tõuloomakasvatus 2002/2

1

2-02 Tõuloomakasvatus

NR. 2 JUUNI 2002

SISUKORD

Loomakasvatus2 M. Piirsalu. Loomakasvatus I kvartalis 2002. a

Veised4 K. Kalamees. Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi

üldkoosolek7 E. Siiber. Veiste aretusorganisatsiooni areng

Hollandis9 R. Toi. Eesti lihaveisekasvatuses napib tõumaterjali

Linnud10 H. Tikk. Aretustööst eesti vutitõuga

Hobused11 H. Peterson, H. Pärtma. Tori ja eesti tõugu hobuste

aretusväärtusest

Kalad20 J. Kasesalu. Kalad koduloomade tervise ohustajana

Söötmine24 O. Kärt, H. Kaldmäe, V. Karis. Silo proteiini-

väärtuse hindamisest

Taastootmine26 P. Padrik. Võimalikest arengutest Eesti karjakasva-

tuses

Referaadid29 N. Haasmaa. Ärge kartke selliseid geenidefekte nagu

CVM...

Eesti Tõuloomakasvatuse Liidus30 O. Saveli. Aastakoosolekud tõuaretusühingutes

E T L L

E A B A

EESTI TÕULOOMAKASVATUSE LIIT EPMÜ LOOMAKASVATUSINSTITUUT·

TÕULOOMAKASVATUS

Hea lugeja!

Eelmises numbris küsisime: kas ühinemisaasta? Nüüd võimevastata, et kahe ühistu (ETKÜ ja AÜ EPK) liikmed on jaatavaotsuse teinud. Jäänud on mõned protseduurilised käigud. Ühisetöö sujumine võtab kindlasti aega. Vaja on jagada funktsioonidümber. Majanduslikus mõttes on ilmselt vaja pullid koondadaühte seemendusjaama. Sellega vabanevad lauda- ja laboripin-nad, võib olla mõni hoone hoopiski. Kahe liitumisel peaks töö-maht vähenema, tööjõudu vabanema, millest peaks kokkuhoidtulema. Teisipidi, mõnigi elujõus töötaja peab hakkama uuttöökohta otsima. Aga nii on majanduses ikka. Kahtlematultvõidavad loomaomanikud ja tõuaretusühing muutub tugeva-maks. Nõuanne saab süsteemipäraseks.

Nõuandesüsteem pole Eestis veel välja kujunenud. Taasise-seisvumise järel politiseeriti igasugune põllumajanduslik tege-vus maal. Lahenduseks peeti talude taastamist ja loodi nendetarvis nõustamine koos Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskusega.Loodi kinnine konsulentide ühing, mis kahjuks on mõnevõrrahääbunud. Paljudel ettevõtetel on oma vahendajad, nõuandjad.Kui toimusid konsulentide täienduskursused EPMÜ Looma-kasvatusinstituudis, kogunes keskeltläbi 5 inimest, mõni kursusjäi toimumata, sest huvilisi polnud.

Siingi on territoriaalne printsiip ellu viimata. Eeskujuks saabvõtta Soome, Rootsi jt põllumajandusmaid, kus maakondadeson sõltuvalt piirkonna eripärast ja suurusest erinev arv ja erispetsiaalsusega konsulendid. Ka Eestis olid sellised keskusedolemas endistes rajoonides (praegu maakonnad). Kahjuks põl-lumajanduse tootmismahtude allakäik ja ebapopulaarsus kaotasneed. Isegi keskastme põllumajanduskoolides on taime- jaloomakasvatuse õpe jäänud kõrvalalaks. Uus katse tehti Säre-veres (Türi TMK), kui Strangko firma sisustas uue lüpsiplatsipiimafarmis. Sündmuse tähtsust kriipsutasid alla oma kohal-olekuga vastsed haridus- ja põllumajandusminister.

On ikka kindel reegel küll, et õpe ja nõuanne peavad koosolema. Eestis seni mitte. On päris tavaline, et ülikooli õppejõutöökoormus peab jagunema õppe-, teadus- ja nõuandetöövahel. Seni on välisabiprogrammid aidanud täienduskoolitustmitmekesistada ja hoidnud selle vastu huvi. Pole harvad kaettekanded, kus tutvustatakse oma kodumaad, tundmata Eestiolusid. Kuulajatele oli huvitav – aga mida selle teadmisegapeale hakata?

Ees seisab loomakasvatussaaduste, peamiselt piima ja lihaotsemüügi legaliseerimine, mille kaudu täpsustuks võimalussuuremate EL kvootide taotlemiseks. Nii on vaja registreeridaumbes 150 000 tonni piima ja mõnekümne tuhande tonni liharealiseerimine ja maksude tasumine. Arvatakse, et siin käivitubnaabrivalve kõige efektiivsemalt. Tõsiselt on kahju, et piima-tööstused kergekäeliselt jätsid ligi 2/3 piimatootjatest saatusehooleks, vaatamata sellele, et nende kogutoodang moodustab10% piima kogutoodangust. Kahjuks seegi osa tuleb puuduoptimaalsest piimakvoodist.

Olev SaveliA. Juusi foto

Loomakasvatus I kvartalis 2002. aPh D Matti PiirsaluPõllumajandusministeeriumi loomakasvatusbüroojuhataja

Eelmise aasta sama perioodiga võrreldes on loomadearv suurenenud. Käesoleva aasta 31. märtsil oli Eestimaal48 600 siga ja 2600 veist rohkem kui aasta tagasi,sealjuures lehmade arv on vähenenud 4100 võrra.Lehmade arvukust languse suunas mõjutasid kahtlemataaasta algusest karmistunud nõuded kokkuostetavalepiimale. Tööstused jätsid oma piimaringidest välja mit-med väikesed ning ebaühtlase piimakvaliteediga tootjad.Lihaveisekasvatuse hoogustudes on ka piimaveisekasva-tuselt sellele tootmisharule üleminejaid. Muutused veistearvu osas näitavad samas, et suhteliselt rohkem on kasva-mas noorkarja.

Lindude arv on vähenenud 4%, selle põhjuseks on2001. a suvel läbiviidud põllumajandusloenduse tulemu-sena korrigeeritud valim ja seega kvartaalselt riigis kokkuväljatoodav lindude arv. Lammaste ja kitsede arv onvähenenud 25%. Tugeva lammaste arvu langusepõhjuseks ei ole mitte lammaste arvu tegelik vähenemine,vaid samuti asjaolu, et eelmisel suvel läbiviidudpõllumajandusloenduse tulemusena korrigeeriti niiuuritavate ettevõtete valimit kui ka lammaste üldarvu.Kitsi oli 31. märtsi seisuga 5500.

Tapaloomade ja -lindude elusmass oli 20 800 tonni, misoli 2001. aastaga võrreldes vaid 0,1% ehk 27 tonni enamkui aasta tagasi.

Veiseid on I kvartalis kokku ostetud 6300 ehk 2200enam kui eelmisel aastal. Liha on neilt mullusega võrrel-

des saadud kokku ligi 500 tonni rohkem. Eelmise aastalõpul veiseliha kokkuostuhinnad langesid ning olid möö-

dunud suvisest hinnast märksa madalamad. Kui juulismaksti üle 195 kg kaaluva rümba kilo eest 29.5 kr, siisselle aasta alguskuudel oli kokkuostuhind ligi 3 kroonivõrra madalam ehk 26.6 kr/kg. Aastataguse ajaga võrrel-des on aga veiseliha keskmine kokkuostuhind kvartalilõpuks 9% võrra kõrgem.

Veiseliha import on aasta algul olnud üpris tagasi-hoidlik, 340 tonni, võrreldes aastataguse 1070 tonniga.Põhiliselt toodi veiseliha sisse Poolast, keskmise hinnaga25.1 kr/kg.

Käesolevaks aastaks loodavad eksperdid nii veiselihatarbimise suurenemist maailmas, võrreldes möödunud

aastaga, kui ka ligi 5% võr-ra suuremat veiseliha maa-ilmakaubanduse mahtu.Märkimisväärset ekspor-dikasvu eelmise aastagavõrreldes on loota just ELsja Argentiinas, kus eelmi-sel aastal oli suu- jasõrataudi puhang. Argen-tiina arvel, kes eelmiseaastaga kaotas taudi tõttuenam kui poole omaveiseliha välisturust, onvõitnud märkimisväärseltturgu juurde Brasiilia.

I kvartalis suurenesideelmise aasta sama ajagavõrreldes tunduvalt niisigade kokkuostu kui elus-sigade ekspordi kogused.Kolme esimese kuuga os-teti elussigu 40% rohkem

2

Tõuloomakasvatus 2-02

L O O M A K A S V A T U S

Tabel 1. Loomade ja lindude arv (tuh) seisuga 31. 03.

Joonis 1. Loomade arvu muutus

Näitajad 2001 2002 2002/2001

+/- %

Veiste arv 278,4 281,0 +2,6 101

sh lehmade arv 137,8 133,7 -4,1 97

Sigade arv 323,1 371,7 +48,6 115

Lammaste jakitsede arv 64,0 48,2 -15,8 75

sh kitsede arv - 5,5 - -

Lindude arv 2311,2 2224,2 -87,0 96

Allikas: Eesti Statistikaamet

0

50

100

150

200

250

300

350

400

2000/I 2000/II 2000/III 2000/IV 2001/I 2001/II 2001/III 2001/IV 2002/I

Loo

mad

ear

vtu

hand

etes

Veised Lehmad Sead Lambad

kui aasta tagasi samalperioodil, st vastavalt66 900 ja 48 000 siga.Tapasigade rümba kesk-mine mass on endiselt75 kg. Searümba keskmi-ne hind on langenud 1 krvõrra, mis on vastavalt24.5 krooni selle aasta Ikvartalis ja 25.9 krooni2001. aasta I kvartalis.Eesti Statistikaametiandmetel 2002. aasta Ikvartalis saadi lihatöötle-misettevõtete kokkuoste-tud sigadest 5047 tonniliha (2001. aasta I kvarta-lis 3599 tonni), mis teeb40% rohkem liha kuiaasta tagasi.

Euroopa Liidu liikmes-riikides oli käesolevaaasta 9. nädalal searümbaE-klassi kõige kõrgemhind, mis tapamaja mak-sis tootjale (ilma käibemaksuta), Soomes – 24.05 kr,kõige madalam oli Itaalias – 19.75 kr. See näitab, et hindon Euroopas võrreldes 2001. aastaga (keskmine hind28.45 kr) langenud 4…6 krooni võrra.

Konjunktuurinstituudi 25. märtsi 2002 andmetel oliEestis kõige kõrgem hind searümbal kaaluvahemikuga70…85 kg, keskmise hinnaga 24.12 kr. Madalamalt olihinnatud suurema (85…105 kg) massiga searümpa,keskmine hind 23.00 kr.

Elussigu on kolme kuu jooksul riigist välja viidud15 138, peamiselt Lätti. Imporditud on aga ainult 2 siga.

Liha- ja lihatoodete väliskaubandusbilanss on olnudjätkuvalt negatiivne, seda ka käesoleva aasta I kvartalis,mil imporditud sealiha kogus (kaubakood 0203) oliesimeses kvartalis 2 396,5 tonni (peamiselt Soomest jaTaanist), eksport aga 1450,1 tonni (Lätti, Leetu).

I kvartali sisse jäi selleaastane utetoetuse taotlemine.Taotlused maksti välja – kokku 13 002 utele 902 maja-pidamisest. Võrreldes eelmise aastaga oli tänavu toetuse-saajaid 145 majapidamise võrra enam. Toetuse summa,230 krooni looma kohta, jäi aga eelmise aasta tasemest 50krooni võrra madalamaks.

2002. aastast on käivitunud projekt “Jätkusuutliku lam-bakasvatuse arendamine Eestis", mille raames rajataksepuhtatõuliste lihalammastega baaskarjad. Lambalihakeskmine kokkuostuhind on aasta jooksul tõusnud 30%võrra ehk 26.5 kroonilt 34.5 kroonini kilo (käibemaksu-ta).

Lambaliha maailmaturuhinda mõjutavad peamiseltUus-Meremaa ja Austraalia, kattes kogu maailma ekspor-dist 2002. aastal eeldatavalt 89%. Sellist lambaliha hinna-tõusu nagu 2001. aastal enam loota ei ole. Seega toimubstabiliseerumine.

Piima toodeti 2002. aasta esimese kolme kuugaStatistikaameti andmetel 150 377 tonni, mis oli võrreldes

2001. aasta sama perioo-diga 2,8% ehk 4128 tonnirohkem. 26 299 tonni ehk17,5% sellest toodeti Jär-vamaal, suuremad tootjadolid veel Pärnumaa(18 932 t) ja Lääne-Vi-rumaa (17 265 t).

Toodangu kasv saavu-tati keskmise produktiiv-suse jätkuva tõusu abil,ületades ka lehmade arvulanguse mõju. Kui 2001.aasta I kvartalis toodetilehma kohta 1081 kgpiima, siis sel aastal juba1151 kg (70 kg ehk 6,5%rohkem). Jätkuva kesk-


3

0,0

10,0

20,0

30,0

40,0

50,0

60,0

2000 I II III IV 2001 I II III IV 2002 I

ts

Veiseliha kokkuost, ts Veiseliha keskmine hind kr/kg

Sealiha kokkuost, ts Sealiha keskmine hind, kr/kg

Joonis 2. Veiste ja sigade kokkuost

730

744

775 87

5 931

942

964 1

081

115

1

100 000

120 000

140 000

160 000

180 000

200 000

220 000

240 000

1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002

Leh

mi

200

400

600

800

1000

1200

Piim

ako

kku

(tu

ht)

Lehmi (tk) Piima kokku (tuh.t) Keskm.piima (kg)

Joonis 3. Lehmi ja piima (I kvartal)

mise toodangu tõusu taga on hea tõuaretustöö ja piisavatetalviste söödavarude olemasolu. Söödaratsioonemääratakse järjest asjatundlikumalt, senisest enam leiabkasutamist mais, raps ja lutsern. Sööda kvaliteeti ja kogusttõstab hoogustunud rohumaade uuendamine.

Piimatööstustele realiseeriti käesoleva aasta I kvartalis106 693 tonni 4,0%-lise rasvasisaldusega piima, 8016

tonni ehk 8,1% rohkem kui samal ajal aasta tagasi.Piimatööstustele realiseeritud piima osatähtsus piimakogutoodangust oli 71,0%, mis on mõne protsendi võrrasuurem kui 2001. aastal (67,5%).

Kui 2001. aasta kokkuvõttes ulatus eliit- ja kõrgemasordi piima osatähtsus 86,6%-ni, siis käesoleva aasta Ikvartalis varutud piimal oli see juba 90,5%. Sealjuures onselgesti täheldatav kvartalisisene kvaliteedi tõusutrend –jaanuari 88,2%-lt 92,5%-ni märtsis.

2002. aasta I kvartali piima kokkuostuhind oli 2987kr/t. Võrreldes 2001. aasta I kvartaliga, mil vastav hindrekordilise 3299 kr/t-ni küündis, moodustab tagasiminekligi 10%. Hinnalanguse peamiseks mõjuriks saab tuuaeelmise aasta teisel poolel maailma piimaturu konjunk-tuuri halvenemise.

2002. aasta I kvartalis toodeti 64,5 mln muna, mis on2001. aastaga võrreldes 4,4 mln ehk 6% muna võrra vä-hem. Keskmine munatoodang kana kohta oli 62, seda onsuhteliselt vähe majapidamistes ja kodumajapidamistespeetud kanade madala produktiivsuse tõttu, kuid vigavõib olla ka statistilises ebatäpsuses.

2001. aasta alguses tõusnud ja aasta jooksul muutu-matuna püsinud broileri tootjahinnad tõusid 2002. aasta Ikvartalis (27.80 kr/kg). Viimase kolme aastaga on broileritootjahind tõusnud ~ 4 kr/kg ja supikana tootjahind ~ 3kr/kg. Kanamunade tootjahinnad olid 2002. a I kvartalissamad, mis 2001. aasta IV kvartalis, vastavalt massi-kategooria M 0,985 kr/tk ja L 1,035 kr/tk.

Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi üldkoosolekpm-mag Käde KalameesEK Selts

Eesti maakarja kasvatajad on kolmandat aastat järjestpidanud aasta üldkoosolekut jüripäeval, seekord Pärnus.EK Seltsi juhatuse 2001. a tegevusest andis ülevaate juha-tuse esimees Heldur Hiis, rahakasutamise aruande esitasrevisjonikomisjoni liige Lemmi Maasik ja ülevaate tõu-aretustööst tegi Käde Kalamees. Külalistest esinesid ette-kannetega põllumajandusministeeriumist Mati Piirsalu jaSille Teiter, põllumajandusülikoolist prof Olev Saveli.Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu nimel andis TanelBulitko meene eesti maakarja parima tõufarmi omanikuleJüri Simovartile.

2001. aastal käis EK Seltsi juhatus koos 5 korral. EKSeltsi juhatuse esimehe Heldur Hiisi sõnutsi on eestimaakarja veisest kujunemas pere lemmikloom, kuna tedapeetakse enamasti 1...3 kaupa ja oma pere tarbekskvaliteetse piima saamiseks, milleks on maatõugu lehmkõige sobilikum. Suvepäevad toimusid Kihnus 25...26.

juulil. Nüüdseks on siis EK Seltsi liikmed külastanud eri-nevatel aastatel Eesti saari – Saaremaad, Muhumaad,Hiiumaad ja Kihnu saart.

