Reede, 18. veebruar 2011 | nr 7 (021) www.tallinn2011.ee

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid Tasuta kultuuriväljaanne

LINNARUUM

MUUSIKA

MUUSIKA

Foto: Stanislav Moshkov

«Tuned City» muudab helid nähtavaks ning saadab huvilised kaardi järgi linna hääli avasta-ma. Loe lk 3

«Miks ei ole me juba varem siia esinema tulnud?» imestas tä-navuse Naapurivisa peaesineja, kodumaal ülimenukas Soome punkrokkbänd Apulan-ta.Loe lk 7

Kaie Kõrb: «Püüan nagu tippsportlane

end õigeks ajaks vormi ajada.»

Loe lk 4–5

Agentuuri Corelli Music kontserdisari «Kirikupühad Maarjamaal» jätkub veeb-ruaris ja märtsis kahe oma-näolise kavaga. Sari kuulub ka Euroopa kultuuripealin-na Tallinn 2011 kultuuri-programmi.

Esimene suurkontsert 2011. aastal toob 28. veebruaril Tal-linna Jaani kirikusse barokiaja muusiku, taani-saksa organisti ja helilooja Dietrich Buxtehu-de (1637‒1707) teose «Membra Jesu Nostri». Seitsmest lühi-kantaadist koosneva tsükli, mis on kirjutatud viiele häälele ja barokiaja pillidele, esitavad Ees-ti Filharmoonia Kammerkoori solistid, Uku Joller ja ansambel Corelli Consort dirigent Toomas Siitani juhatusel.

Kaunis muusika maalib müsti-lisi pilte ning viib mõtted inim-hingega seotud igavikulistele tee-madele, barokkansambli Corelli Consort koosseisus saab seekord lisaks tavapärastele pillidele nau-tida ka Eestis harvaesinevat viiest viola da gamba’st koosnevat kon-sorti.

Tallinn 2011 kultuuriprogram-mi raames pakub Corelli Music erakordset elamust, tuues sarjas «Kirikupühad Maarjamaal» pub-liku ette kõige eredama passioon-oratooriumi enne Bachi.

Vaiksele nädalale eelneval paastuajal saab kuulda 30. märt-sil Tartu Jaani ja 31. märtsil Tal-linna Jaani kirikus mõnda aega ka Tallinnas kantorina tegut-senud ja siin ühe esimesi saksa oopereid kirjutanud barokiaja helilooja Johann Valentin Me-

deri (1649‒1719) «Matteuse passiooni». Barokiaja helilooja suurteost esitlevad tänased tipp-muusikud, kes järgivad hoolikalt omaaegseid esitustavasid. Esi-nevad ansambel ja koor Studio Vocale, solistid Tõnis Kaumann (Evangelist), Uku Joller (Jeesus) ja Kädy Plaas (sopran), dirigeerib Toomas Siitan.

2006. aasta Vaiksel nädalal al-guse saanud sarja «Kirikupühad Maarjamaal» peamine eesmärk on tuua järjepidevalt publikuni kaunist muusikat, mis kirjutatud ühe või teise kirikupüha puhul. Seda kantakse ette kirikus, mille vaimset ja akustilist keskkonda on heliloojad oma teoseid kir-jutades arvestanud, et muusika imeline sõnum jõuaks kuulajani võimalikult puhtalt.

Agentuuri Corelli Music järg-

mised projektid Euroopa kultuu-ripealinn Tallinn 2011 program-mis on festival «Tallinna tornid» augustis ja hooaja avakontserdid

Toompea muusikasalongis sep-tembris.

Kõigest lähemalt aadressil www.corelli.ee.

Corelli Music jätkab kontserdisarjaga «Kirikupühad Maarjamaal»

2 ARVAMUS Reede, 18. veebruar 2011

Ajaleht KultuuripealinnVäljaandja: SA Tallinn 2011Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 TallinnMaarja-Liis Arujärv, peatoimetajaAnneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.eeAndreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.eeEuroopa kultuuripealinna infokeskusRotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinntel: +372 6594 113e-post: infokeskus@tallinn2011.eee-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

KULTUUR KUTSUB

Andreas Sepp, reporter

AINULT KAKS KÜSIMUST

Nõukogude ajal oli bal-lett nii Eestis kui mu-jal Nõukogude Liidus eriti populaarne. Kui

käisid balletikoolis, olid uhke poiss ‒ valmistusid ju saama bal-letitantsijaks, kes võis minna esi-nema välismaalegi.

Ballett oli tollal otsekui tant-suolümpiamängud ‒ teater, kuhu said tööle vaid parimad. Nõuko-gude Liidus oli uhkuseasi, et meie tantsijad suudavad oma keha klassikaliseks tantsuks nii hästi treenida, et oleme paremad kui Ameerika, Inglismaa ja Prantsus-maa.

Andekaid võtame vastu kõikjalt

Sellest, kuidas Moskva Suur Teater käis oma tantsijatega 1960. aastatel Londonis ja millises tipp-vormis nad olid, räägitakse siia-maani.

Kui aga Rudolf Nurejev Nõuko-gude Liidust põgenes, siis tahtis Lääs omakorda näidata, et nemad hoolitsevad andeka inimese eest paremini, annavad talle rohkem võimalusi.

Praegu tantsul enam niisugust poliitilist toetust pole. Riigid tun-nevad oma tantsijate üle küll en-diselt uhkust, kuid see väljendub teisel moel. Kuna tantsus pole keelebarjääri, on oma riiki välis-maal esindades selle läbi kergem sõnumeid edasi anda. Paljudes riikides on seda mõistetud ning tantsijaid ja tantsu kasutatakse

kultuurisaadikutena.Esimene, mida rõhutasin, kui

Eestisse tagasi tulin, oli see, et peame Tallinna balletikooli roh-kem toetama ja tutvustama, selle nimel kogu aeg pingutama, mui-du ei oska noored sellesse tippta-semel balletikooli teed leida.

Koos üldharidusega on väga raske süvendatud balletiõpet anda, kuid peab aru saama, et nii-sugust eriala ei saa õhtul üksinda praktiseerida.

Võib-olla saab viiulit kodus pärast tunde omaette harjutada, kuid balletitreening peab toimu-ma suures saalis koos õpetaja ja õpingukaaslastega.

Vestlussaateid tipptantsijatega napib

Meil on ka väga tugevaid ja tublisid eraballetikoole, kus heal tasemel õpetatakse. Ma ei tea üksnes, kas nad saavad piisavalt lavapraktikat.Tantsija peab jõud-ma lavale juba väiksena, mida rohkem tal selleks võimalust on, seda parem.

See ei vasta tõele, et võtame Estoniasse Eesti tantsijaid ainult Tallinna balletikoolist ‒ häid ja andekaid, kes on saanud kõrgta-semel väljaõppe, võtame vastu kõikjalt.

Eestis palju ka mitmesuguseid väiksemaid tantsukoole ja -rin-ge, mõned neist tegelevad balleti algõppega, teised muude tantsu-stiilidega.

Oleks vaja, et kujuneks niisu-gune tantsuõppe võrgustik, kus õpetajad oleksid valmis suunama suuremasse kooli oma andekaid lapsi, kes on võimelised enamaks, et nad saaksid täiusliku väljaõppe.

On tõsi, et tihtipeale pole füü-siliselt kõige andekamatel lastel huvi tantsu vastu. Tegelikult ei tea sageli ei nemad ise ega nen-de vanemadki, mida tants endast kujutab, ei mõista, et see on küll väga raske, kuid ka äärmiselt ilus ja eneseteostust võimaldav.

Niisugustes riikides nagu Itaa-lia, Prantsusmaa ja Venemaa kajastab meedia väga palju klas-sikalist tantsu, balletitähed on niisama tuntud kui sportlased.

Siin pöörab ajakirjandus tihti-peale tähelepanu pigem lauljatele ja meediainimestele endile. Ar-van, ka tantsust ja tipptantsijate-ga peaks palju enam kõnelema, see aitaks tuua rohkem inimesi lähemale meie imelisele erialale.

Maailm on tohutult muutu-nud, nii spordis kui balletiteatris on tegutseb kohaliku päritoluga inimeste kõrval palju välismaala-si. Meie teatris tantsivad näiteks inglased, Inglismaal eestlased, sakslased, poolakad jne. Täna-päeval on see tavapärane.

Ma arvan, et noor inimene peaks juba koolis mõtlema, mil-lised on tema edasised plaanid, mida ta teha ja kuhu jõuda tahab. Meie ajal oli lihtsam, me tead-sime, et Nõukogude Liit annab lõpetajale töökoha. Praegu pole ükski koht kellelegi garanteeri-tud.

Balletikooli lõpetajad peavad mõtlema, mida nad ise edasi tee-vad, kui näiteks Estonias kohti pole. Praegusel ajal on maailm avatud ja seetõttu õnneks võima-lusi töö leidmiseks ka välismaal

Estonias stažeerimise võimalus tuleb

On tõsi, et kõik ei soovi välis-maale minna.

Üks lahendus niisuguste kooli lõpetanud tantsijate jaoks oleks balletiteatris stažöörina prakti-seerimise võimalus, mida välis-maal palju kasutatakse. Tulevikus hakkab niisugune võimalus ka Estonias olema, stažöörid saavad küll vaid üsna vähe toetust, kuid nii ei jää inimene, kes oma erialal jätkata tahab, vähemalt mingiks ajaks tantsust eemale.

Euroopas ja Ameerikas on ta-vaks, et tantsija otsib ka ise lisa-võimalusi, kuidas ennast vormis hoida.

Londonis on tantsukeskused, kuhu võib hommikul minna, maksta ja võtta mitmesugustelt õpetajatelt treeningtunde. Seal käivad oma igapäevasele teat-ris toimuvale treeningule lisaks paljud niisugusedki tantsijad, kes täiskoormusega teatris töö-tavad.

Ballett on kunst ja tippsport

Balletitantsija on ühtaegu nagu kümnevõistleja, modell ja näit-leja, kellel peavad olema õiged proportsioonid, õige joonis, õige lihase pikkus, sobivad kõõlused ja liigesed, hea koordinatsioon, tugevus ja tahtejõud. See on loo-duslik valik. Jah, kõik inimesed on ilusad, kuid kõik inimesed ei saa tantsida klassikalist balletti, vaid sobivad paremini mõne teise stiili jaoks.

Ja tantsumaailm vajab kõiki stiile.

Samas on ka klassikalises tantsus mitmesuguseid rolle ja tavapärasest erineva kujuga su-pertantsijaid. Minu hea sõber, Peterburi Maria teatri balletidi-rektor Juri Fadejev on pisikest kasvu ja tantsis seetõttu aina nar-re, mitte printse. Väga hästi tant-sis, tal olid ilusad jalalabad, ilusad jooned, aga väike kasv tingis tema ampluaa.

Mõnikord arvatakse, et balletti õppinu ei suuda teises stiilis tant-sida.

See on alusetu müüt, klassika-lise tantsu treening on tipptree-ning, hästi treenitud klassikaline tantsija suudab tantsida kõiki stiile. Vaid halvasti treenitu ei tule toime, tal pole tsenter õiges kohas ega õiget arusaamist oma kehast. Meie ajal peaks juba tant-sulastelegi selgitama, kuidas keha toimib.

Ballett on jätkuvalt ühtaegu imeline kunst ja teisalt kui tipp-sport. Pisimgi detail on tähtis. Ei tohi teha nii, et paneme lihtsalt ilusad kostüümid selga ja keeru-tame ennast kuidagiviisi laval, kuid paraku on ka niisugust lä-henemist väga palju. Jah, tippta-set on väga raske saavutada, kuid keskpärane esitus ei jää vaataja südamesse.

Kui sul jääb aga pilk ühele tant-sijale juba hetkest, mil ta lavale ilmub, ja sa aina jälgid teda, saa-mata isegi aru, miks pilku kõrvale pöörata ei suuda, ning tema esi-nemist täiendab efektne ja pinge-vaba tantsutehnika, siis see ongi kunst ja tantsija tipptase.

Mis saab Eesti balletiharidusest?Noor inimene peab juba koolis mõtlema, mida ta saavutada tahab.

Toomas EdurEesti Rahvusballeti kunstiline juht

9 IV Võitluskunstide Maailma-mängude peakorraldaja ja Eesti Taekwon-do Liidu president Mih-hail Kõlvart, kuidas õnnestus see sündmus esimest korda Aasiast välja just Eestisse tuua?

Esmakordselt toimusid Võit-luskunstide Maailmamängud 2004. aastal Koreas. Aasta hiljem külastasid Eestit mängude ko-mitee ning ROK-i liige professor

Chang Ung. Oma rahvusvahelisi võitluskunstide festivale oleme läbi viinud juba kümme aastat ja 2007. aasta võistlust külas-tanud Rahvusvaheliste Võitlus- kunstide Organisatsiooni esin-dajad tulid järeldusele, et paral-leelselt taekwon-dos Euroopa Meistrivõistlusi korraldanud Eesti Taekwon-do Liidu tase on piisa-valt kõrge.

2008 võeti Tais Rahvusvahe-lisel Võitluskunstide Kongressil vastu otsus, et IV Võitluskunstide Maailmamängud toimuvad 2011. aastal Tallinnas. Konkurendid olid Venemaa, Korea ja India.

Nii noorte kui ka täiskasvanu-te osalusel toimuvate mängude sportlik pool ei erine eriti teiste kavas olevate alade tiitlivõist-lustest, mõte on ühendada need võitluskunstid, mis ei ole olüm-piamängudel esindatud.

Eestis tegeleb nende aladega mängude kaaskorraldaja Eesti Võitlusspordi Ühendus, mis on taekwon-do, sambo, kudo, sport-liku chanbara, krav maga, wu-shu, real akido, aikido ja muay thai alaliitude katusorganisat-sioon.

9 Miks peaksid vanemad oma lapsed tooma just võitluskunste õppima?

Võitluskunst ei ole ainult sport, vaid ka elustiil ja filosoofia, see hõlmab näiteks distsipliini, sihi-kindlust ja vanemate austamist. Õppida saab väga noorest pea-le ‒ näiteks taekwon-do laste gruppides treenitakse 3. eluaas-tast saati.

Sihikindla harjutamise järel on võimalik jõuda ka maailma tippu, nagu on jõudnud näiteks tänavuste maailmamängude Eesti osavõtjatest tituleeritui-mad Kevin Renno (muay thai maailmameister) ja III Võitlus-kunstide Maailmamängude võit-ja taekwon-do’s Eduard Svarval.

Ei saa me läbi Soometa

«Jõhvi balletifestivali Skandinaavia balletigala kunstiline juht Juhani Terasvuori oli see kurjajuur, kes mulle helistas ja Jõhvi Jorma Uotise numbrit «Blue Ballerina» tansima kutsus,» mõtiskleb tähtsa esinemise eel Kaie Kõrb, kes ilma meie põh-janaabrist kolleegi utsituseta poleks enda sõnul Jõhvis lavale läinudki. Tänu sellele väikesele takkautsitusele avaneb aga neilgi kultuurisõpradel, kes hakkasid Kõrbi tantsimise vastu huvi tundma alles pärast priimabaleriini pensionileminekut, võimalus teda veel kord lavalaudadel näha.

Teisel Jõhvi balletifestivalil osaleval soomlasest tantsutähel, tantsijal, tantsuõpetajal ja koreograafil Tero Saarisel ei ole vä-hemalt lähiminevikus ajanappuse tõttu mahti olnud oma siin-sete kolleegide töid vaadatagi. Ehk peaks Eesti oma kultuuri välismaal tutvus-tamisele pöörama senisest suuremat tähelepanu? Prae-guses majandus-likus kitsikuses võib selle teos-tamine küll üpris raskeks kujuneda.

Soome kultuuri-korüfeed seevastu sõeluvad mõnuga mööda maailma ega pea aeg-ajalt paljuks ka oma lõunas elavaid hõimuvendi külastada. Mõni teeb seda tihemini, mõni harvemini ‒ näiteks 20 aastat tegutsenud kuulus soomlaste punkbänd Apulanta imestas isegi, et alles nüüd Tallinnasse jõudis. Tavakodanikena on nad siin siiski sagedased külalised.

Kaldun arvama, et see pole kokkusattumus, et olen viimase kolme kuu jooksul kohtunud rohkemate soomlastega kui kogu senise elu jooksul kokku. Eestit varem külastanud soomlaste stammkontingendi käitumise põhjal tekkinud negatiivsed või paremal juhul neutraalsed stereotüübid, mis mul selle meile nii tuttavliku rahva suhtes aastate jooksul kinnistunud olid, on märkamatult asendunud austuse ja uudishimuga.

Mõtlen, mida teisel pool lahte meist arvatakse. Tõenäoliselt sama, mida mina neist arva(si)n. Ent lähtugem faktidest.

Tuginen muuhulgas hiljutisele Helsingi-reisile, kus ühistrans-pordis tegid kõige kõvemat häält mu mitte kõige tsensuurse-mat sõnavara kasutanud rahvuskaaslastest jõmmid, kelle gar-deroob koosnes valdavalt spordirõivastest. Samuti Youtube’is juba kümneid tuhandeid vaatajaid kogunud kuueminutilisele videoklipile, kus Eesti noormehest seenemüüja kakleb lõigus «Eesti Kalevipoeg Soome sortse sugemas» Helsingi turul nelja politseinikuga. Ja ise veel kurdame, et soomlased ei tule siia muud otsima kui odavat alkoholi!

Võtkem oma aastakümneid rohkem vabadust nautinud põh-janaabritelt üle nende parimad kombed ja jätkem nende hal-vad harjumused kus seda ja teist. Arvestades seda, kui palju n-ö tavalised eestlased ja soomlased üksteist tunnevad, on vaid positiivne, et Tallinn kannab Euroopa kultuuripealinna tiitlit Turuga kahasse.

Kui Turu asemel oleks valituks osutunud näiteks mõni Läti, Leedu või Rootsi linn, kui suur olnuks kultuuriplatvormide ühis-osa sellisel juhul? Kaldun arvama, et väiksem – rahvuse liidab üheks eelkõige keel, sama reegel kehtib ka rahvusvaheliselt. Nii on Soomel teistega võrreldes Eestis selge konkurentsieelis.

«Võtkem oma põhja-naabritelt üle nende parimad kombed ja

jätkem nende halvad harjumused.»

Kultuuripealinna 11. veeb-ruari numbris ilmunud tumm-filmide festivali loos kirjutati ekslikult, et 1925. aastal Jaa-panis valminud «Madu» linas-tub 19. veebruaril kell 19.00 kinos Artis. Õige linastuskuu-päev on 20. veebruar.

Kp PARANDABKultuuri-pealinna meened

pood.tallinn2011.ee

3LINNARUUMReede, 18. veebruar 2011

Oliver Õunmaa

Praegu käivad «Tuned City»-nimelise Euroopa kultuuripealin-na kunstisündmuse ettevalmistu-sed. Põnevaks teeb tähtürituse, et see ei ole kunsti, mida saab vaa-data. Tegemist on helikunstiga ja seda peab kuulama.

«Tuned City» tegeleb arhitek-tuuri ja heli seoste uurimisega.

Ühe korraldaja, ameerika heli-kunstnik Derek Holzeri sõnul val-mib parasjagu programm, et mis juulis toimuma hakkab. «Võtame ühendust mitmete kunstnike ja muude elualade inimestega ning kavandame töötubasid. Tahame kaasata nii õppejõude, tudengeid kui inimesi tänavalt.»

4.–11. juulini korraldab «Tuned City» loenguid, performance’eid, sümpoosiume, helijalutuskäike, demonstratsioone ja töötuba-sid üle linna. Eesmärk on kasvõi avastada linna helilisi maamärke.

«Näiteks võiks korraldada ret-ki Patarei vanglasse ja kuulatada, kui palju põnevaid heliefekte sealt leida võib,» pakkus Holzer. «Kuna kultuuripealinn soovib ühendada rohkem merd ja kesklinna, mõt-lesime, et tekitaks kesklinnast me-reni heliliste maamärkide raja. Ka-sutaksime selleks ehitisi, mida on kerge leida, ja valiksime inimesed, kes aitavad helisid tähele panna.»

Linnahall kui Chichen Itza

Üks heliline maamärk võiks olla linnahall.

«Käteplaksu kaja kõlab selle treppidelt igas kohas isemoodi ta-gasi. Osades kohtades tundub kaja tulevat lähemale ja teises kohas kuuleb seda hoopis selja tagant.»

Võrdluseks tõi Holzer iidete maiade Chichen Itza templi. «Ei tea, kas maiad mõistsid juba heli-disaini või on tegemist kokkusat-tumusega, aga kui seista täpselt templi trepiastmete ees ja käsi plaksutada, siis plagina kaja kos-tab nagu ühe linnu hääl, kes seal lähedal džunglis elab.

Linnahall on sellele templile sarnaseim ehitis Tallinnas. Ei tea muidugi, kas on olemas mõni selline Eesti lind, kes samasugust häält teeb nagu linnahalli treppi-de kaja.»

Teine helikunstnik, kes Tal-linnas «Tuned City’t» korraldab, on arhitekt ja helikunstnik John Grzinich.

«Tahaks siinse-tel üritustel kasu-tada võimalikult palju avalikke koh-ti, et helikunst ja üritused jõuaksid rahvani,» seletas Grzinich.

«Kultuuripealin-na külaliste jaoks võiks põhiküsimus olla ka see, milliseid helisid Tallinn tekitab ehk milliste helide järgi saab aru, et tegu on just Tallinnaga. Selle avastamiseks teeme väikese uu-rimustöö ning tulemuse põhjal koostame trükitud kaardi. Hu-viline saab minna seal märgitud paikadesse, tutvuda nendega ja linna kuulata. Kaart võiks valmis olla kuu aega enne Tuned City toimumist.»

Tallinna helikaardi väljatööta-mise kallal töötaksid korraga ant-ropoloogid, arhitektid, urbanistid ja kunstnikud, kes uurivad linna kohtade, liikumiste ja kultuurielu helisid, mida oleks kuulamissoo-vitusena hea kaardile kanda.

Kaarti jagatakse tasuta «Tuned City» sündmusel ja kogu kultuu-ripealinna aasta jooksul.

Iga rahvus kuuleb isemoodi

«Eri kultuuridest inimesed kuulevad ja kirjeldavad samu he-lisid erinevalt, põnev ongi teada saada, kuidas,» lausus Grzinich. «Inimesi mõjutab keskkond, kus nad elavad. Seepärast teemegi koostööd ka antropoloogia tu-dengitega.»

Veel võiks Grzinichi arvates korraldada helide kaardistamise töötubasid ning kuulamise ja sal-vestamise harjutusi.

«Näiteks võiksid inimesed he-lid kirja panna,» ütles Grzinich. «Koostada ainult kuulmise jär-gi nimekirja helidest, mida nad kuulevad, ning kirjeldada oma tundeid, mida üks või teine heli tekitab.»

«Seda kuidas helid inimesi mõjutavad, on oluline arvestada ka näiteks linnaplaneerimisel ja hoonete loomisel,» lisas Holzer.

«Tuned City Tallinn» on üles ehitatud ideedele, mida katsetati 2008. aasta suvel Berliinis.

Päeval loengud, õhtul katsed

«Mitme kuraatori ja arhitekti-ga koos panime kokku projekti, mis pidi avastama helide ja ruumi suhteid eri paikades üle linna,» rääkis Holzer. «Päeval toimusid loengud ning õhtul kunstietendu-sed ja installatsioonid, mis pidid räägitut illustreerima. Loodame seda juulis Tallinnas korrata. Ta-hame kutsuda õppejõudusid ruu-mi ja heli suhtest rääkima.»

Taieseidee endiselt salapolitseilt

Berliinis tegid helikunstnikud koostööd ka arhitektidega, et nii arhitektuuri kui helikunsti rikas-tada.

«Arhitekt Arno Brandlhuber ostis Beliinis aastasid tühjalt seis-nud krundi, et ehitada sinna oma

suudio ja korteritega maja,» kir-jeldas Holzer.

«Ameerika kunstnik Mark Bain otsustas mängida natukene Stasi ehk Ida-Saksa salapolitsei ajalooga. Paljudes hoonetes olid Ida-Berliinis ju kunagi «lutikad», millega inimesi pealt kuulati. Bain paigaldas hoonesse sensorid, mis tunnetavad iga tugevamat vibrat-siooni. Hoone tänavapoolsesse seina pani ta pistikupesa, kuhu

iga soovija võis pista oma kõrva-klappide otsa ja maja hääli kuula-ta.

Maja hääli teevad näiteks lift ja veetorud, otse maja alt jookseb metrooliin.

Majast on kosta kõnekõmin, kuid samas pole karta, et kedagi pealt kuulata saaks. Muidu on hoonest tänaval kõndijale näha vaid fassaad, kuid selline süs-teem muudab maja otsekui lä-bipaistvaks, sest aitab kuulata, mis toimub sügaval maja sees, aitab kuulda, kuidas maja oma elu elab.»

Jaapani vanema generatsiooni helikunstnik Akio Suzuki valis välja põnevate helidega paigad Berliinis ja joonistas sinna sillu-tisele jalajäljed, mis meenutasid ühtlasi kõrvu.

«Nii märkis ta üle linna ära kohad, kus inimesed võiksid het-keks peatuda ja konkreetset paika

kuulatada,» ütles Holzer. «Kok-kuvõtteks võib öelda, et sünd-musterohke Berliini elanikud võtsid selle hästi vastu.»

John Grzinichi sõnul mõtestab helikunsti maailm praegu lahti samu probleeme, mida fotograa-fia 50 aastat tagasi ‒ milleks he-likunsti vaja on ning kuidas seda publikule esitada.

Mitte midagi tegemise kunst

«Inimesed on tihti imestunud, mida on helides põnevat leida, et nendega nii pühendunult tegele-da võiks,» rääkis Grzinich.

«Töötuppa tulnud inimeste jaoks muutub kõik huvitavaks. Meie jaoks on üks põhjus helide-ga tegelemiseks see, et niisuguse kunsti jaoks pole peaaegu midagi vaja.

Tegelikult peaks lihtsalt lõpeta-

ma hetkeks tegevuse, et kuulata, mis ümberringi toimub.»

Tallinn on Grzinichi arvates kontrastiderikas linn.

«Siin on suure liiklusega väga mürarikkad tänavad, näiteks Nar-va maantee, kus on raske kaasla-sega rääkida,» lausus Grzinich.

«Ühe tänava kaugusel on aga juba täiesti vaikne. Helikaardist võiks ka selleks kasu olla, et jalu-taja saaks valida vaiksema kõrval-tänava.»

Kuna tallinlased ise tunnevad oma kodulinna kõige paremini, kutsus Grzinich kaardistamiseks elanikke huvitava helidega paika-dest teada andma.

«Tore oleks muidugi ükspäev avastada, et hulk inimesi on ko-gunenud meie idee järgi linnahal-li treppide juurde käsi plaksuta-ma,» lisas Grzinich.

Sündmuse korraldajatega saab ühendust võtta tc@tunedcity.de.

Rohkem infot «Tuned City» koh-ta saab ürituse kodulehelt http://www.tunedcity.net ja helikaardi kohta http://tallinnsoundmap.wordpress.com

Kuulamise kunst teeb linnahallist iidse templiBerliinis sai ühendada kõrvaklapid hoone seinaga, et kuulata maja hääli.

Kunstiüritus «Tuned City» muudab helid nähtavaks ning saadab huvilised kaardi järgi linna hääli avastama.

Derek Holzer korraldab praegu kunstiülikooli tudengitele töötube, kus uuritakse, kuidas heli ruumides käitub. Ülesanne on muuta iga tudeng tähelepanelikumaks kuulajaks, et ta avastaks, kui palju ja kuidas heli inimest mõjutab.

Foto: Stanislav Moshkov

Käteplaks maiade templile sarnaneva Tallinna Linnahalli treppidelt vastu kajamas.Foto: «Tuned City»

Pealtkuulatav maja Berliinis pistikupesaga seinas. Foto: «Tuned City»

Heli valatakse betooni

«Tuned City» raames val-mib idee autori Lukas Kühne ja arhitekt Rosario Nuini käe all lauluväljakul skulptuu-ri moodi betoonist hoone «Chromatic». Kui keegi sel-lesse lauldes siseneb, teeb iga ruum eri kõrgusega häält. Skulptuur muudab kromaati-lise heliredeli nähtavaks ning selles kõndimine kujutab ret-ke läbi kaheteistkümne ok-taavi fa-st mi-ni.

«Eesmärk on välja sel-gitada helid, mille järgi

saaks aru, et tegu on just Tallinnaga.»

4 BALLETT Reede, 18. veebruar 2011

Anneli Sihvartanneli.sihvart@tallinn2011.ee

Jorma Uotise «Blue Balle-rina» Kaie Kõrbi esituses Jõhvi balletilaval on kingitus kõigile, kes Estonia kuna-gist esitantsijat kogu ta pika karjääri vältel imetlenud ja armastanud on.

«No kuulge, ega ma viieteist-aastane ole, ma tõesti ei jaksa enam niimoodi hüpata! Ma saan ikkagi kohe viiskümmend,» vaid-leb Kaie Kõrb, kui fotograaf vee-nab, et pildi tegemiseks polegi kümmet spagaathüpet vaja ‒ kui aparaat enne häälestada, piisab kindlasti kõigest kolmest…

Tegelikult kolme hüppega siis-ki hakkama ei saa ‒ kulub tervelt kaheksa spagaathüpet, enne kui aparaat baleriini õigel hetkel kin-ni püüab. Ja habras tantsija näeb õhulises seelikus diagonaalis üle saali lennates ikkagi välja, nagu oleks ta vaid veidike vanem kui viisteist.

Kurjajuur oli Juhani Terasvuori

«Jõhvi balletifestivali Skandi-naavia balletigala kunstiline juht Juhani Terasvuori oli see kurja-juur, kes mulle helistas ja Jõhvi Jorma Uotise numbrit «Blue Bal-lerina» tantsima kutsus,» räägib Kaie Kõrb. «Mul polnud mõtteski

Jõhvis lavale minna, kust see idee Juhanil üldse tuli…

Jah, ma käin Estonias trenni tegemas, üksvahe andis ka Juhani treeningtundi, sattusin sinna ja ta helistaski, et ma olla heas vormis ja võiksin Jõhvis tantsida.»

«Kui kevadel Toomas Eduri palvel ka Kaie Kõrbi õpetasin, siis imestasin, kui heas vormis ta on,» meenutab Juhani Terasvuo-ri. «Hakkasin Jõhvi tarbeks so-bivat etendust otsima ja tundus, et Jorma Uotise lugu vananevast baleriinist, kes oma karjäärile ta-gasi vaatab, sobib talle väga hästi. Ausalt, Kaie Kõrb on siiamaani fantastiline tantsija!»

Varem on nukrat vananevat ba-leriini tantsinud Nina Hyvärinen,

kes oli vaid 17-aastane, kui Jorma Uotinen selle rolli talle usaldas.

«Nina ütles, et ta tegi alguses ainult tehnikat, mida Jorma ette näitas, rolli sisust ta eriti aru ei saanud,» mõtiskleb Kaie Kõrb. «Alles aastatega tulid nüansid ja mõistmine juurde. Tants peab sinust enesest läbi minema, alles siis on kõik õige. Mina ei ole selle rolli võtit veel leidnud.

Peab tulema mingi tähendus-rikas hetk, mis annab õige tunde. Palju annab juurde kostüüm, värv ja lavavalgus. Minuga on sageli olnud nii, et rolli tõeline sisemi-ne mõistmine ilmub lavaproovis. Enne olen aina muretsenud ja nutnudki, et kas õige tunnetus ikka seekord ka tuleb… Alati on tulnud!»

Number kestab kümme minutit

Number on väga huvitav, kin-nitab Kaie Kõrb. Laval on va-nanev baleriin, kelle karjäär ja elu on juba seljataga, ta tuletab meelde oma rolle, elu, üleelamisi. Vahepeal on hetki, kus ta enese otsekui meeltesegasusse kaotab, ei saa aru, kus ta on, kas laval või kusagil mujal, miks ta sinises on, mis on juhtunud.

«Jorma annab mulle rolli tõl-gendamiseks vabad käed,» ütleb Kaie Kõrb. «Püüan end praegu nagu tippsportlane õigeks ajaks õigesse vormi ajada. See num-ber nõuab head vormi, projektid, mida seni olen teinud, on olnud kergemad. Näen praegu hästi palju vaeva, esiteks sellepärast, et number kestab siiski tervelt küm-me minutit, teiseks on see mulle pisut harjumatu stiil, ma pole va-rem Jorma töid teinud.

Mai Murdmaa tehtut on mul selles mõttes kergem tantsida, et olen neid ammu teinud, need on mul kehas ja hinges, ma tean, mida ta tahab ja kuidas ma hak-kama saan.»

Jõhvi esinemiseks valmistu-mine nõuab igapäevast proovi, tõdeb Kaie Kõrb. Tallinnas on tema repetiitoriks seejuures Tiiu Randviir.

Nukrat baleriini saab Jõh-vi balletifestivali laval näha 26. veebruaril kell 18 algaval Skan-dinaavia balletigalal, kus esine-vad veel Yoel Carreño ja Yolan-da Correa (Norra Rahvusballeti Kuubalt pärit esitantsijad), Tero Saarinen (Soome uue tantsu põlvkond), Stanislav Beljajevski ja Petia Ilieva (Soome Rahvusbal-let), Rootsi kuningalt Kuldtantsija staatuse pälvinud Marie Lindq-vist ja Jan-Erik Wikstom (Rootsi Kuninglik Ballett), armastatud soome esitantsija Anu Viheriä-ranta ja Tomas Nagy (praegu mõ-lemad Hollandi Rahvusballetis), Maria Semenjantšenko ja Semjon Tšudin (Stanislavski ja Nemiro-vitš-Dantšenko nimeline Moskva Akadeemiline Muusikateater), Nariman Bekzhanov ja Radama-ria Duminica (Imperial Ballett), Ilja Mironov ja Nashua Mironova (Vanemuine) ja Estonia tantsijad Olga Malinovskaja, Eve Andre, Luana Georg ja Sergei Upkin, kes esitavad George Balanchine’i «Who Cares?».

Kuidas tantsida helesinist baleriini?Kaie Kõrb: «Mai Murdmaa loominguga oli kergem, see on mul kehas ja hinges, tean, mida ta ootab ja kuidas hakkama saan.»

«No kuulge, ega ma viieteistaastane ole,» vaidleb Kaie Kõrb, Ja näeb õhulises seelikus ikkagi välja, nagu oleks ta vaid veidike vanem. Foto: Stanislav Moshkov

Andreas Seppandreas.sepp@tallinn2011.ee

Anneli Sihvartanneli.sihvart@tallinn2011.ee

Jõhvi balletifestivali Skandinaa-via balletigalal esinev Tero Saari-nen on nii tantsija, tantsuõpetaja kui ka koreograaf.

Tero Saarinen, milliseks te hin-date Soome tantsuteatrit?

Soome tantsuajaloos on mit-meid suurkujusid, keda peab meeles pidama. Näiteks Raatik-ko, Reijo Kela või Jorma Uotineni tähtsust on raske üle hinnata. Ne-mad ja paljud teisedki on mängi-nud kõigi Soome tänaste tantsija-te ning koreograafide jaoks väga märkimisväärset rolli.

Mulle ei meeldi liialt üldistada, kuid ehk saab öelda, et geograa-filine isolatsioon on hoidnud Soo-me tantsu vaba, individuaalse ja mehisena. Ma arvan, et meil on ka teatav eriline tundelaad val-guse ja valguskujunduse osas. Ja Soome esinejad lihtsalt on üsnagi ainulaadsed!

Kas oskaksite samal moel ana-lüüsida ka Eesti tantsuteatrit?

Ausalt öelda pole ma juba tükk aega ühegi Eesti koreograafi tööd näinud ja seetõttu poleks minu-poolne hinnang õigustatud.

Milline on teie suhe klassikalise tantsuga?

Mulle meeldib vaadata kõi-ki tantsuvorme, kus on näha, et tantsija naudib iseennast!

Kas tantsuteater on Soomes populaarne?

Soomes ja mujalgi Euroopas teh-tud uuringud näitavad, et võrreldes teiste kaasaegsete etenduskunsti vormidega on viimase kümne aas-ta jooksul enim publikut juurde tulnud just tantsule. Üks põhjus on ilmselgelt see, et kaasaegne tants suudab ühendada ka teisi kunsti-

vorme, näiteks uut meediat, val-gust, heli- ja kostüümikujundust, kaotamata sealjuures oma põhilist olemust. Niisiis on see väga dü-naamiline ja leiutamisrohke kuns-tivorm ja ehk seetõttu koosneb ka tantsupublik ‒ lähtudes samadest juba mainitud uuringutest ‒ just noortest, edukatest ja tulevikku vaatavatest indiviididest.

Miks on Wikipedias teie kohta artiklid peale soome keele just prantsuse keeles, kas olete sellel maal kuulsam kui mujal?

Mu ettevõte on esinenud um-bes 40 riigis kõigil kuuel kon-tinendil, nii et sellise järelduse tegemine oleks küllaltki ennat-lik. Kuid Prantsusmaaga on mul tõepoolest eriline suhe. Olen seal palju esinenud, töötanud koos paljude Prantsuse tantsuettevõ-tetega ja päris pikalt elanud 1990. ja 2000. aastatel.

On teil õpilasi, kellest võiksid kunagi saada teie mantlipärijad?

Õnneks on tantsijad minuga töötanud või minu heaks tööta-nud juba rohkem kui kümnendi! See tähendab, et ma usaldan nen-de tõlkimis- ja edasiandmisosku-si ja sedagi, et nad esitavad mu teoseid teiste tantsijatega ning teistes ettevõtetes. Oleme teinud rasket tööd, töötamaks välja tea-tud «juhist», õpetamaks mu stiili tähestikku. See on olnud võrdselt edukalt kasutusel nii mu tundides kui ka olemasolevate tööde esita-misel teistes ettevõtetes.

Ning jah, on mitmeid tantsijaid, kes võiksid minu arvates mu soo-lod üle võtta pärast minu lõpeta-mist. Alati on küsimus selles, kas tantsijale antakse piisavalt aega ja informatsiooni. Küsimus ei ole tehtavates sammudes, vaid sel-les, mis on nende sammude taga.

Lõppude lõpuks taandub kõik oma mõtete ja motivatsiooni ja-gamisele, seeläbi saab esitada tantsijatele väljakutseid, mis pa-nevad nad iseseisvalt mõtlema.

Tero Saarinen on uue tantsu esindaja

Tero Saarinen, «Hunt».Foto: Laurent Philippe

5BALLETTReede, 18. veebruar 2011

Anneli Sihvartanneli.sihvart@tallinn2011.ee

Mul ei lähe vist elu lõpuni meelest tantsukooli Noor Ballett balletistuudio rüh-ma ukse taga kuuldud ema ja vanaema jutt sellest, kui raske neil oma pisikese poi-siga on.

Poiss oli juba paar aastat balle-tistuudios käinud, armastas väga tantsimist, oli sale ja painduv. Kooliaeg aga lähenes, septembris tuli esimesse klassi minna. No ja perekondlik nõupidamine võttis-ki otsuse vastu, et aitab naljata-misest ‒ nüüd tuleb poisist mees teha, läheb hommepäev jalgpalli-trenni ja kõik!

Probleem oli selles, et poiss ise niisugusest otsusest ei vaimustu-nud.

Et ta aga alles pisike oli, siis pol-nud tal ka mingit sõnaõigust. Ega täpselt ju tea, aga on võimalik, et uus Toomas Edur (või kes iganes meie tunnustatud meestantsija-test) jäi seeläbi sündimata.

Mida annaks teha, et vanemad ei kardaks poistel tantsida luba-da, kui neil selle vastu huvi on? Tantsukooli Noor Ballett direktor ja klassikalise tantsu õppejõud Svetlana Veiler on Eesti Rahvus-balleti kunstilise juhi Toomas Eduriga ühel nõul: kui Eesti ühis-kond soovib, et meie balletiteater oleks tugev ja kõik andekad ini-mesed selle ala enda jaoks avas-taksid, siis võiks selle juures abi olla meediast.

«Meil on ka meessoost tipp-tantsijaid nii Eestis kui välis-maal,» rõhutab Veiler.

«Kui nendega, kes on sel alal midagi tõsist saavutanud, tehtaks rohkem vestlussaateid ja interv-juusid, mõistaks ka publik neid enam hinnata. Miks peab olema nii, et suuremat osa meie tipp-tantsijatest tunnevad üksnes pro-fessionaalid?»

Kes paneb lapse balletikooli?

Kuidas lapsed üldse balletikoo-li jõuavad?

Enamasti vanemate soovil, kuid on ka selliseid kolme-nelja-viieaastaseid, kes mingil põhjusel enesele ise pähe on võtnud, et ta-havad balletti õppida.

Mis veel kummalisem, teataval osal neist see soov üle ei lähegi ja nad kas saavadki balletitant-sijaiks või elavad teatud vanuses läbi traagilise perioodi, mõistes, et seni sõbralikult käitunud keha neid selle unistuse saavutamisel enam toetada ei kavatse.

Kõik lapsed ega ka nende vane-mad mõistagi tantsuõppesse nii tõsiselt ei suhtu.

«Paljud vanemad panevad väi-kesed lapsed sellepärast balleti-stuudiosse, et parandada nende rühti, saada pöidasid väljapool-semaks,» kõneleb Kaie Kõrbi Balletistuudio õpetaja Kaie Kõrb. «Olen oma neljandat aastat tant-sivalt rühmalt küsinud, kas keegi neist tahab ka edaspidi balletti õppima minna, kuid nad kehita-vad õlgu.

Mõnel olen siiski ise soovita-nud edasi minna, kui näen, et lapsel on head eeldused.

Meil on siin hästi südamlik ja sõbralik stuudio, püüame võima-likult lapsesõbralikud olla. Õppi-da saab meie juures kuni neljanda klassini.

Samas olen selle vastu, et lap-sed lähevad Tallinna Toompea balletikooli liiga hilja, alles pärast neljandat klassi.

Pärast teist või äärmisel juhul kolmandat klassi oleks paras aeg minna.

Ma arvan, et poisse võib meie stuudios ka seepärast vähe olla, et pisikesel poisil on raske itsita-vate tüdrukute keskel trenni teha. Aga ilma printsideta balletis siiski hakkama ei saa!»

Kuidas valida balletikooli või -stuudiot, kuhu oma laps usalda-da?

Ühest küljest on tänu inter-netile teavet palju, teisalt ei tea tihtipeale, keda või mida uskuda. Oma silm on kuningas küll, aga… sa ei tea ju lapsevanemana tegeli-kult enamasti sellest alast sugugi nii palju, et ise hinnata osata.

«Mul on alati hea meel, kui vanemad oma lapse jaoks huvi-alakooli või -ringi valides sellesse tõsiselt suhtuvad,» rõhutab Svet-lana Veiler.

«Lapse jaoks sobiva arengutee ja -keskkonna valimine ongi väga vastutusrikas asi. Ma arvan, kõige parema pildi saab siis, kui vaadata koolide ja stuudiote kodulehekül-gi, kuulata tuttavate lapsevane-mate muljeid, kelle lapsed ühes või teises koolis käivad, vaadata

võimalusel fotosid ja videoid nen-de koolide tehtud etendustest ja veel parem kui ka etendusi en-did ‒ nii kevadeti kui jõuluaegu on selleks enamasti võimalus, kui silmad kuulutusi otsides lahti hoida.

Igast balletistuudiosse või -kooli tulevast lapsest ei pea tu-lema balletitant-sija ega tingima-ta isegi tantsija. Balletikool aitab lapsel kasvada ilu-sas loomingulises keskkonnas just niisamuti nagu muusika- või kunstikoolgi, lisaks areneda ühtaegu nii füüsilises kui esteetilises mõttes.

Mis saab edasi, see selgub aja-pikku ‒ mõni sirgub balletitantsi-jaks, mõni õpib armastama mo-derntantsu, kolmandast saab aga lihtsalt hea ja tark inimene, kes suudab nautida igasugust kunsti palju enam, kui ta balletti õppi-mata oleks osanud.

Lisaks on ta omandanud osku-se hoolitseda oma tervise ja keha eest, see on balletihariduse ko-hustuslik osa.»

Jõhvi balletifestivalist 2011 võ-tab tänavu osa tosin laste balleti-kooli ja stuudiot: Pärnust Kersti Adamsoni Balletistuudio, Tallin-nast Tallinna Balletikool, tuleval aastal 20. sünnipäeva tähistav

tantsukool Noor Ballett Fouet-té, Kaie Kõrbi Balletistuudio, tantsukool Luikede Lend ja Ees-ti Tantsuagentuuri Tantsukool, Tartust Vanemuise Tantsu- ja Balletikool ning Ida Tantsukool, Kohtla-Järvelt tantsukollektiivid Radost ja Rütm, Sillamäelt bal-

letistuudio Etüüd, Jõhvist Jõhvi Kultuuri- ja Huvikeskuse Tant-suteater.

Jõhvi balletifestivali lastega-la on mitmes mõttes tänuväärt ettevõtmine. Esiteks annab see nii balletiõpetajatele kui kõigile tantsualal tegevatele inimestele ülevaate Eesti laste tantsuõppe üldisest olukorrast.

Jõhvi annab võimaluse võrrelda

«Me näeme, kuidas ballett areneb, mida on selle heaks vaja edaspidi teha, kuidas oma tege-vust korrigeerida, kuivõrd ballett

ühes või teises piirkonnas are-neb,» täpsustab Svetlana Veiler. «Õpilaste jaoks on Jõhvi balleti-festival samuti kasulik igas mõt-tes.

Lapsed armastavad esineda ja võistelda ning kuigi festival pole võistlus, on võistluslik moment seal paratamatult samuti olemas. Lapsed võrdlevad end alati teis-tega.

Samuti on neil võimalus osa-leda meistriklassides, mille läbi-mõeldus aina kasvab.

Hea on seegi, et tantsulastel on võimalus Jõhvis ööbida ja see-ga näha teisigi festivalietendusi, mida nad võib-olla oma kodulin-nas kunagi ei näeks. Jõhvi festival on tore balletisündmus.»

Õppida võitlema ja endasse uskuma

Kas Eesti inimene usub, et bal-lett on meie oma kunst?

Kas lapsevanem usub, et tal on mõtet oma kas või väidetavalt an-dekat last klassikalist tantsu õp-pima panna, või näib talle teatrit külastades ja kavalehti lugedes, et tõenäoliselt on mujalt tulnud tantsijad meie omadest niikuinii andekamad?

Samas, kui meie oma tantsi-jad suudavad kandideerida tööle välismaistesse teatritesse ja seal läbi löövad, kuigi me neist pärast seda kodumaal vaid harva kuule-me, siis peaks meil ju potentsiaali olema?

«Maailmas on aina enam kom-beks saanud võtta teatrisse tööle parimaid kogu maailmast ja see pole ju halb,» mõtiskleb Svetlana Veiler.

«Kas me aga ei jäta end ilma võimalusest tõsta balletiharidu-se taset Eestis, kui nii lapsed kui nende vanemad näevad teatris esinemas eeskätt mujalt tulnud tippe?

See on raske küsimus, muidugi tähendab see eeskätt, et noorel tantsijal endal on tarvis saad nii tugevaks, et teda tahaks endale iga teater.

Solvav on aga, kui ka need koo-lilõpetajad, kes on mujalt tulija-tega võrdväärsed, peavad kodu-maalt ära sõitma, kuigi ei tahaks seda teha.

Selline probleem on esile kerki-nud paljudes riikides, ka näiteks Soomes. Tähed on alati head, kuid me peaksime kasvatama ka oma tähti.

Vahest võiks probleemi vähe-malt osaliselt lahendada see, kui noorel tantsijal oleks koha puu-dumise korral võimalik kohalikus teatris kas või stažöörina osaleda, et tantsust mitte eemale jääda ja saada võimalus ennast tõestada, kui tal selleks tõsine tahtmine on?»

Lugedes Toomas Eduri tänase lehenumbri arvamuslugu, jääb mulje, et niisuguseks võimaluseks on Eesti balletiteatris kas lähemas või veidi kaugemas tulevikus loo-tust.

Kas ballett on eestlasele võõras või oma?Jõhvi IV balletifestivali 27. veebruaril toimuv järjekordne lastegala suunab pilgu Eesti balleti tulevikku.

Balletiproov Tallinna tantsukoolis Noor Ballett Fouetté. Klassikalise tantsu õpetaja Svetlana Veiler täpsustab kolmanda astme õpilase Liisa-Marie Printsmanni poosi.Foto: Stanislav Moshkov

«Kas me ei jäta end ilma võimalusest tõsta balletihariduse taset

Eestis, kui näeme teat-ris esinemas eeskätt mujalt tulnud tippe?»

6 MUUSIKA Reede, 18. veebruar 2011

Andreas Seppandreas.sepp@tallinn2011.ee

Toni, Simo ja kontserdikor-raldaja Kõmmariga kohtudes on tunne, nagu trehvaks vanade sõp-radega, sest Eesti-Soome ühis-festivalile Naapurivisa esinema tulnud Apulanta sellid on lihtsalt niivõrd sõbralikud! Nüüd, pärast rahva hulluma pannud kontserti võib öelda, et Apulanta ongi täp-selt nii siiras bänd nagu alloleva vestluse põhjal tundub.

Kui nad kunagi juhtuvad veel Eestisse tulema, siis mõelge juba varem valmis, mis lugusid te kuulda tahaksite. Kuna ma ise soovilugu küsida ei taibanud, siis küsisid nad mult seda ise ja kand-sid selle pärast kontserdil ka ette. Pühendusega. Tulemuseks oli kindlasti elu üks meeldejäävaim muusikaelamus.

Olete tegutsenud 20 aastat. Mis hoiab bändi nii kaua elus?

Toni: «Oleme ise ka üritanud sellest aru saada. Tõenäoliselt pei-tub võti oma loomingu pidevas ümbervaatamises. Bändid nagu näiteks Ramones ei peaks seda tegema ja nemad ei ole seda ka tei-nud, aga meie jaoks on loomingu ümbervaatamine võtmeküsimus.

Kuigi, jah, osade arvates on meie bänd kõlanud alati ühte-moodi. Aga mina leian, et nen-de aastate jooksul on meie bänd saanud ohtralt mõjutusi mujalt ja seeläbi väga palju kasvanud. Nii kaua, kui oleme ise oma loomin-gu pärast elevil, kandub see edasi ka meie publikule.»

Simo: «Bändi võti on ta juurtes. Me ei ole kunagi olnud ühegi suure plaadifirma juures, me ei ole toode. Kuulsaks saamise järel ei hakanud me iseennast kordama. Me armas-tame oma muusikat, kuid ei taha tehtuga kunagi rahul olla.»

Laeval on hea uusi laule kirjutada

Teie esinemisgraafikut vaa-dates selgub, et pärast Tallinnat esinete kolm õhtut järjest laeva peal. Vähemalt Eesti muusikute puhul võib laeval esinemisest jääda kahepidine mulje...

Toni: «See ei ole nii, nagu tun-dub. Laev on mõeldud keskkoo-lilõpetajatele, kes tähistavad selle reisiga oma koolitee lõppu. Oleme käinud koolilõpetajatele laeval esi-nemas juba vähemalt kümme aas-tat ja see on väga lõbus ‒ kujuta ise ette, laev täis piduseid 19-aasta-seid. Nad on suurepärane publik!

Nende reiside parim osa on ehk see, et siis saab ka laule kirjutada, kuna midagi muud seal kontser-divälisel ajal ju teha pole, Näiteks valmis 2006. aasta laevareisil al-bumi «Eika viella ole etes ilta» vii-mane lugu «Ylijäämävalumaa».»

Eestlaste jaoks on Põhjamaad mitmes mõttes eeskujuks. Ole-me kuulnud, et näiteks Soomes on palju noortele mõeldud tasu-ta prooviruume. Vastab see tõele?

Toni: «See on üsna tõsi. Meie oleme näiteks pärit väikesest linnake-sest nimega Heino-la, kus ei ole eriti midagi teha, sest inimestel pole tööd. Aga sealsetel bändidel on olnud alati võimalik tasuta harjutada linna poolt paku-tavates prooviruumides. Tuleb vaid aeg kinni panna.»

Mida soovitate kuulata neil, kel Soome muusika osas tead-misi napib? Ise kuulan ma meelsasti näiteks teie reggae-artisti Jukka Poika.

Toni: «Huvitav kokkusattumus, ka meie oleme temaga koostööd teinud. Esinesime eelmisel nädalal samal kruiisil. Mina soovitaksin kuulata ka ansamblit Pariisin Kevät. Nad on väga head laulukirjutajad!»

Simo: «Mulle meeldib näiteks Absoluuttinen Nollapiste, kes ei ole isegi Soomes veel kuulus.

Soomlased olgu uhked nagu eestlasedki

Mida arvate Euroopa kultuu-ripealinnast? Kui Tallinn tänavu seda tiitlit ei kannaks, siis ehk te polekski siia esinema tulnud?

Toni: «Rokkbändi jaoks ei oma see projekt erilist tähtsust, meie elu see ei mõjuta. Kuid kindlas-

ti on Euroopa kultuuripealinna staatus oluline teiste loomevald-kondade inimeste tarvis, sest see annab neile võimaluse oma tööd laiema avalikkuse ees näidata.

Kuigi arvan, et Turu näitel kulus reklaamikampaaniale ehk natuke liiga palju maksumaks-ja raha. Samas jällegi olen alati kultuuri poolt ja kindlasti ei ku-lutatud seda raha halvasti. Kui selle tulemusena sünnib midagi head, siis on ju kõik korras. Sina ju töötad ka selle projektiga, mida te saavutanud olete?»

Minu jaoks loob kultuuripea-linn olemasolevale loomete-gevusele teatud lisaväärtust ja õpetab meid endasse uskuma ning oma kultuuri üle uhked olema. Liiga harva mõeldakse

tavaraamidest väljaspool ja lii-ga tihti unustatakse saavutatu üle rõõmu tunda.

Toni: «Soomes mõeldakse vist natuke teistmoodi. Tahtmine mi-dagi uut ja põnevat teha on ole-mas, kuid uhkust ei ole. Mine sa tea, ehk paneb Euroopa kultuuri-pealinn ka meid tehtu üle rohkem uhkust tundma.»

Apulanta tähendab soome keeles üht väetisesorti. Lugesin internetist, et te ei ole selle ni-mega enam väga rahul ‒ kas see vastab tõele?

Toni: «Kui olime veel noored punkarid, siis see nimi kõlas tõesti üsna räpaselt. Siis kasvasime bändi-na suuremaks ja tahtsime, et meid võetaks tõsisemalt ‒ sellal oli bändi nimi tõepoolest mõnda aega takis-tuseks. Kuid kui oled juba sellise bändinimega edu saavutanud, siis võid seda teha igasuguse nimega.»

Simo: «Vahva on ka see, et tänu meie bändile on sõna apulanta Soomes oma tähendust muutnud. Internetist otsides tuleb kanavirt-sa asemel kõigepealt meie bänd, kuna see on nii populaarne.»

Apulanta kui sõltumatu äriettevõte

Simo, sina oled vastutav Apu-lanta ärilise poole eest. Kui lihtne või raske see on?

Simo: «Tõepoolest, me ei ole ühegi plaadifirma alluvuses ‒ nii on see olnud juba 20 aastat.»

Toni: «Keegi peab ju paberima-

janduse eest ka vastutama, kuid me vihkame seda. Ma ei ostnud kitarri ega Simo trumme selleks, et mingeid pagana blankette täita. Aga tegelikult Simo ei ostnudki ju trumme, me varastasime need.»

?Toni: «Olime siis umbes

13-aastased ja enne olime kind-laks teinud, et trummide omani-kul on korralik kindlustus. Tegeli-kult tegime maailmale teene, sest keegi ei mänginud neil.»

Simo: «Ärijutu juurde tagasi tulles tahaksin veel öelda, et ole-me oma iseseisvuse üle väga uh-ked ja loodetavasti oleme sellega olnud eeskujuks paljudele teistele bändidele.»

Toni: «Aga pean ütlema, et ise-seisvus pole kõigile. Tegelikult on üsna raske korraga häid laule kirjutada ja rahalise poolega tege-leda, sest suured plaadifirmad võ-tavad suure osa su õigustest ära, ise sealjuures palju tagasi and-mata. Aga plaadifirma tiiva all on muidugi ka bändide endi vastutus väiksem.»

Mis teil veel Tallinnas plaa-nis teha on? (Hiljem selgus, et pärast Nokus tehtud intervjuud jätkus Toni ja Simo õhtu Valli baaris, Lasnamäe vaatamis-väärsusi uudistades ja öölokaa-lis Levist Väljas ‒ toim.)

Toni: «Mulle meeldivad Nõu-kogude ajast pärit asjad.»

Simo: «Oleme väga õnnelikud, et saame Eesti ajalugu õppida läbi isiklike lugude, sest kuigi ole-me vennasriigid ja meil on palju ühist, on teie ajalugu palju põne-vam õppida internetist lugemise asemel inimestega suheldes.»

Toni: «Loomulikult oleme koo-lis õppinud Eesti ajalugu, kuid mitte miski ei asenda Kõmmari (kontserdi peakorraldaja ‒ toim) lugusid sellest, kuidas ta Nõuko-gude sõjaväes käis.»

Kõmmari on ju pikalt Soomes elanud, kas te tundsite üksteist juba varem?

Toni: «Kusjuures ei tundnud ja see on väga naljakas, sest on sel-gunud, et meil on umbes 50 ühist tuttavat eesotsas sõbraga, kes meie esinemisi korraldab. Aga parem hilja kui mitte kunagi!

Simo: «Tahaksin veel öelda, et ootan meie esinemist väga, sest tõtt öelda mulle ei meenu, millal esinesime viimati kohas, kus me veel esinenud pole.»

Te ei kujutlegi, kui palju teie esinemist oodatakse. Mul näi-teks paar sõpra ei jõua ära van-duda, et otsustasid Stockholmi kruiisile minna teie esinemise nädalavahetusel. Nemad mulle kunagi Apulantat tutvustasidki ja on väga pettunud, et teid nüüd näha ei saa.

Toni: «Siis peame küll uuesti Ees-tisse tulema! Seni oleme arvanud, et ega keegi meid siin eriti tea. Ole-megi mõelnud, et miks paganama päralt pole me siia varem esinema tulnud. Tallinn asub ju Helsingile lähemal kui näiteks Tampere!»

