vabastagem mõisapargid looduskaitse alt · vabastagem mõisapargid looduskaitse alt mati laane,...
TRANSCRIPT
Vabastagem mõisapargid looduskaitse alt
Mati Laane, Rein Sander
Kõigepealt algtekst, millest sai lühendatud uus versioon
25.09.2012 ilmus „Postimehe“ 12. lk-l nelja botaanikaprofessori pöördumine avalikkuse poole, kus
nenditakse, et „Eesti loodusväärtused on sama tähtsad kui kultuuri-, kunsti- või ajalooväärtused“.
„Kogu maailma ulatuses unikaalsed Eesti loopealsed on hävimas“ ja „nendega on seotud väga eriline
osa kogu Euroopa elurikkusest“. Käesolevale loole allakirjutanutel ei ole midagi loopealsete
säilitamise vastu, kuid näeme ja tunneme vastutust, et on ka teisi inimese kaasabil tekkinud
poollooduslikke kooslusi, mis vajavad samaväärselt säilitamist, hooldamist ja selleks vajalike rahaliste
võimaluste tasakaalustatud jagamist. Ainult loopealsete eelistamine osutub liialt „kallutatuks“.
Lisaks pole kuigi aus panna pearõhku riiklike ja eurorahade jaotamisel just Lääne-Eesti ja ja
saarte loopealsete päästmisele, on igati arusaadav ja ka artiklis otse öeldud, et sinnakanti tahetakse
meelitada rohkem turiste, sest „ Eesti saarte ja Lääne-Eesti ilu on ju legendaarsed“. Tegelikult on ikka
nii, et iga eestlane peab just oma kodukanti või sünnikohta kõige ilusamaks ja turistide huvidki on
äraarvamatud, kuigi teatud määral manipuleeritavad. Nähtavasti ongi see Eesti osa „legendaarne“
seetõttu, et seda on niipalju reklaamitud ja promotud. Paljud leiavad siiski (tunnistame ausalt!), et
Vooremaa maastik on hulga ilusam kui tasane Läänemaa. Mis siis veel rääkida Haanjamaast,
Otepääst, Paganamaast, Viljandimaast või turistidele unikaalsetest Kõrvemaast, Soomaast või
Põhjaranniku klindist. Ei ole päris kindel, et orhideekasvatuse ja -küllusega harjunud Lääne-Euroopa
turistid peale mõne botaaniku meie looduslikest orhideedest nii väga hoolivad, loopealsetel viitsivad
komberdada või üldse nende lühikesel õitsemise ajal siiamaile satuvad.
Läbipaistvalt eesmärk selles seisnebki, et algul tuleb piirkond abirahadega turistidele
meelepäraseks teha, hiljem aga toetaks turistid oma külaskäikudega neid piirkondi, nende
majandust: majutajaid, toitlustajaid, giide, ka mõned muud majandusharud (transport, meened
lõbustusasutused jms.) saavad tööd ja kasumit, samas nad peale tulumaksu midagi riigile ei maksa.
Teised Eesti äärepiirkonnad ei saa võrdselt samasuguseid miljoneid ja kiratsevad edasi.
Samasugused kunagi inimese hooldamisel tekkinud ja poollooduslikud nn. pärandkooslused on
puisniidud, mis nüüdseks on hooldamatuse tõttu enamasti võsastunud. Neid tuleks lugeda vähemalt
1000 aasta vanusteks maastikukujundamise näideteks Põhja-Euroopas ja mõnel juhul võib-olla arvata
isegi aianduse alla. Ja nendega sarnasteks tuleb tänapäeval lugeda ka enamust nö. poollooduslikke
ehk hooldamatuse tõttu metsistunud mõisaparke. Kuid mõisaparkidega on veelgi suuremad mured.
Allakirjutanud on mõlemad hariduselt botaanikud, kuid elukutselt aednikud. Nimelt oleme jõudnud
arusaamisele, et looduskaitse meetodid on põhimõtteliselt valed parkide ja aedade vajaliku hoolduse
ja säilimise tagamisel. Seda, mida parkides ja aedades tuleb igal aastal teha, õpitakse
aianduskoolides, see on aednike eriala. Park ei koosne ainult puudest-põõsastest, seal on ka idee
järele muruplatsid, lillepeenrad, liikumisteed, vesiehitised, terrassid, kivid, müürid, trepid,
väikevormid ja puude-põõsaste hulgas on reeglina palju aedsorte, eksootilisi liike, kujundatud või
pöetud hekke, puid ja topiaare, tundma peab aia- ja pargistiile, igasuguseid vormi- ja värvimänge,
mustreid, tekstuuri, aiataimede haigusi, kahjureid ja nende tõrjet, taksonoomiat jm., mida
metsanduse eriala õppijatele jälle ei ole õpetatud või on seda puudutatud vaid veidi ja kõrvalainena.
Parki ei ole võimalik säilitada looduskaitse abil, seda näeme nõukogude aegsest pärandist, kui need
looduskaitse alla pandi. Mitte kusagil mujal, kui mõnel postsotsialistlikul maad, püütakse parke veel
looduskaitsega säilitada. Soomes pole ükski park looduskaitse all, välja arvatud Mustila dendraarium,
kus rodod ja eksoodid, kes moodustavadki dendraariumi, istutati põlismetsa turbe alla ja häiludesse,
sellel eesmärgil seda metsa ka kaitstakse.
