E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T Nr 9 (98) 9. detsember 2015

„Jäälohe” George R. R. MartiniltKultuskirjanik George R. R. Martinilt on ilmunud eesti keeles uus raamat pealkirjaga „Jäälohe“. Raamatu sündmused toimuvad samas maa- ilmas, kus kirjaniku tohutu müügi-eduga sarja „Jää ja tule laul” ning selle põhjal valminud filmiseriaali tegevus. Haaravat ja südantsoojen-davat lugu tüdrukust ja tema lohest rikastavad palju kiidetud kunstniku Luis Royo illustratsioonid.

Raamatu on tõlkinud Juhan Habicht ja selle andis välja kirjastus Varrak.

Eesti ajaloo kronoloogiaDetsembris ilmub enam kui 500- leheküljeline raamat „Eesti ajalugu: kronoloogia”, mis võtab ajateljel kokku kogu teadaoleva Eesti ajaloo alates 14 000 a eKr kuni kaasajani. Kui varasema ajaloo puhul on sünd-mused kohati suurema vahega, siis uuema aja puhul edenetakse kuu-päevaliselt. Raamatu on koostanud seitse Tartu Ülikooli ajaloolast, avaldab Tänapäev.

Raamat on ilmunud varem 1993. ja 2007. aastal, tegu on parandatud ja täiendatud uue trükiga.

Onu Tik-Taki teekond Kirjastus Koolibri andis välja Donald Bisseti lasteraamatu „Onu Tik-Taki teekond”, mille on eesti keelde tõlkinud Olavi Teppan.

Inglise näitleja ja lastekirjanik Donald Bisset saavutas omal ajal populaarsuse televisioonis enda väljamõeldud lastejutte pajatades ja nende juurde pilte joonistades. Eesti lugejale on ta varasemast tut-tav raamatu „Kõnelused tiigriga” autorina. „Onu Tik-Taki teekond” on samasugune vahva raamat laste-le ettelugemiseks ning selle ainetel on ETV-s valminud ka telelavastus.

Jõulumüük rahvusraamatu-kogusTraditsiooniline raamatute jõulu-müük toimub 8.–12. detsember Rahvusraamatukogus. Olete oodatud!

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit© EKL 2015

uudiseduudised

75 jõulurooga 27 maaltRaamatus on piilutud lähinaabrite kööki ja uidatud kaugematel kontinentidel, kuid ära ei ole unustatud ka Eesti köögi klassikaliselt armsaid jõuluroogasid. Paljude maade puhul aitasid autoreid võõrsil elavad eestlased või saadi abi oma tuttavatelt välismaa-lastelt. Raamatu andis välja Ajakirjade Kirjastus. Vt lk 11

Rahulikku jõuluaega ja kohtumiseni uuel aastal!

Vaimuvalgust varjulisse aegaVERONIKA KIVISILLA kirjanduskonverentsi korraldaja

Eesti Rahvusraamatukogu raa-matunädal ja selle raames toi-muv Paabeli Raamatukogu kir-janduskonverents on lugeva

inimese jaoks kindlasti lahutamatu jõulukuu osa. Olen mõneltki kuulnud, et kui muidu detsembrikuine sagimine pigem väsitab ja ärritab, siis raamatu-nädala melu on hoopis kutsuv ja ahvatlev.

Olen sama meelt – lettide ääres raa-matulõhnas leiab aset mõnigi tore koh-tumine ja põnev vestlus. Rääkimata soodsatest ostudest! Jaa, kohemaid tu-leb meelde eelmise aasta lõpp ja vaik-sed, kodused päevad koos Tuula Karja-laineni Tove Janssoni elulooraamatu-ga, mille mäletavasti just tookord „Varraku” letist soetasin.

Lisaks laadasaginale ja tarvilistele-emotsionaalsetele raamatuostudele võib reedel, 11. detsembril pühenduda Paabeli Raamatukogu kirjanduskonve-rentsi „Aja vaim ja vari” ettekannetele, vestlustele ja kirjanduskavale. Kui mee-nutada ja heita pilk möödunud aastate Paabeli üldpealkirjadele: „Tulipunk-tid”, „Lugu luubi all”, „Kirjanduse pii-rid, raamatute raamid”, siis võib öelda, et need pealkirjad kehtivad tegelikult nüüdki – otse loomulikult tahab Paa-bel võtta kõneks selle, mis hetkel tuli-punktis, uurida teemasid täpselt, otse-kui luubiga ja ühtlasi kombata ka kõik-võimalikke piire.

VAIMU JA VARJU SUHE ELUS JA KIRJANDUSES2015. aasta Paabeli pealkirjaks sai „Aja vaim ja vari”. Paabel püüab saada selgust – kas alati on tajutud oma aega ärevana, on peljatud, et vari matab vai-mu, nagu küllap meie nüüd? Milline on vaimu ja varju suhe olnud ja on praegu, elus ja kirjanduses? Konve-rentsil kuuleb teiste seas kõnelemas mitmeid noorema põlvkonna ärksa-maid ja põnevamaid mõtlejaid. On intrigeerivaid teemasid – eelmise aasta Kirjanike Liidu korraldatud romaani-võistluse võitja Armin Kõomägi arut-leb selle üle, miks me valetame ja va-rastame, Kätlin Kaldmaa räägib seksist eesti kirjanduses. Kindlasti on põnev kuulda Rebekka Lotmani ja Mait Vaigu pilguheite autoritele, kellest palju ei teata, kes on oma aja varju jääjad, kuid väärivad sealt välja toomist.

SUUR VESTLUS PÜHENDUB AJAKIRJALE LOOMINGNagu Paabeli Raamatukogul kindlaks tavaks, järgneb ettekannetele Suur Vest-lus. Eelmistel aastatel on esinejateks olnud Toomas Paul, Mari Tarand, Mats Traat, Marju Lauristin jt. Sel korral on tõesti hea meel pühendada vestlus Loomingu Raamatukogu 60. sünni-

päevale. Kõnelemas kuuleb Anu Saluäärt ja Triinu Tamme.

Saluäär on tunnustatud tõlkija ja toi-metaja ja töötab 1976. aastast saadik Loomingu Raamatukogu toimetuses, peatoimetajana aastail 2008–2013. Triinu Tamm on samuti tõlkija ning toimetaja ning LR-i praegune peatoi-metaja. Loomingu Raamatukogu ole-masolu ja püsimine on eesti kultuuris ja kirjanduses puhas ime. On üsna uskumatu, mis sünnib Harju tänaval Kirjanike Majas tillukeses toas – 60 aastat suurepärast maailmakirjandust, tipptasemel tõlkeid, vaimu hoidmist ja jagamist ka kõige varjulisematel aega-del on väärt sügavat kummardust. Saluääre ja Tamme vestlus tõotab tulla äärmiselt huvipakkuv!

LUULE- JA MUUSIKAKAVA KOOS LUULEDEBÜÜDIGAPaabeli päeva lõpetab luule- ja muusi-kakava, kus oma luuledebüüdi teeb Minnesotast pärit eesti kirjanduse tõl-kija Adam Cullen. Kahtlemata on põ-nev kuulda, millise eestikeelse luuleil-ma on loonud mees, kelle jaoks eesti keel pole emakeel. Asko Künnap lähe-mat tutvustamist ei vaja, küll aga vää-rib multiandekas autor alati lähemalt vaatamist-kuulamist! Luuletekste täien-davad-täiustavad kaks noort džäss- kitarristi, Argo Vals ja Karl Petti. Neli meest, väge kui palju!

Paabeli Raamatukogu on valmis ja ootab, et laotada vaimu ja valgust pimedasse aega.

Kauneimate raamatute konkurss Kuni 7. jaanuarini on võimalik esitada raamatuid võistlusele „25 kauneimat Eesti raamatut 2015” ja „5 kauneimat Eesti lasteraamatut 2015”.

Võistlusele esitatava raamatu kohta tuleb täita ankeet ja tuua raamat Eesti Rahvusraamatukogu infoletti. Täpsem info (reglement, ankeet ja raamatukogu lahtioleku-ajad) on Eesti Rahvusraamatukogu kodulehel www.nlib.ee.

Konkursi tulemused avaldatakse 11. veebruaril 2016.

Vembuka Oskari lustakad seiklused Ilmunud on Venno Loosaare laste-raamat „Oskar läheb lasteaiast koju”, mille on toimetanud Leelo Tungal ja illustreerinud Merike Malva. Raamat räägib loo 5-aasta-sest Oskarist, kes kohtab teel laste-aiast koju kõikvõimalikke põnevaid tegelasi, näiteks vihmavarjumeest ja onu, kes kogub jäätisepabereid, satub sekeldustesse politseiga, külastab kommipoodi ja jõuab teha palju muudki. „Oskar läheb laste-aiast koju” on vembukas lasteraa-mat, mida on hea lugeda lapsel ja ka täiskasvanul, aga veel parem üheskoos.

Raamatu andis välja kirjastus Varrak.

Ilmub hiina keele õpik eestikeel- sele lugejaleTartu Ülikooli Kirjastuse väljaandel ilmub detsembris esimene spetsiaal-selt eestikeelsele lugejale ja õppijalekoostatud hiina keele õpik. Raamat on mõeldud nii õppevahendina tundi-des kasutamiseks kui ka iseõppijate-le, samuti lihtsalt huvilistele, kes tahavad hiina keelest ja kultuurist rohkem teada saada.

Raamatu autorid - keeleteadlane Gao Jingyi ja orientalist Märt Lääne-mets - on Tartu Ülikooli õppejõud ja teadlased, kellel on aastatepikkune hiina keele ja kultuuri õpetamise kogemus. Info esitluse kohta kirjastu-se Facebook’i lehelt facebook.com/kirjastus.

Viljandi kadunud vaatedKirjastusel Tänapäev ilmus äsja kol-mas album sarjast „Kadunud vaated”, mille teema on seekord Viljandi linn. Aare Olanderi koostatud raamatu 350 leheküljel ja enam kui 600 fotol jälgi-takse Viljandi linna muutumist läbi aastakümnete. Varasemalt on samas sarjas ilmunud menukad raamatud Tallinna ja Tartu vaadete kohta. Nagu varem, on Viljandi puhul üritatud näi-data just linnaruumi muutumist, mille jaoks on samadest kohtadest kõrvu-tatud pilte eri kümnenditest.

varrak WWW.VARRAK.EE NR 9 (98) 9. detsember 2015 2IlmumasPäikesetormÅsa Larssontõlkinud Maarja Aaloe284 lkpehme köidePäikesel tormab ja paksu lumme mattunud Kiruna kohal sähvi-vad virmalised. Vabakoguduse vast-valminud uhke kiriku põrandalt leitak-se jõhkralt mõrvatuna koguduse vaim-ne juht Viktor Strandgård. Aastaid tagasi Kirunast lahkunud ja nüüd Stockholmis juristina töötav Rebecka Martinsson saab ootamatu telefoni- kõne. Mõrvaohvri õde Sanna palub kunagist sõbrannat appi ja vastu tahtmist sõidabki Rebecka oma lapse-põlvelinna.

Åsa Larssoni debüütromaan „Päike-setorm“ on suurepäraselt kirjutatud põnevusromaan usust, fanatismist ja vägivallast, samuti ematunnetest ja inimsuhetest.

HävitatudDavid Cronenbergtõlkinud Tiia Krass328 lk pehme köideKultusrežissööri David Cronenbergi esikromaan on intrigee-riv lugu kahest ajakirjanikust Naomist ja Nathanist, kes on üksteisele nii armukesed kui ka konkurendid. Nao-mi on süvenenud prantsuse filosoofi-de ja vabameelse seksuaalelu propa-geerijate Célestine ja Aristide Aroste-guy juhtumi uurimisse. Célestine leiti oma Pariisi korterist mõrvatu ja moo-nutatuna. Aristide, keda kahtlustatak-se oma naise tapmises ja kehaosade söömises, on kadunud. Ekstsentrilise tudengi Hervé Blomqvisti vihjetele tuginedes asub Naomi meest otsima. Mida rohkem Naomi asja uurib, seda rohkem saab ta teada abielupaari kummalisest seksuaalelust, kuhu oli kaasatud ka mitmeid teisi inimesi.

Tiir ümber PäikesePaula McLaintõlkinud Karin Suursalu336 lk kõva köidePaula McLaini romaani „Tiir ümber päikese” keskmes on ajalooline tege-laskuju, Keenias üles kasvanud Beryl Markham, kes oli novaatorlik hobuse-treener ja hulljulge lendur. Romaani sündmustik toimub 1920. aastate Keenias, kus noor ja kartmatu Beryl satub traagilisse armukolmnurka safarikütt Denys Finch Hattoni ja Taani kirjaniku, teose „Aafrika äärel” autori Karen Blixeniga.

McLaini mõjuvõimas romaan kirjel-dab ühe erakordse naise ettevõtmisi ja tema iseseisvuspüüdlusi, andes aimu inimvaimu vabaduseihast ja visadusest.

Meie võimalikud eludLaura Barnetttõlkinud Krista Nurm344 lk pehme köideEva ja Jim on 19-aastased Cambridge’i üliõpilased, kui nende teed 1958. aastal esimest korda ristuvad. Jim kõnnib mööda teerada, kui talle jalg-rattaga lähenev naine koerale otsa-sõidu vältimiseks kõrvale põikab. See, mis siis juhtub, paneb paika nende ülejäänud elu. Kirjanik Laura Barnett jälgib Eva ja Jimi tuleviku kolme eri versiooni, nii koos kui ka eraldi, ja toob nii lugejateni nende armastuse loo.

Läbikäidavad toadKatrin Johanson184 lkkõva köide

MERIT KASK

Katrin Johanson jutustab oma debüütromaanis „Läbikäida-vad toad” loo kahest kangest ja uhkest inimesest – Edest ja

Adost – ning nendevahelisest kumma-lisest seotusetundest, mis ei lase neil teineteist põlguse ja solvumiste kiuste unustada isegi rohkem kui 70 aasta väl-tel, mil iseseisvast Eestist saab tükike Nõukogude Liidust ja siis jälle vaba riik.

Oled rääkinud, et said romaani kirjuta-miseks tõuke lapsepõlves kuuldud lugudest. Mis lood need olid? Koolieelikuna olin pikad hommiku-poolikud vanaemaga kahekesi ning ta rääkis mulle palju elust Eesti Vabariigis ning sõja ajal. Küllap ta rääkis nii, na-gu vestetakse kassile või koerale, loot-mata, et laps jutustatut mõistab, aga mulle jäid meelde isegi detailid. Samu-ti hoiakud – julgus ja eneseväärikus, mida vanaema pidas oluliseks igas olu-korras. Ka suured kokkusattumused või ettemääratused – kuidas keegi võt-ta tahab.

Algselt plaanisingi panna kirja pere-kondlikku pärimust oma tütre tarvis, ent säärastes asjades on raske kokku so-bitada ausust, delikaatsust ja objektiiv-sust. Pealegi olid mõned ilmekad pisi-seigad juhtunud võõraste inimestega, aga tahtsin neidki talletada. Seega tun-dus väljamõeldud lugu kõige sobivam.

Romaanis on ka otse elust võetud seiku. Näiteks üks episood, mis ehk kõige uskumatum tundub ja mille väl-jajätmist me toimetajaga seetõttu kaa-lusime, on tegelikult üsna üksüheselt juhtunud.

Ühel peategelasel esineb justkui sel-geltnägijalikke momente. Kindlasti pole see kantud praegu vohavast eso-teerikalembusest, mis mind selle te-maatika vastu tõrksaks muudab, vaid isiklikust kokkupuutest. Minu vana-emal ja korra ka tema isal oli elus ette tulnud ilmutuslikke hetki. Vanaema suhtus sellesse väga ettevaatlikult, skeptiliselt ega rääkinud neist asjust meelsasti. Tema põhimõte oli, et ini-mene ei peaks torkima asju, mis tema mõistusele ei allu. Ta hindas pigem analüütilisust ja loogikat, ent ometi tegi vähemalt ühe suurima käigu

intuitsioonile tuginedes. See jõudis ka raamatusse. Kas see nüüd kasuks tuleb, on iseküsimus.

Romaanis on kaks kanget peatege-last. Mõlemad mõjuvad väga vahetult ja orgaaniliselt. Kuidas su tegelased sündisid?Eks naispeategelases on paratamatult kõige rohkem mind ennast ja mu pere-konna naisi – üldse seda, mida ma soopsühholoogiliselt naistele omaseks pean. Meespeategelase karakteriks andis tõuke kord telerist nähtud interv-juukatke ühe väga vitaalse vana mehe-ga. Just vana mehega, mitte vanamehe-ga. Mõtlesin, et uh, milline elujõud! Sellest sai kondikava, muu tekkis elulis-test tähelepanekutest.

Võimalik, et karakteriloomele aita-vad kaasa ka mu kunagised näitekuns-tiõpingud. Näen lugu vaimusilmas stseenidena. Kõige hea kõrval on sellel ka oma nõrk koht, nimelt „kuulen” ma dialooge koos pauside ja muu sellise-ga, mis kirjapandult ei pruugi sama mõjusad olla.

Kõnealuse loo puhul oli omaette pähkliks tolleaegsete inimeste kõne-

Maailma ajalugutoimetanud Seppo Zetterbergtõlkinud Erkki Bahovski ja Elle Vaht928 lkkõva köide

pruugi järgimine. Näiteks minu vana-ema ei heitnud kunagi „magama”, vaid „puhkama”, sest esimese puhul oleks ehk tekkinud assotsiatsioone padjale niriseva sülje või mine tea veel millega! Tal ei „valutanud kõht” (koos seal pei-dus oleva seedeelundkonnaga), vaid ta „tundis end halvasti”. Eks see hillitsetus jõudis ka karakterisse.

Kui kaua sa „Läbikäidavaid tubasid” kirjutasid? Hakkasin seda lugu kirja panema umbes kümme aastat tagasi, aga väga katkendlikult. 2011. aasta augustis Sakala toimetusest töölt lahkudes tead-sin, et mul on kuu aega vabadust alus-tatu lõpule viia. Kirjutasin väga inten-siivselt ja septembriks oli asi valmis.

Käsikiri jäi aga pikalt seisma, sest ma ei osanud sellega midagi peale hakata. Vahepeal arvasin, et kirjutatu on arvu-tist sootuks ära kustunud, ent siis ilmus see fail kuskilt kummalisest kata-loogist jälle välja. Möödunud talvel sain teada, et tuttav osaleb Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Mõtlesin, et häbi on lühike, prooviks ka. Sealt-kaudu käsikiri Varrakusse jõudiski.

Lugu suhtest, mis polnudki suhe

Katrin Johanson

Maailma ajaloo koondpiltDAVID VSEVIOV

Maailma sündmusterohke aja-loo paigutamine ühe raama-tu kaante vahele pole lihtne ülesanne. See seab autorid

valikute ette: kuidas säilitada tasakaal kaugemas ajas ja meist kaugemates piirkondades ning lähiminevikus ja lähipiirkondades toimunud sündmuste vahel.

Soome ajaloolaste kollektiiv Seppo Zetterbergi juhtimisel on selle võima-tuna näiva ülesandega igati edukalt toi-me tulnud, andes meile koondpildi maailma ajaloo olulisematest sünd-mustest ning nende käigus esiletõus-nud inimestest.

Raamatus on tuntav olevikus toimu-vate protsesside mõju, mis on kujunda-

nud maailmast globaalse terviku, ja seega on toodud ajalookäsitlustesse piirkonnad, mis selles varem puudusid. Võtsin huvi pärast koduselt raamatu-riiulilt 1904. a Peterburis välja antud neljaköitelise Oskar Egeri „Maailma ajaloo” ja võrdlesin seda äsja ilmunud raamatuga. Varasem ülevaade on ma-hult neli korda soomlaste raamatust suurem ja käsitletav ajajärk ligikaudu sada aastat lühem, kuid seal pole prak-tiliselt midagi, mis keskajast alates (Kolumbust muidugi mainitakse) jääks Euroopa geograafilistest piiridest välja.

