1

Seletuskiri sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste

seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde

I. Sissejuhatus

1.1 Sisukokkuvõte Sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuse seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kujundab ümber rehabilitatsiooniteenuse korralduse nii tööturu- kui sotsiaalvaldkonda hõlmavaks terviklikuks süsteemiks ning kaasajastab abivahendi teenuse korralduse sotsiaalvaldkonnas. Eelnõu moodustab teise osa suuremast muudatuste paketist, millega viiakse ellu töövõime reform. Reformi esimene osa on kavandatud Eesti õiguses uue töövõimetoetuse seadusega1 (edaspidi TvTS), millega kujundatakse ümber praegune töövõime hindamise korraldus ning luuakse uus töövõimetoetuse süsteem osalise ja puuduva töövõimega inimestele. Käesoleva eelnõuga jätkatakse töövõime reformi elluviimist rehabilitatsiooni- ja abivahenditeenuse ümberkujundamisega. Eelnõu eesmärk on toetada tööealiste inimeste tööhõives püsimist, ennetada tööturult eemalejäämist ja püsiva töövõimekaotuse tekkimist, pakkudes tervisekahjustusega inimestele kompleksset abi tööturul osalemiseks, arvestades iga inimese individuaalseid vajadusi ja barjääre. Terviklik lähenemine tähendab, et TvTS-ga loodava töövõime hindamise süsteemi alusel toetatakse inimesele sobiva rehabilitatsiooni pakkumist: kas töölesaamist või töötamise jätkamist toetava tööturu- või igapäevaelu toetava sotsiaalteenusena ning inimese vajadusele vastava abivahendi võimaldamist. Käesoleva eelnõu kontekstis on põhiseaduse mõttes aktuaalsed sotsiaalsed riskid, mida uue regulatsiooni väljatöötamisel silmas on peetud, eelkõige töövõimetus (PS § 28 lõige 2) ja puue (PS § 28 lõige 4).2 Lisaks on lähtutud PS § 28 lõike 2 ja § 29 lõike 3 koostoimest tõlgendamisel, eeldades inimese abivajadust ka töötuse korral (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.11.2011 otsus nr 3-3-1-27-11, p 11). Muudatused rehabilitatsiooni korralduses: Eelnõuga muudetakse senist üksnes sotsiaalhoolekande seaduses (edaspidi SHS) sotsiaalteenusena sätestatud rehabilitatsiooniteenuse osutamise korraldust. Inimestel on edaspidi võimalik vabalt valida teenuse osutajat ning hüvitis teenuse kasutamise eest makstakse otse teenuseosutajale. Inimese igapäevast toimetulekut toetavat sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust võimaldatakse edaspidi Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA) kaudu isikutele, kes ei ole tööealised, samuti neile, kellel on reformi tulemusena loodud töövõime hindamise süsteemis tuvastatud töövõime täielik puudumine. Tööealistele (ülevaatlikkuse huvides tähistatakse käesolevas seletuskirjas terminiga „tööealine“ 16-aastaseid kuni vanaduspensioniealisi isikuid, kes ei saa ka ennetähtaegset

1 Töövõimetoetuse seaduse eelnõu internetis kättesaadav Vabariigi Valitsuse eelnõude infosüsteemis

EIS aadressil eelnoud.valitsus.ee. Eelnõu toimik nr 14-0055. 2 PS § 28 lõike 4 kohaselt on puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Vastavalt PS § 28 lõikele 2 on inimesel õigus riigi abile töövõimetuse korral.

2

vanaduspensioni ega vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetust) isikutele, kelle töövõime on küll vähenenud, kuid kellel ei ole tuvastatud töövõime puudumist, osutatakse edaspidi uut tööle saamist või tööl püsimist toetavat tööalase rehabilitatsiooni teenust Eesti Töötukassa (edaspidi töötukassa) kaudu. Tööalase rehabilitatsiooni teenust on õigus saada ka puudega isikutel juhul, kui neil ei ole määratud töövõime puudumist ning enne käesoleva reformi läbiviimist kehtinud alustel tuvastatud püsivalt töövõimetutel inimestel. Osalise töövõimega isikutel, vanuses 16 kuni vanaduspensioniiga, on õigus saada tööalase rehabilitatsiooni teenust kui nad pöörduvad töötukassasse, kus tuvastatakse isiku teenuse vajadus. Töötukassast on tööalase rehabilitatsiooni teenust õigus saada osalise töövõimega isikul, kes on: 1) töötuna või tööotsijana arvele võetud, 2) töötab, 3) tegutseb FIEna või osaleb FIE ettevõtte tegevuses abikaasana, 4) omandab põhi-, kesk-, kutse- või kõrgharidust, 5) on aja-, asendus- või reservteenistuses. Muudatused rehabilitatsiooni teenuste osutamisel hõlmavad ka teenuse korralduslikku külge. Eelnõu kohaselt selgitab isiku rehabilitatsioonivajaduse välja teenuse korraldamise eest vastutav asutus (SKA või töötukassa). Kui isik vajab rehabilitatsiooni ning on suunatud teenust saama, valib ta oma vajadusele vastava teenuse osutaja ise. Sotsiaalkindlustusamet (edaspidi SKA) ja töötukassa võtavad inimeselt üle talle osutatud teenuse eest tasu maksmise kohustuse, kuid ei osale ise aktiivselt teenuse korraldamises või osutamises. Teenuse kvaliteedi tagamiseks on teenuse osutajatele kehtestatud tegevusloa nõue. Rehabilitatsiooniteenuse osutamine muutub vajadusepõhisemaks ja täpsemini sihitatuks. Teenuse vajadust hinnatakse ja teenus hüvitatakse ainult põhjendatud vajaduse olemasolul. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse hüvitamist on inimesel õigus saada juhul, kui teenus on vajalik järgnevate eesmärkide saavutamiseks: iseseisev elamine, hariduse omandamine, ühiskonnas osalemine või töövõime tugevdamine ka juhul, kui isikul on tuvastatud töövõime puudumine. Tööalase rehabilitatsiooni teenust osutatakse inimesele juhul, kui see on vajalik tööle saamiseks või töötamise toetamiseks. Kui kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks teenuse osutamise vajadus puudub, siis isik õigust rehabilitatsiooniteenuse hüvitamiseks ei saa. Muudatused rehabilitatsiooni korralduses on kavandatud kujul, kus tööturu- ja sotsiaalvaldkonna rehabilitatsiooniteenused täiendavad ja asendavad üksteist. Muudatused abivahendi korralduses: SHS alusel sotsiaalteenusena osutatava abivahendite ostmise ja üürimise regulatsiooni muudatustega koondab eelnõu süsteemi administreerimine SKA-sse. Seni on süsteemi hallanud maavalitsused, mis on muutnud abivahendite kättesaadavuse ja jaotamise tingimused ebaühtlaseks ning tekitanud seeläbi abivahendi saajate vahel maakondade võrdluses ebavõrdset kohtlemist. Süsteemi korrastatakse nii õiguslikust küljest kui ka sisuliselt, täpsustades abivahendi ostmise ja üürimise hüvitamisega kaasnevaid õigusi ja kohustusi, teenuseosutajatele esitatavaid nõudeid ning inimesele abivahendi ostmise ja üürimisega kaasnevaid õigusi ja kohustusi. Seejuures seotakse abivahendi vajaduse selgitamine töövõime hindamise menetlusega. Seose loomine on vajalik, et tagada riigi poolt selliste abivahendite andmine, mis on mitmekülgse funktsionaalsusega ja kasutatavad nii igapäeva- kui ka tööelus. Eelnõu ei muuda tööturuteenuste ja -toetuste seaduses (edaspidi TTTS) juba kehtivalt sätestatud töötukassa poolt puudega töötule tööturuteenusena tööks vajaliku abivahendi kasutusse andmise korraldust.

3

Üleminekupõhimõtted: Eelnõuga nähakse ette üleminekupõhimõtted praeguselt rehabilitatsiooniteenuse korralduselt eelnõuga loodavale uuele süsteemile, samuti üldised reeglid isiku liikumiseks SKA ja töötukassa vahel. Isikud, kes on suunatud rehabilitatsiooniteenusele kehtiva SHS-i alusel, võivad neile määratud teenust saada teenuse osutamise lõpuni. Kui isik otsustab enne teenusele õigust andva perioodi lõppu kasutada töötukassa pakutavat tööalase rehabilitatsiooni teenuse hüvitamist, lõpetab see õiguse talle eelnevalt määratud rehabilitatsiooniteenusele. Olukorraks, kui isikul oleks samaaegselt õigus nii sotsiaalse rehabilitatsiooni kui ka tööalase rehabilitatsiooni teenuste hüvitamisele, sätestab eelnõu üldreegli, mille kohaselt välistab õigus saada sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust õiguse saada tööalase rehabilitatsiooni teenust. Reegel lähtub tööalase rehabilitatsiooni teenuse õiguse aluseks olevast kesksest kriteeriumist – tööealisuse nõudest. Veel mitte tööealised isikud saavad rehabilitatsiooni teenust SKA kaudu. Sama põhimõtte kehtib ka juba vanaduspensioniealiste isikute puhul. Seega ajalisel teljel niiöelda algab ja lõpeb inimese õigus saada rehabilitatsiooniteenuse hüvitust igapäevaelus toimetulemist toetava sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse hüvitamisega SKA-st. Vahepealsel perioodil – inimese tööea kestel – osutab isikule töölesaamist toetavat tööalase rehabilitatsiooni teenust töötukassa. Täiendavalt muudab eelnõu alaealiste mõjutusvahendite seadust, halduskoostöö seadust, kaitseväeteenistuse seadust, meditsiiniseadme seadust ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust. Muudatused on redaktsioonilised ning tingitud rehabilitatsiooniteenuse korralduse muutumisega SHS-is ja TTTS-is.

1.2 Eelnõu ettevalmistaja 2012. a moodustati Sotsiaalministeeriumi algatusel töövõimetuskindlustuse väljatöötamise juhtrühm. Juhtrühmas olid esindatud Sotsiaalministeerium (Aleksander Ljudvig - teenistusest lahkunud, Merle Malvet – teenistusest lahkunud, Katre Pall, Kristiina Rääk, Nele Gerberson, Helen Tralla, Heli Paluste, Liis Rooväli), Rahandusministeerium (Siiri Tõniste), Riigikantselei (Märt Loite), Eesti Töötukassa (Meelis Paavel), Sotsiaalkindlustusamet (Juta Saarevet, Merlin Kreis), Eesti Haigekassa (Tanel Ross, Kristina-Valeria Tobias), Eesti Ametiühingute Keskliit ja Teenistujate Ametiliidu Keskorganisatsioon (Harri Taliga), Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (Marek Sepp) ning Eesti Puuetega Inimeste Fond (Genadi Vaher). Juhtrühma juht on sotsiaalminister (Taavi Rõivas). Juhtrühma on kaasatud ka Tööinspektsioon (Ain Noormägi, Tööinspektsioonist lahkunud), Eesti Puuetega Inimeste Koda (Monika Haukanõmm) ja Astangu kutserehabilitatsiooni keskus (Mari Rull). Käesoleval ajal on töögruppide ning juhtrühma töö tulemusena valminud töövõimetoetuse seaduse eelnõu, mis on läbinud ministeeriumitevahelise kooskõlastusringi ning huvigruppide konsultatsioonid. Eelnõuga reguleeritakse töövõime hindamist ning töövõimetoetuse määramise ja maksmise tingimusi ja korda. Töövõimetoetuse eelnõu on osa kogu muudatuste paketist ehk töövõimeskeemi reformist. Eelnõu tugineb alljärgnevates uuringu- ja analüüsidokumentide järeldustele rehabilitatsiooniteenusega seotud kitsaskohtadest ning neis esitatud ettepanekutele rehabilitatsiooniteenuse sisulise kvaliteedi edasiarendamiseks laste, tööealiste ja eakate rehabilitatsiooniteenuse korraldamisel:

- „Puuetega inimeste toimetuleku ja vajaduste uuring“3 - Sotsiaalministeeriumi poolt alates 2006. aastast tellitud arendusprojektide

tulemused4,

3 Puuetega inimeste toimetuleku ja vajaduste uuring ( PIU), Sotsiaalministeerium, 2008.

4

- Praxis 2011 soovitused5, - OECD soovitused Eestile6.

Käesoleva eelnõu ja seletuskirja koostamisel osalesid Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna eakate ja puuetega inimeste teenuste juht Raimo Saadi (Raimo.Saadi@sm.ee, 626 9224), hoolekande osakonna peaspetsialist Marina Runno (teenistusest lahkunud), hoolekande osakonna peaspetsialist Bärbel Vapper (Barbel.Vapper@sm.ee, 626 9205), tööturuosakonna tööturupoliitika juht Marit Raist (Marit.Raist@sm.ee, 626 9176), tööturuosakonna peaspetsialist Mari Väljaots (Mari.Valjaots@sm.ee, 626 9188), õigusala juht Helen Tralla (Helen.Tralla@sm.ee, 626 9334), õigusosakonna õigusnõunik Teet Torgo (Teet.Torgo@sm.ee, 626 9333), õigusosakonna õigusnõunik Ethel Bubõr (Ethel.Bubor@sm.ee, 626 9338) ning sotsiaalpoliitika info ja analüüsi osakonna juhataja Hede Sinisaar (Hede.Sinisaar@sm.ee; 626 9732). Eelnõu põhimõtete väljatöötamisel osalesid Eesti Töötukassa ja Sotsiaalkindlustusameti esindajad. Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Sotsiaalministeeriumi infojuhtimise osakonna toimetaja Virge Tammaru (Virge.Tammaru@sm.ee, 626 9320).

1.3 Märkused Eelnõu on seotud Sotsiaalministeeriumi poolt ette valmistatava töövõimetoetuse seaduse eelnõuga (EIS toimik 14-0055). Eelnõu ettevalmistamine on osa Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2014-2015 tegevustest tööturu valdkonnas: valmistada ette ja viia sihtrühmi kaasates ellu tööhõivereform, eesmärgiga aidata tööle erivajadusega inimesed, kes soovivad töötada. 7

4 „PITRA tarkuseraamat“ 2006, Sotsiaalministeerium ja Tervise Arengu Instituut,

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/PITRA_tarkuseraamat.pdf ja „PITRA II – puudega inimene tööturule rehabilitatsioonisüsteemi arendamisega“ 2008, Tervise Arengu Instituut, Sotsiaalministeerium ja Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/PITRA_202_20L6ppraport_1_.pdf ja “Töölesaamist toetavate rehabilitatsiooniprogrammide osutamine” lõppraport, 2010-2011 Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus, http://www.astangu.ee/projektid-ja-partnerlus/programmipohine-rehabilitatsiooniteenuste-osutamine/2009-ja-2010-2011-a-projektide-kokkuvotted.html ja “Töölesaamist toetavate rehabilitatsiooniprogrammide osutamine” lõppraport, 2012 – 2013, Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus, http://www.astangu.ee/projektid-ja-partnerlus/toolesaamist-toetavate-rehabilitatsiooniprogrammide-pakkumine.html ja „Rehabilitatsiooniteenuste pakkumise ja korralduse uuring“ lõppraport, 2008, Sotsiaalministeeriumi sotsiaalpoliitika info ja analüüsi osakond, http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/kogumik/REHAraport_pikk.pdf ja „Rehabilitatsiooniteenuse kvaliteedi juhtimise süsteemi juurutamine“ 2010-2011, Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus, http://www.equass.ee/equass-eesti/projektid/. 5 Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused” analüüsi raport, Praxis, 2011

http://www.praxis.ee/fileadmin/tarmo/Projektid/Tervishoid/Eesti_tervishoiu_rahastamise_jatkusuutlikkus/Eesti_sotsiaalkindlustussuesteemi_jaetkusuutliku_rahastamise_voimalused_taeisversioon.pdf 6 „Reforming disability benefit schemes: what can Estonia learn from ohter European countries?”

2012, OECD

5

Eelnõuga kavandatud rehabilitatsiooniteenuse ja abivahendite korralduse muudatused on suunatud Sotsiaalministeeriumi arengukava tegevussuundade 1.4.1 „Hoolekandeteenuste kättesaadavuse ja (inimeste) vajadustele vastavuse tagamine“ ja 1.4.2 „Hoolekandeteenuste efektiivsuse, innovaatilisuse ja pikaajalise finantsilise jätkusuutlikkuse tagamine“ saavutamiseks8. SHS-is sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse korraldust käsitlevad sisulised lahendused on välja töötatud Euroopa Sotsiaalfondist rahastatava inimressursi arendamise rakenduskava prioriteetse suuna „Suurem haldusvõimekus“ „Parema õigusloome arendamine“9 raames osana sotsiaalõiguse kodifitseerimise hoolekande eriosa ettevalmistamise tegevustest. Kuna paralleelselt toimub Sotsiaalministeeriumi poolt korraldatud töövõime reformi läbiviimine, mis hõlmab samuti vahetult rehabilitatsiooniteenuse korraldust, osutus vajalikuks ühendada SHS-i rehabilitatsiooni sätete osas mõlema algatuse raames väljatöötatud lahendused. Sotsiaalkoodeksi hoolekande eriosa tervikuna hõlmab edaspidi ka seda osa sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse hüvitamisest, mis on lülitatud käesoleva eelnõu koosseisu. Eelnõuga muudetakse:

- sotsiaalhoolekande seadust (RT I, 16.04.2011, 25), - tööturuteenuste ja -toetuste seadust (RT I, 04.06.2014, 8), - alaealiste mõjutusvahendite seadust (RT I 1998, 17, 264; 2010, 41, 240); - halduskoostöö seadust (RT I, 11.04.2014, 2); - kaitseväeteenistuse seadust (RT I, 23.04.2014, 3); - meditsiiniseadme seadust (RT I, 15.04.2014, 4), lisaks arvestab eelnõu Riigikogu

menetluses olevat meditsiiniseadme seaduse muutmise eelnõu 562 SE; - puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust (RT I, 16.04.2014, 15).

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

II. Seaduse eesmärk Eelnõu moodustab teise osa suuremast muudatuste paketist, millega viiakse läbi töövõime reform. Reformi esimene osa on kavandatud Eesti õiguses uue töövõimetoetuse seadusega, millega kujundatakse ümber praegune töövõime hindamise korraldus ning luuakse uus töövõimetoetuse süsteem osalise ja puuduva töövõimega inimestele. TvTS-ga loodav töövõime hindamise menetlus on edaspidi aluseks ning omab keskset kohta käesoleva eelnõuga loodavate rehabilitatsiooniteenuste (nii sotsiaalne rehabilitatsioon SHS-i alusel kui tööalane rehabilitatsioon TTTS alusel) osutamise korralduses. Töövõime reformi raames on käesoleva eelnõu lähtekohaks probleemid rehabilitatsiooniteenuste ja abivahenditega. Eelnõuga loodav uus rehabilitatsiooniteenuse korraldus muutub valdkonnaüleseks, hõlmates edaspidi nii sotsiaalvaldkonda kui kehtiva õigusega võrreldes uudsena tööturuvaldkonda. Abivahendite osas kavandatakse eelnõuga muudatused üksnes sotsiaalhüvitisena SHS-i alusel abivahendite ostmise ja üürimise

7 Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2014-2015. Internetis kättesaadav aadressil:

http://valitsus.ee/et/valitsus/tegevusprogramm. 8 „Sotsiaalministeeriumi arengukava 2012-2015“ http://www.sm.ee/meie/eesmargid-ja-nende-

taitmine/ministeeriumi-arengukava.html 9 Parema õigusloome arendamise programm, Kinnitatud riigisekretäri 22.mai 2008 a.

käskkirjaga nr 85-H; Eesti majanduskasvu ja tööhõive kava 2008-2011 Lissaboni strateegia rakendamiseks, Riigikantselei tööversioon.

6

korraldusse. TTTS-is tööturuteenusega juba kehtivalt reguleeritud tehnilise abivahendi tasuta kasutada andmise regulatsiooni eelnõu ei muuda. Lähtuvalt eeltoodust on kavandatud muudatused nende sisulise ulatuse kaudu üksteisest selgelt eristatavad. Seepärast käsitletakse esmalt, enne eelnõu konkreetsete sätete selgituste esitamist, muudatuste vajadust ning lahendatavaid probleeme rehabilitatsiooni ja abivahendite lõikes. Rehabilitatsioon: Praegune töövõimetussüsteem ei motiveeri töövõime kaotanud inimesi tööturule tagasi pöörduma, kuna isikutele ei pakuta rehabiliteerivaid töö- ja tervishoiuteenuseid ning riik hindab inimese töövõimetust, mitte aga võimet teha muud tööd või õppida uus amet10. Ka mitmed Euroopa Liidu ja OECD riigid on möödunud kümnendil uuendanud jõuliselt tervisekaoga inimestele suunatud hüvitise skeeme. Asendussissetulekut tagavad skeemid on reformidejärgselt senisest rangemate kvalifitseerumistingimustega, oluliselt on aga lihtsustatud ligipääsu tööturuteenustele ja teistele tööalase rehabilitatsiooni meetmetele11. Kehtiva õiguse kohaselt määrab inimesele töövõime kaotuse SKA. Samuti osutatakse inimesele rehabilitatsiooniteenust üksnes sotsiaalteenusena SKA kaudu. Kui inimene soovib leida terviseseisundile sobivat (uut) tööd, peab ta pöörduma töötukassasse. Samas ei pruugi töötukassal olla piisavalt teavet inimese terviseseisundi kohta, et talle sobiva töö leidmiseks vajalikke tööturuteenuseid osutada. Samuti ei saa töötukassa toetada inimese töölesaamist või tööl püsimist rehabilitatsiooni pakkumisega. Rehabilitatsiooniteenus on käesoleval ajal üksnes sotsiaalse suunitlusega sotsiaalteenus, mida osutab SHS-i alusel üksnes SKA. Tööealise inimese puhul peaks rehabilitatsiooni peamine eesmärk aga olema tööl püsimise toetamine või tööle saamine. Kuna SKA tegeleb eelkõige inimese igapäevaelus sotsiaalse toimetuleku parandamisega, ei ole praegune rehabilitatsioon tööle saamist toetava meetmena efektiivne. Praktikas on rehabilitatsiooni teenuse korralduses ilmnenud järgmised probleemid: 1) teenust saama õigustatud isikute ring haarab ka isikuid, kes ei vaja rehabilitatsiooniteenust. Kehtiva regulatsiooni alusel teenust saama suunamisel ei hinnata teenuse vajadust, õigus teenusele on kõigil puuetega inimestel, mis annab võimaluse teenuse kasutamiseks ka neil, kes seda tegelikult ei vaja. PITRA12 projekti käigus leidis kinnitust oletus, et kuni 80% inimestest, kes taotlevad rehabilitatsiooniteenust, vajavad suures osas teiste valdkondade toetavaid teenuseid (tervishoiu-, tööturu- või kohaliku omavalitsuse teenuseid); 2) Riigikontrolli 2007. aasta järelauditis märgitakse, et riik peab välja selekteerima vajaduspõhised teenuse saajad. Teenuse saajate ootused ei vasta SHS-is sätestatud eesmärgile13; 3) teenuse tulemuslikkus on väike, eriti töövõimekuse ja tööle aitamise tugevdamisel. PIU2 andmete alusel saab väita, et kuigi 72 % teenuse saajatest on saanud

10

„Riigi tegevus puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamisel“ aruanne Riigikogule, 2010, Riigikontroll, http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2159/Area/21/language/et-EE/Default.aspx 11

„Töövõimetuse hindamine, asendussissetuleku võimaldamine ja tööalane rehabilitatsioon Eestis ja

viies Euroopa Liidu riigis“ 2012. Koostaja: Praxis. 12

ESF programmi Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed: PITRA 1 ja PITRA 2 (Puudega inimene tööturule rehabilitatsioonisüsteemi arendamisega, Tervise Arengu Instituut) 2006-2008. 13

„Riigieelarvest erivajadustega inimeste rehabiliteerimiseks teenuste osutamine“ järelaudit, 2008,

Riigikontroll, http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2057/Area/21/language/et-EE/Default.aspx

7

rehabilitatsiooniteenuse raames abi, on ainult 16% tööealistest saanud (uuesti) abi tööleasumisel või töötamise jätkamisel ning hariduse omandamisel ja enesetäiendamisel 6%. 4) rehabilitatsiooniteenust saavad inimesed liiga hilja, alles siis, kui neile on määratud puue (sisuliselt kuus kuud ooteaega puude faktilisest tekkimisest puude määramiseni), mistõttu on teenus vähem tulemuslik; 5) rehabilitatsiooniplaani koostamist nähakse eraldi eesmärgina, mitte rehabilitatsiooniprotsessi loomuliku osana. Süsteem soodustab rehabilitatsiooniplaanide ületootmist; 6) osutatakse erialapõhiseid üksikteenuseid, puudub terviklik probleemile lähenemine, puuduvad mõõdikud tulemuslikkuse hindamiseks; 7) teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused on regiooniti erinevad. Teenuse osutajatele esitatavad nõuded ei ole piisavad, puudub sisuline järelevalvesüsteem, mis piirab rehabilitatsioonivaldkonnas pädevate teenuse osutajate valikut ja teenuse tulemuslikkuse hindamist; 8) kehtiv teenuse osutamise korraldus on viinud valede ootuste tekkimiseni rehabilitatsiooniteenuse sisu ja eesmärgi osas. Rehabilitatsioonina mõistetakse eelkõige tervishoiuteenuseid ja nn mugavusteenuseid, millel ei ole vahetut puudet rehabilitatsiooni kui töötamist või igapäevaelus hakkamasaamist toetavate eesmärkidega14. Probleemidele lahenduse leidmiseks on tehtud mitmeid analüüse nii käesoleva töövõime reformi kui ka sellega paralleelselt ettevalmistatava sotsiaalõiguse kodifitseerimisprojekti raames. Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringu „Sotsiaalse rehabilitatsiooni, tehniliste abivahendite ja erihoolekande korralduse analüüs“15 tulemusena töötati välja kolm alternatiivlahendust tööturuteenuste ja riiklike sotsiaalteenuste koososutamiseks töövõimekaotusega isikutele: - süsteemitasandil integreeritud one-stop shop mudel (alternatiiv 1) - teenuste osutamine on seostatud süsteemi- ja isiku tasandil – nii vajaduste hindamine kui peamiste meetmete pakkumine toimub ühe asutuse poolt – tööealisele isikule on sisenemiseks üks uks (töötukassa), toimub integreeritud hindamise ja meetmete planeerimise protsess ning peamisi isikule vajalikke teenuseid osutab üks asutus (töötukassa: isiku töövõime- ja teenuste vajaduste hindamine, hüvitise maksmine ja tööturuteenuste, sh töötamiseks vajalike, abivahendite ja tööalase rehabilitatsiooniteenuse, osutamine). Teiste isikule vajalike meetmete kasutamiseks pakutakse töötukassa juhtumikorralduslikku abi (isikut juhendatakse ja nõustatakse muude valdkonna pakutavate meetmete saamiseks, nt erihoolekandeteenused SKA-st, hoolekandeteenused KOV-st, raviteenused Eesti Haigekassast); - juhtumikorralduslik mudel (alternatiiv 2) – viiakse läbi terviklik vajaduste hindamine ühes asutuses, kuid meetmeid pakuvad erined asutused – seostamine toimub isiku tasandil, teenuseid osutavad erinevad asutused (töötukassa tööturuteenused, SKA riiklikud sotsiaalteenused; KOV hoolekandeteenused jne). Töötukassa korraldab töövõime- ja teenuste vajaduste hindamise, maksab hüvitist, osutab tööturuteenuseid ning seostab isiku erinevate asutuste pakutavate teenustega (nt rehabilitatsiooni-, abivahendi- ja erihoolekandeteenusega, mida jääb osutama SKA); - eraldatud teenuse osutamine (alternatiiv 3) – nii meetmete vajaduse hindamine kui meetmete pakkumine toimub erinevate asutuste poolt. Praeguses süsteemis olulist koordineeritud teenuste osutamist ei toimu. Isiku vajadusi hinnatakse ja teenuseid osutatakse ja finantseeritakse eraldiseisvalt, asutused toimivad eraldiseisvalt. Isik peab lähtuvalt oma vajadusest valima õiged asutused, kuhu pöörduda.

14

„Töövõimetoetuse seaduse mõjuanalüüs – eelhindamine“, 2014. Koostaja Saar Poll OÜ. 15

„Sotsiaalse rehabilitatsiooni, tehniliste abivahendite ja erihoolekande korralduse analüüs“, 2013. Koostaja EPIK.

8

Pidades silmas töövõime reformi eesmärke ning põhimõtet, et teenuste taotlemise protsess oleks inimesele lihtne, oli analüüsi töögrupi ja juhtrühma eelistus alternatiiv nr 1. Sellisel juhul toimub tööealistele inimestele abi osutamine kõige integreeritumal kujul töötukassa kaudu. Sellele tugineb ka käesoleva eelnõuga väljatöötatud rehabilitatsiooni regulatsioon. Täiendavalt analüüsiti parema õigusloome programmis16 Eesti sotsiaalõiguse kodifitseerimise hoolekande eriosa raames alternatiive, millisel tasandil ja millises asutuses oleks otstarbekas hinnata rehabilitatsiooniteenuse vajadust. Alternatiivide kaalumisel leiti, et töötukassast tuleks kujundada peamine kompetentsikeskus tööealiste, sealjuures osalise töövõimega inimeste vajaduste terviklikul hindamisel ning tööturule tagasipöördumise toetamisel. Inimestele, kelle puhul töövõimehindamine toob välja töövõime täieliku puudumise ja kes vajavad suuremat toetust, juhendamist ja spetsiifilisi teenuseid (näiteks erihooldusteenuseid, hooldusteenused jm) maksab töötukassa töövõime toetust TvTS-i alusel: nad võivad osaleda valdavas osas töötukassa pakutavatest meetmetest, kuid rehabilitatsiooni osas on nende töölesaamist toetavast tööalasest rehabilitatsioonist (TTTS alusel) olulisem on nende inimeste igapäevaelu toetamine sotsiaalse rehabilitatsiooni kaudu, mida pakub SKA (SHS alusel). Seega, töötukassa kaudu saavad tööalase rehabilitatsiooni teenust (tööturuteenus) inimesed, kellel on säilinud osaline töövõime, SKA kaudu saavda sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust inimesed, kellel töövõime puudub. Mõlemad asutused saavad spetsialiseeruda just nimetatud sihtgrupile vajalike teenuste arendamisele ja pakkumisele. Eeltoodust tuleneva alusel töötati välja käesoleva eelnõu regulatsioon, millega eristati tööalane rehabilitatsioon ja sotsiaalne rehabilitatsioon. Uus TTTS-i alusel töötukassa poolt tööturuteenusena pakutav tööalane rehabilitatsioon erineb SHS-i alusel SKA poolt võimaldatavast sotsiaalsest rehabilitatsioonist selle poolest, et keskendub inimeste tööle aitamisele või tööl püsimise toetamisele. Eelnõuga on hõlmatud põhiseaduspärane eesmärk puuetega inimeste ühiskonda ja tööturule senisest tulemuslikumaks kaasamiseks, mis tähendab ühtlasi, et riik peab senisest suunatumalt toimima, et abivajaduse korral oleks inimesele tagatud mh tööalase rehabilitatsiooni teenus. Kuna PS § 28 lõike 2 kohaselt tuleb abi tingimused ja kord sätestada seadusega, siis on põhiseaduspärane ja proportsionaalne muudatus, et tööalase rehabilitatsiooniteenuse osutamine on eelnõuga muudetud vajadusepõhisemaks ja otsesemalt sihtgrupile suunatuks. Tööle saamiseks vajalikku abi saavad tulevikus sarnase abivajadusega grupid ühtselt keskasutusest (töötukassast), eesmärgiga inimese töötamist ja/või töövõimet toetada.

Seega eelnõuga tagatakse, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust on kõigil võrdselt õigus saada juhul, kui teenus on vajalik järgnevate eesmärkide saavutamiseks: iseseisev elamine, hariduse omandamine, ühiskonnas osalemine, töövõime tugevdamine ka juhul, kui isikul on tuvastatud töövõime puudumine.17 Seega iga tööealise osalise töövõimega inimese (vanuses 16 kuni vanaduspensioniiga)18 toetamiseks on rehabilitatsiooni teenuse eesmärk tööeluga

16

„Rehabilitatsiooniteenuste pakkumise ja korralduse uuring“ lõppraport, 2008, Sotsiaalministeeriumi

sotsiaalpoliitika info ja analüüsi osakond,

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/kogumik/REHAraport_pikk.pdf 17

Vt täpsemalt seletuskiri lk 2. 18

Seega osalise töövõimega isikutel, vanuses 16 kuni vanaduspensioniiga, on õigus saada tööalase rehabilitatsiooni teenust kui nad pöörduvad töötukassasse, kus tuvastatakse isiku teenuse vajadus. Töötukassast on tööalase rehabilitatsiooni teenust õigus saada osalise töövõimega isikul, kes on: 1) töötuna või tööotsijana arvele võetud, 2) töötab, 3) tegutseb FIEna või osaleb FIE ettevõtte tegevuses

9

seostamine ja tööle aitamine. Kuna kõiki teisi töö leidmiseks või töövõime säilitamist soodustavaid teenuseid osutatakse töötukassast, on põhjendatud, et tööalane rehabilitatsioon on üheks toetavaks meetmeks, millega tegeleb töötukassa. (Lisaks on arvestatud sotsiaalse riskigrupi osas, et puudega inimesele maksab riik jätkuvalt sotsiaaltoetust, kui inimesel on puude tõttu lisakulutusi – näiteks on vaja abivahendeid, hooldust või on lisakulutused seotud transpordi, töötamise või õppimisega. Seega on võimalik kasutada lisaks töötukassa poolt makstavale sõidu- ja majutustoetusele19 sotsiaalkindlustusameti poolt makstavat puudega isiku sotsiaaltoetust tööalasel rehabilitatsioonil osalemiseks).

TTTSi alusel pakutav teenus on seotud tööturul püsimisega või tööturule pääsemisega ning seda pakub töötukassa. SHSi alusel SKA kaudu pakutav sotsiaalne rehabilitatsioon põhineb edaspidi ennekõike sellel, et inimene tuleks toime oma elukeskkonnas ja saaks hakkama põhitegevustega, mis on elementaarsed ja vajalikud igapäevaseks toimetulekuks. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse hüvitise õiguse tekkimise aluseks on puuduv töövõime või inimese kuulumine tööeast väljapoole jäävasse vanusegruppi ning põhjendatud teenuse vajaduse olemasolu. Eelnõus esitatud kujul seab sotsiaalne rehabilitatsioon eesmärgiks toimetuleku erinevates eluvaldkondades (igapäevane kodune toimetulek, liikumine, orienteerumine, suhtlemine, osalemine ühiskonnas, teadlikkus jne), samas kui tööalane rehabilitatsioon tagab sotsiaalse kindlustatuse töötamise kaudu. Mõlema rehabilitatsiooni teenuse vajaduse ja teenusena elluviidavate tegevuste faktiline sisu jäävad siiski sarnaseks. Erinevus teenuse vahel seisneb eesmärgis. Tööalase rehabilitatsiooni teenust saavad tööealised osalise töövõimega inimesed ja teenuse osutajaks on eelnõu alusel töötukassa. Eelnõus esitatud kujul keskendub SKA sotsiaalset toimetulekut toetavale rehabilitatsiooniteenusele, mida riigi poolt hüvitatavana osutatakse puuduva töövõimega inimestele. Seega keskendub töötukassa edaspidi rehabilitatsiooniteenuse osutamisel inimestele, kellel on vajadus tööga seonduva rehabilitatsiooni järele, ning SKA inimestele, kellel on suurem hooldus- ja toetusvajadus. Mõistmaks õigustatud isikute liikumist rehabilitatsiooniteenusele, on järgnevalt esitatud sihtgruppide lõikes lühike kirjeldus: 1) Puuet taotlevate ja puudega laste puhul võib laps teenusele saabuda juba puude tuvastamise protsessis, kuna esmakordselt puude taotlemisel suunatakse alati ning korduval puude taotlemisel vajadusel laps rehabilitatsioonimeeskonda tema olukorra terviklikuks hindamiseks. Selliselt saab laps juba puude taotlemisel rehabilitatsiooniplaani ning saab sealt edasi liikuda sujuvalt tegevuste osutamiseni, kui rehabilitatsiooniplaani koostamisel selgub, et ta vajab rehabilitatsiooniteenust. Rõhutada tuleb, et rehabilitatsiooniplaan

abikaasana, 4) omandab põhi-, kesk-, kutse- või kõrgharidust, 5) on aja-, asendus- või reservteenistuses. Aktiivsusnõueteks on eelkõige TTTS §-s 3

1 sätestatud töötu kohustused. Töötu on eelkõige

kohustatud osalema individuaalse tööotsimiskava koostamisel ja seda täitma; pöörduma isiklikult talle määratud ajal ja korras vähemalt kord 30 päeva jooksul Eesti Töötukassasse vastuvõtule; olema valmis vastu võtma sobiva töö ja kohe tööle asuma; otsima tööd iseseisvalt ja teavitama Eesti Töötukassat tööotsimise protsessist. 19

Sõidu- ja majutustoetust makstakse tööalase rehabilitatsiooni teenusel osaletud iga päeva eest teenuse toimumise koha ja isiku elukoha vahemaa kohta (vahemaad alla 500 meetri ei arvestata). Sõidu- ja majutustoetuse määr ja ülemmäär kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega (uus määr ei või olla kehtivast madalam). Viimaseks määraks on 10 senti kilomeetri kohta ning ülemmäär päeva kohta 26 eurot. Näiteks liikumispuudega inimesed kannavad teenustel osalemiseks võrreldes teiste sihtrühmadega suuremaid sõidukulusid. Juhul kui sõidu- ja majutustoetuse päeva ülemmäärast kodust tööalase rehabilitatsiooni teenusele ja tagasi sõitmiseks ei piisa, on puudega isikul võimalik taotleda sotsiaalkindlustusametilt puudega isiku sotsiaaltoetust.

