Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi uus püsiekspositsioon “Ajamustrid 3”26. märtsil avas Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum uue püsiekspositsiooni “Ajamustrid 3”. Eesti tarbekunsti- ja disainiklassikat on muuseumi kahel korrusel näidatud juba õige mitmes erinevas versioonis, ent kuna muuseum tähistab sel suvel 30. aastapäeva, on juubeliekspositsioon oluliselt ulatuslikum ja muuseumikogu laia diapasooni silmaspidav. Esimest korda on ekspositsiooni sees mitu väiksemat, siinsele tootekujundusele pühendatud väljapanekut. 1950. aastatel algas tarbekunstnike tööstusesse suunamine, käima lükati protsess, mis pidi kaotama vastuolu “unikaalse kunstipärase tarbeeseme ja ilmetu masstoote” vahel. 1960. aastate alguseks oli tööstusse suunatud juba üle 100 kunstniku, kel vähem või rohkem õnnestus seal toiminud protsessides kaasa rääkida. Eksponeeritud on Tarbeklaasi, Juveelivabriku ja Keraamikatehase näidised läbi eri aastakümnete. Oma parimates näidetes jõudsid need küll Põhjamaade tasemele, kuid kahjuks harva kohaliku tarbijani, elasime toona ju defitsiidi ajastul. Omamoodi vahelüliks toote ja unikaalloomingu vahel olid Kunstitoodete Kombinaadi (1975. aastast ARS) seeriad ja autoritiraa id. Nii nagu kunagi ammu eksponeeriti kombinaadi näidiseid koos unikaalloominguga vabariiklikel tarbekunstinäitustel, võib neid nüüdki üheskoos näha. Nimi Norma on tarbijale tuntud turvavööde ja kuivainetooside kaudu, ent seal tehti ka mänguasju alates mehaanilistest ja elektrilistest mänguautodest kuni futuristlike, kosmoseteemaliste leludeni. Plastmasside töötlemisele spetsialiseerunud Salvo tootevalikus olid kunagi samuti mänguasjad – nukud, nukunõud ja -mööbel, konstruktorid jne, ning ka plastiknõud, alles hiljem lisandusid tööohutuskiivrid ja spordivarustus.

Siinsesse loomult pigem kammerlikku kunsti hakkasid 1960. aastate keskpaiku sisse tungima mitmed eksperimendid, näiteks näitustesari “Ruum ja Vorm”, mis andis kujundajatele võimaluse murda välja argirutiinist ning julgustas tegelema ruumi- ja vormieksperimentidega.

UUDISED / 4 PÜSIEKSPOSITSIOONI-ERI

PÜSIEKSPOSITSIOON

Kuna püsiekspositsioonis antakse vaade erialade viimase saja aasta loole, siis on vaatamise hõlbustamiseks väljapanek liigitatud mitmeks tinglikuks teemaks. Vaatajaid ootab ees taaskohtumine klassikaga, mis kümneid aastaid publikut vaimustas ning tarbekunsti rahva seas nii populaarseks muutis. Unustatud pole ka noorema põlve kunstnikke ja disainereid.

Loodame, et “Ajamustrid 3” pakub haaravaid elamusi ning uusi teadmisi!

PÜSIEKSPOSITSIOON

Tallinna Juveelivabrik1924. aastal ilmus Eesti aadressraamatus uue ettevõtte kuulutus “R. Tavast. Kunst-, graveerimise, emaileerimise- ja pressimisetööstus. Eriala: kooli-, seltsi- ja spordimärgid. Tallinn, Kuninga tn. 3.”. Juba mõne aastaga kasvas see edukaks tehaseks. 1933. aastal sai ettevõtte nimeks Väärismetallasjade ja märkide tehas Roman Tavast, nime muutuse ajaks oli eestlaste jõukus kasvanud, mis teadagi mõjus hästi ka ärile. 1930. aastatel hakati täitma tellimusi, spordiauhindadeks tehti karikaid, peekreid, õllekannusid; kodukaunistamiseks serviise, lauahõbedat, söögiriistu, küünlajalgu, garnituure jm. Tootevalikus olid ka rahvuslikud ehted, peamiselt kuhik- ja hoburaudsõled, silmadega preesid ning ülipopulaarsed viikingsõled. Tellimuste ja töötajate arv kasvasid käsikäes: kui 1920. aastatel töötas tehases ainult 3 väljaõppinud ja osavat kullasseppa, siis 1930. aastatel oli neid juba 6 ning 1940. aastal töötas tehases kokku 68 inimest. Olemas oli ka kõigiti ajakohane sisseseade. Sellele kõigele tõmbas kriipsu peale võõrvõim, tehas natsionaliseeriti 1940. aastal, Roman Tavast suri 1942. aastal Komi ANSV-s.

