2  

SISUKORD

IMEDE ÖÖ Nora Meldre 3

LIBAHUNTIDE VALLUTATUD LINN Tristan Laur 5

TEISTSUGUNE LUMI Cristella Lankots 7

UUE MADRUSE SEGADUS Georg Järvis 9

LOODUSE EMAND Hans Kristjan Elken 11

VEEINIMESED Katriina Jürimäe 13

MIRAALI IGAVENE ELULUGU Magnus Punga 15

LAISK HALDJAS Maria Jõesalu 17

TROLLIDE MAAGILISED SEIKLUSED Mei Lee 19

LOHEMADU PIRTSU Sander Koni 21

DRAAKONID JA TEISED Uku Luhamaa 23

UFO JA LUMEMEMM KADUNUD SAAREL Ralf Laurits Rohtla 26

IMELINE VÄRAV Jaan Viitkar 28

ORAVAKUNINGAS Triine Ottender 30

HELENDAV VÕLUPUU Kristella Maria Metsa 32

NÕID FORTON JA LOHE SMAUKI Robyn Tomson 33

  3  

Imede Öö Nora Meldre

See lugu räägib tütarlapsest, kes elas unemaailmas, kus kõik oli teistmoodi. Tüdruku nimi oli Sarah. Ta magas sügavat und ja kindlasti soovite teada, mida ta unes nägi. Ta nägi unes, et on juba suur ning tal on palju-palju kasse. Nimelt armastas Sarah kasse väga. Kõige armsam oli talle selles unenäos kass Maagik ning sellles unenäos oli Sarah kõikide kasside printsess! Veel nägi ta unes väikest puust majakest, mis asus keset paksu võlumetsa. Sarah ei elanud selles majakeses üksinda- seal elutses veel tuhandeid päkapikke, kes tegid kõike, mida Sarah soovis.

Ühel päeval aga ei leidnud Sarah enam päkapikke eest. Samuti olid kadunud ka ta kassid, sealhulgas Maagik. Sarah puhkes nutma, sest kartis, et päkapikud, Maagik ja teised kassid on röövitud. Kõigepealt alustas Sarah kasside otsimist. “Kis-kis-kis kiisu!” hüüdis ta, aga kasse ei paistnud kusagil.

Unustasin ennist mainida, et metsas oli üks suur känd, mille peal oli lill. Kes seda lille puutub, kaob teadmatusse. Sarah oskas kasside keelt ning oli rääkinud nii kassidele kui ka päkapikkudele, et seda lille ei tohi puutuda.

Nüüd ärkas Sarah oma maagilisest unest ning oli segaduses. Mis oli unes, mis ilmsi? Äkki ta siiski oli ka päriselt kasside printsess? Möödus päev, seejärel teine ja veel kolmaski, aga kasse ega päkkapikke ei olnud ikka kusagil.

  4  

Sarah oli meeleheitel. Ta küsis vanematelt luba ja läks metsa kadunud kaaslasi

otsima. Mets tundus talle kuidagi tuttav ja oh imet! Ta leidis oma kassid sama kännu juurest, mida ta unes oli näinud ja tema rõõmuks ei olnud ükski kass lille puutunud.

Sarah küsis kassidelt päkapikkude kohta ning kassid vastasid, et päkapikud puutusit lille ja kadusid teadmatusse. Sarah, aga, elas oma kassidega õnnelikult aegade lõpuni.

  5  

Libahuntide vallutatud l inn

Tristan Laur

Ühes kauges nimeta

linnas elasid inimesed,

keda ründasid igal ööl

libahundid. See oli kurja

nõia Revandeli süü, sest

tema oli linna ära

nõidunud. Libahundid

ründasid inimesi öösiti ja

osad ohvritest muutusid

ka ise libahuntideks.

Õnneks tuli

linnarahvale appi hea

võlur Gandu. Ta oli parasjagu lendamas üle linna haldjatele külla, kui

märkas, et libahundid ründasid linna. Võlur Gandu otsustas inimesi aidata

ja võlus linnale kaitsva kilbi peale. Gandu teadis, et nõid Ravendel võib

tagasi tulla ja kilbi maha võluda ning seepärast otsustas ta anda

linnavalvur Tatuule võluvile, mida puhudes saab Gandu appi kutsuda.

Võlur Gandu veendus, et kaitseloits toimib ja kihutas edasi haldjate poole.

  6  

Kahjuks aga ei kestnud inimeste rõõm kaua, sest järgmisel päeval

tuli kuri nõid ning võttis võlusõnadega kilbi kaitse maha. Öösel tulid

libahundid, kes olid kurjemad kui kunagi varem, ning hakkasid linna

rüüstama. Linnarahvas paanitses. Paljud pered peitsid end majadesse.

Hirm vallutas linna.

