heige peets, merike neidorp ja jüri peets eesti ajaloolise ... (2).pdf · lipu laius koos...

Artiklis käsitletakse sinimustvalge Eesti riigilipu tekkimist, kujunemist rahvus- ja riigilipuks ning algse lipukan-

ga säilimist läbi vaenulike aastakümnete. Kirjeldatakse selle 108 aasta vanuse lipukanga konserveerimist ja

osalist restaureerimist autorite poolt Ajaloo Instituudi geoarheoloogia ja muinastehnoloogia laboris. Käesolev

artikkel põhineb 12. veebruaril 1993. aastal Heige Peetsi ja Merike Neridorpi poolt 5. labori teaduspäeval

esitatud ettekandel.

Merike Neidorp, Ennistuskoda "Kanut", 10123 Pikk 2, Tallinn, Eesti; [email protected]

Heige Peets, Ennistuskoda "Kanut",10123 Pikk 2, Tallinn, Eesti; [email protected]

Jüri Peets, Tallinna Ülikooli ajaloo instituut, 10130 Rüütli 6, Tallinn,Eesti; [email protected]

1. Sissejuhatus

Tõenäoliselt ei ole maailmas ühtegi riiki ega rahvast peale Eesti ja eestlaste, kellel oleks ajalookeerdkäikudest hoolimata säilinud oma rahvusvärvides kõige esimene lipp. Muidugi on peetud sil-mas juba enne Esimest maailmasõda omaksvõetud ja kasutatud rahvusvärve ja lippe, mis omariik-luse sünni järel kuulutati rahvaesindajate poolt tähtsaimaks riiklikuks sümboliks. Teise maailmasõjajärel tekkinud-kujundatud lippe võib olla säilinud enamgi. Kindlasti pole säilinud Washingtoni armeeesimene madratsitriibuline ega Prantsuse revolutsiooni esimene kolmevärviline, rääkimata Peeter IHollandi lipu eeskujul valmistatud nn mängusõdurite ja -laevastiku esimesest valgesinipunasest.Seega on küsimus just kõige esimeses lipus, mis valmistamisjärgselt inaugureeriti ja mis hiljemkujunes riigilipu prototüübiks. Selliseks reliikviaks on eestlastele ja Eesti riigile rohkem kui 120 aas-tat tagasi, 4. juunil 1884. aastal Otepää kirikus pühitsetud Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp.

2. Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu saamisloost

Sinimustvalge päris algus oli 3 aastat varem, kui esimese eesti üliõpilasorganisatsiooni Vironiaasutamiskoosolekul Tartus 29. septembril valiti ja kinnitati protokolliliselt korporatsiooni värvidekssinine, must ja valge. Saksa üliõpilaste raevuka vastuseisu tõttu "muulaskorporatsioonile" tulivastloodud ühendus "ümber vormistada" Eesti Üliõpilaste Seltsiks, kuid värvid jäid.

Esimese lipu õmbles Põltsamaa kihelkonnakooli käsitööõpetaja Emilie Beermann, varre valmis-tas Emilie isa Heinrich ja vend Christoph toimetas selle saladuskatte all Tartusse. Teise, küll levi-numa, kuid vähem tõenäolise versiooni kohaselt olnud lipu valmistajaid kolm – lisaks EmilieBeermannile veel helilooja ja kultuuritegelase Karl August Hermanni abikaasa Paula ja tulevanehelilooja Miina Hermann (Härma) ja lipp õmmeldud Tartus 1884. aasta aprilli alguses (Erelt 2004,

15

Heige Peets, Merike Neidorp ja Jüri Peets

EESTI AJALOOLISE LIPU JA SELLE KONSERVEERIMISE LUGU

A 44). Kuna varem oli seltsi liikmetel kolme värvi pärast olnud korduvaid intsidente saksa tuden-gite ja ülikooli ning linnavõimudega, otsustati lipp pühitseda kõrvalises kohas. Sobivaks paigaksleiti olevat Otepää, kus seltsi vilistlane Burchard Sperrlingk koguduse õpetaja ametit pidas.Teisipäeval 3. juunil 1884 sõitsid kuus seltsi vilistlast ja 16 üliõpilast talle "külla". Sõideti suurevankriga, ja kui Otepää kirikutorn paistma hakkas, vabastati lipp kattest ja pandi sõidutuuldelehvima. Niisiis lehvis Eesti lipp esimest korda ajaloos Tartumaal 3. juunil 1884. Järgmise päevaõhtul lipp pühitseti kirikuõpetaja Rudolf Kallase poolt.