10

koostatakse ja seal esitatud hinnanguid kasutatakse eelkõige puude raskusastme tuvastamiseks, kuid see näitab selgelt ära ka teenuse vajaduse, mistõttu puudub vajadus koostada sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse taotlemisel rehabilitatsiooniplaan. 2) Puudega eaka inimese puhul pöördub vanaduspensioniealine inimene oma kodukoha piirkonna SKA rehabilitatsioonieksperdi poole, kes tuvastab rehabilitatsioonivajaduse vastavalt seaduses nimetatud kriteeriumitele (vaata ka seletuskirja lisa 2). Vajaduse tuvastamisel ja hüvitamise taotluse rahuldamisel soovitab ekspert isikule sobiva programmi olemasolul programmi alusel teenuse kasutamist või sobivate programmide puudumisel rehabilitatsioonimeeskonda pöördumist isiku vajadustele vastava individuaalse tegevuskava (rehabilitatsiooniplaani) koostamiseks. Tööealine isik peab töövõime tuvastamiseks pöörduma kõigepealt töötukassasse. 3) Töövõime puudumisega isikud pöörduvad teenuse saamiseks SKA poole läbi töötukassa. Puuduva töövõime tuvastamisel suunab töötukassa inimese SKA eksperdi poole, kes hindab töövõime tuvastamise raames saadud teabe ja seaduses sisalduvate kriteeriumite alusel isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajadust. Teenuse hüvitamise taotluse rahuldamisel toimub protsess edasi samaselt punktis 2 kirjeldatuga. 4) Osalise töövõimega isiku puhul hinnatakse töövõime hindamise protsessis töötukassa juhtumikorraldaja poolt abistavate meetmete vajadust. Kui hindamise tulemusel selgub, et isik vajab tööalase rehabilitatsiooni teenust, suunab töötukassa juhtumikorraldaja sobiva programmi olemasolul inimese programmi alusel teenust saama või sobivate programmide puudumisel suunab rehabilitatsioonimeeskonda isiku vajadustele vastava individuaalse tegevuskava (rehabilitatsiooniplaani) koostamiseks. 5) Isikutel, kellel on kehtiv töövõime kaotuse tuvastamise otsus, puue ning kes on taotlenud ja saavad eelnõu jõustumise hetkel rehabilitatsiooniteenust senise SHS redaktsiooni alusel, on õigus saada teenust kehtiva süsteemi alusel kuni rehabilitatsiooniplaani kehtivuse lõpuni ehk maksimaalselt viie aasta jooksul. Abivahendid: Eelnõuga kujundatakse ümber ka senini SHS alusel sotsiaalteenusena inimesele võimaldatavate abivahendite korraldus. Tehniliste abivahendite korralduse muutmise vajadusele ning praeguse süsteemi puudustele on viidanud Ernst&Young oma analüüsis „Soodustingimustel müüdavate ja laenutavate tehniliste abivahendite eraldamise menetlusskeemi analüüs“20. Ettevalmistatud tehniliste abivahendite eraldamise süsteemi muutmise eesmärk on suurendada abivahendite kättesaadavust, lihtsustada abivahendite taotlemise menetlemist, kasutada rahalisi vahendeid efektiivsemalt, tõsta inimeste teadlikkust abivahenditest ning soodustada inimeste valikuvabadust abivahendite valikul. Eelnõuga suurendatakse inimestele vajalike ja kvaliteetsete abivahendite kättesaadavust, kasutades seejuures riiklikke vahendeid efektiivseimal viisil ning administratiivselt kõige ratsionaalsemalt. Inimese jaoks paraneb abivahendite kättesaadavus, kuna muudatuste järel on inimesel võimalik pöörduda kõikidesse Eestis abivahenditega tegelevatesse ettevõtetesse (millega

20

„Soodustingimustel müüdavate ja laenutavate tehniliste abivahendite eraldamise menetlusskeemi

analüüs“ aruanne, 2011,

Ernst&Young,http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/kogumik/Sotsmin_20

Tehn_20abivahend_20aruanne_2018_01_1_.pdf

11

SKA on sõlminud lepingu), piirduma ei pea enam ettevõtetega, kellega elukohajärgne maavalitsus on sõlminud lepingu. Seejuures ei sõltu inimese võimalused kompensatsiooniga abivahendit osta või üürida sellest, milline on tema elukohajärgne maavalitsus, vaid kõik inimesed on üle Eesti selle õiguse osas võrdsed. Täiendavalt parandab kättesaadavust ja abivahendite valikuvõimalusi see, et ettevõtetega ei sõlmita enam teenusmahu lepinguid, mis ütleks, millisest ettevõttest on inimesel võimalik abivahendit osta. Valikuvabadus toetab inimesele vajadusest lähtuva ja kvaliteetsema abivahendi saamist. Eelnõu lihtsustab inimese jaoks abivahendi taotlemise menetlust. Inimesel on võimalus taotlus esitada elektroonselt ilma SKA-sse isiklikult kohale minemata. Eelnõuga viiakse abivahendite hüvitamise korraldus maavalitsuste pädevusest SKA pädevusse, täpsustatakse abivahendi vajaduse määramise ning soodustingimustel ostmise ja üürimise tingimusi. Lisaks võetakse määrusest seaduse tasandile üle ja täpsustatakse abivahendi müügi ja laenutuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korda, õigustatud isikute ringi, abivahendite loetelu ning selle muutmist, piirhinna ja piirmäära mõisteid ning nende olemust. Mõistmaks abivahendi saamise protsessi, on järgnevalt esitatud sihtgruppide lõikes lühike kirjeldus: 1) Puudega lapsed ja eakad saavad abivahendite teenust samaselt, esitades abivahendi vajadust kinnitava tõendi abivahendi ettevõttele. Riik maksab hüvitise otse ettevõttele. 2) Erivajaduseta lapsed on õigustatud abivahendi teenusele juhul, kui eriarst vastavalt abivahendi määrab. Abivahendi teenuse saamiseks tuleb abivahendi vajadust kinnitav eriarsti tõend esitada abivahendi ettevõttele. 3) Tööealised isikud, kellele on määratud puue või osaline või puuduv töövõime, on õigustatud abivahendi teenusele abivahendi vajadust kinnitava tõendi esitamisel abivahendi ettevõttele. Sealhulgas on tööealisel isikul enesehoolde- ja kaitseabivahendite soetamiseks vajalik vaid puude raskusaste, et mitte töövõime instrumenti liigselt koormata. Muudatus SHS-i alusel osutatava rehabilitatsiooni ja abivahendi teenuste korralduses: Eesti sotsiaalõiguse kodifitseerimise programmi hoolekande eriosa raames analüüsiti mitme sotsiaalteenuse puhul ka seda, milles seisneb nende normide alusel õigustatud isikule antud subjektiivne avalik õigus ehk millist käitumist saab õigustatud isik riigilt nõuda21. Ühelt poolt nähtus, nagu saaks õigustatud isik nõuda riigilt sotsiaalteenuse osutamist, aga teisalt näis, et õigustatud isikul on õigus üksnes riigi poolt tasu maksmisele (hüvitisele). Abivahendite ja rehabilitatsiooniteenuse puhul analüüsiti vastavaid norme ja leiti, et nimetatud teenuste puhul on isikul subjektiivne avalik õigus üksnes riigi poolt sotsiaalteenuse osutamise eest tasu maksmisele. Seetõttu on eelnõus toodud regulatsioon välja töötatud vastavalt analüüsis tehtud ettepanekutele. Eelnõu regulatsiooni väljatöötamisel on arvestatud ka kehtivas õiguses sisalduvaid võimalusi. Euroopa Komisjon on selgitanud oma teatises22, et riigihankelepingute ja

21

McClelland - Traat, S., Linnamägi, A., Nikolajeva, S. Sotsiaalhoolekande seaduse kodifitseerimine:

Kehtiva SHS juriidiline analüüs kodifitseerimise eesmärgil“ 2012. Väljavõte seletuskirja lisa 1. 22

Euroopa Komisjoni teatis 29. aprillist 2013. a nr SWD(2013) 53 final/2 „Juhend Euroopa Liidu

riigiabi, riigihanke ja siseturu eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste,

eelkõige üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste suhtes“,

12

kontsessioonide kõrval on läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõttega kooskõlas sotsiaalteenuse osutamine ka selliselt, et pädev avaliku sektori asutus võib tingimused sotsiaalteenuse osutamiseks eelnevalt kindlaks määrata ning pärast piisavat avalikustamist anda litsentsid ja load igale teenuseosutajale, kes vastab nendele tingimustele. Sellise süsteemi puhul ei ole ette nähtud piiranguid või kvoote teenuseosutajate arvu suhtes. Osaleda võivad kõik, kes vastavad tingimustele. Teenuseosutajad, kellele on antud litsents või luba, peavad osutama teenust kasutaja taotlusel, kellel on võimalus valida eri teenuseosutajate vahel, ning avaliku sektori asutuse eelnevalt kindlaksmääratud hinnaga. Eelnõu vastab antud Euroopa Komisjoni selgitustele, kuivõrd teenust osutatakse seaduses ette kindlaks määratud tingimustel, kasutajatel on võimalik valida ise teenuse osutajat ning hüvitatav summa on eelnevalt kehtestatud (eelnõus ettenähtud kujul määruste tasemel). Eelnõu väljatöötamiskavatsust ja kontseptsiooni ei ole koostatud, sest eelnõu menetlus on kiireloomuline (hea õigusloome ja normtehnika eeskiri § 1 lg 2 p 1). 5. aprilli 2012. a valitsuskabineti nõupidamisel kiideti heaks sotsiaalministri esitatud ettepanek töövõimetuspensioni skeemi ümberkorraldamiseks töövõimetuskindlustuse süsteemiks. 6. juuni 2013 valitsuskabineti otsuse kohaselt kohustati sotsiaalministrit esitama seaduseelnõu töövõime süsteemi kohta valitsuse istungile 2013. a III kvartalis. Arvestades reformi ja sellega kaasnevate ümberkorralduste mahukust, ei olnud ajaliselt võimalik käesoleva eelnõu väljatöötamiskavatsust ja kontseptsiooni koostada. Töövõimetoetuse seaduse eelnõu on saadetud kooskõlastamisele juba 17. jaanuaril 2014. a, käesolevaga lisatakse sellesse raamistikku oluline osa erinevate teenuste ümberkorraldamise näol.

III. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb seitsmest paragrahvist järgmiselt:

- § 1 muudab sotsiaalhoolekande seadust; - § 2 muudab tööturuteenuste ja -toetuste seadust; - § 3 muudab alaealiste mõjutusvahendite seadust; - § 4 muudab halduskoostöö seadust; - § 5 muudab kaitseväeteenistuse seadust; - § 6 muudab meditsiiniseadme seadust; - § 7 muudab puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust; - § 8 sätestab eelnõu jõustumise.

SHS-i ja TTTS-i muudatused eelnõus käsitlevad praeguse rehabilitatsiooni teenuse ümberkujundamist. Rehabilitatsioonisüsteemi muutmise eesmärk on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse parendamine, et tagada vajaduspõhine teenuse osutamine, rehabilitatsiooniteenusele eraldatud ressursside sihipärasem kasutamine, bürokraatia vähendamine, järjekordade tsentraliseerimine ning teenuse kvaliteetsem ja tulemuslikum osutamine. Strateegiline eesmärk toetub Sotsiaalministeeriumi arengukavas välja toodud strateegiatele, mõjutades rehabilitatsiooniteenuse abil inimese nelja põhilist eluvaldkonda: 1) elamise valdkonnas toetada inimest kogukonda lõimumisel, õpetada võimalikult iseseisvalt elama ja igapäevaeluga toime tulema; 2) õppimise valdkonnas toetada üldharidussüsteemi lõimumisel, inimese erialast ja huvialast arengut (kutseõpe, ümberõpe, vabahariduslikud programmid); 3) suhtlemise- ja vaba aja valdkonnas toetada inimest sotsiaalsuse taastumisel või aktiivse suhtlemise oskuste arendamisel; 4) töötamise valdkonnas eesmärgiga arendada ja toetada isiku töövõimet. Muudatuste eesmärk on vajaduspõhine rehabilitatsiooniteenuse osutamise tagamine, viies sisse rehabilitatsiooniteenuse vajaduse hindamine ja nõustamine, kasutades selleks ESF-i programmi raames väljatöötatud hindamismetoodikat ja abistavaid küsimustikke.

13

Eelnõus esitatud SHS-i muudatused on vajalikud kehtiva rehabilitatsiooniteenuse regulatsiooni korrastamiseks, et tagada puuduva töövõimega tööealistele inimestele ja puudega eakatele vajaduspõhine, kuluefektiivne, kvaliteetne ja tulemuslik sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamine. Eelnõu reguleerib järgmisi aspekte: sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise ülevõtmise kord, sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse eesmärk ja sisu, teenuse vajaduse tuvastamine, teenuse saamiseks järjekorra pidamine, nõuded teenusele ja teenuse osutajale, rehabilitatsiooniplaani koostamise nõuded, sõidukulude ja majutuskulude hüvitamine. Kuigi eelnõu põhialused on samased abivahendi müügil või üürimisel tasu maksmise kohustuse ülevõtmise süsteemiga, on lihtsama lugemise huvides sätetes nende sisu korratud, et saada sätte sisu kohta seletuskirjast vastus sätte juures. Ühtlasi käsitleb eelnõu SHS muutmise osa abivahendi teenuse ümberkujundamist SHS-is. TTTS-is tööturuteenusena sätestatud abivahendi tasuta kasutada andmise korralduses eelnõu muudatusi ette ei näe. Eelnõu muudatused on vajalikud kehtiva abivahendite menetlemise ja hüvitamise regulatsiooni muutmiseks ning korrastamiseks, et tagada tehniliste abivahendite efektiivne ja inimese vajadustest lähtuv korraldus ja hüvitamise skeem ning regulatsiooni õigusselgus seaduse tasandil. Eelnõuga viiakse abivahendite korraldus maavalitsuste pädevusest SKA pädevusse, täpsustatakse abivahendi vajaduse määramise ning soodustingimustel ostmise ja üürimise tingimusi. Lisaks võetakse määrusest seaduse tasandile üle ja täpsustatakse abivahendi müügi ja laenutuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korda, õigustatud isikute ringi, abivahendite loetelu ning selle muutmist, piirhinna ja piirmäära mõisteid ning nende olemust. Eelnõu § 1 muudab sotsiaalhoolekande seadust. Eelnõu § 1 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks SHS § 7 lg 1 punkt 5. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis seondub maavalitsustest abivahendite korralduse üleviimisega Sotsiaalkindlustusametisse. Muudatusega eemaldatakse seadusest viide maavalitsuste poolt proteeside, ortopeediliste ja muude abivahenditega varustamisega korraldamisele. Eelnõu § 1 punktid 2 ja 3 muudavad sotsiaalteenuste loetelu (SHS § 10 p 1¹ ja p 2), täpsustades, et sotsiaalhoolekandelise meetmena võtab SKA sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse üle ning sätte sõnastust on vastavalt täpsustatud ka abivahendite hüvitise osas. Eelnõu § 1 punkt 4 sisaldab muudatusi rehabilitatsiooniteenuse sisus ja õiguslikus vormis, mis puudutab sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust. Seaduse 3. peatüki 3. jagu muudetakse, asendades rehabilitatsiooniteenuse regulatsiooni sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmisega. 3. jaos sisaldub riigi poolt sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise regulatsioon. Regulatsiooni selguse ja parema jälgitavuse tagamiseks on jagu jaotatud neljaks jaotiseks: subjektiivse õiguse sisu ja õigustatud isikud, taotlemise ja otsustamise protsess, korralduslik regulatsioon, nõuded teenusele ja teenuseosutajatele. 1. jaotises on reguleeritud tasu maksmise kohustuse ülevõtmise üldised alused ja õigustatud isikute ring, samuti õigus sõidu- ja majutuskulude hüvitamisele. Paragrahvis 111 on esitatud tingimused, mille esinemisel riik sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse üle võtab. Tasu maksmise skeemi valikul on lähtutud VÕS-i § 175 lõikest 2.

14

Lõige 1 sätestab, et riik võtab tasu maksmise kohustuse üle üksnes juhul, kui: 1) sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus vastab seaduses sätestatud tunnustele ning õigustatud isik ja teenuse osutaja sõlmivad lepingu sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamiseks (punkt 1); 2) teenuse osutaja on andnud eelneva nõusoleku tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks (punkt 2) ja 3) sõlmitud on leping, milles on lepitud kokku tasu maksmise kohustuse ülevõtmise kord ning sotsiaalteenuse osutaja kinnitab oma vastavust seaduses sätestatud nõuetele (punkt 3). Kohustuse ülevõtmise all mõistetakse üksiku võlaõigusliku kohustuse ülevõtmist ehk kohustatud isiku vahetust, mille käigus toimub kohustuse üleandmine seniselt võlgnikult (õigustatud isik) uuele võlgnikule (riik). Kuna kohustuse ülevõtmise käigus asendub senine kohustatud isik uuega, on kohustuse üleandmiseks vajalik võlausaldaja nõusolek (VÕS § 175 lg 2). Nõusolek kohustuse üleandmiseks võib olla ka eelnev (VÕS § 175 lg 5). Eelnõus valitud skeemi järgi annab teenuse osutaja oma eelneva nõusoleku kohustuste ülevõtmiseks sõlmides SKA-ga sellekohase kokkuleppe. Eelneva nõusoleku olemasolul toimub kohustuste üleminek automaatselt pärast senise võlgniku ja uue võlgniku vahel kohustuse ülevõtmise kokkuleppe sõlmimist ja sellest võlausaldajale teatamist.23 Kohustuste üleminekuks on vajalik, et: riik teeb haldusotsuse selle kohta, kas isik kvalifitseerub õigustatud isikuna või mitte ning õigustatud isik valib SHSis sätestatud nõuetele vastava teenuse osutaja ning sõlmib temaga tsiviillepingu SHSis sätestatud nõuetele vastava sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamiseks. Riik maksab teenuse osutajale tasu nendevahelises lepingus kokkulepitud korrale. Lõikes 2 on esitatud tasu maksmise kohustuse ülevõtmise piirang – kaks aastat. See tähendab, et inimesel on õigus riigi rahastatavat teenust tegevuskavas planeeritud eesmärgi saavutamiseks saada maksimaalselt kahe aasta jooksul. Piirang on seatud lähtuvalt teenuse eesmärgist – juhul, kui teenus ei ole oma eesmärki kahe aasta jooksul täitnud, võib järeldada, et inimesel ei ole sellest teenusest kasu. Kehtiva praktika tulemusel ja ESF programmi raames osutatud rehabilitatsiooniprogrammide näitel saab väita, et rehabilitatsiooniteenuse raames püstitatud eesmärki on võimalik saavutada kahe aasta jooksul. On oluline, et eesmärk on reaalselt püstitatud ning on arvestatud inimese võimetega, olemasolevate ressurssidega, motivatsiooni ja valmisolekuga ning eelarvega teenuse osutamiseks. Isikul on selle perioodi möödumisel õigus taotleda uuesti teenuse hüvitamist, kus hinnatakse vastavalt muutunud oludele, kas isik vajaks rehabilitatsiooniteenust (teisel kujul) või ta ei vaja seda teenust. Püstitatud eesmärgi saavutamiseks võib kahe aasta jooksul tegevuskava muuta konkreetse tegevuse mahu muutmiseks või täiendava tegevuse planeerimiseks. Seejuures on põhiline, et teenuse osutamise raames püsib eelnevalt püstitatud eesmärk. Lõige 3 defineerib sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse. Mõiste avamisel rõhutatakse teenuse eesmärgipõhisust ja terviklikkust. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus on kompleksne teenus ehk rehabiliteerivate tegevuste kogum, mille tulemusel püütakse saavutada elukvaliteedi muutus, uute oskuste omandamine, toimetuleku, tegevusvõime ja osalusvõime paranemine. Tegevusvõime väljendub tegevuste sooritamises ja osalusvõime inimese kaasatuses elulistes situatsioonides (RFK, 2005).24 Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse olemuseks on mitmekülgne lähenemine. See tähendab, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust osutatakse juhul, kui inimene vajab mitmete valdkondade spetsialistide sekkumist, näiteks sotsiaalsete oskuste ja enese eest hoolitsemise õpetamist tegevusterapeudi ja sotsiaaltöötaja juhendamisel ning paralleelselt ka psühholoogilist nõustamist puudest tingitud

23

Paul Varul, Irene Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2006, lk 575-577. 24

Rahvusvaheline funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioon ( RFK/ICF)

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Tervisevaldkond/E-

tervis/RFK__ICF__Sissejuhatus.pdf

15

toimetulekupiiranguga kohanemisel. Kompleksteenus võib seisneda ka ühe või kahe spetsialisti sekkumises, kui inimese iseseisva toimetuleku saavutamiseks kasutatakse mitmeid tegevusi, näiteks eripedagoogi juhendamisel nägemispuudega inimesele pimekirja õpetamine, ruumis orienteerumise õpetamine ja kommunikatsiooniabivahendite kasutamise õpetamine. Rõhutada tuleb, et kui isik vajab näiteks kroonilisest haigusest põhjustatud tervisehäire parandamiseks üksnes ühte konkreetset protseduuri, näiteks sooja- või külmaravi või massaaži, siis ei ole see rehabilitatsiooniteenus (ja seda ei saa määrata), vaid isik vajab selle konkreetse kroonilise haiguse raviteenust. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse valdkonnaülesust, terviklikkust ja olulisust rõhutavad ka peamised teenuse tegevuste etapid: hindamine, planeerimine, sekkumine ja tulemuste hindamine. Paragrahvid 112 ja 113 sätestavad volitusnormid Vabariigi Valitsusele, et kehtestada sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse raames osutatavate tegevuste, mille eest riik tasu maksmise kohustuse üle võtab, loetelu ning sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest ülevõetava tasu maksimaalne suurus ühes aastas ja tasu arvestamise kord. Paragrahvis 114 on sätestatud hüvitamisele õigustatud isikute ring. Kehtiva seadusega võrreldes on olulised muudatused sihtgrupis ja rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise lisandumine. Pensioniealistel puudega isikutel on õigus rehabilitatsiooniteenuse hüvitamisele, kui SKA tuvastab rehabilitatsiooniteenuse vajaduse. Laste sihtgrupp on määratud kuni 16-aastaseks saamiseni ehk piiritletud tööealiseks saamisega. Rehabilitatsiooniteenuse hüvitamisele on õigustatud lapsed, kellel on tuvastatud puude raskusaste (punkt 1) ning lapsed, kellele koostatakse rehabilitatsiooniplaani puude raskusastme tuvastamiseks (punkt 7). Punktis 2 sätestatakse teenuse hüvitamise õigus alaealistele, kes on teenusele suunatud alaealiste komisjoni otsusel (kehtiva alaealiste mõjutusvahendite seaduse alusel). Punktis 3 on sätestatud õigus sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse hüvitamisele puuduva töövõimega tööealisel isikul, kellel SKA on tuvastanud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse. Erisusena ei ole enam välja toodud psüühikahäirega tööealiste sihtgruppi. Sotsiaalse rehabilitatsiooni vajaduse tuvastamisel kasutab SKA ka töötukassa poolt töövõime hindamisel saadud asjakohaseid andmeid. Punktis 4 sätestatakse teenuse hüvitamise õigus vanaduspensioniealisel puudega inimesele, kellel SKA on tuvastanud teenuse vajaduse (vt § 117 selgitust). Punktis 5 sätestatakse teenuse hüvitamise õigus ennetähtaegsele vanaduspensionile jäänud puudega inimesel, kellel SKA on tuvastanud teenuse vajaduse võrdselt punktides 4 ja 5 nimetatud isikutega. Ennetähtaegsete pensionäride vanusegrupp jääb vanuseliselt tavaliselt 60-64 aasta vahele ning võttes aluseks puudega inimeste osatähtsuse vastavas eagrupis, võib sihtgrupi suuruseks eeldada ca 2000 isikut. Punktis 6 sätestatakse teenuse hüvitamise õigus päästeteenistuse seaduse alusel vanaduspensioni ootel olevatele isikutele, kellel SKA on tuvastanud rehabilitatsiooniteenuse vajaduse. Punktides 6 ja 7 nimetatud isikutel on õigus saada sotsiaalset rehabilitatsiooni, kuna eelduslikult on selle sihtgrupi vajadus pigem sotsiaalse toimetuleku parandamine kui tööalane rehabilitatsioon. Ka olemasoleva praktika kohaselt on 60-64. aastaste puudega inimeste esmane rehabilitatsioonivajadus sotsiaalse toimetuleku ning osalus- ja tegevusvõime toetamine. Sõidu- ja majutuskulude hüvitamise korda on muudetud. Paragrahvi 115 lõikes 1 on sätestatud sõidu- ja majutuskulude hüvitamise alus. Sõidu- ja majutuskulude hüvitamisele on õigus teenuse saajal, kes elab väljaspool kohaliku omavalitsuse üksust, kus on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamise koht. Sõidukulude hüvitamine väljaspool omavalitsust, kus inimene elab on seotud sellega, et sotsiaalhoolekande seaduse alusel on kohalikul omavalitsusel kohustus tagada teenustele ligipääs kohalikus omavalitsuses, kus isik elab. Lisaks on näiteks Talllinnas tasuta linnasisene transport, mis ei vaja sõidukulutusi ja lisaks võimaldab ühistranspordiseaduse § 27 tasuta sõite riigisisesel liiniveol (kaasa arvatud kommertsliinil) raudtee-, maantee- ja veeliikluses. Tasuta sõit on lubatud eelkooliealistel lastel, puudega lastel, sügava puudega 16-aastastel ja vanematel isikutel ning sügava või

16

raske nägemispuudega isiku saatjal või nägemispuudega isikut saatvat juhtkoeral. Eritranspordi kulude katteks peab kohalik omavalitsus tagama täiendavate kulude katmise. Eelnõus märgitud tingimustel esinenud kulud hüvitatakse täiendavalt ka alla 16-aastase isiku saatjale. Sättes ei ole silmas peetud üksnes seaduslikku esindajat vanema või eestkostja näol, vaid selleks võib olla iga isik, kes on õigustatud isikut saatvaks inimeseks sobiv (näiteks vanavanem, täisealine õde/vend vm). Teenuse saajal on võimalus valida, kas kasutada hüvitist transpordi- või majutuskuludeks (või mõlemaks). Seega sõidu- ja majutuskulu on ühise summaarse summana kasutatav, selle ulatuses võib valida, kas saada hüvitist ainult sõidule, ainult majutusele või mõlemale. Tegelik olukord praeguse süsteemiga võrreldes ei halvene, kuna hüvitis kokku ei vähene, vaid tõuseb. Eelnõuga on muudetud kaks eraldi hüvitist (sõidukulude hüvitis ja majutuskulude hüvitis) üheks hüvitiseks, mis võimaldab isikul kasutada ambulatoorseid teenuseid pikema aja jooksul võrreldes statsionaarse teenusega. Lõige 2 annab võimaluse teenuse osutamiseks ka õigustatud isiku elukohas või tema igapäevases keskkonnas, sellisel juhul hüvitatakse teenuseosutajale sõidukulud. Kui isik sõidab mõne teenuse saamiseks ise teenuse osutaja juurde, hüvitatakse sõidukulu ikkagi vaid ühe isiku kalendriaasta maksimaalse maksumuse ulatuses. Alla 16-aastase teenuse saaja puhul kuulub saatja sõidu- ja majutuskulude maksimaalne summa eraldi hüvitamisele. Teenuse saaja saab arvestada, et kui ta ise liigub teenusele ja lisaks tuleb teenuse osutaja tema juurde koju, on arvestuse määraks ainult teenuse saaja kalendriaasta maksimaalse maksumuse ulatus. Lõikes 3 on esitatud majutuse vormid, mis tagavad majutusvajaduse korral teenuse saaja viibimise keskkonnas, mis vastab üldistele tervisestandarditele ja ligipääsetavusnõuetele (vt lisaks § 1111 selgitusi). Sõidukulu puhul arvutatakse hüvitatav summa reaalse vahemaa põhjal, s.o isiku elukoha ja teenuse osutamise koha vahelise kilometraaži põhjal. Eelnõus nimetatud mõistliku lühima kahekordse vahemaa arvutamisel võetakse mõistlik liiklusvahendiga läbitav marsruut teenuse osutaja asukoha ja teenuse saaja elukoha vahel. Näiteks on võimalik kasutada teekonna planeerija kaartide rakendusi marsruudi otsingu abil, näiteks http://kaart.delfi.ee/ ja https://maps.google.ee/ (lõige 4). Lõige 5 annab Vabariigi Valitsusele volitusnormi kalendriaastas hüvitatava summa maksimaalse maksumuse, korra ja sõidutoetuse määra kehtestamiseks. Teenust saaval isikul on piirmääraks Vabariigi Valitsuse kehtestatav maksimaalne maksumus, selles võib sisalduda nii teenuse saaja sõit teenuse osutamise kohta kui ka teenuse osutaja sõit isiku koju. Teenuse saaja saatmise puhul on saatjal eraldi õigus saada hüvitist samas määras teenuse osutamise kohta sõitmiseks ja majutust samas piirmääras. Seejuures on oluline rõhutada, et õigustatud isiku hüvitise suurus on seotud ühekordse kalendriaasta piirmääraga, piirmäära täitumisel ei hüvitata rohkem sõite ja majutuskulu teenuse saajale ega ka teenuse osutajale. See tähendab, et isikul ei ole õigust saada hüvitist maksimaalses määras enda tehtud sõitude kohta pluss teenuseosutajal isiku juurde sõitmise eest sama isiku kohta veelkord hüvitist maksimaalses määras. 2. jaotises on käsitletud tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlemise ja otsustamise menetlust, sätestades muuhulgas teenuse vajaduse hindamise üldised piirid ning järjekorra pidamise alused. Paragrahvi 116 lõige 1 sätestab asutuse, kellele teenuse taotleja peab esitama taotluse teenuse eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmiseks. Eranditena on välja toodud alaealiste mõjutusvahendite seaduse alusel teenust saama suunatud sihtgrupp, kes ei esita teenuse saamiseks taotlust, kuna riik võtab nende puhul tasu maksmise kohustuse üle alaealiste komisjoni otsusega, kes suunab nad teenusele, ning puuet taotlevad alaealised,

17

kellele koostatakse rehabilitatsiooniplaan puude raskusastme määratlemiseks. Puuet taotleva alaealise puhul pöördub perekond SKA poole, kust suunatakse edasi sobivasse rehabilitatsioonimeeskonda rehabilitatsiooniplaani koostamisele puude raskusastme määramiseks. SKA annab kaasa nimekirja asutustest, kes vastava sihtgrupiga tegelevad. Nimekiri sisaldab kõiki teenusepakkujaid üle Eesti ning vanema valikuid sealjuures ei piirata. Lõige 2 täpsustab, et taotluse andmekoosseisu ja taotlusele lisatavate dokumentide nimekirja kehtestab sotsiaalminister määrusega. Paragrahv 117 sätestab SKA-le kaalutlusõiguse sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse mõiste sisustamiseks. Lõige 1 loetleb üles tunnused, mida peab SKA sisustama selleks, et tuvastada, kas isikul on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajadus või mitte. „Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajadus“ on määratlemata õigusmõiste, mille peab SKA esmalt sisustama ning seejärel tuvastama, kas konkreetse isiku olukord mahub mõiste koosseisu alla (subsumeerimine). Oluline on märkida, et vajaduspõhine hindamine ehk teenuse vajaduse tuvastamine on suunatud täisealistele isikutele ja ei ole lastele kohaldatav. Koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga on välja töötamisel erivajadustega lastele (haridus-, tervishoiu-, rehabilitatsiooni- ja sotsiaalvaldkonnas) osutatavate teenuste sidustatud mudel. Mudeli koostamise käigus tehakse ettepanekud ka laste rehabilitatsioonisüsteemi vajaduspõhisemaks ja paindlikumaks muutmiseks. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse tuvastamist teostab SKA rehabilitatsiooniteenuse koordinaator ehk vastav ekspert. Rehabilitatsioonivajaduse hindamise eesmärk on isiku terviseolukorrast põhjustatud tegevus- ja osalusvõime piirangute hindamisele tuginedes isiku rehabilitatsioonivajaduse väljaselgitamine ja vajaduse korral tema seostamine rehabilitatsiooni- ja/või sotsiaalkaitsemeetmetega. Rehabilitatsioonivajaduse hindamine on personaalne, tugineb isiku reaalse olukorra ja vajaduste hindamisele ning loob eelduse sotsiaalseks rehabilitatsiooniks eraldatud vahendite ressursisäästlikuks ja tulemuslikuks kasutamiseks. Rehabilitatsioon on protsess ja rehabilitatsioonivajaduse hindamine on selle protsessi lahutamatu osa. Rehabilitatsioonivajaduse hindamist ei saa käsitleda rehabilitatsiooni tervikprotsessist eraldiseisva tegevusena ning hindamisele peab järgnema isiku vajadustele vastavate meetmetega seostamine. Isiku huve rehabilitatsiooniteenuse vajaduse hindamisel esindab eeskätt isik ise, eestkostja ja vastavalt vajadusele isiku nõusolekul pereliige, KOV sotsiaaltöötaja, raviasutus (raviarst, perearst, raviasutuse sotsiaaltöötaja, pereõde vms) töötervishoiuarst või muu usaldusisik. Teenuse raames kohtub ekspert isikuga (eestkostjaga), hindab isiku tegevus- ja osalusvõimet, selgitades välja, kas ta vajab sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust. Rehabilitatsioonivajaduse ilmnemisel sõnastab isik koos eksperdiga esmase rehabilitatsioonieesmärgi. Lähtudes isiku eesmärgist ning osalus- ja tegevusvõime arendamise vajadustest seostatakse isik temale sobivaimate rehabilitatsiooni- ja/või sotsiaalkaitsemeetmetega (lapsehoiuteenus, isiklik abistaja, tugiisik, transporditeenus) või muude osalus- ja tegevusvõimet aktiviseerivate meetmetega, mis loovad eelduse püstitatud eesmärkide täitmiseks.25 Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse mittevajamise korral lisab ekspert selgituse, miks ei ole teenus vajalik või otstarbekas.

25

ESF raamprogrammi "Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed 2010-2013" programmi „Töölesaatmist toetavad hoolekandemeetmed 2012-2013“ alapunkti 3.2. „Töölesaamist toetavate rehabilitatsiooniprogrammide pakkumine“ 2012-2013 raames läbi viidud rehabilitatsiooniteenuse vajaduse hindamise piloteerimise tulemusel välja töötatud rehabilitatsioonivajaduse hindamise teenuse kirjeldus ja hind.

18

Lõikes 2 sätestatakse rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamise põhieesmärk, mille alusel välja selgitada isikud, keda on vajalik ja võimalik riigil rehabilitatsiooniteenuse abil toetada. Punktides 1-4 on nimetatud valdkonnad, milles tervisekahjustusega inimest on võimalik rehabilitatsiooniteenuse abil aidata: 1) elamise valdkonnas toetada inimest kogukonda lõimumisel, õpetada võimalikult iseseisvalt elama ja igapäevaeluga toime tulema; 2) õppimise valdkonnas toetada üldharidussüsteemi integreerumisele, inimese erialasele ja huvialasele arengule (kutseõpe, ümberõpe, vabahariduslikud programmid); 3) suhtlemise- ja vaba aja valdkonnas toetada inimest sotsiaalsuse taastumisel või aktiivse suhtlemise oskuste arendamisel ning 4) töövõime eelduste arendamise valdkonnas arendada isiku valmisolekut võimetekohasele tööle asumiseks. Kõik neli valdkonda on omavahel seotud ning käsitlevad inimese elu ja toimetulekut ühtse tervikuna. Näiteks suhtlemis- ja koostöö oskus võimaldab osaleda kogukonna tegevustes, mis annab võimaluse lõimuda ühiskondlikku ellu ja olla aktiivsem töölaadsetes tegevustes osalemisel (päevakeskuse tööd, kaitstud töö jne). Hakkama saamise motivatsiooni suurenedes ja võimetekohaste oskuste omandamisel on võimalik integreeruda üldharidus- või kutseõppesüsteemi ja sealt edasi suurendada töövõime eeldusi, et edaspidi seostada konkreetsete tööturuteenustega, sh tööalase rehabilitatsiooniga. Teenuse vajaduse tuvastamise protsess ja tegevuste kirjeldus on eelnõu lisa 2. Otsuse tegemiseks on vastavalt § 118 lõikele 1 alaealiste puhul SKA-l aega 10 tööpäeva ning täisealiste puhul 40 tööpäeva. Otsustamisaja valikus on arvesse võetud, et alaealiste puhul reeglina puudub eelnõus sätestatud kujul kaalutluskoht ning seetõttu saab otsuse teha kiiresti, taotluse ja dokumentatsiooni alusel. Täisealiste puhul on võetud arvesse hindamiseks ja täiendava informatsiooni kogumiseks kuluvat aega, mistõttu on põhjendatud pikema otsustusaja jätmine, tagamaks isiku põhjalik terviklik hindamine ning tulemuslik ja õige teenus. Otsuse tegemisel on SKA-l olemas teave riigieelarveliste vahendite kohta, millest tulenevalt saab SKA koos otsusega teavitada isikut §-is 119 sätestatud korras järjekorda panemisest. Lõikes 2 sätestatakse SKA õigus nõuda isikult ja töötukassalt töövõime hindamise andmeid. Andmed on vajalikud selleks, et hinnata rehabilitatsiooniteenuse vajaduse raames isiku tervislikust seisundist tulenevat toimetulekut, tegevus- ja osalusvõimet. Rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamisel hinnatakse isiku kognitiivseid võimeid, liikumisega seotud piiranguid, enese eest hoolitsemisega hakkama saamist, inimestega suhtlemise oskusi ning vaimseid ja meelelisi (nägemine, kuulmine, kõne) võimeid. Töötukassas töövõime hindamisel võetakse aluseks inimese tervislikust seisundist tulenevat funktsiooni-, sooritus- ja osalusvõimet ning tema kohanemist oma tegevus- ja osaluspiirangutega. Need on sisuliselt samad, millega tegeletakse rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamisel ja tegevuste planeerimisel. Sellisel juhul on mõistlik kasutada juba olemasolevaid andmeid, mitte dubleerides andmete kogumist ja isiku küsitlemist. Täpsemalt peab SKA-l olema õigus saada järgmisi töövõime hindamise otsuse andmeid: sooritus ja talituslik võimekus, töövõimet välistavad tegurid, abivahendi kasutamise vajadus, kehaline võimekus (liikumine, käeline tegevus, suhtlemine nägemise, kuulmise ja kõnelemise mõistes, teadvusel püsimine ja enesehoolduse võime). Kui on tegemist psüühikahäirega, lisandub vaimse võimekuse valdkonnas õppimise ja tegevuste elluviimise võimekus, muutustega kohanemise ja ohu tajumise võime. Oluline on ka töövõime hindamisel selgunud eelduslik prognoos seisundi muutumisele. Andmevahetus on tulevikus planeeritud elektroonilisi kanaleid kasutades, kuid vastavat süsteemi töötatakse alles välja, mistõttu ei ole eelnõus võimalik elektroonilise andmevahetuse regulatsiooni luua. Lõikes 3 on sätestatud isiku õigus saada sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust (selle hüvitamist), millele ta suunati, teenuse lõpuni, kuigi ta saamise ajal jooksul muutub isikuks, kellel ei ole enam õigust teenust saada. Seotuna rehabilitatsiooni eesmärgiga on siin peamiselt peetud silmas olukordi, kus tööealise isiku töövõime teenusel saamise käigus taastub. Samas kohaldub see lõige ka juhul, kui isik liigub vanuse tõttu ühelt teenuselt teisele – näiteks alla 16-aastane puudega isik saab 16-aastaseks.

19

Paragrahviga 119 reguleeritakse sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks järjekorra tekkimist ja selle pidamist. Konkreetsete teenuste lõikes ei pruugi inimene koheselt peale õigustatud isikuks tunnistamist teenust saada, kuna riigieelarvelised vahendid võivad konkreetse aasta lõikes lõppeda enne vajaduse katmist, samamoodi ei ole praeguse rahanappuse korral teenuse osutajatel olnud võimalik piisavalt spetsialiste tagada. Eeltoodu tekitab vajaduse tagada kõigile inimestele ühtsetel alustel teenuse hüvitamine, mistõttu luuakse järjekorra tekkimisel selle pidamisele kindel kord. Lõike 1 kohaselt hakatakse teenusele saamise järjekorda pidama ka tsentraalselt, so SKA registreerib õigustatud isiku järjekorda lähtuvalt taotluse rahuldamise otsuse tegemise kuupäevast, koostades SKA juures sellekohase nimekirja. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga on oluline muudatus selles, et isik saab teenuse osutaja juurde pöörduda vaid juhul, kui riigieelarves on vajalikud vahendid olemas ja konkreetse kliendi kalendriaasta maksimaalne teenuse maht on kasutamata. Samas on lõike 1 teise lausega loodud isikule õiguspärane ootus ja sätestatud riigi kohustus, et järjekorras olemise aeg ei ületa kahte aastat, so hiljemalt kahe aasta jooksul otsuse tegemisest peab inimene hakkama teenust saama. Juhul kui teenusele saamise järjekord osutub pikemaks kui kaks aastat, korraldab Sotsiaalkindlustusamet paindlikult eelarve ümber või taotletakse riigieelarvest lisavahendeid teenuse õigeaegseks osutamiseks. Järjekorra kaheaastane piirang on kehtestatud ka selleks, et suunata inimesi teise rehabilitatsiooniteenust osutavasse asutusse juhul, kui soovitud asutuses on järjekord pikem kui 2 aastat. Samuti esineb juhuseid, kus inimene ise ei soovi isiklikel erinevatel põhjustel teenust koheselt tarbida. Sellega on piiratud ka ajaliselt võimalust koostatud plaani alusel teenuseid saada, kuna pärast kahe aasta möödumist on alust arvata, et plaanis sisalduv ei pruugi enam asjakohane olla ja inimesele pigem kahju tekitada. Lõikega 2 on reguleeritud järjekorra pidamine eraldi alaealistele ja täiskasvanutele. Lõikes 3 reguleeritakse eelisjärjekordade pidamist, mis käesoleva regulatsiooniga võrreldes ei muutu. Selleks, et isik oleks teadlik, millal järjekord temani jõuab ning pöörduks teenuseosutaja poole teenuse saamiseks, sätestab lõige 4, et SKA on kohustatud isikut sellest teavitama. Inimesele jääb valikuvabadus valida, kuidas SKA seda teeb – kirjalikus vormis teavitamine võib toimuda nii posti teel kui ka elektroonselt, samuti võib see lisaks eelnevale täiendavalt toimuda näiteks tekstsõnumiga meeldetuletusena, kui SKA arendused seda võimaldavad. Tähele tuleb panna, et kuna isiku rehabilitatsioonivajadus võib olla ajas muutuv, samuti tuleb tagada riigi vahendite õigeaegne ja otstarbekas kasutamine, loob lõige 5 aluse tasu maksmise kohustuse ülevõtmise õiguse kaotamisele, kui inimene ei pöördu teenuseosutaja poole 60 päeva jooksul otsuse või järjekorra koha saabumise teavituse saamisest. Tagamaks inimeste õiguste kaitse, kui lõikes 5 sätestatud tähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel, on SKA-l HMS § 34 alusel õigus mõjuval põhjusel tähtaeg ennistada. 3. jaotises on sätestatud tasu maksmise kohustuse üle võtmise korraldus ehk teenuseosutajaga sõlmitava lepingu üldised tingimused ja kord. Paragrahvi 1110 lõige 1 sätestab, et SKA ja teenuse osutaja sõlmivad lepingu, milles lepitakse kokku riigi poolt õigustatud isikult tasu maksmise kohustuse ülevõtmise täpsem kord. Lepinguga annab sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutaja eelnevalt oma nõusoleku, et riik (SKA) võib astuda õigustatu isiku asemele ehk tasu maksmise kohustuse üle võtta. Lepinguga tekib riigi (SKA) ja sotsiaalteenuse osutaja vahel eraõiguslik suhe, mis tuleneb: riigi ja õigustatud isiku vaheline avalik-õiguslikust suhtest, mille kohaselt võtab riik tasu maksmise kohustuse õigustatud isikult üle ning õigustatud isiku ja sotsiaalteenuse osutaja vahelisest tsiviillepingust, millest tuleneb tasu maksmise kohustus (mis lasub nüüd riigil).

