the freeman 09.2010

1

Käibemaks: mitte lihtsalt maksROY CORDATO

Kitsikuses hulkade kaitseksAEON J. SKOBLE

Alexander Hamilton ja riigikapitalismi hädadNICHOLAS CUROTT, TYLER WATTS

22

Käibemaks: mitte lihtsalt maksROY CORDATO

www.liberalism.ee

iimasel ajal spekuleeritakse palju selle üle, mida võtab USA valitsus ette kolossaalse eelarvede-

fitsiidi ja kasvava võlakoormaga. The Freemani luge-jatel on lihtne vastus varuks: kuna suurem osa föde-raalvalitsuse tegevustest jääb valitsuse “legitiimsest” rollist väljapoole, siis tuleb kulusid vähendada. Jär-sult. Arutelu kulukärbete tasakaalustamisest mak-sutõusudega on valitsuse tegevuste ulatust ja mahtu arvestades kasutu. Kuid oh häda, Freemani lugejad ei ole ses küsi-muses otsustajaks. Arutelu on suuresti keskendunud maksude tõstmisele ning peamiseks aruteluteemaks on olnud käibemaks. Peetakse üsna tõenäoliseks, et president Obama parteideülene „vastutustundliku eelarvepoliitika ja eelarvereformi komisjon” esitab oma ettepanekutes ühe olulisema uute tulude allika-na igal juhul käibemaksu. Käibemaks aga on pahaloomuline ja salakaval maks, mis tõotab riiki järsult paksendada. Et sellest aru saada, tuleb algatuseks tutvuda käibemaksu me-haanikaga. Saatan peitub tõepoolest pisiasjades.

Teooria

Teoreetiliselt kogutakse käibemaksu ”lisandväär-tuselt”, mis luuakse tarbijate ostetavate toodete ja teenuste igal valmimisetapil. Kokkuvõttes aga mak-sab kõik kinni tarbija. Allpool toodud tabelis on kujutatud tarbijamüü-gile eelnevad neli tootmisetappi. (Näide on pärit Mi-chael Schuyleri artiklist Consumption Taxes: Promises and Problems, Fiscal Issue 4, Institute for Research

on the Economics of Taxation, 1984.) Iga etapi lä-bimisel lisandub järgmisse etappi edasi müüdavale pooltootele väärtust. Meie näites on lisandväärtus-maksu (ehk käibemaksu) määr 10 protsenti. Liht-sustamise huvides on alguspunktiks võetud hetk, kus ”eelmised tootjad” on esimesed 10 dollarit väär-tust juba lisanud. Müügi hetkel tasutakse 1 dollar 10-protsendilist maksu. Kulu tootjale on niisiis 11 dollarit. Pärast täiendavat töötlemist müüb tootja oma poolvalmis toote 30 dollari eest hulgimüüjale ning lisab 10 protsenti käibemaksu, saades nii müügihin-naks 33 dollarit. Topeltmaksustamise vältimiseks ar-vab tootja maha eelmisel etapil juba tasutud maksu. See tähendab, et enne maksu riigile äramaksmist la-hutab ta sellest algse tootja poolt makstud 1 dollari. Oma 20 dollari lisandväärtuse pealt saadab ta riigile 2 dollarit. Hulgimüüja lisab tootele 50 dollarit väärtust ning müüb selle jaemüüjale 80 dollari eest, millele lisan-dub 10 protsenti – kokku siis 88 dollarit. Kuid enne riigile 8 dollari äramaksmist lahutab ta sellest tootjale makstud käibemaksu ehk 3 dollarit. Maksu laekub seega 5 dollarit. Lõpuks müüb jaemüüja valmistoote tarbijale 100 dollariga, millele lisandub 10 protsenti käibemaksu, nii et lõpphind on 110 dollarit. Jaemüü-ja lahutab omakorda varem juba makstud 8 dollarit ning tasub riigile 2 dollarit ehk 10 protsenti viimasel etapil tekkinud 20-dollarilisest lisandväärtusest. (Kui tootja peaks mõnel etapil müüma oma toodet odava-malt, kui selle valmistamiseks materjali kulus, peab ta tasuma maksu üksnes tegelikult müügihinnalt.)

SEPTEMBER 2010

V

Etapp Maksuvaba müügihind Ostud teistelt tootjatelt Lisandväärtus 10% lisandväärtusest Müügihind (sh 10% käibemaksu)

Lisandväärtuse ja käibemaksu arvestus mahaarvamismeetodil

Eelmised tootjad $10 $0 $10 $1 $11

Tootjad 30 10 20 2 33

Hulgimüüja 80 30 50 5 88

Jaemüüja 100 80 20 2 110

33

Maksutulu suuruse seisukohalt on käibemaks põhi-mõtteliselt samaväärne müügimaksuga. Küll aga on oluliselt suuremad käibemaksusüsteemi haldamise kulud, kuna maksu kogutakse kõikidel tootmisetap-pidel.

