Minu ema isaema ehk minu vanavanaema Juuli Ojason sündis 07.novembril 1879. a. Valga Maakonnas Aakre vallas. Peres oli neli last – pojad Jaan, Peeter, August ja tütar Juuli. Juuli õppis kohalikus külakoolis. Suurim soov oli edasi õppida, aga ema suri varakult ning isa uus pere ei toetanud laste edasiõppimist. Kui Juuli sai täisealiseks, kolis ta koos vendadega elama Valga linna, kus vennad leidsid tööd. Juuli asus tööle Riia shokolaadivabrikus. Kuigi Juuli haridus polnud suur, oskas ta eesti, vene ja läti keelt ning armastas väga raamatuid lugeda. Esimese maailmasõja ajal lahkusid Juuli vennad kodumaalt. Üks vendadest oli meremees ning elas elu lõpuni USA-s. Teine vend siirdus Inglismaale, kuid kirjavahetus temaga katkes. Kolmas vend abiellus Venemaal, aga edasised teated temast puudusid. Juuli abiellus lätlase Matt Lawiniga ja neil oli Valgas kingsepa töökoda. Peresse sündis kolm last – poeg Julius 1906.a., tütar, kes suri väiksena rõugetesse ja poeg Albert-Friedrich ehk minu vanavanaisa. Teise maailmasõja ajal oli Juuli Jaroslavlis koos oma poja Juliusega, kes töötas Eesti Kunstiansamblite juures. Juulil õnnestus seal isegi Georg Otsa last hoida. Peale sõda elas Juuli poegade juures ja aitas pojalapsi hoida. Juuli suri 09.detsembril 1964.a. Valga linnas.

Minu ema isaisa ehk minu vanavanaisa Matt Lawin sündis 29.septembril 1881a. Valga Maakonnas Sooru vallas. Peres oli kaks last – tütar Emilie ja poeg Matt ehk minu vanavanaisa. Tütar abiellus ja asus elama Narva linna. Teise maailmasõja ajal emigreerus pere ja selle järeltulijad elavad praegu USA-s Los-Angeleses. Matt oli rahvuselt lätlane. Õppis kohalikus külakoolis. Abiellus Juuli Ojasoniga, kellega koos pidasid Valga linnas kingsepatöökoda. Peres räägiti eesti keelt. 1938.a. eestindasid perekonnanime ja uueks nimeks sai Lee. Matt suri 1939.a. südameinfarkti.

Minu ema emaema ehk minu vanavanaema Alvine Paap sündis 09.aprillil 1900.a. Valga maakonnas Karula vallas Kitse vabadikutalus. Peres oli viis last – pojad Johannes, Jaan, Arnold, Eduard ja tütar Alvine. Alvine õppis kohalikus külakoolis. Soovis saada suure talu perenaiseks ja selleks ka sai. Abiellus Paluotsa taluperemehe Julius Sepaga ja asus elama

samasse valda Paluotsa tallu. Juhanist sai taluperemees, Arnold leidis tööd Valgas, Jaan ja Eduard lõpetasid ülikooli. Jaanist sai majandusinimene Tartus ja Eduardist õpetaja Tallinnas. Alvine ja Juliuse peres oli kolm last – tütar Laine, kes sündis 1926.a. ja pojad, kes surid väiksena difteeriasse. Teise maailmasõja ajal oli pere sunnitud kodu maha jätma kuna nende värskelt remonditud majja seati sisse Saksa armee staap. Maja purunes ja hiljem põles maha. Peale sõda natsionaliseeriti loomad ja maa ning Alvine asus tööle Tahe sovhoosi farmitöölisena. 1971.a. peale abikaas surma kolis ta elama tütre juurde Valga linna, kus tegeles aiapidamisega. Alviine suri 21.juulil 1983.a.

Minu vanavanavanemad

Minu vanavanaema Alviine

Minu vanavanaema Juuli ja vanavanaisa Matt

Minu ema emaisa ehk minu vanavanaisa Julius Sepp sündis 1892. 5. mail. Valga Maakonnas Karula vallas Paluotsa talus. Peres oli kolm poega – Julius, Arseni ja Aleks. Pärast naise surma abiellus isa uuesti ja Juliusel on poolõed ja poolvennad, kuid suhtlus nendega puudus. Isa jagas talu poegade Juliuse ja Arseni vahel ning noorem poeg Aleks sai maja Valga linnas. Peale maja natsionaliseerimist asus ta elama Tartusse. Arseni pere küüditati Siberisse kuid Juliuse peale kaebusi ei esitatud ja tema pere Siberisse ei saadetud. Peale vara natsionaliseerimist töötas Julius Tahe sovhoosi hobusetallis. Julius suri 31.detsembril 1971.a.

