Vaimse kultuuripärandi talletamine ja nimistud

Vaimne kultuuripärand

Vaimnekultuuri-pärand

Vaimsekultuuripärandi

Vaimne kultuuripärand on väga mitmekesine.Konventsioon selgitab, et see väljendub paljudesvaldkondades, nagu:

a. suulised traditsioonid ja väljendusvormid,kaasa arvatud keel kui vaimse kultuuri-pärandi edasiandmise vahend;

b. esituskunstid;

c. kogukondlik tegevus, rituaalid ja pidulikud sündmused;

d. looduse ja ilmaruumiga seotud teadmised ja tavad;

e. traditsioonilised käsitööoskused.

Paljud kultuuriilmingud võivad kuuluda korragamitmesse valdkonda.

Konventsiooni põhieesmärk on kaitsta vaimsetkultuuripärandit ja tagada austus selle vastu,suurendada teadlikkust selle tähtsusest ningpakkuda rahvusvahelist koostööd ja abi.Konventsiooniga ühinenud riigid kohustuvadkaitsma oma territooriumil leiduvat vaimsetkultuuripärandit.

Rahvusvahelisel tasandil loodi konventsioonigakaks nimekirja: kiireloomulist kaitset vajava

vaimse kultuuripärandi nimekiri ja inimkonnavaimse kultuuripärandi esindusnimekiri. Nende eesmärk on tõmmata tähelepanuvaimsele kultuuripärandile, mis peegeldabinimeste loovust ja maailma kultuurilist kirevust,eriti aga vaimsele kultuuripärandile, mis vajabkaitset.

Konventsioon keskendub kogukondade rollileoma vaimse kultuuripärandi kaitsmises. Milliseid teadmisi, oskusi, kombeid ja tavasidkogukonnad ise oluliseks peavad ning hoida ja kaitsta soovivad, ongi esmatähtis.

Silmas peetakse kogukondade elavat pärandit,mida antakse enamasti edasi kogemuslikultvahetu suhtluse käigus. Ennekõike pöörataksetähelepanu elava pärandi hoidmiseks ja edasiandmiseks vajalikele tingimustele, mitte niivõrd pärimuslike teadmiste ja oskusteabil loodud kultuuriilmingutele. Ühest kindlastlaulust olulisem on selliste laulude laulmise tavapüsimajäämine kogukonnas.

Konventsiooni eesmärk on ka juhtida tähele-panu inimeste loovusele, mis on vaimsekultuuripärandi ja kultuurilise kirevuse allikas.Laiem eesmärk on kogukondade, rühmade ja kogu ühiskonna heaolu kasv.

Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon käsitleb vaimse kultuuri-pärandina tavasid, esitus- ja väljendusvorme, teadmisi, oskusi ningnendega seotud tööriistu, esemeid, artefakte ja kultuuriruume, mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana. Vaimset kultuuripärandit, mida antakse edasipõlvest põlve, loovad kogukonnad ja rühmad pidevalt uuesti, mõjutatuna oma keskkonnast, loodusest ja ajaloost. Vaimne kultuuri-pärand annab neile identiteedi ja järjepidevuse tunde ning edendabseeläbi ka kultuurilist mitmekesisust ja inimeste loometegevust.

talletamine ja nimistud

LLL Guatemala Rabinalipiirkonna atšidetraditsiooniline teater.

LL Marokos Marrakechilinna Jemaa el-Fna väljakulkohtab jutuvestjaid ja teisi värvikaid kujusid.

L Bistritsa küla memmedemitmehäälne laul BulgaariasŠopluki piirkonnas.

K Amazonasevihmametsade saparorahva pärimus on tihedaltseotud loodusega.

Foto

© M

ila S

anto

vaFo

to ©

Ahm

ed B

en Is

maї

lFo

to ©

Gua

tem

ala

Kultu

uri-

ja

Spor

dim

inis

teer

ium

/ G

MA

PRO

Foto

© T

. Fer

nánd

ez

Foto

© D

enis

Cor

dier

–Fo

tolia

.com

Kaitsmine ilma jäikades raamides hoidmataVaimne kultuuripärand elab, kuni see onkogukonna jaoks oluline ja vajalik, kuni inimesedseda oma igapäevaelus kasutavad ja põlvest põlveedasi annavad. Mõned vaimse kultuuripärandiilmingud vajavad toetust, et jääda püsima, kuidvaimse kultuuripärandi kaitsmine ei tähenda selle hoidmist jäikades raamides – iga hinna eest„puhta“ või „põlise“ vormi säilitamist. Kakonventsioon rõhutab, et esmatähtis pole mittekonkreetsete üksikilmingute, nagu mõne tantsu,laulu, pilli või käsitööeseme püsimajäämine, vaid hoopis teadmiste, oskuste ja tähendusteedasiandmine järgmistele põlvkondadele. See-pärast tuleks ennekõike püüda säilitada vaimsekultuuripärandi koht igapäevaelus ning selleedasiandmiseks sobiv keskkond ja tingimused.

Kuna eesmärgiks on tagada teadmiste, oskuste,kommete ja tavade edasiandmine, ei saa vaimset kultuuripärandit kaitsta samamoodi kui mälestisi, ajaloolisi paiku ja loodusalasid. Samas on materiaalne pärand tihti vaimsepärandiga seotud. Seepärast räägitaksekonventsioonis vaimse kultuuripärandi mõistetavades ka sellega seotud tööriistadest, esemetest,artefaktidest ja kultuuriruumidest.

Kas eelnev tähendab, et vaimset kultuuripärandittuleb alati kaitsta ning hääbumisohus teadmistele-oskustele ja kommetele-tavadele iga hinna eestuuesti elu sisse puhuda? Nagu igal elusolendil, on ka vaimsel kultuuripärandil oma eluring. On tõenäoline, et mõned kultuuriilmingudkaovad, mõjutades siiski uute kujunemist. Võib juhtuda, et mõned vaimse kultuuripärandiilmingud kaotavad kogukonna enda jaokstähenduse. Nagu konventsioonis märgitud, peab kaitsmine lähtuma sellest, mida kogukonnadpeavad oma vaimseks kultuuripärandiks, misannab neile identiteedi ja järjepidevuse tunde. Nii sobivate kaitsemeetmete väljatöötamine kui ka rakendamine peab toimuma kogukonnanõusolekul ja osalusel. Mõnel juhul on agakõrvaliste sekkumine ebasoovitav, kuna võibmuuta kogukonna silmis nende vaimse pärandiväärtust. Lisaks tuleb austada tavasid, mis piiravadjuurdepääsu näiteks pühadele või salajastelevaimse kultuuripärandi ilmingutele.

