Arengu uurimine

Baltesi eluea arengu kontseptsionaliseerimine

Sakas psühholoog- Paul Baltes. Kolm suurt mõjusüsteemi elukestvale arengule: normatiivsed ea-määratletud, normatiivsed ajaloo-määratletud ja mittenormatiivsed elusündmused.

Normatiivsed ea-määratletud- suhteliselt kindlalt seotud kroniloogilise ajaga. Puberteedi algamine noorkukieas on näide normatiivsest ea-määratletud mõjust, mille on tugev bioloogiline komponent

Normatiivsed ajaloo-määratletud- seostuvad teatud generatsiooni enamiku liikmete jaoks kaugema minevikuga. Näljahäda on näide tugevatest bioloogilistest determinantidest arengule.

Mittenormatiivsed elusündmused- sellised, mis ei leia aset ükskõik millisel normatiivsel ea-määratletud või normatiivsel ajaloo-määratletud moel enamiku inimeste jaoks. Õnnetuse tagajärjel tekkinud ajukahjustuse mõjud on näide tugevatest bioloogilistest determinantidest.

Kohortmeetod. Kohort-järjestikune meetod

Kohortmeetodi puhul võrreldakse erinevaid kohorte(nt. Erinevatel aegadel sündinud laste valimid)samas vanuses. See meetod annab meile aimu ajalooliste muutuste mõjust.

Läbilõikemeetod(erinevad osalejad) erinevad vanused sama ajalooline aegLognituudimeetod(samad osalejad) erinevad vanused erinevad ajaloolised ajadKohortmeetod(erinevad osalejad) sama vanus erinevad ajaloolised ajad

Kohort-järjestikune meetod- see meetod ühendab kõigi kolme meetodi tahke, moodustades võimsa analüütilise vahendi arenguprotsesside uurimiseks.

Bronfenbrenneri ökoloogiline inimarengu mudel

Ameerika psühholoog- Urie Bronfenbrenner. Ta rõhutab vajadust uurida“kontekstis arengut“ ehk arengu ökoloogiat. Ökoloogia tähendab siin keskkonnatingimusi, mida inimene või organism kogev või millega on ühendatud otseslt või kaudselt.

Mikrosüsteem- mida indiviid kogeb teatud keskkonnas. Kodukeskkkond vanemate, vendade-õdedega. Koolikeskkond õpetajate-eakaaslastega.Mesosüsteem- seosed tingimuste vahel, milles indiviid otseslt osaleb.Ekosüsteem- seosed tingimustega, milles indiviid ei osale otseselt, kuid mis teda mõjutavad.Makrosüsteem- ühiskonna sotsiaalsete institutsioonide ideoloogia ja organistatsiooni üldine mudel või subkultuur, milles indiviid asub.

Laste õigused

ÜRO lapse õiguste konventsioon(ÜRO, 1989) kaitseb kõikide laste õigusi ning rõhutab mittediskrimineerimist, lähtumist lapse huvidest ning lapse arvamuse kuulamist. Konventsiooni koostanud ÜRO töögrupi esimees Lopatka ütles, et lapse õigused on universaalsed, kuid nentis, et samuti tuleb arvesse võtta lapse kogukonna kultuuriväärtushinnanguid. Burman osutab aga, et konventsiooni suur puudus seisneb asjaolus, et seda on väga keeruline rakendada ühiskondades, kus perekonnad on vaesed, kodanikuvabadus on piiratud või riik on sõjas

Inglismaa ja Walesi lasteseadus(Children Act)- 1991.aastal Suurbritannias jõustunud. Lasteaseadus sätestab, et lapse heaolu peab olema peamine ning täiskasvanud peavad olema veendunud, millised on lapse soovid ja tunded

Arengu bioloogilised ja kultuurilised teaooriad

Geneetika ja arengu põhiplaan

Meie kehad koosnevad rakkudest- ajurakkudest, vererakud, lihasrakud, luurakud jne. Ent me kõik alustasime elu vaid ühe rakuna- ema munaraku ja isa seemneraku ühinemisel tekib „sügoot“, mis areneb läbi erinevate etappid. Vaadates rakku võimsa mikroskoobi all, näeme,et igal rakul on tuum, mille sees on niiditaolised struktuurid-kromosoomid. Kromosoomid on tüüpiliselt paaris: inimestel 23paari. Iga kromosoom koosneb veel geeniahelast; geenid on lükitud kromosoomidesse nagu pärlid kaelakeele. Geenid koosnevad omakorda DNA-st(desoksüribonukleiinhape), mis kujutab endast üksteise ümber põimunud keerulisi molekule, mis asetsevad kaksikheeliksina.Kõikide geenide kogumit nimetatakse“genotüübiks“. Geenid annavad kehas korraldusi materjalide tootmiseks, et toimuks kasv ja areng.Paljunemisel sisaldavadema munakarkud ja isa seemnerakud ainult poolikut kromosoomidekomplekti- igast paarist üht, millele järgneb igal paaril mõningane geenide ümberpaikutamine. Pärast paaritumist ja viljastamist on sügoodil( viljastatud munarakul) uus komplekt kromosoomipaare, üks pool emalt ja teine pool isalt. Seega saab järglane mõlemalt vanemalt geenidesegu, kummaltki umbkaudu poole, millets moodustub uus kombinatsioon.Meil on ligikaudu 50 000 kuni 100 000geeni.

Kaksikud

Ühemunakaksikud- Identsed kaksikud pärinevad ühest viljastunud munarakust, mis on varases arengujärgus pooldnud kahte ossa. Tavaliselt jagavad kaksikud platsentat ja õmbritsevat membraani. Kuid neil on eraldi nabanöör, mis on ühendatud ema verevarustusega, ning lootekott. Nad on geneetiliselt identsed ja seega ühest soost.

Erimunakaksikud- Kahest erladi viljastatud munarakust arenema hakkavad kaksikud kasvavad emakas eraldi ning neil on mõlemal oma platsenta. Nad võivad olla samast või erinevast soost. Nad on õed-vennad ning jagavad 50protsenti samu geene nagu teisedki õed-vennad(kuigi on võimalik, ja seda on ka dokumenteeritud, et erimunakaksikud on poolvennad ja-õed)

Geenid ning jagatud ja mittejagatud keskkond

Kasutades kaksikute ja lapsendamise uurimusi, jagavad käitumisgeneetikud tavaliselt mõjud arengule kolme liiki: pärilikkus, jagatud keskkond ja mittejagatud keskkond.

Pärilikkus viitab variatiivsusele, mis on seletatav geneetiliste erinevustega. Jagatud perekonna keskkond märgib aspekte, mis on samad kõikidele õdedele-

vendadele, mis muudab õed ja vennad sarnasteks hoolimata geenidest. Mittejagatud keskkond on teistsugune keskkonna variatsioon, mille poolest õed-

vennad erinevad. Näiteks erinevad õed-vennad sünni järjekorra poolest ja võibolla on teised ka kool ja sõbrad. Samuti võivad vanemad lapsi erinevalt kohelda. Mittejagatud keskkonda võib mõjutada genotüübi ja keskkonna interaktsioon.

Feinberg ja Hetherington(2000) uurisid 720 noorukieas olevat õdede-vendade paari ning leidsid, et tavaliselt on väikese vanusevahega õed-vennad kohanemisel vähem sarnased kui suurema vanusevahega õed-vennad. Sellised nähtused muudavad keerulisemaks käitumise geneetika uurimuste järelduste tegemise

1980ndatel ja 1990ndatel läbi viidud käitumise geneetika alase uurimistöö kaks suurimat vastatust olid esiteks see, et pärilikkus on tähtis tegur paljudes arenguaspektides(nagu näiteks isksus, intelligentsus, antisotsaalne käitumine), ja teiseks see, et ühiselt jagatud keskkond ei avalda isiksuseomadustele märkimisväärset mõju. Leiti, et jagatud keskkond aitas väga vähe kaasa individuaalsete erinevuste mõistmisele.

Kromosoomi arenguhälbed

Inimese 23kromosoomipaarist 22(„autosoomid“) on põhimõtteliselt samasuguste struktuuridega sobitatud paarid. 23.paar, „sugukromosoomid“ on erinev.Kui teil on kaks X-kromosoomi, arenete tavaliselt naissoolisena; kui üks X-kromosoom ja üks Y-kromosoom, siis tavaliselt meessoolisena.

Downi sündroom

Mõnikord võib viga aset leida kogu kromosoomi taemele. Hästi teada näide on seaitud 21. Kromosoomipaariga. Vahel võib selle pooldumine munaraku või sperma moodustumisel ebaõnnestuda ning järglane saab kolm kromosoomi- paari asemel on selles kohas 3koopiat( see kannab nime Downi sündroom)Esineb ligikaudu ühel vastsündinul 800st. Kromosoomihaigus on tekkinud tavaliselt munaraku vigastamise tõttu enne viljastamist. Naise munarakud on olemas sünnist saati ning seepärast aja möödudes kahjustustele üha haavatavamad. Seega võivad vanemad emad suurema tõenäonäosusega sünnitada Downi sündroomiga lapse. Emadel vanuses 20-24 on tõenäosus sünnitada Downi sündroomiga laps üks 9000st, sama kui emadel vanuses 45 ja enam on riski suurus üks 30st. Ka isa vanust on seostatud Downi sündroomiga lapse sündimise suurema tõenäosusega.

Downi sündroomiga käivad kaasas spetsiifilised füüsilised tunnused, sealhulgas lai lame nägu, lameda juurega nina ning kõrged põsesarnad; samuti ülespoole viltuse lõikega silmad koos silmanurgas asuva iseloomusliku nahavoldiga. Lisaks võivad musklid olla lõdvad, mis soodustab kehva lihastoonust.Tavaliselt kaasneb vaimne puue, eriti raskus võtta vastu visuaalset, kuuldelist ja muud infot normaalse kiirusega, ning aeglane reakstioon. Samuti on tunnuseks eriti halb mälu kuuldud kõne jaoks, mis tähendab ühtlasi nõrka arusaamist kõnest, kehv sõnade hääldamine ning nõrk arvutamisoskus. Suurema tõenäosusega parem nägemine kui kuulmine ja rääkimine.

Kuidas käitumine areneb- loodus ja hoolitsus

Geenid reguleerivad aminohapete tootmist ning seega määravad kindlaks rakkude kasvu esimesed staadiumid ning muutused kehas, ajus ja närvisüsteemis.

Nii genotüüp kui keskkond on iga käitumisviisi jaoks tähtsad. Seega ei saa me öelda, et teatud käitumisviis tuleneb geenidest ja teine keskkonnast. Samuti ei saa me kindlalt öelda,et käitumine sisaldab teatud osa neist mõlemast.

Instinkt- instinktiivset käitumist on täheldatud kõikidele normaalsetele ja tervetele liigi isenditele. Seega mõjutab keskkond seda vähe. Geneetilised juhtnöörid annavad arenguks või instinktiivseks käitumiseks detailse info ning ainult üsna üldine keskkonnaalane sisend(mis on vajalik ka terveks kasvuks)on vajalik selle avaldumiseks.Küpsemine- küpsemine on instinktiivsete käitumismusterite esilekerkimine arengu kindlas punktis. Geneetilised juhtnöörid hõlbustavad teatud käitumismustrite avaldumist, kui teatud kasvuhetk on saavutatud või möödunud on mingi ajaperiood.Õppimine- õppimine on spetsiifilise keskkonnalase info mõju käitumisele. Paljude varsiatsioonide hulgas sõltub looma kätumisviis sellest , mida ta keskkonnalt õpib. Seega võivad liigi isendid väga palju erineda oma õpitud käitumismustrite poolest.

Evolutsioon ja inimkäitumine, sotsiobiloogia

Darwini evolutsiooniteooria käsitles viisi, kuidas põlvkondade jooksul selekteeriti looma tunnused, mis arenesid välja või „kohandati“ kekskonna jaoks, milles loom elas. Näiteks kohandas kaelkirjaku pikk kael selliste lehtede ja pungade söömiseks, mis kasvavad kõrgel puude ja põõsaste otsas.

Sotsibiloogia on muutunud valitsevaks teoreetiliseks paradigmaks, mis selgitab, mis loomad käituvad teiste suhtes teatud moel sellise käitumise evolutsiooniliste eeliste seisukohalt.

Evolutsioonipsühholoogia valdkond vaatleb paljusid neid sotsiobioloogide argumente ja väidab, et meie kaasaegset psühholoogiat-meie mõtlemisviisi, emotsioonide tundmist ja käitumist- saab seletada meie evolutsioonilise ajalooga.

Kultuur ja areng

Antropoloogidele on kaua aega muljet avaldanud lastekasvatuse kommete mitmekesisus ja inimkäitumise variatsioonid erinevates kultuurides. 19sajandi esimestel aastakümnetel rõhutasind antropoloogid , nagu näiteks Margaret Mead ja Ruth Benedict seda, kuidas need erinevad „kultuurimustrid“last vormivad: „sünni hetkest peale kujundavad kombed, mille keskele ta sündis, tema kogemusi ja käitumist“.

Mitmed antropoloogid on loonud keerukamaid mudeleid, mis seovad kultuuri ja ökoloogiat arengu külge, toetudes varasemate aastakümnete tööle antropoloogias ning kaastaes arenguid psühholoogias ja teistes disipliinides.Vaadates üldiselt lapse arengu sotsiaalseid ja kognitiivseid aspekte erinevates kultuurides, on Super ja Harkness pakkunud välja termini arengunišš. Arengunišš kontseptualiseerib last ja keskkonda kui aktiivseid ja interaktiivseid süsteeme. Last nähakse kui oma temperamendi ja ka liigiomaste potensiaalide kaasatoojat tema kultuuri pakutavasse arengunišši. Nišš ise on jagatud kolme suurde ossa või alamsüsteemi:

Lapse igapäevaelu füüsilised ja sotsiaalsed tingimused(näiteks millises eluruumis või majas laps elab, kas tal on oma magamistuba)

Lapse hooldamise ja kasvatamise kultuuriliselt reguleeritud kombed(näiteks tegevuste, nagu laste hobiringid või telesaated, planeerimine)

Hooldajate psühholoogia, eriti nende veendumuste süsteem või n“etnoteooriad“(näiteks kas vanemad usuvad, et regulaarne ja rahulik unerežiim on väga tähtis tervislikuks keskkonnaks)

Lapse sotsiaalne maailm

Sünnieelne areng ja sünd

Enneaegsed ja väikse sünnikaaluga imikud

38 kuni 42nädalat pärast viljastumist sündinud last nimetakase ajaliseks. Sellest oluliselt varem sündinud last nimetatakse enneaegseks. Vastsündinu jaoks võib enneaegne sünd olla risk. Sünnituse ajal on neil suurem füüsilise vigastuse ja neuroloogilise kahjustuse oht ning see võib mõjutada nende psühholoogilist arengut. Normaalne sünnikaal on umbes 3000-4000grammi.

Varane sotsiaalne käitumine ja sotsiaalsed suhted

Hoolimata oma mõningasest abitusest on imlikul mõned reflektoorsed võimed, mis aitavad kaasa sotsiaalsete suhete aregule hooldajatega. Need on:

Peamiselt sotsiaalsetes situatsioonides toimivad käitumisviisid- täiskasvanutepoolne auditiivne ja visuaalne stimuleerimine on imikule eriti akratiivne sünnihetkel või varsti pärast sündi. Näiteks orienteeruvad imikud pigem rütmiliste helide kui monotoonsete järgi ning eriti rütmiliste helide järgi, mis jäävad inimkõne sagedusalasse.

Käitumisviisid, millele vastatakse sotsiaalsete reaktsioonidega- Vastsündinud imikud naeravad ja nutavad. Alguses ei ole mõlemal käitumisviisil imku jaoks mingit sotsaalset tähendust. Hooldajate antavate sotsiaalse tähenduse ja sotsiaalsete reaktsioonide mõjul õpib imik vähehaaval ära naeratamise ja nutmise sotsiaalsed tagajärjed.

Teiselt saadud tingitud reaktsioonide nautimine- Näib, et üsna varasest east saadik meeldib imikule“tingitud“ stimulatsioon ehk stimulatsioon, mis järgneb kiiresti mõnele nende tegevusele, justkui see oleks „reaktsioon“nende oma tegevusele. Tavaliselt on need hooldajad, kes tekitavad tingitud reaktsioone kiirel ja asjakohasel viisil, kui nad reageerivad imiku naeratamisele, nutmisele, kudrutamisele või lalisemisele; või pisut aega edasi, kui nad mängivad mängenagu peitus. Tingitud reaktsioonide nautimine võib areneda vaheldumisi suhtlemiseks ning vastavateks interakstiooni viisideks, nagu näiteks vestlused või mängud. Mitu uurimust osutavadm et lisaks tingitud reaktsioonide nautimisele hakkvad imikud ka neid oma hooldajatelt ootama ning ärrituvad, kui neid ootusi ei täideta.