Minu isa isaema ehk minu vanavanaema Viia Sepp sündis 01.novembril 1894. a. Saaremaal Lümanda vallas Pussa talus. Peres oli seitse last – pojad Peeter, Mihkel ja Kusti ning tütred Marii, Liisu, Miina ja Viia. Viia õppis Lümanda külakoolis. Soovis saada taluperenaiseks ja selleks ka sai. Abiellus Priidu Reinsoniga. Nad tutvusid Pussa talus, kus Priidu kais ehitustöid tegemas ja külasimmanil tantsimas. Elama jäid nad Pussa tallu. Viia sai suure pere emaks – neil sündis seitse last – pojad Albert, Kusta, Kalev ja Adolf, kes suri lapsena ning tütred Selma, Saima ja Asta. Viia sai Saare naisena hakkama kõigega – haris põldu, kasvatas lapsi, tegi käsitööd, õmbles ja kudus. 1951.a. kui lapsed olid kodunt välja lennanud, tuli Viia Tallinnasse elama, kus töötas erinevates kohtades valvurina Viia suri 15.juulil 1991.a. Tallinnas.

Minu isa isaisa ehk minu vanavanaisa Priidu Reinson sündis 30.detsembril 1898.a. Saaremaal Kihelkonna vallas, Liiva külas, Rumma talus. Õppis kohalikus külakoolis. Noorena tahtis saada meremeheks ja selleks ka sai. 10-aastaselt läks Kuramaale karjaseks, sealt aga laevale jungaks. Töötas meremehena kuni esimese maailmasõjani. Perekond eestindas oma nime ja uueks perekonnanimeks sai Reinsoo. Et peret toita, asus 1940.a. tööle Tallinna, kus töötas pikka aega, samas tegi ka “haltuurat” pottsepana, ehitas kaminaid ja ahjusid. . Priidu suri 15.jaanuaril 1974.a. Tallinnas.

Minu ema emaema ehk minu vanavanaema Elviine Elterman sündis 07.detsembril 1899.a. Lääne Maakonnas, Palivere vallas, Jaakna külas, Hindreku talus. Peres oli seitse

last – pojad Johannes, Arnold ja August ning tütred Anette, Amanda-Lisette, Elise-Adele ja Elviine. Õppis Taebla külakoolis ja Tallinnas õmbluskoolis, mida ei õnnestunud lõpetada. Soovis nooruses saada õmblejaksrätsepaks ning elada Tallinnas, kuid olude sunnil tuli saada talupidajaks. Kuid õmblustöö jäi armsaks elu lõpuni. Oma abikaasa Paul Rudolf Westerbuschiga tutvus sõprade juures

Vanavanaema Elviine oma õe Amandaga

Minu vanavanaisa Julius

Vanavanaisa Priidik ja vanavanaema Viia oma kuldpulmade tähistamisel

Lääne-Nigulas. Elama jäid nad Hindreku tallu. Perre sündis üks tütar Helju-Signe ehk minu vanaema. 1936.a. eestindas oma nime ja uueks perekonnanimeks sai Vestjärv. 1943.a. abikaasa Paul emigreerus Rootsi ja Elviine õlule jäi nii talu pidamine kui lapse kasvatamine. Peale maa ja loomade natsionaliseerimist töötas Elviine kolhoosi hobusetallis, mis oli meie talu endises hobusetallis.1974.a. tuli ta Tallinnasse tütre juurde Mustamäele elama. Elviine suri 11.aprillil 1995.a. Tallinnas.

