HELGA NÕU

Ruuduline roovel

Tallinn „Eesti Raamat" 1990

Trükitakse väljaandest: Helga Nõu

Ruuduline röövel Eesti Kirjanike Kooperatiiv

Autori kaas ja illustratsioonid

Copyright by Eesti Kirjanike Kooperatiiv AB Fack 1, Lund 3, Sweden Lund 1965, Skänska Centraltryckeriet

/. Nõiutud lamp

Kui isa oli vihane, nägi seda kohe tema ninast: siis oli nina punane. Seda teadis Randu ja seda teadis ka Piia. Muidu ei teadnud Piia midagi maailma asjadest, vähemalt mitte Randu arvates. Ta oli ikka alles päris laps, ei käinud veel kooliski. Ja peale selle oli ta ju tüdruk. Tegeles ainult oma nukkude ja nukulappidega ja mängis kõrvalmaja Maiega, kel olid punased patsid. Aga oma meelest olid tüdrukud muidugi väga tähtsad. Mõnikord mängisid nad ka kõik koos ja siis oli õieti päris tore, kuigi Randu seda tunnistada ei tahtnud.

Sel õhtul, kui see lugu algas, istus isa nagu tavaliselt laua taga ja luges lehte. Ema oli lõpetanud oma päevase askelduse ja luges ka ja Randu lamas kõhuli oma voodis ja luges ka tema. Oli põnev raamat poisist, nimega Aladdin, kellel oli imepärane, nõiutud lamp. Kui seda lampi käega hõõruda, tuli sellest välja vaim. See vaim tegi kõik, mida Aladdin soovis. Aladdin soovis endale kulda ja kalliskive ja lossi ja lõpuks isegi printsessi ja lambi abil saigi ta need kõik.

Jah, niisugune lamp oleks Randulegi ära kulunud. Ta ei tahtnud küll kulda ega kalliskive ja lossi või printsessi ammugi mitte. Aga ta oleks soovinud endale koera. Ükskõik missugust, suurt või väi-kest, karvast või siledat. Võis olla kas või ilma sabatagi. Kuigi oleks muidugi toredam, kui oleks siiski saba, millega saaks Uputada.

Parajasti nii kaugele jõudis Randu oma mõtetes, kui puust k£gu käokellast välja hüppas ja kõva häälega „kuk-ku" hüüdma hakkas. Randu oleks tahtnud ta valgeks värvitud puunoka otse kinni pigis-tada, aga isa oli juba niikuinii kuulnud ja teha ei olnud enam midagi. Võis vähemalt loota, et kägu ühe „kuk-ku" lõpust ära unustaks. Aga

ei, muidugi ei unustanud. Kukkus kõik üheksa korda ja veel peaaegu kõvemini kui tavaliselt.

Ja isa vaatas üle prilliraamide enne kellale ja siis läbi ukse Randule ning ütles:

— No kas sa saad juba kord magama! Sedasama oli isa öelnud juba kolm korda varem. Aga nüüd oli ta

hääl kurjem ja nina täiesti punane ja see oli halb tundemärk. Randu tundis, et ei maksa enam vastu vaielda, ja lõi raamatu ohates kinni.

*— Sa ei jaksa muidu homme kooli minna, ütles ema. — Vaata, kuidas Piia juba ammugi magab! lisas isa. Ja Piia pigistas ruttu silmad kinni ja tegi, nagu magaks ta tõesti

kõige sügavamat Okasroosikese und. Aga alles minut aega tagasi oli ta oma pabernukkudega tekiserva all krabistanud. Randu teadis küll. Piia voodil oli seina ääres parem koht, nii et see läbi ukseavause elu-tuppa ei paistnud.

Randu mõtles muinasjutu imelambile ja ohkas jälle. — Ei tea, kas niisugust Aladdini lampi päriselt ka on olemas?

küsis ta. Siis sai ta kohe ise aru, et see oli rumal ja lapsik küsimus, ja ta

kahetses, et üldse oli küsinud. Aga isa lükkas prillid ninaotsa peale ja vaatas jälle üle prilliraa-

mide ning ütles lõpuks, et: „Kes teab." Ja siis oli tal seejuures nii-sugune imelik pikk nägu, et ei saanud aru, kas ta oli tõsine või tegi nalja.

Kui Randu juba teki all oli, kui tuli oli kustutatud ja ükski elu-tuppa kinni pandud, oli kõik tükk aega täiesti vaikne. Siis kuuldus aga korraga Piia piiksuv hääl:

— Kuidas niisuguse lambiga siis asju sai soovida? — Pidi käte vahel hõõruma, siis tuli vaim välja, seletas Randu. — Ja vaim tõigi kõik asjad, mida Aladdin tahtis. Seepeale jäi jälle kõik vaikseks ja Randu mõtles koerale. Toredam

oleks ikka jah, kui oleks saba ka. Rõngas saba. — Mis on vaim? küsis Piia sosinal. — No oled sa ka tita, kes sedagi ei tea! sosistas Randu vastu. — See

on üks... jah, üks... niisugune, mis elab lampide sees. — Mina ei ole küll ühtegi näinud, ütles Piia. — Sa oled rumal! pahandas Randu. Piia vahtis üles pimedasse lastetoa lakke ja katsus ette kujutada,

— Kas see ongi see lamp? küsis Piia sosinal.

missugune vaim nende kollase riidesirmiga laelambis võis elada. Aga ta ei saanud ikka kogu sellest asjast selget pilti. Sest siis pidi see vaim seal sirmi sees kuidagi rippuma. Muidu oleks ta ju maha kukkunud. Või elas ta ehk hoopis elektripirni sees?

— Kuidas vaim siis laest alla sai? küsis Piia. — Vaimud lendavad, ütles Randu targalt. — Ja peale selle ei

olnud see üldse laelamp. Oli niisugune teistmoodi... Randu ronis voodist välja ja hiilis kikivarbail üle toa. Ta kuulatas

enne natuke aega, kõrv vastu elutoa ust, ja süütas siis lambi. — Vaata niisugune! sosistas ta ja hoidis raamatut Piia nina all. Ja Piia pidi valguse pärast mitu korda pilgutama, enne kui nägi

pilti raamatu kaanel. Pildil oli üks poiss imeliku valge mütsiga. Nägi välja, nagu oleks arst ta pea hiiglasuure sidemega kinni mähkinud. Ja käes oli tal natuke ümmarguse soustikannu moodi asi ja see asi ajas ühest otsast suitsu välja.

— Kas see ongi see lamp? küsis Piia sosinal. — Jah, see, vastas Randu ja tõmbas raamatu jälle enda kätte. — Niisugune on Pudle akna peal, tähendas Piia. Randu ajas kaela õieli ja ta silmad läksid täiesti ümmarguseks. — Mis? Kus? — Pudle akna peal, kordas Piia. — Pudle müüb asju, aga ta nimi

ei ole õieti Pudle, meie Maiega ainult kutsume teda nii. Tal on pood, asju täitsa täis. Ja aken ka. Ja niisugune lamp on tal ka.

Randu silmad olid veel ikka suured ja ümmargused ja siis korraga kukkus raamat ta käest kolksatades põrandale.

Nii kiire kui nüüd ei olnud Randul magamaminekuga veel kunagi varem olnud. Ta hüppas püsti, nagu oleks keegi teda nõelaga tagant torganud, kustutas lambi, kargas üheainsa sammuga voodisse ja tõm-bas teki üle pea.

Kui isa kohe pärast seda ukse lahti tegi ja uuriva pilguga lastetuppa vaatas, oli kõik täiesti, täiesti vaikne.

2. Esimene soov

Järgmisel päeval läksid kõik tunnid koolis kole aeglaselt. Randu nühkis kingadega põrandat ja keeras ja pööras end toolil. Silmad kip-pusid kogu aeg aknast välja vaatama ja mõtted lendasid nagu vaim Aladdini nõiutud lambis. Kui oli äkki tõsi, et niisugune lamp Pudle akna peal oli? Ta ei uskunud seda küll päriselt. Nõiutud asjad olid ju ainult muinasjuttudes. Aga mõte ei andnud rahu, pirises ikka nagu sääsk kõrva ääres. Kui äkki siiski oli niisugune imelamp? Kui saaks sellega ainult mõne väikesegi ime teha! Ühe väikese koera...

Korraga jäi kogu klass surmvaikseks ja Randu märkas, et kõik vaatasid tema poole. Ja kõige rohkem vaatas õpetaja, kelle nimi oli Kukkel, aga keda kutsuti Saiaks. Nähtavasti oli ta Randult midagi küsinud.

— Noh? küsis õpetaja. Aga see oli Randu meelest rumal küsimus ja sellele polnud nagu

midagi vastata. — Mitu kõrva? kordas õpetaja. Ah soo, juttu oli kõrvadest! Siis on asi lihtne, mõtles Randu, sest

kõikidel koertel on kaks kõrva. Mõnel on küll üks kikkis püsti ja teine longus, kuna teistel on kas mõlemad püsti või mõlemad longus, aga kaks on neil kõigil.

— Kaks, ütles Randu. Aga õpetaja põrnitses talle veel tüki aega otsa, nagu poleks ta

vastusega rahul, ja küsis siis hoopis Mati käest. — Kuusteist, vastas Mati. Ja õpetaja ütles, et see on õige ja et Mati on tubli. Randule ei

öelnud ta aga midagi. Randu pidi just hakkama seletama, et tema küll ühtegi kuueteistkümne kõrvaga koera pole näinud, kui vaatas juhuslikult tahvlile. Sinna oli õpetaja joonistanud kaheksa vaasi ja igal vaasil oli kaks kõrva. Ja kokku oli neil kuusteist kõrva. Siis ei öelnud Randu enam midagi.

Viimaks helises ometi kell ja kõik tormasid klassist välja. Randu haaras jooksupealt varnast oma sinise jaki ja punase kootud mütsi

7

kätte, sest selga panna ei olnud tal aega. Kui ta juba kaugel kooli koridori teises otsas oli, kuulis ta Mati häält:

— Randu! Oota! Mati oli Randu kõige parem sõber, igal juhul siis, kui nad parajasti

omavahel ei kakelnud. Ta oli kaheksa-aastane nii nagu tema isegi ja ka temal oli üks tagumine hammas natuke lahti. Peale selle elasid nad samas tänavas ja läksid sellepärast tihti koos koolist koju.

— Oota! hõikas Mati jälle. — Mul on kiire, ütles Randu. Mispärast tal kiire oli, seda ei julgenud ta aga Matile rääkida, sest

Mati ei oleks kindlasti tema nõialampi uskunud. Oleks ta võib-olla isegi välja naernud.

Õues oli kevad ja päike paistis soojalt. Randul tulid meelde müts ja jakk, mida ta veel ikka näpu otsas kandis. Ja ta mõtles, et oligi hea, et ei olnud aega selga panna, sest muidu oleks nüüd liiga palav hakanud. Inimesed kõndisid kõik kõnniteel kole aeglaselt ja veel mitu tükki üksteise kõrval reas ja neist oli raske mööda pääseda. Aga kui on kevad, siis meeldib suurtel inimestel niimoodi aeglaselt käia ja seda kutsutakse jalutamiseks.

Kui Mati oma valge maja uksest sisse oli kadunud, hakkas Randu jälle jooksma ega peatunud enne kui oma aia nurga juures. Piia hüppas trepi ees keksu.

— Tule nüüd ruttu! hüüdis Randu. — Ma hüppan enne ainult selle ruudu valmis, ütles Piia. Ja ta hüppas ja hüppas ja hüppas valesti, nii et pidi kogu aeg otsast

peale alustama, ja Randu ei jõudnud kuidagi kannatada. Aga viimaks sai Piia ometi oma ruutudega valmis ja nad hakkasid minema.

Pudle pood asus väikeses kõrvaltänavas. Klaasuksele oli maalitud suurte valgete tähtedega: ANTIKVARIAAT ja selle all väiksemate valgete tähtedega: PUDELSTRÖM.

— Vaata seal! näitas Piia. Ja Randu surus nina vastu vaateakna klaasi ja silmade ees läks

täiesti kirjuks. Seal oli raamatuid, pakse ja õhukesi, mõned isegi katkiste kaantega. Seal oli vaase ja kuldraamidega pilte ja portselan-kujusid. Ja seal, kõige taga nurgas — seal oligi niisugune soustikannu moodi vasklamp, just nagu raamatus Aladdinil. Randu tõmbas hinge ja tundis, kuidas süda hakkas kiiremini põksuma.

— Ei tea, kas see on nõiutud? küsis Piia.

8

Ja Piia keeraski kanna peal ringi ja läks sisse klaasruuduga uksest, millel seisis ANTIKVARIAAT ja PUDELSTRÖM.

— Selle uurime välja, vastas Randu. — Mine sa sisse ja küsi, kui palju maksab!

— Aga meil ei ole ju raha, tähendas Piia. Õigus jah, neil ei olnud ju raha! Randu pistis käed püksitaskutesse

ja veeretas kurvalt kivikuule ja kruvisid sõrmede vahel. — Proovime enne järele, kas sellega üldse nõiduda saab, lausus ta. — Mina küll ühtegi vaimu ei näe, ütles Piia. — Ega see niisama ei paista, arvas Randu. — Mine sa sisse ja

proovi lampi sealsamas akna peal hõõruda, siis vaatame, mis juhtub. — Mine ise! ütles Piia. — Ei, mine sina! ajas Randu vastu. — Sa oled argpüks! hüüdis Piia. — Aga kui ma lähen, siis soovin

ühe asja iseendale ja mitte sinule. Ja Piia keeraski kanna peal ringi ja läks sisse klaasruuduga uksest,

millel seisis ANTIKVARIAAT ja PUDELSTRÖM. Randu piilus poodi klaasruudu vasakpoolsest servast. Leti taga seisis prillide ja pikkade hallide juustega vana mees. See pidi olema Pudle. Ta näi-tas parajasti ühele paksule tädile mingisugust raamatut ega pannud sellepärast Piiat tähelegi. Piia püüdis talle küll midagi seletada, aga läks siis lõpuks ise akna juurde ja sirutas käe välja lambi järele.

