fcf magazine no.11 - fcf vs pai 20.juuli 2015

fcf magazineFC Flora mängukava 11/2015 Premium Liiga XIX voor FCF-PAI

20/7/201524 lk / Hind 2€

TÄNA VEEL: Kesa statistika | Tallinn Cup 2015 oli edukas! Toimetaja kolumn | Postril Madis Vihmann

„Naudin, mida teen!” Karol Mets elust ja tööst Norras:

FK Viking Stavangeri põhikoosseisumees

Eksklusiivne intervjuu koondislasega lk 6-11

Euroteekond lõppes.

Makedoonia reisikiri.

Kesa Norravutifänlusest

KOOSSEISUDVÄRAVAVAHID 1 - Magnus Karofeld 20.08.199633 - Richard Aland 15.03.199473 - Mait Toom 07.05.1990

KAITSJAD 2 - Enar Jääger 18.11.19844 - Kevin Aloe 07.05.1995 5 - Janar Õunap 09.09.1994 13 - Joosep Juha 05.09.1996 16 - Markus Jürgenson 09.09.1987 19 - Gert Kams 25.05.198521- Madis Vihmann 05.10.199522 - Nikita Baranov 19.08.1992

POOLKAITSJAD 7 - Andre Frolov 18.04.1988 8 - Irakli Logua (RUS) 29.07.199110 - Brent Lepistu 26.03.1993 11 - Rauno Sappinen 23.01.1996 17 - Roman Sobtšenko 25.01.1994 20 - Maksim Gussev 20.07.199423 - German Šlein 28.03.199627 - Joseph Saliste 10.04.199538 - Karl-Eerik Luigend 15.01.1993 49 - Zakaria Beglarišvili (GEO) 30.04.1990 57 - Mihkel Ainsalu 08.03.199672 - Herol Riiberg 14.04.1997

RÜNDAJAD 9 - Rauno Alliku 02.03.199014 - Martin Kase 02.09.199329 - Sakari Tukiainen (FIN) 02.10.199131 - Joonas Tamm 02.02.1992 99 - Albert Prosa 01.10.1990

Peatreener: Nobert Hurt 16.04.1983Abitreener: Jürgen Henn 02.06.1987Abitreener: Risto Kallaste 23.02.1971Väravavahtide treener: Aiko Orgla 24.05.1987Füsioterapeut: Jüri Salupere 12.04.1988Massöör: Oliver Papp 07.10.1987Fitness-treener: Kristjan Vomm 30.07.1990 FLORA JÄRGMINE KOHTUMINE:

Premium Liiga XX voor27.juulil kell 19:00 A Le Coq Arenal

VÄRAVAVAHID1 - Niinepuu, Mart-Mattis 23.07.1992 12 - Lukjanov, Andrus 21.11.1989

KAITSJAD 2 - Veis, Andrei 06.04.1990 16 - Leetma, Liivo 20.01.1977 23 - Kaldoja, Kaspar 01.01.1990 33 - Pajunurm, Märten 29.04.199334 - Butlers, Edgars 27.08.1994 Jakobson, Greeg 31.10.1991 Leokin, Raido 05.03.1992 Rooba, Urmas 08.07.1978 Sillaste, Ats 08.04.1988

POOLKAITSJAD 6 - Martõnov, Nikita 04.09.1993 9 - Tomson, Rasmus 13.08.1985 11 - Peitre, Meelis 27.03.1990 15 - Sinilaid, Sander 07.10.1990 18 - Ustaal, Martin 06.02.1993 19 - Välja, Lauri 25.05.1995 Kukk, Kennet 08.10.1997 Lilander, Michael 20.06.1997 Sirotkin, Roman 17.02.1994

RÜNDAJAD 7 - Uwaegbulam, Jasper Chibueze (NIG) 12.12.1994 8 - Paur, Kaspar 16.02.1995 14 - Rõivassepp, Sander 23.08.1990 17 - Vassiljev, Aleksandr 24.06.1988 21 - Zahovaiko, Vjatšeslav 29.12.1981 Rättel, Artur 08.02.1994

PEATREENER: Meelis RoobaABITREENER: Vjatšeslav Zahovaiko, Alberto AnneseFÜSIOTERAPEUDID: Liisi Sakala, Alan Teder

Kaanefoto: viking-�.no

TALLINNA FC FLORA

TALLINNA FC LEVADIA

NÕMME KALJU FC

JK SILLAMÄE KALEV

TALLINNA FC INFONET

PAIDE LINNAMEESKOND

NARVA JK TRANS

TARTU JK TAMMEKA

VILJANDI JK TULEVIK

PÄRNU LINNAMEESKOND

MEESKOND M Võ Vi K VV P18 12

13

13

9

8

6

5

4

3

2

5

0

4

5

4

3

2

3

3

1

4

5

5

5

8

10

12

12

13

36:17

34:12

35:15

35:17

22:14

23:22

20:32

22:52

22:41

18:45

41

40

39

31

29

22

18

14

12

9

PREMIUM LIIGA

FCF PUNKTIBÖRS

10 (8+2) Rauno Sappinen8 (4+4) Rauno Alliku8 (3+5) Irakli Logua7 (4+3) Andre Frolov6 (2+4) Maksim Gussev5 (4+1) Sakari Tukiainen5 (3+2) Markus Jürgenson4 (1+3) Gert Kams3 (0+3) Zakaria Beglarišvili1 (1+0) Mihkel Ainsalu1 (1+0) Madis Vihmann1 (1+0) Martin Kase1 (1+0) Janar Õunap1 (1+0) Albert Prosa1 (0+1) Joseph Saliste1 (0+1) Karl-Eerik Luigend1 (0+1) Nikita Baranov1 (0+1) Joonas Tamm1 (0+1) Enar Jääger

TÄNA MÄNGUKEELU OHUS

TÄNA MÄNGUKEELU ALLKARISTUS-

PINKFC FLORA

väravaid+söötepeale XVIII vooru

peale XVI vooru

118

18

18

18

18

18

18

18

18

Joonas Tamm

-

PALUME VABANDUST!Möödunud liigavooru mängukavas

(Flora-Infonet) oli trükiveakurat ajanud lootusetult sassi Premium Liiga

tabeliseisu punktide veeru. Vabandame!