Võime õppida, kaasa arvataud sotsiaalsete stiimulite eristamine ja püüd imiteerida nähtud käitumisviise

Imiteerimine

Imiteerimine on imiku õppimise oluline aspekt. Kaye ja Marcuse(1978, 1981)uurimistöö näitas, et sotsiaalsete stiimulite selge imiteerimine tekib kuue kuni 12kuu vanuses. Väga varase imiteerimise juures on vaidlusküsimuseks , mil määral imikute imiteerimistegevus

hõlmab nende aktiivset osalust, või on see lihtsalt“jäljendamine“ ehk imiku automaatne ja tahtmatu reaktsioon, mis jäljendab või peegeldab täiskasvanu tegevust.Temperament

Imikud grupeeriti (Sanson 2002)järgi: Reaktiivne või negatiivne emotsionaalsus: ärrituvus, halb tuju, järeleandmatus ja väga

intensiivsed negatiivsed reaktsioonid. Enesekontroll: järjekindlud, tähelepanu püsivus ja emotsionaalne kontroll Lähenemine/eemale tõmbumine, pärsitus või sotsiaalsus: kalduvus olla ettevaatlik uute

olukordade ja inimeste suhtes ning neile läheneda või nende juurest eemale tõmbuda.Temperamendi dimensioonid Thomasi ja chessi uurimistöös:

Aktiivsuse tase- füüsilise aktiivsuse määr magamise, söömise, mängimise, riietumise ajal jne.

Regulaarsus- kehafunktsioonide regulaarsus magamises, nälja tundmises, roojamises jne

Rutiini muutumisega kohanemine- kergus või raskus, mis iseloomustab esialgse reaktsiooni muutmist sotsiaalselt soovitaval viisil

Reaktsioon uute olukordade suhtes- esialgne reaktsioon uue stiimuli, toidu, inimeste, kohtade, mänguasjade või toimingute suhtes

Sonsoorse läve tase- välise stimuleerimise, nagu näiteks helid või muutused toidus või inimestes, määr, mida on vaja imiku reaktsiooni tekitamiseks

Reaktsiooni intensiivsus- reaktsioonide energilisuse tase hoolimata nende kvaliteedist Positiivne või negatiivne tuju- meeldiva või ebameeldiva käitumise määr päeva

jooksul Tähelepanu püsimatus- väliste stiimulite mõju käesolevale tegevusele Järjekindlus ja tähelepanu määr- spetsiifiliste tegevuste jätkamise kestus koos

väliste takistustega või ilma nendetaNende põhjal eristasid uurijad raskesti käsitletavaid imikuid ja kergesti käsitletavaid imikuid.

Vanemad ja perekonnad

Seotussuhte areng

Bowlby(1969:79)kirjeldas seotussuhte arengu nelja etappi, mis hiljem laienes veel ka viiendaks:

Imik orienteerub ja signaliseerib, tegemata vahet erinevatel inimestel Eelistatavalt orienteerub imik ühe või enama eristatava inimese järgi ja signaliseerib

nende suunas. See tähistab seotussuhte algust. Imik säilitab eelistatavalt välja valitud inimesega liikumise ja signaliseerimise

kaudu.Seda nimetatakse sageli seotussuhte loomiseks hooldajaga Lapse ja hooldaja vahel tekib eesmärgikorrigeeritud usaldussuhe. Senimaani oli olnud

ema imiku jaoks ressurss, olles olemas, kui teda vaja oli. Seotussuhte vähenemine, mõõdetuna lapse eemaldumiskauguse järgi. Kooliealisele ja

vanemale lapsele on iseloomulik, et suhe põhineb rohkem abstraktsetel kaalutlustel nagu kiindumus, usladus ja heakskiit, mida näitab suhte sisemine töömudel.

Miks arenevad imikutel teatud seotussuhte tüübid?

Laste poolt kasuemade suhtes loodud seotussuhteid käsitlenud uurimuses leiti, et emade seotussuhte seisundil ja võõrast situatsioonist selguv imiku seotussuhte tüübi vastavus oli

sama suur kui biloogilise ema ja imiku puhulgi, tuues taas välja geneetilise vähese mõju seotussuhete tüübile

Meins jt(2001) pakkusid välja, et emapoolne mõistuse arvestamine on tähtis. Seda defineeritakse selliselt, et ema kohtleb oma imikut kui indiviidi, kel on mõistus, mitte kui olendit, kelle eest on vaja hoolt kanda. Peamine on reageerida imiku oletavata meeleseisundi järgi, mitte lihtsalt nende käitumise järgi. Peame samuti meeles pidama,et suur osa seotussuhete tüüpide erinevustest on seotud mittejagatud keskkonnaga ning seda ei saa seletada üldistatud emapoolse sensitiivsuse abil. Tõenäoliselt on emad mõnede imikute suhtes rohkem tundlikumad ja käituvad nende suhtes teistmoodi.

Seotusteooria kui paradigma

Seotusteooria on oluline lähenemisviis varasele sotsiaalsele arengule. See areneb väga kiiresti. Mõned feministlikud psühholoogid on olnud vastu seotusteooria mõnele seisukohale, näiteks sellele, et naiste identiteeti seostatakse lapse kasvatamisega. Nad leiavad, et ema sensitiivsuse eest makstakse kõrget hinda teistes valdkondades, nagu karjääri tegemises ja enesehinnangus

Bowlby“emast lahusoleku“hüpotees

Selle hüpoteesi kohaselt ei tohi lapsi emast lahutada kriitilisel perioodil, kui lapsel tekib peamine seotussuhe. Hüpoteesi püstitas Bowlby oma seotusteooria varsases etapis, ja kui hiljem teised kiindumussuhte teoreetikud ütlesid sellest lahti, siis tema seda ei teainud.Kuulsaks saanud ütlusega teatas ta : vaimse tervise seisukohast peetakse tähtsaks, et imik ja väikelaps kogeksid oma emaga sooja, intiimset ja kestvat suhet, millest mõlemad saavad rahuldust ja naudingut.

Ema teise lapse sünni ja umbes nädalaks haiglasse paigutamise tõttu vanematest lahutatud ja kasvatusasutusse saadetud väikeste laste jälgimine näitas, et lapsed läbisid isloomuliku jada: esmalt protsesteerides, kuid valmis lohutamiseks; siis tuli meeleheide ja lohutamatus; kolmandaks järgnes eitamine ja eraldumine, kus laps oli pealtnäha ükskõikne lahutamise suhtes, kuid taasühinemisel ei näidanud ema suhtes üles mingit kiindumust või reaktsiooni. Emast lahutamist võis korvata aga teise kiindumussuhte isiku kohalolu

Pikaajalise emast lahutamise kahjulikku mõju kinnitas veelgi USA-s reesusmakaakidega läbi viidud uurimus.

Hooldamine väljaspool perekonda- lasteaed ja lastehoid

Belsky leidis, et rohkem kui 20tundi nädalas lasteaias olemine enne esimese eluaasta täitumist võib olla riskitegur ema-imiku vahelises suhtes.Lapsehoidmine kodus võib anda säästliku hoiu mooduse, kus laps saab täiskasvanult palju tähelepanu.

Suhted teiste perekonnaliikmetega

Isad- Paljudes ühiskondades korraldatud uurimused on näidanud, et isad võivad täita vanema rolli sama hästi kui emad, näiteks ühe vanemaga perekondades.Vanavanemad- Vanavanematel võib olla lastelaste käitumisele märkimisväärne mõju. Tinsley ja Parker(1984) kirjeldasid nii otsest kui kaudset mõju. Kaudne nõju esineb ka ilma

otsese interaktsioonita. Vanavanemad võivad samuti osutada vanematele emotsionaalset ja rahalist toetust, mis võivad olla eriti vajalikud emotsionaalse stressi ja puuduse ajal. Otsesel Mõjul võib samuti olla palju vorme. Oma tugevaimas vormis esineb see siis, kui vanavanem käitub kui surrogaatvanem, seda kas vanavanema juhitud majapidamises või kui vanavanem kuulub leibkonda, või kui vanavanem on ajutine hooldaja, kui mõlemad vanemad on tööl. Isegi kui vanavanemad ei käitu kui surrogaatvanemad, saavad nad lastelastele otse edasi anda infot ja väärtushinnanguid. Neil on eriti hea edasi anda suguvõsa ajalugu ja möödunud aegade teadmisi.

Perekonna tüübid/ Vanemluse tüübid

Stereotüüpse perekonna moodustavad heteroseksuaalne abielus paar ja nende bioloogilised lapsed(tavaliselt kaks). Tegelikult on aga palju erinevaid perekonna tüüpe(mõlemad biloogilised vanemad, ühe vanemaga perekonnas(tavaliselt ema), elavad koos ühe biloogilise vanema ja kasuvanemaga perekonnas, mingi muu elukorraldus.

Diana Baumrind proovis mõtestada kolme laiaulatuslikku vanemluse tüüpi USA-s. Tema tüübid olid:

Autoritaarne- vanemad, kellel on disipliini ja käitumise kohta kindlad põhimõtted ja neid ei saa muuta

Autoriteetne- vanemad, kellel on käitumise ja disipliini kohta oma põhimõtted, mida nad võivad lastega arutada ja mida nad on valmis lastele selgitama nind aega-ajalt muutma

Salliv- vanemad, kelle põhimõtted käitumise ja disipliini kohta on paindlikud.

Vanematevahelised lahkhelid/ Lahutus ja kasuvanemlus

Leidub palju uurimistöödest pärit tõendeid, mille kohaselt vanematevaheline lahkheli võib juba iseenesest olla laste jaoks stressi põhjustav, hoolimata sellest, kas see eelneb vanemate eraldi elamisele või lahutusele.

Lahutus on muutunud nüüdisaegsetes lääne ühiskondades tavalisemaks. Laste jaoks võib see põhjustada stressi, kui näiliselt turvaline perekonna alus sellisel moel lõhutakse. Wallerstein kirjeldas kolme etappi lahutusprotsessis:

Akuutne etapp, mis kestab üldjuhul kaks aastat ja milles emotsionaalselt ja füüsiliselt eraldutakse

Üleminekuetapp, milles kumbki vanem kogeb oma eraldi elu luues tõuse ja mõõnu Abielujärgne etapp, milles kumbki vanem on loonud uue elustiili kas üksikvanemana

või uuesti abiellununaMillised tagajärjed? Koolieelikud on häiritud aga nad saavad kõige vähem aru mis toimub. Lapseea keskel saavad lapsed muutustest paremini aru, kuid neil võivad olla kestvad lootused või fantaasiad, et vanemad hakkavad taas koos elama. Varaste noorukite reaktsioon võib sageli olla häbi või viha, ehk ka ühe vanema poole hoidmine.

Karm füüsiline karistamine ja laste ahistamine

Enamik vanemaid annavad oma lastele vahel laksu ja üle kolmandiku teevad seda iga kuu. Emade ja isade sõnutsi tegid nad seda sama palju, välja arvatud see, et isad tunnistasid karmima füüsilise karistuse kasutamist. Kõige tõsisematest füüsilise karistamise juhtumitest andsid teada samuti isad.

Mõned lapsed kogevad ilmset füüsilist ja seksuaalset ahistamist oma vanemate poolt.Füüsilist ahistamist on defineeritud jörgmiselt: Tahtlik jõu kasutamine vanema või muu hooldaja poolt, kelle hoole all laps on, mille eesmärk on sellele lapsele tekitada valu, vigastust või teda täiesti alla suruda(Gil 1970).Seksuaalset ahistamist on defineeritud järgnevalt: Sõltuvate, seksuaalselt ebaküpsete laste ja noorukite osalus seksuaalses tegevuses, mida nad täielikult ei mõista ja mille suhtes nad ei saa anda informeeritud nõusolekut või mis rikuvad perekonna rollide sotsiaalseid tabusid(Kempe 1980)

Ühendriikides on lastevastase vägivalla ennetamise rahvuslik ühing(NSPCC). Laste ahistamine on eelkooliealiste laste neljas enim levinud surma põhjus. Füüsilise ahistamise haripunkt on varases lapseeas, kus poisid on suuremas ohus kui tüdrukud. Seksuaalse ahistamise haripunkt näib olevat lapseea keskosa ja selles osas on tüdrukud suuremas ohus.

Vanemluse mudelid

Belsky(1984)toetas vanemluse mudelit, mis eristab kolme peamist mõju vanemluse kvaliteedile. Need on tähtsuse järjekorras:

Vanema isiklikud psühholoogilised tessursid- see hõlmab vanema vaimset tervist, suhte sisemiste representatsioonide kvaliteeti ja nende arengu ajalugu

Toetuse kontekstualiseeritud ressursid- selahulgas toetuse sotsiaalne võrgustik partneri, sugulase ja sõprade poolt ja töötingimused ning rahaline olukord

Lapse tunnused- eriti lihtne või keeruline temperamentMudel on samuti kasulik,et mõista, kuidas võivad tekkida perekonna toimimise nii rahuldavad kui ka mitterahuldavad variatsioonid, ning mõelda välja meetodeid, kuidas aidata vanemaid raskesti käsitlevate ja rahutute lastega.

Eakaaslaste grupid

Varased suhted eakaaslastega

Varasest east peale on eakaasalased laste jaoks eriti huvitavad. Alla kaheaastaste vahelisi interaktsioone on uuritud videofilmi abil. Video on väga kasulik, kuna selles vanuses on eakaaslaste interaktsioonid lühikesed, delikaatsed ja neid on lihtne mitte märgata. Need avalduvad sageli lihtsalt eakaaslase vaatamises ja võib-olla ka naeratamises või mänguasja näitamises, häälitsuste tegemises

Vennad-õed

Vanematele õdedele-vendadele on iseloomulik näidata üles suurt tolerantsust väiksemate suhtes ning nad võivad olla pädevama käitumise tähtsaks eeskujuks. Samuti võib neil esineda vaenulikkust ja ambivalentsust ning seda on täheldatud paljudes erinevates ühiskondades.

Eakaaslaste suhted eelkoolis ja koolis

Arvatakse,et teiseks või kolmandaks eluaastaks on laps valmis lasteaiaks. Kindlasti toimub 2.-4.eluaasta vahel laste eakaaslastega suhtlemise oskuste oluline täienemine. Kooliaastate keskpaigaks muutub väga ilmseks laste gruppide sooline segregatsioon. Tegelikult kalduvad lapsed valima samast soost partnereid juba eelkoolis, kuid mitte ainult:

tavaliselt on ligikaudu kaks kolmandikku partneri valikutest sama soo kasuks, kuigi seda mõjutavad sellised tegurid, nagu näiteks klassi suurus, kasutada olevad mänguasjad ning õpetajate roll, kas nad poiste ja tüdrukute ühist mängu julgustavad või mitte.Laste gruppide olemus muutub taas noorukiea saabudes. Varases noorkukieas muutuvad tavalisemaks samasoolised“klikid“ või „jõugud“, mis muutuvad uuesti, kui heteroseksuaalsed suhted muutuvad hilisemas nooukieas olulisemaks.

Eakaaslaste suhete mõõtmine-sotsiomeetria

Me saame teada laste eakaaslastega seotud suhte struktuuri: käitumise otsese vaatluse kaudu, teise inimese, nagu õpetaja või vanema käest küsides, või lapse käest küsides.Kui vaadata laste klassi, siis saab üles märkida, millised lapsed üksteisega suhtlevad. Kui seda teha regulaarsete ajavahemike tagant, siis on võimalik kokku panna klassi sotsiaalse struktuuri pilt.

Newcombi jt(1993) resümeeritud leidudele sarnaseid avastusi võib kasutada näitamaks, et eri sotsiomeetrilise staatusega lapsed varieeruvad mõnede sotsiaalkognitiivsete oskuste poolest olulisel moel.

Isoleeritud lapsed, üksindus ja sotsiaalne endassetõmbumine

Isoleeritud lapsi pole uuritud nii palju kui tõrjutud lapsi. Isoleeritud laste seltsivus näib olevat vähene. Seotud konstruktsioon on sotsiaalne endassetõmbumine, mida Rubin jt(2002)defineerivad kui pidevat üksildase käitumisviisi kõikide vormide esinemist, kui laps kohtab tuttavaid ja/või võõraid eakaaslasi. Rubin jt väidavad, et see võib tekkida lapsepõlves aset leidnud käitumist pärssinud temperamendi omaduse tõttu, mida on intensiivistanud ambivalentne seotussuhte tüüp, mis kokkuvõttes põhjustab emotsionaalselt ebanormaalse reaktsiooni uutes või ohtlikes tingimustes. Liigselt kaitsev või hoolitsev vanemlus võib samuti kaasa aidata laste sotsiaalselt endassetõmbunud käitumisele, kui neil ei ole välja arendatud jäid interpersonaalseid toimetulemisoskusi.

Sõprussuhe

Tavaliselt peame sõprussuhteks kahe kindla inimese vahel olevat lähedast suhet, mida näitab nende läbikäimine või psühholoogiline kiindumus ja usaldus. Sõprussuhe seostub sotsiaalse osalusega ja sotsiomeetrilise staatusega, kuid see ei ole sama asi. Kui üksildasel lapsel ei ole ilmselgelt sõpru, siis lapsel, kes suhtleb palju teistega, võib olla sõpru. Tõrjutud laps võib olla üldiselt vastumeelne, kuid tal võib ikkagi eakaaslastega olla hea ja lähedane suhe.