Õnneks oli linnavalvuri Tatuul vile

meeles ja ta puhus seda. Võlur Gandu ja

head haldjad kuulsid vilet ja tõttasid kohe

linnarahvale appi. Haldjad hakkasid

libahuntidega võitlema. Tänu oma

võitluskunstidele ja relvadele said nad

libahuntidest jagu. Samal ajal ravis võlur

Gandu inimesi. Tema erinevad loitsud aitasid

ka libahundineedusest lahti saada.

Kui inimesed olid terveks saanud,

läksid võlur Gandu ja haldjad nõid Ravendelit otsima. Lõpuks õnnestus

neil nõid üles leida. Nad panid tugevad loitsud maja peale ning nõid ei

saanudki enam oma majast välja. Hea võlur Gandu lendas linnarahva

juurde ja teatas neile hea uudise. Linnarahvas rõõmustas väga ja kõik

elasid õnnelikult kuni oma elupäevade lõpuni.

  7  

TEISTSUGUNE LUMI

Cristella Lankots

Ühes maagilises võlu-

maailmas elasid väga väikesed

päkapikud. Nad oskasid

suurepäraselt võluda ja lennata.

Kõige julgemad päkapikud olid

Tipp, Tripp ja Tikk. Selles

võlumaailmas ei sadanud kunagi

vihma, lund ega lörtsi. Neil sadas

vihma asemel limonaadi, lume

asemel suhkruvatti ja lörtsi

asemel sadas kohupiimakreemi,

aga sedagi vaid iga 100 aasta

tagant.

Oli talv ja tasapisi hakkas suhkruvatti sadama. See oli nii kleepuv, et

päkapikud jäid selle külge kinni. Nii otsustasid Tipp, Tripp ja Tikk asja

uurima minna.

  8  

Nad jõudsid lendava rebase juurde ja küsisid temalt, miks ta lendab.

Rebane siis rääkis, et võlur võlus ta selliseks. Siis läksid päkapikud edasi ja

kohtasid siga, kes oli sinist värvi. Tipp küsis, miks ta sinine on ja siga vastas,

et võlur võlus. Tipp, Tripp ja Tikk jõudsid selgusele, et suhkruvatt oli seepärast

kleepuv, et võlur oli selle kleepuvaks võlunud. Nad otsustasid võluri üles otsida

ja ei läinudki kuigi kaua, kui nad nägid pealt, kuidas võlur tahtis jänesel

kõrvad ära võluda.

Päkapikud palusid, et võlur võtaks rebaselt ära tiivad, muudaks sea jälle

roosaks ja annaks jänesele kõrvad tagasi. Võlur polnud kohe nõus, aga lõpuks

siiski. Nüüd palusid päkapikud, et võlur teeks nii, et suhkruvatt ei oleks enam

kleepuv. Võlur vastas: “Minge koju ja küll te näete.”

Päkapikud läksidki koju ja nägid, et kõik võlumaailma elanikud olid

suhkruvati külge kinni jäänud. Nad jäid ootama ja järsku, nagu võluväel, ei

olnudki suhkruvatt enam kleepuv. Kõik päkapikulapsed hakkasid

suhkruvatisõda pidama ja enam kunagi ei võlunud võlur suhkruvatti

kleepuvaks.

  9  

UUE MADRUSE SEGADUS

Georg Järvis

Siit väga kaugel elas üks kapten, kellel oli suur purjelaev. Purjelaeval oli 9

madrust, kuid laeval oli vaja 10 madrust. Ega siis jäänudki muud üle, kui minna ja

panna üles kuulutused.

Lõpuks tuligi üks mees kuulutuse peale tööd küsima. Teistele madrustele ta eriti

ei meeldinud, sest ta nägi välja väga räpane. Kapten seevastu arvas, et käib küll.

Nüüd sai merereis alata. Nad pidid sõitma Ameerikasse ja sinna oli väga pikk tee. Uus

madrus oli väga usin ja töötas kaks korda kiiremini kui teised 9 madrust kokku.

Kapten oli väga rahul ja madrus tundus ka rahul olevat. Imelik oli aga see, et uus

  10  

madrus oli öösiti üleval ja see kaptenile ei meeldinud. Madrus tegi kajutis mingeid asju,

millest ta polnud nõus rääkima mitte kellelegi ja ka ei lasknud ta teisi oma kajutisse.

Ühel ööl ei suutnud kapten enam vastu pidada ja läks vaatama, mida madrus

kajutis teeb. Muidugi ei saanud ta madrust kusagilt mujalt näha, kui lukuaugust ja sealt

ta siis piiluski. Kapten nägi, et madrusel on seina peal palju plaane tema laevast ning

nendele olid märgitud laeva kõige nõrgemad kohad. Madrus ise luges hoolega ühte

raamatut ja vibutas puust oksaga. Kui madrus raamatu ära pani nägi kapten, et selle

pealkirja esimene sõna oli "maagiliste". Kui madrus ukse poole sammus, jooksis kapten

tagasi ühismagamistuppa ja teeskles magamist.