Kuna üks maakarja säilitamise võimalusi on ka kesk-konnatoetuste läbi, siis tegi ettekande keskkonnatoetus-test põllumajandusministeeriumist Sille Teiter. Edaspidituleb selgeks saada, milline toetus on maakarjale sobi-vam, kas piimalehmatoetus või keskkonnatoetus, kunakahte toetust samaaegselt pole võimalik saada. Kunaprobleemiks on eesti maakarja suuremate karjade säili-mine, siis üheks võimaluseks prof Olev Saveli sõnutsi onka maakarja viimine looduskaitsealadele. Seetõttu onhuvitav teada saada ja oma silmaga näha, kuidas toimibtänapäeval looduskaitseala ja mis võimalused on maa-karja säilitamiseks looduskaitsealal. See on ka põhjuseks,miks selle aasta suvepäevadel minnakse 9...10. augustilMatsallu.

Prof Saveli ettekandest jäi kõlama mõte, et sellel aastalmaksti maakarjale tulutoetust, mis kompenseeris piima-toodangu vahed teiste tõugudega ja kui piimatööstusedarvestaks ka põllumajandusteadlaste ettepanekut maksta

4


V E I S E D

Näitajad 2001 2002 2002/2001

+/- %

Loomade ja lindudeelusmass (tuh/t)

20,8 20,8 0 100

Piima kogutoodang(tuh/t)

146,2 150,4 +4,2 103

Keskmine piimatoodanglehma kohta (kg)

1081 1151 +70 106

Munade kogutoodang(mln tk)

68,9 64,5 -4,4 94

Keskmine munatoodangkana kohta (tk)

76* 62 - -

Tabel 2. Põhiliste loomakasvatussaaduste tootmine2001. ja 2002. a I kvartalis

* - ainult linnukasvatusettevõttedAllikas: Eesti Statistikaamet

piima kuivaine (rasva- ja valgu-)sisalduse järgi, võiks maakarjakasvatajad ka kenasti toime tulla.

EK Seltsi taasasutamisest onmöödas 12 aastat ja artikli autoron tegelenud nüüdseks maatõugaseitse aastat, seetõttu antakse üle-vaade selle aja jooksul toimunust.

Tabelist 1 selgub, et aasta-aastalt on suurenenud EK Seltsiliikmete arv ja seega ka maja-pidamiste arv, kus kasvatataksemaatõugu veiseid, samas aga onvähenenud ühes karjas olevatelehmade arv. Tõufarmide arv onkasvanud 4-lt 12-ni ja tundub et12…15 maatõu farmi ongi opti-maalne.

Neid arve silmas pidades tulebnentida, et EK Seltsi taasasuta-misega 1989. a stabiliseerus maa-tõugu lehmade arv 549...570vahel väikeste kõikumistega kunipiimalehma otsetoetuste maksmi-seni. Et kehtestati toodangunõu-ded, kannatasid kõige rohkemmaakarja suuremad farmid, mislikvideerusid või vähendasid leh-made arvu. Alles 2000. aastal saimaakari esmakordselt suurematoetuse, mistõttu on suurenenudlehmade arv käesolevaks aastaks503 lehmani. Maakarjatoetustsaavad ainult tõuraamatusse kan-tud lehmad. Tõuraamatus on nen-dest ainult 376 lehma, seega on127 lehmal põlvnemisandmetesvajakajäämisi. A-osakonda võe-takse parimad lehmad toodangu-andmete põhjal (rasva- javalgutoodang vähemalt 300 kg),

kes mõõdetakse ja kelle välimik hinnatakse. TõuraamatuB-osakonda võetakse ainult põlvnemisandmete põhjal ja

nendel veistel ei ole toodangunõuet.Vaatamata väikesearvulisusele on eesti maatõu juures

tehtud ka jõudumööda, vastavalt rahalistele vahenditele,aretustööd, et suuremates karjades suudaks maakarikonkureerida teiste piimatõugudega. Seetõttu on oste-tud iga paari aasta tagant läänesoome parimate pullidespermat ja toimunud on ka iga-aastased tõufarmide hin-damised (tabel 2). Kuna tõufarmide hindamine toimus2001. a augustist kuni novembrini, siis hindamiselkasutati eelmise aasta toodanguandmeid.

Tagasilöögi sai seni maakarja aretuskeskuseks olnudLanksaare talu, kust tuli anda 3-aastase kasutuslepin-guga 13 majapidamisse 15 lehma ja 17 mullikat seosestalu kasutuses olnud 100 ha riigimaade oksjonil maha-müümisega. 15 lehma müüdi Arvo Veidenbergile Paju-


5

Aasta 1990 1995 2000 02. 2002

EK Seltsiliikmeid

68 70 157 180

Aastalehmi 566 555 443 503

Majapidamisi 7 63 135 155

Üle 4 lehmagamajapidamisi

aastalehmi4

5606

46024

31121

307

1..3 lehmagamajapidamisi

aastalehmi36

5795

111132

134196

Tõufarmelehmi

4523

6260

12176

12174

Tabel 1. Eesti maatõu üldandmete dünaamika1990…2002

Aasta- Tõuraa- Lehma kohta Punkte Klass

lehmi matulehmi piima kg rasva % valku % R+V kgüle 20 lehma

TÜ mereranna põllumajandusühistu Saaremaal

28 32 4805 4,90 3,52 405 92,8 I

Lanksaare talu Pärnumaal, Ädu Leesment

47 44 3459 4,70 3,33 278 94,0 I

Koordi talu Raplamaal, Milvi Reinem

34 29 4067 5,23 3,71 363 77,4 II

4…20 lehma

Palu talu Harjumaal, Jüri Simovart

8 9 5141 4,69 3,64 429 119 eliit

Uustla talu Saaremaal, Liia Sooäär

14 13 4593 4,56 3,63 376 94,3 I

Jüri talu Läänemaal, Arno Vaher

5 5 4518 5,16 3,50 392 93,1 I

Porvali talu Lääne-Virumaal, Heiki Porval

4 5 4275 4,56 3,34 338 89,4 I

Riido talu Saaremaal, Jaan Kiider

8 7 3441 4,98 3,53 293 89,4 I

C. Robert Jakobsoni talumuuseum Pärnumaal

6 5 3973 5,04 3,81 352 88,9 I

Undi talu Pärnumaal,Tiiu Karu

5 4 3680 4,92 3,55 312 85,2 I

Võidu talu Pärnumaal, Vilve Lepp

4 2 3490 5,38 3,76 319 75,5 III

Aadu talu Pärnumaal, Sirje Treumuth

11 9 3719 4,57 3,40 296 62,0 III

OÜ Põlula katsefarm*

3 6 7897 4,29 3,59 622

* katserühmas oli 6 lehma

Tabel 2. Eesti maakarja tõufarmid 2001.a

mäe tallu ja 5 lehma Aarne Toomsalule Viljandimaale.Lanksaare talu oma maad vajavad parandamist ja uuenda-mist, samuti tuleb kaasajastada ka karjalaut.

Tõufarmide omanikud said 2001. a tubli töö eest EKSeltsi tunnistuse ja kummastki rühmast kaks paremat far-mi tänukirja ja ka väikese rahalise preemia. Elueatoodan-gu eest sai tunnistuse praegu Lanksaare karjas olev20-aastane Õõda EST 635481(sünd. 10.05.1982), omanik ÄduLeesment. Esimese laktatsiooni pa-rim lehm oli Ninnu EST 592984,omanik Liia Sooäär, ja täiskas-vanute rekordlehm oli Pummi EST282441, omanik Jüri Simovart.

Järjekindla tõuaretustööga jasöötmise parandamisega on võima-lik väikesearvuliselt tõult, nagu se-da on eesti maatõug, saada küllaltsuurt toodangut (tabel 3).

Mereranna karjas oli 01.01.02seisuga 544 eesti punast ja 33 eestimaakarja lehma. Maakarja lehmadetoodangutõus oli 8 aastaga +1708kg piima ning suurenes 0,49% võr-ra rasva- ja 0,15% võrra valgu-sisaldus, see on väga hea tulemus.Maarja ja Jüri Simovarti talu maa-karja jõudlus aga suurenes kuue aastaga: saadi +2363 kgpiima ja 0,27% võrra suurenes valgusisaldus. Need tule-mused näitavad, et eesti maakarjaga maksab vaeva näha jaet maakarjaaretajate töö tunnustamine ka Eesti riigi poolttasub ennast ära. Suuremaid toodanguid on vaja saada justsuurtes maakarjades sissetulekute suurendamiseks, aga

1…3 lehma omanikud peavad maakarja oma pere tarbeksja neile on ehk tähtsam kuivainerikkam piim, millest saabteha erinevaid piimatooteid.

Jõudluskontrolli andmete järgi on praegu karjades 47erineva maatõu pulli järglased. Enamik neist pullidest onaga isaks vähem kui neljale lehmale. Seetõttu on tabelis 4avaldatud 11 parema pulli järglased, kellel on vähemalt 4tütart.

Eesti maatõu toodangu suurendamisel on olulist rollimänginud läänesoome tõug. Seetõttu sai seltsi liikmetelevälja pakutud kuus läänesoome pulli, nende hulgastühiselt valiti välja kolm, kelle spermat ka lähemal ajalSoomest ostetakse. Lisaks on Keavas saada veel 12maakarja pulli spermat, neist on lähemalt kirjutatud“Tõuloomakasvatus” 4/2001. Iga maakarjapidaja saiKeavas olevate maakarja pullide spermalehe ja soovitusenende kasutamiseks.

Et läänesoome tõug on eesti maatõu sugulustõug ja tedaon meie karja aretuses juba väga ammustest aegadestkasutatud, siis esitame läänesoome karja toodangu-andmeid, mis annab ehk ka pessimistlikumale maakarjaaretajale lootust, kuhu võib jõuda, kasutades läänesoometõugu ja parandades söötmist (tabel 5 ja 6).

Neid andmeid kõrvutades on näha, et Soomes on soomekarja lehmade arv 9 aastaga tasapisi kasvanud 531 lehmavõrra, kuid meil on maakarja lehmade arv vähenenud 87võrra.

Soome karja piimatoodang suurenes 9 aastaga 706 kgvõrra, kuid piimarasvasisaldus vähenes 0,13% võrra.Eesti maakarja toodangunäitajad on samuti suurenenud

ning piimarasva- ja valgusisaldusületab soome karja vastavaid näi-tusid. Soomest pullide valikulpeab jälgima, et vähemalt säilikseesti tõule omane piima kõrgerasva- ja valgusisaldus. Kui ar-vesse võtta Lanksaare ja Põlulakatse tulemusi, siis võib väita, etsöötmise paranemisel on ka eestimaakarja lehmad suutelised lüps-ma vähemalt 5000 kg piima lak-


6

Aasta Lehmade arv Piima kg Rasva% Valku %

TÜ Mereranna PÜ

1994 23 3097 4,41 3,37

2001 28 4805 4,90 3,52

8 aastaga +5 + 1708 + 0,49 + 0,15

Palu talu, Jüri Simovart

1996 4 3291 4,35 3,46

2001 8 5654 4,45 3,73

6 aastaga +4 +2363 +0,10 +0,27

Tabel 3. TÜ Mereranna PÜ ja Palu talu piimajõudlusedünaamika

Pulli nimi, TR nr Laktatsioon Tütreid Piimajõudlus

Muku EK 171 (eesti) 3. ja vanem 5 5309 – 4,58 – 3,29 – 418

Lari EK 161 (läänesoome) 3. ja vanem 9 4849 – 4,55 – 3,45 – 388

Jere EK 181 (läänesoome) 2 4 4671 – 5,04 – 3,41 – 394

FYN Tanic EK 43 (dþörsi) 3. ja vanem 4 4515 – 5,51 – 3,79 – 420

Melu EK 128 (läänesoome) 3. ja vanem 6 4364 – 4,49 – 3,37 – 343

Frippe EK 170 (rootsi) 3. ja vanem 22 4356 – 4,53 – 3,44 – 347

Jyrsky EK 193 (läänesoome) 1. 4 4276 – 4,78 – 3,45 – 351

Aadu EK 168 (eesti ) 3. ja vanem 4 4239 – 4,98 – 3,72 – 369

Tölli EK 180 (läänesoome) 2. 4 4227 – 4,63 – 3,65 – 350

Joik EK 131 (eesti) 3. ja vanem 9 4022 – 4,08 – 3,24 – 294

Ikituuri EK 196 (läänesoome) 1. 5 3986 – 4,77 – 3,51 – 330

Tabel 4. Eesti maakarja aretuspullide tütarde toodangud 2001. a

Aasta Karju Lehmi Lehmikarjas

Ay%

Fr%

Sk%

Muud%

Piimakg

R+Vkg

1997 18026 273261 15,2 76,2 22,2 0,9 0,7 7186 551

2001 14353 269451 18,8 73,1 25,7 1,1 0,1 7907 604

Ay – äär�ir; Fr – friis; Sk – soome kari.

Tabel 5. Tõugude osatähtsus ja piimajõudlus Soomes

tatsioonis ja parimad 7000…8000 kg. Eriti lootustandvadon Põlula katses parima maakarja lehma Uiu 1. laktat-

sioonil 211 päevaga lüpstud 6359 kg 4,83% rasva- ja3,60% valgusisaldusega piim, kusjuures veel seitsmendal

laktatsioonikuul oli kontroll-lüps 27,4 kg. Kuuest katse-lehmast on kolm ületanud 6000 kg ja kolm 5000 kg piiri.

Soome kõikide tõugude keskmisest piimatoodan-gust jääb soome kari 1747 kg võrra madalamaks.Vaatamata sellele, on soome karja lehmade arv suure-nenud 9 aastaga 531 lehma võrra. Ilmselt on sellel tõulrida muid eeliseid või on soome karjakasvatajate tead-likkus nii kõrge. On aru saadud, et tuleb hoida omarahva aretatud tõugusid ja säilitada looduse mitme-kesisust.

Eesti maakarjal on praegu kõige raskemaks prob-leemiks suuremate, üle 25-lehmaliste karjade säilita-mine, mis on tõuaretuse seisukohalt vajalik. Eeskätttuleb kujundada lehmade perekondi, et säilitadavõimalikult eesti maatõu omapära, sest aretuspullidpärinevad valdavalt teistest tõugudest.

Tulevikule mõeldes võeti möödunud aastal veelLanksaare talu kolmelt harvaesinevate alleelidegalehmalt embrüoid. Nüüdseks on depoos 67 maakarja

embrüot, kes on viljastatud 7 erineva pulliga.

Veiste aretusorganisatsiooni areng Hollandispm-knd Enno SiiberEesti Tõuloomakasvatajate Ühistu

Eestis on olnud päevakorras juba pikemat aega veistearetusorganisatsiooni reformimine, seetõttu oleks ajako-hane vaadata, kuidas on veiste aretusorganisatsioon kuju-nenud tuntud karjakasvatusmaal Hollandis.

Eestis ja Hollandis on aretusorganisatsioonide arengajalooliselt olnud üsna sarnane. Kui Hollandis avati esi-mene tõuraamat 1874. aastal, siis Eestis tehti seda 1885. a,esimene karjakontrolli ühing loodi Hollandis 1895, Eestis1903. a, esimene kunstliku seemenduse ühing loodi Hol-landis 1939. a, Eestis alustati meetodi rakendamisega1937. a. Sõja ajal tegevus soikus ja pärast sõda taasalustatikunstliku seemenduse meetodi rakendamisega1950-ndate algul. Esimese seemendusjaama käivitu-miseni jõuti 1956. a.

Holland on ajalooliselt tuntud kui intensiivse ja kõrge-tasemelise piimakarjakasvatusega maa. Juba 16. sajandilõpul oli praeguse Hollandi territooriumil välja kujunenudhea piimatoodanguga mustakirjute veiste massiiv. Sealtlevis tõug Euroopa mõisatesse ja Põhja-Ameerikasse,hiljem kujunes sellest holsteini tõug.

Ka Eesti holsteini aretajatel on pikaajalised sidemedHollandi aretajatega. Esimesed 1885. a Eestis tõuraama-tusse kantud 13 lehma olid pärit Friisimaalt.

Territooriumilt on Holland Eestimaast pisut väiksem,kuid elanikke on seal üle kümne korra rohkem, sama tuleböelda ka veiste arvu ja kogu põllumajandustootmiseintensiivsuse kohta (tabel).

Praegune aretusorganisatsioon Hollandis kujunes väljapika ajaloo jooksul. Ligi sada aastat töötasid tõuraama-tute, jõudluskontrolli ja seemenduse ühingud eraldi,nende omavaheline koostöö aga ei rahuldanud farmereid.

Alates 1984. aastast alustati koostöö süvendamiseksvõimaluste otsimist.

Nagu eelpool öeldud, kujunesid tõuraamatu- ja jõudlus-kontrolliorganisatsioonid välja 19. sajandi lõpul ja see-mendusorganisatsioonid 20. sajandi esimesel poolel.1965. a töötas 845 jõudluskontrolli- ja 123 seemendus-ühingut.

Suuremad muutused hakkasid toimuma alates 1984. a,kui koondati NRSi juurde kõikide tõugude tõuraamatutepidamine ja loomade registreerimine üle riigi. Samal ajalvõeti kasutusele ka piimakvootide süsteem.

EL nõuetele vastav registreerimise ja identifitseerimisesüsteem rakendati 1991. aastast. Süsteemi on haaratudkõik riigis asuvad veised sünnist kuni surmani.

