Lp kohtunik Madis Kägu

Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja

30. märts 2016

Kriminaalasja nr:

1-13-11703

Süüdimõistetu:

Peeter Kangro

Kaitsja:

vandeadvokaat Robert Sarv

Advokaadibüroo RS MERCATORIA

Tartu mnt 7, Tallinn 10145

Tel: +372 5694 6044

E-post: robert.sarv@mercatoria.ee

MÄÄRUSKAEBUS

Tartu Maakohtu 15.03.2016 kohtumäärusele kriminaalasjas nr 1-13-11703, millega kohus jättis rahuldamata Peeter Kangro taotluse vabastada ta enne tähtaega tingimisi elektroonilise järelevalve alla. Samuti jättis kohus läbivaatamata Peeter Kangro esindaja poolt kohtule saadetud taotluse, mis sisaldas muuhulgas eelotsustustaotlust Euroopa Ühenduse Kohtule Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise küsimustes.

Määruskaebuse esitaja taotleb jätkuvalt Peeter Kangro viivitamatut vabastamist ja Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamist.

I. Menetluse senine käik

1. Peeter Kangro mõisteti Tartu Maakohtu 31. juuli 2006. a otsusega süüdi ja teda karistati KarS § 113 järgi kaheksaaastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel liideti karistusele Tallinna Linnakohtu 13. detsembri 2004. a otsusega mõistetud karistuse viiest aastat vangistusest ära kandmata osa neli aastat, viis kuud 13 päeva ning mõisteti liitkaristuseks kahe kohtuotsuse järgi 12 aastat viis kuud 13 päeva vangistust.

2. Peeter Kangro kannab käesoleva taotluse ajal karistust Tartu vanglas.

3. Maakohus vaatas 15. märtsi 2016. a istungil läbi P. Kangro taotlust tema ennetähtaegseks vabanemiseks.

4. Tartu Maakohus tegi vaid loetud minutid peale Peeter Kangro ära kuulamist teatavaks kohtumääruse, milles jättis täielikult tähelepanuta Peeter Kangro ja tema esindaja kirjalikud seisukohad, taotlused ja argumendid. Kohus pidas neid käesoleva menetluse seisukohast asjassepuutumatuks. Kohus ei motiveerinud oma seisukohta, ega selgitanud millises menetluses oleksid Peeter Kangro argumendid ja taotlused „asjakohasemad“ kui need puudutavad otseselt isiku ennetähtaegset vabanemist.

5. Kohtumääruse ilmselge motiveerimatuse tõttu esitab Peeter Kangro määruskaebuse Tartu Maakohtu 15.03.2016 kohtumäärusele ning taotleb jätkuvalt oma argumentide sisulist lahendamist ja Euroopa Ühenduse Kohtule eelotsustustaotluse esitamist.

II. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAMIST TINGIVAD ASJAOLUD

6. Riigikohtu praktikas ja Euroopa Inimõiguste Kohtu järjepidevas praktikas on väljendunud seisukoht, et kohtutel ja riigi täitevvõimu esindajatel on kohustus vastata menetlusosalise põhiargumendile või argumentidele isegi siis, kui need on spetsiifilise iseloomuga, kuid isik peab neid määravaks oma kohtuasja lahendamisel (vt näiteks EIK kohtuotsus 07.10.2010.a., avaldus nr 5231/04 Bogatova vs. Ukraina). Käesoleval juhul ei ole Tartu Maakohus vähimalgi määral vastanud Peeter Kangro põhiargumentidele. Sellega on Tartu Maakohus rikkunud Peeter Kangro suhtes EIÕK art 6 lg-t 1.

7. Tartu Maakohus on omakohtumääruses väitnud, et advokaat Robert Sarve-l ei ole olemas volitus Peeter Kangro kaitsjana esinemiseks. Allakirjutanu hinnangul oleks maakohus saanud selle küsimuse kergesti lahendada küsides Peeter Kangro käest, kas Robert Sarve poolt esitatudtaotlus tuleb lugeda Peeter Kangro tahteavalduseks. Seda aga kohus ei teinud, eeldades kontrollimatult ja ekslikult, et Peeter Kangro on loobunud õigusest kaitsjale. Peeter Kangro kinnitas, et ta ei soovi istungi edasilükkamist ja seetõttu loobus sellest, et tema kaitsja viibiks kohtuistungil. See ei tähenda aga seda, et Peeter Kangro oleks loobunud kaitseõigusest.

8. Kahtlust ei ole selles, et õigusriigis määratletakse isikute karistused karistusseadustikes. Valimisõiguse ja kandideerimisõiguse piiramine, millele Peeter Kangro oma taotluses tugines, on karistus, mille peab kehtestama Riigikogu karistusseadustikuga. Isiku suhtes saab seejärel karistust kohaldada üksnes pädev õigusemõistmise volitustega institutsioon. EV Põhiseadus ei näe ette võimalust, et kriminaalse iseloomuga sanktsiooni saab isikule määrata näiteks kohalik omavalitsus või valimiskomisjon.

9. Pädeva õigusemõistmise volitustega institutsiooni olemasolu on vajalik ka seetõttu, et EIÕK 7 lisaprotokolli artiklist 2 tuleneb isiku õigus kaevata süüdimõistva kohtuotsuse peale kohtusse. Kohaliku omavalitsuse otsusele karistada vangistust kandvaid isikuid valimisõigusest ilmajätmisega pole edasi kaevatav kohtusse vaid valimiskomisjonile. Ainus kohus, mis vaatab isiku valimiskaebuse läbi on Riigikohtu PSJVK, kelle otsus pole edasi kaevatav. Seega pole isiku põhiõigust piirav karistav otsus EV edasi kaevatav korras, mille on kehtestanud Euroopa Inimõiguste Kohus EIÕK-d tõlgendades. Kindlasti ei ole ka Riigikohus käsitletav esimese astme kohtuna, kes saab määrata isikule kriminaalse karistuse.

10.  EIÕK 7 lisaprotokolli 4 artikkel keelab topeltkaristamise. Kui isiku suhtes on kohus langetanud süüdimõistva otsuse, otsus on jõustunud, ei saa riigivõim sama isikut sama teo eest hilisemalt teistkordselt karistada näiteks valimisõiguse ja või kandideerimisõiguse piiramisega. Eelnev õiguskäsitlus tugineb EIK pikaajalisele ja levinud praktikale, mis oli või pidi olema EV kohtutele teada. Seega tõusetub selgelt küsimus kohtute teadvas massilises ja struktuurses tahtlikus valeotsuste tegemises.

11.  Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu poolt tehtud lahenditega 3-1-2-2-07 ja 3-1-2-3-07 leiti, et seadusandja tegevusetusega loodud probleemi tuleb käsitada „kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimusena” ja see probleem tuleb lahendada KrMS §-s 431 ettenähtuga (kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine) analoogilises menetluses. Sellest tulenevalt sai ja ka pidi Tartu Maakohus lahendama Peeter Kangro taotluse tema koheseks või viivitamatuks vabastamiseks. Tulenevalt EV Põhiseaduse paragrahvide 3, 10, 14 ja 123 koostoimest oli kohus kohustatud kohaldama Peeter Kangro kasuks rahvusvalelistest lepingutest (EIÕK) ja kohasest kohtupraktikast (EIK) tulenevaid põhiõigusi, millele eelnevalt on viidatud. Allakirjutanu hinnangul ei ole kaasustes kus isik viibib vangistuses (st piiratud on üht olulisemat põhiõigust – õigust vabadusele) oluline ja pädev viidata sellele, kas siseriiklik regulatsioon ja normistik võimaldavad rahvusvahelisest õigusest tulenevaid sätteid koheselt rakendada või mitte. Kriminaalmenetluse seadustik on selles mõttes põhiseadusvastane, et ei võimalda karistusõiguse muudatustest lähtuvalt korrigeerida kergendavalt süüdimõistetu olukorda ja heastada kohtute rikkumisi osas, mis on vastuolus nii EIÕK põhimõtete, kui ka EIK selge kohtupraktikaga.