Nähtavasti võis kunagi kolhooside ajal parkide looduskaitse alla võtmine isegi õige samm olla,
legendi järele, et muidu oleks kõik pargid traktorijaamu täis ehitatud. Võib-olla kusagil tõesti nii tehti,
sest mõisaparkide äärsed tallid ja –aidad olid sel ajal suurimaid hooneid maal, kuhu traktorid
remondiks sisse mahtusid. Aga kolhoosiaeg on ammu läbi ja pargid metsistuvad looduskaitse tõttu
edasi, sest oma ametikoha pärast hirmul keskkonnainspektorid ei ole julgenud kooskõlastada kuigi
radikaalseid parkide (korrastus-, või ümberehitus-) projekte. Nii igaks juhuks! Kõigil haljastus- ja
maastikukujunduse-projekteerijatel on küllaldaselt kurbi kogemusi oma projektide kooskõlastamise
raskustest looduskaitsega. Samas pole inspektoritel ka mingeid hoobasid ega rahasid nõuda või
tagada metsistuvate parkide hooldamine ja säilimine.
Loopealsete taastamise programmis kirjutatakse elurikkuse säilitamise vajalikkusest. Ka
parkidesse istutatud võõrliikide ja istutatavate lilledega on tunduvalt rikastatud meie elukeskkonda,
mitmekesistatud maastikuvaateid, loodud elanikele aktiivse ja passiivse puhkuse veetmise paiku.
Pargikunsti ja aiakunsti ning maastikuarhitektuuri ja maastikukujunduse võtetega on pakutud
kunstilist ja emotsionaalset elamust. Vanad pargid on esteetiliseks ümbruseks paljudele koolidele,
(laste-)asutustele, pargid on ajalooliselt kujunenud kohtumis- ja peokohtadeks, meelispaikadeks
tervisesportlastele, mängupaikadeks lasteaiarühmadele, jalutamiskohaks eakatele, huviobjektiks
turistidele. Ilma vanade parkide põlispuudeta oleks vähe elukohti nahkhiirtele, öökullidele, üldse
väikelindudele ja -loomadele (keda loopealsetel ei ole ega saagi olla).
See et loopealseid hävitavad hirmsad ja väärtusetud kadakad, siis parke hävitab jälle vahtra-, saare-
ja haavavõsa, neid on samuti vaja pidevalt raiuda, aga lambaid ja šoti veiseid poleks eriti vaja
parkides karjatada, hea, kui paar kordagi suve jooksul saaks iga park trimmeriga üle käidud, et suur
hein ja võsanoorendik niidetud saaks. Seda muidugi siis, kui juba varem metsaks kasvanud võsa
raiutud oleks.
Üldse on suur vastuolu mõisaparkide sisulise kaitse ja kehtivate riiklike looduskaitse
eesmärkide vahel, viimaste eesmärgiks on sõnastatud loodusliku mitmekesisuse hoidmine ja
säilitamine. Mõisaparkides peaksime, vastupidi, säilitama just inimese loodud mitmekesisust
ja looduslikult isekasvanu esmajoones maha raiuma, kui need pargi hooldamastuse tõttu
muidugi juba väärikaks põlispuuks pole jõudnud kasvada. 50-aastase nõuka aegse
looduskaitse all on meie pargid tugevasti metsastunud ja ega pärast mõisnikke ka EW ajal
neid eriti hooldatud. Pargid tuleks looduskaitse alt välja võtta ja kaitsta kultuurimälestisena,
nagu mujal maailmas, sellega seoses muidugi ka mõnesid seadusi ja määrusi muutma. Ega me
arva ega taotlegi, et riik hakkaks sellise muudatuse järel parkide hooldust paremini või
rohkem rahastama, kuid me tahame luua olukorra, kus riik looduskaitse tõttu enam ei
takistaks parkide hooldamist. Kui aga mõisapargi omanikul (eraomanikul, vallal) on vahendid
ja tahtmine parki korrastada, saaks ta seda ilma looduskaitseliste piiranguteta teha ja kasutaks
selleks aednike abi. Veelgi enam, arvame, et riigil pole tarvis palgal pidada neid
looduskaitseinspektoreid, kes väidetavalt tegelevad parkide kaitsega. Piisab peaaednikest
maakondades või valdades. Muinsusametis võiks olla siiski IT-töötaja, kes kodulehele paneks
üles laekunud andmed ja kirjed parkide kohta. Veidi teisest valdkonnast näidet tuues, paneb
seoses Eesti (ja isegi Euroopa) rekordkõrgusega kuuse ja männi leidmisest Oodsipalol 2015a.
imestama, et juba 1981 Meenikunno maastikaitsealaks ja hiljem ka Natura võrgustikku
arvatud alal, millest üle poole on veel raba ja järvede all, ei ole rohkem kui 30aasta jooksul
nagu keegi kaitsetöötaja käinud sealsetes metsades, et neid puuhiiglasi märgata. Kui palju
sise- ja välisturiste oleks need puud juurde meelitanud aastakümnete jooksul!
Kuidas siis kehtivad seadusepügalad keskonnakaitse abil Eestimaa parkide korrastamist,
hooldamist, kasutamist, kaitse alla võtmist ja kaitse alt vabastamist reguleerivad.