1941. nimetati tehas ümber väärtmetallesemete tehaseks Metallmärk, 1950. aastal sai Tallinna Juveelivabriku nime. Nii pandigi alus Nõukogude Eesti ainsale lauahõbedat tootvale vabrikule. Erinevatel aegadel on seal lühiajaliselt toodetud muudki, nagu näiteks arstiriistu, pärast sõda autonumbreid, tõmbelukke, õppepüssi metallosi ja röntgeniaparaate “Mira”. Uus ühiskond vajas ka uut ideoloogiat kujunduses ning sõjajärgsetel aastatel toodetigi üleliiduliste standardite järgi, hiljem saadi küll hakkama kohalike näidistega, mis siiski Moskva kunstinõukogu kinnitust vajasid. Juveelivabriku käiakiviks on Liidia Elken, kes tuli tehasesse kunstnikuks 1952. aastal, elurõõmsat vanadaami nähakse aeg-ajalt nüüdki koridorides ringi liikumas.

Värskemad tuuled jõudsid tootekujundusse viiekümnendate lõpul, Liidia Elkeni kavandatud emaildekooriga maitseainetetoosid (1958) olid oma ranges lihtsuses uue ilu etaloniks. L. Elken on üks vähestest, kes püsivalt pühendus söögiriistade kujundamisele, saavutades sel alal märkimisväärse taseme. Kõige kauem on ajaproovile vastu pidanud “Elegant”, 1969 (autor Urve Küttner) ning “Tsentraal”, 1969 (autor Liidia Elken), mis on veel toodangus ja küllap ka kodudes kasutuses. Söögiriistade komplektid olid traditsiooniliselt paljuesemelised, tosina või poole jagu supi-, dessert- ja teelusikaid, sama palju lauanuge ja -kahvleid, lisaks veel serveerimiseks puuvilja-, juustu- ja võinoad, sidruni- ja kalakahvlid, kulbid ja suhkrukühvlid. Eritüübilised söögiriistad õpetasid ka häid lauakombeid, sest mitte kõik sööjad ei pruukinud neid tunda. Toodangu sortimenti laiendasid mitut liiki hõbenõud, kasutati ka hõbetatud melhiori või messingit ja nii nagu Tavasti ajal jõudsid need kodudesse spordiauhindade või juubelikingitustena. Teisigi paralleele võib leida: eestiaegse hõbedast ristimislusika järeltulijaks võib pidada karu- või papagoifiguuriga kaunistatud lastelusikat, millega on putru söönud mitu põlvkonda lapsi. Oma parimates näidetes jõudis Juveelivabriku toodang heale tasemele, kuid harva inimeste kodudesse, elasime ju defitsiidiajastul. Aga kas me üldse vajasime oma viletsavõitu hru t ovkadesse uhkeid hõbenõusid?

Hoopis teine lugu on ehetega – olgu ajad kui tahes kitsad, on naisterahvas end ikka ehtinud. Oma maitsele sobivaid ehteid võis leida igaüks – kuld- ja hõbeehteid pakuti nii vääriskividega kui ka ilma. Kahjuks viidi kuldehete tootmine 1950. aastate keskel üle Riia juveelitehasesse, hõbeehete tootmine peatati paarikümneks aastaks. Nõukogudeaegsed disainerid olid tarbekunstniku ettevalmistusega ning tootmise komplitseeritud tingimused ei sobinud kaugeltki mitte kõigile. Püsivamalt sidusid end vabrikuga Liidia Elken, Helbe Meri, Helle Vahter, Irena Loit, Kersti Rosenstrauch. Reale metallikunstnikele, sealhulgas Urve Küttner, Leida Ilo, Krista Laos ja Igor Bala ov, oli töötamine Juveelivabrikus otsekui ülemineku ajajärk või vaheetapp, ent kohalikus tööstuskunstimaastikus omab nende tegevus tähtsat kohta. Juveelivabriku toodang saavutas Eestis suure populaarsuse ja tuntuse ka väljaspool.

