Ethel Univer

Tallinna Ülikool

Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut

Ethel Univer

KREEKA JA KÜPROS

Referaat

Tallinn 2014

Sisukord

Sissejuhatus4

1Kreeka5

1.1Loodus6

1.2Ajalugu7

1.3Rahvastik8

1.4Majandus10

1.4.1Põllumajandus11

1.4.2Eksport13

1.4.3Import13

1.5Haldusjaotus13

1.6Välispoliitika14

1.7Turism15

1.7.1Populaarsed sihtpunktid17

2Küpros18

2.1Loodus19

2.1.1Kliima19

2.1.2Pinnamood19

2.1.3Taimestik19

2.1.4Loomastik19

2.1.5Loodusvarad20

2.2Rahvastik20

2.2.1Etniline koosseis20

2.2.2Keeled20

2.2.3Religioon20

2.2.4Asustus20

2.3Haldusjaotus21

2.4Majandus21

Kokkuvõte22

Kasutatud kirjandus23

Sissejuhatus

Antud töö eesmärgiks on saada selgeks teksti redigeerimine ja referaadi koostamine programmis MS Word.

Kreeka

RiigihümnÝmnos eis tin Eleftherían

(Hümn vabadusele)

PealinnAteena

Pindala131 940 km²

Riigikeel(ed)kreeka

Rahvaarv11 325 900 (2011)

Rahvastikutihedus85,3 in/km²

Riigikordparlamentaarne vabariik

PresidentKárolos Papoúlias

PeaministerAntónis Samarás

Iseseisvus25. märtsil 1821

SKT elaniku kohta23 381 USD (2007/2008)

Rahaühikeuro (EUR)

Usundõigeusk

AjavööndIda-Euroopa aeg

Tippdomeen.gr

ROK-i koodGRE

Telefonikood30

Kreeka, ajaloolise nimetusega Hellas, on riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel Joonia mere ja Egeuse mere ääres. Põhjas asub neli naaberriiki: Albaania, Makedoonia, Bulgaaria ning Türgi.

Alates 1952. aastast on Kreeka NATO ja 1981. aastast Euroopa Liidu liikmesriik.

Kreeka parlamendi kreekakeelne nimi on Vouli ton Ellinon.

Riik on jagatud 13 administratiivringkonnaks.

Loodus

Peloponnesose poolsaar, mis asub riigi lõunapoolses osas, on Kreeka keskosaga ühendatud 42 km pikkuse Korinthose (Isthmose) maakitsuse kaudu. Peloponnesost võib tehniliselt nimetada ka saareks, kuna Korinthose maakitsust läbib 6,3 pikkune Korinthose kanal, mis rajati 1881–1893.

Kreeka rannajoon on väga liigestatud, saarte ja poolsaarterohke. Läänes kuulub Joonia mere saarte hulka Corfu, Cephalonia ja Lefkas. Idas ja lõunas kuulub Egeuse saarte hulka Euboia, Samos, Chios, Lesbos ja Kreeta. Tervelt 1/5 Kreeka pindalast moodustavad saared, mida on kokku ligikaudu 1400. 227 nendest saartest on asustatud. Rannajoon on Kreekal 13 676 km pikkune, mis teeb sellest maailmas 11. kõige pikema rannajoonega riigi.

80% Kreeka territooriumist on mägine ning riik on üks mägisemaid Euroopas. Pindose mäestik ulatub riigi keskelt loode-kagu suunas ning selle kõrgeim punkt on 2637 m. Kesk- ja Lääne-Kreeka loodust ilmestavad ka ulatuslikud kanjonid ja karstialad. Riigi kõrgeim punkt asub Olümpose mäel, mis asub 2919 meetrit üle merepinna. Ida-lääne suunas kulgevad Rodope mäed Kreeka ja Bulgaaria piiri vahel. Sealne piirkond on kaetud tihedate metsadega. Järvi ja soid võib leida Kesk-Kreekast.

Kreeka kliima jaguneb kolmeks:

Vahemerelises kliimas on talved kerged ja niisked, suved aga kuumad ja kuivad. Temperatuurid jõuavad harva äärmustesse, ent lumesadusid võib talviti esineda isegi Ateenas, Küklaadidel ja Kreetal.

Alpikliima esineb peamiselt Lääne-Kreekas (Ípeiroses, Kesk-Kreekas, Tessaalias, Lääne-Makedoonias ning Peloponnesose keskosades nagu Ahhaia, Arkaadia ja osa Lakooniast).

Parasvööde levib nii Kesk- ja Ida-Makedoonias kui ka osadel Traakia aladel nagu Komotini, Xanthi ja Põhja-Evros, kus on külmad niisked talved ja kuumad kuivad suved.

Sademeid esineb sisemaal vähe, ent riigi lääneosas ja rannikul esineb sademeid rohkem. 2/3 aastast paistab Kreekas päike ning temperatuurid võivad suvel ulatuda 37°C-ni. Talvel langeb temperatuur harva alla 6°C.

Kreeka mullad on õhukesed ja suhteliselt väheväärtuslikud. Orupiirkondades leidub savikaid muldi, mis on tuntud kui terra rossa, punased mullad, mis on tekkinud murenenud lubjakivist. Sellised mullad on kõlblikud maaharimiseks. Kõige viljakamad piirkonnad on aga rannikutasandikel ja jõgede ümbruses. Sealsed savi- ja liivsavimullad võivad nõuda isegi drenaaži.

Ajalugu

Kreeka oli asustatud juba Paleoliitikumis ja 3000 eKr tekkis Küklaadi saartel kultuur, mille kunst on siiani meeldejäävamaid maailma ajaloos.

Teisel aastatuhandel eKr valitses Kreeta saarel Minose kultuur, mille kaubandus ulatus Egiptusest Sitsiiliasse.

Minose kultuuri võttis üle Mükeene kultuur Kreeka mandriosas, kus räägiti vanakreeka murdeid.

Rooma, Bütsantsi ja Ottomani impeeriumi aegadel muutus Kreeka rahvuslik koosseis mitmekesisemaks. Kreeka keele ja kultuuri juured ulatuvad vähemalt 3500 aastat tagasi ning kaasaegne Kreeka on säilitanud paljusid elemente oma eelkäijast.

Kreeka saavutas sõltumatuse Ottomani impeeriumist 1830. a. 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi esimesel poolel lülitas Kreeka järk-järgult riigi koosseisu ümberkaudsed saared, millel elasid valdavalt kreekakeelsed rahvad.

II maailmasõjas tungis riiki esmalt Itaalia (1940) ja seejärel Natsi-Saksamaa (1941–44). Aastal 1967 haaras kolonelide grupp riigis võimu, kinnitati sõjaväeline diktatuur ja sunniti kuningas põgenema.

Aastal 1974 toimusid üle kümne aasta demokraatlikud valimised ja referendum. Otsustati loobuda monarhiast.

Tänapäeva Kreeka on 1975. aasta põhiseaduse kohaselt vabariik. 300-liikmeline ühekojaline parlament valitakse neljaks aastaks.

Rahvastik

Kreekas elab 2011. aasta rahvaloenduse järgi 10 787 690 inimest. 2008. aasta seisuga elab 61% rahvastikust linnades .

Ametlik keel on kreeka keel.

Kreeka konstitutsiooni järgi on "valdav" religioon õigeusk.

Kreeka rahvaarv on viimastel sajanditel olnud pidevas kasvamises. Eriti kiire kasv toimus 20. sajandi teisel poolel, kus lisaks loomulikule rahva juurdekasvule toimus ka intensiivne immigratsioon. 2001. a rahvaloendus näitas, et 797 091 välismaalast elas riigis alaliselt ning moodustas 6,95% elanikkonnast, samas kui nende arv 1990. a oli kõigest 142 367. Enamik immigrantidest on pärit naaberriikidest. Albaanlased moodustavad 55–60% või rohkem kõigist immigrantidest. 1990ndate keskel sisserännanud on eelkõige Aasia riikidest – eriti Pakistanist ja Bangladeshist, kes moodustavad vähese kvalifikatsiooniga töötajate rühma.

Riigi keskmine rahvastiku tihedus on 81,7 inimest ruutkilomeetri kohta. Võrreldes rahvastiku tihedust Albaania (98.5/km²), Makedoonia (82.2/km²), Bulgaaria (65.2/km²) ja Türgiga (97/km²), ei tõuse Kreeka teiste seast kuigi esile. Kuna riigi territooriumist on 80% mägine, on paljud alad elamiseks kõlbmatud. Seega on suhteline tihedus osades paikades palju kõrgem.

Kõige tihedamalt paikneb rahvastik pealinna Ateena ümbruses ning teistes linnades/linnapiirkondades nagu Thessaloniki ja Kreetal asuv Irákleio. Üldjuhul koondub rahvastik rannikule, tihedam asustus on ka saartel. Suhteliselt vähe inimesi elab sisemaal, mägisematel aladel võib elada vähem kui 1–5 inimest ruutkilomeetri kohta.

Kreekas, nagu teisteski Euroopa riikides (ja Põhja riikides üldiselt), on keskmine eluiga võrdlemisi kõrge. Meestel on see 77,5 aastat, naistel 82,8 aastat. Kreeka on läbi teinud demograafilise ülemineku etapid ning ta liigitatakse kaasaegse rahvastiku tüübiga riikide hulka, st iive on väike või nullilähedane ning rahvastik vananeb.

Kui 1961. aasta rahvaloendusel oli kreekas üle 65-aastaseid kõigest 11%, siis 2001. aastal oli neid juba peaaegu 17% Rahvastiku vananemine läinud nii kaugele, et üle 65-aastaseid inimesi elab riigis 6% rohkem kui alla 14-aastaseid.

Majandus

Kreeka on kapitalistliku majandusega Euroopa riik. Perioodi 1950–1973 nimetatakse "Kreeka majanduslikuks imeks", millal riigi majandus kasvas keskmiselt 7% aastas, jäädes alla vaid Jaapanile. Alates 1950. kuni 2008. a majanduskriisini, välja arvatud 1980. a majandusseisaku ajal, edestas Kreeka majanduskasvus järjekindlalt enamikke Euroopa riike. Kreeka edu põhjuseks 2000. aastatel võib pidada soodsate laenude kättesaadavust, mis aitas püsimas hoida rekordilist tarbimist. 2009. a majanduslanguse ja ülemaailmse finantskriisi tõttu karmistusid aga laenutingimused ja üha suuremaks probleemiks sai kasvav eelarvepuudujääk.

2010. aastal tabas riiki võlakriis. 2012. aasta märtsiks oli Kreeka riigivõlg umbes 370 miljardit eurot.

Töötuse määr oli 2010. aasta seisuga 12%, 2012. aasta alguses 21,7% ja tõusis 2013. aasta jaanuaris 27,2%-ni.

Majanduse maht vähenes 2,3% aastal 2009, 3,5% aastal 2010 ja 6,0% aastal 2011.

Kreeka on peamine Euroopa Liidu abisaaja. Et taastada Kreeka majanduse jätkusuutlikkus ning tagada Kreeka ja selle läbi kogu euroala finantsstabiilsus, kohustatakse Euroopa riike kokku panema suuri abipakette Kreeka toetuseks. Sellele vaatamata on siiani riigi majanduslik olukord raske ning eurotsoonis püsimine küsitav.

Kreekas on maailma suuruselt 39. SKP.

2002. aastal võeti kasutusele euro, mis asendas Kreeka drahmi.

Kreeka suurim lennujaam on Ateena Elefthérios Venizélose rahvusvaheline lennujaam.

Põllumajandus

Kreeka põllumajandussektori arenemist hoiab tagasi loodusressursside puudulikkus. Umbes 70 protsenti maast on harimiseks kõlbmatu mägisuse või metsasuse tõttu (ligikaudu 30% riigist on metsadega kaetud, mägisus 80%). Ka sademete vähesus, eriline maaomandi süsteem (mis soodustab vähetootlike väikemaaomandite teket) ning linnadesse või välismaale kolimine aeglustab sektori kasvu.

Põllumajandus moodustab 3,3 protsenti SKPst ning sellega on hõivatud 528 000 inimest ehk 12% tööjõust.

Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames on Kreeka primaarne sektor saanud suuri toetusi, ent vastuoluliste tulemustega. Järgmise kümne aasta jooksul plaanitakse toetusi mõnes valdkonnas vähendada.

Mõnevõrra halbadest tingimustest hoolimata toodab Kreeka mitmesuguseid taimseid ja loomseid produkte.

Põllumajandus on koondunud Tessaalia tasandikele, Makedooniasse ja Traakiasse, kus kasvatatakse maisi, nisu, otra, suhkrupeeti ja kartuleid.

Kreeka on ka oluline puuvilla- ja tubakatootja. Oliivid, mis sageli tehakse õliks, on riigi tuntuim ekspordiartikkel, kuigi moodustab ainult 10,6% toiduainete väljaveost.

Viinamarju, meloneid, tomateid, virsikuid, apelsine jt puu- ja köögivilju eksporditakse Euroopa Liitu, see moodustab 33,6% ekspordist.

Vein on paljulubav ekapordiartikkel ning valitsus on tungivalt soovitanud viinamarjaistanduste omanikel toota kõrgema kvaliteediga veine, et suurendada nende populaarsust rahvusvahelisel turul.

Kuna Kreekal on pikk rannajoon ja arvukalt saari, on loomulik, et riigil on ka oma kalatööstus. Hoolimata sellest, et Hellas on rikkaliku ajalooga mereriik, ei ole kalandus riigi majandusele hädavajalik. Ülepüük on vähendanud kalapüügist saadavat tulu ning Vahemere saastatus on samuti tööstusele halvasti mõjunud.

Loomad ja loomakasvatus moodustavad olulise osa Kreeka põllumajandustoodangust.

Kitse- ja lambaliha ning piim on populaarsed ning moodustavad umbes 6 protsenti põllumajandustoodangust. Eriti tähtis on lambapiim, mida kasutatakse tuntud Kreeka fetajuustu tegemisel.

Põllumajanduses on esindatud ka sead, veised, kanad, küülikud, mesitarud ja tuvid.

Tähtsa osa impordist moodustavad liha- ja piimatoodang (vastavalt 29,4% ja 17%), kuna veisekasvatus on piiratud.

Eksport

Kreeka suurimad ekspordiartiklid on

· toit ja joogid

· tööstuskaubad

· naftatooted

· kemikaalid

· tekstiil

Kreeka tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa 11,11%, Itaalia 11,05%, Küpros 7,28%, Bulgaaria 6,74%, Ameerika Ühendriigid 4,95%, Suurbritannia 4,4% ja Türgi 4,23% (2009).

Import

Kreeka suurimad impordiartiklid on

· masinad

· veoseadmed

· kütused

· kemikaalid

Kreeka tähtsaimad impordipartnerid on Saksamaa 13,73%, Itaalia 12,71%, Hiina 7,08%, Prantsusmaa 6,1%, Holland 6,02%, Lõuna-Korea 5,68%, Belgia 4,34% ja Hispaania 4,08% (2009).

Haldusjaotus

Halduslikult jaguneb Kreeka piirkondadeks ja need omakorda maakondadeks (nómos). Maakonna staatuses on ka Áthose mungavabariik (vt Joonis 1).

1. Atika Atika

2. Kesk-Kreeka

3. Kesk-Makedoonia

4. Kreeta

5. Ida-Makedoonia ja Traakia

6. Ípeiros

7. Joonia saared

8. Põhja-Egeus

9. Peloponnesos

10. Lõuna-Egeus

11. Tessaalia

12. Lääne-Kreeka

13. Lääne-Makedoonia

Joonis 1. Kreeka haldusjaotus[footnoteRef:1] [1: http://et.wikipedia.org/wiki/Kreeka#mediaviewer/Pilt:GreeceNumberedPerepheries.png]

Välispoliitika

Kreeka on tähtis liige enamikes suurtes rahvusvahelistes organisatsioonides.

Geograafilise asukoha tõttu on riik poliitiliste, kaubanduslike ja diplomaatiliste suhete ristteeks.

Kreeka välispoliitika on üldiselt vastavuses ELi partneritega ning täielikud diplomaatilised suhted on sõlmitud peaaegu kõikide maailma riikidega. Erandiks võib pidada Makedoonia Vabariiki, mis on Kreekaga tülis riigi nime tõttu (Kreeka omab samanimelist provintsi).

Kreeka osaleb paljudes rahvusvahelistes organisatsioonides ja liitudes, tähtsaimad neist on:

· Euroopa Nõukogu (CE)

· Euroopa Liit (EL)

· Rahvusvaheline Valuutafond (IMF)

· Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO)

· Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD)

· Schengeni lepe

· Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO)

Turism

Kreeka mandriosa ja saared on üks turistide lemmiksihtkohti Euroopas. Kreeka on meelitanud turiste juba antiikajast oma rikkaliku ja pika ajaloo, Vahemere ranniku ja randadega.

Kreeka on kogu maailmas 15. kõige külastatavam riik, sest riigi statistikaameti andmeil külastab Hellast üle 15 miljoni turisti igal aastal, pärast selliseid riike nagu Prantsusmaa, USA, Hiina, Hispaania ja Suurbritannia.

Turism moodustab suure osa riigi majandusest – üle 15% SKPst. Otseselt või kaudselt töötas 2004. a sel alal 660 000 inimest, mis oli umbes 16,5% kõikidest töökohtadest sel aastal.

Spetsiaalselt turismi arendamiseks on avatud palju hotelle, loodud töökohti ja turistilõkse, mis on küllastunud kõiksugustest suveniirikauplustest.

Turismi infrastuktuur on tunduvalt paranenud pärast 2004. aasta Kreeka olümpiamänge. Lisaks suvisele turismile arendatakse ka ökoturismi ja spaasid. Mis on paljudele üllatuseks, on see, et Kreekas leidub mitmeid suusakeskusi ning talveturism on täiesti võimalik.

Kreeka turismipiirkonnad on muutunud (nagu kogu maailma kuurortid) monotoonseteks, kus kohaliku elu omapära jääb aina vähemaks, ent Kreeka saared ja rannik on oma eraldatuse tõttu suutnud säilitada oma eripära.

Enamik turiste tuleb Kreekasse Euroopast, eriti Euroopa Liidu riikidest, kuid ka USA-st. Teistest maadest pärinevate turistide hulk jääb tagasihoidlikuks.

Aastatel 1989–1991 olid umbes 90% turistidest eurooplased, eriti sakslased ja britid.

Kuni 1990-ndateni ei ületanud turistide koguarv 8–9 miljonit, kuid 1994 oli otsustav aasta Kreeka turismi jaoks, sest sel aastal valis enam kui 10 miljonit inimest just selle riigi puhkusepaigaks.

Turismi kõrghooaeg kestab maist septembrini, sest 3/4 turistidest külastab Kreekat just sel ajal.

Kreeka on turistidele enamasti rahulik ja turvaline reisisihtkoht, kuid viimasel ajal esineb erinevate huvigruppide streike ja demonstratsioone, mis häirivad tavapärast elurütmi.

Populaarsed sihtpunktid

Pealinna Ateenat külastas 2005. aastal üle 6 miljoni turisti.

Kolm olulisimat vaatamisväärsust Kreekas on Ateena akropol, Delfi oraakel ja Olümpia.

Muudest populaarsetest vaatamisväärsustest võib nimetada veel Korfut (tuntud ka Kérkyra nime all; saar Joonia meres), Metéora kloostreid, mis asuvad liivakivist järskudel mäetippudel, Thessaloníkit (Bütsantsi kirikud ja Rooma termid), Rhodost (saar Vahemeres Väike-Aasia poolsaare edelaranniku lähedal; rannapuhkajate paradiis), Thírat (maaliline laht ja mererand) ja paljusid teisi. (Vikipeedia, Kreeka, 2014)

Küpros

Riigihümn"Ýmnos eis tin Eleftherían" (Ύμνος εις την Ελευθερίαν;

"Hümn vabadusele"

PealinnNikosia

Pindala9251 km², de facto 5364 km²

Riigikeel(ed)kreeka, türgi

Rahvaarv801 900 (2010)

Rahvastikutihedus90 in/km²

Riigikordpresidentaalne vabariik

PresidentNíkos Anastasiádis

IseseisvusSuurbritanniast

16. augustil 1960

SKT elaniku kohta18 430 USA dollarit (2004)

Rahaühikeuro (€; EUR)

AjavööndIda-Euroopa aeg

Tippdomeen.cy

ROK-i koodCYP

Telefonikood+357

Küprose Vabariik on saareriik Vahemere idaosas. Asub lõunapool Türgist, põhjapool Egiptusest ja Kreekast kagu suunas. Loodusgeograafiliselt kuulub Aasiasse.

Küpros on suuruselt kolmas saar Vahemeres ja üks suurimaid turismi sihtpunkte. Küpros saavutas iseseisvuse 1960. aastal. 1974. aastal toimus Küprosel riigipööre, peale mida tõi Türgi Küprosele oma väed. Vaenupooli lahutama toodi ÜRO rahutagamisjõud (UNICYP), mis tegutseb riigis siiani. Novembris 1983 kuulutati ühel kolmandikust saarel välja Põhja-Küprose Türgi Vabariik. Ülejäänud saarel toimib 1974. aastast rahvusvaheliselt tunnustatud Küprose Vabariik.

Loodus Kliima

Kliima on vahemereline – mahedate, niiskete talvede (10–13 °C) ja palavate, kuivade suvedega (26–29 °C).

Pinnamood

Küprose edelaosas Trodose massiivil asub saare kõrgeim tipp Olümpos (1952 m). Põhjas asuvad Kyrenia mäed, mille kõrgeim tipp on Kyparissovouno (1024 m). Saare keskosas laiub Mesaoría tasandik.

Küprosel puuduvad aastaringselt voolavad jõed; on vaid mõned allikad ja ojad.

Taimestik

17% saarest on kaetud metsadega. Taimestik koosneb umbes 1800 liigist, alamliigist ja teisendist; neist umbes 140 on Küprosel endeemid.

Loomastik

Küprosel elutseb 365 linnuliiki; pesitsevad nendest vaid 115. Märkimisväärseimaks imetajaliigiks on muflon.

Loodusvarad

Küprose loodusvaradeks on vask, kips, puit, marmor, bentoniit ja pigmentmullad; ühtegi neist ei leidu aga märkimisväärses koguses. Küprose veevarud on napid.

Rahvastik Etniline koosseis

Küprose elanikkonna koosseis 2005. aasta jaanuaris:

· 78% Küprose kreeklased

· 18% Küprose türklased

· 4% muud, sh 8000 ehk 1% maroniiti, armeenlast ja mustlaskeele kõnelejat.

Saare elanikud, kes polnud ei kreeklased ega türklased, pidid 1960. aasta Konstitutsiooni kohaselt valima, kas kuuluvad saare kreeklaste või türklaste kogukonda.

Keeled

Riigi ametlikud keeled on kreeka ja türgi keel. Laialdaselt kasutatakse ka inglise keelt.

Religioon

Küprose kreeklased on põhiosas kristlased ja kuuluvad Küprose Autokefaalse Kreeka Õigeusu Kiriku koosseisu. Armeenlased kuuluvad Armeenia Apostlikku Kirikusse. 1% saare elanikest on katoliiklased ja 1% maroniidid. Küprose türklased on moslemid (sunniidid).

Asustus

Suuremad linnad:

· Nikosia (Lefkosía) (200 700 elanikku)

· Limassol (Lemesós) (144 500)

· Larnaca (Lárnaka) (48 900)

· Paphos (Páfos) (31 700)

· Aradíppou (12 000)

· Paralímni (11 600)

Haldusjaotus

Küprose territoorium on jaotud kuueks ringkonnaks: Nikosia ringkond, Famagusta ringkond, Kyrenia ringkond, Larnaca ringkond, Limassoli ringkond ja Paphose ringkond.

Majandus

Rahaühik on alates 2008. aastast euro, enne seda oli see nael (CYP). 29. aprillil 2005 liitus Küprose nael vahetuskursimehhanismiga ERM II. Peeti kinni naela keskmise kursi standardsest fluktuatsioonist pluss-miinus 15%.

Vaatamata Küprose poliitilistele porbleemidele on turumajandus teinud alates 1974. aastast saarel märgatavaid edusamme. Majanduslik suunitlus on pöördunud põllumajanduselt teenuste ja kergetööstuse poole. Küpros on ka populaarne turismiriik.

2000.–2005. aasta keskmine majanduskasv on 3,4%, sama perioodi keskmine inflatsioon 3,1% ja töötus 3,3 %.

Põhilisteks impordiartikliteks on toormaterjalid, tarbekaubad, transpordivahendid ja kütus. Peamisteks ekspordiartikliteks on rõivad, jalatsid, farmaatsiatooted, tsement, sigaretid, mööbel, vein, kartulid ja tsitrusviljad. (Vikipeedia, Küpros, 2013)

Kokkuvõte

Töö käigus õppisin kasutama MS Wordi.

Kasutatud kirjandusVikipeedia. (2013, 04 18). Küpros. Retrieved 05 06, 2014, from http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BCprosVikipeedia. (2014, 03 09). Kreeka. Retrieved 05 06, 2014, from http://et.wikipedia.org/wiki/Kreeka

15