Randu hoidis põnevuse pärast akna taga hinge kinni ja ta põlved värisesid natuke. Ta oli hoopis ära unustanud, et ta ju õieti nõidust ega vaime ei usu. Piia lühike valge käsi tõstis lambi üles õhku. Nüüd pidi midagi juhtuma. Nüüd...

Aga ei juhtunud midagi. Mitte midagi. Küll nühkis Piia lampi ja Randu vahtis läbi klaasi, nii et oleks kas või aknale augu sisse kulutanud, aga kõik jäi endiselt vaikseks. Lamp läikis ainult natuke kollakalt nagu varem. Viimaks pani Piia lambi aknale tagasi ja tuli poest välja.

— Ei juhtunud ju midagi, ütles Piia. — Sa võib-olla ei nuhkinud küllalt kõvasti, arvas Randu. — Nühkisin küll ja soovisin endale nukumaja, seletas Piia. — Aga

ikka ei saanud. Ei saanud jah. Randu pööras poele selja ja tal olid pettumuse

pärast peaaegu pisarad silmas. Nüüd ei saa ta endale iialgi, iialgi koera. Isa ei lubanud. Ja ema ei lubanud ka. Ütlesid, et on liiga palju tööd ja et maksab liiga palju. Aga oleks ta juba korra koera

10

koju toonud, siis oleksid nad kindlasti järele andnud ja ta oleks või-nud selle endale jätta.

Jalgu järele vedades astusid nad tagasi kodu poole. Päike ei paist-nud enam nii selgelt kui varem ja Randu meelest ei laulnud enam linnudki nii ilusasti.

— See Lalladi raamat ei olnud siis õige, sõnas Piia. — Aladdini raamat, parandas Randu. Kui nad tee peal ühest väikesest kollasest majast möödusid, langes

korraga midagi suurt ja valget kuskilt ülevalt otse nende jalgade ette. — Oiii! kiljatas Piia ja haaras Randu käsivarrest kinni. — Ai, lase lahti! pahandas Randu. — See on ju ainult mingi riie. Nad vaatasid üles aknale, mille all just seisid. Sealt potilillede

kõrvalt vaatas välja vana, kortsus näoga tädi. — Oi-jah! hüüdis ta. — Tahtsin oma laudlina kloppida, aga kuk-

kus käest ära. Piia kummardus ja võttis lina üles. See oli ilus lina roosade tikitud

lilledega. — Kui ilusad lilled! ütles Piia ja tõusis kikivarbaile, nii et ulatus

just parajasti tädile lina andma. — Aitäh! ütles tädi. — Palun! kostis Piia ja tegi niksu. — Mis su nimi on? päris tädi. — Piia, vastas Piia. — Ja ma olen kuueaastane ja hakkan varsti

koolis käima. Ja siis naeris tädi ja ta nägu läks veelgi rohkem kortsu, peaaegu

täiesti kortsu. Ja siis pidi ka Piia naerma. — Tule, ma annan sulle midagi! lausus siis tädi. Ta tõmbas akna kinni ja avas selle asemel ukse sealsamas kõrval. — Tule, tule! julgustas ta. Piia astus madalast trepist üles ja läks sisse. Randu jäi natuke

kõhklevalt ukselävele seisma. See oli suur ja valge tuba ja nii korras, et Piia ei julgenud end liigutadagi. Igal pool olid pitsid, kardinatel ja linakestel ja sohvapatjadelgi. Riiulil ja aknalaual seisid väikesed kujud ja iluasjad ja seintel rippus palju pilte ümmargustes raamides. Aga ühes nurgas asetses väike nukumaja.

— Vaata siin, ütles tädi. — See nukumaja on siin seisnud palju aastaid. Minu lapsed on juba ammugi suured ja ära lennanud ja keegi ei mängi enam sellega.

11

— Kuidas nad siis lendasid? imestas Piia. Randu raputas endamisi pead. Küll tüdrukud olid ikka rumalad! — Lennukiga muidugi, lausus ta suurmehelikult. Ja tädi naeris jälle ja ütles, et ta oli just otsinud niisugust väikest

tüdrukut nagu Piia ja et Piia võib selle nukumaja endale saada, kui tahab.

Ja Piia säras kogu näost ja muidugi ta tahtis. Sest maja oli peaaegu nagu päris maja, elutoa, magamistoa, lastetoa, köögi ja vannitoaga. Ja selles oli väike puust nikerdatud mööbel: toolid, lauad, kapid, soh-vad ja voodid. Voodites olid isegi päris õiged tekid ja padjad ja köögis pliidil seisid tibatillukesed kastrulid ja pannid.

Piia hüppas rõõmu pärast kahe jalaga korraga ja pidi peaaegu ühe lülevaasiga laua toas ümber ajama. Randu aitas nukumaja koju kanda ja tädi jäi uksele lehvitama.

— TEAD MIS!? hüüdis Randu korraga ja jäi sammu pealt seisma, nii et Piia talle hooga kannale astus.

— Mis? küsis Piia. — Sa soovisid ju niisugust nukumaja selle lambiga. Ja nüüd sa

saidki! — Aga ma sain ju selle tädi käest, ütles Piia. — Kas sa siis aru ei saa! seletas Randu ärevusest väriseval häälel.

— Nii ongi päris nõidus, nii et aru ei saa. — Mis? ütles Piia jälle. — Nii et arvad, et ei ole nõidus, aga siis on ikka. — Kuidas? küsis Piia ja kratsis kukalt. — See oli imelamp! karjus Randu. — Nõiutud lamp! SEE OLI

NÕIUTUD LAMP!

12

3. Ruuduline röövel

Randu jooksis ja jooksis. Ei olnud aega Piia nukumaja tuppagi kanda. Pani selle ainult kodu värava juurde maha ja jooksis siis ise tagasi. Ta kahetses nii väga, et ei olnud ise kohe esimesel korral Pudle poodi sisse läinud ja imelambiga midagi soovinud. Siis olekski koer juba käes olnud. Aga nüüd pidi ta selle ometi saama.

Ja Randu jooksis edasi ja mõtles, mis koerale nimeks panna. Võib-olla Pontu. Või kui olid lontis kõrvad, siis Lontu. Ja kui see oli taks, siis võis panna nimeks Maks. Aga mitte Paks, sest Paks ei olnud ilus nimi, ja pealegi võis koer olla peenike. Ja Peni ei olnud ka ilus ja mitte Krüsanteemus ja mitte Peterson, sest Andersoni krimpsus näoga buldogi nimi oli Peterson.

Viimaks jõudis Randu hingeldades Pudle poe juurde tagasi ja pres-sis nina vastu aknaklaasi. Seal olid kõik raamatud ja vaasid ja pildid ja portselankujud nagu varem. Kõik peale nõiutud imelambi. Algul ei uskunud ta oma silmi. Hõõrus varrukaga klaasruutu ja pühkis käeseljaga silmi. Aga lampi ei olnud! Imelamp oli kadunud.

— Appi, appi! hüüdis Randu, nutt kurgus, ja tormas sisse uksest, millel seisis ANTIKVARIAAT ja PUDELSTRÖM.

Ta jooksis peaga otse millegi suure ja ruudulise vastu. Ja kui ta sil-mad üles tõstis, vaatas ta otsa pruuniruudulises kuues mehele, kes just uksest välja hakkas minema. Mehel oli pikk ja terav nina, tumedad silmad ja mustad turris juuksed.

— Poiss, vaata ette! ütles ta. — Va-va-vabandust, kogeles Randu ja vaatas segaduses alla. Pilk langes mehe käele, mis ukselingist kinni hoidis, ja ta nägi, et

käeseljale oli tätoveeritud suur süda. Teises käes hoidis mees valges paberis pakki. Siis astus ta uksest välja ja tõmbas ukse enda järel kinni.

— Pudle! Pudle! hüüdis Randu. Pudle tõmbas kulmu kortsu ja alles siis tuli Randul meelde öelda

härra Pudelström. — Härra Pudelström, keegi on lambi ära röövinud! hädaldas ta. — Mis lambi? küsis Pudle ja tõstis kulmud kõrgele üles.

13

Mis koerale nimeks panna?

— Nõiutud... ma mõtlen selle, mis oli akna peal, seletas Randu. — See röövel läks just uksest välja, naeris Pudle. — See ruuduline? — See ruuduline jah, ütles Pudle. — Aga ega ta õige röövel ei

olnudki, ostis selle lambi raha eest nagu kord ja kohus. Randu jooksis välja tänavale ja vaatas vasakule ja paremale. Ini-

mesi kõndis mõlemas suunas, mehi ja naisi, vanu ja noori, pikki, peenikesi J a pakse. Aga ükski neist ei olnud see ruuduline röövel, kes oli imelambi ära viinud.

Tükk aega seisis Randu ühe koha peal paigal. Nutt kipitas nii kangesti kurgus, et ta ei saanud kohe minema hakata. Ta mõtles küll, et suured mehed ei nuta, aga see ei aidanud midagi. Kipitas peaaegu veelgi rohkem. Siis luges ta mõttes enne ühest kümneni ja siis tagurpidi kümnest üheni. Aga see ei aidanud ka. Viimaks mõtles ta: „Nikodeemus, nikodeemus, rigadi-rägadi, tsuhh, tsuhh, tsuhh," ja see aitaski. See oli tema ja Mati salajane sõjahüüd ja see aitas alati.

Kui Randu koju jõudis, mängisid Piia ja Mati ja Maie maja lähe-dal kükakulli. Randu tahtis küll märkamatult kohe tuppa minna, aga Piia oli muidugi teistele ära rääkinud, et ta oli läinud endale koera

14

Ruuduline röövel.

nõiduma. Nüüd jooksid kõik talle rüsinal vastu ja ta pidi kogu loo ära rääkima.

Randu oli kartnud, et Mati ta ehk välja naerab, aga Mati ei naer-nud sugugi. Surmtõsiselt kuulas ta pealt ja ütles siis poolsosinal:

— See võib olla mõni kardetav kurjategija. Kui niisugused sil-mad ja tätoveeritud käsi... Mul on üks raamat, kus ühel röövlil on tätoveeritud käsi.

— Mismoodi on tätoveeritud? tahtis Piia teada. — Niimoodi, nagu tindiga käe peale joonistatud, ütles Randu.

— Kas seda ära ei saa pesta? küsis Piia. Keegi ei viitsinud talle aga selle peale vastata. — Kui üks kurjategija niisuguse imelambi kätte saab, siis võib ta

ju igasugust paha soovida, jätkas Mati murelikult. Maie piilus hirmunult ringi, nagu ootaks see paha teda juba maja-

nurga taga, ja ütles, et peab nüüd kohe koju minema. Ka teistel oli mängutuju kadunud.

— Me peame midagi tegema, ütles Randu, kui ka Mati ennast minekule seadis.

Mati noogutas. — Peame homme plaani, kinnitas ta. — Mismoodi süda tal käe peal oli? päris Piia, kui nad Randuga

värava juurest toa poole astusid. — Nagu südamed ikka, kostis Randu tujutult ja joonistas kontsaga

liivale südame kuju. — Nagu piparkook! keksis Piia. — Mulle meeldivad piparkoogid! Sel ööl magas Randu halvasti. Lamas kaua uneta voodis, ja kui

siis lõpuks magama jäi, nägi ta und kurjast ruudulisest röövlist.

4. Tätoveeritud käsi

Hommikuti oli alati suur segadus. Aga sel hommikul oli veel suu-rem segadus kui tavaliselt. Isa oli ühe mansetinööbi ära kaotanud. Piia ajas piima laua peal ümber. Kohv kees pliidil üle ja Randu ei tahtnud putru süüa. Talle ei meeldinud mitte kunagi kaerahelbe-puder, aga sel hommikul ta lihtsalt ei sallinud seda.

Ema jooksis köögi ja toa vahet, ühes käes isa võileivapakk, teises Randu porised püksid.

— Piia, pane need võileivad isa portfelli, palus ta. — Ja Randu, söö ruttu, muidu jääd kooli hiljaks!

Siis helises uksekell ja ema kadus välja esikusse. — Elektrimees, ütles ta tagasi tulles. Piia jooksis kohe vaatama. Talle pakkusid veel niisugused liht-

sad asjad lõbu, nagu pealt vaadata, kuidas mees esikuseinal asuva elektrimõõtja juurde astus, seda taskulambiga valgustas ja siis numb-reid oma taskuplokki kirjutas.

Randul ei olnud täna lihtsalt pudrutuju. Ta songis lusikaga taldri-kus ja ajas pudru piimaga segamini.

Korraga seisis Piia ta kõrval ja tüdruku silmad olid saladuslikult suured.

— Sellel elektrimehel on ka niisugune piparkook käe peal, sosis-tas ta.

— Pipar... mis!? hüüatas Randu ja kargas laua tagant üles sellise kiiruga, et tool kolinal ümber kukkus.

— Tasa, tasa! kurjustas ta Piiaga, kuigi oli ju ise tooli ümber ajanud.