1996. a liitusid kolm seemendusühistut ja moodustasidmaailmas tuntuma tõumaterjali tootva ja turustava firmaHolland Genetics. Mõlemad organisatsioonid, nii Hol-


7

Aasta Aasta-lehmi

Piima-toodang kg

Rasva%

Valku%

R+Vkg

Soome kari

1992 2396 5454 4,51 3,38 431

2001 2927 6160 4,38 3,44 482

±9 aastaga +531 +706 -0,13 +0,06 +51

Eesti maakari

1992 568 3065 4,30 3,30 234

2001 481 3946 4,77 3,50 326

±9 aastaga - 87 +1049 +0,47 +0,20 +92

Tabel 6. Soome ja eesti maakarja toodanguandmed

Näitajad Hollandis Eestis

Pindala km2 41 500 45 200

Elanikke 15 500 000 1 350 000

Veiseid 4 500 000 273 000

Sigu 14 500 000 340 000

Lambaid 1 750 000 64 000

Linde 85 000 000 1 619 000

Piima kogutoodang (tonni) 10 500 000 650 000

Piimalehmi 1 600 000 130 000

Lehmi jõudluskontrollis 1 300 000 100 000

Karjade keskmine suurus 53 32

Tabel. Võrdlusandmeid Hollandi ja Eesti kohta

land Genetics kui ka NRS, paiknevad samas büroohoonesja kuuluvad mõlemad farmeritele, kuid ühinemisest eitahetud kuuldagi. Võib arvata, et põhjuseks oli raha.1998. a leiti lahendus ja moodustati ühine katusorgani-satsioon nimega CR Delta. Nähtavasti oli vaja ühendadaühelt poolt informatsiooni valdaja NRS ja teiselt poolttõumaterjali ja raha omanik Holland Genetics. Pärast ühi-nemist täidavad mõlemad pooled oma endisi funktsiooneja kasutavad ka endist sümboolikat.

HOLLAND GENETICSFirma põhifunktsioonideks on tõumaterjali tootmine,

selle turustamine, aretusprogrammid, näituste ja oksjonitekorraldamine jne. Ettevõttel on filiaale ja esindusi ka mit-mes välisriigis. Holland Genetics pakub oma farmeriteleveiste seemendusteenust ja nõuannet ning varustab neidseemenduseks vajalike materjalide ja riistastikuga. Samason ta suurim pullisperma eksportija Euroopas, müüesvälisturul üle miljoni spermadoosi aastas.

Aastas hinnatakse 300 mustakirjut ja üle 100 punase-kirju holsteini noorpulli, lisaks välismaal veel 50 noor-pulli. Testseemenduste läbiviimiseks on farmeriga leping.Määratud ajal läbiviidud seemendused on farmerile kastasuta või väga soodsa hinnaga. Juhul kui farmer rikublepingut ja ei seemenda esimese laktatsiooni lehma test-pulliga, tuleb tal maksta trahvi iga mittetestpulliga see-mendatud noorlehma pealt 75 kuldnat.

Kasutatakse alljärgnevat hindamissüsteemi.1. aasta – seemendatakse katsepullidega 600…800 esime-se laktatsiooni lehma kahe kuu jooksul;2. aasta – sünnib 400…500 vasikat, kelle järgi hinnataksesünniraskust (kerge…raske); registreeritakse 160…200lehmavasikat;

3. aasta – 100 lehma on jõudluskontrolli all 90 karjas, 60tütart klassifitseeritakse;4…5. aasta – piimatoodangu ja tüübi aretusväärtusedavaldatakse.

Hollandis hinnatakse 10% kogu maailmas hinnatudholsteini pullidest. Riigi 10 parima pulliga seemendatakse50…55% karjadest. Alati ei ole määrav piima aretus-väärtus (INET), rohkem eelistatakse head tüüpi ja funkt-sionaalseid omadusi. Parimate pullide spermaga tehakseaastas 40 000…100 000 esmakordset seemendust.

NRSNRSi funktsioonideks on veiste tõuraamatute pidamine,

jõudluskontrolli korraldamine, veiste registri pidamine,välimiku hindamine, klassifitseerimine ja geneetilinehindamine. Kõik loomad märgistatakse kahe kõrva-märgiga. Kohustuslik on registreerida ja identifitseeridakõik sündinud vasikad ja imporditud loomad 3 ööpäevajooksul. Kontroll-lüpse ja sisaldusainete määramist te-hakse valdavalt 4-nädalase vahega. Jõudluskontrolli liik-med on üle 80% piimafarmerite arvust ja tõuraamatus üle70% piimaveistest.

Välimiku klassifitseerimine toimub vastavalt Ülemaail-mse Holstein-Friisi Konföderatsiooni poolt kehtestatudkorrale. Töötab 18 klassifitseerijat ja aastas klassifitsee-ritakse 170 000 esimese laktatsiooni lehma, seega klassi-fitseerija kohta tuleb keskmiselt üle 9000 lehma aastas.

Geneetilisel hindamisel arvestatakse piimatoodangu jatüübi aretusväärtust ning funktsionaalseid tunnuseid.Piimatoodangu suhtelise aretusväärtuse arvutamiselkasutatakse valemit:

- 0,15 piim + 2 x rasva kg + 12 x proteiini kg.Tüübi hindamisel on rõhuasetus pandud udarale, jalgade-le ja sõrgadele.Selektsiooni intensiivsus on väga kõrge

8


Joonis 1. Aretusorganisatsiooni struktuur Hollandis

1:21…22, seega üks aretuspull valitakse välja 21…22hindamisele pandud pulli hulgast. Ühe aretuspullisaamiseks tehtud kulutused ulatuvad 3…3,5 miljoni Eestikroonini. Kõik need kulutused peab katma müüdavastspermast saadav tulu.

Seemendust kasutab 35 000 farmi, jõudluskontrolli allon 23 000 karja. Seemendusandmed saadab seemendajakäsiterminali abil NRSi infosüsteemi. Poegimisandmededastab farmer telefoni teel, teatades üksnes poeginudlehma numbri, kuupäeva ja vasikale antud numbri. Kes-kusest tuleb farmerile tagasi vasika individuaalkaart koospõlvnemisandmetega, seega on sündinud loom registree-ritud ja identifitseeritud.

Meie eelmises numbris käsitleti lühidalt aretusorga-nisatsiooni struktuuri Soomes. Käesolev kirjutis olekseespool toodule lisaks. Ei ole ju mõtet uue aretusorgani-

satsiooni struktuuri kujundamisel Eestis jalgratastleiutada, parem vaadata, mis naabrite juures otstarbekaltja mõistlikult tehtud.

Reformijad peavad omama selget visiooni ja stratee-gilist plaani pikemaks ajaks ette. Arvestada tulebväljakujunenud traditsioone, olemasolevaid rajatisi,infrastruktuuri, veterinaarsete riskide ja paljude muudeteguritega. Allakirjutanu arvates on üheks takistuseksaretusorganisatsiooni reformimisel (ühendamisel) organi-satsioonide sees ja nende vahel kadunud kollegiaalsus.Ülekaalus on ülemuslik-käsumajanduslik stiil, see halvabtööd, personali omavahelisi suhteid ja läbisaamist. Ka seeon üks aspekt, mida reformide käigus ja juhtivpersonalikomplekteerimisel tuleb arvestada.

Eesti lihaveisekasvatuses napib tõumaterjaliReet Toi

AÜ EPK konsulent

Lihaveiste kasvatamisega soovivad tegelema hakataväikepiimatootjad, kellel on raskusi euronõuetele vasta-vat piima toota ja maaomanikud, kes ei soovi maadharida, vaid soovivad selle korras hoiada lihaveistega.

Sellest tingituna on levinud piimatõugu lehmaderistamine lihatõugudega, et nii üle minna lihaveisekasva-tusele. Puhtatõuliseks lihaveiseks saab küll alles neljan-das põlvkonnas, selleks kulub seitse aastat. Ka esimese,teise ja kolmanda põlvkonna lehmad on igati head ammedja järglased kiire kasvuga lihaloomad. Ristandemadepiimakus on parem kui puhtatõulistel ja seepärast kasva-vad vasikad hästi.

Kellel ei ole piimalehma, on soovitus pöördudapiimakarjakasvatajate poole, kes on karjas kasutanudlihaveise spermat ja ei ole huvitatud ristandlehmvasikateüleskasvatamisest. Juba lihaveisekasvatusega tegelejad eisoovi lehmmullikaid ja lehmi müüa, sest tahavad ise karjasuurendada.

Eestis on umbes 2000 lihaveist, kuid nendest suuremosa on ristandid. Puhtatõulisi veiseid on järgmiselt: 1 �a-rolee pull, limusiine 8 lehma ja 6 pulli, aberdiin-anguseid18 lehmikut ja 3 pulli, �oti mägiveiseid 22 lehma ja 2pulli. Arvukamalt on hereforde, kes pärinevad nõukogudeajast. Nende parandajaks on toodud 2 pulli Taanist ja 2pulli Rootsist.

Kuna Eestis on vähe puhtatõulisi lihaveiseid, siis EestiLihaveisekasvatajate Selts ja Eesti Põllumajandus-ministeerim koostöös alustasid lihaveiste tõumaterjalisisseostu riigi rahalise toetusega, sest lihaveiste hind onvälisriikides kõrge. Selleks eraldati 2,25 mln krooni.Sisseostetud tõulooma hinnast ja karantiinikuludest tasubloomaomanik 25%.

Tõumaterjali paljundusfarmidele töötati välja nõuded,millele vastavalt võiks müüa riigitoetusega tõuloomi.Toetuse saamisega tulevad ka kohustused. Tähtsaim neiston, et saadud tõuloomi kasutataks tõukarja moodusta-miseks eesmärgiga hakata võimalikult kiiresti müümatõuloomi teistele lihaveisekasvatajatele.

Arutelude käigus on selgunud lihaveisetõud, kellearetamisega võiks Eestis tegelda. Nendeks tõugudeks onEestis kõige levinum hereford, siis limusiin, aberdiin-an-gus ja �arolee. 2,25 miljonit krooni jaotati nelja tõu vahelvõrdselt. Katsetada võiks ka heleda tõuga (prantsusepäritoluga Blonde d’Aquitane), keda oleks võimalikkasutada eelkõige lihatõugude ristamisel.

Ostuks läbirääkimisi alustati Soome Vabariigi liha-veisekasvatajatega, kuid need katkesid, kuna Soomesavastati hullulehmatõbi. Järgmisena loodi kontakt UngariVabariigi ja Rootsi Kuningriigiga. Ungari kasuks otsus-tati veidi soodsamate hindade tõttu. Nii osteti sealt 110noorlooma: 27 herefordi lehmikut, limusiini 31 lehmikutja 2 pulli, aberdiin-anguse 35 lehmikut ja 2 pulli ning 13�arolee lehmikut.

Lisaks osteti Rootsist 20 noorveist: herefordi 6 lehmikutja 1 pull, 10 �arolee lehmikut ja heleda tõu 2 lehmikut ja 1pull.

Kokku osteti Eestisse riigitoetusega 117 ja toetuseta 13noorveist vanuses 10...14 kuud. Herefordid müüdi 8karja, limusiinid 4 karja, aberdiin-angused 3 karja ja�aroleed ühte karja.

Sellega loodi alus lihaveiste tõuaretusele. Loodame, etprojekt jätkub veel paar aastat. Kui on võimalik toetustsuurendada, siis saab enam rõhku panna tõumaterjalikvaliteedile.

9


Aretustööst eesti vutitõugaEmeriitprof Harald Tikk

Eesti vutitõu standardnäitajadEesti vutitõug aretati Kaarepere Metsakatsejaama Kaia-

vere vutifarmis 1976…1986. Lisaks 1976. a Eestissesisse toodud vaaraovuttidele toodi 1977. a lisaksPrimorski sovhoosist ka jaapani vutid. Sissetoodudvuttide produktiivsus ei vastanud ootustele(munemisintensiivsus oli 45…55%, kooruvushaudesse pandud munadest varieerus piirides30…50%), mistõttu hakati tõsiselt tegelema vuttideproduktiivsusomaduste parandamisega. Vaarao- jajaapani vuttide baasil loodi uus liha-munatüüpivutitõug, mis nimetati eesti vutiks. 1984. a oli vuttideproduktiivsuse osas jõutud tabeli 2 toodud näitajateni.

Aretuse all olnud vutipopulatsiooni produktiivsus-näitajate muutumisest aretustöö käigus annab ülevaatetabel 1.

Eesti vutitõug kinnitati endises Nõukogude Liiduseraldi tõuna 1988. a pärast spetsialistidest komisjonikohapealset põhjalikku kontrolli. Tõu standardnäitaja-tena kinnitati tõu autorite (H. Tikk, V. Neps, R. Laur,R. Teinberg) poolt pakutud Kaiavere vutifarmi kesk-mised tulemused. Üleliidulise Agrotööstuskomiteevastavas käskkirjas nr 219 olid standardnäitajad antudjärgmistena:

täiskasvanud emasvuti kehamass 191 g;täiskasvanud isasvuti kehamass 169 g;munatoodang keskmiselt emasvutilt 285 muna;

tibude kooruvus 79%;noorvuttide säilivus 5-nädalaselt 99%;täiskasvanud vuttide säilivus 97%;söödakulu 1 kg munamassile 2,62 kg;söödakulu 1 kg kehamassile 2,83 kg.

Eesti vutid on lennuvõimelised, kuid on kaotanudhaudumisinstinkti. Välimuse järgi on emas- ja isasvutideristatavad ~ 3 nädala vanuselt. Isasvuti puguala onookerpruun, emasvuti oma hallikaspruun tumedatetähnidega.

Eelmise sajandi 90ndatel aastatel olid eesti vutid laialtlevinud ja nende munatoodang aastas ulatus kuni 315munani. Eesti vutid olid oma hiilgeajal tunnustatudvutitõuks ka ülemaailmselt. Seda tõestavad ka jaapanlastekülaskäigud ja Eestis 1991. a toimunud I ülemaailmnevutikonverents.

Aretustöö käigus selgitati ka eesti vuttide produktiiv-susnäitajate vahelised seosed. Selgus, et mida vanemanamuneti 1. muna, seda suuremaks osutus munatoodang(r = 0,25; P < 0,05) ja mida kergem oli emasvutt 40-päeva-selt, seda rohkem sai temalt mune (r = –0,49; P < 0,001).Emasvuti kehamass munemise lõpul polnud usutavasseoses munatoodanguga ja muna keskmine mass eiseostunud teiste munemisbioloogiliste näitajatega. Muna-toodang üksikutel munemiskuudel oli omavahel küllaltkitihedas seoses. Statistiliselt usutavaks osutusid järgmisedseosed.

Muna 2 esimese munemiskuuga – mune 13 munemis-kuuga r = 0,33; P < 0,01.

Mune 3 esimese munemiskuuga – mune 13 munemis-kuuga r = 0,41 (P < 0,001).

Mune 3 esimese munemiskuuga – mune 6 munemis-kuuga r = 0,83 (P < 0,001).

10


Näitajad Eliit I klass II klass

Põhinäitajad

mune algvuti kohta, tk

16-nädalaselt 50 48 46

32-nädalaselt 140 135 130

muna keskmine mass14-nädalaselt, g 11,0 10,5 10,0

Täiendavad näitajad

kooruvus 75 72 68

noorvuttide säilivus 5-nädalaselt, % 96 95 90

kehamass 4-nädalaselt, g

�� 110 105 100

�� 115 110 105

Tabel 2. Nõuded vuttide boniteerimisel

Tabel 1. Aretustöö mõju vutipopulatsiooniproduktiivsusnäitajatele Kaiavere vutifarmisselektsioonilindlas

Aasta Munekeskmisevuti kohtaaastas, tk

Noorte kehamass4-nädalselt, g

Noorlindudesäilivus, %

��

1977 164 96 87 76,4

1978 196 99 88 86,0

1979 229 105 97 87,6

1980 246 110 99 88,2

1981 261 113 103 88,6

1982 267 115 104 88,7

1983 280 116 108 95,0

1984 291 119 108 98,4

1985 297 123 110 98,6

1986 299 125 112 98,8

1987 304 128 117 98,8

L I N N U D

Munemistsükli pikkus 1. munemiskuul – mune6 munemiskuuga r = 0,52 (P < 0,001).

Munemistsükli pikkus 1. munemiskuul – mune13 munemiskuuga r = 0,30 (P < 0,05).

Seega võib eesti vuttide individuaalseljõudluskontrollil piirduda esimeste munemis-kuude toodangu kontrolliga ja selle alusel prog-noosida vuttide kogutoodangut.

Aretustöö jooksul selgitati ka eesti vuttidemuna keskmine mass – 12,01 g, munemistsüklikeskmine pikkus – 10,6 päeva ja 1. munamunemise vanus – 48 päeva.

Eesti vuttide produktiivsusnäitajad 2000.aastal

Selektsioonitöö eesti vuttidega takerdus1993. a, kui uutes majandustingimustes likvidee-riti Kaiavere vutifarm. Tõug kanti 1993. aülemaailmsesse säilitamist vajavate linnu- jaloomatõugude nimistusse. 2001. a kanti eesti vutt ohusta-tud tõugude nimekirja ka Eestis.

Vutifarmidest jäid tööle ainult Matjama suurfarm jaRene Treieri väikefarm. Matjama farmis saadi 1993. akeskmise emasvuti kohta ainult 257 muna. Seega eileidnud eesti vuttide geneetiline produktiivsusvõime, mis1990. aastate algul ulatus kuni 310…315 munani aastas,Matjama farmis täielikku rakendust. Elanikkonna nõud-lus vutimunade järele oli järsult langenud, see omakordatingis põhikarja vähendamise ja suletud populatsiooniinbriidingust tekkiva tootmisvõime languse. Seega jõudisEesti vutikasvatus täielikku madalseisu ja 1996. a lõpetastöö ka Matjama vutifarm.

Ainsana säilisid eesti vutid R. Treieri vutifarmis, millevuttide tõukarja peamised produktiivsusnäitajad onesitatud tabelis 3.

Tabeli 3 andmed näitavad eelkõige eesti vuttide munadehaudeomaduste tunduvat langust, kuid kaugeltki ideaali-

lähedane pole ka munemisintensiivsus. Lisaks sellele oliristamisel prantsuse vuttidega liialt suurenenud ka vuttidekehamass ja eriti munade keskmine mass, mistõttumõnedel vuttidel esines juba munemisraskusi. Eeltoodupõhjal, arvestades ka eesti vuttide standardnäitajateganing paranenud söötmistingimustega, planeeriti eestiliha-munavuttide produktiivsusnäitajad tõsta aretustöötulemusena järgmisele tasemele:

munatoodang aastas keskmiselt emasvutilt, tk 310emasvuti kehamass, g 240isasvuti kehamass, g 210vutimunade kooruvus, % 79söödakulu 1 kg munamassile, kg 2,5söödakulu 1 kg kehamassile, kg 2,7vutitibude säilivus kuni 5 nädala vanuseni, % 90täiskasvanud vuttide säilivus, % 90.