Nimistud ja vaimse kultuuripärandi kaitsmineVaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon onleebelt sõnastatud ning ei tee palju ettekirjutusi.Konventsiooniga ühinenud riigid saavad sedapaindlikult rakendada. Nimistute loomine onaga üks konkreetseid konventsioonis (artiklid 11ja 12) ja selle rakendusjuhistes esitatudkohustusi.

Artikkel 11 kohustab iga konventsiooniosalisttagama oma territooriumil leiduva vaimsekultuuripärandi kaitse. Koos kogukondade,rühmade ja asjaomaste vabaühendustega tulebvaimse kultuuripärandi ilmingud kindlaks teha ja määratleda: kirjeldada neid, arvestades nende eripära ja konteksti. Nii peaks saamaalguse vaimse kultuuripärandi nimistu, millel on konkreetne eesmärk – aidata kaasa vaimsekultuuripärandi kaitsmisele. Artikkel 12 kohustablooma oma territooriumil leiduvast vaimsestkultuuripärandist ühe või mitu nimistut ja neidregulaarselt ajakohastama.

Nimistud suurendavad teadlikkust vaimsestkultuuripärandist ja selle tähendusest nii igainimese kui ka kogukonna jaoks tervikuna.Nimistute koostamine ja avalikustaminemõjutab ka nende kogukondade ja inimesteenesehinnangut, kelle pärandiga on tegemist,ning innustab neid oma kultuuri hoidma javäärtustama. Peale selle võivad nimistud saada lähtepunktiks konkreetsetele vaimsekultuuripärandi kaitsmise plaanidele.

Tõenäoliselt on konventsioonis loetletudkaitsemeetmete seas vaimse kultuuripärandiuurimine ja dokumenteerimine need, milleleriigid esmalt tähelepanu pööravad, et saadaülevaade kogukondadest, nende vaimsestpärandist ja selle olukorrast. Selle töö korral-damiseks võib sobivate asutuste, ühenduste,uurijate ja kogukondade esindajate osalusel luua riikliku vaimse kultuuripärandi komitee, mis soodustaks ka suhtlust kogukondade ja uurijate vahel.

LLL Marokos Marrakechilinna Jemaa el-Fna väljakulelu lausa kihab.

LL Religioosne etendusHispaanias Elche linnas.

L Usbekistani Boysunirajoonis on säilinud paljuvanu traditsioone.

I Peruus Taquile saarelkootakse kauneid kangaid.

4 . VAIMNE KuLTuuRIPäRAND

teadmised, oskused, kombed ja tavadmoodustavad tema vaimse kultuuripärandi.Keegi ei saa otsustada, et üks või teinekultuuriväljendus või tava oleks nende pärand,kui inimesed ise seda arvamust ei jaga. Sestapsaavad nemad paremini kui keegi teine omavaimset kultuuripärandit kaitsta ja kirjeldadaning on loomulik, et need, kelle kultuuriga ontegemist, osalevad nimistu koostamises. Alati ei ole kogukondadel jõudu või vahendeid,et teha seda iseseisvalt. Sellisel juhul saavadaidata sobivad asutused ja organisatsioonid.

Riigi ülesanne on luua või määrata koordineerivametiasutus, mille ülesandeks on peale nimistuloomise ja haldamise välja töötada vaimsepärandi kaitsmise põhimõtted ja rakendada neidkoos kogukondade ja teiste huvilistega. Selleks tuleks hinnata olemasolevate õigus-aktide, asutuste ja kaitsemeetmete tõhusustning mõelda, millised on seni olnud parimadmoodused vaimse pärandi kaitsmiseks ja mis on jäänud vajaka. Samuti peaks see asutusleidma võimalusi, et suurendada teadlikkustvaimse kultuuripärandi olulisusest. Oluline onarvestada kogukondade arvamust ja soovekõiges, mis puudutab nende pärandit.

Võib luua ka nõuandvaid kogusid, misühendaksid kogukondade ja kohalike huvi-gruppide esindajaid, teadlasi, vabaühendusi,kohalike omavalitsuste ja riigi esindajaid ning teisi olulisi osapooli. Sageli moodustavadaktiivsemad traditsioonitundjad ja pärandi-oskajad kogukonnas tuumiku, kes innustavadteisi oma vaimset pärandit hoidma ning onkogukonna eestkõnelejaks.

Vaimse kultuuripärandi nimistu koostamiseprotsess peaks kulgema nii ülalt alla kui ka altüles – osalema peaksid nii kogukonnad kui kariik, omavalitsused ja vabaühendused. Sisse-kannete tegemine ning kõigi oluliste osapooltekaasamine võib toimuda järk-järgult. Tulebmõelda läbi, milliseid probleeme ja ohte võibtuua kaasa nimistusse kandmine, kuidas kaitstakõigi osapoolte õigusi. Avalik vaimse kultuuri-pärandi nimistu lihtsustab oluliselt tutvumist

Kuigi artiklid 11 ja 12 on teistestnormatiivsemad, jäävad riikidele siiski vabadkäed luua nimistud neile sobival viisil ja kujul,arvestades kohalike tingimusi ja probleeme.Erinevad ju nii riikide elanikkond, suurus ja vaimne kultuuripärand kui ka poliitilisedsüsteemid ja haldusstruktuurid. Igal juhulpeaksid nimistud sisaldama piisavalt põhjalikkuteavet, et hõlbustada vaimse pärandi kaitsmist.

On iga riigi otsustada, kas luua üks kõikehõlmavnimistu või mitu väiksemat ja kitsamat.Seepärast ei ole konventsioonis ega sellerakendusjuhistes juttu riiklikust nimistust. Selle asemel öeldakse „üks või mitu nimistut“.Seega ei ole kohustust sobitada kõik kogu-konnad ja valdkonnad ühte süsteemi ningkaasata võib ka olemasolevaid registreid ja nimekirju. Mitme nimistu süsteem sobib eriti liitriikidele, kus kultuur ei ole keskvalitsusepädevuses, sest see võimaldab luuapiirkondlikke nimistuid.

Kuigi paljudes riikides on selle teemagategeletud aastakümneid, ei ole oluline, et nimistud oleksid loodud juba ennekonventsiooniga liitumist. Nimistutetäiendamine ja ajakohastamine on pidev töö,mis ei saa kunagi valmis. Küll aga nõuavadkonventsiooni rakendusjuhised, et taotlusedrahvusvahelise abi saamiseks, kiireloomulistkaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekirja ja inimkonna vaimse kultuuripärandi esindus-nimekirja kandmiseks kinnitaksid, et kõnealunekultuuriilming on riigi territooriumil leiduvavaimse kultuuripärandi nimistus.

