AUTORID JA TEOSED

VANAKREEKA TEATER

TPL 2010

TRAGÖÖDIAKIRJANIKUD

AISCHYLOS

(525-456 eKr) V sajandi kuulsaist tragöödiakirjanikest

vanim.

Draamavõistlused võitis 13 korral (esimest korda 484. a, viimati 458.a triloogiaga “Oresteia”). Esimest korda sai lüüa 468. a eKr Sophokleselt.

90 teada olevast draamateosest on säilinud 7: „Palujannad“, „Pärslased“, „Seitse Teeba vastu“ (Oidipuse tsükkel), triloogia „Oresteia“ ning “Aheldatud Prometheus”.

Aischylos on kirjutanud ka hümne,eleegiaid, epigramme.

Pärines aristokraatia hulgast, osales poliitikas ning Kreeka-Pärsia sõdades, Marathoni (490), Salamise (480) ja Plataia (479) lahingus.

AISCHYLOSE UUENDUSED

Tõi lavale teise näitleja;

piiras koori 12 liikmeni ja

suurendas näitlejate

dialoogi osa;

õpetas koorile liikumist;

tõenäoliselt lisas

lavastusele kostüüme ja

maske.

AISCHYLOSE VAATED

Aischylose nimega

münt III sajandist

eKr. Vasakul Apolloni

loorberipärjaga pea.

Kõik maailmas toimuv on jumalate kontrolli all ja tänu sellele valitseb siin õigus.

Jumalate tahtel taastub harmoonia ja stabiilsus ka pärast traagilisi konflikte, kui inimesed on oma kannatused läbi elanud.

Ehkki jumalate roll inimese elus on suur, vastutab inimene ise oma vabalt valitud käitumise eest.

Indiviidi tahe tuleb allutada riigi (polise) omale, inimene on vaid lüli ajaloos, riigis, suguvõsas.

ISELOOMULIK Kõigi tragöödiate (v.a „Pärslased“) süžeed pärinevad mütoloogiast, ehkki

käsitletavad probleemid on kaasaegsed: ettemääratuse ja teadliku valiku vahekord; rahva ja võimu, riigi ja sugukonna vahekord.

Müüdisüžeed on kooskõlastatud inimliku moraaliga.

Aischylose looming illustreerib tema põlvkonna sõdalase vapraid ja uhkeid tõekspidamisi.

Aischylos kujutab inimsaatust ja kannatusi, ent need ei tekita lootusetust, sest kannatuste kaudu õpitakse.

Kangelased on tormakad, võimsad ja uhked, ülevalt traagilised. Neid sunnivad tegutsema suured ja jõulised kired. Psühholoogiliste nüanssidega Aischylos ei tegele.

Inimese käitumist ja tegusid juhivad jumalad, ent tragöödiais on olulised inimese eetilised valikud.

Teosed lõpevad optimistlikus toonis, mõjuvad meeliülendavalt ja kinnitavad usku maailmakorra mõistlikkusesse.

“ORESTEIA” Ainus antiikajast säilinud triloogia, lavastati 458. a. eKr. Teemaks

suguvõsa traagiline saatus: Mükeene valitseja Atreuse järglastel lasuv pärilik veresüü.

Müüt: Atreuse isa Pelops oli põhjustanud Hermese poja Myrtilose surma. Hermes sokutas Atreuse lammaste hulka kuldse jäära. Atreus läks selle pärast oma vendade Thyestese ja Chrysipposega riidu. Atreus ja Thyestes tapsid kolmanda venna, seejärel võrgutas Thyestes Atreuse naise Aerope. Atreus tappis Aerope ja saatis Thyestese pagendusse. Justkui leppimise märgiks korraldatud pidusöögil pakkus Atreus vennale Thyestesele tolle enda laste liha ning pärast söömist ütles talle, millest roog oli valmistatud. Võib-olla tappis Thyestese ainuke ellujäänud poeg Aigisthos Atreuse. Aigisthosest sai igal juhul armuke Klytaimestrale, kelle abikaasa Agamemnon oli Atreuse vanim poeg ja tema järglane Mükeene kuningatroonil. Needus lõpeb alles Orestese kättemaksuga.

TRILOOGIA SISU

Atreuse poeg Agamemnon on pidanud Aulises ohverdama oma tütre Iphigeneia, et Trooja alla pääseda.

Pärast Trooja sõda tuleb Agamemnon koju orjatarist liignaise, trooja kuninga Priamose tütre Kassandraga. Klytaimestra võtab mehe teeseldud rõõmuga vastu, kuid tapab ta oma armukese Aigisthose abiga.

Iphigeneia ohverdamine (mosaiik)

Oraaklilt ettekuulutuse saanud

Orestes, Agamemnoni poeg,

peab isa eest kätte maksma.

Kodus õhutab teda tagant ka

õde Elektra ning Orestes

tapabki nii ema kui ka selle

armukese Aigisthose.

Orestes tapab Aigisthose (kreeka vaasimaal)

Elektra ja Orestes

Meelte-

segaduses

Orestest

jälitavad

kohutavad

erinnüsed

(fuuriad,

kättemaksu-

jumalannad).

Apollon soovitab tal Ateenasse

minna.

Jumalanna Athena moodustab

Areopaagil kodanikekohtu, kus

Orestes õigeks mõistetakse.

Veritasu on lõppenud, lepitatud

erinnüsed muutuvad heatahtlikeks

kaitsejumalannadeks

eumeniidideks.

Triloogia lõpeb üleva apoteoosiga

(ülistus, pidulik lõpposa).

Orestese õigeksmõistmine

“AHELDATUD PROMETHEUS” Tragöödiat omistatakse Aischylosele, ehkki

20. sajandil on tõestatud, et see pärineb V sajandi 40. aastaist või hilisemast ajast.

Titaan Prometheus astub välja Zeusi kavatsuse vastu hävitada inimsugu ja asendada see uue põlvkonnaga. Kaastundest toob Prometheus inimestele tule ja päästab nad nõnda hukust. Karistuseks laseb türanlik peajumal ta kalju külge aheldada ning lubab halastada vaid siis, kui Prometheus talle ütleb, millise naisega ta ei tohi ühte heita, et selle järeltulija talle hukatust ei tooks. Prometheus trotsib Zeusi, keeldub allumast ning paisatakse lõpuks kuristikku.

Niisugusena on Prometheus antiikaegse lunastaja või romantilise vabadust armastava mässaja sümboliks.

“Prometheus”, Gustave Moreau, 19. saj.

AISCHYLOS LAVASTAMAS

SAATÜRDRAAMAT (Rooma mosaiik)

Aischylose kohta räägiti, et ta olevat kirjutanud oma näidendeid purjus peaga.

SOPHOKLES (496-406 eKr)

V sajandi Ateena tuntuim

tragöödiakirjanik.

Antiikandmete järgi on ta

kirjutanud 123 näidendit, millest

on säilinud seitse. Teada on 110

teose pealkirjad.

Sophokles lõi 60 aasta jooksul,

võitis 24 tragöödiavõistlust (1.

korda 468. a Aischylose ees) ega

jäänud kunagi viimaseks.

Dramaturgina oli Sophokles

kaasaegsete lemmik.

SOPHOKLESEST Sophokles oli jõuka relvameistri poeg, sai suurepärase hariduse ja hakkas

varakult näidendeid kirjutama.

Oli Periklese isiklik sõber, valiti korduvalt kõrgeisse riigiameteisse, s.h kaks korda strateegiks.

Oli seltsiv, kaunis, musikaalne ja sportlik. Räägiti, et silmatorkavalt ilusa ja graatsilise mehena, kes oli tuntud oma kitarrimängu- ja tantsuoskuse poolest, nautis Sophokles ka vanemas eas veel naiste seltskonda.

Oli populaarne ja austatud, mälestustes iseloomustatakse teda kui meeldivat ja sõbralikku inimest. Teda peeti üheks vähestest õnnelikest: räägiti, et ta elu oli pikk, ta kirjutas palju suurepäraseid tragöödiaid ja suri, ilma et oleks pidanud kannatama mingit halba.

Ateenlased imetlesid tema loomingut niivõrd, et kutsusid teda Melissaks (s.t mesilaseks, keda kreeklased väga kõrgelt hindasid).

Sophoklesel oli kaks poega, mõlemad tragöödiakirjanikud.

Pärast surma austati Sophoklest kangelaskultuses.

SOPHOKLESE DRAAMAUUENDUSED

Sophokles kujundas lõplikult kreeka klassikalise tragöödia.

Tõi lavale kolmanda näitleja, suurendas näitlejate osa.

Vähendas koori rolli – koor kommenteerib ja annab meeleolu, väljendab ühiskonna või autori vaateid. Sophokles kasutas 15-liikmelist koori.

Vähendas lüürilise luule ja ülespuhutud kõne mahtu.

Hakkas kasutama dekoratsioone.

Triloogia iga tragöödia oli iseseisev lõpetatud tervik.

LOOMINGULE ISELOOMULIK

Tragöödiate tegevus on

loogiline ja rangelt põhjendatud,

vaid tragöödias „Philoktetes“

kasutas deus ex machina võtet.

Tragöödiad keskenduvad tugeva

karakteri traagilisele saatusele.

Sophoklese tragöödiad on

inimesekesksemad, tegevus

koondub inimesega seotud

eetikaküsimustele, mille puhul

jumalad jäid eemalseisja rolli.

“Antigone”, Frederic Leighton, 1882

SOPHOKLESE KANGELANE

Karakterite loomine on

Sophoklese kõige tugevam külg:

nad on lihtsad, monumentaalsed

ja inimlikud.

Kangelaste karakter on välja

arendatud, keerukas.

Nende käitumist suunab sisemine

motivatsioon, mitte juhuslikud

välised asjaolud.

Aristotelese sõnul on Sophoklese

kangelased niisugused, nagu

inimesed peaksid olema.

SOPHOKLESE KANGELANE

Sophoklest ei huvitanud sugukonna ega riigi heaolu nagu Aischylost, vaid

indiviid, kes trotsib saatust või hakkab vastu riigikorrale.

Sophoklese kangelasele on iseloomulik tugevus, vankumatu tahe, mida

ükski kahtlus ega veenmine ei kõiguta, nad on terviklikud natuurid.

Kangelane kaitseb oma põhimõtteid iga hinna eest, hoolimata sellest, et

hukutab tihti iseenda ja ka oma lähedased. Ta on kompromissitu.

Sophoklese tegelased kehastavad sügavaid ja õilsaid tundeid, nende

traagika on kaasakiskuv.

Tegelasi iseloomustab ta vastandamise kaudu (kirglikud ja mõistlikud,

otsustajad ja kõhklejad).

Naistegelased on samavõrd õilsalt inimlikud kui mehed, kannavad samuti

üllast ideed.

SOPHOKLES JA

JUMALAD

Sophoklese kangelased ei oota jumalatelt õiglust ega ülista neid.

Jumalate tahet ega nende tegusid pole inimesel võimalik mõista, kui jumalad seda ei soovi – ja enamasti nad ei soovi.

Ebaõiglaselt kannatanud inimene tajub jumalate tohutut jõudu, ent peab neid pigem pahatahtlikeks ja halbadeks.

Sophoklesele on inimene jumalast olulisem. Inimese käitumist ei määra jumalad, vaid nimese enda otsus. Zeusi kuju Olümpias (rekonstruktsioon),

Pheidias, 433. a eKr

“KUNINGAS

OIDIPUS”

Oidipus tapab Laiose

2 × Oidipus ja sfinks

OIDIPUSE

VARIATSIOONID Pärast antiiki tekkis huvi Oidipuse

loo vastu taas renessansiajal ning on

kestnud tänapäevani.

17.-18. sajand: Pierre Corneille’,

John Drydeni, Voltaire’i draamad.

19. sajand:

Friedrich Hölderlini “Kuningas

Oidipus”;

Heinrich von Kleisti “Purunenud

kruus”;

koomiline, farsilaadne versioon

Percey B. Shelleylt. “Oidipus ja sfinks”,

Jean-Auguste-Dominique Ingres, 1808

20. sajandil on Oidipus olnud

populaarseim antiiktragöödia

kangelane.

Tuntuimad teosed:

W. B. Yeats, “Kuningas Oidipus”

ja “Oidipus Kolonoses”;

A. Gide, “Oidipus”;

J. Cocteau, “Kuningas Oidipus”;

T. S. Eliot, “Riigivanem”;

Pier Paolo Pasolini film “Edipo

Re” (1967);

Igor Stravinski ooper-

oratoorium “Oedipus Rex”

“Oidipus ja sfinks”, Gustave Moreau

OIDIPUSE KOMPLEKS

“On enda emade teotusest ju

meeste poolt / und nähtud tihti.” (“KO”, 981-982, tlk Ain Kaalep, Ülo Torpats)

Analüüsides inimese psüühikat,

toetus Sigmund Freud Sophoklese

“Kuningas Oidipusele” ning tuletas

siit Oidipuse kompleksi idee: poja

alateadlik viha, vaen isa vastu ja

erootiline kiindumus emasse. Freud

pidas seda psüühika universaalseks

toimejõuks.

Elektra kompleks – tütre erootiline

kiindumus isasse. Sigmund Freud (1856-1939)

Austria psühhiaater, psühhoanalüüsi

teooria ja meetodi rajaja

“ANTIGONE”

“Antigone” on Sophoklese kuulsamaid

tragöödiaid ning sisuliselt samuti seotud

Oidipuse looga, kuna nimitegelane oli

Oidipuse ja Iokaste tütar.

“ANTIGONE”

Sisust:

Oidipuse pojad Eteokles ja Polyneikes on langenud teineteise

käe läbi: esimene Teeba linna kaitstes, teine seda rünnates.

Kuningas Kreon korraldab Eteoklesele matused, kuid keelab

surmanuhtluse ähvardusel Polyneikese matmise. Hukkunute õde

Antigone ei suuda leppida venna teotusega. Keelust hoolimata

matab ta Polyneikese. Kreon laseb teolt tabatu elavalt maa-

alusesse koopasse sulgeda, kus Antigone endalt elu võtab. Saatus

karistab ka Kreoni: tema poeg Haimon, kes armastab Antigonet,

tapab end, murest murtud Kreoni naine teeb sama. Kreon

kahetseb, kuid on juba hilja.

Tragöödia konflikt seisab Antigone õekohuse ja Kreoni valitsejakohuse vahel.

Moraalselt jääb võitjaks Antigone, kes kaitseb kindlameelselt õigust armastada oma venda. Antigone surm muutub võiduks Kreoni üle.

Antigone: täitsin õekohuse, kirjutamata seaduse, mis elab inimeste südames.

Sophokles: autu tegu ei jää tasumata.

“Oidipus ja Antigone”, Antoni Brodowski, 1828

“ANTIGONE” XX SAJANDIL

Jean Anouilh “Antigone”;

Jean Cocteau “Antigone”;

Bertolt Brecht “Antigone”;

Arthur Honeggeri ooper J. Cocteau libretole;

Carl Orffi ooper.

“Antigone” Eestis 2010

“Antigone”,

Maria Euphrosyne Spartali (Stillman)

EURIPIDES (u. 480-406 eKr)

Noorim ja filosoofilisim V sajandi eKr kreeka kuulsaist tragöödiakirjanikest.

Euripides osales esimest korda tragöödiavõistlustel 455. a eKr; kokku olevat ta võistelnud 22 korral ning võitnud vaid 4-5 korral.

Teada on ligi 80 draama nimed, kirjutanud olevat 92 draamat, säilinud on 18 tragöödiat ja ainuke tervikuna meieni jõudnud saatürdraama „Kükloop“, lisaks fragmente teistest teostest.

EURIPIDESEST Sündis Salamise saarel, oli tõenäoliselt kaupmehe poeg, seega lihtsat

päritolu.

Pärimuse järgi oli Euripidesel kolm poega, kellest üks olevat lavastanud

isa teoseid ning teine olnud näitleja.

Euripides oli eluhoiakult mõtlik kõrvaltvaataja, eraklik filosoof, kes

hoidus omaette ega osalenud ühiskondlikus elus. Tal oli hea haridus ja

suur isiklik raamatukogu (seda peeti üheks Ateena täiuslikumaks

erakoguks), kus ta pühendus filosoofiale ja kirjanduslikule loomingule.

Kuna Euripides arutleb tragöödiais uute teooriate üle, on teda nimetatud

ka filosoofiks näitelaval.

Esialgu tema dramaturgilisi uuendusi pilgati, hindama hakati Euripidese

loodut alles pärast tema surma – sellest annab tunnistust tema säilinud

teoste hulk.

EURIPIDESE DRAAMAUUENDUSED

Euripides võttis kasutusele tänapäevases mõttes proloogi – olukorra kokkuvõtte näidendi alguses;

vähendas koori tähtsust ning suurendas muusikaliste elementide osa näitemängus, kasutas koori pigem traditsiooni kui vajaduse tõttu,

loobus kõrgest stiilist ja kasutas lihtsamat keelt.

Teoste tempo oli varasemaist autoreist kiirem.

Tõi lavale selliseid müüdiversioone, mis üllatasid pealtvaatajaid. Originaalsus näiski olevat üks tema tähtsamaid eesmärke.

Vabanes idealiseeritud tegelaskujudest, tal hoopis kurtisaan (Helena), ihnuskoi (Bellerophon) ning koos nendega igapäevaelu tähtsusetus ja tegelik pale.

ISELOOMULIK Euripidese tragöödiate kaks läbivat teemat: sõja põhjustatud

kannatused ja õnnetusse sattunud naised.

Sõjateemat kajastab kibestunult ja äärmiselt pessimistlikult.

Jumalatesse suhtub skeptiliselt: rõhutab nende negatiivseid

omadusi, madalaid kirgi ja julmust. Nad on inimestele

mõistetamatud ja sageli ka vaenulikud.

Euripides mängis vastuoludega, millega kaasnes kriitiline

suhtumine religiooni ja moraali. See šokeeris vaatajaid,

mistõttu oli Euripides suhteliselt ebapopulaarne. Teda peeti

lausa naistevihkajaks. Hinnati siiski tema teoste lüürilisi osi ja

muusikat.

Euripidese tragöödiate lõpus pole mitte punkt, vaid on

küsimärk. Kasutas sagedasti deus ex machina’t.

Euripidest ja tema kangelasi on pilgatud Aristophanese

komöödiates (“Ahharnlased”, “Naised tesmofooridel”,

“Konnad”).

EURIPIDESE KANGELASED Euripidese karakterid on kirglikud ja

vastuolulised. Nad pole ülevad, vaid tavalised luust ja lihast, kirgede ja siseheitlustega kujud. Kired, mida Euripides kujutab, on tugevad, kuid inimesed, kes neid tunnevad, tavalised.

Nende kohta on raske öelda, kas need on positiivsed või negatiivsed. Euripidese meelisvõte on luua oma tegelasest algses üks pilt, siis aga kujundada temast vastupidine mulje. Seetõttu on tema kangelased heitlikud, labiilsed, muudavad arvamust ja käitumist. Nende heroilisus, terviklikult ülev loomus kaob ning asemele tuleb ebakindel, tavainimesega enam sarnanev inimene.

Tragöödia kohustuslik konflikt leiab Euripidesel aset inimeses endas. Mõistus jääb inimese (kangelase) sisemistes heitlustes tunnetele alla. Medeia

EURIPIDESE NAISED

Euripidest on peetud

naistevihkajaks, ent tema

kangelaste seas on suure

sümpaatia ja kaasaelamisega

kujutatud naisi.

Euripidest huvitab naise koht

ühiskonnas. Ta on naiste vastu

üpris kriitiline, kuid näeb neid

vaimselt meestega võrdseina.

Naiskarakterid ongi tal

õnnestunuimad, nende psüühika

kõige paremini avatud.

“Medeia”, E. Delacroix

“ELEKTRA”

Elektra oli Agamemnoni ja Klytaimestra tütar, Orestese ja Iphigeneia

õde; üks kreeka tragöödiate mõjuvamaid naistegelasi (vt Aischylose

“Oresteia”). Elektra-teema on tervikuna säilinud kolme olulise

tragöödiakirjaniku teostes. Ühised motiivid:

Elektra meeleheide isa tapmise pärast,

venna tagasitulek võõrsilt,

õe-venna äratundmisstseen,

kättemaks emale ja tema armukesele.

Elektra kompleks – tütre erootiline kiindumus isasse. (Oidipuse kompleksi eeskujul)

Sophoklese “Elektra” Valdav on võitlus vabaduse eest ja

õigluse maksmapanek.

Ema vihkamine on motiveeritud ja seetõttu ei kannata Elektra kätte makstes südametunnistuspiinade käes. Ta tegevust õigustab Klytaimestra võimuahnus ja hoolimatus.

Sophoklesel puuduvad ema kättemaksuvaimud erinnüsed. Tähtis on petmise ja kavaluse teema.

Euripidese “Elektra” Elektra võtab vahetult osa ema

tapmisest.

Klytaimestra on sundinud Elektrat abielluma vaese talumehega ja elama paleest eemal – see motiveerib tütre kättemaksu. Ta meelitab ema enda juurde teatega lapse sünnist.

Klytaimestra on Euripidesel üsna sümpaatne tegelane.

Euripides kujutab õe-venna süümepiinu pärast ema tapmist väga realistlikult.

Erinevalt Aischylosest ja Sophoklesest ei leia Euripides Orestese ja Elektra ematapule mingit õigustust.

“MEDEIA” „Medeiat“ peetakse Euripidese

parimaks teoseks.

Aluseks on müüdid argonautide retkest Kolchisesse kuldvillaku järele.

Müüt: Medeia on päästnud hukust Iasoni ning reetnud ja tapnud koguni venna, et aidata Iasonil kuldvillakut varastada. Pärast neid sündmusi on Iason, Medeia ja nende kaks poega maapagulastena Korintoses elanud. Nüüd kavatseb Iason pere maha jätta ning Korintose kuninga Kreoni tütrega naituda.

“Iason ja Medeia”, J. W. Waterhouse

TRAGÖÖDIA SÜŽEE Medeia ahastab, on meeleheitel ja raevunud,

ähvardades kätte maksta. Lava tagant kostab needusi

ja ähvardusi. Jäägitu armastus muutub vihkamiseks.

Kuningas käsib „nõiataril“ Medeial linnast lahkuda.

Medeia viib kättemaksuplaani täide: ta saadab

printsessile mürgiga immutatud uhke rüü ja kaelakee,

tütart päästa püüdes hukkub ka kuningas Kreon.

Et veelgi Iasoni karistada, tapab Medeia pärast

raskeid hingeheitlusi oma pojad – kirg, viha,

solvumine on suuremad kui armastus poegade vastu.

Medeia lendab koos poegade laipadega minema

vanaisa Heliose saadetud tiivuliste lohede veetaval

vankril, jättes maha meeltheitva Iasoni.

Alphonse Mucha teatriafišš

“MEDEIA” UUDSUS Siselahkhelide kujutamine, arutlused perekonnast, abielust, kirgedest.

Traditsiooniliselt oleks Medeia püüdnud mehe armastust tagasi võita, kuid Euripidese kangelanna pole rahul, et naiselt nõutakse perekonnas hoopis rohkem (ka truudust) kui mehelt.

Iasoni on Euripides kujutanud igapäevasena, üldsegi mitte tõelise kangelasena, vaid pigem negatiivsetes värvides.

”Medeia”,

Anselm Feuerbach

“PHAIDRA” Müüt: Theseuse poega

Hippolytosesse on

armunud tema võõrasema

Phaidra. Et noormees tema

lähenemiskatsed tagasi

lükkab, esitab naine

valesüüdistuse, nagu oleks

Hippolytos ta vägistanud.

Theseus neab oma poja,

kelle Poseidon seejärel

hukutab. Kui tõde välja

tuleb, tapab Phaidra enda.

Hippolytos ja Phaidra. Mosaiik

EURIPIDESE TRAGÖÖDIA

Hippolytos austab neitsilikkuse

jumalannat Artemist ja kingib talle

pärja, mis pahandab Aphroditet, kes

paneb kättemaksuks Phaidra

võõraspojasse armuma.

Phaidra püüab küll oma kire vastu

võidelda, hoides seda saladuses, ent

amm avaldab Hippolytosele

võõrasema kire saladuse.

Hippolytos lükkab naise armastuse

tagasi. Phaidra tunneb end

häbistatuna ja tapab end, süüdistades

oma jumalagajätukirjas Hippolytost.

Näinud naise kirja, pöördub Theseus oma isa, Poseidoni poole ja palub tal Hippolytos hukata. Enne poja surma saab Theseus siiski Artemiselt teada tõe ja kahetseb oma tegu, ent on juba hilja. Hippolytos sureb ja Theseus variseb samuti kokku.

Phaidra armastust on kujutatud kui haigust, mis on naise oma võimusesse haaranud ja mille vastu ta on võimetu.

Sarah Bernhardt Phaidrana, 1874

“Phaidra”,

Alexandre Cabanel, 1880

KOMÖÖDIAKIRJANIKUD

ARISTOPHANES (448-380 eKr)

Ainuke Ateena komöödiakirjanik, kellelt on säilinud terviklikke näidendeid.

Paljud komöödiad on tihedalt seotud oma aja poliitiliste ja ühiskondlike sündmustega.

Aristophanese 44 teadaolevast komöödiast on meieni säilinud 11, millest paljud on pealkirjastatud selle järgi, mida kujutas koor – „Ratsanikud“, „Herilased“, „Pilved“, „Linnud“, „Konnad“.

ISELOOMULIK Oli väärikas ja põhimõttekindel,

konservatiivse mõtteviisiga mees.

Pooldas rahu, vihkas sõjaga

kaasnevat viletsust ja surma.

Piitsutas amoraalseid riigimehi,

kes sõja pealt kasu teenisid.

Naeruvääristas korrumpeerunud

riigiametnikke, pugejaid ja kelme,

kes kasutasid poliitilist tegevust

isikliku kasu saamiseks.

Tema komöödiad olid frivoolsed,

päevakajalised ja

mitmetähenduslikud.

Stseen Aristophanese “Lindudest”, mis on

ainus antiikajast säilinud muinasjutuline

komöödia ning milles võib näha utoopilise

kirjanduse eelkäijat: tegevus toimub

linduderiigis Pilvekägulas.

Stseen Aristophanese komöödiast “Naised tesmofooridel”, milles

ta naeruvääristas Euripidest kui naistevihkajat, parodeerides

stseene tema tragöödiaist.

tesmofoorid - sügiskülvi ajal Demeteri auks peetud pühad

TEOSEID

“Ratsanikud” – poliitiline komöödia Peloponnesose sõja jätkamise vastu.

„Pilved“ – naeruvääristab sofiste ja Sokratest, kes Aristophanese arvates levitas kõiki kaasaegseid hukutavaid ideid.

„Konnad“ – pilkab moodsaid vaateid kirjanduses.

Aischylos, Sophokles ja Euripides on surnud ning Dionysos tragöödia tuleviku pärast väga mures. Ta läheb allilma, et mõni poeetidest surma kütkeist vabastada. Valik kõigub Aischylose ja Euripidese vahel. Pärast sõnasõda selgub, et Aischylos seisab konkurendist võrratult kõrgemal.

MENANDROS (342-290 eKr)

Uusatika komöödia

silmapaistvaim ja väga populaarne

esindaja.

Tervikuna säilinud vaid neli

komöödiat, kuigi kirjutanud

olevat 108.

Oli tuntud ka poeetiliste

aforismide autorina.

Pilkas inimlikku rumalust, kujutas

eelkõige linnaelu.

Teosed: “Pahurdaja”, “Vahekohus”

jt.

LÕPP

Kasutatud kirjandus: Hamilton, Ph. Lühike teatriajalugu

Kleis, J. Antiikkirjanduse ajalugu

Leht,K.; Ojamaa, O. Väliskirjandus

Lill, A. Tragöödialeksikon. TÜ Kirjastus. Tartu, 2004

Papadogeorgos, G. Vanakreeka suurkujud. Ilo. Tallinn, 2005

Talvet, J. Maailmakirjandus I