TALLINNA ÜLIKOOL

Kasvatusteaduste Teaduskond

Eelkoolipedagoogika osakond

Kadri Allikmäe EAL-1

Kasvatusfilosoofia grupitööde analüüs

Juhendaja: Ene-Silvia Sarv

TALLINN 2010

Kasvatusfilosoofia rühmatööde analüüs

Alljärgnevalt on analüüsitud Tallinna Ülikoolis Ene-Silvia Sarve poolt läbiviidud kursusel

„Sissejuhatus kasvatusfilosoofiasse“ osalenud tudengite kooperatiivseid projekte.

Tutvusin viie kursusekaaslase tööga ning pean seda väga heaks materjaliks, millele viidata ka

tulevikus. Olen südamest tänulik, et taoline jagamine toimus ning niimoodi võiksime jagada

omavahel töid kõigil kursustel.. See annab võimaluse teineteiselt õppida ning näha erinevaid

vaatenurki sarnastele küsimustele. Tänan!

Rühmatöö analüüs I

Pean väga heaks rühmatööks Liis Jürisaare, Karolin Kabaneni, Katrin Kruusma, Liisi

Kulbuschi, Hellevi Nõmmiku ja Diana Umbsaare tööd „Muusika mõju lapse arengule ja

kasvatusele“. (TLÜ 2010). Grupp on selgelt ja konkreetselt käsitlenud Montessori hariduse

põhialuseid. Näha on, et autorid on pedagoogika olemusse süvitsi läinud ning põhjalikult

uurinud erinevaid teoreetilisi käsitlusi, mis muusikapedagoogikaga seonduvad. Põhjalikult on

uuritud nii Montessori kui ka Jean Piaget nägemust laste muusikaõpetusest. Autorite loal

viitaksin nende sisukale kokkuvõttele tulevikus hea meelega.

Kuna tegelen ise muusikaga ning kasutan palju laulmist ka töös lastega, siis olen tänulik info

eest, et Piaget pidas muusikakasvatust niivõrd oluliseks, et käsitles seda kui eeldust teistele

õppeainetele.

Väga huvitavaks ja sisuliseks pean muusika integreerimise võimaluste analüüsi teiste

õppeainetega: kunsti- ja loodusõpetus, matemaatika ning võõrkeel. See on uudne lähenemine

ja annab kindlasti nt just eelkoolieas rakendades õpetajatele väga huvitavaid perspektiivne.

Kauniks pidasin autorite poolt välja toodud tsitaati: „Üldiselt on nii – inimene oskab näha ja

kuulda seda, mida ta juba teab. Mida rohkem inimesed teavad, seda rohkem oskavad nad

näha. Kuid meie ümber on ka palju sellist, mis jääb alati silmale nägemata. Muusika on

suureks abiks selliste olemise valdkondade teadvustamisele. Eriti siis, kui on olemas isiklik

kogemus nii muusika esitamises kui ka selle loomises.“ (Pullerits 1998:2).

Väga meeldiv oli lugeda, et autorid lisasid oma töösse ka rasedusaja käsitlemise. Põnev uus

mõiste minu jaoks oli „muusikaline intelligentsus“. Olen tänulik, et autorid avasid nii

põhjalikult ka muusika mõju inimese tervisele, tuues välja, et „muusikal on kindel, kuid iga

2

inimese puhul erinev mõju südame tööle, vereringele, hingamisele, ajutegevusele ja teistele

füsioloogilistele protsessidele.“

Rühmatöö analüüs II

Teiseks analüüsiobjektiks valisin Helen Reilsoni, Maris Pedaku, Kärt Veberi, Eva-Liis

Avakivi ja Linda Jõe töö „Kasvatusstiilid ja nende mõju“.