Kogukondade osalus Vaatamata suhtelisele vabadusele nimistutekoostamisel, seab konventsioon siiski kamitmeid tingimusi. Neist olulisim on kogu-kondade osalemise nõue.

Kogukonnad on need, kes loovad ja hoiavadelus oma vaimset kultuuripärandit, see on osanende igapäevaelust. Konventsioon tuletabmeile vaimset kultuuripärandit määratledesmeelde, et iga kogukond teab, millised

TALLETAMINE JA NIMISTuD . 5

Foto

© u

NES

CO u

sbek

ista

ni R

ahvu

slik

Kom

isjo

nFo

to ©

Jaim

e Br

oton

sFo

to ©

Per

uu R

iiklik

Kul

tuur

iinst

ituut

Foto

© u

NES

CO /

Jane

Wrig

ht

kogukonnale omaste teadmiste, oskuste jakommetega. Konventsiooni artikli 13 punkti dalapunkt ii rõhutab, et tuleb arvestada tavadega,mis piiravad juurdepääsu vaimse kultuuri-pärandi ilmingutele. See võib tähendada, etmõnd vaimse kultuuripärandi ilmingutpuudutav teave avalikustatakse vaid osaliselt või et nimistusse kandmisest tuleks mõnikordüldse loobuda. Selle asemel et kirjeldadanimistus üksikasjalikult tundlikke teemasid,võivad kogukonnad märkida ära, kes kannavadhoolt seda laadi teadmiste edasiandmise eest.Tuleb austada nende kogukondade soovi, kes ei ole nõus mõnda kultuuriilmingutnimistusse kandma.

On riike, kus kogukonnad osalevad aktiivseltoma pärandi kandmises nimistutesse. Teisal aga ei arvesta nimistud veel kogukondadeosaluse nõuet, kuna varem koostasid neidpigem kõrvalised isikud või organisatsioonid, kes pidasid silmas muid eesmärke kui vaimsekultuuripärandi hoidmine ja edasiandminekogukonnas.

Muu hulgas aitab vaimse kultuuripärandihoidmisele ja kaitsmisele kaasa dokumentee-rimine: vaimse kultuuripärandi jäädvustamineselle praegusel kujul ja sellega seotudmaterjalide kogumine. Kasutatakse mitme-suguseid salvestusvahendeid ja -vorminguid.Tihti säilitatakse kogutud materjale raamatu-kogus, arhiivis või koduleheküljel, kus need onkättesaadavad nii asjaomastele kogukondadelekui ka laiemale avalikkusele. Peale sellekasutavad aga kogukonnad ja rühmad katraditsioonilisi dokumenteerimisvõimalusi:näiteks lauluraamatuid või vaimulikke tekste,koekirja näidiseid või mustriraamatuid ningikoone ja pilte, mis jäädvustavad vaimsekultuuripärandi ilminguid. Elu näitab, et kogu-konnad kasutavad üha enam arhiivimaterjale ja talletavad ka uuenduslike võtetega edukaltoma vaimset pärandit.

Kogukondade osalemise kindlustamiseks tulebkokku leppida, kuidas:

� jõutakse kogukondade ja nende esindajateni;

� tagatakse, et nimistusse kantakse vaid selliseidkultuuriilminguid, mida kogukonnad ise omapärandiks peavad;

� tagatakse, et kogukonnad on tuttavad nimistuja selle koostamise põhimõtetega ningsissekandeid tehakse vaid nende nõusolekul;

� tagatakse, et kõrvalisi isikuid kaasatakse vaid kogukonna nõusolekul;

� tagatakse nende tavade järgmine, mis piiravad juurdepääsu vaimse kultuuripärandiilmingutele;

� kaasatakse kohalikke või piirkondlikkeomavalitsusi;

� luuakse eetikakoodeks, mis võtab arvesseedukaid vaimse kultuuripärandi kaitsmisenäiteid kogu maailmast, ja tagatakse sellejärgimine.

Nimistute koostaminePaljud vanemad andmebaasid ja andmetekogumise viisid, mida seniajani kasutatakse, ei pea silmas vaimse pärandi kaitsmist 2003. a.vastu võetud konventsiooni tähenduses, vaid lähtuvad näiteks teadlaste huvidest. Eriti problemaatiliseks võivad osutuda need, mis loodud koloniaaltingimustes või erirahvusgruppidega riigi ühtsuse rõhutamiseks.

Konventsiooni artikli 11 punkt b ja artikkel 12viitavad sellele, et nimistu peaks olemavõimalikult laiahaardeline ja tutvustama koguriigis leiduvat vaimset kultuuripärandit. Samas ei saa nimistu iial lõplikult valmis ega vastakunagi täielikult tegelikule olukorrale. Sellekshõlmab vaimne kultuuripärand liiga paljuerinevaid teadmisi, oskusi, kombeid ja tavasid,mis elavad ja muutuvad vajaduse korral koos ajaja oludega.

LLL Mehhiko põlis-rahvaste surnutepüha día de los muertos.

LL Tonga saarteltantsitakse lakalaka’tlauldes ja plaksutades.

L Religioosne etendusHispaanias Elche linnas.

6 . VAIMNE KuLTuuRIPäRAND

Foto

© P

esi S

. Fon

uaFo

to ©

Meh

hiko

Riik

liku

Antro

polo

ogia

muu

seum

i etn

ogra

afia

osak

ond

Foto

© Ja

ime

Brot

ons

Samal põhjusel tuleb nimistuid korrapäraseltajakohastada (artikkel 12). See on ülioluline kaseepärast, et vaimne kultuuripärand võib vägalühikese aja jooksul sattuda hääbumisohtu.Paljudesse nimistutesse on praegugi kantudteadmisi, oskusi, kombeid ja tavasid, mida sellisel kujul enam ei ole või mis on oluliseltmuutunud. Konventsiooniga ühinenud riigidpeavad andma perioodiliselt aru nimistute janende ajakohastamise kohta.

Arvestades vaimse pärandi ulatuslikkust, olekskasulik sõnastada nimistu prioriteedid. Alustadavõiks sellisest vaimsest pärandist, mis onkogukonnale eriti oluline või iseloomulik.Sealjuures ei tohi unustada, et nimistuteeesmärk on vaimse pärandi kaitsmine. Seegapeaks nimistu võimaluse korral sisaldama teavetkultuuriilmingute elujõulisuse kohta ja juhtimatähelepanu sellele, mis võib ohustada nendekestmist. Nii on see näiteks Brasiilia ja Colombianimistute puhul. Bhutanis, Bulgaarias ja Leeduskantakse nimistusse vaid hääbumisohus olevatvaimset pärandit.