Praegu kehtivaks on 01.02.2009 jõustunud Vabariigi Valitsuse sellealane viimane määrus
"Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitseeeskiri", mis kehtestati lähtuvalt
"Looduskaitseseaduse" mõnest punktist. Määruse § 1-s (Üldsätted), kus kirjutatakse sellest,
mida peaks parkides säilitama, on lähtutud ajalooliselt kujunenud planeeringu säilitamisest,
pole lahti seletatud, kas äkki ei loeta ka tänapäevast olukorda „ajalooliselt kujunenud
planeeringuks“. Pole mainitud lillepeenarde, teede, veekogude, sildade, tammide,
väikevormide, kuivenduse ja nahkhiirte elupaikade hooldamist, kunagise autori kunstiliste
taotluste austamist või kujundusstiili säilitamisest, mis ju meie kurvastuseks ongi ajalooliselt
(s.t. nõuka ajal) valesti kujunenud, kuna ei nõutud iga-aastast võsa raiumist ega näiteks
vormpuude lõikamist jne. Me peame nentima, et park on inimeste looming, vahel isegi
kunstiteos ja seda tuleks sellisena ja just sellepärast säilitada või taastada, mitte
loodusobjektina, milliseks see nüüdseks juba muutunud on. Määruse §7. Tegevus pargis:
punkt 11. puhtpuistute kujundamine, 12. uuendusraie. Viimased punktid on
puhtmetsanduslikud, aednikud selliseid mõisteid ei õpi ega tavakeeles nii ei räägi, aga oma
hariduse ja ameti tõttu peaks just aednikud olema need parkide hooldajad ja säilitajad, mitte
metsanduse inimesed, kes selliseid mõisteid kasutavad. Ma ei kirjuta siin parkmetsadest ja
metsaparkidest, mis on eraldi teema ja probleemide ring.
Allakirjutanud aksepteerivad seda juba paljude parkide kohta käivat tõsiasja, et kui need
on nii käest lastud ja metsistunud, et seal enam inimese tegevuse ja loomingu jälgi pole, kuid
on siiski näiteks kohalikest liikidest põlispuid, kaitskem neid siis looduskaitse all ja -võtetega
edasi. Aga need pargid, kus on veel kunagist inimloomingut säilinud ja võimalik seda
eksponeerida (nagu muinsuskaitse alustes hoonetes või lossimägede varemetelgi), kuulutagem
need kultuurimälestisteks, laskem nende väärtuse üle otsustada aednikel, kes seda ametit on
õppinud ja seda ala tunnevad. Iluaiandust ja maastikukujundust õpetatakse praegu mitmes
koolis ja lõpetajaidki on olnud igal aastal üle 100, lisaks sajad varasemad selle eriala
lõpetanud, paljud on täiendanud end välismaal ja omavad suurt praktilist kogemust.
Ega me aednikena saa ka aru, kuidas saab üldse täita praeguse looduskaitse seaduse ja
vastava valitsuse määruse §7(2) punkti: Keskkonnaameti nõusolekuta on pargis keelatud
puuvõrade ja põõsaste kujundamine ja raie. Kas Keskkonnaamet peaks tõesti isegi iga puu ja
põõsa kujundamist lubama, keelama või kontrollima ja mis kaader temal selleks on või peaks
olema. Arvatavasti on mõeldud seda kõike korraldada siiski nende mõne inspektori toel, kes
istuvad maakondades ja kooskõlastavad projekte ja kellel ametijuhendi järele piisab ka
õigusalasest haridusest. Meie ettepanek on, et maakondades, aga ka suuremates paljude
parkidega valdades peaks osalise kohaga ametis olema hoopis peaaednik (ja ehk ka
maastikuarhitekt, aga see ei ole peaaednik), peaaednik ei pea päevast-päeva istuma ja ootama
kantseleis, vaid selleks on üks selle valla või maakonna kõige kogenum ja haritum aednik, kel
on nädalas ainult paar tundi vastuvõtt ja ülejäänud aeg on ta praktiseeriv aednik või
projekteerija. Tal on pädevus ja vastutus vallarahva, aednikkonna ja kultuurtiüldsuse ees,
ilmselt peaks ta peaaedniku ameti saamiseks osalema võrdsetel alustel konkursil teiste mujalt
tulnud kandideerivate aednikega ja kui ta oma peaaedniku töös on vabariikliku õppinud
aednike komisjoni arvates teinud vigu või pole väärikalt oma ülesannetega hakkama saanud,
leitakse tema asemele uuel konkursil teine, kes on ausam, õigem ja kogenum.
Loomulikult peab parke igapäevaselt või aeg-ajalt hooldama aednik või lepinguline
aiandusfirma, aga see on juba pargi omaniku probleem, kui palju tal selleks vahendeid on või
neid kulutada saab.