Kohe alguses on näha, et autorid on tööle südamega lähenenud ning süvenenud sellesse, mida

nad maailmas on ise tähele pannud. Imeline on vaadata, kui inimesed toovad oma kodutöödes

välja ka isiklikke seoseid ja tundeid, mis konkreetse valdkonnaga seoses tekivad. Tänan

südamest, et autorid rääkisid Summerhilli koolist. Seda oli käsitletud ka minu loetud

raamatus. Ma ei ole kahjuks isiklikult selles koolis käinud, kuid olen selle kokkuvõtte eest

tänulik, kuna see võimaldab mul oma bakalaureusetöös samuti seda infot ja teadmist

kasutada, kuna kirjutan alterntiivpedagoogikast. On palju asju, millega olen autorite töös

nõus, kuid samas ei ole ma nõus sellega, et waldorfsüsteemi puhul oleks tegemist täieliku

vabakasvatusega. Pigem võiks öelda, et tegemist on teistmoodi lähenemisega aga

vabakasvatusel on millegi pärast meie kultuuris negatiivne ja ükskõiksusele viitav

konnotatsioon küljes.

Waldorfharidusel minu kogemuse ja teadmise kohaselt ikkagi suhteliselt kindlad piirid ning

õpetaja hoiab kogu asja ikkagi koos väga selge päevakavaga. Lastel ei ole õigust minna ja

tulla, nagu nad ise soovivad. Samas, jah, soodustatakse vaba mängu. Aga tegemist ei ole

kasvatusega, kus lapsed võivad kõike teha.

Samuti ei ole ma nõus, et autorid toovad välja, nagu lähtuks waldorfpedagoogika

iseõppimisest ja enesekasvatusest. Ilmselt pidasid nad silmas ikkagi mõnda muud hariduse

suunda. Olen tänulik, et autorid kirjutavad: „Vabakasvatus annab ehk tõesti lapsele vabaduse,

kuid mitte last kasvatavale täiskasvanule. Kasvatus ei seisne mitte ükskõikses käegalöömises,

vaid lapse märkamatus suunamises. Lapsele saab võimaldada iseseisvust ka temaga kaasa

mängides. Vabakasvatus seab lapsevanemale ülesandeks lapsega kaasa mõtlemise, millest

tingituna tuleks vanemal lapse samme ette aimata ning erinevaid õpetlikke olukordi luua.“

Minu jaoks oli isiklikult kergelt hirmuäratav tutvuda Kerschensteineri haridusvaadetega.

Samuti on minu jaoks natuke hirmutav autorite lõik: „Peeter Põllu järgi saab

autoriteeditundmust kasvatada ka nii, et last harjutatakse tarvitama sümboliväärtustega vorme:

3

kombed ja viisid käitumises, tseremoniaalsus pühades paikades, kombed klassis ja koolis.

Piirangud, mida autoriteedi poolt antud käsud ja keelud sisaldavad, on mõeldud selleks, et

laps iseennast ei kahjustaks. Anarhia ja vaid iseendast lähtumine on hukutav nii ühiskonnale

laiemalt kui koolielule kitsamalt. On läbinisti väär oletada, et lastele ei meeldi kord ja kindlad

nõuded, et see neid ahistab või neile halvasti mõjub. Tähtis on see, et autoriteedid töötaksid

omavahel: ema ja isa, vanemad ja õpetajad, õpetajad omavahel.“ Olen nõus, et lapsel peavad

olema autoriteedid aga minus tekkis seda lõiku lugedes tunne, nagu peaksid lapsed kellelegi

alluma.

Töö tekitas minus kokkuvõttes väga vastakaid tundeid, olgugi, et tegemist on minu enda

kursusekaaslastega, kellega eelnevas grupitöös koostööd tegin. Kahtlemata käivitusid minu

enda hirmud, mis mul seoses erinevate haridusvooludega on. Väga oluline on olla korrektne ja

võimalusel hinnanguvaba erinevate kasvatusvoolude suhtes. Ei ole olemas paremat ja

halvemat, õiget ja vale. On lihtsalt olemas erinevused. Igale ühele sobib oma.