Äsja ilmunud „Maailma ajaloos” võib aga näiteks leida eraldi peatüki „Mitu Aafrikat”. Kui meile lähemat Euroopa minevikku käsitlevad raama-tu osad ei saagi pakkuda palju uut tea-vet, sest tegemist on enamikule meist üldtuntud sündmuste ja nimedega, siis

kaugemate piirkondade puhul see nii ei ole. Need leheküljed suudavad anda ka laiema silmaringiga ajaloohuviliste-le palju uut ja huvitavat. Seega on selle raamatu puhul tõepoolest tegemist maailma kui terviku ajalooga.

SEOB KILLUD KOKKUOlles nüüdseks juba pikki aastaid seo-tud ajaloo õpetamisega, on mulle sil-ma jäänud, et lüngad teadmistes ei seostu niivõrd üksikfaktide mittetund-misega, vaid raskusega tajuda üldise-mat pilti. Inimesed ei suuda näha seo-seid eri piirkondades ning isegi erine-val ajal toimunud sündmuste vahel. Aga meie killustunud maailmas pole seda üldist pilti sugugi lihtne kujunda-da, sest raamatuid, mis koondaksid maailma ajaloo ühtede kaante vahele, pole kuigi palju.

FOTO

ER

AKO

GU See on su esimene romaan.

Kuidas jõudsid kirjutamiseni?Mulle on alati meeldinud oma mõtteid sõnastada. Kui neil on täpne vorm, siis ma kontrollin neid. Muidu oleksin pide-valt üks paras udu. Ega ma vist esimene ole, kellele kirjutamine on teraapia.

Sa oled õppinud hoopis näitlejaks. Kas oled kunagi sel alal ka töötanud? Kuidas sinust inglise keele õpetaja sai?Näitlejaks õppima minemine oli pigem paratamatus ja kambavaimustus kui tõsine soov. Suhtusin keskkooli ajal õppimisse üsna leigelt ega pidanud en-nast akadeemiliseks hariduseks kõlbli-kus. Koos kooliteatritrupi sõpradega käisime nii lavaka kui ka kultuurikolled-ži katsetel. Üks meist – Ain Mäeots – pääses lavakasse, ülejäänud kolm jät-kasid õpinguid Viljandis. Teiseks kursu-seks sain aru, et see pole mulle õige valik, kuid pidasin õigemaks ikkagi diplomini minna. Pole lava vastu hil-jem igatsust tundnud ja küllap on see tunne vastastikune.

Inglise keele õpetaja sai minust ajal, mil selle ala inimesi nappis. Minu elukoha koolist tehti mulle ettepanek vastavad kursused läbi teha. Eks oma osa mängis seegi, et olin üksteist aastat õppinud inglise keele süvaõppega klas-sis ja mu ema oli samuti inglise keele õpetaja. Ka minu vanaema oli õpetaja – pärilik tõbi.

Sul on juba ka järgmise romaani käsikiri valmis. Millest see räägib? See lugu sündis kahel põhjusel: esiteks tekkis kiusatus kirjutada lugu, millel pole üht kindlat peategelast, nii et loo raskuskese justkui ujub kogu aeg nagu mõnede loodusrahvaste muinasjuttu-des, teiseks sündis see koolielust saa-dud kogemuste baasilt. Teemalt on see pisut sinna kurja geeniuse kanti ja ka inimese võimest või võimetusest muu-tuda.

Soome autorite raamat on omatao-liste seas kindlasti üks õnnestunum ning seda võib kõhklusteta soovitada nii olulisemate ajaloosündmuste meel-detuletamiseks kui ka pildi saamiseks üldisemast ajalookulgemisest. Suurt ajalugu silmas pidades võib seda raa-matut võtta ühteaegu nii sissejuhatuse-na kui ka lõppsõnana.

3 NR 9 (98) 9. detsember 2015 WWW.VARRAK.EE varrak

Maakillud meresTiit Leito344 lkkõva köide

KRISTA KAER

„Surilina” (2002) on teine raamat John Banville’i nn Alex Cleave’i triloogiast, enne seda ilmus „Varju-

tus” (2000) ja selle järel „Muistne val-gus” (2012). Esimese raamatu minate-gelane on näitleja Alex Cleave, kes pöördub tagasi kunagisse koju ning peab seal toime tulema mälestuste, vii-rastuste ja painavate mõtetega nii oma ametist kui ka elust. Tema kui näitleja peamine probleem on vahe kadumine lava ja reaalsuse vahel ning hirm, kas ta lavalt lahkununa üldse enam eksis-teerib.

NÄIVUS JA TEGELIKKUSBanville on juba ennegi mänginud näitlemise ja maskidega, näivuse ja te-gelikkusega, kujuteldava ja reaalsega. Mõnes mõttes on ta lähtunud oma kaasmaalase Oscar Wilde’i öeldust, et andke inimesele mask ja ta räägib teile tõtt. Kõige kaugemale on ta seda motiivi arendanud just nimelt „Suri- linas”, kus Axel Vander räägib antiikaja teisejärgulisest näitlejast, kes saavutas täiuse, kui ta maski enam üldse eest ei võtnud ning see kasvas tema näoga kokku.

Maski motiivi kasutas Banville juba „Puutumatus“, mille minategelase Vic-tor Maskelli prototüübiks oli Anthony Blunt, üks Venemaa heaks töötanud Cambridge’i spioonidest. Ka Victor Maskell oli terve oma elu näidelnud, mingit rolli mänginud, ja ka temal tek-kis hirm, et äkki ta maski taga ei olegi midagi peale tühjuse. „Surilina” keskse tegelase Axel Vanderi loomisel võttis Banville aluseks kahe reaalse inimese – kirjanduskriitiku Paul de Mani ja Louis Althusseri – eluseigad. Paul de Mani puhul selgus pärast tema surma, et ta oli nooruses, Teise maailmasõja ajal kirjutanud juudivastaseid artikleid, ning tuntud marksistlik filosoof Louis Althusser oli tapnud oma naise.

VINT TEGELIKKUSELE PEALEBanville keerab aga talle omaselt tege-likkusele veel vinti peale. Tema Axel Vander, Belgiast pärit kirjandusteadla-ne, kes on jäänud pidama USA-sse, linnakesse, mille nimi on Arcady, kar-dab tõesti, et saadakse teada tema ni-me all ilmunud juudivastastest artikli-test, kuid tegelikult pole ta üldse Axel Vander, vaid juut, kes on võtnud enda-le oma sõjaajal hukkunud sõbra nime

Maailma imetajate mitmekesisusAndrei Miljutin352 lkkõva köideSee põhjalik ja kaunis suureformaadi-line raamat annab ülevaate nüüdis-aegsetest imetajatest kogu maailmas. Nüüdisaegsete liikide all on siin mõel-dud liike, mis eksisteerisid vähemalt aastani 1700. Raamat on kirjutatud ajal, mil aastakümneid enam-vähem stabiilsena püsinud imetajate süs-teem muutus peenemate uurimis-meetodite ja uute klassifitseerimise põhimõtete pealetungi tõttu äärmiselt ebastabiilseks. Teos on rikkalikult illustreeritud autori joonistuste ja levi-kukaartidega. Registri ja sõnastikuga varustatud raamat sobib nii üliõpilas-tele kui ka laiemale lugejaskonnale.

Ausalt ilust. Usaldusväärne teejuht ilu- maailmaSali Hughestõlkinud Helen Kalpus345 lkkõva köideNaised kulutavad ilutoodetele meele-tuid rahasummasid, ent pakendid ja uhked reklaamikampaaniad jagavad sageli lubadusi, mida polegi võimalik täita. Just sellele juhib tähelepanu Sali Hughes oma teravmeelses ja otsekoheses raamatus „Ausalt ilust”. The Guardiani ilukolumnist, jumes-tuskunstnikuna karjääri alustanud Sali Hughes on 20 aasta jooksul kat-setanud tuhandeid kosmeetikatoo-teid ega soovita kunagi midagi, mille headuses ta ise veendunud pole. Laiahaardeline „Ausalt ilust” on mõeldud igas vanuses naistele, kes tahavad head välja näha.

Piparkoogi- maitselineAndra Kaldakujundanud Päivi Palts168 lkkõva köideKas oled tundnud piparkoogitainasse lisatavate värskelt jahvatatud vürtside aroomi? Sellest raamatust avastad hulgaliselt retsepte ja nippe, mis aitavad sul mõnusat piparkoogitaina-aroomi ka oma koju tuua: leidub õpetusi, kuidas algusest lõpuni ise piparkoogitainast valmistada ja glasuure ning kaunistusi teha, ent on rohkelt selliseidki retsepte, kust leiad ideid, mil moel valmis piparkoo-ke, piparkoogitainast või jõuluhõngu-lisi maitseaineid kasutada.

Jahupea.Üllatav tõde aju „vaiksete hävitajate” nisu, süsivesikute ja suhkru kohtaDavid Perlmuttertõlkinud Piret Frey 318 lkkõva köideTunnustatud neuroloog David Perl-mutter on võtnud käsitluse alla aju-tegevust kahjustavad süsivesikud. Tema uurimus ei puuduta üksnes ebatervislikke süsivesikuid, vaid ka tervislikke. Lisaks provokatiivsele ja laia kõlapinda leidnud teoreetilise-le osale pakub ta välja ka neljanäda-lase tegevuskava, kuidas parandada tervist ning lisada elujõulisi aastaid. Meditsiinidoktor David Perlmutter osaleb muu hulgas telesaate „Doktor Oz” meditsiininõukogu töös. „Jahu-pea” on avaldatud kahekümne kuues keeles ja see on püsinud mitu aastat New York Timesi raamatuedetabelis.

Oskar läheb lasteaiast kojuVenno Loosaarillustreerinud Merike Malva108 lkkõva köidevanusele 5+Ühes väikeses linnas elab 5-aastane Oskar. Ühel heal päeval tuleb Oskarile lasteaeda järele vanem õde Johanna. Õde ja vend asuvad koduteele. Samal ajal kui Johanna nutitelefoni sõrmitseb ja kõrvaklappidest muusikat kuulab, kohtab Oskar kõikvõimalikke põnevaid tegelasi, näiteks kuduvat memme ja punase ninaga vanameest, satub sekeldustesse politseiga, külastab kommipoodi ja jõuab teha palju muudki. „Oskar läheb lasteaiast koju” on üks vembukas lasteraamat, mida on hea lugeda lapsel ja ka täis-kasvanul, aga veel parem üheskoos.

Jõuluvana elab omas mullisUnni Lindelltõlkinud Ene Mäe160 lkkõva köideKas jõuluvana on olemas? Kui jah, siis miks tal punane mantel on ja kas ta lennata oskab? Miks me jõulupühi peame ja kas meile meeldib kinke saa-da? Norra kirjanik Unni Lindell on pi-danud põhjalikke vestlusi kuue- kuni üheksa-aastaste poiste ja tüdrukutega elu suurte küsimuste üle ja seekord keerleb jutt jõulude ümber.

Unni Lindelli raamatuid on nautinud miljonid lugejad üle maailma. Eesti lugejatele on tuttav tema Mark Leven-goodiga kahasse kirjutatud raamat „Vanad tädid enam ei mune”. Suure-pärane ja lustakas lugemine kõigile vähegi lapsemeelsetele.

JääloheGeorge R. R. Martintõlkinud Juhan Habicht 112 lkkõva köideRaamatu peategelane on Adara, tüdruk, kes saab pärast ema surma sõbraks jäälohega. Ta on ka ise talvelaps ja seepärast ei karda ta külma lohet, kuigi teistes inimestes tekitab too olend vaid hirmu. Adara sõprus lohega saab väga oluliseks siis, kui tüdruku kodukohta on ähvardamas suur hädaoht.

„Jäälohe” sündmused toimuvad samas maailmas, kus George R. R. Martini tohutu müügieduga sarja „Jää ja tule laul” ning selle põhjal valminud filmiseriaali tegevus. Tegu on George R. R. Martini algselt juba 1980. aastal ilmunud raamatuga. Käesolevasse 2014. aastal avaldatud raamatusse on illustratsioonid teinud kunstnik Luis Royo.

Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osaPierce Browntõlkinud Marju Randlane384 lk, pehme köideDarrow on punane – see tähendab, et ta kuulub tulevikuühiskonna kõige madalamasse klassi. Nagu teisedki punased, töötab ta päevad otsa süga-val maa all, et kujundada nii Marsi pind sobivaks elukeskkonnaks tule-vastele põlvedele. Ta teeb seda vaba-tahtlikult, sest teab, et tänu tema verele ja higile saab maailmast parem elupaik tema lastele ja lastelastele.

Aga Darrow’d ja tema rahvast on petetud. Peagi saab ta teada, et inim-sugu on juba mitu põlve Marsi pinnal elanud. Tuleb välja, et Darrow ja teised temasugused punased ei ole midagi enamat kui orjad, kes teenivad mandunud valitsevat klassi.

ilmunudilmunud Mehed ja maskid

SurilinaJohn Banvilletõlkinud Krista Kaer264 lkkõva köidesari „Moodne aeg”

ja selle nime all ka Belgiast põgenenud. Tema pettus läheb veelgi sügavama-

le, nii sügavale, et isegi tema lapsepõl-vemälestused on võltsid. Võimalus, et ta paljastatakse, on ühtlasi võimalus saada tagasi midagi iseendast, oma ehtsusest. Kiri, mida ta on ammu kart-nud, tulebki lõpuks ning ta sõidab Torinosse kohtuma selle saatjaga – noore iirlanna Cassandra Cleave’iga.

Cass Cleave on „Varjutuse” Alex Cleave’i tütar, keda vaevab Mandel- baumi sündroom, harvaesinev skiso-freeniaga sarnanev psüühiline haigus. Need kaks inimest – üks vana, pide-valt purjus ja oma minevikudeemoni-tega võitlev mees ning teine noor, ilma tulevikuta ja kummalisi hääli kuulev naine – kohtuvad Torinos ja nende va-hel tekib habras side. Võib öelda, et kuigi Banville ei halasta eriti oma va-nadele meestele, pakub ta neile mõni-kord siiski võimaluse kas või mingiks lunastuseks.

KOLETISLIK LAPSKui Banville’ilt küsiti, kas ta tahaks, et mõnda tema teost mäletataks kauem kui teisi, vastas ta järgmiselt:

„Võib-olla „Surilina”. See on sünge, kale ja julm raamat. See on romaan, milles ma jõudsin kõige lähemale selle saavutamisele, mida ma tahtsin saavu-tada seda kirjutama asudes. Seda on juhtunud enne üksnes ühel korral,

Kutse mereretkeleTIIT LEITO

Kutsun lugejad mereretkele, et koos avastada Eesti väikesaari. Luban, et igav meil ei hakka, sest ees ootavad uued ja huvi-

tavad kohtumised. Eestis on viimaste andmete järgi üle

2000 saare, seekord piirdub meie huvi ligikaudu saja saarega. Sellesse valikus-se jäävad maakillud, mis on alles sün-dinud, ning need, mille pindala ei ole üldjuhul suurem kui paarsada hektarit.

Oluline osa raamatust kuulub pilti-dele. Fotod aitavad neid saari paremini ette kujutada ja kujundavad meelelise ruumi, mida piiritlevad saareuurijate kogutud teadmised. Teel olles kuula-me, mida meri räägib.

Saartel on inimesed elanud aasta-

sadu. Kui leidus juba vähegi harimis-kõlblikku mulda, asustati saar peagi. Saari, mis elamiseks ei sobinud, kasu-tati loomade karjatamiseks, rikkaliku-ma taimestiku korral ka heina tegemi-seks. Seega ei ole keskmise suurusega saarte taimkate looduslik, vaid on üld-juhul kujunenud inimtegevuse mõjul.

Kui kuskil saarel midagi kasutusele võetakse, siis hakkab paiga üldilme muutuma. Ajal, mil inimesed oma maatükiga veel tihedasti seotud olid, valitses saamise ja andmise vahel tasa-kaal. Praegu see nii enam ei ole ja tava-liselt sõidetakse merel ringi ning külas-tatakse saari lihtsalt lustiks. Siit tekib ka vajadus üht-teist reguleerida. Piirata ei ole vaja mitte ainult liikumist, vaid sama oluline on võtta ette tegevusi, mis tagaksid liigirikaste ja visuaalselt nauditavate maastike säilimise saartel.

Nii on raamatu oluline osa ka loodus-hoiuga seotud küsimused.

Saareraamatu kirjutamine oli mulle väga põnev ettevõtmine. Olen veerand sajandit töötanud Hiiumaa laidude kaitseala juhatajana. See aeg on mulle nii mõndagi õpetanud: sain väga lähe-daseks merega, tekkis omalaadne tun-netus sellest, mis toimub nii vee all kui ka vee peal. Kogesin, mida tähendab elamine ühel väikesaarel ja nägin, kui-das kaob üks lõik meie kultuuriloost.

John Banville festivalil HeadRead.

„Newtoni kirjaga”. Keegi ei sallinud „Surilina” – minu meelest ei sallinud seda isegi inimesed, kes seda imetlesid. Arvustused olid head, aga see ei olnud ega ole raamat, mida on kerge armas-tada. „Surilina” on mu koletislik laps, keda mina pean kalliks, aga kes tekitab teistes jubedust. Kummaline on aga see, et kogu oma kaledusest hoolimata on see omamoodi armastuslugu. Ma ei arvanud kunagi, et ma kirjutan armas-tusloo – mõeldamatu! Minu armastus-loos kohtuvad vana mees ja noor nai-ne, kellel on mõlemal midagi viga, ning nende vahel areneb kummaline, vägivaldne ja hävituslik side. Ja eks ole ka armastus kummaline, vägivaldne ja hävituslik? Armastuses on see, keda armastatakse, kuldne peegel, milles armastaja imetleb iseennast. Algus- aegadel on armastuses hellust, lõbu-sust ja nalja, aga need hääbuvad kiires-ti ning meid haarab omamisiha, me püüame peeglit endale haarata ja löö-me selle sageli kildudeks.”

koolibri WWW.KOOLIBRI.EE NR 9 (98) 9. detsember 2015 4

Nutimäng 2 Heili Veetamm40 lk, lehvik„Nutimäng” arendab lapse lugemis- ja kuulamisoskust ning loovust ja tähelepanu-võimet, samuti sisendab enesekindlust ja annab esinemisjul-gust. Soovituseks lapsevanemale: üheskoos mängule pühendatud aeg tasub end kuhjaga ära ning pakub toredat ja asjalikku ajaviidet. Küsi- mused ja ülesanded arvestavad koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava eesmärke.

Onu Tik-Taki teekondDonald Bissettõlkinud Olavi Teppan88 lkkõva köideÜhel ilusal päeval otsustavad onu Tik-Tak ja tema ustav tiiger Urr koos Port-selankoerakese ja Vihmapilvekesega paadimatkale minna. Oma teekonnal kohtavad nad mitmeid lustakaid tege-lasi, näevad rongikatusel reisivat kängurut, saavad teada, miks on jõgi käänuline, ning ette tuleb palju muudki lõbusat.

Inglise näitleja ja lastekirjanik Donald Bisset on Eesti lugejale vara-semast tuttav raamatu „Kõnelused tiigriga” autorina. „Onu Tik-Taki tee-kond” on samasugune vahva raamat lastele ettelugemiseks ning selle aine-tel on ETV-s valminud ka telelavastus.

Sametjänes Margery Williamstõlkinud Piret Carson32 lkkõva köideLugu poisist, kes saab jõulukingiks tagasihoidliku pesu- sametist jänese, millest ajapikku kujuneb tema kalleim mänguasi ja tingimusteta armastuse sümbol.Imeilusate suurte piltidega raamat sobib hästi ettelugemiseks ja koos lugemiseks ning ühes lapsega maa- ilma asjade üle mõtisklemiseks.