Konventsioon jätab valiku, kas luua üks või mitunimistut, ning ei tee mitme nimistu korralettekirjutusi nende ulatuse kohta. Kõne allatulevad näiteks eraldi nimistud valdkondade,kogukondade, piirkondade või osariikide kaupa.Ükskõik, kes nimistute loomise ja koostamisegategeleb, igal juhul vastutab riik nende üles-ehituse ja toimimise eest.

Et jõuda võimalikult kiiresti tasakaalustatudülevaateni, võivad nimistu esimesed sisse-kanded olla üsna lühikesed. Kuigi kõigilekultuuriilmingutele ei pruugi saada osaks sama palju tähelepanu, on soovitav teha kõiksissekanded ühe malli järgi ning lisada viitedüksikasjalikumale lisainfole.

Nimistute loomisel peaks silmas pidamakonventsioonis toodud vaimse kultuuripärandimääratlust, kuid igas riigis saab seda teha viisil,mis sobib kõige paremini kohalike oludega. Kui aga riik taotleb rahalist abi mõne kultuuri-ilmingu kaitseks, selle kandmist esindusnimekirjavõi kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuri-pärandi nimekirja, tuleb näidata, et tegemist onvaimse kultuuripärandiga konventsiooni artikli 2 tähenduses.

Kogukonnapõhine vaimsekultuuripärandi talletamine Filipiinidel

Filipiinidel Lääne-Mindanaos talletassubaneni kogukond 2003. ja 2004. aastal oma teadmisi esivanemate asualalkasvavatest taimedest. Need taimed onkogukonna jaoks olulised nii meditsiinilises,põllumajanduslikus, majanduslikus kui kareligioosses mõttes.

Rahvastiku kasvu ja kliimamuutuste tõttuväheneb selles piirkonnas taimestikumitmekesisus ja kogukonnavanemad saidaru, et koos liigirikkusega hääbuvad kateadmised taimedest. Kui nooremad lähevadkaasa peavoolu kultuuriga, lakkab põlisteteadmiste suuline edasiandmine järgmistelepõlvkondadele ning need võivad jäädavaltkaduda.

Abi ja nõuandeid saadi erialaasutustest:eksperdid õpetasid kogukonnale, kuidasneid teadmisi ise talletada. Vanemadkogukonna liikmed olid informantideks.Nemad tunnevad taimi ja nendega seotudtavasid, kuid on kirjaoskamatud. Nooremadja kirjaoskajad aga salvestasid ja tähendasidkõik üles.

Kogutu põhjal koostati ingliskeelsedsubanenikeelse tõlkega õppematerjalid,nende seas multimeediumlikudõppevahendid. Õppematerjalid registreeritiautoriõiguste ametis, et tagada kogukonnaintellektuaalse omandi kaitse. Nende abil õpivad nüüd subanenikoolilapsed oma kultuuri tundma. Samuti kasutavad neid täiskasvanud, kes tahavad õppida lugema ja kirjutamaoma esivanemate keeles.

Kogukonna enda algatatud ja ellu viidudtalletamisprojekt osutus tulemuslikuks viisikssäilitada botaanikateadmisi, mida anti varemedasi vaid suuliselt, ja jagada neid uutepõlvkondadega.

LL Türgist pärineva pöörlevatedervišite vennaskonnatantsutseremoonia.

L Mongoolia nomaadidehobusepeaviiul.

L Subaneni kogukonna liikmed viivad läbi rituaali,et teavitada loodusvaime teadmiste talletamiseprojektist ja küsida neilt selleks luba.

TALLETAMINE JA NIMISTuD . 7

Foto

© H

asim

Pol

atFo

to ©

Mon

gool

ia V

aim

se P

äran

di K

esku

s

Foto

© ©

Vel

J. S

umin

guit

Enamasti käib nimistuga kaasas ka vaimsekultuuripärandi ilmingute rühmitaminevaldkondade kaupa. Aluseks võib võtta näitekskonventsiooni artikli 2 punktis 2 loetletudvaldkonnad: suulised traditsioonid ja väljendus-vormid, kaasa arvatud keel kui vaimse kultuuri-pärandi edasiandmise vahend; esituskunstid;kogukondlik tegevus, rituaalid ja pidulikudsündmused; looduse ja ilmaruumiga seotudteadmised ja tavad; ja traditsioonilised käsi-tööoskused. Nagu juba märgitud, ütlebkonventsioon selge sõnaga, et need valdkonnadpole lõplikud ega haara kogu vaimset pärandit.Iga liigitamise ja rühmitamise kord on vaidvahend nimistusse kantud teabe korrastamiseks.See ei määra, mis on vaimne kultuuripärand ja mis mitte.

Näiteks Roheneemesaartel, Mauritiusel ja Lõuna-Aafrika Vabariigis järgitakse üldjoonteskonventsioonis nimetatud valdkondi. On aga ka palju teisi võimalusi: eriti Aafrikas ja Ladina-Ameerikas käsitletakse keeli vaimse kultuuri-pärandi, mitte ainult selle edasiandmisevahendina, teisal eristatakse „esituskunstide“

asemel selge sõnaga „muusikat ja tantsu“,kolmandad käsitlevad muusikat tantsust eraldi jne.

Paljud liigitused, mida nimistutes kasutatakse,mahuvad hästi konventsiooni artiklis 2 loetletudlaiemate valdkondade alla. Rahvameditsiini võib vaadelda kui loodusega seotud teadmisining mängimist ja talgutöid kui kogukondlikkutegevust. Legendid, vanasõnad ja kohapärimussobituvad suuliste traditsioonide ja väljendus-vormide hulka. Religioossed tseremooniad ja palverännakud mahuvad rituaalide ja pidulikesündmuste alla. Ka mälestuste ja uskumuste,genealoogilise teabe või toidukultuuri allaliigitatud kultuuriilmingud sobituvad ühte või mitmesse konventsioonis esitatud vald-kondadest. Kirjeldatud erinevused tulenevadtihti kogukondade vaimse kultuuripärandiomapärast maailma eri paigus, seetõttu peabkiiga riik nimistu loomisel lähtuma kohalikestoludest. Näiteks Alžeerias ja Haitil on religioos-sete tavade jaoks mitmed eraldi liigitused.On ka olemas nimistuid, mis ei piirdu ainultvaimse kultuuripärandiga. Näiteks Leedu nimistu

Nelja-aastane projekt elavate muusika- ja tantsutraditsioonide salvestamiseksEtioopias: teel laiahaardelise vaimsekultuuripärandi nimistu poole

Etioopia on uskumatult mitmekesine maa,mille ajaloos vaheldusid geograafilise asendija poliitiliste eripärade tõttu eraldatuse aja-järgud tiheda suhtlusega. Sealsed kultuuridkannavad nii Aafrika kui ka Lähis-Ida mõjusidning seal räägitakse rohkem kui 80 keelt. See kultuuriline kirevus kajastub ka muusikasja tantsudes.

