Tartu Ülikooli Pedagogicum

Haridusteaduse valdkonna doktorio ppe uuringu aruanne

Haridusteaduste valdkonna doktorantide sotsiaalmajanduslik olukord ning

edasijõudmine õpingutega: doktoriõppe toetuste kohasus haridusteaduste

valdkonnas

Ots, A., Leijen, Ä., Pedaste, M.

Tartu 2010

2

Sisukord

1. Sissejuhatus ..................................................................................................................................... 4

2. Haridus- ja loodusteaduste valdkonna doktorantide võrdlev toimetulek ja edasijõudmine

õppetöös ................................................................................................................................................. 7

2.1. Doktorantide sotsiaalmajanduslik olukord ja õpingutes edasijõudmine ..................................... 7

2.1.1. Uuringu valim ........................................................................................................................ 7

2.1.2. Sotsiaalmajanduslik olukord .................................................................................................. 7

2.1.3. Õpingutes edasijõudmine ...................................................................................................... 8

2.1.4. Andmete analüüs .................................................................................................................. 8

2.2. Haridusteaduste ja loodusteaduste doktorantide võrdlus sotsiaalmajanduslikus olukorras ja

õpingutes edasijõudmises ................................................................................................................... 9

2.2.1. Doktorantide sotsiaalmajanduslik olukord ........................................................................... 9

2.2.2. Haridusteaduste ja loodusteaduste doktorantide sotsiaalmajanduslikku olukorda

iseloomustavate tunnuste seosed ................................................................................................. 11

2.2.3. Haridusteaduste ja loodusteaduste doktorantide edasijõudmine õpingutes ja

sotsiaalmajanduslik olukord .......................................................................................................... 14

2.3. Kokkuvõte ................................................................................................................................... 17

3. Doktorantide õpingutee kujunemine ja töötamine ...................................................................... 19

3.1. Uurimisküsimused ja uuringu läbiviimine .................................................................................. 19

3.2. Tulemused .................................................................................................................................. 20

3.2.1. Kõrghariduse tasemete läbimine järjest või intervallidega ning seletused õpingutee

kujunemise kohta .......................................................................................................................... 20

3.2.2. Asjaolud, mis tingivad töölkäimist ning tegurid, mis võiks soodustada töölkäimisest

loobumist ....................................................................................................................................... 22

3.2.3. Doktoriõppes osalemise kokkusobitamine oma töö ja pereeluga ...................................... 23

3.3. Kokkuvõte ................................................................................................................................... 25

4. Doktorantide akadeemiline mobiilsus ........................................................................................... 27

4.1. Instrumendid doktorantide mobiilsuse iseloomustamiseks ...................................................... 27

4.1.1. Doktorantide akadeemilise mobiilsuse määr ja iseloom .................................................... 27

4.1.2. Mobiilsustoetuste kasutamine ............................................................................................ 28

4.1.3. Akadeemilist mobiilsust takistavad asjaolud....................................................................... 28

4.1.4. Juhendajate osalemine akadeemilise mobiilsuse motiveerimisel ...................................... 29

4.2. Doktorantide akadeemiline mobiilsus ........................................................................................ 29

3

4.2.1. Akadeemilise mobiilsuse erinevad liigid ja neis osalemise sagedus ................................... 29

4.2.2. Akadeemilise mobiilsuse toetamiseks loodud rahastamisallikate kasutamine .................. 31

4.2.3. Akadeemilist mobiilsust takistavad asjaolud....................................................................... 32

4.2.4. Juhendajate osalemine akadeemilise mobiilsuse motiveerimisel ...................................... 35

4.3. Kokkuvõte ................................................................................................................................... 36

5. Arutelu ........................................................................................................................................... 39

4

1. Sissejuhatus

Käesoleva uuringu eesmärgiks on iseloomustada Eesti ülikoolides haridusteaduste valdkonna

doktoriõppes osalejate puhul seoseid õpingutevälise toimetulekuviisi ning õpingutega edasijõudmise

tempo vahel seostades saadud tulemusi doktorantide mobiilsusega ning kaaluda saadud tulemuste

põhjal doktorantidele suunatud toetusmeetmete osas toimuvate muudatuste sobivust

haridusteaduste valdkonnas. Käimasoleva kõrgharidusreformi käigus on juba muudetud põhimõtteid,

mille alusel toetatakse doktoriõpe läbimist. Haridusteaduste valdkonna jaoks võib pidada

huvipakkuvateks sammudeks nii võimaluse loomist avada ülikoolides riigieelarvelisi osakoormusega

doktoriõppe õppekohti kui ka kava võtta doktorante õpingute ajal tööle nooremteaduri

ametikohale1.

Doktorantide õpingutele pühendumise ja nende õpingutevälise toimetuleku seosed on pikemat aega

olnud üheks oluliseks teemaks Eesti kõrgharidus- ja teaduspoliitika kujundamisel. Üheks käsitletavaks

teemaks siinjuures on kindlasti doktoriõpingute venimine ja katkemine, mis on osaliselt seotud

doktorantide tegevusega muudes eluvaldkondades, sh pere- ja tööelus. Olukorras, kus õpingute

riikliku rahastamise lähtekohaks on eesmärk saada võimalikult ruttu teatud hulk õppekava lõpetajaid,

on õpingute venimise esinemine üle selleks õppekavades määratud nominaalaja tülikas uudis nii

koolituse tellijatele kui ka selle korraldajatele. Pikaks venivad õpingud on muutunud tülikaks ka

õppijale (nt piirangud õpingutes osalemise ajale, toimetulek kiirelt muutuvate õppekavadega,

võimaluste kadumine kasutada toetusi õpingutes osalemiseks või ka uurimistöö tegemiseks). Ent

samas tuleb tunnistada, et kujundades raame õpingute korraldusele, peab arvestama doktoriõppes

oodatud sihtrühma tegelike võimaluste ja huvidega. Vastasel korral võidakse luua õppimisvõimalusi,

mis praktikas ei saagi tõhusalt rakenduda. Seejuures tuleb arvestada, et doktoriõppe üheks

eesmärgiks on ette valmistada rahvusvahelise teadlaskogukonnas edukalt toimetulevaid teadlasi.

Selle eesmärgi saavutamine näib olevat kaheldav doktorantide madala mobiilsuse korral –

väliskõrgkoolide ja konverentside kogemuse omandamiseks tuleb külastada kõrgkoole ja osaleda

rahvusvahelistel konverentsidel.

Võrreldes bakalaureuseõppesse astujatega on doktorandid üldiselt oluliselt vanemad ja nende hulgas

on ilmselt palju rohkem inimesi, kel tuleb püsivalt teha pingutusi enda ja oma lähedaste

ülalpidamiseks, mis võiks muude arvestatavate sissetulekuallikate puudumisel tingida töötamist

õpingute ajal. See omakorda takistab pühendumist doktoriõppele ja veelgi enam (eriti) pikemaajalist

mobiilsust. Selliste olukordade kujunemist doktorantidel on püütud leevendada, makstes nt juba

mitmeid aastaid riiklikku doktoranditoetust ja avades mitmeid fonde mobiilsuse toetamiseks (nt ESF

doktorikoolide, DoRa ja Eduko programmide võimalused). Varem on selliste toetusvõimaluste

kujundamisel püütud nende kaudu motiveerida kiiremas tempos õppimist. Nt riikliku

doktoranditoetuse saamine oli piiritletud õppimisega riigieelarvelisel õppekohal nominaalaja

ulatuses2.

1

1 Vt: Ülikooliseaduse, erakooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse ning nendega seonduvate seaduste

muutmise seadus. Vastuvõetud 19.06.2008, RT I 2008, 34, 208. Õppelaenu ja õppetoetuste seaduse ning ülikooliseaduse muutmise seadus. Eelnõu 11.04.2011. 2 Vt: Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise

seadus. RT I 2004, 89, 615

5

Doktoriõppe uuringu 2010. aastal saadud esialgsete tulemuste põhjal3 oletasime, et selline toetuste

süsteem võiks olla funktsionaalne kui doktoriõppesse tulevad nooremad inimesed, kes on pärast

keskhariduse omandamist järjest läbinud nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe, ning kellel puuduvad

suuremad sotsiaalsed ja majanduslikud kohustused. Ent samad esialgsed tulemused osutasid, et

haridusteaduse valdkonnas on nt loodusteaduste valdkonna doktorantidest märgatavalt sagedamini

isikuid, kellel on juba oma perekond ja karjäär, ja kes kuuluvad sagedamini ka vanematesse

earühmadesse. Erinevat laadi elusituatsioonis õppijate puhul täheldati erinevusi õpingutega

edasijõudmises. Töötavad doktorandid, keda on haridusteaduste valdkonnas rohkem, jõuavad

ootuspäraselt aeglasemalt õpingutes edasi ja kalduvad õppima üle selleks ettenähtud aja. Seega võis

oletada, et haridusteaduse valdkonna doktorantide jaoks on varasem toetuste süsteem üldiselt

vähemtõhusalt kasutatav ning seda paljuski doktoriõppest sõltumatutel asjaoludel.

Mõeldes haridusteaduse rakendusvaldkonnale ei saa tööga paralleelset teadlaseks õppimist pidada

ebasoovitavaks nähtuseks eeldusel, et oma pikemaajalise karjääri kõrvalt asuvad õppima sama

valdkonna praktikud (õpetajad, haridusametnikud, koolijuhid). Vajadusele kaasata haridusteaduste

valdkonna uurimistöös praktikuid koolidest, on osutatud nii Eesti õpetajahariduse strateegias

aastateks 2008-2013 kui ka nt Tartu Ülikooli õpetajahariduse arengukava 2011-2015 kavandis

(versioon 02.10.2011). Seega võiks mitmetel juhtudel haridusteaduste valdkonnas pidada

eesmärgipäraseks doktoriõppe läbimist, katkestamata tegutsemist oma senisel ametikohal ning

lähtudes neist õppe- ja uurimistöös osalemise võimalustest, mis on iseloomulikud küpsemas eas ja

oma erialases karjääris juba edasijõudnud inimestele. Nii võiks osakoormusega õppimiseks juba

tehtud ja kavandatavaid uuendusi doktorantide toetuste süsteemis pidada haridusteaduse ja

õpetajahariduse valdkonnas eesmärgiks seatud arenguid toetavaks.

Uurimisküsimused

Käesolevas uuringus sooviti 1) selgitada haridusteaduste doktorantide õpingute välise toimetuleku ja

õpingutes edasijõudmise eripära, 2) leida seosed doktorantide toimetulekuviisi ja õpingutes

edasijõudmise vahel, 3) hinnata doktorantide mobiilsust ja seda kujundavaid tegureid, 4) anda

hinnanguid doktorantidele suunatud toetuste kohasusele haridusteaduste valdkonnas. Selleks esitati

järgmised uurimisküsimused:

- Milliseid erinevusi esineb haridusteaduste ja loodusteaduste valdkonna doktorantide

õpingutevälises toimetulekus, lähtudes nende vanusest, pere struktuurist (kasvatatavate

laste arv), töölkäimisest ning sissetulekust (sh kuu sissetulekute tase leibkonna liikme kohta

ning õpingutes osalemisele suunatud toetuse olemasolu)?

- Milliseid erinevusi esineb haridusteaduste ja loodusteaduste valdkonna doktorantide

õpingutes edasijõudmises, lähtudes nende keskmisest ühe semestri jooksul kogutud

ainepunktide hulgast?

- Milline seos esineb õpingutevälise toimetuleku ja õpingutes edasijõudmise vahel?

- Milliseid tegurid seostuvad doktorantide rahvusvahelise mobiilsuse eripäraga?

Küsimustele vastuste leidmiseks viidi läbi kaks uuringut. Esimeses leiti 2009/2010 ja 2010/2011

õppeaastate sügissemestrite lõpul doktorantidele suunatud elektroonilise küsitlusega vastaja poolt

3 Ots, A., Leijen, Ä., Pedaste, M. (2010).Haridusteaduse valdkonna doktoriõppe uuringu vahearuanne.

6

esitatud faktiandmeid (nt kasvatatavate laste arv, õpingutele lisaks töökoha olemasolu) ja hinnanguid

(nt hinnang end rahulolule doktoriõppega). Teine uuring lähtus 2010. aasta kevadeks esimeses

uuringus saadud tulemustest ja nende põhjal püstitatud oletustest haridusteaduste doktorantide

toimetulekuviisi ja õpingutes edasijõudmise seoste kohta. Tegemist oli valideerimisuuringuga, mis

viidi läbi väiksema rühma haridusteaduste valdkonna doktorantide hulgas. Doktorantide jaoks oli

osalemine uuringutes vabatahtlik. Uuringute eesmärke tutvustati nii uuringus osalemise kutses kui ka

näiteks kasutatud küsimustiku sissejuhatuses.

Järgnevalt on eraldi kirjeldatud mõlemat uuringut ja nende käigus saadud tulemusi. Eraldi esitatakse

ka doktorantide mobiilsust käsitlevate analüüside tulemused.

7

2. Haridus- ja loodusteaduste valdkonna doktorantide

võrdlev toimetulek ja edasijõudmine õppetöös

Esimene uuring käsitles kõiki esitatud uurimisküsimusi. Lähtudes uurimisküsimustest võrreldi

haridusteaduste- ja loodusteaduste valdkonnast osalenud doktorante nende õpingutevälise

toimetuleku tunnuste ning õppetöös edasijõudmise alusel. Lähtudes 2010. aastal saadud esialgsetest

tulemustest oletati siinjuures, et:

- võrreldes loodusteaduste valdkonnaga on haridusteaduste valdkonnas on sagedamini

vanemas eas doktorante, kellel on juba perekond ja karjäär;

- võrreldes loodusteaduste valdkonnaga esineb haridusteaduste valkdonna doktorantide

hulgas sagedamini õpingutes aeglast edasijõudmist;

- suuremate õpinguväliste kohustustega doktorandid jõuavad õpingutes aeglasemalt edasi.

2.1. Doktorantide sotsiaalmajanduslik olukord ja õpingutes edasijõudmine

2.1.1. Uuringu valim

Käesoleva uuringu analüüsid põhinevad valimil, mis koosnes 140st esimese kuni neljanda aasta

doktorandist. 131st küsimustikus oma õpinguaasta määratlenud doktorandist õppis esimesel aastal

34%, teisel 18%, kolmandal 24% ja neljandal 24%. Kõigi õpinguaastate osas kokku oli 25% doktorante,

kes ühel või teisel põhjusel olid õpingutes aeglasemalt edasijõudnud. Vastanutest 81 inimest (58%)

õppis haridusteaduste valdkonda kuuluval õppekaval (sh loodusteadusliku hariduse

doktoriõppekaval) ja 59 (42%) loodusteaduste valdkonda kuuluval õppekaval. 84% vastajatest olid

naissoost. 47% vastajatest olid kuni 30 aasta vanused.

2.1.2. Sotsiaalmajanduslik olukord

Pere

Kasvatatavate laste olemasolu. Doktorantidelt küsiti, mitut last nad kasvatavad. Vastusevariantidena

oli võimalik märkida ’0’, ’1’, ’2’, ’3 või enam’. Siinkohal on vaadeldud seda, kas doktorandil on lapsi

kasvatada või mitte (N=140, 48%-l vastanutest ei ole kasvatatavaid lapsi).

Sissetulekud

Sissetuleku tase kuus ühe pereliikme kohta. Doktorantidel paluti määratleda oma pere kuu

netosissetuleku tase oma leibkonna ühe liikme kohta. Valikuna pakuti vahemikke (1) 255.65 € või vähem, (2)

255.71 – 383.47 €, (3) 383.53 – 511.29 €, (4) € 511.36 – 639.12 € ja (5) üle 639.12 €. Selline jaotus eurodes

tulenes sellest, et aastal 2009 küsiti doktorantidelt samu andmeid kroonides ja vastuste võrreldavuse

tagamiseks säilitati vastustes osutused samadele nominaalsetele väärtustele. Sissetuleku taseme ühe leibkonna

liikme kohta avaldas kokku 88 doktoranti. Neist 9-l (10%) oli see 255.65 € või vähem , 21-l (24%) 255.71 –

383.47 €, 18-l (20%), 383.53 – 511.29 €, 12 (14%) € 511.36 – 639.12 €, ning 28-l (32%) üle 639,12 €.

Riikliku doktoranditoetuse saamine. Doktorantidele paluti märkida, kas nad saavad vastamise ajal

riiklikku doktoranditoetust või mitte. Kokku 140 vastajast osutas toetuse saamisele 88 isikut (63%

vastajatest).

8

Töö

Õpingute ajal töötamine. Vastajatel oli võimalik õpingute ajal töötamisel märkida, kas nad teevad

seda osalise või täiskoormusega. 57% sellele küsimusele vastanud 124st doktorandist osutas

töötamisele täiskoormusega.

Amet. Õpingute ajal töötavatel doktorantidel paluti täpsustada, millist laadi tööd nad teevad.

Vastamiseks pakuti kuus valikut, millest kolm käsitlesid erinevaid akadeemilisi töökohti ülikoolis.

Täiendavateks valikuteks olid töötamine pedagoogina üldhariduskoolis, ametnikuna riigiasutuses või

kohalikus omavalitsus ning muu ametikoht. 16% 124st oma töökoormuse osas infot andnud

doktorandist osutas töötamisele koolis pedagoogina, 45% töötamisele akadeemilisel ametikohal ning

leidus ka üks vastaja, kes töötas riigiasutuses või kohalikus omavalitsuses.

Vanus

Vanust käsitleti kui tunnust, mis on seostatav muutustega isiku toimetulekuviisides (nt muutumine

enda ülalpidajaks, perekonna loomine). Vastajatel paluti märkida, millisesse earühma nad kuuluvad

(kuni 25 a (13% vastajaid), 26–30 a (34% vastajaid), 31–35 a (18% vastajaid), 36–40 a (16% vastajaid),

41–45 a (6% vastajaid), 46–50 a (5% vastajaid), 51–55 a (5% vastajaid), 56 a ja vanem (2% vastajaid)).