„Kui laps sind kaua-kaua armastab ja sinuga mitte ainult ei mängi, vaid sinust tõeliselt hoolib, siis muutudki sa tõeliseks,” selgitab Kiikhobu väike-sele Sametjänesele. See on jutustus sõprusest, hoolimisest ja armastu-sest.

Kristallide piibelJudy Haltõlkinud Helje Heinoja400 lk, pehme köide„Kristallide piibel” tutvustab huvilise-le rohkem kui 200 kristalli, sealhulgas kõiki levinumaid poolvääriskive, aga ka mitmeid vähem tuntud kive. Kaunilt illustreeritud raamat on hea teejuht kristallide, nende värvuse, omaduste ja kasutusviiside tundmaõppimiseks.

Viiskümmend toitu, mis muutsid ajaluguBill Pricetõlkinud Raivo Hool 224 lk, kõva köideAutor jutustab iga toidu ja joogi loo ning selgitab, kuidas näiteks soola-heeringas, kartul või tee on mõjuta-nud ajalugu kultuuriliselt, ühiskondli-kult, äriliselt, poliitiliselt või sõjaliselt.Lood algavad meie küttidest ja kori-lastest eellaste juures, käivad ära Atlandi ookeani orjalaevadel, käsitle-vad eri säilitusviiside leiutamist, Ameerika Ühendriikide keeluseadust ja maffia esilekerkimist. Saame muu hulgas teada, millist rolli mängis kaeraküpsis esimeses maailmasõjas ning kuidas lihtsast supipurgist sai kuulus kunstiteos.

ilmunud ilmunud

KADRI RAHUSAAR peatoimetaja

Detsember on traditsiooniliselt kokkuvõtete tegemise aeg ja nii seisan ka mina Koolibri sel aastal kirjastatud raamatu-

te mõttelise riiuli ees, libistan käega üle raamatuselgade ja toon esile selle, mis minu jaoks 2015. aastat meenutama jääb.

SINIST JA ROHELIST, HULLE JA KOKAIINIAlustan Tiit Kuninga teatmeraamatu-test „Sinine” ja „Roheline”. Töötasime nende raamatute kallal väga kaua, püü-des viimase hetkeni koguda kaante va-hele kõik huvitavad, põnevad või lõbu-sad faktid, mida sinise ja rohelise värvi kohta maailmas leidub, kattes pea kõik võimalikud valdkonnad (teadus, loo-dus, sport, gastronoomia, sümboolika, kunstid, ajaloosündmused ja kuulsate isikud). Töö pildimaterjaliga oli nende raamatute juures suurem kui ühelgi tei-sel raamatul ja seda on ka pealiskaud-sel sirvimisel näha.

Ajavaimu sari sai sel aastal juurde kolm raamatut: Agejevi „Romaan kokaiiniga”, Will Selfi „Hullumeelsuse hulgateooria” ja August Strindbergi „Hullu mehe päevaraamat”. Neist vii-mane on saanud väga positiivset vastu-kaja, olles üle hulga aja eesti lugeja taaskohtumine eelkõige näitekirjaniku-na tuntud Strindbergiga. Kuigi autor ei lubanud teost oma eluajal kodumaal avaldada, tundub uskumatu, et see raa-mat pidi eesti keelde tõlkimist nii kaua ootama. Raamat pjedestaalile tõstetud suurest üllast, armastusest, selle lange-misest, haiglasest armukadedusest ning kättemaksust oma abikaasale pe-tetud armastuse eest.

Jan Kaus kirjutas, et „Strindbergil on õnnestunud panna kirja tunnete ristlai-netus; vaimne seisund, kus ühel hetkel loomulikuna tunduv tundub teisel het-kel ebaloomulik.” Raamatu on meister-likult tõlkinud ainus võimalik – Ülev Aaloe. Eelmisel aastal „Ajavaimu” sar-jas ilmunud meisterliku tõlke – Mo Yani „Punase sorgo” hiina keelest tõlki-

mise eest sai Märt Läänemets kultuur-kapitali tõlkekirjanduse preemia. Kohe järgmise aasta alguses on aga põhjust rõõmustada Alice Munro austajatel: ilmub tema uusim novellikogumik „Kallis elu”, mille kohta on autor ise mõista andnud, et see jääb tema viima-seks teoseks.

Lastekirjanduses ilmus meil tore paar, peaaegu kaksikud: Jane Hissey „Vana Karu” ja Margery Williamsi „Sametjänes”. Nende raamatute teema on sama, tänapäeva lastele „Leluloo” filmist tuttava edasiarenduse saanud vanade mänguasjade saatus. Mõlemad raamatud on südamlikud, natuke kur-vad, aga väga ilusad. Jane Hissey on kirjutanud-joonistanud Vanast Karust palju raamatuid, mis on ingliskeelsele maailmale tuttavad ka multifilmide kaudu. „Sametjänes” on aga kirjutatud pea sada aastat tagasi, kuuludes amee-rika lastekirjanduse klassikasse. Eesti-keelse väljaande illustreeris Catherine Zarip, ainuvõimalik armsate mängu-asjade kujutaja, kelle jänese karva sametisuses tahab sõrm pilti nähes otsekohe veenduda.

VANA TUTTAV UUES KUUESJa veel üks vana ja hea lasteraamat on meil hiljaaegu ilmunud. Paljud keskik-ka jõudnud mäletavad lapsepõlvest toredat telelavastust onu Tik-Takist ja tema sõbrast tiiger Urrist. Just sellest telelavastusest tuttavaid seiklusi võibki nüüd keskealine oma lastele ette luge-da raamatust „Onu Tik-Taki teekond”, mis on täis lustakaid ja heasüdamlikke kohtumisi ning avastusi maailmas leiduva kohta.

Paljud tõsised kirjandushuvilised tõmbavad lühendatud-mugandatud teoste peale kulmu kipra, kuid sellest hoolimata andsime välja väiksemale lugejale mõeldud versiooni Selma Lagerlöfi „Nils Holgerssonist”. Kui see kaunite illustratsioonidega haarav üm-berjutustus paneb mõnegi lapse hiljem n-ö pärisraamatust huvituma, on meie eesmärk täidetud.

Sel aastal debüteeris eesti lastekirjan-duses Viiu-Marie Rummo, meie andsi-me välja tema kolmanda lasteraamatu „Maailmarändur Nööp”. See on esime-

Sirvides selle aasta raamatuid

sest hetkest võluv rännulugu, kuidas üks täitsa tavaline nööp teeb juhuste kokkusattumisel ringi peale tervele maailmale, jõudes lõpuks Hiiumaal kiviprakku, kust ta leiab üks 6-aastane poiss Leo. Ühelt poolt nagu muinas-jutt, annab jutustus lastele vaikimisi teadmisi ka geograafiast ja ajaloost. Raamatu on väga õnnestunult illust-reerinud Kadi Kurema.

NOORTELE SEIKLUST JA ARGIPÄEVATänavu nihutasime natuke piire ja kir-jastasime kaks raamatut ka veidi vane-matele lastele, kel eluaastaid üle küm-ne ja kellele ei kiputa väga raamatuid välja andma. Rohkem tüdrukutele mõeldud „Minu Lotta-elu” ja poisist peategelasega „Hugo V. tegutseb”. Mõ-lemad raamatusarjad on Saksamaal väga populaarsed, Lotta jõudis suvel poole miljoni müüdud eksemplarini ja tundub, et ka meil on põhjust sarjaga jätkata. Raamatud võluvad sellega, et tegemist on koolilapse igapäevase elu-ga, rõõmude ja äpardustega. Mõlemad raamatud on rikkalikult illustreeritud, lausa graafilised romaanid, mille hu-moorikate piltide uurimine annab lu-gemisele särtsu juurde.

Kolmanda raamatuni jõudis eesti rahvapärimust tutvustav sari, kus va-rem ilmunud „Sada saarelehte, tuhat toomelehte” ja „Üle õue õunapuu”. Nüüd sai uue kuue „Marjakobar ja teisi seto muinasjutte”, taas Regina Lukk- Toompere moodsate etnograafiasuge-meid kandvate illustratsioonidega.

Aasta lõpupoole nägi trükivalgust suurepärane kinkeraamat nii noortele kui ka täiskasvanutele, „Teadmiste ent-süklopeedia”. 360 lehekülge teadmiste tulevärki kosmose, looduse, inim- keha, teaduse ja ajaloo kohta, kõik va-rustatud kaasaegsete ülevaatlike joo- niste, skeemide ja illustratsioonide- ga, mis aitavad erinevaidvaldkondi pa-remini seostada.

Loodetavasti on sel aastal jõulu- vana kingikoti raamatutega täitmine lihtsam kui kunagi varem. Tänan luge-jaid usalduse eest ja soovin rõõmsaid kohtumisi raamaturiiuli ees ka järgmi-sel aastal.

Valik „Koolibri“ 2015. a ilmunud

raamatutest Hugo V. tegutsebSabine Zetttõlkinud Linda ja Meelis Lainvoo176 lkkõva köideHugo Võsapäts vihkab oma perenime, sest klassikaaslased narrivad teda sel-le pärast ega pea Hugot ennast mis-kikski. Ainult tema parim semu Nico teab, et Hugos peitub tegelikult ge-niaalne sisu, mis küllap peagi kõiki ahhetama paneb. Tõsi, Hugo ei ole veel lõplikult otsustanud, kas ta tee-nib oma miljonid jalgpalli- või lavas-taarina või rakendab oma geniaalset mõistust poliitikas või finantsmaa- ilmas. Eks tal ole selleks veel ka pisut aega, sest ta on alles „peaaegu 16-aastane (kuigi paistab välja noo-rem)” ja käib kuuendas klassis.

Kartmatu teadushiir NeroMatthias von Bornstädt, Vera Schmidttõlkinud Kadi Eslon24 lk, kõva köideLõbus ja vahvate piltidega muinasjutt selgitab lihtsas keeles mehaanika põhimõtteid: mis paneb lendama raketi, kuidas töötab lift, kuidas toimi-vad auto pidurid, mis annab liiklusva-hendile liikumiseks energia, miks laev ujub ja lennuk lendab. Uudishimulik hiir Nero katsetab eri sõiduvahendeid, kogeb nii õnnestumisi kui ka ebaõn-nestumisi – nagu seda teadlastel ja leiutajatel ikka ette tuleb. Seikluse käigus omandab Nero uusi teadmisi ja leiab toredaid sõpru, kellega koos võetakse ette järjekordne uurimisreis.

Looduse mustrid. Värviraamat Valentina Harper72 lkpehme köide30 detailset pilti kutsuvad värvima elusa ja eluta looduse kauneid must-reid alates liblikatest ja lilledest kuni kivide, vee, puidu ning mitmesuguste viljade läbilõigete ja tekstuurini. Raa-mat sisaldab lühikese värviõpetuse ja nõuandeid värvimisvahendite, -tehni-ka ja meetodite valikuks, et loomine oleks nauditav ning tulemus omanäo-line ja kaunis. Iga pildi taga leidub teravmeelne tsitaat või mõttetera, mis aitab luua meeleolu. Paksule pa-berile trükitud pilte saab kasutada eksponeerimiseks.

Kuldne värviraamatAndrea Sargent96 lk, pehme köideKuldses värviraamatus saavad kokku autor Andrea Sargenti kaks suurt kirge – kunst ja värvimine. Värvimiseks leiad lillmotiive ja loodusest inspireeritud mustreid. Selle raamatu pildid paku-vad meelerahu ja arendavad loovust. Igaüks võib end kunstnikuna tunda. Ühtse käekirjaga raamatu pildid on trükitud paksule paberile, lehed on ühepoolsed ja rebitavad.

Maitsev ja tervislik. Magustoidud Carla Barditõlkinud Maria Drevs120 lk, pehme köideRaamatusse on koondatud maheda-mad ja lahedamad retseptid värskete puuviljasalatite, jahutavate sorbettide ja õhuliste kreemide, samuti krõbeda-te ahjumaiuste valmistamiseks. Nii saavad muretult maiustada nii toidu-talumatuse all kannatajad kui ka need, kes on otsustanud vähendada tarbitava rasva või kalorite hulka.

5 NR 9 (98) 9. detsember 2015 WWW.TNP.EE tänapäev

Stalini tütar. Svetlana Allilu-jeva erakordne ja tormiline eluRosemary Sullivantõlkinud Matti Piirimaakujundanud Villu Koskaru520 lk, kõva köide

FOTO

VIL

JAN

DI M

UU

SEU

M©AARE OLANDER

Kuulsas Viljandis vanastisead käisid kantsi serval,kitsed, lambad puude kõrvalnäsisivad rohukestend’se aja kuulsusest.

Nii on kirjutanud Juhan Liiv, viljandlane 1887–1890. Na-gu näitab ka üks selle raama-tu foto, oli lambaid näiteks

lossivaremetes küll. Ka viimane värsiri-da peab paika, Viljandi muinaslinnus oli 13. sajandi algul üks tugevamaid Eesti alal ja orduloss 14.–15. sajandil üks võimsamaid kogu Läänemere ümbruses. Tõsiasi on ka kuulsuse haju-mine 17. sajandil, kui loss ja linn olid lahingutes purustatud ning paljutsitee-ritud jesuiit Fabriciuse sõnul lossivare- metes saatan ise vahti pidas ja kuke moodi kires.

Ometi ärkas linn 18. sajandi lõpul taas ellu, arenes ja ehitas mõisa eralda-tud 87 hektaril kuni 1919. aastani. Siis vabaneti mõisa haardest ja linn kasvas nii kirde, loode kui ka edela suunas. Suuremaid purustusi ei toonud kumb-ki maailmasõda, nõukogude aja mass-ehitus jättis ajaloolised kvartalid puu-tumata ja tänapäeva Viljandi meeldiks ehk Juhan Liivilegi.

PEA TÄIUSLIK ÜLEVAADE LINNAST JA INIMESTESTGraafiline materjal Viljandi väljanäge-misest kuni 18. sajandi lõpuni piirdub Jacobus Lauruse tuntud gravüüriga linna ja lossi vallutamisest poolakate poolt mais 1602. See pilt koos poola-kate 1599. aasta revisjoni (lossi ja lin-na ehitiste kirjelduse), paari 17. sajan-di kaardi ning paraja fantaasiaga lubas Gustav Mootsel kokku panna Viljandi ordulossi maketi.

Järgmised Viljandi kujutised leiduvad Riia õpetaja ja kodu-uurija Johann Christoph Brotze unikaalses joonistus-te ja akvarellide kogus, nende autorid on Brotze ise oma 1800. aasta Eesti-maa reisil või tema kolleegid. Esimesed dateeritavad fotod Viljandist on teinud Theodor John, Tartu päevapiltnik, kes 1870ndail suviti Viljandis fototeenust pakkus ja 1878–1879 ordulinnuse väl-jakaevamisi pildistas. Kuni 19. sajandi lõpuni on linnapilte napilt, aga 1898. aastal avas oma ateljee Jaan Riet, kelle

järgneva 50 aasta jooksul tehtud ligi 80 000 fotot moodustavad pea täiusliku ülevaate Viljandi linnast ja inimestest.

DETAILID JA LINNULENNUVAATEDTeose ülesehitus ja koostamispõhimõt-ted on sarnased „Kadunud vaadete” Tallinna ja Tartu raamatutega. Ring-käik algab Lossimägedest, kulgeb läbi kunagise mõisasüdame ja Valuoja oru järve äärde, tõuseb Pikast tänavast üles vanalinna, läbib Lossi, Tartu ja Tallinna tänava, jõuab mööda Jakobsoni täna-vat Uueveskini, naaseb kesklinna möö-da Posti tänavat, käib Paalalinnas ja turul ning saabub lõpuks läbi Kantre-küla ja Männimäe raudteejaama. Iga peatükk algab mõne lennuvaatega piir-konnale.

Pea kõik vanad fotod selles raamatus on pärit avalikest arhiividest ja muu-seumidest, nende juurest leiab ka täpse allikaviite, kui see on olemas. Ülejää-nud fotode juures on toodud allika või autori nimi. Fotod on dateeritud nii täpselt kui võimalik, lähtudes nii konk-reetse foto arhiiviandmetest kui ka raa-matu autori hinnangust.

Esinduslik kogu Viljandi fotosid läbi aegade kuulub mõistagi Viljandi Muu-seumile, kust on pärit ka kaks kolman-dikku selle raamatu vanadest fotodest. Hea valiku leiab ka Filmiarhiivist, muuhulgas on seal hoiul ligi 60 000 Jaan Rieti klaasnegatiivi. Tänapäeva-sed fotod on teinud autor 17 pildista-

Enne kui on hiljaRebecca Lindebergi sarja 1. raamatKetlin Priilinnkujundanud Liis Karu262 lk, kõva köideKahe väikese lapse ema kaob oota-matult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegele-ma alles äsja ametisse asunud noor uurija Rebecca Lindeberg. Tasapisi hakkavad ilmnema veidrad ja kõhe-dust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse proovile.

Eesti ajalugu: kronoloogiaautorite kollektiivkujundanud Villu Koskaru520 lk, kõva köideKäesolev raamat on ajaprintsiibist lähtuv ülevaade kogu teadaolevast Eesti ajaloost, mis ulatub umbes aas-tast 14 000 eKr kuni tänapäevani. Esikohal on poliitiline ajalugu, kuid peale selle on käsitletud ka kultuuri-sündmusi jms. Raamatu on koosta-nud seitse Tartu Ülikooli õppejõudu: Sulev Vahtre, Ain Mäesalu, Mati Laur, Tiit Rosenberg, Allan Liim, Ago Pajur ja Tõnu Tannberg. Tegu on 1994. ja 2007. aastal ilmunud kronoloogia-raamatute parandatud ja täiendatud väljaandega.

KesklinnEesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate TallinnasPaul Kasskujundanud Margit Randmäe400 lk, kõva köideSeda teost võib nimetada ilukirjan-duslikuks olukirjelduseks 1990-ndate alguse Eesti Politseist, sest juhtunud sündmustele on lisatud nii detaile kui ka vürtsi ning reaalsed inimesed on kokku sulatatud ning siis erinevate karakteritena lahti kirjutatud.

Paljugi toimuvast tundub tänapäe-val täiesti uskumatu. Kuid lugedes ei tohi unustada, et vaatamata kõigile lollustele ja puussepanekutele tegele-sid nood 20-aastased poisid iga päev kuritegude lahendamisega ning teeni-sid sellega Eesti Vabariiki.

Pühapäevane filosoofiaklubiAlexander McCall Smithtõlkinud Ehte Puhangkujundanud Liis Karu272 lk, pehme köideIsabel Dalhousie teab, et Edinburgh’ fassaadide taga lokkab ahnus, eba-ausus ja himurus. Isabeli kui filosoofi, rakenduseetika ajakirja toimetaja ning pühapäevase filosoofiaklubi asutaja ülesanne on kaardistada inimkäitumise keerukusi. Aga kui ta näeb ühte meest Usher Halli rõdult alla kukkumas, ütleb tema instinkt, et see ei saanud olla õnnetu kukkumi-ne – ta tõugati sealt alla.

Taevast raskemKurt Cobaini eluluguCharles C. Crosstõlkinud Lauri Liiders464 lk, kõva köideKurt Cobaini surmast tema enda käe läbi 1994. aasta april-lis on möödas üle kahekümne aasta. See tegu iseloomustabki suurel mää-ral tema lühikest, vihast, palavikulist elu. Kogenud muusikaajakirjanik põimib oma põhjalikud teadmised Seattle’i muusikaskeenest sügava kaastundega raamatu peategelase vastu ning jutustab loo loominguli-sest leegist ja valust, mis seda toitis ja lõpuks kustutas

ilmunudViljandi linna kadunud vaated

Viljandi kadunud vaatedAare Olanderkujundanud Andres Tali352 lkkõva köide

misretkel augustist 2012 kuni oktoob-rini 2015, neid täiendavad Kristjan Lusti droonifotod. Omaaegse võtte-punkti täpset tabamist pole omaette eesmärgiks seatud, küll on üritatud raamatus samast punktist tehtud fotod kohakuti sättida.