Liidia Elken. Sõrmused. 1978-1981 Liidia Elken. Kulbid

PÜSIEKSPOSITSIOON

TarbeklaasTehas Tarbeklaas loodi 1940. aastal Johannes Lorupi klaasivabriku (1934-1940) baasil peale selle natsionaliseerimist. 1944. aastal, peale II maailmasõda, asuti tehast rekonstrueerima. Tootma hakati rikkalikus sortimendis õõnesklaasi. Kui Lorupi klaasivabrikus oli klaasimass kõrgekvaliteediline ja toodeti ka kristalli, siis Tarbeklaasi klaasimassi koostis jättis soovida ja kristalli tootmiseni ei jõutudki. 1950. aastatel toodeti peale lauanõude ka lambi- ja prilliklaase, lõhnaõli-, piima- ja tindipudeleid, purke, kurgitünne, valgustusarmatuure. Esemeid kujundati üleliiduliste standardalbumite ja ettekirjutuste alusel. Tehases töötasid kunstnikena Helga Kõrge (peakunstnik 1960-1981), Ingi Vaher ja Mirjam Maasikas, kes panid rõhku vormi funktsionaalsusele ja kaunitele proportsioonidele. Dekoori osa oli viidud miinimumini. Uudsena võeti kasutusele nn suitsuklaas (pruunika varjundiga klaas) ja violetse tooniga klaas, millest toodetud nõud olid järgneva paari aastakümne jooksul väga populaarsed.

1960. ja 1970. aastatel tulid tööle kunstnikud Pilvi Ojamaa, Eino Mäelt, Tiia-Leena Vilde, Peeter Ruda ja Helve Tauts (peakunstnik 1981-1994). Hakati rakendama vabamaid vormi- ja dekoorilahendusi ning seni unustusse vajunud kuum- ja külmtöötlustehnikaid. Toodeti laias sortimendis värvitust ja suitsuklaasist puhutud ning pressitud klaastooteid, mida dekoreeriti lõike-, graveerimis-, klaasimaali- ja dekooltehnikas. 1982. aastal rakendati tööle automatiseeritud klaasitootmisliin, millel valmistati jalaga joogiklaase. 1987. aastal juurutati joogiklaaside keemilise poleerimise tehnoloogia. Väga populaarsed olid unikaalsed tooted ja väiketiraa id, mille puhul kasutati ka värvilist klaasi. 1950.-1970. aastail eksportis Tarbeklaas oma toodangut peamiselt Venemaale, 1980. aastatel laienes turg ka põhjamaadesse ja Lääne-Euroopasse. Kui seni tohutu suur Venemaa turg 1980. aastatel kõrvale jäi, sattus tehas finantsraskustesse ja pidi 1994. aastal töö lõpetama.

Seadmed ja hooned müüdi 1994. aastal 100% välisosalusega AS Skankristallile. Masstootmine automaatliinidel lõppes, ei kasutatud enam klaasipressimist. Orienteeruti käsitöönduslikule tootmisele. Aastatel 2002-2005 oli peakunstnikuks Maie-Ann Raun. Tootenäidiseid kavandasid noored disainerid Kaja Vaikre, Eero Vaikre ja Kristi Kask. 2002. aastal läks ettevõte pankrotti, kuid tegutses siiski 2005. aastani, mil ta oma uksed lõplikult sulges.

Pilvi Ojamaa. Klaasid Ingi Vaher. Klaasnõude komplekt

StandardStandard oli nõukogudeaegse Eesti mööblitootmise keskus, kus toimus vilgas kujundustegevus ja mille toodangu keskel elas enamus eestlasi aastakümneid. Standard loodi 1944. aastal artellina, liideti aastate jooksul paari väiksema tootmisüksusega ja muudeti 1956. aastal mööblivabrikuks. Paari aasta pärast sai Standardist mööblieksperimentaalvabrik, kus kujundajate meeskonna ja inseneride koostöös uuriti ja töötati välja uusi mudeleid. Siit kujunduskeskusest jõudsid need edasi ka teiste kohalike mööblitoojateni. Algusaastatel olid põhikujundajateks Udo Umberg, Aleksander Aus, Are Kala, 1960. aastate alguses kujundas Standardile ka Väino Tamm. 1971-1994 oli ettevõtte peakujundajaks juba pea kümme aastat varem seal tööd alustanud Teno Velbri, kes lõi hulgaliselt Eesti mööblilukku jäänud esemeid, muuhulgas rahvuslikus laadis heledast männipuidust mööblikomplekti Estonia, mida hakati esimese mööblina NSVL-s valmistama ekspordiks Lääne-Euroopasse. Standardis on töötanud hulk nimekaid Eesti disainereid: Maile Grünberg ja Juta Lember, Piia Lõun ja Hilda Ostonen.

Tänaseks on Standard säilitanud oma positsiooni olulise Eesti mööblitootjana, rõhudes peamiselt kontorimööblile ja avaliku ruumi mööblile, kuid on asunud kujundama ja tootma pehmemööblit ka laiemale sihtgrupile. Peadisaineriks on juba pikemat aega Katrin Soans.