Lisad, mida kasutati artikli koostamisel
Vaatasin näit. Keskkonnainspektsiooni Raplamaa büroo 6 töötaja (Büroo juhataja, 1
vaneminspektor ja 4 inspektorit) ametijuhendeid. Inspektorite ja vaneminspektori hariduseks
nõutakse keskkonna- või õigusalast eriala. Kellegi kohustuste hulgas ei ole, et ta peaks
kuidagi tegelema looduskaitsealaste parkide säilitamise või nende probleemidega, ka
projektide kooskõlastamisega mitte. Raplamaa Büroo allub Keskonnaministeeriumi Lääne
regioonile (asukohaga Pärnus), kus on juhataja, 3 peainspektorit, 2 spetsialisti, 3
juhtivinspektorit, 7 vaneminspektorit, 2 inspektorit ja 1 uurija. Lugesin ka nende
ametijuhendeid, kellegi puhul polnud kirjas, et ta kuidagi kaitstavate parkidega peaks
tegelema või oleks tal õigus või kohustus nende parkide kohta käivaid projekte kooskõlastada.
Maaparanduse Komitees varem järelevalvega tegelenud inimestest loodi 1988. aastal
ministeeriumi juurde uue asutusena Riiklik Looduskaitse Inspektsioon
1997. aastal nimetati tollane Looduskaitse Inspektsioon Keskkonnainspektsiooniks. Viimane
suurem reorganiseerimine toimus aastal 1999, kui liideti Keskkonna- ja Mereinspektsioon,
ühendatud asutuse nimeks jäi Keskkonnainspektsioon. Keskkonnainspektsiooni missioon on
tagada looduskeskkonna säästlik kasutamine tõhusa järelevalve kaudu keskkonda mõjutava
tegevuse üle.
2008a. septembris arutatakse: Riiklik Looduskaitsekeskus on Keskkonnaministeeriumi
hallatav riigiasutus, mille peamiseks ülesandeks on looduskaitse praktiline korraldamine ning
looduskaitset puudutavate otsuste osas arvamuse andmine. Riiklik Looduskaitsekeskuse
struktuuri kuulub 8 regionaalset üksust ning tema koosseisus on 180 ametikohta;
võeti vastu 19.01,2009, jõustus:01.02.2009
Looduskaitseseaduse” alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruste muutmine seoses
Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja
Kiirguskeskuse ühendamisega Keskkonnaametiks
Määruse parkide jm. hooldamise ja säilitamise kohta käivad punktid on: §1.Üldsätted: (2)
Pargi kaitse-eesmärk on ajalooliselt kujunenud planeeringu, dendroloogiliselt,
kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistu ning
pargi- ja aiakunsti hinnaliste kujunduselementide säilitamine koos edasise kasutamise ja
arendamise suunamisega. §2. Pargi valitseja on asukohajärgse maakonna
Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistus. §7. Tegevus pargis: (1) Pargi ilme ja
liigikoosseisu säilimise tagamiseks on pargis vajalikud tööd nagu niitmine ning põõsa- ja
puurinde kujundamine (2) Pargi valitseja nõusolekuta on pargis keelatud: 1. puuvõrade ja
põõsaste kujundamine ja raie. 2...10. /on parkide hoolduse seisukohalt muud ebaolulised
punktid/
Ma saan aru, et praegu on olemas Keskkonnaamet, mille all netis on seotud teemadeks
kirjutatudd alapealkirja Keskkond all: Looduskaitse Eesti.
Samas on ka olemas Keskkonnainspektsioon, mille all on ka alajaotus Keskkond ja selle all
Looduskaitse Eestis. /See on vist siis sama, mis eelmise ameti seotud teema/
Aga ühelt nähtavasti Looduskaitse koduleheküljelt leidsin veel kaitsealade jaotuse: 1)
rahvuspark, 2) looduskaitseala 3) maastikukaitseala (looduspark). Rohkem neist midagi ei
täpsustata, ega kusagilt ei leia ma mingit infot projektide või plaanide kooskõlastamise kohta.
Kas looduskaitsel käivad need kuidagi eraldi või koos keskonnakaitsega?. Ühes kohas on veel
kirjas, et projektid võib esitada paberil või digitaalselt asukohajärgse keskonnaameti
kontorisse või digitaalselt E-postile. Ma ei oska vaadata, kas siis Keskonnaametil on kontor
igas maakonnas või ka igas vallas ja samuti keskkonnainspektsioonil või?
Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja
puistute kaitse-eeskiri
Vastu võetud 03.03.2006 nr 64
RT I 2006, 12, 89
jõustumine 12.03.2006
Muudetud järgmiste aktidega (näita)
Määrus kehtestatakse lähtudes « Looduskaitseseaduse » § 10 lõikest 1, § 11 lõike 1 punktist 2
ja § 12 lõikest 1.
§ 1. Üldsätted
(1) Määrus käsitleb maastikukaitseala eritüübina kaitse alla võetud parkide, arboreetumite ja
puistute (edaspidi park) kaitset ja kasutamist.
(2) Pargi kaitse-eesmärk on ajalooliselt kujunenud planeeringu, dendroloogiliselt,
kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistu ning
pargi- ja aiakunsti hinnaliste kujunduselementide säilitamine koos edasise kasutamise ja
arendamise suunamisega.
(3) Pargis kehtivad «Looduskaitseseaduses» sätestatud piirangud käesolevas määruses
sätestatud erisustega.
(4) Pargi maa- ja veeala on piiranguvöönd, mille välispiir on määratud vastava õigusaktiga.
§ 2. Pargi valitseja
Pargi valitseja on asukohajärgse maakonna Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistus.
