51

Ruumist tapeetide ümber O l i v e r O r r o , M a r t S i i l i v a s k

Tähelepanekuid 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse elamutüüpidest ning koduinterjööridest Tallinnas ja Tartus

Selleks, et uuringute käigus teadlikult kogutud, enamasti pigem aga juhusli-kult ja fragmentaarselt uurija kätte jõudnud ajaloolisi tapeedinäiteid interpre-teerida ja neid kirjeldamise kõrval ka nende algsesse kultuurikonteksti tagasi asetada, peaksime teadma üht-teist hoonest ja ruumist, kust need pärinevad. Kas tegemist oli jõuka rahva majaga või tagasihoidliku agulihoonega, kas ta-peet on saadud elutoast, lastetoast või sootuks teenijatoast, kas hoone on pro-jekteerinud näiteks mõni silmapaistev Peterburi või Riia arhitekt või on see kohaliku ehitusmeistri looming, kas ja kui palju on hoone siseplaneeringut ja ruumide kasutusotstarvet aja jooksul muudetud? Kuna just sel perioodil, mil tapeedid muutusid senisest odavamaks ning kättesaadavamaks ehk 19. sajan-di teisel poolel ja 20. sajandi algul, toimus meie linnade kiire kasv ning mas-siline elamuehitus, on ka tapeediuurijate üks olulisi ja seni vaid vähesel mää-ral küntud tööpõlde linnaelamud, alates kõige silmapaistvamatest eramajadest ja esinduslikest korterelamutest kuni tagasihoidlike agulihütikesteni. Käesolev artikkel vaatleb linnaelamuid Tallinnas ja Tartus 19. sajandi lõpukümnendi-test kuni Esimese maailmasõjani. Kodukultuuri, sealhulgas elamuarhitektuu-ri ning koduinterjööride uurimine on humanitaarteadustes oluline teema juba aastakümneid, kuid Eestis on sellega, eriti kõnealuse perioodi osas, üsna vähe tegeldud.1 Ka kumbki autoritest ei ole selle perioodi interjööre eraldi uurinud, käesolevas artiklis väljatoodu on pigem muude arhitektuuriajalooliste uuri-misteemade «kõrvalproduktina» ning praktilise muinsuskaitsetöö tulemusena kujunenud tähelepanekute kogum. Siin on püütud kokkuvõtlikult käsitleda sa-gedamini esinevaid elamutüüpe, ruumide paiknemist, funktsioone ja mõnin-gaid ehituslikke interjöörielemente, täiesti kõrvale on jäetud aga näiteks mööb-li ajalugu.

1 Varasema perioodiga, manerismi-, baroki- ja klassitsismiajastuga, on rohkem tegeletud, ära tuleb märkida Leila Pärtelpoja ja Krista Kodrese põhjalik töö. 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse mõisainterjööre on oma töö-des paljude teiste küsimuste kõrval mõnevõrra käsitlenud Ants Hein. Tallinnas on Kerttu Küünarpuu ja Andres Sildre, Tartus Aivar Roosaar, Heli Tuksam, Kristiina Ribelus jt ka just siin vaadeldava perioodi interjööride kon-serveerimisel ja restaureerimisel kahe viimase kümnendi jooksul teinud üsna põhjalikku praktilist uurimistööd, kuid seni on selle töö tulemused kahjuks veel valdavalt kokku võtmata ja avaldamata.

52

Interjöör on enam kui mõni muu kunstinähtus oma aja laps: see kujuneb vahetult omaniku või tellija soovide ajel ja allub kõige otsesemalt ka tema mait-semuutuste meelevallale. Kui mõne päevinäinud linnamaja moest läinud fas-saadiarhitektuur võib aastakümneid uue põlvkonna pilkeid trotsida ja õnneli-kumatel juhtudel ka talle järgnenud moevoolud üle elada, siis interjöörile tava-liselt sellist armuaega ei anta ja arveid õiendatakse temaga sageli üsna halasta-matult. Seetõttu ongi meil nn interjööri restaureerimise puhul enamasti tege-mist terviku rekonstrueerimisega säilinud fragmentide alusel. Tulemus sõltub neil juhtudel suuresti interpreteerijast ja tema oskustest või veenvusest. Seda suurem on avastamisrõõm siis, kui mõnest hoonest või ruumist leitakse mida-gi vähegi terviklikumat.

Ajavaim, mis interjööride kujundamisel justkui vahetult osaleb ja loodule oma pitseri vajutab, moodustub tegelikult alati hetkemoe valitsevate eeskuju-de, kohalike olude, omaniku või tellija harjumuspärase elulaadi ja vaimsete või esteetiliste pretensioonide ning tema majandusliku võimekuse koosmõjul. 19. sajandil (nagu praegugi) jäi arhitektile või ehitusmeistrile interjööride kujun-damisel heal juhul üksnes nõuandev roll ja tulemus sõltus eelkõige sellest, mil määral omanik ise ilmutas kunstilisi kalduvusi, milliseid eeskujusid ta leidis või järgis ja kas ta lõpuks talle sobiva interjööri kokkuseadmisel suutis palgata ka mõne asjatundja või oskajast meistri.

19. sajandi lõpukümnendeil ning 19. ja 20. sajandi vahetusel – ajajärgul, mis vältas William Morrisest ja Charles Voyseyst Henry van de Velde ning Adolf Loosini2 – oli selliste loovate geeniuste mõju interjööridisainile ilmselt kõige tugevam, ulatudes kuni mööblitekstiili, igapäevase rõivastuse ja tarbeesemete-ni, et siis 1920.–1930. aastate modernismi taustal tasapisi uuesti hääbuda. Tartu linnas tegelesid professionaalse interjöörikujundusega vähemalt kaks arhitekti, Rudolf von Engelhardt (1857–1913) ja Robert Pohlmann (snd 1868).3 Tallinnas on ilmselt sarnast rolli mänginud Jacques Rosenbaum (1878–1943) ja Arthur von Hoynigen-Huene (1869–1936).4 Interjöörikujunduse teostasid tavaliselt ko-

2 William Morris (1834–1896), Inglise tekstiilidisainer, kunstnik, kirjanik ja muinsuskaitsetegelane, kelle kangad, mööbel, tapeedid ja teised sisekujunduselemendid mõjutasid viktoriaanlikku stiili. Charles Voysey (1857–1941), Briti arhitekt ja disainer, eriti mõjukas 19.–20. sajandi vahetusel ja art nouveau stiilis. Henry van de Velde (1863–1957), Belgia arhitekt, mööbli- ja maalikunstnik, juugendstiili üks rajajaid. Adolf Loos (1870–1933), Austria ar-hitekt, kes oli pärast Esimest maailmasõda Euroopa modernistliku arhitektuuri eeskujusid.

3 Tartus tegutsenud arhitektide kohta vt lähemalt: Mart Siilivask. Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend. Tartu 2006; Mart Siilivask. Tartu arhitektid XX sajandi esimesel veerandil. – Edasi 1989, 8. juuli; Mart Siilivask. 20. sajandi alguse Tartu arhitektuur kohaliku ajakirjanduse peeglis. Eesti Teaduste Akadeemia toime-tised. Humanitaar- ja sotsiaalteadused, 42/3. Tallinn 1993, lk 289–300. R. von Engelhardti kohta vt lisaks: Mart Siilivask. Rudolf von Engelhardt – arhitekt kahe sajandi piirilt. – Linnaehitus ja arhitektuur. Ehitusalased uuri-mused 1990. Koostaja O. Kotšenovski. Tallinn 1991, lk 38–62; Andri Ksenofontov. Fromhold Kangro, ehitusinse-ner sajandialguse Tartust. – Kunstiteaduslikke uurimusi 10. Tallinn 2000, lk 196–218.

4 Tallinna arhitektide kohta vt lähemalt: Karin Hallas. Historitsism Tallinnas. Arengujooni ja tendentse. – Kunsti-teaduslikke uurimusi 7. Tallinn 1994, lk 168–293; Кapин Халлас. Архитекторы и архитектурная жизнь Таллина в конце XIX – начале XX вв. – Linnaehitus ja Arhitektuur. Ehitusalased uurimused 1990. Koostaja O. Kotše-novski. Tallinn 1991, lk 84–108; Karin Hallas-Murula. Tallinna juugendarhitektuur. Jacques Rosenbaum. Tal-linn 2010. Koostaja O. Kotšenovski; Leo Gens. Karl Burman. Tallinn 1998. 

S T U D I A

53

halikud puusepad ning ehitus- ja maalermeistrid, Tartus näiteks Rudolf Neu-mann, Carl Reismann, Wilhelm Sternfeldt ja Carl Hansen. 20. sajandi algul sageneb võimaliku mööblipaigutuse näitamine hoonete põhiplaanidel (Tartus näiteks Löwis of Menari villa Era 1, arhitekt Arved Eichhorn, 1912, joonis 1), kuid tuleb arvestada, et tegemist pole siiski sisekujundusprojektiga, vaid üks-nes arhitekti poolt tellija jaoks koostatud ruumikujundusliku visiooniga, mille üks eesmärke võis olla muuta projekt visuaalselt atraktiivsemaks ning kerge-

JOONIS 1. Tartus Era tänaval (Era 1) asuva elamu II korruse põhiplaan, arhitekt A. Eichhorn, 1912. EAA 2623-1-152, l. 346.

S T U D I A

54

mini mõistetavaks. Nii ei saa sugugi kindel olla, et toad tegelikult täpselt sellise sisustuse said. Mõnikord võis aga ka just tellija soovida arhitektilt konkreetset lahendust, veendumaks, et tema vara (klaver, kunstiteosed jne) õnnestub uude hoonesse paigutada.

