Sisukord 5Raamatust 8

Kes on hobune 9Hobuse päritolu ja kodustamine 10Hobuse meeled 12Nägemine, kuulmine, kompimismeel 12 Maitsmis- ja haistmismeel 13Tasakaalumeel ja liigutused tasakaalu

korrigeerimiseks 15Tirimispaanika 16Hobune räägib keha abil 22Ilmed 23Kehaliigutused 25Hirnumine ja hörisemine 30Karjaelu 33Puhkamise ja magamise tavad 33Erinevad karjad 34Kes keda 36Täkulik käitumine 37Märad ja varsad 38Inimese juures 38Varsa esimesed elukuud 42Tundlik mära-varsa suhe 44Võõrutamine 45Üksi ei ole hea 47Teised loomad hobuse kaaslasena 50Mäng igas vanuses 52Sünnipäraselt umbusklik 56Taluvusläve tõstmine 57Lõdvestunud, ärritatud või pinges? 60Võõristuse ületamine 61Flooding 65Tahtmatu harjumine ja võõristuse minetamine 66Rahustamine ja lohutamine 68Aju õpib hirmust mööda vaatama 69Kitsa koha kartus 70Põgenemine on parim kaitse 75Täiesti ainulaadne 86Soo mõju käitumisele 91Märade suguline käitumine 91Täkkude suguline käitumine 94Ruunamine ehk kastreerimine 97

Hobune ja inimene 99Kas inimene on hobusele hobune? 100

Raskusi teel 119Käitumine heaolu mõõdupuuna 120Käitumisel on alati põhjus 122Elutingimused mõjutavad heaolu 123Liikumisvaegus 124Üksi või koos teistega? 125Hobuse käsitlemine ja koolitamine probleemkäitumise

taustal 126Hirm ja arusaamatused 127Stress 128Stressi üldistumine 128Valu või halb käitumine 131Agressiivsus 136Õpeta hobust söögiaegadel viisakalt käituma

(harjutus) 145Liigsõbralik käitumine 146Stereotüüpsed käitumismudelid 148Õpitud abitus ehk valuga harjumine 150Üliettevaatlikus 156Õpitud käitumine 158Probleemkäitumise parandamine on põhjuste

parandamine 167Katkestamine 174Kaitseliigutused 176Kustutamine 179Vastutingimine 180

Kuidas hobune õpib 181Õppimine ja mälu 182Harjumine 184Klassikaline tingimine 185Tundedki võivad tingimise tulemusena saada tegevuse

osaks 187Hirmu tingimine 188Latentne õppimine, probleemide lahendamine

otsustamisega ja malliõpe 190Tegevuslik õppimine 191Tegevuse kaudu õppimine: piits või präänik? 194Kinnitused 195

Sisukord

Karistused 206Ühesed tulemused 215Tegevuslik õppimine 216Kujundamine 216Harjumuse kujunemine 218Ebaregulaarne kinnitamine 219Vaid nõudmisel ja alati nõudmisel 222

Hobune inimese juures 227Liigile kohastes oludes tunneb hobune

ennast hästi 228 Hobuse esmane hooldus ja tema tervise eest

hoolitsemine 229Hobune loomaarsti patsiendina 234Positiivsete kogemuste tekitamine ja paigalpüsimise

harjutamine 235Rahustavad medikamendid, mokapöör 239Ennast protseduuride ajal ohtlikult

kaitsvad hobused 240Söötmine 241Toidu omastamine 242Tiirud 243Jõusöödad haiguste taustal 244Head elutingimused 249Koplid ja aedikud 249Väljaheidete kaudu levivad haigused ja parasiidid 250Vabapidamine ja kasutushobused 252Talli ventilatsioon 253Ohutuse tagamine tulekahju korral 256

Loodud liikuma 257Liikumine on hobuse tervisele hädavajalik 258Hobuse liikumine ja selle biomehhaanika 260Hobuse venitamine 266Põhivenitusi 268Hobuse tagajala liikuvusulatuse suurendamine 269Hobuse masseerimine 271Liikumine ja heaolu 275Põhitreenituse saavutamine 277Hobune ja liiklus 283Autodega harjutamine 284

Kõigepealt usaldus 287Puudutuste ja varustusega harjutamine on

rahulikkuse alustalaks 288Kätteandmine ja inimesekartus 290Kui kinnivõtmine ongi juba raske 292Puudutamise, käsitlemise ja varustusega

harjutamine 301Kui jääd paigale, saad olla rahus 302Heade kommete õpetamine juba täielikult usaldavale

hobusele 307Harjumine omas tempos 309 Mis siis, kui noor hobune ei kannata puudutamist 312Võõristusläve alandamise tehnikate ühendamine:

stekikartusest ülesaamine 313Faust: väljendunud pea puutumise kartus ja kitsa koha

ahistus 315Jalgade tõstmine 318Jalgade tõstmise õpetamine 319Valjastamine, rakendamine, saduldamine ja hobuse

selga tõusmine 326 Saduldamisega harjutamine 331Sadul peab hobusele sobima 336Ratsanikuga harjumine 339Selja lõdvestamine 344Hobuse seljahädad 346Sadula kartus ja tagajalgadele tõusmine 347Rakmetega harjutamine 350Traavihobuse varustuse sobitamine 351Suuliste ja valjastega harjutamine 352Valjaste ja trenselsuuliste sobitamine 357Kangsuuliste sobitamine ja kasutamine 360Laadimise ja transportimisega harjutamine 362