12.  Tartu Maakohus isegi ei motiveerinud oma otsuses argumente, millele Peeter Kango oma taotluses tugines. Seetõttu ei ole ka kohtuotsust võimalik argumenteeritult vaidlustada, sest puuduvad seisukohad, mille suhtes vastuargumente esitada. Sellega rikkus maakohus ka EIÕK artiklit 6 ning kohast levinud EIK praktikat.

13. Euroopa Kohus on oma 13.06.2006 Traghetti del Mediterraneo SpA lahendis on käsitlenud kohtunike, eriti riigi kõrgema kohtu kohtunike isiklikku vastutust olukorras, kus rahvusvahelisi ja või inimõigusi tagavaid õigusnorme kohaldatakse üksikisikute suhtes kitsendavalt. Kohus märgib: Kuna faktiliste asjaolude ja tõendite hindamine ning õigusnormide tõlgendamine on õigusemõistmisele omased, tähendaks sellistel juhtudel riigivastutuse välistamine üksikisikutele kõnesoleva tegevusega tekitatud kahju eest tegelikkuses seda, et riik vabaneb igasugusest vastutusest ühenduse õiguse rikkumise eest, mille on toime pannud kohtud. … Ka vastutuse piiramine üksnes kohtuniku tahtluse või tõsise üleastumise juhtudega viib selleni, et riik vabaneb tegelikult igasugusest vastutusest, sest esiteks ei saa kohtuotsusega tekitatud kahju hüvitamise hagi lahendav kohtunik vabalt hinnata „tõsise üleastumise" mõistet, mille siseriiklik seadusandja on rangelt piiritlenud, andes eelnevalt tõsise üleastumise juhtude ammendava loetelu. Käesoleval juhul lasub Tartu Maakohtul rikkumine selles, et kohus ei ole võtnud Euroopa Ühenduse kohtult eelotsustust küsimustes, mille esitas kohtule Peeter Kangro ja mille ta esitab uuesti käesolevas määruskaebuses. Tartu Maakohus on seega rikkunud EÜ artiklit 234.

14. Siseriiklik kohus vabaneb kohustusest esitada Euroopa Kohtule eelotsustustaotlus ja seeläbi ka vastutusest Euroopa Liidu õiguse rikkumise osas, vaid siis, kui Euroopa Kohus on kõnesolevat ühenduse õigusnormi juba tõlgendanud või et ühenduse õiguse õige kohaldamine on niivõrd ilmselge, et põhjendatud kahtlus ei ole võimalik. Sellise võimaluse olemasolu tuleb hinnata, arvestades ühenduse õiguse erijooni, selle tõlgendamisel tekkivaid erilisi raskusi ja kohtuotsuste lahknevuse ohtu ühenduses, seda aga Tartu Maakohus teinud ei ole.

15. Alljärgnevalt kordab Peeter Kangro neid argumente, mida ta esitas oma taotluses Tartu Maakohtule.

III. Peeter Kangro kinnipidamistingimuste faktiline kirjeldus

16. Vaidlust ei saa selles olla, et Eesti Riik (Tartu Vangla kaudu) on P. Kangrot käesolevaks ajaks kinni pidanud ligi kolm aastat ebainimlikes tingimustes, mis EIK kohtupraktika kohaselt on karistuslik erimeede nn vangistus-vangistuses (üksikvangistus).

17. Vaatamata korduvatele P. Kangro pöördumistele ei ole ametivõimud P. Kangro olukorra leevendamiseks rakendanud mingeidki asjakohaseid meetmeid, mis võimaldaks sotsiaalset integratsiooni tagavaid tegevusi ning vaimset ja füüsilist stimulatsiooni võimaldavat tegevust. Vastupidiselt sellele on Tartu vangla ametnikud määranud P. Kangro suhtes põhjendamatuid distsiplinaarkaristusi.

18. Olgugi et P. Kangro põhiõiguste rikkumisi ebaseaduslike distsiplinaarkaristuste võib käsitleda ka eraldiseisvalt, näitavad need kogumis selgelt P. Kangro suhtes konventsiooni artikliga 3 kokkusobimatute tingimuste loomist, taastootmist ja säilitamist.

19. Arvestades asjaolu, et (1) vangla pole võimaldanud P. Kangrole mõtestatud tegevust (sh nii vaimset ega füüsilist stimulatsiooni); (2) P. Kangro ebainimlikes tingimustes kinnipidamise aega; (3) P. Kangro suhtes menetletud kriminaalasja ning (4) reaalse võimaluse puudumist ühegi teise lähedase või soovitud isikuga suhtlemiseks, on kaitsjale sellises stressi- ja pingeolukorras helistamiste mittevõimaldamine selgelt ebainimlik ning kantud madalast motiivist P. Kangrot alandada ning survestada (nt kokkuleppemenetluse kasuks otsustamiseks ja enda kaitsmisest loobumiseks või kaitsetahte ja kaitse nõrgestamiseks).

20. Kuivõrd ka need olulised P. Kangro põhiõiguste rikkumised on toime pandud ajal, mil P. Kangro suhtes kohaldatakse konventsiooni artikliga 3 kokkusobimatuid kinnipidamistingimusi, tuleb neid rikkumisi P. Kangro inimväärikust alandavates tingimustes hoidmisel arvestada raskendavate asjaoludena.

21. P. Kangrole ei ole üle kolme aasta võimaldatud vähimalgi määral kambrivälist mõtestatud tegevust ja on eranditult olnud ööpäevaringselt lukustatud kambris. See tähendab, et P. Kangrole ei ole tulenevalt kohaldatud režiimist võimaldatud sotsiaalset suhtlemist, õppimisvõimalusi tulenevalt vahistatu staatusest, spordirajatiste kasutamist ja liikumisvõimalusi, huvi- ja meelelahutus-programmides osalemist, köögi- ja olmetehnika kasutamist, pikaajalisi kokkusaamisi või kokkusaamisi tingimustes, kus on lubatud füüsiline kontakt, nagu on lubatud kõigile karistust kandvatele kinnipeetavatele.

22. Kaitsja rõhutab, et eelmises punktis kirjeldatud asjaolude (P. Kangrole konventsiooni artikkel 3 kohaste kinnipidamistingimuste võimaldamise) tõendamise kohustus lasub täielikult riigil. P. Kangro saab kohtu ette tuua asjaolud, mida ta peab konventsiooni artikliga 3 vastuolus olevaks ning riik peab enda vastutuse välistamiseks tõendama, et P. Kangro väited pole tegelikkusega kooskõlas. Vähemoluline pole, et P. Kangrol on tema olukorrast tulenevalt keeruline vastavaid asjaolusid tõendada. Samuti ei ole P. Kangrol võimalik tõendada negatiivseid asjaolusid. Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtetele pöördub negatiivse asjaolu tõendamiskoormis ümber ning teine pool peab tõendama seda, et esimese poole väide teatud asjaolu mitteeksisteerimise kohta on väär. Tõendamiskoormise kohta vt EIK lahendit nr 11353/06, kus EIK selgitas, et kui riik ei suuda tõendada konventsiooniga kooskõlas olevaid tingimusi, tuleb õigeks lugeda kaebaja väited.

23. Seega, kui riik ebaõnnestub vastavate asjaolude tõendamisel, tähendab see automaatselt, et P. Kangro väited on tõesed ning tema inimõiguste rikkumine tõendatud.

24. Kaitsja taotleb, et kohus nõuaks Tartu vanglalt välja andmed selle kohta, missugustes tingimustes on P. Kangrot alates tema kinnipidamisest kuni andmete väljanõudmiseni hoitud (sh kambri tingimused (mõõtmed, kambrikaaslaste arv ja koosviibimise periood); võimalused tegeleda mõtestatud ja füüsilise tegevusega; suhtlemine teiste isikutega (sh P. Kangro lähedastega) ning muud kohtu hinnangul olulised andmed), ning kõik P. Kangro poolt vanglale esitatud märgukirjad seoses CPT raportite ja konventsiooni artikkel 3 rikkumisega.

25. Antud dokumentide ja andmete väljanõudmine on olulised P. Kangro õiguste rikkumise raskuse, intensiivsuse ning kestvuse hindamisel. Antud taotluse rahuldamine võimaldab P. Kangrol konkreetselt sisustada tema põhiõiguste rikkumine.

26. Muuhulgas tõendavad P. Kangro poolt vanglale saadetud korduvad kirjad tema õiguste rikkumise kohta seda, et isik on oma olukorras andnud riigile korduvalt teada tema inimõiguste raskest rikkumisest ning nõudnud olukorra parandamist – riik ei ole aga absoluutselt reageerinud ning jättis kõik P. Kangro kirjad tähelepanuta. Enamgi, täitevvõimu asutusena pidi vangla selgitama P. Kangrole tema õigust kaevata nende ebanormaalsete ja ebakohaste tingimuste talumise kohustuse peale, kuid vangla ega ükski muu täitevvõimu asutus ei ole kogu perioodi jooksul seda teinud.

27. Järelikult tõendavad antud kirjavahetused ka seda, et avalik võim ei tutvustanud P. Kangrole tema õigust pöörduda kohtu poole.

28. Allakirjutanu hinnangul ei saa ülaltoodust tulenevalt olla vaidlust selles, et P. Kangrot peetakse jätkuvalt kinni konventsiooni artikliga 3 kokkusobimatutes tingimustes ning P. Kangrol on sellest tulenevalt õigus nõuda riigilt enda rehabiliteerimist.

IV. P. Kangro kinnipidamistingimused ei vasta konventsiooni artiklile 3

29. P. Kangro kinnipidamise tingimused ei vasta konventsiooni artiklile 3. Kaitsja hinnangul on P. Kangro inimõiguseid oluliselt rikutud vähemalt alates sellest hetkest, mil P. Kangro kinni peeti. Nagu eelmises punktis märgitud, ei ole P. Kangrole võimaldatud normaalset keskkonda alates tema kinnipidamisest. Riik on vastavalt kas kasutanud teadlikult P. Kangro suhtes ebainimlikke kinnipidamistingimusi eesmärgiga P. Kangrot sotsiaalselt rõhuda ning mõjutada. Tegemist on selgelt alandava ja ebainimliku kohtlemisega olukorras, kus P. Kangro ei saa enda kaitseks sisuliselt midagi ette võtta – ta on täielikult riigi karistusmehhanismi meelevallas.

30. Konventsiooni artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Antud artikli osas on EIK teinud mitmeid lahendeid, mis aitavad sisustada antud artikliga hõlmatud kaitseala.

31. Alljärgnevalt viitab kaitsja asjakohasele EIK praktikale, mis kinnitab, et P. Kangro suhtes kohaldatud tingimused on ebainimlikud ning vastuolus konventsiooni artikliga 3.

32. Kaebaja viibis pidevalt lukustatud kambris ning tema suhtlemisvõimalused teiste kinnipeetavatega olid piiratud. EIK leidis, et kaebajale põhjustatud kannatused ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste tavalist raskusastet. EIK on muuhulgas lugenud ebainimlikuks seda, kui kinnipeetaval, kelle puhul ei ole ametivõimudel soovi tema inimväärikust alandada, ei ole kambris piisavalt isiklikku ruumi (st vähemalt 4 ruutmeetrit isiklikku ruumi).

33. EIK lahendites Savić vs. Läti (17892/03), Sabev vs. Bulgaaria (27887/06), Chervenkov vs. Bulgaaria (45358/04), Rzakhoanov vs. Aserbaižaan (4242/07), Razvyazkin vs. Venemaa (13579/09) on EIK leidnud, et pikaajaline täielik isolatsioon teistest kinnipeetavatest on isikule laastava mõjuga ning hävitab tema vaimsed ja sotsiaalsed võimed – eriti laastav on see isiku taasühiskonnastamise perspektiivist lähtudes. Kinnipeetavat ei või eraldada teistest tähtajatult. Ametivõimudel tuleb jälgida eraldatud kinnipeetava vaimset ja füüsilist seisundit ning tagada vaimset ja füüsilist stimulatsiooni võimaldavaid tegevusi, ilma selleta võib kaasneda pöördumatult raske tagajärg. Täielik isolatsioon hävitab isiksust ning on seetõttu ebainimlik karistamine.

34. Euroopa Nõukogu poolt vastu võetud Euroopa piinamise vältimise konventsioon näeb ette spetsiaalse järelvalvemehhanismi kinnipeetavate isikute piinamise ning ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise vältimiseks (ennekõike EIÕK artikkel 3 tähenduses).

35. P. Kangro põhiõiguste rikkumise versiooni kinnipidamistingimuste kohta kinnitavad Euroopa Nõukogu Piinamisvastase Komitee raportid. Kaitsja käsitleb seda alljärgnevalt.

36. CPT on Eesti Vabariigi suhtes tehtud 2003. a raportis märkinud, et vangistusseaduse sätted, millega hoitakse vahistatud ööpäevaringselt lukustatud kambris, on otseses vastuolus 1997. aastal külatusele järgnenud raporti punktis 80 tooduga, s.o soovitusega parandada radikaalselt vahistatute elukorraldust. Selline ilmne keeldumine CPT soovituse rakendamisest on väga tõsine küsimus (vt CPT 2003. a raport punkt 54), ometi jätkab Eesti valitsus teadlikult antud probleemi eiramist.

37. Sama raporti punktis 55, 56 ja 58 on märgitud, et vahialused viibivad 23 tundi ööpäevas kambrites, välja arvatud aeg, kui oli võimalik 1 tund päevas viibida värskes õhus, tsoonides, mille tagasihoidlik suurus (15 m²) ei võimaldanud inimestel enda füüsilist koormamist.

38. CPT leidis, et läbimõeldud kambriväline tegevuse programm ja sportimisvõimalused on võtmetähtsusega iga vangi – eeluurimisaluse või süüdimõistetu – füüsilise ja vaimse heaolu tagamisel.

39. CPT leidis sellise režiimi olevat laastavana isikute vaimsele ja füüsilisele tervisele, st rikkumisena konventsiooni artikkel 3 tähenduses.

40. Sama seisukohta on CPT korranud ka oma 2012. aastal Eestile tehtud raporti punktides 55 ja 64.

41. Seega on eeltoodud EIK lahendite Savić vs. Läti, Sabev vs. Bulgaaria, Rzakhanov vs. Aserbaidžaan, Razvyazkin vs. Venemaa ja CPT 1997. a, 2003. a ja 2012. a raportitega rahvusvahelisel tasandil tuvastatud, et P. Kangro kinnipidamistingimused on olnud kokkusobimatud EIÕK artikliga 3.

V. Ennetähtaegse vabanemise taotluse toetamise põhjendused

42. Taotluse esitamise õiguslikuks aluseks on põhiseaduse (PS) § 23 lg 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 7 lisaprotokolli artiklis 4 sätestatud ne bis in idem põhimõtte rikkumine Peeter Kangro suhtes. PS § 23 lõikes 3 toodud nn „topeltkaristamise keeld“ (ladinakeelse nimetusega ne bis in idem) tähistab õigusriikliku õigusemõistmise kahe olulise põhimõtte - õiguskindluse ja nö materiaalse õigluse - konfliktisituatsioonis esimese põhimõtte kasuks tehtavat valikut. Seda võiks lihtsustatult sõnastada ka nii, et kui kellegi teole on ühiskonna konfliktsituatsioonide lõplikuks lahendamiseks pädeva kohtusüsteemi poolt tehtud jõustunud otsusega kord juba õiguslik hinnang antud, siis õigusrahu huvides on teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine või sellise kohtuotsuse täiendamine uute sanktsioonidega keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks või ebapiisavaks.

43. Riigikohus on ne bis in idem põhimõtet käsitledes nentinud, et: Sellest keelust tuleneva põhiõigusega tagatakse isiku võimalus teada, millised on kõik need riikliku sunni iseloomuga järelmid, mida võidakse kohaldada tema poolt toime pandud süüteo tuvastamisel. Samuti tagatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud kohtuotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist või sanktsioonide lisamist sama teo eest“ (vt RKÜKo 25.10.2004 otsus nr 3-4-1-10-04, p 14).

44. See ei tähenda aga, ne bis in idem põhimõtte kohaselt ei tohiks ühe karistatava teo toimepanemise eest isiku suhtes samaaegselt rakendada mitmeid eripalgelisi sanktsioonimeetmeid nagu näiteks liitkaristusi. Küll aga tähendab ne bis in idem põhimõtte kohaldamine seda, et isiku õigusvastasele teole ei anta korduvalt hinnangut ning isiku karistust ei koormata hilisemalt uute ja täiendavate sanktsioonidega, mida ei ole fikseeritud isikule jõustunud kohtuotsusega määratud karistuses.

45. Lisaks topeltkaristamise keelule on Peeter Kangrot Peeter karistatud veel ka alandava ja ebainimliku karistusviisiga, mis kvalifitseerub EIÕK artikkel 3 ja 6 rikkumisena – üksikvangistusega. Peeter Kangro on veetnud üksikvangistuses kokku üle kolme aasta, millest ühe aasta on Peeter Kangro viibinud üksikvangistuses järjest. Üksikvangistus on meede, mida Eesti Vabariigi vanglates kohaldatakse distsiplinaarkaristusena.

46. Hoolimata karistuse kriminaalsest iseloomust (nn Engeli kriteeriumi alusel) kuuluvad vangistuses määratud distsiplinaarkaristused vaidlustamisele halduskohtutes. Selline kohtualluvuse muutmine (halduskohtud ei saa hinnata menetlusi, millel on kriminaalõiguslik iseloom) on aga selgelt isiku EIÕK artiklis 6 sätestatud põhiõiguste rikkumine.

47. Juan E. Méndez, kes on õigusteaduste professor Ameerika ülikoolis Washingtonis ja ÜRO eriraportöör piinamist ja alandavat kohtlemist menetlevates kaasustes on märkinud, et üksikvangistuse kohaldamine pikemaks ajaperioodiks kui 15 päeva, võib tuua kaasa pöördumatuid kahjustusi inimese tervisele (eelkõige vaimsele tervisele). Eriraportööri raporti järgi on: „Üksikvangistus karm meede, mis on vastuolus rehabilitatsiooni, karistussüsteemi eesmärgiga," rõhutas õiguste ekspert esitades oma esimest vahearuannet ÜRO peaassambleele. Aruandes käsitleb ta üksikvangistuse tava „mis on oma olemuselt ülemaailmne ja laialt kasutatav". Ei ole olemas ühtset üksikvangistuse definitsiooni, sest sotsiaalse isolatsiooni tase varieerub erinevates praktikates. Kuigi, eriraportööri jaoks on see ükskõik milline režiim, kus kinnipeetavat hoitakse teistest eraldatult (välja arvatud valvurid) vähemalt 22 tundi ööpäevas“. Sotsiaalne tõrjutus on üksikvangistuse üheks ohtlikuks elemendiks ja on selle peamine eesmärk. See vähendab mõtestatud sotsiaalse kontakti absoluutse miinimumini. Märkimisväärne arv inimesi kogevad tõsiseid terviseprobleeme, sõltumata konkreetsest ajast, kohast ja olemasolevatest isikuomadustest. Määramata ja pikaajaline üksikvangistus, mis kestab üle viieteistkümne päeva, peaks samuti olema absoluutselt keelatud. Teaduslikud uuringud on tõestanud, et mõned püsivad vaimsed haigused on põhjustatud juba mõnepäevasest sotsiaalsest isoleeritusest.“ 

48. Allakirjutanu hinnangul tuleb üksikvangistust määratleda selle olemuse, mitte vormi kohaselt, sest Peeter Kangrole on teada Tartu Vangla seisukoht, milles kinnitati, et Eesti Vabariigis ei karistata isikuid üksikvangistusega, isikud lihtsalt viibivad üksinda kambris. Allakirjutanu hinnangul tuleb riigivõimu sellist lähenemist pidada küüniliseks ja inimõiguste realiseerijaid solvavaks.

49. Üksikvangistuse mõju isikute tervisele on hinnanud ka Maailma Tervishoiu Organisatsioon (World Health Organization. Prisons and health. Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0005/249188/Prisons-and-Health.pdf). WHO on oma analüüsis jõudnud järeldusele, et üksikvangistusel on tulenevalt oma eripärast mõju kinnipeetavate füüsilisele ja vaimsele tervisele nii sotsiaalse isolatsiooni, vähendatud liikumisvabaduse ja tegevuste kui ka asjaolu tõttu, et kinnipeetav on kaotanud kontrolli põhimõtteliselt kõikide oma igapäevatoimingute aspektide üle.

50. Füsioloogiliste mõjudena kinnipeetavale üksikvangistuses on kirjanduses välja toodud järgmisi aspekte: probleemid soolestiku ja kuse-suguelundite funktsioonides, unetus, silmanägemise halvenemine, letargia, nõrkus, väsimus, südame-rütmihäired, migreenid, peavalud, selja- ja liigesevalud, vähene söögiisu, kaalukaotus, kõhulahtisus, eelnevalt olemasolevate tervisehäirete süvenemine.

51. Psüühiliste mõjudena võivad esineda: ärevushäired pingetundest paanikahoogudeni, närvilisus ja ärevus, lootusetusetunne, emotsionaalne tuimus, sotsiaalne tagasitõmbumine, apaatia, initsiatiivi puudumine, raske depressioon, füüsiline ja verbaalne vägivald nii enda, teiste kui ka asjade vastu, provotseerimata viha, mis võib üle minna raevuks.

52. Kognitiivsete mõjudena võivad esineda: keskendumishäired, tähelepanuhäired, mäluhäired, meeltesegadus, orientatsioonihäired, hallutsinatsioonid, mis mõjutavad kõiki meeleorganeid, reaalsustaju kadumine.

53. Paranoia ja psühhoosina võivad esineda: püsivad ja korduvad mõtted, mis on tihtipeale vägivaldse ja kättemaksulise iseloomuga (näiteks suunatud vanglateenistuse vastu), paranoilised ideed, mis tihti seonduvad jälitamise või tagakiusamisega, psühhootiline depressioon, skisofreenia.

54. Seega on üksikvangistusel oluliselt kaugemale ulatuvad mõjud kui see esmapilgul paistab.

55. Näiteks Ühendkuningriigi vanglates külastab üksikvangistuses viibivaid isikuid igapäevaselt vanglateenistuja, meedik ja vanglakaplan ja isikuid ei hoita üksikvangistuses rohkem kui 20 päeva.

56. Eesti Vabariigi vangistusseadusest ei tulene keeldu distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramiseks tulenevalt sellest, et karistatu juba viibib kartseris. Samuti ei kohusta vangistusseadus vanglat jälgima, et kinnipeetavat ei paigutataks erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest. Peeter Kangro on veetnud üksikvangistuses kokku üle 3 aasta.

57. Üksikvangistust võib juriidiliselt nimetada erinevalt, kuid selle sisuks on siiski kinnipeetava ühel või teisel põhjusel ülejäänud vanglapopulatsioonist eraldamine. Erinevad õigussüsteemid eristavad ka üksikvangistuse erinevaid vorme. Nii viidatakse distsiplinaarsele eraldatusele, kui tegemist on karistusega, mis määratakse vanglareeglite rikkumise eest. Administratiivne eraldatus tähistab süsteemi, milles üksikvangistusse paigutamine on tihtipeale püsiva iseloomuga ja põhineb pigem ohtlikkuse klassifikatsioonil kui kinnipeetava reaalsel käitumisel. Samuti võib käsitleda iseseisva üksikvangistuse liigina veel olukorda, kus isik paigutatakse eraldatud kambrisse tema enda julgeoleku tagamiseks. See on levinud alaealiste paigutamisel täiskasvanute vanglas ja muude riskigruppide kinnipidamisel, kellele võivad kaaskinnipeetavad ohtu kujutada.

58. Eesti õiguses on võimalik isik paigutada kartserikambrisse või eraldi lukustatud kambrisse, aga nende meetmete kohaldamise alused on erinevad. Oluline on rõhutada, et kriminaalse iseloomuga meedet saab määrata ainult kohus (maakohus). Sellist karistust ei saa määrata ja seejärel kohaldada kohtuväline menetleja. Ometi võib mõlemaid meetmeid kohaldada kohtuväline menetleja ilma kohtuliku kontrollita. Isegi kui isik vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse, pööratakse tema suhtes karistava iseloomuga meede koheselt täitmisele. Samuti kuulub selliste meetmete kohtulik kontroll Eestis halduskohtute pädevusse, mitte maakohtute pädevusse.

59. Seega seisneb Peeter Kangro puhul EIÕK artiklite 3 ja 6 rikkumine selles, et teda on karistatud kriminaalõigusliku menetlusega („Engeli“ kriteeriumi alusel) menetluses, kus talle ei olnud tagatud kriminaalõiguslikud garantiid ja kus menetluse üle järelvalvet teostas mitte maakohus, vaid halduskohus. Lisaks eeltoodule on oluline märkida, et kriminaalse iseloomuga menetlustes peab karistuse määrama maakohus, mitte kohtuväline menetleja, nagu seda on Tartu vangla.

60. Peeter Kangro suhtes on rikutud topeltkaristamise keeldu ka teise põhiõiguse sanktsioneerimata piiramisega. Peeter Kangro on avaldanud soovi osaleda nii Riigikogu, kohalike omavalitsuste volikogude kui ka Euroopa Parlamendi valimistel nii kandidaadina kui ka valimistel hääletades. Viimati soovis Peeter Kangro osaleda 2015. aasta kevadel toimunud Riigikogu valimistel. Selles küsimuses on Peeter Kangro 11.03.2016 pöördunud ka Euroopa Liidu Kohtu poole (vt Lisa 1).

61. Peeter Kangro esitas Tartu linna Valimiskomisjonile 4.03.2015 oma esindaja vahendusel kaebuse tunnistada Riigikogu 2015. aasta valimistulemused kehtetuks seetõttu, et vangistuses viibivaid isikuid (sh teda) diskrimineeritakse, sest enamikul neist ei lubata hääletada, samas kui vähemalt kahel vangistust kandval isikul lubati valimistel hääletamise näol osa võtta. 1.03.2015 toimunud Riigikogu valimiste tulemuste tühistamist taotles Peeter Kangro põhjusel, et vangistuses viibivatel isikutel ei olnud õigust valimistel osaleda (seda mitte kohtuotsusest tuleneva jõustunud karistuse alusel, vaid seadusest tuleneva üldise piirava normi alusel), mis on vastuolus muu hulgas EIÕK 1. lisaprotokolli artikliga 3 ja sellest lähtuva Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Seejuures diskrimineeritakse vangistuses viibivaid isikuid sellega, et vähemalt kahel neist lubati valimistel hääletada. Tulenevalt PS §-st 123 on EIÕK välislepinguna kõrgemalseisev akt kui siseriiklikud seadused - seega on valimisõiguse piirang vastuolus ka Põhiseadusega.

62. Tartu linna valimiskomisjon teavitas 5.03.2015 kaebaja esindajat kaebuse edastamisest Vabariigi Valimiskomisjonile (VVK). VVK jättis oma 11.03.2015 otsusega nr 91 Peeter Kangro kaebuse rahuldamata. Kaebaja pöördus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poole, kes jättis oma 20.03.2015 otsusega nr 3-4-1-6-15 samuti Peeter Kangro kaebuse rahuldamata.

63. Et siseriiklik piirang, mis keelab vanglakaristust kandvatel isikutel kohaliku omavalitsuse volikogu, Eesti Vabariigi parlamendi ja Euroopa Liidu parlamendi valimistest osa võtta (nii hääletamise kui ka kandideerimise osas), on vastuolus EIÕK 1. lisaprotokolli artikliga 3 ning seda täpsustavate EIK lahenditega, siis ilmneb, et Peeter Kangrot on lisaks vangistusele karistatud sama teo eest lisaks veel ka valimis- ja kandideerimiskeeluga. Selline sanktsioon on isikule pandud aga ilma kohtuotsuseta. See tähendab, et Peeter Kangro süüdimõistvas kohtuotsuses (Tartu Maakohtu 31.07.2006 kohtuotsus) ei ole tehtud mitte ühtegi viidet sellele, et Peeter Kangrol piiratakse lisakaristusena ka valimisõigust (sh hääletamis- ja kandideerimisõigust).

64. Ka EIK on oma EIÕK lisaprotokolli 7 artikkel 4 osas korduvalt märkinud, et: „Konventsioon ei keela iseenesest paralleelseid menetlusi samas asjas, kuid ühes menetluses lahendi jõustumise järgselt tuleb teine menetlus lõpetada.“ Siinkohal on oluline rõhutada, et isikul endal on õigus otsustada, millise karistuse või sanktsiooni kohaldamisega ta nõustub olukorras, kus tema suhtes on rikutud ne bis in idem põhimõtet. EIK on oma 27.11.2014 kohtulahendis Lucky Dev vs. Rootsi (avalduse nr 7356/10) leidnud, et protokoll 7 artikkel 4 rikkumise korral tuleb ühes või teises menetluses (see on jäetud isiku otsustada) tagada talle teistmismenetlus.

65. EIK on oma lahendites märkinud, et EIÕK 7. lisaprotokolli artikli 4 tähenduses ei ole siseriikliku õiguse alusel see küsimus selge. Siseriiklik õigus ei ole siinkohal otsustav, sest vastasel juhul saaksid lepinguosalised riigid määrata menetluse iseloomu viisil, mis ei tarvitse olla kokkusobiv EIÕK eesmärkidega. Kriminaalõigusliku menetluse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda üldistest põhimõtetest. Üks olulisemaid selliseid põhimõtteid on „Engeli“ kriteerium, mille kohaselt tuleb lähtuda kolmest aspektist: õigusrikkumise siseriiklik määratlus, rikkumise iseloom ning karistuse raskus, millega isik riskib teatud teo toimepanemisel. Lubatav on teise ja kolmanda kriteeriumi kohaldamine nende koosmõjus. Kuigi siseriiklikus õiguses võidakse teatud rikkumist määratleda vähetähtsana, ei ole see otsustav menetluse „kriminaalõigusliku iseloomu” kindlakstegemisel. EIÕK 7. lisaprotokolli artikkel 4 keelab teistkordse menetluse siis, kui üks otsus on jõustunud (res judicata) st seda ei ole võimalik vaidlustada tavapärase õiguskaitsevahendiga. Kui selline teistkordne menetlus on alustatud, tuleb aga üks sanktsioonidest koheselt tühistada.

66. Siinkohal on oluline rõhutada, et Euroopa Ühenduse Kohtu praktika läheneb EIK õiguskäsitlusele kahekordse karistamise keelamise osas siis, kui esimesel asjal on kriminaalõiguslik iseloom. Ühenduse Kohus lähtub seejuures EIK „Engeli“ kriteeriumist, mis on vajalik lepinguosaliste riikide kodanikele kollektiivse julgeoleku tagamiseks EIÕK preambula tähenduses (vt EIK 30.04.2015 otsus Kapetanios jt vs. Kreeka, avaldus nr 3453/12).

67. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on hinnanud vangide valimisõiguse küsimust ning leidnud, et siseriiklik sanktsioon, mis keelab vangistust kandvatel isikutel hääletamisest ja kandideerimisest osa võtta, on kooskõlas põhiseadusega. Mis tähendab, et siseriiklik kõrgeim kohus on andnud oma õigusliku hinnangu sanktsioonile, mida muu hulgas kohaldati Peeter Kangro suhtes väljaspool tema süüdimõistvat Tartu Maakohtu otsust.

68. Eelnevast tulenevalt asub Peeter Kangro seisukohale, et ta on oma karistuse, mis on talle määratud ne bis in idem põhimõtteid rikkudes tänaseks ära kandnud. Peeter Kangrot on korduvalt karistatud alandava ja piinava üksikvangistusega, mis on olnud eraldiseisev kriminaalõiguslik karistus EIK ja EK kohtupraktikast tuleneva „Engeli“ kriteeriumi valguses ja lisaks sellele on Peeter Kangrot jäetud korduvalt ilma ka valimisõigusest (nii hääletamis- kui ka kandideerimisõigusest). Seega on Peeter Kangrot karistatud nii alandava karistusega kui ka ne bis in idem põhimõtteid eirates ning Peeter Kangro loeb sellega oma karistuse kantuks ja taotleb enda kohest vabastamist.

69. Käesolevaga nõuab kaitsja Peeter Kangro huvides ja kooskõlas PS §-ga 3 ja §-ga 123 Riigikogu poolt ratifitseeritud rahvusvahelistele lepingute järgimist Eesti Vabariigi poolt.

70. EIK lahendites Shishanova vs Moldova (nr 11353/06), Stella and Others vs Italy (nr 49169/09; 54908/09; 55156/09), Torreggiani and Others vs Italy (43517/09), Mamedova vs Russia (nr. 7064/05) on kohus kehtestanud õiguskaitsevahendid, kus vabaduskaotuslikku karistust vähendatakse päevade arvu võrra, mis isik on viibinud konventsiooni artikliga 3 kokkusõbimatutes kinnipidamistingimustes.

71. Kuna Peeter Kangro on viibinud tema vaba tahte vastaselt konventsiooni artikliga 3 kokkusobimatutes kinnipidamistingimustes, tuleb EIK praktika kohaselt vähendada tema vabaduskaotuslikku karistust päevade arvu võrra, mille jooksul on P. Kangro viibinud nendes kokkusobimatutes kinnipidamistingimustes. See on kõige asjakohasem ja adekvaatsem võimalus P. Kangro suhtes toime pandud õigusrikkumiste rehabiliteerimiseks.

72. Arvestades aga muid raskendavaid asjaolusid, on siinsel juhul ilmne, et P. Kangro karistust tuleb vähendada veelgi enam vastavalt kohtu diskretsiooniotsusele.

73. Vastavalt EIK praktikale sõltub isiku õiguskaitsevahendi valik ning talle võimaldatav hüvitis tema suhtes toime pandud rikkumise sisust ning kestusest. Tõhusaks õiguskaitsevahendiks on rahaline hüvitis siis, kui isik on juba vabanenud. Jätkuvalt kinnipeetud isikule tuleb tagada ka tingimuste parandamine. Kuivõrd kaebaja oli jätkuvalt kinnipeetav ja valitsus ei näidanud, millise õiguskaitsevahendiga oleks kaebaja saavutanud tingimuste parandamist, siis ei jätnud ta ammendamata siseriiklikke õiguskaitsevahendeid.

74. Kui P. Kangro kinnipidamistingimusi käesoleva taotluse läbivaatamise ajal ei parandata, tuleb arvestada temale õiglase hüvitise, st vangistusest vabastamise ning moraalset kahju, kuni tingimuste parandamiseni. Sel põhjusel on kaitsja esitanud taotluse ka mittevaralise kahju väljamõistmiseks olukorras, kus P. Kangro vangistusest vabastamine ei ole seoses tema jätkuva ebainimlikes tingimustes kinnipidamisega enam võimalik või lisaks vangistusest vabastamisele tuleb kohtu hinnangul mõista välja ka mitterahaline kahju.

VI. Eelotsustuse võtmise põhjendused

75. Taotlus eelotsustuse võtmiseks Euroopa Ühenduse Kohtult. Nagu eelnevalt viidatud EIK 30.04.2015 otsuses Kapetanios jt vs. Kreeka, (avaldus nr 3453/12) on kohus märkinud, et ka Euroopa Ühenduse Kohtu praktika läheneb EIK õiguskäsitlusele kahekordse karistamise keelamise osas siis, kui esimesel asjal on kriminaalõiguslik iseloom. Ühenduse Kohus lähtub seejuures EIK „Engeli“ kriteeriumist. „Engeli“ kriteerium on vajalik lepinguosaliste riikide kodanikele kollektiivse julgeoleku tagamiseks EIÕK Preambula tähenduses. Samas on Euroopa Ühenduse Kohus ka oma kohtuasjas C300/04 jõudnud järeldusele, et: „Iga liikmesriik peab oma siseriiklikus õiguskorras määratlema meetmed, mis võimaldavad taastada selle isiku õigused (rechtsherstel), keda ühenduse õigusega vastuolus oleva sätte alusel ei kantud Euroopa Parlamendi liikmete valimisteks valijate registrisse ja kes seega ei saanud neil valimistel osaleda. Need meetmed, mille hulka võib kuuluda riigile süüks arvatava ühenduse õiguse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine, peavad vastama võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetele.

76. EIK on hea halduse põhimõtte kohaldamist haldussuhetes avaliku võimuorgani eksimuse korral, käsitlenud järgnevalt: Eksimusi ei ole lubatud heastada isiku arvelt. Avalikel võimuorganitel tuleb sisereeglite kaudu minimeerida eksimuste riski (vt Digryte Klibaviciene vs Leedu, kohtuotsus 21.10.2014, avaldus nr 34911/06).

77. Eelnevat silmas pidades on allakirjutanu hinnangul väga oluline esitada käesolevas asjas eelotsustustaotlus Euroopa Ühenduse kohtule järgnevates küsimustes:

77.1. Kas Euroopa Ühenduse aluslepingutega (sh Lissaboni leping, EIÕK ja Euroopa Liidu põhiõiguste Harta, Euroopa Kohtu ning EIK kohtupraktikaga) on kooskõlas siseriiklik haldus- ja kohtupraktika, millest tulenevalt isikuid võib karistada ne bis in idem põhimõtteid rikkudes topeltkaristusega ja seda põhjusel, et siseriiklikult nimetatakse üks või mõlemad menetlused (hoolimata nende kriminaalõiguslikest tunnustest „Engeli“ kriteeriumi alusel) haldusõiguslikeks või muudeks mittekriminaalõiguslikeks menetlusteks?

77.2. Kas Euroopa Ühenduse õigusega on kooskõlas siseriiklik haldus- ja kohtupraktika, milles isikute argumenteeritud väiteid ne bis in idem põhimõtete rikkumise kohta saab jätta õiguspäraselt lahendamata seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis (EIÕK artikkel 6 tähenduses ing k „independent and impartial tribunal established by law“), nimetades neid ümber kas selgitustaotlusteks või pidades neid lihtsalt vähetähtsateks ja asjassepuutumatuteks?

77.3. Kas Euroopa Ühenduse õiguse kohaselt on isikul õigus siseriiklikult nõuda ne bis in idem põhimõtete rikkumise korral omal valikul ühe topeltkaristustest tühistamist ja seda olukorras, kus mõlemad karistused on jõustunud vastavalt Schengeni konventsioonile?

77.4. Kui EIK on oma 27.11.2014 kohtulahendis Lucky Dev vs. Rootsi (avalduse nr 7356/10) leidnud, et protokoll 7 artikkel 4 rikkumise korral tuleb ühes või teises menetluses tagada isikule teistmismenetlus ning Euroopa Ühenduse Kohus on oma lahendites võtnud aluseks EIK kohtupraktika, siis kas selles valguses on isikul õigus ise valida, millise topeltkaristuse rikkumise näol talle mõistetud karistuse tühistamist isik soovib?

77.5. Kas Euroopa Ühenduse Kohtu hinnangul on valimisõiguse piiramine seadusest tuleneva üldnormi alusel ja tingimustes, kus taolist piirangut ei ole isikule määratud jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega (nii hääletamis- kui ka kandideerimisõiguse piiramine), millega moonutati kogu valimistulemuste läbipaistvust ja legitiimsust, kriminaalse iseloomuga karistusega („Engeli“ kriteeriumi alusel)?

77.6. Kas Euroopa Ühenduse Kohtu hinnangul on õiguspärane ja kooskõlas Euroopa Liidu õigusega siseriiklik olukord, kus riigikeeles ei ole terviktekstidena kättesaadavad Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid, mis käsitlevad näiteks vangide valimisõigusega seotud küsimusi?

78. Allakirjutanu peab lõpetuseks vajalikuks veel märkida, et eelotsustuse võtmine eelnevalt esitatud küsimustes on käesoleva asjalahendamisel vältimatu. Euroopa Kohus on juba oma 13.06.2006 Traghetti del Mediterraneo SpA lahendis käsitlenud kohtunike, eriti riigi kõrgema kohtu kohtunike isiklikku vastutust olukorras, kus rahvusvahelisi ja või inimõigusi tagavaid õigusnorme kohaldatakse üksikisikute suhtes kitsendavalt.

79. Kohus märgib: „Kuna faktiliste asjaolude ja tõendite hindamine ning õigusnormide tõlgendamine on õigusemõistmisele omased, tähendaks sellistel juhtudel riigivastutuse välistamine üksikisikutele kõnesoleva tegevusega tekitatud kahju eest tegelikkuses seda, et riik vabaneb igasugusest vastutusest ühenduse õiguse rikkumise eest, mille on toime pannud kohtud. … Ka vastutuse piiramine üksnes kohtuniku tahtluse või tõsise üleastumise juhtudega viib selleni, et riik vabaneb tegelikult igasugusest vastutusest, sest esiteks ei saa kohtuotsusega tekitatud kahju hüvitamise hagi lahendav kohtunik vabalt hinnata „tõsise üleastumise" mõistet, mille siseriiklik seadusandja on rangelt piiritlenud, andes eelnevalt tõsise üleastumise juhtude ammendava loetelu.“ Peeter Kangro hinnangul võib eelotsustuse võtmata jätmine tuua kaasa tema suhtes tõsise Euroopa Liidu õiguse rikkumise, millele peab järgnema seadusest tulenev vastutus.

VII. Taotlus tunnistada õigustloova akti andmata jätmine vastuolus olevaks PS § 3, 10 ja 123 ning konventsiooni artiklitega 3 ja 13

80. Kaitsja taotleb siinse taotluse raames kohtult õigustloova akti, millega ei ole ette nähtud tõhusat siseriiklikku õiguskaitsevahendit või menetlust kinnipeetavale Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga kolm vastuolus olevate kinnipidamis-tingimuste kontrollimiseks ja eelviidatud sätte rikkumise korral kinnipeetavale õiglase hüvitise mõistmiseks, andmata jätmine.

81. Kuna PS § 3, § 10 ja § 123 alusel kuulub konventsioon Eesti õiguskorra hulka, siis saab nii konventsiooni kui ka EIK praktikat arvestada siseriiklike õiguskaitsevahendite loomisel ja sisustamisel. Kuna EIK on mitmetes lahendites leidnud, et kinnipeetavatel peab olema asjakohane, efektiivne ning kiire võimalus ebakohaste kinnipidamistingimuste peale kaebamiseks, kuid Eesti õiguskorras vastav menetlus või õigusnorm puudub, siis on tegu olukorraga, kus seadusandja ei ole PS-i kohaselt ja rahvusvaheliselt võetud kohustuste täitmiseks samme astunud.

82. EIK on märkinud lahendis nr 11353/06, et siseriiklikud õiguskaitsevahendid ei tohi jääda teoreetiliseks, vaid peavad olema tegelikkuses kättesaadavad. Vastustaval valitsusel tuleb tõendada selliste tingimuste olemasolu. Seoses kinnipidamistingimustega tuleneb EIK-i kohtupraktikast põhimõte, et tõhus õiguskaitsevahend ei saa piirduda üksnes rahalise hüvitise määramisega, vaid peab võimaldama ka tingimuste parandamist. Viidetega kohtulahenditele Moldova suhtes märkis EIK, et on korduvalt tuvastanud tõhusa õiguskaitsevahendi puudumise kinnipidamistigimuste vastu.

83. Viidatud lahendis märkis EIK, et esiteks on vajalik luua mehhanism rikkumiste ärahoidmiseks. Tuleb luua erivolitustega võimuorgan kinnipidamistingimuste peale esitatud kaebuste läbivaatamiseks, kusjuures see võimuorgan: (1) on sõltumatu kinnipidamisasutustest; (2) kaasab kinnipeetavaid asja läbivaatamisse; (3) tagab kiire ja hoolsa menetluse; (4) omab laiaulatuslikke volitusi; (4) on pädev langetama siduvaid ja täidetavaid otsuseid. Samuti on vajalik tagada võimalus hüvitise saamiseks, kusjuures kaebuse esitamisega seotud kulud tuleb hoida minimaalsed ning kaebus tuleb läbi vaadata kiiresti.

84. Kaitsjale teadaolevalt ei ole hetkel ühegi asjakohase ministeeriumi, Riigikogu või muu organi menetluses seaduseelnõu projekti, millega töötatakse välja või soovitakse välja töötada eelviidatud EIK lahendile vastavat menetlust kinnipeetavate õiguste tagamiseks.

85. Esmakordselt positiveeriti seadusandlik tegematajätmine Eesti õigukorras 2004. aastal, mil Riigikohtule anti PSJKS täiendamise teel pädevus kontrollida õigustloova akti andmata jätmise vastavust põhiseadusele ja tunnistada õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks. PSJKS § 15 lõike 21 järgi võib Riigikohus asja lahendamisel tunnistada õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks.

86. Brusilovi asjas (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. aasta otsus asjas nr 3-1-3-10-02) leidis Riigikohtu üldkogu, et karistusseadustiku rakendamise seadus on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et selles ei ole ette nähtud süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandva isiku karistuse vähendamist uues karistusseadustikus ette nähtud (kergema) karistuse ülemmäärani. Üldkogu märkis, et võtab otsuse tegemisel „arvesse ka vajadust anda kohtutele selged juhised, kuidas samasuguseid juhtumeid lahendada“. Kuivõrd kehtiv seadus ei näinud ette menetluskorda Brusiloviga analoogses olukorras olevate isikute õiguste kaitseks, andis Riigikohus nn astmekohtutele kohtuotsusega suunised selliste juhtumite lahendamiseks analoogia korras. Sisuliselt tegutses Riigikohus selles asjas positiivse seadusloojana nii materiaalses kui protseduurilises tähenduses.

87. Seega on Riigikohtu pädevuses lahendada küsimus õigustloova akti andmata jätmise osas ning sisustada käitumisjuhis, kuidas peaks kinnipeetavat analoogses olukorras kohtlema ning kuidas peab olema tagatud kinnipeetava õigus konventsiooni artikliga kolm vastuolus olevate kinnipidamis-tingimuste tuvastamiseks ja õiglase hüvitise mõistmiseks.

88. Kaitsja hinnangul ei ole tegu seadusandja poliitilisse kompetentsi kuuluva küsimusega, vaid EIK poolt antud üheselt mõistetavate juhiste kohaldamise küsimusega. Kuivõrd kaebuse esitamist EIK-le ei saa pidada efektiivseks õiguskaitsevahendiks eelkõige suure ajakulu ning ligipääsetavuse piiratuse tõttu, saab siseriiklik kohus võtta meetmeid kinnipeetava õiguste kaitseks varem.

