Pühad kohad Karksis Mati Laane Ahto Kaasik on Karksist pühakohtade nimistusse registreerinud järgmist: Lilli ussikivi, olla vist ohvrikivi. Kivi asub Lilli külas, Äriküla-Lilli maanteest u 350 m läänes, Timmu (Mattsoni pere) talust ligi 150 m loodes , teise Timmu talu varemete juurde viivat teed pidi edasi u 100 m. Timmu kruusakarjäärist 400 m läänes metsa sees. http://andmekogu.hiis.ee/kohad/P%C3%A4rnumaa-2661/Karksi-5273/Lilli%20Ussikivi-640 (M.L.) Ma ei oska sest ussikivist midagi arvata, õieti ei tea seost ussi ja ohverdamise vahel. Ma ei ole sellele varem tulnud, kuid võin esitada ühe pähetulnud hüpoteesi, et kui algsõnana tähendas U Jumalat (hääld. iu-), siis U-ssi < U-se = Jumalale se(al ohverdatakse) või U(-le) se(-al annid). Vanasti olid küll laias Maailmas ohvrikivid, millel ohverdati, kuid Eestis kivile ohverdamisest on vähe teateid, et seda tavaks lugeda. Tuntud on Toomemäel asuv 2 suure lohuga kivi, kuid arvatakse, et ka see pole

päris ohvrikivi. Jaan Jungi andmetel oli Vändras khk-s ohverdamiseks kurikivi, Mihkli khk-s leidsid arheoloogid Ura-külas ohvrikivi alt helmeid ja kuljuseid. Sõnaveeb.ee ütleb, et ohvrikivi on (lohkudega) kivi, millel vanasti ohverdati. Lohkudega ehk uuema sõnaga lohukive on Eestis üle 1800 ja igal aastal leitakse juurde, kuid neil ikkagi ei ohverdatud, neil oli teine tähtsus, loe mu kodulehelt (Matilaane.wordpress.com : teema Maailm).

Mulle kirjutas (2019) Lillist elupõline metsamees Jaak Põldma: „Timmu maadel, kus on Ussikivi, on kivil ka väikesed ja üks suurem lohk - ohvrikoht. Matson Paul, kelle põlistalu maadele

ohvrikivi jääb (Paul on manalas 90aastate lõpust), väitis, et kui ta veel laps oli, viidi kivile

väikseid ande, kui tapeti lammas, mõni suurem loom ehk uudseviljast tehtud esimesest pätsist

killuke. Ja sellel kinnistul on ka silmade raviveega allikas.“ Sudiste küla, Teeääre talust (Ennuki pere) 100 m lõunas, Kaprali talust u 150 m ja talu saunast 70 m kirdes (lepikus olev suur künnapuu). Karksi kolhoos leht 5 http://andmekogu.hiis.ee/kohad/P%C3%A4rnumaa-2661/Karksi-5273/Sudiste%20Kaprali%20hiiepuu-638 (M.L.): Üksik kõrge ja olgu või jäme puu ei pruugi olla hiiepuu. Kui seda on keegi kunagi arvanud, siis küsime, mille järele, see pildil pole vast 200 aastanegi, kas on siis tehtud väljakaevamist või metalliotsijaga leitud mingeid ohverdamise esemeid või jälgi, et võiksime järeldada, et seal oli ohverdamise koht. Kui vana puu on kuidagi tõestatult arvatud ainsaks hiiest allesjäänud puuks, siis on õige kogu kunagiseks hiieks arvatud ala hiieks registreerida, piirid tähistada, aga ühtki puud ega põõsast nendes piirides puttu ei tohi! Looduslik valik valib ise õiged puud, kes domineerima hakkavad ja teised hääbuvad. Siin-seal peaksime vanu jämedaid ja kõrgeid puid riikliku kaitse abil tõesti hoidma ja vastava sildi juurde panema, et puusaagijad äri otstarbel maha ei saeks ja parlament või mõni muu pädev organ peaks karistuseks piisavalt suure trahvi määrama neile, kes sellise puu maha võtavad, sõnades hukkamõistmine ei aita!!. Aga neid ei kõlba üksikult pühapuuks ega pühakohaks nimetada ega kuulutada, piisab looduskaitsest või veidi ebaõnnestunud sõnast - keskkonnakaitsest.

Ega seepärast, et ministeerium keskkonnakaitseministeeriumiks nimetati, pidanuks kohe ka kaitsekorraldusi ümber nimetama. Maastiku kaitse puhul peame muu hulgas silmas ka esteetilist külge, ilu, elamusi, tundeid jne. Keskkonnaõpetus käsitleb hektare, puistu koosseisu, kubatuuri ja tihumeetreid, metsateede olemasolu ning märgalade läbitavust metsapõlengute puhuks, lagedate alade metsastamist, noorendike puhastamist võsast; põtrade, metssigade, huntide jne arvukuse tasakaalustamist. Keskkonnakaitse ei vaata ega peagi mõtlema ilu peale, kuigi näiteks Sahhalini kirburohi või tara-seatapp inimese hoole all võiks kasvada suurepärase ilutaimena, peab neid ohjeldama hooldamata looduses, nagu näiteks Karksis kahel pool Linnaveski järve. Sõna maastik on tüüpiline termin, kus hinnatakse ka esteetilist aspekti. Kui hindamisel või kirjeldamisel ei mainita ilu, vaateid, peisaaži, miljööd jt. sarnaseid tunnuseid, siis ei ole jutt maastikust vaid keskkonnast. Üldse võiks looduses, teede ääres, külade serval ning vahelduva ja kauni loodusega kohtades, kus vanemaid puid enam pole, s.t., et tänapäeval on kohati enamus puid maha võetud, mõnes sobivas kohas noortele puudele tahvli juurde panema, et

selle puu peab laskma vanaks kasvada, siis on seda siin ilus vaadata. Soomlastel on siiani kehtimas sajandeid vana tava, et kui keegi maja ehitab, siis pärast maja valmimist peab peremees nn. õuepuu istutama, keda järgmised põlvkonnad säilitavad. Karksis kasvas veel mõnikümmend aastat tagasi igas taluõues saarepuu, nüüd on neid veel väga harva ja needki haiged. Teine tava, mida meilgi on jälgitud, on et perepuuna lapse sünni, pulma, juubelisünnipäeva või muu tähtsa perekondliku sündmuse puhul perepuu või nimepuu istutatakse. Kui väga hea koer on nö. pere liikmeks arvatud, istutatakse vahel ka koera matmisel mälestuspuu või -põõsas või püsilill. Ilusate üksikpuude kõrval tuleb kaitsta ja pühaks pidada Kagu-Eestis levinud kommet mõnesid tee-äärseid okaspuid ristipuudena märgistada, neidki ei tohi keegi puttu ega kujundada. Vanasti, enne piirikividega talu- või mõisapiiride märgistamist oli tavaks piiridele puid istutada, kui kusagil leidub veel kasvavaid piiripuid, tuleks neid kaitsta, ajaloo huvides märgistada ja elanikkonda sellest teadvustada.

Tavainimesel on künnapuud ja jalakat väga raske eristada, suvel lehtede ja viljade järgi veel kuidagi, aga mitte raagus puud. Tegelikult on Karksis tõesti mõlemat liiki: mulgi keeles jalak ja künnap. Soome jalava = jalakas ja kynäjalava = künnapuu, kusjuures kynä = pliiats ja sulepea. Seega künnapuu ei tulene kuidagi kündmisest, vaid künnapuu oli vanasti küna tegemise puu (puit ei lõhene) või Soomest laenatud pliiatsipuu. Vene k. vjaz = side, sidumise puu, mis võiks tähendada, et koorest lõigatud „rihmaga“ oli hea asju ja kütteks oksi tassida. Kes täpsemalt ära seletab, saab 3 punkti…

Hiiemägi ehk Lilli hiietammik asub Lilli külasüdamest edelas, Karksi-Nuia-Lilli teest 45 m lõunakagus lagedal põllul, Kõnnu-põllu talukohast 230 m põhja pool. Hiiemägi jääb maanteelt Kõnnu-põllu talu juurde viiva tee äärde, teest ida poole. http://andmekogu.hiis.ee/kohad/P%C3%A4rnumaa-2661/Karksi-5273/Lilli%20Hiiem%C3%A4gi-641 (M.L.)Mu esivanemad on Lilli kandist pärit (Tõnismatsi, Matsikse, Ruhijärve veski jt. talud). Vähemalt mu isa ei rääkinud, ega ma pole ka kedagi teist kuulnud rääkivat, et Lillis kunagi hiis on olnud, ja seda kohta ka hilisemal ajal oleks hiieks peetud. Kui seda nimetatakse nüüd Hiietammikuks, siis kahtlustan väga, et Kõnnu talu peremees sinna ühele kõrgemale künkale tammesid istutas, ma kahtlustan ka, et Lillis looduslikult ise tammepuistuid ei kasva, ja kui nad on inimeste istutatud, siis seda puistut ei tohiks kuidagi hiieks või Hiietammikuks nimetada. Hiis peab ise kasvama, sinna ei tohi kedagi istutada, ega kedagi maha võtta, kui ta kuivanud pole ja siis ka ainult, kui inimestele pehkinud puuna kukkudes võib haiget teha. Botaanikuna arvan, et tammikud pole Karksis ise looduses juba tuhandeid aastaid kasvanud (4-7 tuh.a.), kes on, on inimeste istutatud või külvatud või inimeste istutatud parkidest pasknääride poolt üksikult peitmiseks toodud tõrudest sirgunud. Kõige rohkem kasvab ehk Lääne-saartel. Ma arvan nii! M.L.

Hiiemägi

Lilli Hiiemägi on hiiemägi Pärnumaal Karksis

Kelle soovil või käsul neid pildil olevaid puid saeti? Hiiemägi pole enam Hiiemägi, kui seal

küttepuid saetakse, keegi peaks vaatama minema, kas kännud on olemas? Põhimõtteliselt ei

tohi sellel ega ühelgi teisel Hiiemäel üldse kedagi raiuda!!! Juba 1000 aastat tagasi ei raiutud,

kui hiietammikus tahavad kasvada teist liiki puud, siis need võivad ja peavadki kasvama,

loodus ise sätib, kes teisest üle kasvab. Pildi järgi näen, et kasvavad puud pole kuigi jämedad,

on suhteliselt noor puistu. Kui taluperemees tõi kusagilt taskus peotäie tammetõrusid ja need

mäele maha poetas, kasvas neist varsti hulga tammesid, pasknääride poolt talveks kogutud ja

mulda peidetud tõrudest kasvasid nooremad tammed juurde. Algselt on see ikkagi inimeste

rajatud, ega ole hiietammik. Iluaednikuna olen väga nõus, et loodusesse siia-sinna kohapeal mittekasvavaid taksoneid (ka

näiteks tammesid) istutatakse, see mitmekesistab loodust ja floorat, eriti tänuväärsed on punase sügisvärviga vahtra- ja haavataksonid, kes

teevad sügise rõõmsaks. NB! Juhuslikud vahtra- ja haavaistikud ei pruugi sügisvärve kanda, punase sügisvärviga võrade saamiseks peab

vahtraid pookima või vähemalt sügisvärvide ajal valima, lihtsam on, et üksikute sügisel punaselehiste haabade all on ka kõik noored reeglina punased, sest nad tulevad juurevõrsetest.

Hiiega seotud sõnadest ja tavadest

Hiis/iis tuletub söögi ehk toidu andmisest (Jumala(te)le või esivanematele): algsõnana tähendasid ii ja ee mõlemad sööki, toitu, söömist, söötmist; s peaks tähendama lühendatud kujul -e-kaotanud ´se´: see, seda, seal jne. Seega hiis < iis < i-s(e) < i-se < söök seal, süüakse seal. Söök anti Jumala(te)le, aga Jumalat polnud sünnis alati nimetada, nagunii kõik teadsid, kellele mingi osa söögist läheb, milline Jumalale, milline inimesele, milline koertele, milline vaimudele, milline metsalindudele, milline väikestele metsaelanikele, milline maalistele jne. Vt. ka M.L. traktaati „Meie muistsed uskumused“, kus muuseas ´uri´st ja ka ´hiitest´ ehk ´hiis´idest kirjutatakse, lõpuosas on tõlge soome vastavast kirjandusest. Põhjalikumalt saab sama mõttearendust lugeda kodulehelt Mulgimaa alt „Mulgid maletavad Pohjala algkeelt“ ja selle peatükki ´Usk ja kunst´. Suur (se-ur) osa oli ka uritulest taeva poole tõusval suitsul; suits < s-u-i-t-s = seda Jumala söögiks teeme seal; laste mängus tšur = mängust väljas, surnud, mis tähendavat esivanemaid. U-ri > i-U-ri > Juri > Püha Jüri, pühale tegelasele (jumalusele)

pidi ikka ohverdama, iseäranis karjaõnne nimel. Sõnaveeb.ee kirjeldab ohverdamist nii: jumalusele vms hrl selleks ettenähtud kohas

elusolendit, toitu, eset vm annetama.

Näide: Hiinlased ohverdasid Päikest õgiva draakoni lepitamiseks oinaid.

Miks siis ikkagi hiiepuid puttu (mulgi k., mis eesti k. puutuda, kahjustada, raiuda) ei

tohi, isegi kui hiis, kui puistu kipub liiga tihedaks kasvama või võsastub meie arust vale

liigiga, ja et hiies peavad ikka tammepuud olema? Tammed olid germaanlaste pühapuud,

mõned kohad on ka meil, kus tammed iseenesest kasvavad, kuid me lihtsalt ei mäleta enam,

kes hiites mujal kasvasid. Peame lihtsalt uskuma, et igasugused puud ja põõsad, kes mingis

kohas kasvasid võisid olla ka hiiepuud, isegi lepad ja remmelgad. Kodu ümbruses olid

rohkem hoitud saared, pihlakad ja kibuvitsad, kõik ühtmoodi sarnaste liitlehtedega(!), aga

needki võisid olla hiiepuud. Nii vanad germaani hõimud kui keldid arvatakse olevat uskunud,

et inimeste hinged pärast surma puudesse läksid ja sealt millalgi ringina uuesti sündiva lapse

sisse. Et keegi ei teadnud, millise puu sisse kellegi hing läks, siis ei olnud sünnis ühtki puud

tappa. Sellepärast ei raiutudki enne põlluharimiseks metsade raadamist elavaid puid, kütteks

korjati kuivanud ehk laasunud oksi ning tarbepuuks langetati kuivanud puid. Ka meil, kuni

siinne elanikkond elas metsarahvana ja suuri põldusid ei haritud, peeti kogu metsa pühaks ja

metsa ei raiutud, teadupoolest hakkasid siin metsa raadama ja põllundust arendama hoopis

teised hõimud, kes tulid koos lõunamaa lehmadega lõuna poolt, neile meie puud ja metsad,

kui võõramaa värk, enam pühad polnud ja nemad raiusid. Siis jäeti vana metsarahva hingede

ja rituaalide tarbeks järjest väiksemaid metsaalasid, kus metsarahvas elada sai ja kohati nn.

väikesed pühad hiied kujunesid. Kas võis nii olla? Loe meelekinnituseks ka Kivirähu

Ussisõnu jms.! Loe ka minu kodulehelt Põhjala algkeele traktaati Metsakarjandusest.

Raamatus „Nõiaprotsessid Eestis“ 2016, lk. 245., tsiteeritakse akadeemik Kahki artiklit,

kuidas „Vanapere Jürgen 1684 õpetas, et kui tekib vajadus hiie lähedal puid raiuda (näiteks

saksa käsul), siis tuleks hiide (ide) jätta valge killing. Hiiest endast ei võtnud puid keegi ning

talupojad hakkasid isegi noorhärrasid ja preilisid sajatama, kui need näiteks mööda ratsutades

juhtusid sealt oksi murdma.“

Kui me tänapäeval enam ei suuda uskuda, et hinged üldse olemas on ja et nad veel

puudes võivad olla, siis ütleme tänapäeva žargoonis „ Okei! Ärme siis usume!“. Aga oma

kaugeid esivanemaid võiksime ikkagi austada, vähemalt hiites, ja käituda seal nende tavade

kohased, mida oleme kuulnud, lugenud ja üldiselt austusväärseks peame. Ärme siis proovime

hiites, kui neid hiitena peame ja hiiteks nimetame, uusi kombeid ja tavasid välja mõelda ja

juurutada, valime selleks mõne teise koha kusagil metsatukas, vee ääres või ka lagedal väljal

(sest seal pole sääski ja parmusid). Laskem hiiteks tunnistatud hiied jääda looduslikeks

hiiteks, praegu me veel kindlalt ei tea, miks hiis kusagile kujunes, mis väljad, erergiad,

maasooned jm seal mõju avaldas. Kui hiis juhtub olema karjamaal, karjale ligipääsetav, peaks

karjaomanik oma loomad hiiest väljaspool hoidma, kas tagasihoidliku taraga või karjakuga

või muude kavalate tõketega, mis tänapäevaks välja mõeldud. Kõige koledam oleks, kui

peremees puude külge latte naeltega käsib lüüa!!

Seoses mõne üldise lõiguga eespool pean veel täpsustama, et hiie või üksikpuu

hooldamiseks ja kaitsmiseks peab kaitse-eeskirjas, ükskõik kas siis kõigi hiite jaoks korraga

või iga kohta eraldi, kindlasti kirjas olema, kas selle või teiste objektide kaitsealal võib raiuda

ja kujundada või ei või! Õigem oleks muidugi, et ei või! Ei saa nii olla, et üks hooldaja või

vallavanem või ametnik ei luba, s.t. keelab igasuguse raiumise, et kõik peab olema looduslik

ning isearenev ja järgmine ametnik laseb kõik juurdekasvu maha raiuda või välja juurida, sest

talle näib, et puistu läheb liiga tihedaks. Ühele näiteks meeldib noorte mändide isekülv, teisele

männid ei meeldi, peavad näiteks künnapuud olema, mis sest, et keegi jalaka ja künnapuu

vahet ei tee. Siiski kujundab loodus ka ise nii, et vanade puude varjus noor järelkasv hävib,

loodus tasakaalustab ise puistu tihedust. Kaitse-eeskirjas peab olema ka otsustatud, kas heina

niidetakse või mitte.

Et me ei tohiks legende täiesti usaldada, siis peame kunagist Lillis olnud hiie

asukohta otsima, kasutades mitut selgust toovat meetodi. Arutledes õige kaugete aegade üle,

isegi enne-vallatusaegsest ajast, ehk vähemalt 1000a tagasi, sealhulgas Annemäest, millest

rahva mälestuste järgi kirjutas A. Kitzberg „Maimus“, või hilisemast ajast, kui kivist

ordulinnus 14.saj. Karksisse ehitati, siis salajasi rahvakogunemisi olla peetud Annemäel olnud

arvatavas hiies veel 15.sajandil, katoliiklik aeg lõppes umbes Rootsi aja alguses (1561), kuid

ega hiie hävitamine pruukinud just katoliiklusega seotud olla. Ühe teise legendi järgi ehitatud

katoliku ajal Annemäele Püha Anna auks kabel, mille ümber külanaised igasuguseid tempe

teinud ja seepärast olla kabel 1640a. valitsejate käsul hävitatud. Soome arheoloogid prof.

Aspelin ja Appelgreen kaevasid 1880a. Lilli Annemäel, leides seal hulga põletamata ja

põletatud matuseid ja luid. Nad vist täpselt leide ei dateerinud, kuid üldiselt peetakse vanaks

tavaks, et hiitesse surnuid ei maetud, kuid arvatakse siiski, et surnuid võidi hiies põletada,

kuid tuhk luudega korjati kokku ja viidi ikkagi kaugemale kalmetesse.

Annemäega ja sealse oletatava hiie asukohaga on veel paar probleemi. Üks on see, et

mäest on risti läbi kaevatud mitme meetri sügavune 2-realine riikidevaheline autotee, teistpidi

läbib seda riigipiir, 100-aasta tagusel riigipiiri mahamärkimisel võis osa oletatavast hiiest Läti

poole peale jääda. Mõned ajaloolased on arvanud, et eesti-(mulgi-)keeleala vähemalt Asti (läti

Burtnieki) järveni ulatus, lääne pool algas varsti liivlaste asuala ja ida pool on latgalite ala

samuti veel Põhjasõja aegugi põhja poole nihkunud, nii on näiteks Aluliinast saanud Aluksne.

Lisan omalt poolt, et Ruhijärv peaks ikka Ruhjaga (Ruijena) ühesama rahva- ja keelealal

olema olnud, pigem ikka mulgi keele ala kui latgalite ala. Küllap see ordulosside ja nende alla

võidetud maade ajal nii läks. Kahe lossi – Karksi ja Ruhja - vahemaa on enam-vähem

pooleks mõõdetud ja kõrgele mäele piir tõmmatud, kustsaadik kumbgi loss makse võis

koguda ja hobuste söögiks kuiva heina nõuda. Imelikul kombel annab Google tõlge lätikeelse

Burtnieki vasteks nõiad, sõnaraamatu järgi siiski ennustajad ja selgeltnägijad, selle nime pidi

järv ilmselt 1500-1600 aastate nõiajahi ajal saama, seega Lutherluse ajal, sest järve

ümbrusest oli palju nõidadeks kuulutatud naisi leitud.Vastupidi, küsides eestikeelse nõiad-

sõna vastet läti keeles, saame vasteks raganas, ja kui järjestada vastupidises järjekorras

algsõnad ra-ga > ga-ra < garu, annab läti k. vasteks vaim. Nii et algsõnade seletuses on nõid ja

vaim (vist?) sama tegelane olnud. Üllatav on see, et ei Eesti ega Baltimaade Eesti osa

Teedeatlasest (2018) ei leidu ühtki toponüümi, mis või mille osaks oleks nõia- või nõiad

vmss. Läti Rujiena vasteks eesti k. on rukis, ruhi vaste riided ja Ruhja vaste kleit.

Me võime oletatava kunagise hiie hävitamist seostada Kõnnu talu rajamisega, mille

maa-alal olid nii Annemägi kui on ka hiljuti rajatud Hiietammik. Kõnnu-toponüümi on

Eestis palju, see on tuletatud kännu-sõnast (mulgi keeles kannu) ja selline nimi pandi

uustalule, mis rajati pärast põlismetsa raadamist (aletamist) kännustikku ja hooned ehitati äsja

raadatud metsast raiutud palkidest. Tõenäoselt anti põlismetsa ja selle sees peidus oleva hiie

maharaiumise käsk katoliku usujuhtide soovil mõisniku poolt. On andmeid, et mitmed

kihelkonnakirikud on ehitatud lausa muistse ohvrikoha peale. Loetakse, et Mõõgavendade Ordu oli meie ala

vallutamas ja valitsemas 1202-1237, siis ühendati see Teutooni e. Saksa Orduga, aga meie ala hakati nimetama Liivi(maa) Ordu alaks, see ordu kaotati ametlikult 1562a. Vikipeedia järgi oli Liivimaal Poola valitsusvõim 1561-1629. Liivimaal püsis katoliku aeg veidi kauem kui

Eestimaal, sest 1583 läks Liivimaa Rzeczpospolita alla ja kuni 1625 aastani moodustati valitsemiseks 9 staarostkonda, sealhulgas ka Helme,

Karksi ja Viljandi. Järgnes Rootsi aeg lutherliku usu all ja Põhjasõjaga läks 18saj algul kõik Vene Keisririigi koosseisu.

Peaksime seega aluseks võtma, et Könno talu rajati siis, kui oletatavad metsad ja hiie-

laadne ohvri- ja kogunemiskoht kännustikuks raiuti. Toon raamatust A.Ruben „Nõiaprotsessid

Eestis“ 2016 lühikesest Vello Helk´i tsiteeritust asjakohase lõigu, küll veidi kaugema ala

kohta: „1600.aastal avastasid jesuiidid Rõngus kohalikke talusid visiteerides, et

lõunaeestlased austavad pikset ja lohesid, millest eriti viimane oli kahjulik: see oli lendkurat.

See ebausk lähtus hiiepuudest ja –kividest. Puud raiuti maha, kivid löödi puruks ja tambiti

peeneks. Jesuiit ütles eksortsismivormeli ja põllul lagunes seepeale telliskivihunnik ning

rahva imestus olnud seejuures suur.“ Tekstis ei ole täpsemat vihjet, kus hävitatud hiis asus.

Samas raamatus lk. 274 kirjutab A.Ruben, et vahetult pärast Põhjasõda, 1700-ndate algul,

„katkes tervendavate ühisohverduste traditsioon hiite ja kabelite juures, enam ei

mäletatud paavstiusu palveid ja maa tajumine rahva emana minetas suure osa oma tähtsusest“.

„Hernhuutlus hävitas hiied, kuid hiiepärimus siiski säilis“. Ja veel: „samuti nagu hiis, on

keskolinna elavate ja surnute maailma vahel. Germaanlaste ja Põhjala Keskmaa (Muinaspõhja

Midgard) hävitab Ragnarök, maailmalõpu lahing….lahinguvaprust lisas teadmine, et

sõdalaste jaoks eksisteerib veel üks maailm. Kes oma voodis sureb, selle jaoks surnute

hingeilma ei ole“.

Arvestades Ruhijärve ümbruse küla jäämist põlisele sõjateele, arvan ka, et paljude latgalite

rüüsteretkede kui ka Mõõgavendade Ordu vallutusretkede käigus küla koos hiiega kasutusest

välja jäeti, ei olnud mõtet küla pidevalt uuesti ehitada, kui see jälle maha põletati, rüüstati ja

tapeti. Küllap kasutati kogu orduajal teisi salajasi ohverdamiskohti. Hiie otsinguks tasub „läbi

kammida“ Annimäe talu ümbrus, mis asub targasti Lannu soo ja Ikepera raba vahel, nii et

sinna isegi kohalikel elanikel tee leidmine raske on olnud, liiati siis veel võõrastel

sõjasalkadel. Seal võidi igal ajal oma rituaalseid kooskäimisi korraldada.

Sama ussikivi kohta andmeid saatnud Jaak Põldma kirjutas ka, et Lilli kohta külanimena ka

Kükite on kasutatud. Arvan, et see ka algsõnadena ka-ki või ko-ki on olnud, mõlemad

tähendavad kooskäimise kohta, ükskõik miks koos käidi: ohverdamas, tantsimas, pidutsemas

laipa põletamas vm., väga paljudes sõnamuutustes on see rida: ko > ku > kü; ko = koos ja ki =

käima, liikuma, minema.

Karksi kiriku kõige vanemast säilinud kogudusemeetrikast, mis algab 1740 aastaga, olen

leidnud, et esimest korda mainitakse Karksi Könno talu (õ-tähte veel polnud), kui Kõnno

Hennu pojal Jürril ja Rudol sünnivad 17.09.1746 Juhhan ja 22.10.1748 Els. Säilinud

hingerevisjonide järgi on viidatud 1782a. revisjonis, et Kõnnu pm (peremees) Jaak oli siis

52aastane, seega sündinud 1730, ilmselt oli Jaack Kõnno Hennu poeg ning Hennul (sünd.

arvutuslikult umbes 1679) oli vähemalt 5 poega. Paistab, et ka Jaagu vanem vend Mert oli

1755-1762 Könno pm; Jaagu esimene poeg Jaack oli samuti Kõnnu pm, ta võttis naiseks

Massa Hansu tütre Anne, kuid see Jaack suri 1799, ja varsti surid ka ta mõlemad 2 poega.

Nüüd tekkis mõisnikul probleem, keda panna uueks Kõnnu peremeheks? On veel ka

selline fakt, et 1795a on Kõnno talu kirjas Karksi mõisa hingerevisjonis, kuid 1816a on kirjas

nii Karksi kui ka Polli mõisa revisjonis ja sama peremehega. Ei saa aru, kuidas see nii saab

olla, võib-olla Polli mõisnik just sel aastal ostis Karksi mõisnikult talu omale. Üle sajandi

varasemaid andmeid saaks 1620a. koostatud Liivimaa Maa- ja maksuraamatutest, kus kõik

talud mõisate järgi kirjas, aga need on vist ainult Rootsi arhiivis, kui mitte koopiaid pole ka

Tartusse toodud, aga mina pole teadlane.

Väga oluline tundub künklikul maastikul pühakohtade tuvastamisel kõrgus merepinnast,

näib, et ohvrituld (urjatuld) tehti ikka ümbruskonna kõige kõrgemal kohal, eks see tundus ka

taevale ja Jumalatele lähemal olevat. Tänapäevase satelliidi-mõõdistuse järgi on Lilli

Annemäe kaugemas osas kõrgem koht 87,5m, üle piiri Lätimaal lähimas kõrgemas kohas

92m, Annemäe kõrgus sõidutee lähedal, kus praegu väike ohvrikivi - 93m, Kõnnu alatare õuel

94m, Kõnnu talu lähiümbruses 94,5m, uue Hiietammiku kohal - 95,5. Me saame sellest

järeldada, et uus Hiietammik tõesti õigele kohale on rajatud, kus tõenäoselt ka 1000a tagasi

hiis oli, kuid mitte tammedest.

Siinkohal pean tutvustama ka suguvõsa-uurijaid, kes Karksi suguvõsasid on rohkem uurinud. Unikaalse ja Eestis vist küll

ainsa ühe valla uurimuse ´Polli/Karksi/ valla ajalugu´tegi Juhan Kalamees Tartu Ülikooli diplomitööna 1939a., sest Polli

valda hakati Karksi vallaga ühendama. Tegelikult olla J. Kalamees oma töö sugupuude osas kasutanud põhiliselt oma

onupoja Polli vallasekretäri Nikolai/Nigul Veevo(Weewo) koostatud genealoogilisi tabeleid. Seda on väitnud N.Veevo tütar

Helju Lehesmets Abjast. Animägede suguvõsa on üksipulgi uurinud ema poolt Animägedest pärinev Merike Mäemets. Lisaks on Karksi suguvõsasid uurinud ja tutvustanud hiljuti-lahkunud Malle Loit ja allakirjutanu.

Milliseid kohti peaks Karksis veel uurima, et ehk olid ohvrikohad?

Enne vallutusaega polnud kindlasti mulgi ega eesti keeles ohverdamise sõna, oli

urikivi ja ehk ka urimägi, nagu soome k. uhri (ohver), uhraus (ohverdamine), uros

(isasloom, sest ohverdati ainult isasloomi). Maausulised püüavad Kalle Elleri juhtimisel

ohverdamise asemel käibesse saada urjamise sõna. Eesti etümoloogia sõnaraamat kirjutab, et

sõna käänamisel: nim. uri, om. urja, os. urja ning on samuti laensõna ja tähendab ohvrit, nagu

ka soome k. uhri. Ei tea, kas on kokkusattumus või laen, aga Saksa k. Ur = ürgveis.

Pullvasikat, kui tavapärast ohvrilooma võidi germaanlaste eeskujul nimetada Ur, ohverdamist

aga Uri või kuidagi sedamoodi. Esivanemate kultuse puhul võidi ka esivanemaid

germaanlastelt laenatud sõnaga nimetada (Ur > ürg-), sest saksa k. tänini Urahn(e) =

esivanem, Ureltern = esivanemad. Samas, kui Ahne = esivanem ja Eltern = vanemad. Ur-sõna

tähendusteks saksa keeles on ka kauge, esialgne, algusaegne, eesti keelde on sellest tulnud:

ürgama (= algama), ürjäts olla ainult mulgi keeles tulehakatis olnud.

Lillist vaadates Ikepera/Kikepera raba ääres oli ja on Taagepera mõisa piiri lähedal

põlistaludest koosnev küla: 3 Kiisat, 2 Jõksit, Riidamäe ja Annimäe talud. Nuia-Helme teelt

lähenedes tuleb umbes Tindi talude kohalt ära keerata. Animäe/Annimäe/Annimäh/Annima

talu õues ja metsatukas talu kõrval on kõrgus 106m, veidi kaugematel kõrgendikel kuni 114

m. Sellest Annimäe talust põlvnevad kõik veel elavad ja mäletatavad Animäe-nimelised

pered. Ka mujal Eestis sellist perekonnanime ei pandud, kuigi Maa-ameti kohanimeregistris

on Eestimaal 20 Annemäge. Kõrvalolevast Jõksi talust sai alguse Ain-nimeline suguvõsa.

Tuntud kodu- ja eelkõige Aine uurija oli Mari Tõrvand, tema oli ema poolt Ain´idest.

Jätkame nüüd edasi mõisniku probleemi lahendamist, et keda panna Kõnnu peremeheks?

Teise ilma läinud eelmise peremehele (perekonnanimeta) Jaagu lesknaisel Annel oli õde

Marri, kelle võttis naiseks eeltutvustatud Annimäe talust kolmanda pojana sündinud ja

Kõnno tallu sulaseks tulnud Laur (sünd 1771), pärast sulaseaega, laulatust ja laste sündi läks

ta tagasi Annimäele, kuid sai kälimehe surma järel mõisniku otsusel Kõnnu talu uueks

peremeheks ning ta sai 1826a. oma lapsepõlvekodu järgi Annimäe perekonnanime. Tema

poeg Hans (1804) oli veel mõne aasta Animägedest viimane Könnu pm, seejärel Aadame pm.

1834 rev ajal ja Tiri talu pm. 1850a. Lauri liini järglasi oli palju, mitu liini hargnes Karksist

väljapoole, 5 põlve noorem Anton Animägi (1898-1974) oli koolmeister ja tuntud

koduloolane, tema tütred õppisid Ülikoolis bioloogideks ja abiellusid bioloogidest teadlastega

(A.Mäemets, O.Renno). Mäemetsade tütar Merike on põhjalik sugupuu-uurija ja parandas vea

J.Kalamehe töös, kes ei leidnudki üles, kust see Laur tuli ja miks ta Annimäe nime sai. Oma

auhinnatöös on J. Kalamees Lauri kirjutanud loetamatult ja arvanud ta Kõnnu Jaagu pojaks.

Samas olen jälle mina imestanud, et miks kogudusemeetrikas just sellesama Lauri sünni puhul

pole kirjas ema nime, mida esineb meetrikates üliharva. Tavaliselt on ikka isaga kahtlusi ja

ema on teada. Laur oligi vallaspoeg ning kirjas on, et oli Annimäe Jaacku virtin (perenaine,

mitte naine ja veel nimetu), kellel sündis 26.05.1771 Laur. Selline on meetrikaraamatu järgi

Animägede suguvõsa algus!

Kõnnu talu ostis 1867a. mõisnikult vabaks Lauri poja Hansu (1804) väimehe vanem

vend Margus Kõiva.

Lauri poja Hansu tr. Reet OO Murassoo ja Saksaveski Kiini peremehe Peeter Allikuga

(1813), nende tütrepoeg oli Jaan Kiivit (1906), Eestimaa piiskop 1949-1968, selle poeg Jaan

Kiivit (1940), piiskop 1994-2005.

Lauri poja Hansu poja Peetri pojatütar oli Elena Animägi (1900), viimane Karksi

rahvalaulik ja kanneldaja, kes tõenäoselt kirjutas ka Mango Vankri loodud „Sünnikoht

Karksile“ 3. ja 4. salmi.

Lauri tütar Madde (1797) OO Nuuda pm Juhan Jõggi´ga (1793), nende poeg Juhan

Jõggi (1830) OO Tiina Univeriga ning ostis vabaks Litiko t. Ruhijärve äärest, Vahva Hansu t.

Leebikult (meenuta H.Visnapuud!), Saksaveski Polli lähistelt ja Sarja veski Abjast. Nende

tütretütar Ella Ilbak õppis S.-Peterburis ja Pariisis tantsijaks, oli Isadora Dunkaniga üheaegselt

rahvusvaheliselt tuntud kunsttantsija, elas üle 100 aasta vanaks. Tuhaurn toodi EV ajal

Ameerikast ja maeti ümber Metsakalmistule.

Polli mõisast põhja poole on kõigis säilinud hingerevisjonides alates 1816 aastast 2

samanimelist suurtalu – revisjoni kirjutati Ürrikülla või Uerrikülla, tänapäeval Üriküla

talud, nendest mõisa poole oli ja on siiani keset põldu säilinud metsatukk, mida nimetatakse

Iievarik´uks (86m), iis oli hiis ja varik tähendas metsatukka (mulgi k. veel 1980-ndatelgi).

Vahel on ka Iirevarikuks nimetatud. Läheduses on Hiiemäe asunikutalu (83m). Kahjuks

lohistati nõuka ajal Iievarikusse ümberkaudsetelt põldudelt palju põllukive, mis Karksi lossi

ehitusel olid põldudesse jäänud, sest härjaadraga ei suudetud neid välja künda, küll aga suurte

traktori-atradega. Ja nüüd on nende kivihunnikute alt raske ohvriande uurida, kui isegi

metalliotsija piuksuma hakkab.

Pöögle end. Killaste ja Käära talude vahel on 3 Urisaare talu, 2 põhjapoolsemat ja väiksemat

on hilisemad, kõige jõepoolsem nn. Mäe-Urisaare peaks olema oma nime kunagise

ohverdamiskoha järele saanud, see ei ole küll põlistalu, kuid ilmselt talu rajajad siiski sellist

toponüümi mäletasid, väga tõenäoselt oli see Urikivi ühes jõekäärus, nagu saarel, sest jõgi on

sel kohal kääruline ja läheduses on ka Käära talu.

Üks ohverdamiskoht või hiis oli kindlasti praeguse Karksi-Nuia lähiümbruse kõige kõrgemas

kohas, mis millalgi Hanskoka talu maale jäi, õieti sai küll hoopis Hanskoka hiie järgi nime,

sest ans-ko-ka = ohverdamiseks kogunema kokku.Veelgi hiljem, 1890-ndatel tehti Nuia

ümbruse kõige kõrgem koht Vene Õigeusu surnuaiaks, kus surnuaiapühadel preestri asukoht

kõige kõrgemas punktis oli (115m), nagu püha ohvrikohtki (Vt. kodulehes ka Karksi

talunimede uurimust!). Surnuaia ohvri- ja pühakohal saaks küll vabalt metalliotsijaga kõik

vanad ja hilisemad ohvriannid üles otsida. Lutherlaste surnuaia kõrgeim koht vana liivaaugu

kõrval on samuti 115m, kui Karksi-Nuia keskplatsi parkla on 103m ja Karksi ordulossi õu

(ainult!) 88,5m üle merepinna. Mu lapsepõlve koduaias (Õigeusu surnuaiast 2 talu lõuna

poole) on kõrgus 98m, Laatsil 99m, Türgamäel 108m, Kassepal 104,5m, Urissaarel 90,5m,

Tõu(silla)mäel Tauga metsas 102,5m.

Muidugi on Karksi alal veelgi kõrgemaid ja isegi Sakala kõrgustiku kõige kõrgemad mäed –

Härjassaare mägi Veisjärve lähistel 147m (avastatud 2015a.) ja ammusest ajast kõrgeimaks

arvatud Rutu mägi 144-145m Aine-Ala tee ääres. Esimesena arvas F.G.W.Struve Sakala

kõrgemaks tipuks Kärstna mäe ja mõõtis kõrguseks 136m. Härjassaae ja Rutu jäävad

suhteliselt kõrvalistesse kohtadesse ja me ei tea, kas kunagi, näiteks enne vallutusaega, seal

ümbruses inimasustust oli ja neil inimestel vajadus oli ohverdamas käia. Jalgsi-käimise

aegadel võis ohveramiskohtade omavaheliseks kauguse piiriks olla 7-8 km, kuhu veel ühiselt

riitustele koguneti. Selles mõttes oleks Härjassaare parasjagu mitme kunagise tiheasustusega

ala keskel (Karksi-Anikatsi-Kärstna-Murikatsi-Riidaja-Helme-Taagepera-Äriküla). Samas on

Wagenküll´i toponüüm säilinud vaid saksakeelses variandis ning ka Karksi lossist üle Halliste

oru lõuna ja ida poole nimetati talusid kuni Aine/Anniste ja Äriküla/Võhmaste külani Vakiste

külaks. Wage(n)- ja Vaki(s)- on ainult grammatika arenedes erinevaks muutunud, k ja g olid

algselt sama täht. Ma ei tea, kas seda võimalust on kaalutud, et enne losside aega võisid

Vage.. ja Vaki.. ühe muinaskihelkonna moodustada. Härjassaare toponüümi vanem kihistus

pole teada, aga seda saaks kuidagi tuletada: eesti kirjakeeles - Härja < mulgi murdes: ärä < üri

< uri. Seega saaks isegi toponüümide abil oletada, et ka Sakala kõige kõrgemal mäel

ohverdamas käidi. Uurima peaks igal juhul!

Härgmäe, mulgi k.: äräme, läti k.: Ergeme, asub samuti vanal Mulgimaal, mis praegu jääb

Lätimaa sisse, umbes Tõrva-Valga kolmnurga 3-ndas tipus. Küllap sealgi üks vana

ohverdamise-mägi peaks olema.

Kellelgi võib mõttesse tulla, et küllap ohverdati ka härgasid? Arvatavasti mitte! On

teada, et igapidi terve pull või pullvasikas oli paljude rahvastel tavaline ohvriloom, kuid

kohitsetud pullvasikas, kellest kasvas tööloom härg, ei sobinud kindlasti ohverdamiseks. On

aga mõeldav, et mingitel aegadel need 2 sõna vahetusse läksid, räägime ju ka Hispaanias

peetavatest härjavõitlustest, kus tegelilt on areenil ikka terved pullid, härg ei viitsiks üldse

võitlema hakatagi…Õieti on ka läti k. härg bullis ja leedu k. bulius. Pull on läti k. velciet. Kui

selline keeleväänamine on mõeldav, võime tõesti äkki hoopis härja-nimelisest ohvriloomast

mõelda, nagu ka eespool Härjassaare ja Härgmäe puhul vihjan. Siiski on Teedeatlase

tänapäevaste toponüümide nimistus pullist tuletatud kohanimesid hulga rohkem kui härjast

tuletatuid. Iseasi, kuivõrd need ohverdamiskohaga seotud olid.

Suure tõenäosusega on ka Anniste külas (1795a hingerevisjonis Dorf Annista), Aine

e. Ainja järve ligiduses üks kooskäimise ja ohverdamise (hiie)koht olnud, arvatavasti ühel

teistest kõrgemal mäel. Kõrged Aine mäed paiknevad lausa Nuia-Ala tee ääres pärast Aine

järve paremat kätt tee ääres ja paistavad kergesti silma. Satelliidinäidu järele sain kõrgema

mäe kõrguseks 109,5m, Eestigiidis arvatakse 123m. Mari Tõrvand rääkis, et tema nooruses

olnud mööda Anniste mägede tippe sissetallatud rada, kus inimesed kirikust tulles jalutamas

käinud. Ta kirjutab ka ühes mälestuste kaustas, et ühe mäe otsas olnud auk, kust ta ükskord

laupäeval kõndides kuulnud selgelt pasunaorkestri mängu. Hiljem oli ta välja mõelnud, et

ilmselt Nuia surnuaias oli matus, haud lahti, mille juures pasunakoor mängis. Ta arvas, et

Nuia kalmistu ja Aine mägede vahel peab olema selline katkematu pinnasekiht, mis hästi

helisid juhib, ta soovitas seda nähtust asjatundjatel uurida. Kuigi ma ei oska viidata kirjalikule

allikale, mäletatakse rahva seas, et Karksi Vene Õigeusu kirik pidi algul ehitatama Ainesse,

sinna rajati ka õigeusklike kalmistu, kuhu mõnikümmend aastat ka maeti, raudristid on siiani

põõsastes näha, koht võiks olla austatud ja korrastatum ja kaitse all. Üldse on ka seletuseta

selge, millal ja miks Aine järv üles paisutati, arvatakse, et veski jaoks ja lossiga ühel ajal, kuid

Linnaveski juba ju oli lossi vajadusteks tehtud ja järv paisutatud? Kahtlusi teeb Aine Vanausse toponüüm, et

kui lossi nimeks sai Kõrgusse > Karkusse > Karksi või Kerkhus > Kerkus > Karkus > Karksi, kas siis algset mõisa asukohta ei hakatud

hiljem Vanausseks nimetama, millest hiljem lihtsalt toponüüm sai. Kõrgusse tähendanuks siis kohalikus keeles kõrgel asuvat õue, mulgi k.

uss-aid, baltisaksa k. Hof < of < ou < õu. Aga hingerevisjonidest näib, et sellist põlistalu polegi olnud?? Võib-olla siis oligi mingi mõisaehitise hakatis, mis pooleli jäi ja kindral Lieven mõisa teisele kohale ja lähemale rajas. Kuid rahvakeeles on üht kohta Aine mägedest

vaadates üle Nuia-Ala tee Vanausseks nimetatud. Kunagi olen mingist ajalehesabast lugenud kellegi arvamust või teadmist, nagu oleks

Karksi lossi kohale enne ordulinnuse rajamist mungad ühe kiriku või kabeli ehitanud, et usku levitada. Millegipärast oli seda rootsikeelselt Kerkhus (= kirikumaja) nimetatud, arvatavasti olid mungad tulnud Rootsist. Rohkem pole ma sellist teooriat lugenud, aga iseenesest on see

mõeldav. Pühakohtade otsingul on heaks topelt-toponüümiks Anikatsi, kus Ani < Anni ja katsi

< kaitsi < kaitse, Anikatsist Veisjärve poole jääb üle 130m kõrguseid mägesid. Praeguse uue

vallajaotuse järgi jääb Anikatsi asula küll Viljandi valda, kuid pole veel teada, kuhu oletatav

pühakoht jääb?

Uurima peaks ka Türgamäge Laatsi ja Veski talu vahel. Türgamäe kõrgeima koha

kõrgus on 108m ja Tauga Veski talu ümbrus 113m. Ka Veski kõrval Mäe talus on 112,5m.

Juba orduaegsetes paberites ja kuni 20. sajandini oli Tauga saksa k. Hohenlinde, Hohe on

kõrgustik ja Linde on pärn, põliseid pärnasid kasvab Taugas praegugi ja üht pärnatukka on

legendides nimetatud Tauga saluks. Nimede eestistamise ajal on keegi Jakobson Pollis omale

Pärnsalu nime võtnud. Natuke maad Ruhja poole –Ärikülas - on vanad II sajandi Ülpre

kalmed, mida on 1880a kaevanud Soome arheoloogid ja 1941a ka arheoloog Artur Vassar.

Tauga ja Äriküla vahele jääb pikk loode-kagu suunaline mäevall (voor), kohati kuni 127m

kõrge. Kuigi ma olen seostanud Türgamäe ja Äriküla toponüüme vanade kaubakohtadega (vt.

mu kodulehelt), on Äri- tuletatav ka Uri-/Üri algsõnadest ja Tauga toponüüm on kuidagi

seotud Jumalaga = U; (Ta-U-ki). Ei kaubakohad ega pühakohad pidanud aastatuhandeid ühes

kohas olema! Kui liikusid külad, liikusid nendega koos ka kalmed ning kooskäimise ja

ohverdamise kohad!

Võtan asja kokku nii, et Uri/Urri/Üri-/(Äri-), Urisaare, Anne, Annimäe, Lilli

Annemäe, Anniste, Ansi ja Ansu/Hansu ehk Hanskokaga seotud toponüümid Karksis peaks

ilmselt põlised ohvri- ja hiiekohad olema. Ehk ka Härgmäe, Härjassaare ja Äriküla. Nii

tuleks sarnaseid kohanimesid ka mujal Pühakohtade otsimisel vihjena võtta. Näib, et Karksis

ainult üks koht Polli lähistel ka otseselt Hiie, õieti küll Iievariku nime kannab, kuigi ka seda

lühikest aega on Hiirevarikuks hüütud. Sellest tuleneb vist ka arvamus, et Karksis ja selle

lähedasel muul Mulgimaal hiie-sõna ei tuntud ja hiisi ei olnudki. Murdesõnastikus on siiski

sees, aga ekslikult h-algustähega ja metsa tähenduses, kuigi ka iis-sõna on murdesõnastikus

sees, aga mitte hiie tähendusega.

Karksis on teada väga vähe või ei mäletata ohvriallikaid, mille vett ravitsemiseks,

eelkõige silmanägemise parandamiseks kasutati ja mille eest terviseallikasse veidi hõbedat

pidi annetama. Üldiselt Eestis teatakse neid palju. Karksis oli veel 20saj keskel populaarne nn.

Jordani allikas (Nuia all Sokaorus), kust õigeusksed omale ravivett said. Ravivett jagati

tünnist, milles preester oli oma hõberisti vees hoidnud ja pühitsenud, seda jagati

Kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril. Enamik arvatavaid raviveega ja üldse allikaid on mahukate

maaparandustööde tagajärjel kuivanud, ka Nuia Jordani allikas. Nuia Koondis oli

maaparanduse suunitluse ja masinapargiga ja Nuia maaparandajatele meeldis kangesti kodu

lähistel maid kuivendada.

Rahvusmaastike väljaandes nimetatakse vaid Helme Arstiallikat, murdes allik, mis

küll vist ainult Jaaniööl ravivat vett andnud?! Küllap selle nimigi vanasti kuidagi teistmoodi

oli – arst/arzt-sõna tuli saksa keelest. Helme lossi vallikraavis annab silmaravi-vett ka Helme

Pärliallik. Kuulus ohvriallikas on olnud Sinnialliku allikas Mulgimaa põhjapiiril, nüüd

Viljandi vallas, aga Paistu khk-s, nim. ka Intsu Allikuks, kipub maaparandustööde tagajärjel

kuivama. Karksi lossivaremetes pealossi ja eeslossi vahelises vallikraavis andis veel

mõnikümmend aastat tagasi vett allik, millele olid korralikult kaevurakked ümber ehitatud ja

veevõtuanum juures, nüüd on rakked läbisegi hunnikusse löödud, ehk saaks parandustöödega

allikakaevu jälle tööle, sest maaparandustöid seal ju tehtud pole?! Pealossi varemete lääne-

poolsel vastanõlval pulbitsevat allikut kasutavad ümbruskonna inimesed ka tänapäeval raviva

vee või lihtsalt maitsva joogivee ammutamiseks (Matti Villemsoni suulised andmed, lisan, et

sellest mehest oleks pidanud karksi murraku keelejuht saama…M.L.).

Mul on ka pakkuda nimetus, kuidas vanasti „tseremooniameistreid“ nimetati. See oli

kas ´kori´ või ´küri´ või murdeti mõlemad. Keegi pidi ju tavasid tundma ja meeles pidama,

teatud õigetel päevadel ja aegadel külarahva pühakohta ohverdamisele kokku kutsuma või

mõne muu vajaliku rituaali või tseremoonia läbi viima. Üldiselt nimetatakse neid tegelasi

Maailmas šamaanideks, aga küllap oli igal rahvarühmal oma vaimsed juhid ja nende kohta

oma nimetus, meil kindlasti enne vallutusaega ja võib-olla veel kuni katoliku aja lõpuni. Olen

selle kohta oma arutlused esitanud kodulehel algsõnade käsitluses usu teema all ja traktaadis

„Meie muistsed uskumused“, lk 6-8, või otsi Ctrl 7: küri.

A.Ruben oma raamatus „Nõiaprotsessid Eestis“ annab raamatu viimases peatükis

väga hea ülevaate üle maailma tähtsamatest uurijatest, kes nõidade olemust ja nõiaprotsesse

on uurinud. Meil aetakse tihti nõiad ja šamaanid segi ja samastatakse neid. Kuid nagu raamatu

lõpus lühidalt seletatakse ja viidatakse, peetakse maailmas neid ikka täiesti erinevateks

tegelasteks, samuti nagu teadmamehi, ravitsejaid ja paljusid muid taolisi ametinimetusi. Toon

näiteks vaid prantsuse antropoloogi Marcel Mauss´i järelduse, et maagia on sotsiaalne

kaitsefenomen selleks puhuks, kui eksperdi vahendusel võetakse ühendust üleloomulike

jõududega. Maagilises aktis osalevad tuntud isikud, pühitsetud mateeria ja paigad ning

vahendusesemed teise maailmaga. (M.L. seletus, et maagiline akt oleks näiteks hiies

ohverdamine ja ekspert rituaali läbiviija - kori).

Üks arutlemist vääriv sõna on ´kahima´, mida meil tarvitatakse tänapäeval veel

lauamängude (male, kabe) erilise mõistuterminina ja mõningal määral ilukirjanduses

(I.Hargla). Murdesõnastikes pole. Etümoloogia sõnaraamat seletab, et kahi on ka teatud

ohverdatav jook ehk joogiohver, teisiti tähendab see ka kahju, näit. tulekahi. Etümoloogia

sõnaraamatus mainitakse siiski ka, et vanemas murdekeeles tarvitatud ohverdamisest ja

ohvrikohast rääkides. Kuid kui arvestada h-tähe hilist kasutuselevõttu ja mulgi keeles ei tunta

h-tähte sõna algul tänapäevani, siis on kahima (ilma h-ta) ja kaitsma lähedased: algsõnade

seletuses pakuksin: kahima < ka-i-me = koos toidame me; kaitsma < ka-i-ta-se-me = koos

toidame teda sellega me. Sisuliselt ohverdatigi enamasti selleks, et Jumalad kaitseksid

meid haiguste ja halva ilma eest, kaitseks meie karja, põlde, peret jm. Kaitsma-sõna on

sarnane ja samatähenduslik teistelgi soome-sugu rahvastel, s.h. soome k. kaita = kaitsea (=

eesti k. kaitsta). Teistes skandinaavia, üldse euroopa ega vist isegi teistes maailma keeltes

pole sarnaseid samatähenduslikke sõnu. Kaita < ka-i-ta = algselt: koos toidame teda. Kui aga

algsõnad paneme vastupidisesse järjestusse (ta-i-ka), saame soome keeles: taika = nõidus,

taikasana = võlusõna, taikasauva = võlukepp, taikausko = ebausk, taikavoima = võlujõud,

taikuus = nõidus, maagia, taikuri = võlur, nõid; taikamainen = maagiline. Mitu korda oli nüüd

ka nõid- ja nõidus-sõnad esitatud, milles ristiusu ajal süüdistati ja isegi põletati meie

esivanemaid. Arvan, et nõid < na-i-d = loomadega toidetakse teda, siis va ja na tähendasid

algsõnana mõlemad liha ja looma (vt. kodulehelt Metsakarjandust), keda kaitsti ja karjatati ja

keda ka ohverdati orduajal salaja Jumalatele ja selle eest said nö paganausulised ristiusulistelt

veel Rootsi ajal karistada. Viimastel sajanditel mõeldakse ka soome k. kaita-kaitsea all

enamasti karja kaitsmist (metsloomade ja varaste eest), nagu ka seto k. puhul arvatakse, et

´kaema, kaia´ vaatamise tähenduses tuleneb arvatavasti karja järele vaatamisest ehk karja

kaitsmisest ja teiselt poolt vaadates põldude, peenramaa ja niitmata heinamaa kaitsmisest

karja eest, mis oligi karjapoiste peaülesanne. Jumala(te)le ohverdati kaitsmise eest selleks

tavapäraselt kasutatud loomi: pulli või pullvasikat, jäära e. pässi ja kukke. 6-osalises

Seletavas Sõnaraamatus seletatakse, et ohverdsati härga, oinast, jahisaaki, vilja, ehteid, raha;

samas seletatakse õige tähe juures selgelt, et härg on kohitsetud pull ja oinas kohitsetud jäär,

no ole siis nüüd tark!. Üldiselt ohvriloom vaid veristati ja veri oligi and Jumalale, liha praeti

ohvritulel ja kokkutulnud sõid selle ise ära, jutuks räägiti juurde, et see küpsetamise

healõhnaline suits, mis taeva poole tõusis, ikka ka Jumalani jõudis. Suits < s-u-i-t-s =~ seda

Jumalale söögiks teeme seal.

Vt. ka M.L. traktaati „Meie muistsed uskumused“, kus muuseas Uri´st ja hiitest

kirjutan, lõpuosas tõlge vastavast soome kirjandusest. Ohverdamiskoha saamikeelne vaste on:

seita = se-i-ta = seal toidetakse teda.

Lugedes 2008a. ilmunud pildiraamatut Hiina ajaloost „Hiina aarded, muistse Hiina

hiilgus“ tuli mõte, et miks me arvame, et hiites ainult Jumala(te)le ohverdati. Kui vana

õpetuse järgi arvavad paljud, et soome-ugri hõimud Altai kandist tulid ja olid seal hiinlastega

lähestikku või lausa sama algrahvas, siis pidid neil ka algsed usurituaalid sarnased või samad

olema. Lk. 26 kirjutatakse: Hiina rahvauskumuste keskmes on mõte, et inimesed elavad pärast

surma edasi ja saavad mõjutada elavate saatust. Endistele kuningatele tohtis ohverdada vaid

valitseja, teised perekonnad ohverdasid oma esivanemaile. Esivanemaile pühendatud

rituaalide seas olid ka suured pidusöögid, kuhu esivanemad kutsuti aukülalistena.

Loomulikult peeti selliseid rituaale ammustel aegadel, aga võib-olla olid meilgi kunagi ammu

taolised rituaalid. Meie rahvakommete uurijad räägivad ja kirjutavad ka nüüdisajal, kuidas

hingedeajal ja jõulude ajal esivanemad või esivanemate hinged külla kutsuti ja kuidas nad

külas käisid ja söögilaua äärde neile jäetud tühjadel kohtadel väidetavalt istusid, kuigi söök ei

vähenenud. Küllap võisid siis meie esivanemadki oma esivanemaid hiitesse ohvriloomade

praadi sööma kutsuda, filmis „November“ tulevad ja lähevad hinged lausa rivikorras. Ja

küllap kuulub seegi samasse rubriiki, et peielauas surnu hinge jaoks tühi iste jäetakse…

Seoses ohverdamisega nentisin, et eesti ja mulgi keeles oli ohverdamise rituaal suure

tõenäosusega uri´-sõnaga seotud, võib-olla ka urri´ga. Sellele viitab üks lastemäng – mulgi k.

urriluu tõmbamine. Väikeses murdesõnastikus on vähe selle mänguasja nimetust küsitletud

(või raamatusse pandud): Saare-ja Muhumaal uristi = vurrkann, uristama = vuristama ja need

käivad just vurrkanni kohta, mis on vist hoopis teine mänguasi. Häädemeestel, Hallistes,

Helmes ja Setos: (h)uriluu = vurriluu; Rõuges, Põlvas, Räpinas, Setos: huri = hurriluu ja ka

vurrkann. Võib-olla seda mängu üle-Eestiliselt ei tuntud või unustati juba ammu. Kuigi

murdesõnastikus pole, meenutan Mulgimaal kasvanuna, et seal oli mängu nimetuseks urriluu

tõmbamine, vastav luu asendati lastemängus suurema nööbiga, kui vastavat luud polnud või

seda, kes luu sisse kõrvuti 2 auku oleks teinud. Igatahes oli see mulkide maakodudes igal

Lihavõttepühal kindlasti mängukavas, samakindlalt kui munade värvimine. Mõned uurijad

teavad, et see olnud hoopis Vastlapäeva mäng. Ükskõik, millal ja kuidas seda tava ristiusu

aegadel kusagil meenutati, lastemäng matkis kindlasti (ja alati) üht täiskasvanute kunagist

rituaali, kuigi täiskasvanud nüüdisajal ise kunagi urriluud ei tõmmanud. Ma usun, et enne

ristiusku tekitati urjariitustel (st. ohverdamistel) Jumalate tähelepanu tõmbavat tugevat heli,

arvatavasti jämedama nööri või peenema köiega või isegi pika ühelaiuse naharibaga. Siis oli

nööri keskpaigas korralikult augustatud kont. Ühest topeltnööri otsast tõmmati ja teine nööri

ots oli kinnitatud tänaseks unustatud kohta. Kui tõmbamine toimus ohvritalituse ajal hiies,

võidi see kinnitada puutüve külge või ümber puutüve või oksa, kujutlen, et varakevadine

lehitu puu võis kogu võraga helisema hakata! Juhul kui kinnitati näit. kodus rehetare mõne

palgi või välisukse piida külge, võis peale nööri ka kogu maja kumisema, helisema, vurisena

e. vuristama hakata. Mida jämedam köis, seda raskem tõmmata oli ja ilmselt tõmmati mitme

mehega, samas oli oht, et kui kinnitus lahti läks või nöör purunes, võis köis käed või näod

purustada, seepärast ei lubanud ka lapsevanemad lastemängus nööri teist otsa kuhugi

kinnitada ja enda suunas tõmmata, lubatud oli tõmmata vaid kahest topelt-otsast kahe käe

vahel. Ühes lasteraamatu loos „Sõna saab vurriluu“ on esitatud mängu joonis, kuidas lapse

urriluul teine ots toolileeni külge on seotud, Karksis oli selline asi absoluutlelt keelatud,

lapsed muidugi tegid nurga taga igasuguseid keelatud tükke. Koeruseks tavatseti siis urriluud

tõmmates nööpi teiste kaaslaste juustesse lasta, mis hirmsat valu tegi ja juukseid välja kitkus.

Karksist pärit Ella Ilbak kirjutab oma mälestustes, kuidas ka ta vanaisa habemesse lasti…

Olen aastaid tagasi näinud üht telesaadet (või oli see netivideo?), kus troopilisel alal kusagil

mingit köiejupi taolist asja ümber pea ringi keerutati, nii et kogu džunglis nagu möirged

kaikusid ja naissoost kaaslased hirmunult koju peitu jooksid. Mulle meenutas selle riistaga

tekitatud heli väga urriluu tõmbamisel tekkivat heli. Oletan sellest, et urriluu tõmbamine oli

üks vanemaid kõrgemate olendite poole pöördumise märguandeid, sellest varem anti ehk

märku (puukoorest) pasunaga, millest hiljem sai samuti laste mänguriist - karjasepasun.

Soomes on muuseumides ja isegi ühes kirikus väga muinasaegseid loomasarvest tehtud

„pühasid“ pasunaid, mida nüüdisajal vahel pulmas kasutamiseks laenutatakse. Vilepilli ja

pajupilliga Jumala poole ehk ei pöördutud, selle abil sai metsalindudega ja karjapoisid

koduloomadega suhelda või märku anda, kuhupoole liikuma peab. Usun, et kui karjapoiss

karja juhtlehmale paar vilepilliheli ära õpetas ja iga kord natuke leiba andis, tuli kari karjajuhi

järel alati sinna, kuhu tarvis, ega läinud kurja peale. Ma ei tahaks siin hakata arutlema teemal,

kas urriluu tõmbamine ning hiljem pasun ja laulmine algselt polnudki Jumalate poole

pöördumise esmavahendiks, omavahel räägiti ilma lauluta, Jumala poole pöörduti lauldes ja

tõmmati ohverduse alustamise märgiks urriluud…Laulukoor ja paljude kooridega laulupidu

peaks siis vana usu järgi vanade Jumalate poole pöördumine olema, küllap siis ka

pasunaorkestrite võimas heli…See kipub olema natuke nagu Jumalate narrimine, anname

teada suurest ohvripeo algusest, aga ohverdamist ja pidusööki ei järgnegi…

Harjumaalt tuleb googeldades selline info: Urr, unn, uristi, vastlavurr, virrkont ehk uuriluu on

vanaaja väepill, mis veeallikast topeltjõu saab. Pildil on, et tõmmatakse vee kohal ja

Vastlapäeval.

Olen üritanud seletada Anniste-toponüümi teket laenuna saksa keelest. Kui saksa keeles

annähnen (hääld. annäänen) = liginema, lähenema, siis palju kordi, kui vähemalt osaliselt

saksa keelt rääkiv vaenuvägi tuli Ruhja poolt Karksi kindlust või lossi vallutama, siis kõige

lühem läbitav tee Karksi lossile lähenemiseks oli Anniste e. Aine, mujal olid orunõlvad väe

läbimiseks ning proviandivankrite ja kiviviskemasinate kohaleveoks liialt järsud, lääne poolt

oleks alles umbes praeguse Abja kohalt ja suure ringiga läbi Polli Karksi linnuse juurde

saanud. Lähenemine = Annähnen > Anniste, aga usun ka ise, et see on vist konstruktsioon??

Mujal

Antsla s.h. Uus-Antsla (Vastse-Antsla), saksa k. Neu-Anzen ja Vana-Antsla – Alt-

Anzen, Anzen Schloss, kuuluvad Urvaste (Urbs) kihelkonda. Kui see toponüüm kuidagi

pajuurbadega seotud pole, ütleb meile sõna algus: et Ur(i) oli ju meie algkeeles ohverdamine,

ehk on ka siin kirik lausa vanale eestlaste pühakohale peale ehitatud, nagu ka Tartu Toom,

millele eelnenud Urikoha juures Vanemuine ise kannelt mänginud…

Eestimaal on Anna kihelkond, baltisaksa k. on rida Annenhof´e, neist ühe maadele

Tartus rajati isegi terve linnaosa - Annelinn, paar Annenbergi, Harjumaal on Annia e. Anija.

Muidugi võisid mõned suvemõisad saada ka nime mõisnikuproua Anna auks.

Põhjarannikul, Juminda poolsaarele viival teel on Uuri küla, arvatavasti oli püha

Uripaik e. urjapaik vanasti ikka Muuksi mäel, aga ajapikku on Uuri külanimena Pühapaigast

kaugemale nihkunud.

Jaan Jungi järgi oli Vändra khk-s ohverdamiseks kurikivi, Mihkli khk-s leidsid

arheoloogid Ura külas ohvrikivi alt helmeid ja kuljuseid.

http://www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/helme/helme.html

Ajaloolist traditsiooni Helme kihelkonnast (Holdre vld, Koorküla vld, Hummuli vld,

Jõgeveste vld, Patküla vld, Leebiku vld), 1927, Kogunud Linda Vilmre. Tartus, 31. I. 27.

Jõgeveste vallas teatakse ainult ühest ohverdamise kohast. Naistemäe talu maa peal asunud

vanasti hiie puu. Praegu olla veel känd järel. Selle juurde viidud toidukraami ja muid andeid

ning peetud palveid. (Juhan Treufeldt)

Holdre vallas asuva Alapeetri talu maa peal olnud ohvrihiis tiigiga. Keegi Madisson kes tallu

asunud, hakanud hiie puid maha raijuma ja kive lõhkuma. Kuid keegi nägematu vaim pannud

raijujale käe õlale ja käskinud raijumist jätta. Mees ei ole kuulanud, vaid hävitanud hiie.

Kivide lõhkumise ajal jooksnud kuld tallekesed ümber tiigi ja määginud. (Jüri Starost)

Koorküla vallas teab rahvas kolme ohvrihiit nimetada. Üks asunud Lintsi külas, nn.

Lintsisaarik, teine olnud Keisri külas nn. Laksi ohvrihiis, kolmas ohvripaik asunud Pikre

külas. (Kaarle Ruut) Kahest viimasest ei ole midagi säilinud, kuna Lintsisaarikus leidub väike

lohk ja paar suurt kivi.

Samuti räägitakse Hummuli vallas kolmest ohverdamise paigast. Üks ohvrikivi asub Aitsre

mõisa juures, Jõku jõe lähidal põllu ääres. Teine ohvrikivi asub Hummuli mõisast umbes 3

klm. põhja poole, praeguse Hummuli vallamaja ligidal. Kivi on ümarik ja lohuga peal. Väike

mägi, kus kivi asub, on võsastikuga kasvand. (Morits Raudsepp)

Olen teisal katsunud lugejaid veenda, et ohverdamise sõna tuli meile saksa/taani/rootsi

keelte kaudu pärast vallutusaega, enne oli see eesti keeles kuidagi andmise (millest tulnud

annetamine) sõnaga seotud. Kui härjaga seotud toponüüme on tänapäevasel Eesti üldkaardil

3-4, siis tähtsa ohvrilooma Pulli-nimelisi umbes 20 ja Polli-nimelisi 5 ringis, siis

Ann/Anne/And-/Ans- tähtedega seotuid üle 40. Kindlasti oli varem ja on praegugi kõigist

neist sõnadest ka hulga talunimesid loodud, mida siin pole arvestatud.

Sõnaveeb.ee selgitab sõna ´ohverdama´ nii: jumalusele vms hrl selleks ettenähtud kohas

elusolendit, toitu, eset vm annetama.

Näide: hiinlased ohverdasid Päikest õgiva draakoni lepitamiseks oinaid.

Sõnaveeb.ee: Hiis oli maarahva püha paik, kus nad tõid ohvreid ja palvetasid. Sõnaveeb.ee: sõna ´ohver´ päritolu: laensõna alamsaksa ´offer´-ist

Soomes on hiiteks olnud lehtpuusalud, Lapimaal kivised seitad, sest puid seal ei kasva; mõnel

pool, ka Ida-Soomes ja Karjalas väiksemad kivised veekogud, kus palju kive veest välja

ulatus. Vt mõnda pilti, kui keelest aru ei saa: http://jumalasuomi.tripod.com/hiitteet.htm Siin

on vast ka veidi küsitav tõlge, eesti keeles seletatakse tänapäeval salu mõistet, kui ühest

puuliigist koosnevat puistut, Soomes ei pruugi see just nii olla, sest sõnaraamatus on lehto

vasteks filoloogid salu kirjutanud! Nad ehk ei kontrollinud botaanikutelt üle, kuidas õige on.

Saami ´seita´ < se-i-ta = seal toidetakse teda.

Veidi sisulist, mitte sõnasõnalist tõlkeabi eelmise soovitatud tekstikogumiku lõpust!

Mainio Martti Haavio on ehkä erehtynyt jättäessään Agricolan "Jumala-luettelossakin"

mainitut Hijsi- ja Vedhen Eme-hahmot tarkastelun ulkopuolelle muuten niin perusteellisessa

tutkimuksessaan Karjalan Jumalat. Itse hiisi-sana on itämerensuomalaisissa kielissä

levinnäisyytensä perusteella rautakautinen, mutta on oletettava sen asettuneen paljon

vanhempien ilmiöiden etiketiksi. Uusia kysymyksiä siis avautuu, vaikka tänäkin päivänä

yleisöluennoilla ja esitelmätilaisuuksissa kummittelevat höpinät hiisi-paikannimistön ei-

pakanallisuudesta ja ei-rituaalisuudesta kumoutuvat jo näiden vuosikymmeniä sitten

julkaistujen raporttien perusteella lopullisesti.

Umbkaudne tõlge: Austatud Martti Haavio võib-olla eksis, kui ta jättis kõrvale "Hijsi ja

Veden Eme" kujud, keda mainiti Agricola "Jumalate nimekirjas", muidu põhjalikus Karjala

Jumalate uuringus. Hiisi-sõna ise on Läänemere alal levinud rauaajal, kuid oletatakse ka sõna

hoopis varasemat kasutust mingite unustatud nähtuste kirjeldamisel, rahvale loenguid pidades

ja esinemistel tekib uusi küsimusi hiiepaikade mitte-paganausulisest ja mitte-rituaalsest

kasutamisest, mis põhineb ammusele hämmastavale mõtetusele teadlaste raportites.

Suomessa hiisiksi nimitetyissä paikoissa näyttää harjoitetun jumalille ja vainajille uhraamista,

uhrijuhliin liittyviä syömäkestejä ja tansseja, rituaalisia piirileikkejä, ja merkkipäivinä tulien

polttamista. Myöhemmin kristillisenä aikana, tradition väljähtyessä ja sen uskonnollisen

merkityksen jouduttua tukahduttamisen kohteeksi viranomaisten ja kirkon taholta, toiminta

hiisissä ymmärrettiin vain huvitteluksi sinänsä. Toki yhä vaadittiin esim. kaikkien kyläläisten

tai vähintään jokaisen talon edustajan läsnäoloa juhannustulta sytytettäessä, ettei koko kylää

kohtaa onnettomuus. Vaikka uskonnollinen funktio oli "unohdettu", se oli yhä läsnä.

Tõlge: Soomes hiiteks nimetatud paikades väidetavalt ohverdati Jumalatele ja surnutele,

ohverdamistseremoonial söödi ja tantsiti, olid ringmängud ja tähtpäevadel lõkketuli. Hiljem,

kristlikul ajal, kui traditsioon katkes ja religioosne tähendus võimude ja kiriku nõudel pärsiti,

kujunes hiitest lihtsalt lõbutsemiskoht. Kui endises hiies korraldati jaanituli, nõuti enamiku

elanike või vähemalt igast talust ühe esindaja kohalolu. Kuigi usuline tähtsus oli näiliselt

„unustatud“, oli see siiski olemas.

Hiidet ja erilaiset pyhät lehdot liittyvät jollakin tavalla kaikkien kansojen ja kulttuurien

historiaan, eivätkä Suomen, Karjalan tai Viron traditiot ole yhtään värittömämpiä tai

vähemmän arvokkaita kuin Homeroksen ja Hesiodoksen tuntemat helleenien lehdot. Kysymys

on samasta instituutiosta ja yhteisestä jatkumosta eri puitteissa. Suomessa ja Karjalassa tämän

ilmiön kaikuja sattui vielä 1900-luvulla kansanperinteen kerääjien haaviin, ja Virossa ja

Udmurtiassa nämä ikimuistoiset kulttipaikat saattavat saada yhä lahjoja ja kunnioitusta

maaseudun ihmisiltä. Eräs vanhimmista uskonnonharjoittamisen muodoista elää siis yhä, ja

varsin lähellä meitä suomalaisia.

Tõlge: Hiied ja erilised pühad lehtpuusalud on kuidagi seotud kõigi rahvaste ja kultuuride

ajalooga ning Soome, Karjala või Eesti traditsioonid ei ole vähem väärtuslikud kui Homerose

ja Hesiodose tuntud Kreeka kirjad helleenide lehtpuusaludest. Jutt on samast institutsioonist ja

ühisest järjepidevusest erinevates raamistikes. Soomes ja Karjalas ilmnesid selle nähtuse

vastukajad 20. sajandi folkloorikogujate unistustes ning Eestis ja Udmurtias võivad need

meeldejäävad kultuspaigad ikka veel saada maa-inimestelt ande ja austust. Seega on üks

vanimaid religioosse praktika vorme endiselt elav ja üsna lähedal ka meile - soomlastele.

Huvitav hiie taani k. vaste on iide!! Täpset vastet ei leia! Viidatakse laipade põletamisele või ohvritule tegemisele. Aga võib-olla on näit. viikingi aja komme või enne seda tarvitatud, või oligi kunagi ühine mereriik olemas, nagu mõni soomlane on arvanud ja siis ka sarnased kombed ja rituaalid.

Võrdleme ka teiste keeltega, mis nagu eesti keelgi on ajapikku palju muutunud:

Eesti k. jumalale andma

= taani k.: at give til Gud

= rootsi k. : att ge till Gud

= hollandi k.: geven aan God

= poola k.: dać Bogu

= vene k.: дать Богу (dat Bogu)

= läti k.: dot Dievam

= leedu k.: duoti Dievui

= saksa k.: Gott geben

Laenatud etümoloogiasõnastikest:

soome antaa 'anda; möönda; lubada; lasta'

liivi andõ 'anda; lubada'

vadja antaa 'anda; lüüa; lubada´

isuri antaa 'anda; lubada'

Aunuse karjala andua 'anda; lubada'

lüüdi antta 'anda'

vepsa antta 'anda; lubada; lüüa'

ersa andoms 'toitma, söötma'

mokša andǝms 'toitma, söötma'

ungari ad 'andma; müüma, maksma'

Soome-ugri tüvi.

jumal : jumala : jumalat 'religioonis kõrgem üleloomulik olend või jõud'

liivi jumāl 'jumal'

vadja jumala 'jumal; ikoon; pühak'

soome jumala 'jumal'

isuri jummaala 'jumal'

Aunuse karjala jumal 'jumal'

lüüdi ďumal 'jumal; ikoon'

vepsa jumal 'jumal; ikoon'

mari jumo 'jumal'

Läänemeresoome-volga tüvi. On peetud ka indoiraani laenuks, ← algindoiraani *diyumna,

mille vaste on nt sanskriti dyumān 'taevalik, kirgas, särav'.

Vt. eespool: Eesti k. kaitsma: kahima < kaime; soome k. kaita < kaitsea; Altai ja Kesk-Aasia põhiline ohvriloom on lammas: Kesk-Aasias on lammas enamasti ühtmoodi: altai, kirgiisi koj; türgi kojun, ¸krimmitatari koj, kojun; kassahi koj, kojlar; azerbaidžani qojun; usbeki qo´ilar. Soome keeles koiras ja koiraseläin = isasloom, sugu on esimeseks eeltingimuseks ohvrilooma valikul.

Hiite ja teiste ohvrikohtade leidmine ning nende pühakohtadeks tunnistamine

(määramine) on keeruline ja vähetuntud töö. Olen oma loos põhiliselt kirjutanud neist

arvatavatest ja oletatavatest pühakohtadest Karksis ja selgitanud toponüümide ja kõrguste

osatähtsust selles töös. Ei ole mõtet ja isegi on naeruväärne ja mitte tõsiselt võetav ainult

mõne vanatädi või –onu kunagine arvamus, et sel kohal oli hiis või ohverdamise koht; ei loe

isegi mitte diplomeeritud ajaloolase või arheoloogi möödaminnes tehtud arvamus, kehtib

ainult asjalik uurimus, eelkõige usaldusväärsete leidude olemasolu. Tänapäevase

tehnoloogiaga võib ka ilma kaevamistöödetagi vaadata läbi maa nagu röntkeniga, kasutada

mitmesuguseid metalli-otsijaid, mõõta väljasid, uurida nn. veesooni ja muud

energiavõrgustikku, aga ka varem esinenud veeallikaid ja nendes säilunud ande, sajanditega

pinnase alla mattunud urikive, aga ka põllumaaks tehtud alal harimisega ja kivide

koristamisega kaugemale sattunud tunnismärke.

Asjalik oleks arutada, kas on mõtekas igaks juhuks kõik oletatavad pühakohad ruttu

kaitse alla panna, sest kaitsealuste paikadena oleks nende uurimine hulga tülikam. Ma tean ja

kahtlustan, mida ametnikud sellest jutust arvavad, sest oleme kord koos Rein Sanderiga

teinud „Eesti Looduses“ ettepaneku mõisapargid riikliku looduskaitse alt vabastada, kaitse

tõttu on need hukka läinudki! Kuid ametnikud tegid kiiresti vasturinna, et oma tööle ja palgale

edasi jääda ja Jumala eest mitte aednikke parke korrastama lasta. Põhimõtteliselt ei ole

võimalik inimeste rajatud parke looduskaitse meetoditega kaitsta, ei Skandinaavias ega mujal

Euroopas pole pargid looduskaitse all, see on ainult Eestis, Lätis ja Leedus nõuka ajast nii

jäänud ning hoolduseta pargid aina hääbuvad ja metsistuvad. Vt. ka mu kodulehelt 2017a.

traktaati Taimede teemal: Vabastagem mõisapargid looduskaitse alt.

Täpselt vastupidise eesmärgiga, kui parkide puhul, peaks olema hiite kaitse-eeskiri,

seal ei tohiks reeglina tavainimene ega aednik raiuda, kujundada ega oma isiklike plaanidega

looduse arengusse sekkuda. Ja kui keegi ongi juba sekkunud ja oma plaani järele istutanud,

raiunud ja kujundanud, siis las jääda nii nagu on, raiutut tagasi ei saa! Saja või mõnesaja

aastaga muutub hiis looduslikuks. Samas on muinasuskude uskujaid küllaltki vähe ja meil ei

ole mingit kohustust kõiki juba hävitatud või rikutud hiisi ilmtingimata taastama hakata, ka

meie võime neid soomlaste eeskujul pühakoha asemel nüüdisaegseks pidukohaks või muuks

kogunemiskohaks kuulutada, ning lasta aednikel oma ideede järgi kujundada ja hooldada. Ma

ei tea, kas sellist otsust võiks teha kohalik elanikkond, ametnikud, riik või

usuorganisatsioonid, aga mingi selgus peaks selliste protseduuride jaoks kehtestatama.

Konkretiseerides oma arvamuse taas Karksile või Mulgi vallale või Mulgimaale, on

oluline teada ja otsustada, kas seal elab või on lootust, et hakkab elama maausulisi või muid

vanausulisi, keda võiks huvitada ja kes hakkaks kasutama ühtegi sealset hiit või muud

pühakohta. Kui lihtsalt säilitada ilma kasutuseta pühakohana ühtki oletatavat pühakohta,

tuleks siiski kõik need umbes10 kohta läbi uurida, äkki oleks üks neist täiesti asine.

Ristiusulisi mingi hulk veel ju on, kuigi nii Karksi kui Halliste kirik on praktiliselt kasutuseta,

alalise pastorita ja lagunevad tasahilju, olen ka sel teemal oma kodulehel proovinud lahendust

pakkuda, vt traktaati Tühi maa, tühi kirik. Meenutan siinkohal lugejaile, et ristiusk ei tunnista

hinge olemasolu, kuigi rahva kõnekeeles räägime, et ´hinge ajab täis´ või ´hing läks välja´.

Piiblis kasutatakse hinge-sõna vahel ´elu´ sünonüümina. Küllap kristlasedki teavad kõikjal, et

enne ristiusu levimist uskusid paljud rahvad hinge-õpetusse ja mäletavad seda tänini. Ning ka

paljud naaberrahvad, kellega tihti läbisegi elatakse, usuvad hingede rändamisse ja taassündi.

Kristluses tunnistatakse küll vaimu, aga sel pole hiiega midagi pistmist. Vt. ka

http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/lru/lru1/lruyks03.pdf Samas on idamaade usundites ja

tõekspidamistes hing ja taassünd kõige olulisema tähtsusega, pühakodades käiaksegi eelkõige

hinge probleemidega, või et probleeme ei tekiks. Hiied, ohverdamise- ja muud pühakohad

ongi pärit sellest ajast, kui usuti hingedesse. Kristlastel, muu-usulistel ja uskmatutel on

viisakas ja kultuurne suhtuda teiseusuliste kommetesse ja tõekspidamistesse lugupidamise ja

austusega.

Üks puu, võib-olla isegi annab tõestada, et pühapuu, on Karksis väga õnnetu! Oti

mõtsik e. Oti õunapuu (varem uibu), kes on Eestis kõige jämedam ja vanem õunapuu ja

seetõttu turismiobjekt, kukkus hiljuti ümber või laiali, kuidas seda ka nimetada. Kuigi oli

riikliku kaitse all. Juba aastaid oli näha, et tüvi lõheneb, ometi ei kaitsnud seda puud

keegi ega abistanud hädas. Oleks võinud ju need suured kaitsjad viia Antsla kanti vaatama ja

õppima ja eeskuju võtma, kuidas Eesti jämedam ja vanim Tamme-Lauri tamm on ravitud,

aidatud, remonditud ja kauniks vaatamisväärsuseks tehtud, tõesti on kaunis, kuid ilma abita

oleks seegi ammu hävinud. Samamoodi sai lähiajaloos kannatada ka kaitsealune Eesti kõige

jämedam puu üldse – Rasina (hõbe)remmelgas Õigeusu kiriku müüride ees. Seal oli samuti

palk püsti pandud jämedat haru toetama, palk mädanes ära ja puu vajus laiali, no miks ei

pandud trossi, mis ju puule ometi midagi paha ei tee, kui õieti panna, või siis looduskaitsjad

arvavad, et teeb paha? Kas vastutav looduskaitsja lasti ametist lahti? Arvatavasti keegi ei

teagi, kes vastutas ja keegi ka ei tea, kes pidi karistama ja kes karistuse määrama. Nii on küll

nagu olemas looduskaitse, aga keegi ei vastuta, nii ka mõisaparkide metsaks muutumise eest.

Oti õunapuud loevad mõned seni selle kohta midagi arvanud teadlased, et see on metsistunud

kultuurõunapuu, ma saan sellest aru nii, et on õunapuu aedsordi seemnest kasvanud seemik.

Vanuseks arvatakse 250 aastat.

Aga õunapuu võib üldse ollagi pühapuu, kelle pühadust saab esialgu tõestada vaid

algsõnade järgi. Sest, nagu olen eespool korduvalt näidanud, tähendab U (või Iu) algsõnana

Jumalust või Jumalat. Mulgi k. õunapuu = uibu < U-i-puu = Jumalate söögi puu või Jumalate

söögiks puu. Kultuurõunapuud on kaugetest areaalidest pärit valitud ristandid, metsõunapuu

(liigi) areaaliks kirjutatakse subatlantiline Euroopa, mis samuti on meist kaugel. Ilmselt on ka

Eesti põhjapoolsemast osast pärit õunapuu nimetus: õunapuu < i-u-na-puu = toit

jumalale…Võtame veel teadmiseks, et ega meil vanasti söömiseks või Jumalaga jagamiseks

peale sarapuu pähklite ja pihlakamarjade muid kohalikke puuvilju polnudki. Tuntud

õunapuud, ploomipuud ja kirsipuud ei pärine üksiki meie floorast, ning on suhteliselt

külmaõrnad tänini. Pihlakatega võib veel see nõks olla, et ka teistel ugri rahvastel seal Uurali

pool ja üle selle, võisid pihlakad kõige pühamad söögipuud olla, aga seal, kus juba

seedermändide areaal oli ja on, on seedrikäbid pühad (mansid). Manside pühapaikadeks on

hiied ja kultuseaidad, tõsisteks ohvriandideks on ikka veristatud loomad.

Järgnevas on netist leitud ja kopitud ametlikke dokumente, võib-olla on olemas ka

hilisemaid versioone? Nendin imestusega, et reaalsetest igapäevastest kaitse-eeskirjadest pole

sõnakestki, millal ja kes need peaks kirjutama, kuidas, keda ja mida kaitstakse. Kui

muinsuskaitse alla registreeritakse Eestis näiteks 1000 või 2000 pühakohta, kas siis need kõik

tuleb eelnevalt läbi uurida ja tõestada, et need ikka on kunagised pühakohad ning määrata

nende piirid (kaitseala), või kuulutatakse kõigepealt kõik kahtlustatavad ja oletatavad

pühakohad riikliku kaitse all olevateks ja siis hakatakse uurima ja järjest kaitse alt

vabastama???

Käesolev seadus jõustub 2014. a 1. jaanuaril : Pühapaigad

Looduskaitseseaduse ja muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, seletuskiri Kaardistame Eesti Pühapaigad. Eestis on teada üle 800 suurema kogukondliku pühapaiga Lisaks on andmed 2000 üksiku puu, kivi, allika ja muu ajaloolise loodusliku pühapaiga kohta Ajaloolised looduslikud pühapaigad (Keskkonnaõiguse keskus) Analüüs Õiguslik kaitstus ja selle edasised võimalused 2011

Koostajad Vaarmari, Elina Saunanen, Siim Vahtrus Kultuurimälestiste tunnustamine Viljandimaal kaitstavad ja kaitsest tühistatud … Looduskaitseseaduse ja muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, seletuskiri

Looduskaitseseaduse ja muinsuskaitseseaduse muutmise seadus seadus jõustus 01.01.2014, Riigikogu esimees Ene Ergma

§ 25 1.Looduslikus pühapaigas ja selle kaitsevööndis kehtivad täiendavad kitsendused (1) Lisaks käesoleva seaduse § des 24 ja 25 sätestatud kitsendustele on kinnismälestisena kaitstavas looduslikus pühapaigas ja selle kaitsevööndis Muinsuskaitseameti kirjaliku loata keelatud: 1) mootorsõidukite ja helivõimenduse kasutamine; 2) spordivõistluste ja muude rahvakogunemiste korraldamine; 3) kalastamine, küttimine ja loodusandide varumine. (2) Lisaks käesoleva seaduse § 24 lõikes 1 sätestatud kitsendustele on muinsuskaitsealaks tunnistatud looduslikus pühapaigas keelatud, kui muinsuskaitseala põhimääruses ei ole sätestatud teisiti: 1) mullatööd ja maaharimine; 2) teede, trasside ja võrkude rajamine; 3) spordivõistluste ja muude rahvakogunemiste korraldamine; 4) mootorsõidukite ja helivõimenduse kasutamine; 5) kalastamine, küttimine ja loodusandide varumine. (3) Erandina käesoleva seaduse § 24 lõikes 1 sätestatust on muinsuskaitsealaks tunnistatud looduslikus pühapaigas keelatud ehitamine ning haljastus, raie, kaeve ja maaparandustööd. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 sätestatud rahvakogunemiste korraldamise keeld ei laiene rahvakogunemistele, mille eesmärgiks on looduslike pühapaikadega seotud ajalooliste usuliste tõekspidamiste või tavade järgimine. (5) Tegevuste puhul, mille elluviimiseks looduslikus pühapaigas on nõutav Muinsuskaitseameti kirjalik luba, arvestab Muinsuskaitseamet loa andmise otsustamisel muuhulgas vaimse kultuuripärandi kaitse vajadusega. 6) seadust täiendatakse paragrahviga 25 järgmises sõnastuses: § 25. Looduslike pühapaikade asukoha avalikustamine Loodusliku pühapaiga asukoha avalikustamine massiteabevahendites on keelatud, kui see võib põhjustada ohtu looduslikule pühapaigale.“; 7) seadust täiendatakse paragrahviga 55 järgmises sõnastuses: „§ 55. Looduslike pühapaikade muinsuskaitsealaks tunnistamise kohustus Kõik k teadaolevad käesoleva seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud looduslikud

Pühapaigad tunnistatakse muinsuskaitsealadeks hiljemalt 2023. aasta 31. detsembriks.“ § 3. Seaduse jõustumine Seadus jõustub 2014a. 1. jaanuaril.