§ 3. Liikumine pargis
(1) Liikumine eramaal toimub vastavalt «Asjaõigusseaduses» ja «Looduskaitseseaduses»
sätestatule.
(2) Park on avalikuks kasutamiseks ning valdajal ei ole õigust keelata pargi maa-alal erateede
ja radade avalikku kasutamist päikesetõusust päikeseloojanguni. Õuemaal viibimine on
lubatud valdaja loal.
(3) Jalgrattaga sõitmine on lubatud selleks määratud teedel ja radadel. Sõidukiga sõitmine on
lubatud selleks määratud teedel ja sõiduki parkimine on lubatud parklates. Maastikusõidukiga
sõitmine on lubatud pargi valitseja nõusolekul. Sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja
maastikusõidukiga sõitmine pargi valitseja nõusolekuta on lubatud hooldus-, järelevalve- ja
päästetöödel, samuti liinirajatiste hooldamiseks vajalikel töödel ja maatulundusmaal
metsamajandustöödel või põllumajandustöödel.
(4) Pargi veekogudel on lubatud sõita mootorita ujuvvahendiga. Veemootorsõidukiga
sõitmine on lubatud pargi valitseja nõusolekul ning järelevalve- ja päästetöödel.
§ 4. Telkimine ja lõkke tegemine
Telkimine ja lõkke tegemine on pargis lubatud ainult pargi valitseja nõusolekul selleks
ettevalmistatud ja tähistatud kohtades. Telkimine ja lõkke tegemine õuemaal on lubatud
valdaja loal.
§ 5. Rahvaürituste korraldamine
Pargis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituste korraldamine selleks ettevalmistamata ja
pargi valitseja poolt tähistamata kohtades. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituste
korraldamine selleks ettevalmistamata ja pargi valitseja poolt tähistamata kohtades on lubatud
üksnes pargi valitseja nõusolekul.
§ 6. Jahipidamine ja kalapüük
Pargis on lubatud kalapüük ja jahipidamine vastavalt «Kalapüügiseadusele» ja
«Jahiseadusele».
§ 7. Tegevus pargis
(1) Pargi ilme ja liigikoosseisu säilimise tagamiseks on pargis vajalikud tööd nagu niitmine
ning puu- ja põõsarinde kujundamine.
(2) Pargi valitseja nõusolekuta on pargis keelatud:
1) puuvõrade või põõsaste kujundamine ja puittaimestiku raie;
2) ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine;
3) projekteerimistingimuste andmine;
4) detail- ja üldplaneeringu kehtestamine;
5) nõusoleku andmine väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks;
6) ehitusloa andmine;
7) veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine ning uute veekogude rajamine;
8) katastriüksuse kõlvikute piiride ja sihtotstarbe muutmine;
9) maakorralduskava koostamine ja maakorraldustoimingute teostamine;
10) metsamajandamiskava väljastamine ja metsateatise kinnitamine;
11) puhtpuistute kujundamine;
12) uuendusraie;
13) biotsiidi ja taimekaitsevahendi kasutamine;
14) uue maaparandussüsteemi rajamine.
(3) Pargis on keelatud maavara kaevandamine.
§ 8. Tegevuse kooskõlastamine
(1) Pargi valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt pargi valitseja
nõusolekut, kui see võib kahjustada pargi kaitse-eesmärgi saavutamist või seisundit.
(2) Pargi valitseja võib käesoleva määruse kohaselt pargi valitseja nõusolekut vajavate
tegevuste kooskõlastamisel seada kirjalikult tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta
pargi kaitse-eesmärgi saavutamist ega pargi kui ühtse terviku seisundit.
(3) Kui tegevust ei ole pargi valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud pargi
valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta pargi kaitse-eesmärgi
saavutamist või seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt
«Haldusmenetluse seadusele» õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas.
(4) Keskkonnaministeeriumil või kavandatava tegevuse asukoha keskkonnateenistusel on
keskkonnamõju hindamise järelevalvajana õigus määrata pargi kaitseks keskkonnanõudeid,
kui kavandatav tegevus võib kahjustada pargi kaitse-eesmärgi saavutamist või seisundit.
Määrus kehtestatakse lähtudes « Looduskaitseseaduse » § 10 lõikest 1, § 11 lõike 1 punktist 2
ja § 12 lõikest 1.
§ 1. Üldsätted (1) Määrus käsitleb maastikukaitseala eritüübina kaitse alla võetud
parkide, arboreetumite ja puistute (edaspidi park) kaitset ja kasutamist. (2) Pargi
kaitse-eesmärk on ajalooliselt kujunenud planeeringu, dendroloogiliselt,
kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistu
ning pargi- ja aiakunsti hinnaliste kujunduselementide säilitamine koos edasise
kasutamise ja arendamise suunamisega. (3) Pargis kehtivad «Looduskaitseseaduses»
sätestatud piirangud käesolevas määruses sätestatud erisustega.
§ 2. Pargi valitseja Pargi valitseja on asukohajärgse maakonna Keskkonnaministeeriumi
keskkonnateenistus.
