2

2

3

Tee loo kirjutamise seisundini on nagu kreeta labürint, hirm onselle labürindi ja Minotauruse ees; väljaspool labürinti ei ole kirjanikkirjanik, vaid nõrk (räägin endast lähtudes), kõikeuskuv ja naiivne isik,kes kadestab väiklaselt kõiki normaalseid inimesi, st tasakaalukaid ini-mesi, sest närvisüsteem on tõesti kirjanikul selline, et teenib kahte-kümmet eri iseloomuga ja vastandlikku jumalat, teadmata nendenimesid, st on iseenda loomust õgiv.

Mehis Heinsaar (erakirjavahetus)

Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel

ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril,mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele,

mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegusteleja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,

mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade –võttis Eesti rahvas

1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse

ESIMENE PEATÜKK

Igal hommikul tungivad vaikusse helid, mis tulevad üksteisejärel – kord valjemalt, siis jälle tasa või sosinal, vahel nii vaikselt, etkuulamiseks peaks kõrvu kikitama. Alati ei oskagi ära arvata, misparasjagu vaikust lõhub. Võib oletada üht ja teist, aga et kindel olla,selleks peaks mõnikord voodist üles tõusma ning vedama oma kehaaknani, et sealt välja vaadates selgust saada.

Igal ärkamisel tulevad pähe närve söövad mõtted. Ei, mitte kohe.Isegi mitte siis, kui silmad lahti lähevad ja silma hakkavad mõnedüksikasjad toast või aknatagune ilm, mis on kord hall, teinekord kah-vatusinine. Mõnikord on taevas pilvi. Heledaid ja tumedaid. Mõni-kord on öö oma pimeduse ja üksikute tähtedega, ning siis tungib hingeabitusetunne, et jälle peab unetult tunni või paar oma mõtetega maad-lema.

Just nimelt maadlema – ebameeldivaga rinda pistma, nagu mõnelpool tavaks rääkida. Aga kui ärritavad mõtted ründavad otsekui lin-nuparv, siis kellele sa neist vastu astud, kellega jõudu katsuma hak-kad?

Muidugi on võimalus lambaid lugedes mõtetest lahti saada ja vahelsee õnnestub – mõtted on sõna otseses mõttes alt tõmmatud ning nadei sega enam und, mis viivu pärast pehme ja sooja vaibana katabkiteadvuse. Kuid seda ainult väheseks ajaks, sest mingi ebamäärane heli– pigem ettekujutus kui reaalsus – pühib korrapealt une, nagu olekssee kübeke tolmu või midagi veelgi kergemat.

Kõik hakkab otsast peale – unetu rähklemine mõtteparve keskel,abitu püüe sajapäise lambakarjaga unetus maha tallata, hetkeuni, mis

66

lõpeb jälle ja jälle hirmuseguse võpatusega. Ning niiviisi peaaegu igalöösel.

Hea küll, jätaks nüüd ööd oma aega ootama. Praegu on hommik,uue päeva algus, mis on nagu esimene lause uues jutustuses.

Niisiis: tuppa tungivad korteri juba koduseks saanud helid ja võibkuulda, kuidas köögis kolistatakse nõudega ning kostab edasi-tagasiastumist. Ma kuulen ja samal ajal näen kenasti meigitud ja korralikusoenguga naisterahvast, kes pliidi ja köögilaua vahel toimekalt askel-dab. Tegelikult ma ei näe teda, hoopis manan hommikust hommikussekorduva pildi vaimusilma ette, kusjuures ma tean, et köögist kostvatehelide sagedus ja järgnevus on sama, ning kui ühel päeval miski erinevsegaks end hommikurutiini vahele, siis peaks see tulema väljast, majaakende tagant.

Igal hommikul, kui askeldamine pihta hakkab, pean minagi jaladalla võtma, et päeva alustada. Tõsi, enne seda olen ma kohustatud kuu-latama, kas peremees on juba vannitoas käinud või alles sinna mine-mas. Ma tahaksin pererahvast võimalikult vähe segada. Ollamärkamatu, aga siiski olemas. Ma olen selles korteris üüriline või„kvartirant”, nagu nad mind miskipärast kutsuvad, ning pean tänamaõnne, et saan vähese raha eest ulualust ja hommikusöökigi – täpseltnagu mõnes odavas hotellis seda pakutakse.