PÜSIEKSPOSITSIOON

Teno Velbri. Elutoamööbel. 1964

PÜSIEKSPOSITSIOON

NormaEttevõttena pärineb Norma 1931. aastast ja selle eelkäijaks võib pidada 1891. aastal asutatud Taube ja Starri plekktoodete ja kroomlitograafia töökoda. 1946-1960 liideti Normaga mitu väikekäitist ja sellest sai tootmiskoondis, kus toodeti väga erineva suunitlusega vahendeid. Alguses olid ettevõtte põhitoodanguks plekk-karbid ja plekist mänguämbrid lastele, artellide liitmisel laienes tegevushaare veelgi. 1973. aastal alustati siin turvavööde tootmist, mis on praegu Norma põhitegevus.

1968. aastast oli mõnda aega Norma peadisainer metallikunstniku haridusega Igor Bala ov, disainerina töötas siin ka Juhan Illend. Samas on nimi Norma tavatarbijale tuntud eelkõige kõikvõimalike plekkesemete tootjana – seal valmistati nii kandikuid kui ka mitmetes kujundusvariatsioonides kuivainetoose, mis toimisid sisemaise valuutana suurepäraselt kogu Nõukogude Liidus. Normas toodeti ka mänguasju. Mehaaniliste ja elektriliste mänguautode kõrval toodeti siin mitmeid futuristlikke, kosmosetemaatikast kantud plekist ja plastikust mängumasinaid: Kuukulgur, Bam jt. Kuulsad olid ka Norma fotoimpulsslambid. 1973. aastal hakati tootma autode ohutusrihmu – see lõi tugeva sideme rahvusvahelise autotööstusega.

Praegu on Norma lisaks autode turvasüsteemide tootmisele ja müügile kujunemas arvestatavaks turvavarustuse komponentide valmistajaks rahvusvahelisele autotööstusele.

SalvoNagu mitmed teised sõjajärgsed ettevõtted, kujunes Salvo mitme artelli liitmisel 1959. aastal tootmiskoondiseks. 1960. aastal ühendati sellega tehase Metallprodukt bakeliiditsehhid. Ühes tsehhis valmisid mänguasjad (“Lendav tiivik”, “Ole osav”), teises segamassist tehtud väikesed rahvariietes nukud.

1961. aastal keskenduti Salvos plastmasside töötlemisele ja ettevõtte nimeks sai Plastmasstoodete Vabrik Salvo. Toodangu hulgas oli lai valik mänguasju: plastnukud, nukunõud ja -mööbel, kõristid, konstruktorid jne, aga ka plastiknõud jm. 1963. aastal liideti Salvoga tootmiskoondise Loov Töö puitmänguasjade tsehh, kus oli juba 1944. aastast valmistatud puidust ja plastmassist suveniirnukke ning teisi meeneid.

1970. aastatel hakati tegelema ka tööohutuskiivrite ja 1980. aastate alguses spordivarustuse tootmisega. Noorte tööstuskunsti kateedri lõpetajate näol kasvas Salvo jaoks disainerite meeskond: Tõnu Kallas, H. Kuningas, Raimo Sau ja Vello Lillemets, kelle kujundajakäe alt liikusid tootmisse mäesuusasaapad, hokiuisud ja eri spordialade kiivrid.

Mänguasjade tootmine lakkas 1993. aastal, kui HTM Sport moodustas ettevõtte baasil ühisettevõtte ja tegeles plastist mäesuusasaabaste tootmisega käesoleva sajandi alguseni.

PÜSIEKSPOSITSIOON

Toivo Kallas. Mäesuusasaabas. 1981 Nõudekomplekt. 1970. aastad. Prototüüp Arvo Kuningas

PÜSIEKSPOSITSIOON

EstoplastEstoplast oli Nõukogude Eesti peamine valgustitootja. Asutati 1959. aastal vabriku Presto ja tehase Elektrometall liitmisel ning selle põhitoodanguks olid elektrivalgustid ja -installatsioonitarbed. Alustati kiulisest plastikust ja spetsiifilisest plisseepapist volditud kuplite tootmisega, eriti populaarseks muutusid selliste kuplitega kaheharulised põrandalambid.

Juba 1960. aastate alguses suundus Estoplasti kunstiinstituudi metallikunstnikuna lõpetanud Lilian Linnaks. Ainsa kunstnikuna ettevõttes muutis ta lühikese ajaga kogu senise toodangu ilme. Ta kujundas seeria lihtsavormilisi klaaskuplitega valgusteid, mille vorme oli võimalik mitmeti kombineerida. Tolle aja kohta uskumatu kiirusega vormus uus kujundus toodeteks, mis püsisid siinse keskkonna kujundajatena aastakümneid. Omaette hitt-tooteks kujunes lamp “Vana Toomas” (1966, autor Bruno Vesterberg), mille ilmes võib näha vihjeid nii jaapani valgustile kui ka kunagisele kohalikule tänavalaternale. Väikestel jalgadel seisva versiooni kõrval valmistati ka seinale kinnitatavaid.