Minu ema emaisa ehk minu vanavanaisa Paul Rudolf Westerbusch sündis 10.veebruaril 1909.a. Lääne Maakonnas, Noa-Rootsi vallas, Riguldi külas. Peres oli üheks last – pojad Oskar, Richard, Aleksander, Ferdinand ja Paul Rudolf ning tütred Aliide, Marta, Selma ja Elisabeth. Poegadest sai kõikidest meremehed. Rahvuselt olid ranna-rootslased ja kodune keel oli rootsi keel. Õppis kohalikus külakoolis. Noorena soovis saada meremeheks, kuid kuni emigreerumiseni 1943.a. tuli olla nii sulaseks kui taluperemeheks. Soome kaudu Rootsi jõudnuna hakkas tööle meremehena. Rootsist kolis elama Norrase, kus jätkas tööd meremehena. On seilanud maailma kõikidel meredel ja ookeanidel. Suri 25.septembril 1989.a. Norras Sandefjordis ning on maetud Rootsi Eskilstuna kalmistule.

Minu vanaema Laine Lee ( neiupõlvenimega Sepp ) sündis 30.septembril 1926.a. Valga Maakonnas Karula vallas, Paluotsa talus. Minu vanaema oli peres ainuke laps kuna tema kaks venda surid väikestena. Alghariduse omandas Laine Karula valla Pikkjärve algkoolis. 1940.a. sügisel asus õppima Valga Kaubanduskeskkooli, mille lõpetas 1943.a. kevadel. Õppimise ajal elas Laine koos sõbrannaga iseseisvalt Valgas üürikorteris. Pärast kooli lõpetamist töötas vanaema Laine Kaagjärve Jahu- ja Saeveskis arveametnikuna kuni rindejoone lähenemiseni 1944.a. sügisel. Kuna Lainet huvitas kool ja edasiõppimine, siis asus ta tööle Valga Keskkoli asjaajajana ja sealt edasi õppima Valga Arve- ja Tööstustehnikumi kaubanduse planeerimise osakonda, mille ta lõpetas 1947.a. kaubanduse planeerija kvalifikatsiooniga. Pärast kooli lõppu asus Laine tööle Riigipanga Valga osakonda ja töötas seal kuni tütre Sirje sünnini.

1949.a. abiellus Laine Alo Lee’ga, kes töötas Valga I Keskkoolis ajalooõpetajana.Pärast tütre Sirje kooliminekut asus Laine

tööle hotelli administraatorina, kus töötas kuni pensionile jäämiseni.

Kuna Laine oli pärit talupidajate perest, siis omandas aed ja aiapidamine tema elus olulise rolli. 1955.a. õnnestus osta oma maja koos suure aiaga, kus kogu köögivili oma pere tarbeks ise kasvatati. Aias oli ka veel hulganisti marjapõõsaid ja viljapuid. Samuti

Vanavanaisa Paul, kelle nime ma edasi kannan

Minu vanavanemad

Vanavanaisa Julius, vanaema Laine ja vanavanaema Alviine

armastas Laine lilli kasvatada, erilised lemmikud olid pojengid ja nartsissid. Tema uhkuseks olid nartsissid “Selma Lagerlöf”, mis olid sel ajal haruldased.

Samuti armastas Laine käsitööga tegeleda. Kui suvel sai aiatööd teha, siis talvel valmisid ristpistetehnikas padjad, vaibad ja linikud.

Suvel hoidis Laine oma tütretütart Merlinit, kes kõik oma suvevaheajad vanaema ja vanaisa juures veetis . Siis olid hoov ja aed alati täis mängivaid ja kilkavaid lapsi.

Veel meeldis Lainele reisida. Kui pere omandas 1965.a. auto, siis sellega sõideti läbi nii Eestimaa kui Lätimaa. Samuti käis ta alati koos töökaaslastega erinevatel ekskursioonide.

Kuna tütar lahkus varakult kodunt, siis jäi Laine pärast abikaasa surma 1990.a. kahekesi koeraga. Kodunt kolida ta ei tahtnud ja kuigi tütretütar Merlin tuli sügisel 1991 vanaema juurde elama, viidi Laine seljavaludega teisipäeval haiglasse, kus ta ootamatult pühapäeval, 14.novembril 1992.a. suri. Hiljem dignoositi neerukividest tekkinud uriini valgumine verre, mis tekitas üldise veremürgituse. Laine Lee on maetud Valga linna Tartu tänava kalmistule.