Kikivarbail hiilis ta üle toa ja praotas esikuust. Uks kriiksus natuke ja Randu tõmbus välkkiirelt ukse taha varju. Aga elektrimees ei kuulnud seda nähtavasti, sest ta jätkas oma toiminguid endist viisi. Ta seisis seljaga Randu poole ja sellepärast ei olnud ta nägu näha. Aga käel, vasakul käeseljal, oli tal samasugune tätoveeritud süda kui sellel ruudulises kuues kurjade silmadega mehel, kes oli imelambi ära viinud. Kas oli see elektrimõõtja sama mees? Või ei olnudki see

Uks kriiksus natuke ja Randu tõmbus välkkiirelt ukse taha varju.

ehk üldse õige elektrimees? Võib-olla oli ta endale ainult niisugused sinised riided selga pannud ja siis nende juurde spioneerima tulnud?

Selle mõtte puhul läksid Randul jalad nõrgaks ja süda peksis nii valjusti, et oli kindlasti esikussegi kuulda.

— Kas sa näed? sosistas Piia tema selja taga. Aga just siis tuli ema teisest toast ja ütles kõva häälega: — No Randu, mis sa ometi siin passid? Sa jääd tõesti kooli hiljaks! Ja mees pöördus ümber ja vaatas Randu poole ja Randu süda

jäi peaaegu seisma. See oli jah sama mees! Samad hirmsad tume-dad silmad. Samad turris mustad juuksed. Sama pikk ja terav nina. Mees vaatas talle otsa ja Randule tundus, nagu oleks ta pilgus midagi ähvardavat.

Siis pistis ta oma numbritega ploki taskusse, võttis maast portfelli, noogutas ema poole ja läks kiiruga uksest välja.

Piia seisis nii lähedal Randu selja taga, et Randu talle varba peale astus, kui ümber pööras.

— Ai! karjatas Piia. — See... see oli Ruuduline röövel, sosistas Randu ärevalt. — Aga ta ei olnud ju ruuduline, ütles Piia. — Ta oli enda elektrimeheks maskeerinud, seletas Randu. — Tah-

tis võib-olla meie saladusi välja uurida. — Mis saladusi siis? küsis Piia ja hoidis põnevusest hinge kinni. Jah, mis saladusi? Seda oleks õieti Randu ka tahtnud teada. Neil

oli küll Matiga terve saladuste kast, mille nad metsa suure männi alla maa sisse olid kaevanud, aga selles olid ainult mängusaladu-sed: ümmargused kivid, roostetanud nuga ja nende endi joonistatud varandusekaart. Päris saladusi neil ei olnud.

— Sõjasaladusi, ütles Randu, et midagi öelda. Aga päriselt hakkas tal süda valutama. Sest kui see mees oli tul-

nud midagi välja uurima, siis ei saanud tema, Randu, teda takistada, niikaua kui ei teadnud, mida mees tahtis.

Korraga nägi ta midagi heledat, mis valendas poolpimeda esiku põrandal. Randu kummardus ja võttis üles väikese valge paberi-lipaka. Mingisugune pooleks rebitud arve või kviitung. Ülemisele servale oli tindiga midagi kirjutatud.

— Mis see on? päris Piia. Randu tõstis paberitüki üles silmade kõrgusele, et paremini näha. — Linn... Linnulau... Linnulaulu tee kolmteist, veeris ta.

19

— Mis? ütles Piia. — Siin seisab: Linnulaulu tee kolmteist, kordas Randu. — See on

kellegi aadress. — Kas selle ruudulise...? Piia võttis kinni Randu pluusivarrukast ja jäi talle ammuli sui otsa

vaatama. — Peab olema tema, kes selle paberi siia kaotas, sosistas Randu

ise ärevusest hingeldades. — Aga ära sellest kellelegi räägi! — Aga Maiele? küsis Piia. — Ei, ta on ju tüdruk, põlastas Randu. — Tüdrukud on palju paremad kui poisid, ütles Piia ja ajas nina

püsti. Ja alles siis tuli Randul meelde, et Piia on ju ka tüdruk. — RANDU! hõikas ema ja ta hõikas nii kole kõvasti, kuigi seisis

sealsamas köögiuksel ja oleks jätkunud palju vähemastki. Randu tahtis paberi püksitaskusse peita, aga käsi ei leidnud tas-

kut üles. Siis märkas ta, et tal olid ju jalas alles sinisetriibulised pidžaamapüksid . Ja suur puuraamiga seinakell oli peaaegu kaheksa.

Ruttu tõmbas ta koolipüksid tooli pealt, kuhu ema need valmis oli riputanud. Kingad olid aga kõige kaugemal voodi all ja ta pidi kõhuli põrandale heitma, et neid kätte saada.

— Ema, kus on minu rehkendusvihik? hüüdis ta voodi alt. Aga seda ema ei teadnud. Ta otsis küll köögist akna pealt, lastetoa

pruunist kapist ja kapi tagant ja esiku riiulilt, aga ei leidnud. — Vaata, kas on sohva all! hõikas Randu. Aga ei olnud sohva all ka. — Võib-olla on siis raadio taga? Ka seal ei olnud. Siis tuli Randul meelde, et ta oli ju hoopis unustanud vihiku kooli,

ja tormas uksest välja. Ema raputas ainult pead. — Tüdrukud on ikka palju paremad kui poisid, ütles Piia. Randu jooksis peaaegu kogu tee kooli. Aga kui ta pärale jõudis,

oli kooliõu täiesti tühi ja ka trepil ning koridoris ei paistnud kedagi. Tund oli alanud ja klassist kostis õpetaja hääl. Randu jäi ukse taha seisma ja kuulatas. Esimene tund oli laulmine. Kui oodata, kuni teised laulma hakkavad, võib-olla õnnestub siis sisse hiilida, ilma et õpetaja märkaks, mõtles ta. Sest siis istub õpetaja Kukkel suure musta klaveri taga, seljaga ukse poole. Ja ega tal silmi selja taga ei olnud!

20

Laul katkes ja kõik vaatasid Randu poole.

Kuigi vahel võis arvata, et oli küll, sest ta nägi mingil imekombel kõike, mis juhtus ka tema selja taga.

Randu ohkas endamisi. Jah, ja talle ei meeldinud, kui hiljaks jäädi. Algul ta ainult vaa-

tas läbi oma ümmarguste prillide. Ja see oli niisugune ebameeldiv vaatamine, et ei teadnud kohe, kas vaadata vastu või mitte. Ja siis hakkas ta küsima ja see oli veelgi hullem. Robert Rongal ja teistel, kes kooli bussiga sõitsid, oli hea, sest kui nad hiljaks jäid, said nad alati öelda, et buss jäi hiljaks. Aga tema, Randu, tuli ju jalgsi kooli ja see ei lugenud, kui öelda, et jalad jäid hiljaks.

Nüüd köhatas õpetaja hääle puhtaks ja võttis kolm tooni: taa, taaa, taaaa.

Randu mõtles, et peaksid nad laulma „Laulge, poisid, laulge, peiud". Seal tuli hästi kõvasti „hõissa ja hõissassa" laulda ja siis ei kuuleks õpetaja, kui ta sisse läheb.

Aga nad laulsid hoopis käo laulu: Kägu kukub kuuse otsas: Kuk-ku! Tare lävel tamme otsas: Kuk-ku!

Randu mõtles, et peab ikkagi sisse minema, ja praotas ettevaatli-kult ust. Kõik laulsid ja õpetaja mängis klaverit ega vaadanud üldse tema poole. Siis lipsaski ta kiiresti uksest sisse ja hiilis oma koha poole. Ja kõik olekski hästi läinud, kui Robert Ronk, hüüdnimega Robi, ei oleks oma pikka jalga talle tee peale ette pannud. Nüüd komistas Randu ja just siis, kui teised laulsid „Kuk-ku!", kukkus ta suure kolinaga pinkide vahele maha.

Laul katkes ja kõik vaatasid Randu poole. Ja kõige rohkem vaatas õpetaja Kukkel, keda kutsuti Saiaks.

Pärast läks laul jälle edasi, aga Randul ei olnud laulutuju. Kõige-pealt oleks ta tahtnud kätte maksta Robile, kes talle jala ette pani. Aga sellest ei tulnud muidugi midagi välja, sest Robert Ronk oli klassi kõige suurem ja tugevam poiss ja temale ei julgenud keegi kal-lale minna. Kui temaga ei läinud tüli norima, ei tarvitsenud küll teda otse karta. Ta käis peaaegu alati omaette ega rääkinud naljalt kelle-gagi. Aga tal oli tume natuke altkulmu pilk ja pikad sitked käed, mis palli ühest kooliõue otsast teise virutasid. Ja siis võis ju ise mõelda...

Nojah. Randul olid peale selle tähtsamad ja tõsisemad asjad peas — kadunud imelamp, Ruuduline röövel ja salajane koht Linnu-laulu tee kolmteist. Pidi nii ruttu kui võimalik Matiga rääkima.

22

5. Maja metsas

— Ta võib olla kardetav! ütles Mati, kui nad vahetunni ajal Ran-duga koolimaja nurga taga kükitasid ja Randu talle saladuslikust elektrimehest oli jutustanud.

— Võib-olla on ta varas või spioon, ütles Randu. — Või röövel, ütles Mati. Ta tedretäheline nägu oli kahvatu ja otsaees olid sügavad mure-

kortsud. — Ma ei saa ainult aru, mida ta meile veel spioneerima tuli, kui

tal imelamp juba käes on, arutas Randu. — Võib-olla ei oska ta seda kasutada, arvas Mati. — Ei tea, et

tuleb niimoodi hõõruda. — Mmm, ütles Randu ja mõtles, nii et pea nagises. Ja et ta ei

teadnud, mida öelda, ütles ta veel kord „mmm". Selge oli, et nad pidid midagi tegema. Midagi ette võtma. Matil oli nähtavasti sama mõte, sest ta vaatas enne ringi, et keegi

ei kuuleks, ja küsis siis sosinal: — Kas sa tead, kus see Linnulaulu tee on? — Ei tea, vastas Randu. — Aga meil on kodus kaart, sellelt võib

üles otsida. Poisid vaatasid teineteisele otsa ja noogutasid saladuslikult. Nad

oskasid teineteise mõtteid lugeda ega tarvitsenudki kõike sõnadega öelda.

— Kas täna? küsis Mati. — Jah, täna, otsustas Randu. Pärastlõunane päike paistis juba madalalt läbi majataguste õuna-

puude ja Randu oli kaua Mati ukse ees oodanud, kui Mati viimaks ometi välja ilmus.

— Tule ruttu, meil on kiire! ütles Randu. — Ma pean kell seitse jälle kodus olema.

— Ma ei saanud ju varem, hädaldas Mati ja pühkis käega midagi rohelist lõua otsast. — Pidin enne sööma.

Pooljoostes hakkasid nad minema. — Tead mis? ütles Mati.

23

— Mis? küsis Randu. — Spinatisupp on kõige hullem toit. — Kapsarullid on ka vastikud, aitas Randu kaasa. — Aga spinatisupp on hullem, ütles Mati. Algul kõndisid nad mööda tänavaid ja villadevahelisi teid. Siis

tuli väikeste suvemajade piirkond. Need pisikesed majad olid Randu meelest nii toredad. Punased ja valged ja kollased ja rohelised, just nagu mängumajad. Ja nende ümber kasvasid põõsad ja lilled. Siis aga lõppes linn ja algasid põllud ja mets.

— On see ikka õige tee? küsis Mati kaheldes. — Ma ei tea, ütles Randu ja sügas oma peaaegu valget sasipead. Ta pistis käe kampsuni alla ja tõmbas välja kokkumurtud kaardi.

Istus siis tee äärde rohu peale ja laotas kaardi enda ette maha. Mati kükitas ta kõrvale. Koos uurisid nad nimede ja joonte rägastikku. Küll oli ikka palju neid tänavaid!

— Ma ei tea õieti, kuidas kaardi pealt vaadata, tunnistas Randu lõpuks.

— Rumal! ütles Mati ja pistis ise nina vastu paberit. — Näita siia! Ta pani enne näpu suhu ja hakkas siis kaardil suunda vedama. — Ära sülita minu kaardi peale! käratas Randu ja tõmbas kaarti

niisuguse hooga, et see servast katki kärises. — Ära ise katki tee! ütles Mati. — Loll! — Ise oled loll! — Ma ei lähe enam kunagi sinuga saladusi uurima, ütles Randu. — Ma ei lähe sinuga ka, ütles Mati ja ajas pea püsti. Sealsamas lähenes aga keegi rattasõiija mööda teed. Ligemale

jõudes osutus see sinise kleidiga ja laia õlgkübaraga tüdrukuks. — Küsime tema käest! hüüdis Randu ja unustas tüli Matiga. — Küsime jah, nõustus Mati. — Kuigi tal on nii loll kübar. — Küsime sellegipärast, ütles Randu ja tõusis püsti. — HALLOO! KUS ON LINNULAULU TEE? karjus ta teele

hüpates. Tüdruk vingerdas rattal, nii et peaaegu pidi Randule otsa sõitma.

Aga ta vingerdas ikka mööda ja hõikas siis kübara varjust üle õla: — EDASI JA SIIS VASAKULE! Ja siis ta vingerdas jälle edasi ja oli varsti kadunud. — Näed siis, oleme ikka õige! teel, ütles Randu võidurõõmsalt.

