esikaanelugu esikaanelugu

Artur Talvik – vabatahtlik suure V-tähegaTekst ja fotod: Jaano Martin Ots

Filmimees, meresõitja ja pereisa Artur Talvik on üks viimaste aastate häälekamaid kodanikuühiskonna aktiviste, kelle ametinimetuste ritta võib lisada ka näiteks sellised rollid nagu merepäästja ja vabatahtlik korrakaitsja. Sel sügisel Politsei- ja Piirivalveameti korraldusel toimunud merepäästealasel konverentsil tutvustas Talvik end aga tagasihoidlikult kui Juminda poolsaare vabatahtlikku. Kes usub, et just vabatahtliku tegevuse pinnal saab ja peab üks tugev kogukond tegutsema.

Meresõiduga puutus Artur Talvik esimest korda kokku lapsena sealsamas Juminda poolsaarel

Tapurla külas, kus nende perel oli tavaks suvitada. Lapsepõlvesuvede rannast sai Arturile nii südamelähedane paik, et ta otsustas sinna hiljem oma päris-kodu püstitada ning 2000. aastal koliski Juminda poolsaarele. Lapsepõlve merel-käikudest mäletab Artur, et kuigi mõni sõbralikum kalur võttis külas suvitavad poisikesed hea meelega püügile kaa-sa, oli merele pääsemine ülikeeruline protseduur.

„Mõned väiksemad tiirud saime teha ka traalidega, aga peamiselt olid need ikka kohalike kalameeste väikse-mad paadid. Nõuka-aeg panigi kõige kõvema paugu just meie merekultuuri-le. Piiritsoonis viibimise luba oli keeru-line saada. Merelkäiguks tuli piirivalve-ga asju ajada. Sadamad ja rannad olid kinni pandud, paadid hävitatud ning edumeelsem mererahvas kolis ära linna teise töö peale. Varem oli suur hulk osa-vamaid meresõitjaid paadipõgenikena kodumaa jaoks üldse kaotsi läinud. Eesti aja lõpul oli meie valla territooriumil 15 kaid või väikest sadamat, tänaseks on 3-4 toimivat järele jäänud. See on totaal-ne häving, pole ühtki teist kultuuri osa, kus oleks nii läbimõeldud hävitamine toimunud. Kaost iseloomustab hästi ka see, et vabatahtliku merepääste taas-tamine on võtnud 20 aastat,” kirjeldab Talvik oma lapsepõlve meresõite Eesti randluse üldise ajaloo taustal.

„Paadijuhi load tegin 90-ndate lõ-pul, kuna oli plaan isaga koos paat osta. Läksime Soomest paati ostma, see oli huvitava ajalooga alus. Mingid soome pangaröövlid olid hakanud pärast röövi laia elu elama ja ostnud paarutamiseks uhke daycruiseri. Enne vangi minekut jõudsid nad selle kellegi teise nimele vormistada ja paat jäi alles. Kui röövlid välja said, otsustasid nad paadi maha müüa. Andsin müüki vahendanud kaup-mehele käsiraha, aga siis kadus too ära. Hiljem selgus, et tollel ka mingid jamad ja ta ise põgenes maksuameti eest. Kaks aastat läks tema otsimise peale. Oli siiski nii palju aus mees, et kui ta kätte saime, siis tõi käsiraha koos intressiga tagasi, aga paat jäigi saamata. Nii ostsingi 10 aastat tagasi oma esimese paadi ise. See on Silver Hawk koos 90 hj Hondaga, siia-ni pean seda väga heaks paadiks ja ta on

mind hästi teeninud. Mõnel suvel olen kõik päevad merel, teisel aastal jälle ai-nult nädalavahetustel. Nüüd merepääs-tega tegeledes olen hakanud ka oma paadi hooldusse ja korrashoidu tõsise-malt suhtuma. Andsin paadi merepääs-teseltsi käsutusse, teeme sellega õppusi ja koolitusi ning võimaliku väljasõidu jaoks peab kõik korras olema.

Mingil ajal käisin aktiivselt võrku pa-nemas, aga sellest sai isu täis, see on nii ebaühtlane töö. Kui kala vaja oli, näiteks sõbrad külla tulemas või midagi, said kolm lesta. Ja kui kalaga midagi teha polnud, tuli sadade kaupa. Otsustasin siis, et kala on mõistlikum nende tüüpi-de käest osta, kes sellega süsteemselt te-gelevad. Ühtlasi saan nii toetada kogu-konna toimimist,” meenutab Talvik oma edasist meresõitjateed.