20

Tegemist on kokkuleppega, mille alusel tekivad mitmed kolmepoolsed suhted iga õigustatud isiku puhul eraldi. Lepingut võib vaadelda eellepinguna VÕS-i § 33 mõistes. Lõikes 2 sätestatakse et leping sõlmitakse üksnes nõuetele vastava teenuseosutajaga, kellele SKA on väljastanud tegevusloa vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MTSÜS) rakendussättele § 115, kehtestades rehabilitatsiooniteenuse osutajale loakohustuse. Lõige 3 reguleerib SKA tegevust maksuvõlgnevuse kontrollimisel enne lepingu sõlmimist. Lepingu tähtajale on lõikega 4 seatud ka piir (maksimaalselt viis aastat). Tähtaja piiritlemine kannab endas eesmärki tagada teenuseosutaja nõuetelevastavus ning riigi kohustus kontrollida nõuetele vastavust vähemalt uue lepingu sõlmimisel. 4. jaotis käsitleb sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutajale, teenusele, rehabilitatsioonimeeskonnale, rehabilitatsiooniplaanile ja rehabilitatsiooniprogrammile esitatavaid nõudeid Nõuetele vastavus ei ole seotud ainult lepingu sõlmimise ajahetkega, vaid nõuetele vastavus peab olema kestev. Nõuded tulenevad seadusest ning ei ole lepingu esemeks. Nõuded, millele teenuseosutaja peab vastama, on sätestatud §-s 1111. Teenuse osutaja peab: 1) olema moodustanud seaduse §-s 1113 sätestatud nõuetele vastava rehabilitatsioonimeeskonna (vt nõudeid rehabilitatsioonimeeskonnale ja selgitust § 1113 juures); 2) tagama, et vahetult sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust osutav isik vastab seaduse §-s 1113 sätestatud nõuetele (vt nõudeid vahetult teenust osutavale isikule ja selgitusi § 1113 juures); 3) rakendama sertifitseeritavat kvaliteedijuhtimise süsteemi, mis järgib Euroopa vabatahtliku kvaliteediraamistiku põhimõtteid: kättesaadavus, juurdepääsetavus, taskukohasus, isikukesksus, kõikehõlmavus/ laiahaardelisus, järjepidevus, tulemustele suunatus, teenuse kasutaja õiguste austamine, osalemine ja mõjuvõimu suurendamine, partnerlus, hea juhtimistava, head töötingimused ja töökeskkond ning investeerimine inimkapitali, asjakohane füüsiline infrastruktuur.26 Süsteemi rakendamisega tugevdatakse teenuse osutajate teadlikkust, valmisolekut ja pädevust teenuse kvaliteedi arendamiseks ja tagamiseks. Nimetatud põhimõtted on välja töötatud Euroopa vabatahtliku sotsiaalteenuste kvaliteedi raamistikus. Käesoleval ajal 108 rehabilitatsiooniteenuse osutaja hulgast ei ole ükski asutus ainult rehabilitatsiooniteenuse osutaja, seega tagab kvaliteedijuhtimise sertifikaadi nõue laiemalt sotsiaalteenuste kvaliteedi paranemise. Täiendavalt osutatakse tervishoiuteenust, erihoolekandeteenust, asenduskoduteenust, haridus- või eelkooliharidusteenust, eraettevõtlusena muid nõustavaid teenuseid, SPA teenuseid jne. KOV asutustes, kus osutatakse rehabilitatsiooniteenust, osutatakse samuti muid sotsiaalhoolekandelisi teenuseid, sh erihoolekandeteenuseid, mille osutamiseks juba kehtib tegevusloa nõue. Sertifitseeritud kvaliteedisüsteemi rakendamise nõue eeldab, et teenuse osutaja on eelnevalt osalenud kvaliteedikoolitustel, saab vajalikku nõustamist, teatud tingimuste täitmiseks töötab välja süsteemseid sise/töökordasid, protsessi kirjeldusi, teavitusnorme. Vastava olukorra tagamiseks kaasnevad kulutused hüvitab riik osaliselt teenuse hinna sees. Rahvusvaheliselt tunnustatud sertifikaadi (näiteks EQUASS) olemasolul saab SKA eeldada kvaliteedi tagamise tingimuste täitmist; 4) tagama, et teenuse osutamise koht vastab tuleohutuse ja tervisekaitse nõuetele, tuleohutusnõuetele vastavust kontrollib Päästeamet ja tervisekaitse nõudeid Terviseamet;

26

Vt näiteks aadressil:

http://www.equass.ee/public/Sotsiaalteenuste_vabatahtlik_kvaliteediraamistik.pdf

21

5) tagama teenuse osutamise kohas juurdepääsetavuse füüsilisele keskkonnale ehitusseaduse § 3 lõike 10 alusel kehtestatud nõuetele vastavalt (Majandus- ja kommunikatsiooniministri 28. novembri 2002. a. määrus nr 14 „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes“). Teenuse kasutajad vajavad tihti eritingimusi ringi liikumisel, näiteks peab ukseava olema liikumispuudega ratastooli kasutava isiku jaoks piisavalt lai, et sellest oleks võimalik takistamatult läbi pääseda, basseini kasutamine peab olema tagatud jne; 6) tagama isikuandmete töötlemise isikuandmete kaitse seadusele vastavalt. Teenuse kasutaja delikaatsed isikuandmed on teenust osutades teenuseosutajale kättesaadavad tulenevalt spetsiifilisest sihtgrupist ja teenuse olemusest. Seetõttu peab teenuseosutaja tagama, et vastavad andmed on kaitstud. 7) olema kehtestanud asutusesisese kaebuste lahendamise korra. Kuna teenuse kasutajate näol on tegemist erilist kaitset vajavat sihtrühmaga, on seaduses sätestatud kohustus teenuseosutajale kehtestada kaebuste lahendamise kord. Paragrahv 1112 näeb ette nõuded, mida sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamise käigus tuleb täita. Teenuse osutamiseks peab olema kindel plaan (tegevuskava) ja ülevaade, millisest punktist inimesele teenuse osutamist alustati, samuti kuidas on teenuse käik muutunud ning milline on teenuse osutamise mõju. Selle jälgimiseks sätestab punkt 1 kohustuse koostada isikule rehabilitatsiooniplaan, sh tegevuskava või suunata ta sobivasse rehabilitatsiooniprogrammi. Punktiga 2 nähakse ette teenuse osutamisega kaasuvate õiguste tutvustamine inimesele, et ta oleks teadlik protsessi käigust ning oma õigustest. Kliendi õiguste tutvustamise ajal selgitatakse ka tema kohustusi, et teenuse osutamine oleks maksimaalselt tulemuslik. Kohustused tulenevad kliendiga kokkulepete sõlmimisel teenuse osutajaga, näiteks tegevuskavas planeeritud koduste ülesannete tegemiseks, teenusele mitte ilmumisest teavitamine ja personaalsetest erivajadustest teavitamine. Punktiga 3 kohustatakse teenuse lõppedes hiljemalt koos arvega esitama kokkuvõtlik hinnang teenuse eesmärgi saavutamise kohta või eesmärgi saavutamata jätmise põhjuste kohta. Teenuse osutamise tulemus on vajalik edasiste tegevuste planeerimisel ja teenuse monitoorimiseks, mis annab sisendi vajadusel ka seadusemuudatuste ettevalmistamiseks. Punkt 4 näeb ette, et kui teenuse sisu ehk tegevuskava (rehabilitatsiooniplaani või rehabilitatsiooniprogrammi) on teenuse käigus muudetud, esitada selle muutmise põhjendused. Teenuse osutamine peab olema piisavalt paindlik, et tagada selle sihipärasus ning vajaduse korral muutmise võimalus. Samas tuleb tagada, et selline muutmine on põhjendatud ja tõesti on esinenud asjaolud, mis tingisid inimesele esialgselt koostatud rehabilitatsiooniplaani või -programmi tegevuskava muutmise. Paragrahvis 1113 on sätestatud nõuded rehabilitatsioonimeeskonna spetsialistidele. Lõige 1 sätestab rehabilitatsioonimeeskonna minimaalse koosseisu suuruse, inimese igakülgse hindamise tagamiseks. Kolmeliikmelise meeskonna koosseisu mõistlikkust on kinnitanud SKA ekspertarstide ettepanek, mis toob välja, et sageli ei ole viie spetsialisti osalemine isiku tegevusvõime hindamisel ja tegevuste planeerimisel lisaväärtust andev. Näiteks toodi välja logopeedi kaasamist liikumispuudega inimese tegevusvõime hindamisel ja tegevuste planeerimisel, mis ei ole otstarbekas ega põhjendatud. Sama ettepanek on tehtud Riigikontrolli järelauditis. Lõikes 1 tuuakse ka välja, et meeskonna koosseisu peab alati kuuluma sotsiaaltöötaja, kellel on sotsiaaltöötaja kutsetunnistus, riiklikult tunnustatud kõrgharidus sotsiaaltöös või sellele vastav kvalifikatsioon. Sotsiaaltöötaja osalemise olulisust kinnitab ka rehabilitatsiooniteenuse osutajate uuring, kus märgitakse ära, et sotsiaaltöötaja on sageli just meeskonnatöö koordinaator ja kliendile juhtumipõhise võrgustikutöö kontaktisik. Sotsiaaltöötaja roll rehabilitatsiooniteenuse osutamisel on sotsiaalnõustamise kaudu mõjutada kliendi ja/või tema pere psühhosotsiaalse ja sotsiaalmajandusliku funktsioneerimise toimetulekut. Rehabilitatsiooniprotsessis isiku sotsiaalse toimetuleku hindamisel teeb sotsiaaltöötaja järjepidevat koostööd isiku, tema lähivõrgustiku,

22

rehabilitatsioonimeeskonnas töötavate spetsialistide ja formaalse võrgustiku liikmetega, et saada mitmekülgset informatsiooni isiku tervislikust seisundist tulenevate toimetulekut piiravate tegurite kohta erinevates keskkondades, kus isik igapäevaelus on tegev ning pakkuda isikule rehabilitatsiooniprotsessis püstitatud eesmärkide saavutamiseks laiapõhjalist interventsiooni (erinevate institutsioonide poolt osutatavaid teenuseid jm abi), arvestades teenuste koordineerimisel kõigi võrgustikuliikmete (teenuste jm abivõimaluste) ressursse. Sotsiaaltöötaja tegevuste hulka kuulub muu hulgas kliendi/pere motiveerimine, toimetulekuoskuste õpetamisel, probleemi lahendamiseks alternatiivide pakkumine ja muu abi kättesaadavuse korraldamine.27 Kehtiva seaduse alusel peab meeskonna moodustama vähemalt viiest erinevast erialaspetsialistist, kellel on erialane kõrgharidus või sellele vastav kvalifikatsioon. Meeskond moodustatakse spetsialistide koosseisuga vastavalt teenuse osutaja suundumusele SHS-is sätestatud sihtgrupile teenust osutada. Viieliikmelise meeskonna moodustamine oli põhjendatud sellega, et tagada võimalikult lai kompetentsus teenuse osutamiseks ning multiprofessionaalse hindamise vajadusest, et läheneda inimese tegevusvõime hindamisel, rehabilitatsioonieesmärgi püstitamisel ning tegevuste planeerimisel võimalikult laiahaardeliselt. Seitsmeaastase praktika jooksul on selgunud, et alati ei ole viie erineva spetsialisti registreerimine meeskonna moodustamiseks põhjendatud, näiteks juhul, kui teenuse osutaja ise ei koosta rehabilitatsiooniplaane, vaid osutab ainult tegevuskavas planeeritud teenuseid. Nii on selgunud, et osad spetsialistid kuuluvad meeskonna koosseisu vaid seadusest tuleneva nõude täitmiseks, kuid reaalset teenust ei ole kunagi selles meeskonnas osutanud, kuna nende spetsiifilist kompetentsi ei ole vaja olnud. Rehabilitatsioonivaldkonnas toimivate meetmete arenedes, sh tõenduspõhisusele toetudes ning spetsialistide pädevuse ja kogemuse kasvades on jõutud tulemuseni, et meeskonna koosseisu kujundamine peab olema paindlikum, kliendi huve ja puudespetsiifikast tulenevaid vajadusi arvestav. Samuti on meeskonna koosseisu kujunemisel oluline teenust saava sihtgrupi vanus ning teenuse osutaja spetsialiseerumine konkreetse puudeliigi korral teenuse osutamiseks. Kolme meeskonnaliikme miinimumnõue on välja kasvanud rehabilitatsioonivaldkonna spetsialistide, puudega inimeste esindajate ja erialaliitude esindajate ettepanekutest ning puudega inimeste uuringu ja rehabilitatsiooniteenuse osutajate uuringu tulemuste põhjal. Samas jätab eelnõu võimaluse moodustada teenuse osutamiseks meeskond ka üheksa erineva eriala spetsialistist: sotsiaaltöötaja, tegevusterapeut, logopeed, psühholoog, eripedagoog, õde, arst, loovterapeut, füsioterapeut ning lisaks kogemusnõustaja. Lõige 2 täpsustab rehabilitatsioonimeeskonna liikmete kvalifikatsiooni ja haridusnõudeid. Kehtiva seadusega ei ole spetsialistide erialaseid haridusnõudeid muudetud, kuid on lisatud täiendav võimalus, et lisaks sotsiaaltöötajale saavad psühholoog ja logopeed kutseseaduse alusel välja antud kutse olemasolul kuuluda rehabilitatsioonimeeskonda. Eelnõu raames lisatakse rehabilitatsioonimeeskonna spetsialistide loetelusse loovterapeut, kes peab omama riiklikult tunnustatud kõrgharidust kunstiteraapias (loovteraapias) või sellel vastavat kvalifikatsiooni. Loovterapeudi kaasamine on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse raames oluline, kuna tõenduspõhiselt on tõestatud, et loovteraapia tegevustega on võimalik arendada ja õpetada, kuidas puudest tingitud toimetuleku piiranguga toime tulla. Lõige 3 võimaldab kaasata rehabilitatsioonimeeskonna koosseisu kogemusnõustaja. Kogemusnõustamine on sarnase kogemusega inimeste vahel toimuv teadmiste- ja kogemustevahetus ja/või nõustamine, mille käigus pakutakse kogemuslikku emotsionaalset- sotsiaalset- ja/ või praktilist tuge. Mõistet „kogemusnõustamine“ kasutatakse ka eneseabivaldkonnas, kus eneseabiorganisatsiooni või - grupi liikmed kohtuvad kui võrdsed, et anda üksteisele vastastikust tuge ja abi. Sellistel juhtudel märgib kogemusnõustaja isikut,

27

http://www.sm.ee/sinule/puudega-inimesele/sotsiaalteenused-puudega-

inimesele/rehabilitatsioon.html

23

kellel ei ole tugiisikuna rohkem ekspertteadmisi kui nendel, kellele ta abi osutab ning omavahelistes suhetes on kõik võrdsed. Kogemusnõustamise osutamine teenusena eeldab, et kogemusnõustaja on saanud vähemalt esmase kogemusnõustamise alase väljaõppe ja kuulub meeskonda (soovitav on kuulumine kovisioonigruppi). Mitmed uuringud erinevates valdkondades toovad tõenduspõhiselt esile kogemusnõustajate kaasamise tulemuslikkuse. See pakub näiteks sotsiaalset tuge, kogemuslikke teadmisi ja informatsiooni, sotsiaalse õppimise ja võrdluse võimalust. Kogemusnõustamine avaldab positiivset mõju ka aitajale endale ning kogemusnõustaja saab samal ajal võimaluse kasutada oma kogemust kogukonna teenimiseks. Kogemusnõustaja teenuse osutaja on samasuguse (tervisekahjustuse) kogemusega inimene, kes on läbinud kogemusnõustajale suunatud koolituse ja praktika, mahus 32,5 h teooriat + 84,5 h supervisiooni ja praktikat (kokku 117 tundi täiendkoolitust). Kogemusnõustaja vajadus on puudespetsiifilises rehabilitatsioonis väga oluline ja leidnud tõenduspõhist toetust. Kogemusnõustaja ettevalmistusega inimene saab aidata kaasa motivatsiooni tõstmisele, uute oskuste õpetamisele ja enesekindluse tõstmisele. Praktikas kasutatakse kogemusnõustajaid vabatahtlikkuse baasil, kuid parema tulemuse ja järjepidevuse saavutamiseks on välja töötatud kogemusnõustaja teenuse kirjeldus ja spetsiifiline koolituskava. Käesoleval ajal pakub kogemusnõustaja koolitust näiteks Eesti Psühhosotsiaalne Rehabilitatsiooni Ühing, Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tartu Puuetega Inimeste Koda. Lõige 4 kehtestab nõude, et vähemalt üks rehabilitatsioonimeeskonda kuuluv spetsialist peab olema läbinud vähemalt 160-tunnise ehk 16 EAP mahus rehabilitatsioonivaldkonna koolituse. Koolituse raames läbitavad teemad ja õpiväljundid koostatakse koostöös Sotsiaalministeeriumiga ja rehabilitatsioonivaldkonna pädevate ekspertidega. Koolituskava alused on välja töötatud ESF 2009. aasta PITRA 2 programmi rehabilitatsioonivaldkonna spetsialistide koolituse projekti raames ja 2012. aastal on koolituskava vastavalt praktikale täiendatud koostöös Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži ja Tallinna Ülikooli esindajatega. Juhul kui rehabilitatsioonimeeskonda kuulub spetsialist, kes käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud eriala omandamisel on läbinud 160-tunnise rehabilitatsioonivaldkonna koolituse õppekava moodulites nimetatud ained, siis võrdsustatakse eriala omandamisel läbitud ained rehabilitatsioonivaldkonna koolituse läbimisega 16 EAP mahus. Rehabilitatsioonivaldkonna koolitust võib pakkuda kõrgkooli tasemel. Tänasel päeval pakub rehabilitatsioonivaldkonna koolitust Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž ja Tallinna Ülikooli Sotsiaalinstituut. Koolituse läbiviijale nõudeid ei ole seatud, kuna nii suure mahuga koolitust ei suuda iga organisatsioon läbi viia. Paragrahv 1114 reguleerib rehabilitatsiooniplaani koostamist. Lõige 1 sätestab rehabilitatsiooniplaani mõiste ja sisu. Mõiste toomine seadusesse kannab eesmärki, et kõik osapooled on teadlikud teenuse sisust ning komponentidest. Kui varem on koostatud mingile kindlale isikute sihtgrupile kompleks rehabiliteerivatest tegevustest (n-ö osaliselt eeltäidetud rehabilitatsiooniplaan), defineeritakse see lõikes 2 rehabilitatsiooniprogrammina. Rehabilitatsiooniprogrammi koostamise aluseks on tõenduspõhisus, konkreetne eesmärk ja kindlaks määratud ajaperiood, mille jooksul on võimalik eesmärk saavutada ning keskkond, kus teenust on kõige otstarbekam osutada. Programmide koostamisel on arvestatud puudespetsiifika raskust ja vastavalt sellele on olemas individuaalseid ja grupile suunatud programme. Programmide kasutegurit on tõestatud ESF-i rahastatud ja Sotsiaalministeeriumi tellitud tegevuste raames.28 28

ESF raamprogrammi "Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed 2010-2013" programmi

„Töölesaatmist toetavad hoolekandemeetmed 2012-2013“ alapunkti 3.2. „Töölesaamist toetavate

rehabilitatsiooniprogrammide pakkumine“

24

Lõiked 3 ja 4 sätestavad rehabilitatsioonimeeskonna töös rehabilitatsiooniplaani või -programmi koostamisel kohustusliku sotsiaaltöötaja ja spetsialisti osalemise nõude, kui hinnatakse vastava spetsiifikaga isiku tegevusvõimet. Rehabilitatsiooniplaani koostamisel peab osalema sotsiaaltöötaja kui sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse koordinaator. Lõige 5 annab teenuseosutajale aluse rehabilitatsiooniplaani või -programmi muutmiseks, kui see on vajalik teenuse eesmärgi saavutamiseks. Paindlikkus on vajalik selleks, et vajaduse korral saaks tegevuskavas planeeritud teenuste mahtu või kestvust muuta vastavalt teenuse saaja personaalsusele ja vahehindamise tulemustele. Lõikes 6 on sätestatud volitusnorm sotsiaalministrile rehabilitatsiooniplaanis ja -programmis sisalduvate andmete loetelu kehtestamiseks. Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse erihoolekande teenuse sätteid, andes SKA-le õiguse suunata inimene erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisele rehabilitatsioonimeeskonda, kui isikul ei ole seda varem hinnatud. Seaduse sätestamise vajaduse tingib asjaolu, et kehtiva seaduse alusel hinnatakse tööealiste puhul erihoolekandeteenuste vajadust rehabilitatsiooniplaani täitmisel ehk enne erihoolekandeteenust saab inimene alati rehabilitatsiooniteenust. Tööealiste osalise töövõimega inimeste tööalast rehabilitatsiooni määrab ja osutab eelnõus sätestatud kujul töötukassa, mistõttu on vajalik SKA-le anda õigus isiku suunamiseks erihoolekandeteenuse vajaduse hindamiseks. Kui töötukassas tuvastatakse, et psüühilise erivajadusega isik võib vajada erihoolekandeteenust, suunab töötukassa juhtumikorraldaja isiku SKA-sse. Eelnõu § 1 punktiga 6 antakse SKA-le õiguse suunata isik toetatud elamise teenusele või töötamise toetamise teenust saama erihoolekandeteenuse vajaduse väljaselgitamise ajaks, kuid mitte kauemaks kui kuueks kuuks. Rehabilitatsiooniplaani koostamise aja all on mõeldud erihoolekandeteenust saama suunamist seniks, kuni rehabilitatsiooniplaani koostamisega tehakse kindlaks erihoolekandeteenuse konkreetne vajadus ja tähtaeg. Hindamisel vaadatakse isiku tugevusi ja vajadusi ning antakse soovitused isikule erihoolekandeteenuste osutamiseks, mis fikseeritakse tema rehabilitatsiooniplaanis. Kuna psüühilise erivajadusega inimestele teenuse osutamise peamine printsiip on toetada inimese toimetulekut tavapärases elukeskkonnas võimalikult iseseisvalt, siis proovitakse hindamise ajaks teenuse saama suunamisega, kas isiku toimetulekut on võimalik toetada n-ö toetavate teenuste abil (sh igapäevaelu toetamine, toetatud elamine, töötamise toetamine). Kui aga isik ei tule toetavatel teenustel toime, võib olla põhjust suunata isik ööpäevaringset erihooldusteenust saama. Proovimine on õigustatud juhul, kui rehabilitatsiooniplaani koostav rehabilitatsioonimeeskond ei ole kindel toetatud elamise või töötamise toetamise teenuse sobivuses (ehk selles, kui iseseisev isik on, millist juhendamist ja tuge ta vajab ning millises mahus ja kas nende teenustega osutatav tugi on piisav konkreetse isiku toimetuleku tagamiseks), mistõttu on isiku toimetulekuoskuste hindamiseks vaja rohkem aega. Eelnõu § 1 punkti 7 kohaselt märgib rehabilitatsioonimeeskond teenuse vajaduse väljaselgitamisel rehabilitatsiooniplaani tähtaja, mille jooksul nende hinnangul tuleks minimaalselt teenust osutada. Rehabilitatsioonimeeskond annab rehabilitatsiooniplaanis hinnangu inimese tervislikule seisundile ja teenuste vajadusele, määrates sellest tulenevalt erihoolekandeteenuse soovitusliku tähtaja, mille möödudes peaks eksperdid isiku erihoolekandeteenuse vajadust uuesti hindama. SKA-l on võimalik soovituslikust tähtajast otsustamisel kõrvale kalduda, selliselt võib juhtuda näiteks isiku suunamisel ööpäevaringsele erihooldusteenust saama, mille korral on põhjendatud lühema või pikema tähtaja määramine. Soovituslikult võiks rehabilitatsioonimeeskond isiku erihoolekandeteenuse vajadust uuesti hinnata vähemalt iga viie aasta tagant. Põhjendatud juhtudel, kui meeskonna poolse hinnangu alusel ei ole ette näha isiku seisundis muutusi, võib isiku suunata teenust saama

25

kuni kümneks aastaks. Samas on jäetud siiski võimalus, et kahtluse korral, et isikule osutatav erihoolekandeteenus ei vasta enam tema vajadustele, on erihoolekandeteenuse osutaja kohustatud sellest kohe teavitama SKA-d ning isiku nõusolekul algatatakse erihoolekandeteenuse vajaduse ümberhindamise protsess enne otsuses märgitud tähtaja lõppemist. Eelnõu § 1 punkt 8 reguleerib igapäevaelu toetamise teenuse osutamise maksimaalset tähtaega. Igapäevaelu toetamise teenust saama võib isikut suunata ka psühhiaatri saatekirja alusel, mistõttu rehabilitatsiooniplaani olemasolu ei ole kohustuslik. Tähtaeg võib olla üldjuhul kuni viis aastat või maksimaalselt kuni rehabilitatsiooniplaanis märgitud erihoolekandeteenuse vajaduse väljaselgitamisel kindlaks määratud tähtajani. Soovituslikult võiks psühhiaater või rehabilitatsioonimeeskond isiku igapäevaelu toetamise teenuse vajaduse ümber hinnata vähemalt iga viie aasta tagant. Kahtluse korral, et isikule osutatav igapäevaelu toetamise teenus ei vasta enam tema vajadustele, on erihoolekandeteenuse osutaja kohustatud algatama isiku teenuse vajaduse ümberhindamise protsessi koos psühhiaatri või rehabilitatsioonimeeskonnaga. Eelnõu § 1 punkt 9 reguleerib isiku teenusevajaduse ümberhindamist. Kui teenuse osutamise kestel ilmneb, et isikule osutatav erihoolekandeteenus ei vasta tema vajadustele, on teenuse osutaja kohustatud esimesel võimalusel teavitama nimetatud asjaolust teenusel viibivat isikut, tema seaduslikku esindajat ja SKA-d. Isiku ja seadusliku esindaja olemasolul esindaja teavitamine on oluline, kuna isik ja tema seaduslik esindaja peab teadma, et isik peaks ilmselt saama muud teenust, millega talle pakutakse rohkem või vähem tuge ning mis vastab paremini isiku vajadustele. Kuna teenuseosutaja on isikuga igapäevaselt kontaktis ning oskab sellest tulenevalt kõige paremini hinnata tema seisundi ja vajaduste muutusi, on teavitamiskohustus pandud teenuse osutajale. Kahtluse korral on seega erihoolekande teenuse osutajal kohustus teavitada ümberhindamise vajadusest SKA-d ning algatama koos rehabilitatsioonimeeskonnaga erihoolekandeteenuse vajaduse ümberhindamise. Rehabilitatsiooniplaani täienduse raames teeb rehabilitatsiooniteenuse osutaja soovituse isikule edasiseks teenuse osutamiseks, samuti peab hindamise käigus selguma, kas isik vajab edasi teenust, mida ta saab, või on vajalik osutada talle muud erihoolekandeteenust. Eelnõu § 1 punktiga 10 tunnistatakse kehtetuks SHS-is erihoolekande vaidemenetluse regulatsioon, mis viitab kehtivas seaduses rehabilitatsiooniteenuse vaidemenetluse. Vaidemenetluse regulatsioon tuleneb HMS-ist ning puudub vajadus selle SHS-is dubleerimise järele. Samas tuleb tähele panna, et SKA-l jääb alles vajadus erihoolekannet puudutavate vaiete lahendamiseks pikema aja jooksul, kui seda on 10 päeva. Seetõttu kasutatakse erihoolekandeteenuste puhul enamasti HMS § 84 lõikes 2 antud võimalust vaide läbivaatamise tähtaja pikendamiseks, lahendades seega vaie 40 päeva jooksul. Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse SHS-i abivahendite regulatsiooniga. Eelnõus sätestatud muudatused on vajalikud kehtiva abivahendite menetlemise ja hüvitamise regulatsiooni muutmiseks ning korrastamiseks, et tagada tehniliste abivahendite efektiivne ja inimese vajadustest lähtuv korraldus ja hüvitamise skeem ning regulatsiooni õigusselgus seaduse tasandil. Abivahendite regulatsiooni muudatuste eesmärk on lahendada kehtiva abivahendite regulatsiooni probleemid ja puudujäägid. Eelnõuga viiakse abivahendite korraldus maavalitsuste pädevusest SKA pädevusse, täpsustatakse abivahendi vajaduse määramise ja soodustingimustel ostmise ning üürimise tingimusi. Lisaks võetakse määrusest seaduse tasandile üle ja täpsustatakse abivahendi ostmise ja üürimise eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korda, õigustatud isikute ringi, abivahendite loetelu ning selle muutmist, piirhinna ja piirmäära mõisteid ning nende olemust. Eelnõuga seotud peamiste muudatuste tegemisel on võetud aluseks ravikindlustuse seaduses sätestatud ravimihüvitise ja meditsiiniseadme hüvitise regulatsioon ning käesoleva

26

eelnõuga planeeritav sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse regulatsioon. Lihtsama jälgitavuse huvides on korratud tasu maksmise kohustuse ülevõtmise regulatsiooni selgitusi. Need on küll samased sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise regulatsiooniga, kuid kordus on vajalik sätete selgituste leidmiseks seletuskirjast sätete enda juures, mitte viidete kaudu, mis muudaks teksti raskesti jälgitavaks ja mõistetavaks. 1. jaotises on reguleeritud tasu maksmise kohustuse ülevõtmise üldised alused ja õigustatud isikute ring. Paragrahvis 1154 antakse õigustatud isikule subjektiivne avalik õigus riigi poolt sotsiaalteenuse osutamise eest tasu maksmise ülevõtmisele. Tasu maksmise skeemi valikul on lähtutud VÕS § 175 lõikest 2. Paragrahv sätestab, et riik võtab tasu maksmise kohustuse üle üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) õigustatud isik ja abivahendi müüja või üürija (edaspidi teenuse osutaja) sõlmivad lepingu abivahendi müügiks või üürimiseks tingimustel, mis vastab minimaalselt seaduses sätestatud nõuetele (punkt 1); 2) teenuse osutaja on andnud eelneva nõusoleku, et riik võtab tasu maksmise kohustuse üle (punkt 2) ja 3) on sõlmitud leping, milles on lepitud kokku tasu maksmise kohustuse ülevõtmise kord (punkt 3). Tegemist on kõrvaltingimustega HMS § 53 lõike 1 punkti 3 mõttes, mis on kehtestatud HMS § 53 lõike 1 punktis 1 nimetatud korras seadusega. Kohustuse ülevõtmise all mõistetakse üksiku võlaõigusliku kohustuse ülevõtmist ehk kohustatud isiku vahetust, mille käigus toimub kohustuse üleandmine seniselt võlgnikult (õigustatud isik) uuele võlgnikule (riik). Kuna kohustuse ülevõtmise käigus asendub senine kohustatud isik uuega, on kohustuse üleandmiseks vajalik võlausaldaja nõusolek (VÕS § 175 lg 2). Nõusolek kohustuse üleandmiseks võib olla ka eelnev (VÕS § 175 lg 5). Eelnõus valitud skeemi järgi annab teenuse osutaja oma eelneva nõusoleku kohustuste ülevõtmiseks sõlmides SKA-ga sellekohase kokkuleppe. Eelneva nõusoleku olemasolul toimub kohustuste üleminek automaatselt pärast senise võlgniku ja uue võlgniku vahel kohustuse ülevõtmise kokkuleppe sõlmimist ja sellest võlausaldajale teatamist.29 Kohustuste üleminekuks on vajalik, et riik teeb haldusotsuse selle kohta, kas isik kvalifitseerub õigustatud isikuna või mitte ning õigustatud isik valib nõuetele vastava teenuse osutaja ja sõlmib seaduses sätestatud tingimustel abivahendi müügiks või üürimiseks tsiviillepingu. Riik maksab teenuse osutajale abivahendi müügi või üürimise eest tasu vastavalt nendevahelise lepingus (nõusoleku andmine) kokkulepitud korrale. Õigustatud isikute ring on sätestatud §-s 1155. Õigustatud isikute ringi on tööealiste isikute sihtgrupis muudetud ning alaealiste ja vanaduspensioniealiste puhul täpsustatud, kuid ulatust ei ole seni kehtiva regulatsiooniga võrreldes muudetud. Jälgitud on, et muudatus oleks põhiseaduspärane, mistõttu ei ole kitsendatud ebaproportsionaalselt praeguste tööealistest abivahendi hüvitise saajate ulatust. Kitsendus puudutab neid tööealiseid isikuid, kellel on määratud puue, kuid ei ole määratud osalist töövõimet või töövõimetust ja kes vajavad toimetulekuks ja töötamise toetamiseks abivahendit. Tööealiste isikute puhul on õigustatud isikute ring piiritletud isikutega, kellel on tuvastatud osaline töövõime või töövõime puudumine. Muudatuse eesmärk on siduda tööealised isikud rohkem ja sihitatumalt tööturu- ja tööhõive meetmetega, sh töövõime toetamise reformiga seatavate aktiivsusnõuetega. Lisaks tagab muudatus selle, et tööealisele isikule väljastatud abivahend oleks hinnatud ka inimese tööks vajalikke funktsionaalsusi toetavast küljest. Muudatusega ei kitsendata oluliselt praeguste tööealistest abivahendite saajate ulatust, kuna tööealistel isikutel on täna puude raskusastme korral üldjuhul määratud ka töövõimetus alates 40%-st. Kitsendus puudutab

29

Paul Varul, Irene Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2006, lk 575-577.

27

seaduse tähenduses neid tööealiseid isikuid, kellel on määratud puue, kuid ei ole määratud osalist töövõimet või töövõimetust, kuid kes vajavad toimetulekuks ja töötamise toetamiseks abivahendit. Selle sihtrühma suuruseks on suurusjärgus 1000 inimest. Muudatus on vajalik, et seostada tööealised isikud tööturu aktiveerivate meetmetega, kuid põhiseaduspärase olukorra tagamiseks ei jäeta inimesi abivahenditest ilma, kui neile on määratud abivahend toimetuleku ja töötamise toetamiseks. Pöörame tähelepanu, et need inimesed ei jää abivahenditest ilma, kui neile on määratud abivahend toimetuleku ja töötamise toetamiseks. Kõneallolevatele isikutele planeeritakse tagada neile vajalikud abivahendid EL 2014-2020 struktuuritoetuse vahenditest. Tööealiste isikute puhul on tehtud ka erand põetus- ja hooldusvahendite suhtes, mis võimaldab soodustingimustel abivahendit osta või üürida riigi abiga ka isikul, kellel on tuvastatud puude raskusaste. Erand on tingitud asjaolust, et põetus- ja hooldusvahenditel suuresti puudub haakuvus tööks vajaliku funktsionaalsuse tagamisega, samuti oleks vastupidine juht ka töövõime hindamise süsteemile liigselt koormav. Tööealiste isikute õigustatud isikute ringi ei laiendata õiguseks, mille kohaselt saaks tööealine isik soodustingimustel abivahendi enne osalise või puuduva töövõime määramist. Samas on tööealise isiku puhul tööhõivest välja langemise ja probleemide süvenemise ennetamiseks oluline tagada abivahendid ka enne osalise või puuduva töövõime määramist, nt haiguslehe perioodil. Osaliselt tagab vastaval perioodil abivahendid Haigekassa, nt esmased proteesid, kuid mitte kõikide vajalike abivahendite ulatuses. Selleks, et vajalikud abivahendid oleksid soodustingimustel kättesaadavad ka enne osalise või puuduva töövõime määramist, on Sotsiaalministeerium planeerinud tagada need abivahendid EL struktuuritoetuste programmi raames ning selgitada selle käigus välja nii abivahendite vajadus kui ka vajaduse suurus ja kulu. Seejärel on piloteerimise käigus põhjendatuks osutunud tulemit võimalik analüüsida ja seadustada. Lisaks täpsustatakse ka alaealise ja täisealise piiri. Edaspidi on õigustatud isikuks alaealine kuni 18 aastaseks saamiseni ning tööealine isik alates 18 eluaastast. Vanaduspensioniealised isikud on nimetatud eraldi sihtrühmana. Seega on lõikes 1 esitatud üldiselt tasu maksmise kohustuse ülevõtmisele õigustatud isikud. Lõikes 2 on täpsustatud erijuhud, millal isikul on õigus tasu maksmise kohustuse ülevõtmisele. Erijuhte täiendatakse isikute ringiga, kes vajavad silmaproteesi, sealhulgas isikud kellel peale ühe silma puudumise ei ole muud kõrvalist töövõimet või igapäevaeluga toimetulekut takistavat terviseseisundi kõrvalekallet. Õigustatuse tagab isikul perearsti või eriarsti poolt kinnitatud silma puudumise näidustus. Analoogne õigustatud isikute sihtgrupp on isikud, kellel on vajadus rinnaproteesi järele. 2013.aastal kompenseeriti eriotsuse alusel silmaproteese 130 ühikut, mille põhjal on eelarve vajadus 10 400 eurot, mis kaetakse abivahendite üldisest eelarvest. Lõikes 3 on sätestatud erand üldisele tasu maksmise kohustuse ülevõtmisele. Hoolekandeasutuses, vanglas või avavanglas viibivale isikule tuleb vajalik mitteindividuaalne abivahend tagada vastava asutuse kaudu teenuse hinna sees. Mitteindividuaalsed abivahendid on üleantavad ühelt kasutajalt teisele, mistõttu on ka kuluefektiivsem kui need abivahendid on eespool nimetatud asutustes olemas ja abivahendit saab kasutada suurem hulk kasutajaid. Lisaks ei saa tekkida olukorda, kus isik peaks näiteks hoolekandeasutuses viibides eraldi taotlema sellise talle vajamineva abivahendi eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist SKA-lt, mis on ideoloogiliselt osa hoolekandeteenusest. See lõige jätab võimaluse individuaalsete abivahendite eest taotleda SKA-lt tasu maksmise kohustuse ülevõtmist. Need on abivahendid, mis on mõeldud konkreetselt ühele isikule kasutamiseks ja ei ole mõeldud järgmisele kasutajale edasi andmiseks. Individuaalsete abivahendite tagamine ei saa olla otseselt teenuse hinna sees, sest see oleks teenuse osutajale liigselt koormav ja kulukas. Lõige 4 nimetab abivahendi vajaduse tuvastaja, kelleks võib olla perearst, eriarst või rehabilitatsioonimeeskond.