Autoritaarse kasvatusstiili tutvustamine tekitas aga minus külmavärinaid, kuna olen seda ka

ise mingil ajal tunda saanud. Mittesekkuva kasvatusstiili osas ma ei ole autoritega päris nõus:

tundub, nagu oleks see autoritaarse kasvatuse vastand.

Väga huvitavaks ja kiiduväärt omaduseks pean seda, et grupp viis läbi reaalse küsitluse. See

annab uurimistööle alati palju juurde ning näitab. Samas ei selgu, mitu inimest küsitlusele

vastas. Seda oleks hea teada, kui uuringule hiljem soovida vastata. Kena ja sisuline

kokkuvõte. Soovitaksin autoritel pisut enam isegi tuua sisse oma tundeid, järeldusi, arvamusi

ja kogemusi.

Rühmatöö analüüs III

Kolmandaks analüüsiobjektiks valisin Kärolin Hanseni, Laura Järve, Triin Kevade, Rael

Lohu, Raili Miti, Agne Rubeni ja Mailika Rõõsa kooperatiivse projekti „Väärtused

eelkooliealise lapse kasvatuses“.

Pean esimeseks väga suureks rühmatöö tulemuseks seda, et autorid on töö akadeemiliselt väga

korrektselt vormistanud, tuues juba sissejuhatuses välja töö põhistruktuuri ning tausta.

Hästi on autorid refereerinud Hirsjärvi ja Huttuneni „Sissejuhatus kasvatusteadustesse“

raamatu väärtuste osa – see annab hea ja ülevaatliku kokkuvõtte. Samuti on autorid välja

4

toonud erinevate suurte haridusmõtlejate seisukohti. Sooviksin südamest, et autoritel tekiks

neis valdkondades ka praktiline kogemus.

Huvitav oli autorite ülevaade ning analüüs väärtustest perekonnas. Samuti oli huvitav

soorollide temaatika ja lapse rolli temaatika sissetoomine.

Väga tänulik olen grupile Hea Alguse põhimõtete nii põhjaliku käsitlemise eest. Väga tore oli

autorite loominguline lähenemine väärtuste õpetamisele – loodan, et nad viivad selle peatselt

ka ellu. Väga armas oli lugeda autorite ideid selle kohta, kuidas suurendada lasteaiarühmas

abivalmidust. Saan kindlasti neid toredaid ideid ka oma töös kasutada, kui autorid seda vähegi

lubavad. Suur aitäh toredate ideede eest!

Väga sisuline oli väärtuskasvatuse käsitlus. „Väärtushinnanguid kujundatakse ja

käitumisreegleid omandatakse mängu, koostegevuste, juttude kuulamise ja -vestmise kaudu.

Mängides õpitakse viisakust, tähelepanelikkust, ausust, abivalmidust, töökust, andestamist,

hoolivust jm. Seetõttu on uuendatud õppekavas eriti rõhutatud mängu, kui koolieelses eas

lapse põhilist õppimisviisi.“ Samuti on kenasti välja toodud, mida saab õpetaja ära teha, et

väärtuskasvatus toimiks. „Lastega töötamine eeldab õpetajalt pidevat tööd iseendaga. Õpetaja

peab olema valmis oma tõekspidamiste ümberhindamiseks ja muutmiseks ning uute ja

lastesõbralike töövõtete omandamiseks. Lisaks heale töö tundmisele peab õpetaja suutma

laskuda õpilase tasandile, et muuta õppimine huvitavaks ning aidata lapsel näha, kuulata ja

osaleda. Uurimine, arutlemine ja teiste aktiivõpemeetodite kasutamine ning probleemide

lahendamine peab olema õppetegevuse loomulik osa. Õpetaja veendumus, et iga last on

võimalik arendada, toetab lapse eneseusku ja saavutusvõimet. Kõige tähtsam on leida

sobivaid meetodid ja saavutusvõimet. Kõige tähtsam on leida sobivad meetodid ja olla valmis

toetama last positiivse hoiakuga.“ (Sutrop jt, 2009)

Väga huvitav on samuti selle grupi uuring.