Minu ema isa ehk minu vanaisa Alo Lee sündis 27.oktoobril 1990.a. Valga linnas kingsepa peres. Sündides oli vanaisa nimi Albert-Friedrich Lawin, mis eestindati 1938.a. Alo Lee’ks. Peres pandi rõhku haridusele. Vanaisa Alo õppis Valga Linna II Algkoolis 1924.a. kuni 1931.a. ja Valga Ühisgümnaasiumis 1932.a. kuni 1936.a. ning lõpetas gümnaasiumi kommertsharu, mis andis õiguse astuda ilma ekamiteta ülikooli. Kuid perel puudusid võimaluse kahte poega koolitada. Vanem vend Julius õppis ülikoolis ja Alo astus Eesti Vabriigi Sõjakooli, kus õppimine oli tasuta ja mille ta lõpetas noorem allohvitserina. Sõjakoolis õppimise ajal õnnestus vanaisal raporteerida ka ülemjuhataja Laidonerile, mida ta vanemas eas ikka meenutas. Pärast sõjakooli lõppu asus vanaisa tööle Petserisse Eesti Panga osakonda laenuosakonna juhataja asetäitjana. Sõja alguses naases ta vanemate juurde Valga linna. Vanaisa mobiliseeriti Vene vägede poolt ja ta asus sõdima Eesti Laskurkorpuses.

Vekije Luki all sai ta haavata ja halvemast päästis teda see, et ta toetas seljaga vastu puud. Vanaisa võitles ka veristes lahingutes Kuramaal. Teda on autasustatud paljude medalite ja ordeniga.

Pärast sõja lõppu töötas Alo EKP Valgamaa Komitee kaadrite osakonna instruktori ametikohal kuni 31.oktoobrini 1946.a. , mil ta asus õppima Eesti Vabariiklikku Kaheaastasesse Parteikooli, mis andis kõrghariduse ja mille ta lõpetas 1948.a. Pärast seda töötas vanaisa EKP Valgamaa Komitee lektorina kuni septembrini 1949, mil ta asus tööle Valga I Keskkooli ajaloo- ja konstitutsiooni õpetajana.

1949.a. abiellus Alo Laine Sepp’ga. Elati koos venna pere ja emaga Kuperjnovi tänaval. Vend Julius töötas Valga I Keskkooli direktorina.

1950.a. Alo visati välja EKP ridadest, vallandati koolist ja keelati õpetajana töötamine. Põhjuseks oli Eesti Vabariigi aegne Kaitseliitu kuulumine. Noorel perel oli raske hakkama saada, aga vanaema Laine vanemad aitasid noori toiduainetega. Vanaisa pöördus Haridusministeeriumi ja valitsusasutuste poole, kuid asjatult. Viimases hädas saatis vanaisa kirja Moskvasse Jossif Stalinile. Moskvast tulnud käsu peale ennistati Alo Lee tööle ajaloo- ja konstitutsiooni õpetajana, kus ta töötas kuni pensionile jäämiseni.

Kui perre sündis tütar, siis muutus korter perele väikeseks ja vanaema Laine vanemad aitasid perele osta maja Valga linna Mäe tänavasse. Laine tegeles põhiliselt aiatöödega ja Alo

Vanaisa Alo sõjakoolis

võtti lisaks õpetajatööle ja internaadi kasvataja ameti, kus ta töötas õhtuti.Vanaisa huvitas lugemine ja aktiivselt tegeles ta kodu-uurimisega olles Valga Kodu-

uurimise Seltsi liige. Alo kogutud ajalooliste fotode kogu anti pärast tema surma üle Valga Muuseumile.

Vanaisa Alole meeldis ka väga reisida. Laupäevad-pühapäevad kulusid mööda Eesti- ja Lätimaad sõitmisele. Samuti meeldis talle Tallinnas tütre juures olla, et koos Põhja-Eestis ringi vaadata.

Eriti meeldejäävaks kujunes, kui vanaisa sai loa Saaremaale sõiduks. Vaadati üle kohad, kus ta oli lahinguid pidanud ja kuhu teda pikka aega ei lubatud.

Sõjas üle elatud hirmud ja hilisem represseerimine jätsid jälje tervisele. Esimese insuldi põdes vanaisa läbi 1974.a. Hiljem lisandusid mitu insulti ja infarkti, kuid elu lõpuni tegi Alo iga päev pooleteise tunnise jalutuskäigu ja tegeles aktiivselt nii oma pildikogu kui ajaloo raamatute lugemisega.

