tasku 2010

TASKU0KTOOBER/NOVEMBER • 10 EEK

VHK GÜMNAASIUMI HÄÄLEKANDJA N° 1/2010

AVATI ATHENAEUMUUED NÄOD KOOLIS

ELU VÄLJASPOOLEUROOPA LIITUSõtta

ja tagasi

Kuis on lood taskuis?Karl Allika • XI H

anin käe tasku ning jätsin ta sinna mõneksajaks. See ei olnud tühi. Seal oli asju. Kiirettundmata hakkasin vaikselt kompama.Hmm… Väga huvitava kujuga asi, väga hu-

vitav. Ja see? Mis see on? Kes ta sinna pani, mis ajastta seal on? Sile, väga voolujooneline, võiks lennatakui ma lennutaksin seda, kui ma vaid lennutaksinseda, aga ei, praegu ei ole veel aeg küps. Las see olla.Teine asi, see huvitava kujuga, jälle selle juurde.Tõmban sõrmega vaikselt üle pinna, veidi tolmune,pole pikka aega neid pükse kandnud. Poleks ma asjuunustanud, oleks ma neist puudust tundnud. Niisuurt puu dust, mida saab kätega näidata. Kätega ri-hime suurde päiksesse, mõttega osutame väikseleIkarosele. Kätega katsume sulanud tiivavaha, mõt-tega kompame, miks lend vajalik oli. Muud midagi see, mida iganes teie, lugejana sellekspeate, ei olegi, kui taskuis kompamine. Kompamine ja proovimine. Kui teadlikult otsida, leida, leitut analüüsida, allessiis toimub avastus, mis ei susise, vaid plahvatabning tuhande pommikilluga lõhestab lupjunudpoorid, et saaks inimesse kanduda mitte ainult in-formatsioon, vaid ideeli sus, aade ja maailmavaadening kõige olulisim --inspiratsioon. Käsi on ikka taskus. Ma tean, need asjad olid sealenne, kui mina püksid jalga panin. Ma ei tea, kes nadsinna pani. See huvitava kujuga asi, see jääbsaladuseks mu taskusse, kirjutajatel on alati paljusaladusi. Enda, lugeja ja mittelugeja ees. Kuhu nadpeidetud on? Ei olegi peidetud. Pandud ära.Taskusse. See teine asi, ma arvan, on valmislendama taas, aeg on küps.Võtan ta taskust välja ja hoian peopesal. Natukeraske ja natuke hea. Sulen hetkeks silmad. Kergem.Üks sulg mu pihus. Lenda Ikaros.

JUHTKIRI

TOIMETUS

AT

HE

-N

AE

UM

Meie gümnaasiumi uue ökokohviku õhtuse klubiavamine toimus rahulikul ja hubasel moel. Koolimõnusates võlvialustes oleks Athenaeum justkuialati olemas olnud ja avamise üritus jättis pigem selletaasavastamise mulje, kui sooja kohvi ja tasasevestluse kõrvale kuulutati Athenaeum tütarlaste -koori kauni laulu saatel avatuks. Koorist tuli kohalevaid väike osa, aga meie õdusates keldri ruumideskõlasid nad vägagi hurmavalt.

TASKU 1/2010 VHK GÜMNAASIUMI HÄÄLEKANDJA

LEHEKÜLG 2

KLUBI

P

Peatoimetaja: Pauline Marie KorpToimetus: Hanna Kamille Kiviloo, Maria Muuk, PriitPõldma, Andrea Miku, Ian Gustav Ahlberg, Maria Poll,Indrek Ruussaar, Markus Tarn, Sten-Erik Mägus, DanTõnus, Kreete Mi Rand, Elen Kalda, Kristjan Kiik, LottaKoov, Neeme Põder, Tiina VeismannEsikaas: Lotta Koov • Kujundus: Karel Korp

valaul lauldud, võttis sõna Kaarina, kes jutustas ka-heksast aastast kokatööst, millele järgnes drastilineelumuutus, mille käigus avastas ta enda jaoks

ökoloogilise eluviisi ja sai oma sõbrannadelt külge naljatavahüüdnime “ökomutt”. Kaarina ongi see, kes kohviku uuekskokaks ja eestvedajaks tulles meile kõiki neid maitsvaid sini-hallitusjuustuga ökopitsasid on küpsetanud ja bioloogilisitoidu aineid hankinud. Oma esinemise käigus õpetas ta meilebioloogiliste toiduainete kasutamise tähtsust ja valede toidu-ainete potensiaalset ohtu meie tervisele. Saime näiteks teada,et kõrgpastoriseeritud piim ei sobigi bioloogiliselt meie orga -nismi ja et sojakastmel võib küll olla suur toiteväärtus,aga meie põhjamaa rahvana pole harjunud sedaseedima ja et see võib tekitada isegi tervislikkeprobleeme. Ta rääkis ka sellest, miks eelmiselaastal nii laialdaselt kasutatud mikrolaine -ahju kasutamine meie kohvikus nüüd lõp-penud on, nimelt langetab ahju kiiritussuuresti toiteväärtust ja paneb toidu mole -kulid võnkuma, mis kestab veel pikka aegapeale toidu soojendamist. Oma tervisliku toi-tumise loengu lõpetuseks demonstreeris Kaa-rina oma kokanduslikke oskusi tehes meile lihtsatevahenditega, ilma suurema relvastuseta suurepäraseid jatervislikke aedviljadest valmistatud wrappe ja võileibu.

Lisaks toitumiseloengule räägiti ka heategevusorganisat-sioonist Serve the City, mis korraldab projekte Tallinna abiva-jajatele. Pakutakse võimalust aidata gruppidesse jaotatunaerinevaid inimesi erineval moel. Näiteks viimati toimunud ope -ratsioonil „Astu üle joone ” jagati linna peal mornidele jamasenduses inimestele kallistusi, koristati räämas linnaosasidja remonditi Harku rasedate varjupaika. Ekstreemsematelehuvilistele anti võimalus jagada kodututele talve üleelamiseksvajalikke pakke, puhastada nende haavasid ja pakkuda neilelihtsamat esmaabi. Ürituse raames said kõik osalejad endalemeeldiva eine ja T-särgi. Operatsiooni õnnestumist tähistati

raju peoga.Vahepeal tutvustati ka väitlusklubi, mis

taasalustab oma tegevust VHK ruumideskolmapäeviti kella viie paiku. Tegemist saab

olema väga huvitavate õhtutundidega, millekäigus väideldakse, õpetatakse argumentekoostama ja neid esitlema. Athenaeum klubi tõotab välja kujuneda igati

meeldivaks ja asjalikuks, kuid miski ei lisasellele rohkem väärtust kui õpilaste huvi ja init-

siatiiv sellega tegelemiseks. Kuigi ideid on jubaküllaga, oleme alati huvitatud uutest ettepanekutest

klubiürituste suhtes ja ka niisama uudishimulikest külas-tajatest. ‚

A

Näiteks

viimati toimunud

operatsioonil „Astu üle

joone” jagati linna peal

mornidele ja masenduses

inimestele kallistusi, koris-

tati räämas linnaosasid ja

remonditi Harku rase-

date varjupaika.