Mis iseloomustab sõprussuhet?

Newcomb ja Bagwell jõudsid äreldusele, et sõpradevahelistel suhetel oli erinevalt mittesõprade suhetest neli kindlat omadust: vastastikusus ja intiimsus, intensiivsem sotsiaalne tegevus, sagedasem probleemide lahendamine ja tõhusam ülesannete täitmine.Howes`i jt tulemus näitas kaht peamist sõprussuhete tunnust: sõprade vahel on rohkem sotsiaalset tegevust, ja see seostub rohkema intiimsuse ja vastastikuse sõltuvusega, mis avaldusid uurimuse teesklusmängu koostöö vormides. Kolmas tunnus oli sagedasem lahkhelide lahendamine.

Eakaaslastega suhtlemise ja sõprussuhete tähtsus

Me oleme olnud tunnistajaks, et sotsiomeetrilisel aksepteerimisel ja sõprade omamisel on kohesed positiivsed tagajärjed. Saab vältida üksinduse tundmist, osaleda intensiivsemates ja retsiprooksemates sotsiaalsetes tegevusets ning sõprade abiga lahendada tõhusamalt ülesandeid.

Uurimused näitavad, et lähedase sõbra olemasolu/puudumine vahetult enne täiskasvanuikka jõudmist ning eakaaslaste tõrjumise kogemine võivad olla tähtsad tegurid hilisema heaolu seisukohast, kuid mõlemad ennustavad suuremalt erinevaid hilisema elu aspekte.

Domineerimine ja agressioon lastel

Sluckini(1981) ja teiste poolt tehtud mänguplatsi vaatlused osutavad, et koolilapsed võivad samal moel hinnata teisi „domineerimise“ või „kaklemisoskuse“järgi. Mitu psühholoogi on kinnitanud, et sead saab usaldusväärselt määrata alates neljandast või viiendast eluaastast. Nad on kasutanud laste gruppide juures terminit „domineerimise hierarhia“, nagu seda on kasutatud ka loomade sotsiaalsete gruppide uurimuses. Kakluste võitmine on üks domineerimise kriteerium, kuid üldiselt on seda käsitletud kui ühe isiku tahtmise saamist või kui teiste mõjutamist. Seega on termin lähedane terminile „juhtimine“.

Nagu Parteni sotsiaalse partnerluse uurimus,, põhinesid ka mõned varasemad agressiivset käitumist käsitlenud uurimused vaatlusel lasteaedades. Näiteks Jersild ja Markey jälgisid 54lapse vahelisi konflikte kolmes lasteaias. Eristati paljusid konfliktse käitumise viise, näiteks: kahmamine ehk teise lapse poolt kasutatud või tema käes olnud mänguasja või eseme võtmine või haaramine; esemete kasutamine, sikutamine või eemale tõukamine käte või jalgadega; kõik kontaktid esemega, mis lõpuks sundisid teise lapse eseme kasutamisest loobuma; soovitmatud märkused teise kohta ehk kommentaarid.

Agressiivse käitumise vaatluse kogunedes hakkasid teadlased eristama peamisi kategooriaid. Mõned kestvad erinevused on olnud verbaalse ja mitteverbaalse agressiooni vahel; instrumentaalse või vaenuliku agressiooni vahel; vastu reageeriva agressiooni ja proaktiivse agressiooni vahel; individuaalse

Kuigi teatud agressiivne ja kehtestav käitumine on enamiku laste puhul normaalne, hoitakse seda mõistlikes piirides selliselt, et see ei segaks eakaaslaste grupi tegevusi ja ei põhjustaks ka tõrjutust eakaaslaste poolt. Mõnel lapsel aga esineb agressiooni suurel määral, mis on oma olemuselt sageli vaenulik või ahistav ja võib olla üsna kestev ning mille suhtes näib täiskasvanute teatud määral sekkumine olevat põhjendatud. Kui sellega õigel ajal ei tegeleta, sisi võib sellistel lastel, kellel esineb püsiv suur agressiivsus terve kooliaja jooksul, olla suurem risk noorsookuritegevusele, antisotsiaalse ja vägivaldse käitumise suhtes.

Madalat enesehinnangut peetakse sageli agressiivse käitumise põhjuseks, kuid seda ei toeta eriti uurimistulemused.

Leidub palju tõendeid,et kodused tingimused võivad olla tähtsad mõjurid, mis põhjustavad agressiooni ja hilisemat antisotsiaalset käitumist.

Sotsiaalse teadlikkuse teke

Kuidas hakkavad lapsed mõistma ennast ja teisi

Üks põhilisi samme, mida imik peab teiste mõistmisel tegema, on aru saama, et ta erineb teistest inimestest, kes eksisteerivad eraldi. Teisisõnu peab imik omandama arusaama, et ta eristub teistest.Selle üht varast pöördepunkti on nimetatud „isiku jäävuseks“, mida on hinnatud selle järgi, kuidas imikud teisi ära tunnevad ja neid otsivad, kui nad vaateväljast kaovad. Isiku jäävus osutab sotsiaalse olevuse sisemisele representatsioonile, mis on vastavuses selle isiku püsivusega ajas ja ruumis.

Imiku enda äratundmine

Enamik eri vanuses imikutest naeratas oma peegelpildi peale. Ning paljud osutasid peegli poole või küünitasid selle suunas. 9 ja 12 kuud vanad imikud ei puudutanud kunagi oma nina, hoolimata sellest, et nägid seda peeglist. Väike osa 15 ja 18 kuustest ning enamik 21 ja 24 kuustest imikutest sirutasid kätt nina poole. See näitab, et pärast umbes 18kuud on imikul üpris hea ettekujutus , et peeglpilt kujutab teda ennast.

Teiste liigitamine lastel

Tuttavlikkuse tähtsus on ilmne uurimistöös, mis näitab, et imikud käituvad 7-9kuu vanuselt, kui mitte varem, tuttavate ja võõraste täiskasvanute suhtes erinevalt. Natuke hiljem reageerivad imikud erinevalt tuttavate või võõraste eakaaslaste suhtes. Vanust kasutatakse liigitamise mõttes samuti väga vara. 6-9 kuused imikud käituvad lapse või täiskasvanu lähenedes erinevalt ning 9-12kuused imikud suutdavad fotodel eristada täiskasvanu ja imiku nägu. Vanusega seotud nimetusi(tita,emme,issi)hakkavad imikud õigesti kasutama 18-24kuu vanuselt.Soo järgi inimeste eristamine toimub samuti varakult. 9-12kuused imikud reageerivad erinevalt nii võõraste naiste-meeste fotodel kui ka võõraste naiste-meeste lähenemisele. Sooga seotud nimetusi hakatakse õigesti kasutama pärast 18.elukuud.

Emotionaalne areng

Beebid hakkavad väljendama oma emotsionaalseid seisundeid sünnihetkest alates. Õige avrem saab imikutel arvatavasti eristada positiivseid ja negatiivseid tundeid-kas nad on raul ja õnnelikud või rahulolematud ja stressis. Ka viha ja valu muutuvad üksteisest üha eristatavamateks eriti pärast seitsmendat elukuud.

Kui imikud õpivad emotsionaalseid väljendusviise teiste käest, peavad nad mõistma midagi nende tähendusest.Uurimused näitavad, et imikud suudavad eristada teiste emotsioone juba varakult. Nende reaktsioonid on valdavalt kohased, kuid oleks eksitav öelda, et imik „mõistab“ema vihaemotsiooni. Näiteks võivad nad pidada vihast hääletooni ennast ebameeldivaks.

Suhe eneseteadlikkuse ja teiste mõistmise vahel

Enesetadlikkust saab kasutada kui lähtepunkti teiste mõistmiseks ning mõned psühholoogid käsitlevad neid kahte üksteisega lahutamatult seotuna. Lewis ja Brooks-Gunn esitasid kolm varast sotsiaalset teadlikkust puudutavat printsiipi:

Ükskõik millise teise isiku kohta saadud teabe peab ka enda kohta teada saama Mille teadmisest saab demostreerida enda puhul, saab väita ka teise isiku puhul, ning

mida teatakse teise isiku kohta, võib väita ka enda kohta Sotsiaalsed mõõtmed on teiste ja enda need tunnused, mida saab kasutada inimeste

kirjeldamiseks

Teiste inimeste emotsioonide, soovide ja veendumuste mõistmine

Leidub palju tõendeid selle kohta, et 3. Või 4.eluaastaks mõistavad lapsed teiste inimeste emotsioone, soove ja veendumusi ning et selle oskuse algeid võib näha juba 2-aastase juures.Harris väidab,et täidetud peab olea kolm tähtsat eeltingimust, et laps saaks aru teise inimese mõtlemisest:

Eneseteadlikkus Teesklusvõime Võime eristada teesklust tegelikkusest

Ta oletab,et kui laps muutub teadlikuks oma emotsionaalsest seisundist, siis saab ta teeselda, et peegeldada seda emotsionaalset seisundit mitte-elusolendile või teistele inimestele, ning mõista, et teise inimese kujutletud tegelikkus võib erineda tema tegelikkusest.

On üks ilmne alternatiivne tõlgendus, mis ätab kõrvale Harrise mehhanismi. Selle kohaselt õpivad väikesed lapsed seostama samasuguseid olukordi samasuguste emotsioonidega.

Soorolli identifitseerimise teooriad

Biloogilised tegurid- poisid ja tüdrukud erinevad ühe kromosmoomipaari poolest: tüdrukutel on kaks X-kromosoomi, poistel üks X-kromosoom ja üks Y-kromosoom. See geneetiline erinevus põhjustab tavaliselt erineva hormoonide tootmise nii lootel kui hiljem noorukieas. Hormoonid määravad ära füüsiliste tunnuste, näiteks suguorganite erinemise ning võivad mõjuda ka ajukasvu ja seeda käitumise viise.Kuigi biloogilised tegurid on ilmselt olulised iga soolisi erinevusi käsitleva ulatusliku seletuse seisukohast, ei selgita nad iseenesest soorolli identifitseerimise protsessi ning soorollide varieerumist erinevates ühiskondades.

Sotsiaalse õppimise teooria

Üks algseid vaateid soorolli identifitseerimise õppimise kohta oli arvamus, et lapsed vormitakse soorollidesse täiskasvanute käitumise järgi, eriti vanemate ja õpetajate poolt. Seda nimetatakse sotsiaalse õppimise teooriaks(Bandura 1969; Mischel 1970).

Hilisemas sotsiaalse õppimise teoorias oletatakse, et lapsed jälgivad samasooliste eeskujude käitumist ja imiteerivad neid. Näiteks võivad poisid jälgida meestegelasi filmidest ning matkida neid oma mängulise ja agressiivse käitumisega.

Kognitiivse arengu teooria ja sooskeemid

Kognitiivse arengu käsitlusviis lähtub selles valdkonnas Kohlbergi kirjutistest. Ta väitis, et kasvav sooidentiteedi tunnetus on äärmiselt oluline soorolli identifitseerimise seisukohast. Lapsed imiteerivad rohkem samasoolisi eekskujusid ja älejandavad soole omaseid tegevusi, kuna nad saavad aru, et samasoolised lapsed teevad nii.

1980ndatel tutvustati sooskeemide mõistet. Sooskeemid on kognitiivsed struktuurid, mis organiseerivad soo teadmuse ootuste kogumisse, mis hõlmab seda, mida on oluline jälgida ja mida on kohane jäljendada. Samuti aitavad skeemid lastel kujundada hinnanguid ja omandada eeldusi eakaaslaste kohta soost lähtuvalt.

Sotsiaalkognitiivne teooria

Põhimõtteliselt koondab sotsiaalkognitiivne teooria sotsiaalse õppimise teooria, kognitiivse arengu teooria ja sooskeemide seiskohti, mis on tegelikult pigem üksteist täiendavad kui vastandlikud. Sotsiaalkognitiivse teooria pooldajad rõhutavad mõjutavate mehhanismide paljusust ja keerulisust, näiteks:

Enesereguleerimise mehhanismid- lapsed jälgivad enda käitumist, lähtudes enda poolt aksepteeritud kohase käitumise standardist

Eakaaslaste grupiga samastumine. Lapsed jälgivad oma käitumist selle järgi, kuidas samasoolised eakaaslased võivad reageerida

Motivatsioonimehhanismid- lapsed imiteerivad pigem käitumisviise, mis nende arvates on neile jõukohased ning suurendavad nende eneseusku ja enesehinnangut

Sooskeemi teoreetikud viitavad tõenditele, et lapsed ei imiteeri ainult selektiivselt samasoolisi eeskujusi, vaid jälgivad ja jätavad valikuliselt meelde infot, mis on oluline või vastavuses nende oma sooskeemidega, või ignoreerivad ja tõrjuvad infot, mis ei ole oluline või vastavuses nende sooskeemidega.

Rahvuslik idendtiteet/ Rahvuslik eelistamine/ Rahvuslik eelarvamus

Rahvuslikku identiteeti võid vaadata kui isiku teadlikkust om rahvusest. See tekib paralleelselt teadlikkuse tekkimisega teiste isikute rahvuse kohta. Seda hinnatakse tavaliselt nukkude või fotode abil, paludes lapsel osutada selle poole, mis on kõige rohkem tema enda moodi.

Mitmed uurimised on leidnud, et enamik valgenahalistest lastest valib või eelistab valgenahalist nukku(või fotot) alates 4.eluaastast, samas kui mustanahaliste ja teiste vähemusgruppide laste valik on mitmekesisem ning enamik neist valib samuti valgenahalise nukku. Need eelistused tugenevad 7-aastaseks saamiseni. Pärast .eluaastat valivad mustanahalised lapsed sagedamini mustanahalise nuku või foto.

Eelistus ei ole iseenesest sama mis eelarvamus. Laps võib mängida samast soost või rassist mängukaaslastega ning pidada teisest soost ja rassist lapsi sama headeks ja võimekateks kui oma sõpru. Finkelsteini ja Haskinsi uurimuse piiratud tõendid näitavad, et lasteaialastel võib esineda eelistamist, kuid mitte eelarvamusi. Kui valgenahaline laps mängis mustanahalise lapsega(ja vastupidi), ei muutunud tema käitumine. Eelarvamus tähendab teise isiku negatiivset hindamist, toetudes mingile üldisele omadusele(mis võib olla näiteks sugu, rass või puue). Seega, rassiline eelarvamus tähendab kellegi negatiivset hindmaist teatud rassilise või etnilise gruppi kuulumise

tõttu. Kui valgenahalisele lapsele ei meeldi mustanahaline laps nahavärvi pärast, siis on see on rassiline eelarvamus. Paljudel lastel ilmneb rassiline eelarvamus alates 4. Või 5. eluaastast, kui nad muutuvad teadlikuks etnilistest erinevustest. Eelarvamused kasvavad 4. 7. Eluaasta vahel, peamiselt etniliste vähemusgruppide suhtes. Gümnaasiumi ajal säilivad valgenahaliste eelarvamused mustanahaliste või vähemusgruppide laste suhtes, samas kui viimastel on erinevad käitumisviisid, kuid muutuvad sageli oma grupi suhtes positiivsemaks.Koolid on olnud kesksed kohad, kus eesmärk on vähendada laste rassilist eelarvamuslikkust. Selle le saab kaasa aidata multirassilise õppeprogrammi koostamisega, mis rõhutab rassiliste ja kultuuriliste veendumuste paljusust ning annab neile võrdse hinnangu.

Mäng

On tehtud arvukalt katseid mängu iseloomustada või defineerida, kuid see on osutunud keeruliseks ülesandeks. Fagan eristas kaht liiki definitsioone: funktsionaalne käsitlusviis ja struktuaarne käsitlusviis.

Funktsionaalse käsitlusviisi kohaselt ei ole mängul selget lõppu või välist eesmärki. Seega kui eksisteerib väline eesmärk(näiteks vajadus süüd, saada lohutust või teisest jagu), siis ei ole käitumisviis mäng. See viis definitsiooni, et mängul ei ole vahetut kasu või ilmset eesmärki.

Struktuaarne käsitlusviis proovib kirjeldada käitumisviise, mis esinevad vaid mängus, või viisi, kuidas käitumisviise mänguliselt esitatakse. Ainult mängu ajal aset leidvate käitumisviiside peamised näited on mängu signaalid. Imetajate puhul avalduvad need sageli avatud suuga mängunäona või särtsaka kepslemisena. Tavaliselt tähistavad ka lastel naer ja sellega kaasnev“ avatud suuga mängunägu“ sarnaselt mängu. Sellised mängu signaalid on eriti kasulikud müramismängus, kus nad võivad näidata, et tagaajamise või maadlemisega ei kaasne mingit agressiooni kavatsust.

