harkovi kubermangu Humani Lipovetsi Põllumeeste Seltsi Kaubanduse-osakonna eeskujul jne. Mõõtu võeti ka Eesti ühistute, kui sobivaid leidus, dokumentidest. Näiteks Helme põllumehed tuginesid oma rehepeksuühistu asutamisel Aidu põhikirjale, Kuremaal tutvuti Kolga-Jaani ja Tartu “Progressi” ostuühistute põhikirjadega jne. Paljud eestlaste ühistud võtsid eeskuju ja said otsest abi oma põhikirjade koostamisel Tartu Eesti Laenu- ja Hoiu-Ühisuselt. Põhikirjade koostamisel abistasid ka seltside palgatud konsulendid. Kuigi vahel tuli konsulentidele tasu maksta, ei kasutatud 20. sajandi algul põhikirjade koostamist ja ühistute käivitamist omaette rahategemise vahendina nagu seda 20. sajandi lõpul mitmed juriidilised ja muud nõustajad tegid. Võimalik, et põhjuseks on siin eri ajastutel valitsenud erinevad eetilis-moraalsed tõekspidamised. Eesti juhtivad ühistegelased kutsusid üles põhikirjades arvestama Eesti eripärasid ja mitte automaatselt välismaist kopeerima. Omaette probleemiks oli põhikirjade kinnitamine. Tsaarivalitsus polnud küll ühistegevuse kui majandusvormi vastu, kuid tundis samas suurt hirmu igasuguse iseorganiseerumise ja “liigse” demokratiseerumise ees. Sellele lisandus veel lihtsalt mõnede bürokraatide soov enda vajalikkust ja tähtsust tõestada. Nõnda esineski vahel raskusi ühistute asutamiskoosolekute loa saamisel, mõnikord võttis põhikirjade kinnitamine palju aega ja ametnikud tegid neisse tarbetuid muudatusi. Eesti ühistegelased ise jälgisid, et ühistud oleksid ka sisuliselt ühistegevuslikud ettevõtted, mitte ainult nime poolest.

38

Ka kõige parema tahtmise korral polnud võimalik kõike ette näha, ühistegevuse korralduses kerkis pidevalt esile probleeme, mida tuli jooksvalt lahendada. Üheks peamiseks üldprobleemiks oli ühis-tegevuslik haridus ja kasvatustöö. Teadmiste ja sobivate hoiakute puudumisest tulenes suur osa teisi ühistute probleeme. Teadmiste levitamisega tegelesid instruktorid, ühistegevust õpetati eriainena põllutöökursustel, 1913. a. õnnestus Türil organiseerida esimene eesti ühistegevuskursus tarbijate- ja majandusühistute tegelastele. Eesti ühistegelased võtsid osa kursustest väljaspool Eestit, paljud käisid nii eraviisiliselt kui grupiti välismaa ühistegevusega tutvumas. Suurema ettevõtmisena toimus Ühistegevuse Büroo korraldusel 1914. a. õppereis Soome. Kursuste kõrvale oli vaja ka pidevalt töötavat ühistegelaste kooli, kuid seda ei tahtnud tsaarivõimud lubada.

Esimese maailmasõja eel jõuti ka ühistegevuspäevade korral-damiseni, millest esimene toimus 1913. ja teine 1914. a. Esimesel ühistegevuspäeval olid arutusel keskorganisatsioonide loomine ja ühispankade likviidsuse küsimused, teisel ühistegevuspäeval ühistute paremate korraldamisteede otsimine ja rahva hulgas kokkuhoidlikkuse õhutamine.

Ühistegevusliku kultuuri nõrkusest ja ühistegevusliku hariduse puudulikkusest tulenesid mitmed hädad, mis olid üldised peaaegu kõigile ühistuliikidele. Mitmel pool esines oskamatust ja saamatust ühistute juhtimise korraldamisel. Nii mõnigi kord peeti pikki koosolekuid, mille kasutegur oli aga väga väike. Sageli valiti liiga suurearvulised juhatused, vahetati liiga sageli juhatuste liikmeid, kontroll ärijuhtide tegevuse üle oli nõrk ja ühistute teenistujatele maksti põhjendamatult kõrget palka. Vahel mõjusid ühistute juhtimisele negatiivselt nende juhtide isikuomadused ja sugulus-vahekorrad, esines “lellepoja-poliitikat”. Mõnikord kerkis ühistute juhtideks tegelasi, keda “üliesimeesteks” või “isemeesteks” kutsuti. Need olid inimesed, kes kasutades ühistu liikmete vähest aktiivsust, haarasid enda kätte suure võimu ja sisuliselt kaotasid ühistu kollektiivse demokraatliku juhtimise. Esines ka inimliku isikliku saamahimu ärakasutamist. Mõnel pool osteti juhatuse liikmeid ärimeeste poolt ära altkäemaksude ja “ärilõunate” abil. Ka ühistute liikmeid püüti vahel ära osta, et koosolekul sobivaid otsuseid vastu võetaks. Mõnikord sattusid ühistute juhid isikliku vihavaenu ja erakondliku kuuluvuse tõttu ebaõige kriitika ja laimu ohvriks.