Mina – noorepoolne kirjanik Andres Saks – olen vahetevahel omamõtetest läbi lasknud sõna „odav”, mis iga kord tõmbab ennast täht-sust täis ja hakkab kõigi teiste sõnade kohal kummitama nagu täis-puhutav pajatslik inimkuju laadaplatsil. Mulle näib, et odav olla ongimu saatus. Ma mõtlen: o d a v i n i m e n e ... Ja samal ajal kogen hei-tudes, kuidas ühel, nii poolkogemata sisse lipsanud sõnal võib olla

77

korraga mõõtmatu tähtsus. Üks sõna võib muuta kõiki lähikonnaspesitsevaid sõnu. Teha need teistsuguseks. Vähendada või suurendadanende olulisust, ja lõppude lõpuks: tavaliselt olenebki kõik ainult ühestsõnast – „jah” või „ei”.

Ma muigan mõrult. Vahel tundub, et mõru muie ongi elustiil, misvõimaldab mul odavana ilma meelt heitmata elu läbi elada.

Ent igal hommikul valdab mind kõigi heitlike mõtete kiustemagus ärevus. Eriskummaline tunne, nagu ootaks ees suur seiklus võimidagi tõeliselt head. Igal hommikul kibelen arvuti taha nagu poisikejõuluvana kingikotti juurde ja minus tulvab lapselikult siiras soov kir-jutada surematuid sõnu, lauseid, peatükke. Jutte ja romaane. Kuidpakatav tuhin jahtub, pigem hangub kohemaid, kui olen laua taga istetvõtnud. Pea jookseb ühekorraga tühjaks. Masendavad mõtted kola-vad nurjatu pätibandena mööda mahajäetud ja kõledaid ajuruume.Mul on hirmuäratav neid vaadata, tahaksin neist suure ringiga möödaminna, aga ei saa.

Ei saa, ei saa, ei saa.Igal hommikul, kui peaksin sepitsema oma romaani – tegema

tööd, mis annab mu elule sisu ja ainsa eesmärgi – , tuleb üha silmadeette kummituslik episood, kui äi – endine äi – mu sügiseses rohtaiasenda juurde viipas: „Kuule, mul on sulle üks jutt...” Mispeale mapahaaimamatult, isegi mõnusa muretusega korvtooli sülle sukeldusin,lastes ikka veel soojal oktoobrikuisel päikesel palgeid silitada ja puna-põselisel õunal silmade ees kiikuda.

Äi kobas midagi korvtooli tagant ja tõi seal peidus pesitsevapudeli lagedale. Ma jälgisin ikka veel mõnusa muretusega, kuidas tatooli tagant kaks klaasigi välja õngitses, need teekollase vedelikuga täi-

88

tis ja ühe viivitamatult kurku kallas. Ma proovisin oma klaasi ettevaatlikult huultega, joogi aroom lõi

ninna ja jook ise kõrvetas.„Mul on sulle üht-teist öelda,” ütles äi, viiekümnendates aastates

mees, kes armastas toonitada, et pole midagi väärtuslikumat kui aeg,ainult aeg on talle kätte toonud kõik, mis ta praegu omab... Ma üri-tasin vahel asja üle juurelda, kuid see „äia aeg” jäi mulle kaunikestiebaselgeks mõisteks. Hiljaaegu olin näinud Gaspar Noé filmi, „Irré-versible”, kus vana paks pede deklareeris, et aeg rikub kõik. Takka-pihta väitis ta ülbelt, et olevat selle mõtte äsja välja mõelnud. See vanapaks oli kinni istunud, sest ta armastus oma tütre vastu muutus ajamöödudes lihalikuks. Mõte, et „aeg rikub kõik,” tundus aga olevat niikõnekas, et Gaspar Noé tegi sellest oma filmile tähendusliku lõpu-lause.