TÄNUSÕNAD AITAJATELEAutori südamlik tänu kuulub kõigile, kes aitasid leida ja trükiks ette valmis-tada selle raamatu fotod: Herki Helves Viljandi Muuseumist, Gerli Rebane Filmiarhiivist, Anne Lass Arhitektuuri-muuseumist ja Merilis Roosalu Ajaloo-muuseumist. Faktide ja fotode kom-menteerimise eest tänan Ain-Andris Vislapuud, Herki Helvest ja Jaan Män-nikut. Hea sõnaga pean meeles Viljan-di Muuseumi, Tegelaste Tuba ja Kauba 1b külaliskorterit, muusikaaida kohvi-kut ja Joosepi rattalaenutust, samuti XXII ja XXIII Viljandi folki – tänu neile (ja mitte ainult!) on Viljandist saanud mõnus linn, millest Juhan Liiv, August Maramaa ega Johannes Tetsmann omal ajal ei osanud ehk unistadagi.

Trepimägi ja villad selle ümber. Ilmselt sai fotol nähtav trepp valmis 1906 või paaril järgneval aastal.

Isa vari tütre saatuselMARI KARLSON

Ema enesetapp. Põgenemine, mida kirjeldati kui kõrvakiilu Kremlile. Armulood Inglismaal ja USA-s. Raamat koondab Jos-

sif Stalini tütre erinevad elud köitvaks portreeks naisest, kes põgenes maailma teise otsa, et pääseda oma isa tegude painavast taagast.

1926. aastal sündinud Svetlana Alli-lujeva veetis oma lapsepõlve ja nooruse Kremlis. Selleks ajaks oli tema isa ülis-tamine „geniaalse juhina” jõudnud mastaapideni, mis andsid põhjust rääkida Stalini isikukultusest ja abso- luutsest võimust Nõukogude Liidus.

Svetlana ise elas küll kaitstud elu, kuid tragöödiad ei jätnud tedagi

puudutamata: „Perekonnas, kus ma sündisin ja kasvasin, polnud midagi normaalset, kõik oli masendav ning mu ema enesetapp tunnistas kõige kõnekamalt kogu olukorra lootusetust. Kremli müürid minu ümber, julge- olekuagendid majas, köögis, koolis. Ja kõige selle kohal paadunud põikpäine mees, kes oli enda eraldanud endistest võitluskaaslastest, /.../ tegelikult kogu maailmast; mees, kes koos oma kaas-süüdlastega oli muutnud riigi vang- laks, kus hävitati igaüks, kelles oli säili-nud pisutki hinge ja mõistust; mees, kes tekitas miljonites inimestes hirmu ja vihkamist – see oli minu isa.”

Pääsenud Kremli kontrolli alt, vapus-tas Svetlana maailma, põgenedes kül-ma sõja haripunktis Ameerika Ühend-riikidesse, jättes maha kaks last.

Tänu ligipääsule FBI, CIA ja Vene-maa arhiividele ning tihedale koostööle Svetlana tütre Olgaga on Rosemary Sullivan loonud biograafia, mis pai-gutab Stalini tütre avaramasse aja- ning ruumikonteksti, kuid ei lase luge-ja tähelepanul hälbida Svetlana mõ-jusalt inimlikult loolt.

ilmunudPiia Präänik kolib sisseKairi Lookillustreerinud Ulla Saarkujundanud Villu Koskaru104 lk, kõva köidePiia Präänik kolib oma isa, ema ja kass Nuustikuga hubasesse puumajja Papli puiesteel. Tema uusaastasoov on leida seal palju sõpru. Ja Piia ei peagi pettu-ma – uues kodus on palju toredaid seltsilisi, alates ülemisel korrusel ela-vast ülekaalulisest bernhardiinist, riidekapis redutavast abivalmis koist ja vannitoa mulliloomadest, lõpetades Kanadast pärit karusõbra Jacki ja onu Rasmusega, kes on alailma näljane.

Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähta-matust AkslistPiret Raudautori illustratsioonidkujundanud Dan Mikkin100 lk, kõva köideSander on täiesti tavaline poiss, kes elab oma emaga kahekesi. Nagu ena-mik poisse, armastab Sandergi jalg-palli ja šokolaadijäätist ning pühapäe-viti kaua magada. Ka Sandri emme on täiesti harilik, kuid seda vaid päevani, mil ta kahaneb nii tillukeseks nagu legomehike. Sellest hetkest saavad al-guse imelikud juhtumised, milles löö-vad peale ema ja poja kaasa ka kodu-tu koer Muri, nähtamatu poiss Aksel ja paljud teised põnevad tegelased.

Maimetsa laste loodLeelo Tungalillustreerinud Asta Venderkujundanud Virge Ilves264 lk, kõva köideLeelo Tungla kolm vahvat raamatut on nüüd esmakordselt koondatud sama-de kaante vahele. Siit leiad nelja Mai- metsa kooli viiendas klassis õppiva lapse lood. Kõigi nende elud on väga erinevad. Lood pajatavad koolilaste elust ajal, kui polnud veel ei arvuteid ega ka nutitelefone, kuid – imet küll – ega lapsed ise olnudki väga palju praegustest erinevad!

Tähenärija ja KriksadullAino Pervikillustreerinud Kertu Sillaste72 lk, kõva köidevärvitrükkLugu sellest, kuidas raamatute luge-mine Tähenärija peast segi ajas ja kui-das Kriksadull seepärast hirmu pidi tundma. Tähenärija ja Kriksadull on mõnes mõttes imelikud tüübid: vahel on nad pisikesed, vahel suured. Täp-selt nii, nagu parajasti jutt jookseb. See tuleb sellest, et nad on olemas üksnes ettekujutuses. Ise nad seda tä-hele ei pane, nad on niiviisi harjunud.

SalapahaKristi Piiperillustreerinud Gerda Märtenskujundanud Villu Koskaru160 lk, kõva köide„Salapaha” räägib loo 1990ndate alguses esimestes klassides käinud Tartu tüdrukust, tema perest, sõpra-dest ja naabritest. Eriti aga sellest, kuidas ühel heal lapsel õnnestub ko-gemata uskumatult palju pahandust teha. Lugudesse on pikitud mälestusi ajast, mil lapsed olid ehk pisut naiiv-semad ja vanemad veidi muretumad. „Salapaha” on Kristi Piiperi esimene lasteraamat ning lood pärinevad ena-mikus autori enda lapsepõlvest.

canopus WWW.CANOPUS.EE NR 9 (98) 9. detsember 2015 6

TÕNU LEMBER

Eesti Raadio kauaaegne heli- režissöör Heino Pedusaar on saanud hakkama märkimis-väärse saavutusega – äsja ilmus

tema sulest mahukas koguteos „Uut möödunust”, mis sisaldab 60 laiale avalikkusele adresseeritud esseed-ves-tet, milles otsekui elustub kogu Eesti möödunud sajandi muusikaajalugu (klaveri- ja viiulimeistrid, heliloojad, pianistid, ooperi- ja operetisolistid, koorijuhid, organistid, pedagoogid jt).

Käesolev raamat on sündinud Heino Pedusaare peaaegu 60 aasta jooksul salvestatud intervjuude temaatilisest avardamisest ja kirjanduslikust järel-töötlemisest. Sama nime kandis ka Pedusaare saatesari Eesti Raadios, mis oli ülimenukas läbi paljude aastate.

TÄHTEDE PARAADTõeline tähtede paraad algab klaveri-meister Ernst Hiisi ja helilooja Cyrillus Kreegiga ning lõpeb Arvo Pärdiga, nen-de vahele jäävad Gustav Ernesaks, Artur Lemba, Rudolf Jõks, Erika Franz, Tooni Kroon, Margarita Voites, Helmi Puur, Roman Matsov, Aleksander Arder, Tenno Vironi, Jenny Siimon, Pau-la Padrik, Miina Härma, Arne Viisimaa, Hugo Lepnurm ja paljud, paljud teised.

Otsekui kirsi tordile lisavad raamatu viimased peatükid kolmest kuulsast tenorist Enrico Carusost, Beniamino Giglist ja Jussi Björlingist ning pianisti-dest Maria Judinast ja Maria Grinber-gist.

Raamatu kaante vahelt kumab meile vastu otsekui kaugete tähtede sära am-mumöödunud aegadest – tsaariajast, esimesest Eesti Vabariigist, rääkimata juba saksa ja nõukogude okupatsiooni-dest... Vaadates tähistaevasse, teame, et paljud seal meile nähtavad tähed on te-gelikult juba ammu kustunud, kuid ku-na nad asuvad meist nii võrratult kau-gel, pole nende viimased valguskiired, mis sellest teada annaksid, veel meieni jõudnud. Kui nad aga juba kustunud on, siis unustatakse nad kiiresti... Välja arvatud juhul, kui kellegi terav ja nõtke sulg pole võtnud vaevaks neid saatvaid lugusid, jutte ja legende raamatukaante vahele jäädvustada.

Väärib märkimist, et kõik peatükid on pealkirjastatud sisule vastavalt vai-mukalt ning leidlikult, mille kinnitu-seks ka allpool toodud näited.

MUHELEV KLAVERIPROFESSORPianisti, helilooja, klaveripedagoogi ja muusikakriitiku Artur Lemba (1885–1965) tagasihoidlikkuse, heatahtlikku-se ja armastusväärsuse kohta räägitak-se legende, nagu ka tema fenomenaal-se oskuse kohta mängida noodist ilma eelneva ettevalmistuseta, prima vista, talle täiesti tundmatut literatuuri. Heino Pedusaar toob selle kinnituseks helilooja Villem Reimanni suu läbi järgmise huvitava mõttekillu:

„/.../ Kahjuks ei saanud Artur Lemba õpilased nende õpetajas varjus oleva-test rikkustest täielikku ülevaadet ja osalt just sellepärast, et ta oli niivõrd tagasihoidlik. Tal oli enesel justkui piinlik oma teadmisi pakkuda. Ta ootas oma õpilastelt-vestluspartneritelt huvi ja küsimusi. Selle tõttu olid ka ta tun-nid sellised, et kui õpilane oli ükskõik-ne, jäi ka tema ükskõikseks. Niipea, kui õpilane hakkas midagi pärima või mil-legi üle arutama, siis järgnes igasugu-seid nõuandeid ja tarkusi nagu külluse-sarvest.

Mul oli juhuseid jälgida ja kuulata Artur Lemba lehestmängu siis, kui

Kaugete tähtede sära

Uut möödunustVesteid kultuuriloost, muusikast ja muusikutestHeino Pedusaar630 lkkõva köide

Eduard Tubin lõpetas balleti „Kratt” partituuri. Siis tekkis küsimus, et kui-das seda saaks ette kanda. Tubin tuli tolleaegsesse konservatooriumi ja rühma heliloojatega läksime saali. Siis juhtus niimoodi, et Artur Lemba istus klaveri taga, partituurirull oli tal ees ja Tubin lõi takti, kusjuures kõik teadsid, et Artur Lemba nägi seda partituuri esmakordselt. Oleme seda veel hiljem-gi meenutanud, kuidas ta mängis käsi-kirjalisest, paljude parandustega parti-tuurist terve „Krati” läbi, kusjuures jõudis vahepeal veel Tubinale hõigata, et „siin on üks vale noot!””

Koorijuht Ants Üleoja, kellele Artur Lemba oli üldklaveri õppejõud, rääkis allakirjutanule selle aasta suvel Tudu-linnas toreda loo professori heatahtlik-kusest.

Helilooja Hans Hindpere (1928–2012) jutustas Ants Üleojale, kuidas õpingute ajal konservatooriumis kulu-nud aeg kõigele muule kui Artur Lem-ba üldklaveri tundide külastamisele. Kui aga eksam ukse ees, oli muretse-jaks rohkem lugupeetud professor, kes polnud noort tudengit kordagi näinud. Eksami eelõhtul vanas kontsis trepist üles minnes tuli talle juhuslikult vastu üks pisut mureliku näoga tudeng. Lem-ba tervitanud võõrast südamlikult ja kurtnud poisile oma muret: homme hommikul üldklaveri eksam, üks tu-deng aga kadunud kui tina tuhka, kui too noormees peaks juhuslikult tund-ma üliõpilast Hans Hindperet, siis öel-gu talle, et tulgu aga kindlasti eksami-le, karta pole midagi, küll professor ise ette ütleb, peaasi, et Hans-poiss kohale ilmuks. Järgmisel hommikul oligi Hans Hindpere eksamil ja professorile tun-dus, et oli siiski teda kusagil varem ko-hanud...

KAAREL IRD: „SELLE TÜDRUKU VÕTAME KÜLL ÄRA!”Heino Pedusaar: „Margarita Voites tuli lavale komeedina, mis teatri gravitat-siooni jõul kinnistäheks muutus. Kuid füüsika kinnitab, et gravitatsioonijõud toimivad alati kahepoolselt. Seega saa-

me kinnitada, et nii nagu noort lauljat, peatset primadonnat tõmbas lava, köi-tis seesama laulja omakorda ka teatrit: temas aimati juba esimestest esinemis-katsetest alates suurt arengupotent-siaali. /.../ Aasta 1957. Tartu tudengite näitering oli nõuks võtnud jõudu mõõ-ta Imre Kálmáni operetiga „Montmartre’i kannike” ja haarata nimiosasse bibliograafiat õppiv Rita Lombak, sealmail hüva maine oman-danud taidleja – sama lauljatar, keda hiljem Margarita Voitesena professio-naalsel ooperilaval kohtama hakkasi-me ja kelle täiuslikku koloratuursopra-nit imetleda võisime.”

Ja just seda etendust juhtus nägema Kaarel Ird, kes siis ka pealkirjas too-dud sõnad lausunud. Muide, kui Enn Säde raamatu esitlusel seda seika mai-nis, parandas Margarita Voites teda vahelehüüde korras: „Ei, ta ütles, et võtame selle plika ära!”

Ja sellest ajast alates on Margarita Voitese, tõelise prima donna assoluta täht säranud muutumatu heledusega meie kontserdisaalides, selles võisid veenduda kõik Heino Pedusaare raa-matu „Uut möödunust” esitlusele tul-nud. Ei puudunud palju, et aplaus te-ma esitatud laulude lõppedes (klaveri-saatjaks Piia Paemurru) oleks Teatri- ja Muusikaakadeemia orelisaali lae pai-gast ära nihutanud.

KAKS PÕLATUTSellist nime kandvas peatükis portre-teerib autor kaht vene periooditi rep-resseeritud pianisti ja pedagoogi, need on Maria Judina (1899–1978) ja Maria Grinberg (1908–1978).

Heino Pedusaar: „Ühe huvitava ja garanteeritult tõeseks tunnistatud seiga kirjeldus, mis seostub Maria Judinaga, omistatakse Dmitri Šostakovitšile. Nimelt oli Maria Judina igasugusele riigivõimu kritiseerimisele ja tollesama võimu poolsele ahistamisele vaatama-ta millegipärast Stalini favoriitpianist. Nii juhtuski, et veel sõjapäevil, nimelt ühel 1943. aasta õhtul sattus „isake” raadiost kuulma Maria Judina ettekan-

Heino Pedusaar oma koduses helistuudios. Eesti kultuuriloo helisev arhiiv täieneb.

des Wolfgang Amadeus Mozarti Klave-rikontserti nr. 23 A-duur (K. V. 488). Diktaator olevat saanud sellest vapus-tava muusikaelamuse. Kohemaid järg-nenud ukaas, korraldus, et äsjase saate helisalvestis toimetataks viivitamatult Kremlisse. Muidugi ei olnud sellist plaati kusagilt võtta, kuivõrd tegemist oli tavalise otseülekandega raadiostuu-diost ja mitte ülesvõttega. Mitte keegi asjameestest ei söandanud seda asja-olu Stalinile seletama hakata. Nõutud heliplaat lubati juba järgmiseks hom-mikuks kohale tuua.

Mis sellele järgnes? Veel samal ööl klopsiti juhuslikult leitud pillimängija-test kiiruga kokku orkester, tariti koha-le Maria Judina ja vajalik teos plaadis-tati. Ainuüksi Stalini jaoks. Üle kivide ja kändude, sest ajanappusest johtuvalt pidi kogu töö toimuma igasuguse eel-proovita. Tagatipuks ei suutnud olu-korra tõsidusest ähmis dirigent oma ülesandega korrektselt toime tulla ja taktikepp anti ta ametivennale.

Mozarti klaverikontsert sai lindile, kibekähku valmistati galvaaniline me-tallmatriits ja pressiti sellelt seltsimees Stalini ihaldatud heliplaat, pealegi ainueksemplarina. Suur juht ja õpetaja premeeris seejärel Maria Judinat 20 000 rublaga, mis oli nendel aegadel ülimalt kopsakas rahapatakas. Järgnes kõiki asjaosalisi šokeeriv reaktsioon, kui kunstnik annetas saadud preemia otsekohe õigeusu kirikule ja tõotas (erakirjas Stalinile)... „lakkamatult pal-vetada Teie pattude lunastamise eest”. Millegipärast ei kutsunud see ekstsess esile mingit pöidlakruvide täiendavat pitsitamist.”

IlmunudTudulinna – siit ma tulenMeenutuste 1. raamatAgo-Livius Kerge276 lk, kõva köide Tunnustatud arhitekti ja hilisema Eesti Kongressi liikme Ago-Livius Kerge (snd 1933) mälestuste-raamat lapsepõlvest ja algkooliaasta-test Tudulinnas Virumaal ning kesk-kooliajast Tartus praeguses Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille autor lõpetas 1952. aastal.Autori isa dr Jaan Kerge oli Tudulinna jaoskonnaarst, avastades tema enda sõnul poolkogemata uue ja väga efek-tiivse ravimi maohaavandite ravimi-seks. Raamat on tulvil toredaid lugu-sid autori sugulastest ja peretuttava-test, jaoskonnaarsti argipäevatööst, talumajade ehitamisest, talutöödest jms, tuues lugeja silme ette värvika pildi eestiaegse taluühiskonna elust. Kõik muutus aga aastal 1940 ning päi-keseküllane taluõu sai niihästi vene okupatsiooni ja küüditamiste õuduste kui ka sundkollektiviseerimise totrus-te tummaks tunnistajaks.

PärandusIra Lember200 lk, kõva köideRootsi väikelinnas Nynäshamnis romantili-ses kaljule toetuvas ma-jas elav jõukal järjel ja küpses eas kunagisest sõjapõgenikust eestlanna Flora kutsub kokku oma lähemad sõb-rad, et neile midagi tähtsat teatada. Rootsi sõidab ka majaomaniku õe- tütar Anita, olles üks paljudest, kes loodab pärimise teel selle maja oma-nikuks saada. Florat tema kodus oo-dates ja klaverikaanel eksponeeritud fotosid vaadates meenutab Anita nii tädi Floralt kui ka emalt kuuldud mä-lestusi. Retrospektiivselt elustuvad tegelaste ja nende esivanemate kee-rukad elusaatused. Flora oli olnud abielus kolm korda, tema esimene abikaasa oli näitleja, teine maali-kunstnik ja kolmas kirjanik, igalt abi-kaasalt jäi talle mälestuseks sõrmus, millega seotud lood vääriksid omaette novelli! Milline on aga uudis, mida Flora oma sõpradele teatab?

PukanutaMerilin Ahwazian76 lk, pehme köideLasteaialastele ja noore-male koolieale mõeldud trükitähtedega ja autori värviliste illustratsioonidega raamat apelsinivärvi loomakese Pukanuta ja tema sõprade seiklustest. Pukanuta elab metsas vanas kollases majas koos proua Diivani, Sinise Sussi, Igi-vana Köögikapi ja paljude teistega, rääkimata Pukanuta võluautost, mille-ga ta alati heameelel teisi sõidutab.