Ühistegevuse erinevatel aladel tuli ette ka vastavale alale eri-omaseid probleeme. Rida spetsiifilisi raskusi kerkis esile piima-

39

ühistutes, mille rajamise intensiivsemal ajajärgul satuti tihti asjast liiga suurde vaimustusse, paljud ühistud loodi liiga optimistlikult, võimalikke ettetulevaid raskusi ei tahetudki ette näha. Varsti hakkas mitmel pool probleemiks kujunema sisseseadete ülemäärane võimsus ja kallidus. Sageli olid meierid kehva ettevalmistusega ja raamatupidamine, kontroll ning ühistute revideerimine puudulik. Vahel püüti puudusi varjata ebaausa reklaami või kaubanduslike kuritarvituste abil. Nii esines ühistutes “solgitud” piima tootmist ja “võikahanemisi” – võid valmistati meierei huvides tegelikult rahkem kui ametlikult turule saadeti. Ka varutud piima eest ülemaksmine teenis vahel ühistu tegeliku seisukorra varjamise huve. Nii taheti näidata, et kõik on korras. Raskustest ülesaamiseks püüdsid eesti piimanduse juhid organiseerida ühistutes paremat kontrolli ja anda ühistegelastele seni puudujäävaid teadmisi. Vaatamata esilekerkinud puudustele ja probleemidele olid eesti ühispiimanduse juhid kokkuvõttes optimist-likult meelestatud ja leidsid, et “kindel tahtmine ja püsivus aitavad välja” ja “ühispiimatalituse asi iseeneses on täiesti kindel”.

Krediidiühistute puhul kerkis kohati probleemiks asutamistiheduse ja liikmeskonna küsimus. Üldiselt leiti, et Eesti oludes on sobilik keskeltläbi ühe valla kohta ühe laenu-hoiuühistu asutamine, kusjuures ühistegevuslikud laenuasutused ei tohiks omavahel võistelda. Rohkem kui bürokraatlikust piiritõmbamisest lootsid eesti juhtivad ühistegelased abi ühistute kokkulepetest. Suureks probleemiks oli otstarbekohane laenamine. Tuli tagada, et ühistu teaks, milleks laenu antakse ja kas raha ka sel otstarbel kasutatakse. Soovitati tõsta nn. “loovate” laenude osakaalu, s.t. tööstusele, põllumajandusele, ühis-tegevusele antavaid summasid. Ka pangandusühistutes oli prob-leemiks korralik raamatupidamine ja revideerimine. Eestlaste laenu-asutuste mureks oli tol ajal ka madal likviidsus, vaba raha oli enamasti vaid 5-6 % soovitava 20 % asemel. Vaatamata puudustele olid eestlased ilmselt õigustatult oma ühispangandusest palju paremal arvamusel kui Venemaa ühispangandusest. Vene ühispankadega suhelnud eestlased tõdesid sealset kohatist korralagedust ja arvasid, et “seisukorra paranemist ei või Venemaa üleüldise kulturalise alus-korra tõttu mitte ligemas tulevikus oodata”, mistõttu seal “tehakse mõndagi, mis kulturamaade ühistegevuses arusaamata ja kuulmata on”.

Kaasaegsete arvamuste kohaselt olid eesti tarbijate- ja majandus-ühistud kokkuvõttes palju halvemas olukorras kui piima- või pangandusühistud. Nende probleemid tulenesid ühistegevuse

40

põhimõtete eiramisest, oskamatusest, vastava hariduse puudulikku-sest ja liikmete vähesest teadlikkusest. Paljudes ühistutes tehti vigu kaupade sisseostmisel ja laomajanduse korraldamisel. Tihtipeale oli liikmete teadlikkus ja distsipliin kehv, liikmed ostsid kaupa ka väljastpoolt oma ühistut. Sageli oli probleemiks puhaskasu jagamisel ühistegevuslike põhimõtete järgimine, kiputi unustama käibe- ja tagavarakapitali vajalikkust, samuti üldkasulike ürituste toetamist. 1911. a. maksis 100 eesti tarbijateühistust ainult 1