„See on hea, kui ühel inimesel on teisele midagi öelda,” lõmpsisinheatujuliselt.

Filmikatke tekitas imeliku kordusmomendi: mu äi sarnanes häm-mastaval kombel vana filosofeeriva pedega – ta oli silmanähtavalt üle-kaaluline, temagi nägu ilmestas laiakslöödud poksijanina ja ta kiilaksminevat pealage katsid hõredad, ebamäärast värvi juuksed... Ningtemagi koljualune oli täis topitud kinnismõtteid, justkui mõne vanamaja pööning, kus leiduvaid asju mitte keegi mitte ilmaski ei liiguta.

„Ära sa isaga vaidlema hakka, see on täiesti mõttetu,” andis Siretjuba me tutvuse alguses mulle nõu. „Tee, mida ta tahab, kuigi see võibvahel tunduda tulutu või täiesti tarbetu tegevusena.”

See ei olnud mitte soovitus, vaid sulaselge nõudmine. Kui olin asu-nud mõnda aega äia katuse all, sai mullegi väga selgeks, et ainult tema

99

teab, kuidas peab elama. Vahel harva, kui keegi julges arglikult osutadamõnele tema eksimusele, siis selle asemel, et asja parandada või vähegiõppust võtta, sattus ta arusaamatusse raevu.

„Kuidas sa võid olla nii lõputult nürimeelne, et ei saa aru lihtsastasjast, et isaga ei tohi vaielda,” õiendas Siret mürgiselt, kui ma vahelüritasin äiale mingit asja selgeks rääkida.

„Lõputult nürimeelne” kõlas hästi, jäi meelde ja ma kasutasin sedaväljendit õige pea pooleliolevas novellis.

„See, mis ma sulle öelda tahan, pole mingi mugav jutt, pigem onsee sitt jutt...” alustas äi kobamisi, seejuures oma laia poksijanina rusi-kaga hõõrudes.

„Ma olen sind jälginud... Oota, kaua sa meil elanud oled... Seetähendab, et ma olen sind kolm aastat jälginud ja mulle on jäänudmulje, et tegelikult sa lööd päevade kaupa aega surnuks... Ma olenendalt küsinud, kuidas inimene saab üleüldse niiviisi elada... võta võijäta...”

„Miks see „võta või jäta” lause otsa riputati?” küsisin mõttes, agajuba ma aimasin ärritudes, kuhu äi tüürib õigeid sõnu ja väljendeidotsides... Ei, mis tüürib, põrutab lausa otse, taipasin äkki kohkudes. Jatähendasin ebalevalt: „Ma olen kirjanik, mul on selline töö, mis ei olekõrvalisele pilgule eriti nähtav. Sellest on meil mitu korda juttu olnudja mulle näis, et sa said sellest aru.”

„Ma ei pidanud s e d a silmas,” läks äi silmanähtavalt närvi, haka-tes sõnu nagu okslikke puid raiuma. „Ma räägin elamisest üldises mõt-tes! Sa oled kolmekümne nelja aastane ja abielus, aga sul pole mittemidagi hinge taga, sul pole isegi juhilube... Mis mees sa üldse oled!”

„Ma olen tuntud eesti kirjanik...” ütlesin kiiresti, tundes piinlik-

1010

kust, et mu hääl seda öeldes värisema hakkas. „Kes sind, sitta, tunneb! Kümme, hea kui sadakond sinusugust,”

ütles äi kääriva pahameelega. Otsekui end vihale õhutades. „Vaata,minu tuttavad küsivad vahel, mida mu väimees teeb. Ja kui ma ütlen,et ta on kirjanik, siis tuleb välja, et nad ei ole sellisest kirjanikustmidagi kuulnud. Sellist kirjanikku ei ole, ütlevad nad ja kehitavad õlgu.Tuleb välja, et ma söödan ja annan ulualust olematule kirjanikule,”ütles äi juba õige kurjalt või põlgusega.

Vist ikka kurja põlgusega, nagu ma hiljem seda meelde tuletadesleidsin.