Praktika: sisendkäibemaksu mahaarvamine

Enamik riike rakendab käibemaksu kogumisel “sisendkäibemaksu mahaarvamise meetodit”. Tõe-näoliselt võtaks selle kasutusele ka USA. Sel mee-todil saab käibemaksu koguda automaatselt. Meie näites, kus seda meetodit ei kasutata, lahutab iga ettevõtja eelmisel tootmisetapil juba tasutud maksu ning maksab seejärel maksu oma loodud lisandväärtuselt. Seevastu sisendkäibemaksu mahaarvami-se korral peab maksumaksja igal etapil oma müügihinnalt kogu maksusumma ära maksma ning saab enammakstud summa tagasi taotleda või edas-pidi tasumisele kuuluvatest summadest maha arvata alles oma tarnijalt saadud arve alusel. Näiteks jae-müüja, kes ostab toote hulgimüüjalt koos käibemak-suga 88 dollari eest, peab pärast selle lõpptarbijale mahamüümist esmalt tasuma 10 dollarit käibemak-su ning seejärel esitama hulgimüüjalt saadud arve, mis kinnitab temapoolset 8 dollari tasumist. Alles siis võib ta oma maksudeklaratsioonis enammakstud summa maha arvata. Maksu-uuringutega tegeleva Institute for Research on the Economics of Taxationi ökonomist Michael Schuyler juhib tähelepanu, et sisendkäibemaksu ma-haarvamise meetod kindlustab maksu “isetoimivu-se”. Näites kirjeldatud tootja ja hulgimüüja tehingu kohta märgib Schuyler: “Kujutlegem …et tootja soo-vib oma toodangu müügihinda väiksemana näidata ... ja seeläbi vähem maksu maksta. … Kas hulgimüü-ja lubaks oma ostuarvele ebaõige summa märkida? Ei lubaks, sest tootja kasu peaks hulgimüüja kinni maksma.” Niisiis on ettevõtted motiveeritud kontrollima, et nende tarnijad esitaksid õigeid andmeid.

Plaanimajanduse unistuste maks

Riigi seisukohalt on tegemist pea täiusliku mak-suga. See hõlmab kõiki tootmisprotsesse majade ehitamisest juuste lõikamiseni ning võimaldab riigil tänu igal etapil kehtivale arve esitamise nõudele täp-selt jälgida ettevõtete ostu- ja müügitehinguid. Kui riigi peaks olema huvi ettevõtete tegevuse üksikas-jade vastu, kasvõi CO2 heitmete kontrolli sissesead-miseks või poliitiliselt eelistatud ettevõtete (näiteks selliste, kus on tugevad ametiühingud) toetamiseks, võib sellist infot sisaldav andmebaas kasulikuks osu-tuda. Lisaks oleks käibemaks rahamasin, millele pole maksude seas võrdset. Esiteks kindlustab see riigi-

le teatava protsendi kõikide majanduses müüdud kaupa-de ja teenuste hinnast. Miski ei pääse maksustamisest. Ja kuna käibemaksu baas on se-davõrd lai, toob maksumäära

väiksemgi tõus suurt tulu. Ehkki sama kehtib teo-reetiliselt ka müügimaksu puhul, on käibemaksust mitmetasandilise kogumissüsteemi tõttu pea võima-tu kõrvale hoida. Kuni konkreetse etapini lisandu-nud väärtuselt pealt peab sel etapil tegutsev ettevõtja maksu tasuma täies ulatuses ning saab alles hiljem teha mahaarvamise, kui esitab nõutavad arved tar-nijatelt. Toodete ühest etapist teise liikumisel on iga ettevõtja alati huvitatud müügihinnale maksu lisa-misest ning müüjatelt arvete saamisest. Ettevõtjatest saavad maksuameti esindajad. Riik ei pea järeleval-vega eriti vaeva nägema, raha lihtsalt tuleb. Maksumaksja suureks õnnetuseks ja riigi rõõmuks on käibemaks lõpptarbijale üldjuhul pea nähtamatu. Erinevalt müügimaksust käibemaks enamasti juba sisaldub tootele märgitud hinnas. Tarbija otseselt ei märkagi, et ta maksu maksab. Sellist maksu on lihtne tõsta, riigi ülalpidamise tegelikku kulu samas varjatuks jättes. Aga kui me soovime vähem kuluta-vat riiki, siis on kodanikel vaja tajuda, millist kaotust riigi kulutused neile põhjustavad. Algatuseks tuleb inimestele hoolikalt selgitada, kui palju nad makse maksavad. Samas käibemaks on maksja eest hästi varjatud, paremini kui ükski teine maks. Käibemaks ei ole lihtsalt maks, see on tõsine oht

www.liberalism.eeSEPTEMBER 2010

Käibemaks on pahaloomuline ja salakaval maks, mis tõotab riiki järsult paksendada.

44

vabadusele ja vabale ühiskonnale. Ning kuna seda-võrd suure tulupotentsiaaliga maksu on pea võimatu enam kunagi kaotada, on Leviaatani võidukäik vää-ramatu.

Roy Cordato ([email protected]) on John Locke Foun-dationi (Raleigh, N.C.) asepresident ja uurija-resident.