Juhiseid koolitajale 375Hobuse käitumise ja liikumise kujundamine 376Õpi hobust tundma 378Turvaline koolitamisolukord 379Rahulikkus 380Tee kindlaks kas kinnitus on kinnitus 383Preemia suund 384Mille eest premeeritakse? 385Tegevusjadadest ehk liikumissarjadest hoidumine ja

nende ärakasutamine 387

Probleemid? 388Ajastus 389Kinnitamise sagedus 390Nõudmiste taseme tõstmine, kestvus 393Millal nõudmise peale? 394Vana märk või märguanne uue põhjana 395Koha vahetamine ja ebaregulaarne kinnitamine, pausid 399Loo võimalikult veatu koolitus 402Koolitaja meelespea 404Kinnituste tõhus kasutamine 405Täpsust premeerimisse: tingitud kinnitus 405Loobumine enne toidupalade preemiaks saamist 408Suunamine 409Nõudmine ja järeleandmine 412Võimenduvad märguanded 418

Põhioskuste õpetamine 425Põhioskused, koolitamise ja käsitlemise alus 426Küljele astumine tagaosaga 435Esiosa küljele viimine 439Taandamine ja peatumine 443Edasiliikumine ja aktiivsuse suurendamine 449Minu ruum on minu kindlus (ringharjutus) 461Ohtlikult käituvad hobused 468Eelnevalt õpitud ülesanded uute käskluste peale 470 Taandamine erinevate märguannete peale 472Peaga järeleandmine ja talutamine 475Õigesuunaline reageerimine puudutusele 476Pea langetamine 481Pea küljele ja ette viimine (päitsetest nõudmisel) 484Talutamisharjutusi 492Ratsmetest või kettnööriga talutamine 506Pika korde või köie otsas talutamine 510Kinniseotuna seismine 517Õpeta hobust paigal seisma 519

Eritreeningust 523Tugevale põhjale on hea ehitada 524Põhimärguannete õpetamine ratsahobusele 527Suulise järgimine (ratsahobuse ratsmevõtete alged) 528Ratsmekontaktiga tutvustamine ja ratsmega

määratud piirides püsimine 535

Lõdvestunud lõuad, lõdvestunud hobune 536Mis on põhikontakt? 538Jätkuharjutus: ümaralt ratsmesse 545Tagasi võtmise alged 545Pikk või lühike ratse? 546Peatused: lühike õpetus 554Ettevalmistav harjutus maast: kaudne

ratsmemärguanne 554Jätkuharjutus: sirgelt liikumine 556Otsene ja kaudne ratsmemärguanne ning hobuse

pööramine 559Hobuse keeramine seljast: lühike õpetus 564Sääremärguannete õpetamine 564Tagaosa küljele viimine sääremärguande peale 570Sääremärguande peale liikumise alustamine: lühike

õpetus 572Ratsahobuse koolitamisel tegutsetakse

järjepidevalt 579Liigutuste uuestikoolitamine 581Tänapäevasest ratsastusest klassikalistel alustel:

töötamise põhialused 585Ümaralt kontaktis 588Tasakaalukus, tasakaal ja aktiivsus on ratsahobuse

koolitamise põhialused 593Galopi rütmi ja takistustele lähenemise treening 596Hea istak on ratsastaja tähtsaim töövahend 597Ratsaniku selgroo asend liikumisel 599Nii istud õigesti 600Hirmunud hobuse peatamine 605Pöördpeatuse õpetamine 607Kuklalukk, ohtlike olukordade hädapidur 610Hobuse etteõpetamine 611Õpeta sälgu õigesti pöörama 613Harjutamist ohjadega 614Käru taha alles siis, kui ohjamine on vigadeta selge 617

Koos hobusega 620

Artiklite autorid 623

Allikad 624

Register 626

„Koos hobusega” on mitmetasandiline raamat ja seda võib lugeda mitmel eri viisil. Raamatus keskendutakse esmalt hobuste liigikohasele käitumisele, heaolule, probleemsele käitumisele, hobuse ja inimese vahelisele suhtele ja ka sellele, kuidas hobune õpib. Alustades raamatu lugemist algusest ja lugedes üht peatükki teise järel, saab enne praktiliste koolitusjuhisteni jõudmist korralikud teadmised hobusest kui loomast. Hobused on kaunid ja hämmastavalt mitmekesiselt käituvad loo-mad, kelle tundma õppimine võib pakkuda vaimusta-vaid hetki.

Raamatu eri osad on siiski eraldiseisvad tervi-kud ja neid võib lugeda mis tahes järjekorras. Inime-sed omandavad teadmisi erineval viisil: põhiteadmis-test praktiliste lahendusteni liikumine on paljudele kõige loomulikum õppimise viis, kuid on ka neid, kel-lele sobib vastupidine variant. Võid sama hästi alus-tada ka praktilistest harjutustest. Soovides saada lisa-teavet selle kohta, millel harjutused põhinevad, või süveneda hobuteadlikkusse, võid kaevuda üha süga-vamale üksikasjadesse. Mitmete detailsete peatükkide juures on antud üksikasjalikku nõu selle kohta, kui-das on võimalik siduda teooriat igapäevaste situatsioo-nidega. Lisaks sellele annavad raamatule värvi lood ja näited elust enesest, kuidas erinevates probleemsetes olukordades tegutseti. Tekstides sisalduvad lehekül-gede viited toetavad sellist lugemise viisi, need juha-tavad raamatus sama teemat käsitleva koha juurde. Mõned koolitusjuhised põhinevad raamatus juba eel-nevalt käsitletud harjutustel, mida on sel juhul juhise juures eraldi mainitud.

„Koos hobusega” on mahukas teatmeteos. Kui soo-vid leida teavet sind huvitava teema kohta, võid kasu-tada raamatu lõpus olevat registrit.

Raamatu Interneti-leheküljel (www.hevosenkanssa.com) on lisateavet piltidel olevate hobuste kohta, raa-matus kasutatud terminite loetelu, veel selgitavaid pilte raamatus esitletud harjutuste kohta, põhjalikumat tea-vet osade teemade kohta. Raamatu kodulehe leiad ka raamatu autorite kodulehtede kaudu (www.tuirekaimio.com või www.minnatallberg.com).

Pildid Raamatu pildid on tehtud ehedates olukordades. Sadula ja ratsanikuga tutvuvad hobused on tõesti asjaga esi-mest korda tutvust tegevad noored hobused ning harju-tuste juhiste juures näidatud hobused on harjutust just parasjagu õppimas. Kohtades, kus on juttu õpitud abi-tusest või valmisolekutaseme tõusmise üldistumisest, on nende põhjustatud muutused selgelt näha piltidel ole-vate hobuste käitumisest ja ilmetest.

Hobuste kehakeel ja liigikohased käitumismallid tulevad esile piltidel, mis on võetud vabalt suurel alal

ela vatest hobustest. Nii saab lugejagi võimaluse tutvuda hobuste nüansirikka kehakeele, väljendusrikaste ilmete ja mitmekülgse käitumisega.

Hobuste jälgimiseks nende loomulikus keskkon-nas tasub ära kasutada kõik võimalused. Raamatu pil-did annavad teavet hobuste kehakeelest ja ilmetest. Kuigi need ei saa asendada praktilist kogemust, võivad nad aidata märgata seda, millele tasub hobuse kehakeele puhul tähelepanu pöörata.

AutoridRaamatu tihedat sisu täiendavad teiste autorite, Mar-jut Anderseni, Marja Bergströmi, kolonel Christian Carde, Sanna Mattila-Rautiaise ja Johanna Soinio artik-lid. Neid kõiki seob soov muuta maailm hobusele pare-maks kohaks. Kuigi nad kõik vaatavad hobuste maail-male omast vaatenurgast, tuleb tekstidest selgelt esile see, et hobused on kasutamise otstarbest hoolimata üsna ühesugused ning nende hooldamisel ja koolitamisel toe-tutakse ühesugustele alussammastele. Hobuse heaolu tagamine ja õppimisvõime piiride austamine on alati ühtviisi tähtsad. Artiklite autoreid esitletakse raamatu lõpus leheküljel 623. Neis kohtades, kus raamatus on nende kirjutatud tekstid, on autori nimi artikli juures eraldi välja toodud. Kirjutajatest on olnud ka tohutu abi muude tekstide teemakohasel kontrollil.

Raamatu piltide tegija Minna Tallberg on hoolitse-nud hobuse liigutuste ja ilmete piltlikustamise eest ka sõnaliselt. Ta on osalenud karjakäitumisega seotud pea-tükkide kirjutamises, toonud arvukad „elust enesest” rääkivad juhtumid lugejateni ning osalenud teiste auto-rite tekstide toimetamisel. Kõik muud raamatu tekstid on Tuire Kaimio sulest ja ta on olnud ka raamatu pea-toimetajaks.

Raamatu terminitest ja sõnastikustÜhest ja samast nähtusest räägitakse nii hobuharrastuses kui ka psühholoogias ja etoloogiaski mitmete erinevate terminite abil. Oskuslikel hobusekoolitajatel on juba aastatuhandeid õnnestunud proovimise ja hobuste täpse tunnetamise abil saada suurepäraseid tulemusi hobuste koolitamisel ja töökasutuses juba kaua enne seda, kui on saadud teada, millel toimivad meetodid tegelikkuses põhinevad. Osa raamatu terminoloogiast ei ole varem eesti keelde tõlgitud või on sõnadest kasutusel mitmeid erinevaid variante.

Seetõttu tasub tähele panna, et kuigi raamatus on otsustatud kasutada üht terminit, võib sama nähtust kohata mujal hoopis teise nime all. Kõikide raamatus esinevate terminite tähendust on üritatud lahti sele-tada. Raamatu kodulehekülje sõnastikus on terminid nii soome kui ka inglise keeles. Nii on võimalik leida raa-matu teemade kohta teavet ka mujalt.

Raamatust

8

9

Kes on hobune?

Kes on hobune?

Hobustega töötavatel inimestel on kasulik õppida tundma hobuste liigikohast käitumist juba seetõttu, et igas kogu elu tallis veetnud hobuses on varjul kõik käitumisjooned, mis esinevad metsikutel hobustel. Mingi ärri-tajana mõjuv tegur või olukord võib panna

hobuse ootamatult käituma nii, nagu ta varem käitunud ei ole. Täkud tunnevad pidevat vajadust karja kokkuajamise ja kooshoid-mise järele. Ka tänapäeval võivad hobused segadusse sattudes põgeneda, liikuda rivis, nina vastu eesmineja saba, ja kaevata lume

Hobuse päritolu ja kodustamine

Hobused on juba mitu tuhat aastat elanud enam või vähem kodustatult. Pärinemisuuringud näitavad, et meie aja koduhobusetõugudes on säilinud hobuste esiisade fossiilidest leitud genotüüpide mitmekesisus. Nii et tänapäeva koduhobuse

soontes voolab mitmete metshobuste liinide verd. Esimesed tõendid hobusel ratsutamisest pärinevad nii ammusest ajast kui kuus tuhat aastat tagasi.

Sinnamaani oli hobune inimesele pelgalt söödav lihaloom. Kuigi tänapäeva hobused meenutavad värvilt ja väljanägemiselt esiisasid vaid osaliselt, on mõned liigile omased tunnused säilinud täiesti muutumatuna. Põhiosas ei ole hobuse organism ja käitumine kodustamise käigus muutunud. Kuigi hobuse elamistingimused ja see, kuidas temaga

tegeldakse, võivad mitte lasta mõnedel käitumisjoontel avalduda, on igas hobuses tänapäevalgi säilinud võime looduses ellu jääda. Metsistuvad hobusekarjad hakkavad

peagi käituma samal viisil, kui on omane neile hobuse sugulastele, kes ei ole kunagi olnud kodustatud.

Kes on hobune?

alt toitu välja. Hobuse liigikohase käitumise mõistmine ennetab arusaamatusi inimese ja hobuse vahel ning aitab leida hobuse käitu-mise tegeliku põhjuse.

Hobune kui liik on arenenud selliseks, et kõige paremini elab ja tuleb ta toime kesk-konnas, milles elasid metshobuste karjad. Täna päeval ei saa praktilistel põhjustel alati hobusele võimaldada elutingimusi, mis vas-taksid täielikult neile, milles elasid ta esiisad. Kuid siiski oleks soovitatav hobuse päeva-rütm ja elutingimused liigikohast käitumis-mudelit sil mas pidades punktide kaupa läbi töötada. Väikestegi asjade muutmine liigile loomulikuma suunas võib aidata vähendada stressi (lk. 128) ja muuta hobuse elu naudi-tavamaks.

Liigile omase käitumise tundmine või-maldab inimesel mõista, kuidas hobune maa-ilma tajub ja miks ta käitub just nii, nagu ta käitub. Tänu hobuse ja inimese aastatuhan-deid kestnud kooseksisteerimisele on täna-päevani jõudnud mitmesuguseid arusaamu sellest, milline loom on hobune. Osa vana aja hobusetarkuse pärlitest on siiani kirkad. Osa käsitlustest pärinevad aga ajast, mil ini-mese teadmised loodusest ja maailmavaade olid täna päevasest suuresti erinevad. Vanad usku mused hobustest levivad siiamaani visalt suust suhu ning mõjutavad osaliselt prae-gugi hobuseinimeste ettekujutust hobustest ja nen de hingeelust.

Tõepõhiste teadmiste ja vanade arusaa-made üksteisest eraldamine on nii raske, et parem on alustada hobusele omase käitumise tutvustamist puhtalt lehelt. Veel praegugi elab maailma eri paigus poolvabasid hobuse-karju, kes on kas inimese juurest põgenenud või inimese poolt teadlikult mõnedesse piir-kondadesse asustatud. Nende juures läbi vii-dud väliuuringud on aidanud selgusele jõuda

selles, kuidas hobused peagi pärast vaba-dusse pääsemist kaasasündinud käitumis-viisist juhituna karjas elavad.

Kuigi inimese loodud keskkonnas elavad hobused ilmutavad või üritavad ilmutada samu käitumisjooni, on kitsastes ja ositi eba-loomulikes oludes elavate hobuste põhjal või-matu teha järeldusi hobuste tõelisest käitumi-sest tema algupärases vormis. Mõnes inimese loodud olukorras käituvad hobused isegi vii-sil, mida looduses ei esine ja mis on hobusele endale ohtlik (lk. 148).

Järgnevates peatükkides kirjeldatakse ho buse liigikohast käitumist väliuuringute põhjal ning tutvustatakse hobuse viisi mõista ja haista maailma. Alles pärast tutvumist loo-maga nimega hobune keskendume hobuse ja inimese suhtele, hobuse pidamisele ja õpeta-misele.

Kes on hobune?

11

12

Kes on hobune?

NägemineHobuse kõige tähtsam meel on nägemine. Saakloom jääb ellu ainult siis, kui ta ümb-ruskonda kogu aja tähelepanelikult jälgib. Hobusel on loomariigi suurimate silmade hulka kuuluvad silmad, millega ta näeb hästi külgedele ja osaliselt ka ette. Hobuse näge-mine on hea nii päevavalguses kui ka pime-das, ta suudab isegi värve eristada. Kuigi hobuse silmad ei ole kohastunud täpsust nõudvaks tööks, on ta võimeline eri kujutisi ära tundma ja neil vahet tegema.

Hobune näeb peaaegu kõikjale enda ümber, välja arvatud otse selja taha. Ka mõne meetri kaugusele ettepoole näeb hobune vaid pead tõstes või langetades.

Hobuse silmade paiknemine ja ehitus on selline, et kõige paremini näeb ta ümbrust siis, kui ta pea on langetatud. Kui hobune soovib midagi täpsemalt näha, siis ta kas tõstab või langetab pead. Inimesel on kasu

üksikasjade täpsest uurimisest, kuid hobuse-sugustele saakloomadele on sellest tähtsam võime märgata väikseimatki liikumist oma ümbruskonnas.

KuulmineKuulmine pole hobusel nii tähtis meel kui nägemine. Kuid sellest hoolimata kuuleb hobune väga hästi ja pöörab kõrvad hääleal-lika suunas. Ulatusliku nägemisvälja tõttu ei ole hobusel – vähemalt mitte siis, kui teda ei ole miski ehmatanud – vaja ennast hääle suu-nas keerata, et näha, mis seda tekitab.

KompimismeelHobuse kompimismeel on eriti tundlik. Mõnikord ajavad inimesed võistlevatel või näitustel käivatel hobustel ära kõik peas ja koonul asuvad pikad kompekarvad (vib-rissid). Kuid selline pügamine pole soovita-tav, sest see mõjutab olulisel määral hobuse

Hobuse meeled

Kes on hobune?

13

võimet tajuda oma ümbrust. Pügamise taga-järjel võib hobuse käitumine mõneks ajaks muutuda, halvimal juhul võib hobune stressi tõttu haigestuda.

Väike valu ei pane tavaliselt hobust oma käitumist muutma – saaklooma organism üri-tab varjata haigust nii kaua, kui see on või-malik. Samal põhjusel võib hobune, kes aias või käekõrval jalutades lonkab, mõnes teises olukorras, kus ta adrenaliinitase on tõusnud, veatult liikuda. (Vt. valu, lk. 130.) Hobune ei oska lonkamist teeselda.

Valu kannatav hobune näib tihti olevat endasse sulgunud. Ta vahetab seistes ühte-lugu asendit ja üritab näiteks puud hauga-tes panna keha eraldama valu vaigistavaid endorfiine. Valu paneb hobuse higistama, värisema ja isegi valutavat kehaosa hammus-tama (näiteks näkitseb ta kõhtu). Hobune ei karju valu tõttu, kuid võib ähkida või ägi-seda, kui valu on tugev.

Maitsmis- ja haistmismeelVõime täpselt eristada maitseid ja lõhnu on hobusele eluliselt tähtis. Paistab, et enamik hobuseid teab kas õpitult või lõhna ja maitse järgi, missugused taimed kõlbavad süüa. Kuid näiteks orbvarsad, kel pole olnud või-malik ema söömist lähedalt jälgida, võivad täiskasvanuna süüa taimi, mis on neile oht-likud.

Söömisvajadus või maohaavade põhjusta-tud valu võib mõnikord sundida näiteks lii-vase pinnasega koplites peetavaid hobuseid liiva sööma. Hobuse sünnipärane või õpitud kalduvus vältida kõlbmatut toitu ja jooki toi-mib vaid siis, kui parem söök ja jook on saada-val. Seetõttu kõrvalda karjamaalt teada olevad mürgised taimed, kui neid seal kasvab.

Ka haistmismeelel on suur tähtsus, kui hobune valib, mida suhu pista ja millist vett juua. Kui hobune soovib lõhna paremini Valu all kannatav hobune näib tihti olevat endasse

sulgunud.

14

tunda, tõstab ta ülahuult nagu irvitades. Mära eristab oma järglast teistest varssadest peamiselt lõhna järgi. Lõhna abil on mõni mära suudetud panna omaks võtma orvuks jäänud varssa, kui tolle ümber on mähitud mära enda surnud varsa nahk. Sama tulemus võib olla mära haistmismeele ajutisel häiri-misel.

Hobused nuusutavad üksteist ja isegi maas olevaid sõnnikuhunnikuid. Kahtlaseid esemeid uurides nuusutavad hobused sageli neid eriti põhjalikult. Noored täkud otsus-tavad lõhna põhjal, kas märal on innaaeg. Kogenud täkud aga ei muuda oma paaritamis-käitumist isegi siis, kui nende haistmismeelt ajutiselt häirida.

Kui hobune ehmatab millegi peale, aga inimene ei näe ühtegi nähtavat põhjust, võib asi olla selles, et hobune tundis mingit lõhna.

Kes on hobune?

15

Tasakaalumeel ja liigutused tasakaalu korrigeerimiseksTasakaalumeel on hobusele tähtis. Mõned haigused või ka traumad võivad hobuse tasa-kaalumeelt nõrgendada, kuid see on siiski harva esinev probleem. Asendit ja liikumist koordineerivaid retseptoreid ehk propriotsep-toreid on hobusel liigestes, lihastes, kõõlustes ja nahal. Propriotseptorid tunnetavad, milli-ses asendis on liiges või mis suunas see lii-gub, ning saadavad selle kohta teabe edasi ajju talamuse (vaheaju) piirkonda. Sisekõrva asendi- ja liikumisretseptorid vahendavad teavet pea asendi ja liikumise kohta. Kõigile nendele retseptoritele lisaks on hobuse tasa-kaaluhoidmisel suur tähtsus nägemisele.

Kohe pärast sündimist püüab varss püsti seista. Kui tasakaalu hoidmise liigutused on arenenud vajalikule tasemele, suudab varss pärast komistamist teha olukorrale vastava parandusliigutuse kas või seotud silmadega. Aju õpib reguleerima tasakaalu hoidmise lii-gutuste tugevust. Tasakaalu hoidmiseks teh-tavad liigutused ei sõltu hobuse tahtest.

Tänu tasakaalu hoidmise liigutustele, mida tuntakse ka vasturefleksina, suudab hobune püsida püsti kivisel pinnal ega kuku ümber, kui inimene teda näiteks küljele surudes lük-kab. Samast nähtusest on tingitud ka see, et ini-mene jääb püsti, kui teda täis bussis tõugatakse või kui ta plangu peal kõnnib. Tasakaalu taas-tamiseks tehtav liigutus on nii reflektoorne, et isegi inimene hoomab alles tagantjärele, et keha on just äsja selle sooritanud.

Korrigeerimisliigutuse suurus on iga kord erinev, kuid tavaliselt korrigeerib aju pigem pisut „üle”. Seda nähtust on võimalik selgelt jälgida, kui vaadata aeglustatud videot köie-tantsija liikumisest. Hetkel, kui tantsija on kaotamas tasakaalu ja kaldumas ühele kül-jele, saadab aju kehale märguande viia raskus teisele poolele. Korrigeerimisliigutus on aga

nii suur, et keha kaldub jälle pisut liiga palju teisele poolele ja saavutab alles siis vähehaa-val täiusliku tasakaalu.

Hobuste juures saab seda nähtust vaa-delda, kui nad liiguvad ebatasasel pinnal või kui hobune komistab, ja lisaks sellele ka kõi-gis olukordades, kus loom tunneb mõnes kehaosas vaevu aimatavast pisut suuremat survet, tõmmet või tõukamist. Hobune võib liigikohast käitumismalli või õpetatut järgi-des astuda läheneva inimese teelt viisakalt eest ära. Aga kui inimene on hobust harja-tes seisnud mõnda aega tolle kõrval ja hak-kab seejärel oma keha liikumist muutmata

Kes on hobune?

16

Kes on hobune?

suruma sõrmedega hobuse reiele, et sundida hobust oma tagaosa inimesest eemale nihu-tama, saadavad hobuse ajud kehale signaali teha püstipüsimiseks korrektsiooniliigutus. Hobuse aju ja keha toimivad sellises olukor-ras täpselt samamoodi kui täis bussis tõugata saanud inimese aju ja keha. Korrektsioonilii-gutus on nii reflektoorne, et siinkohal ei ole küsimus hobuse tahtlikus valikus, isepäisu-ses või austuse puudumises. Halvimal juhul võib inimene (surunud hobust suunast, mida too ei näe) avastada, et on pressitud hobuse ja latriseina vahele. Hobuse keha korvab ker-gest survest tuleneva tasakaalukaotuse vas-tassuunda suunatud korrektsiooniliigutusega.

Kui olukord ei muutu, püüavad nii ini-mese kui ka hobuse aju ja keha koostöös hoida püsivat asendit võimalikult kaua või kuni nad suudavad olukorra teadvustatud tegevuse abil lahendada. Täis bussis seisva inimese puhul hoolitseb korrektsiooniliigu-tus esmalt selle eest, et juhuslik tõuge ei viiks inimest jalust. Kui surve jätkub, siis jõuab inimene pärast mõnda aega kestnud pingu-tusi tasakaalu hoidmiseks olukorda teadlikult hinnata ning siirdub kohta, kus ta tõukami-sest pääseb.

Sama teeb ka hobune. Hobune üldiselt ei ole nii juurdlemisvõimeline, et mõista seost oma küljele avalduva järjest tugevama surve ja inimese hädaldavate häälitsuste vahel. Kui surve küljele aina suureneb, annab aju kehale käsu sooritada endisest suurem korrektsioo-niliigutus. Seejärel hobune tavaliselt astub küljele avalduvast survest eemale, aga latri-seina vastu pressitud inimese roiete seisuko-halt võib siis juba liiga hilja olla.

TirimispaanikaSageli on vasturefleks üks põhjuseid olu-korras, mida nimetatakse tirimispaanikaks. Selle puhul hakkab kinni seotud hobune survest vabanemiseks pead paaniliselt üles vedama ning tavaliselt viskub samal ajal kogu kehaga tahapoole. Sageli lahendavad olukorra alles päitsete purunemine või sõlme kiire lahtipäästmine. Loomulikult võib vas-tava kogemuseta hobune rabeleda kinni-sidumise vastu nagu püünisesse sattunud loom, kuid tõeliselt lõksujäänuks peab ta end alles siis, kui tunneb, et on sunnitud hoidma end tasakaalus.

Kui hobune tunneb kõrvade taga päitsete survet, siis ei torma ta sugugi kohe turvalise koha poole, vaid hoiab korrektsiooniliigutuse abil end tasakaalus. Mida suurem on surve kuklas, seda suurem on korrektsiooniliigutus.

Vasturefleks paneb hobuse end vastu kätt suruma.

Kes on hobune?

17

Hobused on kõigest loomad. Isegi kui hobune on kinnisidumisega harjunud, võib ootamatult mingit häält kuulnud loom unus-tada, et ta pole vaba, ja liigutada pead hääle suunas. Kui kinnitusnöör tõmbub pingule ja päitsete kõrvadetagune rihm avaldab hobuse kuklale äkilist survet, reageerib hobuse keha sellele reflektoorselt tasakaalu hoidmise liigu-tusega nagu mis tahes muus olukorras, kus ta tunneb, et hakkab tasakaalu kaotama. Kuna korrektsiooniliigutus viib ka selles olukor-ras keha vastassuunda pisut rohkemal mää-ral, kui oleks vajalik tasakaalu koheseks saa-vutamiseks, tunneb hobune kuklas endisest veelgi suuremat survet. Lõpuks võib see olu-kord vallandada hobusel paanikareaktsiooni (lk. 75), millest algabki tegelik tirimispaanika.

Tirimispaanika ennetamineTirimispaanika ennetamisel ja tihti tirimis-paanikasse sattuva hobuse ümberkoolitami-sel on kõige tähtsam õpetada teda ära astu-ma päitsete surve eest (lk. 484). Liiga äkilise tõmbamise vältimiseks, eriti noorte ja ümber-õpetatavate hobuste puhul, on vägagi soovita-tav kasutada päitsete ja kinnitusnööri või keti vahel venivat kummiühendust (lk. 517).

18

Kes on hobune?

Tasakaalu hoidmise liigutuse vältimineKuna vasturefleks võib käivituda iga kord, kui hobune tunneb survet ega tea, kuidas sel-lest vabaneda, ei tohiks hobuselt nõuda seda, mida talle pole teadlikult õpetatud.

Samal põhjusel tuleks hobust rahulikult õpetada reageerima märguannetele või muule survele, millega ta oma elus tihti kokku puu-tub, nii sujuvalt, et hobune teeks seda, mida talt nõutakse, ja vaid väikese viivega. Oma turvalisuse huvides tasub ohverdada aega ning õpetada eest äraastumist vaid kerge

puutemärguande peale esiosa ja tagaosa kül-jele (lk. 439 ja 435) ka sellisele hobusele, kes austab inimese ruumi ja astub eest ära, kui viimane läheneb. Kui inimene satub hobusega tegeldes mingil põhjusel kogemata sellisesse kohta, kus loomale pole kehakeele abil või-malik märku anda, et ta peab kõrvale astuma, võimaldab küljele liikumise palumine hobu-sele tuttava märguande abil panna ta kenasti eest ära astuma inimesele ohtlikku tasakaalu-hoidmise liigutust tegemata.

Vasturefleksi või põgenemisreaktsiooni

Tasakaaluhoidmisliigutusega arvestamine hobuse koolitamiselHobuse keha teeb reflektoorselt tasakaalu taastamise liigutust kõigis nendes olukordades, milles hobune tun-neb äkilist survet keha mis tahes osale. Puutume selle nähtusega sageli kokku hobusele uusi oskusi õpeta-des. Vaid sulgkerge surve võib olla nii väike, et keha ei tunne mingit põhjust hakata end tasakaalu sät-tima. Sellest pisutki suurem surve, näiteks sõrmega külje puudutamine või päitsenööri pingutamine, käi-vitab alguses tahtele allumatu korrigeerimisliigutuse. Tundub, nagu suruks hobune esiteks survele vastu või lisaks päitsetele survet ja annaks alles siis õiges suu-nas liikudes järele, et painest vabaneda.

Vasturefleks on paanikareaktsiooni kõrval üks pea-misi põhjusi, miks hobusele negatiivse stiimuli abil uute oskuste õpetamisel (vt. survega tutvustamine ja selle eemal damine hobuse õige reaktsiooni korral, lk. 200) ei tuleks alustada surve nõrgast tugevama poole suu-rendamise ja ainult hobuse õige reaktsiooni ootami-sega. Surve suurendamine olukorras, kus hobune ei ole veel õppinud, mida peaks tegema, käivitab tihti endi-sest veel suurema tasakaalu taastamise liigutuse. Isegi kui inimene saaks suurt jõudu kasutades lükata või tõmmata hobuse õigesse suunda ja premeeriks teda siis kohe survest eemaleastumise eest, ei ole olukord koolituse eesmärgi seisukohalt eriti viljakas. Hobune

Kes on hobune?

19

en ne tamiseks on oluline kindlaks teha, kas hobune ka tegelikult mõistab surveavaldust sisaldavat märguannet. Kui õpetamise algu-sest saadik liitub märguandega või eelneb sellele inimese kehakeel, ei pruugi hobune kunagi õppida korralikult selgeks sellele järg-nevat surveavaldusega märguannet (lk. 396). Kui hobune on alati väga hästi reageerinud keharaskuse nihutamisele tempo aeglusta-misega ning talle ei ole seepärast antud või-malustki õppida, kuidas reageerida ratsme pidurdavale märguandele, võib ratsme

äkiline pingutamine tuua esile tasakaalu kor-rigeerimise liigutuse, mille puhul hobune toe-tub tasakaalu tagamiseks suulisele.

Niisugune olukord võib tekkida ka siis, kui hobust ei ole kunagi korralikult õpetatud pead liigutades päitsete survele järele andma (lk. 484), vaid teda on pelgalt talutatud ja ta on pidanud ise õppima, mida tal teha tuleks. Kui inimese kehakeel seondub alati talutami-sega, õpib hobune päitsenööri pinguletõmbu-mise korral tulema inimesele lähemale, mitte astuma päitsete survest vabastavas suunas.

seostab saadud tasu ehk survest vabanemise nii sel-lega, millega ta kiitmise hetkel parajasti tegeles, kui ka sellega, mida ta kiitmise hetkel tundis (lk. 187). Tugeva surve kasutamine nii, et hobune ei tea, kuidas sellest vabaneda, võib viia selleni, et hobune seostab liikumi-sega õpitut ka põgenemisreaktsiooni ning pingestumi-sega (lk. 82). Suur vasturefleksist tingitud liigutus võib kiituse saabumise hetkel viia hobuse keha pingeseisun-disse. Tulemuseks on hobune, kes küll vastab inimese märguannetele, kuid tõmbub neid täites ja liigutusi soo-ritades alati pingesse.

Kuigi koolitamise alguses ja hobusele uusi oskusi õpetades kasutatakse vaid ülikerget survet, peab ini-mene olema valmis selleks, et enne hobuse liikuma-hakkamist ja valmisolekut minna õigesse suunda võib täheldada väikest korrektsiooniliigutust. Siin ei ole tegemist hobuse isepäisusega, tuleb lihtsalt kerget survet hoides rahulikult oodata, kuni hobune õigesti reageerib.

Alles paljude korduste järel õpib hobune pidama kerget survet märguandeks liigutada oma keha min-gisse suunda, mitte juhuslikuks tõukamiseks või tasa-kaalu kõigutamiseks. Kui õpitu kinnistub, kahaneb kor-rektsiooniliigutus vähehaaval peaaegu märkamatuks ja hobune sooritab kohe liigutuse, mille ta on õppinud tegema tuttavast kergest survest vabanemiseks.

Kuna hobune võib väga kerge survega vähehaaval

harjuda ja seista rahulikult pikka aega paigal sellest väljagi tegemata, võib sellel astmel näiteks lisada sur-vet järk-järgult, kuni hobune reageerib (vt. tugevnevad märgu anded, lk. 418). Kui hobusel on piisavalt aega pöörata tähelepanu kergele survele, mida ta juba tun-neb, siis surve suurendamine ei käivita enam korrekt-siooniliigutust, vaid kiirendab hobuse otsust liikuda suunas, kuhu minemisega tema teadmiste järgi kaas-neb surve lõppemine. Samuti säilitab hobune õpitud lõdvestunud ja usaldava viisi liikuda soovitud suunda.

Siiski võib vasturefleks käivituda alati, kui hobune tunneb survet, millest ta ei oska vabaneda. Sama juhtub, kui kasutatakse harjumuspärasest tugevamat märguan-net või alustatakse kerge surve avaldamist liiga äkiliselt. Ka tuttavate ülesannete puhul tuleb kõigepealt anda õrn märguanne ja vajaduse korral seda tugevdada, et hoida ära korrektsiooniliigutuse käivitumine.

Seetõttu kuulub ratsutaja põhioskuste hulka oskus anda hobusele tuttavadki märguanded äkilisust välti-des, pehmelt alustades ja vajaduse korral märguannet järk-järgult tugevdades. Ratsutaja ootamatu ja nõud-lik sääresurve võib käivitada ägeda korrektsiooniliigu-tuse. Sääresurve tugevdamine sellises olukorras vaid suurendab korrektsiooniliigutust. Asi pole hobuse ise-päisuses või austuse puudumises inimese vastu, vaid tahtest sõltumatus, täiesti reflektoorses tasakaalu hoidmises.