3. Sinimustvalge kujunemine rahvus- ja riigilipuks

Rahva hulgas levis sinimustvalge rahvussümbo-lina kiiresti. Lipud lehvisid pidupäevadel ärksa-mates taludes ja küla peoplatsidel. Tallinna laulu-peol, mis toimus 1896. aastal, oli peorongkäigusnüüd juba rahvuslipuks muutunud trikoloorearvukalt. Riikliku venestamispoliitika süvenedesja eriti 1905. aasta revolutsiooni järel üritastsaarivõim sinimustvalgete lippude ja muu süm-boolika kasutamist igati takistada – 1910. aastaVII laulupeo ajal Tallinnas maju ehtinud lipudkästi võimude poolt kohe maha võtta. Intsidentejuhtus hiljemgi. Alles veebruarirevolutsioonijärgne 1917. aasta, kui Eesti iseseisvumine oliühel või teisel viisil muutunud juba teostatavaks,kujunes murranguks sinimustvalge ajaloos.Samal kevadel, 26. märtsil toimus Peterburissinimustvalgete lippude all (enamlased hoidusidoma punalippudega kõrvale) rohkem kui 40 000eestlase meeleavaldus; nende hulgas oli kaumbes 15 000 eestlasest sõdurit ja ohvitseri. Niipalju Eesti lippe polnud veel keegi kunagi näinud(Eesti Vabadussõda 1937, 27).

Kuigi Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril1918, määrati sinimustvalge Eesti riigilipuks alles 21.novembril, pärast sakslaste lahkumist Tallinnast.Vabadussõja päevil valmistasid sõdivad allüksusedendile sageli ise väetähised. Üks selline oneksponeeritud Eesti Ajaloomuuseumis Maarjamäel.Väikese lipu (86 x 59,5 cm) teeb omapäraseks sellesaamislugu ja õmblemiseks kasutatud materjal –sinine laid on valmistatud õhukesest helesinisest

Loodus, inimene ja tehnoloogia 2

16

Joon 1. 1. ratsapolgu 1. eskadroni lipp EestiAjaloomuuseumi Maarjamäe filiaali eksposit-sioonis. Valge laiu paremasse nurka onkeemilise pliiatsiga kirjutatud: I eskadron IRatsa p. Jakobstadt 5/VI–19 kuni 8/VI–19Leitn. Leman (foto: J. Peets).

Fig. 1. Standard of the 1st sqadron of the 1st

cavalry regiment in the exposition of theEstonian History Museum on Maarjamäe. In acorner of the white part writing can be seen: Isquadron of I cavalry r. Jakobstadt 5/VI 19 till8/VI 19 Lieut. Leman.

kontorilaua kalevist. Sellele osutavad ka paar kangal olevat tindiplekki. Mustaks paaniks on tava-line, ilmselt gallustindiga mustaks värvitud haavamarli. Valgeks laiuks oli kasutatud väga peentkalinguri, mis võib pärineda mõnest naisterõivast. Kõik paanid on omavahel pikkade üleservapis-tetega kokku õmmeldud. Lipu valmistas pärast Jakobstadti (Jekabpils) vallutamist punastelt 5. juu-nil 1919. aastal 1. ratsapolgu 1. eskadroni ülema leitnant Boris Leemani korraldusel üks kohalikeestlane ja see heisati samal päeval kell 11 linna raekojale, kuhu see jäi lehvima kuni Lätiväeosade kohalejõudmiseni 8. juunil. Lipp võeti raekojalt maha ja oli kuni sõja lõpuni 1. eskadronilipuks. Mõni aasta pärast Vabadussõja lõppu anti see B. Leemani poolt lipu valgele laiule kirjutatudtekstiga üle Sõjamuuseumile1 (joon 1). 1992. aastal anti vahepeal "põranda all" olnud lipp TallinnaLinnamuuseumi arheoloogi ja sõjaajaloolase Kaupo Deemanti kätte, kes edastas selle koos kahepiigivimpliga Eesti Ajaloomuuseumile. Kuidas lipp okupatsioonid "üle elas", pole täpselt teada.