89. Kaitsja hinnangul ei saa siseriiklik kohus jätta kinnipeetava tingimuste parandamise võimaluse kasutamata, sest sellega positiveerib kohus kinnipeetava õiguste jätkuva rikkumise. Seega peab kohus adekvaatselt reageerima ning tagama kinnipeetavale tema õiguste realiseerimise ilma põhjendamatu ajakuluga. Olgugi et kohtul on hiljem võimalik kinnipeetavale mõista rahaline hüvitis või vabastada kinnipeetav vangistuse kandmisest, ei korva see täielikult kinnipeetava õiguste rikkumist või rikkumise intensiivset mõju kinnipeetavale.

90. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes ka ülalkäsitletud argumentidele tuleb tunnistada kinnipeetavate õigusi eirav olukord ja asjakohase menetluse puudumine PS § 3, § 10 ja §-ga 123 vastuolus olevaks.

Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes PS § 3, § 10 ja §-st 123 ning EIÕK artiklitest 3 ja 13

p a l u n:

1. nõuda välja Tartu vanglalt andmed selle kohta, missugustes tingimustes on Peeter Kangrot alates tema kinnipidamisest kuni andmete väljanõudmiseni hoitud (sh kambri tingimused (mõõtmed, kambrikaaslaste arv ja koosviibimise periood); võimalused tegeleda mõtestatud ja füüsilise tegevusega; suhtlemine teiste isikutega (sh P. Kangro lähedastega) ning muud kohtu hinnangul olulised andmed), ning kõik P. Kangro poolt vanglale esitatud märgukirjad seoses CPT raportite ja konventsiooni artikkel 3 rikkumisega;

2. tühistada Tartu Maakohtu 15.03.2016 kohtumäärus, millega jäeti Peeter Kangro tingimisi enne tähtaega vabastamata.

3. vabastada P. Kangro viivitamata vangistuse kandmise kohustusest või vabastada P. Kangro ennetähtaegselt vangistuse kandmise kohustusest ja

4. Taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

4.1. Kas Euroopa Ühenduse aluslepingutega (sh Lissaboni leping, EIÕK ja Euroopa Liidu põhiõiguste Harta, Euroopa Kohtu ning EIK kohtupraktikaga) on kooskõlas siseriiklik haldus- ja kohtupraktika, millest tulenevalt isikuid võib karistada ne bis in idem põhimõtteid rikkudes topeltkaristusega ja seda põhjusel, et siseriiklikult nimetatakse üks või mõlemad menetlused (hoolimata nende kriminaalõiguslikest tunnustest „Engeli“ kriteeriumi alusel) haldusõiguslikeks või muudeks mittekriminaalõiguslikeks menetlusteks?

4.2. Kas Euroopa Ühenduse õigusega on kooskõlas siseriiklik haldus- ja kohtupraktika, milles isikute argumenteeritud väiteid ne bis in idem põhimõtete rikkumise kohta saab jätta õiguspäraselt lahendamata seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis (EIÕK artikkel 6 tähenduses ing k „independent and impartial tribunal established by law“), nimetades neid ümber kas selgitustaotlusteks või pidades neid lihtsalt vähetähtsateks ja asjassepuutumatuteks?

4.3. Kas Euroopa Ühenduse õiguse kohaselt on isikul õigus siseriiklikult nõuda ne bis in idem põhimõtete rikkumise korral omal valikul ühe topeltkaristustest tühistamist ja seda olukorras, kus mõlemad karistused on jõustunud vastavalt Schengeni konventsioonile?

4.4. Kui EIK on oma 27.11.2014 kohtulahendis Lucky Dev vs. Rootsi (avalduse nr 7356/10) leidnud, et protokoll 7 artikkel 4 rikkumise korral tuleb ühes või teises menetluses tagada isikule teistmismenetlus ning Euroopa Ühenduse Kohus on oma lahendites võtnud aluseks EIK kohtupraktika, siis kas selles valguses on isikul õigus ise valida, millise topeltkaristuse rikkumise näol talle mõistetud karistuse tühistamist isik soovib?

4.5. Kas Euroopa Ühenduse Kohtu hinnangul on valimisõiguse piiramine seadusest tuleneva üldnormi alusel ja tingimustes, kus taolist piirangut ei ole isikule määratud jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega (nii hääletamis- kui ka kandideerimisõiguse piiramine), millega moonutati kogu valimistulemuste läbipaistvust ja legitiimsust, kriminaalse iseloomuga karistusega („Engeli“ kriteeriumi alusel)?

4.6. Kas Euroopa Ühenduse Kohtu hinnangul on õiguspärane ja kooskõlas Euroopa Liidu õigusega siseriiklik olukord, kus riigikeeles ei ole terviktekstidena kättesaadavad Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid, mis käsitlevad näiteks vangide valimisõigusega seotud küsimusi?

5. tunnistada Eesti Vabariigi põhiseadusega (paragrahvidega 3, 10 ja 123) vastuolus olevaks õigustloova akti andmata jätmine osas, millega ei ole ette nähtud tõhusat siseriiklikku õiguskaitsevahendit või menetlust kinnipeetavale Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga kolm vastuolus olevate kinnipidamis-tingimuste kontrollimiseks ja eelviidatud sätte rikkumise korral kinnipeetavale õiglase hüvitise mõistmiseks ning

6. jätta kõik menetluskulud riigi kanda.

Lisa: Peeter Kangro kaebus Euroopa Liidu Kohtule

Lugupidamisega

/digitaalselt allkirjastatud/

Robert Sarv

� EIKi õiguskäsitluse kohaselt tuleb ka üksikvangistuses olevatele isikutele võimaldada sotsiaalset integratsiooni tagavaid tegevusi – kas siis väljaspool kambrit või kambris. Kuigi valitsus väitis televiisori, spordisaali ja raamatukogu kättesaadavust, toimus selline muudatus alles neli aastat pärast üksikvangistuse algust. Kuigi avaldaja üksikvangistus ei olnud absoluutne, oli tal võimalik suhelda üksnes teiste eluaegsesse vangistusse mõistetud isikutega. EIK esitab õiguskäsitluse, mille kohaselt selline suhteline eraldatus ei ole põhjendatud, sest eluaegses vangistuses isikud ei ole ilmtingimata ohtlikumad kui teised kinnipeetavad. EIK leidis, et avaldaja kinnipidamistingimused kogumis ületasid artikli 3 minimaalse raskusastme.

� Viidetega kohtulahenditele selgitab EIK, et „vangistus vangistuses“ ei ole iseenesest ebainimlik või alandav kohtlemine konventsiooni artikli 3 tähenduses. Siiski ei tohi kinnipeetavat eraldada teistest kinnipeetavatest tähtajatult. Mida pikem on isolatsioon, seda kaalukamad peavad olema selleks argumendid. Ametivõimudel tuleb jälgida eraldatud kinnipeetava vaimset ja füüsilist seisundit ning tagada nn vaimset ja psüühilist stimulatsiooni võimaldavaid tegevusi – ilma selleta võib kaasneda pöördumatult raske tagajärg.

� Isiku väärkohtlemine on suhteline õigusmõiste, mis sõltub konkreetsetest asjaoludest, sh isiku soost, vanusest ja tervislikust seisundist. Tahtluse puudumine isiku väärkohtlemiseks ei välista artikli 3 rikkumist. Iseenesest ei ole üksikvangistus vastuolus artikliga 3, kuid selle määramisel tuleb lähtuda konkreetsest eesmärgist. Täielik isolatsioon hävitab isiksust ning on seetõttu ebainimlik karistamine.

Advokaadibüroo RS MERCATORIA | Tartu mnt 7, Tallinn 10145 | +372 5694 6044 | info@mercatoria.ee | www.mercatoria.ee

14