28

Lõige 5 sätestab sotsiaalministrile volitusnormi kehtestada määrusega abivahendite loeteluga seostatult abivahendi kasutamise vajaduse tuvastaja. Antud täpsustus on vajalik, kuna abivahendi kasutamise vajaduse tuvastaja on teatud juhtudel seotud määratava abivahendiga. Lõigetes 1 ja 2 nimetatud tasu maksmise kohustuse ülevõtmise õigusele on loodud lõikes 6 täpsustus. Selleks, et tagada nii abivahendi enese kasutusressursside täielik ära kasutamine kui ka riigi vahendite otstarbekas ja sihipärane kasutamine, on mõistlik sätestada piirang, mille kohaselt tekib isikul õigus sama rühma abivahendi (ISO-koodi kaks esimest numbrit samad) eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise õigus siis, kui tema kasutuses oleva abivahendi (mille eest riik on tasu maksmise kohustuse üle võtnud või isikule muul moel kompenseerinud) kasutusaeg lõppeb. Kasutusaeg sätestatakse ISO-koodi põhiselt, milles võetakse arvesse sellesse ISO-koodi gruppi kuuluvate abivahendite eelduslikku keskmist kasutusaega. Lisaks täpsustatakse, et kui isik soovib tasu maksmise kohustuse ülevõtmist samasse abivahendite rühma kuuluva abivahendi puhul, on tal selleks õigus ka juhul, kui tal on eelnevalt samasse gruppi kuuluv abivahend, mille kasutusaeg ei ole lõppenud, kuid millel on teine ISO kood. Ka sellisel juhul peab abivahendi eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks olema perearsti, eriarsti või rehabilitatsioonimeeskonna abivahendi vajaduse hinnang. Lõikest 6 on esitatud lõikes 7 erand, mille kohaselt võib isik erandjuhtumitel saada enne tema kasutuses oleva abivahendi kasutusaja lõppu uue sama nimetusega abivahendi. Sotsiaalkindlustusametil on võimalik erandkorras õigustatud isiku taotluse alusel enne abivahendi kasutusaja lõppu otsustada uue abivahendi hüvitamine. Punkt 1 kaitseb inimest abivahendi aktiivsest kasutamisest tuleneva tavapärasest varasema abivahendi amortiseerumise eest. Vastasel juhul võib inimene jääda ilma vajalikust abivahendist või kasutada amortiseerunud abivahendit, mis kas ei toeta inimese tegevusi eesmärgi päraselt või tekitab kahju inimese tervisele. Punkt 2 on vajalik kaitsmaks inimest temast mittesõltuvatel põhjustel abivahendi hävimise eest. Taolistel puhkudel on oluline, et inimesele taastuks õigus uuesti riigipoolse toega abivahendit saada, sest vastasel juhul võib jääda inimene abivahendita, kuna inimesel ei pruugi olla endal võimalik abivahendit soetada. Punkt 3 tagab võimaluse inimesel erandkorras taotleda piirlimiidist suuremas koguses abivahendit. Inimesel võib olla oma erivajadusest lähtuvalt näidustus tavapärasest suuremas hulgas abivahendite järgi. Sellisel juhul ei tohi inimene kannatada oma suurema erivajaduse tõttu ning on vajalik jätta regulatsiooni võimalus inimesel erandkorras saada riigipoolt suuremas ulatuses tuge, et tagada inimesele teistega võrdväärne olukord ühiskonnas. Punktid 4 ja 5 on vajalikud, kuna abivahendite valik ja võimalused on väga lai. Seadusandja ei saa näha ette kõiki võimalike põhjendatud juhte, millistel või millist abivahendit inimene võiks vajada. Vajaduse põhjendus võib tõusetuda ka olukorras, kus üldjuhul riik ei näe põhjendatuks abivahendi soetust kompenseerida, kuid inimese erivajadusest või olukorrast tulenevalt võiks olla siiski põhjendatud abivahendi saamise toetamine, et tagada inimese aktiivne osalemine ühiskonnas või ennetada erivajaduse, sh tervislike probleemide süvenemist. Lõikega 8 on sotsiaalministrile antud volitusnorm kehtestada lõikele 7 määrusega täpsemad juhud ja vastav menetlus. Selle lõike alla kuuluvad eelkõige juhtumid, kus isik vajab uut abivahendit näiteks kasutuses olnud abivahendi isikust sõltumatutel põhjustel hävimise tõttu või noorte puhul ka kasvamisest tulenevast vajadusest uue abivahendi järele. Lõikes 9 on sätestatud juhtumid, mil õigustatud isikute ringi kuuluv isik taotleb abivahendit, mille vajadus on tuvastatud, kuid mille nimetus ei ole abivahendite loetellu kantud, aga rühmana loetelus sisaldub. SKA-l on sellistel juhtudel kohustus kaasata menetlusse ekspert, kes teeb ekspertotsuse esitatud taotluse kohta tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks. Kui

29

SKA-l ei ole otsustamiseks vajalikku eksperdipädevust, kaasab ta vajaliku pädevusega eksperti. 2. jaotises on esitatud abivahendite loetelu komponendid, tuues muuhulgas ära abivahendi mõiste. Lisaks on jaotises sätestatud abivahendi loetelu muutmine ning piirhinna, piirmäära ja omaosaluse kujunemise alused. Abivahendi mõiste sisustamisel (§ 1156 lõige 1) on lähtutud üsnagi laiast määratlusest, kattes sellega kõik eluvaldkonnad. Mõistet ei ole viidud seaduse üldsätetes sisalduvate mõistete loetellu, kuivõrd see võiks eelnõu väljatöötajate hinnangul viia eksliku arvamuseni, et riik tagab abivahendi olemasolu ning abivahendiks võib olla ükskõik milline isiku toimetulekut parandav toode. Abivahendi puhul eeldatakse, et tegu on vahendiga, mis võimaldab kompenseerida füsioloogilisest takistusest põhjustatud toimetuleku piirangut. Lõikes 2 on sätestatud sotsiaalministri volitusnorm abivahendite loetelu kehtestamiseks. Volitusnormi ministri tasandil on otstarbekas, et tagada loetelu paindlik ajakohastamine. Lõige 3 sätestab järgmised andmed, mis tuleb kanda abivahendite loetellu: 1) abivahendite rühma nimetus – rühma nimetus on vajalik, eristamaks abivahendite kategooriaid (liikumis-, nägemis- jm) ning luua loetelu struktuur, mis algab laiematest kategooriatest ning liigitub kitsamateks abivahendite nimetusteks. Struktuur on oluline loetelu võimalikult operatiivse kasutamise tagamiseks; 2) abivahendi ISO-kood – ISO-kood kujuneb abivahendi kasutusala ja rühma põhiselt, esimesed kaks numbrit näitavad abivahendi rühma, järgmised kaks abivahendi liiki (näide: ratastool) ja viimased kaks konkreetset abivahendit (näiteks elektriline ratastool, millel on kohandatud seljatugi). ISO-koodistiku kasutamine on oluline, et tagada rahvusvaheliselt üheselt arusaadav ja ühtselt liigendatud abivahendite jaotus; 3) abivahendi nimetus – nimetus piiritleb, millise kitsa füsioloogilise takistuse kompenseerimiseks on abivahend mõeldud. Nimetuse välja toomine koos vastava ISO-koodiga aitab lahti mõtestada, millega on konkreetse koodi puhul tegu; 4) abivahendi kasutusaeg sõltuvalt kulumise astmest – abivahendile kehtestatud ajaline periood, mille lõppedes loetakse abivahend tarbimisväärtuse kaotanuks (mõiste defineeritud lõike 6 esimeses lauses); 5) märge, kas abivahend on müüdav – sõltuvalt kasutusotstarbest ja kohandamise vajadusest määratakse kindlaks, kas abivahend on müüdav; 6) märge, kas abivahend on üüritav – sõltuvalt kasutusotstarbest määratakse kindlaks, kas abivahend on üüritav; 7) üüritava abivahendi puhul hoolduse minimaalne sagedus – VÕS § 276 lõige 1 sätestab, et üürileandja on kohustatud asja üürnikule üle andma kokkulepitud ajaks koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal. Üürileandja ja üürija kaitseks nähakse riigi poolt ette üürimisperioodiks abivahendile hoolduse minimaalne intervall. Selliselt on tagatud üüritava abivahendi hea seisukord ja võimaldatud selle kasutamine kogu kasutusaja kestel. Eesmärk on tagada, et abivahend täidaks oma sihtotstarvet ning et välistada võimalust, kus abivahend võiks kasutaja tervislikku seisundit halvendada. Üürija kontrollib abivahendi üle ja teeb vajaliku hoolduse. Juhul, kui abivahendil hooldusesse tuues ei ole ühtegi puudust vahepeal tekkinud, saab üürileandja selle fikseerida. Samuti saab määruses seatud hoolduse sagedusele vastavalt üürileandja arvestada ka hoolduse kulukomponendi üüritava abivahendi hinna kujundamisel. Hooldussagedust võetakse arvesse ka üüritavate abivahendite piirhindade kujundamisel; 8) koguseline piirlimiit aastate või kuude arvestuses – teatud abivahendite puhul ei ole võimalik määrata kasutusaega, vaid tegemist on ühekordsete või väheste kasutuskordadega abivahendiga (näiteks uriini absorbeerivad abivahendid), mistõttu seatakse nende ostmisele koguseline limiit. Piirlimiit kujundatakse vastavalt keskmisele abivahendi vajadusele ehk

30

peaks väljendama mõistlikku kogust aasta lõikes. Piirlimiidi seadmisel võetakse aluseks ka riigi eelarvelisi võimalusi; 9) märge, kas tegemist on individuaalse abivahendiga – teatud abivahendid on individuaalsed ehk neid ei ole kas üldse või ilma muudatusi tegemata võimalik järgmisele kasutajale kasutamiseks üle anda. Individuaalseks muudab abivahendi ka asjaolu, et konkreetne abivahend, kas valmistatakse või kohandatakse konkreetse inimese füüsilistele näitajatele ja vajadustele vastavaks. Liigendust on vaja ka selleks, et piiritleda hoolekande või kinnipidamisautuste poolt rahastatava vastustuse jaotust. Individuaalsete abivahendite eest võtab riik tasu maksmise kohustuse üle SKA menetluses, mitteindividuaalsed abivahendid tagatakse hoolekande- või kinnipidamisasutuse enda vahenditest; 10) õigustatud isikult ülevõetava tasu maksmise kohustuse piirmäär – iga konkreetse abivahendi või rühma kaupa on eraldi piirmäär. Piirmäär näitab, millises ulatuses võtab riik tasu maksmise kohustuse üle. Piirmäär on abivahendite nimetuste lõikes erinev ning sõltub § 1158 lõikes 7 sätestatud asjaoludest; 11) abivahendi piirhind – iga konkreetse abivahendi või rühma kaupa on eraldi piirhinnad; 12) uriini absorbeerivate abivahendite loetelus toote suurus ja imavus – kuivõrd uriini absorbeerivate abivahendite suurusest ja imavusest sõltub nende hind, tuuakse need loetelus eraldi välja, et neid hinnakomponendina arvestataks; 13) abivahendi vajaduse tuvastaja – sõltuvalt abivahendist eristatakse, kellel on pädevus vastava abivahendi vajadust tuvastada. Määruses täpsustatakse seega § 1154 lõikes 3 sisalduvat volitust vastavalt abivahendile. Abivahendi vajaduse tuvastamise pädevusi täpsustatakse selleks, et tagada abivahendi vajaduse tuvastamine vastava taseme ning kompetentsiga eksperdi poolt. Eesmärk on parandada abivahendi vajaduse hinnangute kvaliteeti ning see, et inimene saab vajadustele vastavalt õige abivahendi; 14) kirjeldus, millise funktsiooni piirangu või tervisliku probleemi korral abivahend kompenseeritakse – abivahendi vajaduse tuvastajale abistav kirjeldus, mis toob välja funktsioonipiirangud ja terviseprobleemid konkreetse abivahendi määramiseks. Eesmärk on luua informatiivne soovituslik taust, mis hõlbustaks abivahendi määramist ning tagaks, et abivahend oleks määratud vastavalt sihtotstarbele. Vastava andmekoosseisu nimetamine seaduse tasandil on oluline, kuna annab ülevaate, mida konkreetse abivahendi valikul vajaduse tuvastaja ning riik tasu maksmise kohustuse ülevõtmisel arvesse peab võtma. Lõikes 4 on sätestatud abivahendi rühma mõiste. Rühm ühendab abivahendite loetelus sarnase funktsiooni ja sihtotstarbega abivahendeid. Lõikes 5 selgitatult hõlmab abivahendi nimetus sama funktsiooni ja sihtotstarbega abivahendeid. Rühmad ja nimetused põhinevad funktsioonil ja sihtotstarbel. Funktsioon ja sihtotstarve näitavad oma sisult seda, millist puudest tingitud häiret abivahendid on mõeldud kompenseerima või millist tegevust toetavad. Lõige 6 defineerib abivahendi kasutusaja, mida mõistetakse tarbimisväärtuse ajalise perioodina. Kui kasutusaeg on lõppenud, ei võta riik tasu maksmise kohustust üle, sest eelduslikult ei taga selline abivahend inimesele vajalikku ja kvaliteetset abi. Kui kasutusaja lõppedes on üüritav abivahend kasutuskõlblik ning täidab oma sihtotstarbelist eesmärki, võivad teenuse osutaja ja klient sõlmida jätkulepingu abivahendi kasutamiseks, kuid riik väljub skeemist, so sellise abivahendi kasutamist riik ei hüvita. Seejuures on peale kasutusaega eelisõigus abivahendit edasi üürida või välja osta kasutusajal viimasena abivahendit üürinud kliendil. Selliselt on juhul, kui kasutusaja lõppedes on üüritav abivahend kasutuskõlblik ning täidab oma sihtotstarbelist eesmärki, jääb see abivahend kasutaja käsutusse. Lisaks on oluline abivahendi üürija seisukohast, et abivahendi kasutusaeg katkeb, kui abivahendit ei kasutata. Seega ei pruugi abivahendi kasutusaeg ühtida kasutuselevõtust arvestatava ajaga, vaid on seotud reaalselt kasutuses olnud perioodiga. Abivahendi registreerimisel määratakse sellele individuaalne kood, millega ettevõte

31

märgistab abivahendi. Tehingu teostamisel seotakse andmebaasis abivahendi kood kliendiga ning sisestatakse lepingu alguskuupäev, mille järgi algab kasutusaja üle arvestuse pidamine. Lepingu lõppemisega peatub kasutusaja arvestus kuni uue lepinguni. Müüdavate abivahendite puhul seab kasutusaeg raamid, mille jooksul tekib inimesel õigus sama ISO-koodiga toote osas tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks. Lõikes 7 on selgitus, et kasutusajana mõistetakse nende abivahendite puhul, mida väljastatakse igakuiselt, konkreetne kaalutud aeg, mille möödumisel peab isik soodustuste saamiseks pöörduma uuesti arsti poole. Tegemist ei ole täiendava piiranguga, vaid eesmärk on tagada, et abivahendi vajadus oleks regulaarselt kontrollitud ja jälgitud ning sellest lähtuvalt tehtaks vajalikke korrektiive abivahendite kasutamises. Inimese tervislik seisund ja abivajadus võivad ajas muutuda, mis tähendab, et inimene võib vajada teistsugust abivahendit. Seega peab arst teatud perioodi möödumisel hindama uuesti, kas isik vajab sama või teist abivahendit. Paragrahv 1157 loob üldised raamid abivahendi kandmiseks abivahendite loetellu ning nimetab tingimused, mida tuleb abivahendi loetellu kandmisel või sealt kustutamisel arvestada. Praegu sellised raamid puuduvad, kuid võttes arvesse, et tehnoloogia arenemisega tuleb turule uusi abivahendeid ning olemasolevad muutuvad vähem efektiivseteks võrreldes uutega, on vaja luua raamistik abivahendite loetellu lisamiseks ning sealt kustutamiseks. Punktis 1 nimetatud põhjendatud näidustuse all peetakse silmas, et lisataval abivahendil on meditsiiniliselt kontrollitud ja põhjendatud toime funktsiooni piirangu kompenseerimiseks või tervisliku probleemi parandamiseks, mille toel toetatakse eluvaldkonna paranemist, näiteks parem eluga toimetulek, tööle naasmine vms. Alternatiivsete abivahendite olemasolu kriteerium on sisse toodud eraldiseisvalt, kuna konkurentsi tingimustes on oluline, et hinnad ei tõuseks kliendi jaoks liiga kõrgeks. Punktis 2 nimetatud rahaliste vahendite olemasolu on oluline riigi kohustuste nõuetekohase täitmise hindamiseks koosmõjus muude argumentidega. Järgitakse põhimõtet, et uute abivahendite loetellu lisamisel ei halvendataks oluliselt olemasolevate abivahendite kättesaadavust ehk ei halvendataks olemasolevate klientide õigustatud ootust. Punktis 3 nimetatud abivahendi kulutõhusus abivahendite loetelu muutmisel võimaldab anda hinnangu abivahendi kättesaadavuse kohta. Tooteid ei osteta, kui nad on ebamõistlikult kallid, mistõttu tuleb riigi poolt hüvitamisel kaaluda toote kulutõhusust koosmõjus sarnaste ja alternatiivsete toodetega (punktis 1 nimetatud tingimus). Sealhulgas võetakse arvesse abivahendi müügiga või üüriga kaasnevaid mõjusid koosmõjus abivahendi kättesaadavusega kaasnevate tuludega ehk eelduslikku inimeste sooritusvõime paranemist või abivahendi tagamisel eelduslike kulude ennetamist. Paragrahvis 1158 sisalduvad piirhinna, piirmäära ja omaosaluse arvestamise tingimused. Piirhind (lõige 1) väljendab abivahendi maksimaalset müügihinda, millest osa kaetakse riigi poolt ettenähtud ulatuses tasu maksmise kohustuse ülevõtmisel ning osa jääb inimese omaosaluseks. Samuti katab inimene kallima abivahendi valikul selle osa müügihinnast, mis ületab piirhinda. Piirhindade kehtestamise eesmärk on tagada riiklike vahendite optimaalne kasutamine ja abivahendite parem kättesaadavus. Iga-aastast hinnatõusu pidurdades ning kompenseerimisvajadust ületava funktsionaalsusega toodete toetamist vähendades on võimalik parendada abivahendite üldist kättesaadavust. Lõigetes 2 ja 3 on sätestatud piirhinna arvutamise alused. Piirhinna arvutamisel selgitatakse välja aasta jooksul kõige enam ostetud abivahend ja selle müügihind, mis peaks näitama parima kvaliteedi ja hinna suhet. Müügihinna puhul tuleb müüjal arvestada müügiga kaasnevat kohustust abivahendit normaalse kulumise piires hooldada, remontida ja vajaduse korral välja vahetada kahe aasta jooksul (VÕS § 218 lg 2). Üürimise puhul tuleb arvestada ka

32

üürisuhtest (VÕS 15. peatükk) tulenevaid kohustusi, millest lõikes 3 on välja toodud hooldus ja remont kui põhilised kuluartiklid. Tagasivaatava perioodi osas (piirhindade muutmine, lõige 4) arvestatakse teatud analüüsis leitavate muutujate osas ka aastaid (punkt 1). Näiteks hinnamuutused kahe aasta lõikes, mis väljendab seda, kas tegu võib olla põhjendamatu hinnatõusuga ehk piirhinna tõstmise survestamisega. Punkt 2 selgitab, et turul kehtivaid müügi, üürimise ja hoolduse hinnakirju tuleb arvesse võtta ülevaate saamiseks, kuna kehtestatav piirhind ei tohi välistada väga suurt gruppi abivahendeid turult üksnes nende kõrgema hinna tõttu. Samamoodi ei tohiks piirhinnast allapoole jääda tooteid, mis põhimõtteliselt piiraks inimeste valikuvabadust. Abivahendi kasutaja omaosaluse analüüs (punkt 3) on oluline kriteerium, kuna see mõjutab inimeste ostukäitumist abivahendi valikul – see ei tohiks olla liiga kõrge, mis viib selleni, et inimene pigem loobub, kuna tal ei ole võimalust konkreetset abivahendit kõrge omaosaluse tõttu soetada. Teisalt mõjutab seda tugevalt abivahendi hind, mis oma suuruse tõttu võib tähendada isegi 5% juures väga suurt summat ning samas olla teatud juhtudel 50% juures suhteliselt väike summa. Piirhinnad vaadatakse üle vähemalt kord aastas ja neid muudetakse vastavalt vajadusele. Lõige 5 kaitseb abivahendi kasutajat, kehtestades kohustuse tutvustada talle abivahendi taotlemisel tema poolt taotletava abivahendi kehtivaid piirhindu. Piirmäär on fikseeritud protsendina ostusummast, so kui abivahend on odavam piirhinnast, siis lähtutakse abivahendi reaalsest müügihinnast, kui aga kallim, siis piirhinnast (lõige 6). Näide väljendamaks piimäära ja omaosaluse suuruse leidmist võttes arvesse maksimaalse hüvitamise piirhinda odavam abivahend: arvutuskäik 70%-lise hüvitise korral: müügihind: 20,00 piirhind: 27,80 riigi poolt ülevõetav osa: 20,00 x 0,70 = 14,00 kasutaja omaosalus: 20,00-14,00 = 6,00 kallim abivahend: arvutuskäik 70%-lise hüvitise korral: müügihind: 35,00 piirhind: 27,80 riigi poolt ülevõetav osa: 27,80 x 0,70 = 19,46 kasutaja omaosalus: 35,00-19,46 = 15,54 Lõikes 7 on esitatud kriteeriumid, mida määruses piirmäärade kehtestamisel arvesse tuleb võtta. Punktis 1 sätestatuga luuakse seos võtta piirmäära kehtestamisel aluseks abivahendi kasutegurit ennetada puude või abivajaduse süvenemise võimalikkust. Mida suurem on süvenemise võimalikkus seda suuremad võivad olla hilisemad kaasuvad kulud. Ennetustegevusega on võimalik kaasuvaid kulusid kas ära hoida või neid vähendada. Suurema ennetuskomponendiga abivahenditel nähakse ette kõrgem piirmäär. Punktis 2 tuuakse välja, et piimäära kehtestamisel on oluline võtta arvesse puudega või abivajadusega kaasneva toimetuleku häirituse kompenseerimist, mis tagab eeldused inimese võimalikult aktiivseks ühiskonda integreerimiseks või hoolduskoormuse leevendamiseks, sh võetakse arvesse ka humaanseid kaalutlusi, mis on seotud inimeste heaolu tagamisega. Punktis 3 luuakse piirmäärade kehtestamisel seos eelarveliste vahendite tagatavusele. Piirmäärade kehtestamiseks on antud volitus sotsiaalministrile (abivahendite loetelus vastavalt abivahendile, § 1156 lg 3 p 10), kuid seaduses on nimetatud isikud, kes vajavad erilist kaitset ning kelle puhul on põhjendatud piirmäärade esitamine seaduse tasandil (lõige 8).

33

Piirmäärade tasemete kehtestamisel võetakse arvesse, kas selle muudatuse ellurakendamiseks on olemas vastavad eelarvelised vahendid. Eesmärk on välistada olukorda, kus ühe piirmäära tõstmisega halvendatakse teiste abivahendite kättesaadavust ning olemasolevat õigustatud ootust. Isiku omaosalus (lõige 9) kujuneb valitud abivahendi ning riigi poolt ülevõetud tasu summa vahena. Isiku omaosalusele on kehtestatud ka piir, so abivahendi maksumusest vähemalt 7 eurot jääb isiku kanda. Varem oli omaosaluse minimaalseks suuruseks 6,39 eurot, muudatuse järgi ümardatakse minimaalset omaosaluse suurust. Tegemist on minimaalse muudatusega, kaotades seadusest komakohad, mis tulenesid kroonide eurodesse ümberarvestamisest. Minimaalse omaosaluse ülespoole ümardamine on põhjendatud, kuna varasem määr on kehtinud alates 2002. aastast ning võttes arvesse vahepealset ostujõu tõusu, ei lähe ülesse poole ümardamine seaduselooja algse mõttega vastuollu ega kahjusta ka isiku huve. Lõikes on sätestatud ka erandid abivahendi omaosalusele, mis võimaldab vähendada isikule kanda jäävat summat. Vastava võimaluse otsustab SKA, rakendades kaalutlusõigust omaosaluse vähendamiseks. Punktiga 1 kaitstakse inimest olukorras, kus kõrge abivahendi maksumuse korral tekkiv omaosalus on inimese majanduslikku seisukorda arvestades liiga kõrge. Näiteks 10% omaosalust 100 eurot maksva abivahendi puhul on 10 eurot, kuid 10 000 eurot maksva abivahendi puhul 1000 eurot, mis võttes arvesse erivajadustega inimeste üldjuhul kehvemat majandusliku olukorda võib osutuda abivahendi saamist välistavaks asjaoluks. Punkt 2 on oluline inimese kaitseks olukorras, kus abivahendi soetamisega kaasnevad täiendavad olulises mahus lisakulutused, mis muudavad abivahendi soetamise lõppkuludes tavalisest juhust märkimisväärselt kallimaks, sealhulgas võivad välistada abivahendi saamise. Taolisteks puhkudeks võivad olla näiteks asjaolu, et inimene peab käima mitmeid kordi abivahendit proovimas või abivahendit taotletakse välisriigist või abivahendi kasutamine eeldab täiendavaid kulutusi isiku koduse keskkonna kohandamisel jne. Punkti 3 omaosaluse vähendamise põhjendatud vajadus võib oleneda ka muudest asjaoludest, mida seadusandja ei suuda ette näha. Sellisteks juhtudeks on inimese kaitseks vajalik jätta Sotsiaalkindlustusametile otsustusvõimalus erandkorras kaalutletult inimese omaosalust vähendada. Täpsustatud tingimused, juhud ja korra omaosaluse vähendamiseks kehtestab sotsiaalminister määrusega (lõige 10). Erandi toob ka lõige 11, välistades seaduses kehtestatud piirmäärade kohaldumise naha kaitse ja puhastamise vahendite, uriini suunavate abivahendite, uriinikogujate ja uriini absorbeerivate abivahendite kohta ning abivahendite üürimisel. Selle erandi loomise vajadus tuleneb sellest, et antud lõikes nimetatud abivahendite ja üürimisteenuse puhul võib olla hind väiksem kui 7 eurot või sellele ligilähedane. Ilma selles lõikes sätestatud erisuseta võiks esineda olukord, kus hoolimata piirmäära suurusest on inimesel vajalik tasuda abivahendi eest täies määras, mis tekitaks aga ebavõrdset kohtlemist. 3. jaotises on käsitletud tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlemise ja otsustamise menetlust ning tehnilist poolt. Paragrahvi 1159 lõikes 1 on nimetatud asutus, kellele abivahendi taotlemiseks taotlus esitatakse. Sellega algab HMS § 35 lõike 1 punkti 1 kohane abivahendi ostmise või üürimise eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise haldusmenetlus. Taotluse tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmiseks peavad SKA-le esitama tööealised isikud (välja arvatud õigustatud isikute erijuhtudel) ja kõik isikud, kes taotlevad eriotsuse tegemist, näiteks omaosaluse vähendamist, enne kasutusaja lõppu uue sama abivahendi saamist vms. Tööealiste isikute puhul on tarvidus esitada taotlus SKA-le, et viimane saaks kontrollida isiku puhul osalise töövõime või töövõime puudumise otsuse olemasolu ning töövõime hindamisel tehtud abivahendi soovitust. Taotluse esitamine koos töövõime otsusega võib toimuda esialgu paberil, kuid seejärel, kui töötukassa ja SKA infosüsteemid on omavahel liidestatud, liiguvad dokumendid elektroonselt andmevahetusega infosüsteemide vahel.

34

Lõikega 2 antakse sotsiaalministrile volitusnorm taotluses sisalduvate andmete ja taotlusele lisatavate dokumentide loetelu kehtestamiseks. Lõikes 3 täpsustatakse, et tööealiste isikut puhul SKA kontrollib ja võtab arvesse töövõime hindamise käigus tehtud soovitust abivahendi vajaduse kohta. Soovitus võidakse anda dokumendipõhisel töövõimehindamisel ja ka eksperdigrupi teostatava töövõime hindamise raames. Muu hulgas võib abivahendi vajadus selguda ka juhtumikorraldaja koostatava individuaalse tööotsimiskava raames. Töövõime hindamise raames tehtud soovitus on oluline, tagamaks mitmekülgne funktsionaalsus. Nii ei ole hiljem vaja tagada täiendavalt abivahendit, mis omab üksnes tööülesannete täitmiseks vajalikku võimekust. Soovituse tulemusel on tagatud, et arvesse võetakse abivahendi sobivust nii igapäevaelu tegemiste toetamiseks kui ka tööülesannete täitmiseks. Lõikega 4 võrdsustatakse alaealiste, vanaduspensioniealiste ja vajalike dokumentidega (abivahendi vajaduse hinnang, puudetunnistus) abivahendi müüja või üürija poole pöördumine taotluse esitamisega SKA-le. Tegu on n-ö lihtsustatud korras eespool nimetatud õigustatud isikute poolt tahteavalduse väljendamisega abivahendi ostmise või üürimise eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks. See võimaldab ära hoida inimeste jooksutamist asutuste vahel, lastes inimesel pöörduda otse teenuseosutaja poole, kes saab alustada ettevalmistusi abivahendi müümise või üürimiseks ja inimestele sobivate kohanduste väljauurimiseks. Teenuseosutaja edastab dokumendid SKA-le, kes sobivate sihtgruppide puhul saab eelduslikult teha otsuse väga kiiresti, kuna puudub vajadus täiendava kontrolli järele. Lõikele 4 on eelnõu paragrahvis 7 toodud üleminekuaeg, kuivõrd elektrooniline süsteem ei ole praeguste andmete kohaselt 2015. aasta 1. juulil jõustumiseks valmis. Menetlustähtajana on paragrahvis 1160 sätestatud 30 kalendripäeva (lõige 1). Selline ajavahemik on piisav hindamiseks ja vajaduse korral täiendavate argumentide kaalumiseks (näiteks, kui isik taotleb omaosaluse vähendamist). 30 kalendripäeva on maksimaalne otsuse tegemise aeg. Üldjuhul on planeeritud, et otsus tehakse võimaluse korral vahetult isiku pöördumisel SKA-sse või elektroonselt esitatud taotluste puhul kuni paari päeva jooksul. Samas on 30 kalendripäevane periood otsuse tegemiseks vajalik, katmaks kõik eriotsuste tegemised, mille puhul võib olla vajalik eksperdi kaasamine või väljastpoolt eksperthinnangu tellimine. Lõikega 2 täpsustatakse aega, mida loetakse alaealiste ja vanaduspensioniealiste puhul taotluse rahuldamise hetkeks. Abivahendi müüja või üürija poolt abivahendi elektroonilisele kaardile abivahendi müümisega või üürimisega seotud vajaliku info sisestamisega loetakse tasu maksmise kohustus ülevõetuks. Vastav regulatsioon rakendub alates 1. juulist 2017. a, kuna varem valmistatakse ette vastava elektroonilise süsteemi rakendumist ja koolitatakse ettevõtjaid selle kasutamiseks. Ettevõtte sisestatava info koosseisu määrab ja kehtestab sotsiaalminister määrusega. Abivahendite kasutajate vajadus abivahendi järele on aasta(te) lõikes kõikuv. Seetõttu ei ole võimalik alati ette prognoosida, kas abivahendite osas tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks eraldatud summa katab vajaduse. Abivahendi saamine ei pruugi alati olla riigieelarveliste vahendite lõppemisel kohe võimalik. Seetõttu on paragrahvis 1161 reguleeritud abivahendi tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmisele tekkiva võimaliku järjekorra pidamine. Otsuse tegemisel (taotluse rahuldamise hetk) on koheselt olemas teave ka riigieelarveliste vahendite kohta, millest tulenevalt saab isik nii otsusest kui ka tema järjekorda panemisest teada ühekorraga. Lõikes 1 sätestatakse olukord, mille tekkimisel järjekorda peetakse. Hüvitamise järjekorda peetakse tsentraalselt, kus inimese järjekorda lisamine toimub automaatselt ning info võib olla sisestatav nii abivahendit müüva või üüriva ettevõtte poolt inimese ettevõttesse

35

pöördumisel kui ka taotluse esitamisel SKA-sse. SKA registreerib õigustatud isiku järjekorda lähtuvalt taotluse tegemise kuupäevast, koostades sellekohase nimekirja. Tsentraalse järjekorra loomine ja haldamine on oluline, et kaotada praegu eksisteeriv olukord, kus järjekordi peetakse ettevõtetepõhiselt ning maavalitsuse koondatavas järjekorras võib inimene olla statistikas mitmekordselt. Selline ebakõla takistab eelarve planeerimist ja teenuse kujundamist. Abivahendi puhul ei ole riik seotud tähtajalise kohustusega, kuna põhiseaduspärase olukorra säilitamiseks tuleb isikute põhivajadustest tingitud abivahendite vajadus katta ära jooksvalt. See tähendab, et kaetud peavad olema abivahendid, mis mõjutavad isikute igapäevast toimetulekut, ning mille puudumisel on oluliselt häiritud isikute elukvaliteet. Seega eelnõus ei ole sätestatud tähtaega, kuna esmavajadusest tingitud abivahendi korral on oluline riigipoolne reageerimine järjekordade tekkele ning eesmärgiks selle võimalikult kiire likvideerimine. Nii ei teki abivahendi taotluste korral, kus abivahendi vajadus on teisejärguline (nt abivahend lihtsustab tegevuste sooritamist, kuid selle puudumine ei ole määrav isiku igapäevaseks toimetulekuks või kui abivahendi funktsioon on pigem toetav või kui isikul on teisi alternatiive abivahendi kasutuselevõtu kõrval), olukorda, kus riik on sunnitud teisejärgulise abivahendi kohustuse tõttu eraldama. Seega toimub nn teisejärguliste abivahendite eraldamine järjekorra alusel ning sõltub riigi rahalisest võimekusest. Selleks, et isik oleks teadlik, millal hüvitamise järjekord temani jõuab ning pöörduks ka teenuseosutaja poole kohe vajadustele vastava abivahendi saamiseks, on lõikes 2 kehtestatud SKA kohustus teavitada inimest järjekorra temani jõudmisest. Inimesele jääb valikuvabadus valida, kuidas SKA seda teeb – kirjalikus vormis teavitamine võib toimuda nii posti teel kui ka elektroonselt, samuti võib see täiendavalt toimuda näiteks tekstsõnumiga meeldetuletusena, kui SKA arendused seda võimaldavad. Tähele tuleb panna, et kuna isiku abivahendi vajadus võib olla ajas muutuv, samuti tuleb tagada riigi vahendite õigeaegne ja otstarbekas kasutamine, loob lõige 3 aluse tasu maksmise kohustuse ülevõtmise õiguse kaotamisele, kui inimene ei pöördu teenuseosutaja poole 60 päeva jooksul otsuse või järjekorra koha saabumise teavituse saamisest. Pöördumine ettevõttesse ja sealhulgas lepingu sõlmimine ei tähenda seda, et igal juhul toimub ostu-müügi tehingu sõlmimine, vaid võib väljenduda kujul, kus valmistatavate abivahendite puhul on teenuse osutaja ja abivahendi saaja vahel sõlmitud kokkulepe abivahendi valmistamiseks. Lõige 4 kehtestab erandi lõikest 3 – nimelt ei ole võimalik seda kohaldada abivahendite osas, mida väljastatakse iga kuu. Sellisteks abivahenditeks on näiteks naha kaitse ja puhastamise vahendid või inkontinentsitooted, mida inimesed vajavad iga kuu ning mida ei ole mõistlik ega otstarbekas väljastada suure kogusena terveks aastaks. 4. jaotises on sätestatud tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korraldus ehk teenuseosutajaga sõlmitava lepingu üldised tingimused ja kord. Paragrahvi 1162 lõige 1 sätestab, et SKA ja teenuseosutaja sõlmivad lepingu, milles lepitakse kokku riigi poolt õigustatud isikult tasu maksmise kohustuse ülevõtmise kord. Siin piiritletakse täpsemalt arvete esitamise tähtajad ning muud arveldamiseks ja ettevõtte ning SKA vahelise suhtluse jaoks vajalikud asjaolud. Lepinguga annab müügi või üüriga tegelev teenuse osutaja eelnevalt oma nõusoleku, et riik (SKA) võib astuda õigustatu isiku asemele ehk tasu maksmise kohustuse üle võtta. Lepinguga tekib riigi (SKA) ja sotsiaalteenuse osutaja vahel eraõiguslik suhe, mis tuleneb riigi ja õigustatud isiku vahelise avalik-õiguslikust suhtest, mille kohaselt võtab riik tasu maksmise kohustuse õigustatud isikult üle, ning õigustatud isiku ja sotsiaalteenuse osutaja vahelisest tsiviillepingust, millest tuleneb tasu maksmise kohustus (mis lasub nüüd riigil). Lepingut võib vaadelda eellepinguna VÕS § 33 mõistes.

36

Lõiked 2 ja 3 sätestavad, et leping sõlmitakse üksnes nõuetele vastava teenuseosutajaga, kellel puudub maksuvõlgnevus. Lepingu tähtajale on lõikega 4 seatud ka piirid (minimaalselt üks aasta, maksimaalselt kolm aastat). Tähtaja piiritlemine kannab endas eesmärki tagada teenuseosutaja nõuetelevastavus ning riigi kohustus kontrollida nõuetele vastavust vähemalt uue lepingu sõlmimisel. Lepingu tähtaeg tagab, et vastavaid asjaolusid kontrollitakse kindla aja möödudes ehk praegusel juhul vähemalt iga kolme aasta möödudes. 5. jaotises sisalduvad nõuded teenuseosutajale, kes müüb või üürib abivahendeid, mille eest võtab riik tasu maksmise kohustuse üle. Nõuetele vastavus peab olema kestev. Nõuded tulenevad otse seadusest, lepingu esemeks need ei ole. Nõuetele vastavust kontrollib SKA lepingut sõlmides. Nõuded, millele teenuseosutaja peab vastama, on sätestatud § 1163 lõikes 1: Punktiga 1 sätestatakse, et teenuseosutaja peab tagama § 1163 lõikes 2 sätestatud nõuetele vastavate töötajate olemasolu ettevõttes – abivahendi paremaks soovitamiseks ning kasutamise, koolitamise ja kasutajate nõustamise jaoks on oluline, et teenuseosutajal oleks töötaja, kes omab teadmisi ja oskusi kasutaja igakülgseks abistamiseks. Töötajate olemasolu tagamist toetab riik üleminekuperioodil koolituspakettide pakkumisega. Selleks vastavad vahendid nähakse ette EL struktuurivahenditest kuni aastani 2018 (kaasa arvatud). Edaspidiselt vastutab nõuetele vastava kvalifikatsiooniga töötajate ettevalmistamise eest teenuseosutaja ise, kattes kaasnevad kulud. Punktiga 2 sätestatakse, et teenuseosutaja peab tagama vajaliku võimekuse kõigi müüdavate ja üüritavate abivahendite seaduse nõuetele vastavaks hoolduseks - teenuseosutaja peab suutma abivahendit hooldada ja remontida mõistliku aja jooksul ning suutma kontrollimisel tõendada, et abivahend on korrastatud mõistliku aja jooksul. Eesmärk on tagada inimese käsutuses olevate abivahendite kvaliteet. Samas ei ole vajalik reguleerida ega piirata seda, kas teenuseosutaja teeb seda ise või ostab teenust sisse. Ettevõte võib ise omada vastavaid töötajaid või osta teenust sisse. Seega on see ettevõtte enda otsustada, kuidas seda parimal viisil tagada. Osade spetsiifiliste abivahendite puhul ei pruugi sellist võimekust ka Eestis olla, mistõttu teenuseosutaja peab pöörduma selleks Soome või mujale. Punktiga 3 sätestatakse, et teenuseosutaja peab tagama õigustatud isikutele abivahendi üleandmisel abivahendi kasutamise koolituse vähemalt sotsiaalministri määrusega kehtestatud ulatuses – sotsiaalministrile on antud sätte lõikega 3 antud volitus kehtestada määrusega abivahendi kasutamise koolituse ulatus. Uue abivahendi saamisel ei pruugi abivahendi kasutaja olla teadlik selle parimast kasutusviisist ja igapäevastest hooldusnõuetest, samuti vajab aega kasutamise harjutamine ja harjumine. Eesmärk on suurendada klientide teadlikkust, et abivahendit õigesti ja eesmärgipäraselt kasutataks ning korrektselt hooldataks, et tagada abivahendite pikem eluiga ning abivahendite sihtotstarbeline kasutamine. Punktiga 4 sätestatakse teenuseosutaja kohustus tagada, et teenuse osutamise koht vastab tuleohutuse ja tervisekaitse nõuetele – nõuetele vastamine on oluline nii ettevõtte töötajate, kes abivahendeid müüvad, üürivad, valmistavad, kohandavad või inimesele sobitavad kui ka abivahendite kasutajate, kes viibivad seal abivahendi saamiseks, kohandamiseks kui ka koolituse saamiseks, ohutuse tagamiseks. Tuleohutusnõuetele vastavust kontrollib Päästeamet ja tervisekaitse nõudeid Terviseamet. Punktiga 5 sätestatakse, et teenuseosutaja peab tagama oma asukohas juurdepääsetavuse füüsilisele keskkonnale – abivahendite kasutajad vajavad tihti eritingimusi ringi liikumisel, näiteks peab ukseava liikumispuudega ratastooli kasutava isiku jaoks olema piisavalt lai, et sellest oleks võimalik takistamatult läbi pääseda. Eesmärk on parandada teenuskohtade ja teenuse kvaliteeti, sh ligipääsetavust, mis on praegu kohati problemaatiline. Juurdepääsetavuse tagamise nõuete täitmiseks nähakse ette üleminekuperiood.

37

Punktiga 6 sätestatakse, et teenuseosutaja peab tagama delikaatsete isikuandmete töötlemise loa või selle puudumise korral isikuandmete kaitse eest vastutava isiku olemasolu – abivahendi kasutajate info on teenuseosutajale kättesaadav, kuna abivahend vastab inimese abivajadusele, samuti tuleb teatud juhtudel kasutajat koolitada ja nõustada. Seetõttu peab teenuseosutaja tagama, et vastavad andmed on kaitstud. Punktiga 7 sätestatakse, et teenuseosutaja peab tagama inimesele informatsiooni kättesaadavuse müüdavate ja üüritavate abivahendite hindadest ja piirhindadest – kuna inimesel on ka ühe abivahendi piires võimalik valida erinevate toodete vahel, peab tal olema ülevaade nende hindadest ja sellest, millises ulatuses riik tasu maksmise kohustuse üle võtab. Punktiga 8 sätestatakse, et teenuseosutaja peab edastama müüdud ja üüritud abivahenditest informatsiooni SKA-le – vastava info edastus toimib infosüsteemi vahendusel, kuid samas võib täiendava info edastamine toimuda ka koos arvega, nt juhtudel, kus ettevõttel puudub infotehnoloogiline juurdepääs infosüsteemile. Punktiga 9 sätestatakse, et teenuseosutaja peab tagama pakutavas tootevalikus vähemalt kahe alternatiivse toote olemasolu – alternatiivsete toodete olemasolu tagab inimesele valikuvabaduse, valimaks talle kõige sobivam abivahend. Punktiga 10 sätestatakse, et teenuseosutaja peab olema kehtestanud asutusesisese kaebuste esitamise korra – kuna abivahendite kasutajate näol on tegemist erilist kaitset vajavat sihtrühmaga, on seaduses sätestatud kohustus teenuseosutajale kehtestada kaebuste esitamise kord. SKA-l on lepingut sõlmides või pistelist lepingulist järelevalvet tehes õigus korda kontrollida. Lõikes 2 on sätestatud haridusnõue ettevõttes töötavale isikule, tagamaks abivahendi kasutaja igakülgne nõustamine, koolitamine ja pädeva spetsialisti selgitused. Töötaja haridusnõudeks on kutseseaduse alusel omistatud abivahendi spetsialisti kutsetunnistus. Kutsetunnistust on võimalik saada näiteks Tallinna Ülikoolis akrediteeritud õppekava alusel; tegu on täiendusõppega. Ülemineku järgselt neljal aastal rahastatakse kutsetunnistuse omistamist riiklikult ESF vahenditest. Nõue on vajalik, et inimesele osutataks vajadustele vastavat ja kvaliteetset teenust. Lõikes 4 sätestatud teenuseosutaja kohustus kannab eesmärki avalikustada nii SKA-le, abivahendi kasutajale kui ka avalikkusele kõigi teenuseosutajate poolt üheses vormis pakutavad tooted, nende hinnad ja teenuseosutaja kontaktid. Kuna teenuse sihtgrupi puhul on tegu tihtipeale inimestega, kelle liikumisvõime on piiratud, peab olema ühtsetel alustel ja võrdlemist võimaldavas vormis abivahendite tehniline ja maksumuse info kättesaadav, et tulevane teenuse kasutaja saaks eelnevalt juba teha valiku. Täiendavalt tagab selline avalikustamise nõue konkurentsi tekkimise, mis soodustab hindade alanemist või pidurdab hindade tõusu. See võimaldab kasutada riiklikke vahendeid efektiivsemalt ning tagada suuremale hulgale inimestest abivahendite kättesaadavus, lisaks võimaldab soetada soodsama hinnaga abivahendeid, mis tagab omakorda inimese jaoks väiksema omaosaluse. Lõikega 5 antakse isikule, kelle kasutuses on abivahend kasutusaja lõppemisel, eelisõigus selle kasutamise jätkamiseks. Kuigi riik väljub hüvitamise süsteemist, kuna abivahendi kasutusaeg on lõppenud, on eelduslikult võimalik uue abivahendiga võrreldes see abivahend soodsamalt osta või jätkata väiksema hinnaga selle üürimist. Lõikega 6 pannakse abivahendi müüjale kohustus võtta see tasuta tagasi, kui isik ei soovi selle kasutamist jätkata. Selliselt on tagatud, et abivahend utiliseeritakse sobival moel, samuti on olemas n-ö järelturg või näidised, milleks teenuseosutaja abivahendit kasutada saab. Teenuseosutaja saab ise valida, mida ta soovib tagastatud abivahendiga teha.

38

Eelnõu § 1 punktiga 12 sätestatakse tegevusloa nõue rehabilitatsiooniteenuse osutajatele. Eelnõuga muutub kehtetuks SHS § 118 lõige 1, mille kohaselt rehabilitatsiooniteenust võib osutada füüsilisest isikust ettevõtja, juriidiline isik, kohaliku omavalitsuse asutus või valitsusasutuse hallatav asutus, kes on registreeritud rehabilitatsiooniteenuse osutajana majandustegevuse registris. Eelnõu kohaselt peavad kõik teenuse osutajad hankima endale tegevusloa, kvalifitseeritud tööjõu ja rakendama sertifitseeritud kvaliteedijuhtimise süsteemi (SHS 1110 lõige 2, § 1111). Sealjuures tegevusloa nõue hakkab rehabilitatsiooniteenuse osutajatele kehtima juba 1. juulist 2014. aastal koos majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse jõustumisega30. Tegemist ei ole õigusliku keskkonna üllatava ega järsu muutmisega, kuna asjakohases osas lähevad kehtivad registreeringud üle tegevuslubadeks ja ka praegu peavad asutused vastama nõuetele, mis on eelnõus loetletud, kuid eelnõus on need esmakordselt toodud kontsentreeritud loeteluna.