1970. aastateks tegutsesid Estoplastis kujundajatena juba mitmed kunstnikud (Helle Sork, Kirsti Metuusala, Laine Siim). Üheks viimaseks menuvõtteks jäi metalli ja värvilise plastiku kasutuselevõtmine. Taskulambikujuliste alumiiniumist punktvalgustite kõrval hakkasid 1970. aastate lõpust Estoplasti ilmet kujundama popilikud erksates toonides ümarakujulised lambid, mis oma levikuga katsid enamuse siinseid koduinterjööre.

1990. aastatel Estoplast erastati ja toodangu osas märkimisväärset ei toimunud. Estoplast pankrotistus 2003. aastal.

KEVADNÄITUSED

“Vanaisa ja mina”. Eduard Taska ja Marje TaskaNäitus on pühendatud eesti rahvusliku nahkehistöö rajaja Eduard Taska 120. sünniaastapäevale.

Esimese korruse esimeses saalis on võimalik vaadata Eduard Taska köiteid, auaadresskaasi, albumeid. Sama saali teises osas “jutustab” ta pojatütar, kunstnik Marje Taska, läbi oma installatsioonide, fotosuurenduste ja objektide loo vanaisa elust, loomingust ja saatusest. Näitusel on võimalik mängida mälumängu “Rohu mälestused”, kus kõik fotod seostuvad kuidagi Eduard Taskaga. Teise korruse trepigaleriis ootab mängulustilist näitusekülastajat ees seinamäng “Trips-traps-trull” nahast tähtede ja ristidega. Sealsamas on ka Marje Taska muud nahatööd – karbid, kaaned, albumid, külalisraamatud, pilte ja objekte.

Kolm vanaisa poolt nahka köidetud raamatut on selle näituse leitmotiiviks.

Knut Hamsuni “Maa õnnistus” on romaan ühe suguvõsa loomisest ja kasvamisest. See on näituse roheline osa, algus, kus kõik alles vormi võtab. Aga see on ka minupoolne, väga isiklik, maa õnnistuse tõlgendus.

Eesti rahvuseeposega “Kalevipoeg” tutvusin 1960. aastatel. Mäletan oma mõtteid ja tundeid seda lugedes. See oli võimas, aga ka kurb raamat ja Kalevipojast oli tõesti kahju. Mind tegi õnnetuks, et ta isa suri juba enne ta sündi. Ka oli kahju, et ema Linda varakult leseks jäi ja siis veel nõiduse väel kaljuks moondati. Kogu aeg pidi Kalevipoeg võitlema Eestimaa hüvanguks igasugu kurjade jõudude vastu. Ja nüüd oli ju Eestimaa jälle anastatud võõra võimu poolt! Eriti hirmus tundus mulle Kalevipoja surm, kus ta enese mõõk tal jalad ära raiub.

See näituse osa on mu tolleaegsete mõtete ja aja peegeldus.

Suur Piibel näituse viimases osas räägib oma vaiksel moel iseenda eest. Ta räägib oskusest luua väärtusi, mis elavad edasi nii ajas kui igavikus ja inimlikust võimest tõusta üle oma saatuse - läbi usu, lootuse, armastuse…

Marje Taska, märts 2010

Eduard Taskat (1890-1942) peetakse Eesti rahvusliku nahakunsti rajajaks. 1916. aastal asutas Eduard Taska Riigi Kunsttööstuskooli juures naha- ja köiteosakonna, mida juhatas kaheksa aastat. 1923. aastal avas ta oma eraõppetöökoja, mille tooted leidsid suurt tunnustust nii Eestis kui ka välismaal. Tema firmamärgiga teoseid müüdi 40 erinevas riigis. Pariisi maailmanäitusel 1937. aastal võitis ta oma hinnaliste raamatuköidetega Grand Prix. Eduard Taska küüditati 1941. aastal Siberisse, kus ta aasta hiljem suri.