4. Algse lipu edasine käekäik

Eesti Üliõpilaste Seltsi lipul, nüüd juba Eesti riigilipu ajaloolisel prototüübil, seisis aga ees veel paljukatsumusi. Otepääl pühitsetud sinimustvalge lipp oli pöördelisel 1940. aastal hoiul Eesti RahvaMuuseumis Raadil. Sama aasta augustis vahetasid EÜS-i liikmed muuseumis asunud originaallipusalaja koopia vastu ning ajalooline lipp maeti Viljandis maasse. Seda tehti praktiliselt viimasel minu-til, sest õige pea tuldi lipule järele. Koopia edasisest saatusest pole midagi teada. Mõni aasta hiljem,juulis 1942, kaevati lipp välja – kartuses, et selle puust ümbriskast pole piisavalt niiskusekindel. Maapeale ei jäänud lipp kauaks. Pakituna uude raudkasti maeti see 1944. aasta aprillis VaimastveresEÜS-i liikme Karl Auna kodutalus köögi korstnajala alla. Peidikust teadsid vaid kolm EÜS-i liiget jataluperemees Aleksander Aun. Lipu peitjaist põgenes K. Aun läände, Harald Tammur ja RudolfSaago aga arreteeriti. Eestisse jäi ainult üks inimene, kes teadis lipu asukohta – vana taluperemees.Enne oma surma 1955. aastal näitas A. Aun peidupaika oma naisevennale Rudolf Korgile. KuiTammur eluga Siberist tagasi tuli, sõitis ta peatselt Auna talu vaatama. Korsten oli alles, kuid pere-rahvas võõras ning ta ei usaldanud rohkem uurida, otsustades jääda ootama aega, millal võib lipuvälja võtta (Erelt 2004, A 45).

Oodata tuli 36 aastat. Pärast Eesti taasiseseisvumist tõi perekond Kork 26. detsembril 1991 lipuLäänemardi talu peidikust välja ning 24. veebruaril 1992 anti see üle Eesti Üliõpilaste Seltsile.Kuna lipp oli peitmisele eelnenud pikaajalisest kasutamisest kahjustatud ja määrdunud, pöördutiselle konserveerimise ja puhastamisega seotud probleemide lahendamiseks artikli autorite poole.

Ülevaade lipu konserveerimistöödest – protokoll koos seisundi- ja tööfotodega anti koos kon-serveeritud lipuga EÜS-ile üle 14. septembril 1992. Esmakordne ülevaade lipu konserveerimi-sest Ajaloo Instituudi geoarheoloogia ja muinastehnoloogia laboris esitati 12. veebruaril 1993.aastal H. Peetsi ja M. Neidorpi poolt labori teaduspäeva ettekandekoosolekul. Käesolev artikkelon esimene trükis ilmuv kirjutis Eesti ajaloolise lipu konserveerimisloost.

Heige Peets, Merike Neidorp ja Jüri Peets. Eesti ajaloolise lipu ja selle konserveerimise lugu

17

1Andmed Jakobstadti operatsioonist ja 1. eskadroni lipu saamisloost pärinevad B. Leemani poolt 1957.aastal kirjapandud mälestustest "Võrust ratasapolguga Jakobstadti". Leemani kirjutise tekst on saadavalinternetis aadressil http://pages.interlog.com/~verbum/kv/ladumine/c1721.htm

5. Eesti ajaloolise lipu konserveerimisest

Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp toodi konserveerimiseks Tallinna 23. märtsil 1992. aastal. Töökohakssai Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi geoarheoloogia ja muinastehnoloogia labori töö-ruum 221. Kuna tegemist oli eestlaste jaoks ühe suurima reliikviaga, olid reaalselt võimalikudkatsed see hävitada või kahjustada. Mäletatavasti oli siis nn interrinne vägagi sõjakas ja okupat-sioonivägede kohalolek lisas nendele veelgi bravuuri. Esines isegi üleskutseid eestlastegafüüsiliseks arveteõienduseks ja barrikaadide püstitamiseks koos relvastatud väljaastumistega.Sellepärast olid konserveerimistööd Ajaloo Instituudi laborihoone tööruumis 221 salastatud jasellest teadis vaid väike arv inimesi. Konserveerimisruumi võtmed olid kättesaadavad vaid kon-servaatoritele ja labori juhatajale.