§ 7. Tegevus pargis (1) Pargi ilme ja liigikoosseisu säilimise tagamiseks on pargis vajalikud
tööd nagu niitmine ning puu- ja põõsarinde kujundamine. (2) Pargi valitseja nõusolekuta on
pargis keelatud: 1) puuvõrade või põõsaste kujundamine ja puittaimestiku raie; 12)
uuendusraie;
§1 Üldsätete punktist 1 järeldub, et pargid, arboreetumid ja puistud ongi nüüd
maastikutüübiks arvatud, kuigi aia- ja pargikunsti ajaloos taotleti enamasti just, et selline
inimlooming loodusest ja maastikust eristuks. Barokkaedades oli see põhiline eesmärk,
vabakujulistes parkides küll matkiti kauneid loodusvaateid kuid püüti ümbritsevast loodusest
eristuda eksootiliste võõrpuuliikide, erksavärviliste õitega lillede, pöetavate murude, kivide,
koobaste jms. Mõlemal juhul tegelesid aedade või parkidega erialase väljaõppe saanude
aednikud.
Kaitse-eesmärkide §1(2) räägib ajalooliselt kujunenud planeeringust, mitte ajaloolisest
planeeringust, mis seal kunagi oli, vaid tunnistab nähtavasti vastuvõetavaks ka selle, milliseks
see praeguseks on kujunenud. Edasi tuleb puistu säilitamise nõue, millele §7(1) lisatakse, et
(ilmselt olemasoleva) „liigikoosseisu säilimise tagamiseks on pargis vajalikud tööd nagu
niitmine ning puu- ja põõsarinde kujundamine“ ning §7(2) „Ilma pargi valitseja (loe:
keskkonnaameti) loata on keelatud: 1) puuvõrade või põõsaste kujundamine ja puittaimestiku
raie; 11) puhtpuistute kujundamine; 12) uuendusraie“. Viimased 2 punkti on aednikele täiesti
arusaamatud, mis näitab, et määruse koostamisel ei osalenud ühtki aednikku.Kusagil ei
nimetata mingite muude pargielementide hooldamise vajadust ega korrashoidu, rahvarikastes
parkides ka iga-aastast peenarde taastamist ja murude parandamist, ei käsku ega keeldu, aga
ka teed, väikevormid, müürid, trepid, paviljonid, vesiehitised jms. Kas neid võiks siis ilma
valitsejate loata teha?
Mainitakse ka vajadust säilitada ökoloogiliselt väärtuslikku puistut. Siingi tuleb vaidluse alla
panna, kas saab parkides alati lähtuda ökoloogilistest põhimõtetest. Kuidas ikka ökoloog saab
nõustuda selliste aianduslike võtetega, nagu üheliigiliste murude rajamine ja nende pügamine,
hekkide pügamine, puude võrade vormlõikus, igasuguste kääbus-, leina-, täidisõieliste jm
sortide kasutamine; kui mõni ökoloogide koolkond protestib üldse igasuguse pookimise vastu,
kus nagu tervet noort puud vääristatakse mingi „haige sordi“ poogendiga või
taimekatsevahendite kasutamist üldse, mis aednike töövõtetest kaunis tavaline. Kaitse
eesmärkides nimetatakse ka esteetilist ja puhkemajanduslikku külge ning aiakunsti
kujunduselementide säilitamist, kuid tegevuste loetelus nendest enam juttu pole.
Uus versioon
Et lugu venis liiga pikaks, ja „Eesti Loodus“ nii pikki artikleid tavaliselt vastu ei võta, siis
kõpitsesime artikli lühemaks ning toimetusele läks alljärgnev versioon.
Vabastagem mõisapargid looduskaitse alt
Mati Laane, Rein Sander
Inimtekkeliste puis- ja rannaniitude sarnasteks tuleb tänapäeval lugeda
ka enamust nö. poollooduslikke ehk hooldamatuse tõttu metsistunud
mõisaparke. Kuid mõisaparkidega on veelgi suuremad mured kui puisniitudega.
Allakirjutanud on mõlemad hariduselt botaanikud, kuid elukutselt aednikud.
Nimelt oleme jõudnud arusaamisele, et looduskaitse meetodid on
põhimõtteliselt valed parkide ja aedade vajaliku hoolduse ja säilimise
tagamisel.
Loodust kaitstes ei tohi teda eriti segada ega muuta, aeda, parki ja
dendraariumi tuleb pidevalt ja igal aastal niita ja raiuda ning kõik looduslikult
isekasvanu kui umbrohi ja võsa kiiresti hävitada. Seda, mida parkides ja
aedades tuleb igal aastal teha, õpitakse aianduskoolides, see on aednike eriala.
Park ei koosne ainult puudest-põõsastest, seal on ka idee järele muruplatsid,
lillepeenrad, liikumisteed, vesiehitised, terrassid, kivid, müürid, trepid,
väikevormid ja puude-põõsaste hulgas on reeglina ka aedsorte, eksootilisi liike,
kujundatud või pöetud hekke, vormpuid ja topiaare, tundma peab aia- ja
pargistiile, igasuguseid vormi-, valguse-varju ja värvimänge, mustreid, tekstuuri,
aiataimede haigusi, kahjureid ja nende tõrjet, taksonoomiat jm., mida
metsanduse eriala õppijatele jälle ei ole õpetatud või on seda puudutatud vaid
veidi ja kõrvalainena.