(järgneb)

Tori ja eesti tõugu hobuste aretusväärtusestdots Heldur Peterson, v-lab Heli PärtmaEPMÜ LKI aretusosakond

Käesolevas artiklis antakse ülevaade eri aastatel Eestiskasutatud silmapaistvamate täkkude aretusväärtuse mää-ramise tulemustest 2-aastaste järglaste järgi.

Hobuste aretusväärtust on väljendatud indeksite abil.Aluseks on 1995...2001. a toimunud katsete tulemused,mille järgi on arvutatud Eestis kasutatud täkkudele indek-sid 4 või 6 aasta keskmisena. Nimetatud ajavahemikujooksul on esitatud tõugude viisi parandajate jahalvendajate täkkude pingerida ning lisatud iga aastakohta eraldi paremate täkkude indeksdiagrammid.

Aluseks on võetud täkkude tähtsamad omadused.Leitud on täku üldindeks kui ka eraldi tüübi-, keha-,jalgade-, sammu-, traavi- ja hüppeindeks. Samuti on väljaarvutatud erinevate hobusetõugude keskmised indeksid.

Täkkude indeksid on saadud järgmise valemi põhjal:I = 100 + b1 x (EL1-VG1) + b2 x (EL2-VG2) +...

...+b6 x (EL6-VG6),kus EL1 – hobuse hinne tunnuses 1,VG1 – võrdlusväärtus tunnuses 1,b1– indeksikaal tunnuse 1 jaoks,EL6 – hobuse hinne tunnuses 6.Relatiivse kaalu määramisel on võetud aluseks tähtsa-

mad omadused spordis, vastavalt sellele on arvestatud:tüüp 1, kehaehitus 1, jalad 1,5, samm 2, traav 2, hüpe 2,5.

11


Näitajad Aastad

1995 1996 1997 1998 1999 2000

Munatoodang aastakeskmiselt emasvutilt, tk 307 294 283 291 291 282

Munejate vuttidekeskmine arv aastas 3040 2560 2640 2380 2070 2010

Müüdud ja kasutatudhaudemunemunatoodangust, %

12 14 12 12 10 8

Munade kooruvus, % 79 76 72 71 70 71

Söödakulu 10 munatootmiseks, kg

0,40 0,41 0,40 0,41 0,40 0,40

Tabel 3. R. Treieri vutifarmi vuttide tõukarja peamisedproduktiivsusnäitajad 1995…1999. a

H O B U S E D

Indeksikaal on leitud järgmiselt:

Käesolevas artiklis esitatakse tulemused tori ja eestitõugu hobuste kohta, kusjuures tori tõugu täkkude kohtaon 4 aasta andmed ja eesti hobusel 6 aasta andmed.Tabelites 2 ja 3 on toodud iga indeksi suhtes 5 kõrgema ja5 madalama indeksi väärtusega täkku.

Tori tõugu hobustel on katsetusi olnud 57, järglasi121, nendest 57 täkku ja 64 mära, seega on hinnatud ligipool sündinud järglastest (tabel 2, joonis 1).

Järglaste arvukuselt paistavad silma täkud Premium jaHermelin, kes mõlemad on sündinud Saksamaal 1989.aastal.

Premiumil on hinnatud 19 järglast (4 täkku ja 15 mära).Tema paremad täkkjärglased on President, Pärn, Posei-don ja Pikker ning märadest Presli, Pagiira, Preili, Preeria,Preemia ja Pretooria.

Samade kanalite kaudu saime Saksamaalt kingiksrohkem koolisõidu suunalise hannoveri täku Hermelin,kelle 22 hinnatud järglase kohta oli meil andmeid (12täkku ja 10 mära). Tema järglastest võiks nimetada täkudHeres, Henry, Herakles, Hesperos ja märad Heroiina,Himaalaja, Harmoonia. Täkk Hermelin on pärandanudoma järglastele hea stiiliga hüppe. Nii Premiumi kuiHermelini järglasi on hinnatud kõrgelt, eeskätt sammus,traavis ja hüpetes.

Kõrgema üldindeksi on saanud 1998 a. hinnatud täkkPremium. Kõrgemad indeksid said veel täkud Gimalaining Arhippos.

Mitte nii edukad ei ole skaala teise otsa jäävad täkudAliir, Diskor ja Akrüül.

Tüübi eest on saanud kõrgema indeksi täkud Gimalai,Premium ja Arhippos. Samas paistavad madalamaindeksiga silma täkud Diskor, Akrüül ning Veluur.

Keha eest on kõrgema indeksi pälvinud Gimalai, Fux jasamal aastal hinnatud täkk Premium. Madalamakehaindeksiga on täkud Akrüül, Diskor ja Hiirik.

12


Näitajad Indeksid

tori tõug eesti tõug

Katsetuste arv 57 72

Üldindeks 98,59 100,81

Tüüp 99,95 100,03

Keha 99,89 100,01

Jalad 99,95 100,07

Samm 99,94 100,05

Traav 99,82 100,05

Hüpe 99,81 100,08

Tabel 1. Tori ja eesti tõugu täkkude keskmisedindeksid

Tabel 2. Tori tõugu täkkude järjestus indeksiabsoluutarvu järgi

Kõrgema indeksiga Madalama indeksiga

hindamise aasta

nimi väärtus hindami-se aasta

nimi väärtus

Üldindeks

1998 Premium 111,9 1999 Aliir 79,8

1998 Gimalai 110,3 1999 Diskor 80,3

2001 Arhippos 110,2 1999 Akrüül 81,4

2000 Arhippos 108,3 1999 Briis 85,0

2001 Premium 108,0 2000 Veluur 86,5

Tüübiindeks

1998 Gimalai 102,0 1999 Diskor 98,0

1998 Premium 101,4 1999 Akrüül 98,0

2000 Arhippos 101,2 2000 Veluur 98,8

1998 Fux H 101,0 2000 Reval 99,0

1998 Hoonar 101,0 1999 Briis 99,0

Kehaindeks

1998 Gimalai 101,6 1999 Akrüül 98,1

1998 Fux H 101,1 1999 Diskor 98,4

1998 Premium 101,1 2000 Hiirik 98,7

2000 Arhippos 101,1 1999 Briis 98,9

2001 Porman 101,0 2000 Veluur 98,9

Jalgadeindeks

1998 Premium 101,3 1999 Aliir 96,9

1998 Gimalai 101,2 1999 Diskor 98,6

2000 Aston 100,8 1999 Briis 98,6

2001 Reval 100,6 2000 Rebus 98,9

1998 Unikaal 100,6 1999 Vodevil 99,0

Sammuindeks

2001 Fux H 101,3 1999 Briis 98,5

2001 Reval 101,2 1999 Aliir 98,5

2000 Fazon 101,1 1999 Akrüül 98,5

2000 Vodevil 100,7 1999 Diskor 98,5

1998 Poedinok 100,7 1999 Poroh 99,1

Traaviindeks

2001 Arhippos 101,2 1999 Diskor 98,5

2001 Fazon 101,2 1999 Briis 98,5

1998 Premium 101,1 1999 Akrüül 98,5

1998 Gimalai 101,0 2000 Reval 98,6

2001 Hermelin 100,9 1999 Aliir 98,7

Hüppeindeks

2000 Rebus 101,4 2000 Briis 97,4

2000 Hirmek 101,4 1999 Aliir 97,4

2001 Arhippos 101,2 2000 Veluur 97,6

2000 Deilar 101,2 2000 Barbados 98,4

2001 Hermelin 100,9 1999 Akrüül 98,4

lvestandardhäinefenotüübiltunnuse

kaalrelatiivnetunnuse

1b �

Jalgade eest kõrgeima indeksi on saanud Premium jamadalam indeks on täkul Aliir.

Samm oli parim hobusel Fux ning võrdselt madalamadindeksid said täkud Akrüül, Aliir ja Briis.

Traav oli parem täkkudel Arhippos, Fazon ning Pre-mium. Võrdselt madalama traaviindeksiga on täkudAkrüül, Briis ja Diskor.

Parim hüppeindeks on täkkudel Rebus ja Hirmek ningArhippos. Nõrgem hüppeindeks on täkkudel Briis, Aliirja Veluur.

Mitme aasta vältel hindamiste, katsetuste ningüldindeksi põhjal võib öelda, et parandavad täkud onolnud tori tõu puhul Premium ja Arhippos. 2001.a.katsetustes on tori tõugu täkkudest paremad Arhippos,Premium, Hermelin, Fux ja Algus. Neist esimestel onjärglaste suurem arv, seega ka andmete tõenäosus parem.

Mõni sõna veel Premiumist. Täkk Premiumi isaPinkus oli 1996 a. Saksamaal hinnatud 7...14 aastavanuste 701 täku hulgas silmapaistev kahel alal (koolisõit+parkuur). 444 koolisõidus osalenu arvestuses oli Pinkus257-ndal kohal ja hüpetes 610 osaleja hulgas 159-ndalkohal. Täku indeksid olid vastavalt 101 ja 112, olleskeskmisest 12 % kõrgemad, mis on väga hea näitaja.Kahe ala kokkuvõttes ületas Pinkus eakaaslasi 5 ühikuvõrra.

Premiumi emaisa Diadem oli samal aastal 1187 täkuhulgas koolisõidus 779-st 34-ndal kohal ja hüpetes 1130hulgas 911-ndal kohal. Täku indeksid vastavalt 126 ja 75.Koolisõidus ületab see keskmist koguni 31 ja hüpetesjääb keskmisele alla 16 ühiku võrra. Kahe ala kokku-võttes ületas Diadem eakaaslasi 8 ühiku võrra.

Saksamaa Põllu-, Metsa- ja ToitlusministeeriumiltEesti Hobusekasvatajate Seltsile kingituseks saadudhannoveri täkk Premium on meie tori tõugu parandanudja on oma päritolult nii hüppe- kui koolisõidusuunaline.Premiumist peaks eraldi kirjutama, ta hukkus möödunudaastal autojärelkäruga vedamise tagajärjel Jäneda lähe-dal. Premium vääriks omanimelist uut liini tori tõuratsasporditüübiliste hobuste (TRSPH) hulgas.

Eesti tõugu hobustel oli katsetusi 72, järglasi 118,nendest 52 täkku ja 66 mära. Eesti tõugu hobuste 6 aastakatsete põhjal arvutatud indeksid on esitatud tabelis 3.

Meie andmetel on enim järglasi täkkudel Vigur – 18,Rosett – 13 ja Elkar – 11.

Täku Vigur järglastest võiks nimetada täkke Viks jaVillu ning märadest Vaida ja Viida. Viguri järglased onsaanud kõrgemaid hindeid sammus. Roseti järglastestparimad (katsetel I auhind) on täkud Raksel, Regaal jamäradest Relli, Roosi, Rage, Rille. Roseti järglased onsaanud enim punkte jalgade eest, nad on kõrgejalgsemadja sportliku tüübiga. Täkk Elkari järglastest on tuntuimtäkk Elder ning märadest parimad on Ella ja Etarina.

Eesti tõugu hobustest paistavad silma kõrgemaüldindeksi poolest täkk Räps üldindeksiga 116,7(kahjuks juba müüdud ja meil on vaid 1 järglane),Aroon üldindeksiga 115,3 ja Temp üldindeksiga 114,5.Madalama üldindeksi on saanud täkud Elder, Erra ja Epo.

Tüübilt on kõrgeima indeksi saanud Aroon. Madalamaindeksiga on Epo.

13


Tabel 3. Eesti tõugu täkkude järjestus indeksiabsoluutarvu järgi

Kõrgema indeksiga Madalama indeksiga

hindami-se aasta

nimi väärtus hindami-se aasta

nimi väärtus

Üldindeks

1996 Räps 116,7 2000 Elder 81,8

1999 Aroon 115,3 1997 Erra 84,2

2001 Temp 114,5 2000 Epo 86,1

1998 Ando 112,7 2000 Rokkar 87,5

1997 Aroon 111,8 2001 Aik 89,0

Tüübiindeks

1999 Aroon 101,7 2000 Epo 98,0

1996 Rosett 101,6 2001 Aik 98,2

2000 Rallik 101,0 2000 Aagi 98,6

2001 Ando 101,0 2000 Elder 98,6

1998 Aroon 101,0 2000 Rokkar 99,0

Kehaindeks

1996 Rosett 101,6 2001 Aik 98,0

1996 Räps 101,3 2000 Aagi 98,0

1999 Aroon 101,2 1997 Erra 98,0

2001 Aku 101,0 2000 Epo 99,0

2001 Ando 101,0 2000 Elkar 99,0

Jalgadeindeks

1996 Räps 101,2 2000 Elder 97,9

1996 Rosett 101,2 2000 Epo 98,5

1997 Taurus 101,2 2000 Vaks 98,9

1999 Aroon 101,2 1996 Tuljak 98,9

1998 Aroon 101,2 2000 Vaks 98,9

Sammuindeks

1998 Roman 101,7 2000 Elder 98,4

1999 Vaks 101,1 2000 Aroon 98,6

1998 Ando 101,1 2000 Vaks 98,8

1997 Aroon 101,1 2001 Rokkar 99,1

1997 Vigur 100,9 1997 Erra 99,1

Traaviindeks

1999 Aroon 101,5 1997 Erra 98,3

2001 Temp 101,3 2000 Elder 98,9

1997 Roman 101,3 1998 Aroon 99,3

1996 Romm 101,1 1996 Rellik 99,3

2000 Elkar 100,9 1996 Erra 99,3

Hüppeindeks

1996 Räps 102,1 2000 Aagi 97,4

2001 Temp 101,8 2000 Rokkar 97,9

2000 Arti 101,7 1996 Rosett 98,1

1996 Aabram 101,7 1996 Rellik 98,4

2001 Elkar 101,6 1997 Erra 99,1

Kehaehituselt paistab silma Rosett, kelle indeks on101,6. Madalama kehaindeksiga on Erra, Aagi ja Aik.

Jalgade poolest on parema hinnangu saanud Räps jamadalama Elder.

Sammu eest on saanud kõrgeima indeksi Roman,madalama indeksi sai Elder.

Traavilt on parem Aroon ja nõrgem on Erra.Parima hüppeindeksi on saanud Räps ja kehvem on see

täkul Aagi.Hindamiste, katsetuste ning arvutuste põhjal võib öelda,

et eesti täkkude 10-ne parandaja hulka ei tohiks arvata(tabel 3) vähemalt Räpsi, sest tal oli vaid 1 järglane. 6aasta katsetuste põhjal võib öelda, et paremad on Ando jaAroon, kellede indeks on mitmel aastal olnud üle 100.2001. aastal parimad eesti tõugu täkud on Temp, Ando jaAku (joonis 2). Näitajate poolest nõrgemad on olnudtäkud Erra, Rokkar, Aik ja Elder (tabel 3).

Eesti hobusetõu aretuses on katsetatud üle poolenimetatud täkkude järglastest, siiski peab ka siin nentima,et 6 aasta jooksul kasutatud täkkude arv on suhteliselt

suur antud märapopulatsiooni kohta, sellest tulenevalt kajärglaste väike arv mõne mitte nii kõrges nõudluses olevaeesti tõugu täku kohta. Eesti hobuse täkkude üldindeksi“keskmine foon” (tabel 1) on siiski suhteliselt kõrge.Silma paistavad nad just heade jalgade ja hüppe-omadustega. Kõrvalmärkusena nii palju, et eesti hobusehindamiskomisjon ei ole liberaalsem kui teistel tõugudel,vaid hindamise alused on veidi erinevad.

Kokkuvõtteks peab märkima, et nii tori kui ka eestitõugu hobuste aretuses kasutatud täkkude indeksite abso-luutarvud on meie poolt leituna keskmiselt kõrgemad, kuimeil sama metoodika järgi hinnatud, katsetatud jaarvutatud pooleverestel, läti või isegi hannoveri hobustel.Need näitajad pole siiski niimoodi võrreldavad.

Igal tõul (vastava seltsi tõu- ja hindamiskomisjonil) onomad kriteeriumid ja (indeks)kaalud, mida peetakse vägaoluliseks, mida normaalseks ja mida vähem oluliseks.Üks aga on selge, tõu piires indeks täku kohta üle 100 onoluline parandaja tunnus, 90...100 mitte edasiviivkeskpärane ja alla 90 on halvendaja.

14


1998.a

85

90

95

100

105

110

115

Pre

miu

m13

547

T

Gim

ala

ixx

Herm

elin

13

549

T

Fux

13

601

T

Poedin

ok

13

591

T

Hoonar

13

521

T

Kuller

13

073

T

Ailur

12

391

T

Hanib

al12

147

T

Fassaad

H

Unik

aal10

735

T

Epro

n13

561

T

Hiiri

k13

007

T

1999. a

75

80

85

90

95

100

105

Ord

ensste

rnxx

Asto

nxx

Gim

ala

ixx

Hir

mek

13

543

T

Ars

enalxx

Arh

ippos

13

535

T

Loko

motiv

xx

Vodevi

l13

589

T

Poro

h

Herm

elin

13

549

T

180

Bri

isT

r.

Akr

üül13

541

T

Dis

kor

13

419

T

2000. a

90

95

100

105

110

Arh

ippos

Rebus

xx

Hirm

ek

13

Asto

nxx

Gim

ala

ixx

Deila

r13

3336

Pre

miu

m

Vodev

il13

Kauris

T

Herm

elin

Kulle

r13

Lokom

otiv

Barb

ados

2001. a

90

95

100

105

110

115

Arh

ippos

13

535

T

Pre

miu

m13

547

T

Herm

elin

13

549

T

Fux

13

601

T

Reva

lT

r.

Alg

us

13

373

T

Lakm

us

13

575

T

Fazon

xx

Porm

an

Asto

nxx

Fakt

or

Tr.

T – tori tõug; H – hannoveri tõug; xx – inglise täisvereline; Tr. – trakeen

Joonis 1. Tori tõu aretuses kasutatud täkkude üldindeksid 1998...2001. aastal

(järg lk 19)

15


16


17


18


19


1996 a.

80

85

90

95

100

105

110

115

120

Räps

E

Elk

ar

598E

Aabra

m599E

Rom

m611E

Rem

mik

665

Rosett

600E

Ankur

686E

Lem

mik

685E

Aro

on

656E

Err

a555E

Relli

k683E

Tulja

k666E

1997 a.

80

85

90

95

100

105

110

115

Aro

on

656E

Rom

an

691E

Tauru

s689E

Tulja

k666E

Anti

694E

Rom

m611E

Vig

ur

682E

Elk

ar

598E

Err

a555E

1998 a.

80

85

90

95

100

105

110

115

Ando

537E

Aku

684E

Vig

ur

682E

Rom

an

691E

Reile

nder

699E

Tulja

k666E

Rosett

600E

Aro

on

656E

Elk

ar

598E

Tik

tor

697E

1999 a.

85

90

95

100

105

110

115

120

Aro

on

656E

Vaks

696E

Tik

tor

697E

Elk

ar

598E

Ando

537E

Rom

an

691E

Tukker

703E

Vig

ur

682E

Reile

nder

699E

2000 a.

85

90

95

100

105

110

115

Art

i634

E

Aabra

m599

E

Ralli

k688

E

Tukker

703

E

Rosett

600

E

Elk

ar

598

E

Tulja

k666

E

Am

pel434

E

Ando

537

E

Rom

mik

710

E

Aik

712

E

Vig

ur

682

E

Tik

tor

697

E

Tom

mi698

E

2001 a.

85

90

95

100

105

110

115

Tem

pE

Ando

537

E

Aku

684

E

Elk

ar

598

E

Rosett

600

E

Laasik

711

E

Vig

ur

682

E

Rom

an

691

E

Tukker

703

E

Ett

ur

E

Rokkar

713

E

Aik

712

E

T – tori tõug; H – hannoveri tõug; xx – inglise täisvereline; Tr. – trakeen

Joonis 2. Eesti tõugu täkkude üldindeksid 1996...2001. aastal

14. lk järg

Kalad koduloomade tervise ohustajanavet-knd Jüri KasesaluEPMÜ LKI kalakasvatusosakond

Lisaks inimesele (vt Tõuloomakasvatus nr 1, 2000)võib kalade söömine ohustada ka koduloomade tervist.Kalad võivad olla loomadele tõvestavate bakterite,viiruste ja vibrioonide mehaanilisteks siirutajaks võiparasiitide lisa- ja säilitusperemeheks. Kalades on leitudkoolera, tuberkuloosi, botulismi, aga ka sigade katku ningpunataudi jt ohtlike haiguste tekitajaid. Kalasse sattunudhaigusetekitaja edasi ei arene, kuid võib säilida sealtõvestavana pikka aega. Kala seejuures ei haigestu, kuidjääb mikroobikandjaks. Kaladesse võivad koguneda kamitmesugused mürgised orgaanilised ained, mispõhjustavad loomadel raskeid mürgistusi. Arvatakse, etkõige sagedamini on siin tegemist sinirohevetikatetoksiinidega, mis ei muutu kahjutuks ka kalade keetmisel.Sellistest toksikoosidest tuntuim on haffi haigus. Seehaigus sai nime Visla lõuka järgi (sks.k. Frisches Haff),kus seda haigust 1924. aastal esmakordselt diagnoositi.Venemaal nimetatakse seda juksovi haiguseks (Juksovojärve järgi) või sartlani haiguseks (Sartlani järve järgi).Haigus esineb sporaadiliselt ühe või teise veekogupiirkonnas. Koduloomad (peamiselt koerad ja kassid)haigestuvad pärast kalasaaduste, eriti siseelunditesöömist. Loomadel tekivad ootamatud valuhood ja lihastekrambid, mistõttu loomad kukuvad ja kaotavadliikumisvõime. Haigushoog kestab mõne tunni, harvemööpäev või kauem. On kirjeldatud surmajuhtumeid. Haffihaigusesse haigestumise põhjused on senini selgusetud.Kõigil juhtudel on loomad haigestunud pärast kaladesöömist. Kalade keetmine neid kahjutuks ei muuda, küllaga mõnedel andmetel kalade pikaajaline külmutamine.Haffi haiguse ravi ei tunta.

Enamik kalade parasiite ei ole loomadele ohtlikud. Küllaga elutsevad mõned koduloomade ussnugilistenoorvormid kalades ning koos kalaga lõpp-peremeheseedekulglasse sattununa võivad põhjustada viimasehaigestumist või isegi surma. Selliseid haigusinimetatakse biohelmintoosideks ja enamik neist onlooduskoldelise iseloomuga. Nende haiguste levikualamäärab ära vahe-, lisa-, säilitus- või lõpp-peremeheolemasolu. Tiigikalades leitakse loomadele ohtlikkeussnugiliste noorvorme harva. Järgnevalt tuletamemeelde olulisemaid haigusi, millesse loomad võivadkalade vahendusel haigestuda. Olgu kohe öeldud, etnendest haigustest paljusid Eestis ei esine, st ei oleseniajani diagnoositud. Need haigused on sagedased agapaljudes Euroopa ja Aasia maades, kust imporditakseküllalt palju toormaterjali meie kalatöötlemisettevõtetele.Olulisemaid nendest haigustest siiski nimetame.

Kõige tuntumaks biohelmintoosiks Eestimaal, millesseloomad kala süües võivad haigestuda, on kahtlemata

difüllobotrioos ehk laiusstõbi. See haigus onkalatoiduliste loomade peensooles parasiteeriva harilikulaiussi (Diphyllobothrium latum) põhjustatud jaiseloomustub loomade rõhutud olekuga, seedehäirete jakõhnumisega. Harilik laiuss parasiteerib koera, kassi,rebase jt kalatoiduliste loomade peensooles, kus ta kasvabkuni kolme meetri pikkuseks. Harilik laiuss on kolme-peremehelise arenemistsükliga biohelmint (joonis 1).Veekogusse sattunud hariliku laiussi munadest kooruvadripsmetega kaetud kerajad esimese kasvujärgu vastsedehk koratsiidid. Need peavad saama neelatud vahepere-meheks olevate aerjalaliste vähkide poolt, kelle keha-õõnes areneb teine vastsejärk ehk protserkoid.Lisaperemeesteks on aerjalalistest vähkidest toituvadkalad. Nende sooltorust tungib protserkoid kõhuõõndeside- ja rasvkoesse, siseelunditesse või lihastesse, kusareneb kolmandaks vastsejärguks ehk plerotserkoidiks(vageltang). Need on 6…20 mm pikkused ja 1…3 mmlaiused lülistumata kehaga piimjad või kreemikad, kergeltkortsulised vastsed. Hariliku laiussi säilitusperemehekson röövkalad, kes söövad plerotserkoididega invadeeru-nud kalu ja kelle elunditesse läbi maoseina plero-tserkoidid tungivad. Kalatoidulised loomad nakatuvadplerotserkoide sisaldavaid kalu või rookimisjäätmeidsüües. Meie andmetel, mis on saadud viimastel aastatelPeipsi ja selle vesikonna järvede kalu parasitoloogiliseltuurides, leidub kala sisustes hariliku laiussi plero-tserkoide peaaegu kümme korda sagedamini kui lihas-koes, seega kalatoiduliste loomade nakatumise tõenäosuson tunduvalt suurem kui inimesel. Lõpp-peremehe peen-soole limaskestale kinnitunud plerotserkoid areneb täis-kasvanud laiussiks, kelle elukestus kalatoidulisteloomade sooltorus on kuni 13 kuud. Olgu võrdlusekslisatud, et inimese seedekulglas võib harilik laiussparasiteerida kuni 25 aastat.

Eestis on laiusstõbi rohkem levinud Peipsi ja Võrtsjärveümbruses. Plerotserkoide on aga leitud ka teistestjärvedest ja Läänemere lahtedest püütud kalades. Kõigesagedamini on nakatunud haugid, lutsud, ahvenad jakiisad. Lisaks neile liikidele on hariliku laiussiplerotserkoide leitud lõhel, peipsi siial, peledil, aga kavikerforellil ühes tiigimajandis. Tõenäoliselt on laiussilisaperemeheks olevate kalade ring Eestimaal veelgisuurem. Lisaks hariliku laiussi plerotserkoididele võibEestis leida siigade siseelundeil laiussi perekonna üheteise liigi — Diphyllobothrium dendriticum’i noorvorme,kes erinevalt harilikust laiussist on kapseldunud. Sellepaelussi lõpp-peremeheks on kalatoidulised loomad jalinnud, harvem inimene.

Harilik laiuss vigastab kinnitudes sooleseina ja võibummistada ka soolevalendiku ning seega häiridaseedetegevust. Loomadel areneb parasiidi mehaanilistekahjustuste ja toksilise toime tõttu aneemia, leukotsütoosja uriini ilmub valk. Muutuste ilmnemine looma

20


K A L A D

käitumises sõltub tema üldtervislikust seisukorrast japarasiitide hulgast. Nõrga invasiooni korral kulgeb haigusvähemärgatavalt. Koerad on rõhutud olekuga, esinebisuväärastus, oksendamine, kõhukinnisuse ja -lahtisusevaheldumine, mille tagajärjeks on looma kõhnumine.Tugeva invasiooni korral aga areneb lisaks eelpool maini-tud tunnustele aneemia, võivad esineda närvitalitlusehäired (suurenenud ärritatavus, krambid, aga ka apaatia).Laiusstõve elupuhune diagnoos põhineb looma roojauurimisel laiussi munade leidmiseks. Surmajärgsediagnoosi saab panna laiussi(de) leiu alusel peensooles.

Haige looma raviks sobivad preparaadid määrabloomaarst, arvestades looma suurust, vanust jaüldtervislikku seisundit. Laiusstõbi on looduskoldelinehaigus ja seda täielikult likvideerida ei ole võimalik. Küllon aga meie võimuses hoida ära kalatoiduliste loomadenakatumine sellesse haigusesse ja sellega katkestada

haigusetekitaja arengutsükkel looduses. Seepärast ei tohikoertele, kassidele, aga ka karusloomadele sööta toorestkala või kalajäätmeid, mis pärinevad taudistunudveekogust. Kalas olevad plerotserkoidid hävivad30-minutilisel keetmisel või külmutamisel 20 oC juureskahe ööpäeva järel. Samuti tuleb vältida laiussi munadesattumist veekogusse haigete loomade väljaheidetega.

Kõige raskemaks biohelmintoosiks, millesse loomadkala süües võivad haigestuda, on opistorhoos. See onsapikäikudes ja -põies parasiteeriva imiussi Opisthorchisfelineus’e põhjustatud haigus, mis iseloomustubkroonilise sidekoelise sapikäikude ja maksa põletikuga.Haigusetekitaja on umbes ühe sentimeetri pikkunepiklikovaalne läbipaistev imiuss, kes parasiteerib kassi,koera ja ulukloomade (rebane, tuhkur, soobel jt), aga kasea sapikäikudes ja sapipõies. Kõige sagedaminidiagnoositakse opistorhoosi kassidel, ilmselt seepärast

21


nimetatakse paljudes keeltes haigusetekitajat ka kassi-kakssuulaseks. Opistorhised on kolmeperemehelisedbiohelmindid (joonis 2). Lõpp-peremehe roojaga väljuta-tud parasiidimunad peavad sattuma veekogusse ja sealvaheperemeheks oleva mageveeteo ühe liigi Bithynialeach’i soolestikku. Parasiidi noorvormid (metatserkaa-rid) lahkuvad teost, ujuvad vees ringi ja tungivad läbinaha lisaperemeheks olevatesse kaladesse (säinas, latikas,särg, linask jt karplased). Kalade lihas- ja sidekoes nadkapselduvad ning paari kuu pärast muutuvad nakatamis-võimelisteks metatserkaarideks. Kassid jt lõpp-pere-mehed nakatuvad toore kala või kalajäätmete söömisel.Metatserkaarid liiguvad mööda sapijuha maksasapikäikudesse ja saavad umbes kuu ajaga suguküpseks.Parasiidi areng munast kuni suguküpsuseni kestab 4…5kuud, nende elukestus kalatoiduliste loomade organismison umbes kolm aastat.

Nõrga tabandumise korral loomal märgatavaidhaigustunnuseid ei ole. Tugevalt tabandunud loomalmuutuvad limaskestad kollaseks, esinevad seedehäired,oksendamine, isutus, loidus ja kõhnumine. Katsudes onmaksa piirkond loomal väga valuline. Tüüpilistekliiniliste tunnustega põevad opistorhoosi kasvandustekarusloomad, kellel haigus võib lõppeda sageli kasurmaga. Opistorhoosi kahtluse korral uuritakse labora-toorselt loomade roojaproove, leidmaks parasiidimune.

Opistorhoos on looduskoldeline haigus, mis on laialtlevinud Siberis, aga paiguti ka Lõuna- ja Ida-Euroopas.Meile kõige lähemaks haiguspiirkonnaks on Neemenijõgikond Leedus. Eestis on haigusetekitaja levik piiratud,küll on aga opistorhoosi diagnoositud mujal nakatunud jahiljem siia sattunud loomadel ja inimestel. Ühel juhulsiiski on ka Eestis leitud kalas opistorhise noorvorme(Sauga jõgi), kuid et selle parasiidi vaheperemeheks olev

22


tigu ei ole meie veekogudes sagedane, siis seni see haigusEestis epizootoloogilist tähtsust ei oma. Ei tohi muidugiunustada võimalust, et koos ida ja lõuna pooltimporditava kalaga meie kalatöötlemisettevõtetesse satubsiia ka opistorhise noorvormidega nakatunud kalu janende töötlemisjäätmed võivad jõuda meie karuslooma-kasvandustesse. Seepärast kehtib ka opistorhoosiärahoidmiseks nõue — karusloomadele, aga ka kassideleja koertele tohib sööta vaid termiliselt töödeldud võikülmutatud kalu või kalajäätmeid. Opistorhoosihaigestunud loomi on võimalik ravida tugevatoimelistepreparaatidega ja need määrab koos raviskeemiga igalkonkreetsel juhul loomaarst.

Peale opistorhoosi on veel mitmed imiussidestpõhjustatud kalatoiduliste loomade haigused, kushaigusetekitaja arengutsüklis osalevad kalad. PaljudesEuraasia maades on laialt levinud klonorhoos, nano-füetoos, metorhoos, metagonimoos ja pseudoamfisto-moos. Kõik need on looduskoldelised haigused ja kolleteesinemine seletub vaheperemeheks oleva teoliigi levikuiseärasustega. Eestile kõige lähemad haiguskolded onValgevenes (metorhoos) ja Ukrainas (metagonimoos japseudoamfistomoos). Jüri Parre andmeil on pseudo-amfistomoosi haigusetekitajat leitud ka Eestis. Kõikinimetatud haigusi kalatoidulistel loomadel iseloomustabseedekulgla ja maksa põletik, mis avaldub kollatõve,kõhnumise ja seedehäiretena. Nende haigusteprofülaktikameetmed on samad, mis opistorhoosi puhul.

Lisaks pael- ja imiussidele põhjustavad kaladevahendusel kalatoiduliste loomade haigestumist kaümarussid ja kidakärssead. Nende poolt põhjustatudhaigustest tuntumad ja sagedamini esinevad ondioktofümoos ja korünosomoos.

Dioktofümoos on koera, rebase, naaritsa, nugise jasaarma, harvemini sea, hobuse ja mäletsejalisteneeruvaagnas, mõnikord ka kusepõies ja -juhasparasiteeriva ümarussi Dioctophyme renale põhjustatudhaigus, mis iseloomustub neerukoe kõhetumise jaurineerimishäiretega. Haigusetekitaja D. renale onümarussidest suurim. Isasindiviidid on 14…40 cm pikad,läbimõõduga kuni 0,5 cm, emasparasiidid aga 60…100cm pikad, läbimõõduga kuni 1 cm. Värvuselt on diokto-füümed veripunased. Parasiidi munad satuvadväliskeskkonda peremehe uriiniga, kusjuures üksnes vettesattunud munades jätkub areng. Umbes kuu ajaga arenebmunas vastne ning selline muna peab saama neelatudparasiidi vaheperemeheks olevate väheharjasusside(oligoheedid) poolt. Parasiidi lisaperemeheks on kalad,peamiselt karplased, aga ka haug ja ahven, kelle seede-kulglas koos vaheperemehega sinna sattunud vastnevabaneb ja tungib kala elunditesse, kus kapseldub ningmuutub nakatamisvõimeliseks. Lõpp-peremehed taban-duvad vastseid sisaldavaid kalu (kalatoidulised loomad)või surnud ja lagunenud kaladest vabanenud vastsetegasaastunud heina süües (hobune, veis).

Dioktofümoosi esinemise kohta Eestis andmedpuuduvad, kuid seda haigust on diagnoositud Karjalas,Valgevenes, Poolas ja mujal Ida-Euroopas. Samuti ei oleEestis leitud kalades dioktofüümede vastseid. Seevastu

Kaspia ja Araali mere vesikonna kalades ondiktofüümede vastsete leiud sagedased. Viimastel aastatelimporditakse aga nendest piirkondadest suurtes kogusteskala meie kalatöötlemisettevõtetele. Seega on võimalus,et kalajäätmete söötmisel kalatoidulistele loomadelevõivad need haigestuda.

Dioktofümoosi haigestunud loomad seisavad küürus janende neerude piirkond on komplemisel valuline. Uriinison aeg-ajalt verd ja mäda. Dioktofümoosi ravi on teoreeti-liselt võimalik, kui neeruvaagnas olevad parasiidid võikogu kõhetunud neer kirurgiliselt eemaldada. Haiguseärahoidmiseks ei tohi loomade söödaks kasutadadioktofüümede vastseid sisaldavaid tooreid kalu.

Korünosomoos on naaritsa, rebase, koera, kassi, aga kahülge ja pringli soolestikus parasiteerivate kidakärssus-side Corynosoma semerme ja C. strumosum’i põhjustatudhaigus, mis iseloomustub veris-limase kõhulahtisuse,kehvveresuse ja kõhnumisega. Haigusetekitajad on 3…9millimeetri pikkused kidakärssussid, kes parasiteerivadjämesooles ja peensoole lõpuosas. Nende pirnikujulisekeha eesmine osa on kaetud ogadega. Eestis on korünoso-moosi diagnoositud mitmes naaritsakasvanduses.

Korünosoomid on kaheperemehelised biohelmindid.Nende munad peavad koos lõpp-peremehe roojagasattuma vette, kus neid neelavad alla vaheperemeheksolevad kirpvähilised (Amphipoda). Munast väljunudvastne rändab kirpvähiliste kehaõõnde, kus arenebnakatamisvõimeliseks noorvormiks. Korünosoomidesäilitusperemeesteks on kalad, kes nakatuvad kirpvähilisialla neelates. Parasiidi noorvormid tungivad läbisooleseina kala kehaõõnde serooskesta alla jasiseelunditesse, kus nad kapselduvad ja võivad nii säilidaaastaid. Lõpp-peremehed nakatuvad tabandunud kalusüües. Haiguse peiteaeg on 2…4 nädalat ja korüno-soomide elukestus lõpp-peremehes kuni 4 kuud. EnnVeske andmetel, kes uuris helmintoloogiliselt Soomelahest püütud kalu kaheksast liigist, olid korünosoomidenoorvormidega tabandunud kuus liiki — meritint, lest,tursk, emakala, merivarblane ja räim. Kilust ja ogalikustta korünosoomide noorvorme ei leidnud.

Korünosoomid kinnituvad kärsanookude ja keha-ogadega tugevasti lõpp-peremehe soole limaskesta,tekitades vigastusi ja soolepõletikku. Kapillaaridekahjustus põhjustab verejooksu soolevalendikku. See-pärast on haigestunud loomad väheliikuvad, isutud ja neilon suurenud janu. Roe on vedelam, sisaldades verd ja ver-ist lima. Karvkate on sakrus, loomad kõhnuvad ja võivadsurra. Suur suremus esineb noortel naaritsatel.

Haigete loomade raviks kasutatakse tugevatoimelisipreparaate ning seepärast peab igal konkreetsel juhul ravimäärama loomaarst. Korünosomoosi ärahoidmiseks tohibkalatoidulistele loomadele merekalu sööta vaid keedetunavõi pärast nende külmutamist 20 oC juures vähemalt kaksööpäeva.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kalade vahendusellevivatest loomade haigustest hoidumine on väga lihtne –ei tohi teha seda, mida sageli tehakse, st ei tohi söötakodu- ja karusloomadele toorest või vähetöödeldud kalaning kalajäätmeid.

23


Silo proteiiniväärtuse hindamisestprof Olav Kärt, pm-knd Helgi Kaldmäe,pm-knd Virve KarisEPMÜ LKI söötmisosakond

Eestis söödetakse lehmi põhiliselt silorikaste ratsiooni-dega. Silo ja teiste söötade proteiiniväärtust hinnati kuniviimase ajani seeduva proteiini alusel. Mäletsejaliste pu-hul ei ole selline lähenemisviis aga päris täpne, sest arves-tamata jäävad vatsas toimuvad mikrobiaalsed protsessid,samuti uriiniga eritatav lämmastik. Et rohusilo proteiinlõhustub veiste vatsas suhteliselt kiiresti, ei jõua vatsamikroorganismid alati kogu tekkivat ammoniaaki ärakasutada. Üleliigne ammoniaak imendub verre, muude-takse maksas karbamiidiks ja väljutatakse uriiniga. Siloproteiiniväärtus hinnatakse sel juhul loomade proteiini-kasutuse seisukohast paremaks (eriti kuivainevaese japroteiinirikka silo söötmisel).

Uuemal ajal kasutataksegi enamikus loomakasvatus-maades söötade proteiiniväärtuse hindamise kriteeriu-mina seeduva proteiini asemel metaboliseeruvat proteiini(MP). Metaboliseeruva proteiini all mõistetaksepeensooles imendunud aminohapete hulka, midaväljendatakse tavaliselt grammides sööda ühe kilo-grammi kuivaine kohta. EPMÜ Loomakasvatus-instituudi söötmisosakonna keemia laboratooriumisalustati söötade proteiiniväärtuse hindamistmetaboliseeruva proteiini alusel 2001. aastal.

Proteiiniväärtuse hindamiseks metaboliseeruvastproteiinist lähtuvalt kasutatakse eri maades erinevaidarvutussüsteeme. Loomakasvatusinstituudi arvutus-programm koostati Põhjamaade süsteemi Soomevariandi järgi, mida omapoolselt täiendati silokuivainesisaldusest tuleneva paranduskordajaga.

Arvutusskeemi rakendamiseks vajaminevad kuiv-aine, toorproteiini, toorkiu ja lämmastikuta ekstrak-tiivaine sisaldus leiti iga konkreetse silo keemiliseanalüüsi teel. Seedekoefitsiendid saadi söötadetabelitest.

Proteiiniväärtuse arvutamiseks on tarvis teada veeliga silopartii proteiini efektiivset lõhustuvust ehklõhustuva proteiini osatähtsust sööda koguproteiinist(LPO). LPO on varieeruv suurus, mis sõltub söödaliigist ja vatsakäärimise seisukorrast. Vatsa proteiinibilansi määramine on kallis ja iga praktilisel sööt-misel kasutatava sööda kohta seda tavaliselt ei tehta.LPO arvud on olemas kõigis uuemates söötade tabeli-tes. Need arvud on saadud paljude uurimistulemusteüldistamisel ja peegeldavad LPO keskmist suurust.

Silo puhul sõltub LPO suurus palju ka silo kuiv-ainesisaldusest. Vähese kuivaine sisaldusega silol onsee arv suurem, kuivemal silol aga väiksem. Et Eestistoodetud silo kuivainesisaldus kõigub väga suurtepiirides (16…70%), on tabeliandmete kasutamine

mõnevõrra ebatäpne. Seepärast täiendati meie pooltSoome söötade tabelites antud arvutusskeemi LPO arvuparandusega 1% silo kuivaine kohta. Lähteandmeks võeti83%-lise kuivainesisaldusega heina LPO, mis on 75%, ja23%-lise kuivainesisaldusega silo LPO, mis on 85%. LPOparandus 1% kuivaine kohta saadi järgmist võrranditkasutades:

LPO = (SLPO – HLPO)/HKA-SKA,kusHLPO = heina LPOSLPO = silo LPOHKA = heina kuivainesisaldus, %SKA = silo kuivainesisaldus, %.

Ülaltoodud võrrandi kasutamisel saadakse siloLPO kordajaks ühe protsendi kuivaine kohta0,167(85-75/83-23).

Silo keskmise proteiiniväärtuste näitajate arvutamisel jamõningate seoste leidmisel (kuivaine, toorproteiin,toorkiud, lämmastikuta ekstraktiivained) lähtuti 2001.aastal laboratooriumis uuritud siloproovide keemiliseanalüüsi tulemustest (n = 1268). Et siloproovid pärinesidkõigist Eestimaa maakondadest, iseloomustavad saadud

24


S Ö Ö T M I N E

Näitajad Silo-proovideüldarvust,

%

1 kg-s silo kuivaines, g

seeduvproteiin

metaboliseeruvproteiin

Toorproteiin, % KA-s

<12 45 60 70

12…15 34 84 74

>15 21 109 78

Toorkiud, % KA-s

<26 18 95 77

26…30 38 81 75

>30 44 68 70

N-ta e.-a., % KA-s

<45 28 89 72

45…50 46 77 73

>50 26 68 73

Kuivaine, %

<25 35 83 73

25…40 47 78 73

40…55 14 71 73

>55 4 63 73

Tabel 1. Siloproovide seeduva proteiini ja metaboli-seeruva proteiini sisaldus

tulemused ka vabariigis toodetud silo keskmist proteiini-väärtust.

Vabariigis toodetud silo proteiiniväärtuse hindamiselselgus, et seeduva, samuti metaboliseeruva proteiini sisal-dus sõltus kõige enam silo toorproteiini sisaldusest, vä-hem sööda süsivesikute sisaldusest. Et laboratooriumissüsivesikute fraktsioone (suhkur, tärklis jt) eraldi ei mää-ratud, kasutatakse siin ja edaspidi süsivesikute sisalduseligilähedase näitajana silo lämmastikuta ekstraktiivaineteja toorkiusisaldust. Proteiinirikkas silos (toorproteiini üle15% KA) kujunes seeduva proteiini sisaldus umbes kakskorda suuremaks kui proteiinivaeses silos (toorproteiinialla 12% KA). Seeduvat proteiini oli madala proteiini-sisaldusega silos isegi vähem kui metaboliseeruvat prote-iini. Tabelist 1 nähtub, et silo metaboliseeruva proteiinisisaldus varieerub tunduvalt vähem kui seeduva proteiinisisaldus. Proteiiniväärtus hinnatakse kõrge toorproteiini-sisaldusega silol looma proteiinikasutuse seisukohasttavaliselt üle, proteiinivaese silo puhul aga tegelikustmadalamaks.

Põhjamaade süsteemi järgi leitud söödametaboliseeruva proteiini sisaldus onproteiiniväärtuse ainsa kriteeriumina ra-kendatav siis, kui vatsamikroobidel on ka-sutada küllaldaselt söödaproteiinilõhustussaadusi (eelkõige ammoniaaki).Kui söödaproteiin lõhustub aeglaselt(oder), saadakse ülehinnatud metaboli-seeriva proteiini arvud. Kui aga vatsas onproteiini lõhustussaadusi liiga palju javatsamikroobide elutegevuseks ei piisaenergiat (peamiselt süsivesikuid), kujunebmetaboliseeruva proteiini sisaldus mada-laks. Sellisteks söötadeks on õlikoogid jasrotid, kuid ka proteiinirikas ja kuivaine-vaene silo.

Et mäletsejaliste vatsas toimuvad prote-iini sünteesiprotsessid sõltuvad väga paljusööda süsivesikute sisaldusest ja süsivesi-kute lõhustuvusest ning lõhustuvuse kiiru-

sest, on mitmed teadlased järeldanud, et süsivesikute mõ-ju metaboliseeruva proteiini tekkele on isegi suurem kuiproteiinil.

Proteiiniväärtuse täpsemaks hindamiseks ongi Põhja-maade süsteemi autorid pakkunud metaboliseeruva prote-iinile lisaks veel teise näitaja – vatsa proteiini bilansi(VPB).

Vatsa proteiini bilanss leitakse vahena, mis saadakse,kui vatsas lõhustunud proteiini kogusest lahutada vatsasmoodustunud mikroobse proteiini kogus (väljendataksetavaliselt grammides ühe kilogrammi sööda kuivainekohta). VPB võib olla negatiivne või positiivne.

Eestis 2001. aastal valmistatud silost oli 50% positiivseja 50% negatiivse vatsa proteiini bilansiga. Esimeseljuhul oli keskmine VPB 5,6 g/kg KA, teisel -6,4g/kg KA.Tabelist 2 nähtub, et 1268 uuritud siloproovi keskmisenajäi VPB siiski negatiivseks (-0,8g/kg KA).

Vatsa proteiini bilanssi mõjutas nii silo proteiini kui kasüsivesikute sisaldus. Kui silo sisaldas üle 15% KA toor-proteiini, kujunes VPB eranditult positiivseks,toorproteiini sisalduse korral alla 12% KA aganegatiivseks. Süsivesikute seos VPB-ga oli mõnevõrraväiksem kui proteiinil, kuid süsivesikute sisalduse suure-nemisega silos suurenes märgatavalt ka VPB negatiivnepool (tabel 3).

Kvaliteetse rohusilo VPB peaks olema üldjuhul posi-tiivne. Negatiivne arv näitab, et silo on proteiinivaene jaenamasti valmistatud hilisemas arengufaasis olevaistheintaimedest. Sellise silo söötmisel väheneb vatsa mik-roobse proteiini teke mitte tingitult süsivesikute (energia)vähesusest söödas, vaid vatsa mikroobidel tuleb puuduslõhustuvast proteiinist. Et rohusilo proteiin lõhustub vat-sas kiiresti, siis suure proteiinisisaldusega silo söötmisel,vastupidi, tekib lõhustuvat proteiini liiga palju ja vatsa-mikroobidel ei jätku energiat kogu lõhustunud proteiini(ammoniaagi) muutmiseks mikroobseks proteiiniks,mistõttu osa ammoniaagist imendub verre, muudetaksemaksas karbamiidiks ja väljutatakse uriiniga. Mõlemaljuhul söödaproteiini kasutamise efektiivsus väheneb.

25


VPB suurusrühmad,g/kg KA

Uuritudsiloproovidest(n=1268), %

VPBg/kgKA

VPBpositiivne

<5 27 2,4

5…15 21 8,3

>15 2 19,4

Kokku 50 x

Keskmine x 5,6

VPBnegatiivne

<5 26 –2,4

5…15 20 –8,8

>15 4 –21,0

Kokku 50 x

Kekmine x –6,4

Uuritud siloproovide keskmine x –0,8

Tabel 2. Vatsa proteiini bilanss 2001. a silos

Toitefaktoritesisaldus, %/KA

VPB positiivne, g/kg KA VPB negatiivne, g/kg KA

<5 5…15 >15 <-5 -5…-15 >-15

Toorproteiin

<12 4 - - 43 44 9

15…15 - 11 69 20 - -

>15 8 84 8 - - -

Toorkiud

<26… 31 38 5 18 7 1

26…30 27 23 1 27 18 4

>30 25 13 1 29 26 6

N-ta e.-a.

<45 34 44 5 13 - 4

45…50 30 16 1 31 20 2

>50 14 7 - 32 35 12

Tabel 3. Vatsa proteiini bilanss sõltuvalt silo koostisest

Silo VPB on eriti oluline teada silotüübilise söötmiserakendamisel, mil põhiline osa lehmade energia- ja prote-iinitarbest kaetakse siloga. Teades silo VPB, saab jõu-söötade otstarbekohase valikuga koostada ratsioonnõnda, et ratsiooni VPB oleks nullilähedane jasöödaproteiini kasutamine efektiivne.

Mäletsejalised omastavad söödaproteiini kõige efek-tiivsemalt siis, kui söödad on ratsiooni valitud selliselt, etVPB oleks nullilähedane või nõrgalt positiivne. Sel juhulon vatsamikroobidel kasutada optimaalses koguses söö-daproteiini lõhustussaadusi (ammoniaaki) ja mikroobseproteiini sünteesiks vajalikul hulgal energiat (söödasüsivesikuid).

Tabelis 4 toodud näidisratsioonid on koostatud suure-toodangulistele lehmadele, kelle kehamass on 600 kg japäevatoodang laktatsiooni algul (negatiivne energia-bilanss) 35 kg EKM-piima. Kõigi kolme siloliigi puhul on

arvestatud 10 kg silo kuivainet lehmale päevas. Silo onvalitud loomakasvatusinstituudis uuritud siloproovidehulgast. Ratsioonide koostamisel on arvestatud, etlehmade energia- ja proteiinitarve oleks võrdselt kaetud.

Jõusöötade valikul lähtuti ka üksikute jõusöödaliikidetärklise lõhustuvusest ja lõhustuvuse kiirusest. Et tagadavatsamikroobide pidev ja ühtlane varustatus energiaga,on tarvis, eriti suurte jõusöödaannuste kasutamisel, etjõusööt koosneks erineva tärklise lõhustuvuskiirusegateraviljadest. Tärklise efektiivne lõhustuvus on suuremkaeral, mõnevõrra madalam odral ja nisul. Eriti halvastilõhustub maisi tärklis (efektiivne lõhustuvus keskmiseltvaid 55…60%).

Suure päevatoodanguga lehmade söötmisel tuleks eelis-tada silo, mille VPB on 20…30 g/kg KA (toorproteiinisisaldus keskmiselt 15…16% KA).

Ratsiooni saab sel juhul koostada nõnda, et ratsioonisoleks nii kiire tärklise lõhustuvusega (kaer), mõõdukalõhustuvusega (oder) kui ka aeglase tärklise lõhustu-vusega (mais) jõusöödad soodsas vahekorras ja ratsiooniVPB kujuneks seejuures nullilähedaseks.

Kõrge proteiinisisaldusega silo kasutamisel suuretoo-danguliste lehmade söötmisel ei ole üldjuhul võimalik re-guleerida ratsiooni VPB nullilähedaseks, mistõttusöödaproteiini kasutamise efektiivsus langeb. Eritipositiivse VPB-ga silo (lutsern) söötmisel on soovitavseepärast ratsiooni võtta ka madalama proteiini-sisaldusega kõrrelistest heintaimedest koosnevat silo.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et uuritud siloproovidemetaboliseeruva proteiini sisaldus ja vatsa proteiini

bilanss sõltus eelkõige silo toorproteiinisisaldusest. Et vabariigis toodetud silo olivõrdlemisi proteiinivaene (keskmiselt12,6% KA), kujunes metaboliseerivaproteiini sisaldus samuti madalaks (73g/kg KA) ja ka vatsa proteiini bilanss jäinegatiivseks (-0,8 g/kg KA).

Mäletsejaliste proteiinikasutuse seisu-kohalt silo proteiiniväärtuse hindamineseeduvast proteiinist lähtudes osutus eba-täpseks. Proteiinirikas silo (lutsern, ris-tik) sisaldas seeduvat proteiini ligikaudukaks korda rohkem kui metaboliseeruvatproteiini, seega proteiiniväärtus hinna-takse sel viisil tugevalt üle.

Söötade proteiiniväärtuse uurimise tulemusi rakenda-takse vabariigis juba ka lehmade söötmisel, eelkõigesuuretoodangulistes karjades. Efektiivse proteiinikasutu-sega ratsioone tipptoodanguga lehmadele aitavad koosta-da ka Loomakasvatusinstituudi teadlased.

Autorid tänavad ETF, kelle uurimistoetuse grant 3707finantseerimisel töö tehti.

Võimalikest arengutest Eesti karjakasvatusespm-mag Peeter PadrikEesti Tõuloomakasvatajate Ühistu

Üheks kevade saabumise märgiks Tartus on ütlus:“Pedja tuleb”. See tähendab suurte jääpankade uuesti il-mumist Emajõele. Sellist jääminekut on märgata ka kahe

Eesti veiste aretusorganisatsiooni suhtumises ühinemisse.Nii Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu kui ka Aretusühis-tu Eesti Punane Kari liikmed kiitsid oma üldkoosolekutelsuure häälteenamusega heaks ühinemislepingu. Järgne-valt vaatame trende, mis mõjutavad aretusteenuse pakku-

26


Silo liik ja iseloomustus Jõusööta lehmale päevas, kg RatsiooniVPB

odra-jahu

kaera-jahu

maisi-jahu

rapsikooki(Werol)

Kõrrelisterohke põldheina silo(12% toorproteiini) VPB = –5

5 4 1 3 33

Ristikurohke põldheina silo(17% toorproteiini) VPB = 36

6 2 3 2 52

Lutserni silo(20% toorproteiini) VPB = 66

5 2 5 1 91

Tabel 4. Jõusööda koostis erineva VPB-ga silo kasutamisel

T A A S T O O T M I N E

mist ning seeläbi ühistuliikmete konkurentsivõimeteuroturul ja liikmete rahakotti.

Aretusedu üheks olulisemaks tugisambaks on uuemageneetilise materjali parem ärakasutamine. Mis siis onneed asjaolud, mille pärast noorpulle maksimaalselt kasu-tada ei saa? Noorpullide eksterjööri ja kasvunäitajatekõrval on suure tähtsusega pullisperma kvaliteet. Noor-pullide tunnistamine aretustöös mittesobivaks ejakulaadimahu ja spermide kontsentratsiooni põhjal on püsinudstabiilsena mitmeid aastaid, jäädes 10% piiridesse, kuidspermide morfoloogilise kvaliteedi alusel on jälgitavtõusutendents. 1999. a praagiti 1 pull, 2000. a mitteühtegi, 2002. a on aga spermide morfoloogilise kvaliteedialusel aretustöös mittesobivaks tunnistatud ja praagitudjuba 3 pulli.

Miks siis on spermide morfoloogiline kvaliteet niitähtis, et selle põhjal noorpulle aretustöös mittesobivakstunnistada? Uurimistööst, mida alustati 1998. aastal, onselgunud, et noorpullide spermide morfoloogilise kvali-

teedi ja emasloomade tiinestumise vahel on tugev seos(r=0,68), vanematel (3…6-aastastel) pullidel on seenäitaja tunduvalt nõrgem (r=0,38; joonised 1 ja 2). Seega,mida rohkem normaalseid sperme ejakulaadis, sedaparem on tiinestumine Tabelist 1 nähtub, et vanemate (4 aja vanemad) pullide spermas esineb patoloogilisi spermerohkem kui noorpullidel.

Selle põhjal võiks järeldada, et noorpullide seemendus-tulemused peaksid olema paremad. Tabelist 2 selgub agavastupidine tendents.

Selline vastuolulisus tuleneb sellest, et noorpullidespermide morfoloogiline kvaliteet kõigub väga oluliselt,stabiliseerudes hooaja keskmise näitajaga alles pärast10…12. ejakulaadi võtmist (joonis 3).

Selleks et noorpullide spermaga seemendades tiinestu-mine paraneks, ei tohi testseemendusel kasutada noorpul-lide spermat enne, kui spermide morfoloogiline kvaliteeton stabiliseerunud. Need noorpullid, kelle ejakulaadispatoloogiliste spermide osakaal on üle 25%, tuleks tun-nistada aretustöös mittesobivaks. Taolise praktika põhjalpikeneks noorpullide kasutuselevõtt 2…4 kuu võrra. Seetendents on paratamatu, kui tahame, et testpullil oleksjärglasi lühikese perioodi jooksul, mille alusel täpseminihinnata tema aretusväärtust.

Kõik me teame, et mida suurem on testpullide arv, sedasuurem on tõenäosus mitme kõrge aretusväärtusega tipp-pulli saamiseks. Eestis on jõudluskontrollis 73 000 hols-teini tõugu lehma, seepärast ei ole testimiseks võetavatenoorpullide arvu võimalik oluliselt suurendada, sest see-läbi venib aeg, mille jooksul pulli testseemendusel

27


45

55

65

75

85

60 65 70 75 80 85 90 95 100

Normaalsete spermide % pullispermas

Tiin

est

um

ise

%

Joonis 1. Vanade pullide spermide morfoloogilisekvaliteedi ja tiinestumise vaheline seos

35

40

45

50

55

60

65

60 65 70 75 80 85 90 95 100

Normaalsete spermide %pullispermas

Tiin

estu

mis

e%

Joonis 2. Noorpullide spermide morfoloogilise kvali-teedi ja tiinestumise vaheline seos

Näitajad Pulli vanus aastates

1…3 4…5 6…7

Pulle 58 11 9

Ejakulaate 1666 488 326

Morfoloogiline tunnus, %

patoloogiline pea 2,8 3,4 2,9

üksik pea 2,1 3,1 4,6

patoloogiline akrosoom 0,5 0,5 0,5

kaela defekt 0,6 0,7 0,8

proksimaalne ja/või distaalnetsütoplasma tilk

1,1 0,9 1,4

patoloogiline keskosa 3,1 3,4 3,6

patoloogiline saba 0,9 1,1 1,1

patoloogilisi sperme kokku 11,1 13,1 14,9

Tabel 1. Pulli vanuse mõju sperma morfoloogiliselekvaliteedile

Pulli vanusaastates

Pullidearv

Ejakulaatidearv

Seemendustearv

Tiinestu-mise %

1…2 11 25 2345 51,3

3…6 16 59 4049 63,4

Tabel 2. Emasloomade tiinestumine sõltuvaltsugupulli vanusest

kasutada saab, vaatamata sellele, et vajalik seemendus-dooside arv on olemas. Optimaalne oleks hinnatakakskümmend noorpulli aastas, vastasel juhul pikenebuuema geneetilise materjali kasutuselevõtmine veel 4…6kuu võrra ning seetõttu oleks testimisele mineva pullivanus 22…24 kuud. Eelöeldut kokku võttes võibmärkida, et noorpullide valikul aretustööks tuleb jälgidasperma kvaliteeti ning mitte ülepaisutada pullide arvu.

Pullide arv Kehtna KSJs on 1998. aastast noorpullidearvel pidevalt kasvanud (tabel 3). Aretuse seisukohalt onsee igati hea, kuid majanduslikult nõuab lisainvestee-ringuid lautade rekonstrueerimine, et luua uusi aseme-kohti noortele pullidele. Teadagi on see väga kulukas.Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu 2002. aasta investeeri-misprogrammis on lautade rekonstrueerimiseks ette näh-

tud 1,2 miljoni krooniulatuses rahalisi va-hendeid. Kuigi needkulutused on põhjen-datud eurolitsentsitaotlemisega, tõmbabsee raha ära väga olu-lisest sektorist, naguoskusteave ja per-sonali motiveeritus.Täiendõppeks onETKÜ eraldanud180 000 kr. Kuidasselline rahaline jaotus

mõjutab edasisi arenguid?Eeldatavasti saab Eesti Euroopa Liidu liikmeks 2004.

aastal. See tähendab, et Eestile laieneb seadus- ja majan-dusruum, mille ühiseks nimetajaks on karm konkurents.Kuigi Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistul on head suhtedpaljude aretusorganisatsioonidega nii Euroopas kuiAmeerikas, ei tohiks ükskõikselt suhtuda sperma edasi-müüjatesse, kelle ainsaks eesmärgiks on hõivata turg,

pakkudes algul Eesti hinnaklassiga maailmatipp-pulle, suguselekteeritud spermat ning lehma- jakarjakeskset aretusalast nõu, mida teostataksetarkvaraprogrammi abil, kas siis Hollandist võiUSAst.

Praegune investeeringute disproportsionaalsusvõib meid viia aga olukorrani, kus aretus-organisatsioonidel on olemas eurodirektiividelevastav infrastruktuur ja tehnoloogiline varustatus,kuid töötajaskonnal puudub professionaalneettevalmistus või motivatsioon.

Seepärast on väga oluline, et aretusühistuliikmetele uuema geneetilise materjali pakkumisekõrval tähtsustataks vajadust koolitada jamotiveerida töötajaid, sest just see sihtgrupp saabmääravaks tulevasel euroturul püsima jäämiseks.Sellest lähtuvalt on ülim aeg väga põhjalikultmõelda, milline on ühendatud aretusorganisatsioonistruktuur ning ülesehituse printsiibid.

Aretusorganisatsiooni struktuuri loomise aluseks peaksolema funktsionaalsuse ja efektiivsuse põhimõte.Personali komplekteerimise kandvaks printsiibiks peabolema professionaalsus ja tulemuslikkus. Ainult sellistestpõhimõtetest lähtudes õnnestub kaasata erialatippspetsialiste, mis omakorda tagab ettevõtte arengu jaelujõulisuse.

Kolmas arengutendents, mis Eesti karjaaretajaidpuudutab, on aretusorganisatsiooni seos nii info kui kabiotehnoloogia suundumustega, mis omakorda mõjutabtugevalt organisatsiooni konkurentsivõimet. Sellesvaldkonnas on edasiminekud Eesti TõuloomakasvatajateÜhistus olnud kõige märgatavamad, võrreldes kas või ELriikidega.

Kehtna KSJ laboratooriumi tehnilise täiustamisega onkaasnenud märkimisväärne tõus nii toodagu mahus kuikvaliteedis. Kvaliteetse aretusalase teenuse pakkumisekson tähtis leida vahendid tehnoloogia soetamiseks, milleabil saab spermakõrrekestele markeerida muu vajalikuinfo kõrval ka ribakoodi. Selline lahendus võimaldabtulevikus elektrooniliselt fikseerida seemendusi ningandmeid pullide ja lehmade kohta, ja need oleksid õhtuksaretusspetsialisti lauaarvutis.

Konkurentsivõime alustalaks on taskukohase hinnaga,kvaliteetne ja uudne toode. Selles valdkonnas on edasi-liikumine olnud järjepidev. Koostöö EPMÜ sigimis-bioloogia osakonnaga nii sügavkülmutatud pullispermakvaliteedi kriteeriumide väljatöötamisel kui ka süva-seemendamise osas on edenenud plaanipäraselt. Sellinekoostöö on parim garantii oskusteabe talletamisel, misloob aluse uute tehnoloogiate rakendamisele tulevikus.

Selliste arengute ja probleemidega tuleb aretus-organisatsiooni liikmetel arvestada ning leidaoptimaalsed lahendused.

28


Spermide morfoloogia dünaamika

0

2

4

6

8

10

12

14

16

1 3 5 7 9 11 13 15 17 19

Ejakulaadi varumise

Pa

tolo

og

ilis

tes

pe

rmid

e%

Noorpullide

keskmine

(n=32)

Kõigi pullide

hooaja

keskmine

(n= 78)

Joonis 3. Noorpullide spermide morfoloogilise kvaliteedidünaamika hooajal

Aasta Pullide arv

1998 44

1999 57

2000 62

2001 79

Tabel 3. Pullide arvu suurene-mine Kehtna KSJs

Ärge kartke selliseid geenidefekte nagu CVM …Dr. Kent Weigel

Wisconsini Ülikooli abiprofessor, National Associationof Animal Breeders’i geneetikaspetsialist

Tundub, et iga päev, kohtame uusi geenidefekte, millepärast muretseda. Holsteinide puhul on juba aastaidolnud probleeme muula kapjadega, BLADiga (veisteleukotsüütide kleepumise puudulikkus) ja mitmeteväiksemate defektidega. Nüüd oleme silmitsi CVMiga(kompleksne lülisamba kahjustus), soovimaturetsessiivse geeniga, mille avastasid Taani teadlased jamis põhjustab surnultsünde, aborte ja varajastembrüonaalset suremust.

Miks leiame geenidefekte järjest rohkem? Peaminepõhjus on selles, et molekulaarbioloogia areng võimaldabteadlastel geneetilistel alustel kindlaks määrata ühe võiteise kõrvalekalde põhjuse, mida siiani pandijuhuslikkuse arvele. Näiteks, aastakümneid tagasi saimeteada, et BLAD põhjustab mõnede vasikate surma pärastsündi ja nüüd leiame, et CVM on süüdi mõnedes emb-rüonaalsetes surmades, abortides ja surnultsündides.

Nii nagu tänapäeval suudame paremini avastadageneetilisi defekte, ollakse võimelised neid ka pareminikontrollima. Selliste defektide kontrollimise strateegia onkahene. Esiteks peab piirama CVMi sagedust karjas,milleks välditakse geenikandjate pullide kasutamist, jateiseks tuleb uurida hinnatud ja noorte pullide ningdoonorlehmade DNAd.

Tegemist on letaalse retsessiivse geeniga. Kui seemen-damisel kohtuvad kaks geenikandjat, siis veerand järg-lastest on CVM kahjustusega, veerand on CVM-kandjadja veerand on CVM vabad. CVMiga kahjustatud tiinustehulgas on väga väike osa surnultsündinud järglasi javäärarenguid, sest palju järglasi kaotatakse tiinuse varasesstaadiumis, kui lehm hakkab lihtsalt uuesti indlema ja mõ-nel puhul toimub abort.

Õnneks on võimalik testimise teel teha vahet CVMikandvate ja mittekandvate pullide vahel ja farmeril onvõimalus igast organisatsioonist saada infot. Paljud toot-jad ei raiska aega ega raha üksikute lehmade testimiseks jasee pole ka vajalik. On lihtne määratleda lehmad, kellepõlvnemistabelis võiksid olla CVM-kandjad, kelleks

võivad olla isa või emaisa. Sel juhul on vaja lihtsalt väl-tida CVM-kandjate kasutamist CVM suhtes kahtlastelehmade seemendamiseks. Suuremate karjade puhulvõiks kasutada tabelarvutusprogrammi, et kindlaks tehaprobleemsed vanempaarid või paluda spermaga varustajalmuretseda paaridevaliku programm, mis arvestab CVMistaatusega. Sellise strateegiaga on võimalik suurestivähendada CVMi esinemissagedust farmis.

Tabel näitab oletatavat CVM-kahjustusega tiinestumis-te arvu vastavalt CVM-kandjate lehmade protsendile kar-jas, kui ei tehta mingeid pingutusi CVMi kontrollimiseks.

Näiteks, kui 20% lehmadest on CVM-kandjad, võiboletada, et umbes 1% tiinustest on CVM-kahjustusega.Kuid seda protsenti saate silmanähtavalt vähendada, kui

vältida seemendusi CVM-kandja-tega või CVM-kahtlaste loomadega.Seda näitab toodud tabel.

Tabelist selgub, et kui välditakseCVM-kandjate pullidega (kelle isaon ka kandja) seemendamist lehma-dega, väheneb kahjustatud tiinustearv poole võrra. Seda ohtu saab veelomakorda poole võrra vähendada,kui kontrollida, kas lehma emaisa ongeenikandja või mitte. Kuid eimaksa plaanida CVM vältimisekshakata kasutama loomulikku see-mendust. Pullid võivad olla sageliCVMi või mõne muu geneetilisedefekti suhtes testimata ja ühe võienama CVM-pulli kasutamine karjas

29


KarjasCVM-lehmi,

%

CVM-juhtude arv 1000 tiinuse kohta

ei kontrollitaema ega isa

kontrollitud

isa isa ja emaisa

5 0,6 0,3 0,2

10 2,5 1,3 0,6

15 5,6 2,8 1,4

20 10,0 5,0 2,5

25 15,6 7,8 3,9

Tabel. CVM-kahjustuste sagedus sõltuvalt kontrolliulatusest

Joonis. BLAD-kandjate esinemine USA seemendusjaamades läbi aegade

R E F E R A A D I D

võib põhjustada mitmete geenikandjate ja kahjustatudtiinuste arvu kasvu.

Miks mitte vältida kõigi CVM-geenikandjate pullidekasutamist? Peamine põhjus on see, et paljude tõu tipp-pullide järglaste väljajätmine aretusprogrammist on seo-tud kuludega. Need pullid võivad edasi kanda paljusid ka-sulikke geene, mis aitavad saavutada aretuseesmärke. Eitohi sattuda paanikasse, kui on kasutatud CVMi ja teisi,veel avastamata geenidefekte kandvaid pulle juba aastaid.Nüüd on võimalus testida ühte neist geenidefektidestDNA-testi abil. Peale selle kahaneb CVM-kandjate see-menduspullide arv mõne aastaga miinimumini.

Nüüd vaatame, milline roll on kunstliku seemendusejaamadel CVMi ja teiste soovimatute geneetilisteretsessiivsete geenidega toimetulekul. Iga noorpull, kesseemendusjaama tuuakse, läbib põhjaliku geneetilisetestide ahela, ja noorpullid, kes on ebasoovitava geenikandjad, tavaliselt praagitakse enne, kui nende sperma

testseemendusteks laiali jagatakse. Pullide testimisekstehtavad investeeringud on küllalt suured ja vähesedseemendusjaamad tapavad ootepulle või parimaid hinna-tud pulle. See tähendab, et järgmise kolme aasta jooksulkahaneb CVMi kandvate hinnatud pullide osakaal vägavähe. Kui aga CVMi suhtes testitud noorpullid jõuavadhinnatud pullide nimekirja, kahaneb kandjate arv tohutult.Siis on ainult aja küsimus, millal CVM-lehmade arv kaha-neb tähtsusetu tasemeni. Järgneval graafikul on näidatud,kuidas kahanes BLAD-kandjate pullide arv kohe pärastselle avastamist.

Nagu graafikult näha, sündis 1988. a rohkem kui 150BLAD-kandjat, kuid 1991. aastaks oli neid järele jäänudainult mõni. CVMi puhul läheb ilmselt samamoodi.

“Cooperative Resource International” pressiteatetõlkinud Niina Haasmaa (Eesti TõuloomakasvatajateÜhistu)

Aastakoosolekud tõuaretusühingutesprof Olev Saveli

Eesti Hobusekasvatajate Seltsi üldkoosolek kogunes12. aprillil Viljandi Jahilossis. Kvoorumi tagamiseks al-gus pisut viibis, kuid programm oli töine ja juhataja MaretKärdi ohjas kohalolijaid raamides püsima. Kriitikanoolilendas (vahel ka ebakorrektses vormis) riigiesindajatepoole. Põhjenduseks väideti ainuisikulist otsustamist te-gevuslubade andmisel või aretustoetuste jaotamisel, torihobusetõu halvustamist ja kasvanduse olukorraga samas-tamist. Kõigil oli võimalik osta inforikas EHSi aasta-raamat 2001.

EHSi president Hillar Kald andis ülevaate juhatusetegevusest (peeti 9 koosolekut), kus peamiseks küsimu-seks olid Tori Hobusekasvanduse erastamine EHSile,selles loodetakse värske põllumajandusministri toetusele.Sellega jõuti ringiga erastamise algusesse tagasi.Vahepeal on uued omanikud ärastanud väärtuslikudhobused, metsast rääkimata. Tori Hobusekasvanduse 145.aastapäeva ei austanud ükski juhtiv riigiesindaja.

Haruseltside juhid andsid ülevaate tehtust ja tuleviku-plaanidest. Ülo Metsmaaker nentis, et eesti hobusegategeleb liiga palju ühinguid, mistõttu on palju eriarvamusikuni EHSst väljaastumiseni. Eesti hobune vajaks Vidrike-le lisaks veel võistlusi ja katsetusi. Korraldatakse õppe-päevi. Jaanus Kallaste pidas vajalikuks tori tõusuniversaal- ja ratsatüübi olemasolu ning aretamist. Vajaoleks sümbolitega nad märkida, et ka ostjad suudaksidtüüpe eristada. Tema arvates tuleb siiski kasvandust jatõugu koos mõista, sest mõlemad on uuesti tõusuteel. EnnRand kiitis entusiaste, kelle najal eesti raskeveohobusepidamine püsib. Kuigi eelis on antud eesti hobusele, vajab

ka külmavereline tõug säilitamist, sest 9 varsaga aastas onraske aretust teha. Ida-Virumaa (eriti Iisaku) vallavane-mad toetavad nende üritusi. Peep Puna probleemiks olitrakeeni kui tõu tunnustamine Eestis, kelle asemele amet-nikud püüavad suruda peale olematut eesti sporthobusetõugu. Trakeenikasvatajad kuuluvad EHSi, kuid riigitoe-tuse saamisel neid ei arvestata. Korrektselt kantakse tra-keenid Venemaa tõuraamatusse, mida on tunnustanud kaSaksamaa tõuraamat. Samas püütakse trakeenide varssukanda, isegi topelt, Eesti Sporthobuse Kasvatajate Seltsiregistrisse. Viimast lubas kontrollida Tõuaretus-inspektsiooni asedirektor Katrin Reili.

EHSi direktor Andres Kallaste käsitles eri tõugudearetusprogramme. Eesti hobust säilitada on ilmseltkergem kui eesti raskeveohobust. Araabia tõugu enam eikasutata, kuid tuleb tunnistada, et tänu temale saadi eestihobuse turg tagasi, paranes liikuvus. Probleemiks onristamise tulemusena järglaste suur heterogeensus. Toritõug sai alguse küll Hetmanist ja tema poolvendadest,kuid tori tõutüübi kujundas postjee-bretooni tõug sõja-järgsetel aastatel, millelt tuli startida uue sporditüübi loo-misele. Et 1990ndate alguses oli tori tõug isegihomogeensem eesti hobusest, ei saa tõugu lõhkuda egaümber nimetada või kasutada ainult kaubamärgina. Het-kel on probleem väärtuslike täkkude vähesuses. Eestiraskeveohobune vajab säilitamist teiste sugulastõugudeabiga. Kas vladimiri täku sissetoomine päris õige on,selles võib kahelda. Trakeeni aretusprogramm lähtubSaksamaal koostatust ja kulgeb edukalt.

Sõnavõttude käigus oli märkusi (Matti Piirsalu) aretus-programmide mõningase vananemise kohta. Vääraltmõisteti tõuaretustoetuse analüüsil või põhjendamisel ka-

30


EESTI TÕULOOMAKASVATUSE LIIDUS

sutatud toetussummat 2074 kr varsa kohta. Emotsionaal-sus vallutas hobusekasvatajad, kuid rahuneti uuesti.Lühidalt, Matti Piirsalu sai nahutada, kuid teiste eest.

Meeldiv oli hobusekasvatajate ettevõtlikkus suveüritus-te korraldamisel. Renee Tarum kutsus ükskõik milliserakendiga, ükskõik millise hobusega Iisakule võistlema.Kalju Laiapea on valmis mitmehobuse rakmete ja -veoki-te muuseumi täiendama.

Ettekannetega esinesid dots Heldur Peterson hobustearetusväärtuse hindamisest ja prof Olev Saveli aretustöömõningatest põhimõtetest ning Ants Jauram respiratoor-setest hobuste haigustest.

Tutvuti Heimtali Hobusekasvandusega, kus saadakse40 varssa aastas. Tunnustust tuleb avaldada sihipäraselearetustööle, mida teeb Kersti Alp.

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu ja AretusühistuEesti Punane Kari pidasid kolm koosolekut, mis teenisidüht eesmärki: vormistada juriidiliselt pädev otsus kaheühistu ühinemiseks.

Kaks koosolekut pidasid eesti punase tõu aretajad.Volinike koosolek toimus 21. märtsil Märjal, kus esitatiühistu aasta finants- ja tegevusaruanne. Ühtlasi informee-riti volinikke sellest, et 18. märtsil 2002. a kirjutasid kaheühistu juhatuste liikmed Tartu notari Anne Kuilli juuresalla ühinemislepingule, mis tuleb kinnitada mõlemaühistu liikmete üldkoosolekul. Lepingus fikseeriti, etETKÜ on ühendav ja AÜ EPK on ühendatav ning pärastühinemist hakkab kandma nime Eesti Tõuloomakasvata-jate Ühistu. Selleks on vaja ETKÜl viia põhikirja sisseparandused, AÜ EPK peab korrigeerima osakapitali mah-tu ja osamaksu, mõlemad korrastama liikmete nimekirjadja auditeerima varad.

ETKÜ liikmete üldkoosolek toimus 22. aprillil Paidekultuurikeskuses. Pärast aastaaruannete kinnitamist aru-tati põhikirja muudatusi ja ühinemislepingut. Partneritusutleti võlgade ja koosseisude liigses suuruses, millelevastas AÜ EPK juhatuse esimees Tõnu Põlluäär. Oli kaht-lusi ühinemisjärgse territoriaalse, mitte tõugude viisi, tee-nindamise ja nõuande pädevuses. Ühistu nõukoguettepanek oli ühinenud ühistu keskus viia Märjale, milleühistu liikmed maha hääletasid. Vajalikud põhikirja pa-randused kinnitati. Seejärel läks hääletamisele ühinemis-leping, mis kinnitati 369 poolthäälega, vastu oli 58,erapooletuid 3. Kõlas aplaus, millega lõpetati üle kuueaasta kestnud protsess. Arutati lisaks ka JõudluskontrolliKeskuse erastamist, kus isegi hääletamisega kinnitatisoovitus tervikvarana erastamist.

AÜ EPK liikmete üldkoosolek toimus 30. aprillil Vil-jandi maavalitsuses. Päevakorras oli põhiküsimusena ka-he ühistu liitumine. Informeeriti ühistu liikmeidüleskerkinud probleemidest ETKÜ üldkoosolekul japõhikirja parandustest. Loomaomanikke huvitas, kas ühi-nemine ei too kaasa holsteinide sunnismaisust, halvenevatnõuannet ja õigsusjärgsuse kadumist. Vastuseid andsidmõlema ühistu esindajad, ka käesoleva artikli autor pidivastama ja soovitusi jagama. Aretusühistu liikmed hääle-tasid praktiliselt üksmeelselt ühinemise poolt. Mõne vastuja erapooletu häälega tunnistati keskusena sobivaks Mär-jat. Järelikult põhikirjaväliselt jäi keskuse suhtes kaksarvamust, millele lahenduse annab aeg.

Tuleb arvestada, et ühise ühistu ühendnõukogu suudabtegeleda peamiste majandusküsimustega, eriti ümberkor-ralduste ajal, vähem jääb aega aretusstrateegia ja -taktikaküsimustele. Seepärast tuleb mõelda, kuidas võimalikkulünka täita. Ühinenud aretusühistus on tegelikult kolmepiimaveisetõu aretajad ja lisaks ka lihaveiste kasvatajad.Eesti maatõul ja lihaveisekasvatajatel on eraldi seltsid,kus on võimalik kitsamaid ja spetsiifilisemaid küsimusiarutada. Midagi sarnast peaks olema eraldi ka eesti punaseja eesti holsteini aretajatel. Juriidilise liikme staatust siinpolegi vaja, aga klubiline või muu nõuandev kogu võiksolla.

Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi üldkoosolektoimus 23. aprillil Pärnus, millele eelnes 10. aprillil Kurg-jal toimunud seltsi juhtide, tõuaretusinspektsiooni, põllu-majandusministeeriumi ja ETLLi esindajate kohtumine.Mõlemal koosolekul oli peaküsimuseks eesti maatõu tule-vik. Lehmad paiknevad väikekarjades hajali, suuremaidkarjasid on üksikuid, kuid nendes toimuvad päris sagelitõsised ümberkorraldused, mis ei ole alati positiivseltmõjunud eesti maatõu aretusele. Kui 1998. aastal jõutipiimarasvatoodangus eesti punasele tõule järele, kärisesvahe järgmise kolme aastaga jälle suureks, sest eestimaatõu piimatoodang lehma kohta pole suurenenud. TÜMereranna PÜs suurenes produktiivsus 7 aasta jooksul4805 (+1708) kg-ni, Jüri Simovarti karjas 5 aastaga isegi5654 (+1963) kg-ni.

Riik on toetanud eesti maatõu lehmade pidajaid suure-mal määral kui teisi tõuge, 2002. aastal isegi 2,3 kordasuurema summaga. Sellega toetatakse maatõu lehma üle0.60 kr piima kilo kohta, teistel tõugudel keskeltläbi 0.20kr tasemel. Tulevikus tuleb arvestada ühtliiki toetusega,mistõttu võiks arutleda võimaluste üle, et mõned karjadasutada looduskaitsealadele, kus säilitada vana päritolugaeesti maatõugu, keda toetatakse keskkonnafondidest.Teine osa maakarjast, kes on koos teiste tõugudegamajanduslikus konkurentsis, vajab säilitamisprogrammiraames edasi aretamist suurema piimatoodangu suunas.

Keerukas on pulliprogrammi koostamine ja rakendami-ne. Hea aretuspulli saamine ja hindamine on kallis, samaskunstliku seemenduse kasutamisel piisab mõnenädalasestspermakogumisest seemendusjaamas, kui varud katavadmitme aasta vajaduse. Edaspidi tuleb pulli kasutada kusa-gil karjas loomulikul seemendusel. Läänesoome pullidesperma kasutamine annab lahenduse ja eeldused piima-jõudluse suurendamiseks. Suurematele karjadele tulebilmselt pühendada rohkem tähelepanu, anda nõu söötmiseja pidamise korraldamisel ning korraldada täiendõpet.

ETLLi üldkoosolek toimus 10. mail Põlulas, et tutvudaseal piimaveiste maksimaalse jõudluse katsega. Võib ar-vata, et mõnelgi tekkis mõte leida võimalus sarnase katsekorraldamiseks ka teiste loomaliikidega. Katsete korral-damine on suhteliselt kallis. Kuid katsed peavad vältimapraktikas samade eksimuste kordamist, mistõttu väikesesriigis peaks sellest hoopis mitmel viisil tulu tõusma. Esi-mese aasta katsetulemused veensid kõiki, et tavalistespidamistingimustes, kuid otsustavalt muudetud söötmi-sega, on võimalik lüpsta kõikide tõugude keskmisenajuba 1. laktatsioonil ligi 9000 kg, parim lehm andis isegi12 318 kg piima.

31


Hillar Pulga mitmekülgsest huvist ja tema ettevõtmis-test annab tunnistust aberdiin-anguse lihaveiste aretuskar-ja loomine 2000. aastal Soome aretusmaterjalist,täienduse valis ta ise 2002. aastal Ungarist. Nelja piisonipidamine Tallinna Loomaaia koormuse kergendamisekson hoopis äraarvamatu. Aga miks mitte! Pull Eduard oo-tab partnerite küpsemist, ka hübridiseerimise eesmärgil.Õnnitleti 2001. aasta parimat piimatootjat – 10 400 kgaastalehma toodanguks.

Üldkoosoleku põhiteemaks oli põllumajandusloomadearetuse seaduse eelnõu arutelu, mis on ministeeriumisliikunud aeglaselt, aga siiski teatud eduga. Praegune pro-jekt on oluliselt parem poole- või aastatagusest variandist.Ettevaatlikuks teeb tõuaretustoetuse eraldamise uus kord.Seaduses pannakse põhirõhk tõuraamatu pidamisele jajõudluskontrollile, kuid vajadus on sisseostetud aretus-materjali kõrget hinda kompenseerida. Tegemist poleäriga, vaid aretusprogrammide efektiivsuse suurendami-sega. Kahtlematult on vajalik periooditi sisse osta kõrgearetusväärtusega sugutäkk, kelle hind võib küündida mit-

me aasta aretustoetuste summani, kuid pole mõeldav, etvahepeal tõuraamatut ei peetaks ja jõudluskontrolli ei teh-taks. Sama olukord on ka teiste loomaliikidega. Embrüo-test aretusisaslooma kasvatamine läheb veelgi kallimaks.

Lepiti kokku mitmes põhimõttelises seisukohas, midapaluti tõuaretusinspektsiooni asedirektoril Katrin Reililkaitsta põllumajandusministeeriumi komisjoni arutelul.Üks seisukoht tundub selge olevat, et tõuaretusinspektsi-ooni funktsioonid seotakse Veterinaaria- ja Toidu-ametiga. Tõuaretustoetuse taotlused rahastab PRIApõllumajandusministri ettepanekute alusel.

On kujunenud olukord, kus väiksearvuliste tõugudegategelevad samadel eesmärkidel mitmed üksused paral-leelselt. Viimase kolme aasta jooksul on muutunud suhtederi tasemete organisatsioonide vahel, kes on seotud eestimaatõu ja eesti hobuse aretamisega. Põhjuseks on ikka ra-ha jagamine või saamine. Sageli põhjustab see inimlikkearusaamatusi, aga kindlasti maksumaksja raha asjatutkulutamist.

32


Kuupäev Üritus Korraldaja

06. 07. 02 Rakendite Ralli Iisakul, Ida-Virumaa EHS

06.07. 02 Jäneda Talupäevad ETKL

18.07. 02 Eesti seakasvatajate suvepäevad Vilsandil ETSAÜ

20. 07. 02 Tori karikasarja III etapp (TS) Pärivere, Pärnumaa EHS

21. 07. 02 VIII Eesti raskeveohobuste päev Kohala mõisas EHS

27…28.07.02 Tori karikasarja III (KS) ja IV (TS) etapp Jänedal EHS

1…2. 08. 02 Eesti hobuse ülevaatused Saaremaal EHS

03. 08. 02 Lambapäev Kurgjal, Pärnumaa ELaS

03. 08. 02 Ponipäev Maria talus, Pärnumaa EHS

07…9. 08. 02 Trakeeni tõugu noorhobuste ülevaatus EHS

09...10. 08. 02 EK Seltsi suvepäevad Matsalus EK Selts

16…17.08.02 Eesti hobuste jõudluskatsed Saaremaal EHS

07. 09. 02 TÕULOOM ’02 ETLL

01. 09. 02 Tori karikasarja IV (KS) ja V (TS) etapp Toris EHS

14. 09. 02 Trakeeni tõugu noorhobuste jõudluskatsed Heimtalis EHS

21. 09. 02 Tori karikasarja V (KS) etapp Hüürul, Harjumaa EHS

05. 10. 02 Tori karikasarja VI (KS) etapp Sõmerpalus, Võrumaa EHS

ETLLI ürituste kava 2002. a II poolaastal

KS - koolisõit ; TS - takistussõit.

Toimetuse kolleegium:

Olev Saveli (peatoimetaja), 07 313 455Eha Lokk (toimetaja), 07 313 409Kalju Eilart, Käde Kalamees, Salme Kangur,Riho Kaselo, Heldur Peterson, Matti Piirsalu,Peep Piirsalu, Anne Zeemann, Enno Siiber.

Aadress: Kreutzwaldi 1, 51014 TartuAjakiri ilmub 4 korda aastas:märtsis, juunis, septembris ja detsembris.Keeleline korrektuur: Silvi SeesmaaKüljendus: Larissa SaltõkovaTrükk: OÜ PaarInternet: http://www.hot.ee/etll/

tõuloomakasvatus 2002/2

Documents