Vanaisa võluhaamerUrve Tinnuriillustratsioonid Helve Huttunen120 lk, pehme köideUrve Tinnuri kümnes lasteraamat kut-sub mudilasi ja nende vanemaid kaa-sa teekonnale unenägude võlumaail-ma. Kuueaastane Reedik elab koos ema ja vanaemaga. Oma pärisisast ei tea ta midagi, kasuisa töötab mereta-gusel maal, kus elavad jõuluvana ja põhjapõdrad, emal on aga ilmast ilma tuline kiire. Ka Reediku vanaisa on siit ilmast lahkunud juba nii palju aastaid tagasi, et poiss ei mäletagi teda. Seitsmendaks sünnipäevaks annab vanaema Reedikule üle kingituse va-naisalt – võluhaamri, millega koputa-des saab poiss minna unenäos oma vanaisa juurde. Igast tema unenäost saab suur ja imetore seiklus.

FOTO

HEI

NO

PED

US

AA

R, 2

006.

Eesti rahva kannatusedUrmas Nemvalts384 lkkõva köide

7 NR 9 (98) 9. detsember 2015 WWW.CANOPUS.EE canopus

miseks ihkas noore arstist kirjaniku hing midagi romantilist ja seikluslikku ning kui raamat valmis, ei saanud ta tei-siti, kui pidi ka reaalselt minema Itaa-liasse - sellesama lasuursinise taeva alla, kus „Pühaku” kangelased seiklesid.

TOLMUNUD KÄSIKIRIRaamat algab järgmiselt: „Käesolevad mälestused on kirja pannud Beato Giuliano, Püha Francise Ordu vend Assisist, tavaelus tuntud kui Filippo Brandolini, kelle suguvõsas olen mina, Giulo Brandolini, kõige viimane järel-tulija. Pärast vend Giuliano surma läks käsikiri üle tema vennapojale Leonel-lole, kogu tema maise vara pärijale, ning sellest ajast alates on käsikirja edasi antud isalt pojale justkui reliik-viat, mis kuulus kord ühele meie sugu-võsa liikmele, kelle jumalakartlikkus ja heateod ikka veel Brandolini nimele sära heidavad...”

Paotame pisut käsikirja. Aasta 1488, iidne Forli linn Itaalias, San Marino lähedal, mille asutas aastal 188 eKr Rooma konsul Gaius Livius Salinator. Aadlisoost nooruke härrasmees Filippo Brandolini satub linna saabu-des otsekui vandenõudest, kirgedest ja intriigidest kubiseva herilasepesa kesk-punkti. Lugu, mis siit alguse saab, on aga enam kui mõtlemapanev.

Huvitav on märkida, et Maugham pidas seda romaani oma „mustaks lambaks”, püüdes selle kordustrükke isegi veel küpses eas igati takistada.

TÕNU LEMBER

Neil päevil ilmus raamatukaup-luste lettidele Inglise kirjan-dusklassiku William Somerset Maughami intensiivne ja vär-

vikas noorpõlveromaan „Kuidas saada pühakuks” (The Making of a Saint), mis ilmus aastal 1898, kui tulevane kirjanduskorüfee oli kõigest 24-aasta-ne. „Pühak” on juba 29. W. S. Maugha-mi raamat, mille kirjastus Canopus on eesti keeles välja andnud.

FORLI MUSKETÄRIDŽanrilt võiks „Kuidas saada pühakuks” liigitada ajalooliseks seiklus- või ka armastusromaaniks, sarnanedes oma hoogsuses paljuski Alexandre Dumas’ vanema romaanidele „Kolm muske- täri” või „Krahv Monte-Cristo”.

Romaani tegevus toimub 15. sajan-dil väikesteks vürstiriikideks killustatud Itaalias, kus käimas äge võimuvõitlus, kroonitud päid tõugatakse troonilt, sekka vandenõud, duellid, õukondli-kud intriigid, kuramaažid..., ja kõige selle taustal tõuseb esile üks suur ja kirglik armastuslugu.

Pärast eduka debüütraamatu „Liza Lambethist” ilmumist palus kirjastaja Fisher Unwinn kirjutada Maughamil veel teinegi romaan elust Londoni slummides, kuid noor kirjanik kartis kalduda stereotüüpi ja liikus hoopis vastupidises suunas.

Ühe kirjaniku päevaraamatWilliam Somerset Maughamtõlkinud Mare Lepik452 lk, kõva köideRohkem kui poole sajandi, täpsemalt 52 aasta jooksul (1892–1944) pidas Inglise kirjandusklassik William Somerset Maughami (1874–1965) päevikut, kirjutades sinna märkmeid reisidelt, juhuslikult kuuldud lugusid, huvitavaid karaktereid, mõtteid, tähe-lepanekuid jpm. Lugu järgneb loole, üks säravam kui teine! Kui palju neid selles raamatus on? Kes suudaks lugeda... Sada? Kakssada? Paljudest said kuulsad Maughami novellid, mõnedest isegi romaanid, enamus aga jäigi siia, nende kaante vahele. Kahjuks...

Selle pika aja jooksul muutus kogu maailm, ning kaheksateistkümneaas-tane häbelik Londoni meditsiiniüliõpi-lane arenes oma kuulsuse tipul olevaks kogu maailmas tunnustatud kirjandusklassikuks. „Ühe kirjaniku päevaraamat” annab lugejale võima-luse heita vaimustavalt teravmeelse pilgu mitte ainult maestro vaimse maailma kujunemisse, loomingulisse protsessi ja isiklikku ellu, vaid ka muutustele, mis langesid osaks kahest maailmasõjast räsitud Euroo-pa kirjandus- ja kultuurielule.

Viimane sissekanne päevaraama-tus on aastast 1944, suur meister on saanud just 70-aastaseks, ja see on liialdamatult suurmeisterlik! Ja täna-seks on ka sellest sissekandest möö-dunud juba seitsekümmend aastat.

ilmunudNii saadakse pühakuks

Kuidas saada pühakuksWilliam Somerset Maughamtõlkinud Mare Lepik282 lkpehme köide

Maughamile meenus, et ta oli hiljuti lugenud Macchiavelli „Firenze ajalugu”, mis jutustas verise loo Caterina Sforza-sat ja võimuvõitlusest Forlis. Teema hakkas teda huvitama, ta uuris Briti Muuseumis kogu kättesaadavat mater-jali selle kohta ja tegi usinalt märkmeid.

Varsti lahkus Maugham udusest ja hallist Londonist, sõites Itaaliasse Cap-ri saarele, kus arvatavasti valmiski aja-looline Itaalia-aineline romaan „Kuidas saada pühakuks”. Teine versioon on, et üksluiste ja kurnavate meditsiiniõpin-gute ning igava haiglatöö tasakaalusta-

Tema hoiakust pole kerge aru saada, sest raamat nautis juba ilmudes suurt lugejamenu ja on teinud seda jätkuvalt rohkem kui saja aasta jooksul.

IGAVENE ARMASTUSÜlimalt seiklusliku süžee varjus kogub aga tuure Filippo ja Giulia kuum ja kirglik armuromaan: Filippo: „See oli ainus, millest ma hoolisin; see oli ainus, mida ma tahtsin. Minu armastus Giulia vastu oli minu enese jaoks suu-repärane.” Edasise avastamisrõõmu jätame muidugi heale lugejale.

Ja mida öelda lõpetuseks? Filippo bravuurikast Forlisse saabu-

misest oli möödunud palju aastaküm-neid ning vaene munk Giuliano, „ümber pruun kotiriie ning vööl kane-pist nöör, pruunid kiharad, mida naised kunagi suudlesid, nüüd valged nagu lumi, silmad tuhmid ja sügavale silmakoobastesse kaevunud”, mõtles mööda tolmust teed sammudes tagasi oma eluteele ja teda hävitanud armas-tusele. Tee, mis viib lunastusele, võib olla vägagi käänuline...

JUULI LAANEMETS

Postimehe karikaturist Urmas Nemvalts kirjutas suvel ilmu-nud karikatuurikogu „Eesti rah-va kannatused” eessõnas, et

unistas juba poisina tööst, mida ta täna teeb. Raamatus olevad pildid viivad vaatajal suu muigele, naerdes inimliku rumaluse ja hüsteeria üle.

Veidi enam kui 20 aastaga on Urmas Nemvaltsi karikatuuridest saanud osa Postimehe käekirjast. Nagu ütleb lehe peatoimetaja Merit Kopli, on Nemvaltsi karikatuurid tabavad, sest tal on lai sil-maring ja hea mälu. Seepärast ongi Nemvaltsi teine karikatuurikogu hea sissevaade viimase kümne aasta oluli-sematele sündmustele Eesti ühiskon-nas. Omamoodi ajalooraamat.

EI ÕELUTSE EGA TIGETSEOma stiilist ja karikatuuridest rääkima hakates ütleb Nemvalts kohe, et talle ei meeldi tigetsemine ja õelutsemine. „Mulle meeldib mõelda, et oma pilte tehes ei ole ma ülearu õel. Isegi kui suurimat käkki kajastan, on seal ikka mingi muhedus sees,” lausub ta, lisa-des, et ei taha joonistada elu ainult läbi valu ja ängistuse. „Karikatuuriraamat on kokku pandud mõttega viia suu muigele,” selgitas Nemvalts.

Igapäevaselt Postimehesse pilte joo-nistades on igal karikatuuril erinev sün-nilugu. „Mulle endale meeldib mõelda, et parimad pildid sünnivad hetkega. Sageli tuleb hea mõte pähe toimetajaga telefonis rääkides, osa pilte sünnib aga

Lendava pliiatsiga mees

Isegi Postimehesse tööle saamisel män-gis purilennundus oma rolli. „Tol ajal joonistasin ma meeletult palju ja saat-sin oma töid paljudele ajalehtedele, muidugi ka Postimehele.” Ühel päeval kohtus Nemvalts Tartus toimetuse trepil Postimehe juristi Tiia Luhtiga, keda tun-dis läbi purilennunduse ja kes Nemvalt-sil nööbist haarates ta lehe arvamus- toimetajaga kohtuma viis. Tartu Posti- mehes oli nimelt vahelduva eduga mõelnud oma karikaturisti palkamisele. Pärast kohtumist ka toonase peatoime-taja Vahur Kalmrega tellitigi pikema ju-tuta karikatuur järgmise päeva lehte. „Mäletan, läksin koju, olles tohutult elevil, et ilma pikema ettevalmistuseta loon karikatuuri tellimise peale. Aasta oli siis 1994 ja minu esimene pilt oligi

päeva jooksul raadios jooksvaid uudi-seid kuulates.” Karikaturisti sõnul tu-leb teinekord ka ise initsiatiivi haarata ja toimetajaga suheldes leida see pi-kantne nüanss, mille ümber pilt joonis-tada. „Mul on tugev enesetsensuur – kui midagi juba toimetusse saadan, siis on see piisavalt hea ning ilmub ka le-hes,” selgitas ta. „Juhtub sedagi, et juht-kiri ja karikatuur on erinevatel seisu-kohtadel – nagu vaidleksid omavahel. See annab mu tööle täieliku loomingu-lise vabadustunde ja mis saab olla loo-jale veel parem keskkond?”

KAKS SUURT KIRGERohkem kui pool oma elust on Urmas Nemvalts olnud seotud kahe suure kire-ga – karikatuuride ja purilennundusega.

WWW.POSTIMEES.EE postimees

Urmas Nemvaltsi karikatuurid valmivad suuresti elutoa põrandal. See on kodukontori eelis, siin saab segamatult loovuse lendama lasta.

FOTO

SA

ND

ER IL

VES

T Mart Laari relvaskandaalist,” meenutas Nemvalts oma karjääri algust Postime-hes.

KARIKATUUR TÄHENDAB MÄRKAMISTKarikatuurid heidavad tihti humoori-kat ja pilkavat valgust avaliku elu tege-lastele. Nemvaltsi sõnul pole peatege- lased üldiselt tema poole vihahoos pöördunud. „Pigem on isiku taga ole-vad huvigrupid minu joonistusi pa-haks pannud,” sõnas ta. „Muidugi on parteide poolehoidjad tundlik siht-grupp. Ma võin nädal aega Ansipist pilte joonistada ja kui teen ühe korra Savisaarest karikatuuri, öeldakse kohe, et näe, reformi toetaja tegutseb.”

Karikaturistid ja nende tehtud pildid Eestis ei saa sama suurt vastukaja kui näiteks Lääne-Euroopas. „Eks pärast Prantsuse karikatuuriajakirja Charlie Hebdo dramaatilisi sündmusi märgati, et meil Eestis on ka karikaturiste. Näi-teks Itaalias toimub aasta jooksul 300 erinevat karikatuurivõistlust.”

TIHE SÕELNemvaltsi sulest on valminud viimase kümnendi jooksul enam kui 3000 kari-katuuri. Raamatu tarvis valiku tegemi-ne pole seega sugugi lihtne ülesanne. Otsustavaks teguriks sai Nemvaltsi si-setunne ja tekkinud emotsioon. „Lisaks tegin valikuid sündmusepõhiselt, et suuremad teemad oleks kaetud. Mõne pildi jaoks tuli juurde otsida infot, mis täpselt juhtus, miks pilt loodi. Nüüd, kui tekst juures, tundub raamatut vaa-dates, et tegu on täiesti adekvaatse aja-

loolise materjaliga,” ütles Nemvalts. Kokku on raamatusse kogutud 350 karikatuuri. Urmas Nemvaltsi karika-tuuriraamat «Eesti rahva kannatused» on müügil raamatupoodides üle Eesti ning tellitav aadressilt www.posti-mees.ee/rahvakannatused.

Raamatu üks ajaloolistest tegelastest Firenze Vabariigi faktiline valitseja Lorenzo de Medici (1449–1492 ) Giro-lamo Macchietti (1535/1541–1592) maalil.

Nemvaltsile meeldib hobuselihapaani-ka karikatuur kõige enam. „Taoline paanika ja hüsteeria mulle meeldib, avaldub inimlik rumalus ja massipsüh-hoos. Minu lemmikuks on pildid, kus pole peal mingit kindlalt poliitikut, pigem üldine teema. Teisena tuleb meelde karikatuur GMO-ohutuse teemast, kui mõned teadlased väitsid, et need on ohutud.”

WWW.KIRMUS.EE NR 9 (98) 9. detsember 2015 8

ANU KORB

Sarjas „Eesti asundused” avalda-takse diasporaa eestlaste päri-musmaterjali põhjal koostatud uurimusi ning uurimusliku sis-

sejuhatuse, kommentaaride ja akadee-miliste registritega varustatud piir-kondlikke antoloogiaid.

Sarja viies ja kuues osa tutvustasid Venemaa eestlaste ning Eestisse tagasi-tulnute elulugusid. Sarja seitsmes raa-mat tutvustab kaht Ida-Siberi Krasno-jarski krai lõunaosas asuvat küla – need on Ülem-Bulanka ja Ülem-Sue-tuk. Raamatus saab ülevaate nende kü-lade eluolust, traditsioonidest ja kom-metest. Ülem-Suetuk rajati sundasumi-sele saadetud luteriusuliste kolooniana 1850. aastatel. 1861. a. asutatud Ülem-Bulanka oli esimene puht-eesti asundus Ida-Siberis. Valimikus avalda-tud lood pani kirja Rosalie Ottesson, kohapeal kutsutud Ottessoni Roosi (eluaastad 1889–1979), kes oli nõuko-gude võimu aastail ainuke Eesti Rahva-luule Arhiivi kaastööline Siberist.

Suurepärase mäluga Roosi kasvas üles vanapäraste traditsioonidega kü-las, kus pärimuslikud jutud, laulud, kombed, loitsud jms olid osa igapäeva-elust. Roosi noorusaastad jäid aga enamlaste võimuletuleku ja sellele järg-nenud radikaalsete muutuste aega, kus tegutseda tuli nõukogude võimu ideo-loogilise surve all.

Rosalie Ottesson uskus siiralt, et nõukogude võimu tingimustes on või-malik ehitada üles uus inimväärne

Roosi Siberi lood

Roosi Siberi lood. Eesti asundused VIIkoostanud Anu Korb304 lkkõva köide

ilmunud ilmumasKihnu tantsudIngrid Rüütel, Sille Kapper496 lk, kõva köideÜlevaate tantsude aja-loost, tantsimise funkt-sioonidest, tavadest ja olukordadest Kihnu saarel. Väljaanne sisaldab käsikirjalisi materjale, interv-juusid heli- ja videosalvestistelt, kirja-vahetuse teel saadud andmeid ning fil-mi- ja videosalvestuste põhjal koosta-tud tantsukirjeldusi ja saatemuusika noodistusi.

Iiu Leiger. Emasde Söruotsa murragus loodud muisdendide sari Iiuma vägimihesd Leigrisd Jegard Kõmmus108 lk, kõva köide,teine trükkRahvajuttude rikkalikest teemadest ja mahlakast keelepruugist inspireeritud jutustuste sari on kirjutatud autori esi-meses keeles, Emmaste kihelkonna, Sõruotsa murrakus. Kogumikule annab lisaväärtust Hiiumaa kunstniku Liia Lüdig-Algvere kohalikest rahvariietest ja eluolust inspireeritud värvikas akvarelliseeria „Leivakõrvane”.

Muhu rahva- muusikat, laulumänge ja tantse Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist, 9koostanud Ingrid Rüütel35 lk, CD+DVD, tekstivihik Väljaanne tutvustab muhulaste rikka-likku lauluvara 20. sajandi alguses.

ühiskond ning töötas ennastsalgavalt nõukogude võimu teenistuses: küla-nõukogu esimehena, lugemistoa juha-tajana, kooliõpetajana ja teistes ameti-tes. Pensionieas aitas ta kaasa küla kul-tuurielu edendamisel. Nii juhtis ta ise-tegevuskollektiive, pidades loenguid, tegutsedes näärivana ametis jms. Ka kaastöö tegemine kaugel Eestis asuva Kirjandusmuuseumi rahvaluule osa-konnale oli tema jaoks võimalus olla ühiskonnale kasulik.

Põhiosa kogutud materjalist pani nai-ne kirja mälu järgi, vahendades oma teadmisi külakogukonna ühistead- misena. Teisalt on näha Ottessoni kirja-panekutes selgesti tema isiklikku suhet oma saadetistesse: näiteks hulk usundi-

lisi jutte on üles tähendatud isikukoge-muse-juttudena minavormis.

Ottesson oli vastuoluline isiksus ning tal oli kahetine positsioon – ühelt poolt külaelanikega sarnane pärimus-lik taust, teisalt aga samas ennastsal-gav töö nõukogude võimu teenistuses. See kõik väljendub selgesti ka tema kirjapanekutes.

Rosalie Ottesson ja Mihkel Krintal.

HELLE METSLANG, REET KASIK

Tartu Ülikooli Kirjastuse sari „Eesti keele varamu” koosneb kaheksast köitest, mis avavad eesti keele eri tahke, võtavad

kokku eesti keele läbiuurituse praeguse seisu ja teevad esmakordselt ühtse välja-andena kättesaadavaks kogu peamise info eesti keele ehituse ja kasutuse kohta.

„Eesti keele varamu” on läbi aegade esimene ja suurim monograafiate sari eesti keele kohta. Sellesse kuuluvad üle-vaateteosed eesti kirjakeele struktuurist (sõnamoodustus, vormimoodustus, lauseõpetus, hääldus), suulisest eesti keelest, eesti keele ja eesti kirjakeele aja-loost ning eesti murrete grammatikast.

Eesti keele tervikkäsitluste väljaand-mine on üks „Eesti keele arengukava 2011–2017” ülesandeid. Teoseid koos-tavad keeleteadlased Tartu ülikoolist, Tallinna ülikoolist ja Eesti Keele Insti-tuudist. Tervikkäsitluste koostamist ra-hastab Haridus- ja Teadusministeerium ja riiklik programm „Eesti keel ja kul-tuurimälu II”, koostamise korraldami-sel aitab kaasa ka Emakeele Selts.