5. 1. Lipumaterjali tehnilised uuringud

Esmalt tehti konserveerimistöödeks vajalikud uuringud. Määrati lipu kahjustuste liigid ja ulatus,tekstiilmaterjali ja värvainete olemus, veekindlus ja tundlikkus kemikaalidele. Töö eesmärgiks olilipu puhastamine ja toestamine selle säilimise ja võimaliku ajutise sisetingimustes eksponeeri-mise tagamiseks.

Lipp on valmistatud koeripstehnikas kootud naturaalsest siidist vabrikuriidest ja kokku õmmel-dud kolmest võrdse laiusega sinisest, mustast ja valgest paanist (joon 2). Sinine materjal onvärvitud 19. sajandi lõpukümnenditel tekstiilitööstuses veel tehnikauudiseks olnud happelisesünteetilise värvainega. Algselt on siidi toon olnud taevasinine, mida on näha palistustesisekülgedel, kuid pleekimise ja vananemise tagajärjel on see omandanud roheka varjundi.Järgmise, sügavmusta lipulaiu siid on värvitud happelise, samuti sünteetilise värvainega,kasutades värvi kinnitamiseks uudset kroompeitsi (ilmselt kaalium-di-kromaat K2Cr2O7).Valge paan on kergelt kreemikas, naturaalne värvimata siid – selle kreemikas toon võib ollatingitud vananemisest (joon 2).


18

Joon 2. Eesti ÜliõpilasteSeltsi Lipp enne kon-serveerimist (foto: E. Väljal).

Fig. 2. The flag of theEstonian Students´ Societybefore conservation.

Paanid on kokku õmmeldud 0,5 cm laiuse pesuõmblusega, külgedel on 2–3 mm laiune palistus.Õmblemiseks on kasutatud masinat. Valge ja sinise paani külge on kinnitatud eelpistes 2 cmpikkused brokaatnarmad (joon 2, 3, 6). Lipu otsas need puuduvad. Selle vardapoolsesse otsa onneeditud 8 hõbetatud pronksist 5 cm läbimõõduga varretusrõngast. Nende samast materjalist kin-nitusplaadid on ühelt poolt varjatud topeltõmblusega, kuid teisel küljel on need nähtavad. Lipu laiuskoos narmastega on 174 cm ja pikkus 375 cm. Lipuga oli kaasas peenematest brokaatnööridestkeerutatud 1,5 cm läbimõõduga köis, mille otstes olid samast materjalist ilututid (joon 4).


19

Joon 3. Katkenud lõimelõn-gadega siid lipu valgel laiul(foto: E. Väljal).

Fig. 3. Silk of the white panewith broken warp threads.

Joon 4. Otsatuttidega kau-nistusnöör enne konser-veerimist (foto: E. Väljal).

Fig. 4. Docorative cord withtassels before conservation.

Nagu juba mainitud, oli lipp viimased 50 aastat peidus talu

ahju all. Õnnelikel asjaoludel tagas taoline peidik lipule tur-

valisuse ning korralik pakend ka stabiilse keskkonna. Siidile

ei olnud tekkinud niiskus- ega hallitusplekke ning näriliste

kahjustusi, kuid pikaajalisest kokkulapituna seismisest olid

kangasse jäänud tugevad voldid ja kortsud (joon 5).

Materjal on vananemisele hästi vastu pidanud, siid ei ole

muutunud rabedaks ja värvid on hästi säilinud. Lipp oli määr-

dunud, plekiline ja kohati rebenenud. Kõige rohkem kahjus-

tatud oli valge paan, eriti selle otsapoolse kolmandiku osas,

kus lõimelõngad olid katkenud ja narmendavad, koelõngad

sassis (joon 2, 3). Neid hoidsid koos narmad ja laiu servapa-

listus. Sinisel ja mustal paanil olid rebendid, enamjaolt lipu

äärtel. Rõngaste kinnitusplaatide alune siid oli tugevasti

kahjustunud, seda eriti sinisel ja valgel paanil (joon 6, 7).