See oli otserünnak. Rünnak, mida oli vihjete ja salvavate märkus-tega pikka aega ette valmistatud. Ning nüüd anti kogupauk. Kõigistkahuritest, nii et kivi ei jääks kivi peale. Ma tundsin otse füüsiliselt,kuidas mu korvtool kõikus. Sellele inimesele ei saa midagi selgeks teha– püüdsin endale selgeks teha. Aga igal asjal on piir. Ma ei ole temaarmuleival, aga ma ei saa sinna midagi parata, et mu töö eest nii vähemakstakse, et kirjanik on nagu nipsasi, mille peale kulutusi tehes eihakka kahju ainult peenrahast. Odav asi, mille võib samal ajal ka üle-üldse ostmata jätta.

„Vaata, see mees, kes su sünnipäeval käis, on kirjanik. Teda näebteleris ja kõik teavad teda. Inimene on kenasti toidetud ning muhedajutuga. Hea vaadata teist. Ja ta käis presidendi vastuvõtul. Vaata, sel-listest peetakse lugu, selliste pärast pole tarvis tuttavate ees silmi mahalüüa.”

Ma tundsin, kuidas mu nägu õhetama lõi. Kõnealune mees, kes äiasilmis kirjanikuna paistis, oli Rolf. Me ei olnud mingid sõbrad, pigemeakaaslased, kes ühe asjaga tegeldes paratamatult aeg-ajalt kokku puu-

1111

tuvad. Aga ta käis minu sünnipäeval. Sel kevadel otsustas Siret mulle uhke sünnipäevapeo korraldada.

Ma sõdisin sellele käte ja jalgadega vastu, suutmata aru saada, milleksseda tarvis on, aga Siretiga on nii, et kui ta midagi pähe võtab, siispeab see sündima. Nii käisin ma mööda linna, peas pekslemas idioot-sevõitu sundus külalisi kutsuda. Mul ei ole lähedasi sõpru ja kui ausolla, siis mul polnud pealinnas üleüldse sõpru. Aga – selline ma üks-kord juba olen – ma ei tundnud sõpradekamba järele ei puudust egavajadust. Nagu üksik hunt või nii. Rolfi nähes lõi mul äkitselt pähemõte, et sellise tuttavaga võiks ämma ja äia ees edvistada. Et sellestoleks kasu. Et see tõstaks minu aktsiaid nende silmis. Ehk teiste sõna-dega AS-i aktsiaid.

Äia jaoks olin ma algusest peale AS – aktsiaselts. Kriitik ArvoVeermaa kasutas, kas nalja pärast või laiskusest, ühes retsensioonisAndres Saksa nime asemel lühendit AS, ja äi, kes haruharva midagiloeb, sattus seda miskipärast Päevalehes tähele panema ja jättis meelde.Tegelikult oli lühendi kasutamine Veermaa poolt erakordne nõmedus,aga küllap ta lootis, et sellised vigurid meeldivad rahvale ja et küllapnad itsitavad, kui saavad lugeda kirjanikest, kes on AS või TV või OK,või isegi SS – kui soovite – , ja küllap toimetajagi tahtis lõbus ini-mene olla.

Aga AS jäi mulle külge, kleepus nagu näts, tatt või takjas ja niisamalihtsalt sellised asjad maha ei kuku.

Eduka Rolfi kutsumine sünnipäevale oli viga. Arvestatud kasu ase-mel tuli ainult kahju. Hakkas pihta umbes samasugune tänitamine kuisee, et kogu aeg määritakse lapsele nina alla, et näed, tema õpib viitele,aga sina oled loll ja tainapea või midagi hullemat.

1212

Kuid see oli ainult asja üks halb külg. Teine – eetiline – oli minujaoks sootuks suurem libastumine. Kutsudes Rolfi sünnipäevale, taht-sin ma teda oma huvides ära kasutada ja selline närune manipulat-sioon ei mahtunud enam minu ettekujutusse positiivsest kangelasest.Pigem kutsus see esile iiveldustunde.