„Eesti keele varamu” kasutajatena nä-hakse kõiki, kelle töö, õpingud või hu-vid seostuvad eesti keele tundmisega: üliõpilasi, õpetajaid, õppejõude, tead-lasi, keeletehnolooge, eelekorraldajaid

Raamatusari keelehuvilisele

ja -hooldajaid; õpikute, sõnaraamatute, keelekäsiraamatute koostajaid, samuti kirjaliku ja suulise keele kasutajaid loo-mingulises töös.

AVAKÖIDE AVAB SÕNAVARA STRUKTUURI JA RIKASTUSE VÕIMALUSISarja avaköide, Tar-tu ülikooli emeriit-dotsendi Reet Kasi-ku „Sõnamoodus-tus” kirjeldab sõna-vara struktuuri ja rikastuse võimalusi. Vähem kui kümnendik eesti keele sõ-nadest on lihtsõnad, üle 90 protsendi on liitsõnad ja tuletised. Raamat näi-tab, missuguseid tähendusseoseid on eesti keele sõnamoodustusvahenditega võimalik luua, ning kirjeldab produk-tiivseid ja reeglipäraseid võimalusi, mida kasutatakse uute sõnade moo-dustamiseks. Sõnastikusõnade kõrval on raamatus rikkalikult näiteid spon-taanselt loodud tekstisõnadest.

Kas teate, et eesti keeles on sellised sõnad nagu teemeäraline, veinitamine või sigaodav? Et naaberlinna võib ron-gitada või bussitada, et ilm võib koera-tada ja koolid võivad eliidistuda? Et mees võib olla lipsustatud ja traksista-tud ning käitumiselt ministerlik, aga ka luuserlik või hoopis lendas-üle-käope-

tartu ülikooli kirjastus WWW.TYK.EE

Heinrich Stahli tekstide sõnastikKülli Habicht, Pille Penjam, Külli Prillop548 lkkõva köideKas teate, mida tähendavad sõnad meevikene, saajeldama, keelekoer või lendvamees? Või kumb sidesõna oli 17. sajandi esimese poole kirjakeeles sagedasem, kas ja või ning? Sellest sõnastikust saab teada seda ning palju muud põnevat ja minevikku varjatut. Sõnastik on mõeldud kasutamiseks kõigile keele- ja kultuurihuvilistele, keda köidab eesti kirjakeele kujune-mislugu ja sõnade elukäik.

Heinrich Stahli (u 1600–1657) pee-takse põhjaeesti kirjakeele alusepani-jaks, tema kujundatud on saksamõjuli-ne eesti keele kirjutamise tava. Siinne sõnastik sisaldab Stahli kahe mõjuka peateose („Käsi- ja koduraamat” ja „Ilmikute peegel”) eestikeelset sõna-vara, kokku 2820 märksõna. Välja on toodud tänapäevasest erinevad tähen-dused, lisatud on ilmekaid lausenäiteid koos saksa vastetega. Nii saab vana ja eestipärase kõrval jälgida ka võimalik-ku saksa mõju Stahli keelekasutuses.

Eemalt vaadates. Veerand sajandit eesti kirjandusegaCornelius Hasselblatt512 lk kõva köideVeerand sajandit oma elust on estofiil ja fennougrist Cornelius Hasselblatt pühendanud eesti kirjandusele. Tema südameasi on olnud „näidata, et eesti kirjandus on kirjandus nagu iga teine-

Seto laul eesti folkloristika ajaloos.Lisandusi representat- siooniloole (ERA toimetused, 34)Andreas Kalkun307 lkpehme köideAutori väitekirja illustreeritud ja täien-datud väljaanne on visuaalselt naudi-tav ülevaade seto rahvalaulude kogu-mis- ja uurimisloost. Uurimuses on esile tõstetud senistes ajalugudes var-ju jäänud või kõrvaltegelaseks olnud setod ja nende pärimuse representee-rimise küsimused. Autor küsib küsimu-si, mida pole seni peetud oluliseks küsida ja problematiseerib nähtusi, mis pole probleemina tähelepanu äratanud.

Hiiumaa vägimehe Leigri seiklused. Kogu pere jutu-, värvi- ja mänguraamatHiiumaa Emmaste murrakus ja eesti keelesJegard Kõmmus, , Kahrut Silvester Vilbaste24 lk, pehme köide9 toredat lugu ja 27 lõbusat värvimis-pilti Hiiumaa vägimehe Leigri juhtumis-test, põnev lauamäng „Leigri jalajälge-des mööda Hiiumaad”, murdekeelne piltsõnastik vanadest Hiiumaa asjadest ja värviküllane tutvustus Hiiumaa seelikutriipudest.

Sõna- moodustus Eesti keele varamu, 1Reet Kasik424 lkkõva köide

gi, mida võib lugeda, tõlkida, levitada, kritiseerida ja analüüsida.” Hasselblatt on hoolitsenud selle eest, et eesti kir-jandus oleks rahvusvaheliselt nähtav. Ta on andnud läbi ajaloo suurima panu-se eesti kirjanduse vahendamisse. Sar-ja „Studia litteraria Estonica” 15. köide teeb algust Hasselblatti retseptsiooni-ga Eestis. Raamat koondab ajavahemi-kus 1983–2014 Eestis või välismaal ilmunud artikleid ja lühivorme, mis annavad aimu selle väärt mehe teadus-liku ja vahendava tegevuse ulatusest.

LuulestJüri Talvet448 lk kõva köideSarja „Studia litteraria Estonica” 16. köide on koondab Jüri Talveti neljakümne aasta jooksul avaldatud arutlusi maailma ja eesti luulest. Jüri Talvet (snd 1945) on tuntud kirjandusteadlane, esseist, luuletaja ja tõlkija, kel on väljapaistvad teened meie humanitaarteaduste aren-damisel. Ta on Eesti Võrdleva Kirjan-dusteaduse Assotsiatsiooni ja rahvus-vahelise ajakirja Interlitteraria asutaja, juht ja peatoimetaja, Tartu Ülikooli hispanistika eriala eestvedaja. Talveti uurimisala on avar, hõlmates romaani või ingliskeelseid kirjandusi, baroki ja draamaluule poeetikat, kultuuride- vahelist tõlget, rahvuslike modernismi-de võrdlust, eksistentsialismi, kirjandusteooriat ning filosoofiat.

ilmunud

salik? Et meil on mobiilindus ja perearstindus, aga ka kavalantslus ja rehepaplus?

Keel on loominguline asi. Uusi sõnu ei mõtle välja ainult keeleteadlased, kirjanikud ja sõnavõistlejad. Neid saab tekstis ise luua, nii et nad on selles lau-ses, selle konteksti põhjal mõistetavad ja loomulikud.

Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus

ÜLLAR PETERSON

„Õpetlike näidete raamat” õpetab araabia fatalis-mi selle kõige paremas mõttes: vähem põdeda

ja muretseda ning rohkem naerda hal-va ning iseendagi üle, sest kõik siin ilmas on nii kaduv-tühine ning lõpus ootab surm, mis kõigile on võrdne oma heas ja halvas. See on see unune-ma kippuv inimkonna alustõde.

„Õpetlike näidete raamat” õpetab:• vastu astuma ja naerdes eimillekski pidama avalikku arvamust oma veen-dumustele truuks jäädes. Samas õpe-tab see ka kurba tõde, et valitseva ideo-loogia hanitamine toob ühelt poolt reeturi maine, ent võib ka kinkida loorbereid tuhat aastat hiljem. Usama on ja oli ühtedele muslimitele – eriti tõsiusklikele – reetur ja kahtlane fran-kide sõber, kuid ülejäänuile – ja suure tõenäosega ka meile – on ta inimene, kes oli suurem paljudest oma kaasaeg-setest. Seega õpetab see teos, et sõna-vabadus on karm privileeg, millelt lõi-vu võetakse ja lõivu antakse ka kaua takkajärele;• austama vaenlast ka juhul, kui temal on inimlikud omadused, ning julgust väljenduda kriitiliselt „omade” suhtes, kui nad käivad inimesest allapoole;

Mida õpetab meile keskaegse islami tähtteos?

9 NR 9 (98) 9. detsember 2015 WWW.TLUPRESS.COM Tallinna ülikooli kirjastus

tes teiste pärimuste tundmist (selles osas teeb rõõmu, et Erki Lind kaitses äsja Tartu Ülikoolis doktoritöö, kus ta käsitleb nii India kui ka Hiina mõtte-pärimust). Loomulikult tuleb edaspidi-gi tegeleda ka spetsiifiliselt Lääne päri-musega, kuid ainult sellest tänapäeval enam ei piisa.

Keda „Vägi” huvitada võiks? Kas selle lugemine nõuab erialast ettevalmis-tust?Raske öelda. See võib huvitada täiesti ootamatuid inimesi. Näiteks minu endaga juhtus kunagi just selline asi. Varem ma põlastasin filosoofiat ega olnud õieti ühtki filosoofiaraamatut lugenud. Aga – see oli vist aastal 1997 või 1998 – hakkasin täiesti juhuslikult lugema üht nii tekstuaalselt kui ka sisu-liselt kaunis keerulist filosoofilist teost, ja ühtäkki ma taipasin, millega on te-gu. Niimoodi sai filosoofia vastu üks-kõikne või vahel vaenulikki inimene filosoofiaga kontakti. Kas käesoleva raamatuga midagi sarnast võib juhtu-da, seda ma ei oska öelda, aga põhi-mõtteliselt võiks see olla võimalik. Ettevalmistus on kahe otsaga asi: ühest küljest sa muutud seeläbi peenemaks, nüansseeritumaks, vaateväli laieneb ja sa oled võimeline suhestuma rohkema-te asjadega. Aga teisest küljest see ka künnab sisse vaod, kinnistab mõtte-harjumused, stambid, eelarvamused. Nii et üheselt vastata ei saa: ettevalmis-tus käesoleva raamatu lugemisel võib tulla nii kasuks kui ka kahjuks.

Eesti algupärased filosoofilised uurimused on haruldus. Ent nüüd on Margus Ott, kes ise kunagi filosoofiat põlastas, kir-

jutanud põhjaliku filosoofilise teose väest. Margus Otiga vestles tema värskelt ilmunud monograafiast „Vägi. Väekirjad I” Eik Hermann.

Millest „Vägi” räägib?Me kogeme enda sees ja näeme endast väljaspool pidevat muundumist, mis ühtlasi on paratamatult ka uuenemine. Oma raamatus paningi ette ühe viisi, kuidas seda muundumise ja uuenemise mehhanismi filosoofiliselt kirjeldada. „Vägi” on siin mõistetud kui muundu-mise võime, loomisjõud.

Ühest küljest puudutab see iga olen-dit ja tema väge: tema kestmist, püsi-mist, muundumist, kohanemisvõimet. Teisest küljest puudutab aga see ka maailma või kosmost tervikuna ehk kõiki olendeid üheskoos võetuna – sest me teame, et olendite mitmekesisus on samuti aja jooksul tekkinud. Kuna meie inimestena oleme samuti ühed sellised tekkinud olendid, siis on selli-sel nägemusel oma selge seos praktili-se eluga, mida üritan raamatu viimas-tes peatükkides ka avada.

Seda võiks siis nimetada suureks sünteesimise katseks.Võib-olla tõesti. Siiski tahaksin end ot-sesõnu distantseerida esoteerikast (mil-lega filosoofiat miskipärast sageli seos-tatakse, sh raamatukogude ja -poodide

Urban Semiotics: The City as a Cultural- Historical PhenomenonLinnasemiootika koostanud Igor Pilshchikov 334 lkpehme köide.Kogumik „Urban Semiotics: The City as a Cultural-Historical Phenomenon” sisaldab Tallinna Ülikoolis 2011. aas-tal toimunud III Juri Lotmani päevade materjale. Raamat koosneb neljast osast. Esimeses osas arutletakse lin-natekstide funktsiooni üle kaasaegse-tes balti kultuurides. Teise osa uuri-mused keskenduvad ruumisemiooti-kale 19. ja 20. sajandi vene kultuuris ja nõukogudeaegses kultuuris lingvis-tilise poeetika, kultuurisemiootika ja uusmateriaalsuse vaatenurgast. Raa-matu kaks viimast osa on pühendatud linnamaastiku visuaalsele tajumisele ja selle ideoloogilistele tõlgendustele Ukraina, Eesti, Korea, Hiina ja Põhja-Ameerika näitel.

I luoghi nostri: Dante’s natural and cultural spacesDante looduslikud ja kultuurilised ruumidkoostanud Zygmunt G. Barański, Andreas Kablitz ja Ülar Ploom290 lkpehme köideTallinna Ülikooli artiklikogumik „I luoghi nostri: Dante’s natural and cultural spaces” sisaldab valikut rahvusvaheliselt tuntud Dante-uurija-te kõige värskemast tööst. Kogumik keskendub eelkõige ruumi proble-maatikale selle eri aspektides (hilis-keskaegne kosmoloogia, Dante ruumipoeetika, semiootika ning feno- menoloogia, judaistlikud, islamistli-kud, kristlikud ja paganlikud ning rahvalikud aspektid ja motiivid ruumi kujutamisel) ja mitmele muule ak-tuaalsele küsimusele kaasaegses dantoloogias (Dante dialoog antiigi eepikaga, Dante intellektuaalne kuju-nemine). Üksteist artiklit ja esseed käsitlevad eelnimetatud küsimusi laiemas kontekstis või keskenduvad valitud laulude süvaanalüüsile.

Teaduslikku ja filosoofilist: Valitud töidAlbert Einstein koostanud Piret Kuusktõlkinud Georg Liidja, Kalle Hein ja Piret Kuusk125 lk, pehme köideAlbert Einsteini kirjatööde kogumik „Teaduslikku ja filosoofilist” sisaldab tema neli teedrajavat teadusartiklit aastast 1905 ning teadusfilosoofilist vaadet olukorrale teoreetilises füüsi-kas aastal 1936. Sissejuhatavates artiklites kirjeldab Raivo Stern Einstei-ni positsiooni tänapäeva maailmas ning Ivar Piir tutvustab lühidalt Einsteini elulugu.

Vihma ja kuupaiste loodUeda Akinaritõlkinud, kommenteeri-nud ja saatesõnastanud Rein Raud135 lk, pehme köideUeda Akinari on XVIII sajandi Jaapani õpetlane, luuletaja ja kirjamees, kelle laiem kuulsus põhinebki sellel 1776. aastal ilmunud tondijuttude kogumi-kul. Kogu pole kaotanud oma popu-laarsust tänini ning lisaks põnevusele ning elutarkusele on see suurepärane osutus Akinari sügavast inimesetund-misest.

ilmunudMuutumise jõust ja olemise väest

Vägi. Väekirjad IMargus Ott470 lkpehme köide

Õpetlike näidete raamatUsāmah bin Munqidhkommenteerinud ja saatesõna kirjutanud Üllar Peterson533 lk pehme köide

riiulitel). Minu allikad on filosoofia kõrval ennekõike täppisteadused: füüsi-ka, keemia, bioloogia. Eks see ole teisiti riskantne, kuna ma ei ole erialateadlane ja mind on kerge n-ö vahele võtta.

See on ka põhjus, miks aina vähem kirjutatakse klassikalises mõttes filosoofilisi traktaate. Eestis võiks „Väge” pidada üheks esimestest, kui mitte esimeseks.Algupäraseid filosoofiaraamatuid an-taksegi Eestis ülimalt vähe välja (kui välja jätta koolitööna mõeldud ja piira-tud levikuga doktoritööd). Ma loodan, et neid hakkab juurde tulema. See võiks valmistada rõõmu nii autoritele kui ka paljudele lugejatele.

Lisaks on selle raamatu puhul tähele-panuväärne, et Euroopa pärimusega enam-vähem võrdne kaal on Hiina päri-musel. Millega seda põhjendad?Ma olen viimastel aastatel Hiina filo-soofiapärimusega põhjalikumalt tege-lenud, nii vanema kui ka uuemaga ning leidnud sealt väga huvitavaid asju. Arvan nii, et tänapäeval ei tohiks enam pidada kursust „Filosoofia aja-lugu”, kus ei käsitleta teisi pärimusi (ehkki võib muidugi pidada kursust „Lääne filosoofia ajalugu”). Maailm on avanenud, inglise keeles on kättesaada-vad teiste pärimuste põhitekstid ning huvi on äratanud käsitlused põlisrah-vaste „ontoloogiast”.

Tulevaste põlvede filosoofiatudengi-telt eeldatakse ilmselt kasvõi üldjoon-

• ka seda, et iga tähena särav teos ehk polegi „omade” juures nõnda särav. On ka kohti isla-mimaailmas, kus kõnealune tekst on vähem „tähem” kui meie juures praegu. Ju kinnitab Usama seda vana ütlust, et üks-ki prohvet pole kuulus omal maal, või kui ka on, siis õige pisut ja vaid tagantjärele;• et alati tuleb julgelt oma arva-mus avalikult välja öelda, hoo-limata sellele järgnevatest mo-raalivalvurite ratsarünnakutest, mis nii toonase kui ka tänase avaliku arvamuse võlts-ahhe-tuste amorfse kilbi tagant piigi-ga pistavad, olgu selleks toona-ne „siivsus” või praegune „po-liitkorrektsus”;• kuidas elada täiel rinnal ja vähem muretseda ja põdeda: elurõõmsat fatalismi, millel aga pole miskit pistmist mor-biidse enesehävituslikkusega; • omaks võtma harjumatult te-ravat irooniat toonase ja prae-guse enesehävitusliku avaliku arvamuse lauslolluse vastu, selle koorma vastu, mille kand-misest ühiskond küüru on vaju-nud;• naerdes hindama ka inimlik-ke pahesid, samas neist ise osa võtmata: nagu Usama naerab oma veini tarbinud sõprade

seiklusi, ise alati kaineks jäädes, võime meie tema tööst tänapäeval ehk eesku-juks seada ühte kaunis harva looma – lõbusa ja kaine inimese joodikute selt-sis. Vein ja naer ei pea olema vastandli-kud poolsused, veel vähem teispoolsu-sed, hingelt vaba inimene on alati lõbus, olgu ta kaine või purjus; • seda, et kust kandist ja kui tahes kaugelt maalt ka keegi poleks pärit või mis ilmavaadet ta ei esindaks, en-nekõike on ta inimene, mitte ideoloo-giline olend muslimi, kristlase, ateisti, juudi või tont teab, kelle teise näol. Usama õpetab inimlikkust nägema ka esmapilgul vihast vahutavas 12. sajandi Süürias, kus toonaste islami, kristluse ja teiste religioossete ideo-loogiate erinevad poolused minetasid oma käsitlustes (ja vastandumistes) suurte ideede taga väikese, rõõmsa ja veidi paheliku, siiski samas siivsa inimese, tänu kellele inimsugu seni kestab ja naerab.

Margus Ott

hea lugu WWW.HEALUGU.EE NR 9 (98) 9. detsember 2015 10

Arnold Susilt on ilmunud raa-matud „Vene impeeriumi hukk. Otto Tiefi valitsuse mi-nistri mälestused I maailma-

sõja päevilt” ja „Võõrsil vastu tahtmist. Mälestusi vangiajast ja laagripõlvest”. Sellest, et temas oli peidus ka n-ö peh-mem pool, annab tunnistust oma laste-le räägitud unejuttudest sündinud „Uuka Kulgar, metsa poeg”.

RAAMATU SÜNNILUGUTütar Heli Susi räägib raamatu saamis-loost järgmist: „Vahel juhtub, et on nööp ja nööbi ümber hakkab tekkima pintsak. Nii algas ka selle raamatu sünd väikesest terakesest, nimelt sellest, et Arnold Susil oli pisike tütar, kes nõudis õhtuti unejuttu. Ja et tütrel oli lemmik-nukk, ruudulises ülikonnas poiss, nagu neid enne suurt sõda Saksamaal valmis-tati. Selle nuku seiklustest hakkaski mu juristist isa jutustama. Igal õhtul sündis uus lugu. 1938. aastal kirjutas ta need lood üles, tema kolm last lugesid neid ikka ja jälle. Kuid „Uuka Kulgar” pole siiski ainult muinasjutt elavaks saanud nuku seiklustest.