Vastused kodeeriti alustades kõige nooremast rühmast väärtustega 1 - 8 .

2.1.3. Õpingutes edasijõudmine

Ainepunktide hulk ühe semestri kohta. Vastajatel paluti märkida, mitu ainepunkti nad vastamise ajaks

olid kogunud. Andmeid koguti mõlemal korral sügissemestri lõpul. Analüüsides loobuti andmetest,

mida esitasid esimest semestrit läbivad doktorandid, sest esimesel andmekogumisel ei olnud küllalt

paljudel sellest rühmast veel ühtegi ainepunkti ja hinnangut edasijõudmise tempole ei saanud anda.

Selleks, et analüüsides eri aastate doktorante omavahel kõrvutada jagati kogutud punktide arv

õppetöös osaletud semestrite arvuga, lähtudes vastaja poolt määratletud õpinguaastast (doktorandi

puhul, kes oli märkinud, et ta on teise aasta doktorant, jagati esitatud punktide arv kolmega, teise

aasta doktorandi puhul viiega ja neljanda aasta doktorandil seitsmega. Selliste teisenduste tulemusel

loodi muutuja, mille puhul ei leitud olulisi erinevusi ainepunktide hulkades ühe semestri kohta kolme

erineva õpinguaasta doktorantide vahel nii kogu valimi puhul kui ka valdkondade kaupa eraldi

vaadates. Muutujas eristati rühm juhtumeid, keda iseloomustas see, et õpingud ei olnud ületanud

täiskoormusega õppija nominaalset õppeaega ning ankeedis märgitud õpinguaasta oli kooskõlas

immatrikuleerimisaastaga (st: kaks aastat tagasi õppima asunud doktorant oli teisel õpinguaastal, neli

aastat tagasi õppima asunu neljandal). Nii kõigi vastanud doktorantide kui ka nominaalaja ulatuses

õpinguaastati täiskoormusele vastava tempoga edenenud doktorantide puhul selgus, et

haridusteaduste doktorantide keskmine punktide hulk semestri kohta (õpinguaastati täiskoormusele

vastava tempoga edenenud õppijad: M=17,97, MD=17,67, SD=6,35, N=27; kõik doktorandid: M=9,94,

MD=9,09, SD=10,58, N=72) on palju madalam kui loodusteaduste valdkonna doktorantidel

(õpinguaastati täiskoormusele vastava tempoga edenenud õppijad: M=27,36, MD=26,25, SD=5,13,

N=28, kõik doktorandid: M=20,8, MD=25,86, SD=13,33, N=58).

2.1.4. Andmete analüüs

Käesolevas uuringus on sageli kasutatud rühmataseme analüüsidele lisaks kasutatud andmete

analüüsimist indiviidi tasemel. Erinevalt rühma tasemel analüüsidest võimaldab see järjepidevalt

9

jälgida tunnuste kombinatsioone, mis esinevad konkreetsetel indiviididel. Kahe kaheväärtuselise

muutuja seose võimalikkuse hindamisel on kasutatud hii-ruut testi. Suurema arvu muutjate või

suurema arvu kategooriatega muutujate puhul on kasutatud konfiguratsioonilist sagedusanalüüsi4, mis

võimaldab hinnata mitme kategoorilise muutuja puhul, kas nende teatud kategooriate muster esineb

indiviidide hulgas sagedamini kui juhuslikult (ilmneb tüüp) või harvem kui juhuslikult (ilmneb

antitüüp).

2.2. Haridusteaduste ja loodusteaduste doktorantide võrdlus

sotsiaalmajanduslikus olukorras ja õpingutes edasijõudmises

2.2.1. Doktorantide sotsiaalmajanduslik olukord

Vanus. Võrreldes loodusteaduste valdkonnaga on haridusteaduste valdkonnas vastanute hulgas on

oluliselt sagedamini üle 30-aastaseid doktorante (X2(1, 129)=44,49, p<0,001). Selline vanuselise

jaotuse eripära valdkondade vahel on vaadeldav kõigi õpinguaastate puhul eraldi ja esineb olulisena

juba 1. õpinguaasta doktorantidel (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 44)=12,15, p<0,001). Tulemused

viitavad seega, et haridusteaduste valdkonna doktoriõppes ei ole mitte ainult üldiselt vanemates

earühmades doktorandid (nt aeglasema õpingute läbimise tõttu), vaid selles valdkonnas asuvad juba

õppima mõnevõrra küpsemas vanuses isikud.

Õpingute kõrvalt töötamine. Võrreldes loodusteaduste valdkonnaga on haridusteaduste valdkonnas

oluliselt sagedamini täiskoormusega töötavaid doktorante (X2(1, 113)=20,58, p<0,001).

Õpinguaastate kaupa on jälgitav, et haridusteaduste valdkonnas on täiskoormusega töötavaid

doktorante enam kui osakoormusega töötavaid või mitte-töötavaid doktorante. Samas

loodusteaduste valdkonnas on kõigi õpinguaastate puhul olukord vastupidine (vt tabel 1).

Loodusteaduste valdkonnast vastajate puhul on võibolla ka paremini märgatav, et vanematel

kursustel on siiski täiskohaga töötavate isikute osakaal suurem. Haridusteaduste valdkonnas on

mõnevõrra väiksem töötavate doktorantide osakaal üksnes esimesel aastal.

Tabel 1. Haridusteaduste ja loodusteaduste valdkonna doktorantide jaotus vastavalt õpingute ajal töötamise koormusele õpinguaastate kaupa (N=114). Õpingu-aasta

Doktoriõppe valdkond

Haridusteadused Loodusteadused

Töötab täis-koormusega

Ei tööta või töötab

osakoormusega N

Töötab täis-koormusega

Ei tööta või töötab

osakoormusega N

1. 20 10 30 2 8 10 2. 11 2 13 1 7 8 3. 9 3 12 5 10 15 4. 11 4 15 5 6 11

Kokku: 51 19 70 13 31 44

Täpsustused oma õpingutevälise ametikoha kohta (vt tabel 2) osutavad, et küllalt suur osa

haridusteaduste valdkonna doktorante töötab täiskoormusega oma valdkonna praktikuna: 17%

vastajatest töötas koolis pedagoogina ja 31% akadeemilise töötajana (õppejõud või teadur) ülikoolis. 4 Von Eye, A. (1990). Introduction to configurational freaquency analyses. The search for types and

antitypes in cross-classification. Cambridge: Cambridge University Press

10

Leidus ka üks täiskohaga töötav ametnik. Ka osalise koormusega töötajate hulgast leiame 5 õpetajat

ja 11 ülikoolide akadeemilist töötajat. Võrdluseks saab märkida, et loodusteaduste valdkonnast

vastanute hulgas oli 13% täiskoormusega töötavaid akadeemilisi töötajaid. Leidus ka 1 osalise

koormusega töötav pedagoog.

Tabel 2. Doktorantide töötamine pedagoogina üldhariduskoolis, akadeemilise töötajana ülikoolis või

ametnikuna riigiasutuses või kohalikus omavalitsuses (KOV).

Ametikoht Haridusteaduste valdkonna doktorandid (N=78)

Loodusteaduste valdkonna doktorandid (N=45)

Osaline töökoormus

Täiskoormus N Osaline töökoormus

Täiskoormus N

1. Riigi või KOV ametnik

0 1 1 0 0 0

2. Akadeemiline töötaja ülikoolis

11 24 36 13 6 19

3. Üldhariduskooli pedagoog

5 13 18 1 0 1

Kokku: 16 38 55 14 6 20

Laste kasvatamine. Doktorantidelt saadud andmed (vt tabel 3) osutavad, et haridusteaduste

valdkonnast vastajate hulgas on vähemalt üht last kasvatavaid doktorante oluliselt sagedamini,

võrreldes loodusteaduste valdkonnast vastanutega (X2(1, 128)=14,45, p<0,001). Ka õpinguaastate

kaupa on jälgitav, et üldjuhul on haridusteaduste valdkonnas neid, kes kasvatavad last (lapsi), enam

kui lasteta õppureid (2. aastal on mõlemaid võrdselt). Loodusteaduste valdkonnas on olukord kõigi

õpinguaastate puhul vastupidine.

Tabel 3. Haridusteaduste ja loodusteaduste valdkonna doktorantide jaotus vastavalt kasvatatavate laste olemasolule (N=129). Õpingu-aasta

Doktoriõppe valdkond

Haridusteadused Loodusteadused

Vähemalt üks laps

Ei ole lapsi kasvatada

N Vähemalt üks

laps Ei ole lapsi kasvatada

N

1. 20 10 30 4 11 15 2. 7 7 14 3 5 8 3. 7 5 12 5 13 18 4. 13 3 16 6 10 16

Kokku: 47 25 72 18 39 57

Sissetulekud. Doktorantide sissetulekuid kirjeldati vastaja leibkonna sissetulekutaseme kaudu (kuu

netosissetulek ühe leibkonnaliikme kohta). Lisaks uuriti kui paljud doktorandid saavad vastamise ajal

doktoranditoetust. Viimasega selgitati õpingute osalemise soodustamiseks mõeldud toetuse

kättesaadavaust eri valdkondade doktorantide jaoks.

- Leibkonna liikme kohta kuu netosissetuleku taseme analüüs näitas, et kuigi haridusteaduste

valdkonnast vastajate seas oli madalama sissetulekutasemega (kuni 383,47 € kuus)

doktorantide osakaal (43%) suurem kui loodusteaduste valdkonnast vastajate puhul (26%), ei

ilmnenud selles osas statistiliselt olulist erinevust kahe valdkonna doktorantide vahel. Samuti

11

ei ilmnenud erinevust esimeste ja viimaste kursuste doktorantide vahel. Samas tuleb

märkida, et sissetulekute taseme kohta andis infot võrdlemisi väike hulk vastajatest (vt ülal).

- Doktoranditoetuste kohta kogutud andmete osas (vt tabel 4) ilmnes, et haridusteaduste

valdkonnast vastanute hulgas on oluliselt harvem selle saajaid, võrreldes loodusteaduste

valdkonnast vastanutega (X2(1, 129)=40,54, p<0,001). Ka siin on selline jaotuse eripära

valdkondade vahel jälgitav kõigi õpinguaastate puhul. Siiski, haridusteaduste valdkonnast

vastanute hulgas on viimastel kursustel toetust saavate doktorantide osakaal märgatavalt

suurem kui esimestel kursustel.

Tabel 4. Haridusteaduste ja loodusteaduste valdkonna doktorantide jaotus vastavalt doktoranditoetuse saamisele (N=130). Õpingu-aasta

Doktoriõppe valdkond

Haridusteadused Loodusteadused

Saab toetust

Ei saa toetust Kokku Saab toetust Ei saa toetust Kokku

1. 8 22 30 15 0 15 2. 4 10 14 9 0 9 3. 6 6 12 17 1 18 4. 10 6 16 13 3 16

Kokku: 28 44 72 54 4 58

See, et haridusteaduste valdkonnas on juba enamus esmakursuslastest ilma riikliku

doktoranditoetuseta, võiks kajastada asjaolu, et doktorante võetakse hulgaliselt õppima

riigieelarvevälistele kohtadele, mis välistas doktoranditoetuse saamise.

2.2.2. Haridusteaduste ja loodusteaduste doktorantide sotsiaalmajanduslikku olukorda

iseloomustavate tunnuste seosed

Konfiguratsioonilise sagedusanalüüsi tulemuste põhjal selgitati vastajatel esinevaid seoseid

töötamise (õpingute ajal täiskohaga töötamine), perekonna (kasvatatavate laste olemasolu) ja

sissetulekute taseme vahel. Samuti kasutati konfiguratsioonilist sagedusanalüüsi, et kirjeldada

uuringus osalenud doktorantide puhul esinenud seoseid õpingute ajal töötamise ja laste olemasolu

ning doktoranditoetuse saamise vahel. Analüüside tulemused on esitatud tabelis 5.

Esmalt ilmnes kahe doktoranditüübi esinemine seoses nende sissetulekute tasemega (vt tabel 5).

Esimene neist osutab, et oluliselt sagedamini kui juhuslikult esineb (on tüüp) leibkonnas kõrgem

sissetulekute tase kui samal ajal doktorant ei tööta täiskohaga ja puuduvad kasvatatavad lapsed.

Samuti on tüüp tunnuste muster, kus koos on madalam sissetulekute tase, laste kasvatamine ja

täiskoormusega töötamine. Kaks antitüüpi, mis sisaldavad tunnusena madalamat sissetulekutaset,

esinevad juhul kui mustrisse kuulub ka laste kasvatamine. Ühes neist on kolmandaks tunnuseks

täiskoormusega töötamine. See antitüüp võiks osutada, et täiskohaga töötamisel ilma ülalpeetavate

isikuteta peres on ebatõenäolisem isiku kohta saadav madal sissetulek. Teises on aga kolmandaks

tunnuseks töötamine väiksema koormusega kui täiskoormus. Seega on analüüsis osutunud

vähetõenäoliseks ka juhtumite esinemine, kus lapsi mitte-kasvatav doktorant saaks väiksema

koormusega töötades madalamat sissetulekut Nende tüüpide ja antitüüpide esinemist võiks

12

interpreteerida, osutades sellele, et ülalpeetavad lapsed langetavad ka täiskohaga töötavate

vanematega pere sissetulekuid ühe pereliikme kohta. Samas lastega peres võib doktorandi

töötamine perekonnale olla väga tähtis. Doktorant, kes ei kasvata lapsi, kuigi ta samal ajal ei tööta

täiskohaga, võiks ehk võrreldes lastega peredega teenida kuus ühe pereliikme kohta suuremagi

summa. Seda ilmselt ka siis kui töötatakse isegi osakoormusega.

Tabel 5. Konfiguratsiooniliste sagedusanalüüside tulemused: (1) õpingute kõrvalt täiskohaga

töötamine, kasvatatavate laste olemasolu ja leibkonna liikme kuusissetuleku tase ning (2) õpingute

ajal täiskohaga töötamine, kasvatatavate laste olemasolu ja doktoranditoetuse saamine. Iga

tunnuste mustri kohta on toodud järgemööda ilmnenud ja oodatud esinemissagedus ning p-väärtus.

Töötamine täiskoormusega

Kasvatatavad lapsed

1. analüüs (N=80) Sissetulekute tase

2. analüüs (N=122) Doktorandi toetuse saamine

Madalam Kõrgem Ei saa Saab

Jah

On 17

9,42 p<0,05

13 17,57

n.s.

28 16,31

p<0,01*

17 22,71

n.s.

Ei ole 1

6,99 p<0,01*

16 12,98

n.s.

11 12,95

n.s.

14 18,03

n.s.

Ei

On 9

6,64 n.s.

7 12,33

n.s. (p<0,07)

7 12,12

n.s. (p<0,07)

16 16,87

n.s.

Ei ole 1

4,91 p<0,05

16 9,12

p<0,05

5 9.62

n.s. (p<0,08)

24 13,39

p<0,01*

Märkused: Tüübid on rasvases trükis ja antitüübid kaldkirjas. * Bonferroni teisenduse korral on p-väärtus oluline (<0,05).

Teine analüüs keskendus seostele doktoranditoetuse osas. Tulemustest ilmnes vaid kaks tüüpi.

Esiteks esineb doktoranditoetuse saamine koos kasvatatavate laste puudumise ja täiskoormusest

väiksema koormusega töötamisega. Võimalik, et tegemist on doktorantidega, kelle väiksemad

õpingutevälised kohustused korreleeruvad nende piisavalt kiires tempos õppimisega riigieelarvelisel

õppekohal, mis lubab saada ka toetusraha. See võiks olla kooskõlas teise doktoranditüübi

esinemisega, mille tunnusteks on doktoranditoetuse puudumine, töötamine täiskoormusega ja laste

kasvatamine peres. Tegemist võib olla siin küll ka riigieelarvevälisel õppekohal õppijatega, aga siiski

ka inimestega, kes töö ja pere kõrvalt ei saa toetuse saamist võimaldava tempoga õpingutes edasi

liikuda.

Sotsiaalmajandusliku olukorra tunnuste seoste erinevuste uurimiseks kahe doktoriõppe valdkonna

vahel viidi läbi veel kaks konfiguratsioonilist analüüsi. Sotsiaalmajanduslikku olukorra tunnuste vahel

esinevate seoste rolli vähendamiseks neis analüüsides moodustati mõlemal juhul kolme tunnuse

(täiskohaga töötamine, laste olemasolu ning sissetulekute tase või doktorandi toetuse saamine)

põhjal uus muutuja, mille iga kategooria kirjeldas ühte kolme tunnuse väärtuste kombinatsiooni.

Kokku oli mõlema analüüsi jaoks loodud muutujatel seega kaheksa võimalikele kombinatsioonidele

vastavat kategooriat (nt: täiskohaga töötamine – ei ole kasvatavaid lapsi – ei saa doktoranditoetust).

Loodud muutujaid kasutati analüüsides koos doktoriõppe valdkonda kirjeldava muutujaga. Nende

analüüside tulemused on esitatud tabelis 6.

13

Leibkonna sissetuleku taseme kohta andmeid hõlmavas analüüsis (vt tabel 6) selgus, et eraldi

vaadeldavaks doktoranditüübiks on loodusteaduste valdkonna doktorantide puhul kasvatatavate

laste puudumine, täiskoormusest väiksema koormusega töötamine ja kõrgem sissetulekute tase.

Sama muster on haridusteaduste valdkonnast vastajate puhul antitüüp. Ilmselt need tulemused on

kooskõlas oletusega, et loodusteaduste valdkonnas on haridusteaduste valkdonnaga võrreldes

sagedamini mõneti väiksemate õpinguteväliste kohustustega doktorante, kellel on kokkuvõttes

sagedamini ka pere kohta suurem sissetulek (võivad olla ka isikud, kes pole veel oma pere loonud).