Tekst: Markus Tarn (X R) • Indrek Ruussaar (X K)Foto: Maria Muuk (X H)

TASKU 1/2010 VHK GÜMNAASIUMI HÄÄLEKANDJA 3

Lähen oma peremehe juur de,kes mulle mu tänase päe vaürbid ulatab ning mind riie -tuma saadab. Riided vahe ta -tud, saab minust beebi-klounroosatriibulistes püks tes ningjõehobudega pluusis. Maini-mata ei saa ka jätta mu suu re -päraseid crockse (mis, kus juu -res, on ülimugavad).Et me teistele jalgu ei jääks,saadetakse meid koos hamba-harjaga koolihoovi. Aja möö-dudes koguneb sinna ka teisiminusuguseid, üks kirevamkui teine. Päris naljakas on

näha oma klassivendi erksinistes retuusides või kleitides, huuledvärvitud. Aga ega siis klassiõedki halvemad pole - vastupidi!Mõni ajab siin erkrohelises tõugu ja Michelini-mehikese vahe -pealses kostüümis ringi!

Hambapesu ajaks on kõik koolihoovis. Meil kästakse endvõtta korralikku rivvi, hambahari püsti. Kellel hambaharja pole,peavad sammu ette astuma. Nad peavad võidu jooksma ningvõitja saab auhinnaks teadagi mille - hambaharja loomulikult!Seepeale hakatakse meile hambapastat jagama. Kuna korralikulretsil selline normaalne nähtus puudub, asendatakse hamba -pas tat sinepi, mädarõika või kalapasteediga. Kellel hambaharjapole, peseb näpuga ning peab veel midagi peale ka sööma.Midagi, mille koostisosi ma ei suutnud tuvastada (mitte, et muloleks hari maha jäänud, niisama sai ka seda söödud).

Hambad pestud, suundume Raekoja platsile. Seal toimub

väike hommikuvõimlemine. Oi, kuidas me turistidele meeldime,kõik teevad pilte! Läheme siis hanereas Vabaduse platsile. Teepeal õpetab abituurium meile selgeks nooruse laulu. Ja oi, kuipalju seda laulu saab veel täna lauldud! Oleme nüüd vabakal,näoga meie suursuguse abituuriumi ning vabadussamba poole.Meie seast valitakse välja eeslaulja, selleks saab lillelise kleidiganoormees, kes hakkab valjuhääldisse laulma „Jää vabaks, Eestimeri”. Laul lauldud, kästakse meil sammast kallistada. Mul onkibe tunne, et see sammas läheb kohe-kohe katki.

Pärast Vabaduse väljaku tegevusi seame sammud vanalinna.Käime ära GAG-i juures, kus peame maha ühe kõva tansulka. Jamis on üks rets ilma GAG-i ülistamiseta? Ka see saab tehtud.Pärast seda kooli juurde tagasi, kus meie peremehed annavadmeile ülesandeid. Kes läheb Viru keskusesse puulehti müüma,kes 25 krooni eest ravimeid ostma. Lõpuks koguneme teatrisaali,kus toimub väike lõunauinak. Asja ette käib see küll, sest kogusee linnas müttamine on mu jalakesed täitsa ära väsitanud. Agaega meil kaua magada lasta - kibekiiresti üles ning uhkeshanereas sammume Hirveparki.

Hirvepargis toimuvad igasugused murumängud- munakull,“run-run my baby” ja rullimismäng (mäng, mida ma enam ku-nagi ei mängi) ning mainimata ei saa ka jätta teatevõistlust. Needjahused näod ei lähe ilmselt kunagi meelest! Seejärel kästaksevõtta paaridesse, poiss-tüdruk, ning moodustada kümneliik-melised grupid. Igale grupile antakse kellaaeg, mil nad peavadjõudma Okasroosikese hoovi. Meie grupi kellaajaks saab 18.00.Pärast seda informatsiooni suundume kõik kooli. Väsinutena,kuid see-eest kõige õnnelikumate rebastena. Õhtuse tegevuseootus on veel suurem kui enne.

Kell saab 17.40 kui ma jõuan Okasroosikese hoovi. Mumängukaaslased on just lahkumas, kümnekesi, käed kõigil

Kuidas sajast rebasest sirguvadeeskujulikud VHK-lasedOn üsna jahe laupäevahommikupoolik. Minu til lu -kesed rebasejalad siba vadkibekiiresti kooli poo le. Oliju öeldud, et kes hilineb,saab karistuse osaliseks.Kell on 8.23 ja ma olen kooliees koos oma klassikaas -lastega, kes kõik koos mi-nuga ootavad kannat li-kult, kuniks neid kooli sisselastakse. Mu pisike reba-sesüda põksub meeleheit-likult rinnus, samal ajal kuimeid sisse juhatatakse.

TASKU 1/2010 VHK GÜMNAASIUMI HÄÄLEKANDJA4

kleeplindiga kinni seotud. Näen, kuidas veel üks grupp enne mindseab ühtselt oma sammud vanalinna poole. Nüüd tuleb ka minukord astuda ritta ja lasta oma käed klassiõdedega ühte kleepida.

Meie esimeseks punktiks saab Kanutiaia park. Meil kästakseõpetajaid järele teha ning nii mõnegagi saab päris palju nalja.Sealt saadetakse meid Musumäele. Musumäel peame tegemaringi ümber põhiplatsi. Tagurpidi. See tundub alguses keerukas,kuid meie tiim käitub nagu üks mees ning asi saab tehtud.

Järgmine punkt on Sõpruse kino juures. Meie ülesandeks onpanna kokku pusle, samal ajal lauldes sepapoiste laulu teiste sõ-nadega. Näib lihtne, kuid kui kõigi käed on kokku kleebitud ningüksteisega sõnu vahetada ei tohi, muutub ülesanne keeruliseks.Veel kästakse meil anda kõrt rivis edasi, käsi kasutamata. Oh,neid poisse, kes kõrvuti sattusid!

Sõpruse juurest saadetakse meid Lollide mäele. Peametegema kolm ringi sellel keerleval asjal. Teadagi tark ei tormaning ka see ülesanne saab tehtud. Nüüd peame koguma ini -mestelt kokku 100.- . esimesed 20 kr tuleb üsna kergelt, kuidedasisega on veidi jama. Keegi ei taha vaestele rebastele an-netada paar kroonikest! Lõpuks jõuame ühe mehe juurde, kesannab meile Kaubamaja paroolid ning 20 euro…senti. Lootustkaotamas, kõnnime tagasi punkti. Teepeal aga kohtame üht meiekooli klaveriõpetajat, kes annab meile hea meelega 10.-! Sajakrooni asemel anname üle 30.- pluss sendid ning paroolid. Meidjuhatatakse selle peale järgmi sesse punkti, milleks osutubRaekoja plats.

Raekoja platsis tahetakse meile samasugune ülesanne anda,kuid meie selgituse peale, et me just mängisime seda toredatraha-korjamise mängu, kästakse meil teha viieteistkümne eri -neva inimesega pilt. Tingimus on, et need inimesed ei ole omava-hel seotud. Kohtame palju toredaid inimesi, kes on kõik nõusmeiega pilti tegema. Kuna ülesanne saab kiiresti täidetud ningaega on veel üle, kästakse meil laval laulda üht lastelaulu. Meievalitud lauluks saab “Mull-mull-mull-mull väiksed kalad”.

Järmine punkt on Pühavaimu kiriku juures. Sealt hakkamesammuma kooli poole. Küll kükitades, küll marssides ning tagur-pidi kõndides. Jõuamegi kooli, kus meid juhatatakse võimlaeesruumi. Meie silmad seotakse kinni musta kilega ning meid vi-iakse pimedasse ja hästi lämbesse ruumi. Seal on tõesti palav,ning keegi küsib, et kui kaua keegi selles ruumis on juba istunud.Mõni vastab 30 minutit, mõni vastab, et tund, ja mõni vastab, etkaks tundi.

Mul hakkab seal ruumis väga palav ning ma küsin välja. Mindlastakse ka, koos minu rühmakaaslastega. Et aega veeta,räägime anekdoote ja muidu juttu. Möödub pool tundi, tund,POOLTEIST tundi! Lõpuks saan ka mina oma klassivennaga koosminna sinna salapärasele retkele gümnaasiumi peale. Silmadkinni seotud, juhatatakse meid trepist üles ja kästakse istuda.Ootame veel veidi, kuni meid kutsutakse klassiruumi. Meil eivõeta kilesid silme eest ära. Küsitakse nime, vanust, kodumaadjne ning kes korralikult ei vasta, selle kallal hakatakse nokkima.Näiteks tuleb välja, et mu klassivennal on liiga pikk nimi, ning et

seda lühendada, saab ta hüüdnimeks Võsa-Chrissu. Edasi viiaksemeid klassiruumi, kus on kolm klouni. Teemaks on viktoriin. Ükskloun on juhiks ning teised kaks on vastasmeeskondades.Vahepeal tekib mingisugune arusaamatus ning üks kloun lasebteise maha. Kolmas selle peale küsib, et miks too nii tegi.Ja teine teeb vastuseks enesetapu, mille peale kolmas juhatabmeid lahkelt ruumist välja.

Järgmises ruumis on ennustaja, kirst ja mustad mehed. Meidpannakse kirstu kinni ning hetkeks tunnen end veidi klaustro-foobikuna. Eriti siis, kui kirst kinni „naelutatakse”. Sealt edasisaadetakse meid tuppa, kus on hiiglaslik jänes. See jänes küsibmeilt nipiga küsimusi, millele mina (häbi-häbi) vastata ei oskaning mispeale mind saadetakse kirjutaja kirjutusmasinat puhas-tama. Pärast jänesetuba tuleb ülekuulamine auditooriumis. Küsi-takse, miks me just tsirkusesse tulime, mida me teha oskamening kellena me tsirkuses esineda tahame. Minu ametiks saab„hull”, ühest klassiõest saab „kameeleon”, teisest „mõrvar” ningklassivennast “patrioot”.

Sildistatuna viiakse meid läbi mitme ruumi alla keldrisse.Meie juurde jookseb määrdunud näoga kloun ning saadab meidteatrisaali. Teatrisaalis istub aga dr. Santorius ise ja käsib meilvalssi tantsida. Kuna taktimõõduks osutub 4/4 (valss on ju tege-likult 3/4), siis on seda ülesannet üsna keerukas täita. Ent kunameid on õnnistatud suurepärase kohanemisvõimega, saame meülesandega suurepäraselt hakkama. Sealt edasi juhatataksemeid tagasi keldrisse, kus me anname küünlavalgel vande jaall kirja. Kuna me oleme viimaste seas, siis me anname vandeneljakaupa. Noormees valges lööb meid mõõgaga VHK-laseks,minu juurde kummardudes tahab tal aga kleidisaba põlemaminna, kuna ta peab üle teeküünalde astuma. See aga saabtehtud ja me oleme täieõiguslikud VHK-lased. ‚Ja ongi päev läbi! Emotsioonid on laes ning võin kinnitada,et nii meie endi klass kui ka järgmised klassid peavadkõvasti pingutama, kui tahavad sellist ristimist ületada!Aitäh!

Tekst: Kreete Mi Rand (X H)


ünnipäev algas direktor Kersti Nigeseni kõnega, mis oliheaks sissejuhatuseks edasistele sündmustele ningandis kindlasti ka palju mõtlemisainet meie koolielust.

Esines meie enda VHK kammer koor, kelle laulu ja küpsisetordisöömise ajal said üksteisega jagatud kõik õnnesoovid. Muidugiei unustatud laulda ka Tiina Veismannile ja Neeme Põdrale,kelle sünnipäevad on kooli sünnipäeva ja mihklipäevaga samalpühal päeval.

Pärast paaritunnist pausi koguneti juba Jaani kirikus. Kuigimattunud ehituskilede alla, oli kirik seest ilus nagu ikka. Sealseadsid kümnendikud ja abiturendid end vahekäigus rivvi, kustnad pidid liikuma altari poole, et siis värsketele gümnasistidele

üle anda VHK sõrmused. Algas mihklipäeva iga-aastanekontsert. Teenistusel esinesid Püha Miikaeli Poistekoor, VHKkammerkoor, Vanalinna Muusikamaja Tütarlastekoor ja teisigi.

Pärast teenistust suunduti tagasi koolimajja. Seal ootaskõiki pikk laud täis igasugu erinevaid ja väga maitsvaid kooke,pirukaid ja maiustusi. Raamatukogus sai süüa, juua ja ini -mestega vestelda. Õhtu lõpetati teatrisaalis, kus peeti kõnesid,näidati pilte kooli tegemistest ja esines Ühe Õhtu Kvartett.Sünnipäev oligi jõudnud pimedasse, ent rõõmu täis sügisõh-tusse. Nüüd jääme ootama järgmist aastat, et pühitseda koolijuubelit. ‚

MIHKLIPÄEV29. septembril oli kõigil VHK-lastel rõõmustamiseks mitu põhjust. Meie armas kool sai tänavu 24-aastaseks

S

Nüüd jääme

ootama

järgmist aastat,

et pühitseda

kooli juubelit.


Tekst: Maria Poll (X K)

estival, juhtlausega „Mööndusteta teater”, koosnespõhiprogrammist, sel aastal teemaks olnud au-toriteatriprogrammist ning lisaprogrammist, kandes

endas lavastusi pea kõigist Eesti teatritest, millele lisakstantsuetendused ning väiksemad lisaüritused.

Meie teatrihuviline seltskond oli mõnd kodulinna teatrilavastust juba näinud, niisiis otsustasime esimeseks vaa-data Rakvere teatri etendust „Toatüdrukud”, mille onkirjutanud Jean Genet, lavastanud Hendrik Toom-pere jr. ning mis lisaks parima kunstniku preemi-ale 2009. aastal (Ervin Õunapuu) pälvis kaparima naisosatäitmise Solange'i rolli eest ÜlleLichtfeldti näol. See on lugu kahe toatüdruku(Ülle Lichtfeldt ja Tiina Mälberg) lootustest ningpürgimistest kõrgemale kui kummikindad ning tol-mulapid, tee peal risti ees Proua (Anneli Rahkema)ning nende endi kahtlused, tõekspidamised ja hirmud.

Vahest viisid ette teadmine, et lavastust on tunnustatud,ning sellest tulenevad suuremad või väiksemad ootusedüksmeelse mitte-midagi-erilist-tundeni. Lavakujundus olilihtne, loogiline ning stiilipuhas, mis säärast intriigiderohkettükki toetas, samamoodi muusikaline kujundus. Jah, vähesesttoetusest selle väikse trupi puhul küll rääkida ei saa – väliseltvõib-olla Lichtfeldt „säraski”, aga partneri toetuse auhind läksvist Mälbergile. Naised on küll samal aastal sündinud, ent Mäl-bergi puhul oli tunda mingit suuremat sleppi, mis tegi ta part-nerile asendamatuks. Lavastus ise tekitas meis suurt huvi MatiUndi lavastuse vastu, mis 1988. aastal Noorsootearis ilmaval-gust nägi. Kuidas tol ajal sellist lugu tõlgendati, kas mäss Prouavastu võis olla mingi märk mässust süsteemi vastu? Aga sedaei saa meie, vaba Eesti noored, iial teada.

Vaadates veel samal päeval NO teatri „Kes kardab VirginiaWoolf'i?”, mis nii mõnelgi meist Tallinnas nägemata, tekkis eritiküsimus parima naisnäitleja preemia jaotumise kohta. MarikaVaariku Martha ületas oma siiruse ning mängulisusega meieootused ning parima naiskõrvalosa preemia laureaat MirtelPohla (Kullake) tekitas kiindumustunde. Ojasoo/Semperi poolt

ebatraditsiooniliselt lahendatud pöördlava ningminimalistlik, külm valgus süvendasid valusaid

mänge kahe inimese elutoas. Veel sai vaadatud tantsuetendust „Tavaj” (Renzo van Steen-bergen, Alissa Šnaider ja Päär Päärenson), mis GenialistideKlubi saalis mõjus keset draamalavastusi värskendavalt. Ja kakodulinna veel nägemata ja nähtud lavastusi („Pea vahetus”,„Ma armastasin sakslast”, „The End”, „Kirsiaed”).

Tartus elas nagu kogu linn sel nädalal teatrirütmis – kuigitudengitel olid loengud ning töö juba käis, leidsid paljud aeganii Raekoja platsil või mõne mängupaiga ees punastel Draama2010 märgiga toolidel ja diivanitel, mis linnapilti värskendasid,istet võtta kui ka teiste linnade lavaparemikku kaeda.

Kuna festivalil enam esindatud linn oli loomulikultTallinn, tundsime uhkust, et pealinnast on 5 teatrit omalavastustega kohal ning pidime tõdema, et nii tõmbav kui seeTartu vaim ka ei ole ning kui palju odavamad hinnad seal kapoleks, on Tallinnas ikkagi kõige soodsamad tingimusedigasugu mööndusteta teatri vaatamiseks – teatreid on palju jakõik on eri nevad. ‚


Draama TartusSeptembris, esimesel koolinädalal,toimus Tartus kuuendat korda teat -ri festival Draama 2010, mida külas-tas 7000 inimese hulgas ka 4 meiekooli abiturienti.

Tekst: Sylvia Köster, Sohvi Viik, Saara Nüganen, Lauris Grins (XII H)

... parimanaisosatäitmise

Solange'i rolli eestÜlle Lichtfeldti

näol (pildil)

F

7

arl-Erik paistis koolis eriti silmaoma geniaalsete koomiksitega, mison nii vaimukad kui ka isiku -

pärased. Tal on alati olnud palju mõtteid,mida sõnadesse panna ei ole võimalik, jaseepärast kasutabki ta enda väljendamisekskoomikseid. Ja neid on oh kui palju!

Kuna Karl-Eriku ema töötab välisminis-teeriumis, on ta pidanud palju reisima. Kasündinud pole ta Eestis, vaid hoopiski Parii-sis (mitte et see tema armastust ning patri-ootlikkust Eestile vähendaks...) Sealt onpärit ka Karl-Eriku võrratu prantsuse keeleoskus.

Koomiksikunst tuleb aga hoopiski Bel-giast, kus ta elas umbes 3 aastat enne taasnaasmist VHKsse,9ndasse klassi. Edasi tahab meie pildikunstnik minna õppimakas romaani keeli Tallinna Ülikoolis või animatsiooni EKA-s.Igatahes koomiksite tegemisega pole ta veel sugugi lõpetanud.Vastupidi!

PS! Talle ei meeldi sõna „koomiks“, kuna see kõlab halvasti.Seega tööle kõik uued Johannes Aavikud!

Karl-Eriku lemmiktunnid olid VHK-s ajalugu, kehaline kas-vatus, inglise keel, eesti keel ja muidugi ka kõik kunstikooli tun-nid. Matemaatikas pole ta kunagi väga osav olnud, kuid tunnidtegi talutavaks õpetaja Reet Oolup, keda Karl vägagi kiidab.Õpetajatest oli tal veel palju lemmikuid, näiteks Anu Nigesen,

Ilvar Saar, Priit Kruus, Külliki Tõnisson, An-neli Porri, Neeme Põder jne.

Praegu pakib Karl-Erik asju, etasuda teele Jõhvi, Viru jalaväepataljonipoole. Kuigi pakkida pole suurt midagi. Sõ-javäkke kutsumise kirjas olid ainsanakaasavõetavatest asjadest märgitud kohus-tuslikuks spordijalatsid. Muu saadakse kõikkohapealt. Kaasa võtab ta ka oma lem-mikkirjaniku teoseid ning mitmesuguseidteadus- ja ajalooraamatuid.

Karl-Erik läheb sõjaväkke ületamaraskusi ning seejuures ennast teostama,arendama ja parendama. Ta tahab lõpuksometi poisikesest meheks saada, kuid

mingil juhul ei soovinud ta seda teha mereväes. Ta ei kardamidagi, vaid usub, et on kõigeks valmis ning hästi valmistunud.Soovitab ka teistel minna kõigele vastu suure positiivsusega.Kurbust või hirmu tunneb ainult ilma fotoaparaadita olemisening käsitsi pesupesemise ees. Praegu valmistub ta sõjaväeksigaõhtuste metsajooksude ning kätekõverdustega, seega vormipärast pole tal midagi karta.

Sõjaväes peab Karl teenima kõige rohkem 11, kõige vähem8 kuud. 3 esimest kuud on proovilepanek ning hiljem peaksolukord minema kergemaks. Ise ta loodab, et inimesed onsõbralikud, siis on ju hulga lõbusam!

Praegu on parim aeg sõjaväkke minekuks, keskkool on läbija ülikool pole veel alanud, arvab Karl-Erik.

VHK vilistlaste kaitsevägi –Viru jalaväe pataljon

Eelmine aasta lõpetas meie kooli VHK 12. lend. Nendeseas oli palju värvikaid tegelasi ning huvitavaid per-soone. Üks neist oli Karl-Erik Talvet, kes nüüd, kolme-teistkümnendal oktoobril, astub sõjaväkke.

K

Karl-Erik Talvet


Edgar P. Jacobs oli Karli üks lemmikuid koomiksikunstnikuid.Ka tema käis kunagi sõjaväes, kuigi talle seal väga ei meeldinudning tema kunstilisi andeid kasutati seal kurjasti ära. Temakogemusi võtab Karl-Erik endale hoiatusena.

Karl-Erik Talvet: „Võta elu sellisena, nagu ta on. Tunnerõõmu sellest, mis sul on, mitte sellest, mida ei ole.“

‚ ‚ ‚

2008ndal aastal lõpetas aga VHK Jaan Kekišev, meie suurjalgpallistaar ja sõber Leopold ise. Ma usun, et enamik vanadestVHKlastest mäletavad seda sonicusoenguga poisiklutti, kes sailäbi kõigi ning kõigega. Siiamaani pole ta murdnud katki omasidemeid meie kooliga ning arvatavasti ei katkegi need kunagi.Ta astub vastu igale väljakutsele positiivsuse ning julgusega,seega saab ta ka palju tehtud. Praegu õpib Jaan TTÜ-s teiselkursusel logistikat, laulab EORP-is, TTÜ akadee milisesmeeskooris, HUIK-i segakooris, korraldab üritusi,esineb üritustel õhtujuhina, tegeleb ka hobikorras orienteerumisega ning loomulikult poleta hetkekski jätnud rüppe enda jalgpalli-togimisoskuseid.

Lemmikõppeaine VHK-s oli Jaanilmatemaatika. Lemmik õpetajaid oli palju, agaTiia Kalju oli see, kelle ta lõpuks teiste hul-gast välja tõstis.

Jaani ja Karl-Erikut seob peale VHK, posi-tiivse ellu suhtumise ja sõbralikkuse veel ka Virujalaväe patal jon. Nimelt 2009. aasta juulis käis Jaansessamas pataljonis Jõhvis, kuhu on nüüd mine kul Karl-Erik.

Jaan ei kartnud samuti sõjaväkke minekut ningnagu ta sisetunne juba algusest peale ütles, olisõjavägi talle vaid kasulik ning positiivne kogemus.

Ettevalmistusi ta ei vajanud, kuna intensiivnejalgpallitrenn oli andnud talle juba piisavad eel-dused. Kokku oli Jaan 11 kuud pataljonis. Es-imese kolme kuuga õnnestus tal saada kaläbi tahtmise ja raske töö rühmajuhiks.Selles ametis töötas ta läbi päris palju teo-reetilist ja taktikalist materjali ning lugesteemakohast kirjandust. Ilukirjanduseksaega ei jäänud.

Jaan: „Esimesed kolm kuud igatsedsa väikeseid asju. Asju nagu ham-burger, internet, televisioon, seebikad..Pärast 3 kuud tulevad sõbrad, pere... Lõpukstuli ka kooliigatsus.“

Puhkust oli mõeldud terve aja peale 5 päeva pluss linnaload, mis anti heakäitumise või töö eest. Seda võisidsaada vahel isegi igal nädalavahetusel.

Esimesed kolm kuud aga ei tohtinud kordagi linna külastada.

Asi, milleta sõjaväge üle poleks elanud? „Söök.“

Kas oled millegi pärast sõjaväele tänu võlgu?„Väga palju. Juhtimiskogemus, organisatoorne

külg, laia pildi nägemine, teistega arvesta-mine. Ka ennast õppisin ma stressiolukor-

dade tõttu paremini tundma. See nimekirion lõputu. Ei ole müüt, et sõjavägi teebpoisikesed meheks.“

Kui Jaani teenistus 2010. aastamais lõppes, polnud kodus midagi erilist

muutunud, küll aga oli muutunud tema ise.Ta nägi elu teise pilguga, väärtustas väikeseid

asju rohkem kui varem.Jaan: „Võta asju mõnu või naljaga. Kui sul

käsitakse midagi teha, siis tee ära ja mõtle see endajaoks huvitavaks.“

Tuleviku kohta ütleb Jaan, et pole tähtis, mida ta tulevikusteeb, tähtis on teada, et tulevikus on tal armastav perekond.

Naine ja lapsed.

Suurim sarnasus Jaani ja Karl-Eriku juures onkindlasti VHK-igatsus. Mõlemad väärtus-tavad meie kooli kõrgelt ning igatsevad omagümnaasiumiaastaid. ‚

Kokkuvõtteks võib öelda, et positiivsus viib kaugele!

„Esimesed kolm kuud igatsed

sa väikeseid asju. Asjunagu hamburger, internet,

televisioon, seebikad..Pärast 3 kuud tulevadsõbrad, pere.. Lõpukstuli ka kooliigatsus.“

Tekst: Pauline Marie Korp (X H)Karikatuurid: Karl-Erik Talvet

Jaan Kekišev


Kertu Bramanis, inglise ja jaapani keele õpetaja

1. Meie perekonnas on juba traditsooniks, et ema ja lapsed lähevad koos hom-mikuti tööle ja kooli ühte majja. Niisugune oli meie elu Hiroshimas ja nüüdjätkame seda traditsiooni.

2. Ei saa hästi küsimusest aru. Tulen igal hommikul kodunt!3. Mulle meeldiks olla tšello. Öeldakse, et tšellol on inimhäälele sarnane kõla.

Tšellol on tugev ja ilus kõla. Toetub jalaga maa peale. Tšellol on ilus pikk kael.Tšellol võib soolot mängida, aga sobib hästi kokku ka teiste pillidega.

4. Ikka selliste inimestena, kes igal õhtul peeglisse vaadates endalt küsivad: „Mida ma täna õppisin?”

5. Ühte raamatut, mis ilmub müügile novembris!

UUED ÕPETAJAD

Esitasime neljale VHK uuele õpetajale viis küsimust:

1. Miks te VHK-sse tulite?

2. Kust te tulite?

3. Mis pill te orkestris oleksite?

4. Millisena loodate näha oma õpilasi seitsme aasta pärast?

5. Millist raamatut soovitate Tasku lugejatele?


VA

NA

LIN

NA

HA

RID

US

KO

LLE

EG

IUM

I

10

Kelly Valk, füüsikaõpetaja

1. Mind kutsuti siia tänu ühe vana õpetaja soovitusele. Viimased viis aastat olen ma olnudpausil, kuna mul sündisid lapsed, poeg ja tütar. Poeg on hetkel viiene ja tütar kolmeaastane.Vahepeal olin ma ka kuu aega asendusõpetaja.

2. Lõpetasin Rakvere Reaalgümnaasiumi ja läksin õppima Tartusse hambatehnikuks, kuid kunama ei saanud sinna sisse, tahtsin õppima hakata bioloogiat, kuid minu vana klassijuhataja,kes oli bioloog, ütles, et see eriala on Tartus väga raske, hakkasin ma õppima füüsikat. Maõpetasin enne hetkel käimasolevat aastat veel ühe aasta siin koolis, 2004/05 õppeaastal.Muutunud on selle ajaga palju, suurim muutus on muidugi kooli remont.

3. Orkestris oleksin ma tšello, kuna tšello on väga pehme ja mahe. Ise olen ma sündinud Vähitähemärgis ja kuke aastal, ning suudan olla konkreetne ja pehme samal ajal.

4. Täisväärtuslike ja iseendaga toime tulevate ühiskonna liikmetena.5. „Tõe ja õiguse” seeria raamatuid, eriti II ja IV osa. Meie koos oma elukaaslasega töötasime

raamatud läbi nii, et käisime paralleelselt koos raamatutega vaatamas teatris ka lavastusi,nii oli palju huvitavam.

Aleksandr Popov, inglise keele õpetaja

1. Tartu ülikoolist.2. Ma kuulsin, et VHK keeltekeskus otsib õpetajat ja mõtlesin, et see oleks hea

väljakutse. Ma olen ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna külalisõppejõud.3. Kontrabass, sest see on välimuselt mahukas ja groteskne, kuid iseloomult

sügavamõtteline ja mitmekõlaline.4. Edukate noorte inimestena, kes on seadnud endale sihi ning pürgivad sinnapoole

ja loodetavasti on neil meeles mingid teadmised inglise keelest.5. J. R. R. Tolkien’i. Sõrmuste isanda triloogia, sest see on hästi kirjutatud ja õpetlik

eepos, millest iga lugeja leiab endale tähtsad või tähtsana tunduvad mõtted.

Ott Ojamets, prantsuse keele õpetaja

1. Mina tulen otse ülikoolist. Ja ma olen kaks aastat õpetanud ühes koolis veel – 32. keskkoolis, aga ainult gümnaasiumis. Ja nüüd õpetan ma põhikoolis ka. Aga ma käin magistris, õpin hispaania keelt.

2. Miks? Aa, see on väga lihtne, sest see on minu meelest kõige parem kool ja siin on üldse hästitore, hoopis teistsugune õhkkond ja no ma ei tea. Selline hästi hea tunne on siin olla.

3. See on ülilihtne! Kuigi seal on mingi 50 erinevat valikuvarianti. Oboe – on muidugi esimesena valikus. Oboe on suurepärane pill. Oboe kõla on muidugi täiesti vapus-tav. Ma iseenesest panen just kokku enda esimest sellist sümfooniat lausa, vägahuvitav, ja oboe on seal üks põhipill. Ja muidugi viiulid, kui nad kõik kooskõlavad. Neid on palju muidugi, kaks viiulit ei sobi, umbes kümme.

4. Misasja? Ei nagu… väga hull. Ma polnud selleks üldse valmis. No mul on needkuuendad poisid ja nad on ju korvpallurid, nad on NBAs ja pooled neist män-givad jalgpalli. Eesti liigas mängivad Viljandi Tuleviku eest jalgpalli ja pooledneist NBAs korvpalli.

5. Oo, kui keeruline.. hmm. Tean! See on natuke keerulise nimega, ma kirjutanüles, siis saavad inimesed seda lugeda, keegi ei tunne teda. (kirjutab) Nii,siuke, Imants Ziedonis „Epifaania”. Imants, see on Läti autor, keegi ei tea teda.


12

ell on 5.40, kui lõpuks end vaevaliselt voodist välja ajan.Pea olengi D-terminalis. Meie seltskond on suur ningenamik tunduvad mulle täiesti võõrad näod. Kes need

on? Irja annab meile pardakaardid ja me suundume unistena, agasiiski väga entu siast likena laevapardale. Laevas tutvume selts -konnaga. Saame vastuse minu varasemale küsimusele ja nüüdteame, kes on kes. Meie hulgas oli esindajaid kõigist klassidestgümnaasiumis ja lisaks sellele oli kaasas ka seltskond TallinnaLinnamäe gümnaasiumist. Esimene ülesanne laeva peal oligi Las-namäe kooli õpilastega tutvumine. See osutus kõvemaks pähk-liks, kui olime arvestanud, kuna meie uute sõprade eesti keel olikohati väga nigel. Ka meie oma vene keelega ei hiilanud. Kergeputerdamise ning žestikuleerimisega sai ülesanne siiski täidetud.

Esimesena läksime vaatama Askola hiidkirmeid. Kirmed onsuured augud, mis on tekkinud graniidi tardumisel ning seejärelvihma ja vee mõjul süvenenud. Igale kirmele oli pandud ka nimi.Nagu näiteks Kuppi, Hiisi, Mylly jne. See oli kindlasti üks vägavaatamisväärne koht.

Järgmine sihtpunkt oli Loviisa tuumaenergiajaam. Selle leid-miseks läks meil omajagu aega, aga lõpuks hakkasid bussiaknastkaks suurt korstent paistma. Kahjuks need suured korstnad jäidkimeie ainukeseks kokkupuuteks selle tuumajaamaga, kunaväravad olid ees ning jõgi ja mets vahel. Isegi jala ei saanud edasiminna. Aga see-eest oli meil kaasas õpetaja Urmo, kes meile sedatuumajaama hea meelega tutvustas, ja fotoaparaadid, mis meidkoos korstentega jäädvustasid. Saime teada, et Loviisas on meilelähim tuumajaam. See ehitati 70ndatel ning seal on 2 reaktorit.

Järgmine pikem peatus tehti Kotka maretaariumis ehk siismeremuuseumis. Kuid enne seda sõitsime mööda Tallinna täna-vat, mis oli arvatavasti kõige ilusam tänav terve Soome peale, agavõib-olla oleme me lihtsalt veidi patriootlikud. Paremale poole jäisadam, kuhu oli pargitud hunnik paate, kaatreid ning pisilaevu.See oli tõesti väga maaliline. Muuseumis nägime väga palju kalu,kahte putukat, ühte konna ja ka kunsti! Kalu oli nii suuri kui väike-seid, nii pakse kui peenikesi, nii mustvalgeid kui värvilisi, nii

vuntsidega kui ka vuntsideta. See oli tõesti päris mitme kesineseltskond. Aga et meil pea ringi ei hakkaks käima ning et me ööselneid kalu kõiki unes ei hakkaks nägema, olid nad kõik oma päritolujärgi sektsioonidesse jagatud. Kes oli Baltimerest ja kes Lapimaalt.

Peale tutvumist kaladega jooksime kõik bussi tagasi, kunaolime juba suutnud ajagraafikust maha jääda. Ees oli mitu-mitu-mitu tundi kestev bussisõit paari lühikese peatusega. Üks neistoli Aleksander III lemmikkalastuspaik. Nägime hästi suurt majakoos mõne väiksemaga, mis kokku moodustasid väga kuninglikusuvilakompleksi.

Järgmine kiirpeatus oli Imatra kose juures, mis meenutas hiig -lasuurt tamme koos suurte kividega. Jõudsime väsinutena, bus-sireisist ning nuudlitest tüdinutena ööbimispaika. Ja nii saigiõpetaja Irja sünnipäev läbi.

Järgmine sihtpunkt – Venemaa Läbisime kolm passikontrolli. Esimene oli Soome piiripunkt, kustegelikult poleks vahet olnud, kas jääda bussi või minna väljaneile oma viisat näitama, kuna neid ilmselgelt ei huvitanud.Kümme meetrit kaugemal asus aga Venemaa piiripunkt, kuspidime väljuma bussist kõikide oma kodinatega, mida siis hiljemvalgustati, ning kui sul vedas, tehti ka su kott lahti ning uuritiselle sisu! Passikontroll oli seal samuti märksa karmim, enne passitagastamist põrnitseti sind oma kümme minutit ja alles siis võisidedasi minna. See oli muidugimõista Vene piiripunkt. Kolmas oliVene piiripunkt nr. 2, kus piirivalvur ise ronis bussi ning kontrol-lis meie viisad veel kord üle.

Sõitsime külla Kastamukša kooli. Tee sinna oli hariv ja maapeale toov - nägime ja õppisime tundma läbi bussiakende Veneäärelinnu. Hakkasime igatsema kõiki Eesti halvas korras külasidja kolkaid. Kool ise oli piirkonna parimas korras olev asutus, misoli auhinna saanud ühel IT-tehnikakonkursil, ehk siis väga"fancy". Isegi Lenin oli seal käinud!

Meie, hellitatud VHK-laste jaoks, polnud aga miski seal niiväga auhinda väärt. Ühte korralikku euroremonti oleks seal ikka

Elu väljaspoolK


kõvasti tarvis olnud! Aga samas, kui lähemalt vaadata, oli neilspordisaal, mida nähes poisid oleks nagu jõuluvana näinud, omamuuseum, juhend seinal, kuidas käsi pesta, ja palju muud, mistegi Lenini kunagise käigu sinna aina enam loogilisemaks.

Igatahes läksime nende aulasse ning vaatasime slaidishowdkoos videoga nende ballist. Pärast sööki tutvustasid nad samaprogrammiga ka oma kooli ja e-kooli. Me vastasime oma slaidi -showga. Ja Lasnamäe omaga. Seega slaidishow oli vägagi teemas.

Söögist nii palju, et... seda oli jube palju! Meie lõunasöök olikolmekäiguline. Ma usun, et toit oleks olnud superhea ning -mait-sev, kui nad poleks kulutanud ühe toidu jaoks soolatopsi, millegaoleks võinud soolata tervelt 20 toitu. Aga kuidas sa jätadkolmekäigulise lõuna lihtsalt alles, kui inimesed, kes seda sulle

pakuvad, sind nii soojalt ning armsalt vaatavad. Pärast kooli muu-seumis käiku, bussiaknaekskursiooni Mukšas ja väikest peatustka ühe pisikese üliarmsa kiriku juures sõitsime edasi.

Kooli, mis jäi meie ööbimiskohaks kaheks ööpäevaks, jõud -sime alles pimedas. See asus külas, mis oli sama suur kui Rakvere,kuid selles polnud mitte kusagil sooja vett. Veetorud kulgesidlageda taeva all kõnnitee kõrval. Polnud väga ilus vaate pilt. Pol-nud ka väga ilus mõelda, kui soe vesi neil veel talvel võib olla. Koolise oli munitsipaalasutus ning meie kalli VHKga ei andnud sedaisegi võrrelda mitte. WCs ei olnud mitte mingisugust hügieeni egaprivaatsuseraasugi näha. Kuid jäägem siiski posi- tiiv seks, igasklassis oli internet ja koridoris oli ka jõusaal olemas!

Järgmine päev, kui saiakoorik juustukübemekesega oli ärasöödud, hakkasime kõndima sadama poole, et siisSolovetsile sõita. Tee oli pikk, kuid meil olitegemist küllaga. Iga auto, iga maja, iga väik-semgi putka, millest möödusime, oli meiejaoks vaatamisväärsus. Tõesti oli jubekahju mõelda neist inimestest, kes sealelasid. Kuid meie jalutus käigule lisassärtsu vene tränamuu sika, mida kuul-sime iga kord, kui mõni kohalik, kelleltelefon oli, meist möödus.

Solovetsil käisime kremlis (suurkindlus), kus kõik naissoo esindajadpidid katma oma juuksed ning vahetamapüksid pika seeliku vastu. Nägime ikka pärishead välja! Või siis mitte... Seal samas tehti meileka üks pikk ekskursioon, aga kuna giidiks oli venelane,ei saanud pooled meist midagi aru, millest jutt käib. Meelde jäiUrmo ütlus: „Mulle ei meeldi, kui giidil tuleb juttu nagu grammo-fonist!“

Aga kindlus ise oli ilus ning selle ajaloo pärast oli see valitud kaUNESCO pärandiks. Saare peal nägime peale selle veel sokke

(sarvedega loom), betoonplokkidest kõnniteed ja poisid leidsid kakaks poodi, kust nad koheselt suure pettumusega tagasi pididlonkima. Esimene oli meigipood, teises aga müüdi ainult mäda-nenud või muidu halvaks läinud produkte.

Veel väiksed kaardimängud ning uinakud praamis ja olemegitagasi mandril, kõigil peas vaid üks mõte – nüüd saab poodi! Ja niime läksimegi neljakümnekesi väikest putkat ründama. See šo-ping osutus aga väga suureks vene keele praktikaks, kuna naguputkades ikka, olid asjad kõik leti taga, seega et neid osta, pididenne müüjale ütlema, mida sa tahad. Loomulikult vene keeles.

Järgmine hommik oli vaja väga vara ärgata, sööma minna,asjad kokku pakkida ning kähku-kähku bussi peale joosta, kunameid ootas ees 20-tunnine bussireis Helsinki sadamasse, kust

järgmine peatus oli juba meie armas Tallinn. Aga enne tuli tehaveel paar peatust. Esimene neist oli jälle bensujaam, kus pea-tusime 45 minutit, et bussijuhid saaksid oma teenitud puhkuse.Seejärel taas kolm passikontrolli ning jõudsime kergendatult Eu-roopa Liitu!

Enne aga tegime peatuse Kalevala muuseumis, kus esimeseasjana puhast WCd tükk aega lihtsalt jõllitasime ja nuusutasime.Kalevala muuseumis näidati meile filmi Kalevala eepose kujune-misest ning boonusena saime osa ka Arno Rafael Minkkinenifotonäitusest, mis mind eriti rõõmsaks tegi!

Järgmine peatus oli Koli mägedes, kuhu sõitsime mäe altliftiga! Seal oli ka mäesuusakuurort ning Sokos Hotel, muud vägapolnud. Ronisime mäe kõige ülemisse tippu, seisime suurte kivide

peal, tegime pilte ja nautisime vaadet, mida udupärast ei olnudki.

Päevavalgus oli juba ammu lahku -nud, seega nüüd, kui bussi naasime, jäime

ka kohe paugupealt kõik magama.Varsti olimegi laeva peal, telefonidvahetamas oma võrku Sonera pealtEMTle ja meie pisarad silmas lõpeta-mas oma reisikest.

Oli tõesti väga tore, lõbus, hariv ningkohati ka heas mõttes šokeeriv reis.

Kuid lõppude lõpuks on alati seltskondsee, kes kujundab reisi edukuse ja selt-

skond oli meil tõesti super! Müts maha õpeta-jate Tiia Kalju, Irja Tuusi, Urmo Uibolehe, Tatjana

Tabakina ja Pilve Traksi ees! ‚

13

Euroopa Liitu

Tekst: Pauline Marie Korp (X H)Fotod: Käbi Suvi (X H)


eatri NO99 repertuaarivoldik annab teada, et Euroopalavastuste edetabelis on „Kuidas seletada pilte surnudjänesele“ 24. kohal. Ebatavaliselt kõrge tunnustus, mis

ühele Eesti lavastusele rahvusvaheliselt osaks on saanud. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus liigub ene-

seotsingute radadel. Üheksaliikmeline näitetrupp viib laval läbiharjutusi ja improvisatsioone, etüüde ja katsetusi, jõudmakslähemale iseenesele ja oma teatrilaadile. Kummaline, et näitle-jate innukusest ja jõulisusest hoolimata ei ole improvisatsioonidkuigi põnevad ja kaasakiskuvad. Aga vahest polegi see olnudeesmärk? Ehk püütakse laval siiralt teatri olemusse tungidaega hoolita kuigivõrd sellest, kas ja kuidas see vaatajatele kordaläheb? Piir huvitavuse ja igavuse, spontaanse improvisatsioonija täpselt fikseeritud tegevusjoonise vahel on selles lavastusesigatahes õhkõrn.

Tõeliselt vaimustavaks ja vaimukaks muutub lavastus agasiis, kui lavale ilmub kultuuriminister, keda fantastilise täpsu -sega esitab Marika Vaarik. Tuleb tähele panna, et Vaariku osa -täitmine pole üksnes Laine Jänese tabav paroodia, sest ühenearveteõiendus ühe poliitikuga poleks teatrile kuigi viljakas

tegevus. (Lisaks võib täiestikindel olla, et nii lokaalse teema -käsitlusega lavastus ei oleks ealrahvusvahelist tähelepanu pälvinud.) Ministriprouat näida -takse laval nõnda rumalana, et publik hakkab tahes-tahtmatatalle kaasa tundma. Ja siin ongi konks. Võhiklik ja üliemotsion-aalne spordiminister tõuseb seeläbi kõrgemale, saab surnud jä-nese võrdkujuks, kellele piltide seletamine on ühtaegu niivõimatu kui vajalik. Publikul jääb üle vaid endalt pärida, kastema on oma avatuse tasemega elus või surnud jänes.

Performance'i ja teatrikunsti piiridega mängiv „Kuidasseletada pilte surnud jänesele“ suudab korraga olla nii säravmeelelahutus kui missioonitundlik projekt, viies lähemale(teatri)kunsti olemusele. ‚

PEEGELDUS

Kuidas olla elus jänes?NO83 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ teatris NO99

T


Sofi Oksanen „Puhastus“ (2008)aamat jutustab tavalistest kahes erinevas maailmaselavatest inimestest ja nende käekäiku mõjutanudajaloosündmustest. „Puhastus“ on nii ajalooline ja

hariv lugemine kui ka karmi reaalsuse kirjeldus näitamaks, kusja mille keskel me tegelikult elame. Raamatu tegevusliinidtoimuvad küll minevikus, kuid ka tänapäeval võivad teoses kir-jeldatud olukorrad või iseloomujooned ette tulla. „Puhastuses“jutustatakse peamiselt kahe naise saatusest ja nende otsustesterinevatel aegadel, kuid ometi on nad tihedamalt ja keerulise-malt seotud, kui esialgu arvata võiks. Soome-eesti päritoluautor Sofi Oksanen on tollest ajast ja juhtunud sündmustestväga tõetruult kirjutanud. Soovitan seda raamatut kõigile, sestteos on oluline mõistmaks tegelikku elu ja võitlust omalähedaste ja enda eest väga raskel ajal, kuid eriti põnev on sedalugeda lähiajaloohuvilistel. ‚

R

Tekst: Priit Põldma (X H)

Tekst: Andrea Miku (X K)

Caesari salat (neljale)Kogus Koostis- ja maitseainedSALAT1 pea rooma salat

parmesani viileKASTE2 küünt küüslauk2 tl veiniäädikas1 spl sidrunimahl1 tl Worcestershire'i kaste1 tl Dijoni sinep1.5 dl oliiviõliKRUTOONID1 spl või1 spl õli1 küüs küüslauk4 dl kuubikuteks lõigatud sai

Legendi järgi pärineb Caesari salat aastast 1924, USA keeluseaduse ajajärgust.Piiriäärse Mehhiko linna Tijuana ühe hotelli peakokk Caesar Cardini jäi kord hättakülalistega, keda Californiast saabus nädalalõppudel sööma ja jooma sadadekaupa. Salat sündis sellest, mida varasel hommikutunnil köögis veel leida oli, ningtekitas sensatsiooni, millest kirjutati isegi New Yorgi ajalehtedes. Sellest pealesõideti Tijuanasse eeskätt Caesari salati pärast. Hiljem nimetas rahvusvahelineepikuurlaste ühing Caesari salati USA viimase 50 aasta suurimaks kulinaarsekssaavutuseks. Aastakümnete jooksul on salat läbinud mõningad muudatused jasaanud lisandiks anšoovise- (vürtsikilu sarnase konservkala), lõhe-, veise-, kana-või kalkunifileed, kuid alles on jäänud krutoonid, salatilehed, kaste ning kõvaItaalia juust parmesan. Öeldakse, et kui kokale saab hinnangu panna tema omletijärgi, siis restoranidele pannakse hinnang Caesari salati järgi.

1. Eeltööna valmista krutoonid. Selleks sulata või ja sega sellehulka õli. Lisa potti ka poolitatud küüslauk, sool ja pipar.Eemalda pott tulelt ja jäta kümneks minutiks maitsestuma.

2. Sega saiakuubikud õliseguga, laota küpsetuspaberiga kae-tud ahjuplaadile ja aseta 180° ahju 15 minutiks küpsema.

3. Kastmeks purusta saumikseriga omavahel kõik komponen-did, v.a. õli.

4. Pidevalt vahustades nirista juurde õli, kuni moodustubkreemjas kaste.

5. Pese ja rebi salatilehed ning sega kastmega läbi.6. Serveerides puista peale saiakrutoonid ja tõmba Parmesani

juustust koorimisnoaga õhukesed liistud.

• Caesari salatile võid tummisemaks kõhutäiteks lisada kas ahjukana võiahjulõhet. Küpseta fileed ja aseta lihtsalt valmissalatile.

• Kui Rooma salatit ei ole saada, võid asendada selle näiteks jääsalati või mõnemuu mahlasemat ja magusamat tüüpi salatiga.

Algajate nipp muna keetmiseks

Et vältida muna pragunemist keetmise ajal, võta munakülmkapist umbes kümme minutit enne keetmist välja. Kuimuna on külmkapis seisnud üle 3 kuu, kontrolli, et ta ei olepahaks läinud, asetades muna veeklaasi; kui muna hulbib,on ta pahaks läinud, kui vajub põhja, on muna söödav. Ennemuna keetmist tee muna tagumisse otsa auk, sellega tagad, etmuna koor ei pragune. Pane muna külma vette ja oota, et vesikeema läheks. Siis hakka aega võtma. Pea meeles: 6 minutigasaad muna, mille munakollane on veel vedel, 8 minutiga muna,mis on kõva, ja 10 minutiga saad muna salati tegemiseks.Naudi muna soola ja võiga. Head isu!

Kosutav tudengilõuna kahele

Vaja läheb: 4 keskmist kartulit (u. 6 kr kilo), 2 viilu peekonit(u. 18 kr pakk), maitse järgi sibulat, miinimum 1 väike sibul(u. 12 kr kilo), soola, pipart, õli, vett

Valmistamine: Koori kartulid ja tükelda nad umbes viie mmlaiusteks tükkideks. Koori sibul ja tükelda pisikesteks kuubi -kuteks. Tükelda peekon kuubikuteks. Pane pann tulele ja kallapeale õli, oota, kuni õli on kuum. Kalla peale kartulid ja kata pannkaanega ning lase kartulitel rahulikult pruunistuda umbes 5-7minutit. Ära puutu! 7 minuti möödudes võta pannilt kaas japööra kartulid teistpidi, kalla sisse sibul ja peekon ning mait-sesta soola, pipra või kartulimaitseainega, sega. Oota, kuni sibulon klaasjas ja peekon pruunistunud, sega pidevalt. Kui näed,et kartulid on valmis, vala pannile paar supilusikat vett, panepannile kaas peale ja keera tuli maha, lase roal natuke haududa. Pea meeles, et kõik vajalikud koostisosad on turul odavamad.Head isu!


KOOMIKS

Saatke meile materjaleVHK kooliajalehe jaoks!Et järgmine TASKU number kiiremini ja sisukamalt ilmuks, kutsume Teid kõiki

üles joonistama, kirjutama, pildistama või sahtleist vanu kirjutisi, joonistusi ja

luuletusi välja koukima. Autorid võivad jääda anonüümseks, võib kasutada ka

pseudonüüme. Oma looming saatke kas e-maili kaudu või tooge meile kooli!

Pauline Korp • [email protected] • 5114851Kristjan Kiik • [email protected] • 5295554

ŠOTIMAA• Keelatud on lehma läheduses viibida purjuspäi.• Kui keegi koputab sinu uksele ja nõuab WC kasu-

tamist, siis pead ta selleks sisse laskma.

ŠVEITS• Kui te elate korteris, siis on tualetis vee tõmbamine

pärast kella 10 õhtul keelatud.• Auto pesemine pühapäeviti on keelatud.

TAANI• Enne auto käivitamist on nõutav kontrollida autode

tulesid, pidureid, rooli ja anda korra signaali. Lisakstuleb visuaalse vaatluse teel tuvastada, et auto allei oleks lapsi.

• Kui hobuvanker üritab sooritada autost möödasõituja hobune muutub seejuures rahutuks, peab au-toomanik auto kinni pidama ja vajadusel ka autokinni katma.

ALASKA, USA• Põtrade jälgimine lennukist on keelatud.• Magava karu äratamine pildistamise eesmärgil on

keelatud, samas kui karu tulistamine on seaduslik. • Elusa põdra liikuvast lennukist väljatõukamine on

kuritegu.

SAN DIEGO, USA• Ebaseaduslik on jäneste tulistamine trammist.

PRANTSUSMAA• Ühegi sea nimi ei tohi olla Napoleon.

NA

LJA

KA

DSE

AD

USE

DJoonistas: Hanna Kamille Kiviloo (X K)

tasku 2010

Documents