Juminda poolsaare vabatahtli-kud merepäästjad paistavad teiste sar-naste ühenduste hulgas silma sellega, et nende käsutuses on tõenäoliselt Eesti kõige silmapaistvam merepäästealus – ruumikas ja kiire ühtaegu. 2014. aasta suvel Varvaraks ristitud paadi nime saa-mise loost kirjutasime ajakirja Paat eel-mises numbris.

Juminda merepäästekaater Varvara

Pikkus: 11,3

Laius: 2,85

Parda kõrgus: 1,7

Süvis: 1,3

Kandejõud: 1,2 t

Masinad: 2 x Mercruiser 4,2 D-Tronic 186 KW

Maksimumkiirus: 38 sõlme

Kahe mootoriga merekaater on valmistatud 1991. aastal Soomes Tammisaaris, 1994. aastal toodi laev Eestisse ning tegutses Tallinna lahel merekontrollikaatrina. Koos uuemate aluste kasutusele võtmi-sega lõpetas laev oma teenistuse Veeteede Ametis, tõsteti kaldale ja konserveeriti.

Laeva saamisloost on Artur Talvik alati valmis uuesti rääkima. Sest üks asi

viis teiseni ning tänaseks on mehel tänu Varvara taastamise kogemusele tekki-nud kindel veendumus, et kogukonna koostöös on peidus suur ning tihti avas-tamata jõud.

„Pikka aega seisis laev Veeteede Ameti kail ning kellelgi justnagu polnud-ki päris täpset plaani, mis sellega teha. Purtse päästjad käisid ka küsimas, kuid siis ei olnud aeg veel küps, riik ei tunnis-tanud vabatahtlikke võrdväärsete part-neritena. Kuid kui Juminda vabataht-likud sama jutuga Veeteede Ametisse jõudsid, olid ajad muutunud ning vaba-tahtliku merepäästetegevuse olemus ei tekitanud enam küsimusi. Nii saimegi re-monti vajava paadi endale ning algas töö selle korrastamiseks. Kui palju Varvara puhastamisele, remondile, heakorrasta-misele ja varustamisele tegelikult raha ja töötunde läks, ei oska täpselt öelda. Kindlasti on see viiekohaline number, igatahes nii palju, et arvestus läks sas-si. Ent vastu ootusi saime ülesandega suhteliselt sujuvalt hakkama ning juba mõned kuud pärast Jumindasse toomist tegi paat oma uue elu esimese meresõi-du. Paadi korrastamisel lõi kaasa kogu seltsi liikmeskond ning palju abi saime ka teistelt kogukonna liikmetelt. Mis mind südamepõhjani liigutas ning andis aluse veendumuseks, et iga kogukond suudab oma asjadega ise palju paremi-ni toime tulla, oli see, et laeva taastami-se käigus ilmus välja tüüpe, kes polnud varem meie kogukonna ühistegevustes

21Nr 36 • Talv 201420 Nr 36 • Talv 2014

osalenud! Inimesi, kes polnud liitunud korravalvega ega käinud meie üritus-tel või mõttetalgutel, aga nüüd tulid ja ütlesid, et kuulge poisid, see on õige ja lahe asi ja me tahaksime ka toetada. Teine toetajate seltskond olid muidugi need, keda olime juba päästnud või ai-danud ning kes nüüd tundsid kohustust ja soovi ise ka merepäästevõimekuse parandamisse panustada. Paadi kätte saamise hetkel meil vajalikku raha koos ei olnud. Kuid usk paadi kordategemis-se oli nii suur, et seda toetust hakkaski tulema. Üks tõi lihvimismasinad, teine aitas värviga, kolmas pakkus, et toodab kleepsud, neljas tõi lihtsalt raha või ostis mõne vajaliku vidina, viies tuli oma pu-hastusvahenditega, kuues tuli tegi õhtu-ti tööd ja nii edasi. Viimaks selgus, et üks kahest Eesti kuulsamast Mercruiser,i me-remootorispetsialistist on samuti meie kogukonnaga seotud, ning tahab aida-ta meie laeva jõuallikate korrastamisel ja hooldusel,” meenutab Talvik Varvara saamise ja uuele elule äratamise lugu. Suvel Tapurla sadamas toimunud paadi pidulikul ristimisel tänas Talvik eriti ka merepäästjate abikaasasid, kes on nen-de tegemistesse sadamas, paadis ja me-rel kannatlikult ja toetavalt suhtunud.

