lihaveiste kasvatamine ja sÖÖda tootmine linajÄrve …

EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituut

Kaimar Kütt

LIHAVEISTE KASVATAMINE JA SÖÖDA TOOTMINE

LINAJÄRVE TALUS

Bakalaureusetöö

Põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise õppekaval

Juhendaja: lektor Argaadi Parol, knd

Tartu 2014

Töö koostas ...................................................................................(töö autori allkiri ja kuupäev)

Töö lubatud kaitsmisele ................................................................(juhendaja allkiri ja kuupäev)

Institute of Agricultural and Environmental Sciences

Kaimar Kütt

BEEF CATTLE BREEDING AND FEED PRODUCTION IN

LINAJÄRVE FARM

The bachelor graduation work

Production and Marketing of Agricultural Products

Supervisor: lector Argaadi Parol, knd

Tartu 2014

Sisukord

SISSEJUHATUS ............................................................................................................................................ 5

1. KIRJANDUSE ÜLEVAADE ...................................................................................................................... 6

2. UURIMISTÖÖ MATERJAL JA METOODIKA ...................................................................................... 9

2.1. KASUTATAVAD LÜHENDID ................................................................................................ 9

3. ETTEVÕTTE ISELOOMUSTUS .............................................................................................................11

3.1 TALU ASUKOHA ÜLDISELOOMUSTUS ................................................................................ 11

3.2 LINAJÄRVE TALU ISELOOMUSTUS ..................................................................................... 11

3.3 MULLASTIKU ANALÜÜS ................................................................................................... 12

4. SÖÖDA TOOTMINE ................................................................................................................................15

4.1. MAAFOND ....................................................................................................................... 15

4.2. LIHAVEISTE SÖÖDAD ....................................................................................................... 15

4.3. SILO VALMISTAMINE JA KVALITEET ................................................................................ 16

4.4. HEINA VALMISTAMINE JA KVALITEET ............................................................................. 18

4.5. SÖÖDAKULTUURIDE VÕRDLEV MAJANDUSLIK EFFEKTIIVSUS .......................................... 19

4.6. VÕIMALUSED SÖÖDATOOTMISE OPTIMEERIMISEKS LÄHITULEVIKUS ............................... 20

5. VEISEKASVATUS....................................................................................................................................22

5.1. KARJA STRUKTUUR JA LOOMADE ARV ............................................................................. 22

5.2. VEISTE PIDAMINE ............................................................................................................ 23

5.3. LIHATOODANG ................................................................................................................ 26

6. KOKKUVÕTE ..........................................................................................................................................30

SUMMARY ...................................................................................................................................................32

KASUTATUD KIRJANDUS ........................................................................................................................34

LISAD ............................................................................................................................................................36

LISA 1. SILO, HEINA JA PÕHUPALLIDE ARV AASTATEL 2009-2013 LINAJÄRVE TALUS ............ 36

LISA 2. KILE MAKSUMUS ÜHE TONNI SILO PALLIMISEL .......................................................... 36

LISA 3. LINAJÄRVE LIHAVEISETALU 2013 AASTA SILOPROOVIDE TULEMUSED ....................... 36

LISA 4. SILO JA HEINA OMAHINNA KUJUNEMINE 2011-2013 .................................................. 36

SISSEJUHATUS

Põllumajanduse tähtsaim eesmärk on toiduainete tootmine elanikkonna toitlustamiseks ja

tehnilise toorainega varustamiseks. Inimesed vajavad elamiseks toiduaineid, rõivaid ja muid

vajalikke hüvesid. Tähtsaim on siiski toit, mida looduses valmiskujul esineb vähe. Sellepärast

on välja kujunenud põllumajandustootjad, kes tegelevad toidu ja tehnilise tooraine

tootmisega. Veisekasvatussaadustest moodustavad põhilise osa vajalikud toiduained – piim ja

liha ning nendest valmistatud arvukad saadused. Peale selle saadakse veisekasvatusest

toorainet tekstiili-, naha-, tarbeesemete- ja farmaatsiatööstusele.

Eesti on olnud ning on ka edaspidi loomakasvatusmaa. Looduslikud tingimused, milleks on

piisav sademete hulk, mõõdukas temperatuur vegetatsiooniperioodil ja lumikattega talved on

eelduseks mitmeaastaste söödakultuuride kasvatamiseks (Older 2011). Lihaveiste pidamine

on iseseisvusajal järsult suurenenud, kui NL ajal oli tegemist ainult herefordi tõugu

lihaveistega, siis tänapäeval kasvatatakse 13 tõugu ja lihaveiste arv Eestis on ületanud

tänaseks 60 000 piiri. Arvukamad tõud on aberdeen-angus, simmental, šarolee ja hereford.

Eestisse imporditakse jätkuvalt veiseliha, nii et kodumaisel tootmisel on veel arenguruumi, sh

ekspordiks, mille osas on huvi Euroopas juba tekkinud (Jamieson 2014). Kui kümmekond

aastat tagasi oli talunike peamiseks mureks veiste hankimine ning minimaalse vajaliku

inventari soetamine, siis nüüdseks on väljakutsed muutunud – pöörata tuleb tähelepanu liha

kvaliteedi parandamisele, samuti aga veekaitse ja loomade heaolu küsimustele.

Ükskõik milliseid loomi või taimi kasvatame, jääb esmaseks eluterve keskkonna loomine

inimestele, keskkonnahoidlikkus, mullaviljakuse säilitamine järeltulevatele põlvedele ja

heaolu tagamine loomadele ja taimedele. (Older 2011)

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on analüüsida Põlvamaal asuva Linajärve talu

tootmistegevust. Tuua välja lihaveisekasvatusel ja sööda tootmisel esinenud probleeme ning

analüüsida ettevõtte majanduslikku seisu. Ettevõtte tegevust käsitletakse ja andmed esitatakse

1999 – 2013 aasta tootmistegevuse kohta.

6

1. KIRJANDUSE ÜLEVAADE

Teravilja hind muutus 18. sajandi lõpus kõrgeks ning siis hakati Eestis lihaveiseid kasvatama.

Teraviljade suuremate saakide saamiseks vajati suuremaid koguseid väetisi ning see õhutas

suurendama sõnniku kogust. Samuti laienev viinapõletamine andis praaga näol head

loomasööta veiste nuumamiseks, mis oli suureks eelduseks veisekasvatuse kujunemisele.

Lihaveisekasvatusele andis Eestis 20. sajandi lõpus hoogu juurde madal piimahind ja

piimakombinaatide loobumine koostööst talupidajatega, kelle lehmade arv oli väike. Otsiti

võimalusi piimatõugu lehmade seemendamist lihatõugu pullidega, et üle minna

lihaveisekasvatusele. (Lillak, 2003)

Veisekasvatuse tase oleneb piirkonna majanduslikest, sotsiaalsetest ja looduslikest

tingimustest ning rahva traditsioonidest, religioonist. Parimad veisetõud on aretatud Euroopa

paraskliima piirkondades. Neil on tihe karvkate ja nad taluvad halvasti üle 24°C soojust. 17.

sajandi keskpaigani olid veised Euroopas peamiselt tööloomadeks. Nende piima- ja

lihajõudlus oli väike. Linnade ja tööstuse arenedes suurenes nõudmine piima ja liha järele.

Tõugude ajaloos oli 19. sajandil periood, mil Euroopast pärinevad veised levisid kõikidesse

maailmajagudesse. 19. sajandi lõpus muutus veisekasvatus sihipäraseks ja valikut hakati

tegema algul kehaehituse, värvuse, seejärel piimatoodangu, lihajõudluse ning piima

rasvasisalduse järgi. Sellel perioodil loodi suguloomade valiku, ristamise ja oskusliku

sugulusaretusega uued veisetõud. (Kurm, 1981)

1978. aastal toodi Eestisse esimesed herefordi tõugu veised. See tõug on rahuliku iseloomuga,

hästi kokkuhoidev, tugeva karjainstinktiga ning kasutavad sööta paremini kui piimaveised.

Sellepärast meeldisid loomad majandijuhtidele ja talitajatele ning edasine areng

lihaveisekasvatuse suunal toimus loomapidajate endi soovil. Sellest alates arenes hoogsalt

üleminek piimakarjakasvatuselt lihaveisekasvatusele. (Suurmaa, 2007)

Lihaveiste pidamise suureks eeliseks võrreldes piimakarjaga on vaba aeg, mis pidajale alles

jääb, sest lihaveiseid ei pea söötma hommikul vara ja üldse kella järgi nagu piimakarja puhul.

Ka karjatamisel ei vaja see loomakasvatusharu suuri tööjõukulusid. Nõudeid on vähem kui

piimakarjaga ja karja suurus ei ole määrav (Suurmaa, 2005).

7

Ühed riigid on arendanud veisekasvatust lihakarjakasvatuse, teised aga peamiselt

piimakarjakasvatuse suunal. Veised väärindavad sööta kõige paremini piima tootmiseks. 1 kg

söödavalgust moodustab lehm 0,25 kg piimvalku ja 0,10 kg lihavalku. Piimakarjakasvatuseks

on tarvis sobivaid majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi, piimatööstused lähedal, sest

transport on kallis. Veiseliha tootmine on seotud vahendite pikemaajalise ringluses olekuga

ning kasum laekub pikema perioodi möödumisel. Halvema söödaväärinduse tõttu peetakse

lihaveiseid ekstensiivse maakasutusega piirkondades, kus looduslikelt rohumaadelt on

võimalik saada väga odavat sööta. (Kurm, 1981)

Eesti tingimustes on traditsiooniliseks loomakasvatusharuks kujunenud piimakarjakasvatus.

Esimesi katseid lihatõugu pulliga alustati 20. sajandi keskpaiku, mil Moskvast tuli käsk teha

algust lihaveisekasvatuse arendamisega. Toona jäid katsed kampaaniateks ja karjad

likvideeriti ruttu. (Suurmaa, 2007)

Alates 1990. aastatest on Eestis lihaveiste kasvatamine hoogustunud. Siin kasvatatakse PRIA

andmetel 13 erinevat tõugu lihaveist ja selles vallas tegeleb ligikaudu 1400 ettevõtjat. Kõige

suuremat osatähtsust omavad jõudluskontrollis ristandid, keda on kõigist kavatatavatest

lihaveistest 80%. Ehkki lihaveiste arvukus Eestis suureneb, on suureks probleemiks

puhtatõuliste lihaveiste vähesus ja ainult osaliselt registreeritud andmed takistavad

lihaveistealast uurimistööd. (JKK)

Viimastel aastatel on palju teaduslikke ja avalikke arutlusi puudutanud põllumajanduse,

täpsustades kariloomade arengut tulevikus. Seoses rahvastiku dünaamika, kliima

soojenemisega ja põllumajanduse ökosüsteemi kvaliteediga on tekkinud küsimus

loomakasvatuse jätkusuutlikkuse üle. Euroopa Vahemere piirkonnas ja väheviljakamatel

maadel on karjamaa põhine loomakasvatus väga oluline. Sellepärast on asjakohane maastiku

nii kultuurilise kui ka ökoloogilise keskkonna osas, et põllumajanduspoliitika mõistaks nende

keskkonna ja sotsiaalvaldkondade olulisust. (Bernues jt, 2011)

Ühinenud rahvaste toidu- ja põllumajanduse organisatsiooni andmetel oli kogu maailmas

2009. aastal 1,41 miljardit ja 2010. aastal 1,42 miljardit lihaveist. Nendest Euroopas asus

2009. aastal 1,25 miljardit ja 2010. aastal 1,24 miljardit. Kõige suuremad veisekasvatusega

tegelevad riigid olid India, Brasiilia, Hiina, Austraalia ja Argentiina. (FAO)

8

Möödunud 20-30 aasta jooksul on Euroopas lihaveisekasvatus ja selle ruumiline jaotus

kujunenud seoses loomade haiguste, üha suureneva keskkonnasurve, Euroopa ühise

põllumajanduspoliitika ja tarbijate muutunud teadlikkuse toel (Neumann jt, 2010).

Euroopas realiseeriti 2009. aasta 45,0 miljonit ja 2010. aastal 45,2 miljonit lihaveist. Eesti osa

sellest oli väike, 66 ja 55 tuhat lihaveist. Tapakaalu arvestades toodeti Eestis 2009. aastal 14,2

tuhat tonni ja 2010. aastal 12,9 tuhat tonni veiseliha. Kogu loomakasvatustoodang inimese

kohta oli 2009. aastal 57 kg liha ja 2010. aastal 56 kg liha. (Eesti Statistikaamet)

9

2. UURIMISTÖÖ MATERJAL JA METOODIKA

Käesoleva bakalaureusetöö uurimisobjektiks on Linajärve talu tootmistegevus. Ettevõtte

asukohaks on Säässaare küla, Mooste vald, Põlvamaa. Ettevõtte põhisuunaks on

lihaveisekasvatus, lisaks tegeletakse veel sööda tootmisega oma ettevõtte veistele. Põhilisteks

toodetavateks söötadeks on silo ja hein.

Töö koostamiseks kogutud loomakasvatuslikud andmed pärinevad ettevõtte põlluraamatutest,

ettevõtte raamatupidamisest, veise passidest ning ise kogutud andmetest.

Uurimistöös on kasutatud andmeid Linajärve talu:

1) Kasutatavast hoonetest ja tehnikast,

2) Ettevõtte maafondist,

3) Karja suuruse ja struktuuri kohta,

4) Tootmistegevuse tasuvuse kohta,

5) Kasutatavatest söötadest.

Uurimistöös analüüsitakse ettevõtte lihaveisekasvatusel esinenud probleeme, söötade

tootmist, ettevõtte majandustulemusi.

Bakalaureuse töö koostamisel on kasutatud järgnevate asutuste väljaandeid ja andmebaase:

1) Eesti Vabariigi põllumajandusloomade ja –lindude jõudluskontrollikeskus

(www.jkk.ee),

2) Statistikaamet (www.stat.ee). Statistilised andmed põllumajanduse kohta,

3) Põllumajandus registrite ja informatsiooni amet (www.pria.ee). Loomade register,

4) Maa-amet (www.maaamet.ee) geoportaal.

2.1. Kasutatavad lühendid

Bb – belgia sinine veisetõug

Ab – aberdiin-anguse veisetõug

Hf – herefordi veisetõug

Lü – loomühik

http://www.jkk.ee/

http://www.stat.ee/

http://www.pria.ee/

http://www.maaamet.ee/

10

Ls1 – kerge liivsavi

Ls - liivsavi

Sl - saviliiv

S –savi

LP – näivleetunud mullad

LPg – gleistnud näivleetunud muld

LPe – nõrgalt erodeerunud leetunud muld

Org. – orgaaniline

U – väga hea

R – hea

O – rahuldav

P – lahja

Sü – söötühik (ühe toodangu ühiku kohta kulutatud sööt)

11

3. ETTEVÕTTE ISELOOMUSTUS

3.1 Talu asukoha üldiseloomustus

Põlvamaa (Põlva maakond) asub Kagu-Eestis. Põlvamaa piirneb loodest ja põhjast Tartu, idas

ja kagus Venemaa Pihkva oblasti, lõunas ja edelas Võru, läänes Valga maakonnaga.

Maakonna kirdepiir on Lämmi- ja Pihkva järves ning on ühtlasi riigipiiriks Venemaaga. Põlva

maakond liigestub maastikuliselt kaheks: Kagu-Eesti lavamaa (maakonna lääne- ja keskosa),

Palumaa (ida- ja kaguosa). Põlva maakond kuulub Peipsi-Pihkva vesikonda, mis tähendab, et

maakonna kõik üle 40 jõe ja oja veed jõuavad Lämmijärve ja Peipsisse. Maakonnas on ligi

130 järve, kogupind 1000 ha. Maakonna suurim järv on Meelva järv (78,7 ha). Põlva

maakonnas asub riigi üks tuntumaid looduslikke vaatamisväärsusi Suur Taevaskoda, mis

kujutab endast Ahja jõe tekitatud 24,5 m kõrgust liivakivipaljandit.

Mooste vald on vald Põlva maakonna põhja osas, jagades piiri Ahja, Põlva ja Räpina

valdadega ning Tartu maakonnaga. Mooste vallas on 1 alevik (Mooste) ja 14 küla.

Mooste valla pindala on 185,12 km². Mooste vallas elab 1560 inimest. Mooste valla

asustustihedus on 8,4 inimest/km². Mooste valla eripäraks võib nimetada looduskaunist paika

ning keskuses asuvat Mooste mõisaansamblit koos pargi ja järvega [Mooste vald 2014].

3.2 Linajärve talu iseloomustus

Bakalaureuse töö aluseks olev ettevõte asub Põlvamaal Moostes Säässaare külas. Mooste asub

15 km kaugusel Põlvast ja 43 km kaugusel Tartust. Ettevõte tegeleb põhitegevusharuna

veisekasvatusega ja lisategevusharuna sööda tootmisega. Linajärve talu alustas tegevust 1999.

aastal, kui osteti Savernast 4 looma (lehm koos vasikaga, mullikas ja pull). Tegemist on

pereettevõttega, kus palgalisi töötajaid ei kasutata. Ettevõte on Eesti Lihaveisekasvatajate

Seltsi liige.

Peamised tulud saadakse toetustest, veiseliha müügist. Peamised kulud tehakse ettevõtte

loomadele mõeldud sööda tootmiseks. Talu põhisuunaks on puhtatõulised herefordid ja lisaks

belgia sinise ristandid lihatootmiseks. Lihakarja on ostetud tõupulle alates 2003 aastast, enne

12

seda kasutati seemendust. Viimati osteti Bb tõupull Taanist. Veiseliha põhiliseks turuks on

Rakvere lihakombinaat ning samuti ka Türgi ja Läti. Hetkel on karjas 130 lihaveist, neist 90

on 100% herefordid, ülejäänud aberiin-anguse, belgia sinise ja herefordi ristandid. Tulevikus

on ettevõttel soov lihaveisekarja arvukust suurendada ja tõsta liha kvaliteeti.

Kasutatavad söödad on haljassööt, silo, hein, mineraalsööt. Jõusööta lihaveistele ei söödeta.

Ettevõttes toimub karjatamine. Hein ja silo on varutud kultuurrohumaadelt ja looduslikelt

rohumaadelt.

Kasutatavast tehnikast on ettevõtte omanduses:

1) Ruloonipress Sipma,

2) Niiduk Kuhn,

3) Loomaveohaagis,

4) Traktor – MTZ 952,

5) Traktor Valtra 92N,

6) Vaaluti,

7) Sõnnikulaotaja.

Tootmishoonetest on ettevõtte omanduses:

1) Vabapidamislaut,

2) Vasikalaut,

3) Mullikalaut,

4) Remonditöökoda,

5) Heinaküün, põhuküün.

3.3 Mullastiku analüüs

Linajärve talu maadest kõige suurema osa moodustavad pruunid näivleetunud mullad ning

seejärel väiksema osa moodustavad gleistunud näivleetunud mullad ja nõrgalt erodeerunud

leetunud mullad.

Näivleetunud mullad on väheste ülagleistumise tunnustega parasniisked mullad, mille

ülemine (30-80 cm) kiht on kergema (sl, ls1) ja alumine 1-2 astme võrra raskema lõimisega

(ls-s). Ülemise (kergema) ning alumise (raskema) lõimise kokkupuutealale tekib nendel

13

muldadel kevadeti ja sügiseti paariks nädalaks ülavesi, mille tagajärjel alumine lõimisekiht

veest küllastub. Mulla lähtekivimiks on punakaspruun karbonaadivaene liivsavimoreen.

Näivleetunud mullad moodustavad 6% kogu Eesti maafondist ja 15% põllumaadest (Astover,

2012).

Mullaelustiku tegevus on looduslikes näivleetunud muldades väheaktiivne või pidurdunud,

mis on näha kõdukihi selgepiirilisest lasuvusest. Näivleetunud muldade kultuuristamisel ja

lupjamisel orgaanilise aine juurdevoog mulda suureneb. Selle tulemusena mulla

künnihorisondis vihmausside tegevus intensiivistub – kõdu segatakse huumushorisondist pärit

mullaosakestega -, seeneline lagunemine asendub bakteriaalsega ning mulla org. aine

akumuleerub üha rohkem endogeensel kujul. Järk-järgult moodustub tüsedam

huumushorisont, mineraalne osa on tugevasti org. ainega seotud ja mulla struktuursus muutub

vastupidavamaks. Näivleetunud muldade iseärasuseks on kevadeti ja sügiseti ajutise ülavee

tekkimine, halvasti vett läbilaskvale savistunud horisondile. Ülavesi halvendab juurte

levikutsoonis mulla õhustatust ning käivitab lühemaks või pikemaks perioodiks mulla

mineraalse osa redutseerumisprotsessid. Vähesest huumusesisaldusest tulenev hele värvus

ning kevadine liigniiskus aeglustavad näivleetunud põllumuldade soojenemist mis lükkavad

põllutööde alguse mõne päeva kuni nädala võrra edasi (Astover, 2012).

Näivleetunud muldade kasutamisel kultuurmaana on nende viljakus üle keskmise: nende

boniteet on enamasti 40-50 hindepunkti, mis tähendab, et tegemist on 6. hindeklassi maaga.

Näivleetunud mullad sobivad hästi lina, teraviljade, kartuli ja põldheinte kasvatamiseks.

Nendel muldadel kasvavate looduslike rohumaade kuiva heina saagikus jääb vahemikku 1-1,5

Mg ha-1

. Näivleetunud mulla kasutamisel põlluna valmistavad raskusi enamjaolt kolm

asjaolu: ajuti tekkiv ülavesi, mis takistab vajalike ja õigeaegsete agrotehniliste võtete

rakendamist;väike kaltsiumi- ja huumusesisaldus, millest olenevalt annab soovida nii mulla

huumuskatte neelamismahutavus kui ka struktuur ning sellest tulenevalt võivad tekkida

probleemid üleväetamisega ja mulla toiteelemendivaru otsalõppemisega; tihese teke, mille

eemaldamiseks on vaja mulda sügavkobestada (Astover, 2012).

Arvestades näivleetunud mulla talituslikke omadusi, on nende ökoloogiliselt säästlikul ja

õigel majandamisel eriti oluline vältida raskete masinate kasutamist ülavee esinemise

perioodil ning tagada perioodiline või siis iga-aastane kaetus rohukamaraga, seda sellepärast,

et muld saaks rikastatud orgaanilise ainega ja paraneks huumuskatte struktuursus. Kui

14

tahetakse gleistunud näivleetunud muldasid säästlikult kasutada, tuleks neid võimalikult

suures ulatuses planeerida rohumaade alla. Need mullad ei vaja üldjuhul rohumaana

kasutamisel kuivendamist ja kaetus rohukamaraga tagab iga-aastase huumuskatte

struktuursuse paranemise ja küllaldase rikastumise orgaanilise ainega.

15

4. SÖÖDA TOOTMINE

4.1. Maafond

Ettevõttel on oma maid 25 ha ja kuni 2007. aastani oli renditud 18 ha, nüüdseks on renditud

90 ha maad. Põhiosa maadest asuvad 5 km raadiuses farmist. Mõni kaugem rohumaa asub 10-

12 km kaugusel farmist. Maafond on aastate lõikes kasvanud (Tabel 1).

Tabel 1. Linajärve talu maafondi muutused aastatel 2010-2013 (ha)

2010 2011 2012 2013

Looduslik

rohumaa

39 39 42 47

Kultuurkarjamaa 41 43 45 48

Kokku 80 82 87 95

Aastatel 2010–2013 on rohumaa ja kultuurkarjamaa suurused kasvanud. Võrreldes 2010.

aastaga on rohumaa suurus oluliselt kasvanud edasistel aastatel, seda just karja kiire

suurenemise ning tehnika soetamise tõttu mis võimaldas suuremaid alasid haldama hakata.

4.2. Lihaveiste söödad

Teadus loomade söötmisest on keskendunud toitumisele nii, et loom saab õiges koguses

energiat ning kindlas koguses vajalikke toitaineid, et suurendada kasvu (Rushen jt., 2008).

Linajärve talus on lihaveiste põhisöödaks karjamaarohi, hein ja silo. Ettevõttes varutakse

lihaveiste talvist sööta oma ja rendi maade pealt. Kuna veised elavad peaaegu aastaringselt

väljas siis suveks eriti sööta varuma ei pea. Suvel saavad loomad karjamaadelt ja

kultuurrohumaadelt värsket rohtu ning talveks varutakse loomadele silo, heina ja põhku.

Valmistatud silo, heina ja põhupallide arv on aastate jooksul olnud pidevalt muutuses,

olenedes loomakarja vajadusest (Lisa 1).

Eesti ja ka teised Balti riigid on väga hea lihaveisekasvatuspiirkond. Siin on küllaldaselt

looduslikke rohumaid ning sademeid. Sademete hulk kindlustab rohukasvu aprilli lõpust kuni

oktoobrini. Lihaveisele optimaalne temperatuur on 12-15oC ja meie kliima on veistele märksa

paremini talutav kui Kesk- ja Lõuna Euroopa oma (Eva jt, 2013).

16

Linajärve talu looduslike rohumaade kvaliteet erineb piirkonniti. Ettevõte on arvestanud, et

looduslikul rohumaal olev taimestik pole sügisel enam piisav lihaveiste jaoks, tasakaaluks

karjatatakse siis kultuurrohumaal. Ammedele piisab suviseks söötmiseks karjamaarohust, vaid

varasuvel, siis kui toorkiusisaldus on madal söödetakse ettevõttes lisaks heina ja põhku. Seda

vajadust on ettevõtte omanik hinnanud igal aastal ise, jälgides looma isu kuiva heina järele.

Ettevõtte karjamaadel on vabalt saadaval mineraalid ja sool. Karjamaadel, kus pind on suur

kasutatakse soolakivide asemel lahtist soola, sest lehmad ei suuda oma soolatarvet kivi

lakkudes rahuldada. Soolavajadus on lihaveistel 0,08-0,1% kuivaine päevasest söömusest.

4.3. Silo valmistamine ja kvaliteet

Silo on toodetud suure niiskusesisaldusega haljasmassist suunatud käärimise tingimustes.

Käärimisprotsessi suunamise viisid: esiteks soodsate bakterite poolt tekitatud orgaaniliste

hapete (peamiselt piimhappe) moodustumine või lisatakse konserveerivaid aineid (peamiselt

happeid). Mõlemal viisil on vajalik kiiresti tekitada anaeroobsed tingimused, see tähendab

isoleerida haljasmassi kokkupuutumine õhu hapnikuga ja teiseks kõiki võimalike vahendeid

kasutades takistada võihappekäärimist, mille tulemusena tekivad süsinikdioksiid, ammoniaak

ja ebasobivad lihtsamad lämmastikühend nagu amiinid. (Older, 1993)

Linajärve talu alustab silo valmistamist siis, kui taimede lehemass on kõige suurem.

Liblikõieliste puhul on selliseks kasvufaasiks õiepungade moodustumine ja kõrrelistel

kõrsumise lõpp. Väga varases kasvufaasis koristatud rohus on rohkesti proteiini, suhkruid aga

ei jätku selleks, et saavutada vajalikku piimhappekogust ning võib tekkida võihappelise

käärimise oht. Hilisemas arengufaasis suureneb taimede kuivaine- ja suhkrutesisaldus,

väheneb proteiinisisaldus ning sileeruvus paraneb (Tölp, 2007). Rohumass niidetakse,

vaalutatakse ja koristatakse ruloonpressiga. Valmistatud silo varutakse Linajärve talus

pallidena talu lähedale.

Pallisilo tehnoloogial esinevad mõningad eelised ja ka puudused. Pallisilo peamised eelised:

1) Hoidla ehitamisse ei pea investeerima;

2) Tehnoloogia on paindlik – töö nõuab väheste inimeste kohalolekut, pallid saab kiirelt

sulgeda, võimalik on osutada teenustööd, ruloonpressi saab kasutada ka heina

varumisel või põhu koristamisel;

17

3) Vastavalt loomade vajadustele saab erineva toiteväärtusega ja kvaliteediga rohust

silosid paremini eraldada ja söötmisel sobitada vastavalt; risk, et hoidla avamisel silo

rikneb, puudub;

4) Silo saab paremini transportida ja toota müügiks;

5) Paremini saab teha teenustööd;

6) Looduse saastamine silomahlaga on välditud

Pallisilol on ka puudusi. Tehnoloogia on võrreldes suure võimsusega silokombainiga või

haagiskoguriga suhteliselt väikese tootlikkusega. Valmistamisel, kui ka säilitamisel võib kile

puruneda. See tähendab, et pallide hermeetilisuse tagamine on komplitseeritud. Üheks

oluliseks puuduseks on ka see, et pallisilo tegemisel kasutatakse palju kilet (Lisa 2), mis ei ole

kuigi loodusesäästlik ja mida on küllaltki tülikas utiliseerida. Kui arvestada, et ühele pallile

kulub umbes 1,5 kg kilet, siis selgub, kui suurte kogustega on tegemist. Probleemiks on olnud

ka talvel pallide külmumine (Older, 2011).

Silo kvaliteeti hinnatakse esmalt silo lõhna ja värvuse järgi (Kirkland jt, 2006). Roheline

värvitoon ja meeldiv lõhn on hea silo tunnuseks. Rahuldava silo värvus on valkjasroheline,

pruunikas või kollakas ja lõhn on veel üpris meeldiv. Halva silo värvus on pleekinud ja lõhn

on ebameeldiv. Et saada teada silo täpsem kvaliteet, tuleb määrata laboris siloproovist

käärimisproduktid ja toiteväärtus. Peamised parameetrid silo käärimisel on: lenduvad

rasvhapped, piimhape, rasvhapped, ammonniaaklämmastik, pH, jääksuhkrud, etanool,

butaandiool. Põhilisteks parameetriteks on 3 – pH, võihappe ja ammoniaaklämmastiku

sisaldus. Silo hindamise kriteeriumi alusel jagatakse silo toiteväärtuselt kolme klassi: hea silo,

rahuldav silo ja halb silo (Tabel 2).

Tabel 2. Silo hindamiskriteeriumid

1 2 3 4

Toiteväärtus Hea Rahuldav Halb

Kuivaines %

Toorproteiini >16 12-16 <12

Toorkiudu <26 26-30 >30

Toortuhka <10 8-10 >10

Neutraalkiudu(NDF) <46 47-60 >61

Happekiudu(ADF) <35 36-42 >43

Ainevahetusenergia,

MJ/kg

>10 8-10 >8

Seeduvus >65 50-65 <50

Keemiline koostis:

18

1 2 3 4

Kuivainet(KA), %

pH, KA <25 <4,1 4,1-4,2 >4,2

pH, KA 25-40 <4,3 4,3-4,7 >4,7

pH, KA 40-55 <4,7 4,7-5,0 >5,0

Võihapet, % KA <0,05 0,05-0,5 >0,5

Ammoniaak N/üld

N, %

<7 7-10 >10

Mikrobioloogiline

koosseis:

Võihappe bakterite

eoste arv 1g silos

<100 100-1000 >1000

Hallitused, kolooniaid

moodustavad ühikud

1g silos

<20000 20000-200000 >200000

Enterobakterid 1g silos <10000 10000-100000 >100000

Listeeria 25 g silos, +/- - - +

Silo stabiilsus, päeva >7 1-7 <1

Linajärve talu 2013. aastal võetud siloproovide tulemused näitavad, et valmistatus silo

parameetrid jäävad rahuldava ja hea tulemuse vahele (Lisa 3). Silo keskmine kuivaine

sisaldus oli 25,7%, silo energia sisaldus 9,35MJ/kg, toorproteiini sisaldus 14,4%, neutraalkiu

sisaldus 51,1% ja happekiu sisaldus 35,5%.

4.4. Heina valmistamine ja kvaliteet

Hein – rohttaime koristatud ja kuivatatud osa, mis säilib pikka aega aeroobsetes tingimustes.

Varem oli hein veiste peamine talvine sööt, kuid nüüd on ta selle osatähtsuse ratsioonis

minetanud. Selle asemele on tulnud kõigi oma eelistustega silo. Ometi peab meeles pidama, et

hein on samamoodi suure väärtusega ja vajaminev koresööt, mida loomad söövad isukalt.

Juhul, kui söödetakse märgsilo, on hein eriti vajalik ratsiooni tasakaalustamiseks ja

puhverdussöödana (Older, 2011).

Nii nagu mujal ettevõtetes põhineb Linajärve talus heina tootmine rohu looduslikul

kuivatamisel. Eelduseks vaadeltakse ilmaprognoose ning oodatakse päikeselist ja kuiva ilma

pikema aja jooksul. Võrreldes siloga koristatakse rohi hilisemas arengufaasis, kui rohu

niiskusesisaldus ja proteiinisisaldus on langenud. Selline rohi allub paremini kuivatamisele

põllul. Ettevõte ei kuivata rõukudes ja ventileeritavates küünides enam rohtu. Kuna aastatega

on karja suurus muutunud, ning sellepeale kuluks antud hetkel liiga palju aega ja raha.

19

Kõrrelised heintaimed niidetakse ettevõttes loomise lõppfaasis, kui nende niiskusesisaldus on

langenud. Sobiva ilma korral lastakse niidetud rohul kuivada 4-5päeva. Heina kaarutamine

toimub umbes kaks korda päevas ning hiljem vastavalt vajadusele. Vaalutamisega alustatakse,

kui niiskusesisaldus on langenud <25%. Kui rohi on muutunud piisavalt kuivaks, alustatakse

pallitamist. Pallitamiseks ja silo valmistamiseks kasutatakse sama ruloonipressi. Pallimiseks

sobiv niiskusesisaldus on 18-22% (Older, 2011). Vastavalt võimalusele veetakse pallid talu

lähedusse.

Heina tegemisel esinevad koristuskaod on sarnased silo valmistamise kadudega, kuid

põllukaod on heinal suuremad ning suurenevad vastavalt sellele, kui kuiv on ülesse võetud

materjal. Niitmiskaod tekivad, kui liiga kõrgelt niita. Varisemiskaod on mõjutatud heina

niiskusesisaldusest. Heades ilmastikutingimustes on varisemiskaod 5-7% piires, vihma korral

kasvab kaarutamiste arv ja arvestada tuleb 15% kadudega. Niiskes materjalis ja kõrges

temperatuuris on suurimad hingamiskaod taimerakkude hingamise tõttu. Seetõttu heina

kuivatamisega kiirustatakse, kasutades sagedasemat kaarutamist ning muljumist niitmisel.

Uhtumiskaod sõltuvad sademetest ning on seda suuremad, mida kuivem on hein. Muljumine

aitab kaasa märgatavalt toitainete väljauhtumist heinast. (Sarand, 2007)

4.5. Söödakultuuride võrdlev majanduslik effektiivsus

Et iseloomustada söödakultuuride effektiivsust, on kõige parem välja tuua tootmise omahind.

Sööda omahinda mõjutavad vastava kultuuri saagikus ja tootmiskulud. Üsna soodne on

karjamaarohi, niidu- ja põldhein. Söötade põhjal koostatakse ratsioonid. Lähtudes sööda

hinnast, saab soodsama ratsiooni suvel karjamaarohust. Silo on suurepärane talvine

loomasööt, kuid selle omahind võib muutuda kõrgeks ühelt poolt sileerimiskadude ja teisalt

vajamineva kuluka tehnika tõttu. See osa söödast, mille loomad omastavad ja toodanguks või

elatuseks kulutavad, on sööda omahinna kujunemisel olulise tähtsusega. Et korraldada

loomade talvist söötmist, peab toitaineväärtusi analüüsima biomassist. Analüüsima peaks

kolme väärtust: toorvalku, mida mõõdetakse g/kg kuivaine kohta, energiasisaldust, mida

mõõdetakse MJ/kg kuivaine (KA) kohtaja seeduva neutraalkiu sisaldust (NDF), mida

mõõdetakse g/kg kuivaine kohta (Jamieson, 2014). Söötade ratsionaalne kasutamine tuleb

esile söödaväärinduses, s.o toodangu ühe ühiku kohta kulutatud sööda hulgas (sü). Loomi

tuleks sööta normeeritud täisväärtusliku ja soodsa ratsiooniga. Söötmise tasuvus on mõjutatud

20

ka loomade toodangust. Loomade söötmise tasuvus on seda parem, mida suurem on toodang

(Parol, 1996).

Taimekasvatuses arvestatakse omahinnaks 1 kg toodangu saamiseks tehtud kulutusi. Kõik

otsesed ja kaudsed kulutused, mis on seaotud antud toodanguliigi kasvatamisega

moodustavad toodangu omahinna. Linajärve talu taimekasvatuse püsikuludeks aastatel 2011 -

2013 olid traktori, pressi, niiduki amortisatsioon, maamaks, maarent ja kindlustused.

Muutuvkuludeks olid taimekasvatuses ostetud kile, võrk, kütus, transport. Tabelis 3. selgub,

et aastatel 2011 - 2013 olid toodetud söötade omahinnad suhteliselt stabiilsed. 2011. Aastal

olev odavam heina omahind tulenes sellest, et aasta oli sademetevaene ja heina kaarutamiste

kordi ei pidanud niipalju tegema kui teistel aastatel. Selle tõttu langesid ka masintööde kulud

(Lisa 4). 2012 aasta oli silo tootmiseks väga soodne, sademeid oli piisavalt ning hektarilt tuli

üle 30. silopalli. Tootmisel on jälgitud ka sisendite hindasid, mis on iga aastaga tõusnud aga

tänu saagi stabiilsusele pole need muutused eriliselt omahinda mõjutanud.

Tabel 3. Toodetud söötade omahinnad aastatel 2011 – 2013, eur/kg

2011 2012 2013

Silo 0,037 0,023 0,030

Hein 0,042 0,048 0,046

4.6. Võimalused söödatootmise optimeerimiseks lähitulevikus

Töö käigus on selgunud, et Linajärve lihaveisetalu taimekasvatuses esineb mõningaid

kitsaskohti. Taimekasvatuses väärib peamist tähelepanu rohumaade uuendamine,

väetussüsteem ja võimalusel tehnoloogia uuendus.

Rohumaa saak ja selle kvaliteet oleneb eelkõige lämmastikutarbe katmisest. Reeglina ei vaja

lämmastikväetisi rohukamarad, kus on rohkesti liblikõielisi – karjamaal üle 30% ning niidul

60%. Nende lämmastikuvajadus rahuldatakse õhust sümbiootiliselt mügarbakterite abil seotud

lämmastikuga – peamiselt 85 – 200 kg/ha aastas ja mullavarudest 30 – 60 kg/ha.

Kõrrelisterohkete rohukamarate optimaalne lämmastikunorm – 150 – 210 kg/ha jaotatakse 2

või 3 annuseks. Lämmastikväetiste tõttu algab kevadel taimede kasv varem ning lõpeb sügisel

hiljem. (Older, 2011) Väetatud rohumaal kasvab rohi kiiremini. Noorema rohu toiteväärtus on

tunduvalt suurem ja selle kaudu avaldub lämmastikväetiste mõju rohu toiteväärtusele kõige

21

enam. Selleks, et Linajärve talu rohumaade hea saagikus ka teisel ja kolmandal niitel tagada,

tuleks peale esimest niidet anda rohumaadele täiendavat väetist.

Kuna rohumaade uuendamine on kulukas ettevõtmine, peaks ettevõte eeskätt nende

rohumaade kallale asuma, mis kõige enam uuendamist vajavad. Kindlasti peaks ettevõtte

ennem analüüsima, kas uuendamine tasuks ära, kui edaspidi oleks kvaliteetsemat ja suuremat

saaki loota.

Söödatootmise kiirendamiseks võiks ettevõte ruloonpressi asemele tulevikus soetada press

kiletaja, mis on võimeline tegema mitme masina töö korraga ära. Teine võimalus oleks

soetada ettevõttel suurepaki press, mille heinapakk on peaagu 3 korda suurem (umbes 700 kg)

kui ruloonipressil. Samuti läheks pakkide transpordi peale vähem aega, kuna heinapakke

oleks ligi 3 korda vähem ning kokku saaks hoida ka kütuse pealt. Suurepaki press, aga oleks

väga kulukas ost, ning hetkel selles ettevõttes see veel võimalik ei ole ja ära ei tasuks.

22

5. VEISEKASVATUS

5.1. Karja struktuur ja loomade arv

Linajärve talu lihaveisekarjas kasvatatakse puhtatõulisi hereforde, belgia sinise ja aberdiin-

anguse ning herefordi ristandeid. Kui 1999. aastal alustatud kasvatuses oli 4 lihaveist, siis

2013. aastaks on lihaveiseid 130. Ettevõte on karja suurusust aastate lõikes pidevalt

suurendatud (joonis 1). Talus kasutatakse vabapaaritust ehk pull on paigutatud lehmadega

samasse sulgu. Selline tegutsemisviis õigustab end kuna inimesel võiks ind jääda märkamata.

Tõupulli kasutamine paaritamisel tõstab paarituse effektiivsust mida on kasutatud alates 2003.

aastast.

Joonis 1. Karja kogu- ja veiste tõugude arv aastatel 2010-2013.

Puhtatõuliste herefordide arvukus on vaadeldavatel aastatel olnud tõusvas suunas, sama võib

öelda ka abrediin-anguse ristandite kohta. Langenud on vaid belgia sinise ristandite arvukus

karjas, sest ettevõtte põhisuunaks on põhiliselt puhtatõulised herefordid ning kokkuvõttes on

kogu loomade hulk karjas suurenenud aastatel 2010-2013 28. looma võrra. Põhiliselt

6 7 9 9

29 33

36 31

67 70

74

90

102

110

119

130

0

20

40

60

80

100

120

140

2010 2011 2012 2013

Ab ristand

Bb ristand

Hf tõug

Kokku veiseid

23

puhtatõuliste herefordide kasvatamise kasuks otsustati, kuna herefordid on väga

vähenõudlikud ja kohanemisvõimelised (Toral jt, 2010).

Poegimisprobleeme esineb neil harva, neil on head emaomadused ning suguküpseks saavad

nad suhteliselt vara. Mullikaid soovitatakse paaritada 14-16 kuu vanuselt. Nad on ka head

karjamaa rohu kasutajad ja lepivad ka vähemväärtuslike ja looduslike rohumaadega.

Vähenõudliku tõuna suudab Hereford suveperioodil hästi rasva talletada ja edukalt saab meie

tinimustes pidada neid ka talvel, ilma, et peaks tegema suuremaid kulutusi laudale. (Külvet,

2011)

Loomade liigid on Linajärve talus aastatel 2010-2013 väiksemal määral kõikunud, põhilise

osa karjast on moodustanud lehmikud ja lehmad (Tabel 4).

Tabel 4. Karja lehmade, lehmikute, pullikute ja sugupullide tiheduse analüüs aastatel 2010-

2013

2010 2011 2012 2013

Tõug Ab Bb Hf Ab Bb Hf Ab Bb Hf Ab Bb Hf

Loomaliik

Lehmikud 0 23 28 0 25 30 0 27 31 0 23 37

Lehmad 6 0 29 9 0 28 9 0 32 9 0 36

Pullikud 0 6 9 0 7 11 0 8 10 0 8 16

Sugupullid 0 0 1 0 1 1 0 1 1 0 0 1

Kokku 6 29 67 9 33 70 9 36 74 9 31 90

Struktuuris ei ole vaadetavatel aastatel aastatel olnud väga suuri muutusi, põhilised muutused

on toimunud Hf tõugu loomade juures kus on toimunud pidev loomade arvu suurenemine, see

on tingitud sellest, et ettevõtte põhisuunaks on puhtatõuliste herefordide kasvatamine.

Jõudluskontrollis olevate lihaveisekarjade struktuur näitab puhtatõuliste lihaveiste vähesust

(20,0%) ja väga suurt ristandite osatähtsust (80,0%). Ehkki lihaveiste ja introdutseeritud

tõugude arv suureneb, on Eestis probleemiks lihaveiste tõulisus ja puhtatõuliste lihaveiste

vähesus, mis piirab oluliselt võimalusi teenida tulu tõuloomade müügist [JKK 2010].

5.2. Veiste pidamine

Veised on grupeeritud vastavald hetkelisele vajadusele, vanusele ja soole. Ammlehmad on

koos sündinud vasikatega eraldi aedikus. Vasikad toituvad esimestel kuudel emapiimast,

24

lisaks saavad süüa heina või silo ja juua vett. Edasi paigutatakse vasikad ammlehmadest eraldi

oma sulgu ning ammlehmad lähevad tagasi põhikarja juurde. Vastavalt hetkelisele vajadusele

hoitakse eraldi aedikutes veel pulle. Kõikidele loomadele söödetakse heina või silo, ning

vabalt on ees vesi. Jõusööta loomad ei saa. Laudas toimub söötmine osaliselt

mehhaniseerituna, see tähendab, et söödad toimetatakse lauta traktroriga ning edasine

söötmine toimub käsitsi.

Suvel peetakse lihaveiseid karjamaal. Karjatamisperiood kestab enamasti kuus kuni seitse

kuud, soodsa ilmastiku korral ka kauem. Lihaveised saavad ka peale suve hästi hakkama

raskemates tingimustes (Katharina jt, 2009). Kõikidel karjamaadel kus loomi peetakse

hilissügiseni, on loomadel võimalus halva ilma korral varjuda kas metsatukka või minna

spetsiaalselt ehitatud varjualuse alla. Linajärve talu lihaveiseid peetakse enamjaolt väljas ka

talvel, muidugi on sellisel juhul loomadel varjualusele ligipääs. Juba loomade heaolu ja

tervise mõttes on soovitatav lasta loomi vabaõhualadele ka talvel. Loomale sobivad

välikarjatamistingimused rahuldavad looma liikumisvajaduse ning ta püsib terve (Jamieson,

2014). Linajärve talus laudas elavatel loomadel on on ööpäevaringne vaba pääs jalutusalale,

kus nad viibivad meelsasti kuiva ilma korral ka talvel. Jalutusalad on enamasti looduslikud.

Lihaveiste sorteerimiseks ja eraldamiseks soetas Linajärve talu 2008. aastal kogumisaiad, mis

on 3-4 m pikad ja umbes 160 cm kõrged. Aiad on roostetamise vältimiseks kuumtsingitud ja

ühendatakse omavahel poltühendustega. Nende aedadega on talul võimalik teha pea kõiki

lihaveiste koondamisega ja eraldamisega seotud protseduure. Samuti osteti loomadele

hoolduspuur, milles loomi kaalutakse, pannakse kõrvamärke, vajadusel võetakse vereproove

ja tehakse muid veterinaarseid protseduure.

Vesi on loomadele kergesti kättesaadav. Karjamaadel kus looduslik vesi pole loomadele

kättesaadav on paigaldatud veemahutid. Veenõude kõrguse valikul on arvestatud ka väikeste

vasikatega. Samuti on ühel karjamaal loomadel ligipääs talu maadel asuvale looduslikule

järvele. Suveti jälgitakse eriti tähelepanelikult, et puhast joogivett oleks loomadel piisavalt,

sest muidu kogunevad loomad jootmiskoha juurde mälatsema ja lamama. Sellega aga tekib

tihtipeale joogikoha ümber rohkelt sõnnikut, loomad lamavad selle sees ning võib tekkida

udarapõletike ja sõrahaiguste oht (Jamieson, 2014). Talveks on valitud soojustatud jootjad.

Poegimiseks on eraldatud laudas varjuline koht, kus lehm saab vasikaga veeta esimesed

päevad koos. Seejärel lastakse poeginud lehmad ja vasikad teistega kokku. Talus on ette

25

tulnud ka karjamaal poegimist, aga tänu piisavale järelvalvele on alati õnnestunud õigel ajal

abi anda.

Lihaveiste kasvatamisel on nii loomatervishoiu kui majandusliku tõhususe jaoks äärmiselt

oluline veiseid karjatada ning selline võimalus on ka Linajärve talus alati olnud ja seda

võimalust on ka alati ära kasutatud. Karjatamine on kõige odavam veiste söötmise viis.

Linajärve talus pääsevad loomad vabalt karjamaale ja jalutusaladele ning on ilmastikuolude

eest kaitstud. See aitab kokku hoida söötadelt, loomatervishoiu kuludelt ning mõjub soodsalt

vasikate tervisele (Nguyen jt, 2012).

Karjamaarohu rohke söömine on parim viis toitainete vajaduste rahuldamiseks.

Päikesevalguses sünteesib looma organism enesele ise vajaliku koguse D-vitamiini. Võimalus

vabalt liikuda mõjub suurepäraselt looma tervisele ja aitab vältida haigusi. Eespool nimetatud

soodsate looduslike tegurite mõju puudub juhul, kui pidada loomi kogu suve jooksul laudas.

See aga mõjub loomade organismile ja neil võivad tekkida ainevahetushäired, sigimise

langus. (Suurmaa, 2005)

Linajärve talus laudatingimustes pidamisest tulenevaid probleeme esineb väga harva. Veistel

esineb väga vähe sigimisprobleeme, haigusi, ainevahetushäireid ning parasiite. Ammlehmade

puhul on esinenud väga harva aborte, vasikate lõppemist või surnultsünde, mis kõik muidu

tooksid ettevõttele majanduslikku kahju (Tabel 5). Sellepärast jätkataksegi ning kasutatakse

täielikult ära oma head võimalust karjatamiseks.

Tabel 5. Poegimisraskused ammlehmadel 2013. aastal

1 2 3

Tõug Poegimisraskus Poegimiste arv

Ab abita 8

Ab kokku 8

Hf abita 33

Hf abiga 1

Hf kokku 34

Tõud kokku abita 41

Tõud kokku abiga 1

Poegimised 42

26

Tabelis 5 on välja toodud ammlehmade poegimised aastal 2013 koos abiga ja ilma abita. Abi

poegimisel vajas ainult üks Hf tõugu ammlehm, ülejäänutel poegimisraskusi ei esinenud.

Samuti ei esinenud kordagi surnult sünde.

5.3. Lihatoodang

Karjatamisel põhinevas lihaveisekasvatuses peetakse enamus aastast veiseid õuetingimustes,

karjamaal. Karjatamine võib anda väga häid kasvutulemusi, vähemalt varasuvel ning kevadel.

Karjatatavad loomad kasvavad üldiselt aeglasemalt, kui sisetingimustes peetavad

intensiivtootmise loomad. Aeglasema kasvu tulemusena on looma liha erilisem – marmorjas

ja tugevama maitsega (Dunne jt, 2011). Aeglasem kasv hoiab, aga tootja raha pikemalt kinni

ja sellega peab arvestama juba tootmise planeerimisel (Jamieson, 2014).

Veiseliha- ja elusloomade müük on ettevõtte põhiline sissetulektute allikas. Loomade müük

kas lihaks või elusloomadena on 2003-2013. aastatel enamasti olnud tõusvas joones (Tabel 6).

Omanik on teinud kõik endast oleneva, et lihaveisekasvatus oleks tulutoov ning süsteemne

ning kus ei tekiks enam nn auke loomade realiseerimises.

Tabel 6. Tulud veiseliha ja elusloomade müügist (€)

Müüdud veiste arv, pea Keskmine sissetulek

ühe looma kohta

Keskmine sissetulek

kokku

2003 11 152,90 1682

2004 5 464,80 2324

2005 6 928,33 5570

2006 6 684,16 4105

2007 9 839,77 7558

2008 20 611,00 12 220

2009 26 603,92 15 702

2010 34 719,32 24 457

2011 38 880,57 33 462

2012 32 1367,53 43 761

2013 15 1295,66 19 435

Aastal 2003 müüdud veiste arv oli küllaltki suur. Seda sellepärast, et 1999. Aastal Savernast

ostetud loomade järglased olid liiga väikest kasvu, ning majanduslikult polnud neid kasulik

enam hoida ning 11. müüdud veisest olid kaheksa justnimelt Savernast ostetud loomade

järglased. Kuna ettevõttes suureneb iga aasta loomade arvukus, siis ka sissetulekud kokku on

enamasti suurenenud. Võrreldes 2012 ja 2013 aasta kogu sissetulekut, siis on selgesti aru

27

saada, et kui tahetakse suuremat sissetulekut peab loomade jaoks otsima ja laiendama turustus

võimalusi ning tutvuseid.

“Tõupull ongi pool karjast.” Selles vanasõnas leidub üksjagu tõtt, sest vasikad saavad 50%

oma pärilikust materjalist pullilt (Jamieson, 2014). Mõistlik oleks hankida nii hea pull, kui

rahaliselt võimalik ja tema valimisele palju aega varuda (Campion jt, 2009). Nii on teostanud

ka antud ettevõte, alates 2003. aastast on ostetud tõupulle ning viimane Bb tõupull osteti

Taanist. Teistele kasvatajatele on tõupulle müüdud alates 2001. aastast, kokku 10 pulli. Antud

ettevõttes on tõupullidelt saadud pärilik materjal küllaltki hästi märgatav loomade lihakuse,

rasvasuse ja keskmise rumba massi kaudu (Tabel 7).

Tabel 7. Ettevõtte lihaveiste rümbamasside kokkuvõte aastatel 2011-2013

Aasta Lihakus

(SE)UROP

Rasvasus

(1-5)

Loomade arv Kesk.rümba

mass,kg

2013 O 2 2 304.2

2013 O 3 1 344.6

2013 R 2 1 358.4

2013 R 3 4 352.0

2013 R 4 1 372.8

2013 R 5 2 301.5

2013 kokku 11 335.9

2012 R 1 1 689.0

2012 R 3 4 348.4

2012 R 4 6 352.3

2012 R 5 1 347.0

2012 U 4 1 346.8

2012 1 150.0

2012 kokku 14 360.0

2011 P 2 1 230.0

2011 O 2 1 241.6

2011 O 5 1 320.0

2011 3 249.0

2011 kokku 6 256.4

Vaadeledes tabelis 7 toodud andmeid loomade lihakuse kohta, võib öelda, et lihakus on

loomadel valdavalt hea(R). Samuti on ka kesk. rumba mass suurenenud 2012 ja 2013 aastal.

Võrdluseks võib tuua Eesti keskmise lihaveiste rümbamassi aastal 2010, mis oli 335,6 kg.

Nagu antud tabelis kirjutatud oli ettevõttel 2011. aastal kesk. rumba mass 2010. aasta Eesti

keskmisest madalam – 256,4 kg, aga 2012. ja 2013. aastal juba kõrgem, vastavalt 360,0 kg ja

335,9 kg.

28

Lihaveiste arv Eestis 2008-2014. aastani on oluliselt kasvanud, ning ületanud tänaseks 60 000

looma piiri (Tabel 8). Selle põhjuseks on lihaveistele omapärane vähene nõudlikus võrreldes

näiteks piimalehmadega. Lihaloomad saavad tänu rohkele karjatamisele rohkem vabalt

liikuda ja on seeläbi ka tervemad ja tugevamad ning ettevõtja ei pea nägema lihaveistega nii

palju vaeva kui piimakarjaga. Sellepärast on paljud piimakarja kasvatajad läinud üle lihaveise

kasvatusele.

Tabel 8. Lihaveiste arv Eestis maakondade lõikes aastatel 2008 ja 2014

Maakond Lihaveiste arv 2008 Lihaveiste arv 2014

Harjumaa 1890 3 216

Hiiumaa 2099 3 894

Ida-Virumaa 741 1 669

Jõgevamaa 630 2 341

Järvamaa 677 2 585

Läänemaa 3313 8 025

Lääne-Virumaa 2070 5 162

Põlvamaa 664 2 013

Pärnumaa 2305 5 983

Raplamaa 2341 6 146

Saaremaa 2837 8 490

Tartumaa 634 1 168

Valgamaa 1162 3 269

Viljandimaa 1384 3 709

Võrumaa 154 2 969

Kokku 22 901 60 639

Tabel 9. annab ülevaate kuue viimase aasta ettevõtte tuludest, toetustest, kuludest ning

kahjumist ja kasumist. Tabelist on näha, et nii kulud kui ka tulud on olnud 2008 – 2013

aastatel tõusvas trendis. See tuleneb veisekarja suurenemisest, sest müüakse küll üha rohkem

liha ja elusloomi, aga suurema toodangu saamiseks suurenevad ka kulutused. Ettevõtte

põhilised sissetulekud moodustuvad elusloomade ning veiseliha (Tabel 6, lk 26) müügist ja

toetustest. Tabelis 9 on näha, et 2013. aastal laekus tulusid võrreldes 2012. ja 2011. aastaga

palju vähem, kuna 2013. aastal turustati 15 lihaveist, aga 2012 ja 2011 aastal vastavalt 32 ning

38 lihaveist. Kulud moodustavad kõik lihaveistega seotud väljaminekud – sööda tootmine

(Tabel 3, lk 20), loomade transport, aedikute rajamised/parandamised, vajadusel veterinaari

kulud ja masinapargi uuendamine. Väga tähtsal kohal on lihaveiste pidamise juures antud

ettevõttes toetused. Toetusteta oleks ettevõte kõikidel tabelis 9 vaadeldavatel aastatel

29

kahjumis, aga tänu toetustele suudetakse tootmist suurendada ja kokkuvõttes iga aastaga ka

kasumit suurendada.

Tabel 9. Ettevõtte kasum/kahjum toetustega ja ilma toetusteta aastatel 2008-2013, €.

Aasta Tulud, € Toetused, € Kulud, € Kasum/kahjum

toetuseta, €

Kasum/kahjum

toetusega, €

2013 19 435 36 578 49 568 - 30 133 + 6445

2012 43 761 30 459 68 991 - 25 230 + 5229

2011 33 462 33 600 63 310 - 29 848 + 3752

2010 24 457 19 073 39 933 - 15 476 + 3597

2009 15 702 12 523 23 704 - 8002 + 4521

2008 12 220 13 753 22 870 - 10 650 + 3103

30

6. KOKKUVÕTE

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli kirjeldada Linajärve talu geograafilist asukohta,

analüüsida sööda tootmise ja lihaveiste kasvatamise protsessi, lihatoodangut ning sellega

kaasnenud probleeme tegevusaastate vältel (1999-2013).

Linajärve talu kasutuses olev maafond on aastatega stabiilselt suurenenud. Sööda tootmist

limiteerivateks teguriteks on mullastik ja ilmastik. Ettevõtte head majanduslikud tingimused

rohumaa väetamiseks on toonud kaasa saagikuse tõusu. Talu on effektiivselt ära kasutanud

põllumajandusmaad ning sööda varumisega lihaveistele probleeme ei ole esinenud.

Ettevõtte kasutuses olev masinapark on kolme viimase aasta jooksul tublisti uuenenud, on

kaasaegne ning, kui vaadata tootmismahtusid, siis tootlikkusest puudu ei jää. Silo varumisega

on viimastel aastatel ise hakkama saadud. Loomade arvu planeeritav suurendamine tulevikus

toob kaasa vajaduse ka suurendada silo kogust ning uuendada masinaparki. Hetkel on tehnika

jõudlus vastavuses loomade arvuga ja vajaliku sööda tootmisega ja tullakse toime.

Vaadeldud esimestel aastatel tekkis vähesel määral probleeme loomadega, kus põhjuseks olid

Savernast ostetud loomad, kelle järglased olid liiga väikest kasvu ning nad tuli maha müüa.

Alates 2003. aastast hakati ostma tõupulle, tänu millele on loomade lihatoodang olnud hea.

Kuna ettevõttes kasutatakse karjatamispõhist lihaveisekasvatust, siis loomade kasv on

aeglasem kui sisetingimustes peetavatel intensiivloomadel ning ettevõtte omanik peab

arvestama, et loomade aeglasem kasv hoiab kauem raha kinni. Aeglasema kasvu tulemusena

on veiseliha kvaliteetsem ja selle hind kõrgem.

Selleks et ettevõtte veiseliha müügiga ka tulevikus kasumis oleks ning seda suurendaks,

tuleks liha omahind hoida võimalikult madalal. Samuti peaks ettevõte turustamiseks

valmisolevad veised võimalikult kiiresti realiseerima, sest ettevõtte põhilised tulud

moodustavad elusloomade ja lihaloomade müük, mis mõjutavad tugevasti ettevõtte kasumi

kujunemist. Väga tähtsal kohal on ettevõttele ka toetused, mis loomade müügi kõrval

moodustavad teise peamise tulude saamise allika ja ilma toetusteta oleks firmal väga raske

tegutseda. Ettevõte on karja suurendades hakanud ka suuremaid toetusi saama, mis võimaldab

31

ettevõttes kasutatavat tehnikat uuendada ja seeläbi effektiivsemalt sööta toota. Ettevõte peaks

ka tulevikus omatoodetud söötadega hakkama saama, kuna sisseostetavate söötade hinnad

kujuneksid küllaltki kalliks. Omatoodetud sööda kvaliteet tuleb hoida võimalikult kõrgena, et

loomad saaksid sealt võimalikult suures osas rahuldatud oma energia- ja proteiinitarbe, ning

see annaks võimaluse omakasvatatud sööta ülejäägi korral lisasissetuleku saamise eesmägil

ära müüa.

32

SUMMARY

The objective of this study is to describe geographical location of Linajärve farm, analyse the

process of feed production and breeding beef cattle, also the production of beef and the

problems occured durning the years of operation (1999-2013) in Linajärve farm.

The lands of Linajärve farm has been regulary increasing in years. The main factors to limit

the feed production is the soil and climate. The company´s good financial terms have

positively effected the feed production and by using the farmland effectively they have made

sure they never had a problem with feed supplies for beef cattle.

In last three years the farm has renewed their machinery, the production capacity and

efficiency are well balanced. During the last few years the Linajärve farm has been able to

store the necessary feed supplies by itself. The plan to increase the size of the cattle in

coming years brings the necessity to increase the feed production and renew the machinery.

At the moment the farm`s technical efficiency is in balance with the size of the cattle.

During the first few years of the observation period they had some problems with the

livestock. The descendants of the animals bought from Saverna were too small and they had

to sell them. Since 2003 they started to buy breeding bulls, which has improved the quality

and quantity of the meat. The growth of the animals in Linajärve farm is slower than animals

raised indoors, so it takes more time for the owners of the farm to get the profits from the

investment. The slowers the growth of the animals, the better the quality of beef and that

makes the market price is high.

To keep the company profitable and increase the profit, net value of the meat should be kept

low. The main profit of the company comes from selling livestock and beef cattle, which

strongly affects the income of the company. So the farm should get the cattle, that is ready for

marketing, on the market as fast as possible. For the company the financial supports from the

government are also very important, which makes it the second main source of income.

Without these supports it would be very difficult for the company to stay in business. After

increasing the size of the beef cattle the financial supports have increased as well. This makes

33

it possible for the company to renew the machinery and increase the feed production. The

farm should be able to produce their own feed also in the future, because the price of the feed

bought in from the market is too high. To keep the animal`s need of energy and protein

satisfied, the quality of the feed produced by the own farm should be kept high. In the case of

over production it would also give the opportunity to make some extra profit from selling it.

34

KASUTATUD KIRJANDUS

Astover, A., Kõlli, R., Roostalu, H., Reintam, E., Leedu, E. 2012. Mullateadus. Tartu: Eesti

Maaülikool, 489 lk.

Astover, A., Reintam E., Leedu E., Kõlli R., 2013. Muldade väliuurimine, Tartu, lk 70.

Bernues, A., Ruiz, R., Olaizola, A., Villalba, D., Casasus. I, 2011. Sustainability of pasturebased

livestock farming systems in the European Mediterranean context: Synenergies and tradeoffs.

Champion. B., Keane, M. G., Kenny, D. A., Berry, D. P. 2009. Evaulation of estimated genetic merit

for carcass weight in beef cattle: Live weights, feed intake, body measurements, skeletal and

muscular scores, and carcass characteristics.

Dunne, P. G., Monahan, F. J., Moloney, A.P. 2011. Current perspectives on the darker beef often from

extensively-managed cattle: Does physical activity play a significant role?

Eva, V. L., Moons, C. P. H., Sonck, B., Andre, F., Tuyttens, M. 2013. Importance of outdoor shelter

for cattle in temperate climates.

FAO - Ühinenud rahvaste toidu- ja põllumajanduse organisatsioon. - www.fao.org

Jamieson, A. 2014. Lihaveisekasvatus pärandkooslustel. Eestimaa Looduse Fond, 95 lk.

Jõudluskontrolli keskus. Eesti, 2011. www.jkkeskus.ee

Katharina, L.G., Schuster, T.,Lena, M. L. 2009. Influence of weather on the behavior of outdoor-

wintered beef cattle in Scandinavia

Kirkland, R. M., Patterson, D. C. 2006. The effect of qualityof grass and maize silage on the intake

and performance of beef cattle.

Külvet, A., Vessart, L., Vetemaa, A., Mikk, M. 2011. Mahepõllumajanduslik lihaveisekasvatus, lk 26.

Kurm.K, 1981. Veisekasvatus, Tallinn Valgus, lk 427.

Lillak.R, 2003. Eesti põllumajanduse ajalugu, Trükipunkt, 240 lk.

Maa-ameti Geoportaal. Eesti, 2011. http://geoportaal.maaamet.ee/

Mooste valla kodulehekülg - www.piksel.ee/mooste

Neumann, K., Verburg, P. H., Elbersen, B., Stehfest, E., Woltjer, G.B. 2010. Multi-scale scenarios of

spatial-temporal dynamics in the European livestock sektor.

http://www.fao.org/

http://www.jkkeskus.ee/

http://geoportaal.maaamet.ee/

http://www.piksel.ee/mooste

35

Nguyen, T. T. H., Van der Werf., H. M. G., Eugene. M., Veysset. P., Devun. J., Chesneau. G,. Doreau.

M. 2012. Effects of type of ration and allocation methods on the environmental impacts of beef-

production systems.

Older, H. 2011. Kohalikud söödad. Eesti Rohumaade ühing, 332 lk.

Older, H., Toomre, R., Sarand, R. J. 1993, Infotrükk, Rohusöödad – nende tootmine ja kasutamine.

216 lk.

Parol, A., Selge, A., Viiralt, R. 1996. Sööda tootmine piimakarjale. Tartu, lk 77.

Rushen, J., Passille, A. M., Keyserlingk, M. A. G., Weary, D. M, 2008. The welfare of cattle. Volume

5. Queensland, Australia, pp, 211.

Suurmaa, A. 2005. Lihaveisekasvatus Eestis. Eesti Lihaveisekasvatajate Selts, 268 lk.

Suurmaa, A. 2007. Miks, millal, kuidas alustati Eestis lihaveiste kasvatamist, Vali Press OÜ.

Tölp, S. 2007. Söödad kui toitefaktorite kandjad. Tartu, Eesti Maaülikool, Veterinaarmeditsiini ja

loomakasvatuse instituut

Toral, F. L. B., Roso, V. M., Araujo, C. V., Filho, J. C. R. 2010. Genetic parameters and response to

selection for post-weaning weight gain, visual scores and carcass traits in Hereford and

Hereford x Nellore cattle.

36

Lisad

Lisa 1. Silo, heina ja põhupallide arv aastatel 2009-2013 linajärve talus

Silo pallide arv, tk Hein pallide arv, tk Põhk pallide arv, tk

2009 680 228 70

2010 570 270 40

2011 580 540 80

2012 728 602 50

2013 485 496 60

Lisa 2. Kile maksumus ühe tonni silo pallimisel

Kile maksumus €/rull 64

Ühest kilerullist saab silopalle, tk 17

Silopalli keskmine kaal, kg 700

Ühest võrgurullist silomassi pallida, kg 12000

Kile maksumus, €/t 5,10

Lisa 3. Linajärve lihaveisetalu 2013 aasta siloproovide tulemused

KA % TP % ADF% NDF% TT

%

Seeduvus

%

ME,

MJ/kg

pH

1. 18,7 16,4 36,9 48,4 10,4 58 9,1 4,1

2. 27,6 15,0 33,7 48,9 9,2 62 9,7 4,0

3. 19,8 16,1 35,5 56,2 10,3 59 9,2 4,1

4. 36,7 10,2 36,1 51,2 6,9 60 9,4 4,1

1. Linajärve rohumaa (Säässaare)

2. Linajärve rohumaa (Viisli)

3. Linajärve rohumaa (Mooste)

4. Linajärve rohumaa (Viisli)

Lisa 4. Silo ja heina omahinna kujunemine 2011-2013

1 2 3

2011 silo Hind € Kokku €

Saak kasutusaastal 16,5 t/ha

37



Võrk 21,5 t/ha 1.10 23,65

Kile 21,5 t/ha 6.10 131,15

Masinatööd kokku + tööjõu

kulu

349

Keskmine saak t/ha 21,5

Tootmise omahind 1 kg

tootmiseks, €/kg

0,023

Silopalli maksumus € 16,10



Võrk 13,5 t/ha 1.10 14,85

Kile 13,5 t/ha 6.00 81.00


kulu

319



tootmiseks, €/kg

0,030


1 2 3

2011 hein (Looduslik

heinamaa)

Hind € Kokku €


1 2 3

Seemnesegu 18 kg/ha 2,33 41,98

Harilik timut 11 kg/ha 2,80 30,08

Punane ristik 7 kg/ha 1,70 11,9

Kompleksväetis

Lämmastik (N) 37 kg/ha 1,26 46,62

Fosfor(P) 23 kg/ha 1,26 28,98

Kaalium(K) 105 kg/ha 1,26 132,3

Võrk 16,5 t/ha 0,90 14,85

Kile 16,5 t/ha 5,10 84,15


kulu

235



tootmiseks, €/kg

0,037


38

1 2 3

Võrk 4,5 t/ha 1.10 4,95


kulu

187



tootmiseks, €/kg

0,042

Heinapalli maksumus € 11,55


heinamaa)

Hind € Kokku €


Võrk 4,75 t/ha 1.35 6,41


kulu

220



tootmiseks, €/kg

0,048



heinamaa)

Hind € Kokku €


Võrk 4,25 t/ha 1.35 5,73


kulu

194



tootmiseks, €/kg

0,046


lihaveiste kasvatamine ja sÖÖda tootmine linajÄrve …

Documents