20

Kes on hobune?

Kui näiteks lasipuu külge seotud hobuse päitsenöör ootamatult pingule tõmbub, ei ole inimese suunas liikumisel mingit tulemust või pole inimest nägemisulatuseski. Kuna hobune ei ole õppinud ühtegi muud viisi survest vabanemiseks kui lähima inimese poole astu-mine, võivad vasturefleks ja põgenemisreakt-sioon koos tekitada ohtliku tirimispaanika.

Kuna sama nähtus võib pisut leebemal kujul ette tulla kõigis neis olukordades, kus inimese poole astumisest ei piisa päitsete sur-vest vabanemiseks, tuleks iga hobuse puhul pühendada aega päitsete survele järeleand-mise õpetamiseks. Kui hobune on õppinud astuma surve eest ära, siis võib nii mõnigi laa-dimise ja talutamisega seonduv probleem soo-tuks kaduda.

Tasakaaluhoidmisliigutuse võib esile kutsuda ka tavalisest suurem surve. Kui rat-sanik tõmbab ratsmetest väga äkiliselt või suurema jõuga kui see, millega hobune on harjunud, võib hobuse aju anda selle peale käsu teha tasakaalu hoidmiseks korrigee-riv liigutus vastassuunas. Kui sellise „suu-lise hammustami sega” kaasneb põgene-misreaktsioon, võib ratsanik avastada end tegemas sõitu, mille peatamine tundub või-matu. Hobuse keha tasakaalutaastamisliigu-tus lõpeb siis, kui ratsmed vähehaaval täie-likult lõdvaks lasta. Hobusele hästi selgeks õpetatud pöördpeatus (lk. 605) toimib siin-kohal igati turvalise võimalusena hobune peatada ja põgenemisreaktsiooni järgimise asemel muutub hobune rahulikuks.

Vastandrefleksi ilmnemisnähteHobune ei tea loomu poolest, et inimese tekitatav surve tema kehale on mõeldud märguan-dena, mis ei lõpe enne, kui hobune tegutseb õigesti.

Kui hobusele ei ole spetsiaal-selt õpetatud, kuidas survest on võimalik vabaneda, võivad tema aju ja keha mõnda aega üritada tasakaalu taastada, tehes surve vastandsuunas sellest pisut suu-rema liigutuse. Sellises olukorras võib koolitamata hobune: suruda end talutamisel ini-mese vastu, kui inimene puudu-tab ta külge; tirida vastu, kui inimene üritab teda päitsenöörist edasi vedada;

vajuda kordenööride vastu, kui neid kasutatakse hobuse laadi-misel ilma eelneva koolituseta; visata pea üles, kui inimene üritab seda käega suruda enda jaoks sobivamale harjamiskõr-

gusele.Sellist käitumist ei tohi eks-

likult pidada hobuse ülbuseks. Mis tahes käitumisest võib saada õpitud käitumine, kui seda või-mendatakse, näiteks kui hobune vabaneb vasturefleksi jõul sur-vest täielikult. Kuna suurem surve paneb hobuse tavaliselt tegema veel suuremat korrekt-siooniliigutust, võib inimene varsti leida end olukorrast, kus hobuse liigutustele vastuseis-mine on võimatu.

Soovimatute kommete välti-miseks ei ole üldjuhul mõtet liigu-tustele vastu tegutseda (lk. 385). Piisab lihtsalt surve säilitamisest. Hobusele päitseid pähe pannes võib inimene rahulikult lubada tal pead tõsta. Kui käed hoia-vad hobuse liigutusi takistamata õrnalt päitsetest kinni, säilib kerge surve, aga hobuse peatõst-mist ei võimendata tahtmatult. Kui hobune pead natuke lange-tab, võib inimene sõrmed lahti lasta. Paljude korduste järel või-mendatud käitumine tugevneb. Hobune langetab nüüd omaalga-tuslikult pead, kuna on ära õppi-nud, et selline tegevus viib kõige kiiremini kergest survest vaba-nemiseni.

21

Tasakaalu hoidmise liigutuse suurus on erinevTasakaalu taastamiseks tehtava liigutuse ehk vasturefleksi suurus või ülemäärasus on iga hobuse puhul erisugune. Hobune, kes mõnes olukorras teeb suure kor-rektsiooniliigutuse, teeb selle „ülemääraselt” ka paljudes teis-tes olukordades. Kergesti tirimis-paanikasse sattuv hobune võib olla liigikaaslastest altim pea-tamisel suulistele toetuma ning kipub transportimisel tugevalt külgseina vastu nõjatuma.

Nii mõnedki säärele vastu hakkavad ja ratsaniku käemärgu ande järel suulistele toetuvad hobused on saanud jonnaka hobuse maine pelgalt seetõttu, et ratsanik on algusest saadik rakendanud märguannete kasutamisel nii suurt survet,

et hobuse keha on käivitanud tasakaalu taastamise liigutuse. Märgu annete tugevdamine olu-korras, kus korrektsiooniliigutus on juba käivitunud, võib panna hobuse keha veelgi suuremat parandusliigutust tegema.

Mõnel hobusel on korrekt-siooniliigutus nii vähe märga-tav, et inimene ei pruugi selle liigutuse olemasolu isegi tähele panna. Kuid see on alati olemas. Ilma selleta ei püsiks hobune ebatasasel pinnal püsti paari sammugi.

Hobuse vananedes võib kor-rektsiooniliigutus vähehaaval väheneda või käivituda aeglase-malt. Väga vanal hobusel võib olla raske end konarlikul jääga kaetud maapinnal komistamata püsti hoida. Sellisel juhul tuleks hobusele panna griffidega rauad,

isegi kui ta nooremad liigikaas-lased suudavad suurepäraselt püsti püsida ka hoopis ilma raudadeta.