Vabatahtlikust merepäästest rää-kides jõuab Juminda rühma pealik Artur Talvik kiiresti vabatahtliku tegevuseni laiemalt ning sealt edasi kogukonna ja ühiskonna toimimispõhimõteteni.

Talvik meenutab, kuidas Juminda Mere-pääste sai alguse juba toimivast kogu- konnategevusest.

„Mingil ajal märkasime, et meie kau-nil ja rahulikul poolsaarel on hakanud käima vargad. Suvilatesse ja majadesse murti sisse, hoovidest viidi ära talutehni-kat ja nii edasi. Kui kurikaelad juba päris jultunuks läksid ning relvastatud rööve hakkasid toime panema, sai rahval asjast kõrini. Kogusime inimesed kokku ja mõt-lesime, mida teha. Politseile võib ju aval-duse kirjutada, aga kadunud asja see tagasi ei too ja järgmist vargust ka ära ei hoia. Jõudsime järeldusele, et tuleb ise oma korrakaitse luua. Moodustasimegi MTÜ ja hakkasime meestega korda-mööda külades patrullima. Niisugusel patrullil seaduse mõttes tegelikult erilisi õigusi ei ole, me pole ju abipolitseinikud ja näiteks dokumente me kontrollida ei tohi. Kuid kahtlast tegevust või võõraid inimesi ja sõidukeid märgates uurime, kes ja mis asju ajab ning kas saame kui-dagi abiks olla, vajadusel teavitame po-litseid. See tegevus mõjus. Kui kurikae-lad ikka teavad, et selles piirkonnas on tugev ja ühtehoidev kogukond, et seal liigub ringi vabatahtlike patrullauto, mil-les alati ka mõni relvaloaga mees kaasas, siis ega naljalt enam vargile ei kipu küll. Olemuselt on see naabrivalve sarnane süsteem, kuid maapiirkonna eripära ar-vestades on autoga patrull ainuvõimalik. See aga tähendas, et tegevusele tuleb

ka materiaalne baas leida ning kogukon-na koostööalgatus oligi sündinud. Kui siis mõne aasta eest tulid mehed jutuga, et nüüd oleks meil ka merepäästet vaja, poolsaar ikkagi pikk ning merepiiri palju, ei olnudki kaua vaja mõelda. Tegime selt-si ära ja hakkasime tegutsema. Tänaseks on meil 16 merepäästjaks koolitatud liiget, ukse taga toetajaliikmetest järje-kord ning olemas on ka noorliikmed.“

Juminda poolsaare seltsTalvik jätkab oma kogukonna tegevuste loetelu: „Korrakaitse, kogukonnaelu, me-repääste, keskkonnakaitse, internet. Meie selts on nii tugev, et mitmeski küsimuses on kogukond üle võtnud ka valla ülesan-ded, tegeleme asjadega, mis kogukonna-le olulised. Näiteks Lahemaa kaitsekorral-duseeskirja koostamisel taotleme õigust jagada ise kohalikele inimestele kala-püügilube. Mõte on selles, et kohalikele elanikele piirangute kehtestamisel peaks riik ju midagi ka vastu andma, mingeid õigusi või võimalust ise nende piirangute raames otsustada ja tegutseda. Tahame, et muutuks suhtumine, et kogukonda hakataks võtma kui partnerit. Meie selts tegeleb ka interneti leviku parandamise-ga, sest külas peaks kvaliteetne internet olema ju igas majas, see on külaelu üks põhialuseid. Meie enda tehtud poolsaa-re arengukavas on sees ka näiteks kogu-kondliku elektritootmise käivitamine. Kui muud punktid on enamuses täidetud, siis see punkt on põrkunud kõige suuremale bürokraatlikule, maailmavaatelisele või ka poliitilisele vastuseisule. Tahaksime toota enda tarbeks loodussõbralikku elektrit, aga Lahemaale ei lubata ei tuu-legeneraatoreid ega päiksepatareisid. Kuid meil on idee, kuidas käivitada kesk-konnasõbralik tuule, päikese ja tahkekü-tusekatla kombineeritud elektritootmi-ne. Uurisime ka laine-energia lahendusi, kuid see ei tasu end Eesti kliimas jää ning väikeste lainete tõttu ära. Järgmiseks aga teeme vabatahtliku reostustõrje,” viskab Talvik naerdes riigile kinda. Tema kõne ja esinemisviis on nii enesekindlad, et võiks tekkida kahtlus, ega mees äkki nalja ei tee. Kes teda rohkem tunnevad, teavad –ei tee. Vaatamata rõõmsale nae-ratusele ning teatraalsele kõnepruugile on Talvik oma seisukohtades ja tegudes kindel ja konkreetne.