Kitsikuses hulkade* kaitseksAEON J. SKOBLE

rizona osariik pälvis aprillis kogu USA tähele-panu oma äsja jõustunud range immigratsioo-

nivastase seadusega SB1070, mis annab politseile loa “õiguspäraselt pöörduda” iga isiku poole, kelle puhul on “alust arvata”, et tegemist on illegaalse immigran-diga, ning “püüda mõistlike vahen-ditega …välja selgitada isiku immig-ratsioonialane staatus.” Seadus peaks illegaalsete immigrantide elu raske-maks muutma. Seda on laialdaselt kri-tiseeritud nii politsei volituste laienda-mise kui ka legaalsete immigrantide, eelkõige latiinode, ja hispaaniakeelsete USA kodanike põhjendamatu tülita-mise ohu tõttu. Sisserändealased vaidlused ei piirdu mõistagi Ari-zonaga; teemaga on kimpus olnud paljud osariigid. Midagi on neis vaidlustes aga mäda: pea kõik amee-riklased on immigrantide järeltulijad ning Vabadus-samba jalamil on justkui selge sõnaga kirjas, et im-migrandid on teretulnud. Miks siis peaks keegi üldse “immigratsiooniprobleemi” pärast muretsema? Kust hirm immigratsiooni ees? Ma pole psühhiaater, kuid ajakirjanduses ja Internetis arutelusid jälgides olen täheldanud mitmeid põhjusi, mis kõik on minu ar-vates alusetud ent millest ühel sooviksin siiski pike-malt peatuda. Paljudel juhtudel on hirmu ja vastaka suhtumise põhjuseks õiguste ja majandusküsimuste

lootusetu segiajamine. Olen tihti kuulnud väljendatavat muret, et mei-le saabuvad immigrandid hakkavad siin sotsiaalabist elama. See väide haarab vahel koguni neid, kus libe-raalidena muidu pooldaksid avatud piiride poliitikat:

niigi peame me toetama inimesi, kes ei tööta, nii et miks siis mittetöötavate inimeste arvu veelgi suurendada? Sellest argumendist võib tuletada, et avatud piirid poleks probleemiks, kui kõik töötaksid. Inimesed, kes nii väi-davad, tunnistavad samas, et kunagised immigrandidki saabusid “kõigi või-maluste maale” parema elu otsinguil. Immigratsiooni pooldajatele meeldib

meenutada Ellis Islandi vastuvõtukeskust, mille kau-du Ameerikasse saabunud sisserändajad vanast maa-ilmast leidsid peagi töökohad ning olid juba kolman-daks põlveks end kõrgema keskklassina sisse seadnud. Immigratsioonivastased väidavad nüüd vastu, et kuna sotsiaaltoetusi tollal polnud, pidid immigrandid hak-kamasaamiseks töötama. Kardetakse, et nüüdsed im-migrandid selle sammu vahele jätavad. Jah, ka nemad on parema elu otsinguil, kuid nende jaoks tähendab see lihtsalt meie külluslike sotsiaaltoetuste krabamist. Kas sellist väidet tasub tõsiselt võtta? Ühelt poolt võiks vastu öelda, et ühelgi inimesel pole õigust takis-tada teist kuhu iganes kolimast või keda iganes pal-

A

Tere tulemast, meie vaarvanemad.

* „…Andke mulle oma väsinud, vaesed, kitsikuses hulgad, vabalt hingata ihkajad, te kihavatelt kallastelt äratõugatud väetid…” – tsitaat Emma Lazaruse poeemist Vabadussamba jalamil.

THE FREEMAN: www.thefreemanonline.org

55


Töötajatel, nagu ka ette-võtjatel, pole mingit õigust konkurentsi puudumisele.

kamast. Kui nii, siis peaksid piirid olema avatud ole-nemata sellest, et osa inimesi tuleb meile sotsiaalabi nautima. Sellise väitega nõustujaid võidakse süüdis-tada, et nad on liiga liberaalsed, ehkki ma pole päris kindel, mida “liiga liberaalne” tähendab – põhimõt-ted inimesel kas on või neid ei ole. Igatahes, kui peaks selguma, et immigratsioon pigistab sotsiaalsüsteemi, võib sellest väitest immigratsioonivastase võitluse õi-gustamisel abi olla. Paraku aga puuduvad andmed, et immigrandid oleksid suhtelises arvestuses sotsiaalsüsteemile koor-maks. Esiteks ei saa ükski im-migrant üle piiri jõudnuna kohe sotsiaaltoetusi taotlema hakata. Teiseks, isegi kui osa immigrante saab heaoluriigi toetusi, on nende toodav kasu majandusele koond-arvestuses siiski suurem. Enamik neist tuleb otsima töökohta, mis oleks parem kodumaal leiduvast – ja vahel on selleks töökohad, mida Ameerikas sündinud ameeriklased omale ei soovi. Seda tasub järgmise ton-diga võitlemisel meeles pidada.

Nad võtavad ära meie töökohad – kelle ”meie”?

