Külli Semjonov 2011

Vanad eeposed ja

pühad tekstid

Babüloonia loomiseepos. Valmis II at lõpuks-I at alguseks eKr, kuigi kajastab varasemat aega kui “Gilgameš”, ja seda kanti ette uusaastapidustuste 4. päeval.

Poeem algab jutustusega, kuidas jumalad ilmavalgust nägid. Midagi ei looda ex nihilo, vaid evolutsiooniprotsessis, mille käigus esimesed jumalad tekkivad pühast algainest, ebamäärasest mudasest ollusest.

“Enuma eliš”

Marduk

Esimesed kolm jumalat olid Apsu – mage jõevesi; Tiamat – soolane merevesi; Mummu – udune pilv. Nende nimesid võib tõlkida ka sügavik, tühjus, põhjatu koobas.

“Enuma eliš”

Kolmest ürgjumalusest tekkivad kahekaupa uued jumalad, tähtsamad neist on taevajumal Anu ja maajumal Ea.

Apsu vajub maasse ja Ea ning Anu ehitavad tema pikali vajunud kerele oma lossi koos palvemajade ja nõupidamissaalidega.

Tiamat on ähvardav jõud, kes loob armee, et Apsu eest kätte maksta. Ainus jumal, kes tema vastu saab, on Ea poeg Marduk.

Marduk võidab, lõikab Tiamati surnukeha pooleks ja loob sellest taeva ja maa, mis saab inimeste elupaigaks.

Lõpetuseks loob ta inimese, segades ühe võidetud jumala verd peotäie mullaga.

Marduk rajab Babüloni e Bab-ilani (jumalate värava), mis on paik, kus jumalik jõuab inimeste maailma.

“Enuma eliš”

Mesopotaamia vanim veeuputuspoeem, pärit 18. saj eKr.

Jumalaid kujutatakse siin linna rajajatena.

Alamad jumalused hakkavad protestima, sest nad on väsinud niisutuskanalite kaevamisest, et maad asustuskõlblikuks muuta.

Emajumalanna loob inimese, et ta jumalate raske töö üle võtaks.

“Atrahasis”

Tormijumal Enlil otsustab inimesed hävitada, sest nad on muutunud lärmakaks ning ei lase tal magada.

Enki, maaaluste vete ja sügavuste isand, tahab päästa Atrahasise, “üliväga targa mehe” Šurupaki linnast.

Enki laseb Atrahasisel ehitada laeva (piibel: Noa) ja nii mees pääsebki.

“Atrahasis”

Enlil

Gilgameš (sumeri Bilgames) oli Sumeri poolmüütiline valitseja, kes on Gilgameši eepose nimikangelane.

“Gilgameši” eepos pandi kirja Babüloonia riigis ja akkadi keeles, mistõttu kangelase akkadikeelne nimekuju on sumerikeelsest tunduvalt enam levinud.

“Gilgameš” (u 2000 eKr)

“Gilgameš” on välja kasvanud varasematest lühikestest sumerikeelsetest eepilistest lugudest, mis ilmselt levisid suuliselt.

Eepos koosneb 12 tahvlist.Eesti keelde on eepose

tõlkinud Boris Kabur (1994) ja Amar Annus (2010), viimane on teaduslikult kommenteeritud väljaanne.

“Gilgameš”

Sumeri k GilgamešEepos kirjeldab korra (elu)

ja kaose (surma) võitlust.Gilgameši hakkab

vaevama mõte enese kaduvusest: milleks elada, kui kõik niikuinii kaob? Ta otsib surematust ja jõuab lõpuks järeldusele, et püsima saab jääda vaid suurte tegude kaudu.

Vt konspekti, eepose ümberjutustust.

http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/paris-gilgames-suur-sojamees-voi-sportlik-homo.d?id=55668834

“Gilgameši” tegelasi

Enkidu – Gilgameši sõber

Utnapištim – veeuputuse järel surematuse

saavutanud kangelane

Ištar – armastuse- ja sõjajumalanna, kelle armastuse Gilgameš ära põlgab.

“Gilgameši” tegelasi

Lavastaja: PEETER JALAKAS

Muusikajuht: ERKKI HÕBEKunstnik: LIISI EELMAAOsades: LIINA VAHTRIK,

MARI ABEL, RIINA MAIDRE, TIINA TAURAITE, JUHAN ULFSAK, ERKI LAUR, MART KOLDITS, TAAVI EELMAA

http://www.youtube.com/watch?v=beqSTgrKbUk Ott Karulini arvustus Sirbis

"Gilgameš ehk igaviku nupp“. Von Krahli eepos

Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse indoeuroopa päritoluga karjakasvatajatest sõjakad aarjalased, kelle usundit nimetatakse vedade usundiks ehk veda usundiks.

veda – vid = tarkus“Rigveda” on vanaindia hümnide

kogumik, nt Atharvaveda (atharman - tulepreester/

loits) sisaldab kas värsis või proosas maagiat, loitse haiguste vastu, pika ea saavutamiseks ja surma vastu, deemonite ja nõidade vastu, vandenõude ja needuste vastu, naistega seotud maagiat (neiu palub endale meest), maagiat viha ja raevu vastu ning üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks ning õnnetuste vastu, moraalsete eksimuste ja kuritegude vastu.

“Rigveda” (12.-8. saj eKr)

India eepos, koosneb umbes 106 000 paarisvärsist.“Mahābhārata “ autoriks peetakse Vjāsat, aga eepose

tegelikku tekkeaega pole teada. Selle usuline maailmapilt sarnanes juba tänapäeva

hinduismiga.

“Mahābhārata” (4. saj eKr-4. saj pKr)

“Mahabhārata” räägib kahe suguvõsa, Pandavate ja Kauravate omavahelistest suhetest ja võimuvõitlusest.

Pildil hetk enne sõja algust ja suguvõsade kohtumine lahinguväljal.

“Mahabhārata”

“Mahābhārata“ osa on “Bhagavadgītā” e jumalik laul, kuulus poeem, mida peetakse eepose olulisimaks osaks ning mis seetõttu on sageli välja antud ka eraldiseisva teosena.

Teos on Pandavate väejuhi Ardzuna ja tema sõjavankrijuhi Krišna vaheline vestlus inimese kohustustest.

“Bhagavadgītā”

vanaindia eepos, mille loojaks peetakse pärimuse kohaselt iidset luuletajat Vālmikīd.

Teos valmis umbes 2. sajandil pKr, kuid teose ainestik pärineb 4.–3. sajandist eKr.

Teose peategelane on Rāma – hinduismi suure jumala, universumi hoidjana tuntud Višnu avataara e maine kehastus, ideaalne kuningas, kes armastab oma rahvast ja kuninganna Sītād (karske, truu, andunud, s.t ideaalne naine) ning kes teeb läbi rea seiklusi.

“Rāmājana” (2. saj pKr)

Rāma pagendatakse 14 aastaks metsa.

Tema naine tuleb mehe palvetest hoolimata kaasa ja röövitakse .

Naise otsingutel aitab Rāmat ahvjumal Hanuman (vt pildil).

Vaatamata naise süütusele tõukab Rāma ta eemale, sest tema pikaajaline viibimine Rāvana, Lankā deemonliku valitseja valdustes on naise nime määrinud.

Meeleheitel Sītā viskub tuleriidale, kuid tulejumal päästab ta.

Rāma saab oma riigi tagasi, valitseb seda 1000 aastat ja siis pöördub tagasi taevasse ning taasühineb Višnuga.

“Rāmājana”

Rāma ja Sītā troonil

Iraani zoroastrismi püha tekstide kogumik, sisaldab hümne jumalatele ja mütoloogiat;

“Avesta” ainestik on aluseks iraani rahvuseeposele “Šahname” (kuidas taevajumal, Tarkuse Isand - Ahura Mazda - loob Iraani maa ja esimese kuldajastu kuninga Jima).

Iraanlased ei ehitanud jumalakujudega templeid, taeva ja valguse jumalat sümboliseeris kõrgel altaril põlev tuli – siit ka iraanlaste nimetamine tulekummardajateks.

“Avesta” (u 4.-3. saj eKr)

Abu'l-Kasim Firdausi (u 940 – u 1020) oli pärsia luuletaja. Ta kirjutas Pärsia eepose (tänapäeva Iraan) "Šahname" ("Kuningate raamat").

Oma suurteost "Šahname" kirjutas Firdausi 35 aastat.

Eepose põhiidee on hea ja kurja algne võitlus ja selle kehastumine ajaloo vältel.

Suurteose kokkupanemiseks pidi Firdausi koguma Iraani ajalugu käsitsevad kirjalikud allikad ja suulised rahvapärimused.

Eepos koosneb ligi 60 000 beitist (kahevärsilised stroofid).

“Šahname”

1. osa – muinasaeg: müüdid maailma ja inimeste loomisest; iraani kuningate genealoogia; kõik kangelased ja kuningad on müütilised, sest neid on mainitud juba “Avestas”.

2. osa – muistsed kangelaslood: muinasjutulaadsed pärimused sangarite võitlustest, seiklustest, olulisim kangelane on hiiglase jõuga Rustam. Sõjalood põimuvad armastuslugudega.

3. osa – ajalookroonikad VI saj eKr – VII saj pKr, lisaks romantilised ja seikluslikud vahelood.

“Šahname”

“Gilgameši eepos”. Bibliotheca Antiqua. TLU Press, 2010.

Armstrong, Karen “Lühike müüdi ajalugu”. Eesti Päevalehe AS, 2006.

Storm, Rachel “Idamaade mütoloogia entsüklopeedia”. Varrak, 2001.

Talvet, Jüri “Muistne kirjandus”. Koolibri, 1997.

Kasutatud kirjandus