„Kui me nagunii juba oma piirkonnas kohal oleme, oma rannas kohal oleme

ning meil on välja õppinud mehed, sõi-dukid ja varustus, siis tõepoolest, miks mitte võtta endale ka see vastutus, et reostuse avastamisel asuda ise esime-sena seda likvideerima? Sest küsimus ei ole, et kas mõni naftatanker siin avarii teeb, pigem on küsimus, et millal ta sel-le teeb,” on Talvik valmis kodukohta ka keskkonnareostuse eest kaitsma. Ta üt-leb, et nii korrakaitsepatrulli käivitamine kui merepäästelaeva Varvara taastamine näitavad, et kogukond ei pea istuma ko-haliku omavalitsuse või riigi nisa otsas ja raha ootama. See tõestab, et üldine filo-soofia muutus ühiskonnas on võimalik ning murdepunkt võib päris lähedal olla.

Kogukonna koostöös on jõud„Põhimõte, et projektirahade, euro-

toetuste ja poliitiliste katuserahadega saab kogukondi rahastada ja sel viisil justkui elus hoida, on vale. Tegelikult muudetakse organisatsioonid ja ühen-dused sellega poliitiliselt sõltuvaks ning kokkuvõttes elujõetuks. Palju olulisem on, et kogukonnale antakse suurem õi-gus oma elu üle otsustada ja ise toime tulla. Kui selline õigus antakse ja tekib eneseteadvus, hakkavad kogukonna liikmed ka kogukonna asjadesse rohkem panustama. Kes rahaliselt, kes töötun-didega, kes lihtsalt moraalse toetusega. Sellisel ise hakkama saamisel on muidu-gi teatud klauslid. Kõiki riigi funktsioone ei saa kohalikud kogukonnad enda peale võtta, näiteks nõutavad pääste- ja reos-tustõrjevahendid peaks siiski soetama riik. Seltsid, sealhulgas merepääste olek-sid riigile palju tugevamad ja paremad partnerid, kui nad oleks rahaliselt sõltu-matud. Siis ei teki olukorda, et mõni riigi-ametnik ütleb, et kuulge, te olete minu alluvad, tehke seda ja seda. Siis oleksime võrdväärsed partnerid, kellega koos olu-kordi lahendada ja kelle käest ekspert-arvamust küsida. Kogukonnategevuse, ka vabatahtliku merepääste jooksvateks kuludeks vajalik raha peaks tulema an-netustest, toetustest ja kindlustusest, sarnaselt soomlaste TROSSI süsteemi-ga. Vabatahtlikkus on tugeva kogukon-na tunnus ja alustala. Ja see vabatahtlik tegevus peab olema sõltumatu ka ma-teriaalses mõttes. Mis kasu on vaba-tahtlikust seltsist, kes oma tegevuseks vajaliku bensiini või sooja pesu soetami-seks peab käima kuskil poliitikute juures kintsu kraapimas? Siis ei ole nad ju oma otsustes enam vabad ning kogukonna

huvide teenimise asemel või kõrval on oht muutuda kellegi teise huvide teeni-jaks,” rõhutab Talvik.

Vabamehest riigikogu kandidaatKodanikuühiskonna aktivistina üri-

tab Talvik oma seisukohti kuuldavaks teha ka Riigikogus. Eelmistel riigikogu valimistel 2011. aastal kandideeris ta roheliste ridades ning kogus ligi 3000 häält. Et erakond tervikuna ei pääsenud üle valimiskünnise, jäi ka Talvik vaata-mata heale tulemusele Riigikogust väl-ja. Seekord teatas Talvik Riigikogusse kandideerimisest veel enne, kui oli tei-nud valiku, millise partei ridades seda teeb. Selleks kutsus Talvik sotsiaalmee-dia kaudu üles oma avalikku tagatoa-arutelu pidama, mis sobib mehe vaba-tahtliku-mainega suurepäraselt kokku. Nädalapäevad hiljem teatas ta, et kandi-deerib vabaerakonna nimekirjas.