Teine argument on, et immigrandid võtavad “tõe-listelt ameeriklastelt” nende töökohad. Siin torkab esiteks muidugi silma, et arvamus on vastuolus eel-misega. Otsustage juba ära: kas nad tulevad, et meie töökohad ära võtta, või tulevad nad, et üksnes sot-siaalabist elatuda? Kuid mis veelgi olulisem, konku-rents on oma olemuselt positiivne, mitte negatiivne. Ettevõtted peavad omavahel konkureerimiseks pak-kuma paremaid teenuseid või madalamaid hindu. Tööjõuga on sama lugu: kui keegi konkureerib sinu töökohale, pead sa seda paremini tegema hakkama. (See kehtiks isegi õhukindlalt suletud piiride puhul. Kes oma töös konkurentsivõimeline pole, selle töö ostetakse mujalt sisse.) Töötajatel, nagu ka ettevõt-jatel, pole mingit õigust konkurentsi puudumisele. Konkurentsivastane tegevus vaesestab meid kõiki. Lõpetuseks eeldab see argument, et töökohtade arv on ette kindlaks määratud, nii et ühe töötaja teisega asendamisel ei saa esimene enam kunagi uut tööd. Vabal turul, kus ressursid on piiratud ja nõudlus pii-

ramatu, on alati nõudlus töö järele ning töökohtadest puudust ei tule. Protektsionism on töötajatele sama kahjulik kui ettevõtetele. Paljud pelgavad, et kuna enamik immigrante on pärit Mehhikost ja mujalt Ladina-Ameerikast, siis toob immigratsiooni kasv kaasa narkokaubanduse kasvu. Sellesse argumenti on kodeeritud mitu viga. Esiteks ei kanna immigrandid kliimat endaga kaasas. Ma ei usu, et Wisconsinis saaks kokapõõsaid kasva-tada. Kui küsimus pole narkootiliste taimede kaasa-toomises, küllap siis selles, et tekib juurde inimesi,

kes on valmis narkosaadetisi vastu võtma. See argument aga toetab hoopis immigratsiooni lubamist ja immigrantide staatuse norma-liseerimist, et neist saaksid amee-riklased – töötajad, lapsevanemad,

kogukonna liikmed. Kui paljud teie naabritest või töökaaslastest on narkokaubitsejad? Kui narkooti-kumid legaliseeritaks, poleks sellest muidugi üldse probleemi. Seniks aga on tegemist järjekordse vastu-oluliste hirmuga. Need, kelle arvates narkootikumid peaksid jääma keelatuks ning kes ühtlasi muretsevad immigratsiooni ja narkokaubanduse seoste pärast, räägivad endale vastu. Assimileerunud, keskklassi im-migrandid aga tõenäoliselt ei kipu narkomuuladeks ega muul viisil seadusevastaselt tegutsema. Paljud pelgavad lihtsalt, et immigratsiooni kasv toob kaasa kuritegevuse kasvu. (Teatav tautoloogili-ne tõde selles on: rohkem illegaalset immigratsiooni tähendabki ju rohkem „kuritegusid”.) Võimatu on prognoosida, kas Guatemalast pärit immigrantidel on suurem või väiksem tõenäosus kuritegusid toime panna kui Itaalia või Iiri päritolu immigrantidel, kuid sissemurdmine, röövimine ja peksmine on illegaalne igal juhul. Nii on meil süsteem kuritegudele reageeri-miseks juba olemas, kurjategija rahvusest sõltumata. Mõni väidab, et immigratsioon paneb karistussüs-teemile täiendava koormuse, kuid ka see väide ei saa olla immigratsiooni piiramise põhjuseks. Karistus-süsteemil oleks hoopis märksa kergem, kui lõpetataks kergekäeline avaliku korra rikkumiste eest karistami-ne, samas kui vägivaldsed immigrantidest kurjategi-jad saab tänagi riigist välja saata, ilma et neid peaks Ameerika vanglates pidama.

66


Iirlastel mitte tülitada

Kardan, et üks immigratsiooni kasvuga seotud hirmudest on ka olemuslik vastumeelsus tumedama-nahaliste suhtes. (Tõttan lisama, et muidugi ei ole kõik immigrantidevastased meeleolud sellest ajenda-tud, kuid lühinägelik oleks arvata, et see üldse rolli ei mängi.) Et seda muret paremini hinnata, tasub vaadata ajalukku. Ameerika immigratsiooniajaloos oli periood, kus iirlasi peeti üldiselt ja avalikult mit-tevalgeteks. Nende diskrimineerimisest ei tehtud sa-ladust. Hiljem, kui iirlased olid Ameerikas juba paar põlvkonda kohal olnud, peeti „võõrasteks” itaallasi, poolakaid, juute. Tänapäeval ei kergita keegi kulmu juudi või itaalia juurtega ameeriklast firmajuhi või ülem-kohtu kohtunikuna nähes, või kui president on iiri juurtega. Tänast Ladina-Ameerika, Lõuna- ja Ida-Aasia ning Lähis-Ida immigrantide lainet vaadates muretsevad ehk mõned, et valgeid jääb Ameerikas üha vähemaks. Ei saa öelda, et ma ka seda muret kuigi tõsiseks peaksin. On silmakirjalik arvata, et meist igaühe kunagine kodumaa on Amee-rika sulatuskatlasse andnud olulise panuse, kuid teis-te inimeste kodumaad sellesse enam ei mahu. Kes aga kultuuriliselt erinevaid naabreid tõepoolest pel-gavad, võiksid omaks võtta lõpuni avatud suhtumise immigratsiooniküsimustesse. Varasemad “välismaa-laste” põlvkonnad, keda vabalt sisse rännata lasti, assimileerusid kehtivate kultuurinormidega kiiresti, isegi kui nende juurdetulek norme mõnevõrra muu-tis. Seevastu marginaliseerimine ja põranda alla ki-hutamine on parim viis immigrantide subkultuure võõrasteks, salapärasteks ja vahest koguni vaenuli-keks kujundada. Nad ei saa assimileeruda, kui nad ei saa tööl käia ega oma lapsi kooli panna. Kokkuvõttes on „assimilatsioon” kahepoolne protsess: uute rüh-