Eesti Vabadussõda oli siis veel värs-kelt meeles. Arnold Susi ja ta sõbrad – kellele omariiklus ja oma rahva püsimi-ne oli ainuvõimalik inimväärne elamis-moodus – võitlesid kahe ülekaaluka vaenlase vastu (punavägi ja Landes- wehr). Nii sai raamatust võrdpilt: Uuka mets on Eesti, „vabaks ostetud” mitte kulla, vaid vere hinnaga, st va-baks heideldud eestlaste kodumaa, ja poiss Kulgar on eesti mees, kelle üles-anne on seda maad hoida ja kaitsta, selles korda ja rahu luua, kurjusega rin-da pista ja kui vaja, selle eest surra.

MUINASJUTUD OOTASID AUTORIT TAGASI1948. aastal, kui punane võim oli van-gistanud peaaegu kõik meie pere- konnasõbrad ning painet lisasid küüdi-tamisest räägitavad jutud, tegin ma

MARGIT KILUMETS autor

Peaaegu igal täiskasvanud ini-mesel Eestis on oma mälestus Jaak Joalast. Mõni on tema lau-lude saatel üles kasvanud,

mõnda seob ühe või teise looga väga isiklik mälestus. Ühed on Jaaku algu-sest peale jumaldanud, teised vahepeal põlanud ja siis andeks andnud, kol-mandad avastanud Joala enda jaoks uuesti alles pärast tema lahkumist 2014. aasta septembris. Jaak Joala ei jätnud ega jäta kedagi ükskõikseks ja tema saatus läks inimestele korda.

Minu jaoks piisas neist põhjendus-test, et vastata enda jaoks küsimusele, kellele või milleks on Joala elulooraa-matut tarvis. Selle vajalikkuses ei kahel-nud õnneks ükski poolesajast Jaaguga seotud inimesest, keda aasta jooksul usutlesin. Need olid uskumatult põne-vad, harivad ja mõnikord ka traagilised jutuajamised.

Arnold Susi lasteraamat

ilmunud ilmunudMinu onu NapoleonIradž Pezeškzadtõlkinud Kalle Kasemaa520 lkkõva köideRomaanis joonistatakse irooniline pilt 1940ndate Teherani kõrgklassi pe-rekonnast, mille liikmed on naeruväär-selt uhked oma „aristokraatliku” pärit-olu üle. Šahhi valitsuse aegse Iraani peresuhteid iseloomustab tingimata allumine perekonnapea – romaanis vanima venna, onu Napoleoni – autoriteedile (ehkki tagaselja võidak-se tema selges mõistuses kahelda).

Romaani võib lugeda kui burleskset farssi ning selles on nähtud ka viiteid iraani rahvapärasele teatrile; samas võib sealt leida paralleele lääne komöödiažanriga. Iga satiiriline teos on paratamatult oma aja olude ja nähtustega seotud, aga „Minu onu Napoleon” pakub kindlasti lugemis- lõbu ka neile, kes pole Iraani kultuuri-looga tuttavad.

Romaani põhjal on valminud Iraani kõigi aegade populaarseim telese-riaal.

SnupsiHanno Parksepp216 lkkõva köideVäikesel Kadakasaarel elab uudishimulik ja seiklushimuline Snupsi. Kuidas või kust Snupsi sinna oli sattunud, ei tea keegi. Kui saare teadlane Helden saab valmis omapärase lennumasina, veh-kuri, avaneb Snupsil viimaks võimalus teada saada, kust ta pärit on. Koos krutskeid täis sõbra Päta, luksuva linnu Kõõksu, sõbranna Tinkeni ja laisavõitu semu Nuffiga võetakse vehkuriga ette unustamatu reis.

Esialgu juhuslikena tunduvatel sündmustel on aga seletamatu ja sala-pärane seos. Hoolimisel, abistamisel, mõistmisel, julgusel ja nutikusel on jõud, mille abil lahendatakse võimatu-na näivad väljakutsed, leitakse uusi ning lepitatakse tülli läinud sõpru.Seiklusliku fantaasialoo on kirjutanud endine diplomaat Hanno Parksepp, kes on voolinud plastiliinist ka raama-tu tegelased.

Herbaariumi käsiraamatToomas Kukk200 lkkõva köideKüllap oleme kõik oma elus kasvõi korra pannud mõne taime või õie raamatu vahele kuivama. Nii käitudes oleme peaaegu alustanud herbaariumi tegemist, aga päris herbaariumini on siit veel pikk tee.

Korraliku herbaariumi valmistamine on töömahukas ja mõistlik oleks suur töö ette võtta nii, et hiljem ei peaks midagi ümber tegema. Herbaarium võib kindlasti pakkuda ka teaduslikku huvi ning ehk on iga herbaariumi valmistaja huvitatud sellest, et tema tööpanus leiaks hiljem väärika koha suures teadusherbaariumis.

Herbariseerimise kohta on eri aegadel avaldatud arvukalt juhendeid. Käesolev juhend keskendub Eesti olu-dele. Olemuselt on taimede kogumine käsitöö, kus lisaks kirjeldatud töö- võtetele on igal meistril ka omad nipid ja eripärad.

Taimede kogumise põhieesmärk jääb samaks: saada võimalikult hästi kuivatatud ja teaduslikku väärtust omav herbaarmaterjal. Kõige mugavam ja kiirem meetod selgub tegeliku töö käigus.

kirjutuslaua nurgale valmis paki „Uuka Kulgari” käsikirja, isa laulude ja muusi-kapaladega; see pidi esimesena kohv-risse minema, kui meile järele tullakse. Nii reisiski Arnold Susi looming märt-sis 1949 meiega Siberisse: alul kolhoo-si, siis vanasse kullakaevanduse barak-ki, sealt edasi igasse järjekordsesse asupaika. Ja kui isa 1954. aastal, pä-rast vangilaagrit ja asumist, lõpuks pere juurde jõudis, sain ma selle paki talle sülle panna.

Selleks ajaks oli muinasjuttu lugenud kogu eestlaste koloonia, lehed olid üs-na „ära loetud”, aga lugu tervenisti al-les. Isa oli rõõmsalt jahmunud. Ta oli arvanud, et kõik on kaotsi läinud. Tal endal ei olnud kunagi mõttes lugu raa-matuks teha. Meie pealekäimisel pak-kus ta seda 1960. aastate alul kirjastu-

sele ja sai selle halvustava arvustusega tagasi kui nõukogude lastele täiesti kõlbmatu.

MUUDETUD ON VAID VIIMANE PEATÜKKRaamat ilmub peaaegu muutmatus sõ-nastuses, nagu Arnold Susi ta 80 aasta eest kirja pani, välja arvatud viimane peatükk, mida on veidi muudetud. Mä-letan, kuidas mul juba lapsena oli kah-ju, et kõik hundid otsa said ja ära page-da ei saanud… Eks enamik hunte jooksis ässitamise peale oma juhiga kaasa, nagu tänapäeval inimhulgadki lasevad end hullutada mõne enese-imetlusest sõgestunud võimuri sõjaka-test sõnadest ning pärast kahetsevad oma rumalust.

Ma arvan teadvat, miks autor lõpu-peatüki just selliseks kirjutas. See oli na-tuurilt väga õiglase ja inimloomust häs-ti tundva Arnold Susi mälestus Vaba-dussõjas julma ning ülekaaluka vaenla-sega elu ja surma peale peetud võitlu-sest, seepärast lõpetavad raamatu loo üldise vaimuga ühitamatud tapatalgud.

Usun, et isa andestab mulle selle muudatuse. See lugu polnud mõeldud kõigile, ta on „lihvimata ja viimistlema-ta”… Aga ehk ta lepib sellega, kui ka nüüd, ligi 80 aastat hiljem, elavad lap-sed Uuka metsa väikese kuninga tege-mistele kaasa.”

Väike kalaraamat. Eesti 40 tuntud ja vähem tuntud kalaTiit Hunt96 lk, pehme köideZooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt on juba aastaid pühendunud elusate kalade vees pildistamisele, nii et tema fotodel näeme iga kala oma õigete värvide ja liigitunnustega. Raamatu teise trüki jaoks vahetas ta välja ligi pooled fotod.

Liikidest lisandus ümarmudil, kes jõudis meile Mustast ja Kaspia merest laevade ballastveega. Ta õgib teiste kalade marja, kuid on õnneks üsna maitsev kala.

Raamatust leiab 40 kala kirjelduse, tutvustatud on nende elupaiku, sigi-mist ja toitumist. Saate ka teada, et kevadräime silmad on suuremad kui sügisräimel ja harjus lõhnab nagu tüümian.

Koduaia päevikkoostanud Meeli Müüripeal160 lk, pehme köidePäevikusse saate kirja panna kõik, mis teie aias juba on ja ka selle, millest alles unista-te. Milleks sellist aiajäädvustust vaja on? Sortide nimed, istutus- ja külvi-ajad, taimekaitsetööd ja väetamis- korrad, saagi algus ja suurus jpm ei seisa ainult mälule lootes meeles.

„Koduaia päevikus” on aed jaotatud tähtsamateks osadeks ja alateema-deks ning aiapidaja leiab sealt soovi-tusi, mida tasub oma aia kohta üles märkida. Ruumi on ka aiaplaanide joo-nistamiseks. Kalendrit siin pole, sest tühjad kalendrilehed võivad ahistama hakata. Päevik aitab koduaeda hõlma-ta seal kasvavate taimerühmade kau-pa. Kalendrit siin pole, tühjad lehed võivad ka ahistama hakata. Aiapäevi-kut tuleb pidada mõnuga: just siis, kui vaja on ja tahtmine tuleb.

Saaks veel Eestissegi Päevik 1939–1947Ado Kisand208 lk, kõva köideAdo Kisand oli üks umbes 10 000 Eesti inimesest, kes 1941. aastal Siberisse küüditati. Ehkki massiküüditamist on uuritud ju-ba kolmveerand sajandit ning avalda-tud on tuhandeid lehekülgi küüditatu-te mälestusi ja kirjavahetust koduste-ga, on niisugune päevik haruldane dokument oma ajastust. Ado Kisand kirjutas päevikusse iga päev ja olles õnnistatud kunstiandega, ta ka illust-reeris oma sissekandeid. Põhjaliku eessõna ja selgitavad kommentaarid on kirjutanud ajaloolane Toomas Hiio.

Minu põsk sinu põse vastu. Eduard Vilde kirjad Rahelilekoostanud Kairi Tilga256 lk, kõva köideEesti Kirjandusmuuseumis on säilinud sadakond varem avaldamata Eduard Vilde kirja juuditar Rahel Uschmarowi-le. See suhe Vilde ja Raheli vahel kes-tis pausidega 1925–1933. Need väga isiklikud, eraelulised kirjad annavad suurepäraselt aimu Vilde elulõpu sise-maailmast, tema üksildusest ja suu-rest hingelisest depressioonist. Lisaks sensatsioonilisele suhteanalüüsile pa-kuvad need kirjad ka olulist informat-siooni Vilde kui mehe kohta: tema ter-vise, mõttelaadi ja põhimõtete kohta nii elus, töös kui ka armastuses. Rahel on ka Vilde autobiograafilise novelli „Kui Casanova jätab jumalaga” Mirjami prototüüp.

Veendusin taas kord selles, et mäles-tuste rajad on käänulised ning mälu ise valikuline. Igaühel on oma nägemus Jaagust ning tema põledes elatud elu pakub nüüd, tagantjärele täiesti erine-vaid tõlgendamisvõimalusi. Pole ole-mas üht, ainukest ning õiget Jaak Joala lugu ja selle raamatu kirjutamise käi-gus kogunes temast uskumatult palju meenutusi ning mälestuskilde: mõned tellitult, teised täiesti spontaanselt ja kolmandad tänu juhusele. Jaagu raa-matusse mahtusid neist valitud ja nen-de lugude kaudu võib lugeja ise veen-duda, et peaaegu igaühel meist on tõesti oma Jaak.

Veel sain ma Jaaku tagantjärele tund-ma õppides aru sellest, et kuulsusest ega rahva armastusest lahti ei saa, isegi kui väga tahad. Jaak laulis oma tulevik-ku ette kuulutava loo „Kuulsuse ahe-lad” linti 1969. aastal ega osanud vist aimatagi, et sellest saab laul, millega ta endagi saatuse omal kombel ära sõ-nub. Keerulisest lapsepõlvest sukeldus Jaak otse meelelahutusmaailma tippu

Uuka Kulgar, metsa poeg. Muinaslooline jutustus noorteleArnold Susipildid joonistanud Kristina Reineller232 lk kõva köide

Jaak Joala.Kuulsuse aheladMargit Kilumets400 lkkõva köide

ja elas oma noort elu kaks-kolm korda intensiivsemalt kui teised temaealised. Nagu ütles Jaagu sõber ja kaasaegne Ivo Linna: „Sa pead olema terasvai, et sellele karussellile vastu panna.”

„Kuulsuse ahelad” sündis austusest ja armastusest mehe vastu, kes on mi-nu arvates pärast Georg Otsa ainus Eesti laulja, kelle kohta võib julgelt ka-sutada sõna „legend”. Ta oli inimene oma pahede ja voorustega, kaugeltki mitte lihtne tegelane, kellega koos muusikat teha või koos elada. Loodeta-vasti aitab see raamat Jaak Joalat pare-mini mõista ja kergitab saladuseloori ka tema elu viimastelt aastatelt.

Miks ma kirjutasin raamatu Jaak Joalast

Arnold Susi lastega 1933.aastal.

FOTO

ER

AKO

GU

11 NR 9 (98) 9. detsember 2015 WWW.RAAMAT24.EE Ajakirjade kirjastus

tuid, siis sellest toredast, kirju elu ja iseloomuga loomast saanuks kirja pan-na ka vähemalt lastejutu või paar.

KA SINA SAAD PÄÄSTANii et, kui tohib, siis teen väikese üles-kutse kõigile raamatusõpradele, kellele meeldivad Bobi-lood. Kui selle tänava-kassi ja tema peremehe seiklused teid liigutasid, siis mõelge ka Eestimaa Bo-bidele, kes praegu tänaval päästmist või varjupaigas oma kodu ootavad. Ja teadke, et teil on kindlasti võimalus neid aidata: olgu siis annetusega, var-jupaika toitu viies või vabatahtlikuna oma aega andes. Jõulud ei ole ju teab mis kaugel, miks mitte koguda endale veidi head karmat?

Raamatu ostuga toetad MTÜ Kasside Turvakodu.

LIIS AUVÄÄRT

Londoni hulkurkassist Bobist ja tema tänavamuusikust pereme-hest Jamesist said tänu raamatu-tele kuulsused. Praegu, kui Ees-

tis ilmub Bobi jõuluraamat, vändatak-se vahvast duost juba mängufilmi.

Narkosõltuvusega heitlev inglane Ja-mes Bowen ei osanud aimatagi, kui palju muutub ta elu, kui mees avastab oma kodumaja koridorist ruuge terase kõutsi. Peagi on nad lahutamatud, sest nutikas Bob jalutab isegi õige bussi peale, et olla oma uue sõbra lähedal. Tänavamuusikuna leiba teeniv James avastab, et Bobil on imetabane võime inimestele naha alla pugeda ja nad hakkavad koos esinema.

Muidugi juhtub tänaval töötades ra-jusid lugusid, aga päeva lõpuks tõdeb James ikka ja jälle, et Bobi abiga on ta jamadest pääsenud. Kass aitab tal pöö-rata elus puhas lehekülg. Ning kuna isemoodi paar jääb lisaks turistidele silma ka ajakirjanikele ja raamatukir-jastajatele, saab hoo sisse lumepall, mis praeguseks on toonud tohutult ar-tikleid, kuus raamatut ja lähitulevikus ka mängufilmi – kõik pajatamas Bobi ja Jamesi seiklustest.

JÕULUDE TÕELINE MÕTEKa Bobi jõuluraamat pole mingi erand. See südamlik lugu jutustab 2010. aas-ta jõuludest, mis panid Jamesi muutma oma elu. Mehe tervis oli kehv, tal olid näpud täiesti põhjas, aga väljas oli sa-jandi külmim jõulukuu. Koos Bobiga satub James sekeldustesse, mis aitavad mehel mõista jõulude tõelist mõtet.

Bobil vedas väga, sest ta on Jamesis leidnud endale igavesti truu sõbra. Ent tema raamatuid lugedes tekib härda-meelsemas kindlasti küsimus, kuidas nii tark ja tore kass tänavale sattus. Jääb mulje, et kunagi on ta kellegi juu-res kodus põõnanud ja kausist söönud – kuigi asjalkäimist armastab too ruu-ge kõuts toimetada õues. Jameski püüab välja uurida, kas Bob on ehk pe-rerahva käest kaotsi läinud, et ta nende juurde tagasi jõuaks, kuid ajapikku sel-gub, et keegi ei tunne vahvast kõutsist puudust...

EESTI BOBIDParaku pole Bobi elukäigus midagi ebatavalist. Kodusoojusega harjunud nurrmootoreid satub tänavale iga päev. Need hüljatud kassid teevad pe-sasid lautadesse või garaažidesse, pea-vad omavahel pulmi, paljunevad ja nende pojad on veel umbusklikumad kui vanaloomad...

Eestis on mitmeid organisatsioone, milletaolistele viidatakse ka Bobi lugu-des. Vabatahtlike tööle toetuvaid MTÜ-sid, mis tegelevad tänavakasside pääst-misega. Ühest sellisest on mul mitu aas-tat kogemust ja lugusid – vähemalt sa-ma toredatest kassidest nagu Bob. Mä-letan vesihalli kassikest, kes tormas igal võimalusel sülle ja pani oma käpad üm-ber kaela: kallistas! Firma, mille ruumi-des ta oli reipalt kõndinud ja töötajaid rõõmustanud, läks pankrotti – ja keegi ei võtnud loomakest enda juurde. Te-magi jäi „töötuks”.

Või siis tänavalt toodud leebe ruuge kõuts, palju potsakam kui Bob, kellel külm oli ära võtnud varbad, aga mitte usaldavat iseloomu. Või need lõputud kiisud, kelle toovad varjupaika nende oma perekonnad – sest nad kolivad mu-

Ella ja rokkstaarTimo Parvelatõlkinud Elisabeth Arder144 lk, kõva köideEllal on tore klass, tore-dad sõbrad ja tore õpeta-ja. Kõik olekski väga tore, kui Patet ei ähvardaks istumajäämine ja õpetajat korterist väljatõstmine. Nimelt ei oska Pate korrutustabelit. Tema meelest ei ole seda tulevasel rokkstaaril vaja. Õpetajat aga ähvardab väljatõstmine, sest tema koerad Koi ja Ott uluvad öösiti. Õnneks on Tuukkal plaan: kõik nende probleemid lahenevad, kui nad muretsevad õpetajale laeva. Lustakas raamatusari Ellast ja tema klassikaas-lastest on rõõmustanud igas eas luge-jaid nii Soomes kui ka mujal juba aastast 1995. Eesti keeles on varem ilmunud „Ella ja sõbrad 1”, „Ella ja sõbrad 2” ning „Ella Lapimaal”.

Eesti horoskoop 2016Maria Angel384 lkpehme köideUudne horoskoobiraamat eestlasest astroloogilt eesti inimesele, mis sisal-dab päevahoroskoope kõikidele päikesemärkidele, sünnipäevalapse horoskoope, Päikese ja Kuu tõusu- ning loojanguaegu liikumist sodiaagi- märkides jpm. Kirjas on ka väekad noorkuu- ja täiskuupäevad, kuusei-sudest lähtuvad juhtnöörid aiapida-jaile ja muud põnevat.