Marje Taska (1955) on Eduard Taska pojatütar. Ta sündis Tallinnas kolm päeva pärast vanemate tagasijõudmist küüditamiselt. Lõpetas Tallinna Muusikakeskkooli klaveri erialal. Oma kunstiõpinguid alustas Tõnis Vindi juures, kelle esimeste õpilaste hulka kuulub. 1982. aastal kolis Rootsi, kus jätkas oma kunstnikuteed vabakutselise kunstnikuna. Marje Taska töötab nahakunsti, maali, graafika ja installatsioonide alal. Luues oma nahkehistööd, käib paljuski vanaisa radadel. Värvikoloriidis ja pinnalahendustes otsib ka tema lausa sakraalset proportsionaalsust. Tarbeesemete kõrval on tähtis koht ka installatsioonidel, objektidel ja skulptuuridel, kus ta kasutab peale naha ka teisi materjale (puu, kummi, tekstiil, jm). Marje Taska kuulub Eesti ja Rootsi Kunstnike Liitu.

Lisainfo: www.marjetoska.com

KEVADNÄITUSED

“Elu ja hingega”. Bornholmi kunstnikudBornholm kõlab idüllina. See väike Läänemeres Taani ja Rootsi vahel asuv 588 ruutkilomeetrine, veidi enam kui 42 tuhande elanikuga saar koos oma liivarandade, rahnude, metsade, karjamaade ja kaluriküladega inspireerib paljusid. Võib arvata, et selline atmosfäär on ka üks põhjuseid, miks saarele on tekkinud tihe kunstnike-käsitöömeistrite asustus, millist mujal on raske leida.ACAB (Bornholmi kunsti ja käsitöö assotsiatsioon) ühendab endas klaasi-, tekstiili-, metallikunstnikke ja keraamikuid, puutöö- ning noameistreid. 2007. aastal ilmutas ühendus eksklusiivse raamatu, tutvustamaks oma kunstnike loomingut. Edasi valmistas iga kunstnik oma personaalse raamatu, lähtudes oma erialast või ideedelennust. Nii on paberipoognad kangastelgedel kootud vaibaks, köidetud savisse, puitu, klaasi, gobelääni või leitud mõni muu võti, kuidas algsest raamatust unikaaleksemplar luua. Kunstnikuraamatutest koostati näitus, mis rändab mööda maailma ja tutvustab Bornholmi elu.

Kogu ekspositsioonist õhkub üksiku saare hõngu, kus justkui aega ei ole ning see polegi oluline mõõde – aeg on see, mis panustatakse tööde teostamisse suure meisterlikkuse, hoole ja armastusega. Esile tõusevad materjalid, värvid, vormid, nende vaheline harmoonia, vahel lüüriline ja jutustav, vahel lustlik ja eneseirooniline.Peter Faber, kullassepp ja noameister, jälgib oma loomingus iidset jaapani traditsiooni – täiuslikku nuga pole veel loodud. Lisaks nugadele on ka tema raamat terav. Köitest läbilöödud väits nõrgub kulda ja kaanel on saatesõnad: “Vastuseis võib olla vabastav. Teada, millal tegutseda või mitte, on sama tähtis kui noa vahe tera”.Kanada päritolu keraamik Lenny Goldenberg kirjeldab oma loomingut järgmiselt: “Mulle meeldib kirjutada lugusid, aga ükski kirjastaja ei avalda neid. Nii ilmutan ma oma raamatuid savis”. Mahukaid savist kirjatükke on ta avaldanud mitmeid, illustreerides neid figuuride ja teiste kujunditega. Seekord on ta oma “jutustuse” asetanud vaheliti kunstnike kogumikuga, põimides ennast üheks jutuka kogukonna seas. Näituselt leiab palju ivasid, näiteks klaasikunstnik Svend Holst-Pederseni raamatust on saanud kukk (ehk viide ka kukeaabitsale), kes nokib paberipoognatest ja klaasist ussikest.

Kuna näituseprojekti teostumise ajast on ACABi liikmeskond suurenenud (nüüdseks üle 70 liikme), siis väikese täiendusena võib näitusesaalist leida komplekti nuge, ehisklaasi, ka portselanvorme.

Teavet ACABi kohta leiate aadressil www.acab.dk.

MUUSEUMIPISIK

Muuseumiöö “Öös on lugusid”Laupäeval, 15. mail kell 18-22 toimub taas muuseumiöö, mil tasuta on avatud 115 muuseumi üle Eesti. Tänavuse muuseumiöö sõnum on ÖÖS ON LUGUSID, sellest on inspireeritud ka muuseumiöö üritused ning programmid. Lugemisaastaga haakuv teema toob esile muuseumid kui lugude jutustajad. Muuseumiööl on külastajatel võimalik osa saada kümnetest eriilmelistest üritustest üle Eesti: toimuvad etendused, mängud, lugemised, töö- ja jututoad, kontserdid, korraldatakse temaatilisi ekskursioone.

Üheks eriatraktsiooniks on T-lood: Eesti kirjanike lühipalad, mida saab kuulata mobiiltelefonipõhises audiogiidis Regio T-numbri platvormil.

Tallinnas osalevad muuseumiööl lisaks muuseumidele ka riigiarhiiv, kunstihoone ning kesklinna ajaloolised luteri kirikud, kus samuti toimuvad ringkäigud ning kontserdid. Tallinnas sõidab muuseumide vahel tasuta muuseumiöö buss.

115 osaleva muuseumi muuseumiöö programmi leiate aadressil: http://oo.muuseum.ee

Eesti muuseumiöö on osa üle-euroopalisest muuseumiööst, mida korraldatakse juba kuuendat korda. Esimest korda toimus üle-eestiline muuseumiöö 16. mail 2009 ühe Muuseumiaasta suurüritusena. Eestis osales muuseumiööl 100 muuseumi, sellest kujunes Eesti suurim muuseumide ühisüritus. Ainuüksi Tallinnas külastas muuseumiööl muuseume üle 50 000 inimese. Muuseumiöö 2009 võitis ka Tallinna linna kultuuriteo auhinna.

Muuseumiööd korraldab Eesti Muuseumiühing. Muuseumiööd toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Tallinna linn, Velvet Creative Alliance, Eesti Rahvusringhääling, Hasartmängumaksu Nõukogu, Lugemisaasta, Kuku raadio, Hansabuss, T-number, Regio, Elisa, EMT ja Tele2.

Muuseumiöö programm ETDM-isMuuseum on avatud kl. 11-22, tasuta sissepääs 18-22. T-lugudega osalevad kirjanikud Peeter Helme ja Jaan Paavle. Kl. 18-22 non-stop filmiprogramm tarbekunstnikest ja tarbekunstinäitustest läbi aegade Osaleda saab ka erinevates mõttetegevustes (ristsõnad, mängud), tublimatele väike auhind.

Kohtumiseni muuseumis!

.

PALJU ÕNNE!

Ellen Hansen 100

Ellen Hansen on sündinud 18. juulil 1910. aastal Tallinnas. Ellen Hanseni loominguline tegevus algas 1940. aastate keskel, misjärel sai temast üks silmapaistvamaid tekstiilikunstnikke Eestis.1931. aastal lõpetas Riigi Kunsttööstuskooli tikandi- ja pitsitööerialal. Suurest huvist kangakudumise vastu hakkas ta iseseisvalt uurima selle tehnoloogiat ja spetsiifikat. 1944. aastal jätkas õpinguid tekstiilierialal Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis. Leesi Ermi andeka õpilasena lõpetas ta kooli 1948. aastal. Aastatel 1949-1964 töötas ta Kunstitoodete Kombinaadi dekoratiivkudumis- ja tekstiiliateljee kunstilise juhina, luues hulgaliselt kavandeid algul tikanditele, hiljem vaipadele, linikutele, kangastele ja siidrätikutele. Alates 1964. aastast on ta tegutsenud vabakutselise kunstnikuna.Oma loomingus on ta tihti rakendanud eesti etnograafilise tekstiili eeskuju, rahvavaipade ornamenti ja kompositsioonivõtteid. Neis on kasutatud heledate ja tumedate toonide kontrastsust, intensiivsete punaste, oran ide ja kollaste toonide vastandamist musta ja valge kombinatsioonidele. Võrreldes vaipadega on Ellen Hanseni kangastele omane tagasihoidlik värviskaala ning joonistuse peenus. 1960. aastatest muutus ta kujunduslaad jõuliseks ning suurejooneliselt lihtsaks.Ellen Hansenil on olnud arvukalt tellimusi ühiskondlikesse hoonetesse – tema loodud on Estonia kontserdisaali lavaeesriie “Kannel” (1962), Vanemuise teatri lavaeesriie (1967), Kirjanike Maja lavaeesriided (1963) ja mitmed tekstiilikooslused teistele avalikele hoonetele.Enam kui poole sajandi jooksul loodud teosed on olnud ühelt poolt traditsioonilised, teisalt moodsad ja kaasaegsed. Viimased teostatud tööd pärinevad 1990. aastate lõpust. Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on arvukas Ellen Hanseni tööde kogu: 36 vaipa nii rüiu- kui põimetehnikas, 9 dekoratiivkangast, 9 pind- ja naastpõimes linikut ja 6 kattevaipa ning üks käsitsimaalitud siidrätik.