Järgmisel päeval tundus kaptenile, et madrus teadis tema külaskäigust, sest ta

tegi oma tööd sama aeglaselt nagu teised ja pomises midagi. Peale selle istus madrus

kogu vaba aja pingil ja luges raamatut, mida kapten oli näinud öösel, ainult paber oli

kaantel ümber.

Järgmisel ööl, kui kapten magas, kuulis ta häält mis kõlas nagu "zzzzzzp" ja

ta tundis, et nad hakkasid justkui õhku tõusma. Muidugi läks kapten asja uurima ja

nägi, et nad tõepoolest lendavad ja veel millise kiirusega! Kapten vaatas ringi ja

märkas, et igal pool sähvisid välgud ja tabasid tema laeva kõige nõrgemaid kohti.

Lõpuks laev plahvatas ja kõik 9 madrust ja kapten kukkusid vette. Kui kapten

pinnale ujus, nägi ta, et laev võttis tagasi endise kuju. Kostis väga ebaviisakat naeru ja

nägi laeva koos uue madrusega lendas minema.

   

  11  

 

LOODUSE EMAND Hans Kristjan Elken

See jutt räägib esimesest

inimesest- Looduse Emandast.

Kunagi oli ta ainuke olend

maailmas. Maailm oli inimtühi-

ainult puud, põõsad ja kivid.

Looduse Emand oli väga kurb ja

üksildane. Tal oli igav, sest ta oli

kogu maailmas ainuke kõndiv ja

kõnelev olend. Ta vajas hädasti

kaaslasi, kellega koos juttu ajada

ja toimetusi teha.

Ta otsustas muuta osad

põõsad inimesteks ja osad kivid

loomadeks. Ta küll ei teadnud

täpselt, missugused need

loomad peaksid olema, aga

proovima pidi.

Suurtest kividest sai teha suured loomad ja väikestest kividest väikesed

loomad. Algul tulid nad ikka väga imelikud, kuid mida rohkem Looduse

Emand neid tegi, seda ilusamaks ja armsamaks nad muutusid. Inimestega oli

ka nii, et algul tulid kõik väga sarnased temale endale, kuid hiljem proovis ta

teha teistsuguseid ka. Suurtest ja paksudest puudest tegi ta suured inimesed

ja väikestest puudest ja põõsastest lapsed ja väiksemad inimesed.

  12  

Algul tundus kogu see sagimine väga tore ja lõbus. Alati oli kellegagi

rääkida ja koos toimetada. Koos käidi marjul ja jahil, valmistati süüa, mängiti

ja lobiseti niisama. Pikapeale väsitas kogu see trall Looduse Emanda väga ära

ja ta hakkas unistama oma eelnevast elust, kus kõik oli vaikne ja rahulik. Ta

hakkas üha enam hoidma omaette, käima pikkadel jalutuskäikudel, kust

jõudis koju alles hilja õhtul- kui oli juba uneaeg. Ta mõistis aina enam, et ei ole

loodud elama koos teistega kogu selle kisa ja lärmi sees. Ühel varahommikul

ta otsustaski, et kolib üksinda paksu metsa ja naudib seal vaikust ja rahu.

                                                                 

  13  

   

VEEINIMESED Katriina Jürimäe

Lugu, mida ma teile rääkida kavatsen, juhtus ammu ammu, kui sina veel sündinudki polnud ja ka su esivanemad polnud veel silmi avanud.

Siis oli siin maailmas ainult üks veetüdruk ja veepoiss ning palju kuratlike jõude, millega nad võitlema pidid. Sõna "vesi" nende nimedes tähendas, et neil olid sellised võimed, millega sai vett ja muud sellega seotut võluda.

Neil oli aga üks mure- nad ei paljunenud üldse. Kuna vaenlasi sündis iga päev juurde tuhandeid ja tuhandeid, oli veeinimestel väga väike võimalus võita headuse ja kurjuse sõda.

Ühel tavalisel päeval, kui sõda veel kestis, pidasid veepoiss ja veetüdruk plaani, kuidas see võita. Nad murdsid pead, kuni äkitselt tuli tüdruk nii heale mõttele, et poisil vajus suu lahti. Veetüdruku plaan nägi ette, et kuni veepoiss hoiab pahade bossi eemal, läheb

  14  

veetüdruk ta väikeste käsilaste juurde ja võlub neile veevõimed. Siis tahavad käsilased tulla veeinimeste poolele ja nii ongi neid rohkem kui kaks. Need kes tulla ei taha, võetakse vangi. Veepoiss oli plaaniga nõus ja nad hakkasid plaani ellu viima. Kõik läkski nii nagu veetüdruk plaanis ning varsti olid enamus pahasid head ja mõned üksikud vangis.

Lõpuks oligi käes lõppvõitlus pahade pealikuga. Kõik veelapsed, nii kutsuti neid pahasid, kes hakkasid heaks, ühendasid oma jõud veetüdruku ja veepoisiga ning varsti oligi pealik võidetud.