Parki ei ole võimalik säilitada looduskaitse abil, seda näeme nõukogude
aegsest pärandist, kui need looduskaitse alla pandi. Mitte kusagil mujal, kui
mõnel postsotsialistlikul maal, püütakse parke veel looduskaitsega säilitada.
Soomes pole ükski park looduskaitse all, välja arvatud Mustila dendraarium, kus
rodod ja eksoodid, kes moodustavadki dendraariumi, istutati põlismetsa turbe
alla ja häiludesse, sellel eesmärgil seda metsa ka kaitstakse.
Võib-olla kolhoosiajal oli tõesti ainuvõimalik proovida mõisaparke kaitsta
sel ajal uuendusliku looduskaitsega aga kolhoosiaeg on juba veerand sajandit
läbi ja pargid metsistuvad looduskaitse tõttu edasi. Näiteks kui Võru linna
asutamise 200a juubeli puhul 1984a. taheti Võru Kreutzwaldi kujuga
Keskpargist ainult kuivanud puud maha võtta, ütles Võru looduskaitseinspektor
Pettai legendaarsed sõnad: Ei tohi puttu, sest see park on lülitatüs looduskaitse
aluste parke nimistüsse! Seda õpetati juba lasteaia- ja algkooli lastele, et
looduskaitse aluses pargis ei tohi ühtki oksakest ega õit murda, see jäi eluks
ajaks meelde.
Keeruline probleem on siiski otsustada, millised pargid vajavad üldse
riiklikku kaitset ja missuguse kaitse alla saavad. On teada, et riik pole
väiksemate looduskaitse aluste parkide korrastamisse kunagi suurt panustanud,
ei usu, et seda lähitulevikuski juhtub. Kõige lihtsam on eravalduses
mõisaparkidega, neid kaitseb mõisaomanik ise, ja riik ei tohikski eraomandisse
puttuda, nii on see ka Soomes, Rootsis ja mujal Põhjamaades.
Praegu kehtiva „Looduskaitseseaduse“ ja 12.03 2006 jõustunud määruse
„Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskiri“ järgi
looduskaitsealuse „Pargi valitseja on asukohajärgse maakonna
Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistus“. Vastav teenistus, kus enamasti
töötavad juristi-koolitusega inimesed, otsustab, käsib ja keelab, mida võib
puttu, mida mitte; igaks juhuks on parem, kui ei pututa! Tõenäoselt tuleb
valdade alla kuuluvates parkides see otsustus-töö, kuidas ja kas üldse edaspidi
parke kaitsta, teha nö ühiskondlikus korras, kaasates ka kohalikku üldsust ja
asjahuvilisi. Kujutleme, et õnnestub moodustada mõneliikmeline ekspertgrupp,
kes korraldab suvekuudel just nendes kriitilistes – ei tea, kuidas kaitsta –
parkides ülevaatuse, selles võiks osaleda kohalikud aednikud, kodu-uurijad,
vallaametnikud, keskkonnateenistuse ametnik, mõisa või selle pargiga kuidagi
seotud või huvitatud isikud, aga ka sellele pargile silma heitnud pargikujundajad
(Küll ma siin teeks ja looks!).
Kultuurimälestisteks kvalifitseeruvate parkide kohta öeldud arvamused ja
tehtud otsused lisatakse loodetavasti Vabariikliku Muinsuskaitseameti
kodulehel olevate mõisate ja nende parkide ajaloolistele õienditele, kus pargi
kohta on reeglina varasemast ajast ainult üks kirje umbes 40_50 aasta tagusest
ajast, tihti tekkinud tudengi praktikatöö tulemusena, paremal juhul Veljo
Ranniku tööna. Reeglina on selles kirjes ka lühiandmed ja hinnang käsitletava
mõisa juurde kuuluva pargi kohta, (Looduskaitse-) Keskkonnaministeeriumis
pole sedagi, seal on (internetis) ainult parkide nimestik tähestiku järjekorras
ning sellest ei saa isegi valimit teha, millises maakonnas millised pargid on!!
Olgu mainitud, et suur osa mõisaparkidest on juba vaikselt kultuurimälestisena
kaitse alla vormistatudki, Viljandimaal näiteks umbes pooled parkidest
Mõisate pargid on omandisuhtelt erinevad ja seetõttu tuleb ka erinevalt
käsitleda. Riikliku ja turismi-tähtsusega tuntud pargid (Räpina, Olustvere, Õisu,
Sangaste, Luua, Palmse, Sagadi, Toila-Oru jt.) on kindlasti kultuurinähtused ja
seega peaks olema kultuurimälestistena kaitse all, looduskaitse on siin kurjast,
õnneks nende parkidega ka mingil määral tegeldakse ja neid hooldatakse.
Väiksemate, tihti üldiselt vähetuntud mõisaparkide puhul on keerulisem
otsustada, kas pargis on säilinud midagi aia- või pargikultuurile
märkimisväärset, et seda kaitsta kultuuriväärtusena. Või on see täiesti
metsistunud, looduseks, heal juhul metsapargiks või parkmetsaks arenenud ja
kui sellises pargis on märkimisväärseid loodusobjekte näit. jämedad, erilise
võra, õõnsuse jm puud, kuidagi erilise taimestikuga pargiaasad, veekogud jm,
haruldased või kaitsealused taimed ja loomad (nahkhiired), kivid, paljandid,
koopad, vaated jne, siis tuleks need objektid ja nende kaitsevööndid jätta
looduskaitse alla, kuid koostada juhend, mida või keda ja kuidas seal kaitsta. Kui
midagi kaitsmisväärset ei leidu, tuleb park anda riikliku või kohaliku
looduskaitse alt vabaks, omanikuta pargid müüa kohaliku enampakkumise teel
eravaldusse või kinnitada noorte algajate aednike ja maastikukujundajate
katsetamise ning harjutamise ja enese-esitluse aladeks, kus nad saaks oma
võimeid ja andekust demonstreerida. See praktika, kus kogenematud
maastikukujundajad on lastud juba oma esimeste töödega riikliku tähtsusega
või turismiobjektidena reklaamitud parke kujundama või restaureerima ning on
oma tööga ebaõnnestunud, nagu viimastel aastatel näiteks Õisu, Alatskivi ja
osaliselt isegi Toila-Oru parkides, tuleks järsult lõpetada. Proovitööd tuleb ikka
teha kõrvalistes kohtades, erialatundjatest komisjon hindab valminud tööd
kohe valmides ja uuesti mõne aasta pärast ning annab avaliku hinnangu, keda
võiks väärtusliku pargi ümberkujundajaks või restaureerijaks palgata. Mingi
teadusliku uurimuse eest saadud magistri – või doktorikraad ei tähenda
ilmtingimata veel seda, et teadlane ka praktilist aiatööd tunneb.
Ajaliselt on vanade parkide olukorra hindamine ja nende kaitsmise
otsustamine praegu tähtis ka seepärast, et muudatused saaks tehtud ja korda
enne plaanitavat valdade ühendamist; ühendamise ajal ja järel kulub jälle
kindlasti aastaid poliitilise jageluse ja ametkohtade jagamise peale; sellise
kõrvalise teemaga tegelemiseks, nagu on loodus või inimloomingu säilmed
looduses, ei ole tükil ajal aega. Enne ühinemisi võiks aga poliitikud rahva silmis
heade otsustega poolehoidu koguda ja suur edu oleks selles, kui mõni erakond
pargid ja üldse kaunilt kujundatud ja hooldatud Eestimaa oma teemaks võtaks.
Mis artiklist edasi sai?
Toimetaja sättis veelgi lühemaks ja oma arusaamise järele. 2016a. maikuus ilmudes oli üllatus
suur ja pretsedent ennenägematu, et meiega aru pidamata oli toimetus tellinud 4 inimeselt
meie artiklit maha tegevad arvumused ja need ilmusid meie originaal-artikli sisse põimituna.
Sel juhul on ju lugejal väga raske jälgida, mida autorid ikka üldse öelda tahtsid, tavapärases
ajakirjanduses tulevad retsensioonid ikka järgmistes väljaande numbrites. Samasse artiklisse
olid negatiivsed hinnangud tellitud keskonnaministeeriumi looduskaitseosakonna
peaspetsialistilt, muinsuskaitseinpektuuri vaneminspektorilt, ühelt botaanikult ja ühelt
ökoloogilt, kuid mitte üheltki pargiaednikult. On loomulik, et vanu parke, ükskkõik mis kaitse
all need on või ei ole, kasutavad oma uurimistöödeks botaanikud, zooloogid, ökoloogid, ning
oma laiahaardelistes linna- ja maamaastike kujundusprojektides näitavad maastikuarhitektid
ära ka olemasolevad pargid, alleed, dendraariumid ja rajatavad kultuurpuistud, parkmetsad,
metsapargid jms., aga otsesed erialased hinnangud peaks parkide seisundile ikkagi andma
aednikud ja taimehaiguste ning –kahjurite tundjad. Isegi pealkiri muudeti ära, nagu me
kahtleks oma arvamustes mõisaparkide kaitsest. Et võrrelda lõpuks ilmunud tekstiga, peab
huviline netist vaatama 2016 EL arhiivist maikuu numbrit.
http://www.eestiloodus.ee/arhiiv/Eesti_Loodus05_2016.pdf
See käik oli äärmiselt kummaline! Ajakirjanikele küll õpetatakse ja neilt nõutakse sellisest
tavast kinnipidamist, et mingis süüdistuses või probleemi lahendamisel peab ära kuulama
mõlemad pooled, aga see kehtib sel juhul, kui ajakirjanik kirjutab ise mingist jutust, juhtumist
või sündmusest arvamusloo. Kui aga autor või autorid kirjutavad mingist probleemist erialase
arvamusloo, siis ei ole ju ometi sünnis autori(te) originaal-artiklisse pikkida ilma autori(te)lt
luba küsimata oponentidelt tellitud kriitilisi arvamusi ja nende tekst on pikem kui meie tekst,
samas tõmmati meie tekstist palju lõike maha. Kust need oponendid teadsid, et me oleme
sellise artikli kirjutanud ja toimetusele saatnud, küllap EL toimetus ikkagi saatis neile meie
artikli lugemiseks ja tellis meelega negatiivsed hinnagud?! Äkki ikkagi hr. Kukk eksib
mõisaparkide hävingust päästmise küsimuses? Millest me peaksime järeldama, et ta on suur
parginduse asjatundja?
Autorid