Ei, ärge muiake. Mina – kirjanik – olen kangelane romaanis, mison minu elu.

Tookord ma hellitasin lootust, et Rolf ei tule, aga ta tuli ikkagi.Arvan, et teda peibutas teadmine, et elasin prestiižses linnaosas ja kind-lasti oli see talle huvipakkuv. Ta võttis kaasa kaks oma tuttavat, kedama isegi nägupidi ei tundnud. Mulle meenus, kuidas ma õhtu jook-sul teda vargsi jälgisin. Panin tähele just tema liigutusi. Söömist ja joo-mist. Ning siirast kadedust tundes seda, kuidas ta muutus kiirestitähelepanu keskpunktiks. Rolf oli tõeline „õhtu nael”. Ma ei tea, miks,aga torti süües tundsin ma äkki vastupandamatut soovi kirjutadaromaan kirjanikest. Eesti kirjanikest 21. sajandi alguses. Portreteeridaneid ja intriigitseda. Karikeerida ja parodeerida. Ja mõtiskleda... Olinüsna sageli vaadanud noorkirjanike poolt internetti üles riputatudvideoid. Püüdnud alateadlikult ennast nende seltskonnas näha. Kül-lap esialgselt oligi mu kirjutamissoov pealetükkiv iha ise nende ette-võtmistes osaleda.

Mul oli parajasti novellikogu pooleli – see tähendab, et mul olivalmis kirjutatud kümmekond novelli, aga kindlasti tuli neid veeljuurde kirjutada. Uued lood pidid looma raamatu struktuuri, et üks-teist vastastikku mõjutades ning omavahelisi kontekste luues sünniksraamatuks juba tähenduslik tervik. Ent romaanimõte tuiskas mullepeale võimsa tormihoona. Täpselt nagu tuiskliiv mattis see muud

1313

kavatsused enda alla, ja tüütu kärbsena tiirutas mu peas romaani veid-ravõitu algusstseen, kuidas Rolf istub, turban peas, ristijalu nagu mingipaša, ülekoormatud hõbeliudade keskel ja ta ümber keerlevad kõhu-tantsijatest kaunitarid.

Mul on meeles, et tookord käis peast läbi isegi pealkirjavariant –„Üüriline”, mis oleks päris täpne metafoor, väljendamaks oma alalepühendunud kirjaniku seisundit meie riigis. Üürilisest ei sõltu midagi.Teda talutakse, aga temaga ei pea arvestama. Vastupidi – üürilisel tulebalatasa pererahvaga arvestada. Ta peab endale pähe raiuma, et teda võibparajal hetkel kellegi teise, vähem tülika vastu välja vahetada. Ja niiedasi.

Tookord ma ei osanud aimata, et õige pea saab metafoor tegelik-kuseks, et ma muutun ootamatult ja üleöö kodusoojust nautivast AS-ist vähenõudlikuks üüriliseks.

„Vaata,” ütles mu äi klaasi täites ja nähtavalt uusi, mind salvavaidsõnu otsides. Ma teadsin, et oleksin pidanud juba püsti tõusma ja vin-gus ninaga taganema, aga istusin nagu tukunui korvtoolis ja lasin omasisemusel keeda.

„Vaata...” venitas äi. „Siret tahab sinust lahutada ja me saametemast aru – meie ainus tütar väärib midagi paremat, kui sinul temalepakkuda on,” teatas äi ühe hingetõmbega ja kallas klaasitäie.

Ta oli näost punaseks läinud, otsekui oleks midagi rasket rinnalesikutanud.

Sai välja öeldud... See oli mu esimene mõte ja hulga aja jooksul eijärgnenud sellele mingit teist mõtet. Siis mõistsin, et midagi on vägavalesti. Et äi paneb segast. On tegelikkuse ja oma soovmõtted segaminiajanud. Vintis peaga põiganud korraks reaalsusest kõrvale ja sinna

1414

2

Toomas Vindi romaani “Üüriline” saate tellida otse

kirjastuse Tulikiri netiraamatupoest!

http://ostaraamat.com

22