made lisandumisel saavad nende kultuuride elemen-did osaks pidevalt muutuvast „normaalsusest”. Kui paluda kümneaastasel nimetada neli tavalist Amee-rika rooga, siis on üks neist kindlasti “pizza”, ja teine võibolla “tacod”. Üks valdkond, kus ma koos immigratsiooni-vastaste leeriga muretsema nõustun, on valimised ja rahvahääletused. Mis siis, kui suur hulk (selleks ajaks juba legaalseid) immigrante asub pooldama Ameerika eetikaga sobimatuid otsuseid? Aga võib-olla oleksid nad hoopis sotsiaalriigi koomaletõmba-mise poolt. Selgub, et assimileerunud ja ühiskondli-

kus hierarhias tõusuteel olevad immigrandid pooldavad ma-hukaid sotsiaalprogramme sama vähe, kui kauemaaegsed elanikud. Mis saaks meil siis olla selle vastu, kui nad sot-siaalprogrammide kärpimise poolt hääletaksid. Aga kas nad ei hakka läbi suruma sõnavaba-dust piiravaid otsuseid, näiteks Muhamedi kujutavate šaržide

keelamist? Sellised suundumused, kui neid ilmneks, teeksid mulle muidugi muret. Konstitutsioonilised põhivabadused ei tohiks sõltuda majoritaarsetest kapriisidest, ehkki tunnistan, et seda vahel juhtub. Minu arvates tuleks siin lahenduste otsimise asemel püüda pigem probleeme vältida. Parim viis seda teha on aidata immigrantidel ameeriklasteks saada. See tähendab, aidata neil leida tööd ja anda oma panus majandusse; lubada neil sulanduda Ameerika kul-tuuri ja seda ehk omalt poolt pisut täiendadagi – just nii, nagu tegid meie esivanemad.

Marginaliseerimine ja põranda alla kihutamine on parim viis immigrantide subkultuure võõrasteks, salapärasteks ja vahest koguni vaenulikeks kujundada.

Aeon J. Skoble ([email protected]) on Massachusettsi Bridgewater State College’i filosoofiaprofessor ja filosoofia-teaduskonna juhataja.

77


Alexander Hamilton ja riigikapitalismi hädadNICHOLAS CUROTT, TYLER WATTS

jaloolased on ju ammust aega kiitnud Alexan-der Hamiltoni aktiivsust kapitalismi riiklikul

edendamisel. Hamiltoni “finantsrevolutsioon” tõiÜhendriikidele stabiilse riigivõla, likviidsed väärtpa-beriturud ning moodsa pangandussüsteemi. Enamik teadlasi usub, et just need panid aluse USA majan-duse järgmise 200 aasta hämmastavale kasvule. Nii et kui George Washingtoni peetakse riigi isaks, siis Hamiltoni on sageli nimetatud Ameerika kapitalismi isaks. Vahest on Hamil-ton oma tiitlit tõesti väärt; kuid et vältida tema ja ta ideede alu-setut kiitmist, peame täpsemalt järgi vaata-ma, missugust ”kapi-talismi” Hamilton ja ta liitlased-föderalis-tid USA majanduses juurutasid. Kapita-lismil võib erinevate inimeste jaoks olla erinev tähendus. Majandusliku õitsengu eeltingi-museks on õigussüsteem, mis kaitseb üksikisikuid ning väldib neilt vara äravõtmist, olgu siis eraviisilise varguse või riikliku riisumise teel. Sellise reeglistiku pooldajad nimetavad seda tihti ”kapitalismiks”. Ni-metagem meie seda „vabaturukapitalismiks”. Riigile on kasulik lasta sellisel vabaturumajandusel areneda, kaitstes omalt poolt eraomandit, lepingute pühadust ja privaatautonoomiat. Nii tagatakse üksik-isikutele valikuvabadus – ja pole ehk juhus, et ühtki teist majandusliku õitsengu retsepti pole seni välja mõeldud. Teise lähenemisviisi kohaselt aga peaks riik kapi-talismi mõjusid, organisatsioone ja institutsioone aktiivselt tekitama ja edendama. Nimetagem seda “riigikapitalismiks”. Riigikapitalismi eestkõnelejad

väidavad, et kapitalismi institutsioonid tuleks vägisi kehtestada isegi siis, kui neid ei soovita. Teoreetiliselt peaks see riigi jõukamaks muutma, nii et seda tasuks teha mis tahes vastuväidetele vaatamata. Pole siiski tõendatud, et pelgalt arenenud kapi-talistliku ühiskonna institutsionaalsetest kulissidest tegelikult majanduskasvu edendamiseks piisab. Vaba-

turukapitalismi õiguslikus raamistikus üksikisi-

kud säästavad, in-vesteerivad, kaup-levad ja loovad turge oma ära-nägemisel. Ku-junevad peened mitmepoolsed suhted, millel põhinevad täna-päeva keerukad finants-, töös-tus- ja kauban-dussüsteemid. Püüd selliste institutsiooni-de tekkeni vii-