Kõmmari ‒ oled korralda-nud Naapurivisa festivali alates 2004. aastast. Miks jääb täna-vune Naapurivisa viimaseks?

Kõmmari: «Riittä jo (aitab juba küll ‒ soome k (toim)).»

Apulanta esineb laevadel ja vilistab plaadifirmadeleNaapurivisa tänavune peaesineja Apulanta on läbi ja lõhki punk ‒ iseisev, siiras ning alati rahulolematu.

«Miks ei ole me juba varem siia esinema tulnud? Tallinn asub ju Helsingile lähemal kui näiteks Tampere,» imestasid ko-dumaal ülimenuka Soome punkrokkbändi Apulanta asuta-jaliikmed, laulja-kitarrist Toni Wirtanen ning trummar Simo «Sipe» Santapukki oma esimese Eesti kontserdi eelõhtul.

Apulanta kittarist ja laulja Toni Wirtanen suudab ühtaegu edukalt anda malbeid intervjuusid ja kehastuda lalvale jõudes deemonlikuks rahvahullutajaks.Foto: Stanislav Moshkov

«Tegelikult on üsna raske korraga häid

laule kirjutada ja raha-lise poolega tegeleda.»

7FOTOReede, 18. veebruar 2011

Tallinn 2011 nädal objektiivisIn memoriam: Eesti-Soome rokifestival Naapurivisa, 2004–2011 Tartus saab tutvuda tehnikat täis müütiliste olenditega

Teised kirjutavad meist ehk kuidas Tallinn 2011kajab

«Laulev revolutsioon tõi Eestile pärast Nõukogude Liidu kokkuva-risemist iseseisvuse. Sellest ajast alates on väikseima Balti riigi tu-rism kasvanud kordades. Nüüd on Eesti pealinn koos soomlaste Tu-ruga 2011. aasta Euroopa kultuu-ripealinn ja see muudab puhkuse Eestis veelgi atraktiivsemaks.

Eesti eemaldub massiturismist, suund on võetud kvaliteetturis-mi poole, muutudes sellega üha ligitõmbavamaks «parimas eas puhkajatele». Innovatsioon ja Euroopa mõistes edulooks ole-mine tulevad ainult kasuks, eriti nende turistide jaoks, kes teevad oma reisiotsused disainist, moest või elustiilist lähtuvalt.

Kuid vaatamata sellele on ja jääb Eesti ka loodussõprade ja aktiivset puhkust otsijate meelis-paigaks. Kultuuriturism saab sa-muti üha tähtsamaks, sest Eestis toimuvad rahvusvahelised festi-valid ja kontserdid.

Tallinna vanadest tööstushoo-netest on saanud kultuurikesku-sed ja konverentsiturism ning äri-

reisijad moodustavad kohalikust turismiturust juba viiendiku.

Eestile mõeldes meenuvad kohe ka Läti ja Leedu. Mis neid siiski ühendab ja mis eristab? Eesti tu-rismieksperdid teavad, et sakslaste jaoks on Baltikum tuntud ja tugev kaubamärk. Kes seda piirkonda rohkem tunda õppida tahab, külas-tab kindlasti kõiki kolme riiki.

Samas öeldakse, et eestlased meenutavad pigem skandinaavla-si, olles rahulikumad, tagasihoid-likumad ja kaalukamad. Seevastu lätlased ja leedukad on tempera-mentsemad.

Saksa meedias kujutatakse Ees-tit positiivselt, sellega seostuvad innovaatilisus, noorus ning dü-naamilisus. Eesti kuulsus kasvab

eelkõige puhkekohana, kuid üha rohkem käiakse seal ka ärirei-sil, sõpru-lähedasi külastamas ja spaamõnusid nautimas. Välismaa-lastest käivad Eestis sakslastest rohkem puhkamas ainult soomla-sed, seejärel rootslased, lätlased ja venelased, kelle jaoks Eesti on muutunud trendikaks reisisihtko-haks.» (Travel24.com, Saksamaa)

«Läänemere lähedus mängib paljude Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 projektide juures olulist rolli. Üks neist on uus me-remuuseum, mille ehitustööd ei

tundu veel kaugeltki valmis ole-vat. Aga muuseumi direktor Ur-mas Dresen on senitehtuga rahul.

«Enne Esimest maailmasõda tundus, et neid lennuvahendeid ootab ees suur tulevik,» tutvus-tab Dresen uue meremuuseumi osaks olevat vesilennukite angaa-ri. Angaari projekteerinud Taani insenerid kavatsesid selle ehitada selliselt, et lennukeid oleks seal sees saanud ümber pöörata. Aga juba 1917. aastal kriipsutas Vene-maal toimunud revolutsioon need plaanid läbi ja angaar ei saanudki kunagi lõplikult valmis.

Muuseumiga algab ka Kultuu-rikilomeeter ehk uus mereäär-ne promenaad, mis peaks muu hulgas mööduma ühest vanast,

praegu tühjana seisvast vanglast ja jõudma Linnahallini, mis on va-nalinnast vaid kiviviske kaugusel.

«Sellega tahame sealset piir-konda elavdada,» selgitab siht-asutuse Tallinn 2011 esindaja Ma-ris Hellrand.

Merega on otsene seos ka 34 projektiettepanekul 251-st, mida otsustati Euroopa kultuuripea-linna programmi kaasata. Palju-del teistel projektidel on merega kaudne seos. Nende hulka kuu-lub Ukraina päritoluga kunstniku Anatoli Ljutjuki ettevõtmine «Tal-linna Noa laev», mis on linnamüü-ri Grusbecke torni rajatav vaimne varjupaik hävimisohus olevatele loomadele ja taimedele.» (Reise-Preise.de, Saksamaa)

11. veebruaril tähistasid Naa-purivisa festivali ajaloohõl-ma vajumist soomlaste Herra Ylppö&Ihmiset (ülemistel pil-tidel) ja Aplulanta ning kodu-maised Id Rev (keskel ja all, esiplaanil laulja Neeme Lopp) ja Psychoterror. Samuti Soo-me bände Eestisse esinema toonud Lopp leiab, et igasugu-sed kahe riigi ühendumisviisid on head ja soovib soomlastele jõudu, sest tema sõnul «pole lihtne olla soomlane».

Fotod: Stanislav Moshkov

Tartus Energia Avastuskesku-ses avasid selle juhtivtöötajad Kertu Saks ja Aare Baum (all) müütiliste olendite näituse, kus saab näha näiteks sookolli (üleval), näkki ja põhjakonna (paremal keskel)

Fotod: Sten Jõemets / Nikon

8 KULTUURIKALENDER Reede, 18. veebruar 2011

European Capital of Culture

KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD:

TOETAJAD:

N°75 - 35 kr / €2.24www.inyourpocket.com

TALLInn

Hotels Restaurants Cafés nightlife Sightseeing events Maps

Most complete guide to the cityWe’ve got Tallinn covered

ChocolateTallinn’s love affair with the sweet treat

“In Your Pocket: A cheeky, well- written series of guidebooks.”

The New York Times

December 2010 - January 2011December 2010 - January 2011

The Official Travel Guide of

TALLINN 2011

19. veebruar 19.00 Kumu au-ditooriumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) festival «Tummfilmid tõstavad häält» / kontsert-mängufilm «Noo-red kotkad» / Live: Napoleon Maddox (USA), Meelis Vind (Eesti). Thedor Lutsu filmile mängib improvisatsioonilist ja žanripiire nihutavat muu-sikat omanäoline duo Meelis Vind (Eesti) & Napolen Maddox (USA), kes andsid koos menuka kontserdi ka 2008. aastal Jazz-kaare raames.

20. veebruar 19.00 Kinos Artis (Estonia pst. 9, Tallinn) festival «Tummfilmid tõstavad häält» mängufilm «Madu» (Jaapan 1925). Film kantakse ette meis-ternäitleja Saito Yuko elavas esi-tuses, seansi eel tutvustatakse ka unikaalset Jaapani tummfil-mikultuuri. Film on tasuta!

23.‒27. veebruar Eesti Näitus-te messikeskuses (Pirita tee 28, Tallinn) «IV Võitluskunsti-de Maailmamängud». See on suurejooneline rahvusvaheline üritus, mis kätkeb endas erine-vate kahevõitlusalade võistlusi, võitluskunstide ja kultuuri-festivali. Üritusele on oodatud enam kui 2000 sportlast 50-st riigist. 24.‒27. veebruar Von Krahlis (Rataskaevu 10 Tallinn) Festival «Heliosphere 2011». Ekspe-rimentaalne ja psühhedeelne audio-visuaalne festival. Festi-

valiga pakub Talk Left-Handed võimalust astuda korraks välja harilikust igapäevamaailmast ja lasta end läbi raputada nur-gelistel müramassiividel ning paitada helide võrgul.

TEATER18. veebruar 19.00 Räpina rahvamajas (Pargi 32, Räpina) Rakvere teatri etendus: «39 astet». Etenduse autor on Pat-rick Barlow ja lavastaja Kati Kivitar. 39 rollis astuvad üles Liisa Aibel, Velvo Väli, Pee-ter Rästas ja Üllar Saaremäe.

20. ja 21. veebruar 19.00 Ge-nialistide klubis (Lai 37 taga, Tartu) Tartu Uue Teatri eten-dus: «Edu». Aitab vingumi-sest! Eesti on Põhjamaade tii-ger! Eesti on Edumaa! Kõik on väga hästi! Me oleme suured! Kuidas saavutasime e-seisun-di? Kuidas saavutad e-seisun-di Sina? Astu läbi Püsiväär-tuste Messilt, Edu boksist.

22. veebruar 19.00 Teater Endlas (Keskväljak 1, Pärnu) Ugala teatri etendus: «Maa-kad». Taago Tubini lavastatud draamakomöödia väiksemale kogukonnale iseloomulikest suhtumistest. Mängivad Ter-

je Pennie (külalisena), Carita Vaikjärv, Vilma Luik, Andres Tabun, Luule Komissarov, Meelis Rämmeld ja Rus-lan Trochynskyi (külalisena).