Rebendeid oli püütud (väga oskamatult) parandada: sinisele

siidile oli õmmeldud puuvillasest riidest paik ja rebendeid oli

mõnes kohas parandatud musta puuvillase niidiga. Valgel

siidil oli allservas ilmselt huulepuna plekid ja vardapoolses

otsas ümar (ajajooksul tumenenud) laik. Sinisel paanil olid

mitmes kohas kollakaspruunid ookervärvi plekid (kas lipp oli

mingi remondi ajal ilma katteta väljas?) ja üle kanga lippu

ümbritsenud tavakeskkonna saastatuse (tolm, tubakasuits,

tahm jms) ning vihmavee koostoimest põhjustatud pruunikad


20

Joon 5. Seismisvoldid ja kortsudning värvipritsmed sinise laiu var-repoolses otsas (foto: E. Väljal).

Fig. 5. Folds and creases and paintstains at the pole end of the bluepane.

Joon 6. Rebendid sinise laiu var-repoolses servas. Näha on ka vih-maveest ja mustusest tekkinudlaigud (foto: E. Väljal).

Fig. 6. Tears in the pole end of theblue pane. Blotches of filth and rainare also visible.

laigud ja voolujooned – riide voltide harjadele sadenenud mustuse jäljed (joon 5). Samas olid

kollased ookervärvi pritsmed ümbritsetud oreooliga – veega kangasse kandunud tavalise põran-

da- või seinavärvi sideaine jäljed. Narmastiku brokaatniidid olid deformeerunud ja sassis ning

selle hõbe tuhmunud. Kirjeldatud kahjustused on kahtlemata tingitud keskkonna toimest lipule

tema kasutusperioodil (tolm, tahm, tööstusgaasid, sademed, tuul, värvimata siidile eriti lagun-

davalt mõjuv päikesevalgus jms).

5. 2. Lipu konserveerimine ja osaline restaureerimine

Konserveerimistöid alustati 12. aprillil 1992. Esmalt eemaldati kinnitusrõngad, mis puhastatimehhaaniliselt ja poleeriti. Enne üldpesu kõrvaldati ookervärvi plekid. Värvi mineraalne osaeemaldus kergesti, kuid sideaine oreool mitte. Siid värvipritsmete all oli kahjustunud ja sininevärv pleekunud.

Lipu suuruse tõttu ei olnud võimalik üldpesu laboratoorsetes tingimustes ja pesemine toimusAjaloo Instituudi sauna basseinis (joon 8). Pesuainena kasutati vahendeid "Kastan" (Leedu) ja"LV" (Soome). Pesti pesuainet vahetades kaks korda, millele järgnes korduv loputamine.Seejärel sirutati lipp väikeste nõeltega fikseerituna mitmes kihis sauna eesruumi põrandale lao-tatud filterpaberitele kuivama. Lipu juures oli sel ajal pidev valve.

Sinise värvi taastamiseks niisutati terve paan 0,5%-lise

äädikhappe lahusega, mille tagajärjel rohekas toon

asendus sinisega. Lipu toestamiseks kasutati naturaalset

siidi crepelin (Prantsusmaa), mida tooniti sünteetiliste

värvidega. Rebendite ja aukude paikamiseks kasutati

liimainega kaetud crepelini. Sassis niidid sirutati ja kinnitati

toestuskangale sidepistes. Õmblemiseks kasutati crepeli-

nist harutatud niiti. Valge siid vajas kahepoolset üldtoes-

tust. Selleks õmmeldi paan kahe kihi crepelini vahele

lühikeste pistetega. Sinine laid toestati üleni ainult ühelt

poolelt ning must ei vajanudki üldtoestust. Brokaatnarmad

sirutati nõelte abil. Lõpuks kinnitati rõngad uute neetidega.

Katkenud brokaatniidid nööris ja tuttides kinnitati ning

"kaod" täideti lähedast tooni mulinee-niidiga.

Konserveerimistööd vältasid väikeste vaheaegadega viis

kuud (umbes 870 töötundi). Lipp anti üle EÜS-i esindajatele

14. septembril 1992. aastal. Praegu säilitatakse lippu Eesti

Rahva Muuseumis. Ta on keeratud spetsiaalsele rullile plee-

gitamata puuvillase riide vahele ja hoitakse samast materja-

list vutlaris. Lipp tuuakse avalikkuse ette vaid eriti tähtsate

sündmuste puhul (joon 9).


21

Joon 7. Rebendid valge paani var-repoolses servas (foto: E. Väljal).

Fig. 7. Tears in the pole end of thewhite pane.

Tänuavaldus

Täname fotograaf Enno Väljalit abi eest. Eraldi tänu kuulub Rootsi restauraatoritele ja väliseest-lastest EÜS-i vilistlastele ning teistele lipu saatuse pärast südant valutanutele.


22

Joon 8. Lipu pesemineAjaloo Instituudi saunabasseinis (foto: E. Väljal).

Fig. 8. Washing the flagin the pool of the saunaof the Institute of History.

Joon 9. KonserveeritudEÜS-i lippu esitletakse1994. aastal Tartu ÜlikooliAjaloomuuseumis (foto:EMS-i fotoarhiiv).

Fig. 9. The presentationof the conservated flag ofthe Estonian Students´Society in the HistoryMuseum of the Universityof Tartu.

Kasutatud kirjandus

Eesti Vabadussõda. Tallinn, 1937.

Erelt, P. 2004. Olgu Eestimaa täis kuradeid, me lippu nad ei võida! – Eesti Ekspress, 3. juuni, A44, 45.

Lisa 1

Heige Peets. EÜS-i lipu konserveerimisel tehtud analüüsid ja kasutatud materjalid

1. Lipu tekstiilmaterjali analüüs

Metoodika: mikroskoopilised uuringud, põletusproov, lahustuvustest.

Tulemus: naturaalne siid.

2. Tekstiili värvainete analüüsid

Metoodika: värvide lahustuvustestid, poolmikroanalüüs.

Tulemus: sinine – sünteetiline värvaine (indigo test negatiivne); must – sünteetiline värvaine(happeline peitsvärv, kroompeits).

3. Brokaatniidid

3. 1. Narmastiku brokaatniit

Metoodika: poolmikroanalüüs.

Tulemus: Z/zz kedratud ja korrutatud valge linase südamikuniidi ümber on kedratud 0,5 mmlaiune hõbetatud vasest lint.

3. 2. Brokaatnöör koos ilututtidega


Tulemus: Z/ zzzz kedratud ja korrutatud valge puuvillase südamikuniidi ümber on kedratud 0,3mm laiune hõbetatud vasest lint.

4. Kollased värviplekid sinisel paanil


Tulemus: värvi, täite- ja värvaineks oli kriit ja kollane ooker, sideaineks ning lahustiks tõenäoliseltlinaseemeneõli ehk värnits.


23

5. Konserveerimisel kasutatud materjalid ja reaktiivid

Pesuaine "Kastan" (Leedu); mitteionogeenne, pesulahuse pH = 7,5.Pesuaine "LV" (Lever, Soome, Turku); anioonaktiivne, pH = 6,5.Pesemisel kasutati 3%-lisi vesilahuseid.Sünteetiline liimaine A-45K (akrülaat, Leedu); kanti 5%-lise atsetoonlahuse aerosoolinadubleerimismaterjalile.Dubleerimismaterjal crepelin (valge naturaalne siid, Prantsusmaa).Sünteetilised värvid (Orto happevärvid siidi värvimiseks).Pakkematerjaliks pleegitamata puuvillane kangas.