4fcf magazine

KESA STATISTIKA

8/20154fcf magazine 11/2015

5fcf magazine 11/2015

KESA NORRA JALGPALLIFÄNLUSEST JA STAVANGER VIKINGI FÄNNIDEST:„Vikingi amelik fännigrupp Vikinghordene heitis mõned aastad tagasi ultragrupi F19 Stavangeri liikmed endi hulgast välja. Põhjuseks ultras- ja casual stiilis riietus ning ultras-mentaliteedile omane atraktiivne, äkilisem ning kohatiselt poliitiliselt mittekorrektne kaasaelamisstiil, mis ei olnud vastuvõetav klubi juhtkonnale, turvameeskonnale ja nn. normaalsetele fännidele endile. Sellest ajast paiknevad F19 ultrad ametlikest fännidest veidi eemal. Kui algselt keelati ultragrupil väidetavalt ka võõrsilmängude külastamine, siis nüüd on suhted veidi paranenud aga läbisaamine jätkuvalt jahe. Norra vutifännide ja kohaliku alaliidu vahel aga käib vihane vägikaikavedu. Norra jalgpallifännide katusorganisatsioon NSA nõuab mängukalendri muutmist pealtvaatajatele ning võõrsilfännidele sobivamaks: 1 mängu laupäeval, + 6 mängu pühapäeval kell 18:00 + 1 vooru huvipakkuvaimat mängu pühapäeval TV ülekandena. Põhjuseks, miks 1-6-1 aktsioon algatati, on Norra klubijalgpalli üha langevad publikunumbrid. Ei olda rahul, et mängugraafik koostatakse TV nõudmiste järgi ja nädala sees pole võimalik fännidel Norra pikkade vahemaade tõttu võõrsilmänge külastada. Norra vutikultuuri taustast niipalju, et ajalooliselt on Norras domineerinud naabruse ja TV tõttu Briti saarte mõju. Mandri-Euroopa ultrakultuur on vastupidiselt Rootsile suht marginaalne, kuigi kasvab. 80-90datel olid suuremtel klubidel casual stiilis huligaanigrupid, mis nüüdseks on sisuliselt välja surnud. Tegusamad ultragrupid on Lilleströmil, Bergenil, Valerengal, ja ehk ka Stromsgodsetil, Rosenborgil, Oddsil. Levinumad on klubide ametlikud ja liikmemakse maksvad supportergrupid, fännikordinaatorid. Atmosfäär staadionitel sarnaneb rohkem Briti saartele kui mandri-Euroopale. Samas NSA jõudis Norra jalkaliiduga kokkuleppele, et pürotehnika on mängu alguses ja lõpus lubatud, vajalik on ametlik püroluba - seega ollakse ses osas suhteliselt sarnased Eestile.”

fcf magazine 6

Mees, kelle koondisedebüüt tähendas Eesti rahvuskoondise eduka noorendus-kuuri algust ning kes on mänginud tänaseks kõigis koondisekohtumistes, milles on koosseisu kuulunud. 14 mängu poolteise aastaga.

Mees, kelle vastu tunti huvi mitmest Euroopa tippliigast. Mees, kes otsustas, et kiirest rahast olulisem on mängida ning oma tegelikku väärtust tõestada ja valis kõigist variantidest kõige vähemsärava.

Mees, kes tuleb oma nappi suvepuhkust veetma kodusesse Viljandisse, selle asemel, et sõita lõunamaise päikese alla oma patareisid laadima.

Mees, kellega on lihtne rääkida ja kellega kohtumise järel on mitmeks päevaks soe tunne hinges.

See on Karol Mets.

11/2015

Iga asiomal

ajal

Marek [email protected]

Foto

: vi

kin

g-fk

.no

fcf magazine

Foto: uefa.com

4/20157 7/201511/2015

Tere, Karol! Tabasin su eile Tuleviku-Flora liigamängu vaatamas. Said vanade sõpradega kokku? Vaatasin, jah, mängu, aga ega paljudega ei rääkinud, suhtleme nendega teisel ajal ja teises olukorras. Mängijaid, kellega koos mängitud, on nii palju, et ei jõua nende kõigiga korraga rääkida. Ega mulle meeldi ka niimoodi, kõigi ees. Mõtle, kui Ragnar Klavan oleks sinna mängule sisse jalutanud, kõik oleks kaelad paigast ära keeranud, mäng oleks hoopis teisejärguline olnud. Mina õnneks veel nii ennast ei tunne! (Naerab).

Puhkus, mida veedad, oli plaaniline või tuli äkitsi? See oli ikka ammu teada, et nädal aega. Liigas on paus ja osad satsid mängivad euromänge. Need, kes ei mängi, saavad valida, kas treenivad või puhkavad. Meie punt on praegu neljandal kohal ja öeldi, et okei, nädal on vaba! Kõik olid rahul, keegi ei protesteerinud. Kes läks Aafrikasse ja kes kuhu. Mina kah, neiuga lennuki peale ja koju, päeva veetsime Tallinnas ja nüüd oleme Viljandis.

Suvine Viljandi on siis maailma parim koht kuhu tulla?Muidugi! Alati esimesel võimalusel lendan siia. Kahjuks ei saa sel aastal folgile tulla, see mulle väga meeldib, sõpradega seal kohtuda. Sel aastal paraku on sellel ajal mängud ees.

Räägime sinu üleminekust. Kui koondises oma esimesed esitused tegid, hakkasid kohe pihta jutud, et ega seda meest kauaks Eestisse ei jagu. Mida paremini mängisid, seda valjemaks läksid jutud. Kui tuli uudis, et Mets liitub Stavangeri Vikingiga, oli palju pettunuid – et läheb jälle eestlane sinna Skandinaaviasse ja sinna ta jääb... Aga nüüd oled klubis põhimees, üks väheseid, kes mänginud kõik mängud 90 minutit.

Silm tabab esmaspäeval 13.juulil õhtuselt õdusal Viljandi staadionil Flora-Tuleviku kohtumist jälgides tribüünilt tuttavliku pika kuju. Jah, veendun veidi hiljem, Karol on kodus käimas. Järgmisel päeval võtan temaga ühendust ning uurin, et kas kodukäijal oleks mahti linnas kohtuda ning veidi juttu puhuda. Karol on kohe nõus ning veel sama päeva õhtul oleme end juba mõnusalt Fellini kohvikus sisse seadnud, et Karoli äsja alanud väliskarjäärist ja muustki rääkida. Karol on silmnähtavalt heatujuline ja jutukas - ta on üle pika aja Päris Koju jõudnud.

Veel Flora särgis:Karoli viimaseks mänguks

rohevalges vormis jäi eelmisehooaja Premium Liiga viimase

vooru kohtumine Sillamäel. Peale hooaja lõppu suundus Karol Norra, kus Stavangeri

Vikingi mehed olid teda juba pikisilmiootamas.

Foto: Janek Eslon

fcf magazine 8 11/2015

Ei ole kõik, ühes mängus sain punase, kaks kollast õigemini. Siis jäi üks vahele. See oli üldse üks pull mäng, paras thriller. Kodus, Valerenga vastu, kaotasime 3:4. 0:3 pealt tulime 3:3 peale ja 90+2 minutil lasime neljanda lüüa. Norrakatele väga meeldivad sellised lood, peale seda mängu räägiti, kuidas kaotasime mängu, aga võitsime nende südamed ja nii edasi. Aga mängu osas... Ega ma ütle, et ma seal hirmus mängumees olen. Alles kohanen, keskendun maksimaalselt, et teeks omad asjad ära, ei jääks kellelegi milleski alla. Nii-et neile, kes arvavad, et see oli nadi üleminek ja arvavad, et ma peaksin seal hullu mängu tegema, pean pettumuse valmistama: olen oma arust täitsa tavaline keskmik, teen kõvasti tööd ja raban. Selliseks ma end ei pea, keda kõrvaline inimene mängule tulles kohe nägema peaks. Eks mul ole omad nüansid, mida teistel selle positsiooni mängijatel ei ole ja teistel on asju, mida mul ei ole.

Treeneri usaldus sinu suunas tundub aga üsna kindel olevat. Jah, eks see ole... Kui kõik mängijad on terved, siis keegi peab paratamatult välja jääma, aga mina olen pidevalt mänginud ja mul on selle üle hea meel. Halvasti vist pole mänginud.

Alustasid keskkaitses, aga nüüd oled ka seal ikkagi liikunud keskpoolikusse. Rahvusvahelised treenerid näikse sinu väärtust keskpoolikus kõrgelt hindavat. Kummana end siis hinges ikkagi tunned, kaitsja või poolikuna?Eks järgmine hooaeg näitab seda paremini. Olen siiski keskkaitsja, kes aitab meeskonda ka keskpoolikuna ja kuna olen poolikus rohkem mänginud, siis on seal ka paremad esitused välja tulnud.

Koondisest alanud keskpooliku posängis tunned end ikkagi mugavalt?Arvan ise, et parimad mängud, mis ma Norras teinud olen, on siiski sel positsioonil tulnud, jah. Kaitses mängides mäletan üht Rosenborgi mängu, kus põlesin ikka täitsa läbi, saime 4:0 tappa ka, minu pealt löödi üks või kaks väravat. Poolkaitses on täitsa okei mängud olnud. Olen oma olukorraga

Foto: viking-�.no

Möödunud aasta 5.detsembril oli Karol valmislepingule käe alla panema. Sestsaati on meie mehest saanud viikingite ridade kindel põhimees.

19.novembril 2013.aastal tegi Karol oma debüüdi Eesti rahvuskoondises, mängides võõrsil peetudsõpruskohtumises Liechtensteiniga kohe täis-mängu, 90 minutit. Sellest mängust alates võttis Karol oma koha koondises sisse sellise iseenesest-mõistetavusega, milles keegi kahelda ei söanda. Klubi keskkaitsjast sai koondise üks efektiivse-maid keskpoolkaitsjaid.

Foto: jalgpall.ee


rahul. Kindlasti ei ole kõik ideaalne, aga on täitsa normaalne.

Meie alaliidu president Aivar Pohlak manitseb viimasel ajal noori mängijaid välismaale siirdumise plaane ehitades ettevaatlikkusele ja kaalutlemisele. Kuidas sa ise praegu tunned, kas on mingi tundealge ka kuskil peidus, et äkki oleks võinud ka ikkagi suuremat kala püüda?Ma arvan, et seda suuremat kala ei oleks tol hetkel kinni püüdnud. Olen väga rahul, et mängida saan ja kui edasi mängin, siis küll see suurem kala ka tuleb. Stabiilselt oma asja ajades tulevad ka suuremad võimalused. Minu eesmärk ei ole kindlasti jääda karjääri lõpuni Norrasse mängima. Üleminekuga seoses oli ikkagi lõppude lõpuks otsus minu teha. Minu vastu huvi näidanud klubides treenimisest ja trial'itest ma ei olnud väga huvitatudki, pika ja raske hooaja lõpp oli, koondisemängud ja puhkus seetõttu väga oluline. Olin seisukohal, et kui keegi mind tahab, siis olen end piisavalt näidanud. Ega huvitatud klubide poolt ka väga suurt soovi ei olnud mind treeningutel proovida.

Kui palju otsuse langetamisel mängis rolli teadmine, et eestlastel on Norras üldiselt hästi läinud? Mitte eriti. Kuna Vikingi huvi oli suur ja nad olid mind pikalt jälginud, käisid mind isegi Tallinna Kalevi vastu peetud mängul vaatamas, siis võis eeldada, et nende huvi on kindel ja otsused tehtud.

Viking on sinu esimene välisklubi. Kui üleminek käiku läks, löödi sulle üsna kõva vurr peale. Ühel hetkel olid läinud ja seal paigas. Kuidas sisseelamine läks? Norras see ei ole väga raske. Suhtlen Taio Tenistega tihti, ka tema ütles, et inglise keelt räägivad kõik ja inimesed head, vimma keegi ei vea. Väljakul pusid täiega ja pärast oled sõber. Ei olnud mitte midagi rasket, pigem puhas nauding. Iga päevaga tulid asjad järjest

kergemini kätte, mingeid probleeme mul küll ei olnud. Leidsin kohe sõbrad, kes aitasid. Islandlased on väga mõnusad inimesed, nendega leidsin koheselt ühise keele.

Milline Vikingi rahvusvaheline koosseis üldse on?Praegu on meil umbes viis aafriklast, üks neist ei räägi ühtki keelt, neli räägivad inglise keeles. Islandilt on mitmeid... Kümme välismaalast võib meeskonnas üldse olla, meil on täpselt kümme täis.

Milline on linn, millised tingimused? Ilus loodus, nagu Norrale ikka kohane. Preikestolen on seal hästi lähedal. Suur kalju, kaks tundi matkad üles, sealt on kilomeetri kõrguselt vaade alla vee peale, väga ilus. Linn on umbes Tartu suurune, samamoodi ilus ja puhas. Klubi tingimused on suurepärased. Jäävannid, mullivannid, massaaž, treeningrattad, kõik, mis vaja enda keha hooldamiseks. Sisehalle kaks tükki, suur muruväljak 16 000 kohalise tribüüniga, jõusaal. Millestki puudus ei ole, tee aga trenni.

Oleme rääkinud Raio Piirojaga ja Enar Jäägeriga, mõlemad on jutustanud, kuidas Norras linnad elavad jalgpallirütmis. Kuidas see Stavangeris on? Ei teagi... Kui tavaliselt klubi kaks mängu võidab, siis kolmas kodumäng on puupüsti täis. Meie võitsime neli mängu järjest, oli 7000 pealtvaatajat – kaotasime kaks järjest, oli 11 000. Praegu muidugi inimesed puhkavad, keskmine ongi 7000 kandis. Kuueteisttuhandesel staadionil see tundub muidugi vähe.

Norra liigavuti fännid on kohaliku alaliiduga omajagu sõjajalal mängupäevade osas, kuivõrd kursis sa sellega oled? Üldse ei ole. Ma kohalikke uudiseid praktiliselt üldse ei jälgi. Kui Facebookis keegi midagi jagab, siis loen, aga meediat, lehti ei jälgi üldse. Eesti uudistega hoian end kursis, need


on üldiselt huvitavamad kui kohalikud. (Naerab). Aga kui fännidest rääkida, siis Aalesundis on väga mõnus atmosfäär, kompaktne staadion, aktiivsed fännid. Aga ega meil ka midagi nuriseda ei ole.

Aalesundi võitsite äsja kodus 4:1. Oli selline seljavõit veidi ootamatu ka? Noh, võõrsil me võitsime neid 4:0, aga samas see oli selline mäng, kus võinuksime 10 minutiga ka 0:3 taga olla. Norra liiga ongi säärane ettearvamatu – võidame kodus Moldet ja kaotame võõrsil esiliigast tõusnud Sande�ordile... Täpselt nii ongi. Võta kasvõi Pavel Londaku tiim, Bodo Glimt – oli täiesti viimane sats, aga võitsid võõrsil Valerengat, mis mingi loogika kohaselt ei oleks tohtinud juhtuda, samamoodi võitsid kodus Rosenborgi, liidreid... Uskumatu, keegi poleks enne mängu midagi sellist oodanud.

Pealtvaatajate numbrid, millest sa räägid – 7000, 11 000 jne – on Eesti liiga kontekstis üsna hoomamatud. Milline see vutifänlus sealmail üldse on? Olen sinu kodumänge ikka jõudumööda kõiki vaadanud, millest striimid olemas – mulle tundub Norra vutipublik üsna vaikne ja vagur olevat? On jah, üsna vaikne. Samas hiljuti mängisime Drammenis Stromsgodsetiga, esimesel poolajal jäime vähemusse ja siis oli küll tunda, kuidas kodupublik ärkas, iga väiksema vastaste pallivõidu peale ajasid inimesed end püsti, võimas atmosfäär. Endalgi oli võimas tunne, kuigi nad minu vastu laulsid.

Kui palju mängutemposse lülitumine energiat võttis, kui suure surve alla siit minnes sattusid? Ei ütleks, et midagi rasket oli. Enda arust olen kiire kohaneja, võtsin ka sealse tempo ruttu omaks, järeleaitamist ei vajanud. Läks hästi, ei tekkinud olukordi, kus üleliia lihtsalt oleksin palli kaotanud või et tempo oleks nii kõrge olnud, et ma poleks jõudnud mingeid kohti väljakul katta. Mingid eeldused on mul ka

looduse poolt antud, joosta jõuan ja Florast kaasa saadud põhi oli täiesti piisav, et valutult peale minna.

Sina ja koondis. Olid see, kes tegi Pehrssoni taktikepi all koondises fännide poolt aastaid nõutud noorenduskuuriga otsa lahti, sinuga koos alustasid Ken Kallaste, Ilja Antonov – samuti kindlad põhimehed, kelles keegi enam ei kahtle. Nüüd aga on samm veel edasi tehtud, koondises Alliku ja teised...Jah, jube tore oli, kui koondisse tulin ja Gusja (Maksim Gussev – toim.) vastu kõndis! Gusjaga mul oli ka Floras väga hea klapp. Allikut ja Gusjat on väga hea meel koondises näha ja nendega sellises olukorras kohtuda, lugusid vahetada. Nad on muidugi ka kõvasti tööd teinud selleks, et kutset teenida – niisama ei tule küll mitte midagi, see on kindel.

Oleme näidanud, et noore koondisega annab mängida küll. Sloveenia on kotti pandud, inglased pidi ninast vere välja pingutama, et enne lõpu oma värav kätte saada... Jah, võõrsil Leeduga mäng oli selline... Tegelikult täielik viigimäng, põrkas pall ette ja lõid ära. Ja muidugi see San Marino... Ei oleks keegi uskunud, et selline tulemus tuleb, see ei saa ju võimalik olla... Jalgpall aga on selline mäng – pole sinu päev ja...

San Marino viik ristiti kiirelt Eesti vutiajaloo häbiväärseimaks tulemuseks. Mõni aasta tagasi „vana kaardiväega“ Fääridel vastu võetud häving oli troonilt tõugatud. Kuidas sellest jubedast viigist taastuti, kuidas tagasilend koju peale sellist katastroofi välja nägi? Kõige häirivam ongi see, et peale selliseid mänge lihtsalt ei tule und, ei saa magada. Mina näiteks olin terve tagasilennu üleval, pea oli paks otsas. Kammid peas seda mängu läbi, mõtled, kuidas see võimalik oli... Aga nii see on, kui sellisele vastasele esimesel poolajal ära ei löö, siis teisel poolajal tiksub iga minut nende kontosse ja mäng läheb närviliseks.


Peale Fääride hävingut tuli koondise mängukõveras järsk tõus. Ka peale San Marinos hävimist oleme hästi mänginud... Järgmised kaks mängu – Leedu kodus ja Sloveenia võõrsil – tuleb ära võtta. Kodus Leedut võita ja Sloveeniast vähemalt viik ja on kõik kaardid valiksarjas veel lahti. Annaks veel taevas, et teised ka meile midagi kätte mängiks. Ei usu mina, et siin valiksarjas veel kõik öeldud on.

Sa kasutad oma väärtuslikku nädalast puhkust selleks, et tulla koju, selle asemel, et minna end kuhugi päikese alla laadima. Mis on see – peale selle, et see on kodu – mis sunnib sind igal ajal Viljandisse tagasi tulema? Mul on siin lihtsalt mõnus! Kodu, suur aed, sõbrad, kellega trenni teha. Vanaema elab lähedal, saab talle külla minna. Suvine ilm – suvel on Viljandis käed-jalad tegemisi täis, alati on kusagil midagi nokitseda. Viljandi on südames lihtsalt!

Eilsel Tuleviku-Flora mängul oli sul tribüünil raske ka? Minul viljandimaalasena oli... Aga sina – sa tuled koju, staadionile, kust kõik algas ja seal mängivad meeskonnad, kust sa suurele teele läksid... Mina ütlen ausalt, et olin Viljandi poolt! (Naerab.) Ei olnud küsimustki! Floras olen küll kaua mänginud, aga see siin on kodu ja siin mängivad poisid on kõik mu sõbrad ja tuttavad, kellega koos kasvatud ja trenni tehtud. Ei tekkinud, jah, küsimust. Tuleviku ja Kalju mängul (mille Tulevik 1:0 võitis - toim.) oleks küll tahtnud ise kohal olla! Aga vaatasin Postimehest või kust seda üle kanti. Jällegi – uskumatu, kuidas sellised tulemused tulevad. Sander Post tegi muidugi elu mängu. Müts maha, see ongi see, mis liiga huvitavaks teeb.

Nüüd vist enne koondisemänge jälle koju ei saagi? Jah, septembris, aga siis ainult Tallinnasse, siia päris koju siis ei saagi. Siia saab ilmselt alles detsembris uuesti.

Aga nende hetkede nimel tasub elada.Jaa, absoluutselt! Väikevend kasvab ka nii kiiresti, et...

Kokkuvõttes – oled rahul, õnnelik ja tunned end hästi? Jah, täpselt nii. Samas muidugi ei lase end hetkekski lõdvaks. Naudin seda tööd... Ei, ma ei saagi seda tööks nimetada. Naudin seda, mida teen!

Just sellise koduselt sooja ja sõbralikuKaroliga möödunud teisipäeva õhtul

Viljandis jutlesimegi. Aitäh Fellini kohvikule, kus Karoliga

käesolev jutuajamine peetud sai!

MADIS VIHMANNFC FLORA keskkaitsja


EDUKASTALLINN CUP

30.juunist kuni 4.juulini toimus Tallinnas järjekordne rahvusvaheline noorteturniir Tallinn Cup, kus osavõtjaiks seekord võistkonnad Eestist, Soomest, Ukrainast ja Valgevenest. Mängud toimusid FC Flora Lilleküla väljakutel, Sportland Arenal, Nike Arenal ja TNTK väljakul. Poisid võtsid mõõtu kümnes eri vanuseklassis, nende hulgas ka 2001 Eliitturniir ning tüdrukutele oli kolm vanuseklassi. G16, G12 ja G09. Ilmataat soosis turniiri läbiviimist igakülgselt ning nii sattusid senise suve ühed soojemad ning päikeselisemad päevad just turniiri kuupäevadele. FC Flora oli esindatud kõikides vanuseklassides nii poiste kui tüdrukute hulgas ning turniir osutus Florale edukaks: hõbedale mängiti end poiste 1999. ja 2007. ja tüdrukute 2003. aastal sündinute vanusegruppides, pronksikohad võideldi kätte tüdrukute 1999. vanuseklassis. Poiste 2001.vanusegrupi Eliitturniiri võitis HJK esindus Soomest, teiseks tulid külalised Valgevenest ehk FK Minsk ning kolmandale kohale võitles end Eesti U15 koondis. Turniiri korraldustoimkonna poolt suur aitäh kõigile osavõtjatele, nende vanemaile, treeneritele ning kogu üritust korraldada aidanud vabatahtlikele!

Fotod: Brit Maria Tael


RAHU!Ainult rahu!Meie euroteekond on selleks korraks läbi. Taas esimeses ringis. Ei ole hea tunne, tunnistan täiesti siiralt. Ei oskagi öelda, kas enamat pettumust tekitas asjaolu, et me jälle esimeses raundis pikali löödud saime või see, et koduspeetud kohtumisest saadud võit - üle 18 aasta koduvõit eurosarjas, muide! - oli lootused üles ajanud, aga kibe oli küll. Nagu alati. Nagu iga kaotus. Või noh, ausalt ja kibedalt muiates öeldes - nagu iga eurokaotus. Harjunud asi.

Aga. Seekordse kaotuse järel tundsin seda vastikult kihisevat kibedust oma kerest kuidagi tavapärasest kiiremini lahtuvat. Miks, sellest ei saanud kohe arugi, aga kui natukene enesesse kaetud, adusin küll.

Selgitan. Tuleme tagasi selle ülalpoolmainitud ja, noh, naeruväärselt pika koduvõiduta perioodi juurde Euroopa Liigas. 18 aastat. KAHEKSATEIST. 18 hooaega. Sellise aja jooksul jõuab meeskonna koosseis kolm, isegi neli korda täielikult vahetuda. Mängijad jõuavad oma karjääri alustada ja ka pensionile jääda. Ja nüüd lõpetas selle igikestnud võidupõua just SEE koosseis. Just SEE noor meeskond, kelle üle rivaalitsevate klubide fännid ilguvad ning kelle suhtes isegi Flora fännide hulgas vastakaid arvamusi kõlab.

Kas see ei ole märk sellest, et midagi on siiski õigesti tehtud? Et valitud suund on siiski võimeline ka vilju andma? Et noortele võimaluse andmine on täitsa pädev tee eduni? Mina usun, et on.

Istusin Makedoonias koos meeskonnaga

teooriatundides - nii, puht eneseharimise eesmärgil ja meeskonnavõngete tundasaamisesks. Kuulasin ja vaatasin, mida räägiti. See, milline töö käis neis tundides ja milline töö oli ilmselgelt eelnenud neile tundidele, lõi mind pahviks. Olen ajuti lasknud minagi end kaasa kanda puhtfännilikest emotsioonidest - millel, olgu öeldud, on ilma igasuguse kahtluseta õigus elule ja väljendatud saamisele! - ja neednud kehva mängu järel üsna valimatult kõike ja kõiki. Teadmata, mis täpselt valesti võis olla ja kas ÜLDSE midagi valesti tehtud oli. Võõrsilmängus põles meeskond läbi, seda võib öelda, jah. Aga põhjendada seda millegagi, mis väidetavalt platsi kõrval ja enne mängu tegemata jäi - see on ülekohtune. Ma võin seda täie rahuga öelda. Selliseid „kärssamisi” on juhtunud ka varem. Meist suuremate meeskondadega. Suuremates liigades, suuremate panustega. See ei olnud esimene ega viimane kord.

Rahu, tahan ma öelda. Ainult rahu. Me ei armasta seda klubi ja neid mängijaid ühepäevaliblikatena. See suhe on püsiv ja pikk. Kas nüüd, kus on antud üle 18 aasta esimesed märgid sellest, et valitud rada võib õige olla, on ikka õige hetk nõuda teejuhi vallandamist ja teekaaslaste asendamist uute ja imporditutega?

Ma usun ja tahan loota, et lähiaegadel tehakse klubi juhtkonnas tarku ja tasakaalukaid otsuseid, mis esindusmeeskonda puudutavad. Oleme me ju endiselt tiitliheitluses ning tundub, et sõrmede vahelt rebitud euroedu haistnud mängijate keskendumises tiitli kojutoomisele - mis võiks olla magusam kink meile kõigile klubi 25.juubeliaastal! - ei pea me kahtlema. Forza Flora!

TOIMETAJAVEERG Marek Tiits, FC Flora mängukavade toimetaja


LÜHIKESEKS JÄÄNUD AGA ÕPETLIK

EUROTEEKONDKui jaanipäeva paiku Flora eurovastane loosipallist välja võeti, ohkasid paljud kergendatult - ei loositud meile vastu Serbia tippklubi Crvena Zvezdat ning sedasi jäi ära sõit Balkani ühte raevukamasse karukoopasse; ning ka taanlaste Randers, kellele mänguliselt vastu saada olnuks enam kui kahtlane, jäi saamata.

Nii pole imestada, et meile vastu loositud Makedoonia

hõbedaklubi Rabotnicki tundus parima võimaliku loosina üldse

ja meeleolu hoolimata eesootavast vastikult pikast võõrsilmängule reisist püsis

hea. Veel laiemad olid naeratused peale

makedoonlaste 1:0 alistamist A Le Coq Arenal 2.juulil.

Reisikirja tuleb alustada kodumängust, sest eelmine euromäng peeti aastal 2013 ning sest ajast saati on suur osa Flora treenerkonnast ning kontoripersonalist vahetunud. Nii pole imestada, et koduse euromängu korraldamine kogu kollektiivilt suurt tähelepanu ning pingutust nõudis.

Pikad tööpäevad ning -ööd said väärikalt tasutud. Väravavahtide treeneri Aiko Orgla ülim keskendumine vastaste väravavahi esituste analüüsimisele kandis vilja, kui videoanalüüsi põhjal välja mõeldud ning seejärel väljakul perfektselt esitatud kombinatsiooni tulemusena Gert Kamsi ideaalilähedane ristsööt Maksim Gussevi peanupu üles leidis. Viimane ei eksinud ning rammis palli peaga kindlalt väravavõrku - mängule kogunenud 1236 pealtvaatajat said rõõmustada, 1:0 oli tõsiasi.

Ennastsalgav kaitsetöö lasi makedoonlaste

surve liiva joosta ning sedasi võis meeskond 7.juuli varahommikul Skopje poole teele asuda teadmises, et kodus löödud väravale peavad makedoonlased vastama kahega, kui soovivad edasipääsu püüda. Samas kinnitas peatreener Norbert Hurt aga kohe peale mängu, et seisu hoidma Makedooniasse ei minda - selleks polnud õrna 1:0 eduseisu põhjal tõepoolest mingit alust. Võõrsil lisaks löödud värav nõudnuks makedoonlastelt juba kolme omapoolset...

Kell 6:25 tol juulihommikul rebisid Air Balticu kipaka propellerlennuki rattad end Tallinna Lennujaama hoovõturajalt lahti - reis Viini, kust jätkulennuga Skopjesse pidi suundutama, oli alanud.

Üsna ruttu sai selgeks, et tillukese lennuki kujuteldav „business class” on tühi ning pikema jututa nõutasid vabad ja suurema jalaruumiga istekohad endale Aiko Orgla,


Madis Vihmann ja Sakari Tukiainen, klubi kolm pikimat meest. Nii peeti kahe- ja pooletunnine lend Viinini vastu suuremate vaevusteta.

Tunniajane paus kahe lennu vahel Viinis kulus enese värskendamisele ning kehakinnitamisele ja üsna peatselt istutigi juba märksa suuremas Austrian Airlines lennukis, mis nina Skopje poole keeras.

Skopje tervitas saabujaid täpselt sellega, mida oodata võis - lennujaamast välja astudes virutas kibe leitsak otsekui kuuma vihaga vastu vahtimist. 36 plusskraadi varjus võis ju olla paberite järgi ootuspärane, kuid seda reaalselt omal nahal tunda saanuna vajus nii mõnigi nägu paar pügalat mõtlikumaks kui oli enne olnud. Teadmine, et raskeks läheb, jõudis kohale oma täies halastamatuses.

Teekond hotelli kestis minutit nelikümmend. Uudset ümbrust uudistades möödus see aeg aga ruttu. Nii mõnelegi meeskonnast ja treenerite hulgast ei olnud see esimene kord ses riigis viibida ja üldine konsensus näis valitsevat nentides tõika, et Makedoonia on muutunud. Kiiresti ja suuresti. On näha, et riik on teinud tõsist tööd, et sotsialismi pärandist vabaneda, kõikjal ehitatakse, teed on korralikud. Jah, maanteede ääres oli aimata ka vaesust, kuid mida lähemale Skopjele seda klassikalisemalt euroopalikumaks muutus kõik ümbritsev. Makedoonlased on väga uhked oma riigi ja eriti riigilipu üle - see on kõikjal!

Meeskonna hotell.

Vaade hotelli terrassilt.

20fcf magazine 8/201520 11/2015

Lippe näeb majade hoovides, teede ääres, kaht sõidusuunda eraldavail haljasribadel, hoonetel, mäenõlvadel... Lühidalt kõikjal.

Meeskonna hotell asus Skopje eliitrajoonis Vodno mäe jalamil. Hotelli kõrval laius Türgi suursaatkond, kõikjal ilutsesid luksusapartmendid basseinide ja tenniseväljakutega. Hotell oli ruumikas, kuid sisenedes kargas esimese asjana ninna vänge õhuvärskendaja aroom. Võis aimata, et selle taha oli proovitud peita sigaretivingu. Suitsetada makedoonlased armastavad ning reisisoovitustest loetud hoiatusi selle kohta, et suitsetavad kõik ja igal pool, tasub tõega võtta.

Inimesed on Makedoonias sõbralikud, vähemalt võõramaalaste vastu. Erilise turismimajandusega riik uhkeldada ei saa ning sestap võetakse iga külalist lahkesti vastu.

Esmane reisiväsimus kontidest välja aetud võeti õhtul, mil päike sealsele piirkonnale kohaselt kiirkorras horisondi poole suundumas ja sõhk seetõttu talutavamaks muutumas, ette väike lõõgastav treening. See leidis aset hotellist kümnekonna minuti kaugusel miski veidravõitu platsil, mille ääres improviseeritud kõrts ja selle sees uudishimulikult suitsu pahvivad kohalikud härrad.

Õhtusöök hotellis möödus üsna vaguralt, päev oli mehi omajagu loksutanud. Süüa kohalikud armastavad ja hästi! Meeskonna menüü oli muidugi tiimiarsti poolt rangelt paigas, kuid staffil õnnestus mekkida ka kohalikku kööki, mis omajagu vürtsine ja juustune. Vaimustav!


Meeskonna hommikuste rituaalide hulka kuulus jalutuskäik hotelli taga kõrguva Vodno mäe teid mööda. Kuivõrd palavus juba hommikutundidel 30 pügalat ületas, piirduti veerandtunniste retkedega, mis teenisid pigem vaimse ergastuse eesmärke.

Teisel päeval, nagu ka mängupäeva hommikul peeti kinniste uste taga teooriatunde, kus peatreener Hurt ning abitreener Henn meeskonnale vastase kohta põhjalikke teadmisi jagasid. Omal kohal oli nii äärmiselt detailne videoanalüüs kui taktikalised näpunäited, töö oli põhjalik ja süvitsiminev. Rõhutati, et makedoonlaste surve saab olema halastamatu ning püsiv ja selleks peab valmis olema esimesest minutist alates. Etteruttavalt võib öelda, et täpselt nii ka läks. Seda, mäherduse põhjalikkusega treenerid olid vastase läbi hammustanud, illustreerib ilmekalt tõik, et treenerid ennustasid sajaprotsendilise täpsusega vastase line-up’i ja muudatused selles, nagu ka taktikalise joonise muutused.

Teise päeva õhtul oli ette nähtud mängueelne treening ning staadioniga tutvumine. Mängupaigaks olnud Philip II Arena on 33 400 istekohaga imposantne staadion, kus peab oma kohtumisi ka Makedoonia rahvuskoondis ning kus näiteks meie vastane Rabotnicki mänginud ka selliste nimedega nagu SS Lazio ja Liverpool. Staadioni tribüünidel võis märgata jälgi makedoonlaste piiritust armastusest erinevate seemnete näksimise vastu. Usun, et ei eksi, kui pakun, et kokku pühituna oleks kõikvõimalike seemnete mahasülitatud koortest saanud kokku korraliku kalluritäie. Või ka kolm.

Jalgpalliväljakut ümbritseb kergejõustikurada, mis paratamatult jalgpallivaatamisele veidi pärssivalt mõjub, seda eriti ülemistest ridadest vaadatuna. Õnneks kompenseerib selle vaade Vodno mäele, mille otsas õhtuti tuledes särav Millenium Cross kõrgumas.

Mängupäeva hommikul võis meeste nägudelt peegelduvat keskendumist füüsiliselt aduda. Õhkkond hotellis muutus lõbusalt lõõpivast pinevalt keskendunuks. Ilmateade lubas päevaks ning mängu eel äikesevihma ning nii oli paljude mõtteis küsimus: kas ja kuidas äkiliselt ja suures koguses lisanduv õhuniiskus mängu mõjutab. Õnneks mingit äikest ei tulnud ning tund enne mängu tribüünil istudes jahutas hõõguvat nägu hoopis mõnusalt puhuv briis.

Kui oli aeg hotellist staadionile sõita, sammus kogu klubiseltskond vaikides hotellitrepist alla bussi poole. Küsisin Rauno Sappinenilt, kuidas tunne on. „Sees põleb,” vastas Sapi. „Mängida tahaks.”.

Staadionile jõudes oli kummastav ja veidi humoorikas tõdeda, kuivõrd oli üleöö muutunud võõrustava klubi suhtlusstiil. Sõbralik ja avala naeratuse saatel kätlemine asendus umbuskliku, puurivapilgulise ning lõdva käepigistusega. Tribüünil mängu oodates tõdesin hämmeldusega, et klubi ametnikud patseerisid rahulikult väljaku ääres ringi... Suitsud näos. See tundus nii iseenesestmõistetav, et ei osanud kuidagi seisukohta võtta. Ligi pool tundi lõbustasime end vaadates, kuidas kaks vanemapoolset härrasmeest mingi jabura maalriteibi abil staadionitartanile treenerite tehnilise ala piirjooni maha üritasid joonistada. Meenus hulgakaupa anekdoote, mida siinkohal rääkima ei hakka. UEFA delegaat, kelle ametivend meid Tallinnas peetud mängul tõhusalt peedistanud oli, istus meie taga ning ohkas ainult ja kritseldas midagi oma märkmikutesse. Mida, ei tea.

4fcf magazine 8/201522fcf magazine 11/2015

Foto: telegraf.mk


Oli mänguaeg.

Avavilest alates lõid makedoonlased mängule sisse täpselt sellise vurri, nagu oli eeldatud. Raevukas iga palli eest peetav võitlus ei jätnud ruumi kaksipidimõistmiseks - Tallinnas saadud kaotus taheti maha pesta.

Murelikke nägusid enda ümber hakkasin märkama juba kümnekonna minuti möödudes. Meie poisid ei saanud oma mootoreid käima, vastaste poolt aga ei antud isegi mitte sekundit aega, et seda proovida. Rünnakulaine järgnes rünnakulainele, meid päästis halvimast Mait Toomi suurepärane mäng ning ka väravaraamid. Meie osaks jäi kogu esimese poolaja jooksul vaid üks poolvõimalus, mil Sappinen väravavahiga silmitsi pääsemas oli, kuid jäi ses duellis siiski kaotajaks. Esimene poolaeg suudeti 0:0 seisul vastu pidada, kuid kui teisest poolajast oli kulunud napp 4 minutit, juhtus see, mida mängupilt lubas - vastaste ründaja Anene realiseeris külmavereliselt kiire rünnaku ning kodumeeskond võttis 1:0 eduseisu. Vaid 5 minutit hiljem duubeldas skoori Altiparmakovski. Veel säilisid võimalused - meie vastuvärav viinuks võõrsilvärava reegli alusel edasi just meid, kuid paraku tuli tõdeda, et seda väravat ei ole paistmas mitte kusagilt. Meeskond ei suutnud oma potentsiaali realiseerida ning sisuliselt mängu sisse saamata tuli tunnistada, et 90 minuti jooksul ei õnnestunud raevukalt võidelnud makedoonlasi alistada. Mäng lõppes 0:2 kaotusega ning Rabotnicki edasipääsuga järgmisse ringi, kus kohtutakse lätlaste Jelgavaga.

Tagasisõit hotelli möödus vaikuses. Öösel lahkus suurem osa meeskonnast ning järgmise päeva lõunatunni järel lahkus ka lennuk viimaste meeskonnaliikmete ja staffiga. Kodune liiga ootas meid tagasi.

Selle aasta euroteekond oli lõppenud.

Selle lehekülje fotod: telegraf.mk

Aitäh FC Flora sponsoritele ja toetajatele:

fcf magazine no.11 - fcf vs pai 20.juuli 2015

Documents