Veeinimesed olid väga rõõmsad. Veetüdruk ja veepoiss mõtlesid luua maailma, kus on sarnaseid inimesi nagu nemad, ainult ilma võimeteta. Veelapsed olid plaaniga nõus ja siis ühendati taaskord jõud ja loodigi maailm, kus umbes tuhande aasta pärast sündisid sina.

Kui sa aga tahad tõendust sellele loole, mine otsi üles veeloss sügavalt Atlandi ookeanist ja saad sinagi tuttavaks veeinimestega.                                          

  15  

 

MIRAALI IGAVENE ELULUGU MAGNUS PUNGA

OLI KORD ÜKS

SÜNGE MAHAJÄETUD

PAIK. KEEGI PEALE

PIKSEEMAND MIRAALI EI

TEADNUD SELLEST

MIDAGI. MIRAALIL OLI

DRAAKON ELBERT NING

TA ISE OLI VÄLJA-

NÄGEMISELT NAGU

TÜDRUK, KELLELE ON

SARVED KASVANUD.

MIRAAL OLI

KURB, SEST TAL POLNUD

KELLEGAGI RÄÄKIDA.

AJAVIITEKS LENDAS TA

OMA DRAAKONIGA VÕI

RATSUTAS ÄIKESEPILVEGA.

OLI AINULT ÜKS

VÕIMALUS PÄÄSEDA

SELLEST HÄVINUD

PAIGAST- TA PIDI JÕUDMA IGAVESE JÕU TROONINI, MIS OLI

PEIDETUD TROLLIMETSA, ET KAITSTA SEDA KURJUSE EEST. PALJUD OLID

PROOVIND SELLENI JÕUDA, KUID KÕIK OLID PIKAL RÄNNAKUL

EBAÕNNESTUNUD JA JÄÄNUD LOOMADE JA INIMSÖÖJATAIMEDE

SAAGIKS. KAHJUKS EI JULGENUD MIRAAL NII RASKET RÄNNAKUT

ETTE VÕTTA JA NII JÄIGI TA ELAMA SINNA, KUS OLI.

  16  

ÜHEL PÄEVAL, AGA, TEKKIS PIKSEEMANDA ETTE VÄRAV

NING SEALT KUKKUS VÄLJA INIMPOISS! ALGUSES OLI MIRAAL

SUURES HÄMMINGUS, AGA ÕIGE PEA MARU ÕNNELIK, SEST LÕPUKS

OLI TAL KEEGI KELLEGA RÄÄKIDA! POISS AGA EHMUS MIRAALI JA

LOHET NÄHES NII, ET LÄKS NÄOST SINISEKS NING HÜPPAS KOHE

VÄRAVA KAUDU TAGASI.

MIRAAL EI ANDNUD NII KERGESTI ALLA JA JÄRGNES POISILE.

TA EI TEADNUD, MIS EDASI SAAB VÕI MIS JUHTUMA HAKKAB. KUI

TA TEISELE POOLE JÕUDIS, OLI TAL SÜDA PAHA JA VÄGA KÜLM.

MIRAAL VAATAS RINGI NING NÄGI ENDA POOLE VAATAMAS

TOSINAT JAHMUNUT INIMEST. JÄRSKU AGA JUHTUS MIDAGI ERITI

ISEÄRALIKKU- PIKSEEMANDAL KUKKUSID SARVED PEAST! ÜKS

UUDISTAJATEST TÕMBAS IKKA VEEL MAAS KÖSSITAVA MIRAALI

PÜSTI, VIIS TA OMA MAJJA JA HAKKAS TALLE NENDE KEELT

ÕPETAMA. INIMESED VÕTSID TA OMAKS JA NII HAKKASKI MIRAAL

ELAMA TAVALISE INIMESE ELU. KUI TA VEEL SURNUD POLE, ELAB

TA ÕNNELIKULT KA PRAEGU.

  17  

LAISK HALDJAS Maria Jõesalu

Ühel kaugel kaugel maal elas kord haldjas. Kahjuks ei osanud ta veel

võluda. Haldjas läks murega nõia juurde ning palus nõialt abi ja nõid oli nõus

teda aitama.

Nad läksid nõia väikesesse majja ja nõid valmistas talle võlujoogi. Selleks

oli vaja peotäit vampiiri hambaid, ühte konnakoiba, klaasitäit muda ja abivajaja

juukseid. Nõid segas kõik ühte patta ja andis haldjale. Haldjas jõi ja tänas nõida.

Nõid aga ütles haldjale, et tahab tasu ka. Haldjas oli nõus ja küsis, mida nõid

saada tahab. Nõid ütles, et ta tahab haldja kleiti. Olgugi, et haldjas ei osanud

seda soovi ette aimata, pidi ta siiski oma kleidi nõiale andma. Kui haldjas oli

oma kleidi seljast võtnud pani nõid talle puulehtetest valmistatud kampsuni ja

seeliku selga ning saatis haldja tagasi metsa.

