1
Tartu Ülikool
Eesti Mereinstituut
Koha loodusliku sigimise tagamine
kunstkoelmute abil
Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava meetme 3.2 projekti
(viitenumber 932010780003, TÜ SLOMI10187T) lõpparuanne
Tallinn 2015
2
Sisukord Sissejuhatus ........................................................................................................................................ 4
1. Kirjanduse ülevaade ................................................................................................................... 6
1.1. Looduslike kudemisvõimaluste hindamine ja takistavate tegurite selgitamine ................ 6
1.1.2. Alternatiivid tehiskoelmute kasutamisele ............................................................................ 8
1.1.3. Tehiskoelmute kasutamine populatsiooni piiramiseks ........................................................ 9
1.2. Sobivate kudemisalade identifitseerimise meetodid ............................................................ 10
1.2.1. Kudemispaiga eelistuste hindamine (selektiivsuse indeksid) ............................................ 13
1.3. Sobiva konstruktsiooniga koelmute valimine, ehitamine ja hooldus .................................. 15
1.3.1. Koelmute konstruktsiooni tähtsus ja materjali valik ...................................................... 15
1.3.2. Lõhilaste koelmute konstruktsioon ja substraadi valik .................................................. 17
1.3.3. Ahvenlaste koelmute konstruktsioon ja materjalid ....................................................... 19
1.3.4. Sägaliste koelmute konstruktsioon ja materjalid ........................................................... 22
1.3.5. Puudest või okstest valmistatud koelmud ..................................................................... 23
1.4. Tehiskoelmute efektiivsuse analüüs ..................................................................................... 23
1.4.1. Kudevate kalade ja koetud marja hulga hindamine ....................................................... 24
1.4.2. Marja suremuse hindamine ........................................................................................... 25
1.4.3. Vastsete hulga hindamine .............................................................................................. 26
1.4.4. Kalade noorjärkude hulga hindamine ............................................................................ 28
1.4.5. Kudekarja arvukuse muutuste hindamine ..................................................................... 29
2. Materjal ja metoodika .................................................................................................................. 30
2.2. Sobivate koelmutüüpide kindlakstegemine .......................................................................... 30
2.3. Koha sigimisala piiritlemine .................................................................................................. 33
2.4. Koelmujada koostamine ja paigaldamine ............................................................................. 33
2.5. Koelmujadade kontrollimine üles tõstes ............................................................................... 34
2.6. Koelmujada kontrollimine sukeldudes .................................................................................. 35
2.7. Koelmute kasutamise efektiivsus .......................................................................................... 36
2.8. Vesihalliku esinemine ja koelmute ületalve hoidmine .......................................................... 37
3. Tulemused .................................................................................................................................... 40
3.1. Pärnu laht .............................................................................................................................. 40
3
3.2. Matsalu laht ja Pedaspää laht ............................................................................................... 60
3.3. Loodete ellujäämus erineva substraadiga koelmutel ........................................................... 63
4. Kokkuvõte ..................................................................................................................................... 66
Kirjandus ........................................................................................................................................... 69
4
Sissejuhatus
Kalad on inimestele oluliseks toiduaineks ja nõudlus kalaliha järele kasvab rahvastiku
kasvu toel jätkuvalt. Lisaks sellele, et kalad on hinnatud toiduallikaks inimestele, on nad
osa looduslikest kooslustest, mille säilimine sõltub koosluse kõigist komponentidest. Kui
lihaallikana on looduslikud populatsioonid võimalik asendada kalafarmidega, siis
metsikute kalade rolli looduslikes kooslustes ei saa kasvanduses kasvatatud kalad täita. Ka
kalafarmide puhul tuleb arvestada, et suure osa kasutatavast söödast moodustavad
looduslikest populatsioonidest püütud kalad ja paljude hinnatud toidukalade kasvatamiseks
farmides puudub tehnoloogia. Tugevate ja stabiilsete looduslike populatsioonide püsimine
võimaldab jätkusuutlikku kalapüüki, pakub erinevaid ajaveetmisvõimalusi ja säilitab
bioloogilist mitmekesisust..
Paljud metsikud kalapopulatsioonid üle maailma on tugeva surve all ja ohustatud. See
surve on põhjustatud paljudest mõjutustest, millest enamik on antropogeenset päritolu.
Otsene mõju populatsioonidele tuleneb peamiselt kalade väljapüügist, populatsioone
mõjutavaid kaudseid tegureid on aga palju ja nende mõju hindamine ning vähendamine on
keeruline. Kalapopulatsioone mõjutavad kaudsed tegurid on üldiselt seotud muutustega
kalade elukeskkonnas.
Populatsioonide püsimiseks on vaja tagada populatsioonide võime ennast taastoota. Kalade
puhul on selleks vajalik ligipääs piisavale hulgale sobivate tingimustega kudemisaladele ja
soodsad tingimused koorunud kalade arenguks. Reostus ja muutused veekogu
hüdroloogilises režiimis, aga ka mõned looduslikud protsessid võivad muuta endised
kudemisalad kõlbmatuks või ligipääsmatuks ning seeläbi ohustada populatsioonide
püsimist. Üheks võimalikuks lahenduseks looduslike koelmute vähesusele või
puudumisele on tehiskoelmute kasutamine. Tehiskoelmutena käsitletakse antud töös kõiki
objekte, mis paigutatakse vette selleks, et pakkuda kaladele kudemissubstraati ja ka
looduslikke substraate, mida töödeldakse või korrastatakse selleks, et neid kudemiseks
sobivamaks muuta.
Koha Sander lucioperca (L.) on Pärnu lahe väga oluline töönduskala, just Pärnu lahes
püütakse lõviosa selle liigi rannikumere saagist. Rannikumeres on ka väike Matsalu lahes
kudev kohapopulatsioon. Viimastel aastakümnetel on koha arvukus ja töönduspüügi saak
olnud väga kõrge Peipsi järves.
5
Koha sigimist Pärnu lahes piirab kudemiseks sobiva põhjasubstraadi vähesus, enamus lahe
põhjast on mudastunud ja taolisele põhjale koetud mari on suure tõenäosusega määratud
hukkumisele. Teada on kaks kindlat koha sigimiskohta ent pole selge, kui laial lahe alal
koha potsentsiaalselt kudeda võiks. Matsalu lahe koha täpsema kudemisala kohta andmed
puuduvad. Peipsi järves on ülioluliseks kudemiskohaks Pedaspää laht, kus kohale
kudemiseks sobiv põhjasubstraat on üsna levinud. Aga ka seal on koelmukohtade
mudastumise oht.
Käesoleva töö eesmärgid on järgnevad.
1. Kirjanduse ülevaade sellest, milliseid põhimõtteid tuleks järgida, et tehiskoelmuid
kalapopulatsioonide reproduktiivse edukuse tõstmiseks võimalikult efektiivselt
kasutada. Tehiskoelmute kasutamisel võiks eesmärgiks olla olukord, kus kõik
suguküpsed kalad leiavad kudemiseks sobiva koha ja marja ning koorunud vastsete
suremus ei ole suurem, kui looduslikel koelmutel. See tähendab, et lisaks koelmu
konstruktsioonile ja asukohale tuleb arvestada ka koorunud vastsete varje- ja
toitumisvõimalusi koelmute läheduses (Houser 2007). Samuti antakse ülevaade
kasutatavatest kunstkoelmutest.
2. Koha kudemiseks sobiva koelmutüübi ja kunstliku kudemissubstraadi
väljaselgitamine. Sobivus tähendab 1) koelmutüübi eelistamist kudemiskohana
võrreldes muude tüüpidega, 2) loodete kõrget ellujäämust, 3) koelmute ehitamise ja
hooldamise majanduslikku efektiivsust.
3. Koha koelmualade piiritlemine Pärnu lahes (paigutades kunstkoelmuid lahe
erinevatesse osadesse). See on oluline aktiivselt kasutataval merealal tegevuste
mõistlikuks planeerimiseks.
4. Koha kunstkoelmute kasutamise võimaluste selgitamine Peipsi järves ja Matsalu
lahes.
5. Koha sigimise toetamine paigutades kunstkoelmuid traditsioonilistele, juba
aastakümneid selleks otstarbeks kasutatavatele aladele.
Käesolev aruanne on valminud kollektiivse tööna, milles osalesid Ilmar Talbonen
(koelmute valmistamine, hooldamine, abi välitöödel), Kalvi Hubel (välitööd, andmebaasi
täiendamine, andmeanalüüs, aruandlus), Taavi Riit (välitööd, andmeanalüüs, kirjanduse
ülevaate koostamine), Toomas Saat, Vello Peedimaa, Väino Vaino, Heli Spilev, Ülle
Talvik, Kalju Kupper ja teised Eesti Mereinstituudi töötajad.
6
1. Kirjanduse ülevaade
1.1. Looduslike kudemisvõimaluste hindamine ja takistavate tegurite
selgitamine
Juhul, kui katsepüükidest või muul meetodil on selgunud, et populatsiooni arvukus on
kahanenud või on põlvkonnad jäänud stabiilselt nõrgemaks, tuleb teha kindlaks tegur, mis
reproduktsiooni edukust piirab ehk reproduktsiooni limiteeriv faktor. Kui kudekari pole
märkimisväärselt kahanenud ja kalade viljakus pole langenud, aga põlvkonnad on nõrgad,
siis võib eeldada, et populatsiooni taastootmist piirab kas mingi kudemist takistav asjaolu
või on noorte kalade suremus mingil põhjusel tavapärasest kõrgem.
Kui kalade paljunemine on takistatud, siis selleks, et teha kindlaks, kas tehiskoelmute
kasutamisest võiks abi olla, tuleks esmalt uurida, kas looduslikel koelmutel sugukalu on ja
kudemist üldse toimub ning millises mahus ja kui edukalt. Tehiskoelmute kasutamine on
põhjendatud kui sobivat looduslikku substraati on ebapiisavalt või ei leidu, või kui
looduslikele koelmutele koetud marja suremus on suur.
Kudemise toimumist looduslikel koelmutel võib selgitada kontrollides kudemisvalmis ja
kudenud kalade, marja või vastsete olemasolu kudemisaladel. Selleks tuleb esmalt
tuvastada paigad, mida kalad kudemiseks kasutavad. Kui orienteeruvad kudemisalad on
teada, siis võib koelmute täpsema asukoha määramiseks viia läbi katsepüüke, mille
eesmärgiks oleks teha kindlaks, kas kuskil piirkonnas on kudemisvalmis kalade või
kalamaimude arvukus kõrgem, kui mujal. Koelmute leidmiseks võib kasutada ka
suguküpsete kalade märgistamist akustiliste saatjatega (Tibbits 2003). Saatjatega
varustatud kalade liikumist jälgides on võimalik jõuda tõenäoliste kudemisaladeni.
Looduslikel koelmutel toimuva kudemise mahtu ja edukust saab kontrollida koetud marja
ja koorunud larvide suhtelise hulga hindamise teel. Selleks võib kasutada marja- ja
larvilõkse ning seejärel püügiandmete põhjal arvutada CPUE ehk saagi püügiühiku kohta
(Tibbits 2003) või lihtsalt marja või larvide hulga pindalaühiku kohta. CPUE arvutamiseks
jagatakse püütud marja või larvide hulk nö. püünisepäevade arvuga. Üks püünispäev
tähendab, et püüti ühe püünisega ühe ööpäeva vältel, kaks püünisepäeva tähendab, et püüti
ühe püünisega kahe ööpäeva vältel või kahe püünisega ühe ööpäeva vältel jne. Leitud
marja või larvide arvukuse väärtusi on võimalik võrrelda aastast aastasse või ka erinevate
7
veekogude vahel. Nii on võimalik saada ettekujutus populatsiooni reproduktiivse edukuse
dünaamikast. Kudemise toimumist ja seda, kui suur osa suguküpsest kopulatsioonist
looduslikel koelmutel koeb, võib hinnata ka kudevate kalade loendamise teel.
Kui looduslikele koelmutele koetud marja hulk või kudevate kalade arv on kudekarja
suurusega võrreldes väga väike, siis võib eeldada, et kalade liikumine kudemisaladele on
takistatud või ei leidu veekogus sobivaid koelmuid. Olukord, kus marja on suhteliselt
palju, aga koorunud larvide hulk väga väike, viitab marja hukkumisele koelmul. Kui aga
marja ja larvide hulk on vastavuses ning vanemaid noorjärke vähe, siis võib arvata, et
suremus on suur peale koorumist. Kui on teada saadud reproduktsiooni faas, mis
populatsiooni edukat taastootmist takistab, tuleks järgmisena teha kindlaks konkreetsed
tegurid, mis edukat paljunemist piiravad. Selle põhjal saab teha järeldusi selle kohta,
milliseid meetmeid tuleks populatsiooni reproduktiivse edukuse tõstmiseks kasutada.
Marja suurt suremust või sobivate koelmute puudumist alal, kus neid probleeme varem ei
esinenud, võivad põhjustada paljud asjaolud. Marja hukkumise põhjuseks võib olla reostus,
näiteks pH langus (Galloway Fisheries Trust), substraadi ja marja kattumine setetega
(Lisle, Eads 1991) või mõne massiliselt vohava liigiga (O`Connor 2002), hapnikupuudus,
kudemissubstraadi ära uhtumine või ära söömine jne. Koelmute hävimist või
ligipääsmatust põhjustavad sageli ulatuslikud muutused veekogu hüdroloogilises režiimis
(Grabowsky, Isely 2007; Bhukaswan 1980). Muutuseid veerežiimis võivad põhjustada
vooluveekogude tammistamine, kanaliseerimine või muud sarnased muudatused, mis
võivad tuua kaasa järske kõikumisi veetasemes, veetemperatuuris, vooluhulgas ja liikuvate
setete mahus. Setete hulga suurenemist ja kudesubstraadi kattumist või hävimist ning
hüpoksiat kudemisaladel võib põhjustada ka veekogu küllastumine toitainetega ehk
eutrofeerumine (Lappalainen 2002). Tehiskoelmute kasutamisel on mõtet ainult siis, kui
muid olulisi takistusi edukaks paljunemiseks ei ole.
Kui on kindlaks tehtud, et populatsiooni reproduktsiooni takistab sobivate koelmute
puudumine, ebapiisav hulk või kehv kvaliteet, siis tuleks enne tehiskoelmute
kasutuselevõttu kõrvaldada kõik teised võimalikud kudemist või marja ja kalade arengut ja
ellujäämist takistavad tegurid. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus kalad ei saa rajatud
koelmuid kasutada või koelmud muutuvad kasutuskõlbmatuks enne, kui kalad neid
kasutatada jõuavad või hukkub sobimatute tingimuste tõttu kogu koetud mari.
8
1.1.2. Alternatiivid tehiskoelmute kasutamisele
Tehiskoelmute kasutamine ei ole ainus võimalus kalade asurkonna tugevdamiseks. Üheks
võimalikuks alternatiiviks on kalade asustamine. Enne kalade asustamise või koelmute
rajamise kasuks otsustamise tuleb kaalude mõlema meetodi eeliseid ja puudusi. Pikemas
perspektiivis tuleks eelistada tehiskoelmute kasutamist, sest see säitab algse populatsiooni
koos tema geneetiliste eripäradega. Populatsioonide tugevdamiseks on tihti kasutatud
massilist ja aastaid kestvat kasvandustes kasvatatud kalade asustamist. Sageli ei ole
asustusmaterjal saadud sama populatsiooni geneetilisest materjalist. Eriti tihti on sellist
praktikat kasutatud lõhilaste puhul, kelle algne populatsioon on kas täielikult hävinud või
väga väike. Esimesel juhul on see sageli ainuke võimalus populatsiooni taastamiseks, teisel
juhul tuleks aga eelistada asustusmaterjali kasvatamist algse populatsiooni materjalist või
looduslike kudemisvõimaluste loomist. Nimelt on mitmed autorid avaldanud arvamust, et
kasvandustest saadud asustusmaterjali kasutamisel võib olla metsikule populatsioonile
kohasust vähendav mõju, mis on eriti tugev juhul, kui asustusmaterjal ei ole saadud
kohaliku populatsiooni geneetilisest materjalist. Selle põhjuseks võib olla loodusliku- ja
seksuaalse valiku puudumine kasvanduses, efektiivse populatsiooni väga väike suurus ja
autbriiding, mille tulemusena lõhutakse kohaliku metsiku populatsiooni koadapteerunud
geenikompleksid, mis annavad selle populatsiooni isenditele antud elupaigas suurema
kohasuse. Seejuures puuduvad looduslik- ja seksuaalne valik ka sama populatsiooni
geneetilist materjali kasutades (Neff et al. 2011).