24

Uut jõudu saades ruttasid nad edasi. Algul läks maantee ainult sir-gelt, nagu ei mõtlekski üldse kunagi ära keerata. Aga viimaks pööras üks väiksem tee vasakule ja raudtulp sildiga „Linnulaulu tee" näitas metsa vahele.

— Hurraa! Siin see on! hõiskas Randu. — Tss, tasa! vaigistas Mati. — Röövel kuuleb ju niimoodi. Alles siis tuli Randul meelde, et nad olid kurja Ruudulist röövlit

otsimas. Mida nad edasi pidid tegema, sellele polnud ta veel tegeli-kult mõelnudki. Nüüd ta mõtles, et peaks see kuri röövel siiski mitte nii hirmus kuri olema...

Metsa vahel oli palju pimedam kui lagedal. Õhtupäikese viimased punased kiired ei ulatunud enam sinna. Ja tihe kuusemets seisis ees nagu sünge must müür. Vasakul pool teed oli ainult mets, paremal pool asusid üksikud mahajäetud suvemajad ja mõni vana poollagu-nenud villa.

Korraga praksatas midagi metsas kuskil päris lähedal, just nagu oleks keegi seal hiilinud ja oksa peale astunud.

Randu ja Mati jäid sammu pealt seisma ja vaatasid kohkunult teineteisele otsa.

— Mis see oli? sosistas Mati. — Ei... ei tea... Randu tundis, kuidas hirmuvärin mööda selga üles jooksis. Kui

läheks hoopis koju tagasi, mõtles ta. Aga siis arvaks Mati, et ta on arg. Ja arg ei tahtnud ta mingi hinna eest olla.

— Tule, lähme! otsustas ta vahvalt. Järgmise kuusetuka taga oli hall kahekordne puumaja kõrgete

akende ja vanamoeliste katusekambritega. Tee ääres posti otsas seisis roheline postkast tuhmunud numbriga 13. Linnulaulu tee 13.

— Mulle ei meeldi see maja, ütles Mati sosinal. — Ei, mulle ka mitte, kostis Randu. Metsast teisel pool teed kostis jälle murduvate okste praginat. See-

kord kuuldusid ka selgesti kellegi sammud. — Keegi tuleb meile järele! sosistas Mati ja muutus näost valgeks. — Tule! karjatas Randu. Ta hüppas üle kraavi ja kadus halli maja värava kõrvalt metsa. — Tule, ära seisa keset teed! hõikas ta ennast põõsaste taha peites. Aga tal ei olekski tarvis olnud hõigata. Mati oligi juba ta kõrval ja

kükitas nagu hirmunud jänes põõsas.

25

Maja metsas.

— Keegi tuleb! sosistas Mati jälle. Mõlema silmad vahtisid ehmunult metsaalust teisel pool teed ja

Randu hambad lõgisesid. Vahepeal oli juba videvikuks muutunud ja suurte tihedate kuuskede all oli peaaegu pime. Sellepärast ei näinud nad midagi peale puutüvede ja pajupõõsaste kraavikaldal.

Salapärane pragin ja sammud aga jätkusid. Aeg-ajait jäi kõik vaik-seks, siis kostsid need jälle. Keegi luuras otse üle tee teisel pool kraavi.

— Mis me teeme? küsis Maii ja ta hääl kuuldus imelikult nutune. — Ma... ma ei tea, vastas Randu. Oh, oleks ta ometi juba sei esi-

mesel korra! koera soovinud! Siis ei oleks ta nüüd tarvitsenud siin võõras pimedas metsas kükitada. Mati soovitas küü koera asemel val-ged hiired või kuldkalad muretseda. Neid oleks ema ikka kergemini lubanud. Aga mis olid kuldkalad rõngas sabaga koera vastu?

Randu pigistas käed kõvasti rusikasse. Nii tundus natukegi julgem. Siis ragises põõsastikus jälle ja nüüd liikusid isegi oksad.

Randu surus rusikad vastu põski ja süda peksis tal kurgus. Ta

26

lubas endale, et kui siit veel kunagi koju pääseks, siis oleks ta rahul ükskõik kui väikese kuldkalaga. Jah, ei tarvitsenud olla kuldki...

Põõsaoksad liikusid ähvardavalt ja siis... Siis ronisid tihnikust välja kaks kogu. Ühel olid kollased juuksed ja punane seelik, teisel punased juuksed ja kollane seelik.

— Piia ja Maie!! hüüatas Mati. — Tüdrukud! õhkas Randu kergendatult ja tõusis püsti. — Mis teie siin teete? pöördus ta siis kurja näoga tüdrukute poole. — Seda, mida teiegi, vastas Piia. — Luurame. Ta kloppis seelikult tolmu ja noppis juustest kuuseokkaid. Maiel

oli üks sukapõlv katki. — Aga kuidas te siia oskasite tulla? ei saanud Mati aru. — Tulime teie järel, teatas Maie. — Ja te kartsite meid, uhkeldas Piia. — Kartsime? TEID?! Hah! Randu tegi põlastava näo ja naeris,

nagu oleks ta midagi väga rumalat ja valet kuulnud. Aga siis vaatas ta Matile otsa ja Mati oli näost imelik ja punane. Ja siis ei naernud ka Randu enam.

Ta köhatas selle asemel hääle puhtaks ja silmitses asjatundlikult halli maja puude varjus.

— Kas röövel elab seal? küsis Piia. — Kas lamp on ka seal? päris Maie. — Seda me ei tea veel, vastas Randu. — Ja me ei saa seda ka

välja uurida, kui te meil niimoodi sabas sörgite ja meie tööd segate. — Tasa, kuulake! hüüdis korraga Mati ja pani käe kõrva juurde. Eemalt tee pealt kostis hääli ja kuusetuka tagant tuli nähtavale

kaks teekäijat. — Pikali maha! kamandas Randu. Kõik neljakesi pugesid põõsaste taha varju ja jäid hinge kinni pida-

des ootama. Hääled ja taktikindlad sammud lähenesid. Kruus rabises kahe

paari jalgade all. Ja seal, ainult mõne sammu kaugusel, möödu-sid teekäijad. Üks neist oli see tõmmu välimusega pruuniruudulises kuues mees, keda Randu Pudelströmi antikvariaadi uksel oli koha-nud, ja teine oli keegi nende endi vanuses koolipoiss.

— Kas nägite?! sosistas Randu silmi pärani ajades. — Ruuduline röövel! ütles Piia. — Robert Ronk! sosistas Mati. — See oli Robi!

27

Kõik neljakesi pugesid põõsaste taha varju ja jäid hinge kinni pidades ootama.

— Oli tema jah, lõõtsutas Randu. — Siis on neid terve salk. Mees ja poiss pöörasid halli maja väravast sisse ja astusid tontlikult

mustendavate akendega villa poole. — Ma ei oleks uskunud, et Robi..., vangutas Mati pead. — Ma uskusin küll, ütles Randu. — Ta pani mulle hommikul jala

ette. Röövel ja Robi kadusid maja nurga taha ja Piia pistis pea põõsast

välja. — Kas hiilime neile järele? — Ootame natuke, arvas Mati ettevaatlikult. Niiske valge udu laskus loorina metsa vahele ja õhtukülm hakkas

tungima läbi õhukeste kampsunite ja jakkide. Hallis majas jäi aga kõik endiselt pimedaks.

— Ei tea, miks nad tuld põlema ei pane? arutas Maie kõhedus-tundega.

Randu surus tagasi külmavärina. — Pidime kell seitse kodus olema, tuli tal korraga meelde. — Oleme täna isegi palju luuranud, ütles Mati. — Mul on kõht tühi, kurtis Maie. — Ma tahan piparkooki, piiksus Piia. Siis kajas korraga läbitungiv UUU-HUUU läbi metsa ja ühe

teeäärse puu otsas murdus oks. Öökull vidutas silmi ja vaatas imestu-nult alla tee peale, kus neli kahejalgset kogu kõigest jõust kodu poole hakkasid liduma.

29

6. Piia püüab röövlit

Kui Randu oli koolis, siis oli kodus alati vaikne ja hea olla. Piia võis oma suure pabernukkude karbi välja tuua ja sisu põrandale laiali laotada, ilma et keegi oleks sellele peale astunud. Ema kutsus seda pudipadi-karbiks ja talle ei meeldinud see sugugi. Ta ütles, et Piia ei korista kunagi asju enda järelt ära. Aga ega Piia kunagi meelega koristamata ei jätnud. See juhtus alati kogemata. Ja sellega oli nii imelik lugu.

Algul oli nii tore kõike välja võtta. Ta leidis karbist alati täiesti uusi pilte ja kleite ja ilusaid värvilisi pabereid. Aga siis, just siis, kui ta oli viimase paberitüki karbist välja võtnud, siis ei olnudki enam tore. Ja ta mõtles, et paneb jälle kõik asjad tagasi, aga siis tuli alati joogijanu ja ta pidi minema kööki jooma. Või läks tal kõht tühjaks. Või pidi ta minema välja mängima. Ja nii jäigi kõik kogemata koristamata.

Seekord hakkas just joogijanu tulema ja Piia mõtles hakata kööki minema, kui ema äkki hõikas:

— Piia! — Jaa, vastas Piia. — Kas tahad linna kaasa tulla või mängid kodus? küsis ema. — Kaasa tulla, kaasa tulla! laulis Piia ja hüppas ühel jalal kööki. — Mis su jalal viga on? kohkus ema. — Haige, ütles Piia. — No kuidas sa siis linna saad tulla? muretses ema. — See on ainult mängult haige, ütles Piia ja hakkas teise jala peal

hüppama. Tore oli emaga koos linnas käia. See tähendab kesklinnas, kus olid

suured ärid, kus olid kõik majad üksteise küljes kinni ja kus oli nii palju inimesi tänaval, et peaaegu ei saanud liikudagi.

Kõigepealt oli emal asja kingsepa juurde. Seal pidi Piia aga väljas ukse juures ootama, sest tädil, kes võttis kingi vastu, olid kole pak-sud jalad. Ja eelmisel korral, kui nad seal olid olnud, oli Piia emale öelnud, et tädil on kole paksud jalad. Kinga-tädi oli seda kuulnud ja saanud vihaseks. See oli imelik, leidis Piia, sest ta pidi seda ju isegi olema näinud, kui ta sukki jalga pani.

30

Aga suured inimesed olid imelikud. Iga kord neile ei meeldinud tõde. Vahel tahtsid näd asju hoopis tagurpidi kuulda. Ja Piia mõtles, et kui tädi nii kangesti tahab, siis võib ta ju temale öelda, et tal on peenikesed jalad.

Piia prao tas ust ja vaatas poodi sisse. Ema ei olnud veel ikka oma kingi kätte saanud, sest teisi tädisid ja onusid oli ees. Kinga-tädi tuli leti tagant välja ja läks ühe kõrge riiuli juurde. Ja ta jalad olid täpselt niisama paksud kui eelmisel korral.

Siis lipsas Piia uksest sisse, puges ema selja taha ja ütles valju häälega, et tädi kindlasti kuuleks:

— Ema, vaata, kinga-tädil on täna peenikesed jalad! Ema pöördus ümber ja läks näost punaseks. Teised inimesed nägid

välja, nagu tahaksid naerda, aga ei naernud. Või siis naersid ainult natuke suunurkadega. Ja kinga-tädi ise oli kõige punasem ja vaatas nii kurja pilguga, et Piia jälle uksest välja tänavale taganes.

Piia ohkas. Suured inimesed olid tõesti imelikud. Mööda kõnniteed jooksis väike karvane koer. See oli pruun ja

lühikese sabaga ja roosa keel rippus tal suust välja. Aga Piia ei tead-nud, mis tõugu see oli. Ta tundis ainult hundikoera, kes oli hundi moodi, ja lambakoera, kes ei olnud lamba moodi. Ja siis tundis ta puudlit, kes nägi välja nagu lõvi, ja taksi, kes nägi välja nagu taks. Ja siiami kassi tundis ka, kuigi see ei olnud koer, vaid hoopis kass.

Pruun koer nuusutas maja krohvitud seina ja kingsepapoe ust ja vaatas Piiale mustade nööpsilmadega otsa. Oleks ikka tore, kui Randu endale koera saaks, mõtles Piia. Siis saaks tema ju ka sellega mängida, vähemalt ennelõunati, kui Randu koolis on.

Pruun koer liputas rõõmsalt oma lühikest sabajuppi ja tal ei olnud kaelarihma ega ka omanikku, kes rihmast kinni oleks hoidnud. Võib-olla ei olegi ta kellegi oma, mõtles Piia.

— Kutsu-kutsu-kutsu! meelitas ta. Oleks ometi mõni väike kont, mida koerale pakkuda, arutas ta

endamisi ja otsis igaks juhuks kleiditaskust ja mängu-rahakotistki. Aga tal ei olnud tavaliselt konte taskus ja nii ei olnud neid sellelgi päeval. Küll aga oli ümmargune punane komm, mille ta Maie emalt oli saanud.

— Kutsu, tahad sa kommi saada? küsis Piia ja pani punase kommi koera ette kõnniteele maha.

31

Kutsu nuusutas ja limpsas korra keelega üle kommi, jättis selle siis sinnapaika ja läks jälle maja nuusutama.

Sealsamas tuli üks musta kaabuga onu ja hüüdis: — Figaro, Figaro! Kutsu hüppas kohe onu juurde ja hakkas tema kannul minema.