Etioopia muusikas kohtuvad kristliku õigeusuja islami traditsioonid, kohaliku juudi kultuurining Aafrika instrumentaalmuusika ja mitme-häälse laulu mõjudega. Kuigi peamiselt ontegemist vokaalmuusikaga, kasutatakse kamitmeid pille. Mõned neist pärinevat jubaVana Testamendi aegadest. Kõige levinumadon lüüralaadsed baganna ja krar, masenqo-viiul, kabaro-trummid ja washint-flööt.

uNESCO algatas nelja-aastase projekti, et saada ülevaade muusika- ja tantsu-traditsioonidest kogu Etioopias ning neid talletada. See oli esimene sammlaiapõhjalise riikliku vaimse kultuuripärandinimistu poole ning lisaks elavate kultuuri-ilmingute talletamisele koolitati ka kohalikkespetsialiste ja parandati asutuste tehnilisivõimalusi.

Spetsiaalselt koostatud inglis- ja amhari-keelsete õppematerjalide toel toimusidAddis Abeba ülikoolis ja Yaredi muusika-koolis etnomusikoloogia kursused, et Etioopia oma spetsialistid saaksidalustatud tööd jätkata. Koolitus muusika ja tantsude kogumiseks algas 2006. aastaluuringuga „Addis Abeba muusikamaastik“mille keskmes olid pealinna muusika-traditsioonid. Seejärel liitusid üliõpilasedEuroopa spetsialistidega, kes olid jubaalustanud mitmes piirkonnas välitöid tantsu, muusika ja nendega seotud tavade

uurimiseks. Muu hulgas uuriti Lõuna-Etioopias maalede tavasid ning õpetatiLõuna-Omo muuseumi ja uurimiskeskusetöötajaid käsitsema mitmehäälse laulusalvestamise seadmeid. Mitmed keskused ja muuseumid kogu riigis said vastavaltvajadusele väljaõpet ja varustust.

Projekti käigus koolitati välja hulk Etioopiapäritolu uurijaid, kes jätkavad tööd vaimsekultuuripärandi nimistuga, liikudes edasiteistesse valdkondadesse. Nende tegevussuurendab kohalike ja riiklike ametiasutusteteadlikkust vaimsest kultuuripärandist ningaitab seega kaugemas perspektiivis otse kaasa Etioopia elava pärandi kaitsmisele.

L Malawi tumbuka rahvaravitants vimbuza.

I Barranquilla linnakarneval Colombias.

8 . VAIMNE KuLTuuRIPäRAND

Foto

© C

olom

bia

Vaba

riigi

Kul

tuur

imin

iste

eriu

m

Foto

© F

ranç

ois-

Xavi

er F

rela

nd /

uN

ESCO

Foto

© D

avid

Ste

hl/u

NES

CO

sisaldab materiaalset pärandit, mis on seotudvaimse kultuuripärandi, pärandioskajate jaarhiividega, ning mitmeid kultuuriilminguid, mis pole enam elavas kasutuses. Belgias agaplaanitakse nimistusse lisada ka virtuaalne ja küberkultuur.

Samuti seisneb suur erinevus selles, et mõnesriigis piirdutakse põlisrahva või kohaliku vaimsekultuuripärandiga. Samal ajal võetakse paljudesmitmekultuurilistes riikides – näiteks Belgias ja uSAs – nimistute koostamisel arvesse ka vähemusrahvuste ja sisserännanud kogu-kondade vaimne kultuuripärand.

Veel erinevad nimistud üksteisest detailsuse ja sisestatava teabe hulga poolest. Kuna vaimnekultuuripärand on tohutult mitmekesine, polealati võimalik anda üksikasjalikku teavet sellekõigi ilmingute kohta. umbes pooled olemas-olevad nimistud sisaldavad palju infot, teised pole nii põhjalikud. Mõned meenu-tavad pigem kataloogi või registrit, teisedentsüklopeediaartiklite kogu. Brasiilias onmõlemad lähenemisviisid ühendatud: vaimsekultuuripärandi üleriigiline register ja nimistusisaldavad põhjalikku infot, osariikide kohalikudnimistud aga vähem.

Enamikus riikides puudub õiguslik raamistik, mis kaitseks pärandioskajate ja traditsiooni-tundjate õigust otsustada oma elava pärandi,tavade ja kultuuriväljenduste kasutamise üle.Ilma õiguskaitseta võivad aga kõrvalised isikudkasutada ära näiteks teadmisi rahvameditsiinist,loodusvaradest, muusikast ja suulistesttraditsioonidest ning nende pealt kasu lõigata.Seepärast tuleb olla ettevaatlik sellise teabeavalikustamisega, mida võidakse kasutada äritegemiseks. Kuivõrd vaimset kultuuripärandit ei tohi kanda nimistusse ilma kogukonnanõusolekuta, on selle liikmete otsustada, kas ja kui palju nad soovivad oma vaimsekultuuripärandi kohta infot anda. Kogukonnad ei pruugi kirjeldatud ohtudest teadlikud olla,mistõttu ka nimistu haldajad peaksid kandmahoolt, et sissekanded ei puudutaks liialt inimesteeraelu ega annaks võimalust nende vaimset

kultuuripärandit ebaõiglaselt ära kasutada.Konventsioonis ei ole määratud, kui vanadpeavad olema teadmised, oskused, kombed ja tavad või kui mitu põlve peab neid olema edasi antud, et võiks rääkida vaimsest kultuuri-pärandist. Mõned riigid on sellise piirangukehtestanud. Vanusepiirangud ulatuvad kahest-kolmest kuni seitsme põlvkonnani.Mõnel juhul on raske kindlaks teha, kui vanatavaga on tegemist – eriti selliste kogukondadepuhul, kelle emakeeles pole tekstitraditsiooni.