Kvaliteedijuhtimise sertifikaadi nõudele on ette nähtud piisav üleminekuaeg, vältimaks õigusliku keskkonna üllatuslikku muutmist. Uue tingimuse seadmisega tagatakse sotsiaalteenuste kvaliteedi paranemine. Kohaliku omavalitsuse asutused, kus osutatakse rehabilitatsiooniteenust, osutatakse samuti muid sotsiaalhoolekandelisi teenuseid, sh erihoolekandeteenuseid, mille osutamiseks juba kehtib tegevusloa nõude piirang. Seega nimetatud muudatuste planeerimisel on arvestatud õiguskindluse põhimõttega ning muudatused on asjakohased ja proportsionaalsed eesmärgiga. Sertifitseeritud kvaliteedijuhtimise süsteemi rakendamine tagab võrdse kohtlemise teenuse osutajate ja teenuse saajate vahel, kindlustades sellega tulevikus kvaliteetsema teenuse osutamise. Eelnõu § 1 punktiga 13 täiendatakse tegevusloa kontrollieset alates 1. juulist 2018. a. kehtima hakkava nõudega sertifitseeritava kvaliteedijuhtimise süsteemi omamiseks. Antud sättega tagatakse osutatavate teenuste kvaliteet, andes samal ajal asutustele paindliku üleminekuaja enda nõuetele vastavusse viimiseks. Eelnõu § 1 punktiga 14 eemaldatakse SHS § 371 lõikest 1 SKA poolt riikliku järelevalve teostamine rehabilitatsiooniteenuse osutajate üle, sest edaspidi kontrollitakse nõuetele vastavust tegevusloa järelevalve raames, samuti sõlmib SKA teenuseosutajatega lepingu (tsiviillepingu), milles lepitakse kokku muu hulgas poolte täpsemad õigused ja kohustused, sh vajadusel lepingulise järelevalve teostamise kord. Eelnõu § 1 punkt 15 sätestab SHS §-s 49 ülemineku- ja rakendusnormid kehtivalt rehabilitatsiooniteenuse kui sotsiaalteenuse korralduselt ja abivahendite üleminekul eelnõuga loodavatele uutele põhimõtetele. Lõike 1 kohaselt vaadatakse enne 2015. aasta 1. juulit esitatud taotlus läbi ja rehabilitatsiooniteenuse osutamine otsustatakse seni kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt. Sellega luuakse taotlejatele õiguskindlus taotletava teenuse osas ning SKA-le üleminekukord. Näiteks puudega tööealisel inimesel on alates 1. juulist 2015. a õigus taotleda tööalast rehabilitatsiooni töötukassas, kuid juhul, kui ta esitas SKA-le taotluse rehabilitatsiooniteenuse saamiseks enne 2015. aasta 1. juulit, vaadatakse tema taotlus läbi siiski SKA-s seni kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt. Lõikega 2 kehtestatakse üleminekureegel isikutele, kellel on õigus saada rehabilitatsiooniteenust kuni 2015. aasta 30. juunini kehtinud redaktsiooni kohaselt. Sellise teenuse saajateks on isikud, kes on rehabilitatsiooniteenust saama suunatud enne vastavat kuupäeva või kes taotlesid rehabilitatsiooniteenust enne vastavat kuupäeva ja kelle taotlus rahuldati.

30

Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus, § 115. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine.

39

Lõikes 3 on sätestatud kuni 2015. aasta 30. juunini kehtinud redaktsiooni kohaselt rehabilitatsiooniteenust saavate isikute teenuse osutamise tähtaeg. Kehtiva rehabilitatsiooniteenuse korralduse järgi koostatakse igale isikule teenuse saamiseks rehabilitatsiooniplaan kehtivusega kuni viis aastat. Seetõttu on ka teenuse osutamise tähtaeg seotud vastava tähtajaga, võttes arvesse, et see ei saa olla pikem kui viis aastat. Võimaldades vahetult enne uue regulatsiooni jõustumist taotluse esitanud inimestele teenus lõpuni osutada, on üleminekutähtajaks 2020. aasta 31. detsember, kuna selleks ajaks lõppeb viimaste rehabilitatsiooniplaanide kehtivus. Lõige 4 sätestab kuni 30. juunini 2015. a sõlmitud halduslepingute kehtivuse. Halduslepingud sõlmitakse üldiselt kehtiva seaduse alusel kolmeks aastaks, mis tagab üleminekuajal teenuse osutamise isikutele, kes saavad seni kehtinud redaktsiooni kohast teenust. Juhul, kui sõlmitud halduslepingud ei taga seni kehtinud redaktsiooni kohast teenuse osutamist kuni vajaduse lõpuni, on SKA-l õigus sõlmida vastava kohustuse täitmiseks halduslepinguid kuni 2020. aasta 31. detsembrini. Lõikega 5 sätestatakse alates 2016. aasta 1. jaanuarist sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse piirmäärade ning sõidu- ja majutuskulude hüvitamise korra kehtimine isikutele, kes saavad kuni 2015. aasta 30. juunini kehtinud redaktsiooni kohast teenust. Üleminekuaeg on vajalik teenuseosutajatele ja SKA-le oma tegevuse ümberkorraldamiseks piirmäärade muutmisel. Teenuse saajate õigustatud huvi piirmäärade ja hüvitiste korra kehtivus alates 2016. aasta 1. jaanuarist ei mõjuta, kuivõrd nende jaoks on juba varem paika pandud teenuse maksumus ühe aasta kohta. Aasta keskel ei ole võimalik teenuse piirmäärasid muuta ka seetõttu, et selliselt tekiks ebavõrdne kohtlemine isikute vahel, kes on teenuse juba kätte saanud ning isikute vahel, kes alles saavad teenust või suunatakse seda saama. Lõikega 6 sätestatakse kuni 2015. aasta 30. juunini kehtinud redaktsiooni kohast teenust saava isiku õigus esitada SKA-le vaie, kui ta leiab, et rehabilitatsiooniteenuse osutaja on tema õigusi rehabilitatsiooniteenuse osutamise haldusmenetluse käigus rikkunud. Kuni 2015. aasta 30. juunini kehtiva redaktsiooni kohaselt on rehabilitatsiooniteenuse osutamine haldusmenetlus, mistõttu on vajalik selles osas vaidemenetluse algatamise õiguse säilitamine. Lõige 7 annab isikule valikuvõimaluse valida tööalase rehabilitatsiooni teenuse ja kuni 2015. aasta 30. juunini kehtinud SHS kohase rehabilitatsiooniteenuse vahel. Kui isik soovib, on tal õigus saada tööalase rehabilitatsiooni teenust, kuid samaaegselt ta kuni 2015. aasta 30. juunini kehtinud SHS-i kohast rehabilitatsiooniteenust ei saa ning õigus sellele lõpeb tööalase rehabilitatsiooni teenuse otsuse tegemisega. Lõikes 8 on sarnaselt lõikega 7 sätestatud, et isikul on õigus valida sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise ja kuni 2015. aasta 30. juunini kehtinud SHS kohase rehabilitatsiooniteenuse vahel. Kui isik leiab, et talle on soodsam ja parem sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus ja ta taotleb selle hüvitamist, lõpeb õigus kuni 2015. aasta 30. juunini kehtinud SHS-i kohasele rehabilitatsiooniteenusele sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse otsuse tegemisega. Samaaegselt ei ole õigust sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest hüvitusele ja kuni 2015. aasta 30. juunini kehtinud SHS-i kohasele rehabilitatsiooniteenusele. Lõikega 9 sätestatakse üleminekureegel rehabilitatsioonimeeskonna liikmetele, kelle osa on täiendatud haridusnõudeid või esitatud eelnõus muid täiendavaid nõudeid, näiteks nõue olla tervishoiutöötajana Terviseametis registreeritud. Üleminekusäte kehtib järgnevate nõuete osas järgnevatele kehtivas seaduses nimetatud rehabilitatsioonimeeskonna liikmetele:

40

1) liikme nõudele omada riiklikult tunnustatud kõrgharidust arstiteaduses või sellele vastavat kvalifikatsiooni lisandub nõue olla tervishoiutöötajana registreeritud Terviseametis; 2) liikme võimaluse osas omada muud riiklikult tunnustatud kõrgharidust tingimusel, et ta on läbinud Sotsiaalministeeriumi osalusel korraldatud tegevusterapeudi assistendi täienduskoolituskursuse eelnõus vaste puudub. Seda põhjusel, et tegevusteraapia kõrghariduse või sellele vastava kvalifikatsiooni on võimalik piisavalt laialdaselt omandada ning puudub vajadus koolituse näol dubleerivuseks. 3) liikme nõudele omada riiklikult tunnustatud keskeriharidust õenduses või riiklikult tunnustatud kõrgharidust õenduses või sellele vastavat kvalifikatsiooni lisandub nõue olla tervishoiutöötajana registreeritud Terviseametis; 4) liikme võimalusele omada riiklikult tunnustatud kõrgharidust pedagoogikas või sellele vastavat kvalifikatsiooni eelnõus vaste puudub. Seda põhjusel, et teenuse sihtgrupp vajab peamiselt eripedagoogilisi või logopeedilist abi ning need on eelnõuga kaetud. Üleminekusäte puudutab rehabilitatsioonimeeskonna liikmeid, kes on registreeritud majandustegevuse registris 2015. aasta 30. juuni seisuga. Üleminekuajaks on planeeritud 5 aastat, et nii inimesed jõuaks end soovi korral uute nõuetega kooskõlla viia ning teenuseosutajad oma tegevust liikmete vahetumisel korrigeerida. Lõikega 10 sätestatakse üleminekureegel isikutele, kes on riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel tunnistatud püsivalt töövõimetuks töövõime kaotusega 40–100 protsenti või kellele riiklike elatusrahade seaduse alusel tähtajatult määratud invaliidsusgrupp on riikliku pensionikindlustuse seaduse § 58 kohaselt loetud vastavaks vanaduspensionieani määratud püsivale töövõimetusele töövõime kaotusega 40–100 protsenti. Nii tööealiste õigustatud isikutena töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osalise või puuduva töövõimega isikutel, kui ka eelmise süsteemi alusel määratud töövõime kaotusega isikutel on võrdne õigus abivahendi saamisel tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks. Lõikes 11 on käsitletud SKA ja maavalitsuste omavahelist rolli enne 2015. aasta 1. juulit tehtud abivahendi ostmise, laenutamise või nendega seotud teenuste kompenseerimise otsuste rahastamise osas. Abivahendite korraldus viiakse maavalitsustest üle SKA-sse ja sellega kaasnevalt tegeleb ka ülemineku ja kehtivate otsuste alusel teenuse rahastamisega alates 2015. aasta 1. juulist SKA. Seda on vaja süsteemi selguse huvides, sest vastasel juhul jääks arvete tasumine mingi perioodi jooksul kahe eraldiseisva asutuse katta. Alates 1. juulist 2015. a esitavad ettevõtted arved SKA-le. Maavalitsused sõlmivad 2015. aasta lepingud ettevõtetega kuni 1. juulini ning teenusemahud arvestatakse ka poolaasta põhiselt. Lõikes 12 on sätestatud maavalitsuste poolt väljastatud abivahendi kaartide kehtivusaeg, mis sõltub konkreetse nimetusega abivahendile määratud kasutusajast. Paberil abivahendi kaardi kehtivusaeg on seotud abivahendile määratud kasutusajaga, kuna hiljemalt kasutusaja möödumisel peab isik külastama arsti või rehabilitatsioonimeeskonda, kui ta soovib taotleda uue abivahendi eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmist. Lõikega 13 ühtlustatakse isikute õigust tasu maksmise kohustuse ülevõtmisele, lähtudes ühtsest alguspunktist – õigus uue, samasse rühma kuuluva abivahendi eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmisele tekib ka maavalitsuse otsuse alusel abivahendit kasutaval isikul alles siis, kui isiku kasutuses oleva abivahendi kasutusaeg on lõppenud. Sarnaselt kehtib ka erandi taotlemisel sotsiaalministri määrusega kehtestatav kord isikutele, kellel tekkis õigus abivahendi ostmiseks, laenutamiseks või nendega seotud teenuste kompenseerimiseks maavalitsuse otsuse alusel enne 2015. aasta 1. juulit. Eelnõu § 2 muudab tööturuteenuste ja -toetuste seadust.

41

Eelnõu § 2 punkt 1 ühtlustab TTTS-i terminoloogia töötamiseks vajaliku tehnilise abivahendi osas eelnõu kohaselt SHS-is sätestatud abivahendi terminiga. TTTS-is asendatakse läbivalt tööturuteenuse „töötamiseks vajaliku tehniline abivahend“ nimetus terminiga „töötamiseks vajalik abivahend“. Eelnõu § 2 punkt 2 täiendab TTTS § 8 lõike 1 punkti 4, mis reguleerib andmete kandmist töötuna ja tööotsijana arvel olevate isikute ning tööturuteenuste osutamise registrisse. Muudatusega luuakse TTTS-i alus tööalase rehabilitatsiooni teenust saavate isikute, kes ei ole töötu või tööotsijana arvele võetud, andmete kandmiseks registrisse. Kehtiva õiguse kohaselt kantakse registrisse andmed: - töötute ja tööotsijate kohta, - tööturuteenuste ja -toetuste kohta, - Eestis töötamiseks nõusolekut taotlenud välismaalaste kohta, - tööandjate ja nende pakutavate vabade töökohtade kohta. Kehtiv regulatsioon ei võimalda kanda registrisse andmeid nende tööturuteenust saavate isikute kohta, kes ei ole töötu või tööotsija TTTS-i § 2 punktide 2 ja 3 tähenduses. Kuna eelnõuga luuakse tööalase rehabilitatsiooni teenuse saamise võimalus nii töötutele ja tööotsijatele, kui sätestatakse õigus teenust saada ka osalise töövõimega isikutele, keda ei ole töötuna ega tööotsijana arvele võetud, vajab registri andmekoosseis vastavas osas täiendamist. Registrisse kantavate andmete täpsemad koosseisud on sätestatud TTTS-i § 8 lõike 2 alusel Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2006. a määrusega nr 27 „Töötuna ja tööotsijana arvel olevate isikute ning tööturuteenuste osutamise registri pidamise põhimäärus“ kehtestatud registri põhimääruses. Eelnõu jõustumisel seadusena vajab muutmist ka põhimäärus. Registri eesmärk on tagada töötukassale ja Sotsiaalministeeriumile neile TTTS-is ja muudes seadustes sätestatud ülesannete täitmiseks vajalikud andmed. Eelnõu § 2 punkt 3 täiendab tööturuteenuste liike. TTTS-I § 9 lõiget 1 punktiga 13¹ lisatakse tööturuteenuste loetelusse uus teenus – tööalane rehabilitatsioon. TTTS-i muudatused moodustavad teise poole käesoleva eelnõuga ümber kujundatavast rehabilitatsiooni teenuste korraldusest. Töö leidmise ja töötamise jätkamise toetamise eesmärgil osalise töövõimega isikule osutatav rehabilitatsiooniteenus sätestatakse tööturuteenusena TTTS-i tähenduses. Tegemist on uue tööturuteenusega ning uue teenusega ka võrreldes kehtivas SHS-is sätestatud rehabilitatsiooniteenuse kui sotsiaalteenusega. Teenuste erisus lähtub nii formaalsetest kriteeriumitest (teenust sätestav seadus TTTS vs. SHS) kui ka teenuse eesmärgi kaudu avanevast sisulisest kriteeriumist. Tööalase rehabilitatsiooni eesmärk on tööealise inimese tööle aitamine või tema tööl püsimise toetamine. Tööalane rehabilitatsioon on aktiivne tööturumeede, mis lähtuvalt TTTS-i § 2 punktis 1 ja § 9 lõikes 3 sätestatud tööturuteenuste osutamise üldisest eesmärgist peab soodustama isiku töölerakendumist, töö leidmist või töötamist ja soodustama isiku tööalast arengut. Sama põhimõtet rõhutab ka TTTS-i üldeesmärk, mis vastavalt seaduse § 1 lõikele 1 on tööealise elanikkonna võimalikult kõrge tööhõive taseme saavutamine ning pikaajalise töötuse ja tööturult tõrjutuse ennetamine tööturuteenuste osutamise kaudu. SHS-is sätestatud sotsiaalse rehabilitatsiooni kui sotsiaalteenuse põhiülesanne on see-eest eelkõige toetada inimest igapäevaeluga toimetulekul.

42

Tööalase rehabilitatsiooni teenuse sisuks olevad tegevused jäävad analoogiliseks kehtiva SHS-i alusel osutatava rehabilitatsiooniga ning käesoleva eelnõuga SHS-i kavandatava sotsiaalse rehabilitatsiooni põhitegevustega. Eelnõu § 2 punkt 4 täpsustab TTTS-i § 9 lõikes 3 sätestatud tööturuteenuste osutamise eesmärki töötamise jätkamise soodustamise elemendiga. Kehtiva õiguse kohaselt peab tööturuteenuse osutamine soodustama isiku töölerakendumist ja tööandjal sobiva tööjõu saamist. Tööalane rehabilitatsioon peab soodustama ka töötamise jätkamist, sest seda osutatakse töötavale inimesele, kellel on puue, osaline töövõime või kes on tunnistatud püsivalt töövõimetuks. Tööalase rehabilitatsiooni teenust osutatakse eelnõu kohaselt puudega töötule ja töötavale inimesele, kellel on puue, püsiv töövõimetus (riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel) või osaline töövõime (TvTS alusel). Lisaks töötavale inimesele osutatakse tööalase rehabilitatsiooni teenust ka inimesele, kes on hõivatud sellise tegevusega, mis välistab töötuna arvelevõtmise (õpib, tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, juhib äriühingut jne). Samuti omab tööalase rehabilitatsiooni saamisel tähtsust vanus – töötukassa ei osuta teenust inimesele, kes on noorem, kui 16-aastane või kes on jõudnud vanaduspensioniikka (vanaduspensioniealiste isikutega sarnaselt käsitleb eelnõu ka isikuid, kellele on määratud ennetähtaegne vanaduspension või kes saavad vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetust). Ka kehtiva TTTS-i alusel osutatakse teatud tööturuteenuseid isikutele, kes ei ole töötuna arvele võetud. Näiteks osutatakse vastavalt TTTS-i § 9 lõike 2 kolmandale lausele tööturu olukorrast teavitamise teenust kõigile isikutele olenemata sellest, kas ta on töötuna või tööotsijana arvele võetud. Samuti võimaldab TTTS-i § 13 lõige 1¹ jätkata tööturukoolituse osutamist isikule, kes koolituse toimumise ajal on asunud tööle ning kelle töötuna arvelolek on seetõttu lõpetatud. Laiendatud võimalusi tööturuteenuste osutamiseks isikutele, kes ei ole töötuna arvele võetud, sh töötavatele isikutele, sätestab ka TTTS-i § 4¹ lõike 1 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tööhõiveprogramm. Seetõttu on asjakohane täpsustada TTTS § 9 lõikes 3 sätestatud tööturuteenuste osutamise eesmärki juba kehtiva õiguse pinnalt. Täiendav vajadus sätte kaasajastamiseks tuleneb käesoleva eelnõuga elluviidavast reformist. Kuna tööalase rehabilitatsiooni teenust vajavad ka need osalise töövõimega, puudega või püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikud, kes võivad olla hõives (näiteks töötavad, tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana, õpivad jne), sätestab eelnõu ka neile õiguse teenuse saamiseks. Sellest lähtuvalt tuleb täpsustada TTTS-is § 9 lõikes 3 sätestatud tööturuteenuste osutamise eesmärki, milleks on edaspidi sõnaselgelt ka isiku töötamise jätkamise soodustamine. Eelnõu § 2 punktiga 5 sätestatakse TTTS § 9 lõikes 6 töötukassa õigus kaasata isikule tööturuteenuste osutamiseks eksperte. Lähtuvalt isiku eripärast võib ta vajada seesugust abi või tuleb talle sobiva teenuse valimiseks anda eksperdi hinnang valdkonnas, mis nõuavad spetsiifilisi eriteadmisi, mida töötukassal ei pruugi olla. Seepärast on töötukassal õigus kaasata eksperte tööturuteenuse vajaduse hindamisel, tööturuteenuse osutamisel ning tööturuteenuste osutamise korraldamisel. Lõike kehtiva redaktsiooni kohaselt osutab töötukassa tööturuteenuseid ja muud töölesaamiseks vajalikku abi koostöös kohaliku omavalitsuse üksuste ning teiste teenuste pakkujatega. Eelnõuga TTTS-i lisatav võimalus kaasata teenuse korralduse eksperte sätestatakse lõike teise lausena.

43

Eelnõu § 2 punkt 6 täiendab TTTS-i paragrahviga 9¹, mis käsitleb tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise erisusi võrreldes teiste tööturuteenustega. Kehtivalt on tööturuteenuste osutamise põhimõtted koondatud TTTS-i § 9, mis koosneb kuuest lõikest ning sätestab tööturuteenuste liigid, teenuste osutamise üldised põhimõtted ja eesmärgi. Lisaks sätestab paragrahv erinevate tööturuteenuste saamise õiguse üldised alused. Konkreetsele isikule sobiva ja vajaliku tööturuteenuse valiku korraldust reguleerib täiendavalt TTTS-i § 10, mis sätestab tööturuteenuste osutamise aluseks oleva individuaalse tööotsimiskava koostamise korralduse. Lisaks TTTS-i §-s 9 sätestatule on iga tööturuteenus seaduses täiendavalt avatud konkreetset teenust käsitlevas paragrahvis (TTTS §-d 11–23), kus teenusepõhiselt sätestatakse konkreetse teenuse eesmärk ning selle osutamise erisused. Arvestades uue tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamisega seotud erisuste suurt mahtu – kokku kavandatakse üheksa uut lõiget selle teenuse osutamise põhimõtetest ning teenust saama õigustatud isikutest–, on selguse huvides vajalik vastava regulatsiooni koondamine eraldi paragrahvi. Sarnaselt ülejäänud tööturuteenustega avatakse tööalase rehabilitatsiooni sisu konkreetsemalt ka uues teenust käsitlevas TTTS-i §-s 23¹ (vt ka eelnõu § 2 p 3 selgitused). TTTS-i § 9¹ lõiked 1–5 sätestavad tööalase rehabilitatsiooni teenust saama õigustatud isikud. Tööalase rehabilitatsiooni teenus erineb ülejäänud TTTS-is sätestatud tööturuteenustest eelkõige just teenust saama õigustatud isikute poolest. TTTS kehtival kujul määrab kindlaks isiku õiguse tööturuteenusele lähtuvalt isiku seisundist (töötu, puudega töötu, töötu õppija, tööotsija, isik kes ei ole ei töötu ega tööotsijana arvele võetud, TTTS § 9 lg 2 ja 5). Tööalase rehabilitatsiooni teenus erineb sellest põhimõtteliselt. Sellele tööturuteenusele võib õigus olla kõigil eelnimetatud isikugruppidel. Samas piiratakse eelnõuga õigust teenusele lähtuvalt muudest, isikupõhistest kriteeriumitest. Teatavas mõttes sarnaneb teenus selles tähenduses kehtiva TTTS-i kohaselt üksnes puudega töötutele ja õppivatele töötutele osutatavatele teenustele, mis samuti seavad õiguse teenusele lisaks isiku seisundile töötukassa suhtes sõltuvusse täiendavast isikulisest kriteeriumist (puude olemasolu, õppimine). TTTS-i kehtivast süsteemist lähtuvalt võiks olla tööalase rehabilitatsiooni teenusele õigus nii töötuna arvele võetud isikul, tööotsijana arvele võetud isikul kui ka isikul, keda ei ole üldse arvele võetud. Siiski ei ole selle teenuse saamise õigus absoluutne, vaid lähtub kolmest alljärgnevast põhikriteeriumist. TTTS-i § 9¹ lõike 1 järgi osutatakse tööalase rehabilitatsiooni teenust puudega töötule. Puudega töötu mõistet TTTS-is muudetakse TvTS-i eelnõuga ning sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõuga (471 SE ). Puudega töötu on töötu, kellel on puue või kes on tunnistatud püsivalt töövõimetuks või kellel on tuvastatud osaline töövõime või kellel töövõime puudub. Eelnõu ei piira puuduva töövõimega isikute õigust olla töötuna arvel ja saada abi töö leidmiseks. Neil on õigus saada ka kõiki tööturuteenuseid peale tööalase rehabilitatsiooni. Tööalase rehabilitatsiooni õiguse puudumist kompenseerib nende puhul õigus saada sisuliselt samu tegevusi hõlmavat, kuid eesmärgilt oluliselt avaramat (st laiemaid võimalusi teenuse osutamiseks) sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust SHS-i alusel SKA kaudu. Kui isik suudab töötuna arvel olles täita kõiki töötule seatud aktiivsusnõudeid, sh on valmis tööle asuma, võib see siiski viidata vajadusele anda täiendav hinnang tema töövõimele.

44

Tuleb märkida, et puudega töötu mõiste TTTS-is jääb sisult laiemaks, kui TvTS-i alusel tuvastatud vähenenud töövõimega isiku mõiste. TvTS-i tähenduses on vähenenud töövõimega isikuks selline isik, kellel on tuvastatud osaline või puuduv töövõime. Seevastu isik, kellel on puue PISTS-i tähenduses võib, aga ei pruugi kuuluda vähenenud töövõimega isikute hulka TvTS-i tähenduses. TTTS-i puudega töötu mõiste hõlmab aga juba kehtivalt ka neid isikuid, kellel on puue PISTS-i tähenduses. Seepärast tuleb käesolevas eelnõus säilitada TTTS-i puudega töötu mõiste sellisena, nagu see on kavandatud TvTS-i rakendussättes. Normitehniliselt ja õigusselguse põhimõttest lähtuvalt ei saa TTTS ja TvTS kasutada sama terminit „vähenenud töövõimega isik“ eritähenduslikuna. Seda eriti põhjusel, et TvTS kui töövõime tuvastamise aluseid sätestav seadus kasutab terminit „vähenenud töövõimega isik“ kitsamas tähenduses kui TTTS-i puudega töötu mõiste. Eelnõu järgi osutatakse tööalase rehabilitatsiooni teenust puudega töötule, välja arvatud juhul, kui tal töövõime puudub. Puuduva töövõimega isikul on õigus sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele SHS-i alusel (vt ka selgitus lõike 3 juures). TTTS-i § 9¹ lõike 2 järgi osutatakse tööalase rehabilitatsiooni teenust ka isikule, kes ei ole töötu – tööotsijale ja muule isikule. Nende isikute puhul sätestab eelnõu teenuse saamiseks kolm põhimõttelist eeldust – hõive (isik peab olema aktiivne), töövõimelisus ja vanusekriteerium (samad eeldused kehtivad põhimõtteliselt ka töötuna arvel olevate isikute puhul, kuid tulenevalt töötuna arvel oleva isiku erilisest õiguslikust seisundist on vastavad eeldused, v.a töövõime kriteerium, hõlmatud juba töötuna arvele võtmise tingimuste ja töötuna arvel oleva isiku kohustusega olla aktiivne ja otsida tööd). TTTS § 9¹ lõige 2 punkt 1 sätestab töövõime kriteeriumi. Tööalase rehabilitatsiooni teenusele on õigus isikul, kellel on puue PISTS § 2 tähenduses, kes on tunnistatud püsivalt töövõimetuks RPKS alusel või kellel on tuvastatud osaline töövõime TvTS alusel. Samad kriteeriumid teenuse saamiseks sätestab eelnõu kohaselt TTTS § 9¹ lõige 1 ka töötuna arvel olevate isikute puhul puudega töötu mõiste kaudu. Tööalase rehabilitatsiooni eesmärk on toetada puudega, püsiva töövõimetusega ja osalise töövõimega isikute püsimist tööturul (töötamist ja töölesaamist). Seepärast ei ole teenuse osutamine põhjendatud isikutele, kellel on täielik töövõime või kellel töövõime täielikult puudub. Täiesti töövõimeline isik põhimõtteliselt ei vaja töötamise jätkamist soodustavat tööalase rehabilitatsiooni teenust. TvTS alusel tuvastatud täielikult puuduva töövõimega isiku puhul kompenseerib tööalase rehabilitatsiooni teenuse õiguse puudumist õigus SHS-i alusel osutatavale sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele. Arvestades, et isikul töövõimet ei ole, vajab ta pigem laiemapõhjalist teenust, mis lisaks tööle saamise või tööl püsimise toetamisele võimaldab teda aidata ka igapäevaelus hakkamasaamisel. Puuduva töövõimega isikust tuleb eristada isikut, kellel on tuvastatud puue või kes on tunnistatud püsivalt töövõimetuks riikliku pensionikindlustuse seaduse (edaspidi RPKS) alusel. Püsiv töövõimetus RPKS-i alusel on määratud töövõime reformiga kehtestatavas TvTS-is sätestatuga võrreldes erinevatest põhimõtetest lähtudes, mistõttu olenemata teataval määral sarnastest nimetustest ei pruugi nende seisundite sisu olla identne. Samuti ei pruugi puude olemasolu automaatselt tähendada töövõime puudumist. Puudega isik võib TvTS-i töövõime hindamise tulemusel olla ka täielikult töövõimeline või üksnes osalise töövõimega (st mitte täielikult töövõimetu).

45

Tööalase rehabilitatsiooni teenuse õiguse kontekstis loeb eelnõu nimetatud isikud võrdväärseks TvTS-i alusel tuvastatud osalise töövõimega isikutega. TTTS § 9¹ lõige 2 punkti 3 kohaselt on tööalase rehabilitatsiooni teenuse õiguse eelduseks töötamine või muu TTTS § 6 lg 5 punktides 3–51 ja 7 nimetatud tegevus, mis välistab töötuna arveloleku. Arvestades tööalase rehabilitatsiooni eesmärki – töö leidmise või töötamise jätkamise soodustamine – on eelnõu järgi õigus sellele teenusele isikul, kes on hõivatud töötuna arvelevõtmist välistava tegevusega ehk sellise tegevusega, mida võib võrdsustada:

1) töötamisega (töötamine töölepingu alusel või avalikus teenistuses, erinevate ametikohtade täitmine, tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana, abikaasana FIE tegevuses osalemine, äriühingu juhtimine), tööturule sisenemiseks ettevalmistamisega (õpib õppeasutuses statsionaarses või täiskoormusega õppes),

2) tööturult ajutise eemalviibimisega (aja-, asendus- või reservteenistuses), 3) põhi-, üldkesk-, kutse- või kõrghariduse omandamine. Kuna õppimine on töötuna

arvele võtmise välistav tingimus (välja arvatud juhul, kui täiskoormusega või kutseõppe statsionaarses õppes õppiv isik on viimase 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud käesoleva seaduse § 26 lõike 3 punktides 1-2 nimetatud tegevusega või viibib akadeemilisel puhkusel), mistõttu ei ole võimalik piirduda ainult viitega TTTS § 6 lg 5 punktile 6. Seega on tööturule sisenemiseks ettevalmistav tegevus ehk hariduse omandamine teenuse saamise õigusena eraldi nimetatud.

Selleks, et isik, kes ei ole töötu või tööotsijana töötukassas registreeritud, kuid soovib tööalase rehabilitatsiooni teenust töötukassast saada, peab ta TTTS § 91 lõikes 2 sätestatud tingimustest olema üheaegselt täidetud nii vanuse kui töövõime kriteeriumid ning lisaks sellele olema aktiivsusnõuetest täidetud kas töötamine või õppimine. TTTS § 91 lõige 2 punkt 3 sätestab tööalase rehabilitatsiooni teenuse saamiseks vanusekriteeriumi (sama kriteerium ka töötute puhul töötuna arvele võtmise aluste kaudu). Teenusele on õigus üksnes 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel isikul. Seega alla 16-aastasel isikul ja vanaduspensioniealisel isikul puudub õigus tööalase rehabilitatsiooni teenusele. Vanaduspensioniealiste isikutega samaväärsena käsitleb eelnõu ka ennetähtaegse vanaduspensioni saajat ja päästeteenistuja toetuse saajat. Ka neil puudub õigus tööalase rehabilitatsiooni teenusele (mõlemad isikugrupid on oma staatuse määratlenud vabatahtlikult ise), mistõttu on põhjendatud nende kohtlemine samaväärsena vanaduspensioniikka jõudnutega. Kõigil eelnimetatud isikutel on siiski õigus SKA pakutavale sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele SHS alusel. Õigust tööalase rehabilitatsiooni teenusele puudub isikutel, kellel puudub TTTS § 6 lg 5 punktide 1, 2 ja 8–11 kohaselt õigus olla töötuna arvel.

- Kehtiva TTTS § 6 lg 5 punkt 8 tunnistati kehtetuks tööturuteenuste ja -toetuste ning töötuskindlustuse seaduse muutmise seadusega (jõustus 01.05.2014. a). Seetõttu saab isiku, kes hooldab, võtta töötuna arvele ja kui ta puudega töötuna vajab tööalase rehabilitatsiooni teenust, siis seda on tal õigus seda saada töötuna. Seepärast ei saa punktile viidata ka käesolevas eelnõus.

- Kehtiva TTTS § 6 lg 5 punktile 10 ei viidata eelnõus seetõttu, et abikaasatasu saaja viibib välismaal. Kui isikule makstakse abikaasatasu pärast Eestisse naasmist välisteenistuse seaduse § 68 lg 5 alusel, on tal võimalus tööalase rehabilitatsiooni teenust saada puudega töötuna (on ilma tööta ja otsib tööd).

46

Eelnimetatud tööalase rehabilitatsiooni saamise kriteeriumitele mittevastavad isikud ei kaota üldjuhul õigust rehabilitatsioonile. Nende puhul asendab töötukassa pakutavat tööalase rehabilitatsiooni teenust SKA kaudu osutatav sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus (vt ka eelnõu § 1 punktis 2 esitatud SHS § 114 selgitused). Üksnes sellised tööealised isikud, kes on vähemalt osaliselt töövõimelised (ka puue või püsiv töövõimetus RPKS alusel) ja võiksid, kuid ei soovi olla töötuna arvel ega täida ka muud eelnõus sätestatud hõive nõuet, jäävad väljapoole tööalase ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse õigust – nende puhul on teenusele õiguse puudumine põhjendatud isiku huvipuudusega tööturul aktiivne olla või töötuse olukorras tööturule naasta. Tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamine isikule, kes ei otsi tööd ega soovi ka muul viisil olla tööturuga seotud, ei ole põhjendatud. TTTS-i § 9¹ lõigetega 3–5 sätestatakse lisakriteeriumid tööalase rehabilitatsiooni teenuse saamiseks erijuhtudel. TTTS-i § 9¹ lõige 3 sätestab täiendava kriteeriumina tööalase rehabilitatsiooni teenuse saamisel sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse prioriteedi tööalase rehabilitatsiooni teenuse ees. Isikul, kellel on õigus SKA osutatavale sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele, ei ole õigust töötukassa osutatavale tööalase rehabilitatsiooni teenusele. Reegli vajaduse tingib asjaolu, et töötukassa võimaldatav rehabilitatsioon paigutub inimese elus ajaliselt üksnes tööealisuse perioodi. Tööikka veel mitte jõudnud isikud saavad sotsiaalset rehabilitatsiooni SKA kaudu. Tööeast juba väljunud isikud saavad samuti rehabilitatsiooni SKA-st. Seega isiku puhul, kes vajab rehabilitatsiooni terve elu jooksul, algab ja lõpeb teenuse osutamine SKA-s, mistõttu on ka põhjendatud just sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse prioriteet tööalase rehabilitatsiooni ees. TTTS-i § 9¹ lõikes 4 sätestatakse tööalase rehabilitatsiooni teenusel saamise jätkamise õigus olukorras, kus teenuse kestel muutuvad teenuse saamise aluseks olevad asjaolud (näiteks töötuna arvel olnud ja teenust saanud isik läheb tööle ning tema töötuna arvelolek lõpetatakse). Kui isikul on osaline töövõime ning ta jätkuvalt vajab tööalase rehabilitatsiooni teenust, siis sätestab eelnõu talle õiguse jätkata selle teenuse saamist, millele ta oli suunatud juba töötuna. Kuna isiku õigus tööalase rehabilitatsiooni teenusele võib lõppeda ka tööea kestel – kui osalise töövõimega isik kaotab töövõime täielikult – sätestab eelnõu TTTS § 9¹ lõikes 5 isikule õiguse saada töötukassa poolt pakutavat tööalase rehabilitatsiooni teenust lõpuni olukorras, kui isiku teenuse saamise ajal kaotas töövõime täielikult. Sellele vastavalt sätestab eelnõu SHS-is vastupidise reegli ka olukorraks, kus puuduva töövõimega isik osaleb SKA korraldatud rehabilitatsioonil, mille käigus tal töövõime vähemalt osaliselt taastub. Sarnane üleminekusäte nähakse eelnõu jõustumise ajaks ette ka nende isikute suhtes, kes on suunatud rehabilitatsiooniteenust saama eelnõu koostamise ajal kehtiva SHS-i alusel, kuid kellel ei oleks selleks õigust eelnõuga muudetava SHS-i kohaselt (vt ka eelnõu § 1 punktiga 1 kehtestatava SHS § 118 lg 3 ja punktiga 12 kehtestatava SHS § 49 lg 2 selgitused). TTTS-i § 9¹ lõiked 6 ja 7 sätestavad tööalase rehabilitatsiooni teenuse korralduslikud põhimõtted. Vastavalt TTTS § 9¹ lõikele 6 (lõikes viide TTTS § 9 lõikele 2) osutatakse töötuna arvel olevatele isikutele tööalase rehabilitatsiooni teenust TTTS-i §-s 9 sätestatud üldises korras individuaalse tööotsimiskava alusel. Individuaalse tööotsimiskava koostamise korralduse

47

sätestab TTTS-i § 10. Nimetatud regulatsioon laieneb ka tööalase rehabilitatsiooniteenuse osutamisele puudega töötule. Täiendavate erisuste sätestamine neile isikutele teenuse osutamise puhul ei ole vajalik. Samuti laienevad tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamisele tööturuteenuste osutamise üldised põhimõtted (lõikes viide TTTS § 9 lõigetele 3, 4 ja 6), mille kohaselt:

- peab tööturuteenuse osutamine soodustama isiku töölerakendumist ning tööandjal sobiva tööjõu saamist;

- osutatakse tööturuteenuseid lähtuvalt isiku erialast, töökogemusest, vajadusest, võimalustest ja õigusest vabalt valida tööd, tööandja vajadustest ja õigusest vabalt valida endale tööjõudu ning tööturu olukorras;

- teeb otsuse tööturuteenuse osutamise kohta töötukassa; - osutab töötukassa tööturuteenuseid ja muud töölesaamiseks vajalikku abi koostöös

kohaliku omavalitsuse üksuste ja teiste teenuste pakkujatega ning võib vajadusel kaasata teenuse osutamisel eksperte.

Täiendavalt vajavad eelnõus sätestamist tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise korralduspõhimõtted neile isikutele, kes ei ole töötuna arvele võetud. Erinevalt töötutele tööturuteenuste osutamisest ei saa juba töötavale isikule tööalase rehabilitatsiooni teenust osutada tööotsimiskava alusel, sest kehtiva TTTS kohaselt koostatakse tööotsimiskava üldjuhul vaid töötuna arvel olevale isikule (piiratud ulatusega erandi üldreeglist sätestab kehtivas õiguses üksnes TTTS § 4¹ alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tööhõiveprogramm). Samas ei ole otstarbekas paralleelselt TTTS-i §-s 10 juba kehtivalt ulatuslikult reguleeritud tööotsimiskava koostamise menetlusega sätestada sama ulatuslikult üldjoontes sarnast haldusmenetlust käsitlevaid norme ka töötavate isikute kohta. Seda enam, et ka töötav inimene võib otsida teist tööd (kui ta varasemat tööd tervise tõttu ei saa jätkata). Eelnõus on küsimus lahendatud TTTS-i § 9¹ lõike 7 kaudu, mille kohaselt osutatakse töötuna mitte arvel olevale isikule tööalast rehabilitatsiooni samuti individuaalse tööotsimiskava alusel. Tingituna nende õigusliku seisundi erinevusest võrreldes töötuna arvele võetud isiku seisundi ja kohustustega, koostatakse neile tööotsimiskava väiksemas ulatuses. Nende puhul peab tööotsimiskava sisaldama:

- isiku nime ja isikukoodi või sünniaega; - isiku kutse-, tööalaste ja muude töölerakendumist soodustavate oskuste ning

töölerakendumist takistavate asjaolude kirjeldust; - isiku avaldusi töötukassale töö leidmiseks ja tööturuteenuste saamiseks; - töö leidmiseks vajalikke tegevusi, töölerakendumiseks vajalikke tööturuteenuseid ja

muid meetmeid ning nende osutajaid ja ajakava; - kava koostaja nime ja ametikohta; - kava koostamise või muutmise aega.

Eelnõu § 2 punktid 7–9 täpsustavad TTTS § 10 lõikes 1 ja lõike 2 punktides 2 ja 5 sätestatud individuaalse tööotsimiskava eesmärki ning sisunõudeid, hõlmates neisse võrreldes seaduse kehtiva redaktsiooniga ka isiku tööle saamiseks või töötamise jätkamiseks vajalike tegevuste kavandamise. Selguse huvides asendatakse eelnõuga TTTS kehtivas sõnatuses termin „töölerakendumine“ keeleliselt selgema „tööle asumine“. TTTS § 10 lõikes 1 täiendatakse individuaalse tööotsimiskava eesmärki selliselt, et selle koostamise eesmärk on lisaks töö leidmisele ja tööle asumisele planeeritavatele tegevustele, kavandada sinna ka töötamise jätkamiseks vajalikke tegevusi. Täiendus on vajalik seetõttu, et tööalase rehabilitatsiooni teenust osutatakse lisaks töötutele ka töötavatele või tööks ettevalmistava tegevusega hõlmatud isikutele.

48

TTTSi § 10 lõike 2 punkti 2 lisatakse individuaalne tööotsimiskava sisunõuetele lisaks töötu kutse ja tööalaste oskuste ning muude tööle asumist soodustavate ja takistavate asjaoludele ka töötamise jätkamist soodustavate ja takistavate asjaolude kirjeldust. TTTSi § 10 lõike 2 punkti 5 täiendatakse selliselt, et individuaalne tööotsimiskava sisaldab ka töötamise jätkamiseks vajalikke tegevusi, tööturuteenuseid ja muid meetmeid ning nende osutajaid ja ajakava. Eelnõu § 2 punkt 10 täiendab TTTS-i uue paragrahviga 23¹, milles sarnaselt teiste tööturuteenustega sätestatakse tööalase rehabilitatsiooni teenuse sisu. TTTS-i § 23¹ lõike 1 kohaselt on tööalane rehabilitatsioon tööturuteenus, mille eesmärk on isiku tööeluks ettevalmistamise, tööle asumise või töötamise jätkamise toetamine. Nagu eelnevalt märgitud, on nii TTTS-i tööalase rehabilitatsiooni teenuse kui SHS-i sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse sisuks olevad tegevused sarnased. Teenused erinevad üksteisest eesmärgi poolest – tööalane rehabilitatsioon on kavandatud soodustama inimese püsimist tööturul, sotsiaalne rehabilitatsioon igapäevaeluga toimetulekut. Sisulisest küljest viiakse teenuste raames läbi samu rehabiliteerivaid tegevusi. Vältimaks SHS-is juba ulatuslikult reguleeritud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse sätete kordamist TTTS-is, avab lõige teenuse sisu viitega SHS-le. Tööalane rehabilitatsioon seisneb SHS-i § 11² kohastes rehabiliteerivates tegevustes. Seeläbi ühtivad teenuse sisuks olevad tegevused SHS alusel pakutava sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse tegevustega. TTTS § 23¹ lõige 2 sätestab tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise korralduse. Teenuse osutamise aluseks on isikule koostatud individuaalne tööotsimiskava, milles lepitakse kokku isiku rehabilitatsioonivajadus. Isik, kelle suhtes on kokku lepitud tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamine, valib ise välja tegevusloaga teenuseosutaja, kes osutab tema vajadusele vastavat rehabilitatsiooniteenust või -programmi. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamine on SHS § 1121 lõike 1 kohaselt loakohustusega majandustegevus (tegevusloa kohta vt lisaks käesoleva eelnõu § 1 punkti 10 kohta esitatud selgitused). Kuna tööalase rehabilitatsiooni teenuse sisutegevused on analoogsed SHS-i alusel sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse tegevustega, on kvaliteetse teenuse tagamiseks põhjendatud teenust faktiliselt osutavale isikule samade nõuete kohaldamine, mis kehtivad sotsiaalse rehabilitatsiooni puhul. Seepärast on isik teenuse pakkuja valikul seotud SHS-is sätestatud tegevusloa nõudega. Isik, kelle suhtes on kokku lepitud tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamine, valib ise välja SHS alusel sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse tegevusluba omava teenuseosutaja, kes osutab isikule tema teenusevajadusele vastavat rehabilitatsiooniteenust või -programmi. TTTS § 23¹ lõiked 3 ja 4 reguleerivad tööalase rehabilitatsiooni teenuse vahetule osutajale teenuse eest tasu maksmise korraldust. Erinevalt valdavast osast vahetult TTTS-is sätestatud tööturuteenuste osutamise korraldusest (vt näiteks TTTS § 13 lg 3, § 15 lg 2, § 16 lg 3 jm), kus töötukassa tellib teenuse ise (haldus) lepinguga ning ise suunab isiku konkreetse teenuse osutaja juurde, ei teki rehabilitatsiooniteenuse puhul töötukassa ja teenuseosutaja vahel seesugust lepingulist suhet. Tööalase rehabilitatsiooni puhul valib isik teenuseosutaja ise. Töötukassa võtab isikult talle osutatud teenuse eest tasu maksmise kohustuse üle.

49

Eelnõu piiritleb tasu maksmise kohustuse ülevõtmise ajaliselt ja ning tasu ülemmära. Kalendriaasta jooksul ühe isiku poolt teenuse saamine on piiratud teenuse osutamise maksimaalselt lubatava maksumusega. Kalendriaastas teenuse osutamise eest makstava tasu ülemmäära kehtestab Riigikogu iga-aastase riigieelarvega. Kuna rehabilitatsiooni teenuse osutamine (sh rehabilitatsiooniprogrammid) võib kesta kauem kui aasta ning kulutusi tuleb teha mitmel kalendriaastal, tuleks tagada isiku vajadustele vastava teenuse rahastamine kogu teenuse perioodi jooksul. Seepärast sätestab eelnõu põhimõtte mille kohaselt iga-aastase riigieelarvega kehtestatud tööalase rehabilitatsiooni teenuse eest makstava tasu uus ülemmäär ei või olla kehtivast ülemmäärast väiksem. Eelnõu § 2 punktid 11 ja 12 sätestavad isiku õiguse saada tööalase rehabilitatsiooni teenusel osalemisega kaasnevate lisakulude osaliseks hüvitamiseks sõidu- ja majutustoetust. Punkt 8 täiendab TTTS-i § 36 lõikega 3¹ ning sätestab tööalases rehabilitatsioonis osaleva isiku õiguse saada sõidu- ja majutustoetust. Sõidu- ja majutustoetuse määra ja maksmise osas eelnõu võrreldes töötutele makstava sõidu- ja majutustoetusega erisusi ei sätesta. Sõidu- ja majutustoetust makstakse isiku elukoha ja tööalase rehabilitatsiooni toimumise koha vahelise vahemaa alusel nende päevade eest, mil isik teenusel osales. Sõidu- ja majutustoetuse maksmiseks vajalikud osalemise andmed saab töötukassa tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutajalt. Punktiga 9 muudetakse TTTS § 37 lõiget 2, et sõidu- ja majutustoetust saaks arvutada lisaks töötule ka tööalase rehabilitatsiooni teenusel osalevale isikule, kes ei ole töötuna arvele võetud. Eelnõuga asendatakse TTTS § 37 lõikes 2 sõnad „töötu“ sõnadega isik. Eelnõuga ei muudeta TTTS § 37 muid lõikeid, sest tööturuteenuste ja -toetuste ning töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga (SE 521) tunnistatakse TTTS § 37 kehtetuks ning lõike 3 sõnatust muudetakse selliselt, et säte ei sisalda enam sõna „töötu“. Eelnõu § 3 muudab alaealise mõjutusvahendite seadust Seaduses parandades selles viide rehabilitatsiooniteenusele. Ka edaspidi sisaldub sellele sihtgrupile mõeldud teenus sotsiaalse mõjutusvahendina sotsiaalhoolekande seaduses. Muudatusega määratletakse täpsemalt teenuse sisu, viidates edaspidi konkreetselt sotsiaalhoolekande seaduse sättele ning sõnastuslikult sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele. Eelnõu § 4 muudab halduskoostöö seadust Seaduse § 13 lg 11 punktist 7 jäetakse välja viide rehabilitatsiooniteenuse halduslepingule. Eelnõu kohaselt ei sõlmi SKA sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamiseks enam halduslepinguid. Sättesse jääb alles SKA erand erihoolekandeteenuse halduslepingute sõlmimisel. Erihoolekandeteenuse osas on kooskõlastamisele esitatud erihoolekande arengukava aastani 2020, mille raames planeeritakse üle vaadata ka kogu vastav õiguslik regulatsioon, sh halduslepingute sõlmimine ning halduskoostöö seaduses sisalduv erand. Punktiga 2 täiendatakse halduskoostööseaduse sama paragrahvi sama lõiget punktiga 71, kuna üleminekuajal kehtivad kuni 2015. aasta 30. juunini kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse redaktsiooni kohaselt sõlmitud halduslepingud nende lõppemiseni. Seetõttu on § 7 punktis 4 ette nähtud punktile 2 kehtivusaeg kuni 2020. aasta lõpuni, mil lõpeb üleminekuaeg. SKA sõlmib SHS § 114 lg 61 alusel halduslepingud kolmeks aastaks ning seda sama paragrahvi lõike 6 alusel kolme kuu jooksul pärast iga-aastase riigieelarve

50

seaduse väljakuulutamist. Käesoleva sättega ettenähtud erand on eelkõige vajalik teenuseosutajate võrdse kohtlemise tagamiseks. Kehtiva HKTS § 13 lg 11 punkti 7 alusel sõlmib SKA rehabilitatsiooniteenuse halduslepinguid erandi alla kuuluvana. Juhul, kui seaduse jõustumisel erand koheselt kaotada, oleks ettevõtjad, kes sõlmivad halduslepingu (halduslepingute sõlmimisele kohalduvat korda järgides) pärast seaduse jõustumist, ebavõrdses olukorras võrreldes ettevõtjatega, kes sõlmisid halduslepingu vahetult enne sätte jõustumist (erandi alla kuuludes). Vastav olukord võib tekkida jooksva aasta vältel näiteks juhul, kui eelarvesse suunatakse täiendavaid vahendeid ja SKA avaldab lisateate halduslepingute sõlmimise kavatsuse kohta (SHS § 114 lg 6) ning tekib kindlasti teenuseosutajatega, kelle haldusleping lõpeb enne üleminekuperioodi lõppu, kuid kellel on jäänud eelmise süsteemi kehtimisest üleminekuajaks veel teenindatavaid kliente. Eeltoodust tulenevalt tuleb ettevõtjate võrdse kohtlemise tagamiseks säilitada üleminekuperioodiks erand rehabilitatsiooniteenuse halduslepingute sõlmimisel. Rõhutada tuleb, et kuna inimesed liiguvad järk-järgult uude süsteemi (uue regulatsiooni alla), kus inimene ise valib teenuseosutaja, on prognoositav, et selliseid üleminekuperioodil sõlmitavaid halduslepinguid on praktikas vähe. Reaalse mõju vähesuse tõttu ei ole mõistlik teha muudatusi, mis riivavad selgelt võrdsuspõhiõigust ja ka muudavad üllatavalt teenuseosutajate jaoks kehtivat olukorda (õiguspärane ootus). Teenuseosutajatele ei ole ka kommunikeeritud regulatsiooni kehtivast olukorrast muutmist, mistõttu on mõistlik, et üleminekuperioodil säilib endine olukord, et vältida võrdsuspõhiõiguse ja õiguspärase ootuse rikkumist. Eelnõu § 5 muudab kaitseväeteenistuse seadust Eelnõu eesmärgist lähtudes on sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni teenused oma olemuselt sarnased, erinedes peamiselt eesmärgi poolest. Praktikas osutab või korraldab Kaitsevägi teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud isikutele mõlemat rehabilitatsiooniteenust. Eeltoodust tulenevalt on vajalik Kaitseväele säilitada mõlemat laadi teenuste osutamise õigus. Vajalik on ka kaitseväeteenistuse seaduse § 195 lõike 1 punkti 3 sõnastuse muutmine, mis tuleneb abivahendite eraldamise korralduse muudatustest sotsiaalhoolekandeseaduses. Kuna muutmist vajab kaitseväeteenistuse seaduse § 195 pealkiri ning lõiked 1 kuni 4, esitatakse eelnõus muutmiskäsuna selguse ja terviklikkuse huvides terve sätte muutmine. Eelnõu § 6 muudab meditsiiniseadme seadust Seadust täiendatakse meditsiiniseadmete registrisse kantavate abivahendite andmete osas (Vt ka selgitusi eelnõu § 1 punktiga 8 kehtestatava SHS § 1163 lõike 3 kohta). Kuna abivahendid kuuluvad enamasti meditsiiniseadmete hulka, siis on vajalik ja otstarbekas vastavas valdkonnas liikuv info ühendada samasse andmekogusse. Meditsiiniseadme seaduse paragrahvi 29 pealkirja täiendatakse abivahendite andmekogule viitava täpsustusega. Kuigi abivahendid on üldjuhul ühtlasi ka meditsiiniseadmed, siis on vastav täpsustus vajalik, kuna sotsiaalhoolekande seaduse alusel hüvitatavate abivahendite hulgas võib olla ka vahendeid, mis ei kuulu meditsiiniseadmete hulka. Lisaks on vastav täpsustus vajalik, kuna abivahendite osas kajastatakse andmebaasis meditsiiniseadmetest erinevat informatsiooni (Vt ka selgitused eelnõu kehtestatav SHS § 1163 lõike 3 kohta). Andmekogu pealkirja muudetakse meditsiiniseadmete seaduses läbivalt. Meditsiiniseadme seaduse paragrahvi 29 lõiget 1 täiendatakse andmekogu eesmärki selgitava lauseosaga, mis toob välja, et andmekogu eesmärgiks on abivahendite kättesaadavuse ja ühtlase jaotamise tagamine ning ostmise ja üürimise järelevalve. Meditsiiniseadme seaduse paragrahvi 29 lõikes 2 täiendatakse andmekogusse andmete esitajate loetelu, millega tuuakse sisse andmete esitajatena abivahendite müüjad ja üürijad. Andmekogusse andmete esitajate loetelu on vaja täiendada, et abivahendite müüjatel ja üürijatel oleks alus andmete esitamiseks.

51

Meditsiiniseadme seaduse paragrahvi 29 lõikes 3 täiendatakse andmekogus töödeldavate andmete loetelu, millega tuuakse töödeldavate andmetena sisse abivahendi jae- ja üürihinnad, teenuskoha kontaktid ja toodete kirjeldused. Töödeldavate andmete loetelu vastav täiendus on vajalik, et oleks alus abivahendite osas täiendavate andmete töötlemiseks. Meditsiiniseadme seaduse paragrahvi 29 lõiget 4 ja lõiget 5 muudetakse seoses andmekogu pealkirja täiendamisega. Eelnõu § 7 muudab puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust Punktiga 1 täpsustatakse viide SHS-i rehabilitatsiooniplaani definitsioonile, kuna selle asukohta SHS-is muudetakse. Punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse paragrahv 11, mis käsitleb rehabilitatsioonitoetuse maksmist ja korda ning sellega kaasnevalt viited rehabilitatsioonitoetusele § 4 punktis 8 ja § 17 lõige 4 teises lauses. Muudatuse järgselt ei maksta enam 16–65. aastastele puuetega isikutele rehabilitatsioonitoetust rehabilitatsiooniteenuse osutajalt rehabilitatsiooniteenuse saamiseks. Vastavad vahendid suunatakse täiskasvanutele sotsiaalse rehabilitatsiooni tagamiseks mõeldud eelarvesse. Kehtiva puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse kohaselt saab rehabilitatsioonitoetust taotleda tööealine puudega isik. Rehabilitatsioonitoetust makstakse rehabilitatsioonikulude osaliseks hüvitamiseks kuni 200% sotsiaaltoetuste määrast kalendriaasta jooksul (2014. aastal 51,14 eurot). Teenust on tööealisel puudega isikul õigus saada SKA-ga lepinguliselt partnerilt ning selle teenuse saamise aluseks ei pea isikul olema rehabilitatsiooniplaan. Enamikul juhtudel kasutatakse vahendeid taastusravi, füsioterapeudi, psühholoogi või muu terapeudi osutatud teenuse (ravivõimlemine, vesivõimlemine, massaaž, vesimassaaž, parafiiniravi, magnetravi, mudaravi jms) saamiseks. Samuti on hüvitatud kulusid, mis on seotud näiteks osavõtuga puuetega inimeste sotsiaalpsühholoogilistest rehabilitatsioonikursusest (näiteks rehabilitatsioonikursus „Liikumine looduses” pimekurtidele). Põhimõtteliselt on rehabilitatsioonitoetuse maksmise puhul tegu riigi dubleeriva tegevusega teenuse hüvitamisel. Rehabilitatsioonitoetuse maksmiseks mõeldud vahendid suunatakse täisealistele sotsiaalse rehabilitatsiooni tagamiseks mõeldud eelarvesse. Sellisel suunamisel vabaneb lisaks vahendeid selle arvelt, et osalise töövõimega isikud, kes saavad täna rehabiliteerivaid tegevusi Sotsiaalkindlustusameti rehabilitatsioonieelarvest, suunatakse tööalasele rehabilitatsioonile Töötukassasse. Muutused toetavad täiskasvanud isiku poolt sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse saamist ilma järjekorrata või mõistliku aja jooksul. Rehabilitatsiooniteenuse mahtu isiku kohta on planeeritud muudatusega käsikäes tõsta, mis kaotab vajaduse täiendavaks rehabilitatsioonitoetuseks, tagades piisava teenuse mahu teenuse enda juures. Mahtude tõstmine koosmõjus rehabilitatsioonitoetuse kaotamisega toob kaasa ka bürokraatia vähenemise inimese jaoks ja halduskoormuse vähenemise SKA jaoks, kuna isik ei pea teenuse piisavas mahus saamiseks pöörduma nii teenuse saamiseks kui ka eraldiseisvalt toetuse saamiseks. Isikute jaoks, kes saavad tööalast rehabilitatsiooni Töötukassast, tekitaks see ka absurdse olukorra, kus tööalase rehabilitatsiooni teenust saadakse Töötukassast, kuid rehabilitatsioonitoetust Sotsiaalkindlustusametist. Punktiga 3 täiendatakse seadust rakendussättega, mis puudutab rehabilitatsioonitoetust taotlevaid isikuid. Kehtiva PISTS § 11 kohaselt makstakse rehabilitatsioonitoetust tegelike rehabilitatsioonikulude osaliseks hüvitamiseks kuni 200 protsenti sotsiaaltoetuste määrast kalendriaasta jooksul. Seega on isikul õigus taotleda rehabilitatsioonitoetust ühe kalendriaasta jooksul tehtud kulutuste eest 51,14 euro ulatuses. Samas on võrdse kohtlemise tagamiseks oluline, et kõik isikud, kes kandsid rehabilitatsiooniteenuse kulutusi enne 1. juulit 2015. a, saaks need ühtsetel alustel hüvitatud, ükskõik, kas nad jõudsid enne

52

nimetatud kuupäeva esitada taotluse hüvitise saamiseks või mitte. Seetõttu on rakendussättega ette nähtud, et SKA määrab rehabilitatsioonitoetuse isikule, kes oli enne nimetatud kuupäeva hüvitisele õigustatud ja taotleb seda enne 31. detsembrit 2015. a. Eelnõu § 8 kehtestab jõustumissätted. Eelnõu §-ga 8 on ette nähtud seadusena jõustumine, mis on kavandatud samaaegselt eelnõuga otseselt seotud TvTS eelnõu jõustumisega 1. juulil 2015. aastal (lõige 1). Eelnõu teatud sätete jõustumiseks on ette nähtud üleminekuaeg (lõiked 2-4), tagamaks nende rakendatavus ja piisav ettevalmistusaeg. Sätete üleminekuaja põhjendused sisalduvad konkreetsete sätete selgituste ja eelnõu jõustumise selgituse juures, kuna üleminekuaeg on lahutamatult seotud sätete sisuliste põhjendustega. IV. Eelnõu terminoloogia SHS-i muudatuste osas kasutatakse uut mõistet sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus. Mõiste määratletakse, et vältida teenuse sisu mitmetimõistetavust ja rõhutada, et teenus, mille eest tasu maksmise kohustuse riik üle võtab, koosneb üksnes riigi poolt tunnustatud tegevustest. TTTS-i muudatuste osas loob ja nimetab eelnõu uue tööturuteenuse – tööalase rehabilitatsiooni teenuse. Muus osas lähtub ja kasutab TTTS eelnõu kohaselt SHS-i ja TvTS-i terminoloogiat. V. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Puutumus Euroopa Liidu õigusega käesoleva reguleerimiseseme osas puudub. VI. Seaduse mõjud Eelnõu moodustab osa töövõime toetamise reformist ning eelnõus toodud muudatuste kohaselt muudetakse rehabilitatsiooniteenuse ja abivahendite korraldust. Rehabilitatsiooniteenuse ja abivahendite eraldamise ümberkorraldamine ja muutmine koostoimes töövõimetoetuse seaduse eelnõu rakendamisega mõjutab otseselt töövõimekaoga inimeste tööhõives osalemist ning seeläbi ka nende toimetulekut. Sotsiaalhoolekande seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kujundab ümber rehabilitatsiooniteenuse korralduse. Seni on rehabilitatsiooniteenus olnud peamiselt sotsiaalteenuse laadi ning senine korraldus on sätestatud üksnes sotsiaalhoolekande seaduses (edaspidi SHS). Eelnõus toodud muudatuste tulemusena jaguneb rehabilitatsioon sotsiaalseks ja tööalaseks rehabilitatsiooniks, mille puhul riik tagab hüvitamise, mistõttu käsitletakse alljärgnevalt neid teenuseid eraldi ning hinnatakse mõju ka vastavatest sihtrühmadest lähtuvalt. Eraldi hinnatakse ka abivahendite hüvitamise mõju. Kavandatavad muudatused rehabilitatsioonisüsteemis on suunatud nii klientide heaolu suurendamisele, kui ka turul pakutava ja riigi hüvitatava teenuse kvaliteedi ja tulemuslikkuse parandamisele, korrastades samas kogu rehabilitatsiooniteenuse osutamise süsteemi ja põhimõtteid. Eelnõu kohaselt peab tööealine inimene pöörduma tööalase rehabilitatsiooniteenuse hüvitamiseks Sotsiaalkindlusameti asemel Eesti Töötukassasse.

53

Plaanitavate muudatuste tulemusena täpsustub riigi poolt hüvitatava sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse sihtrühm, võimaldades kliendi vajadusi hinnata ning vajadustele vastavat teenust osutada. Tulemuslikum teenuse osutamine mõjutab strateegilisi eesmärke (tööelus osalemine, iseseisev toimetulek, õppes osalemine, sotsiaalse kaasatuse suurendamine) ning aitab teenuse osutamiseks vajalikke ressursse optimaalsemalt kasutada. Tööga hõivatus annab inimesele sissetuleku (majandusliku iseseisvuse), eneseteostuse, kuuluvustunde ja tagab seeläbi parema elukvaliteedi (ühiskonda kaasatus). Rehabilitatsiooni teenuse ja abivahendite hüvitamise korralduse muudatuste puhul võib eeldada mõju esinemist järgmistes mõjuvaldkondades: sotsiaalne sh demograafiline mõju, mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, mõju majandusele, mõju regionaalarengule ning mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste korraldusele. Mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi: mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk alusel.

Abivahenditeenus

a) Probleemi määratlus:

Abivahendite korralduse muutmise vajadust on käsitletud nt Ernst & Young’i 2010. aasta analüüsis31. Analüüsis toodi probleemidena välja, et abivahendite jagamist puudutavad töökorraldus- ja menetlusprotseduurid ei ole piisavalt täpsed. Analüüsis toodu kohaselt ei anna kehtiv seadus üksikasjalikke juhiseid teenusepakkujatele, samuti ei võimalda tänane laenutamise ja ostmise süsteem paindlikku hinnakujundust. Sealjuures ei ole ühtset süsteemi abivahendite järjekordade haldamiseks. Sellest tulenevalt võib täna üks isik olla mitme teenusepakkuja juures järjekorras ning seetõttu on keeruline hinnata tegelikku abivajajate arvu ja planeerida eelarvelisi vahendeid.

Abivahendi korraldusega seotud probleemkohtade lahendamiseks korrastatakse eelnõus toodud muudatustega abivahendite hüvitamise süsteemi nii õiguslikust küljest kui ka sisuliselt. Eelnõus toodud muudatused täpsustavad ka abivahendi müügi ja üürimisega kaasnevaid õigusi ja kohustusi, teenuseosutajatele esitatavaid nõudeid ning inimesele abivahendi müügi ja üürimisega kaasnevaid õigusi ja kohustusi. Seejuures on abivahendi vajaduse väljaselgitamine seotud loodava töövõime hindamise süsteemiga. Seose loomine on vajalik, et tagada riigi poolt selliste abivahendite andmine, mis on mitmekülgse funktsionaalsusega ja kasutatavad nii igapäeva- kui ka tööelus.

Ernst & Youngi analüüsis (2010) toodi probleemkohana välja, et abivahendite ühtne kättesaadavus kõigile abivajajatele ei ole tagatud. Nimetatud analüüsi kohaselt ei taga olemasolev süsteem abivahendite hüvitamist kõigile abivajajatele, kuna eelarve jaotatakse maakondade lõikes ning selle juures arvestatakse elanike arvu, mitte abivajajate arvu. Seega on maakondade lõikes abivahendite kättesaadavus erinev. Samuti on erinevates maakondades kehtestatud erinevaid piiranguid abivahendite rahaliste vahendite kasutamisele, millest tulenevalt on abivahendite kättesaadavus ja jaotamise tingimused ebaühtlased ning tekitanud seetõttu abivahendi saajate vahel maakondade võrdluses ebavõrdset kohtlemist. Probleemi lahendamiseks muudetakse eelnõuga abivahendite senist korraldust – kui siiani abivahendite süsteemi hallanud maavalitsused, siis eelnõus toodud muudatuse kohaselt viiakse abivahendite korraldus maavalitsuste pädevusest SKA

31

Ernst & Young Baltic. (2010). Soodustingimustel müüdavate ja laenutavate tehniliste abivahendite eraldamise menetlusskeemi analüüs. http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/kogumik/Sotsmin_20Tehn_20abivahend_20aruanne_2018_01_1_.pdf

54

pädevusse. Samuti täpsustatakse abivahendi vajaduse määramise ning riigi poolt hüvitamise osalusega ostmise ja üürimise tingimusi, õigustatud isikute ringi, piirhinna ja piirmäära mõisteid ning nende olemust.

Lisaks ei ole Ernst & Youngi 2010. aasta analüüsi kohaselt üle-eestilist ülevaadet abivahendite hindade kohta, mistõttu võivad abivahendite hinnad oluliselt ettevõtete lõikes erineda ning riigi rahaliste vahendite kasutamine ei ole sellest tulenevalt efektiivne. Samuti toodi välja vajadust hinnata abivahendi sobivust ja funktsionaalsuse vajalikkust abivajajast lähtuvalt. Lisaks ei ole tänase süsteemi kohaselt üle-eestilist andmebaasi, mis koondaks abivahendite müügi- ja laenutamisega seotud infot.

Eelnõus toodud muudatused arvestavad kehtiva abivahendite korraldusega seotud probleeme ning tagamaks tehniliste abivahendite efektiivne ja inimese vajadustest lähtuv korraldus ning hüvitamise skeem, on eelnõus täpsustatud abivahendi ostmisel ja laenutamisel eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korda, õigustatud isikute ringi, abivahendite loetelu ning selle muutmist, piirhinna ja piirmäära mõisteid ning nende olemust. Eelnõus toodud muudatuse kohaselt suureneb info kättesaadavus kuna teenuseosutaja peab näiteks meditsiiniseadmete ja abivahendite registris kajastama info müüdavate ja üüritavate abivahendite hindade kohta. Samuti peab teenuseosutaja edastama müüdud ja üüritud abivahendite kohta info Sotsiaalkindlustusametisse.

Ühe olulise probleemina on välja toodud, et saadavate abivahendite ja kaasnevate teenuste kvaliteet ei ole ühtlane. Kehtiva seaduse alusel ei ole sätestatud ühtseid nõudeid, millele abivahendeid müüv, üüriv või hooldav teenuseosutaja peaks vastama. Seetõttu võib Ernst & Youngi analüüsi kohaselt olla ühesuguse teenuse osutamine olla erineva kvaliteediga ning oleneda ka teenuse saaja elukohast. Sellest tulenevalt sätestatakse eelnõus toodud muudatustega nõuded ettevõtjale, kes müüb või üürib abivahendeid ning mille eest võtab riik tasu maksmise kohustuse üle.

b) Mõjutatud sihtrühm:

Eelnõus toodud muudatustega täpsustatakse abivahendi hüvitamiseks õigustatud isikute ringi, kuid ulatust ei ole kehtiva seadusega võrreldes muudetud. Tööealiste sihtrühma puhul on õigustatud isikute ring piiritletud isikutega, kellel on tuvastatud osaline töövõime või töövõime puudumine. Tööealiste sihtrühma puhul on oluline, et tööealised isikud oleksid rohkem seostatud tööturu- ja tööhõive meetmega ning et tööealisele isikule väljastatud abivahend oleks hinnatud ka inimese tööks vajalikke funktsionaalsusi toetavast küljest.

Eelnõuga täpsustatakse ka alaealise isiku mõistet ning eelnõus toodu kohaselt on edaspidi õigustatud isikuks alaealine kuni 18-aastaseks saamiseni ning tööealine isik alates 18 eluaastast. Eelnõus on eraldi sihtrühmana välja toodud ka vanaduspensioniealised isikud.

Lisaks on eelnõus tööealiste isikute puhul tehtud erand põetus- ja hooldusvahendite suhtes, mis võimaldab soodustingimustel abivahendit osta või üürida ka isikul, kellel on tuvastatud puude raskusaste. Eelnõus on täpsustatud erijuhte, millal isikul on õigus tasu maksmise kohustuse ülevõtmisele.

Mõju analüüsis ei analüüsita mõju eelnõus toodud erandist või erijuhtudest lähtuvalt ning sihtrühma määratlemisel on aluseks abivahenditeteenuse muudatuse peamine sihtrühm (õigustatud isikud), kelleks on alaealised, tööealised isikud, kellel on tuvastatud osaline või puuduv töövõime ning vanaduspensioniikka jõudnud isikud.

Rehabilitatsiooniteenuse hüvitamine

a) Probleemi määratlus:

55

Hetkel määrab inimesele töövõime kaotuse Sotsiaalkindlustusamet (edaspidi lühendatult SKA), mille kaudu osutatakse isikutele rehabilitatsiooni pigem sotsiaalteenuse laadi teenusena. Kui inimene soovib leida sobivat tööd, siis peab ta pöörduma töötukassasse. Kuna kehtiva õiguse kohaselt on rehabilitatsiooniteenuse saamise õigus kõigil puuetega inimestel, siis võimaldab praegune süsteem teenust kasutada ka neil, kes seda tegelikkuses ei pruugi vajada. PITRA32 projekti käigus selgus, et kuni 80% inimestest, kes rehabilitatsiooniteenust taotlevad, vajavad suures osas hoopiski teiste valdkondade toetavaid teenuseid nagu tervishoiu-, tööturu-, või kohaliku omavalitsuse teenused. See tähendab, et rehabilitatsiooniteenus ei ole sihistatud ning vajaduspõhine. Samuti on 2008. aastal läbi viidud rehabilitatsiooniteenuste pakkumise ja korralduse uuringus välja toodud, et sageli tullakse teenusele valede ootustega, et saada vaid „mõnuprotseduure“. Kõige esmalt tuleks hoolikalt analüüsida, kas inimene vajab rehabilitatsiooniteenust või mõnd muud toetavat teenust.33 Muudatuste kohaselt on õigus sotsiaalset rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks õigus isikutel juhul, kui teenus on vajalik järgnevate eesmärkide saavutamiseks: iseseisev elamine, hariduse omandamine, ühiskonnas osalemine või töövõime tugevdamine (seda ka siis, kui isikul on tuvastatud täielik töövõime puudumine). Tööalast rehabilitatsiooniteenust osutatakse inimestele töötukassa kaudu juhul, kui see on vajalik tööle saamiseks või töötamise toetamiseks. Riik ei hüvita rehabilitatsiooniteenust, kui kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks teenuse osutamise vajadus puudub. Seega tulenevalt muutustest hakkavad riigi hüvitatavat teenust saama ainult need isikud, kes seda tõeliselt vajavad. Rehabilitatsiooni teenuse hüvitamise õiguse tekkimise aluseks on täna puue, mis tähendab, et teenust saavad peamiselt puudega inimesed, kes on lapsed, puuduva töövõimekusega isikud või vanaduspensionärid. See aga ei võimalda teenust saada isikutel, kellel puue puudub. Muudatuse järgselt on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse hüvitamist õigustatud saama ka puuduva töövõimega isikud, kellel puuet tuvastatud ei ole, kuid kes vajavad igapäevaelu toetamiseks toetavaid teenuseid. Täna väljastab Sotsiaalkindlustusamet rehabilitatsiooniteenust saama õigustatud isikule suunamiskirja rehabilitatsiooniteenuse saamiseks. Rehabilitatsiooni teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused on aga regiooniti erinevad. Puudub järelvalvesüsteem selle kohta, et kõik tingimused oleksid asutustes täidetud. Rakendusasutusena on SKAs ainult üks järelvalveametnik. Teenuste osutajate madal kvaliteet piirab rehabilitatsioonivaldkonnas pädevate teenuse osutajate valikut ja raskendab teenuse tulemuslikkuse hindamist. Samuti on täna asutustes, kuhu SKA inimesi määrab, pikad järjekorrad. Teenuse järjekorras oli SKA andmetel 01. jaanuari 2014. a seisuga 7000 inimest, sh 5800 tööealist inimest. Uue süsteemi kohaselt valib isik, kes on sotsiaalset rehabilitatsiooni teenust suunatud saama, oma vajadustele vastava teenuse osutaja ise. SKA ei maksa isiku rehabilitatsiooni eest kindlale asutusele, vaid isik ise valib asutuse, kellele SKA teenuse eest maksma hakkab. Selle tulemusena hüvitatava teenuse saajate valikuvõimalused laienevad, lisaks satuvad teenuse osutajad olukorda, kus neil tuleb isikute soovidele vastamiseks teenuste kvaliteedi taset tõsta ning selle tulemusena arendatakse ka ausa konkurentsi tingimusi.

b) Mõjutatud sihtrühm:

32

ESF programmi Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed: PITRA 1 ja PITRA 2 (Puudega inimene tööturule rehabilitatsioonisüsteemi arendamisega, Tervise Arengu Instituut) 2006-2008 33

Sotsiaalministeerium, (2008). Rehabilitatsiooniteenuse pakkumise ja korralduse uuring. Saar Poll OÜ/ Euroopa Sotsiaalfond http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/kogumik/REHAraport_pikk.pdf

56

Peamine sihtrühm, keda ümberkorraldused enim mõjutavad on välja toodud vastavalt sellele, millised isikud on õigustatud tulevikus saama sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust. Peamine sihtgrupp jaguneb eelnõu seletuskirja alusel kolmeks. Esmalt on tulevikus sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse hüvitamisele õigustatud kuni 16-aastaseks saamiseni ehk tööealiseks saamiseni lapsed, kellel on tuvastatud puude raskusaste ning lapsed, kellele koostatakse rehabilitatsiooniplaani puude raskusastme tuvastamiseks. Lisaks alaealised, kes on teenusele suunatud alaealiste komisjoni otsusel (kehtiva alaealiste mõjutusvahendite seaduse alusel). Sihtgrupi suurus kehtiva regulatsiooni alusel on 01. jaanuari 2014.a seisuga hinnanguliselt 986234 last.

Teiseks on tulevikus sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse hüvitamist võimalik saada puuduva töövõimega tööealistel isikutel, kellel SKA on tuvastanud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse. Täna on sihtgrupp määratud vastavalt puude olemasolule. See tähendab, et tulevikus tuleb arvestada ka nende isikute kuulumist õigustatud isikute hulka, kellel puudub puue, kuid kellele on määratud puuduv töövõimetus. Eelnõuga tehtavad muudatused mõjutavad seega kõiki tööealisi (16-62- aasta vanuseid) puudega inimesi, keda oli 01. jaanuari 2013. a seisuga Eestis 50 879, aga ka neid osalise töövõimega isikuid, kes peavad seadusemuudatuse jõustumisel läbima uue hindamise ning võivad seeläbi sattuda samuti puuduva töövõimega isikute ringi. Töövõimetuspensionäre, kes tulevikus tõenäoliselt suunduvad SKA teenusele ehk tulevased isikud, kellel töövõime puudub on Eestis 01. jaanuari 2014. a seisuga kokku hinnanguliselt 2657535 inimest. See on hetkel 27% kõigist püsiva töövõimetusega isikutest. Samas see protsent võib tulevikus pidevalt kasvada.

Ka saavad tulevikus sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse hüvitamist vanaduspensioniealised puudega inimesed, keda oli Eestis 2013. aasta seisuga 77 617 inimest ning ennetähtaegselt vanaduspensionile jäänud puudega inimesed, kellel SKA on tuvastanud teenuse vajaduse. Ennetähtaegsete vanaduspensionäride vanusegrupp jääb tavaliselt 60–64 aasta vahele ning võttes aluseks puudega inimeste osatähtsuse vastavas eagrupis, võib sihtgrupi suuruseks eeldada ca 2000 isikut. Lisaks sätestatakse teenuse saamise õigus päästeteenistuse seaduse alusel vanaduspensioni ootel olevatele isikutele, kellel SKA on tuvastanud rehabilitatsiooniteenuse vajaduse. Nende isikute kohta andmed puuduvad, kuid nad moodustavad tõenäoliselt väga minimaalse osa kogu sihtgrupist. Statistikaameti andmetel oli 1. jaanuari 2014. a seisuga Eesti rahvaarv 1 315 819 inimest. Sotsiaalset rehabilitatsiooniteenuse sihtrühm on muudatuse jõustudes hinnanguliselt 166 933 inimest.

Sotsiaalsed, sealhulgas demograafilised mõjud

Abivahendite eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine Esmase hindamise kohaselt kaasneb eelnõus toodud abivahendite hüvitamise muudatusega oluline sotsiaalne mõju. Abivahendite hüvitamise muudatuse peamiseks sihtrühmaks (õigustatud isikuteks) on alaealised ehk alla 18-aastased lapsed, alates 18 eluaastast tööealised isikud, kellel on tuvastatud osaline töövõime või töövõime langus, riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudnud isikud.

34

Sotsiaalkindlustusameti andmed, Sotsiaalministeeriumi arvutused. 35

Sotsiaalkindlustusameti andmed, Sotsiaalministeeriumi arvutused.

57

Statistikaameti andmetel oli 2014. aasta alguses 243 640 alla 18-aastast last. Vanaduspensioniealisi (63-aastased ja vanemad) oli samal ajal 274 169. Tööealisi (18-63) osalise või puuduva töövõimega (töövõimekaotus 10–100%) inimesi oli Sotsiaalkindlustusameti andmetel 1. jaanuari 2014.a seisuga 102 772. Eelnevast lähtuvalt moodustab abivahenditeenuse potentsiaalne kasutajate arv hinnanguliselt 47% Eesti elanikkonnast (st alaealised lapsed, 10–100%-lise ehk osalise või puuduva töövõimekaotusega isikud ja vanaduspensioniealised). Seega on muudatusest mõjutatud sihtrühma suurus keskmine. Abivahendite tegelik kasutajate arv võib olla aga sellest väiksem – nt 2013. a oli kehtiva seaduse alusel soodustingimustingimustel eraldatavate ning riigieelarvest kompenseerivate abivahendite saajaid kokku 64 420 ning neist 14,1% moodustasid alla 18-aastased lapsed, tööealised isikud 15,8% ning vanaduspensioniealised 70,1%. Samas tuleb arvestada, et võrreldes tänasega täpsustatakse eelnõus toodud korralduse muudatusega nii abivahendi vajaduse hindamist kui ka õigustatud isikute ringi. Abivahendite korralduse muutmise vajadust on käsitletud nt Ernst & Young’i 2010. aasta analüüsis36. Analüüsis toodi probleemidena välja, et nt teenust puudutavad töökorraldus- ja menetlusprotseduurid ei ole piisavalt täpsed, abivahendite ühtne kättesaadavus kõigile abivajajatele ei ole tagatud, info teenuse kohta ei ole piisavalt tagatud, ei ole tagatud ühtne teenuse kvaliteet. Probleemide lahendamiseks toodi analüüsis välja ka mitmeid ettepanekuid. Abivahendite hüvitamisega seotud probleemidest lähtuvalt muudetakse eelnõus toodud abivahendite korralduse muudatustega abivahendi vajaduse määramine täpsemaks ja kvaliteetsemaks, et tagada inimesele nende vajadusest ja aktiivsusest lähtuvad abivahendid. Selleks täpsustatakse perearsti ja eriarsti määramise pädevuse ulatust ning tööealiste puhul seotakse abivahendi määramine töövõime hindamisega. Inimese vajadusest ja aktiivsusest lähtuvate abivahendite tagamine parandab inimeste toimetulekuvõimet nii koduses kui ka avatud ruumis, mis omakorda suurendab ühelt poolt nende inimeste iseseisvust ning teiselt poolt vähendab nende lähedaste või määratud hooldajate hoolduskoormust. Lisaks suureneb inimeste sotsialiseerumine ning kaasarääkimine ühiskonnas. Abivahendite tihedam seostamine töövõime hindamisega võimaldab ka hüvitamise kaudu tagada inimestele abivahendeid, mis toetavad nende tööl püsimist või tööle naasmist. Saar Polli 2013. aasta analüüsi37 kohaselt hindas tänastest mittetöötavatest töövõimetuspensionäridest 10%, et nad vajaksid abivahendeid, mis aitaks neil tööl toime tulla. Ka töötavatest töövõimetuspensionäridest 9% nägi abivahendite vajadust. Eelnõus toodud abivahendite hüvitamise muudatuse mõju ulatust võib pidada keskmiseks kuna mõjutatud sihtrühma jaoks ei kaasne olulisi kohanemisraskusi, kuid nende käitumises võivad aset leida teatud muutused. Kehtiva seaduse alusel on abivahendite kasutajate arv olnud erinev ning ka abivahendi vajadus võib olla ajaliselt muutuv. Seega on muudatuse mõju sagedus keskmine, kuna potentsiaalsed abivahendi saajad puutuvad muudatusega kokku regulaarselt, kuid mitte igapäevaselt. Näiteks on vaja teatud juhtudel pöörduda regulaarselt abivahendi vajaduse hindamiseks arsti juurde. Regulaarse pöördumise korral on võimalik teha vajadusel muudatusi abivahendi kasutamises.