Mitte kõiki mänguviise ei tähista aga mängu signaalid. Sageli koosneb mäng täielikult käitumisviisidest, mis on tuttavad teistes kontekstides- näiteks jooksmine, esemete käsitlemine. Struktuaarse käsitlusviisi järgi peame enid käitumisviise mänguliselt tehtuks, kui nad on „korduvad“, „fragmenteeritud“, „liialdatud“ või „muudetud“.

Veel üks käsitlusviis, mis võib kaht eelmist hõlmata, on see, et vaatlejad määratlevad mängu või mängulisust erinevate mängu kriteeriumite järgi. Üksik kriteerium ei ole piisav, kuid mida rohkem kriteeriume on töidetud, seda suurem on üksmeel, et teatud käitumisviis on mäng.

Avastamine ja mängimine

Käitumisviis, mida aetakse sageli segamini mängimisega, on avastamine. Varasemates kirjutistes käsitleti neid koos, võib-olla biheiviorismi või õppisteooria mõju tõttu. Nii avastamine kui mängimine olid ebamugavad traditsiooniliste õppimisteoreetikute jaoks, kuna kumbki ei olnud selgelt eesmärki taotlev või sarrustaja kontrolli all. Uut mänguasja kasutades väitis Hutt, et tavaliselt liiguvad lapsed eseme põhjaliku avastamise juurest rohkem mängulise käitumisviisi juurde.

Mängu areng

Teadlased on määratlenud mitmeid erinevaid mängu tüüpe, teiste hulgas liikumis-või füüsiliste tegevustega mänge, mämg esimeetga, fantaasia-ja sotsiaalne draamamäng ning keelemäng.

Piaget(1951) oli üks esimesi, kes kirjeldas arengujada laste mängus. See arenes harjutusmängust läbi sümboolse mängu(fantaasia/kujutlusmäng) kuni reeglitega mänguni.Tema arvates olid need kattuvad staadiumid läbi lapsepõlveaastate.Smilansky postuleeris hiljem neljaosalise jada- funktsionaalsest mängust konstruktiivse mänguni, seejärel dramaatiline mäng ja lõpuks reeglitega mäng. Seega ta väitis, et kontruktiivne mäng oli vahetapp funktsionaalse ja dramaatilise mängu vahel.

Füüsiliste tegevustega mäng

Pellegrin ja Smith arcasid, et füüsiliste tegevustega mängul on kolm arenguetappi. Esiteks on „rütmilised stereotüübid“ ehk imikutele omased kehaliigutused, nagu jalgadega põtkimine ja kätega lehvitamine, Seejärel, lasteaia ajal on palju „treeninägmängu“-jooksmine, hüppamine, ronimine- tervekeha liigutused, mida saab teha üksi või kellegagi koos.

Mängukaklus ja tagaajamine võib tuleneda tarmukast füüsilisi tegevusi hõlmavast mängust, mida vanemad oma väikeslastega sageli ette võtavad, näiteks kõditamine, õhku heitmine või laste järel roomamine.Tegelik eakaaslaste vaheline mängukaklus muutub tavaliseks 3.eluaastast(kuni noorukieani). Tavaliselt hõlmab maadelmine mõningast rüselemist parima positsiooni pärast, kus üks laps üritab saada teise kohale ja suruda teda maha. Samas muutuvad rollid üsna kiiresti. Tagaajamismängu peetakse samuti müramismänguks.

Kuigi mängukaklust ja tõeslist kaklust on tavaliselt võimalik eristada, lähevad nad mõnikord segamini. Pellegrini on tõestanud, et poiste puhul osalevad sotsiomeetriliselt tõrjutud lapsed hulga tõenäolisemalt mängukaklustes, mis muutuvad tõelisteks kaklusteks.

Fantaasia-ja sotsiaalne draamamäng

Esimesed märgid fantaasiamängust tekivad ligikaudu 12-15kuu vanuses. Varasem kujutlusmäng hõlmab tavaliselt seda, et laps suunab tegevused endale. Varane kujutlusmäng sõltub tõelistest esemetest- tõelistest tassidest, kammidest, lusikatest jm, või väga realistlikest asendusesemetest. Dekonteksualiseerimine tähendab võimet kasutada vähem realistlike esimeid, näiteks puuklotsi „koogina“ või keppi „püssina“. Eksperimendid on näidanud,et mida erinevam on ese soovitud esemest, seda keerulisem on lapsel kasutada seda kujutletud moel. 3aasta vanuses esineb selline dekontekstualiseeritud kujutlus laste mängus hulga rohkem spontaanselt. Sel ajal hakkatakse ette kujutama üsna imaginaarseid esemeid ja tegevusi ilma tõelise või asendava esemeta.

Lapseea mängu väljamõeldiste ülim kategooria on vast väljamõeldud kaaslane, kes võib käia lapsega kaasas, keda on vaja söögikordade ajal toita või keda peab koos lapsega magamamikeku ajal teki alla panema.

Keelemäng

Eelkooliealised lapsed väljendavad spontaalselt väga erinevaid humoorikaid reaktsioone, sealhulgas interaktiivseid „eelmõistatusi“, tavalisi mõistatusi ja naljatlevaid käitumisviise. See aga, mida nad peavad naljakas, muutub vanuse ja kognitiivse arenguga.6aasta vanuses hakkavad lapsed mitmetähenduslikust huumorist aru saama ja seda nautima. Keelt kasutatakse sageli mänguliselt sotsiaalse draamamängu episoodides.

Mängu teoreetikud

Mängu olemust ja selle rolli arengus käsitlevad teoreetilised seiskohad hõlmavad laiaulatuslikku valdkonda.

Friedrich Froebel- Tema ideed, mis on üksikasjalikult kirjeldatud raamatus The Education of man olid mõjukad lasteaedade liikumise alguses. „Mäng, mida on tõeliselt kogetud ja õigesti arendatud, ühendab lapse algava elu hoolitsevalt täiskasvanu kõpsete kogemustega ning seega soodustab üht teise kaudu“. Selle seisukoha järgi näitab mäng lapse arengut, kuid seda saab soodustada täiskasvanupoolse juhendamise abil ja sobivate vahendite pakkumise kaudu,

Herbert Spencer- Tema arvates toimub mäng „kohese rahulduse saamiseks, silmas pidamata varjatud või edasist kasu“. Ta väitis, et kõrgelt arenenud loomad saavad paremini hakkama pigem elu vahetute vajadustega ja et närvisüsteem, mitte pikka aega tegevusetuna olemine, stimuleerib mängu.

Karl Groos- Tema arvates võib liigne energia luua“eriti soodsa tingimuse mänguks“, kuid see ei ole peamine. Samuti arvas ta, et mängul on palju selgem funktsioon, kui Spenceri teooria seda oletas. Groos väitis, et peamine läpsepõlve põhjus ongi see, et mäng võiks aset leida: „võib-olla on terve noorsoo eksisents võimalik valdavalt mängu pärast“.

G. Stanley Hall- Hall arvas, et mäng on vahend, mille abil lapsed liiguvad läbi primitiivse kõukumise, peegeldades meie evolutsioonilist minevikku, näiteks“ poiste sport, kus nad ajavad üksteist taga, maadlemine ja vangivõtmine ilmselt rahuldavad osaliselt kiskjalikke instinkte“. Seega on mängu funktsioon oma olemuselt katartiline ja võimaldas varasemat inimajalugu iseloomustavate instinktide „välja mängimist“. See käsitlusviis sai tuntuks kui „rekapitulatsiooni teooria“.

Maria Montessori-Pani rohkem rõhku tegliku elu õppimise tähtsusele ja seeda ka konstruktiivse mängu vahenditele, mis abistasid sensoorses eristamises ning värvi ja kuju sobitamises.

Jean Piaget-Ta pidas kohanemist sõltuvaks kahest protsessist- akommodatsioon ja assimilatsioon. Lapsed etendasid juba loodud käitumisviise või skeeme mängus ja kohandasid reaalsust nendele vastavaks

Sigmund Freud-Ta arvas, et mäng annab lapsele meetodi soovide täitmiseks ja traumaatilistest sündmustest ülesaamiseks. Peller sõnastas selle nii,et „mäng on katse kompenseerida muret ja depressiooni, saada mõnu minimaalse ohu ja /või pöördumatute tagajärgede riskiga“. Seega andis mäng turvalise keskkonna agressiivsete või seksuaalsete impulsside väljendamiseks, mis oleks olnud liiga ohtlik reaalsuses. Lisaks võis mäng aidata saavutada traumeerivate südmustega toimetulemist.

Susan Isaacs-Briti haridustraditsioonis tugeval kohal olev käsitlusviis, et mäng on oluline nii väikelaste emotsionaalse kui kognitiivse arengu seisukohast. Isaac kombineeris veendumuse mängu emotsionaalse kasu kohta mängu füüsilise, sotsiaalse ja kognitiivse arengu kohta eksisteeriva laiahaardelisema vaatega, kajastades evolutsioonilist vaatenurka, et rohkem õppivad loomad ka mängivad rohkem

Lev Võgotski- Arvab, et mängu põhjustab afektiivne aje, mis on „kujuteldav, illusoorne teostumatute soovide täideviimine“; mitte väga spetsiifiliste või seksuaalsete impulssidega, vaid palju üldisemas tähenduses, mis puudutab lapse enesekindlust ja vilumust: mäng on põhimõtteliselt soovi täideviimine, kuid mitte isoleeritud soovide, vaid üldiste emotsioonide.

Kaasaaegsed teoreetikud-Viimastel aastakümnetel on teoreetikud vaielnud valdavalt mängu kasu üle kognitiivse arengu ja loomingulise mõtlemise seisukohast. Jerome

Bruner pakkus välja, et arenenud imetajate, eriti inimlaste mängu eesmärk on nii harjutada oskuste valdamist kui ka võimaldada uute käitumisviiside katsetamist turvalises kontekstis.

Mängu vormid

Mõned toreetikud on spekuleerinud kujutlusmängu olulisusega vaimuteooria arengu suhtes. Leslie väitis, et kujutlusmäng on märk metarepresentatiivsetest võimetest juba alates 18kuust ning on oluline, arendamaks hilisemaid võimeid, et mõista, et keegi teine võib kujutada asju erinevalt.Esemetega mängus esinevad paindlikkuse vaatlemine võimaldas Bruneril postuleerida selle rolli probleemide lahendamises ja loomingulisuses.

Mängu eksperimentaalsed uurimused

Mängu eksperimentaalsed uurimused esinevad kahes vormis: ilmajätmise uurimused ja rikastamise uurimused. Laste mänguvõimalusest ilmajätmise mõju uurimine on toimunud valdavalt füüsilist tegevust hõlmava mängu uurimustes.Mängu suhtes läbi viidavate eksperimentide kasulikum vorm on rikastamine, kus teatud liiki täiendava mängu kogemust võrreldakse mänguta kogemuse kasuga.Hüpoteesi kohta, et kujutlusmäg aitab kaasa vaimuteooria arengule, on läbi viidud üks eksperimentaalne uurimus. Selle viis läbi Dockett(1998)ühes Austriaalia lasteaias. 4-aastased lapsed jagati kahte gruppi ning neid testiti jagatud kujutluse ja vaimuteooria võimete mõõtude suhtes enne ja pärast. Mängu harjutaval grupil suurenes võrreldes kontrollgrupiga oluliselt grupikujutluse sagedus ja keerukus. Samuti paranesid märkimisväärselt vaimuteooria tulemused nii pärast eksperimenti tehtud testis kui kolm nädalat hiljem toimunud järeluurimuses.

Mängu kasu käsitletud empiiriline uurimistöö on olnud märkimisväärne, kuid „kohus pole ikka veel otsust langetanud“. Enamik uurimusi on keskendudnu mängu oletavtavale kognitiivsele kasule ning läbi viidud selgelt haridsulikus raamistikus.

Teiste aitamine ja moraalne areng

Laiemas tähenduses võib prosotsiaalseks käitumiseks nimetada abistamist, lohutamist ja jagamist.Grusec jt(2002)defineerivad prosotsiaalset käitumist järgmiselt:

Prosotsiaalne käitumine on iga vabatahtlik, kasvatuslik tegevus, mis annab positiivse või kasuliku tulemuse vastuvõtja suhtes, arvestamata seda, kas tegevus on tegijale kulukas, mõju poolest neutraalne või kasulik. Selles tähenduses eristub see „altruismist“, mis väidab selgelt, et teiste aitamine põhjustas tegijale mingit kulu.

Lapsed on võimelised prosotsiaalselt käituma väga varases eas.Grusec jt(2002) juhivad tähelepanu sellele, et lastel ilmneb prosotsiaalne käitumine erinevatel põhjusetel. Psühholoogid on eriti põhjalikult uurinud kaht motivatsioonitegurit. Esimene puudutab empaatia asendustundeid või sümpaatiat, mis tekivad vastuseks teise isiku stressile või vajadusele ning mis võivad ergutada katseid seda seisundit muuta. Teine puudutab motivatsiooni käituda prosotsiaalselt, pidades kinni sotsiaalsest või kultuurilisest normist.

Prosotsiaalset käitumist perekonnas ja koolis mõjutavad tegurid

Temperamendil on oluline roll sellises emotsionaalses reageerimises teiste stressi sihtes, kuid tähtsad on ka perekonna sotsialiseerumisprotsessid. Oleme näinud, et emad ei seisa jõude kõrval, kui nende laps käitub või ei käitu abivalmilt või altruistlikult. Tõendid osutavad, et nad sekkuvad sageli, Isad, õpetajad ja eakaaslased reageerivad tõenäoliselt samuti lapse prosotsiaalsele käitumisele.Emadel, kes on empaatilised, kellel on kõrged tulemused seisukoha võtmist vajavates ülesannetes ja kes reageerivad sensitiivselt oma laste vajadusetele, on tõonäolisemalt lapsed, kellel on suur empaatiavõime teiste suhtes.Krevans ja Gibbs on leidnud samuti, ei kui emad ergutasid oma lapsi reguaalrselt mõtlema on tegude tagajärgedele ja kuidas see mõjutaks teisi inimesi, siis oli suurem tõenäosus, et nede lapsed näitasid üles uuremat empaatiavõimet teiste suhtes ning nad käitusid prosotsiaalsemalt. Grusec ja Goodnow osutavad, et see protsess toimub vanema väärtushinnangute internaliseerimise kaudu kahes etapis:

Lapse õige arusaam vanema sõnumist sagedase ja järjekindla väärtushinnangu väljendamise kaudu vormis, mis on kohane lapse kognitiivsele tasemele

Selle väärtushinnangu aksepteerimine, kogedes, et see on mõistlik ja kohane ning olles valmis sõnumit kuulama ja omades teatud arusaama enda algatatud tegevusest.

Mitte- prosotsiaalselt käitumise karistamine ei oleks tõhus, kuna laps peaks seda ebaõiglaseks, aga kui vanemad näitasid lapse suhtes regulaarselt üles empaatiavõimet ka laps oli rõõmuga valmis reageerima vanema põhjendustele ning koges teisi aidates väikest ohtu oma isesiesvusele, siis toimus prosotsiaalsete väärtushinnangute internaliseerimine suurema tõenäosusega.Kogemused õdede-vendadega on samuti olulised prosotsiaalse käitumise soodustamises õdede-vendade vaheliste vanusevahede tõttu.Dunn(1992):

Väikese lapse jaoks, kelle eesmärgid ja huvid ei lange sageli kokku perekonnaliikmete omadega, on kohanemise seisukohast selgelt parem hakata mõistma teisi perekonnaliikmeid ja jagatud perekonna maailma sotsiaalseid reegeleid. Vendade-õdede uurimus on toonud välja, miks on oluline , et sotsiaalne mõistmine asuks „arengukavas“eespool

Prostotsiaalne käitumine koolis ja eakaaslaste grupis

Boulton jt leidsid, et lapsed, kellel on samaga vastav parim sõber, on hulga tõenäolisemalt kaitstud sotsiaalse väljaarvamise agressiivsete tegude eest eakaaslaste grupi poolt. See avastus ostuab sellele, et retsiprooksete sõprussuhete kontekstis on lapsed motiveeritud üksteist aitama eakaaslastega suhtlemise raskustes. See kinnitab seisukohta, et haavatavad lapsed võivad olla kaitstud sõprade kohaste sekkumiste kaudu, kuid sellise toe puudumise korral ei saa nad loota, et eakaaslased käituksid prosotsiaalselt.

Eakaaslaste tugisüsteemid koolis

Selleks, et luua struktuur, milles prosotsiaalset käitumist saaks edendada, on paljud koolid loomas eakaaslaste tugisüsteeme, et täiendada personali tehtavat hooldamisalast tööd. Eakaaslaste tugisüsteemidel on mitu vormi, kuid eksisteerib kolm peamist tüüpi:

Sõbrustamise käsitlusviisid: skeemid, kus spetsiaalselt koolitatud õpilased toetavad eakaaslasi, kes on näiteks koolis uued või kellel on teatud õpiraskused. Mõnel juhul

pannakse õpilane paari teise õpilasega. Teistel juhtudel otsivad „sõbrunejad“õpilasi, kes võivad olla sotsiaalselt eiratud või keda kiusatakse vahetundides, pakuvad neile oma seltsi ja üritavad kaasta kohastesse sõprusgruppidesse

Vahendamise/konflikti lahendamise käsitlusviisid-need skeemid pakuvad struktureeritud meetodidt, mille abil anda noortele inimestele oskus lahendada isikutevahelisi lahkhelisid eakaaslaste vahel, sealhulgas kiusamist, rassistlike nimetuste kasutamist, kaklemist ja tülitsemist. Need meetodid on avaldatud tulemuste põhjal märkimisväärselt vähendanud agressiivse käitumisega intsidentide arvu. Vähendamise ajal on eakaaslaste toetajad vastutavad konflikti lahendamise ja ühise lahenduse leidmise eest

Nõustavad käsitlusviisid- need skeemid laiendavad sõbrunemise ja vahendamise lähenemisviise sekkumiseks, mis põhinevad rohkem nõustamismudelitel. Koolitusi viib sageli läbi kvalifitseeritud nõustaja või terapeut, kes pakub toetajatele laia valikut nõustamisoskusi. Järelpalve tungineb professionaalsele nõustamisjärelevalvele, mida teostab tavaliselt üks inimene, kellel on teadmised kogemusliku töö kohta. Neid käsitlusviise rakendatakse tavaliselt suunamissüsteemi kaudu varsti pärast seda, kui abipalve on kätte saadud ning kasutada võidakse ka telefoni abiliine, individuaalseid või grupikohtumisi.

Me võime kokku võtta tegurid perekonnas ja koolis, mis ergutavad prosotsiaalset käitumist noortel inimestel. Gruseci jt arvates on vanema ja lapse suhtes kolm aspekti, mis edendavad prosostiaalse käitumise internaliseerumist:

Vanemad on südamlikud ja hoolitsevad ning kiidavad tingimusteta heaks oma laste tegevused

Lapsel on turvaline kiindumussuhe jakogeb hooldajaid empaatiliste ja tundlikena Vanemad on vastutulelikud oma laste mõistlikele soovidele

Soolised erinevused prosotsiaalses käitumises/ kultuuridevahelised erinevused

Laialt on levinud arvamus, et tüdrukud on rohkem prosostsiaalsed kui poisid ja tõepoolest- paljud uurimused kinnitavad seda.Björkqvist jt väidavad, et tüdrukud oskavad paremini konflikte rahumeelselt lahendada, aga samas on nad vilunumad kaudsemas agressioonis. Üks selgitus selle kohta on see, et mõlemad konfliktikäitumistüübid nõuavad suhteliselt kõrget sotsiaalset intelligentsi taset, mistõttu tüdrukud kasutavad oma oskusi, kas konflikti õhtuamiseks või selle lahendamiseks.

Prosotsiaalse käitumise kultuuridevaheliste erinevuste uurimine võimaldab meil heita pilk sügavamale sellesse protsessi. Nagu Fry ja Fry väidavad , omandavad kultuurisises sotsialiseerumise kaudu indiviidid vaated sotsiaalse maailma olemuse kohta, arendavad välja väärtushinnangud ja mõistavad oma kogukonnas toimuvate südmuste tähendust. Kultuuridevahelised uurimused lisavad uue vaatenurga , kuna väärtushinnangud, mis puudutavad prosotsiaalsey käitumist ja altruismi, on eri kultuurilistel gruppidel väga erinevad.

Moraalse arutlemise areng

Moraalne arutlemine tähendab seda, kuidas me arutleme või otsustame, kas tegevus on õige või väär-see erineb moraalsest käitumisest.Piaget` teooria- Ta pööras oma tähelepanu laste moraalsele arutlemisele oma karjääri alguses. Ta kirjeldab, kuidas ta uuris poiste klaaskuulide mängu. Teda huvitas kuidas lapsed omandasid mängureeglid, kust nende arvates reedlid tulid ja kas reegleid võis muuta. Antud

juhul käsitletakse „mängureegleid“kui „ühiskonnareegeleid“täiskasvanute jaoks- reegleid peab alati järgima, neid võib rikkuda, kuid sel on tagajärjed. Ta kasutas selle juures nelja meetodit:

Ta palus lapsi otse Ta mängis koos lapsega, teeseldes taipamatut, nii et laps pidi talle reegeleid selgitama-

samas mitte liiga taipamatut, et laps frustratsiooni tõttu ei loobuks Ta jälgis lapsi omavahel mängimas Ta intervjueeris lapsi, küsides, kust reeglid tulid ja kas neid saaks muuta

Nendest tulemustest eristas ta lastel kolme teadlikkuse staadiumi reeglite kohta. Esimesi(kuni 4.või 5.eluaastani)ei saadud reeglitest aru. Teises staadiumis(vanuses 4-5 kuni 9-10aastat)arvatti, et reeglid tulid kõrgemalt autoriteedilt ja neid ei saa muuta. Kolmandas staadiumis(alates vanusest 9-10aastat)arvati, et mängijad olid reeglid kokku leppinud ja seega sai neid muuta, kui kõik mängijad olid nõus.

Kohlbergi teooria-ta uuris moraalse artlemise arengut ligikaudu 30aastat ja tema teooria on osutunud mõjukaks nii hariduse valdkonnas kui ka kriminoloogias ning psühholoogiaski. Kolm moraalse arutlemise staadiumi:

Esimene staadium: prekonventsionaalne moraalsus. See tase vastab Piget` sundusliku moraalsuse staadiumile. Kohlberi järgi saavutavad selle tasnadi lapsed enne 9.eluaastat, mõned noorukieas ja paljud seadusrikkujatest täiskasvanud ning noorukid. Selle mõtlemistasandi kohaselt lähtub inimene enda vajadustest ning ei saa aru ühiskonnas kehtivatest reeglitest ja ootustest

Teine staadium:konventsionaalne moraalsus. Selles taadiumis mõtleb indiviid, mis on õige ehk kohandades ühiskonna reeglite, ootuste ja tavadega ning neid toetades.

Kolmas staadium: postkonventsionaalne moraalsus. Selle staadiumi saavutab väike osa täiskasvanuid ja tavaliselt juhtub see pärast 20.eluaastat. Selles staadiumis olev isik mõistab laiahaardeliselt ja aksepteerib ühiskonnareegeleid, kuid ainult selle pärast , et nad aksepeteerivad nende reeglite aluseks olevaid üldisi moraalseid põhimõtteid. Kui selline põhimõte satub vastuollu ühiskonnareeglitega, siis lähtub indiviid pigem põhimõttetest kui tavast.

Moraalse arengu valdkondlik käsitlusviis

Erinevalt Piget`st ja Kohlbergist , aravb Turiel, et laste mõistmine organiseerum jub avarses eas moraalsusse ja sotsiaalse tava valdkondades. Moraalsuse valdkond tähendab lahkuse, kahju ja õiguse teemasid. Sotsiaalse tava valdkonad hõlmab käitumise ühiseid tunnuseid, mille eesmärk on koordineerida sotsiaalseid interaktsioone sotsiaalses süsteemis, näiteks riietumiskommete,klassiruumireeglite, söögietiketi jne kaudu. Turiel hindas laste moraalset arengut kahel moel.

Esimene on kriteeriumide üle otsustamine: need hõlmavad otsuseid üldistatavuse, universaalsuse, reeglite järgimise ja tegu puudutavate keeldude muutmise võimalikkuse kohta.

Teiseks mõõtis ta otsuseid, mida lapsed kasutasid oma arvamuste või tegevuste õigustamiseks. Ta leidsi ,et lapsed oskavad eristada neid kaht valdkonda(moraalust ja sotsiaalseid tavasid)ning arutleda nende üle eri viisidel.

Turiel nägi laste vaatlusest, et juba 4-aastased lapsed said aru nende kahe valdkonna erinevustest ja leidis, et lapsed pidasid moraalseid reegeleid rohkem kehtivaks kui tavasid. Varasest east peale on lapsed teadlikud moraalsete tegude tagajärgedest ja mõsitavad teiste laste emotsioone, kui nood kogevad valu või saavad viga.

Moraalse vastutuse iga

Peamine küsimus puudutab vanust millal võib last pidada moraalselt vastutavaks.Wolff ja McCall Smith toonitavad: noorukite vangistamise ainus põhjus peaks olema ühiskonna kaitsmine ja rehabilitatsioon, kus viimane edendab loomulikult esimest. Laste moraalset arengut peab samuti vaatlema perekonna ja kogukonna kontekstis. Süütegusid toime panevate laste karm kohtlemine võib olla sobimatu, kui need lapsed on üles kasvanud vaesuses ja neis on kasvatanud vanemad, kes on ise ebaadekvaatsed või kannatavad suure stressi all. Sel juhul võid lapse hälbinud käitumine olla selgelt põhjustatud ebasoodsatest tingimustest, milles ta üles on kasvanud.

Kas me saame õpetada moraalseid väärtushinnanguid?

Doise väidab, et „eetilise käitumise edendamiseks peavad ideaalse suhte sotsiaalsed representatsioonid juhtima interaktsiooni vorme.Normatiivsed metasüsteemid. Nagu vabaduse ja võrdsuse demokraatlik kontseptsioon on vajalikud selleks, et arendada moraalset arutlemist edasi Piaget`ja Kohlbergi tähenduses“. Ta oletas, et:

Koordineerides oma tegevusi teistega, saavad lapsed konstrueerida uusi kognitiivseid koordineerimistegevusi, mida nad üksi teha ei saaks

Erinevates sotsiaalsetes koordineerimistegevustes osalenud lapsed hakkavad sageli ka iseseisvalt neid koordineerimistegevusi läbi viima

Kognitiivseid operatsioone saab transponeerida ühest raamistikust teise Sotsiaalne interaktsioon muutub kognitiivse arengu allikaks sotsiaalkognitiivse

konflikti kaudu, mille see põhjustab Algne kompententsus on indiviidide jaoks oluline, et saada kasu kindlast

interaktsiooni situatsioonist

Emotsionaalne kirjaoskus

Haridusvaldkonna viimane areng on olnud emotsionaalse kirjaoskuse liikumine, mille kohaselt peavad koolid õpetama noortele inimestele emotsioonide juhtimist, erimeelsuste rahulikku lahendamist ja elamistkoos teistega koostöövaimus. Emotsionaalse kirjaoskuse programmid, näiteks PATHS-i (alternatiivsete mõtlemisstrateegiate edendamine)õppekavva, mis on koostatud selliselt, et anda kooliealistele lastele haridus teemades, mis puudutavad eneseväljendust, mõistmist ja emotsioonide juhtimist. Emotsionaalse kirjaoskuse õppekava osised hõlmavad järgmist:

Enseteadlikkus- enesesejälgimine ja tunnete määratlemine; tunnete kohta sõnavara arendamine, mõtete, tunnete ja käitumise vaheliste seoste loomine

Isiklike otsuste tegemine- enese käitumise jälgimine ja käitumise tagajärgede mõistmine;mõteteset juhitud ja tunnetest juhitud otsuste eristamine

Tunnete juhtimine- enese sisekõne jälgimine;negatiivsete mina-sõnumite vaidlustamine;tugevate tunnete käivitajate äratundmine;hirmudega, närvilisusega, viha ja kurbusega toimetulekuviiside leidmine

Stressiga toimetulemine- stressi tunnuste ära tundmine, stressiallikate äratundmine, lõdvestusmeetodite kasutamise õppimine

Empaatia-teiste isikute emotisoonide ja murede mõistmine; arusaamine, et erinevatel inimestel on erisugused seisukohad

Isiklik vastutus- enesejuhtimise eest vastutuse võtmine; tegevuste ja otsuste tagajärgede mõistmine;emotsioonide ja tujude aksepteerimine;eesmärkide ja kohustuste visa täitmine

Konflikti lahendamine- vajaduse ja tahtmise erinevuse mõistmine; „kõik võidavad“ mudeli kasutamine läbirääkimiste lahendustes

PATHS-i sekkumisprogramm

See on 60 tunnist koosnev sekkumisprogramm, mis koosneb enesekontrolli, emotsioonide ja probleemide lahendamise osistest. Tunnid hõlmavad didaktilisi juhiseid, rollimängu, klassiarutelusid, õpetajate ja eakaaslaste eeskuju, sotsiaalset ja enesesundimist ning töölehti. Selle oluline aspekt keskendub suhetele kognitiivse afektiivse mõistmise ja tegelike elu olukordade vahel.

Noorukiiga

See on üleminekuperiood lapsepõlve ja täiskasvanu elu vahel, hõlmates põhimõtteliselt teismelise-aastaid. Bioloogiliselt tähistab see puberteedi algust. Pärast puberteeti on isik seksuaalselt küps ja võib potensiaalselt saada lapse emaks või isaks. Sotsiaalselt tähistab noorukiiga järjest suurenevat sõltumatust vanematest, kui noor inimene valmistub kodust lahkuma, et lõpetada oma hariduskäik, luua seksuaalne suhe ja otsida tööd.

Puberteedi biloogilised ja füsiloogilised muutused

Puberteedi täpne algusaeg sõltub aluseks võetud mõõdust, kuid tüdrukute puhul annab esimese menstruatsiooni algus üsna kindla märgi ja poiste puhul esimene ejakulatsioon. Puberteet toimub pistel hiljem.Poiste ja tüdrukute vahelised füüsilised erinevused muutuvad puberteedi ajal hulga selgemaks hormonaalsete muutuste tõttu.Kõik puberteedi füüsilised muutused on seotud keha füüsiliste muutustega. Kõige tähtsam on hüpotalamus, kuna see kontrollib ajuripatsit, mis toodab vajalikke hormoone. Hüpotalamuse tegevus sarnaneb termostaadiga, mis reguleerib temperatuuri- see „lülitub välja“, kui suguhormoonide tase on kehas piisav. Neid suguhormoone toodavad neerupealis ja sugunääre. Viimase arengut stimuleerivad omakorda hormoonid, mida toodab ajuripats. Puberteedi ajal toimub muutus hüpotalaamuse „seades“või tundlikkuses. Selle tulemusena töötab ajuripats rohkem ja tõuseb suguhormoonide tase.

Füüsiliste muutuste mõju

Nooruk muutub teadlikuks oma seksuaalsest arengust ja sellega seotud muutustest keha suuruses ja kujus, hääle kõrguses, naha tekstuuris ning näo-ja kehakarvades.Mõned uurimused on käsitlenud tüdrukute hoiakuid enne ja pärast esimest menstruatsiooni. Pärast seda muutust kitrjeldavad tüdrukud pigem negatiivseid emotsioone ja kogemusi kui nad eeldasid, vaatamata vastavate teadmiste saamisele ja toetusele, mis tuli tavaliselt emadelt.Mõned autorid arvavad, et esimest menstruatsioonikogemust käsitleti paremini traditsioonilistes kutuurides, kus olid või on esimese menstruatsiooni kindlalt määratletud rituaalid, mis annavad sellele sümboolse tähenduse ja tähtsuse.

Hormoonide mõju/ kognitiivsete muutuste mõju

Mõned teadlased on väitnud, et hormoonid võivad avaldada üsna otsest mõju psühholoogilisele funktsioneerimisele noorukieas, samuti muud kaudset mõju vastuseks füüsilisele muutusele.

Kognitiivne: David Elkind oletas, et noorukid kujutavad sageli ette, kuidas nende välimus või käitumine paistaks“väljamõeldud publikule“- sellest on tingitud ka nende häbelikkus. Samuti väitis ta, et noorukid mõtlesid sageli, et nende tegevused on teiste silmis väga olulised ja nende kinnisideeks muutusid nende endi tunded, luues „isikliku legendi“ ehk lühikese imaginaarse jutu oma elust, mis võib sisaladad kõikvõimsuse ja surematuse fantaasiaid. Nende kahe kontseptsiooni- „väljamõeldud publik“ja „isiklik legend“-alusel postuleeris Elkind, et noorukieas tekib uut tüüpi egotsentrism. Selles „noorukiea egotsentrismis“ei suuda noor inimene eristada tundeid enda kohta sellest, mida teised nende kohta võivad mõelda.

Identideedi areng ja „identiteedikriis“

Erikson väitis, et kuigi identiteet on tähtis kogu elutsükli jooksul, on just noorukiiga see, kus võib tavaliselt eeldada kõige rohkem rahutust selles valdkonnas. Ta arvas, et noorukid läbisid tavaliselt psühholoogilise või pspüühosotsiaalse „moratooriumi“, milles nad saavad proovida erinevaid identiteedi apekte ilma end lõplikult sidumata. Näiteks võib nooruk ajutiselt võtta omaks eri usulisi tõekspidamisi või muuta seisukohta oma kutsumuse kohta, ilma et vanemad arvaksid , et see on tingimata lõplik valik. Pärast seda kriisiperioodi saavutatakse stabiilsem ja ühtlasem identiteedi tunnetus.Me võime tunda rohkem usaldust identiteedi näitajate suhtes, mis korreleeruvad teiste muutujatega, või ennustavad neid. Elukutse suhtes moratooriumi staatuses isikud muudavad tõepoolest tõenäolisemalt oma plaane hariduse osas, Identiteedi saavutamise staatuses olevatel tudengitel on laiemad kultuurilised huvid ja nad ilmutavad rohkem huvi ekspressiivse kirjutamise ja poeesi vastu. Identiteedi staatuses ei ole soolised erinevused eriti märgatavad, välja arvataud seksuaalhoiakud. Identiteedi staatus on seotud perekondliku taustaga.