Tabel 6. Konfiguratsiooniliste sagedusanalüüside tulemused: (1) õpingute kõrvalt täiskohaga töötamine, kasvatatavate laste olemasolu, leibkonna liikme kuusissetuleku tase ning doktoriõppe valdkond; (2) õpingute kõrvalt täiskohaga töötamine, kasvatatavate laste olemasolu, doktoranditoetuse saamine ja doktoriõppe valdkond . Iga tunnuste mustri kohta on toodud ilmnenud ja oodatud esinemissagedus ning p-väärtus.

Valdkond Töötamine täiskohaga

Kasvatatavad lapsed

1. analüüs (N=79) Sissetulekute tase

2. analüüs (N=121) Doktorandi toetuse saamine

Madalam Kõrgem Ei saa Saab

Loodus-teadused

Jah

On 1

6.24 p<0,05

1 4,41 n.s.

(p<0,07)

2 9,82

p<.01*

2 6,18

n.s. (p<0,06)

Ei ole 5

3,30 n.s.

4 2,57 n.s.

1 2,55 n.s.

11 5,82

p<0,05

Ei

On 1

0,37 n.s.

4 5,87 n.s.

0 4,00

p<0,05

8 5,09 n.s.

Ei ole 1

0,37 n.s.

12 5,87

p<0,05

1 1.82 n.s.

19 8.73

p<0,01*

Haridus-teadused

Jah

On 16

10.76 n.s.(p<0,07)

11 7,59 n.s.

25 17,18

p<0,05

15 10.82

n.s.

Ei ole 4

5,70 n.s.

3 4,43 n.s.

11 7,00 n.s.

6 8,91 n.s.

Ei

On 0

0,63 n.s.

12 10,13

n.s.

6 4,45 n.s.

5 10,18

n.s. (p<0,06)

Ei ole 0

0,63 n.s.

4 10,13

p<0,05

4 3.18 n.s.

5 15,27

p<0,01*

Märkused: Tüübid on esitatud rasvases trükis ja antitüübid kaldkirjas. * Bonferroni teisenduse korral on p-väärtus oluline

(<0,05).

Analüüsis, mis hõlmas andmeid doktoranditoetuse saamisest, esines loodusteaduste valdkonna

doktorantide osas kaks tüüpi. Üks neist osutab toetust saavatele doktorantidele, kes ei tööta

täiskoormusega ja kellel ei ole lapsi kasvatada. Teisel juhul kuulub muus osas samade tunnustega

14

mustrisse täiskohaga töötamine. Seega kerkivad loodusteaduste valdkonnas esile kaks tüüpi, mis

hõlmavad doktoranditoetust saavaid isikuid, kes ei kasvata lapsi. Tähelepanu väärib, et ühe tüübi

puhul on tegemist rühmaga, mille doktorandid töötavad õpingutele lisaks täiskoormusega. Siinkohal

ei saa otsustada, kas tegemist võiks olla nt doktorantidega, kes suudavadki eri suundades tegutsedes

edukad olla, inimestega kellel on õpingute osas väga vastutulelik tööandja või on tegemist hoopiski

oma doktoritöö teemal töötavate teaduritega.

Haridusteaduste valdkonna doktorantide puhul toetuse saamist tunnusena sisaldavaid tüüpe ei

ilmnenud. Lasteta madalama koormusega töötamine koos doktoranditoetuse saamisega osutus

haridusteaduste valkdonna doktorantidel antitüübiks. Doktoranditoetuse mittesaamisega seostus

tüüp, mis hõlmas isikuid, kes ei saa toetust, kasvatavad lapsi ja töötavad täiskoormusega.

2.2.3. Haridusteaduste ja loodusteaduste doktorantide edasijõudmine õpingutes ja

sotsiaalmajanduslik olukord

Doktorantide edasijõudmist õpingutes kirjeldati ainepunktides nende poolt läbitud õppeaja kohta

(keskmiselt ainepunkte ühe semestri kohta). Edasiste analüüside jaoks arvati valimist välja

esmakursuslased, sest nende puhul esimese semestri lõpus saadud punktide arv varieerus suuresti –

osadel doktorantidel ei olnud esimesed ainepunktid veel kätte saadud. Nii hõlmavad järgnevad

analüüsid ainult teise kuni neljanda aasta doktorante. Analüüsides kaasati lisaks ainult need

doktorandid, kes õpivad veel nominaalaja piires ja on edenenud õpinguaastati täiskoormusele

vastava tempoga. Nende puhul selgitati doktoriõppe valdkondade vahel esinevaid erinevusi

edasijõudmise tempo ja kolme sotsiaalmajanduslikku toimetulekut iseloomustava tunnuse

(töötamine täiskohaga, laste kasvatamine ja leibkonna kuusissetuleku tase) vahel, kasutades kolme

konfiguratsioonilist sagedusanalüüsi. Kõigi analüüside puhul on üheks kaasatud muutujaks

doktoriõppe valdkonda iseloomustav muutuja. Teine muutuja on loodud doktorandi edasijõudmist

iseloomustava muutuja ja vastava sotsiaalmajanduslikku tunnust kirjeldava muutuja põhjal. Nii

kajastavad iga loodud muutuja kategooriad võimalikke mustreid edasijõudmise tempo kategooriate

(EAP-de hulk semestris alla valimi mediaanväärtuse või suurem) ja sotsiaalmajanduslikku

toimetulekut iseloomustava tunnuse kategooriate (nt: peres on kasvatatavaid lapsi või ei ole) vahel.

Õpingutega edasijõudmine kahes doktoriõppe valdkonnas. Haridusteaduste valdkonna doktorantide

hulgas oli oluliselt sagedamini neid, kes olid kogunud keskmiselt semestris vähem ainepunkte (alla

valimi mediaanväärtuse) kui loodusteaduste valdkonnas õppijad (Hii-ruut(1, 54)= 27,65, p<0,001).

Töötamine õpingute ajal täiskoormusega. Täiskohaga töötavate doktorantide hulgas on oluliselt

sagedamini, võrreldes väiksema koormusega või mittetöötavate doktorantidega, neid, kes ühtlasi

jõuavad õppes aeglasemalt edasi (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 46)=6,66, p<0,05). Konfiguratsioonilise

sagedusanalüüsi tulemused osutavad (vt tabel 7), et samas kui haridusteaduste valdkonna

doktorantide puhul esineb tüüp, mida iseloomustab aeglasem edasijõudmine ja täiskoormusega

töötamine, siis loodusteaduste valdkonna doktorantide puhul esineb tüüp, kus tunnustena on koos

kõrgem edasijõudmise tempo ja täiskoormusest madalama koormusega töötamine. Need tulemused

on kooskõlas oletusega, et sagedasem õpingute kõrvalt töötamine haridusteaduste valdkonnas võiks

seostuda seal levinud aeglasema õppes edasijõudmisega.

15

Tabel 7. Konfiguratsioonilise sagedusanalüüsi tulemused: doktoriõppe valdkond ning edasijõudmise

tempot ja õpingute ajal töötamise koormust iseloomustavad mustrid (N=47). Iga tunnuste

kombinatsiooni kohta on toodud ilmnenud ja oodatud esinemissagedus ning p-väärtus.

Edasijõudmise tempo taset ja õpingute kõrvalt töötamist iseloomustavad mustrid

Doktoriõppe valdkond

Edasijõudmise tempo Täiskoormusega töötamine

Haridusteadused Loodusteadused

Kõrgem Jah 3 3,87 n.s.

4 3,13 n.s.

Ei 1 7,74

p<0,01*

13 6,26

p<0,01 Madalam Jah 16

9,96 p<0,05

2 8,04

p<0,01 Ei 6

4,43 n.s.

2 3,57 n.s.

Märkused: Tüübid on esitatud rasvases trükis ja antitüübid kaldkirjas. * Bonferroni teisenduse korral on p-väärtus oluline

(<0,05).

Laste kasvatamine õpingute ajal. Nende doktorantide hulgas, kes kasvatavaid lapsi, on oluliselt

sagedamini neid, kes jõuavad õpingutes edasi aeglasemalt (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 53)=3,95,

p<0,05). Konfiguratsioonilise sagedusanalüüsi tulemused (vt tabel 8) näitavad, et doktoranditüübina

esineb haridusteaduste valdkonna doktorantide puhul kombinatsioon madalamast edasijõudmise

tempost ja peres laste kasvatamisest. Loodusteaduste doktorantide puhul on doktoranditüübiks

muster, mida iseloomustab kõrgem edasijõudmise tempo ja kasvatatavate laste puudumine peres.

Need tüübid (aga ka esinenud antitüübid) on kooskõlas seisukohaga, et haridusteaduste valdkonna

sagedamini esinev laste kasvatamine doktorantide poolt võiks seostuda ka nende aeglasema

edasijõudmisega õpingutes.

Tabel 8. Konfiguratsioonilise sagedusanalüüsi tulemused: doktoriõppe valdkond ning edasijõudmise

tempot ja peres kasvatatavate laste olemasolu kirjeldavad mustrid (N=54). Iga tunnuste

kombinatsiooni kohta on toodud ilmnenud ja oodatud esinemissagedus ning p-väärtus.

Edasijõudmise tempo taset ja peres laste kasvatamist iseloomustavad mustrid

Doktoriõppe valdkond

Edasijõudmise tempo Peres on kasvatatavaid lapsi

Haridusteadused Loodusteadused

Kõrgem On 3 4,00 n.s.

1 7,50

p<0,01* Ei ole 1

10,00 p<0,01*

19 10,00

p<0,01* Madalam On 14

7,50 5

4,00

16

p<0,05 n.s. Ei ole 9

5,50 n.s.

2 5,50 n.s.

Märkused: Tüübid on esitatud rasvases trükis ja antitüübid kaldkirjas. * Bonferroni teisenduse korral on p-väärtus oluline (<0,05).

Leibkonna kuusissetulekute tase. Leibkonna liikme kohta saadava sissetulekute taseme puhul olulist

seost õpingus edasijõudmisega ei täheldatud, kuigi esines tendents selles suunas, et üldiselt võiks

kõrgema sissetuleku tasemega juhtudel olla esinenud sagedamini ka kiirem õpingutega

edasijõudmine (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 37)=2,72, p<0,1). Ilmselt tuleb siin arvestada sellega, et

küsitud leibkonna sissetulekute tasemes võiks peegelduda doktorandi õpingute välise toimetuleku eri

aspektide seos, mille roll õpingutega toimetuleku suhtes ei ole üheselt mõistetav. Nt väiksema palga

ja ülalpeetavate pereliikmeteta doktorandi puhul võib esineda suhteliselt kõrge keskmine sissetuleku

tase, samas kui suurema palgaga ja hõivatum doktorant, kes peab veel üleval mitut last, on

kirjeldanud madalamat sissetulekute taset.

Konfiguratsioonilise sagedusanalüüsi tulemused (vt tabel 9) toovad esile ühe doktoranditüübi, mis

loodusteaduste valdkonna doktorantide puhul osutab kõrgema edasijõudmise tempo esinemisele

koos kõrgema sissetulekute tasemega. Sama muster esineb haridusteaduste doktorantide puhul

antitüübina, mis osutab, et sellise vastavuse esinemine selles rühmas võiks olla ebatõenäoline. Samas

võib nende tulemuste hulgas välja tuua ka tendentsi ühe doktoranditüübi esinemise suunas. See

ilmneb mustri puhul, mis kirjeldab haridusteaduste valdkonna doktorante, kellel esineb nii aeglasem

edasijõudmine kui ka madalam leibkonna sissetulekute tase.

Tabel 9. Konfiguratsioonilise sagedusanalüüsi tulemused: doktoriõppe valdkond ning edasijõudmise

tempot ja leibkonna sissetulekute taset kirjeldavad mustrid (N=37). Iga tunnuste kombinatsiooni

kohta on toodud ilmnenud ja oodatud esinemissagedus ning p-väärtus.

Edasijõudmise tempo taset ja leibkonna sissetulekute taset iseloomustavad mustrid

Doktoriõppe valdkond

Edasijõudmise tempo Leibkonna kuu-sissetulekute tase

Haridusteadused Loodusteadused

Kõrgem Kõrgem 1 7,30

p<0,01*

14 7,70

p<0,05* Madalam 1

0,97 n.s.

1 1,03 n.s.

Madalam Kõrgem 9 5,84 n.s.

3 6,16 n.s.

Madalam 7 3,89

n.s.(p<0,09)

1 4,11 n.s.

Märkused: Tüübid on esitatud rasvases trükis ja antitüübid kaldkirjas. *Bonferroni teisenduse korral on p-väärtus oluline (<0,05).

17

2.3. Kokkuvõte

Kogutud andmed on kooskõlas seisukohaga, et doktorantide sotsiaalmajanduslik olukord on

seostatav edasijõudmise tempoga doktoriõpingutes. Seega valimi suurendamisel saadud tulemuste

iseloom 2010. aastal esitatud tulemustega võrreldes ei muutunud.

Vastuseks esimesele uurimisküsimusele kahe valdkonna doktorantide sotsiaalmajanduslikku olukorda

iseloomustavate tunnuste erinevuste kohta saab märkida, et haridusteaduste valkdonnas on

loodusteaduste valdkonnaga võrreldes sagedamini doktorante, kes on vanemad, töötavad

täiskoormusega ja kasvatavad lapsi. Küllalt sageli esineb haridusteaduste valdkonnas täiskoormusega

töötamist just akadeemilise töötaja või üldhariduskooli pedagoogina.

Haridusteaduste ja loodusteaduste doktorantide vahel ei ilmnenud statistiliselt olulisi erinevusi

leibkonna liikme kohta saadava sissetulekute taseme osas. Seda võiks seletada sotsiaalmajandusliku

olukorra iseloomustamiseks kasutatud tunnuste vaheliste seostega. Nimelt seostus uuritavate puhul

tüüpiliselt täiskohaga töötamine laste kasvatamise ja ühe leibkonna liikme kohta madalama

sissetuleku saamisega. Samuti oli tüüpiline kombinatsioon töötamine väiksema koormusega, laste

puudumine ning kõrgem sissetulekute tase. Need seosed võiks olla kooskõlas oletusega, et

ülalpeetavate lastega peredes võiks juba majanduslikel põhjustel olla tähtis käia õpingute kõrvalt

täiskoormusega tööl. Ülalpeetavate laste olemasolu peres langetab ka ootuspäraselt ühe pereliikme

kohta saadava sisetuleku taset.

Käesoleva uuringu eesmärke arvestades on oluline asjaolu, et suuremate tööalaste ja perekondlike

kohustustega vastajate hulgas on tüüpiline doktoranditoetuse puudumine. Võiks arvata, et õpingute

kõrval enam hõivatud doktorandid ei suuda kvalifitseeruda toetuse saamiseks. Siiski vajab see oletus

täiendavat käsitlemist.

Kahe uuritud valdkonna doktorantide võrdlemine osutas, et just haridusteaduste valdkonnast

vastajate jaoks on iseloomulik nii suurema koormusega töötamine kui ka kasvatatavate laste

olemasolu ühes doktoranditoetuse puudumisega. Kuigi sellised tulemused võiks kirjeldada olukorda,

kus kvalifitseerumine toetuse saamiseks muutub töö ja pere kõrvalt õppides keeruliseks, osutab

esimest semestrit õppivate doktorantide hulgas harv doktoranditoetuse saamine sellele, et

doktorante võetakse hulgaliselt vastu riigieelarvevälistele õppekohtadele. See tähendab omakorda

seda, et doktoranditoetusest ei jääda alati ilma aeglasema õppimise pärast, vaid mitmed doktorandid

asuvad õppima olukorras, kus neil puudubki võimalus seda toetust saada.

Vastates teisele uurimisküsimusele, mis käsitles doktorantide edasijõudmise tempot kahes

valdkonnas, saab välja tuua, et haridusteaduste valdkonnast vastanud doktorandid jõuavad oma

õpingutes edasi aeglasemalt kui doktorandid loodusteaduste valdkonnast. Oluline erinevus on

siinjuures jälgitav ka nominaalse õppeaja piires ja veel lubatavates piirides punktisummaga ühelt

õpinguaastalt teisele üleviidavate doktorantide puhul.

Vastates viimasele uurimisküsimusele, milline seos esineb doktorantide õpingutevälise toimetuleku

tunnuste ja õpingutes edasijõudmise vahel, analüüsiti teise kuni neljanda õpinguaasta doktorantide

edasijõudmise seoseid eraldi kolme nende sotsiaalmajanduslikku olukorda iseloomustava tunnusega.

Tulemused, mis võiks viidata olulise seose esinemisele õpingutes edasijõudmisega leiti laste

18

kasvatamise ja täiskoormusega töötamise osas. Nende tunnuste puhul sai eeldada juba 2010. aastal

saadud tulemuste põhjal korrelatsiooni õpingute valdkonda jaotumisega: haridusteaduste

valdkonnast vastajate hulgas oli lastega ja töötavaid doktorante paju sagedamini kui loodusteaduste

valkdonnast vastanute hulgas, samuti oli haridusteaduste valdkonnas õppijate edasijõudmise tempo

madalam. Läbiviidud konfiguratsioonilised sagedusanalüüsid, milles kaasati tunnustena õpingute

valdkond, õpingutes edasijõudmise tempo ja sotsiaalmajandusliku toimetuleku tunnused, osutasid,

et vastanud haridusteaduste doktorantide jaoks on tüüpilisteks kombinatsioonideks nii suurema

koormusega töötamine ja aeglasem edasijõudmine kui ka peres laste kasvatamine ja aeglasem

edasijõudmine.

Kokkuvõttes saab välja tuua, et uuringu tulemused osutavad, et haridusteaduste valdkonna

doktoriõppele võiks olla iseloomulik juba küpsemas vanuses lapsi kasvatavate ja töötavate

doktorantide suur osakaal. Samuti võiks olla iseloomulik selliste omadustega doktorantidele nii

õpingutega aeglasem edasijõudmine ning riikliku doktoranditoetuse puudumine. Viimast võib

seostada nii aeglasema õppimisega tingituna muudest kohustustest kui ka sellega, et loodud on palju

riigieelarveväliseid õppekohti. Käesolev uuring kirjeldab haridusteaduste valdkonna doktorante

sagedamini suurema elukogemuse ja ilmselt pikema tööalase karjääriga isikutena, kes küllalt sageli

osutuvad samas valdkonnas tegutsevateks praktikuteks. Siiski, siinkohal kasutatud andmed ei

võimalda täpsemalt hinnata, millist rolli omab selliste õppijate jaoks senine valdkonnas

tegutsemisega seotud elukogemus, doktoriõppes osalemine või ka sellega paralleelne töötamise

jätkamine. Nendes küsimustes info kogumine võiks aidata paremini mõista, kuivõrd oluliseks tuleks

pidada haridusteaduste valdkonnas väiksema koormusega õppides doktoriõppe läbimist ühes selleks

kohaste toetusmeetmete kujundamisega.

19

3. Doktorantide õpingutee kujunemine ja töötamine

3.1. Uurimisküsimused ja uuringu läbiviimine

2010. aasta kevadel pärast esimese andmekogumise põhjal tehtud analüüse otsustati saadud

tulemuste valguses teha täiendav uuring, mis aitaks interpreteerida haridusteaduste valdkonna

doktorantide õpingutes osalemises ilmnenud eripärasid. Saadud tulemused osutasid, et

doktoriõppesse astutakse tihti suhteliselt küpsemas eas ning õpitakse sageli täiskoormusega

töötamist jätkates. Leidus ka viiteid selle kohta, et doktorantide hulgas võiks sageli olla inimesi, kes

on sama valdkonna praktikud. Selleks, et paremini mõista doktorantidele riiklikult ja muudest

allikatest suunatud toetuste sobivust, keskenduti kahele teemale.

Esiteks, lähtudes eelkirjeldatud asjaoludest, oli võimalik oletada, et haridusteaduste doktorandid ei

ole sageli läbinud erinevaid kõrgharidusõppe tasemeid järjest. Mitmed neist on õpingute vahepeal

ilmselt juba teinud erialast tööd ning edasiõppimise motiivid võiks seostuda nii karjääri kujundamise

kui ka isikliku professionaalse arenguga. Teisisõnu võis arvata, et haridusteaduste valdkonna

doktorantide hulgas on küllalt palju selliseid inimesi, keda õpetajahariduse arengukavades

soovitataksegi laiemalt kaasata õpetajakoolituse edendamisel ja haridusuuringute läbiviimisel ning

kelle jaoks tuleks ühtlasi kujundada sobivaid võimalusi vajaliku ettevalmistuse saamiseks. Selle

oletuse kehtivuse hindamiseks oli vaja saada infot nii doktorantide õpinguteede kohta kui ka

motiivide kohta, miks õppimist on jätkatud. Kui pikemat aega õppivate doktorantide puhul on

tegemist olulise doktorantide grupiga, siis võiks see motiveerida toetuste süsteemi kujundama enam

nende doktoriõppes osalemisvõimalusi arvestavaks.

Teiseks osutasid esialgsed tulemused sellele, et haridusteaduste valdkonnas oma töö ja pere kõrvalt

õppivad doktorandid jõuavad palju aeglasemalt edasi kui enam õpingutele pühenduvad

loodusteaduste doktorandid. Üheks õpingutes edasijõudmist veelgi pidurdavaks asjaoluks võiks

sellises olukorras kujuneda tõsiasi, et seatud ajalimiidid ületanud doktorandid ei saa

doktoranditoetust ja keerulisemaks muutub ka teiste toetusmeetmete kasutamine. Siiski ei pea

aeglasema edasijõudmise levimus tähendama erinevate toetuste andmise tingimuste muutmist.

Selles osas seiskoha kujundamiseks peeti vajalikuks täpsustada doktoriõppe ajal töötamise motiive

ning selgitada, kuidas õnnestub doktorantidel õpinguid töö- ja pereeluga ühitada. Samuti sooviti

teada, milliste tingimuste olemasolu peavad doktorandid vajalikuks, et kaaluda õpingute ajaks

töötamisest loobumist.

Arvestades neid kaalutlusi sõnastati järgmised uurimisküsimused:

- Milliste intervallidega on olnud doktorantide õpinguteed, mis viisid doktorantuuri jõudmiseni

ja kuidas nad kirjeldavad põhjusi, mis viisid nende poolt osutatud hetkedel õppima

asumiseni?

- Millised asjaolud ajendavad doktorante töötama õpingute ajal ning millised asjaolud võiks

soodustada õpingute ajal töötamisest loobuma?

- Millisel moel doktorandid sobitavad omavahel töölkäimise ja õppimise ning milliseid

vastuolusid nad kogevad sealjuures oma peres ja töökohal?

20

Neile küsimustele vastamiseks vajaliku teabe kogumiseks koostati neljast küsimusest koosnev

vabavastuseliste küsimustega ankeet. Doktorantidel paluti vastata järgmistele küsimustele:

1. Palun mõelge oma eelnevale õpingute käigule. Milliste intervallidega Te erinevad

kõrghariduse ja kraadiõppe astmed (BA või diplom, magistriõpe ja astumine doktoriõppesse)

läbisite? Palun kirjeldage, mis tingis just sellise edasiliikumise.

2. Kas töötate doktoriõpingute kõrval? Kui vastasite jah, siis miks on doktornatuuri ajal

töötamine tähtis? Miks Te ei ole nõus töötamist õpingute ajal katkestama? Millistel

tingimustel oleksite nõus doktorantuuri ajal mitte töötama?

3. Juhul kui töötate, siis kas Teie töö ja õpingute koormus on sama? Millisel viisil Te õpinguid ja

töötamist sobitate?

4. Millist vastasseisu ja erimeelsusi on Teil lähedaste inimeste ja/või tööandjaga olnud seoses

Teie osalemisega doktoriõppes?

Andmed koguti 2009/2010 õppeaasta kevadsemestril toimunud haridus- ja kasvatusteaduste

doktorikooli üritusel osalenute hulgas. Ankeedi täitis 18 doktoranti, kellest üheksa olid osalenud

esimeses uuringus. Ankeedi vabavastuste analüüsimisel kasutati temaatilist analüüsi (vt Ryan ja

Bernard, 20035). Temaatiline analüüs on induktiivne analüüsi meetod, mille käigus identifitseeritakse

esimese sammuna avatud kodeerimise kaudu andmetes esinevad teemad. Teiseks sammuks on

identifitseeritud teemade jaotamine laiemate kategooriate alla. Kolmanda sammuna kodeeritakse

kogu andmehulk eristatud kategooriate põhjal uuesti. Käesolevas uuringus viidi andmeanalüüs läbi

kahe uurija poolt. Esimene uurija identifitseeris esialgsed teemad ja jaotas need kategooriatesse.

Teine uurija kontrollis eristatud kategooriate esinemist konkreetsele küsimusele antud vastuste

raames ja tõi kahe küsimuse puhul neljast välja lisakategooriad. Üks lisakategooria otsustati kahe

uurija poolt lõpplikku jaotusse lisada. Viimase sammuna kodeeris teine uurija kõik andmed

kokkulepitud kategooriate alusel.

3.2. Tulemused

3.2.1. Kõrghariduse tasemete läbimine järjest või intervallidega ning seletused õpingutee

kujunemise kohta

Järjest kõrgharidusõpingud läbinud doktorandid. Kuus vastajat 18st (33%) osutas, et nad on läbinud

kõik õpingute tasemed järjest. Kõigi antud vastuste puhul esines osutus sellele, et õpingute jätkamist

on kogetud loomuliku asjade käiguna („...läksin vooluga kaasa“,“ Tundus loogiline jätk, ei oska teist

põhjendust anda.“). Kahel korral osutati lisaks juhendaja rollile valiku tegemisel („... juhendaja

motiveeris“). Viide juhendaja rollile esines vaid järjest õppinud doktorantide puhul ning vahepeal

õpingutest eemal viibinu ei osutatud oma vastustes sellele kordagi. Järjest õppimise argumendina

toodi veel välja, et järjest õppimine on vajalik, kui on soov teha akadeemilist karjääri ning, et hiljem

on raskem tagasi tulla.

Intervallidega kõrgharidusõpinguid läbinud doktorandid. 12 vastajat 18st (67%) osutas, et nad on

vähemalt kahe kõrgharidusõppe taseme vahele jätnud pausi. Intervallidega õppimise kohta antud

põhjendused võiks tinglikult liigitada teatud elusituatsioonile osutavateks ning sellisteks, kus vastaja

5 Ryan, G. & Bernard, H. R. (2003). Techniques to identify themes. Field Methods,15(1), 85-109.

21

kirjeldab pigem enda elamusi ja huvisid. Elusituatsioonile viitavate ütluste puhul osutati kõige

sagedamini (kuuel korral), enda karjäärile („...tingis töö käik“, „4 aastat sisaldas töötamist...“). Kuigi

karjäärile osutati kui õpingute jätkamist edasi lükanud tegurile, nähti oma karjääri ka põhjusena, mis

viis õpingute jätkamiseni doktoriõppes („Edasiõppimise tingis erialane töö“, „...loogiline jätk edasisele

karjäärile“). Enda elusituatsioonile viidati ka seoses perega – üks vastaja osutas õpingute jätkamise

edasilükkumise põhjusena pere loomisele ja oma laste kasvatamisele pühendumisele. Lisaks viidati

kahel korral spetsiifilise võimaluse tekkimisele (nt stipendiumi saamine).

Enda elamuste ja huvide osas osutati kokku kuuel korral, et õpingute vahelisel ajal jõuti

äratundmiseni, et jätkamine on huvitav ja soovitakse just teatud tüüpi tegevuses osaleda („...jõudsin

arusaamisele, et tahan uurida, edasi õppida“, „...endas selgusele jõudmist, mida ma tahan

saavutada, kelleks saada“). Kõigi nende vastuste puhul on arutluskäik seotud doktorandi isikliku

arenguga, vastustes on pooltel juhtudel mainitud ka eneseteostusvajadust.

Vaadates kahel erineval moel kujunenud haridusteega (õppimine järjest või intervallidega)

doktorantide selgitusi haridustee kujunemise kohta, võib täheldada üht iseloomulikku erinevust (vt

tabel 10). Järjest õppinud doktorantide seletused üldjuhul ei puuduta interaktsiooni oma muude

eluvaldkondade ja õpingute vahel. Ühel korral on viidatud küll lapsehoolduspuhkusele, kuid pigem

täpsustusena selle kohta, et tegelikult on ka õpingutest eemal viibitud. Samuti on korra tehtud viide

karjäärile, kuid pigem tulevikku vaatavalt (järjest õppimine on vajalik akadeemilise karjääri jaoks).

Tabel 10. Järjest ja intervallidega kõrgharidusõpinguid läbinud doktorantide selgitused oma

õpingutee kujunemise kohta (N=18).

Õpingute pidevus Järjest (+) ja intervallidega (-) õppinud doktorandid.

Edas

iõp

pim

ine

loo

mu

lik

asja

de

kulg

Juh

end

aja

mõ

ju

Vaj

alik

aka

dee

mili

ses

karj

ääri

s

Hilj

em o

n r

aske

jätk

ata

Ülik

oo

l pak

ub

väl

jaku

tse

id

Elusituatsioon Kogetud huvi / elamused

Kar

jäär

ku

i

inte

rval

li ti

ngi

ja

Kar

jäär

ku

i

õp

pim

a su

un

aja

Per

eko

nn

a lo

om

ine

Võ

imal

use

tek

kim

ine

õp

pes

osa

led

a

Tah

e õ

pp

imis

e ja

uu

rim

iseg

a te

gele

da

Enes

eteo

stu

svaj

adu

s

+ + + +

+ + +

+ + +

+ + +

+ +

+ +

- + +

- + + +

- + +

+

- +

- +

- +

- +

- +

22

- + +

- + + +

Õpingutega edasiminek paistab nende kõigi jaoks olevat olnud loomulik tegevus, mis võibolla viitab

enda kui kõrgharidusõppija rolli omaksvõtule, selles osas akadeemilisse kogukonda sulandumisele.

Intervallidega õppinud doktorandid osutavad kõigil juhtumitel õpingute ja enda elukäigu

interaktsioonile, osutades asjaoludele, mis neid on õpingutest eemale viinud ja taas jätkama

suunanud. Järjest õppinutel loomulikult selline kogemus puudub ja nii puudub ka võimalus selles osas

vastuseid anda. Siiski võib kajastuda vastustes seik, et intervallidega õppinud isikud käsitlevad

õppimisega seotud otsuseid komplekssemas kontekstis, kuhu kuuluvad antud juhul sagedamini

nende tööalase tegevuse muutumine ja enda isiksust – nt huvisid ja väärtusi, puudutavad arengud.

3.2.2. Asjaolud, mis tingivad töölkäimist ning tegurid, mis võiks soodustada

töölkäimisest loobumist

Uuringus osalenud 18st doktorandist käis vastamise ajal tööl 17. Esines üks seni järjest

kõrgharidusõppe tasemeid läbinud doktorant, kes ei töötanud ja ei andnud ka vastuseid töötamisega

seotud küsimustele. Kokku analüüsiti 16 juhtumi vastused (ühel juhul ei käsitlenud vastus ilmselt

vaadeldavat teemat ja jäeti kodeerimata).

Töötamine õpingute ajal. Põhjendused, miks õpingute ajal töötatakse (töötamisest oma ametikohal

ei loobuta) võis jaotada üldiselt kaheks. Esimene neist on ootuspäraselt äraelamiseks vajaliku

sissetuleku tagamine. Seda nimetati 16 juhtumi hulgas 14 korral („Doktorandi õppetoetus ei võimalda

peret ülal pidada.“, „... õhust ja armastusest ära ei ela, ning peab käima tööl.“, „Mul ei ole võimalik

töötamist katkestada, sest pean oma pere sissetulekutele mõtlema.“). Neist 14 juhtumist kaks

osutasid ka tulevikuga seotud riskidele – loobudes senisest karjäärist ei ole kindlust, et varasem töö

on võimalik tagasi saada („... kust tuleks pere sissetulek [...], kuhu ma saan tööle, kui jälle töötada

tahan (töötuna ei tahaks end ette kujutada)“. Viimaste puhul on huvitav täheldada, et doktorikraadi

kaitsmisega ei kaasne nende doktorantide hinnangul tõenäoliselt (või tingimata) karjääris

edasiliikumist või karjäärivõimaluste avardumist.

Samas nähakse töötamiseks seitsmel juhul ka teisi motiive. Viiel korral on osutatud soovile

praktiseerida oma valdkonnas professionaalsuse säilitamise ja arengu eesmärgil (nt. „Kuna mu

doktoritöö teema on seotud õpetamisega, siis paraku peavad mul endal olema ka valdkonnaga

seotud kogemused“). Viiel korral osutatakse ka seostele uurimistegevuse ja enda erialase töö vahel.

Kahel juhul on tööl käimisele osutatud kui vaheldusele õppimise kõrval. Seega ei ole selles uuringus

osalenud haridusvaldkonna doktorantide jaoks töö ainult vajalik sissetulekuallikas, vaid üsna sageli ka

subjektiivselt oluline tegevus, mis aitab säilitada enda erialast professionaalsust ja arvatavalt toetab

ka doktoritöö raames uuringu tegemist.

Viiest järjest kõrgharidusõpinguid läbinud ja samas töötavast doktorandist on kolm osutanud

töötamise seostele erialase kompetentsuse arendamise ja enda uuringuga. Kõik nad näevad

töötamist kui vahendit saada õpingute ajal vajalikku sissetulekut. Seega ei kajasta töölkäimist

ajendavate asjaolude kohta antud vastused mingisugust süstemaatilist erinevust järjest ja intervalliga

õppinud doktorantide vahel, kuigi selgitustes, mis anti akadeemiliste õpingute jätkamise kohta,

23

ilmnes intervallidega õppijate puhul õpingute jätkamise seostatus nii enda isiklike huvide muutumise

kui ka tööalase karjääri kujunemisega. Võib oletada, et intervalliga õppijatel on lihtsam juba enne

õpinguid näha ja kaaluda seoseid enda muude eluvaldkondadega seotud tegevuste ja õpitava vahel,

samas kui seni järjest õppinud doktorandid jõuavad selliste seoste määratlemiseni õpingute ajal.

Võimalik tööst loobumine. Kõige sagedasemaks tööst loobumist toetavaks asjaoluks pakuti vastajate

poolt piisava rahalise toetuse või stipendiumi olemasolu (11 vastajat 16st). Kolmel korral pakuti välja

ka õpingute ajal tööle asumist teadurina ning kahel juhul täiendati osutust piisavale rahalisele

toetusele sooviga, et ühtlasi oleks garanteeritud ka töötamise võimalus pärast lõpetamist. Neist

seitsmest vastajast kolm, kes nägid töötamist vajalikuna erialase kompetentsuse jaoks, ei osutanud

samas ühelegi asjaolule, mida nad näeksid tööst loobumist soodustavana. Lisaks oli nende hulgas

kaks doktoranti, kes osutasid ühtlasi, et kuigi küllaldase palgaga teadurina töötamine võiks olla

praegusele olukorrale alternatiiviks, on neil tähtis säilitada kontakt senise tööga („Muidugi

töötamine on tähtis haridusasutuses (koolis)...“, „...vähemalt juhul kui mulle pakutakse teadurikohta

projektis. [---]... praegust tööd tehes on vist raske 0,5 + 0,5 varianti kasutada, kuid mõnel töökohal

oleks ehk see ka võimalik.“). Ülejäänud üheksa doktorandi hulgas oli neid, kes pakkusid välja

tingimusi oma tööst loobumiseks, kaks. Mõlemad neist olid osutanud sellele, et nad ei näe rahalistel

põhjustel võimalust oma tööst loobuda („Doktorandi toetused ja stip on väikesed ning ebakindlad.“).

Neile olulisi sisulisi töö ja õpingute vahelisi seoseid kirjeldanud doktorantide puhul ei leidunud

erinevusi järjest ja intervallidega õppinud doktorantide vahel (kolm neist 7st olid õppetasemeid

järjest läbinud). Ilmselt ei ole kuidagi välistatud tööalase karjääri ja doktoriõppes tehtava töö

subjektiivselt oluliste seoste mõistmine ja väärtustamine isikute puhul, kellel puudub varasem selle

valdkonna praktiku kogemus. Samas ei ole siinkohal võimalik hinnata võimalikke objektiivseid

erinevusi doktorantide vastavates kompetentsustes.

3.2.3. Doktoriõppes osalemise kokkusobitamine oma töö ja pereeluga

Õppetöö ning töö ja pereelu sobitamise teemal esitatavad tulemused koguti kasutades kahte

küsimust. Esiteks küsiti doktorantidelt, mil viisil nad töötamist ja õpinguid sobitavad. Seejärel paluti

neil vastata küsimusele: „Millist vastasseisu ja erimeelsusi on Teil lähedaste inimeste ja/või

tööandjaga olnud seoses Teie osalemisega doktoriõppes?“

Töö ja õpingutega paralleelset tegelemist kirjeldas oma vastustes 14 doktoranti. Neist 14 doktorandi

vastused liigitati kolme kategooria vahel vastavalt sellele, kuidas töötegemisele ja õppimisele

tähelepanu pööramise vahekorda oli iseloomustatud: (1) töötamine oma ametikohal domineerib

üldiselt õpingute üle, (2) vastaja panustab vaheldumisi oma töös ja õpingutes, ning (3) töötamine ja

doktoriõppes osalemine on vastaja jaoks kattuv tegevus. Lisaks kodeeriti vastused lähtudes sellest,

(4) kas doktorant on osutanud töö ja õpingute seostamise puhul esinevale konfliktile või otseselt

enda negatiivsetele elamustele või mitte.

14st vastajast seitse osutas, et töötegemine on esimesel koha, õpingutega tegeletakse pigem siis, kui

selleks aega jääb („Õpinguid saan teha oma vaba aja arvelt st pere arvelt.“ , „...töö ikka domineerib

ning õppimiseks on väga vähe aega ja energiat“, „Sisuliselt õpingud sean töö järgi“). Viis doktoranti

osutas, et neil on viis, kuidas tegeleda vaheldumisi nii töö kui õpingutega („Kui tööl on hetkel

olulisemad kiired asjad, näpistan aega õpingutest ja vastupidi“). Kahel juhul osutati oma töö ja

24

õpingute sooritamise ühisosale. Seega võiks arvata, et töötavatel doktorantidel on sageli võrdlemisi

keerukas oma tööd doktoritöö tegemisega seostada. Huvitav on siinjuures veel asjaolu, et töötamist

ja õppimist nähakse üldiselt võrdlemisi lahus.

Tulles tagasi rühma juurde, kes pidas oluliseks oma erialal töötamist õpingute kõrval, siis nende

hulgas oli ainult kaks vastajat, kes osutas töö domineerimisele õpingute suhtes ja viis isikut, kes

tegelevad erinevat laadi ülesannetega vaheldumisi või kogevad töö ja õpingute puhul esinevat

ühisosa. Peaaegu samasugust, mõnevõrra paremale töötamise ja õpingutega tegelemise kooskõlale

viitavat jaotust (2 vastajat, kes kirjeldasid töö domineerimist ja 4 vastajat, kes pigem oskavad

omavahel sobitada tööd ja õppimist) võib täheldada 6 järjest õpinguid läbinud doktorandi hulgas.

Kuigi nende doktorantide puhul võib täheldada paremat kooskõla töötamise ja õppimise vahel,

esineb siingi tihti tugev lahusus kahe valdkonna vahel.

Töö ja õpingute vahekorraga seotud negatiivsed elamused ja/või konfliktsed olukorrad määratleti,

tuginedes vastaja poolt tehtud viidetest kahetsusele, olukorra subjektiivsele ebameeldivusele või

keerukusele („...töökoormus hõlmab paraku enamuse ajast“, „Väga raske on sobitada“, „Kerge see

muidugi pole“). Selliseid viiteid esines 14 doktorandi vastustest 7 korral. Seega ei sisalda poolte oma

kogemusi kirjeldanud doktorantide kirjeldused viiteid negatiivsetele elamustele, kuid samas ei saa

nende esinemist antud juhul pidada ka kuidagi ebatavaliseks.

Lähedaste ja tööandjaga esinenud vastuolude kohta antud vastused näitavad, et 15st sellele

küsimusele vastanud doktorandist kaheksa märkis otseselt, et lähedastega neil õpingutega seotud

vastusolusid ei ole esinenud või toodi välja hoopis lähedaste mõistev ja toetav suhtumine. Kolmel

juhul osutati mõnele lähedaste poolt osutatud rahulolematuse aspektile („Teismelised lapsed on

teinud etteheiteid, et napib nende jaoks aega“). Lisaks oli viiel juhtumil vastaja küsimusele ilma

sihtrühma täpsustamata vastanud, et mingisuguseid vastuolusid pole esinenud („Ei ole esinenud“).

Seega võiks oletada, et vastanud doktorantide suhted lähedastega on sagedamini positiivsed ja nad

kogevad õpinguid puudutavates küsimustes enda jaoks piisavat toetust ja mõistmist.

Tööandajaga vastuolude esinemisele osutas üks vastaja. Kuus vastajat märkis, et tööandja suhtub

doktorantuuris osalemisse toetavalt. Konfliktide puudumisele ka tööandjate osas viitavad eelnevalt

osutatud viis vastajat, kelle vastuolude esinemist eitavas vastuses ei olnud sihtrühma täpsustatud.

Seega üle kahe kolmandiku vastajatest hindas tööandja suhtumist enda õpingutesse pigem

positiivselt. Samas osutati kolmes vastuses sellele, et tööandja suhtumine ei tähenda erandite

tegemist tööülesannete täitmisel („...aga tööandja poolelt on oluline, et töö saaks ikkagi tehtud“,

„...kuid kindlasti ei tee mööndusi tööülesannete täitmisel“). Selge erisus töö ja õppimise vahel esines

nelja doktorandi vastustes. Siinjuures on huvitav, et õpingutes osalemist ei seostata tööga (isegi

mitte pikaajalises perspektiivis), ka mitme sellise doktorandi poolt, kes varasemalt märkisid, et

töötamine on õpingutes osalemise seisukohalt oluline. Sellistes vastustes kajastub võibolla ka seletus,

miks tööandjate suhtumist hinnatakse nii positiivselt ning samas üsna sageli osutatakse töötamise

domineerimisele õpingutes osalemise suhtes nagu ka töö ja õppimise seostamise ebamugavusele. On

võimalik, et tegeletakse doktoriõppe ülesannetega väljaspool tööd või ka tööl olles nii, et see

tegelikult tööandja huve ei riiva. Sel juhul ei saagi tööandjaga vastuolusid tekkida, kuigi samas

võidakse kogeda selgelt probleeme töötamise ja õppimisega toimetuleku ühitamisel.

25

3.3. Kokkuvõte

Haridusteaduste valdkonnas uuringuid tegevate doktorantide selgitused on kooskõlas oletustega, et

sageli on selles valdkonnas doktoriõppes osalejad sama valdkonna praktikud, kellel võib selja taga

olla aastatepikkune karjäär. Samas esineb ka kiiremas tempos ja järjest õppivaid doktorante.

Õpingute kõrvalt töötamine oli vastanute puhul omane ühtviisi nii järjest kui intervallidega eri

kõrgharidusõppe tasemeid läbinud doktorantidele.

Eelnevalt oletati, et haridusteaduste valdkonna doktorandid võivad olla sageli motiveeritud oma

töökohti säilitama ning võibolla ei ole valmis pühenduma täielikult akadeemilistele õpingutele ja

uurimistööle. Kogutud andmed näitasid, et enamuse vastanute jaoks on töö ootuspäraselt endale ja

perele oluliseks sissetuleku allikaks. Viidati lisaks ka sellistele asjaoludele nagu stipendiumite ja

toetuste saamise ebakindlus ning soov säilitada saavutatud positsioon/sissetulek ka tulevikus.

Töökohast kinnipidamist võib toetada ühtlasi nii vajadus säilitada sissetulekute tase kui ka ebakindlus

tulevikus töö leidmise suhtes. Samas ilmnes ka rühm, mis pidas õpingutega samaaegset töötamist

tähtsaks enda kompetentsuse jaoks ning osutas ka doktorandina tegutsemise seostele oma tööga.

Oma töö ja õpingute seostele osutasid nii pikema töökogemusega ja intervallidega õppinud kui ka

järjest õppinud doktorandid. Samas intervallidega õppinud doktorantide jaoks tundus valik uuesti

õppima asuda enam seotud olevat nii enda karjääri kujunemise kui oma maailmavaate ja väärtuste

arenguga. Seetõttu võiks doktoriõpingute subjektiivne tähendus ning õpingute ja samas valdkonnas

praktiseerimise seosed selle rühma esindajate jaoks siiski eristuda järjest õpinguid läbinud

doktorantidest.

Siinkohal saab ära märkida, et erinevat tüüpi töötamise motiive esines nii intervallidega kui ka järjest

õppivate doktorantide hulgas. See lubab oletada, et töötamisest loobumine ei ole doktorantide jaoks

käsitletav lihtsalt õpingute ajal teise sissetulekuallika kasutamisena. Töötamisega on seotud teisi

vajadusi ja ootusi, mida võiks õpetajahariduse ja haridusuuringu arendamisele seatud eesmärke

arvestades pidada soovitud arenguid soodustavateks.

2010. aastal läbiviidud analüüside esialgsed tulemused osutasid, et töö- ja pereelu võiks pidurdada nii

doktorandi edasijõudmist kui ka mõjutada tema poolt kogetud heaolu – sh rahulolu õpingutega.

Käesolevas uuringus saadud tulemused toetasid seoste esinemist just töötamisega. Vastajad osutasid

sellele, et nende puhul on töö seatud õppimise kõrval esikohale või püütakse teha pingutusi

kordamööda ühes ja teises vallas. Ootuspäraselt peaks see tähendama ulatuslikku enda aja ja muude

ressursside kasutamist mujal kui doktoriõpingutes. Mitmed vastajad osutasidki töö ja õpingute

kokkusobitamisega seotud ebameeldivatele kogemustele. Samas osutasid mitu doktoranti sellele, et

nad väärtustavad tööd, mida nad teevad, ning ka sellele, et oma tööandja suhtumist kogetakse pigem

toetavana. Võibolla on nii, et kui oma töökohustusi täidetakse ametis, milles tegutsemist peetakse

oluliseks, siis töötamine ise tundub meeldivana ja oma tegevuse kohta saadakse ka juhilt positiivseid

sõnumeid. Vastuolud tekivad doktorandil pigem siis kui ta püüab oma töömaailma kõrvale sobitada

teise mahuka tegevuse – õppimise ja teadustöö. Huvitav on siinjuures õppimise ja töötamise selge

eristamine, ka mitme sellise doktorandi poolt, kes õpingutes osalemise seisukohalt peab töötamist

oluliseks. Käesolev uuring ei toonud esile vastajate hulgas levinud vastuolusid oma lähedastega.

Sagedamini osutati sellele, et lähedased on mõistvad ja toetavad, kuigi esines paar osutust ka selles

osas tekkivale rahulolematusele.

26

Seega võiks saadud tulemuste puhul oletada, et kuigi doktorandid võivad kogeda nii perekonna

toetust kui ka pidada oma tööd meeldivaks ja oluliseks, on oma praegustes tingimustes oma õpingute

kokkusobitamine töötamisega sageli problemaatiline, soodustades õpingute venimist ja

ebameeldivate elamuste kogemist.

Käesoleva uuringu tulemused osutavad, et haridusteaduste valdkonnas õpib ilmselt sageli sama

valdkonna praktikuid, kes võiksid kogeda doktoriõpet integreerituna oma tööalase tegevuse sisuga.

Kuigi selliste inimeste kaasamist valdkonna arendus- ja teadustegevustes väärtustatakse ei andnud

osalenud doktorantide puhul nende praegune töö- ega õpingute korraldus häid võimalusi kahes

vallas paralleelseks tegutsemiseks. Oluline on tähele panna ka seda, et mitmete aeglasemalt õpinguid

läbivate praktikute kõrval esineb ka järjest erinevaid kõrghariduse astmeid läbinud ja kiiremini

õppivaid doktorante, kellele võiks praegune õppekorralduse ja toetuste süsteem sobida, kuid kes

siiski viitavad samas sellele, et ka nende jaoks on oluline tegutseda valdkonnas samal ajal praktikuna.

27

4. Doktorantide akadeemiline mobiilsus

Doktorantide rahvusvahelise akadeemilise mobiilsuse edendamine on üks Eesti doktoriõppe

arendamise prioriteete. Mobiilsus on üheks viisiks, kuidas vahetult teiste maade teadlastega

suheldes, kogemusi vahetades ja õppides osaleda rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas.

Erinevates valdkondades, sh haridusteaduste osas, on loodud erinevaid toetusmeetmeid

doktorantide mobiilsuse suurendamiseks. Kõnes on peamiselt toetused konverentside külastamiseks,

samuti nii lühema- ja pikemaajalisteks õpinguteks teistes riikides. Toetust sellisteks tegevusteks on

doktorantidel võimalik saada nii Eestis selleks loodud allikatest kui ka ESF programmide raames

selleks eraldatud ressurssidest.

Käesoleva uuringuga otsiti vastuseid detailsemalt järgmistele küsimustele:

- Milliseid mobiilsuse liike kasutavad doktorandid rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas

osalemiseks ja kui sageli?

- Milliseid allikaid kasutatakse mobiilsuse rahastamiseks?

- Millised asjaolud takistavad doktorantide akadeemilist mobiilsust?

- Kuivõrd pööravad juhendajad tähelepanu oma doktorantide mobiilsuse toetamisele?

Uuringus kõrvutati haridusteaduste valdkonna doktorantide kohta kogutud andmeid loodusteaduste

valdkonna doktorantide andmetega, et paremini mõista haridusteaduste doktorantide eripära.

Küsimustele vastamiseks koguti andmeid 2009/2010 ja 2010/2011 õppeaasta sügissemestrite lõpul

läbiviidud haridus- ja loodusteaduste valkdonna doktorantide hulgas läbiviidud küsitlustega.

Doktorantide hinnanguid väljapakutud mobiilsust takistavate asjaolude kohta koguti mõlemal

õppeaastal ning kokku osales uuringus 123 doktoranti, neist 49 õppis loodusteaduste valkdonna

õppekaval ja 72 haridusteaduste õppekaval. Kõik ülejäänud selles uuringus kogutud andmed

pärinevad teisest andmekogumisest 2011. aastal, milles osales 82 doktoranti.

4.1. Instrumendid doktorantide mobiilsuse iseloomustamiseks

4.1.1. Doktorantide akadeemilise mobiilsuse määr ja iseloom

Doktorantide rahvusvahelise mobiilsuse iseloomustamiseks selgitati välja akadeemilises kogukonnas

osalemise sagedus ja mobiilsusega kaasnenud kontaktide iseloom. Sageduse selgitamiseks esitati

doktorantidele kolm väidet mobiilsust iseloomustavate tegevuste kohta. Nende lõpetamiseks tuli

vastajal valida vastavates tegevustes osalemise sagedust kõige täpsemalt iseloomustav variant nelja

valiku hulgast (mitte ühtegi korda, üks kord, kaks korda ning kolm korda või rohkem). Hinnatavad

väited olid: (1) „Olen osalenud rahvusvahelistel teaduskonverentsidel...“ (69% vastajatest osutas, et oli

osalenud konverentsil vähemalt korra), (2) „Olen osalenud lühiajaliselt õpingutel teises riigis (nt

seminar, kursus, suveülikool)...“ (47% vastajatest olid osalenud vähemalt ühe korra), (3) „Olen

osalenud pikemaajaliselt õpingutel teises riigis (vähemalt 1 semester) ...“ (7% vastajatest oli osalenud

vähemalt ühe korra).

Mobiilsusega seonduvate kontakte iseloomus täpsustamiseks esitati samuti kolm väidet. Need väited

olid: (1) „Olen tegutsenud teises riigis uurimisrühma liikmena“ (osalemisele osutas 13% vastanutest),

28

(2) „Olen osalenud või osalen oma doktoriõpingute ajal rahvusvahelises teaduskoostöö projektis“

(osalemisele osutas 35% vastajatest), ning (3) „Pean oma uurimishuvi valdkonnas ühendust teiste

riikide teadlaste või doktorantidega“ (ühenduse pidamisele osutas 54% vastanutest). Väidete

kehtivust enda puhul oli võimalik kinnitada või ümber lükata valides vastuseks kas „Jah“ või „Ei“.

4.1.2. Mobiilsustoetuste kasutamine

Uuringus kaasatud doktorantidelt küsiti, kas nad on doktoriõppe jooksul küsinud mõnest fondist või

programmist toetust, et osaleda mõnel teises riigis toimuval akadeemilisel üritusel või õppida mõnda

aega teises riigis. Sellele küsimusele vastanud 82st doktorandist 51 (62%) osutas, et nad on sellistel

eesmärkidel toetust küsinud.

Lisaks paluti doktorantidel vabavastuseliselt ka täpsustada, millistest allikatest nad on toetusi küsinud.

Selliseid rahastamisallikaid nimetas 82st 2011. aastal küsitletud doktorandist 46 (56%).

4.1.3. Akadeemilist mobiilsust takistavad asjaolud

Asjaolud, mida doktorandid kogevad takistustena rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas

osalemisel

Doktorantidele esitati ülesanne, kus kaheksa väljapakutud asjaolu hulgast paluti ära märkida sellised,

mis on neid õpingute jooksul takistanud osalemast rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas.

Esitatud kaheksa väidet olid järgmised:

- info puudumine selliste võimaluste kohta;

- rahaliste võimlauste puudumine;

- enda arvamus, et selline tegevus ei ole tähtis;

- teised kohustused kodumaal (nt hoolitsemine lähedaste eest, tööst tulenevad piirangud

liikumisele);

- liiga madal võõrkeele oskus;

- tunne, et selline tegevus on ebameeldiv;

- otseselt puuduvad nõuded sellises tegevuse osalemiseks;

- ma ei ole veel mõelnud rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas osalemisele.

Pakutud valikute koostamisel võeti esmalt arvesse oletusi haridusteaduste valdkonna doktorantide

õpinguvälise toimetuleku eripärade kohta. Eeldati, et nende hulgas võiks olla enam suhteliselt

suuremate sotsiaalsete ja majanduslike kohustustega pereinimesi, kellel võib olla keerulisem leida

aega riigist lahkumiseks (2. ja 4. valik), ning kes ühtlasi kuuluvad vanuserühmadesse, kus võidakse

kõhelda enda kompetentsuses nende keelte kasutamisel, mis domineerivad kaasaja teadusmaailmas

(5. valik). Lisaks arvestati ka sellega, et rahvusvaheline mobiilsus ei ole doktorantidele kohustuslik (küll

aga eksisteerivad nõuded rahvusvahelises kogukonnas osalemiseks läbi teadustöö tulemuste

publitseerimise) ning ilmselt ei pruugi mobiilsustegevused olla aktuaalsed veel uute doktorantide

jaoks, kes alles tegelevad oma uuringu kavandamisega (7. ja 8. valik). Samuti pakuti võimalust osutada

asjassepuutuva teabe puudumisele (1. valik) ning mobiilsustegevuste subjektiivsele ebameeldivusele

(6. valik). See ülesanne esitati vastajatele mõlemal andmekogumise korral ning kokku andis sellele

küsimusele vastuseid 124 doktoranti. Vastajad olid vastamisel ära märkinud üks kuni seitse pakutud

varianti (MD=2).

29

Mobiilsustoetuse andmisest keeldumise põhjused

Doktorantidel paluti küsimustikus märkida, kas neil on ette tulnud, et teise riiki akadeemilisel

eesmärgil minekuks toetuse küsimisel on esitatud taotlus tagasi lükatud. Järgnevalt paluti juhul, kui

tagasilükkamisi on aset leidnud, kirjeldada, millega tagasilükkamist põhjendati. Küsimusele, kas

taotluse tagasilükkamist on esinenud, vastas 81 doktoranti, kellest 51 olid eelnevalt märkinud, et nad

on üldse kunagi toetust küsinud. Neist 51st doktorandist omakorda 18 (35%) olid kogenud

rahastamistaotluse tagasilükkamist ning lisasid ka kommentaari tagasilükkamise põhjuste kohta.

4.1.4. Juhendajate osalemine akadeemilise mobiilsuse motiveerimisel

Juhendajate poolt akadeemilise mobiilsuse motiveerimise kohta andmete kogumiseks paluti

doktorantidel märkida, kas

- teemade hulka, mis juhendajaga koostöö alustamisel läbi töötati, kuulus ka osalemine

rahvusvahelises teadlaste kogukonnas (nt konverentside külastamine või enesetäiendamine

teises riigis) ning;

- kas juhendaja on suunanud neid osalema rahvusvahelistel üritustel (nt konverentsid) või

ennast täiendama teistes riikides (nt ajutine õppimine välisülikoolis, raamatukogu

külastamine).

Eeldati, et vastus esimesele küsimusele võiks iseloomustada akadeemilise mobiilsuse käsitlemist

osana doktorandi õpingutest. Teisele väitele antud vastused võiks kajastada pigem üldiselt sellele

valdkonnale tähelepanu pööramise sagedust.

4.2. Doktorantide akadeemiline mobiilsus

4.2.1. Akadeemilise mobiilsuse erinevad liigid ja neis osalemise sagedus

Käesoleva uuringu tulemuste põhjal oli 55 doktoranti 80st (69%) külastanud vähemalt korra

rahvusvahelist teaduskonverentsi ja 37 doktoranti 79st (47%) osalenud lühemajalistel õpingutel

välisriigis (vt tabel 11). Valdkondade vahel olulisi erinevusi väliskonverentside külastamise ja teises

riigis lühiajalistel õpingutel osalemise sageduse osas doktorantide vahel ei täheldatud, kuigi

haridusteaduste valdkonnas oli mõlemat liiki lühemajalise mobiilsustegevuse puhul mõnevõrra

sagedamini neid, kes kordagi neis osalenud ei olnud. Vähemalt ühe semestri pikkune viibimine

välisriigis osutus vastajate hulgas pigem haruldaseks. Haridusteaduste valdkonnast oli sellist võimalust

kasutanud kokku 4 doktoranti ja loodusteaduste valdkonnast 2 doktoranti. Seetõttu nende andmete

analüüsimisest teiste muutujate kontekstis loobuti.

Tabel 11. Vastanud doktorantide osalemissagedus rahvusvahelistel teaduskonverentsidel ja

lühiajalistel õpingutel välisriigis.

Doktoriõppe valdkond Kasutamise sagedus

Mitte kordagi 1-2 korda 3 või enam korda

Teaduskonverentside külastamine

Loodusteaduste valdkond (N=34) 8 (24%) 13 (38%) 13(38%) Haridusteaduste valdkond (N=42) 15 (37%) 11(27%) 15(37%) Kõik vastajad (N=80) 25 (31%) 25 (31%) 30 (38%)

30

Lühiajalised õpingud teises riigis

Loodusteaduste valdkond (N=34) 15 (44%) 11 (32%) 8 (24%) Haridusteaduste valdkond (N=40) 24 (60%) 10 (25%) 6(15%) Kõik vastajad (N=79) 42 (53%) 23 (29%) 14 (18%)

Kokkuvõttes oli üle kahe kolmandiku vastajatest osalenud muus riigis teaduskonverentsil ja peaaegu

pooled kasutanud teises riigis mõnda õppimisvõimalust. Kogutud andmed ei luba teha oletusi

mobiilsuse muutumise kohta ajas. Siiski saab osutada, et vastanute seas on kokku 29% doktorante,

kes ei ole kumbagi lühiajalise mobiilsuse viisi kasutanud.

Doktoriõppes edasijõudmine ja akadeemiline mobiilsus

Esmakursuslastest vastajate hulgas oli oluliselt vähem väliskonverentside külastajaid, võrreldes

hilisemate aastate doktorantidega (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 74)=16,35, p<0,001). Samamoodi

osalesid esmakursuslastest vastajad kauem õppinutest märgatavalt harvem lühiajalistel õpingutel

teises riigis (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 73)=16,35, p<0,01). Samasugune jaotus oli konverentsidel

osalemise puhul jälgitav ka eraldi mõlema valdkonna doktorantide rühmas. Lühiajalistel õpingutel

osalemises oli esmakursuslaste ja vanemate doktorantide erinevust märgata loodusteaduste

valdkonnast vastajate puhul (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 33)=7,64, p<0,01), kuid mitte

haridusteaduste valdkonna doktorantidel. Nende hulgas ei olnud hilisematel kursustel õppijate

osalemine seda tüüpi üritustel oluliselt sagedasem, võrreldes esimeste kursuste doktorantidega.

Arvestades akadeemilise mobiilsuse puudumise puhul ka õpingutes edasijõudmist selgub, et 32%

kolmanda ja neljanda õpinguaasta doktorantidest ei ole osalenud kordagi lühemaajalistel õpingutel

teises riigis ning 12% samade õpinguaastate doktorantidest ei olnud kordagi külastanud

rahvusvahelisi teaduskonverentse. Seega võiks eriti just konverentsidel osalemist käsitleda õpingutega

edasijõudmise kontekstis – selliseid külastusi tehakse ehk sagedamini just hilisematel õpinguaastatel.

Samas tuleb siiski märkida, et ka kauem õppinud doktorantide hulgas leidus neid, kelle vastused

osutasid akadeemilise mobiilsuse puudumisele.

Sotsiaalmajandusliku olukorra tunnused ja akadeemiline mobiilsus

Täiskoormusega töötamise või mittetöötamise alusel ei erinenud doktorandid väliskonverentside

külastamissageduses. Samuti ei leitud seoseid täiskoormusega töötamise või mittetöötamise ja

doktorandi õpinguaasta vahel. Samas oli täiskohaga mittetöötavate doktorantide hulgas jälgitav

väliskonverentse külastanute märgatavalt suuremat osakaalu 2.-4. õpinguaasta doktorantide hulgas,

võrreldes esmakursuslastega (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 31)=9,79, p<0,01). Täiskohaga töötajate

puhul sellist erinevust ei ilmnenud. Osalemine lühiajalistel õpingutel teises riigis ei eristanud

doktorante vastavalt sellele, kas nad olid täiskoormusega tööl või mitte. Nii täiskoormusega töötavate

doktorantide kui väiksema koormusega töötavate doktorantide puhul oli jälgitav õpingutes osalemise

erinevus esmakursuslaste ja hilisematele kursustele jõudnud doktorantide vahel (vastavalt: Yates’i

korrektsiooniga X2(1, 29)=4,90, p<0,01, Yates’i korrektsiooniga X2(1, 30)=9,18, p<0,01). Seega võiks

kokkuvõttes arvata, et ainuüksi erinevused töökoormuse tasemes ei mõjuta vastanud doktorantide

lühiajaliste mobiilsusvõimaluste kasutamist.

Peres kasvatatavate laste olemasolu alusel ei leitud osalenud doktorantide vahel samuti erinevust

välisriigis konverentsidel ja lühemaajalistes õpingutes osalemises. Võttes arvesse ka doktorantide

31

õpinguaasta, avaneb samasugune pilt, mida kirjeldati ka eelnevalt: esmakursuslased külastavad

oluliselt harvem välisriikides toimuvaid õppimis- ja kogemusvahetusüritusi kui hilisemate aastate

doktorandid. Nii lapsi kasvatavate kui mittekasvatavate doktorantide puhul olid esmakursuslased

teistest doktorantidest oluliselt harvem osalenud väliskonverentsidel (doktorandid, kes ei kasvata

lapsi: Yates’i korrektsiooniga X2(1, 33)=6,57, p<0,05; doktorandid, kes kasvatavad lapsi: Yates’i

korrektsiooniga X2(1, 39)=12,84, p<0,001). Samuti osalesid nii lapsi kasvatavate kui mittekasvatavate

doktorantide hulgas esmakursuslased oluliselt harvem, võrreldes vanemate õpinguaastate

doktorantidega, lühemajalistel õpingutel teises riigis (vastavalt: Yates’i korrektsiooniga X2(1, 32)=8,38,

p<0,001; doktorandid, kes kasvatavad lapsi: Yates’i korrektsiooniga X2(1, 39)=6,83, p<0,01). Seega

võiks arvata, laste kasvatamine peres ei ole uuringus osalenud doktorantide puhul seostatav

teaduskonverentside ja lühiajaliste õppimisvõimaluste külastamise sagedusega.

Konverentside külastamise ja lühiajaliste õpingute sagedus ei varieerunud, lähtudes doktorantidel

kuusissetuleku tasemest ühe leibkonna liikme kohta ega ka doktoranditoetuse saamisest.

Kokkuvõttes saab välja tuua, et käesoleval juhul ei leitud lühiajalise kestusega mobiilsustegevustes

osalemises doktorantide vahelisi erinevusi, mis vastaksid tunnustele, millega iseloomustati

doktorantide sotsiaalmajanduslikku olukorda. Seega võiks oletada, et ka suuremate õpinguväliste

kohustustega doktorandid on leidnud teiste doktorantidega võrreldavaid võimalusi lühiajaliseks

eemalviibimiseks oma pere ja töökohustuste juurest.

Osalemine rahvusvahelises teaduskoostöös

Viis doktoranti haridusteaduste (N=43) ja viis loodusteaduste valdkonnast (N=35) osutasid, et nad on

doktoriõppe ajal osalenud või osalevad teises riigis uurimisrühma liikmena. 14 haridusteaduste

valdkonna doktoranti (N=45) ja 14 loodusteaduste valdkonna doktoranti (N=35) märkisid, et osalevad

või on osalenud rahvusvahelises koostööprojektis. 17 loodusteaduste valdkonna doktoranti 35st

osutas, et peab ühendust teiste riikide teadlaste või doktorantidega. Haridusteaduste valdkonnas

osutas sellele 26 doktoranti 45st. Võrreldes loodusteaduste valdkonna doktorantidega, osutasid

haridusteaduste valdkonna õppijad sagedamini suhtlemisele välisriikide teadalaste ja doktorantidega,

kuid see erinevus ei osutunud statistiliselt oluliseks. Need tulemused osutavad, et kahe valdkonna

vastajate puhul ei esinenud olulist erinevust rahvusvahelises teaduskoostöös kaasatust

iseloomustanud näitajate osas. Kindlasti saab osutada sellele, et rahvusvahelises koostöös kaasatud

doktorantide osakaal vastajate hulgas oli antud juhul alla poole mõlemas doktoriõppe valdkonnas.

4.2.2. Akadeemilise mobiilsuse toetamiseks loodud rahastamisallikate kasutamine

Küsimustiku vastavale osale vastanud 82st doktorandist osutasid 51 (62%), et nad on välisriigis

õppimiseks või konverentsi külastamiseks küsinud rahalist toetust. Loodusteaduste valdkonnast

vastajate hulgas doktoriõppe ajal toetust küsinud inimesi oli 26 (74% valdkonnast vastanutest).

Haridusteaduste valdkonnas oli selleks toetust küsinud 25 inimest (53% valdkonnast vastanutest).

Leitud tulemus võib viidata, et loodusteaduste valdkonna doktorandid küsivad akadeemilise

mobiilsuse vallas toetusi mõnevõrra sagedamini kui haridusteaduste valdkonna doktorandid, kuid

siinkohal olulist erinevust ei leitud.

66% kõigist toetusraha taotlenud doktorantidest oli seda küsinud vähemalt korra Euroopa

Sotsiaalfondi (ESF) vahenditest. Haridusteaduste valdkonnas oli ESF vahendeid kasutanute osakaal

32

suurem, hõlmates 73% vastanud doktorantidest. Loodusteaduste valdkonnas moodustasid ESF

vahendeid taotlenud doktorandid 59% vastajatest. ESF vahendite kasutamise taotlemisena käsitati

osutusi toetuse küsimisele oma valdkonna doktorikoolist, programmidest DoRa ja Eduko. ESF

võimalustele järgnes taotlemise sageduse osas Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm (12 nimetamist,

sh 7 nimetamist haridusteaduste ja 5 nimetamist loodusteaduste valdkonna doktorantide poolt) ja

Tartu Ülikooli Sihtasutus (4 nimetamist, sh 3 korda loodusteaduste ja 1 kord haridusteaduste

valdkonna doktorantide poolt). Ühe korra mainiti Põhjamaade Nõukogu, programmi Grundtvig ja

Kultuurkapitali. Lisaks mainiti ka seitsmel korral väljastpoolt Eestit saadud reisi- või osalemistoetust,

millest kuuel korral oli tegemist loodusteaduste valdkonna doktorantide poolt oma uurimisvaldkonna

rahvusvahelistelt organisatsioonidelt küsitud toetustega.

Kokkuvõttes saab siin osutada, et ligi kaks kolmandikku küsitletustest on küsinud akadeemilise

mobiilsuse jaoks toetusi. Vastanutest olid haridusteaduste valdkonna doktorandid natuke harvem

toetuse küsijateks, kuid olulist erinevust valdkondade vahel ei leitud. Arvestades, et välisriikides

toimuvatel õpingutel või teaduskonverentsidel seni mitteosalenud doktorante esineb kõikidel

õpinguaastatel (tegemist ei ole nt lihtsalt esmakursuslaste analüüsis kaasatusest johtuva tulemusega),

võiks nii juhendajad kui ka doktorikoolide töötajad edasiseltki propageerida akadeemilise mobiilsuse

võimaluste kasutamist ja toetada doktorante selles vallas endale vajalike sihtkohtade leidmisel ja

erinevate toetuste kasutusele võtmisel.

ESF vahenditest loodud rahastamisallikad on kogutud andmete põhjal akadeemilise mobiilsuse jaoks

toetusraha küsimise peamiseks kohaks. Kohalikud ja muud rahvusvahelised võimalused leiavad

tagasihoidlikumat kasutamist. Kindlasti eristusid haridusteaduste valdkonna doktorandid selle

poolest, et nende puhul on oma valdkonna või uurimissuuna spetsiifiliste rahvusvaheliste allikate

kasutamine raha küsimisel pigem haruldane. Kuigi ESF vahendite kasutamine on hetkel

doktorantidele võrdlemisi käepärane ja sobib ilmselt hästi akadeemilise mobiilsuse ärgitamiseks ka

haridusteaduste valdkonnas, võiks tulevikule mõeldes ja akadeemilise mobiilsuse jätkusuutlikkuse

tagamiseks nii doktorikoolid, juhendajad kui doktorandid otsida sihipäraselt ka muid oma valdkonnale

spetsiifilisi rahvusvahelisi rahastamisvõimalusi ja katsetada rohkem nende kasutamisega.

4.2.3. Akadeemilist mobiilsust takistavad asjaolud

Doktorantide hinnangud väljapakutud mobiilsust takistavate asjaolude aktuaalsusele

Lisaks sellele, millist laadi akadeemilisi üritusi ja kui sageli doktorandid külastavad, sooviti käesoleva

uuringuga selgitada ka asjaolusid, mida doktorandid kogevad mobiilsust takistavatena. Esmalt paluti

doktorantidel selleks ära märkida kaheksa esitatud asjaolu hulgast sellised, mis on neid õpingute

jooksul takistanud osalemast rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas (vt tabel 12).

Doktorantide hulgas märgiti rahvusvahelises mobiilsuses osalemist takistanud asjaoludena kõige

sagedamini ära muid kohustusi kodumaal, rahaliste võimaluste puudumist, info puudumist ja madalat

võõrkeele oskust. Seda, et kõige harvem osutati takistavate asjaoludena selliste tegevuste

ebameeldivusele ja subjektiivsele ebaolulisusele, võiks pidada positiivseks – võiks arvata, et

vastajatele on üldjuhul rahvusvaheline tegevus vastuvõetav ja mõistetakse ka selle olulisust.

Järgnevalt on analüüsitud nelja sagedamini valituks osutunud mobiilsust takistava asjaolu puhul

33

nende kohta antud vastuste jaotuse seoseid muude doktorante iseloomustavate tunnustega, lähtudes

ülesannete kavandamisel tehtud oletustest.

Käesolevas uuringus eeldati, et haridusteaduste valdkonnas sagedamini õppivad küpsemas vanuses ja

suuremate perekondlike ja tööalaste kohustustega doktorandid võiks näha mobiilsust takistavana

oma teisi kohustusi kodumaal. Kahe valdkonna doktorantide vastuste analüüs näitas, et tõesti esines

hardusteaduste valdkonna doktorantide hulgas oluliselt sagedamini neid, kes märkisid mobiilsust

takistanud asjaoluna ära enda kohustused kodumaal (X2(1, 120)=8,88, p<0,01). Täpsustavalt selgus, et

mobiilsust teisi kohustustusi takistustavana näinud haridusteaduste doktorantide hulgas oli

sagedamini neid, kes ei olnud kordagi teaduskonverentsidel osalenud (Yates’i korrektsiooniga X2(1,

40)=5,29, p<0,05).

Tabel 12. Akadeemilist mobiilsust takistavate asjaolude esinemist märkinud doktorantide arv.

Väljapakutud mobiilsust takistavad asjaolud

Haridusteaduste valdkonna doktorandid (N=72)

Loodusteaduste valdkonna doktorandid (N=49)

Kõik vastajad (N=124)

Teised kohustused kodumaal (nt hoolitsemine lähedaste eest, tööst tulenevad piirangud liikumisele)

53 (74%) 23 (47%) 77 (62%)

Rahaliste võimaluste puudumine 28 (39%) 27 (55%) 56 (45%) Puudub info selliste võimaluste kohta 22 (31%) 21 (43%) 44 (35%) Liiga madal võõrkeele oskus 21 (29%) 9 (18%) 30 (24%) Otseselt puuduvad nõuded sellises tegevuse osalemiseks

10 (14%) 6 (12%) 16 (13%)

Ma ei ole veel mõelnud rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas osalemisele

10 (14%) 6 (12%) 16 (13%)

Tunne, et selline tegevus on ebameeldiv 3(4%) 3 (6%) 7 (6%) Enda arvamus, et selline tegevus ei ole tähtis 3 (4%) 2 (4%) 5 (4%)

Võrdlusena saab välja tuua, et vähemalt ühe kasvatatava lapsega doktorandid osutasid, võrreldes

lasteta doktorantidega, oluliselt sagedamini põhjuseks teisi kohustusi kodumaal (X2(1, 120)=26,47,

p<0,001). Täpselt samamoodi viitasid oma kohustustele kodumaal oluliselt sagedamini doktorandid,

kes töötasid õpingute kõrval täiskoormusega (X2(1, 106)=5,02, p<0,05).

Osutusi rahaliste võimaluste puudumisele, mida olid sagedamini teinud loodusteaduste valdkonna

doktorandid, ei õnnestunud seostada doktorantide poolt raporteeritud töökoormuse taseme,

kasvatatavate laste olemasolu ega sissetulekute tasemega doktorandi leibkonna ühe liikme kohta.

Saadi üks marginaalne tulemus, mis võiks viidata, et doktoranditoetuse saajate hulgas on mõnevõrra

enam isikuid, kes peavad raha puudumist akadeemilist mobiilsust takistavaks asjaoluks (X2(1, 124)=3,

p<0,09). Samas, statistiliselt olulist seost ei leitud siingi. Ilmselt on piisava raha olemasolu või

puudumise kohta antud hinnangute osas keeruline järeldusi teha mõistmata, millised on vastajate

tegelikud varalised kohustused ja subjektiivsed rahaga seotud standardid. Lisaks võis märgata, et

rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas osalemisele veel mittemõelnud doktorandid olid raha

olemasolu suhtes märgatavalt optimistlikumad. Nende hulgas olid, võrreldes seda valikut mitte

34

kasutanud doktorantidega, vaid üksikud vastajad, kes pidasid probleemiks rahaliste võimaluste

puudumist (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 123)=4,02, p<0,05).

Küllalt sageli osutasid doktorandid mobiilsust takistava asjaoluna info puudumisele. Selles osas ei

ilmnenud doktorantide sotsiaalmajanduslikku olukorda iseloomustavate tunnustega olulisi seoseid. Ei

olnud võimalik kinnitada ka oletust, et varasematel õpinguaastatel võiks doktorantide informeeritus

olla erinev hilisemate aastate doktorantidest, kuigi nende puhul võiks akadeemiline mobiilsus olla ka

vähem aktuaalne küsimus. Samuti ei leitud info puudumisele osutustes seoseid juhendaja tegevusega

akadeemilise mobiilsuse motiveerimisel. Võimalik, et vastus sellisele küsimusele sõltus paljus

doktorantide veendumusest, et nende teadmised on piisavalt funktsionaalsed. Nii selgus, et juba

enam kui korra rahvusvahelisi konverentse külastanud doktorandid osutavad teabe puudumisele kui

nende mobiilsust taksitavale asjaolule oluliselt harvem kui vähem konverentse külastanud

doktorandid (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 72)=4, 45, p<0,05).

Kuigi haridusteaduste valdkonnas õppijate vanus on üldiselt kõrgem loodusteaduste valdkonnas

õppijatest ja vanusega võiks seostuda võõrkeelte praktilise kasutamise oskus, ei ilmnenud puudulikule

keeleoskusele tehtud viidete põhjal valdkonniti erinevust. Siiski, analüüsides vastuseid lähtudes

vastajate vanuserühmadest selgus, et juba üle 30aastaste doktorantide hulgas on noorematega

võrreldes oluliselt sagedamini neid, kes kogevad mobiilsust taksitava asjaoluna enda liiga madalat

võõrkeelte oskust (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 121)=9,41, p<0,01).

Siin esitatud tulemused võivad viidata, et haridusteaduste doktorantide õpingutevälise

toimetulekuviisi ja vanuselise eripära tõttu kogevad nad sagedamini enda jaoks relevantsena teatud

mobiilsust takistavaid asjaolusid. Antud juhul osutusid sellisteks muud kohustused kodumaal ning

mure enda võõrkeele oskuse pärast. Huvitav on siinjuures, et eelnevalt ei leitud seoseid raporteeritud

mobiilsustegevustes osalemise või selle sageduse ning erinevate sotsiaalmajanduslikku olukorda

kirjeldavate tunnuste vahel. Samas seostus haridusteaduste valdkonnas doktorantide kogemus, et

muud nende kohustused takistavad osalemist, raporteeritud konverentside külastamisega. Võibolla

tähendab see, et suuremate õpinguteväliste pere ja tööga seotud kohustustega doktorandid peavad

enam vaeva nägema, et leida õpingute välises tegevuses siiski aega akadeemilise mobiilsuse jaoks.

Tundub, et kui nii, siis on sellised pingutused võrdlemisi tulemuslikud, sest olulisi erinevusi

loodusteaduste valdkonna doktorantidega mobiilsuse sageduse osas eelnevalt leida ei õnnestunud.

Käesolevas uuringus saadud tulemused võivad viidata ka sellele kui oluline on mobiilsustegevuste

proovimine, et saavutada selles osas tegutsemiseks enesekindlus ja adekvaatne suhtumine. Võibolla

just sellistele nähtustele viitab nii see, et info puudumisele osutavad sagedamini need, kellel on ka

akadeemilise mobiilsuse osas vähe kogemusi. Rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas osalemise

peale veel mittemõelnud doktorantide puhul esineb mure kulude pärast harva.

Mobiilsustoetuse andmisest keeldumise põhjused

Vastajate hulgas, kes olid mobiilsustoetusi küsinud (N=51), oli natuke üle kolmandiku neid (35%), kelle

taotlus oli mingil hetkel tagasi lükatud. Loodusteaduste valdkonnast osutati taotluse

tagasilükkamisele peaaegu pooltel juhtudel (48%). Haridusteaduste valdkonnast vastajate puhul oli

kirjeldatud tagasilükkamiste osakaal väiksem (21%). Olulist erinevust kahe valdkonna vastajate vahel

siiski ei ilmnenud (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 50)=3,04, p<0,09).

35

Vaadates valdkondade kaupa tagasilükkamise põhjuseid ilmneb, et loodusteaduste doktorandid

(N=13) on kõige sagedamini osutanud suurele konkurentsile (5 juhtumit) ja ilmselt sellega seotud

nähtusele – fondist raha lõppemisele antud taotlusvoorus (2 juhtumit). Selgitused viitavad, et

konkurentsis on alla jäädud nt taotlemise ajal publikatsioonide puudumise tõttu ja küsides toetust

ilma ettekandeta konverentsil osalemiseks. Kolmel juhul osutati ka enda taotluse ebarelevantsele

sisule (enda teema nõrk seos konverentsi teemaga, ebasobiva kestusega külastus). Üks doktorant

osutas, et põhjendust ei olnud.

Haridusteaduste valdkonna vastajate hulgas oli toetuse äraütlemise kogemus haruldasem ja selgitusi

selle põhjuste kohta saadi ainult neljalt doktorandilt. Ka selles valdkonnas osutati konkurentsis

allajäämisele (2 juhtumit). Ühel korral osutati ka fondis raha lõppemisele. Paar osutust oli taotluse

sisu ebarelevantsusele (taotlesin valest fondist, minu uurimisvaldkond ei kuulunud prioriteetsete

uurimisvaldkondade alla). Ühel korral osutati ka sellele, et põhjendust tagasi lükkamise kohta ei

saadud. Mõlemas valdkonnas osutati ühel korral ka selle, et tagasilükkamisel esitati taotlus samal

üritusel osalemiseks teisele fondile ja leiti ka vajalik rahastus.

Kokkuvõttes saab osutada sellele, et arvestades kahe valdkonna vahel oluliste erinevuste puudumist

mobiilsustegevustes osalemises ning loodusteaduste valdkonnas rahastamistaotluse tagasilükkamise

sagedasemat esinemist, võiks arvata, et mobiilsustoetuste saamine võib selles valdkonnas olla isegi

raskem kui haridusteaduste valdkonnas. Teistele taotlejatele konkurentsis allajäämine või

taotlusvooruks eraldatud raha lõppemine on ka ootuspäraselt kõige sagedamini välja toodud

negatiivse otsuse põhjendused. Mõnel juhul tundub olevat probleeme esinenud ka esitatud taotluse

sisuga – leidub viiteid sellele, et hästi ei ole õnnestunud seostada plaanitud tegevuse teema

rahastamise objektiks seatud temaatikaga. Võimalik, et mobiilsustegevuste rahastamise võrdlemisi

heale olukorrale viitab see, et eitava vastuse saamisel ühest kohast on teinekord õnnestunud saada

kiiresti raha muust fondist.

4.2.4. Juhendajate osalemine akadeemilise mobiilsuse motiveerimisel

Kokku 80 teisel küsitluskorral osalenud doktoranti vastas ülesandele, milles paluti ära märkida

teemad, mis töötati läbi oma juhendajaga koostöö alustamisel. Neist 47 (59%) osutas, et osalemine

rahvusvaheliste teadlaste kogukonnas (nt konverentside külastamine või enesetäiendamine teises

riigis) kuulus läbiarutatud teemade hulka). 35st loodusteaduste valdkonnast pärit vastajast osutas

teema arutamisele juhendajaga 22 doktoranti (63%). Haridusteaduste valdkonnast vastanud 45

doktorandi puhul oli selliste juhtumite osakaal mõnevõrra väiksem (56%). Erinevus kahe valdkonna

doktorantide jaotuses nende vastuste alusel ei ole statistiliselt oluline. Lisaks võib täheldada, et varem

sisseastunud doktorantide hulgas (vastamise ajal 3. ja 4. õpinguaastal) osutati natuke sagedamini

juhendajaga mobiilsustegevuste teema käsitlemisele õpingute alguses kui seda esines hiljem õppima

asunud doktorantide hulgas (vastavalt 65% ja 57%). Kuigi sellise vahe ilmnemine võiks viidata nt

sellele, et mobiilsustegevustes osalemise läbikaalumise tähtsus on ehk mõnevõrra vähenenud (on

muutunud tavapäraseks osaks õpingutest), on esinenud erinevus selliste oletuste tegemiseks liiga

väike.

81 doktorandist, kes vastasid küsimusele, kas juhendaja on neid suunanud osalema rahvusvahelisel

üritusele (sh konverentsil või ennast täiendama teises riigis), kinnitas sellist suunamist 58 doktoranti

(72%). Seega võiks arvata, et kuigi juhendamise alguses juhendajad käsitlevad seda valdkonda

36

mõnevõrra harvem, tullakse selle teema juurde hiljem õpingute jooksul märksa sagedamini tagasi.

Jällegi viidati juhendaja aktiivsusele akadeemilise mobiilsuse motiveerimisel natuke sagedamini

loodusteaduste valdkonna doktorantide hulgas (74% vastanutest) kui haridusteaduste doktorantide

hulgas (66 %). Ka antud küsimustele antud vastuste puhul on näha, et esimese kahe aasta tudengeid

on juhendajad suunanud rahvusvahelistel üritustel osalema harvem (sellele osutas 61% vastanutest)

kui hilisemate aastate doktorante (81% vastanutest). Antud juhul võiks selles kajastuda ka

doktoriõpingute kulg: võimalik, et hilisemate kursuste doktorantidel nähakse sagedamini olevat

põhjust üritustel osalemiseks (nt neil võiks olla tõenäolisemalt uurimistulemusi, mida konverentsidel

või seminaridel tutvustada).

Juhendaja poolt akadeemilise mobiilsuse motiveerimise ja juhendatava tegeliku osalemise seos

Selleks, et hinnata juhendajapoolsete suuniste rolli akadeemilise mobiilsuse ilmnemisel testiti

võimalike seoste esinemist juhendajapoolsele motiveerimisele tehtud osutuste ja doktorandi enda

poolt raporteeritud mobiilsustegevustes osalemise sageduse vahel. Selgus, et juhendajaga koostöö

alustamisel akadeemilise mobiilsuse teemade läbiarutamine ei seostunud oluliselt konverentside

külastamise ega lühiajalistel õpingutel osalemisega välisriigis. Saadi küll marginaalse statistilise

olulisusega tulemus, mis näitas, et enam kui ühe korra konverentsidel osalenud doktorantide hulgas

on mõnevõrra sagedamini neid, kes on koostöö alustamisel oma juhendajaga läbi töötanud ka

rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas osalemise temaatikat (X2(1, 77)=3,39, p<0,07).

Olulistele seostele osutavaid tulemusi saadi kui analüüsiti raporteeritud mobiilsuse ja

juhendajapoolse suunamise seoseid. Selgus, et nende doktorantide hulgas, kes osutasid, et nende

juhendajad olid suunanud neid osalema rahvusvahelistel üritustele, oli oluliselt sagedamini nii neid,

kes olid üldse külastanud mõnda konverentsi kui ka neid, kes olid osalenud lühiajalistel õpingutel

välisriigis vähemalt korra (vastavalt: Yates’i korrektsiooniga X2(1, 78)=8,93, p<0,01; Yates’i

korrektsiooniga X2(1, 77)=6,19, p<0,05).

Saadud tulemused on kooskõlas seisukohaga, et juhendamisel võib olla oluline mõju doktorantide

akadeemilisele mobiilsusele. Kuigi selle valdkonna varases õpingute faasis läbimõtlemine iseenesest

ei seostunud oluliselt doktorantide poolt kirjeldatud mobiilsustegevuste kasutamisega, ilmnesid

olulised seosed otseselt teatud rahvusvahelisele üritustele suunamise ja kirjeldatud

osalemissageduste vahel.

4.3. Kokkuvõte

Haridusteaduste doktorantide akadeemilise mobiilsuse kohta saadud tulemused osutavad, et selle

valdkonna doktorantide osalemine erinevat liiki mobiilsustegevustes ei erine loodusteaduste

valdkonna doktorantidest. Selgelt eelistatud on lühiajalise mobiilsuse liigid. Akadeemilise mobiilsuse

elavdamise vajadust ja selle jätkusuutlikkust silmas pidades tuleb osutada ka sellele, et kuigi

välisriikide külastamine akadeemilistel eesmärkidel võiks olla pigem levinud nähtus (71% vastajatest

omas sellist kogemust), on meil ka hilisemate õpinguaastate doktorantide hulgas neid, kes pole

kordagi õpingute ja uurimistööga seoses teisi riike külastanud. Tulemuste põhjal võiks ka oletada, et

sagedamini ei seostu välisreisid otsese teaduskoostööga, vaid pigem erialase silmaringi laiendamise

ja oma uurimistöö tulemuste tutvustamisega. Seega võiks oletada, et akadeemilise mobiilsuse

37

edendamine koos selle sidumisega rahvusvahelise teaduskoostööga on endiselt aktuaalsed eesmärgid

nii haridusteaduste kui ka loodusteaduste valdkonnas.

Akadeemiline mobiilsus varieerub vastavuses õpingutes edasiliikumisega – esmakursuslaste hulgas on

mobiilsustes osalemine haruldasem. Seda võiks soodustada ehk Eesti doktoriõppe ülesehitus, kus

doktoritöö tegemise kõrval on ühe õpinguaasta ulatuses ettenähtud toetavate kursuste läbimist.

Samuti, kui nt konverentside külastamist seostatakse ettekandega osalemisega, siis võib

esmakursuslastel olla raskusi reisiks vajaliku toetuse saamisega. Sellise tendentsiga on vastuolus

tähelepanek, et mobiilsusega seotud kompetentsuse kogemine rahvusvahelises akadeemilises

kogukonnas osalemiseks ning ehk adekvaatsem suhtumine sellega seotud vajadustesse on omasem

neile, kellel on juba mobiilsuses osalemise kogemusi. Võimalik, et akadeemilise mobiilsuse

elavdamiseks on oluline motiveerida just esimeste kursuste doktorante ja vajadusel nende osalemise

soodustamiseks kohasemate tingimustega toetuste saamise võimalusi kujundada.

Juhendajatel on doktorantide akadeemilise mobiilsuse edendamisel oluline roll. Saadud tulemused

viitavad, et juhendajapoolse suunamise olemasolu seostub oluliselt toimunud mobiilsusega. Võimalik,

et mobiilsustoetuste kasutamise propageerimisel tuleks doktorantide teavitamise kõrval suurt

tähelepanu pöörata suhtlemisele juhendajatega, kelle suunised võiks aidata doktorandil määratleda

enda jaoks nii akadeemilise mobiilsuse eesmärke kui ka valida kohaseid viise nende realiseerimiseks.

Ilmselt on siin tegemist ka juhendamistöö eesmärke ja metoodikat puudutava küsimusega –

selgitamist võiks vajada, millist rolli peaks akadeemiline mobiilsus doktorandi arengus omama ning

milliseid kogemusi tuleks selle osas tal õpingute jooksul kindlasti saada.

Kuigi ei leitud veenvaid tõendeid, et haridusteaduste doktorantide akadeemiline mobiilsus erineks nt

loodusteaduste valdkonna doktorantidest, ilmnes siiski, et haridusteaduste valdkonnas võiks

doktorandid kogeda sagedamini teatud mobiilsust takistavaid asjaolusid, mis seostuvad nende

õpingutevälise eluviisi ja toimetulekuga. Saadud tulemuste valguses võiks arvata, et haridusteaduste

doktorantidel tuleb sagedamini teha pingutusi, et sobitada kokku reisimise aeg, selleks vajaliku

rahastamise leidmine ning pere ja tööga seotud kohustused. Siiski tundub, et selle ülesandega on

doktorandid võrdlemisi edukalt toime tulnud. Võimalik, et siiski nende doktorantide puhul, kes ei ole

leidnud seni võimalusi akadeemilise mobiilsuse jaoks, tasuks õpet korraldavatel üksustel ja

juhendajatel siiski välja selgitada, millised takistused õppijatel selles osas esinevad ja toetada neid

lahenduste leidmisel.

Saadud tulemused toovad välja, et erinevate ESF vahendite kasutamine (sh doktorikoolide, DoRa ja

Eduko programmide vahendid) on saanud peamiseks lühiajalise akadeemilise mobiilsuse rahastamise

allikaks nii haridusteaduste kui ka loodusteaduste valdkonnas. Sellele järgnevad kohalikud samal

eesmärgil loodud rahastamisallikad. Leidus viiteid selle kohta, et hardusteaduste valdkonnas võiks

konkurentsi raha saamiseks ja toetuse andmisest keeldumisi esineda vähem kui loodusteaduste

valdkonnas. Pidades silmas, et tähtis on saavutada akadeemilise mobiilsuse mõistlik sagedus ja selle

eri liikide kasutamise stabiilsus, võiks haridusteaduste valdkonna puhul olla sisukas otsida enam

võimalusi, et kasutada oma uurimisvaldkondade organisatsioonid toetusi ja stipendiume. Selline

lähenemine tundub olevat leidnud märgatavat rakendamist juba loodusteaduste valdkonna

doktoriõppes.

38

39

5. Arutelu

Käesoleva uuringu eesmärgiks oli selgitada haridusteaduste valdkonna doktorantide õpingutevälise

toimetuleku ja õpingutes edasijõudmise seoseid ning mobiilsust iseloomustavaid tunnuseid ja selle

põhjal kaaluda doktorantidele suunatud toetusmeetmete kohasust haridusteaduste valdkonnas.

Ühelt poolt kirjeldati doktorantide toimetulekut mõnede sotsiaalmajanduslikku olukorda kirjeldavate

tunnustega nagu töötamine, laste kasvatamine, pere sissetulekute tase ning ka doktoranditoetuse

saamine. Teiselt poolt keskenduti ka andmete kogumisele, mis iseloomustaks erialasid, millel

doktorandid töötavad ning annaks ülevaate, millisel moel doktorandid käsitavad seoseid oma

doktoriõpingute ja töötamise vahel. Nende küsimuste kõrval selgitati välja doktorantide mobiilsuse

tase ning mobiilsust takistavaid asjaolusid.

Saadud tulemused toetavad seisukohta, et haridusteaduste valdkonna doktorandid on sageli

küpsemas eas inimesed, kes õpivad pere ja täiskohaga töötamise kõrvalt. Nende edasijõudmine

õpingutes on märgatavalt aeglasem kui nt loodusteaduste valdkonna doktorantidel, kelle hulgas oli

sagedamini nooremaid ja enam õpingutele pühendunud isikuid. Samas selgus, et sageli võib tegemist

olla ka doktoriõppe valdkonnaga seotud erialadel töötavate inimestega (üldhariduskoolide

pedagoogid, ülikoolide akadeemilised töötajad), kes on intervallidega osalenud kõrgharidusõppe eri

etappidel ja naasnud sooritama doktoriõpinguid. Seega võiks haridusteaduste valdkonna

doktoriõppes osaleda üsna palju valdkonna praktikuid, kelle kaasatust nt õpetajaharidusega seotud

arendustegevustes ja haridusuuringute läbiviimisel peetakse oluliseks.

Käesoleva uuringu tulemuste põhjal võiks doktorantide õpingute ajal töötamist motiveerida senise

sissetulekutaseme säilitamine, sest senine riiklik doktoranditoetus jm stipendiumivõimalused ilmselt

ei suuda tõhusalt katta pereinimestel juba olemasolevaid majanduslikke kohustusi tervikuna. Samuti

tuleb arvesse ka see, et doktoriõppe ajal muude kohustustega seotud doktorantidel, kes kalduvad

aeglasemalt õpinguid läbima, on ilmselt tagasihoidlikud väljavaated säilitada toetusraha saamine

kogu õpingute perioodiks. Ilmselt avaldab täiskohaga töötamise levikule mõju ka see, et hulk

doktorante on vastu võetud riigieelarvevälistele õppekohtadele, millel õppijad riiklikku toetust ei saa.

Ka võib töötamise jätkamist soodustada ebakindlus tuleviku ees. Tundub, et doktorandid ei koge

tingimata doktorikraadi kaitsmist oma karjääriväljavaateid suurendavana.

Senine õpingute korraldus hõlmab lisaks õppetöö koormuse muutmisele teisi õppimise paidlikkust

suurendavaid võimalusi. Töö- ja pereelu kõrvalt õpingutes osalemist on toetanud ilmselt nt paindlik

akadeemilise puhkuse võtmise korraldus, eriti arvestades võimalusi samal ajal õpingute sooritamist

jätkata. Doktoriõppe läbimise üheks alternatiivsiks on ka õppimine eksternina, mis võimaldab

äärmiselt paindlikult oma õppe aega kujundada. Ent doktoritöö tegemist takistab eksternina

õppimisel üliõpilase staatuse puudumine, mis jätab õppijale kättesaamatuks ka kõik selle staatusega

seotud toetused (nii stipendiumid kui ka õpingute mitmekesistamiseks, uurimistöö tegemiseks ja

mobiilsuse soodustamiseks mõeldud toetusrahad). Vajadus selliste viiside abil oma õpingute kulgu

kujundada loomulikult säilib, kuid neid näiteid ei saa pidada süstemaatilisteks ja tulemuslikeks

lahendusteks nt valdkonna praktikute doktoriõpingutes kaasatuse suurendamisel.

Lisaks materiaalsetele kaalutlustele osutasid doktorantide vastused ka teistsugustele töötamise

motiividele, mis käsitlesid pigem hariduse valdkonnas töötamise väärtustamist enda jaoks ning

40

doktoriõpingute ja töö vaheliste seoste mõistmist. Just varasemat karjääri omavad ja intervallidega

eri õppetasemeid läbinud doktorandid viitasid seostele oma senise töö ja doktoriõppesse astumise

vahel. Ilmselt selline kogetud integratsioon oma erialase tegevuse, karjääri kujundamise ja

doktoriõpingute vahel on leidnud käsitlemist kaasaegsetes doktoriõppe arendamise visioonides (vt

Cumming, 20106; McAlpine, L., ja J. Norton, 20067).

Haridusteaduste valdkonnas on loomulikult ka nooremad ja senised õpingud järjest läbinud

doktorandid. Teise uuringu tulemused viitasid sellele, et ka nende puhul võiks olla õppimise kõrval

töötamine levinud põhjus nii sissetuleku saamiseks kui ka seetõttu, et soovitakse praktiseerida

õpitavas valdkonnas.

Saadud tulemused osutavad, et haridusteaduste valdkonna doktorantidest küllalt suur osa osaleb

õpingutes osalise koormusega. Selliste doktorantide jaoks ei ole täiskoormusega õppimist eeldav

doktoranditoetus ega muud samal eeldusel põhinevad toetusmeetmed kasutatavad või on seda

lühemat aega õpingute alguses. Samas kuuluvad sellesse doktorantide rühma isikud, kes võiks olla

hariduse eri valdkondade arengusse panustavad praktikud, kelle osalemist doktoriõppes tuleks

soodustada. Seega võiks ka haridusteadustes doktoriõppes leida sisukat rakendamist osakoormusega

riigieelarveliste õppekohtade loomine, kus doktoranditoetust makstakse vastavalt õppes osalemise

koormusele. Võimalik, et esineks ka huvi osalise koormusega töötada nooremteaduri ametikohal.

Võibolla see soodustaks töökoormuse vähendamist senisel ametikohal ja vabastaks aega õppe- ja

uurimistöö jaoks. Loodetavasti julgustaks sellised võimalused suuremal arvul haridusala praktikuid

kandideerima doktoriõppesse ning soodustaks ka õpingute lõpule viimist.

Samas leiaks edaspidigi kindlasti kasutust praegune kiirele õpingute läbimisele suunatud

doktoranditoetus. Haridusteaduste valdkond vajab noori andekaid teadlasi, kes on motiveeritud

erinevaid õpingute etappe läbima kiiresti ning kelle sotsiaalmajanduslik olukord sellist tegevust

soosib.

Akadeemilise mobiilsuse taseme selgitamisel ilmnes, et suhteliselt sagedasti on doktorandid kogenud

lühiajalist mobiilsust, kuid pikaajaline mobiilsus on haridusteaduste valdkonnas haruldane. Samas

võiks pidada ootuspäraseks, et iga doktorant osaleb õpingute vältel rahvusvahelistel konverentsidel

või seminarides, kuid kahjuks esineb ka viimastele õpinguaastatele jõudnud doktorantide hulgas

neid, kel pole ühtki mobiilsuskogemust. Kogutud andmed viitavad siiski sellele, et mobiilsustoetused

on haridusteaduste valdkonna doktorantidele üldiselt hästi kättesaadavad. Mõnevõrra vähem on

lühiajalist mobiilsust kogenud esimeste kursuste doktorandid ja seetõttu võiks kaaluda neile

suunatud mobiilsustoetuse väljatöötamist. See oleks toetus, mille saamiseks ei pea konverentsil või

seminaril tingimata esinema oma teadustööga. Pigem peaks see olema eesmärgistatud lähtudes

muudest doktoriõppe eesmärkidest ja suunatud eelkõige rahvusvahelise teadlaskogukonna liikmeks

kujunemise toetamisele.

Kokkuvõttes võiks seega märkida, et arvestades haridusteaduste valdkonna doktorantide kohta

saadud andmeid ning õpetajahariduse ja haridusuuringute edendamise visioone, leiaks

6 Cumming, J. (2010). Doctoral enterprise: a holistic conception of evolving practices and arrangements. Studies

in Higher Education, 35(1), 25–39. 7 McAlpine, L., & J. Norton. (2006). Reframing our approach to doctoral programs: An integrative framework for

action and research. Higher Education Research and Development, 25(1), 3–17.

41

osakoormusega õppijatele suunatud doktoranditoetuse maksmine haridusteaduste valdkonnas

kindlasti üsna ulatuslikku rakendamist. Omaette küsimuseks kujuneb ilmselt see, mitmele

õppekohale üldse riiklikku toetust haridusteaduste valdkonnas makstakse. Liiga väike toetuse saajate

arv, sõltumata üldsegi toetuse andmise reeglitest, ei pruugi valdkonna doktoriõpingute tõhususele

märgatavat mõju avaldada.

Praktilised soovitused

- Läbiviidud uuringud osutavad sellele, et haridusteaduste valdkond vajaks paindlikke

doktorantide rahastamisvõimalusi, mis sobivad haridusvaldkonnas tegutsevatele praktikutele sh

eneseteostusvajadusest ja huvist õppivatele elukestvatele õppijatele, aga rahvusvahelise

mobiilsuse toetamisel ka esmakursuslastele, kellel ei ole veel teadustulemusi, mida

konverentsidel esitada. Praeguseks on loodud ülikoolide jaoks võimalus kokku leppida

osakoormusega õppivate doktorantide jaoks riigieelarveliste õppekohtade avamine. Selle

võimaluse rakendamise viis peaks võimaldama muutusi osakoormuse mahus õpingute eri

perioodidel koos vastavate muutustega doktoranditoetuse suuruses. Õppimise koormust võiks

olla võimalik muuta õppeaasta või ka semestri kaupa.

Sellega seoses on tähtis, et ka muud toetused, mis ei ole suunatud ainult vajaliku sissetuleku

võimaldamisele, vaid toetavad õpingute mitmekesistamist (nt rahvusvahelise mobiilsuse

toetused) ja doktoritöö tegemist, järgiksid muutusi doktoriõppe korralduses ja oleksid edaspidi

samaväärselt kättesaadavad neile, kelle õpingud on jaotatud pikemale ajalõigule.

- Arvestades kaasaegseid arenguid doktoriõppe korraldamisel ning õpetajahariduse ja kitsamalt

haridusteaduse edendamisel seatud prioriteete tuleks edasiselt keskenduda parema

integratsiooni saavutamisele doktorantide erinevate tegevussfääride vahel (vt Cumming, 2010;

Pearson, Cumming, Evans, Macauley, ja Ryland, 20088- kaasaegse doktoriõppe üldise korralduse

kohta, töötavad õppijad on doktoriõppes ka teistes riikides). Eesti haridusteaduste doktoriõppe

traditsioone arvestades on oluline roll siin töösfääri parema õpingutesse kaasatuse saavutamine.

Selles osas on mitmeid tegevusi, mida on juba Eestis ja haridusteaduste valdkonnas rakendatud,

kuid mille puhul võib pidada otstarbekaks tegevuse jätkamist ja laiendamist. Siinjuures saab

esmalt ära märkida (1) uuringud tegevussfääri jaoks olulisel teemal. Näiteks on haridusteaduste

valdkonna doktorandid osalenud viimastel aastatel nii Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt kui

ka ESF programmide eesmärkide saavutamiseks algatatud uuringute läbiviimisel, saades nii

väärtuslikke teadmisi ja kogemusi uurimisrühmades töötamise ja uurimisprojektide läbiviimise

kohta. Samas võiks sellist koostööd toimuda ka teiste valitsemisalade asutustega (erinevad

valitsusasutused, nende poolt hallatavad asutused), ülikoolides endi teabevajadusest lähtudes

ning ka firmade ja organisatsioonidega, kes vajavad õppetöö korraldamise ja koolitamisega

seotud probleemidele kohaseid lahendusi.

8 Pearson, M., J. Cumming, T. Evans, P. Macauley, and K. Ryland. 2008. Exploring the extent and nature of the

diversity of the doctoral population in Australia: A profile of the respondents to a 2005 national survey. Paper presented at the Quality in Postgraduate Research 2008 Conference, April 17–18, in Adelaide, The Australian National University. http://www.qpr.edu.au/2008/pearson2008.pdf.

42

- Samuti vajab tähelepanu (2) õpingute osaline rahastamine töösfääri poolt. Kahtlemata on üheks

tavapäraseks viisiks doktorandile kui uurijale tasu maksmine tellitud uurimistöö eest. Valdkonna

praktikute kaasamisel tuleks tähelepanu pöörata sellele, et asutus või muu organisatsioon,

millega doktorant on seotud, oskaks väärtustada oma liikme osalemist õpingutes ja näeks

sellistes ettevõtmistes ka enda arengupotentsiaali (töötajate kvalifikatsiooni tõus, doktoritöö või

edasise arendustegevuse kaudu saadav sisend organisatsiooni arengusse). Näiteks Hollandis

rakendub programm, kus õpetaja saab nii tööajast 2 päeva õpinguteks9. Viimasena võib nimetada

(3) töösfääri esindajate kaasamist doktoriõppe kavandamisse ja uurimisteemade juhendamisse.

Kuigi doktoriõpingute arendamisel on hakatud tähelepanu pöörama ülikooliväliste partnerite

kaasamisele, on juhendamine, sh kaasjuhendamise kasutamine haridusteaduste puhul äärmiselt

ülikoolikeskne. Ilmselt on selles osas paljuski tegemist väljakujunenud vaadetega, kuidas

doktoriõpinguid tuleks juhendada. Teiselt poolt võib piiranguid seada töösfäärist juhendamiseks

seatud nõuetele vastavate asjatundjate leidmine. Siiski on mitmeid võimalusi, kuidas töösfääri

asjatundjaid senisest rohkem kaasata doktorantide konsulteerimisel ja tagasiside pakkumisel.

Kokkuvõttes võib aga öelda, et käesoleva uuringu tulemused ei pretendeeri suurele üldistusele, vaid

pigem pakuvad doktorantidelt kogutud infole tuginedes ideid. Need ideed tuleks võtta arutlusele

doktoriõppekavade programminõukogudes või õppekavanõukogudes ning samuti haridus- ja

kasvatusteaduste doktorikooli nõukogus ja Eduko nõukojas. Neil kogudel on reaalsed võimalused

õppekavade muutmiseks ja toetusvõimaluste arendamiseks vastavalt heterogeensele sihtrühmale,

keda oodatakse doktoriõppesse.

9 Seni kaasati Hollandis doktorante ülikoolide töötajatena, kuid see osutus väga kulukaks ning selline suund on

käesolevalt taandumas. Autori märkus.