Araki et al. (2007) leidsid, et vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) reproduktiivne edukus
vähenes igas vangistuses paljundatud põlvkonnas ligikaudu 40 %. Lisaks sellele oli
reproduktiivne edukus madalam ka metsikutel kaladel, kelle vähemalt üks vanem oli pärit
kasvandusest. Madalama reproduktiivse edukuse päritavus viitab selle geneetilistele
põhjustele. Kalade asustamise eeliseks on võimalus asustada kalu, mis on enne asustamist
kasvatatud piisavalt suureks, et nende suremus kiskluse tõttu oleks oluliselt madalam, kui
veekogus koorunud vastsetel. Asustada võib ka kunstlikult viljastatud marja, mis
tähendaks küll kõrgemat suremust, aga ka tugevamat looduslikku valikut.
Jones (1978) pakub lõhilaste marja sisestamiseks koelmutesse, olgu need siis tehislikud või
looduslikud, välja seadme, mis toimib vee hüdraulilisel survel. Kirjeldatav seade koosneb
lehtrist, kuhu mari sisestada, klapiga avausest lehtri alumises otsas, mis viib
9
keskkambrisse, klapiga avausest keskkambri küljel vee juhtimiseks keskkambrisse ja torust
keskkambri alumises otsas, mille kaudu vee ja kalamarja segu sisestatakse koelmusse
(joonis 1.1).
Joonis 1.1. Lõhilaste marja koelmusse sisestamise seade (Jones 1978).
Eeltoodut arvestades tuleks võimalusel eelistada looduslike kudemisvõimaluste taastamist
metsiku populatsiooni täiendamisele kunstlikult kasvatatud asustusmaterjaliga. Ka teistest
veekogudest pärit metsikute kalade asustamisel on ilmselt oht, et kalad ei ole uue
elupaigaga sama hästi kohastunud kui sealne algne populatsioon. Asustatud kala ja
kohaliku kala järglased võivad olla vähem edukad, kui kahe algse populatsiooni esindaja
järglased. Kunstlikult paljundatud kalade asustamine oleks põhjendatud juhul, kui
populatsioon on koheses hävimise ohus ja muud meetmed ei oleks piisavalt kiiresti või
üldse rakendatavad.
1.1.3. Tehiskoelmute kasutamine populatsiooni piiramiseks
Tehiskoelmuid on võimalik kasutada ka muudel eesmärkidel, kui populatsiooni
paljunemisvõimaluste parandamiseks. Üheks nendest on koelmute kasutamine mõne
ebasoovitava kalaliigi arvukuse kontrollimiseks. Selleks võib olla näiteks mõni
majanduslikult väheväärtuslik liik, kes pakub hinnatumatele liikidele liigset konkurentsi
või ka mõni invasiivne liik. Reproduktiivse edukuse vähendamiseks tuleks tehiskoelmud
või koelmutel olev mari veest peale kudemist, aga enne kalade koorumist eemaldada.
Sellist meetodit on pakutud välja ühe võimalusena ahvenlase Perca flavescens arvukuse
kontrollimiseks veekogudes, kus nad võivad negatiivselt mõjutada lõhilaste populatsioone,
10
konkureerides lõhilaste noorjärkudega toidu pärast ja neid ka otseselt süües (Thompson
Rivers University 2012). Tehiskoelmutel oleva marja eemaldamise mõju tugevus
populatsioonile sõltub sellest, kui suur osa marjast tehiskoelmutele koetakse. Seda mõju on
võimalik suurendada suunates kalu eelistama tehiskoelmuid looduslikele koelmutele. Enne
marja eemaldamist veest tuleks veenduda, et tegemist on tõepoolest soovitud liigi marjaga,
sest paljud liigid koevad samal ajal ja eelistavad kudemiseks sarnaseid substraate.
Üheks võimaluseks kalade koelmutele meelitamiseks on feromoonidena toimivate ühendite
kasutamine. Hong et al. (2006) kasutasid suguorganite ekstrakte ja sünteetilisi
hormoonilaadseid ühendeid Bostrichthys sinensis Lacêpêde meelitamiseks koelmutele.
Feromoonide kasutamist on kalade puhul vähe praktiseeritud ja uuritud, aga vähesed
läbiviidud katsed näitavad, et feromoonide kasutamisel kalade käitumise mõjutamiseks
võib olla potentsiaali. Teise võimalusena võiks aidata kalu tehiskoelmutele suunata ka
looduslike koelmute blokeerimine.
Kuna kõik samas koosluses olevad liigid on toiduahela kaudu üksteisega seotud, siis on
võimalik ühe liigi arvukust mõjutades, kas tahtlikult või tahtmatult, kaudselt mõjutada ka
teisi liike selles koosluses. Näiteks võiks ühte liiki toetades mõjutada negatiivselt temast
madalamal troofilisel tasemel olevaid liike ja vastupidi. Siin tuleks silmas pidada, et seosed
erinevate liikide populatsioonide dünaamikate vahel võivad olla väga keerulised ja
muutused raskesti prognoositavad.
1.2. Sobivate kudemisalade identifitseerimise meetodid
Koelmute asukohast veekogus sõltub, kas kalad hakkavad neid kasutama, kui kaua
koelmud kasutuskõlblikena säilivad ja kui suur on marja ning koorunud larvide suremus.
Kõige lihtsam ja kindlam meetod on rajada tehiskoelmud samale alale, kus asuvad või
asusid looduslikud koelmud. Sobivate alade valimine selle põhjal, milliseid alasid kalad
reaalselt kudemiseks kasutavad, võib aga tähendada sobivate koelmualade hulga
alahindamist, sest kudekari ei pruugi olla piisavalt suur, et kõiki sobivaid koelmuid
reaalselt kasutada. Teiseks võimaluseks on defineerida sobivate kudemispaikadena alasid,
mis vastavad mingitele kindlatele parameetritele, mis on varem määratud kalade koelmuid
uurides. Sellel juhul on oht sobivate alade hulka ülehinnata, sest kalad võivad mõnda
11
valitud ala vältida parameetrite põhjal, mida sobivate alade selekteerimisel ei arvestatud.
(Schuette-Hames, Pleus 1996). Tehiskoelmute rajamine sinna, kuhu kalad varem kudenud
on, ei ole võimalik, kui kalade pääs nendele aladele on takistatud või on tingimused seal
muutunud kudemiseks sobimatuks. Sellisel juhul tuleks võimalikud puudused kõrvaldada
või leida koelmutele uus ja sobivam asupaik.
Selleks, et olla võimeline hindama erinevaid alasid veekogus kudemiseks sobivateks või
sobimatuteks, tuleb võimalikult täpselt teada, milliseid tegureid antud liik kudepaiga
valikul hindab. Detailseid andmeid erinevate liikide eelistuste kohta kudemispaikade
valikul on väga vähe. Seda, milliseid faktoreid kalad koelmu valimisel arvestavad ja
millises tähtsuse järjekorras, on ülekaalukalt enim uuritud erinevate lõhilaste kohta.
Peamiseks põhjuseks on siin ilmselt see, et vähesed kalad on majanduslikult sama
väärtuslikud kui lõhilased ja seetõttu on suhteliselt töömahukat ja ka rahaliselt kulukat
koelmute rajamist või taastamist raske põhjendada.
Mittelõhilaste puhul on tehiskoelmute kasutamine üsna vähelevinud praktika. Ka siin
kasutatakse potentsiaalsete sobivate kudemisalade määramiseks varem teadaolevaid
andmeid liigi kudemisharjumuste kohta ning seejärel on vaatluse teel võimalik kindlaks
teha, milliseid potentsiaalselt sobivaid alasid antud populatsioon reaalselt kudemiseks
kasutab. Näiteks Dustin ja Jacobson (2003) kasutasid ahvenlase Stizostedion vitreum
kudemisalade määramiseks kohalikelt spetsialistidelt saadud andmeid ning kontrollisid
seejärel kalade kohalolu kudemisalal öiste vaatluste teel ning marja olemasolu peale
kudemist. Fisher et al. (1996) määrasid ahvenlase Perca flavescens eelistatuima
kudemissubstraadi leidmiseks esmalt varem kogutud andmete põhjal viis 60 x 2 m suurust
ala, kus võib kudemiseks sobivaid substraate leiduda ning kontrollisid seejärel sukeldudes,
milliseid substraate kalad olid eelistanud.
Rohkem on kudemisalade identifitseerimist uuritud lõhilastel.
Lõhilased koevad reeglina kruusasel pinnal ja paljude liikide puhul kaevab emane kala
kudemiseks madala pesa. Enne lõhilaste kunstkoelmute loomist mõnes veekogus, tuleb
veenduda, et selles veekogus on olemas kohalik populatsioon, kes selles veekogus
kudemas käib, sest anadroomsed lõhilased pöörduvad kudemiseks tagasi samasse jõkke,
kust nad pärit on. Lõhilased koloniseerivad ka uusi jõgesid, kui kalad eksivad
kudemisrändel valesse jõkke, aga suhteliselt väiksearvuliste populatsioonide korral võib
uue populatsiooni kujunemine uues jões võtta kümneid või sadu aastaid (Cooper, Mangel
12
1999). Mõnedes tingimustes võivad lõhilased uutesse veekogudesse levida ka väga
kiiresti, nii läks näiteks perekonda Oncorhynchus kuuluvate lõhilaste introdutseerimisel
Uus-Meremaal, Tšiilis ja Argentiinas, kus iseseisvad populatsioonid kujunesid välja
kiiresti ja uute veekogude asustamine toimus mõnekümne aasta jooksul (Lackey 2000).
Sellest võib järeldada, et koelmute rajamisel jõkke, kus puudub kohalik populatsioon, tuleb
arvestada, et kohaliku kudekarja loomine on väga pikaajaline projekt, mis ilmselt eeldab
ka kalade pidevat asustamist paljude aastate vältel.
Schuett-Hames ja Pleus (1996) leidsid oma kirjandusel põhinevas uurimuses, et lõhilaste
kudemispaiga valik sõltub substraadi suurusest ja kompaktsusest, substraadisisesest
veevoolust, voolukiirusest, voolu suunast ja vee sügavusest, lahustunud hapniku hulgast
ning varjumisvõimalustest koelmu ümbruses. Kõigi nimetatud tegurite määramine igal
potentsiaalsel kudemiseks sobival kohal on aeganõudev ja keerukas, seetõttu kasutatakse
sobivate kudemispaikade hindamiseks tihti ainult ühte või kahte tegurit. Mladenka ja Every
(2004) hindasid Bear jõe (USA, Utah osariik) lõhilastele potentsiaalselt sobivaks
kudemispaigaks iga koha, kus substraadi keskmine jämedus oli 1 – 128 mm ja sobiva
substraadiga kaetud ala pindala vähemalt 1 ruutmeeter. Substraadi jämedus on oluline, sest
ümbritsev substraat kaitseb marja ärasöömise eest. Kui substraat on liiga peen, siis jäävad
marjaterad substraadi pinnale, kus neid ohustab ärasöömine ning allavoolu uhtumine
(Tibbits 2003). Liiga jämeda või kompaktse substraadi puhul ei suuda emakala pesa
kaevata. Pesa, mis oma ehituselt on väga lihtne, kaitseb aga marja väga paljude erinevate
tegurite eest ning on seetõttu marja suremuse vähendamiseks väga oluline (Schuette-
Hames, Pleus 1996). Veekogude puhul, mis võivad talvel jäätuda, tuleb arvestada, et jää
liikudes veetaseme kõikumise, lainete vm mõjul, võib madalas vees asuvates koelmutes
mari hukkuda (Tibbits 2003).
Schuette-Hames ja Pleus (1996) soovitavad potentsiaalseid lõhilaste kudemisalasid valida
substraadi, sügavuse, voolukiiruse ja minimaalse kudemispaiga suuruse põhjal. Teistest
teguritest võivad kudemispaiga valikut oluliselt mõjutada veel ka substraadisisene veevool
ja varjevõimalused potentsiaalse kudemisala läheduses. Iga parameetri piirväärtuste
valimisel tuleks arvestada kõigi antud veekogus kudevate lõhilastega. Kui on teada kõik
alad, mis antud veekogus mõnele lõhilasele kudemiseks sobida võivad, siis saab kogutud
andmetele liigi- või populatsioonispetsiifilisi kriteeriume rakendades alati tuletada ka
konkreetsele liigile või populatsioonile sobivate kudemispaikade orienteeruva hulga.
13
Kudemispaikade hulka tuleks hinnata ajal, kui olud jões vastavad oludele orienteeruval
kudemisajal.
Erinevate autorite leitud tingimused, mis peaksid vastama sobivatele kudemisaladele, on
väga varieeruvad ja seda nii populatsioonisiseselt, kui ka erinevate populatsioonide puhul.
Suurt varieeruvust põhjustab asjaolu, et paljude kudemispaika määravate faktorite
mõõtmiseks puudub standardne metoodika ja erinevad autorid kasutavad erinevaid
tehnikaid. Sama liigi erinevate populatsioonide erinevaid eelistusi kudemispaiga suhtes
võivad tingida erinevused nende elupaigaks olevate veekogude vahel ja populatsioonide
kohastumine nende spetsiifiliste tingimustega (Schuette-Hames, Pleus 1996). Tõenäoliselt
ei tähenda see, et ühe samas liigi populatsiooni esindajad ei suudaks teise sama liigi
populatsiooni asupaika sattudes kudeda. Pigem on erinevate eelistuste põhjus selles, et
ühes veekogus ei pruugi esineda täpselt samasuguseid kudemisalasid, kui teises. Erinevad
eelistused kudemispaiga suhtes võivad olla ka sama liigi ja sama populatsiooni erineva
suurusega isenditel. Kehasuurus määrab, kui tugevas voolus suudab kala paigal püsida ja
kui jämedas substraadis pesa kaevata (Kondolf, Wolman 1993). See tähendab, et mingi
kindla populatsiooni jaoks sobivate kudemisalade määramisel tuleks kasutada andmeid,
mis on saadud sama populatsiooni uurides. Seda põhimõtet oleks ilmselt mõistlik järgida
ka teiste klasside kalade tehiskoelmutele sobivat asupaika otsides. Ühe veekogu
populatsiooni uurides saadud andmeid otse teise veekogu populatsioonile üle kandes võib
juhtuda, et alasid, mis esimeses veekogus oli kudemiseks kõige eelistatumad, ei kasutata
teises veekogus üldse, sest seal sellised tingimused lihtsalt puuduvad või eksisteerib seal
mõni kalade jaoks atraktiivsem kudemiskeskkond.
1.2.1. Kudemispaiga eelistuste hindamine (selektiivsuse indeksid)
Seda, millist substraati või ala kalad eelistavad, saab kindlaks teha kontrollides marja
olemasolu potentsiaalsetel looduslikel koelmutel või katse-eksituse meetodil, paigaldades
tehiskoelmuid kõigisse tõenäolistesse kudemiseks sobivatesse piirkondadesse ning
vaadates, kuhu paigutatud koelmud enim kasutust leiavad. Kogutud andmeid tuleks
analüüsida kasutades selektiivsuse indeksit. Fisher et al. (1996) kasutasid andmete
analüüsimiseks Strauss`i (1979) lineaarset selektiivsuse indeksit:
14
Li = ri – pi
ri – antud tüüpi substraadi osakaal kõigi substraatide hulgas, millele on koetud ( 0 – 1 )
pi – antud tüüpi substraadi osakaal kõigi esinevate substraatide hulgas ( 0 – 1 )
Selektiivsuse indeksi kasutamine võimaldab arvestada ka seda, kui suure osa antud tüüpi
substraat kogu uuritavast keskkonna substraatidest moodustab. Kui lähtuda eelistuste
selgitamisel ainult sellest, kui palju on koetud ühele substraadile ja kui palju mõnele
teisele, siis võib ekslikult jääda mulje, et kalad eelistavadki seda substraati, millel kõige
sagedamini marja leiti. Tegelikult võib põhjus olla selles, et substraati, millele kalad kõige
rohkem kudenud on, on keskkonnas väga palju, aga substraati, mida kalad tegelikult
eelistavad, väga vähe (Lechowitcz 1982).
Lechowitcz (1982) kasutas oma töös erinevaid selektiivsuse indekseid ( Ivlev`s Electivity
( E ); Ivlev`s Forage Ratio ( E` ); Jacob`s Modified Electivity ( D ); Jacob`s Modified
Forage Ratio ( log Q ); Strauss` Linear Index ( L ); Chesson`s α ; Vanderploeg and
Scavia`s Selectivity ( W ); Vanderploeg and Scavia`s Relativized Electivity ( E* ) ja leidis,
et kõik võrreldud indeksid peale Strauss`i (1979) indeksi andsid omavahel võrreldavaid ja
rakendatavaid andmeid eelistuse kohta. Erinevad indeksid andsid küll erinevaid
absoluutväärtusi, kuid eelistuste järjekord oli kõikide indeksite puhul, peale Strauss`i
indeksi, peaaegu identne. Selle võrdluse põhjal võib oletada, et Straussi (1979) indeks ei
pruugi olla igas olukorras kõige optimaalsem ja enne ühe indeksi kasuks otsustamist tuleks
põhjalikult võrrelda erinevate indeksite tugevaid ja nõrku külgi ning hinnata nende
sobivust antud ülesande lahendamiseks. Arvestades, et erinevad indeksid ei anna
võrreldavaid absoluutväärtusi, siis soovitab Lechowitcz (1982) selektiivsuse määra
absoluutväärtuse leidmiseks kasutada otsest mõõtmist. See tähendab, et eelistatuima
substraadi leidmiseks tuleks indeks arvutada igas veekogus eraldi, mitte lähtuda mõnes
teises veekogus antud substraadile määratud eelistatuse määrast. Kui selektiivsuse indeksit
kasutades on kindlaks tehtud sobivaim kudesubstraat või mõne muu kudepaiga valikut
määrava faktori optimaalseim väärtus, siis on võimalik teha kindlaks veekogu osa, kus
selliseid tingimusi kõige rohkem esineb. Võib eeldada, et kalad liiguvad kudemispaiga
otsingul just veekogu sinna piirkonda, kus sobivaimaid tingimusi esineb kõige sagedamini
ja seetõttu sobiks see ala ka tehiskoelmute kasutamiseks.
15
1.3. Sobiva konstruktsiooniga koelmute valimine, ehitamine ja hooldus
1.3.1. Koelmute konstruktsiooni tähtsus ja materjali valik
Samamoodi nagu koelmute efektiivsus sõltub koelmute paigutusest veekogus, sõltub see
ka koelmute ehitusest. Koelmu konstruktsioon ja kasutatud materjalid mõjutavad seda, kui
atraktiivseks kalad tehiskoelmut peavad, kui suur on tehiskoelmule koetud marja suremus,
kas koelmu pakub varjevõimalusi koorunud vastsetele, kui kaua koelmu keskkonnas
kasutuskõlblikuna püsib ning kuivõrd paigaldatud koelmu võiks häirida teiste antud
veekogu kasutavate huvigruppide tegevust. Nimetatud koelmute omadused võib jagada
kaheks: omadused, mis mõjutavad kalade reproduktsiooni edukust nende koelmute
kasutamisel ja omadused, mis seda otseselt ei mõjuta. Koelmute ehituse aspektid, mis
eeltoodud omadusi potentsiaalselt mõjutada võiksid on koelmute materjal ja
konstruktsioon. Konkreetsete liikide jaoks välja töötatud ja praktikas proovitud koelmute
konstruktsioone on vähe. Enamasti katsetavad autorid mitmeid erinevaid versioone ja
selgitavad katse-eksituse meetodil välja sobivaima.
Koelmuid veekogudesse paigutades tuleks arvestada, et teised veekogu kasutavad
huvigrupid võivad nendega kokku puutuda. Suhteliselt veepinna lähedal paiknevad
tugevamad koelmud võivad olla ohuks paadiliiklusele ja koelmute paigutamisel piirkonda,
mida kasutavad kas kutselised või harrastuskalurid, võib tekkida probleeme
püügivahendite lõhkumisega või kalurite sooviga paigutada püüniseid samasse kohta, kus
asuvad koelmud. Ilmselt võivad mõnda tüüpi koelmud olla potentsiaalselt ohtlikud ka
ujujatele või sukeldujatele.
Tehiskoelmu materjali valimisel tuleks arvestada materjali pinna tekstuuriga (kareduse-
siledusega). Campbell et al. (1995) leidsid Clarias gariepinus paljundamisvõimalusi
uurides, et juhul, kui kudemissubstraat oli väga sile, näiteks sile plastik või värvitud metall,
siis kogunesid kalade poolt koetud munad varsti peale kudemist suureks massiks, kus
enamik marjast hukkus. Sellest võib järeldada, et kleepuva marjaga kalaliikide puhul peab
substraat olema piisavalt kare, et mari kleepuks substraadile, mitte omavahel kokku. Marja
tugev kinnitumine on oluline ka sel juhul, kui koelmuid soovitakse vahepeal veekogu
põhjast üles tõsta. See võib olla vajalik juhul, kui soovitakse kontrollida koelmute
kasutamise määra või koetud marjast proove võtta. Kui mari pole tõstmise ajal korralikult
16
kinnitunud, siis võib suur osa marjast koelmult maha pudeneda ja veekogu põhjale vajuda
ning setete alla mattudes hukkuda.
Ka koelmu värvus võib mõjutada selle atraktiivsust kaladele. 2011 a. Pärnu lahes kasutatud
eksperimentaalsetest koha (Sander lucioperca) tehiskoelmutest ei kudenud kalad kordagi
punast värvi plastikust võrgule, samas kui samasugusele rohelisele võrgule koeti. On
võimalik, et keskkonnas looduslikult mitte esinevat värvi substraat võib marja söövaid
kiskjaid ligi meelitada ja seetõttu tuleks eelistada keskkonda sobituvaid värvuseid.
Materjali valikul tuleks silmas pidada ka materjali maksumust, kättesaadavust ning
vastupidavust ja töödeldavust, aga ka materjali subjektiivset sobivust keskkonda (Houser
2007). Viimase punkti all võiks silmas pidada erinevate mittelooduslike materjalide,
näiteks kasutatud autorehvide massilist kasutamist, mis võibolla küll ei kahjusta
keskkonda, aga rikuvad veekogu üldmuljet teiste huvigruppide jaoks ja mõjuvad seal
ebaloomulikult. Lisaks sellele ei ole kunstmaterjalid enamasti keskkonnas lagunevad ja kui
koelmu peaks oma algsest asupaigast ära uhutama, siis võivad selle osad jääda pikaks ajaks
veekogu reostama. Koelmute ehitamise kulusid aitab vähendada näiteks erinevate
materjalide taaskasutamine. Peale eelmainitud põhimõtete on materjalide valik piiratud
ainult koelmute ehitaja fantaasia poolt, aga tihedamini kasutatavatest materjalidest võib
näideteks tuua erinevad tekstiilid, kasutatud võrgulinad (mitte nakkevõrgud, kuhu kalad
kinni jääksid) (Saat 2009), puud, põõsad ja nende erinevad osad, plastikust struktuurid,
rehvid, kivid, kruus, karpide kojad, puitmaterjalid (Southern Division AFS Reservoir
Committee; Houser 2007; Sakamoto et al. 2007; Takahashi et al. 2007). Mainitud
materjalidest on spetsiaalselt koelmute valmistamiseks ostetavad plastikust materjalid või
saematerjal kindlasti mõnevõrra kallimad, kui taaskasutatavad materjalid. Õrnemate ja
vees kiiresti lagunevate looduslike materjalide puhul nagu õhemad tekstiilid, matid ja
peenike puitmaterjal, tuleks arvestada sellega, et neid tuleb tihti uuendada ja on oht, et
mõned neist ei kesta ka ühte tervet kudemishooaega.
17
1.3.2. Lõhilaste koelmute konstruktsioon ja substraadi valik
Lõhilaste koelmute jaoks sobiva materjali valimine tähendab eelkõige sobiva jämedusega
kruusa valimist. Sobiv kruusa jämedus sõltub kalade liigist ja suurusest (Kondolf, Wolman
1993). Selles osas, kas kasutatav kruus peaks olema ümar või peaks materjal mingil määral
sisaldama ka teravat killustikku, tuleb lähetud konkreetse liigi kudemiseelistustest. Saldi-
Caromile et al. (2004) ja ka teised autorid leiavad, et lõhilaste puhul, kes kaevavad
kudemiseks pesa, peaks koelmumaterjalina kasutama ümarat ja uhutud kruusa, mitte
nurgelist purustatud kruusa, sest kalad võivad ennast teravate kivide sees kaevates
surmavalt vigastada. Deroche (1969) leidis aga, et lõhilase Salvenius namaycush puhul, kes
pesa ei kaeva, tuleks tehiskoelmute valmistamisel eelistada teravaservalist materjali, sest
kalad kudesid ainult teravale substraadile ja vältisid siledaks uhutud materjali. Terav
substraat võib olla eelistatud, sest see pakub marjale paremat kaitset teiste kalade eest
Lõhilaste tehiskoelmute rajamine tähendab reeglina sobivast substraadist kudemispaikade
valmistamist või olemasoleva substraadi muutmist kudemiseks sobivaks. Kui veekogus
olev kruus on kudemiseks sobiv ja uut kruusa tuleb looduslikest allikatest piisavalt juurde
ning probleemiks on sobiva jämedusega kruusa mattumine peenemate setete alla, siis võib
piisata olemasoleva substraadi töötlemisest. Peensetete eemaldamiseks on võimalik
substraati rasketehnika, näiteks buldooseriga (joonis 1.2) või veesurvega agiteerida, mille
tulemusena uhub veevool peenikesed setted allavoolu. Nende meetodite miinuseks on see,
et allavoolu kandub suur hulk peensetteid, mis võivad sealset keskkonda kahjustada. Selle
vältimiseks võiks kasutada masinaid, mis koguvad välja uhutud peenikesed setted kokku ja
heidavad need kaldale (joonis 1.3). Kruusa on võimalik sorteerida ka ilma rasketehnikata.
Selleks tuleb muuta veekogu voolu, seda näiteks takistustega kontsentreerides, et
peenemad setted sellelt alalt minema uhutaks ja alles jääks kudemiseks sobiv jämedam
substraat (joonis 1.4). Kui vool on liiga kiire, et sobiva jämedusega substraat püsima jääks,
siis võib takistusi kasutada selleks, et kruus nende taha pidama jääks (Saldi-Caromile et al.
2004).
18
Joonis 1.2. Kruusa puhastamine peensetetest kasutades buldooserit. Buldooser agiteerib
kruusa ja setted uhutakse allavoolu (Saldi-Caromile et al. 2004).
Joonis 1.3. Spetsiaalne masin kruusa puhastamiseks peensetetest. Setted uhutakse
veesurvega põhjast üles, imetakse masinasse ja paisatakse kaldale (Saldi-Caromile et al.
2004)
Joonis 1.4. Kividest moodustatud „V“ kujuline struktuur kontsentreerib voolu ja selle
tagant uhutakse peensetted minema (Saldi-Caromile 2004).
19
Alternatiivseks võimaluseks kudemisvõimaluste loomisel on spetsiaalse kunstliku
kudemiskanali kasutamine (Hourston, McKinnon 1957). Selleks tuleb jõe kõrvale rajada
kanal ja juhtida osa jõe veehulgast üle sinna rajatud koelmute. Kudemiskanal on võimalik
ehitada selliselt, et ta pakuks kaladele kõige optimaalsemaid tingimusi kudemiseks ja marja
arenguks. Kanali ehitamisel tuleks arvestada, et see oleks optimaalse voolukiiruse ja
veesügavusega just kalade kudemisperioodil. Louhi et al. (2008) leidsid, et Atlandi lõhe
(Salmo salar) eelistas kudemiseks veesügavaust 20-50 cm ja voolukiirust 35-65 cm/s.
Meriforell (Salmo trutta) eelistas veesügavust 15-45 cm ja voolukiirust 20-55 cm/s.
Toodud voolukiiruse ja veesügavuse suuruseid tuleks pigem võtta kui orientiire, mitte
täpseid määrajaid, sest mõnes veekogus mõõdetud väärtused ei pruugi kirjeldada liigile
kudemiseks sobivate väärtuste täielikku ulatust (Schuett-Hames, Pleus 1996). Kuna kanal
peaks olema ehitatud selliselt, et ta pakuks kaitset võimalike hooajaliste üleujutuste eest,
mis võivad marja minema uhtuda, siis tähendab see, et looduslikus jões esinevad
tugevamad voolud ei saa kanalisse kogunevat peenikest setet minema uhtuda. Sellest
tulenevalt vajab kudemiskanal mõne aasta järel ulatuslikku puhastust rasketehnika abil, et
kogunenud setteid eemaldada (Hourston, McKinnon 1957). Uuringud näitavad, et õigesti
konstrueeritud kanalis võib marja ellujäämus olla kordades suurem, kui looduslikel
koelmualadel. Kudemiskanaleid võiks kasutada ka teiste jõgedes kudevate kalade
kudemistingimuste parandamiseks, aga kanalite ehitamise kulukuse tõttu on see ilmselt
põhjendatud ainult majanduslikult kõige väärtuslikumate liikide puhul.
1.3.3. Ahvenlaste koelmute konstruktsioon ja materjalid
Ahvenlastest on koha (Sander lucioperca) kudemissubstraadina kasutatud noodalinast
valmistatud koelmuid (Saat 2009). Koelmute valmistamiseks lõigatakse välja noodalina
lõik, mis kahekordseks voldituna on ligikaudu mõõdus 50x80 cm (joonis 1.5). Kahekordne
noodalina kinnitatakse seejärel ühest kitsamast otsast kahe lauajupi või muu taolise vahele,
mis aitab veekogus koelmu kuju säilitada. Samasse otsa lisatakse ka raskus, mis hoiab
koelmut veekogu põhjal. Selliselt ehitatud koelmud saab seejärel lühikese nööriga
kinnitada pika liini külge, moodustades niimoodi koelmutest pikkasid jadasid, mida kalad
saavad veekogu põhjas kudesubstraadina kasutada. Jada mõlemas otsas peab olema ankur,
et pikk jada vee liikumise mõjul sassi ei läheks. Pärnu lahes on selliseid koelmuid
20
iseloomustanud normaalselt areneva marja väga suur protsent, enamasti üle 90 % (Špilev
2004). Sarnaseid koelmuid võiks kasutada ka teiste kalade puhul, kes kasutavad
kudemissubstraadiks veekogu põhjas kasvavat taimestikku.
Joonis 1.5. Noodalinast koha tehiskoelmud (Saat 2009).
Dustin ja Jacobson (2003) kasutasid tehiskoelmuid vooluveekogudes kudevatele
ahvenlastele Stizotedion vitreum kudesubstraadi pakkumiseks. Selleks moodustati 25-38
cm diameetriga kividest ca 45 cm kõrgune „U“ kujuline struktuur, nii et „U“ tipp jäi
ülesvoolu ja haarad allavoolu (joonis 1.6). „U“ kuju moodustavate kivide suurus tuleb
valida selle järgi, et need jõe voolus paigal püsiksid. Ehitatud struktuur oli kogu jõe laiune.
„U“ kujulise kõrgendiku tagune ala täideti 5-15 cm diameetriga kividega nii, et moodustus
kas 18 m pikkune ja 40:1 kallakuga struktuur või 12 m pikkune ja 20:1 kallakuga struktuur.
Koelmu peale puistati veel 3-8 cm diameetriga kivipuru. Selliselt ehitatud struktuur peaks
olema stabiilne ja püsima setete vaba. Seda kinnitab ka see, et üks ehitatud koelmutest
püsis kolme aasta vältel setetest täiesti puhas ja teine küll mattus osaliselt paaril korral ,
aga puhastus seejärel ise.
21
Joonis 1-6. Ahvenlaste Stizotedion vitreum tehiskoelmu (Dustin, Jacobson 2003).
Takahashi et al. (2007) leidsid, et ahvenlased Micropterus salmoides eelistasid
tehiskoelmuid, mis koosnesid plastikvõrgust kastist, mis oli täidetud 4-5 cm läbimõõduga
kruusaga ja kolmest küljest ümbritsetud 35 cm kõrgete plastikvõrgust seintega. Koelmud
paigaldati kalade looduslikele kudealadele ja kalad kudesid kõigile paigaldatud koelmutele.
Mõned kalad eelistavad koelmuid, mis pakuvad lisaks substraadile ka varjet, mille all kalad
kudeda saavad. Sellisteks liikideks on näiteks ahvenlased Micropterius dolomieu,
Micropterus punctulatus ja Micropterus salmoides. Nende kaladele sobivad näiteks
pingikujulised koelmud (joonis 1-7) või ka keerukamad struktuurid, kus koelmu on
moodustatud üksteise suhtes risti paiknevatest prusside kihtidest, nii et kihtide ja üksikute
prusside vahele jäävad kalade liikumiseks piisavalt suured vahed (joonis 1.8). Selliste
massiivsete puidust koelmute korral tuleb arvestada, et vaja läheb üsna suuri raskuseid, et
koelmud veekogu põhjas püsiksid. Raskuseks võib kasutada näiteks koelmute sisse või
otstesse kinnitatud kive (Row , Bulow 1998).
22
Joonis 1.7. Pingikujuline koelmu ahvenlastele (Southern Division ATF Reservoir
Committee).
Joonis 1.8. Prussidest valmistatud koelmu ahvenlastele (Houser 2007).
1.3.4. Sägaliste koelmute konstruktsioon ja materjalid
Sägaliste puhul, kes looduslikult koevad hästi varjatud kohtades nagu veekogu põhja
langenud õõnsad puutüved, kobraste kaevatud urud jne, kasutatakse tehiskoelmutena
laudadest valmistatud ristkülikukujulisi kaste, millel on üks ümmargune avaus (joonis 1.9).
Avaus võiks paikenda kasti otsas ja ühel küljel, nii et avaus moodustaks umbes poole otsa
laiusest. Kasti ülemistes laudades peaks olema paar väikest auku, kust õhk välja pääseks.
Koelmu võib olla osaliselt veekogu kaldakallakusse kaevatud (Robert 1983).
23
Joonis 1.9. Kastikujuline koelmu sägadele (Houser 2007).
1.3.5. Puudest või okstest valmistatud koelmud
Kaladele kudemissubstraadi pakkumiseks kasutatakse sageli ka puid või puuoksi, mis
langetatakse kaldalt vette või kinnitatakse mujale veekogusse. Gillet ja Dubois (1995)
kasutasid haugi (Esox lucius) tehiskoelmutena vette paigutatud kuuseoksi. Haugi marja
suremus jäi kuuseokstest koelmutel üldjuhul alla 30 %. Kuuseokste sobivust
kudesubstraadiks on kinnitanud ka teiste autorite tööd. Nash et al. (2001) leidsid erinevaid
substraate proovides, et särg (Rutilus rutilus) ja ahven (Perca fluviatilis) kudesid nii kuuse-
kui ka haavaokstele ning ahven lisaks ka plastikvõrgule. Seejuures eelistasid ahvenad
pigem hõredamaid substraate ja särjed tihedaid kuuseokste kimpe. Mitmete teiste puude
materjalist valmistatud kimpe kalad aga vältisid. Puudest ja puu okstest valmistatud
koelmute puhul tuleb arvestada, et nende efektiivsus langeb ilmselt kiiresti, kui lehed
hakkavad okstelt maha langema, mis tähendab, et nende kasutusaeg on lühike.
1.4. Tehiskoelmute efektiivsuse analüüs
Tehiskoelmute kasutamisest tulenevate populatsioonidünaamiliste muutuste analüüsimine
on äärmiselt oluline selleks, et hinnata kasutatava metoodika efektiivsust, mõista
kriteeriume, mis koelmute kasutamise ja kalade reproduktsiooni edukust mõjutavad ning
vajadusel planeerida muudatusi kasutatavas metoodikas. Selleks, et võimalikult täpselt
diagnoosida võimalikke esinevaid probleeme, võiks käesoleva töö autori arvates koelmute
efektiivsust analüüsida mitmes faasis. Esimeses faasis tuleks hinnata kalade jõudmist
24
koelmutele ja koetut marja hulka. Teises faasis võiks koelmute efektiivsust hinnata marja
suremuse ja koorunud larvide hulga põhjal. Kolmandas faasis võiks hinnata näiteks 1+
vanuseklassi arvukust ja neljandas faasis muutusi kudekarja arvukuses. Võimalusel tuleks
leitud väärtusi võrrelda arvukustega, mis määrati mõnel sarnasel alal, kus tehiskoelmuid ei
kasutatud. Kalade või marja arvukuse muutusi tuleks hinnata pigem suhteliste muutuste
põhjal, mitte absoluutarvude järgi, sest täpsete absoluutsete arvukuste leidmine on
enamasti äärmiselt keeruline. Lisaks nimetatud näitajatele, mis otseselt kirjeldavad
koelmute kasutamise ja populatsiooni reproduktsiooni edukust, oleks ilmselt otstarbekas
hinnata ka koelmute amortisatsiooni ja muid koelmute kasutamisega seotud kulusid. See
aitaks planeerida koelmute edasiseks kasutamiseks vajalikke vahendeid ja võimalikke
hooldus- ja remonditöid.
1.4.1. Kudevate kalade ja koetud marja hulga hindamine
Kudevate kalade loendamine on enamikul juhtudel väga keeruline ja lihtsamini kasutatav
ainult siirdekalade puhul, kes liiguvad kudema mööda kitsaid veekogusid, kus on võimalik
sundida kalad läbima kanalit, kus neid saab visuaalselt loendada või kasutada kalade
loendamiseks elektroonilisi kalaloendajaid. Visuaalne loendamine on enamasti ebatäpne,
eriti kui kalu on palju. Lõhilaste puhul on võimalik kalade arvu hinnata märgistades elus
kalu enne kudemist või surnud kalu peale kudemist. Esimesel juhul märgistatakse osa kalu,
kes ei ole veel kudenud, aga on juba jõudnud kudemisalade algusesse ja pärast kudemist
määratakse märgistatud kalade osakaal kõigi surnud kalade hulgas ning selle põhjal
arvutatakse hinnanguline kudenud kalade arv. Teisel juhul märgistatakse osa surnud kalu
peale kudemist ja lastakse jõevooluga allavoolu kanduda. Seejärel tuleks liikuda allavoolu
ja arvutada seal märgistatud kalade osakaal kõigi kaldale uhutud surnud kalade hulgas ning
märgistatud kalade üldarvu ja osakaalu põhjal leida kõigi kudenud kalade hinnanguline
hulk (Painter 1974).
Koetud marja hulka saab hinnata näiteks selle põhjal, kui paljudele koelmutele on koetud
ja kui suur osa koelmust on marjaga kaetud. See on võimalik, kui koelmud on selgelt
eristatavad ja koetakse pinnale, kus mari on kergesti vaadeldav. Kui kõik või peaaegu kõik
koelmud on marjaga, siis võib eeldada, et koelmuid on liiga vähe. Juhul, kui koelmud on
sellised, et sinna koetud mari on väga hajutatud või substraadi vahel ja seetõttu raskesti
25
vaadeldav, siis tuleb marja hulga hindamiseks kasutata muid meetodeid. Tibbits (2003)
kasutas lõhilase Salvelinus namaycush marja hulga hindamiseks marjalõkse. Lõksud olid
valmistatud tihedast võrgust kotist, mis oli õmmeldud 30 cm diameetriga metallist rõnga
külge, mis moodustas lõksu suu. Lõksud kaevati kudemissubstraadi sisse nii, et avaus jäi
ülespoole ja täideti seejärel substraadiga. Peale kudemist arvutati igasse lõksu koetud marja
hulga põhjal marja arv ruutmeetri kohta ja marja hulk koelmu kohta. Vooluveekogus võib
marja hulga hindamiseks agiteerida substraati jalgade või muu käepärase vahendiga nii, et
sinna koetud marjad kantakse allavoolu paigutatud võrgust püünisesse (Dustin, Jacobson
2003). Läbi töötatud pindala ja kogutud marja hulga järgi saab seejärel arvutada marja
suhtelise hulga pindalaühiku kohta. Koelmute kasutamist analüüsides tuleks jälgida ka
seda, kas kalad eelistavad mingis piirkonnas paiknevaid koelmuid teistele ning vajadusel
koelmuid vastavalt kalade eelistustele ümber paigutada.
Kui kudemas käib kudekarjaga võrreldes väga vähe kalu või on kasutatud koelmute või
koetud marja hulk väike, siis võivad koelmud paikneda vales kohas või olla muul põhjusel
kaladele sobimatud. Sellisel juhul tuleks katsetada teiste asukohtadega või muuta koelmute
ehitust.
1.4.2. Marja suremuse hindamine
Marja suremuse hindamiseks tuleb koelmutel olevast marjast proove võtta. Seda võib teha
sukeldudes, koelmuid lühiajaliselt veest välja tõstes või ka mõne eespool kirjeldatud marja
hulga hindamiseks kasutatava meetodiga. Seejärel tuleks kogutud proove analüüsida ja
teha kindlaks, kui suur osa marjast on elus ja kui suur osa surnud. Dustin ja Jacobson
(2003) vaatasid marja 10x suurendusega mikroskoobi all ja hindasid selle elusaks juhul,
kui mari oli selge ja läbipaistev ning rebu ja loode olid terved. Elusaks hinnati ka mari, kus
rebu oli katki, aga loode terve. Surnuks hinnati mari, mis oli opaakne ja ka mari, mis oli
küll läbipaistev, aga kus loode oli lagunema hakanud.
26
1.4.3. Vastsete hulga hindamine
Vastsete hulga hindamiseks on võimalik, vastavalt tingimustele, kasutada erineva
konstruktsiooniga püüniseid. Pelaagilise eluviisiga vastseid on võimalik püüda traalidega.
Vooluveekogus võib kasutada püüniseid, mis koosnevad tihedast võrgust kotist, mille suu
on õmmeldud raami külge ja mis seejärel kinnitatakse veekogu põhja nii, et püünise suu
jääb suunaga vastuvoolu. Võrgust koti teise otsa pannakse purk, kuhu püünisesse sattunud
larvid kogunevad (joonis 1.10). Selline püünis püüab allavoolu triivivaid vastseid ja see
eeldab, et voolukiirus püünise asupaigas on piisavalt suur, et osa vastseid kontrollimatult
triiviksid. Näiteks ahvenlase Stizostedion vitreum vastseid püüti edukalt voolukiirusel 0,2
m/s (Dustin, Jacobson 2003).
Joonis 1.10. Võrgust püünis voolus triivivate vastsete püüdmiseks. Autori nägemus
Dustin`i ja Jacobson`i (2003) kirjeldatud püünisest.
Lõhilaste vastsete püüdmiseks pakkus Chotkowski (2002) välja püünise, mis koosneb
tihedast võrgust moodustatud koonusest. Koonuse suurema läbimõõduga alumise avause
ümber õmmeldakse ringikujuliselt voolik, mis täidetakse raskuseks liivaga. Ülemise
avause külge kinnitatakse lehter, mille ots viib kogumispudelisse. Püünis paigaldatakse nii,
et koonuse laiem, voolikuga ümbritsetud avaus jääb vastu substraati. Põhimõte seisneb
selles, et substraadist väljuvad vastsed liiguvad otse üles ja püünisesse. Selleks, et püünis
õiges asendis püsiks, kinnitatakse kogumispudeli otsa ujuk (joonis 1.11).
27
Joonis 1.11. Püünis substraadist tõusvate lõhilaste vastsete püüdmiseks (Chotkowski
2002).
Vastseid võib püüda ka elektriga. Selleks kasutatakse spetsiaalset elektripüügiaparaati, mis
juhib elektrivoolu vette nii, et läheduses olevad kalad saavad elektrišoki ja neid saab tiheda
võrguga kahva või muu püünisega koguda.
Kasutada võib ka püünist, mis koosneb kahest vaiast, mis moodustavad „V“ struktuuri,
mille külge kinnitatakse kolmnurkse avaga võrgust kott nii, et kolmnurkse kotisuu üks
nurk kinnitub „V“ tippu, teine nurk „V“ ühe haara otsa ja kolmas nurk „V“ teise haara otsa
(joonis 1.12). Püünise kasutaja hoiab „V“ tipust kinni ja lükkab püünist enda ees nii, et „V“
haarad libisevad mööda veekogu põhja. Püünise ette jäävad vastsed kogunevad võrkkotti
(FAO Fisheries and Aquaculture Department).
Joonis 1.12. Võrkpüünis kalade vastsete püüdmiseks (FAO Fisheries and Aquaculture
Department).
28
Mõnede kalade puhul on näidatud, et efektiivsed on püünised, mis lähenevad kaladele
altpoolt. Selliseks liigiks on näiteks särg (Rutilus rutilus). Sellisel juhul võib kasutada
võrkpüünist, mis paigutatakse veekogu põhjale, kust püünis mõne aja möödudes üles
tõuseb ja veepinnale tõustes teele jäävad vastsed kinni püüab (Backiel, Welcomme 1980).
Kirjeldatud püünised on üksikud näited paljudest erinevatest püünistest, mida kasutatud on.
Kõik püünised võib jaotada kaheks, aktiivseteks ja passiivseteks. Esimesed toimivad
põhimõttel, et püünist liigutatakse läbi vee ja ette jäävad vastsed jäävad püünisesse ning
teine põhimõttel, et vastsed ujuvad ise või kanduvad muul jõul paigalolevasse püünisesse.
Kogutud püügiandmete põhjal saab arvutada vastsete suhtelise hulga veekogu pindala
kohta või saagi püügiühiku kohta (CPUE). Saadud andmeid marja suremuse ja larvide
hulga kohta saab aastast aastasse võrrelda ja teha järeldusi selle kohta, kas koelmud
pakuvad marja arenguks sobivaid tingimusi ja kui palju kalu, võrreldes varasemate
aastatega, sellel aastal kudemas käis. Kui vastseid on suhteliselt vähe, siis võib eeldada, et
marja suremus on tõusnud või on sellel aastal käinud kudemas vähem kalu.
1.4.4. Kalade noorjärkude hulga hindamine
Kalade aastaseid noorjärke võib samuti püüda elektriga või erinevate püünistega. Kasutada
võib näiteks kuuritsa- või noodalaadseid võrke, mida veetakse kahte otsa pidi läbi vee ja
lõpuks tõmmatakse võrgu otsad kokku. Võrgu vedamise teele jäänud kalad jäävad võrgust
moodustuvasse „kotti“. Madalas veel kasutades peaks võrgu alumine serv libisema mööda
veekogu põhja (Backiel, Welcomme 1980).
Aastavanuste kalade arvukuse põhjal võib teha järeldusi selle kohta, kas tehiskoelmute
ümbruses on koorunud kaladele piisavalt varje- ja toitumisvõimalusi. Kui neid pole, siis
võib see väljenduda suuremas suremuses. Sellisel juhul võib üheks võimalikuks
lahenduseks olla lisaks tehiskoelmutele ka tehisvarjendite paigaldamine või looduslike
varjevõimaluste täiendamine.
29
1.4.5. Kudekarja arvukuse muutuste hindamine
Suguküpsete kalade arvukust võib hinnata näiteks märgistamise ja taaspüüdmise meetodil,
kus kalade hulk arvutatakse selle põhjal, kui palju kalu märgistati ja kui suur on
märgistatud kalade osakaal kõigi taaspüütud kalade seas. Suhtelist arvukust võib hinnata
iga püügimeetodiga, arvutades püügiandmete põhjal saagi püügiühiku kohta ehk CPUE.
Kudekarja populatsioonidünaamika põhjal saab hinnata, kas kalade reproduktiivne edukus
on piisav, et kompenseerida suremus kõigis vanuseklassides.
30
2. Materjal ja metoodika
Välitööd viidi peamiselt läbi Pärnu lahes, ent kunstkoelmuid katsetati ka Matsalu lahes ja
Peipsi järves (Pedaspää lahes).
Pärnu laht on Läänemeres, Liivi lahe kirdeosas asuv madal ja vähese soolsusega laht. Laht
on oluline kudemisala kogu Liivi lahe kohapopulatsioonile. Looduslikud kudemispaigad
Pärnu lahes on suurel määral kudemiseks sobimatud, sest seal puudub põhjataimestik,
millele kohad kudeda saaksid. Liikuvatele põhjasetetele koetud mari võib aga setete alla
mattuda ja hukkuda. Kohadele sobiva kudesubstraadi pakkumiseks on juba 1980ndate
aasta algusest paigaldatud lahte kunstkoelmud, mida kalad on ka edukalt kasutanud (Špilev
2004).
2.2. Sobivate koelmutüüpide kindlakstegemine
2011-2012 aastal kasutati Pärnu lahes Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi poolt läbiviidava
iga-aastase koha tehiskoelmute projekti raames lisaks tavapärastele noodalinast
valmistatud tehiskoelmutele (vt. joonis 1.5) ka koelmuid, mis olid valmistatud hõredast
võrgulinast, naturaalsest kiust tehtud kotiriidest, punasest plastikvõrgust, rohelisest
plastikvõrgust, tehismurulaadsest matist, plastikust jalamatist ja jämedast looduslikust kiust
jalamatist. Hiljem looguti koelmutüüpidest, mis kohale kudemiseks ei sobinud. Alates
2013.a. katsetati ka tihedast tindimõrra lina, mis paigutati ümmargusele raamile.
Eesmärgiks oli leida sobiv alternatiiv kotiriidele, mis kippus mõnikord lagunema juba
veesoleku ajal.
Lisaks sobiva kudemissubstraadi otsingutele (mis on aktuaalne juba seetõttu, et pikka aega
kasutuses olnud mõrralinast koelmud on praeguseks väga kallid seoses materjali
kallinemisega ja nende hooldamine on keeruline) püüti leida ka sobiv alternatiiv koelmu
üldisele ehitusele. Seni kasutatud kudemissubstraadi kinnitamine puidust liistude vahele on
ebaotstarbekas, kuna puidust osad lagunevad paari aastaga.
Kõik uued koelmud olid sarnase ehitusega ja koosnesid põhimõtteliselt ainult substraadiks
oleva materjali ristküliku- või ringikujulisest lõigust, mis servadest kinnitati plastikust
raami vahele (joonis 2.1). Tavalised noodalinast koelmud koosnesid kahekordseks volditud
31
noodalinast, mis moodustas ca 50x80 cm suuruse ristküliku ja oli laudade vahele
kinnitatud ühest kitsamast otsast (joonis 1.5). Üksikud koelmud kinnitati lühikese nööriga
pika liini külge, nii et 2011.a. moodustusid 111-149 koelmust koosnevad jadad.
Eksperimentaalsed koelmud paiknesid ainult kahes jadas ja juhuslikus järjestuses.
Eksperimentaalsete koelmutega jadades oli ka traditsioonilisi noodalinast koelmuid.
32
Joonis 2.1. Plastikraamil paiknevad koha kunstkoelmud Pärnu lahes: kudemissubstraadiks
kotiriie, peenike tindimõrra lina, plastikvõrk. Fotod: K.Hubel
33
2.3. Koha sigimisala piiritlemine
Koha loodusliku sigimise piirkonnana on hästi teatud kaks ala – jõesuudmest vasakul
ujumisramma kohal ja Valgerannas. Just nendele aladele on kunstkoelmuid paigutatud
varasematel aastatel.
Käesoleva projekti üheks põhiliseks eesmärgiks oli selgitada, millistes Pärnu lahe muudes
piirkondades koha veel koeb. See teadmine on oluline koha loodusliku sigimise tagamiseks
ja koha looduslike sigialade säilitamiseks lahel kavandatavate muude tegevuste
planeerimiseks nii, et koha sigimine ei kannataks.
2011.a. oli plaanitud erinevate koelmutüüpide katsetamiseks ja koelmuliinid paiknesid
traditsioonilistes kohtades (vt Tulemused) 2012-2014 paigutati kunstkoelmuid palju
laialdasemale alale, arvestades koha sigimiseks sobivaid keskkonnatingimusi lahes,
ennekõike sügavust ja soolsust (mõnedel andmetel ei suuda koha looted areneda üle 3
promillise soolsusega vees). Koelmujadade paiknemine on kirjeldatud tulemuste osas.
2.4. Koelmujada koostamine ja paigaldamine
Koha kunstkoelmu jada koosneb pealiinist, millele on eraldi 30-50 cm pikkuse liiniga
kinnitatud kunstkoelmud. Pealiini juures on oluline, et liini tihedus oleks veetihedustest
suurem st liin peab põhja vajuma. Sel juhul ei takerdu jadasse sellest üle sõitvad paadid ega
jada kontrolliv sukelduja. Pealiin on mõlema otsaga kinnitatud ankrule, millega tagatakse
koelmujada ankurdamine merepõhja. Mõlema ankru alumisesse osasse on paigaldatud nöör
poiga, mis võimaldab pealiini pingutada ja vajadusel ankrut üles tõmmata. Koelmujada
lipp on kinnitatud eraldi liiniga ankrust ca 10 m jada keskosa suunas. Selline seadistus
võimaldab vajadusel pealiini üles tõsta koelmute kontrollimiseks ilma, et ankur lahti
pääseks ja pealiin lõdvaks jääks.
Kunstkoelmuid oli varemalt jadas 60-140, alates 2012. a valmistati lühemaid jadasid (60
tükki jadas), et oleks lihtsam koelmuala kaardistada, paigutades jadasid hajusalt üle lahe.
2012. a valmistatud 60 koelmust koosnevad jadad paigutati pealiinile 7 meetriste vahedega
34
vaheldumisi, et tindimõrralinast ja kotiriidest tehtud koelmud paikneksid jadas vaheldumisi
mõlemat kokku 30 tükki. 2013. ja 2014. a lisati enamustele 60 koelmust koosnevale jadale
traditsiooniline vanast noodalinast tehtud koelmu, seega ühes jadas oli kokku kolm
erinevast materjalist koelmut igat kokku 20 tükki jadas. Kirjeldatud jada võimaldas
usaldusväärsemalt võrrelda erinevate materjalide kasutamist kudesubstraadina.
Koha kunstkoelmute paigutamisel vette tuleb järgida tähistamisel Kalapüügieeskirja § 14.
Lippudega tähistamisel on Pärnu lahel abiks olnud kunstkoelmu materjali (vana noodalina)
kasutamine lipuna, misläbi kohalikud kalurid teavad juba aastaid, et antud lipujada tähistab
kunstkoelmuid mitte mõrrajada.
Koha kunstkoelmute vette laskmisel tuleb hoolega jälgida, et jada otsad saaksid tugevalt
ankrutega kinnitatud ja jada pealiin on tugeva pinge all. See võimaldab vajadusel
kunstkoelmuid pinnale kergitada ilma, et ülejäänud koelmud aluse triivimise tõttu paigalt
liiguksid. Kunstkoelmute paigalt liikumine võib põhjustada koelmu ümberpaiknemist nii et
embrüotele ei ole tagatud arenguks optimaalsed tingimused. Koelmuliini vette laskmisel
tuleb jälgida, et noodalinast koelmud ei ole pealiini külge kinni jäänud. Takerdunud
koelmu ei ole piisavalt suure pinnaga ja seetõttu vähem efektiivne kudesubstraadina.
Konstruktsioonilt hõljuvate kunstkoelmute paigaldamisel peab tagama õige paiknemise
pealiini suhtes, pealiin ja raskused paiknevad põhjal ja koelmu nende kohal.
Kunstkoelmute efektiivsemat paiknemist aitab täiendada jadade kontrollimine sukeldudes,
kus sukelduja saab valesti paiknenud koelmut korrigeerida.
2.5. Koelmujadade kontrollimine üles tõstes
Kunstkoelmute valmistamiseks sobivate materjalide leidmisel tuleb hinnata erinevate
materjalide kasutamist kudesubstraadina koha poolt. Koetud marja tuvastamiseks
kudesubstraadilt on välitööde käigus meetoditena kasutamist õigustanud koelmujadadel
sukeldumine ja pinnale tõstmine.
Koha kunstkoelmute kontrollimine on toimunud traditsiooniliselt koelmujadade pinnale
tõstmisel. Alates 2011. a hakati katsetama jadade kontrollimist sukeldujate abil.
Sukeldumise olulisimaks eeliseks on asjaolu, et kunstkoelmuid ei pea liigutama ja seetõttu
on kontrollimisega kaasnev häirimine minimaalne. Traditsioonilisel viisil kunstkoelmuid
35
üles tõstes liigutatakse paigast juba potentsiaalselt isase koha poolt ette valmistatud pesa.
Juba koetud marja puhul võib pesa tõstmisega häirida marja valvavat isast koha. Jada
kergitades võivad koelmud vajuda teistpidi koetud marjaga vastu merepõhja ning sellisel
juhul ei ole võimalik enam isasel kohal marja eest hoolt kanda. Merepõhjas koelmu
liigutamisega kergitatakse põhjast üles setteid, mis arenevat embrüot katavad. Koha
kunstkoelmute pinnale tõstmist tuleks võimalusel vältida, sest tõstmisega kaasnevad
tegurid on negatiivsed ja tõenäoliselt suurendavad areneva marja suremust.
Vajadusel koha kunstkoelmuid kontrollida üles tõstmisega tuleks jälgida eelkõige, et ilm ei
oleks tuuline ja laine oleks mõõdukas. Tugeva tuulega kunstkoelmuid pinnale kergitades
on oht, et paat triivib koos pealiiniga eemale ja põhjustab koelmute lohisemist mööda
merepõhja. Lohisemise tagajärjel võivad noodalinast koelmud kuhjuda või teisipidi minna,
ümber pööramise oht on ka uute materjalidega koelmute juures.
Pinnale tõstetud koelmu jätta võimalusel vette ja vaatlus kirja panna. Proovide kogumist on
keeruline läbi viia, kui koelmu samaaegselt vees paikneb, seepärast peaks marja proovi
kogumine toimuma minimaalse aja jooksul, et vähendada marja suremust. Tagasi vette
lastud marjaga kaetud koelmu tuleb veenduda, et arenev mari paikneks üleval pool.
Koelmute kontrollimisel tuleks eemaldada noodalinast sinna takerdunud surnud kalad
(peamiselt kiisk ja ahven).
2.6. Koelmujada kontrollimine sukeldudes
Sukeldumine koetud marja tuvastamiseks ja hindamiseks on oma tehnilise iseloomu
poolest aeganõudvam ja töömahukam võrreldes jadade pinnale tõstmisega, kuid antud
juhul sobivam lähenemine. Sukeldumine on raskendatud ennekõike väga piiratud
nähtavuse tõttu, mis on Pärnu lahe siseosas 0,3-1,5 m (Secchi ketas). Piiratud nähtavusest
tingituna on 3-4 m sügavusele jõudev loomulik valgus ebapiisav ja vajalik tehisliku
valgusallika kasutamine sukeldumisel. Sukeldumisel kogutava info salvestamiseks on
tõhusaim viis kasutada allvee kaamerat, mis võimaldab lühendada vee all viibitavat aega ja
info taasesitust. Koelmujadade kontrollimisel kogutava info salvestamine kirjutamise teel
nõuab mõnevõrra rohkem aega sukeldumisel ja ei võimalda taasesitust. Helisalvestus ja
allvee sidepidamine osutusid tehniliselt keerulisemaks kui videosalvestus.
36
Kunstkoelmute läbi vaatamisel sukeldudes ujutakse mööda jada pealiine põhja kohal ilma
setteid üles ajamata. Kunstkoelmut valgustatakse sukeldumislambiga ja viiakse läbi
lühiajaline vaatlus veendumaks, et kogu substraadi pind saaks vaadeldud. Ujudes on
oluline jälgida, et möödudes koelmust ei tabata lestadega substraati, mis võiks
mehaaniliselt vigastada marja. Traditsiooniliste noodalinast koelmute juures tuleb ka
jälgida sinna takerdunud kalu ja need eemaldada, suurendada koelmu atraktiivsust kohale.
Sukeldumise lõpus tuleb üles märkida andmed jada ja filmimise aja kohta ning omakorda
neid märkmeid filmida, et lihtsustada andmete ja videosalvestise ühildamist.
Sukeldumine võimaldab lisaks marja olemasolu tuvastamisele saada lisainformatsiooni,
mida ei ole võimalik veepealse vaatlusega koguda. Nii on võimalik vaadelda kunstkoelmu
efektiivset paiknemist ja vajadusel seda korrigeerida, lisaks on vee all viibides lihtne
vaadelda merepõhja substraati ja ümbritsevat keskkonda. Olulisim on saadud teadmine, et
sukeldudes häiritakse kalu minimaalselt. Nii oleme vaadelnud isase koha paigal püsimist
koelmul kui sukelduja mööda pealiini ujub. Lisaks on kohad tagasi pöördunud areneva
marja juurde, kui sukelduja mõni aeg hiljem sama koelmut uuesti vaatleb.
2.7. Koelmute kasutamise efektiivsus
Koelmute kasutamise efektiivsuse selgitamiseks kasutati kahte parameetrit:
1) Koelmuna kasutatud kunstkoelmute arv (protsentides koelmute koguarvust) ja
37
2) Kunstkoelmult marjaproovide kogumine. Proovid fikseeriti formaldehüüdis ja
varustati etiketiga proovi hilisemaks identifitseerimiseks. Hiljem laboratooriumis
uuriti proove binokulaarmikroskoobi abil ja selgitati normaalselt arenevate loodete
arv (protsentides).
Lisaks hinnati visuaalselt marja katvust kunstkoelmul (protsent koelmu pindalast, mis on
marjaga kaetud).
Kuna koha loodete normaalseks arenguks on sobiv suhteliselt kitsas temperatuurivahemik
ja vee temperatuur mõjutab suuresti koha sigimise edukust, mõõdeti koelmute juures ka
vee temperatuuri. Alates 2012.a. kasutati selleks Pärnu lahes automaatseid
temperatuuriloggereid.
2.8. Vesihalliku esinemine ja koelmute ületalve hoidmine
Koha kunstkoelmutele koetud marjal võib esineda hallitusseent Saprolegnia sp. Nimetatud
hallitusseen on veekeskkonnas tavaline ning laiemalt levinud just madalamatel
temperatuuridel. Kalade puhul on vohab hallitusseen nõrgestatud organismide surnud
kudedel ning ennekõike on ohustatud kalade mari. Kunstkoelmutele koetud marjal esines
Saprolegnia e vesihallik ennekõike kudemisperioodi lõpul, kui kunstkoelmu oli mitmendat
korda kasutusel ja seal esines eelmisest kudemiskorrast surnud marjateri ja lagunevaid
marjakestasid, mis oli nakatunud vesihallikuga (joonis 2.2). Vesihallikut koetud marjal
esines kudemisperioodi alguses erandlikul 2013. a, kui Pärnu lahe veetemperatuur põhjas
langes kuni 6 °C (vt Tulemused). Järsk langus ja madal veetemperatuur tingisid marja
suurenenud hukkumise ja seeläbi nakatumise vesihallikuga. Koha marja areng on kõige
soodsam 15-20°C juures, madalamal 10°C juures on koha marja suremus väga suur (Erm,
1981).
Vesihalliku esinemist kudemisperioodi alguses võis märgata ka 2014. a kevadel, kui Pärnu
lahes oli suurel hulgal hukkunud ja lagunevaid kalu (joonis 2.3), mis said pärineda lahes
kasutatud mõrdadest (tagasiheide). Nii loeti 26.05.2014 ühe koelmujada (pikkus 420 m)
kontrollimisel sukeldudes kokku ca 40 hukkunud kala. Suur hulk lagunevat orgaanikat
surnud kalade näol tõstab vesikeskkonnas leiduvat hallitusseene Saprolegnia sp. hulka ja
suureneb marja nakatumise tõenäosus.
38
Kunstkoelmute ladustamisel üle talve tuleks silmas pidada asjaolu, et pikaajaline madal
temperatuur ja külmumine vähendavad hallitusseente ja teiste haigustekitajate ellujäämist
kunstkoelmutel. Hallitusseentel Saprolegnia sp. on temperatuuritaluvus vahemikus 3 kuni
33°C (Pickering ja Willoughby, 1982). Seega külmumine võimaldab kunstkoelmud
eelmisel hooajal sinna sattunud hallitusseened hävitada viia ilma desinfitseerivaid
kemikaale kasutamata.
Joonis 2.2. Koha kunstkoelmu peale koetud mari on nakatunud hallitusseenega
Saprolegnia sp.
39
Joonis 2.3. Surnud ja lagunevad kalad koha kunstkoelmute vahel (26.05.2014 koelmujada
nr 8).
40
3. Tulemused
3.1. Pärnu laht
2011. aasta
2011. aastal kasutati Pärnu lahes Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi poolt läbiviidava iga-
aastase koha tehiskoelmute projekti raames lisaks tavapärastele noodalinast valmistatud
tehiskoelmutele ka koelmuid, mis olid valmistatud hõredast võrgulinast, naturaalsest kiust
tehtud kotiriidest, punasest plastikvõrgust, rohelisest plastikvõrgust, tehismurulaadsest
matist, plastikust jalamatist ja jämedast looduslikust (taimsest) kiust jalamatist.
Kõik uued koelmud olid sarnase ehitusega ja koosnesid põhimõtteliselt ainult substraadiks
oleva materjali ristküliku- või ringikujulisest lõigust, mis kinnitati plastikust raami vahele.
Tavalised noodalinast koelmud koosnesid kahekordseks volditud noodalinast, mis
moodustas ca 50x80 cm suuruse ristküliku ja oli laudade vahele kinnitatud ühest kitsamast
otsast. Üksikud koelmud kinnitati lühikese nööriga pika liini külge, nii et moodustusid
111-149 koelmust koosnevad jadad. Eksperimentaalsed koelmud paiknesid ainult kahes
jadas ja juhuslikus järjestuses. Eksperimentaalsete koelmutega jadades oli kontrolliks ka
traditsioonilisi noodalinast koelmuid.
Koelmute paiknemine, nende arv ja koha poolt kasutamine aastal 2011 on tabelites 3.1-3.5
ja joonisel 3.1. Vee temperatuur koha sigimisperioodil oli koelmute piirkonnas püsivalt üle
10 kraadi.
41
Joonis 3.1. Koha kunstkoelmu jadade paiknemine Pärnu lahes 2011. a.
Tabel 3.1. Koha kunstkoelmu jadade otsapunktide koordinaadid Pärnu lahel 2011. a.
Jada nr. N E
1 58.36458° 24.47020°
58.36837° 24.47682°
2 58.36417° 24.47670°
58.36742° 24.48600°
3 58.37317° 24.40705°
58.37778° 24.40535°
4 58.37312° 24.40932°
58.37702° 24.40818°
5 58.36202° 24.47992°
58.36578° 24.48850°
6 58.36293° 24.48933°
58.36685° 24.49555°
42
Tabel 3.2. Koha kunstkoelmute kontrollimine Pärnu lahel 2011. a.
päev kuu jada nr. kontrollimisviis kontrollitud
pesi
1 6 2 üles tõstetud 133
1 6 3 üles tõstetud 149
2 6 5 üles tõstetud 130
3 6 4 üles tõstetud 113
4 6 1 üles tõstetud 110
4 6 2 üles tõstetud 131
10 6 1 üles tõstetud 111
10 6 2 üles tõstetud 129
Tabel 3.3. Erinevat tüüpi koha kunstkoelmute arv koelmujadade kaupa 2011. a Pärnu lahel.
1 2 3 4 5 6
Hõre võrk 2 20
Kotiriie 23 18
Kunstmuru matt 2 3
Looduslikust kiust jalamatt 6 7
Noodalina 57 66 149 113 130 130
Plastikust jalamatt 7
Punane plastikvõrk 13 11
Roheline plastikvõrk 7
Tabel 3.4. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina koelmujadade kaupa Pärnu
lahes 2011.a.
Jada
nr.
Marjaga
koelmu
Ilma
marjata
koelmu
Koelmute
arv
Marjaga
koelmu
(%)
1 64 157 221 29.0%
2 95 298 393 24.2%
3 17 132 149 11.4%
4 67 46 113 59.3%
5 48 82 130 36.9%
43
Tabel 3.5. Erinevat tüüpi koha kunstkoelmu kasutamine kudesubstraadina Pärnu lahel
2011. a.
Koelmu tüüp Marjaga
koelmu
Ilma
marjata
koelmu
Koelmute
arv
Marjaga
koelmu
(%)
Hõre võrk 4 62 66 6.1%
Kotiriie 39 59 98 39.8%
Kunstmuru matt 1 12 13 7.7%
Looduslikust kiust
jalamatt
14 25 39 35.9%
Noodalina 226 477 703 32.1%
Plastikust jalamatt 1 7 8 12.5%
Punane plastikvõrk 58 58 0.0%
Roheline plastikvõrk 6 15 21 28.6%
Ka varasem kokkuvõte veidi väiksemal materjalil (2011.a.koha kudemise kulminatsiooni
ajal kontrollitud koelmud), kasutades Vanderploeg`i ja Scavia relativiseeritud selektiivsuse
indeksit E*, näitas, et kohad väldivad või praktiliselt väldivad kudemissubstraadina
kasutuselolnud punast plastikvõrku ja plastikust kunstmuru ning eelistavad kudemiseks
looduslikust kiust jalamatti, kotiriiet ja traditsiooniliselt kasutuses olevat noodalina (Riit,
2012).
Selektiivsuse analüüsi põhjal võiks tavalistele noodalinast koelmutele võrdväärseks
alternatiiviks olla kas kotiriidest või looduslikult kiust jalamattidest koelmud. Koelmuid
peale kudemisperioodi veest eemaldades selgus, et osad kotiriidest koelmud olid raami
küljest lahti mädanenud ja ka suur osa neid, mis veel lahti rebenenud ei olnud, ei oleks
ilmselt teist hooaega vastu pidanud. Selle põhjal tuleks eelistada pigem looduslikust kiust
mattidest koelmuid või noodalinast koelmuid. Andmed kohaloodete ellujäämuse kohta eri
tüüpi koelmutel (vt allpool) seavad siiski taimeokstest mattide sobivuse kahtluse alla.
Looduslikust kiust mattidelt oli marjaproovide võtmine aeganõudvam ja keerukam, sest
mari oli mati kiudude vahel ja tugevasti kinnitunud. See võib olla positiivne omadus, sest
koelmuid kontrollimiseks veekogu põhjast üles tõmmates pudeneb ilmselt koelmu küljest
maha vähem marja, kui noodalinast koelmute puhul.
Hõredat võrku välditi koha poolt ilmselt seetõttu, et see ei pakkunud piisavalt tihedat
substraati, mistõttu suur osa koetud marjast oleks võrgust läbi vajunud. Kunstmurust
44
mattide ja punasest plastikvõrgust koelmute vältimise põhjused vajavad uurimist, aga need
võivad olla seotud nende ebaloomuliku värvusega, mis võiks marja söövaid kiskjaid ligi
meelitada. Muudelt omadustelt tundusid mõlemat tüüpi koelmud üsna sarnased
koelmutele, mida kalad meeleldi kasutasid. Punasest plastikvõrgust koelmu oli sisuliselt
rohelisest plastikvõrgust koelmu teist värvi koopia ent leidis millegipärast palju
sagedasemat kasutamist.
2012. aasta
2012. a kevadel paigutati Pärnu lahte kokku 1173 kunstkoelmut 14 jadas, sügavustele
vahemikus 2,0-4,2 m (joonis 3.2 ja tabel 3.6). Asukoha valimisel arvestati teadaolevate
koelmualadega ja eesmärgiga uurida kunstkoelmute kasutamist kudesubstraadina teistes
Pärnu lahe osades. Suure arvu koelmute tõttu paigutati jadad vette kolmes osas: 15. 05.
2012. a viidi vette jadad nr. 1, 2, 3, 4, 5 ja 6; 24. 05. 2012. a paigutati lahte jadad nr. 7, 8, 9,
10 ja 11 ning 01. 06. 2012. jadad nr. 12, 13 ja 14.
Kunstkoelmute kontrollimine toimus sukeldudes ja koelmuid üles tõstes. Võimalusel
prooviti teadaolevatel kudealadel kontrollida jadasid sukeldudes, et võimalikult vähe
kudevaid kalu häirida ja arenevat embrüoid kahjustada. Kontrollimine viidi läbi üheksal eri
kuupäeval (tabel 3.7), kus sukeldudes vaadeldi kokku 689 koelmut ja pinnale tõstmisega
vaadeldi kokku 2644 koelmut.
Tabel 3.6. Koha kunstkoelmu jadade otsapunktide koordinaadid Pärnu lahel 2012. a.
Jada nr. N E sügavus (m)
1 58.37757° 24.40378° 3,5-3,8
58.37173° 24.40522°
2 58.37483° 24.39417° 3,6-3,8
58.36788° 24.39277°
3 58.36703° 24.37433° 3,4-4,0
58.36290° 24.37020°
4 58.37088° 24.35833° 3,2-4,0
58.36558° 24.35683°
5 58.36462° 24.46985° 2,2-3,5
58.37052° 24.47553°
6 58.36497° 24.49798° 2,0-3,9
58.36952° 24.50227°
7 58.37697° 24.43408° 3,6-4,2
58.38067° 24.43828°
45
8 58.35847° 24.33283° 3,5-3,7
58.35770° 24.33990°
9 58.35080° 24.32207° 2,5-3,5
58.34897° 24.32852°
10 58.32188° 24.31338° 3,3-3,7
58.32168° 24.32105°
11 58.31208° 24.31405° 2,4-3,2
58.31133° 24.32135°
12 58.29910° 24.52435° 3,6-3,9
58.29852° 24.52932°
13 58.33272° 24.52113° 2,3-2,6
58.32893° 24.51965°
14 58.31962° 24.53542° 3,4-3,7
58.31653° 24.52958°
Joonis 3.2. Koha kunstkoelmu jadade paiknemine Pärnu lahel 2012. a.
46
Tabel 3.7. Koha kunstkoelmute kontrollimine Pärnu lahel 2012. a.
päev kuu jada nr. kontrollimisviis kontrollitud pesi
25 5 1 sukeldudes 131
2 üles tõstetud 144
4 üles tõstetud 115
26 5 5 üles tõstetud 116
6 üles tõstetud 60
27 5 3 üles tõstetud 132
7 üles tõstetud 60
8 üles tõstetud 58
9 üles tõstetud 59
10 üles tõstetud 60
11 sukeldudes 58
5 6 1 üles tõstetud 131
5 üles tõstetud 112
6 6 8 sukeldudes 58
9 üles tõstetud 60
10 üles tõstetud 60
11 üles tõstetud 58
7 6 2 sukeldudes 139
6 sukeldudes 60
7 üles tõstetud 58
8 6 3 sukeldudes 128
4 sukeldudes 115
12 üles tõstetud 65
13 üles tõstetud 60
14 üles tõstetud 55
12 6 1 üles tõstetud 130
2 üles tõstetud 140
5 üles tõstetud 114
7 üles tõstetud 60
13 6 3 üles tõstetud 132
4 üles tõstetud 120
6 üles tõstetud 59
8 üles tõstetud 58
9 üles tõstetud 60
10 üles tõstetud 60
11 üles tõstetud 59
12 üles tõstetud 65
13 üles tõstetud 61
14 üles tõstetud 63
47
Pärnu lahe veetemperatuur põhjas oli 2012. a koha kudemiseks ja marja arenguks
suhteliselt soodne (joonis 3.3) langedes vaid lahe välisosas lühiajaliselt alla 12°C ning ei
langenud kordagi kudemisperioodi jooksul 10°C, mille juures koha marja suremus väga
suur.
Joonis 3.3. Veetemperatuur põhjas mõõdetuna koelmujadade nr 6, 9, 11, 7 ja 14 juures
2012. a.
Tabel 3.8. Erinevat tüüpi koha kunstkoelmute arv koelmujadade kaupa 2012. a Pärnu lahel.
Koelmujada
nr.
1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14
Kotiriie 15 76 30 30 27 29 30 30 12 44 55
Noodalina 71 14
4
13
2
11
5
1 53
Looduslikust
kiust jalamatt
7 5
Plastikust
jalamatt
8
Punane
plastikvõrk
10 12
Kunstmuru
matt
2 2
Roheline
plastikvõrk
7 8
Tindimõrralin
a
30 30 31 30 30 28 0 16 0
Hõre võrk 19 4
Kokku 13
1
14
4
13
2
11
5
11
6
60 60 58 59 60 58 65 60 55
48
Tabel 3.9. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina koelmujadade kaupa Pärnu
lahel 2012.a.
Jada
nr.
Marjaga
koelmu
Ilma
marjata
koelmu
Koelmute
arv
Marjaga
koelmu
(%)
1 65 307 372 17.5%
2 105 305 410 25.6%
3 100 289 389 25.7%
4 78 268 346 22.5%
5 55 284 339 16.2%
6 7 172 179 3.9%
7 1 177 178 0.6%
8 1 173 174 0.6%
9 2 177 179 1.1%
10 180 180 0.0%
11 175 175 0.0%
12 130 130 0.0%
13 121 121 0.0%
14 4 114 118 3.4%
Joonis 3.4. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina protsentides koelmujadade
kohta Pärnu lahel 2012.a.
49
Tabel 3.10. Erinevat tüüpi koha kunstkoelmu kasutamine kudesubstraadina Pärnu lahel
2012. a.
Koelmu tüüp Marjaga
koelmu
Ilma
marjata
koelmu
Koelmute
arv
Marjaga
koelmu
(%)
Kotiriie 57 974 1031 5.5%
Noodalina 337 1149 1486 22.7%
Looduslikust kiust
jalamatt
6 30 36 16.7%
Plastikust jalamatt 7 17 24 29.2%
Punane plastikvõrk 0 66 66 0.0%
Kunstmuru matt 0 12 12 0.0%
Roheline plastikvõrk 9 36 45 20.0%
Tindimõrralina 2 564 566 0.4%
Hõre võrk 0 67 67 0.0%
Tabelis 3.10 on kotiriidest kunstkoelmuid kasutatud kudesubstraadina vaid 5,5%, see
tuleneb asjaolust, et koha kudemisala kaardistamiseks kasutati üle Pärnu lahe
koelmujadasid, mis koosnesid kahte tüüpi koelmutest: kotiriidest ja noodalinast. Seetõttu
vaadeldes koos kõiki koelmujadasid, mis paigaldati 2012. a Pärnu lahte, on kotiriidest
koelmute kasutamise osakaal väiksem kui see oli näiteks 2011. a, sest palju koelmuid
esines selles lahe osas, kus koha kunstkoelmuid kasutab kudesubstraadina harva.
Tabel 3.11. Koha kunstkoelmute kasutamine koelmujadadel nr 1 ja 5 kudesubstraadina
Pärnu lahes 2012. a
Koelmu tüüp Marjaga
koelmu
Ilma marjata
koelmu
Koelmute arv Marjaga
koelmu (%)
Noodalina 55 159 214 25.7%
Kotiriie 44 225 269 16.4%
Looduslikust kiust
jalamatt
7 29 36 19.4%
Plastikust jalamatt 7 17 24 29.2%
Punane plastikvõrk 0 66 66 0.0%
Kunstmuru matt 0 12 12 0.0%
Roheline plastikvõrk 11 34 45 24.4%
Hõre võrk 0 67 67 0.0%
Kui vaadeldi eraldi (tabel 3.11) kahte jada, mis paiknevad Pärnu lahel mõlemal pool muuli
(joonis 3.2) ja on teada varasemalt, kui koelmuala, kus koha kasutab sageli kunstkoelmuid
50
kudesubstraadina, siis tulemus erineb oluliselt ennekõike kotiriidest koelmute osas.
Kotiriidest koelmute harvem kasutamine kudesubstraadina võrreldes 2011. a võis olla
tingitud asjaolust, et 2012. a mai lõpus ja juunis alguses esinesid tugevamad edelakaare
tuuled ning tugev lainetus kulutas suhteliselt õhukese kotiriide auklikuks. Nii oli juba 5.
juuni koelmute kontrollimise käigus ca 1/5 kotiriidest koelmuid katki ja seetõttu kohale
kudesubstraadiks mitte sobivad. Tugevama lainetuse tõttu esines madalamal kui 2,5 m
kotiriidest koelmute kattumist põhjasetetega.
2013. aasta
2013- aasta välitööde tulemused on kokku vüetud joonistel 3.5-3.7 ja tabelites 3.12-3.16.
2013. aastal paigutati Pärnu lahe erinevatesse osadesse 14 jada koelmuid (tabel 3.12, joonis
3.5),
Tabel 3.12. Koha kunstkoelmu jadade otsapunktide koordinaadid Pärnu lahel 2013. a.
Jada
nr.
N E sügavus (m)
1 58.36518° 24.50388° 3,8-4,0
58.36255° 24.50082°
2 58.35650° 24.52422° 4,4
58.35408° 24.51988°
3 58.34388° 24.53505° 3,2
58.34067° 24.53023°
4 58.32388° 24.52595° 2,4-2,7
58.32150° 24.52063°
5 58.31875° 24.53617° 3,6-3,9
58.31673° 24.52998°
6 58.37027° 24.42993° 4,7-4,9
58.36833° 24.42763°
7 58.36488° 24.39940° 4,9-5,1
58.36137° 24.39593°
8 58.36430° 24.37660° 3,7-4,2
58.35948° 24.37773°
9 58.36110° 24.35817° 3,8-4,3
58.35713° 24.36150°
10 58.36310° 24.33748° 3,2-3,5
58.36185° 24.34005°
51
11 58.35193° 24.34223° 3,7-4,0
58.35208° 24.33500°
12 58.34320° 24.33630° 3,7-4,3
58.34238° 24.32870°
13 58.33027° 24.54117° 3,1-3,4
58.33425° 24.54642°
14 58.32973° 24.54795° 3,2
58.32595° 24.54232°
Joonis 3.5. Koha kunstkoelmu jadade paiknemine Pärnu lahel 2013. a.
52
Joonis 3.6. Veetemperatuur põhjas mõõdetuna koelmujadade nr 2, 7 ja 11 juures 2013. a.
Pärnu lahe vee temperatuur oli enamuse koha normaalse kudemisperioodi ajast väga madal
(joonis 3.6) ja koha sigimine 2013.a. ebaõnnestus.
Tabel 3.13. Erinevat tüüpi koha kunstkoelmu kasutamine kudesubstraadina Pärnu lahel
2013. a.
Koelmu tüüp Marjaga
koelmu
Ilma
marjata
koelmu
Koelmute
arv
Marjaga
koelmu
(%)
Kotiriie 0 483 483 0.0%
Noodalina 11 727 738 1.5%
Tindimõrralina 0 459 459 0.0%
Tabel 3.14. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina koelmujadade kaupa Pärnu
lahel 2013. a.
Jada
nr.
Marjaga
koelmu
Ilma
marjata
koelmu
Koelmute
arv
Marjaga
koelmu
(%)
1 1 98 99 1.0%
2 180 180 0.0%
3 60 60 0.0%
4 60 60 0.0%
5 60 60 0.0%
6 117 117 0.0%
7 180 180 0.0%
8 180 180 0.0%
9 180 180 0.0%
53
10 10 77 87 11.5%
11 178 178 0.0%
12 120 120 0.0%
13 119 119 0.0%
14 60 60 0.0%
2013.a. koha kunstkoelmuid praktiliselt ei kasutanud, välja arvatud ühel jadal Valgerannast
läänes, mis jääb kaugele kohapesade traditsioonilisest paigutusalast (joonis 3.7).
Joonis 3.7 Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina protsentides koelmujadade
kohta Pärnu lahel 2013.a.
54
Tabel 3.15. Koha kunstkoelmute kontrollimine Pärnu lahel 2013. a.
Kuu Päev jada nr. kontrollimisviis kontrollitud
pesi
5 22 7 sukeldudes 60
24 1 sukeldudes 35
2 üles tõstetud 60
30 8 sukeldudes 60
11 üles tõstetud 58
12 üles tõstetud 60
31 2 üles tõstetud 60
6 üles tõstetud 39
9 sukeldudes 60
10 üles tõstetud 29
6 5 1 üles tõstetud 35
5 üles tõstetud 60
6 üles tõstetud 39
7 üles tõstetud 60
8 üles tõstetud 60
9 üles tõstetud 60
10 sukeldudes 29
11 üles tõstetud 60
13 üles tõstetud 60
13 7 üles tõstetud 60
9 üles tõstetud 60
10 üles tõstetud 29
19 1 üles tõstetud 29
2 üles tõstetud 60
3 üles tõstetud 60
4 üles tõstetud 60
6 üles tõstetud 39
8 üles tõstetud 60
11 üles tõstetud 60
12 üles tõstetud 60
13 üles tõstetud 59
14 üles tõstetud 60
Tabel 3.16. Erinevat tüüpi koha kunstkoelmute arv jadade kaupa Pärnu lahel 2013. a.
1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14
Kotiriie 21 21 21 21 21 21 21 21 21 21 21
Noodalina 35 19 19 19 19 39 19 19 19 29 18 19 19 19
Tindimõrralin
a
20 20 20 20 20 20 20 19 20 20 20
55
2014. aasta
2014.a. välitööde andmed on joonistel 3.8-3.10 ja tabelites 3.17-3.21.
Vee temperatuur ületas 10 kraadi juba maikuu keskpaigaks ja ei langenud alla
kohaloodetele letaalse piiri (joonis 3.9).
Koelmujadad paiknesid lahe erinevates piirkondades. Mõningase üllatusena oli koelmute
kasutamise protsent üsna madal (tabel 3.20). Ühelt poolt on see seletatav koelmute
kaardistamisega – koelmud paiknesid ka aladel, mis kohale ilmselt ei sobi. Teiseks,
üllatavalt madal oli 2014. aastal tihedast (tindi)mõrralinast koelmute kasutamine, mida oli
arvukalt. See koelmutüüp on traditsioonilise (mõrralinast) kunstkoelmu analoog. Ainuke
erinevus on materjali kareduses: tindimõrra lina on sile, võimalik, et sellepärast ei sobi see
mõrralina kudesubstraadiks. 2015.a. on kavas substraati karestada.
Tabel 3.17. Koha kunstkoelmu jadade otsapunktide koordinaadid Pärnu lahel 2014. a.
Jada
nr.
N E Sügavus (m)
1 58.38065° 24.40139° 2,1
58.38343° 24.40097°
2 58.37665° 24.37443° 3,3-3,8
58.37918° 24.37421°
3 58.37541° 24.35138° 2,7-3,0
58.37948° 24.35059°
4 58.35845° 24.33693° 2,3
58.35913° 24.32983°
5 58.34898° 24.32672° 2,6-3,4
58.34961° 24.31800°
6 58.34122° 24.31283° 1,7-3,2
58.34229° 24.30525°
7 58.36518° 24.47249° 3,7-3,8
58.36688° 24.47911°
8 58.36444° 24.50405° 2,1-3,8
58.36678° 24.50950°
9 58.35607° 24.52335° 3,5-4,3
58.35936° 24.52976°
10 58.33637° 24.53162° 1,9-2,2
58.33881° 24.53700°
56
11 58.32365° 24.54713° 3,1-3,7
58.32411° 24.55616°
12 58.31615° 24.56925° 3,1-3,3
58.31590° 24.57698°
13 58.37910° 24.32822° 1,9-2,2
58.37687° 24.32805°
14 58.38342° 24.40880° 3,2-3,4
58.38193° 24.40848°
Joonis 3.8. Koha kunstkoelmu jadade paiknemine Pärnu lahel 2014. a.
57
Joonis 3.9. Veetemperatuur põhjas mõõdetuna koelmujadade nr 2, 9, 5 ja 11 juures 2014. a.
Tabel 3.18. Koha kunstkoelmute kontrollimine Pärnu lahel 2014. a.
kuu päev jada nr. kontrollimisviis kontrollitud pesi
5 22 7 üles tõstetud 60
26 4 üles tõstetud 58
5 üles tõstetud 60
6 üles tõstetud 60
8 sukeldudes 57
9 sukeldudes 60
27 1 üles tõstetud 45
2 sukeldudes 55
3 üles tõstetud 60
7 üles tõstetud 60
10 üles tõstetud 55
11 üles tõstetud 59
12 üles tõstetud 60
13 üles tõstetud 36
14 üles tõstetud 30
6 4 1 üles tõstetud 45
2 üles tõstetud 54
3 üles tõstetud 60
4 üles tõstetud 57
5 üles tõstetud 60
6 üles tõstetud 60
13 üles tõstetud 40
14 üles tõstetud 30
5 7 sukeldudes 60
8 sukeldudes 58
9 üles tõstetud 60
10 üles tõstetud 55
58
11 üles tõstetud 59
12 üles tõstetud 59
10 1 üles tõstetud 45
2 üles tõstetud 55
4 üles tõstetud 58
5 üles tõstetud 60
13 üles tõstetud 40
14 üles tõstetud 30
11 3 üles tõstetud 57
7 sukeldudes 60
8 üles tõstetud 58
9 üles tõstetud 60
10 üles tõstetud 55
11 üles tõstetud 59
12 üles tõstetud 60
Tabel 19. Erinevat tüüpi koha kunstkoelmute arv koelmujadade kaupa 2014. a Pärnu lahel
1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14
Kotiriie 18 21 19 19 20 21 29 21 19 21 19
Noodalina 18 20 18 19 20 19 20 18 18 20 40 30
Looduslikust
kiust jalamatt
7
Roheline
plastikvõrk
1
5
Hõre võrk 1
7
Tindimõrra-
lina
19 19 21 22 20 20 28 19 18 20 21
Tabel 3.20. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina koelmujadade kaupa Pärnu
lahel 2012.a.
Marjaga
koelmu
Ilma marjata
koelmu
Koelmute
arv
Marjaga koelmu (%)
Kotiriie 114 567 681 16.7%
Noodalina 85 687 772 11.0%
Looduslikust kiust jalamatt 4 17 21 19.0%
Roheline plastikvõrk 4 41 45 8.9%
Hõre võrk 1 50 51 2.0%
Tindimõrralina 43 638 681 6.3%
59
Tabel 3.21. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina koelmujadade kaupa Pärnu
lahel 2014. a.
Jada nr. Marjaga
koelmu
Ilma
marjata
koelmu
Koelmute
arv
Marjaga
koelmu (%)
1 9 126 135 6.7%
2 8 156 164 4.9%
3 24 153 177 13.6%
4 24 149 173 13.9%
5 2 178 180 1.1%
6 0 120 120 0.0%
7 49 191 240 20.4%
8 24 149 173 13.9%
9 15 165 180 8.3%
10 16 149 165 9.7%
11 25 152 177 14.1%
12 30 149 179 16.8%
13 18 98 116 15.5%
14 7 83 90 7.8%
Joonis 3.10. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina protsentides koelmujadade
kohta Pärnu lahel 2014.a.
60
3.2. Matsalu laht ja Pedaspää laht
Matsalu lahte on Eesti Mereinstituut paigutanud koha kunstkoelmuid varasemate
projektide raames ka mitmel varasemal aastal. Koelmujadad paiknesid lahe põhjaosas
kesk- ja välislahe piirialal liivasel põhjal 1,5-3 m sügavuses, mis kohalike teatel on koha
kudeala. Ühelgi korral ei leitud neilt kunstkoelmutelt kohamarja.
On ka andmeid, et koha võib kudeda hoopiski lahe avaosa lõunapoolses piirkonnas
kivisemal põhjal. Kontrollimaks seda, paigutati koha kunstkoelmud selle projekti raames
lõunapoolsesse lahe avaossa.
Joonis 3.11. Koha kunstkoelmu jadade paiknemine Topi lahes 2012. a.
61
26. 05. 2012. a paigutati Matsalu lahe suudmest lõunas asuvasse Topi lahte jada 135 koha
kunstkoelmuga. Jada paigutati 2,5-2,0 m sügavusele liivasele põhjale. Jada kontrollimisel
ei leitud koelmutelt kordagi marja ega marjakestasid, mis püsivad substraadil peale
koorumist. Veetemperatuur mõõdetuna Topi lahe koelmujada juurest (Joonis 15) on
mõnevõrra soojem kui samal perioodil mõõdetuna Pärnu lahest, kuid veetemperatuuri
muutused järgivad sama trendi (joonis 3.11).
Joonis 3.12. Veetemperatuur põhjas mõõdetuna Topi lahes koelmujada juures 2012. a.
25. 05. 2013. a paigutati Matsalu lahte kolmes jadas kokku 135 traditsioonilist noodalinaga
kunstkoelmut (Tabel 22 ja Joonis 13). Eelmisel aastal merre paigutatud koelmujada jagati
mitmeks eri jadaks, et katta suuremat mereala. Kusntkoelmute kontrollimisel ei leitud
kordagi arenevat marja või jälgi lagunevast orgaanikast substraadil.
Tabel 3.22. Koha kunstkoelmu jadade otsapunktide koordinaadid Matsalu lahel 2013.a.
Jada nr N E Sügavus (m)
15 58.74340 23.54637 2.7-2.7
58.74287 23.54378
16 58.74487 23.53628 2.6-2.9
58.74487 23.53415
17 58.74572 23.52627 3.2-3.2
58.74523 23.52413
10
12
14
16
18
20
25.05 28.05 31.05 3.06 6.06 9.06 12.06 15.06 18.06 21.06 24.06 27.06 30.06
62
Joonis 3.13. Koha kunstkoelmu jadade paiknemine Matsalu lahes 2013. a.
Seega, selle projekti raames, nagu ka varasemate uuringute andmetel, koha ei kasuta
Matsalu lahes kunstkoelmuid. Arvatav põhjus on Matsalu lahe koha kudekarja väiksuses.
Vähesed kudejad ilmselt suudavad leida kudemiseks sobiva loodusliku substraadi.
Kahel aastal paigutati kaks koelmujada (kummaski 100 traditsioonilist mõrralinast
kunstkoelmut) ka Peipsi järve Pedaspää lahe koha kudealale. Ühelgi juhul ei täheldatud
kunstkoelmute kasutamist kohade poolt. Arvatavasti on see tingitud loodusliku
kudesubstraadi piisavast olemasolust sealsel koha kudealal.
63
3.3. Loodete ellujäämus erineva substraadiga koelmutel
Igast proovist uuriti 100 loodet (kui proovis oli vähem looteid, siis kõik). Loeti normaalselt
arenevad looted ja hukkunud või selgete arenguhäiretega looted (viimased kaks gruppi
loeti hukkunuteks). Proovi kogumise käigus purunenud marjateri ei arvestatud.
Saamaks suurema valimi, on plastikust kudesubstraatidelt saadud andmed ühendatud (need
olid väga väikese varieeruvusega).
Tabel 3.23. Koha loodete ellujäämus (%) erineval kudesubstraadil
Materjal Proovide arv
Minim-aalne %
Maksim-aalne %
Keskmine % SD
Mõrralina (tavaline tüüp) 38 86,4 99 94,6 3,3
Kotiriie 29 89,7 100 96,4 2,7
Plastik 7 91,5 96,7 93,2 1,7
Taimne jalamatt 9 57,1 93,2 82,3 12,7
Traditsioonilise ehitusega koelmutel (mõrralina), kotiriidest koelmutel ja plastikust
koelmutel oli koha loodete ellujäämus kõrge, keskmiselt 93,2-96,4% (erinevused on
statistiliselt ebaolulised). Selgelt madalam oli loodete ellujäämus taimsest materjalist
jalamattidel (tabel 3.23). Selle põhjuseks võib olla mattide keemiline töötlemine nende
valmistamise käigus (töötlemise kohta küll andmed puuduvad).
Koelmute marjaga kaetuse protsent varieerus suurtes piirides ent oli keskmisena suurem
tihedast materjalist substraadil (tabelid 3.24 ja 3.25). Hõre kudemissubstraat ei pea
suuremat osa koetavast marjast kinni ja see satub veekogu põhja, kus suure tõenäosusega
hukkub.
Seega, kunstkoelmute tüüpide valikul tuleb vältida hõredaid ühekordsest materjalist
substraate.
64
Tabel 3.24. Erinevat tüüpi koelmute kaetus marjaga, %, 4. juuni 2011
Tüüp Arv Marjaga keskmine kaetus %
marjaga pesad
Tavaline (mõrralina) 123 38 50,9
Kotiriie 39 17 43,5
Võrgulina 23 0 0
Punane võrk 24 0 0
Roheline võrk 7 2 20
Plastik matt 8 0 0
roheline 1 0 0
pruun 7 0 0
Looduslik matt 13 5 84
Kunstmuru 4 0 0
Kokku 241 62 50,6
Tabel 3.25. Erinevat tüüpi koelmute kaetus marjaga, %, 10 juuni 2011
Tüüp Arv Marjaga keskmine kaetus %
marjaga pesad
Tavaline (mõrralina) 122 52 36,6
Kotiriie 39 17 35,9
Kunstmuru 4 0 0,0
Looduslik matt 13 6 70
Plastik matt 8 3 26,7
roheline 1 1 30
pruun 7 2 25
Punane võrk 23 0 0
Roheline võrk 7 2 17,5
Kokku 240 84 37,4
65
Joonis 3.14. Koha mari kunstkoelmul. Foto: K.Hubel
Joonis 3.15. Isaskoha kunstkoelmust peasl. Foto K.Hubel.
66
4. Kokkuvõte
1. Kohale kudemiseks sobivad alad Pärnu lahe põhjaosas ei piirdu alaga, kuhu pikki
aastaid on kunstkoelmuid paigutatud, vaid on üsna ulatuslikud (joonised 4.1 ja 4.2).
Mõnel aastal, näiteks ekstremaalse veetemperatuuriga 2013.a. kevadel, täheldati
kudemist praktiliselt vaid väljaspool tavalist kunstkoelmute paigutamise ala.
Joonis 4.1. Koha kunstkoelmu jadade paiknemine Pärnu lahel 2012.-2014. a.
Siiski on ilmne, et võrreldes varasemaga (nt 1930ndatega, vaata kohamõrdade paigutust
joonisel 4.3) on koha sigimiseks sobivad alad peamiselt eutrofeerumise tõttu vähenenud ja
kunstkoelmute kasutamine igati õigustatud ja vajalik.
67
Joonis 4.2. Koha kunstkoelmute kasutamine kudesubstraadina protsentides koelmujadade
kohta Pärnu lahel 2012.-2014. a. Kui koelmujada juures protsendi väärtus puudub, siis
selles jadas kunstkoelmut kudesubstraadina ei kasutatud.
Joonis 4.3. Kohamõrdade asetus Pärnu lahes 1936.a.
68
Praegusajal kohale sigimiseks veel sobivatel aladel mitmesuguste tegevuste planeerimisel
tuleb arvestada koha sigimisega neil aladel.
2. Kohale sobivad kudemiseks erineva substraadiga kunstkoelmud, nii looduslikust
materjalist (nt kotiriie, taimsed matid) kui tehismaterjalist (mõrralina). Koelmu
substraat peab olema piisavalt tihe (hõredama materjali korral mitmekohiline), et
tagada koetud marja kleepumine koelmumaterjalile, vältides veekogu põhja
langemist. Materjali valikul tuleb arvestada võimalusega, et seda on keemiliselt
töödeldud, mis võib mõjutada loodete ellujäämust ja põhjustada arenguhäireid.
Kindlasti on seetõttu vajalik uue koelmumaterjali eelnev leotamine.
3. Plastilisus sobivate kudemissubstraatide osas annab võimaluse välja töötada
majanduslikult ja tehniliselt otsatarbekaim koelmutüüp. Käesoleva projekti raames
välja töötatud ümmargune kahest raamist koelmu, kus raamide vahele paigutatakse
kudemissubstraat, on kestev lahendus (lagunemiskindel) ja võimaldab
kudemissubstraadi kiiret vahetamist.
4. Koelmute kasutamise jälgimiseks on sobivaim (küll mitte ökonoomseim) moodus
sukeldumine, mis tagab väikseimad mõjud arenevatele loodetele ja pesa juures
valvavale isaskalale, kelle marja aereeriv tegevus on Pärnu lahe setterikkas vees
kahtlemata äärmiselt oluline.
5. Peipsi järves on koha looduslikud kudemistingimused tänapäeval ilmselt piisavalt
head ja kunstkoelmuid kohad ei kasuta, mistõttu ei ole kunstkoelmute kasutamine
Peipsi järves praegusel ajal vajalik. Sigimistingimuste halvenemisel (millele viitaks
nt tugevate kohapõlvkondade kujunemise sageduse vähenemine) tuleb olla valmis
kunstkoelmute kasutamiseks ka Peipsi järves.
69
Kirjandus
Araki, H., B. Cooper, M. S. Blouin. 2007. Genetic effects of captive breeding cause a
rapid, cumulative fitness decline in the wild. Science 318: 100-103
Araki, H., B. Cooper, M. S. Blouin. 2009. Carry-over effect of captive breeding reduces
reproductive fitness of wild-born descendants in the wild. Biology Letters 5: 621-624
Backiel, T., R. L. Welcomme, 1980. Guidelines for sampling fish in inland waters. EIFAC
1980 Technical Paper 33
Bhukaswan, T. 1980. Management of Asian reservoir fisheries. FAO Fisheries Technical
Paper 207
Campbell, D., S. Obuya, M. Spoo. 1995. A simple method for small scale propagation of
Clarias gariepinus in western Kenya. Lake Basin Development Authority, in collaboration
with the FAO Technical Cooperation Programme TCP/KEN/4551(T) Field Document nr.
2.
Chotkowski, M. A., J. E. Marsden, B. Ellrot. 2002. An inexpensive modified emergent fry
trap. North American Journal of Fisheries Management 22: 621-624.
Cooper, A. B., M. Mangel. 1999. The dangers of ignoring metapopulation structure for the
conservation of salmonids. Fishery Bulletin 97: 213-226.
Deroche, S. E. 1969. Observations on the Spawning Habits and Early Life of Lake Trout.
The Progressive Fish-Culturist 31: 109-113.
Dustin, D. L., P. C. Jacobson. 2003. Evaluation of walleye spawning habitat improvement
projects in streams. Minnesota Department of Natural Resources. Investigation report 502.
Erm, V., 1981. Koha. Tln. “Valgus”, 128 lk.
FAO Fisheries and Aquaculture Department. Fishing Techniques. Shrimp push net fishing.
Technology Fact Sheets.
Fisher, S. J., K. L. Pope, L. J. Templeton, D. W. Willis. 1996. Yellow Perch Spawning
Habitats in Pickerel Lake, South Dakota. The Prairie Naturalist 28: 65-75.
70
Galloway Fisheries Trust. Bio-remediation: Stocking fish In Acidified River Catchments.
A report from EU LIFE Environment Project UK 182.
Grabowsky, T. B., J. J. Isely. 2007. Effects of Flow Fluctuations on the Spawning Habitat
of a Riverine Fish. Southeastern Naturalist 6: 471-478.
Gillet, C., J. P. Dubios. 1995. A survey of the spawning of persch (Perca fluviatilis), pike
(Esox lucius), and roach (Rutilus rutilus), using artificial spawning substrates in lakes.
Hydrobiologia 300/301: 409-415.
Hourston, W. R., D. MacKinnon. 1957. Use of an Artificial Spawning Channel by Salmon.
Transactions of the American Fisheries Society 86: 220-230.
Houser, D. F. 2007. Fish Habitat Management for Pennsylvania Impoundments.
Jones, T. A. 1978. Fish egg planting device and method. United States Patent 4130086.
Kondolf, G. M., M. G. Wolman. 1993. The sizes of salmonid spawning gravels. Water
Research 29: 2275-2285.
LandOwner Resource Centre. Improving fish habitat. The Community Fisheries
Involvement Program extension note.
Lappalainen, A. 2002. The Effects of Recent Eutrophication on Freshwater Fish
Communities and Fishery on the Northern Coast of the Gulf of Finland, Baltic Sea.
Lechowitcz, M. J.. 1982. The Sampling Characteristics of Electivity Indeces. Oecologia
52: 22-30.
Lisle, T. E., R. E. Eads. 1991. Methods to Measure Sedimentation of Spawning Gravels.
Louhi, P., A. Mäki-Petäys, J. Erkinaro. 2008. Spawning habitat of Atlantic salmon and
brown trout: general criteria and intragravel factors. River Research and Applications 24:
330-339.
Mladenka, G., L. V. Every. 2004. Bear River Black Canyon Substrate Survey. Idaho
Department of Environmental Quality.
Nash, K. T., K. Hendry, D- Cragg-Hine. 2001. The use of brushwood bundles as fish
spawning media. Fisheries Management and Ecology 6: 349-356.
71
Neff, B. D., S. R. Garner, T. E. Pitcher. 2011. Conservation and enhancement of wild fish
populations: preserving genetic quality versus genetic diversity. Canadian Journal of
Fisheries and Aquatic Sciences 68: 1139-1154.
O`Connor, W. C. K. 2002. An Assessment of Diatom Biomass on Atlantic Salmon (Salmo
salar l.) Spawning Habitat in the River Bush, County Antrim. Biology and Environment:
Proceedings of the Royal Irish Academy 102: 105-111.
Painter, R. E. 1974. Evaluation of adult king salmon enumeration on the feather river.
California-Nevada Wildlife 10: 77-83.
Pickering, A. D. and Willoughby, L.G. 1982. Epidermal lesions and fungal infections on
the parch, Perca fluviatitis L, in Wwindermere. J. Fish Biol. 11: 349-354.
Riit, T. 2012. Avaldamata andmed.
Robert, B. L. 1983. Evaluation of three spawning containers for channel catfish. The
Progressive Fish-Culturist 45: 97-99.
Row, R. B., F. J. Bulow. 1998. Evaluation of spawning bench use by Micropterus species
in center hill reservoir, Tennessee. From the 1998 Southern Division of the American
Fisheries Society Midyear Meeting.
Saat, T. 2009. Kalade koelmualade olukord. Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut.
Sakamoto, K., M. Oura, K. Ninomiya, K. Takahashi. 2007. Establishment of artificial
breeding system of dwarf topmouth gudgeon Pseudorasbora pumila pumila. Izunuma-
Uchinuma Wetland Researches 1: 47-51.
Saldi-Caromile, K., K. Bates, P. Skidmore, J. Barenti, D. Pineo. 2004. Stream Habitat
Restoration Guidelines: Final Draft. Washington Departments of Fish and Wildlife and
Ecology and the U.S. Fish and Wildlife Service.
Schuett-Hames, D., A. Pleus. 1996. TFW Ambient Monitoring Program Literature Review
and Monitoring Recommendations for Salmonid Spawning Habitat Availability.
Washington State Department of Natural Resources. Timber, Fish and Wildlife Research
Publications. TFS-AM 9-96-002.
Southern Division AFS Reservoir Committee. Habitat Manual for Use of Artificial
Structures in Lakes and Reservoirs. Summarized by Kim Tugend, University of Florida.
72
Strauss, R. E. 1979. Reliability estimates for Ivlev`s electivity index, the forage ratio, and a
proposed linear index of food selection. Transactions of the American Fisheries Society
108: 344-352.
Špilev, H. 2004. Kalanduse programmi 2004 projekt nr. 27 „Kunstkoelmud Pärnu lahes
koha kudesubstraadina“ lõpparuanne. Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut.
Takahashi, K., A. Suto, S. Hanawa. 2007. Development of the artificial nest to prevent the
spawning of largemouth bass Micropterus salmoides. Izunuma-Uchinuma Wetland
Researches 1: 35-46.
Thompson Rivers University. 2012. Research into Control Methods for Invasive Yellow
Perch. Fraser Salmon and Watersheds Program. 2011/2012 final report.
Tibbits, W. 2003. An update on lake trout (Salvelinus namaycush) spawning activities in
Otsego Lake.
Vanderploeg, H. A., D. Scavia. 1979. Two Electivity Indices with Special Reference to
Zooplankton Grazing. Journal of the Fisheries Research Board of Canada 36: 362-365.