Erilist tähelepanu nõuavad kultuuriilmingud, mis on väliste asjaolude mõjul kiirestimuutunud. Sel puhul ei saa alati rääkidakatkematust järjepidevusest, ehkki nendekultuuriilmingute juured on traditsioonilisesvaimses kultuuripärandis. On nimistuid, kuhu ei kantagi vaimset kultuuripärandit, millega on toimunud selline murre. Teiste jaokson esmatähtis, kas kogukond peab seda oma pärandiks.

Paljude nimistute ülesehitus järgib riigihaldusjaotust. Näiteks Venezuelas käsitletakseiga omavalitsuse kultuuripärandit eraldi.Colombias luuakse kõigis 32 departemanguseraldi nimistu. Hiinas on ametlikult 56 etnilistrühma ning sellest lähtub ka nimistu struktuur.Mõned riigid, nagu Haiti, ei näe vajadust eristadakogukondi või piirkondi. Linnastumise, rände ja tsentraliseerimise tõttu ei pruugi tänapäevanehaldusjaotus alati kattuda traditsioonilistepiiridega üksteisest etnilis-keeleliselt või muulviisil eristuvate kogukondade asualade vahel.

Kokkuvõtteks: vaid nimistud, mis lähtuvadsellest, mida kogukonnad ise oluliseks peavad,on kooskõlas konventsiooni põhimõtetega.Nimistusse sobivad ainult need teadmised,oskused, kombed ja tavad, mis on kogukonna-liikmete kultuurilise identiteedi osa.Konventsioon nõuab ka, et kogukonnadosaleksid nimistute koostamises. Teistesküsimustes, nagu nimistu ülesehitus, ulatus ja detailsuse aste ning selle haldamise jaajakohastamise korraldamine, saab iga riiktegutseda oma oludest lähtuvalt.

10 . VAIMNE KuLTuuRIPäRAND

L Gelede tseremoonia, midapeetakse Beninis, Nigeerias ja Togos.

Foto

© u

NES

CO /

Yve

s Pa

rfai

t Koffi

TALLETAMINE JA NIMISTuD . 11

L Usbekistani jaTadžikistani šašmakomimuusika.

Foto

© O

tana

zar M

at'v

akub

ov

L Dominikaani Vabariigi cocolo kogukonna traditsiooniline etenduskunst.Fo

to ©

Juan

Rod

rigue

z A

cost

a

L Makishi maskeraadSambias.

L Tonga saartel tantsitakse lakalaka’t lauldes ja plaksutades.

Foto

© u

NES

CO S

ambi

a Ra

hvus

lik K

omis

jon

Foto

© P

esi S

. Fon

ua

Nimistu sissekande võimalik ülesehitus

1. Kultuuriilmingu määratlemine1.1. Kultuuriilmingu nimetus, nii nagu

kogukond või rühm seda kasutab.1.2. Lühike, võimalikult informatiivne pealkiri

(muu hulgas üks või mitu valdkonda,kuhu see kultuuriilming kuulub).

1.3. Kogukond või kogukonnad.1.4. Geograafiline asukoht.1.5. Lühikirjeldus.

2. Kultuuriilmingu iseloomustus2.1. Seotud materiaalne kultuuripärand.2.2. Seotud vaimse kultuuripärandi ilmingud. 2.3. Seotud keeled ja keelekasutus.2.4. Arvatav päritolu.

3. Kultuuriilminguga seotud isikud jainstitutsioonid3.1. Pärandioskajad/esitajad: nimi, vanus,

sugu, amet jne.3.2. Teised osalised (nt traditsioonitundjad).3.3. Seotud organisatsioonid

(vabaühendused jt).3.4. Edasiandmise viisid.3.5. Tavad, mis piiravad ligipääsu

kultuuriilmingule või selle osadele.

4. Kultuuriilmingu olukord: elujõulisus4.1. Ohud, mis takistavad nende teadmiste,

oskuste, kommete või tavade kasutamist.4.2. Ohud, mis takistavad nende teadmiste,

oskuste, kommete või tavadeedasiandmist.

4.3. Seotud esemete ja ressurssidekättesaadavus.

4.4. Seotud vaimse ja materiaalse kultuuri-pärandi elujõulisus.

4.5. Praegused kaitsemeetmed.

5. Andmete kogumine ja nimistukoostamine5.1. Kogukonna/rühma kaasatus andmete

kogumisse ja nõusolek selleks.5.2. Kogutud andmete kasutuspiirangud

(kui vaja).5.3. Informandid: nimi ja seos kultuuri-

ilminguga.5.4. Andmete kogumise kuupäev ja koht.5.5. Nimistusse kandmise kuupäev.5.6. Nimistu sissekande koostaja.

6. Viited kirjandusele, helikandjatele,audiovisuaalsetele materjalideleja arhiividele

12 . VAIMNE KuLTuuRIPäRAND

Venezuela vaimse kultuuripärandinimistu

1993. aastal loodi Venezuelas kultuuripärandikaitse seadusega kultuuripärandi instituut IPC (Instituto del Patrimonio Cultural,www.ipc.gob.ve). Selle peamisi ülesandeidon teabe kogumine Venezuela kultuuri-pärandi kohta. Esmalt koostatud registrissekanti kõigest 610 kultuuriväärtust, neist476 olid koloniaalajast pärit ehitised. Peagimõisteti, et see ei kajasta Venezuela kultuuri-pärandi tegelikku kirevust ja küllust. Seetõttu otsustas instituut 2003. aastalalustada uut projekti eesmärgiga jõuda kõigiomavalitsuste ja kultuuripärandi vormideni.2005. aastaks oli uude nimistusse kantud68 000 materiaalse ja vaimse pärandiilmingut. Lõpuks loode-takse jõuda ligi110 000ni.

Nimistu keskendub kultuuriilmingutele, mison kogukondadele endile olulised. Loobutivarasemast põhimõttest, et kultuuripärandiväärtuse üle otsustavad eksperdid ning seeon kogu ühiskonna omand. Nimistussetahetakse koondada hoopis kultuuriilmingud,mis on iseloomulikud kogukonna materiaal-sele ja vaimsele kultuuripärandile. Kirja

pannakse ka need inimesed, kes valdavadtervele kogukonnale olulisi ja omaseidoskusi. Sellist teavet kogutakse kõigiVenezuela kogukondade kohta.

Välitöid omavalitsustes alustati 2004. aastal.Kasutatud küsimustikest oli aga vähe abi,sest need ei keskendunud kogukonnaleiseloomulikule pärandile ning sobisid vaidmälestiste ja kultuuriväärtuslike paikadejaoks. uued küsimustikud on paindlikumadja loogiliselt järjestatud küsimuste abilkogutud teavet saab hiljem hästi korrastada.Tegeletakse vaid selliste kultuuriilmingutega,mis on kogukonnale tervikuna olulised. Teisi nimistusse ei kanta.