Näitused:1930 esmaesinemine Tallinnas “Dekoori” näitusel1958 Brüsseli maailmanäitus, kuldmedal1960 Eesti tarbekunsti näitus Helsingis 1960 NSVL Rahvamajandusnäitus Moskvas, suur hõbemedalArvukad esinemised tarbekunstinäitustel Eestis, vabariiklikel näitustel Moskvas, valiknäitustel mitmel pool välismaal

Personaalnäitused:1962 Eesti Kunstimuuseum1963 Moskva KF näitusesaal1964 Tartu Kunstimuuseum1964 Läti Ajaloomuuseum, Riia1996 Tallinna Linnagalerii1998 “Vanaema ja tütretütar”, Chaplini keskus, Pärnu1999 “Põlvkonnad”, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum2005 Estonia Talveaed2007 “Kavandist vaibani”, Eesti Rahva Muuseumi Näitusemaja, Tartu

Tunnustused:1964 ENSV teeneline kunstnik 1996 Eesti Kultuurkapitali kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia pikaajalise loometegevuse ning isiknäituse eest Tallinna Linnagaleriis Alates 1949 Eesti Kunstnike Liidu liigeEesti Kunstnike Liidu ja Eesti Tekstiilikunstnike Liidu auliige

SoomeDisainimuuseum www.designmuseum.fi12.02.-09.05.2010 Modern[ism]. Näitus annab ülevaate modernismi manifestatsioonidest ning trendidest.12.02.-09.05.2010 Aluminium in Tribal Arts. Väljapanek keskendub itaallase Giorgio Vigna laialdasele erakollektsioonile. G. Vigna tegutseb ehete disaineri, kunstniku ning teadurina. Soome Klaasimuuseum www.suomenlasimuseo.fi05.03.-01.08.2010 Finnish Glass Lives 6. Näitus soome klaasist aastatest 2005-2009.26.03.-12.09.2010 Marja Suna – Elu materjalid ja vormid. Näitusel eksponeeritakse Marja Suna klaasist teoseid, tekstiil- ja paberskulptuure ning ehteid.

TaaniDisainikeskus www.ddc.dk29.04.-31.10.2010 10+ Design Forecast. Näitus annab ülevaate millenniumi esimese 10 aasta Taani disainitrendidest.

BelgiaGenti Disainimuuseum http://design.museum.gent.be27.02.-06.06.2010 The Scandinavian Touch in Belgian Furniture 1951-1966. Näitusel vaadeldakse millist mõju on sõjajärgsel perioodil Belgia disaineritele avaldanud Skandinaaviamaadest pärinev mööbel, vaatluse all on ka skandinaavia modernismi mõju belgia modernismile. 26.02.-06.06.2010 Richard Hutten. Rotterdamis sündinud Richard Hutten (1967) on üks tuntumaid, ebakonventsionaalsemaid Taani disainereid. Teda peetakse kontseptuaalseks disaineriks, samas ei ole tema tööd seetõttu minetanud oma funktsionaalsust.

InglismaaLondoni Disainimuuseum www.designmuseum.org17.02.-31.10.2010 “Critics Choice” Time Out. Kolmandat aastat järjest esitletakse Briti Kindlustuse Disaini auhinna The design world’s Oscars raames kõige innovaatilisemaid disainiobjekte.

AustriaViini Mööbli Muuseum www.hofmobiliendepot.at/en/home.html09.04.-11.07.2010 The IKEA Phenomenon. Näitus räägib IKEA rollist Rootsis. Alguse sai see 1943. aastal nö. ühemehefirmana, kasvades seejärel üheks suurimaks kodusisustuse tootjaks maailmas.Viini Tarbekunsti- ja Kaasaegse Kunsti muuseum www.mak.at26.05.-31.10.2010 MINIMAL. Kunst ja mööbel MAK-i kollektsioonist

PrantsusmaaPariisi Dekoratiivkunsti Muuseum www.lesartsdecoratifs.fr18.02.-30.11.2010 Animal. Muuseumi uues õppegaleriis on väljas näitus, mis võrdleb stiile, vorme ja perioode, kus on nii mööbli, serviiside, tekstiilide, ehete jne. juures kasutatud dekoratiivse elemendina loomakujutist.

ETDM on avatud K-P 11-18 23. mail, 23.-24. juunil suletudLai 17, 10133 Tallinn

Koostajad: Merike Alber, Kristi Paap, Kai Lobjakas, Anne Tiivel, Airi Ligi, Helen Adamson, Ketli Tiitsar, Dagmar SiidaFotod: ETDM, Ivar Veemäe, reprodMakett: Martin Pedanik

Tagasisidet ja kaastöid ootame aadressil kristi@etdm.ee

ETDM SOOVITAB: