1

EESTI ENERGIAMAJANDUSE ARENGUKAVA (ENMAK) 2030+

HOONESTUSE (ELAMUMAJANDUSE) VALDKONNA ARENGUKAVA 2030+

LÄHTEOLUKORRA ANALÜÜS

Tallinn 2013

2

Sisukord

Sissejuhatus 3

Mõisted 5

Hoonestuse (sh elamumajanduse) valdkonna olukorra kirjeldus ja riigi sekkumise vajadus 7

1. Õiguslik keskkond 71.1 Eluasemesse puutuv normistik 71.2 Eluasemevaldkonna kajastamisest riiklikes strateegilistes arengudokumentides 13

2. Sotsiaal- majanduslik keskkond 18

2.1 Eluruumide arv, paiknemine ja struktuur 182.2 Elanikkonna sotsiaal-majanduslik olukord ja eluaseme finantseerimine 202.3 Üürieluaseme kättesaadavus, vajadus ja arengusuunad 232.4 Eluasemefondi üldine seisukord 262.5 Eluasemefondi tehniline seisukord 282.6 Eluasemefondi olukord energiasäästu aspektist 312.7 Hoonete sisekliima 332.8 Kasutusest välja langenud ja mahajäetud elamufond 362.9 Energiatõhusad hooned 372.10 Taastuvenergia kasutamine elamufondis, energiaühistud 392.11 Hoonete rekonstrueerimine 43

3. Elukeskkond 493.1 Eluasemepiirkondade seisukord miljööväärtuse ja muinsuskaitse aspektist 493.2 Eluasemepiirkonnad planeerimise aspektist 513.3 Elukeskkonna energiatõhusus arhitektuuri aspektist 553.4 Eluasemepiirkonnad (valg)linnastumise tingimustes lähtudes regionaalsetest ja

demograafilistest trendidest 563.5 Korterelamupiirkondade terviklik rekonstrueerimine Urb.Energy projekti näitel 63

4. Valdkonna suurimad probleemid 68

5. Meetmete ja alategevuste kirjeldus 72

6. Valdkondlike stsenaariumite kirjeldus 79

7. Kokkuvõte 89

8. Koostatud ja kasutatud uuringute loetelu ja lisad 96

3

SISSEJUHATUS

Eesti hoonestuse (sh. eluasemevaldkonna) arengukava 2030+ (edaspidi arengukava) on strateegiline lähtedokument eluasemesektori arendamiseks järgnevate aastate jooksul, milles sätestatakse suunad ja põhimõtted valdkonna üksikküsimuste lahendamiseks.

Käesoleva lähteolukorra analüüsi arengukava väljatöötamiseks on koondanud Arengufondi tellimusel Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna peaspetsilist Pille Arjakas, stsenaariumite koostamisel on osalenud TTÜ Ehitiste projekteerimise instituudi direktor professor Jarek Kurnitski. Analüüsi koostamisel on kasutatud pikaajalise elamupoliitilise strateegia kujundamiseks Arengufondi, SA KredExi ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt tellitud uuringuid, teksti on täiendanud ja toimetanud Siseministeeriumi planeeringute ja regionaalvaldkonna ametnikud (Tavo Kikas, Andres Levald, Martina Proosa jt) ning valdkonnas tegutsevad asjatundjad ja eksperdid (Marit Otsing, Anneli Kährik, Katrin Paadam, Allan Hani, Jarek Kurnistki, Tõnu Mauring, Maila Kuusik, Lauri Lihtmäe, Raul Järg, Heikki Kalle, Yoko Alender, Triin Talk, Tarmo Elvisto, Tiit Tammaru).

Arengukavasse planeeritavad eesmärgid ja meetmed on aluseks riigieelarveliste vahendite planeerimisel ning Euroopa Liidu struktuurivahenditest rahastatavate vahendite kasutamisel aastateks 2014 – 2020. Detailsema rakendusplaani koostamine iga-aastaseks arengukava rakendamiseks toimub kooskõlas eelarvestrateegiaga, rakendatava stsenaariumi valik sõltub poliitilistest eelistustest ja eelarvelistest vahenditest.

Eesti energiamajanduse arengukava 2030+ (edaspidi ENMAK) koosseisu liidetav elamumajanduse arengukava käsitleb hoonete energiatarbimist. Riigi energiasäästupoliitika seisukohalt on energiasäästule suunatud tegevus hoonetes väga oluline. Arengukava koostamisel lähtutakse konkurentsivõime kavas „Eesti 2020“ püstitatud strateegilisest eesmärgist tagada, et aastatevahelisi klimaatilisi erinevusi arvestav summaarne energia lõpptarbimine Eestis ei oleks aastal 2020 suurem kui 2010. aasta lõpptarbimine. Arengukava kirjeldab võimalikku teed direktiivides 2010/31 EL, 2012/27 EL ja 2009/28 EL; Euroopa Komisjoni Energiatõhususe kavas 2011/ KOM(2011) 109 ning „Eesti 2020“ kavas toodud eesmärkide saavutamist, selleks vaadeldakse energiakasutuse tõhustamist olulisema tarbimissektori – hoonete (ennekõike kodumajapidamiste) ulatuses.

Hoonete energiavajadus on oluline osa Eesti energiabilansist ja hoonete energiakulukust vähendades on võimalik kõige efektiivsemalt vähendada energia lõpptarbimist. Soovides ühelt poolt saavutada majanduskasvu, teisalt aga energia kokkuhoidu, tuleb energiasäästupoliitikas enim tegeleda hoonete energiasäästu küsimustega. 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks tuleb aastaks 2016 hoonetes saavutada energiasääst kuni 3.5 PJ/a. Olulisem osa sellest tuleks saavutada läbi olemasolevate hoonete rekonstrueerimise, muudatused ehitusseaduses mõjutavad eelkõige uusi ja oluliselt rekonstrueeritavaid hooneid.

Arengukava koostamise eesmärgiks on seatud kujundada hoone kuluefektiivne ja energiatõhus elukaar ehk tervisliku sisekliimaga hoonete planeerimine, ehitamine, kasutamine ja asendamine või lammutamine energiasäästlikul moel. Koostatav arengukava käsitleb hoonete (ennekõike elamute) energiavajadust ja -kasutust, energiatõhususe nõuete kohaldumist, haja- ja tiheasustuse elukeskkondade erisusi, sh avaliku ruumi terviklikku ruumilist planeerimist. Olulisim tähelepanu suunatakse elamumajandusele, võimaluse korral kajastatakse ka olukorda kogu hoonestuse osas.

4

Senine riiklik eluasemepoliitika vajab ümbervaatamist ja pikaajaliselt strateegilist lähenemist. Lisaks energiatõhususe saavutamisele tuleb ka suurendada üürielamispinna osakaalu tööjõu mobiilsuse huvides ning korrastada üürituru läbipaistvust. Oluline on tekitada eeldused 1950-80ndatel aastatel projekteeritud eluea lõppfaasis olevate elamute terviklikuks ja majanduslikult efektiivseks uuendamiseks, vähendada sisekliima kvaliteedi tõstmisega negatiivseid mõjusid rahva tervisele, edendada eluasemepiirkondade tervikliku planeerimisega tasakaalustatud ja säästlikku arengut, aidata kaasa korterelamute jätkusuutliku majandamise professionaalsuse suurendamisele. Võimaluse korral tuleb lammutada kasutusest väljalangenud elamuid, tagades ehitise ohutuse ja vähendades ümbritseva keskkonna visuaalset reostust.

5

MÕISTED

Arengukavas kasutatakse mõisteid, mille tähendus pole üldlevinud või mida on kasutatud arengukava kontekstis natuke erineva tähendusega üldlevinuga võrreldes.

Eluase on ühe või mitme leibkonna aastaringseks majutamiseks sobiv eluruum või osa eluruumist. Erandjuhtudel võib üks eluase koosneda ka mitmest eluruumist, näiteks kui ühe ja sama leibkonna liikmed kasutavad mitut naabruses asuvat eluruumi. Sotsiaalses mõttes on eluase samastatav kodu mõistega.

Eluasemekeskkonna all mõeldakse käesolevas arengukavas sotsioloogiliselt ühtse süsteemina välja kujunenud ja kujunemisel olevaid eluasemepiirkondasid. Eluasemekeskkonna kujundavad nii ehitatud kui ka looduskeskkond ning samuti inimgruppide sotsiaalne struktuur ja suhted.

Eluasemepiirkond koosneb mitmest elamust, kuid hõlmab üldjuhul väiksema territooriumi kui omavalitsusüksus. Eluasemepiirkond võib kokku langeda linnaosa, asumi või kvartali piiridega, kuid võib olla defineeritud ka muul moel, vastavalt vajadusele.

Eluasemefond on nii erasektorile (füüsilistele ja erakapitalil põhinevatele juriidilistele isikutele) kuuluvad eluruumid, mis võivad olla nii omanikukasutuses kui ka välja üüritud kui ka avalikule sektorile (riigile, riigi osalusega sihtasutustele või kohalikule omavalitusele) kuuluvad eluruumid, mis on määratletud sihtgruppidele välja üüritud.

Energiaaudit on mõõtmistele ja kogutud andmetele tuginev analüüs, mis selgitab energiakasutust sisekliima tagamisega hoones või selle eraldi kasutatavas osas, annab ülevaate hoone tehnilisest seisukorrast, energiakadudest ning võimalikest meetmetest energia ja kütuse kokkuhoiuks ja sisekliima parandamiseks hoones.

Energiasäästlikkus on kütuste tootmise, transpordi ja kasutamise samuti elektri ja soojuse genereerimise ja nende muundamise, ülekande ja jaotamise ning tarbija juures kasutamise võimalikult ressursisäästlik ja keskkonnateadlik tarbimine.

Korterelamu koosneb vähemalt kolmest korterist, millel on sissepääs üldjuhul ühisest esikust, koridorist või trepikojast. Valdavalt on tegemist mitmekorruseliste elamutega. Samuti võib olla korterelamu ka korteriomanditeks jagatud ridaelamu.

Korterelamu hoov/õueala on korterelamu(id)t ümbritsev või korterelamute vahele jääv maa-ala, mis piirneb järgmise krundi piiriga.

Korteriühistu on korteriomanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine.

Leibkonna moodustavad ühel aadressil koos elavad isikud, keda seob ühine kodune majapidamine (ühine eelarve ja ühine toit). Üksinda elav isik on samuti omaette leibkond. Leibkonnaliikmete vaheline sugulus- või hõimlussuhe ei ole tingimata vajalik. Kui isik kasutab küll kellegagi ühiselt eluruumi, kuid toitlustab ennast ise ja on eraldi eelarvel, siis loetakse ta omaette leibkonnaks.

6

Liginullenergiahoone on parima võimaliku ehituspraktika kohaselt energiatõhusus- ja taastuvenergiatehnoloogiate lahendustega ratsionaalselt ehitatud hoone. Liginullenergiahoones kasutatav energia peab olulisel määral pärinema kohapeal või lähiümbruses toodetud taastuvatest energiaallikatest.

Linnaline piirkond on valdavalt tiheasustusega ala, mis koosneb keskuslinnast või omavahel seotud linnadest ja nendega funktsionaalselt seotud eeslinna- ja valglinna piirkondadest.

Miljööväärtusega eluasemepiirkonnad on planeeringus määratletud miljööväärtusega hoonestusalad, mille terviklik miljöö kuulub säilitamisele oma ajalooliselt väljakujunenud tänavavõrgu, haljastuse, hoonestusviisi, ühtse ja omanäolise arhitektuuri või muu avaliku huvi tõttu.

Rekonstrueerimine on ehitise piirdekonstruktsioonide muutmine ning kande- ja jäigastavate konstruktsioonide muutmine ja asendamine.

Renoveerimine on ehitise uuendamine osaliselt või täielikult.

Restaureerimine on ennistamine, taastamine sh tööd, mis tagavad ehitise autentse ajaloolis-arhitektuurse seisundi fikseerimise väärtusetute ja ilmet rikkuvate lisandite (kihistuste) eemaldamisega ning puuduvate osade taastamisega teaduslikult põhjendatud kujul.

Sundliikumine hõlmab liikumisi, mis on rohkem või vähem vajalikud (koolis või tööl käimine, sisseostude tegemine ) – kõik liikumised, mida asjaosalised on igapäevaselt või suure regulaarsusega kohustatud tegema. Need liikumised toimuvad aastaringselt, peaaegu kõigis tingimustes ja on enam-vähem sõltumatud väliskeskkonnast.

Säästev areng on kontseptsioon, mida määratletakse kui arenguteed, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Säästva arengu komponentideks Eesti loetakse: elukvaliteedi tõusu, säilitades seejuures Eesti kultuuriruumi, oluliselt suurendades ühiskonna sidusust ning tagades ökoloogilise tasakaalu.

Säästev renoveerimine on hoonete uuendamine, kaasajastamine põhimõttel, et võimalikult põhjalikult kasutada ja säilitada ajalooliste hoonete väärtusi. Säästev renoveerimine erinevalt restaureerimise mõistest ei nõua ühest taastamist ja konserveerimist ja on kasutatav hoonete puhul, mis ei pruugi olla riikliku kaitse all, kuid olemuselt, materjalilt või konstruktsioonilt vms poolest on siiski erilised ja eeldavad oma põhiparameetrite säilitamist.

Toimepiirkond on keskus-tagamaa süsteem, mis koosneb toimepiirkonna keskusest ja sellega funktsionaalselt seotud kohalikest keskustest ning nende tagamaal asuvatest paikkondadest, mille elanike jaoks on antud keskused peamiseks igapäevase ja perioodilise liikumise sihtkohaks.

Meede – valdkondlike eesmärkide saavutamiseks kavandatav tegevuste kogum, mille elluviimisel saavutatakse tegevuste väljundite tulemusena meetme oodatav tulemus.

Tegevus - täpsem alategevus või tegevuste kogum meetme elluviimisel.

7

HOONESTUSE (sh ELAMUMAJANDUSE) VALDKONNA OLUKORRA KIRJELDUS JA RIIGI SEKKUMISE VAJADUSE KAARDISTAMINE

1. ÕIGUSLIK KESKKOND

Eluasemevaldkonna õiguslik keskkond ning arengusuundumused Eestis on määratletud mitmete õigusaktidega ning riiklike arengustrateegiatega. Eluruumi valdamise, kasutamise ja käsutamisega seonduvad õiguslikud aspektid kuuluvad erinevate õigusharude reguleerimisvaldkonda. Lisaks võla-(kasutuslepingud), asja- (korteriomand, hoonestusõigus) ja ühinguõiguslikele printsiipidele kuuluvad eluasemega seotud õigussuhetes kohaldamisele haldusõiguslikud (planeerimine, ehitamine) põhimõtted. Allpool on antud ülevaade eluasemevaldkonna arengut suunavatest seadusandlusest, direktiividest, riiklikest arengukavadest ja strateegiatest.

1.1 : Eluasemesse puutuv normistik

Asjaõigusseaduse sätted määratlevad omandisuhted ning omaniku õigused asjade kasutamisel reguleerides erinevaid eluaseme omandivorme ning nendega seotud asjaõiguslikke kasutusõiguseid.

Võlaõigusseaduse sätted reguleerivad eluruumi üürilepingusse puutuvat ning võlaõiguslikku tehingut kui kausaaltehingut (asjaõigustehingu alustehing).

Elamuseadus määratleb riigi ja kohaliku omavalitsuse vastutuse elamusuhete reguleerimisel.

Korteriomandiseadus reguleerib kaasomandi erivormi – korteriomandiga seonduvat. Korteriühistuseadus reguleerib ühingu erivormi – korteriühistuga seonduvaid ühise

tegutsemise küsimusi. Hooneühistuseadus reguleerib ühistu erivormi – hooneühistu ning selle liikmete õigusi ja

kohustusi hoone osade kasutusel ja kinnistu valitsemise korraldamisel. Planeerimisseadus sätestab ehitustegevuse ja maakasutuse eeldustena vajalike

planeeringute algatamise, koostamise ja kehtestamise korra. Ehitusseadus määratleb ehitise mõiste ning sätestab ehitamise kui tegevuse tingimused ja

korra.

Käesolevas elamumajanduse arengukavas pööratakse tähelepanu seadusandliku regulatsiooni osas ülevaate andmisele õiguskeskkonna osas, mis on otseselt seotud eluasemete ja elukeskkonna energiakasutusega.

Elamuseaduse kohaselt kuulub Vabariigi Valitsuse võimkonda elamusuhete reguleerimisel eluruumidele esitatavate nõuete kehtestamine, eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi ja selle rakendamise erisuste kindlaksmääramine ning riigi omanduses olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestamine ning kohaliku omavalitsuse volikogu võimkonda tema haldusterritooriumil eluruumi või selle kasutusõigust mitteomavate, samuti elamistingimuste parandamisel abi vajavate isikute arvestuse korra kehtestamine, munitsipaalomandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra, sealhulgas hooldus- ja remondieeskirjade kehtestamine ning muude küsimuste otsustamine, mis on seadusega antud kohaliku omavalitsuse volikogu võimkonda.

Elamuseadus on tänaseks rudimenteerunud, ainsaks oluliseks väljundiks on eluruumidele esitatavad nõuded, mis on kehtestatud elamuseaduse alusel Vabariigi Valitsuse 26.01.1999

8

aasta määrusega nr 38, eluruumide esitatavatele kvaliteedinõuetele lisaks on toodud nõuded eluruumi suurusele, sisekliimale ja ruumilisele funktsionaalsele kooslusele.

Olulisem selles määruses on sisekliimale – ruumi õhuvahetusele ja temperatuurile - seatud nõue, mille kohaselt keskselt köetavas (kaugküttevõrgus või lokaalse keskküttega) eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18 °C, seda nii elanike tervise kui hoone kestlikkuse nimel. Korteriomandiseadus. Elamufondi korrashoiu ja säilitamise kohustus ning vastutus varaga tehtavate toimingute eest on seadusandja poolt pandud kinnisvara omanikule või ühiskasutuses oleva omandi osas omanikele ühiselt. Õigusaktidest tuleneva vara omanikule suunatud kohustuse võib panna võlaõigusliku tehinguga vara valitsejale. Valitsejaks võib olla iga täisealine füüsiline või juriidiline isik, kehtiv seadus sätestab nõuded vaid valitseja nimetamise ja tagandamise osas. Korteriomandi õiguslike vormide osas võib eristada kahte liiki – asjaõiguslik ja ühinguõiguslik1 korteriomand. Esimesel juhul on isiku õigus eluruumile (või muu otstarbega ruumile) asja omaniku õigus asja suhtes (korteriomanik on ühtlasi ka ehitise omanik), teisel juhul tuleneb isiku õigus korterit kasutada liikmelisusest mingis juriidilises isikus ja ehitise omanikuks on see juriidiline isik. Kui korterelamus ei ole moodustatud korteriühistut, on tegemist korteriomanike ühisusega, kes tegutsevad korteriomandiseaduse alusel.

Korteriühistuseadus. Korteriühistu on korteriomandiseaduses sätestatud korteriomanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine: korteriühistu seaduse alusel toimub ühistu (juriidilise isiku) asutamine, põhikirja kinnitamine ja üldkoosoleku kui demokraatliku õigusvõimelise kogu ning ühistu juhatuse kui igapäevase elamu haldamise ja majandamise eest vastutava isikute kogu volituste määratlemine.

Valdkondliku regulatsiooni negatiivne külg tuleneb kehtiva regulatsiooni erisustest sõltuvalt sellest, kas tegemist on korteriühistuga või korteriomanike ühisusega. Seadused ei sätesta täpselt haldamise korraldamist. Seega ei ole vale väita, et lisaks omanike mõningasele tahtmatusele ja huvi puudumisele vara kasutatavuse säilitamiseks, on teatud eluruumide madal korrashoiutase tingitud ka üldiste elamute korrashoiu põhimõtete ja nende rakendamise puudumisest/puudulikkusest, sageli ka omanike finantsvõimetusest. Justiitsministeeriumi poolt ettevalmistatud uus korteriomandi- ja korteriühistuseadus (KrtS) reguleerib täpsemalt elamute ühise haldamise ja majandamisega seotud raamistikku, rakendub valdavas osas alates 01.01.2018 Seaduse kohaselt luuakse 2018-ndast aastast kõikidele korterelamutele ühtne korteriühistu kui juriidilise isiku regulatsioon. Seaduste kodifitseerimise eesmärgiks oli ühtlustada senine mõningaste erinevustega regulatsioon. Ühtse seaduse olemasolu aitab lihtsustada õigusaktist arusaamist ning selle rakendamist. Planeeritavatel ulatuslikel muudatustel on tugev mõju kogu Eesti korterelamusektorile – vastu võetud seaduse jõustumisel elab 70 % Eesti rahvastikust ühistulisel eluasemel ning on vastutav oma hoone ühise majandamise eest.

Korterelamu majandamise igapäevases töös tuleb arvestada täiendavalt veel paljude õigusaktidega (tööõigussuhted, kohtuvaidlused, ehitamine ja planeerimine jne). Valdkondlik

1 Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu seletuskiri

9

õigusruum on läbi mitmete elluviidud seadusemuudatuste kujundatud elujõuliseks ning loob stabiilse taustsüsteemi korterelamuvaldkonnas tegutsemiseks.2

Elamuvaldkonna osas, mis puudutab elamute/elamupiirkondade ruumilise paiknevuse ja ehitamise reguleerimist, on peamisteks õigusaktideks 2002. aastal vastuvõetud planeerimisseadus ning ehitusseadus. Käesoleval ajal on mõlemad seadused läbinud kodifitseerimisprotsessi ning peaksid uute seadustike vastuvõtmiseni jõudma 2014. aasta lõpus.

Planeerimisseadus sätestab ehitustegevuse ja maakasutuse vajalike eeldustena planeeringute algatamise, koostamise ja kehtestamise korra. Planeerimisseadus reguleerib riigi, kohalike omavalitsuste ja teiste isikute vahelisi suhteid planeeringu koostamisel ning seaduse eesmärk on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks. Ruumiline planeerimine seaduse mõistes on demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Seega on planeering vahend, mille abil on võimalik elukeskkonda tasakaalustatult ja eri huvisid arvestades kujundada.

Planeeringuga tuleb luua eeldused kasutajasõbraliku ning turvalise elukeskkonna ja kogukondlikke väärtusi kandva ruumilise struktuuri olemasoluks ja säilitamiseks ning esteetilise miljöö arenguks, säilitades olemasolevaid väärtusi.3

Planeerimise peamine eesmärk on jätkusuutlik areng, mis viib ruumile esitatud sotsiaalsed ja majanduslikud nõudmised kooskõlla selle ökoloogiliste funktsioonidega ning loob tasakaalustatud ja korrastatud ruumi ning samaväärsed suhted elukeskkonnas tervikuna.

Tihti on väidetud ka, et kohalik omavalitsus ei tohi kinnistu omaniku õigusi piirata tema ehitussoovi realiseerimisel. Planeerimise ülesanne ei ole kellegi ehitamise soovi tingimusteta legaliseerimine planeeringu kaudu - planeerimise ülesanne on tagada, et kellegi ehitamise soovi realiseerimisel ka tema naabrite huvid ning linna arengu vajadused ja põhimõtted arvestatud oleks.

Omavalitsuste planeeringualane haldussuutlikus on tihtipeale nõrk. Osades linnades, rääkimata valdadest, puudub vastav üksus ja/või spetsialist keskkonna ruumilise arengu ja ehitustegevuse suunamiseks. Valdkondlikult on samas tõstatatud ka teemana riigiarhitekti või planeerimisameti institutsiooni loomise vajalikkus kohalike omavalitsuste piire ületavate planeeringute koordineerimisel.

Miljööväärtuslike hoonestusalade mõiste on Eestis esmakordselt kasutusele võetud 01. jaanuaril 2003. aastal jõustunud planeerimisseaduses ja ehitusseaduses. Nende dokumentide alusel on võimalik miljööväärtusega hoonestusalasid käsitleda omavalitsuste ehitusmääruses, üldplaneeringus ning detailplaneeringus.

2 Korterelamupiirkondade perspektiiv tervikliku ruumilise renoveerimise osas lähtudes regionaalsetest ja demograafilistest trendidest, EKÜL analüüs, Tallinn 2013.3 Planeerimisseaduse eelnõu, § 9 „Elukeskkonna parendamise põhimõte“.

10

Tavapäraselt määratakse miljööväärtuslikud hoonestusalad ja nende kasutustingimused üldplaneeringu koostamise käigus. Üldplaneeringuga saab miljööväärtuslikke hoonestusalasid piiritleda ja määrata konkreetseid tingimusi nende kaitseks ja kasutamiseks. Praktikast tulenevalt määratakse olenevalt miljööväärtusliku ala eripärast korruselisus, hoonestuse tihedus, kruntide suurus, olemasolevate krundijaotuse muutmise keeld, üldised arhitektuursed tingimused uute hoonete ehitamiseks, nõuded olemasolevate hoonete rekonstrueerimisel kasutatavate materjalidele jms, samuti vajadusel eritingimused konkreetsete kruntide ja hoonete kohta.

Miljööväärtuslike hoonestusalade käsitlemiseks on olukorras, kus linnal/asulal on olemas kehtiv üldplaneering ning selle uuendamisele ei kavatseta lähiajal asuda, sobivaim vahend üldplaneeringu teemaplaneering, sest sellega saab määratleda miljööväärtuslikke hoonestusalasid korraga kogu linnas/asulas. Kohaliku omavalitsuse üldplaneering või selle teemaplaneering on detailplaneeringu koostamise aluseks.

Kui soovitakse miljööväärtuslikule hoonestusalale ehitada, siis tuleb selleks reeglina koostada detailplaneering. Detailplaneeringuga on põhjendatud juhtumitel võimalik täpsustada või muuta üldplaneeringuga või teemaplaneeringuga määratud miljööväärtusliku ala piire või kaitse- ja kasutustingimusi.4

Miljööväärtuslike hoonestusalade planeerimiseks ja seal ehitamiseks võib ehitusmäärusega seada vaid üldisi reegleid. Maakasutus- ja ehitustingimusi ehitusmääruses sätestada ei saa – need määratletakse planeerimisseaduse alusel planeeringutega – üldised üldplaneeringutega ja täpsemad detailplaneeringutega

Menetlemisel oleva uue planeerimisseaduse kohaselt ei peaks miljööalad enam olema detailplaneeringu kohustusega alad kui seal on kaitse- ja kasutustingimustega fikseeritud lubatud uushoonestuse mahud. See muudab ehk uushoonete rajamise miljööaladele lihtsamaks.5

Ehitusseadus sätestab nii ehitise kui ehitamise mõiste. Ehitisena mõistab ehitisseadus aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikku asja. Ehitised jagunevad omakorda hooneteks ja rajatisteks. Elamu saab olla vaid hoone, kuivõrd hoone on katuse, siseruumi ja välispiirdega ehitis. Rajatis võib olla nt elamu teenindamiseks vajalik ehitis.

Ehitusseadus sätestab reeglid ehitisele ja ehitiste ohutusele üldiselt, täpsustavad tingimused on toodud ehitusseaduse alamaktides. Tagamaks, et ehitis vastab sätestatud nõuetele, sätestab ehitusseadus erinevad järelevalvemehhanismid. Samas esineb probleeme järelevalve nõuete täitmise üle kohalike omavalituste poolt. Näiteks on Majandus- ja kommunikatsiooniministri 28. novembri 2002 aastal määrusega nr 14 kehtestatud nõuded liikumis-,  nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes, kuid praktikas on esinenud juhtumeid, kus nende nõuete täitmine ei ole paraku alati tagatud.

4 Allikas: Martina Proosa, Siseministeerium5 Allikas: Triin Talk, MuinsuskaitseametKOV võib lubada detailplaneeringut koostamata püstitada või laiendada projekteerimistingimuste alusel olemasoleva hoonestuse vahele jäävale kinnisasjale ühe ehitise, kui ehitis sobitub mahuliselt ja otstarbelt piirkonna väljakujunenud keskkonda, arvestades sealhulgas piirkonna hoonestuslaadi ja üldplaneeringus on määratud vastava ala üldised kasutus- ja ehitustingimused ning ehitise püstitamine või laiendamine ei ole vastuolus ka üldplaneeringus määratud muude tingimustega (Planeerimisseaduse eelnõu).

11

Ehitusseaduse kohaselt teostavad ehitusvaldkonnas erinevat liiki järelevalvet Tehnilise Järelevalve Amet (TJA), kohalikud omavalitsused ja omanikujärelevalve tegijad. Kolmel järelevalve teostajal on mitmeid teistest erinevaid funktsioone, kuid on ka palju funktsioone, mis kattuvad (eriti kohalike omavalitsuste ja TJA puhul). Selline kattuvus on taotluslik, sest üsna sageli on kohalik omavalitsus ise üheks osapooleks ehitusprotsessis või on omavalitsusel ehitustöödega seonduvad huvid ning sellistel juhtudel on vajalik sõltumatu organi olemasolu, kes saab sellistel juhtumitel järelevalvet teostada. Ehitamine peab toimuma vastavalt projektile, mis tagab hoone mehaanilise tugevuse, tule-, keskkonna-, tervise-, müra- ja kasutusohutuse ning energiasäästlikkuse. Ehitamiseks peab olema ehitusluba, (va. väikeehitiste puhul), ehitada võib ehitusettevõtja, kes on kantud riiklikku ettevõtjate registrisse (va. üksikelamu, suvila, aiamaja, taluhoone ja väikehoone, mida võib enda tarbeks ehitada ise). Nõuded ehitusloa taotlemisel esitatavale ehitusprojektile on kehtestatud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.09.2010.a. määrusega nr 67.

Vastutus ehitusseaduses sätestatud nõuete täitmise üle on suures osas pandud ehitise omanikele. Kui ehitis on mitme omaniku valduses, peab neid kohustusi täitma ehitada sooviv või ehitusluba taotlev ehitise omanik.

Ehitistele ja ehitamisele nõuete kehtestamine, samuti ehitusloa ja kasutusloa väljastamise protseduuride sisustamine ning ehitusjärelevalve tõhustamine aitab kaasa kvaliteetse ehitamistegevuse ja seeläbi ehitiste ohutuse ja turvalise elukeskkonna saavutamisele.

Riikliku ehitisregistri elektroonilise andmebaasi arendamine toetab ehitusturu tõrgeteta toimimist, sh ehitiste käibe osas. Oma olemuselt informatiivse iseloomuga ehitisregistri andmed on oluliseks sisendiks notarite töös. Ehitisregistri senine uute funktsioonidega täiendamine (aadressiregister, ehitusgeodeesia, keskkonnamõjude hindamise dokumentide esitamine, eri ametkondade kooskõlastuskeskkonna loomine, tuleohutuse valdkonna dokumentide esitamine, tehnorajatiste talumisega seonduv tarkvara arendus, energiamärgise koostamine elektroonilises registris jne) tõstab registri kasutustõhusust ja võimaldab ehitisregistrist leida vajalikku informatsiooni suuremal kasutajate ringil.

Planeerimis- ja ehitusseaduse erinevate muutmistega tekkinud lahknevuste ühtlustamiseks alustati seaduste kodifitseerimise projektiga, mille analüüsi koostamise faas kestis aastatel 2008–2010. Planeerimisõiguse kodifitseerimise eesmärk on süstematiseerida ja korrastada planeerimisõigust puudutav normistik ning teha ettepanekud olukorra korrastamiseks või uute normide sõnastamiseks. Analüüsi tulemusel leiti vajadus planeerimisõiguse kaasajastamiseks ning senisest paremat sobitumist õigussüsteemi, sealhulgas selgete põhimõtete välja toomist, menetluse korrastamist, ühtlustamist teiste sarnaste menetluste ning valdkondadega, sealhulgas keskkonnamõjude hindamise ja ehitusõigusega.6 Aastatel 2010-2013 koostati uued planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku eelnõud ning seletuskirjad.

Hoonete Energiatõhususe direktiiv (EPBD) 2010/31/EL (muudeti ja uuesti sõnastati Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2002/91/EÜ hoonete energiatõhususe kohta) ühtlustab lähenemise hoonete energiasäästlikkusele ning kohustab liikmesriike kehtestama üha karmimaid nõuded hoonete energiatarbimisele. Euroopa Liidu direktiivi eesmärgiks on aidata kaasa energiakasutuse tõhususe paranemisele hoonetes, võimaldades olemasolevate hoonete kasutajatele lihtsamat ligipääsu informatsioonile hoone energiatarbimisest ja võimalikest

6 http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=57464/Planeerimisseaduse+seletuskiri.pdf

12

energiasäästumeetmetest ning rakendades uute hoonete kavandamisel Eesti oludes sobivaid põhimõtteid hoonete energiatarbimist määravate osade kujundamisel.

Oma majanduslikult mõjult on tegemist kõige mõjusama regulatsiooniga ehitus- ja elamuvaldkonnas, mille nõuete ajaliselt reguleeritud ülevõtmine mõjutab otseselt kogu ehitusturu toimimist sh ehitiste käivet. Direktiivi nõuete kohaselt kehtestati energiamärgise nõue võõrandamisel või raha eest kasutusse andmisel7 ja kaasajastati riiklikke energiatõhususe miinimumnõuded, milles määratleti ka liginullenergiahoone ja madalenergiahoone mõiste.8 Energiatõhususe direktiiv (EED) 2012/27/EL ühtlustab lähenemise hoonete energiasäästlikkusele ning on teiseks oluliseks suuniseks. Euroopa Liit on seadnud eesmärgi suurendada 2020. aastaks energiatõhusust 20%. Kui lähiaastatel midagi ei muutu, saavutab EL üksnes poole endale seatud eesmärgist. See ohustab konkurentsivõimet, CO2-heite vähendamise püüdlusi ja tarnekindlust ning tähendab lisakulusid iga tarbija jaoks. EED näeb ette meetmed, millega soovitakse kiirendada liikmesriikide jõupingutusi energiatõhususe suurendamiseks kogu energiaahelas, alates energia muundamisest ja jaotamisest kuni selle lõpptarbimiseni. Direktiiv puudutab nii avalikku sektorit, ettevõtteid kui tarbijaid. Avalikul sektoril on kohustus renoveerida igal aastal 3% keskvalitsusele kuuluvate hoonete üldpinnast energiatõhusamaks. Samuti kohustatakse energia turustajaid ja jaemüüjaid säästma igal aastal 1,5% enda poolt müüdavast energiast, tehes selleks ka koostööd lõpptarbijatega. Alternatiivina on riikidel võimalik saavutada sama eesmärk meetoditega, mis ei sea otseseid kohustusi energiaettevõtetele, nt rahastusprogrammide või vabatahtlike lepingute läbi. Tarbijate jaoks on olulisimaks riikidele pandud kohustus tagada, et elektri, maagaasi, keskkütte või –jahutuse ning võrkude kaudu pakutava sooja vee lõpptarbijaid varustataks individuaalsete, täpsete ning tarbimist jälgida võimaldavate mõõturitega või vastavate allokaatoritega kui see on majanduslikult kulutõhusam.

Kuna EED direktiivi üldine eesmärk on vähendada energiatarbimist, mis tuleneb hoonete energiavajadusest, siis kõige suurem mõju seisnebki selles. Sõltuvalt erinevate meetmete rakendamise ulatusest on prognoositud, et energiatarbimine hoonetes kahaneb ning kahanema peab hoonetest õhkupaisatud süsinikdioksiid. Kahtlemata on võimalik vähendada hoonetes kasutusele võetud energiasäästumeetmete tulemusena ka teiste saasteainete emissiooni.

Taastuvenergia direktiiv (RES) 2009/28 EÜ seab konkreetsed taastuvenergia eesmärgid EL liikmesriikidele, mille kohaselt Eesti on kohustatud tõstma taastuvate energiaallikate osakaalu kogu energiatarbimises (võrreldes referentsaastaga 2005) 25%-ni aastaks 2020 ning biokütuste osakaalu transpordisektoris 10%-ni aastaks 2020.

Taastuvenergia kasutuselevõttu tuleb edendada ka läbi kohapealsete taastuvenergia tootmisseadmete kasutuselevõtu hoonetes. Direktiivi kohaselt võib arvesse võtta kaugkütte- ja jahutuse kaudu otse hoonesse tarnitud soojust või jahutust, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest. Eesti planeerimisseaduse alusel on kohalikul omavalitsusel täielik vabadus ise planeerida ja kavandada tööstus- ja elamupiirkondi ning need peavad olema vastavuses kehtestatud õigusaktidega. Kohalikud omavalitused peavad planeeringute koostamisel lähtuma maakonna või üleriigiline planeeringu sätestatust. Direktiivi 2009/28/EÜ nõuete järgimiseks on planeeritud teavitustegevused kõigile planeerimisprotsessis osalejatele, eelkõige planeerijatele ja arhitektidele, et neil oleks võimalik tööstus- ja elamupiirkondade ümberkorraldamisel, kavandamisel, projekteerimisel, ehitamisel ja renoveerimisel

7 Energiamärgise vorm ja väljaandmise kord (MKM ministri 23.04.2013 määrus nr 30)8 Energiatõhususe miinimumnõuded (MKM ministri 30.08.2012 määrus nr 68)

13

nõuetekohaselt kaaluda taastuvate energiaallikate, suure tõhususega tehnoloogiate ning kaugkütte ja -jahutuse optimaalset kombinatsiooni.9

Energiatõhususe kava10 on koostatud 2011 aastal eesmärgiga aidata majapidamistel hoida kokku kuni 1000 eurot aastas ning luua kuni 2 miljonit töökohta ning hõlmab üleskutseid, et:

valitsused vähendaksid riigiasutuste energiatarbimist vähemalt 3 protsenti aastas, ning soetaksid ainult energiatõhusaid kaupu ja teenuseid;

ettevõtted vähendaksid energiakulu ärihoonetes; vähendataks kodumasinate energiatarbimust; energia- ja soojatootmine oleks tõhusam; tööstusseadmetele kehtestataks energiatõhususe nõuded; suurettevõtted viiks läbi energiaauditit ja –haldust; võetaks kasutusele arukad võrgustikud ja mõõdikud ning võimaldataks tarbijatele

energiasäästu ja säästude arvutamist. Energia tegevuskava aastani 2050 (Energy roadmap 2050, KOM (2011) 885)11 Euroopa Komisjoni avaldatud energia teekaart aastani 2050 nendib, et praeguse energiastrateegiaga 2020 suudetakse tagada vaid 40% CO2 heitmete vähendamine aastaks 2050, mis aga pole piisav 2009.a. oktoobri EL Ülemkogul kinnitatud eesmärgi täitmiseks (vähendada 2050. aastaks 80-95% kasvuhoonegaaside heidet võrreldes 1990.a. tasemega). Eesmärk vähendada KHG emissiooni 80-95% aastaks 2050 sisaldub ka „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus 2050. aastaks“ strateegias. Kavaga nähakse ette täiendav 270 miljardi euro suurune investeering keskkonnasõbralikku tehnoloogiasse ja transporti ning infrastruktuuri (arukad elektrivõrgustikud) ja keskkonnakaitsesse. Kõigi tegevuskava stsenaariumide järgi suureneb oluliselt taastuvenergiaallikate osakaal ja saavutab 2050. aastaks vähemalt 55 % kogu lõplikust energiatarbimisest, mis on kuni 45 % võrra kõrgem praegusest ligikaudu 10 % tasemest. Taastuvenergiaallikate osa elektritarbimises tõuseb 64 %ni kõrge energiatõhususe stsenaariumis ja 97 %ni suure taastuvenergiaallikate osakaaluga stsenaariumis, mis hõlmab rohket elektri salvestamist, et tasandada taastuvenergia tootmise muutlikkust isegi vähese nõudluse ajal.

Euroopa tasandil on elamusektori areng ühtselt reguleeritud vaid seoses energiasäästu saavutamisega elamusektoris. Sektori arengut mõjutavad majanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised jms aspektid on kujundatavad siseriiklike strateegiliste arengudokumentide abil.

1.2: Eluasemevaldkonna kajastamisest riiklikes strateegiadokumentides

Eesti arengut mõjutavateks peamiseks strateegiateks ning arengukavadeks, mis elamusektorit otseselt puudutavad, on: “Säästev Eesti 21“, konkurentsivõime kava „Eesti 2020“, Üleriigiline planeering „Eesti 2030+“ ning „Regionaalarengu strateegia aastani 2020“.

Säästev Eesti 21 (SE21) on arengustrateegia, mis sätestab riigi ja ühiskonna arendamise strateegia aastani 2030, sihiga ühendada globaalsest konkurentsist tulenevad edukusenõuded säästva arengu põhimõtete ja Eesti traditsiooniliste väärtuste säilitamisega.12

9 Eesti taastuvenergia tegevuskava aastani 2020, lk 28 (http://www.mkm.ee/public/nreap_EE_final_101126.pdf)10\\mts.local\dfs$\profiilid\pille.arjakas\Desktop\ENMAK\Energiatõhususe kava 2011.mht 11 http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:52011DC0885:EN:NOT12 Säästev Eesti 21, lk 6.

14

SE21 kirjeldab ülemaailmseid arengusuundi, milles Eesti riigina täna viibib ning mis on meie jätkusuutliku arengustrateegiga koostamise algpunktiks. Täna on peamisteks ülemaailmseteks trendideks globaliseerumine, lokaalse identiteedi väärtustamine, rahvastiku kasv ja vananemine, tarbimisühiskonna jätkumine ning jätkuv polariseerumine. Analüüsides Eesti elamusektori arengusuundasid 2030+ peame arvesse võtma globaalseid suundumusi, mis kahtlemata mõjutavad nii Eesti kui riigi kui meie eluasemevaldkonna arengut.

Analüüsides SE21 dokumenti võib nentida, et eluasemevaldkond on SE21 raames suures osas käsitlemata.13 Eluasemevaldkonna temaatikat käsitletakse põgusalt vaid mõne teise valdkonnaga seoses. Nii näiteks on eesmärk 2 – heaolu kasv - jaotatud komponentideks, mida võib käsitleda ka heaolu saavutamise alleesmärkidena. Neist olulisim komponent on majanduslik jõukus, mille indikaatoriteks on rahaliste sissetulekute suurus pereliikme kohta ja sissetulekute struktuur; tarbimiskulude suurus pereliikme kohta ning nende kulutuste struktuur14 ning SE21 eesmärk 3 - sidus ühiskond - väljendades soovi jõuda olukorrani, kus kõik ühiskonnaliikmed osalevad jõukohasel viisil hüvede loomisel ning saavad loodust/toodetust õiglasel moel osa. Igapäevaelus tähendab see kokkulepitud tegutsemist eelkõige neis sotsiaalelu valdkondades, kus on kujunenud oht pikaajaliste vastasseisude/tõrjutuse kujunemiseks – põlvkonniti edasikanduv vaesus, suletud muulasenklaavid, hariduslik tõrjutus, perifeersete elupiirkondade mahajäämus jms. Sotsiaalse sidususe saavutamine tähendab nii sotsiaalset kui ka regionaalset tasakaalustatust, ülemäära suurte Eesti-siseste erinevuste ületamist15.

Säästev Eesti 21 sätestab veel soovitava seisundi aastaks 2030, mis muuhulgas väidab: elukeskkonna kvaliteedi ja atraktiivsuse tõus saab edaspidi olema varieeruv, rahvusvahelise suhtluse ja majandusarenguga seotud elementides kiire, teiste elementide osas (nt sotsialismi-aegsete linnaosade rekonstrueerimine) tulenevalt vahendite piiratusest aeglane. Perioodi teisel poolel (orienteeruvalt aastatel 2015-2020) hakkab toimuma oluline rõhkude ümberpaiknemine. Elanikkond hakkab turvalisuse ja mitmekesisuse komponente oluliselt enam väärtustama, vastavalt sellele muutuvad nii finantseerimiseelistused kui inimeste isiklikud käitumistavad16.Ühe peamise ohuna on arengudokumendis välja toodud jätkuv trend Eesti regionaalse tasakaalustamatuse suurenemisele ning perifeersete elupiirkondade “väljasuremisele”17. Otseseid lahendusi, kuidas vältida globaalsetest trendidest tulenevaid võimalikke negatiivseid mõjusid ning kuidas leida lahendusi seoses eluasemepoliitikaga dokument ei käsitle. 18

Eesti arengut suunavaks alusdokumendiks, mis ehitatud keskkonda (sh eluasemevaldkonda) otseselt puudutab, on konkurentsivõime kava „Eesti 2020“. Üks kava alaeesmärkidest on Eestis energia lõpptarbimise taseme säilitamine 2010. aasta tasemel. See on ligikaudu 2866 ktoe ehk energia lõpptarbimise vähendamine ligikaudu 11%, võrreldes 2020. aastaks prognoositud tasemega. Lähtuvalt sellest ei tohiks energia lõpptarbimine 2015. aastal samuti praegust tarbimist märkimisväärselt ületada ning peaks jääma vahemikku 2938-2986 ktoe. Energia lõpptarbimise hoidmine 2010. aasta tasemel eeldab energiatarbe piiramist, energiaefektiivsuse suurendamist ning taastuvenergia lahenduste väljatöötamist kõikides 13 Korterelamupiirkondade perspektiiv tervikliku ruumilise renoveerimise osas lähtudes regionaalsetest ja demograafilistest trendidest, EKÜL analüüs, Tallinn 2013.14 SE21, lk 18.15 SE21, lk 22.16 SE21, lk 19.17 SE21, lk 24.18 Korterelamupiirkondade perspektiiv tervikliku ruumilise renoveerimise osas lähtudes regionaalsetest ja demograafilistest trendidest, EKÜL analüüs, Tallinn 2013.

15

sektorites.19 Teise alaeesmärgina rõhutatakse majanduse üldise ressursi- ja energiamahukuse vähendamise vajalikkust.

Dokument tõendab, et tänane energia lõpptarbimise tase sektorites ja prognoos järgmiseks kümneks aastaks näitab, et suurim kasv ja sektoraalsete meetmete vajadus saab olema tööstuses, kodumajapidamistes ja transpordis. Lähiaastatel tuleb tähelepanu pöörata elektri, mootorikütuste ja muude kütuste kokkuhoiule kodumajapidamistes. Jätkata tuleb korterelamute energiasäästu investeeringuid ning laiendada riigipoolseid meetmeid eramajade energiasäästu edendamiseks.20 Rohkem viiteid sellele, kuidas peaks Eestis tõhustama eluasemevaldkonna arengut, „Eesti2020“ arengudokumendis ei ole.21

Üheks oluliseks Eesti eluasemevaldkonna suundumusi/põhimõtteid kujundavaks dokumendiks on veel üleriigiline planeering „Eesti 2030+.“

Kehtiva planeerimisseaduse ja samas uue planeerimisseaduse põhimõtteid järgivana valmistati Siseministeeriumi planeeringute osakonna koordineerimisel ette uus üleriigiline planeering. 30. augustil 2012 kehtestas Vabariigi Valitsus üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+“ ja selle elluviimise tegevuskava“.22

Üleriigiline planeering „Eesti 2030+” (http://eesti2030.wordpress.com/) on strateegiline dokument, mille eesmärk on otstarbeka ruumikasutuse saavutamine Eesti kui terviku mastaabis. Üleriigiline planeering on koostatud kogu riigi territooriumi kohta. Selles määratleti riigi kestliku ja tasakaalustatud ruumilise arengu põhimõtted ja suundumused. Planeeringu mõte on seada keskkonna eripäradest lähtuvad ruumilised alused asustuse, liikuvuse, üleriigilise tehnilise taristu ja regionaalarengu kujundamiseks. Eesti 2030+ käsitleb nii rahvastiku vananemisega kui ka linnastumisega seonduvaid demograafilisi protsesse ning kliimasoojenemisega seotud kasvuhoonegaaside teket ja ökoloogilise tasakaalu leidmist majanduskasvu ja energiasäästu vahel. Senisest oluliselt suuremat tähelepanu on suunatud just energeetikasektorile:

Ühiskonna kestlikkust suurendavad energiasäästlikud lahendused, mis vähendavad kulutusi energiale ja energiatootmisest tulenevat keskkonnamõju. Energiasäästu nimel tuleb asustus teadlikult energiatõhusalt planeerida, rakendada süsteemselt hoonete energiasäästumeetmeid, eelistada ühistransporti jne.

Suur energiasäästupotentsiaal on seotud hoonete energiatõhususe suurendamisega, mis kahandab soojusenergia vajadust 30–50% ja vähendab nõudlust elektrienergia järele kuni 20%. Hoonete soojapidavuse nõudeid tuleb karmistada. Senisest enam on vaja panustada madalenergia- või liginullenergiahoonete arendamisele. Kuigi energiamahukaid tootmisharusid on Eestis vähe, tuleb energiasäästupotentsiaal ära kasutada ka tootmissektoris.23

Nimetatud põhimõtted on olulised elamumajanduse energiakasutuse suunamisel käesoleva arengukava raames.

19 Eesti 2020, lk 24.20 Eesti 2020, lk 25.21 Korterelamupiirkondade perspektiiv tervikliku ruumilise renoveerimise osas lähtudes regionaalsetest ja demograafilistest trendidest, EKÜL analüüs, Tallinn 201322 ÜRP 2030+, http://eesti2030.wordpress.com/23 http://eesti2030.files.wordpress.com/2012/09/eesti-2030-tekst_120725.pdf

16

Eesti 2030+ nimetab ka olulisemad riigi arengut mõjutavad tulevikusuundumused: rahvastiku vananemine; linnastumine; ilmastu (kliima) muutumine; ökoloogiliste väärtuste mõjujõu kasv; üleminek laialdasele taastuvenergia kasutamisele; nn rohelise ja hõbedase majanduse ennakkasv.24

Seega annab Eesti 2030+ ülevaate Eesti tänastest peamistest väljakutsetest seoses globaalsete arengusuundumustega. Elamumajanduse kontekstis saab oluliseks suundumuseks pidada rahvastiku vananemist ning linnastumist.Mitme prognoosi kohaselt on rahvastiku vananemine Eestis vältimatu protsess. Seda võimendab mõõdukalt negatiivne loomulik iive. Praeguste poliitiliste hoiakute valguses ei ole tõenäoline ulatuslik sisseränne Eestisse, mis tasakaalustaks loomuliku kahanemise, nagu Lääne-Euroopa mõnes riigis. Vanemaealiste osatähtsuse kasv rahvastikus on väikseim Tallinnas, Tartus ja Pärnus, kus sisserändajatest on ülekaalus nooremate vanuserühmade esindajad. Sellised arengusuundumused võivad koormata Eesti sotsiaalsüsteemi ja halvendada majanduse kasvuvõimalusi. Samal ajal võivad paraneda nn hõbedase majanduse teenuste arendamise väljavaated, milles saavad kaasa rääkida ka väiksemad asulad.25

Rahvastiku vananemise ja rahvaarvu mõõduka kahanemise kõrval jätkub tõenäoliselt aeglane linnastumine (sh taaslinnastumine). Linnarahvastiku kasv on suhteline: selle absoluutarv ei suurene märkimisväärselt, kuid selle osakaalu tõstab maaelanikkonna kahanemine. Linnastumisstatistikat moonutab valglinnastumine, sest linnapiirist väljapoole, kuid selle lähedusse rajatavate uusasumite elanikke loetakse maarahvastiku hulka. Niimoodi liigub linnastumine varjatult maale, sest uusasumitest külad on oma iseloomult eeslinnad. Teisalt väljendub linnastumine selleski, et maaelanike tööalane pendelränne kasvab, mille tulemusena imbub linlik elulaad maale.26

Eesti 2030+ on sõnastanud alljärgneva Eesti ruumilise arengu visiooni: Eesti on sidusa ruumistruktuuriga, mitmekesise elukeskkonnaga ja välismaailmaga hästi ühendatud riik. Hajalinnastunud ruum seob tervikuks kompaktsed linnad, eeslinnad ja traditsioonilised külad, väärtustades kõiki neid elamisviise võrdselt ühepalju. Hajalinnastunud ruumi inimsõbralikkuse ja majandusliku konkurentsivõime tagavad eeskätt looduslähedane keskkond ja hästi sidustatud asulate võrgustik. Ruumiline mitmekesisus ja riigi piirkondlikud eripärad annavad inimesele vabaduse valida sobiv elu- ja töökoht ning nendega sobituv elustiil. Meie väiksus ja hajutatud asustus, läbimõeldud ja keskkonnahoidlik transpordikorraldus ning nüüdisaegsed uuenduslikud tehnoloogilised lahendused loovad meile head eeldused hoida oma eripära.27

Kokkuvõtvalt võib märkida, et Eesti 2030+ on dokument, mille eesmärk on tagada Eestile tasakaalustatud ning jätkusuutliku areng läbimõeldud ruumilise planeerimise põhimõtteid järgides. See on ainus ametlik dokument, mis kirjeldab Eesti ruumilist arengut pikas

24 ÜRP Eesti 2030+, lk 525 Korterelamupiirkondade perspektiiv tervikliku ruumilise renoveerimise osas lähtudes regionaalsetest ja demograafilistest trendidest, EKÜL analüüs, Tallinn 2013.26 ÜRP Eesti 2030+, lk 8.27 Üleriigiline planeering Eesti 2030+, lk 12.

17

perspektiivis ning toonitab regionaalse tasakaalustatuse vajalikkust seoses eluasemete ning sellest sõltuvalt elukvaliteediga.

Regionaalarengu strateegia aastani 2020 lähtub üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+“ põhimõtetest. Selle eesmärgiks on ühtlustada Eesti piirkondlikku arengut, mille puhul iga piirkond panustaks oma eripärale, tuginedes Eesti kui terviku konkurentsivõime kasvule. Inimestel oleksid kättesaadavad head töökohad, kvaliteetsed teenused, võimalused eneseteostuseks ning mitmekesiseid tegevusi võimaldav elukeskkond.

Kõigi toimepiirkondade terviklik areng ühtlaselt üle Eesti on vajalik asustussüsteemi tasakaalustatud arenguks. Selle oluline eeldus on väiksemate keskuste võime toimida keskusena oma tagamaale ja keskus-tagamaa hea sidustatus läbi transpordiühenduste, ettevõtlusvõrgustike ja koostöö.

Oluline on toimepiirkondade sisemine sidustamine töö ja teenuste paremaks kättesaadavuseks, võimaldamaks kogu toimepiirkonna elanikel saada paremini osa eri kohtade pakutavatest võimalustest ja hüvedest. Selleks edendatakse toimepiirkondade keskusi tagamaaga sidustavat ühistranspordikorraldust ning toetatakse investeeringuid toimepiirkonna sisese liikumisvajaduse seisukohast oluliste transpordisõlmede, kergliiklusteede ja juurdepääsuteede rajamiseks.

Eluasemevaldkonna arengut suunavad vähemal määral veel valdkondlikud arengukavad, sealhulgas „Eesti keskkonnategevuskava aastateks 2007-2013“, „Eesti maaelu arengukava 2007–2013“, „Eesti regionaalarengu strateegia 2005-2015“, „Eesti riiklik turismiarengukava aastateks 2007-2013“, „Energiasäästu sihtprogramm 2007-2013“, „Kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava aastani 2015“, „Puuetega inimeste õiguste kaitse ja kaasatuse suurendamise strateegia aastateks 2006-2015“, „Transpordi arengukava 2006-2013“. Enamik neist lõppeb käesoleval aastal või lähiajal ning praegu on ette valmistamisel uued kavad, eelseisvaks perioodiks kuni aastani 2020 või pikemaks perspektiiviks.

18

2. SOTSIAAL-MAJANDUSLIK KESKKOND

2.1: Eluruumide arv, paiknemine ja struktuur

2011. aastal elas Eestis 1 294 455 elanikku28. 2011. aastal oli rahva ja eluruumide loenduse andmetel Eestis 657 791 eluruumi, millest 98,8% olid tavaeluruumid29, 63,4% neist asus linnades ja teistes linnalistes asulates ning 36,6% eluruumidest asus maa-asulates ja valdades. Püsivalt asustatud oli 544 967 (83,9 %) eluruumidest ning püsielaniketa eluruume oli 93 422. Eluruumidest kulus riigile või kohalikule omavalitsusele 11 797 (1,81%), 97% eluruumidest kuulub eraomandisse. 79,1% leibkondadest (1 039 040) elab nende enda omanduses olevas eluruumis. (Euroopas keskmiselt on see ca 60%). Eluruumi omanike osatähtsus on võrreldes 2000. aasta loendusega kasvanud ligikaudu ühe protsendipunkti võrra30. Eluruumi kasutamist üürnikuna kinnitas loenduse andmetel 9,2 % (102 953) leibkondadest.

Allikas: Statistikaamet

Asustatud tavaeluruumide osatähtsus on kahe loenduse vahelisel ajal vähenenud, 2000. aastal oli asustatud 87,1% tavaeluruumidest. Asustatud eluruumide kogupind oli 38 440 262 m2 ning keskmine pind ühe elaniku kohta 31,4 m2 (eelmisel, 2000.aasta loendusel 24,4 m2). Hooneid, kus asuvad tavaeluruumid (kokku loenduse andmeil 1 263 326), oli 2011. aasta loenduse andmetel 215 620. Neist korterelamuid 23 616, ühepereelamuid 178 069, muid väikeelamuid (ridaelamud, paariselamud) 13 146 ja korteritega mitteelamuid 789. Tavaeluruumidega hoonete arv suurenes võrreldes 2000. aasta rahvaloendusega ligikaudu 9,1%. Tavaeluruumidest 68,8% asub korterelamutes, 31% väikeelamutes ja 0,2% korteritega mitteelamutes.31 2011. aasta loenduse andmetel elab Eesti kõigist leibkondadest korteris 69,5%, eelmise loenduse ajal oli vastav näitaja 71,3%. Väikeelamutes (eramud, paarismajad, kaksikelamud) elavate leibkondade osatähtsus on veidi suurenenud (28,7%-lt 30,5%-le). 9,5% leibkondadest elab 2001. aastal või hiljem ehitatud eluruumis. Kui üksikvanematest ja ühe liikmega leibkondadest elab väga suur osa korterites (vastavalt 76,2% ja 76,1%), siis 28 Rahva ja eluruumide loendus 2011; http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/Saveshow.asp.29 Tavaeluruum on pereelamu, osa pereelamust, ridaelamu- ja paarismajaboks või korter (edaspidi nimetatakse „eluruumiks“).30 Statistikaamet, http://www.stat.ee/65359?parent_id=3278431 Statistikaamet, http://www.stat.ee/65359?parent_id=32784

19

mitmepereleibkondade (nt vanavanemate ja noorema põlvkonna pere koos elamas) ning abielupaaride seas on võrreldes teiste leibkonnatüüpidega suurem väikeelamus elavate leibkondade osatähtsus (vastavalt 45,6% ja 39,9%).32

Eluruumidega varustatuse poolest kuulub Eesti Euroopa maade seas suhteliselt hästi elamispinnaga kindlustatud riikide hulka. Kuigi statistiliste näitajate kohaselt Eestis otsest eluasemeprobleemi ei esine, on olemas asustamata eluruume ja vakantseid pindasid ning ühel leibkonnal mitu eluruumi, elab siiski paljudes eluruumides mitu leibkonda. Üldiselt elab ühes eluruumis üks leibkond. Ühe leibkonnaga eluruumid moodustavad püsielanikega tavaeluruumidest 93,3%. Nendes eluruumides on keskmine pind elaniku kohta 31,4 ruutmeetrit ning keskmine tubade arv elaniku kohta 1,28. 2000. aastal toimunud loenduse ajal olid vastavad näitajad 24,4 ruutmeetrit ja 1,08 tuba elaniku kohta. Mitme leibkonna kooselu põhjused on osalt majanduslikku laadi, osalt samas aga seotud sotsiaalsete asjaoludega. Lisaks eluasemeturule sisenemisele on teiseks suuremaks probleemiks eluasemekulude kallidus.

Sõltuvalt tüübist on eluasemed väga erineva kvaliteediga. Leibkondade rahulolu eluasemega määrab väga oluliselt eluruumi üldine seisund, see aga omakorda sõltub eluruumi ehitamise aastast. Kuigi uutes elamutes elab Eestis praegu väga vähe leibkondi ning enamuse eluruumid on ehitatud mitukümmend aastat tagasi, on suur osa Eesti leibkondadest oma eluruumiga siiski üldiselt rahul. Rahulolematuid on vaid alla ühe kümnendiku. Liiga väike ja väheste tubade arvuga eluruum on probleemiks enam kui kuuendikule leibkondadest ja väga oluline enam kui kümnendiku leibkondade puhul. Ligi 2/3 leibkondadest (61 %) elab eluruumides, kus neil on tube kas vähem või sama palju kui leibkonnaliikmeid. 10 % on niisuguseid peresid, kus tube on kaks (või enam) kordi vähem kui inimesi. Peaaegu sama palju on eriti avaralt elavaid leibkondi, kus tube on üle kahe korra rohkem kui inimesi.

Kuigi traditsiooniliselt peetakse kodu leibkonna jaoks ainsaks ja kordumatuks paigaks maailmas, on tänapäeval inimeste mobiilsuse tõttu tekkinud suundumus omada mitut kodu. REL 2011 käigus küsiti esmakordselt inimestelt mitme kodu olemasolu. Siinjuures ei mõeldud teise koduna suve- või maakodu, kus linnainimene veedab 1–2 kuud aastas, vaid eluruumi, milles elatakse vähemalt 3 kuud aastas. Ka ei tähendanud kaks korterit või kaks eramut samas linnas või asulas mitut kodu — teise koduna loendati eluruum vaid siis, kui see asus võrreldes põhilise eluruumiga teises linnas või vallas. Selgus, et 6%-l Eesti elanikest on mitu kodu. Esimene kodu ehk põhiline eluruum on määratud sellega, et see on kogu leibkonnal ühine. Teise kodu pidamise põhjuseks oli peamiselt töötamine või õppimine põhilisest kodust eemal — teises linnas või vallas.33

Ligi 30 000 Eesti inimest omab teist eluruumi välismaal (25 000 inimest töötab välismaal pendelrändajatena, neile lisandub ka teatav hulk välismaal õppijad). Eluruum asub kõige sagedamini Soomes, mis on Eesti jaoks kõige populaarsem rände ja pendelrände sihtriik. Järgnevad Venemaa, teised Põhjamaad ja Suurbritannia. Ligi kaks kolmandikku Eesti elanike teistest eluruumidest asub siiski Eestis. Suhteliselt sagedamini on teise eluruumi enesele soetanud maainimesed, sest nemad käivad sagedamini linna tööle ja kui töökoht asub kodust kümnete või sadade kilomeetrite kaugusel või teispool merd, siis on põhjendatud teise eluruumi soetamine töökoha lähedusse. Nii ongi suhteliselt paljudel Hiiumaa ja Saaremaa inimestel olemas teine elukoht. Enamasti paikneb teine elukoht kõige sagedamini Harjumaal, seejärel Tartumaal — piirkondades, mis on peamised tõmbekeskused.34

32 Statistikaamet, http://www.stat.ee/6536133 Ene-Margit Tiit, http://statistikaamet.wordpress.com/2013/05/27/21-sajandi-trend-mitu-kodu/34 Ene-Margit Tiit, http://statistikaamet.wordpress.com/2013/05/27/21-sajandi-trend-mitu-kodu/

20

2.2: Elanikkonna sotsiaalmajanduslik olukord ja eluaseme finantseerimine

Vaesusriski määr35 oli 2011. aasta Eestis 17,5 %36. Hinnangute kohaselt elas EL-27 rahvastikust 16,3 % 2009. aastal vaesusriskis37. Sissetulekuerinevused on oluliselt kõrgemad kui EL keskmine. Tulenevalt suhteliselt tagasihoidlikust eluasemetüüpide ja –kohtade varieerivusest (suurem osa paljukorterilised tüüpprojektiga elamud küllaltki homogeensetes elamupiirkondades) ning eluruumide erastamise kaudu laialdase eluaseme omanikustaatuse võimaldamine suurele osale elanikkonnast, ei ole sotsiaalmajanduslikud erinevused linnapiirkonniti veel kuigi tõsised. Võrreldes sotsiaalseid ja demograafilisi rühmi omavahel, selgub, et teistest raskemas olukorras on toimetulekuraskustega riskigrupid (madalaimad sissetulekurühmad, töötuga pered), eriti raskes olukorras on aga kuhjunud riskidega grupid. Eluasemele kulus leibkondadel 2012. aastal keskmiselt 51 eurot leibkonnaliikme kohta kuus ehk 18% kogukuludest. Suurim kuluartikkel oli elekter, millele läks 13 eurot leibkonnaliikme kohta kuus. Linnaleibkond kulutas eluasemele ühe liikme kohta kuus keskmiselt 18 eurot rohkem kui maaleibkond ning eluasemekulude osatähtsus leibkonna eelarves oli linnas 19% ja maal 14%.38 Arvestades 2013. aastal elektrituru avanemisega seotud elektriteenuse hinna kasvu ja energiaressursside üldist kallinemist, võib eeldada eluasemekulude suurenemist.

Viimastel aastatel ei ole eluruumide seisukorra hinnangutes olulisi muutusi toimunud. 2012. aastal mainis 6% elanikest, et nende eluruumi katus laseb läbi, 13% elab kodudes, kus seinad, põrandad või vundament on rõsked. Ligi 6% elanikest hindas, et nende toad on liiga hämarad. Töötavate inimeste hinnangud oma eluruumile olid paremad kui mittetöötavatel inimestel (kellel ongi üldiselt kehvemas seisukorras eluruumid ja puuduv investeerimisvõimekus). Võrreldes Euroopa keskmisega on Eesti eluruumide olukord halvem. Kui Euroopas elas 2010. aastal keskmiselt lekkiva katuse, niiskete seinte, põrandate või aknaraamidega eluruumides iga kuues elanik, siis Eestis iga viies.39

2012. aastal oli Eestis elaniku kohta 31 ruutmeetrit pinda ja 1000 elaniku kohta 491 eluruumi. Eluruumi kättesaadavus ja elamistingimused on aasta-aastalt järjest paranenud. Ehkki oma osa selles on üha väheneval rahvaarvul, on eluruumide suhteline arv ja suurus pidevalt kasvanud. Eluruumi keskmine pind on 1994. aastaga võrreldes 24% suurem, eluruumide arv 1000 elaniku kohta on kasvanud 18%. Sellele on kaasa aidanud pereelamute osatähtsuse ja keskmise pinna suurenemine uute eluruumide seas.40

Kui aastatel 2006–2008 ületas korteriomandi ruutmeetri keskmine hind Eestis 1000 euro piiri, siis 2012. aastal oli see 760 eurot. Tallinna korteriomandil on see Eesti keskmisest ligikaudu 40% kõrgem. Elamispindade turgu on mõjutanud eluasemelaenude sektor. Soodne intressimäär on aidanud kinnisvaraturu aktiivsena hoida. 2001. aastal oli eluasemelaenude

35 Vaesusriski määra arvutatakse lähtudes EL kokkulepitud suhtelise vaesuse määra indikaatorist, mis on 60% kasutada jääva ekvivalentsissetuleku mediaanist riigis36 http://valitsus.ee/et/valitsus/tegevusprogramm/aktiivne-tooturupoliitika--sotsiaalne-turvalisus37 http://epp.eurostat.ec.europa.eu/statistics_explained/index.php/Income_distribution_statistics38 Tiiu-Liisa Laes, Eesti statistika aastaraamat 2013, lk 111. 39 Eesti hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2012. aastal osales uuringus üle 5400 leibkonna. Inimestelt küsitakse nende hinnanguid elukohaga seotud probleemide kohta. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all40 Marin Tasuja, http://statistikaamet.wordpress.com/tag/elamumajandus/

21

kuukeskmine intressimäär Eesti Panga andmetel 9%. Aastaks 2005 langes see 3%-ni. Kinnisvarabuumi ajal, 2006. aastal, tõusis eluasemelaenude kuu-keskmine intressimäär 4%-ni. Aastatel 2007 ja 2008 oli intressimäär 6%, langedes järgmistel aastatel taas 4%-ni. 2011. ja 2012. aastal oli eluasemelaenude kuukeskmine intressimäär 3%.41

Eluasemeturg on alates 2011. aastast jõudsalt kasvanud. 2012. aastal kasvas kapitali kogumahutus eluruumidesse 15%. Eluasemeinvesteeringute aastakasv kiireneb taas 2014. aastal, sest kodumajapidamiste kindlustunne püsib tugev ning laenukeskkond väga soodne.42

Aktiivsus eluasemelaenuturul on 2013. aastal märgatavalt kasvanud. Ehkki koos kinnisvaraturu aktiivsuse tõusuga on kasvanud laenunõudlus, on laenuturu roll eluasemeostu või -ehituse finantseerimisel olnud väiksem kui eelmises kasvutsüklis ja laenamine on konservatiivsem. Eluasemelaenude keskmine intressimäär alanes 2,4%le.43 2013. aasta teise kvartali lõpuks oli Eesti Panga andmetel Eestis hetkel kehtivaid laenulepinguid 158 530 eluasemelaenu puhul ning laenujääk kokku 5 841 miljonit eurot.

Kodumajapidamistele antud eluasemelaenude jääk ja käive:44

Allikas: Eesti Pank

Aastast 2000 on SA KredEx läbi pankade väljastanud eluasemelaenude tagatisi eesmärgiga parandada eluasemeturule sisenevate sihtgruppide võimalust pangalaenuga omandisse eluaseme soetamisel. Ajavahemikus 2000 – 2013 on noortele peredele, noortele spetsialistidele ja omandireformi käigus õigusjärgsetele omanikule tagastatud elamute üürnikele riiklike elamumajanduslaenude tagatiste pakkumine kulgenud sujuvalt. Aastatel 2000 – 2013 aidati omale kodu soetada või renoveerida 12 785 noorel perel. Keskmiseks 41 Kadi Leppik, Eesti statistika aastaraamat 2013, lk 323.42 Eesti Pank, „Rahapoliitika ja majandus 1/2013“ lk 19.43 Jana Kask, Eesti Pank; http://www.eestipank.ee/press/eluasemelaene-voeti-mais-23-rohkem-kui-aasta-tagasi-2606201344 Eesti Pank, finantssektori statistika ,uuendatud 23.07.2013, (http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/1638/treeMenu/FINANTSSEKTOR/147/650)

22

laenusummaks on olnud 47 558 eurot ning keskmiseks laenu pikkuseks 21,5 aastat. Samuti on aidatud elamistingimusi parandada 8 139 noorel spetsialistil. Keskmine laenusumma on tavaliselt võetud 20 aastaks ja see on  38 039 eurot, keskmine tagatis on 6 515 eurot. Riigipoolset tuge riikliku eluasemelaenu tagatise näol uue eluaseme ostmiseks oli 2013 juuli lõpuks kasutanud 62 õigusjärgsetele omanikele tagastatud elamute üürnikku, käenduslepingud sõlmiti peamiselt 2000-ndate aastate alguses. Käenduslepingutega võetud tagatiskohustuste kogusumma oli 2013 aasta juuli lõpu seisuga 140 130 415 eurot. Keskmine laenusumma on 45 000 eurot ning valdavalt on laenu kasutatud korteri ostmiseks.

SA KredExi poolt pakutavate eluaseme laenukäenduste osas võib täheldada kinnisvaraturule iseloomulikku trendi – kui aastatel 2003-2006 oli nõutavaks omafinantseeringu tasemeks keskmiselt 30%, siis kasutati tagatud laenukäendust tõusvas joones. Kui buumiaegsete kinnisvaraarenduste puhul sai eluaseme omanikuks isegi 0% sissemakse juures, siis kahanes sellevõrra käenduse kasutajate arv. Viimasel ajal on taas märgata tõusvat trendi eluasemelaenude lepingute sõlmimisel ning see kajastub käenduste kasutajate hulgas. 2013. aastal lisandus senistele sihtgruppidele Kaitseväe veteranide sihtgrupp.

2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 20130

500

1000

1500

2000

2500

3000

3500

Kokku

Allikas: SA KredEx

Ülevaade SA KredEx tegevusest eluasemelaenude tagamisel, kuni 2013:

Sihtgrupp Periood Lepingute arv

Keskmine laen (eur)

Keskmine tagatis (eur)

Keskmine laenu pikkus (a)

Suurima osaga laenu piirkond Laenu otstarve

Noor Pere 01.03.00-31.12.13 13 165 48 493 8 800 21 Tallinn, Tartu Korteri ostNoor Spetsialist 01.03.01-31.12.13 8 556 38 496 6 549 21 Tallinn, Tartu Korteri ostVeteran 01.09.13-31.12.13 4 84 550 13 086 21 Tallinn Elamu ja korteri ostÕigusjärgsetele omanikele tagastatud elamute üürnikud

01.10.02–31.12.13 62 57 323 8 776 17 Tallinn, Tartu Korteri ost

Korterelamu 01.08.01–31.12.13 692 51 056 33 707 13Harjumaa, Pärnu, Valga,

Kortermaja renoveerimine

Allikas: SA KredEx

23

SA KredEx käendab 2001. aastast korterelamute renoveerimislaene ning vastavate käenduste arv on viimasel ajal kasvanud koos üldise korterelamute renoveerimise protsessiga (täpsem info korterelamute renoveerimisest ptk 2.10).

2.3: Üürieluaseme kättesaadavus, vajadus ja arengusuunad

Eesti eraüürisektori kohta üldiselt pärinevad kõige täpsemad kasutada olevad andmed 2011 a. rahva- ja eluruumide loendusest (REL 2011).

REL 2011 andmetel üürib oma eluaset 9% Eesti leibkondadest, Tallinnas on see näitaja 12% ja Tartus 17%. Omanikuasustuse osakaal on Eestis tervikuna 79% ja 11% leibkondadest kasutab teisele omanikule kuuluvat eluruumi ilma selle eest üüri maksmata (sh võib tasuda kommunaalmakseid)45. Üürisektor on valdavalt moodustunud eraisikutele (elukohaga Eestis) kuuluva kinnisvara baasil: 6% kõigist Eesti leibkondadest üürib eluaset teiselt Eesti elanikult, Tallinnas on vastav näitaja 9% ja Tartus 14%. Avaliku sektori üürieluase on marginaalse tähendusega, Eestis tervikuna puudutab see 1% leibkondadest, Tallinnas 2%.

Vaatamata riigi senisele omanikustaatust toetavale poliitikale on eluaseme kättesaadavus probleemne paljude noorte, oma iseseisvat elu alustavate inimeste jaoks, kes pole valmis või kel pole majanduslikult võimalik eluaset isiklikku omandisse soetama ja nad eelistavad elamist üüripinnal. Eestis valitseb laialdaselt mentaliteet, et pikaajalises plaanis on vajalik kodu omamine ning üürikorterites elamist nähakse kui ajutist vaheetappi, mis on osa pigem üliõpilaselust kui valik edukatele keskealistele. Pikaajalised üürilepingud on turul vähelevinud ja pigem seostub üüriturul toimetamine kõikvõimalike ebamäärasuste ja ebameeldivustega. Kaasaegse ja turuootustele vastava üürieluaseme kõrge hind on üheks teguriks, miks tööturule suunduvad noored spetsialistid lahkuvad Eestist, kuna siinne palgatase ja elamispinna kättesaadavus ei võimalda iseseisvat elu alustada ja peret luua. Arvestades asjaolu, et paljud kõrghariduse omandanud noored suunduvad tööotsinguil välismaale ning lükkavad pere loomise ja laste saamise edasi, kahjustub Eesti majanduskasv ja see trend mõjub hukutavalt sotsiaalsüsteemile. Tänapäeval soovivad noored tööturul suuremat vabadust ja mobiilsust ning ei taha end siduda eluruumi isiklikku omandisse soetamisega enne kui on saavutatud stabiilsus töö- ja pereelus. Tihti toimub see alles 35+ aastates. Seni püsib turu ootus pigem soodsa hinnatasemega ning kaasaegsete energiasäästlike üüripindade kättesaadavuse suurendamiseks.

Kui Eestis moodustab üürielamufond ametlikult 9% (REL 2011), kuid hinnanguliselt kuni 20% elamispindade tervikmahust, siis Euroopas on sama näitaja ca 40%. Seega on Euroopa nii mõneski riigis korterite pikaajaline üürimine üks loomulik elukorralduse valik ning ei tähista ilmtingimata kodanike sissetulekute või sotsiaalse staatuse taset. Eestis on aga pikaajaliste (3 ja enam aastat) üürilepingute sõlmimine elamispindade turul vähe levinud, kuna üürilevõtjad ise ei survesta seda ning ka pikaajaliste üürilepingute ennetähtaegne lõpetamisele on seatud rangemad piirangud.

Kuna osa Eestis kortereid välja üürivatest omanikest jätavad üürimisest saadud tulu deklareerimata siis jääb riigil saamata osa potentsiaalsest maksutulust. Ilmselt maksude maksmise vältimiseks on paljud lepingud sõlmitud suusõnaliselt või juriidiliselt vähe kaitset pakkuvates kirjalikes vormides, mistõttu kaasnevad probleemid üüritulu õigeaegse laekumisega, korterist mitte lahkuda soovivate üürnikega või korteriomanikega, kes sunnivad üürnikke ebamõistlikult lühikeste tähtaegadega elamispindasid vabastama. Juriidiliselt 45 Allikas: REL 2011, Statistikaamet

24

korrektsete ning seaduslike üürilepingute sõlmimine on enam kindlust andev meede mõlemale osapoolele ning selliselt võiks üüripinnal elamine muutuda aegamisi „ajutisest sundolukorrast“ üheks tavapäraseks valikuks (mh kasvaks ka inimeste mobiilsus ja tööturul paindlikum liikumine). Abiks võiks olla tänase seadusandluse muutmine selliselt, et üürnike ja üürileandjate huvide kaitse oleks enam tasakaalus, et vältida üürnike pahatahtlikku seaduse tõlgendamist ning muuta seaduslike üürilepingute sõlmimise ning maksude deklareerimise turuosalistele atraktiivsemaks.

Kaasaegsed energiasäästlikud elamispinnad on võimalik muuta kättesaadavamaks läbi avaliku sektori osalusega üürielamute rajamise, mis tagaksid ühtaegu nii riigile seatud energiatõhususe saavutamise eesmärki, tekitaksid tööhõivet ehitussektoris, aitaksid kaasa tööjõu mobiilsuse suurendamisele kui ka tõstaksid võimalust sobiva hinnaga eluaseme kättesaadavuseks majanduslikult vähekindlustatud sihtgruppidele. Lähtudes asjaolust, et 2013. aasta septembris on ühe kinnisvarabüroo andmetel üürihinnad tõusnud aastataguse ajaga võrreldes kuni 30%46, on see muutnud eluasemete kättesaadavuse majanduslikult vähekindlustatud sihtgruppidele veelgi problemaatilisemaks.

2013. aastal viis TTÜ läbi uuringu üürieluasemete kättesaadavuse ja vajaduse kohta analüüsides üliõpilaste (suurim potentsiaalne omaette elamispinda vajav ja eluasemeturule suunduv sihtgrupp) hinnanguid. Uuringu tulemusena võib väita, et eluaseme üürimine on väga oluliseks eluasemestrateegiaks nii õpinguperioodil kui ka tulevikuperspektiivis, mil valdav osa küsitletututest näeb end eluasemeomanikena, kuid vahetult peale ülikooli lõpetamist loodab selle soovi teostada kolmandik, seega on tegemist kontingendiga, kel on jätkuv üürimissoov ja –vajadus. Eluaseme ostmist ei peeta võimalikuks mitte enne, kui on saavutatud vajalik majandussuutlikkus, mis omakorda sõltub tööturust.

Üliõpilaste hinnangud üüriturule on kriitilised: turul ei leita piisavalt eelistustele vastavaid üürieluasemeid ja sobivaid hinnapakkumisi. Kuigi eluaseme üürimist nähakse ajutise lahendusena, väärtustatakse üürimist paindlikuma viisina korraldada oma elu praeguses mobiilses elufaasis. Kvaliteetse eluaseme üürimise kättesaadavuse tagaksid üliõpilaste hinnangul nii õppimise ajal kui peale lõpetamist noorte spetsialistidena tööle asumisel (kuni 35. eluaastani) riiklikud otsetoetused pigem üürijatele kui üürileandjatele. Põhjused otsustamaks üürieluaseme kasuks on seotud piisava majandusliku kapitali puudumisega ja piiratud turupakkumiste kõrval ka täpsemate edasiste eluplaanide puudumisega, mis ei võimalda võtta omanikukohustust. Kaalutakse ka välismaale siirdumist, mis on küll erinevalt motiveeritud (haridustee jätkamine, töötamis- ja karjäärivõimalused, huvitavam elukeskkond jm), kuid on seotud ka praeguste kehvade elamistingimustega, mille parandamine loodetakse saavutada läbi eneseteostuse ja soodsamate võimaluste avanemise välisriigis. Need, kes peavad oma elamistingimusi praegusel ajaperioodil täiesti ebarahuldavaks, on enam motiveeritud välismaale siirduma (64%, võrreldes väga rahulolevate 34%-ga).47

Üürieluasemefondi arendamist Eestis peetakse väga vajalikuks (vaid 4% ei pea sellist suunavõttu vajalikuks). Pooled küsitletuist on seisukohal, et üürisektorit tuleb arendada nii avaliku kui erasektori poolt; seejuures peab ligi viiendik üürisektori arendamist avaliku sektori pädevusse kuuluvaks ja vaid 8% näeb erasektorit ainsa üürieluasemefondi kujundajana. Avaliku sektori suhtes tundub olevat suurem usaldusväärsus ning oluliste

46 http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=81ddd1e6-0f69-4df2-bb3c-53f6f45d35f547 Üürieluaseme kättesaadavus ja vajadus. Üliõpilaste hinnangute analüüs. Uuringuraport, TTÜ, Tallinn 2013, lk 37

25

eelistena nähakse siin üürniku heaolu kindlustavaid selgemaid õigussuhteid, mis on tagatud üürilepingutega.