Välitöödel käivad kohalikud kooliõpetajad,kes moodustavad Venezuelas laiaulatuslikuvõrgustiku, ning kultuuritöötajad, üliõpilased ja vabatahtlikud. Kogukonditeavitati projekti eesmärkidest ja ulatusestning kinnitati, et nende pärandit kajastavatinfot ei avaldata ilma nende loata. Enam kui 200 raamatust koosnev seeriaCatálogos del Patrimonio Cultural Venezolanosisaldab infot kõigi 335 omavalitsuse kohta. Eristatakse viit kultuuripärandivaldkonda: esemed (los Objetos), ehitised

(lo Construido), individuaalne looming (la Creación Individual), suulised traditsioonid(la Tradición Oral) ja kollektiivsed kultuuri-ilmingud (las Manifesta-ciones Colectivas).

Nimistu avaldamiseks raamatuna koostati iga kultuuriilmingu kohta lühikirjeldus. Kõik kirjalikud ja audiovisuaalsed materjalidon aga digitaalselt talletatud kultuuripärandiinstituudi andmebaasi, et kindlustadaüldsusele ligipääs nii interneti kui ka teistekanalite kaudu. Lisaks on kavas avaldada igaregiooni kultuuripärandi CD ja kultuurikaart.Nimistu on oluline õppevahend ning aitabkavandada kultuuripoliitikat.

Ülemkohtu (Tribunal Supremo de Justicia)otsusega kehtib kultuuripärandi kaitseseadus kõigi nõuetekohaselt nimistussekantud kultuuriilmingute kohta. Rahanimistusse kantud vaimse kultuuripärandikaitsmiseks eraldatakse eelisjärjekorrashääbumisohus kultuuriilmingutele. Praeguseks on kantud nimistusse üle 84 000 kultuuriilmingu ja avaldatud rohkemkui 160 nimisturaamatut (Catálogos), midasaab tasuta kõigi omavalitsuste kultuuri-,sotsiaal- ja õppeasutustest.

Muusikapärandi kogumine Ungaris

Enam kui sada aastat kestnud kogumis- jauurimistöö tulemusena on Ida-Euroopasriiklikesse arhiividesse kogutud tohutultrahvamuusika salvestisi, nendega seotudfotosid, videosalvestisi ja kirjalikke materjale.Varem kasutati neid põhiliselt teadus- jahariduseesmärkidel, kuid 2003. aastal vastuvõetud uNESCO vaimse kultuuripärandikaitse konventsioon andis tõuke laiematekasutusvõimaluste otsimiseks. Nüüd onarhiivimaterjalid üha enam kogukondadeleabiks pärimusmuusika ja -tantsu elavdamiselvõi nende rolli tugevdamisel.

Et inimesed pääseksid hindamatutelemuusika ja tantsu andmebaasidele lihtsalt ja tasuta ligi, kutsus ungari TeadusteAkadeemia muusikateaduse instituutkoostöös teiste Euroopa teadusasutustegaellu projekti „Avatud muusikaarhiividinternetis“.

Instituudi kodulehel (www.zti.hu jadb.zti.hu) saab juba kasutada Béla Bartókikogu, mis koondab üle 14 000 traditsioo-nilise laulu ja ka nendega seotud teavet.Need materjalid kogusid aastatel 1896–1940Béla Bartók ja Zoltán Kodály ning nendekaastöötajad ja järeltulijad. Samal veebilehel

leiab muusikaväljaannete andmebaasist veel 6000 aastatel 1950–2000 vinüülplaatidel,magnetofonilintidel ja teistel helikandjatelavaldatud traditsioonilist laulu ja muusika-pala.

Andmebaasi otsingumootoriga on seotudkaart, et kogukonnad leiaksid üles omapiirkonna muusika. Kõiki salvestisi saab nii kuulata kui ka alla laadida. Andmebaasidevastu tunnevad suurt huvi kogukonnad, kes on hakanud aina rohkem kasutamavarasemaid muusikasalvestisi õppetöös ja kultuurielus ning annavad omakorda arhiivitänapäevaseid ülesvõtteid.

JJ György Martinlindistab Ungarimustlasnaise laulu.

J Béla BartókkogumisretkelAnatoolias Jürükis.

I Rannarahva töö ja leib.

Foto

© T

oom

as K

okov

kin

Foto

© u

ngar

i Tea

dust

e Ak

adee

mia

muu

sikat

eadu

sein

stitu

udi B

artó

ki a

rhiiv

Foto

© u

ngar

i Tea

dust

e Ak

adee

mia

muu

sikat

eadu

se in

stitu

udi B

artó

ki a

rhiiv

14 . VAIMNE KuLTuuRIPäRAND

Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu

Eesti arhiividesse ja muuseumitesse on juba19. sajandi teisest poolest kogutud vaimsekultuuripärandi kohta palju teavet. Sellest hoolimata otsustati 2006. aastal pärast uNESCO vaimse kultuuripärandi kaitsekonventsiooniga liitumist luua täiesti uusnimistu, millest saaks inimeste endi hääle-kandja.

Varasematest andmebaasidest eristabki Eesti vaimse kultuuripärandi nimistut(www.rahvakultuur.ee/vkpnimistu) alt-üleslähenemine ja huvi traditsioonide praegusekäekäigu vastu. Iga kogukond otsustab ise,milliseid teadmisi, oskusi, kombeid ja tavasidsoovib nimistus oma vaimse kultuuri-pärandina tutvustada. Esiplaanil on kogu-konna teadmised ja nägemus oma kultuuristtänasel päeval, mitte uurijate või ametnikearvamus ega unustuse hõlma vajunudtraditsioonid. Tegemist on veebikeskkonnaga,kus kõik Eestimaa kogukonnad, sõltumatasuurusest, elukohast ja rahvusest, saavadsõnas, helis ja pildis tutvustada oma vaimsetkultuuripärandit.

Eelkõige peaks nimistu äratama huvi vaimsekultuuripärandi vastu ning innustama sedahoidma ja edasi andma. See annab lugejalesissevaate oma kaasmaalaste ja kaasaegseteellu ja mõttemaailma, kuna aitab mõistavaimset kultuuripärandit sellisena nagu seeelab ja toimib tänases ühiskonnas.