Alo Lee suri 31.jaanuaril 1990.a. ja on maetud Valga linna Tartu tänava kalmistule.

Minu isa ema ehk minu vanaema Helju-Signe Reinsoo ( neiupõlvenimega Westerbusch, peale eestindamist Vestjärv )on sündinud 25.augustil 1936.a. Tallinnas. Pere koduks sai Hindreku talu Jaakna külas Läänemaal. Talus elasid koos vanaemaga tema ema Elvine, isa Paul-Rudolf ja vanaema Liina Eltermann ( eestindatud Eltermaa ). Vanaemale nime panekuga oli tükk tegemist, sest vanemad tahtsid Ruth, vanaema Mahta ja lõpuks saadi kopromissile Helju-Signe. Lapsepõlv oli vanaema Heljul lai - suur taluõu, hulk hooneid, põllud, metsad, heinamaad ja rabad. Talu oli suur - 98 ha. Talus olid lehmad, lambad, hobused, sead ja kanad. Samuti koerad ja kassid. Kuna Helju ema ja isa olid ametis talutöödega, siis kasvatas teda põhiliselt vanaema Liina ehk mamma. Ka Helju tegeles

talutöödega, samuti tuli õmmelda, kududa ja käsitööd teha. Vanaema mälusse on jäänud kõige süngemana sõjaaeg, kus pidevalt käidi öösiti maja läbi otsimas. Vanaema isa lahkus Eestist paadiga 1943.a., kuid tollest ei tohtinud rääkida, tuli öelda, et teadmata kadunud. Peale sõda tulid rasked ajad - suured normid, töökäte puudus suures talus, küüditamine ja kolhooside moodustamine 1949.a.

Kooli läks Helju 1944.a. Ristile, mis asus kodunt 7 km. kaugusel. Kogu kooliaja 7.a. elas vanaema Helju oma vanaema õe juures. Tamme mamma koos papaga olid väga head inimesed. Kuigi neil oli väike maja koos köögi ja ühe toaga, leidsid nad ikka koha ka vanaema voodile ja lauale. Kuigi õpetajad soovitasid peale kooli lõppu minna edasi õppima Tallinna Rahandus- ja Krediidi Tehnikumi, tahtis Helju edasi õppida Haapsalu I Keskkoolis, mille ta ka lõpetas. Kooli ajal elas vanaema Helju Wiedemanni tänava internaadis. Kooli ajal tegeleti näitlemisega ja külastati Tallinna Draamateatrit. Paljude koolikaaslastega käib vanaema läbi siiamaani ja Haapsalu linn oma kauni lossipargi ja Paralepa rannaga on jäänud talle hingelähedaseks.

Peale keskkooli lõpetamist tahtis vanaema edasi õppida Tallinna Pedagoogilises Instituudis raamatukogundust või eesti keelt, kuid eksamitel saadud ajaloo “3” võttis võimaluse. Soovitati saksa keelt õppida, kuid vanaema kartis, et ei tule saksa keele õpetajana

Mamma Helju oma unistusega

toime. Pedagoogilise Instituudi eksamite tulemuste põhjal oli võimalus astuda Tallinna Kaubandustehnikumi, mille ta lõpetas 1958.a. Tehnikumi ajal käis Helju palju tantsupidudel ja teatris ning unistas saada motosportlaseks ning saada ringrajale. Kuid kahjuks see unistus ei täitunud.

Helju oli sisse kirjutatud ja elas oma tädi juuresTallinnas, Lilleülas, sai ta kooli lõpetamise järel suunamise Tallinna Raekoja platsile sööklasse Nr.9 ( hilisem restoran Vana Toomas ), kus toitlustati merekooli poisse. Peale söökla remontiminekut töötas vanaema Balti restoranis.

1960.a. abiellus Helju Kalev Reinsooga. Pere elas Meriväljal üürikorteris, kus sündis ka poeg Andrus.

1963.a. haigestus Helju kollatõppe ja talle keelati füüsilise töö tgemine. Tallinna Sööklate, Kohvikute ja Restoranide Trust saatis ta tööle kalkulaator-raamatupidajana kohvikusse Kadriorg ( hiljem Tuljak ). See töö meeldis vanaemale.