Mere südamesNathaniel Philbricktõlkinud Matti Piirimaa340 lkpehme köide1819. aastal seilas 238-tonnine Essex Nantucketist tava-lisele vaalapüügiretkele. Viisteist kuud hiljem juhtus midagi mõeldama-tut: kaugel Vaikse ookeani lõunaosas rammis raevunud võidisvaal laeva ja uputas selle. Lääne pool asuvate saarte kannibale kartes suundus 20-meheline meeskond kolme väike-se paadiga ligi 3000 miili kaugusel asuva Lõuna-Ameerika poole. Kolm kuud hiljem oli neist elus ainult kaheksa meest…

Oscari-võitjast filmilavastaja Ron Howard väntas 2015. aastal sellest jalustrabava seikluspõneviku.

II maailmasõja faktid ja legendidMati Õun272 lkkõva köide„II maailmasõja faktid ja legendid” on esimene eesti autori kirjutatud komp-leksne ülevaade Teisest maailmasõ-jast, mille lõpust möödus äsja 70 aas-tat. Käesolev raamat võtabki kokku nii lääne kui ka venemaise tähtsama ja huvitavama teabe Teisest maailma-sõjast, vaadeldes selle tähtsündmusi, juhtivisikuid ja raskerelvastust, seda ka Eesti vaatevinklist.

Latikas. Eluviisid. Püügitehnikad. RetseptidArvo Tuvikene, Teet Krause, Anu Palm, Are Moora, Jaak Kask, Aleksei Špalov, Olavi Ruitlane100 lkpehme köide„Latikas. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid” tutvustab selle ehteestlas-likult flegmaatilise kala kombeid ning jagab head nõu latika püügiks ja toiduks valmistamiseks, muuhulgas ka suitsutamiseks. Lisaks reastavad teadlased katsepüükide tulemusel kümme head Eesti latikajärve.

ilmunudÕnnepiletiga hulkurkass Bob

Tänavakass BobJames Bowentõlkinud Elbe Kuldmäe236 lkpehme köide

Bobi maailmJames Bowentõlkinud Raili Puskar268 lkpehme köide

Kingitus Bobilt James Bowentõlkinud Liis Auväärt148 lkkõva köide

jale ega saa-taha-või looma kaasa võtta, sest kellelgi lööb välja kuri allergia, sest nad on ühtäkki muutunud tigedaks, sest nad on ootamatult kasvanud nun-nust kassipojast suureks kassiks…

ETTEARVAMATUD, ARMSAD, MAHAJÄETUDMinu lemmik neist hüljatud kassidest sattus varjupaika elu jooksul mitu kor-da. Kõigepealt kassipojana. Siis toodi perest tagasi – ei sobinud. Ootas… ootas… Jah, tõesti, see suurt kasvu pu-nane kõuts polnud säärane, kes kohe inimesele sülle poeks ja seal nurru lööks. Lärmi eest hoidus ta varju, rahu vajas ta rohkem kui põnevust. Kuid kahtlemata oli ta sõbralik ja äärmiselt intelligentne. See, kuidas ta jälgis kõi-ke, mis toas toimus ja astus ligi, kui nägi, et inimesel on aega temaga suhel-da. Kuidas sai tema kodu ta ära anda? Vaatasin teda nõutult ja kurbusega.

Mäletan üht õhtut veidi enne jõule. Läksin otse töölt varjupaika, et kiisusid toita ja nende tuba koristada. See suur kirju kõuts, kellest juttu, pelgas teisi kas-se ja istus alati vana ahju otsas, teistest piisavalt eemal. Kõrgelt sai ta jälgida kõike, mis toas toimus, ilma et keegi te-da tülitaks. Tervitasin teda eraldi ja asu-sin koristama, ise laulu ümisedes.

Ning siis juhtus midagi, mida pol-nud varem juhtunud. Kõuts ajas end ahju peal püsti, vaatas mind ja nurrus. Valju madala põrina saatel hüppas ta põrandale ja seadis end mu lähedale istuma. Kui laulu katkestasin, jäi ka te-ma vait – ja kui uuesti alustasin, hak-kas temagi uuesti nurruma. Nii tuli väl-ja, et talle väga meeldis muusika! Kui Bobist sai kirjutada mitmeid raama-

ilmunudJõulud meil ja mujal maailmas. 75 jõulurooga 27 maaltLia Virkus, Tiina Lebane, Merrit Kiho164 lkkõva köideImelise jõuluaja eel tabab perenaisi tihtilugu nõutus. Kõik jõuluroad on korduvalt läbi proovitud, kuid pole ühtegi säravat uut ideed.

Ka selle raamatu autorid on koge-nud sama ja seetõttu otsustati uudis-tada ringi laias maailmas, et teada saada, mida näiteks Austraalias või siis hoopiski Türgis jõuluajal pidu-lauale tuuakse. Piiluti lähinaabrite kööki ja uidati kaugematel kontinenti-del – kas jõuluvana igas maailmanur-gas külas käib ning kuidas veedetak-se jõuluaega erinevates riikides. Pal-jude maade puhul aitasid autoreid võõrsil elavad eestlased või saadi abi oma tuttavatelt välismaalastelt.

Rohkem kui kahekümne seitsme maa seitsmekümne viiest jõuluretsep-tist leiab inspiratsiooni, kuidas jõulu-lauda pisut teistsuguste roogadega katta. Eesti köögi tulihingelised pool-dajad leiavad sellegi raamatu seest mõned klassikaliselt armsad jõulu-road.

Paleo. Patuvabad magustoidud ja koogid 2Ragne Värk152 lkkõva köideOn aeg avastada magustoitudest ja küpsetistest tulvil patuvaba magusa-maailm! See on ahvatlev kokaraamat, mis peidab endas krõbedaid küpsi- seid, tummiseid ja kõige kreemise-maid magustoite, uhkeldavaid torte, koduseid koogikesi, suussulavaid kompvekke, jahutavaid ahvatlusi, põnevaid hommikusööke ning veel hulgaliselt erinevaid maiuseid, mis kõik püüavad pilku oma headuse ja erilisusega. Lisaboonusena on need kõik paleo-sõbralikud tervislikud maiused, mis suhkru-, laktoosi- ja gluteenivabad. Vabad igasugustest lisaainetest, nisujahust ning üleliig-sest suhkrust.

Siia raamatusse on peitnud end 65 patuvaba lihtsat magusaretsepti, mis valmivad ilma suurema vaevata – ka kasutatavad toorained ei vaja kee-rukat poenimekirja. See raamat on ahvatlev ja tervislik järg populaarsele raamatule „Paleo. Patuvabad magus-toidud ja koogid”. Retseptid on lihtsad ning lõpptulemus hea.

Kõhule paiMerit Raju416 lkkõva köide„Beebiootus on kõige igapäevasem ja tavali-sem, aga kui see juhtub sinuga, on see maailma kõige erilisem ja müstili-sem asi. Ma usun, et rasedus on kõige suurem looduse ime. Ja sünnitus on elu suursündmus. Pärast sünnitust saab naiseks olemine, suhtumine elusse, naistesse ja lapsevanemates-se hoopis teise tähenduse.

Raamatust leiab teadmisi igal ta-sandil valmistumiseks, meditatsioo-ne, harjutusi, retsepte, ostunimekirju, seitsme naise sünnituslood, soovitusi sünnitusjärgseks ajaks, isiklikke päe-vikuväljavõtteid ja muudki!

See raamat on inspireeritud elust, joogast ja minu väikesest pojast.” / Merit Raju, autor

Kaks lahutamatut kaaslast.

argo WWW.ARGOKIRJASTUS.EE NR 9 (98) 9. detsember 2015 12

PRIIT RAUDKIVI ajaloolane

PIRET RUUSTAL raamatu toimetaja

Tänapäeva Eestis ei tohi teadla-ne kulutada oma olemasolu tõestuseks jõudu rohkem, kui on vaja ühe akadeemilise artik-

li avaldamiseks. Seega: üks artikkel, üks uus mõte ja asi vask. Kes paneb artiklisse kaks uut mõtet, tegeleb enese-kulutamisega. Teadlase edukus sõltub publikatsioonide arvust ja nende aval-damist saab võrrelda salaamivorsti tü-keldamisega: ikka üks vürtsikas viil korraga, sest ega rohkem ei tahagi.

Hoian käes ajaloodoktor Margus Laidre uut, 910-leheküljelist raamatut ja arutlen endamisi, et mitu salaamilõi-ku, s.t mitu teadusartiklit sellest saada võiks. Muidugi mõista on seesugune mõtteviis meie teadlaskonnale – ka hu-manitaaridele – peale surutud. Viiluta-mine sobib rohkem loodus- ja täppis-teadlastele, kelle akadeemilises enese-kehtestamismängus on tähtis faktor kiirus, s.t aeg. Ajaloolastele peaksid kehtima teised reeglid.

SUURVORMIDE MEISTERTundes autorit aastakümneid, võin kin-nitada, et ta talle meeldivad suurvor-mid, pikad lood, kus saab oma mõtteid rahulikult arendada, lahti kirjutada, n-ö südame pealt ära rääkida. Kindlas-ti oleks ta meister ka oma aastakümne-te pikkusi arhiiviuuringuid ja suurt lu-gemust viiludena teistega jagama. Mi-ne tea, kui ta oleks meie teadusbüro-kraatia pillutada ning tema professio-naalsuse üle otsustataks ETIS-e klassifi-kaatori alusel, siis ehk oleks ta sunnitud valima mingi teise eneseteostusviisi.

Margus Laidre on rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, ta on meie aja-loolaste tsunftis kindlalt sees, ent sa-mas seisab teistest veidi eraldi. Karjää-ridiplomaadina esindab ta hetkel meie riiki Soome Vabariigis. Ma eeldan, et südames ihaldaks ta professorikarjääri, kuid selge on ka see, et ta on hetkel vaba teadusbürokraatia kammitsatest,

KIIRI SAAR autor

„Suured inimesed arvavad, et väike olla on hirmus tore. Neil pole õrna aimugi, kui-das nad eksivad. Küllap on

nad ära unustanud selle aja, mil nad ise väikesed olid ja keegi neid tõsiselt ei võtnud. Tegelikult on mul oma ema ja isa pärast suur mure – nad on riius. Ka mina olen vahel sõpradega tülitsenud ja tean, et see on väga paha – meel muutub nukraks ja tuju kehvaks, nagu oleks päike kogu aeg pilve taga. Leppi-mine on suurte inimeste puhul aga tihti keeruline. Mispärast küll, seda ma tões-ti ei tea. See on minu lugu ja ma tahan teile jutustada sellest, kuidas ma oma vanemaid aidata püüdsin.”

Nii algab minu kolmas lasteraamat „Sirelini kümme katsumust”, mis kajas-

Akadeemiline teos kui põnevusromaan

ilmunud1905. aasta Eestis: sotsialistid ja terroristidToomas Karjahärm416 lkkõva köide1905. aasta demokraatlik revolut-sioon oli pöördepunkt Vene impeeriu-mi rahvaste ajaloos. Moodsa vabadus-mõtte kandjaks sai esmakordselt ühis-konna eri kihte haarav laialdane rahvaliikumine. See raamat räägib sotsiaaldemokraatlike organisatsioo-nide tekkimisest Eestis ja nende võit-lusest isevalitsusliku korra vastu rõhu-asetusega võitlusvahenditele ning vägivalla ja terroriga seotud aspekti-dele. Teine köide kolmeosalisest uuri-mis- ja publitseerimisprojektist „1905. aasta Eestis”.

Esimene A klass ja sügise südaHilli Rand48 lkkõva köide1.a klass on koolis käi-nud juba terve kuu. Selle aja jooksul on juhtunud paljugi huvitavat, kuid veel rohkem põnevat ootab ees. Õpe-tajate päev, sügispuudega tutvumine pargis ja luuletuste kirjutamine. Ker-kib esile nii mõnigi keeruline küsimus, näiteks: kes armastavad Eestimaad rohkem, kas pääsukesed ja kuldnokad või hoopis rähnid ja leevikesed? Ja mis juhtub siis, kui koolist leitakse ämb-lik? Kolmas raamat sarjast, mis tutvus-tab 1.a klassi tegemisi läbi kogu aasta.

Hoolides ja hoolitsedes. Õpik-käsiraamat hooldus- töötajalekoostanud Merle Varik144 lkpehme köideHooldustöötaja toetab, juhendab ja vajaduse korral abistab tervisekahjus-tusega, funktsionaalse võimekuse lan-gusega või rehabilitatsiooni vajavaid kliente/patsiente, et tagada neile või-malikult hea elukvaliteet. Hooldustöö-taja tegeleb eri ea- ja sihtgruppidega läbi elukaare alates lastest kuni eaka-teni; töötatakse nii hoolekande- ja ter-vishoiuasutustes, lastehoolekandes kui ka koduhoolduses. Hooldustööta-ja ülesanne on näiteks turvalise kesk-konna tagamine; abistamine või/ja juhendamine hügieenitoimingutel, riietamisel, söömisel jne; juhendami-ne abivahendite kasutamisel; arsti ettekirjutusel ravimite manustamine; lihtsamate meditsiiniprotseduuride tegemine vms.

Investeeringute matemaatika alusedAnts Aasma, Jüri Kurvits, Maria Zeltser376 lkpehme köideRaamat tutvustab finantstehingute analüüsimisel kasutatavaid põhilisi matemaatilisi meetodeid ning nende rakendamist investeerimisotsuste te-gemisel. Kirjeldatakse finantstehingu-te sõlmimisel kasutatavaid peamisi printsiipe koos selgitava sõnastiku ja põhivalemite esitamisega. Tutvusta-takse intresside arvestamise meeto-deid ning nende kasutamist investee-ringute tulususe hindamisel jmt. Raa-mat on mõeldud bakalaureusetaseme üliõpilastele, kes puutuvad õppetöös kokku rahandust käsitlevate problee-midega ning kõigile, kes tunnevad huvi investeerimise ning muu rahaga seonduva vastu.

mida on auväärse tiitli taga pahatihti rohkem, kui arvata võib.

Loomingulisel vabadusel on suur väärtus, ent vähesed oskavad seda hin-nata. Margus Laidre on osanud vaba-dusega mõistlikult ringi käia ja põhi-töö kõrvalt leidnud aega eneseteostu-seks ülikoolis õpitud erialal. Teiste sõ-nadega on ta jäänud truuks Kleiole an-tud vandele. Järjekordne mahukas raa-mat on selle tunnistajaks. Teost luge-des on kerge tajuda, et just poliitilise ajaloo keerdkäikude kirjeldamisel ja umbsõlmede harutamisel tunneb aas-takümneid diplomaadiametit pidanud autor ennast justkui kala vees.

UUS MÕISTE MEIE AJALOOTEADUSESMillest raamat siis õieti räägib? „Do-mus belli” maalib muljetavaldava, Nor-man Davieslikult mastaapse panoraami Läänemere kallastel 16.–17. sajandil aset leidnud sündmustest, tuues ühtlasi üldisse ajalookäibesse uue mõistena Põhjamaade Saja-aastase sõja.

Raamatu alapealkirjale – „Põhjamaa-de Saja-aastane sõda Liivimaal 1554–

1661” – vaatamata ei piirdu autor pel-galt Liivimaaga; tema näitelava katab terve Läänemere ümbruse ning ulatub Moskvast Kopenhaagenini ja Stockhol-mist Pariisini, Turust Varssavini ja Riiast Konstantinoopolini. Kulisside vahelt vilksatavad lisaks Liivimaal toimetanud asjameestele Saksa hertsogid, Hollandi väepealikud, Poola-Leedu magnaadid, Vene bojaarid, koguni Türgi sultan.

Põhjalikult käsitletakse Liivimaa ja Rootsi sisepoliitikat; narratiivi läbiv joon on Rootsi järkjärguline tõus Lää-nemere piirkonna juhtivaks suurvõi-muks, mille käigus Taani kaotas nii val-dusi kui ka oma positsiooni. Kogu re-giooni mõjutanud sündmuste elavalt esitatud kroonika kõrval jälgitakse olu-lisemate üksikisikute karjääri ja käekäi-ku; haaravad vahelugemised keskendu-vad tegelaste eraelule ja inimlikule poolele.

Kuningate, tsaaride ja hertsogite või-mumängude ning isikliku au ja prestii-ži tagaajamise taustaks on lakkamatu sõjategevus, laastamine, näljahäda ja katk, need halastamatud apokalüpsise ratsanikud, kes rahvale aina hullemaid

tab kaudselt mu enese lapsepõlve vär-vilist ja seiklusterohket fantaasiamaail-ma, mis mind toona ümbritses. Raa-matu kaante vahel saavad võimalikuks nii mõnedki mu tollase aja unistused – võime lennata ja seigelda näiteks pai-ka, kus maapinda kataks isuäratav paks jäätisekiht.

Aga ka kõige värvilisemat lapsepõlve võivad varjutada tumedad pilved. Just sellest „Sirelini kümme katsumust” kõ-nelebki.

VÕLURIIK JA LAPSE MURESirelin on mures oma vanemate pärast, kes tihti tülitsevad, kuigi püüavad tema eest omavahelisi ebakõlasid varjata. Ühel ööl näeb Sirelin kummalist und, mis juhatab ta vanasse kasvuhoonesse. Päeval asja uurima minnes märkab tüd-ruk klaasmaja tagaseinas tillukest ust ja võtab nõuks järele vaadata, mis on selle taga. Tema pilgu ees avaneb salatee

Domus belli. Põhjamaade Saja-aastane sõda Liivimaal 1554–1661Margus Laidre910 lkkõva köide

Sirelini kümme katsumustKiiri Saar96 lkkõva köide ilmub jaanuaris 2016

tundmatusse maailma, mille sarnast tüdruk kunagi varem pole näinud – tae-vas kumab veidralt roosakana, kõikjal kasvab isevärki jõulukuusesarnaseid küünlapuid, läbi õhu sõuavad kirkad kalaparved, vee all ujuvad kassisuuru-sed punased mesilased, eemal terenda-vad lustima kutsuvad triibulised batuu-dimäed ja jalge all krabisevad suhkru-magusad merekivikommid.

Võluriigis omandab Sirelini mängu-jänes kõnevõime ja osutub pikal teel asendamatuks seltsiliseks. Koos män-gusõbraga minnaksegi tundmatut maailma avastama ja tutvutakse iseära-liku seltskonnaga – sääriksääse, kom-potilooma, jõehobupõrnika, juustu- rebase, tomatikonna ja paljude teiste-ga, kellelt igaühelt on midagi õppida.

Teejuht ja nõuandja rännakul on Sirelinile kuldpõrnikas, kes ilmub öösi-ti tema unenägudesse ja tunneb tüdru-ku käekäigu ning koduse olukorra

Lennud unes või ilmsi

Pärast lahingut. Sebastian Vrancxi töökoda ja Jan Brueghel Noorem, 17. sajand.

REP

RO

RA

AM

ATU

ST

kannatusi põhjustavad, aga ei jäta puu-tumata ka ülemkihte.

Raamat köidab nii professionaalset ajaloolast kui ka ajaloost huvitatud ta-valugejat. Tegemist on tõsiseltvõetava teaduspublikatsiooniga, mis toetub aastatepikkusele põhjalikule uurimis-tööle, kuid on samas loetav põnevus-romaanina. Värvikad, paeluvad inim-saatused, detaili- ja nüansirohked kir-jeldused viivad lugeja otse sündmuste keskele ja meenutavad meile, et tolle-aegsed probleemid pole kaotanud oma aktuaalsust praegugi: ikka ja jälle võib tõmmata paralleele tänapäevaga, nii riikidevaheliste suhete kui ka poliiti-kute-otsustajate tegutsemise osas.

pärast muret. Sirelin usub, et kui ta kümme päeva tundmatus ja põnevas maailmas vastu peab, saab hakkama kõigi teele sattuvate katsumustega ja lahendab põrnika antud mõistatuse, lepivad tema vanemad jälle ära.

Fantaasiarohke lugu heidab pilgu lapse mõttemaailma ja pajatab sellest, kuivõrd oluline on väikesel inimesel tunda end armastatu, võrdväärse ning vajalikuna.