  18  

Metsas hakkas aga haldjal külm ning ta tegi ühe vana puu juurde tule.

Mõne aja pärast hakkas haldjal juba soe. Ta mõtles minna marju korjama, kuid ei

saanud ennast enam liigutada, sest oli puu külge kinni jäänud. Võlujõud oli

samamoodi läinud.

Kas teate, miks haldjas puu külge kinni jäi ja oma võlujõu kaotas? Asi on

selles, et haldjad peavad oma võlujõu saamiseks heategusid tegema, mitte nõia

juures käima. Seetõttu otsustaski vana puu selle pettuse eest haldja enda külge

kinni jäta ja võlujõu ära võta.

                                                             

  19  

TROLLIDE MAAGILISED SEIKLUSED

Mei Lee

Kaugel kaugel metsas

elavad neli väikest trolli. Neil

on võluvõimed. Peale trollide

elab nende majas ka trollide

vanaisa. Nende vanaisa jäi

väga haigeks, sest tal kadusid

võluvõimed ära. Väikesed

trollid ei teadnud, kuidas

vanaisa aidata ja kutsusid koju

ravitseja.

Ravitseja vaatas vanaisa

üle ja ütles, et üks väga halb

troll on vanaisalt võluvõimed

ära võtnud ja nüüd võib

vanaisa surra. Kõige väiksem

troll uuris, kas sellelt pahalt

trollilt saab võluvõimed tagasi

ja ravitseja vastas, et saab, kuid troll elab väga kaugel. Selleks, et troll

vanaisale võluvõimed tagasi annaks, peab kurikaelale võlujoogi tegema. “Aga

me ei oska ju seda võlujooki teha,” muretsesid trollid. Ravitseja lubas neid

õpetada. Ta käskis panna võlujoogi sisse kärnkonni, nahkhiiretiibu, kaks

võilille ja nahkhiirehambaid. Halva trolli juurde pidi jõudma läbi kõige

paksema ja pimedama metsa, üle allika ja punase kivi kõrval hästi kõrge

tamme sees ta elavatki.

  20  

Väikesed trollipoisid hakkasid ruttu võlujooki tegema. Järgmisel

päeval asusidki nad teele. Nad kõndisid 1 nädala, kuni jõudsid paksu metsani.

Trollide jaoks ei olnud see mitte midagi erilist ja nad kõndisid sellest kiiresti

läbi. Siis nägid nad allikat, kuhu neid oli juhatatud. Nad märkasid selle kohal

helendavat täppi. Trollid läksid lähemale ja nägid, et täpp on tegelikult

haldja võlukepp ning varsti ilmus veepinnale ka haldjas ise. Haldjas

tutvustas end kohe ja ütles, et ta on haldjavanaema ja kutsus trolle endale

külla. Trollid olid nõus ja kuna hakkas pimedaks minema küsisid nad ka

öömaja. Haldjavanaema lubas neil magada allika kõrval sambla peal ja see

sammal oli väga pehme ja soe. Trollid jäid kohe magama, sest nad olid pikast

teekonnast väga väsinud.

Öösel kuulsid trollid samme ja ulgumist. Nad kartsid ja äratasid

haldjavanaema üles. “See on üks väga halb troll, kes jalutab just öösiti

ringi,“ ütles haldjavanaema. Trollid rääkisid haldjavanaemale oma vanaisa

murest. “Seda on teinud kuri troll mitmetele headele trollidele ja nii kahju,

et teie vanaisa on üks nendest,” ütles haldjavanaema. Trollid palusid, et

haldjavanaema aitaks neil pahale trollile võlujook sisse joota.

Haldjavanaema oli nõus ja meelitas trolli lähemale jutuga, et tal on

mahlajooki mis tervendab kõik trolli soolatüükad.

Troll jäi uskuma ja jõi kogu joogi ära. Ta hakkas värisema ja tema

õlal rippunud kalliskivedega kaunistatud kott kukkus maha. Sealt pudenesid

välja teistelt trollidelt ära võetud võluvõimed, mis läksid ise omanikele

tagasi. Ka trollipoiste vanaisal sai oma võimed tagasi. Kuri troll hakkas

kartma ja jooksis minema. Teda pole sest ajast enam nähtud. Trollid tänasid

haldjavanaema kogu südamest ning asusid koduteele. Kaasa said nad

imemaitsvaid vetikatest tehtud küpsiseid.

Lõpp hea, kõik hea!

  21  

LOHEMADU PIRTSU

Sander Koni

Ühel kaugel kaugel

võlumaal elas kord üks

lohemadu Pirtsu. Tal polnud

oma peret, aga ta ei

kurvastanud selle pärast, sest

ta oli kõrbe valitseja.