1971.a. valmis pere kooperatiivkorter Mustamäel.1972.a. kutsus endine töökaaslane vanaema tööle kohvikusse Moskva, kus ta töötas kuni

pensionini 1992.a. kalkulaatorina, raamatupidajana ja ökonomistina.Saatus kinkis vanaemale selle, et ta sai 27.a. järel kokku oma isaga, kellega ta sai väga

lähedaseks. Isa elas Norras ja sõitis Tallinna 1970.a. Kuid oma kodukohta Hindreku tallu teda ei lubatud.

Peale pensionile jäämist töötas Helju mitmeid aastaid kodus, tehes kalkulatsioone mitmetele söögikohtadele. Praegu on ta pensionil ja elab koos abikaasaga Mustamäel. Vanaema loeb palju, käib teatris ning armastab võimalusel reisida. Reisimise teevad raskeks haiged jalad. Vanaema on aidanud kahel lapselapsel - Mari-Liisil ja Indrekul suureks kasvada, hoolitsedes pidevalt nende eest. Ta on ka mind hoidnud ja koos minuga kodus olnud, kui ema-isa on ära sõitnud. Kui oleme koolivaheaegadel, siis on vanaema meil elanud ja meie kutsusid hoidnud.

Vanaema suhtleb palju oma keskkooli- ja tehnikumikaaslastega ning käib juba aastaid Kolmanda Nooruse Ülikooli loengutel. Samuti tegeleb ta usinalt käsitööga - lapitekkide tegemisega. Heljul ei ole kunagi igav, sest toimetamisi-tegemisi on palju.

Minu isa isa ehk minu vanaisa Kalev Reinsoo 03.märtsil 1934.a. Saaremaal, Lümanda vallas, Pussa talus. Peres oli seitse last.

1942.a. läks vanaisa Saaremaa, Kihelkonna valla 6-klassilisse algkooli. Oli Saksa okupatsiooni aasta. Peale sõja lõppu 1948.a. läksn Lümanda valla Mittetäielikku Keskkooli, milles lõpetasin seitsmenda klassi 1949.a. kevadel. Suvevaheaegadel töötasin koduabilise ja karjapoisina. 1949.a. kevadel moodustati kolhoosid ja kuna meil oli peres palju lapsi, siis tuli hakata otsim elamist väljaspool kodu. Nii läks vanaisa Kalev ametit õppima Kuressaare Tööstuskooli, kus olid kõik kulutused riigi poolt kaetud. Tööstuskooli lõpetas vanaisa 1951.a. autoremondi lukksepa erialal. Pärast kooli lõppu asus ta elama Tallinna ja tööle sõjaväe autoremondi töökotta, kus töötas kaks aastat. 1953.a. sügisel kutsuti Kalev Nõukogude Liidu Relvajõududesse. Sõjaväeteenistus toimus Moskvas ja kestis kolm aastat. Tagasi Tallinnas, asus Kalev tööle Tallinna Autobussi Parki busside remontijaks.

Kuna seal tuli ka öösiti töötada, siis jaanuaris Papa Kalev

1959.a. asus Kalev tööle Tallinna Kontroll-Mõõteriistade Katsetehasesse, mis asus Mere puiesteel. Hiljem nimetati tehas ümber Töösusaparaadiks. Kalev töötas seal 37.a. kuni aastani 1994, mil ta jäi pensionile.

1960.a. suvel abiellusin Helju-Signe Vestjärvega. Elasime Meriväljal üürikorteris. 1961.a. sündis poeg Andrus. 1971.a. kolis vanaisa oma perega Mustamäele, kus ta elab praeguseni.

Vanaisale meeldib kõige rohkem kodus olla. See on tema turvatsoon. Eks on selle tekitanud ka kõikuv vererõhk, mis võib vahel kuni 200-ni hüpata. Aknast välja vaadates on ta kursis majaelanike tegemisega. Iga päev teeb vanaisa jalutuskäigu turule, kus tal on tekkinud kindlad müüjad, kelle käest saab alati kvaliteetset toitu osta. Vanaisale meeldib telekast sporti vaadata. Kui oleme ära ja vanaema on meie kutsude juures, siis saab ta seda eriti rahulikult teha.

Minu ema Sirje Reinsoo ( neiupõlvenimega Lee ) on sündinud 29. juunil Valga linnas.

Ema oli peres ainuke laps. Lapsena meeldis emale kõige rohkem oma tänava poistega luurekat mängida.

Ema õppis Valga I Keskkoolis ja samaaegselt Valga Muusikakoolis klaverit. Suvevaheajad veedeti maal vanaema juures, kus aidati heina teha. Emale meeldis eriti hobust juhtida ja heinakoorma otsas sõita. Samuti oli mõnus lakas heinte vastuvõtmine ja hiljem suitsusauna tegemine, õhtuti peituse mängimine, hommikune kuke kiremine, jaanipäeval jaanilõkke tegemine ja pimedas läbi niiske heina kojutulemine. Sageli oli koolivaheajal ka mõni sõbranna maal kaasas. Kooliajal meeldis emale väga pidudel tantsimine. Käinud on ta kunstiringis, rahvatantsus, laulukooris ja võrkpalli mängimas.

Peale keskkooli õppis ema Tartu Ülikoolis õigusteadust ja töötas Valgas kaadriinspektorina ning Tallinna Kalinini Rajooni Täitevkomitee revidendina. Ema on pidanud palju kolima, sest sai 10,7 m2 toa Tallinnas ühiskorterisse, aga pere suurenedes sinna ei mahutud ja pere kolis Lasnamäele. Esimese abikaasaga sündis tütar Merlin, kellel on praegu kaks tütart - Sarah ja Stella.

Peale lapse sündi töötas ema 10.a. Tallinna Telefonivõrgus ja õppis Majandustehnikumis ökonomistiks. Kui saabus väikeettevõtete aeg, asus ema tööle väikeettevõttes Telfo pearaamatupidajana. Hiljem sai väikeettevõttest Telfo AS Seveni, kus nii ema kui isa olid aktsionärid.

1991.a. asusid ema ja isa koos elama ja abiellusid 1995.a. Koos tegis nad 1992.a. trykikoja Uniprint ja 2002.a. AS Unipress. Ema on Uniprindi juhataja ja Isa Unipressi juhataja.

Ema ja isa kolisid Lasnamäel Viimsisse ja alates 1998.a. elavad nad Tiskres. Emale meeldib lugemine, mood ja ujumine. Meie suvekodus ujub ta igal päeval 1- 1,5

km.Telekast meeldib emale vaadata päevauudiseid, krimkasid ja haiglafilme. Lemmikud on

Poirot ja House. Kuna emal on palju tööd, siis on ta tihti õhtul väsinud.Ema suurim kirg on reisimine ja erinevate kultuuride tunnetamine. Käinud on ta peaaegu

terve Euroopa läbi, samuti Hiinas, Tais, Ameerikas ja Austraalias.Ema tahab, et lastel oleks hea haridus, et nad oleksid laia silmaringiga ning võimelised

terves maailmas hakkama saada. Eriliseks harrastuseks on emal kilpkonna kujukeste kogumine, mida tal on juba päris palju. Emale ei meeldi aiatöö, sest ta on lapsena ja ka hiljem pidanud seda väga palju tegema.

Minu ema kooli ajal

Minu vanemad

Minu isa Andrus Reinsoo sündis 02.mail 1961.a. Tallinnas. Isa oli peres ainuke laps. Alguses elas pere Meriväljal, kus isa käis Merivälja lasteaias ning hiljem Merivälja algkoolis. Isale meeldis Meriväljal väga, sest see oli ilus roheline rajoon, kus oli palju sõpru ja mõnusad sügavad kraavid, kus kevaditi sulises vesi. Hiljem koliti Mustamäele ja isa asus õppima 43. Keskkooli.

Isale meeldis kooliajal fotogaafia ja mootorrattad. Eriti huvitav oli mootorrataste putitamine. Suvevaheaegadel käis pere maal vanavanematel abiks, kus tal oli oma kasvule vastav väike vikat ja reha, millega sai koos suurtega heinatöödel käidud.

Peale üheksanda klassi lõpetamist asus isa õppima I Kutsekeskkooli ehk Karu kooli trükkaliks. Pärast kooli lõpetamist töötas isa EKP trükikojas.

Sõjaväeteenistuse veetis isa Leningradis. Pärast sõjaväge töötas ta Raamatutrükikojas, oli fotograafide meister, Vanalinnastuudios lavapoisiks ja aitas Armeenias peale maavärinat maju ehitada. Spitaki linna tabanud maavärina päästetöödele jöudis ta napilt nädal pärast juhtunut. Lisaks on proovitud ka koos sõbraga talunikuks hakata, käinud kursustel ja elanud aasta vanavanaema talus. Isal oli isegi mullikas, kelle eest ta pidi hoolitsema.

Esimesest abelust on isal kaks last - tütar Mari-Liis, kellel märtsis 2012 sündis tütar Katarina, ning minu suur vend Indrek.

1991.a. asusid isa ja ema koos elama ja abiellusid 1995.a. Koos tegid nad 1992.a. AS Uniprint ja 2002.a. AS Unipress, kus isa on juhataja.

Isale meeldib väga lugemine. Puhkuse ajal loeb ta päevaga raamatu läbi. Isale meeldib veel ajalugu ja telekast ajalooliste saadete vaatamine.

Mina, Paul Alex Reinsoo sündisin 10.aprillil 2000.a. Tallinnas. Lasteaias käisin aasta Toome eralasteaias ja peale seda Veskimöldre lasteaias. Veskimöldre lasteaias tekkis mul sõber Stiven, kellega oleme sõbrad praeguseni. Mul on kaks õde ja üks vend. Vanem õde Merlin õppis

Audentese Ülikoolis ja töötab praegu Uniprindis finantsjuhina, on abielus Timoga ja tal on kaks tütart - Sarah, kes on kuue aastane ja Stella, kes on kolme aastane. Nad elavad meil lähedal. Mari-Liis on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja õpib Eesti Kunsti Akadeemias. On praegu kahekuuse Katariinaga kodus. Indrek õppis Tallinna Ülikoolis geoökoloogiat ja teeb praegu Maaülikoolis magistrit ning töötab Erametsa Keskuses.

Ema ja isa tahavad, et mul oleks hea haridus ja mul oleks lai silmaring. Oleme perega palju reisinud ja erinevaid maid avastanud. Enne kooli käisin judo trennis kolm aastat. Mul läks seal päris hästi ja olen võistlustel ka võitnud.

2007.a. asusin õppima RAM Kooli ja õpin praegu 5 B klassis. Koolis meeldib mulle kõige rohkem kehaline. Olen hea jooksja. Olen käinud nii ujumistrennis kui kergejõustikus. Ujumine

Minu isa kooli ajal

Mina ise

tuleb mul hästi välja. Meeldivad ka keeled. Õpin inglise- ja vene keelt. Meie suvekodus ei valmista inglise keeles suhtlemine mulle probleeme. Ka filme vaatan inglise keeles. Raskemad on ajalugu ja matemaatika. Ma arvan, et mulle hakkab keemia meeldima kuna juba praegu meeldib mulle igasuguseid katseid teha.

Mulle meeldib väga arvutiga olla. Olen arvutis kindlasti rohkem kui peaks olema. Kui varem mängisin arvutis rohkem mänge, siis praegu meeldib igasuguseid huvitavaid programme katsetada ja sõpradega suhelda. Mulle väga meeldis, et koolis tehti programmeerimise ring.

Kui varem meeldis palju õues mängida, siis nüüd olen rohkem tubane. Kui ilmad soojemaks lähevad, siis sõidan rattaga, mängin sõpradega luurekat ja jalgpalli.

Meil on kaks koera. Enne olid hallid shnautserid Elfi ja Jolly, aga eelmisel suvel tuli Jollyl kasvaja ja nüüd on meil väike must kääbusshnautser Blacky, kes on väga rõõmus ja mänguhimuline. Temaga ei hakka kunagi igav.

Mulle ei meeldi raamatute lugemin, aga meeldib filmide vaatamine. Meeldib ka kinos käia. Vahel käin ka teatris. Eelmisel suvel käisin merelaagris ja surfi kursustel. Surfamine meeldib ka väga.

Vaheajad veedame perega koos. Väga tahaksin Ameerikasse sõita ja ehk see ka kunagi õnnestub.

Lisaks emadele isale on mul ka ristivanemad. Ristiemad on mul Pille Riin Kesamaa ja Merli Vähi,Ristiisad on Sulo Muldia ja Hannes Tamjärv.Mind ristiti Saaremaal, Kihelkonna kirikus, seal, kus on sündinud minu vanaisa.