TANTS19. veebruar 19.00 Rahvusoo-per Estonias (Estonia pst. 4, Tallinn) balletiõhtu «Othel-lo» ja «Who Cares?». «Othel-lo» on inspireeritud William Shakespeare’i samanimelisest meistriteosest ja Arvo Pärdi heliloomingust. 1970. aastal loodud «Who Cares?» on kum-mardus Broadway’le ja muusi-kalidele.

23. veebruar 19.00 Genialisti-de klubis (Lai 37 taga, Tartu) Premiere 2011: Sandra Palmi «mina ja mina» ja Siim Tõniste «Nill». Premiere on Sõltumatu Tantsu Ühenduse iga-aastane ettevõtmine, mis annab kahele noorele koreograafile võima-luse esimest korda professio-naalses tantsuteatris oma tööd esitleda.

MUUSIKA18. veebruar 22.00 Genialistide klubis (Lai 37 taga, Tartu) Bas-hment: Def Räädu sünnipäev. Athens Sound, Bashment Kin-gz Sound ja Def Räädu pidut-sevad, sest Def Räädu saab 12-aastaseks.

19. veebruar 16.00 Värava-tornis (Lühike jalg 9, Tallinn) Hortus Musicus: Meistriteosed Lissabonist. Kõlavad Portuga-li 15.‒16. sajandi motetid ja pillilood. Kavas Fr. Guerrero, F. de Magalhães, C. de Morales ja

tundmatud meistrid.19. veebruar 17.00 Pärnu End-la Küünis (Keskväljak 1, Pärnu) Talvejazz 2011: Sergio Bastos (Brasiilia), Ricardo Padilla (Tšii-li) ja Raivo Tafenau kvartett. Unikaalne kooslus muusiku-test näitab kui lähedased või-vad olla kahe kauge maa ‒ Suu-re ja Väikese maa ‒ muusika ja muusikud.

19. veebruar 19.00 Kadrioru lossis (Weizenbergi 37, Tallinn). ELIITkontserdid: Leonora Palu, Age Juurikas. Esinevad Leono-ra Palu flöödil ja Age Juurikas klaveril.

23. veebruar 15.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst.4, Tallinn) esineb ansambel Rüt-miallikal. Eeslaulja Liisi Koik-son. Cätlin Jaago (torupill, flööt), Siim Aimla (saksofonid, flööt), Tanel Ruben (löökpillid, loop’id), DJ P. Julm (efektid, luup’id).

25. veebruar 19.30 Kanuti Gildi saalis (Pikk 20, Tallinn) Impro-test: Spies Boys. Improvisat-sioonilise muusika sarjas Imp-rotest astub üles Spies Boys Venemaalt.

25. veebruar 21.00 Lokaa-lis Sumin (Turu tn 21, Tartu)

Kvaliteetaeg: Margus Vaher. Kontsertsarja «Kvaliteetaeg» eesmärk on väljuda paar korda kuus tavapärasest lokaali kui söögikoha keskkonnast ja luua häid emotsioone tulvil muu-sikaõhkkond, milles külalised end oodatult tunnevad. See-kord astub üles Margus Vaher. Kitarril saadab Martin Matt.

KINO

20. veebruar 18.00, 20.00 Rak-vere Teatrikinos (Kreutzwaldi 2a, Rakvere) väärtfilmipüha-päev «Üks üsna leebe mees». Hans Petter Molandi 2010. aas-ta komöödia ühest üsna lee-best mehest, kelle kannatus pannakse proovile.

22. veebruar 18.00 Kumu au-ditooriumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) Kumu doku-mentaal: «Kerouac: The mo-vie». Kerouac oli biitkirjanik, kes kogus kiire tuntuse eel-kõige oma romaaniga «Teel». Kerouac pärandit ja mõju mõ-testavad lahti intervjuud tema sõprade ja kaasaegsetega.

22. veebruar 20.00 Kinos Sõp-rus (Vana-Posti 8, Tallinn) do-kumentaalfilm: «Kuku: mina

jään ellu», on valus portreefilm dramaatilise saatusega eesti filmi suurkujust Arvo Kuku-mäest, kes hakkab üles ehita-ma oma laiali lagunenud elu. Alkoholismist paranev Kuku otsib viisi, kuidas võita tagasi usaldus, mille ta on oma pik-kade joomahoogude jooksul maha mänginud.

23. veebruar 21.00 Athena keskuse kinosaalis (Küütri 1, Tartu) väärtfilm «Teiste elu». Sarkastilise poliitthrilleri sündmused leiavad aset 1984. aastal Ida-Berliini kultuuri-tegelaste seltskonnas, mille keskmes on edukas kirjanik Georg Dreyman. Film on võit-nud tohutu hulga erinevaid auhindu, nende hulgas ka pa-rima võõrkeelse filmi Oscari 2007. aastal. Režissöör: Flo-rian Henckel von Donners-marck.

NÄITUSKuni 26. veebruar Draakoni galeriis (Pikk 18, Tallinn) Be-rit Teeääre näitus «Free Bel-gium!». Näitusele on välja pan-dud Berit Teeääre tööd.

Kuni aprilli keskpaigani Kumu kunstimuuseumis (Weizenber-gi 34/Valge 1, Tallinn) Tallinna XV graafikatriennaal «Armas-tuse, mitte raha pärast». Näi-tused panevad kokku kolm kuraatorit: Eve Kase (Eesti), Eha Komissarov (Eesti) ja Si-mon Rees (Uus-Meremaa-Lee-du), kes teevad oma valikud maailma erinevates kunstikes-kustes, garanteerimaks eriti kõrgetasemeliste kunstnike osavõttu.

Kuni 24. aprill Kadrioru kunsti-muuseum (Weizenbergi 37, Tal-linn) näitus «Šedöövri sünd». Kadrioru kunstimuuseumi juu-belinäitusel «Šedöövri sünd» saab nautida suurepärast va-nade meistrite maalikunsti, aga ka tutvuda maalikonser-vaatorite meetodite ja võtete-ga või teha mõttes kaasa kuns-tiajaloolase uurimistöö maali autori jälgedes. Näituse kuraa-torid: Greta Koppel, Aleksandra Murre.

9 Neljas Jõhvi balletifestival toimub 25.–27. veebruarini 2011. aastal, olles tänavuse Euroopa kultuuripealinna Tal-linn 2011 üks peasündmusi Ida-Virumaal. Jõhvi kontserdi-maja juhi Piia Tamme sõnul on seekordse balletifestivali pea-miseks uudiseks laienemine Jõhvist Rakverre ja Tallinna.

Peaesineja, Tšehhi Rahvustea-ter annab oma ainsad etendused Balti riikides ülimenuka tant-sulavastusega «Solo for Three». «Lisaks Jõhvi kontserdimajale asutakse üles ka Nokia kontser-dimajas Tallinnas,» täpsustas Piia Tamm. Jõhvi kontserdimajas toi-mub etendus 25.02.2011 ja Nokia kontserdimajas 27.02.2011.

Tšehhi Rahvusteatri balletitru-pi tantsulavastus «Solo for three/Soolo kolmele» on kaasakiskuv ja vaimukas lugu, mis on inspireeri-

tud kolme 1960. ja 1970. aastate laulva poeedi elust ja lauludest – Jacques Brel, Vladimir Võs-sotski ja Karel Kryl. Kolm laulvat poeeti, kolm suurepärast kunst-nikku, kolm inimest. Kolm eri-nevat kultuuri, isiksust, saatust. Hoolimata eri keeltes lauludest ja luuletekstidest on rohkem seda, mis neid ühendab, kui lahutab. Lavastaja on Tšehhi Rahvusteatri balletitrupi kunstiline juht Peter Zuska.

Eeltoodule lisaks saab väita, et Jõhvi balletifestival on masku-liinsem kui kunagi varem, sest festivali kunstilised juhid on mõ-lemad mehed – Juhani Terasvuo-ri ja Viesturs Jansons. Terasvuori poolt kokku pandud balletigala keskendub sel korral Skandinaa-viamaadele ning asub kummuta-ma väidet, et Skandinaavias bal-letti ei tantsitagi. Kummardusena

põhjamaisele tantsukunstile tee-vad koostööd hiljuti oma 60. juu-belit tähistanud Soome tuntud koreograaf Jorma Uotinen ja oma 50. juubelit tähistav Kaie Kõrb. Kõrb tantsib esimest korda elus Uotineni koreograafiat. Samuti on laval paarid Rootsi ja Norra Rahvusballetist, lisaks Soomest ja Moskvast ning loomulikult ei puudu Teater Vanemuise ja Rah-vusooper Estonia esindus.

Laste balletigala kava juht, Tal-linna Balletikooli õppejõud Vies-turs Jansons võtab Jõhvis vastu üle 100 tantsulapse kõikjalt Ees-tist. Aastatega on tantsulaste tase tõusnud ning nüüdseks on Jõhvi gala oodatud suursündmus balle-tilaste jaoks Pärnust Narvani.

Koostöös Põhjamaade saat-kondadega on festivalil mahukas tantsufilmide programm, mis on kõigile tasuta. Lisaks toimuvad

autogrammitunnid tipptantsija-tega.

Jõhvi ja Rakvere vahel liigub iga päev festivalibuss, paralleel-ne programm Jõhvis ja Rahveres toimub koostöös Kauri kooli ja Rakvere rahvamajaga.

Jõhvi neljandat balletifestivali esitleb Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011, toetajad on Eesti Kultuurkapital, Jõhvi Vallava-litsus, Viru Keemia Grupp AS, Nokia kontserdimaja, Tšehhi Vabariigi saatkond, Ungari saat-kond, Soome saatkond, Rootsi saatkond, Norra saatkond, Illuka vallavalitsus, Mäetaguse vallava-litsus, Toila vallavalitsus ja Toila Spa hotell.

Tantsulavastus «Solo for Three».

Foto: Eesti Kontsert

Eesti Kontsert soovitab – värsked elamusi saab Jõhvi Balletifestivalil!