„Väärtuskasvatust tuleks mõista avaras tähenduses kui iseloomukasvatust, mis hõlmab

inimese kõlbelise kasvatuse kõrval ka suunitlust toetada laste kujunemist aktiivseteks

kodanikeks ja loovateks, analüüsivõimelisteks ning ettevõtlikeks inimesteks. Noore inimese

kõlbelise arengu suunamine ja toetamine, tema ettevalmistamine vastutustundlike küpsete

valikute tegemiseks omandab erilise tähtsuse just praegusel ajal, mil kiirelt muutuv ja järjest

5

mitmekesisem elu nõuab noortelt üha suurema hulga valikute ja otsuste tegemist,“ kirjutavad

autorid.

Olen tänulik, et sain lugeda niivõrd põhjalikku ja sisulist kooperatiivset projekti, kus oli

teoreetilise osaga kombineeritud ka empiiriline uuring.

Akadeemiliselt väga korrektne ja tubli, ühtlustatud töö! Jääb vaid soovida autoritele tuult

tiibadesse oma lõputööde kirjutamisel!

Rühmatöö analüüs IV

Järgnevalt analüüsisin Kairit Suure,Reelika Vainola, Kaisa Saarkoppeli, Eire Mikkuse,

Marjaana Loide ja Vahur Tui tööd „Usundid ja nende fanatism“. Pean kohe alguses ütlema, et

niivõrd julget teemavalikut pole ma varem koolitöödes kohanud. Väga huvitav ning kohati ka

hirmutav oli lugeda erinevate religioonide tavadest. Nii mõnigi fakt oli õõvastav. Samuti

polnud ma varem tutvnud amišite tavadega.

Väga avardav oli lugeda maailma erinevatest religioonidest, mida me tavaelus niivõrd

sügavuti ei käsitle. Minu enda jaoks oli huvitav islami käsitlus. Kuna Eestis puutume sellega

vähe kokku (samas on see maailmas üks levinumaid usundeid ja pakub mulle seetõttu huvi),

siis olen autoreile tänulik niivõrd põhjaliku käsitluse ja tutvustuse eest. Saientoloogia oli minu

jaoks täiesti uus nähtus. Nii, et tänud ka selle olulise asja avamise eest. Autorid toovad välja,

et „Eriti tänapäeva identiteediriisis või emotsionaalsete probleemidega vaevlevad isikud on

sektide suhtes vastuvõtlikumad. Nad ütlevad mida uskuda, kuidas käituda ja mõelda, ja

toonitavad sõltuvust rühmast või juhist.“ Olen nendega nõus ning soovin samuti südamest, et

inimestel tekiks endal ka haridussüsteemi läbi piisavalt teadmisi, et mitte valida religiooni

emotsionaalsele kriisimeeleolule tuginedes. Nii ei ole valik Jumala juurde jõudmiseks terve ja

hiljem jääbki religioonidest inimesele halb maik suhu. Kui jubanoorest põlvest olla ka

mõistusega erinevaid religioone tunnetanud, võib juhtuda, et inimene leiab oma tee kõikide

nende religioonide vahel. Oluline on anda võimalus nendega tutvuda. Siis on ka vähem

tõenäoline, et inimesed satuvad nö „sektide“ lõksu, kus nad tunnevad end pärast

emotsionaalselt, sotsiaalselt ja ka rahaliselt ärakasutatutena.

6

Rühmatöö analüüs V

Viiendaks tutvusin Eneli Grossi, Reet Sillavee, Helleriin Eensoo, Janell Lohvarti, Liis Kaski,

Martin Palmi ja Lauri Luha tööga „Kuivõrd eestilist inimeste kasvatab tänane

formaalharidussüsteem“. Pean esmalt ütlema, et teemavalik on intrigeeriv ning põnev ning

austan autorite julget valikut. Väga heaks pean autorite kokkuvõtlikku ning sisulist esitlust.