va raamistiku asemel neid institutsioone otse luua on võrreldav vankri rakendamisega hobuse ette. See tähendab arenguvõimaluste loomise asemel arengu kõrvalsaaduste kunstlikku konstrueerimist. Seetõttu on etatistlik lähenemine kapitalismi aren-gule pahupidine ning toob vaevalt kaasa jõukuse kas-vu, isegi kui konstrueeritakse tööstust või finantsins-titutsioone. Konstruktivism – idee, et valitsus võib kasvu huvides majandust ümber kujundada – ei töö-ta, kuna keskne planeerimine ei saa asendada turu-protsessides katse-eksituse meetodil välja kujunenud teadmust. Ka parimate kavatsustega riigiametnikud ei suuda kehastada kasumi ja kahjumi kaalutlustel tegutsevate turuosaliste vahelist konkurentsi. Pealegi ei sobi inimloomusega kokku eeldus, et riigikapita-lismi rakendajad peaksid tegutsema puhtalt avalikes

A

88

huvides, igasuguse püüdluseta loodavaid institutsioo-ne isikliku kasu või enda esindatavate erihuvide järgi kallutada.

USA algusaegade majandus

Riigikapitalismi pooldajad peavad oma arvamuse õigsuse tugevaimaks tõendiks Ameerika finantsinsti-tutsioonide ajaloolist arengut. Eelkõige just Hamil-ton ja tema “finantsrevolutsioon” kehastavad ideidriigi finantsinfrastruktuuri ülesehitamise riiklikustjuhtimisest. Need, kellele finantssüsteemi veetavamajanduskasvu hüpotees meeldib, armastavad kuu-lutada Hamiltoni saavutusi, sealhulgas likviidseid rii-givõlakirju, aktiivset väärtpaberiturgu (börsi), suurt ja elujõulist pangandussektorit ning laialdast raha-pakkumist. Paljud ajaloolased arvavad, et sellise infrastruktuu-ri väljakujundamisega tekkisid ka ettevõtete arenguks ja mahuka tööstussektori väljakujunemiseks vajalikud finantsvahendid. Nad usuvad, et Hamiltoni poliitikavalmistas ette pinnase Ameerika tööstusrevolutsioo-niks ning tollaseid kogemusi tuleks tänapäeval kõikjal taaskasutada. Kuid kas riiklik kavandamine ikka on vabaturukapitalismi ede-nemiseks vajalik? USA majanduse algusaegade käekäik annab alust selles kahelda. Pärast Ameerika revolutsiooni lõppu olid Ühend-riigid majanduslikult “alaarenenud”. Aastal 1790 olid riigi neljast miljonist elanikust ligikaudu 90 protsen-ti farmerid. Suuri linnu oli vähe ning elanikkond oli koondunud rannikule ja suurte jõgede äärde. Teede viletsus takistas side ja kaubanduse arengut hõredalt asustatud sisemaaga. Rahanduses kehtis väärismetallistandard, rahapak-kumine põhines välismaistel hõbe- ja kuldmüntidel. Kogu riigi peale oli 1791. aasta algul kolm panka – Bostonis, New Yorgis ja Philadelphias. Kogu emi-teeritud paberraha oli kulla ja hõbedaga kaetud. Ehk-ki paberraha väideti olevat kindel ja usaldusväärne, ei olnud see ringluses levinud ning kõikjal kurdeti ”raha vähesuse” üle. Kaubanduskeskustes oli raha nii mün-tide kui kupüüridena liikvel ja tehingutes edukalt ka-sutusel, ent kaugemates põllumajanduspiirkondades

olid ikka veel levinud bartertehingud. Nagu pangandus, oli ka väärtpaberiturg väga piira-tud. Aastal 1792 oli New Yorgis noteeritud vaid viis omamaist väärtpaberit. Oma- ja välismaiste väärtpa-beritega tehti tehinguid harva ja vähesel hulgal. Sa-mas aga oli Ameerika vabadussõja kestel osariikide ja Osariikide Kongressi poolt välja antud võlakirjadega spekuleerimisest välja kujunemas suurem ja alalisem väärtpaberiturg.

Suur finantsskeem

Kui Hamilton 1789. aastal esimeseks USA konsti-tutsioonijärgseks rahandusministriks sai, leidis ta, et USA majanduse finantspool on Inglismaast märksavähem arenenud. Ühtlasi nägi ta võimalust kasuta-da oma uut ametit finantsinstitutsioonide arengutoetamiseks ning ulatada seeläbi abikäsi kaubandus-ringkondadele. 1790ndate alguse poliitiline olukord võimaldas tal Ameerika finantssüsteemi ümberkorral-damise teenistusse rakendada tasumata sõjalaenud. Oma suurt finantsskeemi esitles Hamilton aastail1790-1791 Kongressile esitatud neljas raportis. Aja-

loolase Frank Bourgini hinnangul moodustasid Hamiltoni raportid “ühtse ja integreeritud programmi, mille põhiplaan on selle ulatusest tulenevalt isegi tänapäeva mõistes hämmastavalt edukas näide ma-

janduse suunamisest ja kontrollimisest sotsiaalsete eesmärkide huvides”. Hamilton rakendas riigivõla baasil ellu majandus-programmi, millega anti hoog riigi esimesele alalise-le väärtpaberiturule ning tehti ka esimene katsetus keskpanganduse alal. Programmi üheks alustalaks oli riigi laenuvõime kindlustamine enne konstitutsioo-ni kehtestamist võetud sõjalaenude kinnitamise teel. Kongress nõustus sellega 1790. aastal, andes loa roh-kem kui 60 miljoni dollari väärtuses uute USA riigi-võlakirjade emiteerimiseks, millega nominaalväärtu-ses kaeti kõik revolutsiooniaegsed võlad. Hamiltoni programmi teine alustala oli riigipanga loomine. Riigi põhjaosa kaubandusringkonnad pool-dasid seda, tuues esile oma ärihuvidele tõusvat kasu ning keskvalitsuse positsiooni tugevnemist. Põlluma-janduslikus lõunas seevastu arvati, et keskpank oleks


