valma
TRANSCRIPT
LÄHTE ÜHISGÜMNAASIUM
Gümnaasiumi noorte arusaamade võrdlus haridusest ja kooli korraldusest.
Uurimistöö
Koostaja: Kristel LauritsJuhendaja: Anti A1lasi
11h
Lähte 2009-2010Sisukord
Sisukord.....................................................................................................................................2
Sissejuhatus................................................................................................................................3
1. Hariduse erinevad vormid....................................................................................................4
1.1 Mis on haridus?.....................................................................................................................4
1.2. Formaalne, mitteformaalne ja informal haridus...................................................................6
1.2.1. Mitteformaalne õppimine noorte valdkonnas...................................................................8
1.3. Kooli rollid...........................................................................................................................8
2. Proaktiivne ja reaktiivne e. passiivne inimene...................................................................9
2.1. Proaktiivsus ja reaktiivsus....................................................................................................9
3. Noorteorganisatsioonid Eestis............................................................................................11
3.1. Eesti Noorteühenduste Liit.................................................................................................11
3.2. Eesti Õpilasesinduste Liit...................................................................................................13
3.3. Noorteühing Tugiõpilaste Oma Ring Eestis T.O.R.E........................................................14
3.4. Maakondlikud Noortekogud..............................................................................................15
4. Tsentraliseeridud ja detsentraliseeritud haridussüsteemid............................................16
4.1. Tsentraliseeritud ja detsentraliseeridud haridussüsteemid.................................................16
4.2. Euroopa riikide ja USA haridussüsteemide näited.............................................................19
4.2.1. Soome haridussüsteem....................................................................................................19
4.2.2. Prantsusmaa haridussüsteem...........................................................................................20
4.2.3. USA haridussüsteem......................................................................................................21
4.2.4. Eesti haridussüsteem.......................................................................................................22
5. Kooli korraldusega seotud probleemid: hindamine ja õpetamine koolis......................23
5.1. Hindamine koolis...............................................................................................................23
5.2. Õpetamine koolis...............................................................................................................24
6. Gümnaasiumi noorte küsitluse analüüs............................................................................26
6.1. Uurimis metoodika.............................................................................................................26
6.2. Uuringu eesmärk................................................................................................................26
6.3. Uurimisinstrument ja uurimisküsimused...........................................................................26
6.4. Valim ja analüüs.................................................................................................................26
6.5. Küsitluse analüüs...............................................................................................................27
Kokkuvõte................................................................................................................................41
Kasutatud kirjandus...............................................................................................................43
Lisa 1 küsitlus..........................................................................................................................45
Lisa 2 diagrammid..................................................................................................................48
Sissejuhatus
Üha selgemaks saab, et Eesti hariduskorraldus ei vasta tänapäeva ühiskonna nõudmistele ja
järjest enam kerkib esile valusaid probleeme. Praegune maailm vajab inimesi, kes on valmis
kiiresti tarkust ja kogemusi omandama. Tööturul ei aita meid koolis pähe tuubitud faktid, kui
me ei osaka neid fakte omavahel seostada reaaalsete juhtumitega maailmast. Hetkel
eksisteeriv õppekava on 2002. aastal kinnitatud 1996. aasta õppekava minimaalsete
muudatustega variant. Nende aastatega on ühiskond meie kõrval muutunud ja mõjutanud
suurel määral ka meie õpilasi.
Kuna autor on Eesti Õpilasesinduste Liidu Avaliku Poliitika töögruppi liige ja huvitub
erinevatest haridussüsteemidest ja õpilaste arusaamadest haridusest, siis tuli ka idee teha
uurimustöö „Gümnaasiumi noorte arusaamad haridusest ja koolikorraldusest“ kohta.
Noorteorganisatsioonid, keda töös käsitletakse on Eesti Õpilasesinduste Liit, Eesti
Noorteühenduste Liit, Tugiõpilaste Oma Ring Eestis ja maakondlikud noortekogud
Uurimistöö eesmärgiks on saada ülevaade noorte arusaamadest ja arvamusest hariduse ning
koolikorralduse kohta. Selle juures, aga võrrelda ka aktiivsete ja passiivsete noorte arusaamu
uurimistöös käsitlevate teemade kohta. Uurimistöös käsitletakse Eestis tegutsevaid
noorteorganisatsioone, et võrrelda küsitluse kaudu proaktiivsete, aktiivsete ja passiivsete
noorte arusaamu.
Hüpotees: Noorteorganisatsiooni liikmetel, kes omakorda jagunevad proaktiivseteks ja
aktiivseteks noorteks, on haridusest ja kooli korraldusest kujunenud kindel arusaam ning
ettekujutus, mis ei ole kooskõlas hetkel eksisteeriva haridussüsteemiga.
Passiivsetel noortel seda, aga ei ole ja nad ei mõtle sellele. Nad lepivad sellega, mis on ja ei
mõtle sellele, mis võiks olla.
Uurimistöö metoodikana kasutas autor nii referatiivset materjali kui ka küsitlust, mis on läbi
viidud interneti teel mitmetes noorteorganisatsioonide liikmete seas ja üle eesti erinevate
gümnaasiumi noorte seas.
Uurimistöö koosneb kuuest erinevast peatükist, millest kuues on siis küsitluse analüüs.
Referatiivse materjali jaoks on kasutatud erinevaid teema kohaseid raamatuid,
internetilehekülgi ka ingliskeelseid, artikkleid ja organisatsioonide põhikirju.
Autor tänab seoses uurimistöö valmimisel eelkõige igati abiks olnud juhendajat Anti Alasit ja
oma vanemat õde Heddi-Liis Lauritsat. Suured tänud ka uurimistöös käsitlevatele
noorteorganisatsioonidele, et lubasid oma listides küsitlust reklaamida ja kõiki teisi küsitlusele
vastjaid. Autor tänab ka komisjoni uurimistöö valmimise käigus ette tulnud
komplikatsioonidele mõistva suhtumise eest
1. Hariduse erinevad vormid
Käesolevas peatükis on toodud ülevaade erinevatest arusaamdest haridusest läbiaegade.
Käsitledes mitmete haridusteadlaste ja -uurijate seisukohti ning ühiskonnas kindlaks
kujunenud arusaamu. Tuuakse näiteks kõrvale ka mitteformaalne-, informaalne- ja
formaalneharidus. Haridusele lisaks saab ülevaate ka erinevatest kooli rollidest ühiskonnas.
1.1. Mis on haridus?
Hariduse puhul on levinud hulgaliselt ekslikke ja eksitavaid seisukohti. Räägitakse hariduse
andmisest- võtmisest, rahastamisest, kättesaadavusest jne. Haridust aga ei ole kuskil olemas;
haridust ei ole võimalik anda ega võtta, osta, müüa ega vahetada! Haridus ei ole teenus.
(Pärnu postimees 2003) „Haridus on subjekti üks karakteristikaid, nagu näiteks usk, armastus,
töökus, ausus. Haridus on inimese kvaliteedi näitajatest üks. Haridus on valmisolek end
elukestvalt täiendada ja toime tulla kõigega, mis ette tuleb.“ (Pärnu Postimees 2003). Sellise
seisukoha võib leida Eestlasest haridusteadlase Ülo Vooglaidu artikklist Pärnu Postimehest.
Bernt Gustavsson käsitleb oma teoses "Haridus kaasajal" läbi aegade välja toodud erinevaid
seisukohti haridusest. Järgnevalt tookski välja mõned atraktiivsemad arusaamad.
Teelemine, seiklus, teekond ja kojujõudmine on haridusidee tavalisemaid metafoore.
Näiteks müüt Odysseusest kõneleb teelemiekust, teekonnast ja kojunaasmisest. See on ka
lugu, mis pidevalt kordub euroopa haridusidees ning on selle aluseks. Kooskõla iseendaga,
teissugusest, seiklustest ja kojunaasmisest ongi haridus. Selles vaatepunktis on haridusideel
sügavam tähendus, hõlmates endas kõige laiemas mõttes elulisi küsimusi, mida inimene on
endale esitanud, et mõista inimeseks olemise tähendust ja tingimusi. Mõte, et inimene peab
end hülgama, et end leida on selle haridusidee sügavaim olemus.
Hariduse põhiideed võib väljendada nii, et teadmised ja õppimine algab minus endas,
liiguvad maailma ja lõpevad taas minus endas, Nii omandab inimene senitundmatu,
kujundades sellest tuntu. Me kõik seletame ja mõistame uut, lähtudes sellest, mida oleme
varem ära tundnud ja mõsitnud. Lähtepunkt asub tuntus ja äratuntavas. Haiduse põhiline idee
on, et teadmised, õppimine, arusaamine ja tõlgendamine on liikumine tuntu ja tundmatu
vahel.
Kahe eelneva seisukoha võib kokku võtta järgnevalt: Haridus tähendab, alatakse endast,
liigutakse endast välja ja ületatakse end, et siis naasta pidvas liikumises hästituntu ja tundmatu
vahel. Inimene ütleb endast lahti, ületab enda ja oma piirid, et leida end täielikumalt ja
terviklikumalt. See on haridusidee läbiv tuum. (Gustavsson 2000, 12-26)
Saksa filosoofi Hans- Georg Gadamer käsitleb haridust oma filosoofilises põhiteoses „Tõde ja
meetod“ (1960) kui 20. sajandi kõige tähendusrikkavamaid ideid. Gadamer ütleb, et haridus
pole mitte ainult teadmiste, vaid ka olemise viis. Haridus ja õppimine on tema arvates pidevalt
jätkuv protsess, millel polegi lõppu. Puudub kindel eesmärk ja seetõttu ka
absoluutneteadmine, milleni inimene võib jõuda. Gadameri jaoks pole haridusel mingit
eesmärki peale iseenda. (Gustavsson 2000, 20)
Bertn Gusstavsoni enda arvates tähendab haridus suutlikkust eri perspekiivide ja eluvormide
alaste teadmiste abil konkreetsel ja spetsiifilisel juhul otsustada, milline viis toimimiseks on
õige. Teadmised hõlmavad viisi olla, toimida kui mõelda. harivad teadmised ületavad seega
tänapäeva ühiskonnas toimuvat teadmiste redutseerimist instrumendiks ja ekspertteadmisteks
ning kritiseerivad seda. (Gustavsson 2000, 30)
Tavapärasem arusaama järgi tähendab haridus erinevate kultuuriliste hüvede tootmist, mida
õpitakse kodus ja eriti koolis ning mis võimaldab õpilasel toime tulla isiklike ja sotsiaalsete
probleemidega. Levinud on maailma eri paikades nii vanade kui noorte seas sõnum "oluline
on hea haridus." (Leirman 1996 ,11)
Eesti Vabariigi põhikooli ja gümnaasiumi seaduse järgi on haridus „õppeprogrammidega
ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida
ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib. Hariduse eesmärgiks on luua soodsad
tingimused isiksuse, perekonna, eesti rahvuse, samuti rahvusvähemuste ja Eesti ühiskonna
majandus-, poliitilise ning kultuurielu ja loodushoiu arenguks maailma majanduse ja kultuuri
kontekstis; kujundada seadusi austavaid ja järgivaid inimesi; luua igaühele eeldused
pidevõppeks.“ (Eesti Vabariigi haridusseadus, 1992, https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?
id=13198443)
Antiik-Kreekas peeti haridust heade kodanike kasvatamiseks. Sellegi poolest erines kogu
süsteemist üks linnriik, milleks oli Sparta. Kui Ateenas oli rõhk intellektuaalses, moraalses ja
füüsilises mõttes tasakaalukate isiksuste kasvatamisel ning riik ei sekkunud sellesse eriti,
samas kui Spartas keskenduti füüsilisele treeningule, käsitööle ja sõjaväelisele distsipliinile
ning valitsus oli tugevasti tsentraliseeritud. (Leirman 1996, 15)
Kõikidest ajaloolistest suurtest mõtlejatest on tähelepanuväärne Platoni arusaam ja seletus
haridusest. Oma traktaadis "Seadustest" annab ta otsese vastuse hariduse tõelise tähenduse
küsimusele, mis kõlab järgmiselt: "Kui sa küsid, miks on haridus hea, siis vastus on lihtne:
haridus loob häid inimesi ja head inimesed käituvad suuremeelselt." Selle järgi on haridusel
eetiline alus. (Leirman 1996, 16)
Autori arvates on haridus elukestev ja -hõlmav valmisolekute kujunemise jada. Haridus on
võimalus anda inimestele omandamiseks kogu elu vältel uusi teadmisi ja oskusi, nii et nad
saaksid ühiskonnas hästi toime tulla ja kohaneda pidevalt muutuvate nõudmistega.
1.2. Formaalne, mitteformaalne ja informal haridus
Kaasaegses Euroopa haridusterminoloogias on levinud õppimise ja hariduse jaotamine
kolmeks: formaalseks, mitteformaalseks ja informaalseks õppimiseks. Kuigi need mõisted ei
ole vanad, ei ole selle jaotuse näol tegemist uute suundadega. Tänapäeval saavad enam
tähelepanu formaalhariduse kõrval ka mitteformaalne ja informaalne õppimine – rõhutatakse,
et õppimine toimub kõikjal. Saamaks aru, et mida tähendab mitteformaalne õppimine, on vaja
teada ka selle erinevusi võrreldes formaalse ja informaalse õppimisega.
Formaalõpe toimub enamasti kooli keskonnas, mis on õpimiseks ja õpetamiseks
ettevalmistatud. Formaalõpe on eesmärgistatud, õpetajad on sageli spetsiaalselt
ettevalmistatud, sageli kvalifikatsiooniga. Õpieesmärgid seatakse enamasti väljaspoolt,
õppimisprotsessi jälgitakse ja hinnatakse. Sageli on suur osa formaalharidusest teatud
tasemeni kohustuslik. Ühesõnaga on formaalõpe see, mis leiab aset meil koolis.
Informaalne õpe on õppija seisukohast lähtudes eesmärgistamata õppimine, mis toimub
igapäevaelu situatsioonides, nt perekonnas, töökohas, vabal ajal ja mujal. Sellel on tulemused,
kuid need ei ole enamasti õppija jaoks koheselt nähtavad ja neid tunnustatakse harva.
Informaalse õppe eest ei anta tunnistust, samuti ei arvestata seda tihti hariduslikel,
koolituslikel ega tööalastel eesmärkidel.
Mitteformaalne õpe võib toimuda väga erievates keskkondades, mille puhul õpetamine ja
õppimine ei pruugi olla ainuke ega peamine otstarve. Mitteformaalne õpe on samuti
eesmärgistatud, kuid vabatahtlik. Läbiviijad võivad olla nii professionaalsed koolitajad kui ka
nt vabatahtlikud või omaealised. Enamasti iseloomustavad mitteformaalset õpet järgmised
tunnused:
· „Eesmärgipärasus ja kavatsuslikkus. Nagu ka formaalneõpe ei leia ka see aset
juhuslikult; õppimisel on teatud eesmärgid, õppimis käik on neile vastavalt
organiseeritud ja struktureeritud;
· Vabatahtlikkus. See saab aset leida ainult õppija vabast tahtest;
· Õppijakeskus. Õppimisprotsessi ülesehitus tugineb õppija eelnevatele kogemustele ja
teadmistele ning enesetäiendamise vajadustele;
· Paindlikkus, kuid struktureeritud moel. Paindlik lähenemine on vajalik nii
mitteformaalse õppimistegevuse protsessi, struktuuri, keskkonna kui meetodite
väljatöötamisel;
· Kättesaadavus kõigile. Ideaalis on mitteformaalne õppimine kättesaadav ja jõukohane
kõigile, olenemata varasematest õpikogemustest, oskuste-teadmiste tasemetest,
majanduslikust olukorrast jms;
· Individuaalse ja sotsiaalse õppimise tasakaal.“
Erinevad õppimise viisid ja kohad on inimese elus ja ühiskonna arengus võrdväärselt olulised
ning ideaalis teinetesit täiendavad. Tegelikus elus on neid raske üksteisest eristada – enamikes
õpisituatsioonides on elemente nii informaalsest, formaalsest kui mitteformaalsest haridusest.
Koolides soositakse aina enam interaktiivset ja õppijakeskset lähenemist õueõppe ja muude
meetodite näol; palju õpitakse üksteiselt informaalselt, vaheaegade ja kohvipauside ajal jne.
(Euroopa Noored eesti büroo http://www.mitteformaalne.ee/index.php?mid=7)
1.2.1. Mitteformaalne õppimine noorte valdkonnas
Mitteformaalne õppimine on mitmekesine valdkond. See on õppetegevus, mis on ette võetud
teadlikult, eesmärgiga end arendada, uusi oskusi, teadmisi ja kogemusi hankida väljaspoolt
traditsiooniliselt mõistetavat kooliharidust.
Mitteformaalne õppimine on oluline igas vanuses, eriti aga noorte valdkonnas- väga palju
inimese edasist elu ja otsustusi mõjutavad hoiakud, tõekspidamised ja väärtused kujunevad
välja noorena. Mitteformaalne õppimine soodustab maailmapildi ja vääryuste kujunemist ning
kodanikuks kasvamist. Ehkki mitte kõik noorsootöös toimuv ei ole mitteformaalne õppimine,
on noorsootöö siiski olulisemaid valdkondi, mis toetab noorte õppimist väljaspool kooli.
Eestis avaldub mitteformaalne õppimine noorte valdkonnas mitmeti: huvikoolid ja
huvialaringid arendavad noorte kultuurilise eneseväljenduse ja maailmapildi kujunemist;
avatud noortekeskustes ja noorteorganisatsioonites tegutsemine toetab noorte omaalgatuse ja
vastutuse arengut, võimaldades õppimisvõimalusi kõikidele noortele, olenemata võimetest,
oskustest, senistest teadmistest ja rahalistest võimalustest. Samu jooni kannab endas noorte
omaalgatuslik tegutsemine regristeerimata (sõprus) gruppidena.
(Euroopa Noored Eesti büroo http://www.mitteformaalne.ee/index.php?file=284)
1.3. Kooli rollid
Kooli tööd saab näha kolmel erineval viisil: rekonstruktsioonina, ümberkohanemisena ja
reproduktsiooniga või mõnes kombinatsioonis eel nimetatutega. Ka mitmed riiklikud,
rahvusvahelised ja regionaalsed komisjonid on väljendanud oma mõtteid, mida haridus peaks
tagama õpilasele, sellisel viisil. Järgnevalt annabki autor ülevaate kolme ühiskonnas enam
levinud kooli rolli kohta
Kui kool edastab üksnes rahvuse kultuurilist pärandit noortele, siis on tegemist
reproduktsiooni rolliga. Vastavalt sellele, mis rolli on kool endale valinud peab vastama ka
õpetatud aine sellele. Seega peab õppeaine olema selline, mis on läbi aegade õpetamisel vastu
pidanud. Et täita reproduktsiooni funksiooni kaalutleb õpetaja, et kas õpetatav aine on vastu
saanud aastate jooksul ühiskonnas toimunud muutustele või mitte. Õppekavas peaks olema
säilinud olulise materjali kõrval ka väheoluline, mida on läbi aegade õpetatud. Selle juures
peab õpetaja tegema otsuse, et kas varem olulised ained on piisavalt tähtsad ka tänapäeva
noorele. Otsuse tegemise juures tuleneb aga mitmeid probleeme, mis on seotud pideva
teadmiste kasvuga meie ühiskonnas.
Reproduktsiooni näol on tegemist traditsiooniliste teadmiste edastamisega, pidevalt uuenevate
teadmiste kõrval uuele põlvkonnale. Lisaks vanadele teadmistele, mida on harjutud koolis
edasi andma, on ka uusi teadmisi, mis õigustvad igati oma vajalikkust õppekavas.
Reproduktsiooni puhul on õppimine sama: teadmine, mis on oli oluline eile, jääb oluliseks ka
täna.
Vastupidiselt reproduktsioonile on rekonstruktsioon, mille eesmärgiks on läbi noortele
antavate teadmiste ühiskonda muuta. Kui reproduktsioon väärtustab vanu teadmisis ja üritab
inimest läbi nende ette valmistada eluks, siis rekonstruktsioon püüab muuta ühiskondlikult
mõtlemist ja tegevust. Rekonstruktsiooni rollis ei võta kool siis ainult endale kohustust
valmistada noori inimesi ette tulevikuks, vaid üritab tuleviku valmistada ette noorte inimeste
jaoks. Selles rollis on kooli eesmärk muuta ühiskonda, muutes noori inimesi. Õppekava
kujundamiseks peab õpetaja olema teadlik kõikidest ohtudest ja ekstreemsetest lähenemistest,
mis võivad muutuse pärast ohverdada nii minevikus kui ka praegu käsil olevad traditsioonid,
huvid ja väärtused ühiskonnas.
Kolmandaks ehk viimaseks uurimistöös käsitlevaks kooli rolliks on ümberkohandamine.
Ümberkohandamise eesmärk on õpilasele elus toime tulekuks vajalike teadmiste ja oskuste
õpetamine. Õppekava, mis järgib ümberkohandamist, tegeleb õpilase ettevalmistamisega
iseseisvaks eluks tänapäevases ühiskonnas. Rõhk on pandud kodanikuväljaõppele ja sotsiaalse
vastutuse kujunemisele. Õppekava peab olema kooskõlas sotsiaalse kasulikkuse ja
efektiivsusega. Ümberkohandamine nõuab, et kool säilitaks mineviku osad. Samas aga
soovib, et kool teeks kindlal hulgal ümberkorraldusi, et kohaneda praeguste vajadustega.
(Johnson, J.A., Dupuis, V.L., Hall, G.E., Gollnick, D.M. (1996). Introduction to the
foundation of American Education. Boston: Allyn and Bacon. lk 432-433)
2. Proaktiivne ja reaktiivne e. passiivne inimene
II peatükk hõlmab noore inimese tegevuste erivorme: proaktiivsust ja reaktiivsust. Kirjeldades
mõlema inimese valikuvabadust, mõjutegureid, initsatiivi ja keelekasutust.
2.1. Proaktiivsus ja reaktiivsus
Proaktiivsuse harjumus on väga efektiivse inimese põhiline harjumus igas keskkonnas. Sõna
proaktiivne võib küll olla juhtimisalases kirjanduses täiesti tavaline, kuid paljudest
sõnaraamatutest sellele vastet ei leia. Proaktiivsus kui harjumus ei tähenda vaid esimeste
sammude astumist, vaid palju enamat. See tähendab, et inimolenditena vastutame me ise oma
elu eest. Proaktiivse inimese käitumist suunavad tema otsused, mitte tingimused, ta suudab
tundeid allutada väärtustele, neil on vastutust ja algatusvõimet, et asuda tegutsema. Väga
efektiivsed inimesed tunnistavad vastutust, mis tähendab võimet valida oma vastus,
reageering. Neid iseloomustab see, et nad ei süüdista, valides oma käitumist, tingimusi ega
olukorda. Proaktiivse inimese käitumine on tema endi väärtushinnangutel põhinev valiku
tulemus, mis on tehtud teadlikult, mitte tunnetel põhinevate tingimuste tulemusel.
Inimene on loomult proaktiivne, kuid kui tema elu määravad ikkagi tingimused ja
kohandumine, siis seetõttu, et ta on teinud kas ebateadlikult või teadlikult otsustades teinud
valiku, millega andis õiguse neil asjadel ennast kontrollida. Sellise valiku korral muutub
inimene aga reaktiivseks, keda mõjutab sageli nende füüsiline keskkond. Ilusa ilma korral
tuntakse end hästi ja halva ilma korral mõjutab see nende käitumist ja tegutsemist. Samal ajal
kui proaktiivsed inimesed kannavad oma ilma endaga kaasas. Olgu tegu halva või hea ilmaga,
nende jaoks pole vahet. Proaktiivseid inimesi juhivad väärtused. Kui nende väärtuste hulka
kuulub ka oma töö hästi tegemine, siis ei sõltu see sellest, kas on hea või halb ilm.
Reaktiivseid inimesi mõjutab ka neid ümbritsev sotsiaalne keskkkond. Kui inimesed
kohtlevad neid hästi, tunnevad nad end hästi; kui koheldakse halvasti, tõmbuvad nad kaitse
positsiooni. Reaktiivsed inimesed annavad teiste inimeste nõrkustele voli ennast kontrollida,
kuna rajavad oma emotsionaalse elu teiste inimeste käitumisele. Proaktiivsed inimesed
iseloomustab see, et nad allutavad impulsi väärtushinnangutele. Samal ajal kui reaktiivseid
inimesi juhivad tunded, tingimused, olukorrad ning neid ümbritsev keskkond. Proaktiivseid
inimesi juhivad hoolikalt läbi mõeldud, sissejuurdunud ja nende enese valitud
väärtushinnangud. Siiski pole ka proaktiivsed inimesed kaitstud väliste mõjutegurite poolt,
neid mõjutavad, kas siis füüsilised, psühholoogilised või sotsiaalsed stiimulid.. Kuid nende
reaktsioon stiimulile on väärtushinnangutel põhinev valik või reaktsioon, olgu siis teadlik või
mitteteadlik.
Proaktiivseid ja reaktiivseid inimesi eristab ka initsatiiv asi ära teha. Kui proaktiivsed
inimesed, kellel on probleemidele lahendused olemas ja kes pole ise probleemid, haaravad
inisatiivi, et teha kõik vajalik õigete printsiipidega kooskõlas, selleks et töö saaks tehtud.
Samal ajal kui reaktiivsed inimesed ootavad, et midagi juhtuks või et keegi nende eest
hoolitseks. Proaktiivsed inimesed kasutavad oma leidlikkust ja inistsatiivi.
Üheks heaks võimaluseks võrrelda proaktiivseid ja reakiivseid inimesi on võrrelda nende
keelekasutust. Kui reaktiivsete keelekasutus vabastab neid vastutusest, siis proakiivsete oma
aitab leida lahendusi. Näitena mõned reaaktiivsete ja proaktiivsete keelekasutusest:
Reaktiivne keeleasutus Proaktiivne keelekasutus
"Mina ei saa sinna midagi teha." "Vaadakem alternatiive."
"Just selline ma olengi." "Ma võin valida teissuguse lähenemise."
"Ta ajab mu hulluks." "Ma kontrollin oma tunteid."
"Ma ei saa." "Ma valin."
Proaktiivsed inimesed tegutsevad selle kallal, millele saavad mõju avaldada. Nad
keskenduvad sellele, mida nad saavad muuta. Nende energia on positiivne, suurendav ja
avardav. Reaktiivsed inimesed keskenduvad aga teiste inimeste nõrkustele, ümbruskonna
probleemidele ja olukordadele, mille üle neil pole kontrolli.Sellise keskendumisega kaasneb
negatiivne energia, mis kombineerub tegemata jätmisega neis valdkondades, kus saaks midagi
ära teha. (Stephnen R. Covey, tõlkinud R. Vällo, A. Kons, K. Kruusimäe (1999) Väga
efektiivse inimese 7 harjumust: tagasipöördumine eetika juurde. Tallinn: Ilo lk 56-75)
3. Noorteorganisatsioonid Eestis
III peatükis annab autor lühi ülevaate neljast Eestis tegutsevast noorteorganisastsioonis.
Ülevaate saab Eesti Õpilasesinduste ja Noorteühenduste Liidust kui ka Tugiõpilaste
organisatsioonist ning maakondlikest noorekogudest. Kirjeldades nende loomist, praegust
tegevust ja liikmeskonda. Valitud said just need organisatsioonid, kuna nende liikmed osalesid
nii pilootküsitlusel kui uurimusetöös analüüsitavas küsitluses.
3.1. Eesti Noorteühenduste Liit
Eesti Noorteühenduste Liit (edaspidi ENL) loodi 19. mail 2002 aastal, mil leidis aset
organisatsiooni asutav kogu Tallinna Inglise Kolledžis. Seal allkirjastasid 25 noorteühenduse
esindajad asutamislepingu ning võeti vastu põhikiri. Eesmärgina nimetati eeskoste pakkumist
liikmesorganisatsioonidele, noorteorganisatsioonide omavahelise koostöö tihendamist ning
noorte omaalgatuse propageerimist ühiskonnas.
Põhikirja kohaselt võib liikmeks olla noorte või noorsootööga tegelev kasumit mittetaotlev
juriidiline isik või seltsing, mis on tegutsenud vähemalt ühe aasta. Enne liikmeks saamist võib
olla ka vaatlejaliige, kes peab vähemalt kahe aasta jooksul liikmesaatust taotlema. Kodulehe
seisuga on täna ENLil 50 liiget ja 1 vaatlejaliige.
Täna on ENLi missiooniks: seista arvestava tegijana noorteühenduste huvide eest ja
soodustada nende igakülgset koostööd, et noorte osalus ja aktiivsus oleks ühiskonnas
väärtustatud. Kaugem visioon on järgmine: „Iga tee saab alguse unistusest. Meie unistame
tugevatest ja teovõimelistest noorte-ühendustest. Näeme palju tegusaid noori, kes mõjutavad
ja muudavad ühiskonda paremuse suunas. Teame, et noortevaldkonda puudutavaid otsuseid ei
tehta noorte eest, vaid nende osalusel. Soovime, et ükski noorte hea idee ei läheks raha-, huvi-
ega oskuste puudusel kaduma. Tahame, et meie noorte hääl kõlaks kaugele üle Eesti piiri.
Unistame, et unistamine ei saaks iialgi otsa.“
Eesti Noorteühenduste Liit on partner riigile noorte arvamuse ja soovide esindamisel.
Seistakse noorteühenduste huvide eest nii seadusloome kui ka rahastamisvõimaluste
parandamisel osaledes ja ettepanekute tegemisel. ENL osaleb ka Noortepoliitika Nõukogu
töös, mis annab nõu haridus- ja teadusministrile noorteühendusrte rahastamise ja
noortepoliitika küsimustes. Osaletakse erinevates riiklikes ja kohalike komisjonides,
ümarlaudades ja töögruppides. ENL abistab ja toetame noorte osaluskogude loomist valdades
ja linnades. ENLi suuremateks projektideks on iga aastase Rahvusvahelise Noortepäeva
tähistamine 12. augustil eri Eesti linnades, noorsootöö infolehe Akna väljastamine, mille
eesmärgiks on kajastada olulisi küsimusi ja sündmusi, mis on Eesti noorsootöö maastikul aset
leida. Loomulikult oma liikmetele suve- ja talvekooli korraldamine.
(Eesti Noorteühenduste Liit http://www.enl.ee/et/Organisatsioonist)
3.2. Eesti Õpilasesinduste Liit
Eesti Õpilasesinduste Liit (edaspidi EÕEL) on vabatahtlik demokraatlik ühendus, mis
ühendab Eesti üld-, kutse- ja erihariduskoolide õpilasesindusi. EÕEL on suurim õpilaste
esindusorganisatsioon Eestis, esindades oma liikmete kaudu üle 100 000 õpilase. 2004. aasta
seisuga koondas EÕOL enda alla 187 õpilasesindust
EÕELi loomis aastaks võib lugeda 1998. aasta oktoobrit, mil leidis aset üldkogu Tallinna
Pedagoogika Ülikoolis, kus otsustasid õpilasesindajad luua õpilasomavalitsuste regionaalseid
alaliite ühendava mitteformaalse katusorganisatsiooni. Peale kahte aastat tegutsemist
vormistati Eesti Õpilasesinduste Liit mittetulundusühinguks, et neil oleks õpilaste hääle edasi
kandmisel suurem vabadus.
2006. aastal muuteti üldkoosoleku otsusega Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu nimi Eesti
Õpilasesinduste Liiduks. Nime muutus sai alguse eelnõus, mille koostas üks liikmeskooli
õpilasomavalitsus. Eelnõus väideti, et õpilased ei valitse kellegi üle vaid esindavad kõigest
oma klassi õpilasi ja nende arvamusi.
(Eesti Õpilasesinduste Liit http://www.escu.ee/ajalugu.htm )
EÕELi missiooniks on esindada Eesti õpilasi, seista nende huvide eest, kaitsta nende õigusi
ning edendada õpikeskkonda ja koolielu. EÕEL seisab õpilasesinduste järjepidevuse eest ning
toetab nende arengut. Visiooni järgi on EÕEL Eestis ja rahvusvaheliselt tunnustatud, Eesti
õpilaskonda esindav tugeva liikmeskonnaga järjepidev õpilasorganisatsioon.
Hetke seisuga on Liidul neli erinevat valdkonda – avalik poliitika, avalikud suhted,
rahvusvahelised suhted ja liikmelisuse valdkond. Iga valdkonna juurde on loodud töögrupp,
mis koosneb vabatahtlikest õpilastest. Varem on eksisteerinud ka ISIC noorte panagakaardi ja
Õpilaslehe valdkonna töögruppid.
EÕELil on käsil mitmeid projekte aastaringselt. Hetkel võib EÕELi kodulehelt leida
järgnevate projektide loetelu: "Hariduspoliitika õpilase intregeeritud eestvedamisel, "
"Noortest lähtuv tervisekasvatus", "Koolidevõrdlustabel" ja "Õpilaskondade võimekuse
arendamine".
Loomulikult on EÕELil ka palju traditsioonilisi üritusi nt "101 Last Toompeale", koostöös
Laste Kaitse Liiduga, Koolirahu lepingu allkirjastamine, Suvekool ja aastas kaks korda aset
leidev Liidu üldkoosolek, kus võetakse vastu otsuseid ja valitakse korra aastas uus juhatus.
Veel väljastas EÕEL 2007-2009 üle- eestilist õpilaslehte, mis jõudis korra kuus tasuta igasse
liikmeskooli. Hetkel on õpilaslehe väljaandmine ressursside tõttu ajutiselt peatatud.
(Eesti Õpilasesinduste Liit http://www.escu.ee/organisatsioon.htm )
3.3. Noorteühing Tugiõpilaste Oma Ring Eestis (TORE)
Tugiõpilasliikumine on Eestisse tulnud Soomest, kus 1972. aastal alustati ameeriklaste
eeskujul põhikooli õpilaste koolitamisega narkopreventiivse programmi raames ennetava
selgitustöö tegemiseks. 1996. aastal alustati Eestis soomlaste eeskujul projekti OMA RING
raames esimeste tugiõpilaste koolitusega.
TORE liikmeks vastuvõtmist võib taotleda iga ühingu põhikirja tunnistav ja ühingu
eesmärkide saavutamisele aktiivselt kaasa aitav riigi-, era- või munitsipaalkool või iga
füüsiline isik, kes on läbinud või kellel on läbimisel tugiõpilaste põhikoolitus, täiendkoolitus,
koolitajate koolitus või mõni muu ühingu poolt korraldatud koolitus.
Tugiõpilasliikumise sihiks on suurendada selliste õpilaste hulka koolis, kes oskavad ning
tahavad leevendada kaaslaste muresid, parandada kooli õhkkonda. Tugiõpilane peaks
märkama täiskasvanutele varjatuks jäävaid kaasõpilaste probleeme (isiklikud mured,
kiusamine, uimastite kasutamine jm) ning oskama sekkuda delikaatselt ning lahendusi
otsivalt. Sihiks on inimsõbraliku, õppimist ja õpetamist soodustava, vaimset ja füüsilist
vägivalda tauniva, üksteist toetava ja erinevusi salliva, koostööd soodustava kooliõhkkonna
kujundamine õpilaste sotsiaalsete oskuste arendamise kaudu. Tugiõpilane on noor, kes tahab
ja oskab murelikele toeks olla, et probleem ei kasvaks üle pea ehk noor inimene noorte
hulgast. Tugiõpilane väärtustab head kooli õhkkonda ja koostööd täiskasvanutega. Nad on
mõistvad ja sallivad nii enda kui teiste suhtes ning oskavad teha koostööd raskuste ületamisel.
Tugiõpilase tegevuse vorme koolides on mitmeid nt sekkumine konfliktidesse, individuaalne
toetus tõrjututele, kiusamise ohvritele ja murelikele. Tugiõpilaste rühm võib tegeleda mõne
konfliktse klassiga, viia läbi koolitusi noorematele õpilastele vajalikel teemadel nt kiusamine,
meelemürgid, tervislik eluviis jne.
Tugiõpilaste töö koolis sõltub suurelt aga juhendajast, kes peab olema selle kooli õpetaja ja on
läbinud spetsiaalse koolituse. Juhendaja töö on tagada tugiõpilaste töö järjepidevus ja see, et
TORE juhtimine koolis ei toimuks ebastabiilselt ja formaalselt, vaid eesmärgipäraselt ja
süstemaatiliselt.
TOREL leiavad pidevalt aset tugiõpilas- ja juhedajate koolitused ning mitmed erinevad
motiveerivad ürituse, kuhu tulevad kokku üle Eesti tugiõpilased.
(Tugiõpilaste Oma Ring Eestis http://www.tore.ee/index.php?id=20)
3.4. Maakondlikud Noortekogud
Noorte osaluse edendamiseks maakondlikul tasandil on Eestis maavalitsuste juurde alates
2006. aastast loodud maakondlikud noorte osaluskogud – maakondlikud noortekogud.
Maakondlikel noortekogudel puudub üldjuhul juriidiline staatus ning nende koosseisu on
valitud või delegeeritud noored. Noortekogu eesmärgiks on võimaldada noortel osaleda
otsustusprotsessides ning kaitsta enda huvisid neid puudutavates valdkondades maakondlikul
tasandil. Noortekogu peab tagama noortele võimaluse rääkida kaasa otsustusprotsessides ning
olla rohkem kaasatud otsuste tegemisse, mis puudutavad noorte elu, omada võrdseid
võimalusi ning aktiivsemalt osaleda ühiskonnas ja ühiskondlikus elus. Noortekogu peab
olema sidevahend noorte, maavalitsuse ja omavalitsuste vahel.
Maakondliku noortekogu liikmeteks võivad olla kõik konkreetse maakonna haldusüksuste
territooriumil registreeritud noored vanuses 15-26 aastat. Noortekogu liikmeteks võivad olla
nii organisatsioonide esindajad kui üksikisikud.
Maakondliku noortekogu tegevuse korraldamiseks on mitu töövormi, iga noortekogu leiab
endale sobivaima vastavalt konkreetsele ülesandele ja tegevusele. Selleks, et
otsustusprotsessides oleks noorte hääl kuulda, osaletakse komisjonides ja töörühmades nii
maakondlikul kui ka valla/linna tasandil nt hariduskomisjon, kultuurikomisjon,
noorte/noorsootöö komisjon, sotsiaalkomisjon jne. Mitmed noortekogud korraldavad
erinevaid konkursse nt foto-ja kirjandikonkursse, aasta noore valimine jne. Loodud on ka
mitmeid maakondlikke noorteportaale, mis pakub uuenevat noorteinfot noorele ja konkreetse
noortekogu kohta. Enamasti korraldavad noortekogud väga erinevaid sündmusi. Korraldadake
nii noortefoorume, konverentse, infopäevi, laagreid, festivale, heategevusüritusi, osaletakse
talgudel jne.
2009. aasta seisuga on Eestis 12 aktiivselt ja järjepidevalt tegutsevat noortekogu.
(Eesti Noorteühenduste Liit, Käsiraamat "Noorte kaasamine ja osalus" detsember 2009
http://noortekogud.ee/upload/file/NKde_kasiraamat_7MB.pdf)
4. Tsentraliseeritud ja detsentraliseeridud haridussüsteemid
Käesolev peatükk käsitleb tsenraliseerimise ja detsentraliseerimise positiivseid ja negatiivseid
külgi haridusmaastikul, tuues näiteid erinevatest haridussüsteemides. Kuna küsitluses käsitleti
ka gümnaasiumi noorte arusaamu haridussüsteemi juhtimisel, siis selles peatükis annabki
autor ülevaate kahest erinevast haridussüsteemi juhtimisviisist- tsentraliseeritud ja
detsentraliseeritud juhtimisest, tuues kõrvale näiteks ka Euroopa ja USA haridussüsteeme,
võrreldes Eesti omaga.
4.1. Tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud haridussüsteem
Avalikus halduses on enamasti levinud kaks juhtimismudelit, üks neist on tsenrtaliseeritus ja
teine detsentraliseeritud mudel. Esimese puhul on otsustusõigus koondatud kõrgema
ametiasutuse kätte, Eesti puhul siis Vabariigi valitsuse. Vastupidiselt esimesele on
detsentraliseerituse puhul otsustusõigus ära jaotatud erinevate institustsioonide vahel nt riik,
kohalik omavalitsus ja maavalitsus. (Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduskond avalike halduste
osakond "Detsentraliseerimine avalikus sektoris, selle eelised ja puudused riigi
kutseõppeasutuste lahtiriigistamise näitel Eestis" Meelis Aunap)
Haridus kui üks olulisimaid avaliku sektori poolt pakutavaid teenuseid on eelpool käsitletud
detsentraliseerimise-tsentraliseerimise debatis väga tähtsal kohal. Küllalt palju räägitakse
üldises mõttes haridussüsteemide detsentraliseeritusest, aga mõningal määral siiski ka
erinevate haridusliikide ja -tasemete detsentraliseerimise vajadusest.
Tugevalt tsentraliseeritud süsteemis sekkub keskvõim ulatuslikult koolide haldamisse, õppe
sisusse ning personalipoliitikasse (Toots, 2000). Kohalikud omavalitsused on antud süsteemis
pigem keskvalitsuse käepikendused. Näitena võib tuua Prantsusmaa, mis on ajalooliselt väga
tsentraliseeritud riik. Tsentraliseeritud süsteemi põhilisteks puudusteks on selle jäikus ja liigne
bürokraatia. Süsteemi jäikus võib kergesti viia selleni, et probleemide erinevus erinevates
omavalitsustes ei võimalda leida kõiki osapooli rahuldavat üleriiklikku lahendust, rääkimata
kuhjunud probleemide lahendamise efektiivsusest. Eesti näitena võiks tuua õpetajate riiklikult
kehtestatud palgad – see, mis mõneski vallas ületab kaks kohalikku keskmist, jääb Tallinnas
keskmisele kõvasti alla (Aaviksoo, 1998).
Kuigi tänapäeval liigutakse pigem detsentraliseerimise suunas, võib välja tuua
tsentraliseerimise positiivsed küljed:
1. Kesktasand säilitab majandusliku ja poliitilise kontrolli kogu süsteemi üle
2. Kesktasand säilitab kontrolli piiratud ressursside kasutamise üle (mastaabiefekti
olemasolu)
3. Saab ära hoida piirkondlikke sotsiaalsete ning majanduslike erinevuste tekkimist, mis
võivad viia sotsiaalsete ja poliitiliste pingeteni
4. Ühtse korraldusega ja tasemega haridussüsteem, mis seisneb selles, et üleriigiliselt on
kehtestatud haridusele ühtsed ja detailsed nõuded (riiklikud õppekavad,
kutsestandardid, õpetajate kvalifikatsiooninõuded jne)
Põhisõnum on, et viimasel ajal levinud haridussüsteemide detsentraliseeritud juhtimine
võimaldab paremat ligipääsu hariduse omandamisele ning kõigi soovijate vajadustega
arvestamist, aga ka paremat kvaliteeti, mida senine kohmakas tsentraliseeritult ülereguleeritud
süsteem nii hästi tagada ei suuda. Üha olulisemaks on muutunud subsidiaarsusprintsiip, mis
tähendab, et otsustamine viiakse inimestele võimalikult lähedale ja kohalikke avalikke
teenuseid peaks osutama avaliku halduse väikseim üksus (Eesti puhul siis kohalik
omavalitsus). Subsidiaarsusprintsiibi rakendamist nõuab ka Euroopa kohaliku omavalitsuse
harta, mille Eesti ratifitseeris 1994. aastal. (Tallinna Ülikool Sotsiaalteadusteosakond
Riigiteaduste osakond "Kohalike omavalitsuste hariduskulud Raplamaa näitel" Meeli
Anderson 2006)
"Detsentraliseeritud haridussüsteemi positiivsed küljed:
1. Paindlikkus ja kohalikke eripärasid arvestav
2. Haridusteenus on rohkem inimsõbralikum
3. Väiksemad administratiivkulud, informatsioonikulud
4. Efektiivsem aruandlus ja monitooring"
(Tallinna Ülikool Sotsiaalteadusteosakond Riigiteaduste osakond "Kohalike omavalitsuste
hariduskulud Raplamaa näitel" Meeli Anderson 2006)
Haridussüsteemi detsentraliseerimise puuduseks võib lugeda ebaühtluste tekkimist erinevate
omavalitsuste vahel, sest koolivõrgu finantseerimine sõltub täiel määral omavalitsuse
maksubaasist ja võimalustest. Linnakoolid on enamasti paremini rahastatud kui maakoolid.
USA-s on detsentraliseeritud koolisüsteem, mis on kaasa aidanud osa kohalike omavalitsuste
välja suremisele, mis seisneb selles, et nõrk omavalitsus ei suuda ülal pidada keskklassile
vastuvõetavat kooli ja seega ei asuta muude võrdsete tingimuste korral sinna ka elama
(Aaviksoo, 1998). Eriti esineb finantsprobleeme just väikestes omavalitsusüksustes. Veel on
detsentraliseerimise üheks ohuks kujunenud asjaolu, et kui riik delegeerib teatud ülesanded
kohalikule tasandile, siis täiendavaid rahalisi vahendeid ei kaasne. Seega on äärmiselt oluline,
et uute ülesannetega kaasneksid ka täiendavad tulud (näiteks maksudest).
Detsentraliseerimist propageeritakse veel kui võimalust vähendada ühikukulusid, eriti näiteks
juhtudel, kui keskorganisatsioonid leiavad end olukordades, kus neil tuleb teha otsuseid
väikestes asjades kaugel asuvate koolide kohta. Sellegi poolest on mõned
detsentraliseerimisalgatused ostunud hoopis kulusid suurendavateks, kuna nõuavad täiendavat
koordineerimist ning inimestega varustamist. Institutsionaalsel tasandil propageeritakse
detsetraliseerimist hariduses tavaliselt seetõttu, et see laseb koolidel paremini sidustuda
ühiskonnaga, milles nad tegutsevad ning annab lapsevanematele ja teistele huvigruppidele
suuremad võimalused kaasa lüüa. (Tallinna Ülikool Sotsiaalteadusteosakond Riigiteaduste
osakond "Kohalike omavalitsuste hariduskulud Raplamaa näitel" Meeli Anderson 2006)
Üheks kriitilisemaks küsimuseks osutub, milliseid haridussüsteemi funktsioone on
sobivaimad täitma missugused valitsustasandid? Vastus varieerub kahtlemata sõltuvalt riigist
ja konkreetsest ajahetkest, küll on näiteks ühe võimaliku üldisemat laadi vastuse sellele
küsimusele andnud Fiske (1996, lk 11, viidatud Bray ja Mukundan 2003, lk 12 vahendusel):
„keskvõim peaks keskenduma eesmärkide püstitamisele, ressursside genereerimisele, nende
suunamisele erinevate vajaduste rahuldamiseks ning üldise süsteemi toimimise seirele, samas
kui igapäevanekoolide tegevuse juhtimine tuleks üle anda madalama tasandi võimuasutustele
ning haridusinstitutsioonidele endile.” Haridussüsteemide detsentraliseerimine nõuab
erinevate alamliikide kooskõla – eraldi põhi-, kesk-, kõrg ning mitteformaalses hariduses.
Küsimused, kui kaugele keskvalitsusest anda otsustamine kõigis neis alamliikides ning
kellele, on jätkuvalt debati teemaks. Üksmeel näib praegu valitsevat selles, et kolmanda
taseme haridus ning spetsiifilised funktsioonid nagu näiteks õppekavade kujundamine ja
nõutavad standardid on parem jätta tsentraliseeritult korraldatuks. Teise ja esimese taseme
hariduse andmist tuleks aga delegeerida nii kaugele (madalale) kui võimalik, kohaliku tasandi
osalemine kooli juhtimises parandab aruandekohustuslikkust, vastutust ja reageerimisvõimet
ning edendab vahendite mobiliseerimist.
Ei ole võimalik kinnitada, et kõik hariduse detsentraliseerimise katsed oleksid olnud edukad
või hästi läbi mõeldud ning mitmetel juhtudel on lõpuks pöördutud tagasi endise
tsentraliseeritud juhtimise juurde. Seega tuleks igal konkreetsel juhul püüda leida optimaalne
tasakaalukoht detsentraliseeritud ja tsentraliseeritud korralduse vahel, arvestades antud riigi
ning haridusliigi eripärasid. (Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduskond avalike halduste osakond
"Detsentraliseerimine avalikus sektoris, selle eelised ja puudused riigi kutseõppeasutuste
lahtiriigistamise näitel Eestis" Meelis Aunap)
4.2. Euroopa riikide ja USA haridussüsteemide näited
Järgnevalt on toodud lühiülevaade teatud Euroopa riikide hariduskorraldusest, et illustreerida
erinevaid haridussüsteeme. Soome kohalike omavalitsuste süsteem on detsentraliseeritud,
Prantsusmaa on väga tsentraliseeritud riik. USAs sõltub kõik jällegi osariigist ja Eesti
haridussüsteemi saame pigem lugeda detsentraliseerituse alla.
4.2.1. Soome haridussüsteem
Soomes vastutab kohalik omavalitsus päevahoiukeskuste ja üldhariduskoolide eest.
Kutsharidus- ja polütehnilised koolid on enamasti ühe või mitme kohalike omavalitsuste või
eraomanike omand. Riik finantseerib vaid koole erivajadustega lastele ning ülikoole.
Kohaliku omavalitsuse ülesanne on pakkuda koolikohustuslikus eas lastele õppimisvõimalusi
algkoolis vastavalt nende võimetele. Peaaegu kõik algkoolid peetakse üleval kohalike
omavalitsuste poolt. Peale selle on kohalik omavalitsus vastutav ka õpilaste sotsiaalse heaolu
eest. Kohalik omavalitsus peab vajadusel kindlustama ka transporditeenuse neile, kes seda
kooliskäimiseks vajavad. Õpilaste sotsiaalse heaolu tagamise alla kuulub ka tasuta koolisöök,
tervishoiuteenus koolis, hambaarstiteenus ja koolipsühholoogi teenus.
Keskkoolid on enamasti munitsipaalinstitutsioonid. Kohalik omavalitsus ei pea organiseerima
õpet üldhariduskeskkooli tasemel ega kutsekoolide tegevust, kuid on kohustatud aitama seda
finantseerida. Soomes on kaks erilist piirkonda, kus kehtivad teised reeglid, sh ka teised
haridusseadused – rootsikeelne regioon Åland ning saamide kultuuriautonoomia Põhja-
Soomes.
Alates 1999.a. jaanuarist toimib Soome haridussüsteem mõnevõrra uute seaduste järgi.
Varasemat detailse haridusseaduse teksti muudeti ühetaolisemaks hariduse eesmärkide, sisu,
haridussüsteemi tasemete ja hindamise osas, samuti õpilaste õiguste ja vastutuste osas.
Haridussüsteem jäi põhiliselt samaks, kuid uus seadusandlus suurendas sisuliselt kohalike
omavalitsuste ja koolide enda tehtud otsuste mõjujõudu.
(MTÜ Ökomeedia http://www.bioneer.ee/eluviis/vaimsus/article_id-457)
4.2.2. Prantsusmaa haridussüsteem
Prantsusmaal on haridussüsteem traditsiooniliselt olnud väga tsentraliseeritud.
Detsentraliseerimise tendentsid on alguse saanud 1982.a. kui osa riigivõimu delegeeriti
kohalikule omavalitsusele. Riigil on siiski praeguseni tähelepanuväärne roll hariduselu
korraldamisel - riik peab kindlustama üldised haridusvõimalused, otsustab õppekava ja
vastutab personali töölevõtmise, koolitamise ja juhtimise eest. Riigivõim ja kohalik võim on
jaganud omavahel koolide administreerimise. Iga territoriaalvõimu institutsioon on vastutav
erineva taseme haridusasutuste eest. Peale detsentraliseerimist kannavad algkoolide
võrgustiku eest vastutust kommuunid, departemangud vastutavad kolledžite ja regioonid
lütseumite ja teiste spetsialiseeritud haridusasutuste eest. Koolivõrgustiku planeerimine on
nüüd organiseeritud nii, et see arvestab ka territoriaalsete võimude otsustusi vastavalt sellele
tasemele, mille eest nad vastutavad. Iga kooli ehitus, ümberehitus, ka näiteks kooli
laiendamisega seotud küsimused on samuti territoriaalsete võimude otsustada. Riik vastutab
eelkõige õppimisega seotud kulude ja õpetajate palkade eest aga ka koolitöö ajakava ja
õppekava eest. Koolid on paljudes otsustustes autonoomsed, kuid see autonoomia on iga
haridustaseme õppeasutuses riigi poolt üsna hästi kontrollitud. (Prantsuse Kultuurikeskus
http://www.ccf.ee/tid-Ihy1pl4S5W/est/l/haridus/haridussusteemid/cat-656/article_id-1585)
4.2.3. USA haridussüsteem
USAs ei tegele föderaalne valitsus riigis pakutava hariduse juhtimisega. Pole ka ühtset riikliku
hindamissüsteemi, õppekavasid ja kehtestatud standardeid. Seega on USA oma
detsentraliseeritud hariduspoliitika poolest kogu maailmas vägagi unikaalne.
Koolihariduse kättesaamisega, juhtimisega, kontrollimise ja rahastamisega tegeleb iga osariik
iseseisvalt. Osariik on omakorda selle edasi delegeerinud kohalikele omavalitsustele. Koolide
tegevust finatseerib, aga endiselt osariigi valitsus. Võimalus on paluda toetust ka USA
föderaalsest eelarvest, seda ainult suursuguste ja tähtsate projektide puhul.
Kohaliku omavalitsuse kui koolipiirkonna ülesandeks on tegeleda hariduse andmise ja kõige
sellega seomduva juhtimisega. Seega jääb koolipiirkonna ülesandeks haridusasutuste
koordineerimine, õppekavade arendamine, metoodiline töö jne. Üks kohustus siiski on
osariikidel sama, nimelt peavad nad tagama tasuta üldhariduse (põhi-ja keskharidus)
kooliealistele noortele, kellel on kas alaline elamisluba või on USA kodanikud. Üldiselt on
igal omavalitsusel oma nõukogu, mis juhib maakonna või linna piires üldhariduspoliitikat.
Nõukogu liikmed nimetab tavaliselt kohalik omavalitsus. Ühe kooli piires on juhiks siiski
kooli direktor. Põhi- ja keskkool kestavad kokku 12 aastat. Üldhariduse jagunemisel on
levinud mitmed variandid nt: 6-2-4 (6 aastat põhikooli, 2 aastat junior high keskkooli ja 4
aastat senior high keskkooli), 8-4 süsteem, kus põhikool kestab 8 aastat ja keskkool 4 aastat;
7-2-3 süsteem - põhikool 7, junior high 2, senior high 3 aastat; 6-3-3, 6-6 jne. Õppekavade
alusel õpitakse põhikoolis üldaineid ja keskkooli astmes peab õpilane juba spetsialiseeruma.
Õpilased, kes soovivad jätkata õpinguid kutsekoolides (vocational schools), on võimalus
valida teatud eriala või elukutsega seotud õppeaineid. Ülikooli minevad õpilased valivad
üldisemaid aineid, kuid ka siin tuleb silmas pidada seda eriala, mida soovitakse ülikoolis
õppida. Ülikooli sisseastumisel võib olla nõudmine, et keskkoolis on läbitud teatud kursused.
USA haridussüsteemi suurimaks erinevukseks on see, et keskkool ei lõpe lõpueksamitega.
Selleks, et lõpetada keskkool on õpilased kohusttud läbima nelja viimase aasta jooksul 18-20
kursust. Kui üks kursus on tavaliselt 180 tundi, siis ühe aastaga läbitakse tavaliselt 5 kuni 7
kursust. Valikainete kõrval on lookulikult ka kohustuslikke kursuseid nt Ameerika ajalugu,
matemaatika jne. Kuna koolipiirkonnad on õppeakavde koostajad, siis on neil õigus nõuda
veel teatud erikursuste läbimist. Selleks, et kooli lõputunnistus kätte saada peavad olema nii
kohustuslikud kui ka valik kursused olema edukalt läbitud.
(Põhja-Ameerika Ülikoolide Teabekeskus http://www.eac.ttu.ee/index.php?
option=com_content&view=category&layout=blog&id=16&Itemid=7&lang=et)
4.2.4. Eesti haridussüsteem
Eestis on juhtimine põhiliselt viidud maakonnakeskuste tasanditele. Kõrgem juhtorgan on
haridusministeerium, kust siis otsused tulevad allapoole Haridusosakondadesse. Sealt aga
omakorda koolidesse. Kohalikel omavalitsustel on Eesti oludes küllaltki suured volitused.
Kohalik omavalitsus võtab tööle koolijuhid. Ütleb oma sõna sekka ka õpetajate valikul.
Kohaliku omavalitsuse heldusest sõltub kooli majanduslik külg. Eestis vastutab kohalik
omavalitsus alg-, põhi- ja keskkooli ülalpidamise eest, kattes eelpoolnimetatud asutuste
tegevuskulud (hoonete remont, inventari ning õpikute soetamine jm). Alg-, põhi- ja keskkool
on kohaliku omavalitsuse poolt hallatavad asutused. Paralleelselt munitsipaalkoolidega esineb
veel riigi poolt hallatavaid koole (mõned eriala-, huvi- ja keskkoolid), mille tegevuskulud
kaetakse üldjuhul Haridusministeeriumi poolt. Seega kui on tegu heal järjel piirkonnaga ning
kohalik omavalitsus on seadnud hariduse edendamise eelisjärjekorda, siis elab kohalik kool
kah hästi, kui aga on tegu vireleva omavalitsusega, siis pole ka kooli majanduselus suurt
midagi loota. Seega lasub Eesti kohalikel omavalitsustel põhivastutus üldhariduse
kättesaadavuse eest, koolikohustuse täitmise eest, koolieelsete lasteasutuste ja koolide
ülalpidamise eest. Üldhariduse omandamine on avalikes koolides tasuta. Era ja avalikke koole
võrreldes valitseb siiski arusaam, et üldhariduse andmine peaks olema korraldatud eelkõige
avalikes õppeasutustes tagades seeläbi kõigile ühiskonnaliikmetele võrdse juurdepääsu
haridusele, mis suurendaks sotsiaalset koherentsi ühiskonnas. Eestis ei ole erahariduse
toetamine üldhariduse tasemel riikliku hariduspoliitika eesmärgiks (Aaviksoo, 1998, lk ).
Koolikohustus õpilastele algab alates 7. elusaastast ja kestab kuni 18. eluaastani. Kohustuslik
on õpilasel läbida põhikool, peale mida saab vabatahtlikult suunduda edasi õppima kas
kustekooli või gümnaasiumi, kus sammuti toimub õpilasele õpe tasuta. Koolis antavat
haridust reguleerib Põhikooli-ja gümnaasiumiseadus ning riikilk õppekava, millega peavad
kooskõlastatud olema kooli õppekavad. Põhi- ja keskhariuse kätte saamisek peab õpilane
edukalt sooritama riigi Eksamis- ja Kvalifikatsioonikeskuse poolt koostatud eksamid.
Põhikooli lõpus peab õpilane sooritama eesti keele, matemaatika ja ühe valikeksami.
Gümnaasiumi lõpus peab õpilane sooritama viis eksmit, millest kolm peab vähemalt olema
riikliku eksamikeskuse poolt koostatud. Riigieksamitel peab õpilane läbisaamiseks saama
vähemalt 20 punkti. Edasi saab õpilane jätkata oma õpinguid ülikoolis, kõrgkoolis või
kutsekoolis. ( Euroopa Komisjon
http://eacea.ec.europa.eu/education/eurydice/documents/eurybase/eurybase_full_reports/
EE_ET.pdf)
5. Kooli korraldus: hindamine ja õpetamine koolis
Järgnev peatükk käsitleb kooli korraldust seoses hindamise ja õpetamine koolides. Välja
tuuakse hindamise puhul väljundid ja eesmärk ning õpetamise puhul erinevad vormid.
5.1. Hindandamine koolis
Üks olulisemaid eesmärke, mida õppega tahetakse saavutada on teadmiste-oskuste
omandamine ja säilitamine. Tagasiside pakkumine õpilasele vastuse/tegevuse korreksuse või
eba korreksuse kohta ongi üheks võimaluseks seda eesmärk realiseerida. Seetõttu ei tohiks
hindamine jäta ükskõikseks ühtegi õppe- ja kasvatusprotsessiga tihedalt seotud osapoolt –
õpilasi, nende vanemaid ja õpetajaid.
Asjakohase hindamisega võib luua positiivset õpikeskkonda ning toetada õpilaste tahet
õppida. Kuid samas võib ka väita, et suur osa õppeprotsessis esile tulevaid konflikte on
otsesemalt või kaudsemalt seotud hindamisega. Samuti aitab sobimatu hindamine kaasa
õpiraskuste süvenemisele ning loob pinnase õpilaste käitumisprobleemide tekkimiseks.
Keerukaks teeb hindamisprotsessi asjaolu, et õpetajal tuleb omavahel oskuslikult ühitada
mitmed erinevad, kohati ka vastandlikud hindamise funktsioonid.
· Hindamise abil peab õpetaja saama tagasisidet selle kohta, kas ja millisel määral on
õpilased õpitulemused saavutanud. See on hindamise kontrollifunktsioon, mis on eelkõige
suunatud õpetaja tegevuse korrigeerimisele.
· Hindamisega peab kaasnema sisulise tagasiside andmine õpilasele. Sisulise tagasiside
andmise funktsiooni järgimine hindamisel loob eeldused, et õpilased saaksid enda õppimist
juhtida ja võtta vastutust õppimise eest ning on suunatud õpilase tegevuse korrigeerimisele.
· Hindamine võimaldab õpilase õppimist väärtustada, võrreldes tema saavutusi standardi või
miinimumnõuetega. Õppimise väärtustamise funktsiooni järgimine annab hindamisele teatud
objektiivsuse mõõtme, ning võimaldab otsustada õpilase valmisoleku üle õpingute
jätkamiseks või mingi taseme saavutamiseks. Nimetatud hindamise funktsiooni täitmine on
oluliselt seotud mõõtmisvahendite korrektsusega.
· Üks olulisemaid hindamise funktsioone on õppija motiveerimise funktsioon. Eriti oluline on
see tänases kontekstis, kus esiplaanile on tõusnud elukestva õppimise printsiipide
rakendamine kogu ühiskonnas. Õppija motiveerimise funktsiooni elluviimine sisaldab endas
vältimatult õppija võimete arvestamist, kuid samas on konfliktis õppimise väärtustamise
funktsiooniga. Keerukaks teebki õpitulemuste hindamise õpetaja suutlikus hindamise erinevad
funktsioonid ühitada nii, et oleks täidetud õppeprotsessi peamine eesmärk: tekiks ja säiliks
õpilase tahe õppida. (Talvik 2009, lk 19, 30, 57)
Eesti koolides peab õpetaja hindama vastavalt haridusministri määrusele "Õpilaste hindamise,
järgmisse klassi üleviimise ning klassikursust kordama jätmise alused, tingimused ja kord".
Seal on kirjas, et lähtuvalt kooliastme ja õppeaine eripärast tuleb arvestada hindamisel
järgmisi asju:
1. "Omandatud teadmiste ja oskuste ulatust, õigsust, esituse täpsust ja loogilisust;
1. Iseseisvust ja loovust teadmiste ning oskuste rakendamisel;
1. Oskust oma teadmisi ja oskusi suuliselt ja kirjalikult väljendada;
1. Vastuse õigsust, vigade arvu ja liiki;
1. Praktilise töö teostust" (´Põhikooli-ja Gümnaasiumiseadus, 1993)
5.2. Õpetamine koolis
Õppimine on elukestev protsess- inimene õpib kogu elu. Tavaliselt käsitletakse õppimist kui
indiviidi suhteliselt püsivat muutumist, mis on saavutatud kogemuse tulemusena. Peamiselt
on õppimise aluseks seoste loomine. Seda võib defineerida ka veel kui uute kogemuste
omandamise protsessi, mille tulemuseks on edasise käitumise organiseerimine varasemate
kogemuste alusel. Suhteliselt püsiv varasemast kogemusest sõltuv muutus käitumises või
käitumuslikus potentsiaalis (Pedagoogiline psühholoogia, Kikas.E., Tallinna Ülikool,
20.10.2009). Kui nüüd minna õppimise juurde koolis, siis see erineb paljuski tavalisest
õppimisest. Õppetöö koolis enamasti kontseptuaalne-abstraktne (õppimine läbi lugemise,
kuulamise ja teoreetiliste seletuste).
Tutvustaks lähemalt sellist teooriat nagu kognitiivne õppimisteooria. Kognitiivses
õppimisteoorias [Kognitsioon (cognition) = teadmine kui tegu või protsess, nii teadlikkus kui
ka arusaamine (Merriam- Webster Online, http://www.m-w.com/home.htm)] on palju olulisi
kontseptsioone. Nende põhjal on võimalik hinnata, kas õppimine on assimilatiivne
(assimilative), akommodatiivne (accommodative), konvergentne (convergent) või divergentne
(divergent). Assimilatiivse õppe puhul lõimitakse uued õppeained õppija olemasolevate
struktuuridega. Olemasolevaid kognitiivseid struktuure saab parendada ja mitmekesistada
tasakaalustatud ja progressiivses keskkonnas. Ent siin on tegu lisaõppega. Lõviosa kaugõppe
teel omandatavast haridusest on assimilatiivne. Akommodatiivse õppe puhul lõhutakse
olemasolevad kognitiivsed struktuurid ja luuakse uued. Tegu on hoopis teistsuguse
õppeprotsessiga, mida iseloomustavad restruktureerimine ja lammutamine. Olemasolevad
kognitiivsed struktuurid ei pruugi aga olla konkreetse olukorra jaoks piisavad ja õppija peab
ennast ületama. Kohandavat õpet võib nimetada takistusi kõrvaldavaks õppeprotsessiks. Tegu
on õppega, mille puhul õppija edasiminek avaldub kõige selgemalt. Akommodatiivsed
protsessid võivad olla lühiajalised ja järsud, ent ulatuda ka pikemale perioodile, mil õppija
näeb teatud küsimuse kallal ränka vaeva ja omandab järk-järgult uue arusaama.
David A. Kolb võttis oma raamatus "Experimental Learning", mis ilmus 1984. a., kasutusele
sellise teooria nagu kogemusele tuginev õpe. Antud õpet nimetatakse kogemustele tuginevaks
seepärast, et selle puhul rõhutatakse kogemuse keskset rolli õppeprotsessis. Kolbi käsitluses
on õppimine: protsess, mitte lõpptulemus; koherentne protsess, mis tugineb kogemusele;
terviklik maailmakäsitlus, mis hõlmab mõtlemist, tunnetamist, tajumist ja tegutsemist; rotsess,
mis arendab kognitsiooni. Õppijad võivad omandada infot kahel viisil: kogemuste või
olemasolevate kontseptsioonide abil. Infot saab muuta kahel viisil: mõtlemisega ja
tegutsemisega.
Üldiselt teab iga üks meist, mida õppimine tähendab, kuid samas on see kõigil erisugune. Ühe
jaoks tähendab see sõna oskust teadmisi rakendada, kuid teisele hoopis oskust seoseid luua.
Kuid õpime me kõik, kogu aeg!
6. Gümnaasiumi noorte arusaamade küsitluse analüüs
Järgnev peatükk koosoneb uurimistöö jaoks läbiviidud küsitlusest Internetis ja selle
analüüsist.
6.1. Uurimis metoodika
Tegemist on empiirilise uurimusega, mis sai läbi viidud gümnaasiumi noorte seas Internetis.
6.2. Uuringu eesmärk
Uuringu eesmärgiks on saada ülevaade gümnaasiumi astme noorte arusaamadest ja
arvamusest hariduse ja koolikorralduse kohta, proaktiivsete, aktiivsete ja passiivsete noorte
küsitluse vastuseid võrreldes.
6.3. Uurimisinstrument ja uurimisküsimused
Uuringus kasutati google keskkonda, kus küsitlus oli üleval 7 päeva. Küsitlus koosneb 12
küsimusest (vaata lisa 1)
6.4. Valim ja analüüs
Valim koosnes 218 keskharidust omandavast noorest Eestis, kellest 148 vastajat kuulub
noorteorganisatsiooni ja 70 vastajat ei kuulu. Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored osalevad
kas Eesti Õpilaseinduste Liidu, maakondlike noortekogude, Tugiõpilaste Oma Ring Eestis
T.O.R.E või Eesti Noorteühenduste Liidu tegemistes. Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored
jagunevad omaette veel aktiivseteks ja proaktiivseteks ning mitte kuuluvad noored
passiivseteks ja aktiivseteks. Proaktiivseid noori vastas kokku 119, akiivseid 63 ja passiivseid
38.
Analüüsis jaotatakse noored viite erinevasse rühma:
1. Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored;
1. Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored;
1. Proaktiivsed noored- noor, kes kuulub organisatsiooni ja osaleb juhtimise või ürituste
korraldamisel.
1. Aktiivsed noored- noor, kes kuulub organisatsiooni aga ei osale juhtimises või ürituste
korraldamises; noor, kes veedab oma vaba aega spordiga, muusika/kunsti kooliga,
huvialaringidega jms tegeledes.
1. Passiivsed noored- noor, kes ei kuulu organisatsiooni ega osale ka ürituste
korraldamises; noor, kes ei veeda vaba aega spordiga, muusika/kunsti kooliga,
huvialaringidega jms tegeledes, vaid veedab seda nt Internetis või sõpradega koos.
Võrreldakse eraldi noorteorganisatsiooni kuuluvaid ja mitte kuuluvaid noorte vastuseid ja
proaktiivseid, aktiivseid ning passiivsete noorte vastuseid.
6.5. Küsitluse analüüs
Analüüsis tuuakse välja iga küsimuse vastused nii protsentides kui vastajate arvuna,
noorteorganisatsiooni kuuluvate, mitte kuuluvate, proaktiivsete, aktiivsete ja passiivsete
noorte seas.
1. Küsimus: Kas kuulud mõnda noorteorganisatsiooni?
Valimist kuulub noorteorganisatsiooni 68% vastanutest e. 148 õpilast ja ei kuulu 32% e.
70 õpilast. Vaata lisa 1.1
Küsimuse tulemusel jaotati vastajad noorteorganisatsiooni kuuluvateks ja mitte kuuluvateks.
2. Küsimus: Kui sa kuulud mõnda noorteorganisatsiooni, siis kas sa osaled juhtimises,
ürituste korraldamisel?
Noorteorganisatsiooni kuuluvate seast osaleb juhtimisel ja ürituste korraldamisel 80%
vastajatest e. 119 noort ja 20% e. 29 noort kuuluvad küll noorteorganisatsiooni aga ei osale
juhtimisel ega ürituste korraldamisel. Vaata lisa 2.2
Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvate seast osaleb ürituste korraldamisel 7% vastajatest
e. 5 noort. Vaata lisa 2.2.1
Selle küsimuse tulemusel selgitati välja proaktiivsed ja aktiivsed noored. Proaktiivsete noorte
all peab autor silmas neid, kes kuuluvad mõnda noorteorganisatsiooni ja osalevad juhtimise
kui ka ürituste korraldamisel. Aktiivsed noored on need, kes kuuluvad organisatsiooni, kuid ei
pruugi osaleda juhtimises ja ürituste korraldamises.
3. Küsimus: Kui sa ei kuulu mõnda noorteorganisatsiooni, siis miks?
Noorteorganisatsiooni mitte kuulujate vastused jaotusid järgmiselt:
Nagu diagrammist näha ei kuuluta noorteorganisatsiooni aja puuduse tõttu.
Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvate aktiivsete noorte vastused jaotusid järgmiselt:
Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvate passiivsete noorte vastused jaotusid järgmiselt:
Antud küsimusest selgus, et kui aktiivsed noored ei kuulu organisatiooni aja puuduse tõttu,
siis passiivsed noored kurdavad ka selle üle, et keegi pole kutsunud aja puuduse kõrval.
Diagrammist selgub ka see, et aktiivsed noored on noorteorganisatsioonidest teadlikumad kui
passiivsed noored.
Muude varjantide all tõid passiivsed noored välja mitte kuulumiseks järgmised põhjused: ei
huvita; pole leidnud sellist, mis huvi pakuks, tunduvad liiga formaalsed; ei leia mõtet neis
olla.
4. Küsimus: Kui sa kuulud mõnda noorteorganisatsiooni, siis miks?
Noorteorganisatsiooni kuulujate seas toodi välja 47% ulatuses e. 67 vastajat põhjusena
kogemuste ja tarkuste saamise, mida koolist ei saa. Maha jäi 30% e. 43 vastajaga soov teiste
jaoks midagi ära teha. 12% e. 17 vastajat andsid, ka oma poolse vastuse, mis jäid kahe
järgmise vahele: enese realiseerimin/tunnustamine; sealt saan kogemusi ja tarkusi ning saan
noortelt viia informatsiooni noori mõjutavate otsuste vastuvõtvate ametnikeni. 11%
vastanutest e. 15 noort kuuluvad sinna ka seltskonna pärast. Vaata lisa 4.1
Proaktiivsetest noortest vastas küsimusele 117 noort, kellest 47% e. 55 noor, kuuluvad
sinna kogemuste ja tarkuste saamise eesmärgil, mida koolist ei saa, 33% e. 39 vastajat soovist
teiste jaoks midagi ära teha. 12% e. 14 vastajat muudel põhjuste, mis sai välja toodud
eelnevalt organisatsiooni kuuluvate gruppi juures ja 8% e. 9 noort kuuluvad sinna seltskonna
pärast. Vaata lisa 4.2
Aktiivseid noori, kes kuuluvad noorteorganisatsiooni vastas küsimusele 29, neist 60% e.
15 noort kuuluvad sinna, kuna sealt saab kogemusi ja tarkusi, mida koolist ei saa, 24% e. 6
vastajat kuulub sinna soovist teiste jaoks midagi ära teha ja 16% e. 4 vastajat seltskonna
pärast. Vaata lisa 4.3
Antud küsimusel ei tulnud välja vastajate seas erinevusi noorteorganisatsiooni kuulumise
põhjuste seas. Küll aga proaktiivsed noored lisasid aktiivsete noorte kõrval ka veel oma
poolseid varjante.
5. Küsimus: Kus möödub enamus su vabast ajast?
Küsimusele vastas 141 noort. Noorteorganisatsiooni kuuluvatel noortel möödub enamus
vabast ajast organisatsiooni heaks tegutsedes (26% e. 37 vastajat). Spordiga tegelemisek
( 18% e. 25 vastajat) kulub 2% vähem kui sõpradega koos (20% e. 28 vastajat) varjandi puhul.
Internetis/arvutis veedab 9% e. 13 vastajat. Oma poolse varjandi pakkusid välja 4 e. 3%
vastajatest. Vaata lisa 5.1
Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvatest noortest vastas küsimusele 69 vastajat. Nendest
27% e. 19 noorel möödub enamus vabast ajast sõpradega koos, võrdselt 22% e. 15 vastajat
veedab vaba aja kas spordiga tegeledes või Inernetis/arvutis. 16% e. 11 noort osalevad
huvialaringides ning 13% e. 9 vastajat muusika/kunstiga tegeledes. Vaata lisa 5.2
Antud gruppide erinevus ilmneb kõige kergemini vaba aja veetmise kohta Internetis/arvutis,
kus noorteorganisatsiooni mitte kuulvad noored veedavad seal selgelt rohkem oma vabast
ajast kui organisatsiooni kuuluvad noored.
Proaktiivsetest vastas küsimusele "Kus möödub enamus su vabast ajast" 114 noort.
Nendest 34% e. 39 vastajal möödub enamus vabast ajast noorteorganisatsiooni heaks
tegutsedes. Sõpradega koos möödub 20% e. 23 vastajal enamus ajast ning spordiga tegeledes
16% e. 18 noorel. Huvialaringides veedab 11% vastajatest e. 13 noort ja 10% e. 11 noort
tegelevad vabal ajal muusika/kunstiga. Internetis veedavad oma vaba aega 9% e. 10 noort.
Selle vastuse kõrvale toodi aga põhjendus, et see aeg kulub seal enamasti
noorteorganisatsiooni jaoks kirjadele vastamiseks või õppimiseks. Vaata lisa 5.3
Aktiivseid noori vastas küsimusele 62 tükki. Aktiivsete noorte seas oli ülekaalus spordiga
tegelemine (45% e. 28 vastajat), järgnevalt veedetakse vaba aega huviringides (23% e. 14
vastajat). 10% e. 6 vastajat tegeleb vabal ajal muusika või kunstiga. Võrdselt 8% e. 5 vastajat
veedavad vaba aega koos sõpradega või Internetis. 6% e. 4 vastajat aitab kaasa
noorteorganisatsioonis ürituste korraldamisel. Vaata lisa 5.4
Passiivseid noori vastas küsimusele vaba aja veetmise kohta kokku 36. Nendest 42% e.
15 noorel möödub vaba aeg koos sõpradega ja 36% e. 13 vastajal Internetis/arvutis.
Muusika/kunstiga tegeleb neist 22% e. 8 vastajat. Vaata lisa 5.5
Kui võrrelda proaktiivsete, aktiivsete ja passiivsete noorte vaba aja veetmist, siis erinevus
paistab silma arvutis veedetud aja pealt. Kui passiivsed noored vastavad, et ei kuulu
noorteorganisatsiooni aja puuduse tõttu, siis see puudus tekibki liigselt arvutis veedetud aja
arvelt. Sõpradega koos veedavad kõik grupid üsna palju aega. Spordiga ja huviringides
tegelemisega paistavad silma aktiivsed noored. See-eest möödub proaktiivsete vaba aeg
enamuselt noorteorganisatsiooni heaks tegutsedes.
6. Küsimus: Milline seletus vastab kõige enam sinu arvamusele "haridusest"?
Noorteorganisatsiooni kuuluvaid vastajaid oli selle küsimuse juures kokku 137.
Nendest 51% e. 70 vastajat pidas hariduseks ettenägemisvõimet. Mille käigus haridust
ei saa enda ega võtta, osta, müüa ega vahetada, võimalik on kujuneda haritud
inimeseks. 29% e. 40 vastajat jäi haridusseadustikus antava seletusega rahule. Nende
jaoks on siis haridus õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste,
väärtuste ja käitumisnormides süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille
omandatust ta kontrollib. Protsessina on haridus valmisolekute kujunemise elukestev
jada, seda varjanti pooldas 24 vastajat e. 18% ning 2% e. 3 vastajat pakkusid välja
oma poolse seletuse, mis olid järgmised: "haridus on miski mis peaks sind suuremaks
tegema, kuid see peaks olema tasakaalus rahulolu ja koormusega; hariduse eesmärk on
panna inimene mõtlema, haridus on uks võimalusteni. Mida kergemini selle ukse võti
keerab (ehk siis, mida rohkem on meil haridust), seda rohkem on meil võimalusi;
haridus koosneb kahest: elukoolist ja õppeasutusest- nendest kahest omandame nii
palju kui me suudame ja iga uus asi, mis me õpime teeb meid vaimselt rikkamaks ja
elus tasakaalukamaks ning elurõõmsamaks." Vaata lisa 6.1
Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvaid noori vastas küsimusele kokku 67. Ka
nende arvates ületas esimene varjant teisi, kus haridus on ettenägemisvõime. Selle
poolt oli 42% e. 28 vastajat. Järgmiseks oli kolmas varjant, kus haridus on protsessina
valmisolekute kujunemise elukestev jada, selle poolt oli 30% e. 20 vastajat. Viimaseks
jäi 24% e. 16 vastajaga haridusseadustikus antud seletus. Omapoolse varjandi
pakkusid välja 4% e. 3 noort, mis olid järgmised: "haridus on kõik elu jooksul
omandatud teadmised kokku; haridus on omadus, mis omandatakse kogu elu jooksul;
haridus on see, mis peale gümnaasiumeid-ülikoole alles jääb." Vaata lisa 6.2
Proaktiivsed noored, keda oli kokku 111, pidasid haridust eelkõige
ettenägemisvõimeks, mida ei saa osta, müüa ega vahetada. Selle poolt oli 49% neist e.
55 noort. 29% e. 32 vastajat pooldas haridusseadustikus kirjas olevat seletust ja 19% e.
21 noore jaoks on haridus protsessina valmisolekute kujunemise elukestev jada. 3% e.
3 noort tõid välja ka omapoolse varjandi, mis said nimetatud juba organisatsiooni
kuuluvate noorte seas. Vaata lisa 6.3
Aktiivseid noori oli kokku 61, kes sellele küsimusele vastasid. Nii nagu
proaktiivsed noored, peavad ka nemad enamuses (44% e. 28 vastajat) hariduseks
ettenägemisvõimet. Kolmas varjant, milleks on hariduse valmisolekute kujunemise
jada protsessina pooldas 23% e. 15 noort ja 28% e. 18 vastajat nõustus
haridusseadustikkus kirjas oleva varjandiga. 3 vastajat e. 5% noortest, kes ei kuulu
noorteorganisatsiooni tõid välja omapoolse vastuse, mis sai juba nimetatud
noorteorganisatsiooni mitte kuuluvate noorte seas. Vaata lisa 6.4
Passiivsed noored pidasid hariduseks eelkõige ettenägemisvõimet, mille poolt oli
33-st noorest 46% e. 15 vastajat. 27% e. 9 vastajaga jäid teist kohta jagama teine
(Õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja
käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta
kontrollib) ja kolmas (Protsessina on haridus valmisolekute kujunemise elukestev
jada) varjant. Vaata lisa 6.5
Aktiivsete, Proaktiivsete ja passiivsete noorte seas ei tulnud välja mingeid suuri erinevusi
hariduse seletuse osas. Kõiki jaoks oli eelkõige haridus ettenägemisvõime. Seejärel tulid ka
mõned erinevused. Nimelt aktiivsetel noortel oli kolmas varjant, mille kohaselt on haridus
protsessina valmisolekute kujunemise elukestev jada, teisel kohal aga proaktiivsetel
kolmandal kohal. Pasiivsetel noortel jäid kaks viimast varjanti teist ja kolmandat kohta
jagama.
7. Küsimus: Milline on kooli roll sinu jaoks?
Noorteorganisatsiooni kuuluvast 142-st noorest peab kooli rolliks 54% e. 77
vastajat õpilasele eluks toime tulekuks vajalike teadmiste ja oskuste õpetamist.
Traditsiooniliste teadmiste edastamist uuele põlvkonnale peab kooli rolliks 42 e. 30%
vastajatest. 10% e. 14 vastajat arvab, et kooli rolliks on muuta läbi õpilase arendamise
ühiskonda ning 6% e. 9 vastajat tõid välja oma arvamuse, millest silma paistvamad
olid järgmised: "Midagi kõigist eelnevatest vastusevariantidest. Kindlasti on kool koht,
kus õpilase peaksid saama teadmisi ja oskusi elus toimetulekuks, kuigi lisaks koolile
saavad nad seda ka mujalt. Teisalt on kool koht, mille läbi traditsioone säilitada.
Kolmandaks kasutatakse tõepoolest kooli, et muuta ühiskonda, praegu suures osas
näiteks terviseedendus; Kõik, pluss see on koht, kus sa saad endale sõbrad, kes sind
mõjutavad ja kelle kaudu kujuneb sinu isiksus; Kooli roll on kujundada inimestest
tavalised palgatöölised ja laduda telliskivimüüri inimestest, kelle väärtushinnanguid
nad vormivad ühesugusteks.; Edastab ja töötleb noorele arusaadavaks informatsiooni
maailmast ja annab võimaluse teoreetiliselt kujundada oma seisukohti ning saada
tagasisidet nende kohta (ehk arendab eluks vajalikku analüüsivõimet) ja seeläbi
arendab ka ühiskonda; väheste eranditega on teadmised vaid teoreetilised; kool on
õpilasi maailma jaoks ettevalmistav ehk ideaalis õpilased rakendavad iseseisvalt
teoreetilisi teadmisi praktikas." Vaata lisa 7.1
Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvatest noortest, keda oli kokku 67, arvas 54% e.
36 vastajat, et kooli rolliks on õpilasele elus toime tulekuks vajalike teadmiste ja
oskuste õpetamist. Kooli rolliks traditsiooniliste teadmiste edastamist uuele
põlvkonnale pidas 24% e. 16 vastajat ja 15% e. 10 noort pidas selleks ühiskonna
muutmist läbi õpilase arendamise. Toodi välja ka oma arvamusi, mida oli 5 e. 7%
vastajatest. Neist märkimisväärsemad on järgmised: "Kohustuslik koht, kus peab
käima. Kui ei käi, siis oled loll. Ka gümnaasium on kuidagi eeldatav ja moraalselt
kohustuslik. Mind see kohustus häirib. Kool arendab inimese võimet õppida.
Silmaringi laiendamine, harjutamine inimesi süvenema, kuulama, tähele panema,
õppima, teistega arvestama... elutähtsad kogemused." Vaata lisa 7.2
Organisatsiooni kuuluvate ja mitte kuuluvate noorte vahel ei tulnud välja mingeid erinevusi.
Võrdselt peeti kooli rolliks esmalt elus toime tulekuks vajalike teadmiste edastamist, seejärel
tradisiooniliste teadmiste edastamist uuele põlvkonnale, ühiskonna muutmist läbi õpilase
arendamise.
Proaktiivseid noori, kes sellele küsimusele vastas oli kokku 116. Üle poole neist
e. 58%, mis teeb 67 vastajat pidas kooli rolliks õpilasele elus toime tulekuks vajalike
teadmiste edastamist. Trditsiooniliste teadmiste edastamist uuele põlvkonnale arvas
kooli rolliks olevat 26% e. 30 vastajat ja ühiskonna muutmiseks läbi õpilase
arendamise poolt oli 10% e. 12 noort. Toodi välja ka muid arvamusi, mis said
eelnevalt nimetatud juba noorteorganisatsiooni kuuluvate noorte seas, neid oli kokku
6% e. 7 vastajat. Vaata lisa 7.3
Aktiivsed noored pidasid sammuti kooli rolliks eelkõige õpilasele elus toime
tulekuks vajalike teadmiste edastamist, selle poolt oli 49% e. 28 vastajat. Kokku vastas
sellele küsimusele aktiivseid noori 58. Kellest järgnevad 22 noort e. 38% pidas kooli
rolliks traditsiooniliste teadmiste edastamist uuele põlvkonnale. Viimaseks jäi
ühiskonna muutmise varjant läbi õpilase arendamise, selle poolt oli 10% e. 6 noort.
Kaks noort tõid välja ka oma poolse nägemuse kooli rollist, mis moodustas 3%
vastanutest. Vaata lisa 7.4
Passiivseid noori vastas küsimusele kokku 36 noort, kellest 19 e. 53% vastajatest
pidas kooli rolliks sammuti nagu kõik eelnevad õpilasele elus toime tulekuks vajalike
teadmiste edastamist. Traditsiooniliste teadmiste edastamise poolt uuele põlvkonnale
oli 22% e. 8 vastajat ja 14% e. 5 vastajat olid ühiskonna muutmise poolt läbi õpilase
arendamise. Tervelt 4 vastajat e. 11% tõid välja oma poolse nägemuse kooli rollist, mis
sai välja toodud juba eelnevalt organisatsiooni mitte kuuluvate noorte poolt. Vaata lisa
7.5
8. Küsimus: Hinne näitab minu jaoks?
Küsimusele, mida hinne näitab sinu jaoks vastas kokku nooreorganisatsiooni kuuluvatest
noortest 144, nendest 53% e. 77 vastajat pidasid hinned koolis õpilase teadmisete taseme ja
mahu kvaliteedi näitajaks. Tagasisideks õpilase teadmiste kohta, et edasi areneda pidas hinnet
47% e. 67 vastajat. Vaata lisa 8.1
Nooreorganisatsiooni mitte kuuluvaid noori vastas küsimusele kokku 69, kellest 58% e.
40 vastajaja jaoks näitab hinne õpilase teadmiste taset ja mahu kvaliteeti. Tagasisideks õpilase
teadmiste kohta, et edasi areneda pidas hinnet koolis 42% e. 29 vastajat.
Vaata lisa 8.2
Nii noorteorganisatsiooni kuuluvate kui mitte kuuluvate noorte jaoks näitab hinne koolis
rohkem õpilase teadmiste taset ja mahu kavaliteeti kui tagasiside, et õpilane saaks edasi
areneda.
Proaktiivsetest noortest, keda oli kokku 119, pidas hinnet pigem 52% e. 62 vastajaga
õpilase teadmiste taseme ja mahu kvaliteedi näitajaks. Tagasisideks näitajaks pidas hinnet
48% e. 52 noort. Vaata lisa 8.3
Aktiivsetest noortet vastajad pidasi hinnet sammuti õpilase teadmiste tasema ja mahu
kvaliteedi näitajaks 66% e. 39 vastajaga. Kokku vastas aktiivseid noori küsimusele 59 ja
nendest 20 vastajat e. 34% arvas, et hinne näitab tagasisidet õpilase teadmiste kohta, et edasi
areneda. Vaata lisa 8.4
Passiivseid noori vastas küsimusele kokku 37, kellest 20 e. 54% pidas hinnet nagu
eelnevadki õpilase teadmiste taseme ja mahu kvaliteedi näitajaks, 17 noore e. 46% jaoks
näitas hinne jällegi tagasiside, et õpilane saaks edasi areneda. Vaata lisa 8.4
Proaktiivsete, aktiivsete ja passiivsete noorte arusaamades koolis antava hinde osas ei olnud
erinevusi. Kõik pidasid hinnet pigeb õpilase teadmiste taseme ja mahu kvaliteedi näitajaks,
mitte aga tagasisideks, et õpilane saaks edasi areneda, mis tegelikult peaks olema hindamise
eesmärk.
9. Küsimus: Mis motiveerib sind kui õpilast koolis rohkem/paremini õppima?
Noorteorganisatsiooni kuuluvaid noori, keda oli kokku 142, motiveerib kõige enam
õppima soov areneda ja targemaks saada 34% e. 48 vastajat. 29% e. 41 noort motiveerib
õppima head hinded ja 28% e. 40 noort soov omandada hea haridus, mille abil karjääri teha.
Vanemate surve paneb 3% e. 4 noort rohkem õppima ja riigieksamid 6% e. 9 noort. Vaata lisa
9.1
Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvaid noori vastas küsimusele kokku 69. Kõige enam
motiveerib neid õppima 36% e. 20 vastajaga soov omandada hea haridus, mille abil tulevikus
karjääri teha. Soov areneda ja targemaks saada ning head hinded motiveerivad ühe palju
kumbki õppima 20% e. 14 vastajat mõlemi puhul. Riigieksamisd motiveerivad rohkem
õppima 17% e. 12 noort ja 7% e. 5 noort paneb rohkem õppima vanemate surve. Vaata lisa 9.2
Noorteorganisatsiooni kuuluvate ja mitte kuuluvate noorte jaoks motiveerib kõige enam
õppima soov areneda ja targemaks saada, seejärel hinded ja hea haridus, mille abil tulevikus
karjääri teha. Küll aga erines organisatsiooni kuuluvate ja mitte kuuluvate noorte seas kõige
enam motiveeriv aspekt. Nimelt kui noorteorganisatsiooni kuuluvaid noori motiveerib kõige
rogkem soov areneda ja targemaks saada, siis mitte kuuluvad noori motiveerib hea haridus,
mille abil tulevikus karjääri teha. Seega ühed hindavad teadmisi, teised aga seda mida
nendega teha saab.
Proaktiivseid noori, kes sellele küsimusele vastas oli kokku 115. Neid motiveerib kõige
rohkem koolis õppima soov omndada hea haridus, mille abil tulevikus karjääri teha, selle pool
oli 33% e. 39 vastajat. Järgnevalt motiveeris 30% e. 34 noort õppima head hinded, millest
mõne vastajaga jäi maha soov areneda ja targemaks saada varjant (29% e. 33 vastajat).
Riigieksamid motiveerivad õppima 5% e. 6 noort ning vanemate surve 3% e. 3 vastajat. Vaata
lisa 9.3
Aktiivseid noori vastas kokku 59, nendest 34% e. 20 vastajat motiveerib koolis õppima
soov areneda ja targemaks saada, 24% e. 14 noort soov omandada hea haridus, mille abil
tulevikus karjääri teha. Head hinded motiveerisid õppima 20% e. 12 noort ja riigieksamid
19% e. 11 vastajat. Vanemate surve paneb rohkem õppima 3% e. 2 vastajat. Vaata lisa 9.4
Pasiivseid noori motiveerib kõige enam õppima soov omandada hea haridus, mille abil
tulevikus karjääri teha (37% e. 13 vastajat). Passiivseid noori vastas küsimusele kokku 34.
Järgnevalt motiveerib õppima neid 21% e. 7 vastajaga riigieksamid, 18% e. 6 vastajaga head
hinded, 15% e. 5 vastajaga soov areneda ja targemaks saada ning 9% e. 3 vastajaga vanemate
surve. Vaata lisa 9.5
Proaktiivsete, aktiivsete ja passiivsete noorte erinevus õpimotivatsiooni osas paistab silma
riigieksamite näol. Mida enam passiivsem noor on, seda rohkem motiveerivad teda
riigieksamid. Kui proaktiivseid ja aktiivseid noori motiveerib enam õppima soov areneda ja
targemaks saada, siis passiivseid noori motiveerib see-eest hinded ja riigieksamid. Kuid kõige
enam motiveerib siiski noori õppima soov omandada hea haridus, mille abil karjääri teha.
10. küsimus: Mis on sinu jaoks õppimine?
Noorteorganisatsiooni kuuluvate noorte jaoks on õppimine see, mis toimub igal pool
igapäevaste tegevuste käigus (47% e. 67 vastajat). See, et õppimine on eesmärgistatud,
kuid vabatahtlikkuse alusel toimuv tegevus, mis võib aset leida väga erinevates
situatsioonides ja keskkondades pool oli 26% e. 38 vastajat. Kõigest mõne vastajaga jäi
maha varjant, et õppimine on eesmärgistatud tegevus, mis toimub koolis kindlate
õppekavade alusel, kvalifitseeritud õpetajate juhendamisel ning mille tulemusel antakse
haridust tõendav dokument (25% e. 36 vastajat). Kolm e. 2% vastjatest tõid välja ka oma
poolse arvamuse õppimise kohta, mis olid järgmised: "Õppimine on teadmiste
omandamine ning ka nende teadmiste praktiseerimise käigus õpitakse elu tegelikult
nägema; Õppimine, on enda teadmiste karika täitmine. Ta võib küll paha tunduda, kuid
kunagi tulevikus oled tänulik, et sa oled seda õppinud. Noorena peab ära kasutama
õppimisvõimalusi mida tulevikus on võib olla väga raske kätte võtta; Elu on kitsi - kunagi
ei taha ta noorust ja tarkust anda korraga. tuleb kasutada võimalust, ja anda võimalust
õpetajatele, kes annavad võimaluse sulle kasutada seda võimalust." Noorteorganisatsiooni
kuuluvaid noori vastas kokku 144. Vaata lisa 10.1
Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvaid vastajaid oli kokku 69, kellest 35% e. 24 vastajat
arvab, et õppimine on eesmärgistatud, kuid vabatahtlikkuse alusel toimuv tegevus, mis
võib aset leida erinevates situatsioonides ja keskkondades. Õppimine on eesmärgistatud
tegevus, mis toimub koolis kindlate õppekavade alusel, kavalifitseeritud õpetajate
juhendamisel ning mille tulemusel väljastatakse haridust tõendav dokument pidas
õppimiseks 33% e. 23 vastajat. Õppimine on see, mis toimub igal pool, igapäevaste
tegevuste käigus varjanti pooldas 32% e. 22 vastajat. Vaata lisa 10.2
Kui noorteorganisatsiooni kuuluvad noored pidasid õppimiseks eelkõige seda, et see leiab aset
igal pool, igapäevaste tegevuste käigus, siis mitte kuuluvate noorte pooldasid ennem kahte
eelmist varjanti. Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvate noorte puhul ei tulnud välja vastuse
varjantide vahel mingit suurt erinevust, kuna kõigile kolmele varjandile jagus vastajaid enam-
vähem ühe palju. Samas aga noorteorganisatsiooni kuuluvatel noortel ületas üks varjant pea
poole võrra teisi varjante.
Proaktiivseid noori vastas küsimusele kokku 119. Nendest 44% e. 52 noort pidas
õppimiseks seda, mis leiab aset igal pool, igapäevaste tegevuste käigus. Õppimine on
eesmärgistatud tegevus, kuid vabatahtlikkuse alusel toimuv tegevus, mis võib aset leida
erinevates situatsioonides ja keskkondades pidas selleks 34% e. 41 vastajat. Õppimine on
see, mis toimub koolis kindlate õppekavade alusel, kavalifitseeritud õpetajate
juhendamisel ning mille tulemusel väljastatakse seda tõendav dokument, selle varjandi
poolt oli 22% e. 26 vastajat. Vaata lisa 10.3
Aktiivsetest noortest vastas küsimusele kokku 58 noort, kellest 40% e. 23 vastajat peab
õppimiseks seda, mis toimub igal pool, igapäevaste tegevuste käigus. Järgmisena 36% e. 21
vastajat peab õppimiseks eesmärgistatud tegevust, mis toimub koolis kindlate õppekavade
alusel, kavlifitseeritud õpetajate juhendamisel ning mille tulemusel andalse haridust tõendav
dokument. Õppimist eesmärgistatud, kuid vabatahtlikkuse alusel toimuvaks tegevuseks pidas
24% e. 14 vastajat. Vaata lisa 10.4
Passiivsed noored pidasid õppimist eelkõige (38% e. 14 vastajat) eesmärgistatud, kuid
vabatahtlikkuse alusel toimuvaks tegevuseks, mis võib aset leida erinevates situatsioonids või
keskkondades. Seda, mis leiab aset koolis kindlate õppekavade alusel, kvalifitseeritud
õpetajate juhendamisel ja mille tulemusel antakse haridust tõendav dokument pidas
õppimiseks proaktiivsetest noortest 27% e. 10 vastajat. Õppimiseks pidas 35% e. 13 vastajat
seda, mis toimub igal pool, igapäevaste tegevuste käigus. Passiivseid noori vastas kokku 37.
Vaata lisa 10.5
Proaktiivsed ja aktiivsed noored olid seisukohal, et õppimine toimub igal pool, igapäevaste
tegevuste käigus, kuid passiivsed noored pidasid õppimist eelkõige eesmärgistatud, kuid
vabatahtlikkuse alusel toimuvaks tegvuseks, mis võib aset leida erinevates situatsoonides ja
keskkondades.
11. Küsimus: Kes kannab sinu arvates kõige suuremat osa lastele keskhariduse
võimaldamisel/kätte saamisel? (rahaline, moraalne, otsuste mõjutamisel, kontrollimisel jne)
Noorteorganisatsiooni kuuuvad vastajad arvavad, et kõige suurem roll hariduse
võimaldamisel on koolil (47% e. 68 vastajat), seejärel riigil (33% e. 47 vastajat) ning alles siis
kohalikul omavalitsusel (20% e. 28 vastajat). Kokku vastas noorteorganisatsiooni kuuluvaid
õpilasi 143. Vaata lisa 11.1
Kokku vasttas noorteorganisatsiooni mitte kuuluvaid noori 67, kellest 44% e. 29 vastajat
arvas, et riigil on hariduse võimaldamisel kõige suurem roll, seejärel koolil (40% e. 27
vastajat) ning kõige väiksem koorem kandub kohalikule omavalitsusele (16% e. 11 vastajat).
Vaata lisa 11.2
Kui noorteorganisatsiooni kuulujad arvavad, et hariduse võimaldamisel on kõige suurem roll
koolil, siis mitte kuulujad arvavad, et see on koolil. Kohalikule omavalitsuse poolt oli
mõlemis gruppis kõige vähem hääli.
Proaktiivseid noori vastas kokku 107, nendest 45% e. 48 vastajat arvas, et hariduse
võimaldamisel ob kõige suurem roll koolil, seejärel riigi (36% e. 39 vastajat) ning alles siis
kohalikul omavalitsusel (19% e. 20 vastajat). Vaata lisa 11.3
Aktiivsetest noortest arvas, et hariduse kätte saadausel mängib kõige suuremat rolli kool
(50% e. 31 vastajat), seejärel riik (37% e. 23 vastajat) ning kohalik omavalitsus (13% e. 8
vastajat). Aktiivseid nooi vastas kokku 62. Vaata lisa 11.4
Passiivseid noori vastas sellele küsimusele kokku 37, kellest 43% e. 16 vastajat arvab, et
hariduse võimaldamisel on kõige suurem roll riigil, seejärel koolil (38% e. 14 vastajat) ning
siis alles kohalikul omavalitsusel (19% e. 7 vastajat). Vaata lsa 11.5
Kui proaktiivsed ja aktiivsed noored arvavad, et hariduse võimaldamisel on kõige suurem roll
kooli ja alles seejärel riigil ning kohalikul omavalitsusel, siis passiivsete noorte arvates on
esmane roll hariduse võimaldamisel riigil ning seejärel koolil ja kohalikul omavalitsusel.
12. Küsimus: Kas koolile ja õetajatele võiks riik anda vabamad käed õpetamiseks (kool
otsustab mida ja kuidas, mitte riik)?
Noorteorganisatsiooni kuuluvatest noortest arvas 67% e. 92 vastajat, et koolis tuleks anda
õpetajale õpetamises vabamad käed, kuna siis oleks koolis õpetamine suunatud õpilase
arengule, mitte riigi poolt ettenähtud normide täitmisele ning 33% e. 4 vastajat arvas, et ei
tohiks anda, kuna selle all võib kannatada koolis antava hariduse kvaliteet. Vaata lisa 12.1
Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvatest noortest arvas 72% e, 50 vastajat, et koolis
tuleks anda õpetajale õpetamises vabamad käed, kuna siis oleks koolis õpetamine suunatud
õpilase arengule, mitte riigi poolt ettenähtud normide täitmisele ning 28% e. 19 vastajat arvas,
et ei tohiks anda, kuna selle all võib kannatada koolis antava hariduse kvaliteet. Vaata lisa
12.2
Nii noorteorganisatsiooni kuulujad kui ka mitte kuulujad olid üle kaalukalt seisukohal, et riik
peaks andma koolile ja õpetajale koolis õpetamise vabamad käed, kuna siis oleks koolis
õpetamine suunatud õpilase arengule, mitte riigi poolt ettenähtud normide täitmisele
Proaktiivsedi noori vastas küsimusele kokku 127, kellest 68% e. 79 vastajat arvas, et riik
peaks andma koolile ja õpetajale õpetamiseks vabamad käed, kuna siis oleks koolis õpetamine
suunatud lapsearengule, mitte rig poolt ettenähtud normide täitmisele. Samas arvas 32% e. 38
noort, et ei peaks andma koolis õpetamiseks koolile ja õpetajale vabamaid käsi, kuna siis võib
kannatada seal antav hariduskvaliteet. Vaata lisa 12.3
Aktiivsetest noortest arvas 70% e. 42 vastajat, et koolis tuleks anda koolile ja õpetajale
natuke rohkem vabadust õpetamisel, kuna siis ei oleks koolis õpetamine nii võr suunatud
riiklikke normide täitmisele vaid õpilase arengule. Vastajatest, keda oli kokku 70, arvas 30%
e. 18, et koolis ei tohiks anda õpetajatele ja koolile õpetamises vabadust, kuna selle all võib
kannatada haridskvaliteet. Vaata lisa 12.4
Pasiivsetest noortest arvas 41% e. 11 vastajat, et riik ei tohiks anda koolis õpetamises
koolile ja õpetajale rohkem vabadust, kuna selle all võib kannatada haridusvaliteet. Seda asja
aga pooldas 59% e. 16 vastajat, kuna siis ei oleks koolis õpetamine suunatud nii võrd riiklikke
normide täitmisele kui lapse arengule. Vaata lisa 12.5
Nii aktiivsed, passiivsed kui ka proaktiivsed vastajat pooldavad seda, et riik annaks koolis
õpetamises koolile ning õpetajale rohkem vabadust, kuna siis oleks koolis õpetamine
suunatud pigem õpilase arengule kui riigi poolt ettenähtud normide täitmisele.
Kokkuvõte
Mõistega "haridus" seostub õpilastel enamasti kool, õppimine, hindamine ja eksamid. Kuid
tegelikult on juba vanad filosoofidki hariduse tähendust laiemalt näinud kui lihtsalt kooliga
seonduv. Hariduse tähenduse kui sellise üle on käinud läbi aegade tugevaid debatte, millest on
välja kasvanud erinevaid arusaamu, mis vastandavad kui ka täiendavad üksteist. Õpilaste
puhul tuleneb nende arusaam haridusest ühiskonnas kasutatava mõiste tuletamisest. Kui
meedias räägitakse haridusest, siis mõeldakse eelkõige kooli, mistõttu ei näe ka õpilased selle
sõna sügavust.
Käesolev uurimistöö üritaski välja tuua erinevate noortegruppide arusaamu haridusest kui
millestki enamast, mis toimub koolis. Selle kõrvale aga käsitleti ka kooli korraldusega seotud
teemasid nagu haridusasutuste juhtimine, õpetamine ja hindamine koolis. Kui uurimitöö
eesmärgiks oli saada ülevaade noorte arusaamadest ja arvamusest hariduse ning
koolikorralduse kohta. Selle juures, aga võrrelda ka aktiivsete ja passiivsete noorte arusaamu
uurimistöös käsitlevate teemade kohta. Siis võib öelda, et uurimus täitis eesmärgi edukalt.
Uurimuse jaoks viidi läbi nii pilootküsitlus, millele järgnes pool aastat hiljem ka uuringus
analüüsitav küsitlus. Tänu valik vastustega küsitlusele saada teada enam kui üle kahesaja
noore arusaamade kohta hariduse kui ka kooli korralduse kohta. Küsitlus sisaldas ka vastajate
erinevatesse gruppidesse jaotamiseks küsimusi (vaata lisa 1). Vastajad jaotati esmalt 2 gruppi-
noorteorganisatsiooni kuuluvad ja mitte kuuluvad noored ning siis omakorda juba 3 gruppi-
proaktiivsed, aktiivsed ja passiivsed noored, kelle vastuseid siis võrreldi omavahel.
Kui hüpoteesiks oli, et noorteorganisatsiooni liikmetel, kes omakorda jagunevad
proaktiivseteks ja aktiivseteks noorteks, on haridusest ja kooli korraldusest kujunenud kindel
arusaam ning ettekujutus, mis ei ole kooskõlas hetkel eksisteeriva haridussüsteemiga.
Passiivsetel noortel seda, aga ei ole ja nad ei mõtle sellele. Nad lepivad sellega, mis on ja ei
mõtle sellele, mis võiks olla. Hüpoteesile tõestuse otsimiseks oligi vajalik erinevate gruppide
vastuste võrdlus, mille kaudu siis uuriti, et kas ühte gruppi kuuluvatel noortel on ühesugused
vastused levinud või mitte. Oma kurbuseks peab aga autor tõdema, et uurimistöö algul
püstitatud hüpotees päris paika ei pea. Nimelt tuli iga vastaja grupilt enamus küsimuste suhtes
ühtne arusaam välja. Kuid oli ka küsimusi, kus proaktiivsete ja passiivsete noorte arusaam
erines, kuid seda mitte suurel määral. Näiteks üheks selliseks küsimuseks oli mis motiveerib
õpilast kõige enam õppima kui proaktiivseid motiveerivad teadmised, siis passiivseid
riigieksamid. Samas oli mõlemi grupi puhul välja toodud võrdsel kohal ka see, et õppima
motiveerib õpilast haridus, mille abil tulevikus karjääri teha. Sellised erinevused arusaamades
tulid küsitluses aga üsna vähe välja, mistõttu ei saagi öelda, et hüpotees pidas paika.
Empiirilise osa kõrval on tootud uurimistöö juures välja ka referatiivne osa, mis on kooskõlas
küsitluses olevate küsimuste ja valik varjantidega.
Uurimuse käigus puutus autor kokku ka mõningate komblikatsioonidega, mis aga ei olnud
otseselt autori süü ega temast sõltuvad (tehnika rike ja tervislikud põhjused). See omakorda
viis aga uurimustöö valmimise kordades pikemaks kui see oleks võinud olla.
Kasutatud kirjandus
Aaviksoo, J. (1998) Hariduspoliitika. Eesti Haldusjuhtimise Instituut
Eesti Noorteühenduste Liit http://www.enl.ee/et/Organisatsioonist (12.12.2009)
Eesti Noorteühenduste Liit, Käsiraamat "Noorte kaasamine ja osalus" oktoober 2009
http://noortekogud.ee/upload/file/NKde_kasiraamat_7MB.pdf (19.12.2009)
Eesti Vabariigi haridusseadus, 1992, https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13198443
(15.12.2009)
Eest Õpilasesinduste Liit. (2009). http://www.escu.ee/ajalugu.htm (12.04.2009)
Eesti Õpilasesinduste Liidu haridusplatvorm. (2004). Asub Eesti Õpilasesinduste Liidu
esinduses. (05.05.2009)
Eesti Õpilasesinduste Liit. (2009).http://www.escu.ee/organisatsioon.htm (13.04.2009)
Euroopa Noored eesti büroo http://www.mitteformaalne.ee/index.php?file=284 (14.09.2009)
Euroopa Noored eesti büroo http://www.mitteformaalne.ee/index.php?mid=7 (13.09.2009)
Euroopa Komisjon
http://eacea.ec.europa.eu/education/eurydice/documents/eurybase/eurybase_full_reports/
EE_ET.pdf (17.12.2009)
Gustavsson, B. (2000). Haridus kaasajal. Tõravere: Eesti Vabaharidusliidu Kirjastus
Johnson, J.A., Dupuis, V.L., Hall, G.E., Gollnick, D.M. (1996). Introduction to the foundation
of American Education. Boston: Allyn and Bacon.
MTÜ Ökomeedia http://www.bioneer.ee/eluviis/vaimsus/article_id-457 (19.12.2009)
Prantsuse Kultuurikeskus
http://www.ccf.ee/tid-Ihy1pl4S5W/est/l/haridus/haridussusteemid/cat-656/article_id-1585
(19.12.2009)
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. (1993.) Riigiteataja, https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?
id=13156921 (14.03.2009)
Põhja-Ameerika Ülikoolide Teabekeskus http://www.eac.ttu.ee/index.php?
option=com_content&view=category&layout=blog&id=16&Itemid=7&lang=et) (25.12.2009)
Salumaa, T. & Talvik, M. 2009. Õpitulemuste hindamine koolis. Tallinn: Merlecons ja
Ko OÜ.
Stephnen R. Covey, tõlkinud R. Vällo, A. Kons, K. Kruusimäe (1999) Väga efektiivse inimese
7 harjumust: tagasipöördumine eetika juurde. Tallinn: Ilo (lk 56-75)
Tallinna Ülikool Sotsiaalteadusteosakond Riigiteaduste osakond "Kohalike omavalitsuste
hariduskulud Raplamaa näitel" Meeli Anderson 2006
Toots, A. (2000) Haridusreform on osa haldusreformist. Riigikogu Toimetised (2/2000)
Tugiõpilaste Oma Ring Eestis http://www.tore.ee/index.php?id=20 (11.12.2009)
Vooglaid, Ü. (2003). Haridus on valmisolek ennast elukestvalt täiendada ja toime tulla. Pärnu
Postimees http://www.koolielu.ee/link.php/6919 (17.05.2009)
Lisa 1 küsitlus
Gümnaasiumi noorte arusaamade võrdlus haridusest ja koolikorraldusest
Tere!
Olen Kristel Laurits Lähte Ühisgümnaasiumist ja teen uurimistööd teemal "Gümnaasiumi
noorte arusaamad haridusest ja koolikorraldusest:"
Seoses sellega oleksin ma väga tänulik, kui Sa võtaksid mõned minutid ja vastaksid
alljärgnevale küsimustele. Tänan!
1. Kas kuulud mõnda noorteorganisatsiooni?
1. jah
2. Ei
2. Kui sa kuulud mõnda noorteorganisatsiooni, siis kas sa osaled juhtimises, ürituste
korraldamisel?
1. jah
2. Ei
3. Kui Sa ei kuulu mõnda noorteorganisatsioon, siis miks?
1. Puudub nende kohta informatsioon
1. Tunduvad igavad ja mõttetud
1. Keegi pole kutsunud
1. Pole aega
1. Other:
4. Kui Sa kuulud mõnda noorteorganisatsioon, siis miks?
1. Kuna saan teiste noorte jaoks midagi ära teha
1. Seltskond on väga tore
1. Sealt saab kogemusi ja tarkusi, mida koolist ei saa
1. Other:
5. Kus möödub enamus su vabast ajast?
1. spordiga tegeledes
1. muusika/kunstiga tegeledes
1. sõpradega koos
1. Internetis/arvutis
1. noorteorganisatsiooni heaks tegutsedes
1. Huvialaringides
1. Other:
6. Milline seletus vastab kõige enam sinu arvamusele "haridusest"
1. Haridus on ettenägemisvõime. Haridust ei saa anda ega võtta, osta,müüa ega
vahetada, võimalik on kujuneda haritud inimeseks
1. Õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja
käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta
kontrollib
1. Protsessina on haridus valmisolekute kujunemise elukestev jada
1. Other:
7. Milline on kooli roll Sinu jaoks?
1. Traditsiooniliste teadmiste edastamine uuele põlvkonnale
1. Õpilasele elus toime tuleks vajalike teadmiste ja oskuste õpetamine
1. Muuta läbi õpilaste arendamise ühiskonda
1. Other:
8. Hinne näitab minu jaoks?
1. Tagasisidet õpilaste teadmiste kohta, et edasi areneda
1. Õpilase teadmiste taset ja omandatud mahu kvaliteeti
9. Mis motiveerib sind kui õpilast koolis rohkem/paremini õppima?
1. Head hinded
1. Soov areneda ja targemaks saada
1. Soov saavutada head riigieksamitulemused
1. Soov omandada hea haridus, mille abil karjääri teha
1. Vanemate surve
1. Other:
10. Mis Sinu jaoks õppimine?
1. Õppimine on eesmärgistatud tegevus, mis toimub koolis kindlate õppekavade
alusel, kvalifitseeritud õpetajate juhendamisel ning mille tulemusel väljastatakse
haridust tõendav dokument
1. Õppimine on see, mis toimub igal pool, igapäevasete tegevuste käigus
1. Õppimine on eesmärgistatud, kuid vabatahtlikkuse alusel toimuv tegevus, mis
võib aset leida väga erinevates situatsioonides ja keskkondades
1. Other:
11. Kes kannab sinu arvates kõige suuremat osa lastele keskhariduse võimaldamisel/kätte
saamisel? (rahaline, moraalne, otsuste mõjutamisel, kontrollimisel jne)
1. Riik
1. Kohalik omavalitsus
1. Kool
12. Kas koolile ja õetajatele võiks riik anda vabamad käed õpetamiseks (kool otsustab mida ja
kuidas, mitte riik)?
1. Jah, kuna siis oleks koolis õppimine suunatud õpilase arengule, mitte riigi
poolt ettenähtud normide täitmisele
1. Ei, kuna selle alla võib kannatada koolis antav haridusekvaliteet
Lisa 2 diagrammid
1.1 Kas kuulud mõnda noorteorganisatsiooni: kuuluvad ja mitte kuuluvad
Kas kuulud mõnda noorteorganisatsiooni?
148; 68%
70; 32%
Jah
Ei
2.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored
2.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored
4.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored
4.2 Proaktiivsed noored
4.3 Aktiivsed noored
5.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored
5.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored
5.3 Proaktiivsed noored
5.4 Aktiivsed noored
5.5 Passiivsed noored
6.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored
6.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored
6.3 Proaktiivsed noored
6.4 Aktiivsed noored
6.5 Passiivsed noored
7.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored
7.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored
Milline on kooli roll sinu jaoks?
16; 24%
36; 54%
10; 15%
5; 7%Traditsiooniliste teadmisteedastamine uuele põlvkonnale
Õpilasele elus toime tuleksvajalike teadmiste ja oskusteõpetamine
Muuta läbi õpilaste arendamiseühiskonda
Muu
7.3 Proaktiivsed noored
7.4 Aktiivsed noored
7.5 Passiivsed noored
8.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored
8.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored
8.3 Proaktiivsed noored
8.4 Aktiivsed noored
8.5 Passiivsed noored
9.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored
9.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored
9.3 Proaktiivsed noored
9.4 Aktiivsed noored
9.5 Passiivsed noored
10.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored
10.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored
10.3 Proaktiivsed noored
10.4 Aktiivsed noored
10.5 Passiivsed noored
11.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored
11.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored
11.3 Proaktiivsed noored
11.4 Aktiivsed noored
11.5 Passiivsed noored
12.1 Noorteorganisatsiooni kuuluvad noored
12.2 Noorteorganisatsiooni mitte kuuluvad noored
12.3 Proaktiivsed noored
12.4 Aktiivsed noored
12.5 Passiivsed noored