2

Usk ja Elu ilmub 3 korda aastas.

Aastatellimus maksab 60 krooni.

Lähemat teavet saab tel. 660 0783 või e-post seminar@eaok.ee.

Tellimishind aastas välismaale:Rootsis SEK 250.-, mujal EUR 20.-, USD 30.-, CAD 25.-.

Raha ülekandmiseks välismaalt Eestisse palume kasutada pangatsˇekke, mitte isiklikke.

Esikaanel: Issanda templisseviimise püha ikoon.

Meie ajakirja kestmiseks on vajalik Teie kõikide kaastöö teadete, piltide ja artikli-te näol. Signeeritud kaastööde sisu eest vastutavad nende autorid. Ajakirjas ilmu-nud artiklid ei peegelda alati meie Kiriku seisukohti. Toimetus

USK ja ELUEesti Apostlik-Õigeusu Kiriku väljaanne

Toimetus:Edith-Helen Ulm, Marje Rohtla, Sergei Seleznjov

tel. 513 0327

Keeletoimetaja:Anneli Sihvart

Vastutav väljaandja:EAÕK Kirikuvalitsus

Wismari 32, 10136 Tallinn

Kujundus ja trükk: Sõnasepp OÜ

3

Kirik on alati mõistnud maailma loo-mist kui jumaliku armastuse üli-mat väljendust ja maailma mate-

riaalset tegelikkust kui tulemit, mis teostusvastusena Jumala loovale armastusele.

Ärgem unustagem, et evangeelium an-nab tunnistust osadusesündmusest, misleiab aset Jumala ja inimeste vahel Kirikus,mis on juba transfigureerunud, kirgastunudmaailm, ja see on võimalik Jeesuse Kristu-se läbi Pühas Vaimus.

Kirikuisade traditsioonis kujutatakse ini-mest kui mikrokosmost selles mõttes, et ini-mene võtab oma inimlikus kehas kokkukogu loodu ning seega saab anda omaene-se kehas jaatava või eitava vastuse koguloodule, olles Püha Vaimu tempel nagu üt-leb püha Paulus (1Kr 3,16–17). Järelikultvõib vaimne ilmutada ennast mateerias, sestseesama mateeria saab olla jumalikkusekandja.

Kõik sõltub inimese vabadusest, sest ini-mene on ainus loodud olenditest, kelles on

kehastunud võimalus isiksustada elu, tehaloodud olendist, kes on ihulik, rikutav jasurelik, osaduslik igavene olend. Oma ini-mesekssaamisega võttis Kristus endalekeha, sest Temas elab kõik Jumala olemisetäius ihulikult (Kl 2,9): sest Jumal armas-tas meid sel määral, et andis oma ainsa Poja,“et keegi, kes Temasse usub, ei saaks huk-ka, vaid tal oleks igavene elu”, nagu kirju-tab püha Johannes Kuldsuu oma jumalikusliturgias. Me võime alati olemas olla ja saa-da osa igavesest elust niipea, kui võtamejumaliku armastuse vastu omaenese armas-tuse vabaduses.

Jumala jaoks saavad kõik asjad lihaks-saamise kaudu uue tähenduse; kõik asjadon kutsutud saama pühitsetud ja mateeriastsaab samuti Püha Vaimu armu edasiandmi-se kanal.

Õigeusukirikus pole ei kreeka kirikuisad(eriti kappadooklased) ega ka teised suu-red vaimulikud isad kunagi lahutanud nnloomulikku (maist) elu Püha Vaimu üleloo-mulikest andidest ega pidanud vaimulikkuelu maisest elust kõrgemaks. Kõike, mis onseotud lunastusega, on mõistetud kui otsestvastust inimese eksistentsiaalsele näljale jakutset radikaalsele pöördumisele, mis viibkogu sureliku elu muutumisele igavesekseluks. Lunastusel Risti läbi on universaal-ne dimensioon, mis sisaldab nii inimese kuimaailma elu ning mateeria aussetõstmist jaajaloo valgustamist.

Raidkiri Aadama kabelis Püha haua ki-rikus Jeruusalemmas kuulutab, et pealuu

INIMENE – loodu preesterInimene, Jumala au maailmas

4

ase, st Kolgata, kuhu pandi püsti Kristuserist, muutus paradiisiks. Niisamuti on uni-versum selles isiklike suhete väljas, misinimestel on omavahel ja Jumalaga, mää-ratud muutuma kohtumispaigaks peigme-hega, pulmapeoks, Euharistiaks. Selline onminu arvates askeesi tõeline tähendus.

Askees ei ole individualistlik samm,mille sihiks on allutada ihu vaimu nõud-mistele, vaid tõeline osadus, tõeline kirik-lik samm, mille läbi iga töö, iga erialane,majanduslik, ühiskondlik või poliitilinesuhe püüdleb tõelise euharistilise osadusepoole, nagu igast toiduvõtmisest saab Euha-ristias armulaud. Inimese kutsumuseks ontõusta universumist kõrgemale mitte sel-leks, et seda hüljata, vaid selleks, et sedahõlmata, öelda sellele tema mõte, võimal-dada olla kooskõlas sakramentaalse sala-dusega, seda harida, anda sellele tagasi temailu, ühesõnaga universumit transfigureeri-da, kirgastada, kuid mitte moonutada.

Ärgem unustagem, et piibel esitab maail-ma kui ainest, mis peab aitama inimeselajalooliselt teadlikuks saada talle Jumalapoolt kingitud vabadusest. Just maailmasväljendab inimene oma vabadust ja muu-tub Jumala ees isiksuseks.

Sel kombel ei saa inimene, keda kreekakirikuisad peavad “auhiilguseks”, st Juma-la kuju ilmutuseks maailmas, ilmutada Ju-malat ilmutamata Teda maailmas või ilmu-tamata ennast kui Jumala kujutist maailmas.“On tõsi, “kirjutab Dimitru Staniloae, “etmaailm loodi enne inimest; aga ainult läbiinimese sai ta oma täieliku tõelisuse ja saabteadlikuks oma eesmärgist. Inimene on Ju-mala kaastööline maailma asjades. Nähta-va loodu moodustavad inimene ja maailm.”Seega võib öelda, et inimene on peegel,millest saab näha maailma, ja maailm pee-gel, milles inimene näeb ennast.

Inimene, Jumala näo järgiloodud olend

Nii kujutab inimene endast universumijaoks lootust võtta vastu armu ja ühinedaJumalaga; Inimene on aga ka oht, oht man-duda ja ebaõnnestuda, sest iga kord, kui taJumalast ära pöördub, näeb ta ainult asjadenäilisust, sest selle maailma nägu kaob (1Kr7,31), mille tulemusena annab ta neile “valenime”. Just see annab inimesele tema erili-se tähtsuse, mis seisneb inimese isiklikus,metakosmilises dimensioonis, see ei või-malda tal kosmost lahustada ega hajutada,vaid muuta ennast Jumaliku tarkuse temp-liks.

Allakäik ja lunastus – nende kahe sõna-ga seoses äratavad meie tähelepanu paarpüha Pauluse väga olulist teksti.

Esimene neist pärineb kirjast roomlas-tele (1,20): … sest tema nähtamatut olu, niitema igavest väge kui jumalikku olemist,nähakse, kui neid pannakse tähele, temategudes maailma loomisest alates…: Juma-la loov sõna ei ole mitte ainult eksistent-siaalse ja ajaloolise, vaid ka kosmilise tege-likkuse allikas.

Teine katkend on samuti võetud kirjastroomlastele (8,19–21): Sest kogu looduootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist.On ju kogu loodu heidetud kaduvuse alla –mitte vabatahtlikult, vaid allaheitja tahtest– ometi lootuse peale, sest ka kogu looduise päästetakse kord kaduvuse orjusest Ju-mala laste au vabadusse. Nii saab kõik ini-meses toimuv universaalse tähenduse jajätab jälje kõiksusele. Sel kombel “asetabpiibli ilmutus meid silmitsi antropotsent-rismiga, mis pole mitte füüsiline,” kirjutabOlivier Clement, “vaid vaimne, sest inim-isiku saatus määrab kosmose saatuse.”Nüüdsest kujutab inimene endast otsekuikogu loodu, kõigi tema plaanide, kõigi temaolemisviiside vaimset telge, sest ta on ühte-

5

aegu mikrokosmos ja mikrotheos, ehk teis-te sõnadega universumi kokkuvõte ja Ju-mala kujutis, kuna lõppkokkuvõttes sai Ju-mal inimeseks, et saada üheks kosmosega.

Põhiliseks asjaks jääb seega lihakssaa-mise müsteerium: see asetab inimese loo-du keskmesse. Kristus, võttes endas kokkukogu inimajaloo, annab samaaegselt kos-milistele tsüklitele nende täieliku tähen-duse. “Sõna lihaks saamise salasus sisal-dab eneses (…) tunnetuslike ja mõistusli-ke olendite kogu tähendust,” kirjutab pühaMaksimus. “See, kes tunneb risti ja hauasalasust, teab ka asjade mõtet; see, kes onpühendatud Ülestõusmise varjatud tähen-dusse, tunneb ka eesmärki, mille jaoks Ju-mal algusest peale kõik on loonud,” sestsellesse on peidetud maailma ja inimestesaatus.

Põhiliseks asjaks jääb siin lihakssaami-se salasus: see asetab inimese loodu kesk-messe, sest Kristus, võttes kokku inimaja-loo, annab sellega kosmilistele tsüklitelenende täieliku tähenduse. Maailma loomi-se ja langemisega algab horisontaalne liin,mis liigub otsejoones ristist ja ülestõusmi-sest kuni Püha Vaimu väljavalamiseni, mil-lesse inimene on kaasatud loojana, sesttema on Jumala Sõna kujutis par excellen-ce; valitsejana, sest Kristus, kelle eeskujulta on loodud, on Issand-Kuningas, kes va-litseb universumi üle; aga ennekõike koguuniversumi preestrina, sest tema eeskujukson Kristus ise kui Ülempreester.

Piibel kasutab heebrea sõna “bara” , etöelda: Jumal lõi taeva ja maa (1Ms 1,1).See heebrea sõna tähistab alati Jumala te-gevust (vt ka Hs 43, 1, 7, 15), mis vastan-dub kõigele sellele, mis on “valmistatud”või “ehitatud”. Nii voolab universum piib-li Jumala kätest välja uuena. Seega, kuiGregorios Nüssast kirjeldab loomist kui“muusikalist korraldust”, siis järgib ta vä-himagi kahtluseta heebrea traditsiooni en-

nast, mille kohaselt esimene Aadam, Qad-mon, varasem inimene, oli valguskeha, misvõttis eneses kokku “kuus loomispäeva” japidi vabana vastama Loojale armastusega,lastes ennast haarata Jumala mitteloodudigavesel Valgusel seitsmendal päeval.

Inimene ise pidi andma elu kaheksan-dale päevale: esimese päeva tranfigurat-sioonile. Kristliku nägemuse kohaselt onuniversum uus, tõeline, dünaamiline tege-likkus, mida hingestab “valgusküllane”,“viljastav” jõud, mille Jumal on temassepannud kui püüde transtsendentaalsusepoole.

Inimene – ühenduslülitaevase ja maise vahel

Aga kui universum “seisab” inimese ees kuiJumala ilmutus, on inimese asi see ilmutusloovalt lahti seletada, muuta asjade onto-loogiline kiitus teadlikuks, sest maailma jainimese lihalikkuse vahel ei puudu järjepi-devus. Ühelt poolt sisaldub universum ini-mese “loomuses” (selle sõna teoloogilisestähenduses); universum on inimkonna ihu.Teisalt koondab inimene “mikrokosmose-na” endasse kokku kõik loodu astmed, misannab talle võimaluse tunda universumitseestpoolt.

Seega inimese kui mikrokosmose ja uni-versumi kui “makrantroobi” vahel on tead-mine endosmoosist ja eksosmoosist, tähen-duse ja jõu vahetusest. Enamgi veel, ini-mene on palju rohkem kui lihtsalt mikro-kosmos, sest tema loomine Jumala näo jär-gi ja Jumala sarnaseks ei tulene korraldu-sest, nagu see teiste olendite puhul: Jumalei käsi, vaid ütleb enesele oma igavesesnõuandes: “Tehkem inimesed oma näo jär-gi, meie sarnaseks” (1Ms 1, 26). Seetõttuvõime kinnitada, et inimene, olles Jumalakujutise ja mikrokosmosena maailma hü-postaas, kujutab endast ühenduslüli juma-

6

liku ja maise vahel ja tema kaudu jagatak-se armu kogu loodule.

Just seepärast ei saa taimed ilma inime-seta kasvada, kuna tema abil nad juurdu-vad ja inimene on see, kes annab nimedloomadele, seletab Jumala jaoks lahti nen-de logose, st loodu ja jumalikku ettehool-duse sõnad (nagu nimetab neid MaksimusTunnistaja), mida me leiame EsimesestMoosese raamatust ja Lauluraamatust. Seetähendab, et kosmose olukord, läbipaistvusvõi ähmasus, vabanemine Jumalas või or-jastamine surmale ja rikutusele, sõltuvadinimese põhilistest hoiakutest, sellest, kasinimene on läbipaistev või läbipaistmatujumalikule valgusele ja ligimesele. Univer-sumi seisundi tingib inimese osadusvõime.Vähemalt alguses oli see nii ja on ka prae-gu Kristuses, Tema Kiriku sees.

Ühes imetlusväärses tekstis võtab pühaSiimeon Uusteoloog selle kokku märki-misväärse selgusega, kirjutades:

“Kõik loodu, nähes, et Aadam oli pa-radiisist minema kihutatud, ei nõustunudenam alluma temale; ei päike, kuu ega tä-hed tahtnud teda enam ära tunda; allikadkeeldusid talle vett andmast ja jõed omaveel voolata laskmast; õhk ei tahtnud enamliikuda, et mitte anda hingamist patuseleAadamale; metselajad ja kõik maa loomad,nähes teda langemas tema algse au seest,hakkasid teda põlgama ja olid kõik valmistalle kallale kargama; taevas oli valmislangema tema pea peale ja maa ei tahtnudteda enam kanda. Aga Jumal, kes oli loonudkõik asjad ja inimese, mida tegi Tema? Tahoidis kõiki neid looduid omaenese jõugavaos ja oma käsu ja püha tarkusega ei lask-nud ta neid valla inimese vastu, vaid käskisloodul jääda temast sõltuvusse ja, muutu-des kaduvaks, teenida kaduvat inimest, kel-le jaoks ta oli loodud, ja seda kuni ajani,mil uuenenud inimene saab uuesti vaim-seks, rikkumatuks ja igaveseks ja mil kõik

loodud olendid, kelle Jumal inimesele tematöös ja vaevas allutas, saavad samuti uues-ti vabaks, saavad uueks koos inimesega janagu tema, saavad uuesti rikkumatuks javaimseks.”

Selle teksti põhjal võime mõista üht vägaolulist asja: lunastusloo põhihetked ei ol-nud ainult ajaloolise, vaid ka meta-ajaloo-lise tähendusega. Mulle tundub, et just sel-les suunas peaksime täna edasi mõtlema,vastasel korral võib juhtuda, et müstiliserealismi puudumisel ei suuda me mõista jakogeda loodu erinevaid modaalsusi.

I nimese ja tema hingeelu ajalugu jää-vad “Paradiisi mälestuseta” arusaama-tuks, mida meenutavad meile ka meie

isad usus: Kristuse Rist muudab loomisloo“sünteetilise” modaalsuse inimestele kätte-saadavaks sellega, et Jumala veri muutubohverduseks selle kõige algsemas tähendu-ses ja see ohverdus pühitseb maa olles kõi-kide asjade kindel tugi ja “kosmiline ristu-miskoht”. Kõigile neile ühekülgsetele aren-guskeemidele, mida tänapäeval pakuvadvälja loodus- ja inimkesksed teadused, vas-tavad Kristuse Rist ja Tema ülestõusminesootuks teistsuguse skeemiga, milles põi-muvad kaks protsessi: langus ja lunastus,regress ja progress. Ainult see teeb inime-sest loodu tõelise preestri.

Langus kui kosmiline katastroof seisnebselles, et inimene oli lõhkunud ühtsuse,mida ta oli Jumala ja maailma vahel kutsu-tud ellu viima: et inimene asetas ennastväljapoole Jumalat ja astus Jumala vastu,muutus maailm talle võõraks ja vaenuli-kuks; aga selle võõrastuse ja vaenulikkusetaga on tegelikult inimene ise, kes on ise-endast välja heidetud, sõna otseses mõttespihustatud väljapoole loodut. Just seda tä-hendab Esimese Moosese raamatu lause(3,19): “Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle

7

põrmuks saama!”“Inimene,” kirjutab Nikolai Berdjajev,

“olles looduse orjastamisega taandanudselle mehhanismi staatusesse, näeb endavastas seda mehhaanikat, mille põhjuseksta ise on ja langeb selle võimusesse… Väl-jasuretatud looduse jõud tekitab kannatusiinimesele, oma troonilt tõugatud kuninga-le. Nüüd on loodus see, kes valab inimese-le mürki, mis ta tapab, sunnib teda jagamakivi, tolmu ja pori saatust.”

Aga Kristus, Uus Aadam, purustab japõletab jumalikult surma kesta. JumalaPoeg, kes on saanud inimeseks, vahetabvabal tahtel oma valgustatud ihulikkusemeie kannatava ja vaevalise ihulikkusevastu, et ristist saaks uus Elupuu ja ülestõus-mispüha koidikul täituks kõik valgusega.Kristuses saab langenud mateeriast uuestisuhtlemise vahend, kohtumise pühamu japidu. Temas sulab Püha Vaimu tules ülesmeie langemisest jäätunud maailm ja saabtagasi oma algse dünaamika.

Kuid kui ajalugu Kristuses on lõppenud(Hb 9,12–14), siis ajalugu ise jätkub, sesttäiuslikkus pole meile kohustuslikuks teh-tud, see on kingitud. Taevasseminek juha-tab meie loomuse kõigepühamasse Kolm-ainsusse endasse, Nelipühast saab tänuPüha Vaimu armule alguse iga inimolendivaba kohandumine jumaliku jõuga, miskiirgab Kristuse ausse tõstetud Ihust. Ajalu-gu on nüüdsest lugu tulest, mida Kristus ontulnud maa peale tooma ja mis ei väsi söes-tamast hingi, ning Valguse, Püha Vaimuarmumajapidamise lugu, mille läbi aegadetäius avab ajad täiusele.

Teha kõigest euharistiaPüha Maksimus Tunnistaja jaoks on seemaailm otsekui kirik: “Lööv on tunnetatavuniversum, koori moodustavad inglid jaaltar – kõige püham paik – on palvetava

inimese vaim. Nii peidab hing ennast loo-duse vaimulikku kaemusse justkui kirikus-se ja rahupaika; ta siseneb sinna koos Sõ-naga (Logosega) ja koos Tema, meie Ülem-preestriga, kelle juhtimisel kingib inimeneuniversumi Jumalale oma vaimus nagu al-taril”. Siluan Athose mäelt ei lakanud kor-damast: “Inimese jaoks, kes oma südamespalvetab, on kogu maailm kirik.”

Õnnistus, austus maa vastu, kogu eluallutamine tema viljastavale ilule, vaeste-ga jagamine; inimesel on kohustus sedakõike ühitada, et valmistada ette maa kir-gastumist euharistiaks. Just selles seisnebtema vaimulikukutsumus kogu loodudmaailmas.

“Tehke euharistia igast asjast” (1Ts5,18 – tõlge e.k: “Tänage kõigeeest”). Kreeka keeles: en panti

euharisteite, mida võiks tõlkida ka “tehkeeuharistia igast asjast”): euharistiale kuisakramendile vastab Euharistia kui vaim-sus, mis toob kaasa kogu inimese olemusemuutumise ja iga loodu muutumise inime-se läbi. Püha Pauluse nägemuse kohaselton Kirik – mitte ristil surnud, vaid surnuistülestõusnud Kristuse Ihu – euharistilinesalasus, mis peegeldab tulevikku, asjadeviimset seisundit. Kirik ei ole möödunudajaloosündmus, sest Jumalariik on kättejõudnud. Kirik on see euharistiline salasus,mis annab meile tõelise teadmise looduduniversumist, et see saaks euharistiaks.

Euharistiat tuleb seega mõista kui sedaväljavalitud paika, kus liturgiline inimeneseletab kogu olemasolu elu valguses sel-lessamas paigas, kus saab ilmsiks see ko-halolek, mis muudab maailma põlevakspõõsaks ja kus see tulevane maailm muu-tub piibli sõnumi sisuks. Läbi euharistia memõistame, et me ei ole üksnes inimestekogukond, kellel puudub isetu suhe kosmo-sega: lunastus on ette nähtud kogu loodu

8

jaoks ja seni, kuni surm ei ole kõrvaldatudkogu kosmosest, inimene päästet ei näe.

“Just see,” kirjutab Johannes Zizioulas,“muudab sakramentide pühitsemise jaeriti euharistia Kiriku jaoks eluliselt

tähtsaks. Sest sakramendid kaasavad Kiri-ku olemisse kogu loodu, mitte üksnes ini-mesed “. Loodu kosmiline – see tähendabuniversaalne – keskpunkt on Kirik, ajalooeshatoloogilise lõpu, uue taeva ja uue maa,Jumala linna, Taevase Jeruusalemma ikoon.Teisisõnu, Kirik on Sõna “auhiilgus”, temailmumine ja avaldumine ning seda tõeliseltja otseselt läbi Püha Vaimu tegevuse: trans-figuratsioon, kirgastumine on seega kirikukestev olevik ja järelikult maailma jumali-kustamine. Sel põhjusel jääb Sõna ilmumi-ne kui ajaloo algus ja lõpp usu saladuseksja elu võimalikkuseks. Sest me käime ususja mitte nägemises, kirjutab püha Paulus(2Kr 5, 7).

Püha Vaimu loomulik arm, mis on loo-du enese olemise aluseks, ilmutabennast maailma enese ihus, olles

igasuguse pühitsemise alus. Kristuse Kiriktunneb mitmeid mateeria pühitsemisi, mil-lel on koht enamuses sakramentides jamuudes talitustes: Jordani vee õnnistami-ne Püha Vaimu mahatulemise läbi, millestsaavad alguse kõik vee (ristimisvee ja muuvee), püha salvi ja õli, leiva ja veini (niieuharistilise kui mitte-euharistilise) pühit-semised, kirikuhoonete ja liturgiliste ese-mete sissepühitsemised, viljade, toidu jaüleüldse kõigi asjade õnnistamine. PühaVaim ise laskub maailma südamesse ja “onsiin südametunnistus meie südametunnis-tusest, elu meie elust, hingamine meie hin-gamisest. Kõigi sakramentaalsete tegevus-te epikleesid on kui Nelipüha kestmine,nagu esimese kosmilise Nelipüha kordumi-ne uuendatud dünaamikas. Nii kulminee-

rub kõik euharistilises muutuses. “Taevadjutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulu-tab Tema käte tööd!” (Ps19, 2), Jumala loo-mistööd jätkava inimese kätetöö ülim ees-märk on anda au Loojale.

Just selles saab ilmsiks meeleparanduseja askeesi tähtsus nii inimeses kui ka kogutsivilisatsiooni ajaloos. Meeleparandus jaaskees on võitlus, mille jaoks inimene Kris-tuses suretab omaenese sügavaimas sisemu-ses ja kõigis oma tegudes oma isekuse, ain-sa asja, mis tuleb endast ära heita. (1Tm 4,4). Meeleparandus ja askees taastavad ini-mese ja tema kätetöö selle algses ilus; nadpööravad peegli tõelise Päikese poole. Jainimese looming saab nii osa valgusest jaelust.

Inimene – loodu preesterLyoni püha Ireneuse sõnul toome me püha-des andides ohvrianniks kogu nähtava loo-duse, et sellest saaks euharistia, sest euha-ristias on üks kahest tegurist maine. “Ana-foraas”, tuletab meile meelde Aleksandriapüha Kyrillus, “meenutatakse taevast jamaad, merd, päikest… kogu nähtavat janähtamatut loodut.” Et on olemas Kirik jatema liturgia, jääb maailm püsima olemis-se, see tähendab Kristuse Ihusse, sest Kirikjääb selleks vaimseks paigaks, milles ini-mene õpib euharistilist elu ja saab tõeliseltpreestriks ja kuningaks.

Liturgia kaudu avastab inimene Kristu-ses kirgastunud maailma ja töötab sellesthetkest alates maailma lõpliku muutumise,st kirgastumise nimel. Iga koguduseliige,kes osaleb liturgias, kannab eneses maail-ma kõige realistlikumal võimalikul moel.Ta ei kanna mitte ainult oma inimihu, isikutkõigi selle nõrkuste ja kirgedega: ta kan-nab ka oma suhet loomuliku maailma, loo-duga. Maailm, mis astub liturgilisse ruumi,on langenud maailm, aga ta ei astu sinna

9

selleks, et jääda selliseks, nagu ta on: litur-gia on surematuse rohi, sest seda vastu võt-tes ja maailmale kinnitades ütleb inimenelahti just loodu rikutusest, et saaks tuua loo-du ohvrianniks Jumalale, Loojale. Nii eilakka maailm euharistlises liturgias kunagiolemast Jumala kosmos. Selline maailma-nägemus ei jäta võimalust loomuliku ja üle-loomuliku lahutamiseks.

Püha Johannes Kuldsuu jumaliku litur-gia anaforaas loetakse järgmised palved:“Meenutades meile seega seda tervendavatkäsku ja kõike seda, mis meie heaks on teh-tud: Risti, Hauda, Ülestõusmist kolmandalpäeval, taevasseminekut, (isa) paremal käelistumist, teist ja aurikast Uut Tulemist, sinuoma, mida me võtame sinu omast, seda sul-le ohvriks tuues kõige ja kõigi eest.” Euha-ristia, mis vastab kõige olulisemal viisilmeie kaasaegsetele ootustele, võib päästakaasaegse inimese igaviku ja aja vastassei-sust ning nende üksteisest eraldamisest, mistõukavad inimest Jumalat tagasi lükkama;Jumalat, kelle teoloogia liigagi sageli paigu-tub tänapäeva inimestele arusaamatuksmuutunud sfääri.

Kui kristlased kogeksid liturgiaohvrittäielikult, poleks nad mitte ainult võimeli-sed alles hoidma maailma, mille Jumal neileusaldas, vaid vähimagi kahtluseta arendak-sid nad seda lõpmatult ja muudaksid “loo-giliseks” (vaimseks – λογοs) mõistuslikuksohvriks; see tähendab ohvriks, mis on vas-tavuses Logose, alati loova Jumala Sõna-ga, sest liturgia on meie kõige tõelisem tä-nuavaldus maailma eest sellesama maail-ma nimel. Liturgia on ka langenud maail-ma ülesehitamine ja usklike täielik osale-mine lunastustöös (mille tõi kaasa jumali-ku Logose lihakssaamine), mille läbi see-sama Logos antakse kogu kosmosele.Lõppkokkuvõttes on euharistiline liturgiaJumalariigi kujutis, kiriklikuks saanud kos-mos.

Niisiis võib öelda, et pühitsetud inime-ne on inimene, kes pühitseb ja tema “euha-ristiline teadvus” otsib olendite ja asjadesisemusest seda läbipaistvuse punkti, kuslasta kiirata Tabori mäe valgusel. Kõigetäielikumalt väljendab seda Looja osalemistkogu oma loodus ja looduse ning religioo-ni leppimise õhkkonda jumalateenistusesbütsantsi ikonograafia: askees ja müstika,kaugel sellest, et puudutada üksnes hinge,ilmuvad sel kombel kui kunsti ja teaduse“soma pnevmatikon” (vaimulik ihu) ningsee Valgusest läbistatud ihu annab seda Val-gust edasi oma kosmilisele ümbruskonna-le, millest ta on lahutamatu.

Me mõistame, et kristlik traditsioon tu-letab igal ajal ja igas olukorras meelde, etloodu kannab inimese jaoks sügavat tähen-dust, sest ta on püha ikoon, mis ilmutab lak-kamatult loomise müsteeriumi. Sel põhju-sel kannab ta endas sõnumit, mida tulebalati lahti seletada kogu selle ulatuses. Seedialoog inimese ja ülejäänud loodu vahelon mitmes suhtes põhjapaneva tähtsusega,sest inimene ja loodus lähevad koos, kä-sikäes “kaduvuse orjusest Jumala laste au-rikkasse vabadusse” (Rm. 8,21).

Kuid Jumal ei loonud maailma ainult kuiüha korduvat sõna, mis on lihaks saanud,ta lõi ka subjekti, kes suudab seda sõnamõista. Seega, et inimese (kui subjekti, kel-le poole Jumal pöördub oma selles maail-mas lihaks saanud “mõistuste” läbi) ilmu-misel on kindel koht loomise plaanis, onsõna kuuldavale toomiseks ilmtingimataolemas ka kaasvestleja, kes peab vastama.Maailm on välja mõeldud ja loodud inime-se tarvis, temast lähtudes. Inimese ilmumi-ne on seotud maailma loomisega nagu üksterviku osa teisega, samas üks ei tulene tei-sest, vaid mõlemad on ühtse mõtte ja teokoherentne tulem. Erinevus inimese kuisõna ja maailma kui sõna vahel seisneb sel-les, et inimene on rääkiv sõna või mõtlev

10

mõistus Poja kui subjekti eeskujul.Aga inimene on ainult Poja kujutis, sest

ta ei mõtle, ei too kuuldavale ega mõista“põhjusi” ja sõnu, vaid kombineerib ja aren-dab kindlaksmääramata kombel Logose“põhjuste” ja sõnade kujutisi, järgides sellesLogost kui eeskõnelejat, mõtlejat ja loojat.

“See pole ometi masinate süü, et teieenam ei palveta,” kirjutab Denis de Rou-gemont. Mida tuleks mõista: kui teie enamei palveta, siis pole need ometi masinad,kes teile ja enestele mõtte annavad! DimitruStaniloae lisab: “inimene kahekõnes Logo-sega annab maailma jumalikustamiseleomamoodi inimliku iseloomu. Sest maail-ma jumalikustamine inimese osalusel onjumalikustamine täis inimlikke mõtteid jatundeid. Selle kaudu avastab inimene maail-ma tõelise tähenduse, maailma sihi ollainimvaimu ja jumaliku vaimu sisu; sisu, mison märgitud inimliku pitseriga täis juma-likku vaimu. Logos sai inimeseks, et teosta-da inimese ülesannet jumalikustada maail-ma inimlikuga; ülesannet, mille täitmineinimesel patu tõttu ebaõnnestus. Pärastlangemist tahtis inimene panna maailmaleainult inimliku pitseri, nägemata enammaailma ja inimese sügavaimat tähendust.”

Niisiis, hoida alal praegust maailma tähen-dab hoida alal selle maailma suundumust jakalduvust minna järk-järgult üle mitteloodu-le, hoida alles selle viimset lõppeesmärki,milleks on Jumal ja osadus Jumalaga; hoidaalles usku. Aga hoida praegust maailma, mison üheaegselt loomises ja rikutuses, tähen-dab ka hoida loovat dünaamikat, mille Ju-mal on andnud; hoida tema loodut rikutuseeest. Seda alalhoidmist, mida nimetatakse kalunastuseks, saab teostada ainult kaasatesmaailma tegelikkuse Kirikusse, muutes sel-le Kiriku ihuks. Selline on inimese kui loodupreestri ülesanne.

Tegelikult ei ole tähtsaim probleem siinmitte sotsiaalne – rikkuse ja vaesuse, üleül-

dise rikastumise probleem või tervise, toi-tumise probleem ega ka mitte ülima täht-susega õigluse probleem (kõik kahtlematahädavajalikud asjad); pigem on see “elu jasurma ning üleüldise ellu tagasipöördumi-se probleem”, üleüldise pühitsemise küsi-mus. Siit ka vajadus, et kõik kristlasedpühitseksid euharistiat, ülestõusmispühi kaväljaspool templit, kõigis oma elu väljen-dusvormides. Oma päevatöös, tehnoloo-gias, teaduses.

Ja sellel euharistia pühitsemisel saab ollatõeline tähendus ainult juhul, kui see hõl-mab kogu elu, mitte ainult sisemist elu, vaidka välist, maailmale suunatud elu, et muu-ta see ülestõusmise kunstiteoseks.

Teaduses, tehnoloogias, kunstis, po-liitikas – kõikjal on kristlased kut-sutud kaasa lööma, et muuta inimes-

te omavaheline side osadussidemeks ja ini-mese side kogu looduga transfiguratsioo-niks. Nii tuleb defineerida ja mõista meieosalust tsivilisatsiooni töös. “Ja maailmkaob ja tema himu, aga kes teeb Jumalatahtmist, püsib igavesti” (1Jh 2,17). Uni-versum saab ilmsiks ainult inimese näge-muses; just seetõttu saab pühakute palve jaarmastus seda muuta. Mis meisse puutub,siis kui me ei näe, kuidas tõeline valgusvälisest kestast võitu saab, saame sellessüüdistada ainult omaenese pimedust.

Ning viimane küsimus.Kas oleme me selles maailmas, lähtu-

des surnuist ülestõusmise perspektiivist(mida meil oodatakse), võimelised pakku-ma tõelist omakasupüüdmatut teenimist,mis oleks ennekõike tõeline ja pashaalneelu teenimine? Sest loodu jaoks on võima-lik ainult üks vastus: kindel veendumus, etÜlestõusmine on kogu loodu jaoks.

† Stefanus,Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

11

Kristuse püha Kirik kiidab, aus-tab ja ülistab vaga meenutami-se ja jumalateenistustega neid,kes on silma paistnud vaga ja

püha eluga ning pühendanud iseennasttäielikult Jumala ja ligimese teenimisele jaarmastusele ning lõpetanud oma elu märtri-surmaga meie laitmatu õigeusu eest seis-tes – Kristuse auks, kes laseb oma aust osasaada igaüht, kes Teda austab, – ja nendelteestpalvete palumiseks InimesearmastajaJumala ees pattude andeksandmiseks, hai-guste arstimiseks ning üleüldse hingeliseksja vaimulikuks kasuks Issanda pärisrahva-le.

Et nüüd nõnda on elanud ja õigeusu eestkannatanud XX aastasajal Eestimaal püha-duse täiusele jõudnud preester Vassili So-lovski ja koos temaga preester Joann Pet-

tai, preester Joann Sarv ja preester KarpElb ning Stefan Grigonogov, kes on jäänudKiriku meelde kui näited kiriklikust kohu-setundest ja apostlitest pärandiks saadudõigeusu pandi hoidmisest, samuti olnudõigeusu ja tema reeglite tunnistajateks ras-ketel aegadel oma katsumuste ja kannatusteläbi, mida nad eri aegadel kannatasid, onMeie Tagasihoidlikkus koos Meid ümbrit-sevate ülipühitsetud metropoliitidega, Meiearmastatud vendade ja kaasteenijategaPühas Vaimus, otsustanud – pidades silmasnende jumalameelepärast eluviisi, hiilgust,mis nende pühadusest tunnistust annab,nende püsivaid ja väsimatuid võitlemisiõigeusu eest, nende julget tunnistust omausust katsumise päeval kuni märtrisurma-ni ja enese tervenisti ohvrikstoomiseni, ningvõttes arvesse nende mälestust austavateusklike üleüldist kasu, samuti kõike seda,

Isa Vassili Solovski, isa Joann Pettai,isa Joann Sarve, isa Karp Elbi ja Stefan

Grigonogovi arvamise kohta õigeusu kirikuüldisesse pühakukalendrisse

12

mida oma palvekirjas tõi esile Meie armasvend Kristuses, Tallinna ja kogu Eesti üli-pühitsetud metropoliit Stefanus, väljen-dades vagade ristiinimeste ühist soovi japalvet lugeda ka ametlikult needsinased,kes nõnda palju õigeusu heaks on tööd tei-nud ja vaeva näinud ning märtrisurma kan-natanud, pühade hulka – anda ka neile sedaau, mis pühameeste vääriline.

Seepärast otsustame me sinodaalselt jaseame ning määrame Pühas Vaimus, etnüüdsest ja igaveseks ajaks igavesti arva-takse mälestusväärne preester Vassili So-lovski ja koos temaga preester Joann Pet-tai, preester Joann Sarv, preester Karp Elbja Stefan Grigonogov Kiriku vagade japühade inimeste hulka, keda usklikud aus-tavad. Nende mälestuspäevadeks, mil nei-le kiituselaulu tuuakse, on iga aasta 12.jaanuar (p. Vassili ja Stefan), 29. jaanuar(p. Joann Pettai), 3. detsember (p. JoannSarv) ja 24. september (p. Karp), vastavaltnende märtrisurma päevadele. Lisaks mää-rame, et püha märter isa Vassili Solovskisaab austatud kui Eesti laste püha eestseis-ja.

Selle kõige täheks ja tunnistuseks onantud see patriarhlik ja sinodaalne akt, mison koostatud ja kantud Kristuse Suure jaPüha Kiriku pühasse Koodeksisse ning mil-le muutmatu ärakiri on saadetud Tallinnaja kogu Eesti ülipühitsetud metropoliidileStefanusele tema kiriku arhiivis säilitami-seks.

21. juulikuu päeval, Armu Aastal 2004,12. indiktil.

Konstantinoopoli–Uue Roomapeapiiskop ja oikumeeniline patriarh

BARTHOLOMEOS

Pühakukskuulutamisejumalateenistuse ristikäikPüha Paraskeva päevalSaatses.

13

Eesti Kaitseväe kaplaniteenistus pi-das möödunud aasta 22. veebrua-ril oma 85. aastapäeva. Iseseis-vusajal taasloodud kaplaniteenistu-ses on EAÕK esindatud kahe kap-laniga (fotol vasak.), need on Tal-linna Issanda Muutmise kogudusepreester Aleksander Sarapik ja Tar-tu Pühade Aleksandrite koguduselugeja-altariteenija, nooremleitnantAndrei Sõtsov.

Kaplaniteenistuse tänasest ja hom-sest päevast oli nõus kõnelema isaAleksander Sarapik, kes praegu

tegutseb Kaitseliidu juurde vanemkaplani-na, olles ühtlasi Kaitseliidu noorteorgani-satsiooni Noored Kotkad peavanem.

Hiljuti peeti eesti kaplaniteenistuseväärikat juubelit, kuid teame, et nõuko-gude perioodil sõjaväes kaplaneid ei ol-nud. Millal sai alguse taasiseseisvusaeg-ne kaplaniteenistus ja millal Sina selle-ga liitusid?

Kaplaniteenistus alustas taas oma te-gevust juba 1990ndate aastate alguses, kuipraegune Eesti Kaitsejõudude Peastaabipeakaplan kolonel Tõnis Nõmmik ja kolo-nel Michael Viise asusid Eesti Kaitsejõudu-de juures kaplanaati uuesti looma.

Esimene kaplanite kursus peeti 1996.

EAÕK KAPLANITEENISTUStäna ja homme

aastal, mina osalesin 1998. aastal peetudkolmandal koolituskursusel. Kaplanikooli-tusi korraldatakse igal aastal, tänavu toimusüheksas kursus.

USAs õppides olin 1999. aastal osale-nud USA ohvitseride ühekuusel kaplani-koolitusel. Kodumaale saabunult alustasintööd Kaitseväes 2000. aasta sügisel üksik-vahipataljoni kaplanina.

2003. aasta veebruarist jätkasin Kaitse-liidu juures, esmalt avalike suhete alal, see-järel aga kui Noorte Kotkaste peavanem.Samal ajal olen endiselt tegutsenud Kait-seliidu vanemkaplanina.

14

Kaplanikoolituse on Eestis läbinud li-gikaudu 150 inimest, tegevteenistuses onhetkel 18 kaplanit: peastaabis 3, Kaitselii-dus 1 ning ülejäänud on väeosades üle Eesti.

Kuidas on nende aastate jooksul muu-tunud Sinu töö Eesti Kaitseväes?

Kaplani töö oma olemuselt palju muutu-da ei saa. Kaplani ülesandeks on ja jäävadmoraali- ja usuküsimused väeosas, patal-jonis, divisjonis – kaplaniteenistuses tervi-kuna.

Seevastu on muutunud töö spetsiifika:üks asi on töötada pataljonis, kus teenibkuni 1000 meest ja naist, teine asi aga pea-staabi tasemel: seal jääb nõustamistööd vä-hemaks, kuid administratiivset tööd tulebjuurde.

Kui ma alustasin väeüksuses, oli peami-selt tegemist n-ö seinast-seina isikliku suht-lusega. Nüüd, vanemkaplanina peastaabijuures, tegelen põhiliselt koordineerivateülesannetega, suhtlen Kaitseliidu malevatekaplanitega.

Millise kaplani töö või tegevuse järeleon kõige suurem vajadus?

Kõige suurem osa tööst on kohal ollaväeosas, mida kaplanid ise nimetavad ko-halolekuteenistuseks. See tähendab, et kap-lan on kaasas ka väeosa väliüritustel. Misiganes väeosa ajateenijatega toimub, kap-lan peab olema alati kättesaadav.

Suur osa ajast läheb individuaalse nõus-tamise peale. Ning loomulikult võtavad omaaja mitmesugused koosolekud, sest kursispeab olema kõige väeosas toimuvaga. Peabteadma, millal toimuvad välilaagrid jm üri-tused, kus on vaja tingimata osaleda.

Kas oled kokku lugenud, mitu risti-mist oled nende aastate jooksul kaplani-na toimetanud?

Nende nelja aasta jooksul olen teinudumbkaudu 60 ristimist. On tulnud matta,laulatada, läbi viia peaaegu kõiki sakramen-te. Need vaimulikud talitused olen toime-tanud õigeusu preestrina, kuid kaplani tööon oma olemuselt eelkõige oikumeeniline.Seetõttu abistame ka teiste kirikute liik-meid.

Ma ei saa ise küll täies mahus neile sak-raalteenistusi läbi viia – näiteks armulaudajagada –, küll aga saan teisiti aidata, näi-teks organiseerida vastava kiriku vaimuli-ke tulekut väeosasse.

Kui palju on meil praegu õigeusu kap-laneid ja kui suur on tegelik vajadus justõigeusklikest kaplanite järele?

Vajadus on väga suur. Kui statistikatvaatame, siis näeme, et ajateenistuses on20–25% õigeusklikke, nendest suurem osaon vene keelt kõnelevad noored. Seetõttuon õigeuskliku kaplani olemasolu väga olu-line. Tulevikku vaadates loodame, et meieosakaal edaspidi suureneb.

Kaitsejõududes oleks tegelikult võima-lik rakendada 4–5 õigeusu kaplanit. Ette-valmistusprotsess on aga aeglane, kestabvähemalt aasta kuni poolteist. Kaplaniltnõutakse, et tal oleks vaimulik kõrgharidus,vähemalt kaheaastane kogudusetöö koge-mus ja vaimulikupühitsus.

Õigeusu kiriku poole pealt on tänaseksvastava kursuse läbinud 8 inimest, nemadon seega n-ö reservis. Tegevteenistuses onveel nooremleitnant Andrei Sõtsˇov Pärnuüksik-jalaväepataljonis, preester Afrat Laason Tartu vanglas tegevkaplan.

15

Kuidas suhtlevad omavahel õigeusukaplanid üle terve maailma?

Igal aastal korraldatakse konverentse,kuhu kogunevad peakaplanid ja vanemkap-lanid kõikjalt maailmast. 2003. aastal peetisee Eestis ning 2004 toimus kokkusaami-ne Kreekas.

Nende aastate jooksul on kujunenudsuhtlusvõrk: väga head suhted on näiteksSoome kaplaniteenistusega just õigeusukiriku poole pealt: oleme käinud nendel janemad meil külas. Ka Rootsiga on kontak-tid olemas, kuigi seal õigeusu kaplaneid eiole, on luterliku riigikiriku kaplanid.

2003. aastal osalesin õigeusu kaplaniteKesk- ja Ida-Euroopa konverentsil Saksa-maal, kus muuhulgas räägiti õigeusu kiri-ku rollist kaitsejõududes õigeusu maadesnagu Bulgaaria ja Venemaa. Eestit toodiseal välja positiivse näitena oikumeenilisekoostöö poole pealt.

Eestis saavad reservohvitserid ja kapla-nikandidaadid ning tegevteenistuses olevadkaplanid kokku iga pooleteise aasta tagant,et arutada päevateemasid ja pidada tulevi-kuplaane.

Kas Eesti liitumine Euroopa Liidugatõi kaasa muudatusi kaitseväe kaplani-teenistuses?

Ei, küll aga mõjutas NATOga liitumine.Pärast NATOga liitumist on kõik täna ame-tisolevad kaplanid läbi teinud koolitusevähemalt ühe NATO riigi juures.

See annab meile kvalifikatsiooni tööta-da mõne NATO riigi juures välis- ja rahu-missioonidel. Seega oleme vastava standar-di järgi kvalifitseeritud.

Mul isiklikult on õnnestunud vastav koo-litus läbi teha kolmes riigis: Inglismaal,Kanadas ja USAs.

Millisena näed meie eesti õigeusu kap-laniteenistust 10 aasta pärast?

Kaplaniteenistuse areng on pigem aeg-lane kui kiireloomuline, sest meilt nõutak-se küllaltki palju: et inimene oleks küps niivaimuliku kui ohvitseri tööasjus.

See tähendab, et kui saame lähiajal mõ-ned kaplanid juurde, siis see täidaks meievajadused. See aga ei tähenda, et meie noo-red ei saaks käia igasuvistel koolituskursus-tel, kus iga kord on meile ka kohad olemas.

Ma arvan, et kaplanikandidaate võiksselle aja jooksul tulla paari-kolmekümneringis. Nende seast saaks valida, kes olek-sid valmis tegevteenistusse tulema. Loodan,et on järelkasvu, et tekiks n-ö rotatsioon, etsaaksime kaplaneid vahetada kohtade pealning täna tööl olevad kaplanid saaksid omaametiredelil edasi liikuda.

Küsis Edith Ulm

16

Nende prohvetlike kuningas Taave-ti sõnadega võib iseloomustadapalverännakut Pühale Athose mäe-

le, milles osalesid 9 eesti õigeusu palve-rändurit tänavu 18. – 26. aprillil. Palverän-dureid oli igast Eesti nurgast, Tallinnast,Pärnust ja Tartust. Kõige rohkem oli nendeseas Tallinna Issandamuutmise koguduseliikmeid: isa Aleksander Sarapik, MargusKivi, Avo Tölpt, Indrek Sarapuu, HolgerOidjärv; Peeter Raska ja Andres Lauba Tal-linna Siimeoni kogudusest. Pärnakaid esin-das Andrei Sõtsˇov ja Tartut JumalaemaUinumise koguduse liige Oleg Pavlov. Pal-

verändurite vaimseks juhiks oli preesterAleksander ning praktiliseks korraldajaksEesti Õigeusu Noorte Liidu juhatuse esi-mees Margus Kivi, kes oli ka meile tõlgiks.

Saabumine Athosepüha Anna suureraklasse

Tee Athose poolsaarele ehk Jumalasünni-taja pärusmaale kulges väikse mereäärselinnakese Ouranopolise kaudu, kus meiegrupp istus laevale, mis viis meid Püha Mäeesimesse peatuspaika. Õigeusu püha päri-muse kohaselt sõitis kõigepüham Juma-lasünnitaja kord koos püha evangelist apos-tel Johannesega laevaga Küprose saarele.Poolsaarest möödumisel kostus jumalikhääl: “Saagu see koht sinu pärusmaaks,aiaks ja paradiisiks ning päästesadamaksneile, kes soovivad pääseda”. Seetõttu aus-tavad Athose mungad iseäranis Jumala-

PALVERÄNNAKAthose Pühale mäele

“Issand, kes võib olla külalinesinu telgis? Kes tohibviibida su pühal mäel?

(Ps 15.1)

Vaade Püha Dionysiose kloostrile, tuntud ka“Uue Kalju” kloostri nime all.

Fot

o: P

eete

r O

ssip

17

sünnitajat, keda peetaksegi Püha Mäe ain-saks valitsejannaks.

Esimesel päeval külastas meie gruppAthose poolsaare lõunaosas asuvat pühaAnna suureraklat, kus tegutseb Püha Mäevanim nn idiorütmiline skeeta. Püha Annaidiorütmiline elamisviis erineb ühiselulisestehk kenobiitlikust munklusest selle poolest,et kõik peale ühise palve ja elukoha on jäe-tud siin munkadele korraldada oma äranä-gemise kohaselt, mis annab neileomakorda võimaluse harrastadavaimuliku askeesi oma rütmi järe-le. Seetõttu pole selle erielu kloost-ritüüpi munkadel kuigi palju sisse-tulekuid ja varasid ning nad pea-vad nägema suuremat vaeva omaelatise hankimisel.

Athose pühades kloostrites onsäilinud vana kiriklik pruuk osuta-da kõigile kloostrikülalistele küla-lislahkust, pakkudes neile tasutasööki ja ulualust. Anna suureraklasveendusime selles: niipea kui jõud-sime sinna, pakuti meile kreekakohvi, marmelaadi ning kreekarahvusliku vägijooki – viinamarja destilaa-dist valmistatud tsipurot. Pärast õhtusöökitutvustati meile kloostri Anna peakirikut,mis on ehitatud 1752–55 ning anti harul-dane võimalus austada püha ja õiglase Is-sanda Jeesuse Kristuse esiema Anna püha-kusäilet.

Tõus Athose tippuPalverännaku teise päeva aovalges võtsi-me osa jumalikust liturgiast püha Anna ki-rikus, mille järel asusime teele Püha mäetippu. Meie grupi sihtpunktideks said 1500m kõrgusel asuv Jumalasünnitaja e Pana-gia väike kirik ning mäe tippu ehitatud Is-sandamuutmise kabel (2033 m). TõusminePüha Mäele oli alguses hõlbus, seda tänu

treppidele esimesel kolmesajal meetril. Esi-mese vahepeatuse järel, kui teekond muu-tus konarlikumaks ja vaevalisemaks, jagu-nes meie grupp kaheks. Esimene pool gru-pist jõudis isa Aleksandri juhtimisel Atho-se mäe Jumalasünnitaja kirikusse kolmetunniga. Esimest korda kõlas selles pühaskohas meie armas maakeelne “Kristus onsurnuist üles tõusnud”. Vaatamata piiratudajale otsustasid isa Aleksander, Aavo, And-

res, Andrei, Holger ja Oleg riskida ningtõusta ka Püha Mäe tippu. Tõusul pilvisustihenes ja 1600 meetril oli nähtavus vaid10-15 meetrit. Vaatamata tihedale udulejõudsime keskpäevaks Püha mäe tippu. IsaAleksander lõi kirikukella ning laulsimeüheskoos mitmes keeles Kristuse Ülestõus-mispüha pealaulu. Allaminek sujus ilmselttänu Jumalasünnitaja abile juba ladusami-ni ning rännaku seitsmendal tunnil jõudsidviimased palverändurid õnnelikult tagasiAnna suureraklasse. Puhkuseks palju aegaei jagunud, kuna õhtuteenistuseks pidimejõudma juba järgmisesse kohta, püha Pau-luse kloostrisse. Teekond sellesse pühapai-ka kestis ligi poolteist tundi, mille jooksulhakkas sajule kiskuma. Kuid algav vihma-sadu ei suutnud palverändureid heidutada,

Esimene peatuspaik Püha mäe Anna suureraklas.

18

sest juba kaugelt julgustas meid kaunis vaa-tepilt: kahe oru vahel asetsev ning kesk-aegsete müüride ja tornidega ümbritsetudPauluse klooster.

Püha Pauluse kloosterja Suur-Lavra

Pärimuse kohaselt ulatub Athose Paulusekloostri ajalugu X sajandisse, mil siin asu-tas erakla Athose Athanasiose õpilane jaXiropotamou kloostri vaga munk Paulus(† 955). Alguses kandiski see ühiselu kloos-ter Xiropotamou kohanimetust, kuid hiljem,sarnaselt teiste Athose kloostritega hakatiseda nimetama asutaja järgi. Kloostris sai-me südamliku vastuvõtu ja majutuse osali-seks. Seejärel tõttasime õhtuteenistuselekloostri peakirikusse, mis on ehitatud 1833-44 Issanda esitamise auks. Teenistuse lõ-pus pakuti palveränduritele tagasihoidlik-ku einet, mille järel meid juhatati pühakot-ta pühade säilmete austamiseks. Sellekloostri reliikviate seas leidus kasupüüdma-tute arstide Panteleimoni ja Damianose, Is-sanda apostlite Andreas Esikutsutu ja Bart-holomeose, märtrite Prokopiose, Theodo-ros Väeülema, Kallinikose, piiskoppideGregorios Teoloogi, Basilios Suure jaOlümpia Dionysiose säilmeid, püha ela-vakstegeva Ristipuu osakesi ning Hommi-kumaa tarkade kingitusi. Kolmanda päevavarahommikul võttis meie grupp osa kesk-öö-, hommiku- ja tundideteenistusest ühesjumaliku liturgiaga. Teenistus, millel osa-les ligi 20 munka, kulges pühalikult ja kau-nite kreeka viiside saatel.

Samal päeval ootas meid pikk teekondmere ja maismaa kaudu Athose ühiselumunkluse hälli – Suur-Lavrasse (kr k ‘Me-gisti Lavra’), kuhu jõudsime lõunaks. Suur-Lavra asutaja oli Athose vaga Athanasios,kes saabus siia Bütsantsi keiser Nikiforitoetusel Väike-Aasiast ning asutas 963. aas-

tal Püha Mäe esimese ühiselu suurkloostri.Vaga Athanasiose ehitatud Lavra peakirikon pühitsetud Neitsi Maria Rõõmukuulu-tamise auks ja üks vanematest pühakoda-dest Athosel. Sealsamas puhkab selle vagamehe püha ihu. Meil avanes võimalus pal-vetada selles pühakojas juba sama päevaõhtuteenistusel ühes kaanoniga Jumala-sünnitaja Ekonomissa pühakuju (e.k. “Ma-japidaja”) auks. Pärast õhtueinet jätkuspalve väikese pärastõhtuse teenistuse jaakafistiga Jumalasünnitajale, mil kloostri-ülem tutvustas meile isiklikult selle paigapühasid reliikviaid – elavakstegeva Risti-puu osakesi, Athose Athanasiose kolmeki-lost mungatähist (kr k ‘paramandyas’),pühade Ristija Johannese, essmärter Stefa-nose, piiskopide Basilios Suure, JohannesKuldsuu, Früügia Miikaeli ning uuspüha-ku Egina Nektariose säilmeid. Päev lõppeskaanoni laulmisega Jumalasünnitajale (krk ‘paraklisis’), mis peeti Suur-Lavra vani-mas Neitsi Maria templisse viimise kirikus(10. sajand). Neljas päev algas harjumuspä-raselt enne koitu (kell 3.30) jumalateenis-tusega. Erinevalt teistest kloostritest pae-lusid Suur-Lavra jumalateenistused meidoma sügava arhailisuse ja elava liturgiliserikkusega. Pärast hommikusööki tutvustasüks munk meie grupile lähemalt Suur-Lavravaatamisväärsusi ja nende ajalugu. Suur-Lavrale kuulub 15 ümberkaudset kabelit,nende seas Gregorios Palamase nimelinekabel, mis paistis meile selgelt juba Tsiak-maki mäetipu juures. Pärimuse kohaseltasus seal tulevase Thessaloniki piiskopGregoriose mungakong, kus ta kirjutas omapeamised teoseid.

Athose Karakallou kloosterSama päeva pärastlõunal jõudsime järgmi-sesse ööbimiskohta, Püha Mäe Karakalloukloostrisse. See 11. sajandist pärinev püha-

19

de esiapostlite Peetruse ja Pauluse aukspühitsetud munkla asub poolsaare idakal-dal Suure-Lavra ja Ibeeria kloostrite vahel.Seal elab 30 munka. Kloostris ootas meidees meeldiv üllatus: palverändurite vastu-võtjaks, kostitamise ja majutuse korralda-jaks osutus sugulashõimlasest munk, Soo-mest pärit isa Prodromos, kes teenib Atho-sel juba seitse aastat. Isa Prodromoselt kuul-sime, et Athose Andrease suureraklas peabmungapõlve teinegi soomlane, isa Joosep(Harvainen). Kella viiest kogunesid kloostrimungad Peeter-Pauluse peakirikusse (ehit.1548-1563) ning algas tundideteenistus-koos järgneva õhtuteenistusega. Jumalatee-nistusel veendusime taas eesti vanasõna“igas kloostris oma kord” õigsuses: erine-valt teistest kloostritest küsisid kõik mun-gad enne õhtuteenistust iguumenilt õnnis-tust teenistusel osalemiseks ja alguspsalmiluges kloostriülem ise. Sarnaselt teistekloostritega pidasid mungad ka siin kinniantifoonilisest laulmisviisist – kaks koorilaulis vaheldumisi laulusalme. Karakalloukloostriväärtuste seas, mis toodi meile väl-ja austamiseks pärastõhtuteenistuse jook-sul, leidus nii elavakstegeva Issanda Ristiosa, kui ka pühade Ristija Johannese, apos-tel Bartholomeose, märtrite Kristofori, Ma-riuse, Theodoros Väeülema, Orestose, At-hose Karakallou Gideoni ja Magnesia piis-kop Haralambidese reliikviad. Enne uinu-mist õnnestus Indrekul, Olegil, Andresel jaAndreil käia ära kloostri peamises vahitor-nis (ehit 14. saj), kus avanes ilus vaade PühaMäe lumivalgele harjale, mis punetas loo-jamineva päikese käes.

Jumalasünnitaja tähtsamadpühakujud Athosel

Palverännaku viiendal päeval, pärast vara-hommikust Jumalateenistust ja hommi-kusööki Karakallou kloostris sõitsime eda-

si Athose kloostririigi pealinna, Kariesi ni-melisse linnakesse. Karies on olnud juba10. sajandist residentsiks Püha Mäe ülem-valitsejale (kr k ‘protos’), kelle valisid At-hose kõik kloostriülemad ning seadis ame-tisse Konstantinoopoli patriarh. Praegu asu-vad Kariesi linnas peaaegu kõigi kaheküm-ne Athose kloostri esindused. Neid ehibotsekui kroonina linna keskpaigaks olevJumalasünnitaja Uinumisele pühitsetud jabasiilika stiilis 10. sajandil ehitatud peaki-rik. Selle pühas altaris asub Püha Mäe pea-ikoon – Jumalasünnitaja imetegev pühakujunimega “Aksion Estin” (eesti k.“On ko-hus”).

Päev hiljem võtsime ette kuuekilomeet-rise jalgsirännaku Kariesi lähedal asuvasseIvironi (Ibeeria) kloostrisse, et kummarda-da ja väärikalt austada tähtsuse poolest At-hose teist püha ikooni – JumalasünnitajaIbeeria imettegevat pühakuju. JalutuskäikIbeeria kloostrisse võttis aega tunni ning meoleksime peaaegu õhtusöögile hilinenud.Kuid Jumalasünnitaja abiga õhtusöök vii-bis ning jõudsime õigeks ajaks tagasi.

Dionysiose klooster, Andreasesuurerakla ja tagasiõit

Palverännaku kahel viimasel päeval külas-tasime veel kahte pühamut – Dionysiosekloostrit ja Vatopedi kloostrile kuuluvatAndrease suureraklat. Kuulus Dionysioseklooster seisab Athose kahekümne kloostrinimekirjas viiendal kohal ning on tuntudka “Uue Kalju” kloostri nime all. Selle me-reäärse ning kõrge kalju peal seisva pühamuasutas 1370-1374 aastatel üks vaga mees,Korise Dionysios. Kloostri ehitamisele aita-sid kaasa bütsantsi keisrid ning alates 14.sajandist ka mitmed Bessaraabia vürstid.Saabudes Dionysiose kloostrisse tutvusimeselle kloostri sees asuva kauni peakiriku-ga, mis oli ehitatud 1537-47 ja pühitsetud

20

püha Eelkäija Ristija Johannese auks. Pä-rast õhtuteenistust juhatati meid õhtusöö-gile ja hiljem sai meile osaks haruldane või-malus austada kloostri pühadusi – püha ela-vakstegeva Issanda ristipuu osakesi ja püha-de Ristija Johannese, Pergamoni Antipase,Gregorios Suure, Konstantinoopoli Nifonija Athose vaga Gennadiose reliikviaid. Dio-nysiose kloostris sai osa meist Püha ar-mulaua väärilisteks, kui võtsime osa 24. ap-rillil toimetatud jumalikust liturgiast.

Athose Andrease suurerakla, kuhu jõud-sime samal päeval, asub Athose keskuseKariese lähedal. See koht on kuulunud 10.sajandist Püha Mäe Vatopedi kloostrile, sealasusid Konstantinoopoli patriarhide Atha-nasius III ja Serafim II kelliad. 1842. a antisee püha paik üle vene munk Vissarionileja ühes temaga tulnud vendadele ning sel-lest ajast sai alguse erakla nn “vene ajajärk”.1849. a sai see koht Konstantinoopoli pat-riarhilt suurerakla e skeeta staatuse ning1900. aastaks valmis püha apostel AndreasEsikutsutu auks pühitsetud peakirik, Atho-se poolsaare suurim pühakoda. Nõukogu-de ajal kahanes Andrease suurerakla vene-keelne vennaskond oluliselt ning 1971. aas-tal suri selle erakla viimane vene munkSimpson. Kreeka mungad taasasustasid ma-hajäetud erakla 1992. aastal. 2001 valitierakla ülemaks Filotheuse kloostrist päritvanake Efraim (Gilikis), kes nüüdseks ju-hib skeeta 15-liikmelist vennaskonda.

Andrease suureraklas märkasime kahteerinevust, võrreldes teiste Athose kloostri-tega. Vaimselt valitseb siin “hesühhastlik”traditsioon, mille kehastajaks on eraklaülemise, kelle vaimulikuks isaks oli Athose Fi-lothei kloostris elanud ja nüüdseks Amee-rikas 16 kloostrit asutanud kuulus vanakeEfraim Vanem. Teine erinevus oli kiriku-slaavi jumalateenistuspruugi järgimine,millega vennaskond püüab alal hoida suur-erakla vanu reegleid. Õhtuteenistuse algu-

ses laulis soomlasest isa Joosep (Harvai-nen) meile armsa maakeelse “Kristus onsurnuist ülestõusnud”.

Meie seitsmepäevane palverännak Püha-le Mäele lõppes 25. aprillil, mil pärast ju-maliku liturgiat ja hommikusööki Andrea-se suureraklas sõitsime Dafni sadamasse jasealt edasi Thessalonikisse.

KokkuvõtePaljud meie seast olid püstitatud selle pal-verännakuga seoses mitmeid eesmärke,ning leidsid oma küsimustele ka vastuseid.Mõned said sealt vastuse küsimust esita-matagi. Kuid lõpetuseks tahaksin märkidaselle palverännaku kolme olulist kogemust.Kõigepealt andis palverännak hea võima-luse palverändurite omavaheliseks suhtlu-seks, üksteise tundmaõppimiseks ja silma-ringi laiendamiseks. Teiseks oli kogemusAthose poolsaarest, mis aitas süvenedaõigeusu munkluse vaimsusesse ja sellekaudu õppida paremini tundma Püha Kiri-ku traditsiooni. Kolmandaks õpetas see pal-verännak pidama kallimaks ning hoidmaEesti õigeusu traditsiooni nõnda, kui sedaon teinud sajandeid Püha Mäe mungad.

Püha apostel Paulus ütleb: “Tänu olguJumalale, kes meid Jeesuses Kristuses igalpool võidukäigus kaasa viib ja teeb kõigispaigus meie kaudu avalikuks oma taipami-se lõhna” (2 Ko II. 14) “Selleks jumalikukslõhnaks” – ütleb püha Studioni TheodorusXLII usuõpetuslikus jutluses: “on voorus-lik inimene”, kes on kutsutud ülendama endJumala poole, “otsekui püha mäe poole”,kus kõik paistavad “nagu tähed maailmas”(Fl II, 15). Andku siis Kõigeväeline Kolm-ainus Jumal ka meile seda jõudu tõusta“pühale mäele”, milles seisnebki kristlikuelu mõte!

Andrei Sõtsov

21

Põltsamaa Pühavaimu kogudus asu-tati püha Sinodi ukaasiga nr 2674 17.märtsil 1846. aastal (vana kalendri

järgi). Pikemat aega nimetati kogudustOberpahleni e. Ülem-Paala kogudusekssamanimelise mõisa järgi. Kohe koguduseasutamise aastal (1846) ühines apostlik-õigeusuga 2055 inimest: 1515 meest ja 540naist. Samal aastal laulatati 101 abielupaa-ri. Koguduse avamise ajast kuni 1851. aas-ta oktoobrini üüriti ruume jumalateenistu-seks sõjaväekasarmus. Üüri maksti aastas100 rubla.

Paljud Põltsamaa koguduse esimesed

liikmed kannatasid apostlik-õigeusu pärastsama tõsiselt kui esimese sajandi kristlikudmärtrid. Nii saadeti Pärnu kohtusse Lusti-vere valla kodanik Jüri Jürgenson ja Mih-kel Kanus. Sealt saadeti nad tapiga Viljan-disse. Teel vanglasse kannatasid nad nälgaja külma. Viljandi kohtus peksti Jüri Jür-genson õigeusu vastuvõtmise pärast pool-surnuks, ta sai vitstega 120 hoopi. Ühes te-maga kannatasid Viljandi vanglas õigeusuvastuvõtmise pärast Lustivere valla Pudi-vere küla mehed Mart Holdt , Andres Mit-tal ja Jaan Tutt. Üks esimesi õigeusu vastu-võtjaid Andres Jüri p. Reismann sai usu-

PÕLTSAMAA KIRIKUja koguduse ajaloost

22

vahetamise pärast Pajusi mõisas peksa, tedakaristati 62 vitsahoobiga. Kuid vitsad ja ta-gakiusamine mõisniku ja pastori poolt eisuutnud meeste meelt õigeusust ära pööratavaid kinnitas neid usus veelgi kindlamini.

Koguduse algupäevil oli liikmete seas125 pärisperemeest ja 300 rentnikku, üle-jäänud olid mõisa moonamehed. Talupere-mehed olid suureks toeks ja abiks kogudu-se preestritele nende tegevuses, samuti kait-sesid nad kohtus õigeusklikke rentnikke,kui mõisnikud ja pastorid neile igasuguseidkitsendusi usu pärast tegid, nt sundides neidrendilepingutele alla kirjutama. Neis lepin-gutes suruti peale tingimusi, millega rent-nikud olid kohustatud luteri kirikule ja pas-torile maksu tasuma rahas ja viljas, ollesise õigeusu kiriku liikmed. Kartes lepinguülesütlemist, maksid paljud õigeusu kogu-duseliikmed luteri kirikule ja pastorile mak-se. Suurimaid õigeusu kiriku vastaseid oliPõltsamaa pastor Maurach, kes kirikukantslist õigeusu kirikut ja õigeusklikke pil-kas.

On tõsi, et eestlased oma isikliku vaba-duse ja rahvustunde alalhoidmiseks apost-lik-õigeusu vastu võtsid, sest pastorite jutt

nn hingemaast oli vaid tõe moonutamine.Need 125 peremeest ja 300 rentnikku, kesPõltsamaa ümbruskonnas õigeusu vastuvõtsid, on selle ajaloolise tõe tunnistajateks.Esimesed ei vajanud pärisperemeestenahingemaad, ning teised kui rentnikud ei va-janud samuti seda legendaarset maad vaidotse vastupidi: olid koguni valmis koosõigeusuga vastu võtma tagakiusamist jakaristusmakse pastorihärrade ja õigeusuheaks.

Alates 19. oktoobrist 1851 peeti juma-lateenistused juba kirikus, kuid koht uuekiriku jaoks ei olnud eriti soodne, sest asusasula keskusest ühe versta kaugusel Ku-ningamäel. Esimene puust ja viie kupligakirikuhoone oli kiiruga kroonu kulul val-mis ehitatud, projekteerijaks arhitekt Adam-son. Kiiruga ehitatud pühakoda vajas edas-pidi pidevat remonti ning aastatega oli jubasellises olukorras, et seal külmusid pühadannid, tõmbetuules kustusid küünlad, kül-ma pärast ei saanud palvetajad kaua paigalseista. Õigeusu vastased ennustasid agaõigeusu kiiret lõppu Põltsamaal ning väit-sid, et kui vilets puukirik kord kokku ku-kub, siis ongi selles kandis õigeusul lõpp.

Põltsamaa laulukoor7. juunil 1925. aastal.Keskel metropoliitAleksander ja ülem-preester JoannPodekrat.

23

25 aastat kestis kirikuvalitsuse ja koha-liku võimu vastasseis korraliku maatükipärast. Kohalik võim takistas uue kirikuehitamist asula keskusesse. Sallimatus pai-sus kogunisti nii suureks, et leidis väljen-duse õigeusu kalmistu rüüstamises ja rü-vetamises. Huvitav asjaolu oli ka see, etPõltsamaa mõisa omanik vürst N. Gagarin,olles ise venelane ja õigeusklik, mängis iga-ti sakslastega kaasa ja takistas kiriku ehita-mist. Lõpuks, 1892. aastal õnnestus siiskisaada maad uue kiriku ehitamiseks, mis läksmaksma 2 388 rubla. Kivikiriku nurgakiviasetamine leidis aset 8.mail 1894. Kirikuprojekteerijaks oli piiskopkonna arhitektA.N. Edelson, ehitajaks S.D. Felder. Kiri-ku õnnistamine toimus 10. septembril 1895.aastal.

Alates 1850. aastast tegutses kogudusejuures kihelkonnakool ja kolm abikooli.Lustivere abikool avati 1853. aastal. Sellekooli esimeseks õpetajaks oli aastatel 1853-86 Andrei Leisman, ülempiiskop NikolaiLeismani isa. 1890. aastani oli samas koo-lis ametis Andrei Leismani poeg Aleksei.Nõmavere abikool tegutses alates 1871. jaPajuse abikool alates 1878. aastast.

Järgnevalt preestritest, kes on teeninudPõltsamaa Pühavaimu kogudust. Esimene

hingekarjane oli Vassili Polistovski, kesühendas Põltsamaa ümbruses, LaiusestKolga-Jaanini ja Sadukülast Kikevereni,paari aasta jooksul kogudusega 5000 hinge.Isa Vassili teenis Põltsamaal 18.03.1846-07.12.1849. Järgmine preester, isa Kons-tantin Horosavin (teenis 11.12.1849-52)jätkas koguduse organiseerimist, asutaskoole ja ehitas esimese puust kiriku (1850-51) Kuningamäele, mis asub 2 kilomeetrikaugusel Põltsamaast. Preester SimeonPopov (01.07.1852-15.01.1862) oli hiljemametis Olustveres, kust ta viidi üle Tallin-nasse. Seal oli ta Issandamuutmise kirikueesnikuks ja Neeva Aleksandri peakirikuesimeseks esipreestriks. Preester AlekseiTroitski (26.03.1862-11.05.1866) teeniskõigepealt Uduvere, Tõstamaa ja Kolga-Jaani kogudusi. 1866. aastast kuni surmanioli ta ametis Laatres.

Kõik ülalmainitud vaimulikud olid Pihk-va Vaimuliku Seminari vilistlased.

Eufimi Küppar (1866-73) oli esimeneeestlasest preester, oli ka Riia VaimulikusSeminaris eesti keele õpetajaks. 1873-94 oliametis Tuhalaanes kuni oma surmani. Temapoeg Nikolai Küppar jätkas isa tööd Tu-halaanes kuni oma surmani 1914. aastal.Preester Nikolai Tsvetikov oli koguduse

Põltsamaa kogudu-se liikmed 1930nda-tel aastatel preestri-

ja kirikuriideidkorrastamas.

24

eesotsas lühikest aega (28.01.1874-21.10.1875). Lisaks seminariharidusele oli taomandanud akadeemilise hariduse Peterbu-ris. Järgmised kümme aastat (1875-85) olita ametis Suure-Jaani koguduses. ViktorBezanitski (29.01.1876-07.07.1881) olisündinud preestri perekonnas ning tema nelivenda olid samuti preestrid. Preester Vik-tori vend Nikolai Bezˇanitski, enamlasteohver, on meie kirikus kuulutatud püha-kuks. Preester Vassili Ink oli koguduse ees-otsas pikemat aega (26.06.1881 kuni sur-mani 21.03.1917). Tema koostas kogudusepõhjaliku kroonika ja võttis agaralt osa ki-vikiriku ehitamisest. 1905. aasta verisedsündmused jätsid aga sellest preestrist ne-gatiivseid mälestusi, sest ta oli üks vähes-test õigeusu vaimulikest, kes toetas karis-tussalkade tegevust.

Joann Podekrat teenis Põltsamaal 07.05.1917-15.08.1936. Oli preestriks ka Sa-dukülas ja Vändras. Peale Põltsamaalt lah-kumist teenis Sindis, kus ka suri 1937. aas-tal.

Järgmised preestrid olid koguduse ase-täitjad: Kolga-Jaani preester Andrei Lare-dei (1936.a.), samal aastal ka Karksi–Nuiakoguduse eesnik Vladimir Allik . JoannMeltsaar (1936-01.04.1940), KonstantinAntson (1940), Arseni Vapper, ViktorLind (1940-44), Augustin Poola (20.03.-05.05.1944), Eugen Tamm (05.05.-01.06.1944). Alalised preestrid Leo Maidre(01.06.1944-18.12.1953), KonstantinKaus (30.03.1954-01.07.1959), NikolaiPärl (06.08.1959-16.10.1991), asetäitjadpreestrid Aleksander Aim (1991), RafaelHinrikus (1991-03.08.1992), JohannesKeskküla (03.08.1992-15.07.1999), Mele-tios Ulm (15.07.1999-15.03.2004). Praeguteenib kogudust Soome Õigeusu Kirikupreester isa Juha Hirvonen.

Põltsamaa Pühavaimu kogudust on kü-lastanud ajaloo jooksul mitu piiskoppi, kuid

tema pühaduse Konstantinoopoli patriarhBartholomeose külaskäik oli koguduselesuurim au. 31.10.2000 pidas patriarh roh-ke palvetajaskonna osavõtul kirikus palvu-se. Patriarh kinkis kogudusele õlilambi.

Sergei Selezˇnjov

Kasutatud kirjandus:“Elutõde”, nr 5, 1939, lk 53.“Rizkije eparhialnije vedomosti” nr 11, 1897, lk 557-559;nr 12-13, 1897, lk 628-630; nr 12, 1894, lk 449-450.“Õigeaustamisvaimulikkond seoses eestlastega”, üpr. A.Kaljukosk, Tln 2000, lk 101 (käsikiri).“Vooremaa”, 02.11.2000, J. Lukase artikkel patriarh Bart-holomeose külaskäigust.

25

Eestlastest õigeusklike seas on üksmeie silmapaistvamaid teoloogeülempreester Vassili Martinson, TartuÜlikooli õigeusu õppetooli pika-ajaline professor. Tema surmastmöödub tänavu 50 aastat ning siin-kohal on sobilik teha põgus tagasi-vaade tema elukäigule.

Vassili Martinson sündis 1874. aas-tal Tahkurannas Pärnumaal. Tavanemad olid vaestemaja teenijad

Antoni (Martinson) ja Maria (Jakobson).Tahkuranna teise tuntud õigeuskliku, pre-sident Konstantin Pätsiga, sidus teda pealeühise sünniaasta – 1874 – ka sarnane hari-duskäik: mõlemad õppisid Tahkurannaõigeusu kihelkonnakoolis ning seejärel RiiaVaimulikus Koolis ja Seminaris.

Vassili Martinson alustas oma haridus-teed Tahkuranna õigeusu kihelkonnakoo-lis aastatel 1882-86. On üldiselt teada, etEesti õigeusukiriku vaimulikkonna, aga kasuure osa eesti haritlaskonna kujunemiselomas tähtsat rolli Riia Vaimulik Kool jaSeminar, kus asus õppima ka Martinson.Riia Vaimulikus Koolis õppis ta aastatel1886-90 ja Seminaris 1890-96. Sealt edasi

kulges andeka noormehe tee kõrgemasseõppeasutusse, Peterburi Vaimulikku Aka-deemiasse. Selle lõpetas ta sajandivahetu-sel (1900) juba teoloogiamagistrina. Siin-kohal on sobiv meenutada teist kuulsat eestisoost sama kõrgkooli lõpetanut, usumärterPlaton Kulbuschi, kes Peterburi akadeemialõpetas Martinsonist kuus aastat varem.

1900. aastast alustas Vassili Martinsontegevust Peterburi vaimuliku seminari ins-pektori abina. Tema karjäär jätkus õppeasu-tuse inspektorina ning hiljem juba rektori-na aastatel 1910–18.

Vassili Martinson pühitseti preestriks1907 (olles eelnevalt abiellunud VeeraVosskressenskiga), ülempreestri aunimetusomistati talle 1910. aastal. Ta jätkas töödUue Testamendi õppejõuna Petrogradi vai-mulike koolis (1918-19), tegutsedes üht-aegu Arheoloogiainstituudi raamatukoguvõõrkeelte osakonna juhatajana.

ÜlempreesterVASSILI MARTINSON

1874-1955

Vassili Martinson pühitsetipreestriks 1907, ülempreestriaunimetus omistati talle1910. aastal.

26

Pärast Riia Vaimuliku Seminari sulge-mist 1917. aastal tuli leida uus võimalusõigeusu teoloogia õpetamiseks ja vaimuli-kukandidaatide koolitamiseks. Nii loodi1919. aastal Tartu Ülikooli Usuteaduskon-na juurde õigeusu õppetool, mille etteotsaasus ülempreester Karp Tiisik. Viimanetegutses õppetooli eesotsas kuni oma sur-mani 1922. aastal. Samal ajal oli ülemprees-ter Martinson Venemaalt Eestisse siirdunud.Esmalt asus ta tööle Eesti Riigiraamatuko-gu juhataja abina (1922-23), kuid peatseltkutsuti ta tööle Tartu ülikooli. Seal alustasta pikaajalist tegevust õigeusu dogmaatikaõppetooli teoloogiaprofessorina, mis jätkuskuni Eesti okupeerimiseni nõukogude väge-de poolt 1940. aastal. Aastatel 1924-26 olita EAÕK Sinodi liige.

Ülempreester Martinsoni suureks tee-neks peetakse uute õppekavade ja uue õp-pekorralduse väljatöötamist, mille tulemu-sel varem usuteaduskonnast lahus olnudõigeusu dogmaatika õppetool liideti usu-teaduskonnaga ja nimetati ümber Apostlik-Õigeusu õppetooliks. Need sisseviidud uu-endused tõid õppetooli juurde hulga huvi-lisi, kelle hea õppeedukus näitas kasvavathuvi õigeusu teoloogia vastu. Ta oli ka hu-vitatud majanduslike stiimulite loomisestüliõpilastele. Nimelt otsustati 1926. aastaltoimunud EAÕK täiskogul eraldada hool-satele üliõpilastele neli kirikupoolset stipen-diumit suuruses 4000 marka kuus. Profes-sor Martinson töötas välja stipendiumi ja-gamise tingimused, mille alusel pidi iga sti-pendiaat lisaks õppetööle praktiseerimamõnes Tartu õigeusukoguduses.

Õppetööst vabal ajal valmisid mitmedoriginaal-, kuid peamisel siiski tõlkeraama-tud, mida ta toimetas ja eessõna kirjutas,nagu “Hommikumaa-õigeusu ja Inglise(anglikaani) kiriku vahekorrast” (1925),

Glubokovski “Õigeusk oma olemuse poo-lest”(1926), sama autori “Tegeliku ristiusuilmakonverents Stockholmis 1925: ap.-õig.usuteadlase muljeid ja vaatlusi” (1927) ja“Idamaa õigeusu ja anglikaani kiriku lähe-nemisest”(1931), E. Miniatise “Armu-lauast” (1934) S. N. Bulgakovi “Üks püha,kafoliikne ja apostlik kogudus” (1935) ja“Vatikani dogmast” (1938) A. Kljutarevi“Kristliku asketismi vaimust ja tähendu-sest”(1936) jt. Väärtuslikud on Vassili Mar-tinsoni dogmaatika-alased käsikirjalisedmaterjalid, mis asuvad tema isikuarhiivis.

1929. aastal külastas prof. Martinsonpikemal välisreisil viibides Palestiinat,Kreekat ja Türgit.

Ülikooli korraliseks professoriks nimetiülempreester Martinson 1931. aastal ningsellel ametipostil tegutses ta kuni õigeusuõppetooli sulgemiseni. 09.09.1940 vabas-tati professor Martinson töölt ENSV hari-dusministeeriumi käskkirjaga.

Vassili Martinson oli üks nendest tuhan-detest õigeusulistest, kes siirdusid Eestistvälismaale 1944. aastal. Ta suri 7. veebrua-ril 1955 USAs, Pennsylvanias.

Edith Ulm

27

Sissejuhatus

Õigeusu kirik näeb loomisloos meielunastamise võrdpilti. Et loomiseläbi antakse elu kogu loodule, siis

on ka patu läbi surnud inimkond kutsutuduude ellu Kristuse lunastamise läbi, kutsu-tud osa saama jumalikust elust ja austamaJumala kõikvõimsust, tarkust ja headust.

Antiikfilosoofia järgi on Platoni demiurgkosmose meister-kunstnik, kes olevast, iga-vesest ja kaootilisest mateeriast vormibmaailma.

Täiesti erinev on Piiblis toodud loomiseidee, loomine ei millestki, ladina keeles “exnihilo”, millest kõneleb mittekanoonilineMakkabi raamat: “Vaata taevast ja maad.Ja nähes kõike seda, mis seal on , tea, etkõik selle lõi Jumal eimillestki.” (2 Mak7,28)

Idee absoluutsest eimillestki on esmapil-gul vastuoluline ja absurdne. Samas tähen-dab see midagi, mis toimub Jumalast väl-jaspool. Samal ajal ei ole Jumalal vähimat-ki vajadust loomise järele. Loomine onpühade isade järgi Jumala vaba tahte väl-jendus, mis on ka loomise ainsaks põhjen-duseks. Kirikuisade järgi on Jumala – keson alati püha Kolmainsus, mille kolm hü-postaasi on pidevas armastuse suhtes –headus maailma loomise ainsaks põhjen-duseks, täpsemalt, selle jumaliku headuseüleküllus. Me ei tohiks arvata, et maailmaloomise eesmärgiks on see, et Jumal peabsaama oma loomingu pärast austatud.

Prohvet Moosese poolt kirja pandud loo-miselugu nimetatakse heebreakeelses piib-lis “betreiit” , ehk “alguses”. Kreekakeel-

ses piiblis on kasutatud nimetust “Genesis”.Teadaolevalt ei olnud loomisel pealtnägi-jaid inimsoo hulgast, järelikult sai prohvetMooses loomisloo kirjelduse vahetult Ju-malat. Sellest räägivad nii kirikuisad kuiõigeusu kiriku pärimus.

Püha Basilios Suur mainib oma raama-tus “Heksaimeron” (1,1): “…mida Mooseskuulis Jumalalt”. Püha Johannes Kuldsuuütleb oma teoses “Vestlused Genesise raa-matust” (II,2) selle kohta järgmist: “Igasõna pühakirjas on Jumala sisendatud,omab sügavat mõtet ja ei ole mitte Moose-se vaid Jumala sõnad.” Veel nimetab ta õn-nist Moosest “minevikuprohvetiks” ninglisab: “Seepärast alustab ta (Mooses) –Alguses lõi Jumal taeva ja maa” – otsekuihüüdes meile kõigile valju häälega: mitteinimeste õpetust ei räägi ma teile, vaid sel-le, kes kutsus taeva ja maa mitteolemisestolemisse. Tema seadis ka minu keele neistjutustama. Seepärast palun ma teid suhtu-da neisse sõnadesse, mitte nagu me kuu-leksime Moosest, vaid universumi Issandatennast, kes räägib Moosese huultega.”

Loomise heksaimeroniks e. “kuuspäe-vaks” on tavaks nimetada loomise kujund-likku pilti, mis leidub pühakirjas 1 Mo 1,1-2,4 ning mis saab alguse suursuguste sõna-dega: “Alguses lõi Jumal…”. Pühakirjas on“kuuspäev” lühidalt edasi antud, sest seeon sissejuhatus pühasse ajaloosse, mille läbisaab teatavaks Jumala tahe.

Teades tegelikult küllaltki vähe kuuepäevaga loomisest, on hea, kui me oskak-sime alandlikkuse ja austusega uurida pühaõigeusu kiriku pärimust ja pühade isadekirjutisi. Siis võime me alles mõista Genes-

LOOMISLUGU

28

ist e. õndsa Moosese esimest raamatut loo-misest.

“Alguses lõi Jumal.”Pühade kirikuisade selgitus “kuuspäevast”oleks lühidalt järgmine: Sõna “alguses” eitähenda mitte lihtsalt ajalist algust vaid üle-minekut igavikust aega. Õndsa Augustinu-se järgi aega ei eksisteerinud: see loodi koosmaailmaga (“Pihtimused” 1, 3). Teadaole-valt kinnitab ka kaasaja teadus, et aega ilmamateeriata ei eksisteeri.

Loov Sõna e Logos sünnib Jumalas ennekõiki aegu. Sellepärast võrdleb Lyoni PühaIrineos kirjakohta 1 Mo1,1 Johanneseevangeeliumi algusega (Jh 1,1), milles öel-dakse: “Alguses oli Sõna ja Sõna oli Juma-la juures ja Sõna oli Jumal”.

Loomise all mõistame niisiis, millegiloomist, mida enne ei olnud. Apostel Pau-lus kirjutab: “Nähtamatust on tekkinud näh-tav” (Hbr 11,3). Uue testamendi kirik näebsiin püha kolmainsuse salasust, sest loomi-ne on kolmainsuse kõigi isikute koostöö.

“Taevas ja maa”Taevas ja maa tähendavad lahtiseletatunatervet universumit. Taeva all ei mõeldamitte ainult materiaalset, ainelist taevast,vaid ka nn taevaste taevast, e kolmandattaevast, millest kirjutab meile püha apostelPaulus: “Ma tunnen inimest Kristuses, kedaneljateistkümne aasta eest tõmmati kolman-da taevani…”.(2 Kor 12,2) See kõrgem tae-vas on vaimne taevas, kus elavad ilmihutaolendid ja on seega Jumala asupaik. Sel-lest kirjutab ja Vana Testamendi Hiiobi raa-mat: “Eks ole Jumal kõrges taevas?” Siittulebki väljend “taevane isa”.

Mooses ei räägi inglite loomise ajast,

kuid võib arvata, et nad ei loodud mittepärast taeva ja maa loomist, sest Jumalaenese sõna järgi nad siis juba hõiskasid:“Kui hommikutähed üheskoos hõiskasid jakõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa”. (Iob38, 7)

“Ja maa olinähtamatu ja vormitu.”

Maa all ei mõelda mitte ainult meie pla-neeti, vaid kogu tulevast kosmost ehk uni-versumit selle esialgsel kujul. See on ma-teriaalne, aineline alus, mis luuakse Juma-la Sõnale järgneva kuue päeva jooksul jamillest tekib kogu nähtav maailm. ProhvetJesaja kirjutab: “Tema, kes on Jumal, maavormija ning valmistaja. Tema, selle raja-ja, ei ole loonud seda tühjaks.” (Jes 45, 18)Kirikuisa Basilios Suur kirjutab: “Miks ontaevas ja maa loodud võrdaulistena, samalajal kui taevas on viidud täiuseni, kuid maaon alles ebatäiuslik, nähtamatu ja vormi-tu?” (Heksaimeron II,1) Siit võib teha jä-relduse täielikust kaosest, milles olid tule-vase valguse, õhu, maa ja vee elemendid,olles eristamatud ja omavahel segatud.Heaks paralleeliks on Saalomoni tarkuse-raamat, milles räägitakse: “…Jumal lõimaailma kujutust ainest” . (11, 18)

“Ja pimedus oli sügavuse peal.”Heebrea keeles on pimedus “hoeh” ja süga-vus “tehm”. Väärib märkimist, et Jumalaheakskiitu ei leia kaose pimedus, vaid val-gus. “Ja Jumal nägi, et valgus on hea.” (1Mo1,4). Piibli algupärase teksti põhjal võiboletada, et algne loodud, kaootiline aine olivedelikusarnases seisundis. Tõenäoliseltasusid sellises olekus planeedid ja tähed,mille kohta märgib apostel Paulus: “Tae-vad olid vanasti olemas ja maa koosnes

29

veest ja vee läbi Jumala Sõna väe tõttu.” (2Pe 3, 5) Mediolani püha Ambrosius omateoses “Kuus päeva” (1, 8) lükkab ümberarvamuse, nagu võiks pimedus tähendadaallegooriliselt võttes kurjuse jõudusid.

“Ja Jumala vaimhõljus vete kohal.”

Heebrea keeles tähendab Jumala vaim –“Ruah Elohim”, millest viimane sõna –“Elohim” – võib tähendada ka tuult. Te-gusõna “hõljuma” annab heebrea keelesveel edasi mõtet hoolitsusest, loominguli-sest tegutsemisest. Tihti tuuakse võrdlusDeuteeriumist: “Nagu kotkas… hõljubkaitstes oma poegade kohal.” (5 Mo 32, 11)Selles väljendub püha Kolmainsuse kol-manda isiku, püha Vaimu, tegutsemine loo-misloos. Püha Ambrosius kirjutab: “Jäi üleveel Vaimu tegutsemise täius, nagu on kir-jutatud: Issanda Sõnaga on tehtud taevadja tema suu vaimuga kõik nende väed.” (Ps33, 6) Veel öeldakse: “Sa läkitad välja omaVaimu ja nad luuakse, ja sina uuendad maanäo.” (Ps 104, 30) Kirikuisa Süüria vagaEfraim toob meile kujundi püha Vaimu te-gevusest esimesel päeval: “Vaim soojendasvett nagu lind haub pesal….ja see Püha Vai-mu tegevus on meile püha ristimise kujun-diks, milles ta oma hõljumisega sünnitabJumala lapsi. Püha vaim ei jää kõrvale koguloomisloo jooksul, nagu ütleb Hiob: “Ju-mala vaim on mind loonud.” (Hiob 33, 4)

“Ja Jumal ütles: “Saagu valgus!”Ja Valgus sai.”

Kirikuisa Gregorios Teoloog ütleb: “Jumalei anna neile, kes on igavesed, st inglitele,teist valgust peale iseenda. Ja miks peaks-ki sellel, kes naudib valguseallikat ennast,olema vajadus tema peegelduse järele?

Ainult alamatele olenditele ja sellele, misümbritseb meid, lõi ta esimesena selle val-guse, et ajada laiali pimedus ja korratus, misvalitses kõikjal.”

Kirikuisa Süüria vaga Efraim ütleb naguteisedki kirikuisad selgelt, et sellel valgusei ole midagi ühist päikesega, mis teatavastiloodi alles neljandal päeval.

Püha Gregorios Nyssast kirjutab, et es-maloodud valgus – see on “…valgust kan-dev olemus, mis on hajutatud kogu univer-sumis.” Tekib küsimus, kuidas mõista, etvalgus oli olemas ilma valguseandjateta,ilma taevakehade ja päikeseta? Üks võima-likke seletusi on see, et valgus oli gaasitao-line, helendav ja valgustandev mateeria,mis kattis ja läbis kogu universumiruumi,milles asub ka meie praegune päikesesüs-teem. Et päikest veel ei olnud, siis ei olnudka valgustandev mateeria veel kogunenudümber tumeda päikesesüdamiku.

Kaasaja füüsikud märgivad, et looduseson valgusel eriline tähendus. Näiteks onvalguse kiirus universaalne konstant, misseob mateeria massi ja energiat. See on kirjapandud meile üldtuntud Albert Einteini va-lemis E = m x c2c, kus c on valguse kiirus.Valguse kvantfooton omab kahesugust ise-loomu, see on nii osake kui ka lainetus ningmis eriti huvitav, selle seisumass on võrd-ne nulliga. Teisiti öeldes on tegemist puh-takujulise energiaga. Vene teoloog V. Loss-ky märgib, et valgus ei ole mitte ainult füü-siline võnkumine, mitte ainult meile nähtavvalgus, vaid eelkõige “mõistuse valgus”, stkorra ja harmoonia algus maailma loomi-ses. Püha apostel Paulus kirjutab: “Jumalütles: paistku valgus pimedusest.” (2 Kor4, 6)

(järgneb)Vladimir Neeme

30

Üheteistkümnes aste –rääkimisest ja vaikimisest

Liiga palju rääkimine on võimuahnuse pje-destaal, millel seistes rääkija ennast esitlebja imetleb. Lobisemine on teadmatusetõestus, laimu uks, vale teener, kahetsusehajutaja, ükskõiksuse ja hoolimatuse sünni-taja, keskendumise kustutaja, valvsuse hä-vitaja, soojuse jahutaja, palve määrija.

Vabatahtlik vaikimine on palve ema, mõ-tete vabastaja, mure leevendaja, pisarate sõ-ber, hukatuse hävitaja, vaikuse abimees, teisteõpetamisest loobumine, teadmiste lisaja, nä-gemise võimaldaja, vaimne tõusmine.

Lobiseja ei tunne ennast. Vaikust armas-tav hing läheneb Jumalale ja Jumal valgus-tab teda. Jeesuse vaikimine pani Pilaatusehäbenema. Vaikimine on voorus, rääkimi-ne tühipaljas au ja uhkuse tagaajamine. Pa-rem on komistada jalgadega kui keelega.Lobisemishimu sünnib auahnusest ja kõhu-orjusest. Mõni munk on vaikuse armasta-

ja: ta seob oma suu kinni ja istub vaikseltoma keljas, teine läheb meeleldi keljastvälja ja otsib teise omasuguse, kellega lobi-seda. Vaid vähesed suudavad taltsutadataltsutamatut keelt.

Üheteistkümnenda astme saavutanu onvabanenud paljust ülearusest.

Kaheteistkümnes aste –valest ja valetamisest

Raud ja kivi sünnitavad tule, lobisemine javeiderdamine sünnitavad vale. Vale hävi-tab armastuse. Vale on suur patt, see panebinimese näilisust teenima. Teesklus on ena-masti vale lätteks. See, kes on jumalakart-lik, on võõrandunud valest, kuna ta enese-hinnang on talle parimaks kohtunikuks.

Nagu kõikidel pahedel, nii on valel paljuerinevaid ilminguid. Erinevad on ka karis-tused sellele, kes valetab hirmust ja sellele,kes valetab lõbu pärast. Üks valetab hea-olu, teine naudingute pärast. Üks valetab,

Püha Johannes Redelikirjutaja“ASTMED” (XI – XV)

31

et teisi lõbustada, teine selleks, et hukatusevõrku punuda. Vale hukutab hinge. Valeta-ja arvab, et ta päästab teise, minetamata omapäästet. Väike laps ei tunne valet, seepä-rast ei riku vale ka tema hinge. Patukahetse-ja ei suuda valetada.

Kaheteistkümnendal astmel oled saanudvooruste juured.

Kolmeteistkümnes aste –ükskõiksusest ja hoolimatusest

Hoolimatus on üks lobisemise viljadest.Hoolimatus on hinge halvatus, askeesi taan-dumine, jumalateotus ja palve nõrgestaja.Klooster on hoolimatuse vaenlane, hoolivuson eraku igavene kaaslane.

Hommikul tuleb arst haige juurde, kesk-päeval astub hoolimatus palveränduri kõr-vale. Hoolivus saadab su haige juurde.

Hoolimatuse kuri vaim teeb kõik, et saa-da sind palvest eemale: saadab sulle pea-valu, palaviku ja kõhuvalu. Kui suuda omafüüsilised valud ületada ja püsid palves, siissaadab kuri sulle une ja väsimuse…

Kui muretsed enda pärast, ei hooli sateistest. Tõelise kuuletuja lähedal ei olehoolimatusele paika.

Neljateistkümnes aste –kavalast kõhust

Kõht hullutab sind kogu elu aja: kõhuorjuson kokakunsti sünnitaja, maitsmise läte,silmapete. Kõht tahab kõike, mida silmadnäevad. Ülemäärane söömine on raiskami-ne, tühi kõht loob puhtuse. Kes armastablõvi, võib selle kodustada, kes teenib kõh-tu, muutub metsikuks.

Kõhuori valmistab pühadeks rikkalikusöögilaua, jumalateener aga rõõmustab en-nast Jumala Armuga.

Naera välja see kuri hing, kes püüab sulleselgeks teha, et pärast sööki tuleb palve

edasi lükata. Kõhuorja süda unistab toidustja söögist: valitse oma kõhtu enne, kui seesind valitsema hakkab.

Kes teenib kõhtu, on nagu mees, kespüüab õliga tuld kustutada. Kui valitsedkõhtu, muutub süda alandlikuks; aga kuiteenid oma kõhtu, siis kasvab palju ülearu-seid mõtteid. Kui valitsed kõhtu, püsib susuu kinni.

Süües kasvab isu – talitse oma isu! Kuikoormad oma kõhtu ülemäärase söögiga,kasvatad isu. Mida vähem sööd, seda vä-hem tahad – see on loomulik paastumine.Tean, et kuri peidab end sagedasti kõhus,tekitades lõputut isu. Isegi siis, kui sööksidkogu Egiptuse ja jooksid kogu Niiluse, eikustu su isu. Täis kõht teeb laisaks ja uni-seks; täis kõht saastab hinge ja keha kujut-lustega.

Kui oled Kristusele lubanud minna kit-sast teed mööda, siis kontrolli oma kõhtu.Kui teenid kõhtu, siis oled sa rikkunud omalepingut. Avar ja lai on kõhuorjuse tee, misviib sind hukatusse. Paastu tee on kitsas jaraske, kuid see viib sind puhtasse ellu – neidon vähe, kes seda suudavad.

Kurjade vaimude valitseja on langenudLutsifer, sinu himude valitseja on magu.Ülesöömine kahjustab nii keha kui hinge.Kui istud lauda, tuleta meelde viimne päevja kohtumõistmine, ehk nii suudad end vei-digi valitseda. Juues tuleta meelde äädikatja sappi, ehk nii suudad hoiduda ülejoomi-sest. Söö kibedaid ürte ja hapendamata lei-ba – see olgu su paast. Kui kuri vaim sindvaevab, vaeva oma keha ja hinge paastuganing palvega.

Paast ja palve hävitavad halvad mõtted,vabastavad unelmatest, puhastavad palve,valvavad meelt ja hinge, avavad kahetsuseväravad, lõpetavad lobisemise, tekitavadvaikuse, valvavad kuulekust, kergendavadund, vabastavad patust, avavad paradiisiuksed.

32

Alustasime oma palverännakut Võ-rust Taipalesse 25. juuni varahom-mikul. Reisi peakorraldajale isaRafaelile lisaks osales reisil 22 ini-mest. Meie bussijuht oli Ahti Lang.

Reede, 25. 06.2004

Pärast 275-kilomeetrist teekonda jõudsimeVõrust Tallinnasse. Kell 8.00 väljus laev“Meloodia” ning umbes kolme tunni pärastjõudsime Helsingisse.

Viieteistkümnes aste –keha ja hinge puhtusest

Puhtus on südame maapealne taevas. Pu-has on see, kes kustutab tule vaimse tule-ga, Hingepuhtus on ülim. Hingelt puhas onsee, kes suhtub ühtviisi nii mateeriasse kuika mittemateeriasse.

Rebane teeskleb magajat, kui ta kana va-ritseb; nii ka kuri vaim ja keha teesklevadpuhtust, kui tahavad hinge hukutada. Olennäinud neid, kes tahavad langeda ja neid,kes tahtmatult langevad. Haletsusväärne onsee, kes langeb, kuid veelgi haletsusväär-sem on see, kes soodustab ligimese lange-mist – sest tema vastutab mõlema eest.Surm ja langemine kulgeb aina meie kõrval,eriti nooruses.

Himud on sisemised vaenlased, kellegatuleb pidada kodusõda. Kui võidad selle

Võru kogudusePALVERÄNNAK SOOME

Seejärel ootas ees 500 kilomeetrit sõituTaipalesse, vahepeal tegime paar lühikestpeatust. Õhtupoolikul jõudsime Taipale ki-rikupüha õhtusele jumalateenistusele. Meidootas seal ees kaks sõpra, Minna ja Outi,keda tundsime juba varasematest laagritest.

Pärast jumalateenistust viidi meid met-sa sees kahe järve vahel asuvale laagriplat-sile. Seal oli elamu, mis ära jagati poiste jatüdrukute vahel. Lisaks anti meie käsutus-se saun, kust sai otse järve hüpata, WC jaköök ning söögiruum. Viimases pidasimeka oma palvehetked.

võitluse, oled võitnud egiptlase endas, mis-järel võid põlevas põõsas Jumalat näha. Ku-nagi küsis üks tark mees minult hirmuära-tava küsimuse: “Milline patt on kõige ras-kem, väljaarvatud mõrv ja usust taganemi-ne?” Ma vastasin talle: “Valeõpetustessetakerdumine.”

Käigu mõte surmast sinuga kaasas niiunes kui ilmsi, niisamuti ka Jeesuspalve,sest paremat abi ei leia sa kusagilt. Hoiduligimest hukka mõistmast, vabane ülbusest,hinnangutest ja võrdlustest.

Kui oled neist pahedest vaba, siis oledka himudest vaba.

Pühittäjä Johannes Siinailainen “Por-taat”, 1985.

Tõlkis ja katkendid valisMarje Rohtla

33

Soome sõpruskohtumine korvpallis, kuseestlased alistasid soomlased 10:6. Nelipunkti nendest tõi “Eesti koondisele” ülem-preester Rafael.

Viktoriini Soome ja Eesti ajaloo ningkultuuri tundmise kohta võitsid soomlased.Esitasime kumbki oma maa rahvalaule.Eriti huvitavaks tunnistati meie seto leelolpõhinev kiituslaul vastuvõtjaile, eeslauljaksoli Anita Punamäe.

Kingitusi jagus nii vastvõtjaile kui küla-listele, võitjatele ning nendelegi, kes ei võit-nud. Kaotajaid ju sõpruses ei ole.

Lõpuks käisime saunas.

Teisipäev, 29. 06.2004

Ärkasime tavalisest varem, sest kätte olijõudnud päev, mil tuli Soomest lahkuda.Armsaks saanud Taipale laager pidi jäämaseljataha. Tänasime soomlasi külalislahku-se ja südamlikkuse eest ning asusime taga-siteele Eestimaale. Enne laevale minemistjäi meil poolteist tundi aega Helsingit avas-tada. Kell pool 8 õhtul asus laev Tallinnapoole teele. Kell üks öösel olime õnneli-kult tagasi Võrus.

Peeter Lillak

Laupäev, 26. 06.2004

Hommikul läks suurem osa grupist kiri-kupüha liturgiale ja armulauale, aga mõnedmeie hulgast (mina, Anita Punamäe ja Hil-lar Punamäe) võtsime koos kohaliku kogu-duse liikmetega osa sõuderetkest, et meenu-tada aegu, kui Soomes alles paatidega kiri-kus käidi. Läbisime nn kirikuvenega 11-kilomeetrise teekonna.

Pärast teenistust kohtusime kirikuliste-ga ning kogesime jällegi midagi väga tä-henduslikku. Nimelt paigaldasid Taipalekoguduse liikmed vana surnuaia kohale lah-kunute mälestuseks ka risti. Seejärel sõimehead ja paremat. Õhtupooliku veetsimelaagriplatsil, kus meile leidus palju meele-pärast tegevust.

Pühapäev, 27. 06.2004

Hommikul läksime liturgiale Valamokloostrisse. Pärast seda kostitati meid jatutvustati kloostrit. Võisime osta jäätist jasuveniire. Järgmisena tutvusime Lintulanunnakloostriga. Meile näidati, kuidas te-hakse kirikuküünlaid. Igaühele kingiti küü-nal, mille õhtuteenistusel võisime süüdata.Tagasiteel laagripaika vaatasime, kuidastoimivad veekogude lüüsid.

Esmaspäev, 28. 06.2004

Pärast hommikust pesemist, söömist ja pal-vetamist tegime bussiekskursiooni Joensuulinna, kus tutvusime kahe kirikuga. Üksneist – seminari kogudusekirik – oli sise-ja väliskujunduse poolest väga bütsantslik.Teine oli Joensuu linna koguduse kirik, omaliikmete arvult on see kogudus suuruseltteine Soome õigeusukoguduste hulgas.Meil jäi aega ka iseseisvaks linnas ringivaa-tamiseks.

Õhtul toimus kohtumine Taipale ja Joen-suu koguduste liikmetega, peeti Eesti –

34

Vändra õigeusu kogu-dus avati 01.08.1847.Koguduse alla kuuluspeale Vändras asuva ko-gudusemaja veel 6 väi-kest kirikut. Praegune ki-rikuhoone ehitati 1868.aastal. Altar pühitseti23.02.1869. aastalapostlite Peetruse ja Pau-luse auks.

Kõige kauem on olnudkohapealseks preest-riks ja ja kooliõpeta-

jaks Anton Ruus, aastatel1917–1939. Nõukogude ajal,1951. aastal kirik suleti ja ki-rikuhoone rüüstati. Kirikusseehitati viljasalved, kus hoiti vilja mitmeidaastaid. Kirikutornid võeti maha. Inimesedteavad rääkida, et tornis oli 3 kella, nendesaatus on teadmata. 1954. ehitati kirik üm-ber kinoks.

Taasiseseisvunud Eestis alustati ka kiri-ku taastamist a selle varade tagastamist.08.05.1993 toimus ülempreester EugenRuusi (A. Ruusi poeg) Kanadast ja ülem-preester Emmanuel Kirsi eestvõttel kogu-duse taasavamise jumalateenistus ja selle-le järgnev koosolek. Kohale oli tulnud hul-galiselt rahvast. Väikesele kogudusele vaa-tamata on kirikul täna oma kirikukoor, midajuhatab dirigent Maria Mahlapuu, preesterAnton Ruusi tütretütar.

Kirikuhoone põhilisi remonttöid alusta-ti 2003. aasta suvel. Lõhuti välja kino kald-põrand ja kinosaali seinad. Laest võeti ärariie, mis oli kino tegutsemise ajal lakke kin-nitatud. Uus põrand ja altarikõrgendik ehi-tati 2004. aasta jaanuaris-veebruaris. Prae-gu on käsil veel seinte ja akende ümbrustekrohvimine. 2004. aastal suvel avati ka ki-riku peasissekäik.

Kirikuhoone nüüdseks probleemiks onkahe ukse vahelise ala ja kellatorni ehitami-ne. Samuti puudub kirikus elektrivalgustus.Remonti vajab ka kiriku katus: altari kohalasuvad laelauad on kollakasmäärdunud vär-vi, sest katus sajab läbi. Uus ikonostaas, missaabus Göteborgist, ootab paigaldamist.

VÄNDRAApostlite Peetruse-Pauluse kogudus

Hetk koguduse taastamise liturgialt 08.05.1993. Pildilvasakult: üpr. Eugen Ruus, üpr. Emmanuel Kirss,keskel diakon Aifel Sarapik, altariteenija Kalmar Ulm.

35

Kogudusel on soome õigeusklikega väljakujunenud soojad sõprussuhted. Ka kogu-dusemaja remonti on aidanud teha Kuopiosõpruskogudus Soomest. Nende abiga onvalminud juba kantselei ja laulukoori har-jutusruum.

21.-23. oktoobril 2004 külastasid kogu-dust taas õigeusklikud Kuopio sõpruskogu-dusest. Seegi kord vaadati, mis on juba val-mis tehtud ja millised tööd ootavad veeltegemist.

Vändra õigeusu naiskoorKoor asutati 16. veebruaril 1994. aastalApostlite Peetruse ja Pauluse kogudusejuurde. Koori dirigendiks on koori asuta-misest peale olnud Maria Mahlapuu. Kooron osalenud iseseisvalt liturgiatel Sindis,Lelles, Kergus, Tallinnas ja kodukirikusVändras. Jumalateenistuste kõrval on koorandnud ka kontserte suurematel kirikupüha-del. Osa on võetud Häädemeeste II ja IVvaimulikust laulupäevast, Pärnu rahvusva-helisest koorifestivalist 1996., 1998. ja2000. aastal ning Pärnu EELK vaimulikustlaulupäevast (2000). Koor on teinud kakskontsertreisi Soome, 1997. (Mikkeli, Joen-suu, Kuopio) ja 2002. aastal (Helsingi, Tam-pere, Turu). 1999 võeti osa vaimulikustkoorimuusikafestivalist San Lorenzos, Itaa-lias. Tallinnas esineti EAÕK 80. aastapäe-va juubeliüritusel 2003. aastal. Viimati esi-neti 2004. aasta augustis peetud Pärnu Is-sandamuutmise kiriku 100. aastapäeva lau-lupäeval.

Kooris laulab 9-15 lauljat, kuid vastutus-rikastel esinemistel on alati kasutatud li-sajõude Tallinnast ja ka Eesti Muusikaaka-deemiast. Kõik laulud on naiskoorile sead-nud koori dirigent Maria Mahlapuu.

Maria Mahlapuu

LAIKSAARERistija

JohanneseKIRIK 80

23. juunil 2004 peeti PärnumaalUrissaares Laiksaare Ristija Johan-nese kiriku 80. ja Urissaare kalmistu100. aastapäeva.

L iturgilisel jumalateenistusel teenisEAÕK metropoliit Stefanus, ülem-preester Ardalion ja diakon Justinus.

Laulsid Pärnu ja Häädemeeste kogudustelauljad.

Mõningaid fakte kiriku ja surnuaiaajaloost:

• Laiksaare apostlik-õigeusu siirdumisemõtte algatajad ja selgitajad olid Jüri Vol-mermson ja Ado Mälkson.

• 1849 avati Häädemeeste kogudus jalaiksaarlased liitusid selle kogudusega.

• 11. aprillil 1896. aastal avati Laiksaaresiseseisev kogudus. Ruumid koguduseleüüris Urissaare küla Jüriõue taluperemeesGeorg Lepik.

• Koguduse elu alguseks tuleb pidada 4.augustit 1896, kui pühitseti palvemaja.Esimeseks preestriks määrati DimitriDubrovski, kösrtiteks Andrei Liik jaGeorg Kuura. Häädemeeste kogudusesteraldunud Laiksaare koguduses oli 1006liiget, 497 meest ja 509 naist.

• 1902. aastal anti kogudusele 25 tiinu

36

maad. Eriti raske oli matmine kevadel jasügisel, kui teeolud olid halvad. MaetiHäädemeeste surnuaiale.

• 1902 rahuldati ka koguduse palve kal-mistu jaoks maa saamiseks. 1903 tegeldimetsa müügiga, mis kalmistul kasvas.1904 said ettevalmistused surnuaia ehitu-seks valmis ja 15. juulil tunnistati kalmis-tu matmiseks sobivaks. 22. augustil 1904õnnistas surnuaia Häädemeeste preesterSaar.

• 1911 püstitas kogudus preester KodratSaarmanni agaral kaasaaitamisel suurekahekordse puust maja, kus asusid kirik,kool, õpetajate korterid ja avar saal. 1918hävis hoone tulekahjus.

• 1923 hakati preester Karp Tintsu eestve-damisel aru pidama uue kiriku ehituseüle. 1924. aasta juulis valmis puust kiri-kuhoone, mille õnnistas metropoliit Alek-sander Ristija Johannese auks. Suure-Jaa-ni kogudus kinkis kirikule endise Olust-vere kiriku kahevööndilise kujuseina.Pärnu Issandamuutmise koguduse nais-komitee kinkis kroonlühtri. 1927. aastalkirik vooderdati ja värviti väljaspoolt.

• Kiriku seinal olev Eesti vabadussõjas

Koguduse avamisest alateson käesoleva ajani teeninudjärgmised vaimulikud:Dimitri Dubkovski (1896-98)Aleksander Paklär (1898-1900)Joann Paavel (1900-1907)Kodrat Saarmann (1908-18)Peeter Saar (1918-20)Karp Tints (1921-27)Viktor Kümmel (1927-35)Joann Tamm (1935-53)Vassili Väinloo (1953-87).

Alates 25.04.1988 teenib kogudustülempreester Ardalion Keskküla.

langenute mälestustahvel püsis ka nõu-kogude võimu ajal.

• 23. juunil 1994 peeti kiriku 70. aastapäe-va pidulik liturgia. 2003. aasta sügistalvi-sel perioodil toimus kirikus sise- ja välis-remont. Värviti tornid, katus, välis- jasiseseinad, laed ja põrand.

Tõnis Joarand

37

Püha Olympiada

Püha Olympiada oli Hagia Sofia kirikudiakoniss. Ta sündis Konstantinoopolis360. aastal varakas üliku peres. Perekon-nal olid lähedased suhted ka keisri õu-konnaga.

Päris noorena jäi Olympiada orvuksning tema kasvatusega tegelesid lelled,Ikonioni piiskop Amfilokios ning pühaGregorios Teoloog, tollane Konstanti-noopoli patriarh.

Olympiada abiellus 24aastasena, kuidõige pea tema abikaasa suri. Kui ta sai30aastaseks, oli ta ikka veel lesk ning pä-ratu suure varanduse pärija.

Kogu luksuse keskel igatses Olympia-da askeetlikku ja vaimset elu. Ta tõmbustagasi suhtlusest, riietus tagasihoidlikult,paastus ning palvetas. Oma varanduseannetas noor lesk kirikule, palee Kons-tantinoopoli südames aga muutis vaes-te, orbude ja haigete pelgupaigaks.

Ka oma orjad ja teenrid lasi Olympia-da vabaks. Nii oli ka tema lõpuks vabaja veel enne 40aastaseks saamist pühit-seti ta Hagia Sofia kirikus diakonissiks.Patriarh Nektarios palus Jumalalt Olym-piadale Püha Vaimu armuandi. Pühitse-mise lõppedes riietati diakoniss Olym-piada oraariga.

Olympiada vaimsed sõbrad ja õpeta-jad olid ka püha Gregorios Nyssast japüha Johannes Kuldsuu, kes valiti pat-riarhiks pärast Gregorios Teoloogi. P. Jo-hannes Kuldsuu võttis oma kaitse allaOlympiada rajatud naiskloostri HagiaSofia kiriku läheduses ning ühtlasi juha-

tas õdede vaimseid püüdlusi.Kui Johannes Kuldsuu oma otseütle-

miste pärast õukonnas ebasoosingussesattus, saadeti ta linnast välja koos kaitse-aluse Olympiadaga. Nad läksid Väike-Aasiasse Marmara mere äärde Nikome-deiasse.

Olympiada viimastel elupäevadel kiu-sati teda halastamatult taga ja püha dia-koniss suri maapaos arvatavasti 410. aas-tal.

Kirik mälestab püha Olympiadat 25.juulil .

Kasutatud kirjandus:Aamun Koitto nr 5/1998

Tõlkis Marje Rohtla

PÜHAKULOOD

38

Pühad märtridPistis, Elpis, Agapeja nende ema Sofia

Need pühakud on pärit Itaaliast. Märtri-te ema Sofia oli jumalakartlik kristlane,kes nimetas oma kolm tütart kolme krist-liku vooruse järgi Usuks, Lootuseks jaArmastuseks. Ema õpetas oma tütreidkogu südamest Issandat armastama.

Tüdrukud ei varjanud oma kuulumistJumalale, vaid kuulutasid seda kõigile.Keiser Adrianuse valitsemisajal (117-138) kiusati kristlasi julmalt ja nii toodika vahistatud tüdrukud ning nende emaRooma, kus nad kavatseti hukata.

Naised palusid Jumalalt julgust ja tu-gevust, et nad suudaksid piinamistele jasurmale vastu seista. Kui ema astus tü-tardega keisri ette, olid kõik kohalolijadüllatunud, et nende näoilmeis puudusvähimgi hirm.

Näis, nagu oleks neid toodud pidus-tustele, mitte aga hukkamisele. Adrianusüritas õekseid ükshaaval keelitada, et nadohverdaksid ennast Artemisele, kuid ka-heteistkümneaastane Pistis, kümneaasta-ne Elpis ja üheksa-aastane Agape keel-dusid otsustavalt. Seejärel andis keiserkäsu lapsed hukata.

Kõigepealt valati neitsid üle hõõguvarauaga, siis lükati lõõmavasse ahju, vii-maks keeva tõrva katlasse, kuid Jumalanähtamatu jõud kaitses neid kõige eest.Noorim tüdruk Agape tõmmati rattale japeksti seni, kuni ta oli üleni vereverme-tes.

Pärast kõiki kohutavaid piinamisi pü-sisid lapsed oma usus ja kiitsid Jumalat.

Keisri eriline julmus ja südametus väl-jendus selles, et ta sundis ema kõike sedajubedust, mis tema tütardega tehti, pealtvaatama.

Pühad neitsid võtsid oma martüüriu-mi vastu sisemise rahuga ning usus, loo-tuses ning armastuses. Viimaks käskiskeiser laste pead maha raiuda.

Ema võttis oma laste põrmud ja mat-tis surnukehad kõrge künka otsa. Ta pal-vetas laste haual kolm päeva ja lahkusseejärel ka ise.

Rahvas mattis ema laste kõrvale. Pü-hade märtrite põrmud puhkavad alates777. aastast Püha Silvesteri kirikus Cam-po Marzios, Roomas. Õigeusukirik mä-lestab ema ja tütreid 30. septembril.

(Veebilehelt “The Orthodox Feastsand Saints” (www.oca.org))

Tõlkis Marje Rohtla

39

Vaga märterParaskeva Roomast

Vaga märter Paraskeva Roomast oli omavanemate Agathoni ja Politia ainus laps.Juba varases nooruses pühendus tütarlapspalvele. Suurema osa ajast ta palvetas jaluges Pühakirja.

Vanemate surma järel jagas ta kogunende maise vara vaestele ja pühendusvaid Jumalale. Apostlite eeskujul hakkastütarlaps paganaid valgustama, mõjuta-des paljusid ristiusku pöörduma.

Paraskeva vahistati Antoniuse (138–161) valitsusajal, süüdistatuna ristiusu le-vitamises. Kohtumõistmisel tunnistas Pa-raskeva julgelt, et ta on kristlane. Ei hirmpiinamise ees ega eelseisev surm heidu-tanud neiut, ta läks julgelt oma surmalevastu.

Kui Paraskeva lükati keevasse õli-tünni, heitis ta ühe õlipiisa keisri suunas,see põletas keisri nägu. Imperaator pa-lus neiult abi ja püha märter tervendas takohe. Seepeale Paraskeva vabastati.

Vabana jätkas ta jumalasõna kuuluta-mist ning rändas paigast paika. Kohas,mida valitses Asklepius, võeti ta jälle kin-ni ja mõisteti taas surma. Ta tõugati süga-vasse kaevu, kus peitus tohutu suurmürkmadu.

Paraskeva tegi ristimärgi mao suunasja see suri. Asklepius ja linnakodanikudolid sündmuse tunnistajateks ja pöördu-sid seejärel ristiusku. Jällegi vabastatiParaskeva.

Kui Paraskeva oli jõudnud linna, kusvalitses Tarasius, vahistati ta uuesti. Sealraiutigi Paraskeva pea maha – see toi-mus aastal 140. Tema haua juures hak-

kas toimuma hulgaliselt imetegusid: pi-medad said nägijaks ja jalutud hakkasidkõndima.

Ka tänapäeval sünnivad imed, kui Pa-raskevalt usus ja lootuses abi palutakse.Pühakut peetakse just silmade kaitsjaksning sageli kujutatakse teda ikoonil, sil-mad peos.

Vaga märter Paraskeva mälestuspäevon õigeusu kirikus 26. juulil ja 28. ok-toobril.

(Veebilehelt The Orthodox Feasts andSaints (www.oca.org))

Tõlkis Marje Rohtla

40

Miks ma valisinÕIGEUSU TEE

I dakirik esindab praeguses kristlikusmaailmas vanima kristluse päranditkõige puhtamal kujul. Erinevalt lääne

kirikutest on see ka kristlaskonna märter-kirik. Õigeusu kirik esindab vana ühtsekristluse vaimu ning on jäänud ustavaksalgkiriku traditsioonidele ja olemisele.

Õigeusulisele ei tähenda ustavus pärimu-sele mite ainult möödunud põlvkondadetavade tunnustamist, kuivõrd isikliku ja ot-sest Püha Vaimu kogemist käesoleval ajal,siin ja praegu. Oma pärimuse läbi pakub takristlastele usueluks midagi väga olulist,elavat kogemust, nagu ütleb piiskop Kal-listos (Ware). Õigeusu kiriku suur varan-dus on tema rikas jumalateenistuselu.

Kirikuisa Küprianos on avaldanud mär-kimisväärseid mõtteid: “Ühele rajab Issandoma kiriku” (Matt 16:18), ja kuigi pärastülestõusmist annab Ta kõigile ühesuguseväe, on Ta ometi ühtsust esile tõstnud. Ot-sekui päikesel on palju kiiri, kuid ainult üksvalgus, otsekui puul on palju oksi, kuidainult üks tugevatele juurtele toetuv tüvi.Kisu lahti päikese üks kiir – päikese ühtsussellest ei kannata; murra lahti puu oks – lah-tikistuna ei saa ta enam võsusid ajada; eral-da allikast oja – see kuivab kohe ära. Nii-samuti saadab Issanda valgusest valgusta-tud kirik kiiri üle kogu maailma, kuigi seeon üks valgus, mis levib igal pool. Oma oksisirutab ta välja rikkalikus külluses üle kogumaa, võimsalt voolavaid ojasid saadab taikka enesest. Ometi on olemas ainult üksallikas, üks algus, üks ema, kes on õnnista-tud rohke viljakusega…Tema vaim hinges-tab meid.”

Liitusin õigeusu kirikuga, sest tajun sel-les sõnuseletamatut vaimusügavust… Naguütleb püha Küprianos: “Tema vaim hinges-tab meid”. Aga küllap mõistavad kõik õige-usklikud, mida see tähendab. Usun, et ülal-toodud head mõtted annavad hästi kõikeseda edasi, mida meie püha Õigeusu Kirikväärt on.

Võib kõlada pisut kummaliselt, kui maütlen, et õigeusu kirik viib mind Jumalalelähemale, võib-olla isegi mõnest teisest ki-rikust rohkem. Kuid ega selle kohta asjataei öelda: otsekui taevas maa peal.

Jumal on mulle näidanud kätte minujaoks parima õigeusu kiriku näol, kellekaudu ta ennast mulle kõige selgemini il-mutada saab. See vaikuse kirik on mindkutsunud oma rahu rüppe…

“Päev muutub hämaraks kuplite all, siin,kus küünla läitmine on palveks, leek val-gustab pühakute mandelsilmi, kes hämmin-guta seiravad oma martüüriumi pilte sein-tel, mida tuhm päevavalgus vaevalt valgus-tab. Mõranenud värv lööb särama leegiku-mas – mereroheline sina ja punane ja kuld,

41

V älis-Eesti kirikuinimeste read onhakanud viimase aastakümnejooksul märgatavalt hõrenema.

Stockholm on vast väheseid väliseesti kes-kusi, kus ikka veel peetakse reeglipäraseltja tihedalt eestikeelseid apostlik-õigeusu ju-malateenistusi.

Nelipüha teisel pühapäeval (31.05.2004)peeti siin pagulaspõlve algusest saadik juur-dunud kombe kohaselt koguduse üldinehingepalve.

Stockholmi kogudusele oli külla tulnudmeie kiriku sõber, Soome Õigeusu Kirikupraost-ülempreester Timo Lehmuskoski.Hingepalve toimetasid nagu ikka ülem-preester Nikolai Suursööt, ülemdiakon Ni-kolai Arbus, diakon Ilmari Naakkaa ja ees-ti koguduse koorijuht Börje Holmberg.

Mõned nädalad varem oli kogudusel agapõhjust pühitseda oma hingekarjase juube-lisünnipäeva ja teda austada. Taas oli koha-likega kaasa teenimas praost-ülempreesterTimo Lehmuskoski.

Koori juhatas Paula Lövgren, laul olijõuline ja kõlas hästi kokku. Osa võttis laul-jaid, kellel koduseks keeleks nii rootsi, eesti

kui soome keel: jumalateenistusel neid keelikasutatigi, lisaks veel vene keelt.

Teenistuse lõpus andis ülemdiakoni abi-kaasa Margaretha Arbus üle ilusa lillekim-bu Püha Nikolai koguduselt. Juubilari olidtulnud austama Püha Sergei vene õigeusukoguduse preester Valeri Aleksandrov jaMikael Johnson Maria Magdaleena rootsiluterlikust kirikust, kes on meie majapere-mehest koguduse esindaja.

David Papp pidas juubilarile lühikeseaustus- ja tänukõne, seejärel laulsid ülem-diakon Nikolai ja koor palvetajate osavõ-tul traditsioonilise “Palju aastaid!”.

Hiljem toimus koguduse saalis ühinekoosviibimine. Isa Timo pidas juubilarileinspireeriva kõne, tuletades meelde temakauaaegset kiriklikku tööd alates diako-nipühitsusest 1955. aastal. Seejärel ulatasta isa Nikolaile üle ilusa kingituse Soomeõigeusu koguduselt, käsitsi maalitud püha-demuna, mis kujutab salvikandjaid naisihaual.

Ajakiri “Usk ja elu” ühineb õnnitluste-ga!

David Papp

Isa NIKOLAI SUURSÖÖDI80. JUUBELI tähistamine

puusooned paistmas läbi paljusuudeldudikoonidel, mis pärit võib-olla XIV sajan-dist…

Nii võimsalt kasvab see vana puu, vae-nust laastatud, kastetud verega, elavad juu-red sügaval eelkristlikus pinnas. Ta ei vajaametkondlikku kaitset. Ta on iseenda iga-

vene Ülestõusmine.” (Piiskop KallistosWare “Õigeusu tee”)

Serafim, vanglas pöördunudja vastne õigeusuline

4. juunil 2004, Tartu vanglas

42

Tänavugi suvel oli laste- janoortelaagrite peakorral-dajaks Eesti Õigeusu

Noorte Liit. EÕNLil oli põhjustrõõmustamiseks, sest lõpuks ome-ti saadi suviseid üritusi korralda-da päris oma laagrikeskuses Võru-maal, Karulas. Sealse õigeusu ki-riku kõrval asuvas kirikumajas,mis ümber kohendati laagriolude-le sobivaks, peetigi 2004. aastajuulikuu viimasel nädalal noorteja lastelaagrid.

Kahest fotost esimesel näemeKarula laagrikeskuse sisseõnnis-tamist ning teisel igale laagripäe-vale iseloomulikke sportlikkemänge.

Karula laagrile aga eelnes juu-li alguses metsalaager, milles osa-lejad matkasid viie päeva jooksulläbi Kõrvemaa maastikukaitsealasoode, rabade ja metsade.

Kolmandal fotol ongi jäädvus-tatud EÕNLi visad matkajad, kesraskusi kartmata läbisid pikamarsruudi Ännijärve-Karusejär-ve-Paukjärve-Karusejärve, alusta-des ja lõpetades oma matka Aeg-viidus.

SuvisedLASTELAAGRID 2004

Fot

od: M

argu

s K

ivi

43

2004. aasta augustis tähistas Pärnu Issan-damuutmise kirik oma 100. aastapäeva suu-rejoonelise laulupäevaga, mis tõi kokkuõigeusu kirikulauljad üle Eesti. Ühtaegukulmineerusid laulupäevaga kolm päevapeetud pidustused, mis sisaldasid nii pidu-likke jumalateenistusi kui ka teisi, peami-selt vabaõhuüritusi.

Laulupäev peeti Ranna kõlakojas Pärnukeskuses, ürituse aukülalisteks olid EAÕKmetropoliit Stefanus ja Soome Õigeusu ki-riku endine peapiiskop, praegune Nikeametropoliit Johannes.

Pika kontserdi juhatas sisse metropoliitStefanus omapoolse tervituskõnega. Järg-nes EAÕK ühendkoori etteaste koorijuhtTiina Alliku juhatusel, kelle kava sisaldasnii traditsioonilist õigeusu muusikat kui kaloomingut P. Ramuli, P. Laredei ja J. Hütsisulest. Edasises kavas olid koguduste koo-ride etteasted, sisuka kava oli ette valmis-

tanud Turu koor Soomest Pasi Torhamo ju-hatusel. Laulupäeva lõpetas Tartu Jumala-ema Uinumise koguduse koor Angelika Ko-lijenka juhatusel.

Juuresoleval fotol on jäädvustatud kõiklaulupäeva osavõtjad Ranna kõlakoja ees.

LaulupäevPÄRNUS