Lisaks ajastule iseloomulikele üldlevinud arusaamadele ja tavadele, majan-duslikele võimalustele ja arhitekti eelistusele mõjutasid elamute põhiplaane ja koduinterjööride kujundust, laiemalt aga kogu elulaadi ning selle ruumilisi väljundeid, tellijate individuaalsed soovid ja vajadused. Seda mõistagi eriti era-majade, aga ka korterite puhul, mis just vaadeldava perioodi varasemal etapil näivad sageli olevat kavandatud konkreetse perekonna eripärasid arvestades. Kirjalike allikate puudumise või vähese uurituse tõttu me ühes või teises majas elanud või seda omanud inimestest enamasti kuigi palju ei tea. Kirju, ehitusar-veid, päevikuid jm seesugust sisaldavad eraarhiivid on tihtipeale hävinud või Eestist ära viidud, vähene olemasolev materjal laiali paisatud arhiivifondides-se. Ka tolle aja memuaarides leidub harva täpsemaid ruumide kirjeldusi, sest millestki näiliselt nii triviaalsest ja igapäevasest nagu koduse elu kulgemine lihtsalt ei taibatud kuigi palju kirjutada. Nõukogude ajal, kui oli veel võima-lik küsitleda inimesi, kes 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algust mäletasid, tunti mõningast huvi tööliskorterite ja taluinterjööri vastu. Jõukama rahva linnaela-mud ja nende elanikud kui toonaste arusaamade kohaselt uurimisaineseks vä-hem sobiv materjal jäid suuresti vaatluse alt välja. Rohkem on infot koduruumi korralduse kohta Lääne-Euroopast ja Venemaalt, samuti meil ehk mõisate koh-ta, kuid see pole alati üheselt üle kantav meie linnamajadele. Seetõttu tugineb järgnev üldistus paljuski vähestele faktidele ja paiguti ka oletustele, seda enam, et sageli me tegelikult ei tunne üksikute ruumide omaaegseid funktsioone. Põ-hiplaanidele märgiti neid harva, ometi on paljugi välja loetav omaaegse ter-vikkujunduse siiani säilinud fragmentidest või tuletatav analoogia ja ruumide funktsionaalsete seoste põhjal, lähtuvalt üksikutest majadest, mille kohta on rohkem infot. Samuti tuleb arvestada, et ruumide kasutusviis ja sisekujundus muutusid ajapikku, ka siin vaadeldava perioodi vältel. 1860. aastatel ehitatud majas võidi 20. sajandi algul elada juba sootuks teisiti kui esimestel valmimis-järgsetel aastatel. Sellegipoolest ehk aitab käesolev põgus ülevaade kaasa inter-jööriuuringute edaspidisele tõlgendamisele. Samas tuleb rõhutada, et just kir-jalike allikate vähesuse tõttu on meie ajalooliste interjööride, eriti argipäevain-terjööride kohta info hankimisel tähtis roll välitöödel. Nii ei paku tapeediuu-ringud ja nende tulemused huvi mitte üksnes selle valdkonna spetsialistidele, vaid on oluliseks infoallikaks laiemalt selle perioodi kodukultuuri, populaarse maitse, tootmistehnoloogiate jm seesuguste teemadega tegelevatele ajaloolaste-le ja ajaloosõpradele.

S T U D I A

55

Majatüübid ja elamismudelid

19. sajandi keskpaiku võisid jõukad Eestimaa aadlimehed endiselt lubada en-dale luksuslikke linnapaleesid, näiteks Ungern-Sternbergide uhke neorenes-sanslik maja Toompeal (Martin Gropius, valminud 1866);5 mõni selline elamu kerkis sajandi lõpuski, näiteks Lai 9 (Rudolf von Engelhardt, 1899)6. Ka Tar-tus kerkisid kohaliku maa-aristokraatia aadlipaleed jõudsalt kuni 19. sajandi viimaste kümnenditeni: Raadi Liphartide (ümberehitus, 1878, Hermann von Stavenhagen) ja Kambja Knorringite (arhitekt Friedrich Hübbe, 1886) paleed vastavalt Lai tänav 30 ja 34, Otto Mohri projekteeritud Alatskivi Nolckenite palazzo (ülikooli peahoone kõrval, hiljem tuntud kui ülikooli kohvik, 1876), Kanepi-Veriora von Rothide (Friedrich Hübbe, 1884) ja Kaagjärve-Karula Gro-tede (Reinhold Guleke, 1894) luksuspaleed Aia tänaval (praegu vastavalt Vane-muise 19 ja 42). Võimalusi selleks pakkus maa-aadlile nüüd juba ka osalemine ettevõtluses, piirituse- ja õllevabrikute, saeveskite jms pidamine või maade ja rajatiste rentimine, näiteks Tartu Grotedel ilmselt Kaagjärvele rajatud vabriku-kompleksist saadav tulu.

Aadlike kõrvale kerkisid Tallinnas ühiskonna kõrgklassi esindajatena vab-rikandid jt suurettevõtjad, pankurid, kõrgemad ametnikud, ohvitserid. Vaid ühele perele mõeldud luksusvillasid ehitati 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi al-guse kümnenditel Tallinnas siiski üllatavalt vähe, rohkem on ühepereelamuid eeslinnade väiksemate, ühekorruseliste puithoonete seas. Viimaste hulgas koh-tab nii tagasihoidlikumaid kui ka esinduslikuma ruumiprogrammiga, selgelt kõrgemale keskklassile mõeldud hooneid, seda peale Tallinna sageli ka Tar-tus.7 Tartus oli omaette nähtuseks vaimueliidi, tollal veel saksa vaimu kandnud Landesuniversitäti juhtivate professorite eluasemed, mis millegi poolest ei jää-nud traditsioonilise maa-aadli omadele alla, pigem ületasid neid uudsuselt ja efektsuselt, näiteks vendade Oettingenide villade rühm Toomel Vallikraavi tä-nava ääres.8 Samas kerkis Veski tänavale raudteeinsenerist kindlustusettevõt-ja Peter von Götte villa (Viktor Schröter, 1881) ja maha ei jäänud neist ka eesti seltskonna edukaim ajalehetoimetaja Ado Grenzstein oma villaga Toomemäe jalamil Laial tänaval (Otto Schröder, 1891).

Mida aeg edasi, seda enam sai Tallinnas üheks levinuimaks elamutüübiks kahe teineteise peal paikneva ja enamasti identse põhiplaaniga suure korteriga 5 Selle maja kohta vt lähemalt: Karin Hallas. Aadlipalee Toompeal. Tallinn 1994. 6 Selle maja kohta vt lähemalt: Karin Hallas. Firenze Palazzo Tallinnas. – Kunst 1 (76) / 1991, lk 52–55. 7 M. Siilivask, Tartu arhitektuur 1830–1918, vt näiteks lk 210 (ill 173) ja lk 214 (ill 180, O. Schröderi iseendale pro-

jekteeritud maja) publitseeritud projekte. 8 Tänapäeval on vendade Oettingenide villadest säilinud Tartu ülikooli professori, teoloog Alexander Konstantin

von Oettingeni (1827–1905) aastatel 1859–1870 Otto Mohri projekti järgi ehitatud villa (Pepleri 4, praegu Tartu rahvaülikool) ja samuti Alexander von Oettingeni ehitatud, aastatel 1879–1882 Rudolf Moritz von Engelhardti projekti järgi valminud villa (Tiigi 11, praegu Tiigi seltsimaja).

S T U D I A

56

nn linnavilla. See majatüüp kujunes välja juba 1860.–1870. aastail ning selliseid hooneid ehitati tsaariaja lõpuni, arvukalt aga veel ka Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil, siis eriti aedlinlikes piirkondades, sh Tallinnas Nõmmel. Ühes korteris elas pererahvas, teist üüriti välja, vahel, nagu kinnitab pilk va-nadesse aadressiraamatutesse, võis tegemist olla ka omavahel suguluses ole-vate perekondadega. Isegi paljud esmapilgul väga uhked majad (Tõnismägi 10, Narva mnt 28, Narva mnt 36 jt) osutuvad lähemal uurimisel seesugusteks kahe korteriga linnaelamuteks. On veel teistsuguse siselahendusega maju, kus siiski on püütud igale perele tagada omaette sissekäik.

Just sellise hoonetüübi laia leviku kohta Tartus kindlaid andmeid ei ole, kuigi aadlipered elasid üürimaja tüüpi linnamajades ja korterites siingi. Ise-loomulik on aga üürimajade levik, neid on mitmesugusele nõudlusele, alates kuue-seitsme toaga esinduskorteritest kuni vaestele tudengitele ja ametnikele mõeldud ühetoaliste elamispindade ning lausa tillukeste ärklitubadeni. Üüri-leandjatena tõuseb juba alates 1870. aastatest ja eriti 20. sajandi algul esile maa-päritolu eesti väikekodanlus. Üürimaja pidamine Tartu-suguses linnas tasus ennast ära ning kindlustas püsiva teenimisvõimaluse ja sissetuleku. Seetõttu on iseloomulik näiteks Kastani tänava üürimajade rühm (nr 17–25, joonis 2): peremees Kristjan Pallo ise elas ühes hoovimaja korteris ning rentis kahes põ-hihoones asuvaid luksuskortereid mitmele jõukale saksa ja vene perekonnale.

Tallinnas hakkas trepikojapõhine kortermaja levima juba 19. sajandi esi-mesel poolel, esialgu vanalinna hoonete mitmeks korteriks jagamise ja ümber-

JOONIS 2. Elamu hoovikülg Kastani tänaval Tartus. Elavalt liigendatud hoovipoolne fassaad kahe eenduva verandaga ja nende vahel oleva köögitrepikoja mahuga on eriti iseloomulik just Tartu 20. sajandi alguse suurte esinduslike korterite-ga puitelamutele. Foto: Oliver Orro.

S T U D I A

57

ehitamise kujul. Uusi kortermaju kerkis enam aga sajandi teisel poolel, enne-kõike eeslinnades ja eriti 1870. aastail, pärast raudtee jõudmist Tallinna, mil kogu linnaelu ja ehitustegevus tunduvalt elavnes. Peamiselt valmisid väljas-pool vanalinna erineva sisestruktuuri ja korterite arvuga ühe- ja kahekorru-selised puumajad, kuid nende kõrvale ilmusid ka esimesed suurlinlikumad ki-vielamud: algul kahekorruselised, nagu Tallinnas Paldiski mnt 1 (Ferdinand Kordes, 1874) ja Tartus ehitusmeister Jüri Tease maja Maarjamõisa tänaval (J. Kuperjanovi 44, tahvel 13), hiljem ka kõrgemad (Tallinnas kolmekorruse-line Pärnu mnt 9, Nikolai Th amm vanem, 1881; Tartus koguni neljakorruse-line Umblia maja Tähtvere tänavas, Otto Schröder, 1887 jt). Esinduslikumates majades oli korrusel tavaliselt kaks teineteise suhtes peegelsümmeetrilise põ-hiplaaniga korterit, omaniku korter võis hõlmata terve korruse. Samuti tekkis Tallinna vanalinnas 19. sajandi viimastel kümnenditel ja 20. sajandi algul roh-kem uusi korterelamuid, mille rajamiseks lammutati varasem hoonestus täie-likult (Viru 1, Rudolf Otto Knüpff er, 1881; Viru 4, Karl Burman ja Artur Per-na, 1914 jpt). Kahe ja enama sektsiooniga kortermaju (kui maha arvata mõned väikeste korteritega tööliselamud) meil enne juugendiajastut peaaegu ei näe ja ka siis jäävad need pigem harulduseks (nagu Tallinnas Karl Burmani kuulus nurgamaja Raua 39, Hans Schmidti kavandatud Pagari 1, mõlemad 1912–1913; Tartus Maimi maja Vabriku 3, Georg Hellat, 1910–1911). Erandlikuks võib ni-metada Carl Beschti kavandatud Wöhrmanni maja Tartus Tiigi tänavas (hil-jem tuntud kui ülikooli vana Tiigi ühiselamu, valminud 1896, tahvel 14). Ri-daelamu, mis 19. sajandil ja 20. sajandi alguses domineeris elamismudelina Inglismaal (nn terrace-house), Eestis enne Esimest maailmasõda laiemalt ei le-vinud. Neid on ehitatud vaid meistrite majadeks tekstiilitööstustega seotud te-haseasulates, kus tänu sellele, et spetsialiste neisse ettevõtetesse kutsuti ja teh-noloogia võeti üle Inglismaalt, oligi tugev Inglise mõju.9