Üürieluasemefondi arendamine Eestis on üliõpilaste uuringu andmetel igati oodatud ning seda peaks avaliku ja erasektori koostöös strateegia tasandil koordineerima riik. Üürimine võimaldab alustada iseseisvat elu ja võib kujuneda õppeperioodil või esimestel aastatel peale ülikooli lõpetamist oluliseks alternatiiviks eluaseme ostmisele, milleks noortel haritlastel üldjuhul puudub majanduslik kapital või huvi paigastuda kindlas elukohas (arvestades kaasaegset mobiilsust ja võimalusi jätkuvaks eneserealisatsiooniks erinevates eluvaldkondades). Kinnisvarainvesteeringuteks per se aga pole valdaval enamusel ülikoolilõpetajatest kindlasti kapitali. Perspektiivselt eelistavad üliõpilased eluaseme omamist valdavalt üürimisele ja on orienteeritud investeerima eluasemevarasse. Kuid seda ühiskonnagruppi tuleb käsitleda tõsiseltvõetava ja kestva klientuurina üürieluasemesektoris.48

Eluasemevaldkonda Euroopa riikides iseloomustab suhteliselt suur variatiivsus eluasemevaldamise vormides, omandistruktuurides, aga ka kehtestatud eluasemestandardites ja eluaseme kättesaadavuse tagamise viisides. Vaatamata eluasemevaldkonnas toimivate mudelite erinevusele, mis on igal üksikul juhul vaadeldavad struktuursete protsesside koosmõjus ühiskonna tasandil, tunnistatakse kõikides Euroopa riikides avaliku sektori (st riigi ja omavalitsuste) rolli tähtsust eluasemesüsteemi kujundamisel, eluasemega kindlustamise korraldamisel ja üürieluaseme võimaldamisel oma kodanikele; seda nii heaolulistes Põhjamaades kui neoliberalistlikus Suurbritannias, nii (sotsiaal) turumajanduslikul Saksamaal kui pikaajalise sotsiaaleluasemesüsteemi traditsiooniga Prantsusmaal jm. Sellisel suundumusel on erinev põhjuste dünaamika. Läbivaks printsiibiks on eluaseme tunnustamine ühena inimese põhivajadustest, mille mitterahuldamine omab pikaajalist vastasmõju individuaalsele heaolule ja riigi majandusele ja seega ühiskonna sidusale toimimisele. Eluasemega kindlustamine on otseselt seotud tööhõivega ja sissetulekutega ning käesoleval majanduskriisi järgsel perioodil teatavasti kasvanud ebakindlusega tööturul ja kõrgenenud tööpuudusega, mis takistab juurdepääsu kvaliteetsele eluasemele või limiteerib eluaseme kättesaadavust – seda rõhutab ka Euroopa Parlamendi hiljutine raport (2013). Teiseks ja eelnevaga seonduvalt, suureneb sotsiaalne kihistumine, mille mõjusid on võimalik leevendada majanduslikult vähekindlustatud kodanikele elementaarse heaolu tagamisega eluasemega kindlustamise näol vastavate poliitiliste meetmete kaudu. Kolmandaks, lisaks teadaolevatele muutumatutena püsivatele riskigruppidele, on eluasemesektoris aktualiseerunud uued vajadused, mis on tingitud perekondliku käitumise ja seega ka leibkondade profiili teisenemisest, seostest muutunud sündimuskäitumise ja elanikkonna vananemise vahel. Neljandaks, kaasaegses globaliseeruvas ja ka üksikindiviidi tasandil mobiilses maailmas, suureneb nende inimeste osakaal, kes ei soovi paigastuda või siduda end omanikukohustustega teatud elustaadiumis, eelistavad põhimõtteliselt üürieluaset eluasemeomandile või vajavad paralleelselt teist eluaset (erineva tasemega tööjõu liikumise kontekstis nii riigisiseselt kui riikide üleselt). See tähendab, et üürieluasemete vajadus kasvab ka teistes ühiskonnakihtides, sh eriti professionaalide, aga ka muude töötajate, haridust omandavate või tööturule sisenevate haritud noorte rühmades; üürieluasemefondi defitsiidi olukorras on nimetatud kontingendi näol oht kaotada vajalikku tööjõudu, ettevõtlikke majandustegevuse arendajaid ja ühiskonnale olulist intellektuaalset kapitali kõige laiemal skaalal.49

48 Üürieluaseme kättesaadavus ja vajadus. Üliõpilaste hinnangute analüüs. Uuringuraport, TTÜ, Tallinn 2013,lk 3849 Allikas: Katrin Paadam, Liis Ojamäe. „Üürieluasemesektori käsitlusi Euroopa riikides“. Üürieluasemete kättesaadavuse uuring, TTÜ , Tallinn 2013. Lisa 2

26

Kokkuvõtlikult on kvaliteetsete üüripindade vähesus Eestis kindlasti üheks oluliseks teemaks, mis kätkeb endas emalt nii üürihindade kättesaadavust ja teiseks pikaajalist turvalisusust, mis seostub üürikorteris elamisega. Miks on üürimine väheprestiižne Eestis, on kindlasti põhjuseks lisaks suhteliselt kõrgele hinnale ka lühiajalised üürilepingud (1 aasta tavaliselt), lisaks üürnike limiteeritud õigused (näiteks omada sissekirjutust, kuna eraomanik ei soovi, et üürnikust märk maha jääks). Seega ka üürnike kohta igasugune ametlik statistika puudub, neid polegi võimalik ühtsesse süsteemi arvele võtta. Üürimisega seonduv õigusliku keskkonna korrastamine pluss maksude teema (üheks lahenduseks võiks olla eluaseme üüridest laekuv tulu muuta ametlikult tulumaksuvabaks või madalama määraga maksustatuks või üürileandjaile kehtivateks muud tüüpi maksusoodustused). 

Üüriturgu märkimisväärselt ei suurenda ega korrasta ilma erasektori arendaja huvita, mistõttu on vaja mõelda samuti legaalse raamistiku väljatöötamise peale, ning vajadusel ka vastavate riiklike meetmete peale, kuidas eraarendaja huvi suurendada, mis aga eeldaks neil juhtudel üüride piirtaseme keskselt määratlemist. Ainult erasektorit huvitama pannes on minu nägemuses võimalik tagada jätkusuutlik ja suuremamahuline üüriturg, tasakaalustamaks omanikuasustust. Olukorras, mil riik/kohalik omavalitsus teeb koostööd erasektoriga ning subsideerib/toetab erinevate soodustustega (vms) ühel või teisel viisil üürisektori arendamist, eeldab see, et arendajapoolsed kohustused riigile/omavalitsusele on sellisel juhul sätestatud seadusandluses, eesmärgiga et riik/omavalitsus saaks täita oma ülesannet tagada avaliku sektoris eluase nt vähekindlustatud kodanikele, üliõpilastele jt . Samas on võimalik - teiste riikide kogemusele tuginedes - et mingi osa kortereid antakse üürile turuhinnast oluliselt madalama hinnaga ning selle klientuuri määravad avaliku sektori vastavad institutsioonid. Arenenud demokraatlike riikide praktika kohaselt püütakse tagada ka võrdne kvaliteet nii avaliku kui erasektori üüripindade puhul.50

Sotsiaalse segregatsiooni vältimiseks on kombineeritud naabruskonnad, mida tänapäeval toetatakse kõige enam Lääneriikides - kui planeeritakse uut naabruskonda, siis nähakse ette ka teatav osaüürikortereid, sh madalama üüriga. PPP projektide raames võib ka kombineerida tulemit, et lisaks müüdavatele ja/või kõrgema üüritasemega korteritele, rajatakse ka soodsama üüriga pindu, mida jaotatakse vastavalt kriteeriumitele.  Seega on võimalik üürisektori arendamise maastik üsna la, kuid ennekõike peaks alternatiive, mis pakuks pikaajalist turvalisust eluasemepoliitikas, rohkem olema. Süstemaatilisem üürituru teema käsitlus nõuaks ühiskonnas laiapõhjalisemat diskusiooni ning poliitilist tahet.

2.4: Eluasemefondi üldine seisukord

Viimasel paarikümnel aastal (st Eesti Vabariigi ajal) ehitatud elamute maht jääb oluliselt alla perioodi 1960 - 1989 keskmisele elamuehituse mahule, kuid ligemale pool sajandit tagasi ehitatud hoonete vanus läheneb (või on juba ületanudki) tol ajal normatiividega määratud elueale. Praeguse ehitustempo juures tekib paratamatult probleem, et uusehitiste maht ei kata tinglikult eluea lõppemisel väljalangevate elamute kadu.51 Eluasemete teoreetiliseks 50 Allikas: Katrin Paadam; TTÜ51 Aastatel 1955-1959 ehitati eluruume aastas keskmiselt 341 000 ruutmeetrit, 1960-1964 571 000 ruutmeetrit ning järgnevatel kümnenditel kasvas ehitustempo veelgi (1970-1989 ehitati üle 700 000 ruutmeetri elamispinda aastas). 1990-ndatel aastatel ehitusmaht vähenes oluliselt, jäädes aastatel 1993-2002 alla 200 000 ruutmeetri aastas.2002-2012 ehitati eluruume aastas keskmiselt 302 000 ruutmeetrit (ehitusloa saanud ja kasutusse

27

taastuvvajaduseks loetakse ca 1% uusehitisi ja kuni 2% rekonstrueerimistegevust aastas, mida Eestis viimasel kümnel aastal pole saavutatud. Aastatel 1980 -1989 ehitati keskmiselt 13 500 eluruumi aastas (võrdluseks 2000. aastal 720, 2007. aastal 7073 ja 2012. aastal 1990 eluruumi väljastatud kasutuslubade alusel), seda peamiselt korterelamutes paiknevate eluruumidena. Planeeritud eluea lõppemine ei tähenda siiski elamu väljalangemist elamufondist. Majade ehituslikust struktuurist lähtudes on paneel- ja telliselamud suhteliselt vastupidavad ja vastutustundliku hoolduse puhul ei ole nende ehitus-tehniline seisukord kande- ja piirdetarindite osas probleemne. Küll on elamufond äärmiselt energiakulukas, sest masselamuehituse perioodil ei pööratud tähelepanu elamute energiakasutusele.

Aastatel 2004-2008 ehitustempo küll kiirenes, kuid pärast majanduslangust ei ole elamuehitus taastunud endisele tasemele. Selleks, et tagada järgnevatel aastatel elamumajanduse jätkusuutlikkus, on vaja teha täiendavaid investeeringuid hoonete kestlikkusse ja energiatõhususse. Kuigi otsest hävimise ohtu ei ole – kui elamud on jätkuvalt asustatud ja kütteperioodil on tagatud elamute kütmine - vajavad korterelamud rekonstrueerimist ning ennekõike soojustamist ja ventilatsiooni väljaehitamist. Suurem osa elamutest (üle 20 a vanused) on eriti halvas seisundis just energiakulu osas, sest majad on sisuliselt soojustamata ja ventileerimata, seda ajal, mil energia hinnad maailmas aina tõusevad ning puuduliku sisekliima probleeme üha enam tunnistatakse. Rekonstrueerimistöödega viivitamine halvendab elamute ja rahvatervise olukorda ning viib tulevikus nii omanike kui riigi kulutuste suurenemisele. Samuti pöörati elamute erastamise järel nende hooldusele vähe tähelepanu, mistõttu kulutused elamute olukorra parandamiseks on suuremad kui need oleks võinud olla pideva korrapärase hooldusega.

Eluruumide vanus ehitusaastate lõikes:

Enne 1919

1919-1945

1946-1960

1961-1970

1971-1980

1981-1990

1991-1995

1996 või

hiljem

Ehitus pooleli

0

20000

40000

60000

80000

100000

120000

140000

160000

Allikas: Statistikaamet

Väikeelamute osakaalu elamuehitusest illustreerib ilmekalt Statistikaameti poolt koostatud joonis aastatel 1950-2006 ehitatud eluruumide osas:

lubatud uusehitus).

28

Allikas: Statistikaamet

2.5: Eluasemefondi tehniline seisukord

„Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2008-2013“ elluviimisel kaardistati TTÜ-s teostatud erinevate uuringutega eluasemefondi ehitustehniline seisukord ja prognoositav eluiga peamiste suuremate tüüpsete (suurpaneel, tellis- ja puit-) korterelamute lõikes ning uuriti ajavahemikul 1990-2010 kasutusele võetud korterelamuid. Suuremahulise mitmeetapilise elamufondi kaardistamise uuringute läbiviimise eesmärgiks oli välja selgitada, milliste meetodite või investeeringutega oleks võimalik pikendada eluasemefondi eluiga nende hoonete osas, mis on ehitise elukaare teooria kohaselt oma eluea saavutanud või sellele lähenemas. Uute korterelamute uuringu eesmärgiks oli keskseks teemaks ehitiste vastavus kehtivatele normidele ja kvaliteedinõuetele.

Kõikide uuringute kokkuvõttena on korterelamute kandekonstruktsioonide seisukord rahuldav või isegi hea, kui elamut on kasutusea jooksult asjatundlikult hooldatud. Probleemne on enamasti sisekliima ja hoonete energiakasutus. Elamufondi tehnilise seisukorra osas ei ole karta piirdekonstruktsioonide jäikuse ja vastupidavuse vähenemist, st elamud ei ole üldiselt muutunud varisemisohtlikuks. Küll aga tasub elamuid kompleksselt renoveerida energiasäästlikkuse parandamiseks ja ehitise eluea pikendamiseks. Tehtavate tööde puhul tasub maksumuse arvutamisel alati vaagida elamu kasutamise perspektiivi lähtudes demograafilistest trendidest.

Suurpaneel-korterelamud: 52

Eestis algas suurpaneelelamute tootmine 1960 aastal. Paneelhoonete osas tehti neid vigu, mis mujalgi maailmas, ent siin esinesid need vead ehk suuremal määral. Konstruktsioon oli kerge, soojaisolatsioonimaterjalid kesised, välisseinapaneelide välis- ja siseplaatide vaheliste ribide betoon suhteliselt tihe – külmasillad, terassidemed tavalisest roostetavast materjalist jne.

Ka 50 aastat vanade suurpaneelelamute kandekonstruktsioonide tehniline seisukord on rahuldav, st hoonete elementide põhiosa, nagu vundamendid, kandvad siseseinad, laepaneelid, trepimademed ja –marsid, välisseinte kandvad siseplaadid, aga käesoleval perioodil ka enamik välisplaate on üldiselt korras, va teatavad defektid, millede kõrvaldamisega tuleb 52 Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga. Uuringu lõppraport, TTÜ, Tallinn 2009.

29

tingimata tegeleda. Hoonete jäikuses kahtlusi ei ole. Piirdekonstruktsioonide soojapidavus ei vasta praegustele nõuetele, olles kohati mitu korda väiksem kui lubatud ja vajab energiakulukuse vähendamiseks olukorra parandamist soojustamise teel. Suurpaneelelamu välisseinapaneelide liitekohad sisaldavad üldiselt külmasildu, mille likvideerimine on möödapääsmatu ohutu ja tervisliku sisekliima nõudeid arvestades. Akende vahetamisega ei ole kaasnenud ventilatsioonisüsteemi renoveerimist, rikutud on algne loomuliku ventilatsiooni toimimine, mistõttu on elamutes halvenenud sisekliima ning esineb rohkelt niiskus- ja hallitusprobleeme.

Uuringu tulemuste kohaselt võib väita, et paneelmajade põhikande-konstruktsioonide üldine seisukord on selline, et nad võivad mõningate koheselt tehtavate tööde ja periooditi tehtavate tööde järgi vastu pidada veel niikaua, et konstruktsioonide kogu kasutusiga oleks 50 – 80 või enamgi aastat. Seejärel võivad vajalikud remondikulud (sh betoonkonstruktsioonide osaline asendamine, nagu välisseinte välisplaatide lahtivõtmine, terase puhastamine ja korrosioonikaitse, betooni realkaliseerimine, terassidemete asendamine tõmbide ja ankrutega jne) kujuneda nii suureks, et on otstarbekam elamu kõrvaldada ekspluatatsioonist ja ehitada uus hoone. Kui aga elamute välispidine soojustamine ja ilmastikukindel viimistlus tehakse lähemate aastate jooksul, enne kui rasked kahjustused jõuavad liiga kaugele areneda, siis võib kasutusiga oluliselt suurendada, halva hoolduse ja remondi puhul aga tunduvalt alaneda.

Suurpaneelelamute renoveerimine on nende energiatõhususe, sisekliima ja tarindite olukorra parandamiseks hädavajalik, et luua inimestele tervislik ja ohutu elukeskkond ja tagada hoone kasutusea pikendamine. Seejuures tuleb arvestada majanduslikku tasuvust, eeldades, et elamu asub toimepiirkonnas ja seda ei ähvarda kasutusest väljalangemise oht.

Telliselamud: 53

Telliselamute välisseinad on lahendatud nii kihiliste seintena kui massiivseintena. Paljudel elamutel esineb tõsiseid probleeme fassaadikivi ja kandva seinaosa vaheliste sidemetega ning on suur tõenäosus, et sidekivid on aja jooksul purunenud. Vaadeldava probleemi põhimõtteline lahendus seisneb purunemisohus kandvast seinaosast eralduma hakkava välisvoodriosa tagasiankurdamist kandva seinaosa külge terasankrute abil. Teiseks suureks probleemiks on telliste külmakindlus. Keraamilistest tellistest fassaadide külmakahjustused on kõige ulatuslikumad. Punasest kärgtellisest fassaadide puhul on nende lagunemine laialt levinud, sest kasutatud kivimaterjali külmakindlus on osutunud madalaks. Teisalt on tegu lamedate katustega, parapettidega, ülevalt lahtiste rõdudega lahendustega, mis on eriti tundlikud fassaadimaterjali kvaliteedi suhtes. Madala külmakindlusega kärgtellistest välisvoodrid (või tellisseinte välispinnad) lagunevad eriti ülemiste korruste parapeti lähedastes või lahtiste rõdude piirkonnas.54

Vahel on probleemiks kahjustunud konstruktsiooni taastamine ilma konsulteerimata vastava eriala spetsialistidega. Tulemused võivad olla vastupidised ootustele, st vale rekonstrueerimise tulemusel võib hoone ehitustehniline seisukord hoopis halveneda. Selliste probleemide vältimiseks tuleks enne renoveerimistöödega alustamist teostada kahjustunud konstruktsioonide ehitustehnilised uuringud, et määrata võimalikult täpselt kindlaks kahjustuste tegelikud tekkepõhjused ja sellest lähtuvalt taastamise eripärad.

53 Eesti eluasemefondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga. Uuringu lõppraport, TTÜ, Tallinn 201054 Roode Liias, Karl Õiger, Tallinna Tehnikaülikool

30

Telliselamute välispiirete suure soojusjuhtivuse ja seinas paiknevate külmasildade tõttu võib nende soojustamist pidada möödapääsmatuks ehitise ohutuse ja tervisliku sisekliima nõudeid ja energiasäästu vajadust arvestades. Samuti võib pidada telliskorterelamute tehnosüsteemide olukorda pigem halvaks ja hädasti renoveerimist vajavaks. Hoone energiatõhususe parandamisel annab suurimat säästu terviklahendus, kuid alati tuleb lähtuda majanduslikust tasuvusest ja korterelamu kasutusea potentsiaalist.

Puitelamud: 55

Puitelamute arhitektuur on mitmekesisem kui paneel- või telliselamute puhul ning evib regionaalseid eripärasid. Seetõttu on raskem üldistada. Mitmetes linnades on puitasumite terviklikkuse kaitseks kehtestatud miljöövääruslikud hoonestuspiirkonnad, mis mängivad piirkonna identiteedi ja üldilme säilitamise seisukohalt olulist rolli.

Vanemad säilinud puitelamud on ehitatud asumites 18. sajandil, koos ehitamisega kujunes teede ja tänavate võrk. Enamik säilinud puithoonestusest pärineb 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi alusest seoses üldise linnastumisega ja tööstuse arenguga tekkinud ehitusbuumist. Üldjuhul ehitati kvaliteetselt, kuid nõukogude-perioodil oli remondi teostus tihti lohakas ja hoonet hävitav ning pigem hädapärane lappimine, kuna perspektiiviks oli „kõdurajoonide“ lammutamine. Nüüdne tendents säästvale renoveerimisele on päästnud paljud korterelamud ja agulipiirkondades toimub aktiivne taaslinnastumise protsess.

Puitkorterelamute kandekonstruktsioonid on enamasti rahuldavas seisukorras. Kahjuritest on enam levinud mädanikseened ja majavamm, mille tõttu võib hoone renoveerimine osutuda keerulisemaks ja kallimaks kui algselt eeldatud. Hoonepiirded on suurema õhulekkega, probleeme võib olla sisekliimaga (helipidavus, soojuslik mugavus, õhuvahetuse puudulikkus). Kaasaegne elustiil on suurema veetarbimise osakaaluga ja seespoolne lisasoojustus koos korterisse paigaldatud puuduliku hüdroisolatsiooniga dušikabiiniga loob eelduse hallituse tekkeks.

Renoveerimisel tuleb pöörata tehnosüsteemidele erilist tähelepanu. Puitkorterelamute renoveerimise korral on projekteerimisel oluliseks leida sobivad tehnilised lahendused C/D energiatõhususklassi saavutamiseks ilma hoone miljööväärtust rikkumata.

Uued korterelamud: 56

Ajavahemikul 1990-2010 kasutusele võetud korterelamute seas on palju korralikke ja kvaliteetseid hooneid, samas on puudujääke ehitusvaldkonna kvaliteedi osas. Kehtivaid regulatsioone tihti ei järgita ja määravamaks on saanud osapoolte huvid ning hoone kasutusea ja ehituslahenduste analüüsimist ei ole tehtud. Korterite alakütmine ei ole probleemiks, ventilatsioonilahendused tagavad enamasti sisekliima nõuetele vastava õhuvahetuse, kuid paljudel juhtudel on sellega kaasnenud elanikke häiriv müra. Mehaaniline väljatõmbeventilatsioon tuleks renoveerida soojatagastusega süsteemiks (kasutades väljatõmbeõhu soojuspumpa), et vähendada elamu soojusenergia tarbimist ja müraprobleem

55 Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga. Uuringu lõppraport, TTÜ, Tallinn 2011.

56 Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga. Uuringu lõppraport, TTÜ, Tallinn 2009.

31

võib olla lahendatav lisasummutite paigaldamisega või ventilatsiooniseadme väljavahetamisega.

Hoonete ehitusprojektis ei käsitleta hoone jätkusuutlikkuse kriteeriume. Järgnevatel aastatel tuleks välja töötada Eesti tingimustesse sobiva hoonete keskkonnamõju ja loodusressursside jätkusuutliku hindamise meetod ning koolitada hoonete energiatarbimisega otseselt seotud valdkondlikke spetsialiste (arhitektid, projekteerijad, ehitajad, omanikujärelevalve tegijad, hoonete haldus- ja hoolduse vastutavad isikud), et energiasäästlikkuse saavutamiseks vajalike madal- ja liginullenergiahoonete nõuetele vastavate hoonete ehitamisel oleks tagatud pädevus ja keskkonnasäästlikkus.

2.6: Eluasemefondi olukord energiasäästu aspektist

Lõppenergiatarbimine hoonete kütmiseks, ventilatsiooniks, jahutuseks, valgustuseks, seadmeteks ja soojaveevarustuseks on kõige suurem lõppenergiatarbe komponent nii Eestis kui EL-s. ENMAK-i energiabilansi arvutused näitavad et hoonete lõppenergiatarve moodustab Eestis ca 50% Eesti summaarsest energiatarbest, kui ei arvestata tööstushoonete energiakasutust. Tööstushoonete energiakasutuse (ilma protsessita) arvestamine viiks hoonete osakaalu üle 50%, kuid vastavaid arvutusi ei ole Eestis tehtud.

Võrreldes teiste Euroopa riikidega on hoonete energiatarbimise osakaal ülisuur – valdavalt tingituna soojustamata hoonefondist. Kulutused hoonete energiale moodustavad olulise osa hoonete kasutamisega seotud püsikuludest. Maailmaturul on viimastel aastatel energia hind pidevalt kasvanud. Kuigi imporditavaid kütuseid kasutatakse Eesti hoonete küttevajaduse rahuldamiseks suhteliselt vähe, vähendavad kasvavad kulutused hoonete energiavajaduse rahuldamisel riigi konkurentsivõimet ning energiajulgeolekut.

Eesti paiknemine kliimavöötmes, kus nelja kuu keskmine välisõhu temperatuur jääb alla 0°C, loob olukorra, et peame oma eluruumide kütmisele kulutama aasta jooksul märkimisväärse summa oma sissetulekutest. Keskmine Eesti pere kulutab küttele kuni kolmandiku oma sissetulekust. Põhjamaades on see kulu mitu korda väiksem, ehkki energia hinnad on ligikaudu samad. Ruumide kütmisele kulub Eestis 1,5-2 korda rohkem energiat. Siin ei ole põhjus ainult meie sissetulekute erinevuses, vaid majad on ehitatud erineva kvaliteedi ja soojustusega. Uuringute tulemused on näidanud, et kui väikeelamu elueaks võtta 50 aastat ja

32

elamiskuludeks 100 %, siis 20 % kulub sellest maja soetamiseks ning 80 % kasutuskuludeks. Viimasest omakorda kulutatakse küttele ca 60 %.57

Eestis kehtiva sisekliima standardi58 kohaselt on talvetingimustes ette nähtud eluruumide siseõhu temperatuuriks +21°C. Tervisekaitse seisukohast sätestab õhutemperatuuri eluruumis valitsuse määrus «Eluruumidele esitatavad nõuded», mis nõuab, et kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18 kraadi. Energia kokkuhoid ja kulutuste vähendamine kütteks on väga tähtsad, kuid inimeste heaolu ja tervist ei tohi nendele ohvriks tuua. Tihtipeale on elanikud püüdnud vähendada küttekulusid, alandades ruumide temperatuuri ja vähendades või hoopis vältides ventilatsiooni sissepuhet, mistõttu on sisekliima halvendamise tulemusel halvenenud ka rahva tervisenäitajad.

Eesti hoonete tehniline energiasäästupotentsiaal on 80% hoonefondi praegusest energiakasutusest59. Seejuures on soojusenergia tehniline säästupotentsiaal ülisuur - 9,3 TWh/a ning elektrienergia säästupotentsiaal on pea nullilähedane - 0,2 TWh/a (elektritarbimise kasv ajas on seletatav nõuetekohase ventilatsioonisüsteemi kasutamisega ja soojuspumpade laialdase kasutamisega väikeelamute rekonstrueerimisel). Hoonete tehniline energiasäästupotentsiaal ca 10 TWh/a moodustab pea kolmandiku summaarsest energia lõpptarbimisest (33-34 TWh/a) Eestis. Hoonete energiatõhususe direktiivi rakendamiseks aitavad täiendavad meetmed (soodustingimustel laenud, laenugarantiid, meetmed rekonstrueerimise sotsiaalsete barjääride ületamiseks toetuste näol) tagada riigile seatud energiasäästu saavutamise eesmärki.

Energiatarbimine sõltub otseselt köetavast pinnast, mis on võrdeline suletud netopinnaga. Eestis on elamispind inimese kohta pigem alla Euroopa keskmise, olles umbes 31 m2 inimese kohta. Võrreldes Läti (27 m2/in) ja Leeduga (25 m2/in) on see küll suurem, kuid arenenud EL piirkondade vastavast näitajast tublisti madalam (Soome 39 m2/in, Rootsi 44 m2/in, Saksamaa 42 m2/in, Taani 54 m2/in ). Võrreldavad ei ole sooja vee tarbimise näitajad, samuti ruumide ventilatsiooni iseloomustavad parameetrid.

Loetletud faktoreid arvestades on püüdlused võrrelda energiatarbimist elamutes mõistlikud vaid üksikutes elamufondi segmentides. Eestis on enim vaadeldud energiatarvet aastatel 1960-1990 rajatud korruselamutes. Nõukogude-aegse massilise elamuehituse tulemusena ehitati aastatel 1961-1990 kokku 60,7% kõikidest eluruumidest. Kehva ehituskvaliteedi ja subsideeritud kütte tõttu ei peetud oluliseks majade vastupidavat soojustamist, mistõttu lähiaastatel on vaja seoses energiatõhususe direktiivi harmoneerimisega pöörata erilist tähelepanu sellel perioodil valminud majade energia- ja ressursisäästlikumaks muutmisele.

Seoses eeltooduga on korterelamute rekonstrueerimise projekti elluviimisel ja vastavate meetmete riigieelarvest (struktuurifondide ja CO2 kvoodimüügi tuludest) rahastamisel oluline eelistada eelkõige terviklike rekonstrueerimisprojektide toetamist, et kindlustada suurim võimalik kasutegur primaarenergia tarbimise vähendamisel.

Viimase kümne aasta vältel toimunud laiapõhjaline energiakandjate hinna tõus on muutnud Eesti elamufondi energiasäästlikkuse parandamise aktuaalsemaks kui kunagi varem.

57 www.kokkuhoid.energia.ee58 EVS-EN 15251:200759 ENMAKi hoonete energiasäästupotentsiaali uuring

33

Aktiivsemad ja teadlikumad elamute omanikud on juba leidnud võimalusi hoonete rekonstrueerimiseks ja energiasäästlikkuse parandamiseks.

Kuna energiatarbimine hoonetes moodustab olulise osa üldises energia lõpptarbimisest, tuleb riiklike sihtide täitmisel seada selged ülesanded energiasäästu edendamiseks hoonetes. Sarnase üldise säästueesmärgi püstitamine on õigustatud Eesti elamufondile, kuid alaeesmärkide ja -meetmete väljaarendamine peaks toimuma käesoleva arengukava (st elamumajanduse arengukava) rakendamise käigus.

Hoonete energiatarbimise vähendamise eelduseks on hoonete kulude ja investeeringuvajaduste seire ja valdkondlik pädevus. Olemasolevate hoonete energiakulukuse vähendamiseks on vaja tõsta ühiskonna teadlikkust ja koolitada hoonete majandamise, haldamise ja hooldamise vastutavaid isikuid. Nii rekonstrueerimisel kui uusehitusel sõltub reaalne kokkuhoid potentsiaali maksimaalsest ärakasutamisest. Selleks on vaja (täiend)koolitada arhitekte, projekteerijaid, ehitajaid, ehitusjärelevalve tegijaid ja energiaaudiitoreid. Vaid nii on võimalik saavutada sektoripõhine teadmiste kvaliteet ja investeeringute tasuvus.

2.7: Hoonete sisekliima60

Tulenevalt üha karmistuvatest nõuetest hoonete ehitamise ja rekonstrueerimise vallas oleme sattunud olukorda, kus peame tagama hea sisekliima hoonetes energiatõhusal viisil. Paraku on riigi hoonefond valdavalt ehitatud ajavahemikul, kus energiatõhususele tähelepanu pööramine oli teisejärguline. Energiahindade olulise kasvuga on viimaste kümnendite hoonete rekonstrueerimise rõhk olnud peamiselt energiatõhususe parandamisel (akende vahetus, fassaadide soojustamine, küttesüsteemide rekonstrueerimine jne.). Käesoleval hetkel on sisekliima probleemid olemasolevates puudulikult rekonstrueeritud hoonetes muutunud kasutajatele oluliselt häirivaks ning inimeste tegutsemisvõimet-aktiivsust pärssivaks mureks. Puuduliku ventilatsiooni tõttu esineb vähemalt 25%-s korteritest hallitus. Kindlasti on käesoleva arengukava üheks väga oluliseks punktiks sisekliima tagamine olemasolevates hoonetes.

Hoonete sisekliima all mõistame soojuslikku mugavust, õhu kvaliteeti, valgustust ning akustikat. Teiste sõnadega: sisekliima määravad õhu füüsikalised, keemilised ning bioloogilised tegurid. Vastavad teoreetiliselt kalkuleeritavad ning reaalselt mõõdetavad suurused on kokkulepitud standardites. Sobiva sisekliima soovituslikud väärtused on esitatud Eesti standardis EVS-EN 15251:2007 „Sisekeskkonna lähteparameetrid hoonete energiatõhususe projekteerimiseks ja hindamiseks lähtudes siseõhu kvaliteedist, soojuslikust mugavusest, valgustusest ja akustikast“ ja osaliselt ka Energiatõhususe miinimumnõuete määruses. Selle standardi järgi jaotatakse hooned soojusmugavuse klassi ning antakse nende järgi soovituslikud parameetrid kõikidele sisekliima parameetritele. Parameetrid on kokku lepitud, põhinedes teadusuuringutele, et tagada inimestele optimaalne sisekeskkond hoones. Loomulikult ei ole ühesugustel sisekliima parameetritel olevas ruumis rahulolevaid inimesi 100%, aga maksimaalne rahulolevate arv eeldab individuaalse reguleerimise võimalust.

Tehnosüsteemide kavandamisel eristatakse kahte ekstreemperioodi: suvi ja talv. Paljudel hoonete kasutajatel on paraku erinev arusaam praktikas kõige olulisema sisekliima parameetri - ruumitemperatuur osas ning suvine ning talvine piirtemperatuur satuvad omavahel

60 Sisekliima peatüki koostanud Allan Hani, RKAS Energiatõhususe valdkonna juht

34

vahetusse. Sellisel juhul kannatab hoone energiaefektiivsus märgatavalt, sellist olukorda reaalsuses tuleb vältida.

Soojuslikku sisekliimat tagatakse hoone piirdetarindite ning kütte-, ventilatsiooni ja jahutussüsteemide kaudu. Oma mõju avaldavad sisemised soojuseraldised. Tuleb tähele panna, et kulukaid jahutussüsteeme on otstarbekas kasutada peamiselt büroohoonetes, kuid sealgi tasub eelistada passiivse jahutuse tehnilisi võimalusi. Täielikult välditakse tavahoonetes tsentraalse niisutuse kasutamist. Ka õhu kuivatamist ei ole otseselt vaja, kuid mõningal määral kaasneb see jahutussüsteemidega. Eesti tellijate madala sisekliima alase teadlikkuse üheks näiteks on niisutussüsteemid aastaid tagasi rajatud büroohoonete ventilatsioonisüsteemides. Hügieeniprobleemide, energiakulu ning süsteemide töökindluse probleemide tõttu ja ehk ka sisekliima alase teadlikkuse lisandumise tõttu on hakatud sellest loobuma. Selles küsimuses oleme Põhjamaadest 30 aastat maas, kus tavahoonetes niisutust ei ole enam aastakümneid kasutatud. Elamumajanduses on mõistlik pöörata erilist tähelepanu soojusliku sisekliima tagamise puhul piirdetarindite soojusfüüsikaliste omaduste parandamisele ning küttesüsteemide automaatreguleeritavaks muutmisele.

Õhu kvaliteedi ning puhtuse (osaliselt ka soojusliku sisekliima) tagamiseks on oluline hoones omada ventilatsioonisüsteeme. Eesti elamufondi sisekliima, ventilatsiooni ning energiaefektiivsuse osas on teostatud mitmeid uuringuid61 62 63, millistele on võimalik toetuda olemasoleva olukorra hindamiseks. Uuringus „Ventilatsiooni-süsteemide kvaliteet elamutes: staatus ja perspektiivid Eestis64 on esitatud kokkuvõte väljaehitatud eramute ja kortermajade ventilatsioonilahendustest:

Ventilatsioonisüsteemi tüüp

Elamu tüüp ning ehitusaegEramud Korterelamud

<1920 1921-1945

1946-1970

1971-1990

1991-2010

<1920 1921-1945

1946-1970

1971-1990

1991-2010

Ilma ventilatsioonita (akna kaudu õhutatav, väljatõmbekanalita)Loomulik ventilatsioon (väljatõmbekanaliga)Õhuvõtt läbi välispiirde ebatiheduste, mehaaniline väljatõmmeSoojustagastusega mehaaniline sissepuhke-väljatõmbe ventilatsioon Olemasolevate hoonete ventilatsioonisüsteemid

Õhuvahetuse indikaatoriks kasutatakse süsinikdioksiidi (CO2) kontsentratsiooni määramist ruumis. Teoreetiliselt ning praktiliselt on tõendatud seos süsinikdioksiidi kontsentratsiooni ning ruumi õhuvahetuse vahel, kuna inimese ainevahetus toodab CO2-te. Seetõttu on mugav kasutada seda parameetrit õhuvahetuse piisavuse määramiseks. Eesti standardis EVS-EN 15251:2007 on toodud ära vastavad CO2 piirmäärad.

61 http://digi.lib.ttu.ee/i/?78962 http://kredex.ee/energiatohususest/energiatohusus/uuringud/63 http://rkas.ee/parim-praktika64 https://www.etis.ee/portaal/publicationInfo.aspx?PubVID=6&LanguageVID=1&FullTranslate=false

35

Õhu puhtuse tagamiseks kasutatakse ventilatsioonisüsteemides erineva filtreerimisklassiga õhufiltreid. Kontrollitavat ventilatsiooniõhu puhtust ilma vastavate filtritega varustatud mehaanilise sissepuhke-väljatõmbe ventilatsioonita on igapäevaelus väga keerukas tagada.

Erineva kasutusotstarbega hoonetel (elamud, lasteaiad, koolid, vanadekodud, büroohooned jne) esineb üsnagi erinevaid õhu kvaliteedi probleeme, sest olemasolevad ventilatsioonisüsteemid erinevad kardinaalselt oma põhimõtete ning ülesehituse poolest. Ilmselgelt ei ole tänapäeval ventilatsiooni puudumine või loomulik ventilatsioon aktsepteeritav lahendus pidevalt kasutuses olevates hoonetes õhu kvaliteedi tagamiseks. Dünaamilised simulatsioonarvutused näitavad, et rekonstrueeritava hoone sisekliima tagamiseks ning energiatõhususe miinimumnõuetele vastavusse viimiseks on vaja välja ehitada soojustagastusega mehaaniline sissepuhke-väljatõmbe ventilatsioon.

Alljärgnevalt on kirjeldatud detailsemalt õhuvahetuse probleemide olemust ning võimalikke lahendusi hoonete kasutusotstarvete kaupa:

Elamud:Enne energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamist ehitatud eramutes on valdavalt kasutusel loomulik ventilatsioon või mehaaniline väljatõmbeventilatsioon kohtäratõmmetega läbi sanitaartehniliste sõlmede ning köögi. Välisõhu kompenseerimine toimub kas läbi piirete ebatiheduste või nn fresh (värske välisõhu) klappide. Probleemiks on kontrollimatu õhuvahetus ning soojustagastuse puudumine (suur energiakulu õhuvahetusele). Sisekliima tase on üldiselt rahuldav või hea.

Korterelamustes enne rekonstrueerimist on reeglina olemas mittetoimiv (eriti hoone ülemistel korrustel) loomulik ventilatsioon. Esineb tihti niiskuse ja hallituse probleeme. Rekonstrueeritud kortermajades on valdavalt välja ehitatud väljatõmbeventilatsioon õhu kompenseerimisega läbi nn fresh klappide (suur energiakulu õhuvahetusele). Sisekliima on üldiselt puudulik või rahuldav. Parimat lahendust, soojustagastusega korteripõhised ventilatsiooniagregaadid, on samas investeeringuna kallis. Tsentraalset sissepuhke-väljatõmbe ventilatsiooni ei ole Eestis renoveeritavatesse korterelamutesse rajatud ilmselt teadmiste puudumise tõttu. See süsteem on töökindel, soojustagastusega ning sissepuhketorustiku paigaldamisel välisseinte soojustusse ka mõistliku maksumusega. Kogemuslikult töökindel ja mõistliku maksumusega lahendus on veel olnud väljatõmbeõhu soojuspumpade kasutamine koos värske õhu radiaatoritega õhu sissevõtuks. Ruumipõhistel ventilatsiooniseadetel puuduvad elamutes töötamise eeldused, sest köögi, vannitubade ja WC-de väljatõmbed lähevad nendest mööda ja soojustagastust ei toimu.

Lasteaiad, koolid:Rekonstrueerimata hoonetes on loomulik ventilatsioon. Sisekliima kõigis aspektides puudulik. Osaliselt rekonstrueeritud hooned (fassaadide soojustamine ja/või akende vahetus). Sisekliima puudulik.Rekonstrueeritud hooned. Soojustagastusega sissepuhke-väljatõmbe ventilatsioon. Sisekliima on hea ja hoiab isegi algse puuduliku ventilatsiooni olukorraga võrreldes energiat kokku. Ruumipõhise CO2 kontsentratsiooni järgi reguleeritav VAV süsteem enamasti puudub.

Erinevalt korterelamutest tuleks vältida ruumipõhiseid ventilatsiooniagregaate hooldustööde mahukuse ning tihti esineval aladimensioneerimisel müraprobleemide tõttu.

Sotsiaalhoolekande hooned:

36

Sarnased probleemid on rekonstrueerimata lasteaedadega. Võimalik rekonstrueerimislahendus on ruumipõhiste soojustagastiga sissepuhke-väljatõmbe ventilatsiooniagregaatide kasutamine. Samuti mehaaniline soojustagastusega sissepuhke-väljatõmbe ventilatsioon.

Kokkuvõtteks on sisekliima oluline prioriteetkoht elamumajanduse arengukavas. Võimalike toetusmeetmete kavandamisel ei ole mõeldav välja jätta osaliselt sisekliimat reguleerivate ventilatsioonisüsteemide rekonstrueerimise pakette. Ruumi sisetemperatuuri peamiselt mõjutavad lahendused (küttesüsteem, fassaadide soojustamine) võetaks reeglina juba kasutusele. Samas peab sisekliima planeerimisel pidevalt vaatlusperioodist pikemat perioodi ette vaatama ning jälgima hoonetekompleksi perspektiivi. Viimatimainitut seetõttu, et investeeringud süsteemidesse oleksid kooskõlas hoone väärtusega. Oluline on kasutada praktikas katsetatud ning reaalselt mõõdetud lahendusi. Lisaks tuleb valikukriteeriumideks seada energiatõhususe näitajad, madalad ekspluatatsiooni- ja hoolduskulud.

2.8: Kasutusest välja langenud ja mahajäetud elamufond

Eesti erinevates omavalitsustes võib leida rohkelt korterelamuid, kus asuvad muuhulgas elanike poolt hüljatud ja tühjaks jäänud korterid. See on nii monofunktsionaalsete asulate kui ka kunagiste õitsvate tööstuslinnakute (nt Ahtme, Viivikonna) probleem. Pooltühjaks jäänud korterelamu toob kaasa kõrgenenud kütte- ja elamute hoolduskulud alles jäänud elanikele, mis tipneb korterelamute väljalülitamisega elektri- ja/või küttevõrgustikust kogunenud võlgnevuste tõttu. Eraomandiga puhul on kohalike omavalitsuste huvi ning võimalused elanikke aidata piiratud. Taoline tendents võib muuhulgas kaasa tuua äärealade osalist getostumist, tõsta kuritegevuse taset piirkonnas ning vähendada elamupiirkondade esteetilist väljanägemist. Amortiseerunud ja kasutusest välja langenud elamud muutuvad kõdunedes ja lagunedes aegamisi ohtlikuks nii keskkonnale kui inimeste elule või tervisele ning need tuleb lammutada.

Väga palju ehitati selliseid üksikuid kortermaju omaaegsete põllumajanduse suurvormide (kolhoosid, sovhoosid) tööjõuvajaduse leevendamiseks just 1960.-1970ndatel aastatel. Tänaseks on muutunud protsessid põllumajanduses mehhaniseerituks, sellisel hulgal tööjõudu pole enam vaja ja hõivatuid on primaarsektoris kordades vähem ning demograafiliste protsesside mõjul (loomulik iive, tööränne, tõmbekeskustesse kolimine) on muutunud või peagi muutumas ääremaadel paiknevad korterelamud tühjaks. Pärandvarana neist loobutakse, sest noortel pole piirkonnas tööd vastavalt omandatud haridusele või soovitakse maapiirkondades pigem elada talumajas, kus on võimalus oma tarbeks tegeleda mahepõllundusega. Hajaasustusega ja ajalooliselt talumajapidamistel põhineva tootmisega Eesti maapiirkondadele oli kolhoosikeskustesse korrusmajade rajamine vägivaldne lahendus, mis orgaaniliselt ei sobi maal elamise elulaadiga.

Seoses laguneva omandiga, mille omanikul või omanikel puudub omandi korrashoiu vastu huvi, tuleks ühe võimalusena kõne alla korterite sundvõõrandamine. Ent kui korterit müüa ei saa, pole see lahendus, sest korteril lihtsalt pole ostjat. Teine võimalus oleks omaniku vabatahtlik loobumine omandist (tulenevalt ülalpidamiskuludest ja soovimatusest omandit ise kasutada) kohaliku omavalitsuse kasuks. Nii saaks omavalitsus hajaasustusega piirkonnas koondada allesjäänud elanikud tehniliselt paremas seisukorras korterelamusse ja teised, amortiseerunud hooned, kuuluksid lammutamisele.

2013. aastal viis DZT Kinnisvaraekspert OÜ Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel läbi uuringu kasutusest väljalangenud ja mahajäetud elamufondi võimaliku

37

probleemsuse kohta. Uuringu eesmärgiks oli saada ülevaade kui palju on omavalitsuse omanduses kasutusest väljalangenud elamuid; milline on piirkonna potentsiaal; kas on lootust, et sinna tahab keegi elama tulla; kui palju elab piirkonnas inimesi, keda oleks mõistlik koondada elama mõnesse tehniliselt paremas seisukorras majja.

Uuringus võeti valimisse need korterelamud, kus on tühje (kasutusest väljas vähemalt üks aasta) kortereid vähemalt 25% ning uuring teostati omavalituste ankeetküsitluse vormis.

Kõige rohkem oli probleemseid korterelamuid Valga maakonnas (108, sh Valga linnas 87) moodustades 17,3% maakonna korterelamutest. Probleemsuselt teine piirkond oli Ida-Viru maakond (86, sh Kohtla-Järvel 42), kus olid probleemsed 3,6% maakonna korterelamutest ning kolmas Lääne-Viru maakond (52 probleemset korterelamut), kus olid probleemsed 6,7% küsitletud omavalitsuste korterelamute koguarvust.65

Hinnanguliselt vajab Eestis lammutamist 253 ja renoveerimist 223 probleemset korterelamut ehk kokku 476 tühja või vähemalt 25% ulatuses tühja korterelamut. Nende 253 korterelamu lammutamiseks kuluks ca 4,5 miljonit eurot. Omanikele makstav kompensatsioonisumma oleks ca 3,0 miljonit eurot. Seda juhul, kui kompensatsioon korteri kohta oleks 1000 €. Probleemsete korterelamute renoveerimisele kuluks ca 2,7 miljonit eurot tingimustel, et iga osaliselt renoveeritava korterelamu renoveerimistoetuse summaks korteri kohta oleks 1000 €. Renoveerimisele kuuluksid need probleemsed korterelamud, millesse asustataks elanikud teistest probleemsetest ja hiljem tõenäoliselt lammutamisele kuuluvates elamutest. Tuginedes rahvastiku maakondliku muutuse prognoosile leiti uuringus ka probleemsete korterelamute ligikaudne lisanduv hulk aastateks 2015-2030. Prognoosi tulemuseks saadi 644 lisanduvat probleemset korterelamut. Nimetatud arvu tuleb siiski suhtuda ettevaatlikult, sest tegemist on lihtsustatud kujul läbiviidud prognoosiga ning ebakindlustegurite osakaal on kõrge. Ometigi võib väita, et seesuguseid elamuid on eeldatavalt hulgaliselt lisandumas.66

2.9: Energiatõhusad hooned

Tulenevalt EL hoonete energiatõhususe direktiivist (EPBD) peavad alates 01.01.2021 kõik uued hooned sh elamud vastama liginullenergiahoone nõuetele. See aeg pole enam kaugel. Nii on juba nüüd vajalik hakata mõtlema liginullenergiahoonete kavandamisele ja projekteerimisele. Liikmesriigid võivad määrata iseseisvalt oma kliimavöötmesse sobivad lahendusena kriteeriumid kuluoptimaalsusele (cost optimal) ja nõuded liginull- ning madalenergiahoonetele.

Nii Eestis kui ka mujal maailmas kasutatakse väga erinevaid nimetusi, millega on tähistatud energiatõhusat hoonet, nagu näiteks passiivmaja, madalenergiahoone, A-klassi hoone ehk liginullenergiahoone, nullenergiahoone, plussenergiahoone jne. Erinevad nimetused tekitavad segadust ja tihti ei saa erinevad osapooled (projekteerijad, tellijad, ehitajad, arendajad, tootjad jne) üksteisest aru, valminud hoone ei pruugi vastata mõne asjaosalise ootustele ning seda isegi vaatamata asjaolule, et kõik osapooled on teinud parima. Probleem tekkis üksteisest möödarääkimisest, sest eri osapooltel oli energiatõhusast majast erinev arusaam. Seetõttu on defineeritud hoonete energiatarbimisest ja energiatootmisest tingitud erinevused.67

65 Uuring kasutusest väljalangenud ja mahajäetud elamufondi võimalikust probleemsusest, DTZ Kinnisvaraekspert, Tallinn 2013, lk566 Sama, lk 6

38

Hoone energiatõhusus sõltub hoone arhitektuursest lahendusest, piirdetarindite ehitusfüüsikalistest omadustest, tehnosüsteemidest ja energiaallikatest. Alljärgnevalt toodud energiatõhusate hoonete määratlemisel on lähtutud 09.10.2013 jõustunud miinimumnõuete määruses kasutatud energiatõhususarve.Liginullenergiahoone (nearly zero energy building: nZEB): parima võimaliku ehituspraktika kohane energiatõhusus- ja taastuvenergiatehnoloogiate lahendustega ratsionaalselt ehitatud hoone, mille energiatõhususarv on suurem kui 0 kWh/(m2 a), kuid korterelamute puhul mitte suurem kui 100 kWh/(m2.a). Liginullenergiahoones kasutatav energia peab olulisel määral pärinema kohapeal või lähiümbruses toodetud taastuvatest energiaallikatest. Liginullenergiahoones vaadeldakse energiabilanssi aasta kui terviku ulatuses ja eeldatakse, et olukorras, kus kohapeal toodetud taastuv elektri kogus ületab elamus tarbitavat energiat, on võimalik ülejääk tarnida (müüa) elektrivõrku.

Madalenergiahoone (low energy building): energiatõhus hoone, mille energiatõhususarv korterelamu puhul on ≤ 120 kWh/(m2.a). Madalenergiahoone energiatõhusus sõltub hoone arhitektuursest lahendusest, piirdetarindite ehitusfüüsikalistest omadustest, tehnosüsteemidest ja energiaallikatest. Üldiselt on madalenergiahoone teostatav liginullenergiahoone lahendustega lokaalse elektri tootmise vajaduseta.

Netonullenergiahoone (net zero energy building, ZEB): hoone, mille aastane neto energiakulu ja CO2 emissioon fossiilsete kütuste kasutamisest on null, kogu hoone vajaminev energia on toodetava ja võrkumüüdava ning võrgust ostetava energiakoguse puhul bilansilises tasakaalus. Nulleenergiahooneid on võimalik kasutada ka off-grid (võrguga ühendamata) lahendusena, sel juhul peab kogu hoones vajamineva energia tootma kinnistu piires.

Plussenergiahoone (plus energy building): hoone, millele paigaldatud lokaalsete taastuvenergia tootmisseadmete abil toodetakse rohkem energiat kui hoones aasta jooksul tarbitakse ning kogu ülejääk müüakse võrku.

Passiivhoone (passive house): energiatõhus hoone, mis on projekteeritud ja ehitatud vastavalt passiivhoone meetodile; terviklik kvaliteedi tagamise süsteem, mis pöörab tähelepanu ennekõike suurele hulgale detailidele, kuidas hoone küttevajadust alla viia; on olnud ajalooliselt teednäitav meetod; tänapäeval on traditsiooniliselt passiivmaja nime all tuntud tegevused üldaktsepteeritavalt vajalik esimene samm energiatõhusa hoone loomise (praegu Eestis ka miinimumnõuete täitmise) suunas; passiivmajale saab juurde luua taastuvenergia toomise osa (liginullenergiahoone, netonull- ja plussenergiahoone). Passiivhoone on standard- ja vabatahtlik sertifitseerimise süsteem, mis võib anda riikliku märgisesüsteemi kõrval lisa kvaliteedi tagatise ja see on kasutusele võetud mitmetes riikides (nt Saksamaal, Austrias, Rootsis, Norras ja Soomes). Tänapäeval on passiivhoone kasutusel väga erinevates kliimatsoonides kõikjal üle maailma, eelkõige töövahendi, komponentide kirjeldamise ja täiendõppe süsteemi mõttes, mis annab riiklike nõuete täitmiseks väärtusliku sisendi. Kui 2008. aastal energiamärgise järgi saavutasid passiivmajad A klassi, siis uue energiamärgise järgi on need ligilähedaselt C klassi tasemel, ehk vastavad praegustele miinimumnõuetele, mis näitab energiatõhususe nõuete ülikiiret arengut. Eestis on Tartu Ülikooli energiatõhusa ehituse tuumiklabor sertifitseerinud esimese passiivmaja rahvusvahelise süsteemi järgi, mille hoidjaks on Rahvusvaheline Passiivmaja Assotsiatsioon. Passiivhoone kontseptsiooni kõige

67 Teet Tark, Targo Kalamees; Madalenergia- ja liginullenergiahoonete kavandamine. Juhend korterelamute projekteerijatele, ehitajatele ja tellijale. Tallinn 2012

39

väärtuslikum osa (eriti Eesti tingimustes) on range ehituskvaliteedi kontroll, järelevalve ja tõendamine. Neid põhimõtteid tuleks rakendada ka liginullenergiahoonete puhul.68

Rahvusvahelise Passiivmaja sertifikaadi saamiseks tuleb täita kolme nõuet:69

* Hoone aastane kütte- ja jahutusvajadus ei tohi olla üle 15 kWh/m2;* Hoone primaarenergiavajadus ei tohi aastas ületada 120 kWh/m²;* Hoone õhulekkearv ei tohi ületada 0,6 korda tunnis 50Pa alarõhu korral.

Kokkuvõtvalt seisneb energiatõhusate hoonete ehitamine võimalikult kvaliteetse projekteerimise- ja ehitustöö taga, oluline on kasutada arhitektuurilisi lahendusi hoone energiakulu vähendamiseks (lõunakaarde suuremate akende paigutamine, mis on ka passiivse jahutuse eesmärgil varjestatud suvise intensiivse päikese mõju vähendamiseks), erinevus saavutatakse taastuvenergia tootmise tulemusena kinnistul.

Passiivmajastandardile vastav hoone võib olla liginull-, netonull- või plussenergiahoone kui sellele lisada taastuvenergia tootmise osa. Kõik need definitsioonid liiguvad sisuliselt sama eesmärgi suunas. Lisaks peab arvestama asjaolu, et iga asukoht või hoone olukord ei ole sobilik nullemissiooni taseme saavutamiseks, olgu põhjuseks olemasolev kaugküttesüsteem või liiga suured investeeringud. Sellisel puhul on mõistlik võtta eesmärgiks väga madal energiatarve.70

2.10: Taastuvenergia kasutamine elamufondis ning energiaühistud

Taastuvenergia kasutamise teema on muutunud üha olulisemaks. Taastuvate energiaallikate kasutamise seadmete paigaldamine elamufondis aitab kaasa alternatiivsete energiatootjate kasvule ja suurendab riiklikku energiajulgeolekut, aitab kaasa positiivse keskkonnamõju saavutamisele ning energiavarustuskindluse tagamisele läbi eluasemefondi energiasäästlikumaks arendamise. Taastuvenergia kasutamine elamute energiavajaduse katmisel aktualiseerib seoses liginulleenergiahoone nõuete vastavuse täitmisega aastast 2019/2021, kuid ka varem soovivad paljud omanikud ennetavalt paigaldada oma elamule taastuvenergia tootmise seadmed, et vähendada energiakulusid ja sõltuda pigem individuaalsetest lahendustest.

Elamute energiavajaduse katmiseks taastuvatest energiaallikatest on sobivad lahendused ennekõike päikest ja tuult (rannikul) ning maa- või õhusoojust energiatootmiseks kasutavate seadmete paigaldamine. Hüdroenergia kasutamine elamu energiavajaduse katmiseks ei ole kinnistul tihtilugu võimalik, see eeldab geoloogiliselt sobivaid tingimusi. Tuuleenergia otstarbekas ja peamine põhikasutus on erineva suurusega tuulikuparkides. Maasoojus- ja õhk-vesi tüüpi soojuspumpade paigaldamist ei saa tervikuna taastuvaks pidada, sest energia muundamiseks kasutavad nad valdavalt fossiilset elektrienergiat. Vaid siis, kui soojuspumba teenindamiseks vajaminev elektrienergia toodetakse kohapeal (tuuliku või PV-paneeli abil) võib pidada maasoojuspumpade paigaldamist täiel määral taastuvaks lahenduseks. EL poliitika kohaselt peetakse geotermaalenergiat siiski üldiselt taastuvaks.

PV-paneelide (fotoelektrilised päikesepaneelid elektri tootmiseks) puhul on võimalik võtta arvestuslikult päikesekiirguse hulgaks Eestis keskmiselt 1120 kWh/m2 aastas, seejuures on

68 Allikas: Tõnu Mauring, Tartu Ülikooli energiatõhusa ehituse tuumiklabor69 arvutatuna tarkvaraga PHPP ja selles sisalduvate primaarenergiateguritega 70 Energiatõhusate hoonete kriteeriumid, hindamissüsteem ja hanketingimused. EL projekti “Active Through Passive!” raames koostatud juhend, Tartu 2011

40

süsteemi tootlikus efektiivne ja tarbimist rahuldav aprillist septembrini. Näiteks iga installeeritud PV-paneeli kW annab laiuskraadist olenevalt 835-890 kWh elektrienergiat aastas. Sellise tootlikkuse tagab lõunasse suunatud 40° paiknev paneel. Tootlikust vähendavad peamiselt ideaalist erinev asend, lisaks veel varjud, paneelide tüübist tulenev erinevus, paneelide jahutusrežiim, süsteemi kaod kaablites jne. Maksimaalse võimaliku tootlikkuse saavutamiseks on soovitav PV- paneelid paigaldada lõuna suunal ja maapinna suhtes kaldesse 40-50 kraadi.

Päikesekollektorite (päikeseenergiast sooja vee tootmine) poolt toodetava sooja tarbevee ressurss sõltub klimaatilisest asukohast, kollektori suunast ilmakaarte suhtes ja kaldenurgast. Aastaseks päikeseressursiks on 950 - 1000 kWh/m2, mis tagab ca 10% kogu hoone soojusvajadusest ja kuni 50% leibkonna sooja tarbevee vajadusest. Aastane kollektori tootlikkus on ca 300-500 kWh/m2 kohta.

Elektrituulikute puhul loetakse väiketuulikuteks üldiselt kuni 25 kW ja kõrgusega kuni 30 meetrit maapinnast tuulikuid. Mikrotootjatele seatud tuulikute väljundvõimsuse ülempiiriks 11 kW, seda just lähtudes üldisest väikeelamu vajadusest ja hilisemast võimalusest toodetud elektrienergia ülejääki võrku tagasi müüa. Tuuliku kasutusteguriks (ehk keskmiseks tootmisvõimsuseks nimivõimsusest) võib pidada 10-30% kogutarbimisest, kasutegur seevastu on maksimaalselt 35%, ent mida lähemal tuulepealsele rannikule, seda suurem.

Linnalistes asulates kehtivad piirangud tuulikute paigaldamiseks, samuti on vaja naabrite nõusolekut hajaasutusega piirkondades. Väiketuulikute paigaldamisel on oluline arvestada kaugust naaberelamutest võimaliku müra tõttu, mis üldiselt sõltub tuuliku kõrgusest ja võimsusest. Minimaalne kaugus naaberelamutest mõjutab tuuliku tootlikkust/toimimist, sest tuulik tuleb paigutada eemale takistustest, mis tuult vähendavad ja turbulentsi tekitavad. Vertikaaltuulikud tekitavad oluliselt vähem müra ja sobivad enam piirkondadesse, kus asustus on tihedam.

Taastuva energiaallikana on käsitletav samuti biomass – puidu, puiduhakke, pelletite ja turvase kasutamine.

Statistikaameti poolt läbiviidud leibkondade energiatarbimise uuringu tulemustest selgus, et kütustest kõige levinum on küttepuit. Seda kasutas 37,5% kõigist leibkondadest, maapiirkondades isegi 73%.71 Enamik puitkütustest (94%) olid küttepuud, ülejäänu oli kas puitbrikett, puidugraanulid või –jäätmed. (Seega võib Eesti elamufondi vähemalt väikeelamute puhul pidada juba praegu väga keskkonnasõbralikuks.) Uuringu valimisse ei sattunud kahjuks ühtki leibkonda, kes oleks elektrit tootnud oma tarbeks tuulegeneraatoriga. Päikesepaneelid olid elamule paigaldatud vaid 0,03%-l leibkondadest, soojuspump oli paigaldatud 3,5% leibkondadest. Viimastel aastatel võib täheldada tõusvat trendi taastuvenergia lokaalsete tootmisseadmete paigaldamiseks, et täiendada elamu sooja vee, kütte ja elektrienergiaga vajaduse katmist.

2012. aastal rakendati SA KredExi poolt meedet väikeelamute rekonstrueerimise ja taastuvenergia kasutamise seadmete paigaldamise toetuseks. Antud meetme raames saab taastuvenergialahenduste kasutegurit analüüsida alles 2014. aastal, mil laekuvad andmed toetatud projektide 2013. aasta energiatootmise kohta. Sarnaste meetmete jätkumist ning laienemist tuleb pidada vajalikuks, sest taastuvenergia osakaalu suurenemist elamumajanduses on riigipoolse toetuseta keeruline saavutada.

71 2012 Leibkondade energiatarbimise uuring, lõppraport. Eesti Statistikaamet, Tallinn 2013

41

Euroopa Liidus on taastuvenergia väikelahenduste toetamine küllaltki levinud. Suurepärasteks näideteks on Saksamaa, kus tänu soosivale seadusandlikule keskkonnale ning taastuvenergia toetustele on riigist saanud Euroopa juhtiv taastuvenergia tootja ning kompetentsikeskus. Siinkohal tuleb märkida, et aastatel 2007-2013 on Eesti kõige vähem EL eurorahasid taastuvenergiasse suunanud EL liikmesriik.

Taastuvenergia subsiidiumid võiksid toetada võimalikult erinevate tehnoloogiate kasutuselevõttu. Näiteks Suurbritannias, kus on võimalik taotleda toetusi soojuse ja elektri taastuvale ning lokaalsele tootmisele, saavad eraisikud taotleda toetust päikesekollektorite, soojuspumpade ja biomassil töötavate boilerite ostmiseks. Juriidilistel isikutel on võimalik taotleda toetust biomassil töötavate kütteseadmete, soojuspumpade, maasoojuspumpade, päikesekollektorite, biometaani ja biogaasi seadmete soetamiseks.

Lisaks on võimalik nn Green Deal-i kaudu juriidilisel või eraisikul taotleda madala intressiga laenu hoone soojustamiseks, kütmiseks, energiasäästlike akende ostuks, soojendustihendite (draught proofing) või taastuvenergia seadmete soetamiseks.72

Alates 2015. aastast on Taastuvenergia direktiivi (RES) kohaselt igal EL liikmesriigil seadustega vaja reguleerida taastuvenergia kasutamise miinimummäärad uutes ning põhjalikult renoveeritavates hoonetes. Samuti on antud direktiivis esitatud nõue, et uued või põhjalikult renoveeritavad avalikud hooned näitaksid eeskuju ülalmainitud nõude täitmisel alates 1. jaanuarist 2012. Liikmesriigid saavad otsustada, kuidas antud nõue täidetakse. Avalikud hooned võiksid vastata passiivmaja standarditele või nende hoonete katused võiks anda kasutusse kolmandatele osapooltele taastuvenergia tootmiseks.

Elamumajanduses võiks kaaluda taastuvenergia väikelahenduste soetamiseks toetusi nii eraisikutele, korteriühistutele kui ka avalikele asutustele (koolid, omavalitsused, raamatukogud, haiglad jne). Eraldi finantsmeetmetega tuleks motiveerida energiaühisuste (sh nii energiaühistute kui energiaühingute) asutamist sh nii tehnoloogiate soetamiseks alginvesteeringute kaasrahastamise näol kui ka kaasaaidata kogukondliku energiatootmisalase ühistegevuse jätkusuutlikule arengule maksusoodustuse ja võrgutasude erilahenduste näol.

Mõisted:Energiaühistu – kogukondlik ühistegevus, mille peamiseks eesmärgiks on toota, jaotada ja müüa oma seadmete kaudu oma liikmetele elektrienergiat ja soojust omatarbe katmiseks.Energiaühing – kogukondlik ühistegevus, mille peamiseks eesmärgiks on ühisinvesteeringud elektrienergia ja sooja tootmisesse tavapärase investortegevuse eesmärgil tulu saamiseks. Energiaühisus – energiaühistu ja –ühingu koondnimetus.

Energiaühistute kolm D-d:

1. Demokratiseerimine – energiaühistu võimaldab kodanikel aktiivselt osaleda ise energia tootmisel ning otsustada kui palju ning millistest ressurssidest seda teha, kusjuures arukad investeeringud toovad kaasa väiksemad energiaarved.

2. Detsentraliseerimine - vähenenud sõltuvus tsentraliseeritud elektritootmisest parandab energiajulgeolekut, vähenevad ülekandekaod ning paraneb varustuskindlus. Lisaks aitab see täita energiaallikate mitmekesistamise eesmärki.

72Allikas: Raul Potisepp, Taastuvenergia koda

42

3. Dekarboniseerimine – väheneb taastumatutest allikatest toodetud energia. Samuti vähenevad kasvuhoonegaaside heitkogused, mis põhjustab ülemaailmset kliimamuutust ning paraneb ressursiefektiivsus majanduses ja keskkonnaseisund.

Elektri- ja soojatootmine kogukondlike energiaühistute poolt on EL riikide lõikes erinevalt arenenud. On neid riike, kus energiaühistuline liikumine on hoogsasti arenenud ja hõlmab märkimisväärse osa kogu energiatootmise-tarbimise turust, kuid leidub ka mitmeid neid, kus siiani on energiamajandus organiseeritud tsentraliseeritult ning kogu valdkondlik raamistik toetab traditsioonilise süsteemi toimimist. Asjaolud, millega riigi ja kohalikul tasandil tuleb tegeleda, et energiaühistute ja –ühingute tekkimisele kaasaaidata on järgmised: 1) Suurendada elanikkonna teadlikkust energiaühistute loomise võimalustest ja

majanduslikust kasust; 2) Aidata kaasa initsiatiivgruppide tegevusele, kes kohalikul tasandil tegelevad

energiaühistute ja -ühingute loomise eestvedamisega; 3) Soodustada erialaliitude, fondide ja teiste katusorganisatsioonide tegevust, kes oma

tegevusega aitavad kaasa energiaühistute ja -ühingute loomisele; 4) Viia läbi alusuuringud põhjendamaks energiaühistute ja -ühingute tekkimise

sotsiaalmajanduslikke tagajärgi; saamaks ülevaadet kogukondliku energiatootmise mahu ja tulevase potentsiaali kohta; analüüsida õigusliku keskkonna vastavust energiaühistute ja -ühingute tekkimise võimaldamise osas; kaardistada teiste riikide parimad praktikad ja finantsmehhanismid, et Eesti energiaühistute ja -ühingute edulugude loomisele alus luua;

5) kaardistada üle-eestiliselt aktiivsed initsiatiivid, kelle huviks on energiaühistu ja -ühingu loomine ning soodustada nende vahelist võrgustumist ja teadmuse jagamist ning seejuures omandada ülevaade parimatest võimalikest kogukondlikest energiatootmise mudelitest ja praktikatest, et selle baasil stiimuleid välja arendada;

6) Vajadusel kaasajastada õiguslik keskkond ja muuta see energiaühistute ja -ühingute loomist enam soosivaks;

7) Arendada koostööprojektide raames rahvusvahelist koostööd riikidega, kes energiaühistute ja -ühingute liikumise osas omavad pikaajalist kogemust.

Energiaühistute ja -ühingute liikumise eesmärk Eestis on: 1. Eesti elanike energiakulutuste minimeerimine läbi tarbijate ühistegevuse, mille raames

toodetakse ja jaotatakse kogukonna keskselt oma liikmetele elektrienergiat ja soojust omatarbe katmiseks.

2. Võimaldada Eesti elanikel senisest paremini investeerida energiamajanduse projektidesse.

Arengufondi73 eestvedamisel on 2013. aastast tõstatatud initsiatiiv ja algatatud programm energiaühistute ja -ühingute asutamise soodustamiseks ja sellealase teadlikkuse tõstmiseks.Eesti Arengufond veab energiaühistute ja-ühingute initsiatiivi selleks, et: 1. Koondada ja jagada teadmust energiaühistute ja –ühingute loomise võimalustest. Jagada

informatsiooni läbi laiapõhjalise teavitustegevuse näitamaks erinevaid valikuvõimalusi ja motiveerimaks otsuste tegemist.

2. Kaardistada ja analüüsida energiaühistute ja –ühingute loomise ja arendamisega seonduvad erinevad mõjud ning koostada ettepanekud riiklike arengustrateegiate ja õigusliku keskkonna kaasajastamiseks, soodustamaks energiaühistute ja –ühingute teket.

3. Aidata kaasa esimeste energiaühistute ja -ühingute tekkele läbi koostöö korraldamise ja finantseerimisalaste võimaluste tuvastamise.

73 Allikas: Kristiina Sipelgas, Eesti Arengufondi energia- ja rohemajanduse ekspert

43

4. Kaasata läbi rahvusvaheliste koostööprojektide elluviimise teiste riikide ekspertteadmist ja rahastust.

Kokkuvõttes Eesti Arengufondi eesmärk seoses energiaühistute programmiga on: • initsiatiivi loomine ja programmi tegevuste koordineerimine ning• initsiatiivi vahendamine ja hoidmine ettevõtlus- ja avaliku sektori vahel.

Tegevuse oodatavad tulemused on:1) Suurenenud on (erinevatesse sihtgruppidesse kuuluvate) isikute ja kogukondade arv, kes

on teadlikud energiaühistute ja -ühingute loomise ja arendamise võimalustest.2) Tekkinud on kogum isikuid, kes on huvitatud ja tegelevad energiaühistute ja -ühingute

temaatika ja info levitamisega kohalikul tasandil.3) Tõusnud on (erinevatesse sihtgruppidesse kuuluvate) isikute ja kogukondade

motivatsioon energiaühistute ja -ühingute loomiseks.4) Suurenenud on erinevate osapoolte (nn kaasaaitavate organisatsioonide) arusaam ja

motivatsioon energiaühistute ja -ühingute tekkimisele kaasaaitamiseks - finantseerimine; õiguslik keskkond; koostöövõrgustik.

5) Loodud on alus ja motivatsioon energiaühistute ja -ühingute liikumise arendamiseks Eestis - katusorganisatsiooni loomise eeldus ja huvitatud osapooled.

6) Tõstatunud on laiem diskussioon ühiskonnas energiaühistute ja -ühingute tekkimise ja sellest tulenevate muudatuste osas senises elukorralduses.

7) Loodud on kokku vähemalt 5-6 energiaühistut ja -ühingut.8) Energiaühistute ja -ühingute loomisel otsuste tegemiseks vajaliku algandmed ja juhised

on kõigile kättesaadavad.9) Õiguslik keskkond on energiaühistute ja -ühingute loomist soosiv, arenemisvõimalusi

tagav ja turu osapooltele võrdseid võimalusi loov.10) Valdkonna finantsvõimekus on suurenenud läbi investorite ja lõpptarbijate

investeeringute lisandumise11) Paranenud on koostöö energiaühistute ja -ühingute initsiaatorite ja energiaühistute ja -

ühingute loomisele kaasaaitavate organisatsioonide osas.

2.11: Hoonete rekonstrueerimine

Seoses EL kliima- ja energiapoliitika eesmärkidega ning EL hoonete energiasäästu ja energiasäästu direktiividega on päevakorral elamufondi energiasäästlikumaks muutmine, et aidata kaasa riigile seatud ning Eesti 2020 strateegias sätestatud eesmärgi täitmine. Eesti keskmine energiatarbimine elamutes on võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega ruutmeetri kohta kõrgem ning kodumajapidamised kulutavad ca 45 % kogu energiabilansist. EL kohustab liikmesriike tulenevalt hoonete energiatõhususe direktiivist 2010/31/EL rakendama hoonete energiatarbimise alandamiseks erinevaid meetmeid ning kehtestama miinimumnõuded eesmärgiga parandada ehitiste energiatõhusust. 98% Eesti elamufondist on eraomanduses. Tõenäoliselt veel pikka aega ei võimalda elanikkonna põhiosa sissetulek oluliselt edendada uuselamuehitust, mistõttu põhirõhk peab jääma olemasoleva elamufondi säilitamisele ja kaasajastamisele, toetades elamute omanikke vajalike investeeringute tegemisel.

Aastaks 2020 vajab korterelamutest kuni 50% rekonstrueerimist, sihtgruppi (enne 1993ndat aastat ehitatud korterelamud) kuuluvates elamutes on kokku 20 400 000 ruutmeetrit elamispinda. Sellest on 2013. aasta lõpuks rekonstrueeritud vaid ca 1 400 000 m2, mis ei kata kuidagi elamufondi rekonstrueerimise reaalset vajadust. Tingituna hüppelisest eluruumide ehitamise kasvust kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel, kasvab lähiaastatel

44

vajadus rekonstrueerimise järele kordades. Seega on riiklikult vajalik motiveerida erasektorit jõulisemalt ja aktiivsemalt investeerima elamufondi rekonstrueerimistöödesse elamute kasutusea pikendamisel ning energiasäästu saavutamisel ja sellega seoses küttekulude vähendamisel.

Väikeelamud moodustavad 1/3 elamufondist ning vajavad suuremas enamuses rekonstrueerimist ja energiatõhusamaks muutmist. Arvestades olulise osa väikeelamute ehitamist 1950-1960ndatel aastatel ning ehitusajal kehtinud projekteerimisnorme, on tänapäevaste elamistingimuste ja ratsionaalse energiakasutuse saavutamiseks vaja läbi viia suuremahulised rekonstrueerimistööd. Nende maksumus jääb omanikele liiga kõrgeks, arvestades tööde lihttasuvusaega.

Eestis on ehitisregistri andmetel seisuga (31.12. 2012) kasutuses 24 706 kolme ja enama korteriga korterelamut ja 201 814 väikeelamut (sh ridaelamud, suvilad ja kahe korteriga elamud). Korterelamutele renoveerimislaenu väljastamisega alustas SA KredEx juunis 2009, rekonstrueerimise toetus lisandus laenuskeemile 2010. aastal (toetatakse 15-35% ulatuses energiasäästu saavutamise investeeringut). Väikeelamute rekonstrueerimise ja taastuvenergia seadmete paigaldamise toetamiseks viis SA KredeEx 2012. aastal läbi pilootprojekti.

Kortermajade renoveerimiseks on sõlmitud aastatel 2009-2013 533 laenulepingut, renoveeritavaks kogupinnaks 1,33 mln m2 ja investeeringute kogumahuks 79,6 miljonit eurot. Keskmiseks laenusummaks aastal 2009 oli 72 500€, 2010. aastal 80 900€, 2011. aastal 100 000€, 2012. aastal 136 000€ ning 2013. aastal 190 400€. Keskmise laenusumma kasvu on mõjutanud KredExi rekonstrueerimistoetuse avamine oktoobris 2010 ning järsult tõusnud ehitushinnad. Riigi kasutamata heitkoguse müügi eraldisest (CO2 kvoodimüük) on toetatud aastatel 2010-2013 533 korterelamu rekonstrueerimistöid ning renoveeritud kokku 1,37 mln m2. Alates 2009. aastast on KredExi renoveerimislaenu ja rekonstrueerimistoetuse toel seega renoveeritud kokku ca 1,4 mln m² pinda, mis on ligi 7% renoveerimistoetuse sihtturust.

20/20/20 eesmärkide (konkreetselt direktiivi 2012/27/EL eesmärgi) saavutamiseks vajalik aastane renoveerimismaht 700 000 – 1 000 000 m2 oleks majandustõusu tingimustes saavutatav alates 2015. aastast, kuid seda riigi toetusskeemi suuremahulisel jätkumisel.

Nimetatud renoveerimise maht tagaks CO2 emissiooni kahanemise 30’000 - 40’000 tonni võrra aastas.74 Suund elamu tervikliku rekonstrueerimise toetamiseks on end õigustanud: kui 2010. aastal oli toetusmeetme avamise ajal keskmiseks toetussummaks 16,9%, siis 2013. aastal on see tõusnud juba 30,7%-ni.

74 SA KredExi koostatud korterelamute renoveerimisturu analüüs, Tallinn 2012

45

Korterelamu rekonstrueerimistoetused aastatel 2010-2013, allikas: Kredex

Korterelamu korraliku ja kompleksse rekonstrueerimise tulemusel võimalik saavutada keskmiselt 40 % energiasäästu. Rekonstrueerimise toetusmeetme ühildamine energiasäästu temaatikaga on oluline nii elamufondi kvaliteedi parendamise kui ka elamufondi ülalpidamiskulude vähendamise seisukohast.

Põhiliseks probleemiks majade rekonstrueerimisel on korteriomandi omanike madalad sissetulekud ning hirm renoveerimislaenude võtmise ning investeerimise kulukuse ees.75

Statistikaameti poolt teostatud uuringust leibkondade energiatarbimise käitumisharjumuste kohta selgus, et eluruumi soojapidavust on parandanud 61,9% leibkondadest. Levinuim on akende vahetamine ja välisseinte soojustamine. 38,1% leibkondadest pole oma eluaseme soojapidavust parandanud, ligi poolte jaoks (46,4%) on põhjuseks rahanappus.76 Üsna samalaadse tulemuse annab ka 2012. aastal Riigikantselei tellimusel Turu-uuringute AS poolt läbiviidud uuring 77 elanike energiasäästlikkuse kohta, mille kohaselt ei ole mingeid renoveerimistöid tehtud ligi ¼ (22%) kodudest, sh 6% seetõttu, et selleks pole veel tarvidust tekkinud. Lisaks ei osanud 8% vastajatest vastust anda. Seega on vähemalt 70%-s elamutest viimase viie aasta jooksul tehtud töid soojustamise nimel. Üle poole elanikkonnast on põhilise energiat säästva tööna on vahetanud aknaid (52%), paljud renoveerinud või soojustatud katust/fassaadi (44%). Küttesüsteemi on renoveerinud 27% elanikest, kuid kütteliiki on muutnud siiski vaid 3% elanikkonnast.

Olemasoleva elamufondi rekonstrueerimine on mõjutatud peamiselt kahest faktorist: majanduslikud võimalused ja tehniline põhjendatus. Kesiste majanduslike võimaluste tõttu on korterelamute rekonstrueerijad sunnitud tegelema tööde etapiviisilise teostamisega (näit välisseinte soojustamine osade kaupa), kuid see suboptimeerimine kujuneb kokkuvõttes kallimaks kui tervikliku rekonstrueerimise läbiviimine. Olukorras, kus nõudlus rekonstrueerimistoetuste järele ületab tunduvalt pakkumise, tuleb eelistada terviklike rekonstrueerimisprojektide läbiviimist.

75 SA KredExi koostatud korterelamute renoveerimisturu analüüs, Tallinn 201276 2012 Leibkondade energiatarbimise uuring, lõppraport. Eesti Statistikaamet, Tallinn 201377 Energiasäästlik käitumine elanikkonnas. Turu-uuringute AS, 2012

46

ENMAK-i uuendamise raames koostati TTÜ poolt hoonete energiasäästupotentsiaali uuring78, mille eesmärgiks oli sektoripõhise energiasäästupotentsiaali võrdleva analüüsi koostamine leidmaks kõige efektiivsemaid meetmeid energiatõhususe parandamiseks.

Uuringus võeti hoonete mahu määratlemisel aluseks riikliku ehitisregistri kanded ja energiakandjate keskmine maksumus:

Elamud0.0750.14 Halupuu 0.031

4 Pellet 0.0543 Kütteõli 0.0882 Gaas 0.055

2018.0516.35

Soojus-energia Elekter Soojus-

energia Elekter Soojus-energia Elekter Soojus-

energia Elekter

Olemasolev olukord 5 690 200 160 20Olemasolev olukord (standardkasutus) 5 690 200 0 201 28 251ETA klass E 5 690 200 31 150 28 50 0 3.8 0.0 176 287 -1 613 237ETA klass D 5 690 200 60 159 28 42 0 3.1 0.0 342 237 -1 1450 271ETA klass C 5 690 200 188 0 66 201 -38 15.0 -5.3 1 071 1 141 -214 1150 354ETA klass B 5 690 200 436 0 47 201 -19 15.0 -2.7 2 481 1 141 -109 2400 555

Olemasolev olukord 20 428 300 200 30Olemasolev olukord (standardkasutus) 20 428 300 0 398 142 562ETA klass E 20 428 300 183 231 41 167 101 12.5 14.2 3 736 949 2 071 1240 491ETA klass D 20 428 300 283 139 41 259 101 19.4 14.2 5 773 5 281 2 073 785 509ETA klass C 20 428 300 333 0 80 398 63 29.8 8.8 6 801 8 124 1 285 723 534Max(ETA136) 20 428 300 434 0 68 398 74 29.8 10.4 8 864 8 124 1 521 919 606

Olemasolev olukord 34 236 000 140 35Olemasolev olukord (standardkasutus) 34 236 000 178 24 279Energimärgise klass E 34 236 000 90 107 28 71 -4 5.4 -0.6 3 081 2 443 -151 1340 293Oluline rekonstrueerimine (energiamärgise klass D) 34 236 000 130 66 35 112 -11 8.4 -1.6 4 451 3 826 -386 1290 301Uus hoone tase (energiamärgise klass C) 34 236 000 160 57 27 121 -3 9.1 -0.4 5 478 4 145 -105 1360 298Madalenergia hoone tase (energiamärgise klass B) 34 236 000 190 37 29 142 -5 10.6 -0.7 6 505 4 848 -179 1390 309

Olemasolev olukord 3 299 197 139 41Olemasolev olukord (standardkasutus) 3 299 197 242 45 404Pakett I (energimärgise klass D) 3 299 197 198 55 55 187 -10 14.0 -1.4 653 617 -33 1120 396Pakett II (energimärgise klass C) 3 299 197 220 52 49 190 -4 14.3 -0.6 726 627 -13 1180 400Pakett III (energimärgise klass C) 3 299 197 216 45 56 197 -11 14.8 -1.5 713 650 -36 1160 405Pakett IV (energimärgise klass C) 3 299 197 230 49 49 193 -4 14.5 -0.6 759 637 -13 1220 407

Olemasolev olukord 2 033 525 137 28Olemasolev olukord (standardkasutus) 2 033 525 247 36 389Pakett I (energimärgise klass C) 2 033 525 199 58 44 189 -8 14.2 -1.1 405 384 -16 1100 375Pakett II (energimärgise klass C) 2 033 525 227 55 38 192 -2 14.4 -0.3 462 390 -4 1190 385Pakett III (energimärgise klass B) 2 033 525 273 48 34 199 2 14.9 0.3 555 405 4 1360 413

Olemasolev olukord 2 900 000 150 250 779Pakett I 2 900 000 18 154 202 -4 48 -0.3 6.7 52 -12 139 410 688Pakett II 2 900 000 59 102 186 48 64 3.6 9.0 171 139 186 530 627Pakett III 2 900 000 96 81 167 69 83 5.2 11.6 278 200 241 630 593Pakett IV 2 900 000 152 76 141 74 109 5.6 15.3 441 215 316 830 581

Olemasolev olukord 4 800 000 45 120 341Pakett I 4 800 000 12 46 89 -1 31 -0.1 4.3 58 -5 149 400 280Pakett II 4 800 000 49 32 86 13 34 1.0 4.8 235 62 163 1040 293Pakett III 4 800 000 92 28 82 17 38 1.3 5.3 442 82 182 1670 322

8 160 4 664 2 159 120020 047 15 451 1 722 1170

Tarnitud energia, kWh/m2a

Nüüdisväärtuse tegur (elekter)

Rahaline sääst, €/m2a

TÖÖSTUSHOONE (ILMA PROTSESSITA)

Realiseerimise maksumus, M€

Summaarne energiatarbe

muutus, GWh/aEnergiasäästu

ühik-maksumus,

€/MWh/a

20 a NPV, €/m2

VÄIKEELAMU (VAJAB AINULT TEHNOSÜSTEEMIDE RENOVEERIMIST)

Pakett

Summaarne maht

(netopind), m2

Paketi maksumus, €/neto m2

Elektri maksumus, €/kWh

MinimaalneMaksimaalne

Väikeelamu energiakandjate maksumused, €/kWh

VÄIKEELAMU (VAJAB KA VÄLISPIIRETE RENOVEERIMIST)

KORTERELAMU

BÜROOHOONE

KOOLIMAJA

KAUBANDUS- JA TEENINDUSHOONE

Tarnitud energia muutus, kWh/m2a

4

Nüüdisväärtuse tegur (soojusenergia)

Arvutusperiood,aEskalatsioon (soojusenergia),%Eskalatsioon (elekter),%Reaalintress,%

0.132Soojusenergia (kaugküte) maksumus, €/kWh

Mitteelamud0.075

16.3518.05

2023

Uuringus läbiviidud maksumuste võrdluse tulemused näitavad, et olemasoleva olukorra nüüdisväärtus on mitmetel hoonetüüpidel kõrgem võrreldes soodsamate pakettlahendustega. 78 Eesti energiamajanduse arengukava ENMAKi uuendamise hoonete energiasäästupotentsiaali uuring.Hoonefondi energiatõhususe parandamine – energiasääst, ühikmaksumused ja mahud; TTÜ, Tallinn 2013

47

Korterelamute puhul on olemasolev olukord (puuduliku ventilatsiooni ja lagunevate konstruktsioonidega) napilt odavam kui pakettlahendused – nüüdisväärtus 280 vs. 300 €/m2. Rekonstrueerimist uue hoone (C) või isegi madalenergiahoone tasemele (B) võib pidada põhjendatud eesmärgiks väikeste nüüdisväärtuste erinevuste tõttu. Samas näitab B klassiga kaasnev veidi kõrgem nüüdisväärtus, et see pakett pole majanduslikult tasuv isegi 20 aasta perspektiivis. Kuna põhjalikema pakettidega (C ja B) kaasneb olulisemalt suurem alginvesteering, siis on ülimalt tõenäoline, et turutingimustes põhjalikemate pakettide energiasäästupotentsiaal ei realiseeru, kuna ehitusmaksumuse põhjal piirdutakse pigem E ja D pakettidega. Kui valitakse E või D pakett, siis sisuliselt kaotakse põhjalikematele pakettidele vastava energiasäästu võimalus järgmiseks 10-20 aastaks. C ja B tasemele vastava energiasäästu potentsiaali realiseerimiseks oleks seega vaja suhteliselt väikest toetust, et kallutada investeerimisarvutuste tulemused nende pakettide jaoks majanduslikult tasuvaks.

Rekonstrueerimise läbiviimise seisukohalt pole vahet C ja B taseme vahel. Mõlemal juhul on küsimus kapitaalsest ja terviklikust rekonstrueerimisest natukene erinevate tehniliste lahendustega ja nii võib eeldada, et suhteliselt väikese toetusega oleks korterelamute energiasäästu tehniline potentsiaal praktikas realiseeritav. Tehnilise potentsiaali (80% olemasolevatest hoonetest) realiseerimine tähendaks korterelamute puhul muljetavaldavat ca 4,6 TWh/a energiasäästu, võrreldes turutingimustes tõenäoliselt teostatavate pakettidega.

Uuemate väikeelamute puhul on tasuvad ainult väiksemad remondid (soojustagastusega ventilatsiooni paigaldamine või soojusallika vahetamine), mille puhul on energiatõhususe paranemine suhteliselt tagasihoidlik. Vanemates väikemajades on tasuvad (kõige väiksema ühikmaksumusega) kapitaalsed rekonstrueerimislahendused, mille käigus soojustatakse välispiirded ja vahetatakse välja tehnosüsteemid. Selle tulemusel jõutakse uue hoone tasemeni (C) ja energiakasutus väheneb kordades. Hoolimata tasuvusest nii ühikmaksumuse kui nüüdisväärtuse järgi hinnatuna, tuleb arvestada 300 €/m2 ehitusmaksumusega, mis on kaks korda suurem kui korterelamutes. Seetõttu ei ole kapitaalsete remontide realiseerumine tõenäoline. Kuna igapäevaelus teostatakse remonte järk-järgult ja reeglina mitte tervikliku lahenduse ja lõpptulemuse peale mõeldes, siis potentsiaali realiseerimine on tagatav ainult toetusmeetmetega, mis nõuavad terviklikku rekonstrueerimist majanduslikult tasuva C tasemeni. Büroohoonetes, koolimajades, kaubandus- ja tööstushoonetes on rekonstrueerimine 20 aastases perspektiivis majanduslikult tasuv. Büroohoonetes ja koolimajades on majanduslikult tasuv uue hoone tasemele (C) vastav terviklik rekonstrueerimine. Kaubandus- ja tööstushoonetes on samuti nüüdisväärtuse põhjal viimased lahendused (viimases paketis tehnosüsteemidele lisaks ka välispiirete soojustamine) hea tasuvusega, võrreldes olemasoleva olukorraga (tänapäevase õhuvahetusega). Samas nõuavad need paketid majanduslikust tasuvusest hoolimata sedavõrd suurt alginvesteeringut, et nende teostamine ei ole tõenäoline ilma muude põhjusteta nagu hoone fassaadi või katuse remondi vajadus. Igal juhul on nende hoonete puhul head turumajanduslikud eeldused energiatõhususe parandamiseks.

Riigipoolsete meetmete vajadust võib täheldada ainult koolimajade ja lasteaedade puhul, et aidata kohalikke omavalitsusi head sisekliimat ja energiatõhusust tagavate lähteülesannete püstitamisel ja hästi korraldatud ehitushangete läbiviimisel. See võib ilma riigipoolse abita osutuda väiksemates omavalitsustes ülejõukäivaks ülesandeks. Kuna majanduslik tasuvus on hea, siis esineb abivajadus peamiselt oskusteabe näol.

48

Kokkuvõtlikult peitub suurima energiasäästu saavutamine kodumajapidamissektori energiakulude vähendamises just olemasoleva elamufondi rekonstrueerimisel. Remontide käivitamiseks ja õiges mahus (mis tagab säästu ja sisekliima) läbiviimiseks on vaja seda riiklikult toetada. Toetusskeemide ettevalmistamisel tuleb võtta eesmärgiks õigete tehniliste lahenduste kasutamine ning kvaliteetselt koostatud projektid koos ehitusaegse järelvalvega, mis võimaldab tagada meetme eesmärkide realiseerimise praktikas. Praeguste toetusskeemide õppetunniks on olnud, et ilma piisava kvaliteedikontrollita ning järelvalveta ei ole praktikas saavutatud meetme eesmärgiks seatud energiasääst ja sisekliima tagamine, mida osaliselt võib tõlgendada riigi raha raiskamisena. Probleeme on olnud kõige rohkem ehitusprojektidega: on kasutatud valesid või mitteotstarbekaid lahendusi, projektid on olnud nii pealiskaudsed, et nende järgi ei ole olnud võimalik ehitada, mis omakorda on viinud vaidlusteni ja eesmärkide osalise mittesaavutamiseni. Lisaks on olnud probleeme ehitustööde teostamise kvaliteediga. Seetõttu on ülioluline, et toetust antaks ainult kontrollitud kvaliteediga projektidele ja ning seatakse ranged tingimused järelevalve tegemisele.

Eestis on rakendanud erinevate energiatõhususe saavutamise meetmete rahastamist SA KredEx. Meetmete eesmärkide saavutamiseks peab toetuste eraldamise protsessi olema kaasatud vajalik tehniline kompetents, sealhulgas peab protsessiosaliste tegevus aitama kaasa rahastatavate projektide energiasäästuks sobilike tehniliste lahenduste saavutamisele ja ehitustööde teostuse ning projektidest kinnipidamise kvaliteedile.  Korterelamute rekonstrueerimine on tehniliselt keeruline ning kompleksne küsimus ja tegevuse tulemuslikkuse tagamiseks tuleb riigil suunata enam vahendeid insener-tehnilise valdkondliku pädevuse suurendamiseks rekonstrueerimisprotsessis, see tähendab nii olemasolevate organisatsioonide mehitamist vastava pädevusega isikutega kui ka vajadusel asjakohaste uute struktuuride loomist. Oluline on lisaks rahaliste vahendite eraldamisele toetada ühistute juhte, kui üldjuhul ehitustehnilist kompetentsi mitteomavaid isikuid, rekonstrueerimise läbiviimisel ka sisuliste lahenduste leidmisel ning elluviimisel pädeva projektijuhtimise teenusega.

49

3. ELUKESKKOND

3.1 Eluasemepiirkondade seisukord miljööväärtuslikkuse ja muinsuskaitse aspektist

Linnaehituslike väärtuste hindamisel on seni olnud valdavaks analüütiline lähenemine. Keskendutakse linnale kui objektile, mis on inimesest eraldiseisev ruum. Ehitised on objektid, millele antakse abstraktseid hinnanguid. Linnakeskkond on kui maastik või pilt, mida spetsialist oma seisukohalt vaatab ja hindab.79

Meid ümbritsev on ühel või teisel määral käsitletav süsteemina, inimene aga osana sellest süsteemist. Kindlasti on ka linn süsteem, oma väga keerulise ülesehituse ja seostega nii enda sees kui suhetes ümbritseva keskkonnaga, sh inimestega.80 Linn ei ole vaid maalapp, millele on rajatud tänavad ja ehitatud majad, kus elavad inimesed. See on palju keerulisem süsteem, mille uurimiseks ei ole siiani veel suudetud luua kõikehaaravat ja -mõistvat meetodit.81

Erilisteks ja teatud regulatsioone vajavaks võib lugeda paljusid erinevaid piirkondi. Täpsemalt peaks omavalitsus otsustama nende arvu ja kaalukuse üle iseseisvalt. Kui omavalitsus on pidanud vajalikuks vastu võtta miljööväärtusliku ala eristus, siis tuleks sinna juurde kehtestada regulatsioonimehhanismid. Hetkel üleriiklikku arvestust nende piirkondade üle ei ole ega ole koostatud ka ühtseid kriteeriume.

2001. aastal määratleti Tallinnas üldplaneeringuga kaheksa miljööväärtusliku piirkonda.82

Lisaks üldplaneeringus toodud aladele on neid kehtestatud veel miljööväärtuslike hoonestusalade teemaplaneeringuga ja linnaosade üldplaneeringutega. Kokku on 2013. aastal Tallinnas määratletud 14 erinevat miljööväärtuslikku hoonestusala.

Miljööväärtuslikud piirkonnad paiknevad veel mitmetes linnades, kus neid on kas rohkem või vähem fikseeritud: Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve, Sillamäe, Kallaste, Räpina, Põltsamaa, Abja-Paluoja, Kunda, Võru, Märjamaa, Jõhvi, Jõgeva, Haapsalu, Keila, Räpina. Need on kohaliku omavalitsuse poolt tunnistatud arhitektuuriliselt ja kulutuurilooliselt väärtuslikeks hoonestusaladeks ehk miljööväärtuslikeks aladeks, mis on üld- või teemaplaneeringutes määratletud.

Kultuuri, mälu, järjepidevuse ja keskkonna hoidjana mõjutab muinsuskaitse mitte ainult igapäevaseid tegemisi, vaid ka rahvuslikku ning riiklikku eneseteadvust. Muinsuskaitse on maailmavaadet kujundav emotsionaalne valdkond, mis kutsub üles arvamust avaldama. Kaasaegses Eestis on püsiväärtusi valvav muinsuskaitse oma konservatiivse loomuse tõttu ühtaegu nii hinnatud aatekandja kui ka kardetud piirangute seadja. Muinsuskaitse erineb teistest kultuurivaldkondadest oma institutsionaalse identiteedi poolest - iga kultuuripärandit põlistav mälestis on võetud kaitse alla seadusandliku aktiga ja riik vastutab selle kui rahvusliku väärtuse säilimise eest.83

79 Lilian Hansar, „Miljööväärtused linnas“, Keskkonnaministeerium, Tallinn 2004, lk 19.80 Lilian Hansar, „Miljööväärtused linnas“, Keskkonnaministeerium, Tallinn 2004, lk 20.81 Lilian Hansar, „Miljööväärtused linnas”, Keskkonnaministeerium, Tallinn 2004, lk 20.82 www.miljooala.ee83 Riin Alatalu. „Muinsuskaitse siirdeühiskonnas 1986-2002: rahvuslikust südametunnistusest Eesti NSV-s omaniku abistajaks Eesti Vabariigis (EKA 2012).

50

01.09.2013 on riikliku kaitse all 12 muinsuskaitseala ja mälestiste registrisse kantuna 5253 ehitismälestist, nendest 844 elamut (sh ka rehielamud). Mälestiste nimekiri on kujunenud ajastute teadliku valikuna ja mälestised moodustavad olulise osa keskkonnast, olles ka seetõttu ajalises muutumises.

Nii muinsuskaitse alla kuuluvate mälestiste kui miljööväärtuslikel hoonestusaladel paiknevate elamute puhul on hoonete rekonstrueerimine seotud piirangutega, mis tähtsustavad arhitektuurilise ehituspärandi säilimist. Seetõttu ei ole nende energiasäästlik rekonstrueerimistegevus enamasti tavatingimustega võrreldes hõlbus ning on kordades kallim, võrreldes masselamuehituse käigus valminud korterelamute rekonstrueerimisega. Kuivõrd mälestistele ja miljööaladele seatud piirangud tulenevad riigi ja omavalitsuste tahtest hoida ja kaitsta kultuuripärandit, on vaja senisest enam pöörata tähelepanu nende majade rekonstrueerimise käigus võimaliku kompromissi leidmisele pärandi kaitse ja omanike poolt soovitava energiasäästu saavutamise vahel. Tuleb leida võimalused mälestiste ja miljööaladel paiknevate elamute täiendavale toetamisele tervikliku rekonstrueerimise puhul. Kuna miljööväärtusliku hoonestusala autentsus ei ole samane muinsuskaitseala autentsusega, siis lähtuvad piirangud eelkõige hoonestusala välisruumi iseloomust ja struktuurist.

Praegu puuduvad täpsed riigi poolt kehtestatud ühtsed nõuded miljööväärtuslike hoonestusaladele. Vastavate nõuete väljatöötamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses, kes tugineb piirangute kehtestamisel paljuski muinsuskaitselistele nõuete põhimõtetele. Nii on tekkinud situatsioon, mil hakatakse miljööväärtuslikke alasid üle reguleerima ja minnakse hoone tasandile, kuigi metoodika kohaselt on tegemist pigem tervikliku väljakujunenud ehitatud keskkonnaga (miljöö on pr keelest tulenevalt „keskkond“). Lisaks sellele on mõned nõuded elamu säästvaks rekonstrueerimiseks kohati karmimadki kui muinsuskaitse aladel, seda eriti elamu fassaadi soojustamise keelamisel.

Riigi poolt kehtestatavad ühtsed nõuded miljööväärtuslikele hoonestusaladele saavad olla eelkõige soovitused miljööväärtuslike alade planeerimisele ja renoveerimise projekteerimisele, kuna miljööväärtus on kohaliku keskkonna väärtus.84

Miljööväärtusliku hoonestusala ehk miljööala  elamute omanikud peavad oma majade renoveerimisel arvestama kõrgendatud nõudmistega hoonete esteetilise ja ajalootundliku välimuse säilitamisel. Need nõudmised peaksid konkreetsetel miljööaladel olema fikseeritud planeeringutega kehtestatud regulatsioonidega. Lisaks üldlevinud mahtude ja proportsioonide säilitamise nõudele võidakse ajalooliste hoonete väärtuslike fassaadide puhul kas nõuda või soovitada säilitada fassaadi originaalviimistlus, konstruktsioonid, ehisdetailid vms.  Tagamaks hoone esteetilise välimuse ja ajaloolise väärtuse säilimist tuleks sellisel juhul hoone renoveerimisele läheneda sageli tavalisest ehitusloogikast ja reeglitest erinevalt. Näiteks ei pruugi olla võimalik (nagu üldreeglid meile ette kirjutavad) hooneid väljastpoolt lisasoojustada. Soovitavad võivad olla traditsioonilised viimistlusvahendid ja võtted jne. Selliste lahenduste leidmisel ei saa majaomanikud otsest abi muinsuskaitseametist, sest viimane tegeleb eelkõige kaitsealuste hooneteega ega ole seadnud eesmärgiks energiatõhusust. Andmaks nõu, kuidas teha ajalooliselt tundlikud ja väärtuslikud majad õigesti korda, on vaja majaomanikele suunatud heatahtlikku nõustamist ja juhendmaterjalide väljatöötamist. See nõustamine ei saa lähtuda vaid restaureerimiskontseptsioonist nagu monumentide puhul, vaid peab arvesse võtma piirkonna ja hoonete kaasajastamise vajadust.

84 Allikas: Andres Levald, Siseministeerium

51

Säästva renoveerimise puhul tuleb arvestada hoonete kaasajastamisel lisaks ajaloole veel energiasäästu ja kaasaegse keskkonnahoiu ning tervisliku elukeskkonna aspekte.85  

Miljööalade renoveerimist on vaja riiklikult suurema tähelepanuga juhendada ja toetada, sest isegi kui soodsam oleks ehitada uus maja, kuna renoveerimis- ja eriti restaureerimistööd on kulukamad, on miljööalade väärtustamise puhul selgelt tegu säästva arengu põhimõtete jälgimisega. Nii ei teki näiteks lammutusjäätmeid ja ei ole vaja suures koguses juurde toota uusi ehitusmaterjale – tulemus on keskkonnasäästlikum. Lisaks on miljööalade puhul tegu inimsõbralike keskkondadega (asukoht linnasüdames, puitmajad, vähem naabreid, tervislik kliima, rohelus), mis samal ajal näitavad linna arenemise lugu. Seetõttu on need igati säilitamist väärt.86

Mälestiste renoveerimise probleemsele teemale on pühendatud ka Interreg IV B raames läbiviidav projekt Climate Change, Cultural Heritage & Energy Efficient Monuments (Co2ol Bricks). Eesti partneritena osalesid projektis Säästva Renoveerimise Infokeskus, Arenguprogrammide Keskus EMI-ECO ja Kohtla-Järve linnavalitsus. Koolitati on spetsialiste (projekteerijad, energia-audiitorid, kinnisvara korrashoidjad) ja vanade majade omanikke (üle 100, sh vene keeles 43). Tartus paiknevate hoonete energiatarbimise ja sisekliima uuringute põhjal koostati soovitused hoonete omanikele ja teenuseosutajatele hoonete energiatõhusamaks muutmiseks, ning huvirühmade aktiivsel osavõtul ettepanekud tegevuskava energiatõhususe suurendamiseks ja energiakasutuse vähendamiseks ajalooväärtusega kivihoonetes87. Kapillaaraktiivsete materjalide kasutamise sobivuse uuring ajalooliste kivihoonete seestpoolt soojutamiseks on rahvusvahelise projekti raames peagi valmimas. Uuringu tulemuste põhjal saab koostada juhendmaterjali ajalooliste kivihoonete soojustamiseks tehniliselt sobivate lahenduste kohta ja seda teadmist koolitustegevuse kaudu levitada.

Ajaloolise väärtusega hoone rekonstrueerimine eeldab nii spetsiifilisi inseneriteadmisi, ajaloo- ja kultuuriloo teadmisi kui ka pieteeditunnet. Tundma peab hoone ehitamise ajal kasutatud materjale ja tehnoloogiaid ning nende koostoimet.88

3.2 Eluasemepiirkonnad ruumilise planeerimise aspektist

Üleriigiline planeering Eesti 2030+, mis asub planeeringute hierarhias kõige kõrgemal oleval positsioonil, kajastab muuhulgas erinevate piirkondade sidumisest keskustega ja teenuste paremast kättesaadavust. Planeering näeb ette, et aastal 2030 oleks Eestis säilitatud praegune asustussüsteem. Ennekõike sõltub see tugevast ja võimekast regionaalpoliitikast, et jätkuks tänaste tõmbekeskuste asustussüsteem ning ei suureneks nende alade hulk, mis asuvad toimepiirkondadest väljaspool. Need alad „ääremaastuvad“ koos järk-järgulise elukeskkonna hääbumisega.

Üleriigilise planeeringu (ÜRP) põhimõtetest ja seisukohtadest peavad lähtuma detailsemad planeeringud - üldplaneeringud ja maakonnaplaneeringud. Muuhulgas peavad maakonnaplaneeringud ja üldplaneeringud arvestama riiklikult rajatavate objektidega (nt

85Allikas: Tarmo Elvisto, Säästva Renoveerimise Infokeskus86 Tuuli Põldma magistritöö „ Miljöövaartuslike piirkondade taaselustamine kultuuriliste ja majanduslike valikute koosmõjus Kalamaja näitel“; TTÜ, Tallinn 201287 Vt. Uuringute aruandeid ja tegevuskava ettepanekuid www.emieco.ee/coolbricks88 Tegevuspoliitika eelnõu ajalooväärtusega kivihoonetes energiakasutuse vähendamiseks ja energiatõhususe suurendamiseks Eestis aastail 2014 – 2020; co2olBricks projekti raames koostanud EMI-ECO, Tallinn 2013

52

teekoridoride laius), eelistama kestlikku transporti ja säilitama kompaktset asutust (eeskätt tihendades olemasolevaid asumeid ja alles seejärel võtta elamuehituseks kasutusele alad olemasolevate asulate vahetus läheduses, mida saab kergesti ühendada toimivaisse infrastruktuuri võrkudesse).

Nimetatud soovitus on oluline energiaressursside säästliku kasutamise seisukohast. Planeeringute koostamisel tuleb küll strateegiliselt hinnata planeeritava tegevuse keskkonnamõju (kaasnevat vahetut või kaudset mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale), kuid üha jõulisemalt peaks edaspidi hindama ka planeeringu aluseks oleva piirkonna energiaressursside kasutuse ja -vajaduse mõju ning vastav soovitus peaks tingimata kajastuma Eesti 2030+ suuniseid järgivates planeeringutes. Säästva arengu üks olulisemaid komponente on, et praeguse põlvkonna keskkonda puudutavad otsused ei tohi halvendada tulevaste põlvkondade võimalust kasutada loodusressursse ja elada elamiskõlblikus keskkonnas.89

Üleriigilise planeeringu elluviimise tegevuskava määratleb ühe ülesandena: avalikku huvi väljendavate, ruumi kvaliteeti parandavate, energiatõhususe ja kestliku arengu põhimõtteid silmas pidavate planeeringusuuniste koostamine ja tutvustamine ametkondadele ning kohalikele omavalitsustele.

Avaliku ruumi kvaliteeti parandavate, transpordi, energiatõhususe ja kestliku arengu põhimõtteid kajastavate ruumilise planeerimise paremaks korraldamiseks koostab Siseministeerium koostöös erinevate valdkondade ekspertidega ja ametkondadega planeerimissuuniseid. Planeerimissuuniste lähteülesande kokkupanemiseks telliti kolmelt eksperdilt (transport, asustus ja energeetika) eksperthinnangud.90

Planeeringuperioodil püsivad ilmselt elujõulisena maakonnakeskused, väikelinnad ja ka väiksemad maa-asulad mis suudavad spetsialiseerumise ja koostööga “ületada” oma perifeerse positsiooni asustussüsteemis, olla vähemalt teatud valdkondades nii-öelda “punktiks Eesti või koguni maailmakaardil” ja kujundada välja oma toimepiirkonna majandusliku niši. Määravaks võib saada oskus rahastuskanalite abiga elukeskkonda kahanevateks tingimusteks ette valmistada (üleinvesteerimise asemel valmistumine teistsuguseks rahvastiku koosseisuks ja majanduse arengu mudeliks).91

Lähtudes Eesti suhteliselt hõredast asustusest on tarvis planeerimisel silmas pidada paindlikke ja ökonoomseid lahendusi, kuid samas piirkondade sedavõrd head sidumist keskustega, mis võimaldaks igapäevase töö ja teenuste kättesaadavuse.

Linna ja maa seovad asustussüsteemis tervikuks toimepiirkonnad. Need piirkonnad on sisemiselt funktsionaalselt seotud, selle piires käivad inimesed tööl, keskus(t)es antakse kvaliteetset haridust ja on tagatud igapäevased teenused. Tavaliselt moodustavad linn ja selle lähialad toimepiirkonna tuumiku, kuhu koondub enamus töökohtadest ja igapäevastest tegevustest. Pendelränne aitab kombineerida erinevate asulate eeliseid ühes toimepiirkonnas ning hoiab nii ära lahkumise mõnesse teise parema võimaluste kombinatsiooniga piirkonda. Toimepiirkondade tuumikaladel, linnalises keskkonnas, on oluline planeerida muutuvat asustust kombineerituna transpordi- ja kommunikatsioonivõrkudega võimalikult

89 Planeerimisseaduse seletuskiri, lk 890 https://www.siseministeerium.ee/uuringud-ja-analuusid-7/91 Kadri Leetma, eksperthinnang „Planeerimissuuniste vajalikkuse kohta Eestis asustuse arengu suunamise valdkonnas“, Tartu 2012 lk 8

53

kompaktseks, ohjeldades nii liiklemisvajaduse ja keskkonnakoormuse kasvu ning tagades hea liiklemisvõimaluse tihedamas asustuses.92

Neoliberaalsest majandusmudelist tingitud süsteemsete vigade ja sellest johtuva planeerimispraktika muutmiseks on lisaks roheliste hoonete märgistele välja töötatud ning kasutusele võetud ka jätkusuutliku naabruskonna planeerimise kriteeriumid ning vastavad töövahendid. Hetkel on levinumaks naabruskonna jätkusuutlikkuse hindamine ehk arenduste rohemärgised (Ecolabel, LEED, BREEAM), mis leevendavad krundikaupa planeerimise negatiivset praktikat ning suunab huvipooli käsitlema piirkonda terviklikult. Rohemärgiste metoodikaks on vastavushindamine. Selle kontseptsiooni järgi toimub ühe naabruskonna arendamine standardis nimetatud tingimuste alusel. Iga tingimuse täitmisest hinnatakse punktidega, mille summeerimisel saadud arvu alusel antakse arendusele peale teatud ulatuses valmimist vastav rohemärgis. See on avalik tunnustus pingutusele, mida erasektoril on võimalik turunduses kasutada.

Standardid on välja töötatud väga laiapõhjalise huvigruppide kaasamise tulemusena, arvestades asukohast (riigist, osariigist) tulenevat konteksti. On ka kohalikule kontekstide kohandatavaid standardeid, kus enne arendusobjekti hindamist määratletakse kriteeriumite relevantsus. Naabruskonna jätkusuutlikkuse all hinnatakse esmalt asukoha valikut ning seejärel arenduse struktuuri ja disaini. Standardites on mõõdetavaks tehtud mitmeid jätkusuutlikku linnaplaneerimise põhimõtteid nagu mitmekesisus, kõnnitavus, juurdepääsetavus, inimmõõde, pruunalade kasutamise prioriteet, energiatõhusus, jne. Uuringud näitavad, et rohemärgiste standarditele vastavad arendused on mõjusad nt on vähendanud isikliku autokasutamise mahtu.93

Eestis arenduste rohemärgiste süsteemi ei ole. Siiski, oleks see hädavajalik, et tugevdada omavalituste vastuseisu erasektori arendussurvele andes objektiivse ning ratsionaalse kestlikkuse tagamise argumendi laiapõhjalisel ühiskondlikul tasandil saavutatud standardi baasil. Rohemärgiseid võib edukalt käsitleda kui planeerimispoliitika sisulist väljundit ning teaduspõhist lähenemist linnauuringute rakendamisel. Rohemärgiste teine oluline ülesanne on tagada peamiselt nende planeeringute jätkusuutlikkus, mille puhul keskkonnamõjude strateegilist hindamist (KSH) ei peeta oluliseks algatada. Maaülikooli esialgsed uuringutulemused näitavad, et naabruskonna rohemärgise aluseks olevad kriteeriumid täiendavad ka KSH protsessi käigus ilmnenud mõjusid.94

Senises planeerimispraktikas on planeeringute, eriti detailplaneeringute, koostamisel esikohale seatud tavaliselt kavandatava ehitise rahastaja/kinnistu omaniku soov midagi ehitada. Detailplaneeringuid koostatakse liiga väikeste maa-alade, tihti üksikute kruntide kaupa, arvestamata linna või piirkonna kui ühtse terviku arengu ja toimimise vajadusi ning avalikku huvi. Seda on tinginud investorite diktaat ning linnade ja valdade vähene planeeringualane haldussuutlikkus selgelt väljendada omavalitsuse ruumilise arengu eesmärke ja vajadusi, tasakaalustades seejuures avalikku ja erahuvi. Detailplaneeringute koostamisel ei arvestata planeeritava maa-ala hoonete energiakasutust ega hinnata koosmõju, mis on tingitud kaasnevast sundliikuvusest tekkiva energia- ja ajakuluga (töö-kodu-kool-lasteaed). Stiihilise valglinnastumise tulemusena on tekkinud olukord, kus väärtuslikku aja- ja energiaressurssi

92 Kadri Leetma, eksperthinnang „Planeerimissuuniste vajalikkuse kohta Eestis asustuse arengu suunamise valdkonnas“, Tartu 2012 lk 693 Edwing et al 2013, Predicting Transportation Outcomes for LEED Projects, Journal of Planning Education and Research vol. 33 no. 3 265-27994 Rohemärgiste ülevaate on koostanud Lauri Lihtmaa, Eesti Maaülikool

54

raisatakse arutult ja keskkonna suhtes vastutustundelt igapäevase pendelliikuvuse vajaduse katmisel, sest piirkondade sotsiaalne taristu on suurel määral välja arendamata.

Energiatõhususe tagamise seisukohalt on Eesti 2030+ elluviimist toetavate suuniste vajadus kindlasti olemas. Senine praktika ei ole energia temaatikat piisavalt eri tasandi planeeringutesse toonud ja nii on ruumilise planeerimise valdkonnas energiatõhususe edendamise võimalused jäänud paljuski realiseerimata. Samas on Eesti riik võtnud endale kohustused energiasäästu osas (nii otseselt kui ka näiteks läbi kasvuhoonegaaside vähendamise nõude) ning jätkusuutliku energiatootmise osas.95

Elukeskkonna terviklik ruumiline planeerimine on tõusnud üha enam nii valdkonnas tegutsetavate erialaspetsialistide ning kogukondade tähelepanu keskmesse. Ennekõike just linnades, kus räägitakse linna toimimise teemal läbi osalusplaneerimise. Parim lahendus tekib sihtrühmade teadliku panuse läbi, millele tuginedes saab kohalik omavalitsus kaaluda põhjalikult kõigi huve ja langetada läbimõeldud otsuseid. Piirkonnaseltsid on aktiviseerunud mitmes linnas (nt Uue-Maailma Selts, Kalamaja Selts, Telliskivi Selts Tallinnas, Supilinna Selts ja Karlova Selts Tartus) ning vabaühendused on üha teadlikumad, samas ka nõudlikumad piirkondade planeerimisel osalemisel. Neil on tugev pagas elukeskkonna edendamisel. Vaja on koordineerida tegevusi ja kogemusi, et saaks levitada hästi toimivaid lahendusi. Kogukonna teadlikkust saab tõsta nii mõtte- kui töiste talgute läbi, erinevate koolitustega saab planeerijaid ja kogukonnaaktiviste (vabaühendusi) üksteisele lähendada, et tagada ruumilisel planeerimisel terviklik lähenemine elanike ootustele. Linnade jätkusuutliku toimimise ja säästva arengu planeerimise edendamiseks loodud MTÜ Linnalabor on koostanud kaks kaasamisega seonduvat juhendit: Tallinna planeeringute juhend“ (2011)96 ja „Kaasava planeerimise juhend“ (2012)97, mis aitavad suunata ja hõlbustada kodanike kaasamist, leidmaks tasakaalu erinevate osapoolte vahel ruumilise planeerimine protsessis.

Ligipääsetavuse ja kaasamise printsiipide järgimisel juba elukeskkonna planeerimisfaasis võimaldab muuta kõigi, mitte ainult liikumisraskustega inimeste, liikumist mugavamaks, tervislikumaks ning kvaliteetsemaks. Tulenevalt eeltoodust telliti Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse poolt juhendmaterjal “Kõiki kaasava elukeskkonna kavandamine ja loomine”98 (2012). Leiti, et keskkonna arendajaid, planeerijaid ja kujundajaid harides saab probleemi leevendada. Eesti Arhitektide Liidu, Eesti Disainikeskuse ja Eesti Kunstiakadeemia koostatud juhendmaterjal on oluliseks sammuks Eesti avaliku ruumi kujundamise printsiipide täiendamisel.

Lähtudes Eesti rahvastiku vananemisest (millega võib kaasneda ka vähenenud või takistatud iseseisev liikumisvõime) ning liikumispuudega isikute ligipääsetavuse nõudest tuleb tõdeda, et seni on meie ühiskonna erivajadustega (liikumispuudega) inimeste probleemidele küllaltki vähe tähelepanu pööratud. Võimalikult paljudele ühiskonnaliikmetele sobiva keskkonna loomise põhimõttele on tugevalt tähelepanu pööratud võrdse kohtlemise direktiivis 2000/78/EÜ, mistõttu peab elukeskkonna planeerimisel ja elamute rekonstrueerimisel senisest enam soodustama liikumislike erivajadustega isikutele sobivate lahenduste väljatöötamist ja võimalusel lähtuma universaalse disaini kontseptsioonist.

95 Heiki Kalle, eksperthinnang „Eeluuring ühtsete planeerimissuuniste koostamise kohta“, Tartu 2012, lk 1196 http://planeerimine.linnalabor.ee/97 http://www.linnalabor.ee/tegevus/6998http://www.abivahendikeskus.astangu.ee/fileadmin/media/Trukised/Koiki_kaasava_elukeskkonna_kavandamine___loomine.pdf

55

Universaalne disain on toodete ja keskkonna kujundamise viis, mis arvestab kõikide kasutajate vajadustega, hoolimata nende eripärast. Hoolsalt planeerides saab luua kõikidele inimestele sobiva keskkonna. Universaalne disain püüabki arvestada kõikide inimeste eripära ja vajadustega. Ei ole vaja teha kalleid erilahendusi spetsiaalselt puuetega inimestele, pigem on vaja leida sobivad lahendused kõikidele inimestele.99

3.3 Elukeskkonna energiatõhususe parandamine arhitektuuri aspektist

Elukeskkonna ressursisäästlikkuse suurendamisel on oluline investeerida terviklikesse lahendustesse, mis aitavad muuta inimeste eelistusi energiatõhusate liikumisviiside kasuks ning samas ka tõsta iga üksiku ehitise energiatõhusust. Arhitekti roll on kõiki asjaolusid arvestatavate ruumiliste terviklahenduste väljatöötamine nii hoonetele kui välisruumile, eesmärgiga siduda ehitised terviklikuks elukeskkonnaks. Selle eesmärgi saavutamiseks on vajalik:• lähtematerjali ja eesmärgipüstituse põhjalik läbitöötamine iga arhitektuurivõistluse korraldamiseks, ehitusprojekti või planeeringu tellimiseks;• arhitektuurivõistluste korraldamine avalike hoonete ja uude objektide eskiislahenduste leidmiseks;• avalike objektide projekteerijate leidmisel kvalitatiivsete hindamiskriteeriumite kasutamine riigihanget korraldamisel;• arhitekti kaasamine teede jm. avaliku ruumi ehitusprojektide lahenduste koostamisse vastavate riigihangete korraldamisel, hanketingimuste koostamisel ja projektide tellimisel.

Ehitamine on reeglina suur investeering, mille tulemuslikkus sõltub kõige rohkem otsustest ja tööst ehitise kavandamise varastes staadiumites. Need algstaadimi tööd kuuluvad eelkõige arhitektuurivaldkonda. Arhitektuurse projekteerimine moodustab väikseima investeeringu osa ehitise rajamise hinnas. Asjakohane investeering kvaliteetsesse arhitektuursesse lahendusse tasub end pikas perspektiivis ära energiatõhusa ja inimsõbraliku elukeskkonna kaudu.

Elukeskkonna energiatõhusust saab kõige rohkem parandada võimaluste loomisega energiat vähetarbivate liikumisviiside eelistamiseks inimeste igapäevaelus. Selle eesmärgi saavutamiseks peab inimene tunnetama elukeskkonda nii, et ta saab vajalikud teekonnad mugavalt läbida jalgsi, ühistranspordiga ja jalgrattaga või vajadusel era- ja ühistransporti omavahel kombineerides. Selliste võimaluste ja vastava elukeskkonna loomise eelduseks on põhjalik ja süsteemne töö nii planeeringute kui ehitusprojektide ruumiliste terviklahendustega, seades iga üksiku projekti oluliseks eesmärgiks juba ülesandepüstituse staadiumis mugava liikumise ja elukeskkonna energiatõhususe.

Avaliku ruumi (sealhulgas eriti teede, tänavate ja ristmike) planeeringute ja ehitusprojektide koostamisel on Eestis tavapäraselt lähtutud autode liiklusvoogude läbilaskvusele orienteeritud tehnilistele lahendustele. See lähenemisviis on toonud kaasa jalgsikäidava ruumi mugavuse ja kvaliteedi languse ning ühtlasi energiat raiskavate liikumisviiside eelistamise. Olukorra parandamiseks tuleb tähelepanu suunata loomingulisemate ja inimsõbralikumate lahenduste leidmisele, eriti teede ning avalikkusele suunatud hoonete projekteerimisel ja sidumisel ümbritseva ruumiga. Teid ja muid avaliku ruumi osi ei ole õige projekteerimisel käsitleda üksnes tehniliste rajatistena, vaid arhitektuursete objektidena.

99 http://universaalnedisain.ee/ planeerimine

56

Mistahes ehitise (hoone või rajatise) kavandamisel maksimaalselt tervikliku ja energiatõhusa lahenduse leidmisel toimub kõige olulisem osa tööst projekteerimise algfaasis üldiste lahenduste loomise käigus. Tulemuse saavutamisel on määrava tähtsusega: Asjakohase lähtematerjali ja eesmärgipüstituse seadmine. Erinevate lahenduste väljatöötamine ja põhjalik läbikaalumine nii eskiis kui ka hilisemates

projekteerimise staadiumites. Hoonete elutsükli optimeerimine sertifitseerimissüsteemide raames (LEED, BREEAM), et

säästa energiat, säilitada elurikkust ja mitte emiteerida kasvuhoonegaase.

Arhitektuurivõistlus (ideekonkurss) on kõige parem vahend erinevate ruumiliste lahenduste läbikaalumiseks, nende hulgast parima väljavalimiseks ning projekteerimise jätkamiseks sobivaima ettevõtja leidmiseks. Arhitektuurivõistluse õnnestumise tagab põhjalikult ja professionaalselt koostatud ülesandepüstitus. Iga keerulisema objekti projekteerimise riigihangete korraldamisel on otstarbekas kasutada ideekonkursi menetlust, sest ilma selleta jääb teostamata üldiste, loomingulisemate ja energiatõhusust parandavate lahendusvariantide väljaselgitamine ning nende vahel kaalumine.100

3.4 Eluasemepiirkonnad (valg)linnastumise tingimustes lähtudes regionaalsetest ja demograafilistest trendidest101

Rahva ja eluruumide loenduse (REL 2011) andmetel loendati Eestis 1 294 455 püsivalt elavat inimest. Võrreldes eelmise, aastal 2000 toimunud rahvaloendusega on Eesti elanikkond kahanenud 75 597 inimese ehk 5,5% võrra. Loenduse tulemused näitavad elanikkonna koondumist suuremate linnade ümbrusesse:

Rahvaarvu suhteline muutus omavalitsusüksustes 2000-2011, Statistikaamet.

100 Peatüki koostanud: arhitektid Raul Järg ja Toomas Paaver

101 Peatükk tugineb EKÜLi poolt läbi viidud analüüsil „Korterelamupiirkondade perspektiiv tervikliku ruumilise renoveerimise osas lähtudes regionaalsetest ja demograafilistest trendidest „. Tallinn 2013

57

Nagu tõendasid REL 2011 käigus kogutud andmed ning Eesti regionaalarengu strateegia põhimõtted, sarnaneb Eesti igati teiste Euroopa riikidega, kus peamisteks rahvastiku siserände suundumusteks on liikumine maalt linna ning valglinnastumine. Maalt linna rändes on tugevalt üleesindatud noored inimesed, suure osa sellest rändest moodustab ülikoolidesse õppima asumine ehk õppimisränne. Valglinnastumine seondub aga rohkem pereealiste inimestega ning elukoha vahetusega ei kaasne üldjuhul töökoha vahetus, st valglinnastumisega seondub ka ulatuslik igapäevane pendelränne.

Need on esmased suundumused, mida tuleb arvestada eluaseme valdkonna planeerimisel. Kõige enam on vaja eluaseme temaatikale tähelepanu pöörata linnades ja nende lähiümbruses, kus on võimalik pakkuda töökohti, eripalgelisi hariduse ning vaba aja veetmise võimalusi ning kus elab enamik rahvastikust.

Vastavalt Eesti regionaalarengu strateegiale on Eestis võetud suund Eesti kui terviku konkurentsivõime kasvuks, saades osa sellega kaasnevatest hüvedest. Inimestel peaks olema igas toimepiirkonnas (ehk alal, kus inimene elab, töötab ja veedab oma vaba aega) kättesaavad head töökohad, kvaliteetsed teenused ning mitmekesiseid tegevusi võimaldav meeldiv elukeskkond102.

Regionaalarengu strateegia tõdeb rahvastiku ja aktiivsema majandustegevuse jätkuvat koondumist linnapiirkondadesse (keskus-tagamaa). Eesti elamufondi planeerimise ees seisab kolm olulist väljakutset:

Tagada praegu linna õppima asuvatele suurtele noorte põlvkondadele pereloomeks sobiv ja taskukohane elukeskkond linnades;

Planeerida maakonna tasandil ja terviklikumalt keskus-tagamaa suhteid, mis võimaldab peredel valglinnastuda ning jätkata mugavalt linnas töötamist;

Maapiirkondade rahvstikukaost tingitud elamistingimuste ümberkorraldamine mis hõlmab ühelt poolt elamiskõlbmatuks muutuva korterelamufondi vähendamist ja teiselt poolt maale teise kodu rajamisega seotud probleemide lahendamist.

Kõik need väljakutsed eelavad senisest oluliselt suuremat koostööd riigi, KOV ja omanike koostöös.

Võrreldes eelmise rahva ja eluruumide loendusega 2000. aastal on Eesti elanike keskmine vanus suurenenud. Keskmisest nooremad on Harju- ja Tartumaa elanikud – keskmine vanus vastavalt 36,3 ja 38,1 aastat. Elanike keskmine vanus on kõrgeim Piirissaare (63,1) ja Alajõe (53,9) vallas

102 Eesti regionaalarengu strateegia 2020, Siseministeerium 2013

58

Eakate osatähtsus omavalitsusüksustes 1. jaan 2010, Statistikaamet

Nagu ülaltoodud jooniselt näha, iseloomustab rändeprotsesside tulemusel tänast Eestit olukord, kus nooremad inimesed on üleesindatud linnades ja nende lähivaldades ning eakamad inimesed pigem maapiirkondades. Keskmine vanus on väiksem linnades ning nende lähiümbruses, mis on seletatav töökohtade ning koolide olemasoluga.

Samas tasub kaaluda võimalust aeglustada rännet linnapiirkondadesse ning väärtustada maapiirkondade elukeskkonda läbi eluasemepiirkondade planeerimise rööbastranspordi lähedusse ja töökohtade loomisele tööstusparkides. Täna on võimalus luua maapiirkondadesse toetav struktuur, mis muudaks need piirkonnad kvaliteetseks elukeskkonnaks noortele peredele luues senisest paremad töö- ja liikumisvõimalused. Väikelinnades on olemas koolid ja lasteaaiad. Samuti on praegu üha kasvav võimalus kaugtööks. Riiklike programmide abil on võimalik luua soodsad tingimused eluasemete väljaarendamiseks väikeasulates, mis tooks noori maale, aeglustades seeläbi täna toimuvat rahvastiku vananemise protsessi väljaspool suuremaid linnasid ning mõnevõrra pidurdades regionaalset lõhet.

Lisaks (valg)linnastumisele ning rahvastiku vananemisele, mis toimub Eestis sarnaselt kogu Euroopale, on viimaste aastakümnete jooksul märgatavalt tõusnud pendelrände osatähtsus. Üha enam inimesi töötab kodust kaugel. Igapäevased ajaressurssi nõudvad sõidud peamistesse keskustesse, kus asuvad töökohad ning koolid, ning kodu vahel, on saanud tavapäraseks. Pendelrände ulatust reguleerivad muuhulgas olemasolevad tõmbekeskused. Mida vähem on riigis tõmbekeskuseid, seda pikemaks kujuneb kodu ja töökoha vaheline pendelränne. Selline sundliikuvus tõstab märgatavalt kasvuhoonegaaside hulka ja kahandab väärtuslikku ajaressurssi. Iga päev on Eestis pendelrändes umbes 160 000 inimest, kellest pooled töötavad väljapool oma kohalikku omavalitsust.

59

Igapäevane pendelränne ja sellest lähtuvad tööjõuareaalid viitavad eelkõige linnade lähiümbruses toimuvale eeslinnastumisele, mida on märgata nii elu- kui ka töökohtade paiknemise suundumuse puhul. Pendelrände tõttu saavad tööajal inimesi juurde linnalised omavalitsusüksused ning kõige enam kaotavad inimesi suurte linnade tagamaad. Kõige positiivsem on sisse- ja väljarände saldo Tallinnas ja Tartus. Tööajal elukoha kohalikust omavalitsusest mujale pendeldavate inimeste tõttu kaotavad kõige enam Tallinna tagamaa kohalikud omavalitsused: Harku ja Viimsi vallast läheb üle 6000 inimese rohkem mujale tööle, kui tuleb nendesse. Eestis on tööjõuareaalide kaudu välja kujunenud linnaregioonid.

Elukohtade kasv tagamaal on toonud kaasa ka inimestega seotud teenindusega seotud töökohtade eeslinnastumise: lasteaiad, koolid, kaubandus ning muu vaba aja ruumikasutuse ja teenindussfääriga seotud ettevõtete eeslinnastumine.103 Tallinna tagamaal on nii välja kujunemas uued keskused, näiteks Haabneeme ja Harku. Linnast välja on kolinud ka suurema ruumivajadusega ettevõtted, nt hulgilaod, logistikasektor jne. Samas on kinnisvarakriisile eelnevast perioodist võimalik täheldada, et kinnisvaraarendajate poolt rajatud linnade lähiümbruse eluasemepiirkonnad on pigem ilma piisava hulga ja valiku teenusteta ja vaba aja veetmise võimalusteta.

Pendelränne ei toimi aga mitte ainult linnade lähipiirkondades ja maakonna siseselt, vaid ka kodumaakonna piiridest väljapoole ning välismaale. Rahva ja eluruumide loenduse (REL 2011) andmetel käib välismaal tööl 24 907 püsivalt Eestis elavat inimest ehk 4,4% hõivatud inimestest. Võrreldes eelmise rahvaloendusega on üheks suurimaks muutuseks välismaal tööl käivate elanike arvu suurenemine – eelmise loendusega võrreldes kümnekordseks (2000 rahvaloenduse andmetel 2646 inimest). Välismaal töötavatest Eesti elanikest 61% töötab Soomes. Venemaa on oluliseks töörände sihtpunktiks Ida-Virumaa, eeskätt Narva linna inimestele ja Rootsi enim Hiiu maakonna hõivatutele.

Riigisisese tööalase pendelrände puhul on tõmbekeskusteks Harjumaa (sh Tallinn) ja Tartumaa (sh Tartu), mille tööalase pendelrände saldo on positiivne. Kõigi ülejäänud maakondade hõivatutest on enesele kodumaakonnas töökoha leidnud ligi 80%.

103 Eesti piirkondlik areng 2011, lk 189.

60

Tööränne. Kümme arvukamat töörände voogu.

Pendelränne on lahutamatult seotud tõmbekeskuse mõistega. Pendelränne toimub tõmbekeskuste suunal, kus suuremad keskused saavad pakkuda piisaval hulgal elanikkonnale vajalikke töökohti, teenuseid, haridust ning meelelahutust.

Täna on Eestis käimas haldusreform, mille ühe peamise sõnumina on esitletud ideed tõmbekeskuste Eestist. Tõmbekeskuste Eestit on kirjeldatud alljärgnevalt: riik nimetab tõmbekeskused, kelle hulgast tuleb tähtaja jooksul valida, kellega liituda. Partnerid liitumisteks leitakse vabatahtlikult. Kellel see ei õnnestu, liidetakse valitsuse otsusega. (http://haldusreform.files.wordpress.com/2012/10/eesmc3a4rkmudelid.pdf).

Tõmbekeskuse väärtust illustreerivad korterite hinnad. Üldiselt kehtib seaduspära, et mida suurem on tõmbekeskus, seda kõrgemad on korterite hinnad (eripära võib täheldada Ida-Virumaa suuremates linnades, Narvas ja Kohtla-Järvel). Piirkondades, kus tõmbekeskust ei ole, ei toimi korterite müük. Seega käivituvad protsessid nagu elanikkonna vananemine, noorte lahkumine, töökohtade vähenemine jne. Täna tegutsevad Eestis kolm jõulist tõmbekeskust – Tallinn, Tartu ja Pärnu.

Eesti maapiirkondade väärtust elukeskkonnana tõendavad uuringud, mille käigus on vaadeldud vaba aja pendelrännet. Regionaalse pendelrände uuringust104 selgub, et umbes 40 000 Eesti inimest ehk 5%-i tööealisest elanikkonnast vahetab suvepuhkuse ajaks elukohta kauemaks kui kuuks ajaks, mistõttu võiks Eestis hakata Põhjamaade eeskujul arendama teise kodu poliitikat.104Regionaalne pendelrände uuring, lõpparuanne. Koostanud Siseministeeriumi tellimusel Tartu Ülikooli inimgeograafia ja regionaalplaneerimise õppetool, Tartu 2010.

61

Uuringust ilmnes, et suurim hulk suvekodudes aega veetvaid inimesi peab teist kodu rannikualadel, Lahemaa piirkonnas, saartel ja väikelinnade läheduses. Tööperioodi ja suveperioodi rände erinevus on suurim Tallinnas. Eestis on kokku ligikaudu 40 000 inimest, kes vähemalt kuuks ajaks oma elamise teise kodu vastu vahetab

Vabaaja pendelränne. Allikas: Regionaalse pendelrände uuring

Uuringu tulemusena tõdeti, et ühtegi uut asulat ega magistraali rajada pole vaja, aga toetada tuleb praegusi väikekeskusi.105

Ülaltoodud faktid kirjeldavad ilmekalt Eesti asustuse arengu perspektiivi ja võimalust luua avaliku sektori läbimõeldud tegevuse tulemusena kvaliteetne elukeskkond erinevates Eesti piirkondades. Täna on nii linna- kui maapiirkondadel olemas eeldused pakkuda kvaliteetset elukeskkonda erinevatele sihtgruppidele. Linnad pakuvad elukeskkonda sihtgrupile, kelle igapäevane töö on seotud linnaga ning kes soovivad kasutada linnakeskkonna poolt pakutavaid hariduse ning meelelahutuse võimalusi. Maapiirkonnad saavad pakkuda elukeskkonda sihtgruppidele, kellele on oluline roheline ja rahulik elukeskkond. Tõmbekeskuste arvu suurendamine ning nende rolli toetamine aitab luua tingimused pendelrände vahemaade ja ajakulu vähendamiseks ning esmaste teenuste kättesaadavaks muutmiseks kõigis Eesti piirkondades. Oluline on seejuures mainida, et töökohad järgnevad ka inimestele, mitte ainult inimesed töökohtadele. Mitmesugused kaubanduse ja teenustega seotud tegevused tekivad seal, kus on olemas kriitiline mass tarbijaid.

105 (http://haldusreform.wordpress.com/2013/05/16/tombekeskuse-tugevus-soltub-asula-elanike-arvust-postimees/).

62

Analüüsides elamupiirkondade võimalikke arengusuundumusi, tuleb samas vaadelda veel selliseid nähtusi nagu eluruumide tühjaks jäämine ning rännete eripärad. Eesti rahvastiku arengut pikemas perspektiivis mõjutavad vähem mõjukate suundumustena ka tagasiränne Eestisse, ränne linnast maale ning pagulaste teema. Allpool on lühidalt tutvustatud nimetatud arengutendentse, kuna need mängivad olulist rolli Eesti eluasemevaldkonna planeerimisel lähemate aastakümnete jooksul.

Professor Tiit Tammaru on Maalehele antud intervjuus rõhutanud, et alati toimub väljaränne järel ka tagasirände periood. Nii on see olnud varasemate väljarännete (19. sajandil ning peale II Maailmasõda) järgselt, sama tendentsi on märgata ka nüüd. Rahvastiku vananemisprotsessi käigus algab liikumine linnast maale kui pensioniikka jõudnud põlvkond liigub maale elama. Rahva ja eluruumide loenduse andmetel on praegu Eestis 93 422 tühja eluruumi (valdavalt suvilad). Lähiaastatel, mil pensioniikka jõudvate inimeste hulk on suur, on oodata mõningast tõusu linnast maale rände osas, kus on ka odavamad kinnisvarahinnad.

Lisaks sellele on oodata noorte tagasirännet Eestisse ning maapiirkondadesse. 30-tesse eluaastatesse jõudnud pereloomise eas noored liiguvad tagasi Eestisse ning otsivad rahulikku elukeskkonda, mis on tihti linna lähivaldades või kaugemates maapiirkondades. Rahvastiku väljaränne väheneb seoses põlvkondade vahetusega. Kuna 1980-tel sündis ligikaudu poole rohkem lapsi kui 1990-tel, siis oleme jõudmas perioodi, kus parimas rändeeas inimeste arv on märgatavalt väiksem kui on olnud eelneva aastakümne jooksul. Seegi asjaolu vähendab märgatavalt seni kiiresti kasvanud väljarände näitajaid.

Kolmanda olulise eesootava trendina märgib professor pagulaste arvu suurenemist. Lähikümnendi jooksul on oodata selle protsessi kiirenemist ning eluasemepoliitika kujundamisel peaks arvesse võtma seda trendi. Näiteks Rootsis ulatub pagulaste arv ühiskonnas 10%-ni. Eesti kahtlemata veel lähiajal sellise pagulaste hulgani ei jõua, kuid protsessi laienemist peab eeldama. Samuti rõhutab professor võõrtööjõu Eestisse tulemise olulisusust. Tema sõnutsi on esialgu oodata Eestisse korvpalli ning IT valdkonna töötajaid koos peredega, aga ka teiste valdkondade spetsialiste.106

Ülaltoodu põhjal saame järeldada, et lisaks potentsiaalsele linnastumisele, valglinnastumisele ning rahvastiku vananemisele on Eesti demograafilist olukorda mõjutamas täna veel vähesel määral tajutavad, kuid pikas perspektiivis olulist mõju omavad tegurid. On ilmne, et eluasemestrateegia kujundamisel on vaja arvesse võtta ülaltoodud prognoose.

Teatud osa vananevast rahvastikust omab soovi asuda püsivalt elama suvilasse, kohandades selle aastaringseks elamiseks. Selline liikumine vabastab linnalistes piirkondades kortereid, mis saavad olla ajutiseks eluasemeks noortele ja peredele. Pikas perspektiivis ei rahulda vanade korterelamute elutingimused tänapäeva noorte vajadusi. Nõukogude Liidu perioodil valminud korterid on väikesed, väikeste köökide ning vannitubadega ning enamikes majades pole lifti. Seega saab eeldada, et korterelamurajoonide “mägedele” jäävad elama peamiselt pensionärid, kes on elanud neis kortereis juba aastakümneid ning kellel pole soovi või võimalust liikuda elama maapiirkonda. Noorem põlvkond liigub linnalähivaldadesse. Mõne aastakümne perspektiivis tähendab selline liikumine, eriti arvestades rahvastiku vähenemist ning eluruumide arvu kasvu, olukorda, kus “mägedel” on korterite pakkumine suurem kui nõudlus. Nii võib tekkida linnades olukord, mis täna valitseb mõningates maapiirkondades, kus korteri väärtus on nullilähedane, selle ülalpidamiskulud aga kõrged.

106 http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/teadlane-eesti-ei-jookse-rahvast-tuhjaks.d?id=65509430).

63

Kuna maa-asulates on kaugküttetrassid pikad ning kasutajate arv väike, on korterite igakuised kulud võrreldes piirkonna keskmise töötasuga tihti ebamõistlikult kõrged. Arengufondi poolt 2013. aastal läbi viidud kaugkütte energiasäästu uuringu andmetel on jätkusuutmatuid kaugküttepiirkondasid täna Eestis 49.107 Neis piirkondades tuleb välja töötada alternatiivid kaugküttele. Selle protsessi käigus tasub pöörata tähelepanu korterelamute olukorrale maapiirkondades ja nende rekonstrueerimise või lammutamise perspektiivile.

Korterelamud on ehitatud peamiselt endistesse kolhoosikeskustesse. Täna on mitmetes piirkondades kortermajades tühjaks jäänud kortereid, mille ostuks ei ole kellelgi soovi. Tühjade korterite olemasolu tõstab veelgi igakuiste kulutuste määra teistele korteriomanikele. Tasuda tuleb kütte eest, samuti maja haldamise, hooldamise ning remonttööde eest. Tihti ei ole korteriomanikel selleks piisavalt vahendeid. Selle protsessi jätkudes jõuavad omavalitsused olukorda, kus on vaja leida lahendus kirjeldatud olukorrale. Kaugkütte energiasäästu uuring prognoosib jätkusuutmatute ettevõtete sulgemist.

Samuti tekib lähiajal vajadus lammutada pooltühjana seisvad kortermajad ning leida alternatiivne eluase tänastele korteriomanikele. See protsess nõuab head koostööd omanike ning omavalitsuse vahel.

Täna puudub Eestis ametlik statistika selle kohta kui palju on lammutamist vajavaid korterelamuid, kus korteriomanikud veel sees elavad. REL 2011 andmetel saab öelda, et täna on eluruumide arv, peamiselt elukõlbmatuks muutumise ning lammutamise tõttu, vähenenud kõige enam Ida-Virumaal. Mahajäetud elamufondi uuringu kohaselt on probleemseid korterelamuid ligi 500, millest pooled on vajalik lammutada. Kõige enam on eluruume vähenenud (2042 võrra) Kohtla- Järvel, perspektiivis lisandub uuringu kohaselt aastaks 2030 Ida-Virumaal veel 222 amortiseeruvat ja kasutusest välja langevat korterelamut.108

Võttes arvesse ülaltoodud asjaolusid, saab väita, et sarnane tendents võib hakata levima järgnevate aastakümnetega ka linnadesse. Eluasemepoliitika planeerimisel tuleb kindlasti pöörata tähelepanu pidevale ja kasvavale korterelamute lammutamise vajadusele, ennekõike maapiirkondades ning töötada välja vastav tegevuskava.

Regionaalsed ja demograafilised trendid, mis mõjutavad korterelamupiirkondade arengut, on määrava tähtsusega. Rahvastiku ränne ja iive on peamised tegurid, mis määravad eluasemete hulga ning kvaliteedi ning kujundavad eluasemeturgu.

3.5 Korterelamupiirkondade terviklik rekonstrueerimine Urb.Energy projekti näitel109

Aastatel 2009-2011 viidi läbi üle-Euroopaline projekt Urb.Energy, mille kaasfinantseerijaks on Euroopa Liidu Balti mere piirkonna programm 2007-2010.

Projekt Urb.Energy seadis eesmärgiks aidata kaasa säästlike ja energiaefektiivsete linnapiirkondade arengustrateegiate loomisele Balti mere piirkonna elamukvartalites. Projekt oli suunatud integreeritud tegevuste elluviimisele, mis kombineerivad linnapiirkondade arengukavade loomise, korterelamute energiasäästliku renoveerimise, energiavarustuse 107 Kaugkütte energiasäästu uuring, lk 3, Arengufond, Tallinn 2013108Uuring kasutusest välja langenud ja mahajäetud elamufondi võimalikust probleemsusest, lk 24, DTZ Kinnisvaraekspert, Tallinn 2013109 Peatükk tugineb EKÜLi poolt läbi viidud analüüsil „Korterelamupiirkondade perspektiiv tervikliku ruumilise renoveerimise osas lähtudes regionaalsetest ja demograafilistest trendidest“; Tallinn 2013

64

infrastruktuuride moderniseerimise, elamupiirkondade kaasajastamise ning innovaatilised rahastamisvõimalused.

Urb.Energy projekti raames arendati partnerriikides välja pilootpiirkonnad, mille eesmärgiks on algatada elamupiirkonna arengukontseptsioon, mis ühest küljest loob inimsõbraliku avaliku ruumi, kus ümbruskonna elanikel on võimalus aega veeta ning teisest küljest loob võimalused korterelamute energiasäästlikuks renoveerimiseks. Projekti tegevuste pilootpiirkonnaks Eestis oli Rakvere linn. Projekt seadis eesmärgiks tuua elamukvartali ning seda ümbritsevate korterelamute kaasajastamiseks kokku nii linna kui linnaelanike esindajad.

Vaade Seminari tänavale.

Kolme aasta jooksul:

teostati uuring „Hoonete energiasäästu ning infrastruktuuri moderniseerimise kontseptsioon Rakvere Seminari tn piirkonna näitel“,

teostati uuring “Elanikkonna hoiakutest ja käitumismustritest Rakvere seminari tn piirkonna näitel“,

korraldati arhitektuurikonkurss elamukvartali ning ühistute ümberkujundamiseks,

tehti näidisprojektid Rakvere Seminari tänava piirkonna ühistutele,

tehti energiaauditid pilootpiirkonna 18-le korterelamule,

valmis projekt Seminari tänava piirkonna ümberkujundamiseks,

viidi läbi enam kui 10 teavitusüritust,

alustati energiasäästliku renoveerimise protsessiga ühistutes.

Tänaseni on korterelamute renoveerimise peaeesmärgiks olnud hoonete energiasäästlikuks muutmine. Korteriühistute, arhitektide, maastikuarhitektide ja omavalitsuste koostöö on Eestis pikka aega sisuliselt puudunud. Projekti raames arendati Rakveres Seminari tänava piirkonnas omavalitsuse ning piirkonna elanike koostöös välja ühtne visioon sellest, kuidas hakkavad piirkonna avalikud alad ning korterelamud välja nägema. Esimest korda Eestis oli protsessi

65

kaasatud selle algusest peale pilootpiirkonna elanikkond. Linn seadis eesmärgiks korraldada planeerimisprotsessi koostöös elanikega tagamaks, et majade välisilme ning neid siduva avaliku ruumi otstarve ning elukeskkond kataksid need vajadused, mida piirkonna elanikud kõige enam ootavad. Projekti raames otsiti vastust küsimusele: kuidas luua linnas elukeskkond, kus säästetakse energiat ning mis on samas ka otstarbekalt planeeritud.

Seminari tänava hoonestus enne projekti algust

Seminari tänava hoonete renoveerimisprojektid

Seminari tänavast kujundatud lineaarpark.

66

Arhitekti visioon võimalikust lahendusest Seminari tänavale.

Kolmeaastase töö kogemus õpetas, et kohaliku omavalitsuse liidriroll piirkonna arendusprojektides on ülimalt oluline. Linnavalitsus viis projekt käigus läbi ideekonkursi Seminari tänava piirkonna arendamiseks ning võidutöö tegijatelt telliti projektid piirkonna korterelamutele.

Elanikkonna kaasamiseks viidi Tallinna Tehnikaülikooli teadlastega koostöös läbi intervjuud Seminari tänava piirkonna ühistute juhatuste liikmete ja korteriomanikega. Intervjuude käigus selgusid elanikkonna hinnangud eluruumile ning ootused võimalikeks arenguteks.

Projekti raames uuriti Seminari tänava piirkonna elanike hoiakuid ees ootavate uuenduste suhtes. Seminari tänava elanikkond väljendas üldiselt rahulolu linna ning linnas toimuvaga. Samas märgiti, et kindlasti tuleks koduümbruses suurendada rohealade hulka ning pöörati tähelepanu vajadusele luua uusi laste mänguväljakuid ning jalutusplatse koertele.

Elanike paremaks kaasamiseks võeti tööle projektijuht, kelle tööks oli külastada ühistute üldkoolekuid ning selgitada täna olemasolevad võimalused piirkonna arendamiseks ning renoveerimistööde läbiviimiseks. Projekti käigus omandati palju väärtuslikke õppetunde:

koos on odavam

Projekti raames tehti energiaauditid ning renoveerimisprojektid kõigile Seminari tänava piirkonna korterelamutele. Koos tellides oli töö märksa odavam, kui igal ühistul eraldi tellides.

väike abi on suur

väikese toetusraha abil on võimalik lükata käima suured protsessid ning muuta hüppeliselt paremaks linna elukeskkond. Tagasihoidlik investeering alguses toob kaasa kõigi teiste asjast huvitatud osapoolte investeeringud. Üks korrastatud maja tekitab lumepalli efekti kogu piirkonnas.

ühine nõu on parem

Pilootpiirkonna elanike intervjueerimise käigus selgusid nii mõnedki vajadused, mis piirkonna elanikele olulised (nt koerte jalutusplatsid). Saadud info oli sisendiks arhitektidele piirkonna rohealade planeerimisel. Rohealade projekteerimine vastavalt elanikkonna vajadustele tagab elanikkonna poolt hea vastuvõtu ning need alad on aktiivses kasutuses. Samuti tagab omanike poolt heakskiidetud elamu renoveerimisprojekt kodutunde tärkamise ning purustab laialt levinud müüdi, et kodu algab korteriuksest.

67

Projekt Urb.Energy oli heaks näiteks selle kohta, kuidas linnapoolse algatuse ning tagasihoidliku investeeringu abil on võimalik tuua värskeid lahendusi linnaruumi. Esimest korda kaasati korterelamute piirkonna planeerimisse arhitektid ning vaadeldi linnaruumi tervikuna. Projekti raames saadud kogemused on kahtlemata heaks pinnaseks järgmistele sarnastele arendustele Eestis.

Samalaadset algatust korteriühistute ja kohaliku omavalitsuse koostööks piirkonna terviklikuks rekonstrueerimiseks läbi ruumilise planeerimise tuleb igati õhutada. Juba 2003ndast aastast alates on riiklikult toetatud korterelamute renoveerimist, kuid majadevaheline ruum on jäänud tähelepanu alt välja. Korterelamute õuealad ja piirkondlikud terviklikud lahendused on järgnevate aastate väljakutseks parema elukeskkonna rajamisel.

68

4. ELAMUMAJANDUSE VALDKONNA PEAMISED PROBLEEMID

Lähtudes eelnevalt toodud valdkondlikust olukorra kirjeldusest on Eesti elamumajanduse põhilisteks väljakutseteks:

Suur olemasoleva hoonefondi energiakulukus (2010. aasta andmetel moodustas kodumajapidamiste tarbimine kogu energiatarbimisest Euroopas 27%, Eestis aga 35%, koos mootorikütustega üle 40%110);

Hoonete parandamist vajav sisekliima; Elamispinna ebapiisav kättesaadavus; Planeerimisprotsessides ei arvestata piisavalt hoonete, (sund)liikuvuse ja elanikkonna

energiatarbega; Kasutusest väljalangev elamufond laguneb ja muutub ohtlikuks, sellega kaasneb

visuaalne reostus.

Elamufondi suur energiakulukus. Eesti keskmine energiatarbimine elamutes on võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega ruutmeetri kohta kõrgem. Eestis on see näitaja 220-250 kWh/m2, Soomes ja Rootsis alla 150 kWh/m2. Kaugkütte soojuse hind erineb Eestis väga suurtes piirides, kuid üha kasvavate energiakandjate hinna juures on kulutused eluasemele palgataset arvestades liiga kõrged. Elamufondi rekonstrueerimisega on võimalik vähendada hoonete kütteenergia vajadust kuni 50% ja saavutada sellega imporditavate fossiilkütuste mahu vähenemine ja CO2 emissiooni vähenemine, samuti elukeskkonna kvaliteedi parendamine ning eluasemefondi ülalpidamiskulude vähendamine.

Hoonete sisekliima ei vasta standardile. Sisekliima koosneb õhu füüsikalistest (temperatuur, niiskus, õhu liikumise kiirus, õhu puhtus), keemilistest ning bioloogilistest teguritest, mis peavad olema sobilikud inimese pikaajaliseks tervislikuks ruumis viibimiseks ning mis vastavad standardis EVS-EN 15251 toodud tasemetele. Paraku on omaalgatuslike ja valede renoveerimisvõtete tõttu rikutud projekteerimisjärgne ventilatsioonisüsteem. Selle tulemusena ei ole paljudes ruumides sisekliima tegurid enam tervislikud ja halvendavad rahva tervist ning vähendavad tervena elatud aastate osakaalu. Inimesed veedavad ca 80% ajast suletud ruumides, mistõttu on äärmiselt oluline tagada hoonete kütte- ja ventilatsioonisüsteemide kaasajastamine ning ehitus- ja viimistlusmaterjalide tervislikkus ja keskkonnasõbralikkus, et energiasäästu ei saavutataks sisekliima arvelt.

Monofunktsionaalsete tööstusasulates ja endistes kolhoosikeskustes asuva elamufondi kasutusest väljalangemine. Nii mitmeski endises tööstuspiirkonnas on kohaliku suurtööstuse sulgemise järel elanikud piirkonnast lahkunud. Sama puudutab ka paljusid endiste sotsialistlike suurmajandite ja nende osakondade keskuseid. Erastatud korterelamutes on palju kasutusest väljalangenud ja kütmata kortereid, mis seavad üksikud allesjäänud elanikud oma eluruumi kasutamisel raskesse olukorda. Elamufondi jätkusuutliku majandamise ja renoveerimise huvides peaks olema kohalikul omavalitsusel senisest hõlpsam läbi viia sundvõõrandamise protsess. Lisaks peaks soosima erastatud elamispinnast loobumist kohaliku omavalitsuse kasuks, mille tulemusena saaks piirkonda allesjäänud elanikud koondada ühte ja kõige paremas ehituslikus seisukorras olevasse rekonstrueeritavasse korterelamusse ning teised amortiseerunud elamud vajadusel lammutada.

Miljööväärtuslike eluasemepiirkondade seisundi halvenemine. Miljööväärtuslike eluasemepiirkondade määratlemisel, parendamisel ning tulevikuvisioonide väljatöötamisel puudub Eestis sageli ühtne lähenemine või on see mõnevõrra vastandlik: energiasäästu 110Rita Raudjärv, Ljudmilla Kuskova. Energiatarbimine kodumajapidamistes 2010.aastal , Statistikaamet, Tallinn

69

saavutamine vs kultuuripärandi säilitamine. Võimalike kompromisside ja sobivate lahendusteede leidmine ei ole seni kuigi levinud. Paljud miljööväärtuslikud alad on hävimisohus eraomanike vähese keskkonnateadlikkuse ja miljööväärtuslikke piirkondi väheteadvustava tegevuse tõttu. Kaootilist arengut on soodustanud avaliku sektori üsna vähene huvi nende piirkondade arengu suunamise vastu. Kuna miljööväärtuslikes piirkondades ei ole tihtipeale lubatud elamute energiatõhusamaks muutmine (eelkõige soojustamine) kultuuripärandi või miljöö säilitamise eesmärgil, võib üha kasvavate energiakandjate hinna tõusu tõttu kujuneda olukord, kus elanikud on sunnitud lahkuma madalamate küttekuludega piirkondadesse ja miljööalasid võib ohustada slummistumine.

Projekteeritud eluea lõppfaasis olevate elamute suur hulk. 1960.-ndatel aastatel käivitunud massielamuehituse käigus rajatud hooned on projekteeritud eluea lõppfaasis. Läbi viidud uuringud näitavad hoonete eluea pikendamise ja energiasäästlikkuse parendamise võimalusi, kuid nõutavad investeeringud nende elusasemete kaasajastamiseks pole elanikkonnale jõukohased ning erasektorile atraktiivne tegevusala. Süsteemne lähenemisviis eluasemepiirkondadele kui tervikule aitaks tagada kõrgel tasemel oskusteabe rakendamise hoonete rekonstrueerimisel, tegevusala atraktiivsuse erasektorile nii ehitusettevõtete kui ka finantsinstitutsioonide poolelt ning majandusliku efektiivsuse hoonete ja eluasemepiirkondade uuendamisel.

Eluasemed pole kõigile Eesti elanikele kättesaadavad. Eluaseme kättesaadavusega seotud probleemid on muutunud aasta-aastalt teravamaks. Need puudutavad eelkõige noori, kes on eluasemeturule sisenemas. Probleeme eluaseme kättesaadavusega eluasemeturul on ka vähem konkurentsivõimelistel gruppidel, tingituna madalast sissetulekust. Üürieluasemete vähesus ning suhteline kallidus pärsib muuhulgas tööjõu mobiilust ja sunnib elanikkonda soetama isiklikku elamispinda, mida ei saa aga pidada alati mõistlikuks ja jõukohaseks. Samuti on trend (eriti noorte seas) eelistada pigem dünaamilisemat eluaseme üürimist ja mitte liikumisvabadust piiravat ning pikaajalisi kohustusi seadvat omamist. Üha enam kasvab noorte seas iseseisva leibkonnana elamaasumise ja pereloomise edasilükkumine, jäädes ise vanemate elamispinnale. Eluasemete müügihinnad ja üüritase eraüüriturul on suurele osale noortele kättesaamatud ning avaliku sektori poolt pakutavate eluasemete hulk väga väike.

Olukord, kus avaliku sektori omandis on vaid 1,8 % kogu elamufondist, kitsendab oluliselt riigi võimalusi erinevate eluaseme- ja sotsiaalpoliitikate rakendamisel. Heaoluühiskonnaga naaberriikides on avaliku sektori omanduses olevate jõukohaste üüripindade osakaal oluliselt suurem ja palga ning elamispinna maksumuse suhe soodsam.

Näiteks Helsingi elamufondis moodustavad 25% erasektorile kuuluvad üürikorterid ja 21% eluasemeid on avaliku sektori toetatud korterid. Osa avaliku sektori korterite omanik on linn, aga omanike ringis on ka erafirmasid, kes on saanud nende korterite ehitamiseks avaliku sektori tagatud laenu ja kelle jaoks nüüd kehtivad üüri piirhinnad. Erasektori üüripindadele piirhindu Helsingis ei ole.111 Just üürieluasemete kättesaadavus on lisaks tööpuudusele üheks teguriks, mis soodustab õppelaenude tagasimaksmiseks ja isikliku eluaseme omandamiseks vajalike säästude kogumiseks Eesti noortele ahvatluse kolida teistesse riikidesse, mistõttu kaotab riik tööturul kvalifitseeritud ja haritud tööjõudu. Üha vananeva elanikkonna puhul toob see pikemas perspektiivis kaasa kuhjuvaid sotsiaal- ja tööjõuturuprobleeme, mis mõjub ohtlikult riigi majandusele ja konkurentsivõimele ning taastootmisvõimele.

111 Allikas: Sampo Ruoppila, http://www.epl.ee/news/arvamus/sampo-ruoppila-must-uuriturg-tuleb-saada-valgeks.d?id=64630262

70

Erasektori omanduses oleva üürituru kontrollimatus. Üürilepingu sõlmisel esineb nii üürileandjate kui –võtjate poolt teadmatust, mistõttu võlaõiguslikud vahekorrad on lepingutes kasinalt kajastatud. Üürisuhete õiguste ja kohustuste paremaks fikseerimiseks on vaja tõsta elanike teadlikkust ning kirjalike lepingute osatähtsust. Kuna suur osa üüriturust on kaetud „mustade“ üürisuhetega lähtuvalt omanike soovist hoiduda üüritulult tulumaksu tasumisest, siis jääb riigil saamata märkimisväärne osa maksutuludest. Varimajanduse osakaal selles sektoris on väga suur. Eelkõige kaasneb sellega aga nii üürniku kui ka üürileandja jaoks ebastabiilsus ja pidev kaootiline olukord, sest pooltevahelised suhted on reguleerimata, kui omaniku ja üürilevõtja vahel pole sõlmitud VÕS-i alusel üürilepingut. Arendajatel puudub huvi kinnisvara buumi ajal või -järgselt ehitatud korterelamutes korterite üürile andmiseks, kuna erinevalt müügiprotsessist ei saa üürisuhte puhul sisendkäibemaksu maha arvata. Eeltoodud probleemidest tulenevalt oleks vaja esmalt muuta maksupoliitikat ja võlaõigusseadust, et kasvaks omanike-üürnike kindlustunne, legaalsete ja deklareeritud üüripindade osakaal.

Eluasemekeskkonna planeerimise ebaefektiivsus. Eluasemekeskkonna kvaliteedi tõstmise osas puudub Eestil praegu ühtne ja kindel suund, kuidas ühildada eluasemepiirkondade ja linnaruumi kujundamisel tehniline, sotsiaalne, keskkondlik ja majanduslik aspekt, mistõttu on antud valdkonna areng olnud kaootiline ning energiakulukas. Planeeringute KSH-des ei arvutata üldjuhul planeeritava piirkonna energiakasutust nii hoonetes tarbitava energia kui igapäevase pendelrändega (töö-kodu-lasteaed-kool) seotud kütuse- ja ajaressurssi. Energiakasutuse ja –mõju arvutamiseks on vajalik esmalt välja töötada metoodika, mis oleks kergesti kättesaadav ja selgesti mõistetav ja kasutatav, osaliselt saab energiakasutamist suunata ja mõjutada ka planeerimissuunistega.

Energiatõhusate hoonete ehitamise ja hoonete majandamise eest vastutavate isikute vähene professionaalsus. Hoonete energiatõhususe eesmärgi täitmine ei ole saavutatav ilma valdkonnas tegutsevate erialaspetsialistide pädevuse tõstmiseta ja ehitusvaldkonna õppekavade uuendamise ja koolitatavate hulga suurendamiseta. Arvestades EL hoonete energiatõhususe direktiivist tulenevat ja Eesti poolt üle võetud kohustust projekteerida aastast 2019 avaliku sektori hooned ja aastast 2021 kõik uued hooned liginullenergiahoonetena (nZEB) on vaja tagada vastava hoone ehitamisel kõigi osapoolte (projekteerija, ehitaja, omanikujärelevalve teostaja) valdkondlik pädevus ja pühendumine. Selleks tuleks toetada vastavate koolituste ja õpitubade korraldamist112. Elamufondi energiasäästlikuks majandamiseks ja hooldamiseks puuduvad elanikel vajalikud teadmised ja professionaalsus (kutsetegevuse tähenduses), mistõttu võetakse elamu jätkusuutlikkuse tagamise seisukohast vastu ebaõigeid otsuseid ning kasutatakse tihti ebakvaliteetseid materjale ja tööjõudu.

Ühistulise ehitamise ja energiaühistute puudumine.

112 Projekti BUILDEST raames Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt 2012. a teostatud uuringu „Eesti ehitusfirmade tööjõualane olukord ja perspektiivne tööjõuvajadus“ (http://www.kredex.ee/public/Energiatohusus/BUILDEST/KI_uuring_Toojou_vajadus_ehituses.pdf) tulemused. Küsitlus sisaldas ka energiatõhusate ehitiste temaatikat. Energiatõhususega igapäevaselt tegelevaid töötajaid oli 31%-l ettevõtetel. Vaid vähesed ettevõtted (kokku 10%) ei olnud üldse energiatõhususe probleemidega kokku puutunud. Vaatamata sellele, et energiatõhusa ehitamise temaatikaga ollakse üldjoontes kursis, on valdav osa ettevõtetest (83%) rohkem või vähem huvitatud oma insener-tehnilise personali täiendkoolitamise võimalustest energiatõhusate ehitiste osas ja enam kui pooled ettevõtted (53%) on huvitatud oma ehitustööliste koolitamisest. 36% firmadest soovib kindlasti oma insener-tehnilisi töötajaid energiatõhususe teemal koolitada ja 13% ettevõtetest sooviks kindlasti koolitada ka töölisi. Huvi vastavateemaliste koolituste vastu on reeglina kõrgem suuremates ettevõtetes ja väiksematel ettevõtetel esialgu väiksem. 100 ja enama töötajaga ettevõtted on koolitustest huvitatud 100-protsendiliselt, alla 10 töötajaga ettevõtetest sooviks koolitustel osaleda 57%. Küsitlusega ei olnud haaratud projekteerimisettevõtted, kuid energiatõhususe alane koolitus on väga vajalik ka projekteerijatele ja arhitektidele.

71

Eestis on kasutamata potentsiaal, mis on Lääne-Euroopa riikides laialt levinud ning mis eeldab riigi, omavalitsuse ning kodanike omavahelist koostööd eluasemete loomisel ja/või energiavarustuse ühenduste loomisel. Ühistuline ehitus võiks lisaks eluasemete ehitamisele ka võimaldada ühist taastuvenergial põhinevat energiatootmist hoonete lokaalsel varustamisel vajamineva energiakogusega. Ühistulise ehituse ja energiaühistute soodustamine toetab eluasemepiirkondade ühtse planeeringu põhimõtet ning loob võimalusi väiksema maksejõuga elanikkonna gruppidele eluaseme soetamiseks. Ühistuline ehitus saab lahendada üüripindade vajalikkusest tulenevaid probleeme ja tõsta taastuvenergia tootmise osakaalu.

72

5. MEETMETE JA ALATEGEVUSTE KIRJELDUS

Tulenevalt Eesti eluasemevaldkonna ja hoonete energiakulukuse probleemidest ning lähtudes EL kliima- ja energiapoliitika, ENMAKi ja konkurentsivõime tegevuskava „Eesti 2020“ eesmärkidest on hoonete, sh elamumajanduse energiakasutuse vähendamiseks ja elukeskkonna efektiivsuse tõstmiseks võimalik rakendada järgmisi meetmeid koos alategevustega:

Meede 1. Olemasolevate hoonete rekonstrueerimine energiasäästu saavutamiseks ja sisekliima parandamiseks:

Korterelamute rekonstrueerimise toetamine Väikeelamute rekonstrueerimise toetamine Lokaalsete taastuvenergialahenduse toetamine Kasutusest välja langenud korterelamute lammutamise toetamine

Meede 2. Energiatõhusa uusehituse soodustamine Liginulleenergiahoone nõuete kiirendatud rakendamine Liginullenergiahoone tüüpprojektide tellimine Liginullenergiahoone ehitamise toetamine Energiaühistute loomise toetamine Madalenergiamajade ehitamiseks vajaliku oskusteabe loomine ja teadlikkuse tõstmine Ehitusjärelevalve tugevdamine

Meede 3. Maakasutuse- ja planeerimise tõhustamine Planeeringuprotsessis energiakasutuse ja CO2 mõju hindamine KSH raames Olemasolevates keskustes linnakeskkonna tihendamist ja efektiivsemaid transpordi-

ja taristulahendusi võimaldavate ja eelistavate muudatuste viimine planeerimisseadusse ja selle rakendusaktidesse

Taristutasu rakendamine detailplaneeringuga maa väärtustamiseks ja ehituse suunamiseks

Meede 4. Avaliku sektori eeskuju energiasäästu saavutamisel Avaliku sektori hoonete energiasäästlikuks rekonstrueerimine 3% ulatuses aastas Rohemärgiste ja roheliste riigihangete soodustamine Avaliku sektori liginullenergiahoonete ehitamise pilootprojektide teostamine Avaliku sektori omanduses oleva energiasäästliku üürielamufondi loomine Korterelamupiirkondade terviklik ruumiline renoveerimine hoonetevahelise

elukeskkonna parandamise eesmärgil Miljööaladel ehitus- ja kultuuripärandi säilitamise toetamine

Kõikide eelpool toodud meetmete puhul lisandub läbivate tegevustena (meede 5) õigusliku keskkonna vastavusse viimine arengukava eesmärkide saavutamiseks (sh juhendite väljatöötamine, uuringud ja analüüsid ning meetmete seire) ning (meede 6) teadlikkuse tõstmise ja valdkondliku pädevuse tõstmiseks koolituste korraldamise toetamine.

Meetmete alategevuste kirjeldus:

73

1.1 Korterelamute rekonstrueerimise toetamine

Korterelamute terviklikul rekonstrueerimisel toetatakse korterelamute piirdekonstruktsioonide soojustamist, avatäidete vahetamist, tehnosüsteemide muutmist või asendamist, ventilatsioonisüsteemide paigaldamist ning ehitusprojektide koostamist ja nende ekspertiisi, rekonstrueerimise projektijuhtimist ja omanikujärelevalve tegemist. Toetus sõltub saavutatavast energiasäästumäärast.

Rakendusüksus: SA KredEx

1.2 Väikeelamute rekonstrueerimise toetamine

Väikeelamute rekonstrueerimisel toetatakse elamu väliste piirdekonstruktsioonide soojustamist, väliste avatäidete vahetamist ja küttesüsteemide muutmist või asendamist ning olemasoleva ventilatsioonisüsteemi rekonstrueerimist või rajatava soojustagastusega sundventilatsiooni paigaldamist.

Rakendusüksus: SA KredEx

1.2 Lokaalsete taastuvenergia mikrolahenduste toetamine

Elamute energiavajaduse katmiseks taastuvatest energiaallikatest toetatakse sobiva lahendusena energiatootmiseks ennekõike päikest või taastuvkütuseid, maa- või õhusoojust kasutavate seadmete paigaldamist.

Rakendusüksus: SA KredEx

1.3 Kasutusest välja langenud korterelamute lammutamise toetamine

Meetme raames hinnatakse korterelamute kasutamise ja eluea potentsiaali. Omavalitsus, mille territooriumil on elamud arvukate tühjade korteritega, teeb antud piirkonna elamutele auditi, hinnates nende seisundit ning prognoositavat elanike arvu. Võimalusel renoveeritakse mõni paremas tehnilises seisundis olev korterelamu omavalitsuse, riikliku toetuse ning elanike kaasfinantseerimisel ning elanikele pakutakse võimalust koonduda elama renoveeritud majja. Kasutusest välja langenud ja elanike elule ja tervisele ohtlikuks muutunud ning elukeskkonda visuaalselt reostavad hooned lammutatakse riigi toetuse abil.

Rakendusüksus: SA Keskkonnainvesteeringute Keskus

2.1 Energiatõhususe miinimumnõuete kiirendatud rakendamine

Hoonete energiatõhususe direktiiv EPBD 2010/31 seab riikidele ülesandeks töötada välja liikmesriigile sobivad energiatõhususe miinimumnõuded ning neid iga 5 aasta järel karmistada. Liginullenergiahoonte (nZEB) ehitamise kohustus laieneb avalikult sektorile 2019 aastal ja kõikidele hoonetele aastal 2021. Riigil on võimalus ja õigus ka nõuete täitmist varasemale ajale nihutada või kehtestada direktiivis nõutust ambitsioonikamaid nõudeid.

Rakendusasutus: MKM

74

2.2 Liginullenergiahoone tüüpprojektide tellimine Meetme rakendamisel toetatakse nZEB ehitusprojektide koostamist: hanke korras tellitakse liginullenergiahoone elamute tüüpprojektide (4-5 erinevat, väikeelamud ja korterelamud) koostamine, mida saab erasektor soovi korral neile kuuluvatel kinnistutel elamute ehitamisel kasutada ja seeläbi projekteerimiskulusid kokku hoida.

Rakendusüksus: SA KredEx

2.3 Liginullenergiahoone ehitamise toetamine

Energiatõhusa uusehituse soodustamise meetmele täiendavate rahaliste vahendite eraldamisel toetatakse liginulleenergiahoonete projektide järgset elamute ehitamist, et toetada nõuetest tingitud kõrgemat ehitusmaksumust võrreldes C-klassi elamutega.

Rakendusüksus: SA KredEx

2.4 Energiaühistute loomise propageerimine ja toetamine

Energiaühistute loomise soodustamiseks on vaja välja töötada seadusandlus, mis lubaks energiaühistu taastuvenergiavõimsust pikaajaliselt ehitatava hoonega siduda ning arvestada seda taastuvenergiat energiatõhususe miinimumnõuete tõendamisel. Riik saab vajaduse korral kiirendada energiaühistute teket ka toetusprogrammi loomisega.

Rakendusüksus: MKM; SA KredEx, Arengufond

2.5 Energiatõhusa uusehituse tagamiseks vajaliku oskusteabe loomine ja teadlikkuse tõstmine

Madalenergia- ja liginullenergiahoone nõuetele vastava hoone ehitamisel on väga oluline kõigi osapoolte (projekteerija, ehitaja, omanikujärelevalve teostaja) valdkondlik pädevus ja uue tehnilise taseme tagavate lahenduste olemasolu. Selleks toetatakse vastavate tehniliste lahenduste ja ehitusplatsil rakendatava ehitustehnoloogia väljatöötamist, juhendmaterjalide koostamist, koolituste ja õpitubade korraldamist.

Rakendusüksus: MKM; SA KredEx 2.6 Ehitusjärelevalve tugevdamine

Rekonstrueerimise ja uusehituse toetusskeemide ettevalmistamisel tuleb võtta eesmärgiks õigete tehniliste lahenduste kasutamine ning kvaliteetselt koostatud projektid koos ehitusaegse järelvalvega, mis võimaldab tagada meetme eesmärkide realiseerimise praktikas. Kvaliteedikontrollita ning järelvalveta ei ole alati saavutatav meetme eesmärgiks seatud energiasääst ja sisekliima tagamine, mis võib tingida vahendite mittesihipärase kasutamise. Riigipoolsete meetmete rakendamisel ning toetuste eraldamisel kaasatakse ühe väljundina rekonstrueerimisprotsessi pädevad ehituseksperdid, kes saaksid teha rekonstrueerimistööde käigus ehitusprojektist kinnipidamise kontrollimiseks pistelist etteteatamata kontrolli elamute rekonstrueerimise toetust saanud majade juures.

Rakendusüksus: MKM; SA KredEx

75

3.1 Maakasutuse planeeringuprotsessis energiakasutuse ja CO2 mõju hindamine

Planeeritava piirkonna energiakasutuse ja tekkiva CO2 hindamine (KSH käigus) nii ehitamisega, hoonetes tarbitava energia kui igapäevase pendelrändega (töö-kodu-lasteaed-kool) seotud kütuse kasutamisega.

Uusasustuse planeerimisel on oluline rahuldada elanikkonna sotsiaalsed vajadused kohapeal, kavandades asutusüksuste elamupiirkondadesse avalikus kasutuses olevaid alasid ning tagada esmatasandi teenuste kättesaadavus lähipiirkonnas või läbi mugava ühistranspordi ühenduste teenuskeskustesse ja tõmbekeskusesse.

Rakendusasutus: Siseministeerium

3.2 Olemasoleva linnakeskkonna tihendamist ja efektiivsemaid transpordi- ja taristulahendusi võimaldavate ja eelistavate muudatuste viimine planeerimisseadusse ja selle rakendusaktidesse

Energiaressursside kasutamise optimeerimiseks uuselamupiirkondade planeerimisel eelistatakse olemasolevate elamupiirkondade tihendamist, ühistranspordi kasutamise võimaluse tagamist ja rööbastranspordi lähedust (siinkohal oluline silmas pidada ka transpordikoridoride ohutust ja müra vähendamist) või väljakujunenud elamupiirkondade ühendamist rööbastranspordiga (nt tramm Lasnamäele).

Rakendusasutus: Siseministeerium

3.3 Taristutasu rakendamine detailplaneeringuga maa väärtustamiseks ja ehituse suunamiseks

Maakasutuse tõhustamiseks võetakse uusarenduste puhul kasutusele detailplaneeringu infrastruktuuride tasu (näiteks 0-200 € ehitusõiguse m2 kohta), mille miinimummäära rakendatakse ehitamisel olemasoleva taristu juurde ning maksimummäära täielikult uue taristu rajamist eeldatavatesse asukohtadesse (näit. põllu peale). Taristutasu võimaldab sisuliselt korrigeerida olemasolevaid üldplaneeringuid, kui need juhtuvad lubama „põllu peale“ ehitamist (mis on reaalne olukord mitmetes valdades), suunates ehitamist odavama taristutasuga piirkondadesse. Infrastruktuuri rajamise tasu on põhjendatud taristu rajamise kuludega ning maa väärtustamisega detailplaneeringuga ja see laekub kohalikele omavalitsustele Taristutasu oleks oma olemuselt olla ka kohalik maks, mida kasutatakse sihtotstarbeliselt kui detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikule ei laiende DP alusel rajatava ehitise teenindamiseks vajalike teede ja tehnorajatiste rajamise kohustus). Taristutasu kehtestamine eelduseks on läbipaistvate ning ühesugust kohtlemist tagavate kriteeriumite väljatöötamine (alustada üldpõhimõtetest ja kulude-tulude arvestusest, mitte tasumääradest). Diferentseeritud taristutasu peab kaasnema ka üldplaneeringus kavandatu elluviimisega ning selle määrad on põhimõtteliselt võimalik planeeringuga kehtestada.

Rakendusasutus: Siseministeerium

4.1 Avaliku sektori hoonete energiasäästlikuks rekonstrueerimine

Avaliku sektori kulutuste kogumaht moodustab 19% EL SKP-st. Seega on avalik sektor liikumapanevaks jõuks, mis saab stimuleerida turu liikumist energiatõhusamate hoonete, toodete ja teenuste suunas. Vastavalt energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL artiklis 5 toodud

76

kohustusele on vaja alates 1. jaanuarist 2014 renoveerida igal aastal 3% keskvalitsuse omanduses ja kasutuses olevate köetavate ja jahutatavate hoonete üldpõrandapinnast vastavalt energiatõhususe miinimumnõuete tasemele. Avaliku sektori omanduses olevate hoonete rekonstrueerimist toetatakse riiklikult, et saavutada direktiivis toodud 3% tase.

Rakendusasutus: Riigi Kinnisvara Aktsiaselts

4.2 Rohemärgiste ja roheliste riigihangete soodustamine

Hoonete keskkonnamõju hindamiseks on välja kujundatud mitmeid rohemärgiste ehk hoonete kvaliteedi ja keskkonnamõjude sertifitseerimissüsteeme – EU Ecolabel, LEED, BREEAM jne. Töötatakse välja või kohandatakse Eesti oludesse sobiv ning erasektori vajadusi rahuldav e sertifitseerimissüsteem ja riiklikult propageeritakse erasektori poolt sertifikaatide taotlemist projekteerimise ja ehitamise käigus.

Rohemärgis võimaldab riigi poolt korraldavate ehitushangete puhul lähtuda peamise valikukriteeriumina ökoloogilise jalajälje vähendamisest, eelistatakse võimalikult väikese keskkonnamõjuga ehitusmaterjalide valikut ja ehitustegevusel lähtutakse nn koduläheduse printsiibist (valida võimalikult tarbimiskoha läheduses toodetud materjale, et vähendada transpordile kuluvat energiat). Töötatakse välja rohemärgise rakendamist võimaldavate riigihangete kriteeriumid.

Rakendusasutus: MKM, Keskkonnaministeerium

4.3 Avaliku sektori liginullenergiahoonete pilootprojektide teostamine

Avaliku sektori poolt edendatav liginullenergiahoonete pilootprojektide teostamine, et propageerida ja motiveerida erasektorit ehitama võimalikult madala energiatarbega hooneid.

Rakendusüksus: Riigi Kinnisvara Aktsiaselts

4.4 Energiasäästliku üürielamufondi suurendamine

Energiasäästlike üürieluasemete rajamine majanduslikult ja sotsiaalselt vähekindlustatud gruppidele, näiteks tööturule sisenevad noored spetsialistid ja noored lastega pered. Eluasemete ehitamiseks, majandamiseks ja haldamiseks on vajalik vastava sihtasutuse loomine, mis arendaks PPP-projektidena üürielamufondi suurendamist riigi eelarveliste vahendite või pensionifondide raha paigutamisel Eesti majanduse ja SKT tõstmiseks.

Rakendusüksus: riigi osalusel loodav sihtasutus

4.5 Korterelamupiirkondade terviklik ruumiline korrastamine

Koostöös piirkonna ühistutega, arhitektidega ja linnaplaneerijatega koostatakse KOV eestvedamisel igale kvartalile või mikrorajoonile, mis moodustavad loogilise terviku, ühtne ruumilise planeerimise kava, mis lähtub üldplaneeringu/osaüldplaneeringu põhimõttest. Kava hõlmab nii piirkonna rohealasid kui ka hoonete renoveerimise põhimõtteid ning vastab elanikkonnaga koostöös välja selgitatud ootustele ja kõigi elanike gruppide vajadustele. Projektis nähakse ette hoonete renoveerimisprojektide disaini põhimõtted ning tagatakse piirkonna rohealade kujundus vastavalt kohaliku elanikkonna vajadustele. Tööd sooritatakse

77

vastavalt piirkonna ruumilise planeerimise kava poolt ettenähtud tingimustele, mis tagab kogu piirkonna kujunduse ühtse käekirjaga ning loob meeldiva ja tervikliku linnaruumi. Rakendusasutus: MKM, Siseministeerium, kohalikud omavalitused

4.6 Miljööaladel ehitus- ja kultuuripärandi säilitamise toetamine

Miljööväärtuslikel hoonestusaladel paiknevate korterelamute ja arhitektuurimälestisena registreeritud korterelamute renoveerimisel elamule kohaliku omavalitsuse poolt väljastatud muinsuskaitse või miljööalade nõuetest tulenevate projekteerimistingimustekohaste kultuuriväärtuse säilitamiseks tehtavate tööde (mis ei ole abikõlblikud energiasäästu saavutamiseks tehtavate tööde puhul, nt sepistatud varikatuste, vihmaveesülitite, aknaluukide jne) teostamise toetamine.

Koolituste korraldamine säästva renoveerimise propageerimiseks ja miljööaladele või mälestistele sobivate ehitustehniliste lahenduste tutvustamiseks ning vahendite eraldamine veebilehe www.miljooala.ee jätkuvaks täiendamiseks.

Rakendusüksus: SA KredEx

5. Õigusliku keskkonna parandamine

Elamumajanduse valdkonna efektiivseks ja jätkusuutlikuks toimimiseks on oluline õigusliku keskkonna kvaliteet. Meetme elluviimise raames tagatakse õigusaktide järjepidev kaasajastamine ministeeriumite administratiivse võimekuse ja ekspertide kaasamiseks täiendavate vahendite planeerimisel riigieelarve strateegiasse, erinevate meetmete rakendamiseks vajalike uuringute ja analüüside tegemise rahastamine ning meetmete seire tulemusena pidev nõuete eesmärgile vastavuse kontrollimine ja vajadusel muutmine.

Õigusliku keskkonna parandamisel lähtutakse otseselt MKM haldusala seadusandliku raamistiku väljatöötamisest ja vajadusel muutmisest, tehakse ettepanekuid teistele ministeeriumitele (nt üürisuhete reguleerimisel maksude osas Rahandusministeeriumile ja võlaõigusliku suhte täpsustamiseks Justiitsministeeriumile) seadusandluse muutmiseks vastavalt eluasemevaldkonna poliitikale.

Rakendusasutus: MKM, teised ministeeriumid

6. Hoonete energiatõhususe parendamiseks teadlikkuse ja valdkondliku pädevuse tõstmine

Hoonete energiatõhususe eesmärgi täitmine ei ole saavutatav ilma valdkonnas tegutsevate erialaspetsialistide pädevuse tõstmiseta ja ehitusvaldkonna õppekavade uuendamise ja koolitatavate hulga suurendamiseta.

Elamufondi energiasäästlikuks majandamiseks ja hooldamiseks puuduvad elanikel vajalikud teadmised ja professionaalsus (kutsetegevuse tähenduses), mistõttu võetakse elamu jätkusuutlikkuse tagamise seisukohast vastu ebaõigeid otsuseid ning kasutatakse tihti ebakvaliteetseid materjale ja tööjõudu. Elamute korrashoiuga ja kulude seirega seonduvalt on vaja tõsta elamute majandamise eest vastutavate isikute pädevust, seda peamiselt lähtudes uue korteriomandi- ja korteriühistuseaduse rakendumisest 2018. aastal.

78

Korterelamute kompleksse rekonstrueerimise mõistlikuks ja pädevaks teostamiseks on vajalik tõhustada teavitus- ja koolitusalast tegevust erinevate sihtrühmade (ühistujuhid, haldajad/hooldajad, audiitorid, projekteerijad, ehitajad) teadlikkuse tõstmisel. Samuti viiakse läbi teavituskampaaniaid elamute energiasäästlikkuse ja sisekliima parandamise vajalikkuse teemadel.

Energiasäästu alase teadlikkuse tõstmise ja siht- ning sidusrühmade nõustamise ja konsulteerimise edukaks läbiviimiseks tuleb riiklikult toetada kompetentsikeskuste tegutsemist ja vajadusel pädevate ekspertidega täiendavat mehitamist Põhja- ja Lõuna-Eestis.

Rakendusasutus: MKM; SA KredEx

6.

79

6. VALDKONDLIKE STSENAARIUMITE KIRJELDUS

Elamute tervikliku rekonstrueerimise näol on tegemist suurima kokkuhoiu potentsiaaliga energiakasutuse vähendamisel. Ilmselt mitte ükski EL riik ei suudaks saavutada 20/20/20 strateegilise eesmärke ilma elamute rekonstrueerimise toetamiseta ja sellega kaasneva hoonefondi energiakasutuse langustrendi pööramisega. Lisaks aitab elamute terviklik renoveerimine kaasa keskkonnahoidliku eluviisi riiklikule propageerimisele, tõstab elamute väärtust, loob töökohti ning suurendab madalamate soojusenergia kulude ning suurenenud tööhõive kaudu erasektori tarbimisvõimet ehk sisenõudlust ja avaldab seeläbi laiemalt positiivset mõju majandusele.

Hoonestuse (sh elamumajanduse) valdkonna kujundamise stsenaariumid:

Hoonefondi energiasäästu tehniline potentsiaal on 9,3 TWh/a soojust ja 0,2 TWh/a elektrit. Soojuse energiasäästu tehniline potentsiaal on seega ülisuur, võrdudes umbes 80%-ga hoonefondi praegusest soojusenergia kasutusest. Elektrienergia säästupotentsiaali sisuliselt ei ole, sest sisekliima tagamine (ventilatsioon) ja soojuspumpade kasutamine asendab soojustamisega saavutatavat elektrienergia säästu.

Elamumajanduse stsenaariumite valikut enim mõjutavaks sisendiks on olemasoleva hoonefondi kompleksse renoveerimisega saavutatav energiasääst ja sisekliima paranemine ning uute hoonete ehitamisel peamiselt regulatsiooniga saavutatav energiasääst. Energiasääst ja sisekliima paranemine sõltuvad sellest, kui suur osa hoonefondist ja mis tasemel rekonstrueeritakse, samuti sellest, kui ranged nõuded uutele hoonetele kehtestatakse. Stsenaariumitesse on valitud komplektse renoveerimise lahendusi, millel on kõige soodsam nüüdisväärtus ENMAKi hoonete uuringu põhjal. Stsenaariumites kasutatavad meetmed võimaldavad teostada neid lahendusi erinevas mahus, mille tõttu erinevad iga stsenaariumi energiasääst ning kulud ja võimalikud tulud (nii otse- kui välismõjud). Rekonstrueerimise ja uusehituse lisaks annavad energiasäästu planeeringud, kui need võimaldavad vähendada sõiduautoliiklust ning avaliku sektori eeskuju, mis loob pilootprojekte ja oskusteavet õigete ja kestvate tehniliste lahenduste kasutamiseks. Stsenaariumites on erinev vajadus muuta õiguskeskkonda ning eelnevatele lisaks võidakse kasutada ka täiendavaid meetmeid elukeskkonna parandamiseks, mida käsitletakse energiasäästu toetava eesmärgina.

Elamumajanduses on valikuks kolm väga erinevat stsenaariumi, mis lähenevad EL kliima- ja energiapoliitika, ENMAKi ja Eesti 2020 eesmärkide täitmisele kardinaalselt erineval viisil ja saavutustasemel:

1. Mittesekkuv stsenaarium loodab turumajanduslikule energiatõhususe paranemisele ja lähtub sellest, et on olulisemaid valdkondi kuhu riigi ressurssi suunata.

2. Minimaalselt sekkuv stsenaarium püüab olemasolevat ressursi majanduslikult kõige efektiivsemalt ära kasutades saavutada ENMAKi eesmärkide täitmine ning sotsiaalmajandusliku- ja elukeskkonna paranemine.

3. Teadmistepõhiselt sekkuv stsenaarium investeerib ja riskib, et saada majanduslikku kasu energiatõhususse panustamisest ning taotleb kõrgetasemelist elukeskkonda.

Esimesse stsenaariumisse on valitud kõige väiksema investeeringuga tervikliku renoveerimise lahendused. Tervikliku renoveerimise all mõistetakse lahendusi mis tagavad lisaks energiasäästule ka hoonete pikaealisuse ja sisekliima. Sisekliima tagamine on eriti oluline,

80

kuna Eestis on üks ELi kõrgemaid puuduliku sisekliima näitajaid – puuduliku sisekliima koondtervisemõju on 4900 DALY-t aastas miljoni elaniku kohta (IAIAQ, 2011), mis rahalises väärtuses tähendab riigile 186 M€ suurust väljaminekut igal aastal.

Teise ja kolmandasse stsenaariumisse on valitud tervikliku renoveerimise lahendused, mis annavad suurema energiasäästu, kuid mille nüüdisväärtus jääb väiksemaks või on samas suurusjärgus olemasoleva olukorra nüüdisväärtusega (kus ei tehta mitte midagi). Need lahendused on nüüdisväärtuse järgi majanduslikult tasuvad, kuid nõuavad tunduvalt suuremaid investeeringuid, mis elamute puhul mobiliseeritakse riigipoolsete toetusmeetmete abil. Mitte-elamute puhul on eeldatud turumajanduslikku rekonstrueerimist (riigipoolne panus ainult oskusteabe väljatöötamises) ning selle tõttu on valitud konservatiivselt mõistliku maksumusega lahendusi. Toodud joonisel vastavad esimese stsenaariumi lahendused hoonetüüpide graafikul vasakult esimesi punkte (kõige väiksem maksumus) ning teise ja kolmanda stsenaariumi valikud on märgitud ringidega. Vanade väikeelamute puhul tähendavad kaks ringi, et 50% juhtudel on oletatud maasoojuspumbaga lahendust ning 50% juhtumitest pelletiküttega lahendust, kuna paljudel kruntidel/majades ei ole võimalik suuremat energiasäästu pakkuvat maasoojuspumpa paigaldada. Renoveerimislahendused on üksikasjalikult kirjeldatud ENMAKi hoonete uuringus.

Meetmetes kasutatud tervikliku rekonstrueerimise paketid:

Riigi toetuste puhul on lähtutud praeguste KredEx-i toetuste kogemusest. 15 % toetusmäär, mida kasutatakse esimeses stsenaariumis, on osutunud liiga väikeseks, et renoveerimist massiliselt käivitada. Selle tõttu kasutatakse teises stsenaariumis 25 % toetusmäära ning kogu sotsiaalse potentsiaali realiseerimisele pürgivas kolmandas stsenaariumis praegust KredEx-i maksimummäära 35 %.

Stsenaariumites on arvestatud ENMAKi põhieeldustega hoonefondile:

Uusehituse maht on arvestatud elamute ja mitteelamute kasvuprotsentidest vastavalt 1% ja 1,5% aastas (sama kõikides stsenaariumites)

81

Hoonefondi väljalangemiseks on arvestatud 0,3% aastas Uusehituse energiakasutuse baasväärtus on arvestatud vastavalt praegu kehtivatele

miinimumnõuetele (sama kõikides stsenaariumites), millest saavutatakse energiasäästu liginullenergianõuete rakendamisega (erinev rakendamine stsenaariumites)

Maksutulu laekumisena on arvestatud 26,9% rekonstrueerimise ehitustööde maksumusest olemasoleva hoonefondi rekonstrueerimisel. Uusehituse maksutulu laekumist ei ole arvesse võetud, kuna stsenaariumid ei muuda uusehituse mahtu. Liginullenergiahoonete lisamaksumus küll lisab maksutulu laekumist, kuid sellega ei ole arvestatud, sest liginullenergiahooned on direktiiviga võetud kohustus.

Stsenaariumite tööhõive on arvutatud otsese rekonstrueerimise ehitustööde tööhõivena, arvestades et 1 M€ rekonstrueerimise ehitushanke maksumust loob 12,82 inimaastat tööd. Stsenaariumites toodud rahalise energiasäästu ja tulude puhul tuleb arvestada, et energiasääst laekub omanikule ehk ei tule riigituluna va avalikud hooned, samuti kinnisvara väärtuse tõus. Seetõttu tuleb neid ja muid vastavaid komponente vaadelda lahus maksutulust, mis laekub riigile kas samal või järgmisel eelarveaastal peale toetusmeetme otsuse tegemist (seejuures toetuse väljamaksed toimuvad peale tööde teostamist ehk sisuliselt samaaegselt maksutulude laekumisega).

Esimeses stsenaariumis ei suudeta hoonefondi energiakasutust vähendada, sest rakendatavate meetmete energiasääst jääb väiksemaks kui uusehitusest põhjustatud energiakasutuse lisandumine. Teise ja kolmanda stsenaariumi puhul hoonefondi energiakasutus selgelt väheneb. Järgnevalt on toodud kõigi kolme stsenaariumi meetmed ning nende põhiparameetrid.

1. Mittesekkuva riigi stsenaarium

Jätkub tänane regulatsioon, kehtestatakse ainult otseselt EL direktiividest tulenevaid nõudeid vastavalt direktiivide miinimumprogrammile ja muus osas riigipoolset sekkumist ei toimu.

Stsenaarium Mittesekkuv (-2 % "sääst", 52,1 M€/a, 670 in-a/a)

Riigieelarve kulud,

M€/a

Sääst/tulud, M€/a

Energiasääst, GWh/a

EesmärgidEnergiatõhususe turumajanduslik paranemine, suunata riigi ressurss mujale ja täita EL-i nõudeid minimaalselt

Meetmete ja alategevuste loetelu Meetmete rakendamine

Olemasoleva hoonefondi

rekonstrueerimine

15% korterelamutest rekonstrueeritakse 20 a jooksul (E-tase), korterelamutoetus 15% 3.47 0.88 8.53

10% väikeelamutest rekonstrueeritakse 20 a jooksul (turumajanduslik, E-tase) 0 -0.41 -2.88

10% mitteelamutest rekonstrueeritakse (turumajanduslik, D-tase) 0 0.49 3.37

Energiatõhus uusehitus Miinimumnõuded viiakse liginullenergiahoone tasemele 0 0.80 8.90

Väljalangemise ja uusehituse mõju 0 0 -43.15

Teadlikkuse tõstmine Valdkondliku pädevuse tõstmiseks koolituse korraldamine 0.1 0 0

Otsene maksutulu Maksutulu laekumine rekonstrueerimise ehitushangetest 0 13.99 0

82

Välismõjud Võimalikud EL trahvid ja sanktsioonid ning õigusabi 0 -1.0 0

Oskusteabe puudumisest põhjustatud ehitusvead 0 -3.20 0

Sisekliima tagamisega saavutatav sääst 0 1.85 0

Tulemus Stsenaariumi rakendamisega seotud kulud ja -tulud ning energiasääst 3.57 13.39 -25.2

Stsenaariumi energiakulu kasv 20 a jooksul 2%, rekonstrueerimise tööhõive 670 in-a/a ja koondmaksumus ilma uusehituseta 52,11 M€/a, millest erasektori panus 48,54 M€/a ning riigi panus 3,57 M€/a.

Mittesekkuv stsenaarium sisaldab sisuliselt ühe meetme, mis tähendab SA KredExi poolt juurutatud korterelamutoetuse jätkumist minimaalses mahus vastavalt hoonete energiatõhususe direktiivi nõuetele. Korterelamufondist rekonstrueeritakse 15% 20 aasta jooksul, mis tähendab iga-aastast toetust 3,47 M€ 15% toetusprotsendi juures. Korterelamutoetus annab energiasäästu 8,53 GWh aastas, mille rahaline väärtus on 0,88 M€ aastas. Turumajanduslikel alustel renoveeritakse väikesel määral (10% 20 aasta jooksul) ka väikeelamuid ning mitteelamuid. Väikeelamute rekonstrueerimine ilma riigipoolse panustamiseta viib kokkuhoiu tõttu osaliselt köetud ruumide kasutuselevõtuni ning mõningase energiakasutuse suurenemiseni. Mitteelamutes saavutatakse väike energiasääst. Kuna elamute rekonstrueerimise puhul ei ole tegemist professionaalsete tellijatega ning oskusteabe väljaarendamisse selles stsenaariumis ei ole panustatud, siis tekib palju ehitusvigasid, mille rahaliseks kuluks on arvestatud 20% hanke maksumusest igas kolmandas hankes (3,20 M€/a). Uusehituse puhul on eeldatud, et ainult liginullenergiahoone nõuetele vastavate ehitiste kohustamine lükkub 5 aasta võrra edasi, st. et 15 aastat ehitatakse kehtestatud miinimumnõuete ja 5 aastat liginullenergiahoone nõuete järgi (kuna liginullenergiahoone nõuete rakendumisel puuduvad ehitussektoril tehnilised lahendused ja oskused uuel tehnilisel tasemel hoonete ehitamiseks). Olukord muutub väljapääsmatuks ning riigil ei jää muud üle kui nõuete rakendamist 5 aastat edasi lükata, et selle aja jooksul koostöös ehitussektoriga vastav tehnoloogia ja oskused välja arendada. Võrreldes praeguste miinimumnõuete järgi ehitamisega, annab ka 5 aastat edasi lükatud liginullenergiahoonete ehitamine olulise kokkuhoiu (8,90 GWh/a).

Stsenaariumi tulemusel saavutatakse väike energiasääst ja ka väike maksutulu laekumine rekonstrueerimise ehitushangetest (13,99 M€/a). Saavutatud energiasääst ei ole piisav, et pöörata hoonefondi energiakasutus langusesse, sest juurdeehitatavate uute hoonete energiakasutus on säästust oluliselt suurem. Hoonefondi energiakasutus seega jätkab selle stsenaariumi puhul kasvu (25,2 GWh/a, tabelis toodud negatiivse säästuna). Stsenaariumi iseloomustavad väljaarendamata oskusteabe puudumisest tulenevad ehitusvead ning puuduliku sisekliima majanduslik kahju on eriti tuntav, sest hoonefondi ventilatsiooniprobleem jääb suures osas hoonetes lahendamata. Sisekliima tagamisega saavutatav riigi tervishoiukulude kokkuhoid 1,85 M€/a tuleneb selles stsenaariumis sisekliima tagamisega uusehitusest ning hoonefondi väljalangemisest.

2. Minimaalselt sekkuva riigi stsenaarium

Selles stsenaariumis püütakse käivitada hoonete rekonstrueerimine sellisel viisil, et saavutatakse energiasäästueesmärk koos eluasemetingimuste parandamisega ja hoonete eluea tõstmisega. Riigipoolse toetusega kaasatakse erakapital rekonstrueerimistegevusse ning oskusteabe väljatöötamise ja järelvalvega tagatakse õigete ja kestlike tehniliste lahenduste

83

kasutamine nii rekonstrueerimisel kui uusehituses. Tänu arvestatavatele toetustele (25%) on võimalik nõuda põhjalike ja suure energiasäästuga terviklike rekonstrueerimislahenduste kasutamist, mille tulemusel saavutatakse üldjuhul energiamärgise C klass, mis vastab uute hoonete miinimumnõuetele. Tabelis toodud väikeelamute D ja C tase tähendab, et uuemates teostatakse D tasemel (C tasemele rekonstrueerimine ei ole põhjendatud suhteliselt uues hoones) ning vanematest väikeelamutest pooled teostatakse maasoojuspumbaga (C) ja pooled pelletikatlaga (D). Tänu riigipoolsele panustamisele saavutatakse elamutes kordades suurem energiasääst kui esimese stsenaariumi puhul. Kuna õigete ja kestlike tehniliste lahenduste kasutamine üldjoontes õnnestub, siis tõuseb ka renoveeritud elamute kinnisvara väärtus statistilese 69 €/m2 võrra, mis stsenaariumi 1,5 ja 1 %/a rekonstrueerimismahtude juures võrdub 53,46 M€-ga aastas. Mitteelamute turumajanduslikel alustel toimuv renoveerimine on 5% võrra suurem kuna riigi abiga on välja töötatud vastav oskusteave ja ka panustatud teavitamisse. Tänu arvestatavatele rekonstrueerimismahtudele laekub maksutulu kolm korda rohkem kui esimeses stsenaariumis.

Uusehituses rakendatakse liginullenergiahoonete nõudeid plaanipäraselt vastavalt direktiivile, mille tõttu on saavutatud energiasääst kahekordne võrreldes esimese stsenaariumiga. See on võimalik, kuna eelnevalt on välja töötatud tüüpprojektid, vajalik oskusteave ning on panustatud ka ehitusjärelvalve tugevdamisse. Suureks abiks on ka avaliku sektori liginullenergiahoonete ehitamise pilootprojektid, millesse on panustatud liginullenergiahoone ehitamiseks valdkondlike spetsialistide koolitamise raha 1,5 M€/a ning mis saadakse valmis vahetult enne uute nõuete rakendumist. Selle tulemusena suudab ehitussektor teha selles stsenaariumis kvalitatiivse hüppe ilma suuremate tagasilöökideta.

Planeeringute puhul on eeldatud, et ettevalmistatavad detailplaneeringud järgivad kehtestatud üldplaneeringut (mitte ei muuda seda omaniku vajaduste järgi); meetme mõju on kvantifitseeritud transpordistsenaariumites.

Stsenaarium Minimaalselt sekkuv (8 % sääst, 171 M€/a, 2150 in-a/a)

Riigieelarve kulud,

M€/a

Sääst/tulud, M€/a

Energiasääst, GWh/a

Eesmärgid

Olemasolevat ressursi majanduslikult kõige efektiivsemalt kasutades saavutada ENMAKi eesmärkide täitmine ning sotsiaalmajandusliku- ja elukeskkonna paranemine

Meetmete ja alategevuste loetelu Meetmete rakendamine

Olemasoleva hoonefondi

rekonstrueerimine

Rekonstrueeritakse 30% korterelamutest 20 a jooksul (C-tase), korterelamutoetus 25% 20.54 3.76 42.59

Rekonstrueeritakse 20% väikeelamutest 20 a jooksul (D ja C tase), väikeelamutoetus 25% 16.57 1.07 26.70

Rekonstueeritakse 15% mitteelamutest (turumajanduslik C + oskusteabe meede) 0 1.10 7.86

Energiatõhus uusehitus Miinimumnõuded viiakse liginullenergiahoone tasemele 0 1.59 17.79

Väljalangemise ja uusehituse mõju 0 0 -43.15Liginullenergiahoonete tüüpprojektide tellimine 0.3 0 0

Energiatõhusa uusehituse tagamiseks vajaliku oskusteabe loomine ja teadlikkuse tõstmine 0.5 0 0

84

Ehitusjärelevalve tugevdamine 0.4 0 0

Maakasutuse- ja planeerimise tõhustamine

Efektiivsemaid transpordi- ja taristulahendusi eelistavate muudatuste viimine planeerimisseadusse ja selle rakendusaktidesse (kvantifitseeritud transpordistsenaariumites)

Planeeringute koostamisel nõutakse hoonete ja transpordi energiatarbimise ja CO2 mõju hindamist

0 0 0

Avaliku sektori eeskuju 3% keskvalitsuse hoonetest rekonstrueeritakse (sisaldub mitteelamutesse) 0 0 0

Avaliku sektori liginullenergiahoonete ehitamise pilootprojektid 1.5 0 0

Õiguskeskkonna arendamine

Seadusandluse kaasajastamiseks vajalike uuringute ja meetmete seire sisu ja maht 0.5 0 0

Teadlikkuse tõstmine Valdkondliku pädevuse tõstmiseks koolituse korraldamine 0.2 0 0

Otsene maksutulu Maksutulu laekumine rekonstrueerimise ehitushangetest 0 45.08 0

Välismõjud Kinnisvara väärtuse tõus (+69 €/m2 rekitud elamutes) 0 53.46 0

Sisekliima tagamisega saavutatav sääst 0 3.91 0

Tulemus Stsenaariumi rakendamisega seotud kulud ja -tulud ning energiasääst 40.51 109.97 51.8

Stsenaariumi energiasääst 8% 20 a jooksul, rekonstrueerimise tööhõive 2150 in-a/a ja koondmaksumus ilma uusehituseta 170,98 M€/a, millest erasektori panus 130,46 M€/a ning riigi panus 40,51 M€/a.

Avaliku sektori kohustus rekonstrueerida 3% keskvalitsuse hoonetest aastas miinimumnõuetele vastavalt on jäetud selles sektoris KOV-de kanda. On eeldatud, et neid hooneid tuleb rekonstrueerida nagunii ning riik ei pea andma selleks toetust. Tabelis on toodud pilootprojektide, uuringute ja koolituse tegevuste rahaline maksumus, kuid nende mõju energiasäästuna ja muude võimalike tuludena ei ole eraldi välja toodud, sest sääst ja tulud sisalduvad rekonstrueerimise ja uusehituse tegevustesse. Pilootprojekte, uuringuid ja koolitust tuleb siis tõlgendada rekonstrueerimise ja uusehituse tegevuste võimaldajatena, sest ilma oskusteabesse panustamiseta ei oleks võimalik toodud sääste saavutada. Sisekliima tagamisega saavutatav riigi tervishoiukulude kokkuhoid tuleneb selles stsenaariumis nii sisekliima tagamisest rekonstrueerimisel kui ka uusehituses ja on seetõttu üle kahekordne võrreldes esimese stsenaariumiga.

Minimaalselt sekkuva stsenaariumiga kaasneb tugev energiasääst 51,8 GWh/a ning riigipoolne panustamine ja toetused (40,51 M€/a) tulevad täies mahus otsese maksutuluna tagasi (45,08 M€/a). Kuna majad rekonstrueeritakse õigete ja kestlike tehniliste lahendustega, siis toimub oluline kinnisvaraväärtuse tõus ning stsenaariumi koondtulud on ilma planeeringute mõjuta ligi 110 M€/a. Linnakeskkonna tihendamine planeeringute abil annab täiendava energiasäästu sõiduautoliikluse vähenemisest, mis on kvantifitseeritud transpordistsenaariumite all.

3. Teadmistepõhine ehk pühendunud riigi stsenaarium

85

Teadmistepõhisesse stsenaariumisse on koondatud pea kõikide võimalike meetmete arsenal, millega riigil on võimalik energiasäästu ja elukeskkonna parandamise eesmärke maksimaalselt saavutada. Valitud meetmed ja nende mahud on riski piiril, arvestades pikaajalist majanduslikku tasuvust. Kui energiatõhususse sellises mahus panustamine käivitab oodatud töökohtade loomise, majanduskasvu ja ekspordi, siis tuleb panustatud raha riigile tagasi. See risk tähendab siin u 40 M€ aastas, mis peaks tulema riigile välismõjudena lisaks otsestele maksutuludele, et stsenaarium oleks majanduslikult tasuv.

Stsenaarium Teadmistepõhiselt riskiv (16 % sääst, 354 M€/a, 4240 in-a/a)

Riigieelarve kulud,

M€/a

Sääst/tulud, M€/a

Energiasääst, GWh/a

Eesmärgid

Majandusliku kasu saamine energiatõhususse panustamisest, investeerimine ja riskimine, kõrgetasemeline sotsiaalmajanduslik - ja elukeskkond

Meetmete ja alategevuste loetelu Meetmete rakendamine

Olemasoleva hoonefondi

rekonstrueerimine

Rekonstrueeritakse 50% korterelamutest 20 a jooksul (C-tase), korterelamutoetus 35% 47.93 6.27 70.99

Rekonstrueeritakse 40% väikeelamutest 20 a jooksul (D ja C tase), väikeelamutoetus 35% 46.40 2.15 53.41

Rekonstrueeritakse 20% mitteelamutest (turumajanduslik C + oskusteabe meede) 0 1.46 10.49

Mahajäetud korterelamute lammutamise toetus 2 0 0

Rekonstrueeritakse 40% koolimajadest ja lasteaedadest 20 a jooksul, toetus 35% 6.0 0.36 6.17

Energiatõhus uusehitus Liginullenergiahoone nõuete kiirendatud rakendamine 0 2.39 26.69

Väljalangemise ja uusehituse mõju 0 0 -43.15

Liginullenergiahoonete ehitamise toetus 5.0 0 0Energiaühistu loomise propageerimine ja toetamine 0.5 0 0

Liginullenergiahoonete tüüpprojektide tellimine 0.3 0 0

Energiatõhusa uusehituse tagamiseks vajaliku oskusteabe loomine ja teadlikkuse tõstmine 0.5 0 0

Ehitusjärelevalve tugevdamine 0.6 0 0

Maakasutuse- ja planeerimise tõhustamine

Efektiivsemaid transpordi- ja taristulahendusi eelistavate muudatuste viimine planeerimisseadusse ja selle rakendusaktidesse (kvantifitseeritud transpordistsenaariumites)

Taristutasu (100 €/m2 30% hoonetest) rajamise tasu rakendamine detailplaneeringuga maa väärtustamiseks ja ehituse suunamiseks

0 23.12 0

Planeeringute koostamisel nõutakse hoonete ja transpordi energiatarbimise ja CO2 mõju hindamist

0 0 0

86

Avaliku sektori eeskuju 3% keskvalitsuse hoonetest rekonstrueeritakse (25% toetus) 2.64 0.28 3.79

Rohemärgised ja rohelised riigihanked (keskkonnamõju kvaliteedikriteeriumiks) 0 0 0

Avaliku sektori liginullenergiahoonete ehitamise pilootprojektid 4.0 0 0

Avaliku sektori omanduses oleva üürielamufondi ehitamine, pensionifondide rahade paigutamine sihtasutusse (100 korterit aastas)

4.8 0 0

Korterelamupiirkondade terviklik ruumiline korrastamine 4.0 0 0

Miljööaladel kultuuri- ja ehituspärandi säilitamise toetamine 0.2 0 0

Õiguskeskkonna arendamine

Seadusandluse kaasajastamiseks vajalike uuringute ja meetmete seire sisu ja maht 1.0 0 0

Teadlikkuse tõstmine Valdkondliku pädevuse tõstmiseks koolituste korraldamine 0.3 0 0

Otsene maksutulu Maksutulu laekumine rekonstrueerimise ehitushangetest 0 88.95 0

Välismõjud Kinnisvara väärtuse tõus (+93 €/m2 rekitud elamutes) 0 128.18 0

Sisekliima tagamisega saavutatav sääst 0 5.33 0

Tulemus Stsenaariumi rakendamisega seotud kulud ja -tulud ning energiasääst 126.17 258.48 128.4

Stsenaariumi energiasääst 16% 20 a jooksul, rekonstrueerimise tööhõive 4240 in-a/a ja koondmaksumus ilma uusehituseta 353,85 M€/a, millest erasektori panus 227,68 M€/a ning riigi panus 126,17 M€/a.

Teadmistepõhises stsenaariumis teostatakse samal tasemel kuid suuremas mahus rekonstrueerimist võrreldes minimaalselt sekkuva stsenaariumiga. Veel suuremat tähelepanu pööratakse oskusteabe väljatöötamisele ja teadlikkuse tõstmisele. Selle tõttu on toetused, mahud ja energiasääst suuremad. Rekonstrueerimise lisategevustena on sisse toodud mahajäetud korterelamute lammutamise toetus ning koolimajade ja lasteaedade toetused. Uusehituses kompenseeritakse osaliselt esimeste liginullenergiahoonete lisamaksumust, et nende ehitamine kiirelt käivitada. Liginullenergiahoonete paindlikuks taastuvenergiatootmiseks töötatakse välja nn. energiaühistu seadusandlus, mis võimaldab arendajal investeerida ning siduda lähedal („nearby“) paiknev taastuvenergiatootmine hoonega ja võtta seda arvesse liginullenergianõuete tõendamisel. Maakasutuse suunamisel ja planeeringute tegemisel võetakse kasutusse meetmed, mis võimaldavad efektiivsemaid transpordi- ja taristulahendusi, mille tulemusel sõiduautoliiklus mõnevõrra väheneb ning vähenevad ka taristu rajamise investeeringud. Taristu rajamise kulude kokkuhoidu ei ole kvantifitseeritud. Avalik sektor võtab selle stsenaariumi puhul suunanäitaja rolli. Riik annab KOV-dele toetust keskvalitsuse hoonete rekonstrueerimiseks ning lisaks luuakse sihtasutus, mis hakkab pensionifondide rahaga ehitama energiasäästlikke ja ökonoomseid üürikortereid vabaturule. Stsenaariumis ei unustata ka miljööväärtuslikke alasid ning korterelamupiirkondade ruumilist korrastamist. Korterelamupiirkondade korrastamise meetmesse on arvestatud 2 M€/a riigi toetus (25%), KOV osalus 2 M€/a (25%) ja taotlejate oma panus (50%).

87

4. Stsenaariumite koondtulemused

Meetmetega saavutatav aastane energiasääst, mis kumuleerub arvestuslikult vähemalt 20 aasta jooksul on toodud järgneval joonisel.

Teadmistepõhine stsenaarium kokku

Minimaalselt sekkuv stsenaarium kokku

Mittesekkuv stsenaarium kokku

Väljalangemise ja uusehituse mõju

Liginulli nõuete kiirendatud rakendamine

Miinimumnõuded viiakse liginulli tasemele

Miinimumnõuded viiakse 5a hilinemisega liginulli tasemele

20% mitteel. rekonstueeritakse (turumaj. C + oskusteabe meede)

15% mitteel. rekonstueeritakse (turumaj. C + oskusteabe meede)

10% mitteelamutest rekonstueeritakse (turumaj. D-tase)

Rekonstrueerib 40% väikeel. 20 a jooksul (D ja C tase), toetus 35%

Rekonstrueerib 20% väikeel. 20 a jooksul (D ja C tase), toetus 25%

Rekonstrueerib 10% väikeel. 20 a jooksul (turumajanduslik E-tase)

Rekonstrueerib 50% korterel. 20 a jooksul (C-tase), toetus 35%

Rekonstrueerib 30% korterel. 20 a jooksul (C-tase), toetus 25%

Rekonstrueerib 15% korterel. 20 a jooksul (E-tase), toetus 15%

-60 -40 -20 0 20 40 60 80 100 120

Maksumus, M€/aEnergiasääst, GWh/a

Energiasääst, GWh/a ja maksumus, M€/a

Stsenaariumite koondtulemused on toodud järgnevas tabelis. Maksumused ei sisalda uusehituse maksumust, mille mahtu stsenaariumid ei mõjuta. Riigieelarveline maksumus (riik) sisaldab teadmistepõhises stsenaariumis 2 M€/a KOV-de kulusid. Riigile laekuvateks tuludeks on arvestatud otsene maksutulu rekonstrueeerimise ehitushangetest, sisekliima tagamisega saavutatav sääst ning ka peamiselt KOV-dele laekuv koolimajade ja lasteadade ning keskvalitsuse hoonete energisääst ja infratasu. Mitteelamute energiasääst on arvestatud erasektorile, kuigi mingi osa sellest laekub tegelikkuses riigile ja KOV-dele. Erasektori tulud koosnevad energiasäästust ja kinnisvara väärtuse tõusust. Kinnisvara väärtuse tõusu on arvestatud ainult rekonstrueeritud elamute osas.

Maksumus Tulud Otsene EnergiasäästRiik Erasektor Kokku Riik Erasektor Kokku tööhõive ühikmaksumus 20 a

M€/a M€/a M€/a M€/a M€/a M€/a in-a/a €/MWh/a %Mittesekkuv 3.6 48.5 52.1 14.8 -1.4 13.4 670 -141 -2Minimaalselt sekkuv 40.5 130.5 171.0 49.0 61.0 110.0 2 150 782 8

Teadmiste-põhiselt riskiv 126.2 227.7 353.9 118.0 140.4 258.5 4 240 983 16

Stsenaariumite energiasääst on toodud 20 aasta pärast (arvestuslikult 2030) saavutatava säästuprotsendina algolukorrast (arvestuslikult 2010). Esimeses stsenaariumis hoonefondi energiakastus kasvab 2% võrra, teises ja kolmandas stsenaariumis väheneb vastavalt 8 ja 16%. Energiasäästu ühikmaksumus on arvutatud summaarse energiasäästu ja riigieelarvelise

88

maksumuse järgi. Stsenaariumite tööhõive on arvutatud otsese rekonstrueerimishangete tööhõivena, mis on sõltuvalt stsenaariumist vahemikus 670 – 4 240 inimaastat tööd ühe aasta kohta. Sellele otsele tööhõivele lisandub kaudne tööhõive ja samuti kaudne maksulaekumine ehitusmaterjalitööstuses, projekteerimises, järelvalves jne, mida ei ole kvantifitseeritud.

Hoonestuse (sh elamumajanduse) valdkonnas otsekuludele ja –tuludele lisanduvad välismõjud

Renoveerimistööde tulemusena suureneb Eestis sisetarbimine (ehitusmaterjalide ja –toodete tootmine ja teenused) ning majandus kasvab. Valdav osa renoveerimises kasutatavates ehitusmaterjalidest on Eestis toodetud. Suurenev nõudlus renoveerimistööde järele suurendab tööhõivet. Suurenenud tööhõive ning reaalpalgakasv suurendavad sisenõudlust. Lisaks ehitussektoris tööhõive parandamisele on elamute renoveerimise toetamisel kaudne mõju teiste majandusharude töökohtade säilitamisele. Energiakasutuse kaardistamine, kvaliteetsete ehitusprojektide koostamine ning erialaspetsialistide pädevuse tõstmine avaldavad kaudset mõju primaarenergia vähendamisele lõpptarbija juures. Elamute rekonstrueerimine aitab suurendada energiaaudiitorite, projekteerijate, ehitajate, omanikujärelevalve teostajate, ehitusmaterjalide tootjate ning–müüjate tööhõivet ning aitab käibe- ja maksutulude laekumisega suurendada riigieelarve tulusid. Väljaarendatud oskusteabega uusehituse ja rekonstrueerimise sektor tähendab ka olulist ekspordipotentsiaali paljude ehitusmaterjalide, -toodete ja -teenuste osas, mis omakorda elavdab majandust. Toetuse abil taastuvate energiaallikate kasutamise seadmete paigaldamine aitab kaasa alternatiivsete energiatootjate kasvule ja suurendab riiklikku energiajulgeolekut.

89

7. KOKKUVÕTE

Arengukava koostamise eesmärgiks on valida optimaalseim energiavarustuse stsenaarium, mis oleks tarbijale mõistliku hinna ja kättesaadavusega, vähese keskkonnamõjuga, kooskõlas Euroopa Liidu pikaajaliste energia- ning kliimapoliitika eesmärkidega ning pikaajaliselt kõige konkurentsivõimelisem.

ENMAK 2030 strateegilisteks eesmärkideks kavandati: 1. Energiavarustuse tagamine elektrimajanduses, soojusmajanduses, transpordisektoris, elamumajanduses ja kodumaiste kütuste tootmises 2. Majanduse energiamahukuse vähendamine (konkurentsivõimet kahjustamata) ja energiasäästu suurendamine 3. Energiajulgeoleku suurendamine energia tootmiseks vajaliku ärikeskkonna, energiainfrastruktuuri ja ühenduste arendamise kaudu

Eluasemevaldkonna olukorra kirjelduse kohaselt on Eesti elamumajanduse valdkonna kõige suuremateks probleemideks: 1) Elamufondi suur energiakulukus. Elamufondi rekonstrueerimisega on võimalik vähendada hoonete kütteenergia vajadust kuni 50% ja saavutada sellega imporditavate fossiilkütuste mahu vähenemine ja CO2 emissiooni vähenemine, samuti elukeskkonna kvaliteedi parendamine kui ka eluasemefondi ülalpidamiskulude vähendamine. 2) Hoonete sisekliima ei vasta standardile. Valede renoveerimisvõtete tõttu on rikutud hoone projekteerimisjärgne ventilatsioonisüsteem, mille tulemusena ei ole paljudes ruumides sisekliima tegurid tervislikud, mis halvendab rahva tervist ning vähendab tervena elatud eluiga. 3) Eluasemekeskkonna planeerimise ebaefektiivsus. Planeeringute mõju hindamise protsessis ei arvutada planeeritava piirkonna energiakasutust nii hoonetes tarbitava energia kui igapäevase (sund)liikuvusega (töö-kodu-lasteaed-kool) seotud kütuse- ja ajaressurssi.

Viimasel paarikümnel aastal ehitatud elamute maht jääb oluliselt alla perioodi 1960 - 1989 keskmisele elamuehituse mahule, kuid ligemale pool sajandit tagasi ehitatud hoonete vanus läheneb (või on juba ületanudki) tol ajal normatiividega määratud elueale. Eluasemete teoreetiliseks taastuvvajaduseks loetakse ca 1% uusehitisi ja kuni 2% rekonstrueerimistegevust aastas, mida Eestis viimasel kümnel aastal pole saavutatud. Aastatel 1980 -1989 ehitati keskmiselt 13 500 eluruumi aastas, seda peamiselt korterelamutes, mis lisaks on elamufond äärmiselt energiakulukas, sest masselamuehituse perioodil ei pööratud tähelepanu elamute energiakasutusele. Selleks, et tagada järgnevatel aastatel elamufondi jätkusuutlikkus, on vaja teha täiendavaid investeeringuid hoonete kestlikkusse ja energiatõhususse. Rekonstrueerimistöödega viivitamine halvendab elamute ja rahvatervise olukorda ning viib tulevikus nii omanike kui riigi kulutuste suurenemisele. Samuti pöörati elamute erastamise järel nende hooldusele vähe tähelepanu, mistõttu kulutused elamute olukorra parandamiseks on suuremad kui need oleks võinud olla pideva korrapärase hooldusega.

Eestis kehtiva sisekliima standardi kohaselt on talvetingimustes ette nähtud eluruumide siseõhu temperatuuriks +21°C. Tervisekaitse seisukohast on oluline, et siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel ei oleks alla 18 kraadi. Energia kokkuhoid ja kulutuste vähendamine kütteks on väga tähtsad, kuid inimeste heaolu ja tervist ei tohi nendele ohvriks tuua. Sisekliima halvendamise tulemusel halvenenud ka rahva tervisenäitajad.

90

Eesti hoonete tehniline energiasäästupotentsiaal on 80% hoonefondi praegusest energiakasutusest, seda peamiselt tulenevalt soojusenergia tehnilisest säästupotentsiaalist - 9,3 TWh/a. Elektrienergia säästupotentsiaal on kaduväike - 0,2 TWh/a. Hoonete tehniline energiasäästupotentsiaal ca 10 TWh/a moodustab pea kolmandiku summaarsest energia lõpptarbimisest (33-34 TWh/a) Eestis, mistõttu on kõige olulisem panustada olemasolevate hoonete rekonstrueerimisele ja vajadusel toetada riiklikult investeeringuid- nii minimaalselt sekkuvas kui teadmistepõhise stsenaariumite arvutuse põhjal laekub maksutuludena riigile tagasi rohkem kui on planeeritud iga-aastased eraldised elamute rekonstrueerimise toetamiseks.

Elamute tervikliku rekonstrueerimise näol on tegemist suurima kokkuhoiu potentsiaaliga energiakasutuse vähendamisel. Ilmselt mitte ükski EL riik ei suudaks saavutada 20/20/20 strateegilise eesmärke ilma elamute rekonstrueerimise toetamiseta ja sellega kaasneva hoonefondi energiakasutuse langustrendi pööramisega. Lisaks aitab elamute terviklik renoveerimine kaasa keskkonnahoidliku eluviisi riiklikule propageerimisele, tõstab elamute väärtust, loob töökohti ning suurendab madalamate soojusenergia kulude ning suurenenud tööhõive kaudu erasektori tarbimisvõimet ehk sisenõudlust ja avaldab seeläbi laiemalt positiivset mõju majandusele.

Üleriigiline planeering Eesti 2030+ näeb ette, et maakonnaplaneeringud ja üldplaneeringud peavad arvestama riiklikult rajatavate objektidega, eelistama kestlikku transporti ja säilitama kompaktset asutust (eeskätt tihendades olemasolevaid asumeid ja alles seejärel võtta elamuehituseks kasutusele alad olemasolevate asulate vahetus läheduses, mida saab kergesti ühendada toimivaisse infrastruktuuri võrkudesse). Nimetatud soovitus on oluline energiaressursside säästliku kasutamise seisukohast. Planeeringute koostamisel tuleb küll strateegiliselt hinnata planeeritava tegevuse keskkonnamõju, kuid üha jõulisemalt peaks hindama ka planeeringu aluseks oleva piirkonna energiaressursside kasutuse ja -vajaduse mõju ning vastav soovitus peaks tingimata kajastuma Eesti 2030+ suuniseid järgivates planeeringutes. Säästva arengu üks olulisemaid komponente on, et praeguse põlvkonna keskkonda puudutavad otsused ei tohi halvendada tulevaste põlvkondade võimalust kasutada loodusressursse ja elada elamiskõlblikus keskkonnas.

Valdkonna arengu suunamiseks on koostatud kolm erineva sekkumistasemega stsenaariumit:

Stsenaariumid

Eesmärgid

S 1 Mittesekkuv

Mittesekkuv stsenaarium loodab turumajanduslikule energiatõhususe paranemisele ja lähtub sellest, et on olulisemaid valdkondi kuhu riigi ressurssi suunata. Stsenaariumi energiakulu kasv 20 a jooksul 1%, rekonstrueerimise tööhõive 670 in-a/a ja koondmaksumus ilma uusehituseta 52,11 M€/a, millest erasektori panus 48,54 M€/a ning riigi panus 3,57 M€/a.

S 2 Minimaalselt sekkuv

Minimaalselt sekkuv stsenaarium püüab olemasolevat ressursi majanduslikult kõige efektiivsemalt ära kasutades saavutada ENMAKi eesmärkide täitmine ning sotsiaalmajandusliku- ja elukeskkonna paranemine. Stsenaariumi energiasääst 8% 20 a jooksul, rekonstrueerimise tööhõive 2150 in-a/a ja koondmaksumus ilma uusehituseta 170,98 M€/a, millest erasektori panus 130,46 M€/a ning riigi panus 40,51 M€/a.

S 3 Teadmiste-põhine

Teadmistepõhiselt sekkuv stsenaarium investeerib ja riskib, et saada majanduslikku kasu energiatõhususse panustamisest ning taotleb kõrgetasemelist elukeskkonda. Stsenaariumi energiasääst 18% 20 a jooksul, rekonstrueerimise tööhõive 4240 in-a/a ja koondmaksumus ilma uusehituseta 353,85 M€/a, millest erasektori panus 227,68

91

M€/a ning riigi panus 126,17 M€/a.Tulenevalt Eesti eluasemevaldkonna ja hoonete energiakulukuse probleemidest ning lähtudes EL kliima- ja energiapoliitika, ENMAKi ja konkurentsivõime tegevuskava „Eesti 2020“ eesmärkidest on hoonete, sh elamumajanduse energiakasutuse vähendamiseks ja elukeskkonna efektiivsuse tõstmiseks võimalik rakendada järgmisi meetmeid koos alategevustega (meetmed ja tegevused on lühidalt toodud alljärgnevas tabelis):

Meetmed ja tegevused

Sisu lühikirjeldus

Meede 1. Olemasoleva hoonefondi rekonstrueerimineTegevus 1.1. Korterelamute rekonstrueerimine (enne 1993ndat aastat ehitatud korterelamute

tervikliku rekonstrueerimise toetamine, projekteerimise ja omanikujärelevalve teenuse toetamine)

Tegevus 1.2 Väikeelamute rekonstrueerimine ja lokaalsete taastuvenergia seadmetepaigaldamine (väikeelamute väliste piirdekonstruktsioonide soojustamise, avatäidete vahetamise ja küttesüsteemide muutmisevõi asendamise ning olemasoleva ventilatsioonisüsteemi renoveerimise või rajatava soojustagastusega sundventilatsiooni paigaldamise toetamine, lokaalsete taastuvenergia mikrolahenduste paigaldamiseriiklik toetamine)

Tegevus 1.3 Mitte-elamute rekonstrueerimine (turumajanduslik tegevus, ei toetata riiklikult)Tegevus 1.4 Koolimajade ja lasteaedade rekonstrueerimine (rekonstrueerimise riiklik toetamine)Tegevus 1.5 Mahajäetud ja kasutusest välja langenud korterelamute lammutamine (omavalitsus,

mille territooriumil on elamud arvukate tühjade korteritega, teeb antud piirkonna elamutele auditi, hinnates nende seisundit ning prognoositavat elanike arvu. Võimalusel renoveeritakse mõni paremas tehnilises seisundis olev korterelamu omavalitsuse, riikliku toetuse ning elanike kaasfinantseerimisel ning elanikele pakutakse võimalust koonduda elama renoveeritud majja. Kasutusest välja langenud ja elanike elule ja tervisele ohtlikuks muutunud ning elukeskkonda visuaalselt reostavad hooned lammutatakse riigi toetuse abil.)

Meede 2 Energiatõhus uusehitusTegevus 2.1 Liginullenergiahoone nõuete kiirendatud rakendamine (energiatõhususe

miinimumnõuete varasem rakendamine, miinimumnõuete energiatõhususarvu max ülempiiri vähendamine)

Tegevus 2.2 Liginullenergiahoonete ehitamise toetus (nõuetele vastavate hoonete ehitamise riiklik toetamine

Tegevus 2.3 Liginullenergiahoonete tüüpprojektide tellimine (vastava projekteerimishanke tulemusena koostatakse ca 5 erineva suurusega väikeelamu ja korterelamu liginullenergiahoone nõuetele vastavat tüüpprojekti, mida tarbijad saavad oma krundiga siduda uuselamu ehitamisel)

Tegevus 2.4 Energiaühistu loomise propageerimine ja toetamine (riiklikult toetatakse vastava seadusandluse väljatöötamisega ja ühistulise tegevuse soodustamise ja propageerimisega energiaühistute loomist ja võimalusel ka taastuvenergia toomisseadmete paigaldamist)

Tegevus 2.5 Energiatõhusate hoonete ehitamiseks vajaliku oskusteabe loomine ja teadlikkuse tõstmine (madalenergia- ja liginullenergiahoone nõuetele vastava hoone ehitamisel on väga oluline kõigi osapoolte (projekteerija, ehitaja, omanikujärelevalve teostaja) valdkondlik pädevus ja uue tehnilise taseme tagavate lahenduste olemasolu. Selleks toetatakse vastavate tehniliste lahenduste ja ehitusplatsil rakendatava ehitustehnoloogia väljatöötamist, juhendmaterjalide koostamist, koolituste ja õpitubade korraldamist)

Tegevus 2.6 Ehitusjärelevalve tugevdamine ( ilma piisava kvaliteedikontrollita ning järelvalveta ei ole alati saavutatav meetme eesmärgiks seatud energiasääst ja sisekliima tagamine,

92

mistõttu tuleb kvaliteedi saavutamiseks tugevdada ehitusjärelevalvet)Meede 3 Maakasutuse- ja planeerimise tõhustamineTegevus 3.1 Efektiivsemaid transpordi- ja taristulahendusi eelistavate muudatuste viimine

planeerimisseadusse ja selle rakendusaktidesse (energiaressursside kasutamise optimeerimiseks uuselamupiirkondade planeerimisel eelistatakse olemasolevate elamupiirkondade tihendamist, ühistranspordi kasutamise võimaluse tagamist ja rööbastranspordi lähedust)

Tegevus 3.2 Infrastruktuuri rajamise tasu rakendamine detailplaneeringuga maa väärtustamiseks ja ehituse suunamiseks (maakasutuse tõhustamiseks võetakse uusarenduste puhul kasutusele detailplaneeringu infrastruktuuride tasu, mis võimaldab suunata ehitamist odavama taristutasuga piirkondadesse. Infrastruktuuri rajamise tasu on põhjendatud taristu rajamise kuludega ning maa väärtustamisega detailplaneeringuga ja see laekub kohalikele omavalitsustele)

Tegevus 3.3 Maakasutuse planeeringuprotsessis energiakasutuse ja CO2 mõju hindamine (planeeritava piirkonna ehitamisega, hoonetes tarbitava energia ja pendelrändega seotud kütuse kasutamisega seotud energiakasutuse ja tekkiva CO2 hindamine KSH käigus)

Meede 4 Avaliku sektori eeskujuTegevus 4.1 Avaliku sektori hoonete energiasäästlikuks rekonstrueerimine (keskvalitsuse

omandis ja kasutusel olevate pindade osas 3% aastas rekonstrueeritakse energiatõhususe miinimumnõuetele vastavaks)

Tegevus 4.2 Rohemärgiste ja roheliste riigihangete soodustamine (töötatakse välja või kohandatakse Eesti oludesse sobiv ning erasektori vajadusi rahuldav sertifitseerimissüsteem ja riiklikult propageeritakse erasektori poolt sertifikaatide taotlemist projekteerimise ja ehitamise käigus)

Tegevus 4.3 Avaliku sektori liginullenergiahoonete pilootprojektide teostamine (avaliku sektori poolt edendatav liginullenergiahoonete pilootprojektide teostamine, et propageerida ja motiveerida erasektorit ehitama madala energiatarbega hooneid)

Tegevus 4.4 Energiasäästliku üürielamufondi suurendamine (üürieluasemete rajamine majanduslikult ja sotsiaalselt vähekindlustatud gruppidele, näiteks tööturule sisenevad noored spetsialistid ja noored lastega pered; eluasemete ehitamiseks, majandamiseks ja haldamiseks on vajalik vastava sihtasutuse või riikliku aktsiaseltsi loomine, mis arendaks PPP-projektidena avaliku sektori omanduses oleva üürielamufondi suurendamist pensionifondide raha paigutamisel )

Tegevus 4.5 Korterelamupiirkondade terviklik ruumiline korrastamine (koostöös piirkonna ühistutega, arhitektidega ja linnaplaneerijatega koostatakse KOV eestvedamisel igale kvartalile või mikrorajoonile, mis moodustavad loogilise terviku, ühtne ruumilise planeerimise kava, mis hõlmab nii piirkonna rohealasid kui ka hoonete renoveerimise põhimõtteid)

Tegevus 4.6 Miljööalade ja mälestiste ehitus- ja kultuuripärandi säilitamise toetamine (miljööväärtuslikel hoonestusaladel paiknevate korterelamute ja arhitektuurimälestisena registreeritud korterelamute renoveerimisel elamule KOV poolt väljastatud projekteerimistingimuste kohaste kultuuriväärtuse säilitamiseks tehtavate tööde teostamise toetamine ja koolituste korraldamine säästva renoveerimise propageerimiseks ja miljööaladele või mälestistele sobivate ehitustehniliste lahenduste tutvustamiseks)

Meede .5 Õigusliku keskkonna parandamine (meetme elluviimise raames tagatakse õigusaktide järjepidev kaasajastamine ministeeriumite administratiivse võimekuse ja ekspertide kaasamiseks täiendavate vahendite planeerimisel riigieelarve strateegiasse, erinevate meetmete rakendamiseks vajalike uuringute ja analüüside tegemise rahastamine ning meetmete seire tulemusena pidev nõuete eesmärgile vastavuse kontrollimine ja vajadusel muutmine)

Meede 6 Hoonete energiatõhususe parendamiseks teadlikkuse ja valdkondliku pädevuse tõstmine (hoonete energiatõhususe eesmärgi täitmiseks vajalik valdkonnas

93

tegutsevate erialaspetsialistide pädevuse tõstmine ja ehitusvaldkonna õppekavade uuendamine; elamufondi energiasäästlikuks majandamiseks ja teavitus- ja koolitusalase tegevuse tõhustamine erinevate sihtrühmade (ühistujuhid, haldajad/hooldajad, audiitorid, projekteerijad, ehitajad) teadlikkuse tõstmisel; riiklik kompetentsikeskuste tegutsemise ja vajadusel pädevate ekspertidega täiendav mehitamise toetamine

Vastavalt erineva sekkumistasemega stsenaariumi elluviimisele on kajastatud panustamine riigieelarvelise vahendite osas järgnevalt:

Meetmed ja tegevused, M€/a S1Mitte-sekkuv

S2Min.

sekkuv

S3 Teadmistep

.1.Olemasoleva hoonefondi rekonstrueerimine1.1 Korterelamute rekonstrueerimine 3,47 20,54 47,931.2 Väikeelamute rekonstrueerimine 0 16,57 46,41.3 Mitte-elamute rekonstrueerimine 0 0 01.4 Koolimajade ja lasteaedade rekonstrueerimine 0 0 6,01.5 Mahajäetud korterelamute lammutamise toetamine 0 0 22. Energiatõhus uusehitus2.1 Liginullenergiahoone nõuete kiirem rakendamine 0 0 02.1 Liginullenergiahoone ehitamise toetamine 0 0 5,02.3 Liginullenergiahoone tüüpprojektide koostamine 0 0,3 0,32.4 Energiaühistute loomise propageerimine ja toetamine 0 0 0,52.5 Energiatõhusate hoonete ehitamise oskusteave 0 0,5 0,52.6 Ehitusjärelevalve toimivuse tugevdamine 0 0,4 0,63. Maakasutuse– ja planeerimise tõhustamine3.1 Efektiivsete taristulahenduste eelistamine PlanS-s 0 0 03.2 Taristu rajamise tasu kehtestamine 0 0 03.3 Planeeringute CO2 mõju hindamine 0 0 04. Avaliku sektori eeskuju4.1 Keskvalitsuse hoonete rekonstrueerimine 3% aastas 0 0 2,644.2 Rohemärgised ja rohelised riigihanked 0 0 04.3 Avaliku sektori liginullenergiahoone pilootprojektid 0 1,5 4,04.4 Energiasäästliku üürielamufondi suurendamine 0 0 4,84.5 Korterelamupiirkondade terviklik ruumiline korrastamine

0 0 4,0

4.6 Miljööalade ja mälestiste ehituspärandi säilitamine 0 0 0,25. Õigusliku keskkonna parandamine ja meetmete seire

0 0,5 1,0

6. Teadlikkuse ja valdkondliku pädevuse tõstmine 0,1 0,2 0,3KOKKU kulu riigieelarvele: M€/aastas 3,57 40,51 126,17

Stsenaariumi maksumus kumulatiivselt kuni 2030 koosneb põhiliselt uusehitusest, ehk erasektori investeeringust 18.1-18.7 miljardit €, mille mahud on kõikides stsenaariumites samad ning energiatõhususe erinevused minimaalsed. Oluliselt erineb rekonstrueerimise maht, mis on vahemikuks 970-4 554 M€. Energiasääst saavutatakse rekonstrueerimisega, kuid uusehituse lisandunud energiakasutus vähendab summaarset kumulatiivset energiasäästu. Selle tõttu on tabelis toodud eraldi rekonstrueerimise sääst ja uusehituse negatiivne „sääst“. Kui võtta arvesse energiasääst ja rekonstrueerimise ehitushangetest laekuv otsene maksutulu, siis on kõige väiksema kogumaksumusega stsenaarium S3 Teadmistepõhine.

94

Maksumus M€1 S1Mitte-sekkuv

S2Min.

sekkuv

S3 Teadmiste

p.Otsekulu kokku 2011-2030, M€ 19 100 21 050 23 304Sh investeeringud kokku 2011-2030, M€ 19 100 21 050 23 304Sh investeeringud uusehitusse, M€ 18 130 18 440 18 750Sh investeeringud rekonstrueerimisse, M€ 970 2 610 4 554Sh riigipoolsed toetused kokku 2011-30, M€ 71 810 2 523Investeeringute % otsekulust 100 100 100Väliskulud kokku 2011-2030 0 0 0Maksumus kokku 2011-2030 19 100 21 050 23 304Kumulatiivne energiasääst kokku 2011-2030, M€

-884 680 2 400

Sh kumulatiivne energiasääst rekonstrueerimisest kokku 2011-2030, M€

187 1 600 3 003

Sh kumulatiivne energiasääst uusehitusest ja väljalangevusest kokku 2011-2030, M€

-1 157 -966 -662

Kumulatiivne otsene maksutulu 2011-2030, M€

280 902 1 779

Kogumaksumus 2011-2030 (energiasäästu ja otsese maksutuluga)

19 704 19 468 19 125

1Hinnamuutusi ei ole arvestatud, kõik maksumused 2010 hindadega ja käibemaksuga

Erineva sekkumistasemega stsenaariumitel on ka erinev mõju saavutatavale energiatõhususele:

Tõhususe näitajad S1Mittesekkuv

S2Min. sekkuv

S3 Teadmistepõhine

Energia lõpptarbimine aastal 2030 (summaarne), TWh/a

16,75 15,27 13,78

Sh soojusenergia lõpptarbimine aastal 2030, TWh/a

11.74 10.32 8.91

Sh elektrienergia lõpptarbimine aastal 2030, TWh/a

5,01 4,95 4,87

Saavutatav energiasäästu % (summaarne) 2010 vs 2030

-0.9 8.4% 17.6%

Saavutatav soojusenergiasäästu % 2010 vs 2030

2.5 14.7 26.8

Saavutatav elektrienergiasäästu % 2010 vs 2030

-9.8 -8.5 -6.7

Stsenaariumite koondtulemused on toodud järgnevas tabelis. Maksumused ei sisalda uusehituse maksumust, mille mahtu stsenaariumid ei mõjuta. Riigieelarveline maksumus (riik) sisaldab teadmistepõhises stsenaariumis 2 M€/a KOV-de kulusid. Riigile laekuvateks tuludeks on arvestatud otsene maksutulu rekonstrueeerimise ehitushangetest, sisekliima tagamisega saavutatav sääst ning ka peamiselt KOV-dele laekuv koolimajade ja lasteadade ning keskvalitsuse hoonete energisääst ja infratasu. Mitteelamute energiasääst on arvestatud erasektorile, kuigi mingi osa sellest laekub tegelikkuses riigile ja KOV-dele. Erasektori tulud koosnevad energiasäästust ja kinnisvara väärtuse tõusust. Kinnisvara väärtuse tõusu on arvestatud ainult rekonstrueeritud elamute osas.

95

Maksumus Tulud Otsene EnergiasäästRiik Erasektor Kokku Riik Erasektor Kokku tööhõive Ühikmaksumus 20 aM€/a M€/a M€/a M€/a M€/a M€/a in-a/a €/MWh/a %

Mittesekkuv 3.6 48.5 52.1 14.8 -1.4 13.4 670 -311 -0.9Minimaalselt sekkuv 40.5 130.5 171.0 49.0 61.0 110.0 2 150 618 8.4

Teadmiste-põhiselt riskiv 126.2 227.7 353.9 118.0 140.4 258.5 4 240 888 17.6

Stsenaariumite energiasääst on toodud 20 aasta pärast (arvestuslikult 2030) saavutatava säästuprotsendina algolukorrast (arvestuslikult 2010). Esimeses stsenaariumis hoonefondi energiakastus kasvab 1% võrra, teises ja kolmandas stsenaariumis väheneb vastavalt 8 ja 18%. Energiasäästu ühikmaksumus on arvutatud summaarse energiasäästu ja riigieelarvelise maksumuse järgi. Stsenaariumite tööhõive on arvutatud otsese rekonstrueerimishangete tööhõivena, mis on sõltuvalt stsenaariumist vahemikus 670 – 4 240 inimaastat tööd ühe aasta kohta. Sellele otsele tööhõivele lisandub kaudne tööhõive ja samuti kaudne maksulaekumine ehitusmaterjalitööstuses, projekteerimises, järelvalves jne, mida ei ole kvantifitseeritud. Ligikaudse hinnanguna üks töökoht ehitusobjektil loob 0,5-1 töökohta tööstuses, teenustes ja kaubanduses, ehk tegelik tööhõive on hinnanguliselt 1,5-2 kordne võrreldes tabelis toodud otsese tööhõive arvudega.

Hoonete elektri- ja soojustarbimise, energiasäästu ning investeeringute ja riigipoolsete toetuste koondandmed aastatel 2030 ning sama arengu jätkudes 2050 on toodud järgnevas tabelis.

Oodatavad tulemused 2030 S1Mitte-sekkuv

S2Min.

sekkuv

S3 Teadmistep

.Hoonete elektri- ja soojustarbimine

Soojusenergia tarbimine, TWh/a 11.7 10.3 8.9Elektrienergia tarbimine, TWh/a 5.0 5.0 4.9

Hoonete elektri- ja soojustarbimine/hoolduskulud1

Soojustarbimise sääst (hoonete omanikele), M€/a 29.9 188.4 345.8Elektritarbimise sääst (hoonete omanikele), M€/a -110.4 -96.3 -76.4Hoonete hoolduskulude kokkuhoid, M€/a 1.5 3.1 5.5

Investeeringud/toetused2

Rekonstrueerimine (investeering), M€/a 48.5 130.5 227.7Energiatõhus uusehitus (investeering), M€/a 953.0 953.0 953.0Makstud toetused (riigipoolsed toetused kõik kokku), M€/a 3.6 40.5 126.2

Maksutulu laekumine rekonstrueerimise ehitushangetest, M€/a 14.3 46.1 90.9Oodatavad tulemused 2050 Sts 1 Sts 2 Sts 3

Hoonete elektri- ja soojustarbimineSoojusenergia tarbimine, TWh/a 11.2 8.5 5.9Elektrienergia tarbimine, TWh/a 5.2 5.2 5.1

Hoonete elektri- ja soojustarbimine/hoolduskulud1

Soojustarbimise sääst (hoonete omanikele), M€/a 134.2 575.5 1013.0Elektritarbimise sääst (hoonete omanikele), M€/a -287.4 -271.7 -235.1Hoonete hoolduskulude kokkuhoid, M€/a 3.1 6.2 11.0

Investeeringud/toetused2

Rekonstrueerimine (investeering), M€/a 48.5 130.5 227.7Energiatõhus uusehitus (investeering), M€/a 953.0 953.0 953.0Makstud toetused (riigipoolsed toetused kõik kokku), M€/a 3.6 40.5 126.2

Maksutulu laekumine rekonstrueerimise ehitushangetest, M€/a 14.3 46.1 90.91 Energiasääst on arvutatud 2010 suhtes, energia hinna tõus on arvesse võetud 2 Hinnamuutusi ei ole arvestatud, kõik maksumused 2010 hindadega ja käibemaksuga

96

8. KOOSTATUD JA KASUTATUD UURINGUTE LOETELU

Eesti energiamajanduse arengukava ENMAKi uuendamise hoonete energiasäästupotentsiaali uuring. Hoonefondi energiatõhususe parandamine – energiasääst, ühikmaksumused ja mahud, TTÜ, Tallinn 2013

J. Kurnitski, K. Kuusk, T. Tark, A. Uutar, T. Kalamees, E. Pikas. Energy and investment intensity of integrated renovation and 2030 cost optimal savings. Energy and Buildings 75 (2014) 51–59 http://dx.doi.org/10.1016/j.enbuild.2014.01.044

Kaugkütte energiasäästu uuring, Arengufond, Tallinn 2013

Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga. Uuringu lõppraport, TTÜ, Tallinn 2009

Eesti eluasemefondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga. Uuringu lõppraport, TTÜ, Tallinn 2010

Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga. Uuringu lõppraport, TTÜ, Tallinn 2011

2012 Leibkondade energiatarbimise uuring, lõppraport. Eesti Statistikaamet, Tallinn 2013

Korterelamupiirkondade perspektiiv tervikliku ruumilise renoveerimise osas lähtudes regionaalsetest ja demograafilistest trendidest, EKÜL analüüs, Tallinn 2013

Üürieluaseme kättesaadavus ja vajadus. Üliõpilaste hinnangute analüüs. Uuringuraport, TTÜ, Tallinn 2013

Uuring kasutusest väljalangenud ja mahajäetud elamufondi võimalikust probleemsusest, DTZ Kinnisvaraekspert, Tallinn 2013

Tegevuspoliitika eelnõu ajalooväärtusega kivihoonetes energiakasutuse vähendamiseks ja energiatõhususe suurendamiseks Eestis aastail 2014 – 2020, Tallinn 2013 (CO2OL Bricks projekti raames koostanud EMI-ECO)

Eesti ehitusfirmade tööjõualane olukord ja perspektiivne tööjõuvajadus, Eesti Konjunktuuriinstituut, Tallinn 2012 (BUILDEST projekti raames koostatud uuring)

Regionaalne pendelrände uuring, lõpparuanne. Koostanud Siseministeeriumi tellimusel Tartu Ülikooli inimgeograafia ja regionaalplaneerimise õppetool, Tartu 2010.

LISAD

Hoonete stsenaariumid-20.12.2013.xls

Hooned-Valdkonna stsenaariumite sisendid-20.12.2013.xlsx

Summaarne-hoonefondi-energia-20.12.2013.xls