Kõigil koertel olid siiski omanikud. — Nii see elu on, mõtiskles Piia ja vaatas punast kommi kõnniteel. Siis tuli ema ja nad hakkasid minema. Piia vaatas veel mitu korda

üle õla tagasi ja tal oli kommist kahju. Alles siis, kui nad suurde kaubamajja jõudsid, läks ta tuju jälle

heaks. Seal oli alati lõbus käia. Juba kaubamaja lõhn meeldis Piiale. See oli niisugune segamini lõhn kõikidest asjadest kokku ja ta oleks võinud seal ainult seista ja nuusutada, kaua, kaua. Kõige rohkem meeldis Piiale ringi vaadata mänguasjade osakonnas. Seal oli nii palju asju, et oleks võinud vaadata terve päeva. Kui ei oleks pidanud vahepeal sööma ja öösi magama, siis oleks vaadanud kas või mitu päeva.

Ema läks portselani-osakonda uusi kohvitasse ostma ja Piia võis mänguasjade juures oodata. Enne pidi ta aga lubama mitte midagi riiulitel puutuda. Ja riiulite all ka mitte.

Ühes nurgas olid kõik pehmed loomad. Karud, kiisud ja kutsud. Ilusad karvased mängukutsud. Piiale meenus jälle Randu ja koer ja nõiutud lamp ja Ruuduline röövel. Ja siis korraga läkski kõik silmade ees ruuduliseks...

Kohkudes vaatas ta üles — tema ees mänguasjade riiuli juures seisis pruuniruudulises kuues mees! Piial jäi ehmatusest hing kinni ja esimese hooga tahtis ta kohe minema joosta. „Oh, oleks ometi Randu siin!" mõtles ta. Aga Randu oli koolis ja ema ei paistnud ka veel, ja pealegi ei teadnud ju ema midagi Ruudulisest röövlist. Oli ainult tema, Piia. Aga ega siis temagi viletsam ei ole, arutles ta edasi ja neelatas kõvasti, et hirmust üle saada. Kui näitaks õige Randule, et tüdrukud julgevad ka...

Mees pöördus ümber ja läks leti juurde, kus oli üles ehitatud terve maastik väikeste puude, põõsaste ja majadega ja kus väike mängu-rong sõitis rööbastel ringi. Piia järgnes talle ettevaatlikult. Põnev oli niimoodi detektiiv olla ja järele hiilida. Veel põnevam oleks muidugi olnud, kui jälitatu oleks püüdnud eest ära põgeneda. See siin aga

32

Ühes nurgas olid kõik pehmed loomad.

tammus rahulikult jalalt jalale, kõndis leti juurest leti juurde ja riiuli juurest riiuli juurde. Aga hirmuäratav oli ta küll. Suur ja ruuduline.

Piia peas kerkisid plaanid. Kui ta saaks röövli kinni püüda ja nöö-riga kinni siduda! Jah, aga kust võtta nööri? Ja kui ka oleks olnud nöör, siis ei oleks ta niikuinii osanud sõlme teha, mis oleks röövli kinni pidanud. Tõtt-öelda ei osanud ta ju kingapaelagi kinni siduda.

Aga kui katsuda röövel kuhugi kõrvaltuppa meelitada ja siis uks väljastpoolt lukustada! Siin ei olnud aga niisuguseid väikesi lukuga tube. Suure saali ühes otsas olid küll tubade moodi lahtrid, kus sai kleite selga proovida, aga neil ei olnud uksi ees, ainult eesriided. Ja siis oli telefoniputka, kuid see oli alt lahti ja sealt oleks röövel ikka välja pugenud.

Siis nägi Piia, et mehe ruudulise kuue üks tasku oli kahtlaselt pun-nis ja selle avausest paistis välja valges paberis pakike. Imelamp! mõt-les Piia. Muidugi kandis ta lampi endaga kaasas, nii et keegi seda ära ei saaks võtta.

Piia astus julgust kokku võttes otse mehe selja taha. Nagu ainult prooviks sirutas ta käe välja ja puudutas sõrmeotsaga valget kokku-mässitud paberit. Siis aga hakkas mees ootamatult minema ja Piia pidi käe tagasi tõmbama.

Kui saaks sõrme ainult nii palju paberi vahelt sisse pista, et lampi korraks puudutada ja koera soovida! pidas ta aru.

Ruudulises kuues mees sammus nüüd kiiresti läbi kaubamaja ega

3 Ruuduline röövel 33

peatunud enam kuskil. Ta seadis suuna otse suurte klaasruutudega välisukse poole. Piia püüdis talle pooljoostes järele jõuda, aga nii kole palju inimesi oli tee peal ees. Ja peaaegu kõik nad sõid jäätist, sest sealsamas välisukse kõrval müüdi niisugust head pehmet jäätist vahveltuutudes.

Ühel rohelise kaabuga onul oli käes hästi suur ja kõrge jäätise-torbik, ja kui Piia mööda trügides talle külge müksas, kukkus jäätis tuutu seest platsti põrandale. See ei saanud müksamise pärast kuk-kuda, mõtles Piia, sest ta oli ju ainult nii natuke müksanud.

Rohelise kaabuga onu sai kurjaks ja ütles sõnu, mida ei sobi raa-matus kirjutada.

— Vabandust, südamerabandust! ütles Piia. Ta ei teadnud küll täpselt, mida „südamerabandust" tähendas, aga Randu oli kord nii öelnud, kui ta poes ühe kotitäie apelsine oli ümber ajanud. Ja kui kõlbas nii öelda apelsinide kohta, küllap kõlbas siis jäätise kohta ka!

— Milline kasvatamatu laps! tähendas üks vanem suure kübaraga tädi.

Selle peale ei olnud Piial aega vastata, sest Ruuduline röövel oli juba peaaegu ukseni jõudnud. Siis aga nagu ime läbi seisatas ta just ukse kõrval hambapasta- ja seebileti juures.

Nüüd ei olnud enam aega mõtlemiseks. Piia puges otse röövli külje alla ja pistis käe ettevaatlikult ruudulise kuue paremasse taskusse. Valge paber krabises natuke ja Piia vaatas kohkunult üles. Mees oli aga tegevuses seebi valimisega ja raha maksmisega ega pannud teda tähelegi. Pealegi oli ümberringi palju rahvast, kes kõik trügisid ja tunglesid ja tõukasid üksteist.

Paberipakk hargnes natuke ülevalt otsast lahti ja Piia ajas sõrmed ääre vahelt sisse. See lamp on tõesti hästi korralikult pakitud, mõtles ta. Aga ta pidi ikka juurde pääsema, sest läbi paberi ei oleks sellega kindlasti saanud soovida. Siis puutusid aga sõrmed millegi pehme ja kleepuva vastu ja Piia tõmbas ehmudes käe tagasi.

Näpud olid koos mingi pruuni sodiga. — Maksapasteet! — Pea kinni, tüdruk! karjus korraga ruudulises kuues mees.

— Minu võileivad! Ta tõmbas paki taskust välja ja selles olid tõesti võileivad. Piia

näpujälgedega maksapasteedi-võileivad. Ja nüüd nägi Piia mehe vasakut kätt ja sellel ei olnudki tätovee-

34

Piia puges otse röövli külje alla ja pistis käe ettevaatlikult ruudulise kuue paremasse taskusse.

ritud piparkoogisüdant. Ja mees ei olnud ka üldse nende Ruuduline röövel, vaid hoopis keegi päris tavaline onu.

Nende ümber oli kogunenud rahvahulk ja kõik vahtisid võileibu ja Piia maksapasteediseid sõrmi.

— Oi, vaene laps tahab süüa saada! halises üks tädi pealtvaatajate hulgast.

— Ta näeb ju täiesti nälginud välja, jätkas teine. — On su kõht nii väga tühi? küsis kolmas kaastundlikult ja silitas

Piia pead. — Jah, vastas Piia ja mõtles, et võiks ju tõesti ühe kommi või tüki

šokolaad i ära süüa, kui keegi pakuks. Ja üks tädidest andiski kohe suure punase õuna. Üks teine pakkus

keeksi ja üks vuntsidega onu kinkis kolm triibulist kommi. —- Kas sul ema ei olegi? päris õunaga tädi. — Ei, ütles Piia ja tahtis lisada, et ema ostab portselani-osakonnas

kohvitasse. Aga just siis tuligi ema ja nägi väga kuri välja ja trügis otse tema

poole. Ta võttis Piial kõvasti käest kinni ja viis ta sõnagi lausumata läbi üha tiheneva rahvamassi uksest välja.

7. Peidetud kiri

Järgmine päev oli laupäev ja siis tuli tädi Anni. Tädi Anni oli ema õde ja käis neil alati kord aastas mõne päeva külas. Ega Ran-dul midagi erilist tema vastu ei olnudki. Tal oli ainult nii hirmus kange lõhnaõli lõhn juures ja siis oli ta natuke naeruväärne oma Mummu-musirulliga. Mummu-musirull oli tema laps ja oli nagu väi-kesed lapsed ikka. Karjus eelmisel aastal peaaegu vahetpidamata, kui teda sülle ei võetud. Aga nojah, seda tegid vist kõik beebid ja seda mõistis Randu. Ta ei mõistnud ainult, kuidas tädi Anni oma lapsele nii rumala nime võis panna. Vaene laps! Ja kuidas sai ta üldse ini-mese keelt õppida, kui ta ema temaga ainult lalises? „Titi-pulli-lull", „luti-ninni-tibu" ja „pupu-mummu-ruH".

— Randu, nüüd me läheme! hõikas ema. — Minge jah! hõikas Randu vastu. — Meie läheme, sa ei saagi, meie läheme, sa ei saagi! laulis Piia

ringi keksides. — Muidugi saan, kui tahan, vastas Randu. — Aga ma ei taha. Sul

on paras niisugusele „Lolli-tita-rullile" vastu minna. — Ärge nüüd jälle naagelge! pahandas ema. — Ja sina, Randu,

ei tohi niimoodi väikese Helle-Lille kohta öelda! Selle peale klõpsatas uks kinni ja Randu vaatas kardina vahelt,

kuidas ema ja Piia väravast välja astusid ja mööda tänavat linna poole hakkasid minema. Õieti oli tal tsipa kahju küll, et ei saanud jaama kaasa minna, sest jaamas oli alati nii põnev vaadata. Ras-ked mürisevad elektrirongid, susisev auruvedur, mis kõrvalrööbastel kaubavaguneid manööverdas, tilisevad kellad ja vilkuvad punased ja valged lambid ja jaamaülem oma kettaga.

Randu ohkas. Jah, aga täna ei olnud tal kõigeks selleks aega. Ta oli just plaanitsenud ära kasutada aega, mil ema ja Piia tädi Annile vastu lähevad, et ise koos Matiga uuele luureretkele röövli maja juurde minna. Siis ei tarvitsenud emale aru anda, kuhu läheb. Ja tädi Anniga juttu ajades ja kohvi juues ei pane ehk ema ka pärast tähele, kui ta natuke kauemaks ära jääb.

TRRR-RRR!

37

Uksekell tärises nii läbilõikavalt, et Randu otse võpatas. Kiiruga tegi ta ukse lahti ja Mati tormas ärevusest punetavate põskedega tuppa.

— Noh, kas oled valmis? — Jah, peaaegu, vastas Randu. — Mõtlesin, et teeme mõned või-

le5 vad kaasa. Sahvris oli poolik päts rukkileiba ja pakk võid ja külmutuskapist

leidsid poisid sinki ja suitsuvorsti. Randu saagis sakilise leivalõika-misnoaga leiva otsast paksu käntsaka.

— Mulle ei meeldi nii paksud võileivad, ütles Mati. — Ega mina ei saa sinna midagi parata, mossitas Randu. — Sellel

noal on midagi viga, et veab niimoodi viltu. — Ma arvan, et sa lihtsalt ei oska lõigata, tähendas Mati varrukaga

nina pühkides. — Ah et mina ei oska või? hüüdis Randu solvunult. — Ma lõi-

kan leiba iga päev. Peaaegu... Peale selle meeldivad mulle paksud võileivad, jätkas ta.

Viimaks ometi oli laual kolm esimesest veel viltusemat ja ühest äärest veel paksemat leivakääru. Aga köögilaua punasetäpilisest vahariidest laudlinas mustendasid kolm noaga lõigatud salku.

— Oi, mis ema ütleb, kui seda näeb! kohkus Randu. — Õnnetus töö juures, lohutas Mati. — Minu isa ütleb alati, et

tegijal juhtub mõndagi, magajal mitte midagi. — Miks ta nii ütleb? ei saanud Randu aru. — See on üks vanasõna, seletas Mati. — Ja vanasõnad on head.

Kui juhtub mingi pahandus, siis võib neid alati öelda ja siis on kohe palju parem.

Randu tõmbas näo murelikult kipra ja mõtles, et kindlam siis juba mõni vanasõna tagavaraks välja mõelda juhuks, kui riiuks läheb.

— Härjal on lühikesed jalad, lausus ta siis. — Ei ole, vaidles Mati vastu. — EJ, päriselt muidugi ei ole, aga üks vanasõna on ju nii. — Rumal! naeris Mati. — „Valel on lühikesed jalad" on üks ja

„Häda ajab härja kaevu" on teine vanasõna. — Ah, see pole nii täpne, lõi Randu käega. — Ja mis härg siis

kaevus teeb? Aga ma loodan, et ema saab vanasõnadest aru, lisas ta ohates ja asetas liilevaasi laua keskelt laudlina katkise koha peale.

38

TASUGE MEIE HINGED.

— Teeme nüüd ruttu! kiirustas Mati ja aitas leibadele võid peale määrida ning vorstiviile vahele panna.