Heige Peets, Merike Neidorp and Jüri Peets

THE HISTORY OF ESTONIAN HISTORIC FLAG AND ITS CONSERVATION

Summary

The prototype of the blue, black and white Estonian national flag, the flag of the EstonianStudents’ Society, consecrated in the church of Otepää on June 4th, 1884, is most likely the onlypreserved first historic banner of an existing state. It was sewn by the handicrafts teacher of theparish school of Põltsamaa Emilie Beermann. For the first time the flag streamed in Tartumaa onJune 3rd, 1884. It was consecrated next evening. People quickly adopted the tricolour. After thebeginning of the russification, and particularly after the revolution of 1905, the czarist authoritiesin every possible way tried to prevent the use of blue, black and white flags and other symbols.Although the Republic of Estonia was proclaimed on February 24th 1918, the tricolour was offi-cially declared the national flag of Estonia only on November 21st when the German troops hadleft Tallinn. In the days of the coup of 1940 the flag of the Estonian Students’ Society was storedin Estonian National Museum. In August of the same year the members of the Society secretlycommuted the original flag for a copy, and the historic flag was buried in the ground in Viljandi.In June 1942 when the danger seemed to be over, the flag was recovered – but not for long.Packed in a new iron casket, it was concealed beneath the stove in the kitchen of the homesteadof a member of the Estonian Students’ Society Karl Aun in Vaimastvere in April 1944. After therestoration of the independence of Estonia, on December 26th, 1991 the Kork family recoveredthe flag from the hiding-place in the Läänemardi farm and on February 24th 1992 it was handedover to the Estonian Students’ Society. Since the flag had been damaged and soiled by the longuse before the concealment, the Society appealed to the authors of this paper for help to solvethe problems connected with the cleaning and conservation of the flag.

The aim of the conservation was to clean the flag and strengthen it to secure its preservationand make the temporary indoors exhibition of it possible. First, the necessary investigations werecarried out. The type and extent of the damages was determined, the nature of the fabrics and


24

dyestuff were identified, their impermeability and sensitivity to chemicals were tested. The flag ismade of silk fabric woven in weftep technique. It is sewn of three panes – blue, black and white– of equal width. The black and blue fabrics have been dyed with acidic synthetic dyes. Thewhite pane is of slightly cream-coloured natural undyed silk.

The panes of the flag are joined with a 0.5 cm wide double seam and hemmed with a sewing machineon outer sides. Fringe has been attached to the outer sides of the white and blue panes. At the endsof the flag the fringe is missing. Eight pole rings of silvered bronze have been riveted, with the aid ofplates of the same material, to the pole end of the flag. The width of the flag together with the fringeis 174 cm and the length 375 cm. Together with the flag a cord with the diameter of 1.5 cm, made ofbrocade threads and decorated with two tassels of the same material, was concealed.

As it was mentioned already, the flag had been concealed for the last 50 years under a stove ofa farmhouse. Fortunately such a hiding-place granted the security of the flag and the proper cas-ing provided also stable environment, but as it stood folded up for a long time, sharp creases arevisible in the fabric. The fabric has endured time quite well – silk is not friable and the coloursare well preserved. The flag was soiled, stained and sporadically torn. White fabric was worstdamaged. The blue and black panes were torn mainly at the edges of the flag. Inapt attemptshave been made to mend the rips. The white silk had stains, evidently of lipstick, on the loweredge. The blue pane had several yellowish-brown stains of ochre paint, and brownish stains andstreaks of environmental pollution and rain all over the fabric. Traces of filth are visible on thefold tops. The brocade threads of the fringe were deformed and tangled and their silver was tar-nished. The described damages were undoubtedly due to the environmental impact during theperiod of use of the flag (dust, soot, industrial gas, precipitation, wind, sunlight, which is particu-larly decomposing to undyed silk, etc.).

After material research the conservation started. First, the rings were removed, mechanicallycleaned and polished. Owing to the large size of the flag the general wash was not possible inthe laboratory, therefore it was carried out in the pool of the sauna of the Institute of History. Theflag was washed twice, with a change of detergent, and repeatedly rinsed. Then it was spreadon the thick layer of filter paper on the floor of the sauna and fixed with small pins. During thatperiod the flag was constantly guarded.

To restore the blue colour the whole pane was moistened with a 0.5% solution of acetic acid. Asa result of that the greenish tint was replaced with blue. To strengthen the flag, it was doubledon natural silk crepelin (France) was used. For sewing thread was unripped from crepelin. Thewhite pane needed general strengthening on both sides. The blue pane was doubled on oneside only, and the black pane did not need general strengthening at all. The brocade fringe wasstraightened with pins. Finally, the rings were attached with new rivets. The broken brocadethreads of the cord and tassels were fixed and the gaps filled with thrown silk of similar hue.

The conservation lasted, at short intervals, for five months. The flag was handed over to the rep-resentatives of the Estonian Students’ Society on September 14th, 1992. Nowadays the flag isstored in the National Museum of Estonia. It is rolled between cotton fabrics on a special spooland kept in a cotton sheath.


25

heige peets, merike neidorp ja jüri peets eesti ajaloolise ... (2).pdf · lipu laius koos...

Documents