Tsaariaegses Tallinnas kippus üüriturul olema kahesuguseid kortereid: kas väga suuri esinduspindu (nelja-viietoalised ja veel suuremad) või siis päris väi-kesi kööktube. Keskmise suurusega, näiteks kahetoalisi kortereid esines harva, eriti eeslinnades. 1880. aastatel, mil kinnisvaraturg jahtus ja uute ehitatavate elamute hulk ajutiselt kahanes, kuid elamute tüpoloogia see-eest mitmekesis-tus, hakkas neid küll rohkem tekkima, ent seesugused kontrastid jäid üldiselt püsima tsaariaja lõpuni. Kööktubade arv püsis Tallinnas sealjuures silmapaist-valt suur. Nii kujunes väikekorteritega vaesema rahva elamu omaette hoone-tüübiks ning levis seda laiemalt, mida enam hakkas Tallinnast arenema mood-

9 Üks seesugune oli Tallinnas Balti puuvillavabriku asulas Koplis, samuti ehitati sarnast tüüpi elamuid 20. sajandi algul Pärnu puupapivabriku ja Sindi kalevivabriku asulas, rääkimata Narva Kreenholmi linnaosast, kus ridaela-muna lahendatud maju on mitmeid.

S T U D I A

58

ne tööstuslinn. Neid koridoripõhi-seid hooneid, kõige sagedamini neli kööktuba korrusel, kerkis erinevates variantides Tallinna puiteeslinnades-se lausa sadade kaupa. Loomulikult tegi seegi hoonetüüp aja jooksul läbi arengu, näiteks kadus uute tuletõr-jenõuete ilmudes võimalus kasutada maja keskset koridori ühisköögina. Iseenesest püsis see olemuselt üsna õnnetu elamu ja sellega kaasnev ela-misviis ikkagi küllalt ühesugusena 1860.–1870. aastatest Esimese maail-masõjani, peale seda aga saabus järsk muutus ning 1920.–1930. aastail Tal-linnas uusi sedasorti maju enam nal-jalt juurde ei ehitatud.10 Seniste võrd-lusandmete põhjal võib öelda, et äär-mused (elanikkonna kihistumine) ei paistnud Tartus nii selgelt silma kui Tallinnas: sageli koosnesid ka liht-sama rahva eluruumid Tartus eraldi

toast ja köögist või oli samas majas ühetoaliste korterite kõrval pisut avara-maidki elamispindu (näiteks majaomaniku perele). Omaette nähtuse moodus-tasid Tallinnas peamiselt Kopli poolsaarele kujunenud tehaseasulates ehitatud pikad barakid, kus koridori äärde jäi ühel korrusel mitte neli või kuus, vaid kümme või enamgi kööktuba, igaühes elas eraldi isik, sageli aga terve perekond (joonis 3). Tartu linnas sellist tööstuslikku üürikasarmut elamutüübina peaae-gu ei esinenud. Erandina võiks mainida vaid üht Robert Pohlmanni 1912. aas-tal projekteeritud tööliselamut Meltsiveski tänaval (hävinud), mis esindas pi-gem selle elamutüübi idealiseeritud ja estetiseeritud lahendust. Siinne väikese-arvuline tööliskond (trüki-, mööbli- ja masinatööstus) elas samalaadsetes üü-rikorterites nagu ülejäänud rahvas, peamiselt Ülejõe linnaosas, All-Karlovas ja Supilinnas. Suurettevõtteid, mis oleks rajanud omaette töölislinnaosi, Tartusse ei tekkinud.

10 Selle majatüübi kohta vt lähemalt: Anni Nool ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. Lenderi maja. Hoonetüübi areng ja säästev uuendamine. Tallinn 2011.

JOONIS 3. Interjöör sitsivabriku töölisbarakis Tallinnas. Pikk keskne koridor, kus asuvad kojakapid ning kuhu ava-nevad kööktubade uksed. Foto: Oliver Orro.

S T U D I A

59

Elu- ja söögitoad ning teised esindusruumid

Historitsism tõi nii mõisaarhitektuuris kui ka linnamajades kaasa loobumi-se siniste salongide ja roosade saalide rivist ning konkreetsema funktsiooniga ruumide ilmumise. Samas kippus meie toonastes elamistes esinduslikkusetaot-lus domineerima mugavuse üle, vähemalt näib nii tolle aja elamuplaane täna-päeva inimese vaatekohast analüüsides. Isegi suhteliselt väikestes, kolme-nel-jatoalistes korterites püüti lahendada vähemalt kaks ruumi esindustubadena, sest tingimata peeti vajalikuks eraldi söögi- ja elutuba. See komme püsis tsaa-riaja lõpuni ning jätkus veel isegi kahe maailmasõja vahelisel ajal, kuigi har-va kasutusel olevaid, üksnes esindusruumiks mõeldud saale-elutube ja oma-ette söögitubasid hakati siis arhitektuuriringkondades juba vanamoodsaks pidama ning nende vastu ajakirjanduses ja nõuandebrošüürides «mässama».11 Väga suurtes korterites ja eravillades võisid lisanduda piljardi- ja suitsetamis-tuba, mitmesugused salongid, raamatukogu jt säärased ruumid. Tartus Ülejõe linnaosas Puiestee 78 asuva linna algkoolimaja (Friedrich Hübbe projekt 1879. aastast) esimese korruse suurtes ametikorterites on saali-elutoa kõrvale kavan-datud Damenzimmer.12 Päris vägevates majades ehitati ballisaali mõõtu ruume, kuid ka tagasihoidlikumatel juhtudel nimetati elutuba tihti saaliks. Väga suur-tes ruumides osati paigutada mööblit rühmadena, nii et ühes toas tekkis mit-mesuguseid nurgakesi. Nii ei mõjunud need koduinterjööri kohta ehmatavalt suured ruumid kõledate ja lagedatena. Mõnel pool olid kirjutamis- või teejoo-misnurgad tõstetud väikese astme võrra kõrgemale platvormile, mis aitas suurt ruumi tajuda liigendatumana.

Söögituba asus üldjuhul hoone õuepoolsel küljel, elutuba aga tänava pool. Sellist skeemi rakendati nii Tallinnas kui Tartus kogu vaadeldaval perioodil. 1910. aastatel korteriplaanid mitmekesistusid ning ilmusid ka muud variandid. Tavapärasest kaanonist tuli kõrvale kalduda Tallinna vanalinna majade ümber-ehitustel, millele seadsid oma piirid iidsed paksud seinad ja iseäraliku kuju-ga krundid. Sageli liitus söögitoaga hoovi pool veranda (ülemistel korrustel ka lahtine rõdu), mille kaudu esimesel korrusel pääses otse aeda. Veranda ees aias võis omakorda olla terrass. Majadel, kus kummalgi korrusel oli kaks suurt kor-terit, kujunes sageli iseloomulik hoovifassaad kolme eenduva mahuga: keskel köögitrepikoda, sellest kahel pool mõlema korteri söögitubade verandad. Eri-ti selgelt joonistub selline majatüüp välja Tartus (joonis 2). Köögi ja söögitoa vahele jäi paljudel juhtudel veel eraldi serveerimistuba, mida kasutati ka nõu-de jm majapidamistarvete hoiuruumina. See pidi muu hulgas tagama, et köögi-11 Mirjam Peil, Toomas Zupping. Toast tuppa. Eesti linnakodu lugu. Tallinn 2013, lk 61 ja 129. 12 Projekti vt publitseerituna: M. Siilivask, Tartu arhitektuur 1830–1918, lk 184.

S T U D I A

60

JOONIS 4. Stukkpannoo saalist-elutoast kabinetti viiva ukse kohal 1899. aastal ehitatud puitelamus Tallinnas Süda-Tatari kvartalis. Foto: Oliver Orro.

JOONIS 5. Parkett elutoas 20. sajandi alguse juugendpuumajas Tallinnas Süda-Tatari kvartalis. Foto: Oliver Orro.

S T U D I A

61

lõhnad ei satuks esindusruumidesse. Hiljem hakati vähemasti kortermaja-des sellest ruumist loobuma ning va-jaliku lüüsina asendas seda väike va-heesik, kust sageli pääses ka vanni-tuppa (kui seesugune oli olemas) ja vahel pererahva magamistubadesse.

Seniajani säilinud parkettpõran-daid, kahe poolega tiibuksi, stukki seintel ja lagedel näeb kõikjal tolle aja elu- ja söögitubades, sealhulgas üsna tagasihoidlikes puumajadeski (üks ter-viklikumaid näiteks Tatari 20 Tallin-nas, joonised 4 ja 5). Sealjuures võis stukk olla valge, aga historitsismi- ja juugendiajastu maitsele omaselt ka al-gusest peale polükroomne (tahvel 15). Sageli oli tegemist kataloogist tellitud valmisdetailidega. Valik oli küllalt rik-kalik, nii on mõnes majas igas korteris isesugused stukkrosetid (joonis 6). Allikate puudumise tõttu on keeruline öelda, kas omanik valmistas korterid sellisena ette, kajastub siin esimeste üürnike eri-nev maitse või on tegu hilisemate remontide tulemusega. Üks kõige rikkaliku-maid ja erilisemaid koduinterjööre on Tallinnas Estonia puiesteel Riia arhitekti August Reinbergi kavandatud nn Maa- ehk Aadlipanga teisel korrusel, kus asu-sid panga pea- ja abidirektori ametikorterid, muu hulgas vägevate ahjude ja ohtra polükroomse stukkdekooriga seintel ja lagedel.13 Elu- ja söögitoad, samuti suur-te majade esindussaalid on ennekõike need, kust otsida uhkemaid tapeedinäiteid, kuid on ka võimalik, et ruumide esimesteks viimistluskihtideks ei olnud üldse ta-peedid, vaid hoopis otse krohvile tehtud maalingud. Kohtab nii lihtsaid arhitek-toonilisi liigendusi ja trafarettmaalinguid seinte ülaosades kui ka tervet seina täit-vaid keerukamaid skeeme (tahvel 16). Viimased on linnatingimustes, kus hooneid on suure kasutusintensiivsuse ja funktsioonide vaheldumise tõttu korduvalt ümber ehitatud, säilinud aga veel fragmentaarsemalt kui maal mõisates ja neid on ka vä-hem uuritud. Maalingud võisid olla samuti lagedel ning mitte ainult kõige uhke-mates eramajades (juugendi- ja historitsismiperioodi piirilt pärit maalingutega vil-

13 Kogu kompleksi kohta vt: Karin Hallas-Murula, Mart Kalm, Märt Karmo. Eesti panga ajaloolised hooned. Tal-linn 2004. Tolle ajastu reljeefset dekoori võib lähema uurimiseta stukiks nimetada tinglikult, kasutati ka nn link-rustat (linoleumitaoline materjal), papjeemašeed jmt.