Nagu vabatahtlikku korrakaitset või merepäästet, võtab Talvik väga kirglikult ka kandideerimist. Kuigi käesoleva loo peateemaks on meri, vabatahtlik mere-pääste ja meresõit, näeb Talvik siin väga tihedat seost ja analoogiat oma kodani-kuühiskonna põhimõtetega.

„Kahjuks suubus mu algatus aru-teluks tavaparteide meelitustesse, kes minu kandideerimisest teada saades hakkasid käima moosimas, et tule meie nimekirja, saad hea koha ja kindlasti sis-se. Üksikkandidaadina pole Riigikogusse mõtet kandideerida, üksi ei tee seal

midagi ära ka. Seega on vabamehel pa-rim võimalus kandideerida kuskil kam-bas. See niinimetatud kamp aga peab praeguse seaduse järgi paraku olema erakond, mille nimekirjas võib kandidee-rida ka erakonnaga liitumata. Ja kuna ma pean olulisimaks sõnumit, mida ise usun, valisin erakonna, kellel oleks minuga kõi-ge sarnasem programm. Kogu mu näge-mus paremast elust ja võimalustest seda Eesti-suguses ühiskonnas korraldada on tulnud läbi mu oma tegevuste. Kui kodu ehitasin, mõtlesin, et oma aias on tore, aga aia taga võiks ka tore olla. Ka filmi-tegemise ja vabatahtliku tegevuse käi-gus olen palju õppinud ja aru saanud. Näen, et tõeliselt demokraatlik on ühis-kond, kus juhtimine algab ka tegelikult rohujuure tasandilt. Täna on võim meil väga väikse pundi käes, kes pilve piirilt ütleb rohujuuretasandile, kuidas seal elada tuleb. Aga peaks olema vastupidi � et rohujuuretasand ütleks tipus olijate-le, mida on vaja teha, et elu edeneks.

Tavaparteid ei taha midagi muuta, neile on oluline praeguse olukorra säili-tamine. Seepärast vajan mõttekaaslasi, kes võitlevad selle eest, et meie võimu-ladvikus toimuks 180-kraadine pööre. Just selle otsingu tulemusena maan-dusin vabaerakonna juurde, kellega mul on kõige rohkem kattuvaid punkte ning kelle liikmete elukogemus ning maailmavaade langevad minu omaga kõige rohkem kokku. Eelmisel korral

esikaanelugu esikaanelugu

22 Nr 36• Talv 2014 23Nr 36 • Talv 2014

kandideerisin roheliste nimekirjas, sest iga tulevikku vaatav inimene on oma suhtumiselt mõõdukalt roheline. Täna on poliitilise riskiga sama suur oht ka ökoloogilise kriisi risk, rohelised aga peksti suurte poolt vaeseomaks ja on ime, et nad erakonnana üldse elus on. Organisatsiooniliselt suudeti neid kõ-vasti nõrgestada ning kõige hullem oli, et nad olid valmis võimu nimel loobu-ma oma põhimõtetest. Vabaerakonna kasuks rääkis ka see, et sinna liitus hea sõber Peeter Volkonski, kes samuti ei lii-tunud küll erakonnaga, kuid on valmis vabamehena osalema suurte parteide vastases võitluses.

Tänases päevas on maailmavaatest päris keeruline rääkida. Vasak-parem skaala on nii aegunud nähtus, ainus vaade võiks olla tulevikuvaade, et mis juhtub homme, mis saab meie lastest ja mida me saame ise ära teha, et seda mõjutada. Aga sellist suurt vaadet Eestis Marti Haal Varvara roolis

täna ei ole. Minu visioon on, et uus Eesti võiks koosneda tugevatest, ise hakkama saavatest kogukondadest. Neile polegi vaja pirukat jagada, alustuseks piisab õiguste andmisest. Täna on kogukonda-de õigus piltlikult öeldes selles, et valida endale kindamustrit või laulusalmi, aga kui tahad midagi laiemalt teha, jooksed seinaga kokku.

Sain sellest eriti hästi aru, kui käisin paaril partei valimiseelsel koosolekul vaatamas, kuidas see asi seal käib. Mind kui potentsiaalset uut liiget suunati kõi-gepealt noorteorganisatsioonide juurde. Muidugi meelitav, et mind nooreks peeti, aga ma sain kohe aru, et mul pole seal mi-dagi teha. Parteide noortekogud on ko-had, kus kloonitakse hitlerjuugendi stiilis parteijuhi koopiat. See on broilerikasva-tus, kust tulevad väga eluvõõrad inime-sed, parteisõdurid, kes võitlevad võimu pärast, aga mitte idee eest. Seda tööd tehakse muidugi väga kiftide nippide-ga, seal on saunaõhtud ja olengud ja nii edasi, aga tulemuseks on parteilane, kes hakkab võitlema võimu pärast, aga mitte selle pärast, et inimestel oleks parem ja õnnelikum elada. Tänased erakonnad ei teosta võimu inimese nimel, vaid hoiavad seda enda käes kinni võimu enda pärast. Sõnades on kõik tore, kuid mingeid tegu-sid ei järgne ja pikaajalist visiooni laheda ja elujõulise ühiskonna ehitamiseks ei ole.

Olen veendunud, et kogukondade-le peab andma rohkem õigust ise ot-sustada ning sellega koos ka vastutust. Ühiskond peaks selleks olema valmis ja ma näen täna väga palju kogukondi, kes juba on valmis seda vastutust võtma, kogukondlik liikumine on väga tugev. Näiteks seesama meie Juminda.

Võim on hetkel koondunud liiga vä-heste inimeste kätte, inimene tajub, et temaga manipuleeritakse läbi selle või-mu totaalselt. Poliitiku põhitegevus on oma kohast kinni hoidmine ja ta võtab aru pähe alles siis, kui keegi teine tema koha ära võtab.

Praegustest parteidest pole keegi valmis ennast põhimõtteliselt muut-ma. Aga võiks. Et muuta täna levinud tehnokraatliku ja süsteemikeskse riigi lahendus inimesekeskseks. Tänaste po-liitikute jutt on koletult teenuse keskne, ka merepääste oleks justnagu teenus, kogu poliitiline tegevus on taandatud teenusele. Aga kui keegi halvasti teenust osutab, ma lähen teise teenusepakkuja juurde. Eesti puhul – inimene läheb liht-salt minema, selles mõttes oleme kõik ka ise natuke ajupestud, et jooksemegi teise teenusepakkuja juurde ja läheme Soome ära.

Ma ise mõtlen kogu aeg, et mis on minu järgmine samm, kui osutungi va-lituks. Muidugi, võim rikub. Tekib tun-ne, et riik, see olen mina. Aga küsimus on, et kui kiiresti ta rikub ja kui kaua sa suudad sellele vastu võita. Lahendus on parteisüsteemi vastane partisanivõitlus, ootamatud liigutused, ebastandardsed sammud ning muidugi peab valijal ole-ma julgus neid partisane toetada. See nõuab julgust ja pealehakkamist. Üks variant ongi ka valimisseaduse muutmi-ne selliseks, et kohalikul tasemel valimi-sed ei peaks olema parteide valimine, vaid kogukonnajuhtide valimine ning seal valitaks kogukonna vanem või küla-vanem. Sel tasandil pole vaja opositsioo-ni ja koalitsiooni, seal on vaja kogukonna juhti.“

Kui Artur Talvikuga suvel Tapurlas päästelaeva Varvara ristimisel ja õnnistamisel kohtusime, rääkis Artur veel ühest asjast, mis tal südamel on. „Vaata seda lahte siin. Ja teisel pool pool-saart on sama pikk rand. Ja siis järgmine ja järgmine. Aga kui palju on siin alles

jäänud sadamaid, kuhu paadiga oleks võimalik sõita? Kui palju on üldse paate ja inimesi, kes merel käivad? Vaat selle-ga tuleb tegeleda, meie merekultuur ja rannakultuur on vaja taastada,” kõneles ta murelikult.

„Ka see on jällegi üks vabatahtli-ku tegevuse ülesandeid ja võimalusi. Vabatahtlik merepäästeselts on me-rehariduse andmiseks ning merekul-tuuri edendamiseks kõige õigem koht. Meie merepäästeseltsis ongi juba ter-ve hulk tublisid noorliikmeid, kes seltsi

tegevuses osalevad, oskusi omandavad, ujumist treenivad ja meretarkusi õpi-vad,” jõudis Talvik sellelgi korral mere juurde tagasi. Kuid lõpetuseks rõhutas ta, et ka Riigikogusse pääsemisel ei jäta ta kogukondlikku tegevust soiku, vaid jätkab Juminda poolsaare seltsis.

„Küla ei tohi ära unustada. Tagala peab olema kindlustatud,” on Talviku põhimõte.

esikaanelugu esikaanelugu

24 Nr 36• Talv 2014 25Nr 36 • Talv 2014