Need põhimõtted pandi paika kultuuri-ministeeriumi algatatud ümarlauakohtu-mistel, mis tõid kokku rohkelt asjaosalisikogukondade esindajatest teadlasteni.Nimistu loomine ja haldamine sai Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuseülesandeks. Algusest peale oli aga selge, et nimistu saab sündida vaid tihedaskoostöös kogukondade, kohaliku elueestvedajate, vabaühenduste, muuseumide,ülikoolide, teadusasutuste, maavalitsuste,kohalike omavalitsuste ja teiste partneritega.

Kõigepealt katsetati uut lähenemist 2007.aastal Hiiumaal, väiksemas ja küllalt selgeltpiiritletud kogukonnas, kus oli juba mõndaaega tegeletud vaimse pärandi hoidmise ja väärtustamisega, nii nagu mitmel poolmujalgi Eestis. Eestvedajateks said kolmaktiivset kogukonna liiget, kes innustasid

saareelanikke kaasa mõtlema ja sõna sekkaütlema, et saada üheskoos selgust, midapeavad hiidlased omaseks ja oluliseks —millised teadmised, oskused, kombed jatavad peaksid saarel kindlasti püsima jääma.

Hiiumaa Muuseumi peavarahoidja HelgiPõllo, rahvakultuuri spetsialisti Helle-MareKõmmuse ja maavalitsuse esindaja ErmoMäeotsa algatatud avastusretkel osalesidteiste seas külaseltsid, isetegevuslased,kooliõpilased, pensionäride klubid jakohalike omavalitsuste esindajad. Läbivakspõhimõtteks sai „hiidlasele tagasi”: tehakogutud materjal kättesaadavaks, näitekstrükistes ja näitustel, ning hoolitseda selle eest, et olulised teadmised jääksidkogukonnas kestma ja et neid antaks edasi.Jõuti järeldusele, et oleks hea, kui igaskogukonnas või piirkonnas kujuneks väike tuumik, kes haarab teisi kaasa ningjulgustab vaimset kultuuripärandit hoidmaja nimistusse sissekandeid tegema.

Hiidlaste kogemused ja järeldused onpaljuski 2010. aasta novembris avatud Eesti vaimse kultuuripärandi nimistutoimimispõhimõtete aluseks. Koduleheülesehitus sündis Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse vaimse pärandispetsialistide ning Eesti Kirjandusmuuseumi,Eesti Rahva Muuseumi ja Tartu Ülikooliekspertide koostöös. Kesksel kohal onteadmised, oskused, nähtused, kombed ja tavad ehk meie vaimne kultuuripärand.Nimistu tutvustab aga ka pärandioskajaid ja -tundjaid, asutusi ja ühendusi, sest vaimnepärand ei saa eksisteerida ja toimida ilmainimesteta. Lisaks saab nimistus seostadakultuuriilmingutega olulisi paiku ja piirkondi.

Esimesed sissekanded tegid nimistussehiidlased ja võrukesed. Esimeste jaoks oli see2007. aastal alanud protsessi loogiline jätk,kuid ka vanal Võrumaal on juba pikemataega pööratud tähelepanu vaimse kultuuri-pärandi hoidmisele ja edasiandmisele. Üks nimistu eesmärke ongi tutvustada jatunnustada selliseid kogukondi. Loomulikultsaavad nimistu koostamises osaleda kõikhuvilised. Rahvakultuuri Arendus- jaKoolituskeskus ootab igast Eesti nurgastärksate, oma vaimset kultuuripäranditväärtustavate kogukondade panust, et muuta nimistu aina kirevamaks ja huvitavamaks.

Nimistu on siiski vaid osa ulatuslikumastvaimse kultuuripärandi hoidmise javäärtustamise protsessist. Alustuseks tuleks kogukonnas arutada läbi, millisedteadmised, oskused ja kultuurinähtused on tähenduslikud ning jõuda arusaamisele,kas ja kuidas seista üheskoos hea nendekestmise eest. Oluline on tegutsedaüheskoos ja kaasata võimalikult paljukogukonna liikmeid. Kogukondadetoetamiseks korraldab RahvakultuuriArendus- ja Koolituskeskus 2010. aastastvaimse kultuuripärandi koolitust, mille kohtasaab täpsemat teavet veebileheltwww.rahvakultuur.ee.

Kui soovid kanda nimistusse ka omakogukonna vaimset kultuuripärandit, siis küsi julgesti nõu ja täpsemaid juhiseid:vkp@rahvakultuur.ee.

Foto

© E

rkki

Pee

tsal

u

TALLETAMINE JA NIMISTuD . 15

Teiste seas on nimistusse kantud l võru keel, L käsivankrite valmistamine

ja kasutamine Hiiumaal ning J paastumaarjapäeva tähistamine.

Foto

Õie

Lak

sber

gi k

ogus

t

Foto

© L

aila

Mei

ster

Eesti vaimse kultuuripärandi nimistus on nelja tüüpi sissekandeid:

1. Nähtused, oskused ja teadmised.2. Isikud.3. Asutused ja ühendused.4. Paigad.

Nähtusi, oskusi ja teadmisi tutvustavasissekande ülesehitus on järgmine:

1. Põhiandmed� Nähtuse, oskuse või teadmise nimetus � Nimetus kohalikus keeles, murdes

või slängis� Valdkonnad, kuhu nähtus, oskus või

teadmine kuulub� Asukoht

2. Kirjeldus� Kirjeldus – ülevaade nähtuse, oskuse

või teadmise olemusest ja tähendusest selle tänases kontekstis

� Ajalooline taust

3. Seosed� Nähtuse, oskuse või teadmisega seotud

isikud� Nähtuse, oskuse või teadmisega seotud

asutused ja ühendused� Nähtuse, oskuse või teadmisega seotud

paigad

4. Jätkusuutlikkus� Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine

ja -kandumine� Võimalikud ohud (vajadusel)� Nähtuse, oskuse, teadmise toetamiseks

astutud sammud (vajadusel)

5. Lisainfo� Bibliograafia� Internetiallikad� Fotod� Videod� Helifailid� Tekstifailid

Vaimne kultuuripärand tähendab selliseid põlvest põlveedasiantud teadmisi, oskusi, kombeid ja tavasid, mis onkogukondadele omased ja olulised ka praegusel ajal.

Vaimne kultuuri-pärand

KAm

azon

ase

vihm

amet

sade

sapa

ro ra

hva

pärim

us o

n tih

edal

t seo

tud

lood

useg

a.Fo

to ©

T. F

erná

ndez

Vaimnekultuuri-pärand

Trükise koostamist toetas Norra valitsus

NORRA VÄLISMINISTEERIUM

Eestikeelse väljaande ilmumist toetasid:

Identifying and Inventorying ICH.pdfIdentifying and Inventorying ICH