Tuleb tunnistada – tegemist on tõesti raske teemavalikuga. Samuti on tegemist suhteliselt

kriitilise tööga. Samas on näha, et autorid on süüvinud õppekavadesse, temaatilistesse

diskussioonidesse ja ka ajalukku. Autorid on käsitlenud tänase eelkoolielu ja lasteaia valusaid

probleeme: turufundamentalismi, individualismi, autoritaarsust jne. Samas tundub, et kõike

nähakse väga mustades värvides. Kuhu jääb enese julgus midagi muuta ja teha? Kõik algab ju

meist endist. Kahtlemata vaevleb tänane koolisüsteem probleemide kütkeis, aga mida me

saame muuta on ikka meid ennast. Sellest saamegi alustada. Kui muudame enda suhtumist ja

tegusid, on meil võimalik väga palju juba korda saata. Sellest saavad innustust ka teised. Meil

endal on võimalik asju teistmoodi teha.

Ka selles töös on meeldiv, et autorid on läbi viinud reaalse küsitluse ning lausa niivõrd suure

valimiga – 19 inimest. 2010 aasta alguses kinnitatud põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad,

kus eetilisele kasvatusele juhitakse suhteliselt palju tähelepanu.

Pean lugu sellest, et autorid on kõvasti vaeva näinud reaalse uuringu läbiviimisega, suhelnud

inimestega, teinud intervjuusid, et saada reaalset pilti ette. Tundub, et töö on mahukas ja

oleks võinud olla veelgi rohkem. Miks mitte vormida see tulevikus nt üheks korralikuks ja

sisuliseks teaduslike artiklite kogumikuks: kasvõi elektrooniliselt. Siin on materjali, et saada

isegi, miks mitte: korralikuks raamatuks.

Kokkuvõttes nõustun autoritega: eetikakasvatusele tuleks kõigil õppeastmetel rohkem

tähelepanu juhtida. Nõustun ka autorite väljatoodud Nelli Julgi tsitaadiga: „Meie lõppjäreldus

ühtib Nelli Jungi arvamusega, et hetkel on Eesti haridussüsteemis palju, mille poole eetilise

inimese kujundamisel püüelda. Tõsine vajakajäämine on just selles osas, et noortele

inimestele ei anta võimalust enda jaoks väärtusi läbi mõelda, vaid antakse ikka valmis

vastuseid, millega tithi pole päris elus midagi peale hakata. Kool ei ole orienteeritud hea

inimese kasvatamisele, vaid on keskendunud faktisüsteemide õpetamisele.“

7

Usun isiklikult siiski, et olukord pole üldse niivõrd hull, et ta oleks parandamatu. Kindlasti on

võimalik midagi omalt poolt ära teha.

Kokkuvõte

Olen väga tänulik, et oli võimalik teiste rühmade töid vaadata ja neid analüüsida. See annab

võimaluse neile ka omakorda tulevases õppetöös viidata. Olen tänulik, et sain õppida teistelt –

tekkis justkui tunne, nagu nad oleksid ise neid töid meie kõigiga jaganud.

Mul tekkis isegi idee, et miks ei võikski kõik ülikoolisisesed kodutööd olla meile kõgiile IVA-

s või mõnes muus dokumentide jagamise keskkonnas pidevalt avatud? Õpiksime teineteiselt

palju rohkem ega leiutaks pidevalt jalgratast! Samuti oleks siis võimalik palju kiiremini edasi

liikuda sisuliste asjade arutlemisele ning olla omavahel pidevas seoses. Usun, et kõigi

tudengite ettepanekutega arvestamine ja pisutki demokraatliku hariduse sissetoomine, oleks

Tallinna Ülikoolile ainult tervendav nähtus. Siis ei oleks niivõrd palju akadeemilise puhkuse

võtmist, koolist väljalangemist ja demotiveeritud nägusid.

8