Lõpuks olidki võileivad valmis ja paberisse pakitud. Muu „sõjava-rustus" oli kõik pungil täistopitud taskutes: taskulamp, pliiats, roos-tetanud nuga, ümmargused kivid ja pundar nööri.

Uksest välja minnes jäi aga Randu korraga seisma ja pöördus lävel tagasi.

— Mis on? küsis Maii. — Ma mõtlen, ütles Randu. — Võib-olla peaksime jätma kirja

maha, kus seisab, kuhu oleme läinud. Kui me äkki kunagi tagasi ei tule, siis ei saagi keegi teada...

— Aga kuhu me siis jääme? kohkus Mati. — Sa pole veel vist aru saanud, et asi on tõsine, vastas Randu.

— Röövlitega ei saa mängida.

39

Ta jooksis tuppa tagasi, rebis koolivihikust tühja lehe ja kirjutas sellele suurte trükitähtedega:

TASUGE MEIE HINGED RUUDULISE RÖÖVLI VEREGA! HALL MAJA LINNULAULU TEE 13.

— Arvad sa, et ta on nii kardetav, see röövel? päris Mati natuke hirmunult.

— Kui sa kardad, eks siis jää koju! otsustas Randu. Ta murdis paberilehe neljaks kokku ja jäi nõutult keset tuba

seisma. — Peame kirja kuhugi peitma, kust isa ja ema seda kohe üles ei

leia. Muidu tulevad nad meile otseteed järele ja rikuvad veel kõik ära, jätkas ta.

— Pane lauasahtlisse! arvas Mati. — Ei, nüüd ma tean! Voodi alla, kõige taha nurka, teatas Randu.

— Siis leiab ema selle alles reedel, kui ta koristab ja voodi alt tolmu imeb. Ja seda teeb ta ainult reedeti.

— Täna on laupäev, sõnas Mati endamisi. — Pühapäev, esmas-päev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede...

— Kuus päeva, arvestas Randu. — Kui me kuue päeva pärast tagasi ei ole, siis võivad nad meid otsima tulla.

Mati neelatas korra ja katsus käega võileivapakki jakihõlma all. — Kas me ei võiks peita kirja kuhugi, kust nad selle juba homme

leiavad? küsis ta.

8. Vangis

Kohe seal, kus Linnulaulu tee maanteelt ära keeras, pugesid Randu ja Mati metsa. Seekord hoidusid nad teest eemale ja läk-sid suures kaares villade ja suvilate tagant mööda. Algul kõndisid nad päris tavalises käigutaktis, aga mida lähemale nad hallile majale jõudsid, seda ettevaatlikumaks muutusid nende sammud. Viimaks hiilisid nad põõsast põõsasse ja otsisid varju puutüvede taga.

— Vaata, seal see on! sosistas Randu korraga. Ees puude vahel helendaski hall katusekambritega maja. Metsa

poolt vaadates paistis see hoopis teistmoodi kui eelmisel korral tee pealt. Ühte otsa oli ehitatud kinnine klaasruutudega veranda ja maja tagakülge varjas kuni akendeni tihe roosihekk.

— Kui sööks enne ühe võileiva? arvas Mati. See oli ka Randu meelest mõistlik ettepanek. Nad istusid lähima

põõsa taha ja harutasid võileivapakid lahti. — Aga jätame pooled tagavaraks! manitses Randu ja hammus-

tas suure suutäie leiba. Korraga jättis ta närimise pooleli ja vahtis kohkunult Matile otsa.

— Vavvavuffevovvofeif! pugis ta. — Mis? küsis Mati. — Fofeiff! — Ma ei saa aru, kui sul suu täis on, hädaldas Mati. Kiiruga kugistas Randu kuiva leiva alla. — Maja number on kolmteist! kordas ta. — See on paha number. — Kuidas paha? ei mõistnud Mati. — Lihtsalt paha, seletas Randu. — Isa on öelnud. Mati noogutas arusaadavalt pead. — Ükskord sõin järjest kolmteist vahukoorekooki ja siis läks süda

pahaks, lausus ta tõsiselt. Äkiline tuulehoog krabistas võileivapaberit ja pani põõsalehed

sahisema. Randu piilus jälle läbi okste maja poole. — Tule, lähme nüüd! ütles ta otsustavalt. Aeglaselt liikusid nad edasi, ise kogu aeg hoolikalt kuulatades ja

ringi vaadates. Maja juures oli aga kõik vaikne, ühtki hinge polnud

41

Mati haaras aknalauast kinni ja tiris enda käte abil üles.

näha ega kuulda. Ainult üks otsapealne aken oli lahti. Võib-olla oli keegi siiski kodus?

Randu kükitas viimase kõrge kännu taga, võttis siis hoogu ja jook-sis välkkiirelt üle majataguse muru ja viskas enda roosiheki taha pikali maha. Mati järgnes talle lõõtsutades.

— Ei tea, kas maksab nii ligidale minna? hingeldas ta Randule kõrva.

— Katsume sealt aknast sisse piiluda! sosistas Randu. Heki taga roomates jõudsid nad majanurgani ja hiilisid endid tihe-

dalt vastu seina hoides avatud aknani. Aken oli aga liiga kõrgel ja kikivarbailegi tõustes ei ulatunud nad sellest sisse vaatama.

— Roni minu õlgadele! ütles Randu. Vaevaga ja värisevate põlvedega upitas Mati enda üles Randu tur-

jale ja tasakaalu hoidmine polnud just ka nii lihtne, kui tsirkuses näis.

— Seisa vaikselt, ma kukun varsti! hädaldas Mati. — Sa oled nii raske! ähkis Randu. Mati haaras aknalauast kinni ja tiris enda käte abil üles. Tuba,

kuhu ta sisse vaatas, oli natuke hämar ja silmad pidid vähekese aega harjuma, enne kui ta hakkas üksikasju nägema.

Otse ees akna all oli laud raamatute ja lahtiste paberilehtedega. Paremal oli kollasetriibulise kattega voodi ja vastasseinas lahtine tumepunastest kividest kamin. Vasakul läks uks järgmisse tuppa.

— Kedagi ei ole näha, sosistas Mati. — Ai! Ma lähen varsti katki, puhkis Randu. — Kas sa midagi

salajast ei näe? — Ei näe, vastas Mati ja hakkas just alla ronima, kui juhtus veel

korra kamina poole vaatama. Selle läikivast kivist simsil seisis teiste iluasjade keskel ümmargune vasest lamp.

— RANDU! kähistas Mati ja pidi ärevuse pärast peaaegu maha kukkuma. — Imelamp! Seal kaminaserva peal...

— Kas niisugune nagu soustikann? küsis Randu erutatult. — Jah, täpselt nagu soustikann! — Roni tuppa sisse ja aita mind ka üles, et ma saaksin sellega

koera soovida! hüüdis Randu sosinal. — Ega me siis teiste tuppa ei tohi minna! vaidles Mati vastu. — Mis see ikka teeb, püüdis Randu veenda. — Ma soovin ainult

koera ära, siis panen lambi jälle tagasi.

43

— Ei aga... ei tea..., kõhkles Mati. — Kas sa oled mu kõige parem sõber või ei ole? küsis Randu

nu tuselt. Mati tahtis nagu midagi öelda, aga jättis siiski ütlemata, toetus

küünarnukkidega aknalauale ja ronis tuppa. Tema kätest kinni hoi-des ja maja alusmüürile astudes õnnestus ka Randul ennast aknast sisse vingerdada.

— Tasa, tasa! manitses Mati, kui Randu üle laua ronides ühe raamatu põrandale maha ajas.

Aega polnud kaotada. Randu jooksis kamina juurde, võttis sellelt vasklambikese ja hõõrus käte vahel:

— Soovin endale väikest koera, koera... Samal silmapilgul paukus üks uks kuskil kaugemal maja sisemuses

ja äge koera haukumine ning kellegi sammud lähenesid kiiresti. — Keegi tuleb! sosistas Mati ja jooksis akna juurde. Sammud olid aga juba peaaegu toaukseni jõudnud ja enam ei

olnud aega välja ronimiseks. — Siia! Ruttu! sosistas Randu ja puges kollasetriibulise kattega

voodi alla. Ka Mati heitis põrandale pikali, kuid ei jõudnud veel jalgu voodi

alla tõmmata, kui väike valge karvane spitskoer tuppa tormas ja hau-kudes otseteed nende juurde hüppas. Ta nuuskis Randu püksisääri ja urises ähvardavalt.

— Pai, pai kutsu, ole tasa! sosistas Randu meeleheites ja püüdis koera kõrvade vahelt silitada. Kunagi poleks ta võinud arvata, et imelamp käsku nii ruttu täitis.

— Tsipa! Tsipa, mis sa haugud? kostis Robert Ronga hääl ukse pealt.

Tsipa urises veel tsipake, aga muutus siis sõbralikumaks ja pis-tis oma külma niiske nina Randule pihku. Ta uuris poisse küll natuke umbusklikult oma teraste mustade silmadega, aga jättis nad siis lõpuks sinnapaika ja puges voodi alt välja.

— Mis sa seal voodi all tuhnid? küsis Robi. Randu süda pidi peaaegu seisma jääma. Mõtle, kui Robi tuleks

äkki järele vaatama! Robi aga ei tulnud. Ja Tsipa ei tulnud enam ka. Ta haukus ja

niuksus küll veel ja kepsles rahutult oma peremehe jalgade ümber. Siis aga hõikas kellegi jämedam hääl teisest toast:

44

Välja ei saanud nad kuidagi ronida, sest Robi istus nüüd voodi peale ja hakkas nähtavasti mingisugust raamatut lugema.

— Tsipa! Saad konti! Tsipa kadus toast nagu tuul. Randu ja Mati võisid voodi all pisut

kergendatult hingata, kuigi Randu kurgus kipitas pettumusest, et koer siiski tema oma ei olnud. Ja ninas kipitas ka, aga tolmust. Välja ei saanud nad kuidagi ronida, sest Robi istus nüüd voodi peale ja hak-kas nähtavasti mingisugust raamatut lugema. Ta võttis kingad jalast ära ja viskas need voodi ääre alla otse Randu nina ette. Randu püü-dis küll algul hinge kinni pidada, aga kui ta lõpuks enam ei suutnud, lükkas ta kingad jälle voodi alt välja. Seal jäid nad aga nähtavasti Robile ette, sest sekund hiljem tulid nad kolinaga tagasi.

45

Randu katsus pead pöörata ja teistele asjadele mõelda. Näiteks maasikatele vahukoorega. Või niisugustele kollase kreemiga kooki-dele, mida ema alles samal päeval oli teinud ja mida Piia ja tädi Anni võib-olla just sel silmapilgul sõid...

Päris varsti hakkas igav. Midagi ei olnud teha ja midagi ei olnud ka vaadata peale Robi jalgade. Algul hoidis ta jalgu voodi ees, aga siis toppis ta need voodi alla. Sukakanna sees oli auk. Ümmargune ja nii suur, et läbi selle oleks just parajasti kõditada saanud. Randul sõrmed otse sügelesid. Aga muidugi ei võinud ta endale ka seda lõbu lubada, sest siis oleks Robi nad avastanud. Ja kuidas nad oleksid osa-nud seletada, miks nad seal võõras toas voodi all konutavad? Robil olid niisugused kole tugevad rusikad ja pealegi oli ta kambas hirmsa Ruudulise röövliga.

Viimaks ometi sai Robi raamatu läbi ja tõusis püsti. See pidi küll maailma kõige paksem raamat olema, mõtles Randu ning ulatas talle abivalmilt kingad voodi alt. Robi astus üle põranda ja kadus teise tuppa. Sammud läksid ikka kaugemale ja kaugemale. Lõpuks langes üks uks kuskil kaugemal kinni.

— Ta läks ära! sosistas Randu ja roomas voodi alt välja. — Tule nüüd ruttu! kiirustas Mati. Rutuga ronisid nad lauale ja sealt aknale. Randu sirutas juba ühe

jalagi välja, kui märkas äkki meest, kes peaaegu otse akna all lille-peenart kaevas.

— Ruuduline röövel! kahvatas ta ja tõmbas jala tuppa tagasi. Tagasitee läbi akna oli suletud. Ainuke võimalus oli siis ukse

kaudu, sama teed, kust oli läinud Robi. Uks viis suurde elutuppa ja seal paremal oli mingisugune esik. — Siin kuskil peab välisuks olema, sosistas Randu. — Ma tean,

mul on nina niisuguste asjade jaoks. — Sinu nina ma juba tunnen! Selle järgi oleme alati valesti läinud,

vastas Mati. Esikus oli kaks ust. Mõlemad olid ühesugused pruunid ja mõlemad

olid kinni. Randu mõõtis neid asjatundliku pilguga ja lausus: — Mu nina ütleb, et see vasakpoolne on õige. — No siis läheme parempoolsest, ütles Mati. Veel enne, kui ta jõudis ukselingist haarata, kuuldus teiselt poolt

kobinat ja kellegi samme. Välkkiirelt avas Randu vasakpoolse ukse ja ülepeakaela tormasid nad sellest sisse.

46

Komistades ja peaaegu veeredes kukkusid nad mingisugust pime-dat treppi mööda kuhugi sügavale. Kui nad lõpuks enam edasi ei veerenud, ajas Randu enda istukile ja katsus ettevaatlikult käsi ja jalgu ja valusat kriimu otsaees.