Lohemadu elas maagilises tornis, mis oli ainus rohelise loodusega

paik kõrbes ja kus voolas ainus kosk. Lohe alamad olid kõik väga

õnnelikud, et neil oli selline kuningas. Iga päev käis tuhandeid loomi

torni juures joomas. Pirtsu, aga, istus oma torni tipus oleva puu otsas,

kust oli näha terve kõrb.

  22  

Ühel maagilisel ööl ärkas Pirtsu üles väikese maavärina peale. Ta

läks õue ja nägi, et kõigest paari kilomeetri kaugusel helendas midagi.

Ta lendas vaatama, mis see on. Kui ta kohale jõudis, leidis ta

taevapuu, mis oli siianii aidanud nii teda kui ka teisi kõrbe elanikke.

Puu hoidis neist eemale kõik haigused. Nüüd aga oli puu alla elama

asunud vanakurat, kes Pirtsut igal võimalusel kiusama hakkas. Pirtsu

puges oma torni peitu ja jäi sinna 100 aastaks.

Ühel päeval tuli aga üks julge kits lohe juurde ja teatas, et

vanakurat on surnud ja kõrbes valitseb loheta kohutav kaos. Pirtsu sai

oma hirmust võitu, läks välja ning istus jälle oma troonile. Nüüd oli

kõrbes jälle kõik hea ja normaalne.

  23  

DRAAKONID JA TEISED

Uku Luhamaa

Siin elab üks maailma kõige huvitavam draakon. Ta nimi

on Drookon ja elukohaks on tal üks mõnus väike küngas. Sõi

ta mööda lendavaid kotkaid. Jah, elu oli mõnus.

Aga ühel ilusal päeval ründasid teised draakonid Drookoni

künka juures asuvat küla, kus elas Drookoni väga hea sõber

Jaagup. Küla põles peaaegu maatasa. Jaagup pääses õnneks

vaid paari põletushaavaga, kuid ülejäänud külaelanikud surid.

Jaagup ja Drookon otsustasid selle kuriteo eest kätte

maksta. Jaagup võttis kaasa noa, veepudeli ja natuke leiba

ning nad asusidki teele.

  24  

Pärast pikka päeva lendamist maandus Drookon ühel

ilusal aasal, kus kasvasid karikakrad. Jaagup korjas lõkke

jaoks oksi ja kui oksad koos, süütas Drookon selle põlema.

Drookon keeras ennast kerra ja jäi magama. Jaagup veel

magama ei jäänud. Ta vaatas tähti ja mõtles, mis edasi saab.

Peagi uinus ka tema.

Järgmisel päeval ärkas Jaagup Drookoni möirgamise

peale. Ta kargas ehmunult püsti ja nägi mingit väikest kogu

kiiresti puude vahel liikumas. Jaagup haaras noa ja läks

põõsaste vahele asja uurima. Seal polnud aga kedagi. Või siiski!

Puude vahel vilksatas midagi sinist. Jaagup läks vaikselt

lähemale ja nägi väikest maja. Maja ukse ees aga istus

nõiamoor. Jaagup küsis: „Kes sina selline oled?“ Nõid vaid

vaatas Jaagupi poole ja ütles: „Tule sisse.“ Jaagup läkski majja

sisse ja mis ta seal nägi! Majas olid riiulitel nõiaraamatud, tulel

kees katel. Nõid ütles Jaagupile: „Anna oma nuga.“ Alguses ei

tahtnud Jaagup oma noast loobuda, aga lõpuks ta siiski ulatas

selle nõiale. Nõid vaatas nuga ja lausus: „Jah see on võlunuga.“

Ta ulatas noa Jaagupile tagasi ja ütles: „Mine nüüd.“ Jaagup

kuulas nõia sõna ja läks Drookoni juurde tagasi. „Noh kes seal

siis oli?“ küsis Drookon. Jaagup vastas, et ei olnudki kedagi.

Nad lendasid edasi ja õhtul maandusid nad ühe küla juures

asuvale kaljule. Tehti üles lõke ja jäädi magama.

Järgmisel hommikul ärgates läks Jaagup külla

toidukraami järele. Drookon jäi aga mäele ootama. Jaagup ostis

külast kõik vajaliku ja jõudes küla piirile, tulid talle vastu kaks

karvast punaste punnis silmadega olevust. Nad röhitsesid

Jaagupi peale ja ründasid teda. Viimasel hetkel haaras Jaagup

  25  

oma noa ja oh imet- nuga hakkas helendama. Kui olevus

Jaagupini jõudis, põrkas too nähtamatult seinalt tagasi. Teine

nägi mis juhtus ja jooksis kiiresti minema.

Jaagup jooksis tagasi Drookoni juurde. Drookon kuulas

loo ära ja ütles: „Gurlanid siin?“ Jaagup imestas: „Gurlanid?

Mis asjad need on?“ Drookon vastas: „Gurlanid on vana hõim,

mille liikmed röövivad külasid ja tapavad inimesi.“ Jaagup oli

kogu õhtu vait.

Järgmisel päeval lendasid Drookon ja Jaagup üle väikese

kõrbe ja maandudes teiste draakonite elukoha lähedusse. Nad

pidasid plaani, kuidas kurje draakoneid rünnata ja Drookon

ütles: „Igal suuremal draakonikogumil on oma kristall, mis

muudab nad üksteise vastu heaks. Kui see hävitada, hakkavad

nad omavahel kaklema.“ Jaagup vastas: „Me peame

maskeerima su nende draakoniks, et sisse pääseksime. Mina

peidan end sinu tiibade vahel. Kui leiame kristalli, purustan ma

selle. Siis tapavad draakonid üksteist ise ära.“ „Hea plaan,“

arvas Drookon.

Niisiis alustasid nad maskeerimist. Värava poole liikudes

nägid nad Gurlaneid. Drookon ja Jaagup võtsid suuna kristalli

poole. Jaagup hüppas Drookoni seljast maha ja lõi oma noaga.

Kristall lendas sajaks killuks.

Otsekohe läksid draakonid omavahel kaklema. Ka

Gurlanid hakkasid draakonitega võitlema. Võitlus käis mitu

tundi ja lõpuks olid draakonid ja Gurlanid surnud. Drookon ja

Jaagup lendasid tagasi Drookoni künkale ja elasid seal oma

elupäevade lõpuni.

  26  

UFO JA LUMEMEMM KADUNUD SAAREL

Ralf Laurits Rohtla

Tere põnevil lugejad. Räägin teile loo ühest ammu kadunud saarest, kus

oli aasta ringi talv, sest kuri lumekuninganna oli selle saare ära neednud.

Sellel saarel oli tore see, et kui keegi tegi lumememme, siis ta ärkas ellu ja oskas

rääkida. Kui keegi aga lumekuninganna hävitas, siis sai temast endast

lumekuninganna või lumekuningas.

Ükskord nägid inimesed taevas heledat tulukest, mis aina lähenes ja

lähenes, kuni oli täitsa maapinna kohal. Tuli välja, et see oli suur ufolaev, aga

see nägi välja nagu hiiglaslik supitaldrik, millele oli palju tulukesi külge

  27  

pandud. Laev lendas ühe lumememme juurde, kes oli lumekuninganna lossi ees

ja imes lumememme endasse. Ja mitte keegi ei tea, mis sellest lumememmest

edasi sai. Samal ajal lõhkus ufolaev jääst lossi. Ufolaeva juht sai

lumekuningannaks ja ta sulatas kõik lume ja jää ära, aga vett tuli nii palju, et

see ujutas saare üle ning vähesed jäid ellu.

Neidki on vähe alles, kes seda katastroofi veel mäletavad. Mina kuulsin

seda lugu ühelt meremehelt, kes kõike oma silmaga nägi. Tema sõnul asus see

saar Galapagose saarte ja Hawaii vahel ekvaatori lähedal Eestist väga kaugel.

Kuigi enamasti on seal maailmanurgas väga soojad ilmad, siis pidid selle saare

linnad olema jääst ja väga uhked, sest muidu ei oleks nii suur üleujutus

tulnud. Paljud on seda saart vee alt otsinud, aga pole leidnud ja otsijad on ise

kadunud. Kui teie tahate seda saart näha, siis otsige mind üles, mul on video,

aga seda saart ise otsima minna on ohtlik!

Jumalaga!

  28  

IMELINE VÄRAV

Jaan Viitkar

Pärast suurt maailmasõda oli kõik hävitatud. Kõik oli kadunud-

isegi putukaid ja linde ei olnud näha. Oli vaid üks tüdruk, kes oli ainus

ellujääja selles maailmas. Ta nuttis lakkamatult. Kui sõda oli lõppenud,

oli ainult öö, külm ja kogu aeg ulus tuul. Tüdruk kõndis ja kõndis ning

lõpuks leidis ta hea elu värava. Ta läks lähedamale.

  29  

Ta vaatas, et teisel pool väravat oli elu palju rahulikum, päike

paistis ja ta lausus: “Siia siis ongi kõik loomad põgenenud”. Ta astus

väravast sisse. Nüüd oli tema elu täiuslik- oli soe, päikseline ning

selles maailmas olid isegi loomad ja inimesed. Seal olid suured puud ja

eksas värvis muru. Isegi muld oli rõõmsamat värvi. Üks imelik väike

putukas tuli ja ütles: ”Tule julgelt edasi. Siin on soe ja sinu eest

hoolitsetakse väga hästi.” Aga tüdruk oli ikkagi kurb, sest ta ei näinud

kusagil ema ega isa. Ilma nendeta ei saa ta ka selles maailmas õnnelik

olla. Äkki nägi ta oma ema ja isa puu otsas istumas ja juttu rääkimas.

Tüdruk jooksis puu alla ja hõikas neid. Vanemad vangutasid vaid pead

ja küsisid: “No kus sa oled küll olnud?”.

  30  

ORAVAKUNINGAS

Triine Ottender

Ühes kauges metsas elasid oravad. Nad elasid salapärases

majas koos oravakuningaga. Oravad hoolitsesid selle eest, et kõik

käbid oleks metsa alt korjatud, kuningas aga selle eest, et

oravatega oleks kõik korras.

  31  

Ühel päeval tuli nende majja üks uus orav. Ta imestas, kui

töökad teised olid. Ükskord öösel kuulsid oravad köögist mingit

kolinat. Kui nad vaatama läksid, nägid nad uut oravat nende

toiduvarusid söömas. Aga talv oli ju ukse ees! Nad rääkisid

juhtunust kuningale.

Kuningas kutsus uue orava enda juurde ja küsis, miks ta nii oli

teinud. Uuel oraval oli väga häbi ja ta tunnistas, et oli salaja söönud

selleks, et saada sama töökaks, kui teised. Kõik said aru ja neil oli

uuest oravast kahju. Kuningas palus kõige osavamatel oravatel

teda õpetada.

Varsti oligi uus orav sama tubli kui teised. Üheskoos korjasid

nad nii palju käbisid, et võisid terve talve rahulikult magada. Ah, et

miks oravaid pildil näha ei ole? Sest nad elavad kõrvalmajas puu

otsas. Selles majas elavad hoopis päkapikud.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

  32  

HELENDAV VÕLUPUU

Kristella Maria Metsa

Ühes võlu-

metsas kasvas

puu. See ei olnud

tavaline puu, vaid

helendav sinine ja

sellepärast väga

eriline.

Ükskord jalutas metsas üks tüdruk. Ta nägi helendavat puud ja

istus puu kõrvale kivide peale. Ta märkas, et puu juures oli tiik. Äkki

tuli puu seest hääl ja tüdruk ehmus. Puu ütles: “Ära karda! Ma olen

heade soovide puu. Igaüks kes siin käib, saab soovida ühe soovi.”

Tüdruk vaatas puule otsa ja soovis tiigi äärde kolme küünalt. Ta

polnud kunagi tuld näinud. Puu täitis tema soovi. Tüdruk jäi puu juurde

kauaks istuma ning sellest ajast saati pole teda enam nähtud.

 

 

  33  

NÕID FORTON JA LOHE SMAUKI

Robyn Tomson

Elas kord üks nõid.

Selle nõia nimi oli Forton. Ta oli

122-aastane. Fortonile meeldis

mööda maailma ringi

rännata.

Ükskord jõudis ta

keerdtrepi juurde, mis tundus

hirmuäratav. Forton mõtles

väga kaua, kas minna trepist

alla või mitte. Lõpuks otsustas

ta siiski minna. Alla jõudes nägi

ta labürinti, mille läbimine ei

valmistanud Fortonile eriti suuri

raskusi.

Pärast seda pidi ta valima, kas minna suure õõnsa musta

puu sisse või pimedasse käiku. Forton valis esimese, sest käik tundus

liiga pime ja käigu kauguses kumas lava valgus. Puu seest viis tee

Fortoni keskmaale, kus ta nägi suurt mäge ja lohe Smauki, kes seda

mäge valvas. Forton hakkas lohega rääkima ja nad said suurteks

sõpradeks.

  34  

Lohe kurtis Fortonile, et tal on suur loss, aga seal on väga

külm. Fortonil hakkas lohest kahju ja ta ütles, et läheduses on lava

auk. Lohe tänas nõida südamest ja andis lossi Fortonile. Nõid

juhatas lohele suuna kätte ja läks ise lossi, mis oli kulda otsast otsani

täis. Ta võttis kulla ja pani selle oma salajasse rahapatta. Seejärel

läks Forton maa peale tagasi ning elas õnnelikult ja rikkalt elu

lõpuni.

 

 

 

 

 

 

  35  

 

 

 

Autorid:  Nora  Meldre,  Tristan  Laur,  Cristella  Lankots,  Georg  Järvis,  Hans  Kristjan  Elken,  

Katriina  Jürimäe,  Magnus  Punga,  Maria  Jõesalu,  Mei  Lee,  Sander  Koni,  Uku  Luhamaa,  Ralf  

Laurits  Rohtla,  Jaan  Viitkar,  Triine  Ottender,  Kristella  Maria  Metsa,  Robyn  Tomson.    

Pildid:  Jeremiah  Morelli  

Toimetaja  ja  kujundaja:  Piret  Kimmel  

Kaane  kujundus:  Georg  Järvis,  Katriina  Jürimäe,  Magnus  Punga.  

 

 

Täname  autorite  vanemaid,  kes  olid  abiks  nõu  ja  jõuga.  

 

 

 

 

 

Tartu,  2014  

Esmatrükk  

 

 

 

 

TERA  kirjastus  

Tähe  4  

Tartu  

http://tera2a.blogspot.com