BUS asus kohe pärast ava-mist majandusse tohutuid laenusummasid pumpama.

99

Pikemas perspektiivis tõi Hamiltoni finantsrevolut-sioon kaasa valitsussektori tohutu laienemise ning riigile raske võlakoorma.

konstitutsiooniga vastuolus ning rikuks osariikide õi-gusi. President Washington nõustus lõpuks Hamilto-niga esitatud Kongressi konstitutsiooniliste volituste laia tõlgendusega ning kuulutas 25. aprillil 1791 Pan-gaseaduse välja.

Mull nimega BUS

Loodud riigipank – Bank of the United States (BUS) – ei olnud kaasaegses mõttes tegelikult kesk-pank; sel puudus paberraha emiteerimise monopol ning see ei valvanud kommertspankade tegevusse järele. Kuid sel olid teatavad olulised seadusest tule-nevad eelised: tegemist oli ainsa pangaga, millele ei laienenud üleriiklik filiaalide pidamise keeld, ningselle pangatähtedega sai tasuda tollimakse. Viimati-nimetatud privileeg andis pangale konkurentide ees tugeva eelise. BUSi põhikirjaga oli selle algkapita-liks määratud 10 miljonit dollarit – tolle aja kohta hiiglaslik summa. Kolmveerand sellest aga moodus-tasid värsked riigivõlakirjad. Nii kasutas Hamilton panka riigivõ-lakirjade turu elavdamiseks ning pani panga ja valitsuse teineteisest sõltuma. BUSi suurus, tegevuse suur ulatus ja privilegeeritud sei-sund kindlustasid selle valitseva mõju Ühendriikide rahapakkumisele ja laenutingimustele. Finantssüsteemi ümberkorralduste lõpuleviimi-seks võttis Hamilton veel teisigi meetmeid. Tema utsitusel kehtestati rahapakkumise suurendamiseks kahemetallistandard. Föderaalvalitsus asus Hispaania päritolu hõbedollari kõrval seadusliku maksevahen-dina tunnustama ka kulda, mille kursiks hõbeda suh-tes määrati 1:15. Lõpetuseks asus Hamilton aktiivselt toetama tööstuse arengut ja protektsionismi, kehtes-tades tollimakse ja subsiidiume ning moodustades suuremahuliste tööstusettevõtete rajamiseks “avaliku ja erasektori partnerlusi”. Hamiltoni kogu programm – ja eelkõige BUS — oli, kui kasutada David Coweni sõnu, suunatud ”majanduse elavdamisele ja valitsuse kõikuva toetuse suurendamisele.” Rahastamisseadus (Funding Act) ja Pangaseadus (Bank Bill) tõid kaasa ulatusliku spekuleerimise rii-givõlakirjade ja BUSi aktsiatega. Ehkki 1792. aasta

seisuga oli avalikult noteeritud vaid viis väärtpaberit – kolm USA võlakirja ja kaks pangaaktsiat – tekkis nende vastu suur ja laialdane huvi nii miljonäride kui ka päevatööliste ja leskede hulgas. BUS asus nimelt kohe pärast avamist majandusse tohutuid laenusum-masid pumpama. Märkimisväärne osa BUSi laenu-dest väljastati aktsiaspekulantidele tagatiseta “inves-teerimislaenudena”, mis olid võrreldavad tänapäevase finantsvõimendusega. Järgnes klassikaline mull, kusüha suurenev nõudlus aktsiate järele tõi kaasa nende hinna kiire kasvu. Et aktsiahullus on jätkusuutmatu, ilmnes peagi. Kui BUS 1792. aasta veebruaris lae-nuandmist järsult vähendas, tõi see väärtpaberiturul kaasa müügilaine – Ameerika ajaloo esimene börsi-krahh oli käes. Paljud spekulandid tegutsesid tugeva võimendusega, lootes investeerimislaenud tasuda üha kallinevate aktsiate ja võlakirjadega teenitava tulu ar-velt. Kui lühiajaliste laenude tähtaeg kätte jõudis ning

pangad neid pikendamast keeldu-sid, peljates väärismetallireservide väljavoolu, polnud võimendusega kaubelnud investoritel muud või-malust kui võlgade katteks oma väärtpaberiportfellid realiseerida. Börsikrahh põhjustas enne-nägematuid kahjumeid ning viis mitmed tuntud spekulandid võla-