— Ai, ma olen peaaegu surnud! oigas ta. — Mina ka, kostis Mati hääl kuskilt pimedusest. — Säh sulle su

hea nina! — Kõige paremadki ninad võivad mõnikord eksida, vastas Randu

hädiselt. Koht, kus nad olid maandunud, oli niiske hallituselõhnaline kel-

der. Seinte ääres seisid suured kastid kartulitega ja akendeks olid väikesed metallvõrguga kaetud augud. Nendest ei oleks mahtunud välja ronima ka siis, kui võrku poleks ees olnud.

Kätega endi ees teed otsides ronisid nad trepist jälle üles, kuni jõudsid tagasi ukseni. Ettevaatlikult vajutas Mati lingile, aga uks ei avanenud. Meeleheites kangutasid nad linki, ent asjatult. Keegi oli ukse lukustanud ning Randu ja Mati olid keldris vangis.

9. Saladus

— Kuhu küll Randu nii kauaks jääb? küsis ema juba vähemalt kümnendat korda ja vaatas murelikult kella.

— Küll ehk mängivad Mati pool, arvas isa. Piia ei arvanud üldse midagi. Ta oli ametis kollase kreemiga koo-

kide söömisega. — Kui ma suureks saan, siis ma söön iga päev ainult niisuguseid

kooke, ütles ta. — Nii et sa tahaksid siis suur olla? päris tädi Anni naerdes. — Jah, õhkas Piia. — Ja siis ei lähe ma kunagi õhtul magama ega

pane kunagi ka pikki sukki jalga. — Aga minul on ju pikad sukad, ütles tädi Anni ja sirutas jala

kohvilaua alt välja. — Jah, aga need on nii õhukesed, et ei loe, vastas Piia ning lisas

siis mõtlikult: — Kuigi sinul peaksid küll paksud sukad olema, siis ei paistaks välja.

— Mis ei paistaks välja? küsis tädi Anni. — Et jalad on nagu piitsavarred. Isa on öelnud... Isa hakkas korraga hirmsasti köhima ja tõusis lauast. — Ma helistan õige Mati poole ja küsin, kas Randu on seal,

sõnas ta. — Ei, nüüd ma tean! kilkas Piia. — Randu on gaasimaski ostmas. — Gaasimaski!? imestas ema. — Mis ta sellega teeb? — Ta ütles, et peab gaasimask olema, kui tädi Anni tuleb. Et tädi

Annil on niisugune lõhnaõlihais. — PIIA! hüüdis ema kurja häälega. Tädi Anni ainult naeris, aga see oli natuke imelik, kõvera suuga

naer, nagu ei olekski üldse päris naer, vaid ainult mängunaer. Ema vaatas jälle kella ja läks siis kööki pliidi juurde katsuma, kas

Randu söök veel ikka soe on. Nüüd tuli isa telefoni juurest ja ta nägu oli väga tõsine. — Mati on ka kadunud, teatas ta. — Nad olid arvanud, et ta on

siin.

48

Ema muutus täiesti kahvatuks ja läks akna juurde. Väljas oli pea-aegu pime.

— Taevas küll! ütles ta. — Ega nendega ometi midagi juhtunud ei ole?

— Nad ju suured poisid, püüdis isa lohutada. — Küll tulevad... Randu aga ei tulnud. Aeg läks, kägu kellas kukkus ikka rohkem

ja rohkem kordi ja isa ja ema muutusid järjest rahutumaks. — Ta pole kunagi varem nii kaua ära olnud, kurtis ema. — Ma helistan Mati isale, siis läheme koos välja otsima, otsustas

isa. Samal hetkel kuuldus kolinat lastetoast, kus väike Helle-Lill

üksinda magas. Tädi Anni ja Piia jooksid esimestena kohale. — Oi, Helle-Lill! hüüdis tädi Anni. — Oi, potilill! hüüdis Piia. — Kuidas sa nii rumalasti Helle-Lille kohta ütled! pahandas ema. Aga seekord kukkus ema sisse, sest Piia ei mõelnud üldse tädi

Anni väikest last, vaid hoopis päris potilille, mis laua pealt maha oli kukkunud. Helle-Lill oli voodist välja roninud ja nähtavasti toas ringi paterdanud. Ta oli laudlina koos lillepotiga põrandale tõmma-nud, istus ise rahulolevalt keset mullahunnikut ja toppis mingisugust kokkumurtud paberilehte endale suhu.

— Mummu-Tibu-Helle-Lille! halises tädi Anni ja laskus põlvili mullahunniku kõrvale.

— Nämm-nämm, ütles laps ja nätsutas paberit suus. — Päh! manitses tädi Anni ja võttis paberi lapse suust. See oli

ühest nurgast juba läbi ligunenud ja katki. — Näita, mis see on! küsis ema. Ta võttis märja paberilehe enda

kätte ja harutas lahti. Siis jäi ta seda kohkunult üksisilmi vaatama. — Mis...? päris isa. Rohkem ei jõudnud ta aga öelda, sest nüüd

venisid ka tema silmad suureks. Paberil ilutsesid Randu suured kan-dilised trükitähed:

TASUGE MEIE HINGED RUUDULISE RÖÖVLI VEREGA! HALL MAJA LINNULAULU TEE 13.

— Ruuduline röövel!? ehmatas ema. — Kes see on? — Mina tean! suurustas Piia. — Ta on täitsa kardetav ja elab

pimedas metsas. Aga see on saladus ja seda ei tohi nii kõvasti rää-kida.

49

— Nämm-nämm, ütles laps ja nätsutas paberit suus.

— Räägime siis hästi tasa, ütles ema ja võttis Piia sülle. Ja Piia jutustaski sosinal hiiglasuurest piparkoogikäega röövlist ja

hiiglakõrgest majast ja hiiglapimedast metsast. Pärast seda oli kõik segamini. Isa ja ema panid palitud selga ja ema

nuttis natuke. Piiale pandi pikad püksid jalga ja paks vateeritud jakk selga. Mati isa ja ema tulid neile koos suure taskulambiga. Kõik oli hirmus põnev! Ka tädi Anni oli närviline ja tahtis kaasa tulla. Ainult Helle-Lill jäi koju Mati vanaema juurde, sest nii põnevad asjad on väikestele lastele keelatud.

10. Päästjad

Kui Randu ärkas, ei olnud tal algul meeleski, kus ta on. Selja all oli kõva ja külm ja ümberringi oli kõik kottpime. Ta kobas kätega enda ümber muldpõrandat.

— Ema! hõikas ta. — Mis... mis on? küsis Mati hääl kuskilt üsna ligidalt. Ja siis tuli Randul meelde, et ta ei olnudki ju kodus, vaid hoo-

pis Ruudulise röövli keldris. Sealsamas tema kõrval oli taskulamp. Taskulambid on väga kasulikud asjad — siis kui neid põlema saab panna. Seda lampi aga ei saanud põlema panna, sest et ei olnud patareid. Patarei oli kodus punase mängutraktori sees ja see oli ju iseenesest ka tore. Matil ei tarvitsenud selle väikese asja pärast paha-seks saada. Pealegi ei oleks seal keldris niikuinii midagi vaadata olnud ka siis, kui taskulamp oleks põlenud.

— Ma magasin vist natuke, ütles Randu. — Ei tea, mis päev juba on? oigas Mati. — Ma arvan, et on veel ikka alles laupäev, aga võib-olla on ka

pühapäev, vastas Randu. — Igatahes mitte rohkem kui esmaspäev. Mati ohkas ja luristas nina. — Sa oleksid pidanud peitma kirja nii, et nad kodus selle natuke

varem üles leiaksid, ütles ta imeliku virila häälega. Randu toetas selja vastu kartulikasti ja mõtles. Igal juhul oli hea,

et ta oli hästi paksud võileivakäärud lõiganud. Nüüd ei olnudki kõht nii väga tühi. Hullem oli joogijanu. Pühapäev, esmaspäev, teisipäev... Ta hakkas sõrmedel päevi lugema, aga jättis siis pooleli. Ka temal tõusis nututunne kurku.

Siis korraga kargas Mati püsti ja läks aknaaugu juurde. — Kas kuulsid? sosistas ta. Kuskilt kaugelt kostis nagu kellegi nõrk hüüe. — Öökull, arvas Randu. — Kui see on öökull, siis olen mina kana, ütles Mati ärevalt. — Kui siit välja saame, siis ostan sulle kotitäie teri, vastas Randu

tusaselt. Järgmisel hetkel kuuldus aga hüüe jälle ja seekord hulga ligemalt:

51

Valgustatud ukseavauses seisis Ruudulise röövli tume kogu.

— Ran-du! Ma-ti! Uu-uuu! — Ema! hõikas Randu. — See on ema! Jah, tõepoolest oli see ema hääl. Aga kunagi varem polnud Randu

seda kuuldes nii suurt heameelt tundnud kui nüüd. Muidu tähendas ema hõikamine ikka ebameeldivaid asju, nagu näiteks tuppatulemist või magamaminemist. Nüüd oli see aga niisama tore, nagu oleks teda kutsutud sööma maailma kõige suuremat portsjonit maasikajäätist.

Hüüded tulid ikka lähemale ja lähemale. Ja peagi ei kostnud enam ainult üks hääl, vaid kaks või kolm või neli. Võib-olla isegi viis. Mati tundis ära oma isa madala bassihääle ja Randu oleks võinud van-duda, et kuulis Piia lapsikut piiksumist.

— ISA! hõikas Mati nii kõvasti kui jaksas. — EMA! karjus Randu. — ME OLEME SIIN! Hääled väljas vaikisid korraks, aga siis hüüdis ema uuesti: — Ran-du! Ma-ti! — ME OLEME SIIN! kisendasid poisid kooris. — SIIN KELD-

RIS! Korraga krigises võti lukuaugus ja keldriuks tõmmati lahti. Val-

gustatud ukseavauses seisis Ruudulise röövli tume kogu. — Kes seal on? käratas ta kurjalt. — Appi, keldris on vargad! kiljus kellegi naise heledam hääl. — Ei, me ei ole vargad! Kui ma suureks saan, siis hakkan kindra-

liks, kiunus Randu haledalt ja puges kartulikasti taha varju. — Ja mina hakkan rongijuhiks, nuuksus Mati. — Palun, halastage

meie peale! — Tulge välja! käsutas mees. Teha ei olnud midagi. Värisevatel jalgadel ronisid nad trepist üles

valguse kätte ja seisid silm silma vastu Ruudulise röövliga. Tema kõrval seisis roosa hommikumantliga ja väga kohkunud näoga tädi ja nende selja tagant vaatas triibulises pidžaamas Robi Ronk.

— Isa, need on ju Randu ja Mati meie klassist! hüüatas Robi üllatunult.

— Kas see... see on sinu isa? kogeles Randu segaduses ja noogutas Ruudulise röövli suunas.

— Jah, ja see on minu ema, ütles Robi roosale tädile osutades. Siis kuuldus kloppimine välisuksel ja sisse astusid isa ja ema ja

Mati isa ja ema ja tädi Anni ja Piia.

53

— Palume väga vabandust, et segame niimoodi kesköösi, ütles isa. — Me otsime oma poegi.

— Kas neidsamu? küsis Robi isa ja näitas Randule ja Matile, kes, mustad kui murjanid, nurgast välja tulid ja oma vanematele vastu jooksid.

— Neidsamu jah, vastas ema läbi pisarate ja võttis Randu kaissu. Tädi Anni tegi aga Robi isa nähes suured silmad ja hüüdis rõõm-

salt: — Oi taevas! See on ju Kohver Ronk! — Kas sa tunned siis teda? küsis Randu umbusklikult. — Miks ma ei tunne! naeris tädi Anni ja pigistas Ruudulise röövli

käsi. — Ta nimi on õieti Kristofer, aga koolis kutsusime teda ikka alati Kohvriks.

Ja Kohvriks nimetatu naeris ka, aga pöördus siis uuesti Mati ja Randu poole:

— Oli tore, et külla tulite, ütles ta. — Aga miks te all keldris istusite?

— Kogemata, vabandas Mati. — Mina... meie... see tähendab, Randu tahtis endale selle nõiutud lambiga koera soovida.

— Mis lambiga? päris Robi. — Sellega, mis teises toas kamina peal on, selgitas Randu. — Kui ma väike poiss olin, siis lugesin Aladdinist ja tema ime-

lambist, jutustas Robi isa. — Nüüd tuli see muinasjutt mulle meelde, kui ükspäev Pudelströmi antikvariaadist mööda läksin, ja siis ostsingi selle lambi niisama nalja pärast. Aga muidugi võite katsuda sellega soovida, kui tahate. Miks te ainult ei küsinud?

— Ei saanud, ütles Randu. — Me arvasime, et... — Et te olete röövel, aitas Mati. — Röövel?! Kristofer Ronk hakkas naerma ja naeris, nii et kõht

vabises. Ja siis ei näinudki ta enam nii röövli moodi välja. Ta silmad olid päris sõbralikud ja juuksed olid ka palju heledamad ja süda käe peal palju väiksem kui eelmisel korral.

— Matil on üks raamat, kus seisab, et tätoveeritud kätega mehed on röövlid, püüdis Randu vabandada.

— Olen paar aastat merel olnud, kostis Kristofer Ronk. — Mere-mehed lasevad endile tihti niimoodi naha peale joonistada.

— Kas neil siis joonistuspaberit ei ole? küsis Piia.

54

— Seda saab ju iga tita aru, et naha peale on parem! seletas Randu. — Siis saab vaadata, kui vannis käib.

— Õieti peaksite te, poisid, mõlemad naha peale saama selle tembu eest! segas nüüd isa vahele. — Te ei tea, kuidas me kõik teie pärast mures olime!

