jevgeni onegin anu, kairi, jaanika
TRANSCRIPT
Anu Ristissaar
Kairi Liibak
Jaanika Villido
Tatjana heidab sängi.Tal on käsipeegel padja all.
Ta püüab joostes põgeneda.Kas mesikäpp jääb maha?... Ei!
Samm-sammult muudkui saadab teda.
“Osmikusse mine!!”
Tark takerkarva metsaline nüüd paneb akna valgusel ta maha trepi mademel ja urab:
Ta paotab ukse...Oh sa kole! Toas peletised prassivad, ees kahjakannud – karikad.
Mis kojused! Mis kollipere!
“Jevgeni on siin
peremees!”
MINUOnegin ütleb kurjalt
kollidele...
Tatjana on
MINU!!!111!!
...Ja kohe kaovad kuulekalt kõik tontlased
kui tuulevinu.
Siis riid on vihane ja visa. Jevgeni kahmab noolja noa ja rabab Lenskit...Õudne kisa.
Ja Tanja ärkab...
Aknal särab jäälilli kirjav
koidukiir.
“Mis tähendab
see marras uni?”
Ennäe, ta uurib rida-realt ja usutleb “Oraaklit”...Kuid selgust jääb vajaka siin
raamatus...Meel jäi murehämaraks Tatjanal terveks
nädalaks.
Aitäh tähelepanu eest!