Kutseidentiteet- üleminek tööle ja vaja aja tegevused

Noorukieas koolist lahkujate jaoks on traditsiooniliselt üheks peamiseks identiteedi saavutamise valdkonnaks olnud normaalne üleminek koolist tööle, kuid paljudes arengumaades toimunud laiaulatusliku majandusliku surutise tagajörgede tõttu kogeb suur osa varakult koolist lahkunuid mingil ajahetkel töötust vanuses 16-19aastat.Nii enne kui ka pärast kooli kulutavad noored suure osa ajast vaba aja tegevustele, sageli koos meediatoodetega- televiisori ja video vaatamine, arvutiga mängimine, internetis surfamine ja muusika loomine. Need tegevused võivad võtta noore inimese ärkveloleku ajast poole. Smuti veedavad nad palju aega“hängides“koos sõpradega.Larson väidab, et sellised tegevused annavad konteksti „positiivseks noorte arenguks“ja et tulemusi käsitlenud uurimused näitavad kasu kõrgemate püüdluste ja enesehinnangu seisukohast ning väiksemate noorsookuritegevuse määra. Paljude selliste uurimuste probleem seisneb selles, et nad on kaldu enesevaliku suunas- noorukid, kes on juba niikuinii rohkemaks suutelised, võivad eeskätt valida selliseid tegevusi. Kindlasti on oluline kontekst.

Soorolli identiteet

Võidakse väita, et noortel meestel on vähem valikuvõimalusi eri viiside vahel, loomaks soorolli identiteeti. Naissoo rollid võivad praegu olla rohkem muudetavad ja erinevad(nt. Võib noor naine kergesti valida kas karjäärile orienteerumise või emdause).Paljudel noortel meestel ja naistel tekivad hoiakud ja käitumisviisid, mis on vastavuses konventsionaalsete maskuliinse ja feminiinse käitumise stereotüüpidega. Soorollid varieeruvad ka erinevate ühiskondade vahel.

Lesbidest ja geidest noorukid

Viimase aja prospektiivne lesbidest ja geidest noorukite arengut käsitlev uurimistöö osutab, et nende seksuaalse midentiteedi kujunemine algab ligikaudu vanuses 10-11aastat, kui noored naised ja mehed muutuvad tedalikuks oma huvist samasooliste isikute vastu.Alles pärast lesbi või gei olemise isiklike, perekonna ja sotsiaalkutuuriliste tagajärgede üle mõtlemist võib isik otsustada kas ta peaks või mitte oma eelistuse avalikustama ja arendama välja avaliku lesbi või gei identiteedi.

Seksuaalteadmised

Seksi suhtes eksisteerivad hoiakud erinevad suhte olemuse järgi. Enamik inimesi,sealhulgas noorukidm peavad suguühet vastuvõetavamaks, kui partnerite vahel on kiindumus ja emotsionaalne pühendumine- kui see on n-ö kindel suhe. Reiss(1967) identifitseeris neli seksuaalkäitumise standardit USA-s:

Üksikstandard- seksuaalne vahekord enne abielu välistatud Topeltstandard- seksuaalne vahekord enne abielu välistatud naiste puhul;meestel

lubatud Lubavus hellitusega- abielueelne seksuaalne vahekord lubatud, kui partnerid on

teineteisele andnud emotsionaalseid lubadusi püsivusest Lubavus hellituseta- abielueelne seksuaalne vahekord lubatud või isegi julgustatud ja

toimub ilma emotsionaalsete sidemeteta

Suhted vanematega: kofliktid ja meeleolu kõikumine

Lognituuduuringu käigus vaadeldi 112noort vanuses 11 kuni 13, et tuvastada vanemate ja noorukite vaheliste konfliktide määra viiel teemal: majapidamistööd, välimus, viisakus, raha ja ,õnuainete kasutamine. Üldiselt olid nii noorkuid kui vanemad sellega nõus, et vanusega vähenesid majapidamistööd, välimust ja viisakaust puudutavad konfliktid, kuid raha teemal oli tülisid sagedamini.Arnett(1999)tutvustas, et meeleolu kõikumine-masendustunded või tujude vaheldumine-on üks teguritest, mis mõjutab raskusi noorukieas.

Suhted eakaaslastega ja riskikäitumine

Sedavõrd, kui noorukid saavutavad rohkem iseseisvust, veedavad nad enam aega eakaaslastega ja pööravad nende poole, et saada tuge sotsiaalsete ja identiteediga seotud probleemidele.Nooruki sotsiaalsed suhted võivad olla oluliselt erinevad suhtest oma vanematega. Lapsepõlve jooksul iseloomustatakse suhet vanematega kui „ühepoolset autoriteeti“, kus vanemad üritavad edastada lastele juba väljakujunenud teadmiste ja hoiakute kogumit. Sõprus aga on vastastikune suhe, kus mõlemad võivad väljendada eriarvamusi ja tuua sisse uusi mõtteid. Eakaaslastel ja sõpradel on isiku arengus selge ja oluline roll, kuid näib, et noorukieas võivad eakaaslaste grupid tugevalt riskikäitumist tugevdada. Mingil määral on hälbiv ja riskeeriv käitumine noorukieas tavapärane.

Lapse vaimne arneg

Psühholoogid eristavad aistinguid ja tahu. „Aistingu“all mõistetakse protsessi, mille käigus sensoorsed retseptorid võtavad vastu keskkonna kohta käivat informatsiooni ning saadavad

selle edasi ajju. On teada, et lastel on juba sündides teatud sensoorseid võimeid, sest nad reageerivad valgusele, helile, lõhnale, puudutustele ning maitsele. „tajumine viitab selle sensoorse sisendi tõlgendamisele aju poolt. Tajumise kaudu tekib meil arusaam meid ümbritsevatest südmustest, objektidest ja inimestest.

Imikute taju uurimise meetodid

Peab järeldama nende käitumisest. Väikelaste käitumise repetuaar on piiratud ning seetõttu on uurijad nende tajuvõimete mõõtmiseks leiutanud geniaalsed tehnikad:

Eelistamise tehnika- näidatakse kahte stiimulit korraga(näiteks pilti).saab mõõta kaua ta ühte jälgib. Kui jälgib mingi aja jooksul mõlemat pilti ühekaua, ei pruugi ta nendel vahet teha. Seda tehnikat suhteliselt lihtne rakendada, kui on võimalik täpselt mõõta lapse stiimuli vaatamise pikkust.

Harjumistehnika- See meetod hõlmab harjumise tekitamist ja huvi äramatamist stiimulite vastu. Seda meetodit saab uurija enda huvides ära kasutada. Näiteks soovitakse teada, kas imik teeb vahet kahel väga sarnasel pildid. Näidata pilti A, kuni ta sellega harjunud siis pilti B. Kui ta seda jälgima ei hakka siis järelikult suhtub ta sellesse nagu pilti A(mille suhtes ta huvi juba kaotanud on).

Tingimine- Imikud õpivad teatud viisil käituma, kui nende käitumist kinnitada- seda nimetatakse tingimiseks.

Imikute eelistuse, harjumise ja tingimise tehnikad on kõik omal moel olulised. Eelistused viitavad neile keskkonnateguritele, mida laps antud hetkel küige stimuleerivamaks peab. Harjumise tekkimine näitab, et laps mitte ainult ei keskendu ühele stiimulile, vaid kaotab ka ajapikku selle vastu huvi ning otsib seetõttu uusi stiimuleid.

Nägemistaju(imikute taju uurimine)

Vastsündinud lapse visuaalsed võimed erinevad täiskasvanu omadest. Näiteks on vastsündinu nägemisteravus oluliselt kehvem. Vastsündinu nägemine on ka muul viisil limiteeritud. Näiteks ei suuda väiksemad kui 2-kuused imikud liikuvat objekti väga sujuvalt jälgida, vaid teevad seda pigem mitme järjestikuse jõnksatava silmaliigutusega. Selleks, et tervet objekti silmadega haarata, peab tavaliselt tervet objekti üksikasjaliselt uurima, kuid imikutel võib see skaneerimisvõime kehvem olla.Vastsündinutel on ka limiteeritud värvide eristamise vüimeImikute nägemissüsteem on funktsionaalne ja efektiivne, kuid nende nägemise kvaliteet, vähemlat esimeste elunädalate ja-kuude jooksul, on kehvem kui täiskasvanutel

Näo tajumine

Näod on lapse jaoks olulised keskkonna aspekti. Sünnist alates kogeb laps erinevaid nägusid, lisaks peab ta õppima neid tõlgendama. Viimaste aastate jooksul on kogutud palju tõendusmaterjali selle kohtam et väga väikestel lastel on hea nägude äratundmisvõime ning nad suudavad nägusid ära õppida väga kiiresti.Kuidas oskavad imikud ema nägu võõrast näost eristada? Pascalis jt kinnitasid Waltoni ja tema kolleegide leitut, et nelja päeva vanused lapsed suutsid vahet teha ema ning võõra naisterahva näo vahel.

Kuulmistaju/ Intermodaalne taju

Võrreldes täiskasvanuga on vastsündinute kuulmisteravus oluliselt parem kui nägemisteravus. Näiteks pööravad vastsündinud lapsed oma pead hääle suunas, mis viitab võimele üsna kiiresti peale sündi hääli lokaliseerida.Kuulmistaju areneb juba enne sündi(Lecanuet 1998).Emakasised salvestused on näidanud, et sellised helid nagu hääled ning eriti ema hääl on teatud määral kuulda ka üsasiseselt. On võimalik ,ärgata reaktsioone teatud helidele juba 20.nädala vanuste loodete puhul. Aja jooksul helide eristamine paraneb ning raseduse lõpus oskavad looted juba eristada meeste ja naiste hääli.

Erinevate sensoorsete modaalsuste vahendatud informatsiooni koordineerimist nimetakse intermodaalseks tajuks. Tavaliselt koordineerime mitme meele- nägemise, kuulmise, puudutuse, maitse ja lõhna- vahendatud informatsiooni. Intermodaalseid seoseid on mitut tüüpi ning nende alla kuuluvad amodaalne taju ja tinglik intermodaalne taju. Mõne sündmuse puhul saadavad informatsiooni selle sündmuse kohta kaks meelt.Intermodaalne taju täühendab, et objekti, mis on tuttav ühes sensoorses modaalsusesm on võimalik ära tunda ka teises modaalsuses.

Keeleline areng

On neli peamist keele kompetentsi, mis lapsel tuleb omandada: hääldus(fonoloogia)- on osa keeletadusest, mis uurib teatud helisid, mida lapse

arengukeskkonnas kasutatakse ja millel on mingi tähendus. tähendus(semantika)- uurib keeleüksuste tähendusi. grammatika(süntaks)- ehk lauseõpetus on grammatika osa, mis kirjeldab lausete

ehitust. sotsiaalse konteksti tundmine(pragmaatika)- tegeleb tähenduse täpsustamisega

konkreetses kontekstis.Lapsed omandavad häälikute kasutamise seaduspärasused(fonoloogia), tähenudse(semantika) ja grammatika(süntaks) ning õpivad kasutama sõnu aktsepteeritud ja arusaadaval(pragmaatika)viisil oma keele keskkonnas.

6.-9. Elukuuni kasutab imik eneseväljenduseks lisaks nutule ja koogamisele rohkem täishäälikuid ja mingil määral kaashäälikuid. Lapse käitumisest on näha,et ta mõistab mingil määral kõnet palju varem, kui ta ise esimesed sõnad lausub.Väikese lapse öeldud esimesi sõnu on lihtne mitte märgata, sest niisuguse hääldusega sõnu sõnastikus ei ole. Siiski võib neid häälitsusi käsitada tähenduslike sõnadena, sest laps kasutab neid sõnu järjekindlalt smade objektide või sündmuste kohta.Sõnavara suureneb märgatavalt 3 või 4kuud pärast esimeste sõnade kasutust, kuid pärast seda hakkab laps uusi sõnu väga kiiresti omandama 18. Ja 21. Elukuu vahel suureneb lapse sõnavara 20sõnast 200sõnani. Umbes 18. Elukuul hakkab laps üksikutest sõnadest kahesõnalisi lausungeid moodustama. 24-27.kuune laps räägib kolme-ja neljasõnaliste lausetega. Nnende lausete kasutamisega kaasneb kiire grammatikareeglite takendamine kõnes. Hakatakse kasutama eessõnu ja varieerima verbi lõppe.3-aastase kõne on üldsielt mõistetav täiskasvanutele ka väljaspool perekonda. Sõnavara sisaldab umbes 1000sõna, lausungid on muutunud pikemaks ja keerukamaks, laps suudab teatud piirangutega osaleda vestluses, kuigi teemakäsitlus toimub olevikus. 3.eluaastaks hakkavad lapsed kasutama relatiivlauseid sisaldavaid liitlauseid. 5.eluaastaks saab laps aru ja

oskab ennast ka väljendada põimlausetega ning tema keelekasutus sarnaneb täiskasvanu omaga.

Iseenda ja teiste inimeste seisukohtadega arvetsamine

Lapsed peavad õppima keeledeid situatsiooni kohaselt kasutama, et osaleda vestluses. Nad peavad õppima tegema vahet, mida nad kõnelejana teavad ja mida kuulaja ei pruugi teada. Lapsed hakkavad keelt kasutama kontekstile kohaselt, näiteks vanemate sugulaste juuresolekul kasutatakse sõnu tänan ja palun, viibides väljaspool kodu, käitutakse vastavalt ühiskondlikele tavadele.Areneb ka lapse kõnelemisoskus. Argielu sündmustest tegutsedes on lastel võimalik väljendada iseenese hoiakuid. Julgustades lapsi lugusid rääkima ja kirjutama, loovad vanemad ja õpetajad lapse maailma-tajumise arenguks soodsa keskkonna, võimaldades lapsel kogeda erinevaid tuneid ja õppida midagi ka välise reaalsuse kohta.

Lugemisele ja kirjutamisele eelnevad oskused

6. või 7. Eluaastaks on enamik lastest alustanud lugemis-ja kirjutamisoskuste omandamisega. Mõne aasta pärast vilunud lugejaks ja kirjutajaks saamiseks on mõningatele tajuvilumustele lisaks olulised ka koolieelsetel aastatel aset leidnud teatud keelelise arengu aspektid. Neid aspekte nimetatakse lugemisele eelnevateks oskusteks ja kirjutamisele eelnevateks oskusteks.Väidetavalt kõik riimivad lapsed teavad, kuidas sobitada häälikuid erinevate sõnadega. Lapsed demostreerivad seda iga kord, kui mingi riimi loovad. Riimimise ja alliteratsiooni kaudu õpivad lapsed ka kõnehäälikuid tundma, mis omakaorda mõjutab lapse hilisemat võimet lugeda ja kirjutada. Kehva lugemisoskusega laps ei ole tõenäoliselt koolieelsetel aastatel omanadnud oskust eristada kõnehäälikuid.

Düsleksia

Arenguline düsleksia on oluline probleem, sest see on kõige sagedamini esinev arenguhäire. Düsleksia avatsatakse, kui lapsed lähevad kooli ja selgub, et nad ei suuda lugema õppida. Traditsioonilise düsleksia definitsiooni on esitanud maailma neuroloogide föderatsioon: see on häire, mis esineb lastel, kes koolikogemusest hoolimata ei suuda omandada emakeele lugesmis-,kirjutamis-ja hääldamisoskusi, mis on vastavuses nende intellektuaalsete võimetega.Need lapsed on niisama intelligentsed kui nende klassikaaslased ning seetõttu on see õpetajatele ja ka vanematele ülletuseks, kui ilmnevad taolised ootamatud raskused.Fonoloogilistest raskustest esineb düsleksikutest lastel sageli probleeme verbaalse lühimälu piiratusega ja fonoloogilise teadlikkusega. Neil esineb raskusi pikaajalise verbaalse õppimisega, nt raskused nädalapäevade või kuude nimetuste meeldejätmisega, samuti võõrkeelte õppimisega.Fonoloogilise puudujäägi hüpoteesi kohaselt on düsleksikutest lastel mingil põhjusel eriliselt raskusi sõnade kõlaga. Hilisemas eas võib esineda raskusi sõna segmenteerimisel ehk hääldamisel. Varajane häire tuvastamine ja sobiv tugiõpe võimaldavad düsleksiaprobleemidega lastel haridussüsteemis normaalset rada pidi edeneda, piirates düsleksia mõju lapse arengule.

Kinnitamise ja jäljendamise tähtsus

Skinner(1957)väitis, et lapsed õpivad keelt kasutama , sest täiskasvanud kinnitavad lapse õiget keelekasustust. Beebide koogamist ja lalinat vormitakse täiskasvanute poolt järk-järgult

teviklikesks sõnadeks, premeerides last tegelikule sõnale sarnasemate häälitusete eest. Hiljem õpivad lapsed sõnadadest lauseid moodustama samuti käitumise kinnitamise kaudu. Edukalt moodustatud sõnade koosluse eest saab laps kiita, seda käitumist kinnitatakse, kuni lapse keel areneb täiskasvanu keelekasutuse tasemele. Teised õppimisteoreetikud on väitnud, et ka jäljendamisel on tähtis osa keele omandamisel.

Kaasasündinud keelespetsiifiline mehhanism: Chomsky seisukoht

Ta väitis, et keel omandatakse tänu kaasasündinud keelespetsiifilise mehhanismi olemasolule, mida ta nimetas keele omandmamise süsteemiks- selleta ei saaks keel areneda. Keele omandamise süteemi abil on võimalik lapsel kuulmise kaudu tajuda lausetes teatud korrapära. Keele omandamise süsteem loob hüpoteese nende korrapärasuste põhjal. Hüpoteese kontrollitakse uute lausungitega ja sobivad reeglid omandatakse ning mittesobivad hüljatakse.Mis on keele universaalsed tunnused? Esiteks puudutavad nad keele fonoloogilisi aspekte , sest igas keeles on kaashäälikud, täishäälikud ja silbistruktuur. Samuti rakenduvad nad süntaksis. Kõikides keeltes on laused, nimisõnafraasid, omadussõnafraasid ja selle aluseks olev grammatiline struktuur.Ta rõhtutas vaikivat teadmist, et meis kõigis on olemas keelestruktuur, kuigi me ei pruugi olla võimelised lingvistikaekspertide keelt kasutades struktuure kirjeldama. Isegi väikestel lastel on need teadmised olemas. 5.eluaastaks on enamikul lastest, sõltumata nende taustast ja kultuurikeskkonnast, piisavalt hea arusaam oma emakeele põhireeglitest.

Pinker ning tõendusmaterjal pidžinitest ja kreoolidest

Ta võidab,et kompleksne keel on universaalne, sest põlvest põlve taasleiutavad lapsed selle mitte sellepärast, et neil käsitakse, et nad on nii targad või et see on neile kasulik, vaid sellepärast, et nad ei saa sinna midagi parata. Üheks tõenduseks sellele vaatenurgale on Pinkeri sõnade kohaselt see , kuidas pidžini keeled on sündinud ja arenenud täiskeelteks.Pidžin- inimesed tulid üle kogu maailma(einevad keeled)ja nende omavahelise kommunikatsiooni tagajärjel kujunes välja pidšin.Pinker toob esile, et pidžinit kuulav inimene peab igal juhul jutu mõtte ise lõpuni mõtlema, sest pidžinis puuduvad tervikliku sõnumi edastamiseks vajalikud grammatikareeglid. Laste jaoks aga kes olid Havail üles kasvanud, oli see hoopis teistmoodi. Nende keel, mida nüüdseks nimetatakse havai kreooli keeleks, sisaldas grammatikareegleid, kuna see hõlmas standardiseeritud sõnade järjestust, ajamäärusi, kõrvallauseid. Hoolimata faktist, et nende laste vanemad kõnelesid pidžinit.

Keel ja kognitiivne areng: Piaget` seisukohad

Chomsky ja tema kolleegid väitsid, et keelemeel on inimestele kaasa sündinud, võimaldades igal vastsündinul omandada mis tahes inimkeel. Mõned psühholoogid on aga väitnud, et laste kõne arengus pole niivõrd oluline kaasasõndinud keele omandamise süsteem kuivõrd lapse prelingvistilised teadmised, kuna väideldavalt omab laps teatud võimeid maailma kategoriseerimiseks enne seda, kui ta ise rääkima hakkab.Kognitiivne hüpotees:

me mõistame ja kasutame keelestruktuure vaid siis, kui meie kognitiivsed võimed on selleks piisavad

kuigi meie kognitiivsed võimed on piisavad mingi mõtte või idee taipamiseks, siis me väljendame seda mõtet alguses ikkagi lihtsustatud kujul, sest me ei ole omandanud selle mõtte selgeks väljenduseks vajalikke grammatikareegelid. Seetõttu võib lapsele

tekitada raskusi öelda Kas sa oled vaadanud?, kuid sama tähenduse võib ta edastada enda jaoks lihtsamalt Kas sa juba vaatasid?

Piaget` koolkond väidab, et oma elu sündmustest rääkimiseks moodustavad lapsed kõigepealt skeemid ning alles seejärel on võimalik nendest sündmustest rääkida. Keele areng peegeldab lapse kognitiivse arengu staadiumeid. See on vastastikune suhe, milles laps osaleb aktiivselt. Kuid laps ei rakenda kaasasündinud keele omandamise süteemi kõnele, mida ta kuuleb. Keel omandatakse koos muude kognitiivsete funktsioonidega.

Keel ja sotsiaalne interaktsioon

Interaktsioonide kolmas lähenemine rõhutab lapse varajase suhtlemiskogemuse olulisust inimestega, kes teda ümbritsevad; laps kaardistab oma keele sotsiaalses maailmas, milles ta areneb.Üks seda teooriat toetav jõuline argument on, et täiskasvanud kalduvad lapse häälitsemisele ja lausungitele omistama tähendust. Vanemate ja nende beebide vaatluste põhjal on teada, et beebi rõhitsusi ja urinaid tõlgendatakse nende tunnete ja kavatsuste väljendusena: „sulle meeldis see väga, eks ju !“ või „kas sa võiksid juba kiiremini otsustada, mida sa soovid!“. Paljud emad viivad oma beebidega läbi laiaulatuslikke vestlusi, mille käigus ema aktiivselt tõlgendab, kommenteerib, laiendab, kordab ja mõnikord tõlgendab valesti lapse sõnumit.Teine oluline märksõna on jagatud tähelepanu areng ja vastastikune žestidest arusaamine.Sotsiokognitiivne vaatenurk peab oluliseks lapse preverbaalset suhtlemiskogemust täiskasvanutega, täiskasvanute reageerimine lapse mitteverbaalsele kõnele on keele arengu võtmesõnaks.

Kognitiivne areng: Piaget` teooria

Jean Piaget(1896-1980),sündis šveitsis. Lapsena huvitus loomavaatlusest nende loomulikus elukeskkonnas. 10aastaselt esimene artikkel(silmates albinootilist varblast).Ülikoolis õppis biloogiat ja filosoofiat ning doktorikraad anti talle molluskite uurimise eest. Siis töötas psühhiaatriakliinikus ja hakkas huvi tundma psühhoanalüüsi vastu.. Siis õppis kliinilist psühholoogiat. Piget ühendas oma kogemused psühhoaatrilisest tööst Bleuleri kliinikus Binet`lt õpitud küsitlus-ja vaatlusstrateegiatega. Niisuguse ühendamise tulemuseks oli kliiniline intervjuu- lõpetamata lausetega vestlustehnika, mida kasutati laste mõtlemisprotsesside uurimiseks. Piget` tunnetusprotsessi mudeli kohaselt on inimese teadmiste kujunemine tema enda aktiivsusest tingitud. Väikelaps õpib tundma objektide omadusi nendega manipuleerides.

Peamised eeldused: struktuur ja organisatsioon

Läbiviidud vaatluste, küsitluste ja eksperimentide põhjal otsustas ta, et lapse mõtlemine areneb staadiumite kaupa. Hilisemad staadiumid järgnevad varasematele ning iga staadiumi juures toimub mõtlemises kvalitatiivne muutus. Kognitiivse arengu staadiumid tema teoorias on: sensomotoorne staadium, operatsioonide-eelne staadium, konkreetsete operatsioonide staadium ja formaalsete operatsioonide staadium; staadiumid avalduvad alati nimetatud järjekorras.Struktuurid on tema järgi vaimsete operatsioonide kogumid, mida saab rakendada lapse maailmas olevatele obejktidele, uskumustele, ideedele või millele iganes. Sellist vaimset operatsiooni nimetas ta „skeemiks“. Skeemid on arenevad struktuurid, teisiti sõnastatult- struktuurid, mis kasvavad ja muutuvad ühelt astmelt järgmisele.

Sensomotoorseks organisatsiooniks nimetas ta vastsündinu võimet koordineerida olemasolevaid kognitiivseid struktuure, skeeme, ühendada neid komplekssemateks süsteemideks. Umbkaudne vanus 0-2kuud. Laps õpib maailma tundma füüsiliste tegevuste kaudu. Väikelapsed õpivad eristama ennast keskkonnast;aja ning ruumi põhjuslikkust;areneb välja võime luua sisemisi mentaalseid representatsioone

Operatsioonide-eelne- 2-7kuud. Keele sümbolilise kasutamise ja intuitiivse probleemilahendamise abil hakkab laps aru saama objektide klassifikatsioonist. Mõtlemine on endiselt egotsentriline. Lapsed on võimelised keskenduma korraga vaid probleemi ühele silmatorkavale omadusele. Nad ei pruugi suuta mõttekäigu loogikat ümber pöörata, samuti esinevad probleemid jäävuse mõistega. Selle staadiumi lõpuks oskavad lapsed võtta arvesse teiste inimeste vaatepunkti ning saavad aru, et aine põhiomadused jäävad samaks vaatamat muutusele väikses kujus.

Konkreetsed opertasioonid- 7-12kuud. Lapsed saavad aru, et füüsikalised omadused, nagu näiteks mass, pikkus, kaal ja maht, jäävad ka siis, kui toimub muutus nende väises kujus. Nad suudavad rohkem aru saada ka teiste vaatekohtadest, suudavad kujuteldavat tegevuste jada ja nende tegevuste tagajärgi pöörata. On võimelised järjestama, nummerdama ja klassifikatseerima. Oskavad lahendada konkreetseid probleeme ning otsuseid loogiliselt põhjendada.

Formaalsed opertasioonid- 12kuud. Omandatakse abstraktne mõtlemine. Lapsed on võimelised mõtlema abstraktsetsest või hüpoteetilistest probleemidest, järeldama hüpoteesidest tuletatud süstemaatiliste deduktsioonide abil.

Toetudes lapse esimese kahe eluaasta põhjal tehtud vaatlustele, jagas ta sensomotoorse arengustaadiumi kuuleks alastaadiumiks:

Refleksid- 0-1kuud. Side keskkonnaga toimib reflekside kaudu, nt imemine, vaamine. Refleks assimileerib uusi objekte

Esmased tsirkulaarreaktsioonid- 1-4kuud. Primaarne käitumine. Teadmised konstrueeritakse reflekside või motoorsete tegevuste kaudu. Käitumine on tsirkulaarne, s.t imik kordab mingeid tegevusmustreid. Tegevus on suunatud peamiselt oma kehale. Imik ei erista iseennast väliskeskkonnast

Teised tsirkulaarreaktsioonid- 4-10kuud. Imiku huvi pöördub oma kehalt pigem esemetele. Huvitavaks muutub asjade liigutamine, nt löövad nad rippuvaid esemeid. Lapsed hakkavad muutma oma ümbrust eesmärgipäraselt.

Koordineeritud teised tsirkulaarreakstioonid- 10-12kuud. Imikud hakkavad uutes olukordades lahendama probleeme omandatud vaimsete skeemidega opereerides, näiteks mänguasjade kättesaamiseks kasutavad koordineeritud tegevuste jada. Imikute tegevusmuster on ka eesmärgi poolt suunatud.

Kolmandased tsirkulaarreaktsioonid- 12-18kuud. Lapsed suudavad kavatsuslikult oma tegevusmustreid katse-eksitus meetodil varieerida. Suurenenud liikumisvõime aitab kaasa maailma avastamisele ja katsetustele. Nad õpivad uusi probleemlahendusviise ning avastavad uusi asju keskkonna omaduste kohta

Representatsioonid- 18-24kuud. Võime luua representatsioone. Areneb kõne. Reaalsuse ettekujutamisvõime tulemusel tekivad sümbololosed representatsioonid, viivituseda imiteerimine.

1950ndatest muutus tema loodud kognitiivse arengu teoreetiline raamistik valdavaks paradigmaks. Mõningatest puudustest hoolimata on ta avaldanud kõige suuremat mõju tänapäevastele arusaamadele kognitiivsest arengust. Tema tööd on märkimisväärselt mõjutanud

õpetamismetoodikat, eriti lapsekeskset õpetamist lastesõimedes ja beebikoolides, matemaatika õpetamist põhikoolis ning keskastme taseme õppekavade moodustamist.Mida saaks õpetaja teha, et lapsed ise tahaksid aktiivselt teadmisi omandada?

Esiteks peab pigem laps kui õpetaja olema see, kes ise „algust teeb“. See ei tähenda muidu, et lastel on täielik vabadus teha, mida nad soovivad, vaid pigem peab õpetaja looma lastele piisavalt hea aregukeskkonna.

Teiseks on oluline, et õpetaja keskendub pigem õpetamisprotsessile kui lõpptulemusele. Seega peaks õpetajat huvitama pigem lapse mõttekäik, kuidas ta asjadest mõtleb, mitte ainult õige vastus.

Tunnetus:informatsiooni töötlev lähenemine

Üks esimesi mudeleid informatsiooni töötlemisel esitati Atkinsoni ja Shiffrini poolt(1968), kes kirjeldasid tunnetusliku töötlemist kolme mälu üksusega ja kontrollprotsessidega, mis kasutavad neid üksusi. See mudel rõhutas informatsiooni voogu läbi erinevate komonentide või nende komponentide vahel. Igausgune keskkonnas olev informatsioon kodeeritakse sensoorse registri kaudu. Nii kodeeritakse see mis on nähtav, kuuldav või muul viisil tajutav, täielikult, kuid ainult väga lühikeseks ajavahemikuks, enne kui informatsioon hääbub ning selle kirjutab üle uus informatsioon, mis tuleb sensoorsesse registrisse. Osa informatsioonist, mis tuleb sensoorsest üksusest, võidakse valida töötlemiseks lühiajalises mälus.Kuidas informatsiooni töömälus töödeldakse, määrab ära see, kas see kantakse üle pikaajalisse mällu. Pikajaline mälu on piiramatu ja säilitab informatsiooni määramata ajaks ja informatsiooni on võimalik sellest üksusest taastada ja uuesti kanda töömällu.

Informatsiooni töötlemise piirangud

Informatsiooni liikumisel on palju piiranguid. Lisaks tähelepanupiirangutele on ka töötlemispiirangud.Atkinsoni ja Shiffrini mudelite alusel on võimalik kirjeldada tunnetuslikku arengut, viidates komponentidele, mid on kirjeldatud informatsioonitöötlusmudelites. Näiteks arutles Brainerd(1983)selle üle, kuidas võivad piirangud eri komponentides mõjutada laste sooritust probleemi lahendamise ülesannetes, Barainerd käsitles informatsiooni töömälus töötlemise piirangute viis aspekti:

Kodeerimispiirangud: lapsed võivad kodeerida vajalikku informatsiooni probleemi kohta valesti

Arvutuslikud piirangud: lapsed võivad kodeerida kogu vajaliku informatsiooni probleemi kohta ja säilitada selle töömälus, kuid neil ei pruugi olla pikajalises mälus sobivat srateegiat, mida nad saaksid kodeeritud informatsiooni korral rakendada.

Meenutamispiirangud: lastel vüib pikaajalises mälus olla vajalik srateegia, aga kui nad püüavad srateegiat oma pikaajalisest mälust taastada, taastavad nad sobimatu strateegia.

Säilitamispiirangud: lapsed võivad kodeerida kogu vajaliku informatsiooni ja taastada pikaajalisest mälust sobivad strateegiad, kuid nad ei pruugi suuta taastada kogu vajalikku informatsiooni töömälus arvutamise ajal.

Töömahu piirangud: kuna töömälu maht on piiramatu, suudavad lapsed säilitada üheaegselt ainult mõned informatsiooniühikud.

Probleemi lahendamise strateegiad

Siegler kasutas laste strateegiate uurimisel alternatiivset meetodit. Ta uuris, kuidas erinevas vanuses lapsed püüdsid lahendada tasakaaluskaala ülesannet. Selle ülesande puhul näidati lastele tasakaaluskaalat, mille kummagile toetuspunktile olid asetatatud mõned raskused. Skaala fikseeriti kiiluga ja lastelt küsiti, kummale poole skaala kaldub, kui kiil ära võtta. Erinevalt enamikest uurijatest, kes määravad ülesande võimaliku lahendamise srateegia pärast laste testimist, kaalus Siegler võimalikke strateegiaid enne laste testimist.Ta väitis, et aeg mil lapsed õpivad uut ülesannet, on kiire muutuste aeg, mille vältel lapsed eristavad ja eksperimenteerivad erinevate probleemide lahendamise strateegiatega. Kuid traditsioonilised metoodikad laste arengu uurimiseks kalduvad neid ajavahemikke ignoreerima.

!!!Kõigile on teada, et onformatsiooni töötlemiseks tuleb sellele kõigepealt oma tähelepanu juhtida. Üks erinevus nooremate ja vanemate laste vahel on nende võime ära tunda kõige otsustavamad aspektid ülesandes ja neile aspektidele tähelepanu pöörata.

Mälu areng

Sõna „strateegia“kasutatakse kahel viisil: kas selleks , et viidata strateegitaele mida kasutatakse konkreetsete probleemlahendusülesannete tegemiseks , või selleks, et viidata üldistele strateegiatele, mida saab rakendada eri ülesannete piires. Sellised üldised strateegiad hülmavad ka mälustrateegiaid, nagu näiteks kodeerimis-ja meenutamisstrateegiaid.

Kodeerimisstrateegiad

Kordamine: see viitab informatsiooni vaimsele kordamisele. Näiteks kui tahate meelde jätta telefoninumbrit, siis võite seda endamisi korrata kuni tekib võimalus see üles kirjutada. Flavell jet olid esimeste uurijate hulgas, kes uurisid kordamist ja see eksperiment oli ajendiks paljudele teistele uuringutele, kuid nende uurijate metoodika oli piiratud, sest mõned lapsed võisid korrata, ilma et see nende käitumises näha oleks olnud, näiteks huulte liikumisena.

Rühmitamine: Informatsiooni rühmitamine on kodeerimise teine aspekt. Kui informatsioon on omavahel seotud, siis võib selle kodeerimine olle efektiivsem kui seostamatu informatsiooni puhul ja efekt võib olla suurem, kui informatsioon on seitud tähendusrikkal viisil.

Üksikasjalikkus: üksikasjalikkus tähendab seoste loomist esmete vahel, et aidata neid paremini meenutada.

Meenutamisstrateegiad

Näiteks kui püüad meenutada kellegi nime siis on kasulik kogu tähestik läbi käia, mõnikord võib ainult nime algustäht meelde tuua inimese täisnime. Nagu kodeerimisstrateegiad, nii arenevad ka meenutusstrateegiad vähehaaval.

Kuidas mälustrateegiad arenevad?

Nagu näitavad erinevate strateegiate uuringus, siis ei liigu lapsed lihtsalt strateegia mittekasutamiselt selle kasutamisele vaid pigem on tegemist järkjärgulise edasiliikumisega selles, kuivõrd efektiivselt lapsed strateegiaid rakendavad.

Bjorklund ja Harnishfeger arvasid, et lapsed ei kasuta õpitud strateegiat, sest nende arvates nüuab strateegia kasutamine tunnetuslikku pingutust. Kui strateegia ise võtab väikeste lapse piiratud töötlemismahu, siis ei pruugi neil olla piisvalt mahutu alles, et kodeerida materjali, mida nad püüavad meelde jätta.Nii nagu kasvanud töötlemismaht, on vanematel lastel ka teisi võimeid, mis toetavad strateegia kasutamist ja edukat meenutamist. Näiteks, peavad üksikasjalikkuse strateegia rakendamiseks lapsed looma meeldejäävaid seoseid erinevate sõnade või asjade vahel. Nooremate lastehga võrreldes on vanematel lastel rohkem üldiseid teadmisi ja nad võivad seetõttu olla paremad kasulike mnemotehnikate leiutamisel üksikasalikkuse strateegia jaoks. Samuti võivad vanemad lapsed kasutada oma laialdasemaid teadmisi, et rühmitada asju paremini ja efektiivsemalt, kasutades näiteks rühmitamise strateegiat.

Metatunnetus

Metatunnetus viitab inimese teadlikkusele enda tunnetuslikest vüimetest ja piirangutest. Näiteks enamik täiskasvanuid teab, et nende mälumaht on kuus või seitse ühikut ja nad suudavad hoida sama palju ühikuid töömälus. Täiskasvanud teavad ka seda, et informatsiooni pikemaajaliseks meelespidamiseks on vaja seda informatsiooni töödelda sellises viisil, et see talletatakse pikaajalises mälus.

Teadmised ja mälu areng

Mälu arengus on oluline aspekt teadmisel, et lapsed võivad mäluülesannet mõjutada- teadmine ei tähenda siin ainult mälustrateegiate teadmist, vaid laste üldisi teadmisi ja kogemusi.Bjorklund jt viitasid, et head valdkonnateadmised vüivad aidata seda valdkonda puudutavat informatsiooni paremini meenutada, sest see võimaldab lapse informatsiooni palju kergemini ära tunda ja sellest aru saada, seega jääb töömällu rohkem vaba ruumi. Suurem maht viib efektiivsema või ulatuslikuma kodeerimiseni.

Konstruktiivne mälu ja teadmiste struktuur

Konstruktiivne mälu viitab inimese võimele järeldada, üldistada või mõelda välja informatsiooni, mille kohta varasemad otsesed kogemused võib-olla puuduvad. Konstruktiivne mälu on seotud sõnadega“stsenaarium“ ja „skeem“. Terminit „stsenaarium“kasutasid Schank ja Abelson, et kirjeldada järjestikuseid tegevusi, mis sobivad konkreetsesse konteksti ja viivad teatud eesmärgini. Skeem on stsenaariumiga sarnane, sest see viitab teadmiste organiseeritud rühmitamisele, kuid erinevalt stsenaariumist tähistab see teadaolevat informatsiooni olukorra, koha või eseme kohta.Skeemide ja stsenaariumite loomine on oluline viis teadmiste esitamiseks ja nende teadmiste efektiivseks kasutamiseks järelduste ja ennustuste tegemisel maailma kohta. Skeemipõhiseid teadmisi kasutades aga on tähtis ka paindlikkuse säilitamine, sest skeemis võib olla mõnikord erandeid ning selline paindlikkus võib areneda vaid vanuse ja kogemusega.

Informatsiooni töötlev lähenemine- selle puhul on rõhk mehhanismidel, mida lapsed iga ülesande puhul mõjutavad ning mis on seotud laste sooritusi mõjutada võivate piirangute hindamisega. Informatsiooni töötlev lähenemine hõlmab nii üksikasjalikke uuringuid laste soorituste kohta konkreetsete ülesannete puhul kui ka üldisemate protsesside uurimist, mida saab rakendada erinevate ülesannete puhul.

Uurimus lastest tunnistajatena

Üha rohkem ja noormaid, lapsi osaleb kohtuistungitel. Üheks suuremaks laste kohtutesse kaasamise põhjuseks on olnud kasvav teadlikkus laste väärkohtlemise sagedusest ja vajadus tuua väärkohtlejaid kohtu ette. Lapse väärkohtlemise puhul vüib tihtipeale laps ise olla ainus tunnistaja, keda süüdistaja võib tunnistama kutsuda.Minevikus kutsuti harva kuna arvati, et lapsed ei ole tunnistusi andes usaldusväärsed. Freud ütles, et teraapia käigus kurtsid paljud täiskasvanud patsiendi väärkohtlemist lapsepõlves- hiljem jüudis Freud järeldusele, et sellised kaebused olid patsientide leiutatud fanataasiad.Teised uurijad on väitnud, et lapsed on liiga mõjutatavad, et olla täpsed tunnistajad. Varendonck korraldas katseid ja jõudis järeldusele, et väiksed lapsed olid selleks liiga mõjutatavad, et neid usaldusväärsete tunnistajatena kasutada ja kui tema avastused esitati mõrvas süüdistatud mehe kohtuprotsessil, siis see mees vabastati süüdistusest.

Mälu.uuringu kontekstis uurisid teadlased alles võrdlemisi hiljuti seda kui hästi on lapsed võimelised reaalse elu südmusi meenutama. Vabas meenutusvormis andsid noorimad lpased südmuse kohta vähe informatsiooni, kuid meenutatud informatsiooni hulk kasvas vanusega. Lapsed ütledsid vähe, kuid öeldu oli tavaliselt täpne.

Goodman ja Read leidsid, et vaba meenutusvormi puhul andsid täiskasvanud kolm korda rohkem informatsiooni kui kuueaastased lapsed, kuid nagu Marin jt leidsid, et kuigi täiskasvanud andsid rohkem informatsiooni, andsid nad rohkem ekslikku informatsiooni kui lapsed.

Laste mõjutatavus

Lapsi on kerge eksiteele viia. On mitu põhjust, miks lapsed võivad olla mõjutatavad. Lapsed võivad kodeerida sündmuse kohta vähem informatsiooni kui täiskasvanud, näiteks kui neil on vähem efektiivsed tähelepanustrateegiad. Teine võimalus on see, et lapsed võivad informatsiooni hallata, kuid töömälu piirangute tõttu on nende informatsiooni kodeerimine vähem täielik kui täiskasvanutel. Sellised piirangud võivad tähendada, et lastel on mälus rohkem „lünki“, mida saab täita suunavate küsimuste tulemusel saadud informatsiooniga. Isegi kui lapsed kodeerivad informatsiooni, võivad nad seda kodeerida ainult nõrgaltm näiteks sellepärast, et neil on vähem skeeme ja vähem olemasolevaid teadmisi, millega nad vüivad uut informatsiooni siduda.

Tunnetuslik küsitlemine

On leitud,et vaba meenutusvormi puhul ei paku lapsed tõenäoliselt palju informatsiooni, isegi kui nad teavad sündmuse kohta palju, ja seepärast kaalusid uurijad võimalusi, kuidas suurendada tunnistaja antava informatsiooni hulka.Tunnetuslik küsitlemine tugineb tunnetuslikele põhimõtetele, et viia tunnistajate meenutamine maksimumini. Nende hulka kuulub see, et palutakse tunnistajal taastada sündmuse algne kontekst, kirjeldades olukorda ja kirjeldada seda, kuidas nad end siis tundsid. Julgustatakse tunnistajat esitama võimalikult palju informatsiooni, isegi kui mõni detail on meeles vaid osaliselt või kui seda peetakse vähetähtsaks. Jutustatakse sündmust teises järjekorras;palutakse tunnistajal sündmusi jutustada eri perspektiivist; julgustatakse omaste meenutustehnikate kasutamist, näiteks sidudes mälestusi või püüdes meenutada kuuldud nime või sõna, mõeldes sarnastele sõnadele või käies läbi tähestiku, et ajendada nime meenutamist, kui ollakse jõudnud nime esitäheni.

Võrreldes tavalise küsitlemisega võib tunnetuslik küsitlemine täiskasvanutelt välja meelitada kaks korda rohkem informatsiooni, ilma et suureneks esitatud eksliku informatsiooni hulk. Laste puhul on see ka efektiivsem.

Sressi mõju laste meenutamisvõimele

Kui laps on tunnistaja siis peeavad nad esitama süüditusi, mis olid stressirohked ja stress võib müjutada mälu kas negatiivsel või positiivsel moel. On võimalik,et stressirohket või hirmutavat sündmust meenutatakse elavalamt kui argisündmusi või teisel juhul, nagu Freud arvas, võib ebameeldiv kogemus olla alla sututud või kadunud, sest liiga stressirohke on hoida seda teadlikult mälus.Lapsed ei pruugi kogeda stressi ainult sündmuse toimumise ajal, vaid ka selle südmuse ümberjutustamisel, eriti kui nad peavad esinema avalikult kohtuistungil.

Laste arusaamad vaimumaailmast

Arusaam, et enamiku inimeste käitumine põhineb nnde uskumustel maailmast, pole ainuüksi kasulik inimlik teadmine, vaid ka eluliselt oluline, kui tahame aru saada sellest, mida teised inimesed ütlevad või kuidas nad käituvad.Mida tähendab arusaamine mentaalmaailmast? Me saame aru, et meil on emotsioonid ja tunded, et meil on soovid ning soovid ja tunded on omavahel seotud. Saame aru, et mentaalmaailm sisaldab ka teadmisi;võime informatsioonist mõelda;mõtete ja tegelikkuse vahel on vahe;meil on maailma asjade kohta omad uskumused.Inimese uskumuste kogumit maailma kohta võib pidada ka selle inimese mentaalseks maailmapildiks.

Väär-uskumused

Katsete põhjal on selge, et alla nelja-aastastel lastel on raske mõista, et teisel inimesel võib olla väär-uskumus maailmast. Vaatmata sellele , et kolme-aastased väär-uskumuste ülesaannet täita ei suuda, et tähenda see, et nad mõttemaailmast üldse midagi ei tea.

Alla nelja-aastaste teadmised mentaalmaailmast- umbes kahe aasta vanuselt hakkavad lapsed kasutama sõnu, mis tähistavad taju vüi emotsiooni seisundeid- näiteks tahan, näen, vaatan,maitsen. Kolmandaks eluaastaks kasutavad lapsed ka sellised kognitiivseid sõnu nagu teadma, mõtlema ja mäletama. Kui lapsed kasutavad neid sõnu spontaanselt, on keeruline aru saada, kas nad kasutavad neid sõnu oma vaimse seisundi peegeldamiseks või mitte.

Arusaam nägemise ja teadmise vahelistest seostest

Juba kaheaastased lapsed hakkavad mõningal määral nägemise ja teadmise vahelisi seoseid taipama. Kolmeaastased saavad aru ka sellest, et inimesed võivad ühte ja sama asja näha eri moodi. Kuid alles neljanada eluaasta paiku hakkavad lapsed aru saama, et asjast, mis on kõigile ühtemoodi nähtav, võib eri inimestel olla erinev arusaam.

Arusaam näilisuse ja tegelikkuse vahest/ Ennustav käitumine

Kolmeaastasel on raske aru saada sama objekti kahest erinevast kujutisest. Nad ei saa päriselt aru, et kuigi reaalsuses on ese korraga ainult ühte moodi, siis meie mõtetes, selle eseme mentaalses kujutluses, võib ta olla mitut erinevat moodi. Alles pärast neljandat eluaastat hakkavad lapsed teadvustama, et eset saab kujutada nii sellena, mis ta välja näeb, kui ka sellena, mis ta on.

Ennustav-Kaheaastased saavad aru, et inimestel on soovid ja et need võivad mõjutada nende käitumist. Kolmeaastaselt saavad lapsed juba aru, et inimestel pole ainult soovid, vaid ka oma uskumused maailmast.

Üle nelja-aastaste arusaam mõtlemisest

Mõned uurijad rõhutavad, et vaimuteooria ei ole selline oskus, mis oleks nelja-või viieaastastel täielikult omandatud. Chandler ja Sokol väidavad, et laste arusaam teiste inimeste mütlemisest on oskus, mis jätkuvalt areneb veel edasi mitme aasta jooksul ka pärast seda, kui lapsed on tüüpilise väär-uskumuse ülesnade edukalt lahendanud.Pärast seda kui lapsed aduvad, et inimestel võivad olla väär-uskumused, saavad nad teadlikuks ka petliku käitumise vüimalikkusest. Pettus hõlmab väär-uskumuse sisendamist teisele inimesele, ja arvatavasti on see võimalik vaid siis, kui sulle on saanud selgeks, et teistel inimestel vüivad olla väär-uskumused.Mõned uurijad on väitnud, et on olemas näiteid kolmeaastaste laste pettuste kohta, mis näitavad, et ka selles vanuses püüavad lapsed teiste inimeste uskumustega manipuleerida.

Teooriad mõttetegevusest arusaamise arengu kohta

Kolmandaks eluaastaks tekib lastel „teooria“, mis põhineb „uskumus-soovi psühholoogial“-nad ei arvesta ainult inimeste soovide, vaid ka inimeste uskumustega maailma kohta.Alles pärast neljandat eluaastat võtavad lapsed järjepidavalt üle teooria, mis sisaldab olulist arusaama, et uskumused on tõlgendused ning sarnaselt kõikide tõlgendustega võivad need olla ebatäpsed.Wellman viitab laste arusaamadele kui pidevalt täiustuvatele „teooriatele“ mõtlemisest. Teiste sõnadega, nad arendavad oma „vaimuteooriat“. Ta arvab, et laste arusaam mõtlemisest areneb 2-4. Eluaastani mitme teooriamuutuste kaudu.Perner- pööras peamise rõhu kõige suuremale muudatusele, mis ilmneb umbes neljandal eluaastal, kui lapsed hakkavad väär-uskumustest aru saama. Ta väitis, et teadvusest arusaamise kõige tähtsam tahk ilmneb siis, kui laps on omandanud“metakujutluse“ kontseptsiooni. See tähendab, et saadakse aru vahel viidatava ja kujutatu vahel.Kui väikelapsed suudavad midagi ette kujutada ning neil on mõningane ettekujutus ka teise inimese mõtetest peaks see olema hea alus, arendamaks välja veelgi paremat arusaama teise inimese mõtlemisest.

Faktidega vastuolus olev mõtlemine

Harris väitis, et simulatsiooni kaudu ei saa lapsed harjutada mitte ainult teiste inimeste emotsioone, vaid ka soove ning uskumusi. Ta pakkus välja,et kolmeaastased lapsed suudavad välja mõelda, mida teine inimene mõtleb isegi siis, kui sellel teisel inimesel on lapse omadest erinevad eesmärgid.Harris ja Leevers arvasid, et väikelapsed on võimelised faktidega vastuolus olevat analüüsi kasutama ainult teatud ülesannete juures, mitte aga alati.

Kas autistlikud lapsed ei mõitsa teiste inimeste mõtteid?