See on küll väga suurte inimeste moodi, mõtles Randu. Et enne muretsevad ja otsivad taga, aga siis, kui üles leiavad, tahavad peksa anda.

Siis pakkus Robi ema kõigile kuuma kakaod ja võileibu. — Mina vist paningi keldriukse lukku, ütles ta kahetsevalt. — Aga

ma ei teadnud ju, et te olite seal all. Kakao maitses hästi. Nii hästi, et Randu palus, et ema tädi Ronga

käest kakaoretsepti küsiks. Ja võileivaretsepti ka, sest nii häid juustu-võileibu ei olnud ta veel kunagi söönud.

Peagi oli kõik vaev ja keJdrisistumine unustatud. Robiga oli lõbus mängida ja Tsipa oli maailma kõige toredam kutsu. Ta oskas kahel käpal püsti seista ja istus käsu peale jalgade ette maha. Randule vaa-tas ta tumedate silmadega kelmikalt otsa ja liputas oma rõngas saba. — Oh, oleks ta ometi minu koer! mõtles Randu ja tundis, kuidas otsekui pind südames torkas.

— Tsipa oleks nagu sinuga juba varemini tuttav, imestas Robi. Jah, küll olemegi tuttavad, mõtles Randu endamisi ja tuletas

meelde nende endist kokkusaamist voodi all, kuigi ta seda Robile ei öelnud.

Algul oli Randu natuke pettunudki, et Kristofer Ronk siiski päris röövel ei olnud, sest see luuramine oli ikka täitsa põnev. Varsti hak-kas talle aga see onu meeldima ja ta oleks peaaegu tahtnud niisugust tätoveeritud südant endalegi saada. Kuigi parem oleks muidugi üks-kordüks käe peal, kui õpetaja koolis küsiks, mõtles ta.

Ja maja oli ka tore, peituse mängimiseks paljude põnevate tuba-dega ja pisikeste katusekambritega pööningul.

— Kas ma võin siia teinekord veel mängima tulla? küsis Randu, kui nad viimaks hakkasid koju minema.

Siis läksid aga Robi silmad niiskeks ja ta rääkis, et nad pidid varsti ära kolima ja maja ära müüma.

— Ei ole midagi parata, ütles onu Kristofer ja nägi väga tõsine välja. Ta oli haige olnud, seletas ta, ja siis oli kõik raha otsa lõp-penud ja tema töö pankrotti läinud. Randu ei teadnud õieti, kuidas

55

pankrotti minnakse, aga nähtavasti oli see midagi halba. Võib-olia olid rotid pangas raha ära söönud, mõtles ta. Nüüd käis onu Kris-tofer küll majades ringi ja luges elektrimõõtjaid, aga sellest vist ei aidanud.

Randul oli onust kahju. Ja Robist ja Robi emast ja Tsipast ka. — Kui sa saaksid sada krooni, kas siis võiksite siin edasi elada?

küsis ta. — Ei, sajast vist ei jätku, vastas onu Kristofer kurvalt. — Aga kui saaksid sada tuhat miljonit? päris Randu. Onu naeratas ja sasis silitades ta juukseid. — Siis küll. Väljas hakkas öö juba hommikuks minema, kui nad kõik hane-

reas halli maja juurest kodu poole sammusid. Piia oli nii väsinud, et isa pidi teda süles kandma, ja tädi Annil olid jalad kõrgetel kontsa-del käimisest valusad. Alla tee peale jõudes jäi aga Randu äkitselt seisma.

— Isa, oota! palus ta. — Ma unustasin midagi! — Mis sa unustasid? küsis isa, aga ei saanud enam vastust, sest

Randu oli juba poolel teel maja juurde tagasi. Kristofer Ronk tegi väga üllatunud näo, kui ta Randu kloppimise

peale jälle ukse avas. — Onu, sul on ju imelamp! hingeldas Randu. — Lamp? Jah, lamp — mis siis? ei saanud onu aru. — Sellega võid ju palju raha soovida, nii et te ei pea siit ära

minema, andis Randu head nõu. Onu Kristofer naeratas, aga raputas siis kahtlevalt pead. — Ma kardan küll, et ma ei oska sellega nõiduda, kurtis ta. — Oi, see on nii lihtne! Võta ainult lamp kätte ja hõõru natuke,

õpetas Randu. — Ja siis ütle, et soovid sada tuhat miljonit krooni. — Ma võin ju proovida, arvas onu Kristofer. — Kas kindlasti? küsis Randu. — Kindlasti, lubas onu Kristofer, keda nad olid kutsunud Ruudu-

liseks röövliks.

56

Tsirkuseartist Balans Brother von Fantastika.

11. Limps

Kool oli lõppenud ja suvepuhkus alanud. Maja taga aias seisis püstiupitatud puukast. Kasti peal oli kollane taburet ja tabureti peal hoidis Randu ühe jala peal tasakaalu.

— See pole ju midagi, nii oskan mina ka! ütles Mati, kes koos Piia ja Maiega rohul istus ja pealt vaatas.

— Ära sega! Siin on maailmakuulus tsirkuseartist Balans Brother von Fantastika! hõikas Randu vastu ja vehkis kätega, et mitte ümber kukkuda.

— Ja nüüd tuleb mustkunstnik Hookus Pookusson-Filiookusson, jätkas ta ja võttis taskust punase kivikuuli. — Vaadake, nüüd näete seda kuuli viimast korda!

Randu veeretas kuuli käte vahel ja pööritas silmi: — Abraka-dabra-kassisaba-umbluu! Näe, nüüd on kadunud!

Ta avas peopesad ja sirutas tühjad käed võidurõõmsalt ette. — Sa panid pluusi alla, ütles Piia. — Ei pannud! protesteeris Randu solvunult. — Ma nägin, et panid, vaidles Piia. — Näita siis pluusi alt! nõudis Maie. Randu nööpiski pluusi lahti ja kiskus üle pea ära. Samal hetkel

veeres aga punane kivikuul püksisäärest välja, kukkus enne tabure-tile, siis korisedes puukastile ja sopsatas lõpuks maha rohu sisse.

— Nii pole ju midagi tore, kui te üldse mustkunsti ei usu, mossitas Randu ja hüppas kastilt alla.

Mati pistis käed püksitaskutesse ja hakkas varvastega teerajal kruusa tõstma.

— Katsume parem, kumb saab suurema kivi varba vahele panna! tegi ta ettepaneku.

— RANDU! hõikas korraga ema läbi akna niisuguse häälega, mis ei tõotanud just head.

— Nüüd sa oled jälle midagi pahandust teinud, arvas Piia. Kuri kahtlus lõigi Randu hinge, kui ta toa poole lonkis: mis ikka

muud kui tema loomaaed! Nähtavasti oli ema selle kapi nurgast üles leidnud.

58

Ja nii see oligi. Ema seisis aknal ja hoidis valget pappkarpi kaugele ettesirutatud käes.

— Randu, kas sina oled need hirmsad elukad tuppa toonud? küsis ta kurjalt.

— Need on ussid, aga nad ei ole üldse kardetavad, vastas Randu vagusalt. Ta oli need eelmisel päeval suure paju okstelt leidnud ja need olid tema meelest nii armsad väikesed loomakesed. Rohelised, mustade täppidega ja kollakaspunaste ees- ja taguotstega. Ja ta oli teinud neile pappkarbist maja ja pannud söögiks sisse pajulehti. Hom-mikul olid küll mõned karbist välja roninud ja vingerdasid põrandal, aga ta oli siiski enamiku neist üles leidnud ja majja tagasi pannud.

— Kardetavad või mitte, aga vii nad siit välja jalamaid! käskis ema ja noppis usse kollaselt põrandavaibalt.

Randu võttis karbi ja läks noruspäi ja jalgu järel vedades aeda tagasi. Ühtegi looma ei lubatud talle! Ei olnud enam lootustki koera saada, kuigi oli lambiga soovinud. Algul oli ta küll oodanud mingi-sugust imet, aga imed ei sünni niisama iga päev ja lambid ei ole ka nähtavasti imelambid. Randu tundis peaaegu piinlikkust selle üle, et ta üldse lambi nõiaväge oli uskunud. Ta istus suure mustsõstrapõõsa juurde maha, tõmbas põlved lõua alla ja oli kurb.

Ta ei teadnudki, kui kaua ta niimoodi juba kurb oli olnud, kui kuulis eemalt Piia heledat häält:

— Randu! Randu! Aga Randu ei liigutanud ennast, vaid istus ikka sõstrapõõsa all

edasi. — Randu! Uu-uuu! huikas Piia. Isegi kurb ei lastud tal rahus olla! Elu on tõesti raske, mõtles

Randu ja tal oli endast nii väga kahju. Siiski hakkas ta nüüd juba seal istumisest natuke tüdima ja lootis peaaegu, et Piia ta üles leiaks. Piia jooksiski põõsaste vahel ringi, aga ei näinud teda ometi. „On tal ka viletsad silmad!" pahandas Randu ja tõusis siis viimaks ise püsti. Ehk on Piial midagi lõbusat rääkida...

Majanurga juurest kostsid kellegi hääled ja Randu jooksis vaa-tama.

— Tule! kiirustas Piia. — See ruuduline...! Jah, tõepoolest! Värava juures seisis Robi Ronk oma isaga. Ran-

dut nähes ruttasid nad talle vastu ja Kristofer Ronk võttis ta käest kinni.

59

— Mis sa talle nimeks paned? küsis ema.

— Ma tahan sind tänada, Randu! lausus ta. — Sa käskisid mul Aladdini lambiga soovida, ja et ma sulle lubasin, siis proovisingi nalja pärast. Täna hommikul sain teada, et olen võitnud loosiga suure summa raha.

— Ja nüüd me ei peagi ära kolima, ütles Robi rõõmsa näoga ja võttis põuest välja väikese valge karvanutsaku. — See on sinule, lisas ta.

Randu huuled liikusid ja ta püüdis midagi öelda, aga ei saanud rõõmu pärast sõnagi suust välja. Ta käte vahel oli pisike koerakut-sikas, just nagu Tsipa, ainult palju väiksem, palju valgem ja palju karvasem.

— See on üks Tsipa poegadest, ütles Robi isa. — Ma ei tea, kas sa nägid neid eelmine kord meil?

— Ei... On... on ta... päris minu oma? kogeles Randu ja silitas õrnalt kutsika pead. Kutsu ajas oma tillukese roosa keele välja ja limpsis Randu kätt.

— Vaata, mis ta tegi! kilkas Piia. — Limps! — Ta on päris sinu oma jah, kui su isa ja ema lubavad, vastas

Kristofer Ronk. — Oi! õhkas Randu õnnelikult ja alles siis tuli tal meelde aitäh

öelda. Ema pani parajasti taldrikuid lauale ja isa tuli just teisest toast

kööki, kui Randu kutsikaga sisse tormas. — EMA! ISA! hingeldas ta. Ja ema ja isa vaatasid enne Randule, siis kutsikale ja siis jälle oma

pojale. Viimaks võttis isa taskust piibu ja istus punasetäpilise vahariidega

köögilaua taha. — Siis on meil üks perekonnaliige juures, naeris ta. — Mis sa talle nimeks paned? küsis ema. — Limps, ütles Randu ilma pikema mõtlemiseta. Ta surus põse

vastu kutsika pehmet karva ja sosistas: — Minu väike Limps, minu kallis, kallis kutsu!

Ja kaugel metsas hallis majas läikis kaminasimsil väike vasklamp, millel oli imeline võime täita inimeste soove. Kuid seda imevõimet usuvad ainult lapsed. Kui nad kord suureks kasvavad, siis ei usu aga võib-olla enam nemadki.

Sisukord

1. Nõiutud lamp 3

2. Esimene soov 7

3. Ruuduline röövel 13

4. Tätoveeritud käsi 17

5. Maja metsas 23

6. Piia püüab röövlit 30

7. Peidetud kiri 37

8. Vangis 41

9. Saladus 48

10. Päästjad 51

11. Limps 58

Nõu, H. N 88 Ruuduline röövel. — Tln.: Eesti Raamat, 1991. — 64 lk.: iil.

ISBN 5—450—00968—2 Rootsis elava eesti lastekirjaniku põnev lugu, mille põhiteemaks laste igipõline igatsus oma

elus asja järele. Oskuslikult on loosse põimitud Aladdini imelambi motiiv. Imed täituvad, kui neisse uskuda.

Autori illustratsioonid. Nooremale koolieale.

M3^aHHe RJIH nerek M/iafliuero uiKO/ibHoro B03pacTa Nooremale koolieale

H biy Xenra. KJIEHATblH PA3EOHHMK 2-oe HsaaHHe. Ha 3CTOHCKOM H3MKe

XyaoÄHHK-mi^iocTpaTop Xe;ira H w y TajLfiHHH, H3A-B0 «3acTn paaMaT»

Toimetaja L.-M. Anderson Kunstiline toimetaja H.Tikand

Tehniline toimetaja H. Viikmaa Korrektor E. Kõrge

MB No 7748. Laduda antud 21. 12. 89.

Trükkida antud 22. 08. 90 Formaat 70X90/16

Ofsetpaber. Kiri: times. Ofsettrükk.

Trükipoognaid 4,0 Tingtrükipoognaid 4,68 Tingvärvitõmmiseid 9,95 Arvestuspoognaid 3,27

Trükiarv 36 000 Tellimus nr. 742.

Hind 25 kop. Kirjastus „Eesti Raamat", 200090, Tallinn, Pärnu mnt. 10.

Tallinna Raamatutrükikoda, 200108, Tallinn, Laki 26.