JOONIS 6. Lihtne lühtrirosett söögitoa laes 1901. aastal ehi-tatud puitelamus Tallinnas Süda-Tatari kvartalis. Foto: Oliver Orro.

S T U D I A

62

lad Pikk 73 ja Sakala 23 Tallinnas),14 vaid ka tavalistes korralikes kodanlikes korter-elamutes, sh eeslinnade puumajades (Tallinnas J. Köleri 16a, Tartus paljudes Kar-lova puitelamutes15 jm, tahvlid 17 ja 18). Söögi- ja elutoad tõusid elamu struktuuris tihti esile teiste ruumide akendest suuremate ja kõrgemate, näiteks neorenessansli-ke kaarakendena kujundatud avade poolest (Tallinnas peale paljude vanalinna näi-dete veel mitmetes puitelamutes, nagu Paldiski mnt 19, Roosikrantsi 3 jt).

Esindusruumide kujunduses mängisid suurt rolli uhked ahjud. Sage oli ahju paigutamine ruumi nurka, kahhelahjude tüpoloogiat uurinud muinsuskaitse- ja restaureerimisspetsialisti Artur Ümara sõnul16 on Tallinnas näha palju import-tööd, st nii Riiast kui ka Peterburist ja Soome tootjatelt tellitud ahjusid. Värvi-gamma oli mitmekesine. Palju tehti valgeid, järelklassitsistlike mudelite järgi val-mistatud küttekoldeid. Nende kõrvale tulid pruunid, rohelised, hiljem juugendi-ajastul aga näiteks ka väga intensiivsed sinised, üllatavad beežid, kollased jm too-nid, mis interjööris mõjusid küllalt pretensioonikalt ning millega pidi ülejäänud sisustust kavandades kindlasti arvestama (tahvel 19). Osa ahje on hiljem, sageli nõukogude ühiskorterite perioodil, õige kirjuks värvitud. Vanu küttekoldeid on aja jooksul palju lammutatud, tühjalt seisnud majades on need sageli lihtsalt ära varastatud. On ahje, mis on ainult esindustubade poolelt uhketest kahlitest ning magamistoa või esiku poole jääv tulemüür on algusest peale sootuks lihtpottidest olnud. Sarnast ruumide hierarhiaseerimist näeb muudegi võtete abil: näiteks on mõnel pool siseuste elu- ja söögitubade poole jääv külg olnud aaderdatud, teine pool aga lihtsalt värvitud (Tallinnas Tatari 20 jm). Tumedamat kujundust, kus oma rolli mängisid väärispuidust või aaderdatud seinapaneelid, puitkassettlaed ja selle kõigega kokku kuuluv raskepärane mööbel, on mujal Euroopas tavaliselt ette tulnud just söögitubades, kuid meil on liiga vähe materjali säilinud, et selle põhjal teha mingeid kindlaid järeldusi. Peenelt kujundatud puitlagesid endistes söögitubades on mõnel pool säilinud küll, näiteks pagaritööstur Georg Stude vil-las Kadriorus (Nikolai Th amm vanem, 1887, nüüd J. Poska 53).

20. sajandi algul ilmub eramajades uue esindusruumina keskne, läbi kahe korruse ulatuv inglispärane trepihall, mis on mõnikord kujundatud talveaiana ja mille ümber koondusid alumisel korrusel esindus-, ülemisel korrusel eluruu-mid. Viimastesse pääses halli ümbritsevalt rõdugaleriilt. Selline lahendus oli Tal-linnas eramus Narva mnt 30, paberitööstur Emil Fahle hävinud villas Pirita teel (Jacques Rosenbaum, 1913) ja veel mõnes praeguseks lammutatud või Teises maa-

14 Oliver Orro. Sakala 23 – rikkalike interjöörimaalingutega historitsistlik villa Tallinnas. – Muinsuskaitse aasta-raamat 2009. Tallinn 2010, lk 63. Praeguseks on suur osa maalinguid vale restaureerimisvõttestiku ning tellija ja ehitaja mõistmatuse tõttu kahjustatud või hävinud.

15 Vt näiteks: Kadri Toom, Kristiina Ribelus. Villa Margaretha seina- ja laemaalingute taastamine. – Muinsuskaitse aastaraamat 2008. Tallinn 2009, lk 26; Kristiina Ribelus. Karlova linnaosa maalitud laed. – Muinsuskaitse aasta-raamat 2011. Tallinn 2012, lk 66–69.

16 Vestlusest Artur Ümaraga 2014. aastal.

S T U D I A

63

ilmasõjas ära põlenud majas, aga näi-teks ka kaupmees Hermann Leopold Ammende villas Pärnus ja mitmetes sama ajastu mõisahoonetes (Olust-vere, Kalvi, Viru-Roela uus häärber jt). Tallinna näidetest kõige esindusli-kum on Peterburi arhitekti Aleksandr Dmitrijevi poolt 1912–1913 kavanda-tud Vene-Balti laevatehase direkto-ri palladionistliku plaanilahenduse-ga villa, kus keskset trepihalli kroonis muljet avaldav klaaskatus. Tartus on nn inglise halliga lahendatud naiste-arst Konrad Pfaffi villa Kalevi 13 (Vik-tor Kessler, 1913, ei saa välistada Ar-ved Eichhorni (kaas)autorlust), kuid see on siin märksa tagasihoidlikum kui Tallinna majades ning täidab en-nekõike sissekäigufuajee funktsiooni.

Kui tagasihoidlikumas keskklassi korteris paigutati kirjutuslaud elutoa nurka, siis esinduslikumas korteris või vil-las pidi kindlasti olema omaette ruumina majahärra kabinet. Tavaliselt paiknes see elamu või korteri sissepääsu lähedal, üldjuhul tänava pool. Alles 20. sajandi algul tänavamüra kasvades hakati Tallinnas uutes majades kavandama kabinette ka hooviküljele. Mõnel pool on kabineti juurde kuulunud eraldi ootetuba. Sellises korteris või majas võis elada arst, notar või advokaat, kes töötas tänapäeva mõis-tes kodukontoris. Suured kodukabinetid on projekteeritud ka ärimeeste villadesse. Mõneski sellises toas, millest põhiplaani järgi võib oletada, et see on mõeldud ka-binetiks, leidub ventilatsioonirest, mida muidu näeb pigem köökides ja vannituba-des (nt Tallinnas Nottbeckide majas Toompuiestee 16, 1860. aastate lõpust, arhitekt teadmata, joonis 7). Võib-olla on asi selles, et siin omavahel asju ajavad härrasme-hed sageli suitsetasid. Huvitavaid andmeid leiab ühest tsaariaja lõpul avaldatud ar-tiklist, kus muu hulgas on öeldud, et «kabinetis ehk peremehe toas on koduse raa-matukogu peakoht», «seal korraldatakse ja juhitakse perekonna majandust, raa-matupidamist, kirjawahetust», ning soovitatakse muretseda kabinetti suurem soh-va, et seda ruumi saaks vajaduse korral külalise magamistoana kasutada. 17

17 Peremehe tuba /sarjast «Tubade ehtimise katsed eesti stiilis»/ – Tallinna Kaja, 36/1915, aastakäigu üldnume-ratsioonis lk 572–574, rubriigis «Perekond ja kodu». Tõlgitud Soome toonase tuntud kodusisustusteoreetiku Edv. Eleniuse mahukamast samasisulisest kirjutisest.

JOONIS 7. Historitsistlik ventilatsioonivõre tubakasuitsu ära juhtimiseks majaperemehe kabinetis Tallinnas Toom-puiesteel asuvas puitelamus. Foto: Oliver Orro.

S T U D I A

64

Hoopis omaette ja meil haruldaseks jääva nähtusena tuleb nimetada mõne-de tsaariaja lõpuaastail valminud majade katusekorrustele kavandatud ateljee-kortereid kunstnikele, vahel ka fotograafi dele. Tallinnas on seesugused suure-mad kivielamud Roosikrantsi 15 ja Tatari 21, samuti mõni puumaja Laulupeo tänavas.

Magamistoad

Pisikeses korteris pidi palju rahvast mahtuma pead-jalad koos samasse ruumi – riietuma, töötama, sööma, magama. Kujunesid välja sisustusvõtted, mis või-maldasid luua rohkem magamiskohti. Lapsi pandi mitmekaupa ühte voodis-se, kasutati otstega toolidele toetatavaid raame, mis päevaks tõsteti seina äär-de püsti, magati maalt linna elama tulles kaasa kolitud riidekirstude peal jne.18 Huvitav on aga märkida, et suurteski korterites oli elu privaatsem pool sageli õige kokku surutud. Siingi säilisid kaua ühised suured magamistoad, kus abi-elupaar, veel sagedamini aga näiteks lesestunud ema, pidi jagama oma tuba las-tega. Paremates korterites ja eramajades oli mitu magamistoaks sobivat ruumi, kuid lapsed, keda oli tolle aja peredes tavaliselt rohkem kui üks-kaks, suruti siiski ühte tuppa.19 19. sajandil oli see sageli nii ka mujal Euroopas, ennekõi-ke saksakeelsetes maades.20 Mõnel pool magas lastetoas ka lapsehoidja,21 mõ-nes majas või esinduskorteris (Narva mnt 28 Tallinnas) kavandati lastetuba-de alasse eraldi guvernandi tuba. Magamistoad paiknesid tavaliselt söögitoa taga, maja hooviküljel. Mõnes elamus on peamagamistuba toodud tänava poo-le ning see on aia poole orienteeritud lastetubadest hierarhiliselt suurem (Nar-va mnt 28).22 Magamistoana võidi kasutada ka mõnd muu funktsiooniga tuba, kus magamisosa eraldati ülejäänud ruumist kardinate või poolkõrge seinaga.23 Korterites, kus kippus moodustuma pimedaid, akendeta ruume (Tallinnas kõi-ge sagedamini hoonete ümberehitamisel vanalinnas), tekitati magamisalkoove. Need olid 20. sajandi alguses ka üldisemalt moes, näiteks Tartus Kastani 19 on säilinud juugendsirmiga magamisnišš. Arusaam, et iga pereliige võiks saada eraldi toa või magamistubade hulka võiks suurendada esindusruumide vähen-damise arvel, hakkas laiemalt levima alles kahe maailmasõja vahelisel ajal ja ka

18 Elise Loskit. Üks agulimaja, 1992. Käsikiri Eesti Rahva Muuseumis. ERM KV 714: 55, 56; Ene Mäsak. Elutingi-mustest Tallinna eeslinnades 1870–1940. Tallinn 1981, lk 54–55.