vanglasse. Paljud majandusajaloolased kiidavad Ha-miltoni, kes suutnud kriisi edukalt ohjata, kasutades võlakirjahindade toetamiseks ja turgude rahustami-seks riigi raha. Samas oli paanika põhjuseks nimelt riigi sekkumine rahandusse ja pangandusse. Pealegi ei lõppenud BUSi laenuekspansioon 1792. aasta sünd-mustega. Väärtpaberipaanikast olulisem oligi BUSi inflatsiooniline laenuralli, mis andis hoogu jätkusuut-matule investeerimisbuumile ning põhjustas krahhi, mille tagajärgi tunti järgmised kümme aastat. BUSi tegevust 1790ndate algul iseloomustas liig-laienemine ja liiglaenamine, mille tulemusena tek-kis hinnainflatsioon ning segadus tootmise ajalistesstruktuurides, nii nagu kapitalikeskne makroökonoo-mika seda teoorias kirjeldab. Samuti viis ekspansioon alla reaalintressid, suurendades nii pankade soovi ja ka võimet laene väljastada. Tulemuseks olid investee-rimise ja säästmise piirtulu hälbed, mille tulemusena ettevõtjad asusid tegema põhjendamatuid investee-


1010

ringuid transporti, tootmisse ja muudesse kapitali-mahukatesse projektidesse. Inflatsiooniootus kallutasomakorda üksikisikuid hinnatõusule panustama ning kinnisvara ostuks laenu võtma. Raha lihtsa kättesaa-davuse tingimustes suunasid pangad palju vahendeid läänepiirkondade maaspekulatsioonidesse ning pai-sutasid lokaalse tähtsusega kinnisvaramulle. Lõpplahenduse, liiglaenamisele järgneva korrekt-sioonini jõuti alles mõne aja pärast, rahapakkumise valuliku vähenemise järel. Pankade laenuralli mõjutas kogu majandust, tuues ühtlasi kaasa rahvusvahelistest hindadest hälbimise. Ühendriikide kiire inflatsioonmuutis Ameerika eksportkaubad välisturgudel suh-teliselt kalliks ning importkaubad ameeriklaste jaoks suhteliselt odavaks, mistõttu ekspordimaht kokku-võttes vähenes. Aastaks 1795 oli metallraha hakanud riigist kiiresti välja voolama, et kasvava impordi eest tasuda, mistõttu pankade rahaemissiooni tempo aeg-lustus. Selle tulemusena rahapakkumine vähenes ja hinnad hakkasid langema, reaalintress aga tõusis jär-sult. Järgnenud laenukriisi ei suutnud üle elada et-tevõtjad, kes olid rahastamisskeemi rajanud lühiaja-listele laenudele. Paljud tegemise hetkel mõistlikuna tundunud investeeringud osutusid tulututeks ning majandust tabas pankrotilaine. Pikemas perspektiivis tõi Hamiltoni finantsrevo-lutsioon kaasa valitsussektori tohutu laienemise ning riigile raske võlakoorma. Riigikapitalismi eestkõne-lejate hinnangul oli viimane areng isegi positiivne – riigivõla kasv oli nende silmis kasulik, kuna aitas keskvalitsust tugevdada. Vastupidiselt sellisele mer-kantilistlikule tõlgendusele ei olnud valitsussektori paisumine tegelikult siiski kasulik. Nagu ThomasDiLorenzo oma raamatus Hamilton’s Curse kirjel-dab, võimaldas hamiltonlikule poliitikale rajanev tugev keskvalitsus põhjendamatuid sõjalisi kulutusi, rikkuste õigustamatut ümberjaotamist ning riiklike programmide ja tegevuste pidevat laienemist, mis kestab tänapäevani.

Hamiltoni kiuste

Hamiltoni skeemide tulemusena tekkisid USA majanduses arenenud kapitalismile omased finants-sektori institutsioonid. Väärtpaberituru ja pangan-duse kiire väljaarendamine oli aga ennatlik. Nen-de turgude tõeliselt kasulikud aspektid oleksid aja jooksul majanduskasvu loomuliku tulemusena välja kujunenud niikuinii. Hamiltoni reformid tõid üks-nes kaasa enneaegse ja ebaproduktiivse kauplemise riigivõla instrumentidega ning laenudel põhineva spekuleerimislaine. Lisaks destabiliseeris Hamiltoni ja tema riigilembese kaaskonna loodud tsentralisee-ritud pangandussüsteem Ameerika majandust. Uue pangandussüsteemiga kaasnesid kohe finantspaanika,laialdased investeerimisvead ning pikaajaline majan-dusseisak. Ka pikas perspektiivis ei toonud Hamiltoni ekspansionistlik programm edu. Ühendriikide ma-janduse jaoks tähendas see keskpanga tegevusest põhjustatud majandustsükleid ning ressursside rais-kamist ümberjaotamispoliitika ja sõdade peale, mil-le finantseerimiseks üha kasvatati riigi võlakoormat.Kokkuvõttes ei olnud Hamiltoni revolutsioon USA majandusele mingi õnnistus. Maailma suurimaks majanduseks ei kasvanud Ühendriigid tänu Hamil-tonile, vaid Hamiltoni kiuste.

Nicholas Curott ([email protected]) on George MasonUniversity Mercatuse kolleegiumi liige. Tyler Watts ([email protected]) on George Mason University majandusdoktor.

THE FREEMAN: www.thefreemanonline.org


the freeman 09.2010

Documents