36

Ernst & Young Baltic. (2010). Soodustingimustel müüdavate ja laenutavate tehniliste abivahendite eraldamise menetlusskeemi analüüs. http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/kogumik/Sotsmin_20Tehn_20abivahend_20aruanne_2018_01_1_.pdf 37

Vahopski, R., Lauri, M., jt. (2013). Töövõimetoetuse seaduse mõjuanalüüs – eelhindamine. Saar Poll OÜ. Tellija: Sotsiaalministeerium/Euroopa Sotsiaalfond.

58

Sihtrühma täpsustamisel ei ole olulisi kitsendusi tehtud ning ka nendel juhtudel ei jää inimene ilma abivahendita, kui toimetulekuks või töötamise toetamiseks vajab abivahendit inimene, kellel on määratud puue, kuid kellele ei ole määratud osalist töövõimet või töövõimetust. Hinnangute kohaselt on sellise sihtrühma suuruseks 1000 inimest (arvestades tööealisi inimesi, kellel on ametlik puude raskusaste, kuid kellele ei ole määratud töövõimekaotust). Riski maandamiseks planeeritakse tagada vajalikud abivahendid EL 2014–2020 struktuuritoetuste vahenditest. Eelnõus toodud muudatuste puhul võib lugeda väikeseks riskiks asjaolu, et kõik potentsiaalsed isikud ei pruugi alguses pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole, vaid jätkavad senist praktikat pöördudes maavalitsuse poole. Seega võib öelda, et eelnõus toodud muudatusega kaasnev ebasoovitavate mõjude risk on väike. Kokkuvõttes kaasneb abivahendite korralduse muudatusega oluline sotsiaalne mõju, kuna mõju ulatus ja mõjutatud sihtrühma suurus on keskmine ning mõju sagedus on keskmine. Muudatusega ei kaasne olulist ebasoovitavate mõjude riski (väike risk).

Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine Uue süsteemi kohaselt hinnatakse rehabilitatsiooni vajadust isikupõhisemalt, mis tähendab, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust hüvitatakse ainult nendele inimestele, kelle puhul nähakse vajadust pakkuda tuge iseseisvaks elamiseks, hariduse omandamiseks, ühiskonnas osalemiseks või töövõime tugevdamiseks juhul, kui isikul on tuvastatud täielik töövõime puudumine. Vajaduspõhisema teenuse osutamisel paraneb sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse hüvitamise sihtrühma kuuluvate isikute igapäevane toimetulek. Seega mõju ulatus sihtgrupile on keskmine, kuna isikute käitumises võivad küll seoses teenuste iseloomu ümberkujundamisega kaasneda muudatused, kuid nendega ei tohiks kaasneda olulisi kohanemisraskusi. Mõju sagedus on väike, kuna eelnõus toodud muudatustest tingitult puutub isik rehabilitatsiooniteenuse hüvitamisel uue sotsiaalteenuse iseloomuga kokku ebaregulaarselt või harva. Kuigi isikutega tegeletakse rehabilitatsiooniteenuse osutamise käigus pidevalt, siis kokkupuude uue süsteemiga SKAs on niiöelda ainukordne. Edasine protsess toimub juba vastavalt sellele, millist teenust klient täpsemalt vajab. Sihtrühma, keda antud muudatus puudutab, kuuluvad kõik eespool määratletud sotsiaalse rehabilitatsiooni hüvitamiseks õigustatud saajate hulka kuuluvad isikud. Nendeks on hinnanguliselt 166 933 inimest, mis moodustab Eesti elanikkonnast umbes 13%. Kuna mõjutatud objektide hulk võrreldes kogu grupi suurusega on vahemikus 5-50%, siis on tegemist keskmise mõjuga. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk väljendub selles, et SKA juhtumikorraldajad ei pruugi olla pädevad määramaks ära, millist teenust isikud täpsemalt vajavad. 2008. aastal läbi viidud uuringus tõid rehabilitatsiooniteenuse kvaliteedi osas välja samuti mitmeid puudusi, mida saaks lahendada spetsialistide kvalifikatsiooni tõstmisega. Kaasa arvatud sissejuhatavate teemade puhul, kus määratakse ära inimese rehabilitatsiooniteenusele suunamine. Üheks vajaduseks oli ka kvaliteedijuhtimise alaste koolituste vajadus rehabilitatsiooniteenust osutavate spetsialistide erialade kaupa.38

38

Sotsiaalministeerium, (2008). Rehabilitatsiooniteenuse pakkumise ja korralduse uuring. Saar Poll

OÜ/ Euroopa Sotsiaalfond

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/kogumik/REHAraport_pikk.pdf

59

Teiseks jääb puuduva töövõimega isikute puhul alati võimalus, et uue töövõime hindamise kaudu saavad neist osalise töövõime kaotusega töövõimetuspensionärid ja seega ka automaatselt töötukassa kliendid, kes hakkaksid saama toetust koos aktiivsete tööturumeetmetega. See aga tähendab, et toetuste saamiseks peavad need isikud täitma aktiivseid toetuse saamise meetmeid passiivsete meetmete asemel, mida oodatakse neilt SKA klientidena. Seega tekib risk, et inimestel ei ole motivatsiooni oma töövõimekuse parandamiseks. Samas on ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk siiski väike, kuna negatiivse iseloomuga mõjud on pigem väiksed. Kuigi mõju ulatus ja mõjutatud sihtgrupi suurus on keskmised, siis täiendavat olulise mõju analüüsi ei teostata, kuna oma olemuselt jääb sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse hüvitamine ja teenuse sisu sarnaseks varem toiminud rehabilitatsiooni teenusega, olulised muudatused kaasnevaid vaid isikutele, kes varem sarnase teenusega kokku ei ole puutunud. Samuti on mõju sagedus ja ebasoovitavate mõjude risk väikesed. Teine sotsiaalne mõju, mis puudutab antud sihtgruppi, on seotud muudatusega, mille kohaselt saab isik ise otsustada, missugusesse asutusse ta soovib teenust saama minna. Antud juhul avarduvad nii inimeste valikuvõimalused kui ka muutub senine rahastamise korraldus. SKA ei rahasta asutust enam selle põhjal, kuhu ta ise isiku on määranud, vaid asutuse valib teenuse saaja. See vähendab järjekorda, kuna võimalus on valida ka selliste teenuseosutajate vahel, keda SKA varem ei rahastanud. Sihtgruppi kuuluvad isikud on seeläbi paremini sotsiaalselt kaasatud, kuna saavad avaldada oma arvamust teenuse asukoha suhtes. Mõju ulatus on siinkohal keskmine, kuna sihtrühma käitumises esinevad küll muutused, kuid nendega ei kaasne eeldatavalt kohanemisraskusi. Mõju sagedus on väike, kuna teenusele läinud isiku kokkupuude teenuse osutaja valikuprotsessiga on ebaregulaarne ja harv. Peamiselt oleneb see sellest, mitu korda isik elu jooksul riigi poolt hüvitatavat rehabilitatsiooniteenust saab. Mõjutatud sihtrühma suurus puudutab samuti kõiki eespool määratletud sotsiaalse rehabilitatsiooni hüvitamiseks õigustatud saajate hulka kuuluvaid isikuid. Nendeks on hinnanguliselt 166 933 inimest, mis moodustab Eesti elanikkonnast umbes 13%. Kuna mõjutatud objektide hulk võrreldes kogu grupi suurusega on vahemikus 5–50%, siis on tegemist keskmise mõjuga. Ebasoovitatavate mõjude risk avaldub eelkõige selles, et teenuse osutajad on ebaühtlase kvaliteediga. Seetõttu võivad tekkida järjekorrad parema kvaliteediga teenuseid osutavatesse asutustesse. Risk on väike, kuna negatiivse iseloomuga mõju on pigem väike. Kokkuvõttes on antud muudatuse puhul mõju ulatus ja mõjutatud sihtrühma suurus keskmised, mõju sagedus väike ning ebasoovitavate mõjude risk samuti väike.

Tööalase rehabilitatsiooni teenus Tööalase rehabilitatsiooni teenuse sihtrühm on isik: a) kellel on määratud puue puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse alusel, b) kellel on tuvastatud osaline töövõime töövõimetoetuse seaduse alusel ja c) kes on tunnistatud püsivalt töövõimetuks riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel ning on vanuses 16 kuni vanaduspensioniiga (välja arvatud kui isik saab ennetähtaegset vanaduspensioni või vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetust). 01. jaanuari 2014. a seisuga oli töövõimekaoga isikuid vanuses 18-63 eluaastat 102 77239. Puudega inimesi vanuses 16-62 oli 01. jaanuari 2014. a seisuga 48

39

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet.

60

03940, kellest suur osa võib kuuluda ka töövõimekaoga inimeste hulka. Eelnõuga tehtavate rehabilitatsioonikorralduse muudatuste tagajärjel laieneb oluliselt sihtrühm, kellel on õigus rehabilitatsiooniteenust saada. Kuna teenuse üheks eesmärgiks on inimeste töövõimet säilitada ja tõsta, et seeläbi tööturule siseneda või sinna püsima jääda, siis sihtrühma laiendamise tagajärjel suuremal hulgal inimestest toimetulek paraneb. Kui inimesed on hõives, siis nad teenivad regulaarset sissetulekut ning saavad paremini hakkama. Tööalase rehabilitatsiooni teenuse sihtrühma kuuluvad Eesti Töötukassas töötuna ja tööotsijana arvele võetud isikud ja hõives olevad isikud. Hõives olevate ehk aktiivsete isikute hulka kuuluvad lisaks töötavatele inimestele, tulumaksuseaduse § 9 nimetatud juhtimis- ja kontrollorgani liikmed, füüsilisest isikust ettevõtjad, isikud, kes on maksukohustuslaste registrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses osaleva abikaasana, õppijad (põhi-, kesk-, kutse- ja kõrgkoolis) ja aja-, asendus- ja reservteenistuses viibivad (täielik nimekiri hõives olevatest, kellel on tööalase rehabilitatsiooni teenusele õigus on tööturuteenuste ja –toetuste seaduse § 6 lõike 5 punktides 3–51 ja 7 nimetatud isikud). Tööalasel rehabilitatsioonil osalemine mõjutab töötute võimalusi tööturule sisenemiseks, sest töötukassal on üks täiendav tööturuteenus, millega saab töölesaamise takistusi kõrvaldada. Tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamine töötukassa poolt, võimaldab tööealisel inimesel saada kompleksset abi ühest asutusest. Töötukassa hindab kõiki töölesaamist takistavaid ja soodustavaid asjaolusid ning lähtuvalt sellest pakub mitmekülgset abi, sh töövõimet toetavat rehabilitatsiooni, mida varasemalt pidi tööealine isik Sotsiaalkindlustusametist taotlema. Töötutel, kellel on määratud puue, tuvastatud osaline töövõime või tunnistatud püsivalt töövõimetuks, paranevad töölesaamise väljavaated, sest teenusel osalemise tagajärjel vähendatakse nende töölesaamise takistusi, mis on tingitud nende töövõime langusest. See omakorda parandab väljavaateid tööle kandideerimisel ja tööle saamisel. Tööturuteenuste ja –toetuste seaduse § 6 lõike 5 punktides 3–51 ja 7 nimetatud isikute puhul mõjutab tööalasel rehabilitatsiooni teenusel osalemine nende isikute võimet jätkata töötamist oma senisel töökohal või jätkata õppimist. Samuti ennetab teenusel osalemine nende töötuks jäämist või õppimise katkestamist, sest rehabilitatsiooniteenuse eesmärgiks on töövõime parandamine. Töölesaamist toetavate rehabilitatsiooniprogrammide 2012-2013 Rehabiliteerivate sekkumiste ja nende tulemuslikkuse analüüsist41 selgusid rehabilitatsiooniteenusel osalejate eesmärgid, mida seoses töötamisega sooviti saavutada. Peamiseks eemärgiks oli olemasoleva tegevusvõime säilitamine või taastamine, et oma senisel töökohal töötamist jätkata või oma ettevõtte tegevusega jätkata. Kuna tööotsijana saab end töötukassas arvele võtta nii ilma tööta kui ka töötav inimene, siis mõju neile seoses tööalase rehabilitatsiooni teenusel osalemisega on sama, mis kahe eelneva sihtrühma kirjelduses. Mõju sõltub sellest, kas rehabilitatsiooniteenus toetab isikut tööeluks ettevalmistamisel või töötamise jätkamisel. Töölesaamist toetavate rehabilitatsiooniprogrammide pakkumine lõppraportist42 selgub, et mõju rehabilitatsiooniteenusel osalejatele on mitmes valdkonnas, mis on seotud ka tööturul osalemisega. Uuringus osalenud ja rehabilitatsiooniteenust saanud isikud ütlesid, et rehabilitatsioon mõjutab motivatsiooni tööd otsida ja tööl käia. Lisaks mõjutab teenusel osalemine isikute sotsiaalset aktiivsust ja ühiskonnaelus osalemise motivatsiooni. 40

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet. 41

Narusson, D. (2013). „Töölesaamist toetavate rehabilitatsiooniprogrammide 2012-2013 rehabiliteerivate sekkumiste ja nende tulemuslikkuse analüüs“. Koostaja: Astangu Kutserehabilitatsioonikeskus 42

„Töölesaamist toetavate rehabilitatsiooniprogrammide pakkumine“ lõppraport, 2011. Koostaja:

Astangu Kutserehabilitatsioonikeskus ja Sotsiaalministeerium.

61

Uue teenuse lisandumine tööturuteenuste hulka toob kaasa olulise sotsiaalse mõju, kuna muudatustega mõjutatud sihtrühma suurus on keskmine (mõjutab olulist osa Eesti rahavastikust). Mõju ulatus ja mõju sagedus on samuti keskmised, sest muudatus toob kaasa inimeste käitumise kohandamise muutuse ning mõju avaldub regulaarselt. Muudatusega kaasnevate ebasoovitavate mõjude risk on madal.

Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Abivahendite eest tasu maksmise kohustuse üle võtmine Mõju riigijulgeolekule ja välissuhetele on hinnatud lähtuvalt sellest, kas ja mil määral mõjutavad eelnõus toodud muudatused Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmist ning rahvusvaheliste organisatsioonide hinnanguid Eesti kohta (eelnõus toodud muudatus ei mõjuta riigi julgeolekut). Välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega suhtlust mõjutab eelnõu sellega, et eelnõus toodud abivahendi korralduse muudatusega täidetakse puuetega inimeste konventsiooni artiklis 20 sätestatud kohustusi. Samas on mõjutatud sihtrühma suurus väike, sest puudutab kokkuvõttes alla 5% välislepingutest. Ka mõju ulatus on väike ning ebasoovitavaid mõjusid ei kaasne. Kokkuvõttes võib abivahendite korralduse muudatuse mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele pidada väheoluliseks, kuna nii mõju ulatus kui ka mõjutatud sihtrühma suurus on väike. Samuti ei kaasne muudatusega ebasoovitavaid mõjusid riigi julgeolekule ja välissuhetele.

Sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni teenuse hüvitamine Eelnõuga kaasnevad muudatused sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni teenuse osas ei avalda mõju riigi julgeolekule, seega täpsemat mõjuanalüüsi selles osas ei teostata. Suhtlust välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega eelnõus toodud muudatused mõnes osas mõjutavad. Nimelt teenuse õigeaegse ja tulemusliku osutamise ja riigi poolt hüvitamisega täidetakse puuetega inimeste konventsiooni artiklis 26 sätestatud kohustusi. OECD on jaganud hinnanguid ja soovitusi selle kohta, et Eesti 2012. aasta majandusaruandes peaks lõpetama inimeste saatmise ühest asutusest teise. Efektiivseks peetakse hindamise, aktiveerivate meetmete ning hüvitise administreerimist ehk ühtset juhtumikorraldust ühes asutuses. Seonduvalt eelnevaga on siiski tegemist väga spetsiifilise mõjuvaldkonnaga, mille tulemusena nii mõju ulatus, sagedus, sihtrühma suurus kui ka ebasoovitatavate mõjude kaasnemise risk on pigem väike.

Mõju majandusele

Abivahendite hüvitamine Mõju abivahendeid müüvatele/üürivatele ettevõtetele: Täpsed andmed kõigi ettevõtete kohta, kes üldse tegelevad abivahendite müügi või üürimisega, puuduvad. Kehtiva seaduse alusel on soodustingimustel abivahendeid müüvate või üürivate ettevõtete arv umbes 40–50 vahel43. Sellest lähtuvalt võib eeldada, et

43

Sotsiaalministeerium. (2013). Soodustingimustel tehniliste abivahendite eraldamine. http://www.sm.ee/nc/meie/statistika/sotsiaalvaldkond/sotsiaalhoolekanne/proteesid-ortopeedilised-ja-muud-abivahendid.html?cid=1391&did=10517&sechash=fdca6348

62

abivahenditega tegelevate ettevõtete arv moodustab väga väikese osa ettevõtete üldarvust (alla 1%). Seega on mõjutatud sihtrühma suurus väike. Abivahendite hüvitamise korralduse muudatuse kohaselt peab abivahendi müüja või üürija tagama, et meditsiiniseadmete ja abivahendite andmekogus kajastub tema poolt pakutavate abivahendite jae- ja üürhindade, teenuskoha kontaktide info ning abivahendite kirjeldus. Samuti peab abivahendi müüja või üürija edastama info Sotsiaalkindlustusametile. Eelnõus toodud muudatustega ei kaasne aga halduskoormuse suurenemist, kuna ka kehtiva seaduse alusel tuleb tehnilisi abivahendeid väljastavatel ettevõtetel pidada arvestust tellimuste ja klientide kohta, registreerida tehniliste abivahendite soodustingimustel ostu või laenutamise taotlusi. Samuti peavad soodustingimustel tehnilisi abivahendeid müüvad või laenutavad ettevõtted kehtiva seaduse alusel esitama kvartaalseid aruandeid maavalitsustele. Meditsiiniseadmete ja abivahendite registris teabe kajastamisega suureneb muudatuse järgselt abivahendite ja kompenseeritavate meditsiiniseadmete turusegmendi läbipaistvus, millest tulenevalt muutub tõhusamaks järelevalve ülesannete täitmine. Avalik hinnainfo on seeläbi ühes keskkonnas, mõjutades ettevõtete vahelist konkurentsi samasid või analoogseid tooteid pakkudes. Lisaks tekib riigil ülevaade abivahendite turust: pakkujad ja nende tootevalik. Info kättesaadavus mõjutab oluliselt abivahenditega seotud valikut, rahastust ja järelteenuseid. Nii rahalisest kui kvaliteedi aspektist tehtud otsused mõjutavad pikas perspektiivis ka riigi rahalisi vahendeid. Eelnõus toodud muudatused avaldavad mõju abivahenditega tegelevate ettevõtete konkurentsile ning tekitavad hindade alandamise surve. Muudatuse järel ei sõlmita teenuseosutajatega enam teenusmahtudega lepinguid, vaid lepingud tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks. Lisaks rakendatakse põhimõtet, et raha liigub inimesega kaasas. See kõik tagab tänasega võrreldes suurema ja tervema konkurentsikeskkonna abivahenditega tegelevate ettevõtete vahel. Praegu on konkurentsi pärssivaks asjaoluks teenusmahtudega lepingud, mis sõlmitakse varasema eelarve kasutamist arvestades ning uutel turule tulijatel on turule sisenemine piiratud. Lisaks annab see soosiva konkurentsikeskkonna ka uutele teenuse osutajatele turule tulemiseks. Muudatuse mõju ulatust abivahenditega tegelevatele ettevõtetele võib pidada keskmiseks kuna ettevõtete käitumises võivad toimuda muutused, kuid eelduslikult ei kaasne sellega olulisi kohanemisraskusi. Mõju sagedus on aga väike - arvestades ettevõtete tegevuste laiapõhjalisust ei tegele kõik vastavad ettevõtted abivahendite müümise või üürimisega igapäevaselt ning meditsiiniseadmete ja abivahendite registris andmete uuendamist või andmete lisamist ei tehta igapäevaselt, vaid ebaregulaarselt (harva). Kokkuvõttes võib abivahendite korralduse muudatuse mõju ettevõtetele pidada siiski väheoluliseks, kuna nii mõjutatud sihtrühma suurus kui ka mõju sagedus on väike ning muudatusega ei kaasne ebasoovitavaid mõjusid. Mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslike otsustele: Ettevõtete vahel tihedama konkurentsi tekkimine ning see, et inimesel on võimalik vabalt valida teenuse osutaja, loob eeldused hindade kasvu aeglustumiseks ning kohati eelduslikult hindade alanemiseks. See loob eelduse, et rahalisi vahendeid on võimalik ka riigi poolt efektiivsemalt kasutada ning tagada seeläbi suuremale arvule inimestele abivahendite kättesaadavus. Konkurentsi tekkimine ja võimalik hindade aeglustumine või hindade alanemine võimaldab inimestel soetada soodsama hinnaga abivahendeid ehk omaosalus muutub seeläbi väiksemaks. Info kättesaadavuse paranemine aitab tagada selle, et tulevasele teenusesaajale on abivahendite tehniline info kui ka maksumus kättesaadavad.

63

Arvestades abivahenditeenuse sihtrühma potentsiaalset suurust puudutavad eelnõus toodud muudatused hinnanguliselt alla 50% Eesti leibkondadest. Kehtiva seaduse alusel soodustingimustel abivahendi saajate arv moodustab aga hinnanguliselt 5% Eesti leibkondadest. Kokkuvõttes võib pidada mõjutatud sihtrühma suurust keskmiseks. Abivahenditega tegelevate ettevõtete konkurentsi suurenemise ning hindade alanemise või hindade aeglustumise mõju leibkondade tarbimiskäitumisele ja toimetulekule võib pidada siiski väikeseks. Sotsiaalministeeriumi soodustingimustel tehniliste abivahendite eraldamise statistika kohaselt oli 2013. aastal isiku omaosalus keskmiselt ühe abivahendi saaja kohta 51 eurot. Abivahendi saajate sissetulekute kohta andmeid ei ole, mistõttu ei saa üks-ühele hinnata kui suure osa omaosalus isiku sissetulekutest moodustab. Kaudselt on võimalik võrrelda Statistikaameti sissetulekute andmeid abivahendite eraldamise statistikaga. Statistikaameti viimaste (st 2012. a) andmete kohaselt oli leibkonnaliikme keskmine netosissetulek kuus 457 eurot. Võrreldes isiku omaosaluse andmeid leibkonnaliikme netosissetuleku andmetega, võib öelda, et abivahendi saaja isiku omaosalus moodustaks hinnanguliselt 11% leibkonnaliikme netosissetulekust. Seega võib öelda, et mõju ulatus leibkondade tarbimiskäitumisele on väike. Kuna abivahendi vajadus võib ajas muutuda, siis on ka mõju sagedus väike (tegemist on ebaregulaarse mõjuga). Ebasoovitavate mõjude riskina võib välja tuua olukorra, kui muudatusega oodatud mõju eelduseid ei täideta st konkurents abivahenditega tegelevate ettevõtete vahel ei suurene ning muutusi hindades ei kaasne. Samas võib aga öelda, et ebasoovitavate mõjude risk on siiski väike, kuna võrreldes tänasega ei kaasne ka olukorra halvenemist. Kokkuvõttes on abivahendite korralduse muudatuse mõju Eesti leibkondadele pidada siiski väheoluliseks - kuigi mõjutatud sihtrühma suurus on keskmine, on mõju sagedus ja mõju ulatus väike. Muudatusega ei kaasne ebasoovitavaid mõjusid.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse hüvitamine Mõju leibkondade toimetulekule: Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse hüvitamisel võib vajaduspõhisemale teenuse osutamisele rõhumine parandada inimeste toimetulekut ning ennetada inimeste seisundi halvenemist, puude tekkimise võimalust ning sellega tekkivaid hilisemaid kulusid nii inimesele kui ühiskonnale tervikuna (sh sotsiaal- ja tervishoiusüsteemile). Kaudselt võib see mõjutada ka leibkondade toimetulekut. Täpsed andmed selle kohta, kui paljud leibkonnad täna rehabilitatsiooniteenust saavad, puuduvad. Samas oli Statistikaameti andmetel Eestis 2011. aasta rahvaloenduse andmetel ühe leibkonna keskmine suurus 2,13 inimest. Kokku oli 2012. aastal Eestis Statistikaameti andmetel 597 300 leibkonda. Analüüsitavas sotsiaalse rehabilitatsiooni hüvitamise sihtrühmas on hinnanguliselt 78 372 leibkonda. See moodustab umbes 13% kogu leibkondade arvust, mis tähendab, et mõjutatud objektide hulk võrreldes kogu grupi suurusega on keskmine. Mõju ulatust, sagedust ja ebasoovitavate mõjude riske aga võib hinnata väikseks, kuna on raske analüüsida kui suures ulatuses mõjud leibkondadele avalduvad. Mõju ettevõtetele: Teiseks on majanduslikus mõttes veel üks aspekt, mille mõju on suurem. Nimelt valib teenuse osutaja muudatustest lähtuvalt uues süsteemis hüvitatavat teenust saav isik ise. Ettevõtted, kes hakkavad enust pakkuma, saavad tulevikus arvestada põhimõttega, et raha liigub inimestega kaasas. See tagab tänasest suurema ja tervema konkurentsikeskkonna. Lisaks loob uus lähenemine eeldused teenuste kvaliteedi tõusuks, kuna ettevõtted peavad

64

lähtuma kliendi eelistustest. Tänu sellele, et sihtgrupi käitumises kaasnevad uue süsteemi jõustumisel muutused, siis mõju ulatust võiks hinnata keskmiseks. Ka mõju sagedus on keskmine, kuna ettevõtted puutuvad klientide vajadustega kokku regulaarselt, küll aga ei pruugi puutuda kokku igapäevaselt. Mõjutatud sihtrühmaks on kõik Eesti ettevõtted, millest rehabilitatsiooniteenuse osutajad moodustavad alla 5%. See tähendab, et sihtrühma suurus on väike. Ebasoovitavate mõjude risk avaldus eelkõige selles, et ettevõtetel ei ole turul olles kindlust, et nad vastavad kliendi vajadustele. Samas võib riske hinnata siiski väikseks, kuna negatiivse iseloomuga mõjud on pigem väiksed. Kuna muudatus mõjutab väga minimaalset osa Eesti ettevõtetest tervikuna, siis täiendavat olulise mõju analüüsi ei teostata.

Tööalase rehabilitatsiooni teenus Majandusliku mõju aspektina saab rõhutada, et eelnõu tööalast rehabilitatsiooni puudutavate muudatusega parandatakse teenuse sihtrühma kuuluvate inimeste osalemist tööturul. Sihtrühma suurem osalemine hõives suurendab maksumaksjate arvu ja seega väheneb nende inimeste hulk, kes elavad toetustest. Inimeste suurem osalemine hõives panustab ka riigi üldisesse majanduskasvu. Inimeste aktiivsema osalemise tulemusena tööturul võib eeldada sissetulekute kasvu ning leibkondade majandusliku toimetuleku paranemist. Sellest tulenevalt võib eeldada, et tõenäoliselt suureneb ka tarbimine ning kasvab maksutulu ja mõju majandusele on positiivne. Saar Polli44 analüüsis toodi välja, et töövõimereform tõenäoliselt suurendab vähenenud töövõimega inimeste töötamist. Analüüsi kohaselt kasvab 2023. aasta alguseks tööturul osalevate inimeste arv ca 30 000 võrra. Lisaks töövõime süsteemi muutustele avaldavad tööhõive näitajatele mõju ka mitmed muud tegurid, nt tööjõu pakkumise vähenemine ja sellest tulenev tööandjate motivatsiooni suurenemine osalise töövõimega inimeste töölevõtmiseks. Üks osa töövõimereformiga tehtavatest muudatustest on käesoleva eelnõuga lisanduv tööalase rehabilitatsiooni teenus, mis toetab prognoositud eesmärgi saavutamist. Lisaks võivad rehabilitatsioonisüsteemis tehtavad muudatused kaasa tuua ka mõjusid teenuste pakkujatele. 2013. aastal sõlmis SKA halduslepingu 105 rehabilitatsiooni teenuseosutajaga. Lisaks SKAle hakkab eelnõu kohaselt rehabilitatsiooniteenust pakkuma ka töötukassa, mis eelduslikult võib kaasa tuua teenusepakkujate arvu tõusu turul. Teenusepakkujate arvu kasv turul suurendab konkurentsi. Eelnevast tulenevalt võib eeldada, et käesolevas eelnõus toodud muudatusega rehabilitatsioonisüsteemis kaasnevad olulised majanduslikud mõjud. Ebasoovitavaid mõjusid eelnõuga majandusele ei kaasne. Kuna muudatus mõjutab väga minimaalset osa Eesti ettevõtetest tervikuna, siis täiendavat olulise mõju analüüsi ei teostata.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale Sotsiaalhoolekande seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõus sätestatuga ehk abivahendite korralduse, sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni muudatusega ei kaasne mõju loodus- ja elukeskkonnale.

44

Saar Poll OÜ (2013). Töövõimetoetuse seaduse mõjuanalüüs – eelhindamine. Tellija: Sotsiaalministeerium / Euroopa Sotsiaalfond.

65

Mõju regionaalarengule

Abivahendite hüvitamine Mõju regionaalarengule väljendub eelnõus toodud muudatuste läbi regionaalpoliitiliste eesmärkide täitmiseks– inimeste elukvaliteeti ja heaolu (sh avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet). Abivahendite korralduse muudatus ei avalda aga mõju ühele konkreetsele piirkonnale või piirkondadele. Mõju elanike elukvaliteedile ilmneb seeläbi, et kuna muudatuse järel ei ole eelarve jaotatud teenuseosutajate vahel teenusmahtude lepingute alusel, tekib soodne pinnas väiksematele teenuseosutajatele, kellele on kasumlik ka väiksemates piirkondades tegutseda, turule tulla. Lisaks on üha levinum väiksemates piirkondades teenuseosutajatel nö visiitteenuse osutamine, kus teenuse osutaja tuleb kokkulepitud päeval ja ajal kohapeale ning inimestel on võimalik abivahendeid osta ja/või üürida. Võttes arvesse põhimõtte rakendumist, et raha liigub inimesega kaasa, muutub konkurentsieelise leidmine ning klientide nö püüdmine olulisemaks, mis eelduslikult soosib omakorda eelnimetatud visiitteenuse hoogustumist. Oluliselt paraneb abivahenditega seotud informatsiooni kättesaadavus Eesti elanikkonnale, mis omakorda mõjutab abivahenditega seotud valikut, rahastust ja järelteenuseid. Praeguse süsteemi tulemusel on abivahendite kättesaadavus ja jaotamise tingimused muutunud ebaühtlaseks ning tekitanud seeläbi abivahendi saajate vahel maakondade võrdluses ebavõrdset kohtlemist. Eelnõus toodu kohaselt ei sõltu enam abivahendite ostmise või üürimise võimalused sellest, milline on inimese elukohajärgne maavalitsus, vaid kõik teenusesaajad üle Eesti on selle õiguse osas võrdsed. Valikuvabaduse suurenemise mõjul on inimesel võimalik saada senisest enam vajadustest lähtuvat ja kvaliteetsemat abivahendit. Eelnõus toodud muudatustest tulenevalt võib eeldada, et abivahendite kättesaadavus piirkonniti paraneb ning seeläbi võib muutuda ka inimeste elukvaliteet ja heaolu. Arvestades aga sihtrühma osatähtsust Eesti elanikkonnast45, võib eeldada, et piirkondlikult on mõju ulatus ja sagedus siiski väike. Ühe ohukohana on abivahendite muudatuste mõju aruteludes tõusetunud asjaolu, et muudatuste järel ei pruugi suuremad teenusosutajad olla huvitatud teenuspunktide loomisest väiksemates piirkondades. Siiski võib ebasoovitavate mõjude riski lugeda väikseks, sest muudatuse järel ei ole enam eelarve jaotatud teenuseosutajate vahel teenusmahtude lepingute alusel, mis loob eelduse, et ka väiksematel teenuseosutajatel on huvi turule tulemiseks sh väiksemates piirkondades. Kokkuvõttes on abivahendite hüvitamise korralduse muudatuse regionaalne mõju oluline, kuna puudutab kõiki maavalitsusi, samas on mõju ulatus, sagedus väike. Muudatusega ei kaasne ebasoovitavaid mõjusid.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus Eelnõu kohaselt valib isik, kellele hüvitatakse sotsiaalset rehabilitatsiooni teenust, oma vajadustele vastava teenuse osutaja ise. Seega ei maksa SKA enam isiku rehabilitatsiooni eest kindlale asutusele, vaid isik ise valib asutuse, kellele SKA teenuse eest maksma hakkab. Selle tulemusena õigustatud teenuse saajate valikuvõimalused laienevad,

45

Ernst & Young Baltic. (2010). Soodustingimustel müüdavate ja laenutavate tehniliste abivahendite eraldamise menetlusskeemi analüüs. http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/kogumik/Sotsmin_20Tehn_20abivahend_20aruanne_2018_01_1_.pdf

66

teenuseosutajad satuvad olukorda, kus neil tuleb isikute soovidele vastamiseks teenuste kvaliteedi taset tõsta ning selle tulemusena arendatakse ka ausa konkurentsi tingimusi. Selle tulemusena aga võivad avalduda mõjud selgelt erinevalt hajaasustusega piirkondades ning tiheasustusega piirkondades. Hajaasustusega piirkonnas tekkivatel ettevõtetel on raske püsida konkurentsis nende ettevõtetega, kes tegutsevad kohtades, kus kliente on rohkem ning teenuste kvaliteeti on seeläbi kindlam tagada. Seega mõjutab muudatus ka sotsiaalteenuste (rehabilitatsiooniteenuse) kättesaadavust ja kvaliteeti hajaasustusega piirkondades. Mõju ulatus, sagedus ja mõjutatud sihtrühma suurus on väiksed, kuna muudatused võivad küll teatud piirkondi mõjutada, kuid on raske prognoosida, missuguseid piirkondi konkreetsemalt. Ebasoovitavate mõjude risk avalduks vaid juhul kui mõju mõnes piirkonnas tõesti tekib. Sellisel juhul jääb kas piirkond teenuse osutajate poolt üldse katmata või on olemasolevad asutused sunnitud võrreldes teistega pakkuma teenust väiksema kvaliteedi tasemega.

Tööalane rehabilitatsiooni teenus Tööalase rehabilitatsiooni teenuse lisandumine Eesti Töötukassa poolt osutatavate teenuste hulka ei too kaasa olulisi mõjusid regionaalarengule.

Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Abivahendite hüvitamine Eelnõuga muudetakse abivahendite korraldust ning eelnõus toodud muudatuste tulemusena viiakse abivahendite korraldus Sotsiaalkindlustusameti alla (praegu maavalitsuste pädevus). Sellest tulenevalt on alljärgnevalt hinnatud mõju lähtuvalt muudatusest mõjutatud sihtrühmadest: riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja maavalitsused. Mõju riigiasustuste korraldusele: Eelnõus toodud muudatused mõjutavad riigiasutuste korraldust seeläbi, et Sotsiaalkindlustusamet hakkab muudatuste tulemusena tegelema abivahendite korraldamisega. Kehtiva seaduse alusel oli see maavalitsuste ülesandeks. Seega puudutab muudatus riigiasutustest vaid Sotsiaalkindlustusametit, mistõttu on mõjutatud sihtrühma suurus väike. Mõju ulatust Sotsiaalkindlustusametile võib hinnata keskmiseks, sest abivahendite hüvitamisega kaasnevad muudatused Sotsiaalkindlustusameti protseduurides ja infosüsteemis, kuid nende muudatustega ei kaasne kohanemisraskusi. Seoses lisanduvate ülesannetega on vaja Sotsiaalkindlustusametisse täiendavalt 10 peaspetsialisti ametikohta ning luua neile töökeskkond (kulude kohta vt seletuskirja VII osa). Täiendavalt on vaja abivahendite osas koolitada või korraldada infopäevi seoses täiendavate ülesannete lisandumisega SKA kohalike kontorite töötajatele, sh klienditeenindajatele, kes saavad paljudel juhtudel vahetuks kontaktiks inimestega. Lisaks on 10 peaspetsialistile vaja tagada abivahendi tehniku täiendkoolituse programmi läbimine, mille kulud on mõeldud katta EL struktuuritoetuste vahenditest (vt seletuskirja VII osa). Muudatuste järgselt tuleb SKA-l hakata tegelema abivahendite korraldusega seotud küsimustega: sõlmida lepingud ettevõtetega, teostada arvete väljamakseid, tegeleda menetluslike protseduuridega, sooritada eriotsused jne. Teisalt paraneb abivahendite korraldusega ka info kättesaadavus ning riigil tekib parem ülevaade abivahendite turust:

67

pakkujad ja nende tootevalik. Ette on nähtud, et andmebaas võimaldab teha ka andmeväljavõtteid analüüside teostamiseks. Ühtlasi mõjutab info kättesaadavus spetsialistide teadlikkust ning abivahendi soovitamise valikuid. Andmete haldamine meditsiiniseadmete ja abivahendite andmekogus tagab seejuures ka ettevõtjate andmete optimaalseima haldamise. Kokkuvõttes võib hinnata, et Sotsiaalkindlustusameti kokkupuude abivahendite taotlemisega on igapäevane ning mõju sagedus on seega suur. Mõju kohalikele omavalitsustele: Kohalike omavalitsuste tööjõukulud isiklike abivahendite kaartide väljastamisele kaovad ära. Nimelt on praegu osad maavalitsused delegeerinud isiklike abivahendite väljastamise kohalikele omavalitsustele. Selleks tegevuseks ei ole maavalitsused andnud kohalikele omavalitsustele personali eelarvet. Muudatuse järel ei pea kohalikud omavalitsused kaartide väljastamisega tegelema ning saavad seni kaartide väljastamiseks kulunud tööjõuressurssi kasutada muude kohalike omavalitsuste ülesannete täitmiseks. Kuna tegemist on ühekordse muudatusega (st alates 2015. aasta 1. juulist läheb abivahendite korraldus Sotsiaalkindlustusameti pädevusse), siis on mõju ulatus ja sagedus väike. Muudatusega ei kaasne ebasoovitavaid mõjusid. Mõju maavalitsustele: Praegu on maavalitsuste ülesandeks korraldada tehniliste abivahendite kompenseerimist maakondlikul tasemel. Maavalitsused sõlmivad lepingud abivahendeid müüvate ja laenutavate ettevõtetega, peavad arvestust eelarvete üle ning maksavad arveid, osad maavalitsused on jätnud isiklike abivahendite kaartide väljastamise endale. Lisaks on maavalitsuste ülesandeks korraldada kohalike komisjonide tööd, suhelda abivajajate ja ettevõtetega jne. Nende ülesannete täitmisega tegeleb maavalitsustes tavaliselt 1 ametnik muude tööde kõrvalt. Maavalitsustest saadud tagasiside kohaselt jaguneb töökoormuse vahemik abivahenditega seotud ülesannete täitmiseks 0,2–0,8 kohta. Muudatuse järel vabaneks praegune tehniliste abivahendite korraldusega tegelev tööjõuressurss, mida saab suunata maavalitsuste muude ülesannete täitmiseks, nt riiklike teenuste järelevalve, vaiete lahendamine jne. Ebasoovitavate mõjude risk: muudatuste järel võib lühiajaliselt olla maavalitsusel teavitaja roll kuna inimestele on harjumus pöörduda abivahenditega seotud küsimustes maavalitsuste poole. Samas on tegemist lühiajalise mõjuga ning võib eeldada, et selle mõju järk-järgult väheneb. Eelnõus toodud muudatusest mõjutatud sihtrühm on suur kuna abivahendite korralduse üleminek Sotsiaalkindlustusametisse puudutab kõiki maavalitsusi. Mõju ulatust ja sagedust võib aga pidada väikseks, sest abivahendite korraldamine moodustab maavalitsuste tegevustest suhteliselt väikese osa. Eelnõus toodud muudatustega ei lisandu maavalitsustele uusi kohustusi, vaid vastupidi st halduskoormus väheneb ning ka riigi poolt eraldatud personalivahendeid ei vähendata.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus Mõju SKAle on sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse ümberkorraldustest tingitult olemas. Nimelt rehabilitatsioonivajaduse tuvastamise regulatsiooni sisseviimisega on vaja SKAs rakendada tööle vähemalt 25 rehabilitatsioonivaldkonna eksperti, kes paiknevad üle kogu Eesti kõikides maakondades, kas SKA ruumides või vajaduse korral külastavad isikut kodus. Mõju ulatus on keskmine, kuna luuakse 25 uut ametikohta, kes hakkavad tegelema uute tööülesannetega, samas ei tohiks see kaasa tuua kohanemisraskusi. Mõju sagedus on suur,

68

kuna kokkupuude klientidega on uutel rehabilitatsioonivaldkonna ekspertidel pidev, ekspert puutub tõenäoliselt muudatuse tagajärjel klientidega kokku igapäevaselt. Kui arvestada, et eelnõu muudatuste järel on õigustatud isikute sihtgrupp hinnanguliselt 166 933 inimest, siis selle jagamisel isiku aasta keskmise töötundide arvuga on isikute arv, kellega spetsialist peab tegelema hinnanguliselt vähemalt 25 isikut. Mõjutatav sihtgrupp on väike, kuna puudutab kõikidest Eesti riigiasutustest vaid SKAd. Ebasoovitavate mõjude risk avaldub eelkõige selles, et sihtgrupp, kellega 25 spetsialisti peavad tegelema hakkama on suhteliselt suur. Tekib küsimus, kas kõikide klientidega suudetakse vajalikul tasemel tegeleda. Samas on tegu väikse riskiga, kuna negatiivse iseloomuga mõjud on pigem vähesed. Kuigi mõju sagedus on suur ning mõju ulatus keskmine, siis tegemist on ainult ühte Eesti riigiasutust mõjutavate muudatustega. Sellest tulenevalt täiendavat mõjuanalüüsi ei teostata. Mõju kohalikule omavalitsusele eelnõuga plaanitavate muudatuste osas ei tuvastatud.