19 M. Peil, T. Zupping, Toast tuppa. Eesti linnakodu lugu, lk 40. 20 Donald J. Olsen. Th e City as a Work of Art. London. Paris. Vienna. New Haven & London 1986, lk 126. 21 Helju Tihkan. Majateenijad vanas Tallinnas (endiste majateenijate mälestuste põhjal), 1977. Käsikiri Eesti Rahva

Muuseumis. ERM KV 160: 140. 22 Eesti arhitektuur. 1: Tallinn. Villem Raam (peatoimetaja). Tallinn 1993, lk 138. 23 Ferdinand Johann Wiedemann. Mälestusi minu elust. Tartu 2014. Vt lk 248, 282, 292 jt selles raamatus publitsee-

ritud F. J. Wiedemanni enda visandatud skeeme.

S T U D I A

65

siis ei saanud see väga üldiseks. Erandiks on mõned tsaariajal ehitatud suure-joonelised ja mõisahooneliku ruumiprogrammiga perevillad, kus on arvukate esindusruumide kõrval rohkem ka magamistube.

Esikuga ja ilma

Kööktoast või ühest toast ja köögist koosnevates väikestes korterites astuti ta-valiselt koridorist otse eluruumi. Oli väikekortereid, kus õuest või trepikojast pääses kõigepealt kööki ja korteri ainsasse tuppa sai vaid läbi köögi. Kuid ka Tartu ja Tallinna suurtes korterites puudus 19. sajandil sageli tänapäeva mõis-tes esik. Välisuksest siseneja astus aknaga eestuppa ja sealt edasi elutuppa. Kor-teri ruumid olid anfi laadselt läbikäidavad, üks ruumide rida paigutati tavaliselt tänava ja teine hoovi poole. Eestoast juhatas mõnel pool väike uks otse kööki, sealtkaudu sai tulla teenija ja aidata külalistel riided ära panna. Oli erandlik-

JOONIS 8. Põhiplaan kaupmees Johansoni elamust Tallinnas Narva väravate ees (praeguses Vana-Viru tänavas). Karl Hip-pius (?), 1872. EAA 33-3-723.

S T U D I A

66

ke lahendusi, näiteks Tallinnas Vana-Viru 15 (Karl Hippius, 1872) kavandati ruumide nurkadesse maja põhitelje suhtes nurga alla keeratud väikesed vahe-kojad, mis võimaldas paindlikku ruumidevahelist liikumist (joonis 8). Üsna tavalised olid ringplaneeringud: korteris sai teha ringi ja jõuda samasse kohta tagasi. Tüüpiline selline näide on kastellaani (lossivalitseja) maja ehk praegu-ne Eduard Vilde muuseum Tallinnas Kadriorus. Tartus näeb seda näiteks Pro-menaadi ja Vana (Ülikooli) tänava nurgal asunud ning Teises maailmasõjas hävinud vandeadvokaat Sigismund Lieveni maja põhiplaanil (Friedrich Hüb-be, 1880). Harvem tuli ette koridoripõhiseid maja- ja korteriplaane, kus toad on reastatud kahele poole pikka keskset esikut, näiteks kaupmehe ja vene kul-tuurielu arendaja Aleksei Epinatjevi maja teise korruse korter Tallinnas Nar-va maanteel (praegu Narva mnt 26, Nikolai Th amm vanem, 1878, varasema maja ümberehitus) või von Wahlide maja Tartus Pepleri tänavas (Otto Mohr, 1877, sisaldas ehitusprojekti kohaselt nelja väga suurt korterit, hiljem asus ma-jas Mellini erakliinik, 1950. aastatest ühiselamu ja tänapäeval on majas korte-rid). Moodsa esiku kavandasid Robert Pohlmann ja Carl Bescht 1890. aastate lõpus mitmesse suurte korteritega majja, kaasa arvatud iseenestele Maarjamõi-sa (tänapäeval Kuperjanovi) tänavale projekteeritud elamutesse Tartus.

Esikupõhised korteri- ja majaplaanid hakkasid laiemalt levima alles 20. sa-jandi algul, tõrjudes mõisaarhitektuurist üle võetud esindusliku, kuid mood-sas linnakodus ebamugava anfi laadi vähehaaval välja. Leidus paindlikumaid ja põnevamaid lahendusi (nt Tallinnas Karl Burmani ning Anton Uessoni kavan-datud majades), aga ka üsna tuima ruumide reastamist keskse koridori ümber, nagu Tartus mitmetel Viktor Kessleri allkirjastatud projektidel, näiteks eesti suurärimehe Mihkel Muna ärimaja Riia tänavas (1911, hävinud, asus Riia ja Lille tänava nurgal) või Tallinnas Jacques Rosenbaumi projekteeritud üürima-ja Roosikrantsi 15 (1912). Kahe kangialuse, hämara siseõue ja korterite hierar-hiaseerimisega (tänavaäärses mahus suuremad ja moodsamad, tagapool ja kõr-gematel korrustel väiksemad korterid) on Roosikrantsi 15 asuv üürimaja Eesti selle ajastu arhitektuuripildis ebatavaline hoone: see meenutab Riias, Berliinis või Peterburis samal ajal ehitatud suurlinlikke korterelamu tüüpe, mis meil jäid teistsuguste linnaehituslike olude tõttu suuresti välja kujunemata. Samal ajal ehitati veel täiesti vanaaegseid, läbikäidavate tubadega ning üsna primi-tiivse plaanilahendusega eravillasid ja kortermaju, nii puidust kui kivist, neid leidus eriti lihtsamate eeslinnaelamute hulgas (Tartus näiteks Artur Schmidti maja Kivi 60, Viktor Kessler, 1911; Tallinnas mõned Voldemar Lenderi ja Kons-tantin Wilckeni kavandatud ehitised jt).

S T U D I A

67

Trepid, trepikojad ja koridorid

Keerukalt kujundatud historitsistli-ke või hiljem ka juugendlike metal-list piiretega trepid, mida näeb palju Peterburi ja Pariisi selle ajastu elamu-tes, jäid Tallinnas ja Tartuski pigem erandlikuks, sest uusi kivist elamuid ehitati vähe. Isegi Tallinna vanalinna majade ümberehitustel kasutati pal-ju puittreppe. Eeslinnade puithoo-netes ehitati trepp mõistagi puidust – kivitrepikojaga puitmajad ilmusid üldiselt alles 1920.–1930. aastail, en-nekõike vaid Tallinnas –, kuid neile-gi puittreppidele püüti anda ajastu-pärane ja esinduslik välimus. Isegi väikeste tööliskorteritega elamutes,

JOONIS 9. Trepp Tartus Narva mäel asuvas 19. sajandi lõpu puitelamus. Tartus on trepid sageli järsema tõusunurgaga kui Tallinnas. Foto: Oliver Orro.

JOONIS 10. Trepikoda Tallinnas Luise tänavas, maja ehitatud 1913. Ruumi seinu katvat juugendtapeeti pole siin kunagi kinni kaetud. Foto: Oliver Orro.

S T U D I A

68

rääkimata siis esinduslikumatest ma-jadest, on enamasti väga ilusad trei-tud balustritega trepid (joonised 9 ja 10). Seevastu 20. sajandi alguse kin-nisvarabuumi ajal võidi isegi mõne-des väga korralikes kodanlikes ma-jades minna detailide lihtsustamise teed, näiteks nn Kochi kvartali ela-mutes Tallinnas Raua ja Kreutzwal-di tänava nurgal on balustrite ase-mel õige «prostad» püstpulgad ja see paistab olevat algne lahendus (joonis 11). Uurijad on korduvalt rõhutanud, et korterelamute trepikojad muutu-sid valgusküllasemaks, avaramaks ja elamustpakkuvamaks juugendiajas-tu tulles.24 Väikekorteritega puitela-mute trepikodade ja koridoride sei-nad võisid olla nii krohvitud kui ka laudisega kaetud. Laudisega kaeti aga

isegi esinduslike puitelamute trepikodade seinu, eriti 20. sajandi algul (Tallin-nas näiteks mitmed Süda tänava kortermajad). Nii esinduslikumate puitkorter-elamute (Tallinnas Luise 15) kui tagasihoidlikumate väikekorteritega majade trepikodade ja koridoride viimistluses kohtab ka tapeeti (fragmente säilinud Tallinnas tüüpilises nn Lenderi majas Soo 50 jm).

Tartus on sajandivahetus ehk periood 1890. aastaist Esimese maailmasõjani dekoratiivse interjöörimaalingu, sh trafarettmaalingute hiilgeaeg (tahvel 20). Tallinna trepikodadest on trafarettmaalinguid leitud üsna harva, peamiselt va-nalinnas, ning isegi seal on pilt Tartuga võrreldes õige armetu (tahvel 21). Edas-pidist selgitamist vajab, kas neid tehtigi Tallinnas vähem ja tagasihoidlikumalt või on asi halvemas säilivuses ja puudulikes uuringutes. Tallinna eeslinnama-jadest ühed uhkemad on Bekkeri laevatehase inseneride elamus (1912–1913) Kopli 77 originaalfragmentide eeskujul taastatud laiad juugendlikud trafare-tivööd. Tagatrepid on paraadtreppidega võrreldes kujunduselt palju lihtsamad, vahel järsud keerdtrepid. Seda eriti Tallinna 20. sajandi alguse suurtes kivist kortermajades, kus köögitrepikojad mitmelgi puhul pandi hooviküljel eendu-ma poolümarate trepitornidena (Raua 39, Kreutzwaldi 12, 1912–1913, mõlema

24 Vt näiteks: Karin Hallas-Murula. Juugendstiilne üürimaja Tallinnas. Kaks põhitüüpi. – Kunstiteaduslikke uuri-musi 9. Tallinn 1998, lk 167–168.

JOONIS 11. Äärmiselt lihtne trepi kujundus Tallinnas Raua tänavas ühes Kochi kvartali majadest, 1910. aastad. Rull-ornament pärineb ilmselt nõukogude aja algusest. Foto:

Oliver Orro.

S T U D I A

69

arhitektiks Karl Burman; Tõnismägi 5a, 1908–1909, Axel von Hoyningen-Hue-ne). Tagatrepikodade ilmet kujundasid teenijatubade, sahvrite ja vannitubade siseaknad ning tuulutusluugid, mis sinna avanesid, aga ka kojakapid, kus hoiti harvemini vaja minevaid köögiriistu ja jahedust vajavaid toiduaineid. Viimast funktsiooni kandsid kojakapid eriti väikekorteritega majades, kus igal korteril eraldi sahvrit polnud. Seal ehitati need maja läbivasse keskkoridori (joonis 3), aga lisapanipaiku tehti ka trepialustesse jmt kohtadesse. Vaatamata tagatrepi-kodade utilitaarsele funktsioonile kohtab Tartus lihtsamaid trafarettmaalin-guid teinekord sealgi.

Trafarettmaalingute laia leviku põhjuseks Tartus võis olla tsunft ikorraldu-sest lähtuv kohalik traditsioon. Kohalikud maalrid pakkusid oma teenust üsna odavalt ja olid konkurentsivõimelised. Tapeeditööstus seevastu ei leidnud eest arvestatavat turgu ja seetõttu tapeet esialgu kuigi ulatuslikult ei levinud. Vä-hemalt näib see nii olevat olnud 20. sajandi algul. Lähimad tapeedivabrikud olid Riias ja Liepājas, aga nende toodangu leviku kohta siin puuduvad praegu andmed. Saksamaalt ja Peterburist imporditud tööstuslikult toodetud tapee-did olid ehk teinekord kallimadki kui kohaliku meistri tehtud maalingud. Jär-jekindlalt hakati Tartus korterite elutube tapeetima alles 1930. aastatel, kui il-musid odavamad Saksamaalt pärit tapeedid. Samas on tsaariaegsete hoovitre-pikodade seintelt leitud üsna lohakalt ja otse puitseinale kleebitud vanemaid ta-peedikihte. See viib mõttele, et selline tapeet oli tartlase jaoks tol ajal iganenud tarbematerjal, mida võimaluse korral odavalt osteti ja kasutati lihtsates hoone-tes ilma esteetilise pretensioonita, näiteks külmade ruumide palkseinte tihen-damiseks. See, kes suutis seinad krohvida ja võimaldada ruumide dekoreeri-mist, kasutas pigem maalri teenust. Teisiti oli mõisahoonetes ja Tartu historit-sistlikes aadlielamutes (nt villa Götte ja villa Grote), kus võis kohata üsna eks-klusiivseid tapeete. Tartus ja näiteks Tallinnas Kadriorus vaesemates majades näeb ka vanade tapeetide taaskasutust, st paremini eemaldatavad moest läi-nud tapeedid võeti kuskil uhkemas majas remondi käigus ettevaatlikult seinast maha ning need on teises, tagasihoidlikumas elamus uuesti seina kleebitud. Nii on mõned ilmselt Kadrioru lossist pärit väga eksklusiivsed tapeedid uue koha leidnud lossiteenijate alevi ehk vana slobodaa hütikestes. Lihtsamates majades võidi väiksemate ruumide, sh trepikodade ja koridoride tapeetimisel kasutada ka mõne jõukama kodu viimistlemisel tekkinud tapeediülejääke. Võimalik, et just seetõttu on Tallinnas mõnes Kalamaja nn Lenderi maja koridoris esime-ses viimistluskihis sama ruumi eri seintel kasutatud erineva mustriga tapeeti.

Üheperevillades võis 20. sajandi algul olla maja erinevatesse nurkadesse pai-gutatud mitu treppi, et tagada mugavat liikumist ning vältida pererahva, kü-laliste, nende laste ja teenijate teede asjatut ristumist (ärimees Emil Fahle villa

S T U D I A

70

Pirita teel, arhitekt Jacques Rosenbaum, 1912; Vene-Balti laevatehase direktori villa Koplis, arhitekt Aleksandr Dmitrijev, 1912–1913 jt). Tartus olid keerukad erinevate treppidega liikumisteed ülikooli peahoone kõrval asunud Nolckeni-te neorenessansliku maja kahel ülemisel korrusel, kus asusid eraruumid. Põne-vaid sise- ja vahetreppe ning korteri ruumide paiknemist eri tasapindadel koh-tab mitmest varasemast hoonest kokku ehitatud majades Tallinna vanalinnas.

Vannitoad

Esimesed vannitoad ilmusid Tallinnas maja- ja korteriplaanidele 1860.–1870. aastatel, kuid veel 20. sajandi alguses võidi isegi suuri, viie-kuuetoalisi korte-reid projekteerida ilma vannitoata, nii vanalinna majade ümberehitamisel kui uute eeslinnadesse kerkivate hoonete puhul. Enam levisid vannitoad Tallin-na elamutes pärast veevärgi jõudmist eeslinnadesse 1880. aastatel ja Tõnismäe veetorni valmimise järel. See tagas veesurve, mis võimaldas ehitada vannitoa ka teisele või kolmandale korrusele. Esimesed vannitoad paiknesid sageli köö-gialas, sest vee soojendamiseks kasutati köögipliidi sisse ehitatud katelt. Hiljem tulid vanniahjud ja vannitube hakati kavandama teistessegi asukohtadesse. 20. sajandi alguse esinduslikes majades olid need mõnel pool mugavalt magamis-toa kõrval või kahe magamistoa vahel. Mõnikord oli sellisesse positsiooni pai-gutatud vannituba silmapaistvalt suur ja toimis ilmselt ka riietumistoana (le cabinet de toilette, nagu oli tavaks Prantsusmaal).25 Erandlik oli Vene-Balti te-hase direktori villa Tallinnas Koplis: teisele korrusele, kus paiknesid eratoad, kavandati koguni mitu vannituba, igale magamistubade rühmale oma. Siiski jäi vannituba kõige esinduslikumate korterite privileegiks. Tsaariaja lõpul ja hiljem iseseisvas Eesti Vabariigiski oli palju maju, kus see nähti ette vaid maja-omaniku enda korterisse. Ka Tartus on veel 20. sajandi alguses osa esinduslik-ke elamispindu projekteeritud ilma vannitoata. Vähehaaval need siiski tulid: näiteks Rudolf von Engelhardti projekteeritud nn Maarja apteegi majas Pepleri ja Tiigi tänava nurgal (1907, hävinud) oli teisel korrusel asunud korteri vanni-tuba koguni väikese aknaga ja paigutatud magamistubade juurde, sissepääsuga avarast lastetoast. Ehitusmeister Wilhelm Sternfeldtile kuulunud majas Kasta-ni 5 oli ruumikas aknaga vannituba, mis asus vanamoodsalt köögi piirkonnas. Selline paigutus oli praktiline, sest kööki paigaldati veetorustik ning vannitoa jaoks ei olnud tarvis rajada eraldi torupüstakuid. Tundub, et Tartus said vanni-toad esinduslikumates kodudes tavaliseks isegi varem kui Tallinnas. Juba 1890.

25 Selle kohta vt: Monique Eleb, Anne Debarre. L’invention de l’habitation moderne. Paris 1880–1914. Architectu-res de la vie privée, suite. Paris 1995, lk 221–225.

S T U D I A

71

aastail olid need paljudes majades olemas (ehitusmeister Jüri Tease maja Oru 2, arhitekt Reinhold Guleke, 1891; Beschti, Krafft i ja Pohlmanni majad Maar-jamõisa (tänapäeval Kuperjanovi) tänaval, 1897–1898), rääkimata 20. sajandi algusest, mil vannituba sai üsna tavaliseks paljudes suuremate korteritega ees-linnaelamuteski, nagu näiteks mitmed Tähe tänava alguse kortermajad. Mõnes majas loobuti söögitoa ja köögi vahel paiknenud serveerimistoast ja ehitati sel-lesse vannituba. Väiksemate korteritega majades, eriti kööktubadega töölisela-mutes, pesemisvõimalust ei olnud. Alles 1920.–1930. aastail hakati keldritesse kavandama kõigile üürnikele ühiseid vannitubasid. Ennast pesti linnasaunas, vahel aga ka tuppa toodud suures kausis.

Vannitubade algsest viimistlusest ja sisustusest on vähe säilinud ning sealgi, kus midagi alles on, pole tehtud selliseid uuringuid, mis lubaks midagi tõsise-mat öelda värvilahenduste ja viimistlusmaterjalide kohta. Säilinud on lõvijal-gadel vanne, tsaariaja lõpust pärinevaid vanniahjusid, vanu glasuurplaatidest põrandaid ja seinakatteid. Plaaditud seinaosa on ulatunud 160–180 cm kõrgu-sele ja lõppenud karniisiga, kasutati lihtsaid valgeid või helesiniseid ilma keeru-kama mustrita seinaplaate (Tallinnas J. Vilmsi 7, Tatari 20). Rohkem plaaditud seinte näiteid on 1920.–1930. aastatest. Kas tsaariaegsetes majades oli tegemist algse lahenduse või eestiaegse remondiga, on tagantjärele raske kindlaks teha. Viimaste aastate restaureerimiste käigus ei ole vannitubade kunagise viimist-luse fragmentidest õnnestunud peaaegu midagi säilitada, kuna nõukogude ajal muudeti historitsismi- ja juugendiajastu suured korterid sageli ühiskorteriteks ning kodu- ja peremehetunde puudumise tõttu kannatas tugevalt just niiskete ruumide hooldus. Halvas olukorras põhikonstruktsioonidele ligi pääsemiseks on tulnud viimistluskihid enamjaolt eemaldada.

Kus keiser jala käib

19. sajandi keskel, aga veel lõpuski olid nii Tallinnas kui Tartus tavalised kuiv-käimlad. Paljudes lihtsamates majades asus väljakäik hoovis, tavaliselt kuuri-derea otsas.26 Isegi suurte korteritega eeslinnamajades võis see paikneda kül-mas köögitrepikojas. Peenemates majapidamistes olid levinud sisse ehitatud kapptualetid, vahel otse magamistoa nurgas, vahel kuskil köögi ja teenijatoa alas. Välimuselt meenutasid need teinekord suurt riide- või puhvetkappi. Kui tulid veetualetid, paigutati need enamasti vannitubadest eraldi, kuigi võidi ka-vandada tualetipott ka vannitoa nurka. 20. sajandi alguse majades oli juba kaks

26 E. Mäsak, Elutingimustest Tallinna eeslinnades, lk 66.

S T U D I A

72

WC-d (Tallinnas näiteks Jacques Rosenbaumi kavandatud Roosikrantsi 15): üks neist korteri peasissekäigu lähedal esikus, kuhu sai vajaduse korral juha-tada ka külalise, ning teine köögialas, mida sai samuti kasutada teenija. Maga-mistubades kasutati 20. sajandi algul üsna iseenesestmõistetavalt veel ööpotte.27

Köögid ja kööktoad

Köökide suurus vaadeldava ajastu elamutes kõikus tugevasti: alates hiigelsuurtest, sama korteri või maja elu- või söögitoaga mõõtmete poolest võrreldavatest ruumi-dest kuni tõeliste miniköökideni. Kindlat korrelatsiooni korteri või maja ja köö-gi suuruse vahel ei ole, kuid enamasti olid need tänapäeva mõistes üsna avarad. Mõnes linnapalees või üheperevillas paigutati köök keldrisse (Ungern-Sternber-gide maja Toompeal Kohtu 6), enamasti aga esimesele korrusele, ja kus võimalik, eraldi tagatiiba (Tartus Friedrich Hübbe projekteeritud Rothi majas Aia tänavas, 1884, tänapäeval Vanemuise 19, Tartu kirjandusmaja; Tallinnas Peterburi arhi-tektide Nikolai Vassijevi ja Aleksei Bubõri jooniste järgi valminud Lutherite villas, 1909–1910, Pärnu maantee 67, praegu Tallinna perekonnaseisuamet). Korterma-jades jäi köök peaaegu alati hooviküljele. Mõnel majal eendus hoone põhimahust hoovi pool eraldi väljaehitis, kus paiknesid köögid (Tallinnas puitelamutest Tamea maja Niine 5, arhitekt Aleksei Fedotov, 1880; kivimajadest Mahrlandti maja Narva mnt 20, arhitekt Konstantin Wilcken, 1902, viimasel juhul tehti selleks ehituse käi-gus spetsiaalne projekti muudatus: köögid pandi hoovi pool eenduvasse juurdeehi-tisse, mis võimaldas üürikorterid kavandada ühe toa võrra suuremana). Sageli oli tolle aja kortermajade köök pikk kitsas ühe otsaseinas asuva aknaga ruum, mille ühe pikiseina keskosas asus massiivne puudega köetav pliit. Ühes voolava vee tule-kuga ilmusid köökidesse «nõudeloputuskivid» ehk valamud. Juugendiajastul muu-tus köökide kuju korterelamutes mugavamaks ja mitmekesisemaks. Paar tõeliselt meeleolukat suurt kööki on säilinud Tallinnas Balti puuvillavabriku ridaelamuna lahendatud meistritemajas Sitsi 3 (1899–1900). Mõnes korduvalt ümber ehitatud Tallinna vanalinna elamus osutus köök olude sunnil pimedaks, akendeta ruumiks. Samuti võis juhtuda mõne iidse eeslinnas asunud elamu ümberehitusel, kus köök jäeti kunagisse mantelkorstnasse. Jõukama pere köögis toimetas peamiselt köögi-teenija, mõnes peres käis aga majaproua ka ise köögis ja «aitas keeta», nagu tolle aja teenijad on meenutanud, teisal aga mitte.28

Vähegi esinduslikumates majades kuulus köögi juurde eraldi hoovisisse-

27 H. Tihkan, Majateenijad vanas Tallinnas, ERM KV 160: 138. 28 Näiteks dr Middendorfi praeguseks hävinud majas Tallinnas Roosikrantsi tänavas ei käinud proua, kes oli krah-

vi tütar, kunagi köögis ja seal ei lubatud isegi lapsi kööki, sest toidulõhnad võinuks riiete külge jääda. H. Tihkan, Majateenijad vanas Tallinnas, ERM KV 160: 134, 138.

S T U D I A

73

pääs, nn must sissepääs, ja mitmekorruselistes majades vastavalt ka köögitre-pikoda. Viimane võis olenevalt hoone põhiplaanist paikneda väga erinevalt. Mõnel juhul sattusid paraad- ja köögitrepikoda hoone ühte otsa teineteise taha, teisal hoopis vastasnurkadesse. Mõnes kortermajas, kus ühel korrusel asus roh-kem kui kaks korterit, tuli kavandada koguni mitu tagatrepikoda. Tallinnas 1912 Köie 1a elamu projekteerinud Voldemar Lender lahendas küsimuse rat-sionaalselt, kavandades hoone keskele ühise köögitrepikoja kõigile neljale ühel korrusel paiknevale suurele korterile.

Köökide kunagise siseviimistluse kohta on vähe teada. Laudpõrandate ja mõ-nes vanalinna majas varem olnud tellispõrandate kõrval hakati hiljemalt 19. sa-jandi lõpukümnenditel põrandatel kasutama kunstkiviplaate (nii keraamilisi kui betoonplaate), mis võisid olla eri kujuga ja moodustada mitmesuguseid mustreid. Vahel oli köögi põrand samasugustest plaatidest kui sama hoone trepimademetel (Tallinnas Sakala 9, praeguseks köökides hävinud), teisal sootuks erinev. Kööki-de seinad võisid olla lihtsalt krohvitud ja värvitud, aga siin-seal on säilinud lau-dislambriid või selle jälgi. Laedki olid tavaliselt krohvitud, kuid eeslinna puitela-mutes (ka suurte korteritega majades) võis köögi laes olla lai arhailine nn poola laudis. Valdavalt on köökide interjöörid praeguseks hävinud või säilinud osati.

JOONIS 12. Tüüpiline valgetest kahlitest suure soojakapiga pliit Tallinnas Süda-Tatari kvartali maja II korruse korteri köö-gis. Foto: Oliver Orro.

S T U D I A

74

Uhkeid suure soojakapiga pliite siin-seal veel on, kuid enamasti on need aja jook-sul ümber laotud või pärinevad 1920.–1930. aastatest, mitte tsaariajast (joonis 12). Ometi tundub, et vanade pliitide puhul, eriti just suurte korteritega majades, on sageli näha valgeid kahleid, hiljem hakati neid rohkem tegema rohelistest, sinis-test, tumepruunidest jm värvi kahhelkividest. Köögi kõrval oli tavaliselt sahver, mis võis olla kas väike kapp ruumi nurgas või suurem kütmata ruum. Külmkap-pide-eelsel ajastul oli see väga oluline. Suuremate eramajade põhiplaanidel on mitu panipaika: üks, välisõhuga kontaktis olev ja jahe, toidu hoidmiseks, teised nõude jm köögis vajaliku ladustamiseks. Sahvri, nagu ka moosikeldri uks võis käia lukus (ja neid lukke on seniajani siin-seal näha), aga võtmed olid tavaliselt köögis teenijatele teada olevas kohas.29 Sahvrid on paljuski hiljem välja lõhutud, säilinutes võib näha erinevat siseviimistlust: seinad võisid olla tapeeditud, laudi-sega kaetud (Tallinnas näiteks J. Vilmsi 7) või krohvitud. Hiljem, eriti suurema-tes kivimajades, võisid sahvrite seinad ja põrandad olla kaetud keraamiliste plaa-tidega, et oleks hea ja kerge koristada.

Sootuks omaette maailm oli väike tööliskorter-kööktuba: kogu elamine koosnes vaid ühest ruumist, millest paremal juhul oli poolkõrge vaheseinaga eraldatud kööginurk. Ka sellistes lihtsates korterites pandi seintele ajastu moo-di järgivaid tapeete, Tallinnas Kassisabas Roopa 11 tagasihoidlikust väikekor-teritega tänavapoolsest elamust saadud tapeedikatked on küllalt mitmekesised ja dekoratiivsed.30 Põrandad olid tavaliselt laudadest ja enamasti linnamoe jär-gi õlivärviga värvitud, laed krohvitud või laudisega kaetud. Mõnedes tehase-asulate majades Tallinnas Koplis olid tuleohutuse kaalutlustel ja tapeedi taha ronivate lutikate jm olmeparasiitide hulga vähendamiseks tapeedid keelatud. Seinad värviti teatud kõrguseni tumeda õlivärviga, kõrgemal heleda lubivär-viga.31 Huvitav on see, kuidas ühetoalise korteri äärmiselt kokku surutud olu-des, ennekõike lastega peredes, kujunesid välja kindlad mööbli paigutamise ja ruumi kasutamise viisid, mis kordusid korterist korterisse. Ühes ruumis püüti eraldada must ja puhas pool, naise ja mehe tegutsemisala.

Teenijate maailm

Igas jõukamas peres oli teenija, vahel oli neid koguni mitu. Tavaliselt elas tee-nija köögi kõrval teenijatoas, mida köeti pliidi soemüüriga. Mõnikord pidi ühte

29 H. Tihkan, Majateenijad vanas Tallinnas, ERM KV 160: 133.30 Siiski saadi veel esinduslikumad tapeedinäited suuremate korteritega hoovimajast, kuid need pärinevad ilmselt

hilisemast perioodist, tõenäoliselt 1920. aastatest. Karola Mursu. Miljööalal paiknevate hoonete interjööriuurin-gud. Kas ja milleks? – Muinsuskaitse aastaraamat 2012. Tallinn 2013, lk 98–101.

31 E. Mäsak, Elutingimustest Tallinna eeslinnades 1870–1940, lk 82.

S T U D I A

75

suhteliselt väikest ruumi jagama mitu teenijat. Mõnes korteris oli teenijatuba pisike kapitaoline ruum köögi kõrval, seal puudus loomulik valgus ning seda õhutati ja valgustati tagatrepikotta või kööki avaneva siseakna abil. Tuli aga ka ette, et teenijatoana kasutati serveerimistuba köögi ja söögitoa vahel (mis sel juhul oli tavalisest suurem) või magas teenija otse köögis kardinatega eralda-tud nurgas.32 Mõnikord oli hoovis aga eraldi teenijatemaja, seal võis elada ka perekonnaga teenija: näiteks olid pesunaine või naiskokk ja sama majapidami-se kutsar või hiljem autojuht omavahel abielus ja neil võisid olla ka lapsed. Ajas-tu statistilised aruanded näitavad, et sugugi kõik majateenijad polnud noored vallalised inimesed. Kõige tavalisem oli, et eraldi hoovimajas elas majahoidja ehk kojamees, kes oli sageli perekonnainimene. Kojamees oli tähtis tegelane, kelle ülesannete hulka kuulusid peale tänava pühkimise pisiremonditööd ning puude lõhkumine ja tuppa toomine.33 Väikesed, nn kojamehemajad on säili-nud näiteks Tallinnas Toompuiestee 16 ja Pärnu mnt 46 hoovil. Majahoidja ja pesunaise kortereid hakati aga paigutama ka keldritesse, see komme levis laie-malt just 20. sajandi algul.

Skeem, kus ühe kortermaja korterite teenijad oleksid kõik elanud väikestes kööktubades sama maja katusekorrusel (üsna tavaline näiteks Prantsusmaal), meil laialt ei levinud. Ehkki tuletõrje-eeskiri ja sellest tulenevalt ka linna ehi-tusmäärus välistas kahekorruseliste puitmajade katusekorruse väljaehitamise, kohtab siin-seal katusekambreid, mis olid mõeldud ilmselt just teenijatubadeks. Niisugune katusekamber leiti Tallinnas Toompuiestee 21 pööningul, kus seina alumises viimistluskihis avastati ka 20. sajandi alguse prantsuskeelsele ajalehe-le kleebitud kaunis tapeet. Mõne suurema eramaja põhiplaanil (eespool maini-tud Lutherite villa Tallinnas) on peale köögi juures paikneva teenijatoa majas, eriti esimesel korrusel, veel mitmeid väiksemaid magamistube. Neid võiks pi-dada tubadeks eri soost ja eri funktsiooniga teenijatele ning majasiseses hierar-hias teenijate ja pererahva vahepeal seisvatele isikutele, nagu koduõpetaja või erasekretär, aga on ka võimalik, et neid kasutas mõni pereliige, näiteks keegi täiskasvanud lastest, pere juures elav vanaema vmt.

Moodsa aja mugavused

19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus tõi Euroopa linnadesse keskküttega ela-mud, lift idega majad, gaasipliidid köökides ja muud moodsa maailma imeasjad. Eestis oli areng aeglasem, kuid tehniline innovatsioon ei jätnud ka meie linnu

32 H. Tihkan, Majateenijad vanas Tallinnas, ERM KV 160: 140. 33 H. Tihkan, Majateenijad vanas Tallinnas, ERM KV 160: 135.

S T U D I A

76

puutumata. Kui veevärk ja kanalisatsioon oli 20. sajandi algul Tallinnas suu-remate korteritega majades ja eramutes juba üsna levinud (siiski oli veel 1915. aastal veevärgiga ühendatud alla poole Tallinna elamutest),34 siis elekter tuli vaevaliselt. 19. sajandi lõpul olid väiksemad elektrijaamad Tallinna vanalinnas ja seejärel tehaste juures, kust üsna varakult said elektrivoolu ka tehaseasulad. Tartus tegeles tänavate sillutamise ja elektrivalgustuse korraldamisega aktiiv-selt (ennekõike just uutes, 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kiiresti kujune-nud linnaosades) 1908. aastal asutatud Eeslinnade Heakorra Selts. Kaasaegne veevärk kujunes siin hiljem kui Tallinnas, siiski rajati tsaariaja lõpul Ülejõel esimesed puurkaevud. Üksikud ärksamad jõukad kodanikud vedasid oma-le elektrikaablid lähedal asuvatest ettevõtetest ja panid majja voolu sisse, nii toimis 1908. aastal näiteks advokaat ja hilisem poliitik Jaan Poska Tallinnas Kadriorus. Tema koju ilmus ka seninägematu moodsa aja ime – tolmuimeja, mis tunduvalt kergendas majateenija elu.35 Laiemalt hakkas elekter Tallinnas levima alles 1913. aastal, mil alustas tööd linna elektrijaam Rannavärava ees. Keskküttega maju oli tsaariaja Tallinnas vaid üksikuid, peamiselt suuremate kivist korterelamute seas, näiteks Toompuiestee 24 (Otto Schott, 1903). Mõis-tagi ei tuntud veel kaugkütet, keskküte tähendas katlamaja hoone keldris. Ka Tartus ei olnud mõne maja põhiplaanil (näiteks Robert Pohlmanni projektee-ritud tööstur E. Graeffi maja Jaama 10, 1908) enam näidatud ahjusid ega lõõre. Esimesed lift id olid Tallinnas elukorteritega ärihoonetes, näiteks kuulsa Soome arhitekti Eliel Saarineni kavandatud ja 1911–1912 ehitatud Pärnu mnt 10. Seal olid juba ka gaasipliidid (mis muidu jäid Tallinnas väga haruldaseks), õhupu-hastusseadmed, telefonid jm.36 Kõnetraat levis Tallinnas 20. sajandi algul üsna laialt, 1886. aastast töötas Tallinnas telefonivõrk ja tänavate äärde ilmus puit-postidel elektritraatide rägastik.37 Tugevamini hakkas moderniseerumisprot-sess meie linnade koduinterjööre mõjutama alles 1920.–1930. aastail.

Kokkuvõtteks

Välitööd ehitistel ning kirjanduse ja arhiiviallikate põhjal tehtav uurimistöö, arhitektuuri konservaatori ja (kunsti)ajaloolase kompetents toetavad üksteist vastastikku, aidates koos vähehaaval kujundada üldpilti ajastu mentaliteedist,

34 Gustav Jakobson, Aleksander Kivi, Heldur Lond, Ain Soik. Tallinna vesi ja sajandid. Tallinn 1967, lk 56; Городское хозяйство Ревеля 1905–1915. Ревель 1916, lk 58.

35 Robert Nerman. Jaan Poska maja Kadriorus. – Jaan Poska oma ja meie ajas. Artikleid ja mälestusi. Tallinn 2010, lk 425–436.

36 Eesti arhitektuur. 1: Tallinn, lk 176. 37 Vambola Kaasik-Aaslav; Heino Maripuu. Tallinna telefonivõrk 110 aastat 1886–1996. Belli torust Internet’ini.

Tallinn 1999, lk 53–58.

S T U D I A

77

esteetilistest tõekspidamistest, moe ja maitse muutumisest ning arhitektuuri-kultuuri arengust (näiteks välismaistest mõjudest ja populaarsetest eeskuju-dest, tellija, ehitusettevõtja ja arhitekti omavahelistest suhetest jne). Ajaloolis-te tapeetidega tegelemine saab olla üks oluline aspekt selles laiaulatuslikus ja erialadevahelises uurimistöös. 2014. aastal Tartu Linnamuuseumis aset leid-nud tapeedinäitus avab Eestis seni suuresti teadvustamata uurimisvõimaluste ja -küsimuste maailma. Seoses argipäeva ja elulaadi ajaloo jätkuva aktuaalsu-sega nüüdisaegses humanitaarias ei ole see sugugi perifeerne nähtus, nagu esi-algu võiks kõrvaltvaatajale ehk tunduda, vaid vastupidi, on väga oluline ja suu-re tulevikupotentsiaaliga valdkond. Esialgu on küsimusi rohkem kui vastuseid, kuid nõnda, nagu hilisemate kihtide alt vähehaaval kooruvad järjest enamates hoonetes välja kunagise sisekujunduse jäljed, areneb ka meie võime neid mär-gata ja tõlgendada.

S T U D I A

78

Space around wallpapers

Summary

Th e article gives an overview of home interiors in Tallinn and Tartu at the end of the 19th and beginning of the 20th centuries. It is meant, above all, to pro-vide a broader background to the other articles in the current collection of the Tartu City Museum, many of which discuss historical wallpapers and their exploration. Many preserved samples of wallpapers originate from the urban dwellings of the era under study, and to interpret them we also need some back-ground knowledge of the buildings they have been obtained from: did it belong to a wealthy family or was it a poor blue-collar’s home, was it designed by a lo-cal construction engineer or the creation of a famous Riga or St. Petersburg ar-chitect; was the room from which the wallpaper samples were collected a living room, a bedroom, a study, or a servants’ room, and so on. While elsewhere in Europe researchers have undertaken quite extensive studies of the convictions, habits, and customs that have infl uenced home interiors, living patterns, rela-tionships between public and private spaces, and space management, in Esto-nia these kinds of topics concerned with everyday history have deserved more attention only recently. Th erefore, the current research situation still leaves many issues hypothetical.

Dwelling-houses of the era represented a very diverse typology, from the nobility’s manorial homes and magnifi cent private villas belonging to prosper-ous merchants, higher offi cials, medical doctors, and other representatives of the social elite, including university professors in Tartu, to the more meagre houses to accommodate the working class. Th e latter were usually comprised of bedsitters, and each of these one-room fl ats oft en provided shelter for a big family. Such a working-class tenement building was more characteristic of Tal-linn, which was a fast-developing industrial city. One of the most frequently oc-curring bourgeois building types was an urban villa with two big fl ats of a sim-ilar ground plan, on top of each other, which was popular both in Tallinn and in Tartu. In the course of time certain planning techniques for dwelling-houses and fl ats became elaborated: as a rule, studies and living rooms faced the street and dining room windows opened to the yard or garden; oft en a veranda was also connected to the dining room. Bedrooms were usually behind the dining room; common bedrooms for the whole family or at least for all the children of

S T U D I A

79

the family persisted quite long, although the number of rooms would have af-forded separate bedrooms. Rather oft en rooms were aligned with each other as an enfi lade, also in blocks of fl ats; here urban houses clearly followed the exam-ple of the design solutions in manorial buildings. At the beginning of the 20th century, with the beginning of the Art Nouveau era, house and fl at designs gradually became more modern and convenient. As a new phenomenon, a cen-tral, so-called English hall through two storeys appeared in many single-fami-ly detached homes. Larger stone blocks of fl ats, which in the same era predom-inated in St. Petersburg, Helsinki, and Riga, not to mention the big cities of Western Europe, were rather infrequent in Tallinn and Tartu; oft en wealthier people also lived in two-storey wooden detached houses.

Even in more representative dwellings bathrooms appeared relatively late, in the last decades of the 19th and the beginning of the 20th centuries, some-what earlier in Tartu, whereas in Tallinn they spread more widely only in the 1910s, the era of Art Nouveau, along with the quick modernisation of the way of life. Earlier on, inadequate plumbing in town had hindered the installation. Th e meagre working-class quarters lacked washing facilities, so people used public saunas, which also served as important places for social communication for the inhabitants. Water closets are a rather recent phenomenon in Estonia; for a long while townspeople had to make do with earth closets only. In more representative buildings, the latter were closet-like structures placed in the cor-ner of a room; in the early 20th century, however, wealthier town houses and bigger fl ats had already two toilets – one for the family and guests and the oth-er for servants. Simpler working-class houses had earth closets in corridors, or sometimes even as separate buildings in the yard.

It was the time when diff erentiation between everyday and presentable, servants and masters was considered highly essential. Servants used to live in the servants’ room next to the kitchen, sleep in the kitchen, in a corner sepa-rated with a curtain, or even in a special outhouse in the yard. Each house or fl at meant to accommodate somewhat wealthier people had, besides the main entrance, also a back service entrance from the yard, for the use of servants; in blocks of fl ats there was a separate kitchen hallway. Th is was where the ven-tilation windows of servants’ rooms, bathrooms, and larders usually opened. Closet-like storage rooms for keeping foodstuff s and other things were built in hallways and also in the central corridor in working-class tenement houses. Th e interior fi nishing in the hallways could vary considerably: plastered walls, board lining in wooden houses, as well as wallpapers. In Tartu, stencil paint-ings can be found in the hallways and also on the ceilings and walls of living and dining rooms in many wooden houses. In Tallinn they were less frequent

S T U D I A

80

in this period. Today it has not been established yet whether they were just not so popular in Tallinn or, rather, have not been preserved so well and, until to-day, have been studied less.

S T U D I A