Tööalase rehabilitatsiooni teenus Tööalase rehabilitatsiooni lisandumine tööturuteenuste hulka avaldab mõju Eesti Töötukassa tegevusele. Mõju avalik-õiguslikule juriidilisele isikule Eesti Töötukassale: Suurim mõju töötukassale avaldub läbi selle, et nende klientide hulk laieneb, kuna töötukassa osutatavate teenuste nimekirja lisandub uus tööturuteenus tööalane rehabilitatsioon ning selle teenuse saajate ring laieneb võrreldes sellega, kellele täna töötukassa tööturuteenuseid osutab. Uus sihtrühm töötukassa jaoks on § 91 lõike 2 punktides 2 ja 3 nimetatud isik, kes end töötuna registreerida ei saa, kuid kellel on õigus teenust saada. Otsesed tegevused ja kulu kaasneb töötukassale seoses tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamisega. Töötukassa hakkab teenust osutama osalise töövõimega tööealistele isikutele. Teenuse osutamise otsustamiseks viib töötukassa läbi haldusmenetluse, mille käigus hinnatakse inimese vajadust teenuse järele ning mille tulemusena otsustatakse inimese suunamine teenust saama. Teenuse osutamise korraldusliku poole pealt tekib töötukassal kohustus menetleda ja maksta teenust vahetult osutanud isikule teenuse eest tasu. Lisanduvad kulutused on kavandatud kuni 2020. aastani kanda algava uue perioodi struktuurivahenditest. Pärast perioodi rakendamise lõppemist kantakse kulutused TTTS-i kehtiva regulatsiooni (§ 40 lg 2) alusel töötuskindlustuse vahendite arvel tööturuteenuste ja -toetuste sihtkapitalist ning riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu sihtotstarbelise eraldisena töötukassale. Eelnõu jõustumisel seadusena on vajalik tööalase rehabilitatsiooni teenuse korraldamiseks muuta ja arendada töötukassa infosüsteeme. Samuti tuleb eelnõu jõustumisega muuta Vabariigi Valitsuse 27. Jaanuari 2006. a määrust nr 27 „Töötuna ja tööotsijana arvel olevate isikute ning tööturuteenuste osutamise registri pidamise põhimäärus“. Töötuna ja tööotsijana arvel olevate isikute ning tööturuteenuste osutamise registri andmekogus kogutavate andmete koosseisu muutmine registreeritakse (RIHA-s) pärast andmekogus kogutavate andmete koosseisu muutmise aluseks oleva õigusakti vastuvõtmist. RIHA muudatuse viib lõpule töötukassa, kes on registri vastutav töötleja ja kellel on RIHAs selleks vastavad õigused ja kohustused. Kokkuvõtteks võib öelda, et muudatusega kaasneb oluline mõju riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse asutuse korraldusele, kuigi sihtrühm on väike ja see puudutab vaid ühe asutuse (töötukassa) töö korraldust. Mõju ulatus on suur, sest töötukassa peab oma

69

tegevuse ümber kohandama vastavalt käesoleva eelnõuga tehtavatele muudatustele, sest neile lisandub uue tööturuteenuse osutamine uuele sihtrühmale. Mõju avaldub regulaarselt, sest töötukassa peab igapäevaselt pakkuma uut teenust. Kuigi üks kriteeriumitest on suur, siis tegemist on ainult ühte asutust mõjutavate muudatustega. Sellest tulenevalt täiendavat mõjuanalüüsi ei teostata. Kokkuvõttes

Nii abivahendite kui ka rehabilitatsiooniteenuse korralduse tänaseid probleeme, võimalikke lahendusi ja eesmärke on käsitletud seletuskirja II ja III osas. Nimetatud teenuste ja nende hüvitamise kohta on läbi viidud mitmeid analüüse ja uuringuid – nii on abivahenditeenuse korralduse kitsaskohti ja lahendusettepanekuid käsitletud nt Ernst & Youngi (2010)46 analüüsis ning rehabilitatsiooniteenust Hanga jt (2013)47 analüüsis. Kuna abivahendite ja rehabilitatsiooniteenuse muudatuste aluseks on mitmeid eelnõu seletuskirjas viidatud analüüsid ja uuringud, siis eraldi mõjuanalüüsi aruannet seletuskirjale ei lisata.

Eelnõus toodud muudatused seostuvad töövõime toetamise reformiga, mistõttu on ka vaja ka nimetatud teenuste järelmõju hinnata seostatuna töövõime toetamise reformiga (sh arvestades reformi erinevaid etappe). Töövõime toetamise reformi järelmõju ei saa aga hinnata koheselt st seatud eesmärkide täitmist saab hinnata vähemalt peale 5 aasta möödumist seaduse rakendumisest. Sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni ning abivahenditeenuse osutamisega seoses on võimalik regulaarselt hinnata teenuste saajate arvu, finantseerimist jm tegureid statistiliste andmete põhjal.

VII. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Sotsiaalse rehabilitatsiooni osas on ettenähtavad järgmised kulutused: SHS-i muudatuste eesmärk eelnõus muuta rehabilitatsiooni teenuse hüvitamise ressursside kasutamine ratsionaalsemaks ja tulemus efektiivsemaks, sh vajadusepõhiseks ning seega leida vahendid süsteemi muutmiseks (teenuse vajaduse hindamiseks ja programmide osutamiseks) eelkõige eelarve siseselt. Rehabilitatsiooniteenust osutati 2013. aastal kokku 16 725 isikule, sh 3499 puudega eakale ja 5826 tööealisele puudega ja psüühikahäirega isikule. Nendest oli 4127 tööealist isikut, kellel on tuvastatud 80-100% töövõime kaotus (sh 80% töövõime kaotusega 2207 inimest, 90% töövõime kaotusega 425 ja 100% töövõime kaotusega 1495 inimest). Eeldatavalt sama suurusjärk 4000 töövõime puudumisega tööealist inimest ja 3500 puudega eakat võib jääda ka reformi järel SKA poolt sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajajateks ning seega riigi poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotlejateks. 2014. aastal on rehabilitatsiooniteenuse eelarve 7,8 mln eurot, sh tööealistele 3,5 mln eurot. Tööalase rehabilitatsiooni puhul lähtutakse eeldusest, et tööeluga seostamiseks on vaja inimesele osutada teenust vähemalt kolm korda suuremas mahus. Praegu on tööealiste eelarve maksimaalne maht isiku kohta aastas piiratud ehk keskmiselt 400 eurot, reaalne

46

Ernst & Young Baltic. (2010). Soodustingimustel müüdavate ja laenutavate tehniliste abivahendite eraldamise menetlusskeemi analüüs. 47

Hanga, K., Maas, H., Sõmer-Kull, S., Schultz, G. (2013). Sotsiaalse rehabilitatsiooni, tehniliste abivahendite ja erihoolekande korralduse analüüs. Eesti Puuetega Inimeste Koda.

70

vajadus eesmärgi saavutamiseks on keskmiselt 1200–2000 eurot, et saavutada elukvaliteedi muutus tööle saamiseks. Samasuguses suurusjärgus on võimalik eeldada ka töövõime puudumisega ja puudega eakate rehabilitatsiooniteenuse mahtu, et saavutada rehabilitatsiooniteenuse abil parem toimetulek ja osalus- ning tegevusvõime. Tabelisse 1 on koondatud tööealiste rehabilitatsioonisüsteemi korrastamisega seonduvad püsikulud. Kuna süsteemi korrastamisega jõuab eeldatavasti rehabilitatsiooniplaani koostamisele senisest vähem inimesi, oodatakse rehabilitatsiooniplaanide arvu vähenemist 60%-ni praegusest plaanide arvust, millega kaasneb kokkuhoid 556 314 eurot. Eeltoodust tulenevalt on uue korraldusega kaasnevaid püsikulusid, milleks on SKA personali- ja majandamiskulud seoses täiendava 25 peaspetsialisti ametikoha loomine, et tagada rehabilitatsioonivajaduse eelhindamine teenuse vajaduse väljaselgitamiseks, võimalik katta olemasolevate vahendite ümbersuunamisega (vt tabel 2). Tänases süsteemis eelhindamist ei tehta. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kulu väheneb ka tulenevalt eelhindamisest, mille tulemusena teenust vajavate isikute arv väheneb. Eelarve vähendamist ei ole samas ette näha, kuna on vajadus suurendada isiku kohta maksimaalset teenuse mahtu. Et tagada tulemuslik teenuse osutamine on vaja tööealiste rehabilitatsiooniteenuse eelarve suurendamist vähemalt 1,2 milj € mahus 2015. aastal ning 1,65 milj € mahus 2016. aastal, mis kataks teenuse hinna suurendamise ja kliendi kohta kalendriaasta maksimaalse maksumuse suurendamise. Eelarve suurendamata jätmisel ei ole võimalik teenuse hinda ning kliendi kohta kalendriaasta maksimaalselt maksumust suurendada. Tabel 1. Teenuse osutamise kulude jaotumise proportsioonid pärast muudatust täisealiste isikute kohta, arvestades 2014. aasta eelarve mahtu ning kehtivat teenuse hinda ja kalendriaasta maksimaalset maksumust isiku kohta.

Indikaatorid Sihtgrupp Maksumus a` keskmiselt

Kulu kokku aastas

Eelhindamine - tööealised ja eakad (terve aasta kulu alates aastast 2016)

14 377 38,69 556 314

vajab teenust 4840

plaani koostamine 1613 124,08 200 141

plaani kohaselt teenusele 1613 885,73 1 428 682

otse programmi 3227 885,73 2 858 251

transport 121 283

kokku 5 164 671

SKA püsikulud seoses sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eelhindamisega (25 peaspetsialisti)

Aasta Personalikulud Majandamiskulud Kokku eurodes

2015 II p/a

211 050 78 355 289 405

2016 455 868 100 446 556 314

2017 492 337 103 258 595 595

2018 531 724 106 150 637 874

SKA püsikulude osas on arvestatud kulude kasvuga: personalikulude puhul igal aastal 8 % ning majanduskulude puhul 2,8 %.

71

Hindamise ja teenuse osutamise osakaal teenuse eelarvest

Käesoleval ajal Pärast muudatust

hindamine 27% hindamine 19%

teenuse osutamine 66%

teenuse osutamine 77%

transport 7% transport 4%

Et tagada tulemuslik ja kvaliteetne teenuse osutamine on uue regulatsiooni käivitumisega eelarve vajadus töövõime puudumisega tööealiste inimeste ja eakate sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse hüvitamiseks 4,7 milj € ja lastele 4,4 milj €. Täisealiste eelarve kasv tuleneb isiku kohta teenuse maksimaalse maksumuse mahu suurendamisest ja teenuse hinna suurendamise vajadusest. Täisealiste sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eelarve ja lisavajadus, mille kohta on esitatud riigieelarve lisataotlus, on aastate lõikes järgmine:

Aasta Lisataotlus Kokku eelarve koos lisataotlusega

2014 3 509 448

2015 1 200 000 4 709 448

2016 1 655 223 5 164 671

2017 2 133 206 5 642 654

2018 2 635 089 6 144 537

Kokku 7 623 518 21 661 310

Rehabilitatsiooniteenuse korrastatud süsteemi käivitamisega kaasnevad täiendavalt ka ühekordsed kulud ja püsikulud. Administreerimisega seotud püsikulud: SKA- s järelevalve tugevdamine tegevuslubade üle, erialaekspertide kaasamine teenusekvaliteedi hindamiseks, kvaliteedijuhtimise süsteemi rakendamine on esitatud tabelis 2. Administreerimiskulude katteallikaks on rehabilitatsioonitoetuse eelarve, mille vahendid vabanevad seoses toetuse maksmise lõpetamisega. Rehabilitatsioonitoetust makstakse ühekordsete sotsiaaltoetuste eelarvest SKA kaudu koos õppetoetuse ja täiendkoolitustoetusega. Kokku oli 2013. aastal vastav ühekordsete sotsiaaltoetuste eelarve 133 639 eurot. Õppetoetuse ja täiendkoolitustoetuse maksmise peale kokku kulus 2013. aastal 21 500 eurot. Seega oli rehabilitatsioonitoetusele eelduslikult jäänud 112 139 eurot. Samas oli rehabilitatsioonitoetuse saajaid kokku 3565 isikut ning rahaline kulu 183 800 eurot. Puudu jäi 71 661 eurot. Muudatuse järgselt tõstetakse rehabilitatsioonitoetuse maksmiseks mõeldud vahenditest 14 497 eurot täiskasvanute sotsiaalse rehabilitatsiooni eelarvesse rehabilitatsiooniteenusteks ja ning 95 503 eurot SKA administreerimiskuludeks (vt Tabel 2) ning õppetoetuse ja täiendkoolitustoetuse maksmiseks jääb 23 639 eurot. Tabel 2. SKA administreerimisega seotud püsikulud

Püsikulud arv tundide arv

brutokuupalk, ekspertide tunnitasu, eurot

palgafond/ kulu aastas

Järelevalve ja kvaliteedijuhtimine kokku

95 503

Järelevalve ametnikud 2 X 895 28 783

72

Erapooletute ekspertide kulud, kokku 5 eksperti, keskmiselt 3 eksperti akti kohta, 72 akti, 5 tundi akti kohta

3 360 32 34 560

EQUASS projektijuht, spetsialist Astangul

1 X 2000 32 160

Ühekordsed kulud süsteemi käivitamiseks on Sotsiaalkindlustusameti arenduskulud rehabilitatsiooniteenuste muudatuste rakendamiseks alates 01. juulist 2015. a. on orienteeruvalt 180 000 eurot, mis kaetakse Sotsiaalministeeriumi IT-eelarvest. Teenuste rakendamine alates 2016. aastast toimub uues infosüsteemi (projekt SKAIS2) käigus, eraldi IT kulusid eelnõu rakendamiseks ei ole ette nähtud. Teavitustöö sihtgruppidele ja võrgustikuliikmetele ning koolitused teenuse osutajatele, SKA rehabilitatsiooniekspertidele ja rehabilitatsiooniprogrammide ettevalmistamise koolitused on planeeritud 2014–2020 ESF programmi raames. Tööalase rehabilitatsiooni osas on ettenähtavad järgmised kulutused: Töövõimetuspensionäre oli SKA 2013. aasta andmetel kokku 94 325, nendest 9280 isikul oli töövõimekaotus 100% (ligi 10%). Abivahendeid sai 2012. aastal 8880 tööealist. Rehabilitatsiooniteenuseid sai 2013. aastal 3060 tööealist puudega inimest ning 2766 psüühilise erivajadusega inimest, rehabilitatsiooniplaan koostati 1505 tööealisele puudega inimesele ning 1594 psüühilise erivajadusega inimesele. Abivahendite ja rehabilitatsiooniteenuste hüvitamise puhul võib seoses muudatustega tekkida surve eelarve suurenemiseks, kuna töövõime hindamise käigus satuvad hindamisele ka isikud, kellel eelnevalt ei olnud piisavalt kokkupuudet sotsiaalteenustega, kuid kes neid teenuseid sellegipoolest vajaksid. Samuti tuleb silmas pidada, et rehabilitatsiooniteenuse ning abivahendite puhul on tekkinud arvestatavad järjekorrad ja teenuste kättesaadavus on olnud pärsitud, mis võib avaldada negatiivset mõju töölesaamisele. Kuna need ohud on kõigi alternatiivide puhul samad, siis järgnevas kulude hindamises seda ei käsitleta, kuid võimalikku teenustemahtude suurendamise vajadust tuleb eelarve planeerimisel silmas pidada. Üksnes tööalase rehabilitatsiooni teenuse mõju IT- ja personalikuludele ei ole võimalik eraldi välja tuua, kuivõrd need on planeeritud koos TvTS eelnõuga. Rehabilitatsiooniteenuse pakkumiseks ei ole vaja otseselt personali juurde palgata, küll aga peab kogu reformi rakendamisel personali palkamisel arvestama, et juhtumikorraldajatel peab olema rehabilitatsioonivajaduse hindamise pädevus. Kuna töötukassa täna tööalast rehabilitatsiooni teenust ei osuta ning tegemist on uue teenusega ja sihtrühmaga, siis võib juhtuda, et kulude prognoosimisel on tehtud üle- või alaprognoos. Tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamise kulu tööealistele osalise töövõimega inimestele on aastatel 2015 kuni 2020 hinnanguliselt planeeritud (töötukassa hinnang aprillis 2014. a) ESF vahenditest koos kaasfinantseeringuga, mis kaetakse töötukassa vahenditest, kokku 17 miljonit eurot. Aastate lõikes on planeeritud ESF vahendid järgnevalt:

Aasta Kulu

2015 (teenust osutatakse alates 01.07) 82 030

2016 1 311 019

73

2017 3 030 682

2018 4 008 703

2019 4 277 076

2020 4 348 621

Lisanduvad veel järgmised ühekordsed kulud:

1) teenuste vajaduse hindamiseks on vajalikud hindamisküsimustikud - abivahendi vajaduse hindamise instrumendi ja juhendi väljatöötamine, rehabilitatsioonivajaduse hindamise instrumendi ja juhendi48 ülevaatamine seoses töövõimehindamise metoodikaga – 35 000 eurot (varasema WHO DAS 2.0 kogemuse põhjal49). Kulud kaetakse ESF perioodi 2014 - 2020 vahenditest;

2) töötukassa juhtumikorraldajate50 koolitus (soovitame 6-päevast täiendkoolitust)51 töövõimekaotusega ja puudega inimeste tööleaitamise teemadel: vajaduste hindamine, seostamine, hoolekande-, rehabilitatsiooni- ja tervishoiuvaldkonna meetmete planeerimine, juhtumi- ja võrgustikutöö põhimõtted, suhtlemisoskus jm teemad. Koolitus arvestatud 60 töötajale, 6-päevase koolituse orienteeruv maksumus 300 eurot inimese kohta, kokku 18 000 eurot (EPIK täiendkoolituste näite varal). Koolitusteemad kattuvad töövõime toetamise reformi raames võimaliku vajamineva Töötukassa juhtumikorraldajate koolitusega. Ainult sotsiaalhoolekande korraldusega seotud teemade maht on hinnanguliselt 2 päeva. Kulud kaetakse ESF perioodi 2014 – 2020 vahenditest.

3) SKA-s töötavate juhtumikorraldajate täiendkoolitus – (rehabilitatsiooni- ja abivahendi vajaduse hindamine, erihoolekandega seostamine SKA-s, TK-st suunatud kliendid): 25 inimest, 300 eurot inimese kohta, kokku 7 500 eurot. Kulud kaetakse ESF perioodi 2014 – 2020 vahenditest.

4) töötervishoiuarstide täiendkoolitus (soovitame vähemalt 6-päevast täiendkoolitust töövõimekaotusega ja puudega inimeste vajaduste hindamise, rehabilitatsiooni põhimõtete ning rehabilitatsioonivajaduse ning abivahendite vajaduse määramise jm teemadel). Koolitus 40 töötervishoiuarstile, 300 eurot inimese kohta, kokku 12 000 eurot. Kulud kaetakse ESF perioodi 2014 - 2020 vahenditest

5) IT kulud – infosüsteem, mis tagaks juhtumikorralduse rakendamise toetamise, seostatuse hindamisinstrumentidega, juurdepääs muudele registritele, liides SKAIS ja TÖIS vahel) jne – 109 000 eurot (varasem SHS raames teostatud hinnang). Kulud kaetakse SOM IT-eelarvest.

Abivahenditega seonduvad tegevused, kulud ja tulud: Mõju abivahendite eelarvele piirhindade osas: käesoleva muudatusega laiendatakse piirhindade kehtestamist nii müüdavatele kui ka üüritavatele abivahenditele. Piirhindade seadmist alustati juba 2012. aastal ning praeguseks on piirhinnad kehtestatud kahes etapis, esiteks lihtsamatele standardsetele abivahenditele ning teiseks inkontinentsitoodetele. Seni on piirhindadega katmata keerulisemad ja individuaalsed ning üüritavad abivahendid. Varasemates etappides kehtestatud piirhindade osas tehti 2014. aasta jaanuaris esmane mõjuanalüüs (teostatud Astangu Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskuse poolt) on näidanud, et keskmiselt on kehtestatud

48

Juhend on suunatud spetsialistile, kes konkreetset hindamisvahendit kasutab, nt perearst/eriarst AV vajaduse hindamisel, rehabilitatsioonivajaduse hindamisel vastav spetsialist jm. 49

Ei sisalda elektroonse instrumendi väljatöötamist. 50

Eelduslikult nõuab töövõimetoetamise reformi käivitamine lisatööjõu palkamist Töötukassasse, mainitud juhtumikorraldajad täidavad erinevaid vajalikke töökohustusi, mille hulka kuuluvad ka töövõimekaotuse ning puudega inimeste vajaduste hindamine ning sotsiaalteenustega seostamine. 51

6-päevane täiendkoolitus on vajalik nii töövõimetoetamise reformiga kaasnevate üldiste eesmärkide täitmiseks kui ka sotsiaalteenustega seostumise ettevalmistamiseks.

74

tootegruppides kuluva eelarve kokkuhoid 10–12%. Arvestades, et 2013. aasta reaalne eelarve (baaseelarve 5,3 miljonit eurot + ühekordsed täiendavad eraldised 2,2 miljonit eurot) oli 7,5 miljonit eurot, millest 6 miljonit eurot moodustasid ostetavad ja 1,5 miljonit eurot laenutatavad abivahendid, siis laiendades piirhindade ulatust kõikidele müüdavatele abivahenditele võiks esmase mõjuanalüüsi pinnalt ning arvestades, et mõjusus on võrreldav varasema kahe etapiga, eelduslikult hinnata, et piirhindade seadmisega kõikidele abivahendite gruppidel võiks olla eelarve kokkuhoid ostetavatelt abivahenditelt suurusjärgus 600 000 kuni 720 000 eurot. Üüritavatele abivahenditele piirhinna seadmisel on eeldatav kulude kokkuhoid esmase mõjuanalüüsi tulemustele põhinedes kuni 15%. Tänase laenutusskeemi analüüs (teostanud Astangu Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskus) on näidanud, et ettevõtted arvestavad laenutuse hinda nõnda, et see võimaldab teenida sama abivahendi müügihinna tagasi 22-24 kuuga. Arvestades, et abivahendid on laenutuses 6 aastat või rohkem, maksab riik sama abivahendi eest võrreldes ostmisega 3 korda rohkem. Võrdlus on toodud välja abivahendi müügihinnaga, kuna tänane laenutusskeem ei esita laenutusteenusele ühtegi nõuet. Kulude kokkuhoid tuleneb riigipoolsete teenuse hinna arvutustest ning korrigeerimisest piirhindade kasutusele võtuga. Olulise mõjukomponendina on näha uuele teenusele esitatavaid kvaliteedinõudeid, mille raames peavad ettevõtted tagama üüriteenusel olevatele toodetele hoolduse, remondi ja varuosad. Üüriteenuse hinna arvutustel on põhinetud ettevõtete püsikulude analüüsile ning hooldusest, remondist ja varuosadest tulenevatele kuludele. Eelduslik kokkuhoid praeguse laenutusteenuse kuluga oleks 2013. aasta eelarvele põhinedes ca 225 000 eurot. Mõju IT süsteemide arendamisele: Seoses sellega, et abivahendite korraldus tuuakse maavalitsustest üle SKA korraldusele, on vaja uuendatud ning täiendatud infosüsteemilahendust, mis võimaldaks teostada uue korralduse jaoks vajalike operatsioone, nt üle-eestiline korraldus ja eelarve, kajastatav info, infosüsteemide liidesed jne. Antud IT arendused on planeeritud Sotsiaalkindlustusameti uue tervikinfosüsteemi SKAIS2 arendustesse. Paljud abivahendeid puudutavad IT funktsionaalsused on ka SKAIS2 baasfunktsionaalsused, seega baaslahenduste osas märkimisväärset kulu nende arendusega ei kaasne. Küll on mingis osas vaja konkreetselt abivahenditega seotud arendusi, kuid nende täpsem vajadus selgub arenduse käigus. Hetkel prognoositu kohaselt on Sotsiaalkindlustusameti IT arenduskulud tehnilise abivahendite korraldamiseks alates 01. juulist 2015. a. orienteeruvalt 100 000 €. Kulud kaetakse sotsiaalministeeriumi IT-eelarvest. Teenuste rakendamine alates 2016. aastast toimub uue infosüsteemi arendamise (projekt SKAIS2) käigus, mistõttu ei ole eraldi IT kulusid eelnõu rakendamiseks ette nähtud. Mõju tööealistele isikutele (tööga seostatult vajalike abivahendite tagamine): Tagamaks tööealistele nende vajadusest ja aktiivsusest lähtuvad abivahendid, on vaja kompenseerida praegusest suuremas mahus ning kõrgema aktiivsusega abivahendeid. Praktika näitab, et tööealised inimesed vajavad kolmandiku võrra rohkem abivahendeid ning ühe kuni kahe astme võrra aktiivsemaid abivahendeid. Aktiivsusastmete vahest tulenevalt võib abivahendite maksumus varieeruda 3–10 kordselt. Teisalt tuleb arvestada, et kõik tööealised ei vaja rohkem abivahendeid ning neile võib sobida ka tänane aktiivsustase. Seega võib praktika põhjalt eeldada, et tööealistele tööks vajalike funktsionaalsustega ja vajalikus mahus abivahendite tagamiseks oleks eelduslikult vaja ca kolm korda suuremat eelarvet. Kuna käesoleva muudatuse raames on võetud eesmärgiks tagada tööealistele inimestele neile vajalikud abivahendid ning tõsta puudega inimeste tööhõive taset, siis on vajalik vastavad vahendid planeerida. 2013. aasta eelarve tööealistele isikutele abivahendite tagamiseks oli ca 1,2 miljonit eurot ning eeldatav kogu eelarve vajadus tööealistele isikutele (ilma laste ja eakate osata) vajalike abivahendite tagamiseks 2016. aastal on ca 2,58 miljonit

75

eurot. Vajalik eelarve täiendus on planeeritud katta kuni aastani 2020 Euroopa Liidu struktuurivahenditest. Tabel 3. Tööealiste abivahendite eeldatav eelarve prognoos

Aasta 2013 2015 2016 2017 2018 2019 2020

Isikute arv (T) 10434 10643 10856 11073 11294 11520 11750

Eelarve 1 200 000 1 200 000 2 582 169 2 752 898 2 948 354 3 157 687 3 381 883

Tabel 4. Abivahendid sotsiaalseks toimetulekuks (lapsed, eakad) riigieelarvest (baaseelarve koos lisataotlustega)

Aasta 2014 2015 2016 2017 2018

Summad

5 297 290

6 757 290

6 360 155

6 678 162

7 012 070

Abivahenditega tegelevate spetsialistide koolitusega kaasnevad kulud: Abivahendite muudatusega kaasnevalt on vajadus tagada abivahenditega tegelevate spetsialistide kompetentsuse parandamine. Planeeritud on toetada abivahendite spetsialistide täiendkoolituse programmi läbimist nii SKA spetsialistidel kui ka teenuseosutajate juures töötavatel spetsialistidel. Sellega seoses on planeeritud koolitada 240 spetsialisti ning vastavad vahendid on aastatel 2015–2018 planeeritud Euroopa Liidu struktuuritoetustest summas 192 000 eurot. 240 spetsialisti täiendkoolitamine (koolituse hind ca 800 eurot) tagab vajaliku koolitatavate baastaseme ning edaspidi on koolitamine vastava ameti või teenusosutaja enda vastutada. Abivahendite loetelu korrastamisega seotud kulud: Abivahendite loetelu korrastamise sisutöö teeb Astangu Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskus. Seoses sellega kaasnevad kulud vajalike eksperdigruppide arutelude läbiviimiseks ning standardi ISO 9999:2011 „Puuetega inimeste tehnilised abivahendid. Klassifikatsioon ja terminoloogia“ (Eestis EVS-EN ISO 9999:2011) tõlkimiseks ja avaldamiseks eelduslikult summas 3000 eurot, mis kaetakse sotsiaalministeeriumile 2014. aastaks eraldatud tegevuskuludest. SKA-le kaasnevad kulud seoses abivahendite korraldamise muudatusega: Abivahendite korralduse toomisest SKA-sse tulenev tööjõu vajadus on arvestuste kohaselt 10 peaspetsialisti. Tegevust alustatakse 2015. aasta II poolaastast. Aastate (2015–2018) lõikes on arvestatud võrreldes eelneva aastaga 8% tõus palgafondis. Täiendavalt kaasneb abivahendite korralduse toomisega SKA-sse majandamiskulude vajadus seoses 10 peaspetsialisti ametikoha loomisega. Eelduslikult on arvestatud majanduskulude kasvuks võrreldes eelneva aastaga 2,8%, mis kataks ametikoha ülalpidamisega seotud kulude kasvu vajaduse. Püsikulude katmiseks on esitatud riigieelarve lisataotlus. Tabel 5. Sotsiaalkindlustusameti kulud seoses abivahendite korraldamise muudatusega

Aasta 2015.a (II poolaasta) 2016.a 2017.a 2018.a

76

Meditsiiniseadmete registri täiendamine abivahendite andmebaasi osaga: Vastav arendus on kavandatud välja töötada ühe osana koguprojektist, mille eesmärgiks on olemasolevasse andmekogusse välja ehitada abivahendite seadmepõhine andmete kogumine, töötlemine ja analüüsimine ehk abivahendi register ning välja töötada meditsiiniseadmetele soodusmäära kehtestamise protsessiks Eesti Haigekassa töötajale oma töölaud. Kogu arenduse kulu on Sotsiaalministeeriumi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia osakonna hinnangul 60 000 eurot. Kulud kaetakse Sotsiaalministeeriumi IT-eelarvest 2014. aastal 20 000 euro ja 2015. aastal 40 000 euro ulatuses. Kohalikud omavalitsused: Kohalikele omavalitsustele ülesandeid ei lisandu, vaid neile praegu maavalitsuste poolt delegeeritud ülesanded langevad ära. Seoses sellega täiendavaid kulusid kohalikele omavalitsustele ei kaasne, vaid seoses ülesannete vähenemisega vabaneb tööjõuressurssi, mida on võimalik kasutada muude ülesannete täitmiseks. Maavalitsused: Maavalitsustele püsivaid täiendavaid kulusid ei teki. Teenuselepingud ettevõtetega sõlmitakse maavalitsuste poolt I poolaastaks ning SKA võtab korralduse üle II poolaastaks. Õigustatud isikute andmed, sh individuaalse abivahendi kaardi andmed võetakse üle AVE andmekogust ning maavalitsuste ametnikel võib sellega kaasneda enne ülevõtmist väikesemahulisi andmekorrastustöid. Riiklik tehniliste abivahendite ja rehabilitatsiooniteenuste ekspertkomisjoni toimumise aeg planeeritakse vahetult enne üleminekut ning eraldatavate abivahendite arved esitavad ettevõtted juba SKA-le. Abivahendite komisjoni esitatavate taotluste vastuvõtmine peatatakse ajutiselt alates riikliku komisjoni taotluste vastuvõtu viimasest kuupäevast kuni süsteemi üleminekuni SKA-sse. Ettevõtted esitavad II kvartali lõpus abivahendite järjekorrad kokkulepitud struktuuri alusel isikukoodipõhiselt SKA-le, mille järgselt saab SKA koondada abivahendite järjekorrad ning tegeleda nendega II poolaastal. Seoses üleminekuga võib üleminekuetapil intensiivistuda teavitustegevuste raames maavalitsuste vastavate ametnike töö. Teataval määral jääb mõneks ajaks maavalitsustele teavitaja roll, sest võib arvestada, et muudatuste järel püsib mõningal määral inimeste harjumus abivahenditega seotud küsimuste korral pöörduda maavalitsusse. See on lühiajaline ning järkjärgult vähenev. 2015. aasta teise poole keskel peaksid eelduslikult üleminekuga seotud aktiivsed tegevused olema lõppenud, teataval määral jääb mõneks ajaks maavalitsustele teavitaja roll, sest võib arvestada, et muudatuste järel püsib mõningal määral inimeste harjumus abivahenditega seotud küsimuste korral pöörduda maavalitsusse. Muudatuste järel ei ole maavalitsustel vaja arvestada abivahendite korraldusega seotud tööjõuressursi kulusid. Olemasolevat personaliraha maavalitsuste eelarvetest SKA eelarvesse ei tõsteta. Lisaks ei ole vajadust planeerida ülemineku kulusid olemasoleva töötajaskonna koondamiskulude katteks, kuna eelduslikult jäävad tehniliste abivahenditega tegelevad inimesed maavalitsustesse tööle edasi ja täidavad praegusest suuremas mahus neile pandud muid ülesandeid.

Palgakulud (€) 84420 182347 196935 212690

Majanduskulud (€) 31342 40178 41303 42459

KOKKU (€) 115 762 222 525 238 238 255 149

77

VIII. Rakendusaktid Eelnõu jõustumisel seadusena muutuvad volitusnormi kehtetuks muutmise tõttu kehtetuks järgmised määrused:

- Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määrus nr 256 „Rehabilitatsiooniteenuse raames osutatavate teenuste loetelu, teenuste hindade ja teenuse maksimaalse maksumuse kehtestamine“, https://www.riigiteataja.ee/akt/117122013012;

- sotsiaalministri 28. veebruari 2005. a määrus nr 35 „Rehabilitatsiooniteenuse taotluse vorm ja nõutavate dokumentide loetelu, rehabilitatsiooniteenusele suunamiskirja vorm ning rehabilitatsiooniteenuse kulude hüvitamise arve vorm ning arve alusel kulude hüvitamise kord ja tingimused“ https://www.riigiteataja.ee/akt/110102012006;

- sotsiaalministri 14. detsembri 2000. a määrus nr 79 „Tehniliste abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord“ https://www.riigiteataja.ee/akt/113122012011.

Eelnõu jõustumisel seadusena tuleb kehtestada järgmised määrused (rakendusaktide kavandid lisatud seletuskirjale):

- eelnõu § 1 punktiga 2 SHS § 112, § 113 ja § 115 lg 5 alusel kehtestatav Vabariigi Valitsuse määrus „Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse raames osutatavate tegevuste loetelu ja hindade, ülevõetava tasu arvestamise korra ja maksimaalse suuruse ühes aastas ning sõidu- ja majutuskulude hüvitamise korra, maksimaalse maksumuse ja sõidutoetuse määra kehtestamise kohta“;

- eelnõu § 1 punktiga 2 SHS § 116 lõike 2, § 1114 lõike 6 ja § 1116 lõike 31 alusel kehtestatav Vabariigi Valitsuse määrus „Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise taotluses ning rehabilitatsiooniplaanis ja rehabilitatsiooniprogrammis sisalduvate andmete loetelu“;

- eelnõu § 1 punktiga 2 SHS § 1113 lõike 6 alusel sotsiaalministri määrusega kehtestatav „Rehabilitatsioonimeeskonna spetsialisti koolituskava“;

- eelnõu § 1 punktiga 8 SHS § 1155 lg 5 ja lg 8, § 1156 lg 2, § 1158 lg 10, § 1159 lg 2, § 1160 lg 2 ja § 1163 lg 3 alusel kehtestatav Vabariigi Valitsuse määrus „Abivahendite loetelu, tasu maksmise kohustuse piirmäära ja piirhindade, taotlusele kantavate andmete, erandjuhtudel tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korra ning elektroonilise abivahendi kaardi andmekoosseisu kohta“;

- eelnõu § 1 punktiga 2 SHS § 1113 lõike 4 alusel sotsiaalministri määrusega kehtestatav „Kogemusnõustaja esmase koolituse kava“.

Eelnõu jõustumisel seadusena tuleb muuta järgmiseid määruseid (rakendusaktide kavandid lisatud seletuskirjale):

- Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2006. a määrust nr 27 „Töötuna ja tööotsijana arvel olevate isikute ning tööturuteenuste osutamise registri pidamise põhimäärus“ (RT I, 29.03.2013, 20). Töötuna ja tööotsijana arvel olevate isikute ning tööturuteenuste osutamise registri andmekogus kogutavate andmete koosseisu muutmine registreeritakse (RIHA-s) pärast andmekogus kogutavate andmete koosseisu muutmise aluseks oleva õigusakti vastuvõtmist. RIHA muudatuse viib lõpule Eesti Töötukassa, kes on registri vastutav töötleja ja kellel on RIHAs selleks vastavad õigused ja kohustused;

- Sotsiaalministri 04. detsembri 2006. a määrust nr 63 „Käibemaksumääraga 9% maksustatavad ravimid, rasestumisvastased vahendid, sanitaar- ja hügieenitooted, meditsiiniseadmed ning abivahendid“ (RT I, 29.12.2013, 19). Määruses asendatakse tehniline viide abivahendi mõistele;

- Sotsiaalministri 12. septembri 2008. a määrust nr 49 „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise ja väljamaksmise kord ning tähtajad“ (RT I, 29.12.2012, 66). Määrusest eemaldatakse viited rehabilitatsioonitoetusele;

78

- Sotsiaalministri 16. oktoobri 2007. a määrust nr 66 „Kohaliku omavalitsuse poolt kogutavate ja säilitatavate asenduskoduteenusel viibiva lapse dokumentide loetelu, asenduskoduteenuse osutajale üle antavate asenduskoduteenusel viibiva lapse dokumentide loetelu ning asenduskoduteenuse osutaja kohustuste täpsema sisu kehtestamine“ (RTL 2008, 77, 1068). Määruses asendatakse viide rehabilitatsiooniplaanile uue viitega;

- Sotsiaalministri 06. jaanuari 2009. a määrust nr 1 „Erihoolekandeteenuste taotluses esitatavate andmete koosseisu, taotluse vormi ja taotlusega esitatavate nõutavate dokumentide loetelu ning isiku omaosaluse puudujääva osa hüvitamise taotluses esitatavate andmete koosseisu, taotluse vormi ja taotlusega esitatavate nõutavate dokumentide loetelu kehtestamine“ (RTL 2009, 42, 572). Määruses asendatakse viide rehabilitatsiooniplaanile uue viitega;

- Sotsiaalministri 16. jaanuari 2002. a määrust nr 16 „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste taotlemiseks vajalike täiendavate dokumentide loetelu ja dokumentide vormid“ (RT I, 29.12.2012, 69). Määrusest eemaldatakse viide rehabilitatsioonitoetusele;

- Sotsiaalministri Y. mai 2014. a määrust nr X „Meditsiiniseadmete andmekogu asutamine ja põhimääruse kehtestamine“. Määrust täiendatakse, lisades registrile abivahendite andmed ja abivahendi müüja või üürija kohustusega kanda müüdava või üüritava abivahendi kohta andmed registrisse.

- Kaitseministri 20. märtsi 2013. a määrust nr 20 „Teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud isikule sotsiaalteenuse ja püsiva töövõimetuse või puudega seotud lisakulu katmise tingimused, kord ja ulatus“ (RT I, 22.03.2013, 24). Kaitseministri määruses muudetakse viiteid rehabilitatsiooniteenusele ja abivahendite andmisele.

Määrused tuleb kehtestada ja määruste muudatused jõustada alates eelnõu jõustumisest seadusena 1. juulist 2015. a. Tingituna eelnõu osade erinevatest jõustumisaegadest tuleb eelnõu jõustumisel kehtestatud määruseid osaliselt ka muuta vastavalt hilisemalt jõustuvatele eelnõu sätetele. IX. Seaduse jõustumine Eelnõu §-ga 8 on ette nähtud seadusena jõustumine, mis on kavandatud samaaegselt eelnõuga otseselt seotud TvTS eelnõu jõustumisega 1. juulil 2015. aastal (lõige 1). Teatud nõuetele on ette nähtud üleminekuaeg, tagamaks nende rakendatavus ja piisav ettevalmistusaeg:

- eelnõu § 8 lõikega 2 nähakse eelnõus ette 2-aastane üleminekuperiood elektroonilise abivahendi kaardi kasutuselevõtuks (§ 1159 lg 4 ja § 1160 lg 2), ettevõtete ligipääsetavateks muutmiseks (§ 1163 lõike 1 punkt 5) ning abivahendi spetsialisti kutsetunnistusega spetsialistide tagamiseks ettevõttes (§ 1163 lõige 2). Üleminekuperiood on vajalik, et vastav infotehnoloogiline platvorm oleks valmis, ettevõtted saaksid teha asjakohased ettevalmistused ning rakenduvad muudatused ei oleks ebamõistlikult koormavad.

- eelnõu § 8 lõikes 3 on ette nähtud teenuseosutajatele kehtestatava sertifitseeritud kvaliteedijuhtimise süsteemi rakendamise kohustus alates 2018. aasta 1. juulist, mil see muutub tegevusloa esemesse kuuluvaks. Kuigi asutustel on võimalik nõudele vastata ka varem, võimaldab kolmeaastane ettevalmistusaeg kõigil asutustel valmistuda muudatuseks mõistliku aja jooksul.

- Eelnõu § 8 lõikes 4 on ette nähtud halduskoostöö seaduse üleminekusätte lõpptähtaeg. Säte on vajalik, tagamaks rehabilitatsiooniteenuse osas SKA-le

79

üleminekuperioodil võimalus erandi all halduslepingute sõlmimiseks kuni 5-aastase üleminekuperioodi lõpuni.

X. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 14-0369/01 ning arvamuse avaldamiseks Eesti Töötukassale, Eesti Tööandjate Keskliidule, Eesti Ametiühingute Keskliidule, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioonile (TALO), Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Füsioterapeutide Liidule, Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühingule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Patsientide Esindusühingute, Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liidule, Astangu Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskusele ja Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusele. TALO ja Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit kooskõlastasid eelnõu märkusteta. Eelnõu kooskõlastas märkustega Eesti Maaomavalitsuste Liit. Eelnõu kohta esitasid märkuseid ja ettepanekuid Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus, Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, Eesti Patsientide Esindusühing, Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühing, Eesti Töötukassa, MTÜ Jumalalaegas ning OÜ Audiomed.

Vabariigi Valitsuse nimel (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik